Teie 30.01.2020 nr RIIGIKOGU/20-
Riigikantselei 0115/-2T;
[email protected] RIIGIKOGU/20-
0116/-2T; 2-5/20-
00183/00184
/
Meie 21.02.2020 nr 1.2-3/313-2
Sotsiaalministeeriumi seisukoht ravimiseaduse
muutmise seaduse eelnõude 139 SE ja 141 SE
kohta
Riigikantselei on soovinud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi seisukohta Riigikogus
algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõude 139 SE ja 141 SE kohta. Järgnevalt
esitame oma seisukohad mõlema eelnõu osas.
Riigikogu liikmed Jaanus Karilaid, Anti Poolamets, Leo Kunnas, Siim Pohlak, Helle-Moonika
Helme, Jaak Valge, Urmas Reitelmann, Kert Kingo, Kai Rimmel, Tiit Kala, Merry Aart, Urmas
Espenberg, Riho Breivel, Paul Puustusmaa, Kalle Grünthal, Henn Põlluaas ja Uno Kaskpeit
on algatanud 30. jaanuaril 2020. a ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 139 SE.
Eelnõuga soovitakse kaotada apteekide omandipiirangud, anda apteekidele ja
tervishoiuteenuste osutajatele õigus osta ravimeid otse ravimitootjatelt ning teiste riikide
hulgimüüjatelt. Samuti soovitakse laiendada vertikaalse integratsiooni võimalusi, andes
tervishoiuteenuste osutajatele ja ravimitootjatele õiguse apteeke pidada ning apteekidele
õiguse omada ravimi tootmise ja hulgimüügi ettevõtet. Lisaks soovitakse eelnõuga muuta
veterinaarapteegi tegevusloa omajatele kehtestatud nõudeid.
Eelnõu seletuskirja sissejuhatav osa käsitleb põhjalikult apteekide omandisuhteid puudutavaid
aspekte, samas jääb seletuskiri eelnõu ülejäänud ravimituru korraldust märkimisväärselt
muutvate ettepanekute selgitamisel ja põhjendamisel äärmiselt napiks.
Eelnõu muudatustega 1 ja 2 soovitakse võimaldada apteekidel ja tervishoiuteenuste osutajatel
hankida ravimeid teiste riikide hulgimüüjatelt või ka otse ravimitootjatelt. Seletuskirjast ei nähtu
selgitust, miks antud muudatusi teha soovitakse ning millised on muudatuse mõjud.
Juhime tähelepanu, et apteekidele ravimite sisseveoõiguse andmisega kaasneb risk, et Eesti
hulgimüüjad viivad oma tegevuse vähemalt osaliselt teise liikmesriiki. Teises riigis tegutsemise
tulemusena ei kohaldu hulgimüüjatele enam juurdehindlusega seotud ja muud hulgimüüjale
pandud kohustused. Muudatus võib tuua kaasa olukorra, kus Eesti riigil puudub võimalus
ravimite hulgimüügiahelas tagada selle toimimine koos vajalike nõuetega ning kontrollida
nõuete täitmist. Olukorras, kus nii Sotsiaalministeerium kui Konkurentsiamet on juhtinud
tähelepanu asjaolule, et riik ei suuda käesoleval hetkel piisavalt kontrollida ravimite
ostuhindade kujunemist ja nende läbipaistvust, ei aitaks muudatus seda olukorda parandada,
vaid viib vastupidisele tulemusele.
Apteekidele soovitakse eelnõuga anda õigus osta ravimeid otse ravimitootjalt (eelnõu p 1, 2,
4). Sotsiaalministeeriumi hinnangul tooks muudatus kaasa kõigile osapooltele täiendavaid
kulusid, kuivõrd apteekidel puudub valmisolek ravimite hulgi ostmiseks ning ravimitootjatel
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
puudub huvi väikeste koguste müümiseks. Eeltoodust tulenevalt on tõenäoline, et ravimite hind
ei muutuks vastava muudatuse tegemisel patsiendi jaoks soodsamaks. Apteekidel puudub
vajadus ja tihti ka võimalus ravimite hulgiostuks, kuivõrd teatud ravimeid või nende lähteaineid
on ühe apteegi jaoks vaja üsna vähe. See võib kaasa tuua olukorra, kus ravimid ei ole apteegi
jaoks hulgiostu korras üldse kättesaadavad ning seeläbi kannatab Eesti jaemüügiturg, so
patsientidele ei ole ravimid kättesaadavad. Võimalikke mõjusid, sh eelarvelisi mõjusid, eelnõu
seletuskiri ei käsitle.
Eelnõuga muudetakse apteek ühtlasi ravimite hulgimüüjaks (eelnõu p 1, 4). See tähendab, et
apteek peab eelnevalt looma hulgimüügiks vajalikud tingimused. Direktiiv 2001/83/EÜ kohaselt
on ravimite hulgimüügiks kõik toimingud, mis on seotud ravimite hankimise, säilitamise,
tarnimise või eksportimisega, välja arvatud ravimite tarnimine üldsusele (apteegitegevus).
Ravimite hulgimüüjatel peab lisaks tegevusloale olema ka pädeva asutuse väljastatud heade
turustamise tavade sertifikaat. Ühtlasi ei või ravimiseaduse kohaselt hulgimüügi pädev isik
töötada samal ajal jaeapteegis. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, kuidas need tingimused
täidetakse, millised on muudatuse mõjud (sh rahaline mõju jaeapteegile ja ravimite hindadele)
ning millised on selle muudatuse järelmid.
Eelnõuga soovitakse anda haiglaapteekidele ja tervishoiuteenuse osutajatele ravimite
jaemüügi õigused (eelnõu p 2, 3). Juhime tähelepanu asjaolule, et kehtivas õigusruumis on
haigla pidajal tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) kohaselt ranged
tegevuspiirangud, mille eesmärk on tagada, et haigla põhitegevuseks oleks ja jääks
tervishoiuteenuste osutamine. Näiteks vastavalt TTKS § 22 lõikele 3 ei või haiglat pidaval
aktsiaseltsil ja sihtasutusel olla muud tegevusala peale eriarstiabi, kiirabi, iseseisvalt osutada
lubatud õendusabiteenuste, iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste ja
sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö, haiglaapteegi pidamise,
täisvere ja verekomponentide tootmise, rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise
ning kinnisasja kasutusse andmise. Ravimite jaemüük nende tegevuste hulka ei kuulu. Lisaks
on tervishoiuteenuse osutajad avalikest vahenditest rahastatavad, mida on lubatud kasutada
ainult nende põhitegevuste finantseerimiseks.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul on rahvatervise kaitse eesmärke silmas pidades ravimiturul
oluline vähendada huvi ravimite müügitulemuste vastu, säilitamaks ravimivaliku meditsiinilist
põhjendatust, samuti ravimite käitlemise erinevate etappide (tootmine, hulgimüük, jaemüük)
lahususe printsiip, et vältida ravimite selektiivset kättesaadavust (kindla tootja ravimite
eelistamist jaemüügil) tarbija jaoks. Ravimite käitlemise ahelas on oluline üksteisest
sõltumatuse põhimõte. Juhime tähelepanu, et eelnõuga esitatud muudatuste puhul vajab
täiendavat selgitamist ja analüüsimist, kuidas sätted arvestavad põhimõtet, mille kohaselt
tervishoiuteenuse osutamise ja ravimimüügi lahutamine on huvide konflikti vältimiseks vajalik.
Samuti, milliseid garantiisid oleks selle põhimõtte järgimiseks tarvilik täiendavalt välja töötada.
Justiitsministeerium on oma 13. veebruaril 2020. a antud arvamuses
(https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ca58d37-3fa8-4e9e-9edc-2a42d5a75ba7)
märkinud: „Eelnõu 139 SE puhul on tegemist Eesti ravimituru toimimise põhimõtete
kardinaalse muutmisega, mida ei ole võimalik teha põhjalike analüüside ja mõjuhinnanguteta.
Peamise riskina näeb Justiitsministeerium ulatuslikke huvide konflikte, mille tagajärjeks on
ravimite kasutamise meditsiinilise põhjendatuse küsimärgi alla sattumine. Viimasel ajal on
ennekõike räägitud haiglatele ravimite maaletoomise õiguse andmisest. Kui haigla toob
ravimeid sisse, siis võib eeldada, et arstkonnal tekib ka surve neid välja kirjutada (eriti kui
näiteks laos hakkab partii aeguma). Taas tuleb siinkohal viidata analüüside ja mõjuhinnangute
puudumisele. Ei saa unustada, et haiglate põhitegevus on ravi, milleks ettenähtud vahendid
tulevad Haigekassast. Kui haigla hakkab oma tegevust killustama ja laiendab ärivaldkonda
(milleks kahtlemata on ravimite sissevedu ja müük), siis on selge, et põhitegevuseks jääb
vähem ressurssi. Arvestada tuleb suuremahuliste investeeringutega. Argument, et sellega
paraneb haiglate varustamine ei põhine analüüsidel, kuna tarneaugud on üleeuroopaline
probleem, mis tõukub ennekõike ravimite tootmise tasandilt.“
3
Haigla struktuuriüksusena tegutseva haiglaapteegi võimaluste laiendamist ravimite
hankimiseks teisest liikmesriigist käsitletakse Vabariigi Valitsuse arutatavas ravimiseaduse
muutmise eelnõus (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e0957fa-df84-4eee-
8599-348ac9551e77), mistõttu me ei toeta selle küsimuse reguleerimist eelnõus 139 SE.
Sotsiaalministeerium ei toeta eelnõu punktides 5, 6, 7 ja 8 toodud sätete eesmärki. Samuti
leiame, et eelnõu punktides 1, 2, 3 ja 4 toodud muudatuste puhul ei ole selgitatud kavandatud
ulatuslike muudatuste eesmärki ja mõjusid. Eeltoodust tulenevalt ei toeta Sotsiaalministeerium
ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 139 SE.
Riigikogu liikmed Jevgeni Ossinovski, Helmen Kütt ja Riina Sikkut on algatanud 30. jaanuaril
2020. a ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 141 SE.
Eelnõu kohaselt täiendatakse ravimiseadust eesmärgiga viia apteegireform lõpuni ning
toetada selle sujuvamat rakendamist. Eelnõuga soovitakse vähendada riski, et teatud
asustusüksused võiksid jääda 1. aprillist 2020. a apteegiteenuseta. Samuti soovitakse
eelnõuga muuta paindlikumaks proviisornõude täitmist ning tugevdada Ravimiameti ja
Konkurentsiameti käsutuses olevaid sanktsioonimeetmeid, et vähendada ravimite
hulgimüügiga tegelevate ettevõtjate motivatsiooni erinevate skeemide kaudu vertikaalse
integratsiooni keelust mööda hiilida.
Eelnõu kohaselt võib ravimiseaduses sätestatud proviisoromandi nõude täidetuks lugeda ka
juhul, kui mitmele proviisorile kuulub kokku üle 80% üldapteeki omava eraõigusliku juriidilise
isiku osadest või aktsiatest. Sotsiaalministeerium toetab proviisoromandi nõude täitmise
muutmist paindlikumaks. Sarnase ettepaneku on sotsiaalminister saatnud ka Riigikogu
sotsiaalkomisjonile 18. detsembril 2019. a.
(https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/5c9925ab-78ef-4214-a792-
5d052c46accd). Täpsustame, et juhul, kui proviisoromandi nõue loetakse täidetuks ka mitme
proviisori osalust summeerides, vajab täpsustamist seni ravimiseaduses kasutusel olev mõiste
„valitsev mõju“.
Ettepanekule muuta proviisoromandi nõude täitmine paindlikumaks, on 14. jaanuaril 2020. a
oma toetust avaldanud ka Eesti Apteekrite Liit ja Eesti Proviisorite Koda
(https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/645ccb65-0243-4eaf-bc2f-
33f1aa1820dd). Eelnõu kohaselt kehtiks nelja üldapteegi omamise piirang 4000 ja enama
elanikuga asustusüksustes nii proviisoritest osanikele kui ka vähemusosanikele.
Lisaks soovitakse eelnõuga tõhustada sanktsioone tegevusloa omamisega seotud piirangute
rikkumisel. Sotsiaalministeerium toetab põhimõtet, et karistus seaduse rikkumise eest peab
olema mõjus. Eelnõu edasisel menetlemisel tuleks siiski täpsustada sätte sisu
(karistusõiguses kehtiv määratletuse põhimõte). Karistusseadustiku § 47 lg 2 kohaselt võib
kohus või kohtuväline menetleja juriidilisele isikule väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400
000 eurot. Karistuse määramisel (rahaline karistus) on võimalik võtta aluseks juriidilise isiku
käibe suurus karistusseadustiku kohaselt kriminaalmenetluse, mitte väärteomenetluse korral
(KarS § 44 lg 9). Juhime tähelepanu, et proviisorite otsustusvabaduse tagamiseks ning
kolmandate osapoolte poolt keelatud mõjutuste vältimiseks on võimalik ravimiseaduses
sätestada täiendavaid nõudeid (näiteks frantsiisi- või muudele koostöölepingutele).
Apteegireformi sujuvamaks rakendamiseks soovitakse eelnõuga anda Ravimiametile õigus
vajadusel pikendada nõuetele vastavusse viimise tähtaega kuni 1. jaanuarini 2021. a nendes
asustusüksustes, kus 1. märtsi 2020. a seisuga ei ole ühtegi nõuetele vastavat üldapteeki.
Hinnanguliselt on 1. veebruari 2020. a seisuga 35 asustusüksust, kus apteegiteenuse
jätkumine pärast 1. aprilli 2020. a on ebaselge. Need asustusüksused erinevad üksteisest
oluliselt nii elanike arvu kui ka hetkel tegutsevate apteekide käivete poolest. Nimetatud
4
asustusüksuste hulgas on asulaid, kus apteekide käive ulatub 4,5 miljoni euroni aastas kui ka
piirkondi, mille käive jääb alla 50 000 euro aastas.
Apteekide etapiviisiliseks nõuetele vastavusse viimiseks on Sotsiaalministeerium 18.
detsembril 2019. a teinud omapoolse ettepaneku
(https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/5c9925ab-78ef-4214-a792-
5d052c46accd). Lisaks on etapiviisilise ülemineku kohta saatnud 14. jaanuaril 2020. a
ettepaneku Eesti Apteekrite Liit ja Eesti Proviisorite Koda
(https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/645ccb65-0243-4eaf-bc2f-
33f1aa1820dd).
Justiitsministeerium on oma 13.02.2020 antud arvamuses
(https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ca58d37-3fa8-4e9e-9edc-2a42d5a75ba7)
toonitanud, et tervishoiupoliitikas ei tohiks olla kohta läbi analüüsimata eksperimentidele, kuna
kaalul on rahva tervis. Justiitsministeerium ei toeta Riigikogu poolt 2014. ja 2015. aastal
kehtestatud apteekide omandipiiranguid, kuna nende hinnangul ei suurenda vertikaalse
integratsiooni keeld koosmõjus proviisorosaluse nõudega konkurentsi ravimiturul.
Justiitsministeerium on seisukohal, et piirangud tuleks kaotada. Justiitsministeeriumi hinnangul
on puudu reformi läbiviimiseks vajalikud rakendusaktid, kuid nende rakendusaktide sisu ja
vajalikkuse põhjendust ei ole Justiitsministeerium esitanud. Justiitsministeerium leiab, et
reformi pooldajad ei ole suutnud usutavalt põhjendada, miks on nii massiivset sekkumist vaja
ning millised on need akuutsed probleemid, mida soovitakse lahendada. Kuivõrd
apteegireform on justiitsministeeriumi hinnangul põhjendamatu ja riivab ebaproportsionaalselt
põhiõigusi, siis ei toeta nad ka reformi etapiviisilist rakendamist.
Sotsiaalministeerium leiab, et eelnõus 141 SE toodud ettepanekuid saab pidada
apteegireformi elluviimist toetavaks. Sotsiaalministeerium toetab eelnõu 141 SE eesmärke,
kuid ei toeta eelnõu esitatud kujul. Eelnõu edasise menetlemise korral vajavad mitmed selle
sätted täpsustamist.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Lisaadressaadid:
Justiitsministeerium
Katri Eespere 6269 106
[email protected]