dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Sotsiaalministeeriumi seisukoht

Sotsiaalministeerium · 21. veebruar 2020
Viit
1.2-3/313-2
Registreeritud
21. veebruar 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikantselei, Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2020
Vastutaja
Katri Eespere (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond)

Failid

  • 📎1.2-3313-2 21.02.2020 Väljaminev kiri.bdoc238 KB

Sisu (failidest)

Teie 30.01.2020 nr RIIGIKOGU/20- Riigikantselei 0115/-2T; [email protected] RIIGIKOGU/20- 0116/-2T; 2-5/20- 00183/00184 / Meie 21.02.2020 nr 1.2-3/313-2 Sotsiaalministeeriumi seisukoht ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõude 139 SE ja 141 SE kohta Riigikantselei on soovinud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi seisukohta Riigikogus algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõude 139 SE ja 141 SE kohta. Järgnevalt esitame oma seisukohad mõlema eelnõu osas. Riigikogu liikmed Jaanus Karilaid, Anti Poolamets, Leo Kunnas, Siim Pohlak, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Urmas Reitelmann, Kert Kingo, Kai Rimmel, Tiit Kala, Merry Aart, Urmas Espenberg, Riho Breivel, Paul Puustusmaa, Kalle Grünthal, Henn Põlluaas ja Uno Kaskpeit on algatanud 30. jaanuaril 2020. a ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 139 SE. Eelnõuga soovitakse kaotada apteekide omandipiirangud, anda apteekidele ja tervishoiuteenuste osutajatele õigus osta ravimeid otse ravimitootjatelt ning teiste riikide hulgimüüjatelt. Samuti soovitakse laiendada vertikaalse integratsiooni võimalusi, andes tervishoiuteenuste osutajatele ja ravimitootjatele õiguse apteeke pidada ning apteekidele õiguse omada ravimi tootmise ja hulgimüügi ettevõtet. Lisaks soovitakse eelnõuga muuta veterinaarapteegi tegevusloa omajatele kehtestatud nõudeid. Eelnõu seletuskirja sissejuhatav osa käsitleb põhjalikult apteekide omandisuhteid puudutavaid aspekte, samas jääb seletuskiri eelnõu ülejäänud ravimituru korraldust märkimisväärselt muutvate ettepanekute selgitamisel ja põhjendamisel äärmiselt napiks. Eelnõu muudatustega 1 ja 2 soovitakse võimaldada apteekidel ja tervishoiuteenuste osutajatel hankida ravimeid teiste riikide hulgimüüjatelt või ka otse ravimitootjatelt. Seletuskirjast ei nähtu selgitust, miks antud muudatusi teha soovitakse ning millised on muudatuse mõjud. Juhime tähelepanu, et apteekidele ravimite sisseveoõiguse andmisega kaasneb risk, et Eesti hulgimüüjad viivad oma tegevuse vähemalt osaliselt teise liikmesriiki. Teises riigis tegutsemise tulemusena ei kohaldu hulgimüüjatele enam juurdehindlusega seotud ja muud hulgimüüjale pandud kohustused. Muudatus võib tuua kaasa olukorra, kus Eesti riigil puudub võimalus ravimite hulgimüügiahelas tagada selle toimimine koos vajalike nõuetega ning kontrollida nõuete täitmist. Olukorras, kus nii Sotsiaalministeerium kui Konkurentsiamet on juhtinud tähelepanu asjaolule, et riik ei suuda käesoleval hetkel piisavalt kontrollida ravimite ostuhindade kujunemist ja nende läbipaistvust, ei aitaks muudatus seda olukorda parandada, vaid viib vastupidisele tulemusele. Apteekidele soovitakse eelnõuga anda õigus osta ravimeid otse ravimitootjalt (eelnõu p 1, 2, 4). Sotsiaalministeeriumi hinnangul tooks muudatus kaasa kõigile osapooltele täiendavaid kulusid, kuivõrd apteekidel puudub valmisolek ravimite hulgi ostmiseks ning ravimitootjatel Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 puudub huvi väikeste koguste müümiseks. Eeltoodust tulenevalt on tõenäoline, et ravimite hind ei muutuks vastava muudatuse tegemisel patsiendi jaoks soodsamaks. Apteekidel puudub vajadus ja tihti ka võimalus ravimite hulgiostuks, kuivõrd teatud ravimeid või nende lähteaineid on ühe apteegi jaoks vaja üsna vähe. See võib kaasa tuua olukorra, kus ravimid ei ole apteegi jaoks hulgiostu korras üldse kättesaadavad ning seeläbi kannatab Eesti jaemüügiturg, so patsientidele ei ole ravimid kättesaadavad. Võimalikke mõjusid, sh eelarvelisi mõjusid, eelnõu seletuskiri ei käsitle. Eelnõuga muudetakse apteek ühtlasi ravimite hulgimüüjaks (eelnõu p 1, 4). See tähendab, et apteek peab eelnevalt looma hulgimüügiks vajalikud tingimused. Direktiiv 2001/83/EÜ kohaselt on ravimite hulgimüügiks kõik toimingud, mis on seotud ravimite hankimise, säilitamise, tarnimise või eksportimisega, välja arvatud ravimite tarnimine üldsusele (apteegitegevus). Ravimite hulgimüüjatel peab lisaks tegevusloale olema ka pädeva asutuse väljastatud heade turustamise tavade sertifikaat. Ühtlasi ei või ravimiseaduse kohaselt hulgimüügi pädev isik töötada samal ajal jaeapteegis. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, kuidas need tingimused täidetakse, millised on muudatuse mõjud (sh rahaline mõju jaeapteegile ja ravimite hindadele) ning millised on selle muudatuse järelmid. Eelnõuga soovitakse anda haiglaapteekidele ja tervishoiuteenuse osutajatele ravimite jaemüügi õigused (eelnõu p 2, 3). Juhime tähelepanu asjaolule, et kehtivas õigusruumis on haigla pidajal tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) kohaselt ranged tegevuspiirangud, mille eesmärk on tagada, et haigla põhitegevuseks oleks ja jääks tervishoiuteenuste osutamine. Näiteks vastavalt TTKS § 22 lõikele 3 ei või haiglat pidaval aktsiaseltsil ja sihtasutusel olla muud tegevusala peale eriarstiabi, kiirabi, iseseisvalt osutada lubatud õendusabiteenuste, iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste ja sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö, haiglaapteegi pidamise, täisvere ja verekomponentide tootmise, rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise ning kinnisasja kasutusse andmise. Ravimite jaemüük nende tegevuste hulka ei kuulu. Lisaks on tervishoiuteenuse osutajad avalikest vahenditest rahastatavad, mida on lubatud kasutada ainult nende põhitegevuste finantseerimiseks. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on rahvatervise kaitse eesmärke silmas pidades ravimiturul oluline vähendada huvi ravimite müügitulemuste vastu, säilitamaks ravimivaliku meditsiinilist põhjendatust, samuti ravimite käitlemise erinevate etappide (tootmine, hulgimüük, jaemüük) lahususe printsiip, et vältida ravimite selektiivset kättesaadavust (kindla tootja ravimite eelistamist jaemüügil) tarbija jaoks. Ravimite käitlemise ahelas on oluline üksteisest sõltumatuse põhimõte. Juhime tähelepanu, et eelnõuga esitatud muudatuste puhul vajab täiendavat selgitamist ja analüüsimist, kuidas sätted arvestavad põhimõtet, mille kohaselt tervishoiuteenuse osutamise ja ravimimüügi lahutamine on huvide konflikti vältimiseks vajalik. Samuti, milliseid garantiisid oleks selle põhimõtte järgimiseks tarvilik täiendavalt välja töötada. Justiitsministeerium on oma 13. veebruaril 2020. a antud arvamuses (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ca58d37-3fa8-4e9e-9edc-2a42d5a75ba7) märkinud: „Eelnõu 139 SE puhul on tegemist Eesti ravimituru toimimise põhimõtete kardinaalse muutmisega, mida ei ole võimalik teha põhjalike analüüside ja mõjuhinnanguteta. Peamise riskina näeb Justiitsministeerium ulatuslikke huvide konflikte, mille tagajärjeks on ravimite kasutamise meditsiinilise põhjendatuse küsimärgi alla sattumine. Viimasel ajal on ennekõike räägitud haiglatele ravimite maaletoomise õiguse andmisest. Kui haigla toob ravimeid sisse, siis võib eeldada, et arstkonnal tekib ka surve neid välja kirjutada (eriti kui näiteks laos hakkab partii aeguma). Taas tuleb siinkohal viidata analüüside ja mõjuhinnangute puudumisele. Ei saa unustada, et haiglate põhitegevus on ravi, milleks ettenähtud vahendid tulevad Haigekassast. Kui haigla hakkab oma tegevust killustama ja laiendab ärivaldkonda (milleks kahtlemata on ravimite sissevedu ja müük), siis on selge, et põhitegevuseks jääb vähem ressurssi. Arvestada tuleb suuremahuliste investeeringutega. Argument, et sellega paraneb haiglate varustamine ei põhine analüüsidel, kuna tarneaugud on üleeuroopaline probleem, mis tõukub ennekõike ravimite tootmise tasandilt.“ 3 Haigla struktuuriüksusena tegutseva haiglaapteegi võimaluste laiendamist ravimite hankimiseks teisest liikmesriigist käsitletakse Vabariigi Valitsuse arutatavas ravimiseaduse muutmise eelnõus (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e0957fa-df84-4eee- 8599-348ac9551e77), mistõttu me ei toeta selle küsimuse reguleerimist eelnõus 139 SE. Sotsiaalministeerium ei toeta eelnõu punktides 5, 6, 7 ja 8 toodud sätete eesmärki. Samuti leiame, et eelnõu punktides 1, 2, 3 ja 4 toodud muudatuste puhul ei ole selgitatud kavandatud ulatuslike muudatuste eesmärki ja mõjusid. Eeltoodust tulenevalt ei toeta Sotsiaalministeerium ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 139 SE. Riigikogu liikmed Jevgeni Ossinovski, Helmen Kütt ja Riina Sikkut on algatanud 30. jaanuaril 2020. a ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 141 SE. Eelnõu kohaselt täiendatakse ravimiseadust eesmärgiga viia apteegireform lõpuni ning toetada selle sujuvamat rakendamist. Eelnõuga soovitakse vähendada riski, et teatud asustusüksused võiksid jääda 1. aprillist 2020. a apteegiteenuseta. Samuti soovitakse eelnõuga muuta paindlikumaks proviisornõude täitmist ning tugevdada Ravimiameti ja Konkurentsiameti käsutuses olevaid sanktsioonimeetmeid, et vähendada ravimite hulgimüügiga tegelevate ettevõtjate motivatsiooni erinevate skeemide kaudu vertikaalse integratsiooni keelust mööda hiilida. Eelnõu kohaselt võib ravimiseaduses sätestatud proviisoromandi nõude täidetuks lugeda ka juhul, kui mitmele proviisorile kuulub kokku üle 80% üldapteeki omava eraõigusliku juriidilise isiku osadest või aktsiatest. Sotsiaalministeerium toetab proviisoromandi nõude täitmise muutmist paindlikumaks. Sarnase ettepaneku on sotsiaalminister saatnud ka Riigikogu sotsiaalkomisjonile 18. detsembril 2019. a. (https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/5c9925ab-78ef-4214-a792- 5d052c46accd). Täpsustame, et juhul, kui proviisoromandi nõue loetakse täidetuks ka mitme proviisori osalust summeerides, vajab täpsustamist seni ravimiseaduses kasutusel olev mõiste „valitsev mõju“. Ettepanekule muuta proviisoromandi nõude täitmine paindlikumaks, on 14. jaanuaril 2020. a oma toetust avaldanud ka Eesti Apteekrite Liit ja Eesti Proviisorite Koda (https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/645ccb65-0243-4eaf-bc2f- 33f1aa1820dd). Eelnõu kohaselt kehtiks nelja üldapteegi omamise piirang 4000 ja enama elanikuga asustusüksustes nii proviisoritest osanikele kui ka vähemusosanikele. Lisaks soovitakse eelnõuga tõhustada sanktsioone tegevusloa omamisega seotud piirangute rikkumisel. Sotsiaalministeerium toetab põhimõtet, et karistus seaduse rikkumise eest peab olema mõjus. Eelnõu edasisel menetlemisel tuleks siiski täpsustada sätte sisu (karistusõiguses kehtiv määratletuse põhimõte). Karistusseadustiku § 47 lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja juriidilisele isikule väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot. Karistuse määramisel (rahaline karistus) on võimalik võtta aluseks juriidilise isiku käibe suurus karistusseadustiku kohaselt kriminaalmenetluse, mitte väärteomenetluse korral (KarS § 44 lg 9). Juhime tähelepanu, et proviisorite otsustusvabaduse tagamiseks ning kolmandate osapoolte poolt keelatud mõjutuste vältimiseks on võimalik ravimiseaduses sätestada täiendavaid nõudeid (näiteks frantsiisi- või muudele koostöölepingutele). Apteegireformi sujuvamaks rakendamiseks soovitakse eelnõuga anda Ravimiametile õigus vajadusel pikendada nõuetele vastavusse viimise tähtaega kuni 1. jaanuarini 2021. a nendes asustusüksustes, kus 1. märtsi 2020. a seisuga ei ole ühtegi nõuetele vastavat üldapteeki. Hinnanguliselt on 1. veebruari 2020. a seisuga 35 asustusüksust, kus apteegiteenuse jätkumine pärast 1. aprilli 2020. a on ebaselge. Need asustusüksused erinevad üksteisest oluliselt nii elanike arvu kui ka hetkel tegutsevate apteekide käivete poolest. Nimetatud 4 asustusüksuste hulgas on asulaid, kus apteekide käive ulatub 4,5 miljoni euroni aastas kui ka piirkondi, mille käive jääb alla 50 000 euro aastas. Apteekide etapiviisiliseks nõuetele vastavusse viimiseks on Sotsiaalministeerium 18. detsembril 2019. a teinud omapoolse ettepaneku (https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/5c9925ab-78ef-4214-a792- 5d052c46accd). Lisaks on etapiviisilise ülemineku kohta saatnud 14. jaanuaril 2020. a ettepaneku Eesti Apteekrite Liit ja Eesti Proviisorite Koda (https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/645ccb65-0243-4eaf-bc2f- 33f1aa1820dd). Justiitsministeerium on oma 13.02.2020 antud arvamuses (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ca58d37-3fa8-4e9e-9edc-2a42d5a75ba7) toonitanud, et tervishoiupoliitikas ei tohiks olla kohta läbi analüüsimata eksperimentidele, kuna kaalul on rahva tervis. Justiitsministeerium ei toeta Riigikogu poolt 2014. ja 2015. aastal kehtestatud apteekide omandipiiranguid, kuna nende hinnangul ei suurenda vertikaalse integratsiooni keeld koosmõjus proviisorosaluse nõudega konkurentsi ravimiturul. Justiitsministeerium on seisukohal, et piirangud tuleks kaotada. Justiitsministeeriumi hinnangul on puudu reformi läbiviimiseks vajalikud rakendusaktid, kuid nende rakendusaktide sisu ja vajalikkuse põhjendust ei ole Justiitsministeerium esitanud. Justiitsministeerium leiab, et reformi pooldajad ei ole suutnud usutavalt põhjendada, miks on nii massiivset sekkumist vaja ning millised on need akuutsed probleemid, mida soovitakse lahendada. Kuivõrd apteegireform on justiitsministeeriumi hinnangul põhjendamatu ja riivab ebaproportsionaalselt põhiõigusi, siis ei toeta nad ka reformi etapiviisilist rakendamist. Sotsiaalministeerium leiab, et eelnõus 141 SE toodud ettepanekuid saab pidada apteegireformi elluviimist toetavaks. Sotsiaalministeerium toetab eelnõu 141 SE eesmärke, kuid ei toeta eelnõu esitatud kujul. Eelnõu edasise menetlemise korral vajavad mitmed selle sätted täpsustamist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Lisaadressaadid: Justiitsministeerium Katri Eespere 6269 106 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel