Justiitsministeerium
Rahandusministeerium 21.05.2021 nr 2-2/21-0362/3285
Riigikantselei
Küberturvalisuse seaduse muutmise seadus
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse
eelnõu.
Tagasisidet palume esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 15 tööpäeva jooksul,
Justiitsministeeriumilt 20 tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Sutt
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Lisad: 1) seaduse eelnõu;
2) eelnõu seletuskiri.
Lisaadressaadid: Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit
Eesti Infoturbe Assotsiatsioon
Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus
Raavo Palu
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
EELNÕU
20.05.2021
Küberturvalisuse seaduse muutmise seadus
Küberturvalisuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Seaduses määratletakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus, selle asutuse
järelevalvevolitused ning sertifitseerimise nõuete rikkumisega seotud vastutus.“;
2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:
„31. peatükk
Küberturvalisuse sertifitseerimine
§ 131. Riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu
Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse
sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse
määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–69) artikli 58 lõike 1 tähenduses.
§ 132. Vastavushindamisasutuse akrediteerimise ja tegevusloa andmise korraldus
(1) Vastavushindamisasutuse akrediteerimine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/881 artikli 60 lõike 1 tähenduses toimub toote nõuetele vastavuse seaduse 4. peatüki
kohaselt, arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 60 lõikes
4 toodud nõudeid.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 60 lõikes 3 sätestatud juhul
antakse tegevusluba toote nõuetele vastavuse seaduse § 27, § 28 lõigete 2–4 ja §-de 29–31 ning
33–35 kohaselt.“;
3) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/881 artikli 58 lõikes 7 sätestatud ulatuses.“;
4) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
1
„(21) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib riikliku järelevalve teostamiseks
rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/881 artikli 58 lõikes 8
sätestatud meetmeid.“;
5) seaduse 4. peatükki täiendatakse §-dega 171 ja 172 järgmises sõnastuses:
„§ 171. Sunniraha määr
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ettekirjutuse täitmata jätmise korral on
asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha kohaldamise
igakordne ülemmäär 100 000 eurot.
§ 172. Kaebuse läbivaatamise tähtaeg
(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet lahendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) 2019/881 artiklis 63 sätestatud kaebuse esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 90.
päeval kaebuse saamisest arvates.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse lahendamiseks on vaja teha koostööd
teise riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega, on Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ametil õigus pikendada kaebuse läbivaatamise tähtaega aja võrra, mis on vajalik
asutuse arvamuse ärakuulamiseks. Kaebuse läbivaatamise tähtaja pikendamisest teavitatakse
kaebuse esitajat kirjalikult.“;
6) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:
„§ 181. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 nõuete rikkumine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 53 lõikes 2 sätestatud
tingimustele mittevastava vastavusdeklaratsiooni väljastamise eest või artikli 55 lõikes 1
nimetatud teabe osas sama artikli lõikes 2 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse
rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
20 000 eurot.“;
7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse §-s 181 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Amet.“;
8) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrus (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info-
ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 7.06.2019, lk 15–
69).“.
2
Riigikogu esimees ___
Tallinn „…“ … 2021. a
Algatab Vabariigi Valitsus
„…“ ……………. 2021. a
3
20.05.2021
Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) rakendatakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu
Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse
sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (edaspidi
küberturvalisuse määrus). Tegemist on otsekohalduva õigusaktiga, mis sisaldab sätteid, mille
osas liikmesriikidel on kaalutlusõigus ning mis vajavad liikmesriigi õiguses reguleerimist.
Küberturvalisuse seaduse muutmise eesmärgiks on täita küberturvalisuse määruse artiklis 58 ja
65 liikmesriigi ülesannetena sätestatud kohustused, milleks on vastavalt riikliku
küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning küberturvalisuse sertifitseerimise
kavade rikkumise korral karistusnormide kehtestamine.
Eestis reguleerib ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse
üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid, vastutust ja järelevalvet küberturvalisuse
seadus (edaspidi KüTS). Samas ei ole KüTS-s ega muudes seadustes reguleeritud
sertifitseerimist küberturvalisuse valdkonnas.
Eelnõuga sätestatakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusena Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) ning tema järelevalvevolitused. TTJA täidab
tulevikus eelnõu kohaselt riikliku ja haldusjärelevalve ülesandeid küberturvalisuse määruses
sätestatud nõuete täitmiseks. Riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus toetab
akrediteerimisasutust, teostab järelevalvet vastavushindamisasutuse tegevuse üle ning riikliku
asutuse üle, kes annab vajadusel välja kõrgema taseme sertifikaate. Vastavate nõuete rikkumise
korral on eelnõu kohaselt ette nähtud väärteokaristused, millede kohtuväliseks menetlejaks on
samuti TTJA.
Sertifitseerimise protsessi saab algatada ettevõtja, kui ta soovib oma toodet, teenust või
protsessi sertifitseerida. Vastavushindamisasutus, kelle akrediteerib riiklik
akrediteerimisasutus, annab ettevõttele sertifikaadi. Samas on ettevõtjal võimalus teostada ka
vastavuse enesehindamist, mis on lubatud üksnes madala riskiga IKT-toodete, -teenuste ja –
protsesside suhtes. Sellisel juhul teostab ettevõtja vastavushindamise ise, annab enda kohta
välja vastavusdeklaratsiooni ning esitab vastavad dokumendid riiklikule sertifitseerimise
asutusele.1
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna küberturvalisuse
õigusnõunik Raavo Palu (
[email protected]), kes teostas ka eelnõu keelelise ekspertiisi.
Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud õigusosakonna õigusnõunik Anne-Ly
Normak (
[email protected]).
1
Küberturvalisuse määruse art 53.
1
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga viiakse Eesti õigus kooskõlla
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/881. Nimetatud määruse artikli 69 lõike
2 kohaselt kohaldatakse alates 28. juunist 2021. a sama määruse artikleid 58, 60, 61, 63, 64 ja
65. Eelnõu on seotud osade mainitud artiklite üle võtmisega siseriiklikku õigusesse. Sama
määruse tõttu on eelnõul seos toote nõuetele vastavuse seaduse ning seal viidatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 765/2008.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, muu Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.
Eelnõuga muudetakse küberturvalisuse seaduse redaktsiooni RT I, 22.05.2018. Eelnõu vajab
seadusena Riigikogus vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust.
2. Seaduse eesmärk
Digiteerimisel ning võrgu- ja infosüsteemidel on ühiskonnas väga tähtis roll. Nii füüsilised
isikud, ettevõtted kui ka muud organisatsioonid kasutavad laialdaselt digilahendusi oma
tegevuste alustalana, samuti kasutatakse IKT- tooteid, -teenuseid ja -protsesse ka elutähtsate
teenuste pakkumisel. Sellised teenused on seotud näiteks tervishoiu, energeetika, transpordi ja
julgeoleku valdkondadega ning nende teenuste toimimine sõltub üha suuremal määral IKT
lahendustest. Sealjuures on tähtis võrgu- ja infosüsteemide võimalikult suur turvalisus ja kaitse
küberohtude eest.2
Küberturvalisuse määrusega kehtestatava Euroopa Liidu (edaspidi EL) küberturvalisuse
sertifitseerimise raamistiku üheks eesmärgiks on samuti usalduse suurendamine Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise kavade kohaselt sertifitseeritud IKT-toodete, - teenuste ja -
protsesside vastu. Teiseks peaks see aitama vältida üksteisele vastukäivate või kattuvate riiklike
küberturvalisuse sertifitseerimise kavade paljusust ja seeläbi vähendama digitaalsel ühtsel turul
tegutsevate ettevõtjate kulusid.3 Luuakse liiduüleselt ühtne sertifikaatide tunnustamise süsteem
ning ettevõtjatele võimalus taotleda küberturvalisuse sertifitseerimist. EL-i ülene
küberturvalisuse sertifitseerimise kava aitab suurendada internetipõhiste teenuste ja
tarbijaseadmete küberturvalisust ning lihtsustab seeläbi ka ettevõtete tegevust, sest ühtne
sertifitseerimise süsteem võimaldaks sertifikaatide tunnustamist teistes liikmesriikides.
Küberturvalisuse sertifitseerimise objektideks saavad olla IKT-teenused, -tooted ja -protsessid.
Sertifitseerimine toimub Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade alusel.
Sertifitseerimise aluseks olevate küberturvalisuse sertifitseerimise kavasid hindab Euroopa
Komisjon (EK) regulaarselt, sealjuures viiakse esmane hindamine läbi hiljemalt 31.
detsembriks 2023. a ning peale seda iga kahe aasta järel. Sertifitseerimine on vabatahtlik, kuid
hindamise käigus võib EK õigusaktiga muuta küberturvalisuse sertifitseerimise kava(d)
kohustuslikuks, et tagada EL-s IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside küberturvalisuse piisav
tase ning parandada siseturu toimimist.4 Seletuskirja koostamise seisuga on ENISA
valmistanud ette pilveandmetöötlusteenustega seotud küberturvalisuse sertifitseerimise kava
2
Küberturvalisuse määrus, pp-d 1-4.
3
Küberturvalisuse määrus, pp 69.
4
Küberturvalisuse määruse artikkel 53 ning 56 lg-d 2 ja 3.
2
ning ettevalmistamisel on eraldi küberturvalisuse sertifitseerimise kava ka 5G mobiilsidevõrgu
standardi funktsiooniga võrkudega jaoks.5
Küberturvalisuse sertifitseerimise korraldus on sätestatud küberturvalisuse määruse III jaotises
ja lisas (lisa sisustab vastavushindamisasutuste suhtes kehtivad nõuded). Euroopa Liidu üleselt
ja Eesti siseselt toimub sertifitseerimise korraldus järgnevalt:
ECCG ehk European Cybersecurity Certification Group on töörühm, mis aitab tagada
küberturvalisuse määruse ühtlast üle võtmist ja rakendamist.6
Skeem ilmestab, kuidas peaks toimuma sertifitseerimiskava koostamine,
vastavushindamisasutuse akrediteerimine, vastavushindamisasutuse teostatav sertifitseerimine
ning selle kohta info Euroopasse edastamine ning kuidas toimub järelevalve teostamine. See
kõik on erinevate sertifitseerimise tasemete lõikes – nendeks on madal, keskmine ja kõrge.
Siiski, ei ole seda kõike võimalik teostada ainult küberturvalisuse määruse alusel – teatavad
muudatused tuleb teha ka siseriiklikus õiguses.
EL-i määrused on liikmesriikidele otsekohalduvad, mistõttu on määruste ülevõtmine
liikmesriigi õigusesse üleliigne ja ka Euroopa Kohtu sõnul vastuolus EL õigusega. 7 Kuivõrd
küberturvalisuse määruses on liikmesriigile teatud küsimustes antud kaalutlusruum, siis nende
aspektide osas, mida küberturvalisuse määrus ei reguleeri, on vaja liikmesriigil oma õigusesse
sisse viia kaalutlusruumi tulemusel tehtud otsused. Praegusel juhul ei saa pidada
mitteregulatiivsete meetmete kasutamist võimalikuks, sest karistusi reguleerivad normid ning
5
Leitavad vastavalt: https://www.enisa.europa.eu/topics/standards/Public-Consultations/public-consultations-
cybersecurity-schemes/ ning https://www.enisa.europa.eu/news/enisa-
news/securing_eu_vision_on_5g_cybersecurity_certification.
6
Lisainfot ECCG, sh tema ülesannete kohta leiab siit: https://digital-
strategy.ec.europa.eu/en/policies/cybersecurity-certification-group.
7
Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsus, Euroopa Komisjon vs Itaalia, C-39/72, ECLI:EU:C:1973:13 ja Euroopa Kohtu
02.02.1997 otsus, Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, C-50/76, ECLI:EU:C:1977:13.
3
erinevatele asutustele kohustuste ja ülesannete määramine tuleb kehtestada õiguslike
muudatustega.
Eelnõu eesmärgiks on viia Eesti õigus kooskõlla EL-i õigusega ning küberturvalisuse määruses
sätestatud eesmärkide ja nõuetega liikmesriikidele. KüTS-i muutmise eesmärgiks on täita
küberturvalisuse määruse artiklites 58 ja 65 liikmesriigi ülesannetena sätestatud kohustused,
milleks on vastavalt riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning
küberturvalisuse sertifitseerimise kavade rikkumise korral karistusnormide kehtestamine.
Selleks tehakse vastavad täiendused KüTS-s. Eelnõus pakutud sätted annavad selguse, mis
asutus täidab riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ehk järelevalve rolli ning
millised on karistusnormid. Sellisel juhul ei tekiks olukorda, kus tuleb omavahel kõrvutada nii
Eesti õigusesse toodud sätteid kui ka küberturvalisuse määrust.
Eelnõule eelnevalt pole Eestis küberturvalisuse valdkonnas sertifitseerimist reguleeritud,
mistõttu ei ole võimalik anda ülevaadet kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning rakendamise
praktikast. Eelnõule ei eelnenud ametliku seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse ja
kontseptsiooni koostamist, kuna tegemist on kiireloomulise eelnõuga.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Eelnõu analüüs
Küberturvalisuse määrus kohustab liikmesriike määrama vähemalt ühe riikliku
küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ning kehtestama karistused Euroopa küberturvalisuse
sertifitseerimise kavade ja küberturvalisuse määruse III jaotise rikkumise puhuks.8 Samuti on
liikmesriikidel kohustus tagada, et EL-i küberturvalisuse sertifikaatide välja andmine ning
riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse järelevalvetegevus oleksid rangelt lahus.9
Seetõttu antakse eelnõuga riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ülesanded ja
pädevus TTJA-le, mitte näiteks Riigi Infosüsteemi Ametile (edaspidi RIA), kes on KüTS §-i 5
järgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 8 lõikes 1 nimetatud
pädev asutus ja lõikes 3 nimetatud ühtne kontaktpunkt ning artikli 9 lõikes 1 nimetatud
küberturbe intsidentide lahendamise üksuse ülesannete täitja. Eelnõud koostades on arvestatud,
et EL-i küberturvalisuse sertifikaatide väljaandmise ülesannet hakkaks täitma RIA
(vastavushindamisasutuse akrediteeringu läbimise korral), mistõttu on riikliku küberturvalisuse
sertifitseerimise asutusena sätestatud käesolevas eelnõus TTJA.
Eelnõu punktiga 1 täiendatakse KüTS § 1 lõiget 1 teise lausega, sõnastuses: „Seaduses
määratletakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus, selle asutuse
järelevalvevolitused ning sertifitseerimise nõuete rikkumisega seotud vastutus“.
Hetkel kehtiv KüTS § 1 lg 1 määratleb, mis norme KüTS-s sätestatakse. Selle sisu on:
„Käesolev seadus sätestab ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku
omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõuded, vastutuse ja järelevalve ning
küberintsidentide ennetamise ja lahendamise alused“. Samas ei ole see lõige seotud
küberturvalisuse sertifitseerimise temaatikaga ning sellega seotud vastutusega. Seetõttu tuleb
lisada eelnõuga KüTS-i § 1 lõikesse 1 nimetatud lause, et oleks võimalik teha KüTS-i täiendusi
küberturvalisuse sertifitseerimise teemal.
8
Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lõige ning artikkel 65.
9
Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lg 4.
4
Eelnõu punktiga 2 lisatakse seadusesse peatükk 31 „Küberturvalisuse sertifitseerimine“.
Peatükki lisatakse paragrahvid 131 ja 132 . Lisanduse eesmärk on eelnõuga KüTS-s luua eraldi
peatükk, mis täpsustab küberturvalisuse määruses sätestatud küberturvalisuse sertifitseerimise
temaatikat.
KüTS §-ga 131 sätestatakse, et TTJA on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutus
küberturvalisuse määruse art 58 lõike 1 tähenduses.
Liikmesriigile on küberturvalisuse määruse 3. jaotises antud kaalutlusruum osas, kas määrata
üks või mitu riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutust või vastastikusel kokkuleppel
teise liikmesriigiga ühe või mitu riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutust, mis asub
nimetatud teises liikmesriigis ja mis vastutab järelevalveülesannete eest määravas
liikmesriigis.10 Eelnõu koostamise käigus ei ole peetud teiste liikmesriikidega läbirääkimisi, et
taolist kokkulepete sõlmida.
Küberturvalisuse määruses on selgitatud, et riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus
peaks ennekõike:
1. jälgima tema riigi territooriumil asuvate IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootjate
ja pakkujate kohustusi seoses ELi vastavusdeklaratsiooniga ning tagama nimetatud
kohustuste täitmise;
2. abistama riiklikke akrediteerimisasutusi vastavushindamisasutuste tegevuse seire ja
järelevalve osas, pakkudes neile oskusteavet ja asjakohast teavet;
3. volitama vastavushindamisasutusi täitma nende ülesandeid, kui nad vastavad Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise kavas sätestatud täiendavatele nõuetele;
4. jälgima asjakohast arengut küberturvalisuse sertifitseerimise valdkonnas;
5. käsitlema füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud kaebusi seoses nende või
vastavushindamisasutuste poolt väljaantud kõrge usaldusväärsuse tasemega Euroopa
küberturvalisuse sertifikaatidega, uurima asjakohasel määral kaebuse sisu ja teavitama
kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemusest;
6. tegema koostööd teiste riiklike küberturvalisuse sertifitseerimise asutustè ja muude
avaliku sektori asutustega, sealhulgas jagades teavet IKT-toodete, -teenuste ja -
protsesside võimaliku mittevastavuse kohta küberturvalisuse määruse või konkreetsete
Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade nõuetele. Komisjon peaks
hõlbustama seda teabevahetust, tehes kättesaadavaks üldise elektroonilise teabe
tugisüsteemi, nagu turujärelevalve info- ja teavitussüsteem (ICSMS) ja kiire
teabevahetuse süsteem toiduks mittekasutatavate toodete kohta (RAPEX), mida
turujärelevalveasutused juba kasutavad vastavalt määrusele (EÜ) nr 765/2008.11
Küberturvalisuse määruse kohaselt on riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ehk
TTJA ülesanded järgmised (lihtsustatult):
a) teha koostöös teiste asjaomaste turujärelevalveasutustega järelevalvet Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise kavade täitmise üle;
b) jälgida oma liikmesriigi territooriumil asuvate ja vastavuse enesehindamist tegevate
tootjate või pakkujate kohustuste täitmist ning tagada nende kohustuste täitmine;
c) toetada ja aidata aktiivselt riiklikke akrediteerimisasutusi;
10
Küberturvalisuse määruse art 58 lg 1.
11
Küberturvalisuse määrus, pp 102.
5
d) kontrollida avaliku sektori asutuste tegevust, kui nad annavad välja kõrgetasemelisi
sertifikaate;
e) kui Euroopa Liidu sertifitseerimise kavast tuleb vastavushindamisasutusele
lisatingimusi, anda neile luba, lube piirata või ära võtta;
f) käsitleda kaebusi seoses Euroopa küberturvalisuse sertifikaatidega, mille on väljastanud
selleks pädevad asutused või mis seonduvad ELi vastavusdeklaratsioonidega ning
uurida asjakohasel määral kaebuste sisu ja teavitada kaebuse esitajat uurimises käigust
ja tulemusest;
g) esitada iga-aastane kokkuvõtlik aruanne oma tegevuste kohta ENISA-le ja Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise rühmale;
h) teha koostööd teiste riiklike küberturvalisuse sertifitseerimise asutustega, sealhulgas
jagada teavet IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside võimaliku mittevastavuse kohta
käesoleva määruse või konkreetsete Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavade
nõuetele;
i) jälgida küberturvalisuse sertifitseerimise valdkonna asjakohast arengut.12
Liikmesriigid peavad tagama, et riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuste tegevus on
Euroopa küberturvalisuse sertifikaatide väljaandmisega rangelt lahus järelevalvetegevustest
ning et nimetatud tegevusi viiakse ellu üksteisest sõltumatult.13 Sertifitseerimise kavad võivad
ette näha nõude, et kõrgetasemelisi sertifikaate tohib väljastada vaid avalik asutus. See avalik
asutus võib olla riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus ise või muu avalik asutus, kes
on akrediteeritud vastavushindamisasutusena. Seega võib põhimõtteliselt olla riiklik
küberturvalisuse sertifitseerimise asutus nii järelevalvaja kui ka sertifitseerija rollis, kuid need
ülesanded peavad olema üksteisest rangelt eraldatud, sealhulgas ei tohi neid ülesandeid teostada
samad inimesed. Tagada tuleb riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse rolli ja
vastavushindamisasutuse rolli vahelise huvide konflikti puudumine ning see dokumenteerida.14
Arvestades eeltoodut, määratakse eelnõuga riikliku sertifitseerimise asutuseks TTJA, kes peaks
ühendust EL tasandiga ja teostaks järelevalvet. Kui tegu on kõrge taseme sertifikaadiga, võib
sertifikaati välja anda ainult riiklik sertifitseerimise asutus või muu avalik asutus, kes on
vastavushindamisasutusena akrediteeritud. Ka sertifitseerimise kavast võib tuleneda, et teatud
sertifikaati võib välja anda üksnes avalik asutus. Sertifitseerimist teostava asutusena ehk
vastavushindamisasutusena tegutsemine eeldab akrediteerimist. Akrediteeringut oleks vaja nii
riikliku sertifitseerimisasutuse organil kui ka muul avalikul asutusel, mis sertifitseerimisega
tegeleks.
Eelnõu koostamisel on lähtutud eeldusest, mille kohaselt võiks sertifikaate väljastav avalik
asutus olla RIA, kellel on ametitest kõige suurem kompetents küberturvalisuse valdkonnas.
Sellega oleks järelevalvaja roll (TTJA) ning sertifitseerija roll (RIA) omavahel eraldatud ja
sõltumatud.
Samas eeldab RIA tegutsemine vastavushindamisasutusena tema eelnevat akrediteerimist.
Seaduse tasandil ei ole võimalik öelda, et RIA on küberturvalisuse määruse kohane
vastavushindamisasutus, sest vastavushindamisasutuseks saamine eeldab
akrediteerimisprotsessi läbimist ning akrediteerimine on edukas, kui asutus vastab
12
Küberturvalisuse määruse art 58 lg 7.
13
Küberturvalisuse määruse art 58 lg 4.
14
Küberturvalisuse määruse lisa 1 (vastavushindamisasutuste suhtes kehtivad nõuded) p 6.
6
küberturvalisuse määruse nõuetele.15 Eelnõu koostamisel lähtutakse eeldusest, et RIA läbib
vastava akrediteerimise.
Lisaks on ka võimalus, et vastavushindamisasutuse rolli saab mõni erasektori ettevõte – kuid
siin tuleb arvestada võimalusega, et Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavas nähakse
ette, et nimetatud kavast tuleneva Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi võib välja anda üksnes
avaliku sektori asutus. Lisaks sellele on ka võimalik olukord, kus akrediteerimisasutus ei ole
üldse Eestis – määrusest ei tulene, et vastavushindamisasutused tuleb akrediteerida
ilmtingimata Eestis. Sertifitseerimise temaatikaga on seotud ka riiklikud akrediteerimisasutused
(vt järgneva paragrahvi selgitusi).
Arvestades eeltoodut, toimuks eelnõu järgselt Eestis küberturvalisuse valdkonnas toimuv
sertifitseerimise korraldus järgnevalt:
KütS §-ga 132 sisustatakse vastavushindamisasutuse akrediteerimise ja tegevusloa andmise
korraldus.
Lõikes 1 sätestatakse, et vastavushindamisasutuse akrediteerimine küberturvalisuse määruse
artikli 60 lõike 1 tähenduses toimub toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) 4. peatüki
kohaselt, arvestades küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 4 toodud nõudeid.
Riikliku akrediteerimisasutuse regulatsioon tuleneb TNVS 4. peatükist ning selle § 36
järgi akrediteerimist korraldatakse ja tehakse määruse (EÜ) nr 765/2008 II peatükis sätestatu
kohaselt.
Küberturvalisuse määrus riikliku akrediteerimisasutuse määramise osas kaalutlusruumi ei
anna16 – see on seotud määrusega (EÜ) nr 765/2008, konkreetsemalt selle artikli 2 punkt 11,
mille kohaselt akrediteerimisasutuseks saab olla ainult üks akrediteerimist teostav asutus
liikmesriigis, kes on selleks riigi poolt volitatud.
15
Küberturvalisuse määruse art 60 ja lisa 1.
16
Küberturvalisuse määruse art 60 lg 1.
7
TNVS § 37 lg 1 järgi on riiklik akrediteerimisasutus mittetulunduslikel alustel tegutsev riigi
poolt asutatud juriidiline isik, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk on
vastavushindamisasutuste akrediteerimine.17 TNVS § 37 lg 2 alusel sai Vabariigi Valitsuse
korralduse18 järgi alates 01. jaanuarist 2021 riiklikuks akrediteerimisasutuseks MTÜ Eesti
Standardimiskeskus. Eesti Standardikeskus ühines MTÜ-ga Akrediteerimiskeskus ning vahetas
2020. aasta lõpus enda nime – uueks nimeks on MTÜ Eesti Standardimis- ja
Akrediteerimiskeskus (reg nr 80120020).19 Nimetatud MTÜ täidab määruses (EÜ) nr 765/2008
akrediteerimisasutusele sätestatud nõudeid (TNVS § 38 lg 1 punkt 4).
Kui vastavushindamisasutused vastavad küberturvalisuse määruses sätestatud nõuetele, peaks
riiklik akrediteerimisasutus need akrediteerima. Akrediteerida saab maksimaalselt viieks
aastaks ja akrediteerimise kehtivust võib pikendada samadel tingimustel seni, kuni
vastavushindamisasutus vastab jätkuvalt nõuetele. Riiklik akrediteerimisasutus peaks
vastavushindamisasutuse akrediteerimist piirama, selle peatama või kehtetuks tunnistama, kui
akrediteerimise andmise tingimused ei olnud täidetud või ei ole enam täidetud või kui
vastavushindamisasutus rikub küberturvalisuse määrust.
Küberturvalisuse määruse art 60 lõikes 4 on märgitud, et sama artikli lõikes 1 osutatud
vastavushindamisasutuste akrediteerimine kehtib maksimaalselt viis aastat ja selle kehtivust
võib pikendada samadel tingimustel, kui vastavushindamisasutus vastab jätkuvalt samas artiklis
sätestatud nõuetele. Sama artikli lõike 1 sõnastust arvestades peab vastavushindamisasutus
jätkuvalt vastama ka küberturvalisuse määruse lisas olevatele nõuetele. Riiklik
akrediteerimisasutus võtab mõistliku aja jooksul kõik asjakohased meetmed, et piirata, peatada
või tunnistada lõike 1 kohane vastavushindamisasutuse akrediteerimine kehtetuks, kui
akrediteerimise tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud või kui
vastavushindamisasutus rikub küberturvalisuse määrust.
Selle teise lause järgi tehtavad toimingud toimuvadki kommenteeritava paragrahvi järgi TNVS
4. peatüki kohaselt, arvestades küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 4 toodud nõudeid.
Nendeks nõueteks on näiteks, et vastavushindamisasutuse akrediteering kehtib viis aastat.
Teises lauses olev „mõistlik aeg“ sõltub konkreetsest olukorrast ning on paljuski seotud
asjaoluga, millal akrediteerimise tingimus(t)e mittetäitmisest teada saadakse ning kui kaua
läheb aega, et mingi asjakohase meetmeni jõutakse (nt antakse tähtaeg tingimuste uuesti
kooskõlla viimiseks või nö viimase meetmena võtta vastavushindamisasutuselt akrediteering
ära).
Lõike 2 kohaselt antakse küberturvalisuse määruse artikli 60 lõikes 3 sätestatud juhul
tegevusluba TNVS-i § 27, § 28 lõigete 2–4 ja §-de 29–31 ning 33–35 kohaselt.
Küberturvalisuse määruse artikli 60 lõige 3 määratleb, et kui „Euroopa küberturvalisuse
sertifitseerimise kavades on vastavalt artikli 54 lõike 1 punktile f sätestatud konkreetsed või
täiendavad nõuded, annab riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus nende kavade
17
Toote nõuetele vastavuse seadus – RT I, 06.04.2021, 6.
18
Vabariigi Valitsuse 08.07.2010 korraldus nr 280 „Eesti riikliku akrediteerimisasutuse ja Eesti
standardiorganisatsiooni nimetamine“ - RT III, 11.07.2020, 5.
19
Vt Vabariigi Valitsuse korralduse „Volitus Sihtasutuse Eesti Akrediteerimiskeskus lõpetamise otsustamiseks
ning Eesti riikliku akrediteerimisasutuse nimetamine” eelnõu seletuskiri 14.05.2020 ning
https://www.evs.ee/et/eesti-standardikeskus-hakkab-pakkuma-akrediteerimisteenust.
8
kohaste ülesannete täitmiseks loa üksnes sellistele vastavushindamisasutustele, kes vastavad
nimetatud nõuetele“.
Viidatud TNVS-i paragrahvid juba reguleerivad menetlusnorme, millest lähtuvalt TTJA haldab
(st väljastab ja vajadusel tunnistab kehtetuks) vastavushindamisasutusele antavat tegevusluba.
Kuna vastava menetlust reguleerivad normid on juba loodud ning TTJA lähtub samadest
nõuetest, siis puudub vajadus KüTS-s eraldi seda temaatikat reguleerida.
Eelnõu punktiga 3 lisatakse olemasolevale KüTS §-le 14 lõige 4, milles sätestatakse TTJA
pädevus teostada riiklikku ja haldusjärelevalvet küberturvalisuse määruse artikli 58 lõikes 7
sätestatud ulatuses.
Eespool on lisanduva KüTS §-ga 131 selgituste juures märgitud vastavad ülesanded. Nende
ülesannete ulatuses ongi TTJA-l võimalik teostada riiklikku ja haldusjärelevalvet. Riiklikku
järelevalvet teostatakse korrakaitseseaduse (KorS) alusel ning haldusjärelevalvet teostatakse
Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) 4. peatüki 6. jaos sätestatud korras.
Riikliku järelevalve teostamisel on TTJA-l võimalik kasutada KorS-s sätestatud riikliku
järelevalve üldmeetmeid (vt KorS §-e 23-29) ning KüTS § 15 lõike 1 järgi on tal ka võimalik
kasutada riiklikus järelevalvemenetluses samas lõikes nimetatud KorS-i riikliku järelevalve
erimeetmeid. TTJA-le kohaldub KüTS § 15 lg 1, kuna eelnõuga lisanduva § 15 lg 4 tõttu on ta
samuti korrakaitseorgan KorS § 6 lg 1 tähenduses. TTJA-le ei kohaldu KüTS § 15 lg 2, kuna
TTJA ei teosta järelevalvet KüTS §-de 7 ja 8 ning nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete
täitmise üle riiklikku järelevalvet – seda teostab RIA.
Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KüTS §-i 16 lõikega 21, milles antakse TTJA-le pädevus
rakendada riiklikus järelevalvemenetluses küberturvalisuse määruse artikli 58 lõikes 8
sätestatud meetmeid. Meetmete rakendamise eesmärgiks on tagada küberturvalisuse määruses
sätestatud nõuete järgimine. Nendeks meetmeteks on:
a) vastavushindamisasutustele, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikele ja
ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjatele teabe esitamise korralduse esitamine, mis
on vajalik TTJA kui küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse ülesannete
täitmiseks;
b) vastavushindamisasutuste, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanike ja ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandjate auditeerimine;
c) vastavalt Eesti õigusele asjakohaste meetmete võtmine tagamaks, et
vastavushindamisasutused, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikud ja ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandjad järgivad küberturvalisuse määruse ja Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõudeid;
d) juurdepääsu saamine kõigile vastavushindamisasutuste ja Euroopa küberturvalisuse
sertifikaadi omanike ruumidele, et toimetada uurimisi kooskõlas Euroopa Liidu või
Eesti menetlusõigusega;
e) Eesti õiguse kohaselt Euroopa küberturvalisuse sertifikaatide kehtetuks
tunnistamine, mille on välja andnud riiklik küberturvalisuse sertifitseerimise asutus
või vastavushindamisasutus, kui need sertifikaadid ei vasta küberturvalisuse
määrusele või Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kavale;
9
f) Eesti õiguse kohaselt küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest
karistuste määramine ning küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste
rikkumise viivitamatu lõpetamise nõudmine.20
Kuna järelevalvatavad subjektid võivad olla nii riiklikud asutused kui ka erasektori ettevõtted,
siis nende üle teostatavale järelevalvele kohalduv õigus sõltub järelevalve subjektist.
Eelnõu järgi ei ole riigiasutuse (nt RIA kui vastavushindamisasutuse) üle järelevalve
teostamisel võimalik kasutada küberturvalisuse määruse art 58 lõikes 8 olevaid meetmeid, kuid
võrdväärsed järelevalvemeetmed tulenevad VVS §-st 752. Siiski esitatakse selguse huvides
siinses seletuskirjas selgitusi ka haldusjärelevalve kohta – et oleks selge, kas ning mil määral
on võimalik vastavaid meetmeid kasutada VVS-i alusel toimuvas haldusjärelevalves.
Punktis a mainitud korralduse all on mõeldud ettekirjutust kui haldusakti haldusmenetluse
seaduse (HMS) tähenduses. Punktis b mainitud auditeerimine võib toimuda nii riiklikus kui ka
haldusjärelevalve menetluses. Punktis c mainitud meetmete võtmine võib tähendada
ettekirjutuste tegemist ning asjakohasel juhul ka sunniraha määramist (vt riikliku järelevalve
puhul ka KorS §-e 26-29 ning asjakohasel juhul ka kasutatavaid riikliku järelevalve
erimeetmeid; haldusjärelevalve osas vt VVS § 751 lõikeid 3 ja 4; sunniraha osas vt lisanduva
KüTS § 171 selgitusi). Punktis d märgitud juurdepääsu saamine toimub riiklikus järelevalves
KorS §-de 49-51 kohaselt ning haldusjärelevalve puhul VVS § 752 lg 1 punktide 3-5 kohaselt.
Punktis e märgitud Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi kehtetuks tunnistamine toimub
haldusakti tegemise kaudu – selleks vormistatakse haldusakt. Punktis f mainitud karistuste osas
vt lisanduva KüTS § 181 selgitusi; küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste rikkumise
viivitamatut lõpetamist saab teha nii teavitusega või soovitusega (vt nt KorS § § 26 lg 1;
tegemist pole haldusaktiga) kui ka ettekirjutusega (vt ka siinses tekstilõigus märgitud punkti c
selgitusi).
Eelnõu punktiga 5 täiendatakse seadust §-dega 171 (sätestab sunniraha määra) ja 172 (sätestab
kaebuse läbivaatamise tähtaja).
KüTS § 171 määratleb sunniraha määra TTJA tehtava ettekirjutuse korral. Asendustäitmise ja
sunniraha seaduse § 10 lõike 2 järgi sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära
seadus. Eelnõuga määratakse sunniraha 100 000 eurot.
Küberturvalisuse määruse art 58 lg 8 punkti c arvestades peab TTJA-l olema volitus „võtta
asjakohaseid meetmeid vastavalt liikmesriigi õigusele tagamaks, et vastavushindamisasutused,
Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikud ja ELi vastavusdeklaratsiooni väljaandjad
järgivad käesoleva määruse ja Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõudeid“.
Vastavate nõuete tagamiseks saabki TTJA teha ettekirjutuse (korralduse) ning vajadusel teha
ettekirjutuses ka sunniraha määramise hoiatuse või määrata sunniraha, kui ettekirjutust ei
täideta.
Sunniraha suuruse ülemmäära (100 000 eurot) määratlemisel arvestati TTJA antud tagasisidet,
mille kohaselt oleks eelnevalt mainitud ülemmäär piisav, mis vajadusel motiveeriks
vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandjat lähtuma küberturvalisuse määruse ja tulevikus konkreetse
valdkonna osas vastu võetava Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava nõuete kohaselt.
20
Küberturvalisuse määruse artikkel 58 lg 8.
10
Sunniraha ülemmäär võimaldab TTJA-l efektiivselt sekkuda küberturvalisuse
sertifitseerimisega seotud nõuete rikkumisel. Näiteks, kui eesmärk on ettekirjutusega nõuda
küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste rikkumise viivitamatut lõpetamist ning selle
nõude täitmise tagamiseks tehakse samas ettekirjutuses ka sunniraha määramise hoiatus – kui
ettekirjutust kohaselt ei täideta, siis kohaldatakse sunniraha.
Sunniraha kasutamine ettekirjutuse osana (sunniraha hoiatusena) sõltub järelevalvatavast
isikust. TTJA-l on võimalik riiklikus järelevalves eelnõuga märgitud sunniraha ülemmäära
kasutada; haldusjärelevalvemenetluse korral on sunniraha võimalik kasutada ainult teise
haldusekandja suhtes, kuid mitte riigiasutuste (nt RIA) suhtes (vt VVS § 751 lõiget 4).
TTJA peab sunniraha määramisel hindama, millises määras sunniraha rakendamine on Eesti
kontekstis proportsionaalne.
KüTS § 171 määratleb kaebuse läbivaatamise tähtaja. Paragrahv koosneb kahest lõikest –
esimene lõige määratleb üldise kaebuse läbivaatamise tähtaja ning teine lõige määratleb
olukorrad, mil kaebuse lahendamise tähtaega võidakse pikendada.
Küberturvalisuse määruse artikli 63 ja eelnõu järgi käsitleb TTJA füüsiliste või juriidiliste
isikute kaebusi seoses Euroopa küberturvalisuse sertifikaatidega, mille on välja andnud
riiklikud küberturvalisuse sertifitseerimise asutused või kooskõlas küberturvalisuse määruse
artikli 56 lõikega 6 vastavushindamisasutused, või seoses küberturvalisuse määruse artikli 53
kohaselt välja antud ELi vastavusdeklaratsioonidega, ning uurib asjakohasel määral nende
kaebuste sisu ja teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja tulemusest.
Küberturvalisuse määruses ei ole ette nähtud tähtaeg, mis aja jooksul tuleb esitatud kaebus läbi
vaadata (teostada järelevalvet) – seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Õigusselguse huvides
määratletakse, et TTJA peab esitatud kaebuse lahendama esimesel võimalusel, kuid hiljemalt
90. päeval kaebuse saamisest arvates (lõige 1).
90 kalendripäevane tähtaeg on piisav aeg, mis võimaldaks TTJA-l uurida esitatud kaebusega
seotud asjaolusid. Lühemat tähtaega ei ole mõistlik määrata (nt 30 päeva), kuna kui menetlus
kestab, siis tuleks perioodiliselt (nt iga 30 päeva möödumisel) esitada kaebuse esitajale teavitus
menetluse tähtaja pikendamise kohta, mis omakorda suurendaks TTJA halduskoormust. Kui
esitatud kaebus on puudustega, siis lähtutakse HMS §-st 15, sh on võimalik TTJA-l esimesel
võimalusel määrata tähtaeg kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks.
Lõikes 2 määratletakse lõikes 1 oleva tähtaja pikendamise võimalus. Kui kaebuse
lahendamiseks on vaja teha koostööd teise riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega,
on TTJA-l õigus pikendada kaebuse läbivaatamise tähtaega aja võrra, mis on vajalik asutuse
arvamuse ärakuulamiseks. Kaebuse läbivaatamise tähtaja pikendamisest teavitatakse kaebuse
esitajat kirjalikult.
Kaebuse lahendamisel võib tekkida vajadus kaasata või teha koostööd teise liikmesriigi
riiklikku küberturvalisuse sertifitseerimise asutusega. Kuna selle asutuse kaasamine, tema enda
seisukohtade kujundamine võib võtta aega, siis võib menetlusele kuluv aeg olla pikem kui on
käesoleva paragrahvi lõikes 1 ette nähtud 90 päeva. Seetõttu nähakse võimalus pikendada
kaebuse läbi vaatamise tähtaega.
Eelnõu punktiga 6 lisatakse seadusesse § 181, millega sätestatakse väärteokaristused.
11
Liikmesriigile on küberturvalisuse määruse 3. jaotises (küberturvalisuse sertifitseerimise
raamistik) antud kohustus kehtestada küberturvalisuse sertifitseerimise raamistiku ja Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise kavade rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ning
võtta kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad
olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Määrus ei anna ette karistuse rahatrahvi
miinimum või maksimumpiiri. Rahatrahvi suurus on seega liikmesriigi enda otsustada. Samuti
võib teha eri karistusnormid eri kohustuste rikkumise puhuks.21
Eelnõu järgi on nii füüsilisele kui juriidilisele isikule võimalik määrata rahatrahvi
väärteomenetluse korras küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete mittetäitmise eest. Eelnõu
kohaselt on KüTS-i alusel väärteomenetluses võimalik rahatrahvi määrata:
- küberturvalisuse määruse artikli 53 lõikes 2 sätestatud tingimustele mittevastava
vastavusdeklaratsiooni väljastamise eest; või
- küberturvalisuse määruse artikli 55 lõikes 1 nimetatud teabe osas sama artikli lõikes 2
sätestatud nõuete rikkumise .
Küberturvalisuse määruse artikli 53 lõike 2 sisu: „IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootja
või pakkuja võib anda välja ELi vastavusdeklaratsiooni, milles kinnitatakse, et [Euroopa
küberturvalisuse sertifitseerimise] kavas esitatud nõuded on täidetud. ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandmisega võtab IKT-toodete, -teenuste või -protsesside tootja või
pakkuja vastutuse IKT-toote, -teenuse või -protsessi vastavuse eest kõnealuses kavas sätestatud
nõuetele“.
Küberturvalisuse määruse artikli 55 lõige 1 sisustab, mida „[s]ertifitseeritud või ELi
vastavusdeklaratsiooni saanud IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside tootja või pakkuja teeb
avalikkusele kättesaadavaks“. Selleks teabeks on:
a) suunised ja soovitused, mis aitavad lõppkasutajal IKT-tooteid või -teenuseid turvaliselt
konfigureerida, paigaldada, kasutusele võtta ning neid käitada ja hooldada;
b) ajavahemik, mille jooksul pakutakse lõppkasutajatele turvalisuse alast tuge, eelkõige
võimaldades saada küberturvalisuse alaseid uuendusi;
c) tootja või pakkuja kontaktandmed ja aktsepteeritavad viisid lõppkasutajatelt ja
küberturvalisusega tegelevatelt teadlastelt turvanõrkuste kohta teabe saamiseks;
d) viited internetis asuvatele andmebaasidele, kus on loetletud IKT-toote, -teenuse või -
protsessiga seotud avalikult teada antud turvanõrkused ja asjakohased küberturvalisuse alased
nõuanded.
Sama artikli lõike 2 kohaselt peab see teave „olema kättesaadav elektroonilisel kujul ning see
peab olema kättesaadav ja seda tuleb ajakohastada vajaduse korral vähemalt kuni vastava
Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi või ELi vastavusdeklaratsiooni kehtivuse lõppemiseni“.
TTJA peab igal juhul hindama, kas väärteomenetluse läbiviimine ning trahvi määramine on
konkreetse rikkumise olemust ja iseloomu arvestades on vajalik ja proportsionaalne. Tegemist
on kaalutlusõigusega ehk TTJA kui järelevalveasutus peab tegema kaks erinevat
kaalutlusotsust. Esiteks, tuleb otsustada kas konkreetse rikkumise korral on väärteomenetluse
alustamine vajalik ning proportsionaalne või on teiste järelevalvemeetmete rakendamine
tõhusam. Siin tuleb väärteomenetluse algatamise otsustamisel lähtuda väärteomenetluse
21
Küberturvalisuse määruse art 65.
12
seadustiku (VTMS) §-st 31, mis sätestab väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte. Teiseks,
juhul kui järelevalveasutus otsustab alustada väärteomenetlust, tuleb erinevaid tegureid arvesse
võttes otsustada määratava trahvi suurus.
Paragrahvis on seatud rahalise karistuse ülempiir, milleks on füüsilise isiku puhul 200
trahviühikut ja juriidilise isiku puhul 20 000 eurot. Ülemmäärade seadmisel on võetud eeskuju
KüTS §-st 18, mis omakorda lähtus hädaolukorra seaduse 8. peatükis sätestatud
väärteokoosseisude rahatrahvide ülemmäärast. Nagu ka KüTS-is kehtestatud küberturvalisuse
tagamise ja kehtestatud nõuded on suunatud kindlatele isikutele, siis ka küberturvalisuse
sertifitseerimise nõuded puudutavad vaid IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside tootjaid.
Seetõttu on vaja kehtestada piisavalt kõrged trahvimäärad, mis suudaksid tagada
sertifitseerimisnõuete meetmete eesmärgi realiseerumist.22 Näiteks Slovakkias ulatuvad samad
karistusmäärad 300 000 euroni.
Ka NIS direktiivi ülevõtmisel, mille Eesti võttis üle KüTS-iga, on liikmesriigid kehtestanud
erinevates suurustes trahvimäärasid. Iirimaal on väärteo eest trahvimäär 4000 kuni 5000 eurot,
seejuures kuriteo eest on karistusraam füüsilisele isikule maksimaalselt 50 000 ning juriidilisele
isikule 500 000 eurot.23 Poolas on karistusmäärad vastavalt kuni 50 000 või 230 000 eurot.24
Tulevikus on võimalik hinnata, kas KüTS §-s 18 ning eelnõuga lisanduva § 181
väärteokoosseisude rahatrahvide suurusi tuleks suurendada. Seda on võimalik teha uue
küberturvalisuse direktiivi üle võtmise käigus (nn NIS 2 direktiiv; hetkel ettepaneku
staatuses).25
Kuivõrd eelnõu järgi määratakse küberturvalisuse määruse nõuete rikkumisega ette nähtud
„karistusi“ väärteomenetluse raames, tuleb lähtuda väärteomenetluse üldreeglitest. VTMS § 3
lg 1 selgitab, et väärteomenetlusõigus kehtib füüsilise ja juriidilise isiku suhtes. Ainult
kirjalikku hoiatamismenetlust (VTMS § 541) kohaldatakse ka riigi, kohaliku omavalitsuse ja
avalik-õigusliku juriidilise isiku suhtes – kuid siinsete rikkumiste olukorras pole võimalik
kirjalikku hoiatamismenetlust kasutada. Seega eelnõuga ettenähtud väärteotrahve ei ole
võimalik kohaldada riigiasutuse (nt RIA) suhtes.
Eelnõu punktiga 7 täiendatakse KüTS §-i 19 lõikega 11, millega sätestatakse, et paragrahvis
181 sätestatud väärteo kohtuvälise menetlejaks on TTJA. Selle sättega antakse riikliku
küberturvalisuse sertifitseerimise asutusele pädevus määrata rahalisi karistusi vastavate
küberturvalisuse määruse nõuete rikkumise eest.
Eelnõu punktiga 8 täiendatakse KüTS-i normitehnilise märkuse sõnastust. Muudatuse
tulemusena lisandub normitehnilisele märkusele ka viide küberturvalisuse määrusele.
3.2.Muude riikide regulatsioonid
Käesoleva eelnõu koostamisel on lähtutud paljuski Soome eeskujust. Soome valitsus on
küberturvalisuse määruses sätestatud riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse loomise
22
Seletuskiri küberturvalisuse seaduse eelnõu juurde, 597 SE, lk 33.
23
Bird&Bird&, jaanuar 2020. Developments on NIS Directive in EU Member States, lk 28
https://www.twobirds.com/~/media/pdfs/developments-on-nis-directive-in-eu-member-states.pdf
24
Ibid, lk 37.
25
Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb meetmeid, millega tagada küberturvalisuse
ühtlaselt kõrge tase kogu liidus, ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2016/1148 – leitav: https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52020PC0823.
13
kohustuse täitmiseks teinud parlamendile elektroonilise side seaduse muutmise ettepaneku,
mille kohaselt pannakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse kohustused Soome
Transpordi- ja Sideametile. Seda seetõttu, et ameti all tegutsevas Soome küberturvalisuse
keskuses juba tegutsetakse küberturvalisuse alal.26 Samuti on Soome küberturvalisuse keskus
(SKK) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 8 lõikes 3 mõttes
võrgu- ja infosüsteemide turbe vallas Soome riiklik ühtne kontaktpunkt. Selles osas on SKK
analoogne Eesti Riigi Infosüsteemi Ametiga. Soome hinnangul ei oma küberturvalisuse
määrusest tulenev riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine olulist mõju
riigi rahandusele, majandusele, kodumajapidamistele ega ka ettevõttetele, kuna
sertifitseerimine on esialgu vabatahtlik. Samas mõjutavad Soome tehnoloogiaettevõtete
konkurentsivõimet Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuded ja asjaolu, kui hästi vastavad
Soome ettevõtete tooted Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuetele.
Küpros planeerib riikliku sertifitseerimise asutuse rolli anda Digitaalse Turvalisuse Ametile
(Digital Security Authority, Αρχή Ψηφιακής Ασφάλειας).27
Slovakkia seaduseelnõu kohaselt saab riiklikuks sertifitseerimise asutuseks Riiklik Turvalisuse
Amet (Národný bezpečnostný urad, National Security Authority). Slovakkia seaduseelnõus on
karistuste puhul eristatud küberturvalisuse määruse paragrahvid:
- Artiklis 53 sätestatud vastavushindamise deklaratsiooni väljastamise eest vastuolus
määrusega, karistatakse ettevõtjat rahatrahviga 300 kuni 100 000 eurot.
- Kui vastavusdeklaratsiooni väljastanud ettevõtja jätab vastavusdeklaratsiooni
elektroonilises vormis avaldamata või ei uuenda määruse artiklis 51(1) punktides a-d
nimetatud teavet, karistatakse rahatrahviga 300 kuni 100 000 eurot.
- Vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandjat selle eest, kui a) ei anta riiklikule küberturvalisuse
sertifitseerimise asutusele artikkel 58(8)(a) kohast teavet; b) takistab riiklikul
küberturvalisuse sertifitseerimise asutusel auditi vormis uurimist vastavalt artiklile
58(8)(b), karistatakse 300 kuni 100 000 euroga.
- Vastavushindamisasutust, Euroopa küberturvalisuse sertifikaadi omanikku ja ELi
vastavusdeklaratsiooni väljaandjat karistatakse 300 kuni 100 000 euroga, kui ta ei
võimalda riiklikule sertifitseerimise asutusele ligipääsu oma ruumidele vastavalt
määruse artiklile 58(8)(d).28
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei defineerita eraldi uusi termineid, kuid selles kasutatakse termineid, mida
kasutatakse küberturvalisuse määruses.
Eesti kontekstis siiski võetakse eelnõuga kasutusele uus termin „riiklik küberturvalisuse
sertifitseerimise asutus,“ mille definitsiooni saab tuletada küberturvalisuse määruse artikilist 58
(kuigi küberturvalisuse määruses endas seda ei defineerita). Riiklik küberturvalisuse
26
HE 98/2020 vp, lk 118.
27
Kättesaadav: https://ec.europa.eu/inea/en/connecting-europe-facility/cef-telecom/2019-eu-ia-0109.
28
Kättesaadav: https://www.slov-lex.sk/legislativne-procesy/SK/LP/2020/400
14
sertifitseerimise asutus kujutab endast asutust, mis teeb koostööd EL tasandiga infovahetuseks
ja teostab küberturvalisuse määruses sätestatud kohustuste üle järelevalvet.
Järgnevad terminid ei ole uued terminid (nad on juba liidu või Eesti õiguses juba kasutusel või
defineeritud), kuid eelnõust ja seletuskirjast parema arusaamise jaoks, on need selgitava infona
lisatud seletuskirja:
riiklik akrediteerimisasutus – ainus akrediteerimist teostav asutus liikmesriigis, kes on
selleks riigi poolt volitatud29 ehk asutus, mis akrediteerib vastavushindamisasutusi;
vastavushindamisasutus – avalik asutus või eraettevõte, mis teostab vastavushindamist,
sealhulgas kalibreerimist, katsetamist, sertifitseerimist ja kontrolli;
akrediteerimine – riikliku akrediteerimisasutuse läbiviidav vastavushindamisasutuse
atesteerimine, mis tõendab tema vastavust kindlaksmääratud vastavushindamisülesande
täitmiseks harmoneeritud standardi põhjal kehtestatud nõuetele ja vajaduse korral mis
tahes lisanõuetele, sealhulgas asjaomaste valdkondlike normide alusel kehtestatud
nõuetele.30
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/881
(küberturvalisuse määrus) ning selle otseseks eesmärgiks on küberturvalisuse määrusega
liikmesriikidele sätestatud kohustuste täitmine. Eelnõu regulatsioon jääb küberturvalisuse
määrusega liikmesriikidele antud riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse
määratlemise ja küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest karistusmäärade
kehtestamise pädevuse piiridesse. Seega on seaduseelnõu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduseelnõu mõjud
Eelnõuga sisustatakse teatavad sätted, mis on võimalik küberturvalisuse määruse alusel.
Küberturvalisuse määruse ettevalmistamisel hinnati eraldi ka EL-i ülese sertifitseerimise
raamistiku loomise mõjusid EL-i üleselt.31 Järgnevalt esitatakse eelnõuga vastu võetavate sätete
mõjud Eestis.
6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Seaduseelnõu ei oma sotsiaalset ega demograafilist mõju.
6.2. Mõju majandusele
Eelnõuga reguleeritakse riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise asutuse määramine ning
küberturvalisuse määruses sätestatud nõuete rikkumise eest karistuste määramine ning
karistuste määramise pädevuse kehtestamine. Nimetatud muudatused ei oma olulist mõju
riigieelarvele ega Eesti majandusele. Kuigi eelnõu puudutab otseselt IKT-valdkonna ettevõtjaid
ja nende tegevust, ei ole eelnõul teadaolevalt ettevõtetele olulist mõju, kuna sertifitseerimine
on hetkeseisuga vabatahtlik ning tulevikus toimuvaid muudatusi (nt mõne küberturvalisuse
sertifitseerimiskava õigusaktiga Euroopa Liidus kohustuslikuks tegemine) on raske
prognoosida. Hetkel on ka keeruline prognoosida, millisel määral on ettevõtjatel huvi
29
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008 artikkel 2 lõige 11. Vastavushindamisasutuse
temaatikat reguleerib ka toote nõuetele vastavuse seadus.
30
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008 artikkel 2 lõige 10.
31
Leitavad siit: https://eur-lex.europa.eu/procedure/ET/2017_225.
15
sertifitseerida enda IKT tooted, teenused ja protsessid Eestis. Seega ei oma eelnõu olulist mõju
majandusele. Küll aga tuleb nentida, et, sarnaselt Soome hinnangule, võib Eesti IKT-ettevõtete
konkurentsivõimet mõjutada Euroopa sertifitseerimissüsteemi nõuded ja see, kas/mis ulatuses
Eesti ettevõtjad nendele nõuetele vastavad.
Kui erasektoris olev vastavushindamisasutus läbib riikliku akrediteerimisasutuse juures
akrediteerimise, siis kaasnevad sellega täiendavad kulud (taotluse läbivaatamise tasu,
akrediteerimise tasu, ning aastatasu akrediteeringu ja tunnistuse kehtivana hoidmise eest). Siin
vt TNVS §-e 381-384, sama seaduse § 384 lõike 4 alusel antud määrust ning kinnitatud
hinnakirja32. Nende kohaselt on võimalikud kulutused (kui akrediteeringut soovitakse MTÜ-lt
Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus):
- esmase akrediteerimise taotluse läbivaatamise tasu 300 eurot;
- akrediteerimisulatuse laiendamise taotluse läbivaatamise eest 200 eurot;
- akrediteerimise tasu: tasu suurus sõltub hindamisele kulunud ajast, hindamise
keerukusest ja hindajate (edaspidi assessor) tasu suurusest ning hindamisega kaasnenud
otsestest kuludest, konkreetsemalt:
o assessori töötasu suurus sõltub temaga saavutatud tasu kokkuleppest; Eesti
akrediteerimisasutus tutvustab akrediteerimist taotlevale või akrediteeritud
asutusele eelnevalt akrediteerimise eeldatavat maksumust ja võimaldab esitada
seisukoha kaasatava assessori tasu kohta;
o hindamise eest vastutava hindaja (edaspidi peaassessor) tunnitasu suurus on
kuni 20-kordne töölepingu seaduse § 29 lõike 5 kohaselt kehtestatud tunnitasu
alammäär; Eesti akrediteerimisasutus kehtestab igal aastal peaassessori
tunnitasu konkreetse määra; aastatel 2021-2022 on peaassessori tunnitasu suurus
50 eurot;
o akrediteerimise otsesed kulud on assessori lähetuskulud, tõlkekulud (kui
hindamine ei toimu eesti keeles) ja muud akrediteerimisega seonduvad kulud;
- krediteeritud asutus maksab akrediteeringu kehtivana hoidmise eest aastatasu. Aastatasu
suurus sõltub Eesti akrediteerimisasutuse jätkusuutlikuks toimimiseks vajalikest
kuludest, mis jaotatakse akrediteeritud asutuste ja erialaselt pädevate mõõtjate vahel
proportsionaalselt akrediteeringu ulatust ja keerukust arvestades. Tasude suurused on
määratletud hinnakategooriate järgi (1-10). Alates 1. jaanuarist 2021. a kehtiva
hinnakirja33 kohaselt on aastatasu suurus järgnev (esimene arv on aastate 2021 ja 2022
kohta, teine arv on alates aastast 2023; summad on eurodes):
o Hinnakategooria 1 – 1050 – 1260;
o Hinnakategooria 2 – 1330 – 1595;
o Hinnakategooria 3 – 1680 – 2015;
o Hinnakategooria 4 – 2030 – 2435
o Hinnakategooria 5 – 2450 – 2940;
o Hinnakategooria 6 – 2870 – 3445;
o Hinnakategooria 7 – 3360 – 4030;
o Hinnakategooria 8 – 3920 – 4705;
o Hinnakategooria 9 – 4620 – 5545;
32
Alates 1. jaanuarist 2021.a. kehtib MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse struktuuriüksuse Eesti
Akrediteerimiskeskus (EAK) teenuste hinnakiri – leitav: http://www.eak.ee/?pageId=59.
33
Hinnakirja osas vt eelmist altviidet.
16
o Hinnakategooria 10 – 5320 – 6385.
Kui akrediteeringut soovitakse läbida mõne muu EL-i liikmesriigis olevas riiklikus
akrediteerimisasutuses, võivad akrediteerimise protsessiga ja akrediteeringu hoidmisega seotud
kulututuste suurused erineda. Siin tuleb täpsemalt tutvuda vastava riikliku
akrediteerimisasutuse hinnakirjadega.
6.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse jt avaliku ülesande täitjate korraldusele
6.3.1. Mõjud TTJA-le
Liikmesriigid peavad tagama, et riiklikel küberturvalisuse sertifitseerimise asutustel on
piisavad ressursid oma volituste rakendamiseks ning oma ülesannete tulemuslikuks ja tõhusaks
täitmiseks.34
Seaduseelnõu võib tulevikus omada mõju Majandus- ja Kommunikatsiooniminsteeriumi
valitsemisala eelarvele. Eelnõuga sätestatakse TTJA riikliku küberturvalisuse sertifitseerimise
asutusena. Et TTJA saaks nõuetekohaselt oma ülesandeid täita, on vaja luua asutuses vastav
küberturvalisuse sertifitseerimise kompetents. TTJA-le on juba eraldatud ühe ametikohaga
seotud ressursid, mistõttu selles osas ei teki täiendavaid kulusid. Tuleviku perspektiive
arvestades võib tulevikus tekkida vajadus suurendada TTJA küberturvalisuse sertifitseerimise
ülesandega seotud personali arvu. Sel juhul planeeritakse vastavad ressursid riigieelarve
protsessis. Võimalike infosüsteemide või muude IT kulude osa võib lisanduda täiendavad
kulud, kuid hetkel ei ole võimalik neid prognoosida. Nimetatud kulutusi ja nende katmise
allikaid analüüsitakse siis, kui on selge, kas ning millist laadi uus IKT-lahendus on vaja luua
või tekib vajadus uuendada olemasolevaid lahendusi.
6.3.2. Mõjud RIA-le
Eelnõu ja seletuskirja kohaselt ei ole võimalik seaduse tasandil konkreetselt määratleda RIA-t
kui küberturvalisuse määruse kohase vastavushindamisasutusena. Seda seetõttu, et
vastavushindamisasutuseks saamine eeldab akrediteerimist.
Kuna eelnõu ja seletuskirja koostamisel on lähtutud eeldusest, et RIA läbib vastava
akrediteerimise ja saab vastavushindamisasutuseks, siis kirjeldatakse siin RIA-le ilmnevaid
võimalikke mõjusid.
Akrediteerimisprotsessi läbimise ja akrediteeringu hoidmise kulutused on kirjeldatud
seletuskirja punktis 6.2 (erasektoris oleva vastavushindamisasutuse kulud), mis on üle kantavad
ka RIA-le.
Hetkel on keeruline prognoosida, millisel määral võib tekkida vajadus välja anda
kõrgetasemelisi sertifikaate või kui suures mahus võidakse sertifitseerimise kavas ette näha, et
sertifikaati võib väljastada üksnes avalik asutus. Samuti ei ole ka hetkel ette teada, kas mõni
ettevõtja soovib sertifikaati saada ehk eelduslikult ei pruugi olla selleks nõudlust.
Kuna sertifitseerimise kompetentsi loomine eeldab vastavate tehniliste teadmiste ja
kogemustega töötajate olemasolu ning muud ressurssi vastavushindamistoimingute
nõuetekohaseks teostamiseks, võib RIA vajada akrediteeringu läbimise korral täiendavat
ressurssi, mille ressursid nähakse ette riigieelarve protsessis kindlaksmääratud vahenditest.
34
Küberturvalisuse määruse art 58 lõige 5.
17
Akrediteeringu läbimiseks peavad RIA teenistujatel olema heal tasemel tehniline ja kutsealane
väljaõpe, mis hõlmab kõiki vastavushindamistegevusi, piisavad teadmised nende poolt
tehtavate vastavushindamistoimingute nõuetest ning piisav pädevus nimetatud
hindamistoimingute läbiviimiseks, sobilikud teadmised ja arusaam kehtivatest nõuetest ja
katsestandarditest, oskus koostada sertifikaate, protokolle ja aruandeid, mis tõendavad
vastavushindamistoimingute läbiviimist.35 Kompetentsi loomine eeldab seega rahastust, mille
abil kompetents luua. Vastavushindamisasutus saab sertifitseerimise eest ettevõtjatelt tasu
küsida, kuid see eeldab, et kompetents on juba loodud ning akrediteering olemas ning õiguslik
regulatsioon võimaldab tasu võtta.
Vajaliku riigieelarvelise rahastuse saamiseks, et kompetents luua, võib olla mõistlik lisada
sertifitseerimisvõimekuse olemasolu tagamine ülesandena näiteks RIA põhimäärusesse. Üks
võimalus nende kulude täiendavaks katmiseks on ka sertifitseerimise eest tasu võtmine. RIA
kulud vastavushindamisasutusena ei ole aga otseselt seotud käesoleva eelnõuga, vaid tulenevad
otse küberturvalisuse määrusest.
6.3.3. Mõjud MTÜ-le Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse
Küberturvalisuse määruse rakendamine mõjutab ka MTÜ Eesti Standardimis- ja
Akrediteerimiskeskuse tegevust, kuigi see pole otseselt seotud käesoleva eelnõu
kaalutluskohtadega, kuna MTÜ roll riikliku akrediteerimisasutusena tuleneb otse
küberturvalisuse määrusest. Küberturvalisuse määrus ei ütle, et keelatud oleks
akrediteerimiseks suunamine muu liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole, kui Eesti riiklikul
akrediteerimiskeskus parasjagu kompetentsi ei oma. Ehk MTÜ-l on ka võimalik
akrediteerimistaotluse saamisel suunata vastavushindamisasutuse kandidaat teise liikmesriigi
riikliku akrediteerimisasutuse poole. Küberturvalisuse sertifitseerimise vastavushindamise
asutuste akrediteerimisvõimekuse loomine nõuab olulist ressurssi ning seda ei pruugi olla
mõistlik rakendada olukorras, kus on keeruline öelda, kas siseriiklikult üldse
vastavushindamisasutuseks saamise osas nõudlust on. Tavaliselt küsitakse akrediteerimise eest
tasu, kuid 1-2 vastavushindamisasutusega ei pruugi olla võimalik akrediteerimise süsteemi vaid
tasudest ülal hoida. Kuniks selle teenuse vastu on nõudlus tekkinud, on võimalik akrediteeringu
taotleja suunata teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole.
6.3.4. Eeldatavad tulud
Võimalik eeldatav tulu riigieelarvele võib ilmneda lisanduva väärteokoosseisu tõttu. Siiski,
kuna hetkel on keeruline prognoosida, millisel määral on ettevõtjatel huvi sertifitseerida enda
IKT tooted, teenused ja protsessid Eestis, siis ei ole ka võimalik prognoosida, kas ning kuivõrd
määratakse rikkumiste korral väärteokaristusi.
7. Seaduse jõustumine
Küberturvalisuse määruse artikli 69 lõike 2 kohaselt kohaldatakse sama määruse artikleid 58,
60, 61, 63, 64 ja 65 alates 28. juunist 2021. a. Eeldatavasti ei jõuta eelnõuga tehtavaid muudatusi
samaks kuupäevaks vastu võtta, mistõttu seadus jõustub üldises korras.
8. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
35
Küberturvalisuse määruse lisa 1.
18
Eelnõu koostamisse kaasati Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Riigi Infosüsteemi
Amet ning MTÜ-ks Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus ühinenud juriidilised isikud
(MTÜ Standardikeskus ja SA Eesti Akrediteerimiskeskus). Eelnõu saadetakse eelnõude
infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja
Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks MTÜ-le Eesti Standardimis- ja
Akrediteerimiskeskus, MTÜ-le Eesti Infoturbe Assotsiatsioon ja Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liidule.
Algatab Vabariigi Valitsus
…2021. a
19