dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Sotsiaalministeerium · 25. veebruar 2020
Viit
1.2-3/566-1
Registreeritud
25. veebruar 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Siseministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2020
Vastutaja
Gerly Lootus (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)
Lahendamise tähtaeg
2. märts 2020

Failid

  • 📎1-62010-1 21.02.2020 Väljaminev kiri.asice1062 KB
  • 📎Kooskõlastatavad dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium Rahandusministeerium 21.02.2020 nr 1-6/2010-1 Eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga saab tutvuda eelnõude infosüsteemis EIS. Palume arvamus esitada 5 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Solman rahvastikuminister Arvamuse andmiseks: 1) Sotsiaalkindlustusamet; 2) Riigi Tugiteenuste Keskus; 3) Maksu- ja Tolliamet. Lisa: 1) eelnõu 4 lehel; 2) seletuskiri 8 lehel. Merlin Murumets 6125019 [email protected] Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562 EELNÕU 06.02.2020 Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus § 1. Perehüvitiste seaduse muutmine Perehüvitiste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui 16-aastane või vanem õppiv keskhariduseta laps lõpetab gümnaasiumi või kutseõppe tasemeõppe, lõpetatakse peretoetuste maksmine lõpetamisele järgnevast kuust. Õpingute jätkamise korral samal kalendriaastal õppeasutuses, kus õppimine annab õiguse peretoetustele, makstakse pärast Eesti Hariduse Infosüsteemist õpingute jätkamise kohta andmete saamist toetusi tagasiulatuvalt toetuste maksmise lõpetamisest.“; 2) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Juhul, kui vanemahüvitist arvutatakse olukorras, mil isik vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval arvestusperioodil töötas, ja selle aja eest maksab Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse hüvitist ning arvestab sellelt sotsiaalmaksu, mis laekub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval ajal või pärast seda, arvatakse tööandja maksejõuetuse hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks isikustatud sotsiaalmaksu hulka.“; 3) paragrahvi 40 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui vanemahüvitise taotleja on arvestusperioodil töötanud teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis ning tal puudus arvestusperioodil ja selle lõpust kuni sünnituslehe alguspäevani Eestis sotsiaalmaksuga maksustatud tulu või tal ei ole õigust sünnitushüvitisele, võrdub ühe kalendrikuu hüvitis töötasu alammääraga.“. § 2. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduses (RT I, 28.12.2017, 7) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 punktis 7, millega muudetakse seaduse § 33 teksti, muudetakse § 33 lõiget 2 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(2) Isal on õigus isa täiendavale vanemahüvitisele 30 päeva ulatuses. 30 päeva lisatakse käesoleva seaduse § 34 lõikes 2 nimetatud perioodile. Ka mitmike sünni puhul on isal õigus täiendavat vanemahüvitist saada 30 päeva. Isapuhkuse kasutamise õigust omaval isikul on õigus isa täiendavale vanemahüvitisele üksnes isapuhkuse kasutamise ajal, kui selle kohta on kantud andmed töötamise registrisse.“; 2) paragrahvi 1 punktis 7, millega muudetakse seaduse § 33 teksti, muudetakse § 33 lõiget 9 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(9) Isa täiendavat vanemahüvitist võib maksta iga lapse kohta kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Hüvitist ei maksta samal ajal kahe või enama lapse eest. Mitmike sünni puhul makstakse isale täiendavat vanemahüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses.“; 3) paragrahvi 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) paragrahvi 34 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Vanemahüvitis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele või kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määratakse hüvitis 545 päevaks. Hüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.“;“; 4) paragrahvi 1 punktis 10, millega täiendatakse seaduse § 34 lõigetega 3–5, muudetakse § 34 lõiget 5 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(5) Vanemahüvitist ei maksta isikule, kellele makstakse ravikindlustuse seaduse alusel sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist.“; 5) paragrahvi 1 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „13) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Sotsiaalmaksu maksja esitab käesolevas paragrahvis loetletud andmed vanemahüvitise saaja kohta Sotsiaalkindlustusametile elektrooniliselt.“;“; 6) paragrahvi 1 punktis 21, millega täiendatakse seaduse § 44 lõigetega 11–14, muudetakse § 44 lõike 13 punktid 1 ja 2 ning sõnastatakse need järgmiselt: „1) lapse andmed on esitatud rahvastikuregistrisse; 2) Sotsiaalkindlustusamet on edastanud isapuhkuse kasutamise perioodi kohta andmed töötamise registrisse.“; 7) paragrahvi 1 punktis 22, millega muudetakse seaduse § 45 teksti, muudetakse § 45 lõiget 4 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(4) Pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist võib vanemahüvitise saaja esitada Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanemahüvitise maksmise peatamiseks või jätkamiseks, arvestades käesoleva seaduse § 34 lõikes 2 nimetatud perioode. Sotsiaalkindlustusamet teatab vanemahüvitise saajale käesoleva seaduse § 34 lõikes 2 nimetatud kasutatud ja kasutamata päevade arvu ning peatab vanemahüvitise maksmise või jätkab vanemahüvitise maksmist.“; 8) paragrahvi 1 punktides 25 ja 26, milledega muudetakse seaduse § 56 lõiget 4 ja § 58 lõiget 2, asendatakse sõnad „Riigi Tugiteenuste Keskus“ sõnadega „Maksu- ja Tolliamet“ vastavas käändes. § 3. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 26.10.2018, 1) § 1 punktis 13, millega muudetakse seaduse 3. peatükki, muudetakse § 45 lõiget 1 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(1) Iga kalendriaasta 1. jaanuaril arvutatakse käesoleva seaduse § 42 alusel määratud ühe kalendripäeva vanemahüvitis ümber, kui see on väiksem ühe kalendripäeva vanemahüvitisest, mis on arvutatud töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäära järgi. Ühe kalendripäeva eest makstakse vanemahüvitist, mille suurus on töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis.“. § 4. Töölepingu seaduse muutmine Töölepingu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 54 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „60,“; 2) paragrahvi 54 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesoleva seaduse §-des 63, 631, 64 ja 651 nimetatud puhkust antakse töötaja tööpäeval.“; 3) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kui lapse isa on surnud või ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku teate isa täiendavast vanemahüvitisest loobumise kohta, on isapuhkuse saamise õigus ema abikaasal, lapse teisel lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal.“; 4) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Vanema abikaasal või registreeritud elukaaslasel on kasutamata päevade ulatuses õigus saada lapsepuhkust ja puudega lapse vanema lapsepuhkust, kui lapse üks vanem on surnud või ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku teate loobumise kohta.“. § 5. Seaduse jõustumine (1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1 ja 3 ning § 4 punktid 1 ja 3 jõustuvad 2020. aasta 1. juulil. (2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 2 ning § 4 punktid 2 ja 4 jõustuvad 2022. aasta 1. aprillil. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, „…“ ………………… 2020 Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………….. 2020 (allkirjastatud digitaalselt) ………………………….. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on välja töötatud Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ning Rahandusministeeriumi ettepanekute alusel Siseministeeriumis. Eelnõuga tehtavate muudatuste eesmärk on luua õigusselgus, täpsustada sätete sõnastust ja ühtlustada terminikasutust ning täiendada olemasolevaid sätteid sõnastusega, mis on õigusloome käigus redaktsioonist ekslikult välja jäänud. Sellega tagatakse isikutele senisest suurem õigusselgus ning seadusega pandud õigustest ja kohustustest ühene arusaadavus ja seaduse rakendaja ühetaoline halduspraktika. Samuti viiakse perehüvitise seaduse 2022. aasta 1. aprillil jõustuv redaktsioon kooskõlla Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2019. a otsusega kohtuasjas nr 5-19-25 „Perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teise lause põhiseaduspärasuse kontroll“. Muudatus näeb ette, et olukorras, kus isik vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval arvestusperioodil töötab, siis maksab Eesti Töötukassa selle aja eest tööandja maksejõuetuse hüvitist, mis laekub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval perioodil või pärast seda, arvestatakse vanemahüvitise arvutamisel ka maksejõuetushüvitiselt makstud sotsiaalmaksuga. Kuna maksejõuetushüvitis kompenseerib saamata jäänud töötasu ja sellelt makstakse ka sotsiaalmaks, on selline muudatus põhjendatud. Seega on muudatused tehnilist laadi ja olulised töökorralduslikust aspektist. Uut õigust, millel oleks laialdane mõju, siinse eelnõuga ei looda. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja koostasid Siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonna nõunik Merlin Murumets (tel 612 5019; [email protected]) ja õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass (tel 612 5230; [email protected]), arvestades Sotsiaalministeeriumi töö- ja pensionipoliitika osakonna nõuniku Pirjo Turki (tel 626 9179; [email protected]), Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna äriteenuste talituse teenuse juhi Marjana Lazarenkovi (tel 5307 0868; [email protected]) ning Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõuniku Rando Härgineni (tel 611 3155; [email protected]) ettepanekuid. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Airi Kapanen (tel 612 5241; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse 2020. aasta 1. juulil jõustuvat perehüvitiste seaduse redaktsiooni (RT I, 31.10.2019, 8) ja töölepingu seaduse redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 95) ning 2022. aasta 1. aprillil jõustuvat perehüvitiste seaduse redaktsiooni (RT I, 13.03.2019, 106) ja töölepingu seaduse redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 96). Lisaks sellele muudetakse ka „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust“ (RT I, 28.12.2017, 7) ning „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust“ (RT I, 26.10.2018, 1), kuivõrd nendes kahes seaduses on perehüvitiste seaduse veel jõustumata muudatusi, mida siinse eelnõuga muudetakse. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi, muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõuga tehtavate muudatuste eesmärgid on järgmised: 1) viia kooskõlla sätted perehüvitiste seaduse eri regulatsioonides. Viimastel aastatel on perehüvitiste seadust korduvalt muudetud. Selle seaduse muudatused on kavandatud jõustuma kahes etapis, 1. juulil 2020 ja 1. aprillil 2022. Arvestades, et eri ajal jõustuvaid muudatusi on palju, on tekkinud olukord, kus üksikud sätted ühe seaduse eri regulatsioonides ei ole kooskõlas ja vajavad kooskõlla viimist; 2) tagada perehüvitiste seaduse kooskõla nii ravikindlustusseaduse kui ka töölepinguseadusega. Kuna perehüvitiste seaduse muudatused on seotud nii ravikindlustusseaduse kui ka töölepingu seaduse sätetega, on muudatusettepanekute rohkus tekitanud olukorra, kus kolme seaduse vahel on ekslikult tekkinud ebakõla; 3) viia perehüvitise seaduse 2022. aasta 1. aprillil jõustuv redaktsioon kooskõlla Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2019. a otsusega kohtuasjas nr 5-19-25 „Perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teise lause põhiseaduspärasuse kontroll“; 4) luua inimestele, keda perehüvitiste seadus puudutab, õigusselgus ja ühene arusaamine neile seadusega pandud õigustest ja kohustustest. Tagamaks õigusselgus täpsustatakse mõningate sätete sõnastust, et vältida nende sätete mitmeti tõlgendatavust praktikas; 5) juurutada ladusat halduspraktikat, tehes muudatusi seaduse rakendaja töökorralduslikesse ülesannetesse. „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõusse” (edaspidi ka eelnõu) on koondatud kahe kehtiva seaduse regulatsioonid – perehüvitiste seaduse (edaspidi PHS) ja töölepingu seaduse (edaspidi TLS) vastavad sätted. Seega hõlmab siinne eelnõu kolme seaduse eri aegadel kehtivaid redaktsioone. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatuste sisu ja tähtsuse tõttu on eelnõu menetlus kiireloomuline (HÕNTE § 1 lõige 2 punkt 1) ning seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju (HÕNTE § 1 lõige 2 punkt 5). 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb viiest paragrahvist, millest esimeses sätestatakse perehüvitiste seaduse muudatused, teises „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ muudatused, kolmandas samuti „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ muudatused, neljandas töölepingu seaduse muudatused ning viiendas sätestatakse seaduse jõustumine. Eelnõu §-ga 1 muudetakse 2020. aasta 1. juulil jõustuvat perehüvitiste seaduse redaktsiooni (RT I, 31.10.2019, 8) ja 2022. aasta 1. aprillil jõustuvat perehüvitiste seaduse redaktsiooni (RT I, 13.03.2019, 106). Eelnõu § 1 punktiga 1 lisatakse seadusesse säte, mis reguleerib iga kuu makstavate peretoetuste maksmist üle 16-aastasele lapsele. Kui 16-aastane või vanem laps lõpetab gümnaasiumi või kutseõppe tasemeõppe, lõpetatakse peretoetuste maksmine gümnaasiumi või kutseõppe tasemeõppe lõpetamisele järgnevast kuust. Õpingute jätkamise korral samal kalendriaastal õppeasutuses, kus õppimine annab õiguse peretoetustele, makstakse pärast Eesti Hariduse Infosüsteemist (edaspidi EHIS) õpingute jätkamise kohta andmete saamist toetust tagasiulatuvalt toetuse maksmise lõpetamisest. See säte reguleerib olukordi, kus laps lõpetab kooli, st omandab vastava kvalifikatsiooni ja saab lõputunnistuse, mitte ei katkesta õpinguid. Peretoetusi ei maksta lapse eest, kes on katkestanud õpingud õppeaasta kestel, ega ole ühegi kooli nimekirjas. Kui laps katkestab õpingud ja asub hiljem uuesti õppima, jätkatakse peretoetuste maksmist uuesti õppima asumisest. Andmed lapse õpingute katkestamise kohta laekuvad Sotsiaalkindlustusametile EHIS-st. Näide 1. Eva katkestab õpingud 19. mail. Sotsiaalkindlustusamet lõpetab peretoetuste maksmise 1. juunist. Eva otsustab, et läheb 1. septembril uuesti õppima. Sotsiaalkindlustusamet jätkab tema eest peretoetuste maksmist 1. septembrist. Riiklikus peretoetuste seaduses, mis kehtis kuni 31.12.2016, oli 16-aastase või vanema õppiva keskhariduseta lapse kooli lõpetamisel ja samal kalendriaastal õpingute jätkamise korral lastetoetuse maksmine reguleeritud, kuid 01.01.2017 kehtima hakanud perehüvitiste seadusest on ekslikult selline säte välja jäänud. Perehüvitise seaduse seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja tahe oleks olnud lastetoetuse saajate ringi kitsendada. PHS-i §-s 17 reguleeritakse õigus lapsetoetusele. Lapsetoetus on klassikaline igakuine peretoetus, mida makstakse igale lapsele sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni, et toetada tema kasvamist ja õppimist. Sama paragrahvi lõikes 2 on täpsustatud, et põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. PHS-i § 29 lg 1 kohaselt jätkatakse peretoetuste maksmist üle 16-aastasele lapsele pärast EHIS-st õpingute jätkamise kohta andmete saamist seni, kuni EHIS-st on saadud andmed õpingute lõpetamise või kooli nimekirjast väljaarvamise kohta. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse PHS-i § 39 lõikega 51. Muudatus on seotud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2019. a otsusega kohtuasjas nr 5-19-25 „Perehüvitiste seaduse § 37 lg 3 teise lause põhiseaduspärasuse kontroll“, millega tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks PHS-i § 37 lõike 3 kolmas lause (1. septembrist 2019 kehtivas sõnastuses) osas, mille järgi ei arvata vanemahüvitise arvutamisel isikustatud sotsiaalmaksu hulka sotsiaalmaks, mis on arvestatud töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööandja maksejõuetuse hüvitiselt. Täpsemalt näeb muudatus ette, et olukorras, kus isik vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval arvestusperioodil töötab, siis maksab Eesti Töötukassa selle aja eest tööandja maksejõuetuse hüvitist, mis laekub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval perioodil või pärast seda, arvestatakse vanemahüvitise arvutamisel ka maksejõuetushüvitiselt makstud sotsiaalmaksuga. Kuna maksejõuetushüvitis kompenseerib saamata jäänud töötasu ja sellelt makstakse ka sotsiaalmaks, on selline muudatus põhjendatud. Riigikohtu otsus puudutab PHS-i § 37 lõiget 3, kuid 2022. aasta 1. aprillil jõustub PHS-i uus redaktsioon, kus § 37 lõige 3 on esitatud muutmata kujul § 39 lõikes 5. Seega on vaja 2022. aasta 1. aprillil jõustuvas redaktsioonis teha Riigikohtu otsusest lähtudes täiendus, kuna vastasel korral hakkaks 2022. aasta 1. aprillist kehtima sõnastus, mille Riigikohus on tunnistanud põhiseadusvastaseks. Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse parema õigusselguse huvides PHS-i § 40 lõike 5 sõnastust, jättes sätte sisult samaks. Selle sättega reguleeritakse hüvitise arvutamine isikule, kes on arvestusperioodil töötanud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi EMÜ) või Šveitsis ja kellel puudub Eestis sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Hüvitise suuruse arvutamine isikule, kes on arvestusperioodil töötanud EMÜ lepinguriigis, on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/04, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta lisas XI. Selle regulatsiooni alt jäävad välja need isikud, kellel puudus arvestusperioodil töine tulu Eestis kuni sünnituslehe alguseni ja kel ei olnud õigust sünnitushüvitisele. Kuna isadel ei ole õigust sünnitushüvitisele, hõlmab see säte järgmisi isikuid: a) vanemahüvitist taotlevaid emasid, kes töötasid hüvitise arvutamisele aluseks oleval perioodil teises EMÜ lepinguriigis ja kellel nimetatud arvestusperioodil ei olnud Eestis sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu sünnitulehe alguspäevani ning kes ei saanud sünnitushüvitist; b) vanemahüvitist taotlevaid isasid, kes töötasid hüvitise arvutamise aluseks oleval perioodil teises EMÜ lepinguriigis ja kellel ei olnud Eestis lapse ema sünnituslehe alguskuupäevani sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kuna kirjeldatud juhtumeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/04 ei reguleeri, tuleb need reguleerida Eesti seadustes. Lõike täpsustamine sõnadega „ja selle perioodi lõpust kuni sünnituslehe alguspäevani“ on vajalik eelkõige selguse huvides. Arvestusperiood, mil vaadatakse, kas hüvitisele õigust omav isiku töötas, leitakse kõigile samal viisil, olenemata sellest, kus riigis isik tööd tegi. Vanemahüvitise suuruse arvutamise põhimõtted, kui isik on kogu arvestusperioodi või osa sellest töötanud EMÜ lepinguriigis, on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 883/2004 lisas XI. Kui isik on töötanud ainult EMÜ lepinguriigis ja ka pärast arvestusperioodi ei ole Eesti viimane töökohariik, st kuni sünnituslehe alguspäevani ei ole isiku eest Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi panustatud, on lähtudes kõnealusest sättest põhjendatud talle hüvitist maksta töötasu alammääras. Kui inimene ei ole kasutanud õigust ELis vabalt liikuda ja arvestusperioodil on tema eest sotsiaalmaksu tasutud ainult Eestis, kohaldatakse vanemahüvitise suuruse arvestamiseks Eesti seaduseid. Eelnõu §-ga 2 muudetakse „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust” (RT I, 28.12.2017, 7). Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse PHS-i § 33 lõiget 2, milles sätestatakse isa täiendava vanemahüvitise maksmise periood. Isal on õigus saada isa täiendavat vanemahüvitist 30 päeva eest, mis lisatakse PHS-i §-s 34 sätestatud vanemahüvitise saamise perioodile. Muudatusega lisatakse sättesse täpsustus, et ka mitmike sünni puhul on isal õigus täiendavat vanemahüvitist saada 30 päeva ja mitmike sünni puhul on õigus vanemahüvitisele ühe lapse eest. Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse PHS-i § 33 lõiget 9, mis sätestab erisuse isa täiendava vanemahüvitise saamisel laste järjestikuste sündide puhul ning annab isale õiguse saada täiendavat vanemahüvitist ka järjestikku sündinud laste puhul kuni iga lapse kolmeaastaseks saamiseni. Isal pole aga õigust saada 30 päeva isa täiendavat vanemahüvitist üheaegselt mitme lapse eest. Muudatusega on täpsustatud isa täiendava vanemahüvitise maksmist mitmike sünni korral. Nagu üldiselt vanemahüvitise maksmisel, kehtib ka mitmike sünni korral vanemahüvitise maksmisel põhimõte, et vanemahüvitist makstakse ühe lapse eest vanema valikul. Sama põhimõte kehtib ka isa täiendava vanemahüvitise maksmise kohta. Eelnõu § 2 punktiga 3 muudetakse PHS-i § 34 lõike 2 teist lauset ja täpsustatakse, et kui lapse emal polnud peale sünnitushüvitise õigust ka lapsendamishüvitisele, on lapse emal õigus vanemahüvitisele 545 päevaks. Eelnõu § 2 punktiga 4 täpsustatakse PHS-i § 34 lõiget 5 ja sätestatakse, et lapsevanematel pole võimalik saada vanemahüvitist ka juhul, kui üks vanem saab lapsendamishüvitist, mida makstakse samuti ravikindlustuse seaduse alusel nagu makstakse ka sünnitushüvitist. Viide lapsendamishüvitisele oli jäänud muudetavast redaktsioonist ekslikult välja. Eelnõu § 2 punktiga 5 muudetakse PHS-i § 36 lõiget 11 ja jäetakse välja sotsiaalmaksu maksja kohustus esitada Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA) § 36 lõikes 1 loetletud andmed Eesti teabevärava eesti.ee (edaspidi eesti.ee) kaudu. Praeguseks kasutab SKA andmevahetuseks elektroonilist iseteenindust ja eesti.ee kaudu andmeid ei edastata. Andmete liikumist eesti.ee kaudu eeldati 2017. aastal, mil kõnealuseid vanemahüvitise muudatusi koostati. Juhul kui isik esitab mõne tõendi paberil, võtab SKA tõendi vastu ja aitab selle digiteerida. Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse PHS-i § 44 lõike 13 punkte 1 ja 2, milles korraldatakse andmete liikumine isa täiendava vanemahüvitise väljamakseks. Kui 2017. aastal räägiti läbi PHS-i muudatuste eelnõu üle ning otsustati, kuidas võiksid andmed isa täiendava vanemahüvitise määramiseks ja maksmiseks liikuda isiku, tööandjate ja SKA vahel, ei olnud SKA-l veel iseteenindust ja praeguseid andmevahetuse võimalusi. Sätte muudatustega lihtsustatakse isa täiendava vanemahüvitise taotlemist. Alates 1. juulist 2020 hakkab andmevahetus isa täiendava vanemahüvitise määramiseks ja maksmiseks käima järgmiselt: 1) isa taotleb isa täiendavat vanemahüvitist ja ka isapuhkust (kui tal on selleks õigus) SKA iseteenindusest; 2) SKA kontrollib, kas isik on õigustatud saama isa täiendavat vanemahüvitist, ning kui isikul on õigus saada isapuhkust (ta on töö- või teenistussuhtes), kuvab SKA iseteenindus isiku tööandja(d). Kui andmed on õiged, märgib isa ajavahemiku, mil soovib tööandja(te) juurest olla isapuhkusel; 3) isapuhkuse taotlus liigub töötamise registrisse ja samal ajal saadetakse teavitus isapuhkuse taotleja tööandjale, kes nõustumise korral ei pea midagi tegema ning mittenõustumise korral saab anda vastuse. SKA teeb isa täiendava vanemahüvitise väljamakse siis, kui kõik eespool loetletud tingimused on täidetud ja lapse andmed on kantud rahvastikuregistrisse. Ka siis, kui isa on taotlenud isa täiendavat vanemahüvitist enne lapse sündi, ent laps sureb sünnitusel või sünnib surnuna, märgitakse lapse andmed rahvastikuregistrisse ja isal on õigus saada isa täiendavat vanemahüvitist perioodi eest, mis eelnes lapse surmale. Eelnõu § 2 punktiga 7 täpsustatakse, et vanemahüvitist võib peatada ja jätkata pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist. Täpsustus on seotud sooviga tagada sünnitushüvitise õiguseta emadele nende individuaalõigus hüvitisele. Ka perede puhul, kus emadel on sünnitushüvitise õigus, tekib õigus saada vanemahüvitist ning ühtlasi peatada ja jätkata vanemahüvitise saamist pärast sünnitushüvitise lõppu ja pärast lapse 70-päeva vanuseks saamist. Ka seni kehtinud regulatsiooni puhul on sünnitushüvitise õiguseta emadel olnud ainuõigus esimese 70 päeva ulatuses saada vanemahüvitist. Selline põhimõte on seotud vajadusega tagada naise ja lapse tervisekaitse lapse esimestel kuudel. Siinne täpsustus tagab, et pärast lapse 70-päevaseks saamist ei saaks nii-öelda emade individuaalõigust kanda üle lapse isale. Ka isa täiendavale vanemahüvitisele ei ole õigust emal. Seega on tegu täpsustusega, mis tagab kõigi vanemate võrdse kohtlemise. Eelnõu § 2 punktiga 8 asendatakse PHS-i § 56 lõikes 4 ja § 58 lõikes 2 sõnad „Riigi Tugiteenuste Keskus“ sõnadega „Maksu- ja Tolliamet“ vastavas käändes. Muudatused on seotud valitsuskabineti 30. augusti 2018. a nõupidamise teema nr 2 „Täitesüsteemi ümberkorraldamisest“ protokolli märgitud otsuse punktiga 3, mille kohaselt peeti vajalikuks viia riiginõuete konsolideeritud haldamise ülesanne Riigi Tugiteenuste Keskusest Maksu- ja Tolliametisse. Tegemist oli Rahandusministeeriumi valitsemisalas tööülesannete ümberkorraldamisega. Eelnõu §-ga 3 muudetakse „Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust“ (RT I, 26.10.2018, 1). Eelnõu §-ga 3 muudetakse PHS-i § 45 lõiget 1. Lõike sisu ei muudeta, vaid selle sõnastus viiakse kooskõlla 2022. aasta 1. aprillil jõustuva seaduse sõnastusega. Nimelt sõnastati 2022. aasta 1. aprillil jõustuva PHS-i muudatustega ümber kogu PHS-i 3. peatükk, milles reguleeritakse vanemahüvitised. Kui kuni 30. märtsini 2022 on §-s 45 sätestatud tingimused vanemahüvitise saaja vahetamise ning vanemahüvitise maksmise peatamise ja jätkamise kohta, siis alates 2022. aasta 1. aprillist sätestatakse §-s 45 vanemahüvitise ümberarvutamise kalendriaasta vahetumisel või vanemahüvitise korduval taotlemisel. Sättes säilitatakse senine vanemahüvitise ümberarvutamise põhimõte. Kalendrikuu eest makstava vanemahüvitise suurus sõltub igas kalendrikuus nende päevade arvust, mille eest isik soovib vanemahüvitist saada. Eelnõu §-ga 4 muudetakse 2020. aasta 1. juulil jõustuvat töölepingu seaduse redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 95) ja 2022. aasta 1. aprillil jõustuvat töölepingu seaduse redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 96). Eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse TLS-i § 54 lõiget 2. Sättest jäetakse välja viide §-ile 60, kuna 2020. aasta 1. juulist on isapuhkuse periood 10 tööpäeva asemel 30 kalendripäeva. Seni anti TLS-i § 54 lõike 2 kohaselt isapuhkust, lapsepuhkust ja tasustamata lapsepuhkust (TLS-i §-d 60, 63 ja 64) töötajale tööpäevades. Viide isapuhkuse sättele TLS-i § 54 lõikes 2 ei ole enam õigustatud, kuna 1. juulil 2020 jõustuvad TLS-i muudatused, millega muudeti isapuhkuse pikkust. Edaspidi ei käi isapuhkuse arvestus mitte tööpäevades, vaid kalendripäevades. Eelnõu § 4 punktiga 2 muudetakse TLS-i § 54 lõiget 2 ja lisatakse § 631. 2022. aasta 1. aprillist täiendatakse TLS-i §-ga 631, milles reguleeritakse puudega lapse lapsepuhkus. TLS-i redaktsioonis, mis hakkab kehtima 2022. aasta 1. aprillist, reguleeritakse normi selguse huvides puudega lapse lapsepuhkus ja üldine lapsepuhkus eri paragrahvides. Kuni 31. märtsini 2022 on puudega lapse lapsepuhkus reguleeritud TLS-i §-s 63, mis käsitleb lapsepuhkust, ning kuna viide §-le 63 oli ka antud sättes, ei ole tehtud sisulist muudatust. Eelnõu § 4 punktiga 3 ühtlustatakse isapuhkust saama õigustatud isikute ring PHS-is sätestatud isa täiendava vanemahüvitise saajate ringiga. 1. juulist 2020 jõustuva PHS-i § 33 lõikes 3 sätestatakse isikute ring, kellel on õigus isa täiendavale vanemahüvitisele. PHS-i kohaselt on õigus saada isa täiendavat vanemahüvitist ka ema abikaasal, lapse teisel lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal. TLS-is isapuhkust reguleerivas paragrahvis (§ 60) õigustatud isikute ringi ei kehtesta. Kuna aga töö- või teenistussuhtes isikutel on isa täiendava vanemahüvitise taotlemise eelduseks isapuhkusel viibimine, on oluline viia PHS-is isa täiendava vanemahüvitise saajate ring samadele alustele ka TLS-is. Seega on peale bioloogilise isa õigus saada isapuhkust ka ema abikaasal, lapse teisel lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kui lapse isa on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku teate isa täiendavast vanemahüvitisest loobumise kohta. Eelnõu § 4 punktiga 4 täiendatakse paragrahvi 65 lõikega 3 ning viiakse lapsepuhkusele ja puudega lapse vanema lapsepuhkuse õigustatute isikute ring kooskõlla üldiste vanemapuhkuste saajate ringiga. Kui lapse üks vanematest on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda või esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku teate lapsepuhkusest või puudega lapse vanema lapsepuhkusest loobumise kohta, on lapsepuhkuse saamise õigus kasutamata päevade ulatuses vanema abikaasal või registreeritud elukaaslasel. Puhkusepäevi arvutatakse lapse kohta, nt kui üksikema on kasutanud 20 tööpäeva ulatuses ära lapsepuhkuse õiguse ja ta abiellub uue isikuga (ning selleks ajaks on need päevad kasutatud), siis ei teki ema abikaasal enam õigust lapsepuhkusele. Kui aga ema on kasutanud ära näiteks 15 päeva ja abikaasal oleks soov kasutada 5 päeva ulatuses, siis on see nende päevade ulatuses võimalik. Eelnõu § 5 sätestab eelnõu seadusena jõustumise aja. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid, mida õigusaktides ei ole varem kasutatud. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Perehüvitised v.a elatisabi, sünnitoetus ja lapsendamistoetus, kuuluvad EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemi alla (EMÜ määrus 883/2004), millega tagatakse sotsiaalkindlustusõiguste säilimine Euroopa Liidu piires liikuvatele töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjale ja nende pereliikmetele. 6. Seaduse mõju Muudatusettepanekud on normitehnilised ega loo uut õigust. Muudatustega ei kaasne sotsiaalset, sh demograafilist mõju, samuti puudub mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Eelnõu § 2 punktides 5, 6 ja 8 nimetatud muudatused on töökorralduslikud ja puudutavad Sotsiaalkindlustusameti ja Maksu- ja Tolliameti ning Riigi Tugiteenuste Keskuse töökorraldust, andes võimaluse panna tööprotsessid efektiivsemalt toimima. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu § 1 punktis 1 nimetatud PHS-i täiendav säte, mis taastab kehtivas õiguses 16–19- aastastele keskhariduseta õpilastele peretoetuste maksmise, toob kaasa mõningase lisakulu riigieelarvele, kuid arvestades üldist perehüvitiste eelarve suurust on lisakulu väga väike. Sotsiaalkindlustusameti statistika kohaselt oli 2019. aastal alla 19-aastaseid, kes lõpetasid juunis kutseõppeasutuse, kuid asusid septembris uuesti õppima kutsekooli, ja kelle eest ei ole suvekuude (juuli ja augusti) eest peretoetust makstud, vaid 68. Eelnõu § 2 punktides 5, 6 ja 8 nimetatud töökorralduslike muudatuste rakendamisega lisakulusid riigieelarvele ei kaasne. Rahandusministeeriumi valitsemisala sisese tööülesannete ümberkorraldamisega ning riiginõuete haldamise ülesannetega seotud töötajad ja eelarvekulud on eri nõuete üleandmise käigus RTK eelarvest juba suunatud MTA-sse. Rohkem personalikulusid ei ole pärast käesoleva seadusmuudatuse tegemist kavas teha, ei lisandu ka muid kulusid. RTK põhimäärusest jäetakse välja asutuse ülesanded, mis on seotud elatisabinõuetega. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja muuta rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Eelnõu § 1 punktid 1 ja 3 ning § 4 punktid 1 ja 3 jõustuvad 2020. aasta 1. juulil. Eelnõu seadusena jõustumise tähtpäev on seotud nii perehüvitiste seaduse kui ka töölepingu seaduse uue redaktsiooni jõustumisega 2020. aasta 1. juulist. Eelnõu § 1 punkt 2 ning § 4 punktid 2 ja 4 jõustuvad 2022. aasta 1. aprillil. Tähtpäev on seotud nii perehüvitiste seaduse kui ka töölepingu seaduse uue redaktsiooni jõustumisega nimetatud kuupäevast. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Rahandusministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Sotsiaalkindlustusametile, Riigi Tugiteenuste Keskusele ning Maksu- ja Tolliametile. Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………….. 2020 (allkirjastatud digitaalselt) .......................................... .......................................... EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SIM/20-0201 - Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 02.03.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1b6fa765-3319-4d0d-b6e4-983f8136d35a Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1b6fa765-3319-4d0d-b6e4-983f8136d35a?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel