dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 5. aprill 2021
Viit
2-2/20-0436/1545
Registreeritud
5. aprill 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Kindlustusseltside Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-2 Ministeeriumis algatatud seaduste eelnõud (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-2/20-0436
Vastutaja
Riina Piliste (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna valdkond, Ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakond, Toote ohutuse ja tarbijakaitse talitus)

Failid

  • 📎TKS_0504.asice56 KB

Sisu (failidest)

Andres Sutt Teie 10.03.2021 nr 2-2/20-0436/1545 ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Meie kuupäev digitaalallkirjas nr 15961 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu Lugupeetud härra Sutt Esitasite meile arvamuse avaldamiseks tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on kättesaadav koos seletuskirjaga õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemis (edaspidi eelnõu). Eelnõu eesmärk on muu hulgas tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, näiteks nähakse ette, et võlaõigusseaduse §-s 42 sätestatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest saaks juriidilist isikut karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) kui kohtuvälise menetleja pädevust TKS-i suurendatakse uute lisatavate väärteokoosseisude osas. Eelnõu järgi antakse TTJA-le õigus ka määrata karistus ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse kasutamise eest. Nii näeb eelnõu ette järgmise süüteokoosseisu: „§ 741 Ebamõistlikult kahjustava lepingutingimuse kasutamine (1) Võlaõigusseaduse §-s 42 sätestatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“. Meie hinnangul on tegemist problemaatilise süüteokoosseisuga. Süüteokooseis peab vastama teatud tunnustustele (KarS § 12 jj). Sätte sõnastuses ja seletuskirjast ei selgu täpselt, millisel juhul kõnealust süütekoosseisu rakendada saab. Direktiivi põhjenduspunktis 14 on märgitud, et: „karistusi peaksid saama määrata haldusasutused ja kohtud, kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest või kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks [meie rõhutus]. Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutusel on õigus tuvastada lepingutingimuse ebaõiglus. Samuti võivad liikmesriigi haldusasutus ja kohus määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.“. Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648 Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn Tel 667 1800, [email protected], www.eksl.ee -2- Sedastatud süüteokoosseis on laiem kui direktiivi miinimum ette näeb. Direktiiv näeb ette, et trahvivõimalus tuleb ette näha ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest, mis on seaduses sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest või kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks. Nõustume siinjuures eelnõu autorite seletuskirjas väljendatud seisukohaga, et VÕS § 42 lg 3 toodud mittelõplik loetelu ei ole käsitletav direktiivi tähenduses tüüptingimuste loeteluna, mida käsitatakse ebaõiglasena sõltumata asjaoludest. Eelnõu kohaselt võib aga justkui mistahes ebamõistlikult kahjutava tüüptingimuse (mitte ainult VÕS § 42 lg 3 loetletud tingimuse) kasutamise eest karistada rahatrahviga kuni 400 000 eur. Seadusandja peaks enne regulatsiooni kehtestamist kaaluma, kas direktiivi miinimumist laiemalt on võimalik ja vajalik sanktsioone ette näha ning sõnastama selge süüteokoosseisu ja hindama kuidas on seda võimalik praktikas rakendada. Kui eelnõuga on soovitud väärteoks lugeda TTJK poolt eelnevalt ebamõistlikult kahjustavaks tunnistatud tingimuse edasist kasutamist või miskit muud, siis peaks see eelnõu ja seletuskirja sõnastusest selgelt välja tulema. Karistusõiguslikult peaks isikutele olema üheselt selge, milline tegevus on keelatud, millised on süüteokoosseisu tunnused ja millisel juhul on riigil õigus rakendada sanktsioone. Eelnõus ette nähtud regulatsioon on vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuivõrd subjektil ei ole võimalik arusaadavalt ja üheselt mõista regulatsiooni ning käituda vastavalt. Eelnõus ette nähtud koosseisu puhul jääb ebaselgeks, millisel juhul on isik väärteo toime pannud. Tüüptingimuste kasutaja võib heas usus kasutada tüüptingimusi, mis mingis olukorras võivad osutuda ebamõistlikult kahjustavateks tingimusteks VÕS § 42 mõistes. Riigikohtu praktikast on läbi käinud hulga vaidlusi, kus eri kohtuastmed on asunud tüüptingimuste ebamõistlikkuse osas erinevale seisukohale. Kui tüüptingimuse tühisuse osas ei ole isegi erinevad kohtuastmed ja kohtukoosseisud ühesel seisukohal, siis kuidas peaks tüüptingimuste kasutaja aru saama, millisel juhul ta paneb toime väärteo? Isegi kui vaadata nn lubamatute tingimuste kataloogi (VÕS § 42 lg 3), siis ka seal kasutatakse termineid: ebapiisavalt suur, ebapiisavalt lühike, mõjuva põhjuseta, ebamõistlikult vara, ebamõistlikult pikk, mille sisustamine on jäätud kohtupraktika sisustada. Jääb ebaselgeks, kuidas tingimuste kasutaja peaks alati teadma, et ta paneb toime väärteo ja kuidas TTJA hakkab neid termineid praktikas sisustama. Tekib oht, et paralleelselt tsiviilvaidlustega hakatakse tingimuste tühisust analüüsima paralleelselt väärteomenetluses ning ametlike ja kohtunike poolt kellel puudub tsiviilvaidluste lahendamise kogemus. Arvestades asjaolu, et Eesti õiguses ei ole kehtestatud loetelu tüüptingimustest, mis sõltumata asjaoludest oleksid käsitatavad ebamõistlikena, peame võimalikuks, et süüteokooseis puudutaks üksnes ebamõistlike tüüptingimuste kasutamist tüüptingimuste kasutaja poolt, mis on lõplikult siduva otsusega kuulutatud ebamõistlikuks. Seejuures peaks süüteokooseis puudutama üksnes ebamõistlike tüüptingimuste edasist kasutamist. Kuna meie õigus võimaldab karistada ebamõistlike lepingutingimuste eest üksnes süüteo korral, siis ei ole meie hinnangul otstarbekas ega võimalik kasutada direktiivis toodud võimalust, et haldusasutus ja kohus saaksid määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks. Arvestades asjaolu, et meie õiguses puudub loetelu tingimustest, mis on sõltumatu asjaoludest ebamõistlikud, on süüteokoosseisu tunnuste (nt subjektiivsete tunnuste) tõendamine eeltoodud asjaoludel sellises juhul praktiliselt võimatu. Samas siduva otsusega ebamõistlikuks tunnistatud tüüptingimuste edasise kasutamise puhul on selgelt tuvastatav tingimuste kasutaja tahtlus ja see tegu on selgelt etteheidetav. -3- Lisaks peame küsitavaks eelnõus väljapakutud vastutuse kohaldamise konstruktsiooni ka normitehniliselt. Nimelt näeb eelnõu ette VÕS-i sätestatu rikkumiste eest sanktsiooninormi TKS- s. Lähtuvalt käibivast normitehnika heast tavast ja õigusselguse printsiibist peaks sanktsiooninorm asetsema seaduse lõpus, mille rikkumisega seoses see on sätestatud. Antud juhtumil peaks sanktsiooninorm asetsema seega VÕS-s. Palume meie ettepanekuid eelnõu menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Mart Jesse Martti Merila, 667 1809, [email protected]
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel