Ott Oja Teie 01.12.2020 nr
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu
Koalitsioon Meie 18.12.2020 nr 14-1/202115/2007162
[email protected]
Kriminaalmenetluses ütluste andmisest keeldumise õigusest
Austatud Ott Oja
Pöördusite õiguskantsleri poole murega, et ühes kriminaalmenetluses leidis ringkonnakohus, et
psühholoogil ei ole õigust kriminaalmenetluses ütluste andmisest keelduda. Kuigi kohus ei pidanud
viidatud kohtuasjas (nr 1-20-7583) siiski vajalikuks psühholoogi üle kuulata, tegi kohtu järeldus
kehtiva õiguse tõlgendamise osas Teid murelikuks.
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-des 71–73 on loetletud need isikud, kelle
konfidentsiaalsuskohustus on kutse- või muu tegevuse tõttu niivõrd oluline, et neil on võimalik
otsustada, kas anda kriminaalmenetluses ütlusi või mitte. Psühholoogi Riigikogu nende isikute
hulka arvanud ei ole. Psühholoog ei ole tervishoiutöötaja KrMS § 72 lg 1 p 3 tähenduses, kuna
tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajad Terviseametis
registreeritud arst, hambaarst, õde ja ämmaemand. Sellest määratlusest tulenevalt on
tervishoiutöötaja vaid psühhiaater, mitte aga psühholoog.
Psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus ei tulene paraku ka ühestki psühholoogi tööd reguleerivast
seadusest, vaid üksnes Eesti Psühholoogide Liidu eetikakoodeksist. Seega ei kuulu psühholoog ka
KrMS § 72 lg 1 punktis 4 nimetatud isikute hulka, kellele on seadusega pandud ameti- või
kutsesaladuse hoidmise kohustus.
Mõistame Teie muret ja leiame, et ütluste andmisest keeldumise õigus peaks teatud juhtudel
laienema ka psühholoogile. Samas ei saaks kehtivat õiguslikku olukorda arvestades psühholoogi
lihtsalt lisada KrMS § 72 lõikes 1 toodud isikute loetellu, kellel on õigus ütluste andmisest keelduda
kutse- või muu tegevuse tõttu, vaid psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus peaks tulenema n-ö
eriseadusest (nt koolipsühholoogi puhul võiks see tuleneda põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest).
Sellisel juhul oleks psühholoogil õigus ütluste andmisest keelduda KrMS § 72 lg 1 p 4 alusel kui
isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Seda põhjusel, et
psühholoogi nimetuse kasutamine ei ole õigusaktidega kuigivõrd reguleeritud ja psühholoogina
tegutsemine ei eelda üldjuhul nt kutsetunnistuse või tegevusloa olemasolu. See aga võib tähendada,
et ütluste andmisest hakataks keelduma ka juhtudel, kui see ei ole tegelikult põhjendatud.
2
Seetõttu soovitame Teil pöörduda vastava valdkonna täpsemaks reguleerimiseks ja vastavate
eriseaduste täiendamiseks Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poole.
Täname Teid olulise küsimuse tõstatamise eest ja loodame, et see laheneb peagi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Külli Taro
õiguskorra kaitse osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]