Andres Sutt Teie 10.03.2021 nr 2-2/20-0436/1545
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Meie kuupäev digitaalallkirjas nr 15961
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu
Lugupeetud härra Sutt
Esitasite meile arvamuse avaldamiseks tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on
kättesaadav koos seletuskirjaga õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemis
(edaspidi eelnõu).
Eelnõu eesmärk on muu hulgas tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud
õigusnormide rikkumise korral, näiteks nähakse ette, et võlaõigusseaduse §-s 42 sätestatud
ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest saaks juriidilist isikut karistatakse
rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) kui
kohtuvälise menetleja pädevust TKS-i suurendatakse uute lisatavate väärteokoosseisude osas.
Eelnõu järgi antakse TTJA-le õigus ka määrata karistus ebaõiglaseks tunnistatud
lepingutingimuse kasutamise eest. Nii näeb eelnõu ette järgmise süüteokoosseisu:
„§ 741 Ebamõistlikult kahjustava lepingutingimuse kasutamine
(1) Võlaõigusseaduse §-s 42 sätestatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
Meie hinnangul on tegemist problemaatilise süüteokoosseisuga. Süüteokooseis peab vastama
teatud tunnustustele (KarS § 12 jj). Sätte sõnastuses ja seletuskirjast ei selgu täpselt, millisel
juhul kõnealust süütekoosseisu rakendada saab.
Direktiivi põhjenduspunktis 14 on märgitud, et: „karistusi peaksid saama määrata haldusasutused
ja kohtud, kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse
kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest või kui müüja või
teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud
ebaõiglaseks [meie rõhutus]. Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutusel on õigus
tuvastada lepingutingimuse ebaõiglus. Samuti võivad liikmesriigi haldusasutus ja kohus määrata
karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.“.
Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648
Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn
Tel 667 1800,
[email protected], www.eksl.ee
-2-
Sedastatud süüteokoosseis on laiem kui direktiivi miinimum ette näeb. Direktiiv näeb ette, et
trahvivõimalus tuleb ette näha ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest, mis on
seaduses sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest või kui müüja või
teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud
ebaõiglaseks. Nõustume siinjuures eelnõu autorite seletuskirjas väljendatud seisukohaga, et
VÕS § 42 lg 3 toodud mittelõplik loetelu ei ole käsitletav direktiivi tähenduses tüüptingimuste
loeteluna, mida käsitatakse ebaõiglasena sõltumata asjaoludest.
Eelnõu kohaselt võib aga justkui mistahes ebamõistlikult kahjutava tüüptingimuse (mitte ainult
VÕS § 42 lg 3 loetletud tingimuse) kasutamise eest karistada rahatrahviga kuni 400 000 eur.
Seadusandja peaks enne regulatsiooni kehtestamist kaaluma, kas direktiivi miinimumist laiemalt
on võimalik ja vajalik sanktsioone ette näha ning sõnastama selge süüteokoosseisu ja hindama
kuidas on seda võimalik praktikas rakendada. Kui eelnõuga on soovitud väärteoks lugeda TTJK
poolt eelnevalt ebamõistlikult kahjustavaks tunnistatud tingimuse edasist kasutamist või miskit
muud, siis peaks see eelnõu ja seletuskirja sõnastusest selgelt välja tulema.
Karistusõiguslikult peaks isikutele olema üheselt selge, milline tegevus on keelatud, millised on
süüteokoosseisu tunnused ja millisel juhul on riigil õigus rakendada sanktsioone. Eelnõus ette
nähtud regulatsioon on vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuivõrd subjektil ei ole võimalik
arusaadavalt ja üheselt mõista regulatsiooni ning käituda vastavalt.
Eelnõus ette nähtud koosseisu puhul jääb ebaselgeks, millisel juhul on isik väärteo toime pannud.
Tüüptingimuste kasutaja võib heas usus kasutada tüüptingimusi, mis mingis olukorras võivad
osutuda ebamõistlikult kahjustavateks tingimusteks VÕS § 42 mõistes.
Riigikohtu praktikast on läbi käinud hulga vaidlusi, kus eri kohtuastmed on asunud tüüptingimuste
ebamõistlikkuse osas erinevale seisukohale. Kui tüüptingimuse tühisuse osas ei ole isegi
erinevad kohtuastmed ja kohtukoosseisud ühesel seisukohal, siis kuidas peaks tüüptingimuste
kasutaja aru saama, millisel juhul ta paneb toime väärteo? Isegi kui vaadata nn lubamatute
tingimuste kataloogi (VÕS § 42 lg 3), siis ka seal kasutatakse termineid: ebapiisavalt suur,
ebapiisavalt lühike, mõjuva põhjuseta, ebamõistlikult vara, ebamõistlikult pikk, mille sisustamine
on jäätud kohtupraktika sisustada. Jääb ebaselgeks, kuidas tingimuste kasutaja peaks alati
teadma, et ta paneb toime väärteo ja kuidas TTJA hakkab neid termineid praktikas sisustama.
Tekib oht, et paralleelselt tsiviilvaidlustega hakatakse tingimuste tühisust analüüsima paralleelselt
väärteomenetluses ning ametlike ja kohtunike poolt kellel puudub tsiviilvaidluste lahendamise
kogemus.
Arvestades asjaolu, et Eesti õiguses ei ole kehtestatud loetelu tüüptingimustest, mis
sõltumata asjaoludest oleksid käsitatavad ebamõistlikena, peame võimalikuks, et
süüteokooseis puudutaks üksnes ebamõistlike tüüptingimuste kasutamist tüüptingimuste
kasutaja poolt, mis on lõplikult siduva otsusega kuulutatud ebamõistlikuks. Seejuures
peaks süüteokooseis puudutama üksnes ebamõistlike tüüptingimuste edasist kasutamist. Kuna
meie õigus võimaldab karistada ebamõistlike lepingutingimuste eest üksnes süüteo korral, siis ei
ole meie hinnangul otstarbekas ega võimalik kasutada direktiivis toodud võimalust, et
haldusasutus ja kohus saaksid määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse
lepingutingimused ebaõiglaseks. Arvestades asjaolu, et meie õiguses puudub loetelu
tingimustest, mis on sõltumatu asjaoludest ebamõistlikud, on süüteokoosseisu tunnuste (nt
subjektiivsete tunnuste) tõendamine eeltoodud asjaoludel sellises juhul praktiliselt võimatu.
Samas siduva otsusega ebamõistlikuks tunnistatud tüüptingimuste edasise kasutamise puhul on
selgelt tuvastatav tingimuste kasutaja tahtlus ja see tegu on selgelt etteheidetav.
-3-
Lisaks peame küsitavaks eelnõus väljapakutud vastutuse kohaldamise konstruktsiooni ka
normitehniliselt. Nimelt näeb eelnõu ette VÕS-i sätestatu rikkumiste eest sanktsiooninormi TKS-
s. Lähtuvalt käibivast normitehnika heast tavast ja õigusselguse printsiibist peaks
sanktsiooninorm asetsema seaduse lõpus, mille rikkumisega seoses see on sätestatud. Antud
juhtumil peaks sanktsiooninorm asetsema seega VÕS-s.
Palume meie ettepanekuid eelnõu menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis vajadusel
kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Jesse
Martti Merila, 667 1809,
[email protected]