Külli Taro Teie 27.11.2020 nr 14-1/201907/2006617
Õiguskantsleri Kantselei
[email protected] Meie 30.12.2020 nr 13-11/20/19970-3
Tiheasustusalal elavad metsloomad
Austatud Külli Taro
Olete Keskkonnaametile edastanud 27.11.2020 seisukoha, milles käsitlete linna keskkonda
sattunud metsloomade ja seal püsivalt elavate linnaloomadega seotud probleemide lahendamist.
Keskkonnaamet nõustub seisukohaga, mille kohaselt tegelevad asulas abitusse seisundisse
sattunud (näiteks kaevu kukkunud, aeda kinni jäänud) metsloomadega vastavalt
looduskaitseseaduse § 62 lg-le 1 Keskkonnaamet ja Päästeamet.
Samas ei ole me kindlasti nõus Keila linnavalitsuse tõlgendusega, mille kohaselt on iga linnas
ringi liikuv metsloom abitu, pelgalt seetõttu, et ta on sattunud loomale n-ö mitteomasesse
keskkonda. Erandiks on siinkohal jahiseaduses nimetatud suurulukid (põder, metskits,
punahirv, metssiga, hunt, karu ja ilves), kes ei saa iseseisvalt asulas hakkama ning võivad
kujutada tõsist ohtu inimesele ja tema varale. Nende püüdmist ja loodusesse tagasiviimist
korraldavad üheskoos Keskkonnaamet ja Päästeamet.
Ülemaailmselt on teada ca 151 loomaliiki, kelle isendid elavad sageli ka alaliselt linnade
territooriumil1. Enamuse linnatänavatel kohatud metsloomade, eriti rebaste, jäneste, siilide jt.
puhul on tegu püsivalt linnakeskkonnas elavate linnaloomadega. Rebased on püsivalt elama
asunud mitmetesse Euroopa linnadesse ning nende eluterritoorium paikneb tervikuna linna, kui
haldusüksuse territooriumil. Suurbritannias tulid rebased suurematesse linnadesse juba 1930.
aastatel. Inglismaal ja Kesk-Euroopas on linnarebased olnud tavalised juba kümneid aastaid.
Rebased tulevad oma vajaduste rahuldamisega inimasulates väga edukalt toime. Mõnes
Euroopa linnas on rebase asurkond isegi arvukam kui selle ümbruse looduskeskkonnas2.
Suurbritannias 2019. aastal läbi viidud uuringu kohaselt GPS kaelustega varustatud rebased
nelja aastase perioodi jooksul linna territooriumilt väljapoole ei liikunud3. Linna territooriumil
elavad rebased ka näiteks Torontos, Kanadas; Wroclawis, Poolas ja Viinis, Austrias. Paljud
metsloomad on asunud püsivalt linnakeskkonda elama ja muutunud linnaloomadeks, kuna nad
leiavad linnade ja asulate territooriumilt endale ohtralt sobivat toitu ja ka peavarju ning on
kaitstud looduslike vaenlaste (kotkad, suurkiskjad) eest. Kindlasti soodustavad seda ka
inimesed, kes metsloomi linnas toidavad. See soodustab loomade linna püsima jäämist ning siin
ka järglaste saamist.
1
https://doi-org.ezproxy.utlib.ut.ee/10.1111/ele.13199
2
Plumer L, Saarma U. 2015. Linnarebased. Eesti Loodus, 66(1): 8−17.
3
https://doi.org/10.3390/ani10071167.
Narva mnt 7a / 15172 Tallinn / Tel 680 7438 / Faks 680 7427 / e-post:
[email protected] /
www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658
Eesti omavalitsusüksuste (sh suuremate linnade) territooriumil ringi liikuvate väikeulukite,
eelkõige rebaste puhul ei ole samuti tegu millegi ebatavalisega ning linnakeskkonda saab
loomade vaatevinklist pidada neile kõigiti sobivaks elupaigaks4. Küll aga pole sageli selle
valikuga nõus asulates elavad inimesed, kes näevad neis ohtu enda ja lemmikloomade tervisele.
Seega vajab sedalaadi olukordades abi inimene, mitte loom ning selle korraldamine on kohaliku
omavalitsuse ülesanne.
Kui linnas kohatud loomaliigid (sh näiteks rebased, siilid) ei ole sattunud abitusse seisundisse
(näiteks kaevu kukkunud, aeda kinni jäänud) vaid liiguvad tiheasustusalal vabalt ringi, siis
oleme endiselt arvamusel, et tegu on linnaloomadega, kellega seotud probleemide
lahendamisega tegeleb tulenevalt KOKS § 6 lõike 3 punkt 2 alusel kohalik omavalitsus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Aimar Rakko
juhataja
jahinduse ja vee-elustiku büroo
Koopia: Keila Linnavalitsus
[email protected]
Margo Tannik 786 8364
[email protected]
4
Plumer L, Saarma U. 2015. Linnarebased 2. Kuidas me neisse suhtume? Eesti Loodus, 66(9): 16−21.
2 (2)