Tõnis Mölder
Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 04.02.2020 nr 1.2-3/2953-6
Lossi plats 1a
15165, Tallinn
Ettepanek psühhiaatrilise abi seaduse § 3
täiendamise seaduse eelnõule 115 SE
Lugupeetud Tõnis Mölder
Edastame muudatusettepaneku Riigikogu menetluses olevale Sotsiaaldemokraatliku
Erakonna fraktsiooni 03.12.2019 algatatud psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise
seadusele 115 SE.
„Psühhiaatrilise abi seaduse § 3 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Psühhiaatrilist abi osutatakse isiku enda nõusolekul.
(2) Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema enda nõusolekul või seadusliku
esindaja nõusolekul vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4. Tervishoiuteenuse osutaja on
kohustatud selgitama piiratud teovõimega isikule seadusliku esindaja või muu tema poolt
usaldatud täisealise teovõimelise isiku kaasamise olulisust.
(3) Kui piiratud teovõimega isik ei ole nõus võlaõigusseaduse § 766 lõikes 4 sätestatud juhul
mõjuvatel põhjustel kaasama oma seaduslikku esindajat või kui seadusliku esindaja otsus
kahjustab ilmselt piiratud teovõimega isiku huve, lähtub tervishoiuteenuse osutaja
psühhiaatrilise abi andmisel isiku enda nõusolekust.
(4) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema enda nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva
seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.“
Seletuskiri:
Lõikega 1 kehtestatakse psühhiaatrilise abi osutamise põhiprintsiip: psühhiaatrilist abi
osutatakse isiku enda nõusolekul.
Lõikega 2 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigust saada psühhiaatrilist abi tema enda
nõusolekul.
Igal inimesel on õigus kvaliteetsetele ja kättesaadavatele tervishoiuteenustele. Vastavalt Eesti
Vabariigi põhiseaduse § 28 lõikele 1 on igaühel õigus tervise kaitsele. See õigus laieneb ka
piiratud teovõimega inimestele.
Võimaldamaks inimesel kasutada oma õigust tervise kaitsele, peab tal olema võimalik
otsustada selle üle, milliseid tervishoiuteenuseid talle osutatakse. Piiratud teovõimega isikute
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
otsustusõiguse piiramine on põhjendatud juhul, kui piirangu kehtestamine on vajalik
tagamaks, et otsus piiratud teovõimega isikule tervishoiuteenuse osutamiseks tehtaks piiratud
teovõimega isiku huvides.
Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 viimasele lausele mõjutab täisealise isiku
piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest
aru saada või neid juhtida. Seega on täisealiste piiratud teovõimega isikute õigust otsustada
nendele tervishoiuteenuse osutamise üle piiratud vaid niivõrd, kuivõrd täisealine piiratud
teovõimega isik ei ole ise võimeline otsustama endale tervishoiuteenuse osutamise üle
lähtuvalt enda huvidest.
Samas alaealise isiku teovõime on piiratud olenemata sellest, kas ta on võimeline otsustama
endale tervishoiuteenuse osutamise üle (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 teine
lause). On peetud vajalikuks kehtestada piiratud teovõimega isikule tervishoiuteenuse
osutamise suhtes eriregulatsioon võlaõigusseaduse § 766 lõike 4 näol, mille kohaselt piiratud
teovõimega isik saab otsustada endale tervishoiuteenuse osutamise üle niivõrd, kuivõrd ta on
võimeline vastu võtma vastutustundelist ja kaalutletud otsust tervishoiuteenuse osutamise
suhtes. Regulatsiooniga tagatakse, et vastutustundeline ja kaalumisvõimeline patsient ei jää
ilma õigusest kättesaadavale ja kvaliteetsele tervishoiuteenusele pelgalt sellest tulenevalt, et
ta on alaealine.
Psühhiaatrilise abi osutamist ei ole põhjust kohelda erinevalt muudest tervishoiuteenustest.
Pigem jätab selline erikohtlemine inimesed abita ning stigmatiseerib psühhiaatrilise abi
vajadust.
Lõikes 2 sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus informeerida piiratud
teovõimega isikut sellest, et on oluline kaasata viimase poolt psühhiaatrilise abi saamiseks
teovõimeline isik, keda piiratud teovõimega isik usaldab.
Säte kehtestatakse tulenevalt sellest, et psühhiaatri poole pöördumine võib olla raske ka
vastutustundelisele ja kaalumisvõimelisele piiratud teovõimega isikule. Austades
vastutustundelise ja kaalumisvõimelise piiratud teovõimega inimese õigust autonoomiale, ei
kohusta käesolev eelnõu piiratud teovõimega isikut kedagi kaasama, vaid kohustab arsti
informeerima piiratud teovõimega isikut sellest, et täisealise isiku kaasamine otsuse tegemisse
võib aidata alaealisel lahendada psühhiaatrilise abi saamise vajadusega seonduvaid küsimusi.
Arvestades seda, et seaduslik esindaja ei ole alati see täisealine teovõimeline isik, keda
piiratud teovõimega isik kõige rohkem usaldab, ei kohusta käesolev norm arsti informeerima
piiratud teovõimega isikut pelgalt seadusliku esindaja kaasamise olulisusest, vaid ükskõik
millise täisealise teovõimelise isiku kaasamise olulisusest, keda piiratud teovõimega isik
usaldab. Kaasatav isik võib olla vanem, vanavanem, täisealine õde, vend, muu sugulane,
eestkostja, sotsiaaltöötaja ning samuti muu täisealine isik.
Lõikega 3 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigus keelduda kaasamast oma
seaduslikku esindajat psühhiaatrilise abi osutamise protsessi. Piiratud teovõimega isikul
võivad olla seadusliku esindaja mittekaasamiseks mõjuvad põhjused või seadusliku esindaja
otsus on vastuolus piiratud teovõimega isiku huvidega. Nendes olukordades lähtub
tervishoiuteenuse osutaja psühhiaatrilise abi andmisel isiku enda nõusolekust.
Alati ei ole vanemate või seadusliku esindaja kaasamine piiratud teovõimega isikule abiks
psühhiaatrilise abi saamisel, vaid võib sellise otsuse tegemist takistada.
Igal patsiendil (sh piiratud teovõimega isikul) on õigus sellele, et arst hoiab temale
tervishoiuteenuse osutamise käigus teatavaks saanud info salajas. Nimetatud arsti kohustus
sisaldub Hippokratese vandes, Maailma Arstide Organisatsiooni Genfi deklaratsioonis, Eesti
arstieetika koodeksis ning võlaõigusseaduse § 768 lõikes 1. Inimõiguste ja biomeditsiini
3
konventsiooni art 10, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8, Eesti
Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestavad isiku õiguse tema eraelu ja tervise seisundit puudutava
teabe mitteavaldamisele.
Piiratud teovõimega isiku seaduslikule esindajale piiratud teovõimega isiku tervise seisundit
puudutava teabe avaldamine on põhjendatud vaid juhul, kui sellise info avaldamine on vajalik,
et seaduslik esindaja saaks sekkuda piiratud teovõimega isiku tervist puudutavate otsuste
tegemisse piiratud teovõimega isiku huvides. Juhul kui piiratud teovõimega isik on võimeline
vastutustundeliselt ja kaalutletult otsustama enda tervist puudutavate küsimuse üle, siis ei ole
põhjendatud isiku tervist puudutava info avaldamine isiku tahte vastaselt.
Lõikega 4 täpsustatakse, et ilma nõusolekuta psühhiaatrilist abi võib osutada siis, kui on
täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kriteeriumid vastavalt psühhiaatrilise abi
seaduse § 11 ning kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi puhul vastavalt
psühhiaatrilise abi seaduse § 17. Praegu kehtiva sõnastuse kohaselt saaks piiratud
teovõimega isikule kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ka olukorras, kus piiratud
teovõimega isik ise on raviga nõus, aga tema seaduslik esindaja on vastu. Tegemist on
ilmselge piiratud teovõimega isiku põhiõiguste riivega, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20
on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Neid võib piirata ainult seadusega
ette nähtud juhul.
Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi ja psühhiaatrilise sundravi kriteeriumid ei luba
kohaldada ravi pelgalt seadusliku esindaja nõusolekul. Selleks peavad olema samaaegselt
täidetud järgmised kriteeriumid:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda
juhtida;
2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või
julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise korral lisandub veel neljas tingimus: isik on pannud
õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Ingrid Ots-Vaik 6269 168
[email protected]