Raivo Aeg Teie 11.09.2020 nr 8-1/5458
Justiitsministeerium
[email protected] Meie 02.11.2020 nr 18-2/200821/2005884
Arvamus haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohta
Austatud minister
Tänan võimaluse eest esitada arvamus haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohta. Pean endiselt
asjakohaseks ka haldustrahviõiguse kontseptsiooni kohta 26.05.2020 esitatud arvamust, mida
siinses seisukohas üle ei korda. Samas palun Teil eelnõu ettevalmistamisel kaaluda ka varem
esitatud tähelepanekuid.
Õiguskantsler ei tegele üldjuhul eelnõudega ning analüüsib neid vaid juhul, kui tegemist on
põhimõttelist laadi muudatustega, mis puudutavad tugevalt põhiõiguste kaitset ja/või on seotud
õiguskantsleri varasema tööga. Seetõttu on järgnevalt käsitletud vaid enim muret valmistavaid
küsimusi, mis vajavad eelnõu täiendamisel erilist tähelepanu, et vältida olulisi õiguslikke ja ka
põhiseaduspärasust puudutavaid probleeme. Järgnevad küsimused ja nendega seotud valikud – kas
kohandada vajalikus osas väärteomenetluse reegleid või töötada välja uus haldustrahvide menetlus
− on ühtlasi ka valik mõõdupärase või vohava õigusloome vahel.
Mistahes valiku juures tuleb aga tagada põhiõiguste kaitse vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele
(PS). Põhiõigusi võib riik üldjuhul kaitsta ka Euroopa Liidu (EL) õiguses nõutust paremini ning
see peakski olema eesmärk haldustrahviõiguse kujundamisel.
Väärteomenetluse tulevik
1. Eelnõuga soovitakse luua uus õigusrikkumistele reageerimise instituut – haldustrahvimenetlus.
Mitmest analüüsist (Tartu Ülikoolilt tellitud 2020. a analüüs, 2020. a õigusteadlaste päevadel
halduskaristuse ettekanded jmt) nähtub, et mingit selgust haldustrahvi õigusinstituudi suhtes ei ole.
Pole teada, kuidas mõista selles kontekstis määratlust „haldus“, ning jääb arusaamatuks, millised
erireeglid võrreldes süüteomenetlusega peaksid haldustrahvimenetluses kehtima. EL õigusaktide
suunised määrata trahve muus kui kriminaalmenetluses ei lähtu mitte niivõrd vajadusest vältida
kriminaalmenetluse kohaldumist, vaid rohkem soovist vältida (kohtu)vaidlusi EL pädevuse üle ja
etteheiteid, et tungitakse sügavale riigi suveräänsusesse. Selline hoiak iseenesest on
problemaatiline, sest nii jäetakse mulje, et ei tehta seda, mida tegelikult just tehakse. Pole ime, et
see tekitab segadust. Eesti riik võiks seda arvestades eelistada ettevaatlikumat lähenemist.
Süüteomenetluse ja haldusmenetluse vahele uue menetlusliigi loomist ei ole praegu veenvalt
põhjendatud.
2
2. Kui lähtuda Andmekaitse Inspektsiooni, Konkurentsiameti ja Finantsinspektsiooni ühiskirjast
(12.10.2020), siis peaks loodav menetlus olema riigi jaoks lihtsamini rakendatav võrreldes
väärteomenetlusega, kuid lubama kohaldada kiiret ja tõhusat trahvimenetlust. Ehk siis minimaalse
menetlusega riigi jaoks kaasneks maksimaalne rahaline karistus isikule. Seega tekib küsimus, et
kui mõnes õigusharus lubatakse isikut karistada lihtsamalt, siis miks peaks jätkama „keerulise“
väärteomenetlusega ülejäänud õigusharudes? Kas on plaanis väärteomenetlusest loobuda?
3. Üksnes karistava menetluse teisiti nimetamine ei vabasta riiki kohustusest tagada menetluslikud
põhiõigused. Euroopa Kohus on samuti leidnud, et liidu eesmärkide tõhus täitmine ei tähenda, et
võiks rikkuda isiku põhiõigusi.1 Menetleja vaatepunktist võib lihtsas menetluses määratav tõhus
karistus tunduda hea, sest lihtsam menetlus nõuab vähem vaeva ja on seetõttu kitsalt menetleja
seisukohast kuidagi mõistetav. Riigi vaatepunkt see olla ei saa, sest Eesti põhiseadus näeb ette
igaühe kaitse riigivõimu omavoli eest (PS § 13 lg 2) ning paneb õiguste ja vabaduste tagamise
ülesande ka täitevvõimule (PS § 14), seejuures ei tohi moonutada piiratavate õiguste olemust
(PS § 11). Riigi omavoli eest ongi seni kaitset pakkunud menetlusõigused, mis kohustavad riiki
välja selgitama asjaolud ning etteheidetavaid rikkumisi tõendama − alles seejärel on võimalik
määrata karistus. Põhiõiguste kaitset ei peaks pidama efektiivsuse takistuseks või muuks taoliseks
ebamugavuseks. Riigi eesmärk on ju jõuda õige lahenduseni, mitte saada kiiresti palju
haldustrahviraha. Õigusriigis ei ole mõeldav, et kelleltki võetakse ära osa tema varast (PS § 32
lg 1) mingi rikkumise eest, mida ei saa talle ette heita (nt esinevad õigusvastasust välistavad
asjaolud, nagu kohustuste kollisioon). Seda arvestades ei ole niikuinii mõeldav
haldustrahvimenetluses süüteomenetlusele omaste elementide kohaldamisest pääseda. Näiteks
peaks olema välistatud, et juriidilist isikut karistatakse reatöötaja toime pandud rikkumise eest, kui
juriidilise isiku juhtorgani liikmed on teinud omalt poolt kõik, et juriidiline isik tegutseks
õiguspäraselt (s.t täitnud hoolsuskohustust ning loonud organisatsioonis sellise kultuuri, mis ei
soosi rikkumisi).
4. Ei ole siiski kahtlust, et ka haldustrahvimenetluse loomisest loobudes on Eesti süüteomenetluses
vaja teha mõningaid muudatusi EL õiguse ülevõtmiseks (trahvimäärad) ja süüteomenetluse
tõhustamiseks. Näiteks kaaluda juriidilise isiku suhtes läbiviidavas menetluses derivatiivsest
vastutusest loobumist ja rikkumise n-ö äratasuvuse arvesse võtmist karistuse määramisel,
arvestades teiselt poolt ka juba praegu kehtivat võimalust konfiskeerida süüteoga saadud vara, sh
teatud tingimustel ka õigusjärglaselt, vt karistusseadustiku §-d 831 ja 832. Karistusmenetluse
efektiivsust tuleb taotleda ka riigisiseste õigushüvede kaitsel, nagu ka menetlusaluse isiku olulised
menetlusgarantiid tuleb tagada nii EL kui riigisiseste õigushüvede kaitsel. Tuleb analüüsida, kas
kehtiva õiguse lähtekohad juriidilise isiku vastutusele võtmisel on üldiselt ennast õigustanud või
oleks vaja neid muuta üldiselt. Kui mingil põhjusel ei peeta siiski õigeks teha parandusi kõigi
juhtude tarbeks, siis saab need teha väärteomenetluse seadustiku ja karistusseadustiku
erinormidena EL õiguse kohaldamise juhtudel. Sellist muudatust oleks ka lihtne vajadusel (nt
reaktsioonina EK või EIK hilisemale seisukohale) tagasi pöörata.
Küsimus haldustrahvimenetluse seaduse konstitutsionaalsusest ja deklaratiivsed normid
5. Eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Kuna vaja on muuta halduskohtumenetluse seadustikku,
kriminaalmenetluse seadustikku ja väärteomenetluse seadustikku, on eelnõu seadusena
vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.“ Sellest võib järeldada, et
haldustrahvimenetluse seadust ei käsitleta Riigikogu koosseisu häälteenamust vajava seadusena.
PS § 104 lg 2 p 14 lubab kohtumenetluse seadusi muuta ja vastu võtta ainult Riigikogu koosseisu
häälteenamusega. Haldustrahvimenetlus iseenesest ei reguleeri tõepoolest otseselt kohtumenetlust,
1
EKo 17.01.2017, C-310/16.
3
kuid isiku karistamine on traditsiooniliselt olnud õigusemõistmise üks põhifunktsioone. Seda
põhiseaduse sätet käsitledes on Riigikohtu praktika alusel asutud seisukohale, et koosseisu
häälteenamus on nõutav, kui küsimus on puutumuses riigi põhikorraga ja tegemist on olulisima
ehk väga kaaluka riigielu küsimusega (PS § 104 komm nr 28). Seda asjaolu tuleks vähemalt
seletuskirjas põhjalikult käsitleda.
6. Ühtlasi tekitavad küsimusi eelnõu sätted, mis panevad Riigikogule kohustusi lahendada
haldustrahvimenetluse küsimused ühel või teisel viisil teistes normides (nt § 2 lg 2, mis määratleb,
millal võib haldustrahvi seadusega kehtestada, ja lg 4, mis määratleb, kelle suhtes mis tingimustel
võib haldustrahvi kehtestada). Nende normide ainus sisu näib olevat tulevikus piiritleda Riigikogu
tegevust. Nendel normidel oleks juriidiliselt Riigikogu siduv mõju ainult siis, kui
haldustrahvimenetluse seadus oleks õigusaktide hierarhias erinorme kehtestavate õigusaktide
suhtes kõrgemal kohal. Kuna õigusnormi üle otsustamisel lähtutakse sisust ja mitte vormist, siis
nii see olla ei saa - kõik haldustrahvi puudutavad normid nõuavad koosseisu häälteenamust või ei
nõua seda neist ükski. Niisiis ei takista need normid Riigikogu nendest teistes seadustes kõrvale
kaldumast. Deklaratiivsetest sätetest tuleks hoiduda.
Rakendusnormide puudumine
7. Koostatud on üksnes haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu. Samas nähtub eelnõu § 2 lg-st 3,
et haldustrahvi määr ja seaduse erisused nähakse ette nendes seadustes, millega kehtestatakse Eesti
õiguses Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad nõuded. Seletuskirjas tuleks selgitada, kas
haldustrahvimenetluse seadust saab mingis valdkonnas pärast jõustumist (01.02.2021) kohe
rakendada (millises valdkonnas, kelle ja mille suhtes) või on vaja haldustrahvimenetluse seaduse
rakendamiseks veel mõnd seadust muuta (selgelt saab seda kohaldama hakata isikuandmete kaitse
valdkonnas, kuid ka siin võiks seletuskiri olla põhjalikum).
8. See, mis rikkumistele haldustrahve kohaldatakse ja mis on karistuse suurus, peab olema nii
eelnõu menetlevale Riigikogule kui ka kõigile puudutatud isikutele üheselt selge juba
haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu arutades. Vastasel juhul ei ole võimalik hinnata
haldustrahvimenetluse proportsionaalsust rikkumiste suhtes. Praegune lahendus ei ole õigusselge.
Sedavõrd oluliste muudatuste juures on valdavalt koostatud koos seaduseelnõuga ka selle
rakendamiseks vajalikke norme koondav eelnõu, et kavandatavad põhimõttelised muudatused
oleksid võimalikult arusaadavad, tervikuna hoomatavad ja reform sujuv. Riigikogu ei tohi panna
olukorda, kus arutatakse vaid väikest osa muudatustest ning tervikpilt selgub alles tulevikus, kui
parlamenti tullakse haldustrahvikoosseise kehtestavate üksikute valdkondlike eelnõudega.
Õiguslik lapitekk
9. Eelnõus tehakse viiteid erinevate õigusharude seadustele. Näiteks süü tuleb kindlaks määrata
võlaõigusseaduse § 104 lõigetest 3−5 lähtudes, esindusele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa
seaduse sätteid, teatud ulatuses ja küsimustes kohaldatakse haldusmenetluse seadust,
kriminaalmenetluse seadustikku, korrakaitseseadust, väärteomenetluse seadustikku. Need valikud
ei ole ainuvõimalikud. Mitmeid küsimusi reguleeritakse üheaegselt mitmes seaduses ning seetõttu
ei ole normi rakendajale ja adressaadile üheselt selge, mis seadusele ja isegi õigusharule ta peaks
toetuma, kui kerkib mõni küsimus, mida haldustrahvimenetluse seaduse eelnõus ei ole lahendatud.
10. Isikut ei tohi panna olukorda, kus talle jääb ebaselgeks, mis seadus või ka õigusharu tema
suhtes kohaldub. Haldustrahv on karistav meede, millega plaanitakse määrata isikule rahalisi
karistusi, mis ületavad ka süütoemenetluses määratavaid karistusi. Seega tuleks eelnõus
4
reguleerida, mis õigusharu ja/või seaduse normidest tuleb lähtuda, kui kerkib küsimus, mida
seadus üheselt ei lahenda. Kas see on näiteks väärteomenetluse seadustik? Viiteliste normide
probleem on ka selles, et neis viidatud teiste seaduste normide muutmisel ei pruugita märgata ja
arvestada mõju haldustrahvimenetlusele. Eriti problemaatiline on see juhul, kui viidatakse
seadusele, mille üldine kohaldumisala ei ole puutumuses isiku karistamisega.
11. Ekslikud on eelnõu seletuskirjas väljendatud lootused, et haldustrahvimenetluse loomine aitab
vältida (seni) mittekaristusliku ja probleemi lahendamisele suunatud iseloomuga haldusõiguse
aluspõhimõtete moonutamist ning vähendada seniste paralleelmenetlustega (nt riikliku järelevalve
menetlus ja väärteomenetlus) kaasnenud probleeme. Pigem avatakse uks haldusõiguse
muutumiseks karistuslikuks ning lisatakse veel üks paralleelmenetlus. Veel enam, kuna
halduskohtule antakse pädevus teha uus haldustrahviotsus, siis muudetakse sisuliselt karistavaks
ka halduskohus. Eriti taunitav on, et eelnõu ei välista selgesõnaliselt võimalust, et isiku olukord
võib halduskohtusse pöördumise tulemusel halveneda. On kaheldav, kas eelnõu lahendus sobib
kokku halduskohtu olemusega õigusriigis. Ekslik on ka arvamus nagu tuleks haldustrahvi
menetleda süüteomenetlusest erinevalt seetõttu, et haldustrahvis sisaldub ka haldussunni element.
Haldustrahvil ei ole suuremat haldussunni efekti kui süüteomenetluses määratud trahvidel. Selline
efekt on sunnirahal, mida saab sama tegevusetuse korral määrata korduvalt (trahvi puhul takistab
seda topeltkaristamise keeld).
Tõendamiskoormus ja tõendite ülekandmine
12. Isikut ei tohi kohustada kriminaalmenetluses oma süütust tõendama (PS § 22 lg 2).
Haldustrahvi karistuslik iseloom on selge ja nähtub ka eelnõu § 3 lõikest 1, milles öeldakse, et
„eesmärk on karistada“. Seetõttu on PS § 22 lg 2 asjakohane ka haldustrahvimenetluses.
13. Eelnõu § 9 ning seda selgitav seletuskiri on vastuolulised. Seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa
Kohtu praktika kohaselt ei või ka juriidilist isikut järelevalvemenetluses kohustada andma
vastuseid, millega ta tunnistaks õigusrikkumise toimumist (seletuskirja lk 37). Samas annab eelnõu
§ 9 lg 5 ütluste andmisest keeldumise õiguse üksnes füüsilisele isikule. Kas vastav õigus laieneb
ka juriidilisele isikule ja tema füüsilisest isikust esindajale? Kui mitte, siis kuidas on juriidiline
isik kaitstud enesesüüstamise eest? Mis saab näiteks juhul, kui juriidilise isiku juhtorgani liige
leiab, et ei saa teavet või ütlusi anda, sest see võib süüstada teda kui füüsilist isikut?
14. Eelnõu § 10 lubab tõendeid koguda eri menetlustes ning tõendeid võib ka üle kanda teistesse
menetlustesse (§ 10 lg 3). Lõppastmes võib niisugune tõendite kogumine ja ülekandmine viia
olukorrani, kus isiku haldustrahvimenetluses esitatud teabest või ütlustest lähtudes mõistetakse ta
süüdi süüteomenetluses. Süüteomenetluses oleksid selliselt saadud tõendid ilmselt küll lubamatud,
kuid problemaatiline oleks juba süüteomenetluse alustamine isiku poolt kohustuslikus korras
antud info põhjal.
15. Haldustrahvimenetlus lisandub olemasolevatele menetlustele, milleks on ohu ennetamine ja
tõrjumine korrakaitseseaduse alusel, riiklik järelevalve, väärteomenetlus, kriminaalmenetlus.
Tekkivas olukorras on riigil laialdased võimalused nii rikkumise ärahoidmiseks, selle
toimepanemise kahtlusel menetlemiseks kui ka karistamiseks. Arvestades tõendite kogumise ja
ülekandmise paindlikkust ning ühelt menetluselt teisele ülemineku aluseid rangelt reguleerivate
normide puudumist, tähendab see ühtlasi, et riik võib valida isiku karistamiseks just sellise
mooduse, mis riigi vaatepunktist on kas lihtsaim või meeldib riigile mingil muul põhjusel. Isik
pannakse seevastu olukorda, kus ta peab arvestama kuni viie erineva menetlusliigi ja sellest
lähtuvate tagajärgedega. Sellises olukorras on isikul keeruline oma õigusi kaitsta ning pole
5
võimalik ennustada, kuidas alustatud menetlus tema jaoks lõpeb. Seetõttu tasub hoolikalt kaaluda,
kas uus menetlusliik on vajalik ning mis eesmärki see isiku põhiõiguste kaitset silmas pidades
teenib.
Erimeetmete rakendamine
16. KorS erimeetmete ulatus ei ole praktikas kuigi selge ning nende põhiseaduspärasust ei ole seni
hinnatud. Kui nende meetmetega seotakse uut liiki karistusmenetlus ning mõne erimeetme
kohaldamist ka laiendatakse, siis muutuvad varasemad küsimused veel teravamaks. Pole selge,
mida tähendab näiteks eelnõu § 14 lg 3. Kas isikule läbipääsu või juurdepääsu keelamine
võimaldab sisuliselt isiku kinnipidamist (nt kas selle alusel on lubatav keelata inimesel
järelevalveorgani ruumidest lahkuda, pidada teda nendes ruumides määramata aja jooksul kinni ja
võtta sellega temalt vabadus)? Eelnõust nähtub ka, et välistatud ei ole isiku juurdepääsu piiramine
tema elukohale. Seega võimaldab eelnõu justkui tõendite saamiseks keelata inimesel kodus
viibida. Mida selline abinõu haldustrahvimenetluses tagab? Kas inimest kodust eemal hoides ja
samal ajal eelnõu § 14 lg 4 kohaselt valdust läbi vaadates on tegemist läbiotsimisega? Miks ei
soovita sedavõrd ulatuslike põhiõiguste piirangute korral rakendada kriminaalmenetluse
seadustiku asjakohaseid sätteid? KorS on ikkagi kehtestatud ohu ennetamise ja tõrjumise jaoks,
mitte ohust sõltumatult uurimistoimingute läbiviimiseks, mille eesmärgiks on karistamine.
Määratud haldustrahvi arvestamine uue rikkumise toimepanemisel
17. Eelnõu § 6 lg 3 p 4 kohaselt arvestatakse haldustrahvimenetluse alustamise üle otsustades ka
menetlusaluse isiku varasemaid samalaadseid õigusrikkumisi ning tema varasemat käitumist
järelevalvemenetluses. Samas ei kanta haldustrahvimenetluses tehtud trahviotsuseid
karistusregistrisse. Tekib küsimus, kuhu plaanitakse koondada info eri menetlejate tehtud
trahviotsuste kohta ja kui kaua menetlejad sellisele infole tugineda saavad.
18. Karistusregistri andmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo
korduvuse arvestamisel seni, kuni andmed registrist kustutatakse. Karistusregistrist kustutatud
andmetele tuginemine ei ole kooskõlas karistuse eripreventiivsete eesmärkidega, kuna kustunud
karistuse arvestamisel jääks tähelepanuta inimese vahepealne õiguskuulekas käitumine.
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et inimese varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel
arvestada eripreventiivse kaalutlusena üksnes siis, kui karistusandmed ei ole karistusregistrist
kustutatud ja tema varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga.2 Karistamise fakt tohib
isikut saata kogu elu ainult erandjuhtudel, kui sellistele andmetele tuginemine on proportsionaalne
taotletava eesmärgiga. Niisugustel juhtudel on antud õiguslik tähendus ka karistusregistri
arhiiviandmetele. Seega vajab varasematele õigusrikkumistele tuginemine kindlasti põhjalikumat
ja selgemat regulatsiooni.
19. Lisaks sellele võib haldustrahvide karistusregistrisse kandmata jätmine põhjustada võrdse
kohtlemise põhimõtte rikkumise. Näiteks on võimalik, et sisuliselt sama rikkumise eest saab üks
isik väärteotrahvi ja teine haldustrahvi. Kui nad mõlemad panevad edaspidi toime kuriteo, siis ühe
puhul arvestatakse varasemat väärteokaristust, aga teine paistab puhta lehena. Selle üldiseks
tagajärjeks võib olla ka see, et erinevaid rikkumisi koheldakse äraspidiselt – sisuliselt kergemad
rikkumised (väärteod) toovad uue rikkumise toimepanemisel kaasa raskemaid tagajärgi kui
raskemad rikkumised (kõrge haldustrahviga karistatavad teod).
2
RKKKo 22.03.2017, 3-1-1-9-17, p 9; RKKKo 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 8−10; RKKKo 20.03.2017 3-1-1-6-17,
p 13.
6
Karistusmäärade omavaheline proportsioon ja karistuse proportsioon menetlusgarantiide
suhtes
20. Seletuskirjas ei ole käsitletud haldustrahvi ülemmäära proportsiooni väärtegude ja kuritegude
eest ettenähtud karistuse ülemmäärade suhtes ega karistuse proportsiooni menetlusgarantiide
suhtes, kuigi selle küsimuse olulisusele juhtisin tähelepanu juba väljatöötamiskavatsuse kohta
antud arvamuses (p 4). On arusaamatu, miks peetakse vajalikuks hoida kuriteo ja väärteo karistuste
ülemmäärade proportsiooni, aga samas lubatakse (vähemalt nimeliselt) haldusõiguse valdkonda
kuuluval karistusel toimida süsteemi kui tervikut silmas pidava proportsionaalsusnõude väliselt.
Kas halduslik karistus võib tõesti olla karmim kui ultima ratio meetmeks peetav süüteomenetluse
karistus? Praegu paistab suund olevat sellele, et kõige karmimat karistust võimaldav menetlusliik
saab kõige väiksemad menetlusgarantiid (vähemalt juriidiliste isikute puhul).
21. Eelnevatele küsimustele tuleks leida lahendused eelnõu koostamise käigus. Samuti on vajalik,
et eelnõu seletuskirjas hinnataks eelnõu põhiseaduspärasust.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]
Liina Lust-Vedder 693 8404
[email protected]