TÕLGE INGLISE KEELEST
RAHVUSVAHELINE TÖÖKONVERENTS
Konventsioon 190
PÕHIMÕTTED
TÖÖMAAILMAS ESINEVA VÄGIVALLA JA AHISTAMISE
KÕRVALDAMIST KÄSITLEV KONVENTSIOON
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peakonverents,
mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille 108. (sajanda
aastapäeva) istungjärk toimus 10. juunil 2019. aastal;
meenutades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Philadelphia deklaratsioonis kinnitatakse,
et igal inimesel tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata on õigus püüelda
materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamisele vabaduse ning väärikuse, majandusliku
turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes, ja
kinnitades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni aluskonventsioonide olulisust ja
meenutades teisi olulisi rahvusvahelisi dokumente nagu inimõiguste ülddeklaratsioon,
kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja
kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, rassilise diskrimineerimise kõigi vormide
kõrvaldamise rahvusvaheline konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi
vormide likvideerimise kohta, kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse
rahvusvaheline konventsioon ja puuetega inimeste õiguste konventsioon ja
tunnistades igaühe õigust vägivalla ja ahistamiseta, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamiseta
töömaailmale ja
tunnistades, et vägivald ja ahistamine töömaailmas võib rikkuda inimõigusi, ning et vägivald
ja ahistamine ohustab võrdseid võimalusi, on vastuvõetamatu ja vastuolus inimväärse
tööga, ja
tunnistades vastastikusel austusel ja inimväärikusel põhineva töökultuuri olulisust vägivalla ja
ahistamise ennetamisel ja
meenutades, et liikmetel on oluline kohustus soodustada täisleppimatust vägivalla ja
ahistamise suhtes, et aidata kaasa sellise käitumise ja selliste tavade ennetamisele, ning et
kõik töömaailmas tegutsevad isikud peavad vältima vägivalda ja ahistamist, seda ennetama
ja selle vastu seisma, ja
tunnistades, et vägivald ja ahistamine töömaailmas mõjutab inimeste psühholoogilist, füüsilist
ja seksuaaltervist, väärikust ning perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda, ja
tunnistades, et vägivald ja ahistamine mõjutab ühtlasi avalike ja erasektori teenuste kvaliteeti
ja võib takistada inimeste, esmajoones naiste juurdepääsu tööturule ning nende püsimist ja
edasiliikumist tööturul, ja
nentides, et vägivald ja ahistamine on vastuolus jätkusuutlike ettevõtete soodustamisega ja
avaldab negatiivset mõju töökorraldusele, töösuhetele, töötajate kaasatusele, ettevõtte
mainele ja tootlikkusele, ja
tunnistades, et sooline vägivald ja ahistamine mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tüdrukuid,
ning tunnistades, et kaasav, lõimitud ja soo aspekti arvestav lähenemine, mis tegeleb
aluspõhjuste ja riskiteguritega, sealhulgas sooliste stereotüüpidega, mitmekordse ja
läbipõimunud diskrimineerimise ja ebavõrdsete sooliste võimusuhetega, on hädavajalik, et
lõpetada vägivald ja ahistamine töömaailmas, ja
nentides, et koduvägivald võib mõjutada tööhõivet, tootlikkust ning tervist ja ohutust, ning et
muude meetmete hulgas saavad valitsused, tööandjate ja töötajate organisatsioonid ja
tööturuasutused aidata kaasa koduvägivalla märkamisele, sellele reageerimisele ja
koduvägivalla mõjude käsitlemisele, ja
olles otsustanud vastu võtta istungjärgu viienda päevakorrapunktina käsitletud teatavad
ettepanekud vägivalla ja ahistamise kohta töömaailmas ja
olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse rahvusvahelise konventsioonina, võtab
kahekümne esimesel juunil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal vastu järgmise
konventsiooni, mida võib nimetada 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastaseks
konventsiooniks.
I. Mõisted
Artikkel 1
1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
(a) mõiste vägivald ja ahistamine töömaailmas – erinevad vastuvõetamatud ühekordsed ja
korduvad käitumisviisid ja tavad või nende esinemise oht, mille eesmärk, tulemus või
tõenäoline tulemus on füüsiline, psühholoogiline, seksuaalne või majanduslik kahju, sooline
vägivald ja ahistamine;
(b) mõiste sooline vägivald ja ahistamine – inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo
tõttu suunatud vägivald ja ahistamine või teatava bioloogilise või sotsiaalse soo esindajaid
ebaproportsionaalselt mõjutav vägivald ja ahistamine, mis hõlmab seksuaalset ahistamist.
2. Riigisisestes õigusaktides toodud mõisted võivad sätestada ühe või mitu käsitlust,
piiramata selle artikli lõike 1 punkte (a) ja (b).
II. KOHALDAMISALA
Artikkel 2
1. Konventsioon kaitseb töötajaid ja muid töömaailmas tegutsevaid isikuid, sealhulgas
riigisisese õiguse ja tava kohaselt määratletud töötajaid, samuti mis tahes lepingulise staatusega
töötavaid isikuid, õppivaid isikuid, sealhulgas interne ja praktikante, töötajaid, kelle töösuhe on
lõpetatud, vabatahtlikke, tööotsijaid ja tööle kandideerijaid ning inimesi, kes tegutsevad tööandja
pädevuses või täidavad tööandja ülesandeid.
Artikkel 3
Konventsiooni kohaldatakse töömaailmas töö käigus, tööga seoses või tööst tulenevalt
esinevale vägivallale ja ahistamisele:
(a) töökohas, sealhulgas avalikes ja privaatsetes ruumides, kui need on töötegemise kohad;
(b) kohtades, kus töötaja saab töötasu, veedab oma puhke- või söögipausi või kasutab
hügieeniruume, pesemis- ja riietusruume;
(c) tööga seotud lähetuste, reisimise, koolituse, ürituste või sotsiaalsete tegevuste käigus;
(d) tööga seotud teabevahetuse kaudu, sealhulgas info- ja sidetehnoloogia teel toimuva
teabevahetuse kaudu;
(e) tööandja majutuskohas ja
(f) tööle ja tagasi sõitmise ajal.
III. ALUSPÕHIMÕTTED
Artikkel 4
1. Konventsiooni ratifitseerivad liikmed austavad, soodustavad ja mõistavad igaühe õigust
vägivalla ja ahistamiseta töömaailmale.
2. Liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate
esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava
lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks.
Selline lähenemisviis peaks vajaduse korral arvestama kolmandate isikutega seotud vägivalla ja
ahistamisega ning hõlmab järgmist:
(a) vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine;
(b) vägivalla ja ahistamise käsitlemise tagamine olulistes põhimõtetes;
(c) laiaulatusliku strateegia vastuvõtmine, et rakendada meetmeid vägivalla ja ahistamise
ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks;
(d) jõustamis- ja järelevalvemehhanismide kehtestamine või tugevdamine;
(e) ohvri jaoks abinõuetele ja toele juurdepääsu tagamine;
(f) sanktsioonide sätestamine;
(g) vajaduse korral kättesaadavas vormis tööriistade väljatöötamine, juhendamine, harimine ja
koolitamine ning teadlikkuse suurendamine ja
(h) vägivalla- ja ahistamisjuhtumite jaoks tõhusate ülevaatus- ja uurimismeetmete tagamine,
sealhulgas tööinspektsiooni või muude pädevate ametiasutuste kaudu.
3. Selle artikli lõikes 2 nimetatud lähenemisviisi vastuvõtmise ja rakendamisega tunnistavad
liikmed valitsuste ning tööandjate ja töötajate ja nende vastavate organisatsioonide erinevaid ja
üksteist täiendavaid rolle ja ülesandeid, arvestades seejuures nende vastutusalade erinevuste ja
ulatusega.
Artikkel 5
Liikmed austavad, soodustavad ja mõistavad tööl kehtivaid aluspõhimõtteid ja -õiguseid,
täpsemalt ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tõhusat tunnustamist, lapstööjõu
tegelikku kaotamist ning tööhõive ja kutsealaga seotud diskrimineerimise kõrvaldamist, ning
soodustavad inimväärset tööd eesmärgiga ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas ja see
töömaailmast kõrvaldada.
Artikkel 6
Liikmed võtavad vastu õigusakte ja põhimõtteid, et tagada õigus võrdsele kohtlemisele ja
diskrimineerimise keelamisele töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, sealhulgas naistöötajatele
ning sellistele töötajatele ja teistele isikutele, kes kuuluvad ühte või enamasse haavatavasse rühma
või haavatavas olukorras olevasse rühma, mida töömaailmas esinev vägivald ja ahistamine
ebaproportsionaalselt mõjutab.
IV. KAITSE JA ENNETAMINE
Artikkel 7
Piiramata artiklit 1 ja kooskõlas artikliga 1, võtavad liikmed vastu õigusakte töömaailmas
esineva vägivalla ja ahistamise, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise määratlemiseks ja
keelustamiseks.
Artikkel 8
Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas,
sealhulgas:
(a) mõistes avaliku sektori asutuste olulist rolli mitteametlikus majanduses tegutsevate töötajate
puhul;
(b) konsulteerides asjassepuutuvate tööandjate ja töötajate organisatsioonidega ja kasutades teisi
meetodeid, et tuvastada valdkonnad, kutsealad ja töökorraldused, kus töötajad ja teised isikud
enim vägivalla ja ahistamisega kokku puutuvad, ja
(c) võttes meetmeid selliste isikute tõhusaks kaitsmiseks.
Artikkel 9
Liikmed võtavad vastu õigusakte, millega kohustatakse tööandjaid võtma ohjeastmele
vastavaid asjakohaseid meetmeid eesmärgiga ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas,
sealhulgas soolist vägivalda ja ahistamist, ning kui see on mõistlikult võimalik:
(a) võtta vastu töökohal rakendatavad põhimõtted vägivalla ja ahistamise kohta, konsulteerides
töötajate ja nende esindajatega ning neid põhimõtteid rakendada;
(b) arvestada tööohutuse ja -tervise juhtimisel vägivalla ja ahistamisega seotud psühhosotsiaalseid
riske;
(c) tuvastada vägivalla ja ahistamise ohud ja võtta meetmeid nende ennetamiseks ja ohjamiseks,
kaasates töötajaid ja nende esindajaid;
(d) anda töötajatele ja teistele asjassepuutuvatele isikutele vajaduse korral kättesaadavas vormis
teavet ja pakkuda neile koolitusi vägivalla ja ahistamisega seotud tuvastatud ohtude ja riskide
kohta ja vastavate ennetus- ja kaitsemeetmete kohta, sealhulgas töötajate ja teiste
asjassepuutuvate isikute õiguste ja kohustuste kohta käesoleva artikli punktis (a) nimetatud
põhimõtete kohaselt.
V. JÕUSTAMINE JA ABINÕUD
Artikkel 10
Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et:
(a) teostada järelevalvet riigisiseste õigusaktide üle ja jõustada selliseid riigisiseseid õigusakte,
mis käsitlevad vägivalda ja ahistamist töömaailmas;
(b) tagada lihtne juurdepääs asjakohastele ja toimivatele abinõudele ja tagada ohutud, õiglased ja
tõhusad mehhanismid ja korrad teavitamiseks ja vaidluste lahendamiseks seoses töömaailmas
esinevate vägivalla- ja ahistamisjuhtudega, näiteks:
(i) kaebuste ja uurimistegevuste korrad ning vajaduse korral vaidluste lahendamise
mehhanismid töökoha tasandil;
(ii) vaidluste lahendamise mehhanismid väljaspool töökohta;
(iii) kohtud;
(iv) meetmed kaebuse esitajate, ohvrite, tunnistajate ja rikkumistest teatajate kaitsmiseks
tagakiusamise või vastumeetmete eest ja
(v) õiguslikud, sotsiaalsed, meditsiinilised ja halduslikud tugimeetmed kaebuste esitajate ja
ohvrite jaoks;
(c) kaitsta vajaduse korral seotud isikute eraelu puutumatust ja konfidentsiaalsust võimaluste
piires ning kanda hoolt, et eraelu puutumatuse ja konfidentsiaalsuse nõudeid ei väärkasutataks;
(d) sätestada vajaduse korral sanktsioonid töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes;
(e) tagada töömaailmas esineva soolise vägivalla ja ahistamise ohvritele tõhus juurdepääs soo
aspekti arvestavatele, ohututele ja toimivatele mehhanismidele kaebuste ja vaidluste
lahendamiseks, toele, teenustele ja abinõudele;
(f) tunnistada koduvägivalla mõju ja mõistlikult võimalikul määral vähendada selle mõju
töömaailmale;
(g) tagada töötajatele õigus lahkuda sellisest tööolukorrast, mis kujutab töötaja mõistlikult
põhjendatud veendumuse kohaselt vahetut ja tõsist ohtu elule, tervisele või ohutusele seoses
vägivalla ja ahistamisega, ilma et sellega kaasneks töötaja jaoks vastumeetmeid või muid
lubamatuid tagajärgi, ning tagada töötajate kohustus teavitada juhtkonda, ja
(h) tagada tööinspektsiooni ja muude oluliste asutuste võime käsitleda vajaduse korral
töömaailmas esinevat vägivalda ja ahistamist, andes muu hulgas välja korraldusi koheselt
täitmisele kuuluvate meetmete võtmiseks ja töö peatamiseks, kui esineb vahetu oht elule,
tervisele või ohutusele, koos õigusega esitada selliste korralduste vastu kaebus õigusasutusele
või haldusorganile, kui see on seaduses sätestatud.
VI. JUHENDAMINE, KOOLITAMINE JA TEADLIKKUSE SUURENDAMINE
Artikkel 11
Liikmed püüavad tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides tagada, et:
(a) töömaailmas esinevat vägivalda ja ahistamist käsitletakse olulistes riigisisestes
põhimõtetes, näiteks tööohutust ja -tervist, võrdõiguslikkust ja diskrimineerimiskeeldu ning rännet
puudutavatest põhimõtetes;
(b) tööandjatele ja töötajatele ja nende organisatsioonidele ja olulistele asutustele antakse vajaduse
korral kättesaadavas vormis juhiseid, ressursse, koolitusi või muid tööriistu töömaailmas
esineva vägivalla ja ahistamise, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise kohta, ja
(c) käivitataks algatusi, sealhulgas kampaaniaid teadlikkuse suurendamiseks.
VII. RAKENDAMISMEETODID
Artikkel 12
Konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega, samuti kollektiivlepingute või
muude meetmetega, mis on kooskõlas riigi tavadega, sealhulgas laiendades või kohandades
olemasolevaid tööohutuse ja -tervishoiu meetmeid, et need hõlmaksid ka vägivalda ja ahistamist
ning töötades vajaduse korral välja erimeetmeid.
VIII. LÕPPSÄTTED
Artikkel 13
Konventsiooni ametlikud ratifitseerimiskirjad edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise
Tööbüroo peadirektorile.
Artikkel 14
1. Konventsioon on siduv üksnes neile Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmetele, kelle
ratifitseerimiskirjad on registreeritud Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektori juures.
2. See jõustub kaksteist kuud pärast kuupäeva, mil peadirektori juures registreeritakse kahe
liikme ratifitseerimiskirjad.
3. Pärast seda jõustub konventsioon liikme suhtes kaksteist kuud pärast tema
ratifitseerimiskirja registreerimise kuupäeva.
Artikkel 15
1. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida vastava teate saatmisega
Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordsest jõustumisest on
möödunud kümme aastat. Selline denonsseerimine jõustub üks aasta pärast selle registreerimise
kuupäeva.
2. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta eelmises lõikes nimetatud kümne
aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul käesoleva artikliga antud denonsseerimise
õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib seejärel käesolevas artiklis
sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga uue kümne aasta pikkuse perioodi
esimese aasta jooksul.
Artikkel 16
1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab kõiki Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni
liikmeid kõikidest organisatsiooni liikmete poolt edastatud ratifitseerimiste ja denonsseerimiste
registreerimistest.
2. Teatades organisatsiooni liikmetele teise esitatud ratifitseerimise registreerimisest, juhib
peadirektor nende tähelepanu konventsiooni jõustumise kuupäevale.
Artikkel 17
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt edastab Rahvusvahelise
Tööbüroo peadirektor kõigi eelmise artikli kohaselt registreeritud ratifitseerimiste ja
denonsseerimiste kõik üksikasjad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile
registreerimiseks.
Artikkel 18
Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu peab seda vajalikuks, esitab ta peakonverentsile
aruande konventsiooni toimimise kohta ning uurib selle täieliku või osalise muutmise küsimuse
konverentsi päevakorda võtmise soovitatavust.
Artikkel 19
1. Kui peakonverents võtab vastu uue konventsiooni, mis muudab käesolevat konventsiooni,
ja kui uus konventsioon ei näe ette teisiti:
(a) olenemata artiklist 15 toob uue muudetud konventsiooni ratifitseerimine liikme poolt kaasa
käesoleva konventsiooni ipso jure viivitamata denonsseerimise, kui uus muudetud
konventsioon hakkab kehtima;
(b) käesolev konventsioon ei ole enam liikmetele ratifitseerimiseks avatud uue muudetud
konventsiooni jõustumise kuupäevast alates.
2. Konventsioon jääb oma igakordsel kujul ja sisuga kehtima nende liikmete suhtes, kes on
selle ratifitseerinud, kuid ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni.
Artikkel 20
Konventsiooni inglis- ja prantsuskeelsed tekstid on võrdselt autentsed.
TÕLGE INGLISE KEELEST
RAHVUSVAHELINE TÖÖKONVERENTS
Soovitus 206
TÖÖMAAILMAS ESINEVA VÄGIVALLA JA AHISTAMISE
KÕRVALDAMIST KÄSITLEV SOOVITUS
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peakonverents,
mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille 108. (sajanda
aastapäeva) istungjärk toimus 10. juunil 2019. aastal, ja
olles vastu võtnud 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase konventsiooni ja olles otsustanud
vastu võtta istungjärgu viienda päevakorrapunktina käsitletud teatavad ettepanekud
vägivalla ja ahistamise kohta töömaailmas ja
olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase
konventsioonile lisanduva soovitusena;
võtab kahekümne esimesel juunil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal vastu järgmise
soovituse, mida võib nimetada 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastaseks soovituseks.
1. Soovituse sätted täiendavad 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase konventsiooni
(edaspidi konventsioon) sätteid ja neid tuleks vaadata koostoimes.
I. Aluspõhimõtted
2. Konventsiooni artikli 4 lõikes 2 nimetatud kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava
lähenemisviisi vastuvõtmisel ja rakendamisel peaksid liikmed käsitlema töömaailmas esinevat
vägivalda ja ahistamist tööjõu ja tööhõive, tööohutuse ja -tervise, võrdõiguslikkuse ja
diskrimineerimist keelava õiguse ning vajaduse korral kriminaalõiguse seisukohast.
3. Liikmed peaksid tagama kõikidele töötajatele, sealhulgas neile, kes puutuvad oma
valdkonnas, kutsealal või töökorralduses vägivalla ja ahistamisega rohkem kokku, võimaluse
nautida ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelikku tunnustamist kooskõlas
1948. aasta ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse konventsiooni (nr 87) ja 1949. aasta
organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse konventsiooniga (nr 98).
4. Liikmed peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et:
(a) edendada kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelikku tunnustamist kõikidel tasanditel, et
kasutada seda vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja käsitlemiseks ning võimaluste piires
koduvägivalla mõju vähendamiseks töömaailmas, ja
(b) toetada kollektiivläbirääkimisi, kogudes ja levitades teavet läbirääkimisprotsessi ja
kollektiivlepingute sisuga seotud suundumuste ja heade tavade kohta.
5. Liikmed peaksid tagama, et riigisiseste õigusaktide ja põhimõtete vägivalla- ja
ahistamissätted arvestaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni võrdõiguslikkuse ja
diskrimineerimiskeelu dokumentidega sealhulgas 1951. aasta võrdse tasustamise konventsiooni
(nr 100) ja soovitusega (nr 90) ja 1958. aasta töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva
konventsiooni (nr 111) ja soovitusega (nr 111) ja muude oluliste dokumentidega.
II. KAITSE JA ENNETAMINE
6. Riigisiseste õigusaktide ja põhimõtete tööohutuse ja -tervishoiu sätted vägivalla ja
ahistamise kohta peaksid arvestama Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni oluliste tööohutuse ja -
tervishoiu dokumentidega, näiteks 1981. aasta tööohutuse ja -tervishoiu konventsiooni (nr 155) ja
2006. aasta töötervishoiu ja tööohutuse edendamise raamistikuga [Promotional Framework for
Occupational Safety and Health] (nr 187).
7. Liikmed peaksid vajaduse korral õigusaktides täpsustama, et töötajad ja nende esindajad
peaksid osalema konventsiooni artikli 9 punktis (a) nimetatud töökoha põhimõtete
väljatöötamises, rakendamises ja nende üle järelevalve teostamises, ning sellised põhimõtted
peaksid:
(a) sätestama vägivalla ja ahistamise lubamatuse;
(b) kehtestama programmid vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ning vajaduse korral ka
mõõdetavad eesmärgid;
(c) täpsustama töötajate ja tööandja õigusi ja kohustusi;
(d) sisaldama teavet kaebuste ja uurimistegevuse korra kohta;
(e) tagama kõikide vägivalla- ja ahistamisjuhtumitega seotud sise- ja välisteadete nõuetekohase
läbivaatamise ja vajaduse korral nende alusel tegutsemise;
(f) täpsustama isikute õigust eraelu kaitsele ja konfidentsiaalsusele, millele viidatakse
konventsiooni artikli 10 punktis (c), ning tasakaalustama samas tööliste õigust saada teavet
kõikide ohtude kohta, ja
(g) hõlmama meetmeid kaebuste esitajate, ohvrite, tunnistajate ja rikkumistest teatajate
kaitsmiseks tagakiusamise või vastumeetmete eest.
8. Konventsiooni artikli 9 punktis (c) nimetatud töökoha riskihinnang peaks arvestama
teguritega, mis suurendavad vägivalla ja ahistamise tõenäosust, sealhulgas psühhosotsiaalsete
ohtude ja riskidega. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ohtudele ja riskidele, mis:
(a) tulenevad töötingimustest ja tööalastest kokkulepetest, töökorraldusest ja inimressursside
juhtimisest;
(b) on seotud kolmandate isikutega, nagu tellijad, kliendid, teenuseosutajad, kasutajad, patsiendid
ja elanikud, ja
(c) tuleneda diskrimineerimisest, võimusuhete kuritarvitamisest ning vägivalda ja ahistamist
toetavatest soo-, kultuuri- ja sotsiaalsetest normidest.
9. Liikmed peaksid rakendama asjakohaseid meetmeid sellistes valdkondades või selliste
kutsealade ja töökorralduste puhul, kus on suurem tõenäosus puutuda kokku vägivalla ja
ahistamisega, näiteks öötöö, eraldatuses tehtav töö, töö tervishoiu, külalismajutuse,
sotsiaalteenuste, hädaabiteenuste, majapidamisteenuste, transpordi, hariduse või meelelahutuse
valdkonnas.
10. Liikmed peaksid vajaduse korral võtma õiguslikke või muid meetmeid, et kaitsta
võõrtöötajaid, esmajoones naissoost võõrtöötajaid, olenemata nende õiguslikust seisundist,
vägivalla ja ahistamise eest töömaailmas päritoluriigis, transiidiriigis ja sihtriigis.
11. Mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele ülemineku võimaldamisel peaksid
liikmed andma mitteametliku majanduse töötajatele ja tööandjatele ja nende ühendustele ressursse
ja abi, et ennetada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist mitteametlikus majanduses.
12. Liikmed peaksid tagama, et vägivalla ja ahistamise ennetusmeetmete tulemusel ei piirata
naiste ja konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmade osalemist teatud töökohtadel, sektorites või
kutsealadel ega tõrjuta neid sealt kõrvale.
13. Konventsiooni artiklis 6 olevat viidet haavatavatele rühmadele ja haavatavas olukorras
olevatele rühmadele tuleks tõlgendada kooskõlas kohaldatavate rahvusvahelise tööstandardi ja
rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate dokumentidega.
III. JÕUSTAMINE, ABINÕUD JA ABISTAMINE
14. Konventsiooni artikli 10 punktis (b) nimetatud abinõud võivad hõlmata:
(a) omal soovil lahkuda koos kompensatsiooniga;
(b) tööle ennistamist;
(c) asjakohast kahjuhüvitist;
(d) korraldusi, millega nõutakse koheselt täitmisele kuuluvate meetmete võtmist, et tagada teatava
käitumise peatamine või põhimõtete või tavade muutmine, ja
(e) riigisisesest õigusest ja tavadest tulenevaid kohtukulusid.
15. Töövõimetust põhjustavate psühhosotsiaalsete, füüsiliste ja muude kahjude või haiguste
korral peaks töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ohvritel olema juurdepääs hüvitistele.
16. Konventsiooni artikli 10 punktis (c) nimetatud mehhanismid soolise vägivalla ja
ahistamise kaebuste ja vaidluste lahendamiseks peaksid hõlmama näiteks järgmist:
(a) soolise vägivalla ja ahistamise asjades pädevad kohtud;
(b) õigeaegne ja tõhus menetlus;
(c) õigusnõustamine ja -abi kaebuste esitajatele ja ohvritele;
(d) riigis levinud keeltes kättesaadavad juhendid ja muud teabevahendid ja
(e) menetlustes tõendamiskoormise üleandmine, kui tegu pole kriminaalmenetlusega.
17. Konventsiooni artikli 10 punktis (e) nimetatud tugi, teenused ja abinõud soolise vägivalla
ja ahistamise ohvritele peaksid hõlmama näiteks järgmist:
(a) tugi ohvritele, et aidata neil uuesti tööturule siseneda;
(b) vajaduse korral kättesaadavad nõustamis- ja teabeteenused;
(c) ööpäevaringselt töötavad abiliinid;
(d) hädaabiteenused;
(e) arstiabi ja ravi ja psühholoogiline tugi;
(f) kriisikeskused, sealhulgas varjupaigad, ja
(g) politsei eriüksused või eriväljaõppega politseinikud ohvrite abistamiseks.
18. Konventsiooni artikli 10 punktis (f) nimetatud asjakohased meetmed koduvägivalla mõju
vähendamiseks töömaailmas võiksid hõlmata:
(a) puhkust koduvägivalla ohvritele;
(b) paindlikku töökorraldust ja kaitset koduvägivalla ohvritele;
(c) vajaduse korral koduvägivalla ohvritele ajutise kaitse pakkumist töölt vabastamise vastu, välja
arvatud juhul, kui töölt vabastamine pole seotuid koduvägivallaga ja selle tagajärgedega;
(d) koduvägivallaga arvestamist töökoha riskihinnangutes;
(e) süsteemi, mille kaudu suunata inimesi olemasolevate riiklike meetmete juurde koduvägivalla
vähendamiseks, ja
(f) teadlikkuse suurendamist koduvägivalla mõju kohta.
19. Töömaailmas vägivallatsejad ja ahistajad tuleks vastutusele võtta ja neile tuleks vajaduse
korral võimaldada nõustamist või võtta muid meetmeid, et ennetada vägivalla ja ahistamise
kordumist ja aidata vajaduse korral kaasa nende tööellu tagasi lõimimisele.
20. Tööinspektorid ja muude pädevate asutuste ametnikud peaksid läbima soo aspekti
arvestava koolituse, et tuvastada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist töömaailmas, sealhulgas
psühhosotsiaalseid ohte ja riske, soolist vägivalda ja ahistamist ning diskrimineerimist teatavate
töötajate rühmade vastu.
21. Tööinspektsiooni, tööohutuse ja -tervishoiu, võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu,
sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavate riigisiseste organite volitused peaksid
hõlmama vägivalda ja ahistamist töömaailmas.
22. Liikmed peaksid pingutama selle nimel, et koguda ja avaldada statistikat töömaailmas
esineva vägivalla ja ahistamise kohta vastavalt soole, vägivalla ja ahistamise vormidele ning
majandustegevuse valdkonnale, sealhulgas seoses konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmadega.
IV. JUHENDAMINE, KOOLITAMINE JA TEADLIKKUSE SUURENDAMINE
23. Liikmed peaksid vajaduse korral rahastama, arendama, rakendama ja levitama:
(a) programme, mille eesmärk on käsitleda tegureid, mis suurendavad vägivalla ja ahistamise
esinemise tõenäosust töömaailmas, sealhulgas diskrimineerimist, võimusuhete kuritarvitamist
ning vägivalda ja ahistamist toetavaid soo-, kultuuri- ja sotsiaalseid norme;
(b) soo aspekti arvestavaid juhendeid ja koolitusprogramme, et aidata kohtunikel, tööinspektoritel,
politseinikel, prokuröridel ja teistel riigiametnikel täita oma volitusi seoses vägivalla ja
ahistamisega töömaailmas ning aidata avaliku ja erasektori töötajatel ja nende
organisatsioonidel ennetada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist töömaailmas;
(c) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes kohaldatavate toimimisjuhendite ja
riskihinnangute näidistööriistu, nii üldisi kui ka valdkonnaspetsiifilisi, milles arvestatakse
töötajate ja konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmadesse kuuluvate isikutega seotud
konkreetseid olukordi;
(d) kampaaniaid, millega suurendatakse avalikkuse teadlikkust vägivalla ja ahistamise, eriti
soolise vägivalla ja ahistamise lubamatuse kohta, käsitletakse diskrimineerivat suhtumist ja
ennetatakse ohvrite, kaebuse esitajate, tunnistajate ja rikkumistest teatajate häbimärgistamist,
ning mis viiakse läbi riigi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad riigis elavad
võõrtöötajad;
(e) soo aspekti arvestavaid õppekavasid ja juhendmaterjale vägivalla ja ahistamise kohta,
sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise kohta kõikide haridusastmete ja kutseõppe jaoks
kooskõlas riigisisese õiguse ja asjaoludega;
(f) ajakirjanikele ja muudele meediatöötajatele suunatud materjale soolise vägivalla ja ahistamise
kohta, sealhulgas selle aluspõhjuste ja riskitegurite kohta, austades seejuures ajakirjanike ja
muude meediatöötajate sõltumatust ja väljendusvabadust, ja
(g) avalikke kampaaniaid ohutute, tervislike ja harmooniliste töökohtade edendamiseks, kus ei
esine vägivalda ega ahistamist.
Riigikogu
[email protected] Meie 09.12.2019 nr 4.1-2/3003-1
Lossi plats 1a
15165, Tallinn Harju maakond
Uue ILO tööstandardi edastamine
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja artikli 19 lõike 6 alusel edastame Teile
ILO peakonverentsi 108. (sajanda aastapäeva) istungjärgul 2019. aasta juunis vastu võetud
töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190)
teksti ning töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva soovituse (nr
206) teksti.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Sten Andreas Ehrlich
tööala asekantsler
Lisa:
1. Konventsioon nr 190 tekst.pdf
2. Soovitus nr 206 tekst.pdf
Lisaadressaadid:
Riigikantselei
Pirjo Turk 6269 179
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952