dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Küberturvalisuse seaduse muutmise seadus

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 21. mai 2021
Viit
2-2/21-0362/3285
Registreeritud
21. mai 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium, Rahandusministeerium, Riigikantselei, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Infoturbe Assotsiatsioon , Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-2 Ministeeriumis algatatud seaduste eelnõud (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-2/21-0362
Vastutaja
Raavo Palu (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Digiarengu valdkond, Riikliku küberturvalisuse osakond)

Failid

  • 📎2-221-03623285 21.05.2021 Väljaminev kiri.asice1548 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium Rahandusministeerium 21.05.2021 nr 2-2/21-0362/3285 Riigikantselei Küberturvalisuse seaduse muutmise seadus Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tagasisidet palume esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 15 tööpäeva jooksul, Justiitsministeeriumilt 20 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Lisad: 1) seaduse eelnõu; 2) eelnõu seletuskiri. Lisaadressaadid: Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Eesti Infoturbe Assotsiatsioon Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus Raavo Palu [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 EELNÕU 20.05.2021 Küberturvalisuse seaduse muutmise seadus Küberturvalisuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Seaduses määratletakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus, selle asutuse järelevalvevolitused ning sertifitseerimise nõuete rikkumisega seotud vastutus.“; 2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses: „31. peatükk Küberturvalisuse sertifitseerimine § 131. Riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–69) artikli 58 lõike 1 tähenduses. § 132. Vastavushindamisasutuse akrediteerimise ja tegevusloa andmise korraldus (1) Vastavushindamisasutuse akrediteerimine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 60 lõike 1 tähenduses toimub toote nõuetele vastavuse seaduse 4. peatüki kohaselt, arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 60 lõikes 4 toodud nõudeid. (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 60 lõikes 3 sätestatud juhul antakse tegevusluba toote nõuetele vastavuse seaduse § 27, § 28 lõigete 2–4 ja §-de 29–31 ning 33–35 kohaselt.“; 3) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/881 artikli 58 lõikes 7 sätestatud ulatuses.“; 4) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: 1 „(21) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib riikliku järelevalve teostamiseks rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/881 artikli 58 lõikes 8 sätestatud meetmeid.“; 5) seaduse 4. peatükki täiendatakse §-dega 171 ja 172 järgmises sõnastuses: „§ 171. Sunniraha määr Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär 100 000 eurot. § 172. Kaebuse läbivaatamise tähtaeg (1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet lahendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artiklis 63 sätestatud kaebuse esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 90. päeval kaebuse saamisest arvates. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse lahendamiseks on vaja teha koostööd teise riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus pikendada kaebuse läbivaatamise tähtaega aja võrra, mis on vajalik asutuse arvamuse ärakuulamiseks. Kaebuse läbivaatamise tähtaja pikendamisest teavitatakse kaebuse esitajat kirjalikult.“; 6) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses: „§ 181. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 nõuete rikkumine (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 53 lõikes 2 sätestatud tingimustele mittevastava vastavusdeklaratsiooni väljastamise eest või artikli 55 lõikes 1 nimetatud teabe osas sama artikli lõikes 2 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.“; 7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Käesoleva seaduse §-s 181 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.“; 8) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 7.06.2019, lk 15– 69).“. 2 Riigikogu esimees ___ Tallinn „…“ … 2021. a Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………. 2021. a 3 20.05.2021 Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (edaspidi küberturvalisuse määrus). Tegemist on otsekohalduva õigusaktiga, mis sisaldab sätteid, mille osas liikmesriikidel on kaalutlusõigus ning mis vajavad liikmesriigi õiguses reguleerimist. Küberturvalisuse seaduse muutmise eesmärgiks on täita küberturvalisuse määruse artiklis 58 ja 65 liikmesriigi ülesannetena sätestatud kohustused, milleks on vastavalt riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning küberturvalisuse sertifitseerimise kavade rikkumise korral karistusnormide kehtestamine. Eestis reguleerib ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid, vastutust ja järelevalvet küberturvalisuse seadus (edaspidi KüTS). Samas ei ole KüTS-s ega muudes seadustes reguleeritud sertifitseerimist küberturvalisuse valdkonnas. Eelnõuga sätestatakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusena Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) ning tema järelevalvevolitused. TTJA täidab tulevikus eelnõu kohaselt riikliku ja haldusjärelevalve ülesandeid küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete täitmiseks. Riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus toetab akrediteerimisasutust, teostab järelevalvet vastavushindamisasutuse tegevuse üle ning riikliku asutuse üle, kes annab vajadusel välja kõrgema taseme sertifikaate. Vastavate nõuete rikkumise korral on eelnõu kohaselt ette nähtud väärteokaristused, millede kohtuväliseks menetlejaks on samuti TTJA. Sertifitseerimise protsessi saab algatada ettevõtja, kui ta soovib oma toodet, teenust või protsessi sertifitseerida. Vastavushindamisasutus, kelle akrediteerib riiklik akrediteerimisasutus, annab ettevõttele sertifikaadi. Samas on ettevõtjal võimalus teostada ka vastavuse enesehindamist, mis on lubatud üksnes madala riskiga IKT-toodete, -teenuste ja – protsesside suhtes. Sellisel juhul teostab ettevõtja vastavushindamise ise, annab enda kohta välja vastavusdeklaratsiooni ning esitab vastavad dokumendid riiklikule sertifitseerimise asutusele.1 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse õigusnõunik Raavo Palu ([email protected]), kes teostas ka eelnõu keelelise ekspertiisi. Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud õigusosakonna õigusnõunik Anne-Ly Normak ([email protected]). 1 Küberturvalisuse määruse art 53. 1 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga viiakse Eesti õigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/881. Nimetatud määruse artikli 69 lõike 2 kohaselt kohaldatakse alates 28. juunist 2021. a sama määruse artikleid 58, 60, 61, 63, 64 ja 65. Eelnõu on seotud osade mainitud artiklite üle võtmisega siseriiklikku õigusesse. Sama määruse tõttu on eelnõul seos toote nõuetele vastavuse seaduse ning seal viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 765/2008. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, muu Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse küberturvalisuse seaduse redaktsiooni RT I, 22.05.2018. Eelnõu vajab seadusena Riigikogus vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. 2. Seaduse eesmärk Digiteerimisel ning võrgu- ja infosüsteemidel on ühiskonnas väga tähtis roll. Nii füüsilised isikud, ettevõtted kui ka muud organisatsioonid kasutavad laialdaselt digilahendusi oma tegevuste alustalana, samuti kasutatakse IKT- tooteid, -teenuseid ja -protsesse ka elutähtsate teenuste pakkumisel. Sellised teenused on seotud näiteks tervishoiu, energeetika, transpordi ja julgeoleku valdkondadega ning nende teenuste toimimine sõltub üha suuremal määral IKT lahendustest. Sealjuures on tähtis võrgu- ja infosüsteemide võimalikult suur turvalisus ja kaitse küberohtude eest.2 Küberturvalisuse määrusega kehtestatava Euroopa Liidu (edaspidi EL) küberturvalisuse sertifitseerimise raamistiku üheks eesmärgiks on samuti usalduse suurendamine Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade kohaselt sertifitseeritud IKT-toodete, - teenuste ja - protsesside vastu. Teiseks peaks see aitama vältida üksteisele vastukäivate või kattuvate riiklike küberturvalisuse sertifitseerimise kavade paljusust ja seeläbi vähendama digitaalsel ühtsel turul tegutsevate ettevõtjate kulusid.3 Luuakse liiduüleselt ühtne sertifikaatide tunnustamise süsteem ning ettevõtjatele võimalus taotleda küberturvalisuse sertifitseerimist. EL-i ülene küberturvalisuse sertifitseerimise kava aitab suurendada internetipõhiste teenuste ja tarbijaseadmete küberturvalisust ning lihtsustab seeläbi ka ettevõtete tegevust, sest ühtne sertifitseerimise süsteem võimaldaks sertifikaatide tunnustamist teistes liikmesriikides. Küberturvalisuse sertifitseerimise objektideks saavad olla IKT-teenused, -tooted ja -protsessid. Sertifitseerimine toimub Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade alusel. Sertifitseerimise aluseks olevate küberturvalisuse sertifitseerimise kavasid hindab Euroopa Komisjon (EK) regulaarselt, sealjuures viiakse esmane hindamine läbi hiljemalt 31. detsembriks 2023. a ning peale seda iga kahe aasta järel. Sertifitseerimine on vabatahtlik, kuid hindamise käigus võib EK õigusaktiga muuta küberturvalisuse sertifitseerimise kava(d) kohustuslikuks, et tagada EL-s IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside küberturvalisuse piisav tase ning parandada siseturu toimimist.4 Seletuskirja koostamise seisuga on ENISA valmistanud ette pilveandmetöötlusteenustega seotud küberturvalisuse sertifitseerimise kava 2 Küberturvalisuse määrus, pp-d 1-4. 3 Küberturvalisuse määrus, pp 69. 4 Küberturvalisuse määruse artikkel 53 ning 56 lg-d 2 ja 3. 2 ning ettevalmistamisel on eraldi küberturvalisuse sertifitseerimise kava ka 5G mobiilsidevõrgu standardi funktsiooniga võrkudega jaoks.5 Küberturvalisuse sertifitseerimise korraldus on sätestatud küberturvalisuse määruse III jaotises ja lisas (lisa sisustab vastavushindamisasutuste suhtes kehtivad nõuded). Euroopa Liidu üleselt ja Eesti siseselt toimub sertifitseerimise korraldus järgnevalt: ECCG ehk European Cybersecurity Certification Group on töörühm, mis aitab tagada küberturvalisuse määruse ühtlast üle võtmist ja rakendamist.6 Skeem ilmestab, kuidas peaks toimuma sertifitseerimiskava koostamine, vastavushindamisasutuse akrediteerimine, vastavushindamisasutuse teostatav sertifitseerimine ning selle kohta info Euroopasse edastamine ning kuidas toimub järelevalve teostamine. See kõik on erinevate sertifitseerimise tasemete lõikes – nendeks on madal, keskmine ja kõrge. Siiski, ei ole seda kõike võimalik teostada ainult küberturvalisuse määruse alusel – teatavad muudatused tuleb teha ka siseriiklikus õiguses. EL-i määrused on liikmesriikidele otsekohalduvad, mistõttu on määruste ülevõtmine liikmesriigi õigusesse üleliigne ja ka Euroopa Kohtu sõnul vastuolus EL õigusega. 7 Kuivõrd küberturvalisuse määruses on liikmesriigile teatud küsimustes antud kaalutlusruum, siis nende aspektide osas, mida küberturvalisuse määrus ei reguleeri, on vaja liikmesriigil oma õigusesse sisse viia kaalutlusruumi tulemusel tehtud otsused. Praegusel juhul ei saa pidada mitteregulatiivsete meetmete kasutamist võimalikuks, sest karistusi reguleerivad normid ning 5 Leitavad vastavalt: https://www.enisa.europa.eu/topics/standards/Public-Consultations/public-consultations- cybersecurity-schemes/ ning https://www.enisa.europa.eu/news/enisa- news/securing_eu_vision_on_5g_cybersecurity_certification. 6 Lisainfot ECCG, sh tema ülesannete kohta leiab siit: https://digital- strategy.ec.europa.eu/en/policies/cybersecurity-certification-group. 7 Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsus, Euroopa Komisjon vs Itaalia, C-39/72, ECLI:EU:C:1973:13 ja Euroopa Kohtu 02.02.1997 otsus, Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, C-50/76, ECLI:EU:C:1977:13. 3 erinevatele asutustele kohustuste ja ülesannete määramine tuleb kehtestada õiguslike muudatustega. Eelnõu eesmärgiks on viia Eesti õigus kooskõlla EL-i õigusega ning küberturvalisuse määruses sätestatud eesmärkide ja nõuetega liikmesriikidele. KüTS-i muutmise eesmärgiks on täita küberturvalisuse määruse artiklites 58 ja 65 liikmesriigi ülesannetena sätestatud kohustused, milleks on vastavalt riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning küberturvalisuse sertifitseerimise kavade rikkumise korral karistusnormide kehtestamine. Selleks tehakse vastavad täiendused KüTS-s. Eelnõus pakutud sätted annavad selguse, mis asutus täidab riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ehk järelevalve rolli ning millised on karistusnormid. Sellisel juhul ei tekiks olukorda, kus tuleb omavahel kõrvutada nii Eesti õigusesse toodud sätteid kui ka küberturvalisuse määrust. Eelnõule eelnevalt pole Eestis küberturvalisuse valdkonnas sertifitseerimist reguleeritud, mistõttu ei ole võimalik anda ülevaadet kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning rakendamise praktikast. Eelnõule ei eelnenud ametliku seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse ja kontseptsiooni koostamist, kuna tegemist on kiireloomulise eelnõuga. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Eelnõu analüüs Küberturvalisuse määrus kohustab liikmesriike määrama vähemalt ühe riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ning kehtestama karistused Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade ja küberturvalisuse määruse III jaotise rikkumise puhuks.8 Samuti on liikmesriikidel kohustus tagada, et EL-i küberturvalisuse sertifikaatide välja andmine ning riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse järelevalvetegevus oleksid rangelt lahus.9 Seetõttu antakse eelnõuga riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ülesanded ja pädevus TTJA-le, mitte näiteks Riigi Infosüsteemi Ametile (edaspidi RIA), kes on KüTS §-i 5 järgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 8 lõikes 1 nimetatud pädev asutus ja lõikes 3 nimetatud ühtne kontaktpunkt ning artikli 9 lõikes 1 nimetatud küberturbe intsidentide lahendamise üksuse ülesannete täitja. Eelnõud koostades on arvestatud, et EL-i küberturvalisuse sertifikaatide väljaandmise ülesannet hakkaks täitma RIA (vastavushindamisasutuse akrediteeringu läbimise korral), mistõttu on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusena sätestatud käesolevas eelnõus TTJA. Eelnõu punktiga 1 täiendatakse KüTS § 1 lõiget 1 teise lausega, sõnastuses: „Seaduses määratletakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus, selle asutuse järelevalvevolitused ning sertifitseerimise nõuete rikkumisega seotud vastutus“. Hetkel kehtiv KüTS § 1 lg 1 määratleb, mis norme KüTS-s sätestatakse. Selle sisu on: „Käesolev seadus sätestab ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõuded, vastutuse ja järelevalve ning küberintsidentide ennetamise ja lahendamise alused“. Samas ei ole see lõige seotud küberturvalisuse sertifitseerimise temaatikaga ning sellega seotud vastutusega. Seetõttu tuleb lisada eelnõuga KüTS-i § 1 lõikesse 1 nimetatud lause, et oleks võimalik teha KüTS-i täiendusi küberturvalisuse sertifitseerimise teemal. 8 Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lõige ning artikkel 65. 9 Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lg 4. 4 Eelnõu punktiga 2 lisatakse seadusesse peatükk 31 „Küberturvalisuse sertifitseerimine“. Peatükki lisatakse paragrahvid 131 ja 132 . Lisanduse eesmärk on eelnõuga KüTS-s luua eraldi peatükk, mis täpsustab küberturvalisuse määruses sätestatud küberturvalisuse sertifitseerimise temaatikat. KüTS §-ga 131 sätestatakse, et TTJA on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus küberturvalisuse määruse art 58 lõike 1 tähenduses. Liikmesriigile on küberturvalisuse määruse 3. jaotises antud kaalutlusruum osas, kas määrata üks või mitu riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutust või vastastikusel kokkuleppel teise liikmesriigiga ühe või mitu riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutust, mis asub nimetatud teises liikmesriigis ja mis vastutab järelevalveülesannete eest määravas liikmesriigis.10 Eelnõu koostamise käigus ei ole peetud teiste liikmesriikidega läbirääkimisi, et taolist kokkulepete sõlmida. Küberturvalisuse määruses on selgitatud, et riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus peaks ennekõike: 1. jälgima tema riigi territooriumil asuvate IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootjate ja pakkujate kohustusi seoses ELi vastavusdeklaratsiooniga ning tagama nimetatud kohustuste täitmise; 2. abistama riiklikke akrediteerimisasutusi vastavushindamisasutuste tegevuse seire ja järelevalve osas, pakkudes neile oskusteavet ja asjakohast teavet; 3. volitama vastavushindamisasutusi täitma nende ülesandeid, kui nad vastavad Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavas sätestatud täiendavatele nõuetele; 4. jälgima asjakohast arengut küberturvalisuse sertifitseerimise valdkonnas; 5. käsitlema füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud kaebusi seoses nende või vastavushindamisasutuste poolt väljaantud kõrge usaldusväärsuse tasemega Euroopa küberturvalisuse sertifikaatidega, uurima asjakohasel määral kaebuse sisu ja teavitama kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemusest; 6. tegema koostööd teiste riiklike küberturvalisuse sertifitseerimise asutustè ja muude avaliku sektori asutustega, sealhulgas jagades teavet IKT-toodete, -teenuste ja - protsesside võimaliku mittevastavuse kohta küberturvalisuse määruse või konkreetsete Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade nõuetele. Komisjon peaks hõlbustama seda teabevahetust, tehes kättesaadavaks üldise elektroonilise teabe tugisüsteemi, nagu turujärelevalve info- ja teavitussüsteem (ICSMS) ja kiire teabevahetuse süsteem toiduks mittekasutatavate toodete kohta (RAPEX), mida turujärelevalveasutused juba kasutavad vastavalt määrusele (EÜ) nr 765/2008.11 Küberturvalisuse määruse kohaselt on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ehk TTJA ülesanded järgmised (lihtsustatult): a) teha koostöös teiste asjaomaste turujärelevalveasutustega järelevalvet Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade täitmise üle; b) jälgida oma liikmesriigi territooriumil asuvate ja vastavuse enesehindamist tegevate tootjate või pakkujate kohustuste täitmist ning tagada nende kohustuste täitmine; c) toetada ja aidata aktiivselt riiklikke akrediteerimisasutusi; 10 Küberturvalisuse määruse art 58 lg 1. 11 Küberturvalisuse määrus, pp 102. 5 d) kontrollida avaliku sektori asutuste tegevust, kui nad annavad välja kõrgetasemelisi sertifikaate; e) kui Euroopa Liidu sertifitseerimise kavast tuleb vastavushindamisasutusele lisatingimusi, anda neile luba, lube piirata või ära võtta; f) käsitleda kaebusi seoses Euroopa küberturvalisuse sertifikaatidega, mille on väljastanud selleks pädevad asutused või mis seonduvad ELi vastavusdeklaratsioonidega ning uurida asjakohasel määral kaebuste sisu ja teavitada kaebuse esitajat uurimises käigust ja tulemusest; g) esitada iga-aastane kokkuvõtlik aruanne oma tegevuste kohta ENISA-le ja Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise rühmale; h) teha koostööd teiste riiklike küberturvalisuse sertifitseerimise asutustega, sealhulgas jagada teavet IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside võimaliku mittevastavuse kohta käesoleva määruse või konkreetsete Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade nõuetele; i) jälgida küberturvalisuse sertifitseerimise valdkonna asjakohast arengut.12 Liikmesriigid peavad tagama, et riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuste tegevus on Euroopa küberturvalisuse sertifikaatide väljaandmisega rangelt lahus järelevalvetegevustest ning et nimetatud tegevusi viiakse ellu üksteisest sõltumatult.13 Sertifitseerimise kavad võivad ette näha nõude, et kõrgetasemelisi sertifikaate tohib väljastada vaid avalik asutus. See avalik asutus võib olla riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus ise või muu avalik asutus, kes on akrediteeritud vastavushindamisasutusena. Seega võib põhimõtteliselt olla riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus nii järelevalvaja kui ka sertifitseerija rollis, kuid need ülesanded peavad olema üksteisest rangelt eraldatud, sealhulgas ei tohi neid ülesandeid teostada samad inimesed. Tagada tuleb riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse rolli ja vastavushindamisasutuse rolli vahelise huvide konflikti puudumine ning see dokumenteerida.14 Arvestades eeltoodut, määratakse eelnõuga riikliku sertifitseerimise asutuseks TTJA, kes peaks ühendust EL tasandiga ja teostaks järelevalvet. Kui tegu on kõrge taseme sertifikaadiga, võib sertifikaati välja anda ainult riiklik sertifitseerimise asutus või muu avalik asutus, kes on vastavushindamisasutusena akrediteeritud. Ka sertifitseerimise kavast võib tuleneda, et teatud sertifikaati võib välja anda üksnes avalik asutus. Sertifitseerimist teostava asutusena ehk vastavushindamisasutusena tegutsemine eeldab akrediteerimist. Akrediteeringut oleks vaja nii riikliku sertifitseerimisasutuse organil kui ka muul avalikul asutusel, mis sertifitseerimisega tegeleks. Eelnõu koostamisel on lähtutud eeldusest, mille kohaselt võiks sertifikaate väljastav avalik asutus olla RIA, kellel on ametitest kõige suurem kompetents küberturvalisuse valdkonnas. Sellega oleks järelevalvaja roll (TTJA) ning sertifitseerija roll (RIA) omavahel eraldatud ja sõltumatud. Samas eeldab RIA tegutsemine vastavushindamisasutusena tema eelnevat akrediteerimist. Seaduse tasandil ei ole võimalik öelda, et RIA on küberturvalisuse määruse kohane vastavushindamisasutus, sest vastavushindamisasutuseks saamine eeldab akrediteerimisprotsessi läbimist ning akrediteerimine on edukas, kui asutus vastab 12 Küberturvalisuse määruse art 58 lg 7. 13 Küberturvalisuse määruse art 58 lg 4. 14 Küberturvalisuse määruse lisa 1 (vastavushindamisasutuste suhtes kehtivad nõuded) p 6. 6 küberturvalisuse määruse nõuetele.15 Eelnõu koostamisel lähtutakse eeldusest, et RIA läbib vastava akrediteerimise. Lisaks on ka võimalus, et vastavushindamisasutuse rolli saab mõni erasektori ettevõte – kuid siin tuleb arvestada võimalusega, et Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavas nähakse ette, et nimetatud kavast tuleneva Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi võib välja anda üksnes avaliku sektori asutus. Lisaks sellele on ka võimalik olukord, kus akrediteerimisasutus ei ole üldse Eestis – määrusest ei tulene, et vastavushindamisasutused tuleb akrediteerida ilmtingimata Eestis. Sertifitseerimise temaatikaga on seotud ka riiklikud akrediteerimisasutused (vt järgneva paragrahvi selgitusi). Arvestades eeltoodut, toimuks eelnõu järgselt Eestis küberturvalisuse valdkonnas toimuv sertifitseerimise korraldus järgnevalt: KütS §-ga 132 sisustatakse vastavushindamisasutuse akrediteerimise ja tegevusloa andmise korraldus. Lõikes 1 sätestatakse, et vastavushindamisasutuse akrediteerimine küberturvalisuse määruse artikli 60 lõike 1 tähenduses toimub toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) 4. peatüki kohaselt, arvestades küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 4 toodud nõudeid. Riikliku akrediteerimisasutuse regulatsioon tuleneb TNVS 4. peatükist ning selle § 36 järgi akrediteerimist korraldatakse ja tehakse määruse (EÜ) nr 765/2008 II peatükis sätestatu kohaselt. Küberturvalisuse määrus riikliku akrediteerimisasutuse määramise osas kaalutlusruumi ei anna16 – see on seotud määrusega (EÜ) nr 765/2008, konkreetsemalt selle artikli 2 punkt 11, mille kohaselt akrediteerimisasutuseks saab olla ainult üks akrediteerimist teostav asutus liikmesriigis, kes on selleks riigi poolt volitatud. 15 Küberturvalisuse määruse art 60 ja lisa 1. 16 Küberturvalisuse määruse art 60 lg 1. 7 TNVS § 37 lg 1 järgi on riiklik akrediteerimisasutus mittetulunduslikel alustel tegutsev riigi poolt asutatud juriidiline isik, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk on vastavushindamisasutuste akrediteerimine.17 TNVS § 37 lg 2 alusel sai Vabariigi Valitsuse korralduse18 järgi alates 01. jaanuarist 2021 riiklikuks akrediteerimisasutuseks MTÜ Eesti Standardimiskeskus. Eesti Standardikeskus ühines MTÜ-ga Akrediteerimiskeskus ning vahetas 2020. aasta lõpus enda nime – uueks nimeks on MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus (reg nr 80120020).19 Nimetatud MTÜ täidab määruses (EÜ) nr 765/2008 akrediteerimisasutusele sätestatud nõudeid (TNVS § 38 lg 1 punkt 4). Kui vastavushindamisasutused vastavad küberturvalisuse määruses sätestatud nõuetele, peaks riiklik akrediteerimisasutus need akrediteerima. Akrediteerida saab maksimaalselt viieks aastaks ja akrediteerimise kehtivust võib pikendada samadel tingimustel seni, kuni vastavushindamisasutus vastab jätkuvalt nõuetele. Riiklik akrediteerimisasutus peaks vastavushindamisasutuse akrediteerimist piirama, selle peatama või kehtetuks tunnistama, kui akrediteerimise andmise tingimused ei olnud täidetud või ei ole enam täidetud või kui vastavushindamisasutus rikub küberturvalisuse määrust. Küberturvalisuse määruse art 60 lõikes 4 on märgitud, et sama artikli lõikes 1 osutatud vastavushindamisasutuste akrediteerimine kehtib maksimaalselt viis aastat ja selle kehtivust võib pikendada samadel tingimustel, kui vastavushindamisasutus vastab jätkuvalt samas artiklis sätestatud nõuetele. Sama artikli lõike 1 sõnastust arvestades peab vastavushindamisasutus jätkuvalt vastama ka küberturvalisuse määruse lisas olevatele nõuetele. Riiklik akrediteerimisasutus võtab mõistliku aja jooksul kõik asjakohased meetmed, et piirata, peatada või tunnistada lõike 1 kohane vastavushindamisasutuse akrediteerimine kehtetuks, kui akrediteerimise tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud või kui vastavushindamisasutus rikub küberturvalisuse määrust. Selle teise lause järgi tehtavad toimingud toimuvadki kommenteeritava paragrahvi järgi TNVS 4. peatüki kohaselt, arvestades küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 4 toodud nõudeid. Nendeks nõueteks on näiteks, et vastavushindamisasutuse akrediteering kehtib viis aastat. Teises lauses olev „mõistlik aeg“ sõltub konkreetsest olukorrast ning on paljuski seotud asjaoluga, millal akrediteerimise tingimus(t)e mittetäitmisest teada saadakse ning kui kaua läheb aega, et mingi asjakohase meetmeni jõutakse (nt antakse tähtaeg tingimuste uuesti kooskõlla viimiseks või nö viimase meetmena võtta vastavushindamisasutuselt akrediteering ära). Lõike 2 kohaselt antakse küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 3 sätestatud juhul tegevusluba TNVS-i § 27, § 28 lõigete 2–4 ja §-de 29–31 ning 33–35 kohaselt. Küberturvalisuse määruse artikli 60 lõige 3 määratleb, et kui „Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavades on vastavalt artikli 54 lõike 1 punktile f sätestatud konkreetsed või täiendavad nõuded, annab riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus nende kavade 17 Toote nõuetele vastavuse seadus – RT I, 06.04.2021, 6. 18 Vabariigi Valitsuse 08.07.2010 korraldus nr 280 „Eesti riikliku akrediteerimisasutuse ja Eesti standardiorganisatsiooni nimetamine“ - RT III, 11.07.2020, 5. 19 Vt Vabariigi Valitsuse korralduse „Volitus Sihtasutuse Eesti Akrediteerimiskeskus lõpetamise otsustamiseks ning Eesti riikliku akrediteerimisasutuse nimetamine” eelnõu seletuskiri 14.05.2020 ning https://www.evs.ee/et/eesti-standardikeskus-hakkab-pakkuma-akrediteerimisteenust. 8 kohaste ülesannete täitmiseks loa üksnes sellistele vastavushindamisasutustele, kes vastavad nimetatud nõuetele“. Viidatud TNVS-i paragrahvid juba reguleerivad menetlusnorme, millest lähtuvalt TTJA haldab (st väljastab ja vajadusel tunnistab kehtetuks) vastavushindamisasutusele antavat tegevusluba. Kuna vastava menetlust reguleerivad normid on juba loodud ning TTJA lähtub samadest nõuetest, siis puudub vajadus KüTS-s eraldi seda temaatikat reguleerida. Eelnõu punktiga 3 lisatakse olemasolevale KüTS §-le 14 lõige 4, milles sätestatakse TTJA pädevus teostada riiklikku ja haldusjärelevalvet küberturvalisuse määruse artikli 58 lõikes 7 sätestatud ulatuses. Eespool on lisanduva KüTS §-ga 131 selgituste juures märgitud vastavad ülesanded. Nende ülesannete ulatuses ongi TTJA-l võimalik teostada riiklikku ja haldusjärelevalvet. Riiklikku järelevalvet teostatakse korrakaitseseaduse (KorS) alusel ning haldusjärelevalvet teostatakse Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) 4. peatüki 6. jaos sätestatud korras. Riikliku järelevalve teostamisel on TTJA-l võimalik kasutada KorS-s sätestatud riikliku järelevalve üldmeetmeid (vt KorS §-e 23-29) ning KüTS § 15 lõike 1 järgi on tal ka võimalik kasutada riiklikus järelevalvemenetluses samas lõikes nimetatud KorS-i riikliku järelevalve erimeetmeid. TTJA-le kohaldub KüTS § 15 lg 1, kuna eelnõuga lisanduva § 15 lg 4 tõttu on ta samuti korrakaitseorgan KorS § 6 lg 1 tähenduses. TTJA-le ei kohaldu KüTS § 15 lg 2, kuna TTJA ei teosta järelevalvet KüTS §-de 7 ja 8 ning nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet – seda teostab RIA. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KüTS §-i 16 lõikega 21, milles antakse TTJA-le pädevus rakendada riiklikus järelevalvemenetluses küberturvalisuse määruse artikli 58 lõikes 8 sätestatud meetmeid. Meetmete rakendamise eesmärgiks on tagada küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete järgimine. Nendeks meetmeteks on: a) vastavushindamisasutustele, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikele ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjatele teabe esitamise korralduse esitamine, mis on vajalik TTJA kui küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ülesannete täitmiseks; b) vastavushindamisasutuste, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanike ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjate auditeerimine; c) vastavalt Eesti õigusele asjakohaste meetmete võtmine tagamaks, et vastavushindamisasutused, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikud ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjad järgivad küberturvalisuse määruse ja Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõudeid; d) juurdepääsu saamine kõigile vastavushindamisasutuste ja Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanike ruumidele, et toimetada uurimisi kooskõlas Euroopa Liidu või Eesti menetlusõigusega; e) Eesti õiguse kohaselt Euroopa küberturvalisuse sertifikaatide kehtetuks tunnistamine, mille on välja andnud riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus või vastavushindamisasutus, kui need sertifikaadid ei vasta küberturvalisuse määrusele või Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavale; 9 f) Eesti õiguse kohaselt küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest karistuste määramine ning küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste rikkumise viivitamatu lõpetamise nõudmine.20 Kuna järelevalvatavad subjektid võivad olla nii riiklikud asutused kui ka erasektori ettevõtted, siis nende üle teostatavale järelevalvele kohalduv õigus sõltub järelevalve subjektist. Eelnõu järgi ei ole riigiasutuse (nt RIA kui vastavushindamisasutuse) üle järelevalve teostamisel võimalik kasutada küberturvalisuse määruse art 58 lõikes 8 olevaid meetmeid, kuid võrdväärsed järelevalvemeetmed tulenevad VVS §-st 752. Siiski esitatakse selguse huvides siinses seletuskirjas selgitusi ka haldusjärelevalve kohta – et oleks selge, kas ning mil määral on võimalik vastavaid meetmeid kasutada VVS-i alusel toimuvas haldusjärelevalves. Punktis a mainitud korralduse all on mõeldud ettekirjutust kui haldusakti haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. Punktis b mainitud auditeerimine võib toimuda nii riiklikus kui ka haldusjärelevalve menetluses. Punktis c mainitud meetmete võtmine võib tähendada ettekirjutuste tegemist ning asjakohasel juhul ka sunniraha määramist (vt riikliku järelevalve puhul ka KorS §-e 26-29 ning asjakohasel juhul ka kasutatavaid riikliku järelevalve erimeetmeid; haldusjärelevalve osas vt VVS § 751 lõikeid 3 ja 4; sunniraha osas vt lisanduva KüTS § 171 selgitusi). Punktis d märgitud juurdepääsu saamine toimub riiklikus järelevalves KorS §-de 49-51 kohaselt ning haldusjärelevalve puhul VVS § 752 lg 1 punktide 3-5 kohaselt. Punktis e märgitud Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi kehtetuks tunnistamine toimub haldusakti tegemise kaudu – selleks vormistatakse haldusakt. Punktis f mainitud karistuste osas vt lisanduva KüTS § 181 selgitusi; küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste rikkumise viivitamatut lõpetamist saab teha nii teavitusega või soovitusega (vt nt KorS § § 26 lg 1; tegemist pole haldusaktiga) kui ka ettekirjutusega (vt ka siinses tekstilõigus märgitud punkti c selgitusi). Eelnõu punktiga 5 täiendatakse seadust §-dega 171 (sätestab sunniraha määra) ja 172 (sätestab kaebuse läbivaatamise tähtaja). KüTS § 171 määratleb sunniraha määra TTJA tehtava ettekirjutuse korral. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lõike 2 järgi sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus. Eelnõuga määratakse sunniraha 100 000 eurot. Küberturvalisuse määruse art 58 lg 8 punkti c arvestades peab TTJA-l olema volitus „võtta asjakohaseid meetmeid vastavalt liikmesriigi õigusele tagamaks, et vastavushindamisasutused, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikud ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjad järgivad käesoleva määruse ja Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõudeid“. Vastavate nõuete tagamiseks saabki TTJA teha ettekirjutuse (korralduse) ning vajadusel teha ettekirjutuses ka sunniraha määramise hoiatuse või määrata sunniraha, kui ettekirjutust ei täideta. Sunniraha suuruse ülemmäära (100 000 eurot) määratlemisel arvestati TTJA antud tagasisidet, mille kohaselt oleks eelnevalt mainitud ülemmäär piisav, mis vajadusel motiveeriks vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjat lähtuma küberturvalisuse määruse ja tulevikus konkreetse valdkonna osas vastu võetava Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõuete kohaselt. 20 Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lg 8. 10 Sunniraha ülemmäär võimaldab TTJA-l efektiivselt sekkuda küberturvalisuse sertifitseerimisega seotud nõuete rikkumisel. Näiteks, kui eesmärk on ettekirjutusega nõuda küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste rikkumise viivitamatut lõpetamist ning selle nõude täitmise tagamiseks tehakse samas ettekirjutuses ka sunniraha määramise hoiatus – kui ettekirjutust kohaselt ei täideta, siis kohaldatakse sunniraha. Sunniraha kasutamine ettekirjutuse osana (sunniraha hoiatusena) sõltub järelevalvatavast isikust. TTJA-l on võimalik riiklikus järelevalves eelnõuga märgitud sunniraha ülemmäära kasutada; haldusjärelevalvemenetluse korral on sunniraha võimalik kasutada ainult teise haldusekandja suhtes, kuid mitte riigiasutuste (nt RIA) suhtes (vt VVS § 751 lõiget 4). TTJA peab sunniraha määramisel hindama, millises määras sunniraha rakendamine on Eesti kontekstis proportsionaalne. KüTS § 171 määratleb kaebuse läbivaatamise tähtaja. Paragrahv koosneb kahest lõikest – esimene lõige määratleb üldise kaebuse läbivaatamise tähtaja ning teine lõige määratleb olukorrad, mil kaebuse lahendamise tähtaega võidakse pikendada. Küberturvalisuse määruse artikli 63 ja eelnõu järgi käsitleb TTJA füüsiliste või juriidiliste isikute kaebusi seoses Euroopa küberturvalisuse sertifikaatidega, mille on välja andnud riiklikud küberturvalisuse sertifitseerimise asutused või kooskõlas küberturvalisuse määruse artikli 56 lõikega 6 vastavushindamisasutused, või seoses küberturvalisuse määruse artikli 53 kohaselt välja antud ELi vastavusdeklaratsioonidega, ning uurib asjakohasel määral nende kaebuste sisu ja teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemusest. Küberturvalisuse määruses ei ole ette nähtud tähtaeg, mis aja jooksul tuleb esitatud kaebus läbi vaadata (teostada järelevalvet) – seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Õigusselguse huvides määratletakse, et TTJA peab esitatud kaebuse lahendama esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 90. päeval kaebuse saamisest arvates (lõige 1). 90 kalendripäevane tähtaeg on piisav aeg, mis võimaldaks TTJA-l uurida esitatud kaebusega seotud asjaolusid. Lühemat tähtaega ei ole mõistlik määrata (nt 30 päeva), kuna kui menetlus kestab, siis tuleks perioodiliselt (nt iga 30 päeva möödumisel) esitada kaebuse esitajale teavitus menetluse tähtaja pikendamise kohta, mis omakorda suurendaks TTJA halduskoormust. Kui esitatud kaebus on puudustega, siis lähtutakse HMS §-st 15, sh on võimalik TTJA-l esimesel võimalusel määrata tähtaeg kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Lõikes 2 määratletakse lõikes 1 oleva tähtaja pikendamise võimalus. Kui kaebuse lahendamiseks on vaja teha koostööd teise riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega, on TTJA-l õigus pikendada kaebuse läbivaatamise tähtaega aja võrra, mis on vajalik asutuse arvamuse ärakuulamiseks. Kaebuse läbivaatamise tähtaja pikendamisest teavitatakse kaebuse esitajat kirjalikult. Kaebuse lahendamisel võib tekkida vajadus kaasata või teha koostööd teise liikmesriigi riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega. Kuna selle asutuse kaasamine, tema enda seisukohtade kujundamine võib võtta aega, siis võib menetlusele kuluv aeg olla pikem kui on käesoleva paragrahvi lõikes 1 ette nähtud 90 päeva. Seetõttu nähakse võimalus pikendada kaebuse läbi vaatamise tähtaega. Eelnõu punktiga 6 lisatakse seadusesse § 181, millega sätestatakse väärteokaristused. 11 Liikmesriigile on küberturvalisuse määruse 3. jaotises (küberturvalisuse sertifitseerimise raamistik) antud kohustus kehtestada küberturvalisuse sertifitseerimise raamistiku ja Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ning võtta kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Määrus ei anna ette karistuse rahatrahvi miinimum või maksimumpiiri. Rahatrahvi suurus on seega liikmesriigi enda otsustada. Samuti võib teha eri karistusnormid eri kohustuste rikkumise puhuks.21 Eelnõu järgi on nii füüsilisele kui juriidilisele isikule võimalik määrata rahatrahvi väärteomenetluse korras küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete mittetäitmise eest. Eelnõu kohaselt on KüTS-i alusel väärteomenetluses võimalik rahatrahvi määrata: - küberturvalisuse määruse artikli 53 lõikes 2 sätestatud tingimustele mittevastava vastavusdeklaratsiooni väljastamise eest; või - küberturvalisuse määruse artikli 55 lõikes 1 nimetatud teabe osas sama artikli lõikes 2 sätestatud nõuete rikkumise . Küberturvalisuse määruse artikli 53 lõike 2 sisu: „IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootja või pakkuja võib anda välja ELi vastavusdeklaratsiooni, milles kinnitatakse, et [Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise] kavas esitatud nõuded on täidetud. ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandmisega võtab IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootja või pakkuja vastutuse IKT-toote, -teenuse või -protsessi vastavuse eest kõnealuses kavas sätestatud nõuetele“. Küberturvalisuse määruse artikli 55 lõige 1 sisustab, mida „[s]ertifitseeritud või ELi vastavusdeklaratsiooni saanud IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside tootja või pakkuja teeb avalikkusele kättesaadavaks“. Selleks teabeks on: a) suunised ja soovitused, mis aitavad lõppkasutajal IKT-tooteid või -teenuseid turvaliselt konfigureerida, paigaldada, kasutusele võtta ning neid käitada ja hooldada; b) ajavahemik, mille jooksul pakutakse lõppkasutajatele turvalisuse alast tuge, eelkõige võimaldades saada küberturvalisuse alaseid uuendusi; c) tootja või pakkuja kontaktandmed ja aktsepteeritavad viisid lõppkasutajatelt ja küberturvalisusega tegelevatelt teadlastelt turvanõrkuste kohta teabe saamiseks; d) viited internetis asuvatele andmebaasidele, kus on loetletud IKT-toote, -teenuse või - protsessiga seotud avalikult teada antud turvanõrkused ja asjakohased küberturvalisuse alased nõuanded. Sama artikli lõike 2 kohaselt peab see teave „olema kättesaadav elektroonilisel kujul ning see peab olema kättesaadav ja seda tuleb ajakohastada vajaduse korral vähemalt kuni vastava Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi või ELi vastavusdeklaratsiooni kehtivuse lõppemiseni“. TTJA peab igal juhul hindama, kas väärteomenetluse läbiviimine ning trahvi määramine on konkreetse rikkumise olemust ja iseloomu arvestades on vajalik ja proportsionaalne. Tegemist on kaalutlusõigusega ehk TTJA kui järelevalveasutus peab tegema kaks erinevat kaalutlusotsust. Esiteks, tuleb otsustada kas konkreetse rikkumise korral on väärteomenetluse alustamine vajalik ning proportsionaalne või on teiste järelevalvemeetmete rakendamine tõhusam. Siin tuleb väärteomenetluse algatamise otsustamisel lähtuda väärteomenetluse 21 Küberturvalisuse määruse art 65. 12 seadustiku (VTMS) §-st 31, mis sätestab väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte. Teiseks, juhul kui järelevalveasutus otsustab alustada väärteomenetlust, tuleb erinevaid tegureid arvesse võttes otsustada määratava trahvi suurus. Paragrahvis on seatud rahalise karistuse ülempiir, milleks on füüsilise isiku puhul 200 trahviühikut ja juriidilise isiku puhul 20 000 eurot. Ülemmäärade seadmisel on võetud eeskuju KüTS §-st 18, mis omakorda lähtus hädaolukorra seaduse 8. peatükis sätestatud väärteokoosseisude rahatrahvide ülemmäärast. Nagu ka KüTS-is kehtestatud küberturvalisuse tagamise ja kehtestatud nõuded on suunatud kindlatele isikutele, siis ka küberturvalisuse sertifitseerimise nõuded puudutavad vaid IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside tootjaid. Seetõttu on vaja kehtestada piisavalt kõrged trahvimäärad, mis suudaksid tagada sertifitseerimisnõuete meetmete eesmärgi realiseerumist.22 Näiteks Slovakkias ulatuvad samad karistusmäärad 300 000 euroni. Ka NIS direktiivi ülevõtmisel, mille Eesti võttis üle KüTS-iga, on liikmesriigid kehtestanud erinevates suurustes trahvimäärasid. Iirimaal on väärteo eest trahvimäär 4000 kuni 5000 eurot, seejuures kuriteo eest on karistusraam füüsilisele isikule maksimaalselt 50 000 ning juriidilisele isikule 500 000 eurot.23 Poolas on karistusmäärad vastavalt kuni 50 000 või 230 000 eurot.24 Tulevikus on võimalik hinnata, kas KüTS §-s 18 ning eelnõuga lisanduva § 181 väärteokoosseisude rahatrahvide suurusi tuleks suurendada. Seda on võimalik teha uue küberturvalisuse direktiivi üle võtmise käigus (nn NIS 2 direktiiv; hetkel ettepaneku staatuses).25 Kuivõrd eelnõu järgi määratakse küberturvalisuse määruse nõuete rikkumisega ette nähtud „karistusi“ väärteomenetluse raames, tuleb lähtuda väärteomenetluse üldreeglitest. VTMS § 3 lg 1 selgitab, et väärteomenetlusõigus kehtib füüsilise ja juriidilise isiku suhtes. Ainult kirjalikku hoiatamismenetlust (VTMS § 541) kohaldatakse ka riigi, kohaliku omavalitsuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku suhtes – kuid siinsete rikkumiste olukorras pole võimalik kirjalikku hoiatamismenetlust kasutada. Seega eelnõuga ettenähtud väärteotrahve ei ole võimalik kohaldada riigiasutuse (nt RIA) suhtes. Eelnõu punktiga 7 täiendatakse KüTS §-i 19 lõikega 11, millega sätestatakse, et paragrahvis 181 sätestatud väärteo kohtuvälise menetlejaks on TTJA. Selle sättega antakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusele pädevus määrata rahalisi karistusi vastavate küberturvalisuse määruse nõuete rikkumise eest. Eelnõu punktiga 8 täiendatakse KüTS-i normitehnilise märkuse sõnastust. Muudatuse tulemusena lisandub normitehnilisele märkusele ka viide küberturvalisuse määrusele. 3.2.Muude riikide regulatsioonid Käesoleva eelnõu koostamisel on lähtutud paljuski Soome eeskujust. Soome valitsus on küberturvalisuse määruses sätestatud riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse loomise 22 Seletuskiri küberturvalisuse seaduse eelnõu juurde, 597 SE, lk 33. 23 Bird&Bird&, jaanuar 2020. Developments on NIS Directive in EU Member States, lk 28 https://www.twobirds.com/~/media/pdfs/developments-on-nis-directive-in-eu-member-states.pdf 24 Ibid, lk 37. 25 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb meetmeid, millega tagada küberturvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus, ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2016/1148 – leitav: https://eur- lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52020PC0823. 13 kohustuse täitmiseks teinud parlamendile elektroonilise side seaduse muutmise ettepaneku, mille kohaselt pannakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse kohustused Soome Transpordi- ja Sideametile. Seda seetõttu, et ameti all tegutsevas Soome küberturvalisuse keskuses juba tegutsetakse küberturvalisuse alal.26 Samuti on Soome küberturvalisuse keskus (SKK) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 8 lõikes 3 mõttes võrgu- ja infosüsteemide turbe vallas Soome riiklik ühtne kontaktpunkt. Selles osas on SKK analoogne Eesti Riigi Infosüsteemi Ametiga. Soome hinnangul ei oma küberturvalisuse määrusest tulenev riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine olulist mõju riigi rahandusele, majandusele, kodumajapidamistele ega ka ettevõttetele, kuna sertifitseerimine on esialgu vabatahtlik. Samas mõjutavad Soome tehnoloogiaettevõtete konkurentsivõimet Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuded ja asjaolu, kui hästi vastavad Soome ettevõtete tooted Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuetele. Küpros planeerib riikliku sertifitseerimise asutuse rolli anda Digitaalse Turvalisuse Ametile (Digital Security Authority, Αρχή Ψηφιακής Ασφάλειας).27 Slovakkia seaduseelnõu kohaselt saab riiklikuks sertifitseerimise asutuseks Riiklik Turvalisuse Amet (Národný bezpečnostný urad, National Security Authority). Slovakkia seaduseelnõus on karistuste puhul eristatud küberturvalisuse määruse paragrahvid: - Artiklis 53 sätestatud vastavushindamise deklaratsiooni väljastamise eest vastuolus määrusega, karistatakse ettevõtjat rahatrahviga 300 kuni 100 000 eurot. - Kui vastavusdeklaratsiooni väljastanud ettevõtja jätab vastavusdeklaratsiooni elektroonilises vormis avaldamata või ei uuenda määruse artiklis 51(1) punktides a-d nimetatud teavet, karistatakse rahatrahviga 300 kuni 100 000 eurot. - Vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjat selle eest, kui a) ei anta riiklikule küberturvalisuse sertifitseerimise asutusele artikkel 58(8)(a) kohast teavet; b) takistab riiklikul küberturvalisuse sertifitseerimise asutusel auditi vormis uurimist vastavalt artiklile 58(8)(b), karistatakse 300 kuni 100 000 euroga. - Vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjat karistatakse 300 kuni 100 000 euroga, kui ta ei võimalda riiklikule sertifitseerimise asutusele ligipääsu oma ruumidele vastavalt määruse artiklile 58(8)(d).28 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei defineerita eraldi uusi termineid, kuid selles kasutatakse termineid, mida kasutatakse küberturvalisuse määruses. Eesti kontekstis siiski võetakse eelnõuga kasutusele uus termin „riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus,“ mille definitsiooni saab tuletada küberturvalisuse määruse artikilist 58 (kuigi küberturvalisuse määruses endas seda ei defineerita). Riiklik küberturvalisuse 26 HE 98/2020 vp, lk 118. 27 Kättesaadav: https://ec.europa.eu/inea/en/connecting-europe-facility/cef-telecom/2019-eu-ia-0109. 28 Kättesaadav: https://www.slov-lex.sk/legislativne-procesy/SK/LP/2020/400 14 sertifitseerimise asutus kujutab endast asutust, mis teeb koostööd EL tasandiga infovahetuseks ja teostab küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste üle järelevalvet. Järgnevad terminid ei ole uued terminid (nad on juba liidu või Eesti õiguses juba kasutusel või defineeritud), kuid eelnõust ja seletuskirjast parema arusaamise jaoks, on need selgitava infona lisatud seletuskirja:  riiklik akrediteerimisasutus – ainus akrediteerimist teostav asutus liikmesriigis, kes on selleks riigi poolt volitatud29 ehk asutus, mis akrediteerib vastavushindamisasutusi;  vastavushindamisasutus – avalik asutus või eraettevõte, mis teostab vastavushindamist, sealhulgas kalibreerimist, katsetamist, sertifitseerimist ja kontrolli;  akrediteerimine – riikliku akrediteerimisasutuse läbiviidav vastavushindamisasutuse atesteerimine, mis tõendab tema vastavust kindlaksmääratud vastavushindamisülesande täitmiseks harmoneeritud standardi põhjal kehtestatud nõuetele ja vajaduse korral mis tahes lisanõuetele, sealhulgas asjaomaste valdkondlike normide alusel kehtestatud nõuetele.30 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/881 (küberturvalisuse määrus) ning selle otseseks eesmärgiks on küberturvalisuse määrusega liikmesriikidele sätestatud kohustuste täitmine. Eelnõu regulatsioon jääb küberturvalisuse määrusega liikmesriikidele antud riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määratlemise ja küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest karistusmäärade kehtestamise pädevuse piiridesse. Seega on seaduseelnõu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. 6. Seaduseelnõu mõjud Eelnõuga sisustatakse teatavad sätted, mis on võimalik küberturvalisuse määruse alusel. Küberturvalisuse määruse ettevalmistamisel hinnati eraldi ka EL-i ülese sertifitseerimise raamistiku loomise mõjusid EL-i üleselt.31 Järgnevalt esitatakse eelnõuga vastu võetavate sätete mõjud Eestis. 6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Seaduseelnõu ei oma sotsiaalset ega demograafilist mõju. 6.2. Mõju majandusele Eelnõuga reguleeritakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest karistuste määramine ning karistuste määramise pädevuse kehtestamine. Nimetatud muudatused ei oma olulist mõju riigieelarvele ega Eesti majandusele. Kuigi eelnõu puudutab otseselt IKT-valdkonna ettevõtjaid ja nende tegevust, ei ole eelnõul teadaolevalt ettevõtetele olulist mõju, kuna sertifitseerimine on hetkeseisuga vabatahtlik ning tulevikus toimuvaid muudatusi (nt mõne küberturvalisuse sertifitseerimiskava õigusaktiga Euroopa Liidus kohustuslikuks tegemine) on raske prognoosida. Hetkel on ka keeruline prognoosida, millisel määral on ettevõtjatel huvi 29 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008 artikkel 2 lõige 11. Vastavushindamisasutuse temaatikat reguleerib ka toote nõuetele vastavuse seadus. 30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008 artikkel 2 lõige 10. 31 Leitavad siit: https://eur-lex.europa.eu/procedure/ET/2017_225. 15 sertifitseerida enda IKT tooted, teenused ja protsessid Eestis. Seega ei oma eelnõu olulist mõju majandusele. Küll aga tuleb nentida, et, sarnaselt Soome hinnangule, võib Eesti IKT-ettevõtete konkurentsivõimet mõjutada Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuded ja see, kas/mis ulatuses Eesti ettevõtjad nendele nõuetele vastavad. Kui erasektoris olev vastavushindamisasutus läbib riikliku akrediteerimisasutuse juures akrediteerimise, siis kaasnevad sellega täiendavad kulud (taotluse läbivaatamise tasu, akrediteerimise tasu, ning aastatasu akrediteeringu ja tunnistuse kehtivana hoidmise eest). Siin vt TNVS §-e 381-384, sama seaduse § 384 lõike 4 alusel antud määrust ning kinnitatud hinnakirja32. Nende kohaselt on võimalikud kulutused (kui akrediteeringut soovitakse MTÜ-lt Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus): - esmase akrediteerimise taotluse läbivaatamise tasu 300 eurot; - akrediteerimisulatuse laiendamise taotluse läbivaatamise eest 200 eurot; - akrediteerimise tasu: tasu suurus sõltub hindamisele kulunud ajast, hindamise keerukusest ja hindajate (edaspidi assessor) tasu suurusest ning hindamisega kaasnenud otsestest kuludest, konkreetsemalt: o assessori töötasu suurus sõltub temaga saavutatud tasu kokkuleppest; Eesti akrediteerimisasutus tutvustab akrediteerimist taotlevale või akrediteeritud asutusele eelnevalt akrediteerimise eeldatavat maksumust ja võimaldab esitada seisukoha kaasatava assessori tasu kohta; o hindamise eest vastutava hindaja (edaspidi peaassessor) tunnitasu suurus on kuni 20-kordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 kohaselt kehtestatud tunnitasu alammäär; Eesti akrediteerimisasutus kehtestab igal aastal peaassessori tunnitasu konkreetse määra; aastatel 2021-2022 on peaassessori tunnitasu suurus 50 eurot; o akrediteerimise otsesed kulud on assessori lähetuskulud, tõlkekulud (kui hindamine ei toimu eesti keeles) ja muud akrediteerimisega seonduvad kulud; - krediteeritud asutus maksab akrediteeringu kehtivana hoidmise eest aastatasu. Aastatasu suurus sõltub Eesti akrediteerimisasutuse jätkusuutlikuks toimimiseks vajalikest kuludest, mis jaotatakse akrediteeritud asutuste ja erialaselt pädevate mõõtjate vahel proportsionaalselt akrediteeringu ulatust ja keerukust arvestades. Tasude suurused on määratletud hinnakategooriate järgi (1-10). Alates 1. jaanuarist 2021. a kehtiva hinnakirja33 kohaselt on aastatasu suurus järgnev (esimene arv on aastate 2021 ja 2022 kohta, teine arv on alates aastast 2023; summad on eurodes): o Hinnakategooria 1 – 1050 – 1260; o Hinnakategooria 2 – 1330 – 1595; o Hinnakategooria 3 – 1680 – 2015; o Hinnakategooria 4 – 2030 – 2435 o Hinnakategooria 5 – 2450 – 2940; o Hinnakategooria 6 – 2870 – 3445; o Hinnakategooria 7 – 3360 – 4030; o Hinnakategooria 8 – 3920 – 4705; o Hinnakategooria 9 – 4620 – 5545; 32 Alates 1. jaanuarist 2021.a. kehtib MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse struktuuriüksuse Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK) teenuste hinnakiri – leitav: http://www.eak.ee/?pageId=59. 33 Hinnakirja osas vt eelmist altviidet. 16 o Hinnakategooria 10 – 5320 – 6385. Kui akrediteeringut soovitakse läbida mõne muu EL-i liikmesriigis olevas riiklikus akrediteerimisasutuses, võivad akrediteerimise protsessiga ja akrediteeringu hoidmisega seotud kulututuste suurused erineda. Siin tuleb täpsemalt tutvuda vastava riikliku akrediteerimisasutuse hinnakirjadega. 6.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse jt avaliku ülesande täitjate korraldusele 6.3.1. Mõjud TTJA-le Liikmesriigid peavad tagama, et riiklikel küberturvalisuse sertifitseerimise asutustel on piisavad ressursid oma volituste rakendamiseks ning oma ülesannete tulemuslikuks ja tõhusaks täitmiseks.34 Seaduseelnõu võib tulevikus omada mõju Majandus- ja Kommunikatsiooniminsteeriumi valitsemisala eelarvele. Eelnõuga sätestatakse TTJA riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusena. Et TTJA saaks nõuetekohaselt oma ülesandeid täita, on vaja luua asutuses vastav küberturvalisuse sertifitseerimise kompetents. TTJA-le on juba eraldatud ühe ametikohaga seotud ressursid, mistõttu selles osas ei teki täiendavaid kulusid. Tuleviku perspektiive arvestades võib tulevikus tekkida vajadus suurendada TTJA küberturvalisuse sertifitseerimise ülesandega seotud personali arvu. Sel juhul planeeritakse vastavad ressursid riigieelarve protsessis. Võimalike infosüsteemide või muude IT kulude osa võib lisanduda täiendavad kulud, kuid hetkel ei ole võimalik neid prognoosida. Nimetatud kulutusi ja nende katmise allikaid analüüsitakse siis, kui on selge, kas ning millist laadi uus IKT-lahendus on vaja luua või tekib vajadus uuendada olemasolevaid lahendusi. 6.3.2. Mõjud RIA-le Eelnõu ja seletuskirja kohaselt ei ole võimalik seaduse tasandil konkreetselt määratleda RIA-t kui küberturvalisuse määruse kohase vastavushindamisasutusena. Seda seetõttu, et vastavushindamisasutuseks saamine eeldab akrediteerimist. Kuna eelnõu ja seletuskirja koostamisel on lähtutud eeldusest, et RIA läbib vastava akrediteerimise ja saab vastavushindamisasutuseks, siis kirjeldatakse siin RIA-le ilmnevaid võimalikke mõjusid. Akrediteerimisprotsessi läbimise ja akrediteeringu hoidmise kulutused on kirjeldatud seletuskirja punktis 6.2 (erasektoris oleva vastavushindamisasutuse kulud), mis on üle kantavad ka RIA-le. Hetkel on keeruline prognoosida, millisel määral võib tekkida vajadus välja anda kõrgetasemelisi sertifikaate või kui suures mahus võidakse sertifitseerimise kavas ette näha, et sertifikaati võib väljastada üksnes avalik asutus. Samuti ei ole ka hetkel ette teada, kas mõni ettevõtja soovib sertifikaati saada ehk eelduslikult ei pruugi olla selleks nõudlust. Kuna sertifitseerimise kompetentsi loomine eeldab vastavate tehniliste teadmiste ja kogemustega töötajate olemasolu ning muud ressurssi vastavushindamistoimingute nõuetekohaseks teostamiseks, võib RIA vajada akrediteeringu läbimise korral täiendavat ressurssi, mille ressursid nähakse ette riigieelarve protsessis kindlaksmääratud vahenditest. 34 Küberturvalisuse määruse art 58 lõige 5. 17 Akrediteeringu läbimiseks peavad RIA teenistujatel olema heal tasemel tehniline ja kutsealane väljaõpe, mis hõlmab kõiki vastavushindamistegevusi, piisavad teadmised nende poolt tehtavate vastavushindamistoimingute nõuetest ning piisav pädevus nimetatud hindamistoimingute läbiviimiseks, sobilikud teadmised ja arusaam kehtivatest nõuetest ja katsestandarditest, oskus koostada sertifikaate, protokolle ja aruandeid, mis tõendavad vastavushindamistoimingute läbiviimist.35 Kompetentsi loomine eeldab seega rahastust, mille abil kompetents luua. Vastavushindamisasutus saab sertifitseerimise eest ettevõtjatelt tasu küsida, kuid see eeldab, et kompetents on juba loodud ning akrediteering olemas ning õiguslik regulatsioon võimaldab tasu võtta. Vajaliku riigieelarvelise rahastuse saamiseks, et kompetents luua, võib olla mõistlik lisada sertifitseerimisvõimekuse olemasolu tagamine ülesandena näiteks RIA põhimäärusesse. Üks võimalus nende kulude täiendavaks katmiseks on ka sertifitseerimise eest tasu võtmine. RIA kulud vastavushindamisasutusena ei ole aga otseselt seotud käesoleva eelnõuga, vaid tulenevad otse küberturvalisuse määrusest. 6.3.3. Mõjud MTÜ-le Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse Küberturvalisuse määruse rakendamine mõjutab ka MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse tegevust, kuigi see pole otseselt seotud käesoleva eelnõu kaalutluskohtadega, kuna MTÜ roll riikliku akrediteerimisasutusena tuleneb otse küberturvalisuse määrusest. Küberturvalisuse määrus ei ütle, et keelatud oleks akrediteerimiseks suunamine muu liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole, kui Eesti riiklikul akrediteerimiskeskus parasjagu kompetentsi ei oma. Ehk MTÜ-l on ka võimalik akrediteerimistaotluse saamisel suunata vastavushindamisasutuse kandidaat teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole. Küberturvalisuse sertifitseerimise vastavushindamise asutuste akrediteerimisvõimekuse loomine nõuab olulist ressurssi ning seda ei pruugi olla mõistlik rakendada olukorras, kus on keeruline öelda, kas siseriiklikult üldse vastavushindamisasutuseks saamise osas nõudlust on. Tavaliselt küsitakse akrediteerimise eest tasu, kuid 1-2 vastavushindamisasutusega ei pruugi olla võimalik akrediteerimise süsteemi vaid tasudest ülal hoida. Kuniks selle teenuse vastu on nõudlus tekkinud, on võimalik akrediteeringu taotleja suunata teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole. 6.3.4. Eeldatavad tulud Võimalik eeldatav tulu riigieelarvele võib ilmneda lisanduva väärteokoosseisu tõttu. Siiski, kuna hetkel on keeruline prognoosida, millisel määral on ettevõtjatel huvi sertifitseerida enda IKT tooted, teenused ja protsessid Eestis, siis ei ole ka võimalik prognoosida, kas ning kuivõrd määratakse rikkumiste korral väärteokaristusi. 7. Seaduse jõustumine Küberturvalisuse määruse artikli 69 lõike 2 kohaselt kohaldatakse sama määruse artikleid 58, 60, 61, 63, 64 ja 65 alates 28. juunist 2021. a. Eeldatavasti ei jõuta eelnõuga tehtavaid muudatusi samaks kuupäevaks vastu võtta, mistõttu seadus jõustub üldises korras. 8. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 35 Küberturvalisuse määruse lisa 1. 18 Eelnõu koostamisse kaasati Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Riigi Infosüsteemi Amet ning MTÜ-ks Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus ühinenud juriidilised isikud (MTÜ Standardikeskus ja SA Eesti Akrediteerimiskeskus). Eelnõu saadetakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks MTÜ-le Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus, MTÜ-le Eesti Infoturbe Assotsiatsioon ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule. Algatab Vabariigi Valitsus …2021. a 19
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel