Saatja: Eesti Advokatuur <
[email protected]>
Saadetud: 01.04.2020 17:36
Adressaat: <
[email protected]>; SM Info <
[email protected]>;
<
[email protected]>; ti ti ee <
[email protected]>
Koopia: <
[email protected]>
Teema: Tööõiguse komisjoni õiguslik arvamus
Tere
Edastame Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjoni arvamuse töölepingu
seaduse (TLS) § 35 ja § 37 kohaldamise osas
Lugupidamisega
Svea Žurba
assistent
Eesti Advokatuur
Rävala pst 3
10143 Tallinn
Tel 662 0665
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjoni õiguslik arvamus töölepingu seaduse
(TLS) § 35 ja § 37 kohaldamise osas
01. aprillil 2020. a
Eesti Advokatuuri tööõiguse komisjoni (edaspidi komisjon) kuuluvad 01.04.2020. a
seisuga järgmised vandeadvokaadid: Anne Värvimann – esimees, Pirkko-Liis
Harkmaa, Kristi Relvik, Rando Maisvee, Karina Paatsi, Anu Kirss, Katrin Sarap, Kristi
Sild ja Hanna Pahk.
Komisjoni töökorra § 1 kohaselt on komisjoni tegevuse eesmärgiks mh vastava
seadusandluse ja õiguspraktika analüüsimine ja muudatusettepanekute koostamine.
Komisjon võib avaldada arvamust ka muudes õigusloomet või -praktikat puudutavates
küsimustes.
Komisjoni ülesanneteks on töökorra § 2 lõike 1 kohaselt tööõiguse valdkonnas
õigusloome ja -praktika analüüsimine või analüüsimise korraldamine ning ettepanekute
koostamine seadusandluse või õiguspraktika muutmiseks.
1. Seoses Eesti Vabariigis välja kuulutatud eriolukorraga koroonaviiruse (COVID -19)
leviku tõkestamiseks on suur osa tööandjaid sattunud neist mitteolenevatest
majanduslikest asjaoludest tulenevalt olukorda, kus äriühingute käibed on järsult
langenud kas märkimisväärselt või lausa nullini.
Kirjeldatud olukorras ei ole tööandjatel mh enam võimalik ka tagada töötajatele
kokkulepitud mahus tööd ning maksta kokkulepitud suuruses töötasu. Töötasu
maksmist töö mitteandmisel ning töötasu vähendamist töö mitteandmisel reguleerivad
TLS §-d 35 ja 37.
Tulenevalt eriolukorrast on Tööinspektsioon (edaspidi TI) avaldanud korduvalt
seisukohta, et olukorras, kus tööandja on sunnitud töötajad koju saatma, kuivõrd tal ei
ole töötajatele üldse tööd pakkuda, ent koondamisolukorda veel ei esine, peab tööandja
kohaldama TLS §-i 35 ja maksma töötajatele keskmist töötasu, mitte ei tohi kohaldada
TLS §-i 37. Hilisemalt on TI oma seisukohta täiendanud ja selgitanud, et TLS §-i 37
alusel võib töötajad siiski koju saata n-ö tööootele, aga seda üksnes juhul, kui tööandja
on järginud töötasu vähendamise reegleid ning TLS § 37 lõike 1 alusel on vähendatud
töötaja töötasu (st töötajad teevad juba vähendatud töötasu eest vähendatud mahus
tööd), kuid pärast vähendatud töötasu kehtima hakkamist on töömaht veelgi vähenenud
ning tööandjal ei ole töötajatele üldse tööd anda. Lisaks on TI selgitanud, et TLS §-i 37
ei saa kasutada olukorras, kus vaatamata töö mitteandmist tingivatele ettenägematutele
asjaoludele on tööandjal olemas piisavad rahalised vahendid töötajate töötasude
väljamaksmiseks.
1
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
Komisjon on märganud TI poolt vastuoluliste seisukohtade avaldamist TLS §-de 35 ja
37 kohaldamise osas, mis on tekitanud segadust ettevõtjates tööandjate õiguste osas
ning seetõttu peab komisjon vajalikuks esitada oma seisukoht ja tõlgendus nimetatud
sätete osas eesmärgiga ühtlustada TI, tööandjate, nõustajate jt arusaama TLS §-de 35 ja
37 tõlgendamisel ja rakendamisel.
Ülaltoodust tulenevalt peab komisjon vajalikuks avaldada õiguslik arvamus käesoleva
eriolukorra ajal TLS § 35 ja TLS § 37 kohaldamise osas. Kõnealune arvamus on
komisjoni liikmete poolt esitatud ühehäälselt.
2. TLS § 35 kohaldamise eeldused
TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale
töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja
ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil
töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on
põhjustanud töötaja süü.
TLS § 35 kohaldamine eeldab komisjoni hinnangul seega, et juhul, kui töötaja on
valmis tegema tööd ja töö andmata jätmise ei ole põhjustanud töötaja ise, peab tööandja
maksma töötajale keskmist töötasu. Seda juhul, kui tööandjast tulenevalt ei ole töötajale
antud tööd, tehtud selleks vajalikku toimingut või on töö vastuvõtmisega viivitatud.
Seega on TLS § 35 kohaldamise eelduseks komisjoni hinnangul tööandjast tulenevad
põhjused töö mitteandmisel ja töötaja valmisolek töö tegemiseks.
3. TLS § 37 kohaldamise eeldused
TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest
majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib
ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku
ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui
kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav.
Seega eksisteerib TLS § 37 lõike 1 kohaldamiseks komisjoni hinnangul kaks põhilist
eeldust:
- töö mitteandmine peab olema tingitud tööandjast mitteolevevatest
majanduslikest asjaoludest ning olema ettenägematu;
- kokkulepitud töötasu maksmine peab olema tööandjale ebamõistlikult
koormav.
2
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
Erinevalt TLS §-ist 35 kohaldub TLS § 37 seega olukorras, kus töö mitteandmine
töötajale tuleneb tööandjast mittesõltuvatest asjaoludest.
4. TLS § 35 ja TLS § 37 kohaldamise probleemid koroonaviiruse (COVID -19)
leviku tõkestamiseks välja kuulutatud eriolukorras
TI avaldatud tõlgenduste kohaselt on lihtsustatult öeldes TLS § 35 ja TLS § 37
rakendamise eeldused järgmised:
TLS § 35: olukord „tööd pole – rahalised vahendid on“,
TLS § 37: olukord „tööd on väiksemas mahus – rahalisi vahendeid pole“.
Mõlema olukorra puhul eeldatakse ka, et see kestab lühikest aega ehk ajutiselt.
Olukorda „tööd pole – rahalisi vahendeid pole“, käsitleb TI üksnes püsiva iseloomuga
olukorrana ehk vastava olukorra tekkimisel tekivad koheselt alused koondamiseks, st
töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise
või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (TLS § 89 lg 1).
Seega n-ö ajutist tööpuudust ettenägematus olukorras sellise tõlgenduse kohaselt TLS
ei reguleeri ja see sunnib tööandjaid kirjeldatud olukorras valima lahendusena töötajate
koondamise, kuigi ajutiselt oleks tööandjal võimalik maksta töötajatele ka vähendatud
töötasu kuni eriolukorra normaliseerimiseni. Samas, kohest koondamist ei sooviks ei
tööandjad ega töötajad ning samuti lisanduks seeläbi suur rahaline koormus riigile,
kuivõrd sellisel juhul jääksid massiliselt tööta tuhanded töötajad, kellele riik kohustuks
tasuma töötuskindlustushüvitist.
Senised TI tõlgendused TLS § 35 ja TLS § 37 osas on peamiselt keskendunud tööandja
võimekusele anda tööd ja maksta töötasu. Tähelepanuta on nende tõlgenduste juures
jäänud aga töö mitteandmise motiiv, st kas töö mitteandmisel eksisteerivad tööandjast
sõltuvad subjektiivsed või objektiivsed põhjused või ei eksisteeri.
Eraldi tõusetub küsimus ka selle kohta, kuidas käesolevas eriolukorras tuleks hinnata
seda, et tööandja jaoks on töötasu maksmine „ebamõistlikult koormav.“ Lisaks
tööandja võimekusele maksta töötasu, puudutab eriolukord ka tööandja võimekust täita
oma muid rahalisi kohustusi kas siis riigi või muude lepingupartnerite ees. Kas
tööandja, kellel on rahalisi vahendeid, peab selle kasutamisel eelistama töötajate
nõudeid ja mitte kasutama oma vahendeid parimal viisil, mis tagaks kriisiolukorras
võimalikult pikaajalise „pinnal püsimise“ nii oma ettevõtte kui ka töötajate jaoks või
on tööandjal kohustus eelkõige jätkata ajutiselt kodus olevatele töötajatele keskmise
töötasu maksmist, mis viib paratamatult tööandjate pankrotini.
3
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
Keskmise töötasu maksmine majanduslikult raskes olukorras töö ajutisel lõppemisel on
majanduslikust seisukohast ebamõistlik ning üksnes kiirendab tööandja majandusliku
olukorra halvenemist ja töötajate koondamise tõenäosust. Samuti võib nende tööandjate
puhul, kes on sunnitud TLS §-i 37 asemel kasutama TLS §-i 35, nende riikliku
abimeetmete kasutamise tingimuste kohane omaosalus olla suurem kui minimaalselt
nõutav 150 eurot.
Eeldusel, et „tööd pole – rahalisi vahendeid pole“ olukord on ajutine ja möödub peale
eriolukorra lõppemist, tundub puudutatud töötajate koondamine samuti
ebamõistlikuna. Esiteks toob see kaasa tööandjale kohustuse maksta keskmisel töötasul
põhinevaid hüvitisi (koondamishüvitis ja hüvitis vähem ette teatatud aja eest) ja teiseks
toob see kaasa ajutise olukorra lõppemisel täiendavad kulud uue tööjõu palkamiseks ja
väljaõpetamiseks. Riiklike abimeetmete paketis ei ole aga koondamisega kaasnevate
hüvitiste jaoks leevendusmeetmeid ette nähtud. Riigile toob see omakorda kaasa
suurenenud arvu töötuid ja suuremad töötuskindlustuse kulud.
Lisaks on selline olukord ebaõiglane ka töötajate suhtes. Nimelt, töötaja, kellele
tööandjal on tööd anda, peab leppima vähendatud töötasuga ja peab töökohustusi
täitma, kuid töötajal, kellele ei ole tööandjal ettenägematutel asjaoludel üldse tööd anda,
on justkui võimalik oma keskmist töötasu edasi saada. Hetkel leevendab seda vahet
teatud osas küll riiklik abimeede, kuid sellel on oma ülempiir ning tööd mittetegevad
töötajad on siiski soodsamas olukorras kui tööd tegevad töötajad, kuivõrd tööandjal on
kohustus töötajale hüvitada riikliku abimeetmena ettenähtud toetuse ja keskmise
töötasu vahe.
Sellisele olukorrale kui ohumärgile on ka viidatud Vabariigi Valitsuse 7. novembri
2016. a määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017– 2020“ muutmise eelnõu
seletuskirjas (muutmise määrus vastu võetud 20.03.2020. a nr 21): „Muudatuse
eesmärk on vähendada eriolukorra tõttu tekkinud majanduslikke toimetulekuraskusi.
Kuivõrd muudatus rakendub nii TLS § 35 kui TLS § 37 korral, siis nende võrdluses on
tööandja poolne kohustusliku osa suuruse ulatus erinev: nt TLS § 37 puhul on tööandja
kohustatud 1600-eurose brutotöötasuga töötaja puhul tasuma minimaalselt 150 eurot,
kuid TLS § 35 korral on tööandja poolt makstava suuruse ulatus sellise brutotöötasu
korral 600 eurot. Sellest tulenevalt võib tekkida risk, et tööandja soovib rakendada
pigem töötasu vähendamist. Viimane aga tähendab töötajatele teatud brutopalga
suuruse korral väiksemat asendusmäära kui TLS § 35 korral.“
Seega on komisjon ülaltoodule tuginedes seisukohal, et väljakujunenud TLS § 35
ja TLS 37 rakendamise eelduste erinevad tõlgendused panevad nii töötajad kui ka
tööandjad praeguses eriolukorras ebaõiglasesse olukorda.
4
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
5. TLS § 35 ja TLS § 37 kohaldamise alternatiivne tõlgendus
Nagu eelpool öeldud, siis ei ole TI poolt TLS § 35 ja TLS 37 tõlgendamisel tähelepanu
pööratud töö mitteandmise motiivile, st kas töö mitteandmisel eksisteerivad tööandjast
sõltuvad subjektiivsed või objektiivsed põhjused või mitte.
Ometigi rõhutakse TLS eelnõu seletuskirja kohaselt TLS §-i 35 ja TLS §-i 37
rakendamise puhul just töö mitteandmise põhjustele.
Nimelt: „Eelnõu § 35 sätestab töötasu maksmise regulatsiooni töö mitteandmise
korral. Sarnaselt kehtivale õigusele on eelnõu koostamisel lähtutud põhimõttest, mille
järgi tuleb töötasu maksta töötajale alati, kui töötamine on takistatud tööandjast
tuleneval põhjusel ning töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ning töö tegemiseks
valmis.„ Samuti: „Eelnõu § 37 näeb ette võimaluse vähendada ajutiselt töötaja
töötasu, kui tööandjal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik töötajale kokkulepitud
mahus tööd anda. Regulatsiooni vasted kehtivas õiguses on TLS § 68 ja PuS § 33
osalise tööaja rakendamine või osaliselt tasustava puhkuse andmine töömahu või
tellimuste ajutisel vähenemisel.“
Seega nähtub eeltoodust, et seaduseandja mõte oli eristada neid kahte olukorda just
nimelt töö mitteandmise põhjuste alusel, mitte aga esmajärjekorras selle alusel, millises
mahus tööd on võimalik anda või kas tööandjal on selleks piisavalt rahalisi vahendeid.
Põhimõtteliselt saab ka TLS §-i 35 kasutada ja keskmist töötasu säilitada olukorras, kus
töötaja teeb tööd tööandjast tuleneval põhjusel vähendatud mahus. Kui seadusandja on
võrdsustanud TLS § 37 kasutamise varem kehtinud puhkuseseaduse §-i 33 kohase
osaliselt tasustatava puhkusega, siis selles valguses peaks olema lubatud ka TLS § 37
alusel töötajate koju n-ö tööootele saatmine. Kuivõrd TLS §-i 35 kohaldamise
eelduseks on eelkõige tööandjast tulenevad põhjused, siis on pigem eitav selle sätte
rakendamine olukorras, kus koju n-ö tööootele saatmine on seotud tööandjast
mittesõltuvate ettenägematute asjaoludega.
Komisjon leiab, et TLS §-is 35 toodud keskmise töötasu säilitamise kohustuse
eesmärgiks on tööandjate distsiplineerimine ja kuritarvituste ärahoidmine (nt tööandja
ei luba töötajat tööle; ei soovi aega ja raha kulutada seadme parandamiseks; tööandja
üritab oma majanduslikku riski töötajale panna; vms olukord).
TLS eelnõu kohaselt oli uue seaduse vastuvõtmise põhjuseks tuua töösuhetesse rohkem
paindlikkust: „Siiski on kehtivas õiguses tunduvalt suurem kaal imperatiivsetel sätetel,
millega püütakse reguleerida võimalikult üksikasjalikult ja täpselt ette tulla võivaid
olukordi. Tagajärjeks on paindlikkuse puudumine ja lüngad regulatsioonis. Erinevalt
kehtivast õigusest on eelnõu koostamisel lähtutud ideest, et seaduses tuleb ette kirjutada
vaid abstraktsed miinimumnormid, mis tuleksid kohaldamisele võimalikult paljudes
5
EESTI ADVOKATUUR
TÖÖÕIGUSE KOMISJON
olukordades ning mille puhul otsustatakse sätte kohaldamise vajalikkus ja ulatus
konkreetse olukorra pinnalt.“ Samuti: „Miinimumnormide eesmärgiks on sätestada
seaduses töötaja kaitset maksimaalselt tagav säte, mis samas koormaks minimaalselt
tööandjat.“
Seega tuleks TLS §-i 35 ja TLS §-i 37 selles võtmes ka tõlgendada.
Samuti viitab eelnõu seletuskiri koondamiste osas: „See tähendab, et koondamishüvitis
peab vältima lühikeste (nt paari-kolmenädalast) nõudluse katkestuste puhul inimeste
koondamist. See probleem võib esile kerkida monostruktuursetes asulates, kus
töötajatel ei ole võimalik alternatiivset töökohta leida ning ettevõtjal on võimalik oma
monopoolset seisundit ära kasutada. Selliste mõjude vältimiseks on eelnõus teatud
koondamishüvitis alles jäänud.“
Eeltoodu põhjendab küll vajadust säilitada tööandja poolt makstavad
koondamishüvitised, kuid alla joonitud osa näitab selgelt, et seadusandja eesmärk oli
vältida koondamisi ajutistes „tööd pole – rahalisi vahendeid pole“ olukordades.
Järelikult on komisjoni hinnangul TLS §-i 37 võimalik käesoleva eriolukorra
valguses tõlgendada ja kohaldada selliselt, et seda on õiguspärane kasutada ka TI
näidatud „tööd pole – rahalisi vahendeid pole“, ehk olukorras, kus tööandja käive
on järsult langenud ja olemasolevad rahalised vahendid on eelkõige vajalikud, et
täita äriühingul lasuvaid rahalisi kohustusi, mida ei ole võimlik edasi lükata või
ajatada vältimaks äriühingu pankrotti ja seeläbi kõikide töökohtade kaotust.
Nimetatu tähendab, et TLS §-i 37 on komisjoni arvamuse kohaselt võimalik
kohaldada ka olukorras, kus tööandjal ei ole töötajale üldse tööd pakkuda, ent
koondamist kumbki pool ei soovi ning tööandja on töö puuduse tõttu sunnitud
saatma töötaja maksimaalselt kolmeks kuuks koju, makstes talle samal ajal
vähemalt seaduses sätestatud miinimumtöötasu.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/
______________ ______________
Anne Värvimann Pirkko-Liis Harkmaa
komisjoni esimees protokollija
6