Pakendi infoleht: teave kasutajale Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid s unitiniib Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. - Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4. Infolehe sisukord Mis ravim on Sunitinib Mylan ja milleks seda kasutatakse Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan ’i võtmist Kuidas Sunitinib Mylan ’i t võtta Võimalikud kõrvaltoimed Kuidas Sunitinib Mylan ’i t säilitada Pakendi sisu ja muu teave Mis ravim on Sunitinib Mylan ja milleks seda kasutatakse Sunitinib Mylan ’ i toimeaine sunitiniib on proteiini kinaasi inhibiitor. Seda kasutatakse vähi raviks, sest see väldib spetsiaalse valkude rühma aktiivsust, mis osalevad teadaolevalt vähirakkude kasvus ja levikus. Sunitinib Mylan ’ i t kasutatakse täiskasvanutel järgmiste vähitüüpide raviks: - g astrointestinaalne stro o ma kasvaja (GIST) ( mao ja soolestiku vähi tüüp ) , kui imatiniib (üks teine vähivastane ravim) ei toimi enam või te ei saa imatiniibi võtta ; - m etastaa side ehk siiretega neerurakuline vähk (MRCC) – neeruvähi tüüp, mis on levinud teistesse kehaosadesse ; - p ankrease neuroendokriinsed kasvaja d ( pNET ) ( kõhunäärme hormoone tootvate rakkude kasvaja d), mis on progresseerunud või mida ei saa kirurgiliselt eemaldada. Kui teil on küsimusi selle kohta, kuidas Sunitinib Mylan toimib või miks see ravim on teile määr atud, pidage nõu oma arsti ga . Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan ’i võtmist Sunitinib Mylan ’i t ei tohi võtta - kui olete sunitiniibi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline. Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Sunitinib Mylan ’ i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga: - Kui teil on kõrge vererõhk . Sunitinib Mylan võib vererõhku tõsta. Teie arst võib ravi ajal Sunitinib Mylan ’ iga kontrollida teie vererõhku ja vajaduse korral võidakse teid ravida vererõhku langetavate ravimitega . - Kui teil on praegu või on varem esinenud verehaigus, veritsemisprobleeme või verevalumite tekkimist . Ravi Sunitinib Mylan ’ iga võib suurendada verejooksu ohtu või muuta mõnede vererakkude arvu, mis võib põhjustada aneemiat või mõjutada verehüübivust. Kui te võtate varfariini või atsenokumarooli , mis vedeldavad verd verehüüvete vältimiseks, võib teil esineda suurenenud verejooksu risk. Kui teil esineb ravi ajal Sunitinib Mylan ’ iga ükskõik milline verejooks, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil on südameprobleemid . Sunitinib Mylan võib põhjustada südameprobleeme. Kui te tunnete end väga väsinuna, hingeldate või kui teie jalalabad ja pahkluud on turses, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil esinevad ebanormaalsed südamerütmi muutused . Sunitinib Mylan võib põhjustada südamerütmi kõrvalekaldeid. Ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga võib teie arst teha teile elektrokardiogramme nende probleemide hindamiseks. Kui teil esineb Sunitinib Mylan’i võtmise ajal pearinglust, jõuetust või ebanormaalseid südamelööke, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil on hiljuti olnud probleeme verehüüvetega veenides ja/või arterites (veresoonte tüübid), sealhulgas insult, südamerabandus, emboolia või tromboos . Helistage kohe oma arstile, kui teil tekivad ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga sellised sümptomid , nagu valu või survetunne rinnus, valu käsivartes, seljas, kaelas või lõuas, hingeldamine, ühe kehapoole tuimus või nõrkus, raskused kõnelemisega, peavalu või pearinglus . - Kui teil on praegu või on varem olnud aneurüsm (veresooneseina laienemine ja nõrgenemine) või veresooneseina rebend. - Kui teil on või on olnud väikseimate veresoonte vigastus, mida nimetatakse trombootiliseks mikroangiopaatiaks (TMA) . Rääkige oma arstile, kui teil tekivad palavik, kurnatus, väsimus, verevalumid, verejooks, turse, segasus, nägemise kaotus ja krambihood . - Kui teil on probleeme kilpnäärmega . Sunitinib Mylan võib põhjustada kilpnäärmeprobleeme. Rääkige oma arstile, kui te Sunitinib Mylan’i võtmise ajal väsite kiiremini, tajute üldiselt rohkem külma kui teised inimesed või kui teie hääl muutub madalamaks. Teie kilpnäärme funktsiooni tuleb kontrollida enne Sunitinib Mylan’i võtmist ja regulaarselt selle võtmise ajal. Kui teie kilpnääre ei tooda piisavalt kilpnäärme hormooni, võite te saada kilpnäärme hormooni asendusravi . - Kui teil on praegu või on varem esinenud kõhunäärme või sapipõie häireid . Rääkige oma arstile, kui teil tekib ükskõik milline järgnevatest nähtudest ja sümptomitest: valu mao piirkonnas ( ülakõhus ), iiveldus, oksendamine ja palavik. Need võivad olla põhjustatud kõhunäärme- või sapipõiepõletikust . - Kui teil on praegu või on varem esinenud maksaprobleeme . Rääkige oma arstile, kui teil tekib ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga ükskõik milline järgnevatest maksaprobleemide nähtudest ja sümptomitest: sügelus, naha või silmade kollasus, tume uriin ja valu või ebamugavustunne paremal ülakõhus . Teie arst peab tegema vereanalüüse teie maksafunktsiooni kontrollimiseks nii enne ravi alustamist Sunitinib Mylan’i ga kui ka ravi ajal vastavalt kliiniliste le näidustuste le . - Kui teil on praegu või on varem esinenud neeruprobleeme . Teie arst jälgib teie neerufunktsiooni . - Kui te lähete operatsioonile või kui teile on hiljuti tehtud operatsioon . Sunitinib Mylan võib mõjutada haavade paranemist. Tavaliselt peate te Sunitinib Mylan’i võtmise katkestama, kui te lähete operatsioonile. Teie arst otsustab, millal te Sunitinib Mylan’i t uuesti võtma hakkate . - Enne ravi algust Sunitinib Mylan’i ga võidakse teil soovitada lasta oma hambaid kontrollida . - Kui teil on praegu või on varem esinenud valu suus, hammastes ja/või lõualuus, paistetus või haavandid suus, lõualuu tuimus või raskustunne või hamba logisemine, rääkige sellest kohe oma arstile ja hambaarstile . - Kui teile on vaja teha invasiivset hambaravi või hambaoperatsioon, rääkige oma hambaarstile, et teid ravitakse Sunitinib Mylan’i ga . Eriti oluline on see siis, kui te saate või olete saanud ka intravenoosseid bisfosfonaate . Bisfosfonaadid on ravimid, mida võidakse anda mõne muu meditsiinilise seisundi tõttu luutüsistuste ennetamiseks . - Kui teil on praegu või on varem esinenud naha ja nahaaluskoe kahjustusi . Ravimi kasutamise ajal võib ilmneda gangrenoosne püodermia (valulikud nahahaavandid) või nekrotiseeriv fastsiit (kiiresti leviv naha/pehmete kudede infektsioon, mis võib olla eluohtlik). Pöörduge kohe oma arsti poole, kui nahavigastuse ümber tekivad infektsiooni sümptomid, sealhulgas palavik, valu, punetus, turse või mäda või vere immitsemine. Tavaliselt on see toime pöörduv pärast sunitiniib iga ravi lõpetamis t . Sunitiniibi kasutamisel on teatatud rasketest nahalöövetest ( Stevensi -Johnsoni sündroom, epidermise toksiline nekrolüüs , multiformne erüteem ), mis avalduvad kehatüvel algul punakate täppide või ümmarguste laikudena, mille keskel on tihti villid. Lööve võib progresseeruda ulatusliku villide tekkimise või naha koorumiseni ja võib olla eluohtlik. Kui teil tekivad lööve või mainitud nahasümptomid, pöörduge kohe arsti poole . - Kui teil on praegu või on varem esinenud krambi hoo d . Teavitage võimalikult kiiresti oma arsti, kui teil on kõrge vererõhk, peavalu või nägemiskaotus. - Kui teil on suhkurtõbi . Suhkurtõvega patsientidel tuleb veresuhkru taset regulaarselt kontrollida, et hinnata vajadust kohandada diabeediravimi annust veresuhkru languse riski vähendamiseks. Teavitage võimalikult kiiresti oma arsti, kui teil teki b ükskõik milline madala veresuhkrusisalduse näh t ud est ja sümptomi test (väsimus, südamepekslemine, higistamine, nälg ning teadvusekaotus). Lapsed ja noorukid Sunitinib Mylan’i t ei soovitata kasutada alla 18-aastastel patsientidel . Muud ravimid ja Sunitinib Mylan Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võ tate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Mõned ravimid võivad mõjutada Sunitinib Mylan’i sisaldust teie organismis. Teavitage oma arsti, kui te kasutate ravimeid, mis sisaldavad järgmisi toimeaineid: - ketokonasool , itrakonasool – kasutatakse seennakkuste ravis ; - erütromütsiin , klaritromütsiin , rifampitsiin – kasutatakse nakkuste ravis ; - ritonaviir – kasutatakse HIV ravis ; - deksametasoon – kortikosteroid , mida kasutatakse mitmete seisundite ravis (nt allergia/hingamisprobleemid või nahahaigused) ; - fenütoiin , karbamasepiin , fenobarbitaal – kasutatakse epilepsia ja teiste neuroloogiliste seisundite ravis ; - taimsed ravimpreparaa did, mis sisaldavad naistepuna ( Hypericum perforatum ) – kasutatakse depressiooni ja ärevuse ravis. Sunitinib Mylan koos toidu ja joogiga R avi ajal Sunitinib Mylan’i ga peate vältima greibimahla joomist . Rasedus ja imetamine Kui te olete rase või imetate, arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Kui te võite rasestuda, peate te ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga kasutama usaldusväärset rasestumisvastast meetodit. Kui te toidate rinnaga last, rääkige sellest oma arstile. Te ei tohi imetada ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga . Autojuhtimine ja masinatega töötamine Kui teil esineb pearinglust või ebatavalist väsimust, olge autojuhtimisel või masinatega töötamisel eriti ettevaatlik. Sunitinib Mylan sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „ naatriumivaba “ . Kuidas Sunitinib Mylan ’i t võtta Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Teie arst määrab teile sobiva annuse, sõltuvalt vähitüübist , mida tuleb ravida. Kui teil ravitakse: - GIST või MRCC : tavaline annus on 50 mg üks kord ööpäevas 28 päeva jooksul (4 nädalat), millele järgneb 14 päeva (2 nädalat) p aus (ilma ravimita), seega kokku 6 nädalane tsükkel . - pNET : tavaline annus on 37,5 mg üks kord ööpäevas ilma vahepausita . Teie arst otsustab, milline on teile sobiv annus, samuti seda, kas ja millal te peate ravi Sunitinib Mylan’i ga lõpetama. Sunitinib Mylan’i t võib võtta koos toiduga või ilma. Kui te võtate Sunitinib Mylan’i t rohkem , kui ette nähtud Kui te olete kogemata võtnud liiga palju kapsleid, rääkige sellest kohe oma arstile. Te võite vajada arsti abi. Kui te unustate Sunitinib Mylan’i t võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Võimalikud kõrvaltoimed Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil tekib mõni järgmistest tõsistest kõrvaltoimetest, pöörduge kohe arsti poole (vt ka „ Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan’i võtmist “ ): Südameprobleemid. Kui te tunnete end väga väsinuna, hingeldate või kui teie jalalabad ja pahkluud on turses, rääkige sellest oma arstile. Need võivad olla südameprobleemide, sealhulgas südamepuudulikkuse ja südamelihase probleemide (kardiomüopaatia) sümptomid. Probleemid kopsude või hingamisega . Rääkige oma arstile, kui teil tekib köha, valu rinnus, järs k u algav hingeldus või veriköha. Need võivad olla kopsuembooliaks nimetatava haiguse sümptomid. Kopsuemboolia tekib, kui verehüübed liiguvad teie kopsudesse. Neeruhäired. Rääkige oma arstile, kui teie urineerimissagedus muutub või urineerimine lakkab. Need võivad olla neerupuudulikkuse sümptomid. Veritsus. Rääkige oma arstile, kui teil esineb ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga mõni nendest sümptomitest või tõsine veritsusprobleem: valulik, turses kõht, vere oksendamine, must, kleepuv väljaheide, veri uriinis, peavalu või vaimse seisundi muutus, vere või verise röga köhimine kopsust või hingamisteedest. Kasvaja lagune mine, mis tekitab sooleseina augu . Rääkige oma arstile, kui teil esineb tugev kõhuvalu, palavik, iiveldus, oksendamine, veri väljaheites või muutused soolestiku töös . Teised kõrvaltoimed Sunitinib Mylan’i ga võivad hõlmata järgmist : Väga sage: võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st Vereliistakute, punaste vereliblede ja/või valgete vereliblede (nt neutrofiilide ) arvu vähenemine. Hingeldus. Kõrge vererõhk. Tugev väsimus, jõu kaotus. Naha alla ja silmade ümbrusse kogunenud vedelikust põhjustatud tursed, raske allergiline lööve. Suuvalu/ärritus, suu haavandid/põletik/kuivus, maits etundlikkuse häired, seedehäired, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu/-turse, söögi isu kaotus või söögiisu vähenemine . Kilpnäärme vähenenud aktiivsus ( hüpotüreoidism ). Pearinglus. Peavalu. Ninaverejooks. Seljavalu, liigesevalu. Jalgade ja käte valu. Naha kollasus/naha värvimuutus, naha liig ne pigmentatsioon , juuksevärvi muutus, lööve käelabadel ja jalataldadel, naha lööve, nah a k uivus . Köha. Palavik. Raskused uinumisel. Sage: võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st Verehüübed veresoontes. Südamelihase verevarustuse puudulikkus, mida põhjustab südame pärgarterite ummistumine või ahenemine. Valu rinnus. Südame vähenenud võime pumbata verd. Vedelikupeetus, sealhulgas kopsude ümber. Infektsioonid. Raske nakkuse (vereringes esinev infektsioon) tüsistus, millega võivad kaasneda koekahjustus, organpuudulikkus ja surm. Veresuhkru taseme langus (vt lõik 2). Valgu kaotus uriiniga, mis võib põhjustada turseid. Gripitaoline sündroom. Kõrvalekalded vereanalüüsides, sh kõhunäärme ja maksaensüümide testides . Kõrge kusihappe tase veres. Hemorroidid, valu pärasooles, igeme veritsus, neelamisraskused või neelamisvõimetus. Põletav või valulik tunne keelel, seedetrakti limaskesta põletik, liigsed gaasid maos või soolestikus. K ehak aalu langus. Lihas te ja luustiku valu (valu luudes ja lihastes), lihasnõrkus, lihaste väsimus, lihasvalu, lihasspasmid. Ninakuivus, ninakinnisus. Liigne pisaravool. Ebatavalised aistingud nahal, sügelus, naha ketendus ja põletik, villid, akne, küünte värvimuutus, juuste väljalangemine . Ebatavalised aistingud kätes ja jalgades . Ebanormaalselt vähenenud/suurenenud tundlikkus, eriti puutetundlikkus. Kõrvetised. Dehüdratsioon . Kuuma hoo d. Uriini ebatavaline värv. Depressioon. Külmavärinad. Aeg-ajalt: võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st Eluohtlik pehme te kudede infektsioon, sealhulgas päraku ja suguelundite piirkonnas (vt lõik 2). Insult. Südamelihase infarkt, mida põhjustab südame verevarustuse katkemine või vähenemine. Muutused südame elektrilises aktiivsuses või südame rütmihäired. Vedelik südame ümber ( perikardi efusioon ). Maksapuudulikkus. Kõhunäärme põletikust põhjustatud valu kõhus. Kasvaja lagunemine, mis kutsub esile soole mulgustumise (perforatsioon). Sapipõiepõletik (paistetus ja punetus) koos kaasuvate sapikividega või ilma. Ebanormaalsed torusarnased ühendused ühest normaalsest kehaõõnest teise kehaõõnde või nahale. Suu, hammaste ja/või lõualuu valu, turse või haavandid suus, tuimus või raskustunne lõualuus või hammaste lahtitulek . Need võivad olla lõualuu luukahjustuse ( osteonekroosi ) sümptomid, vt lõik 2. Kilpnäärmehormoonide liign e tootmine, mis suurendab organismi puhkeolekus tarbitava energia hulka. Probleemid h aavade paranemi sega pärast kirurgilist operatsiooni. Teatud lihastest pärineva e nsüümi ( kreatiinfosfokinaas ) taseme tõus vere s . Ülemäärane reaktsioon allergeenile, sh heinapalavik, nahalööve, naha sügelus, nõgestõbi, kehaosade turse ja hingamisraskused. Käärsoole põletik (koliit, isheemiline koliit). Harv: võib esineda kuni 1 inimesel 1000-st Naha ja/või limaskestade raske reaktsioon ( Stevensi -Johnsoni sündroom, toksiline epidermaal ne nekrolüüs , multiformne erüteem ). Tuumori l üüsi sündroom (TLS) – TLS- ga kaasnevad erinevad ainevahetusega seotud tüsistused, mis võivad tekkida vähiravi ajal. Neid tüsistusi põhjustavad sur eva te vähirakkude laguproduktid ja need võivad hõlmata järgmisi nähtusid : iiveldus, hingeld us , ebaregulaarsed südamelöögid, lihaskrambid, krambi hoo d, hägune uriin ja väsimus, mi s on seotud laboratoorse te analüüside tulemuste normi de st kõrvalekalletega (kõrge kaaliumi, kusihappe ja fosfori sisaldus ning madal kaltsiumi sisaldus veres) . See võib põhjustada muutusi neerufunktsioonis ja ägedat neerupuudulikkust. Lihaste ebanormaalne lagunemine, mis võib põhjustada probleeme neerudega ( rabdomüolüüs ). Kõrvalekalded pea aju töös, mi s võivad põhjustada selliste sümptomite kogumit, mi lle hulka kuuluvad peavalu, segasus, krambihood ja nägemise kadu (pöörduv posterioorse leukoentsefalopaatia sündroom). Valusad nahahaavandid ( gangrenoosne püodermia ). Maksapõletik (hepatiit). Kilpnäärme põletik. Väikseimate veresoonte kahju stus, mida nimetatakse trombootiliseks mikroangiopaatiaks (TMA). Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Veresooneseina laienemine ja nõrgenemine või rebend ( aneurüsmid ja arteridissektsioonid ) . Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu . Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest. Kuidas Sunitinib Mylan’it säilitada Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil, pudeli l ja blistril pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Ärge kasutage seda ravimit, kui märkate , et pakend on kahjustatud või näib olevat avatud. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda. Pakendi sisu ja muu teave Mida Sunitinib Mylan sisaldab Toimeaine on sunitiniib . Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 12,5 mg sunitiniibi . Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi . Teised koostisosad on: Kapsli sisu: mikrokristalliline tselluloos (E460), mannitool (E421), naatriumkroskarmelloos , povidoon (E1201 ) , magneesiumstearaat (E470b) . Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid - Kapsli kest : punane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), želatiin. - Trükivärv, valge : šellak, titaandioksiid (E171), propüleenglükool (E1520). Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid - Kapsli kest : must raudoksiid (E172), punane raudoksiid (E172), kollane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), želatiin. - Trükivärv, valge : šellak, titaandioksiid (E171), propüleenglükool (E1520). Kuidas Sunitinib Mylan välja näeb ja pakendi sisu Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid (kapslid) Oranži kapslikaane ja oranži kapslikehaga suurus 4 želatiinkapslid, mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „12 . 5 mg“. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid (kapslid) Karamellivärvi kapslikaane ja karamellivärvi kapslikehaga suurus 1 želatiinkapslid, mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „50 mg“. Sunitinib Mylan kõvakapslid on saadaval blistrites , mis sisaldavad 28 kõvakapslit, perforeeritud üksikannustega blistrites , mis sisaldavad 28 x 1 kõvakapslit, perforeeritud üksikannustega blistrites , mis sisaldavad 30 x 1 kõvakapslit , ja plastpudelites, mis sisaldavad 30 kõvakapslit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa Tootja Remedica Ltd Aharnon Street, Limassol Industrial Estate Limassol 3056 Kü pr o s või Pharmacare Premium Ltd HHF003 Hal Far Industrial Estate Birzebbugia BBG3000 Malta Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2021.
Generics (U.K.) Limited
Unit 4
Trident Place 03.01.2024 nr ML-4/986119
Mosquito Way
Hatfield
Hertfordshire
AL10 9UL
Suurbritannia
[email protected]
OTSUS
Müügiloa väljastamiseks detsentraliseeritud müügiloa uuendamise menetluses
Ravimiamet, võttes aluseks ravimite müügilubade komisjonile 08.12.2023 arvamuse
andmiseks esitatud müügilubade osakonna hinnangu ravimi efektiivsuse, ohutuse ja kvaliteedi
kohta, ravimite müügilubade komisjoni 15.12.2023 protokolli ning tuginedes ravimiseaduse §
68 lõigetele 3 ja 4, § 69 lõigetele 1 ja 2, § 70 lõigetele 1 ja 3, § 71 lõigetele 2 ja 3, § 72, § 73
lõigetele 1 ja 3, otsustab välja anda ravimi müügiloa tähtajatult:
ravimi nimetus SUNITINIB MYLAN
tugevus ja ravimvorm 12,5 mg kõvakapsel
toimeaine sunitiniib
müügiloa number 986119
ravimi klassifikatsioon retseptiravim
pakendisuurus 28; 30; 28 (28x1); 30 (30x1) kapslit
kõlblikkusaeg 36 kuud
müügiloa hoidja Mylan Ireland Limited
Unit 35/36
Grange Parade
Baldoyle Industrial Estate
Dublin 13
Co. Dublin
D13 R20R
Iirimaa
ravimipartii väljastamiseks vabastamise eest vastutavad tootjad
Remedica Limited
Nooruse 1 / 50411 Tartu / 737 4140 /
[email protected] / www.ravimiamet.ee / Registrikood 70003477
Aharnon Street
Limassol Industrial Estate
3056 Limassol
Küpros
Pharmacare Premium Limited
Hhf 003 Hal Far Industrial Estate
Birzebbuga BBG 3000
Malta
Koos müügiloa andmisega kinnitab Ravimiamet ravimi omaduste kokkuvõtte, pakendi
infolehe ja pakendi märgistuse ning need on käesoleva otsuse lisad.
Perioodilise ohutusaruande esitamise kuupäevad ja sageduse määrab Euroopa Ravimiameti
riskihindamise komitee ja need avaldatakse www.ema.europa.eu ning on käesoleva otsuse osa.
Vaide käesolevale otsusele saab esitada Ravimiametile 30 päeva jooksul arvates otsuse
teatavakstegemisest. Kui otsuse saaja soovib otsust vaidlustada halduskohtus, võib ta vastavalt
halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lõikele 1 ja § 46 lõikele 1 esitada kaebuse otsuse peale
Tartu Halduskohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ravimiamet
Lisad: 1. Ravimi omaduste kokkuvõte;
2. Pakendi infoleht (aprill 2021);
3. Pakendi märgistus (aprill 2021).
Aiki Rümmel
[email protected]
2 (2)
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan , 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan , 50 mg kõvakapslid KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 12,5 mg sunitiniibi . Teadaolevat toimet omav abiaine Üks kapsel sisaldab 0,4 mg naatriumi. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi . Teadaolevat toimet omav abiaine Üks kapsel sisaldab 1,7 mg naatriumi. INN. Sunitinibum . Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1. RAVIMVORM Kõvakapsel (kapsel). Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid (kapslid) Oranži kapslikaane ja oranži kapslikehaga želatiinkapslid suurusega 14,2 mm ± 0,5 mm , mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „12.5 mg“. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid (kapslid) Karamellivärvi kapslikaane ja karamellivärvi kapslikehaga želatiinkapslid suurusega 19 ,3 mm ± 0,5 mm , mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „50 mg“. KLIINILISED ANDMED Näidustused Gastrointestinaalne strooma kasvaja Mitteopereeritava ja/või metastaatilise pahaloomulise gastrointestinaalse strooma kasvaja ravi täiskasvanutel pärast resistentsuse või talumatuse tõttu ebaõnnestunud ravi imatiniibiga . Metastaatiline neerurakk-kartsinoom Kaugelearenenud /metastaatilise neerurakk-kartsinoomi ravi täiskasvanutel. Pankrease neuroendokriinsed kasvajad Mitteopereeritava või metastaatiliste kõrgelt diferentseerunud pankrease neuroendokriinsete kasvajate ravi progresseeruva haiguskuluga täiskasvanutel. Annustamine ja manustamisviis Ravi sunitiniibiga peab alustama vähivastaste ravimite kasutamise kogemusega arst. Annustamine Sunitinib Mylani soovitatav annus g astrointestinaalse strooma kasvaja ( gastrointestinal stromal tumour , GIST) ja metastaatilise neerurakk-kartsinoomi ( metastatic renal cell carcinoma , MRCC) raviks täieliku kuuenädalase ravitsükli korral on 50 mg suukaudselt üks kord ööpäevas nelja järjestikuse nädala jooksul, millele järgneb kahenädalane paus ravimi võtmises (skeem 4/2). Pankrease neuroendokriinsete kasvajate ( pancreatic neuroendocrine tumours , pNET ) korral on Sunitinib Mylani soovitatav annus 37,5 mg suukaudselt üks kord ööpäevas ilma planeeritud pausita ravimi võtmise raviskeemis. Annuse kohandamine Ohutus ja taluvus GIST ja MRCC raviks võib annust kohandada 12,5 mg kaupa, lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi taluvusest. Ööpäevane annus ei tohi ületada 75 mg ja seda ei tohi vähendada alla 25 mg. pNET korral võib annust kohandada 12,5 mg kaupa, lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi talutavusest. pNET III faasi kliinilises uuringus oli maksimaalne manustatud annus 50 mg ööpäevas. Lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi talutavusest võib olla vajalik ravi katkestamine. CYP3A4 inhibiitorid/ indutseerijad Tuleb hoiduda sunitiniibi manustamisest koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega , nagu rifampitsiin (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks sunitiniibi annuse suurendamine 12,5 mg kaupa (kuni 87,5 mg ni ööpäevas GIST ja MRCC või 62,5 mg ni ööpäevas pNET korral), jälgides hoolikalt ravimi taluvust. Tuleb hoiduda sunitiniibi manustamisest koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nagu ketokonasool (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks sunitiniibi annuse vähendamine minimaalse annuseni 37,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC või 25 mg ööpäevas pNET korral, jälgides hoolikalt ravimi taluvust. Samaaegsel kasutamisel tuleb kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 indutseeriv või inhibeeriv toime. Patsientide erirühmad Lapsed Sunitiniibi ohutus ja efektiivsus alla 18 aastastel patsientidel ei ole tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda. Eakad Ligikaudu kolmandik kliinilistes ravimiuuringutes sunitiniibi saanud patsientidest olid 65 aastased või vanemad. Nooremate ja vanemate patsientide vahel ei täheldatud olulisi erinevusi ohutuses ega efektiivsuses. Maksakahjustus Sunitiniibi manustamisel kerge või mõõduka maksakahjustusega ( Child-Pugh ’ A ja B klass) patsientidele ei soovitata algannust kohandada. Sunitiniibi ei ole raske ( Child-Pugh ’ klass C) maksakahjustusega patsientidel uuritud ja seetõttu ei soovitata seda kasutada raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 5.2). Neerukahjustus Neerukahjustusega (kerge kuni raske) patsientidel või hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega ( end- stage renal disease , ESRD) patsientidel ei ole vaja sunitiniibi algannust kohandada. Edasine annuse kohandamine peab põhinema patsiendi individuaalsel ohutusel ja taluvusel (vt lõik 5.2). Manustamisviis Sunitinib Mylan on suukaudseks manustamiseks. Ravimit võib võtta koos toiduga või ilma. Kui patsient unustab annuse võtmata, ei tohi ta täiendavat annust võtta. Patsient peab võtma oma tavalise määratud annuse järgmisel päeval. Vastunäidustused Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel Tuleb hoiduda samaaegsest manustamisest tugevate CYP3A4 indutseerijatega , sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib selle tagajärjel väheneda (vt lõigud 4.2 ja 4.5). Tuleb hoiduda samaaegsest manustamisest tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib selle tagajärjel suureneda (vt lõigud 4.2 ja 4.5). Naha ja kudede kahjustused Patsientidele tuleb öelda, et ravi ajal sunitiniibiga võib esineda juuste või naha depigmentatsiooni . Teised võimalikud dermatoloogilised toimed võivad olla naha kuivus, paksenemine või nahalõhed, villid või lööve peopesadel ja jalataldadel. Ülalmainitud reaktsioonid ei olnud kumulatiivsed, olid tavaliselt pöörduvad ja üldiselt ei olnud vaja ravi katkestada. Teatatud on gangrenoossest püodermiast , mis kadus tavaliselt pärast sunitiniibi kasutamise lõpetamist. Teatatud on rasketest nahareaktsioonidest, sealhulgas multiformse erüteemi ( erythema multiforme , EM) juhtudest, Stevensi -Johnsoni sündroomile (SJS) ning epidermise toksilisele nekrolüüsile ( toxic epidermal necrolysis , TEN) viitavatest juhtudest, millest mõned lõppesid surmaga. SJS, TEN või EM nähtude või sümptomite (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskesta kahjustustega) esinemisel tuleb ravi sunitiniibiga katkestada. SJS või TEN diagnoosi kinnitamisel ei tohi ravi uuesti alustada. Mõnedel kahtlustatava EM juhtudel talusid patsiendid ravi taasalustamist sunitiniibiga väiksemas annuses pärast reaktsiooni lahenemist; mõned neist patsientidest said ka kaasnevat ravi kortikosteroidide või antihistamiinidega (vt lõik 4.8). Hemorraagia ja kasvaja veritsemine Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud hemorraagilistest sündmustest, millest mõned on lõppenud surmaga; nende sündmuste hulgas on olnud seedetrakti, hingamisteede, kuseteede ja peaaju verejookse (vt lõik 4.8). Verejooksude rutiinne hindamine peab hõlmama täielikku verepilti ja arstlikku läbivaatust. Ninaverejooks oli kõige sagedasem hemorraagiline kõrvaltoime, millest on teatanud ligikaudu pooltel soliidtuumoritega patsientidest, kellel esines verejookse. Mõned ninaverejooksu juhud olid tõsised, kuid väga harva surmaga lõppevad. Teatatud on kasvaja hemorraagia juhtudest, mis olid mõnikord seotud kasvaja nekroosiga; mõned nendest hemorraagia juhtudest lõppesid surmaga. Kasvaja hemorraagia võib tekkida ootamatult ja kopsukasvajate puhul võib esineda raske ja eluohtlik veriköha või kopsuverejooks. Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt on sunitiniibiga ravitud MRCC, GIST ja kopsuvähiga patsientidel täheldatud kopsuhemorraagia juhtusid, millest mõned on lõppenud surmaga. Sunitiniib ei ole heaks kiidetud kasutamiseks kopsuvähiga patsientidel. Samaaegselt antikoagulantravi (nt varfariin , atsenokumarool ) saavatel patsientidel võib perioodiliselt jälgida täisvere pilti (vereliistakud), hüübimisfaktoreid (PT/INR) ja teha arstliku läbivaatuse. Seedetrakti häired Kõhulahtisus, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, düspepsia ja stomatiit/suuvalu olid kõige sagedamini teatatud seedetrakti kõrvaltoimed; samuti on teatatud ösofagiidi juhtudest (vt lõik 4.8). Ravi vajavate seedetrakti kõrvaltoimete korral võib toetavaks raviks kasutada antiemeetikuid , kõhulahtisusevastase toimega ravimeid või antatsiide . Sunitiniibiga ravitud kõhuõõne pahaloomuliste kasvajatega patsientidel teatati tõsistest, mõnikord surmaga lõppevatest seedetrakti tüsistustest, sh seedetrakti perforatsioon. Hüpertensioon Sunitiniibi kasutamisega seoses on teatatud hüpertensioonist, sh raske hüpertensioon (süstoolne rõhk > 200 mmHg või diastoolne rõhk 110 mmHg ). Patsiente tuleb jälgida hüpertensiooni suhtes ja ravida vastavalt vajadusele. Raske, medikamentoossele ravile allumatu hüpertensiooniga patsientidel soovitatakse ravi ajutiselt katkestada. Ravi võib uuesti jätkata, kui hüpertensioon on saadud piisava kontrolli alla (vt lõik 4.8). Hematoloogilised häired Sunitiniibi kasutamisega seoses on teatatud neutrofiilide absoluutarvu vähenemisest ning trombotsüütide arvu vähenemisest (vt lõik 4.8). Ülalmainitud juhtumid ei olnud kumulatiivsed, olid tavaliselt pöörduvad ja üldiselt ei olnud vaja ravi katkestada. Mitte ükski nendest III faasi uuringutes esinenud juhtudest ei lõppenud surmaga, kuid turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud harvaesinevatest letaalse lõppega hematoloogilistest sündmustest, nagu verejooksud, millega kaasnesid trombotsütopeenia ja neutropeenilised infektsioonid. Aneemiat on täheldatud nii sunitiniibiga ravi alustamisel kui ka hiljem ravi ajal. Igal sunitiniibiga ravi saaval patsiendil tuleb iga ravitsükli algul määrata täielik verepilt (vt lõik 4.8). Südame häired Sunitiniibiga ravitavatel patsientidel on teatatud kardiovaskulaarsetest sündmustest, sh südamepuudulikkus, kardiomüopaatia, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ( left ventricular ejection fraction , LVEF) väärtus alla normi alumise piiri, müokardiit, südamelihase isheemia ja müokardiinfarkt, millest mõned lõppesid surmaga. Need andmed viitavad sellele, et sunitiniib suurendab kardiomüopaatia riski. Ravitud patsientidel ei ole tuvastatud muid sunitiniibi poolt indutseeritud kardiomüopaatia riskitegureid peale ravimispetsiifilise toime. Patsientidel, kellel on risk nende seisundite tekkeks või need seisundid anamneesis, tuleb sunitiniibi kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.8). Kõigist sunitiniibi kliinilistest uuringutest välistati patsiendid, kellel esines 12 kuu jooksul enne sunitiniibi manustamist kardiaalne sündmus, nt müokardiinfarkt (sh raske/ebastabiilne stenokardia), koronaar -/perifeersete arterite šundilõikus, sümptomaatiline südame paispuudulikkus ( congestive heart failure , CHF), tserebrovaskulaarne sündmus või transitoorne isheemiline atakk või kopsuemboolia. Ei ole teada, kas nende kaasuvate haigustega patsientidel võib olla suurem risk sunitiniibi kasutamisega seotud vasaku vatsakese funktsioonihäire tekkimiseks. Arstidel on soovitav võrrelda seda riski sunitiniibi kasutamisest saadava võimaliku kasuga. Patsiente tuleb ravi ajal sunitiniibiga hoolikalt jälgida CHF kliiniliste nähtude ja sümptomite tekkimise suhtes, seda eriti juhul, kui esineb kaasuvaid kardiaalseid riskitegureid ja/või südame isheemiatõbi anamneesis. Sunitiniibiga ravi saavate patsientide puhul tuleb kaaluda ka ravieelset ja perioodilist raviaegset LVEF hindamist. Ilma kardiaalsete riskiteguriteta patsientidel tuleb kaaluda ravieelset väljutusfraktsiooni hindamist. CHF kliiniliste ilmingute esinemisel soovitatakse ravi sunitiniibiga lõpetada. Sunitiniibi annustamine tuleb katkestada ja/või annust vähendada patsientidel, kellel ei esine CHF kliinilisi sümptomeid, kuid kelle väljutusfraktsioon on vähenenud < 50 % ja > 20 % alla algtaseme väärtuse. QT intervalli pikenemine Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on esinenud QT intervalli pikenemist ja torsade de pointes ’i . QT intervalli pikenemine võib viia suurenenud ventrikulaarsete arütmiate, sealhulgas torsade de pointes ’i tekkeriskini. Sunitiniibi tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on teadaolevalt esinenud QT intervalli pikenemist; patsientidel, kes võtavad arütmiavastaseid ravimeid või QT intervalli pikendada võivaid ravimeid; patsientidel, kellel on eelnevalt südamehaigus, bradükardia või elektrolüütide tasakaalu häire. Sunitiniibi samaaegset manustamist tugevate CYP3A4 inhibiitoritega tuleb piirata, sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib suureneda (vt lõigud 4.2, 4.5 ja 4.8). Venoossed trombemboolilised sündmused Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on teatatud raviga seotud venoossetest trombemboolilistest sündmustest, sh süvaveeni tromboos ja kopsuemboolia (vt lõik 4.8). Turuletulekujärgse järelevalve käigus on täheldatud surmaga lõppenud kopsuemboolia juhtusid. Arteriaalsed trombemboolilised sündmused Sunitiniibi saanud patsientidel on teatatud arteriaalsetest trombemboolilistest sündmustest ( arterial thromboembolic events , ATE), mis mõnikord lõppesid surmaga. Kõige sagedamini esinenud sündmused olid tserebrovaskulaarne atakk, transitoorne isheemiline atakk ja ajuinfarkt. ATE ga seotud riskitegurite hulka kuulusid lisaks kaasuvale pahaloomulisele haigusele ja vanusele ≥ 65 aastat ka hüpertensioon, suhkurtõbi ja eelnev trombembooliline haigus. Aneurüsmid ja arteridissektsioonid Veresoonte endoteeli kasvufaktori ( vascular endothelial growth factor , VEGF) raja inhibiitorite kasutamine hüpertensiooniga või hüpertensioonita patsientidel võib soodustada aneurüsmide ja arteridissektsioonide teket. Enne Sunitinib Mylani kasutamist tuleb riskiteguritega patsientidel (nt hüpertensioon või anamneesis aneurüsm ) seda riski hoolikalt hinnata. Trombootiline mikroangiopaatia (TMA) Kui patsiendil esineb hemolüütiline aneemia, trombotsütopeenia, väsimus, fluktueeruvad neuroloogilised nähud, neerukahjustus ja palavik, tuleb diagnoosimisel arvesse võtta võimalikku TMA d, sh trombootiline trombotsütopeeniline purpur ( thrombotic thrombocytopaenic purpura , TTP) ja hemolüütilis -ureemiline sündroom ( haemolytic uraemic syndrome , HUS), mis on mõnikord põhjustanud neerupuudulikkust või lõppenud surmaga. TMA tekkimisel tuleb patsiendi ravi sunitiniibiga lõpetada ning alustada viivitamatult TMA ravi. Pärast ravi lõpetamist on täheldatud TMA nähtude taandumist (vt lõik 4.8). Kilpnäärme funktsiooni häired Enne ravi alustamist on soovitatav kontrollida kilpnäärme funktsiooni kõikidel patsientidel. Olemasoleva hüpotüreoidismi või hüpertüreoidismiga patsiente tuleb enne ravi alustamist sunitiniibiga ravida standardse ravipraktika kohaselt. Ravi ajal sunitiniibiga tuleb kilpnäärme funktsiooni kontrollida regulaarselt iga 3 kuu järel. Lisaks tuleb ravi ajal kõiki patsiente hoolikalt jälgida kilpnäärme funktsiooni häire nähtude ja sümptomite suhtes ning kilpnäärme funktsiooni häirele viitavate nähtude ja/või sümptomitega patsientidel tuleb vastavalt kliinilisele näidustusele kontrollida kilpnäärme funktsiooni laboratoorseid analüüse. Kilpnäärme funktsiooni häirega patsiente tuleb ravida standardse ravipraktika kohaselt. Hüpotüreiodismi on täheldatud nii sunitiniibiga ravi alustamisel kui ka hiljem ravi ajal (vt lõik 4.8). Pankreatiit Mitmesuguste soliidtuumoritega patsientidel, kes said sunitiniibi , täheldati lipaasi ja amülaasi aktiivsuse suurenemist seerumis. Lipaasi aktiivsuse suurenemine oli mööduv ja tavaliselt ei kaasnenud sellega pankreatiidi nähtusid või sümptomeid erinevate soliidtuumoritega patsientidel (vt lõik 4.8). On teatatud tõsistest pankreatiidi juhtudest, neist mõned lõppesid surmaga. Pankreatiidi sümptomite esinemisel tuleb katkestada patsiendi ravi sunitiniibiga ja tagada sobiv toetav ravi. Maksatoksilisus Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on täheldatud maksatoksilisust. Maksapuudulikkuse juhtusid, millest mõned lõppesid surmaga, täheldati < 1 % sunitiniibiga ravi saanud soliidtuumoriga patsientidest. Maksafunktsiooni teste [ alaniinaminotransferaasi (ALAT), aspartaataminotransferaasi (ASAT) aktiivsus, bilirubiini sisaldus] tuleb jälgida enne ravi alustamist, iga ravitsükli ajal ja nii, nagu kliiniliselt näidustatud. Kui esinevad maksapuudulikkuse nähud või sümptomid, tuleb patsiendi ravi sunitiniibiga katkestada ja tagada sobiv toetav ravi (vt lõik 4.8). Neerufunktsioon Teatatud on neerukahjustusest, neerupuudulikkusest ja/või ägedast neerupuudulikkusest, mis mõnel juhul lõppes surmaga (vt lõik 4.8). Riskitegurite hulka, mida seostatakse neerukahjustuse/-puudulikkusega, kuuluvad lisaks olemasolevale neerurakk-kartsinoomile ( renal cell carcinoma , RCC) ka kõrge iga, suhkurtõbi, juba olemasolev neerukahjustus, südamepuudulikkus, hüpertensioon, sepsis, dehüdratsioon /hüpovoleemia ja rabdomüolüüs . Sunitiniibiga ravi jätkamise ohutust mõõduka või raske proteinuuriaga patsientidel ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Teatatud on proteinuuria ja harva ka nefrootilise sündroomi juhtudest. Enne ravi alustamist on soovitatav teha uriinianalüüs ja ravi ajal tuleb patsiente jälgida proteinuuria tekke või süvenemise suhtes. Nefrootilise sündroomiga patsientidel tuleb sunitiniibi kasutamine katkestada. Fistul Fistuli tekkimisel on vajalik katkestada ravi sunitiniibiga . Sunitiniibi jätkuva kasutamise kohta fistuliga patsientidel on vähe teavet (vt lõik 4.8). Haavade paranemise halvenemine Ravi ajal sunitiniibiga on teatatud haavade paranemise halvenemisest. Ametlikke kliinilisi uuringuid sunitiniibi mõju kohta haavade paranemisele ei ole läbi viidud. Sunitiniibiga ravi ajutine katkestamine on ettevaatusabinõuna soovitatav patsientidele, kellel seisavad ees suuremad kirurgilised protseduurid. Kliiniline kogemus ravi taasalustamise ajastamiseks pärast suuri kirurgilisi operatsioone on piiratud. Seetõttu tuleb kliiniline otsus ravi taasalustamiseks sunitiniibiga pärast suurt kirurgilist operatsiooni langetada operatsioonist taastumise protsessi põhjal. Lõualuu osteonekroos Sunitiniibiga ravitud patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosi ( osteonecrosis of the jaw , ONJ) juhtudest. Enamikust juhtudest teatati patsientidel, kes olid saanud varasemat või kaasuvat ravi intravenoossete bisfosfonaatidega , mille puhul on lõualuu osteonekroos tuvastatud risk. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik, kui sunitiniibi ja intravenoosseid bisfosfonaate kasutatakse kas samal ajal või järjestikku. Invasiivsed stomatoloogilised protseduurid on samuti tuvastatud riskitegur. Enne ravi sunitiniibiga tuleb kaaluda hammaste kontrollimist ja sobivat ennetavat hambaravi . Patsientidel, kes on varem saanud või saavad intravenoosseid bisfosfonaate , tuleb võimaluse korral vältida invasiivseid stomatoloogilisi protseduure (vt lõik 4.8). Ülitundlikkus/ angioödeem Ülitundlikkusest tingitud angioödeemi tekkimisel on vajalik katkestada ravi sunitiniibiga ja rakendada tavapärast ravi (vt lõik 4.8). Krambihood Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud krambihoogude esinemisest. Patsiendid, kellel esinevad krambihood ja pöörduvale posterioorse leukoentsefalopaatia sündroomile ( reversible posterior leukoencephalopathy syndrome , RPLS) viitavad nähud/sümptomid, nagu hüpertensioon, peavalu, vähenenud erksus, vaimsete funktsioonide muutused ja nägemise kadumine, sh kortikaalne pimedus, peavad saama medikamentoosset ravi, sh hüpertensiooni ravi. Ravi sunitiniibiga soovitatakse sellisel juhul ajutiselt katkestada; ravi võib pärast seisundi taandumist raviarsti otsusel uuesti alustada (vt lõik 4.8). Tuumori lüüsi sündroom (TLS) Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on sunitiniibiga ravitud patsientidel harva täheldatud TLS juhte, millest mõned on lõppenud surmaga. TLS riskitegurid on suur kasvajakoormus, olemasolev krooniline neerupuudulikkus, oliguuria , dehüdratsioon , hüpotensioon ja happeline uriin. Selliseid patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravida kliinilise näidustuse alusel ning kaaluda profülaktilist hüdratsiooni . Infektsioonid Teatatud on tõsistest infektsioonidest koos neutropeeniaga või ilma, sh mõnest surmaga lõppenud infektsioonist. Aeg-ajalt on teatatud nekrotiseeriva fastsiidi (sh perineumil ) juhtudest, mis mõnikord on lõppenud surmaga (vt lõik 4.8). Patsientidel, kellel tekib nekrotiseeriv fastsiit , tuleb ravi sunitiniibiga katkestada ning viivitamatult alustada asjakohase raviga. Hüpoglükeemia Ravi ajal sunitiniibiga on teatatud vere glükoosisisalduse vähenemisest, mis mõnel juhul on olnud kliiniliste sümptomitega ja teadvusekaotuse tõttu haiglaravi vajav. Sümptomaatilise hüpoglükeemia korral tuleb ravi sunitiniibiga ajutiselt katkestada. Diabeediga patsientidel tuleb vere glükoosisisaldust regulaarselt kontrollida, et hinnata diabeediravimi annuse kohandamise vajadust hüpoglükeemia riski vähendamiseks (vt lõik 4.8). Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel. Ravimid, mis võivad suurendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas CYP3A4 inhibiitorite toime Tervetel vabatahtlikel suurenesid sunitiniibi ühekordse annuse manustamisel koos tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooliga kombineeritud ( sunitiniib + esmane metaboliit) maksimaalse kontsentratsiooni ( C max ) ja kõveraaluse pindala (AUC 0–∞ ) väärtused vastavalt 49 % ja 51 %. Sunitiniibi manustamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ritonaviir , itrakonasool , erütromütsiin , klaritromütsiin , greibimahl) võib suurendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas. Kombineerimist CYP3A4 inhibiitoritega tuleb seetõttu vältida või kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 inhibeeriv toime. Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks Sunitinib Mylani annust vähendada minimaalse annuseni 37,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC korral või kuni 25 mg ööpäevas pNET korral, jälgides hoolikalt ravimi talutavust (vt lõik 4.2). Rinnanäärmevähi resistentsusvalgu ( Bre a st Cancer R e s i s t a nce P rote i n, BCRP) inhibiitorite toime Sunitiniibi ja BCRP inhibiitorite koostoimete kohta on kliinilisi andmeid piiratud hulgal ning sunitiniibi ja teiste BCRP inhibiitorite võimalikku koostoimet ei saa välistada (vt lõik 5.2). Ravimid, mis võivad vähendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas CYP3A4 indutseerijate toime Tervetel vabatahtlikel vähenesid sunitiniibi ühekordse annuse manustamisel koos CYP3A4 indutseerija rifampitsiiniga kombineeritud ( sunitiniib + esmane metaboliit) C max ja AUC 0-∞ väärtused vastavalt 23 % ja 46 %. Sunitiniibi manustamine koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega (nt deksametasoon , fenütoiin , karbamasepiin , rifampitsiin , fenobarbitaal või naistepuna ( Hypericum perforatum ) sisaldavad taimsed preparaadid) võib vähendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas. Kombineerimist CYP3A4 indutseerijatega tuleb seetõttu vältida või kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 indutseeriv toime. Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks Sunitinib Mylani annust suurendada 12,5 mg kaupa (kuni 87,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC korral või kuni 62,5 mg ööpäevas pNET korral), jälgides hoolikalt ravimi talutavust (vt lõik 4.2). Fertiilsus, rasedus ja imetamine Kontratseptsioon meestel ja naistel Viljakas eas naistele tuleb soovitada kasutada sunitiniibiga ravi ajal tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid ja rasestumise vältimist. Rasedus Sunitiniibiga ei ole rasedatel uuringuid läbi viidud. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele, sealhulgas loote väärarenguid (vt lõik 5.3). Sunitinib Mylanit ei tohi kasutada raseduse ajal ega naistel, kes ei kasuta tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid, välja arvatud juhul, kui võimalik kasu ületab võimaliku riski lootele. Kui sunitiniibi kasutatakse raseduse ajal või kui patsient rasestub ravi ajal sunitiniibiga , tuleb patsienti teavitada võimalikust ohust lootele. Imetamine Sunitiniib ja/või selle metaboliidid erituvad roti piima. Ei ole teada, kas sunitiniib või selle peamine aktiivne metaboliit eritub inimese rinnapiima. Et toimeained tavaliselt erituvad rinnapiima ja et imikute rinnaga toitmisel esineb tõsiste kõrvaltoimete tekkimise oht, ei tohi naine sunitiniibi võtmise ajal last rinnaga toita. Fertiilsus Mittekliiniliste tulemuste põhjal võib ravi sunitiniibiga kahjustada meeste ja naiste fertiilsust (vt lõik 5.3). Toime reaktsioonikiirusele Sunitinib Mylan mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Patsientidele tuleb öelda, et neil võib ravi ajal sunitiniibiga esineda pearinglust. Kõrvaltoimed Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige tõsisemad, mõnikord surmaga lõppenud sunitiniibiga seotud kõrvaltoimed on neerupuudulikkus, südamepuudulikkus, kopsuemboolia, seedetrakti perforatsioon ja verejooksud (nt hingamisteede, seedetrakti, kasvaja, kuseteede ja aju hemorraagiad). Kõige sagedasemad ükskõik millise raskusastmega kõrvaltoimed (esinesid RCC, GIST ja pNET registreerimisuuringutes osalenud patsientidel) olid söögiisu vähenemine, maitsetundlikkuse häire, hüpertensioon, väsimus, seedetrakti häired (nt kõhulahtisus, iiveldus, stomatiit, düspepsia ja oksendamine), naha värvuse muutus ning palmaar- plantaarse erütrodüsesteesia sündroom. Need sümptomid võivad ravi jätkudes leeveneda. Ravi ajal võib tekkida hüpotüreoidism . Kõige sagedasemate ravimi kõrvaltoimete hulka kuuluvad hematoloogilised häired (nt neutropeenia , trombotsütopeenia ja aneemia). Fataalsed kõrvaltoimed (välja arvatud need, mis on nimetatud eespool lõigus 4.4 või allpool lõigus 4.8), mille seost sunitiniibiga peeti võimalikuks, olid hulgiorganpuudulikkus , dissemineerunud intravaskulaarne koagulatsioon, kõhuõõnesisene verejooks, neerupealiste puudulikkus, pneumotooraks , šokk ja äkksurm . Kõrvaltoimete loend tabelina Allpool on loetletud organsüsteemi klasside, esinemissageduste ja raskusastmete ( National Cancer Institute Common Terminology Criteria for Adverse Events , NCI-CTCAE) kaupa kõrvaltoimed, millest teatati GIST, MRCC ja pNET patsientidel 7115 patsienti koondava andmekogu alusel. Samuti on hõlmatud kliinilistes uuringutes tuvastatud kõrvaltoimed, mis on esinenud turuletulekujärgselt . Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Tabel 1. Kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimed Organsüsteemi klass Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Infektsioonid ja infestatsioonid Viirus-infektsioonid a Hingamisteede infektsioonid b , * Abstsess c , * Seeninfektsioonid d Kuseteede infektsioon Nahainfektsioonid e Sepsis f , * Nekrotiseeriv fastsiit * Bakteriaalsed infektsioonid g Vere ja lümfisüsteemi häired Neutropeenia Trombotsüto-peenia Aneemia Leukopeenia Lümfopeenia Pantsütopeenia Trombootiline mikro- angiopaatia h , * Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkus Angioödeem Endokriin-süsteemi häired Hüpotüreoidism Hüpertüreoidism Türeoidiit Ainevahetus- ja toitumishäired Söögiisu vähenemine i Dehüdratsioon Hüpoglükeemia Tuumori lüüsi sündroom* Psühhiaatrilised häired Unetus Depressioon Närvisüsteemi häired Pearinglus Peavalu Maitse-tundlikkuse häire j Perifeerne neuropaatia Paresteesia Hüpesteesia Hüperesteesia Aju verejooks* Tserebro -vaskulaarne atakk* Transitoorne isheemiline atakk Pöörduv posterioorse entsefalopaatia sündroom* Silma kahjustused Periorbitaalne turse Silmalau turse Pisaravoolu suurenemine Südame häired Südamelihase isheemia k , * Väljutusfraktsiooni vähenemine l Südame paispuudulikkus Müokardiinfarkt m , * Südame-puudulikkus * Kardiomüopaatia* Perikardi efusioon QT-intervalli pikenemine elektro-kardiogrammil Vasaku vatsakese puudulikkus* Torsade de pointes Vaskulaarsed häired Hüpertensioon Süvaveeni tromboos Kuumahood Nahaõhetus Kasvaja veritsemine* Aneurüsmid ja arteri- dissektsioonid * Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Düspnoe Ninaverejooks Köha Kopsuemboolia* Pleura efusioon * Veriköha Pingutusdüspnoe Orofarüngeaalne valu n Ninakinnisus Ninakuivus Kopsu-hemorraagia* Hingamis-puudulikkus* Seedetrakti häired Stomatiit o Kõhuvalu p Oksendamine Kõhulahtisus Düspepsia Iiveldus Kõhukinnisus Gastroösofageaalne reflukshaigus Düsfaagia Seedetrakti verejooks* Ösofagiit * Kõhu paisumine Ebamugavustunne kõhus Rektaalne hemorraagia Igeme veritsemine Haavandid suus Proktalgia Keiliit Hemorroidid Keelevalu Suuvalu Suukuivus Meteorism Ebamugavustunne suus Röhitsemine Seedetrakti perforatsioon q , * Pankreatiit Anaalfistul Koliit r Maksa ja sapiteede häired Maksa-puudulikkus* Koletsüstiit s , * Maksafunktsiooni kõrvalekalded Hepatiit Naha ja nahaaluskoe kahjustused Naha värvimuutus t Palmaar- plantaarse erütrodüsesteesia sündroom Nahalööve u Juuste värvimuutused Kuiv nahk Naha koorumine Nahareaktsioon v Ekseem Villid Erüteem Alopeetsia Akne Kihelus Naha hüper-pigmentatsioon Nahakahjustus Hüperkeratoos Dermatiit Küünte kahjustus w Multiformne erüteem * Stevensi -Johnsoni sündroom * Gangrenoosne püodermia Toksiline epidermaal-nekrolüüs * Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Valu jäsemetes Artralgia Seljavalu Lihaste ja luustiku valu Lihasspasmid Müalgia Lihasnõrkus Lõualuu osteonekroos Fistul* Rabdomüolüüs * Müopaatia Neerude ja kuseteede häired Neerupuudulikkus* Äge neerupuudulikkus* Kromatuuria Proteinuuria Kuseteede verejooks Nefrootiline sündroom Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Limaskesta põletik Väsimus x Turse y Püreksia Valu rindkeres Valu Gripilaadne haigus Külmavärinad Haavade hilinenud paranemine Uuringud Kehakaalu vähenemine Valgete vereliblede arvu vähenemine Lipaasi sisalduse suurenemine Trombotsüütide arvu vähenemine Hemoglobiini sisalduse vähenemine Amülaasi sisalduse suurenemine z Aspartaatamino-transferaasi aktiivsuse tõus Alaniinamino-transferaasi aktiivsuse tõus Suurenenud kreatiniini sisaldus veres Vererõhu tõus Suurenenud kusihappe sisaldus veres Kreatiinfosfo-kinaasi suurenenud sisaldus veres Kilpnääret stimuleeriva hormooni sisalduse suurenemine veres * Sh surmaga lõppenud juhud. Järgnevad terminid on ühendatud: a Nasofarüngiit ja suuherpes. b Bronhiit, alumiste hingamisteede infektsioon, kopsupõletik ja hingamisteede nakkus. c Abstsess, jäseme abstsess, anaalabstsess, igeme abstsess, maksa abstsess, pankrease abstsess, lahkliha abstsess, perirektaalne abstsess, päraku abstsess, nahaalune abstsess ja hamba abstsess. d Söögitoru kandidiaas ja suu kandidiaas . e Tselluliit ja nahainfektsioon. f Sepsis ja septiline šokk. g Kõhuõõne abstsess, abdominaalne sepsis, divertikuliit ja osteomüeliit . h Trombootiline mikroangiopaatia , trombootiline trombotsütopeeniline purpur ja hemolüütilis -ureemiline sündroom. i Vähenenud söögiisu ja anoreksia. j Maitsetundlikkuse häired, maitsetundetus ja maitsmishäired. k Äge koronaarsündroom , stenokardia, ebastabiilne stenokardia, koronaararteri oklusioon ja müokardi isheemia. l Väljutusfraktsiooni langus/kõrvalekalle normist. m Äge müokardiinfarkt, müokardiinfarkt ja tumm ehk valutu müokardiinfarkt. n Suu-neelu- ja kõri-neeluvalu. o Stomatiit ja aftoosne stomatiit. p Kõhuvalu, valu alakõhus ja valu ülakõhus . q Seedetrakti perforatsioon ja sooleperforatsioon. r Koliit ja isheemiline koliit. s Koletsüstiit ja akalkuloosne koletsüstiit . t Kollane nahk, naha värvuse muutus ja pigmenteerumishäire. u Psoriasiformne dermatiit, eksfoliatiivne lööve, nahalööve, erütematoosne lööve, follikulaarne lööve, generaliseerunud lööve, makulaarne lööve, makulopapulaarne lööve, papulaarne lööve ja pruriitiline lööve. v Nahareaktsioon ja nahakahjustus. w Küünte kahjustus ja värvimuutus. x Väsimus ja asteenia. y Näo turse, ödeem ja perifeerne turse. z Amülaas ja amülaasi sisalduse suurenemine. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Infektsioonid ja infestatsioonid On teatatud tõsistest infektsiooni juhtudest (koos neutropeeniaga või ilma), mõned neist on olnud fataalsed. On teatatud nekrotiseeriva fastsiidi juhtudest, sealhulgas perineumil , mõned on lõppenud surmaga (vt ka lõik 4.4). Vere ja lümfisüsteemi häired Neutrofiilide absoluutarvu vähenemist 3. ja 4. raskusastmeni esines vastavalt 10 % ning 1,7 % GIST III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest, 16 % ja 1,6 % MRCC III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest ning 13 % ja 2,4 % pNET III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest. Trombotsüütide arvu vähenemist 3. ja 4. raskusastmeni esines vastavalt III faasi GIST uuringus 3,7 % ja 0,4 % patsientidest, III faasi MRCC uuringus vastavalt 8,2 % ja 1,1 % patsientidest ning pNET III faasi kliinilises ravimiuuringus 3,7 % ja 1,2 % patsientidest (vt lõik 4.4). Verejooksudest teatati GIST III faasi uuringus 18 % sunitiniibi saavatest patsientidest, võrreldes 17 % platseebot saavatest patsientidest. Patsientidest, kes said sunitiniibi varem mitteravitud MRCC tõttu, esines 39 % verejookse, võrreldes 11 %-ga alfa-interferooni (IFN-alfa) saavatest patsientidest. 17 l (4,5 %) sunitiniibi saaval patsiendil ja viiel (1,7 %) alfa-interferooni saaval patsiendil esines 3. või kõrgema astme verejooks. 26 % tsütokiin-refraktoorse MRCC tõttu sunitiniibi saanud patsientidest esines verejooks. Verejooksusid, välja arvatud ninaverejooks, esines III faasi pNET uuringus 21,7 % sunitiniibi saavatest patsientidest, võrreldes 9,85 % platseebot saavatest patsientidest (vt lõik 4.4). Kasvaja hemorraagiast teatati kliinilistes uuringutes ligikaudu 2 % GIST patsientidest. Immuunsüsteemi häired On teatatud ülitundlikkusreaktsioonidest, sh angioödeemist (vt lõik 4.4). Endokriinsüsteemi häired Hüpotüreoidismi täheldati kõrvaltoimena seitsmel sunitiniibi saanud patsiendil (4 %) kahes tsütokiin-refraktoorse MRCC uuringus, 61 sunitiniibi saanud patsiendil (16 %) ja kolmel alfainterferooni saanud patsiendil (< 1 %) varem mitteravitud patsientide MRCC uuringus. Lisaks esines neljal tsütokiin-refraktoorse MRCC patsiendil (2 %) kilpnääret stimuleeriva hormooni ( thyroid-stimulating hormone , TSH) sisalduse suurenemine. Kokku esines MRCC uuringupopulatsioonist 7 % ravist tingitud hüpotüreoidismi kliinilisi või laboratoorseid leide. Omandatud hüpotüreoidismi täheldati 6,2 % sunitiniibi saanud GIST patsientidest võrreldes 1 % platseebot saanud patsientidest. III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus teatati hüpotüreoidismist kuuel patsiendil (7,2 %) sunitiniibi saanutest ja ühel platseebot saanud patsiendil (1,2 %). Kilpnäärme funktsiooni jälgiti prospektiivselt kahes rinnavähiga patsientide uuringus; sunitiniib ei ole heaks kiidetud kasutamiseks rinnavähi korral. Ühes uuringus teatati hüpotüreoidismist 15 patsiendil (13,6 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja kolmel patsiendil (2,9 %), kes said tavapärast ravi. Vere TSH sisalduse tõusust teatati ühel sunitiniibi saanud patsiendil (0,9 %) ja mitte ühelgi tavapärast ravi saanud patsiendil. Hüpertüreoidismist sunitiniibiga ravitud patsientidel ei teatatud, kuid see tekkis ühel patsiendil (1,0 %), kes sai tavapärast ravi. Teises uuringus teatati hüpotüreoidismist kokku 31 patsiendil (13 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja kahel patsiendil (0,8 %), kes kasutasid kapetsitabiini . Vere TSH sisalduse tõusust teatati 12 sunitiniibi saanud patsiendil (5,0 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Hüpertüreoidismist teatati neljal sunitiniibi saanud patsiendil (1,7 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Vere TSH sisalduse langusest teatati kolmel sunitiniibi saanud patsiendil (1,3 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. T4 sisalduse suurenemisest teatati kahel patsiendil (0,8 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja ühel patsiendil (0,4 %), kes kasutas kapetsitabiini . T3 sisalduse suurenemisest teatati ühel sunitiniibi saanud patsiendil (0,8 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Kõik tekkinud kilpnäärmega seotud nähud olid 1...2. raskusastmega (vt lõik 4.4). Ainevahetus- ja toitumishäired Hüpoglükeemia juhtude suuremat esinemissagedust registreeriti pNET patsientidel võrreldes MRCC ja GIST patsientidega. Enamikku neist kliinilistes uuringutes leitud kõrvaltoimetest ei peetud siiski uuringuraviga seotuks (vt lõik 4.4). Närvisüsteemi häired Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on mõnedel juhtudel (< 1 %) teatatud krambihoogude ja radioloogiliselt tõestatud RPLS esinemisest, millest mõned on lõppenud surmaga. Krambihooge on täheldatud sõltumata sellest, kas patsiendil on või ei ole radioloogiliselt kinnitatud ajumetastaase (vt lõik 4.4). Südame häired Kliinilistes uuringutes teatati LVEF vähenemisest ≥ 20 % ja alla normväärtuse alumise piiri ligikaudu 2 % sunitiniibiga ravitud GIST patsientidest, 4 % tsütokiin-refraktoorse MRCC patsientidest ja 2 % platseebot saanud GIST patsientidest. Need LVEF vähenemised ei näi olevat progresseeruvad ja paranevad tihti ravi jätkamisel. Varem mitteravitud MRCC patsientide uuringus oli 27 % sunitiniibi saavatest ja 15 % alfainterferooni saavatest patsientidest LVEF väärtus alla normväärtuse alumise piiri. Kahel sunitiniibi saanud patsiendil (< 1 %) diagnoositi südame paispuudulikkus. Südamepuudulikkusest, südame paispuudulikkusest või vasaku vatsakese puudulikkusest teatati 1,2 % sunitiniibiga ravitud GIST patsientidest ja 1 % platseebot saanud patsientidest. Pöördelise tähtsusega III faasi GIST uuringus (N = 312) teatati raviga seotud fataalsetest südame häiretest mõlemas uuringurühmas (st sunitiniibi ja platseebo rühmas) 1 % patsientidest. II faasi uuringus tsütokiin-refraktoorse MRCC patsientidel täheldati raviga seotud fataalset müokardiinfarkti 0,9 % patsientidest ja III faasi uuringus varem mitteravitud MRCC patsientidel täheldati fataalseid südame häireid 0,6 % patsientidest alfainterferooni rühmas ning 0 % sunitiniibi rühma patsientidest. Ühel sunitiniibi saanud patsiendil (1 %) tekkis III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus raviga seotud surmaga lõppenud südamepuudulikkus. Vaskulaarsed häired Hüpertensioon Hüpertensioon oli kliinilistes uuringutes väga sageli teatatud kõrvaltoime. Sunitiniibi annust vähendati või manustamine katkestati ajutiselt ligikaudu 2,7 % patsientidest, kellel tekkis hüpertensioon. Mitte ühelgi neist patsientidest ei katkestatud ravi sunitiniibiga lõplikult. Raskest hüpertensioonist (süstoolne rõhk > 200 mmHg või diastoolne rõhk 110 mmHg ) teatati 4,7 % soliidtuumoritega patsientidest. Varem mitteravitud MRCC tõttu sunitiniibi saanud patsientidest teatati hüpertensioonist ligikaudu 33,9 %, võrreldes 3,6 % alfainterferooni saanud patsientidest. Raskest hüpertensioonist teatati 12 % varem mitteravitud sunitiniibi saanud patsientidest ja < 1 % alfainterferooni saanud patsientidest. Hüpertensioonist teatati III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus 26,5 % sunitiniibi saanud patsientidest, võrreldes 4,9 % platseebo rühmas. Raskest hüpertensioonist teatati 10 % sunitiniibi saanud pNET patsientidest ja 3 % platseebot saanutest. Venoossed trombembooliad Raviga seotud venoosse trombemboolia juhtudest teatati ligikaudu 1,0 % soliidtuumoritega patsientidest, kes said ravi sunitiniibiga kliinilistes uuringutes, sealhulgas GIST ja RCC uuringutes. Seitsmel (3 %) sunitiniibi ja mitte ühelgi platseebot saanud patsiendil tekkisid III faasi GIST uuringus venoossed trombembooliad; viis seitsmest olid 3. astme ja kaks olid 1. või 2. astme süvaveeni tromboosid ( deep venous thrombosis , DVT). Neli neist seitsmest GIST patsiendist jätkasid ravi pärast DVT esmast avastamist. III faasi MRCC uuringus täheldati sunitiniibi rühmas venoosset trombembooliat 13 (3 %) varem ravi mittesaanud patsiendil ning kahes tsütokiinide suhtes resistentse MRCC patsientidel tehtud uuringus neljal (2 %) patsiendil. Neist üheksal patsiendil oli kopsuemboolia (ühel 2. astme ja kaheksal 4. astme kopsuemboolia). Neist kaheksal patsiendil oli DVT (ühel 1. astme, kahel 2. astme, neljal 3. astme ja ühel 4. astme DVT). Tsütokiinide suhtes resistentse MRCC patsientidel tehtud uuringus katkestati manustamine ühel kopsuembooliaga patsiendil. Varem mitteravitud MRCC patsientidel, kes said alfainterferooni, teatati kuuest (2 %) venoosse trombemboolia juhust; ühel (< 1 %) patsiendil oli 3. astme DVT ja viiel (1 %) patsiendil kopsuemboolia (kõigil 4. aste). III faasi pNET uuringus teatati venoossest trombembooliast ühel (1,2 %) sunitiniibi rühma patsiendil ja viiel (6,1 %) platseebo rühma patsiendil. Neist kahel platseebo rühma patsiendil oli DVT, ühel 2. aste ja ühel 3. aste. Surmaga lõppenud juhtudest ei ole teatatud GIST, MRCC ega pNET kliinilistes registreerimisuuringutes. Turuletulekujärgse järelevalve käigus on täheldatud surmaga lõppenud juhte. Kopsuemboolia juhtusid täheldati ligikaudu 3,1 % GIST patsientidest ja ligikaudu 1,2 % MRCC patsientidest, kes said III faasi uuringutes sunitiniibi . III faasi kliinilises ravimiuuringus ei teatatud sunitiniibi saanud pNET patsientidel ühestki kopsuemboolia juhust. Turuletulekujärgse järelevalve käigus on harva täheldatud surmaga lõppenud juhte. Sunitiniibi kliinilistesse uuringutesse ei kaasatud patsiente, kellel oli viimase 12 kuu jooksul kopsuemboolia. III faasi registreerimisuuringutes täheldati sunitiniibiga ravitud patsientidel kopsudega seotud juhtumeid (st hingeldus, pleuraefusioon, kopsuemboolia või kopsuturse) ligikaudu 17,8 % GIST patsientidest, ligikaudu 26,7 % MRCC patsientidest ja 12 % pNET patsientidest. Kopsudega seotud juhtumeid täheldati ligikaudu 22,2 % soliidtuumoritega patsientidest (sealhulgas GIST ja MRCC patsiendid), kes said kliinilistes uuringutes sunitiniibi . Seedetrakti häired Pankreatiiti on GIST või MRCC raviks sunitiniibi saavatel patsientidel täheldatud aeg-ajalt (< 1 %). Raviga seotud pankreatiidist ei ole III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus teatatud (vt lõik 4.4). Fataalsest seedetrakti verejooksust teatati III faasi GIST uuringus 0,98 % platseebot saanud patsientidest. Maksa ja sapiteede häired Teatatud on maksafunktsiooni häiretest, sealhulgas kõrvalekalded maksafunktsiooni testides, hepatiit või maksapuudulikkus (vt lõik 4.4). Naha ja nahaaluskoe kahjustused On teatatud gangrenoosse püodermia juhtudest, mis olid pärast sunitiniibiga ravi katkestamist tavaliselt pöörduvad (vt ka lõik 4.4). Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused On teatatud müopaatia ja/või rabdomüolüüsi tekkest, mõnikord koos ägeda neerupuudulikkusega. Patsiente, kellel tekivad lihastoksilisuse nähud või sümptomid, tuleb ravida tavalise kliinilise praktika kohaselt (vt lõik 4.4). On teatatud fistuli väljakujunemisest, mida vahel on seostatud kasvaja nekroosi ja taandarenguga ning millest mõned juhud lõppesid surmaga (vt lõik 4.4). Sunitiniibiga ravitud patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosi (ONJ) juhtudest. Enamik neist esines patsientidel, kellel olid tuvastatud ONJ riskitegurid, eriti kokkupuude intravenoossete bisfosfonaatidega ja/või varasemad hambahaigused, mis vajasid invasiivseid stomatoloogilisi protseduure (vt ka lõik 4.4). Uuringud Inimestele soovitatavast annusest suuremate annustega tehtud mittekliiniliste ( in vitro ja in vivo ) uuringute tulemused näitavad, et sunitiniib võib inhibeerida südame aktsioonipotentsiaali repolarisatsiooniprotsessi (nt pikendada QT intervalli). QTc intervalli pikenemist üle 500 millisekundi täheldati 450 soliidtuumoriga patsiendist 0,5 % ja ravieelse näitajaga võrreldes enam kui 60 millisekundilist QT intervalli muutust 1,1 %. Mõlemat muutust peeti potentsiaalselt oluliseks. Terapeutilisest kontsentratsioonist ligikaudu kaks korda suurema kontsentratsiooni korral pikendas sunitiniib QTcF intervalli ( Fridericia meetodil korrigeeritud QT intervall). QTc intervalli pikenemist uuriti 24 kaugelearenenud pahaloomulise kasvajaga patsiendil vanuses 20...87 aastat. Uuringu tulemused näitasid, et sunitiniib mõjutas nii terapeutilise kontsentratsiooni juures (3. manustamispäeval) ööpäevase lähtetaseme suhtes korrigeerimise meetodi alusel kui ka terapeutilisest kontsentratsioonist suurema kontsentratsiooni juures (9. manustamispäeval) mõlema ravieelse näitaja suhtes korrigeerimise meetodi alusel QTc intervalli (defineeritud kui keskmine platseebo suhtes kohandatud muutus > 10 millisekundit 90 % usaldusintervalli ( confidence interval , CI) ülempiiriga > 15 millisekundit ). Mitte ühelgi patsiendil ei täheldatud QTc intervalli > 500 millisekundit . Ehkki 24 tundi pärast 3. manustamispäeva annust (st terapeutilise plasmakontsentratsiooni juures, mida on oodata soovitatava algannuse 50 mg korral) täheldati ööpäevase ravieelse näitaja suhtes korrigeerimise meetodi alusel mõju QTcF intervallile, ei ole selle leiu kliiniline tähendus selge. Kompleksses seeriaviisilises EKG uuringus, mis tehti ajahetkedel, mis vastasid terapeutilisele või sellest suuremale plasmakontsentratsioonile, ei täheldatud mitte ühelgi patsiendil hinnatavas ega ravikavatsuslikus ( intent-to-treat , ITT) populatsioonis QTc intervalli pikenemist, mida oleks võinud klassifitseerida „raskeks“ (st ≥ 3. aste kõrvaltoimete üldiste terminoloogiliste kriteeriumide ( Common Terminology Criteria for Adverse Events , CTCAE) versiooni 3.0 järgi). Terapeutiliste plasmakontsentratsioonide juures oli QTcF intervalli ( Fridericia meetodil korrigeeritud QT intervall) keskmine suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 9 millisekundit (90 % CI: 15,1 millisekundit ). Terapeutilisest plasmakontsentratsioonist ligikaudu kaks korda suurema kontsentratsiooni korral oli QTcF intervalli suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 15, 4 millisekundit (90 % CI: 22,4 millisekundit ). 400 mg moksifloksatsiini manustamisel, mida kasutati positiivse kontrollina, oli QTcF intervalli keskmine suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 5,6 millisekundit . Mitte ühelgi patsiendil ei täheldatud suuremat kui 2. astme (CTCAE versiooni 3.0 järgi) QTc intervalli pikenemist (vt lõik 4.4). Pikaajaline ohutus MRCC ravis Sunitiniibi pikaajalist ohutust MRCC patsientidel analüüsiti üheksa lõpuleviidud kliinilise uuringu põhjal, kus sunitiniibi hinnati esmavaliku ravina ning bevatsizumabile ja tsütokiinile raskesti alluvate haigusvormide ravis 5739 patsiendil, kellest 807 (14 %) raviti ≥ 2 aastat kuni 6 aastat. 807 sunitiniibiga pikaajalist ravi saanud patsiendil tekkis enamik raviga seotud kõrvaltoimetest esmakordselt esimese kuue kuu kuni ühe aasta jooksul, seejärel nende esinemissagedus stabiliseerus või vähenes aja jooksul. Erandiks oli hüpotüreoidism , mille esinemissagedus suurenes järk-järgult aja jooksul ning uusi avaldumisjuhte esines kuue aasta jooksul. Pikaajalist ravi sunitiniibiga ei seostatud uut tüüpi raviga seotud kõrvaltoimetega. Lapsed Sunitiniibi ohutusprofiil on koostatud allkirjeldatud I faasi annuse suurendamise uuringu, II faasi avatud uuringu, I/II faasi ühe rühmaga uuringu ja publikatsioonide põhjal. Suukaudse sunitiniibi I faasi annuse suurendamise uuring viidi läbi 35 refraktoorse soliidtuumoriga, peamiselt peaaju kasvaja esmase diagnoosiga patsiendil, kellest 30 olid lapsed (vanuses 3...17 aastat) ja viis olid noored täiskasvanud (vanuses 18...21 aastat). Kõigil uuringus osalejatel esines kõrvaltoimeid; enamik kõrvaltoimeid olid rasked (toksilisuse aste ≥ 3) ja hõlmasid kardiotoksilisust . Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid seedetrakti toksilisus, neutropeenia , väsimus ja ALAT aktiivsuse tõus. Südamega seotud kõrvaltoimete tekkerisk lastel, kellel on anamneesis eelnev südame kiiritus või antratsükliini kasutamine, näis olevat suurem kui lastel, kellel eelnev kokkupuude puudus. Nendel lastel, kelle anamneesis puudus eelnev kokkupuude antratsükliinidega või südame kiiritusega, on välja selgitatud maksimaalne talutav annus ( maximum tolerated dose ; MTD) (vt lõik 5.1). II faasi avatud uuring viidi läbi 29 retsidiveerunud /progresseeruva/ refraktoorse kõrgmaliigse glioomi ( high-grade glioma ; HGG) või ependümoomiga patsiendil, kellest 27 olid lapsed (vanuses 3...16 aastat) ja 2 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...19 aastat). Uuringurühmades ei esinenud 5. astme kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esinenud raviga seotud kõrvaltoimed (≥ 10 %) olid neutrofiilide arvu vähenemine (6 patsiendil [20,7 %]) ja intrakraniaalne hemorraagia (3 patsiendil [10,3 %]). I/II faasi ühe rühmaga uuring viidi läbi kuuel kaugelearenenud mitteopereeritava GIST lapsel (vanuses 13...16 aastat). Kõige sagedamini esinenud, peamiselt 1. või 2. astme kõrvaltoimed olid kõhulahtisus, iiveldus, leukotsüütide arvu vähenemine, neutropeenia ja peavalu, iga kõrvaltoime esines 3 patsiendil (50 %). Neljal patsiendil 6 st (66,7 %) esines raviga seotud 3. kuni 4. astme kõrvaltoimeid (3. astme hüpofosfateemia , neutropeenia ja trombotsütopeenia, kõik esinesid 1 patsiendil, ja 4. astme neutropeenia esines 1 patsiendil). Uuringus ei teatatud tõsistest kõrvaltoimetest ega 5. astme kõrvaltoimetest. Nii kliinilises uuringus kui ka publikatsioonides oli ohutusprofiil kooskõlas täiskasvanutel teadaoleva ohutusprofiiliga. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu. 4.9 Üleannustamine Sunitinib Mylani üleannustamise puhul ei ole spetsiifilist antidooti ja üleannustamise ravi peab hõlmama üldisi toetavaid meetmeid. Näidustuse korral võib imendumata toimeaine eliminatsiooni esile kutsuda oksendamise või maoloputusega. Üleannustamise juhtudest on teatatud; mõningaid juhtusid seostati kõrvaltoimetega, mis olid kooskõlas sunitiniibi teadaoleva ohutusprofiiliga. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED Farmakodünaamilised omadused Farmakoterapeutiline rühm: kasvajavastased ained, proteiini kinaasi inhibiitorid, ATC-kood: L01EX01 Toimemehhanism Sunitiniib inhibeerib paljusid retseptor türosiini kinaase , mis on seotud kasvaja kasvamise, neoangiogeneesi ja metastaatilise progresseerumisega. Sunitiniib identifitseeriti kui vereliistakutest pärit kasvufaktori retseptori (PDGFR-α ja PDGFR-β), veresoonte endoteeli kasvufaktori retseptori (VEGFR1, VEGFR2 ja VEGFR3), tüvirakkude faktori retseptori (KIT), Fms -sarnase türosiini kinaas 3 (FLT3), kolooniaid stimuleeriva faktori retseptori (CSF-1R) ja gliiarakkude rakuliinist pärit neurotroofse faktori retseptori (RET) inhibiitor. Põhilisel metaboliidil on biokeemilistes ja rakkudega tehtud testides samasugune toimetugevus kui sunitiniibil . Kliiniline efektiivsus ja ohutus Sunitiniibi kliinilist ohutust ja efektiivsust on uuritud GIST patsientide ravis, kes olid imatiniibi suhtes resistentsed (st need, kellel esines haiguse progresseerumine ravi ajal imatiniibiga või pärast seda) või kes ei talunud imatiniibi (st need, kellel tekkis märkimisväärne toksilisus ravi ajal imatiniibiga , mis välistas edasise ravi), MRCC patsientide ravis ning mitteopereeritava pNET patsientide ravis. Efektiivsus põhineb vastavalt ajal kasvaja progresseerumiseni ( time-to-tumour progression , TTP) ja elulemuse suurenemisel GIST puhul ning progressioonivabal elulemusel ( progression-free survival , PFS) ja objektiivsetel ravivastuse tasemetel ( objective response rates , ORR) varem mitteravitud ja tsütokiin-refraktoorse MRCC puhul, ning pNET korral PFS l. Gastrointestinaalsed strooma kasvajad GIST patsientidel viidi pärast ravi imatiniibiga (mediaanne maksimaalne ööpäevane annus 800 mg) ebaõnnestumist kas resistentsuse või talumatuse tõttu läbi esialgne avatud suureneva annusega uuring. Erinevate annuserühmade ja manustamisskeemidega uuringusse hõlmati 97 patsienti, 55 patsienti sai 50 mg sunitiniibi soovitatud 4 nädalase raviskeemi järgi, seejärel oli 2 nädalane vahe („skeem 4/2“). Selles uuringus oli mediaanne TTP 34,0 nädalat (95 % CI: 22,0; 46,0). Sunitiniibi III faasi randomiseeritud topeltpime platseebokontrolliga uuring viidi läbi GIST patsientidel, kes ei talunud imatiniibi (mediaanne maksimaalne ööpäevane annus 800 mg) või kelle haigus ravi ajal imatiniibiga või pärast seda progresseerus. Selles uuringus randomiseeriti 312 patsienti (2 : 1) saama suukaudselt kas 50 mg sunitiniibi või platseebot üks kord ööpäevas 4/2 raviskeemi järgi kuni haiguse progresseerumiseni või uuringust lahkumiseni teistel põhjustel (207 patsienti said sunitiniibi ja 105 patsienti said platseebot). Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli uuringus TTP, mis määratleti ajana, mis kulus alates randomiseerimisest kuni kasvaja objektiivse progresseerumise esimese dokumenteerimiseni. Varem kindlaksmääratud vahepealse analüüsi ajal oli TTP mediaan uurija hinnangul sunitiniibi puhul 28,9 nädalat (95 % CI: 21,3; 34,1) ja sõltumatu läbivaataja hinnangul 27,3 nädalat (95 % CI: 16,0; 32,1). See oli statistiliselt märkimisväärselt pikem kui platseebo TTP, mis oli uurija hinnangul 5,1 nädalat (95 % CI: 4,4; 10,1) ja sõltumatu läbivaataja hinnangul 6,4 nädalat (95 % CI: 4,4; 10,0). Erinevus üldises elulemuses ( overall survival , OS) oli statistiliselt sunitiniibi kasuks [riskitiheduste suhe ( hazard ratio , HR): 0,491; (95 % CI: 0,290; 0,831)]; risk surra oli platseebo rühma patsientidel 2 korda suurem kui sunitiniibi rühma patsientidel. Pärast efektiivsuse ja ohutuse vaheanalüüsi muudeti uuring sõltumatu andmeohutuse jälgimise nõukogu ( Data and Safety Monitoring Board , DSMB) soovitusel avatuks ja platseeborühma patsientidele pakuti avatud menetlusel ravi sunitiniibiga . Kokku sai sunitiniibi uuringu avatud faasis 255 patsienti, sh 99 patsienti, kellele oli esialgu manustatud platseebot. Esmaste ja teiseste tulemusnäitajate analüüs uuringu avatud faasis kinnitas veelkord vaheanalüüsis saadud tulemusi, nagu näidatud tabelis 2. Tabel 2. GIST uuringu efektiivsuse tulemusnäitajate kokkuvõte (ITT populatsioonis) Topeltpime menetlus a Mediaan (95 % CI) Riskitiheduste suhe Platseebolt üle viidava rühma ravi b Tulemusnäitaja Sunitiniib Platseebo (95 % CI) p-väärtus Esmane TTP (nädalad) Vahepealne 27,3 (16,0; 32,1) 6,4 (4,4; 10,0) 0,329 (0,233; 0,466) <0,001 - Lõplik 26,6 (16,0; 32,1) 6,4 (4,4; 10,0) 0,339 (0,244; 0,472) <0,001 10,4 (4,3; 22,0) Teisene PFS (nädalad) c Vahepealne 24,1 (11,1; 28,3) 6,0 (4,4; 9,9) 0,333 (0,238; 0,467) <0,001 - Lõplik 22,9 (10,9; 28,0) 6,0 (4,4; 9,7) 0,347 (0,253; 0,475) <0,001 - ORR (%) d Vahepealne 6,8 (3,7; 11,1) 0 (-) NA 0,006 - Lõplik 6,6 (3,8; 10,5) 0 (-) NA 0,004 10,1 (5,0; 17,8) OS (nädalad) e Vahepealne - - 0,491 (0,290; 0,831) 0,007 - Lõplik 72,7 (61,3; 83,0) 64,9 (45,7; 96,0) 0,876 (0,679; 1,129) 0,306 - Lühendid: CI=usaldusintervall; ITT=ravikavatsuslik; NA=ei kohaldata ( not applicable ); ORR=objektiivne ravivastuse määr; OS=üldine elulemus ; PFS=progressioonivaba elulemus ; TTP=aeg kasvaja progresseerumiseni. a Topeltpimeda ravi tulemused ITT populatsioonis, kus kasutati sobivat tsentraalset radioloogilist määramist, vastavalt nõuetele. b Efektiivsuse tulemused uuringus osalejate (99 isikut) puhul, kes hakkasid sunitiniibi saama pärast seda, kui uuring viidi üle avatud menetlusele. Algtasemeks loeti sel puhul üleviimise hetke ja efektiivsuse analüüs põhines uurija hinnangul. c Vahepealseid PFS arvusid uuendati algandmete põhjal tehtud uutest arvutustest. d ORR tulemused on esitatud protsendina kinnitatud ravivastusega uuringus osalejatest koos 95 % usaldusintervalliga (CI). e Mediaani ei leitud, sest andmed ei olnud veel lõplikud. Üldise elulemuse mediaan ITT populatsioonis oli sunitiniibi ja platseebo rühmades vastavalt 72,7 nädalat ja 64,9 nädalat (HR: 0,876; 95 % CI: 0,679; 1,129; p = 0,306). Selles analüüsis kuulusid platseebo rühma patsiendid, kes randomiseeriti platseebot saama ja kes said hiljem avatud menetlusel sunitiniibi . Varem mitteravitud metastaatiline neerurakk-kartsinoom Viidi läbi III faasi randomiseeritud mitmekeskuseline rahvusvaheline uuring, milles hinnati sunitiniibi ohutust ja efektiivsust võrreldes alfainterferooniga varem mitteravitud MRCC patsientidel. Seitsesada viiskümmend patsienti randomiseeriti suhtes 1 : 1 ravirühmade vahel. Nad said ravi kas sunitiniibiga korduvate kuuenädalaste tsüklitena, kus manustati nelja nädala jooksul suukaudselt 50 mg ööpäevas, millele järgnes kahenädalane paus (skeem 4/2), või alfainterferooniga, mida manustati subkutaanse süstena 3 miljonit ühikut (MÜ) esimesel nädalal, 6 MÜ teisel nädalal ja 9 MÜ kolmandal nädalal; seejärel igal nädalal kolmel mittejärjestikusel päeval. Ravi kestuse mediaan oli ravi puhul sunitiniibiga 11,1 kuud (vahemikus 0,4…46,1) ja ravi puhul alfainterferooniga 4,1 kuud (vahemikus 0,1…45,6 kuud). Raviga seotud tõsistest kõrvaltoimetest ( treatment-related serious adverse events , TRSAE) teatati 23,7 % sunitiniibi saavatest patsientidest ja 6,9 % alfainterferooni saavatest patsientidest. Siiski oli ravi katkestamise sagedus kõrvaltoimete tõttu 20 % sunitiniibi ja 23 % alfainterferooni puhul. Ravimi annuste manustamise katkestasid 202 (54 %) sunitiniibi kasutanud patsienti ja 141 (39 %) alfainterferooni kasutanud patsienti. Ravimi annuseid vähendati 194 (52 %) sunitiniibi kasutanud patsiendil ja 98 (27 %) alfainterferooni kasutanud patsiendil. Patsiente raviti haiguse progresseerumiseni või uuringus osalemise katkestamiseni. Esmaseks tulemusnäitajaks oli PFS. Plaanitud vaheanalüüs näitas sunitiniibi statistiliselt olulist paremust võrreldes alfainterferooniga, selles uuringus oli PFS mediaan sunitiniibiga ravitud rühmas 47, 3 nädalat, võrreldes 22,0 nädalaga alfainterferooniga ravitud rühmas; HR oli 0,415 (95 % CI: 0,320; 0,539, p-väärtus < 0,001). Teiste tulemusnäitajate hulka kuulusid ORR, OS ja ohutus. Põhilised radioloogilised hindamised lõpetati pärast esmase tulemusnäitaja avaldumist. Lõplikus analüüsis oli ORR uurijate hinnangul sunitiniibi rühmas 46 % (95 % CI: 41 %, 51 %) ja alfainterferooniga ravi saanute rühmas 12,0 % (95 % CI: 9 %, 16 %) (p < 0,001). Ravi sunitiniibiga seostati pikema elulemusega , võrreldes alfainterferooni raviga. OS mediaan oli sunitiniibi rühmas 114,6 nädalat (95 % CI: 100,1; 142,9) ja alfainterferooni rühmas 94,9 nädalat (95 % CI: 77,7; 117,0), kusjuures HR oli 0,821 (95 % CI: 0,673; 1,001; p = 0,0510 stratifitseerimata logaritmilise astaktesti alusel). ITT populatsioonis esinenud üldine PFS ja OS, määratuna radioloogilise laboratoorse hinnangu alusel, on toodud tabelis 3. Tabel 3. Varem mitteravitud MRCC uuringu efektiivsuse tulemusnäitajate kokkuvõte (ITT populatsioon) Progressioonivaba elulemuse kokkuvõte Sunitiniib (N=375) IFN-alfa (N=375) Osalejal ei esinenud progressiooni või ta ei surnud [n (%)] 161 (42,9) 176 (46,9) Osalejal täheldati progressiooni või ta suri [n(%)] 214 (57,1) 199 (53,1) PFS (nädalat) Kvartiil (95 % CI) 25 % 22,7 (18,0; 34,0) 10,0 (7,3; 10,3) 50 % 48,3 (46,4; 58,3) 22,1 (17,1; 24,0) 75 % 84,3 (72,9; 95,1) 58,1 (45,6; 82,1) Stratifitseerimata analüüs Riskitiheduste suhe ( sunitiniib vs IFN-alfa) 0,5268 95 % CI riskitiheduste suhte jaoks (0,4316; 0,6430) p-väärtus a < 0,0001 Üldise elulemuse kokkuvõte Ei ole teada, et osaleja oleks surnud [n (%)] 185 (49,3) 175 (46,7) Osaleja suri [n (%)] 190 (50,7) 200 (53,3) OS (nädalat) Kvartiil (95 % CI) 25 % 56,6 (48,7; 68,4) 41,7 (32,6; 51,6) 50 % 114,6 (100,1; 142,9) 94,9 (77,7; 117,0) 75 % NA (NA; NA) NA (NA; NA) Stratifitseerimata analüüs Riskitiheduste suhe ( sunitiniib vs IFN-alfa) 0,8209 95 % CI riskitiheduste suhte jaoks (0,6730; 1,0013) p-väärtus a 0,0510 Lühendid: CI=usaldusintervall; INF-alfa=alfa-interferoon; ITT=ravikavatsuslik; N=patsientide arv; NA=ei kohaldata; OS=üldine elulemus ; PFS=progressioonivaba elulemus . a Kahepoolsest logaritmilisest astaktestist. Tsütokiinravile allumatu metastaatiline neerurakk-kartsinoom Patsientidel, kes ei allunud varasemale tsütokiinravile interleukiin-2 või alfa-interferooniga, viidi läbi sunitiniibi II faasi uuring. 63 patsienti said suukaudselt sunitiniibi algannuse 50 mg, manustatuna üks kord ööpäevas 4 järjestikuse nädala jooksul, seejärel oli 2 nädalane puhkeperiood , mis lõpetab 6 nädalase tsükli (skeem 4/2). Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli ORR, mis põhines soliidtuumorite ravivastuse hindamise kriteeriumitel ( Response Evaluation Criteria in Solid Tumours , RECIST). Selles uuringus oli objektiivne ravivastuse määr 36,5 % (95 % CI: 24,7 %; 49,6 %) ja TTP mediaan 37,7 nädalat (95 % CI: 24,0; 46,4). Kinnitav avatud ühe rühmaga mitmekeskuseline uuring sunitiniibi ohutuse ja efektiivsuse hindamiseks viidi läbi MRCC patsientidel, kes ei allunud varasemale tsütokiinravile . 106 patsienti said sunitiniibi vähemalt ühe 50 mg annuse 4/2 raviskeemi järgi. Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli selles uuringus ORR. Teisesteks tulemusnäitajateks olid TTP, ravivastuse kestus ( duration of response , DR) ja OS. Selles uuringus oli ORR 35,8 % (95 % CI: 26,8 %; 47,5 %), mediaanne DR ja OS ei olnud veel saabunud. Pankrease neuroendokriinsed kasvajad Toetavas II faasi avatud mitmekeskuselises uuringus hinnati ainsa toimeainena annuses 50 mg ööpäevas võetud sunitiniibi efektiivsust ja ohutust, skeem 4/2, mitteopereeritava pNET patsientidel. Kohordis, mis hõlmas 66 patsienti pankrease saarekeste rakkudest pärit kasvajaga, oli esmase tulemusnäitaja ravivastuse määr 17 %. Otsustava tähtsusega III faasi mitmekeskuseline , rahvusvaheline, randomiseeritud, topeltpime , platseebokontrolliga, ainsa toimeainena sunitiniibi kasutav kliiniline ravimiuuring viidi läbi mitteopereeritava pNET patsientidel. Patsientidel pidi eelneva 12 kuu jooksul olema dokumenteeritud haiguse progressioon RECIST kriteeriumide järgi ning nad randomiseeriti (1 : 1) saama kas 37,5 mg sunitiniibi üks kord ööpäevas ilma planeeritud pausita ravimi võtmises (N=86) või platseebot (N=85). Esmaseks eesmärgiks oli võrrelda PFS sunitiniibi või platseebot saavatel patsientidel. Muud tulemusnäitajad olid OS, ORR, patsiendi teatatud ravitulemused ( patient-reported outcomes , PRO) ja ohutus. Demograafilised näitajad olid sunitiniibi ja platseebo rühmas võrreldavad. Lisaks esinesid 49 % sunitiniibi rühma patsientidest mittefunktsioneerivad kasvajad, võrreldes 52 % platseebo rühmas, ning 92 % patsientidel mõlemas uuringurühmas olid maksametastaasid. Somatostatiini analoogide kasutamine oli uuringus lubatud. Sunitiniibi rühma patsientidest olid kokku 66 % varem saanud süsteemset ravi, võrreldes 72 % platseebo rühmas. Lisaks oli 24 % sunitiniibi rühma patsientidest saanud somatostatiini analooge, võrreldes 22 % platseebot saanud patsientidest. Uurija poolt hinnatud PFS puhul täheldati, et sunitiniibil on kliiniliselt oluline eelis võrreldes platseeboga. PFS mediaan oli sunitiniibi rühmas 11,4 kuud võrreldes 5,5 kuuga platseebo rühmas [HR: 0,418 (95 % CI: 0,263; 0,662), p-väärtus = 0,0001]; nagu on näidatud tabelis 4, saadi samasugused tulemused, kui kasvajate ravivastuse hindamisel kasutati uurija mõõdetud kasvaja suhtes RECIST kriteeriume haiguse progressiooni määramiseks. HR oli sunitiniibi kasuks kõigis hinnatud lähtenäitajate alarühmades, sh ka eelnevate süsteemsete teraapiate arvu analüüs. Kokku ei olnud sunitiniibi rühmas varem saanud mingit süsteemset ravi 29 ja platseebo rühmas 24 patsienti; nende patsientide seas oli PFS HR 0,365 (95 % CI: 0,156; 0,857), p = 0,0156. Samamoodi oli 57 sunitiniibi rühma patsiendi (sh 28, kes olid varem saanud ühe süsteemse ravikuuri, ja 29, kes olid saanud kaks või enam süsteemset ravikuuri) ning 61 platseebo rühma patsiendi (sh 25, kes olid varem saanud ühe süsteemse ravikuuri, ja 36, kes olid saanud kaks või enam süsteemset ravikuuri) seas PFS HR 0,456 (95 % CI: 0,264; 0,787), p = 0,0036. PFS tundlikkust analüüsiti juhul, kui progressioon põhines uurija poolt teatatud kasvaja mõõtmetel ja kui kõiki muudel põhjustel (välja arvatud uuringu lõppemine) osalejaid käsitleti PFS sündmustena. Analüüs andis sunitiniibi ravitoimele konservatiivse hinnangu ja toetas esmast analüüsi HR iga 0,507 (95 % CI: 0,350; 0,733), p-väärtus = 0,000193. See, et pNET otsustava tähtsusega kliiniline ravimiuuring katkestati enne tähtaja lõppu sõltumatu ravimijärelevalve komitee ( independent drug monitoring committee ) algatusel ning esmane tulemusnäitaja põhines uurija hinnangul, võisid mõlemad mõjutada hinnangut ravitoimele. Et välistada uuringutulemuste kallutatust uurija poolt hinnatud PFS puhul, viidi läbi radioloogiliste kujutiste sõltumatu tsentraliseeritud pimemeetodil ülevaatamine ( blinded independent central review , BICR), mis toetas uurija hinnangut, nagu on näidatud tabelis 4. Tabel 4. pNET -i III faasi uuringu efektiivsuse tulemused Efektiivsuse näitaja Sunitiniib (N=86) Platseebo (N=85) Riskitiheduste suhe (95 % CI) p-väärtus Uurija hinnatud progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] 11,4 (7,4; 19,8) 5,5 (3,6; 7,4) 0,418 (0,263; 0,662) 0,0001 a Progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] kasvaja ravivastuse hinnangu järgi, põhineb RECISTi kriteeriumide rakendamisel uurija hinnangule 12,6 (7,4; 16,9) 5,4 (3,5; 6,0) 0,401 (0,252; 0,640) 0,000066 a Progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] sõltumatu tsentraliseeritud pimemeetodil kasvaja ülevaatuse hinnangu alusel 12,6 (11,1; 20,6) 5,8 (3,8; 7,2) 0,315 (0,181; 0,546) 0,000015 a Üldine elulemus [5 aasta järelkontroll] [mediaan, kuud (95 % CI)] 38,6 (25,6; 56,4) 29,1 (16,4; 36,8) 0,730 (0,504; 1,057) 0,0940 a Objektiivse ravivastuse määr [%, (95 % CI)] 9,3 (3,2; 15,4) 0 NA 0,0066 b Lühendid: CI=usaldusintervall, N=patsientide arv; NA=ei kohaldata; pNET =pankrease neuroendokriinsed kasvajad; RECIST=soliidtuumorite ravivastuse hindamise kriteeriumid. a kahepoolne stratifitseerimata logaritmiline astaktest. b Fisheri täpsustest. Joonis 1. PFS Kaplani-Meieri graafik III faasi pNET uuringus Lühendid: CI=usaldusintervall; N=patsientide arv; PFS=progressioonivaba elulemus ; pNET =pankrease neuroendokriinsed kasvajad. OS andmed ei olnud uuringu lõpetamise ajaks veel valmis [ sunitiniibi rühmas 20,6 kuud (95 % CI: 20,6, NR), võrreldes NR tulemusega (95 % CI: 15,5, NR) platseebo rühmas, HR: 0,409 (95 % CI: 0,187, 0,894), p-väärtus = 0,0204]. Sunitiniibi rühmas oli 9 surmajuhtu ja platseebo rühmas 21 surmajuhtu. Haiguse progresseerumisel avaldati patsientidele manustatav ravim ja platseebot saanutel oli võimalus saada sunitiniibi selleks eraldi laiendatud avatud uuringus. Varajase uuringu lõpetamise tõttu tehti ülejäänud patsientidele teatavaks nendele manustatav ravim ja neile pakuti laiendatud avatud uuringus sunitiniibi võtmise võimalust. Kokku läksid 59 patsienti 85-st (69,4 %) platseebo rühmast üle avatud sunitiniibi uuringusse pärast haiguse progresseerumist või pimemenetluse avamist uuringu lõpus. Pärast 5 aasta järelkontrolli laiendatud uuringus täheldatud üldise elulemuse kohaselt oli HR 0,730 (95 % CI: 0,504; 1,057). Euroopa vähiuuringute ja vähiravi organisatsiooni patsientide elukvaliteedi hindamise küsimustiku ( European Organisation for Research and Treatment of Cancer Quality of Life Questionnaire , EORTC QLQ-C-30) tulemused näitasid, et üldine tervisega seotud elukvaliteet ja viis toimetuleku valdkonda (füüsiline, roll, kognitiivne, emotsionaalne ja sotsiaalne) säilisid sunitiniibi saanud patsientidel võrreldes platseebot saanutega, hoolimata ravi vähestest ebasoovitavatest kõrvaltoimetest. Sunitiniibi efektiivsuse ja ohutuse hindamiseks progressiivse kaugelearenenud /metastaatilise kõrgelt diferentseerunud mitteopereeritava pNET patsientidel viidi läbi rahvusvaheline mitmekeskuseline ühe ravirühmaga avatud IV faasi uuring. Ükssada kuus patsienti (61 patsienti varem mitteravitud kohordis ja 45 patsienti teise valiku ravimi kohordis) said suukaudset ravi sunitiniibiga pideva igapäevase manustamisskeemi alusel annuses 37,5 mg üks kord ööpäevas. Uurija poolt hinnatud PFS mediaan oli 13,2 kuud nii üldpopulatsioonis (95 % CI: 10,9; 16,7) kui ka varem mitteravitud kohordis (95 % CI: 7,4; 16,8). Lapsed Lastel on sunitiniibi kasutamise kogemus piiratud (vt lõik 4.2). Suukaudse sunitiniibi I faasi annuse suurendamise uuring viidi läbi 35 refraktoorse soliidtuumoriga patsiendil, kellest 30 olid lapsed (vanuses 3...17 aastat) ja 5 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...21 aastat) ning kellest enamik kaasati uuringusse peaaju kasvaja esmase diagnoosiga. Uuringu esimeses osas täheldati annust piiravat kardiotoksilisust , mistõttu välistati patsiendid, kellel oli anamneesis kokkupuude potentsiaalselt kardiotoksiliste ravimeetoditega (sh antratsükliinid ) või südame kiiritusega. Uuringu teises osas, mis hõlmas patsiente, kes olid eelnevalt vähivastast ravi saanud, kuid kellel puudusid kardiotoksilisuse riskitegurid, oli sunitiniib üldiselt talutav ning kliiniliselt ravitav annusega 15 mg/m 2 ööpäevas (MTD) skeemi 4/2 alusel. Täielikku või osalist ravivastust ei saavutatud ühelgi uuringus osalejal. Kuuel patsiendil (17 %) täheldati haiguse stabiliseerumist. Ühel GIST patsiendil, kellele määrati annus 15 mg/m 2 , puudusid tõendid ravimi kasulikkuse kohta. Täheldatud kõrvaltoimed sarnanesid üldjoontes täiskasvanutel täheldatutele (vt lõik 4.8). II faasi avatud uuring viidi läbi 29 HGG või ependümoomiga patsiendil, kellest 27 olid lapsed (vanuses 3...16 aastat) ja 2 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...19 aastat). Uuring lõpetati planeeritud vaheanalüüsi ajal haigust ohjava toime puudumise tõttu. PFS mediaan oli HGG rühmas 2,3 kuud ja ependümoomi rühmas 2,7 kuud. Üldise elulemuse mediaan oli HGG rühmas 5,1 kuud ja ependümoomi rühmas 12,3 kuud. Kõige sagedasemad raviga seotud kõrvaltoimed (≥ 10 %) mõlema rühma koondandmeil olid neutrofiilide arvu vähenemine (6 patsiendil [20,7 %])) ja intrakraniaalne hemorraagia (3 patsiendil [10,3 %]) (vt lõik 4.8). Tõendid suukaudse sunitiniibi I/II faasi uuringust, milles sunitiniibi manustati kuuele GIST lapsele (vanuses 13...16 aastat) skeemi 4/2 alusel annustes 15 mg/m 2 ööpäevas kuni 30 mg/m 2 ööpäevas, ja saadaolevad publitseeritud andmed (20 GIST last või noort täiskasvanut) näitasid, et ravi tulemusel sunitiniibiga stabiliseerus haigus 18 patsiendil 26 st (69,2 %), kas pärast imatiniibi ravi mittetoimimist või talumatust (16 stabiilse haigusega patsienti 21 st) või de novo /pärast operatsiooni (2 stabiilse haigusega patsienti 5 st). Kõnealuses I/II faasi uuringus täheldati nii stabiilse haiguse püsimist kui ka haiguse progressiooni 3 patsiendil 6 st (1 patsient sai imatiniibi neoadjuvantselt ja 1 patsient adjuvantselt ). Samas uuringus esines 4 patsiendil 6 st (66,7 %) raviga seotud 3. või 4. astme kõrvaltoimeid (3. astme hüpofosfateemia , neutropeenia ja trombotsütopeenia, iga kõrvaltoime 1 patsiendil, ja 4. astme neutropeenia 1 patsiendil). Lisaks on publikatsioonides teatatud järgmistest 3. astme kõrvaltoimetest, mis esinesid 5 patsiendil: väsimus (2), seedetraktiga seotud kõrvaltoimed (sh kõhulahtisus) (2), hematoloogilised kõrvaltoimed (sh aneemia) (2), koletsüstiit (1), hüpertüreoidism (1) ja mukosiit (1). Sunitiniibi farmakokineetika ning peamiste ohutuse ja efektiivsuse tulemusnäitajate ekstrapoleerimiseks teostati GIST lastel (vanus: 6...17 aastat) populatsiooni farmakokineetika ja farmakodünaamika /farmakokineetika analüüs. Analüüs põhines GIST või soliidtuumoritega täiskasvanutelt ning soliidtuumoritega lastelt kogutud andmetel. Modelleerimisanalüüside põhjal ei mõjutanud sunitiniibi plasmakontsentratsioonid negatiivselt nooremate ja väiksema kehasuurusega uuritavate ohutuse ja efektiivsuse vastuseid. Noorem vanus ja väiksem kehasuurus ei avaldanud negatiivset mõju sunitiniibi kasu/riski tasakaalule, mis lähtus peamiselt selle plasmakontsentratsioonist. Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama sunitiniibi sisaldava viidatava ravimiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta neeru või neeruvaagna kartsinoomi (välja arvatud nefroblastoom , nefroblastomatoos , selgerakuline sarkoom, mesoblastiline nefroom , neeru medullaarne kartsinoom ja neeru rabdoidkasvaja ) ravi korral (vt lõik 4.2). Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama sunitiniibi sisaldava viidatava ravimiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta gastroenteropankreaatiliste neuroendokriinsete kasvajate (välja arvatud neuroblastoom, neuroganglioblastoom ja feokromotsütoom ) ravi korral (vt lõik 4.2). Farmakokineetilised omadused Sunitiniibi farmakokineetikat hinnati 135 tervel vabatahtlikul ning 266 soliidtuumoriga patsiendil. Farmakokineetika oli sarnane kõigis uuritud soliidtuumoriga patsientide rühmades ja tervetel vabatahtlikel. Annuste 25…100 mg kasutamisel suureneb plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) ja C max proportsionaalselt annuse suurusega. Igapäevaste korduvate annuste manustamisel kuhjub sunitiniib 3…4 kordselt ja tema esmane aktiivne metaboliit 7…10 kordselt. Sunitiniibi ja selle esmase metaboliidi püsikontsentratsioon saavutatakse 10…14 päevaga. Ravi 14. päevaks on sunitiniibi ja selle esmase metaboliidi kombineeritud plasmakontsentratsioon 62,9…101 ng /ml, mis on prekliiniliste andmete põhjal tuletatud sihtkontsentratsioon. Selle kontsentratsiooni juures peaks ravim pärssima in vitro retseptorite fosforüülimist ja in vivo tagama kasvaja staasi /arengu pidurdumise. Esmane aktiivne metaboliit moodustab koguekspositsioonist 23…37 %. Sunitiniibi või selle esmase aktiivse metaboliidi farmakokineetikas ei ole täheldatud olulisi muutusi uuritud annuste korduval manustamisel või korduvate ravitsüklite korral. Imendumine Pärast sunitiniibi suukaudse annuse manustamist saabub C max tavaliselt 6...12 tunni jooksul (aeg maksimaalse kontsentratsiooni saavutamiseni t max ). Toit ei mõjuta sunitiniibi biosaadavust . Jaotumine In vitro analüüsides seondusid sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit inimese plasmavalkudega vastavalt 95 % ja 90 % ulatuses, kusjuures kontsentratsioonisõltuvust ei ilmnenud. Sunitiniibi näiv jaotusruumala ( V d ) oli suur, 2230 l, mis näitab selle jaotumist kudedes. Metaboolsed koostoimed Kõigi uuritud tsütokroomi P450 (CYP) isovormide (CYP1A2, CYP2A6, CYP2B6, CYP2C8, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4/5 ja CYP4A9/11) arvutatud in vitro Ki -väärtused näitasid, et sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit tõenäoliselt ei indutseeri kliiniliselt olulisel määral teiste nende ensüümide poolt metaboliseeritavate toimeainete metabolismi. Biotransformatsioon Sunitiniibi metabolism toimub peamiselt CYP3A4 vahendusel. See CYP isovorm tekitab sunitiniibi esmase aktiivse metaboliidi desetüülsunitiniibi , mis seejärel sama isoensüümi vahendusel edasi metaboliseerub. Sunitiniibi samaaegset manustamist tugevate CYP3A4 indutseerijate või inhibiitoritega tuleb vältida, sest sunitiniibi sisaldus plasmas võib muutuda (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Eritumine Eritumine toimub peamiselt roojaga (61 %). Neerude kaudu elimineeruvad toimeaine ja selle metaboliidid muutumatul kujul 16 % ulatuses manustatud annusest. Sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit olid peamised ühendid, mis andsid vastavalt 91,5 %, 86,4 % ja 73,8 % proovides mõõdetud radioaktiivsusest plasmas, uriinis ja väljaheites. Vähemtähtsaid metaboliite leiti uriinist ja roojast, kuid üldiselt ei leitud neid plasmast. Totaalne kliirens (CL/F) suukaudsel manustamisel oli 34...62 l tunnis. Tervetel vabatahtlikel on sunitiniibi ja selle esmase aktiivse desetüülmetaboliidi eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast suukaudset manustamist vastavalt ligikaudu 40…60 tundi ja 80…110 tundi. Koosmanustamine ravimitega, mis on BCRP inhibiitorid In vitro on sunitiniib väljavoolu transporteri BCRP substraat. Uuringus A6181038 ei avaldanud koosmanustamine BCRP inhibiitori gefitiniibiga kliiniliselt olulist toimet sunitiniibi ega ravimite ( sunitiniib + metaboliit) koond- C max ega -AUC väärtustele (vt lõik 4.5). See uuring oli mitmekeskuseline avatud I/II faasi uuring, kus vaadeldi gefitiniibiga kombinatsioonis manustatud sunitiniibi ohutust/talutavust, maksimaalset talutavat annust ja kasvajavastast toimet MRCC patsientidel. Uuringu teisese eesmärgina hinnati gefitiniibi (250 mg ööpäevas) ja sunitiniibi (37,5 mg [kohort 1, n = 4] või 50 mg [kohort 2, n = 7] ööpäevas 4 nädalat, millele järgneb 2 nädalane ravipaus) koosmanustamise farmakokineetikat. Muudatused sunitiniibi farmakokineetilistes parameetrites ei olnud kliiniliselt olulised ega kutsunud esile ravimite koostoimeid; arvestades aga uuringus osalejate suhteliselt väikest arvu (st n = 7 + 4) ja farmakokineetiliste parameetrite keskmist kuni suurt erinevust patsientide lõikes, tuleb selle uuringu ravimite koostoimete farmakokineetikaalaseid leide tõlgendades olla ettevaatlik. Patsientide erirühmad Maksakahjustus Sunitiniib ja selle esmane metaboliit läbivad metabolismi peamiselt maksas. Süsteemne ekspositsioon pärast ühekordset sunitiniibi annust oli kerge või mõõduka ( Child-Pugh ’ klassid A ja B) maksakahjustusega patsientidel sarnane normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Sunitiniibi ei ole uuritud raske ( Child-Pugh ’ klass C) maksakahjustusega patsientidel. Vähipatsientide uuringutest on välja jäetud patsiendid, kelle ALAT või ASAT aktiivsus oli > 2,5 korda üle normväärtuse ülemise piiri või kui need olid > 5,0 korda üle normväärtuse ülemise piiri maksametastaasi tõttu. Neerukahjustus Populatsiooni farmakokineetika analüüs on näidanud, et sunitiniibi näiv kliirens (CL/F) ei muutunud hinnatud neerufunktsiooni vahemikus, määratuna kreatiniini kliirensi ( Clcr ) järgi (42...347 ml/min). Süsteemne ekspositsioon pärast sunitiniibi ühekordse annuse manustamist oli raske neerukahjustusega isikutel ( Clcr < 30 ml/min) sarnane normaalse neerufunktsiooniga isikutega ( Clcr > 80 ml/min). Ehkki sunitiniib ja selle peamine metaboliit ei ole lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel hemodialüüsiga elimineeritavad, oli sunitiniibi ning selle peamise metaboliidi üldine süsteemne ekspositsioon vastavalt 47 % ja 31 % võrra väiksem kui normaalse neerufunktsiooniga isikutel. Kehakaal, sooritusvõime staatus Rahvastiku demograafiliste andmete farmakokineetika analüüsimisel selgus, et algannust ei ole vaja kohandada kehakaalu ega ECOG ( Eastern Cooperative Oncology Group ) sooritusvõime staatuse järgi. Sugu Olemasolevad andmed näitavad, et naistel võib sunitiniibi näiv kliirens (CL/F) olla ligikaudu 30 % aeglasem kui meestel, kuid selle erinevuse tõttu ei ole vaja algannust kohandada. Lapsed Lastel on sunitiniibi kasutamise kogemus piiratud (vt lõik 4.2). Läbi on viidud populatsiooni farmakokineetika analüüsid, mis hõlmasid GIST ja soliidtuumoritega täiskasvanud patsientidelt ning soliidtuumoritega lastelt kogutud andmeid. Vanuse ja keha suuruse (kehakaal või kehapindala) ning teiste, sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi oluliste farmakokineetiliste parameetrite ühismuutujate hindamiseks viidi läbi järk järguliste ühismuutujatega modelleerimisanalüüsid. Analüüsitud ühismuutujatest , mis hõlmasid vanust ja keha suurust, oli sunitiniibi kliirensi olulisemaid ühismuutujaid vanus (mida noorem laps, seda aeglasem näiv kliirens). Sarnaselt oli aktiivse metaboliidi kliirensi oluline ühismuutuja kehapindala (mida väiksem kehapindala, seda aeglasem näiv kliirens). Lisaks, tuginedes 3 laste uuringust (2 laste soliidtuumori uuringut ja 1 laste GIST uuring; vanus: 6...11 aastat ja 12...17 aastat) saadud koondandmete integreeritud populatsiooni farmakokineetika analüüsile oli ravieelne kehapindala ( body surface area , BSA) sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi kliirensi oluline ühismuutuja . Selle analüüsi põhjal eeldatakse, et annusega ligikaudu 20 mg/m 2 ööpäevas (BSA vahemik 1,10...1,87 m 2 ) saavutatakse lastel sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi selline plasmakontsentratsioon, mis on võrreldav (vahemikus 75...125 % AUC-st) GIST täiskasvanutel skeemi 4/2 kohaselt 50 mg ööpäevas manustatava sunitiniibiga saavutatava kontsentratsiooniga (AUC 1233 ng.h /ml). Laste uuringutes oli sunitiniibi algannus 15 mg/m 2 (lähtudes I faasi annuse suurendamise uuringus identifitseeritud MTD-st; vt lõik 5.1), mida GIST lastel suurendati patsiendi individuaalsest ohutusest/talutavusest lähtuvalt annuseni 22,5 mg/m 2 ja seejärel annuseni 30 mg/m 2 (ületamata koguannust 50 mg ööpäevas). GIST laste kohta publitseeritud andmete kohaselt varieerus arvutatud algannus vahemikus 16,6…36 mg/m 2 , suurendatuna kuni annuseni 40,4 mg/m 2 (ületamata koguannust 50 mg ööpäevas). Prekliinilised ohutusandmed Rottidel ja ahvidel kuni 9 kuud kestnud korduvtoksilisuse uuringutes täheldati esmaseid toimeid märklaudorganitele seedetraktis (oksendamine ja kõhulahtisus ahvidel), neerupealistes (neerupealise koore kongestioon ja/või hemorraagia rottidel ja ahvidel, koos nekroosile järgneva fibroosiga rottidel), hemolümfopoeesi süsteemis (rakkude vähesus luuüdis ja lümfi vähenemine tüümuses , põrnas ja lümfisõlmedes), eksokriinses pankreases ( atsinaarrakkude degranulatsioon koos üksikute rakkude nekroosiga), süljenäärmetes ( atsinaarne hüpertroofia), luuühendustes (kasvuplaadi paksenemine), emakas (atroofia) ja munasarjades (folliikulite arengu pidurdumine). Kõik need leiud esinesid sunitiniibi kliiniliselt oluliste plasmatasemete juures. Täiendavad toimed, mida täheldati teistes uuringutes, hõlmavad QTc -intervalli pikenemist, LVEF vähenemist ja seemnejuhade atroofiat, neerude mesangiaalrakkude suurenemist, seedetrakti ja suulimaskesta verejookse ning hüpofüüsi eessagara rakkude hüpertroofiat. Muutusi emakas ( endomeetriumi atroofia) ja luu kasvuplaadis (kasvuplaadi paksenemine või kõhre düsplaasia ) seostatakse sunitiniibi farmakoloogilise toimega. Enamik nendest leidudest taandusid ravi katkestamisel 2...6 nädalaks. Genotoksilisus Sunitiniibi genotoksilisuse potentsiaali hinnati in vitro ja in vivo . Sunitiniib ei olnud mutageenne bakteritel testides, kus kasutati metaboolset aktivatsiooni roti maksas. Sunitiniib ei kutsunud esile struktuurseid kromosoomi aberratsioone inimese perifeerse vere lümfotsüütides in vitro . Polüploidiat (arvuline kromosoomi aberratsioon) täheldati inimese perifeerse vere lümfotsüütides in vitro nii metaboolse aktivatsiooni esinemisel kui ka puudumisel. Sunitiniib ei olnud klastogeenne roti luuüdis in vivo . Põhilise aktiivse metaboliidi genotoksilisuse potentsiaali ei hinnatud. Kartsinogeensus 1 kuulises suukaudse kunstliku toitmisega annustamisvahemiku leidmise uuringus (0, 10, 25, 75 või 200 mg/kg ööpäevas) ravimi pideval igapäevasel manustamisel täheldati rasH2 transgeensetel hiirtel kõige suurema uuritud annuse puhul (200 mg/kg ööpäevas) kaksteistsõrmiksoole Brunneri näärmete kartsinoomi ja hüperplaasiat . rasH2 transgeensetel hiirtel viidi läbi 6 kuuline suukaudse kunstliku toitmisega kartsinogeensuse uuring [0; 8; 25; 75 (vähendati 50 le) mg/kg ööpäevas] igapäevase annustamisega. Annuste puhul ≥ 25 mg/kg ööpäevas täheldati pärast 1 või 6 kuulist ravi [AUC ≥ 7,3 korda suurem kui patsientidel, kellele manustati soovituslik ööpäevane annus ( recommended daily dose , RDD)] gastroduodenaalseid kartsinoome, taustaks olevate hemangiosarkoomide suurenenud esinemust ja/või mao limaskesta hüperplaasiat . 2 aastases rottidega tehtud kartsinogeensuse uuringus (0; 0,33; 1 või 3 mg/kg ööpäevas) põhjustas sunitiniibi manustamine 28 päevaste tsüklitena, millele järgnes 7 päevane annustamisvaba periood, feokromotsütoomide ja neerupealiste säsi hüperplaasia esinemissageduse suurenemist isastel rottidel, kui seda anti annuses 3 mg/kg ööpäevas > 1 aasta jooksul (AUC ≥ 7,8 korda suurem kui patsientidel, kellele manustati RDD-d). Brunneri näärmete kartsinoomi esines kaksteistsõrmiksooles emastel rottidel annustega ≥ 1 mg/kg ööpäevas ja isastel annustega 3 mg/kg ööpäevas. Limaskestarakkude hüperplaasia mao näärmelises osas ilmnes isastel annustega 3 mg/kg ööpäevas, AUC väärtused olid vastavalt ≥ 0,9, 7,8 ja 7,8 korda suuremad kui patsientidel, kellele manustati RDD- d. Hiirte (rasH2 transgeensed) ja rottide kartsinogeensuse uuringutes sunitiniibiga täheldatud neoplastiliste leidude tähtsus inimesele ei ole selge. Reproduktsiooni- ja arengutoksilisus Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud toimet meeste või naiste fertiilsusele. Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja ahvidel täheldati siiski toimeid emasloomade fertiilsusele folliikulite atreesia , kollaskeha degeneratsiooni, emaka endomeetriumi muutuste ja emaka ning munasarjade massi vähenemise näol kliiniliselt olulise süsteemse biosaadavuse korral. Rottidel täheldati toimeid isasloomade fertiilsusele seemnejuhade atroofia, munandimanustes spermatosoidide vähenemise ja kolloidi vähenemise näol eesnäärmes ning seemnepõiekestes plasmatasemete puhul, mis olid 25 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Rottidel esines embrüo/loote suremust elusloodete arvu märkimisväärse vähenemisena, resorptsioonide arvu suurenemisena, implantatsioonijärgse loote suremuse suurenemisena ja järglaste üldise suremisena kaheksal tiinel emasloomal 28 st plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 5,5 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Küülikutel oli tiinuse ajal emaka massi ja elusloodete arvu vähenemine tingitud resorptsioonide arvu suurenemisest, implantatsioonijärgsest loote suremuse suurenemisest ja järglaste üldisest suremisest neljal tiinel küülikul kuuest plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 3 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Rottide ravimisel sunitiniibiga ≥ 5mg/kg ööpäevas organogeneesi ajal täheldati arengutoksilisust, mis ilmnes loote skeleti väärarengute suurenenud esinemissageduses. Seda iseloomustab eeskätt lülisamba rinna-/nimmeosa luustumise pidurdumine ja see esines plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 5,5 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Küülikutel hõlmasid toimed arengule huulelõhe suurenenud esinemissagedust plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid ligikaudu võrdsed kui kliinilistes tingimustes saavutatavad kontsentratsioonid, ja huulelõhe ning suulaelõhe suurenenud esinemissagedust plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 2,7 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Sunitiniibi (0,3; 1,0; 3,0 mg/kg ööpäevas) hinnati pre - ja postnataalse arengu uuringus tiinetel rottidel. Emaslooma kehakaalu tõus vähenes gestatsiooni ja imetamise ajal annustega ≥ 1 mg/kg ööpäevas, kuid reproduktiivtoksilisust emasloomal ei täheldatud annustega kuni 3 mg/kg ööpäevas (hinnanguline ekspositsioon > 2,3 korda suurem kui AUC patsientidel, kellele manustati RDD-d). Annustega 3 mg/kg ööpäevas täheldati järglaste kehakaalu vähenemist võõrutamisele eelneva ja järgneva perioodi jooksul. Arengutoksilisust ei täheldatud annustega 1 mg/kg ööpäevas (ligikaudne ekspositsioon ≥ 0,9 korda suurem kui AUC patsientidel, kellele manustati RDD-d). FARMATSEUTILISED ANDMED Abiainete loetelu Kapsli sisu Mikrokristalliline tselluloos (E460) Mannitool (E421) Naatriumkroskarmelloos Povidoon (E1201) Magneesiumstearaat (E470b) Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Kapsli kest Punane raudoksiid (E172) Titaandioksiid (E171) Želatiin Valge trükivärv Šellak Titaandioksiid (E171) Propüleenglükool (E1520) Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Kapsli kest Must raudoksiid (E172) Punane raudoksiid (E172) Kollane raudoksiid (E172) Titaandioksiid (E171) Želatiin Valge trükivärv Šellak Titaandioksiid (E171) Propüleenglükool (E1520) Sobimatus Ei kohaldata. Kõlblikkusaeg 3 aastat Säilitamise eritingimused See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Pakendi iseloomustus ja sisu Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC blistritega , mis sisaldavad 28 kõvakapslit. Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC perforeeritud üksikannuste blistritega , mis sisaldavad 28 x 1 kõvakapslit. Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC perforeeritud üksikannuste blistritega , mis sisaldavad 30 x 1 kõvakapslit. Pappkarp polüpropüleenist (PP) lapsekindla korgiga (keeratava korgiga) suure tihedusega polüetüleenist (HDPE) pudeliga, mis sisaldab 30 kõvakapslit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. 6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. MÜÜGILOA HOIDJA Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa MÜÜGILOA NUMBRID 12,5 mg: 986119 50 mg: 986219 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.04.2019 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.01.2024 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV Jaanuar 2024
VÄLISPAKENDIL JA SISEPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED BLISTERPAKENDI KARP PUDELI KARP/PUDELI SILT RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid s unitinib um TOIMEAINE(TE) SISALDUS Üks kapsel sisaldab 12,5 mg suniti ni ibi . Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi. ABIAINED Sisaldab naatriumi. Lisateavet lugege pakendi infolehe s t. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS Kõvakapsel Blisterpakend: 28 kapslit 28 x 1 kapslit 30 x 1 kapslit Pudel: 30 kapslit MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D) Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Suukaudne. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA KÄTTESAAMATUS KOHAS Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL) KÕLBLIKKUSAEG EXP SÄILITAMISE ERITINGIMUSED ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID) 12,5 mg : Müügiloa nr: 986119 50 mg : Müügiloa nr: 986219 PARTII NUMBER Lot RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED Retseptiravim. KASUTUSJUHEND TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS) Ainult karbil: Sunitinib Mylan 12,5 mg Sunitinib Mylan 50 mg AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaa torit. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED PC SN NN MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA BLISTER- VÕI RIBAPAKENDIL BLISTER RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan 12,5 mg kapslid Sunitinib Mylan 50 mg kapslid s unitinib um MÜÜGILOA HOIDJA NIMI Mylan Ireland Limited KÕLBLIKKUSAEG EXP PARTII NUMBER Lot MUU
Generics (U.K.) Limited
Unit 4
Trident Place 03.01.2024 nr ML-4/986219
Mosquito Way
Hatfield
Hertfordshire
AL10 9UL
Suurbritannia
[email protected]
OTSUS
Müügiloa väljastamiseks detsentraliseeritud müügiloa uuendamise menetluses
Ravimiamet, võttes aluseks ravimite müügilubade komisjonile 08.12.2023 arvamuse
andmiseks esitatud müügilubade osakonna hinnangu ravimi efektiivsuse, ohutuse ja kvaliteedi
kohta, ravimite müügilubade komisjoni 15.12.2023 protokolli ning tuginedes ravimiseaduse §
68 lõigetele 3 ja 4, § 69 lõigetele 1 ja 2, § 70 lõigetele 1 ja 3, § 71 lõigetele 2 ja 3, § 72, § 73
lõigetele 1 ja 3, otsustab välja anda ravimi müügiloa tähtajatult:
ravimi nimetus SUNITINIB MYLAN
tugevus ja ravimvorm 50 mg kõvakapsel
toimeaine sunitiniib
müügiloa number 986219
ravimi klassifikatsioon retseptiravim
pakendisuurus 28; 30; 28 (28x1); 30 (30x1) kapslit
kõlblikkusaeg 36 kuud
müügiloa hoidja Mylan Ireland Limited
Unit 35/36
Grange Parade
Baldoyle Industrial Estate
Dublin 13
Co. Dublin
D13 R20R
Iirimaa
ravimipartii väljastamiseks vabastamise eest vastutavad tootjad
Remedica Limited
Nooruse 1 / 50411 Tartu / 737 4140 /
[email protected] / www.ravimiamet.ee / Registrikood 70003477
Aharnon Street
Limassol Industrial Estate
3056 Limassol
Küpros
Pharmacare Premium Limited
Hhf 003 Hal Far Industrial Estate
Birzebbuga BBG 3000
Malta
Koos müügiloa andmisega kinnitab Ravimiamet ravimi omaduste kokkuvõtte, pakendi
infolehe ja pakendi märgistuse ning need on käesoleva otsuse lisad.
Perioodilise ohutusaruande esitamise kuupäevad ja sageduse määrab Euroopa Ravimiameti
riskihindamise komitee ja need avaldatakse www.ema.europa.eu ning on käesoleva otsuse osa.
Vaide käesolevale otsusele saab esitada Ravimiametile 30 päeva jooksul arvates otsuse
teatavakstegemisest. Kui otsuse saaja soovib otsust vaidlustada halduskohtus, võib ta vastavalt
halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lõikele 1 ja § 46 lõikele 1 esitada kaebuse otsuse peale
Tartu Halduskohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ravimiamet
Lisad: 1. Ravimi omaduste kokkuvõte;
2. Pakendi infoleht; (aprill 2021)
3. Pakendi märgistus (aprill 2021).
Aiki Rümmel
[email protected]
2 (2)
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan , 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan , 50 mg kõvakapslid KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 12,5 mg sunitiniibi . Teadaolevat toimet omav abiaine Üks kapsel sisaldab 0,4 mg naatriumi. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi . Teadaolevat toimet omav abiaine Üks kapsel sisaldab 1,7 mg naatriumi. INN. Sunitinibum . Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1. RAVIMVORM Kõvakapsel (kapsel). Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid (kapslid) Oranži kapslikaane ja oranži kapslikehaga želatiinkapslid suurusega 14,2 mm ± 0,5 mm , mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „12.5 mg“. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid (kapslid) Karamellivärvi kapslikaane ja karamellivärvi kapslikehaga želatiinkapslid suurusega 19 ,3 mm ± 0,5 mm , mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „50 mg“. KLIINILISED ANDMED Näidustused Gastrointestinaalne strooma kasvaja Mitteopereeritava ja/või metastaatilise pahaloomulise gastrointestinaalse strooma kasvaja ravi täiskasvanutel pärast resistentsuse või talumatuse tõttu ebaõnnestunud ravi imatiniibiga . Metastaatiline neerurakk-kartsinoom Kaugelearenenud /metastaatilise neerurakk-kartsinoomi ravi täiskasvanutel. Pankrease neuroendokriinsed kasvajad Mitteopereeritava või metastaatiliste kõrgelt diferentseerunud pankrease neuroendokriinsete kasvajate ravi progresseeruva haiguskuluga täiskasvanutel. Annustamine ja manustamisviis Ravi sunitiniibiga peab alustama vähivastaste ravimite kasutamise kogemusega arst. Annustamine Sunitinib Mylani soovitatav annus g astrointestinaalse strooma kasvaja ( gastrointestinal stromal tumour , GIST) ja metastaatilise neerurakk-kartsinoomi ( metastatic renal cell carcinoma , MRCC) raviks täieliku kuuenädalase ravitsükli korral on 50 mg suukaudselt üks kord ööpäevas nelja järjestikuse nädala jooksul, millele järgneb kahenädalane paus ravimi võtmises (skeem 4/2). Pankrease neuroendokriinsete kasvajate ( pancreatic neuroendocrine tumours , pNET ) korral on Sunitinib Mylani soovitatav annus 37,5 mg suukaudselt üks kord ööpäevas ilma planeeritud pausita ravimi võtmise raviskeemis. Annuse kohandamine Ohutus ja taluvus GIST ja MRCC raviks võib annust kohandada 12,5 mg kaupa, lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi taluvusest. Ööpäevane annus ei tohi ületada 75 mg ja seda ei tohi vähendada alla 25 mg. pNET korral võib annust kohandada 12,5 mg kaupa, lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi talutavusest. pNET III faasi kliinilises uuringus oli maksimaalne manustatud annus 50 mg ööpäevas. Lähtudes individuaalsest ohutusest ja ravimi talutavusest võib olla vajalik ravi katkestamine. CYP3A4 inhibiitorid/ indutseerijad Tuleb hoiduda sunitiniibi manustamisest koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega , nagu rifampitsiin (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks sunitiniibi annuse suurendamine 12,5 mg kaupa (kuni 87,5 mg ni ööpäevas GIST ja MRCC või 62,5 mg ni ööpäevas pNET korral), jälgides hoolikalt ravimi taluvust. Tuleb hoiduda sunitiniibi manustamisest koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, nagu ketokonasool (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks sunitiniibi annuse vähendamine minimaalse annuseni 37,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC või 25 mg ööpäevas pNET korral, jälgides hoolikalt ravimi taluvust. Samaaegsel kasutamisel tuleb kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 indutseeriv või inhibeeriv toime. Patsientide erirühmad Lapsed Sunitiniibi ohutus ja efektiivsus alla 18 aastastel patsientidel ei ole tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda. Eakad Ligikaudu kolmandik kliinilistes ravimiuuringutes sunitiniibi saanud patsientidest olid 65 aastased või vanemad. Nooremate ja vanemate patsientide vahel ei täheldatud olulisi erinevusi ohutuses ega efektiivsuses. Maksakahjustus Sunitiniibi manustamisel kerge või mõõduka maksakahjustusega ( Child-Pugh ’ A ja B klass) patsientidele ei soovitata algannust kohandada. Sunitiniibi ei ole raske ( Child-Pugh ’ klass C) maksakahjustusega patsientidel uuritud ja seetõttu ei soovitata seda kasutada raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 5.2). Neerukahjustus Neerukahjustusega (kerge kuni raske) patsientidel või hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega ( end- stage renal disease , ESRD) patsientidel ei ole vaja sunitiniibi algannust kohandada. Edasine annuse kohandamine peab põhinema patsiendi individuaalsel ohutusel ja taluvusel (vt lõik 5.2). Manustamisviis Sunitinib Mylan on suukaudseks manustamiseks. Ravimit võib võtta koos toiduga või ilma. Kui patsient unustab annuse võtmata, ei tohi ta täiendavat annust võtta. Patsient peab võtma oma tavalise määratud annuse järgmisel päeval. Vastunäidustused Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel Tuleb hoiduda samaaegsest manustamisest tugevate CYP3A4 indutseerijatega , sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib selle tagajärjel väheneda (vt lõigud 4.2 ja 4.5). Tuleb hoiduda samaaegsest manustamisest tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib selle tagajärjel suureneda (vt lõigud 4.2 ja 4.5). Naha ja kudede kahjustused Patsientidele tuleb öelda, et ravi ajal sunitiniibiga võib esineda juuste või naha depigmentatsiooni . Teised võimalikud dermatoloogilised toimed võivad olla naha kuivus, paksenemine või nahalõhed, villid või lööve peopesadel ja jalataldadel. Ülalmainitud reaktsioonid ei olnud kumulatiivsed, olid tavaliselt pöörduvad ja üldiselt ei olnud vaja ravi katkestada. Teatatud on gangrenoossest püodermiast , mis kadus tavaliselt pärast sunitiniibi kasutamise lõpetamist. Teatatud on rasketest nahareaktsioonidest, sealhulgas multiformse erüteemi ( erythema multiforme , EM) juhtudest, Stevensi -Johnsoni sündroomile (SJS) ning epidermise toksilisele nekrolüüsile ( toxic epidermal necrolysis , TEN) viitavatest juhtudest, millest mõned lõppesid surmaga. SJS, TEN või EM nähtude või sümptomite (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskesta kahjustustega) esinemisel tuleb ravi sunitiniibiga katkestada. SJS või TEN diagnoosi kinnitamisel ei tohi ravi uuesti alustada. Mõnedel kahtlustatava EM juhtudel talusid patsiendid ravi taasalustamist sunitiniibiga väiksemas annuses pärast reaktsiooni lahenemist; mõned neist patsientidest said ka kaasnevat ravi kortikosteroidide või antihistamiinidega (vt lõik 4.8). Hemorraagia ja kasvaja veritsemine Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud hemorraagilistest sündmustest, millest mõned on lõppenud surmaga; nende sündmuste hulgas on olnud seedetrakti, hingamisteede, kuseteede ja peaaju verejookse (vt lõik 4.8). Verejooksude rutiinne hindamine peab hõlmama täielikku verepilti ja arstlikku läbivaatust. Ninaverejooks oli kõige sagedasem hemorraagiline kõrvaltoime, millest on teatanud ligikaudu pooltel soliidtuumoritega patsientidest, kellel esines verejookse. Mõned ninaverejooksu juhud olid tõsised, kuid väga harva surmaga lõppevad. Teatatud on kasvaja hemorraagia juhtudest, mis olid mõnikord seotud kasvaja nekroosiga; mõned nendest hemorraagia juhtudest lõppesid surmaga. Kasvaja hemorraagia võib tekkida ootamatult ja kopsukasvajate puhul võib esineda raske ja eluohtlik veriköha või kopsuverejooks. Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt on sunitiniibiga ravitud MRCC, GIST ja kopsuvähiga patsientidel täheldatud kopsuhemorraagia juhtusid, millest mõned on lõppenud surmaga. Sunitiniib ei ole heaks kiidetud kasutamiseks kopsuvähiga patsientidel. Samaaegselt antikoagulantravi (nt varfariin , atsenokumarool ) saavatel patsientidel võib perioodiliselt jälgida täisvere pilti (vereliistakud), hüübimisfaktoreid (PT/INR) ja teha arstliku läbivaatuse. Seedetrakti häired Kõhulahtisus, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, düspepsia ja stomatiit/suuvalu olid kõige sagedamini teatatud seedetrakti kõrvaltoimed; samuti on teatatud ösofagiidi juhtudest (vt lõik 4.8). Ravi vajavate seedetrakti kõrvaltoimete korral võib toetavaks raviks kasutada antiemeetikuid , kõhulahtisusevastase toimega ravimeid või antatsiide . Sunitiniibiga ravitud kõhuõõne pahaloomuliste kasvajatega patsientidel teatati tõsistest, mõnikord surmaga lõppevatest seedetrakti tüsistustest, sh seedetrakti perforatsioon. Hüpertensioon Sunitiniibi kasutamisega seoses on teatatud hüpertensioonist, sh raske hüpertensioon (süstoolne rõhk > 200 mmHg või diastoolne rõhk 110 mmHg ). Patsiente tuleb jälgida hüpertensiooni suhtes ja ravida vastavalt vajadusele. Raske, medikamentoossele ravile allumatu hüpertensiooniga patsientidel soovitatakse ravi ajutiselt katkestada. Ravi võib uuesti jätkata, kui hüpertensioon on saadud piisava kontrolli alla (vt lõik 4.8). Hematoloogilised häired Sunitiniibi kasutamisega seoses on teatatud neutrofiilide absoluutarvu vähenemisest ning trombotsüütide arvu vähenemisest (vt lõik 4.8). Ülalmainitud juhtumid ei olnud kumulatiivsed, olid tavaliselt pöörduvad ja üldiselt ei olnud vaja ravi katkestada. Mitte ükski nendest III faasi uuringutes esinenud juhtudest ei lõppenud surmaga, kuid turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud harvaesinevatest letaalse lõppega hematoloogilistest sündmustest, nagu verejooksud, millega kaasnesid trombotsütopeenia ja neutropeenilised infektsioonid. Aneemiat on täheldatud nii sunitiniibiga ravi alustamisel kui ka hiljem ravi ajal. Igal sunitiniibiga ravi saaval patsiendil tuleb iga ravitsükli algul määrata täielik verepilt (vt lõik 4.8). Südame häired Sunitiniibiga ravitavatel patsientidel on teatatud kardiovaskulaarsetest sündmustest, sh südamepuudulikkus, kardiomüopaatia, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ( left ventricular ejection fraction , LVEF) väärtus alla normi alumise piiri, müokardiit, südamelihase isheemia ja müokardiinfarkt, millest mõned lõppesid surmaga. Need andmed viitavad sellele, et sunitiniib suurendab kardiomüopaatia riski. Ravitud patsientidel ei ole tuvastatud muid sunitiniibi poolt indutseeritud kardiomüopaatia riskitegureid peale ravimispetsiifilise toime. Patsientidel, kellel on risk nende seisundite tekkeks või need seisundid anamneesis, tuleb sunitiniibi kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.8). Kõigist sunitiniibi kliinilistest uuringutest välistati patsiendid, kellel esines 12 kuu jooksul enne sunitiniibi manustamist kardiaalne sündmus, nt müokardiinfarkt (sh raske/ebastabiilne stenokardia), koronaar -/perifeersete arterite šundilõikus, sümptomaatiline südame paispuudulikkus ( congestive heart failure , CHF), tserebrovaskulaarne sündmus või transitoorne isheemiline atakk või kopsuemboolia. Ei ole teada, kas nende kaasuvate haigustega patsientidel võib olla suurem risk sunitiniibi kasutamisega seotud vasaku vatsakese funktsioonihäire tekkimiseks. Arstidel on soovitav võrrelda seda riski sunitiniibi kasutamisest saadava võimaliku kasuga. Patsiente tuleb ravi ajal sunitiniibiga hoolikalt jälgida CHF kliiniliste nähtude ja sümptomite tekkimise suhtes, seda eriti juhul, kui esineb kaasuvaid kardiaalseid riskitegureid ja/või südame isheemiatõbi anamneesis. Sunitiniibiga ravi saavate patsientide puhul tuleb kaaluda ka ravieelset ja perioodilist raviaegset LVEF hindamist. Ilma kardiaalsete riskiteguriteta patsientidel tuleb kaaluda ravieelset väljutusfraktsiooni hindamist. CHF kliiniliste ilmingute esinemisel soovitatakse ravi sunitiniibiga lõpetada. Sunitiniibi annustamine tuleb katkestada ja/või annust vähendada patsientidel, kellel ei esine CHF kliinilisi sümptomeid, kuid kelle väljutusfraktsioon on vähenenud < 50 % ja > 20 % alla algtaseme väärtuse. QT intervalli pikenemine Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on esinenud QT intervalli pikenemist ja torsade de pointes ’i . QT intervalli pikenemine võib viia suurenenud ventrikulaarsete arütmiate, sealhulgas torsade de pointes ’i tekkeriskini. Sunitiniibi tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on teadaolevalt esinenud QT intervalli pikenemist; patsientidel, kes võtavad arütmiavastaseid ravimeid või QT intervalli pikendada võivaid ravimeid; patsientidel, kellel on eelnevalt südamehaigus, bradükardia või elektrolüütide tasakaalu häire. Sunitiniibi samaaegset manustamist tugevate CYP3A4 inhibiitoritega tuleb piirata, sest sunitiniibi kontsentratsioon plasmas võib suureneda (vt lõigud 4.2, 4.5 ja 4.8). Venoossed trombemboolilised sündmused Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on teatatud raviga seotud venoossetest trombemboolilistest sündmustest, sh süvaveeni tromboos ja kopsuemboolia (vt lõik 4.8). Turuletulekujärgse järelevalve käigus on täheldatud surmaga lõppenud kopsuemboolia juhtusid. Arteriaalsed trombemboolilised sündmused Sunitiniibi saanud patsientidel on teatatud arteriaalsetest trombemboolilistest sündmustest ( arterial thromboembolic events , ATE), mis mõnikord lõppesid surmaga. Kõige sagedamini esinenud sündmused olid tserebrovaskulaarne atakk, transitoorne isheemiline atakk ja ajuinfarkt. ATE ga seotud riskitegurite hulka kuulusid lisaks kaasuvale pahaloomulisele haigusele ja vanusele ≥ 65 aastat ka hüpertensioon, suhkurtõbi ja eelnev trombembooliline haigus. Aneurüsmid ja arteridissektsioonid Veresoonte endoteeli kasvufaktori ( vascular endothelial growth factor , VEGF) raja inhibiitorite kasutamine hüpertensiooniga või hüpertensioonita patsientidel võib soodustada aneurüsmide ja arteridissektsioonide teket. Enne Sunitinib Mylani kasutamist tuleb riskiteguritega patsientidel (nt hüpertensioon või anamneesis aneurüsm ) seda riski hoolikalt hinnata. Trombootiline mikroangiopaatia (TMA) Kui patsiendil esineb hemolüütiline aneemia, trombotsütopeenia, väsimus, fluktueeruvad neuroloogilised nähud, neerukahjustus ja palavik, tuleb diagnoosimisel arvesse võtta võimalikku TMA d, sh trombootiline trombotsütopeeniline purpur ( thrombotic thrombocytopaenic purpura , TTP) ja hemolüütilis -ureemiline sündroom ( haemolytic uraemic syndrome , HUS), mis on mõnikord põhjustanud neerupuudulikkust või lõppenud surmaga. TMA tekkimisel tuleb patsiendi ravi sunitiniibiga lõpetada ning alustada viivitamatult TMA ravi. Pärast ravi lõpetamist on täheldatud TMA nähtude taandumist (vt lõik 4.8). Kilpnäärme funktsiooni häired Enne ravi alustamist on soovitatav kontrollida kilpnäärme funktsiooni kõikidel patsientidel. Olemasoleva hüpotüreoidismi või hüpertüreoidismiga patsiente tuleb enne ravi alustamist sunitiniibiga ravida standardse ravipraktika kohaselt. Ravi ajal sunitiniibiga tuleb kilpnäärme funktsiooni kontrollida regulaarselt iga 3 kuu järel. Lisaks tuleb ravi ajal kõiki patsiente hoolikalt jälgida kilpnäärme funktsiooni häire nähtude ja sümptomite suhtes ning kilpnäärme funktsiooni häirele viitavate nähtude ja/või sümptomitega patsientidel tuleb vastavalt kliinilisele näidustusele kontrollida kilpnäärme funktsiooni laboratoorseid analüüse. Kilpnäärme funktsiooni häirega patsiente tuleb ravida standardse ravipraktika kohaselt. Hüpotüreiodismi on täheldatud nii sunitiniibiga ravi alustamisel kui ka hiljem ravi ajal (vt lõik 4.8). Pankreatiit Mitmesuguste soliidtuumoritega patsientidel, kes said sunitiniibi , täheldati lipaasi ja amülaasi aktiivsuse suurenemist seerumis. Lipaasi aktiivsuse suurenemine oli mööduv ja tavaliselt ei kaasnenud sellega pankreatiidi nähtusid või sümptomeid erinevate soliidtuumoritega patsientidel (vt lõik 4.8). On teatatud tõsistest pankreatiidi juhtudest, neist mõned lõppesid surmaga. Pankreatiidi sümptomite esinemisel tuleb katkestada patsiendi ravi sunitiniibiga ja tagada sobiv toetav ravi. Maksatoksilisus Sunitiniibiga ravi saanud patsientidel on täheldatud maksatoksilisust. Maksapuudulikkuse juhtusid, millest mõned lõppesid surmaga, täheldati < 1 % sunitiniibiga ravi saanud soliidtuumoriga patsientidest. Maksafunktsiooni teste [ alaniinaminotransferaasi (ALAT), aspartaataminotransferaasi (ASAT) aktiivsus, bilirubiini sisaldus] tuleb jälgida enne ravi alustamist, iga ravitsükli ajal ja nii, nagu kliiniliselt näidustatud. Kui esinevad maksapuudulikkuse nähud või sümptomid, tuleb patsiendi ravi sunitiniibiga katkestada ja tagada sobiv toetav ravi (vt lõik 4.8). Neerufunktsioon Teatatud on neerukahjustusest, neerupuudulikkusest ja/või ägedast neerupuudulikkusest, mis mõnel juhul lõppes surmaga (vt lõik 4.8). Riskitegurite hulka, mida seostatakse neerukahjustuse/-puudulikkusega, kuuluvad lisaks olemasolevale neerurakk-kartsinoomile ( renal cell carcinoma , RCC) ka kõrge iga, suhkurtõbi, juba olemasolev neerukahjustus, südamepuudulikkus, hüpertensioon, sepsis, dehüdratsioon /hüpovoleemia ja rabdomüolüüs . Sunitiniibiga ravi jätkamise ohutust mõõduka või raske proteinuuriaga patsientidel ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Teatatud on proteinuuria ja harva ka nefrootilise sündroomi juhtudest. Enne ravi alustamist on soovitatav teha uriinianalüüs ja ravi ajal tuleb patsiente jälgida proteinuuria tekke või süvenemise suhtes. Nefrootilise sündroomiga patsientidel tuleb sunitiniibi kasutamine katkestada. Fistul Fistuli tekkimisel on vajalik katkestada ravi sunitiniibiga . Sunitiniibi jätkuva kasutamise kohta fistuliga patsientidel on vähe teavet (vt lõik 4.8). Haavade paranemise halvenemine Ravi ajal sunitiniibiga on teatatud haavade paranemise halvenemisest. Ametlikke kliinilisi uuringuid sunitiniibi mõju kohta haavade paranemisele ei ole läbi viidud. Sunitiniibiga ravi ajutine katkestamine on ettevaatusabinõuna soovitatav patsientidele, kellel seisavad ees suuremad kirurgilised protseduurid. Kliiniline kogemus ravi taasalustamise ajastamiseks pärast suuri kirurgilisi operatsioone on piiratud. Seetõttu tuleb kliiniline otsus ravi taasalustamiseks sunitiniibiga pärast suurt kirurgilist operatsiooni langetada operatsioonist taastumise protsessi põhjal. Lõualuu osteonekroos Sunitiniibiga ravitud patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosi ( osteonecrosis of the jaw , ONJ) juhtudest. Enamikust juhtudest teatati patsientidel, kes olid saanud varasemat või kaasuvat ravi intravenoossete bisfosfonaatidega , mille puhul on lõualuu osteonekroos tuvastatud risk. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik, kui sunitiniibi ja intravenoosseid bisfosfonaate kasutatakse kas samal ajal või järjestikku. Invasiivsed stomatoloogilised protseduurid on samuti tuvastatud riskitegur. Enne ravi sunitiniibiga tuleb kaaluda hammaste kontrollimist ja sobivat ennetavat hambaravi . Patsientidel, kes on varem saanud või saavad intravenoosseid bisfosfonaate , tuleb võimaluse korral vältida invasiivseid stomatoloogilisi protseduure (vt lõik 4.8). Ülitundlikkus/ angioödeem Ülitundlikkusest tingitud angioödeemi tekkimisel on vajalik katkestada ravi sunitiniibiga ja rakendada tavapärast ravi (vt lõik 4.8). Krambihood Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on teatatud krambihoogude esinemisest. Patsiendid, kellel esinevad krambihood ja pöörduvale posterioorse leukoentsefalopaatia sündroomile ( reversible posterior leukoencephalopathy syndrome , RPLS) viitavad nähud/sümptomid, nagu hüpertensioon, peavalu, vähenenud erksus, vaimsete funktsioonide muutused ja nägemise kadumine, sh kortikaalne pimedus, peavad saama medikamentoosset ravi, sh hüpertensiooni ravi. Ravi sunitiniibiga soovitatakse sellisel juhul ajutiselt katkestada; ravi võib pärast seisundi taandumist raviarsti otsusel uuesti alustada (vt lõik 4.8). Tuumori lüüsi sündroom (TLS) Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on sunitiniibiga ravitud patsientidel harva täheldatud TLS juhte, millest mõned on lõppenud surmaga. TLS riskitegurid on suur kasvajakoormus, olemasolev krooniline neerupuudulikkus, oliguuria , dehüdratsioon , hüpotensioon ja happeline uriin. Selliseid patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravida kliinilise näidustuse alusel ning kaaluda profülaktilist hüdratsiooni . Infektsioonid Teatatud on tõsistest infektsioonidest koos neutropeeniaga või ilma, sh mõnest surmaga lõppenud infektsioonist. Aeg-ajalt on teatatud nekrotiseeriva fastsiidi (sh perineumil ) juhtudest, mis mõnikord on lõppenud surmaga (vt lõik 4.8). Patsientidel, kellel tekib nekrotiseeriv fastsiit , tuleb ravi sunitiniibiga katkestada ning viivitamatult alustada asjakohase raviga. Hüpoglükeemia Ravi ajal sunitiniibiga on teatatud vere glükoosisisalduse vähenemisest, mis mõnel juhul on olnud kliiniliste sümptomitega ja teadvusekaotuse tõttu haiglaravi vajav. Sümptomaatilise hüpoglükeemia korral tuleb ravi sunitiniibiga ajutiselt katkestada. Diabeediga patsientidel tuleb vere glükoosisisaldust regulaarselt kontrollida, et hinnata diabeediravimi annuse kohandamise vajadust hüpoglükeemia riski vähendamiseks (vt lõik 4.8). Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel. Ravimid, mis võivad suurendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas CYP3A4 inhibiitorite toime Tervetel vabatahtlikel suurenesid sunitiniibi ühekordse annuse manustamisel koos tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooliga kombineeritud ( sunitiniib + esmane metaboliit) maksimaalse kontsentratsiooni ( C max ) ja kõveraaluse pindala (AUC 0–∞ ) väärtused vastavalt 49 % ja 51 %. Sunitiniibi manustamine koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ritonaviir , itrakonasool , erütromütsiin , klaritromütsiin , greibimahl) võib suurendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas. Kombineerimist CYP3A4 inhibiitoritega tuleb seetõttu vältida või kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 inhibeeriv toime. Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks Sunitinib Mylani annust vähendada minimaalse annuseni 37,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC korral või kuni 25 mg ööpäevas pNET korral, jälgides hoolikalt ravimi talutavust (vt lõik 4.2). Rinnanäärmevähi resistentsusvalgu ( Bre a st Cancer R e s i s t a nce P rote i n, BCRP) inhibiitorite toime Sunitiniibi ja BCRP inhibiitorite koostoimete kohta on kliinilisi andmeid piiratud hulgal ning sunitiniibi ja teiste BCRP inhibiitorite võimalikku koostoimet ei saa välistada (vt lõik 5.2). Ravimid, mis võivad vähendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas CYP3A4 indutseerijate toime Tervetel vabatahtlikel vähenesid sunitiniibi ühekordse annuse manustamisel koos CYP3A4 indutseerija rifampitsiiniga kombineeritud ( sunitiniib + esmane metaboliit) C max ja AUC 0-∞ väärtused vastavalt 23 % ja 46 %. Sunitiniibi manustamine koos tugevate CYP3A4 indutseerijatega (nt deksametasoon , fenütoiin , karbamasepiin , rifampitsiin , fenobarbitaal või naistepuna ( Hypericum perforatum ) sisaldavad taimsed preparaadid) võib vähendada sunitiniibi kontsentratsiooni plasmas. Kombineerimist CYP3A4 indutseerijatega tuleb seetõttu vältida või kaaluda teise ravimi valimist, millel puudub või on minimaalne CYP3A4 indutseeriv toime. Kui see ei ole võimalik, võib osutuda vajalikuks Sunitinib Mylani annust suurendada 12,5 mg kaupa (kuni 87,5 mg ööpäevas GIST ja MRCC korral või kuni 62,5 mg ööpäevas pNET korral), jälgides hoolikalt ravimi talutavust (vt lõik 4.2). Fertiilsus, rasedus ja imetamine Kontratseptsioon meestel ja naistel Viljakas eas naistele tuleb soovitada kasutada sunitiniibiga ravi ajal tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid ja rasestumise vältimist. Rasedus Sunitiniibiga ei ole rasedatel uuringuid läbi viidud. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele, sealhulgas loote väärarenguid (vt lõik 5.3). Sunitinib Mylanit ei tohi kasutada raseduse ajal ega naistel, kes ei kasuta tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid, välja arvatud juhul, kui võimalik kasu ületab võimaliku riski lootele. Kui sunitiniibi kasutatakse raseduse ajal või kui patsient rasestub ravi ajal sunitiniibiga , tuleb patsienti teavitada võimalikust ohust lootele. Imetamine Sunitiniib ja/või selle metaboliidid erituvad roti piima. Ei ole teada, kas sunitiniib või selle peamine aktiivne metaboliit eritub inimese rinnapiima. Et toimeained tavaliselt erituvad rinnapiima ja et imikute rinnaga toitmisel esineb tõsiste kõrvaltoimete tekkimise oht, ei tohi naine sunitiniibi võtmise ajal last rinnaga toita. Fertiilsus Mittekliiniliste tulemuste põhjal võib ravi sunitiniibiga kahjustada meeste ja naiste fertiilsust (vt lõik 5.3). Toime reaktsioonikiirusele Sunitinib Mylan mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Patsientidele tuleb öelda, et neil võib ravi ajal sunitiniibiga esineda pearinglust. Kõrvaltoimed Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige tõsisemad, mõnikord surmaga lõppenud sunitiniibiga seotud kõrvaltoimed on neerupuudulikkus, südamepuudulikkus, kopsuemboolia, seedetrakti perforatsioon ja verejooksud (nt hingamisteede, seedetrakti, kasvaja, kuseteede ja aju hemorraagiad). Kõige sagedasemad ükskõik millise raskusastmega kõrvaltoimed (esinesid RCC, GIST ja pNET registreerimisuuringutes osalenud patsientidel) olid söögiisu vähenemine, maitsetundlikkuse häire, hüpertensioon, väsimus, seedetrakti häired (nt kõhulahtisus, iiveldus, stomatiit, düspepsia ja oksendamine), naha värvuse muutus ning palmaar- plantaarse erütrodüsesteesia sündroom. Need sümptomid võivad ravi jätkudes leeveneda. Ravi ajal võib tekkida hüpotüreoidism . Kõige sagedasemate ravimi kõrvaltoimete hulka kuuluvad hematoloogilised häired (nt neutropeenia , trombotsütopeenia ja aneemia). Fataalsed kõrvaltoimed (välja arvatud need, mis on nimetatud eespool lõigus 4.4 või allpool lõigus 4.8), mille seost sunitiniibiga peeti võimalikuks, olid hulgiorganpuudulikkus , dissemineerunud intravaskulaarne koagulatsioon, kõhuõõnesisene verejooks, neerupealiste puudulikkus, pneumotooraks , šokk ja äkksurm . Kõrvaltoimete loend tabelina Allpool on loetletud organsüsteemi klasside, esinemissageduste ja raskusastmete ( National Cancer Institute Common Terminology Criteria for Adverse Events , NCI-CTCAE) kaupa kõrvaltoimed, millest teatati GIST, MRCC ja pNET patsientidel 7115 patsienti koondava andmekogu alusel. Samuti on hõlmatud kliinilistes uuringutes tuvastatud kõrvaltoimed, mis on esinenud turuletulekujärgselt . Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Tabel 1. Kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimed Organsüsteemi klass Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Infektsioonid ja infestatsioonid Viirus-infektsioonid a Hingamisteede infektsioonid b , * Abstsess c , * Seeninfektsioonid d Kuseteede infektsioon Nahainfektsioonid e Sepsis f , * Nekrotiseeriv fastsiit * Bakteriaalsed infektsioonid g Vere ja lümfisüsteemi häired Neutropeenia Trombotsüto-peenia Aneemia Leukopeenia Lümfopeenia Pantsütopeenia Trombootiline mikro- angiopaatia h , * Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkus Angioödeem Endokriin-süsteemi häired Hüpotüreoidism Hüpertüreoidism Türeoidiit Ainevahetus- ja toitumishäired Söögiisu vähenemine i Dehüdratsioon Hüpoglükeemia Tuumori lüüsi sündroom* Psühhiaatrilised häired Unetus Depressioon Närvisüsteemi häired Pearinglus Peavalu Maitse-tundlikkuse häire j Perifeerne neuropaatia Paresteesia Hüpesteesia Hüperesteesia Aju verejooks* Tserebro -vaskulaarne atakk* Transitoorne isheemiline atakk Pöörduv posterioorse entsefalopaatia sündroom* Silma kahjustused Periorbitaalne turse Silmalau turse Pisaravoolu suurenemine Südame häired Südamelihase isheemia k , * Väljutusfraktsiooni vähenemine l Südame paispuudulikkus Müokardiinfarkt m , * Südame-puudulikkus * Kardiomüopaatia* Perikardi efusioon QT-intervalli pikenemine elektro-kardiogrammil Vasaku vatsakese puudulikkus* Torsade de pointes Vaskulaarsed häired Hüpertensioon Süvaveeni tromboos Kuumahood Nahaõhetus Kasvaja veritsemine* Aneurüsmid ja arteri- dissektsioonid * Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Düspnoe Ninaverejooks Köha Kopsuemboolia* Pleura efusioon * Veriköha Pingutusdüspnoe Orofarüngeaalne valu n Ninakinnisus Ninakuivus Kopsu-hemorraagia* Hingamis-puudulikkus* Seedetrakti häired Stomatiit o Kõhuvalu p Oksendamine Kõhulahtisus Düspepsia Iiveldus Kõhukinnisus Gastroösofageaalne reflukshaigus Düsfaagia Seedetrakti verejooks* Ösofagiit * Kõhu paisumine Ebamugavustunne kõhus Rektaalne hemorraagia Igeme veritsemine Haavandid suus Proktalgia Keiliit Hemorroidid Keelevalu Suuvalu Suukuivus Meteorism Ebamugavustunne suus Röhitsemine Seedetrakti perforatsioon q , * Pankreatiit Anaalfistul Koliit r Maksa ja sapiteede häired Maksa-puudulikkus* Koletsüstiit s , * Maksafunktsiooni kõrvalekalded Hepatiit Naha ja nahaaluskoe kahjustused Naha värvimuutus t Palmaar- plantaarse erütrodüsesteesia sündroom Nahalööve u Juuste värvimuutused Kuiv nahk Naha koorumine Nahareaktsioon v Ekseem Villid Erüteem Alopeetsia Akne Kihelus Naha hüper-pigmentatsioon Nahakahjustus Hüperkeratoos Dermatiit Küünte kahjustus w Multiformne erüteem * Stevensi -Johnsoni sündroom * Gangrenoosne püodermia Toksiline epidermaal-nekrolüüs * Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Valu jäsemetes Artralgia Seljavalu Lihaste ja luustiku valu Lihasspasmid Müalgia Lihasnõrkus Lõualuu osteonekroos Fistul* Rabdomüolüüs * Müopaatia Neerude ja kuseteede häired Neerupuudulikkus* Äge neerupuudulikkus* Kromatuuria Proteinuuria Kuseteede verejooks Nefrootiline sündroom Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Limaskesta põletik Väsimus x Turse y Püreksia Valu rindkeres Valu Gripilaadne haigus Külmavärinad Haavade hilinenud paranemine Uuringud Kehakaalu vähenemine Valgete vereliblede arvu vähenemine Lipaasi sisalduse suurenemine Trombotsüütide arvu vähenemine Hemoglobiini sisalduse vähenemine Amülaasi sisalduse suurenemine z Aspartaatamino-transferaasi aktiivsuse tõus Alaniinamino-transferaasi aktiivsuse tõus Suurenenud kreatiniini sisaldus veres Vererõhu tõus Suurenenud kusihappe sisaldus veres Kreatiinfosfo-kinaasi suurenenud sisaldus veres Kilpnääret stimuleeriva hormooni sisalduse suurenemine veres * Sh surmaga lõppenud juhud. Järgnevad terminid on ühendatud: a Nasofarüngiit ja suuherpes. b Bronhiit, alumiste hingamisteede infektsioon, kopsupõletik ja hingamisteede nakkus. c Abstsess, jäseme abstsess, anaalabstsess, igeme abstsess, maksa abstsess, pankrease abstsess, lahkliha abstsess, perirektaalne abstsess, päraku abstsess, nahaalune abstsess ja hamba abstsess. d Söögitoru kandidiaas ja suu kandidiaas . e Tselluliit ja nahainfektsioon. f Sepsis ja septiline šokk. g Kõhuõõne abstsess, abdominaalne sepsis, divertikuliit ja osteomüeliit . h Trombootiline mikroangiopaatia , trombootiline trombotsütopeeniline purpur ja hemolüütilis -ureemiline sündroom. i Vähenenud söögiisu ja anoreksia. j Maitsetundlikkuse häired, maitsetundetus ja maitsmishäired. k Äge koronaarsündroom , stenokardia, ebastabiilne stenokardia, koronaararteri oklusioon ja müokardi isheemia. l Väljutusfraktsiooni langus/kõrvalekalle normist. m Äge müokardiinfarkt, müokardiinfarkt ja tumm ehk valutu müokardiinfarkt. n Suu-neelu- ja kõri-neeluvalu. o Stomatiit ja aftoosne stomatiit. p Kõhuvalu, valu alakõhus ja valu ülakõhus . q Seedetrakti perforatsioon ja sooleperforatsioon. r Koliit ja isheemiline koliit. s Koletsüstiit ja akalkuloosne koletsüstiit . t Kollane nahk, naha värvuse muutus ja pigmenteerumishäire. u Psoriasiformne dermatiit, eksfoliatiivne lööve, nahalööve, erütematoosne lööve, follikulaarne lööve, generaliseerunud lööve, makulaarne lööve, makulopapulaarne lööve, papulaarne lööve ja pruriitiline lööve. v Nahareaktsioon ja nahakahjustus. w Küünte kahjustus ja värvimuutus. x Väsimus ja asteenia. y Näo turse, ödeem ja perifeerne turse. z Amülaas ja amülaasi sisalduse suurenemine. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Infektsioonid ja infestatsioonid On teatatud tõsistest infektsiooni juhtudest (koos neutropeeniaga või ilma), mõned neist on olnud fataalsed. On teatatud nekrotiseeriva fastsiidi juhtudest, sealhulgas perineumil , mõned on lõppenud surmaga (vt ka lõik 4.4). Vere ja lümfisüsteemi häired Neutrofiilide absoluutarvu vähenemist 3. ja 4. raskusastmeni esines vastavalt 10 % ning 1,7 % GIST III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest, 16 % ja 1,6 % MRCC III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest ning 13 % ja 2,4 % pNET III faasi kliinilise ravimiuuringu patsientidest. Trombotsüütide arvu vähenemist 3. ja 4. raskusastmeni esines vastavalt III faasi GIST uuringus 3,7 % ja 0,4 % patsientidest, III faasi MRCC uuringus vastavalt 8,2 % ja 1,1 % patsientidest ning pNET III faasi kliinilises ravimiuuringus 3,7 % ja 1,2 % patsientidest (vt lõik 4.4). Verejooksudest teatati GIST III faasi uuringus 18 % sunitiniibi saavatest patsientidest, võrreldes 17 % platseebot saavatest patsientidest. Patsientidest, kes said sunitiniibi varem mitteravitud MRCC tõttu, esines 39 % verejookse, võrreldes 11 %-ga alfa-interferooni (IFN-alfa) saavatest patsientidest. 17 l (4,5 %) sunitiniibi saaval patsiendil ja viiel (1,7 %) alfa-interferooni saaval patsiendil esines 3. või kõrgema astme verejooks. 26 % tsütokiin-refraktoorse MRCC tõttu sunitiniibi saanud patsientidest esines verejooks. Verejooksusid, välja arvatud ninaverejooks, esines III faasi pNET uuringus 21,7 % sunitiniibi saavatest patsientidest, võrreldes 9,85 % platseebot saavatest patsientidest (vt lõik 4.4). Kasvaja hemorraagiast teatati kliinilistes uuringutes ligikaudu 2 % GIST patsientidest. Immuunsüsteemi häired On teatatud ülitundlikkusreaktsioonidest, sh angioödeemist (vt lõik 4.4). Endokriinsüsteemi häired Hüpotüreoidismi täheldati kõrvaltoimena seitsmel sunitiniibi saanud patsiendil (4 %) kahes tsütokiin-refraktoorse MRCC uuringus, 61 sunitiniibi saanud patsiendil (16 %) ja kolmel alfainterferooni saanud patsiendil (< 1 %) varem mitteravitud patsientide MRCC uuringus. Lisaks esines neljal tsütokiin-refraktoorse MRCC patsiendil (2 %) kilpnääret stimuleeriva hormooni ( thyroid-stimulating hormone , TSH) sisalduse suurenemine. Kokku esines MRCC uuringupopulatsioonist 7 % ravist tingitud hüpotüreoidismi kliinilisi või laboratoorseid leide. Omandatud hüpotüreoidismi täheldati 6,2 % sunitiniibi saanud GIST patsientidest võrreldes 1 % platseebot saanud patsientidest. III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus teatati hüpotüreoidismist kuuel patsiendil (7,2 %) sunitiniibi saanutest ja ühel platseebot saanud patsiendil (1,2 %). Kilpnäärme funktsiooni jälgiti prospektiivselt kahes rinnavähiga patsientide uuringus; sunitiniib ei ole heaks kiidetud kasutamiseks rinnavähi korral. Ühes uuringus teatati hüpotüreoidismist 15 patsiendil (13,6 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja kolmel patsiendil (2,9 %), kes said tavapärast ravi. Vere TSH sisalduse tõusust teatati ühel sunitiniibi saanud patsiendil (0,9 %) ja mitte ühelgi tavapärast ravi saanud patsiendil. Hüpertüreoidismist sunitiniibiga ravitud patsientidel ei teatatud, kuid see tekkis ühel patsiendil (1,0 %), kes sai tavapärast ravi. Teises uuringus teatati hüpotüreoidismist kokku 31 patsiendil (13 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja kahel patsiendil (0,8 %), kes kasutasid kapetsitabiini . Vere TSH sisalduse tõusust teatati 12 sunitiniibi saanud patsiendil (5,0 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Hüpertüreoidismist teatati neljal sunitiniibi saanud patsiendil (1,7 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Vere TSH sisalduse langusest teatati kolmel sunitiniibi saanud patsiendil (1,3 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. T4 sisalduse suurenemisest teatati kahel patsiendil (0,8 %), kes kasutasid sunitiniibi , ja ühel patsiendil (0,4 %), kes kasutas kapetsitabiini . T3 sisalduse suurenemisest teatati ühel sunitiniibi saanud patsiendil (0,8 %) ja mitte ühelgi kapetsitabiini saanud patsiendil. Kõik tekkinud kilpnäärmega seotud nähud olid 1...2. raskusastmega (vt lõik 4.4). Ainevahetus- ja toitumishäired Hüpoglükeemia juhtude suuremat esinemissagedust registreeriti pNET patsientidel võrreldes MRCC ja GIST patsientidega. Enamikku neist kliinilistes uuringutes leitud kõrvaltoimetest ei peetud siiski uuringuraviga seotuks (vt lõik 4.4). Närvisüsteemi häired Sunitiniibi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus on mõnedel juhtudel (< 1 %) teatatud krambihoogude ja radioloogiliselt tõestatud RPLS esinemisest, millest mõned on lõppenud surmaga. Krambihooge on täheldatud sõltumata sellest, kas patsiendil on või ei ole radioloogiliselt kinnitatud ajumetastaase (vt lõik 4.4). Südame häired Kliinilistes uuringutes teatati LVEF vähenemisest ≥ 20 % ja alla normväärtuse alumise piiri ligikaudu 2 % sunitiniibiga ravitud GIST patsientidest, 4 % tsütokiin-refraktoorse MRCC patsientidest ja 2 % platseebot saanud GIST patsientidest. Need LVEF vähenemised ei näi olevat progresseeruvad ja paranevad tihti ravi jätkamisel. Varem mitteravitud MRCC patsientide uuringus oli 27 % sunitiniibi saavatest ja 15 % alfainterferooni saavatest patsientidest LVEF väärtus alla normväärtuse alumise piiri. Kahel sunitiniibi saanud patsiendil (< 1 %) diagnoositi südame paispuudulikkus. Südamepuudulikkusest, südame paispuudulikkusest või vasaku vatsakese puudulikkusest teatati 1,2 % sunitiniibiga ravitud GIST patsientidest ja 1 % platseebot saanud patsientidest. Pöördelise tähtsusega III faasi GIST uuringus (N = 312) teatati raviga seotud fataalsetest südame häiretest mõlemas uuringurühmas (st sunitiniibi ja platseebo rühmas) 1 % patsientidest. II faasi uuringus tsütokiin-refraktoorse MRCC patsientidel täheldati raviga seotud fataalset müokardiinfarkti 0,9 % patsientidest ja III faasi uuringus varem mitteravitud MRCC patsientidel täheldati fataalseid südame häireid 0,6 % patsientidest alfainterferooni rühmas ning 0 % sunitiniibi rühma patsientidest. Ühel sunitiniibi saanud patsiendil (1 %) tekkis III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus raviga seotud surmaga lõppenud südamepuudulikkus. Vaskulaarsed häired Hüpertensioon Hüpertensioon oli kliinilistes uuringutes väga sageli teatatud kõrvaltoime. Sunitiniibi annust vähendati või manustamine katkestati ajutiselt ligikaudu 2,7 % patsientidest, kellel tekkis hüpertensioon. Mitte ühelgi neist patsientidest ei katkestatud ravi sunitiniibiga lõplikult. Raskest hüpertensioonist (süstoolne rõhk > 200 mmHg või diastoolne rõhk 110 mmHg ) teatati 4,7 % soliidtuumoritega patsientidest. Varem mitteravitud MRCC tõttu sunitiniibi saanud patsientidest teatati hüpertensioonist ligikaudu 33,9 %, võrreldes 3,6 % alfainterferooni saanud patsientidest. Raskest hüpertensioonist teatati 12 % varem mitteravitud sunitiniibi saanud patsientidest ja < 1 % alfainterferooni saanud patsientidest. Hüpertensioonist teatati III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus 26,5 % sunitiniibi saanud patsientidest, võrreldes 4,9 % platseebo rühmas. Raskest hüpertensioonist teatati 10 % sunitiniibi saanud pNET patsientidest ja 3 % platseebot saanutest. Venoossed trombembooliad Raviga seotud venoosse trombemboolia juhtudest teatati ligikaudu 1,0 % soliidtuumoritega patsientidest, kes said ravi sunitiniibiga kliinilistes uuringutes, sealhulgas GIST ja RCC uuringutes. Seitsmel (3 %) sunitiniibi ja mitte ühelgi platseebot saanud patsiendil tekkisid III faasi GIST uuringus venoossed trombembooliad; viis seitsmest olid 3. astme ja kaks olid 1. või 2. astme süvaveeni tromboosid ( deep venous thrombosis , DVT). Neli neist seitsmest GIST patsiendist jätkasid ravi pärast DVT esmast avastamist. III faasi MRCC uuringus täheldati sunitiniibi rühmas venoosset trombembooliat 13 (3 %) varem ravi mittesaanud patsiendil ning kahes tsütokiinide suhtes resistentse MRCC patsientidel tehtud uuringus neljal (2 %) patsiendil. Neist üheksal patsiendil oli kopsuemboolia (ühel 2. astme ja kaheksal 4. astme kopsuemboolia). Neist kaheksal patsiendil oli DVT (ühel 1. astme, kahel 2. astme, neljal 3. astme ja ühel 4. astme DVT). Tsütokiinide suhtes resistentse MRCC patsientidel tehtud uuringus katkestati manustamine ühel kopsuembooliaga patsiendil. Varem mitteravitud MRCC patsientidel, kes said alfainterferooni, teatati kuuest (2 %) venoosse trombemboolia juhust; ühel (< 1 %) patsiendil oli 3. astme DVT ja viiel (1 %) patsiendil kopsuemboolia (kõigil 4. aste). III faasi pNET uuringus teatati venoossest trombembooliast ühel (1,2 %) sunitiniibi rühma patsiendil ja viiel (6,1 %) platseebo rühma patsiendil. Neist kahel platseebo rühma patsiendil oli DVT, ühel 2. aste ja ühel 3. aste. Surmaga lõppenud juhtudest ei ole teatatud GIST, MRCC ega pNET kliinilistes registreerimisuuringutes. Turuletulekujärgse järelevalve käigus on täheldatud surmaga lõppenud juhte. Kopsuemboolia juhtusid täheldati ligikaudu 3,1 % GIST patsientidest ja ligikaudu 1,2 % MRCC patsientidest, kes said III faasi uuringutes sunitiniibi . III faasi kliinilises ravimiuuringus ei teatatud sunitiniibi saanud pNET patsientidel ühestki kopsuemboolia juhust. Turuletulekujärgse järelevalve käigus on harva täheldatud surmaga lõppenud juhte. Sunitiniibi kliinilistesse uuringutesse ei kaasatud patsiente, kellel oli viimase 12 kuu jooksul kopsuemboolia. III faasi registreerimisuuringutes täheldati sunitiniibiga ravitud patsientidel kopsudega seotud juhtumeid (st hingeldus, pleuraefusioon, kopsuemboolia või kopsuturse) ligikaudu 17,8 % GIST patsientidest, ligikaudu 26,7 % MRCC patsientidest ja 12 % pNET patsientidest. Kopsudega seotud juhtumeid täheldati ligikaudu 22,2 % soliidtuumoritega patsientidest (sealhulgas GIST ja MRCC patsiendid), kes said kliinilistes uuringutes sunitiniibi . Seedetrakti häired Pankreatiiti on GIST või MRCC raviks sunitiniibi saavatel patsientidel täheldatud aeg-ajalt (< 1 %). Raviga seotud pankreatiidist ei ole III faasi pNET kliinilises ravimiuuringus teatatud (vt lõik 4.4). Fataalsest seedetrakti verejooksust teatati III faasi GIST uuringus 0,98 % platseebot saanud patsientidest. Maksa ja sapiteede häired Teatatud on maksafunktsiooni häiretest, sealhulgas kõrvalekalded maksafunktsiooni testides, hepatiit või maksapuudulikkus (vt lõik 4.4). Naha ja nahaaluskoe kahjustused On teatatud gangrenoosse püodermia juhtudest, mis olid pärast sunitiniibiga ravi katkestamist tavaliselt pöörduvad (vt ka lõik 4.4). Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused On teatatud müopaatia ja/või rabdomüolüüsi tekkest, mõnikord koos ägeda neerupuudulikkusega. Patsiente, kellel tekivad lihastoksilisuse nähud või sümptomid, tuleb ravida tavalise kliinilise praktika kohaselt (vt lõik 4.4). On teatatud fistuli väljakujunemisest, mida vahel on seostatud kasvaja nekroosi ja taandarenguga ning millest mõned juhud lõppesid surmaga (vt lõik 4.4). Sunitiniibiga ravitud patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosi (ONJ) juhtudest. Enamik neist esines patsientidel, kellel olid tuvastatud ONJ riskitegurid, eriti kokkupuude intravenoossete bisfosfonaatidega ja/või varasemad hambahaigused, mis vajasid invasiivseid stomatoloogilisi protseduure (vt ka lõik 4.4). Uuringud Inimestele soovitatavast annusest suuremate annustega tehtud mittekliiniliste ( in vitro ja in vivo ) uuringute tulemused näitavad, et sunitiniib võib inhibeerida südame aktsioonipotentsiaali repolarisatsiooniprotsessi (nt pikendada QT intervalli). QTc intervalli pikenemist üle 500 millisekundi täheldati 450 soliidtuumoriga patsiendist 0,5 % ja ravieelse näitajaga võrreldes enam kui 60 millisekundilist QT intervalli muutust 1,1 %. Mõlemat muutust peeti potentsiaalselt oluliseks. Terapeutilisest kontsentratsioonist ligikaudu kaks korda suurema kontsentratsiooni korral pikendas sunitiniib QTcF intervalli ( Fridericia meetodil korrigeeritud QT intervall). QTc intervalli pikenemist uuriti 24 kaugelearenenud pahaloomulise kasvajaga patsiendil vanuses 20...87 aastat. Uuringu tulemused näitasid, et sunitiniib mõjutas nii terapeutilise kontsentratsiooni juures (3. manustamispäeval) ööpäevase lähtetaseme suhtes korrigeerimise meetodi alusel kui ka terapeutilisest kontsentratsioonist suurema kontsentratsiooni juures (9. manustamispäeval) mõlema ravieelse näitaja suhtes korrigeerimise meetodi alusel QTc intervalli (defineeritud kui keskmine platseebo suhtes kohandatud muutus > 10 millisekundit 90 % usaldusintervalli ( confidence interval , CI) ülempiiriga > 15 millisekundit ). Mitte ühelgi patsiendil ei täheldatud QTc intervalli > 500 millisekundit . Ehkki 24 tundi pärast 3. manustamispäeva annust (st terapeutilise plasmakontsentratsiooni juures, mida on oodata soovitatava algannuse 50 mg korral) täheldati ööpäevase ravieelse näitaja suhtes korrigeerimise meetodi alusel mõju QTcF intervallile, ei ole selle leiu kliiniline tähendus selge. Kompleksses seeriaviisilises EKG uuringus, mis tehti ajahetkedel, mis vastasid terapeutilisele või sellest suuremale plasmakontsentratsioonile, ei täheldatud mitte ühelgi patsiendil hinnatavas ega ravikavatsuslikus ( intent-to-treat , ITT) populatsioonis QTc intervalli pikenemist, mida oleks võinud klassifitseerida „raskeks“ (st ≥ 3. aste kõrvaltoimete üldiste terminoloogiliste kriteeriumide ( Common Terminology Criteria for Adverse Events , CTCAE) versiooni 3.0 järgi). Terapeutiliste plasmakontsentratsioonide juures oli QTcF intervalli ( Fridericia meetodil korrigeeritud QT intervall) keskmine suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 9 millisekundit (90 % CI: 15,1 millisekundit ). Terapeutilisest plasmakontsentratsioonist ligikaudu kaks korda suurema kontsentratsiooni korral oli QTcF intervalli suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 15, 4 millisekundit (90 % CI: 22,4 millisekundit ). 400 mg moksifloksatsiini manustamisel, mida kasutati positiivse kontrollina, oli QTcF intervalli keskmine suurim muutus võrreldes ravieelsete näitajatega 5,6 millisekundit . Mitte ühelgi patsiendil ei täheldatud suuremat kui 2. astme (CTCAE versiooni 3.0 järgi) QTc intervalli pikenemist (vt lõik 4.4). Pikaajaline ohutus MRCC ravis Sunitiniibi pikaajalist ohutust MRCC patsientidel analüüsiti üheksa lõpuleviidud kliinilise uuringu põhjal, kus sunitiniibi hinnati esmavaliku ravina ning bevatsizumabile ja tsütokiinile raskesti alluvate haigusvormide ravis 5739 patsiendil, kellest 807 (14 %) raviti ≥ 2 aastat kuni 6 aastat. 807 sunitiniibiga pikaajalist ravi saanud patsiendil tekkis enamik raviga seotud kõrvaltoimetest esmakordselt esimese kuue kuu kuni ühe aasta jooksul, seejärel nende esinemissagedus stabiliseerus või vähenes aja jooksul. Erandiks oli hüpotüreoidism , mille esinemissagedus suurenes järk-järgult aja jooksul ning uusi avaldumisjuhte esines kuue aasta jooksul. Pikaajalist ravi sunitiniibiga ei seostatud uut tüüpi raviga seotud kõrvaltoimetega. Lapsed Sunitiniibi ohutusprofiil on koostatud allkirjeldatud I faasi annuse suurendamise uuringu, II faasi avatud uuringu, I/II faasi ühe rühmaga uuringu ja publikatsioonide põhjal. Suukaudse sunitiniibi I faasi annuse suurendamise uuring viidi läbi 35 refraktoorse soliidtuumoriga, peamiselt peaaju kasvaja esmase diagnoosiga patsiendil, kellest 30 olid lapsed (vanuses 3...17 aastat) ja viis olid noored täiskasvanud (vanuses 18...21 aastat). Kõigil uuringus osalejatel esines kõrvaltoimeid; enamik kõrvaltoimeid olid rasked (toksilisuse aste ≥ 3) ja hõlmasid kardiotoksilisust . Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid seedetrakti toksilisus, neutropeenia , väsimus ja ALAT aktiivsuse tõus. Südamega seotud kõrvaltoimete tekkerisk lastel, kellel on anamneesis eelnev südame kiiritus või antratsükliini kasutamine, näis olevat suurem kui lastel, kellel eelnev kokkupuude puudus. Nendel lastel, kelle anamneesis puudus eelnev kokkupuude antratsükliinidega või südame kiiritusega, on välja selgitatud maksimaalne talutav annus ( maximum tolerated dose ; MTD) (vt lõik 5.1). II faasi avatud uuring viidi läbi 29 retsidiveerunud /progresseeruva/ refraktoorse kõrgmaliigse glioomi ( high-grade glioma ; HGG) või ependümoomiga patsiendil, kellest 27 olid lapsed (vanuses 3...16 aastat) ja 2 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...19 aastat). Uuringurühmades ei esinenud 5. astme kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esinenud raviga seotud kõrvaltoimed (≥ 10 %) olid neutrofiilide arvu vähenemine (6 patsiendil [20,7 %]) ja intrakraniaalne hemorraagia (3 patsiendil [10,3 %]). I/II faasi ühe rühmaga uuring viidi läbi kuuel kaugelearenenud mitteopereeritava GIST lapsel (vanuses 13...16 aastat). Kõige sagedamini esinenud, peamiselt 1. või 2. astme kõrvaltoimed olid kõhulahtisus, iiveldus, leukotsüütide arvu vähenemine, neutropeenia ja peavalu, iga kõrvaltoime esines 3 patsiendil (50 %). Neljal patsiendil 6 st (66,7 %) esines raviga seotud 3. kuni 4. astme kõrvaltoimeid (3. astme hüpofosfateemia , neutropeenia ja trombotsütopeenia, kõik esinesid 1 patsiendil, ja 4. astme neutropeenia esines 1 patsiendil). Uuringus ei teatatud tõsistest kõrvaltoimetest ega 5. astme kõrvaltoimetest. Nii kliinilises uuringus kui ka publikatsioonides oli ohutusprofiil kooskõlas täiskasvanutel teadaoleva ohutusprofiiliga. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu. 4.9 Üleannustamine Sunitinib Mylani üleannustamise puhul ei ole spetsiifilist antidooti ja üleannustamise ravi peab hõlmama üldisi toetavaid meetmeid. Näidustuse korral võib imendumata toimeaine eliminatsiooni esile kutsuda oksendamise või maoloputusega. Üleannustamise juhtudest on teatatud; mõningaid juhtusid seostati kõrvaltoimetega, mis olid kooskõlas sunitiniibi teadaoleva ohutusprofiiliga. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED Farmakodünaamilised omadused Farmakoterapeutiline rühm: kasvajavastased ained, proteiini kinaasi inhibiitorid, ATC-kood: L01EX01 Toimemehhanism Sunitiniib inhibeerib paljusid retseptor türosiini kinaase , mis on seotud kasvaja kasvamise, neoangiogeneesi ja metastaatilise progresseerumisega. Sunitiniib identifitseeriti kui vereliistakutest pärit kasvufaktori retseptori (PDGFR-α ja PDGFR-β), veresoonte endoteeli kasvufaktori retseptori (VEGFR1, VEGFR2 ja VEGFR3), tüvirakkude faktori retseptori (KIT), Fms -sarnase türosiini kinaas 3 (FLT3), kolooniaid stimuleeriva faktori retseptori (CSF-1R) ja gliiarakkude rakuliinist pärit neurotroofse faktori retseptori (RET) inhibiitor. Põhilisel metaboliidil on biokeemilistes ja rakkudega tehtud testides samasugune toimetugevus kui sunitiniibil . Kliiniline efektiivsus ja ohutus Sunitiniibi kliinilist ohutust ja efektiivsust on uuritud GIST patsientide ravis, kes olid imatiniibi suhtes resistentsed (st need, kellel esines haiguse progresseerumine ravi ajal imatiniibiga või pärast seda) või kes ei talunud imatiniibi (st need, kellel tekkis märkimisväärne toksilisus ravi ajal imatiniibiga , mis välistas edasise ravi), MRCC patsientide ravis ning mitteopereeritava pNET patsientide ravis. Efektiivsus põhineb vastavalt ajal kasvaja progresseerumiseni ( time-to-tumour progression , TTP) ja elulemuse suurenemisel GIST puhul ning progressioonivabal elulemusel ( progression-free survival , PFS) ja objektiivsetel ravivastuse tasemetel ( objective response rates , ORR) varem mitteravitud ja tsütokiin-refraktoorse MRCC puhul, ning pNET korral PFS l. Gastrointestinaalsed strooma kasvajad GIST patsientidel viidi pärast ravi imatiniibiga (mediaanne maksimaalne ööpäevane annus 800 mg) ebaõnnestumist kas resistentsuse või talumatuse tõttu läbi esialgne avatud suureneva annusega uuring. Erinevate annuserühmade ja manustamisskeemidega uuringusse hõlmati 97 patsienti, 55 patsienti sai 50 mg sunitiniibi soovitatud 4 nädalase raviskeemi järgi, seejärel oli 2 nädalane vahe („skeem 4/2“). Selles uuringus oli mediaanne TTP 34,0 nädalat (95 % CI: 22,0; 46,0). Sunitiniibi III faasi randomiseeritud topeltpime platseebokontrolliga uuring viidi läbi GIST patsientidel, kes ei talunud imatiniibi (mediaanne maksimaalne ööpäevane annus 800 mg) või kelle haigus ravi ajal imatiniibiga või pärast seda progresseerus. Selles uuringus randomiseeriti 312 patsienti (2 : 1) saama suukaudselt kas 50 mg sunitiniibi või platseebot üks kord ööpäevas 4/2 raviskeemi järgi kuni haiguse progresseerumiseni või uuringust lahkumiseni teistel põhjustel (207 patsienti said sunitiniibi ja 105 patsienti said platseebot). Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli uuringus TTP, mis määratleti ajana, mis kulus alates randomiseerimisest kuni kasvaja objektiivse progresseerumise esimese dokumenteerimiseni. Varem kindlaksmääratud vahepealse analüüsi ajal oli TTP mediaan uurija hinnangul sunitiniibi puhul 28,9 nädalat (95 % CI: 21,3; 34,1) ja sõltumatu läbivaataja hinnangul 27,3 nädalat (95 % CI: 16,0; 32,1). See oli statistiliselt märkimisväärselt pikem kui platseebo TTP, mis oli uurija hinnangul 5,1 nädalat (95 % CI: 4,4; 10,1) ja sõltumatu läbivaataja hinnangul 6,4 nädalat (95 % CI: 4,4; 10,0). Erinevus üldises elulemuses ( overall survival , OS) oli statistiliselt sunitiniibi kasuks [riskitiheduste suhe ( hazard ratio , HR): 0,491; (95 % CI: 0,290; 0,831)]; risk surra oli platseebo rühma patsientidel 2 korda suurem kui sunitiniibi rühma patsientidel. Pärast efektiivsuse ja ohutuse vaheanalüüsi muudeti uuring sõltumatu andmeohutuse jälgimise nõukogu ( Data and Safety Monitoring Board , DSMB) soovitusel avatuks ja platseeborühma patsientidele pakuti avatud menetlusel ravi sunitiniibiga . Kokku sai sunitiniibi uuringu avatud faasis 255 patsienti, sh 99 patsienti, kellele oli esialgu manustatud platseebot. Esmaste ja teiseste tulemusnäitajate analüüs uuringu avatud faasis kinnitas veelkord vaheanalüüsis saadud tulemusi, nagu näidatud tabelis 2. Tabel 2. GIST uuringu efektiivsuse tulemusnäitajate kokkuvõte (ITT populatsioonis) Topeltpime menetlus a Mediaan (95 % CI) Riskitiheduste suhe Platseebolt üle viidava rühma ravi b Tulemusnäitaja Sunitiniib Platseebo (95 % CI) p-väärtus Esmane TTP (nädalad) Vahepealne 27,3 (16,0; 32,1) 6,4 (4,4; 10,0) 0,329 (0,233; 0,466) <0,001 - Lõplik 26,6 (16,0; 32,1) 6,4 (4,4; 10,0) 0,339 (0,244; 0,472) <0,001 10,4 (4,3; 22,0) Teisene PFS (nädalad) c Vahepealne 24,1 (11,1; 28,3) 6,0 (4,4; 9,9) 0,333 (0,238; 0,467) <0,001 - Lõplik 22,9 (10,9; 28,0) 6,0 (4,4; 9,7) 0,347 (0,253; 0,475) <0,001 - ORR (%) d Vahepealne 6,8 (3,7; 11,1) 0 (-) NA 0,006 - Lõplik 6,6 (3,8; 10,5) 0 (-) NA 0,004 10,1 (5,0; 17,8) OS (nädalad) e Vahepealne - - 0,491 (0,290; 0,831) 0,007 - Lõplik 72,7 (61,3; 83,0) 64,9 (45,7; 96,0) 0,876 (0,679; 1,129) 0,306 - Lühendid: CI=usaldusintervall; ITT=ravikavatsuslik; NA=ei kohaldata ( not applicable ); ORR=objektiivne ravivastuse määr; OS=üldine elulemus ; PFS=progressioonivaba elulemus ; TTP=aeg kasvaja progresseerumiseni. a Topeltpimeda ravi tulemused ITT populatsioonis, kus kasutati sobivat tsentraalset radioloogilist määramist, vastavalt nõuetele. b Efektiivsuse tulemused uuringus osalejate (99 isikut) puhul, kes hakkasid sunitiniibi saama pärast seda, kui uuring viidi üle avatud menetlusele. Algtasemeks loeti sel puhul üleviimise hetke ja efektiivsuse analüüs põhines uurija hinnangul. c Vahepealseid PFS arvusid uuendati algandmete põhjal tehtud uutest arvutustest. d ORR tulemused on esitatud protsendina kinnitatud ravivastusega uuringus osalejatest koos 95 % usaldusintervalliga (CI). e Mediaani ei leitud, sest andmed ei olnud veel lõplikud. Üldise elulemuse mediaan ITT populatsioonis oli sunitiniibi ja platseebo rühmades vastavalt 72,7 nädalat ja 64,9 nädalat (HR: 0,876; 95 % CI: 0,679; 1,129; p = 0,306). Selles analüüsis kuulusid platseebo rühma patsiendid, kes randomiseeriti platseebot saama ja kes said hiljem avatud menetlusel sunitiniibi . Varem mitteravitud metastaatiline neerurakk-kartsinoom Viidi läbi III faasi randomiseeritud mitmekeskuseline rahvusvaheline uuring, milles hinnati sunitiniibi ohutust ja efektiivsust võrreldes alfainterferooniga varem mitteravitud MRCC patsientidel. Seitsesada viiskümmend patsienti randomiseeriti suhtes 1 : 1 ravirühmade vahel. Nad said ravi kas sunitiniibiga korduvate kuuenädalaste tsüklitena, kus manustati nelja nädala jooksul suukaudselt 50 mg ööpäevas, millele järgnes kahenädalane paus (skeem 4/2), või alfainterferooniga, mida manustati subkutaanse süstena 3 miljonit ühikut (MÜ) esimesel nädalal, 6 MÜ teisel nädalal ja 9 MÜ kolmandal nädalal; seejärel igal nädalal kolmel mittejärjestikusel päeval. Ravi kestuse mediaan oli ravi puhul sunitiniibiga 11,1 kuud (vahemikus 0,4…46,1) ja ravi puhul alfainterferooniga 4,1 kuud (vahemikus 0,1…45,6 kuud). Raviga seotud tõsistest kõrvaltoimetest ( treatment-related serious adverse events , TRSAE) teatati 23,7 % sunitiniibi saavatest patsientidest ja 6,9 % alfainterferooni saavatest patsientidest. Siiski oli ravi katkestamise sagedus kõrvaltoimete tõttu 20 % sunitiniibi ja 23 % alfainterferooni puhul. Ravimi annuste manustamise katkestasid 202 (54 %) sunitiniibi kasutanud patsienti ja 141 (39 %) alfainterferooni kasutanud patsienti. Ravimi annuseid vähendati 194 (52 %) sunitiniibi kasutanud patsiendil ja 98 (27 %) alfainterferooni kasutanud patsiendil. Patsiente raviti haiguse progresseerumiseni või uuringus osalemise katkestamiseni. Esmaseks tulemusnäitajaks oli PFS. Plaanitud vaheanalüüs näitas sunitiniibi statistiliselt olulist paremust võrreldes alfainterferooniga, selles uuringus oli PFS mediaan sunitiniibiga ravitud rühmas 47, 3 nädalat, võrreldes 22,0 nädalaga alfainterferooniga ravitud rühmas; HR oli 0,415 (95 % CI: 0,320; 0,539, p-väärtus < 0,001). Teiste tulemusnäitajate hulka kuulusid ORR, OS ja ohutus. Põhilised radioloogilised hindamised lõpetati pärast esmase tulemusnäitaja avaldumist. Lõplikus analüüsis oli ORR uurijate hinnangul sunitiniibi rühmas 46 % (95 % CI: 41 %, 51 %) ja alfainterferooniga ravi saanute rühmas 12,0 % (95 % CI: 9 %, 16 %) (p < 0,001). Ravi sunitiniibiga seostati pikema elulemusega , võrreldes alfainterferooni raviga. OS mediaan oli sunitiniibi rühmas 114,6 nädalat (95 % CI: 100,1; 142,9) ja alfainterferooni rühmas 94,9 nädalat (95 % CI: 77,7; 117,0), kusjuures HR oli 0,821 (95 % CI: 0,673; 1,001; p = 0,0510 stratifitseerimata logaritmilise astaktesti alusel). ITT populatsioonis esinenud üldine PFS ja OS, määratuna radioloogilise laboratoorse hinnangu alusel, on toodud tabelis 3. Tabel 3. Varem mitteravitud MRCC uuringu efektiivsuse tulemusnäitajate kokkuvõte (ITT populatsioon) Progressioonivaba elulemuse kokkuvõte Sunitiniib (N=375) IFN-alfa (N=375) Osalejal ei esinenud progressiooni või ta ei surnud [n (%)] 161 (42,9) 176 (46,9) Osalejal täheldati progressiooni või ta suri [n(%)] 214 (57,1) 199 (53,1) PFS (nädalat) Kvartiil (95 % CI) 25 % 22,7 (18,0; 34,0) 10,0 (7,3; 10,3) 50 % 48,3 (46,4; 58,3) 22,1 (17,1; 24,0) 75 % 84,3 (72,9; 95,1) 58,1 (45,6; 82,1) Stratifitseerimata analüüs Riskitiheduste suhe ( sunitiniib vs IFN-alfa) 0,5268 95 % CI riskitiheduste suhte jaoks (0,4316; 0,6430) p-väärtus a < 0,0001 Üldise elulemuse kokkuvõte Ei ole teada, et osaleja oleks surnud [n (%)] 185 (49,3) 175 (46,7) Osaleja suri [n (%)] 190 (50,7) 200 (53,3) OS (nädalat) Kvartiil (95 % CI) 25 % 56,6 (48,7; 68,4) 41,7 (32,6; 51,6) 50 % 114,6 (100,1; 142,9) 94,9 (77,7; 117,0) 75 % NA (NA; NA) NA (NA; NA) Stratifitseerimata analüüs Riskitiheduste suhe ( sunitiniib vs IFN-alfa) 0,8209 95 % CI riskitiheduste suhte jaoks (0,6730; 1,0013) p-väärtus a 0,0510 Lühendid: CI=usaldusintervall; INF-alfa=alfa-interferoon; ITT=ravikavatsuslik; N=patsientide arv; NA=ei kohaldata; OS=üldine elulemus ; PFS=progressioonivaba elulemus . a Kahepoolsest logaritmilisest astaktestist. Tsütokiinravile allumatu metastaatiline neerurakk-kartsinoom Patsientidel, kes ei allunud varasemale tsütokiinravile interleukiin-2 või alfa-interferooniga, viidi läbi sunitiniibi II faasi uuring. 63 patsienti said suukaudselt sunitiniibi algannuse 50 mg, manustatuna üks kord ööpäevas 4 järjestikuse nädala jooksul, seejärel oli 2 nädalane puhkeperiood , mis lõpetab 6 nädalase tsükli (skeem 4/2). Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli ORR, mis põhines soliidtuumorite ravivastuse hindamise kriteeriumitel ( Response Evaluation Criteria in Solid Tumours , RECIST). Selles uuringus oli objektiivne ravivastuse määr 36,5 % (95 % CI: 24,7 %; 49,6 %) ja TTP mediaan 37,7 nädalat (95 % CI: 24,0; 46,4). Kinnitav avatud ühe rühmaga mitmekeskuseline uuring sunitiniibi ohutuse ja efektiivsuse hindamiseks viidi läbi MRCC patsientidel, kes ei allunud varasemale tsütokiinravile . 106 patsienti said sunitiniibi vähemalt ühe 50 mg annuse 4/2 raviskeemi järgi. Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli selles uuringus ORR. Teisesteks tulemusnäitajateks olid TTP, ravivastuse kestus ( duration of response , DR) ja OS. Selles uuringus oli ORR 35,8 % (95 % CI: 26,8 %; 47,5 %), mediaanne DR ja OS ei olnud veel saabunud. Pankrease neuroendokriinsed kasvajad Toetavas II faasi avatud mitmekeskuselises uuringus hinnati ainsa toimeainena annuses 50 mg ööpäevas võetud sunitiniibi efektiivsust ja ohutust, skeem 4/2, mitteopereeritava pNET patsientidel. Kohordis, mis hõlmas 66 patsienti pankrease saarekeste rakkudest pärit kasvajaga, oli esmase tulemusnäitaja ravivastuse määr 17 %. Otsustava tähtsusega III faasi mitmekeskuseline , rahvusvaheline, randomiseeritud, topeltpime , platseebokontrolliga, ainsa toimeainena sunitiniibi kasutav kliiniline ravimiuuring viidi läbi mitteopereeritava pNET patsientidel. Patsientidel pidi eelneva 12 kuu jooksul olema dokumenteeritud haiguse progressioon RECIST kriteeriumide järgi ning nad randomiseeriti (1 : 1) saama kas 37,5 mg sunitiniibi üks kord ööpäevas ilma planeeritud pausita ravimi võtmises (N=86) või platseebot (N=85). Esmaseks eesmärgiks oli võrrelda PFS sunitiniibi või platseebot saavatel patsientidel. Muud tulemusnäitajad olid OS, ORR, patsiendi teatatud ravitulemused ( patient-reported outcomes , PRO) ja ohutus. Demograafilised näitajad olid sunitiniibi ja platseebo rühmas võrreldavad. Lisaks esinesid 49 % sunitiniibi rühma patsientidest mittefunktsioneerivad kasvajad, võrreldes 52 % platseebo rühmas, ning 92 % patsientidel mõlemas uuringurühmas olid maksametastaasid. Somatostatiini analoogide kasutamine oli uuringus lubatud. Sunitiniibi rühma patsientidest olid kokku 66 % varem saanud süsteemset ravi, võrreldes 72 % platseebo rühmas. Lisaks oli 24 % sunitiniibi rühma patsientidest saanud somatostatiini analooge, võrreldes 22 % platseebot saanud patsientidest. Uurija poolt hinnatud PFS puhul täheldati, et sunitiniibil on kliiniliselt oluline eelis võrreldes platseeboga. PFS mediaan oli sunitiniibi rühmas 11,4 kuud võrreldes 5,5 kuuga platseebo rühmas [HR: 0,418 (95 % CI: 0,263; 0,662), p-väärtus = 0,0001]; nagu on näidatud tabelis 4, saadi samasugused tulemused, kui kasvajate ravivastuse hindamisel kasutati uurija mõõdetud kasvaja suhtes RECIST kriteeriume haiguse progressiooni määramiseks. HR oli sunitiniibi kasuks kõigis hinnatud lähtenäitajate alarühmades, sh ka eelnevate süsteemsete teraapiate arvu analüüs. Kokku ei olnud sunitiniibi rühmas varem saanud mingit süsteemset ravi 29 ja platseebo rühmas 24 patsienti; nende patsientide seas oli PFS HR 0,365 (95 % CI: 0,156; 0,857), p = 0,0156. Samamoodi oli 57 sunitiniibi rühma patsiendi (sh 28, kes olid varem saanud ühe süsteemse ravikuuri, ja 29, kes olid saanud kaks või enam süsteemset ravikuuri) ning 61 platseebo rühma patsiendi (sh 25, kes olid varem saanud ühe süsteemse ravikuuri, ja 36, kes olid saanud kaks või enam süsteemset ravikuuri) seas PFS HR 0,456 (95 % CI: 0,264; 0,787), p = 0,0036. PFS tundlikkust analüüsiti juhul, kui progressioon põhines uurija poolt teatatud kasvaja mõõtmetel ja kui kõiki muudel põhjustel (välja arvatud uuringu lõppemine) osalejaid käsitleti PFS sündmustena. Analüüs andis sunitiniibi ravitoimele konservatiivse hinnangu ja toetas esmast analüüsi HR iga 0,507 (95 % CI: 0,350; 0,733), p-väärtus = 0,000193. See, et pNET otsustava tähtsusega kliiniline ravimiuuring katkestati enne tähtaja lõppu sõltumatu ravimijärelevalve komitee ( independent drug monitoring committee ) algatusel ning esmane tulemusnäitaja põhines uurija hinnangul, võisid mõlemad mõjutada hinnangut ravitoimele. Et välistada uuringutulemuste kallutatust uurija poolt hinnatud PFS puhul, viidi läbi radioloogiliste kujutiste sõltumatu tsentraliseeritud pimemeetodil ülevaatamine ( blinded independent central review , BICR), mis toetas uurija hinnangut, nagu on näidatud tabelis 4. Tabel 4. pNET -i III faasi uuringu efektiivsuse tulemused Efektiivsuse näitaja Sunitiniib (N=86) Platseebo (N=85) Riskitiheduste suhe (95 % CI) p-väärtus Uurija hinnatud progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] 11,4 (7,4; 19,8) 5,5 (3,6; 7,4) 0,418 (0,263; 0,662) 0,0001 a Progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] kasvaja ravivastuse hinnangu järgi, põhineb RECISTi kriteeriumide rakendamisel uurija hinnangule 12,6 (7,4; 16,9) 5,4 (3,5; 6,0) 0,401 (0,252; 0,640) 0,000066 a Progressioonivaba elulemus [mediaan, kuud (95 % CI)] sõltumatu tsentraliseeritud pimemeetodil kasvaja ülevaatuse hinnangu alusel 12,6 (11,1; 20,6) 5,8 (3,8; 7,2) 0,315 (0,181; 0,546) 0,000015 a Üldine elulemus [5 aasta järelkontroll] [mediaan, kuud (95 % CI)] 38,6 (25,6; 56,4) 29,1 (16,4; 36,8) 0,730 (0,504; 1,057) 0,0940 a Objektiivse ravivastuse määr [%, (95 % CI)] 9,3 (3,2; 15,4) 0 NA 0,0066 b Lühendid: CI=usaldusintervall, N=patsientide arv; NA=ei kohaldata; pNET =pankrease neuroendokriinsed kasvajad; RECIST=soliidtuumorite ravivastuse hindamise kriteeriumid. a kahepoolne stratifitseerimata logaritmiline astaktest. b Fisheri täpsustest. Joonis 1. PFS Kaplani-Meieri graafik III faasi pNET uuringus Lühendid: CI=usaldusintervall; N=patsientide arv; PFS=progressioonivaba elulemus ; pNET =pankrease neuroendokriinsed kasvajad. OS andmed ei olnud uuringu lõpetamise ajaks veel valmis [ sunitiniibi rühmas 20,6 kuud (95 % CI: 20,6, NR), võrreldes NR tulemusega (95 % CI: 15,5, NR) platseebo rühmas, HR: 0,409 (95 % CI: 0,187, 0,894), p-väärtus = 0,0204]. Sunitiniibi rühmas oli 9 surmajuhtu ja platseebo rühmas 21 surmajuhtu. Haiguse progresseerumisel avaldati patsientidele manustatav ravim ja platseebot saanutel oli võimalus saada sunitiniibi selleks eraldi laiendatud avatud uuringus. Varajase uuringu lõpetamise tõttu tehti ülejäänud patsientidele teatavaks nendele manustatav ravim ja neile pakuti laiendatud avatud uuringus sunitiniibi võtmise võimalust. Kokku läksid 59 patsienti 85-st (69,4 %) platseebo rühmast üle avatud sunitiniibi uuringusse pärast haiguse progresseerumist või pimemenetluse avamist uuringu lõpus. Pärast 5 aasta järelkontrolli laiendatud uuringus täheldatud üldise elulemuse kohaselt oli HR 0,730 (95 % CI: 0,504; 1,057). Euroopa vähiuuringute ja vähiravi organisatsiooni patsientide elukvaliteedi hindamise küsimustiku ( European Organisation for Research and Treatment of Cancer Quality of Life Questionnaire , EORTC QLQ-C-30) tulemused näitasid, et üldine tervisega seotud elukvaliteet ja viis toimetuleku valdkonda (füüsiline, roll, kognitiivne, emotsionaalne ja sotsiaalne) säilisid sunitiniibi saanud patsientidel võrreldes platseebot saanutega, hoolimata ravi vähestest ebasoovitavatest kõrvaltoimetest. Sunitiniibi efektiivsuse ja ohutuse hindamiseks progressiivse kaugelearenenud /metastaatilise kõrgelt diferentseerunud mitteopereeritava pNET patsientidel viidi läbi rahvusvaheline mitmekeskuseline ühe ravirühmaga avatud IV faasi uuring. Ükssada kuus patsienti (61 patsienti varem mitteravitud kohordis ja 45 patsienti teise valiku ravimi kohordis) said suukaudset ravi sunitiniibiga pideva igapäevase manustamisskeemi alusel annuses 37,5 mg üks kord ööpäevas. Uurija poolt hinnatud PFS mediaan oli 13,2 kuud nii üldpopulatsioonis (95 % CI: 10,9; 16,7) kui ka varem mitteravitud kohordis (95 % CI: 7,4; 16,8). Lapsed Lastel on sunitiniibi kasutamise kogemus piiratud (vt lõik 4.2). Suukaudse sunitiniibi I faasi annuse suurendamise uuring viidi läbi 35 refraktoorse soliidtuumoriga patsiendil, kellest 30 olid lapsed (vanuses 3...17 aastat) ja 5 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...21 aastat) ning kellest enamik kaasati uuringusse peaaju kasvaja esmase diagnoosiga. Uuringu esimeses osas täheldati annust piiravat kardiotoksilisust , mistõttu välistati patsiendid, kellel oli anamneesis kokkupuude potentsiaalselt kardiotoksiliste ravimeetoditega (sh antratsükliinid ) või südame kiiritusega. Uuringu teises osas, mis hõlmas patsiente, kes olid eelnevalt vähivastast ravi saanud, kuid kellel puudusid kardiotoksilisuse riskitegurid, oli sunitiniib üldiselt talutav ning kliiniliselt ravitav annusega 15 mg/m 2 ööpäevas (MTD) skeemi 4/2 alusel. Täielikku või osalist ravivastust ei saavutatud ühelgi uuringus osalejal. Kuuel patsiendil (17 %) täheldati haiguse stabiliseerumist. Ühel GIST patsiendil, kellele määrati annus 15 mg/m 2 , puudusid tõendid ravimi kasulikkuse kohta. Täheldatud kõrvaltoimed sarnanesid üldjoontes täiskasvanutel täheldatutele (vt lõik 4.8). II faasi avatud uuring viidi läbi 29 HGG või ependümoomiga patsiendil, kellest 27 olid lapsed (vanuses 3...16 aastat) ja 2 olid noored täiskasvanud (vanuses 18...19 aastat). Uuring lõpetati planeeritud vaheanalüüsi ajal haigust ohjava toime puudumise tõttu. PFS mediaan oli HGG rühmas 2,3 kuud ja ependümoomi rühmas 2,7 kuud. Üldise elulemuse mediaan oli HGG rühmas 5,1 kuud ja ependümoomi rühmas 12,3 kuud. Kõige sagedasemad raviga seotud kõrvaltoimed (≥ 10 %) mõlema rühma koondandmeil olid neutrofiilide arvu vähenemine (6 patsiendil [20,7 %])) ja intrakraniaalne hemorraagia (3 patsiendil [10,3 %]) (vt lõik 4.8). Tõendid suukaudse sunitiniibi I/II faasi uuringust, milles sunitiniibi manustati kuuele GIST lapsele (vanuses 13...16 aastat) skeemi 4/2 alusel annustes 15 mg/m 2 ööpäevas kuni 30 mg/m 2 ööpäevas, ja saadaolevad publitseeritud andmed (20 GIST last või noort täiskasvanut) näitasid, et ravi tulemusel sunitiniibiga stabiliseerus haigus 18 patsiendil 26 st (69,2 %), kas pärast imatiniibi ravi mittetoimimist või talumatust (16 stabiilse haigusega patsienti 21 st) või de novo /pärast operatsiooni (2 stabiilse haigusega patsienti 5 st). Kõnealuses I/II faasi uuringus täheldati nii stabiilse haiguse püsimist kui ka haiguse progressiooni 3 patsiendil 6 st (1 patsient sai imatiniibi neoadjuvantselt ja 1 patsient adjuvantselt ). Samas uuringus esines 4 patsiendil 6 st (66,7 %) raviga seotud 3. või 4. astme kõrvaltoimeid (3. astme hüpofosfateemia , neutropeenia ja trombotsütopeenia, iga kõrvaltoime 1 patsiendil, ja 4. astme neutropeenia 1 patsiendil). Lisaks on publikatsioonides teatatud järgmistest 3. astme kõrvaltoimetest, mis esinesid 5 patsiendil: väsimus (2), seedetraktiga seotud kõrvaltoimed (sh kõhulahtisus) (2), hematoloogilised kõrvaltoimed (sh aneemia) (2), koletsüstiit (1), hüpertüreoidism (1) ja mukosiit (1). Sunitiniibi farmakokineetika ning peamiste ohutuse ja efektiivsuse tulemusnäitajate ekstrapoleerimiseks teostati GIST lastel (vanus: 6...17 aastat) populatsiooni farmakokineetika ja farmakodünaamika /farmakokineetika analüüs. Analüüs põhines GIST või soliidtuumoritega täiskasvanutelt ning soliidtuumoritega lastelt kogutud andmetel. Modelleerimisanalüüside põhjal ei mõjutanud sunitiniibi plasmakontsentratsioonid negatiivselt nooremate ja väiksema kehasuurusega uuritavate ohutuse ja efektiivsuse vastuseid. Noorem vanus ja väiksem kehasuurus ei avaldanud negatiivset mõju sunitiniibi kasu/riski tasakaalule, mis lähtus peamiselt selle plasmakontsentratsioonist. Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama sunitiniibi sisaldava viidatava ravimiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta neeru või neeruvaagna kartsinoomi (välja arvatud nefroblastoom , nefroblastomatoos , selgerakuline sarkoom, mesoblastiline nefroom , neeru medullaarne kartsinoom ja neeru rabdoidkasvaja ) ravi korral (vt lõik 4.2). Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama sunitiniibi sisaldava viidatava ravimiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta gastroenteropankreaatiliste neuroendokriinsete kasvajate (välja arvatud neuroblastoom, neuroganglioblastoom ja feokromotsütoom ) ravi korral (vt lõik 4.2). Farmakokineetilised omadused Sunitiniibi farmakokineetikat hinnati 135 tervel vabatahtlikul ning 266 soliidtuumoriga patsiendil. Farmakokineetika oli sarnane kõigis uuritud soliidtuumoriga patsientide rühmades ja tervetel vabatahtlikel. Annuste 25…100 mg kasutamisel suureneb plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) ja C max proportsionaalselt annuse suurusega. Igapäevaste korduvate annuste manustamisel kuhjub sunitiniib 3…4 kordselt ja tema esmane aktiivne metaboliit 7…10 kordselt. Sunitiniibi ja selle esmase metaboliidi püsikontsentratsioon saavutatakse 10…14 päevaga. Ravi 14. päevaks on sunitiniibi ja selle esmase metaboliidi kombineeritud plasmakontsentratsioon 62,9…101 ng /ml, mis on prekliiniliste andmete põhjal tuletatud sihtkontsentratsioon. Selle kontsentratsiooni juures peaks ravim pärssima in vitro retseptorite fosforüülimist ja in vivo tagama kasvaja staasi /arengu pidurdumise. Esmane aktiivne metaboliit moodustab koguekspositsioonist 23…37 %. Sunitiniibi või selle esmase aktiivse metaboliidi farmakokineetikas ei ole täheldatud olulisi muutusi uuritud annuste korduval manustamisel või korduvate ravitsüklite korral. Imendumine Pärast sunitiniibi suukaudse annuse manustamist saabub C max tavaliselt 6...12 tunni jooksul (aeg maksimaalse kontsentratsiooni saavutamiseni t max ). Toit ei mõjuta sunitiniibi biosaadavust . Jaotumine In vitro analüüsides seondusid sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit inimese plasmavalkudega vastavalt 95 % ja 90 % ulatuses, kusjuures kontsentratsioonisõltuvust ei ilmnenud. Sunitiniibi näiv jaotusruumala ( V d ) oli suur, 2230 l, mis näitab selle jaotumist kudedes. Metaboolsed koostoimed Kõigi uuritud tsütokroomi P450 (CYP) isovormide (CYP1A2, CYP2A6, CYP2B6, CYP2C8, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4/5 ja CYP4A9/11) arvutatud in vitro Ki -väärtused näitasid, et sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit tõenäoliselt ei indutseeri kliiniliselt olulisel määral teiste nende ensüümide poolt metaboliseeritavate toimeainete metabolismi. Biotransformatsioon Sunitiniibi metabolism toimub peamiselt CYP3A4 vahendusel. See CYP isovorm tekitab sunitiniibi esmase aktiivse metaboliidi desetüülsunitiniibi , mis seejärel sama isoensüümi vahendusel edasi metaboliseerub. Sunitiniibi samaaegset manustamist tugevate CYP3A4 indutseerijate või inhibiitoritega tuleb vältida, sest sunitiniibi sisaldus plasmas võib muutuda (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Eritumine Eritumine toimub peamiselt roojaga (61 %). Neerude kaudu elimineeruvad toimeaine ja selle metaboliidid muutumatul kujul 16 % ulatuses manustatud annusest. Sunitiniib ja selle esmane aktiivne metaboliit olid peamised ühendid, mis andsid vastavalt 91,5 %, 86,4 % ja 73,8 % proovides mõõdetud radioaktiivsusest plasmas, uriinis ja väljaheites. Vähemtähtsaid metaboliite leiti uriinist ja roojast, kuid üldiselt ei leitud neid plasmast. Totaalne kliirens (CL/F) suukaudsel manustamisel oli 34...62 l tunnis. Tervetel vabatahtlikel on sunitiniibi ja selle esmase aktiivse desetüülmetaboliidi eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast suukaudset manustamist vastavalt ligikaudu 40…60 tundi ja 80…110 tundi. Koosmanustamine ravimitega, mis on BCRP inhibiitorid In vitro on sunitiniib väljavoolu transporteri BCRP substraat. Uuringus A6181038 ei avaldanud koosmanustamine BCRP inhibiitori gefitiniibiga kliiniliselt olulist toimet sunitiniibi ega ravimite ( sunitiniib + metaboliit) koond- C max ega -AUC väärtustele (vt lõik 4.5). See uuring oli mitmekeskuseline avatud I/II faasi uuring, kus vaadeldi gefitiniibiga kombinatsioonis manustatud sunitiniibi ohutust/talutavust, maksimaalset talutavat annust ja kasvajavastast toimet MRCC patsientidel. Uuringu teisese eesmärgina hinnati gefitiniibi (250 mg ööpäevas) ja sunitiniibi (37,5 mg [kohort 1, n = 4] või 50 mg [kohort 2, n = 7] ööpäevas 4 nädalat, millele järgneb 2 nädalane ravipaus) koosmanustamise farmakokineetikat. Muudatused sunitiniibi farmakokineetilistes parameetrites ei olnud kliiniliselt olulised ega kutsunud esile ravimite koostoimeid; arvestades aga uuringus osalejate suhteliselt väikest arvu (st n = 7 + 4) ja farmakokineetiliste parameetrite keskmist kuni suurt erinevust patsientide lõikes, tuleb selle uuringu ravimite koostoimete farmakokineetikaalaseid leide tõlgendades olla ettevaatlik. Patsientide erirühmad Maksakahjustus Sunitiniib ja selle esmane metaboliit läbivad metabolismi peamiselt maksas. Süsteemne ekspositsioon pärast ühekordset sunitiniibi annust oli kerge või mõõduka ( Child-Pugh ’ klassid A ja B) maksakahjustusega patsientidel sarnane normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Sunitiniibi ei ole uuritud raske ( Child-Pugh ’ klass C) maksakahjustusega patsientidel. Vähipatsientide uuringutest on välja jäetud patsiendid, kelle ALAT või ASAT aktiivsus oli > 2,5 korda üle normväärtuse ülemise piiri või kui need olid > 5,0 korda üle normväärtuse ülemise piiri maksametastaasi tõttu. Neerukahjustus Populatsiooni farmakokineetika analüüs on näidanud, et sunitiniibi näiv kliirens (CL/F) ei muutunud hinnatud neerufunktsiooni vahemikus, määratuna kreatiniini kliirensi ( Clcr ) järgi (42...347 ml/min). Süsteemne ekspositsioon pärast sunitiniibi ühekordse annuse manustamist oli raske neerukahjustusega isikutel ( Clcr < 30 ml/min) sarnane normaalse neerufunktsiooniga isikutega ( Clcr > 80 ml/min). Ehkki sunitiniib ja selle peamine metaboliit ei ole lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel hemodialüüsiga elimineeritavad, oli sunitiniibi ning selle peamise metaboliidi üldine süsteemne ekspositsioon vastavalt 47 % ja 31 % võrra väiksem kui normaalse neerufunktsiooniga isikutel. Kehakaal, sooritusvõime staatus Rahvastiku demograafiliste andmete farmakokineetika analüüsimisel selgus, et algannust ei ole vaja kohandada kehakaalu ega ECOG ( Eastern Cooperative Oncology Group ) sooritusvõime staatuse järgi. Sugu Olemasolevad andmed näitavad, et naistel võib sunitiniibi näiv kliirens (CL/F) olla ligikaudu 30 % aeglasem kui meestel, kuid selle erinevuse tõttu ei ole vaja algannust kohandada. Lapsed Lastel on sunitiniibi kasutamise kogemus piiratud (vt lõik 4.2). Läbi on viidud populatsiooni farmakokineetika analüüsid, mis hõlmasid GIST ja soliidtuumoritega täiskasvanud patsientidelt ning soliidtuumoritega lastelt kogutud andmeid. Vanuse ja keha suuruse (kehakaal või kehapindala) ning teiste, sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi oluliste farmakokineetiliste parameetrite ühismuutujate hindamiseks viidi läbi järk järguliste ühismuutujatega modelleerimisanalüüsid. Analüüsitud ühismuutujatest , mis hõlmasid vanust ja keha suurust, oli sunitiniibi kliirensi olulisemaid ühismuutujaid vanus (mida noorem laps, seda aeglasem näiv kliirens). Sarnaselt oli aktiivse metaboliidi kliirensi oluline ühismuutuja kehapindala (mida väiksem kehapindala, seda aeglasem näiv kliirens). Lisaks, tuginedes 3 laste uuringust (2 laste soliidtuumori uuringut ja 1 laste GIST uuring; vanus: 6...11 aastat ja 12...17 aastat) saadud koondandmete integreeritud populatsiooni farmakokineetika analüüsile oli ravieelne kehapindala ( body surface area , BSA) sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi kliirensi oluline ühismuutuja . Selle analüüsi põhjal eeldatakse, et annusega ligikaudu 20 mg/m 2 ööpäevas (BSA vahemik 1,10...1,87 m 2 ) saavutatakse lastel sunitiniibi ja selle aktiivse metaboliidi selline plasmakontsentratsioon, mis on võrreldav (vahemikus 75...125 % AUC-st) GIST täiskasvanutel skeemi 4/2 kohaselt 50 mg ööpäevas manustatava sunitiniibiga saavutatava kontsentratsiooniga (AUC 1233 ng.h /ml). Laste uuringutes oli sunitiniibi algannus 15 mg/m 2 (lähtudes I faasi annuse suurendamise uuringus identifitseeritud MTD-st; vt lõik 5.1), mida GIST lastel suurendati patsiendi individuaalsest ohutusest/talutavusest lähtuvalt annuseni 22,5 mg/m 2 ja seejärel annuseni 30 mg/m 2 (ületamata koguannust 50 mg ööpäevas). GIST laste kohta publitseeritud andmete kohaselt varieerus arvutatud algannus vahemikus 16,6…36 mg/m 2 , suurendatuna kuni annuseni 40,4 mg/m 2 (ületamata koguannust 50 mg ööpäevas). Prekliinilised ohutusandmed Rottidel ja ahvidel kuni 9 kuud kestnud korduvtoksilisuse uuringutes täheldati esmaseid toimeid märklaudorganitele seedetraktis (oksendamine ja kõhulahtisus ahvidel), neerupealistes (neerupealise koore kongestioon ja/või hemorraagia rottidel ja ahvidel, koos nekroosile järgneva fibroosiga rottidel), hemolümfopoeesi süsteemis (rakkude vähesus luuüdis ja lümfi vähenemine tüümuses , põrnas ja lümfisõlmedes), eksokriinses pankreases ( atsinaarrakkude degranulatsioon koos üksikute rakkude nekroosiga), süljenäärmetes ( atsinaarne hüpertroofia), luuühendustes (kasvuplaadi paksenemine), emakas (atroofia) ja munasarjades (folliikulite arengu pidurdumine). Kõik need leiud esinesid sunitiniibi kliiniliselt oluliste plasmatasemete juures. Täiendavad toimed, mida täheldati teistes uuringutes, hõlmavad QTc -intervalli pikenemist, LVEF vähenemist ja seemnejuhade atroofiat, neerude mesangiaalrakkude suurenemist, seedetrakti ja suulimaskesta verejookse ning hüpofüüsi eessagara rakkude hüpertroofiat. Muutusi emakas ( endomeetriumi atroofia) ja luu kasvuplaadis (kasvuplaadi paksenemine või kõhre düsplaasia ) seostatakse sunitiniibi farmakoloogilise toimega. Enamik nendest leidudest taandusid ravi katkestamisel 2...6 nädalaks. Genotoksilisus Sunitiniibi genotoksilisuse potentsiaali hinnati in vitro ja in vivo . Sunitiniib ei olnud mutageenne bakteritel testides, kus kasutati metaboolset aktivatsiooni roti maksas. Sunitiniib ei kutsunud esile struktuurseid kromosoomi aberratsioone inimese perifeerse vere lümfotsüütides in vitro . Polüploidiat (arvuline kromosoomi aberratsioon) täheldati inimese perifeerse vere lümfotsüütides in vitro nii metaboolse aktivatsiooni esinemisel kui ka puudumisel. Sunitiniib ei olnud klastogeenne roti luuüdis in vivo . Põhilise aktiivse metaboliidi genotoksilisuse potentsiaali ei hinnatud. Kartsinogeensus 1 kuulises suukaudse kunstliku toitmisega annustamisvahemiku leidmise uuringus (0, 10, 25, 75 või 200 mg/kg ööpäevas) ravimi pideval igapäevasel manustamisel täheldati rasH2 transgeensetel hiirtel kõige suurema uuritud annuse puhul (200 mg/kg ööpäevas) kaksteistsõrmiksoole Brunneri näärmete kartsinoomi ja hüperplaasiat . rasH2 transgeensetel hiirtel viidi läbi 6 kuuline suukaudse kunstliku toitmisega kartsinogeensuse uuring [0; 8; 25; 75 (vähendati 50 le) mg/kg ööpäevas] igapäevase annustamisega. Annuste puhul ≥ 25 mg/kg ööpäevas täheldati pärast 1 või 6 kuulist ravi [AUC ≥ 7,3 korda suurem kui patsientidel, kellele manustati soovituslik ööpäevane annus ( recommended daily dose , RDD)] gastroduodenaalseid kartsinoome, taustaks olevate hemangiosarkoomide suurenenud esinemust ja/või mao limaskesta hüperplaasiat . 2 aastases rottidega tehtud kartsinogeensuse uuringus (0; 0,33; 1 või 3 mg/kg ööpäevas) põhjustas sunitiniibi manustamine 28 päevaste tsüklitena, millele järgnes 7 päevane annustamisvaba periood, feokromotsütoomide ja neerupealiste säsi hüperplaasia esinemissageduse suurenemist isastel rottidel, kui seda anti annuses 3 mg/kg ööpäevas > 1 aasta jooksul (AUC ≥ 7,8 korda suurem kui patsientidel, kellele manustati RDD-d). Brunneri näärmete kartsinoomi esines kaksteistsõrmiksooles emastel rottidel annustega ≥ 1 mg/kg ööpäevas ja isastel annustega 3 mg/kg ööpäevas. Limaskestarakkude hüperplaasia mao näärmelises osas ilmnes isastel annustega 3 mg/kg ööpäevas, AUC väärtused olid vastavalt ≥ 0,9, 7,8 ja 7,8 korda suuremad kui patsientidel, kellele manustati RDD- d. Hiirte (rasH2 transgeensed) ja rottide kartsinogeensuse uuringutes sunitiniibiga täheldatud neoplastiliste leidude tähtsus inimesele ei ole selge. Reproduktsiooni- ja arengutoksilisus Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud toimet meeste või naiste fertiilsusele. Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja ahvidel täheldati siiski toimeid emasloomade fertiilsusele folliikulite atreesia , kollaskeha degeneratsiooni, emaka endomeetriumi muutuste ja emaka ning munasarjade massi vähenemise näol kliiniliselt olulise süsteemse biosaadavuse korral. Rottidel täheldati toimeid isasloomade fertiilsusele seemnejuhade atroofia, munandimanustes spermatosoidide vähenemise ja kolloidi vähenemise näol eesnäärmes ning seemnepõiekestes plasmatasemete puhul, mis olid 25 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Rottidel esines embrüo/loote suremust elusloodete arvu märkimisväärse vähenemisena, resorptsioonide arvu suurenemisena, implantatsioonijärgse loote suremuse suurenemisena ja järglaste üldise suremisena kaheksal tiinel emasloomal 28 st plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 5,5 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Küülikutel oli tiinuse ajal emaka massi ja elusloodete arvu vähenemine tingitud resorptsioonide arvu suurenemisest, implantatsioonijärgsest loote suremuse suurenemisest ja järglaste üldisest suremisest neljal tiinel küülikul kuuest plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 3 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Rottide ravimisel sunitiniibiga ≥ 5mg/kg ööpäevas organogeneesi ajal täheldati arengutoksilisust, mis ilmnes loote skeleti väärarengute suurenenud esinemissageduses. Seda iseloomustab eeskätt lülisamba rinna-/nimmeosa luustumise pidurdumine ja see esines plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 5,5 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Küülikutel hõlmasid toimed arengule huulelõhe suurenenud esinemissagedust plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid ligikaudu võrdsed kui kliinilistes tingimustes saavutatavad kontsentratsioonid, ja huulelõhe ning suulaelõhe suurenenud esinemissagedust plasmakontsentratsioonide puhul, mis olid 2,7 korda suuremad kui süsteemne ekspositsioon inimestel. Sunitiniibi (0,3; 1,0; 3,0 mg/kg ööpäevas) hinnati pre - ja postnataalse arengu uuringus tiinetel rottidel. Emaslooma kehakaalu tõus vähenes gestatsiooni ja imetamise ajal annustega ≥ 1 mg/kg ööpäevas, kuid reproduktiivtoksilisust emasloomal ei täheldatud annustega kuni 3 mg/kg ööpäevas (hinnanguline ekspositsioon > 2,3 korda suurem kui AUC patsientidel, kellele manustati RDD-d). Annustega 3 mg/kg ööpäevas täheldati järglaste kehakaalu vähenemist võõrutamisele eelneva ja järgneva perioodi jooksul. Arengutoksilisust ei täheldatud annustega 1 mg/kg ööpäevas (ligikaudne ekspositsioon ≥ 0,9 korda suurem kui AUC patsientidel, kellele manustati RDD-d). FARMATSEUTILISED ANDMED Abiainete loetelu Kapsli sisu Mikrokristalliline tselluloos (E460) Mannitool (E421) Naatriumkroskarmelloos Povidoon (E1201) Magneesiumstearaat (E470b) Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Kapsli kest Punane raudoksiid (E172) Titaandioksiid (E171) Želatiin Valge trükivärv Šellak Titaandioksiid (E171) Propüleenglükool (E1520) Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Kapsli kest Must raudoksiid (E172) Punane raudoksiid (E172) Kollane raudoksiid (E172) Titaandioksiid (E171) Želatiin Valge trükivärv Šellak Titaandioksiid (E171) Propüleenglükool (E1520) Sobimatus Ei kohaldata. Kõlblikkusaeg 3 aastat Säilitamise eritingimused See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Pakendi iseloomustus ja sisu Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC blistritega , mis sisaldavad 28 kõvakapslit. Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC perforeeritud üksikannuste blistritega , mis sisaldavad 28 x 1 kõvakapslit. Pappkarp alumiinium-OPA/alumiinium/PVC perforeeritud üksikannuste blistritega , mis sisaldavad 30 x 1 kõvakapslit. Pappkarp polüpropüleenist (PP) lapsekindla korgiga (keeratava korgiga) suure tihedusega polüetüleenist (HDPE) pudeliga, mis sisaldab 30 kõvakapslit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. 6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. MÜÜGILOA HOIDJA Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa MÜÜGILOA NUMBRID 12,5 mg: 986119 50 mg: 986219 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.04.2019 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.01.2024 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV Jaanuar 2024
Pakendi infoleht: teave kasutajale Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid s unitiniib Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. - Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4. Infolehe sisukord Mis ravim on Sunitinib Mylan ja milleks seda kasutatakse Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan ’i võtmist Kuidas Sunitinib Mylan ’i t võtta Võimalikud kõrvaltoimed Kuidas Sunitinib Mylan ’i t säilitada Pakendi sisu ja muu teave Mis ravim on Sunitinib Mylan ja milleks seda kasutatakse Sunitinib Mylan ’ i toimeaine sunitiniib on proteiini kinaasi inhibiitor. Seda kasutatakse vähi raviks, sest see väldib spetsiaalse valkude rühma aktiivsust, mis osalevad teadaolevalt vähirakkude kasvus ja levikus. Sunitinib Mylan ’ i t kasutatakse täiskasvanutel järgmiste vähitüüpide raviks: - g astrointestinaalne stro o ma kasvaja (GIST) ( mao ja soolestiku vähi tüüp ) , kui imatiniib (üks teine vähivastane ravim) ei toimi enam või te ei saa imatiniibi võtta ; - m etastaa side ehk siiretega neerurakuline vähk (MRCC) – neeruvähi tüüp, mis on levinud teistesse kehaosadesse ; - p ankrease neuroendokriinsed kasvaja d ( pNET ) ( kõhunäärme hormoone tootvate rakkude kasvaja d), mis on progresseerunud või mida ei saa kirurgiliselt eemaldada. Kui teil on küsimusi selle kohta, kuidas Sunitinib Mylan toimib või miks see ravim on teile määr atud, pidage nõu oma arsti ga . Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan ’i võtmist Sunitinib Mylan ’i t ei tohi võtta - kui olete sunitiniibi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline. Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Sunitinib Mylan ’ i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga: - Kui teil on kõrge vererõhk . Sunitinib Mylan võib vererõhku tõsta. Teie arst võib ravi ajal Sunitinib Mylan ’ iga kontrollida teie vererõhku ja vajaduse korral võidakse teid ravida vererõhku langetavate ravimitega . - Kui teil on praegu või on varem esinenud verehaigus, veritsemisprobleeme või verevalumite tekkimist . Ravi Sunitinib Mylan ’ iga võib suurendada verejooksu ohtu või muuta mõnede vererakkude arvu, mis võib põhjustada aneemiat või mõjutada verehüübivust. Kui te võtate varfariini või atsenokumarooli , mis vedeldavad verd verehüüvete vältimiseks, võib teil esineda suurenenud verejooksu risk. Kui teil esineb ravi ajal Sunitinib Mylan ’ iga ükskõik milline verejooks, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil on südameprobleemid . Sunitinib Mylan võib põhjustada südameprobleeme. Kui te tunnete end väga väsinuna, hingeldate või kui teie jalalabad ja pahkluud on turses, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil esinevad ebanormaalsed südamerütmi muutused . Sunitinib Mylan võib põhjustada südamerütmi kõrvalekaldeid. Ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga võib teie arst teha teile elektrokardiogramme nende probleemide hindamiseks. Kui teil esineb Sunitinib Mylan’i võtmise ajal pearinglust, jõuetust või ebanormaalseid südamelööke, rääkige sellest oma arstile . - Kui teil on hiljuti olnud probleeme verehüüvetega veenides ja/või arterites (veresoonte tüübid), sealhulgas insult, südamerabandus, emboolia või tromboos . Helistage kohe oma arstile, kui teil tekivad ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga sellised sümptomid , nagu valu või survetunne rinnus, valu käsivartes, seljas, kaelas või lõuas, hingeldamine, ühe kehapoole tuimus või nõrkus, raskused kõnelemisega, peavalu või pearinglus . - Kui teil on praegu või on varem olnud aneurüsm (veresooneseina laienemine ja nõrgenemine) või veresooneseina rebend. - Kui teil on või on olnud väikseimate veresoonte vigastus, mida nimetatakse trombootiliseks mikroangiopaatiaks (TMA) . Rääkige oma arstile, kui teil tekivad palavik, kurnatus, väsimus, verevalumid, verejooks, turse, segasus, nägemise kaotus ja krambihood . - Kui teil on probleeme kilpnäärmega . Sunitinib Mylan võib põhjustada kilpnäärmeprobleeme. Rääkige oma arstile, kui te Sunitinib Mylan’i võtmise ajal väsite kiiremini, tajute üldiselt rohkem külma kui teised inimesed või kui teie hääl muutub madalamaks. Teie kilpnäärme funktsiooni tuleb kontrollida enne Sunitinib Mylan’i võtmist ja regulaarselt selle võtmise ajal. Kui teie kilpnääre ei tooda piisavalt kilpnäärme hormooni, võite te saada kilpnäärme hormooni asendusravi . - Kui teil on praegu või on varem esinenud kõhunäärme või sapipõie häireid . Rääkige oma arstile, kui teil tekib ükskõik milline järgnevatest nähtudest ja sümptomitest: valu mao piirkonnas ( ülakõhus ), iiveldus, oksendamine ja palavik. Need võivad olla põhjustatud kõhunäärme- või sapipõiepõletikust . - Kui teil on praegu või on varem esinenud maksaprobleeme . Rääkige oma arstile, kui teil tekib ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga ükskõik milline järgnevatest maksaprobleemide nähtudest ja sümptomitest: sügelus, naha või silmade kollasus, tume uriin ja valu või ebamugavustunne paremal ülakõhus . Teie arst peab tegema vereanalüüse teie maksafunktsiooni kontrollimiseks nii enne ravi alustamist Sunitinib Mylan’i ga kui ka ravi ajal vastavalt kliiniliste le näidustuste le . - Kui teil on praegu või on varem esinenud neeruprobleeme . Teie arst jälgib teie neerufunktsiooni . - Kui te lähete operatsioonile või kui teile on hiljuti tehtud operatsioon . Sunitinib Mylan võib mõjutada haavade paranemist. Tavaliselt peate te Sunitinib Mylan’i võtmise katkestama, kui te lähete operatsioonile. Teie arst otsustab, millal te Sunitinib Mylan’i t uuesti võtma hakkate . - Enne ravi algust Sunitinib Mylan’i ga võidakse teil soovitada lasta oma hambaid kontrollida . - Kui teil on praegu või on varem esinenud valu suus, hammastes ja/või lõualuus, paistetus või haavandid suus, lõualuu tuimus või raskustunne või hamba logisemine, rääkige sellest kohe oma arstile ja hambaarstile . - Kui teile on vaja teha invasiivset hambaravi või hambaoperatsioon, rääkige oma hambaarstile, et teid ravitakse Sunitinib Mylan’i ga . Eriti oluline on see siis, kui te saate või olete saanud ka intravenoosseid bisfosfonaate . Bisfosfonaadid on ravimid, mida võidakse anda mõne muu meditsiinilise seisundi tõttu luutüsistuste ennetamiseks . - Kui teil on praegu või on varem esinenud naha ja nahaaluskoe kahjustusi . Ravimi kasutamise ajal võib ilmneda gangrenoosne püodermia (valulikud nahahaavandid) või nekrotiseeriv fastsiit (kiiresti leviv naha/pehmete kudede infektsioon, mis võib olla eluohtlik). Pöörduge kohe oma arsti poole, kui nahavigastuse ümber tekivad infektsiooni sümptomid, sealhulgas palavik, valu, punetus, turse või mäda või vere immitsemine. Tavaliselt on see toime pöörduv pärast sunitiniib iga ravi lõpetamis t . Sunitiniibi kasutamisel on teatatud rasketest nahalöövetest ( Stevensi -Johnsoni sündroom, epidermise toksiline nekrolüüs , multiformne erüteem ), mis avalduvad kehatüvel algul punakate täppide või ümmarguste laikudena, mille keskel on tihti villid. Lööve võib progresseeruda ulatusliku villide tekkimise või naha koorumiseni ja võib olla eluohtlik. Kui teil tekivad lööve või mainitud nahasümptomid, pöörduge kohe arsti poole . - Kui teil on praegu või on varem esinenud krambi hoo d . Teavitage võimalikult kiiresti oma arsti, kui teil on kõrge vererõhk, peavalu või nägemiskaotus. - Kui teil on suhkurtõbi . Suhkurtõvega patsientidel tuleb veresuhkru taset regulaarselt kontrollida, et hinnata vajadust kohandada diabeediravimi annust veresuhkru languse riski vähendamiseks. Teavitage võimalikult kiiresti oma arsti, kui teil teki b ükskõik milline madala veresuhkrusisalduse näh t ud est ja sümptomi test (väsimus, südamepekslemine, higistamine, nälg ning teadvusekaotus). Lapsed ja noorukid Sunitinib Mylan’i t ei soovitata kasutada alla 18-aastastel patsientidel . Muud ravimid ja Sunitinib Mylan Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võ tate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Mõned ravimid võivad mõjutada Sunitinib Mylan’i sisaldust teie organismis. Teavitage oma arsti, kui te kasutate ravimeid, mis sisaldavad järgmisi toimeaineid: - ketokonasool , itrakonasool – kasutatakse seennakkuste ravis ; - erütromütsiin , klaritromütsiin , rifampitsiin – kasutatakse nakkuste ravis ; - ritonaviir – kasutatakse HIV ravis ; - deksametasoon – kortikosteroid , mida kasutatakse mitmete seisundite ravis (nt allergia/hingamisprobleemid või nahahaigused) ; - fenütoiin , karbamasepiin , fenobarbitaal – kasutatakse epilepsia ja teiste neuroloogiliste seisundite ravis ; - taimsed ravimpreparaa did, mis sisaldavad naistepuna ( Hypericum perforatum ) – kasutatakse depressiooni ja ärevuse ravis. Sunitinib Mylan koos toidu ja joogiga R avi ajal Sunitinib Mylan’i ga peate vältima greibimahla joomist . Rasedus ja imetamine Kui te olete rase või imetate, arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Kui te võite rasestuda, peate te ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga kasutama usaldusväärset rasestumisvastast meetodit. Kui te toidate rinnaga last, rääkige sellest oma arstile. Te ei tohi imetada ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga . Autojuhtimine ja masinatega töötamine Kui teil esineb pearinglust või ebatavalist väsimust, olge autojuhtimisel või masinatega töötamisel eriti ettevaatlik. Sunitinib Mylan sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „ naatriumivaba “ . Kuidas Sunitinib Mylan ’i t võtta Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Teie arst määrab teile sobiva annuse, sõltuvalt vähitüübist , mida tuleb ravida. Kui teil ravitakse: - GIST või MRCC : tavaline annus on 50 mg üks kord ööpäevas 28 päeva jooksul (4 nädalat), millele järgneb 14 päeva (2 nädalat) p aus (ilma ravimita), seega kokku 6 nädalane tsükkel . - pNET : tavaline annus on 37,5 mg üks kord ööpäevas ilma vahepausita . Teie arst otsustab, milline on teile sobiv annus, samuti seda, kas ja millal te peate ravi Sunitinib Mylan’i ga lõpetama. Sunitinib Mylan’i t võib võtta koos toiduga või ilma. Kui te võtate Sunitinib Mylan’i t rohkem , kui ette nähtud Kui te olete kogemata võtnud liiga palju kapsleid, rääkige sellest kohe oma arstile. Te võite vajada arsti abi. Kui te unustate Sunitinib Mylan’i t võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Võimalikud kõrvaltoimed Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil tekib mõni järgmistest tõsistest kõrvaltoimetest, pöörduge kohe arsti poole (vt ka „ Mida on vaja teada enne Sunitinib Mylan’i võtmist “ ): Südameprobleemid. Kui te tunnete end väga väsinuna, hingeldate või kui teie jalalabad ja pahkluud on turses, rääkige sellest oma arstile. Need võivad olla südameprobleemide, sealhulgas südamepuudulikkuse ja südamelihase probleemide (kardiomüopaatia) sümptomid. Probleemid kopsude või hingamisega . Rääkige oma arstile, kui teil tekib köha, valu rinnus, järs k u algav hingeldus või veriköha. Need võivad olla kopsuembooliaks nimetatava haiguse sümptomid. Kopsuemboolia tekib, kui verehüübed liiguvad teie kopsudesse. Neeruhäired. Rääkige oma arstile, kui teie urineerimissagedus muutub või urineerimine lakkab. Need võivad olla neerupuudulikkuse sümptomid. Veritsus. Rääkige oma arstile, kui teil esineb ravi ajal Sunitinib Mylan’i ga mõni nendest sümptomitest või tõsine veritsusprobleem: valulik, turses kõht, vere oksendamine, must, kleepuv väljaheide, veri uriinis, peavalu või vaimse seisundi muutus, vere või verise röga köhimine kopsust või hingamisteedest. Kasvaja lagune mine, mis tekitab sooleseina augu . Rääkige oma arstile, kui teil esineb tugev kõhuvalu, palavik, iiveldus, oksendamine, veri väljaheites või muutused soolestiku töös . Teised kõrvaltoimed Sunitinib Mylan’i ga võivad hõlmata järgmist : Väga sage: võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st Vereliistakute, punaste vereliblede ja/või valgete vereliblede (nt neutrofiilide ) arvu vähenemine. Hingeldus. Kõrge vererõhk. Tugev väsimus, jõu kaotus. Naha alla ja silmade ümbrusse kogunenud vedelikust põhjustatud tursed, raske allergiline lööve. Suuvalu/ärritus, suu haavandid/põletik/kuivus, maits etundlikkuse häired, seedehäired, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu/-turse, söögi isu kaotus või söögiisu vähenemine . Kilpnäärme vähenenud aktiivsus ( hüpotüreoidism ). Pearinglus. Peavalu. Ninaverejooks. Seljavalu, liigesevalu. Jalgade ja käte valu. Naha kollasus/naha värvimuutus, naha liig ne pigmentatsioon , juuksevärvi muutus, lööve käelabadel ja jalataldadel, naha lööve, nah a k uivus . Köha. Palavik. Raskused uinumisel. Sage: võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st Verehüübed veresoontes. Südamelihase verevarustuse puudulikkus, mida põhjustab südame pärgarterite ummistumine või ahenemine. Valu rinnus. Südame vähenenud võime pumbata verd. Vedelikupeetus, sealhulgas kopsude ümber. Infektsioonid. Raske nakkuse (vereringes esinev infektsioon) tüsistus, millega võivad kaasneda koekahjustus, organpuudulikkus ja surm. Veresuhkru taseme langus (vt lõik 2). Valgu kaotus uriiniga, mis võib põhjustada turseid. Gripitaoline sündroom. Kõrvalekalded vereanalüüsides, sh kõhunäärme ja maksaensüümide testides . Kõrge kusihappe tase veres. Hemorroidid, valu pärasooles, igeme veritsus, neelamisraskused või neelamisvõimetus. Põletav või valulik tunne keelel, seedetrakti limaskesta põletik, liigsed gaasid maos või soolestikus. K ehak aalu langus. Lihas te ja luustiku valu (valu luudes ja lihastes), lihasnõrkus, lihaste väsimus, lihasvalu, lihasspasmid. Ninakuivus, ninakinnisus. Liigne pisaravool. Ebatavalised aistingud nahal, sügelus, naha ketendus ja põletik, villid, akne, küünte värvimuutus, juuste väljalangemine . Ebatavalised aistingud kätes ja jalgades . Ebanormaalselt vähenenud/suurenenud tundlikkus, eriti puutetundlikkus. Kõrvetised. Dehüdratsioon . Kuuma hoo d. Uriini ebatavaline värv. Depressioon. Külmavärinad. Aeg-ajalt: võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st Eluohtlik pehme te kudede infektsioon, sealhulgas päraku ja suguelundite piirkonnas (vt lõik 2). Insult. Südamelihase infarkt, mida põhjustab südame verevarustuse katkemine või vähenemine. Muutused südame elektrilises aktiivsuses või südame rütmihäired. Vedelik südame ümber ( perikardi efusioon ). Maksapuudulikkus. Kõhunäärme põletikust põhjustatud valu kõhus. Kasvaja lagunemine, mis kutsub esile soole mulgustumise (perforatsioon). Sapipõiepõletik (paistetus ja punetus) koos kaasuvate sapikividega või ilma. Ebanormaalsed torusarnased ühendused ühest normaalsest kehaõõnest teise kehaõõnde või nahale. Suu, hammaste ja/või lõualuu valu, turse või haavandid suus, tuimus või raskustunne lõualuus või hammaste lahtitulek . Need võivad olla lõualuu luukahjustuse ( osteonekroosi ) sümptomid, vt lõik 2. Kilpnäärmehormoonide liign e tootmine, mis suurendab organismi puhkeolekus tarbitava energia hulka. Probleemid h aavade paranemi sega pärast kirurgilist operatsiooni. Teatud lihastest pärineva e nsüümi ( kreatiinfosfokinaas ) taseme tõus vere s . Ülemäärane reaktsioon allergeenile, sh heinapalavik, nahalööve, naha sügelus, nõgestõbi, kehaosade turse ja hingamisraskused. Käärsoole põletik (koliit, isheemiline koliit). Harv: võib esineda kuni 1 inimesel 1000-st Naha ja/või limaskestade raske reaktsioon ( Stevensi -Johnsoni sündroom, toksiline epidermaal ne nekrolüüs , multiformne erüteem ). Tuumori l üüsi sündroom (TLS) – TLS- ga kaasnevad erinevad ainevahetusega seotud tüsistused, mis võivad tekkida vähiravi ajal. Neid tüsistusi põhjustavad sur eva te vähirakkude laguproduktid ja need võivad hõlmata järgmisi nähtusid : iiveldus, hingeld us , ebaregulaarsed südamelöögid, lihaskrambid, krambi hoo d, hägune uriin ja väsimus, mi s on seotud laboratoorse te analüüside tulemuste normi de st kõrvalekalletega (kõrge kaaliumi, kusihappe ja fosfori sisaldus ning madal kaltsiumi sisaldus veres) . See võib põhjustada muutusi neerufunktsioonis ja ägedat neerupuudulikkust. Lihaste ebanormaalne lagunemine, mis võib põhjustada probleeme neerudega ( rabdomüolüüs ). Kõrvalekalded pea aju töös, mi s võivad põhjustada selliste sümptomite kogumit, mi lle hulka kuuluvad peavalu, segasus, krambihood ja nägemise kadu (pöörduv posterioorse leukoentsefalopaatia sündroom). Valusad nahahaavandid ( gangrenoosne püodermia ). Maksapõletik (hepatiit). Kilpnäärme põletik. Väikseimate veresoonte kahju stus, mida nimetatakse trombootiliseks mikroangiopaatiaks (TMA). Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Veresooneseina laienemine ja nõrgenemine või rebend ( aneurüsmid ja arteridissektsioonid ) . Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu . Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest. Kuidas Sunitinib Mylan’it säilitada Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil, pudeli l ja blistril pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Ärge kasutage seda ravimit, kui märkate , et pakend on kahjustatud või näib olevat avatud. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda. Pakendi sisu ja muu teave Mida Sunitinib Mylan sisaldab Toimeaine on sunitiniib . Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 12,5 mg sunitiniibi . Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi . Teised koostisosad on: Kapsli sisu: mikrokristalliline tselluloos (E460), mannitool (E421), naatriumkroskarmelloos , povidoon (E1201 ) , magneesiumstearaat (E470b) . Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid - Kapsli kest : punane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), želatiin. - Trükivärv, valge : šellak, titaandioksiid (E171), propüleenglükool (E1520). Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid - Kapsli kest : must raudoksiid (E172), punane raudoksiid (E172), kollane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), želatiin. - Trükivärv, valge : šellak, titaandioksiid (E171), propüleenglükool (E1520). Kuidas Sunitinib Mylan välja näeb ja pakendi sisu Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid (kapslid) Oranži kapslikaane ja oranži kapslikehaga suurus 4 želatiinkapslid, mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „12 . 5 mg“. Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid (kapslid) Karamellivärvi kapslikaane ja karamellivärvi kapslikehaga suurus 1 želatiinkapslid, mis sisaldavad kollaseid kuni oranže graanuleid; kapslikehale on trükitud valge trükivärviga „50 mg“. Sunitinib Mylan kõvakapslid on saadaval blistrites , mis sisaldavad 28 kõvakapslit, perforeeritud üksikannustega blistrites , mis sisaldavad 28 x 1 kõvakapslit, perforeeritud üksikannustega blistrites , mis sisaldavad 30 x 1 kõvakapslit , ja plastpudelites, mis sisaldavad 30 kõvakapslit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa Tootja Remedica Ltd Aharnon Street, Limassol Industrial Estate Limassol 3056 Kü pr o s või Pharmacare Premium Ltd HHF003 Hal Far Industrial Estate Birzebbugia BBG3000 Malta Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2021.
VÄLISPAKENDIL JA SISEPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED BLISTERPAKENDI KARP PUDELI KARP/PUDELI SILT RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan 12,5 mg kõvakapslid Sunitinib Mylan 50 mg kõvakapslid s unitinib um TOIMEAINE(TE) SISALDUS Üks kapsel sisaldab 12,5 mg suniti ni ibi . Üks kapsel sisaldab 50 mg sunitiniibi . ABIAINED Sisaldab naatriumi. Lisateavet lugege pakendi infolehe s t. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS Kõvakapsel Blisterpakend : 28 kapslit 28 x 1 kapslit 30 x 1 kapslit Pudel: 30 kapslit MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D) Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Suukaudne. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA KÄTTESAAMATUS KOHAS Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL) KÕLBLIKKUSAEG EXP SÄILITAMISE ERITINGIMUSED ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS Mylan Ireland Limited Unit 35/36 Grange Parade Baldoyle Industrial Estate Dublin 13 Iirimaa MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID) 12,5 mg : Müügiloa nr: 986119 50 mg : Müügiloa nr: 986219 PARTII NUMBER Lot RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED Retseptiravim. KASUTUSJUHEND TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS) Ainult karbil: Sunitinib Mylan 12,5 mg Sunitinib Mylan 50 mg AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaa torit. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED PC SN NN MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA BLISTER- VÕI RIBAPAKENDIL BLISTER RAVIMPREPARAADI NIMETUS Sunitinib Mylan 12,5 mg kapslid Sunitinib Mylan 50 mg kapslid s unitinib um MÜÜGILOA HOIDJA NIMI Mylan Ireland Limited KÕLBLIKKUSAEG EXP PARTII NUMBER Lot MUU