KIHNU VALLAVALITSUS
Taavi Aas
Majandus- ja taristuminister
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
[email protected] 20.04.2021 nr 8-1.2/105-1
Kihnu Vallavalitsuse arvamus majandus- ja taristuministri määruse „Avaliku
teenindamise lepingu alusel teostataval liiniveol sõitja kõrgeim piletihind, sõiduki ja
selle haagise piletihinnad ning sõidusoodustused Eesti mandri ja väikesaarte vahelistel
laevaliinidel“ 09.04.2021 esitatud eelnõule ja hetkel kehtivale määrusele
Hea minister,
Oleme vähemalt kolmel korral ühiselt koos teiste väikesaarte esindajatega arutanud arvamuse
avaldamiseks esitatud määruse eelnõud. Veel enam, Kihnu valla poolt oleme seda teemat
tõstatanud alates oktoobrist 2019, kuid Teie poolt septembris 2020 paraku “viimasel minutil”
kehtestatud soodustuste kord ei arvestanud senist praktikat ega põhjendanud üheski osas,
miks tuleks kuni 30.09.2020 kehtinud soodustuste rakendamise korda muuta.
Nüüd, praeguses eelnõus, nö ühtlustamise nime all sarnaste kriteeriumite kehtestamine
kõikidele väikesaarte liinidele, ei ole meie arvates õigustatud. Oleme kolme arutelu jooksul
näinud selgelt, et riigil puudub tahe lähtuda soodustuste kehtestamisel püsiasustusega
väikesaarte seaduse §-des 3 ja 8 toodud põhimõtetest riigi ja kohalike omavalitsuste
eesmärkide ning transporditeenuse osas. Eelnõu seletuskirjas soodustuste rakendamise kohta
toodud selgitused ei kirjelda ega analüüsi ühtegi elulist olukorda, millele oleme tähelepanu
juhtinud.
Kehtiv, 28.09.2020 kehtestatud ministri määrus nr 58
Kihnu-mandri liini piletihindade ja sõidusoodustuste kohta
Meie ettepanekud ja arvamus 09.04.2021 esitatud eelnõule lähtuvad nii varasemast
kogemusest väikesaarte ühenduse korraldamisel ette tulnud ning Kihnu-mandri vahelise
ühenduse viimase kuue kuu praktikast välja koorunud kitsaskohtadest. Kihnu osas on
kogukonnaliikmed toonud välja järgmised asjaolud, mille kohta ei ole võimalik leida
Pärnumaa 88003 Tel (44) 69910 SEB EE211010902001663000
Kihnu E-mail
[email protected] SWIFT/BIC EEUHEE2X
Linaküla Registrikood 75003967
mõistuspärast põhjendust ei varasema, määruse nr 58, ega ka mitte käesoleva eelnõu
seletuskirjast:
a) Kuni september 2020 kehtis sõiduki sooduspileti ostmise õigus väikesaare elanikust
sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale ehk et oluline oli, et sõiduki omanik või
vastutav kasutaja on väikesaare elanik. Täpselt nii nagu ÜTS § 36 lõikes 3 toodud
põhimõte ette näeb. Alates oktoobrist 2020 kehtib sõiduki sooduspileti soetamise
õigus ka registreerimistunnistusel kajastatud kasutajale, kuid kehtestatud on nõue, et
omanik, vastutav kasutaja või kasutaja peab viibima sõidukis. Juriidilise isiku puhul
pole samas vahet, kes seal sõidukis viibib (kas omanik, vastutav kasutaja, kasutaja või
keegi kolmas isik), sõidukipilet on väikesaare asukohaga juriidilisele isikule ikkagi
soodushinnaga.
Tegelikkuses on see toonud kaasa olukorra, kus üks väikesaare elanik ei saa enam
kasutada teise väikesaare elaniku sõidukit või haagist mandril käimiseks
soodushinnaga laevapiletiga, sest nad ei ole registreerimistunnistusel kajastatud. Seda
ka peresiseselt. Kihnu elanikel on tekkinud õigustatud küsimus, miks on selline
piirang kehtestatud ja miks nõuab riik väikesaarte elanikel riigilõivu tasumist
registreerimistunnistuse muutmiseks, kui senine süsteem tagas kõigile arusaadava
soodustuste kasutamise korra. Millist probleemi Te selle muudatusega lahendada
soovisite?
b) Miks välistab riik, kui sõiduki juht on väikesaare elanik ja sõiduk on väikesaare
elaniku oma, sõiduki kasutamisel soodushinnaga pileti soetamise võimaluse juhul, kui
kõik juhid ei ole registreerimistunnistusel kirjas. Teisisõnu, miks minister pärsib
väikesaarte sõidukite ristkasutust?
On ilmselge, et sõidukit kasutab püsielanik oma igapäevategevuseks ning ÜTSi alusel
kehtestatavate soodustuste mõte on soodustada alalise elaniku liikumist. Samal ajal
olete mandri sõiduki omanikule andnud võimaluse kasutada soodushinnaga piletit,
juhul kui kasutajaks on registreerimistunnistusele märgitud kohalik elanik. Tõsi,
kohalikust elanikust kasutaja peab viibima eelnõu seletuskirja kohaselt laevareisil, aga
kuivõrd seadus otsesõnu sellist nõuet ei sea, on vaieldav, kas määruse nõue on
seadusega kooskõlas. Ilmselt võime lähiajal näha väikesaarte liinidel sõidukeid, mille
kasutajateks on lisatud kohalikest elanikest laevapere liikmed või väikesaartel elavaid
sugulasi.
c) Punktist a) tulenevalt ei ole väikesaare elanikul võimalik parvlaevaga mandrile saata
soodushinnaga sõidukit ilma juhita. Kihnu-mandri liinil on sagedased olukorrad, kus
mandrile on vajalik saata sõiduk ilma juhita või haagis ilma veosõidukita. Sellist
praktikat on kasutatud kogu Eesti taasiseseisvumise aja, kuid alates 01. oktoober
2020 otsustasite Te kehtestada korra, kus kohalik elanik peab sõiduki üleveoks ise
kaasa sõitma või ostma nö tühja reisijapileti lisaks, et saaks rakendada sooduspiletit.
Millist eesmärki Teie kehtestatud kord kannab, on seni jäänud kõigile mõistetamatuks.
Palun selgitage seda väikesaarte elanikele. Juhime tähelepanu, et sõiduki vedu ilma
juhita iseenesest keelatud ei ole. Miks Te olete otsustanud kohalikul elanikul keelata
kasutada selleks sõiduki soodushinnaga piletit?
d) Olete ära kaotanud soodustusena kohaliku elaniku eelisõiguse pääseda laevale
üldjärjekorras enne turiste. Seni kehtinud reisikorraldus tagas kohalikele elanikele
pileti eelisostuõiguse nii reisijate kui sõidukite osas. Nii oli tagatud kohaliku elaniku
pääs mandrile ja tagasi saarele. Hädavajalik on üldjärjekorra pileti eelisostuõigus just
suveperioodil, kuna ilma selleta, olukorras kus saarele puhkuse planeerinud külalised
on eelmüügis olevad piletid kuid varem ära ostnud, ei pruugi asjaajamisteks mandrile
sõitma pidav kohalik saada mandrile või tagasi koju.
Ei kujuta ju mandriinimene ette olukorda, et hommikul kodust välja minnes teise
linnaossa tööle, öeldakse õhtul, et Sina võta hotellituba ja proovi homme jälle, kas
saad erinevas linnaosas olevasse koju tagasi. Antud eelisõigust saab mõista
püsielanikule vajaliku sõidusoodustusena samaväärselt nagu soovite ÜTS § 36 lõike 4
alusel andnud sõidusoodustuse sõiduki kasutajale - need mõlemad on mitterahalised
eelised.
See sõidusoodustus oli varem seotud sõidukite puhul just omaniku ja vastutava
kasutaja rolliga, et vähendada fiktiivseid kandeid registreerimistunnistuse kasutajate
osas. Nimelt kasutajaks võid lisada igaühe, kelle isikukood on teada. Reisijate osas oli
igal püsielanikul kindlus, et hommikul laevaga mandrile sõites, pääsesid õhtul koju
tagasi. Me näeme seda probleemi tekkimas, sest praegune olukord kehtib alates
01.10.2020, kui on kaotatud kohaliku elaniku eelisostuõigus üldjärjekorras ning
kõrghooaeg on alles tulemas. Millisest püsiasustusega väikesaarte seaduse § 3 toodud
eesmärgist lähtuvalt olete Te otsustanud mitte rakendada samme, tagamaks alaliste
elanikele võimalus pääseda saarelt igapäevaselt liikuma ja eelkõige oma koju tagasi?
e) Kohalikud elanikud mäletavad hästi olukordi, kus nö fiktiivsed alalised elanikud
soovisid kasutada soodsamaid pileteid (sõiduauto puhul neljakordne hinnavahe) ja
üldjärjekorra eelisostuõigust. Alates 01.10.2015 rakendunud sõidusoodustuste
süsteem arvestas kõiki varem esile kerkinud kitsaskohti ning seadis kohalike elanike
sõidusoodustuse kasutamise aluseks tingimuse elukoha aadressi määramiseks
väikesaare täpsusega iga aasta 01. jaanuari seisuga, sealjuures oli antud korra kolme
aasta jooksul võimalus ka jooksva aasta jooksul sõidusoodustus saada.
See oli vajalik, et vältida fiktiivseid elukoharegistreeringuid sõidusoodustuste saamise
eesmärgil ning tagada sõidusoodustus juhuks, kui inimene tõepoolest jooksva aasta
kestel asub väikesaarele elama. Tõsi, mõningaid fiktiivseid sissekirjutusi ilmselt
eksisteerib, kuid see välistas oluliselt keerulisemad olukorrad kõrghooajal.
Täna on tekkinud olukord, kus Te olete kaotanud kohalike elaniku eelisõiguse
üldjärjekorras piletite soetamisele, loonud eelduseid fiktiivsete registritoimingute läbi
saada suuremaid sõidupileti soodustusi ning olete eemaldanud kõik mõistlikud
piirangud, et vältida fiktiivsete sissekirjutustest ja registritoimingutest tulenevaid
ohtusid tegelikult alaliselt väikesaartel elavate inimeste liikumisvõimalustele.
Lähtuvalt tegelikust praktikast, ei jaga me Teie vankumatut usaldust elanike
rahvastikuregistri kohase elukoha ja tegeliku alalise ja peamise elukoha kannete osas.
Usume, et ministrina olete ilmselt kursis, et elukohateadete ja tegeliku elukoha
andmete lahknevus on Eestis tavapärane ning pelk rahvastikuregistri seaduse § 68-le
viitamine ei lahenda olukorda.
Ei Teie 28.09.2020 määruse nr 58 „Avaliku teenindamise lepingu alusel teostataval liiniveol
sõitja kõrgeim piletihind, sõiduki ja selle haagise piletihinnad ning sõidusoodustused
Kihnu-Munalaid ja Munalaid-Manilaid laevaliinidel“ ega arvamuse avaldamiseks esitatud
eelnõu seletuskirjast ei nähtu ühtegi analüüsi eelpooltoodud olukordade kohta.
Teie haldusala ametnikud ja töötajad on soovitanud väikesaarte elanikel oma käike paremini
ette planeerida või võtta mandrile jäädes hotellituba, kuid jäänud kindlaks seisukohale, et
senikehtinud reisikorraldusega, mis oli kõigi turuosaliste poolt aktsepteeritud, ei saa jätkata.
Mida olete teinud, et väikesaarte parvlaevaühendus mandriga saaks siiski jätkuda väikesaarte
elanikele vajalikel tingimustel ning kõigi väikesaarte elanikele oleks tehtud maksimum, et
igal õhtul oleks väikesaare elanikul võimalus oma koju tagasi sõita?
Arvamus 09.04.2021 esitatud ministri määruse eelnõule
Eelnevast nähtub, et enam kui viimased poolteist aastat oleme ärgitanud riiki lahendama
antud küsimust õigeaegselt. Lahenduste leidmisel olete sedastanud meedias, et Teie
hinnangul seadusandlik raam hetkel rohkemat ei võimalda. Ometi ei ole me näinud samme,
millega seadusandlikku ruumi vastavalt muuta, et see vastaks väikesaarte elulistele
vajadustele. Samas näeme ka käesolevas seletuskirjas väljamõeldud probleeme ning teisalt
jälle valmidust kehtestada täiendavaid mitterahalisi soodustusi, laiendades sooduspileti
ostmiseks õigustatud isikute ringi, kuid mitte väikesaarte aastaringsete elanike huvides.
Väikesaarte omavalitsuste ja Väikesaarte Liidu (VSL) esindajad on kolmel koosolekul koos
ministri, transpordiala asekantsleri ja teiste ametnikega arutanud määruse eelnõude erinevaid
variante. Kihnu valla poolelt oleme jõudnud arusaamisele, et 09.04.2021 määruse eelnõu:
● ühtlustab ainult tasuta sõiduõiguse saavate väikesaarte elanike gruppe. Viimased viis
aastat on riik võimaldanud Vormsi eakatele, õpilastele ja üliõpilastele tasuta sõitu,
samal aja Kihnu, Ruhnu ja Piirissaare õpilased ning eakad on pidanud tasuma
piletihinna. MKM pressiosakond toob välja, et kehtestatav eelnõu peaks seetõttu
olema väga meelepärane just Kihnule, Ruhnule ja Piirissaarele, kuid jätab välja
toomata, mis põhjusel ei kehtestanud minister juba varem teiste saarte neile
reisijagruppidele samaväärseid soodushindu (tasuta sõitu).
● ühtlustab sõidukite osas sõidukite kategooriaid, millele pileteid müüakse. Näiteks
busside arvestus muutub kõigil saartel istekohtade arvu põhiseks ning sõiduautode
puhul täiendatakse kategooriat täiendavalt 5 m pikkuskriteeriumiga, mida varem
näiteks Vormsil ei rakendatud. See on üks väheseid tegelikke ühtlustamisi.
● sõidukite hindade osas ei toimu olulises osas ühtlustamist. Näiteks Kihnu liini puhul
jääb mandri ja kohaliku elaniku sõiduauto hinnavaheks neljakordne vahe. Vormsi
puhul jääb hinnavaheks 3,125-kordne vahe. Üle 5m ja kuni 3,5T sõiduki hinnavahe
Kihnus jääb 3,33 kordseks, Vormsi liinil jääb hinnavahe 2.4 kordseks. Kallineb nö
ühtlustamise nime all kaubavedu väikesaarte elanikele kuuluvate veoautodega
ning seda 25% võrra. Sisuline põhjendus hinnatõusu selgitamiseks eelnõus
puudub. Oleme seisukohal, et väikesaarte elanike kaubavedu ei peaks kallimaks
muutma ning piletihind kohaliku elaniku veoautole peaks jääma senisele tasemele.
● ühtlaselt muudetakse paremaks mandril elavate inimeste võimalused hankida enda
sõidukile soodsam pilet ning teatud juhtudel saada 50% soodustusega reisijapilet.
Millisel viisil see väikesaarte elanike eluolu paremaks peaks muutma, jääb
arusaamatuks.
● ühtlaselt halvemaks muudetakse väikesaarte elanike reisikorraldus läbi
hinnatõusude, kui kehtestatakse nõue, et sõiduk saab soodustuse ainult sellisel
juhul, kui sõiduki omanik, vastutav kasutaja või kasutaja viibib samal reisil.
Antud tingimus ei arvesta olukorda, et väikesaarte sõidukeid saadetakse mandrile nö.
tekikaubana ehk juhita, kuid seda tulenevalt elulisest vajadusest. Samuti on
väikesaarte elanikele kuuluvate sõidukite ristkasutust oluliselt keerulisemaks
muudetud, kuid selgitust selle kohta pole antud. Oleme sellise korralduse
kehtestamise vastu.
● ei arvesta väikesaarte tegelikku praktikat laevaühenduse korraldamisel ja toob
väikesaarte elanikele kaasa transpordiühenduse kasutamise kallinemise sõidukite
transpordil.
● eelnõu koostamise aluseks ei ole ühtegi õiguslikku ega majanduslikku analüüsi.
Eelnõu koostamisel ei ole aluseks võetud ühegi väikesaare poolt antud sisendit,
arvestamaks väikesaarte tegelikke vajadusi. Minister on pressiteates väljendanud
seisukohta, et vastu on tuldud nii palju, kui võimaldab seadus:
○ esiteks, ei ole esitatud ülevaadet, milliseid ettepanekute või tänase korra
rakendamist seadus piirab.
○ teiseks, ei ole esitatud ettepanekute paketti, mida on vajalik muuta
seadusandluses, et paremini tagada väikesaarte elanike vajadustest tulenev
ühenduse korraldamine väikesaare ja mandri vahel.
● eelnõu ei arvesta püsiasustusega väikesaarte seaduse paragrahvis 3
(https://www.riigiteataja.ee/akt/12808278?leiaKehtiv) sätestatud riigi ja kohaliku
omavalitsuse eesmärke väikesaarte haldamisel, milleks on:
○ püsiasustuse taastamine, säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine;
○ omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja osalusdemokraatia suurendamine;
○ püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse
toetamine;
○ saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine;
Vastavalt väikesaarte seaduse § 8 lõikele 2 peab riik korraldama transporditeenust
ühistranspordiseaduses sätestatud korras, lähtudes väikesaare püsielanike
liikumisvajadusest. Sõidusoodustuste süsteem ei arvesta püsielanike
liikumisvajadustest tulenevat erisuste loomise vajadust.
● Positiivne on, et minister on eelnõud esitades taandunud esialgsest ettepanekust tõsta
reisija piletihinda näiteks Kihnu liinil 5 euroni (hetkel 4 eurot), kui samal ajal
Hiiumaa ja mandri vaheline piletihind maksab 3 eurot 40 senti.
● Positiivne on, et minister arvestas väikesaarte ettepanekut hinnastada busse
istekohtade järgi (kuni 23 istekohta ja rohkem kui 23 istekohta) ning ei jäänud
esialgse ettepaneku juurde, mis lähtus busside hinnastamisel 5T registrimassist.
Esialgne ettepanek oleks väikesaarte külastamise muutnud väikebussidega
reisiteenuseid osutavatele ettevõtetele oluliselt kallimaks, kuid tulenevalt väikesaarte
kitsastest teedest on eelistatud just väiksemate sõidukite kasutus.
● Positiivne on, et ATV piletihindade puhul on lähtutud eesmärgistatuse põhimõttest,
st arvestatud on väikesaarte ettepanekut läbi piletihinna vähendada mandrielanikele
kuuluvate maastikusõidukite hulka õrna looduskeskkonnaga väikesaartel.
Ettepanekud määruse eelnõule
1. Eelnõu § 3 lõike 1 punkt 5 selgitus seletuskirjas
Eelnõu seletuskirjas on kirjutatud “Olukorras, kus ÜTS peab võimalike sõidusoodustuse
saajatena silmas väikesaarte elanikke ning isik on täitnud RRS-s sätestatud kohustuse tagada
oma elukoha aadressi õigsus rahvastikuregistris, on ta õigustatud ka sõidusoodustust saama.
Isiku elukoha kohta teeb vedaja isikukoodi alusel päringu rahvastikuregistrisse. Seega ei
koosta vedaja enam koostöös vallavalitsusega nimekirja füüsilistest isikutest, kes on jooksva
aasta 1. jaanuari seisuga rahvastikuregistri järgi Kihnu valla elanik ega väljasta sooduskaarte,
vaid kontrollib rahvastikuregistri kannet online päringuga.”
Esiteks, ei ole põhjendatud sõidusoodustuse andmine igakordse sissekirjutuse järgselt.
Elukoha registreerimine rahvastikuregistris ning elaniku tegelik elukoht tihtilugu ei kattu.
Tallinnas on teada, et elukoht registreeritakse mujale näiteks koolikoha pärast, kuid kindlasti
on väikesaarte puhul üks oluline motivaator ka neljakordne sõiduki piletihinna vahe. Eespool
oleme selgitanud varasemat praktikat ja lahenduskäiku ning -meetmeid, kuidas on saavutatud
kõigi osapoolte poolt aktsepteeritud regulatsioon, mis kehtis kuni 30.09.2020. Teeme
ettepaneku sellega jätkata.
Teiseks, ei koostanud vallavalitsused eraldiseisvaid nimekirju ka praegu. Kihnu valla poolt
edastati vedajale viimased nimekirjad 2013. aastal. Vedajal on avaliku teenindamise lepingus
sätestatud kohustustest tulenevalt õigus iseseisvalt pärida elanikeregistrist elaniku elukohta.
Senine praktika nägi ette, et isik sai sõidusoodustuse, kui ta oli 1. jaanuari seisuga väikesaare
elanik. Samuti sai üks kord kolme aasta jooksul soodustuse ka poole aasta pealt elukoha
väikesaarele registreerimise järgselt. Taoline lahendus eksisteeris 01.10.2015 kuni 30.09.2020
ning välistas enamiku fiktiivsetest sissekirjutustest, mis tehti ainult suvehooajaliste
sõidusoodustuste ja eelisjärjekorra saamiseks. Sõidusoodustusi sai ID kaardi alusel ning
eelisõigust laevale pääsuks said kasutada kõik alalised elanikud.
Sõidukikaarte vormistas vedaja seetõttu, et tal oleks hõlpsam müüa sõidukipileteid. Kuivõrd
sõiduki sooduskaardi aluseks oli registreerimistunnistuse esitamine vedajale ning vastava
sooduskaardi lepingu sõlmimine, oli vedajal igal ajal õigus kontrollida sõiduki omaniku või
vastutava isiku elukoha aadressi. Seda saab ta teha ka praegu. MKM esindaja on varasemates
aruteludes välja toonud, justkui oleks sõiduki sooduskaarte liiga palju välja antud ja et ei ole
usutav, et näiteks Kihnus on elanike arvuga samaväärne hulk sõidukeid. Seetõttu eksisteerivat
massiline sõiduki soodustuste väärkasutamine. Sel juhul oleks mõistlik teha ilmselt
paikvaatlus koha peal, mitte anda ennatlikke hinnanguid. Tõsi, kui Kihnu sissekirjutusega
elaniku sõiduki ristkasutust kihnlaste endi poolt pidada soodustuste väärkasutamiseks, siis sel
juhul oli MKM ametnikul loomulikult õigus.
Kolmandaks, minister on kindlasti kursis asjaoluga, et:
a) väikesaarte Kihnu ja Vormsiga ühenduste pidamiseks kasutatavad laevad mahutavad
kõigest 200 inimest ja 150 liinimeetrit (30 sõiduautot) sõidukeid, sh veokid kasutavad
tekipinda koefitsiendiga 1.5;
b) riigi sõlmitud veolepingud ei võimalda laevapere liikme töö- ja puhkeaega arvestades
teostada lisareise ka juhul, kui liinireisist jääb kohalikke elanikke maha;
c) riigi sõlmitud veolepingutes on alates 01.10.2020 lisareisi toimumise tingimuseks
sätestatud senise 30 liinimeetri asemel (6 sõiduautot) 50 liinimeetrit (10 sõiduautot)
ehk tingimusi on väikesaarte elanike vaates halvendatud.
d) riigi sõlmitud veolepingutega on alates 01.10.2020 suveperioodiks Kihnu puhul ette
nähtud ainult üks täiendav reis võrreldes eelmise aasta graafikuga.
Neljandaks saab riik iseseisvalt kontrollida, kui suures osas isikustatud pileteid kasutavad
tõepoolest alalised elanikud ning kui palju kasutab neid nädalavahetuste külastaja või
suveperioodi külastaja. Riigil on olemas vastav statistika iga reisi kohta, et hinnata, kuivõrd
tõene on inimese määratlus alalise või peamise elukoha kohta.
Soodustuse andmise aluseks ei saa olla vormiline konstanteering elukohaandmete esitamise
näol. Esitatud seletuskiri märgib, et soodustusel on teatud eesmärk, milleks antud juhul on
leevendada väikesaarte elanike transpordikulusid. Kui leibkonna kõik liikmed on jaanuarist
detsembrini Pärnu linna elanikud, õpilased on EHIS-es Pärnu koolide nimekirjas ja selle
leibkonna sõiduki omanik (näiteks üks lapsevanematest) registreerib enda elukoha iga aasta
mai kuus suvekuudeks väikesaarele, et suviti sõita neli korda odavama sõiduki piletiga Kihnu
suvitama (sh lapsed tasuta), siis ei ole tegemist õiguspärase soodustuse kasutamisega
aastaringselt väikesaarel elavate inimeste ees. Kui suvitajal taoline võimalus keerulisemaks
muuta, ei ole see ka ühegi isiku õigustatud ootuse rikkumine. Taolise olukorra tolereerimine
ja soodustamine ei aita kaasa VSaarS § 3 sätestatud eesmärkide täitmisele ega lähtu ÜTS § 10
mõttest.
Määruse seletuskirjas toodud lause “Isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist
lähtumine on põhjendatud, kuna tegemist on toimiva süsteemiga isiku elupaiga asukoha
kindlaks määramisel.” kõlab väga optimistlikult, kuivõrd meedias kajastatakse väga tihti, et
nii riik kui omavalitsused on hädas fiktiivsete elukoharegistreeringutega. Kihnu saare
praktiline katse lugeda kokku faktiliselt alaliselt ja peamiselt Kihnus elavad inimesed lõppes
tulemusega 350 inimest 700st registreeritust elas põhielukohaga Kihnus. Soov lähtuda
jooksvast elukoharegistri andmete päringust muudab selle suhte suveperioodiks ilmselt
oluliselt kehvemaks.
Eelnevast tulenevalt ei ole meie arvates põhjendatud sõidusoodustuste kasutajate ringi
laiendamine võrreldes kuni 30.09.2020 kehtinud tingimustega ega kohalike elanike
eelisõiguste ärakaotamine piletiostul üldjärjekorras. Ettepanek on jätkata kuni 30.09.2020
kehtinud regulatsioonidega ja vajadusel leppida nimetatud soodustuste andmise alusena
kokku nende soodustuste andmine vedaja poolsete soodustustena vastavalt ÜTS § 38-le.
ÜTSi alusel avaliku liiniveo teostamine ehk avaliku ülesande täitmine ei ole seotud
elukohajärgsusega. Liinivedu toimub kõigile samadel üldistel alustel, olenemata elukohast -
samal reisil võib sõita nii Pärnu linna kui Vormsi valla elanik. Soodustuse kehtestamine või
toetuse eraldamine ei ole iseseisev avalik ülesanne. Sellisel juhul oleks põhjendamata näiteks
riigi eraldatava hajaasustuse programmi toetuse taotlemise sidumine inimese elukoha
aadressiga 1. jaanuari seisuga. Kui riik on KOKSis sätestanud KOVi avaliku ülesandena
veemajanduse korraldamise, aga piirab elaniku teoreetilist ligipääsu veemajanduse toetustele,
kui ta on KOV elanik alates 2. jaanuarist, oleks tegemist ebaseadusliku olukorraga. Riigi
ülesanne on soodustuste andmisega leevendada kitsaskohti ning tagada erinevate piirkondade
võrdne areng, mitte soodustada võimalike fiktiivsete registrikannete tegemist, saavutamaks
soodsamate piletihindadega reisimist või muu soodustuse saamine.
On päevselge, et elukoharegistreeringust tulenevate soodustuste andmise küsimust ei ole
võimalik antud määrusega ammendavalt lahendada, kuid puudub põhjendus, miks peaks
regulatsioon senisest laiemaid tõlgendusvõimalusi looma.
2. Eelnõu § 3 lõike 1 punkt 10
Punkti 10 sõnastuse vajadus on arusaamatu. Riik soovib anda 50% sõidusoodustuse igale
isikule, kes sõidab väikesaare asukohaga ettevõttele kuuluva sõidukiga. Juhul kui Tartu
ettevõte registreerib ettevõtte asukoha enne Kihnu pileti ostmist ettevõtteportaalis Kihnu
(võtab aega umbes 5 minutit), saab ta automaatselt reisijapileti hinna osas samuti 50%
soodustust.
Eelnõu koostaja ei ole ilmselt ostnud piletimüügisüsteemist ei mandri ega Kihnu ettevõttele
sõidukipiletit. Eelnõu seletuskiri ütleb: “Kui füüsilisest isikust reisijad saavad oma
soodustuse õigust tõendada ID-kaardiga, mille kaudu tehakse päring rahvastikuregistrisse,
siis juriidilise isiku puhul ei ole vastav lahendus mõeldav ning soodustuse saamise õigus on
mõistlik siduda juriidilisele isikule kuuluva sõiduki juhtimise faktiga.”
Ettevõtte sõidukile saab täna osta pileti ilma juhti lisamata. Samuti saab juurde osta juhipileti
isikukoodi alusel sooduspiletina või tavapiletina. Sellise erisuse sätestamine, mida eelnõu § 3
lõige 1 punkt 10 ette näeb, ei ole tegeliku eluga kooskõlas. Millist kitsaskohta väikesaare
elanikule see punkt leevendab? Millist kitsaskohta see punkt juriidilisele isikule lahendab?
Need küsimused on lahendatud juba vähemalt viis aastat tagasi.
Teisalt tekitab see küsimuse, mis põhjusel minister füüsiliste isikute puhul ei luba kasutada
soodushindu (näiteks füüsiliste isikute omanduses olevate sõidukite ristkasutus ilma
registreerimistunnistusele kandmata), aga juriidiliste fiktsioonide puhul määratleb
kohustusliku soodushinna sõidukijuhile?
3. Eelnõu § 4 selgitus seletuskirjas ja § 4 lõige 1 sõnastus eelnõus
Ettepanek sõnastada lõige järgnevalt:
(1) Sõiduki või haagise sooduspileti, mis on kehtestatud määruse lisas, võib soetada
käesoleva määruse § 3 lõike 1 punktides 5—9 nimetatud isiku omandis või vastutaval
kasutusel olevale sõidukile.
See sõnastus annab regulatsiooni, kus kõik väikesaarte elanike sõidukid (st sõiduki füüsilisest
isikust sõiduki omaniku või vastutava kasutaja puhul) sõidavad soodushinnaga, olenemata
sellest, kes on roolis. Kui roolis on mandri elanik, ostab reisijapileti juurde täishinnaga, aga
sõiduk on soodushinnaga, sest kuulub kohalikule elanikule ning on eelduslikult antud
väikesaare elaniku poolt mandri elaniku kasutusse väikesaare elaniku vajaduste
rahuldamiseks. Selliseid olukordi võib ette tulla, aga need ei ole valdavad. Praegune eelnõu
variant annab sama tulemuse juriidilise isiku puhul – väikesaare juriidiliseisiku sõiduk saab
igal juhul soodustuse, on seal roolis kohalik või mitte (§ 3 lg 1 p 10), lisaks tehakse juhile ka
veel väike kingitus 50% reisijapileti näol.
ÜTS § 36 lg 3 määratleb soodushinnaga sõiduki pileti ostmise alused. Soodushinnaga pileti
saab osta väikesaare elukohaga sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Seega ütleb seadus
selgelt, kelle omandis või vastutavas kasutuses olevale sõidukile saab sooduspileti osta.
Seadus ei ütle, et sõiduki juht peab olema omanik või vastutav kasutaja, et sõita
sooduspiletiga. Juriidilise isiku puhul ei saa ta seda nagunii olla. Eelnõu seletuskirja koostaja
on selles punktis ise tekitanud probleemi, asunud seda ÜTS § 36 lg 4 alusel innukalt
lahendama ning viidanud vastasel korral soodustusest ilmajäämise olukorrale kaasomaniku
puhul, kuid õigupoolest poleks selline konstruktsioon üldse vajalik, kui lähtutaks
mõistuspärasest lahendusest, mida ÜTS § 36 lg 3 sisuliselt ette kirjutab ning mis seni
kehtinud on.
Määruse eelnõu koostaja on püüdliku näitega üritanud selgitada, miks peab “kasutaja” olema
sõidusoodustuse saaja. Juhime veelkord tähelepanu, et sõidukit võib parvlaevaga saata üle ka
ilma juhita ning seadus lubab soodushinnaga osta pileti sõidukile, mille omanik või vastutav
kasutaja on väikesaare juriidiline isik või füüsiline isik. Seadus ei ütle, et omanik või vastutav
kasutaja peab laeval kaasas olema.
Eelnõu koostaja poolt ÜTS § 36 lõike 4 alusel eelnõusse lisatud konstruktsiooni, millega
laiendatakse sooduspileti soetamise õigust sõiduki kasutajale, saab mõista täiendava
regulatiivse soodustuse loomisena. Ehk soodustusena saab mõista teatud regulatsiooni, kus
tingimuse “x” täitmisel rakendub soodustus “y” ning soodustuse kui sellisena ei ole
ilmtingimata mõistetav soodsam piletihind, vaid muu eelis. Antud juhul on tingimuseks nimi
registreerimistunnistusel ja rakendub küll soodustus piletihinna näol, kuid väikesaare elanike
vaatest peaks eelnõuga täiendavalt määratletama regulatiivse soodustusena kohaliku elaniku
eelisõiguse parvlaevale pääsemiseks üldjärjekorra piletite osas. Ometi ei ole seda praktilise
vajadusega soodustust rakendatud ning lahendama on asutud pseudoprobleemi.
4. Eelnõu § 4 lõige 3 seletuskirjas
Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et sõidusoodustused kehtivad siis kui sooduspiletiga sõiduks
õigustatud isik viibib sõidukis. Seadus sellist nõuet 50% sõidusoodustuse (ÜTS § 36 lg 3)
puhul ette ei näe. Eelnõu seletuskirjas toodud sõnastus piirab väikesaare elaniku senist
võimalust ristkasutada teisele väikesaare elanikule kuuluvat sõidukit, kui ta ei ole kantud
registritunnistusele, kohustades teda soetama tavahinnaga pileti. Ometi on igapäevaselt palju
olukordi, kus eluline vajadus teda selleks sunnib ning piletihinna neljakordne vahe on
märkimisväärne lisakulu võrreldes kuni 30.09.2020 kehtinud olukorraga.
Mingit vajadust juhi sõidukis viibimise nõudele ei ole ning sellist praktikat ei ole väikesaarte
liinidel kunagi ka viljeletud. Millist probleemi minister ÜTS § 36 lõike 4 alusel rakendatava
täiendava nõudega lahendada üritab, jääb selgusetuks. Milleks sundida väikesaarte sõidukite
puhul väikesaare elanikke sõidukite ristkasutuse korral riigilõivu maksma või
ühekordse/ajutise ristkasutuse vajaduse korral parvalaevaga kaasa sõitma sõiduki omanikku?
Ettepanek ministrile on kaasajastada Transpordiameti autoregistrikeskuse andmebaasi
selliselt, et laevaliinidel ei peaks 2021. aastal enam kaasas kandma registreerimistunnistust
ning omaniku ja vastutava kasutaja asu- või elukoht oleks elektroonilise päringu teel
kättesaadav. Registreerimistunnistus on Eesti Vabariigis vajalik kahes kohas:
tehnoülevaatuspunktis ning laevaliinidel soodustuse saamiseks. Neis olukordades vajab e-riik
järeleaitamist.
Kogu selle aja jooksul, mis väikesaared on piletihindade ja sõidusoodustuste aruteludel
osalenud, ei ole saanud päriseluga kooskõlla minevat selgitust, miks väikesaare elanik peab
sõidusoodustuste saamiseks terve suguvõsa registreerimistunnistusele kasutajaks märkima, et
saaks tavapäraselt oma sõidukeid edasi kasutada või kui teisel väikesaare elanikul on ajutiselt
vaja kasutada teise väikesaare elaniku sõidukit, miks ta seda soodushinnaga teha ei saa.
Soodustuse eesmärgiks peab olema tagada sõiduki soodustus grupile “väikesaare elanik”,
mitte grupile “väikesaare elaniku sõiduk juhul kui roolis on väikesaare elanike, kes on
kajastatud sõiduki registreerimistunnistusel”. Millist lisaväärtus (lisaks riigilõivutuludele)
taoline konstruktsioon loob?
Väikesaare asukohaga juriidiliste isikute puhul aga ei ole ühtegi piirangut juhi osas.
Sooduspiletiga sõitjaks kvalifitseerub igaüks, kes suudab piletikontrolli läbiviiva madruse
küsimusele “Kas Sa oled sõiduki omanikuks oleva juriidilise isikuga tööalaselt seotud?”
vastata ilusas eesti keeles “Jah, olen küll”.
Püsiasustusega väikesaarte seadus ütleb selgelt, et riigi ülesanne on edendada elu väikesaartel
ning väikesaarte ühistranspordikorraldus peab lähtuma väikesaarte vajadustest. Kuidas
tegelikust elust möödavaatamine ja väikesaarte elanikele elu keerulisemaks muutmine sellele
kaasa aitab?
5. Eelnõu seletuskirja peatükk 4
Määruse mõjud. Esitatud eelnõu ei sisalda analüüsi, kuidas mõjutab eelnõuga kehtestatav
olukord väikesaarte püsielanike igapäevaelu, milliseid positiivseid ja negatiivseid
sotsiaalmajanduslikke mõjusid muudatused kaasa toovad (külastajate arvu kasv/langus,
väikesaarte kui turismisihtkohtade atraktiivsus, liikumisvõimaluste kättesaadavuse muutus).
Seda nii kõrg- kui madalhooajal.
Kajastamata on kõik välja toodud nüansid, mis puudutavad või võivad olla mõjutatud
kehtestatavast eelnõust. Seda alates piletimüügi korraldusest ning tehnilisest lahendusest kuni
lisareiside toimumise kulude ja sageduse arvutamise vajaduseni välja. Mõjude peatükis on
tekstiliselt kirjutatud ümber piletihinnad ja määruse paragrahve, aga puudub sisuline analüüs.
Lisaks eelpooltoodud Kihnut ja Vormsit puudutavatele näidetele toome välja Ruhnu liini
puudutava. Ruhnu liini puhul on kajastamata võimalikud mõjud, mis tulenevad asjaolust, et
edaspidi kaob Ruhnu Vallavalitsusel võimalus kooskõlastada, millised sõidukid pl Runö-ga
saarele pääsevad. Seni on tulenevalt asjaolust, et:
a) pl RUNÖ tekipind sõidukite veoks on piiratud;
b) puudub PPA võimekus teostada liiklusjärelvalvet saarel;
c) puudub võimekus teostada järelevalvet sõidukitega looduses liiklemise üle,
piiratud Ruhnu saarele mitteruhnlaste poolt viidavate sõidukite arvu - sõidukite ülevedu ilma
vallavalitsuse eelneva kooskõlastuseta pole lubatud teostada.
Kas võib eeldada, et alates 1. jaanuarist 2022 on sõidukite vedu Ruhnu saarele vaba? Kui
palju sõidukeid võiks Ruhnu saarele sel juhul liikuda ning milline oleks mõju Ruhnu saare
üldisele liikluskoormusele ning muudele kaasnevatele aspektidele, on analüüsimata. Ometi
on kooskõlastuse vajaduse kadumine äärmiselt oluline kriteerium, mis siiani on reguleerinud
ühistranspordi kasutust püsielanike eluliste vajaduste tagamisel.
6. Eelnõu seletuskirja peatükk 5
Peatükis “Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud” ei tooda välja laevaliinide reisijate kuuluvust eraldi sihtgruppidesse, kuna
puuduvat ülevaade, milline osa reisijatest kuulub ühte või teise gruppi.
Selgitus on kummaline, kuivõrd riik on korraldanud ühistransporti väikesaartega (vähemalt
Kihnu, Ruhnu ja Vormsiga) mitukümmend aastat kas MKM ise, läbi maavalitsuste või nüüd
koostöös ühistranspordikeskustega. Kõige uuemad andmed on ka tänasel vedajal, AS-il
Kihnu Veeteed, kellel on olemas statistika reiside lõikes nii reisijate kui sõidukite
osas.Ühistranspordikeskustel on olemas reisistatistika ja täituvusandmed.
Perioodi 2020-2025 veokonkursi korraldas Transpordiamet. Konkursidokumentides vähendas
Transpordiamet statistika ülevaate andmise kohustust, näiteks sõiduauto, veoauto või haagise
kohta tuleb statistika anda edaspidi ühtselt “sõidukina”. Mis on selle mõte, ei oska
kommenteerida. Samuti keelduti väikesaartega arutamast kogutava statistika ulatust, ometi
väideti just “statistikale” toetudes, et väikesaarte reiside arvu tuleb seniselt tasemelt
vähendada. Seega ilmselt olid riigil siiski olemas piisavalt detailsed andmeid, mis
võimaldasid teostada kõigi liinide kohta vajalikud arvutused.
Kokkuvõtvalt ei kõla eluliselt usutavalt, et riigil puudub ülevaade reisijate statistika kohta.
Piletitulu on võimalik iga reisija ja sõidukigrupi kaupa välja võtta, sh isikustatult. Asjaolu, et
riik ei ole viimasel kümne aasta jooksul suutnud ühese statistika kogumist korraldada,
peegeldub ka muudes väikesaarte reisikorraldust puudutavates nüanssides.
Palume määruse seletuskirja punkt 5 oluliselt täiendada, tuues välja eraldi reisija- ja sõidukite
gruppide sõidusagedused, laevaliinide täituvused ning vastavalt ka piletitulud ning piletihinna
muutustest saadavad täiendavad tulud (mandri sõiduautod, kohalikud veoautod) või
kaasnevad kulud (tasuta sõitjad). Samuti palume välja tuua, mis on täiendav piletitulu, mida
soovitakse hankida, muutes väikesaarte elanikele ülevedu senisest kallimaks, rakendades
piiranguid sõidusoodustuste kasutamisele. Sellega seonduvalt ka tulude languse analüüs, mis
kaasneb sõiduki kasutajatele sõidusooduste võimaldamisega.
Palume analüüsida, kuidas mõjutab Vormsi liinil sõidukite puhul lisaks sõiduki kategooriatele
pikkuskriteeriumi lisamine eeldatavat piletitulu ning kas see omab mõju näiteks graafiku
tihendamise võimalikkuse täiendavate reiside lisamise näol. Palume analüüsida, milliseid
piletisüsteemi arenduskulusid on käesoleva lepinguperioodi jooksul vajalik teha ning kas ja
kui palju selleks kavandatakse lähemal viiel aastal piletihindu tõsta.
Eelnõu tulude ja kulude analüüs sellisel kujul on puudulik ning selle põhjal ei ole võimalik
anda ühtegi hinnangut eelnõuga kavandatavale tegevusele ühtlustamise vaates ei liinide
lõikes ega tervikuna.
7. Eelnõu § 6 Määruse jõustumine
Määrusega kehtestatavate soodustuste andmise põhimõtted, mis puudutavad sõidukite
sooduspiletite ostmist, peavad jõustuma esimesel võimalusel. Seda eeldusel, et :
a) eelnõust jäetakse ära sõiduki kasutaja õigus sooduspiletile sarnaselt kuni 30.09.2020
kehtinud regulatsioonile;
b) väikesaare sooduspileti saab soetada kõigile väikesaare asu- või elukohaga omaniku
või vastutava kasutaja omandis olevale sõidukile sarnaselt kuni 30.09.2020 kehtinud
regulatsioonile;
c) taastatakse regulatiivse soodustusena väikesaare elaniku õigus soetada vahetult
järgmisele väljuvale reisile üldjärjekorra pilet eelisõigusega vähemalt 30 minutit enne
reisi väljumist;
d) sõidusoodustuste aluseks on isiku elukoha-aadress 1. jaanuari seisuga, sarnaselt kuni
30.09.2020 kehtinud regulatsioonile,
Tasuta sõiduga seonduvad määruse sätted peavad Kihnu osas jõustuma eelnõus pakutud kujul
alates 01.09.2021.
Eeltoodud arvamuses ja ettepanekutes sisaldub senine kogemus, mille Kihnu vald on
perioodil 2009-2015 mandri ja Kihnu saare vahelise transpordiühenduse korraldamises
osalemisel omandanud. Koostöös Pärnu Maavalitsusega fikseeriti need lahendused Kihnu ja
mandri vahelisel ühendusel perioodiks 2015-2020. Kinnitatud põhimõtted on taganud
kohalike elanike liikumisvõimalused nii madal- kui kõrghooajal ning oluliselt vähendanud
väikesaarte alaliste elanike saarel elamisega kaasnevaid piiranguid liikumisele saare ja
mandri vahel. Oleme veendunud, et esitatud ettepanekud täidavad nii püsiasustusega
väikesaarte seaduse § 3 ja 8 toodud eesmärke kui vastavad igati ÜTS § 10 toodud
ühistranspordi kavandamise ja korraldamise lähtealustele. Ainus, kellele kohalike
eelisõigused ja sõidusoodustuste arvestus on meelehärmi tekitanud, on vedaja, aga temale on
kõik kulutused katnud riik läbi hankelepingu ning vastav soodustuste süsteem on ka välja
arendatud. Ei ole põhjust, miks kuni 30.09.2020 kehtinud regulatsiooniga ei võiks jätkata.
Arvamuse avaldamiseks esitatud eelnõu põhimõtete rakendamisega jõuame tagasi aastasse
2009, kuid erinevalt tollasest ajast on reisijate ja sõidukite arv oluliselt kasvanud. Ilma väga
mõjuva põhjuseta ei peaks riik komplitseerima väikesaarte alaliste elanike liikumisvõimalusi
nii rahalises kui ligipääsetavuse võtmes.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Ingvar Saare
Vallavanem