Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 11.03.2020 nr 4.2-1/784-1
Lossi plats 1a
15165, Tallinn
Muudatusettepanekud sotsiaalhoolekande
seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste
seaduse, riigilõivuseaduse ning tööturuteenuste
ja -toetuste seaduse muutmise seaduse
eelnõule 146 SE
Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees
Sotsiaalkomisjoni menetluses on sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste
sotsiaaltoetuste seaduse, riigilõivuseaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse
muutmise seaduse eelnõu 146 SE. Käesolevaga esitame ettepanekud eelnõu täiendamiseks.
1. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Palume täiendada eelnõu § 1 (sotsiaalhoolekande seaduse muutmine) uue punktiga 6,
muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 6 sõnastus on järgmine:
„6) paragrahvi § 4511 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Hoolduspere vanemat toetatakse vähemalt ühe kahendiku ulatuses töölepingu seaduse §
29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast ühe lapse hooldamise kohta.“.
Selgitus: Ettepanekuga muudetakse minimaalset summat, millega kohalik omavalitsus on
kohustatud toetama hooldusperet ühe lapse hooldamisel. Võrreldes varasemaga suureneb
hoolduspere vanema minimaalne toetus või tasu kaks korda. Jätkuvalt on tegemist miinimumi
kehtestamisega ning iga kohalik omavalitsus saab otsustada hooldusperede toetamise ka
suuremas summas, arvestades pere täiendavaid vajadusi lapse perre tuleku järgselt. Samuti
on võimalik hoolduspere vanemat jätkuvalt toetada kas toetuse või tasu maksmisega.
Muudatus aitab ühe meetmena kaasa asendushooldusel eelistatud perepõhise hooldusvormi
väärtustamisele.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Muudatuse mõjud
Muudatusel on sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste
korraldusele, kuludele ja tuludele. Muudatuste mõju ulatus ja suurus ei ole suur, kuivõrd
mõjutatud sihtrühm on väike ja see ei too omavalitsustele kaasa lisakulusid. Küll aga on
muudatus oluline ja positiivne väiksele sihtrühmale endale ehk hooldusperedele.
Muudatus mõjutab positiivselt sihtrühma ehk hooldusperesid, kuivõrd hoolduspere vanema
toetuse miinimum saab tõstetud ja seeläbi nende panus vanemlike hooleta laste kasvatamisse
enam väärtustatud ja tasustatud. Perepõhisel asendushooldusteenusel viibis 2019. aasta 1.
detsembri seisuga 136 last (65 hooldusperes ja 71 perekonnas hooldamisel). Samuti puudutab
muudatus kohalikke omavalitsusi, kes on kohustatud tagama vähemalt miinimumsummas
hoolduspere vanema toetamise. Vahendid selleks eraldatakse kohalikele omavalitsustele
toetusfondi kaudu ning arvestades, et kohalikule omavalitsusele 2020. aasta I vahendite
jagamise kalkulatsioonide kohaselt (kui jagati 90% vahenditest) arvestati ühe hooldusperes
kasvava lapse kohta 1521 eurot kalendrikuus (aastas 18 252 eurot) ning lisaks hoolduspere
vanema toetamisele on kohalik omavalitsus kohustatud katma hooldusperes elava lapse
isiklikud kulud minimaalselt 240 eurot ühe kalendrikuu kohta, on võimalik nimetatud kohustus
katta toetusfondi kaudu eraldatavate vahendite arvelt. 2019. aasta jooksul jäi kohalikel
omavalitsustel kasutamata 3,9 miljonit eurot asendus- ja järelhooldusteenuse osutamiseks
eraldatud vahendeid (jääk 2019. aasta lõpus), mistõttu võib eeldada, et hooldusperevanema
toetuse miinimumi tõstmine on kohalikele omavalitsustele jõukohane toetusfondivahendite
arvelt ja lisavahendeid kasutamata. Mõju kohalikele omavalitsustele on seega küll olemas,
kuid kaetav riigi poolt eraldatud vahendite arvelt.
Muudatusega seoses on kohalikel omavalitsustel vaja muuta oma hoolduspere vanemate
toetuse maksmise korda või määrasid, mis on omavalitsustele tavapärane iga-aastane
tegevus mitmete toetuste maksmisel ja ei tohiks tekitada liigset töökoormust.
Muudatus on kavandatud jõustuma 1. juulist 2020. a, seega on korra muutmiseks antud aega
mõned kuud.
2. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine
Palume täiendada eelnõu § 2 (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine) uute
punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:
„4) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „sätetele“ tekstiosaga „, välja arvatud
käesoleva seaduse § 6 lõikes 11 sätestatud juhul toetuse maksmise korral.“;
5) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse mõttes loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puudega
lapse toetusele õigustatuks ja seda makstakse ka harvikhaiguse diagnoosiga lapsele, kellel ei
tuvastatud puude raskusastet, puude ennetamiseks ja sellest tingitud lisakulude hüvitamiseks,
kui puude väljakujunemine oleks ennetuseta vältimatu.“;
6) paragrahvi 6 lõike 5 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „lapsele“ tekstiosaga „ja käesoleva
paragrahvi lõikes 11 nimetatud lapsele“;
7) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega harvikhaiguste loetelu, mille puhul
makstakse käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul puudega lapse toetust. Loetelu
3
täiendatakse arstliku ekspertiisikomisjoni ettepanekul ning peale konsulteerimist
huvigruppidega.“.
Selgitus: Ettepanekuga antakse Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA)
ekspertiisimeeskonnale võimalus maksta harvikhaigusega lastele, kellel ei ole välja kujunenud
puuet, puudega lapse sotsiaaltoetust haigusest tulenevate lisakulude hüvitamiseks. Eesmärk
on võimaldada harvikhaigustega lastel, kellel ei ole välja kujunenud puude tunnuseid, kuid
kelle rahaline toetamine on vajalik puude ennetamiseks, saada riiklikku toetust. Toetuse
väljamaksmise eelduseks on haigusest tingitud lisakulud ning tõenduspõhine materjal, et ravi
mitte järgimisel tekivad tagasipöördumatud püsivad kahjustused.
Kehtiva regulatsiooni kohaselt on võimalik lapsele toetust maksta üksnes juhul, kui lapsel on
tuvastatud puude raskusaste. Puude raskusastme tohib tuvastada üksnes juhul, kui taotlejal
on tavapärasest suurem kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus (PISTS § 2 lg 11). Kui
taotleja vajadus nendes valdkondades ei ole tavapärasega võrreldes suurem, pole alust puuet
tuvastada. Seaduse eesmärki silmas pidades ei saa järeldada, et teatud diagnooside puhul on
igal juhul õigustatud puude tuvastamine. Õigustatud ootust ei saa tekkida ka sellest, et teatud
diagnoosiga inimestel suure tõenäosusega puue tuvastatakse või suurel osal konkreetse
diagnoosiga inimestel on puue tuvastatud.
Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 10 tuleneb sotsiaalriigi põhimõte. Sotsiaalriigi põhimõttega ei
ole kooskõlas see, et riik saab sekkuda üksnes võimalike (raskete) tagajärgede
leevendamiseks. Sotsiaalriigi põhimõtte kesksel kohal on ka ennetus, mis võimaldab inimestel
täisväärtuslikku elu elada. Käesoleval juhul tähendab see seda, et riik peab võtma mõistlikke
meetmeid, et ennetada puude tekkimist. Seega on põhjendatud, et toetuse saamine on teatud
juhtudel võimalik ka ilma puude raskusastme määramiseta.
Muudatusettepaneku punkt 4 loob puude toetuse maksmisel erisuse, mille kohaselt on
võimalik puudega lapse toetust maksta ka ilma puude raskusastme määramiseta.
Punkti 5 kohaselt on lapsele võimalik määrata puude toetus ilma puude raskusastme
määramiseta järgmiste tingimuste samaaegsel täitmisel: 1) lapsel peab olema diagnoositud
harvikhaigus; 2) lapsel puuet ei tuvastatud; 3) toetust makstakse haigusest tingitud lisakulude
katmiseks, kuna lisakulud on puude ennetamiseks vältimatud ning 4) lisakulu ei finantseerita
ravikindlustuse ega riigieelarve muudest vahenditest.
Esimese tingimuse täitmine eeldab, et lapsel on diagnoositud harvikhaigus. Euroopa Liidu
tasandil defineeritakse haruldast haigust ehk harvikhaigust kui haigust, mis esineb kuni viiel
inimesel 10 000-st, järelikult peab konkreetne haigus kuuluma sellise esinemissagedusega
haiguste hulka.
Teise tingimuse kohaselt ei ole lapsel puude raskusastme tuvastamise protsessi raames puuet
tuvastatud. See tähendab, et üksnes juhul, kui lapsel puuet ei tuvastata, on SKA-l muude
seaduses sätestatud tingimuste täitmisel õigus puude toetus ilma puude määramiseta
määrata. SKA menetleb toetuse määramist üksnes puude raskusastme tuvastamise raames.
Kui SKA lapsel puuet ei tuvasta, kuid on täidetud seaduses sätestatud tingimused puudega
lapse toetuse maksmiseks ilma puuet määramata, määrab SKA toetuse.
Kolmanda tingimuse kohaselt peab haiguse/diagnoosi ravijuhendi täitmine olema seotud
lisakuluga, mille kandmine on puude ennetamise eesmärgil vältimatu. See tähendab, et
ravijuhendi mittejärgimisel ja sellest tulenevate lisakulude hüvitamiseta lapse terviseseisund
oluliselt halveneks ning suure tõenäosusega kaasneks puude tekkimine.
Neljanda tingimuse kohaselt kohaldub puudega lapse toetuse maksmisele ilma puude
raskusastme määramiseta ka PISTS § 6 lõikes 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt
4
määratakse puudega lapse toetus, kui lisakulu ei kompenseerita muudest ravikindlustuse ega
riigieelarve vahenditest. See tähendab, et lisakulu hüvitamiseks puuduvad alternatiivid.
Olukorras, kus teatud harvikhaiguse puhul hüvitab haigekassa ravimi maksumuse, kuid ravimi
soetamisel on patsiendil jätkuvalt vajalik omaosalus, loetakse seda lisakulu finantseerimiseks
muudest vahenditest. Küll aga ei kuulu siia alla võimalikud kohaliku omavalitsuse toetused,
vaid silmas on peetud finantseerimist riiklikest vahenditest.
Punkti 6 kohaselt makstakse harvikhaiguse diagnoosiga lapsele puude ennetamiseks toetust,
mis vastab raske puudega lapse toetuse suurusele. 2020. aastal on raske puudega lapse
toetus 161 eurot kuus. Tegemist on, arvestades erinevaid võimalikke hädavajalikke lisakulusid,
summaga, mis kas osaliselt või täielikult hüvitab puude ennetamiseks tehtava vajaliku lisakulu.
Punktiga 7 luuakse volitusnorm, mille kohaselt loetleb valdkonna eest vastutav minister
määruses nende harvikhaiguste loetelu, mille puhul makstakse lapsele puudega lapse toetust
ilma puude määramiseta. Loetelu on lubatud täiendada üksnes arstliku ekspertiiskomisjoni
ettepanekul, pärast konsulteerimist huvigruppidega. Ettepaneku harvikhaiguse PISTS § 6
lõikes 6 sätestatud määrusesse lisamiseks peavad ühiselt esitama vähemalt kolm erialaarsti,
kellel on erialane pädevus harvikhaiguste iseloomu, kulu ja ravivajaduse hindamiseks.
Tegemist on objektiivse ja erapooletu ekspertkomisjoni ettepanekuga, millega peab kaasnema
ka arutelu huvigruppidega.
PISTSi regulatsioonist lähtuvalt määratakse esmakordsel taotlemisel toetus alates puude
raskusastme määramise taotluse esitamise päevast. SKA-l on tulenevalt igast individuaalsest
juhtumist õigus otsustada toetuse määramise kestuse üle, kuid maksimaalselt võib toetuse
määrata kuni lapse 16-aastaseks saamiseni. Kui toetuse määramise tähtaeg on läbi saamas
või läbi saanud, tuleb uuesti läbida puude raskusastme määramise protsess ning kui puude
raskusastet ei tuvastata, määratakse toetus alates eelmise toetuse kestuse lõppemisele
järgnevast päevast. Kui vahepeal on lapsel puue välja kujunenud, määrab SKA puude
raskusastme ning PISTS § 6 lg 11 alusel enam toetuse määramise alust ei esine ja toetuse
maksmist jätkatakse § 6 lg 1 alusel.
Puude taotlemise ja toetuse saamise protsessi näitlikustamiseks on esitatud järgmised näited:
a) Esmakordne taotlus puude määramiseks esitati 22.02.2020. 05.03.2020 otsusega puuet
ei tuvastata, kuid laps vastab PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud tingimustele toetuse
saamiseks. Toetus määratakse alates 22.02.2020.
b) Lapsel on puue tuvastatud ja puudega lapse toetus määratud kuni 26.03.2020. Isik esitas
korduvekspertiisi taotluse 05.02.2020. 05.03.2020 otsusega puuet ei tuvastata, kuid laps
vastab PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud tingimustele toetuse saamiseks. Toetus määratakse
eelmise toetuse kestuse lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 27.03.2020.
c) Lapsel ei ole puuet tuvastatud, kuid PISTS § 6 lõike 11 alusel on puude toetus määratud
kuni 31.07.2020. Isik esitas ekspertiisi taotluse 31.08.2020. 01.09.2020 otsusega puuet ei
tuvastatud, kuid laps vastab PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud tingimustele toetuse
saamiseks. Toetus määratakse tagasiulatuvalt alates 01.08.2020.
Seadust kohaldatakse nende harvikhaiguse diagnoosiga laste puhul, kellel ei ole puuet välja
kujunenud, kuid kelle puude ennetamiseks on vältimatud lisakulud, mida teistest riigieelarve
või tervishoiusüsteemi vahenditest juba ei kompenseerita. Kui lapsel on muud kaasnevad
terviseprobleemid või on tekkinud haiguse tüsistused (nt füüsiline puue või vaimse arengu
mahajäämus), siis tuvastatakse lapsel vastavalt ka puue. Samaaegselt ei ole õigust mitmele
puude toetusele, tähendades, et kui lapsel tuvastatakse mistahes alusel puude raskusaste,
puudub õigus PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud toetusele.
Toetuse saajate potentsiaalne sihtgrupp on väike tulenevalt harvikhaiguste vähesest
levimusest. Samuti piiritleb sihtgruppi asjaolu, et teatud osal harvikhaigusega lastest on juba
puue kaasa sündinud või välja kujunenud ning need lapsed saavad toetust vastavalt määratud
5
puude raskusastmele. Ka ei kaasne kõigi harvikhaigustega puuet ennetavad lisakulud jm
seaduses toetuse saamisele sätestatud eeldused. Rahaline mõju riigieelarvele on seega
väike.
Seadusmuudatusega kaasnevad SKA-le tööprotsessi ja IT arenduskulud. Tänane protsess
võimaldab SKA-l puudega isiku sotsiaaltoetust maksta isikule, kellel on tuvastatud puue.
Siinkohal luuakse erand, kus puudega lapse sotsiaaltoetus makstakse isikule, kellel ei ole
puuet tuvastatud. Seega on vajalik vastavasisulise protsessi loomine sotsiaalkaitse
infosüsteemi SKAIS2. Arvestades juhtumite piiratust, tehakse esialgsed maksed manuaalselt
ning lisaarendus vajadusel edasiste SKAIS2 arendustööde raames.
Muudatus on kavandatud jõustuma 1. maist 2020.
3. Meretöö seaduse muutmine
Palume täiendada eelnõu uue §-ga 2 (meretöö seaduse muutmine), muutes vastavalt
järgnevate paragrahvide numeratsiooni. Paragrahvi 2 sõnastus on järgmine:
„§ 2. Meretöö seaduse muutmine
Meretöö seaduse § 2 lõikes 31 asendatakse tekstiosa „§ 28 lõikes 1, § 32 lõigetes 1 ja 6“
tekstiosaga „§ 28 lõigetes 1 ja 2, § 29 lõigetes 1 ja 2, § 32 lõigetes 1, 2 ja 6“.“.
Selgitus: Riigikogu võttis 12. detsembril 2020. a vastu meretöö seaduse ja meresõiduohutuse
seaduse muutmise seaduse (56 SE). Muudatusega võeti muuhulgas üle Eesti õigusesse
direktiiv (EL) 2017/159. Muudatuse tegemisel olid ekslikult tekstist välja jäänud alla 24-
meetriste laevade puhul kohaldamisala viited volitusnormidele ning lisamata jäi viide
majutustingimuste kohaldamisele. Seaduse lisaks olnud Euroopa Liidu õiguse
vastavustabelist ja rakendusaktide kavanditest nähtub, et käesolev täpsustus ei ole
eraldiseisev muudatus, vaid tuleneb direktiivi ülevõtmisest. Seaduse korrastamise ning ühese
tõlgendatavuse huvides tuleb lisada seadusesse viited volitusnormidele ning täiendada
kohaldamisala sätteid viitega majutustingimustele.
Direktiivi (EL) 2017/159 ülevõtmise mõju hinnati meretöö seaduse ja meresõiduohutuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Käesolevatel sätetel ei ole meretöö seaduse
muutmisega võrreldes täiendavat mõju.
Muudatus on kavandatud jõustuma seaduse jõustumisel üldises korras.
4. Töötuskindlustuse seaduse muutmine
Palume täiendada eelnõu uue §-ga 6 (töötuskindlustuse seaduse muutmine), muutes
vastavalt seaduse jõustumissätte numeratsiooni. Paragrahvi 6 sõnastus on järgmine:
„§ 6. Töötuskindlustuse seaduse muutmine
Töötuskindlustuse seaduse § 9 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Kui kindlustatu töötas enne töötuks jäämist viimati Eestis ja enne seda väljaspool Eestit
teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, arvutatakse
tema ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt
talle Eestis makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse.“.
6
Selgitus: Eelnõuga muudetakse töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) § 9 lõiget 11
eesmärgiga täpsustada töötuskindlustushüvitise arvutamist olukorras, kus kindlustatu töötas
enne töötuks jäämist Eestis ning enne seda väljaspool Eestit teises Euroopa
Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis (edaspidi lepinguriik).
Kui inimene on enne töötuks jäämist viimati töötanud Eestis ja enne seda mõnes lepinguriigis,
siis kohaldatakse talle töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel Euroopa Parlamendi ja
Nõukogu määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (edaspidi
määrus nr 883/2004) ja TKindlS-i.
Määruse nr 883/2004 artikli 62 lõike 1 kohaselt võetakse hüvitise arvutamisel arvesse üksnes
palka, mida isik on saanud viimase töötamise ajal lepinguriigis, kus ta viimati töötas ja hüvitist
taotleb. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise põhimõtted on toodud TKindlS §-s 9,
mille lõige 11 sätestab erireegli hüvitise arvutamise korra isikule, kelle viimane töötamine leidis
aset Eestis ning oli lühem kui 12 kuud ja kes töötas viimase töösuhte lõpetamisele eelnenud
ajal lepinguriigis. TKindlS § 9 lg 4 sätestab, et töötuskindlustushüvitise suurus ühe
kalendripäeva eest on alljärgnev protsent ühe kalendripäeva töötasust: 1) 50% esimesest kuni
100. kalendripäevani; 2) 40% 101-st kuni 360. kalendripäevani. TKindlS § 9 lg 11 kohaselt
leitakse töötuskindlustushüvitise suurus kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva töötasu
viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul talle Eestis makstud
tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Kehtiva seaduse kohaselt
võetakse arvesse ainult viimati Eestis saadud tasusid. Samas näiteks ainult Eestis või
vahepeal kolmandas riigis töötanud isikute hüvitise suuruse arvutamise aluseks olevad tasud
leitakse vajadusel varasematest Eestis töötamise perioodidest.
Kuivõrd lepinguriigis töötanud kindlustatu hüvitise suuruse arvutamisel võetakse arvesse ainult
viimati Eestis saadud tasusid, võib TKindlS § 9 lg 11 sätestatud valem üksikutel juhtudel
tekitada ebaõiglase olukorra. Seda näiteks olukorras, kus inimene on pikalt töötanud Eestis,
seejärel lühikest aega lepinguriigis ning viimati enne töötuks jäämist lühikest aega Eestis.
Seetõttu on põhjendatud arvutada töötuskindlustushüvitise suurus kõikidele hüvitise saajatele
samadel alustel ning võtta vajadusel arvesse ka varasemal Eestis töötamisel makstud tasusid.
Näiteks töötas kindlustatu 03.08.2005 – 15.03.2016 Eestis, seejärel 16.03.2016 – 28.10.2019
Soomes, 29.10.2019 – 21.02.2020 Eestis. 22.02.2020 jäi inimene Eestis töötuks. Kehtiva
seaduse kohaselt võetakse hüvitise arvutamisel arvesse tasusid 29.10.2019 – 21.02.2020
perioodi eest. Eelnõu kohaselt võetakse sellistes olukordades arvesse lisaks ka tasud, mis
maksti kindlustatule enne liikmesriiki tööle asumist Eestis (perioodi 03.08.2005 – 15.03.2016
asjakohaste viimaste kuude tasud).
Sõltumata Eestis töötatud ajast ja saadud tasu suurusest on jätkuvalt isikule tagatud
hüvitis vähemalt töötuskindlustuse seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud miinimumsuuruses.
Muudatuse mõjud
Käesoleval muudatusel on sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju ning mõju riigiasutuste
ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele. Määrusel puuduvad
mõjud keskkonnale, majandusele, regionaalarengule ning riigi julgeolekule ja välissuhetele.
Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju on sihtrühmana registreeritud töötutele, kes
töötasid enne töötuks jäämist Eestis vähem kui 12 kuud ning enne seda väljaspool Eestit teises
Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis. Muudatus mõjutab
ulatuselt positiivselt neid registreeritud töötuid, kes on enne töötuks jäämist töötanud Eestis
vähem kui 12 kuud ning enne seda väljaspool Eestit teises Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis. Seni on nende inimeste töötuskindlustushüvitise
suuruse arvutamisel aluseks võetud peale välismaal töötamist Eestis teenitud töötasu, mis
7
seab nad aga ebavõrdsesse olukorda võrreldes Eestis või kolmandas riigis töötanud isikutega,
kelle töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel võetakse vajadusel arvesse ka varasemaid
töötamise perioode. Muudatuse tulemusena on võimalik sihtrühma töötuskindlustushüvitise
arvutamisel võtta aluseks ka varasemat Eestis töötamist, s.t Eestis töötamist enne Euroopa
Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis töötama asumist. Muudatus
mõjutab positiivselt ka registreeritud töötute võrdset kohtlemist, sest muudatuse tulemusena
toimub töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamine kõikidele hüvitise saajatele samadel
alustel. Mõju ulatus on väike, kuna ei põhjusta sihtrühma toimimises muutusi, samuti puudub
vajadus kohanemisele suunatud tegevusteks.
Sihtrühma suurus ja mõju sagedus: muudatus puudutab neid registreeritud töötuid, kellel on
peale teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis töötamist
tehtud Eestis kuni 11 kuu jooksul väljamakseid. 2018.a oli selliseid isikuid 147 ehk 0,5%
kõikidest töötuskindlustushüvitise saajatest ning 2019.a vastavalt 144 ja 0,5%, millest
tulenevalt võib sihtrühma suurust pidada väikeseks. Mõju sagedus on väike kuivõrd sihtrühm
puutub muudatusega kokku vaid töötuskindlustushüvitise suuruse väljaarvutamise hetkel.
Mõju ulatus, sihtrühma suurus ja mõju sagedus on väike. Ebasoovitavaid mõjusid ei
tuvastatud.
Muudatus omab ka mõju Eesti Töötukassa korraldusele, kuludele ja tuludele. Muudatuse
tulemusena muutub sihtrühmana Eesti Töötukassa jaoks töötuskindlustushüvitise suuruse
arvestamine nende registreeritud töötute osas, kes töötasid enne töötuks jäämist Eestis vähem
kui 12 kuud ning enne seda väljaspool Eestit teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis
või Šveitsi Konföderatsioonis. Muudatus lihtsustab Eesti Töötukassa jaoks vähesel määral
töötuskindlustushüvitise suuruse arvestamist, kuna seni kehtinud erinev arvestuspõhimõte
nimetatud sihtrühma osas kaob ning muudatuse tulemusena hakatakse
töötuskindlustushüvitise suurust arvestama kõikidele hüvitise saajatele samadel alustel. Mõju
ulatus on väike kuivõrd muudatusega kohanemine eeldab ühekordseid tegevusi töötajate
teavitamises ja muudatusi infosüsteemides.
Sihtrühmaks on kõik Eesti Töötukassa esindused üle Eesti. Mõju sagedus töötukassa töötajate
jaoks on väike, kuna registreeritud töötud, kes töötasid enne töötuks jäämist Eestis vähem kui
12 kuud ning enne seda väljaspool Eestit teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või
Šveitsi Konföderatsioonis, moodustavad kõikidest registreeritud töötutest vaid 0,4%, mistõttu
kokkupuude muudatusega on pigem harv.
Mõju ulatus, sihtrühma suurus ning mõju sagedus on väike. Ebasoovitavaid mõjusid ei
tuvastatud. Muudatuse rakendamisega ei kaasne märkimisväärseid infosüsteemide
arenduskulusid ja need kaetakse töötukassa eelarvest.
Muudatus on kavandatud jõustuma seaduse jõustumisel üldises korras.
5. Eelnõu pealkirja ja jõustumissätte muutmine
Eelnõusse uute muudatuste lisamisega seoses tuleb muuta ka eelnõu pealkirja ning
jõustumissätte sõnastust. Kuna eelnõus kavandatakse rohkem kui kolme seaduse muutmine,
siis palume sõnastada eelnõu pealkiri järgmiselt:
„Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus“.
8
Eelnõu paragrahvide numeratsiooni muutumisega seoses palume sõnastada seaduse
jõustumissäte (eelnõus § 5) järgmiselt:
„§ 7. Seaduse jõustumine
(1) Käesoleva seaduse § 3 jõustub 2020. aasta 1. mail.
(2) Käesoleva seaduse § 4 jõustub 2020. aasta 1. juunil.
(3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 6 jõustub 2020. aasta 1. juulil.
(4) Käesoleva seaduse § 1 punktid 9–14 ja 17 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril.“.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
Sotsiaalminister
Joanna Karu 626 9329
[email protected]