Pöördumine
13. mai 2021
Maa- ja rannarahva pöördumine: maaelu lämmatatakse ülemääraste piirangutega
Eesti maa- ja rannarahvas pöördub Vabariigi Presidendi, Riigikogu fraktsioonide ja Vabariigi
Valitsuse poole võtta senisest suurema tähelepanu alla Eesti maa- ja rannapiirkondade elu
toimimine ja püsimajäämine.
Maa- ja rannaelanikele seatakse iga aastaga aina suuremaid piiranguid, seades ohtu maapiirkonna
püsielanike kodud, sissetulekud ja kindluse tuleviku osas. Kitsenduste seadmisel jäetakse
maarahvas tihtilugu läbirääkimistest kõrvale ning antakse aina suurem sõnaõigus kitsastele
huvigruppidele, kel puudub maaeluga tihedam seos. Alla kirjutanud ühenduste sõnul on inimene
looduse osa ja nende vastandamine ei too kasu ei inimesele ega loodusele. Pöördumisele on alla
kirjutanud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Jahimeeste
Selts, Liivi Lahe Kalanduskogu ja Eesti Erametsaliit.
Eesti linnastub kiiresti. 2019/2020 aasta Inimarengu Aruande järgi on viimase kahekümne aasta jooksul
riigi maapiirkondadesse rajatud üheksa Viljandi-suurust linna. Linna pealetung ei piirdu ainuüksi uute maa-
alade haaramisega. Maa- ja rannapiirkonnas elavate inimeste hääl kostub linlaste oma kõrval järjest
nõrgemini ja maarahva vajaduste ning soovidega arvestatakse üha harvem. Seda tendentsi on omalt poolt
soodustanud ka haldusreformi tulemusel omavalitsuste suurenemine. Nii hakkab linliku mõtteviisi
pealetung lämmatama maa- ja rannapiirkondades elavate inimeste võimalusi toimetulekuks.
Mõned näited:
● Riigikogu on aktivistide survel alustanud loomakasvatuse järk-järgulist keelustamist. Aktivistid ei
varjagi oma tegelikke motiive - läbi väikeste sammude viia läbi süstemaatiline muutus liha tarbimise
vähendamiseks ja lõppeesmärgina liikuda veganluse suunas. Ometi on loomakasvatusel
ringmajanduses vältimatu roll kodumaise toidu ja kohaliku orgaanilise väetise tootmisel,
mullaviljakuse hoidmisel ning elurikkuse säilitamisel. Keelamistuhinas ei loe seegi, et Eesti
loomakasvatajad järgivad maailma ühtesid kõrgemaid nõudeid loomade heaolu ja tervise tagamisel
ning see, et põllumajandusloomade loodussüsteemist välja võtmine võib põhjustada suure kahju
ka kohalikele ökosüsteemidele.
● Alutagusele rahvuspargi ja täiendavate kaitsealade loomine tõi kaasa olulised piirangud
metsamajandamisele, mis on hoogustanud piirkonna tühjenemist inimestest. Sealsetest küladest
on alates rahvuspargi loomisest minema kolinud ligi 500 inimest. Vaatamata kohapealsete inimeste
vastuseisule on algatatud pargi edasine laienemine olemasolevate kaitsealade arvelt ja uute
lendorava püsielupaikade loomine, mis mõjutab veel 134 perekonda.
● 2021. aastal oli kaheks nädalaks takistatud hundijaht. Kriitilisel ajahetkel toimunud paus takistas
teadlaste hinnangul vajaliku arvu isendite küttimist, mis omakorda viib suuremate kahjude
tekkimiseni, mille sees nii koduloomade ja koerte kaod kui ka inimeste ohtlikud kokkupuuted
kiskjatega.
● Ülereguleerimise all kannatab ka Eesti kohalike rannakülade jätkusuutlikkus. Küsitavate
keelualade loomine ja Vabariigi Valitsuse plaan ajalooliste püügiõiguste vähendamiseks läbi
karistusseadustiku suretab kutseliste kalurite traditsioonilist kalapüüki. Kahtlusi tekitab ka suurte
meretuuleparkide rajamise kava olukorras, kus nende mõju kaardistamiseks ei ole teostatud
konkreetseid rakenduslikke uuringuid või toodud välja projektide kumulatiivne mõju (nt.
kudekarjade ränne Liivi Lahes ja merekaablite elektromagnetiline mõju). Kalanduse valdkonnas
regulatsioonide seadmisel ei arvestata piirkondlike omapäradega. Näiteks viimase
kalapüügieeskirja muudatusega ühtlustati püügipiiranguid üle Eesti, arvestamata tegelikke
ilmaolusid ning võttes piirkondade kaluritelt ära keskmiselt 10 tindipüügi päeva. Peipsi, Lämmi- ja
Pihkva järvel liiga lühikeseks reguleeritud püügiperioodid viisid selleni, et viiel viimasel aastal on
jäänud välja püüdmata kolmandik rahvuslikust kalakvoodist.
● Kuigi haneliste arvukuse eksponentsiaalsest kasvust tekitatud põllukahjud on oluliselt suurenenud,
keelustati kevadine heidutusjaht, mis mõjutab sadu põllumehi, kelle suure töö võib üks haneparv
hävitada vaid mõne tunniga. Põllumeeste tänane kahjude hüvitamise süsteem ei kata maaharijate
kahjusid, mis ulatuvad miljonite eurodeni aastas.
● Samal ajal on riik jätnud tähelepanuta Eesti jaoks võõrliigi, kormoranide poolt tekitatud kahju
rannaaladele ja kalandusele. Mereimetajate tekitatud kahjud on samuti lõpuni teadvustamata ning
hetkel kehtivad piirangud ei toimi.
Tugeva trendina joonistub välja aktivistide soov agressiivselt kaitsta Eesti keskkonda ilma, et
kohalikku maainimest nähtaks loodushoiu osana. Üha lisanduvate nõuete läbivaks jooneks on looduse
isoleerimine maal elavast inimesest, et muuta loodus linlaste puhkealaks. Kitsad huvigrupid algatavad
piiranguid eestlaste traditsioonilistele tegevusharudele, piirates jahipidamist, kalastamist, metsa
majandamist ning seades piiranguid toidutootmisele ja loomade pidamisele. Maaelu ei nähta enam meie
rahvuskultuuri vundamendina – „kuni su küla veel elab, elad sina ka.“
Looduskaitselisi või muid piiranguid tehakse ilma põhjaliku sotsiaalmajandusliku või kultuurilise analüüsita
piirangute otsesest mõjust maaelule. Samuti puudub sageli sõnaõigus mainitud piirangute
kommenteerimisel või nende osas läbi rääkimisel. Uute regulatsioonide juurutamisel opereeritakse
sageli ühekülgsete uuringutega, mis ei analüüsi tervikpilti. Nii on maailmas levinud arusaam, et
loomade pidamine on üheks oluliseks kliimasoojenemise teguriks, samas kui Eestis loomade karjatamise
vähenemine on juba põhjustanud putukate (sõnnikumardikas), lindude (suitsupääsuke, põldlõoke,
rukkirääk, kiivitaja), kahepaiksete ja taimeliikide (nt. kullerkupu) arvukuse vähenemist. Keskkonnaaktivistid
soovivad glüfosaadi kasutamise keelustamist, kuigi selle tulemusena võib hoopis kasvada teiste, palju
suuremate keskkonnamõjudega ainete kasutamine. Aktivismi süsteemne, kuid pealiskaudne
lähenemine põhjustab kahju nii Eesti maaelu säilimisele kui ka loodusele. Sellise tegevuse tagajärjel
kustutatakse eestlase jaoks igipõlistes töövaldkondades toimetavate inimeste väärtus ja kogemus ning
eiratakse nende õigusi teenida endale elatis oma kodukohas.
Juhime tähelepanu, et enamik Eesti keskkonnakoormusest ja saastest tuleneb linnade
elutegevusest, kuid viimastel aastatel pannakse vastutus pigem maainimeste õlgadele. Ometigi just
maa- ja rannapiirkondade elanike igapäevategevus aitab kaasaegse inimese keskkonnamõju
tasakaalustada ning tagada linnainimese poolt tarbitav toit ja soe tuba. Meie ühiskonnas
väärtustatakse kohalikku ja värsket toitu, liigirikast loodust, puidust maju ja mööblit ja keskkonnasõbralikku
toasooja, kuid hetkel seatakse maarahva tegutsemisele asjatundmatuid piiranguid, mis takistavad nende
hüvede tootmist ja pakkumist. Ka Euroopa rohelepe rõhutab kohaliku toorme tähtsust. Eesti kõrget
süsinikuheidet aitavad vähendada just maakasutusega seotud biomajanduslikud tegevused.
Head otsustajad, oleme jõudnud punkti, kus maapiirkondade õigust loomulikule eluviisile tuleb hakata
kaitsma.
Maa- ja rannarahva 9 ettepanekut Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele:
1. Piirangute ja kitsenduste tegemisel arvestada eelkõige nende inimeste huvidega, kelle
arvelt piiranguid kehtestatakse. Leida viise piirangute tõttu töö ja kodu kaotavate inimeste
murede lahendamiseks, mitte välistada kaasarääkimise õigusi.
2. Hinnata piirangute kehtestamisel nende mõju maa- ja rannarahva eluvõimaluse säilimisele
ning riskide maandamiseks kaasata valdkonna esindajad juba planeerimise faasis. Iga
piirangu või muudatuse puhul teostada kogukonnale avalduva sotsiaalmajandusliku mõju ja Eesti
maaelu jätkusuutlikkuse hindamine.
3. Jaotada maaomanikele pandav koormis ühiskonnas võrdselt läbi ühtlaselt õiglaste
kompenseerimiste. Näiteks kulub riigieelarvest lendorava kaitseks aastas umbes 120 tuhat eurot.
Maaomanikel jääb aga piirangute tõttu aastas saamata 1,8 miljonit. Tegu on kuluga, mis jääb
omanike kanda ja mida riik ei kompenseeri.
4. Teadmuspõhise otsustusprotsessi toetamiseks tugevdada objektiivsete
rakendusuuringute läbiviimist. Laiapõhjalised teaduslikud uuringud aitavad ühiskonnal leida
kaasaegsetele väljakutsetele sellised lahendused, mis võimaldavad loodust hoides edasi
majandada metsi, kasvatada vilja, karjatada loomi ja püüda kala.
5. Töötada välja terviklik maapoliitika, mis tagab väärtusliku põllumaa kaitsmise
toidu-julgeoleku kindlustamiseks ja metsamaa energiajulgeoluku tagamiseks, vähem
väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamise biomajanduse arenda-miseks, strateegilise ja
vastutustundliku lähenemise maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel. Vajame
ka merenduspoliitikat, mis hõlmab väärtusliku rannikumere kaitsmist toidu-julgeoleku tagamiseks,
strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist tuuleparkide rajamisel kalade kudealadele, hüljeste ja
kormoranide kaitsmisel-ohjamisele ning kalapüügipiirangute kehtestamisele.
6. Võtta kasutusele meetmed maa- ja rannapiirkondades elavate inimeste maale jäämiseks.
Teadvustada, et riigi uute looduskaitseliste piirangute seadmine toob kaasa inimeste lahkumist
maalt.
7. Kalandussektoris regulatsioonide seadmisel arvestada piirkondlike eripäradega ja tugineda
rakenduslikele uuringutele. Kalandusvaldkonnas kohtuvad omavahel looduslikud,
sotsiaalmajanduslikud ja klimaatilised mõjutegurid ning sooviga muuta valdkonna üleüldist
käekäiku paremuse suunas peab nende kõigiga arvestama.
8. Suurendada omavalitsuste huvi ettevõtluse arendamiseks ja investeeringute toomiseks
maapiirkonda. Selleks tuleb suunata senisest suurem osa ettevõtetelt ja tööjõult kogutavatest
maksudest ja tasudest (muuhulgas keskkonna- ja saastetasud) kohalike omavalitsuste eelarvesse.
9. Võtta eesmärgiks, et Euroopa Liidu baastasemest rangemate keskkonnanõuete
kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel. Taolised juhtumid peavad olema
piiratud väga selgelt põhjen-datud vajadusega.
Eesti maa- ja rannarahvas on traditsiooniliselt olnud looduse hoidja, kes igapäevaselt toimetab loodusega
kooskõlas ega tee oma elukohale liiga. Soovime, et maainimese väärtus oma elupiirkonna arendaja ja
hoidjana oleks taas teadvustatud ja meie muredele pööratud vajalik tähelepanu.
Eesti Erametsaliit
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Eestimaa Talupidajate Keskliit
Eesti Jahimeeste Selts
Liivi Lahe Kalanduskogu Eesti rannapiirkondade esindajana
Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 13.05.2021 08:46
Adressaat: Taavi Aas <
[email protected]>; MKM info <
[email protected]>
Teema: ühispöördumine
Lugupeetud Majandus- ja taristuminister Taavi Aas
Edastan Teile Eesti maa- ja rannaeluga seotud organisatsioonide
ühispöördumise palvega võtta senisest suurema tähelepanu alla Eesti maa-
ja rannapiirkondade elu toimimine ja püsimajäämine.
Pöördumisele on alla kirjutanud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda,
Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Jahimeeste Selts, Liivi Lahe
Kalanduskogu ja Eesti Erametsaliit.
Head otsustajad, oleme jõudnud punkti, kus maapiirkondade õigust
loomulikule eluviisile tuleb hakata kaitsma ning selleks toome ühiselt
välja 9 ettepanekut, millega saate tutvuda käesoleva kirja manuses.
Küsimuste korral oleme Teie jaoks olemas: Andres Talijärv 50 36 212, .
Eesti Erametsaliidu, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa
Talupidajate Keskliidu, Eesti Jahimeeste Seltsi ja Liivi Lahe
Kalanduskogu nimel
Andres Talijärv
Eesti Erametsaliit
Tegevjuht
50 36 212
Toompuiestee 24
Tallinn 10149
Virus-free.