dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Ettepaneku edastamine

Sotsiaalministeerium · 4. veebruar 2020
Viit
1.2-3/2953-6
Registreeritud
4. veebruar 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikogu sotsiaalkomisjon
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2019
Vastutaja
Ingrid Ots-Vaik (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎1.2-32953-6 04.02.2020 Väljaminev kiri.bdoc224 KB

Sisu (failidest)

Tõnis Mölder Riigikogu sotsiaalkomisjon [email protected] Meie 04.02.2020 nr 1.2-3/2953-6 Lossi plats 1a 15165, Tallinn Ettepanek psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seaduse eelnõule 115 SE Lugupeetud Tõnis Mölder Edastame muudatusettepaneku Riigikogu menetluses olevale Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni 03.12.2019 algatatud psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seadusele 115 SE. „Psühhiaatrilise abi seaduse § 3 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Psühhiaatrilist abi osutatakse isiku enda nõusolekul. (2) Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema enda nõusolekul või seadusliku esindaja nõusolekul vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud selgitama piiratud teovõimega isikule seadusliku esindaja või muu tema poolt usaldatud täisealise teovõimelise isiku kaasamise olulisust. (3) Kui piiratud teovõimega isik ei ole nõus võlaõigusseaduse § 766 lõikes 4 sätestatud juhul mõjuvatel põhjustel kaasama oma seaduslikku esindajat või kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt piiratud teovõimega isiku huve, lähtub tervishoiuteenuse osutaja psühhiaatrilise abi andmisel isiku enda nõusolekust. (4) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema enda nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.“ Seletuskiri: Lõikega 1 kehtestatakse psühhiaatrilise abi osutamise põhiprintsiip: psühhiaatrilist abi osutatakse isiku enda nõusolekul. Lõikega 2 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigust saada psühhiaatrilist abi tema enda nõusolekul. Igal inimesel on õigus kvaliteetsetele ja kättesaadavatele tervishoiuteenustele. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõikele 1 on igaühel õigus tervise kaitsele. See õigus laieneb ka piiratud teovõimega inimestele. Võimaldamaks inimesel kasutada oma õigust tervise kaitsele, peab tal olema võimalik otsustada selle üle, milliseid tervishoiuteenuseid talle osutatakse. Piiratud teovõimega isikute Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 otsustusõiguse piiramine on põhjendatud juhul, kui piirangu kehtestamine on vajalik tagamaks, et otsus piiratud teovõimega isikule tervishoiuteenuse osutamiseks tehtaks piiratud teovõimega isiku huvides. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 viimasele lausele mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega on täisealiste piiratud teovõimega isikute õigust otsustada nendele tervishoiuteenuse osutamise üle piiratud vaid niivõrd, kuivõrd täisealine piiratud teovõimega isik ei ole ise võimeline otsustama endale tervishoiuteenuse osutamise üle lähtuvalt enda huvidest. Samas alaealise isiku teovõime on piiratud olenemata sellest, kas ta on võimeline otsustama endale tervishoiuteenuse osutamise üle (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 teine lause). On peetud vajalikuks kehtestada piiratud teovõimega isikule tervishoiuteenuse osutamise suhtes eriregulatsioon võlaõigusseaduse § 766 lõike 4 näol, mille kohaselt piiratud teovõimega isik saab otsustada endale tervishoiuteenuse osutamise üle niivõrd, kuivõrd ta on võimeline vastu võtma vastutustundelist ja kaalutletud otsust tervishoiuteenuse osutamise suhtes. Regulatsiooniga tagatakse, et vastutustundeline ja kaalumisvõimeline patsient ei jää ilma õigusest kättesaadavale ja kvaliteetsele tervishoiuteenusele pelgalt sellest tulenevalt, et ta on alaealine. Psühhiaatrilise abi osutamist ei ole põhjust kohelda erinevalt muudest tervishoiuteenustest. Pigem jätab selline erikohtlemine inimesed abita ning stigmatiseerib psühhiaatrilise abi vajadust. Lõikes 2 sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus informeerida piiratud teovõimega isikut sellest, et on oluline kaasata viimase poolt psühhiaatrilise abi saamiseks teovõimeline isik, keda piiratud teovõimega isik usaldab. Säte kehtestatakse tulenevalt sellest, et psühhiaatri poole pöördumine võib olla raske ka vastutustundelisele ja kaalumisvõimelisele piiratud teovõimega isikule. Austades vastutustundelise ja kaalumisvõimelise piiratud teovõimega inimese õigust autonoomiale, ei kohusta käesolev eelnõu piiratud teovõimega isikut kedagi kaasama, vaid kohustab arsti informeerima piiratud teovõimega isikut sellest, et täisealise isiku kaasamine otsuse tegemisse võib aidata alaealisel lahendada psühhiaatrilise abi saamise vajadusega seonduvaid küsimusi. Arvestades seda, et seaduslik esindaja ei ole alati see täisealine teovõimeline isik, keda piiratud teovõimega isik kõige rohkem usaldab, ei kohusta käesolev norm arsti informeerima piiratud teovõimega isikut pelgalt seadusliku esindaja kaasamise olulisusest, vaid ükskõik millise täisealise teovõimelise isiku kaasamise olulisusest, keda piiratud teovõimega isik usaldab. Kaasatav isik võib olla vanem, vanavanem, täisealine õde, vend, muu sugulane, eestkostja, sotsiaaltöötaja ning samuti muu täisealine isik. Lõikega 3 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigus keelduda kaasamast oma seaduslikku esindajat psühhiaatrilise abi osutamise protsessi. Piiratud teovõimega isikul võivad olla seadusliku esindaja mittekaasamiseks mõjuvad põhjused või seadusliku esindaja otsus on vastuolus piiratud teovõimega isiku huvidega. Nendes olukordades lähtub tervishoiuteenuse osutaja psühhiaatrilise abi andmisel isiku enda nõusolekust. Alati ei ole vanemate või seadusliku esindaja kaasamine piiratud teovõimega isikule abiks psühhiaatrilise abi saamisel, vaid võib sellise otsuse tegemist takistada. Igal patsiendil (sh piiratud teovõimega isikul) on õigus sellele, et arst hoiab temale tervishoiuteenuse osutamise käigus teatavaks saanud info salajas. Nimetatud arsti kohustus sisaldub Hippokratese vandes, Maailma Arstide Organisatsiooni Genfi deklaratsioonis, Eesti arstieetika koodeksis ning võlaõigusseaduse § 768 lõikes 1. Inimõiguste ja biomeditsiini 3 konventsiooni art 10, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestavad isiku õiguse tema eraelu ja tervise seisundit puudutava teabe mitteavaldamisele. Piiratud teovõimega isiku seaduslikule esindajale piiratud teovõimega isiku tervise seisundit puudutava teabe avaldamine on põhjendatud vaid juhul, kui sellise info avaldamine on vajalik, et seaduslik esindaja saaks sekkuda piiratud teovõimega isiku tervist puudutavate otsuste tegemisse piiratud teovõimega isiku huvides. Juhul kui piiratud teovõimega isik on võimeline vastutustundeliselt ja kaalutletult otsustama enda tervist puudutavate küsimuse üle, siis ei ole põhjendatud isiku tervist puudutava info avaldamine isiku tahte vastaselt. Lõikega 4 täpsustatakse, et ilma nõusolekuta psühhiaatrilist abi võib osutada siis, kui on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kriteeriumid vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse § 11 ning kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi puhul vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse § 17. Praegu kehtiva sõnastuse kohaselt saaks piiratud teovõimega isikule kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ka olukorras, kus piiratud teovõimega isik ise on raviga nõus, aga tema seaduslik esindaja on vastu. Tegemist on ilmselge piiratud teovõimega isiku põhiõiguste riivega, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Neid võib piirata ainult seadusega ette nähtud juhul. Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi ja psühhiaatrilise sundravi kriteeriumid ei luba kohaldada ravi pelgalt seadusliku esindaja nõusolekul. Selleks peavad olema samaaegselt täidetud järgmised kriteeriumid: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise korral lisandub veel neljas tingimus: isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Ingrid Ots-Vaik 6269 168 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel