Kilvar Kessler
Finantsinspektsioon Meie 14.05.2021 nr 1.1-10.1/3786-1
[email protected]
Väärtpaberituru seaduse ja teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu
esitamine kooskõlastamiseks ning
arvamuse avaldamiseks
Austatud härra Kessler
Käesolevaga esitame Teile kooskõlastamiseks väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu, mis on kättesaadav koos seletuskirjaga õigusaktide eelnõude
elektroonilise kooskõlastamise süsteemi EIS vahendusel http://eelnoud.valitsus.ee/.
Palume eelnõu kooskõlastada võimaluse korral 20 tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
Lisad:
1. eelnõu
2. seletuskiri
Kätlin Meekler 6113132
[email protected]
Lisaadressaadid:
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Eesti Pangaliit MTÜ
FinanceEstonia MTÜ
Admiral Markets AS
Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid
Aktsiaselts KIT Finance Europe
AS Redgate Capital
Funderbeam Markets AS
Eesti Pank
2
EELNÕU
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seadus
§ 1. Väärtpaberituru seaduse muutmine
Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduses, välja arvatud § 234¹ lõikes 3, asendatakse läbivalt tekstiosa „kuni 32 000
eurot“ tekstiosaga „kuni 400 000 eurot“;
2) paragrahvi 101 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesolevas seaduses määratlemata termineid kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate
usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176,
27.06.2013, lk 1–337), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 600/2014
finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (OJ L
173, 12.6.2014, lk 84–148) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033, mis
käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega
muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr
806/2014 (OJ L 314, 5.12.2019), tähenduses.“;
3) paragrahvi 40 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Kui investeerimisühing vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013
artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud tingimustele, käsitatakse teda krediidiasutusena
ning kohaldatakse tema suhtes krediidiasutuste seaduses ja teistes õigusaktides krediidiasutuse
suhtes sätestatut.
(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 artikli 1 lõigetes 2 ja 5 nimetatud
investeerimisühingute suhtes tehakse järelevalvet direktiivi 2013/36/EL VII ja VIII jaotise
kohaste usaldatavusnõuete täitmise üle vastavalt määruse (EL) 2019/2033 artikli 1 lõike 2
teisele lõigule ja artikli 1 lõike 5 kolmandale lõigule.“;
4) seadust täiendatakse §-ga 401 järgmises sõnastuses:
„§ 401. Väike ja mitteseotud investeerimisühing
(1) Kui investeerimisühing vastab kõikidele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL)
2019/2033 artikli 12 lõikes 1 sätestatud väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks
kvalifitseerimise tingimustele (edaspidi väike ja mitteseotud investeerimisühing), siis ei
kohaldata selle investeerimisühingu suhtes käesoleva seaduse § 792 lõikeid 2–11, § 793, § 794,
§ 822 lõiget 2, lõike 3 punkti 2 ja lõikeid 4–7, § 110 lõiget 6, § 1101 lõike 7 punkti 1, § 1102, §
23611, § 23612 ja § 23613, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse, kui investeerimisühing on kuus kuud
järjest vastanud väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks kvalifitseerumise tingimustele
ja on teavitanud sellest inspektsiooni.
1
(3) Kui investeerimisühing ei kvalifitseeru enam väikeseks ja mitteseotud
investeerimisühinguks, tuleb sellest teavitada inspektsiooni ja tema suhtes ei kohaldata enam
käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 5 sätestatut 12 kuu jooksul arvates hindamisest.
(4) Kui investeerimisühing ei kvalifitseeru enam väikeseks ja mitteseotud
investeerimisühinguks, kohaldatakse tema suhtes järgmisel majandusaastal käesoleva seaduse
§-s 793 sätestatud tulemustasu nõudeid.
(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikest 1 kohaldatakse käesoleva seaduse § 110 lõiget 6 ja §
1101 lõike 7 punkti 1 väikesele ja mitteseotud investeerimisühingule, mis emiteerib
täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente.
(6) Inspektsioon võib otsustada väikese ja mitteseotud investeerimisühingu suhtes:
1) kohaldada käesoleva seaduse § 822 lõiget 2, lõike 3 punkti 2 ja lõikeid 4–7 asjakohasel
määral;
2) kohaldada erandit käesoleva seaduse § 230 lõigete 5 ja 51 kohaldamisest lähtuvalt
investeerimisühingu suurusest, tegevuse laadist, ulatusest ja keerukusest;
3) põhjendatuse korral kehtestada käesoleva seaduse § 235 lõike 1 punkti 9 alusel täiendavate
omavahendite nõude, võttes arvesse käesoleva seaduse §-s 23611 sätestatud tingimusi;
4) kehtestada likviidsuse erinõuded käesoleva seaduse § 235 lõike 1 punkti 16 alusel, võttes
arvesse käesoleva seaduse §-s 23612 sätestatud tingimusi, juhul kui investeerimisühingut ei ole
määruse (EL) 2019/2033 artikli 43 lõike 1 kohaselt likviidsusnõuete täitmisest vabastatud.“;
5) paragrahvi 56 lõike 1 punktis 1 asendatakse tekstiosa „(EL) nr 575/2013“ tekstiosaga „(EL)
nr 2019/2033“;
6) paragrahvi 58 lõike 2 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) investeerimisühingu omavahendite suurus ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2019/2033 või käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuetele;“;
7) paragrahvi 652 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kolmanda riigi investeerimisühingule ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui klient
pöördub omal initsiatiivil investeerimisteenuse või kõrvalteenuse saamiseks selles kolmandas
riigis asutatud investeerimisühingu poole. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei
kohaldata juhul, kui investeerimisühing ise otse osutab investeerimisteenuseid või
kõrvalteenuseid või turustab kliendile muid investeerimisteenuseid või -tooteid, mille osas ei
ole klient oma initsiatiivi väljendanud, sealhulgas ka juhul, kui investeerimisühingu nimel
osutab eelnimetatud teenuseid või turustab tooteid kolmas isik või investeerimisühinguga
seotud isik, välja arvatud juhul, kui tegemist on grupisiseste tehingutega.“;
8) seadust täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:
„§ 671. Kolmanda riigi investeerimisühingu filiaali aruandluskohustus
(1) Kolmanda riigi investeerimisühing peab Eestis asutatud filiaali kohta esitama
inspektsioonile ühe kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu:
2
1) andmed tegevuse ja osutatavate teenuste kohta Eestis;
2) igakuise minimaalse, keskmise ja maksimaalse riskipositsiooni Euroopa Liidus asuvate
isikute suhtes, kui investeerimisühing osutab käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 3
nimetatud teenust;
3) andmed nende väärtpaberite koguväärtuse kohta, mille on emiteerinud Euroopa Liidus
asutatud isikud või mis pärinevad eelnimetatud isikutelt, juhul kui investeerimisühing on
garanteerinud selliste väärtpaberite pakkumise, emiteerimise või müügi viimase 12 kuu jooksul;
4) andmed käesoleva lõike punkti 1 kohaselt nimetatud teenuste ja tegevuse käibe ning varade
koguväärtuse kohta;
5) filiaali klientidele kättesaadavate investorikaitse meetmete üksikasjaliku kirjelduse,
sealhulgas klientide õigused, mis tulenevad rakendatavast investorikaitse skeemist;
6) riskijuhtimise põhimõtted ja -korra, mida filiaal kohaldab käesoleva lõike punktis 1
nimetatud teenuste ja tegevuse puhul;
7) filiaali juhtimiskorralduse, sealhulgas filiaali juhtimise eest vastutavate isikute nimed ja
muudel võtmekohtadel olevate isikute nimed.
(2) Inspektsioon võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule nõuda muu talle vajaliku
teabe esitamist, et jälgida filiaali tegevust.“;
9) paragrahvi 79 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 79. Investeerimisühingu, investeerimisvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja
juhtide valimisele, pädevusele ja tegevusele esitatavad nõuded“;
10) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka investeerimisvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 57 tähenduses ja
segafinantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 21 tähenduses juhatuse ja nõukogu liikmele ulatuses, mis on nende eriomast rolli
arvesse võttes asjakohane.“;
11) paragrahvi 791 pealkirjast jäetakse välja sõnad „ning nende tasustamise põhimõtted“;
12) paragrahvi 791 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;
13) seaduse 9. peatükki täiendatakse §-dega 792–796 järgmises sõnastuses:
„§ 792. Investeerimisühingu juhtide ja töötajate tasustamine
(1) Investeerimisühing tagab, et tema töötajate tasustamise põhimõtted ei lähe vastuollu
investeerimisühingu kohustusega lähtuda oma tegevuses kliendi parimatest huvidest,
sealhulgas ei või investeerimisühing mõjutada oma töötajaid soovitama tavakliendile teatud
väärtpaberit võrreldes muu, kliendi vajadustele paremini vastava väärtpaberiga.
(2) Töötajaks käesoleva paragrahvi, § 793 ja § 794 tähenduses loetakse järgmisi isikuid:
1) juhatuse või nõukogu liige;
2) töötaja, kelle tööülesanded hõlmavad ettevõtja nimel riskide võtmist (edaspidi riskivõtja);
3) kontrollifunktsiooni täitmisse kaasatud töötaja;
3
4) töötaja, kelle töötasu võrdub vähemalt juhatuse liikme või riskivõtjate väikseima töötasuga;
5) töötaja, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt investeerimisühingu riskiprofiili või
hallatavat vara.
(3) Investeerimisühingu töötaja tasustamise ning tööga kaasnevate hüvede, sealhulgas
lahkumis- ja pensionihüvitiste ning muude soodustuste määramise alused ja põhimõtted
(edaspidi tasustamise põhimõtted) peavad:
1) olema selged ja dokumenteeritud ning vastama investeerimisühingu suurusele, sisemisele
korraldusele ning tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele;
2) olema kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse seaduses nimetatud põhimõtetega;
3) olema kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskide juhtimise põhimõtetega;
4) lähtuma investeerimisühingu äristrateegiast ja eesmärkidest ning võtma arvesse
investeerimisotsuste pikaajalist mõju;
5) hõlmama huvide konfliktide vältimise meetmeid, soodustama vastutustundlikke äritavasid
ning edendama teadlikkust riskidest ja ettevaatlikku riskide võtmist.
(4) Tasustamise põhimõtted peavad olema kehtestatud ja kohaldatavad viisil, mis on sobiv,
arvestades investeerimisühingu suurust ja sisemist korraldust ning tegevuse laadi, ulatust ja
keerukust.
(5) Investeerimisühingu nõukogu kinnitab investeerimisühingu tasustamise põhimõtted ja
vaatab need regulaarselt üle. Nõukogu vastutab ka tasustamispoliitika rakendamise järelevalve
eest, välja arvatud juhul, kui investeerimisühingus on moodustatud töötasukomitee.
(6) Investeerimisühingu kontrollifunktsioon peab vähemalt üks kord aastas viima läbi
tasustamispoliitika rakendamise keskse ja sõltumatu sisekontrolli.
(7) Riskijuhtimise ja vastavuskontrolli funktsiooni täitvate kõrgema taseme töötajate töötasu
peab olema investeerimisühingu nõukogu või, kui see on loodud, siis töötasukomisjoni otsese
järelevalve all.
(8) Kontrollifunktsiooni täitva töötaja tasustamine peab lähtuma kontrollitegevuse eesmärkide
saavutamisest ega tohi sõltuda tema kontrollitavate tegevusvaldkondade töötulemustest.
(9) Tasustamise põhimõtetes eristatakse selgelt järgmisi tasusid:
1) põhitöötasu, mille suurus väljendab eelkõige asjakohaseid erialaseid kogemusi ja
organisatsioonisisest vastutust vastavalt töötaja töölepingu juurde kuuluvale töökirjeldusele;
2) tulemustasu, mille suurus väljendab töötaja pidevaid ja riskiga korrigeeritud tulemusi ning
tööd, mis on tehtud lisaks töökirjeldusele vastavale tööle.
(10) Põhitöötasu peab moodustama kogu töötasust piisavalt suure osa, nii et oleks võimalik
rakendada paindlikku töötasu poliitikat, sealhulgas kasutada võimalust tulemustasu mitte
maksta.
4
(11) Käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaldamiseks peab investeerimisühing määrama oma
tasustamispoliitikas kindlaks asjakohased põhitöötasu ja tulemustasu komponentide suhtarvud.
Suhtarvude määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta investeerimisühingu tegevust ja sellega
seonduvaid riske ning iga vastava kategooria töötajate mõju investeerimisühingu riskiprofiilile.
(12) Inspektsioon avaldab juhendiga investeerimisühingu usaldusväärse tasustamispoliitika
kohaldamise täpsemad nõuded.
§ 793. Tulemustasude maksmine investeerimisühingus
(1) Tulemustasu määramisel ja väljamaksmisel tuleb arvesse võtta järgmist:
1) tulemustasu, mis on seotud töö tulemusega ja mis peab põhinema vastava isiku ja asjaomase
äriüksuse ning investeerimisühingu üldiste tulemuste hindamisel, mida arvutatakse
mitmeaastasest ajavahemikust lähtudes ning milles võetakse arvesse investeerimisühingu
äritsüklit ja äririske;
2) isiku töötulemuste hindamisel tuleb arvesse võtta investeerimisühingu finants- ja muid
kriteeriumeid;
3) tulemustasu ei tohi mõjutada investeerimisühingu suutlikkust tagada tugev kapitalibaas;
4) tulemustasu ei saa olla garanteeritud, välja arvatud uutele töötajatele üksnes nende esimesel
tööaastal ning kui investeerimisühing on kõrgelt kapitaliseeritud;
5) töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud maksed kajastavad isiku poolt aja jooksul
saavutatud tulemusi ja tööülesannete täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral
vähendatakse tulemustasu vastavalt;
6) hüvitisega või eelmisest töölepingust väljaostmisega seotud töötasupaketid peavad kokku
sobima investeerimisühingu pikaajaliste huvidega;
7) selliste töötulemuste mõõtmisel, mida kasutatakse tulemustasu reservi arvutamise alusena,
võetakse arvesse igat liiki olemasolevaid ja tulevasi riske, kapitalikulusid ja vastavalt määrusele
(EL) 2019/2033 vajalikku likviidsust;
8) töötasude muutuvkomponentide jaotuses investeerimisühingus võetakse arvesse kõiki
olemasolevaid ja tulevasi riske;
9) vabatahtlikud pensionihüvitised peavad olema kooskõlas investeerimisühingu äristrateegia,
eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega.
(2) Vähemalt 50 protsenti tulemustasust koosneb järgmistest instrumentidest:
1) aktsiad;
2) aktsiatega seotud instrumendid või samaväärsed mitterahalised instrumendid;
3) täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, teise taseme
omavahenditesse kuuluvad instrumendid või muud instrumendid, mida on võimalik täielikult
konverteerida esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks või hinnata
alla ning mis kajastavad adekvaatselt investeerimisühingu krediidikvaliteeti pikemas
perspektiivis;
4) mitterahalised instrumendid, mis vastavad valitsetavate portfellide instrumentide
struktuurile.
(3) Kui investeerimisühing ei emiteeri ühtegi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud
instrumenti, võib inspektsioon erandina lubada kasutada samu eesmärke täitvat alternatiivset
5
korda. Tulemustasu ei tohi maksta selliste finantsvahendite või meetoditega, mis muudavad
lihtsamaks käesoleva seaduse või määruse (EL) 2019/2033 nõuete täitamata jätmise.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul kohaldatakse nimetatud instrumentide suhtes
asjakohaseid blokeerimispõhimõtteid, et viia isiku stiimulid kooskõlla investeerimisühingu,
tema võlausaldajate ja klientide pikemaajaliste huvidega. Inspektsioon võib seada vastavate
instrumentide liikidele ja struktuurile piiranguid või keelata teatavate instrumentide kasutamise
tulemustasu maksmiseks.
(5) Vähemalt 40 protsenti tulemustasu maksmisest lükatakse edasi kolme kuni viie aasta võrra,
nagu on asjakohane, arvestades investeerimisühingu äritsüklit, tegevuse laadi, riske ja
asjaomase töötaja tegevust, välja arvatud juhul, kui tulemustasu on eriti suur ja edasi lükatakse
vähemalt 60 protsenti tulemustasu maksmisest. Edasilükatud tulemustasu osa ei või maksta
enne proportsionaalselt makstavat põhitöötasu.
(6) Tulemustasu vähendatakse kuni 100 protsenti, kui investeerimisühingu finantstulemused on
tagasihoidlikud või negatiivsed, muu hulgas olukorras, kus:
1) isik osales investeerimisühingule olulist kahju tekitanud tegevuses või oli selle eest vastutav;
2) isikut ei käsitata enam sobiva ega nõuetele vastavana.
(7) Investeerimisühingu töötajal ei ole lubatud sõlmida vastutuskindlustuse lepinguid ega võtta
kasutusele muid sarnaseid meetmeid, millega vähendatakse tasustamise põhimõtetega
eesmärgiks seatud tulemuste rakendumist.
(8) Kui töötaja lahkub investeerimisühingust enne pensioniikka jõudmist, hoiab
investeerimisühing käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 9 kohaldamisel vabatahtlikke
pensionimakseid viie aasta jooksul lõikes 3 nimetatud instrumentide kujul. Kui töötaja jõuab
pensioniikka ja läheb pensionile, makstakse talle vabatahtlik pension välja lõikes 2 nimetatud
instrumentide kujul.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2, 5 ja 8 ei kohaldata, kui:
1) investeerimisühingu bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomasele majandusaastale
vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt 100 miljonit eurot või sellest
väiksem;
2) isiku aastane tulemustasu ei ole suurem kui 50 000 eurot ega moodusta üle ühe neljandiku
tema aastasest töötasust.
(10) Inspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 1 nimetatud 100 miljonilist
ülempiiri suurendada, kui kõik järgmised kriteeriumid on täidetud:
1) investeerimisühing ei ole vara koguväärtuse alusel üks kolmest Eesti suurimast
investeerimisühingust;
2) investeerimisühing ei pea täitma kohustusi, mis on seotud finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse kavandamisega või peab täitma neid kohustusi lihtsustatud kujul vastavalt
finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-le 15;
6
3) investeerimisühingu kauplemisportfelliga seotud bilansilise ja bilansivälise tegevuse maht
on 150 miljonit eurot või väiksem;
4) investeerimisühingu tuletisinstrumentidega seotud bilansilise ja bilansivälise tegevuse maht
on 100 miljonit eurot või väiksem;
5) tõstetud ülempiir ei ületa 300 miljonit eurot;
6) ülempiiri tõstmine on asjakohane, võttes arvesse investeerimisühingu tegevuse laadi, ulatust
ja sisemist korraldust ning, kui see on kohaldatav, selle konsolideerimisgrupi tunnuseid, kuhu
ta kuulub.
(11) Inspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 1 nimetatud ülempiiri vähendada,
kui selle vähendamine on asjakohane seoses investeerimisühingu tegevuse laadi ja ulatuse,
sisemise korralduse ning, kui see on kohaldatav, selle konsolideerimisgrupi tunnustega, kuhu
ta kuulub.
(12) Erandina käesoleva paragrahvi lõike 9 punktist 2 võib inspektsioon otsustada kohaldada
lõikeid 2, 5 ja 8 ka isikute suhtes, kellel on õigus aastasele tulemustasule, mis on väiksem kui
nimetatud punktis nimetatud ülempiir, kui see on asjakohane, arvestades muu hulgas asjaomase
töötaja töö iseloomu.
(13) Kui investeerimisühing saab finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 8 lõikes 1
nimetatud erakorralist avalikku finantstoetust, siis:
1) investeerimisühing ei maksa tulemustasu juhatuse liikmetele;
2) investeerimisühing kehtestab piirangu tulemustasu maksmisele teistele töötajatele, kui
tulemustasu maksmine läheks vastuollu investeerimisühingu tugeva kapitalibaasi säilimisega
ja erakorralise avaliku finantstoetuse õigeaegse lõppemisega.
§ 794. Töötasukomitee
(1) Investeerimisühingus, mille bilansilise ja bilansivälise vara väärtus on asjaomasele
majandusaastale vahetult eelnenud neljal järjestikusel majandusaastal olnud keskmiselt 100
miljonit eurot või sellest suurem, moodustatakse nõukogu liikmetest koosnev töötasukomitee.
(2) Investeerimisühing ei pea moodustama töötasukomiteed, kui töötasukomitee on
moodustatud konsolideeritud tasandil ja töötasukomitee tegevus hõlmab kogu
konsolideerimisgruppi.
(3) Töötasukomitee:
1) teostab järelevalvet juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise üle;
2) hindab tasustamise põhimõtete rakendamist ja tasustamisega seotud otsuste mõju
riskijuhtimise, omavahendite ja likviidsuse kohta sätestatud nõuete täitmisele ning teeb
vajaduse korral ettepaneku tasustamise põhimõtete ajakohastamiseks;
3) valmistab investeerimisühingu nõukogule ette tasustamisalased otsuse projektid.
(4) Töötasukomitee lähtub oma tegevuses investeerimisühingu aktsionäride ja klientide
pikaajalistest huvidest ning avalikust huvist.“;
7
14) paragrahv 822 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 822. Sisemise kapitali ja likviidsuse piisavuse hindamise protsess
(1) Investeerimisühingu kõik olulised riskid peavad olema igal hetkel adekvaatselt kaetud
omavahenditega.
(2) Investeerimisühing peab kehtestama usaldusväärse, tulemusliku ja kõikehõlmava korra,
strateegiad, süsteemid ja protsessid, et hinnata ja säilitada pidevalt sisemise kapitali suurust,
liike ja koosseisu ning likviidset vara, mida ta peab piisavaks, et katta sellist laadi ja tasemega
riske, mida ta võib teistele tekitada või millele see investeerimisühing on avatud või võib avatud
olla ning mis vastavad ajakohase investeerimisühingu keerukusele, riskiprofiilile, tegevuse
ulatusele ja juhtorgani poolt eelnevalt kindlaks määratud riskitaluvusele.
(3) Investeerimisühing kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korra, strateegiad,
süsteemid ja protseduurid, et teha kindlaks, juhtida ja jälgida järgmist:
1) kliendile tekitatava riski olulisi allikaid ja mõju, samuti igasugust olulist mõju
omavahenditele;
2) turule tekitatava riski olulisi allikaid ja mõju, samuti igasugust olulist mõju omavahenditele;
3) investeerimisühingule avalduva riski olulisi allikaid ja mõju, eelkõige neid, mis võivad
omavahendite taset vähendada;
4) likviidsusriski asjakohastel ajavahemikel, et tagada investeerimisühingu likviidsete
vahendite piisav tase, sealhulgas seoses käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud riskide
oluliste allikate käsitlemisega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetud riskide hindamisel arvestatakse käesoleva
seaduse §-s 88 sätestatut.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 3 kohaldamisel loetakse investeerimisühingule
avalduva riski oluliseks allikaks ja mõjuks, kui see on asjakohane, muu hulgas järgmisi
näitajaid:
1) muutusi vara bilansilises väärtuses, sealhulgas nõudeid seotud vahendite suhtes;
2) klientide või vastaspoolte maksejõuetust;
3) väärtpaberi-, valuuta- ja kaubapositsioone;
4) kohustusi kindlaksmääratud hüvitisega pensioniskeemide suhtes.
(6) Investeerimisühing kaalub hoolikalt igasugust olulist mõju omavahenditele, kui selliseid
riske ei ole asjakohaselt arvesse võetud määruse (EL) 2019/2033 artikli 11 kohaselt arvutatud
omavahendite nõuetes.
(7) Lõpetamise või likvideerimise korral peab investeerimisühing kaaluma kogu turult
väljumise protsessi jooksul hoolikalt omavahendite ja likviidsete vahendite haldamise nõudeid
ja vajalikke ressursse, võttes arvesse ärimudelite ja strateegiate elujõulisust ja kestlikkust.“;
15) seaduse 9. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 833 järgmises sõnastuses:
„§ 833. Nõukogu ja riskikomitee kohustused seoses investeerimisühingu riskide
käsitlemisega
8
(1) Investeerimisühingu nõukogu kinnitab ja vaatab regulaarselt üle investeerimisühingu
riskivalmiduse ning potentsiaalsete riskide juhtimise, jälgimise ja maandamise strateegiad ja
põhimõtted, võttes arvesse makromajanduslikku keskkonda ja investeerimisühingu äritsüklit.
(2) Investeerimisühingu nõukogu peab pühendama piisavalt aega ja vahendeid, et tagada
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine.
(3) Investeerimisühing peab looma aruandlusahelad, mis tagavad nõukogu teavitamise kõigist
olulistest riskidest ning riskijuhtimise põhimõtetest ja nendega seotud muudatustest.
(4) Investeerimisühing, mille bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomase
majandusaasta vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt suurem kui 100
miljonit eurot, peab looma riskikomitee. Riskikomitee liikmed ei tohi asjaomases
investeerimisühingus täita ühtegi tegevjuhtimise funktsiooni.
(5) Riskikomitee pädevusse kuulub:
1) nõukogu ja juhatuse nõustamine krediidiasutuse riskijuhtimise põhimõtete ja riskitaluvuse
alal;
2) järelevalve riskijuhtimise põhimõtete rakendamise üle juhatuse poolt vastavalt nõukogu
juhistele.
(6) Riskikomitee liikmetel peavad olema asjakohased teadmised, oskused ja asjatundlikkus, et
täielikult mõista, juhtida ja jälgida investeerimisühingu riskistrateegiat ja riskivalmidust ning
täita käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ülesandeid.
(7) Investeerimisühingu nõukogule ja riskikomiteele peab olema tagatud juurdepääs teabele
investeerimisühingule avanevate või avaneda võivate riskide kohta.“;
16) paragrahv 93 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 93. Investeerimisühingu aktsia- ja algkapital
(1) Investeerimisühingu asutamisel uue äriühinguna peab tema aktsiakapital või tegutseva
äriühingu puhul algkapital olema vähemalt:
1) 750 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 3 või 6 nimetatud
investeerimisteenuseid;
2) 750 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 9 nimetatud
investeerimisteenuseid, kui see investeerimisühing kaupleb oma arvel või tal on see lubatud;
3) 75 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 1, 2, 4, 5 või 7 nimetatud
investeerimisteenuseid, tingimusel et sellel investeerimisühingul ei ole lubatud hoida klientide
raha ega klientidele kuuluvaid väärtpabereid;
4) 150 000 eurot muude kui käesoleva lõike punktis 1, 2 või 3 nimetatud teenuseid pakkuvate
investeerimisühingute puhul.
(2) Algkapital koosneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artiklis 9
nimetatud vahenditest.";
9
17) paragrahvi 94 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses
(EL) nr 575/2013 ning krediidiasutuste seaduse §-s 822“ tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruses (EL) nr 2019/2033“;
18) paragrahvi 94 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Inspektsioon võib otsustada kohaldada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 2019/2033 artikli 1 lõike 2 punktile c Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
575/2013 VII ja VIII jaotise ning krediidiasutuste seaduse kohaseid usaldatavusnõuete täitmise
nõudeid investeerimisühingu suhtes, kes tegeleb käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 3 või
6 nimetatud tegevusega, kui investeerimisühingu konsolideeritud vara koguväärtus eelnenud
12 kuu keskmisena on viis miljardit eurot või rohkem ning kui esineb üks või enam järgmistest
asjaoludest:
1) investeerimisühingu maksejõuetuse või finantsraskuste korral võib kaasneda olukord, mis
kujutab endast süsteemset riski finantssüsteemile;
2) investeerimisühing on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr (EL) 2019/2033 artikli 4
lõike 1 punktis 3 määratletud kliiriv liige;
3) investeerimisühingu suurus, tegevuse laad, ulatus, keerukus ja vastastikune seos
finantssüsteemiga on Euroopa Liidu või Eesti majanduse seisukohast piisavalt oluline.“;
19) paragrahvi 94 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
20) paragrahvi 94 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata kaubavahendajate ja lubatud heitkoguse ühikute
vahendajate, fondivalitsejate ega kindlustusandjate suhtes.
(8) Kui inspektsioon tunnistab käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel tehtud otsuse kehtetuks,
teavitab ta sellest investeerimisühingut viivitamata. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud
nõuete kohaldamine lõpetatakse ka siis, kui investeerimisühing ei vasta enam nimetatud lõikes
sätestatud künnisele, mis on arvutatud 12 järjestikuse kuu alusel.
(9) Inspektsioon teavitab viivitamata käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 8 alusel tehtud otsustest
Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust.“;
21) paragrahvi 108 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva seaduse § 235 lõike 1 punkti 15 alusel võib inspektsioon kehtestada
investeerimisühingule aruande täiendava või sagedamini esitamise kohustuse üksnes siis, kui
asjaomane aruandlus ei ole dubleeriv ja on täidetud vähemalt üks alljärgnev tingimus:
1) tegemist on ühega käesoleva seaduse § 230 lõike 11 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudest;
2) inspektsioon peab vajalikuks koguda tõendeid käesoleva seaduse § 230 lõike 11 punktis 2
nimetatud juhul;
3) täiendav teave on vajalik investeerimisühingu käesoleva seaduse § 230 lõike 5 kohase
järelevalvealase läbivaatamise hindamise protsessis.
10
(7) Teavet peetakse lõike 6 kohaselt dubleerivaks juhul, kui sama või põhimõtteliselt sama teave
on inspektsioonil juba olemas või see on inspektsiooni tuletatav või hangitav muude
vahenditega, milleks ei ole vaja nõuda investeerimisühingult selle esitamist.“;
22) paragrahvi 110 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Inspektsioon võib nõuda, et investeerimisühing avaldaks enda kohta käivaid avalikke
andmeid lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud aruannetele ka oma veebilehel ja muudes
teabekanalites.“;
23) paragrahvi 1101 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1101. Investeerimisühingu kohta muu teabe avalikustamine“;
24) paragrahvi 1101 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Investeerimisühing avalikustab koos majandusaasta aruandega inspektsioonile määruse
(EL) 2019/2033 artiklis 51 nimetatud teabe tasustamispoliitika ja -tavade kohta.
Investeerimisühing annab inspektsioonile ka teavet selliste investeerimisühingus töötavate
füüsiliste isikute kohta, kelle töötasu on majandusaastal miljon eurot või rohkem, sealhulgas
teavet nende töökohustuste, asjaomase ärivaldkonna, töötasu, tulemustasu ja pensionimaksete
kohta. Inspektsioon edastab teabe Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele.
(7) Inspektsioonil on muu hulgas õigus:
1) nõuda, et investeerimisühing avaldaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/2033 artiklis 46 nimetatud teabe sagedamini kui kord aastas ja määrata avaldamise
tähtaeg;
2) nõuda, et emaettevõtja avaldaks kord aastas kas täielikult või viidetena vastavale teabele oma
juriidilise struktuuri ja investeerimisühingu konsolideerimisgrupi juhtimis- ja
organisatsioonilise struktuuri kirjelduse vastavalt käesolevale seadusele;
3) nõuda, et investeerimisühing edastaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teabe
investeerimisühingu juhtorgani iga liikme või töötaja kohta.“;
25) seadust täiendatakse §-ga 1102 järgmises sõnastuses:
„§ 1102. Investeerimisühingu filiaali ja finantseerimisasutusest tütarettevõtja kohta
avalikustatav teave
Investeerimisühing avalikustab koos majandusaasta aruandega oma teistes riikides asutatud
filiaalide ja finantseerimisasutusest tütarettevõtjate määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punktis 26 tähenduses, kohta järgmise teabe:
1) geograafiline asukoht, ärinimi ja tegevuse laad;
2) käive või müügitulu;
3) töötajate arv täistööaja arvestuse alusel;
4) maksustamiseelne kasum või kahjum;
5) tulumaks või muu kasumilt või kahjumilt tasumisele kuuluv maks;
6) saadud riiklike toetuste summa.“;
26) paragrahvi 230 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 ja lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:
11
„12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2019/2033.
(11) Inspektsioon kohustab investeerimisühingut võtma võimalikult vara vajalikke meetmeid,
muu hulgas tagamaks, et klientide vara hoitakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 88
nõuetekohaselt lahus, kui:
1) investeerimisühing ei täida õigusaktides, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 2019/2033 nõudeid;
2) on tõendeid, et investeerimisühing rikub tõenäoliselt käesoleva lõike punktis 1 nimetatud
nõudeid järgmise 12 kuu jooksul.“;
27) paragrahvi 230 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Inspektsioon avalikustab oma veebilehel käesoleva seaduse 3., 31. ja 4. osas, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 600/2014, (EL) nr 596/2014, (EL) nr 1286/2014,
(EL) nr 2017/1129, (EL) nr 2017/2402 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr
2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja -
lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse
direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ning määrust (EL) nr 596/2014 (ELT L 171, 29.06.2016,
lk 1–65) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 nõudeid, sätestatud
kohustuse rikkumisega seoses väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti viivitamata pärast
selle teatavaks tegemist. Inspektsioon märgib vähemalt rikkumise liigi ja laadi, rikkumise eest
vastutava isiku andmed, milleks on juriidilise isiku puhul ärinimi ja registrikood selle
olemasolul, füüsilise isiku puhul ees- ja perekonnanimi ning isikukood või selle puudumisel
sünniaeg, ning teabe lahendi või haldusakti vaidlustamise ja tühistamise kohta. Inspektsioon
tagab, et kogu käesolevas lõikes nimetatud teave on tema veebilehel avalikult kättesaadav
vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;
28) paragrahvi 230 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Inspektsioon vaatab asjakohasel juhul ja vajalikul määral üle kokkulepped, strateegiad,
protsessid ja mehhanismid, mida investeerimisühing kasutab käesoleva seaduse ja Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 järgimiseks, ning hindab usaldusväärse
juhtimise ja riskide maandamise seisukohast järgmist:
1) käesoleva seaduse § 822 lõikes 3 nimetatud riskid;
2) investeerimisühingu riskipositsioonide geograafiline paiknemine;
3) investeerimisühingu ärimudel;
4) süsteemse riski hinnang;
5) investeerimisühingu võrgu- ja infosüsteemide turvariskid;
6) investeerimisühingu avatus kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile;
7) investeerimisühingu juhtimiskorraldus ja juhtide pädevus.“;
29) paragrahvi 230 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Inspektsioon määrab kindlaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ülevaatamise ja
hindamise sageduse ja intensiivsuse, võttes arvesse investeerimisühingu suurust, tegevuse
laadi, keerukust, süsteemset olulisust ja proportsionaalsuse põhimõtet.“;
30) paragrahvi 2301 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
12
„(2) Inspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet või kontrollib investeerimisühingu
konsolideerimisgrupi vastavust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033
artiklis 8 sätestatud kapitalitesti nõuetele (edaspidi kontrollib vastavust kapitalitestile), kui:
1) Eesti investeerimisühing on emaettevõtja;
2) Eestis registreeritud investeerimisühingu emaettevõtja on Eestis registreeritud
investeerimisvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033
artikli 4 lõike 1 punkti 57 tähenduses või segafinantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 21 tähenduses;
3) Eestis ja mõnes teises lepinguriigis registreeritud investeerimisühingute emaettevõtja on
Eestis registreeritud investeerimisvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 57 tähenduses või segafinantsvaldusettevõtja
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 21
tähenduses.“;
31) paragrahvi 2301 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui Eestis ja muus lepinguriigis registreeritud kahe või enama investeerimisühingu
emaettevõtjaks on mitu investeerimisvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat, mille
peakontorid asuvad nii Eestis kui ka muus lepinguriigis, teeb inspektsioon konsolideeritud
järelevalvet ja kontrollib vastavust kapitalitestile üksnes juhul, kui Eestis registreeritud
investeerimisühing on konsolideerimisgruppi kuuluvatest investeerimisühingutest suurima
bilansimahuga.
(22) Kui teises lepinguriigis asutatud investeerimisvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja on ühtlasi Eestis ja vähemalt ühes teises lepinguriigis registreeritud
investeerimisühingu emaettevõtjaks ja nimetatud investeerimisühingul puudub tegevusluba
lepinguriigis, kus investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on asutatud, teeb
inspektsioon konsolideeritud järelevalvet ja kontrollib vastavust kapitalitestile juhul, kui Eestis
registreeritud investeerimisühing on suurima bilansimahuga.
(23) Inspektsioon võib loobuda kokkuleppel teiste lepinguriikide väärtpaberiturujärelevalve
asutustega järelevalve tegemisest käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3, lõikes 21 ja lõikes 22
nimetatud juhtudel, kui see oleks tulemusliku konsolideeritud alusel tehtava järelevalve ja
konsolideerimisgrupi kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalve seisukohast
asjakohane, võttes arvesse asjaomast investeerimisühingut ja selle tegevuse olulisust Eestis.
Sellisel juhul annab inspektsioon vastavad ülesanded üle mõne muu lepinguriigi
väärtpaberiturujärelevalve asutusele.
(24) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 23 nimetatud loobumist annab inspektsioon
emaettevõtjana tegutsevale investeerimisvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale või
asjakohasel juhul suurima bilansimahuga investeerimisühingule võimaluse esitada kavandatava
otsuse kohta oma seisukoht. Inspektsioon teavitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutust vastavatest otsusest.“;
32) paragrahvi 2301 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
13
„(4) Kui investeerimisühingu, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi investeerimisühing,
konsolideerimisgrupi üle ei teosta konsolideeritud finantsjärelevalvet lepinguriigi
väärtpaberiturujärelevalve asutus ning kui inspektsiooni ja teiste asjassepuutuvate
lepinguriikide väärtpaberiturujärelevalve asutuste ühisel hinnangul ei ole kolmanda riigi
järelevalveasutuse teostatav finantsjärelevalve investeerimisühingu konsolideerimisgrupi üle
samaväärne Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 I osas ja muudes
asjakohastes õigusaktides kehtestatud nõuetele vastava konsolideeritud järelevalvega, teostab
finantsjärelevalvet investeerimisühingu konsolideerimisgrupi üle vastavalt omavahelisele
kokkuleppele inspektsioon või mõne teise asjassepuutuva lepinguriigi
väärtpaberiturujärelevalve asutus, kes teeks konsolideerimisgrupi üle järelevalvet juhul, kui
emaettevõtja oleks asutatud Euroopa Liidus. Kõikidest käesoleva lõike alusel tehtud otsustest
tuleb teavitada muid asjakohaseid väärtpaberiturujärelevalve asutusi, Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Komisjoni.“;
33) paragrahvi 2301 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Kui inspektsioon kvalifitseerub käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt
väärtpaberiturujärelevalve asutuseks, võib inspektsioon eelkõige nõuda
investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist Euroopa Liidus ja
kohaldada selle investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artiklit 7 või 8.“;
34) paragrahvi 2301 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks;
35) paragrahvi 2303 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Investeerimisühing peab tagama käesoleva seaduse § 230 lõike 5 punktis 7 nimetatud
juhtimiskorralduse läbivaatamiseks ja juhtide pädevuse hindamiseks inspektsioonile täieliku
juurdepääsu juhtorgani ja selle komiteede koosolekute päevakordadele, protokollidele ja
lisadokumentidele ning juhtorgani tegevuse sise- või välishindamise tulemustele.
(22) Inspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada teavet igat liiki andmekandjatel,
sealhulgas dokumente raamatupidamisarvestuse kohta, investeerimisühingult,
investeerimisvaldusettevõtjalt, segafinantsvaldusettevõtjalt, segavaldusettevõtjalt ning
investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvalt muult äriühingult ja
kolmandalt isikult, kellele nimetatud ettevõtja on tegevused edasi andnud, ning saada suulisi
või kirjalikke selgitusi nimetatud ettevõtjate esindajatelt või töötajatelt.“;
36) paragrahvi 235 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Inspektsioonil on õigus ettekirjutusega muu hulgas:“;
37) paragrahvi 235 punktid 6 ja 7 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„6) teha väärtpaberituru kutselise osalise nõukogule ettepanek juhatuse liikme
tagasikutsumiseks või nõuda juhatuse liikme volituste ajutist peatamist;
7) teha ettepanek väärtpaberituru kutselise osalise aktsionäride üldkoosolekule nõukogu liikme
tagasikutsumiseks või nõuda nõukogu liikme volituste ajutist peatamist;“;
14
38) paragrahvi 235 täiendatakse punktidega 9–17 järgmises sõnastuses:
„9) nõuda, et investeerimisühingul oleks lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 2019/2033 artiklis 11 nõutule rohkem omavahendeid või kohandada nõutavaid
omavahendeid ja likviidset vara asjaomase investeerimisühingu äritegevuse olulise muutuse
korral;
10) nõuda, et investeerimisühing esitaks ühe aasta jooksul käesoleva seaduse ja Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 nõuete kohase kava, millega nähakse ette,
kuidas toimub järelevalvealastele nõuetele vastavuse taastamine;
11) nõuda, et investeerimisühing kohaldaks spetsiifilist eraldiste tegemise korda või varade
käsitlemist tulenevalt omavahendite nõuetest;
12) nõuda investeerimisühingu tegevuse, toodete ja süsteemidega seotud riskide vähendamist,
sealhulgas tegevuse edasiandmise puhul;
13) nõuda, et investeerimisühing kehtestaks käesoleva seaduse §-s 793 sätestatud tulemustasule
piirangu, mis vastab teatavale protsendile netosissetulekust, kui tulemustasu ei ole kooskõlas
tugeva kapitalibaasi säilitamisega;
14) nõuda, et investeerimisühing kasutaks puhaskasumit omavahendite tugevdamiseks;
15) nõuda käesolevas seaduses ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2019/2033
sätestatud nõuetega võrreldes täiendavat või sagedasemat aruandlust, sealhulgas kapitali- ja
likviidsuspositsioonide kohta;
16) nõuda likviidsuse erinõuete kehtestamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 23613 sätestatud
tingimustele;
17) nõuda, et investeerimisühing vähendaks ohte võrgu- ja infosüsteemide turvalisusele, et
tagada investeerimisühingute protsesside, andmete ja vara konfidentsiaalsus, terviklus ja
kättesaadavus.“;
39) paragrahvi 2361 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioonil võib järelevalve eesmärgil, kui see on Eesti finantssüsteemi stabiilsuse
seisukohast asjakohane, või käesoleva seaduse §-s 2369 nimetatud teabe kontrollimiseks
teostada kohapealset kontrolli ja uurida nende Eestis asuvate teises lepinguriigis asutatud
investeerimisühingute filiaalide tegevust ning nõuda filiaalilt teavet tema tegevuse kohta,
teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust. Pärast kontrolli
teostamist ja uurimise lõppu edastab inspektsioon vastavale järelevalveasutusele saadud teabe
ja tuvastatud asjaolud, mis on asjakohase investeerimisühingu riskihindamise seisukohast
olulised.
(12) Teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutus võib pärast inspektsioonile teatamist
iseseisvalt või vahendajate kaudu vastava lepinguriigi Eesti filiaali kohta kohapeal kontrollida
§ 47 lõikes 22 nimetatud teavet. Samuti võib lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutus
iseseisvalt või vahendajate kaudu kohapeal kontrollida segavaldusettevõtjatelt ja nende
tütarettevõtjatelt saadud teavet.“;
40) paragrahvi 2361 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
(11) Inspektsioon võib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 23
lõike 1 punktis c nimetatud tingimuse hindamiseks taotleda kliiriva liikme lepinguriigi
15
järelevalveasutuselt teavet tagatise mudeli ja parameetrite kohta, mida kasutatakse asjaomase
investeerimisühingu võimendustagatise nõude arvutamiseks.“;
41) paragrahvi 2362 täiendatakse lõigetega 12 ja 13 järgmises sõnastuses:
„(12) Inspektsioon edastab viivitamata teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutusele
teabe ja tõendid järelevalve tegemise käigus kindlaks tehtud võimalike probleemide ja selliste
riskide kohta, mida Eesti investeerimisühing klientide kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele
vastavas lepinguriigis tekitab. Inspektsioon võtab teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve
asutuselt saadud teabe põhjal kõik vajalikud meetmed, et hoida ära või kõrvaldada võimalikud
probleemid ja riskid.
(13) Kui teise lepinguriigi järelevalveasutus võtab käesolevas paragrahvis nimetatud
probleemide või riskide kindlakstegemisel ise meetmeid, millega inspektsioon ei nõustu, võib
inspektsioon edastada küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, kes tegeleb sellega
määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 19 sätestatud korras.“;
42) paragrahvi 2362 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teave võib muu hulgas hõlmata:
1) teavet investeerimisühingu juhtimise ja omandistruktuuri kohta;
2) teavet investeerimisühingu omavahendite nõuetele vastavuse kohta;
3) teavet investeerimisühingu kontsentratsiooniriski nõuetele ja likviidsusnõuetele vastavuse
kohta;
4) teavet investeerimisühingu juhtimis- ja raamatupidamisarvestuse korralduse ja
sisekontrollimehhanismide kohta;
5) muud asjakohast teavet tegurite kohta, mis võivad mõjutada riski, mida investeerimisühing
tekitab.“;
43) seadust täiendatakse §-dega 2369–23613 järgmises sõnastuses:
„§ 2369. Järelevalve segavaldusettevõtja, finantsvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja üle
(1) Kui inspektsiooni järelevalve alla kuuluva investeerimisühingu emaettevõtja on
segavaldusettevõtja käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses, võib inspektsioon:
1) nõuda, et segavaldusettevõtja avaldaks teabe, mis võib selle investeerimisühingu järelevalve
jaoks oluline olla;
2) teha järelevalvet investeerimisühingu ning segavaldusettevõtja ja tema tütarettevõtjate
vaheliste tehingute üle ning nõuda, et investeerimisühingul oleksid piisavad
riskijuhtimisprotsessid ja sisekontrollimehhanismid, sealhulgas usaldusväärne aruandlus- ja
raamatupidamise korraldus, et kõnealuseid tehinguid kindlaks teha, mõõta, jälgida ja
kontrollida.
(2) Kui investeerimisühingu emaettevõtja on finantsvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 20 või 21 tähenduses, teostatakse investeerimisühingu kui krediidiasutuse
konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet vastavalt
krediidiasutuste seaduse §-s 97 sätestatule.
16
(3) Segavaldusettevõtja on emaettevõtja, mis ei ole finantsvaldusettevõtja,
investeerimisvaldusettevõtja, krediidiasutus, investeerimisühing ega
segafinantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033
tähenduses ja mille tütarettevõtjate hulgas on vähemalt üks investeerimisühing.
§ 23610. Investeerimisühingu sisemudelite kasutamise loa läbivaatamine
(1) Inspektsioon vaatab vähemalt iga kolme aasta tagant läbi investeerimisühingu vastavuse
nõetele, mida tuleb järgida sisemudelite kasutamise loa saamiseks inspektsioonilt vastavalt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artiklile 22.
(2) Oluliste puuduste avastamisel teeb inspektsioon investeerimisühingule ettekirjutuse
puuduste kõrvaldamiseks või meetmete võtmiseks puuduste tagajärgede leevendamiseks.
Inspektsioon võib nõuda investeerimisühingult täiendavate kapitalinõuete kehtestamist või
korrutustegurite suurendamist.
(3) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 366 nimetatud
määrade oluline ületamine näitab tururiski sisemudeli ebatäpsust, tühistab inspektsioon selle
kasutamiseks antud loa, piirab selle kasutamist või rakendab muid asjakohaseid meetmeid, et
tagada sisemudeli nõuetele vastavusse viimine.
(4) Kui sisemudelite kasutamiseks loa saanud investeerimisühing ei vasta enam sisemudelite
kohaldamise nõuetele, võib inspektsioon rakendada järgmisi meetmeid:
1) nõuda, et investeerimisühing tõendaks, et mittevastavuse mõju on ebaoluline;
2) nõuda, et investeerimisühing esitaks kava ja tähtaja nõuetele vastavuse tagamiseks.
(5) Inspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud kava
täpsustamist, kui on ebatõenäoline, et selle alusel saavutatakse täielik nõuetele vastavus antud
tähtaja jooksul.
(6) Kui investeerimisühing ei täida käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1 ja 2 nimetatud
tingimusi, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut, rakendab inspektsioon ühte
alljärgnevatest meetmetest:
1) tühistab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud loa sisemudelite kasutamiseks;
2) piirab sisemudelite kasutamist nii, et see kehtiks ainult nõuetele vastavates valdkondades;
3) piirab sisemudelite kasutamist nii, et see kehtiks ainult valdkondades, kus nõuetele vastavus
on võimalik sobivaks tähtajaks saavutada.
§ 23611. Täiendavate omavahendite nõue investeerimisühingutele
(1) Inspektsioon võib kehtestada investeerimisühingule käesoleva seaduse § 235 punktis 9
nimetatud täiendavate omavahendite nõude, kui kohase läbivaatamise tulemusel on selgunud,
et:
1) investeerimisühingut ohustavad riskid või investeerimisühing tekitab teistele olulisi riske ja
need ei ole kaetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 III või IV osas
sätestatud omavahendite nõudega;
17
2) investeerimisühingu sisemine kapital ja likviidne vara või juhtimiskorraldus ei vasta
käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning muud järelevalvemeetmed tõenäoliselt ei paranda
korda, protseduure, mehhanisme ja strateegiaid sobivaks ajaks piisavalt;
3) kauplemisportfelli usaldusväärse hindamise kohandamine ei ole piisav, et võimaldada
investeerimisühingul tavapäraste turutingimuste korral müüa või maandada oma positsioone
lühikese aja jooksul ilma olulist kahju kandmata;
4) lubatud sisemudelite kohaldamise nõuetele mittevastavus toob tõenäoliselt kaasa ebapiisava
kapitalitaseme;
5) investeerimisühing ei suuda korduvalt saavutada või säilitada §-s 23612 sätestatud piisavat
täiendavate omavahendite suunises antud taset.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 kohaldamisel käsitatakse riske omavahendite
nõudega mitte kaetuna või ebapiisavalt kaetuna ainult juhul, kui inspektsiooni poolt pärast
käesoleva seaduse § 822 lõike 2 kohase hindamise järelevalvealast läbivaatamist piisavaks
peetud kapitali summad, liigid ja koosseis on kõrgemal tasemel kui Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 III või IV osas sätestatud investeerimisühingu
omavahendite nõue.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamisel võib piisavaks peetav kapital hõlmata riske, mis
on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 III või IV osas sätestatud
omavahendite nõudest sõnaselgelt välja jäetud.
(4) Inspektsioon määrab igal üksikjuhtumil kindaks täiendavate omavahendite nõude taseme,
milleks on käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt piisavaks loetava kapitali ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 III või IV osas sätestatud omavahendite
nõude vahe.
(5) Täiendavate omavahendite nõuete puhul kohaldatakse järgmisi tingimusi:
1) vähemalt kolm neljandikku täiendavate omavahendite nõudest täidetakse esimese taseme
omavahenditega;
2) vähemalt kolm neljandikku esimese taseme omavahenditest moodustavad esimese taseme
põhiomavahendid;
3) neid omavahendeid ei kasutata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033
artikli 11 lõike 1 punktides a, b ja c sätestatud omavahendite nõuete täitmiseks.
(6) Inspektsioon peab kirjalikult põhjendama oma otsust kohaldada täiendavate omavahendite
nõuet, esitades selge ülevaate käesolevas paragrahvis nimetatud tingimuste täielikust
hindamisest. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud juhul peab inspektsiooni
põhjendus hõlmama selgitust, miks käesoleva seaduse § 23612 lõike 1 kohast kapitalitaset ei
peeta enam piisavaks.
§ 23612. Täiendavate omavahendite suunis investeerimisühingutele
(1) Võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning investeerimisühingu suurust, süsteemset
olulisust, tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, võib inspeksioon nõuda investeerimisühingult
sellist omavahendite taset, mis ületab piisaval määral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
18
(EL) nr 2019/2033 III osas ja käesolevas seaduses sätestatud nõudeid, tagamaks, et majanduse
tsükliline kõikumine ei põhjusta kõnealuste nõuete rikkumist ega ohusta investeerimisühingu
võimalust end nõuetekohaselt likvideerida ja oma tegevus lõpetada.
(2) Inspektsioon vaatab vajadusel läbi omavahendite taseme, mille investeerimisühing on
kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 1 kehtestanud, ja teavitab investeerimisühingut
läbivaatamise järeldustest.
(3) Kui inspektsioon leiab läbivaatamise tulemusel, et investeerimisühingu omavahendite taset
tuleb kohandada, märgib ta teavituses, mis kuupäevaks vastavad muudatused tuleb sisse viia.
§ 23613. Likviidsuse erinõuded investeerimisühingutele
(1) Inspektsioon kehtestab käesoleva seaduse § 235 lõike 1 punkti 16 alusel likviidsuse
erinõuded, kui ta on teinud kindlaks, et:
1) investeerimisühingut ohustab oluline likviidsusrisk, mida määruse (EL) nr 2019/2033 V osas
sätestatud likviidsusnõue ei kata või ei kata piisavalt;
2) investeerimisühingu sisemine kapital ja likviidne vara või juhtimiskorraldus ei vasta
käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning muud haldusmeetmed tõenäoliselt ei paranda
korda, protsesse, mehhanisme või strateegiaid sobiva aja jooksul piisavalt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 kohaldamisel käsitatakse likviidsusriski
likviidsusnõudega mitte kaetuna või ebapiisavalt kaetuna juhul, kui inspektsiooni poolt pärast
investeerimisühingu sisemise kapitali ka likviidse vara hindamise järelevalvealast läbivaatamist
piisavaks peetud likviidsuse ulatus ja liigid on kõrgemal tasemel kui Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 V osas sätestatud investeerimisühingu likviidsusnõue.
(3) Inspektsioon määrab kindaks likviidsuse eritaseme nõude, milleks on käesoleva paragrahvi
lõike 2 kohaselt piisavaks loetava likviidsuse taseme ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 2019/2033 V osas sätestatud likviidsusnõude vahe.
(4) Inspektsioon kohustab investeerimisühingut täitma likviidsuse erinõuet Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artiklis 43 sätestatud likviidse varaga.
(5) Inspektsioon peab kirjalikult põhjendama oma otsust kehtestada likviidsuse erinõue,
esitades selge ülevaate käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud tingimuste täielikust
hindamisest.“;
44) paragrahvi 2378 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolevas seaduses, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2019/2033 või
nende alusel antud õigusaktis sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe
avalikustamata jätmise või inspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või
ebaõige, eksitava või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise eest karistatakse
rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
19
45) paragrahv 23710 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 23710. Investeerimisühingu organisatsiooniliste nõuete rikkumine
Investeerimisühingu tegevuse laadi, ulatust ja keerukust arvestades ebapiisava või käesolevas
seaduses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2017/565 sätestatud nõuetele
mittevastava organisatsioonilise ülesehituse, sisekontrolli süsteemi, tasustamise, riskide
tuvastamise, mõõtmise või juhtimise või sise-eeskirjade või aruannete esitamise korra
kehtestamise või rakendamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
46) paragrahvi 23727 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Investeerimisühingu poolt käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuete või Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2019/2033 sätestatud kontsentratsiooniriski
piirmäärade ületamise või likviidse vara hoidmise nõuete korduva või pideva rikkumise eest,
kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
47) paragrahv 23760 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 23760. Investeerimisühingu, investeerimisvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja,
reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja juhtidele ja töötajatele
esitatavate nõuete ning nende tasustamise nõuete rikkumine
(1) Investeerimisühingu, investeerimisvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, reguleeritud
turu korraldaja või aruandlusteenuse osutaja juhtide valimisele, pädevusele ja tegevusele
esitatavate nõuete või nendega seotud muude nõuete, töötajatele esitatavate nõuete või juhtide
või töötajate tasustamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
48) paragrahv 23783 tunnistatakse kehtetuks;
49) seadust täiendatakse §-dega 23784 ja 23785 järgmises sõnastuses:
„§ 23784. Väljamaksete keelu nõude rikkumine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 28, 52 või 63 sätestatud
investeerimisühingu omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele tehtavate
väljamaksete keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
20
§ 23785. Menetlus
Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on inspektsioon.“.
§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel riskide ja võimaliku rikkumise iseloomu,
kestust ja korduvust ja varasemaid õigusrikkumisi, õigusrikkumise eest vastutava isiku
majanduslikku võimekust, sealhulgas juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära
hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku aastasissetulekut, samuti tekkinud või tekkida võinud
kahjude suurust ja võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutusega
tehtava koostöö ulatust.“;
2) paragrahvi 461 täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses:
„(13) Inspektsioon edastab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele nimekirja kolmanda
riigi investeerimisühingu Eestis asutatud filiaalidest. Lisaks edastab Inspektsioon Euroopa
Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele viimase nõudmisel järgmise teabe:
1) asjaolud kolmanda riigi investeerimisühingu poolt Eestis filiaali asutamise ja tegevusloa
andmisevõi tegevusluba puudutavate muudatuste kohta;
2) selle filiaali tegevuse ja osutatavate teenuste kohta Eestis;
3) selle filiaali nimetatud teenuste ja tegevuse käibe kohta ning neile vastavate varade
koguväärtuse;
4) kolmanda riigi investeerimisühingu konsolideerimisgrupi nimetuse, kuhu see filiaal
kuulub.“;
3) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:
„(32) Inspektsioon esitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse pädevate asutuste vahelisse
kesksesse andmebaasi teabe finantsjärelevalve subjekti kohta tehtud avalikustatud väärteoasja
lahendist või haldusaktist või -lepingust, selle vaidlustamisest, tühistamisest ja selle
avalikustamata jätmise otsusest.“;
4) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Inspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust:
1) väärtpaberituru seaduse § 230 lõikes 5 nimetatud ülevaatamise ja hindamise protsessist;
2) väärtpaberituru seaduse §-des 235, 23611 ja 23612 nimetatud otsuste tegemise metoodikast;
3) väärtpaberituru seaduse 25. peatükis nimetatud väärtegude karistuste määradest.“;
5) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:
„(91) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatule konsulteerib Inspektsioon teiste
asjakohaste väärtpaberiturujärelevalve asutustega järgmistes küsimustes:
21
1) investeerimisühingu konsolideerimisgruppi kuuluva investeerimisühingu aktsionäride
koosseisus või organisatsioonilises või juhtimisstruktuuris tehtavad muudatused, milleks on
vaja asjakohaste väärtpaberiturujärelevalve asutuste heakskiitu või luba;
2) asjakohaste väärtpaberiturujärelevalve asutuste poolt investeerimisühingutele määratud
karistused või muud nende võetud erakorralised meetmed;
3) väärtpaberituru seaduse § 23611 alusel kehtestatud täiendavate omavahendite nõue.
(92) Kui Inspektsioon määrab karistuse või võtab muid meetmeid vastavalt käesoleva
paragrahvi lõike 91 punktile 2, konsulteerib Inspektsioon konsolideerimisgrupi järelevalve
tegijaga, välja arvatud juhul kui tegemist on kiireloomulise olukorraga või kui konsulteerimine
võiks kahjustada Inspektsiooni otsuse tulemuslikkust. Mittekonsulteerimise korral teavitab
Inspektsioon vastavast otsusest muid asjakohaseid väärtpaberiturujärelevalve asutusi
viivitamata.“;
6) paragrahvi 471 täiendatakse lõigetega 10–12 järgmises sõnastuses:
„(10) Inspektsioon võib esitada taotluse Euroopa Komisjonile pidada läbirääkimisi ühe või
mitme kolmanda riigiga, et sõlmida kokkulepe, mis käsitleb seda, kuidas teha järelevalvet
konsolideerimisgrupi kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise üle seoses järgmiste
investeerimisühingutega:
1) investeerimisühingud, mille emaettevõtja on asutatud kolmandas riigis;
2) kolmandates riikides asuvad investeerimisühingud, mille emaettevõtja on asutatud Euroopa
Liidus.
(11) Inspektsioon võib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 1093/2010
artiklile 33 või määruse (EL) 1095/2010 artiklilt 22 järelevalvealaste ülesannete täitmiseks ning
teabe vahetamiseks sõlmida koostöökokkuleppeid kolmanda riigi järelevalveasutusega, kes
vastutab ühe või mitme järgmise ülesande eest:
1) finantseerimisasutuste ja finantsturgude järelevalve, sealhulgas selliste finantssektori
ettevõtjate järelevalve, kellel on luba tegutseda keskse vastaspoolena, kui keskseid vastaspooli
tunnustatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 25 alusel;
2) investeerimisühingute likvideerimis- ja pankrotimenetlused ning muud samalaadsed
menetlused;
3) investeerimisühingute likvideerimis- ja pankrotimenetluste ning muude samalaadsete
menetluste eest vastutavate organite järele vaatamine;
4) finantseerimisasutuste ja tagatisskeeme haldavate asutuste kohustuslike auditite tegemine;
5) finantseerimisasutuste raamatupidamisaruannete kohustuslikke auditeid tegevate isikute
järele vaatamine;
6) lubatud heitkoguse ühikute turgudel tegutsevate isikute järele vaatamine eesmärgiga saada
finants- ja hetketurgudest koondülevaade;
7) põllumajanduskaupade tuletisinstrumentide turgudel tegutsevate isikute järele vaatamine
eesmärgiga saada finants- ja hetketurgudest koondülevaade.
(12) Kui Inspektsioon teostab krediidiasutuse konsolideerimisgrupi üle järelevalvet, siis
teavitab Inspektsioon Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust järelevalvekolleegiumi
22
tegevusest, muu hulgas eriolukordadest ning edastab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele
kogu teabe, mis on oluline järelevalvealase tegevuse ühtsustamiseks.“;
7) paragrahvi 474 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „krediidiasutuse filiaali“ tekstiosaga
„krediidiasutuse või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 95
nimetatud investeerimisühingu filiaali (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiasutuse
filiaali)“;
8) paragrahvi 475 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „artikli 130 lõikes 1“ tekstiosaga „või
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2019/2034 artiklis 48“;
9) paragrahvi 475 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Kolleegiumis võivad osaleda:
1) Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsinstitutsiooni tütarettevõtjate või Euroopa
Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja tütarettevõtjate või Euroopa Liidus
emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjate järelevalve eest vastutavad
väärtpaberiturujärelevalve asutused ning süsteemselt olulise krediidiasutuse filiaali vastuvõtva
lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutus;
2) vajaduse korral Euroopa Keskpanga süsteemi kuuluvad keskpangad;
3) asjakohasel juhul kolmandate riikide järelevalveasutused, kelle suhtes kohaldatakse
käesoleva seaduse §-ga 54 samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid.
(12) Kolleegiumi võib moodustada vastavalt vajadusele ka juhul, kui Euroopa Liidus tegutseva
investeerimisühingu, Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva investeerimisvaldusettevõtja
või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja juhitava
investeerimisühingute konsolideerimisgrupi tütarettevõtjad asuvad kolmandas riigis.“;
10) paragrahvi 475 lõiget 3 täiendatakse punktidega 7–9:
„7) teabenõuete koordineerimine, kui see on vajalik konsolideeritud järelevalve hõlbustamiseks
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033, mis käsitleb
investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse
määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (OJ L
314, 5.12.2019) artikliga 7;
8) teabenõuete koordineerimine juhtudel, kui mitmel ühe konsolideerimisgrupi moodustavate
investeerimisühingute väärtpaberiturujärelevalve asutusel on vaja nõuda kas kliiriva liikme
päritolulepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuselt või nõuetele vastava keskse
vastaspoole väärtpaberiturujärelevalve asutuselt teavet tagatise mudeli ja parameetrite kohta,
mida kasutatakse asjaomaste investeerimisühingute tagatisnõuete arvutamiseks;
9) teabe vahetamine kõigi väärtpaberiturujärelevalve asutuste ja Euroopa Pangandusjärelevalve
Asutuse vahel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile
21 ning kõigi väärtpaberiturujärelevalve asutuste ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve
Asutuse vahel vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 21.“;
11) paragrahvi 475 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud teabe hulka kuulub muu hulgas:
23
1) teave investeerimisühingute konsolideerimisgrupi juriidilise ja juhtimisstruktuuri kohta,
sealhulgas organisatsioonilise struktuuri kirjeldus;
2) investeerimisühingute konsolideerimisgruppi kuuluvatelt investeerimisühingutelt teabe
kogumise ja selle kontrollimise menetlus, mille viib läbi vastava lepinguriigi
väärtpaberiturujärelevalve asutus;
3) teave negatiivsete arengusuundade kohta investeerimisühingute konsolideerimisgruppi
kuuluvates investeerimisühingutes või muudes ettevõtjates, mis võiksid neid
investeerimisühinguid tõsiselt mõjutada;
4) teave karistuste ja erakorraliste meetmete kohta, mida Inspektsioon käesoleva seaduse või
muude seaduste alusel kohaldab või samaväärsed meetmed muus lepinguriigis;
5) teave väärtpaberituru seaduse § 235 lõike 1 punkti 9 alusel kehtestatud omavahendite
erinõuete kohta või samaväärsete nõuete kohta muus lepinguriigis.
(32) Inspektsioon võib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19
lõike 1 kohaselt pöörduda Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole, kui käesoleva
paragrahvi lõikes 31 nimetatud teavet ei esitata või kui Inspektsiooni järelepärimisele mõistliku
aja jooksul ei vastata.“;
12) paragrahvi 475 lõike 6 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) kutsub kokku kolleegiumi koosolekud, edastades enne koosoleku korraldamist kolleegiumi
liikmetele koosoleku päevakorra, ning juhib ja korraldab kolleegiumi tegevust;“;
13) paragrahvi 53 lõike 3 punkti 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) üldkriteeriumid ja meetodid, mida Inspektsioon kasutab järelevalvealasel läbivaatamisel ja
hindamisel ning kindlustustegevuse järelevalves, sealhulgas meetmed kindlustusandja
stressitesti ja tundlikkuse analüüsi läbiviimiseks;“;
14) paragrahvi 53 lõike 3 punkti 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) statistilised koondandmed vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35
artiklile 316, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 2019/2033, väärtpaberituru
seadusele, sealhulgas väärtpaberituru seaduse § 235 lõike 1 punkti 9 kohaselt sätestatud
täiendavate omavahendite nõude ja 25. peatüki sätete alusel määratud karistuste arvu ja laadi
kohta ning statistilised koondandmed, mis puudutavad krediidiasutuste usaldatavusnõudeid.“;
15) paragrahvi 54 lõike 4 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „Euroopa järelevalveasutuse,“
tekstiosaga „Euroopa Komisjoni,“.
§ 3. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine
Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
24
„2) Eestis asutatud investeerimisühingule, mille suhtes kohaldatakse väärtpaberituru seaduse §
93 lõike 1 punktis 1 sätestatud aktsia- või algkapitalinõuet, tema Eestis asutatud
finantseerimisasutusest tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile;“;
2) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:
„(23) Investeerimisühingute puhul käsitatakse käesolevas seaduses individuaalselt kohalduvate
omavahendite nõuetega seonduvaid viiteid järgmiselt:
1) käesolevas seaduses sisalduvad koguomavahendite suhtarvu nõudega seonduvad viiteid
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punktile c tuleb
käsitada viitena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033, mis käsitleb
investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse
määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (OJ L
314, 5.12.2019), artikli 11 lõikele 1;
2) käesolevas seaduses sisalduvad koguriskipositsiooniga seonduvad viited Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikele 3 on viited Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 11 lõike 1 alusel kohaldatavale
nõudele, mis on korrutatud 12,5-ga.“;
3) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 92 järgmises sõnastuses:
„(92) Investeerimisühingute puhul käsitatakse käesolevas seaduses olevaid täiendavate
omavahendite nõuetega seonduvaid viiteid krediidiasutuste seaduse §-le 1042 viidetena
väärtpaberituru seaduse § 235 lõike 1 punktile 9.“.
§ 4. Investeerimisfondide seaduse muutmine
Investeerimisfondide seaduse § 335 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse § 334 lõike 3 punktis 3 nimetatud püsivatel üldkuludel põhinev
omavahendite nõue arvutatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr
2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning
millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL)
nr 806/2014 (OJ L 314, 5.12.2019), artiklile 13.“.
§ 5. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 138 järgmises sõnastuses:
„§ 138. Investeerimisühingu poolt krediidiasutustele tegevusloa taotlemine
(1) Investeerimisühing, kes vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013
artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud tingimustele, peab esitama tegevusloa taotluse
kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 131 hiljemalt päeval, kui on täidetud üks järgmistest
tingimustest:
25
1) tema koguvara keskmine maht kuus on 12 järjestikuse kuu jooksul 30 miljardit eurot või
rohkem;
2) koguvara keskmine maht kuus on 12 järjestikuse kuu jooksul alla 30 miljardi euro ning
investeerimisühing kuulub konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate
investeerimisühingute, kes tegelevad väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktides 3 ja 6
nimetatud tegevusega ja kellest iga üksiku investeerimisühingu vara koguväärtus on alla 30
miljardi euro, konsolideeritud vara koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud investeerimisühing võib Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud tegevusega edasi
tegeleda kuni krediidiasutuse tegevusloa saamiseni.
(3) Kui Finantsinspektsioon otsustab pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2014/65/EL artikli 95a kohase teabe saamist, et investeerimisühingul on vaja taotleda
krediidiasutuse tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-le 131, teavitab ta
investeerimisühingut ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL
finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja
2011/61/EL (OJ L 173, 12.6.2014, lk 349–496) artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud
finantsjärelevalve asutust ning võtab tegevusloa andmise menetluse teavitamiskuupäevast
alates üle eelnimetatud finantsjärelevalve asutuselt.
(4) Finantsinspektsioon tagab, et lõikes 1 ja 3 nimetatud isiku tegevusloa menetluses
arvestatakse võimalusel kehtivate tegevuslubadega seotud teavet.“;
2) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:
„17) krediidiasutus kasutab tegevusluba ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud tegevuseks ja tema koguvara
keskmine maht on viiel järjestikusel aastal väiksem, kui on nimetatud artiklis sätestatud.“;
3) paragrahvi 207 lõige 4 punktid 1 ja 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva paragrahvi kohaldamisel käsitatakse kolmanda riigi konsolideerimisgrupi
Euroopa Liidus asuvate varade koguväärtust järgmiste varade summana:
1) kolmanda riigi konsolideerimisgrupi kõigi Euroopa Liidus asuvate finantsinstitutsioonide,
sealhulgas investeerimisühingute vara koguväärtus konsolideeritud bilansi alusel või nende
individuaalsete bilansside alusel, kui bilansid ei ole konsolideeritud;
2) käesoleva seaduse, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 600/2014
finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT
L 173, 12.06.2014, lk 84–148) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL
finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja
2011/61/EL (ELT L 173, 12.06.2014, lk 349–496) kohaselt Euroopa Liidus registreeritud või
tegevusloa saanud kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluva finantsinstitutsiooni,
sealhulgas investeerimisühingu iga filiaali vara koguväärtus.“;
4) paragrahvi 821 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui see on vajalik, tuleb tagatist hoida teise lepinguriigi või kolmanda riigi territooriumil, kelle
valuutas nõuded on.“.
26
§ 6. Tagatisfondi seaduse muutmine
Tagatisfondi seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 25 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Füüsilise isiku kõlblik hoius tagatakse ja hüvitatakse koos hoiuste peatamise päevaks
kogunenud intressiga kuni 100 000 euro suuruses summas lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatule, kui hoiustaja kontot on kuue kuu jooksul krediteeritud rahaliste vahenditega, mis
on saadud isiklikuks kasutamiseks seoses:
1) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 5 lõikes 4 sätestatud elamukinnisvara
võõrandamisega;
2) abiellumise, abielu lahutamise, töö- või ametilepingu ennetähtaegse lõpetamisega tööandja
algatusel või koondamisega, vanaduspensionile, sealhulgas kogumispensionile jäämise või
invaliidistumisega või lähedase inimese surma korral;
3) kindlustushüvitisena, ohvriabi seaduse või riigivastutuse seaduse alusel õiguse mõistmisel
tekitatud kahju hüvitamiseks määratud hüvitisena või kriminaal- või väärteomenetluses
kannatanule määratud hüvitisena.“;
2) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Hoiustaja, kelle hoiuse suhtes võib kohaldada käesoleva seaduse § 25 lõikes 21 sätestatut,
on kohustatud mõistliku aja jooksul alates hoiuste peatamise päevast esitama haldurile
asjakohased tõendid.“.
Jüri Ratas
Riigikogu esimees
Tallinn, […]
Algatab Vabariigi Valitsus […]
(allkirjastatud digitaalselt)
27
04.04.2021
Väärtpaberituru seaduse
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
SISUKORD
1. Sissejuhatus ...............................................................................................................................................2
1.1. Sisukokkuvõte ........................................................................................................................................2
1.2. Eelnõu ettevalmistaja .............................................................................................................................3
1.3. Märkused ................................................................................................................................................3
2. Seaduse eesmärk ........................................................................................................................................4
2.1. Üldine taust ............................................................................................................................................4
2.2. Käesoleva eelnõuga tehtavad peamised muudatused .............................................................................7
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ................................................................................................................11
3.1. Muudatused väärtpaberituru seaduses ..................................................................................................11
3.2. Muudatused Finantsinspektsiooni seaduses .........................................................................................35
3.3. Muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ...........................................................39
3.4. Muudatused investeerimisfondide seaduses .........................................................................................40
3.5. Muudatused krediidiasutuste seaduses .................................................................................................40
3.6. Muudatused Tagatisfondi seaduses ......................................................................................................41
4. Terminoloogia .........................................................................................................................................42
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele .................................................................................................43
6. Eelnõu mõjud...........................................................................................................................................43
6.1. Sihtrühm ja keskkonna kirjeldus ..........................................................................................................43
6.2. Mõjude hindamine Euroopa Liidu õigusaktide menetlemisel ..............................................................46
6.3. Mõju majandusele ................................................................................................................................46
6.4. Mõjud klientidele, sh eraisikutele ja ettevõtjatele ................................................................................47
6.5. Muud mõjud .........................................................................................................................................47
6.6. Mõju Finantsinspektsioonile ................................................................................................................47
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud ....48
8. Rakendusaktid .........................................................................................................................................49
9. Huvirühmade kaasamine ja eelnõu kooskõlastamine ..............................................................................49
10. LISA ....................................................................................................................................................50
1
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi
eelnõu) peamisteks eesmärkideks on:
investeerimisühingute tegevuse usaldusväärsuse ja läbipaistvuse tagamine, sh see, et
investeerimisühingud ei muutu kriisiolukordades maksejõuetuks, mistõttu investorid võivad oma
vahendeid kaotada;
investeerimisühingutele senisest proportsionaalsemate nõuete kehtestamine, mis arvestavad
investeerimisühingute suurust ja ärimudeleid – väga suuri investeerimisühinguid käsitatakse
sarnaselt pankadega ja vastupidiselt kõige väiksemate investeerimisühingute suhtes vähendatakse
regulatiivset koormust märkimisväärselt;
kokkuvõttes tagada kõigile investeerimisteenuste osutajatele – nii pankadele ja
investeerimisühingute võrdsed võimalused finantsturul ja suurendada konkurentsi.
Eelnõu põhineb järgmistel Euroopa Liidu finantsvaldkonna õigusaktidel:
a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2034, mis käsitleb investeerimisühingute
usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2002/87(EÜ,
2009/65/EÜ, 2011/61/EL, 2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL (edaspidi IFD või direktiiv
(EL) 2019/2034)1;
b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute
suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010,
(EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (edaspidi IFR või määrus (EL)
2019/2033)2.
Eelnimetatud direktiiv (EL) 2019/2034 ehk IFD tuleb liikmesriikidel oma õigusesse üle võtta hiljemalt
2021. aasta 26. juuniks. Samaaegselt jõustub ka eelnimetatud määrus (EL) 2019/2033 ehk IFR.
Nagu eespool juba märgitud, siis eelnõuga luuakse proportsionaalsem ja riskitundlikum
investeerimisühingute usaldatavus- ja järelevalveraamistik. Investeerimisühingute jt finantsasutuste
usaldatavusnõudeid on kavandatud selleks, et tagada, et neil on piisavalt ressursse, et püsida rahaliselt
elujõulisena ja jätkata teenuste osutamist erinevatel majandustsüklitel. Siiski kui finantsasutus muutub
maksejõuetus, siis on regulatsiooni eesmärk tagada nende korrapärane likvideerimine, et investoritele
oleks kahju võimalikult väike.
Olgugi, et investeerimisühingutel ja krediidiasutustel (pankadel) on väga erinevad ärimudelid, on kõik
investeerimisühingud, olenemata nende suurusest või tegevusest, kohustatud hetkel järgima samu
rangeid nõudeid, mis on välja töötatud krediidiasutuste jaoks. Veelgi enam, krediidiasutuste
usaldatavusnõuete raamistik põhineb rahvusvahelistel standarditel, mille Baseli pangandusjärelevalve
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2034, 27. november 2019, mis käsitleb investeerimisühingute
usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL,
2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32019L2034
2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/2033, 27. november 2019, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes
kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr
600/2014 ja (EL) nr 806/2014. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32019R2033
2
komitee on välja töötanud eelkõige suurte pankade jaoks. Aja jooksul on reeglid muutunud
keerukamaks ja need ei võta täielikult arvesse investeerimisühingute erinevaid äriprofiile ja riske.
Seetõttu on nende reeglite järgimine muutunud investeerimisühingutele kulukamaks.
Eelnõu eesmärk on just väikeste ja keskmise suurusega investeerimisühingute vabastamine nendest
üleliia rangetest nõuetest ja kohaldada režiimi, mis vastaks paremini nende suurusele ning tegevuse
laadile, samal ajal ohustamata finantsstabiilsust. Samas kuivõrd väga suurte ja süsteemsete
investeerimisühingute mõju finantsstabiilsusele on võrreldav krediidiasutustega, siis kohaldatakse
sellistele investeerimisühingutele täielikult krediidiasutuste nõudeid.
Eelnõu peaks seega hõlbustama investeerimisühingute äritegevust ning suurendama konkurentsi.
Kuna eelnõuga kehtestatud usaldatavusnormatiivid on lihtsamad ja paremini seotud
investeerimisühingute ärimudelitega, siis peaks käesolev eelnõu vähendama ka mitmete
investeerimisühingute vastavuskulusid pikemas perspektiivis (eelkõige investeerimisühingute puhul,
mis kvalifitseeruvad nn väikesteks ja mitteseotud investeerimisühinguteks).
Eelnõu autorite hinnangul puudutab eelnõu hetkel Eestis vaid keskmiseid ja väikese suurusega
investeerimisühinguid kuna eelnõu ettevalmistamise ajal puuduvad turul investeerimisühingud, mis
kvalifitseeruks suureks ja süsteemseks.
Käesolev eelnõu ei ole seotud hetkel toimuva olukorraga (COVID-19 ja sellest tulenevaga).
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja sellele lisatud seletuskirja valmistasid ette Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika
osakonna peaspetsialist Kätlin Meekler (
[email protected]) ning sama osakonna nõunikud Helen
Korju-Kuul (
[email protected]) ja Kadri Siibak (
[email protected]).
Eelnõu juriidilise ekspertiisi teostas õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (
[email protected]).
Eelnõu keelelise kontrolli tegi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (
[email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu sätete numeratsioon sõltub Riigikogus menetluses olevast krediidiasutuste seaduse muutmise
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust (312 SE). Eelnõus esitatud
muudatustel puudub otsene seos Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, sest eelnõu aluseks on
Euroopa Liidu õigusaktides (direktiivides) sätestatud nõuded. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2034. Kuna hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui
eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti
eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, siis ei ole antud
eelnõu osas tehtud väljatöötamiskavatsust.
Eelnõuga muudetakse järgmiseid seaduseid:
väärtpaberituru seadus, RT I, 04.12.2019, 4 (edaspidi VPTS);
3
Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 21.11.2020, 4 (edaspidi FIS);
krediidiasutuste seadus, RT I, 04.01.2021, 33 (edaspidi KAS);
investeerimisfondide seadus, RT I, 04.01.2021, 29 (edaspidi IFS);
finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, RT I, 13.03.2019, 52 (edaspidi FELS)
Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
2.1. Üldine taust
Investeerimisühingud osutavad mitmesuguseid teenuseid (investeerimisnõustamine,
väärtpaberiportfelli valitsemine, maaklerlus, korralduste täitmine jne), mis annavad investoritele
juurdepääsu väärtpaberi- ja tuletisinstrumentide turgudele. Investeerimisühingud ja nende osutatavad
teenused on hästi toimiva EL kapitaliturgude oluline osa. Neil on muu hulgas oluline roll
investeeringuvoogude soodustamisel, sest nende eri teenuseid kasutatakse tulemusliku
kapitalipaigutuse ja riskijuhtimise toetamiseks.
Käesoleva eelnõu eesmärk on luua tulemuslikum investeerimisühingute usaldatavus- ja
järelevalveraamistik, mis on kalibreeritud investeerimisühingute suuruse ja laadi järgi. Muudatuste
eesmärgiks on muu hulgas suurendada konkurentsi ja parandada investorite juurdepääsu uutele
võimalustele ning parematele viisidele oma riskide juhtimiseks.
IFD ja IFR ettepanekud lisati õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi osana Euroopa
Komisjoni 2017. aasta tööprogrammi. Ettepanekute eesmärk oli tagada, et investeerimisühingute
suhtes kohaldatakse kapitali-, likviidsus- ja muid peamisi usaldatavusnõudeid ning asjakohast
järelevalvekorda, mida on kohandatud nende äritegevusega, kuid mis on investeerimisühingute
riskide usaldusväärseks hõlmamiseks piisavalt tõhusad, et kaitsta ELi finantsturgude stabiilsust.
Ettepanekud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (edaspidi kapitalinõuete
määrus või CRR)3 artikli 493 lõikega 2, artikli 498 lõikega 2 ning artikli 508 lõigetega 2 ja 3 ette
nähtud läbivaatamise tulemus. See määrus ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL
(edaspidi kapitalinõuete direktiiv või CRD)4 moodustavad kehtiva investeerimisühingute
usaldatavusraamistiku. Kuna antud nõuded on välja töötatud peamisest krediidiasutuste ärimudeleid
ja riske arvestades, siis otsustati, et investeerimisühingute suhtes kohaldatav raamistik tuleb läbi
vaadata.
Erinevalt krediidiasutustest ei kaasa investeerimisühingud hoiuseid ega anna laene. Neil on seega
väiksem krediidirisk ja risk, et hoiustajad võtavad raha välja lühikese etteteatamise ajaga. Nende
teenused keskenduvad finantsinstrumentidele (Eesti õiguse kohaselt väärtpaberitele), mida erinevalt
3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute
suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk
1).
4
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse
alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega
muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L
176, 27.6.2013, lk 338).
4
hoiustest ei maksta välja nimiväärtuses, vaid mille väärtus kõigub vastavalt turuliikumistele. Nad
konkureerivad krediidiasutustega siiski nende investeerimisteenuste osutamisel, mida
krediidiasutused võivad klientidele pangalitsentsi alusel pakkuda. Krediidiasutused ja
investeerimisühingud on seega kvalitatiivselt erinevad asutused, millel on erinevad esmased
ärimudelid, kuid teataval määral kattuvad teenused.
ELi usaldatavusnõudeid on kohaldatud nii investeerimisühingute kui ka krediidiasutuste suhtes alates
1993. aastast, mil jõustus esimene investeerimisühingute tegevust reguleeriv Euroopa Liidu
raamistik. Selles raamistikus – mis on nüüd asendatud finantsinstrumentide turgude direktiiviga
(edaspidi MiFID) ning alates 2018. aasta jaanuarist MiFID 2 ja finantsinstrumentide turgude
määrusega – on sätestatud tegevusloa andmise tingimused ning organisatsioonilised ja äritegevust
käsitlevad nõuded, mille kohaselt võib investoritele investeerimisteenuseid osutada, ja muud nõuded,
mis reguleerivad finantsturgude nõuetekohast toimimist.
Ettepanekutega nähti ette eraldi lähenemine nn suurte investeerimisühingute jaoks. Ehk süsteemselt
oluliste investeerimisühingute (millest paljud on globaalsed) suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada EL
pankade kapitalinõuete määruse ja kapitalinõuete direktiivi raamistikku. Seda seetõttu, et need
investeerimisühingud võtavad ja katavad tavaliselt märkimisväärses ulatuses riske kogu Euroopa
Liidu turul. Oma tegevusest tulenevalt on neil krediidirisk, mis esineb peamiselt vastaspoole
krediidiriski kujul, ning kas klientidele või endale oma arvel võetavate positsioonidega seotud
tururisk. Seetõttu on nad nende suurust ja seotust arvestades finantsstabiilsusele suuremaks ohuks.
Neid riske silmas pidades ja võrdsete tingimuste tagamiseks tuleks selliseid süsteemselt olulisi
investeerimisühinguid kohelda nii nagu krediidiasutusi. Nagu on märgitud Euroopa Komisjoni 2017.
aasta septembri teatises Euroopa järelevalveasutuste läbivaatamise kohta, tähendaks see muu hulgas,
et nende tegevus ELi tasandi pangandusjärelevalve ja kriisilahenduse süsteemis (pangandusliidus)
osalevates liikmesriikides kuuluks ühtse järelevalvemehhanismi raames Euroopa Keskpanga (EKP)
otsese järelevalve alla. Siiski ei ole Eestis 2021. aasta veebruari seisuga ühtegi sellist süsteemselt
olulist investeerimisühingut, kuid Euroopa Liidu õiguse harmoneerimise eesmärkidest lähtudes võtab
Eesti vastavad nõuded üle ning loob direktiivile vastava õigusraamistiku.
Muude – keskmise ja väikese suurusega investeerimisühingute jaoks on teema või probleem selles,
et praegune usaldatavusraamistik keskendub krediidiasutustele ja riskidele ning ei arvesta
investeerimisühingute eripärasid. Seega kehtivad usaldatavusnõuete alased õigusnormid ei käsitle
enamasti otseselt nende investeerimisühingute osutatavaid teenuseid ega võimalikke tekitatavaid
riske. Üheksast investeerimisteenusest, mida investeerimisühingutel on lubatud MiFID 2 kohaselt
osutada, on EL pankade kapitalinõuete määruses sätestatud selged nõuded ainult oma arvel
kauplemise ning finantsinstrumentide emissiooni tagamise või siduva kohustuse alusel
finantsinstrumentide pakkumise korraldamise kohta. Muude investeerimisteenuste (korralduste
vastuvõtmine ja edastamine, korralduste täitmine, portfelli valitsemine, investeerimisnõustamine,
finantsinstrumentide pakkumise korraldamine ilma siduva kohustuseta, mitmepoolse
kauplemissüsteemi korraldamine, organiseeritud kauplemissüsteemi korraldamine) kohta sellised
nõuded puuduvad ja seetõttu on asjaomased riskid kaetud ligikaudselt. Sellisest tegevusest
investeerimisühingule ja selle tagajärjel tema klientidele ja laiematele turgudele, kus nad tegutsevad,
tulenevad riskid on küll mõningatel juhtudel piiratud, kuid need ei ole sihipäraselt hõlmatud.
See on tekitanud EL Komisjoni arvates kolm peamist probleemi:
5
1) kuigi kehtivas EL kapitalinõuete raamistikus võetakse investeerimisühingute äriprofiilide
erinevusi erandeid kasutades teataval määral arvesse, on see paljude investeerimisühingute jaoks
üldiselt siiski suurel määral regulatiivselt keerukus/koormav;
2) selle üksikasjalikud nõuded ja erandid kajastavad ligikaudu ja riskitundlikkuseta riske, millega
investeerimisühingud tegelikult kokku puutuvad ja mida nad põhjustavad ning mis erinevad pankade
omadest;
3) praeguse raamistiku rakendamine tekitab selle olemusliku keerukuse ja riskitundlikkuse
puudumise tõttu investeerimisühingute üldise õiguskeskkonna killustatust liikmesriikides,
võimaldades kahjulikku õiguslikku arbitraaži. See võib ohustada ühtse turu usaldusväärsust ja
toimimist.
Käesoleva eelnõu eesmärk on kõrvaldada kehtiva raamistikuga seotud probleemid, hõlbustades samal
ajal võimaluse korral investeerimisühingute asutamist ja tegevust. Konkreetsemalt sätestab käesolev
eelnõu investeerimisühingute ärimudelitega paremini kohandatud usaldatavusraamistiku. Eelnõu
sisaldab investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid asjakohasemaid ja riskitundlikumaid nõudeid,
mis on täpsemalt suunatud tegelikele riskidele, mida ühingud eri ärimudelite puhul põhjustavad ja
võtavad.
Käesoleva eelnõuga nähakse seetõttu enamiku investeerimisühingute jaoks ette uus kord, arvates
väikesed ja keskmise suurusega investeerimisühingud EL pankade kapitalinõuete määruse ja
kapitalinõuete direktiivi raamistikust välja. Eelnõuga muudetakse oluliselt ka investeerimisühingute
erinevatesse suuruse ja olulisuse kategooriatesse (nn klassidesse) määramise lähenemisviisi, et
kohaldada neile senisest proportsionaalsemaid nõudeid (vt joonist nr 1).
Joonis 1. Lihtsustatud joonis investeerimisühingute kvalifitseerimisest süsteemselt olulisteks ja süsteemselt mitte-
olulisteks ja sellele vastavalt CRD/CRR või IFD/IFR nõuete kohaldamine.5
5
https://www.simmons-simmons.com/en/publications/ck0a4tj6smzq70b36crqapd32/270619-the-new-eu-investment-
firm-prudential-regime-an-overview
6
Joonis 2. Investeerimisühingutele kohaldatavad nõuded vastavalt sellele, mis on investeerimisühingu konsolideeritud
vara väärtus ja kas investeerimisühing osutab teenuseid, millega kaasneb kõrge risk. 6
2.2. Käesoleva eelnõuga tehtavad peamised muudatused
a) investeerimisühingute klassifitseerimine
Selleks, et investeerimisühingutele saaks kohaldada proportsionaalseid nõudeid vastavalt nende
suurusele ja potentsiaalsele riskile, klassifitseeritakse investeerimisühingud nelja gruppi: „klass 1“,
„klass 1 miinus“, „klass 2“ ja „klass 3“.7
Kategooria Kvalifitseerimise aluseks olevad kriteeriumid Usaldatavusnõuete
kohaldamine
/järelevalve
„Klass 1“8 „Klass 1“ on kõige suuremad, süstemaatiliselt olulised investeerimisühingud. CRD V / CRR
IFR-ga on muudetud CRR-i krediidiasutuse definitsiooni, mille alla kuulub ka
investeerimisühing, mis: Euroopa Keskpanga
tegeleb väärtpaberite kauplemisega omal arvel (VPTS § 43 lg 1 p 3) või otsene järelevalve
väärtpaberite garanteerimise, väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või
müümise garanteerimisega (VPTS § 43 lg 1 p 6) ja
6
Ibid.
7
„Klass“ ei ole IFD/IFR ega VPTS ametlik terminoloogia vaid kasutatud käesolevas seletuskirjas pigem eesmärgiga
selgitada lihtsustatult erinevate kategooriate investeerimisühingutele defineerimist ja neile vastavate nõuete
kohaldamist.
8
Eelnõu ettevalmistamise ajal ei ole Eestis ühtegi „klass 1“ kategooriasse kuuluvat investeerimisühingut.
7
ettevõtja konsolideeritud vara koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem
või
ettevõtja vara koguväärtus on alla 30 miljardi euro ning ettevõtja kuulub
konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate ettevõtjate,
kes tegelevad VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või 6 osutatud tegevusega ja kellest
iga üksiku ettevõtja vara koguväärtus on alla 30 miljardi euro, konsolideeritud
vara koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem või
ettevõtja vara koguväärtus on alla 30 miljardi euro ning ettevõtja kuulub
konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate ettevõtjate,
kes tegelevad VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja 6 osutatud tegevusega, konsolideeritud
vara koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem, kui konsolideeritud
järelevalvaja koos teiste järelevalvajatega leiab, et selle ettevõtja tegevus võib
kaasa tuua märkimisväärseid riske või ohustada finantsjärelevalvet.
Kui ettevõtja langeb järjestikuse viie aasta jooksul alla eelpool nimetatud künnise,
siis võib EKP otsustada muuta süsteemselt olulise investeerimisühingu
kategooriat krediidiasutusest investeerimisühinguks („klass 1“ > „klass 1
miinus“)
„Klass 1 miinus“ Vastavalt IFR artiklile 1(2) vastavad „klass 1 miinus“ investeerimisühingud CRD V / CRR
järgmistele tingimustele:
ettevõtja tegeleb VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või 6 osutatud tegevusega ja Finantsinspektsiooni
investeerimisühingu konsolideeritud vara koguväärtus on 15 miljardit eurot järelevalve
või rohkem, arvutatuna eelneva 12 kuu keskmisena (sellest tuleb välja
arvestada VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või 6 osutatud tegevusega tegeleva
väljaspool EL-i asutatud iga üksiku tütarettevõtja vara väärtus) või
investeerimisühingu konsolideeritud vara koguväärtus on alla 15 miljardi euro
ning investeerimisühing kuulub konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi
selliste sinna kuuluvate ettevõtjate, kes tegelevad VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või
6 osutatud tegevusega ja kellest iga üksiku ettevõtja vara koguväärtus on alla
15 miljardi euro, konsolideeritud vara koguväärtus on 15 miljardit eurot või
rohkem, kõik arvutatuna eelneva 12 kuu keskmisena (sellest tuleb välja
arvestada VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või 6 osutatud tegevusega tegeleva
väljaspool EL-i asutatud iga üksiku tütarettevõtja vara väärtus) või
Finantsinspektsioon teeb vastava otsuse VPTS § 94 lg 2 sätestatud alustel (IFD
artikkel 5)
Klass 1 „miinus“ investeerimisühingud klassifitseeritakse ümber „klass 2“
investeerimisühinguteks juhul kui nad ei vasta enam 12 järjestikuse kuu jooksul
arvutatud künnisele või kui Finantsinspektsioon otsustab, et nad tuleks ümber
klassifitseerida.
„Klass 2“ Investeerimisühingud, mida ei peeta süsteemselt olulisteks (lähtutakse nende IFD / IFR
kõrgeimast püsivatest miinimumnõuetest, fikseeritud üldkulude nõudest või K-
teguri arvutamisest) Finantsinspektsiooni
järelevalve
See on IFD/IFR raamistikus n-ö vaikekategooria, ehkki Finantsinspektsioon võib
hinnata mõnda investeerimisühingut süsteemselt oluliseks ja seetõttu „klass 1
miinus“ kategooriasse kuuluvaks.
Investeerimisühingud kuuluvad kategooriasse „klass 2“ kui :
nad ei vasta ühegi teise klassi kuulumise kriteeriumidele;
nad ei ole saanud Finantsinspektsioonilt IFR artikli 1(5) alusel kinnitust
Klassi 1 “miinus” kuulumiseks.
„Klass 2“ ettevõtja võidakse klassifitseerida ümber „klass 3“ ettevõtjaks juhul kui
see ei vasta enam vähemalt kuue kuu jooksul „klass 2“ ettevõtja tingimustele.
Kategooriat muutev ettevõtja peab sellest teavitama Finantsinspektsiooni.
8
„Klass 3“ „Väikesed ja mitteseotud investeerimisühingud“ IFD / IFR
IFR artikli 12(1) näeb ette, et „klass 3“ ettevõtjad on sellised
investeerimisühingud, mille riskimeetmete kogum jääb alal teatavate künniste, Finantsinspektsiooni
mistõttu peaksid need investeerimisühingud olema suhteliselt madala riskiga ja järelevalve
seetõttu tuleks nende suhtes kohaldada vähem koormavaid
usaldatavusnormatiive.
„Klassi 3“ kuuluvad investeerimisühingud:
ei tegele VPTS § 43 lg 1 p-des 3 ja/või 6 osutatud tegevusega;
kohaldub MiFID II tasustamise raamistik, mitte IFD/IFR raamistik;
kohalduvad IFR-is defineeritud K-teguri nõuded, mis on vahendid iga
ettevõtja riskiprofiili arvestades selle kapitalinõuete arvutamiseks;
omavahendid võrduvad püsiva miinimumkapitalinõude või veerandiga
nende fikseeritud üldkuludest (olenevalt sellest, kumb on suurem),
mõõdetuna nende eelmise aasta tegevuse põhjal.
b) investeerimisühingute algkapitali nõuded
Käesoleva eelnõuga muudetakse investeerimisühingute algkapitali nõudeid, tagades
proportsionaalsemate nõuete kohaldamise olenevalt investeerimisühingu tegevusest ja sellega
kaasnevatest riskidest.
Teenus Kehtiv seadus (EUR) Eelnõu (EUR)
Väärtpaberiga kauplemine oma arvel 730 000 750 000
Väärtpaberi garanteerimine või väärtpaberi pakkumise, 730 000 750 000
emiteerimise või müümise garanteerimine
Väärtpaberiga seotud korralduse vastuvõtmine ja edastamine 50 000 75 000
Väärtpaberiga seotud korralduse täitmine kliendi nimel või 50 000 75 000
arvel
Väärtpaberiportfelli valitsemine 125 000 75 000
Investeerimisnõustamine 50 000 75 000
Väärtpaberi pakkumise või emiteerimise korraldamine 125 000 75 000
Organiseeritud kauplemissüsteemi korraldamine 730 000 750 000
Muu tegevus (nt mitmepoolse kauplemissüsteemi korraldamine) 730 000 150 000
c) investeerimisühingute tasustamispoliitika
Üldjuhtimise regulatsiooni (corporate governance) eesmärk EL õiguses on tagada, et
investeerimisühingutes suurendatakse riskijuhtimise tulemuslikkust. Juhtimisnõuetele, sh
tasustamisnõuetele, olulise tähelepanu pööramine investeerimisühingutes peaks aitama vältida seda,
et üksikud ettevõtjad võtavad liigselt riske ning seega kokkuvõttes vältida liigse riski kogunemist
finantssüsteemis. Selleks et viia töötasu vastavusse investeerimisühingute riskiprofiiliga ning tagada
võrdsed tingimused, tuleb investeerimisühingute suhtes kohaldada selget üldjuhtimiskorda ja
tasustamiseeskirju, milles võetakse arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute erinevusi.
Eelnõuga muudetakse seega investeerimisühingute tasustamispoliitikat, et muuta tasustamise nõuded
proportsionaalsemaks, vastavalt investeerimisühingu suurusele ja olulisusele finantssüsteemis. Kui
varasemalt kohaldati investeerimisühingutele krediidiasutuste seaduse tasustamisnõudeid kõikidele
investeerimisühingutele, siis eelnõuga luuakse eraldiseisev tasustamisnõuete režiim. Siiski
kohalduvad teatud erisused. Esiteks, sellistele investeerimisühingutele, mis muutuvad
9
krediidiasutusteks (vt ülal „klass 1“) ja millele kohaldatakse krediidiasutuste usaldatavusnõudeid „nn
„klass 1 miinus“) kohaldatakse ka edaspidi krediidiasutuste seaduse ja CRR/CRD raamistiku
tasustamisnõudeid. Teiseks ei kohaldata IFR/IFD tasustamisnõudeid väikestele ja mitteseotud
investeerimisühingutele ehk „klass 3“ investeerimisühingutele (IFR artikkel 12(1)). Sellistele
investeerimisühingutele jäävad endiselt kohalduma MiFID II tasustamispoliitika nõuded. Seega
kohaldatakse IFD tasustamisnõudeid vaid „klass 2“ investeerimisühingutele.
d) täiendavad kapitali- ja likviidsusnõuded
Nagu eespool punktis a selgitatud, kohaldatakse „klass 1“ ja „klass 1 miinus“ kategooriatesse
kuuluvatele investeerimisühingutele CRR/CRD usaldatavusnõudeid. Seega IFR/IFD
usaldatavusnõuete raamistikku kohaldatakse vaid investeerimisühingutele, mis kuuluvad
kategooriatesse „klass 2“ ja „klass 3“.
Käesoleva eelnõuga nähakse ette Finantsinspektsiooni õigused kehtestada teatud juhtudel
investeerimisühingute suhtes täiendavate omavahendite nõuded, mis täiendavad IFR III ja IV osades
sätestatud omavahendite nõudeid. Samuti lisatakse VPTS-i uue mõistena „täiendavate omavahendite
suunis“ ehk nn järelevalveasutuse ettepaneku andmise instrument. Suuniseks loetakse konkreetsele
adressaadile suunatud Finantsinspektsiooni juhendava sisuga tahteavaldust. Selle instrumendi
eesmärk on anda Finantsinspektsioonile õigus teha kirjalikke tahteavaldusi tulevikuprognoosi alusel,
et osundada teatavatele võimalikele ohtudele tulevikus, st täiendavate omavahendite suunisega saab
Finantsinspektsioon anda investeerimisühingule teada, millist omavahendite taset peab
Finantsinspektsioon kohaseks vastava investeerimisühingu puhul, tagamaks et majanduse tsükliline
kõikumine ei põhjustaks väärtpaberituru seaduses sätestatud nõuete rikkumist või, kui asjakohane, ei
ohustaks see investeerimisühingu võimalust end nõuetekohaselt likvideerida ja tegevus lõpetada.
Eelnõuga antakse Finantsinspektsioonile ka õigus kehtestada likviidsuse erinõuded, juhul kui selgub,
et investeerimisühingut ohustab oluline likviidsusrisk, mida IFR V osas sätestatud likviidsusnõuded
ei kata piisavalt või kui investeerimisühingu sisemine kapital ja likviidne vara või juhtimiskord ei
vasta väärtpaberituru seaduses sätestatud nõuetele ning Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole
võimalik muude haldusmeetmetega vastavat korda, protsesse, mehhanisme või strateegiaid sobiva aja
jooksul parandada. Nimetatud likviidsuse erinõuete kehtestamise tingimused sätestatakse täpsemalt
käesoleva eelnõu §-s 23613.
e) muudatused Tagatisfondi seaduses – hoiuste hüvitamismäära tõstmine
Muudatused tulenevad hoiuste tagamise direktiivi (2014/49/EL) artikkel 6 lõike 2 punktides b ja c
sätestatud hoiuste tagamise aluste üle võtmisest. Nimelt kui üldine hüvitamise määr on iga hoiustaja
kohta ühes krediidiasutuses kuni 100 000 euro, siis näeb direktiiv ette täiendavad tagamise ulatuse
erinevate sotsiaalsete sündmuste korral – nt kui kontole laekub summasid seoses koondamisega,
kindlustushüvitiste tõttu jne. Varasemalt oli Eesti tõlgendanud neid sätteid liikmesriigi
valikuvõimalusena. Euroopa Komisjon on juhtunud tähelepanu sellele, et seda ei saa siiski käsitleda
valikuvõimalusena, vaid ikkagi kohustusena s.t. need direktiivi sätted tuleb ka üle võtta. Seepärast
nähakse käesoleva eelnõuga ette lisaks tavapärasele piirmäärale 100 000 eurot, hüvitatakse erinevate
sotsiaalsete sündmuste tõttu laekunud summad veel täiendavalt 100 000 euro ulatuses.
10
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Muudatused väärtpaberituru seaduses
Karistusmäärade muutmine juriidilistele isikutele. Praegu kehtivas väärtpaberituru seaduses on
sätestatud juriidilistele isikutele määratav maksimaalne rahatrahv 32 000 eurot. IFD näeb ette, et
liikmesriik on kohustatud kehtestama direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks tulemuslikud,
proportsionaalsed ja hoiatavad karistuste määrad. Arvestades finantssektori eripäraga (mh
finantssektori ettevõtjate käibe mahtusid) ei ole praegu kehtivad karistuste määrad enam efektiivsed.
Samuti arvestades EL-i õigusest tulenevaid ja paljudes teistes liikmesriikides kehtestatud oluliselt
kõrgemaid karistusmäärasid, võivad mittetulemuslikud karistuste määrad soodustada õiguslikku
arbitraaži. Seetõttu tõstetakse juriidiliste isikute puhul rahatrahvi ülemmäär läbivalt 400 000 euroni.
Paragrahvi 101 muutmine. Paragrahv 101 sätestab üldreegli, mille kohaselt kõiki käesolevas
seaduses määratlemata termineid kasutatakse vastavate EL-i määruste tähenduses. Määruste loetellu
lisatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude
kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus
(EL) nr 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning
millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr
806/2014.
Paragrahvi 40 täiendamine lõigetega 6 ja 7. Kuigi kehtivas seaduses on §-s 40 neli lõiget,
täiendatakse paragrahvi lõigetega 6 ja 7 seetõttu, et Riigikogu menetluses olevasse krediidiasutuste
seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (312 SE) on kavandatud
paragrahvi täiendamine lõikega 5. Muudatuse eesmärgiks on kohaldada usaldatavusnõuete täitmise
korda, mis vastab krediidiasutuse suurusele. Kõige suuremad investeerimisühingud (konsolideeritud
vara koguväärtus üle 30 miljardi euro) muutuvad krediidiasutusteks ja peavad taotlema
krediidiasutuse luba. Põhjus seisneb selles, et selliste investeerimisühingute ärimudelid ja
riskiprofiilid on sarnased oluliste krediidiasutuste omadega. Nende tegevus ohustab neid nii
krediidiriskiga (peamiselt vastaspoole krediidirisk) ja tururiskiga (positsioonide puhul, mille nad
võtavad enda arvel). Läbi selle võivad nad kujutada ohtu finantsstabiilsusele.
Investeerimisühingut, mis vastab määruse (EL) 575/2013 artikli 4 lõike 1 lõike 1 alapunktis b
nimetatud tingimustele, kvalifitseeritakse ümber krediidiasutuseks. Selline investeerimisühing peab
taotlema krediidiasutuste seaduse 2. peatükis nimetatud tegevusloa kui tema koguvarade keskmine
kuus (arvutatuna 12 järjestikuse kuu jooksul) on 30 miljardit eurot või rohkem, või koguvarade
keskmine kuus (arvutatuna 12 järjestikuse kuu jooksul) on alla 30 miljardi euro ning ettevõtja kuulub
konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate ettevõtjate, kes tegelevad
väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktides 3 ja 6 osutatud tegevusega ja kellest iga üksiku
ettevõtja varade koguväärtus on alla 30 miljardi euro, konsolideeritud varade koguväärtus on 30
miljardit eurot või rohkem, mõlemad arvutatuna 12 järjestikuse kuu keskmisena. Kuni tegevusloa
saamiseni võib investeerimisühing § 43 lõike 1 punktides 3 ja 6 osutatud tegevusega edasi tegeleda.
Investeerimisühingu suhtes, kes on omandanud krediidiasutuse tegevusloa, kohaldatakse lõike 6
kohaselt täielikult krediidiasutuse seaduses ja vastavates õigusaktides krediidiasutustele kohalduvat
11
(mh näiteks normid, mis käsitlevad õigusi võtta avalikkuselt vastu hoiuseid ja muid tagasimakstavaid
vahendeid ja anda oma arvel laenu).
Lõikega 7 reguleeritakse nn „klass 1 miinus“ investeerimisühingud (vt tabel käesoleva seletuskirja
osas 2.1.2), mille puhul on vajalik küll investeerimisühingu tegevusluba, kuid kohaldatakse CRR-i ja
krediidiasutuste seaduse usaldatavusnõudeid. Usaldatavusnõuete kohaldamise täpsemad eeldused on
toodud käesoleva eelnõu §-s 94.
Seaduse täiendamine paragrahviga 401. Eelnõuga luuakse Eesti õigusesse uus mõiste, milleks on
„väike ja mitteseotud investeerimisühing“. Mõiste on defineeritud IFR artikli 12 lõikes 1.
Investeerimisühing, mis vastab IFR-i artikli 12 lõikes 1 sätestatud nõuetele, peab vastama ainult
piiratud kapitali- ja likviidsusnõuetele (vt. IFR-i artikkel 6, artikli 9 lõige 4, artikli 11 lõige 2, artikli
43 lõike 1 punktid 2, 3, 4) ja see on vabastatud IFR-i artiklitest 46 ja 54 tulenevatest aruandlus- ja
avalikustamiskohustustest ning riskipositsiooni arvutamisest IFR artikli 36 lõike 1 kohaselt).
Käesoleva paragrahvi aluseks on IFD artikkel 25, mis välistab sisejuhtimise, läbipaistvuse, riskide
käsitlemise ja tasustamisega seotud nõuete kohaldamise juhul kui investeerimisühing kvalifitseerub
väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks IFD artikli 12 lõike 1 mõistes.
Lõige 1 tuleneb IFD artikli 25 lõikest 1, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi 2. peatüki 2. jagu sellise
investeerimisühingu suhtes, mis teeb määruse (EL) 2019/2033 artikli 12 lõike 1 alusel kindlaks, et ta
vastab kõigile selles lõikes sätestatud väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks
kvalifitseerimise tingimustele. Seega ei kuulu väikestele ja mitteseotud investeerimisühingutele
üldjuhul kohaldamisele väärtpaberituru seaduse sätted, mis reguleerivad investeerimisühingu
juhtimiskorda, eelkõige organisatsioonilist struktuuri, riskide juhtimiseks, jälgimiseks või
raporteerimiseks ettenähtud protsesse, sisekontrollimehhanisme (mh juhtimis ja
raamatupidamiskorda), usaldusväärse ja tulemusliku riskijuhtimisega kooskõlas olevat
tasustamispoliitikat ja -tavasid (nii nagu on sätestatud direktiivi (EL) 2019/2034 artiklis 26).
Lõige 2 täpsustab seda, millal võib investeerimisühingule jätta kohaldamata lõikes 1 viidatud nõuded
juhul kui selline investeerimisühing, mis algselt määruse (EL) 2019/2033 artikli 12 lõikes 1 nimetatud
tingimustele ei vastanud, kuid neile hiljem vastama hakkab. Kui investeerimisühing teeb kindlaks, et
vastab nimetatud nõuetele, siis tuleb sellest teavitada Finantsinspektsiooni. Alates tingimuste täitmise
kuupäevast hakkab jooksma kuuekuuline periood, mille möödumisel lõikes 1 nimetatud nõuete
kohaldamine lõpetatakse. Oluline on ka märkida, et väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks
kvalifitseerimise nõuded peavad olema täidetud pidevalt, vastasel juhul ei kohaldu § 401 lõikes 1
sätestatud erand.
Lõige 3 sätestab olukorra, mil investeerimisühing on teinud hinnangu ja leidnud, et ei kvalifitseeru
enam väikeseks ja mitteseotud investeerimisühinguks 2019/2033 artikli 12 lõike 1 alusel. Sellisel
juhul lõpetatakse erandi kohaldamine alates vastava hindamise tegemisest (mitte hinnangu
tulemustest Finantsinspektsioonile teatamisest). 12 kuu jooksul alates hindamise tegemise kuupäevast
kohaldatakse investeerimisühingu suhtes kõiki nõudeid (st ei välistata enam käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud nõudeid).
Lõige 4 täpsustab kohalduvaid tulemustasude kohaldamise sätteid juhul kui investeerimisühing teeb
lõikes 3 nimetatud hinnangu alusel kindlaks, et ei vasta enam väikeseks ja mitteseotud
12
investeerimisühinguks kvalifitseerimise tingimustele. Tulemustasu maksmist reguleerivaid sätteid
kohaldatakse selle majandusaasta jooksul osutatud teenuste või tulemuste eest, mis järgneb
majandusaastale, mil vastav hinnang tehti.
Lõike 5 aluseks on IFD artikli 44 punktid a ja b, mis kohaldub väikeseks ja mitteseotud
investeerimisühinguks kvalifitseerumise tingimustele mittevastavatele investeerimisühingutele ja
määruse (EL) 2019/2033 artikli 46 lõikes 2 osutatud investeerimisühingutele. Käesoleva paragrahvi
lõige 1 välistab üldiselt § 110 lõike 6 ja § 1101 lõike 7 punkti 1 kohaldamise väikestele ja mitteseotud
investeerimisühingutele. Käesoleva sättega nähakse ette sellest erandist veel täiendav erand, mille
kohaselt ikkagi kohaldatakse vastavaid avalikustamise nõudeid ka väikestele ja mitteseotud
investeerimisühingutele juhul kui need emiteerivad täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse
kuuluvaid instrumente (vt määruse (EL) 2019/2033 § 46 lõiget 2).
Lõige 6 sätestab Finantsinspektsiooni diskretsiooni olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatust siiski teatud juhtudel otsustada väikeste ja mitteseotud investeerimisühingute puhul
viidatud sätteid, juhul kui vastavat investeerimisühingut ja asjaolusid arvesse võttes oleks see
mõistlik. IFD artikli 24 lõike 1 kohaselt peavad investeerimisühingud, mis ei kvalifitseeru väikesteks
ja mitteseotud investeerimisühinguteks, kehtestama usaldusväärse, tulemusliku ja kõikehõlmava
korra, strateegiad ja protseduurid, et hinnata ja säilitada pidevalt sisemise kapitali suurust, liike ja
koosseisu ning likviidset vara, mida nad peavad piisavaks, et katta sellist laadi ja tasemega riske, mida
nad võivad teistele tekitada või millele need investeerimisühingud on avatud või võivad avatud olla.
Viidatud strateegiad ja protseduurid peavad olema asjakohased ja vastama asjaomase
investeerimisühingu tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele ning neid tuleb vaadata
investeerimisühingus korrapäraselt läbi. IFD artikli 24 lõige 2 annab aga liikmesriigi pädevatele
asutustele diskretsiooniõiguse otsustamaks vajadusel siiski vastavaid nõudeid ka väikestele ja
mitteseotud investeerimisühingutele kohaldada. Lähtudes IFD-s ettenähtud suunistele ja
põhimõtetele näeb käesoleva paragrahvi lõike 6 punkt 1 ette, et Finantsinspektsioon võib otsustada
ka väikeste ja mitteseotud investeerimisühingute puhul käesoleva paragrahvi lõikega 1 üldjuhul
välistatud § 822 sätete kohaldamise asjakohasel määral. Siiski tuleb tähele panna, et § 822 lõike 3
punkte 1, 3 ja 4 (kliendirisk, investeerimisühingule avaldatav risk ja likviidsusrisk) kohaldatakse alati
ka väikestele ja mitteseotud investeerimisühingutele (lähtuvalt IFD artikli 29 lõikest 3) – nende sätete
puhul pole Finantsinspektsiooni vastav otsus enam vajalik. Seega on lõike 6 punktiga 1 silmas peetud,
et Finantsinspektsioon võib otsustada kohaldada ka väikeste ja mitteseotud investeerimisühingute
puhul § 822 lõiget 2, lõike 3 punkti 2 ja lõikeid 4-7. Lõike 6 punkt 2 põhineb IFD artikli 36 lõikel 2.
Väikeste ja mitteseotud investeerimisühingute puhul on Finantsinspektsioonil õigus otsustada igal
üksikjuhul eraldi, kas ja millisel viisil toimub nende investeerimisühingute suhtes käesoleva seaduse
kohane järelevalvealane läbivaatamine ja hindamine. Finantsinspektsioon teostab vastavat
läbivaatamist ja hindamist ainult juhul, kui see on vajalik lähtuvalt investeerimisühingu suurusest,
tegevuse laadist, ulatusest ja keerukusest. Lõike 6 punkt 3 aluseks on IFD artikli 40 lõige 7. Säte
annab Finantsinspektsioonile võimaluse kehtestada põhjendatud juhul ka väikeste ja mitteseotud
investeerimisühingute puhul täiendavate omavahendite nõude, arvestades §-s 23611 antud tingimusi.
Finantsinspektsioon lähtub sellise otsuse tegemisel üksikjuhtumipõhisest hinnangust. Lõike 6 punkt
4 põhineb IFD artikli 42 lõikes 1 toodud erandil. Finantsinspektsioon võib likviidsuse erinõuded
kehtestada väikese ja mitteseotud investeerimisühingu puhul ainult siis kui vastav investeerimisühing
ei ole määruse (EL) 2019/2033 artikli 43 lõike 1 kohaselt likviidsusnõuete täitmisest vabastatud.
Täidetud peavad olema ka muud VPTS § 23612 nimetatud tingimused.
13
Paragrahvi 56 lõike 1 punkti 1 muutmine. Kehtiv § 56 sätestab investeerimisühingu tegevusloa
andmisest keeldumise alused. Selle paragrahvi lõige 1 punkt 1 näeb ette, et tegevusloa andmisest võib
Finantsinspektsioon keelduda kui isiku poolt tegevusloa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid
ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 ehk pangandusmääruses
sätestatule. Käesoleva muudatusega asendatakse pangandusmäärus EL määruse 2019/2033-ga ehk
IFR-ga. Seda põhjusel, et nn kapitalinõuete raamistik kehtestataksegi nüüd investeerimisühingute
jaoks eraldiseisva määrusega (IFR-ga). Varem viidati selles osas pangandusmäärusele. Muudatus
põhineb IFD artikli 64 punktil 2 (millega omakorda muudetakse MiFID II artiklit 15).
Paragrahvi 58 lõike 2 punkt 7 muutmine. Kehtiv § 58 sätestab investeerimisühingu tegevusloa
kehtetuks tunnistamise alused. Selle paragrahvi lõike 2 punkt 7 näeb täpsemalt ette, et tegevusloa
võib kehtetuks tunnistada ka juhul, kui investeerimisühingu omavahendite suurus ei vasta
väärtpaberituru seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuetele. Käesolevaga aga täpsustatakse
antud kehtetuks tunnistamise alust niimoodi, et sellesse punkti lisatakse juurde, et loa saab kehtetuks
tunnistada ka juhul kui omavahendite suurus ei vasta EL määruse 2019/2033 ehk IFR nõuetele.
Muudatus põhineb IFD artikli 64 punktil 1 (millega omakorda muudetakse MiFID II artiklit 8(c)).
Paragrahvi 652 lõike 5 muutmine. Kehtiv § 652 sätestab üldised alused, mis tingimustel välisriikide
(sh nii liikmesriikide kui kolmandate riikide) investeerimisühingud saavad Eestis tegutseda ja oma
teenuseid siin pakkuda. Antud paragrahvi lõige 5 näeb hetkel ette, et juhul kui Eesti investor (klient)
leiab ise omal initsiatiivil mõne väljaspool EL-i tegutseva investeerimisühingu ja soovib osta tema
käest konkreetse väärtpaberi/investeerimistoote, siis see investeerimisühing ei pea väärtpaberituru
seaduse 8. peatüki 3. jao nõudeid järgima. Ehk teisisõnu – see investeerimisühing ei pea selle tarvis
Eestis filiaali asutama ega saama ka Finantsinspektsioonilt loa oma teenuste piiriüleseks pakkumiseks
Eestis. Sellist erisust ei kohaldata samas juhul kui investeerimisühing hakkab peale kliendi esmast
pöördumist pakkuma investorile (kliendile) omalt poolt uusi tooteid ehk sel juhul 3. jagu selle
kolmanda riigi investeerimisühingu suhtes kohaldub. Käesoleva muudatusega täpsustatakse seda
viimast osa – juhul kui see kolmanda riigi investeerimisühing pakub vastavaid investeerimistooteid
ka läbi kolmanda või seotud isiku, siis ka sel juhul talle 3. jagu kohaldub. Küll nähakse ette omakorda
sellest teatud erisus, mille kohaselt välistatakse nn grupisisesed (intragroup relations) tehingud (nt
kolmanda riigi investeerimisühing omab tütarettevõtjat Eestis). Muudatus põhineb IFD artikli 64
punktil 4 (millega omakorda muudetakse MiFID II artiklit 42).
Seaduse täiendamine §-ga 671. Uue paragrahvi lisamisega nähakse ette, et millist informatsiooni
tuleb esitada selle filiaali kohta Eestis, mille asutajaks on kolmanda riigi investeerimisühing.
Muudatus põhineb IFD artikli 64 punktil 3 (millega omakorda muudetakse MiFID II artiklit 41). Selle
uue paragrahvi kohaselt peab investeerimisühing esitama oma Eestis asutatud filiaali kohta üsna
põhjalikku infot, eelkõige tema tegevuse kohta Eestis, samuti teavet oma äritegevuse mahtude kohta.
See info tuleb Finantsinspektsioonile esitada 1 kuu jooksul peale majandusaasta lõppu. Direktiiv küll
sellist tähtaega täpselt ette ei näe, kuid 1-kuuline tähtaeg on antud juhul mõistlik.
Paragrahvi 79 pealkirja muutmine ning täiendamine lõikega 11. Paragrahvi 79 praegune pealkiri
hõlmab investeerimisühingu juhtide valimisele, pädevusele ja tegevusele esitatavaid nõudeid.
Käesolev eelnõu näeb aga ette, et nõudeid kohaldatakse ka investeerimisvaldusettevõtjatele ja
segafinantsvaldusettevõtjatele. Et viia sisse §-i 79 vastav muudatus, on vaja laiendada ka sätte
14
pealkirja. Uue sätte eesmärgiks on seega laiendada juhatuse ja nõukogu liikmete sobivuse nõuete
kohaldamist ka investeerimisvaldusettevõtjate Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/2033
artikli 4 lõike 1 punkti 57 tähenduses ja segafinantsvaldusettevõtjate Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Investeerimisvaldusettevõtja ja
segafinantsveldusettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmete maine peab olema piisavalt hea ja neil
peavad olema piisavad teadmised, oskused ja kogemused oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks,
võttes arvesse nende eriomast rolli. Uue lõike aluseks on IFD artikkel 52.
Paragrahvi 791 pealkirja muutmine ning paragrahvi 791 lõigete 3 ja 4 kehtetuks tunnistamine.
Käesoleva eelnõuga nähakse ette spetsiifilised IFD-l põhinevad reeglid investeerimisühingu juhatuse
liikmete ja töötajate tasustamiseks. Õigusselguse huvides viiakse kõik tasustamist puudutavad
nõuded üle uude §-i 792 ning § 791 jääb reguleerima muid investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele
kohalduvaid nõudeid. Varasemalt kohaldati investeerimisühingutele krediidiasutuste seaduses
ettenähtud nõudeid § 791 lõikes 3 viidatud ulatuses. Kuivõrd IFD ja IFR raamistikuga luuakse
investeerimisühingutele krediidiasutustest eraldiseisev tasustamispoliitika (välja arvatud suurtele
investeerimisühingutele, millele jätkuvalt kohaldatakse KAS ja CRR/CRD raamistikku).
Seadust täiendatakse paragrahviga 792. Uue sätte aluseks on IFD artikkel 30, mis sätestab
investeerimisühingute tasustamispoliitika põhimõtted. Kuna „klass 1“ ja „klass 1 miinus“ kategooria
investeerimisühingutele jäävad kohalduma krediidiasutuste seadusest tulenevad nõuded juhtide ja
töötajate tasustamisele ja IFD tasustamispoliitika ei kohaldu väikestele ja mitteseotud
investeerimisühingutele („klass 3“), siis kohaldatakse antud sätet (v.a. lõige 1, mis kohaldub
üldpõhimõttena kõikidele invetseerimisühingutele) vaid „klass 2“ investeerimisühingutele. Eelnõu §
401 sätestab põhimõtte, mille kohaselt ei kohaldata väikestele ja mitteseotud investeerimisühingutele
§ 792 lõikeid 2 – 11 ning § 793 ja §794.
Lõige 1 sätestab tasustamise üldpõhimõtte, mis lähtub kliendi kaitse põhimõtetest ja kohaldub
kõikide kategooriate investeerimisühingutele (mh „klass 3“).
Lõige 2 põhineb IFD artikli 30 lõikel 1 ja näeb ette need töötajate ja juhtorgani liikmete kategooriad,
kellele tuleb kohaldada käesolevas paragrahvis nimetatud tasustamisnõudeid. Kui varasemalt nägi
VPTS § 791 ette juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted üldiselt, siis käesoleva eelnõuga
täpsustatakse töötajate kategooriad (categories of staff), kellele tasustamise põhimõtteid kohaldada
tuleb. Nendeks isikute kategooriateks on: 1) juhatuse või nõukogu liige; 2) töötaja, kelle tööülesanded
hõlmavad ettevõtja nimel riskide võtmist (riskivõtja); 3) kontrollfunktsiooni täitmisse kaasatud
töötaja; 4) töötaja, kelle töötasu võrdub vähemalt juhatuse liikme või riskivõtja väikseima töötasuga;
5) töötaja, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt investeerimisühingu riskiprofiili või hallatavat
vara. Vastavaid kategooriaid täpsustatakse EBA tehnilistes standardites, muu hulgas seda, millistel
töötajatel on oluline mõju investeerimisühingute riskiprofiilile.
Lõige 3 sätestab investeerimisühingu juhatuse liikmete ja teatud kategooriate töötajate tasustamise
ning tööga kaasnevate hüvede (mh lahkumis- ja pensionihüvitiste ja muude soodustuste) määramise
alused ja põhimõtted. Tasustamise põhimõtted peavad vastama järgmistele nõuetele:
olema selged ja dokumenteeritud ning nende põhimõtete loomisel tuleb eelkõige arvesse võtta
investeerimisühingu suurust, sisemist korraldust ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust;
15
olema kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega;
olema kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskide juhtimise põhimõtetega;
lähtuma investeerimisühingu äristrateegiast ja eesmärkidest ning võttes arvesse
investeerimisotsuste pikaajalist mõju;
hõlmama huvide konfliktide vältimise meetmeid, soodustama vastutustundlikke äritavasid
ning edendama teadlikkust riskidest ja ettevaatlikku riskide võtmist.
Lõikega 4 täpsustatakse põhimõtteid, kuidas tasustamise põhimõtted peavad olema
investeerimisühingus kehtestatud ja kohaldatud. Oluline on arvesse võtta investeerimisühingu suurust
ja sisemist korraldust ning seda, millise tegevusega vastav ettevõtja tegeleb, mis on tegevuse ulatus
ja kui keeruline see on. See aitab muu hulgas kindlaks teha lõikest 3 tulenevate isikute ringi (kes on
riskivõtjad, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt investeerimisühingu riskiprofiili või hallatavat
vara jne). Sätte aluseks on IFD artikli 30 lõige 3.
Lõike 5 kohaselt kinnitab investeerimisühingu tasustamise poliitika investeerimisühingu nõukogu.
Nõukogul on ka kohustus tasustamispoliitikat perioodiliselt läbi vaadata ja vajadusel uuendada.
Samuti peab nõukogu üldjuhul otsest järelevalvet investeerimisühingu tasustamispoliitika üle, välja
arvatud juhul kui investeerimisühingus on loodud töötasukomitee, kes täidab sel juhul §-s 794
nimetatud ülesandeid.
Lõige 6 tugineb IFD artikli 30 lõike 1 punktil g, mille kohaselt peab kontrollfunktsiooni raames
toimuma vähemalt korra aastas tasustamispoliitika rakendamise keskne ja sõltumatu sisekontroll.
Eraldi on lõikes 7 välja toodud see, et riskijuhtimise ja vastavuskontrolli funktsioone täitvate kõrgema
taseme töötajate ja juhtide töötasu maksmise üle teostab investeerimisühingu nõukogu või kui
investeerimisühingus on loodud töötasukomitee, siis teostab järelevalvet töötasukomitee §-is 794
antud volituste piires. Kontrollfunktsiooni täitvad juhid ja töötajad peavad olema sõltumatud nende
järelevalve all olevatest äriüksustest, neil peavad olema asjakohased volitused ning nende tasustamine
peab toimuma vastavalt sellele, kuidas nad saavutavad oma funktsiooniga seotud eesmärke. On
oluline, et nende töötasu oleks sõltumatu kontrollitavate tegevusvaldkondade töötulemusest, vastasel
juhul oleks oht huvide konflikti tekkeks (lõige 8).
Lõigetes 9-11 sätestatakse ka täpsemad kriteeriumid põhitöötasu ja tulemustasu (muutuvtasu)
maksmiseks. Need elemendid peaksid olema tasustamispoliitikas selgelt eristatavad. Põhitöötasu on
tasu, mis kajastab isiku erialaseid teadmisi ja oskuseid ning organisatsioonilist vastutust vastavalt
töölepingule või selle juurde kuuluvale töökirjeldusele. Töötasu teine element – tulemustasu – on aga
otseses seoses töö tulemuste ja lisaks töölepingule (või selle juurde kuuluvas töökirjelduses välja
toodud) töökirjeldusele vastavale tööle. Põhitöötasu peab moodustama kogu töötasust piisavalt suure
osa nii et oleks võimalik rakendada täielikult paindlikku töötasu muutuvkomponentide poliitikat,
sealhulgas kasutada võimalust muutuvkomponente mitte maksta. See tähendab, et töötajat ei tohi jätta
ilma töötasust kui ta ei võta lisatöökohustusi või kui ettevõtte nimel riski võttes ei saabu positiivset
tagajärge, mis tooks kaasa tulemustasu maksmise. Investeerimisühing peab määrama oma
tasustamispoliitikas kindlaks asjakohased põhitöötasu ja tulemustasu komponentide suhtarvud.
Suhtarvude määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta investeerimisühingu tegevust ja seonduvaid
riske ning iga vastava kategooria töötajate mõju investeerimishingu riskiprofiilile. Muutuvtasude
komponentide määramise täpsemad põhimõtted on välja toodud §-s 793.
16
Lõikega 12 nähakse ette Finantsinspektsiooni ülesanne koostada investeerimisühingu usaldusväärse
tasustamispoliitika kohaldamise täpsemad nõuded.
Seadust täiendatakse paragrahviga 793. Sättega nähakse ette täpsed reeglid muutuvtasu ehk
tulemustasu maksmisele investeerimisühingus. Sätte aluseks on IFD artikkel 32.
Investeerimisühingu poolt § 792 lõikes 10 osutatud töötajate kategooriatele määratav ja makstav
muutuvtasu peab vastama kõigile järgmistele nõuetele (lõiked 1-6):
kui muutuvtasu on seotud töötulemustega, põhineb selle kogusumma üksikisiku ja asjaomase
äriüksuse ning investeerimisühingu üldiste tulemuste hindamisel. Vastavate töötulemuste
hindamisel lähtutakse mitmeaastasest ajavahemikust ning selles võetakse arvesse
investeerimisühingu äritsüklit ja äririske. Seega tuleb arvestada töötulemusi pikema aja
perspektiivis, mitte üksnes toetuda lühiajalistele tulemustele, mis võivad olla seotud
riskantsete, kuid tulemuslike tehingutega;
üksikisiku töötulemuste hindamisel võetakse arvesse nii finants- kui ka muid kriteeriume;
tulemustasu ei mõjuta investeerimisühingu suutlikkust tagada tugev kapitalibaas, kusjuures
võib tulemustasu olla garanteeritud ainult uutele töötajatele ja üksnes nende esimesel
tööaastal ning kui investeerimisühingul on tugev kapitalibaas. See tähendab, et tulemustasu
peab alati olema määratud vastavalt investeerimisühingu kapitalibaasile ega tohi olla sellega
suhtes ebaproportsionaalne;
juhul kui tööleping lõpetatakse ennetähtaegselt, siis sellega seotud maksed peaksid kajastama
isiku poolt aja jooksul saavutatud tulemusi. Näiteks kui töölepingu või juhatuse liikme
lepingu lõpetamine on seotud ebaõnnestumiste või üleastumistega, siis sellistel juhtudel
tulemustasude maksmine poleks põhjendatud. Siiski tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja
saavutatud eesmärke kogumis;
hüvitisega või eelmisest töölepingust väljaostmisega seotud töötasupaketid peavad sobima
kokku investeerimisühingu pikaajaliste huvidega. Samuti kehtivad hüvitisega või eelmisest
töölepingust väljaostmisega seotud töötasupakettide puhul kõik tulemustasu nõuded;
selliste töötulemuste mõõtmisel, mida kasutatakse tulemustasu reservi arvutamise alusena,
võetakse arvesse igat liiki olemasolevaid ja tulevasi riske, kapitalikulusid ja vastavalt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/2033 (IFR) vajalikku likviidsust;
samuti võetakse kõiki olemasolevaid ja tulevasi riske arvesse töötasude
muutuvkomponentide jaotuse kindlaksmääramisel. Eelnõuga nähakse ette, et vähemalt 50
protsenti tulemustasust peab koosnema järgmistest instrumentidest (v.a. kui
investeerimisühing ei emiteeri ühtegi vastavat instrumenti, võib Finantsinspektsioon lubada
kohaldada teistsugust korda):
- aktsiad;
- aktsiatega seotud instrumendid või samaväärsed mitterahalised instrumendid,
sõltuvalt asjaomase investeerimisühingu õiguslikust vormist;
- täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, teise taseme
omavahenditesse kuuluvad instrumendid või muud instrumendid, mida on võimalik
täielikult konverteerida esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks
instrumentideks või hinnata alla ning mis kajastavad adekvaatselt
investeerimisühingu krediidikvaliteeti pikemas perspektiivis;
17
- mitterahalised instrumendid, mis vastavad valitsetavate portfellide instrumentide
struktuurile.
Nimetatud instrumentide suhtes kohaldatakse asjakohaseid blokeerimispõhimõtteid, mis on
mõeldud selleks, et viia üksikisiku stiimulid kooskõlla investeerimisühingu, tema
võlausaldajate ja klientide pikemaajaliste huvidega. Finantsinspektsioon võib seada
kõnealuste instrumentide liikidele ja struktuurile piiranguid või keelata teatavate
instrumentide kasutamise muutuvtasu maksmiseks (lõige 4).
Kui investeerimisühing ei emiteeri ühtegi § 793 lõikes 2 nimetatud instrumenti, võib
Finantsinspektsioon lubada kohaldada teistsugust korda. Tulemustasu ei tohi maksta
finantsvahendite või meetoditega, mis muudavad lihtsamaks § 793 ja määruse (EL)
2019/2033 täitmata jätmise (lõige 3).
vähemalt 40 protsenti tulemustasust lükatakse edasi kolme kuni viie aasta võrra, nagu on
asjakohane, arvestades investeerimisühingu äritsüklit, tegevuse laadi, riske ja asjaomase
töötaja tegevust, välja arvatud juhul, kui tulemustasu on eriti suur ja edasi lükatakse vähemalt
60 protsenti summast (lõige 5). Edasi lükatud tulemustasu ei või töötaja saada enne
proportsionaalselt makstavat töötasu. Kui töötaja lahkub investeerimisühingust enne
pensioniikka jõudmist, hoiab investeerimisühing vabatahtlikke pensionimakseid (juhul kui
need on osa tulemustasust) viie aasta jooksul § 793 lõikes 2 osutatud instrumentide kujul.
Kui töötaja jõuab pensioniikka ja läheb pensionile, makstakse vabatahtlik pension töötajatele
välja vastavate instrumentide kujul, kuid ka sellisel juhul kohaldatakse viie aasta pikkust
ooteperioodi (lõige 8).
investeerimisühingu tulemustasu maksmine oleneb otseselt selle ettevõtte finantstulemustest.
Tulemustasu vähendatakse kuni 100 protsenti, kui investeerimisühingu finantstulemused on
tagasihoidlikud või negatiivsed. See puudutab eelkõige olukordi, mille puhul asjaomane isik
osales investeerimisühingule olulist kahju tekitanud tegevuses või oli selle eest vastutav või
asjaomast isikut ei käsitata enam sobiva ega nõuetele vastavana;
vabatahtlikud pensionihüvitised peavad olema kooskõlas investeerimisühingu äristrateegia,
eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega.
Lõige 7 sätestab ka olulise nõude, mille kohaselt § 792 lõikes 10 osutatud töötajad ei tohi kasutada
§-s 793 osutatud põhimõtete kahjustamiseks isiklikke riskimaandamise strateegiaid ega töötasu- ja
vastutuskindlustust.
Erandina ei kohaldata lõike 9 alusel § 792 lõikes 2 nimetatud kohustust maksta 50 protsenti
tulemustasust välja vastavates instrumentides, § 792 lõikes 5 nimetatud kohustust tulemustasu edasi
lükata ega vabatahtlike pensionimaksete 5-aastast kinnipidamise perioodi kõigi sellise
investeerimisühingu töötajate suhtes, mille bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomasele
majandusaastale vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt 100 miljonit eurot või
sellest väiksem või sellise töötaja suhtes, kelle aastane tulemustasu ei ole suurem kui 50 000 eurot
ega moodusta üle ühe neljandiku tema aastasest töötasust. Lõige 10 nimetab tingimused, mille
täitumise korral võib Finantsinspektsioon vastavaid ülempiire tõsta. Finantsinspektsioon võib ka
ülempiiri vähendada, kui selle vähendamine on asjakohane seoses investeerimisühingu tegevuse laadi
ja ulatuse, sisemise korralduse, ja kui see on kohaldatav, sellise konsolideerimisgrupi tunnustega,
kuhu ta kuulub (lõige 11). Finantsinspektsioon võib ka otsustada, et töötajate suhtes, kellel on õigus
aastasele muutuvtasule, mis on väiksem kui 50 000 ega moodusta üle ühe neljandiku tema aastasest
18
töötasust, ei kohaldata § 792 lõikes 9 nimetatud erandit tasustamistavadega seotud eripära või
asjaomaste töötajate tööülesannete ja tööprofiili tõttu (lõige 12).
Lõige 13 põhineb IFD artiklil 31. Erakorraline avaliku sektori finantstoetus direktiivi 2014/59/EL
artikli 2 lõike 1 punkti 28 kohaselt on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses
või mis tahes muu riigiülesel tasandil osutatav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui
seda osutataks riigi tasandil, mida antakse sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu või
nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 1 punktides b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi,
millesse selline krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja kuulub, jätkusuutlikkuse,
likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks.
Sättega välistatakse täielikult juhtorgani liikme (juhatus, nõukogu) tulemustasude maksmine kui
investeerimisühing saab ülal defineeritud avaliku sektori finantstoetust. Muudele töötajatele ei tohi
sellisel juhul aga tulemustasu maksta üksnes juhul kui tulemustasu maksmine läheks vastuollu
investeerimisühingu tugeva kapitalibaasi säilitamisega ja erakorralise avaliku sektori finantstoetuse
õigeaegse lõppemisega. Sellisel juhul kehtestatakse tulemustasule piirang, mis vastab teatavale osale
netosissetulekust.
Seadust täiendatakse paragrahviga 794. Käesoleva eelnõu § 794 sätestab nõuded töötasukomitee
moodustamisele. Vastavalt IFD artikli 33 lõikele 1 peavad töötasukomitee moodustama
investeerimisühing, mille bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomasele majandusaastale
vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt 100 miljonit eurot või sellest suurem (ehk
mis ei vasta IFD artikli 32 lõike 4 punkti a tingimustele). Vastav nõue on sätestatud lõikes 1.
Direktiiviga on muu hulgas täpsustatud, et otsuste ettevalmistamisel peab töötasukomisjon võtma
arvesse investeerimisühingu aktsionäride või osanike, investorite ja muude sidusrühmade pikaajalisi
huve ning avalikku huvi.
Lõige 2 täpsustab, et töötasukomitee võib moodustada ka konsolideeritud tasandil. See tähendab, et
juhul, kui töötasukomitee on moodustatud konsolideerimisgrupi tasandil, ei ole vajalik tütarettevõtjas
eraldi komitee moodustamine. Eelduseks on, et konsolideeritud tasandil moodustatud töötasukomitee
tegevus hõlmab vastavat tütarettevõtjat.
Töötasukomisjon vastutab tasustamist käsitlevate otsuste ettevalmistamise eest, sealhulgas selliste
otsuste ettevalmistamise eest, millel on mõju asjaomase investeerimisühingu riskile ja
riskijuhtimisele ning mille peab tegema juhatus või nõukogu. Töötasukomisjoni ülesannete hulka
kuuluvad seega järelevalve teostamine juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise üle, tasustamise
põhimõtete rakendamise hindamine ning tasustamisega seotud otsuste mõju riskijuhtimine,
omavahendite ja likviidsuse kohta sätestatud nõuete täitmine. Sealhulgas on töötasukomisjoni
ülesandeks selliste tasustamisalaste otsuste projektide ettevalmistamine, millel on mõju asjaomase
investeerimisühingu riskile ja riskijuhtimisele ning mille peab tegema juhtorgan. Samuti peab
töötasukomitee jälgima seda, et tasustamise põhimõtted oleks pidevalt ajakohastatud ja vajadusel
tegema ettepaneku nende muutmiseks (lõige 3). Töötasukomitee järelevalve all on ka näiteks
riskijuhtimise ja vastavuskontrolli funktsiooni täitvate kõrgema taseme töötajate töötasu (kui
töötasukomisjoni loomise kohustust ei ole, siis teostab järelevalvet nõukogu). Töötasukomiteese
kuuluvatel isikutel peab olema kvalifikatsioon ja võimed, mis võimaldavad neil teha pädevaid
otsuseid ning nende sõltumatus otsuste tegemisel peab olema väljaspool kahtlust. Töötasukomisjoni
19
esimees ja liikmed on juhtorgani liikmed, kes ei täida asjaomases investeerimisühingus ühtegi
tegevjuhtimise funktsiooni. IFD artikli 33 lõige 1, mis sätestab konkreetse nõude, et töötasukomitee
peab olema sooliselt tasakaalustatud. Samuti peab töötasukomitee lähtuma oma tegevuses
investeerimisühingu aktsionärise ja klientide pikaajalisest huvist ning vältida tuleb võimalikke huvide
konflikte (lõige 4).
Paragrahvi 822 muutmine. Säte reguleerib investeerimisühingu sisemise kapitali ja likviidsuse
piisavuse hindamise protsessi nõudeid. Muudatused põhinevad IFD artiklitel 24 ja 29.
Lõikega 1 nähakse ette, et investeerimisühing peab tagama omavahendite olemasolu, mis tagab, et
vastava investeerimisühingu riskid on igal ajahetkel kaetud. Võrreldes eelneva redaktsiooniga jääb
see säte eelnõus muutumatuks.
Lõige 2 sätestab investeerimisühingu (mis ei kvalifitseeru väikeseks ja mitteseotud
investeerimisühinguks) kohustuse kehtestada usaldusväärse, tulemusliku ja kõikehõlmava korra,
strateegiad ja protseduurid, et hinnata ja säilitada pidevalt sisemise kapitali suurust, liike ja koosseisu
ning likviidset vara, mida ta peab piisavaks, et katta sellist laadi ja tasemega riske, mida ta võib teistele
tekitada või millele see investeerimisühing on avatud või võib avatud olla. Samuti sätestatakse lõikes
2, et investeerimisühingu riskide käsitlemisel tuleb sise-eeskirjade loomisel lähtuda alati
proportsionaalsuse põhimõttest, see tähendab et kõik investeerimisühingu sisesed strateegiad,
põhimõtted, protsessid ja süsteemid peavad vastama selle investeerimisühingu keerukusele,
riskiprofiilile ja tegevuse ulatusele ning investeerimisühingu siseselt kindlaks määratud ja juhtkonna
poolt vastu võetud riskitaluvuse põhimõtetele. Seega, mida keerukam on investeerimisühingu
äristruktuur ja laialdasemad tegevusvaldkonnad, seda üksikasjalikumad ja täpsemad peavad olema ka
vastavad sise-eeskirjad, et hõlmata vastavaid riske. Lõige 3 põhineb IFD artikli 29 lõikel 1.
Varasemalt kohaldati investeerimisühingutele krediidiasutuste seaduse § 821 nimetatud nõudeid, kuid
eelnõu jõustudes hakkab investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid
reguleerima Euroopa Parlamendi määrus 2019/2033 (IFR) (välja arvatud süstemaatiliselt oluliste
investeerimisühingute puhul, millele jätkuvalt kohalduvad krediidiasutuste sätted). Seega pole
paragrahvi 822 lõikes 2 enam asjakohane viidata krediidiasutuste seaduse likviidsusiski juhtimise
sätetele.
Kehtima jääb üldine põhimõte, et investeerimisühingul peab oma sise-eeskirjadega kehtestama
usaldusväärsed, tõhusad ja kõikehõlmavad strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid, et teha
kindlaks, juhtida ja jälgida võimalikke riske. Paragrahvi 822 lõikega 3 täpsustatakse veelgi neid
riske, mida investeerimisühing peab vastavate sise-eeskirjade ja sisemiste süsteemidega
adresseerima. Riskide peamisteks allikateks on kliendirisk, tururisk, likviidususrisk ja
investeerimishingule endale avalduv risk. Investeerimisühingule endale avalduva riski all tuleb
eelkõige silmas pidada olulisi muutusi investeerimisühingu vara bilansilises väärtuses, sealhulgas
nõudeid seotud vahendajate suhtes, klientide või vastaspoolte maksejõuetust, finantsinstrumendi- ,
valuuta- ja kaubapositsioone ning kohustusi kindlaksmääratud hüvitisega pensioniskeemide suhtes.
Kõikide riskide allikate puhul peab investeerimisühing erilist tähelepanu pöörama sellistele riskidele,
mis võivad olemasolevate omavahendite taset vähendada ja kaaluvad hoolikalt igasugust olulist mõju
omavahenditele, kui selliseid riske ei ole asjakohaselt arvesse võetud määruse (EL) 2019/2033 artikli
11 kohaselt arvutatud omavahendite nõuetes.
20
Direktiiv sätestab muu hulgas nõude, et käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetud riskide
(kliendile tekitatava riski olulised allikad ja mõju, samuti igasugune oluline mõju omavahenditele)
tõhusa juhtimise vahendina peaksid investeerimisühingud kaaluma muu hulgas kutsekindlustuse
sõlmimist.
Lõikes 4 ettenähtud kliendi vara lahususe põhimõte põhineb IFD artikli 29 lõikel 1. Kliendile
tekitatava riski allikate ja mõju hindamisel peab investeerimisühing arvestama käesoleva seaduse §-
s 88 sätestatud kliendi varade lahususe põhimõtteid. Üldpõhimõte on, et investeerimisühing on
kohustatud talle usaldatud kliendi vara hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide
varast, välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja selgesõnaliselt kokku
leppinud teisiti (§ 88 lg 1 esimene lause).
Lõiked 5-6. Kui asjakohane, siis arvestatakse investeerimisühingule avalduva riski olulised allikateks
ja mõjuks muutusi vara bilansilises väärtuses, sealhulgas nõudeid seotud vahendite suhtes; klientide
või vastaspoolte maksejõuetus; väärtpaberi-, valuuta- ja kaubapositsioonid; kohustused
kindlaksmääratud hüvitisega pensioniskeemide suhtes.
Lõige 7 põhineb IFD artikli 29 lõikel 2. Juhul kui investeerimisühingu tegevus lõpetatakse või see
likvideeritakse, siis peab investeerimisühing hoolikalt kaaluma kogu turult väljumise protsessi
jooksul (nii ajaliselt kui ka omavahendite ja likviidsete vahendite haldamise seisukohast lähtudes)
nõudeid ja vajalikke ressursse. Finantsinspektsioon võib nõuda, et investeerimisühing, pidades silmas
ärimudelit ja -strateegiate elujõulisust ja kestlikkust, kaaluks kogu turult väljumise protsessi jooksul
hoolikalt nii ajaliselt kui ka omavahendite ja likviidsete vahendite haldamise seisukohalt realistlikke
nõudeid ja vajalikke ressursse. Finantsinspektsioon kontrollib väljumise protsessi ja nõuete täitmist.
Seaduse täiendamine paragrahviga 833. Säte põhineb IFD artiklil 28, mis näeb ette nõuded
investeerimisühingu juhtorganile riskide käsitlemisel. Eelnõuga viiakse sisse muu hulgas uus nõue,
et kui investeerimisühingu bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomase majandusaasta
vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt suurem kui 100 miljonit eurot, peab
investeerimisühing looma lisaks riskikomitee. Riskikomitee liikmetel on asjakohased teadmised,
oskused ja asjatundlikkus, et täielikult mõista, juhtida ja jälgida investeerimisühingu riskistrateegiat
ja riskivalmidust. Riskikomitee nõustab investeerimisühingu nõukogu seoses investeerimisühingu
olemasoleva ja tulevase üldise riskivalmiduse ja -strateegiaga ning abistab nõukogu kõrgema
juhtkonna poolt kõnealuse strateegia rakendamise üle järelevalve tegemises. Nõukogule jääb üldine
vastutus investeerimisühingu riskistrateegiate ja -poliitika eest. Oluline on, et investeerimisühingu
nõukogule ja selle loomisel riskikomiteele oleks tagatud juurdepääs kogu teabele, mis on vajalik
selleks, et hinnata investeerimisühingule avanevaid või avaneda võivaid riske.
Paragrahvi 93 muutmine. Investeerimisühingu algkapitali nõuded muudetakse vastavalt IFD
artiklile 9. Lõike 1 kohaselt jaotatakse investeerimisühingu algkapitali suuruse nõuded neljaks:
1) 750 000 euro suurune algkapitali nõue kehtib siis kui investeerimisühing kaupleb väärtpaberitega
oma arvel (väärtpaberituruseaduse § 43 lõike 1 punkt 3) või investeerimisühing tegeleb väärtpaberi
garanteerimise või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise garanteerimisega
väärtpaberituru seaduse § 43 lõige 1 punkt 6).
21
2) 750 000 euro suurust algkapitali nõuet kohaldatakse ka siis kui investeerimisühing tegeleb
organiseeritud kauplemissüsteemi korraldamisega juhul kui ta kaupleb oma arvel või tal on see
lubatud.
3) 75 000 euro suurust algkapitali nõuet rakendatakse siis kui investeerimisühing osutab teenuseid
või tegeleb väärtpaberitega seotud korralduste vastuvõtmise ja edastamisega (väärtpaberituruseaduse
§ 43 lõige 1 punkt 1), väärtpaberitega seotud korralduste täitmisega kliendi nimel või arvel
(väärtpaberituruseaduse § 43 lõike 1 punkt 2), väärtpaberiportfelli valitsemisega
(väärtpaberituruseaduse § 43 lõige 1 punkt 4), investeerimisnõustamisega või väärtpaberite
pakkumise või emiteerimise korraldamisega (väärtpaberituruseaduse § 43 lõike 1 punkt 7).
4) juhul kui investeerimisühing osutab teenuseid, mis ei ole hõlmatud käesoleva paragrahvi lõike 1
punktides 1, 2 ja 3 osutatud teenustega (võttes arvesse vastavaid tingimusi), siis peab algkapital olema
vähemalt 150 000 eurot.
Vastavalt IFR artiklile 11 kohaldatakse alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/2033 jõustumisest investeerimisühingute algkapitali koosseisu määramiseks nimetatud
määrust. Seega ei ole asjakohane enam viidata § 93 lõikes 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusele (EL) 575/2013 ja seda tuleb käesoleva seaduseelnõuga muuta. Eelnõu kohaselt
moodustatakse investeerimisühingu algkapital vastavalt määruse (EL) 2019/2033 artiklile 9.
Võrreldes varasema § 93 redaktsiooniga tunnistatakse kehtetuks lõiked 3 ja 4. Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/3034 ei näe ette vastavaid erandeid. Kuna nimetatud direktiivi
ülevõetava artikli 9 puhul on tegemist maksimaalse harmoneerimise sättega, tuleb Eesti õiguses
rakendada direktiiviga võrdväärseid algkapitali nõudeid.
Paragrahvi 94 lõike 1 muutmine. IFD/IFR kehtestab investeerimisühingutele Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 ja krediidiasutuste seaduses ettenähtust erineva
usaldatavusraamistiku kohaldamise, seega on käesolev viide muutunud valeks. Siiski tuleb silmas
pidada, et krediidiasutuste usaldatavusraamistikku kohaldatakse endiselt „klass 1“ ja „klass 1 miinus“
kategooriate investeerimisühingutele.
Paragrahvi 94 lõike 2 muutmine. Sätte aluseks on IFD artikli 5 lõige 1. Säte näeb ette, et teatud
investeerimisühingutele, mis tegelevad väärtpaberitega kauplemisega omal arvel (VPTS § 43 lõike 1
punkt 3) või väärtpaberite garanteerimise või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise
garanteerimisega (VPTS § 43 lõike 1 punkt 6) ja vastava investeerimisühingu koguväärtus on 5
miljardit eurot või enam ning vähemalt üks § 94 lõikes 2 nimetatud tingimus on täidetud, siis võib
Finantsinspektsioon otsustada kohaldada vastava investeerimisühingu suhtes krediidiasutuste
seaduses sätestatud usaldatavusnormatiive (direktiivi 2013/36/EL VII ja VIII jaotis). Sellisel juhul
loetakse investeerimisühingut „klass 1 miinus“ kategooriasse kuuluvaks.
Paragrahvi 94 lõike 3 kehtetuks tunnistamine. Eelnõu varasem redaktsioon nägi ette, et Eesti Pank
võis otsustada mitte kohaldada krediidiasutuste seaduse §-des 8645 ja 8646 sätestatud puhvreid
vastavalt Euroopa Komisjoni 2003. aasta 6. mai soovitusele nr 2003/361/EÜ määratletud väikese ja
keskmise suurusega investeerimisühingutele, tingimusel, et see ei ohusta finantssüsteemi stabiilsust.
Sellisel juhul pidi Eesti Pank teavitama erandi rakendamisest Euroopa Komisjoni, Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukogu, Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja vajaduse korral asjaomaste
lepinguriikide pädevaid asutusi ning esitama vastavad põhjendused. IFD artikli 62 punktidega 22 ja
22
23 jäetakse välja direktiivi (EL) 2013/36/EL artikli 129 lõiked 2,3 ja 4 ning artikli 130 lõiked 2, 3 ja
4, mis reguleerivad kapitali säilitamise puhvrit ja vastutsüklilist kapitalipuhvrit (KAS § 8645 ja 8646).
Artikkel 129 lõige 2 andis liikmesriigile õiguse vabastada väikesed ja keskmise suurusega
investeerimisühingud sama artikli lõikes 1 sätestatud kapitali säilimise puhvri nõuetest kui see ei
ohusta vastava liikmesriigi finantssüsteemi stabiilsust. Artikli 130 lõige 2 andis diskretsiooniõiguse
vabastada väikesed ja keskmised investeerimisühingud sama artikli lõikes 1 sätestatud
vastutsüklilisest kapitalipuhvrist. Nimetatud sätted olid varasemalt aluseks VPTS § 94 lg-le 3.
Käesoleva eelnõuga täpsustatakse investeerimisühingutele kohaldatavaid nõudeid vastavalt nende
suurusele ja olulisusele finantssüsteemis (nn investeerimisühingute klassidesse jaotamine) ja
vastavalt sellele on eelnõuga täpsemalt ette nähtud muu hulgas vastavate usaldatavusnormatiivide
kohaldamine selliste investeerimisühingute erinevatele klassidele. Seega ei ole Euroopa Komisjoni
2003. aasta 6. mai soovituse nr 2003/361/EÜ kohaldamine enam asjakohane. Eelnõu annab siiski
teatud diskretsiooniõiguse Finantsinspektsioonile otsustamaks vastavasse kategooriasse kuuluvatele
investeerimisühingutele teistsuguste nõuete kohaldamise, arvestades selgeid diskretsiooniõiguse
piire, mis on käesolevas eelnõus sätestatud (vt nt eelnõu § 94 lõiget 2).
Paragrahvi 94 täiendamine lõigetega 7 – 9. Lisatud sätete aluseks on IFD artikli 5 lõiked 2 – 5.
Lõike 7 kohaselt ei kohaldata § 94 lõiget 2 kaubavahendajatele ja lubatud heitkoguse väärtpaberite
vahendajatele (commodity and emission allowance dealers), ühisinvesteerimisettevõtjate (collective
investment undertakings) ega kindlustusandjate suhtes.
Lõikega 8 on täpsustatud, et kui Finantsinspektsioon teeb § 94 lõike 2 alusel otsuse kohaldada
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 575/2013 nõudeid, siis kohalduvad selle
investeerimisühingu suhtes krediidiasutuste seaduses ettenähtud usaldatavusnormatiivid. Seega on
tegemist nn „klass 1 miinus“ investeerimisühinguga, mille suhtes kohaldatakse krediidiasutuste
seadused ja CRR/CRD raamistikus ettenähtut ainult ulatuses, mis puudutab usaldatavusnormatiive
(erinevalt „klass 1“ investeerimisühingutest, mis omandavad krediidiasutuse loa ja mille suhtes
kohaldub krediidiasutuste seadus täies ulatuses.) Lõike aluseks on IFD artikli 5 lõige 3.
Juhul kui Finantsinspektsioon on teinud otsuse kohaldada vastavalt § 94 lõikele 2
investeerimisühingu suhtes määruse (EL) nr 575/2013 nõudeid ning hiljem otsustab vastava otsuse
kehtetuks tunnistada (näiteks põhjusel, et erandi kohaldamise tingimused pole enam täidetud), peab
Finantsinspektsioon lõike 8 alusel sellest vastavat investeerimisühingut viivitamata teavitama.
Samuti lõpetatakse erandi kohaldamine ka siis kui investeerimisühing ei vasta enam § 94 lõikes 2
nimetatud künnistele, mis on arvutatud 12 järjestikuse kuu pikkuse perioodi alusel. Vastavalt lõikele
9 peab Finantsinspektsioon teavitama Euroopa Pangandusjärelevalve asutust § 94 alusel tehtud
otsustest (mh otsuste tühistamisest).
Paragrahvi 108 täiendamine lõigetega 6 ja 7. Paragrahvis 108 on sätestatud investeerimisühingu
aruandluse nõuded Finantsinspektsioonile. Sättesse lisatakse täiendavad lõiked, mille aluseks on IFD
artikli 39 lõige 3 ja mis annavad Finantsinspektsioonile õiguse nõuda täiendavat aruandlust teatavatel
tingimustel. Lõike 6 kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda investeerimisühingut täiendavat
aruandlust ainult juhul kui vähemalt üks lõikes 2 nimetatud tingimus on täidetud. Teiseks tingimuseks
on see, et selline infomatsioon ei tohi olla dubleeriv ehk juhul kui sama või põhimõtteliselt sama teave
23
on Finantsinspektsioonil juba olemas, see on Finantsinsinspektsiooni poolt mõistlikul tuletatav või
hangitav muude vahenditega, siis ei tohiks Finantsinspektsioon täiendavalt nõuda selline teabe uuesti
esitamist Kui teave on Finantsinspektsioonile kättesaadav sellises vormingus või sellise täpsusega,
mis erineb esitamisele kuuluva lisateabe vormingust või täpsusest, siis ei nõua pädev asutus lisateabe
esitamist, kui ta saab erinevast vormingust või täpsusest hoolimata tuletada põhimõtteliselt sama
teabe (lõige 7).
Paragrahvi 110 täiendamine lõikega 6. Sätte aluseks on IFD artikli 44 punkt b. Sättega nähakse
ette, et Finantsinspektsioon võib nõuda, et investeerimisühing kasutaks teabe avaldamiseks peale
raamatupidamisaruannete ka muid spetsiifilisi teabekanaleid ja kohti (eelkõige investeerimisühingu
veebileht).
Paragrahvi 1101 pealkirja muutmine ja täiendamine lõigetega 6 ja 7. Säte reguleerib
tasustamispoliitika järele vaatamist vastavalt IFD artiklile 34. IFD kohustab Finantsinspektsiooni
koguma teavet, mis avalikustatakse vastavalt määruse (EL) 2019/2033 (IFR) artikli 51 esimese lõigu
punktidele c ja d. Nimetatud punktide kohaselt avalikustab investeerimisühing selliste töötajate
kategooriate tasustamispoliitika ja -tavade, sealhulgas sooneutraalsuse ja soolise palgalõhega seotud
aspektide kohta, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt investeerimisühingu riskiprofiili järgmise
teabe:
kvantitatiivne koondteave tasustamise kohta kõrgema juhtkonna ja selliste töötajate lõikes,
kelle tegevus mõjutab oluliselt investeerimisühingu riskiprofiili, sealhulgas järgmine teave:
majandusaastal määratud töötasu, esitatuna eraldi põhi- ja muutuvtasuna (tuues eraldi välja
ka põhikomponendid), ning tasu saajate arv; määratud tulemustasu summad ja vorm rahalise
tasu, aktsiate ning aktsiatega seotud instrumentide ja muude liikide kaupa ning eraldi ka
ettemakstud ja edasilükatud osa kohta; eelmiste perioodide eest määratud edasilükatud
töötasu jagatuna summaks, millele tekib nõudeõigus asjaomasel majandusaastal, ja summaks,
millele tekib õigus järgmistel aastatel; edasilükatud töötasu, millele tekib nõudeõigus
asjaomasel majandusaastal ja mis sel majandusaastal ka välja makstakse ning mida
vähendatakse töötulemustest lähtuvalt; majandusaasta jooksul määratud tagatud muutuvtasu
ning selle saajate arv; eelmistel perioodidel määratud lahkumishüvitised, mis maksti välja
asjaomasel majandusaastal; majandusaasta jooksul määratud lahkumishüvitiste summad,
jagatuna ettemakstud ja edasilükatud summadeks, selliste hüvitiste saajate arv ning suurim
ühele isikule määratud hüvitis;
teave selle kohta, kas investeerimisühingu suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2019/2034
artikli 32 lõikes 4 sätestatud erandit. (artikli 32 lõige 4 on üle võetud käesoleva eelnõu § 793
lõikega 9).
Finantsinspektsioon kasutab kogutud teavet tasustamissuundumuste ja –tavade võrdlemiseks. Samuti
edastab Finantsinspektsioon vastava teabe Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele.
Lõike 7 aluseks on IFD artikkel 44 (punktid a ja c) ja IFD artikli 34 lõike 4 teine lause. Sättega
täpsustatakse Finantsinspektsiooni õigusi teabe saamiseks. Sätet ei kohaldata väikestele ja
mitteseotud investeerimisühingutele. Punkti 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda määruse
(EL) 2019/2033 artiklis 46 osutatud teabe (eelkõige riskijuhtimise põhimõtted, juhtimiskord, teave
omavahendite kohta, tasustamispoliitika ja –tavad, investeerimispoliitika) avalikustamist sagedamini
kui kord aastas ja määrata muu avalikustamise tähtaeg. Samuti võib Finantsinspektsioon nõuda, et
24
emaettevõtjad avaldaksid kord aastas kas täielikult või viidetena vastavale teabele oma juriidilise
struktuuri ja investeerimisühingute konsolideerimisgrupi juhtimis- ning organisatsioonilise struktuuri
kirjelduse vastavale IFD artikli 26 lõikele 1 ja direktiivi 2014/65/EL artiklile 10. Punkti 3 aluseks on
IFD artikli 34 lõike 4 teine lause, mis näeb ette, et investeerimisühing peab edastama pädeva asutuste
taotluse korral teabe juhtorgani või kõrgema juhtkonna iga liikme töötasu kogusumma kohta.
Seaduse täiendamine paragrahviga 1102. Säte põhineb IFD artiklil 27, mille kohaselt
investeerimisühinguid, kellel on liikmesriigis või kolmandas riigis, mis ei ole sama kui see, kus
investeerimisühing sai tegevusloa, filiaal või tütarettevõtja, kes on määruse (EL) nr 575/2013 artikli
4 lõike 1 punktis 26 määratletud finantseerimisasutus, avalikustama liikmesriigi ja kolmanda riigi
kohta kord aastas järgmise teabe: tütarettevõtjate ja filiaalide nimi, tegevuse laad ja asukoht; käive;
töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel; maksustamiseelne kasum või kahjum; kasumilt või
kahjumilt tasumisele kuuluv maks; saadud riiklikud toetused. Vastav teave tuleb auditeerida ja lisada
investeerimisühingu raamatupidamise aastaaruandele (või konsolideeritud raamatupidamisaruandele,
kui see on asjakohane). Sätet ei kohaldata väikestele ja mitteseotud investeerimisühingutele kuna IFD
artikli 25 lõike 1 kohaselt on välistatud kogu 2. peatüki 2. jao kohaldamine investeerimisühingutele,
mis määruse (EL) 2019/2033 artikli 12 lõike 1 alusel kvalifitseeruvad väikeseks ja mitteseotud
investeerimisühinguks.
Paragrahvi 230 lõike 1 täiendamine punktiga 12. VPTS § 230 lõige 1 loetleb need Euroopa Liidu
õigusaktid, mille kohase täitmise üle on Finantsinspektsioonil õigus järelevalvet teostada. Direktiivi
2019/2034 Eesti õigusesse ülevõtmisel laieneb Finantsinspektsiooni õigus järelevalvet teostada ka
määrusele 2019/2033, mistõttu viiakse § 230 lõikesse 1 sisse vastav täiendus.
Paragrahvi 230 täiendamine lõikega 11. Sätte aluseks on IFD artiklid 38 ja 36 lõige 2 (viimane
lause). Finantsinspektsioon kohustab investeerimisühinguid võtma varakult vajalikke meetmeid kui
investeerimisühing ei täida VPTS-i või määruse (EL) 2019/2033 nõudeid, aga ka siis kui
Finantsinspektsioonil on tõendeid, et investeerimisühing rikub järgneva 12 kuu jooksul tõenäoliselt
vastavaid sätteid. Järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis peab Finantsinspektsioon
muu hulgas arvestama käesoleva seaduse §-s 88 sätestatud kliendi varade lahususe põhimõtetega.
Üldpõhimõte on, et investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud kliendi vara hoidma lahus enda
ja investeerimisühingu teiste klientide varast, välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on
kirjalikult ja selgesõnaliselt kokku leppinud teisiti (§ 88 lg 1 esimene lause).
Paragrahvi 230 täiendamine lõikega 41. Sarnaselt muude Euroopa Liidu finantsvaldkonna
direktiividega (nt MiFiD artikli 70 lõigete 6 ja 71) sätestab IFD artikli 18 lõike 2 punktis a nõude, et
liikmesriigid peavad tagama IFD ja määruse (EL) 2019/2033 oluliste rikkumiste eest rakendatud
karistuste ja muude haldusmeetmete kohta avaliku teadaande avaldamise. IFD artikkel 20 sätestab
täpsemad nõuded, millele peab vastama pädeva järelevalveasutuse poolt avalikustatud teave, kui
investeerimisühingut on karistatud väärteomenetluses või kui investeerimisühingu suhtes on
kohaldatud haldussundi. Paragrahvi 230 lõikesse 41 lisatakse viide määrusele (EL) 2019/2033.
Vaadeldav VPTS-i säte on erinorm FIS § 54 lõikele 2 ja täpsustab FIS §-i 54 lõiget 5. Vastavalt FIS
§ 54 lõikele 5 on Finantsinspektsioonil õigus täielikult või osaliselt avalikustada väärteoasjas tehtud
lahend või haldusakt või haldusleping, kui see on ette nähtud käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud
seaduses või kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse
kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kogu nimetatud teave on
25
veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eestis on olnud
lubatud teabe avalikustamine pärast selle teatavaks tegemist adressaadile (rikkujale). Kui
Finantsinspektsiooni tehtud otsus vaidlustatakse kohtus, avalikustab Finantsinspektsioon ka teabe
otsuse vaidlustamise kohta ja vastava kohtulahendi.
Paragrahvi 230 lõike 5 muutmine. Sätte aluseks on IFD artkli 36 lõiked 1 ja 2 ja artikli 39 lõige 3.
IFD täpsustab Finantsinspektsiooni pädevusi investeerimisühingute järelevalvelise läbivaatamise ja
hindamise protsessis. Paragrahvi 230 lõikega 5 täpsustatakse veelgi Finantsinspektsiooni sisulist
pädevust järelevalve teostamisel vastavalt VPTS-le ja määrusele (EL) 2019/2033. Järelevalve
teostamisel hindab Finantsinspektsioon igal üksikjuhul eraldi selle asjakohasust ja vajalikkust, võttes
arvesse muu hulgas investeerimisühingu suurust, riskiprofiili ja ärimudelit. Samuti hindab
Finantsinspektsioon ulatuses, milles ta peab seda asjakohaseks ja vajalikuks, investeerimisühingu
usaldusväärse juhtimise ja riskide katmise tagamiseks käesoleva lõike punktides 1 – 7 nimetatud
asjaolusid. Punktis 4 nimetatud süsteemse riski hindamiseks võtab Finantsinspektsioon arvesse
süsteemse riski kindlakstegemist ja mõõtmist määruse (EL) 1093/2010 artikli 23 alusel ja Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitusi.
Paragrahvi 230 täiendamine lõikega 51. Sätte aluseks on IFD artikli 36 lõige 2 (esimene lause).
Paragrahvi 2301 lõikes 5 osutatud läbivaatamise ja hindamise sageduse ja intensiivsuse määrab samuti
kindlaks Finantsinspektsioon, võttes arvesse konkreetse investeerimisühingu suurust, tegevuse laadi,
ulatust ja keerukust ning kui see on asjakohane, siis selle süsteemset olulisust ja üldist
proportsionaalsuse põhimõtet. Finantsinspektsioon muu hulgas ka arvesse ka seda, kas vastaval
investeerimisühingul on sõlmitud kutsekindlustus.
Paragrahvi 2301 lõike 2 muutmine. Muudatuste tegemise aluseks on IFD artikkel 46. Varasemalt
võis Finantsinspektsioon teostada konsolideeritud järelevalvet üksnes juhul kui investeerimisühing
on emaettevõtja või kui Eestis ja mõnes teises lepinguriigis registreeritud investeerimisühingute
emaettevõtja on Eestis registreeritud finantsvaldusettevõtja. Käesoleva eelnõuga muudetakse § 2301
lõike 2 punkte 2 ja 3. Punkti 2 kohaselt võib Inspektsioon teostada konsolideeritud järelevalvet ja
konsolideerimisgrupi kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalvet kui Eestis
registreeritud investeerimisühingu emaettevõtja on Eestis registreeritud investeerimisvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja. Punkti 3 kohaselt teostab Finantsinspektsioon konsolideeritud
järelevalvet ja konsolideerimisgrupi kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalvet ka
juhul kui Eestis ja mõnes teises lepinguriigis registreeritud investeerimisühingute emaettevõtja on
Eestis registreeritud investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Vastavalt määruse
2019/2033 artikli 4 punktile 57 on Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev
investeerimisvaldusettevõtja liikmesriigis tegutsev investeerimisvaldusettevõtja, mis on
investeerimisühingute konsolideerimisgrupi osa, ent mis ise ei ole mõnes liikmesriigis tegevusloa
saanud investeerimisühingu või mõnes liikmesriigis tegutseva teise investeerimisvaldusettevõtja
tütarettevõtja. Segafinantsvaldusettevõtja määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 21 tähenduses on
emaettevõtja, välja arvatud reguleeritud üksus, mis moodustab koos oma tütarettevõtjatega, millest
vähemalt üks on Euroopa Liidus asuva registrijärgse asukohaga reguleeritud üksus, ja muude
üksustega finantskonglomeraadi.
Paragrahvi 2301 täiendamine lõikega 21. Säte põhineb IFD artikli 46 lõikel 4. Käesoleva lõikega
reguleeritakse olukorda, kus nii Eestis kui mõnes muus (või muudes) Euroopa Liidu liikmesriikides
26
registreeritud investeerimisühingu emaettevõtjaks on mitu investeerimisvaldusettevõtjat või
segafinantsvaldusettevõtjat, mille peakontorid asuvad nii Eestis kui muus liikmesriigis. Sellisel juhul
teeb Finantsinspektsioon investeerimisühingu üle järelevalvet ainult juhul kui see Eestis registreeritud
investeerimisühing on konsolideerimisgruppi kuuluvatest investeerimisühingutest suurima
bilansimahuga.
Paragrahvi 2301 täiendamine lõikega 22. Säte põhineb IFD artikli 56 lõikel 5. Käesoleva lõikega
reguleeritakse olukorda, kus Eestis ja veel vähemalt ühes Euroopa Liidus registreeritud
investeerimisühingu emaettevõtjaks on sama Euroopa Liidus tegutsev investeerimisvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja ning liikmesriigis kus see investeerimisvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja asutati ei ole kõnealune investeerimisühing registreeritud. Sellisel juhul
teostab Finantsinspektsioon järelevalvet konsolideeritud alusel ja konsolideerimisgrupi
kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalvet siis kui Eestis registreeritud
investeerimisühing on suurima bilansimahuga.
Paragrahvi 2301 täiendamine lõikega 23. Sätte aluseks on IFD artikli 46 lõige 6. Sättega nähakse
ette Finantsinspektsiooni õigus loobuda järelevalve pädevustest kokkuleppel teiste pädevate
asutustega. Kokkuleppel järelevalve õigustest loobumine ei ole võimalik § 230 lõike 2 punktides 1 ja
2 osutatud juhtudel ehk siis kui Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet ja
konsolideerimisgrupi kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalvet kui Eesti
investeerimisühing on emaettevõtja või kui Eestis registreeritud investeerimisühingu emaettevõtja on
Eestis registreeritud investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Muudel juhtudel
võib Finantsinspektsioon kokkuleppel muude pädevate asutustega järelevalve tegemisest loobuda kui
see oleks tulemusliku konsolideeritud alusel tehtava järelevalve ja konsolideerimisgrupi
kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalve seisukohast asjakohane, võttes arvesse
asjaomaseid investeerimisühinguid ja nende tegevuse olulisust Eestis. Sellisel juhul annab
Finantsinspektsioon konsolideeritud alusel järelevalve või konsolideerimisgrupi kapitalitestiga
seotud vastavusnõuete täitmise järelevalve tegemise ülesanded üle mõne muu lepinguriigi pädevale
asutusele.
Paragrahvi 2301 lõike 4 muutmine. Säte põhineb IFD artikli 55 lõiked 2 ja 3. IFD artikli 55 kohaselt
peavad liikmesriigid tagama, et kui kahe või enama investeerimisühingu suhtes, mis on sama
emaettevõtja tütarettevõtjad ja mille puhul asjaomase emaettevõtja peakontor asub kolmandas riigis,
ei tehta konsolideerimisgrupi tasandil tulemuslikku järelevalvet, hindab pädev asutus, kas kolmanda
riigi järelevalveasutus teeb investeerimisühingute üle järelevalvet, mis on samaväärne IFD ja määruse
(EL) 2019/2033 I osas sätestatud järelevalvega. Kui vastav hindamine näitab, et samaväärset
järelevalvet ei tehta, lubavad liikmesriigid asjakohaseid järelevalvemeetodeid, millega saavutatakse
järelevalve-eesmärgid kooskõlas määruse (EL) 2019/2033 artikliga 7 või 8. Nende
järelevalvemeetodite üle otsustab pärast muude asjaomaste pädevate asutustega konsulteerimist
pädev asutus, kes oleks konsolideerimisgrupi järelevalve tegija, kui emaettevõtja oleks asutatud
liidus. Kõigist võetud meetmetest tuleb teavitada muid asjaomaseid pädevaid asutusi, Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutust ja Euroopa Komisjoni.
Paragrahvi 2301 täiendamine lõikega 41. Sätte aluseks on IFD artikli 55 lõige 3. Juhul kui
Finantsinspektsioon on konsolideerimisgrupi järelevalve tegija § 2301 lõike 4 alusel, võib
Finantsinspektsioon eelkõige nõuda investeerimisvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
27
asutamist Euroopa Liidus ja kohaldada selle investeerimisvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja suhtes määruse (EL) nr 2019/2033 artiklit 7 või 8.
Paragrahvi 2301 lõike 9 kehtetuks tunnistamine. Paragrahvi 2301 lõige 9 reguleerib kehtivas
seaduses finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 või 21 tähenduses) konsolideeritud järelevalve
teostamist. Sättes parandatakse sõnastuslik ebatäpsus ja see viiakse üle § 2369, mis reguleerib
järelevalvet segavaldusettevõtja , finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle.
Paragrahvi 2303 täiendamine lõikega 21. Sätte aluseks on IFD artikli 36 lõige 3. Sätte eesmärgiks
on tagada, et § 230 lõike 11 punktis 7 osutatud juhtimiskorra ja juhtide pädevuse hindamiseks
võimaldaks investeerimisühingud Finantsinspektsioonile juurdepääsu juhtorganite ja komitee
päevakordadele, protokollidele ja lisadokumentidele ning juhtorgani tegevuse sise- ja välishindamise
tulemustele.
Paragrahvi 2303 täiendamine lõikega 22. Tulenevalt finantsvaldkonna spetsiifikast on
Finantsinspektsioonil väga laialdased volitused teabe saamisel kõikide järelevalve subjektide
tegevuse kohta. Paragrahvi täpsustatakse tulenevalt IFD artikli 19 punktist a isikute loeteluga, kellelt
Finantsinspektsioonil on õigus saada järelevalve teostamise eesmärgil teavet. Finantsinspektsioonil
on õigus saada teavet investeerimisühingult, investeerimisvaldusettevõtjalt,
segafinantsvaldusettevõtjalt, segavaldusettevõtjalt ning investeerimisühinguga samasse
konsolideerimisgruppi kuuluvalt muult äriühingult ja kolmandalt isikult, kellele eelnimetatud
ettevõtja on tegevused edasi andnud. Finantsinspektsioon võib nõuda teavet igat liiki andmekandjatel,
s.h. dokumente, raamatupidamisarvestusse kohta. Samuti on Finantsinspektsioonil õigus saada
suulisi või kirjalikke selgitusi eelnimetatud ettevõtjate esindajatelt või töötajatelt. Sarnane säte on ka
muudes finantsvaldkonna seadustes (nt KAS § 99).
Paragrahvi 235 muutmine. Paragrahvi 235 sissejuhatavasse lauseossa lisatakse sõnad „muu
hulgas“, millega täpsustatakse, et §-s 235 antud loetelu Finantsinspektsiooni õigustest ettekirjutuse
tegemisel ei ole ammendav ja seega Finantsinspektsioon saaks ettekirjutust teha ka muudel alustel.
Paragrahvi 235 lõike 1 punkte 6 ja 7 muudetakse vastavalt IFD-le. Sarnaselt muude Euroopa Liidu
direktiividega (nt CRD IV) sätestab ka IFD artikli 18 lõike 2 punktis c nõude investeerimisühingu
juhtorgani liikme volituste ajutise peatamise kohta. Kehtiv VPTS § 235 ei sätesta võimalust, et
Finantsinspektsioon võiks oma ettekirjutusega nõuda juhtorgani liikme volituste ajutist peatamist.
Täiendused lõigetes 9-17 on tehtud vastavalt IFD artikli 39 lõikele 2, mis sätestab
järelevalvevolitused, mis tuleb Finantsinspektsioonile tagada, et sekkuda oma kohustuste täitmisel
tõhusalt ja proportsionaalselt investeerimisühingute tegevusse.
Punkt 9 annab Finantsinspektsioonile õiguse teha ettekirjutus täiendavate omavahendite
rakendamiseks. Kui Finantsinspektsioon teeb kohase läbivaatamise tulemusel kindlaks, et esinevad
käesoleva seaduse § 23611 nimetatud tingimused, siis võib Finantsinspektsioon investeerimisühingule
kehtestada täiendavate omavahendite nõuded, st omavahendite nõuded, mis on suuremad kui määruse
(EL) nr 2019/2033 artiklis 11 sätestatud. Muu hulgas võib Finantsinspektsioon kohaldada täiendavate
omavahendite nõuete ja likviidse vara nõudeid investeerimisühingute äritegevuse olulise muutuse
korral. Punkt 10 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda, et investeerimisühingud esitaksid ühe
28
aasta jooksul VPTS-i ja määruse (EL) 2019/2033 kohastele järelevalvealastele nõuetele vastavuse
taastamise kava, sealjuures määraksid selle rakendamise tähtaja ning täiustaksid kava ulatuse ja
tähtaja osas. Punkti 11 kohaselt võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et
investeerimisühingud kohaldaksid spetsiifilist eraldiste tegemise korda või vara käsitlemist tulenevalt
omavahendite nõuetest. Punkt 12 näeb ette Finantsinspektsiooni õiguse nõuda, et
investeerimisühingu tegevuse, toodete ja süsteemidega seotud riskide vähendamist, muu hulgas
selliste tegevuste puhul, mille investeerimisühing on edasi andnud (outsourcing) kolmandatele
osapooltele. Punkti 13 kohaselt võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et
investeerimisühingud kehtestaksid tulemustasule piirangu, mis vastab teatavale protsendile
netosissetulekust, kui tulemustasu ei ole kooskõlas tugeva kapitalibaasi säilitamisega. Tulemustasu
määramise üldised kriteeriumid on toodud käesoleva eelnõu §-s 793. Punkt 14 annab
Finantsinspektsioonile õiguse ettekirjutusega määrata, et investeerimisühing kasutaks puhaskasumit
omavahendite tugevdamiseks. Punkt 15 võimaldab Finantsinspektsioonil ettekirjutusega vajadusel
kehtestada investeerimisühingule VPTS-is ja määruses (EL) 2019/2033 sätestatud nõuetega võrreldes
täiendava või sagedasema aruandluse nõuded, sealhulgas aruandlus kapitali- ja
likviidsuspositsioonide kohta. Punkti 16 kohaselt võib Finantsinspektsioon kehtestada
investeerimisühingu suhtes likviidsuse erinõuded, arvestades tingimusi, mis on sätestatud käesoleva
eelnõu §-s 23613. Punkti 17 eesmärk on võimaldada Finantsinspektsioonil vajadusel nõuda, et
investeerimisühingud vähendaksid ohte investeerimisühingute võrgu- ja infosüsteemide
turvalisusele, et tagada investeerimisühingute protsesside, andmete ja vara konfidentsiaalsus,
terviklus ja kättesaadavus.
Paragrahvi 2361 täiendamine lõikega 11,12 ja 11. VPTS § 2361 sätestab järelevalve välisriigi
investeerimisühingu Eesti äriregistrisse kantud filiaali ja Eestis teenuseid osutava välisriigi
investeerimisühingu ning turu korraldaja üle. IFD artikli 14 lõikega 2 antakse vastuvõtva liikmesriigi
pädevale asutustele järelevalve eesmärgil ja juhul kui see on vastuvõtva liikmesriigi finantssüsteemi
stabiilsuse seisukohast asjakohane, volitus juhtumipõhiselt kohapeal kontrollida ja uurida nende
territooriumil asuvate investeerimisühingute filiaalide tegevust ning nõuda filiaalilt teavet tema
tegevuse kohta. Seega näeb eelnõu ette Finantsinspektsioonile vastavad õigused teiste liikmesriikide
investeerimisühingute filiaalide üle Eestis kohapealset kontrolli teostada. Lisaks tuleneb direktiivist
kohustus vastuvõtvale liikmesriigile lubada päritoluliikmesriigi pädeval asutusel iseseisvalt või läbi
vahendajate kohapeal kontrollida liikmesriigi investeerimisühingu filiaalide kohta järgmist teavet:
teave investeerimisühingu juhtimise ja omandistruktuuri kohta; teave investeerimisühingu
omavahendite nõuetele vastavuse kohta; teave investeerimisühingu kontsentratsiooniriski nõuetele ja
likviidsusnõuetele vastavuse kohta; teave investeerimisühingu haldus- ja raamatupidamisarvestuse
korra ja sisekontrollimehhanismide kohta; muud asjakohased tegurid, mis võivad mõjutada riski,
mida investeerimisühing tekitab.
Enne kontrolli teostamist ja uurimist peab aga Finantsinspektsioon konsulteerima päritoluliikmesriigi
pädevate asutustega. Niipea kui võimalik pärast kontrollide ja uurimise lõppu peab
Finantsinspektsioon edastama päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele saadud teabe ja tuvastatud
asjaolud, mis on asjaomase investeerimisühingu riskihindamise seisukohast olulised. Lõikega 12
nähakse ette, et ka teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutus võib pärast
Finantsinspektsioonile teatamist iseseisvalt või vahendajate kaudu vastava lepinguriigi Eesti filiaali
kohta kohapeal kontrollida § 47 lõikes 22 osutatud teavet ja seda filiaali uurida. Samuti võib kohapeal
kontrollida segavaldusettevõtjatelt ja nende tütarettevõtjatelt saadud teavet.
29
Lõige 11 põhineb IFD artikli 13 lõikel 6. Vastavalt lisatud sättele võib Finantsinspektsioon võib
määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 23 lõike 1 punktis c esitatud tingimuse hindamiseks taotleda
kliiriva liikme liikmesriigi järelevalveasutuselt teavet tagatise mudeli ja parameetrite kohta, mida
kasutatakse asjaomase investeerimisühingu võimendustagatise nõude arvutamiseks.
Paragrahvi 2362 täiendamine lõigetega 12, 13, 4. Paragrahv 2362 sätestab järelevalve välisriigis
filiaali asutanud investeerimisühingu ning piiriüleseid teenuseid osutava investeerimisühingu üle.
Muudatuste aluseks on IFD artikkel 13. Lõige 12 sätestab Finantsinspektsiooni kohustuse edastada
teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teabe ja tõendid järelevalve tegemise käigus kindlaks
tehtud võimalike probleemide ja selliste riskide kohta, mida Eesti investeerimisühing klientide
kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele vastavas lepinguriigis tekitab. Lõikega 12 on seega hõlmatud
need juhud, kus Eestis asutatud investeerimisühing tekitab mõnes teises liikmesriigis probleeme selle
riigi finantsstabiilsusele või klientide kaitsele ja Finantsinspektsioon on seda oma järelevalve käigus
kindlaks teinud. Finantsinspektsiooni peab võtma kõik võimalikud meetmed juhul kui mõne teise
liikmesriigi pädevalt asutuselt saadud teabe põhjal tekitab see investeerimisühing probleeme vastavas
liikmesriigis. Lõige 13 annab Finantsinspektsioonile aluse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse
poole pöördumiseks juhul kui teise lepinguriigi pädev asutus pärast seda kui ta on teinud kindlaks
võimalikud probleemid ja riskid, mida Eesti investeerimisühing selle riigi klientide kaitsele ja
finantsistabiilsusele tekitab ja võtab ise meetmeid, millega Finantsinspektsioon ei nõustu.
Finantsinspektsiooni ja teise liikmesriigi pädeva asutuse erimeelsused lahendatakse määruse (EL) nr
1093/2010 artiklis 19 sätestatud korras. Lõige 4 põhineb IFD artikli 13 lõikel 1, mis täpsustab teavet,
mida eri liikmesriikide pädevad asutused peaksid omavahel vahetama, selleks, et täita IFD-st ja
määrusest (EL) 2019/2033 tulenevaid ülesandeid. Antud loetelu on vaid näitlik, hõlmates kõige
olulisemaid elemente. Olenevalt vajadusest ja muudest seaduse sätetest on Finantsinspektsioonil
õigus ka saada muud asjakohast teavet ja ka ise sellist teavet teiste liikmesriikide pädevate asutustega
jagada.
Seaduse täiendamine paragrahviga 2369. Säte põhineb IFD artikli 53 lõikel 1, mis näeb ette
segavaldusettevõtjate järelevalve korra ja liikmesriigi pädeva asutuse õigused järelevalve teostamisel.
Juhul kui investeerimisühingu emaettevõtja on segavaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon juhul
kui ta on asjakohase investeerimisühingu järelevalve eest vastutav nõuda, et segavaldusettevõtja
annaks Finantsinspektsioonile vastava investeerimisühingu järelevalve jaoks olulist teavet, teha
järelevalvet investeerimisühingu ning segavaldusettevõtja ja tema tütarettevõtjate vaheliste tehingute
üle ning nõuda, et investeerimisühingul oleksid piisavad riskijuhtimisprotsessid ja
sisekontrollimehhanismid, sealhulgas usaldusväärne aruandlus- ja raamatupidamiskord, et
kõnealuseid tehinguid kindlaks teha, mõõta, jälgida ja kontrollida. Säte reguleerib ka
finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle järelevalve teostamist, nii nagu varem oli
sätestatud § 2301 lõikes 9 (vt ka kommentaari § 2301 lõike 9 kehtetuks tunnistamise juures).
Seaduse täiendamine paragrahviga 23610. Sätte aluseks on IFD artikkel 37. Sättega nähakse ette
reeglid investeerimisühingute sisemudelite läbivaatamiseks. Lõikega 1 sätestatakse
Finantsinspektsiooni kohustus regulaarselt ja vähemalt iga kolme aasta tagant läbi
investeerimisühingu vastavuse nõuetele, mida tuleb järgida sisemudelite kasutamise loa saamiseks,
nagu on osutatud määruse (EL) nr 2019/2033 artiklis 22. Finantsinspektsioon peab pöörama
tähelepanu eelkõige investeerimisühingu tegevuse muutustele ja sisemudelite rakendamisele uute
30
toodete suhtes ning uurima ja hindama, kas investeerimisühing kasutab nende sisemudelite puhul
hästi välja töötatud ja ajakohaseid meetodeid ja tavasid. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon
tagama, et olulised puudused, mis on avastatud selles, kuidas investeerimisühingu sisemudelites riski
arvesse võetakse, kõrvaldatakse, või võetakse meetmeid nende tagajärgede leevendamiseks, muu
hulgas kehtestades lisakapitalinõuded või suuremad korrutustegurid. Finantsinspektsioon lähtub
sisemudelite hindamisel määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 366 sätestatust. Kui viidatud artiklis
osutatud arvukad ületamised näitavad, et turule tekitatava riski sisemudelid ei ole või ei ole enam
täpsed, tunnistab Finantsinspektsioon sisemudelite kasutamise loa kehtetuks või rakendab muid
asjakohaseid meetmeid tagamaks, et investeerimisühing täiustaks sisemudeleid viivitamata määratud
tähtaja jooksul (lõige 3). Lõikega 4 nähakse ette olukord, kus investeerimisühing, kes on saanud
sisemudelite kasutamiseks Finantsinspektsioonilt loa, ei vasta enam nende sisemudelite kohaldamise
nõuetele. Sellisel juhul võib Finantsinspektsioon nõuda, et investeerimisühing kas tõendaks, et
nõuetele mittevastavuse mõju on ebaoluline, või esitaks kava ja tähtaja nõuetele vastavuse
tagamiseks. Finantsinspektsioon võib nõuda ka esitatud kava täiustamist, kui on ebatõenäoline, et
sellega saavutatakse täielik nõuetele vastavus, või kui tähtaeg ei ole sobiv. Kui on ebatõenäoline, et
investeerimisühing saavutab vastavuse ette nähtud tähtajaks või kui ta ei ole piisavalt tõendanud, et
nõuetele mittevastavuse mõju on ebaoluline, tühistab Finantsinspektsioon sisemudelite kasutamise
loa või piirab seda nii, et see kehtiks ainult nõuetele vastavates valdkondades või valdkondades, kus
nõuetele vastavus on võimalik sobivaks tähtajaks saavutada (lõiked 5-6).
Seaduse täiendamine paragrahviga 23611. Uue paragrahvi aluseks on IFD artikkel 40, mis sätestab
täiendavate omavahendite nõude. Käesoleva eelnõuga täiendatud väärtpaberituru seaduse § 235
punkt 9 annab Finantsinspektsioonile õiguse kehtestada ettekirjutusega, et investeerimisühingul oleks
lisaks määruse (EL) nr 2019/2033 artiklis 11 nõutule rohkem omavahendeid. Käesolev säte annab
täiendavad tingimused ja alused sellise ettekirjutuse tegemiseks. Lõikes 1 on nimetatud alused, mille
korral täiendavate omavahendite nõude võib kehtestada:
kui investeerimisühingut ohustavad riskid või riskielemendid või investeerimisühing tekitab
teistele riske, mis on olulised ja mida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr
2019/2033 III või IV osas sätestatud omavahendite nõue ja eelkõige K-teguri nõue ei kata või
ei kata piisavalt;
investeerimisühingu sisemine kapital ja likviidne vara või juhtimiskord ei vasta sätestatud
nõuetele ning muud järelevalvemeetmed tõenäoliselt ei paranda korda, protseduure,
mehhanisme ja strateegiaid sobivaks ajaks piisavalt. Esiteks on investeerimisühingud
kohustatud kehtestama usaldusväärse, tulemusliku ja kõikehõlmava korra, strateegiad ja
protseduurid, et hinnata ja säilitada pidevalt sisemise kapitali suurust, liike ja koosseisu ning
likviidset vara, mida nad peavad piisavaks, et katta sellist laadi ja tasemega riske, mida nad
võivad teistele tekitada või millele need investeerimisühingud on avatud või võivad avatud
olla. Teiseks peavad investeerimisühingud tagama tugeva juhtimiskorra, sealhulgas selge
organisatsioonilise struktuuri ning selgelt kindlaks määratud, läbipaistvad ja järjepidevad
vastutusalad; tulemuslikud protsessid, et määrata kindlaks, juhtida, jälgida riske või anda
teada riskidest, mis investeerimisühingutele avanevad või võivad avaneda või mida
investeerimisühingud tekitavad või võivad tekitada teistele; piisavad
sisekontrollimehhanismid, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord;
tasustamispoliitika ja -tavad, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskijuhtimisega
ja edendavad seda. Nimetatud nõuete rikkumise korral võib Finantsinspektsioon kehtestada
31
investeerimisühingutele käesoleva seaduse § 235 punktis 9 nimetatud täiendavate
omavahendite nõude.
kauplemisportfelli usaldusväärse hindamise kohandamine ei ole piisav, et võimaldada
investeerimisühingul tavapäraste turutingimuste korral müüa või maandada oma positsioone
lühikese aja jooksul ilma olulist kahju kandmata;
kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 23610 tehtud läbivaatamisest nähtub, et lubatud
sisemudelite kohaldamise nõuetele mittevastavus toob tõenäoliselt kaasa ebapiisava
kapitalitaseme;
investeerimisühing ei suuda korduvalt saavutada või säilitada § 23612 sätestatud piisavat
täiendavate omavahendite taset.
Lõikega 2 täpsustatakse, millal peetakse riske või riskielemente Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 2019/2033 (IFR) III ja IV osas sätestatud omavahendite nõuetega mitte kaetuna või
ebapiisavalt kaetuna. See on juhul kui Finantsinspektsioon järelevalvealase läbivaatamise käigus
leiab, et piisavaks peetud kapitali summad, liigid ja koosseis on kõrgemad kuid viidatud määruse III
ja IV osas sätestatud omavahendite nõue. Lisaks täpsustatakse lõikega 3, et piisavaks peetav kapital
võib hõlmata riske, mis on määruse (EL) nr 2019/2033 III või IV osas sätestatud omavahendite
nõudest sõnaselgelt välja jäetud. Pärast vastavat hindamist määrab Finantsinspektsioon kindlaks
täiendavate omavahendite taseme. Selleks teeb Finantsinspektsioon esiteks kindlaks, mis on
käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel piisavaks peetav omavahendite nõue vastava
investeerimisühingu puhul ja lahutab sellest maha määruse (EL) nr 2019/2033 (IFR) III ja IV osas
sätestatud omavahendite nõude. Seega, lihtsustatult on täiendavate omavahendite nõude arvutamise
valem järgmine (lõige 4):
Täiendavate omavahendite nõue = Piisavaks peetav kapital – IFR-is sätestatud omavahendite nõue
Lõikes 5 on sätestatud tingimused, mida kohaldatakse täiendavate omavahendite nõuetele. Sätte
aluseks on IFD artikli 40 lõige 4, millega nähakse ette järgmised tingimused: vähemalt kolm
neljandikku täiendavate omavahendite nõudest täidetakse esimese taseme omavahenditega; vähemalt
kolm neljandikku esimese taseme omavahenditest moodustavad esimese taseme põhiomavahendid;
ja neid omavahendeid ei kasutata investeerimisühingu püsivate ülekulude nõudeks,
investeerimisühingu püsivaks miinimumkapitalinõudeks ega investeerimisühingu K-teguri nõudeks
(määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 11 lõike 1 punktides a, b ja c sätestatud omavahendite nõuded).
Kui Finantsinspektsioon leiab käesolevas paragrahvis nimetatud tingimusi arvestades, et
investeerimisühingu suhtes tuleb kohaldada täiendavate omavahendite nõuet, siis peab
Finantsinspektsioon vastavat otsust kirjalikult põhjendama, eelkõige osas, mis puudutab käesoleva
paragrahvi lõike 1 punktides 1 – 5 nimetatud tingimusi. Juhul kui täiendavate omavahendite nõue
kehtestatakse põhjusel, et sisemudelite kohaldamise nõuetele mittevastavus toob tõenäoliselt kaasa
ebapiisava kapitalitaseme, peab Finantsinspektsioon ka põhjendama, miks täiendavate omavahendite
suunisega ettenähtud kapitalitase pole enam piisav.
Käesoleva paragrahvi kohaldamisel tuleks arvestada eelnõu §-s 401 lõikes 1 toodud erandiga. See
tähendab, et üldjuhul ei kohaldata väikesteks ja mitteseotud investeerimisühinguteks
kvalifitseeritavatele investeerimisühingutele täiendavate omavahendite nõuet (välja arvatud juhul kui
Finantsinspektsioon üksikjuhtumipõhise hinnangu põhjal leiab, et see on vajalik).
32
Seaduse täiendamine paragrahviga 23612. Säte põhineb IFD artiklil 41.
Proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes ning investeerimisühingute suurusele, süsteemsele
olulisusele, tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele vastavalt võib Finantsinspektsioon nõuda
investeerimisühingutelt sellist omavahendite taset, mis ületab piisaval määral määruse (EL) nr
2019/2033 III osas ja väärtpaberituru seaduses sätestatud nõudeid (sealhulgas täiendavate
omavahendite nõuet). Taset peetakse piisavaks kui Finantsinspektsiooni hinnangul on see piisav
tagamaks, et majanduse tsükliline kõikumine ei põhjusta kõnealuste nõuete rikkumist ega ohusta
investeerimisühingu võimalust nõuetekohaselt end likvideerida ja oma tegevus lõpetada.
Finantsinspektsioon vaatab asjakohasel juhul läbi omavahendite taseme, mille investeerimisühing on
kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 1 kehtestanud. Kui see on asjakohane, siis teavitab
Finantsinspektsioon investeerimisühingut läbivaatamise järeldustest, sealhulgas vastavast
omavahendite taseme kohandamise eeldamisest. Kõnealuses teavituses näidatakse, mis kuupäevaks
peab kapitalitase olema vastavalt Finantsinspektsiooni nõudmisele kohandatud.
Mõiste „täiendavate omavahendite suunis“ ehk nn järelevalveasutuse ettepaneku andmise instrument
on uudne termin VPTS-is. Suuniseks loetakse konkreetsele adressaadile suunatud
Finantsinspektsiooni juhendava sisuga tahteavaldust. Selle instrumendi eesmärk on anda
Finantsinspektsioonile õigus teha kirjalikke tahteavaldusi tulevikuprognoosi alusel, et osundada
teatavatele võimalikele ohtudele tulevikus, st täiendavate omavahendite suunisega saab
Finantsinspektsioon anda investeerimisühingule teada, millist omavahendite taset peab
Finantsinspektsioon kohaseks vastava investeerimisühingu puhul, tagamaks et majanduse tsükliline
kõikumine ei põhjustaks väärtpaberituru seaduses sätestatud nõuete rikkumist või, kui asjakohane, ei
ohustaks see investeerimisühingu võimalust end nõuetekohaselt likvideerida ja tegevus lõpetada.
Sellise suunise andmise õiguse annab Finantsinspektsioonile FIS § 551.9
Nagu osutatud käesoleva eelnõu § 401 lõikes 1, ei kohaldata käesolevat sätet väikeste ja mitteseotud
investeerimisühingute suhtes.
Seaduse täiendamine paragrahviga 23613. Säte põhineb IFD artiklil 42. Loodava sättega nähakse
ette täpsemad kriteeriumid, mida Finantsinspektsioon peab käesoleva eelnõu § 235 punkti 16 alusel
likviidsuse erinõuete kehtestamisel arvesse võtma. Lõige 1 osutab kahele juhtumile, mil likviidsuse
erinõuete sätestamine on asjakohane:
1) Finantsinspektsioon leiab läbivaatamise käigus, et investeerimisühingut ohustavad likviidsusrisk
või likviidsusriski elemendid, mis on olulised ja mida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 2019/ 2033 V osas sätestatud likviidsusnõue ei kata või ei kata piisavalt;
2) investeerimisühingu sisemine kapital ja likviidne vara või juhtimiskord ei vasta
väärtpaberituruseaduses sätestatud nõuetele ning muud haldusmeetmed tõenäoliselt ei paranda korda,
protsesse, mehhanisme ja strateegiaid sobiva aja jooksul piisavalt. Esiteks on investeerimisühingud
kohustatud kehtestama usaldusväärse, tulemusliku ja kõikehõlmava korra, strateegiad ja
protseduurid, et hinnata ja säilitada pidevalt sisemise kapitali suurust, liike ja koosseisu ning likviidset
9
Sarnast täiendavate omavahendite suunise andmise instrumenti on kasutatud ka krediidiasutuse usaldatavusnõuete
regulatsioonis, mis viiakse krediidiasutuste seadusesse sisse seaduseelnõuga 312 SE (KAS § 104 3), mis käesoleva eelnõu
ettevalmistamise hetkeks on läbinud Riigikogus teise lugemise. Sama eelnõuga täiendatakse ka FIS-i §-ga 551, mis annab
Finantsinspektsioonile õiguse vastava suunise andmiseks. Suunise õiguslikku tähendust Eesti õiguses on detailsemalt
kirjeldatud seaduseelnõu 312 SE seletuskirjas FIS § 551 muudatusettepaneku juures.
33
vara, mida nad peavad piisavaks, et katta sellist laadi ja tasemega riske, mida nad võivad teistele
tekitada või millele need investeerimisühingud on avatud või võivad avatud olla. Teiseks peavad
investeerimisühingud tagama tugeva juhtimiskorra, sealhulgas selge organisatsioonilise struktuuri
ning selgelt kindlaks määratud, läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad; tulemuslikud protsessid, et
määrata kindlaks, juhtida, jälgida riske või anda teada riskidest, mis investeerimisühingutele
avanevad või võivad avaneda või mida investeerimisühingud tekitavad või võivad tekitada teistele;
piisavad sisekontrollimehhanismid, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord;
tasustamispoliitika ja -tavad, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskijuhtimisega ja
edendavad seda. Juhul kui viidatud nõuded ei ole täidetud, võib Finantsinspektsioon kehtestada
investeerimisühingu suhtes likviidsuse erinõuded.
Likviidsusriski või likviidsusriski elemente loetakse lõike 2 järgi määruse (EL) nr 2019/2033 V osas
sätestatud likviidsusnõudega mitte kaetuna või ebapiisavalt kaetuna ainult juhul, kui
Finantsinspektsiooni poolt pärast investeerimisühingu sisemise kapitali ja likviidse vara (IFD artikli
24 lõige 1 tähenduses) kohta tehtud hindamise järelevalvealast läbivaatamist piisavaks peetud
likviidsuse ulatus ja liigid on kõrgemal tasemel kui määruse (EL) nr 2019/2033 V osas sätestatud
investeerimisühingu likviidsusnõue. Finantsinspektsioon määrab kindlaks käesoleva eelnõu § 235
punkti 16 kohaselt nõutava likviidsuse eritaseme nõude, milleks on käesoleva paragrahvi lõike 2
kohaselt piisavaks peetava likviidsuse ning määruse (EL) nr 2019/2033 V osas sätestatud
likviidsusnõude vahe. Seega, lihtsustatult on likviidsuse erinõude arvutamise valem järgmine (lõige
3):
Likviidsuse erinõue = Piisavaks peetav likviidsus – IFR-is sätestatud likviidsusnõue
Pärast seda kui Finantsinspektsioon on teinud kindlaks likviidsuse erinõude rakendamise vajaduse,
kohustab Finantsinspektsioon investeerimisühingut täitma osutatud likviidsuse erinõuet määruse
(EL) nr 2019/2033 artiklis 43 sätestatud likviidse varaga (lõige 4). Finantsinspektsioon on kohustatud
likviidsuse erinõude kehtestamiseks tehtud otsust kirjalikult põhjendama, eelkõige andes selge
ülevaade sellest, kuidas Finantsinspektsioon on hinnanud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 – 3
nimetatud tingimusi ja jõudnud likviidsuse erinõude kehtestamise vajaduseni (lõige 5).
Paragrahvi 2378 muutmine. Muudatus põhineb IFD artikli 18 lõike 1 punktidel b, c ja f. Viidatud
punktides on sätestatud teabe esitamise nõuete rikkumine omavahendite nõuete täitmise kohustuse
kohta (b), teabe esitamise nõuete rikkumine kontsentratsiooniriski kohta (c) ja Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse 2019/2033 VI osas sätestatud avalikustamise nõuete rikkumine (f). Muudetud
VPTS sättega nähakse ette, et VPTS-is, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2019/2033
või nende alusel antud õigusaktis sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe
avalikustamata jätmise või inspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige,
eksitava või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise eest karistatakse vastavalt kuni 300
trahviühikuga või kuni 400 000 euroga juriidiliste isikute puhul.
Paragrahvi 23710 muutmine. Muudatus on tehtud IFD artikli 18 lõike 1 punkti a ülevõtmiseks
(milles viidatakse omakorda IFD artiklile 26). Vastavalt IFD artiklile 26 peab investeerimisühingul
olema tugev juhtimiskord, sealhulgas selge organisatsiooniline struktuur ning selgelt kindlaks
määratud, läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad; tulemuslikud protsessid, et määrata kindlaks,
juhtida, jälgida riske või anda teada riskidest, mis investeerimisühingutele avanevad või võivad
34
avaneda või mida investeerimisühingud tekitavad või võivad tekitada teistele; c) piisavad
sisekontrollimehhanismid, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord; d)
tasustamispoliitika ja -tavad, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskijuhtimisega ja
edendavad seda. Muudetud VPTS §-ga 23710 nähakse ette, investeerimisühingu tegevuse laadi,
ulatust ja keerukust arvestades ebapiisava või käesolevas seaduses või Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruses (EL) nr 2017/565 sätestatud nõuetele mittevastava organisatsioonilise ülesehituse,
sisekontrolli süsteemi, tasustamise, riskide tuvastamise, mõõtmise või juhtimise või sise-eeskirjade
või aruannete esitamise korra kehtestamise või rakendamise eest on ette nähtud vastavad karistused.
Seega peab investeerimisühing kehtestama oma sise-eeskirjad, korrad ja protsessid, mis tagavad
organisatsioonile vastava struktuuri, riskide maandamise mehhanismid, tasustamise, sisekontrolli
süsteemi ja muud asjakohased protsessid, et täita VPTS-is ja määruses (EL) nr 2019/2034 ette nähtud
regulatsioone. Kogu IFD regulatsioon toetub ka proportsionaalsuse põhimõttele, st et vastavate
nõuete täitmisel võetakse arvesse, millise tegevusega investeerimisühing tegeleb, muu hulgas selle
tegevuse ulatust ja keerukust.
Paragrahvi 23727 muutmine. Investeerimisühingule kehtestatakse normatiivid määrusega (EL)
2019/2033 ehk IFR-ga. IFD artikli 18 lõike 1 punktide d ja e kohaselt peab liikmesriik kehtestama
karistusi ja haldusmeetmeid määruse artiklis 37 sätestatud kontsentratsiooni piirmäärade ületamise
ja ka artiklis 43 sätestatud likviidse vara hoidmise nõuete korduva või pideva rikkumise eest.
Paragrahvi 23760 muutmine. Kehtivas §-s 23760 sätestatakse karistused investeerimisühingu,
reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja juhtidele ja töötajatele esitatavate nõuete ning
nende tasustamise nõuete rikkumise eest. Kuna IFD näeb ette ka investeerimisvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja juhtide pädevuse nõuded, siis nähakse ette ka vastavate nõuete rikkumise
eest karistused. Kehtiv redaktsioon neid isikuid ei hõlmanud. Muudetakse ka §-i 23710 pealkirja.
Seaduse täiendamine paragrahviga 23784. Uue sättega võetakse üle IFD artikli 18 lõike 1 punkt g,
mis näeb ette olukorra, kus investeerimisühing teeb väljamakseid investeerimisühingu
omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele, kuigi määruse (EL) nr 575/2013 artikli 28, 52
või 63 kohaselt on niisuguste väljamaksete tegemine omavahenditesse kuuluvate instrumentide
omanikele keelatud. Kehtiv seadus karistust vastava rikkumise eest ette ei näinud, mistõttu
täiendatakse VPTS-i paragrahviga 23784.
3.2. Muudatused Finantsinspektsiooni seaduses
Paragrahvi 5 lõike 2 muutmine. Muudetakse sõnastust ja täpsustatakse haldussunni rakendamise
üldpõhimõtteid. Sättega võetakse üle IFD art 18 lõige 3.
Paragrahvi 461 täiendamine uue lõikega 13. Kehtiv § 461 sätestab selle, kuidas Finantsinspektsioon
teeb koostööd Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusega (ESMA-ga) ja teiste seotud
organisatsioonidega. Uue lõike lisamisega nähakse ette, millist informatsiooni peab
Finantsinspektsioon esitama ESMA-le kolmandate riikide poolt Eestis asutatud filiaalide kohta.
Muudatus põhineb IFD artikli 64 punktil 3 (millega omakorda muudetakse MiFID II artiklit 41).
35
Paragrahvi 462 täiendamine lõikega 32. Sättega võetakse üle IFD artikkel 21. Inspektsioonil on
kohustus teavitada avalikustatud väärteoasjas tehtud lahendist või rikkumisega seotud asjades
rakendatud haldusmeetmetest, selle vaidlustamisest, tühistamisest või selle avalikustamata jätmise
otsusest Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust. Finantsinspektsiooni kohustusi õigusrikkumiste
kohta teavet avalikustada reguleerib VPTS § 230 lõige 41 jj. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus
haldab keskset andmebaasi pädevate finantsjärelevalveasutuste vahelise teabevahetuse eesmärgil.
Andmebaasile on ligipääs ainult pädevatel finantsjärelevalve asutustel ja Euroopa
Väärtpaberiturujärelevalve Asutusel.
Paragrahvi 462 täiendamine lõikega 10. Sätte aluseks on IFD artikli 45 lõige 1. Finantsinspektsioon
on kohustatud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust teavitama Finantsinspektsiooni poolt
läbiviidud järelevalvelase läbivaatamise ja hindamise protsessist, mis on täpsustatud käesoleva
seaduse § 230 lõikes 12; § 235 alusel tehtud ettekirjutustest, § 23611 alusel täiendavate omavahendite
nõude määramiseks rakendatud metoodikast, § 23612 alusel antud täiendavate omavahendite suunise
määramiseks rakendatud metoodikast; ja kehtestatud karistuste määradest.
Paragrahvi 47 täiendamine lõigetega 91 ja 92. Paragrahvi 47 lõikes 9 on sätestatud, et kui
Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet, siis teavitab ta kohe asjasse puutuvat teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, asjaomast Euroopa järelevalveasutust, Euroopa Süsteemsete
Riskide Nõukogu, Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpankasid ja muude seda laadi ülesannetega
organeid, kui teave on asjakohane ja kui Inspektsioonil on põhjendatud kahtlus, et krediidiasutuse
konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja või üksus on sattunud raskustesse ning see võib vahetult
ohustada mõne lepinguriigi finantssüsteemi stabiilsust või makse- ja arveldussüsteemide toimimist
või finantssektori likviidsust. Uue lõikega 91 nähakse ette täpsemad küsimused, mille puhul peaks
Finantsinspektsioon konsulteerima teiste finantsjärelevalve asutustega enne vastavate otsuste
tegemist. Nendeks on investeerimisühingu konsolideerimisgruppi kuuluva investeerimisühingu
aktsionäride või osanike koosseisus või organisatsioonilises või juhtimisstruktuuris tehtavad
muudatused, milleks on vaja asjakohaste finantsjärelevalve asutuste heakskiitu või luba; asjakohaste
finantsjärelevalve asutuste poolt investeerimisühingutele määratud olulised karistused või muud
nende võetud erakorralised meetmed ja (iii) VPTS § 23611 alusel kehtestatud täiendavate
omavahendite nõude määramine. Need on eelkõige sellised küsimused, mis võivad olla pädevate
asutuste järelevalvealaste ülesannete seisukohalt olulised. Säte põhineb IFD artikli 49 lõikel 3.
Lõike 92 aluseks on IFD artikli 49 lõiked 4 ja 5. Sättega täpsustatakse Finantsinspektsiooni kohustust
teavitada muid pädevaid asutusi juhul kui Finantsinspektsioon kehtestab karistusi või võtab muid
erakorralisi meetmeid, mis võivad olla teiste pädevate asutuste järelevalvealaste ülesannete
seisukohast olulised. Siiski ei pea Finantsinspektsioon teiste pädevate asutustega konsulteerima
kiireloomulistel juhtudel või juhul, kui konsulteerimine võiks kahjustada tema otsuse tulemuslikkust.
Sellisel juhul teavitab Finantsinspektsioon mittekonsulteerimise otsusest muid asjaomaseid pädevaid
asutusi viivitamata.
Paragrahvi 471 täiendamine lõigetega 10 – 12. Kehtiv § 471 sätestab koostöö alused
finantsjärelevalve teostamisel. Täpsustustega võetakse üle CRD artikli 116 lõike 9 muudatused. Kui
Inspektsioon teostab krediidiasutuse konsolideerimisgrupi üle järelevalvet, siis teavitab Inspektsioon
Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust järelevalvekolleegiumi tegevusest, muu hulgas
eriolukordades, ning edastab Euroopa Pangandusjärelevalvele kogu teabe, mis on oluline
36
järelevalvealase tegevuse ühtsustamiseks. IFD artikkel 56 annab Euroopa Komisjonile õiguse
liikmesriigi taotluse korral või omal algatusel esitada nõukogule soovitusi pidada kolmandate
riikidega läbirääkimisi, et sõlmida kokkulepped, mis käsitlevad vahendeid konsolideerimisgrupi
kapitalitestiga seotud vastavusnõuete täitmise järelevalve tegemiseks järgmiste
investeerimisühingute üle: investeerimisühingud, mille emaettevõtja peakontor asub kolmandas
riigis; kolmandates riikides asuvad investeerimisühingud, mille emaettevõtja peakontor asub Euroopa
Liidus. Antud säte on üle võetud uue lõikega 10.
Lõike 11 aluseks on IFD artikkel 16. Säte täpsustab koostöö kokkulepete sõlmimise aluseid
kolmandate riikide järelevalveasutuste, ametiasutuste või organitega. Lõike 12 kohaselt peab
Finantsinspektsioon krediidiasutuste konsolideerimisgrupi üle järelevalvet tehes edastama Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutusele info järelevalvekolleegiumi tegevusest, muu hulgas eriolukordadest
ning kogu teabe, mis on oluline järelevalvealase tegevuse ühtsustamiseks.
Lõige 12 kohaselt peab Finantsinspektsioon krediidiasutuse konsolideerimisgrupi järelevalve
tegemisel teavitama Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust järelevalvekolleegiumi tegevusest, muu
hulgas eriolukordadest. Samuti peab Finantsinspektsioon edastama Euroopa Pangandusjärelevalve
Asutusele kogu teabe, mis on oluline järelevalvealase tegevuse ühtsustamiseks.
Paragrahvi 474 täiendamine. Kehtiv § 474 näeb ette nõuded ühisotsustusmenetlusele olulise
tähtsusega filiaali määratlemisel. Muudatusega asendatakse tekstiosa „krediidiasutuse filiaali“
tekstiosaga „krediidiasutuse või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis
95 nimetatud investeerimisühingu filiaali (edaspidi siin paragrahvis „krediidiasutuse filiaali“)“.
Täpsustusega võetakse üle CRD artikkel 51 lõike 1 muudatus.
Paragrahvi 475 lõike 1 muutmine. Muudatuse eesmärk on tagada, et konsolideerimisgrupi
järelevalve tegija võib vastavalt vajadusele moodustada järelevalvekolleegiumid ja selleks, et
hõlbustada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) nr 2019/2034 artiklis 48 osutatud
ülesannete täitmist ning tagada koordineerimine ja koostöö kolmandate riikide asjaomaste
järelevalveasutustega. Kehtiv redaktsioon andis sellise võimaluse vaid Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2013/36/EL artiklites 107 ja 108 ning artikli 130 lõikes 1 osutatud ülesannete
täitmiseks. Eelkõige võib konsolideerimisgrupi moodustada, kui see on vajalik Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 23 lõike 1 esimese lõigu punkti c ja lõike 2
kohaldamiseks, et vahetada ja ajakohastada asjakohast teavet tagatise mudeli kohta nõuetele vastavate
kesksete vastaspoolte järelevalveasutustega.
Paragrahvi 475 täiendamine lõikega 11. Kehtiv § 475 näeb ette koostöö alused järelevalveasutuste
kolleegiumites. Täpsustused tulenevad CRD artikkel 116 lõike 2 muudatustest. Uue lõikega 11
täpsustatakse isikute ringi, kes võivad osaleda järelevalvekolleegiumis. Järelevalvekolleegiumis
võivad osaleda Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsinstitutsiooni tütarettevõtjate või
Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja tütarettevõtjate või Euroopa Liidus
emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjate järelevalve eest vastutavad
finantsjärelevalve asutused ning süsteemselt olulise krediidiasutuse filiaali vastuvõtva liikmesriigi
finantsjärelevalve asutus, vajaduse korral Euroopa Keskpanga süsteemi kuuluvad keskpangad ja
kolmandate riikide järelevalveasutused. Kõikide nimetatud isikute suhtes kohaldatakse
37
Finantsinspektsioonile seadusega sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid või nendega samaväärseid
nõudeid.
Paragrahvi 475 täiendamine lõikega 12. Muudatus on tehtud kooskõlas IFD artikli 48 lõikega 3, mis
sätestab, et järelevalvekolleegiumid võib moodustada vastavalt vajadusele ka juhul, kui liidus
tegutseva investeerimisühingu, liidus emaettevõtjana tegutseva investeerimisvaldusettevõtja või
liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja juhitava investeerimisühingute
konsolideerimisgrupi tütarettevõtjad asuvad kolmandas riigis.
Paragrahvi 475 lõike 3 täiendamine punktidega 7 – 9. Muudatused põhinevad IFD artikli 48 lõikel
2, mille alusel täpsustatakse kolleegiumi ülesanded. Kuivõrd mitmed IFD-st tulenevad kolleegiumi
ülesanded on juba kehtivas redaktsioonis sätestatud, siis täiendatakse käesolevat sätet ainult osas,
milles IFD loob erinõuded. Punktiga 7 nähakse ette teabenõuete koordineerimise ülesanne, kui see
on vajalik konsolideeritud alusel tehtava järelevalve hõlbustamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artikliga 7, mis sätestab usaldatavusnõuete konsolideerimise.
Lõike 8 kohaselt peab kolleegium koordineerima teabenõudeid juhtudel, kui mitmel ühe
konsolideerimisgrupi moodustavate investeerimisühingute pädeval asutusel on vaja nõuda kas
kliiriva liikme päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt või nõuetele vastava keskse vastaspoole
pädevalt asutuselt teavet tagatise mudeli ja parameetrite kohta, mida kasutatakse asjaomaste
investeerimisühingute tagatisnõuete arvutamiseks. Lõikega 9 tagatakse teabe vahetamine kõigi
pädevate asutuste ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse vahel vastavalt määruse (EL) nr
1093/2010 artiklile 21 ning kõigi pädevate asutuste ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse
vahel vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 21.
Paragrahvi 475 täiendamine lõikega 31 ja 32. Uus lõige 31 põhineb IFD artikli 49 lõikel 1, mis näeb
ette näitliku loetelu teabest, mida konsolideerimisgrupi järelevalve tegija ja pädevad asutused peaksid
üksteisele esitama. Punkti 1 kohaselt tuleb jagada teavet, mis puudutab investeerimisühingute
konsolideerimisgrupi juriidilist ja juhtimisstruktuuri, sealhulgas organisatsioonilist struktuuri, mis
hõlmab kõiki reguleeritud ja reguleerimata üksusi, reguleerimata tütarettevõtjaid ja emaettevõtjaid
ning investeerimisühingute konsolideerimisgrupi reguleeritud üksuste pädevaid asutusi. Punkti 2
kohaselt tuleb esitada teave, mis puudutab investeerimisühingute konsolideerimisgruppi kuuluvatelt
investeerimisühingutelt teabe kogumise ja selle kontrollimise menetlust. Punkt 3 näeb ette, et esitada
tuleb esitada teave selliste negatiivsete arengusuundade kohta investeerimisühingute
konsolideerimisgruppi kuuluvates investeerimisühingutes või muudes ettevõtjates, mis võiksid neid
investeerimisühinguid tõsiselt mõjutada. Lisaks tuleb punkti 4 alusel esitada info oluliste karistuste
ja erakorraliste meetmete kohta, mida Finantsinspektsioon käesoleva seaduse ja
väärtpaberituruseaduse alusel rakendab. Punti 5 kohaselt tuleb esitada teave VPTS § 235 punkti 9
kohaselt kehtestatud täiendavate omavahendite nõuete kehtestamise kohta.
Uus lõige 32 põhineb IFD artikli 48 lõikel 2. Sätte kohaselt võib Finantsinspektsioon määruse (EL)
nr 1093/2010 artikli 19 lõike 1 kohaselt pöörduda Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole, kui
käesoleva § 475 lõikes 31 nimetatud teavet ei ole esitatud viivitamata või kui koostöötaotlus on tagasi
lükatud või kui sellele ei ole mõistliku aja jooksul vastatud. Ka Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus
võib kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja omal algatusel aidata
pädevatel asutustel arendada järjepidevat koostöötava.
38
Paragrahvi 475 lõike 6 punkti 1 muutmine. Muudatuse aluseks on IFD artikli 48 lõige 6 teine lause,
mis sätestab, et konsolideerimisgrupi järelevalve tegija teavitab enne koosolekute korraldamist kõiki
järelevalvekolleegiumi liikmeid täielikult peamistest arutatavatest küsimustest ja kaalutavast
tegevusest.
Paragrahvi 53 lõike 3 täiendamine. Kehtiv § 53 sätestab Finantsinspektsiooni tegevuse
avalikustamise nõuded. Lõike 3 punkti 3 muudetakse, hõlmates IFD artikli 57 lõike 1 punktis c
osutatud üldkriteeriumid ja meetodid, mida Finantsinspektsioon IFD artiklis 36 osutatud
järelevalvealasel läbivaatamisel ja hindamisel kasutab. Lõike 3 punkti 6 muudatus tehakse vastavalt
IFD artikli 57 lõike 1 punktile d. Kehtivas redaktsioonis näeb § 53 lõike 3 punkt 6 ette, et
Finantsinspektsioon peab avalikustama oma kodulehel statistilised koondandmed vastavalt komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 316. IFD artikli 57 lõike 1 punkt d aga sätestab, et
pädevad asutused peavad avaldama kogu teabe IFD ja määruse (EL) 2019/2033 rakendamise peamisi
aspekte käsitlevad statistilised koondandmed, sealhulgas IFD artikli 39 lõike 2 punkti a kohaselt
võetud järelevalvemeetmete ning IFD artikli 18 kohaselt määratud halduskaristuste arv ja laad. Sättes
tehakse üldine viide määrusele 2019/2033 ja VPTS-le. Eelkõige peab Finantsinspektsioon avaldama
teabe VPTS § 23611 kohaselt võetud järelevalvemeetmete kohta ning VPTS alusel määratud
halduskaristuste arvu ja laadi. Lisaks kohustatakse Finantsinspektsiooni avalikustama oma
veebilehel krediidiasutuste usaldatavusnõudeid puudutavad statistilised koondandmeid
(muudatusega võetakse üle CRD artikli 143 lõike 1 punkt d).
Paragrahvi 54 lõike 4 punkti 3 muutmine. Sätte muutmise aluseks on IFD artikli 15 lõige 5.
Paragrahvi kehtiv redaktsioon lubab avaldada konfidentsiaalset teavet ja finantsjärelevalve tulemusi
Euroopa järelevalveasutusele, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, Euroopa Keskpankade
Süsteemi kuuluva keskpangale, Euroopa Keskpangale, maksesüsteemide üle järelevalvet teostava
asutusele ja Eesti Panga töötajale ning Rahandusministeeriumi ametnikule. Hetkel puudub selge alus
avaldada vajadusel teavet Euroopa Komisjonile. IFD artikli 15 lõikest 5 tuleneb aga selline kohustus
siis kui teave on vajalik Euroopa Komisjoni volituste kasutamiseks. Piirangud teabe edastamisele on
juba kehtestatud § 54 lõikega 41, mida tuleb lugeda koosmõjus § 54 lõike 4 punktiga 3.
3.3. Muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses
Paragrahvi 2 lõike 1 punkti 2 muutmine. Kehtiv § 2 määratleb FELSi kohaldamisala. Muudatusega
võetakse üle BRRD artikkel 2 lõike 1 punkt 3. Kehtiva FELSiga on kaetud kõik
investeerimisühingud, mis on olnud Eesti siseriiklik otsus. BRRD skoobi alla lähevad aga ainult need
investeerimisühingud, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike
1 punktis 22 määratletud, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2019/ 2034 (**) artikli 9 lõikes 1 sätestatud algkapitali nõuet. Selleks, et proportsionaalsust juurde
tekitada võetakse üle BRRD sätestatud skoop investeerimisühingutele kriisilahendusraamistiku
kohaldamisel. Lõige 2 muudetakse viidates Eestis asutatud investeerimisühingutele, mille suhtes
kohaldatakse väärtpaberituru seaduse § 93 lõike 1 punktis 1 sätestatud algkapitalinõuet, tema Eestis
asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile.
39
Paragrahvi 17 täiendamine lõikega 23 ja 92. Kehtivas § 17 on toodud omavahendite ja kõlblike
kohustuste minimaalse taseme nõude määramise ja arvutamise alusel. Muudatusega võetakse üle
BRRD artikkel 45 lõike 3 täiendused. FELS omavahendite osa on seni olnud nii krediidiasutustele
kui ka investeerimisühingutele sarnane, kuna ka investeerimisühingud pidi täitma krediidiasutustega
sarnast usaldatavusnormatiivi. Uues lõikes 23 olevate täiendustega täpsustatakse, millistele
investeerimisühingutele kohalduvaid omavahendite nõudeid tuleks tulevikus arvestada
omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme nõude määramisel ja arvutamisel.
Käesolevas seaduses sisalduvad koguomavahendite suhtarvu nõudega seonduvad viited Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punktile c tuleb käsitleda viitena
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2019/2033 artikli 11 lõikele 1 ning käesolevas
seaduses sisalduvad koguriskipositsiooniga seonduvad viited Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikele 3 on viited Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 2019/2033 artikli 11 lõike 1 alusel kohaldatavale nõudele, mis on korrutatud 12,5- ga. Uue lõikega
92 täpsustatakse, milliseid täiendavate omavahendite nõudeid tuleks arvestada. Kõik
krediidiasutustega seonduvalt tehtud viited krediidiasutuste seaduse §-le 1042 tuleks
investeerimisühingute puhul käsitleda viidetena väärtpaberituru seaduse § 235 lõike 1 punktile 9.
3.4. Muudatused investeerimisfondide seaduses
Paragrahvi 335 muutmine. Muudatuse aluseks on IFD artiklid 60 ja 61. IFD artikliga 60
muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 7 lõike 1 punkti a alapunkti iii, mille kohaselt ei tohi
fondivalitseja omavahendid ühelgi juhul olla väiksemad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2019/2033 artiklis 13 sätestatud summast. IFS § 334 lõike 3 punktis 3 nimetatud püsivatel
üldkuludel põhinev omavahendite nõue arvutatakse seaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt vastavalt
komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 241/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, milles käsitletakse
krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid omavahendite nõudeid (ELT L 74,
14.03.2014, lk 8–26), artiklitele 34b–34d. Tulenevalt IFD-st tulenevatest muudatustest asendatakse
viidatud delegeeritud määrus viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/2033 artiklile
13.
3.5. Muudatused krediidiasutuste seaduses
Seaduse täiendamine §-ga 138. Uue paragrahviga nähakse ette erinõuded investeerimisühinguna
tegutsenud krediidiasutustele tegevusloa andmiseks. Nende sätetega võetakse üle CRDsse lisatud
artikkel 8a. Lõikega 1 nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli
4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud ettevõtjale, kellel on tegevusluba Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse
direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.06.2014, lk 349–496) II jaotise kohaselt saanud
tegevusloa taotluse esitamise kohustus kooskõlas KAS § 131 hiljemalt päeval juhul kui on täidetud
teatud tingimused. Selleks peab vähemalt investeerimisühingu koguvara keskmine maht kuus,
arvutatuna 12 järjestikuse kuu jooksul, on 30 miljardit eurot või rohkem või koguvara keskmine maht
kuus, arvutatuna 12 järjestikuse kuu jooksul, on alla 30 miljardi euro ning ettevõtja kuulub
konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate ettevõtjate, kes tegelevad Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL I lisa A jao punktides 3 ja 6 osutatud tegevusega ja
40
kellest iga üksiku ettevõtja vara koguväärtus on alla 30 miljardi euro, konsolideeritud vara
koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem, mõlemad arvutatuna 12 järjestikuse kuu keskmisena.
Lõige 2 täpsustab olukorda tegutsevatele investeerimisühingutele, andes neile võimaluse oma
tegevusega edasi tegeleda kuni krediidiasutuse tegevusloa saamiseni. Lõige 3 näeb
Finantsinspektsioonile ette kohustused teatud tingimustel teavitada nii ettevõtjat
(investeerimisühingut) kui ka pädevaid järelevalveasutusi. Kui Finantsinspektsioon otsustab pärast
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 95a kohase teabe saamist, et ettevõtjal
on vajalik taotleda krediidiasutuse tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse § 131, teavitab ta
ettevõtjat ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 26
määratletud pädevat asutust ning võtab tegevusloa andmise menetluse teavitamiskuupäevast alates
üle.
Lõikega 4 kohustatakse Finantsinspektsiooni arvestama võimalusel juba neile esitatud järelevalvelist
informatsiooni, mis on saadud kehtivate tegevuslubadega seotult.
Paragrahvi 17 lõike 1 täiendamine punktiga 17. Kehtiv § 17 sätestab alused krediidiasutuse
tegevusloa ja tunnuskoodi kehtetuks tunnistamisele. Muudatusega võetakse üle CRD artikkel 18
punkt (aa). Uue punktiga antakse Finantsinspektsiooni alus tunnistada krediidiasutuse tegevusluba
kehtetuks kui krediidiasutus kasutab tegevusluba ainult määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punkti 1 alapunktis b nimetatud tegevuseks ja tema koguvara keskmine maht on viiel järjestikusel
aastal väiksem kui nimetatud artiklis sätestatud.
Paragrahv 207 lõike 4 täpsustamine. Kehtiv § 207 sätestab nõuded kolmanda riigi
konsolideerimisgrupi krediidiasutuse tegevuse alused. Lõikega 4 kehtestatakse kolmanda riigi
konsolideerimisgrupi Euroopa Liidus asuvate varade koguväärtus arvutuse alused. Muudatusega
täpsustatakse lõikes 4 sätestatud arvutuste aluseid nähes ette, et seal olev mõiste „finantsinstitutsioon“
hõlmab ka investeerimisühinguid.
Paragrahvi 821 lõike 5 täiendamine teise lausega. Kehtivas §-s 821 on sätestatud nõuded
likviidsusriski juhtimisele. Lõikes 5 on sätestatud krediidiasutuse kohustus arvestada õiguslikke,
järelevalve ja ärilisi piiranguid, mis kehtivad tema äriüksustele likviidsuse tagamiseks täiendava
kapitali andmisel ja tagatisega koormamata varade potentsiaalsetele ülekannetele nii Euroopa
Majanduspiirkonnas kui ka sellest väljaspool. Uue lausega võetakse üle CRD artikkel 86 lõige 11.
uue nõudena täpsustatakse, et kui see on vajalik tuleb tagatist hoida teise lepinguriigi või kolmanda
riigi territooriumil, kelle valuutas nõuded on.
3.6. Muudatused Tagatisfondi seaduses
Paragrahvi 25 muutmine. Kehtiva seaduse §-ga 25 on reguleeritud hoiuste tagamise ja hüvitamise
ulatus. Lõike 21 muudatused tulenevad hoiuste tagamise direktiivi (2014/49/EL) artikkel 6 lõike 2
punktides b ja c nimetatud täiendavate hoiuste tagamise aluste üle võtmisest. Varasemalt oli Eesti
tõlgendanud neid sätteid liikmesriigi valikuvõimalusena. Direktiivi nimetatud punktid näevad ette
liikmesriikide kohustuse tagada hoiused suuremas ulatuses kui 100 000 eurot vähemalt kolm kuud
kuid mitte kauem kui 12 kuud pärast summa krediteerimist või hetkest, mil selliseid hoiuseid oli
võimalik seaduslikult üle kanda. Kui hoiused teenivad riigisiseses õiguses sätestatud sotsiaalseid
eesmärke ning on seotud hoiustaja teatavate elusündmustega, nagu abiellumine, lahutus,
41
vanaduspensionile jäämine, vallandamine, koondamine, invaliidistumine või surm või täidavad
riigisiseses õiguses sätestatud eesmärke ja tulenevad kindlustushüvitiste või kuriteoga tekitatud
tervisekahjustuste või väära süüdimõistmise eest määratud hüvitiste väljamaksmisest. Sellest
tulenevalt on liikmesriigil valik otsustada selliste hoiuste täiendava tagatuse ulatus, ehk siis kui
suures summas on need hoiused täiendavalt kaetud. Direktiiviga on antud võimalus liikmesriigil
valida, kas täiendavat tagatust kohaldatakse minimaalselt 3 kuu või maksimaalselt 12 kuu jooksul
peale nimetatud sätetes nimetatud rahaliste vahendite krediteerimist kontole. Eelnõus on pakutud
sarnane kaetuse ja tagamise periood ehk kuus kuud, mida kohaldatakse juba kehtiva seaduse alusel
füüsilise isiku elamukinnisvara võõrandamise tehingust laekunud raha täiendava tagamise korra.
Ühtlasi tõstetakse eelnõuga täiendava hoiuse tagamise piirmäära seniselt 70 000 eurolt 100 000
eurole. Senine kehtinud täiendava eluasemelaenudest tingitud laekumise tagamise 70 000 euro
ulatuses oli põhjendatud keskmise korteri tehingu hinnaga. Maa-ameti kinnisvaraturu ja
hinnaindeksite analüüsist selgub, et näiteks 2020 a IV kvartalis tehti kokku 7407 korteriostu-
müügitehingut 579 miljoni euro väärtuses, sealhulgas eluruumidega 6638. Enim on turuaktiivsus
kasvanud esmamüükidega ehk uute korteritega, järelturu korteritega tehtud tehingute arvu kasv on
väiksem. Eluruumidega tehtud tehingute koguväärtus oli IV kvartalis 579 miljonit eurot, mis teeb
keskmiseks tehinguväärtuseks 87 225 eurot. Suurlinnades ning osades kõrgema hinnaklassiga
piirkondades aga siiski oluliselt kõrgem. Kui arvestada võimalikke sotsiaalsete sündmustega seotud
laekumisi, on eelnõu kirjutajate arvates mõistlik täiendava hoiuste tagamise piirmäära tõsta 100 000
euroni. Seega inimesel, kelle hoius hüvitamisjuhtumi hetkel on kõrgem kui 100 000 eurot ja tal oleks
sotsiaalsete sündmuste või muudest käesolevas lõikes sätestatud alustest tingitud laekumisi, oleksid
needki täiendavalt 100 000 euro ulatuses kaetud (100 000+100 000 =200 000 euro ulatuses).
Paragrahvi 38 täiendamine. Kehtiv § 38 sätestab hoiuse hüvitise määramise korra. Uue lõikega 12
sätestatakse selgesõnaliselt hoiustaja kohustus, esitada haldurile asjakohased dokumendid, mis
tõendavad, et hoiustaja kontot on krediteeritud viimase kuue kuu jooksul seoses hoiustajale
kuulunud elamukinnisvara võõrandamisega, või seoses abiellumise, abielu lahutamise, töö- või
ametilepingu ennetähtaegse lõpetamisega tööandja algatusel või koondamisega, vanaduspensionile
jäämise või invaliidistumisega või lähedase inimese surma või kindlustushüvitise, ohvriabi
seaduse või riigivastutuse seaduse alusel õiguse mõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks
määratud hüvitise või kriminaal- või väärteomenetluses kannatanule määratud hüvitiseks määratud
summadega. Eelnimetud asjaolusid tõendavad dokumendid tuleb haldurile esitada mõistliku aja
jooksul alates hoiuste peatamise päevast. Määratlemata õigusmõistet „mõistlik aeg“
kasutatakse õigusaktides sageli, et tagada normi piisav paindlikkus eluliste situatsioonide
lahendamisel. Mõiste „mõistlik aeg“ sisustamisel tuleb vaadelda elulisi asjaolusid igas
konkreetses asjas eraldi, selle eripärasid ja hoiustaja jaoks kaalul olevaid hüvesid. Tagatisfondile
esitatavate nõuete üldine tähtaeg on kolm aastat.
4. Terminoloogia
Muudatustega lisatakse Eesti õigusesse uusi termineid, milleks on:
väike ja mitteseotud investeerimisühing – inglise keeles “small and non-interconnected investment
firm”. Väikese ja mitteseotud investeerimisühingu mõiste on avatud määruse (EL) 2019/2033
artikli 12 lõikes 1.
42
konsolideerimisgrupi kapitalitest – inglise keeles “the group capital test”. Konsolideerimisgrupi
kapitalitesti mõiste on avatud määruse (EL) 2019/2033 artiklis 8.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas järgmiste EL aktidega ja nende muutmise aktidega:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2034, 27. november 2019, mis käsitleb
investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL, 2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/87/EÜ, 16. detsember 2002, milles käsitletakse
finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute
täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ,
92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive
98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/65/EÜ, 13. juuli 2009, vabalt võõrandatavatesse
väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja
haldusnormide kooskõlastamise kohta;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/61/EL, 8. juuni 2011, alternatiivsete
investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ
ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb
krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute
usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega
tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, 15. mai 2014, millega luuakse
krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,
2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL, 15. mai 2014, finantsinstrumentide turgude
kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL.
6. Eelnõu mõjud
6.1. Sihtrühm ja keskkonna kirjeldus
Eelnõu sihtrühm on eelkõige investeerimisühingud, Finantsinspektsioon, kaudsemalt
investeerimisühingute kliendid (eraisikud ja ettevõtjad) ja investorid.
Sihtrühma suurus. Investeerimisühingutest kuulus 2020. aasta lõpu seisuga Finantsinspektsiooni
järelevalve alla viis järelevalve subjekti: Admiral Markets AS, Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid,
Aktsiaselts KAWE KAPITAL, Aktsiaselts KIT Finance Europe, AS Redgate Capital. Alates 5.
jaanuarist 2021 sai Finantsinspektsioonilt tegevusloa investeerimisühing Funderbeam Markets AS.
Eestis ei tegutse ühtegi välisriigi investeerimisühingu filiaali. Suurem osa nimetatud
43
investeerimisühingutest langeks tõenäoliselt „klass 2“ kategooriasse (vt täpsemalt
investeerimisühingute kategoriseerimise tingimusi käesoleva seletuskirja punktis 2.2). Üks
investeerimisühing võiks langeda „klassi 3“, kuid see nõuab täpsemat hindamist, kas kõik Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/2033 artiklis 12 antud tingimused (nn K-tegurid) on täidetud,
muu hulgas näiteks, kas valitsetava vara väärus jääb alla 1,2 miljardi, kas investeerimisühingul on
õigus hoida või hallata klientide raha või vara, kas investeerimisühing teeb tehinguid oma arvel või
nimel, kas netopositsioonirisk ja tehingu vastaspoole makseviivituse risk on 0, kas
investeerimisühingu bilansimaht ja bilansiväline maht on alla 100 miljoni euro ja aastane
kogubrutotulu väiksem kui 30 miljonit eurot.
Klientide all võib käsitleda kõiki investeerimisühingute kliente, nii neid, kes on juba sõlminud teenuse
kasutamise leppe kui neid, kes plaanivad seda tulevikus teha. Investeerimisühingute sektor tegutseb
suuresti piiriüleselt ning sellest johtuvalt hoitakse suures mahus mitteresidentide vahendeid. Seetõttu
klientide arvu ei ole eelnõu autoritel andmete puudumisel võimalik täpsemalt määratleda, kuid
potentsiaalseid kliente on väga palju.
Eesti investorite arvu, keda võiks eelnõus olevad muudatused mõjutada eelnõu autorid väga täpselt
hinnata ei oska, kuna iga investori riskiisu on erinev ja/või nende investorite käitumine võib sõltuda
mitte ainult antud eelnõust, vaid ka keskkonna muutumisest, sh investorite endi võimalustes
investeerida. Hinnangud Eesti kapitalituru osas on võimalik leida inglise keelsest kapitalituru
diagnostika uuringust10. Niisamuti ei ole eelnõu autoritel andmete puudumisel võimalik hinnata
välisinvestorite arvu.
Ülevaade eelnõu kohaldamise keskkonnast. Taustaks on toodud lühike ülevaade Eesti keskkonnast,
millele eelnõu kohaldub. Eesti finantssektor on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt väike. Eesti
Panga hinnangul tuleneb Eesti finantssektori suhteline väiksus nii turumajandusel põhineva
finantssektori noorest east, Eesti sissetulekute ja säästude suhteliselt madalast tasemest ning era- ja
valitsemissektori teiste riikidega võrreldes suhteliselt väikesest võlakoormusest.
Finantsinspektsiooni hinnangul ning 2020 III kvartali seisuga teadaolevate näitajate põhjal jätkab
investeerimisühingute sektori varade maht suhteliselt kiiret kasvu tänu kasumlikkusele. Kui 2018.
aasta lõpus oli investeerimisühingute varade maht 60 miljonit eurot (vt joonis nr 3), siis 2020.aasta
kolmandas kvartalis ületas varade maht juba üle 100 miljoni euro piiri. Investeerimisühingute
turuosad varade mahu põhjal on toodud allolevatel joonisel.
10
https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/diagnostic_report_on_the_estonian_capital_market.pdf
44
Joonis 3. Investeerimisühingute koguvarad ja klientide nimel ja arvel soetatud varad 2013-2018 a.11
Joonis 4. Investeerimisühingute turuosad Eestis varade mahu järgi 30.09.2020 seisuga12
Investeerimisühingud tegelevad peamiselt väärtpaberitehingute tegemisega nii enda kui ka kliendi
nimel, väärtpaberite hoidmise ja väärtpaberiportfellide valitsemisega, väärtpaberipakkumiste ja
väärtpaberiemissioonide korraldamise ja garanteerimisega ning investeerimisnõustamisega.
Vastavalt Eesti Panga 2019. aasta Finantssektori Struktuuri Ülevaatele13 on lisaks Eestis tegevusloa
alusel tegutsevatele investeerimisühingutele rohkem kui paar tuhat Euroopa Majanduspiirkonna
riikides registreeritud investeerimisühingut Finantsinspektsiooni teavitanud, et soovivad Eestis
piiriüleseid investeerimisteenuseid pakkuda. Hetkel nad tõenäoliselt Eestis väga aktiivselt oma
teenuseid ei paku.
11
Eesti Panga Finantssektori Struktuuri ülevaade 2019. Kättesaadav:
https://www.eestipank.ee/finantsstabiilsus/ulevaade-finantssektori-struktuurist.
12
Allikas: Finantsinspektsiooni veebileht https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/investeerimisuhingute-sektori-iii-kvartali-
2020-ulevaade
13
Kättesaadav: https://www.eestipank.ee/finantsstabiilsus/ulevaade-finantssektori-struktuurist
45
Hetkel Eestis tegutsevad investeerimisühingud finantseerivad ennast 80% ulatuses omakapitaliga.
Laenukohustused finantseerimisasutuste ees moodustasid seisuga 30.09.2020 kümme protsenti
bilansist ja need olid peaasjalikult lühiajalised kohustused arvelduskrediidi vormis USA ja Venemaa
finantsasutuste ees. Investeerimisühingud hoidsid 2020 III kvartalilõpu seisuga 374 miljoni euro
väärtuses klientide varasid. Klientide varade maht ei ole kvartaliga oluliselt muutunud. Kõige rohkem
ehk 79% on endiselt Venemaa residentide varasid. Eesti klientide varad olid mahult teisel kohal ja
nende osatähtsus oli 6%. Investeerimisühingud teenisid 2020. aasta III kvartalis 21 miljonit eurot
brutotulu ehk sama palju kui eelmises kvartalis. Selle aasta üheksa kuuga teenisid
investeerimisühingud kaks korda rohkem tulu kui eelmise aasta samal perioodil. Tulubaas kasvas
tänu sellele, et investeerimisühingud teenisid 2020. aastal oluliselt rohkem tulu kauplemiselt. Tulu
kauplemiselt õiglases väärtuses kajastatud instrumentidega on sektori peamine tuluallikas,
moodustades 84% kogu tuludest. Sektor teenis kolmandas kvartalis 5 miljonit eurot kasumit ehk ligi
sama palju kui eelmises kvartalis. Investeerimisühingute omakapitali tootlus ulatus üheksa kuu
seisuga aastases arvestuses 47%, mida võib lugeda väga kõrgeks kasumlikkuseks.
6.2. Mõjude hindamine Euroopa Liidu õigusaktide menetlemisel
ELi investeerimisühingute direktiivi eesmärk, mida eelnõuga Eesti õigusesse üle võetakse on tagada
sarnasem regulatiivsete standardite kohaldamine ning ühtlustada investeerimisühingute
finantsjärelevalvelisi praktikaid. Euroopa komisjon viis läbi ulatusliku küsitluse (call for evidence)
õigusakti võimalikest mõjudest, mille tulemused on inglise keelsena saadavad nende veebilehelt:
https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/.
Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud muudatuste mõju hinnati komisjoni ettepanekute osas Eesti
riigi seisukohtade kujundamisel. Vabariigi Valitsus kinnitas 1. märtsi 2018. a istungil Eesti
seisukohad investeerimisühingute usaldatavusnõuete muutmise eelnõude kohta. Nimetatud
seisukohtade, seletuskirja ja seal oleva mõjude hindamine käis kooskõlastusringil arvamuse
avaldamiseks nii Finantsinspektsiooni, Eesti Panga kui turuosaliste juures. Niisamuti osalesid
nimetatud asutused kogu EL menetluse jooksul kui toimusid olulised muudatused komisjoni
ettepanekutes mitteametlikult jooksvalt mõjude hindamises ja nõuete kohaldamise võimalikkuse
hindamises.
6.3. Mõju majandusele
Eelnõuga Eesti õigusesse üle võetud ELi nõuete sõnastuste täpsustamisega suurendatakse
õiguskindlust ja arusaadavust. Mõju majandusele eelnõus olevate nõuete kohaldamisel on väike ja
kaudne ning olulisem mõju lühiajaline peale uute nõuete kehtima hakkamist. Usaldusväärsuse ja
õiguskindluse suurenemisel finantssektoris peaks eelnõu autorite hinnangul olema positiivne mõju ka
majandusele tervikuna. Ühtsed rahvusvahelised EL eripäradega proportsionaalsed nõuded
investeerimisühingutele mõjutavad finantsturge ja majandust tervikuna soodsalt. Samas on eelnõu
autori hinnangul mõju majandusele praktiliselt siiski väike. Samas pankade usaldusväärsuse ja
kriisikõlblikkuse kasv vähendab ohtu, et pankade päästmiseks ehk nö kriisilahendamiseks on vaja
kasutada maksumaksjate raha.
46
Eelnõu autorite hinnangul üldine mõju positiivne. Sätestatud nõuetega kasvab õigusselgus ja
finantssektori usaldusväärsus. Rahvusvaheliste standardite üle võtmine tõstab finantsettevõtjate
konkurentsivõimet.
Eelnõu autorite hinnangul võivad uute nõuete rakendumisega kaasneda regulatiivne kulu, eelkõige
IT tehniliste lahenduste loomise ja süsteemide kooskõlla viimise tõttu. Arvulisi hinnanguid ettevõtjate
sisemiste protseduurireeglite ümberkujundamise ja infotehnoloogiliste arendustööde kohta ei ole
võimalik anda. Üksikasjalik informatsioon annab kindlasti parema ettekujutuse õiguse
rakendamisega kaasnevast mõjust, kuid turuosalised on õiguse rakendamisega seotud tegevuste
mõjude hindamisel piirdunud pigem tegevuste kaardistamisega ja hinnanud kaasnevaid mõjusid
üldiselt (ettevõtjate konkreetsete arvuliste väärtuste andmisega kaasneks neil omakorda
märkimisväärne aja- ja ressursikulu ega annaks ilmselt teistsugust tulemit, kui praegune üldine
hinnang). Kuluefektiivsuse saavutamine pankade poolt on üks ärisaladuse alla kuuluvaid asju, mida
ei olda avalikustama. Tegemist ei ole märkimisväärse mõjuga ühegi nimetatud mõju puhul võrreldes
saadava hüvega. Kui investeerimisühing on juba asutatud, on seadustest tulenevate nõuete ja
kohustuste täitmisega kaasneva mõju avaldumine pidev.
6.4. Mõjud klientidele, sh eraisikutele ja ettevõtjatele
Eelnõu tulemusel suureneb usaldusväärsus finantssektori suhtes, kuna õiguskindlus suureneb ning
Finantsjärelevalve muutub usaldusväärsemaks klientide silmis. Ebasoovitava mõjuna võib juhtuda,
et investeerimisühingud, kelle nõuded karmistuvad, võivad oma ajutiselt kasvanud kulusid katta
teenuse hinna tõstmisega. Pikemas perspektiivis peaksid aga nõuded investeerimisühingutele
muutuma proportsionaalsemaks ja asjakohasemaks võrreldes kehtiva õigusega, seetõttu tulevikus
võiksid teenustasud klientidele pigem väheneda. Ühtlasi võib mõju tuleneda sellest, et seaduse
jõustamisel võib tekkida muudatusi investeerimisühingute üld-, toote- või lepingutingimustes, mis
mõjutavad kliente. Tegemist ei ole olulise mõjuga ühegi nimetatud mõju puhul ning tõenäoliselt
avaldub mõju pigem nõuete jõustumise järgselt suhteliselt lühiajaliselt. Eelnõu ei mõjuta reaalsektori
ettevõtjate halduskoormust. Halduskoormus kodanikele võib, kuid ei pruugi tõusta, kuid see oleneb
sellest, kas näiteks pangad võivad oma kasvanud kulusid katta teenuse hinna tõstmisega klientidele.
6.5. Muud mõjud
Eelnõu rakendamine ei too endaga kaasa muudatusi fiskaalpoliitikas. Eelnõu ei mõjuta otseselt elu-
ja looduskeskkonda, riigi julgeolekut ega välissuhteid, sotsiaalset, demograafilist või regionaalset
arengut. Eelnõu rakendamisega ei kaasne täiendavat koormust riigieelarvele. Seaduse rakendamine
ei ole seotud kohaliku omavalitsustega ning seega otsene mõju neile puudub. Eelnõu mõju
riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on väike või olematu. Töökoormus, eelnõu
autorite hinnangul jääb avalikule sektorile samaks. Üldine usaldusväärsuse kasv finantssektori ja
majanduskeskkonna vastu tervikuna suurendab majanduskeskkonna tõhusust, mis on kaudselt kasuks
ka riigiasutustele ja omavalitsustele. Eelnõu mõjutab eelkõige Finantsinspektsiooni ja Tagatisfondi
tegevust.
6.6. Mõju Finantsinspektsioonile
47
Finantsjärelevalve teostamise seisukohast on oluline tagada koostöö asjakohaste asutuste vahel.
Samuti on vaja tagada Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkus. Seaduses sätestatud nõuded
mõjutavad Finantsinspektsiooni tegevust ning seaduse jõustumisega võib vähesel määral tõusta
töökoormus ja kulud.
Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav seetõttu täiendavat
kulu riigieelarve tähenduses nende kulude tõusmisega ei kaasne. Finantsinspektsiooni rahastamise
põhimõtted on sätestatud Finantsinspektsiooni seadusega. Finantsinspektsiooni suurimad rahastajad
on krediidiasutused, eelkõige pangad. Eelnõu kirjutajatel ei ole võimalik hinnata Finantsinspektsiooni
töökoormuse kasvu töötundides ega ka rahalisi suurusi kuludele, mis on tingitud eelnõu sätetest.
Täpsemalt rahastatakse Finantsinspektsiooni tegevust järelevalve- ja menetlustasudest, mida
maksavad pangad, investeerimisühingud jt järelevalvesubjektid. Järelevalvetasude võrdlus aastate
2019 ja 2020 kohta on toodud järgmises tabelis.
Tabel nr 1. Finantsinspektsioon järelevalvetasu 2019/2020 tuhandetes eurodes14
Finantsinspektsiooni tegevust kavandab ja kontrollib Finantsinspektsiooni nõukogu, mis koosneb
kuuest liikmest ning nõukogu esimees on Eesti Vabariigi rahandusminister. Finantsinspektsiooni tööd
juhib neljaliikmeline juhatus, kes kollektiivse juhtimisorganina langetab otsuseid häälteenamuse
alusel. Juhatuse tegevust juhib juhatuse esimees.
Eelnõu mõjutab Finantsinspektsiooni igapäevatööd, kuna järelevalvel tuleb järele valvata uute
reeglite rakendamist turuosaliste poolt, niisamuti hakkavad eelnõuga kehtima ajakohastatud nõuded
järelevalve teostamisele ja nõuete kohaldamisele.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud
14
Allikas: Finantsinspektsiooni 2020. aastaraamat: https://www.fi.ee/et/publikatsioonid/finantsinspektsiooni-
aastaraamat-2020
48
Eelnõu rakendamisega ei kaasne täiendavat koormust riigieelarvele. Seaduse rakendamine ei ole
seotud kohaliku omavalitsustega ning seega otsene mõju neile puudub. Seaduses sätestatud nõuded
mõjutavad Finantsinspektsiooni tegevust ning seaduse jõustumisega võib tõusta töökoormus.
Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav, seetõttu täiendavat
kulu riigieelarve tähenduses nende koormuse tõusmisega ei kaasne. Finantsinspektsiooni rahastamise
põhimõtted on sätestatud Finantsinspektsiooni seadusega. Finantsinspektsiooni suurimad rahastajad
on pangad.
8. Rakendusaktid
Eelnõuga seotud rakendusaktid puuduvad.
9. Huvirühmade kaasamine ja eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Finantsinspektsioonile, Majandus-
ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, MTÜ-le FinanceEstonia, Eesti Pangaliidule ning
kõikidele investeerimisühingutele.
Algatab Vabariigi Valitsus 2021
(allkirjastatud digitaalselt)
49
10. LISA
Eelnõu kohaste sätete ja EL direktiivide võrdlustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/2034, 27. november 2019, mis käsitleb investeerimisühingute
usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL,
2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL („IFD“)
Ülevõetav IFD artikkel Eesti seaduse säte Kommentaarid
Artikkel 1 N/A15
Artikkel 2 VPTS § 1
Artikli 3 lõike 1 punkt 1 N/A Direktiivi artikkel 50, mis kasutab antud
terminit, on Eesti õigusesse üle võetud
üldisemal kuju, viidates kõikidele
’finantsjärelevalve subjektidele’ (vt FIS § 47
lõiked, 3 ja 31, § 471 lõiked 2 ja 21). Seega ei ole
vajalik seda terminit Eesti õiguses defineerida.
Artikli 3 lõike 1 punkt 2 N/A (VPTS § 48)
Artikli 3 lõike 1 punkt 3 N/A (ÄS § 384)
Artikli 3 lõike 1 punkt 4 N/A (VPTS § 82)
Artikli 3 lõike 1 punkt 5 N/A (FIS § 2)
Artikli 3 lõike 1 punkt 6 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 7 N/A (VPTS § 82)
Artikli 3 lõike 1 punkt 8 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 9 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 10 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 11 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 12 N/A (SoVS § 3 lõige 1 punkt Kuna Eestis reguleerib meeste ja naiste vahelist
1) võrdset kohtlemist soolise võrdõiguslikkuse
seadus (SoVS), siis ei ole vajalik vastavat
terminit üle võtta. Tasustamissätete juures
viidatakse SoVS-le.
Artikli 3 lõike 1 punkt 13 N/A (VPTS § 81)
Artikli 3 lõike 1 punkt 14 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 15 N/A (VPTS § 2301 lõige 2)
Artikli 3 lõike 1 punkt 16 N/A (VPTS § 1844 lõige 1)
Artikli 3 lõike 1 punkt 17 N/A (VPTS § 1844 lõige 5)
Artikli 3 lõike 1 punkt 18 § 93
Artikli 3 lõike 1 punkt 19 N/A (VPTS § 40)
Artikli 3 lõike 1 punkt 20 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 21 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 22 N/A (VPTS § 43)
Artikli 3 lõike 1 punkt 23 N/A (ÄS § 306)
Artikli 3 lõike 1 punkt 24 N/A (ÄS § 316)
Artikli 3 lõike 1 punkt 25 VPTS §2369 lõige 2
Artikli 3 lõike 1 punkt 26 VPTS §2369 lõige 2
Artikli 3 lõike 1 punkt 27 N/A
Artikli 3 lõike 1 punkt 28 N/A (ÄS § 6)
Artikli 3 lõike 1 punkt 29 N/A (ÄS § 6)
Artikli 3 lõike 1 punkt 30 N/A
Artikli 3 lõike 1 punkt 31 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 32 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõike 1 punkt 33 N/A (VPTS § 101)
Artikli 3 lõige 2 N/A
Artikli 4 lõige 1 N/A (FIS)
Artikli 4 lõige 2 N/A (FIS, VPTS §-d 230,
2301)
Artikli 4 lõige 3-4 N/A (FIS)
15
„N/A“ käesolevas dokumendis viitab sellele, et muudatust ei ole vaja üle võtta. Juhul kui vastav säte on juba Eesti
õiguses olemas, siis on see toodud sulgudes vastavas lahtris.
50
Artikli 4 lõige 5 N/A (VPTS § 551 lõige 2,
VPTS § 2303)
Artikli 4 lõige 6 N/A (VPTS § 85 lõige 1 punkt
10)
Artikli 5 lõiked 1 ja 3 VPTS § 94 lõige 2
Artikli 5 lõige 2 VPTS § 94 lõige 7
Artikli 5 lõige 4 VPTS § 94 lõige 8
Artikli 5 lõige 5 VPTS § 94 lõige 9
Artikli 5 lõige 6 N/A
Artikkel 6 N/A Pole asjakohane kuna Eestis teeb
krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste
järelevalvet samuti Finantsinspektsioon
Artikkel 7 N/A (FIS, 5. ptk)
Artikkel 8 N/A (FIS § 5 lõige 3, § 47
punkt 11, § 471 lõige 41, § 54
lõige 41)
Artikli 9 lõiked 1-4 VPTS § 93 lõike 1 punktid 1-4
Artikkel 10 N/A
Artikkel 11 VPTS § 93 lõige 2
Artikkel 12 N/A (FIS)
Artikli 13 lõige 1 VPTS § 2362 lõige 4
Artikli 13 lõiked 2-5 VPTS § 2362 lõiked 12, 13, 14 Osaliselt on artikli 13 lõigete 2-5 nõuded kaetud
ka VPTS § 2361 lõigetega 3-6
Artikli 13 lõige 6 VPTS § 2362 lõige 11
Artikli 13 lõige 7 N/A
Artikli 13 lõige 8 N/A
Artikli 13 lõige 9 N/A
Artikli 14 lõiked 1-2 VPTS § 2361 lõiked 11- 12
Artikli 15 lõiked 1-4, 6 N/A (FIS § 54)
Artikli 15 lõige 5 FIS § 54 lõike 4 punkt 3.
Artikkel 16 FIS § 471 lõige 11
Artikkel 17 N/A (VPTS § 113)
Artikli 18 lõike 1 punkt a VPTS § 23710
Artikli 18 lõike 1 punktid b, c, f VPTS § 2378
Artikli 18 lõike 1 punktid d ja e VPTS § 23727
Artikli 18 lõike 1 punkt g VPTS § 23784
Artikli 18 lõike 1 punkt h N/A Karistused vastavate sätete rikkumise eest on
konsolideeritud RahaPTS-i.
Artikli 18 lõike 1 punkt i VPTS § 23760
Artikli 18 lõike 2 punkt a VPTS § 230 lõige 41
Artikli 18 lõike 2 punkt b N/A (VPTS §-id 234 ja 235)
Artikli 18 lõike 2 punkt c VPTS § 235 lõike 1 punktid 6
ja 7
Artikli 18 lõike 2 punkt d-f N/A (VPTS § 2341)
Artikli 18 lõige 3 FIS § 5 lõige 2
Artikli 19 punkti a alapunktid i) VPTS § 2303
- vi)
Artikli 19 punkti b alapunktid i) VPTS § 2303
- iii)
Artikli 19 punkti b alapunkt iv) N/A (VPTS § 2303 lõige 1)
Artikli 19 punkt c VPTS § 232 lõige 11
Artikli 20 lõiked 1-2 VPTS § 230 lõige 41
Artikli 20 lõige 3 N/A (VPTS § 230 lõige 42)
Artikli 20 lõige 4 N/A (VPTS § 230 lõige 41)
Artikkel 21 FIS § 462 lõige 32
Artikkel 22 N/A FIS § 502 ja 503 sõnastus vaadatakse üle koos nn
„vilepuhujate“ eelnõuga, mis sätestab täpsemad
reeglid ja mehhanismid kõikide turuosaliste
suhtes.
Artikkel 23 N/A
Artikkel 24 lõige 1 VPTS § 822 lõige 2
51
Artikkel 24 lõige 2 VPTS § 401 lõike 6 punkt 1,
VPTS § 822 lõige 2
Artikkel 25 VPTS § 401
Artikkel 26 N/A Võetud üle ka muude, täpsemate, IFD 2. ptk, 2.
jao sätetega.
Artikkel 27 VPTS § 1102
Artikli 28 lõige 1 VPTS § 833 lõige 1
Artikli 28 lõige 2 VPTS § 833 lõige 2
Artikli 28 lõige 3 VPTS § 833 lõige 3
Artikli 28 lõige 4 VPTS § 833 lõiked 4 - 6
Artikli 28 lõige 5 VPTS § 833 lõige 7
Artikli 29 lõige 1 VPTS § 822 lõiked 2-6
Artikli 29 lõige 2 VPTS § 822 lõige 7
Artikli 29 lõige 3 VPTS § 401 lõige 1
Artikli 29 lõige 4 N/A
Artikkel 30 VPTS § 792
Artikkel 31 VPTS § 793 lõige 13
Artikkel 32 VPTS § 793
Artikkel 33 VPTS § 794
Artikli 34 lõige 1, lõige 4 VPTS § 1101 lõige 6
(esimene lause)
Artikli 34 lõige 2 N/A
Artikli 34 lõige 3 N/A
Artikli 34 lõige 4 (teine lause VPTS § 1101 lõige 7 punkt 3
Artikkel 35 N/A
Artikli 36 lõige 1 VPTS § 230 lõige 5
Artikli 36 lõige 2 (esimene VPTS § 230 lõige 51
lause)
Artikli 36 lõige 2 (teine lause) VPTS § 401 lõike 6 punkt 2
Artikli 36 lõige 2 (kolmas lause) VPTS § 230 lõige 11
Artikli 36 lõige 3 VPTS § 2303 lõige 11
Artikli 36 lõige 4 N/A
Artikli 37 lõige 1 VPTS § 23610 lõiked 1-2
Artikli 37 lõige 2 VPTS § 23610 lõige 3
Artikli 37 lõige 3 VPTS § 23610 lõiked 4-6
Artikli 37 lõige 4 N/A
Artikkel 38 VPTS § 230 lõige 11
Artikli 39 lõige 1 N/A (VPTS § 234)
Artikli 39 lõige 2 (a) VPTS § 235 punkt 9
Artikli 39 lõige 2 (b) N/A (VPTS § 235 punkt 5)
Artikli 39 lõige 2 (c) VPTS § 235 punkt 10
Artikli 39 lõige 2 (d) VPTS § 235 punkt 11
Artikli 39 lõige 2 (e) N/A (VPTS § 235 punkt 1)
Artikli 39 lõige 2 (f) VPTS § 235 punkt 12
Artikli 39 lõige 2 (g) VPTS § 235 punkt 13
Artikli 39 lõige 2 (h) VPTS § 235 punkt 14
Artikli 39 lõige 2 (i) N/A (VPTS § 235 punkt 2)
Artikli 39 lõige 2 (j) VPTS § 235 punkt 15
Artikli 39 lõige 2 (k) VPTS § 235 punkt 16
Artikli 39 lõige 2 (l) N/A (VPTS § 235 punkt 3)
Artikli 39 lõige 2 (m) VPTS § 235 punkt 17
Artikli 39 lõige 3 VPTS § 108 lõiked 6 ja 7
Artikli 40 lõige 1 VPTS § 23611 lõige 1
Artikli 40 lõige 2 VPTS § 23611 lõige 2-3
Artikli 40 lõige 3 VPTS § 23611 lõige 4
Artikli 40 lõige 4 VPTS § 23611 lõige 5
Artikli 40 lõige 5 § 2307 lõige 6
Artikli 40 lõige 6 N/A
Artikli 40 lõige 7 VPTS § 401 lõike 6 punkt 3
Artikli 41 lõige 1 VPTS § 23612 lõige 1
52
Artikli 41 lõige 2 VPTS § 23612 lõiked 2-3
Artikli 42 lõige 1 VPTS § 23613 lõige 1, VPTS §
401 lõike 6 punkt 4
Artikli 42 lõige 2 VPTS § 23613 lõige 2
Artikli 42 lõige 3 VPTS § 23613 lõige 3
Artikli 42 lõige 4 VPTS § 23613 lõige 4
Artikli 42 lõige 5 VPTS § 23613 lõige 5
Artikli 42 lõige 6 N/A
Artikkel 43 N/A Finantsinspektsioonil on Eestis nii
järelevalveasutuse kui ka kriisilahendusasutuse
ülesanded
Artikli 44 punktid a ja c VPTS § 1101 lõike 7 punktid 1
ja 2, VPTS § 401 lõige 5
Artikli 44 punkt b VPTS § 110 lõige 6, VPTS §
401 lõige 5
Artikli 45 lõige 1 FIS § 462 lõige 10
Artikli 45 lõige 2 N/A
Artikli 46 lõige 1 VPTS § 2301 lõike 2 punkt 1
Artikli 46 lõige 2 VPTS § 2301 lõike 2 punkt 2
Artikli 46 lõige 3 VPTS § 2301 lõike 2 punkt 3
Artikli 46 lõige 4 VPTS § 2301 lõige 21
Artikli 46 lõige 5 VPTS § 2301 lõige 22
Artikli 46 lõige 6 VPTS § 2301 lõiked 23 ja 24
Artikkel 47 N7A (FIS § 47 lõige 9)
Artikli 48 lõige 1 FIS § 475 lõige 1
Artikli 48 lõige 2 punkt a N/A (FIS § 475 lõike 2 punkt
6)
Artikli 48 lõige 2 punkt b N/A (FIS § 475 lõike 2 punkt
1)
Artikli 48 lõige 2 punkt c FIS § 475 lõike 2 punkt 8
Artikli 48 lõige 2 punkt d FIS § 475 lõike 2 punkt 9
Artikli 48 lõige 2 punkt e N/A (FIS § 475 lõike 2 punkt
2)
Artikli 48 lõige 2 punkt f N/A (FIS § 475 lõike 2 punkt
4)
Artikli 48 lõige 3 FIS § 475 lõige 11
Artikli 48 lõige 4 N/A
Artikli 48 lõige 5 FIS § 475 lõige 11
Artikli 48 lõige 6 FIS § 475 lõike 6 punkt 1 Osaliselt kaetud ka muude FIS § 475 lõike 6
punktidega.
Artikli 48 lõige 7 N/A
Artikli 48 lõige 8 N/A
Artikli 49 lõige 1 FIS § 475 lõige 31
Artikli 49 lõige 2 FIS § 475 lõige 32
Artikli 49 lõige 3 FIS § 47 lõige 91
Artikli 49 lõige 4-5 FIS § 47 lõige 92
Artikkel 50 N/A (FIS § 47 lõiked, 3 ja 31,
FIS § 471 lõiked 2 ja 21)
Artikkel 51 VPTS § 2301 lõige 2
Artikkel 52 VPTS § 79 lõige 11
Artikli 53 lõige 1 VPTS § 2369 lõige 2
Artikli 53 lõige 2 VPTS § 2361 lõige 11
Artikkel 54 N/A
Artikli 55 lõiked 1 ja 2 VPTS § 2301 lõige 4
Artikli 55 lõige 3 VPTS § 2301 lõige 41
Artikkel 56 FIS § 471 lõige 10
Artikli 57 lõige 1 (a-b) N/A (FIS § 53 lõike 2 punktid
1-12)
Artikli 57 lõige 1 (c) FIS§ 53 lõike 3 punkt 3
Artikli 57 lõige 1 (d) FIS § 53 lõige 3 punkt 6
Artikli 57 lõiked 2-3 N/A (FIS § 53 lõige 4)
53
Artikli 57 lõiked 4-5 N/A
Artikkel 58 N/A
Artikkel 59 N/A
Artikkel 60 N/A (IFS § 334 lõike 3 punkt
3)
Artikkel 61 N/A (IFS § 334 lõike 3 punkt
3)
Artikli 62 punkt 1 N/A (KAS § 1 punkt 3) RRM eelnõu muudatus
Artikli 62 punkt 2
Artikli 62 punkt 3 N/A (KAS § 1 punkt 6) RRM eelnõu muudatus
Artikli 62 punkt 4 Säte viitas CRR terminile, mida pole vaja
siseriiklikult üle võtta.
Artikli 62 punkt 5 N/A Kuna Eestis on ainult üks järelevalveasutus, siis
pole vaja üle võtta.
Artikli 62 punkt 6 KAS § 138
Artikli 62 punkt 7 KAS § 17 lõige 1 punkt 17
Artikli 62 punkt 8 N/A
Artikli 62 punkt 9 KAS 207 lõike 4 punktid 1 ja 2
Artikli 62 punkt 10 N/A
Artikli 62 punkt 11 FIS § 474
Artikli 62 punkt 12 FIS § 54 lõige 4 punkt 3
Artikli 62 punkt 13 N/A
Artikli 62 punkt 14 N/A
Artikli 62 punkt 15 KAS § 821 lõige 5
Artikli 62 punkt 16 N/A
Artikli 62 punkt 17 N/A (KAS § 97) RRM eelnõu muudatus
Artikli 62 punkt 18 N/A (FIS § 47 lõiked 8, 9, 11
ja 12)
Artikli 62 punkt 19 FIS § 475 lõige 11, FIS § 471
lõige 12
Artikli 62 punkt 20 N/A (FIS § 54 lõiked 1 ja 2)
Artikli 62 punkt 21 N/A
Artikli 62 punkt 22 VPTS § 94 lõike 3 kehtetuks
tunnistamine
Artikli 62 punkt 23 VPTS § 94 lõike 3 kehtetuks
tunnistamine
Artikli 62 punkt 24 FIS § 53 lõike 3 punkt 7
(KAS § 103 lõige 4; FIS § 54
lõige 5)
Artikli 63 punkt 1 FELS § 2 lõige 2 punkt 2
Artikli 63 punkt 2 FELS § 17 lõige 23, § 17 lõige
92
Artikli 64 punkt 1 VPTS § 59 lõike 1 punkt 7
Artikli 64 punkt 2 VPTS § 56 lõike 1 punkt 1
Artikli 64 punkt 3 VPTS § 671; § 461 lõige 13
Artikli 64 punkt 4 VPTS § 652 lõige 5
Artikli 64 punkt 5 N/A (VPTS § 1371 lõige 11)
(RRM eelnõu muudatus)
Artikli 64 punkt 6 N/A (FIS § 47 lõiked 2-4)
Artikli 64 punkt 7 N/A Kuna Eesti turul ei ole hetkel ühtegi
investeerimisühingut, mis muutuks IFR/IFD
muudatuste jõustumisel krediidiasutuseks
(„klass 1“), siis ei ole selle üleminekusätte Eesti
õigusesse ülevõtmine vajalik.
Artikkel 65 N/A
Artikkel 66 N/A
Artikkel 67 N/A
Artikkel 68 N/A
Artikkel 69 N/A
54
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/49/EL, 16. aprill 2014 , hoiuste tagamise skeemide kohta (OJ L 173,
12.6.2014, p. 149–178) („DGSD“)
Ülevõetav DGSD artikkel Eesti seaduse säte Kommentaarid
Artikkel 6 par 2 punktid b ja c TFS § 25 lõige 21 ja § 38
lõige 12
55
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: RAM/21-0642 - Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 11.06.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/56784e2c-e4ae-400e-bc99-e671d8bba873
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/56784e2c-e4ae-400e-bc99-e671d8bba873?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main