EELNÕU Ravimiseaduse muutmise seadus § 1. Ravimiseadus e muutmine Ravimiseaduses (RT I, 28.12.2017, 59) tehakse järgmised muudatused: p aragrahvi § 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „1 1 ) apteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja;“ ; p aragrahvi § 18 lõike 1 punkti 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „4) tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa omaja;“ ; p aragrahvi 30 lg 6 tunnistatakse kehtetuks ; p aragrahvi 31 lg 3 tunnistatakse kehtetuks ; paragrahvi 41 lõiked 2 – 6 tunnistatakse kehtetuks; paragrahvi 42 lõi ked 3–5 tunnistatakse kehtetuks; paragrahv 116 3 tunnistatakse kehtetuks; paragrahv 116 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 116 7 . Tegevuslubade kehtivus Kõik enne 2020. aasta 1. aprilli väljastatud üldapteegi tegevusload kehtivad kuni loal märgitud tegevusloa kehtivuse lõppemise kuupäev ani.“. § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2020. aasta 1. aprillil . Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, 20 20 Algatatud 30.01. 20 20 Algata vad Riigikogu liikmed: Helle- Moonika Helme Jaanus Karilaid Urmas Espenberg Urmas Reitelmann Uno Kaskpeit Kalle Grünthal Kai Rimmel Kert Kingo Jaak Valge Leo Kunnas Paul Puustusmaa Riho Breivel Tiit Kala Anti Poolamets Merry Aart Siim Pohlak Henn Põlluaas
Seletuskiri ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde 1. Sissejuhatus Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu ) eesmärgiks on maandada riskid, mis tekkisid 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmiste käigus ning mille realiseerumise oht on vahepealse perioodi jooksul selgemaks saanud. Eelnõu eesmärgiks on ka otada apteekide omandipiirangud ning anda apteegipidajatele ja tervihoiuteenuse osutajatele õigus osta ravimeid otse tootjalt. Sellega tagatakse ravimiturul vaba konkurents, mis parandab ravimite kättesaadavust ja suurendab tootevalikut. Eelnõu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Sissejuhatus E elnõu algatamise eesmärgiks muuta 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse reformidega muudetud või lisatud ravimiseaduse sätteid selliselt, et ravimiseaduse regulatsioon ei piiraks apteegipidaja omandit ja võimaldaks tagada apteegiteenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Kogu 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmine sai alguse sellest, et Riigikohtu 9. detsembri 2013 üldkogu otsusega 3-4-1-2-13 tunnistati kehtetuks ja põhiseadusvastaseks seni kehtinud apteekide asutamis piirangud. See tähendab, et reformi algusest peale oleks pidanud põhirõhk olema uute apteekide asutamisel (sh sellel, millised asutamispiirangud on õiguspärased ja vajalikud ning millised mitte), mitte sellel, kas apteekide omandistruktuuri osas peaks midagi muutma. Samas kehtestati reformi käigus üldapteekide tegevusloa omajate omandistruktuuri osas laialdased piirangud, kuigi tegelikult ei ole olemasolevate apteekide arvu ja omandistruktuuri ning nendes osutatavate teenuste kvaliteediga Eestis probleeme. Seega ei olnud tegelikult 2014. ja 2015. aastal, ega ole ka praegu, mingit vajadust apteekide omandistruktuuris ravimiseaduse regulatsiooni muuta. Olemasolevatele apteekidele toob nimetatud muudatustest tulenev kehtiv regulatsioon paratamatult kaasa äärmiselt ulatusliku omandiõiguse riive ja majandustegevuse ümberkorralduse ning sisuliselt rohkem kui 200 apteegi sundvõõran damise (kokku puudutab reform 317 apteeki, st ca 7 3 % kõigist apteekidest). Nimetatud muudatused, mis peaksid täielikult jõustuma 1. aprillil 2020, on tekitanud apteegiturul palju segadust ning on viinud olukorrani, kus muudatuste kehtestamist ja/või kehtivat olukorda on kritiseerinud mitte ainult olemasolevate apteekide omanikud, kelle omand sisuliselt sundvõõrandatakse, vaid ka apteegituru ja konkurentsireeglite üle järelevalvet pidavad Ravimiamet ja Konkurentsiamet ning regulatsioonide kehtestamise ja sisu põhiseaduslikkuse üle järelevalvet teostav õiguskantsler. Kriitikast nähtub selgelt, et vastavad ümberkorraldused ei tooks kaasa apteegiteenuse kvaliteedi kasvu, ei parandaks ravimite kättesaadavust, ei mõjuks positiivselt rahvatervise tagamisele ega suurendaks konkurentsi ei ravimite jae- ega hulgimüügi tasandil. Tasub märkida, et olemasolevatesse apteekidesse on teinud olulisi investeeringuid ka välisriikide (Saksamaa, Rootsi, Leedu jt) investorid, kes on asunud seisukohale, et taolise omandipiiranguga rikutakse rahvusvaheliste investeeringute kaitse kokkuleppeid. Eelnõuga soovitaksegi kaotada apteekide omandistruktuurile kehtestatud piirangud kui ebaefektiivne meetod apteegiteenuse kvaliteedi ja ravimite kättesaadavuse tagamiseks. Ühtlasi maandab see 2014. ja 2015. aastal ravimiseadusesse tehtud muudatustega kaasnevad riskid, et reformi ebaõnnestumisel ravimite kättesaadavus väheneb, apteegiteenuse kvaliteet langeb, patsientide rahulolu apteegiteenusega väheneb, kulud retseptiravimite kompenseerimisele suurenevad ning apteekide senised omanikud esitavad saadud kahjude hüvitamiseks riigi vastu kümnete miljonite eurode ulatuses kahjunõudeid. Kehtiv regulatsioon 2014. ja 2015. aastal vastu võetud ravimiseaduse muudatustega kehtestati muuhulgas järgmised põhimõtted: üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele isikule peab enam kui 50% selle eraõigusliku juriidilise isiku osadest või aktsiatest ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana (RavS § 41 lõige 3) (edaspidi omandipiirang ); üldapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks või liikmeks ei või olla ravimite hulgimüügi tegevusloa omaja ega konkurentsiseaduse tähenduses selle ettevõtjaga valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad (RavS § 42 lõige 5) (edaspidi vertikaalse integratsiooni keeld ). Senisest regulatsioonist tulenevad riived P õhiõiguste (sh Euroopa Liidu õiguse) riive Põhiseaduse § 32 kaitseb õigust omandile. Omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist kitsendab õiguslikult selline regulatsioon, mis ei võimalda omandiõigust vabalt teostada. Oluline on arvestada, et kuigi põhiseaduse § 32 ei kaitse isiku lootust või võimalust vara saada, kaitseb nimetatud põhiõigus isikul olemasolevat vara (sh nõudeid). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et omand võib olla olemasolev omand või vara, sh nõuded, mille suhtes isikul on vähemalt õiguspärane ootus, et need realiseeruvad. Põhiseaduse § 31 sätestab ka ettevõtlusvabaduse kaitse ning põhiseaduse § 12 võrdsuspõhiõiguse, mis mõlemad on antud kontekstis samuti äärmisel olulised. Põhiseaduse kontekstis on nii § 32 (õigus omandile) kui § 31 (ettevõtlusvabadus) puhul tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega. See tähendab, et nii õigust omandile kui ettevõtlusvabadust võib piirata seadusega, kuid selleks peab igal juhul esinema mõistlik põhjus ja vastav piirav meede peab olema proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtted on põhiseaduse kaudu ka meie õiguskorra osad. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 49 on kehtestatud asutamisvabaduse ( freedom of establishment ) piiramise keeld (vastavat keeldu laiendab äriühingutele ELTL artikkel 54). ELTL artikli 63 lõikes 1 keelatakse kõik kapitali vaba liikumise ( free movement of capital ) piirangud. Sarnaselt põhiseaduses sätestatud põhiõigustega ei ole ka eelpool nimetatud vabadused absoluutsed – neid võib ELTL i kohaselt teatud juhtudel piirata. Võimalike piirangute õigustusi võib leida nt ELTL artiklitest 51 ja 52 (mis puudutab ELTL artiklit 49) ning ELTL artiklist 65 (mis puudutab ELTL artiklit 63). Nimetatud sätted teevad piirangute õigustamisel viiteid sellistele mõistetele nagu avaliku võimu teostamine ( exercise of official authority ), avalikud eesmärgid ( public policy ), avalik julgeolek ( public security ), maksuõigus ( tax law ) ja rahvatervis ( public health ). Samuti tuleb arvestada ELTL artiklit 168, mille kohaselt on liikmesriikidel tervishoiupoliitika kujundamise osas suur vabadus (sellega seoses on viidatud ka direktiivi 2005/36 preambula punktile 26). Vertikaalse integratsiooni keeluga seoses on põhjust viidata ka mittediskrimineerimise põhimõttele ( principle of non-discrimination ), mis on üheks oluliseks Euroopa Liidu õiguse põhimõtteks. See sisaldub mitmetes ELTLi sätetes (nt ELTL artiklid 18-25) ning seda põhimõtet on korduvalt kohtupraktikas kinnitatud. Kuivõrd Euroopa inimõiguste konventsioon (EIÕK) ei sisalda ettevõtlusvabadusele analoogilist õigust, siis neid küsimusi on analüüsitud omandi segamatu kasutamise õiguse riive kaudu. Nimelt seondub vertikaalse integratsiooni piiramisega EIÕK esimese lisaprotokolli artikkel 1, mille kohaselt on õigus varale ( right to property ) inimõigus (põhiõigus), mida ei või piirata, välja arvatud kui seda õigustab avalik huvi ( public interest ). Nimetatud artikli kaitsealasse kuulub EIÕK praktika kohaselt muuhulgas ka apteegi tegevusluba, mis on varaline õigus ( G.S. v. Austria No 26297/95, otsuse p 27 ). Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt on õigus varale samuti põhiõiguseks, mida võib rikkuda vaid siis, kui seda õigustab avalik huvi ( public interest ) ning isikule makstakse õiglast kompensatsiooni. Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 2 kohaselt tunnustab Euroopa Liit põhiõiguste hartas sätestatud põhimõtteid ning loeb EIÕK sätestatud vabadusi Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõteteks. Lisaks eeltoodule on Euroopa Liidu õiguses ja vastavas kohtupraktikas vertikaalse integratsiooni piiramisega seoses viidatud selliste õiguste riivele nagu elukutsevabadus ( occupational freedom ), majandustegevusega tegelemise vabadus ( freedom to pursue an economic activity ), osanike/aktsionäride õigus varale ( right to property of shareholders ). Samas ei ole ka need õigused absoluutsed ning neid võib avalikes huvides piirata. Kuigi vastavaid põhiõigusi (nii põhiseaduses kui Euroopa Liidu õiguses sätestatuid) võib teatud avalikes huvides piirata, tuleb nende piiramisel igal juhul arvestada proportsionaalsuse põhimõttega ( proportionality principle ), mis tähendab, et tuleb leida õiglane tasakaal seotud huvide vahel ning vajalike meetmete hulgast tuleb teha mõistlik valik (vt Euroopa Kohtu kaasust C-174/04). Selleks, et teha kindlaks, kas meede on proportsionaalne, tuleb läbi viia kolmeastmeline test: Esiteks tuleb kindlaks teha, kas meede on eesmärkide saavutamiseks tõhus või sobiv ( test of effectiveness or suitability ); Seejärel tuleb kindlaks teha, kas meede on vajalik ja võimalikest meetmetest kõige vähem õigusi piirav ( test of necessity and subsidiarity ); ja Kolmandaks tuleb kindlaks teha, kas meede on eesmärke arvestades kitsamas tähenduses proportsionaalne, st tuleb hinnata, ega meede ei ole liiga laiaulatuslik ning kas kahjustatavad huvid on vähem olulised kui eesmärgid ( stricto sensu proportionality test ). Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust, st mõõdukuse puhul ei tohi piirangud kahjustada kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Meede ei tohi moonutada põhiõiguste olemust. Eeltooduga seoses on oluline märkida, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et mingil juhul (st ka võimalike tasakaalustavate põhjenduste olemasolul) ei tohi õigust varale piirata selliselt, et isiku omandiõigust täielikult eitatakse (Euroopa Kohtu kaasus C-4/73). Probleemid kehtivas regulatsioonis Üldapteegi tegevusloa omaja omandile nõuete kehtestamisel on tegu põhiseaduse § 32 (õigus omandile) kohaselt kitsendusega omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele, kuna RavS § 41 lõigetega 2-3 kitsendatakse igaühe õigust omada enamusosalust või enamushääli või muul viisil valitsevat mõju eraõiguslikus juriidilises isikus, mis tegeleb ettevõtluse korras apteegiteenuse osutamisega. Lisaks piiratakse RavS § 42 lõikega 5 ravimite hulgimüüjate ja nendega valitseva mõju kaudu seotud isikute õigust omada apteegiteenuse osutamisega tegelevas juriidilises isikus mis tahes osalust. Sisuliselt on RavS § 41 lõigete 2-4 ja § 42 lõike 5 rakendamise puhul olemasolevate turuosaliste suhtes pärast üleminekuperioodi tegu põhiseaduse § 32 kohase omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise olukorraga. Ettevõtja on kohustatud omandi (osalus äriühingus) võõrandama või lõpetama vastava äritegevuse, kui ta ei vasta seadusega sätestatud tingimustele. Vabariigi Valitsus väljendas juba 2014. ja 2015. aasta muudatuste menetlemise ajal arvamust, et omandipiiranguga kaasneb rohkem kui 200 üldapteegi (so 2/3 tegevuslubadest, sh proviisorite tegevusload, kui ühel proviisoril on mitu üldapteeki) sunduslik võõrandamine proviisoritele, mis kujutab endast niivõrd intensiivset omandiõiguse riivet, et saab olla põhjendatud üksnes väga selgetel ja mõjuvatel põhjustel. Lisaks sellele, et viidatud sundvõõrandamiseks peavad olema selged ja mõjuvad põhjused, peab olema kindlustatud, et võõrandamisel saadakse kohene ja õiglane hüvitis. Praeguse regulatsiooniga on tekitatud olukord, et sisuliselt ühel ajal paisatakse turule üle 200 apteegi, mille omandamiseks puudub proviisoritel raha (riik ei ole ka loonud laenutooteid, millele tuginedes proviisorid saaksid apteeke omandada) ning seega jäävad apteegid kas müümata (ja need tuleks kinni panna) või ei saa müüjad apteekide eest piisavalt raha. Teadaolevalt ei ole riik vastu võtnud ühtegi otsust selle kohta, kas endistele apteekide omanikele üldse midagi hüvitatakse, veel vähem selle kohta, kui palju võidaks hüvitada. Tegevusloa tingimused (sh nii omandipiirangud kui vertikaalse integratsiooni keeld) on ka põhiseaduse § 31 (ettevõtlusvabadus) piirangud. Tegevusloa omanikel on õiguspärane ootus, et vastava tegevusloa tingimusi vahepeal ei muudeta ning neil ei ole kohustust uutel tingimustel uut tegevusluba taotleda; samuti on õiguspärane ootus tänastel tegevusloa omajatel, et soetatud varad jäävad alles ning nende arvelt ollakse võimelised täitma oma võetud kohustusi ka tulevikus. Piiranguga kaasnev võrdsuspõhiõiguse (põhiseaduse § 12) ja ettevõtlusvabaduse (põhiseaduse § 31) riive ei erine sisuliselt millegi poolest Riigikohtu hinnatud apteegi asutamispiirangutega kaasnenud riivest, kuna ettevõtjaid koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt, mis kahjustab vaba turu toimimist ja lõpptarbija ehk patsiendi huve. Praeguse regulatsiooni tulemusena kaasneb RavS § 41 lõikega 3 ja § 42 lõikega 5 olukord, kus paljud isikud on sunnitud oma olemasoleva vara (osaluse apteegis) võõrandama või lihtsalt lõpetama vastava vara osas majandustegevuse. Ettevõtlusvabaduse ja omandi vaba valdamise puhul apteegiteenuse osutamisel on esmajoones tegu üksikisiku õigusega tegeleda majandustegevusega ning teenida ettevõtluselt tulu. Eeltoodust tulenevalt kaasneb nimetatud sätetega vastavate isikute põhiseaduslikule õigusele omandile ja ettevõtlusvabadusele äärmiselt intensiivne riive. Samuti selge, et omandipiirang ja vertikaalse integratsiooni keeld piiravad ka ülaltoodud Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid. Seega saavad vastavad meetmed olla lubatud vaid erandite alusel, st piirangute kehtestamiseks mõistliku põhjuse olemasolul ja proportsionaalsuse testide läbimise korral. 2014. ja 2015. tehtud ravimiseadusesse tehtud muudatuste eelnõude seletuskirjades on küll käsitletud nii muudatuste eesmärke ning kolmeastmelise proportsionaalsuse tingimuse täitmist, kuid kuskilt ei nähtu, et vastavatele eelnõudele oleks eelnenud piisavalt põhjalik analüüs senise regulatsiooni puuduste ning planeeritavate muudatuste mõju kohta, ehk sisuliselt puudus põhjalik analüüs selle kohta, kas vastavaid muudatusi üldse vaja oli. Eelnõude seletuskirjades on viidatud, et eelnõude ajendiks on muuhulgas olnud Riigikontrolli aruanne „Ravimite hüvitamise korraldus“, mis justkui pidi kinnitama vastavate uute piirangute sobivust, ning Riigikontrolli ja Konkurentsiameti kriitika ravimite hulgimüügi ja jaetasandi vertikaalse integratsiooni osas. Samas on viidatud eelnõude menetlemise ajal nii Riigikontroll ja Konkurentsiamet kui ka Ravimiamet ja õiguskantsler oma seisukohtades väljendanud selget vastuseisu nii omandipiirangute kui vertikaalse integratsiooni keelu sisseviimisele, kuna nende hinnangul ei eelnenud eelnõude koostamisele piisavat analüüsi (sh senise olukorra puuduste ja muudatustega kaasnevate mõjude hinnangud) ning eelnõud olid koostatud puudulikult. Seoses õiguskantsleri poolt 2014. aastal väljendatud seisukohaga, et omandipiirangu puhul on üpriski kaheldav, kas sellele seatud eesmärkide saavutamiseks valitud meede on põhiseaduspärane, on oluline märkida, et seda ei muuda fakt, et 2018. aasta märtsi arvamuses selgitas õiguskantsler, et asjaolu, et praeguseks hetkeks ei ole välja töötatud reformi rakendusakte, ei ole põhiseadusega vastuolus. Nimetatud arvamuse andmise järgselt on õiguskantsler ka ise pidanud vajalikuks selgitada, et tervet apteegireformi ei ole ta analüüsinud ning 2018. aasta arvamust ei saa pidada tunnustuseks kogu reformi kohta. Apteegi omandi- ja asutamispiirangut puudutavate punktide väljajätmist eelnõudest toetasid sisuliselt samas sõnastuses ka Vabariigi Valitsus ja Sotsiaalministeerium. Sellele, et reformi läbiviimise eel ja ajal analüüs sisuliselt puudus, viitab selgelt ka asjaolu, et Sotsiaalministeerium on korduvalt (viimati 2017. aasta alguses) lubanud viia läbi analüüsi, mille eesmärgiks on kirjeldada Eesti apteegiturgu ja vastata reformi ellurakendamisega seotud riskidele, kuid vastavat analüüsi ei ole siiani valminud. Samas, isegi kui selline analüüs nüüd valmiks, on sellega vähemalt viis aastat hiljaks jäädud. Ka justiitsminister on selgelt väljendanud seisukohta, et seadusi tuleb muuta vaid sellisel juhul, kui on selge, et muudatus on hädavajalik. 2014. ja 2015. aastal sisse viidud omandipiirangu ja vertikaalse integratsiooni keelu puhul see selge ei ole. Praegu ei ole veel hilja, kuna muudatused ei ole täielikult jõustunud. Seega on käesolevas eelnõus sätestatud muudatused pigem varasemate ebaõigete (põhjendamatute) muudatuste parandamine kui uute muudatuste tegemine. 2014. ja 2015. aastal tehtud ravimiseaduse muudatuste puhul on tehtud vaid väga üldsõnalised viited selle kohta, et apteegiteenuste turul võivad seoses asutamispiirangute kaotamisega tekkida erinevad probleemid, kuid nende saabumise tõenäosust ning kehtestatavate meetmete mõju väidetavate probleemide leevendamisele ei ole sisuliselt hinnatud. Eestis on kehtestatud väga ranged reeglid, mis peavad tagama selle, et ravimeid soovitatakse just patsientide huvidest lähtuvalt, nt jõustus juba 2005. aastal sotsiaalministri määrus „Ravimite väljakirjutamise ja apteekidest väljastamise tingimused ja kord ning retsepti vorm“ ning 2017. aastal jõustus sama määruse § 6 lõige 5 1 ehk soodsaima käsimüügiravimi soovitamise kord. Nimetatud nõuete täitmist peab Ravimiamet kontrollima ning rikkumiste avastamise korral ka reageerima, kusjuures Ravimiametil on võimalik kasutada tõhusaid sanktsioone, nt ettekirjutust, trahvi, tegevusloa äravõtmist. Eeltooduga seoses ei ole kutse-eetika ja ärihuvide vastandamisega seoses kuidagi tõendatud järgnevaid asjaolusid: Seda, et turul üldse on apteegiteenuse kvaliteediga probleeme, st seda, et proviisorid rikuksid neid juba kehtivaid reegleid, mis on suunatud apteegiteenuse kvaliteedile ja proviisori otsuste sõltumatusele. Ravimiamet ei ole 2014. ja 2015. aasta muudatustele eelnevalt, ega ka hiljem, mingeid tõsiseid probleeme tuvastanud. Seda, et võimalike probleemide puhul ei piisaks vastavate nõuete rangemast jõustamisest või täiendavate kvaliteedinõuete kehtestamisest. Ravimiamet ei ole leidnud, et tal puuduvad piisavad võimalused (sh sanktsioonide kehtestamise õigus) selleks, et nõuete täitmist tagada. Seda, et nende apteekide puhul, mis ei ole proviisori valitseva mõju all, on apteegiteenuse kvaliteet halvem. Ei ole teada analüüsi, mis ütleks, millises omandis olevates apteekides rahva tervist kahjustavaid probleeme rohkem esineb. Lisaks nähtub avalikest allikatest, et ettekirjutusi on nii proviisorapteekidel kui mitteproviisorapteekidel absoluutarvuna sisuliselt samapalju, mis tähendab, et suhtarvuna on proviisorapteekidel tegelikult rohkem ettekirjutusi. Seda, kuidas saab ettevõtjast proviisor, kelle teenistus sõltub otseselt sellest, kuidas tema valitseva mõju all oleval apteegil (maksimaalselt 4 apteegil) majanduslikus mõttes läheb, olla oma otsustes vaba ärihuvidest. Pigem võib väita, et ärihuvidest vabana saab kehtestatud kvaliteedinõudeid täita vaid see proviisor, kelle töötasu ei sõltu sellest, kas apteek on kasumlik või mitte. Seda, miks ja millisel määral on kolmandate isikute ärihuvid apteegiteenuse kvaliteedile kahjulikumad kui proviisori enda ärihuvid. Nagu eelmises punktis viidatud, on pigem võimalik väita, et isik, kelle tasu ei sõltu apteegi majanduslikust edust, on oma otsustes vabam, kuna ettevõtja staatusega kaasneb ka äririsk ja kasumile suunatus. Seda, miks ei piisaks proviisori välistamiseks teiste isikute ärihuvide meelevallast vaid omandipiirangust, st nõudest, et proviisoril peab olema üldapteegi tegevusloa omaja üle valitsev mõju (st miks on vajalik lisada omandipiirangule vertikaalse integratsiooni keeld). Valitseva mõju olemusest tuleneb, et isik, kellele valitsev mõju kuulub, on vastavat juriidilist isikut puudutavates strateegilistes otsustes piisavalt vaba, et oma tahtmise järgi otsuseid teha. Lisaks on omandipiirangu ja vertikaalse integratsiooni keeluga seoses väidetud, et need meetmed on hädavajalikud selleks, et suurendada konkurentsi apteegiturul ja kõrvaldada konkurentsi probleeme. Samas ei ole kuidagi tõendatud: Seda, et apteegiturul esineksid konkurentsiprobleemid. Puuduvad kaebused konkurentsiõiguse rikkumise osas ning ka Konkurentsiamet ise ei ole mingeid tõsiseid probleeme tuvastanud; hoopis vastupidi, nagu allpool täpsemalt kirjeldatud, on Konkurentsiamet selgel seisukohal, et omandipiirang ja vertikaalse integratsiooni keeld pigem suurendavad konkurentsiõiguslikke probleeme. Seda, miks ei saa väidetavate konkurentsiprobleemide vastu võidelda konkurentsi õiguse reeglitega ja meetmete ning vajadusel sanktsioonidega. Konkurentsiametil on konkurentsiseadusest tulenevalt väga laialdased võimalused võimalikke turumoonutusi uurida (nt viia läbi kogu turu põhjalik analüüs) ning rikkumiste avastamise korral ettevõtjaid sanktsioonidega korrale kutsuda või karistada. On märkimisväärne, et Konkurentsiamet, kellele pandi 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse muudatustega äärmiselt oluline valitseva mõju hindamise roll (st kes sisuliselt peab hindama, kas kehtestatud omandipiiranguid ja vertikaalse integratsiooni keeldu täidetakse) ning kes on ka üldiselt konkurentsiõiguse osas järelevalveasutuseks, on väljendanud ravimiseaduse muudatuste osas ka pärast muudatuste vastuvõtmist otsest ja selget kriitikat. Nimelt saatis Konkurentsiamet 11. detsembril 2015 nii tervise- ja tööministrile, justiitsministrile kui majandus- ja taristuministrile kirja, milles Konkurentsiamet väljendas selgelt ja tugevalt järgmiseid seisukohti: Omandipiirangu ja vertikaalse integratsiooni keelu omavahelise koosmõju tulemusel on vaba konkurents tõkestatud samalaadselt Riigikohtu poolt varem põhiseaduse vastaseks tunnistatud piirangutega. Samuti jääb Konkurentsiameti hinnangul ebaselgeks, milliseid positiivseid tagajärgi neist uutest piirangutest tõusetuda võiks. Konkurentsiamet leidis näiteks omandipiirangu osas, et tema hinnangul ei ole ära näidatud, et sellega oleks võimalik saavutada piirangu kehtestamisel seatud eesmärke. Teisalt kahjustab see Konkurentsiameti hinnangul oluliselt vaba ettevõtlust. Konkurentsiamet on arvamusel, et piirangu senisel kujul kehtima jäämisel võivad nii tarbijatele, apteegiteenuse osutajatele kui ka teenuse kättesaadavusele kaasneda senisega võrreldes hoopis kahjulikumad tagajärjed. Vertikaalse integratsiooni osas leidis Konkurentsiamet, et on selge, et kehtiva piiranguga ei ole võimalik 100%-selt tagada apteekide ja ravimite hulgimüüjate täielikku lahusust. Sellest tulenevalt ei pruugi Konkurentsiameti hinnangul piirangu rakendamine tuua kaasa ka loodetud lõppeesmärke, nt apteekide otsustusõiguse suurendamist. On oluline märkida, et omandipiirangute ja vertikaalse integratsiooni keeluga diskrimineeritakse ka välismaiseid investoreid võrreldes Eesti investoritega, kuna välismaistel investoritel ei ole võimalik jätkata oma tehtud investeeringu alusel majandustegevusega. Nimelt on need, kes ei või omandipiirangute ja vertikaalse integratsiooni keelu tõttu apteekides osalust (või vähemalt valitsevat mõju) omada, pigem välismaised investorid, kuid need, kes võivad apteekides valitsevat mõju omada, on pea kõik eestlased. Euroopa Kohus on oma lahendites otseselt öelnud, et õigusaktid, mis piiravad teistest liikmesriikidest pärinevaid ettevõtjaid apteekide asutamisel või nende omamisel, kujutavad endast selgelt ELTL artiklites 49 ja 63 nimetatud piiranguid, st selliseid piiranguid, mis on võimalik kehtestada vaid väga rangetel kitsendavatel tingimustel. Välislepingutest tulenevate kohustuste riive Lisaks ELTL sätete võimalikule rikkumisele on välisinvestoritega seoses oluline välja tuua asjaolu, et Eesti on sõlminud paljude teiste riikidega investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingud. Sellised lepingud on sõlmitud mu uhulgas nii Saksamaa, Rootsi kui Leeduga, kust pärinevad seni Eesti apteegikettidesse põhiliselt investeeringuid teinud välisinvestorid. Kõigis nimetatud riikidega sõlmitud investeeringute kaitse lepingutes (ning ka teistes sarnastes lepingutes) sisalduvad sätted selle kohta, et Eesti riik ei tohi teha midagi sellist, mis vastavaid juba tehtud investeeringuid kahjustaks. Seetõttu võib omandipiirangute ja vertikaalse integratsiooni keeluga kaasneva sisulise sundvõõrandamise ning majandustegevuse olulise ümberkorraldamisega kaasneda palju rahalisi nõudeid või lausa riikide vaheliste suhete halvenemine. Kokkuvõte ja vajadus regulatsiooni muutmise järel e Nagu eelnevalt viidatud, sai kogu 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmine alguse sellest, et seni kehtinud apteekide asutamispiirangud kuulutati Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks. See tähendab, et reformi algusest peale oleks pidanud põhirõhk olema uute apteekide asutamisel, mitte sellel, kas apteekide omandistruktuuri osas peaks midagi muutma. Olemasolevate apteekide arvu ja nendes osutatavate teenuste kvaliteediga sisulisi suuri probleeme pole. Vastupidi – patsientide rahulolu apteegiteenusega on ülikõrge. Seejuures puuduvad andmed selle kohta, et nendes apteekides, kus proviisoritel puudub valitsev mõju, oleks apteegiteenuse kvaliteet halvem. Eestis on kehtestatud apteegiteenuse kvaliteedile ranged reeglid, sh nõuded sellele, millistele alustele tuginedes peavad proviisorid ravimeid soovitama. Viidatud kvaliteedinõuetest (sh nii retseptiravimite kui käsimüügiravimite osas) ja muudest proviisori tegevust puudutavatest nõuetest kinnipidamist saab hästi kontrollida ja on olemas kohased sanktsioonid. Ei ole teada, et see süsteem ei toimi ning Ravimiametil ei ole piisavalt võimalusi ja jõudu rikkumisi avastada ja rikkujaid vastutusele võtta. See tähendab, et tegelikult ei olnud 2014. ja 2015. aastal ega ole ka praegu mingit vajadust apteekide omandistruktuuri regulatsiooni muuta. 3. Eelnõu sisu Eelnõu § 1 punktidega 1 ja 2 muudetakse RavS § 18 lõiget 1 ning laiendatakse isikute ringi, kellel on õigus e riluba nõudvaid kaupu Eestisse sisse ja Eestist välja vedada. Vasta v õigus antakse apteegiteenuse osutajatele ning tervishoiuteenuse osutajale. Kehtiva redaktsiooni kohaselt võib tervishoiuteenuse osutaja sisse ja välja vedada ainult ravimeid kliinilise uuringu teostamiseks ning ravimeid välisabina . Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks RavS § 30 lg 6, mille kohaselt h aiglaapteegil ei ole ravimite jaemüügiõigust . Muudatuse tulemusena saavad haiglaapteegid õiguse ravimeid müüa nii haigla patsientidele kui muudele isikutele. Eelnõu § 1 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks RavS § 31 lg 3, mille kohaselt a pteeki võib ravimeid hankida ainult ravimite tootmise või ravimite hulgimüügi tegevusloa omajale kuuluvast ettevõttest või teisest apteegist. Muudatuse tulemusena võib ravimeid osta ka otse tootjalt või välisma iselt hulgimüüjalt. Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse RavS § 41 lõigetega 2 –5 kehtestatud omandipiirangud kehtetuks. Seoses sellega tunnistatakse kehtetuks ka lõige 6, kuna selle regulatsiooni järele puudub vajadus. Nagu seletuskirja II peatükis põhjalikult selgitatud, on apteekide omandipiirangute kehtestamine põhjendamatu ning põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Kehtetuks tunnistatud sätete tekst: (2) Üldapteegi tegevusloa väljastamisel füüsilisest isikust ettevõtjale peab füüsilisest isikust ettevõtja olema proviisor ja töötama vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. (3) Üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele isikule peab enam kui 50% selle eraõigusliku juriidilise isiku osadest või aktsiatest ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud proviisor võib olla seotud kuni nelja 4000 või enama elanikuga asulas tegutseva üldapteegi tegevusloa väljastamise tingimuste täitmisega. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud üldapteekide arvu piirang kehtib kõigi isikute suhtes, kellele kuuluvad otse või teise eraõigusliku juriidilise isiku kaudu üldapteegi osad või aktsiad. (6) Isik, kellele on väljastatud üldapteegi tegevusluba, peab üldapteegi tegevusloa kehtimise ajal vastama käesolevas paragrahvis nimetatud üldapteegi tegevusloa väljastamise tingimustele. Käesolevas paragrahvis nimetatud üldapteegi tegevusloa väljastamise tingimustele mittevastavuse korral tuleb isikul, kellele on üldapteegi tegevusluba väljastatud, viia oma tegevus üldapteegi tegevusloa nõuetega vastavusse kolme kuu jooksul mittevastavuse tekkimisest arvates. Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks RavS § 42 lõi ked 3, 4 ja 5 . Nagu seletuskirja II peatükis põhjalikult selgitatud, on apteekidele nii omandipiirangu kui vertikaalse integratsiooni keelu kehtestamine kehtivas seaduses sätestatud kujul ja eesmärkidel põhjendamatu. Kehtetuks tunnistatud sätete tekst: (3) Ravimite tootmise või ravimite hulgimüügi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks või liikmeks ei või olla üldapteegi, haiglaapteegi või veterinaarapteegi tegevusloa omaja ega tema tütarettevõtja. (4) Veterinaarapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks või liikmeks ei või olla ravimite tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja ega tema tütarettevõtja, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ega veterinaararsti kutsetegevuse loa omaja. Nimetatud nõue ei kehti ravimite tootmise tegevusloa omaja kohta, kellele on ravimite tootmise tegevusluba antud kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 2. (5) Üldapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks või liikmeks ei või olla ravimite hulgimüügi, tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja ega konkurentsiseaduse tähenduses nende ettevõtjatega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ega veterinaararsti kutsetegevuse loa omaja. Ravimiametil on õigus küsida Konkurentsiametilt valitseva mõju kaudu seotud ettevõtja tuvastamist. Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks RavS § 116 3 . Kuna eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks RavS § 42 lõige 5, siis tuleb tunnistada kehtetuks ka RavS § 116 3 kui nimetatud lõike rakendussäte. Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse RavS § 116 7 . Rakendussätte eesmärk on tagada, et apteegiteenuse osutaja, kes ei teinud vajalikke muudatusi viimaks oma tegevus vastavusse 1. aprillil 2020 rakenduma pidanud piirangutele, saaksid oma tegevust jätkata. Eelnõu §-ga 2 kehtestatakse seaduse jõustumine. Kavandatavd muudatused peavad jõustuma hiljemalt 1. aprillil 2020, kui lõpeb omandipiirangute rakendamise üleminekuperiood. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõu viib ravimiseaduse regulatsiooni kooskõlla Euroopa Kohtu praktikaga, muutes õiguste ja vabaduste riive proportsionaalseks ja seega õiguspäraseks. Käesolevast seaduseelnõust ei tule Euroopa Komisjoni teavitada. 5. Seaduse mõjud Seadus leevendab oluliselt 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse reformi mõjusid apteegi valdkonnale, jättes alles ja/või viies sisse vaid sellised põhiõigusi riivavad piirangud, mis on rahvatervise kaitseks tõesti hädavajalikud ja vastava eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsed. Seadusel on nii lühi- kui ka pikaajalised soodsad mõjud riiklike tervishoiupoliitiliste pikema-ajaliste eesmärkide saavutamisel (rahvatervise kaitse piiratud ressursside ja vananeva rahvastiku tingimustes). 6. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Tõenäoliselt toob seadusemuudatus kaasa riigile kulude vähenemise, kuna jäävad ära mitmed kulukad kohtuvaidlused, mis seonduvad turuosaliste põhiõiguste, Euroopa Liidu õiguse ning rahvusvaheliste lepingute rikkumisega. Turuosalistele tähendab seaduseelnõu jõustumine võrreldes kehtivas ravimiseaduses sätestatuga oluliselt väiksemaid ümberkorraldusi omandistruktuurides. 7. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisel ei ole vajalik muuta ravimise käitlemist reguleerivaid eeskirju, sest muutu b vaid teatud toiminguteks õigustatud isikute hulk, mitte käitlemise tingimused. 8. Seaduse jõustumine Seadus jõustub §-s 2 sätestatud korras. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, „........”...........................” 20 20 . a Algatatud 30.01.2020 Algata vad Riigikogu liikmed: Helle-Moonika Helme Jaanus Karilaid Urmas Espenberg Urmas Reitelmann Uno Kaskpeit Kalle Grünthal Kai Rimmel Kert Kingo Jaak Valge Leo Kunnas Paul Puustusmaa Riho Breivel Tiit Kala Anti Poolamets Merry Aart Siim Pohlak Henn Põlluaas
EELNÖU
Ravimiseaduse muutmise seadus
§ l. Ravimiseaduse muutmine
Ravimiseaduses (RT I, 28.12.2017, 59) tehaksejärgmised muudatused:
l) paragrahvi § 18 löiget l täiendatakse punktiga l1 järgmises sönastuses:
,,11) apteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja;";
2) paragrahvi §18 löike l punkti 4 muudetakse ning sönastataksejärgmiselt:
,,4) tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa omaja;";
3) paragrahvi 30 lg 6 tunnistatakse kehtetuks;
4) paragrahvi 31 lg 3 tunnistatakse kehtetuks;
5) paragrahvi 41 löiked 2-6 tunnistatakse kehtetuks;
6) paragrahvi 42 löiked 3-5 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahv 1163 tunnistatakse kehtetuks;
8) paragrahv 116 muudetakse ja sönastatakse järgmiselt:
„§ 1167. Tegevuslubade kehtivus
Köik enne 2020. aasta l . aprilli väljastatud uldapteegi tegevusload kehtivad kuni loal märgitud
tegevusloa kehtivuse löppemise kuupäevani.".
§ 2. Seaduse jöustumine
Käesolev seadusjöustub 2020. aasta l. aprillil.
Henn Pölluaas
Riigikogu esimees
Tallirm, 2020
Algatatud30.01.2020
Algatavad Riigikogu liikmed:
Kg02.c-J^<^o^^\ ke^^e- !^^^/'i^..
j,^^^^ ^€/^^^
U^M^S R-SP^r^^^fc
i^kV(A'^ 'BS^S^IM^A^A^ z:.—
/[/C4^f ]<£^vt^
c %^;
?
^a. ^"{" Ji yua<i
Riigikogu K3n':se;e3
</i
^^^^y ^...^v ^^^^0
j C^ c^lC
^'IIÄ ^ '^'7-/W-/^
L^ k^)
^^^ ^re^</^ ^
^ Xj^. ^9L_
/^^' f^/
äo (^ UY^ ~f^ 9/- c'
/^^^^y ^^ /^ af
j>/JM POA/LA^
c^->
Seletuskiri
ravimiseaduse muutmise seaduse eelnöu juurde
l. Sissejuhatus
Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnöu (edaspidi eelnou) eesmärgiks on maandada riskiä,
mis tekkisid 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmiste käigus ning mille
realiseerumise oht on vahepealse perioodijooksul selgemaks saanud.
Eelnöu eesmärgiks on kaotada apteekide omandipiirangud ning anda apteegipidajatele ja
tervihoiuteenuse osutajatele öigus osta ravimeid otse tootjalt. Sellega tagatakse ravimituml
vaba konkurents, mis parandab ravimite kättesaadavustja suurendab tootevalikut.
Eelnöu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnöudega.
Eelnöu vastuvötmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
Sissejuhatus
Eelnöu algatamise eesmärgiks muuta 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse reformidega
muudetud voi lisatud ravimiseaduse sätteid selliselt, et ravimiseaduse regulatsioon ei piiraks
apteegipidaja omandit ja vöimaldaks tagada apteegiteenuse kättesaadavuse ka
maapiirkondades.
Kogu 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmine sai alguse sellest, et Riigikohtu
9. detsembri 2013 uldkogu otsusega 3-4-1-2-13 tunnistati kehtetuksjapöhiseadusvastaseks seni
kehtinud apteekide asutamispiirangud. See tähendab, et reformi algusest peale oleks pidanud
pöhiröhk olema uute apteekide asutamisel (sh sellel, millised asutamispiirangud on
öiguspärasedja vajalikud ning millised mitte), mitte sellel, kas apteekide omandistruktuuri osas
peaks midagi muutma.
Samas kehtestati reformi käigus uldapteekide tegevusloa omajate omandistruktuuri osas
laialdased piirangud, kuigi tegelikult ei ole olemasolevate apteekide arvu ja omandistruktuuri
ning nendes osutatavate teenuste kvaliteediga Eestis probleeme.
Seega ei olnud tegelikult 2014. ja 2015. aastal, ega ole ka praegu, mingit vajadust apteekide
omandistruktuuris ravimiseaduse regulatsiooni muuta. Olemasolevatele apteekidele toob
nimetatud muudatustest tulenev kehtiv regulatsioon paratamatult kaasa äärmiselt ulatusliku
omandiöiguse riive ja majandustegevuse umberkorralduse ning sisuliselt rohkem kui 200
apteegi sundvöörandamise (kokku puudutab reform 317 apteeki, st ca 73 % köigist apteekidest).
Nimetatud muudatused, mis peaksid täielikult jöustuma l. aprillil 2020, on tekitanud
apteegiturul palju segadust ning on viinud olukorrani, kus muudatuste kehtestamist ja/vöi
kehtivat olukorda on kritiseerinud mitte ainult olemasolevate apteekide omanikud, kelle omand
sisuliselt sundvöörandatakse, vaid ka apteegituruja konkurentsireeglite ule järelevalvet pidavad
Ravimiamet ja Konkurentsiamet ning regulatsioonide kehtestamise ja sisu pöhiseaduslikkuse
ale järelevalvet teostav öiguskantsler.
Kriitikast nähtub selgelt, et vastavad umberkorraldused ei tooks kaasa apteegiteenuse kvaliteedi
kasvu, ei parandaks ravimite kättesaadavust, ei möjuks positiivselt rahvatervise tagamisele ega
suurendaks konkurentsi ei ravimitejae- ega hulgimuugi tasandil.
Tasub märkida, et olemasolevatesse apteekidesse on teinud olulisi investeeringuid ka
välisriikide (Saksamaa, Rootsi, Leedu jt) investorid, kes on asunud seisukohale, et taolise
omandipiiranguga rikutakse rahvusvaheliste investeeringute kaitse kokkuleppeid.
Eelnöuga soovitaksegi kaotada apteekide omandistmktuurile kehtestatud piirangud kui
ebaefektiivne meetod apteegiteenuse kvaliteedija ravimite kättesaadavuse tagamiseks. Uhtlasi
maandab see 2014. ja 2015. aastal ravimiseadusesse tehtud muudatustega kaasnevad riskiä, et
reformi ebaönnestumisel ravimite kättesaadavus väheneb, apteegiteenuse kvaliteet langeb,
patsientide rahulolu apteegiteenusega väheneb, kulud retseptiravimite kompenseerimisele
suurenevaa ning apteekide senised omanikud esitavad saadud kahjude huvitamiseks riigi vastu
kumnete miljonite eurode ulatuses kahjunöudeid.
Kehtiv regulatsioon
2014. ja 2015. aastal vastu vöetud ravimiseaduse muudatustega kehtestati muuhulgasjärgmised
pöhimötted:
a) uldapteegi tegevusloa väljastamisel eraöiguslikule juriidilisele isikule peab enam kui 50%
selle eraöigusliku juriidilise isiku osadest voi aktsiatest ja valitsev möju kuuluma
proviisorile, kes töötab vähemalt uhes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas
uldapteegisjuhatajana (RavS § 41 löige 3) (edaspidi omandipiirang);
b) uldapteegi tegevusluba omava eraöigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks voi
liikmeks ei voi olla ravimite hulgimuugi tegevusloa omaja ega konkurentsiseaduse
tähenduses selle ettevötjaga valitseva möju kaudu seotud ettevötjad (RavS § 42 löige 5)
(edaspidi vertikaalse integratsiooni keeld).
Senisest regulatsioonist tulenevad riived
Pöhiöiguste (sh Euroopa Liidu öiguse) riive
Pöhiseaduse § 32 kaitseb öigust omandile. Omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist
kitsendab öiguslikult selline regulatsioon, mis ei voimalaa omandiöigust vabalt teostada.
Oluline on arvestada, et kuigi pohiseaduse § 32 ei kaitse isiku lootust voi vöimalust vara saada,
kaitseb nimetatud pöhiöigus isikul olemasolevat vara (sh nöudeid). Ka Euroapa Inimöiguste
Kohus (EIK) on leidnud, et omand vöib olla olemasolev omand voi vara, sh nöuded, mille
suhtes isikul on vähemalt öiguspärane ootus, et need realiseeruvad.
Pöhiseaduse § 31 sätestab ka ettevötlusvabaduse kaitse ning pöhiseaduse § 12
vördsuspöhiöiguse, mis mölemad on antud kontekstis samuti äärmisel olulised.
Pöhiseaduse kontekstis on nii § 32 (öigus omandile) kui §31 (ettevötlusvabadus) puhui
tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga pöhiöigusega. See tähendab, et nii öigust omandile kui
ettevötlusvabadust vöib piirata seadusega, kuid selleks peab igaljuhul esinema möistlik pöhjus
ja vastav piirav meede peab olema proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes.
Euroopa Liidu öiguse uldpöhimötted on pöhiseaduse kaudu ka meie öiguskorra osad. Euroopa
Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 49 on kehtestatud asutamisvabaduse (freedom of
establishment) piiramise keeld (vastavat keeldu laiendab äriuhingutele ELTL artikkel 54).
ELTL artikli 63 löikes l keelatakse köik kapitali vaba liikumise (free movement ofcapitaF)
piirangud.
Sarnaselt pöhiseaduses sätestatud pohiöigustega ei ole ka eelpool nimetatud vabadused
absoluutsed - neid voib ELTL-i kohaselt teatudjuhtudel piirata. Vöimalike piirangute öigustusi
vöib leida nt ELTL artiklitest 51 ja 52 (mis puudutab ELTL artiklit 49) ning ELTL artiklist 65
(mis puudutab ELTL artiklit 63). Nimetatud satted teevad piirangute oigustamisel viiteid
sellistele möistetele nagu avaliku vöimu teostamine (exercise of official authority), avalikud
eesmärgid (public policy), avalik julgeolek (public security), maksuoigus (tax law) ja
rahvatervis (public health'). Samuti tuleb arvestada ELTL artiklit 168, mille kohaselt on
liikmesriikidel tervishoiupoliitika kujundamise osas suur vabadus (sellega seoses on viidatud
ka direktiivi 2005/36 preambula punktile 26).
Vertikaalse integratsiooni keeluga seoses on pöhjust viidata ka mittediskrimineerimise
pöhimöttele (principle of non-discrimination), mis on uheks oluliseks Euroopa Liidu oiguse
pöhimötteks. See sisaldub mitmetes ELTLi satetes (nt ELTL artiklid 18-25) ning seda
pöhimötet on korduvalt kohtupraktikas kinnitatud.
Kuivörd Euroopa inimöiguste konventsioon (EIOK) ei sisalda ettevötlusvabadusele
analoogilist öigust, siis neid kiisimusi on analuusitud omandi segamatu kasutamise öiguse riive
kaudu. Nimelt seondub vertikaalse integratsiooni piiramisega EIOK esimese lisaprotokolli
artikkel l, mille kohaselt on öigus varale (right to property) inimöigus (pöhiöigus), mida ei voi
piirata, väljä arvatud kui seda öigustab avalik huvi (public inter es f). Nimetatud artikli
kaitsealasse kuulub EIOK praktika kohaselt muuhulgas ka apteegi tegevusluba, mis on varaline
öigus (G.S. v. Austria No 26297/95, otsusep27).
Euroopa Liidu pöhiöiguste harta kohaselt on öigus varale samuti pöhiöiguseks, mida vöib
rikkuda vaid siis, kui seda öigustab avalik huvi (public interest) ning isikule makstakse öiglast
kompensatsiooni. Euroapa Liidu lepingu artikli 6 löike 2 kohaselt tunnustab Euroopa Liit
pöhiöiguste hartas sätestatud pöhimötteid ning loeb EIOK sätestatud vabadusi Euroopa Liidu
öiguse uldpöhimöteteks.
Lisaks eeltoodule on Euroopa Liidu öiguses ja vastavas kohtupraktikas vertikaalse
integratsiooni piiramisega seoses viidatud selliste öiguste riivele nagu elukutsevabadus
(occupational freedom), majandustegevusega tegelemise vabadus (freedom to pursue an
economic activity), osanike/aktsionäride öigus varale (right to property of shareholders). Samas
ei ole ka need öigused absoluutsed ning neid vöib avalikes huvides piirata.
Kuigi vastavaid pöhiöigusi (nii pöhiseaduses kui Euroopa Liidu öiguses sätestatuid) vöib teatud
avalikes huvides piirata, tuleb nende piiramisel igal juhul arvestada proportsionaalsuse
pöhimöttega (proportionality principle), mis tahendab, et tuleb leida oiglane tasakaal seotud
huvide vahel ning vaj alike meetmete hulgast tuleb teha möistlik valik (vt Euroopa Kohtu
kaasust C-174/04).
Selleks, et teha kindlaks, kas meede on proportsionaalne, tuleb läbi viia kolmeastmeline test:
Esiteks tuleb kindlaks teha, kas meede on eesmärkide saavutamiseks töhus voi sobiv (test
of effectiveness or suitability);
Seejärel tul eb kindlaks teha, kas meede on vajalikja vöimalikest meetmetest köige vähem
öigusi piirav (test of necessity and subsidiarity'); ja
Kolmandaks tuleb kindlaks teha, kas meede on eesmärke arvestades kitsamas tähenduses
proportsionaalne, st tuleb hinnata, ega meede ei ole liiga laiaulatuslik ning kas
kahjustatavad huvid on vähem olulised kui eesmärgid (stricto sensu proportionality test).
Ilmselgelt ebasobiva abinöu korral ei ole vaja kontrollida abinöu vajalikkust ja möödukust.
Sobiv on abinöu, mis soodustab piirangu eesmargi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on
vaieldamatult ebaproportsionaalne abinöu, mis uhelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi
saavutamist. Sobivuse nöude sisuks on kaitsta isikut avaliku vöimu tarbetu sekkumise eest.
Abinöu on vajalik, kui eesmarki ei ole voimalik saavutada mone teise, kuid isikut vahem
koormava abinöuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinöu möödukuse ule
otsustamiseks tuleb kaaluda ilhelt poolt pöhiöigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning
teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust, st möödukuse puhui ei tohi piirangud kahjustada
kaitstud öigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga pöhjendatav. Meede ei tohi
moonutada pöhiöiguste olemust.
Eeltooduga seoses on oluline märkida, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et mingiljuhul
(st ka vöimalike tasakaalustavate pöhjenduste olemasolul) ei tohi öigust varale piirata selliselt,
et isiku omandiöigust täielikult eitatakse (Euroopa Kohtu kaasus C-4/73).
Probleemia kehtivas regulatsioonis
Uldapteegi tegevusloa omaja omandile nöuete kehtestamisel on tegu pöhiseaduse § 32 (öigus
omandile) kohaselt kitsendusega omandi valdamisele, kasutamiseleja käsutamisele, kuna RavS
§ 41 löigetega 2-3 kitsendatakse igauhe öigust omada enamusosalust voi enamushääli voi muul
viisti valitsevat möju eraöiguslikus juriidilises isikus, mis tegeleb ettevötluse korras
apteegiteenuse osutamisega. Lisaks piiratakse RavS § 42 löikega 5 ravimite hulgimuujate ja
nendega valitseva möju kaudu seotud isikute öigust omada apteegiteenuse osutamisega
tegelevas juriidilises isikus mis tahes osalust. Sisuliselt on RavS § 41 löigete 2-4 ja § 42 löike 5
rakendamise puhui olemasolevate turuosaliste suhtes pärast uleminekuperioodi tegu
pöhiseaduse § 32 kohase omandi omaniku nöusolekuta vöörandamise olukorraga. Ettevötja on
kohustatud omandi (osalus äriuhingus) vöörandama voi löpetama vastava äritegevuse, kui ta ei
vasta seadusega sätestatud tingimustele.
Vabariigi Valitsus väljendas juba 2014. ja 2015. aasta muudatuste menetlemise ajal arvamust,
et omandipiiranguga kaasneb rohkem kui 200 uldapteegi (so 2/3 tegevuslubadest, sh
proviisorite tegevusload, kui uhel proviisoril on mitu uldapteeki) sunduslik vöörandamine
proviisoritele, mis kujutab endast niivord intensiivset omandiöiguse riivet, et saab olla
pöhjendatud uksnes väga selgetel ja möjuvatel pöhjustel.
Lisaks sellele, et viidatud sundvöörandamiseks peavad olema selgedja möjuvad pöhjused, peab
olema kindlustatud, et vöörandamisel saadakse kohene ja öiglane huvitis. Praeguse
regulatsiooniga on tekitatud olukord, et sisuliselt uhel ajal paisatakse turule ule 200 apteegi,
mille omandamiseks puudub proviisoritel raha (riik ei ole ka loonud laenutooteid, millele
tuginedes proviisoria saaksid apteeke omandada) ning seegajäävad apteegid kas muumata (ja
need tuleks kinni panna) voi ei saa muujad apteekide eest piisavalt raha. Teadaolevalt ei ole riik
vastu vötnud uhtegi otsust selle kohta, kas endistele apteekide omanikele uldse midagi
huvitatakse, veel vähem selle kohta, kui palju vöidaks huvitada.
Tegevusloa tingimused (sh nii omandipiirangud kui vertikaalse integratsiooni keeld) on ka
pöhiseaduse §31 (ettevötlusvabadus) piirangud. Tegevusloa omanikel on öiguspärane ootus, et
vastava tegevusloa tingimusi vahepeal ei muudeta ning neil ei ole kohustust uutel tingimustel
uut tegevusluba taotleda; samuti on öiguspärane ootus tänastel tegevusloa omajatel, et soetatud
varad jäävää alles ning nende arvelt ollakse vöimelised täitma oma vöetud kohustusi ka
tulevikus. Piiranguga kaasnev vördsuspöhiöiguse (pöhiseaduse § 12) ja ettevötlusvabaduse
(pöhiseaduse § 31) riive ei erine sisuliselt millegi poolest Riigikohtu hinnatud apteegi
asutamispiirangutega kaasnenud rii vest, kuna ettevötjaid koheldakse pöhjendamatult
ebavördselt, mis kahjustab vaba turn toimimistja lopptarbija ehk patsiendi huve.
Praeguse regulatsiooni tulemusena kaasneb RavS § 41 löikega 3 ja § 42 löikega 5 olukord, kus
paljud isikud on sunnitud oma olemasoleva vara (osaluse apteegis) vöörandama voi lihtsalt
löpetama vastava vara osas majandustegevuse.
Ettevötlusvabaduse ja omandi vaba valdamise puhui apteegiteenuse osutamisel on esmajoones
tegu uksikisiku öigusega tegeleda majandustegevusega ning teenida ettevötluselt tulu.
Eeltoodust tulenevalt kaasneb nimetatud sätetega vastavate isikute pöhiseaduslikule öigusele
omandileja ettevötlusvabadusele äärmiselt intensiivne riive.
Samuti selge, et omandipiirang ja vertikaalse integratsiooni keeld piiravad ka ulaltoodud
Euroopa Liidu öiguse uldpöhimötteid. Seega saavaa vastavad meetmed olla lubatud vaid
erandite alusel, st piirangute kehtestamiseks möistliku pöhjuse olemasolulja proportsionaalsuse
testide läbimise korral.
2014. ja 2015. tehtud ravimiseadusesse tehtud muudatuste eelnöude seletuskirjades on kuli
käsitletud nil muudatuste eesmärke ning kolmeastmelise proportsionaalsuse tingimuse taitmist,
kuid kuskilt ei nähtu, et vastavatele eelnöudele oleks eelnenud piisavalt pöhjalik analuus senise
regulatsiooni puuduste ning planeeritavate muudatuste möju kohta, ehk sisuliselt puudus
pöhjalik analuus selle kohta, kas vastavaid muudatusi uldse vaja oli.
Eelnöude seletuskirjades on viidatud, et eelnöude ajendiks on muuhulgas olnud Riigikontrolli
aruanne ,,Ravimite huvitamise korraldus", mis justkui pidi kinnitama vastavate uute
piirangute sobivust, ning Riigikontrolli ja Konkurentsiameti kriitika ravimite hulgimuugi ja
jaetasandi vertikaalse integratsiooni osas.
Samas on viidatud eelnöude menetlemise ajal nii Riigikontroll j a Konkurentsiamet kui ka
Ravimiamet ja öiguskantsler oma seisukohtades väljendanud selget vastuseisu nii
omandipiirangute kui vertikaalse integratsiooni keelu sisseviimisele, kuna nende hinnangul ei
eelnenud eelnöude koostamisele piisavat analuusi (sh senise olukorra puuduste j a muudatustega
kaasnevate möjude hinnangud) ning eelnöud olid koostatud puudulikult.
Seoses öiguskantsleri poolt 2014. aastal väljendatud seisukohaga, et omandipiirangu puhui on
upriski kaheldav, kas sellele seatud eesmärkide saavutamiseks valitud meede on
pöhiseaduspärane, on oluline märkida, et seda ei muuda fakt, et 2018. aasta märtsi arvamuses
selgitas öiguskantsler, et asjaolu, et praeguseks hetkeks ei ole väljä töötatud reformi
rakendusakte, ei ole pöhiseadusega vastuolus. Nimetatud arvamuse andmise järgselt on
öiguskantsler ka ise pidanud vajalikuks selgitada, et tervet apteegireformi ei ole ta analuusinud
ning 2018. aasta arvamust ei saa pidada tunnustuseks kogu reformi kohta.
Apteegi omandi- ja asutamispiirangut puudutavate punktide väljajätmist eelnöudest toetasid
sisuliselt samas sönastuses kaVabariigi Valitsusja Sotsiaalministeerium.
Sellele, et reformi läbiviimise eel ja aj al analuus sisuliselt puudus, viitab selgelt ka asjaolu, et
Sotsiaalministeerium on korduvalt (viimati 2017. aasta alguses) lubanud viia labi analtiusi,
mille eesmärgiks on kirjeldada Eesti apteegiturgu ja vastata reformi ellurakendamisega seotud
riskidele, kuid vastavat analuusi ei ole siiani valminud. Samas, isegi kui selline analuus nuud
valmiks, on sellega vähemalt viis aastat hiljaks jäädud.
Kajustiitsminister on selgelt väljendanud seisukohta, et seadusi tuleb muuta vaid sellisel juhul,
kui on selge, et muudatus on hadavajalik. 2014. ja 2015. aastal sisse viidud omandipiirangu ja
vertikaalse integratsiooni keelu puhui see selge ei ole. Praegu ei ole veel hilja, kuna muudatused
ei ole täielikult jöustunud. Seega on käesolevas eelnöus sätestatud muudatused pigem
varasemate ebaöigete (pöhjendamatute) muudatuste parandamine kui uute muudatuste
tegemine.
2014. ja 2015. aastal tehtud ravimiseaduse muudatuste puhui on tehtud vaid väga uldsönalised
viited selle kohta, et apteegiteenuste turul vöivad seoses asutamispiirangute kaotamisega
tekkida erinevad probleemia, kuid nende saabumise töenäosust ning kehtestatavate meetmete
möju väidetavate probleemide leevendamisele ei ole sisuliselt hinnatud.
Eestis on kehtestatud väga ranged reeglid, mis peavad tagama selle, et ravimeid soovitatakse
just patsientide huvidest lähtuvalt, nt jöustus juba 2005. aastal sotsiaalministri määrus
,,Ravimite väljakirjutamise ja apteekidest väljastamise tingimused ja kord ning retsepti vorm" <,<.
ning 2017. aastal jöustus sama määruse § 6 löige 5 ehk soodsaima käsimiiugiravimi
soovitamise kord. Nimetatud nöuete täitmist peab Ravimiamet kontrollima ning rikkumiste
avastamise korral ka reageerima, kusjuures Ravimiametil on vöimalik kasutada töhusaid
sanktsioone, nt ettekirjutust, trahvi, tegevusloa äravötmist.
Eeltooduga seoses ei ole kutse-eetika ja ärihuvide vastandamisega seoses kuidagi töendatud
järgnevaid asjaolusid:
Seda, et turul uldse on apteegiteenuse kvaliteediga probleeme, st seda, et proviisoria
rikuksid neid juba kehtivaid reegleid, mis on suunatud apteegiteenuse kvaliteedile ja
proviisori otsuste söltumatusele.
Ravimiamet ei ole 2014. ja 2015. aasta muudatustele eelnevalt, ega ka hiljem, mingeid
tösiseid probleeme tuvastanud.
Seda, et vöimalike probleemide puhui ei piisaks vastavate nöuete rangemastjöustamisest
voi täiendavate kvaliteedinöuete kehtestamisest.
Ravimiamet ei ole leidnud, et tai puuduvad piisavad vöimalused (sh sanktsioonide
kehtestamise öigus) selleks, et nöuete täitmist tagada.
Seda, et nende apteekide puhui, mis ei ole proviisori valitseva möju ali, on apteegiteenuse
kvaliteet halvem.
Ei ole teada analuusi, mis utleks, millises omandis olevates apteekides rahva tervist
kahjustavaid probleeme rohkem esineb. Lisaks nähtub avalikest allikatest, et ettekirjutusi
on nil proviisorapteekidel kui mitteproviisorapteekidel absoluutarvuna sisuliselt
samapalju, mis tähendab, et suhtarvuna on proviisorapteekidel tegelikult rohkem
ettekirj utusi.
Seda, kuidas saab ettevötjast proviisor, kelle teenistus söltub otseselt sellest, kuidas tema
valitseva möju all oleval apteegil (maksimaalselt 4 apteegil) majanduslikus möttes läheb,
olla oma otsustes vaba ärihuvidest.
Pigem vöib väitä, et ärihuvidest vabana saab kehtestatud kvaliteedinöudeid taita vaid see
proviisor, kelle töötasu ei soitu sellest, kas apteek on kasumlik voi mitte.
Seda, miks ja millisel määral on kolmandate isikute ärihuvid apteegiteenuse kvaliteedile
kahjulikumad kui proviisori enda ärihuvid.
Nagu eelmises punktis viidatud, on pigem vöimalik väitä, et isik, kelle tasu ei soitu
apteegi majanduslikust edust, on oma otsustes vabam, kuna ettevötja staatusega kaasneb
ka äririskja kasumile suunatus.
Seda, miks ei piisaks proviisori välistamiseks teiste isikute ärihuvide meelevallast vaid
omandipiirangust, st nöudest, et proviisoril peab olema uldapteegi tegevusloa omaja ule
valitsev möju (st miks on vajalik lisada omandipiirangule vertikaalse integratsiooni
keeld).
Valitseva möju olemusest tuleneb, et isik, kellele valitsev möju kuulub, on vastavat
juriidilist isikut puudutavates strateegilistes otsustes piisavalt vaba, et oma tahtmisejärgi
otsuseid teha.
Lisaks on omandipiirangu ja vertikaalse integratsiooni keeluga seoses väidetud, et need
meetmed on hädavajalikud selleks, et suurendada konkurentsi apteegiturul ja körvaldada
konkurentsiprobleeme. Samas ei ole kuidagi töendatud:
Seda, et apteegiturul esineksid konkurentsiprobleemid.
Puuduvad kaebused konkurentsiöiguse rikkumise osas ning ka Konkurentsiamet ise ei ole
mingeid tösiseid probleeme tuvastanud; hoopis vastupidi, nagu allpool täpsemalt
kirjeldatud, on Konkurentsiamet selgel seisukohal, et omandipiirang j a vertikaalse
integratsiooni keeld pigem suurendavad konkurentsiöiguslikke probleeme.
Seda, miks ei saa väidetavate konkurentsiprobleemide vastu vöidelda konkurentsiöiguse
reeglitegaja meetmete ning vajadusel sanktsioonidega.
Konkurentsiametil on konkurentsiseadusest tulenevalt vaga laialdased voimalused
vöimalikke turumoonutusi uurida (nt viia läbi kogu turu pöhjalik analuus) ning rikkumiste
avastamise korral ettevötjaid sanktsioonidega korrale kutsuda voi karistada.
On märkimisvääme, et Konkurentsiamet, kellele pandi 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse
muudatustega äärmiselt oluline valitseva möju hindamise roll (st kes sisuliselt peab hindama,
kas kehtestatud omandipiiranguid ja vertikaalse integratsiooni keeldu täidetakse) ning kes on
ka uldiselt konkurentsiöiguse osas järelevalveasutuseks, on väljendanud ravimiseaduse
muudatuste osas ka pärast muudatuste vastuvötmist otsestja selget kriitikat.
Nimelt saatis Konkurentsiamet 11. detsembril 2015 nii tervise- ja tööministrile,
justiitsministrile kui majandus- ja taristuministrile kirja, milles Konkurentsiamet väljendas
selgeltja tugevaltjärgmiseid seisukohti:
Omandipiirangu ja vertikaalse integratsiooni keelu omavahelise koosmöju tulemusel on
vaba konkurents tökestatud samalaadselt Riigikohtu poolt varem pöhiseaduse vastaseks
tunnistatud piirangutega.
Samutijääb Konkurentsiameti hinnangul ebaselgeks, milliseid positiivseid tagajärgi neist
uutest piirangutest töusetuda vöiks.
Konkurentsiamet leidis näiteks omandipiirangu osas, et tema hiimangul ei ole ära
näidatud, et sellega oleks vöimalik saavutada piirangu kehtestamisel seatud eesmärke.
Teisalt kahjustab see Konkurentsiameti hinnangul oluliselt vaba ettevötlust.
Konkurentsiamet on arvamusel, et piirangu senisel kujul kehtima jäämisel vöivad nii
tarbijatele, apteegiteenuse osutajatele kui ka teenuse kättesaadavusele kaasneda senisega
vörreldes hoopis kahjulikumad tagajärjed.
Vertikaalse integratsiooni osas leidis Konkurentsiamet, et on selge, et kehtiva piiranguga
ei ole vöimalik 100%-selt tagada apteekide ja ravimite hulgimuujate täielikku lahusust.
Sellest tulenevalt ei pruugi Konkurentsiameti hinnangul piirangu rakendamine tuua kaasa
ka loodetud löppeesmärke, nt apteekide otsustusöiguse suurendamist.
On oluline märkida, et omandipiirangute ja vertikaalse integratsiooni keeluga
diskrimineeritakse ka välismaiseid investoreid vörreldes Eesti investoritega, kuna välismaistel
investoritel ei ole vöimalikjätkata oma tehtud investeeringu alusel majandustegevusega. Nimelt
on need, kes ei voi omandipiirangute j a vertikaalse integratsiooni keelu tottu apteekides osalust
(voi vähemalt valitsevat möju) omada, pigem välismaised investorid, kuid need, kes vöivad
apteekides valitsevat möju omada, on pea köik eestlased.
Euroopa Kohus on oma lahendites otseselt öelnud, et öigusaktid, mis piiravad teistest
liikmesriikidest pärinevaid ettevötjaid apteekide asutamisel voi nende omamisel, kujutavad
endast selgelt ELTL artiklites 49 ja 63 nimetatud piiranguid, st selliseid piiranguid, mis on
vöimalik kehtestada vaid väga rangetel kitsendavatel tingimustel.
Välislepingutest tulenevate kohustuste riive
Lisaks ELTL sätete vöimalikule rikkumisele on välisinvestoritega seoses oluline väljä tuua
asjaolu, et Eesti on sölminud paljude teiste riikidega investeermgute soodustamise ja
vastastikuse kaitse lepingud. Sellised lepingud on sölmitud muuhulgas nii Saksamaa, Rootsi
kui Leeduga, kust pärinevad seni Eesti apteegikettidesse pöhiliselt investeeringuid teinud
välisinvestorid.
Köigis nimetatud riikidega sölmitud investeeringute kaitse lepingutes (ning ka teistes sarnastes
lepingutes) sisalduvad sätted selle kohta, et Eesti riik ei tohi teha midagi sellist, mis vastavaid
jubatehtud investeeringuid kahjustaks.
Seetöttu vöib omandipiirangute ja vertikaalse integratsiooni keeluga kaasneva sisulise
sundvöörandamise ning majandustegevuse olulise umberkorraldamisega kaasneda palju
rahalisi nöudeid voi lausa riikidevaheliste suhete halvenemine.
Kokkuvöte ja vajadus regulatsiooni muutmise järele
Nagu eelnevalt viidatud, sai kogu 2014. ja 2015. aastal toimunud ravimiseaduse muutmine
alguse sellest, et seni kehtinud apteekide asutamispiirangud kuulutati Riigikohtu poolt
pohiseadusevastaseks. See tähendab, et reformi algusest peale oleks pidanud pöhiröhk olema
uute apteekide asutamisel, mitte sellel, kas apteekide omandistruktuuri osas peaks midagi
muutma.
Olemasolevate apteekide arvu ja nendes osutatavate teenuste kvaliteediga sisulisi suuri
probleeme pole. Vastupidi - patsientide rahulolu apteegiteenusega on ulikorge. Seejuures
puuduvad andmed selle kohta, et nendes apteekides, kus proviisoritel puudub valitsev möju,
oleks apteegiteenuse kvaliteet halvem.
Eestis on kehtestatud apteegiteenuse kvaliteedile ranged reeglid, sh nöuded sellele, millistele
alustele tuginedes peavad proviisoria ravimeid soovitama. Viidatud kvaliteedinöuetest (sh nii
retseptiravimite kui käsimuugiravimite osas) ja muudest proviisori tegevust puudutavatest
nöuetest kinnipidamist saab hästi kontrollidaja on olemas kohased sanktsioonid. Ei ole teada,
et see susteem ei toimi ning Ravimiametil ei ole piisavalt vöimalusi ja joudu rikkumisi avastada
ja rikkujaid vastutusele vötta.
See tähendab, et tegelikult ei olnud 2014. ja 2015. aastal ega ole ka praegu mingit vajadust
apteekide omandistruktuuri regulatsiooni muuta.
3. Eelnöu sisu
Eelnöu § l punktidega l ja 2 muudetakse RavS §18 löiget l ning laiendatakse isikute ringi,
kellel on öigus eriluba nöudvaid kaupu Eestisse sisse ja Eestist väljä vedada. Vastav öigus
antakse apteegiteenuse osutajatele ning tervishoiuteenuse osutajale. Kehtiva redaktsiooni
kohaselt vöib tervishoiuteenuse osutaja sisse ja väljä vedada ainult ravimeid kliinilise uuringu
teostamiseks ning ravimeid välisabina.
Eelnöu § l punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks RavS § 30 Ig 6, mille kohaselt haiglaapteegil ei
ole ravimite jaemuugiöigust. Muudatuse tulemusena saavad haiglaapteegid oiguse ravimeid
mutia nii haigla patsientidele kui muudele isikutele.
Eelnöu § l punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks RavS § 31 Ig 3, mille kohaselt apteeki vöib
ravimeid hankida ainult ravimite tootmise voi ravimite hulgimiiugi tegevusloa omajale
kuuluvast ettevöttest voi teisest apteegist. Muudatuse tulemusena vöib ravimeid osta ka otse
tootj alt voi välismaiselt hulgimuujalt.
Eelnöu § l punktiga 5 tunnistatakse RavS §41 löigetega 2-5 kehtestatud omandipiirangud
kehtetuks. Seoses sellega tunnistatakse kehtetuks ka löige 6, kuna selle regulatsiooni järele
puudub vajadus. Nagu seletuskirja II peatiikis pöhjalikult selgitatud, on apteekide
omandipiirangute kehtestamine pöhjendamatu ning pöhiseaduse ja Euroopa Liidu öigusega
vastuolus.
Kehtetuks tunnistatud sätete tekst:
(2) Uldapteegi tegevusloa väljastamisel fuusilisest isikust ettevötjale peab fuusilisest isikust
ettevötja olema proviisor ja töötama vähemalt iihes temale väljastatud tegevusloa alusel
tegutsevas uldapteegis juhatajana.
(3) Uldapteegi tegevusha väljastamisel eraöiguslikule juriidilisele isikulepeab enam kui 50%
selle eraöigusliku juriidilise isiku osadest voi aktsiatestja valitsev möju kuuluma proviisorile,
kes töötab vähemalt iihes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas uldapteegis
juhatajana.
(4) Käesoleva paragrahvi loigetes 2 ja 3 nimetatud proviisor vöib olla seotudkuni neljä 4000
voi enama elanikuga asulas tegutseva uldapteegi tegevusloa väljastamise tingimuste
täitmisega.
(5) Käesoleva paragrahvi löikes 4 nimetatud uldapteekide arvu piirang kehttb koigi isikute
suhtes, kellele kuuluvaa otse voi teise eraöigusliku juriidilise isiku haudu uldapteegi osaa voi
aktsiad.
(6) Isik, kellele on väljastatud iildapteegi tegevusluba, peab uldapteegi tegevusloa kehtimise
ajal vastama käesolevas paragrahvis nimetatud uldapteegi tegevusloa väljastamise
tingimustele. Käesolevas paragrahvis nimetatud uldapteegi tegevusloa väljastamise
tingimustele mittevastavuse korral tuleb isikul, kellele on illdapteegi tegevusluba väljastatud,
viia oma tegevus uldapteegi tegevusloa nöuetega vastavusse kolme kuujooksul mittevastavuse
tekkimisest arvates.
Eelnöu § l punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks RavS § 42 löiked 3, 4 ja 5. Nagu seletuskirja II
peatukis pöhjalikult selgitatud, on apteekidele nii omandipiirangu kui vertikaalse integratsiooni
keelu kehtestamine kehtivas seaduses sätestatud kujul ja eesmärkidel pöhjendamatu.
Kehtetuks tunnistatud sätete tekst:
(3) Ravimite tootmise voi ravimite hulgimuugi tegevusluba omava eraöiguslikujurudilise isiku
osanikuks, aktsionäriks voi liikmeks ei voi olla uldapteegi, haiglaapteegi voi veterinaarapteegi
tegevusloa omaja ega tema tiltarettevötja.
(4) Veterinaarapteegi tegevusluba omava eraöiguslikujuriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks
voi liikmeks ei voi olla ravimite tootmise voi tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja
ega tema tutarettevötja, ravimite väljakirjutamise Sigust omav isik ega veterinaararsti
kutsetegevuse loa omaja. Nimetatud nöue ei kehti ravimite tootmise tegevusloa omaja kohta,
kellele on ravimite tootmise tegevusluba antud kooskölas käesoleva paragrahvi loikega 2.
(5) Uldapteegi tegevusluba omava eraöigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks voi
liikmeks ei voi olla ravimite hulgimiiugi, tootmise voi tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa
omaja ega konkurentsiseaduse tähenduses nende ettevotjatega valitseva möju haudu seotud
ettevötjad, ravimite väljakirjutamise öigust omav isik ega veterinaararstt kutsetegevuse loa
omaja. Ravimiametil on öigus kusida Konkurentsiametilt valitseva möju kaudu seotud ettevotja
tuvastamist.
Eelnou § l punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks RavS § 116.
Kuna eelnöu § l punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks RavS § 42 löige 5, siis tuleb tunnistada
kehtetuks ka RavS § 1163 kui nimetatud löike rakendussäte.
Eelnöu § l punktiga 8 muudetakse RavS § 1167.
Rakendussätte eesmärk on tagada, et apteegiteenuse osutaja, kes ei teinud vajalikke muudatusi
viimaks oma tegevus vastavusse l . aprillil 2020 rakenduma pidanud piirangutele, saaksid oma
tegevustjätkata.
Eelnöu §-ga 2 kehtestatakse seaduse jöustumine. Kavandatavd muudatused peavad joustuma
hiljemalt l. aprillil 2020, kui löpeb omandipiirangute rakendamise uleminekuperiood.
4. Eelnöu vastavus Euroopa Liidu öigusele
Eelnöu vastab Euroopa Liidu öigusele. Eelnöu viib ravimiseaduse regulatsiooni kooskölla
Euroopa Kohtu praktikaga, muutes öiguste ja vabaduste riive proportsionaalseks ja seega
öiguspäraseks.
Käesolevast seaduseelnöust ei tule Euroopa Komisjoni teavitada.
5. Seaduse möjud
Seadus leevendab oluliselt 2014. ja 2015. aasta ravimiseaduse reformi möjusid apteegi-
valdkonnale, jättes alles ja/vöi viies sisse vaid sellised pöhiöigusi riivavad piirangud, mis on
rahvatervise kaitseks töesti hädavajalikud ja vastava eesmärgi saavutamiseks
proportsionaalsed.
Seadusel on nii liihi- kui ka pikaajalised soodsad mojud riiklike tervishoiupoliitiliste pikema-
ajaliste eesmärkide saavutamisel (rahvatervise kaitse piiratud ressursside ja vananeva
rahvastiku tingimustes).
6. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Töenäoliselt toob seadusemuudatus kaasa riigile kulude vähenemise, kunajäävad ära mitmed
kulukaa kohtuvaidlused, mis seonduvad turuosaliste pöhiöiguste, Euroopa Liidu öiguse ning
rahvusvaheliste lepingute rikkumisega.
Turuosalistele tähendab seaduseelnöu jöustumine vörreldes kehtivas ravimiseaduses
sätestatuga oluliselt väiksemaid umberkorraldusi omandistruktuurides.
7. Rakendusaktid
Eelnöujöustumisel ei ole vajalik muuta ravimise käitlemist reguleerivaid eeskirju, sest muutub
vaid teatud toiminguteks öigustatud isikute hulk, mitte käitlemise tingimused.
8. Seaduse jöustumine
Seadusjöustub §-s 2 sätestatud korras.
Henn Pölluaas
Riigikogu esimees
Tallinn,,,......."..........................." 2020. a
Algatatud 30.01.2020
Algatavad Riigikogu liikmed:
|^ -JI^OC^^ ttcixc^ ^?^
^e^S W^!>
i^^^^-S. £^/D€^^^^
c(^i4 ^ ^^ ^ ^c^ ^A^^U
^t^ /^^^/L^< ^<?
fW^ 6'^^
^/0, fi'^"^ 'iUi
^^ ^i° ^t6^ (
^^c^C ^&^ .':,
ibs ^)
^io/ ^>r^L /^
^ ^v ^^^>
A^' ^^^^
'^A . ^^0^ / /
—^!U^
'^'^y ^W fa. Of
t$^ fö^LA^ ^^-
^(yi. P//iV^/Z/.{^^
Vabariigi Valitsus
30.01.2020 nr 1-1/14-139/1
Eelnõu saatmine arvamuse andmiseks
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 14 lõike 2 punktile 11 ning § 94 lõikele 1
saadan Vabariigi Valitsuse arvamuse saamiseks 17 Riigikogu liikme k.a 30. jaanuaril algatatud
ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (139 SE).
Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Henn Põlluaas
Lisad: 1) eelnõu kahel lehel
2) seletuskiri 12 lehel
Eneli Illaru
631 6332,
[email protected]
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Riigikogu Kantselei / 31.01.2020 / 1-1/14-139/1;
Riigikantselei / 31.01.2020 / 2-5/20-00183
Resolutsiooni teema: Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (139 SE)
Adressaat: Sotsiaalministeerium
Ülesanne: Palun eelnõu ning Justiitsministeeriumi seisukoht läbi vaadata ja esitada ettepanek
valitsuse seisukoha kujundamiseks.
Tähtaeg: 20.02.2020
Adressaat: Justiitsministeerium
Ülesanne: Palun esitada seisukoht.
Tähtaeg: 13.02.2020
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 27.2.2020 istungil.
Palun esitada seisukoht eelnõude infosüsteemis (EIS), toimik nr 20-0115.
Kontroll: Margit Redi
Teadmiseks riigiasutustes: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium <
[email protected]>,
Rahandusministeerium <
[email protected]>
Kinnitaja: Heili Tõnisson, valitsuse nõunik
Kinnitamise kuupäev: 02.02.2020
Resolutsiooni koostaja: Heili Tõnisson
[email protected], 693 5655
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: RIIGIKOGU/20-0115 - Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (139 SE)
Eelnõu kohta seisukoha esitamine vastavalt Riigikantselei 2.2.2020 resolutsioonile.
Osapooled: Sotsiaalministeerium; Justiitsministeerium
Tähtaeg: 20.02.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/179219f0-452b-4b11-b79b-478f6f8925da
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/179219f0-452b-4b11-b79b-478f6f8925da?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main