Riigikogu põhiseaduskomisjon Teie nr
[email protected]
Meie 30.11.2020 nr 7-4/201588/2006648
Avalikkuse ja Riigikogu liikmete juurdepääs asutusesiseseks kasutuseks tunnistatud teabele
Austatud Riigikogu põhiseaduskomisjon
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 139 lõike 2 kohaselt analüüsib õiguskantsler kehtivat
õiguskorda ja esitab vajadusel Riigikogule ettekande.
Õiguskantsleri poole pöördus Riigikogu liige küsimusega, kas valitsus võib keelduda Riigikogu
liikmele ja avalikkusele riigieelarvest rahastatava suuremahulise laenuga seotud materjalide
avaldamisest, viidates ärisaladuse kaitsele.
Leian, et Riigikogu liikmel tuleb võimaldada riigieelarvest rahastatava suure laenuga seotud
materjalidega tutvuda, teisiti ei oleks parlamentaarne kontroll mõeldav. Mõistagi peaks ka
Riigikogu liige hoiduma ärisaladuse avaldamisest. Teistele, eriõigusteta küsijatele tuleb dokument
välja anda, ent üldjuhul peaks olema võimalik ärisaladus selles kinni katta.
Täpsemalt: kui Riigikogu liige küsib eelarvevahendite kasutamist puudutavat ärisaladust sisaldavat
avaliku võimu valduses olevat dokumenti kirjaliku küsimusega (Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse
ehk RKKTS § 147 tähenduses), siis pole õiguslikku alust dokumendi andmisest keelduda.
Riigi eelarvevahendite kasutamist puudutav ärisaladust sisaldav avaliku võimu valduses olev
dokument tuleb anda igaühele, kes küsib seda teabenõudega (avaliku teabe seaduse ehk AvTS § 6
alusel). Avaliku teabe seadus võimaldab aga teatud tingimustel (sh ärisaladuse kaitseks) dokumendis
olevast teabest osa andmata jätta − näiteks teksti osalise kinni katmise abil. Kui teabenõudja ei nõustu
kinni katmise või selle ulatusega, võib ta pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole ja
halduskohtusse.
Esitatud küsimustele vastamiseks tehtud analüüsist selgus, et seadusi tuleks parandada.
1) RKKTS ei reguleeri Riigikogu ja Riigikogu Kantselei dokumentide asutusesiseseks
teabeks tunnistamise aluseid ega Riigikogu liikmele teabe andmise tingimusi ja korda
juhul, kui Riigikogu liikme küsitud materjal sisaldab isikuandmeid või ärisaladust. Palun
kaaluda, kas teiste isikute põhiõiguste kaitseks pandud juurdepääsupiiranguga teabe kaitse
ja Riigikogu liikme õiguste vahel on kehtivas õiguses leitud kohane tasakaal või on vaja
teistsugust lahendust, mis samas tagaks piisaval määral Riigikogu opositsiooni õiguse
saada teavet.
2
2) Kui seadust rikutakse ja Riigikogu liikmele küsitud teavet või dokumenti ei anta, pole
Riigikogu liikmel võimalik kasutada ühtegi mõjusat õiguskaitsevahendit. Kaaluda tuleks
Riigikogu liikmele kohtusse pöördumise võimaldamist, et ta ei oleks halvemas olukorras
kui teised inimesed.
3) AvTS reguleerib, kuidas anda igaühele (AvTS § 1 tähenduses) juurdepääsu dokumendile,
mis mingis osas sisaldab juurdepääsupiiranguga teavet ja ülejäänud osas on
juurdepääsupiiranguta (vt AvTS § 38 lg 2). Samas ei reguleeri seadus selgelt, mida teha
teabega, mis vastab sisuliselt üheaegselt nii nõudele (AvTS § 35) kui ka keelule panna
sellele juurdepääsupiirang (AvTS § 36, aga ka § 28).
Selgitan probleeme lähemalt.
I. Riigikogu liikme juurdepääs riigi eelarvevahendite kasutamist puudutavale ärisaladust
sisaldavale dokumendile
1. Parlamentaarne järelevalve on üks olulisemaid demokraatliku õigusriigi tagatisi, eriti
parlamentaarses riigis. Parlamentaarse järelevalve teostamist ja selle käigus teabe saamist peetakse
eriti oluliseks opositsiooni õiguste teostamise seisukohalt. Teabele juurdepääs on eriti oluline
riigieelarvet puudutavates küsimustes, sest nii riigieelarve üle otsustamine kui ka järelevalve selle
täitmise üle on Riigikogu suveräänsuse üheks olulisemaks väljenduseks (L. Lehis, K. Lind,
põhiseaduse § 115 kommentaar 1). Selle raames peab Riigikogu liikmel olema juurdepääs
vajalikule teabele (vt ka PS § 74). Ühtlasi peab Riigikogu liikmel olema võimalus saada seda teavet
kinnitavaid dokumente – muidu võib juhtuda, et Riigikogu liige peab otsustama riigielu kõige
tähtsamaid küsimusi üksnes talle valikuliselt antud info ja kuulujuttude põhjal, omamata võimalust
väiteid algdokumentidest kontrollida. Ei saa välistada, et Riigikogu liikmel on vaja teavet, millele
juurdepääs on üldiselt piiratud isikute põhiõiguste kaitseks (PS §-de 19 ja 26 alusel kaitstavad
isikuandmed ja PS § 31 alusel kaitstav ärisaladus). Riigikogu liikme juurdepääs asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele (edaspidi AK-teave) ja selle teabe Riigikogus
ja Riigikogu Kantseleis käsitlemise alused peaksid olema seaduses sätestatud sedavõrd selgelt, et
neil isikutel oleks võimalik piisaval määral ette näha, kui suures ulatuses on nende andmete kaitse
tagatud. RKKTS regulatsioon on aga Riigikogu ja Riigikogu Kantselei dokumentides sisalduva
teabe AK-teabeks tunnistamise ja Riigikogu liikme juurdepääsu osas äärmiselt napp.
2. Ainus AK-teabeks tunnistamise alus RKKTS-s on selle § 1581 lg 4, mille kohaselt
dokumentide kavandid ja nende koostamiseks kasutatavad abimaterjalid ning aruteludeks ja
konsulteerimiseks koostatud materjalid on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. RKKTS ei
sätesta, et muud AK-teabeks tunnistamise alused tulenevad AvTS-st, kuigi ilmselt on selle
kohaldumist silmas peetud (see nähtub nii RKKTS-i muutvate eelnõude seletuskirjadest kui ka
RKKTS lg 2 p 151 alusel Riigikogu juhatuse otsusega kehtestatud „Riigikogu ja Riigikogu
Kantselei asutusesisese teabe kasutamise korra“ viitest AvTS-le). RKKTS peaks AvTS-le selgelt
viitama, kui Riigikogu ja Riigikogu Kantselei dokumentide AK-teabeks tunnistamisel peetakse
vajalikuks lähtuda mingis osas AvTS-st. Samas erinevalt AvTS-st saab RKKTS vastu võtta ja
muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (PS § 104 lg 2 p 6). Seetõttu on küsitav, kas
ja millises ulatuses saaks RKKTS üldse juurdepääsupiirangu aluste kohta AvTS-le viidata (vt
RKÜKo 26.04.2016 3-2-1-40-15 punktid 43-46 ja RKHKo 20.10.2008 3-3-1-42-08 p 14). Seetõttu
võiks RKKTS reguleerida vähemalt teabele juurdepääsu piiramise peamisi aspekte. Palun kaaluge
RKKTS täpsustamist.
3. Olukorras, kus Riigikogu liige soovib saada teavet Vabariigi Valitsuselt, ei saa Riigikogu
liige tugineda AvTS-le, kuna RKKTS on eriseaduseks AvTS-i suhtes (Riigikogu liige ei ole ka
igaüks AvTS § 1 tähenduses). Teisalt ei saa Vabariigi Valitsus Riigikogu liikmele vastamisest
3
keeldudes tugineda ka AvTS §-s 35 toodud alustele, mis võimaldavad tunnistada teabe AK-
teabeks (samas on selles olukorras RKHK 11.05.2015 otsuses 3-3-1-90-14 kirjeldatud olukorraga
võrreldes erinev see, et teave on tekkinud haldusorgani tegevuse käigus ning teavet ka küsitakse
haldusorganilt). Riigikogu liikmete teabele juurdepääsu tingimusi reguleerib RKKTS. Selle
seaduse § 146 lg-s 9 on sätestatud, et Vabariigi Valitsuse liige võib infotunnis esitatud Riigikogu
liikme suulisele küsimusele vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus on seotud
riigisaladusega või salastatud välisteabega või kui sellele vastamine kahjustaks riigi julgeolekut.
Seevastu Riigikogu liikme arupärimisele või kirjalikule küsimusele vastamisel ei näe RKKTS ette
ühtegi vastamisest keeldumise alust, mida võiks tõlgendada tundliku teabe avaldamise piiranguna.
Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 lg 2 võimaldab Vabariigi Valitsuse liikme põhjendatud
otsusega keelata Riigikogu liikmele juurdepääsu küll salastatud välisteabele või riigisaladusele
teatud tingimustel (seoses julgeoleku ja jälitustegevusega), kuid Vabariigi Valitsuse liikmel ei ole
õiguslikku alust keelduda Riigikogu liikme arupärimisele või kirjalikule küsimusele vastamast (sh
küsitud dokumenti andmast) isikute põhiõiguste kaitseks pandud juurdepääsupiirangule viidates.
Alljärgnev analüüs on tehtud ärisaladuse kaitse näitel, kuid samad probleemid on ka muu
juurdepääsupiiranguga info Riigikogu liikmele avaldamise korral (näiteks eriliigilised
isikuandmed).
4. Kuna ärisaladuse avaldamine riivab ettevõtlusvabadust, siis peaks avaldamiseks olema
selge ja piirangu intensiivsust arvestades piisavalt täpne seaduslik alus (PS § 3 lg 1).
EKTÄKS § 5 lg 6 punktid 1 ja 3 näevadki ette, et ärisaladuse saamist, kasutamist või avaldamist
ei peeta ebaseaduslikuks juhul, kui see on vajalik, et avalikustada avalike huvide kaitsmise
eesmärgil ebaseaduslik tegu või kaitsta tunnustatud õigustatud huvi. Parlamendiliikme ülesannete
täitmine on kahtlemata tunnustatud õigustatud huvi ja parlamentaarse järelevalve üks eesmärke
ongi ebaseadusliku teo avastamine. EKTÄKS ei näe ka (erinevalt AvTS § 2 lg 2 punktist 4) ette,
et seda seadust ei peaks kohaldama juhul, kui mõni eriseadus sätestab teabele juurdepääsu
eritingimused. Samas on ikkagi küsitav, kuivõrd saab RKKTS kui konstitutsionaalse seaduse
reguleerimisalasse jäävate olukordade lahendamisel lähtuda nn lihtseadusest, eriti kui RKKTS
selle kohaldamisele selgelt ei viita (vt p 2 ülal).
5. Riigikogu liikme teabe saamise õigus toetub otseselt PS §-le 74, mis ei näe ette mitte ühtegi
selle õiguse piiramise alust. Teisisõnu ei saa selle lõikes 1 nimetatud adressaadid (sh Vabariigi
Valitsus ja selle liikmed) keelduda teabe andmisest – vähemalt mitte seni, kuni selleks on
põhiseaduse §-ga 74 kooskõlas olev selge seaduslik alus. Ärisaladuse kaitse vajadust silmas
pidades on märkimisväärne ka see, et Riigikogu liikmeid võib küll teavitada, kas ja mis ulatuses
sisaldab neile antud dokument sellist teavet, mida tuleb kaitsta kolmandatele isikutele avaldamise
või avalikustamise eest (selleks võib avaldatava teabe vastavalt tähistada või lisada selgituse), kuid
teiselt poolt näeb PS § 62 mh ette, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust poliitiliste
avalduste eest Riigikogus või selle organites. See tähendab, et teatud tingimustel sõltub ärisaladuse
kaitse määr üksnes Riigikogu liikme eetilistest tõekspidamistest. Riigikogus ei ole ka ette nähtud
parlamendisiseseid mehhanisme selleks puhuks, mis võimaldaks puudutatud isikul pöörduda
Riigikogu poole oma õiguste väidetava rikkumise kohta hinnangu saamiseks (vrdl
Ühendkuningriigis kasutatava lahendusega: EIKo 17.12.2002 A. vs. Ühendkuningriik p 86).
Ühtlasi näeb RKKTS § 148 lg 2 ette, et kirjalik vastus Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele
tehakse teatavaks kõigile Riigikogu liikmetele. On võimalik, et mõni Riigikogu liige on
ärisaladuse omaniku otsene konkurent ettevõtluses. See tekitab küsimuse, kas ärisaladuse kaitse ja
Riigikogu liikme õiguste vahel on kehtivas õiguses leitud kohane tasakaal.
6. Näiteks Saksamaal ei pea kõik parlamendiliikmed saama eriti tundlikule teabele ühtmoodi
juurdepääsu. Peetakse õigustatuks, et eriti tundliku teabe saamiseks peab olema teatud
4
parlamendikomisjoni liige (vt nt Saksamaa Liidukonstitutsioonikohtu 14.01.1986 otsus; BVerfGE
70, 324). Opositsiooni informeeritus tagatakse sellega, et opositsioon saab saata enda esindajad
komisjoni. Sarnaselt sätestab Eestis maksukorralduse seaduse (MKS) § 29 p 41, et maksuhaldur
võib avaldada maksusaladust sisaldavat teavet Riigikogu komisjonile ulatuses, mis on vajalik
komisjonile seaduse või Riigikogu otsusega pandud ülesannete täitmiseks. Riigikogu liikme
kirjalikule küsimusele vastamise kohta MKS-s sarnast sätet ei ole. Tekib samas küsimus, kas
sellise küsimuse reguleerimine MKS-is on kohane (vt p 13). Samas Eestist erinevalt tagab
Saksamaa põhiseaduse art 44 opositsiooni õiguse nõuda uurimiskomisjoni moodustamist (selleks
piisab parlamendiliikmete neljandiku poolthäältest). Kui Eestis leitakse olevat kohane piirata
üksiku Riigikogu liikme juurdepääsu eriti tundlikule teabele, siis tuleb tagada, et opositsioonil
laiemalt säiliks võimalus sellist teavet saada. Opositsiooni õiguste parandamist uurimiskomisjoni
moodustamisel on toetanud nii 2018. a põhiseaduse asjatundjate kogu (tegevusraporti lk 75-76)
kui ka 1996. a põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon (PS IV peatüki analüüs, § 71 komm 1).
Samas võib lahenduseks olla hoopis parlamendisiseste teabe kaitsemehhanismide rakendamine
sarnaselt Ühendkuningriigiga (viidatud lahendus eelmises lõigus).
7. Kuna AvTS ei kehti Riigikogu liikmele vastamise kohta, ei tee talle vastamata jätmise üle
järelevalvet ei Andmekaitse Inspektsioon ega halduskohus (analoogiliselt RKHKm 22.12.2008, nr
3-3-1-74-08, p 9; põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 3. ptk võimaldab
Riigikogu liikmetel teatud organitülide lahendamist Riigikohtusse pöördumise teel, kuid
Riigikogu liikmele teabe andmata jätmise peale ei saa praegu kaebust esitada). Kui Vabariigi
Valitsuse liige jätab Riigikogu liikmele vastamata, tuleb kõne alla Vabariigi Valitsuse liikmele
(või ka tervele Vabariigi Valitsusele) umbusalduse avaldamine. Opositsiooni kuuluval Riigikogu
liikmel võib aga olla keeruline seda saavutada, sest kehtib Riigikogu koosseisu häälteenamuse
nõue (PS § 97 lg 1). Võimalik on veel poliitilise surve avaldamine muul viisil. Näiteks võib
vastamata jätmise avalikustada, lootuses, et see muudab poliitiliste jõudude tasakaalu järgmistel
Riigikogu valimistel. Sarnases olukorras on ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed, kes
küsivad teavet valla- või linnavalitsuselt. Osaliselt just seetõttu pöördus õiguskantsler 10.05.2019
Riigikogu poole palvega kaaluda volikogu liikmete õiguste kaitseks vajaliku seadusemuudatuse
algatamist. Palun kaaluge sarnast lahendust ka Riigikogu liikmete õiguste kaitseks.
II. Avalikkuse ja igaühe juurdepääs riigi eelarvevahendite kasutamist puudutavale
ärisaladust sisaldavale dokumendile
8. Avalikkuse ja igaühe juurdepääsu riigi eelarvevahendite kasutamist puudutavale
ärisaladust sisaldavale dokumendile reguleerib peamiselt AvTS. Selle seaduse eesmärk on tagada
üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes
demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused
avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle (AvTS § 1). Teabele juurdepääsu piiramise
ehk AK-teabeks tunnistamise võimalused on seetõttu piiratud (AvTS §-d 35 ja 36, samuti § 28).
9. AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel on teabevaldaja kohustatud AK-teabeks tunnistama teave, mille
avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse
seaduse (EKTÄKS) § 5 lg 2 kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab järgmistele tingimustele: see
ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav
nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad (p 1); sellel on
kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu (p 2) ja selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on
asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (p 3). Kuna tegemist on
kumulatiivse loeteluga (loetelu liikmed on ühendatud sidesõnaga „ja“), peavad korraga täidetud
5
olema kõik tingimused, et teave oleks käsitletav ärisaladusena. Oluline on rõhutada, et igasugune
ettevõtte majandustegevust puudutav teave pole veel ärisaladus.
10. Teabevaldaja (AvTS § 5 tähenduses) ja ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omav isik
(EKTÄKS § 5 tähenduses; edaspidi ärisaladuse omanik) selgitavad ärisaladuseks oleva teabe välja
koostöös. Sealjuures ei ole aga ärisaladuse omaniku seisukoht teabevaldajale siduv ning
teabenõudjal on võimalik pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni või halduskohtusse, et kontrollida
teabe andmata jätmise õigsust (vt TlnRnKo 18.09.2009, nr 3-08-1980/33; ärisaladuse mõiste
sisustamisega seoses tuleb aga seda lahendit lugedes arvestada, et kohtuotsus on tehtud enne
ärisaladuse defineerimist EKTÄKS § 5 lg-s 2).
11. AvTS § 36 sätestab juhtumid, mil teavet ei või tunnistada AK-teabeks. AvTS § 36 lg 1 p 9
kohaselt laieneb see keeld ka dokumentidele, mis puudutavad riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse
või avalik-õigusliku juriidilise isiku eelarvevahendite kasutamist ning eelarvest töölepinguga
töötavatele inimestele makstud töötasusid ning muid tasusid ja hüvitisi. Selle keelu eesmärk on
tagada avaliku võimu vara (sh maksumaksja panuse) kasutamise läbipaistvus ja vältida
korruptsiooni (vrd RKHKo 17.10.2018, nr 3-15-3228, p 15). AvTS § 36 lg 2 p 1 kohaselt kehtib
eelöeldu ka selle mittetulundusühingu, sihtasutuse või äriühingu kohta, mille asutaja või milles
osaleja on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik, kui avaliku võimu
eelarveliste vahendite kasutamine toimub selle ühingu või sihtasutuse kaudu. Seega ei ole
teabenõudele vastates võimalik keelduda riigi eelarvevahendite kasutamist puudutava dokumendi
andmisest.
12. AvTS eristab aga mõisteid teave ja dokument (teabekandja). AvTS § 38 lg 2 näeb ette
lahenduse juhuks, kui teabele juurdepääsu võimaldamine võib põhjustada juurdepääsupiiranguga
teabe avalikuks tulemise. Sel juhul antakse juurdepääs üksnes sellele osale teabest või
dokumendist, mille kohta juurdepääsupiirangud ei kehti. Seda on võimalik teha näiteks dokumendi
teksti osaliselt kinni kattes. Seejuures peab aga teabe valdaja ka kontrollima, kas teave tõepoolest
vastab seaduses esitatud tingimustele ja seega võimaldab juurdepääsupiirangu rakendamist.
13. AvTS ei vasta aga selgelt küsimusele, millest lähtuda, kui teave vastab sisuliselt üheaegselt
nii nõudele (AvTS § 35) kui ka keelule tunnistada see asutusesiseseks kasutamiseks (AvTS § 36,
aga ka § 28, mis lausa kohustab teabevaldajat teatud sisuga teavet avalikustama). Näiteks võib
juhtuda, et ärisaladuse mõistele vastav teave on ühtlasi riigi eelarvevahendite kasutamise üle
otsustamiseks oluline teave. Teisisõnu tekib küsimus, kumb põhiõigus peab Riigikogu hinnangul
selles olukorras peale jääma: kas põhiõigus saada riigiasutustelt ja nende ametiisikutelt
informatsiooni nende tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) või ärisaladuse omaniku õigus kaitsta enda
kaubandusliku väärtusega teavet ja saada sellest tulu (PS § 31).
14. See küsimus võib olla lahendatav tõlgendamise teel. Kuna norme kehtestatakse üldjuhul
suunaga üldiselt üksikule (kõigepealt üldine reegel, seejärel erandid), siis süstemaatilist
tõlgendusargumenti (lex specialis derogat legi generali) kasutades võiks järeldada, et AvTS § 36
(AK-keeld) on erinormiks § 35 (AK-nõue) suhtes. See tähendab, et kui täidetud on mõni AvTS §-
is 36 esitatud tingimus ja seega paigutub teave AK-keelu alla, siis ei tohi sellele tingimusele
vastavat teavet AK-teabeks tunnistada isegi siis, kui ühtlasi on täidetud mõni AvTS §-is 35 esitatud
tingimus, mis muidu tooks kaasa AK-nõude. Sellist tõlgendust toetab ühtlasi asjaolu, et avaliku
teabe AK-teabeks tunnistamisest tuleneb PS § 44 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse piirang ja PS § 3
lg 1 kohaselt on selleks nõutav selge ja põhiõiguse piirangu intensiivsust arvestades piisavalt täpne
seaduslik alus (vt ka AvTS § 3 lg 2). Seega saab AvTS § 36 käia üksnes teabe kohta, mida muidu
saaks tunnistada AvTS § 35 alusel AK-teabeks. Seda kinnitab ka asjaolu, et mõned AvTS § 36 lg
6
1 loetelu punktid (6 ja 8) sisaldavad omakorda erandeid, mis lubavad muidu AK-keeluga kaetud
teavet siiski AK-teabena kaitsta.
15. Niisiis peaks AvTS §-is 36 loetletud tingimused kujutama endast erandit AvTS §-is 35
sätestatud reeglite suhtes. Selline lahendus nähtub ka ülal juba viidatud Tallinna Ringkonnakohtu
otsusest (TlnRnKo 18.09.2009, nr 3-08-1980/33). Paraku tähendaks selline tõlgendus ühtlasi, et
riigi eelarvevahendite kasutamist puudutava teabe puhul puudub alus tunnistada AK-teabeks ka
äärmiselt tundlikke isikuandmeid (nagu näiteks andmed inimese raviprotseduuri kohta, mille kulu
on kaetud riigieelarvest). Lisaks ei paista eeltoodud tõlgendus hästi haakuvat AvTS eelnõu (462
SE) seletuskirjas märgituga: „Eelnõu paragrahv 36 lõige 1 sätestab need andmed, millele
juurdepääsupiirangu kehtestamine on keelatud. […] Kui tekib vastuolu juurdepääsupiirangu ja
selle keelu vahel, siis eraldatakse ja tagatakse juurdepääs ainult nendele andmetele (jäädvustatud
informatsiooni või dokumendi osadele), millele juurdepääsupiirangud ei kehti (§ 38 lg 2).“ Paraku
ei lahenda viidatud AvTS § 38 lg 2 tegelikult seda küsimust, millega seoses sellele seletuskirjas
viidatakse (vt ülal p 5). Seletuskirjas toodu viitab aga sellegipoolest soovile käsitleda hoopis AvTS
§-i 35 (AK-nõue) erinormina § 36 (AK-keeld) suhtes.
16. Veel võiks lahendusena kõne alla tulla võimalus igal konkreetsel juhul vastandlikke
väärtusi omavahel kaaluda (analoogiliselt RKHKo 17.10.2018 3-15-3228, kus kaalutakse
omavahel töölepingu seaduse piirangut ja AvTS AK-keeldu), kuid selleks peaks Riigikogu olema
andnud teabevaldajale kaalutlusõiguse (kaalumise tulemus oleks piiratult kohtulikult kontrollitav).
17. Sellel küsimusel on praktikas suur tähtsus. Näiteks riigi eelarvevahendite kasutamist
puudutava ärisaladust sisaldava dokumendi puhul tuleb teabevaldajal otsustada, kas
teabenõudmisele vastates a) on võimalik katta kinni kogu ärisaladust sisaldav osa või b) on kinni
katmine terve dokumendi puhul keelatud või c) on võimalik kaalumise tulemusena katta kinni see
osa ärisaladusest, mis ei ole oluline riigi eelarvevahendite kasutamisele hinnangu andmise
seisukohalt. Kuna kaitstud teabe ebaseaduslik avaldamine võib olla karistatav (vt
karistusseadustiku §-d 157 ja 1571 isikuandmete, süüteo toimepanemise või selle ohvriks
langemise andmete kohta ning § 3161 kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse
andmete kohta), siis peaksid vastavad AvTS normid vastama ka PS § 23 lõikest 1 tulenevale
karistusnormi määratletusnõudele.
18. Eeltoodu põhjal võib küsida, kas AvTS regulatsioon on piisavalt selge selleks, et isikutel
oleks võimalik piisaval määral ette näha enda põhiõiguste tagamise ulatust. Palun kaaluge selle
täpsustamist AvTS-s.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liina Lust-Vedder 693 8429
[email protected]