RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 5-18-7
Otsuse kuupäev 9. detsember 2019
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Viive Ligi, Nele Parrest, Peeter
Roosma ja Tambet Tampuu
Kohtuasi Narva Linnavolikogu määruste ja õigustloova akti andmata
jätmise põhiseaduslikkuse kontroll
Menetluse alus Õiguskantsleri 17. oktoobri 2018. a taotlus
Menetlusosalised Õiguskantsler
Narva linn
Sotsiaalkaitseminister
Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Rahuldada õiguskantsleri taotlus osaliselt.
2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu 20. veebruari
2014. a määruse nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja kord Narva linnas“:
2.1. § 3 punktid 1–3;
2.2. § 5 lõike 4 lauseosad „tööpäevadel“ ja „kogumahus kuni 20 tundi nädalas, kuid mitte
rohkem kui 80 tundi kalendrikuus“;
2.3. § 6 lõike 2 punkt 2.
3. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
22. novembri 2012. a määruse nr 27 „Hoolekandeasutusse paigutamise kord Narva linnas“:
3.1. § 3 lõike 1 lauseosa „kusjuures esmajärjekorras kuuluvad asutusse paigutamisele
isikud, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad“;
3.2. § 4 lõige 3 ja lõike 4 esimene lause;
3.3. § 5 lõike 1 punkti 1 lauseosa „või tema seadusjärgsed ülalpidajad“.
4. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
18. detsembri 2014. a määruse nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja
määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“:
4.1. § 2 punkti 1 lauseosa „ kellele on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt
määratud keskmine, raske või sügav puue“;
4.2. § 4 lõike 1 lauseosa „30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest“.
5-18-7
5. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
18. juuni 2009. a määruse nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise kord“:
5.1. § 4 lõike 2 punkt 3 osas, milles see piirab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud
eluruumi tagamise teenuse osutamist;
5.2. § 7 lõike 4 punkt 2 osas, milles see piirab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud
eluruumi tagamise teenuse osutamist;
5.3. § 7 lõige 5 osas, milles see piirab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud eluruumi
tagamise teenuse osutamist;
5.4. § 19 osas, milles see annab eraõiguslikule juriidilisele isikule õiguse otsustada eluruumi
tagamise teenuse osutamise üle.
6. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
17. juuni 2010. a määruse nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste osutamise kord“:
6.1. § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2 osas, milles need ei taga teenuse saajale
turvakoduteenuse osutamisel psühholoogilist nõustamist;
6.2. § 6 lõige 1 osas, milles see ei taga turvakoduteenuse osutamist kõigile turvalist
keskkonda vajavatele abivajajatele.
7. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
21. märtsi 2013. a määruse nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise tingimused ja kord Narva
linnas“:
7.1. § 2 lõige 2 osas, milles see kohustab isikuandmeid esitama ja nende õigsust tõendama
lapse turvakodusse toonud inimest, kellel on õigus oma andmete esitamisest keelduda
lastekaitseseaduse § 27 lõike 5 teise lause alusel;
7.2. § 3 lõige 5 osas, milles see ei taga turvakoduteenuse osutamisel teenuse saaja east ja
vajadustest tulenevaid arendavaid tegevusi.
8. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Narva Linnavolikogu
21. märtsi 2013. a määruse nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord Narva linnas“ § 1
lõige 6.
9. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmine, millega
reguleeritakse isikliku abistaja teenuse osutamist Narva linnas.
10. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmine,
millega reguleeritakse eluruumi tagamise teenuse osutamist Narva linnas juhul, kui
omavalitsusüksuse omandis ei ole vabu eluruume.
11. Jätta ülejäänud osas õiguskantsleri taotlus rahuldamata.
SISUKORD
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK .................................................................................................3
ÕIGUSKANTSLERI PÕHJEDUSED ..................................................................................................5
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED ..........................................................................................14
(A) Narva Linnavolikogu arvamus .........................................................................................14
(B) Sotsiaalkaitseministri arvamus .........................................................................................19
VAIDLUSTATUD SÄTTED .............................................................................................................22
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT ..........................................................................................................26
2(52)
5-18-7
I (õiguskantsleri taotluse lubatavus) ...............................................................................................26
II (üldised küsimused).....................................................................................................................27
III (koduteenuse määrus) ................................................................................................................28
(A) koduteenuse määruse § 3 ..................................................................................................29
(B) koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3 ..............................................................................31
(C) koduteenuse määruse § 5 lõige 4 ......................................................................................32
(D) koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2 .........................................................................33
IV (hoolekandeasutuse määrus) ......................................................................................................34
(A) hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1 ............................................................................34
(B) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause ....................................................35
(C) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3 ............................................................................36
(D) hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1...............................................................36
V (tugiisikuteenuse määrus) ...........................................................................................................37
(A) tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1 ....................................................................................37
(B) tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3 ............................................................................37
VI (hoolduse seadmise määrus) ......................................................................................................38
(A) hoolduse seadmise määruse § 2 punkt 1 ...........................................................................38
(B) hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1 ............................................................................39
VII (isikliku abistaja teenuse reguleerimata jätmine) .....................................................................39
VIII (puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määrus)..............................................................40
IX (munitsipaaleluruumi andmise määrus) .....................................................................................42
(A) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6..................................................42
(B) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 .............................................43
(C) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 4 ..........................................................44
(D) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5 ..........................................................45
(E) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19 ....................................................................46
X (täiendavate sotsiaaltoetuste määrus) ..........................................................................................47
XI (kindla elukohata isikute teenuste määrus ja laste turvakoduteenuse määrus) ..........................48
(A) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2...................49
(B) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 1......................................................49
(C) laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2 .....................................................................50
(D) laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5 .....................................................................51
XII (võlanõustamisteenuse määrus) ................................................................................................51
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Riigikogu võttis 9. detsembril 2015 vastu sotsiaalhoolekande seaduse (SHS), millega tunnistas
kehtetuks seni kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi vana SHS). Sotsiaalhoolekande seaduse
3(52)
5-18-7
2. peatükk reguleerib kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavat abi, sätestades 2. jaos kohaliku
omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused.
2. Õiguskantsler analüüsis Narva Linnavolikogu määrusi, mis reguleerivad sotsiaalteenuste osutamist,
ning leidis, et seaduste ja põhiseadusega on vastuolus:
1) Narva Linnavolikogu 20. veebruari 2014. a määruse nr 6 „Koduteenuste osutamise
tingimused ja kord Narva linnas“ (edaspidi koduteenuse määrus) § 3 punktid 1–3, § 5 lõige 4
ning § 6 lõike 2 punkt 2;
2) Narva Linnavolikogu 22. novembri 2012. a määruse nr 27 „Hoolekandeasutusse
paigutamise kord Narva linnas“ (edaspidi hoolekandeasutuse määrus) § 1 lõige 1, § 3 lõige 1,
§ 4 lõiked 3–4 ja § 5 lõike 1 punkt 1;
3) Narva Linnavolikogu 23. aprilli 2015. a määruse nr 15 „Tugiisiku teenuse osutamise kord
Narva linnas“ (edaspidi tugiisikuteenuse määrus) § 1 lõiked 1–2 ja § 2 punktid 1–3;
4) Narva Linnavolikogu 18. mai 2017. a määruse nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele
sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ (edaspidi puudega laste
sotsiaalteenuste rahastamise määrus) § 1 lõiked 1 ja 3 ning § 2 lõige 3;
5) Narva Linnavolikogu 18. detsembri 2014. a määruse nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse
seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ (edaspidi hoolduse
seadmise määrus) § 2 punktid 1 ja 3, § 3 lõike 1 punktid 2–3 ning § 4 lõige 1;
6) täisealistele isikutele isikliku abistaja teenuse osutamise korra reguleerimata jätmine;
7) Narva Linnavolikogu 17. juuni 2010. a määruse nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste
osutamise kord“ (kindla elukohata isikute teenuste määrus) § 2 lõige 1 ja lõike 3 punkt 3, § 5
lõige 1 ning § 6 lõiked 1–2;
8) Narva Linnavolikogu 21. märtsi 2013. a määruse nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise
tingimused ja kord Narva linnas“ (edaspidi laste turvakoduteenuse määrus) § 2 lõige 2 ja § 3
lõige 5;
9) Narva Linnavolikogu 21. aprilli 2016. a määruse nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste
maksmise kord Narva linnas“ (edaspidi täiendavate sotsiaaltoetuste määrus) § 1 lõige 2 ning
§ 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8;
10) Narva Linnavolikogu 18. juuni 2009. a määruse nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile
andmise ja kasutamise kord“ (edaspidi munitsipaaleluruumi andmise määrus) § 3 lõiked 3 ja
6, § 4 lõike 2 punkt 3, § 7 lõiked 4 ja 5, § 16 ning § 19;
11) Narva Linnavolikogu 21. märtsi 2013. a määruse nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise
kord Narva linnas“ (edaspidi võlanõustamisteenuse määrus) § 1 lõiked 2 ja 6 ning § 2.
3. Õiguskantsler tegi 25. augustil 2017 Narva Linnavolikogule ettepaneku viia Narva linnas
sotsiaalteenuste osutamist reguleerivad määrused seaduse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS)
kooskõlla.
4. Narva Linnavolikogu esimees teatas 4. jaanuaril 2018 õiguskantslerile, et vaidlustatud määruste
muutmise eelnõu koostatakse hiljemalt 31. märtsiks 2018. 21. juunil 2018 andis Narva Linnavolikogu
4(52)
5-18-7
esimees õiguskantslerile teada, et Narva Linnavolikogu menetluses ei ole enam eelnõu, mis lahendaks
õiguskantsleri ettepanekus välja toodud probleemid Narva sotsiaalteenuste määrustes.
5. 17. oktoobril 2018 esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse, milles palub taotluses vaidlustatud
osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistada:
1) koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3, § 5 lõike 4 ning § 6 lõike 2 punkti 2;
2) hoolekandeasustuse määruse § 3 lõike 1, § 4 lõike 3 ja lõike 4 esimese lause ning § 5 lõike 1
punkti 1;
3) tugiisikuteenuse määruse § 1 lõike 1 ja § 2 punktid 1–3;
4) puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määruse § 1 lõike 3 teise lause;
5) hoolduse seadmise määruse § 2 punkti 1 ja § 4 lõike 1;
6) täisealistele isikutele isikliku abistaja teenuse osutamise korra reguleerimata jätmise;
7) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkti 3 ja § 6 lõiked 1–2;
8) laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 5;
9) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teise lause ning § 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8;
10) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6, § 4 lõike 2 punkti 3, § 7 lõiked 4
ja 5 ning § 19;
11) võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõike 6.
ÕIGUSKANTSLERI PÕHJEDUSED
6. Põhiseadusest (sotsiaalriigi põhimõte ning selle väljendused PS §-des 27 ja 28) tuleneb riigi
kohustus abistada inimesi sotsiaalsete riskide ilmnemisel ja tagada, et peamised sotsiaalsed õigused
oleksid ühtemoodi tagatud kogu Eestis. Abimeetmete miinimumtaseme määramise kohustus on
sätestatud ka rahvusvahelises õiguses (parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, lapse õiguste
konventsioon ja puuetega inimeste õiguste konventsioon (PIÕK)).
7. Sotsiaalhoolekande seadusega pani seadusandja kohalikule omavalitsusele kohustuse osutada
seaduse 2. peatüki 2. jaos sätestatud sotsiaalteenuseid, mistõttu ei saa vald ega linn keelduda nende
osutamisest. Kohustus korraldada sotsiaalhoolekande teenuste osutamist ei riiva õiguskantsleri
arvates ülemäära kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Taotluse esitamise ajal ei olnud
õiguskantsler veendunud, et sotsiaalhoolekande abi ja teenuste osutamise kohustuse panek kohalikule
omavalitsusele oleks põhiseadusvastane ning omavalitsusüksus peaks olema üksnes teenuste
vahendaja rollis, kulud kaetaks aga otse riigieelarvest üle Eesti solidaarselt.
8. Kohalik omavalitsus peab seadustes sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtteid (SHS § 3 ja
sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) 1. peatüki 2. jagu (§-d 4–9)) ja teenuste kohta kehtestatud
nõudeid (SHS §-d 17–4517) arvestades haldusaktiga otsustama, kas konkreetsele inimesele on vajalik
abi anda ning millist abi ja mil määral konkreetne abivajaja vajab (SHS § 15 ja SÜS § 16 lõige 3).
Üldised kitsendused pole lubatud. Inimene peab saama oma vajadustele vastavat abi vajalikul määral
5(52)
5-18-7
ning siis, kui ta seda vajab, kuna väiksemas mahus pakutav või hilinenud teenus ei pruugi inimest
aidata. Samas ei anna seadus abivajajale õigust nõuda teenust soovitud mahus, sest nii teenus kui ka
selle maht või mitme teenuse kombinatsioon sõltub konkreetsest juhtumist.
9. Sotsiaalkaitse on korraldatud ühtse süsteemina (SÜS § 10 lõige 1) ning sotsiaalkaitse põhimõtete
korrektne kasutamine peaks muutma abi andmise süsteemi tõhusamaks (sh rahakasutuse). Inimestele
tuleks abi anda võimalikult varakult, et nende probleemid ei süveneks, ning kallite teenuste
(nt üldhooldusteenus) asemel tuleks pakkuda odavamaid, kodus elamist ja iseseisvat toimetulekut
toetavaid sotsiaalteenuseid. Sobivad teenused (nt sotsiaaltransporditeenus, isikliku abistaja teenus)
võimaldavad abivajajatel tööl käia, mis suurendab omavalitsuse tulubaasi.
10. Kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada sotsiaalteenuste andmist tähendab, et omavalitsusel
tuleb tagada teenuste tegelik kättesaadavus ning abivajajal on õigus nõuda talle vajalikku teenust. Kui
linnas või vallas sotsiaalteenuste pakkujaid ei ole, peab vald või linn teenusepakkuja leidma mujalt
või hakkama ise teenust pakkuma. Vastupidine tõlgendus riivaks inimväärikust ning oleks vastuolus
PS §-ga 12, §-ga 14 ja § 28 lõikega 2, samuti rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega
(mh PIÕK-st tulenev riigi aktiivsuskohustus). Suur osa abivajajaid, kellel pole piisavalt jaksu,
teadmisi ega oskusi, võiksid jääda sel juhul abita.
11. Kuigi inimesel on kohustus temale vajaliku sotsiaalteenuse eest tasuda (SHS § 16 lõige 1), ei tohi
tasu olla nii suur, et see takistaks teenuse saamist (SHS § 16 lõige 3). Vajaduse korral peab
omavalitsus osalema teenuse kulude katmisel, et inimesel ei jääks vajalik teenus rahapuuduse tõttu
saamata. Omavalitsusüksus peab hindama, kas ja mil määral on inimene võimeline teenuse eest
maksma, vajaduse korral ülalpidajate abiga (SHS § 16 lõige 2).
12. Selleks, et abivajaja saaks selgesti aru, millist abi tema elukohajärgne omavalitsusüksus pakub
ning mida selle taotlemiseks ja saamiseks tegema peab, tuleb omavalitsusüksusel kehtestada
sotsiaalhoolekandeabi andmise kord (SHS § 14 lõige 1). Kuna SHS 2. peatüki 2. jaos sätestatud
sotsiaalteenuste korraldamine on omavalitsusüksuse kohustus, nõuab seaduslikkuse põhimõte (PS § 3
ja § 154 lõige 1), et omavalitsusüksus peab teenust reguleerides järgima Riigikogu kehtestatud
nõudeid (jääma volituse piiridesse ning täitma kohustuse seaduses nõutud ulatuses). Kohalik
omavalitsus saab oma õigusaktis täpsustada seaduses sätestatud üldreegleid, kuid mitte kehtestada
uusi sisulisi piiranguid. Piiranguid (nt teenuste mahu osas) ei õigusta eesmärk anda abivajajatele
teada, millist abi ja kui palju on neil õigus saada, või vajadus planeerida eelarvesse teenuse
osutamiseks vajalikke summasid (väidetavalt pole inimeste vajadused teada).
13. Kohaliku omavalitsuse üksus peab oma kogukonda tundma ning olema võimeline prognoosima,
millised on kogukonna vajadused ja kui palju kulub raha nende vajaduste katmiseks. Võimalike
abivajajate väljaselgitamiseks on võimalik kasutada riigil olemasolevaid statistilisi andmeid
(nt Sotsiaalkindlustusameti andmed puuetega inimeste kohta, Statistikaameti andmed tervisenäitajate,
sotsiaalse kaitse, sissetuleku jms kohta) ning planeerida raha eelarvesse vajaliku varuga. Vajaduse
korral on võimalik võtta vastu ka lisaeelarve. Kohalik omavalitsus ei tohi keelduda kohustuslike
sotsiaalteenuste osutamisest põhjusel, et tal ei ole teenuste osutamiseks piisavalt raha. Riik peab
tagama kohalikele omavalitsustele piisavalt raha kohustuslike ülesannete täitmiseks (PS § 154). Kui
kohalik omavalitsus leiab, et riik ei ole seda teinud, võib ta riigilt puuduva raha kohtu kaudu välja
nõuda.
(1) koduteenuse määruse § 3
14. Inimesele peab sotsiaalteenuseid korraldama rahvastikuregistrijärgne kohalik omavalitsus, kuna
rahvastikuregistri andmete järgi eraldatakse kohaliku omavalitsuse üksustele raha (tulumaks,
tasandus- ja toetusfondi eraldised) nende ülesannete täitmiseks. Kui omavalitsusüksus keeldub abi
6(52)
5-18-7
osutamast abivajajatele, kes on registri järgi tema elanikud, kuid tegelikult elavad mujal, jäävad need
inimesed vajaliku abita, sest ka ükski teine omavalitsusüksus pole kohustatud neid abistama.
Inimesele võib teenuseid ja abi osutada ka see vald või linn, kelle haldusterritooriumil ta viibib,
seejuures tuleb abi andmine kooskõlastada selle valla või linnaga, kus on inimese
rahvastikuregistrijärgne elukoht. Koduteenuse määruse § 3 välistab koduteenuse osutamise neile, kes
tegelikult Narva linnas ei ela, kuid on rahvastikuregistri kohaselt Narva elanikud. Seetõttu on
koduteenuse määruse § 3 osas, milles näeb ette koduteenuse osutamise üksnes inimestele, kelle
registrijärgne ja tegelik elukoht on Narvas, vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1, § 17 lõigetega 1 ja 2 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(2) koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3
15. Koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3 piiravad koduteenuse saamist ülalpidajatega abivajajatele
ning abivajajatele, kelle võimalused hoolduse kindlustamiseks on piisavad. Kohaliku omavalitsuse
üksus ei saa seada koduteenuse osutamise tingimuseks ülalpidajate puudumist, nende võimetust abi
vajavat pereliiget ise hooldada ega asjaolu, et ülalpidajatega pole võimalik kontakti saada.
Ülalpidajatel on kohustus maksta täisealisele isikule elatist (perekonnaseaduse (PKS) § 100 lõige 1),
kuid ülalpidajatelt ei saa nõuda täisealise lähedase isiklikku hooldamist ega abivajajale teenuste
korraldamist. Ülalpidajate olemasolu tuleb arvesse võtta vaid teenuse kulude katmisel, kui abivajajal
endal ei ole piisavalt vara (SHS § 16 lõige 2). Samuti ei saa omavalitsusüksus keelduda teenuse
osutamisest neile inimestele, kellel on piisavalt raha hoolduse tagamiseks. Lähtuda tuleb inimese
abivajadusest, mitte sellest, kas temal või tema ülalpidajatel on raha teenuse eest tasumiseks. Vastasel
juhul sõltuks vajaliku abi saamine inimese või tema ülalpidajate teadmistest, oskustest ja võimalustest
abi korraldada. Koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3 on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1
punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 17 lõigetega 1 ja 2, PKS § 100 lõikega 1 ning PS §-ga 3
ja § 154 lõikega 1.
(3) koduteenuse määruse § 5 lõige 4
16. Teenuse osutamisel tuleb lähtuda esmajoones inimese vajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1). See
tähendab, et omavalitsusüksus peab inimesele abi andma siis, kui inimene seda vajab. Kui inimene
vajab koduteenust ka pühapäeval, siis tuleb seda talle võimaldada. Omavalitsusüksus ei saa jätta
abivajajaid puhkepäeviti koduteenuseta (nt kütmine, söögitegemine), see võib seada ohtu abivajaja
elu ja tervise ning riivata tema väärikust. Seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust keelduda
koduteenuse osutamisest tundide piirarvu täitumise tõttu. Väga suure hooldusvajadusega inimesele
võib omavalitsusüksus võimaldada muud teenust, mis katab inimese abivajaduse, kuid on avalike
vahendite säästlikku kasutamist silmas pidades omavalitsusüksusele soodsam (SÜS § 10 lõige 1 ja
SHS § 3 lõike 1 punkt 1 koostoimes). See on aga igakordse kaalutlusotsuse küsimus. Koduteenuse
määruse § 5 lõige 4 on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 17
lõigetega 1 ja 2 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(4) koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2
17. Sotsiaalteenuste eest võib võtta inimeselt tasu ning omavalitsusüksus peab kehtestama tasu
võtmise tingimused ja korra (SHS § 16 lõige 1), kuid seejuures tuleb silmas pidada seaduses
sätestatud reegleid. Omavalitsusüksus saab kehtestada vaid selliseid tasu tingimusi ja suurust, mis
võimaldavad arvesse võtta iga abivajaja olukorda (tema võimalust teenuse eest tasuda) (SHS § 16
lõige 2), ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS § 16 lõige 3). See tähendab,
et omavalitsusüksus ei tohi üldaktiga kehtestada tasu, mida inimesel tuleb teenuse eest tasuda. Inimest
ei või panna olukorda, kus ta peab valima enda ja oma pere esmavajaduste rahuldamise ning vajaliku
sotsiaalteenuse saamise vahel. See oleks inimeste ebavõrdne kohtlemine nende majandusliku olukorra
7(52)
5-18-7
alusel. Koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2 on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5
lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3, § 17 lõigetega 1 ja 2 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(5) hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1
18. Seadus ei luba sotsiaalteenuse osutamisel eelistada abivajajaid, kellel ülalpidajaid ei ole.
Niisugune piirang riivab tugevalt ülalpidajatega abivajajate õigusi. Ülalpidajatel ei ole kohustust
täisealist abivajajat isiklikult hooldada ega vajalikke sotsiaalteenuseid korraldada, teenuste
korraldamine on omavalitsusüksuse ülesanne. Kui inimene vajab väljaspool kodu osutatavat
üldhooldusteenust (ka siis, kui tema lähedased ei saa ega suuda teda ööpäev läbi ise hooldada), tuleb
omavalitsusüksusel talle seda teenust osutada (SHS § 5 lõige 1, § 15 lõige 1, § 20 lõige 1). Seadus ei
luba teenuse osutamisega viivitada (panna kedagi järjekorda kohta ootama), kuivõrd teenust tuleb
osutada inimese vajadusest lähtudes (SHS § 3 lõike 1 punkt 1). Kui inimene jäetakse
üldhooldusteenuseta, võib see ohustada tema elu ja tervist ning riivata tema väärikust.
Hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1, mis annab õiguse esmajärjekorras teenust saada
ülalpidajateta abivajajatele, on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1,
§ 20 lõikega 1, PKS § 100 lõikega 1 ning PS §-ga 3, §-ga 12 ja § 154 lõikega 1.
(6) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3
19. Sotsiaalabiametil ei ole õigust teha otsust seadusjärgsete ülalpidajate omaosaluse tasumise kohta,
nagu määruse § 4 lõige 3 ette näeb. Teenuse osutamisel tekib omavalitsusüksusel õigussuhe
abivajajaga. Omavalitsusüksusel tuleb SHS § 16 kohaselt veenduda, et abivajaja jõuab talle vajaliku
teenuse eest tasuda. Selleks tuleb omavalitsusüksusel hinnata, milline on abivajaja sissetulek või tema
võimalused oma sissetulekut suurendada. Oma sissetuleku suurendamiseks võib abivajaja nõuda
ülalpidajatelt elatist. Omavalitsusüksusel ei ole õigust otsustada, kui palju peavad ülalpidajad
abivajaja teenuse eest tasuma. Küll aga saab omavalitsusüksus hinnata, kui suurel määral saab
abivajaja ülalpidajatelt elatist nõuda ja kui suure summa võiks abivajaja sotsiaalteenuse eest seejärel
maksta. Kui omavalitsusüksus on ülalpidajate asemel abivajaja teenuse eest maksnud, on
omavalitsusüksusel õigus nõuda ülalpidajatelt tehtud kulude katmist võlaõigusseaduse § 1023 alusel.
Seetõttu on hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3 vastuolus SHS § 16 lõikega 2, PKS § 97
punktiga 3 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(7) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause
20. Hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimese lause nõue, et abivajaja võõrandaks teenuse
kulude katmiseks vara, on vastuolus SHS § 16 lõikega 2, PKS § 97 punktiga 3 ning PS §-ga 3, § 27
lõikega 5, § 32 lõikega 2 ja § 154 lõikega 1. Riigikogu ei ole andnud omavalitsusüksusele õigust
piirata sellisel moel omandi puutumatust (PS § 32).
21. Kohalikul omavalitsusel tuleb hinnata abivajaja võimet teenuse eest tasuda (SHS § 16 lõige 2).
Selleks tuleb analüüsida, milline on inimese majanduslik olukord, sh kas tal on võimalik oma vara
realiseerimisest (üür, rent, müük) tulu saada. Vara realiseerimiseks on mitmeid viise ning eelistada
tuleb üüri või rendi saamise võimalust, vara müümine ei pruugi olla alati otstarbekas. Samuti on asju,
mille müüki ei saa inimeselt ka mõistlikult oodata (vt täitemenetluse seadustiku § 66 lõige 1). Samuti
võib inimese toimetulekuvõime piisavalt paraneda, et ta saaks elada kodus, vajades sel juhul elukohta.
Omavalitsusüksus ei saa kohustada inimest ka teenuse eest maksma just konkreetse vara müügist
saadud tulust. Inimene otsustab ise, kuidas ta teenuse eest tasub (nt võtab laenu, sõlmib
pärimislepingu või müüb osa oma varast).
(8) hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1
8(52)
5-18-7
22. Omavalitsusüksus saab keelduda abivajajale sotsiaalteenuse osutamisest SÜS §-des 18 ja 19
sätestatud juhtudel. Need sätted ei luba omavalitsusüksusel jätta inimest abita ülalpidajate tegevuse
tõttu. Kui ülalpidajad on üks lepingu pool ja nad rikuvad lepingut, tuleb lepingu täitmise tagamiseks
kasutada muid viise (nt leppetrahvi nõuda). Kui omavalitsusüksus lõpetab teenuse osutamise alusel,
mida SÜS § 18 või § 19 ette ei näe, rikub ta oma kohustust osutada abivajajale tema vajadustele
vastavat teenust. Hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1 lubab lõpetada abivajajale teenuse
osutamise juhul, kui seadusjärgsed ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi, ning on seetõttu vastuolus
SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 20 lõikega 1, SÜS §-dega 18 ja 19 ning
PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(9) tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1
23. Sotsiaalteenuse osutamist inimesele tuleb korraldada tema rahvastikuregistrijärgse elukoha
kohalikul omavalitsusel (SHS § 5 lõige 1). Ükski seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust
sotsiaalteenuste (sh tugiisikuteenuse) osutamisel nõuda, et inimene elaks ka tegelikult
rahvastikuregistrijärgses omavalitsusüksuses. Seades tugiisikuteenuse määruse § 1 lõikes 1 sellise
piirangu, on Narva linn jätnud abi vajava inimese ilma temale vajalikust tugiisikuteenusest.
Tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1 on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1,
§ 15 lõikega 1 ja § 23 lõigetega 1–3 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(10) tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3
24. Tugiisikuteenuse määruse § 2 punktides 1–3 on piiratud nende isikute ringi, kellele tuleks
vajaduse korral tugiisikuteenust osutada. Määruse § 2 punkti 1 järgi on õigus teenust saada
lapsevanemal, välistades teised last kasvatavad inimesed (lapse vanavanem, eestkostja või mõni teine
inimene, kellel on lapse isikuhooldusõigus), kellele SHS § 23 lõige 2 kohustab vajaduse korral teenust
osutama. Määruse § 2 punkti 2 järgi võib teenust saada vaid laps, kes on asenduskoduteenusel,
eestkostel, perekonnas hooldamise teenusel, varjupaigateenusel või sealt lahkunud ja iseseisvalt
elama asunud. SHS § 23 lõikest 3 tulenevalt on õigus teenust saada igal lapsel, kes vajab abi arengu
toetamisel (ka puudega lapse hooldustoimingute tegemisel). Tugiisikuteenuse määruse § 2 punkt 2 ei
võimalda tugiisikuteenust osutada näiteks lapsele, kes elab vanematega või vanavanematega ning kes
vajab abi arengu toetamisel. Ka võib SHS § 23 lõikes 3 sätestatud eesmärki silmas pidades abi vajada
laps, kes ei mahu määruse § 2 punktis 3 toodud määratluse alla või keda pole nimetatud puudega laste
sotsiaalteenuste rahastamise määruses. Seetõttu on tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3
vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 23 lõigetega 1–3 ning
PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(11) puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määruse § 1 lõike 3 teine lause
25. Määrus reguleerib sotsiaalteenuste osutamist raske või sügava puudega lastele,
sh tugiisikuteenuse, invatransporditeenuse (sotsiaaltransporditeenus SHS § 38 tähenduses), eluruumi
kohandamise ja lapsehoiuteenuse osutamist. Kuna raske või sügava puudega lastele on teenuste
korraldus ette nähtud eraldi õigusaktiga, ei kohaldu neile tugiisikuteenuse määrus. Määruse § 1 lõike 3
teise lause kohaselt osutatakse teenuseid sõltuvalt sellest, kas omavalitsusel on selleks raha. Kui
omavalitsusüksus osutab sotsiaalteenuseid vaid raha olemasolul, võivad teenuse kulud jääda liiga
suures ulatuses inimese kanda. Kui ka inimene teenuse eest maksta ei jõua, võib ta vajalikust
sotsiaalteenusest ilma jääda – laps võib jääda ilma võimalusest omandada haridust või saada
tervishoiuteenust, lapse vanem võib jääda seetõttu tööturult kõrvale. Seadus ei luba
omavalitsusüksusel korraldada sotsiaalhoolekande seaduses ettenähtud sotsiaalteenuste osutamist
üksnes siis, kui selleks on raha. Sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurust määrates peab
omavalitsusüksus lähtuma inimese majanduslikust olukorrast (SHS § 16 lõige 2) ning tasu suurus ei
tohi takistada teenuse saamist (SHS § 16 lõige 3). Seetõttu on puudega laste sotsiaalteenuste
9(52)
5-18-7
rahastamise määruse § 1 lõike 3 teine lause vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3, § 23 lõigetega 1–3, § 38 lõikega 1, §-ga 42, § 451 lõikega 1, § 452
lõikega 2, koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) §-ga 10 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(12) hoolduse seadmise määruse § 2 punkt 1
26. Hoolduse seadmise määruse § 2 punkti 1 järgi on hooldatav keskmise, raske või sügava puudega
inimene. Seega saavad hooldust vaid need inimesed, kelle puude raskusastme on
Sotsiaalkindlustusamet tuvastanud. SHS § 26 lõikest 1 lähtudes tuleb puudega täisealisele inimesele
tagada hooldus sõltumata puude raskusastme tuvastamisest.
27. Puude mõiste avab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lõige 1. Puude
raskusaste tuvastatakse inimestel, kelle puude raskus ületab teatava määra. Inimesel võib olla puue ka
siis, kui talle pole puude raskusastet määratud. Kohalikul omavalitsusel tuleb inimese abivajaduse
väljaselgitamisel hinnata puude olemasolu (nt inimene kaotab pärast õnnetust nägemise) ja otsustada,
kas mõne sotsiaalteenusega saaks inimest aidata. Näiteks insuldi diagnoosiga inimesele, kes pole
võimeline kõrvalise abita asju ajama, saab SHS § 26 lõike 1 alusel määrata hoolduse, sõltumata
sellest, kas ta on puude raskusastme tuvastamiseks pöördunud Sotsiaalkindlustusametisse. Kuna
hooldaja üks ülesanne võib SHS § 26 lõike 1 järgi olla ka abistamine asjaajamisel, ei pruugi teenuse
sidumine puude raskusastmega olla sellisel juhul ka sisuliselt põhjendatud. Seetõttu on hoolduse
seadmise määruse § 2 punkt 1, mis seob teenuse osutamise puude raskusastmega, vastuolus SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 26 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(13) hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1
28. Hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1, mille kohaselt tehakse otsus hoolduse seadmise kohta
30 päeva jooksul taotluse esitamisest, on vastuolus SÜS § 25 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154
lõikega 1. SÜS § 25 lõike 1 järgi tuleb otsus hüvitise andmise kohta teha kümne tööpäeva jooksul
alates taotluse saamisest.
(14) täisealistele isikutele isikliku abistaja teenuse osutamise korra reguleerimata jätmine
29. Isikliku abistaja teenus on täisealisele puudega inimesele mõeldud sotsiaalteenus, mida
omavalitsusüksusel tuleb oma elanikule vajaduse korral osutada. Omavalitsus peab sätestama
sotsiaalhoolekandeabi andmise korra, mis peab hõlmama kõigi kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste
pakkumist (SHS § 14 lõige 1). Narva linnas reguleerib isikliku abistaja teenuse osutamist vaid
puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määrus, mille alusel ei osutata isikliku abistaja teenust
täisealisele puudega inimesele. Narva linn peab kehtestama täisealisele puudega inimesele isikliku
abistaja teenuse osutamise korra, kuna regulatsiooni puudumine on vastuolus SHS § 14 lõikega 1,
§ 27 lõigetega 1 ja 2 ning vastuolu tõttu seadusega ka PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(15) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2
30. Turvakoduteenuse saajatele peab vajaduse korral tagama peale ajutise eluaseme ka turvalise
keskkonna, kriisiabi ning hooldamise ja arendamise. Kriisiabi raames tuleb inimesele vajaduse korral
peale sotsiaalnõustamise pakkuda ka psühholoogilist nõustamist (SHS § 33). Kindla elukohata isikute
teenuste määruses on turvakoduteenus sätestatud nii, et ei võimalda anda inimesele abi seaduses
nõutud ulatuses. Seega on omavalitsusüksus piiranud sobiva abi saamist ja Narva elanikud saavad
nõutust halvema kvaliteediga turvakoduteenust. Neil põhjustel on kindla elukohata isikute teenuste
määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2 vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1 ja §-ga 33 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
10(52)
5-18-7
(16) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 1
31. Kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõikest 1 tulenevalt on täisealisel inimesel Narva
linnas võimalik turvakoduteenust saada vaid siis, kui tema elatusvahendid ei võimalda kasutada või
omada teist eluaset, ja neil, kellel puudub võimalus üürida munitsipaaleluruum. SHS § 33 järgi on
turvakoduteenuse üks eesmärk pakkuda turvalist keskkonda, sõltumata elatusvahendite või eluaseme
olemasolust. Seda teenust võib vajada ka inimene, kellel on eluase, samuti piisavalt elatusvahendeid
või võimalus munitsipaalkorterit üürida. Seega kitsendavad kindla elukohata isikute teenuste määruse
§ 6 lõiked 1 ja 2 teenuse eesmärki ja abivajadust ning on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1
punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 33 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(17) laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2
32. Laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõike 2 järgi peab inimene, kes toob lapse turvakodusse,
andma oma andmed ning vajaduse korral esitama ka isikut tõendava dokumendi isikuandmete
kontrollimiseks. Kuigi SHS § 33 lõige 3 kohustab lapse turvakodusse toojat andma teenuse osutajale
teenuse pakkumiseks vajalikku teavet, ei kohusta see teda avaldama oma isikuandmeid.
Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 27 lõikest 5 tulenevalt on abivajavast lapsest teavitaval isikul enda
või oma pere kaitseks õigus jätta enda andmed avaldamata. Juhul kui abivajavast lapsest teavitaja ja
tema turvakodusse tooja on üks ja sama isik, ei saa temalt ka nõuda enda andmete avaldamist. Kuna
seadused ei kohusta abivajavast lapsest teavitajat enda isikuandmeid avaldama, ei saa selleks
kohustada ka Narva linn oma määrusega. Seetõttu on laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2
vastuolus LasteKS § 27 lõikega 5 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(18) laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5
33. Laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõikes 5 on loetletud toimingud, mida turvakoduteenus
sisaldab. Loetelu ei hõlma lapse east ja vajadusest tulenevat arendavat tegevust (sh nt lasteaias
käimine), mis on vajalik SHS §-s 33 sätestatud teenuse eesmärgi saavutamiseks. Kuna säte ei näe ette
kõiki seaduses sätestatud vajalikke tegevusi, piirab see sobiva abi saamist ja inimene, kes peaks
turvakoduteenuse kaudu abi saama, võib jääda vajaliku abita. Laste turvakoduteenuse määruse § 3
lõige 5 on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 33 lõikega 1
ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(19) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause
34. Sotsiaaltransporditeenuse kirjeldust ning selle taotlemise korda ei ole Narva linn kehtestanud,
mistõttu on linna tegevus vastuolus SHS § 14 lõikega 1. Transporditoetust tuleb vaadelda
omavalitsusüksuse osalusena sotsiaaltransporditeenuse kulude katmisel (SHS § 16 kohaselt).
35. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 järgi makstakse toetusi (sh transporditoetust)
linnaeelarves selleks ette nähtud vahendite piires. Kui teenuse osutamiseks ettenähtud raha on otsas,
lõpetatakse sotsiaaltransport ning see võib piirata inimese õigust abi saada (nt ei saa inimene
rahapuudusel arsti juurde minna). Seadus ei näe ette võimalust seada sotsiaaltransporditeenuse
osutamine sõltuvusse sellest, kas omavalitsusüksusel on selleks raha, ja ei luba niisugust piirangut
kehtestada (SHS § 38 lõige 1). Omavalitsusüksusel ei ole õigust piirata inimesele vajaliku abi andmist
(SHS § 3 lõike 1 punkt 1) ning inimese kanda võib jätta vaid sellise teenuse tasu osa, mis on talle
jõukohane ega takista tal teenuse saamist (SHS § 16 lõiked 2 ja 3). Ülejäänud kulutused tuleb
vajaduse korral kanda omavalitsusüksusel endal ning omavalitsusüksus peab selleks vajaliku raha
eelarves ette nägema. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause on vastuolus
SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 14 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3, § 38
lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
11(52)
5-18-7
(20) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõiked 1 ja 2
36. Omavalitsusel tuleb korraldada (sh vajaduse korral rahastada) sotsiaaltransporditeenust kõigile
seda vajavatele puuetega inimestele (sh neile, kel pole puude raskusastet tuvastatud) nii tööle kui ka
õppeasutusse sõitmiseks, samuti avalike teenuste kasutamiseks (SHS § 38 lõige 1). Täiendavate
sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõiked 1 ja 2 on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1,
§ 15 lõikega 1, § 38 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1. Seda põhjusel, et ei kaeta kõigi
SHS §-s 38 nimetatud sihtgruppide transpordikulusid ega nimetata kõiki kohti, kuhu abivajajad
peaksid saama sõita.
37. Narva linn katab sotsiaaltransporditeenuse kulud hariduslike erivajadustega õpilasele sõitmiseks
väljaspool Narvat asuvasse kooli ning raske või sügava puudega lapsele haridus-, ravi- või
rehabilitatsiooniasutusse sõiduks. Sügava või raske liikumispuudega täisealisele inimestele
hüvitatakse vaid kulud, mida on tehtud tervishoiu- või sotsiaalteenuste saamiseks (määruse § 10
lõiked 1 ja 2). Ülejäänud puudega inimestele ja teistesse seaduses nõutud sihtkohtadesse sõitmiseks
Narva linn sotsiaaltransporditeenuse kulusid ei hüvita. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse §-s 11
ette nähtud erakorralise toetuse taotlemine ei ole välistatud ka sotsiaaltranspordikulude katmiseks,
kuid toetuse saamise tingimuste tõttu ei ole võimalik seda taotleda kõigi SHS § 38 lõikes 1 sätestatud
abivajaduste korral. Puudega inimese transpordivajadus ei pruugi olla ajutine ega tekkida
hädaolukorra tõttu.
(21) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 4
38. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõikest 4 tulenevalt hüvitab Narva linn
sotsiaaltransporditeenuse kulud tagantjärele. Seadus ei keela teenuse kulusid katta tagantjärele, kuid
omavalitsus peab tagama kulude katmise ka siis, kui inimesel pole raha teenuse eest tasuda (nt tasub
arve linn või inimesele makstakse toetus ette). SHS § 3 lõike 1 punkt 6 kohustab omavalitsusüksusi
tagama abimeetmed võimalikult kättesaadaval moel. Narva sotsiaaltransporditeenuse rahastamise
kord ei näe ette võimalust taotleda, et linn tasuks teenuse osutajale ise, kui inimesel pole teenuse eest
maksmiseks raha. Seetõttu võib puudega inimesel jääda vajalik sõit rahapuuduse tõttu tegemata,
s.o vajalik abi saamata. Narvas makstakse ka erakorralist toetust (täiendavate sotsiaaltoetuste määruse
§ 11), kuid kõigil SHS § 38 lõikes 1 sätestatud abivajajatel ei ole võimalik seda toetust taotleda.
Seetõttu on täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 4 vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktidega 1
ja 6, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõikega 3, § 38 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(22) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 8
39. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 8 on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5
lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3, § 38 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1, kuna
määrab üheselt ära, kui suure osa abivajaja transpordikuludest võtab linn enda kanda. See ei võimalda
tagada igale abivajajale vajalikus mahus sotsiaaltransporditeenust. Teenuse eest võetava tasu suuruse
määramisel tuleb arvestada teenuse mahtu, maksumust ning teenust saava inimese ja tema pere
majanduslikku olukorda, kuid tasu ei tohi takistada teenuse saamist. Vallad ja linnad peavad nendest
kriteeriumidest lähtuma, hoolimata sellest, mil viisil on nad otsustanud inimest
sotsiaaltransporditeenuse eest tasumisel abistada (arve alusel teenuse osutajale või kuludokumentide
alusel teenusekasutajale vms). Kui omavalitsusüksus otsustab inimesele toetust maksta, peab toetus
olema piisavalt suur ja võimaldama inimesel saada teenust vajalikul määral (SHS § 3 lõike 1 punkt 1).
Võimalus saada erakorralist toetust sõltub mh abivajaja ja tema pere sissetulekutest, mis peavad jääma
alla 50% töötasu alammäärast.
(23) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6
12(52)
5-18-7
40. Munitsipaaleluruumi andmise määrus on ainus määrus, mis reguleerib eluruumi tagamise teenust
Narva linnas. Määruse § 3 lõike 3 ja lõike 6 järgi annab linn munitsipaaleluruume üürile siis, kui vabu
ruume on. SHS § 3 lõike 1 punkti 1, § 15 lõike 1 ning § 41 lõike 1 ja § 42 järgi peab teenuse
osutamisel lähtuma inimese vajadustest, mitte omavalitsusüksuse võimalustest ega vabade
munitsipaalkorterite olemasolust. Seadus ei luba piirata eluruumi tagamise teenuse saamist vabade
munitsipaaleluruumide olemasoluga. Omavalitsusüksus peab kohustuslikke sotsiaalteenuseid
korraldama nii, et kõik abivajajad saaksid mõistliku aja jooksul neile vajalikku abi. Kui Narva linnal
ei ole munitsipaaleluruume pakkuda, tuleb linnal leida sobiv eluruum üüriturult. Munitsipaaleluruumi
andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6 on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1,
§ 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(24) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3
41. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 annab õiguse taotleda
munitsipaalelamispinna üürimist üksnes siis, kui taotleja või tema perekonnaliige pole võlgu üüri või
kõrvalkulude eest ega ole rikkunud sisekorraeeskirja. SÜS § 19 lõike 1 punkti 3 järgi ei ole inimesel
õigust hüvitist saada siis, kui ta rikub pahauskselt SÜS § 21 lõikes 1 sätestatud põhikohustust või
seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral
seadus sätestab õiguse lõppemise. Kui inimene on kunagi jäänud ilma õigusest hüvitist saada, ent
asjaolud on muutunud ja ta vajab eluruumi, ei ole seaduse kohaselt alust talle teenuse osutamisest
keelduda. Omavalitsusüksus peab inimesele sobivat abi kindlaks tehes lähtuma konkreetse juhtumi
asjaoludest, hindama terviklikult inimese abivajadust, sh tema tegevusvõimet ja elukeskkonda. Niisiis
ei saa ka omavalitsusüksus ilma kaalumiseta keelduda eluruumi andmisest neile, kes on varem jäänud
munitsipaaleluruumi eest võlgu (nt inimene on koostanud maksegraafiku võla tasumiseks) või kes on
rikkunud sisekorraeeskirja (nt rikkus viie aasta jooksul üks kord öörahu või suitsetas selleks mitte ette
nähtud kohas). Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 on seetõttu vastuolus
SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1 ning
PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(25) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 4
42. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõike 4 järgi ei võeta arvele neid
munitsipaalelamispinna taotlejaid ja munitsipaalkorteri taotlejaid, kes on enne munitsipaaleluruumi
taotlemist vabatahtlikult oma elamistingimusi halvendanud sellega, et on majutanud eluruumi teisi
isikuid (välja arvatud abikaasa, alaealised lapsed ja töövõimetud vanemad). Kohalikul omavalitsusel
on samas õigus ja kohustus välja selgitada, kas inimene on koos oma pereliikmega SHS § 41 lõike 1
järgi abivajaja ning millised on selle inimese ja tema pere põhjendatud vajadused (SHS § 43 lõike 1
punkt 2). Kui omavalitsusüksustel oleks õigus keelduda eluruumi andmisest neile, kes soovivad seal
elada koos elukaaslase, täisealise abivajava lapse või muu pereliikmega, riivaks see tugevalt PS §-s 26
tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Sellisel juhul tuleks inimesel valida, kas säilitada oma
perekondlikud ja eraelulised suhted või saada vajalikku abi. Munitsipaaleluruumi andmise määruse
§ 7 lõige 4 on seetõttu vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41
lõikega 1 ja § 42 lõikega 1 ning PS §-ga 3, §-ga 26 ja § 154 lõikega 1.
(26) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5
43. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5, mille järgi võivad vabatahtlikult oma
elamistingimusi halvendanud inimesed taotleda eluruumi üürimist alles viis aastat pärast
elamistingimuste halvendamist, on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1. Omavalitsusüksusel ei
ole õigust abi andmist edasi lükata, vaid abi tuleb anda siis, kui inimene seda vajab.
13(52)
5-18-7
(27) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19
44. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19 järgi võib kuni kolmeks kuuks anda elamispinna
üürile munitsipaalelamufondi haldaja otsuse alusel. Seeläbi on inimese abivajaduse väljaselgitamise
ja sellele vastava abi määramise ülesanne antud üle eraõiguslikule juriidilisele isikule (Sihtasutus
Narva Linnaelamu), kuigi seadus sellist võimalust ette ei näe. Kohaliku omavalitsuse korralduse
seaduse (KOKS) § 22 lõike 2 järgi peab linna või valla otsustada antud küsimused lahendama
volikogu, kes võib volitada küsimuse otsustamise edasi KOKS § 22 lõikes 2 nimetatud isikutele või
asutustele. Avaliku ülesande võib eraõiguslikule isikule üle anda ainult seaduse alusel (halduskoostöö
seaduse (HKTS) § 3 lõige 2). Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19 on seetõttu vastuolus
SHS § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja HKTS § 3 lõikega 2 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1.
(28) võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõige 6
45. Võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõige 6 on vastuolus SHS § 45 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja
§ 154 lõikega 1, kuna seab võlanõustajale teistsugused nõuded kui seadus. Seaduse kohaselt peab
võlanõustajal olema kas kutseseaduse alusel antud võlanõustaja kutse või kõrgharidus ning läbitud
võlanõustaja täienduskoolitus (SHS § 45 lõige 1). Kui omavalitsusüksus seaduses sätestatud
kvalifikatsiooninõuetest kinni ei pea, pole ta oma elanikele taganud sama kvaliteediga
võlanõustamisteenust, nagu on tagatud ülejäänud Eesti elanikele.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
(A) Narva Linnavolikogu arvamus
46. Narva linnas ei ole kaebusi, millest nähtuks, et elanikud jäävad seaduses ette nähtud abist ilma.
Omavalitsusüksus peab sotsiaalteenuste osutamise reguleerimisel arvestama rahaliste võimalustega
teenuseid osutada, muu hulgas peaks omavalitsusüksusel olema õigus kehtestada teenuste kulude
piirmäärad. Sotsiaalteenuste osutamine ja sotsiaaltoetuste maksmine on riigi kohustus ning riik peab
tagama kõigi sotsiaalteenuste ja –toetuste rahastamise, mida ei suuda kinni maksta abivajaja
perekonnaliikmed või nende puudumisel kohaliku omavalitsuse üksus. Õiguskantsler oleks pidanud
Narva Linnavolikogu määrust vaidlustades analüüsima ka seda, kas riik on loonud sisulised eeldused
selleks, et omavalitsusüksused saaksid neile seadusega pandud kohustusi täita. Vaidlustatud määruste
vastuolu seadusega tuleneb eelarve piiratusest. Omavalitsusüksuste tulubaas ja eelarve on sõltuvuses
Vabariigi Valitsuse tegevusest, seejuures ei ole rahastamist reguleerivad sätted põhiseadusega
kooskõlas.
(1) koduteenuse määruse § 3
47. Koduteenuse olemusest tulenevalt saab omavalitsusüksus seda teenust osutada inimese tegelikus
elukohas. Seetõttu reguleerib koduteenuse määrus teenuse osutamist nendele inimestele, kes elavad
Narva linnas. Inimestele, kes on rahvastikuregistrisse kantud, kuid tegelikult elavad mujal, osutatakse
teenust SHS § 5 lõigete 2 ja 3 alusel. Narva Linnavolikogu ei pidanud vajalikuks seaduses sätestatut
määruses korrata, kuid see ei tähenda, et abivajajad jääksid abita.
(2) koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3
48. Perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustust tuleks tõlgendada nii, et see hõlmaks nii
hoolduse eest tasumise kohustust kui ka muid asjakohaseid toiminguid. Määrus osutab sellele, et
kõigepealt peab isikut abistama perekond ehk isikud, kellel on seadusjärgne ülalpidamiskohustus.
14(52)
5-18-7
Samas ei peeta määruses silmas seda, et perekond peab tingimata ise abistama, vaid arvestatakse
ülalpidajate tervislikke võimalusi hooldust anda. Määrus ei sea koduteenuse osutamist sõltuvusse
abivajaja või tema ülalpidajate rahalistest vahenditest.
(3) koduteenuse määruse § 5 lõige 4
49. Koduteenuse ajaline maht on kindlaks määratud, arvestades omavalitsusüksuse haldussuutlikkust
ja õigustatud isikute vajadusi. Teenuse mahu piiritlemine on vajalik, et omavalitsusüksus saaks oma
tegevust ja kulusid planeerida. Koduteenus ei ole mõeldud inimestele, kes on täiesti abitud, vaid selle
eesmärgiks on inimest aidata igapäevaeluks vajalike toimingute ja tegevuste juures. Seetõttu pole abi
vaja osutada iga päev ja 24 tundi päevas. Abi kütmisel ei seisne puude ahju panemises ja nende
süütamises, vaid puude tuppa toomises ning nädalavahetuseks saab puud tuppa valmis tuua. Ka
toiduaineid poest tuua või toitu valmistada pole vaja iga päev, vaid seda saab teha mitmeks päevaks
ette. Suurema hooldusvajadusega inimesele tuleb kaaluda muu teenuse osutamise võimalikkust.
Sotsiaalteenuste osutamisel tuleb avalikke vahendeid säästlikult ja otstarbekalt kasutada.
(4) koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2
50. Säte ei ole seadusega vastuolus, kuna arvestatakse isiku ja tema perekonna majanduslikku
olukorda. Seadus ei keela määrata tasu suurus kindlaks protsendina abivajaja sissetulekust, sellise
üldise kriteeriumi kehtestamine ei välista iga isiku vajaduste ja võimaluste individuaalset hindamist.
(5) hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1
51. Seadusjärgsete ülalpidajate puudumine on inimese sotsiaalse elukeskkonnaga seostuv asjaolu,
mida kohustab inimese abivajaduse hindamisel arvestama ka SHS § 15. Ülalpidajateta inimene
kuulub riskirühma, mis vajab erilist tähelepanu. Hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1 ei eelista
ülalpidajateta inimesi kohatult, vaid annab omavalitsusüksuse töötajatele juhise kaalutlusõiguse
teostamiseks olukorras, kus abivajajaid on palju ja pole võimalik kõigi suhtes korraga teenuse
osutamise otsust teha. Vaidlusalune säte ei pane seadusjärgsetele ülalpidajatele kohustusi, mida
seadus ette ei näe, kuigi perekonnaseadus lubab ülalpidamist anda ka muul viisil kui perioodiliste
rahaliste maksetena.
(6) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3
52. Hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3 ei pane seadusjärgsetele ülalpidajatele teenuse eest
tasumise kohustust. Säte näeb üksnes ette, et juhul kui seadusjärgsete ülalpidajatega on saavutatud
kokkulepe teenuse eest tasumiseks, siis teeb Sotsiaalabiamet haldusakti (otsuse), milles see kokkulepe
fikseeritakse.
(7) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause
53. Hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause ei anna omavalitsusüksusele õigust
realiseerida abivajaja vara, samuti ei kohusta see abivajajat tasuma teenuse eest vara müügist saadud
tulust. Norm viitab võimalusele, et abivajaja saab teenuse eest tasuda, kui ta vara vabatahtlikult
võõrandab. Määruse § 4 lõike 4 järgmised laused kirjeldavad seda, kuidas toimitakse siis, kui vara
realiseerimine on võimalik. Vara võõrandamata jätmine ei too abivajajale kaasa negatiivseid tagajärgi,
sh ei lõpetata seetõttu teenuse osutamist. Määruse § 4 lõike 6 järgi sõlmitakse hoolduskulude tasumise
kohta kõigi poolte vahel leping. Riigil tuleks siiski tõhusamalt reguleerida seda, kuidas eakate
abistamist rahastada.
(8) hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1
15(52)
5-18-7
54. Kuna seadus lubab lepingu lõpetada siis, kui lepingulisi kohustusi rikub teenuse saaja, peaks see
olema võimalik ka siis, kui kohustusi rikub ülalpidaja, sest omavalitsusüksus on kokkuleppe sõlminud
mõlemaga. Samuti ei jäta hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1 abivajajat vajaliku
teenuseta. Kui seadusjärgne ülalpidaja ei täida lepingu tingimusi, ei ole teenuse osutamine lepingus
kokkulepitud tingimustel enam võimalik. Kui omavalitsusüksus lõpetab lepingu rikkumise tõttu,
kaalutakse teenuse osutamiseks uue lepingu sõlmimist. Samuti võib olla vajalik abivajadust uuesti
hinnata ja valida sobivam teenus.
(9) tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1
55. Kuna tugiisikuteenust osutatakse abivajaja kodus, ei piisa teenuse osutamiseks sellest, et abivajaja
registrijärgne aadress on Narva linnas. Seetõttu näeb määruse § 1 lõige 1 ette, et teenust osutatakse
inimestele, kes ka tegelikult Narva linnas elavad.
(10) tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3
56. Tugiisikuteenuse määruses ei ole korratud seaduses kirjapandut, kuid määrust rakendatakse
koostoimes sotsiaalhoolekande seadusega. Määruse § 2 punktid 1 ja 2 ei ole ammendavad, mistõttu
ei välista need teenuse osutamist teistele last kasvatavatele isikutele või lastele, kellele seadus
kohustab teenust osutama. Määruse § 2 punkt 3 annab õiguse teenust saada kõigile abivajajatele.
(11) puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määruse § 1 lõike 3 teine lause
57. See, kas omavalitsusüksusel on raha raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste osutamiseks,
sõltub eelkõige riigieelarvest vahendite eraldamisest. Kui riik ei ole andnud vajalikku raha, ei ole
omavalitsusüksusel võimalik teenust vajaliku kvaliteediga ja vajalikus ulatuses osutada.
Riigieelarvest eraldatakse raha raske ja sügava puudega lastele teenuste osutamiseks seejuures
riigieelarve võimalustele vastavalt, seega mitte abivajadusest lähtudes. Kuna riik on delegeerinud oma
kohustuste täitmise omavalitsusüksusele, siis tuleks rahastamist puudutavad etteheited teha riigile.
2019. a riigieelarvest eraldati Narva linnale raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks
123 202 eurot, kuid see ei kata kogu abivajadust. Raha ebapiisavus ei tähenda siiski seda, et inimene
jääb abita.
(12) hoolduse seadmise määruse § 2 punkt 1
58. Analoogselt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratavate hüvitistega on teenuse
saamiseks abivajaduse kindlaksmääramisel kriteeriumiks seatud varem tuvastatud puue ja selle
raskusaste. Kuna SHS § 26 puude mõistet ei täpsusta, on puude mõiste täisealisele isikule hoolduse
teenuse osutamisel jäetud omavalitsusüksuse määratleda. Hoolduse teenuse osutamiseks on vaja teada
isiku puudega seotud asjaolusid, mis tehakse usaldusväärselt kindlaks puude raskusastme tuvastamise
menetluses, mis on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Omavalitsusüksus ei saa
tuvastada asjaolusid, mida võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse. Eesmärgiks on vältida
teenuse osutamist inimestele, kes seda tegelikult ei vaja.
(13) hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1
59. Teenuse saamiseks esitatud taotluse menetlemisel tuleb arvestada SÜS §-s 25 sätestatud tähtaega.
(14) täisealistele isikutele isikliku abistaja teenuse osutamise korra reguleerimata jätmine
16(52)
5-18-7
60. Isikliku abistaja teenus on sisult ja eesmärgilt lähedane SHS §-s 26 sätestatud sotsiaalteenusega
(täisealisele isikule hoolduse seadmine), mida reguleerib Narva linnas hoolduse seadmise määrus.
Kuna isikliku abistaja teenus on seaduses piisavalt reguleeritud, ei ole Narva Linnavolikogu korranud
seaduses kirja pandut määruses. Narva linnas lähtutakse isikliku abistaja teenuse osutamisel
seadusest, teenuse vahetu osutaja peab lähtuma haldusaktist või halduslepingust ja teenuse saaja
juhistest, seetõttu on tagatud SHS § 14 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmine piisaval määral. Isikliku
abistaja teenust osutatakse Eesti omavalitsusüksustes väga erinevalt, mistõttu oleks vajalik, et
Vabariigi Valitsus täpsustaks teenuse eesmärki ja sisu.
(15) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3
61. Määruse § 2 lõike 3 punktis 3 nimetatud sotsiaalnõustamine on inimese iseseisva psühhosotsiaalse
toimetulekuvõime kujundamisele või taastamisele suunatud kompleksne teenus, mis hõlmab ka
psühholoogilist nõustamist, erinevaid psüühilist tasakaalu ja tegevusvõimet parandavaid nõuandeid.
Seda kinnitab Sotsiaalministeeriumi veebilehel esitatud sotsiaalnõustamisteenuse kirjeldus, mille
järgi osutatakse seda ka juhul, kui isiku toimetulekut häirivad psühholoogilised tegurid.
(16) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 1
62. Kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 1 ei ole normitehniliselt hästi sõnastatud.
Samas on ka seaduse termin „turvalise keskkonna tagamine“ üldsõnaline ja mitmeti mõistetav.
Määruse sõnastus on piisavalt lai, hõlmates kõik isikud, kes mingil hetkel ei saa kasutada eluruumi
ehk kellel puudub turvaline keskkond elamiseks. Kuigi määrus ei nimeta esmase abi osutamise
vahendeid, mis on sätestatud SHS § 33 lõikes 1, juhindub omavalitsusüksus seaduses sätestatust.
(17) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 2
63. Omavalitsusüksus ei pea oma õigusaktis kordama seaduses sätestatut. Seadusest tulenevalt
võimaldatakse teenust vajavale isikule psühholoogiline nõustamine, kuna Narva linna
Sotsiaalabiametis töötab ka psühholoog.
(18) laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2
64. Lapse turvakodusse toimetanud isiku nimi ja kontaktandmed on teenuse osutamiseks vajalik teave
SHS § 33 lõike 3 tähenduses, mida kontrollitakse isikut tõendava dokumendi alusel. Need andmed on
hädavajalikud lapse huvide kaitsmiseks, muu hulgas juhul, kui lapse vabadust on piiratud
ebaseaduslikult. Samuti on isikuandmed vajalikud selleks, et lapse turvakodusse toimetajat hiljem
küsitleda lapse leidmise, seisundi, tervise jms asjaolude väljaselgitamiseks.
(19) laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5
65. Teenuse osutamisel tehtavate tegevuste loetelu laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõikes 5 ei ole
ammendav ning lähtutakse ka seaduses sätestatust. Määruse § 3 lõike 5 punktidest 6 ja 7 tulenevalt
abistatakse last kooliülesannete lahendamisel ja tagatakse kooli külastamine. Kui laps käib lasteaias,
siis osutatakse talle ka selles osas abi.
(20) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause
66. Transporditeenuse osutamise asjaolusid on reguleeritud viies määruses, sealhulgas täiendavate
sotsiaaltoetuste määruses (§ 2 lõige 8, § 10 ja § 11). Seadusest ei nähtu, et omavalitsusüksus peaks
17(52)
5-18-7
ühe sotsiaalteenuse osutamise reguleerimiseks võtma vastu ühe akti. Omavalitsusüksus ei pea
kordama seaduses teenuse eesmärgi ja sisu kohta sätestatut oma õigustloovas aktis.
67. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause seob abi andmise rahaliste vahendite
olemasoluga linna eelarves. Sarnaselt on SHS § 156 lõikes 31 sätestatud, et omavalitsusüksusele
makstakse toetust puudega lastele abi osutamiseks riigieelarve võimalustest lähtudes, mitte
omavalitsusüksuse või abivajaja vajadustest lähtudes. Rahaliste vahendite lõppemisel ei jää abivajajad
abist ilma.
(21) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõiked 1 ja 2
68. Omavalitsusüksusel pole vahendeid ega pädevust tuvastada seda, kas inimesel on puue PISTS § 2
lõike 1 tähenduses. Seetõttu on teenuse osutamise eelduseks seatud usaldusväärselt tuvastatud puude
raskusaste. Sügav ja raske puue vaieldamatult tingivad vajaduse sotsiaaltranspordi teenuse järele.
Keskmise puudega inimeste puhul ja inimeste puhul, kellel puude raskusastet pole tuvastatud,
lähtutakse nende vajadusest, mis vajab siiski eelnevat selgitamist.
69. Juhul kui sotsiaaltransporti vajav puudega isik töötab või õpib, siis on asjakohane osutada talle
transporditeenust sõiduks töökohale või õppeasutusse. Avalike teenuste mõiste alla mahtuvate
teenuste loetelu on lai ning kõigi nende kasutamiseks pole sotsiaaltransporditeenus vajalik. Kui
puudega isik vajab sotsiaaltransporti arsti juurde minekuks või isikut tõendava dokumendi
vormistamiseks ametiasutusse, siis on isiku jaoks tegemist hädaolukorraga. Täiendavate
sotsiaaltoetuste määruse § 12 lõike 5 alusel on võimalik sotsiaaltoetusi määrata ka määruses
sätestamata juhtudel või kinnitatud piirmäärasid ületavas summas. Asjakohase ja põhjendatud
kulutuse puhul on võimalik ka määruses nimetamata isikute sotsiaalhoolekandega seotud
vajaduspõhised kulud hüvitada.
(22) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 4
70. Transporditeenuse jms eest tasumise vajadus ei teki tavaliselt ootamatult, vaid on tavakohane ja
teenuse saaja peab sellise vajadusega mõistlikult ning ootuspäraselt arvestama. Erakorralistel juhtudel
on võimalik erakorralist toetust saada ka ilma kuludokumentideta.
(23) täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõige 8
71. Kui abivajaja sotsiaaltransporditeenuse kulud ulatuvad üle 80 euro aastas, võib isik taotleda
erakorralist toetust määruse § 11 lõike 2 alusel. Abi antakse isiku vajadustest lähtudes
juhtumikorralduse põhimõttel.
(24) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6
72. Narva linnas ei ole järjekorda munitsipaalelamispinna saamiseks, kuigi on neid, kes sooviksid
seda vahetada munitsipaalkorteri vastu. Seega on eluruumi kasutamise võimalus Narva linnas tagatud,
puudub vajadus eluruumide muretsemiseks üüriturult ning määruse § 3 lõiked 3 ja 6 ei ole seadusega
vastuolus.
(25) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3
73. Sätte eesmärgiks on mõjutada üürnikke suhtuma hoolikamalt munitsipaaleluruumi kasutamisse.
Omavalitsusüksuse õigus sellise piirangu kehtestamiseks tuleneb SÜS § 16 lõikest 4, § 19 lõike 1
punktist 3 ja § 21 lõikest 1. Abivajajad ei jää teenuseta, kuna sätte kohaldamisel arvestatakse seaduste
18(52)
5-18-7
nõudeid ning kaalumine ei ole välistatud. Määruse § 21 lõike 4 kohaselt otsustab linnavalitsus
munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamisega soetud küsimused, mida määrus ei reguleeri.
(26) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 4
74. Vaidlusalune säte ei piira era- ja perekonnaelu puutumatust. See reguleerib olukordi, kus hüvitise
taotleja esitab hüvitise saamiseks oma era- ja perekonnaelu kohta ebaõigeid andmeid, rikkudes sellega
SÜS § 21 lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustust. Perekonnaliikmete loetelu määruse § 7 lõikes 4 ei
ole ammendav. Asjaolusid kaalutakse igakülgselt ning inimene jäetakse vaidlusaluse sätte alusel
taotlejana arvele võtmata üksnes siis, kui on tõendatud, et ta esitas oma era- või perekonnaelu kohta
valeandmeid.
(27) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5
75. Määruse § 7 lõikel 5 puudub õiguslik mõju, kuna omavalitsusüksus ei saa takistada inimesel
esitada taotlust. Selline taotlus vaadatakse läbi ja lahendatakse seaduse kohaselt.
(28) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19
76. Narva linn ei ole andnud oma seadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi üle Sihtasutusele Narva
Linnaelamu. Sihtasutus ei tegele inimese abivajaduse väljaselgitamisega, vaid teeb
munitsipaalelamufondiga seotud abistavaid ja tehnilisi tegevusi. Narva linnas on loodud mitmed
asjakohased komisjonid, linnavolikogu sotsiaalkomisjon, linnavalitsuse eluasemekomisjon; inimese
abivajaduse väljaselgitamisega tegeleb eelkõige Sotsiaalabiamet, kelle kohustuste hulka kuulub
põhimääruse järgi sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine.
(29) võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõige 6
77. Võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõige 6 on formaalselt seadusega vastuolus, kuid Narva linn
lähtub võlanõustaja kvalifikatsiooni hindamisel seadusest. Määrus nõuab teenuse osutajalt
kõrgharidust, mis peab olema riiklikult tunnustatud. Samuti peab olema läbitud
võlanõustamiskoolitus, mis tähendab kutse olemasolu.
(B) Sotsiaalkaitseministri arvamus
78. Sotsiaalkaitseminister asus seisukohale, et õiguskantsleri taotluses nimetatud Narva
Linnavolikogu tegevusetus ja määrused on vaidlustatud osas põhiseadusvastased, kuna need ei ole
kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega ega taga inimestele vajalikku abi ja toetust. Minister nõustus
õiguskantsleri argumentidega vaidlustatud sätete põhiseadusvastasuse kohta.
79. Uue sotsiaalhoolekande seaduse üks eesmärk oli muuta nii riigi kui ka omavalitsusüksuste
abistamiskohustuste regulatsioon selgemaks ja arusaadavamaks. Õigusselguse tagamiseks kehtestati
olulisemate omavalitsusüksuse korraldatavate sotsiaalteenuste miinimumnõuded (koduteenus,
väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, tugiisikuteenus, isikliku abistaja teenus,
varjupaigateenus, turvakoduteenus, sotsiaaltransporditeenus, eluruumi tagamine,
võlanõustamisteenus) seaduse tasandil, tagamaks teenuste osutamine erinevates omavalitsusüksustes
sama kvaliteediga. Nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamine on KOKS § 6 lõikest 1
tulenevalt kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Uue sotsiaalhoolekande seadusega ei pandud
omavalitsusüksustele uusi ülesandeid, vaid täpsustati juba olemasolevate ülesannete sisu.
19(52)
5-18-7
80. Nimetatud sotsiaalteenuste osutamine on omavalitsusüksuse tingimuslik kohustus (ülesanne tuleb
täita vajaduse korral või teatud tingimustel) ning omavalitsusüksusel on otsustus- ja kaalutlusruum
selles, kuidas ülesandeid täpselt täita. Esiteks seisneb omavalitsusüksuse kaalutlusruum isiku
abivajaduse hindamises, et otsustada, milline meede on isikule abiks sobivaim, ning teiseks
otsustuses, kuidas isikule abi osutada. Omavalitsusüksusel ei ole valikut selles, kas isikule abi üldse
tagada. Juhul kui omavalitsusüksus on isiku abivajaduse hindamise järel jõudnud seisukohale, et
isikule tuleb osutada konkreetset sotsiaalteenust, peab osutatav teenus vastama sotsiaalhoolekande
seaduses kehtestatud miinimumnõuetele. Seadusega reguleerimata osas on sotsiaalteenused ja
toetused korraldatavad omavalitsusüksuste endi kehtestatud kordade kohaselt.
81. Riik on igal aastal eraldanud tasandus- ja toetusfondist omavalitsusüksustele raha oma
territooriumil sotsiaalteenuste ja -toetuste korraldamise toetamiseks. Narva linna tasandusfondi
laekumist suurendati 2019. aastaks võrreldes 2016. aastaga 3,5 mln euro võrra (+29%).
Rahandusministeeriumi andmetel on Narva linna sissetulekud kasvanud 2018. aastaks esialgsetel
andmetel ca 70,7 mln euroni (võrdluseks – see on 66% rohkem kui 2010. aastal). Aastatel 2017 ja
2018 on Narva linna maksutulud kasvanud 6–8% aastas ehk keskmiselt 1,9 mln eurot aasta kohta,
sh osaliselt omavalitsusüksustele arvestatud tulumaksu määra suurendamise tõttu.
82. Lisaks on riik loonud viimase kahe aasta jooksul juurde mitmeid uusi toetusmeetmeid, mis aitavad
Narva linnal oma kohalikke ülesandeid paremini osutada. Näiteks saab linn 2019. aastal huvitegevuse
toetust 0,4 mln eurot, matusetoetuste maksmiseks 0,2 mln eurot, lasteaiaõpetajate töötasu tõstmiseks
1,1 mln eurot ja hariduslike erivajadustega laste tegevuskulude toetamiseks 0,9 mln eurot.
83. Lisaks on Sotsiaalministeerium toetanud kohaliku tasandi sotsiaalvaldkonna arendamist erinevate
taotlusvoorude abil. Nii on omavalitsusüksustel olnud võimalus taotleda Euroopa Struktuurfondide ja
riigieelarvelisi vahendeid erinevate sotsiaalteenuste loomiseks, arendamiseks ja pakkumiseks ning
erivajadustega inimeste kodude ja hoolekandeasutuste teenuskohtade kohandamiseks. See on olnud
omavalitsusüksustele hea võimalus kasutada lisaraha teenuste käivitamiseks ning teenuste kvaliteedi
ja kättesaadavuse parandamiseks. Omavalitsusüksuste (sh Narva linna) huvi ja võimekus
sotsiaalvaldkonda lisaraha kaasata on vähene. Omavalitsusüksustel oli võimalik nii 2016. aastal kui
ka 2018. aastal taotleda koduteenuse, tugiisiku teenuse, isikliku abistaja teenuse ja väljaspool kodu
osutatava intervallteenuse ning päevahoiuteenuse arendamiseks ja osutamiseks Euroopa Sotsiaalfondi
vahendeid. Esimese toetusvooru eelarve oli 5 mln eurot, millest läks kasutusse ligikaudu 2,5 mln.
Teise toetusvooru eelarve oli 7 mln eurot ning sellest läks kasutusse ligikaudu 3 mln. Seega oli raha
teenuste arendamise toetamiseks rohkem kui toetusvoorust rahastatud projekte. Narva linn nimetatud
toetusvoorudes ei osalenud.
84. Samuti oli omavalitsusüksustel võimalus 2018. aastal esitada taotlusi erivajadustega inimeste
kodude kohandamiseks, aitamaks erivajadustega inimestel koduses keskkonnas paremini toime tulla
ning nii neil kui ka nende perekonnaliikmetel aktiivsem olla. Kuigi Narva linnal oli võimalik
toetusvoorust taotleda toetust 117 kodu kohandamiseks eelarvega 590 601 eurot, laekus Narva linnalt
taotlusi vaid 5 kodu kohandamiseks eelarvega 53 099 eurot.
85. Rahandusministeeriumi hinnangul on sissetulekute kiire kasvu tulemusena Narva linna finantsseis
hea, nende põhitegevuse tulud ületasid põhitegevuse kulusid 2018. aastal 9 mln euro võrra, mis on
pea kaks korda rohkem, kui neil on vaja näiteks amortisatsioonikulude katmiseks. Tänu kiirele
kasvule on oluliselt paranenud linna võimekus ka kohalikke probleeme lahendada.
86. Riik on omavalitsusüksuste tulubaasi kujundanud selliselt, et nende eelarvesse laekunud
sissetulekute kasutamise üle otsustab suures osas kohalik omavalitsus, arvestades kohalikke eripärasid
ning elanike erivajadusi. Siiski jääb ka kiire sissetulekute kasvu ning hea finantsseisu juures kohalike
teenuste rahastamisel määravaks see, kui oluliseks omavalitsusüksus sotsiaalkaitset peab ning millisel
20(52)
5-18-7
moel ta valdkonda panustada soovib. Näiteks on Narva linn leidnud võimaluse aastatel 2016–2018
maksta eakatele eritoetusi kokku 1,3 mln eurot (võrdluseks Tartu linna vastav kulu oli 0,2 mln eurot).
Kui võrrelda Narva linna põhitegevuste kulusid (v.a toimetulekutoetus ja hooldekodud) Tartu linna
samade kuludega, panustatakse poole vähem puuetega inimestele, samas makstakse eakatele suuri
toetusi, nagu nähtub all olevast tabelist. Seega, mis pensionäridele üldtoetustena ära makstakse, jääb
puuetega inimeste abistamisest puudu.
87. Rahandusministeeriumi andmetel olid põhitegevuse kulud elaniku kohta sotsiaalkaitse valdkonnas
(v.a toimetulekutoetus ja eakate sotsiaalkaitseasutused) aastatel 2016–2018:
Tegevusala Narva Linnavalitsus Tartu Linnavalitsus
Puuetega inimeste 3 13
sotsiaalhoolekandeasutused
Muu puuetega inimeste 35 74
sotsiaalne kaitse
Muu eakate sotsiaalne kaitse 34 3
Asendus- ja järelhooldus 31 30
Laste ja noorte 4 4
sotsiaalhoolekandeasutused
Muu perekondade ja laste 24 35
sotsiaalne kaitse
Töötute sotsiaalne kaitse 0
Riskirühmade 17 11
sotsiaalhoolekandeasutused
Muu sotsiaalsete riskirühmade 4 23
kaitse
Muu sotsiaalne kaitse, sh 43 3
sotsiaalse kaitse haldus
Kokku 184 186
88. Tartu ja Narva linna halduskulusid võrreldes paistab silma, et Narva linna palgal töötab
sotsiaalvaldkonnas peaaegu sama palju inimesi kui Tartu linnas (2017. aastal töötas Narvas
192 inimest, Tartus 209), kuigi Tartu linn on Narvast rahvaarvult palju suurem. Kokkuvõttes tuleb
järeldada, et lisaks tulude kiirele kasvule on linnal võimalik üle vaadata, kas sotsiaalvaldkonnas
kasutatavad meetmed vastavad kõige paremini linna elanike vajadustele ja probleemide suurusele.
89. Vananeva rahvastikuga ühiskonnas tuleb kõigil erinevatel riigivalitsemise tasanditel senisest enam
pöörata tähelepanu sotsiaalvaldkonna arendamisele. Kuivõrd sotsiaalkaitse korraldamine on
omavalitsusüksuste ülesanne, siis riigi sihtotstarbelistest ja mittesihtotstarbelistest eraldistest
olenemata peavad omavalitsusüksused planeerima eelarvesse oma ülesannete täitmise tagamiseks
piisavalt vahendeid ning rahuldama tõhusalt inimeste toimetulekuprobleeme. Omavalitsusüksuste
finantsvõimekuse paranemine ja tulubaasi kiire kasvutempo annab lootust, et see kajastub ka kohaliku
tasandi sotsiaaltoetuste ja -teenuste eelarve suurenemises.
21(52)
5-18-7
VAIDLUSTATUD SÄTTED
90. Narva Linnavolikogu 20. veebruari 2014. a määruse nr 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja
kord Narva linnas“ § 3 „Õigustatud isikud“ sätestab:
„Koduteenuseid osutatakse täisealistele isikutele, kes oma tervisliku seisundi tõttu ei tule
toime igapäevaelu toimingutega ja kelle tegelik ja rahvastikuregistrijärgne elukoht on Narva
linn ning kes vastab vähemalt ühele järgmistest tingimustest:
1) kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad ja kelle enda võimalused ei ole piisavad
iseseisvaks toimetulekuks ja vajaliku hoolduse kindlustamiseks;
2) kellel on seadusjärgsed ülalpidajad, kuid kelle enda ja tema seadusjärgsete
ülalpidajate tervislikud võimalused ei ole piisavad isiku iseseisvaks toimetulekuks ja
vajaliku hoolduse kindlustamiseks;
3) kelle seadusjärgsete ülalpidajatega pole võimalik kontakti saada.“
91. § 5 „Teenuse osutamine“ lõige 4:
„(4) Teenuseid osutatakse tööpäevadel kella 8.00 – 20.00 kogumahus kuni 20 tundi nädalas,
kuid mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus.“
92. § 6 „Finantseerimine“ lõike 2 punkt 2:
„(2) Teenuse maksumus sõltub osutavate teenuste mahust ja kliendi sissetulekust:
[---]
2) 15% teenuse maksumusest tasub klient juhul, kui tema sissetulek ületab 50%
kehtivast töötasu alammäärast.“
93. Narva Linnavolikogu 22. novembri 2012. a määruse nr 27 „Hoolekandeasutusse paigutamise kord
Narva linnas“ § 3 „Asutusse paigutamise otsustamine“ lõige 1:
„(1) Asutusse paigutatakse käesoleva määruse paragrahvi 1 lõikes 1 toodud tingimustele
vastavaid isikuid, kusjuures esmajärjekorras kuuluvad asutusse paigutamisele isikud, kellel
puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad.“
94. § 4 „Hoolduse eest tasumine“ lõige 3 ja lõike 4 esimene lause:
„(3) Seadusjärgsete ülalpidajate olemasolul tasuvad nad omaosalust vastavalt Sotsiaalabiameti
otsusele.
(4) Kui lõigetes 2 ja 3 nimetatud sissetulekust ei piisa, tasutakse asutuses viibimise eest isiku
omandis oleva vara võõrandamise kaudu.“
95. § 5 „Asutusest väljaarvamine ja asutuse vahetamine“ lõike 1 punkt 1:
„(1) Asutuses hooldamine lõpetatakse Sotsiaalabiameti otsusega:
1) kui hooldatav või tema seadusjärgsed ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi;
[---].“
22(52)
5-18-7
96. Narva Linnavolikogu 23. aprilli 2015. a määruse nr 15 „Tugiisiku teenuse osutamise kord Narva
linnas“ § 1 „Üldsätted“ lõige 1:
„(1) Käesolev kord reguleerib tugiisiku teenuse (edaspidi teenus) osutamist isikutele, kelle
elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Narva linn ning kelle tegelik elukoht on Narva
linnas.“
97. § 2 „Õigustatud isikud“ punktid 1–3:
„Teenusele on õigus:
1) lapsevanemal, kes vajab abi lapse eest hoolitsemisel so lapsele turvalise ja toetava
kasvukeskkonna loomisel ning perekonna toimetuleku tagamisel;
2) lapsel, kes vajab abi asenduskoduteenusel, eestkostel, perekonnas hooldamise
teenusel või varjupaigateenusel viibides või sealt lahkudes iseseisvalt elama asumisel;
3) isikul, kes vajab abi puude, haiguse või raske olukorra tõttu, mis oluliselt raskendab
toimetulekut.“
98. Narva Linnavolikogu 18. detsembri 2014. a määruse nr 26 „Täisealisele isikule hoolduse
seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ § 2 „Mõisted“ punkt 1:
„Käesolevas korras kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) hooldatav on kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet vajav vaimse või füüsilise
puudega täisealine isik, kellele on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt
määratud keskmine, raske või sügav puue ja kelle elukohana on rahvastikuregistrisse
kantud Narva linn;
[---].“
99. § 4 „Hoolduse seadmine ja hooldaja määramine“ lõige 1:
„(1) Hooldus seatakse ja hooldaja määratakse Sotsiaalabiameti ettepanekul Narva
Linnavalitsuse korraldusega 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest.“
100. Narva Linnavolikogu 17. juuni 2010. a määruse nr 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste
osutamise kord“ § 2 „Teenuste mõiste ja liigid“ lõike 3 punkt 3:
„(3) Teenuste liigid on:
[---]
3) turvakoduteenus – ööpäevaringse ajutise peavarju andmine, mis kindlustab isikule
voodikoha, pesemis- ja toitu valmistamise võimaluse, abi asjaajamisel ning
sotsiaalnõustamine;
[---].“
101. § 6 „Turvakoduteenus“ lõiked 1–2:
„(1) Turvakoduteenust on õigus saada isikutel, kelle elatusvahendid ei võimalda kasutada
või omada teist eluaset ja kellel puudub võimalus üürida munitsipaaleluruumi.
23(52)
5-18-7
(2) Teenuse osutamisel isikutele tagatakse ööpäevaringseks ajutiseks elamiseks vähemalt
voodikoht, pesemisvõimalus, toidu valmistamise võimalus, abi asjaajamisel ning
sotsiaalnõustamine.“
102. Narva Linnavolikogu 21. märtsi 2013. a määruse nr 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise
tingimused ja kord Narva linnas“ § 2 „Lapse toimetamine teenusele“ lõige 2:
„(2) Lapse teenusele tooja on kohustatud andma oma andmed (nimi, kontaktandmed,
vajadusel töökoht ja amet) ning andma selgitusi asjaolude kohta, mis tingisid lapse
teenusele toomise. Teenuse osutajal on õigus küsida lapse teenusele tooja isikut tõendavat
dokumenti isikuandmete kontrollimiseks.“
103. § 3 „Teenuse osutamine“ lõige 5:
„(5) Teenus sisaldab järgmisi tegevusi:
1) ööbimisvõimaluse ja toitlustamise tagamine;
2) vajadusel puhta pesu ja riiete võimaldamine;
3) esmane sotsiaalnõustamine ja psühholoogiline abi;
4) meditsiinilise abi osutamise korraldamine;
5) pesemisvõimaluste tagamine;
6) abistamine kooliülesannete lahendamisel;
7) kooli külastamise tagamine.“
104. Narva Linnavolikogu 21. aprilli 2016. a määruse nr 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise
kord Narva linnas“ § 1 „Üldsätted“ lõike 2 teine lause:
„(2) [---] Toetusi makstakse linna eelarves selleks ettenähtud vahendite piires.“
105. § 10 „Transporditoetus“ lõiked 1, 2, 4 ja 8:
„(1) Transporditoetuse (edaspidi toetus) eesmärgiks on transpordi kasutamisega seotud
kulude hüvitamine tervishoiu- või sotsiaalteenuste saamisel.
(2) Toetust võivad saada sügava või raske liikumispuudega 18-aastased ja vanemad isikud,
kes oma puudest tingituna ei saa kasutada ühistransporti.
[---]
(4) Toetuse saamiseks esitab taotleja või tema seaduslik esindaja Sotsiaalabiametile
vormikohase taotluse (Lisa 7) koos kulusid tõendavate originaaldokumentidega ning
tervishoiu või sotsiaalteenuste saamist tõendava dokumendiga.
[---]
(8) Toetuse piirmäär on 80 eurot aastas.“
106. Narva Linnavolikogu 18. mai 2017. a määruse nr 8 „Raske ja sügava puudega lastele
sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ § 1 „Üldsätted“ lõike 3 teine
lause:
„(3) [---] Teenuseid rahastatakse vastavate rahaliste vahendite olemasolul.“
107. Narva Linnavolikogu 18. juuni 2009. a määruse nr 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise
ja kasutamise kord“ § 3 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise põhimõtted“ lõiked 3 ja 6:
24(52)
5-18-7
„(3) Munitsipaaleluruumid antakse üürile järjekorra alusel, välja arvatud käesoleva
paragrahvi lõigetes 5, 6 ja 7 nimetatud juhtudel, eluruumidele esitatavatele nõuetele ja arvele
võetud isikute vajadustele vastavate asustamata või vabanenud munitsipaaleluruumide
olemasolul.
[---]
(6) Munitsipaaleluruumid antakse üürile väljaspool järjekorda vastavalt sobivate eluruumide
olemasolule:
1) ühise eluruumide ümbermajutamise või nende asustamise korral;
2) Narva linna huvidest lähtudes;
3) korra § 3 lõike 4 punktis 4 nimetatud juhul; [ – jõust. 01.09.2010]
4) munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikute registris arvelevõetud peredele, kes
kasvatab või hooldab füüsilise ja/või psüühilise puuetega last, kelle
töövõimetusprotsent on 80–100% ja/või kellel on sügav või raske puude raskusaste;
[ – jõust. 01.09.2010]
5) üürnike ümberasumise korral ühelt munitsipaaleluruumilt teisele, lähtudes
mõjuvatest sotsiaalsetest põhjustest.“
108. § 4 „Munitsipaalelamispinna üürimise taotlemine“ lõike 2 punkt 3:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud ja nende pereliikmed, kes soovivad
ühiselt üürida munitsipaalelamispinda, peavad vastama taotlemise hetkel järgmistele
nõuetele:
[---]
3) juhul, kui taotlejad või temaga koos elavad pereliikmed on või olid varem
munitsipaaleluruumi üürnikud, ei tohi nendel olla võlgnevust üüri ja kõrvalkulude osas
ning esineda kehtestatud munitsipaaleluruumide sisekorra eeskirja rikkumisi.
[ – jõust. 01.09.2010]“
109. § 7 „Avalduste menetlemine“ lõiked 4 ja 5:
„(4) Käesoleva korra paragrahvi 4 lõike 1 punktides 3, 4 ja 7 ning paragrahvi 5 lõike 1
punktis 1 nimetatud isikuid ja peresid ei võeta arvele juhul, kui nad on munitsipaaleluruumi
üürimise taotlemise hetkeks vabatahtlikult oma elamistingimusi halvendanud:
1) [kehtetu – jõust. 01.09.2010]
2) kasutatavasse eluruumi teiste isikute majutamise teel, välja arvatud abikaasa ja
alaealised lapsed ja töövõimetuid vanemaid.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul võivad isikud taotleda eluruumi üürimist
mitte varem kui 5 aastat pärast elamistingimusi halvenemist.“
110. § 19 „Munitsipaalelamispinna üürile andmise erisused“:
„Munitsipaalelamispinna üürilepingu võib sõlmida haldaja tähtajaga kuni kolmeks kuuks
koos kohustusega vabastada elamispind pärast üürilepingu tähtaja lõppemist, kui eluruumi
üürimist taotleval isikul puudub võimalus kusagil elada eelneva eluaseme tulekahjus või
loodusõnnetuses hävimise tõttu, samuti eelmisest eluruumist väljatõstmise tõttu või
munitsipaalkorteri üürilepingu vabatahtliku ülesütlemise tõttu. Käesolevas paragrahvis
nimetatud juhtudel langetab otsuse elamispinna üürile andmise ja tähtajalise üürilepingu
sõlmimise kohta haldaja.“
25(52)
5-18-7
111. Narva Linnavolikogu 21. märtsi 2013. a määruse nr 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord
Narva linnas“ § 1 „Üldsätted“ lõige 6:
„(6) Võlanõustajana on õigus töötada isikul, kellel on sotsiaalalane või juriidiline
kõrgharidus või on läbitud võlanõustamisalase koolitus.“
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
112. Õiguskantsler palub Riigikohtule esitatud taotluses tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks
Narva Linnavolikogu määruste sätted, mis on õiguskantsleri hinnangul vastuolus seaduse ja
põhiseadusega. Samuti palub õiguskantsler tunnistada põhiseadusvastaseks sellise õigustloova akti
andmata jätmise, mille andmiseks seadus ja põhiseadus kohaliku omavalitsuse üksust kohustavad.
113. Kolleegium hindab kõigepealt õiguskantsleri taotluse lubatavust (I) ning käsitleb taotluse
lahendamiseks vajalikke üldisi küsimusi (II). Seejärel annab kolleegium hinnangu vaidlustatud sätete
ja õigustloova akti andmata jätmise seadusele ning põhiseadusele vastavusele (III–XII).
I (õiguskantsleri taotluse lubatavus)
114. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 2 punkti 1 kohaselt lahendab
Riigikohus taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele.
115. PSJKS § 6 lõike 1 punkt 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku
omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et
(sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava
õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu
(vt Riigikohtu üldkogu 21. mai 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-3-07, punktid 23–35). Riigikohtu üldkogu
hilisemat praktikat arvestades (vt Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09)
leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse
õigustloova akti andmata jätmist.
116. Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud
organile õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle
sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates
20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lõige 1).
117. Õiguskantsler esitas 17. oktoobril 2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks
Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti
põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25. augustil 2017 teinud
Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda
põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva
Linnavolikogu seda teinud.
118. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et õiguskantsleri taotlus on lubatav ja tuleb läbi
vaadata.
26(52)
5-18-7
II (üldised küsimused)
119. Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted
(PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28).
„Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised
iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta
nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, punkt 14; vt ka 5. mai 2014. a
otsus asjas nr 3-4-1-67-13, punktid 31 ja 49).
120. Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja
perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja
mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lõige 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lõike 1 järgi on üks
omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist,
sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet.
121. Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud
riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike
ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja
kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16,
punktid 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste
realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama
seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes
asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab
selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma
õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus
esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või
asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus
kohtuasjas nr 3-4-1-8-09, punkt 67).
122. Sotsiaalhoolekande seadus jagab sotsiaalabi andmise kohustuse kohaliku omavalitsuse ja riigi
vahel, seaduse 2. peatüki „Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi“ 2. jaos on sätestatud
sotsiaalteenused, mille osutamise korraldamise kohustus on kohaliku omavalitsuse üksustel. SHS § 5
lõige 1 kohustab sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist
korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgset kohaliku omavalitsuse üksust. Kuna
sotsiaalhoolekandelise abi andmisel tuleb lähtuda esmajärjekorras isiku vajadusest (SHS § 3 lõike 1
punkt 1), peab kohaliku omavalitsuse üksus selgitama välja abi saamiseks pöördunud isiku
abivajaduse ja sellele vastava abi (SHS § 15 lõige 1).
123. KOKS § 22 lõike 1 punkti 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu
ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra
kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lõige 1, mis kohustab omavalitsusüksust
kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt
sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega
näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse
sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist
eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki
sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv
akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla
järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lõige 2, § 10).
27(52)
5-18-7
124. Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu
seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lõike 1 esimeses lauses
sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet
kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või
selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib
omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus.
125. Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige
SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele
sotsiaalseadustiku üldosa seaduses ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi
kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele
seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille
osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul,
kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda
kaitseta (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas
nr 3-4-1-3-16, punkt 118).
126. Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus
inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lõige 1), arvestades
seejuures ka PS § 27 lõikest 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest.
Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda
tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist.
127. Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka sotsiaalhoolekande seadus võtta
omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lõike 1 esimene lause).
Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja
suuruse (SHS § 16 lõike 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja
ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lõige 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks
teenuse saamisel (SHS 16 lõige 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse
osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on
oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab
kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema
pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest
tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele.
128. Õiguskantsler leiab taotluses, et Narva Linnavolikogu määruste sätted ning õigustloova akti
andmata jätmine on vastuolus seadustega, rikkudes seetõttu seaduslikkuse põhimõtet. Õiguskantsler
ei pane kahtluse alla seda, et sotsiaalhoolekande seadus või mõni teine sotsiaalhoolekande valdkonda
puudutav seadus on põhiseadusega vastuolus või on seadusandja jätnud andmata põhiseaduslikult
nõutava õigustloova akti. Seetõttu hindab kolleegium alljärgnevalt seda, kas Narva Linnavolikogu
määruste vaidlustatud sätted ning vaidlustatud tegevusetus on õiguskantsleri taotluses väidetud
ulatuses seaduste ja põhiseadusega vastuolus.
III (koduteenuse määrus)
129. Koduteenus on üks SHS 2. peatükis sätestatud kohaliku omavalitsuse korraldatavatest
sotsiaalteenustest, mida reguleerivad SHS §-d 17–19. Koduteenuse eesmärgiks on täisealisele isikule
iseseisva ja turvalise toimetuleku tagamine kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema
elukvaliteeti (SHS § 17 lõige 1). Koduteenuse osutamisel abistatakse isikut toimingutes, mida isik
terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda sooritada
28(52)
5-18-7
kõrvalabita, kuid mis on vajalikud kodustes tingimustes elamiseks, nagu kütmine, toiduvalmistamine,
eluruumi ja riiete korrastamine ning väljaspool eluruumi toiduainete ja majapidamistarvete ostmine
ja muu asjaajamine (SHS § 17 lõige 2).
130. Narva Linnavolikogu on selle ülesande täitmiseks võtnud vastu koduteenuse määruse.
Õiguskantsler leiab, et seaduse ja põhiseadusega on vastuolus koduteenuse määruse § 3 lauseosa „ja
kelle tegelik“, § 3 punktid 1–3, § 5 lõige 4 ja § 6 lõike 2 punkt 2, ning palub need kehtetuks tunnistada.
(A) koduteenuse määruse § 3
131. Vaidlust ei ole selle üle, et koduteenuse määrus reguleerib koduteenuse osutamist Narva linnas
(vt koduteenuse määruse § 1) ning määruse § 3 annab õiguse saada seda teenust inimesele, kelle
rahvastikuregistrijärgne ja tegelik elukoht on Narva linnas. Õiguskantsleri arvates on koduteenuse
määruse § 3 seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ning § 17 lõigetega 1
ja 2) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) vastuolus, kuna välistab koduteenuse osutamise
inimesele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Narva linnas, kuid kes tegelikult elab mõnes teises
omavalitsusüksuses.
132. Vaidluse keskmes on küsimus, kas kohaliku omavalitsuse üksusel on kohustus korraldada SHS
2. peatükis loetletud sotsiaalteenuste osutamist ka neile inimestele, kelle registrijärgne elukoht on
selle omavalitsusüksuse territooriumil, kuid kes tegelikult elavad mujal.
133. Sotsiaalhoolekande seadus kohustab kohaliku omavalitsuse üksust osutama sotsiaalteenuseid
inimestele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on vastava omavalitsusüksuse territooriumil
(SHS § 5 lõige 1). Seega saab inimesel tekkida õigus saada sotsiaalteenust üksnes juhul, kui tema
kohta on rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmed. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse
vastuvõtmisel 2015. a oli seadusandja eesmärk siduda sotsiaalteenuste osutamine justnimelt
registrijärgse elukohaga. Varem kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (vana SHS) § 9 lõige 1 pani
sotsiaalteenuste osutamise kohustuse elukohajärgsele omavalitsusüksusele, kuid seejuures oli
ebaselge, kas silmas peetakse inimese tegelikku elukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lõike 1
tähenduses (koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab) või registrijärgset elukohta
(vt sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu (98 SE, XIII Riigikogu) seletuskirja lk 12).
134. Omavalitsusüksuse SHS § 5 lõikes 1 sätestatud kohustuse tõlgendamisel tuleb seetõttu arvestada
rahvastikuregistri seaduses sätestatut. 2017. a vastu võetud ja käesoleva aasta alguses jõustunud
rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68 paneb inimesele kohustuse tagada, et tema ja ta alaealiste laste
ning eestkostetavate elukoha aadress rahvastikuregistris oleks õige. Kuigi ka varem kehtinud
rahvastikuregistri seaduse § 391 lõige 1 kohustas inimest hoolitsema registrisse kantud elukoha
aadressi õigsuse eest, ei langenud inimeste registrijärgne ja tegelik elukoht sageli kokku
(rahvastikuregistri seaduse eelnõu (382 SE, XIII Riigikogu) seletuskirja järgi ligikaudu 12%
juhtudest, vt seletuskirja lk 2). Seetõttu oli praegu kehtiva rahvastikuregistri seaduse vastuvõtmise
üheks eesmärgiks senisest veel enam mõjutada inimesi esitama rahvastikuregistrile oma elukoha
kohta õiged andmed (seletuskirja lk 7).
135. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on rahvastikuregistri seaduses senisest täpsemalt
reguleeritud olukorda, kus inimesel on rohkem kui üks alaline või peamine elukoht (RRS § 65
lõige 2), samuti on seaduses ammendavalt loetletud juhud, mil tegelik ja registrijärgne elukoht võivad
erineda. Seaduses on sätestatud reeglid ka juhuks, kui inimesel pole võimalik oma tegeliku elukoha
aadressi registrisse kanda, kuna eluruumi omanik ei anna selleks nõusolekut (RRS § 78 lõige 2).
Kohaliku omavalitsuse üksusel on sellisel juhul õigus ja kohustus kanda inimese elukoha aadress
registrisse ilma eluruumi omaniku nõusolekuta (RRS § 87 lõige 4).
29(52)
5-18-7
136. Elukoha andmete usaldusväärsus on oluline, kuna rahvastikuregistrisse kantud teavet kasutatakse
avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks (RRS § 4 punkt 1). Registrisse kantud andmete õigsust
seejuures eeldatakse (RRS § 6 lõige 1) ning avalik-õigusliku ülesande täitmisel (nt dokumentide
kättetoimetamisel) on registriandmetest lähtumine kohustuslik (vt RRS § 6 lõige 2, § 66 lõiked 1, 4
ja 5). Lisaks sellele, et registrijärgse elukohaga on seotud kohaliku omavalitsuse kohustus osutada
sotsiaalteenuseid, mängib elukoht rolli kohaliku omavalitsuse üksusele riigieelarvest raha
eraldamisel. Elukoha järgi laekub üksikisiku tulumaks (11,93% residendist üksikisiku tulumaksust
laekub sellele omavalitsusüksusele, kelle territooriumil üksikisik maksukohustuslaste registri
andmetel elab, vt tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkt 1 ja lõige 2), samuti on elanike arvuga (ning
seega ka registrijärgse elukohaga) seotud muud riigieelarve eraldised (nt tasandusfondi vahendid,
riigieelarve seaduse § 47 lõige 2).
137. Arvestades inimese seadusest tulenevat kohustust tagada registris elukoha andmete õigsus ning
seda, et andmete õigsuse vastu on oluline avalik huvi, on põhjendatud tõlgendada omavalitsusüksuse
SHS § 5 lõikest 1 tulenevat kohustust nii, et sotsiaalteenuseid tuleb osutada neile registrijärgsetele
elanikele, kes ka tegelikult selle omavalitsuse territooriumil elavad. See tähendab, et
omavalitsusüksusel ei ole kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist neile registrijärgsetele
elanikele, kes elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil, st kelle andmed ei ole registris
õiged. SHS § 5 lõike 1 selline tõlgendus on enam kooskõlas kohaliku omavalitsuse üksuse
põhiseaduslike tagatistega, tagades ka abi vajava inimese õigustele suurema kaitse, kuna võimaldab
kohaliku omavalitsuse üksustel paremini korraldada sotsiaalteenuse osutamist (vt ka Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-11-10, punkt 58).
138. Seaduses pole sätestatud selgeid reegleid, kuidas registrijärgne omavalitsus saaks mõistlikult
korraldada teenuse osutamist inimese tegeliku elukoha omavalitsusüksuse territooriumil. SHS § 5
lõige 3 näeb ette, et väljaspool oma registrijärgset elukohta viibivale inimesele võib sotsiaalteenuste
andmist korraldada see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle territooriumil inimene viibib,
kooskõlastatult inimese registrijärgse elukoha omavalitsusüksusega. Nimetatud sättel puudub
regulatiivne toime, kuna see ei määra kindlaks omavalitsusüksuste vastastikuseid õigusi ega
kohustusi. Omavalitsusüksusel, kus inimene tegelikult elab, ei ole sellest sättest tulenevalt kohustust
sotsiaalteenuste osutamist korraldada ega registrijärgsel omavalitsusel õigust nõuda, et teine
omavalitsusüksus seda teeks. Samuti pole sätestatud registrijärgse omavalitsusüksuse kohustust
tasuda väljaspool tema territooriumi elavale inimesele osutatud teenuse eest ega teenust osutanud
omavalitsusüksuse õigust nõuda registrijärgselt omavalitsuselt kulude hüvitamist. Registrijärgse
omavalitsuse võimalus korraldada väljaspool tema haldusterritooriumi elavatele inimestele
sotsiaalteenuste osutamist SHS § 5 lõikes 3 kirjeldatud viisil sõltuks selle omavalitsusüksuse
vastutulelikkusest, kus inimene tegelikult elab. Lisaks võib kohustus korraldada sotsiaalteenuste
osutamist tegelikult teise omavalitsusüksuse territooriumil elavatele inimestele olla registrijärgsele
omavalitsusüksusele ebamõistlikult koormav, olles eelduslikult ka kulukam ja halduslikult keerukam
kui sotsiaalteenuste osutamine omavalitsusüksuse enda territooriumil.
139. SHS § 5 lõike 1 teistsugust tõlgendust ei õigusta ka asjaolu, et elukoha andmete järgi eraldatakse
omavalitsusüksusele raha sotsiaalteenuste osutamise korraldamiseks. Kui inimese registrijärgne ja
tegelik elukoht ei lange kokku, on omavalitsusüksusel võimalik inimese elukoha andmete õigsuse
tagamiseks kasutada rahvastikuregistri seaduses sätestatud meetmeid (RRS 11. peatükk). Kui
sotsiaalhoolekande-, meditsiini-, pääste-, politsei või muu asutus saab teada, et omavalitsusüksuse
territooriumil viibib püsivalt inimene, kes ei kasuta enam rahvastikuregistrisse kantud elukohta või
kelle elukoha aadress ei ole registrisse kantud, peab ta sellest omavalitsusüksust teavitama
(RRS § 85). Omavalitsusüksus, kelle territooriumil selline inimene viibib, peab algatama
rahvastikuregistris elukoha andmete muutmise menetluse (RRS § 86). Selles menetluses on võimalik
kanda inimese elukoha aadress registrisse ka linna või linnaosa või valla täpsusega (juhul kui inimene
ise ega eluruumi omanik ei esita nõusolekut (RRS § 87 lõige 2) või inimese elukoht ei ole teada
30(52)
5-18-7
(RRS § 87 lõige 3)). Seega, kui registrijärgne omavalitsusüksus saab sotsiaaltoetuse või -teenuse
andmise menetluses teada, et inimene elab tegelikult teise omavalitsusüksuse territooriumil, tuleb
vastavat omavalitsusüksust sellest teavitada ja algatada elukoha andmete muutmise menetlus. Kui
registrijärgne omavalitsusüksus ei osuta sotsiaalteenuseid inimesele, kes tema territooriumil tegelikult
ei ela, tekib viimasel suurem motivatsioon kanda registrisse oma tegeliku elukoha aadress. Sellisel
juhul oleks paremini tagatud rahvastikuregistri eesmärk koguda usaldusväärset teavet ning laekuks
riigieelarvest raha sellele omavalitsusüksusele, kus inimene tegelikult elab ja kes talle
sotsiaalteenuseid osutab.
140. Eeltoodust lähtuvalt on kolleegium seisukohal, et koduteenuse määruse § 3 ei ole vaidlustatud
osas seaduse ja põhiseadusega vastuolus, ning jätab PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes
õiguskantsleri taotluse selles osas rahuldamata.
(B) koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3
141. Koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3 piiravad inimeste ringi, kellel on õigus saada Narva linnas
koduteenust. Punkti 1 lauseosa „kelle enda võimalused ei ole piisavad iseseisvaks toimetulekuks ja
vajaliku hoolduse kindlustamiseks“ seab õiguse tekkimise sõltuvusse abivajaja varalisest olukorrast.
Punkti 1 lauseosa „kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad“ seab õiguse sõltuvusse seadusjärgsete
ülalpidajate puudumisest. Punkti 2 lauseosa „kellel on seadusjärgsed ülalpidajad, kuid [---] tema
seadusjärgsete ülalpidajate tervislikud võimalused ei ole piisavad isiku iseseisvaks toimetulekuks ja
vajaliku hoolduse kindlustamiseks“ seob õiguse aga ülalpidajate võime või võimalusega abi osutada.
Punkt 3 seab õiguse tekkimise sõltuvusse sellest, kas ülalpidajatega on võimalik kontakti saada.
142. Õiguskantsler leiab, et seadus selliseid piiranguid koduteenuse osutamisel seada ei luba, mistõttu
on vaidlusalused sätted seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 17
lõigetega 1 ja 2 ning PKS § 100 lõikega 1) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) vastuolus.
143. Kõigepealt tuleb otsustada, millised tingimused võib omavalitsusüksus seada määratlemaks
inimese abivajadust, mis on koduteenuse saamise eelduseks.
144. Sotsiaalteenuste osutamise eelduseks oleva abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda
konkreetse teenuse eesmärgi ja sisu kohta seaduses sätestatust. Seades lisatingimusi, võib kohalik
omavalitsus piirata abivajaja ja tema pereliikmete põhiõigusi ning saavutamata jäävad seadusandja
paika pandud sotsiaalkaitse eesmärgid.
145. Seaduse järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada abivajajatele sotsiaalteenuste
osutamine. Sotsiaalhoolekande seaduses pole ühegi kohaliku omavalitsuse korraldatava teenuse
osutamise eelduseks seatud tingimust, et inimese majanduslik olukord ei võimalda tal teenuse eest
tasuda. Kohalik omavalitsus võib sotsiaalteenuste (sh koduteenuse) osutamise eest võtta tasu
(SHS § 16 lõike 1 esimene lause). Kui teenust osutatakse ainult inimestele, kellel pole piisavalt vara,
ei saaks neilt võtta teenuse eest tasu. Teisalt jääksid teenuseta kõik need inimesed, kellel on piisavalt
raha, et teenuse eest tasuda. Seega võib kohalik omavalitsus abivajaja varalist olukorda arvestada
üksnes siis, kui küsimuse all on inimesele osutatud teenuse eest tasu küsimine või tasu suurus
(SHS § 16 lõige 2), aga mitte abivajaduse kindlaksmääramisel.
146. Samuti ei seo sotsiaalhoolekande seadus abivajadust sotsiaalteenuste osutamisel sellega, kas
inimesel on perekonnaliikmeid, kes võiksid kohaliku omavalitsuse asemel abivajaja eest hoolitseda.
Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse järgi on sotsiaalkaitse süsteemi üheks osaks küll inimese ja tema
perekonna omavastutus (SÜS § 11 punkt 1), kuid ükski seadus ei pane perekonnale kohustust anda
täisealisele pereliikmele isiklikku hooldust. PS § 27 lõikes 5 sätestatud perekonna põhikohustus
31(52)
5-18-7
hoolitseda oma abivajava liikme eest ei ole kõikehõlmav ning seadusandja on seda kohustust
reguleerinud, arvestades selle mõju perekonnaliikmete põhiõigustele. Kohalik omavalitsus peab
sotsiaalteenuste osutamisel arvestama perekonnaliikmete hoolduskohustuse kohta seadustes
sätestatut.
147. PKS § 96 lõike 1 esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese
ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased). Ülalpidamist saama on
õigustatud täisealine abivajav üleneja või alaneja sugulane, kes ise ei ole võimeline ennast ülal pidama
(PKS § 97 punkt 3). Ülalpidamist antakse üldjuhul raha ehk elatise perioodilise maksmisega
(PKS § 100 lõike 1 esimene lause). Seega on ülalpidamist saama õigustatud isikul üldjuhul õigus
nõuda ülalpidamist rahas ning kohalik omavalitsus ei tohi sotsiaalteenuse osutamist seada sõltuvusse
abivajaja perekonnaliikmete olemasolust või nende võimalusest hoolitseda abivajaja eest. Küll aga
võib kohalik omavalitsus arvestada pereliikmete rahalist ülalpidamiskohustust ning võtta
sotsiaalteenuse eest tasu suuruse määramisel arvesse ka abivajaja perekonna majanduslikku olukorda
(SHS § 16 lõige 2).
148. Eeltoodut arvestades on Narva koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3, mis seavad koduteenuse
osutamise sõltuvusse sellest, kas inimese majanduslikud võimalused toimetulekuks on piisavad või
kas tal on ülalpidamiskohustuslasi, vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1, § 17 lõigetega 1 ja 2 ning PKS § 100 lõike 1 esimese lausega. Tuginedes PSJKS § 15
lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium koduteenuse määruse § 3 punktid 1–3 vastuolus olevaks
PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(C) koduteenuse määruse § 5 lõige 4
149. Koduteenuse määruse § 5 lõige 4 määrab kindlaks Narva linnas koduteenuse osutamise ajalised
piirid (tööpäevadel ajavahemikul 8.00 kuni 20.00) ning ajalise mahu (20 tundi nädalas, kuid mitte
rohkem kui 80 tundi kalendrikuus). Õiguskantsler leiab, et teenuse osutamise selline piiramine on
vastuolus seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ning § 17 lõigetega 1
ja 2) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1).
150. Selle sätte puhul on seega vaidluse all kolm küsimust. Esiteks, kas omavalitsusüksus tohib ajalisi
kriteeriumeid kasutades kindlaks määrata koduteenuse mahu, mida ühele inimesele osutatakse, ning
jätta mahupiirangu ületades teenuse osutamata. Teiseks tuleb hinnata seda, kas seadus lubab piirata
koduteenuse osutamist üksnes tööpäevadega, ning kolmandaks, kas tohib kehtestada teenuse
osutamiseks kellaajalised piirangud.
151. Sotsiaalhoolekande seaduses on sätestatud koduteenuse üldine eesmärk ning näitlik loetelu
tegevustest, mida koduteenuse osutamisel võib olla vaja teha (SHS § 17 lõiked 1 ja 2). Seega pole
seadusandja kindlaks määranud koduteenuse mahtu ei sisuliselt (milliseid tegevusi tuleb teha) ega
koguseliselt (kui palju tuleb teenuse sisuks olevaid tegevusi teha, mõõdetuna ajaliselt või muul viisil).
Sotsiaalhoolekande seaduse järgi tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtuda esmajärjekorras
inimese vajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1), samuti tuleb eelistada abimeetmeid, mis on suunatud
võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt
(SHS § 3 lõike 1 punkt 2). Nendest reeglitest võib järeldada, et koduteenust tuleb osutada siis, kui on
võimalik tagada inimese iseseisev ja turvaline toimetulek kodustes tingimustes. Selle võimalikkus
sõltub aga sellest, millises mahus omavalitsusüksus koduteenust osutab ehk milliseid tegevusi (ja
millises ulatuses) omavalitsusüksus peab võimalikuks koduteenuse raames pakkuda. Koduteenuse
mahu määramine on oluline eelkõige siis, kui on vaja otsustada, kas inimesele hakatakse osutama
koduteenust või üldhooldusteenust väljaspool kodu (SHS § 20).
32(52)
5-18-7
152. Kui omavalitsusüksus osutab abivajajale koduteenust, peab ta seda tegema mahus, mis vastab
inimese vajadustele ehk tagab iseseisva ja turvalise toimetuleku kodustes tingimustes. See tähendab,
et omavalitsusüksus ei saa keelduda konkreetsele inimesele teenuse osutamisest põhjusel, et see
ületaks teenuse mahupiirangut, ning jätta seetõttu inimese abita. Samuti ei tohi omavalitsusüksus
seada selliseid üldisi ajalisi piiranguid, mis võivad takistada selle eesmärgi saavutamist. Otsuse
eelmises punktis öeldut arvestades pole omavalitsusüksusel aga keelatud määrata õigusaktis piisava
paindlikkusega kindlaks (sh kvantitatiivsed) kriteeriumid hindamaks konkreetse inimese abivajadust
ning otsustamaks, milliseid teenuseid talle tuleb osutada. Selliste kriteeriumite olemasolu on muu
hulgas vajalik selleks, et omavalitsusüksusel oleks võimalik oma tegevust ja eelarvet planeerida.
153. Kuigi koduteenuse määruse § 5 lõikes 4 ette nähtud ajaline maht võib olla osal juhtudel piisav
inimese abivajaduse katmiseks, pole välistatud, et inimene vajab (nt lühiajaliselt) teenust suuremas
mahus. Kuna säte piirab ühele inimesele osutatava koduteenuse mahtu ajaliselt 20 tunniga nädalas
ning 80 tunniga kalendrikuus, võib abivajaja jääda abita. Seetõttu on säte vaidlusaluses osas vastuolus
SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 17 lõigetega 1 ja 2.
154. Koduteenuse eesmärki ja olemust arvestades pole põhjust arvata, et teenuse osutamine
ajavahemikul 8.00 kuni 20.00 takistaks teenuse eesmärgi saavutamist. Kõik SHS § 17 lõikes 2
nimetatud toimingud on iseloomult sellised, mida on võimalik sooritada päevasel ajal, ning kohalikul
omavalitsusel pole seadusest tulenevat kohustust osutada koduteenust ööpäev läbi. Seetõttu ei ole
koduteenuse määruse § 5 lõige 4 seadusega vastuolus osas, milles näeb ette koduteenuse osutamise
ajavahemikul 8.00 kuni 20.00.
155. SHS § 17 lõike 2 järgi tuleb koduteenuse osutamisel muu hulgas tagada abi kütmisel (kütmisabi
on koduteenuse osana ette nähtud ka Narva Linnavalitsuse 20. märtsi 2016. a määruse nr 10
„Koduteenuste loetelu ja nende hinna kehtestamine ning koduteenuste kirjelduste kinnitamine“ § 1
lõike 1 punktis 7). Kuna talvisel ajal võib Eestis olla eluruumi vaja kütta iga päev, peab ka
koduteenuse osutamine olema võimalik sel perioodil iga päev. Samuti võib inimene vajada kütmisel
abi, mis ei seisne üksnes puude tuppa toomises. Seetõttu on koduteenuse määruse § 5 lõige 4 osas,
milles piirab teenuse osutamist üksnes tööpäevadega, vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5
lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 17 lõigetega 1 ja 2.
156. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium koduteenuse määruse § 5 lõike 4
seadusega vastuolus olevas osas – lauseosad „tööpäevadel“ ja „kogumahus kuni 20 tundi nädalas,
kuid mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus“ – vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja
§-ga 154 ning kehtetuks. Kolleegium jätab PSJKS § 15 lõike 1 punktist 6 juhindudes õiguskantsleri
taotluse rahuldamata osas, milles paluti koduteenuse määruse § 5 lõige 4 kehtetuks tunnistada osas,
milles see näeb teenuse osutamise ette ajavahemikul 8.00 kuni 20.00.
(D) koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2
157. Koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2 määrab kindlaks, et teenust saavalt inimeselt võetakse
koduteenuse eest tasu juhul, kui tema sissetulek ületab 50% kehtivast töötasu alammäärast, ning
tasuda tuleb sellisel juhul 15% teenuse maksumusest. Õiguskantsler leiab, et vaidlusalune säte
kehtestab üldakti tasemel tasu teenuse eest nii, et tasu võib takistada abivajajal teenuse saamist,
mistõttu on säte seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2
ja 3 ning § 17 lõigetega 1 ja 2) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) vastuolus.
158. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus võtta enda osutatavate
sotsiaalteenuste eest inimeselt tasu, kehtestades tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lõike 1 esimene
ja teine lause). Tasu suurus sõltub teenuse mahust, maksumusest ning teenust saava inimese ja tema
33(52)
5-18-7
perekonna majanduslikust olukorrast, kuid see ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS § 16
lõiked 2 ja 3).
159. Kui kohaliku omavalitsuse üksus määrab tasu suuruse kindlaks protsendina teenuse
maksumusest, pole välistatud, et teenuse hind võib saada takistuseks teenuse kasutamisel. Tasu
suuruse kindlaksmääramisel on teada omavalitsusüksuse kehtestatud teenuse maksumus, samuti on
üldjoontes prognoositav inimesele vajaliku teenuse maht (mis selgitatakse välja abivajaduse
hindamise käigus (SHS § 15)). Tasu kehtestamine protsendina teenuse maksumusest ei võimalda aga
võtta arvesse isiku ja tema perekonna majanduslikku olukorda, mis ei sõltu üksnes inimese
sissetulekust (tulud erinevatest allikatest), vaid ka varast ja kohustustest.
160. Seega on koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkt 2 vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5
lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3 ning § 17 lõigetega 1 ja 2. Tuginedes PSJKS § 15
lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium koduteenuse määruse § 6 lõike 2 punkti 2 vastuolus olevaks
PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
IV (hoolekandeasutuse määrus)
161. Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus on kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus,
mida on reguleeritud SHS §-des 20–22. Teenuse eesmärgiks on turvalise keskkonna ja toimetuleku
tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel
põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt toime tulla (SHS § 20 lõige 1).
162. Narva linnas reguleerib väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutamist
hoolekandeasutuse määrus. Määruse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib kord nende Narva linna eakate ja
puuetega isikute hoolekandeasutusse paigutamist, kelle elukohaks on Eesti rahvastikuregistri
andmetel Narva linn ja kelle hoolduse korraldamine kodustes tingimustes ei ole võimalik. Määruse
§ 1 lõike 2 järgi on hoolekandeasutus ööpäev läbi tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse
nende eale ja seisundile vastav hooldamine, põetamine ja arendamine.
163. Õiguskantsler leiab, et hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1, § 4 lõige 3, § 4 lõike 4 esimene
lause ja § 5 lõike 1 punkt 1 on seaduse ja põhiseadusega vastuolus, ning palub need kehtetuks
tunnistada.
(A) hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1
164. Abivajadus, mis annab õiguse teenust saada, on üldiselt reguleeritud hoolekandeasutuse määruse
§ 1 lõikes 1 (eakad ja puudega isikud, kelle hoolduse korraldamine kodustes tingimustes ei ole
võimalik). Hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 1 kehtestab abivajaduse hindamiseks lisakriteeriumi,
andes õiguse teenust saada eelisjärjekorras inimesele, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad.
Narva Linnavolikogu arvates on sellisel juhul inimese abivajadus suurem ja see õigustab abivajajate
ebavõrdset kohtlemist. Õiguskantsler leiab, et määruse § 3 lõige 1 on vastuolus seaduse (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 20 lõikega 1, PKS § 100 lõikega 1) ja
põhiseadusega (§-ga 3, §-ga 12 ja § 154 lõikega 1).
165. Hinnates koduteenuse määruse § 3 punktide 1–3 põhiseaduspärasust, asus kolleegium eespool
seisukohale, et kohaliku omavalitsuse üksus ei tohi siduda sotsiaalteenuse saamise õigust
seadusjärgsete ülalpidajate olemasolu või puudumisega (vt eespool otsuse punktid 146–147).
Samadel põhjustel, miks seadus ei luba seadusjärgsete ülalpidajate puudumist seada kriteeriumiks
abivajaduse tuvastamisel, ei tohi selle tunnuse alusel ka abivajajaid eristada. Seaduse silmis on
tegemist sarnases olukorras olevate inimestega, keda ei tohi ebavõrdselt kohelda.
34(52)
5-18-7
166. Eeltoodut arvestades on Narva hoolekandeasutuse määruse § 3 lõike 1 lauseosa „kusjuures
esmajärjekorras kuuluvad asutusse paigutamisele isikud, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad“
vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 20 lõikega 1 ning PKS § 100
lõike 1 esimese lausega. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium
hoolekandeasutuse määruse § 3 lõike 1 eelnimetatud osas vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese
lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(B) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause
167. Väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse puhul tuleb teenuse osutamine otsustada
haldusakti või halduslepinguga (SHS § 21 lõige 1). Narva hoolekandeasutuse määrus näeb ette, et
abivajajale teenuse osutamise (isiku asutusse paigutamise) kohta teeb Sotsiaalabiamet otsuse, kus
märgitakse ka hoolduskulude maksmise allikad, sh millises osas jäävad kulud Narva linna kanda
(hoolekandeasutuse määruse § 3 lõige 5). Hoolekandeasutuse määruse § 4 reguleerib täpsemalt
kulude kandmise kohustuse jagunemist – esmajärjekorras on selleks kohustatud abivajaja ja tema
seadusjärgsed ülalpidajad (§ 4 lõige 1), ülejäänud osas Narva linn (§ 4 lõige 5).
168. Vaidlusalune säte (määruse § 4 lõike 4 esimene lause) näeb ette, et juhul, kui teenuse eest
tasumiseks ei piisa abivajaja igakuisest sissetulekust (§ 4 lõige 2) ja seadusjärgsete ülalpidajate
makstavast osalusest (§ 4 lõige 3), tasutakse teenuse eest isiku omandis oleva vara võõrandamise
kaudu.
169. Õiguskantsleri arvates on määruse § 4 lõike 4 esimene lause vastuolus seaduse (SHS § 16
lõikega 2) ja põhiseadusega (§-ga 3, § 32 lõikega 2 ja § 154 lõikega 1), kuna riivab ilma seadusliku
aluseta abivajaja omandipõhiõigust; lisaks sellele viitab õiguskantsler PKS § 97 punktile 3 ja PS § 27
lõikele 5. Narva Linnavolikogu on seisukohal, et vaidlusalune säte omandipõhiõigust ei riiva, kuna
näeb ette üksnes võimaluse vara võõrandamiseks abivajajat selleks kohustamata.
170. SHS § 16 lõiked 1 ja 2 annavad omavalitsusüksusele õiguse võtta abivajajalt teenuse eest tasu ja
arvestada tasu suuruse kindlaksmääramisel abivajaja majanduslikku olukorda, sh abivajaja omandis
olevat vara. PS § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja
käsutada ning seda õigust tohib piirata üksnes seaduse alusel. SHS § 16 ei volita omavalitsusüksust
piirama abivajaja omandipõhiõigust viisil, et omavalitsusüksus saaks kohustada abivajajat oma vara
võõrandama.
171. Määruse § 4 lõike 4 esimese lause sõnastusest järeldub, et selles normis kirjeldatud faktiliste
asjaolude esinemisel (muud teenuse kulude katmise allikad on ammendatud või ebapiisavad) on
õiguslikuks tagajärjeks abivajaja kohustus võõrandada tema omandis olev vara. Tõlgendus, et säte
üksnes informeerib abivajajat võimalusest oma vara võõrandada, oleks sätte sõnastusega vastuolus ja
tekitaks õigusselgusetust. Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada
põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus (Riigikohtu
üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, punkt 36; 16. mai 2008. a otsus asjas
nr 3-1-1-88-07, punkt 31). PS § 13 lõikes 2 tagatud õigusselguse põhimõte kaitseb igaühe põhiõigusi
riigivõimu omavoliliste piirangute eest. Õigusselguse põhimõte nõuab, et õigusnormid oleksid selged,
täpsed ja ühetähenduslikud ning mõistetavad inimesele, kellele norm on suunatud.
172. Eeltoodut arvestades on hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimene lause vastuolus
SHS § 16 lõikega 2. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium
hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 4 esimese lause vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese
lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
35(52)
5-18-7
(C) hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3
173. Nagu eespool välja toodud, otsustab isiku hoolekandeasutusse paigutamise ning selle teenuse
eest isikult võetava tasu suuruse Narva Sotsiaalabiamet haldusaktiga (otsusega) (määruse § 3 lõige 5).
Vaidlusalune säte (määruse § 4 lõige 3) ütleb, et seadusjärgsete ülalpidajate olemasolul tasuvad nad
hoolekandeasutuse teenuse eest omaosalust vastavalt Sotsiaalabiameti otsusele. Õiguskantsler leiab,
et säte paneb ülalpidamiskohustuslastele kohustuse teenuse eest tasuda, mistõttu see on seaduse
(SHS § 16 lõikega 2 ja PKS § 97 punktiga 3) ning põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1)
vastuolus.
174. Kuna teenuse eest tasumise kohustus on seadusest tulenevalt abivajajal (SHS § 16 lõige 2), ei
saa omavalitsusüksus haldusakti ega -lepinguga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse
eest tasuda. Sellisel juhul riivaks haldusakt või -leping ülalpidamiskohustuslase omandipõhiõigust
ilma seadusliku aluseta. Seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse
kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust.
175. Narva Linnavolikogu selgituste kohaselt on vaidlusalune säte seadusega kooskõlas, kuna
reguleerib üksnes olukorda, kus ülalpidamiskohustuslastega on saavutatud kokkulepe, mis seejärel
haldusaktis fikseeritakse.
176. Kuigi Narva Linnavolikogu tõlgenduse järgi oleks säte paremas kooskõlas seadusega, oleks sätte
selline tõlgendus vastuolus sätte sõnastusega ega tagaks õigusselgust. Määruse § 3 lõige 5 annab
Sotsiaalabiametile õiguse otsustada teenuse eest võetava tasu suurus, § 4 lõige 3 paneb
ülalpidamiskohustuslasele kohustuse tasuda teenuse eest ameti otsuses kindlaks määratud ulatuses.
Seega annavad nimetatud sätted Sotsiaalabiametile õiguse otsustada, millises ulatuses peavad
seadusjärgsed ülalpidajad abivajajale osutatava teenuse eest tasuma. Vaidlusaluse sätte sõnastusest
(ega määruse teistest sätetest) ei ole võimalik järeldada, et selline õigus on Sotsiaalabiametil üksnes
juhul, kui seadusjärgsete ülalpidajatega on tasu maksmises kokku lepitud.
177. Kuna hoolekandeasutuse määruse § 4 lõige 3 annab Sotsiaalabiametile õiguse otsustada, millises
ulatuses peavad seadusjärgsed ülalpidajad abivajajale osutatava teenuse eest tasuma, on see vastuolus
SHS § 16 lõikega 2 ja PKS § 97 punktiga 3. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab
kolleegium hoolekandeasutuse määruse § 4 lõike 3 vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega
ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(D) hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkt 1
178. Määruse § 5 lõike 1 punkt 1 annab Sotsiaalabiametile õiguse teha otsus teenuse osutamise
lõpetamiseks juhul, kui abivajaja või tema seadusjärgsed ülalpidajad ei täida lepingu tingimusi.
Õiguskantsler leiab, et säte on osas, milles lubab teenuse osutamise lõpetada asjaoludel, mis ei sõltu
abivajajast endast, vastuolus seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 3, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 20
lõikega 1 ning SÜS §-dega 18 ja 19) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1).
179. Omavalitsusüksus võib peatada või lõpetada teenuse osutamise juhul, kui ilmnevad
SÜS §-des 18 või 19 sätestatud hüvitise saamise õiguse peatumise või lõppemise alused. SÜS § 18
lõike 1 punkti 2 järgi peatub õigus hüvitisele, kui isik rikub seaduses sätestatud hüvitise andmisega
seotud kohustust või hüvitise andmise kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse peatumise.
SÜS § 19 lõike 1 punkti 3 kohaselt lõpeb õigus hüvitisele, kui isik rikub pahauskselt SÜS § 21
36(52)
5-18-7
lõikes 1 sätestatud põhikohustust või seaduses hüvitise andmisega seotud kohustust või hüvitise
kõrvaltingimust, mille korral seadus sätestab õiguse lõppemise.
180. Kuna seadus seob hüvitise saamise õiguse peatumise või lõppemise hüvitise saaja käitumisega,
ei tohi omavalitsusüksus lõpetada teenuse osutamist põhjusel, et teenuse saaja seadusjärgsed
ülalpidajad rikuvad omavalitsusüksusega sõlmitud lepingut.
181. Eeltoodut arvestades on hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkti 1 lauseosa „või tema
seadusjärgsed ülalpidajad“ vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 20
lõikega 1, SÜS §-ga 18 ja §-ga 19. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium
hoolekandeasutuse määruse § 5 lõike 1 punkti 1 nimetatud osas vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1
esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
V (tugiisikuteenuse määrus)
182. Tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad
SHS §-d 23–25. Narva Linnavolikogu on selle ülesande täitmiseks vastu võtnud tugiisikuteenuse
määruse, mille § 1 lõike 1 ning § 2 punktid 1–3 palub õiguskantsler vastuolu tõttu seaduse ja
põhiseadusega kehtetuks tunnistada.
(A) tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1
183. Õiguskantsler leiab, et tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1 on vastuolus seaduse (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 23 lõigetega 1–3) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154
lõikega 1), kuna välistab tugiisikuteenuse osutamise inimesele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht
on Narva linnas, kuid kes tegelikult elab mõnes teises omavalitsusüksuses.
184. Kolleegium leidis eespool, et omavalitsusüksusel ei ole kohustust osutada sotsiaalteenuseid
nendele registrijärgsetele elanikele, kes elavad mõne teise omavalitsusüksuse territooriumil. Seega
võib omavalitsusüksus seada sotsiaalteenuse osutamisel tingimuseks, et teenust osutatakse üksnes
neile inimestele, kelle registrijärgne ja tegelik elukoht on selle omavalitsusüksuse territooriumil
(vt otsuse punktid 132–139).
185. Eeltoodut arvestades ei ole tugiisikuteenuse määruse § 1 lõige 1 õiguskantsleri taotluses
vaidlustatud osas seadusega vastuolus ning kolleegium jätab PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes
taotluse selles osas rahuldamata.
(B) tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3
186. Õiguskantsler leiab, et tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3 on vastuolus seaduse (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 23 lõigetega 1–3) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154
lõikega 1), kuna ei võimalda tugiisikuteenust osutada kõigile lastele ja lapsi kasvatavatele inimestele,
kellele seadus teenust osutama kohustab.
187. Asudes oma õigustloovas aktis sätestama täiendavaid õiguslikke eeldusi seaduses tagatud õiguse
kasutamiseks, ei tohi omavalitsusüksus kitsendada seadusest tulenevaid õiguslikke positsioone.
Seaduses sätestatut tuleb arvestada nii õigustatud isikute ringi määramisel (kriteeriumid hindamaks,
kas inimesel on abivajadus) kui ka teenuse sisu reguleerides (milliseid tegevusi teenuse osutaja peab
tegema).
37(52)
5-18-7
188. Tugiisikuteenuse eesmärgiks on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik vajab
sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel
ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi (SHS § 23 lõike 1 esimene lause). Kõrvalabi seisneb
juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamises
(SHS § 23 lõike 1 teine lause). Last kasvatavale isikule tugiisikuteenuse osutamisel on täiendav
eesmärk lapse hooldamise ning turvalise ja toetava keskkonna tagamine (SHS § 23 lõike 2 esimene
lause). Lapsele tugiisikuteenuse osutamise eesmärk on koostöös last kasvatava isikuga lapse arengu
toetamine, sealhulgas vajaduse korral puudega lapsele hooldustoimingute sooritamine (SHS § 23
lõike 3 esimene lause).
189. Kolleegiumi hinnangul ei välista määruse § 2 punktid 1–3, mis määravad kindlaks õigustatud
isikute ringi, teenuse osutamist õiguskantsleri viidatud juhtudel ning ei ole seetõttu seadusega
vastuolus.
190. Nimelt on määruse § 2 punkti 3 kolmas alternatiiv (inimene on raskes olukorras, mis oluliselt
raskendab tema toimetulekut) sõnastatud sedavõrd laialt, et võimaldab arvestada abivajaduse
hindamisel sotsiaalseid, majanduslikke, psühholoogilisi ja tervislikke probleeme, mida teised
määruses nimetatud alused ei võimalda. Määruse § 2 punkti 3 alusel on õigus teenust saada ka last
kasvataval inimesel ja lapsel, kui neile ei tulene õigust teenuse saamiseks määruse § 2 punktidest 1
või 2. Seda põhjusel, et määruse § 2 punktid 1–3 ei ole üksteist välistavad alternatiivid ning
lapsevanema ja lapse õiguste reguleerimine punktides 1 ja 2 ei välista punkti 3 kohaldamist ülejäänud
last kasvatavatele inimestele ning lastele muudel juhtudel.
191. Kuigi abivajaduse hindamine on olemuslikult seotud teenuse eesmärgiga, ei nõua seadus, et
õigustatud isikute kindlaksmääramisel tuleb sättes nimetada teenuse eesmärk. Abivajaduse hindamise
kriteeriumid võivad olla seotud probleemidega, mis takistavad inimese toimetulekut või arengut. See,
kas tugiisikuteenuse määrus võimaldab saavutada teenuse seaduses sätestatud eesmärke (lapse puhul
lisaks toimetulekule ka arengu tagamine, puudega lapse hooldustoimingute tegemine), ei sõltu
kolleegiumi hinnangul mitte sellest, kuidas on määruses sätestatud õigustatud isikute ring, vaid sellest,
kuidas on reguleeritud teenuse sisu (vt tugiisikuteenuse määruse § 4).
192. Eeltoodust lähtudes ei ole tugiisikuteenuse määruse § 2 punktid 1–3 õiguskantsleri taotluses
vaidlustatud osas seadusega vastuolus ja kolleegium jätab PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes
taotluse selles osas rahuldamata.
VI (hoolduse seadmise määrus)
193. Täisealise isiku hooldus on kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mis on sätestatud
SHS §-s 26. Hooldus seatakse selle isiku taotluse alusel, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab
abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks (SHS § 26 lõike 1 esimene lause).
194. Narva Linnavolikogu on vastu võtnud hoolduse seadmise määruse, mille § 2 punkti 1 ja § 4
lõike 1 palub õiguskantsler kehtetuks tunnistada vastuolu tõttu seaduse ja põhiseadusega.
(A) hoolduse seadmise määruse § 2 punkt 1
195. Õiguskantsler leiab, et hoolduse seadmise määruse § 2 punkti 1 lauseosa „kellel on puuetega
inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt määratud keskmine, raske või sügav puue“ on vastuolus
seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 26 lõikega 1) ja põhiseadusega
(§-ga 3 ja § 154 lõikega 1).
38(52)
5-18-7
196. Vaieldakse selle üle, kas omavalitsusüksus tohib täisealisele isikule hoolduse seadmise teenust
osutada üksnes nendele puudega inimestele, kellel Sotsiaalkindlustusamet on tuvastanud puude
raskusastme.
197. SHS § 26 lõige 1 kohustab teenust osutama inimesele, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab
abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Seadus ei seo seega teenuse osutamise
eelduseks olevat abivajadust sellega, kas Sotsiaalkindlustusamet on tuvastanud inimesel keskmise,
raske või sügava puude raskusastme puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud korras.
Kolleegium möönab, et sotsiaalhoolekande seaduses on terminit puue ja selle raskusastmeid kasutatud
ebajärjekindlalt, mis võib raskendada omavalitsusüksustel seaduse rakendamist. Puude raskusastet
tohib abivajaduse kindlaksmääramisel kasutada ning seada hüvitise saamise tingimuseks siis, kui
seadus selge sõnaga sellise võimaluse ette näeb (vt nt SHS § 452 lõige 2). Vastasel juhul välistab
omavalitsusüksus teenuse osutamise abivajajatele, kellele seadus kohustab teenust osutama.
198. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et hoolduse seadmise määruse § 2 punkti 1
lauseosa „kellel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt määratud keskmine, raske või
sügav puue“ on vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 26 lõike 1
esimese lausega. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium hoolduse seadmise
määruse § 2 punkti 1 eelnimetatud osas vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154
ning kehtetuks.
(B) hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1
199. Hoolduse seadmise määruse § 4 lõike 1 kohaselt hooldus seatakse ja hooldaja määratakse
Sotsiaalabiameti ettepanekul Narva Linnavalitsuse korraldusega 30 päeva jooksul alates taotluse
esitamisest.
200. SÜS § 25 lõige 1 paneb hüvitise andjale kohustuse otsustada hüvitise andmine kümne tööpäeva
jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest, kui seadus ei sätesta teistsugust tähtaega. Seega sätestab
hoolduse seadmise määruse § 4 lõige 1 hüvitise saamise taotluse menetlemiseks pikema tähtaja, kui
sotsiaalseadustiku üldosa seadus ette näeb.
201. Kolleegium leiab, et hoolduse seadmise määruse § 4 lõike 1 lauseosa „30 päeva jooksul alates
taotluse esitamisest“ on vastuolus SÜS § 25 lõikega 1. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2,
tunnistab kolleegium hoolduse seadmise määruse § 4 lõike 1 eelnimetatud osas vastuolus olevaks
PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
VII (isikliku abistaja teenuse reguleerimata jätmine)
202. Õiguskantsler leiab, et seaduse (SHS § 14 lõikega 1 ning § 27 lõigetega 1 ja 2) ja põhiseadusega
(§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) on vastuolus see, et Narva linn ei ole reguleerinud isikliku abistaja teenuse
osutamise korda.
203. Seadus paneb omavalitsusüksustele kohustuse korraldada sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatüki
2. jaos sätestatud sotsiaalteenuste osutamine (vt otsuse punktid 123–127). Selleks peab
omavalitsusüksus kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt
sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda
(SHS § 14 lõige 1). Õigusaktiga kohaliku omavalitsuse pädevusse antud küsimused otsustab
omavalitsusüksuse nimel volikogu (KOKS § 22 lõige 2).
39(52)
5-18-7
204. Isikliku abistaja teenus on kohaliku omavalitsuse osutatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad
SHS §-d 27–29. Isikliku abistaja teenus on mõeldud puude tõttu füüsilist kõrvalabi vajavale
täisealisele inimesele. Teenuse eesmärgiks on suurendada inimese iseseisvat toimetulekut ja osalemist
kõigis eluvaldkondades, vähendades tema seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust (SHS § 27
lõige 1). Isiklik abistaja aitab teenuse saajat tegevustes, mille sooritamiseks ta vajab puude tõttu
füüsilist kõrvalabi – igapäevaelu tegevustes, nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel,
riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab
juhendamist või kõrvalabi (SHS § 27 lõige 2). Isikliku abistaja teenust ei tohi vahetult osutada isik,
kes on teenuse saaja esimese või teise astme üleneja või alaneja sugulane (SHS § 29 lõike 2 punkt 2)
või kes elab alaliselt või püsivalt samas eluruumis teenuse saajaga (SHS § 29 lõike 2 punkt 3).
205. Praeguses kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas Narva Linnavolikogu on reguleerinud täisealisele
inimesele isikliku abistaja teenuse osutamist Narva linnas seaduses nõutud ulatuses. Puudega laste
sotsiaalteenuste rahastamise määrus, mis reguleerib raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste
rahastamiseks eraldatud raha kasutamist (vt selle määruse kohta otsuse VIII osa), nimetab teenuste
seas ka isikliku abistaja teenust (vt määruse § 2 lõike 1 punkt 2). Sotsiaalhoolekande seadus ei
kohusta lastele isikliku abistaja teenust osutama.
206. Narva linnas puudub õigustloov akt, mis reguleeriks isikliku abistaja teenuse osutamist
täisealisele isikule – sätestaks teenuse kirjelduse ning reguleeriks teenuse taotlemist ja rahastamist.
Asjaolu, et teenuse eesmärk ja sisu on seaduses kirjas, ei vabasta omavalitsusüksust kohustusest
reguleerida teenuse osutamist ulatuses, milleks SHS § 14 lõige 1 kohustab.
207. Kohustusest reguleerida isikliku abistaja teenuse osutamist ei vabasta omavalitsusüksust ka see,
et omavalitsusüksus on reguleerinud täisealise isiku hoolduse teenust. Täisealise isiku hooldus
(SHS § 26) on puudega täisealisele inimesele mõeldud teenus, mis eesmärgi sõnastuse (inimene vajab
puude tõttu abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel) poolest sarnaneb eelkõige
tugiisikuteenusega (SHS § 23). Tugiisikuteenus on jõustamisteenus, mis on mõeldud muu hulgas ka
puudega inimesele (füüsilist abi osutatakse selle teenuse raames üksnes puudega lapsele, kellele
seadus isikliku abistaja teenust ette ei näe). Samas on täisealise isiku hoolduse eesmärk seaduses
sõnastatud sedavõrd laialt, et ei välista võimalust hõlmata selle alla ka täisealisele puudega inimesele
füüsilise kõrvalabi osutamiseks mõeldud isikliku abistaja teenuse eesmärk. Erinevalt
tugiisikuteenusest ja isikliku abistaja teenusest ei piira seadus isikute ringi, kes võivad täisealise isiku
hoolduse teenust vahetult osutada (vt SHS § 25 lõige 2 ja § 29 lõige 2).
208. Hoolimata eelnimetatud sotsiaalteenuste sarnasusest peab omavalitsusüksus reguleerima kõiki
sotsiaalteenuseid, mille osutamist korraldama seadus teda kohustab. Seadus ei keela mitme teenuse
reguleerimist ühes õigustloovas aktis, kuid sellisel juhul peab olema ära näidatud, milliseid seadusest
tulenevaid teenuseid reguleeritakse. Kui selline viide puudub, pole võimalik mõista, millised seaduses
sätestatud nõuded konkreetsele teenusele kohalduvad, eelkõige siis, kui volikogu ei pea vajalikuks
korrata seaduses sätestatut.
209. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 21 tuginedes tunnistab kolleegium
põhiseadusvastaseks õigustloova akti andmata jätmise, millega reguleeritakse isikliku abistaja teenuse
osutamist Narva linnas.
VIII (puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määrus)
210. Õiguskantsler leiab, et puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määruse § 1 lõike 3 teine lause
on vastuolus seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 16 lõigetega 2 ja 3,
40(52)
5-18-7
§ 23 lõigetega 1–3, § 38 lõikega 1, §-ga 42, § 45 lõikega 1, § 45 lõikega 2 ning KELS §-ga 10) ja
1 2
põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1).
211. Puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise määruses on reguleeritud mitut sotsiaalteenust, mida
sotsiaalhoolekande seadus kohustab omavalitsusüksusel puudega inimesele (sh lapsele) osutama:
lapsehoiuteenus (SHS § 451), tugiisikuteenus (SHS § 23), invatransporditeenus (SHS §-s 38
sätestatud sotsiaaltransporditeenus) ja eluruumi kohandamine (SHS §-des 41 ja 42 sätestatud
eluruumi tagamise teenus) (vt määruse § 2 lõike 1 punktid 1, 3, 5 ja 6). Määruse regulatsioon puudutab
nimetatud teenuste osutamist raske ja sügava puudega lastele (vt määruse § 1 lõiked 1 ja 2, § 2
lõige 1).
212. Määruse § 1 lõike 3 teise lause kohaselt rahastatakse määruses nimetatud teenuseid rahaliste
vahendite olemasolul. Õiguskantsleri arvates määrab vaidlusalune säte kindlaks, millises ulatuses
võtab omavalitsusüksus enda kanda määruses nimetatud teenuste (lapsehoiuteenus, tugiisikuteenus,
sotsiaaltransporditeenus, eluruumi tagamise teenus) raske ja sügava puudega lapsele osutamise kulud.
Kuna rahaliste vahendite puudumisel jäävad kulud abivajaja kanda, võib teenuse eest võetav tasu olla
liiga suur ja takistada teenuse saamist.
213. Kohtuasjas on seega vaidluse all küsimus, kas määruse § 1 lõike 3 teine lause piirab
lapsehoiuteenuse, tugiisikuteenuse, sotsiaaltransporditeenuse ja eluruumi tagamise teenuse
kättesaadavust raske ja sügava puudega lapsele.
214. Määruse § 1 lõike 1 kohaselt reguleeritakse selles riigieelarvest Narva linna eelarvesse eraldatud
vahenditest raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste osutamist ning selle eest tasumist.
Määruse päises viidatakse SHS § 156 lõigetele 31–33, mis reguleerivad riigieelarvest kohalikele
omavalitsustele võimaluse korral määratavat toetust raske ja sügava puudega lastele abi osutamiseks.
215. Määruse reguleerimisala arvestades on kolleegium seisukohal, et vaidlusalune säte määrab
kindlaks üksnes selle, kuidas kasutatakse riigieelarvest eraldatud toetust raske ja sügava puudega
lapsele määruses nimetatud sotsiaalteenuste osutamiseks. Säte ei reguleeri seega teenuste osutamist,
vaid määruses sätestatud teenuste osutamise rahastamist. Vaidlustatud sätte õiguslikuks tagajärjeks ei
ole see, et riigieelarvest eraldatud vahendite puudumisel kõnealuseid teenuseid ei osutata.
Vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamine sotsiaalteenuse osutamisel ei ole seadusega vastuolus.
216. Teenuste kättesaadavust raske ja sügava puudega lapsele saab piirata see, kui Narva linnas
puudub õigustloov akt, mis reguleerib teenuste osutamist juhul, kui riigieelarvest eraldatud vahendid
puuduvad või on ebapiisavad kõigi abivajaduse katmiseks. Õiguskantsleri taotluse argumentatsioon
tuginebki eeldusele, et vaidlusalune määrus reguleerib raske ja sügava puudega lastele teenuste
osutamist ammendavalt. Kolleegiumi hinnangul pole välistatud, et näiteks tugiisikuteenust saaks
raske ja sügava puudega lapsele osutada ka tugiisikuteenuse määruse alusel. Sõltumata hinnangust
sellele, kas ja milline regulatsioon on Narva linnas olemas raske ja sügava puudega lapsele teenuste
osutamiseks, ei välista vaidlusalune säte teenuse osutamist muudel õiguslikel alustel. Olukorras, kus
õiguskantsleri arvates on Narva linnas raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste osutamist
reguleeritud ebapiisavalt, on võimalik vaidlustada sätteid, mis teenuste osutamist piiravad, või kohase
regulatsiooni puudumist.
217. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et puudega laste sotsiaalteenuste rahastamise
määruse § 1 lõike 3 teine lause ei piira määruses nimetatud teenuste kättesaadavust raske ja sügava
puudega lapsele ning ei ole selles osas seadusega vastuolus. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6,
jätab kolleegium õiguskantsleri taotluse selles osas rahuldamata.
41(52)
5-18-7
IX (munitsipaaleluruumi andmise määrus)
218. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida
reguleerivad SHS §-d 41–43. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine
inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna
vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1). Puudega inimese puhul võib see seisneda
abistamises eluruumi sobivaks kohandamisel (SHS § 42 lõike 1 esimene alternatiiv) või sobivama
eluruumi saamisel (SHS § 42 lõike 1 teine alternatiiv).
219. Otsuses kasutatakse edaspidi terminit „eluruumi tagamine“ kitsas tähenduses, hõlmates sellega
eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamise SHS § 41 lõike 1 ja § 42 lõike 1 teise alternatiivi
(puudega inimese abistamine sobiva eluruumi saamisel) tähenduses. Kitsas tähenduses kasutatud
termin ei hõlma seega puudega inimesele eluruumi kohandamist (SHS § 42 lõike 1 esimene
alternatiiv).
220. Narva Linnavolikogu on reguleerinud eluruumi tagamise teenuse osutamist munitsipaaleluruumi
andmise määruses. Õiguskantsler palub vaidlustatud osas tunnistada kehtetuks munitsipaaleluruumi
andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6, § 4 lõike 2 punkti 3, § 7 lõiked 4 ja 5 ning § 19, kuna need on
vastuolus seaduse ja põhiseadusega. Munitsipaaleluruumi andmise määrus reguleerib lisaks eluruumi
tagamise teenuse osutamisele ka muid juhtumeid, kus Narva linn annab üürile tema omandis olevaid
eluruume. Määruse sätted on kohtuasjas vaidluse all üksnes osas, mis puudutab eluruumi tagamise
teenuse osutamist.
(A) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6
221. Õiguskantsleri hinnangul on määruse § 3 lõiked 3 ja 6 seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5
lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1) ning põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154
lõikega 1) vastuolus osas, milles nähakse eluruumide üürile andmine ette juhul, kui on vabu ruume.
222. Seadus kohustab omavalitsusüksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise võimaluse.
Seadus ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu
seletuskirjas on märgitud, et omavalitsusüksus võib anda abivajaja kasutusse omavalitsusüksusele
kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel
(seletuskirja lk 40). Seega võib omavalitsusüksus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab,
kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada teenuse kättesaadavus abivajajatele.
223. Narva linn osutab eluruumi tagamise teenust nii, et annab abivajajale üürile linna omandis oleva
eluruumi (munitsipaaleluruum). Munitsipaaleluruume antakse üürile järjekorra alusel isikutele, kes
on taotlejatena arvele võetud, või väljaspool järjekorda (määruse § 3 lõige 3, lõiked 5, 6 ja 7).
Mõlemal juhul seab määrus tingimuseks, et eluruum antakse üürile juhul, kui on olemas vaba
eluruum – „isikute vajadustele vastavate asustamata või vabanenud munitsipaaleluruumide
olemasolul“ (määruse § 3 lõige 3) ja „vastavalt [---] sobivate eluruumide olemasolule“ (määruse § 3
lõige 6). Kuna ükski teine õigustloov akt eluruumi tagamise teenuse osutamist Narva linnas ei
reguleeri, lähtub kolleegium sellest, et teenuse osutamine on võimalik üksnes munitsipaaleluruumi
andmise määruses sätestatud juhtudel ja tingimustel.
224. Vaidlust ei ole selle üle, et juhul, kui omavalitsusüksus korraldab eluruumi tagamise teenuse
osutamise talle kuuluvate eluruumide üürile andmise teel, saab teenuse osutamiseks üürile anda
üksnes eluruume, mis on tema omandis ja vabad. Vabade eluruumide puudumine ei tohi aga olla
põhjuseks, mis välistab eluruumi tagamise teenuse osutamise inimesele, kellel on seadusest tulenevalt
õigus teenust saada (tuvastatud abivajadus). Seetõttu tuleb ka siis, kui üldjuhul osutatakse teenust
42(52)
5-18-7
omavalitsusüksuse eluruumide üürile andmisega, näha ette reeglid teenuse osutamiseks olukorras, kus
vabasid eluruume ei ole. Omavalitsusüksusele eluruumide juurde ostmine ei pruugi olla selles
olukorras piisav, kuna seda on üldjuhul keeruline teha teenuse osutamiseks seaduses sätestatud tähtaja
jooksul. Asjakohase regulatsiooni puudumine on vastuolus omavalitsusüksuse seadusest tuleneva
kohustusega osutada inimesele eluruumi tagamise teenust, lähtudes inimese abivajadusest (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1).
225. Eelöeldut arvestades nõustub kolleegium õiguskantsleri põhjendustega, kuid leiab, et seadusega
ei ole vastuolus mitte munitsipaaleluruumi andmise määruse § 3 lõiked 3 ja 6, vaid regulatsiooni
puudumine. Seadus ei keela osutada eluruumi tagamise teenust omavalitsusüksuse eluruumi üürile
andmise teel ning seada seejuures tingimuseks vabade eluruumide olemasolu. Seadusega on vastuolus
reeglite puudumine juhuks, kui vabu eluruume ei ole, kuna sellisel juhul sõltub eluruumi tagamise
teenuse osutamine sellest, kui palju on omavalitsusüksusel eluruume. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1
punktile 21, tunnistab kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata
jätmise, millega reguleeritakse eluruumi tagamise teenuse osutamist Narva linnas juhul, kui
omavalitsusüksuse omandis ei ole vabu eluruume.
(B) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3
226. Õiguskantsler leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 on vastuolus
seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1)
ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1).
227. Määrates kindlaks isikud, kes võivad taotleda munitsipaalelamispinna üürile andmist, reguleerib
määruse § 4 hüvitise (eluruumi tagamise teenus) saamise tingimusi. Määruse § 4 lõike 2 punkt 3
välistab sellise isiku õiguse saada hüvitist, kes ise või kelle perekonnaliige on varem üürinud
munitsipaaleluruumi ning tasumata on selles üürisuhtes tekkinud üür ja kõrvalkulud (esimene
alternatiiv). Määruse § 4 lõike 2 punkt 3 välistab õiguse saada hüvitist ka siis, kui hüvitise taotleja või
tema perekonnaliige on munitsipaaleluruumi üürimise ajal rikkunud sisekorra eeskirju (teine
alternatiiv).
228. Nii õiguskantsler kui ka Narva Linnavolikogu viitavad määruse § 4 lõike 2 punkti 3
tõlgendamisel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätetele, mis reguleerivad hüvitise saamise õiguse
lõppemist juhul, kui hüvitise saaja rikub kohustusi (SÜS § 21 lõige 1 sätestab hüvitise taotleja
põhikohustused; § 19 lõike 1 punkti 3 kohaselt lõpeb hüvitise saamise õigus siis, kui isik pahauskselt
rikub põhikohustusi, hüvitise andmisega seotud kohustusi või hüvistise andmise kõrvaltingimust).
Kolleegium märgib, et praeguses kohtuasjas ei ole siiski vaidluse all küsimus, kas määruse § 4 lõike 2
punktis 3 nimetatud faktilised asjaolud võivad tingida hüvitise saamise õiguse lõppemise SÜS § 19
lõike 1 punkti 3 alusel. See on küsimus Narva linna ja taotleja või tema perekonnaliikme varasema
üürisuhte lõppemise kohta.
229. Kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas määruse § 4 lõike 2 punktis 3 nimetatud asjaolud võivad
olla tingimuseks, mis välistavad hüvitise andmise.
230. Sotsiaalhoolekande seadus ei luba seada hüvitise andmist välistavaks tingimuseks taotleja enda
varasema üürisuhtega seotud asjaolusid, samuti asjaolusid, mis on seotud tema perekonnaliikme
varasema üürisuhtega. Selline järeldus tuleneb sotsiaalhoolekande seaduse sätetest, mis kohustavad
teenuse osutamise üle otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 15
lõige 1). Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse
osutamise) taotlemise hetkel. Juhul kui omavalitsusüksus keeldub teenuse osutamisest varasema
43(52)
5-18-7
üürisuhtega seotud asjaolude tõttu, kuid taotlejal on abivajadus, ei ole abivajajale tagatud teenuse
osutamine seaduses ette nähtud ulatuses.
231. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 seab eluruumi tagamise teenuse
saamise õiguse sõltuvusse taotleja enda või tema pereliikme varasema üürisuhtega seotud asjaoludest
ning ei võimalda võtta teenuse osutamisel arvesse taotleja abivajadust taotluse esitamise ajal.
232. Kolleegium leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4 lõike 2 punkt 3 on osas, milles
see piirab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud eluruumi tagamise teenuse osutamist, vastuolus
SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1. Tuginedes
PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium munitsipaaleluruumi andmise määruse § 4
lõike 2 punkti 3 osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese
lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(C) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 4
233. Õiguskantsler leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 4 on vastuolus seaduse
(SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1) ja
põhiseadusega (§-ga 3, §-ga 26 ja § 154 lõikega 1), kuna piirab abivajaja õigust saada teenust ja elada
koos pereliikmetega. Narva Linnavolikogu arvates ei tulene vaidlusalusest sättest piiranguid
perekonnaelu elamiseks.
234. Eluruumi tagamise teenuse osutamisel tuleb arvestada abivajaja ja tema perekonna vajadustega.
Selline kohustus tuleneb nii teenuse eesmärki sätestavast SHS § 41 lõikest 1 kui ka eluruumile
esitatavaid nõudeid sätestavast SHS §-st 43 (vt lõike 1 punkt 2). Need seadusesätted kaitsevad
abivajaja põhiseadusest tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele (PS § 26 ja § 27 lõige 1). Kui
eluruumi tagamise teenuse osutamisel arvestatakse üksnes teenuse taotleja vajadustega, jättes
perekonna vajadused kõrvale, piirab see abivajaja õigust elada perekonnaelu.
235. Eluruumi tagamise teenuse osutamisel tuleb omavalitsusüksusel (hüvitise andja SÜS § 15
tähenduses) abivajaduse hindamisel seega välja selgitada ka abivajaja perekonna vajadused. Andmed
taotleja perekondlike sidemete kohta on hüvitise andmiseks olulised asjaolud, mille kohta on hüvitise
taotleja kohustatud esitama omavalitsusüksusele tõesed andmed ja tõendid (SÜS § 21 lõike 1
punkt 1). Vaidlust ei ole selle üle, et juhul kui taotleja esitatud andmed perekondlike suhete kohta ei
vasta tõele, ei pruugi tal tekkida õigust teenust saada või saada seda enda soovitud mahus, kuna ta ei
vasta hüvitise saamise tingimustele (SÜS § 23 lõige 4). Samuti on taotleja sellisel juhul rikkunud
hüvitise taotlemise põhikohustust, mis võib tingida hüvitise saamise õiguse peatumise või lõppemise
(SÜS § 18 lõike 1 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 3).
236. Kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas määruse § 7 lõikes 4 on sätestatud hüvitise saamise
tingimusi, mida seadus omavalitsusüksusel eluruumi tagamise teenuse osutamisel kehtestada ei luba.
237. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõike 4 punkt 2 välistab avalduse rahuldamise juhul,
kui taotleja majutab oma eluruumis inimest, kes ei ole tema abikaasa, alaealine laps või töövõimetu
vanem. Säte kehtestab hüvitise saamise tingimuse, mis välistab hüvitisele õiguse tekkimise juhul, kui
taotleja elab koos mõne sättes nimetamata inimesega, kuna see on käsitatav elamistingimuste
vabatahtliku halvendamisena. Narva Linnavolikogu seisukohaga, et sättes esitatud isikute loetelu ei
ole ammendav ja säte võimaldab hüvitist saada ka juhul, kui taotleja elab sättes nimetamata inimesega,
kolleegium ei nõustu. Sätte sõnastus ei toeta seda tõlgendust ega anna kaalumisvõimalust.
44(52)
5-18-7
238. Perekonna mõistet ei sätesta põhiseadus, selle legaaldefinitsiooni ei ole antud ka üheski seaduses.
Riigikohus on leidnud, et õigus perekonnaelu puutumatusele tähendab õigust hoida perekondlikke
sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos (vt Riigikohtu üldkogu
21. juuni 2019. a otsus asjas nr 5-18-5/17, punkt 47). Ka sotsiaalhoolekande seadus, mis kohustab
perekonna vajadustega arvestama, ei piiritle seejuures isikute ringi, kes kuuluvad perekonda ning kelle
vajadusi tuleb abivajaduse väljaselgitamisel arvestada. Omavalitsusüksus tohib põhiõigusi piirata aga
üksnes seaduses sätestatud volitusnormi alusel ja ulatuses. Seega ei tohi omavalitsusüksus teenuse
osutamise reguleerimisel kitsendavalt määrata perekonnaliikmete ringi, kelle vajadusi tuleb
abivajaduse väljaselgitamisel arvestada, ning seada sellest sõltuvusse teenuse osutamine.
239. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõike 4 punkt 2 annab õiguse eluruumi tagamise
teenusele üksnes juhul, kui abivajaja elab üksi või koos abikaasa, alaealise lapse või töövõimetu
vanemaga. See säte ei võimalda teenuse osutamisel arvesse võtta abivajaja perekonna vajadusi
seaduses sätestatud ulatuses ja riivab põhiseadusvastaselt abivajaja ja tema pereliikmete
põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Kolleegium leiab, et munitsipaaleluruumi
andmise määruse § 7 lõike 4 punkt 2 on osas, milles see piirab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud
eluruumi tagamise teenuse osutamist, vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15
lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1.
240. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab kolleegium
munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõike 4 punkti 2 osas, milles see on vastuolus seadusega,
vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(D) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5
241. Õiguskantsler leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5 on seaduse (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1) ja põhiseadusega
(§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) vastuolus, kuna välistab inimese abivajaduse hindamise.
242. Vaidluse all on esiteks küsimus, kas munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5 kehtestab
tingimuse, mis annab õiguse jätta avaldus rahuldamata, kehtestades seega hüvitise saamise õigust
välistava tingimuse. Teiseks vaieldakse selle üle, kas sellise tingimuse kehtestamine on seadusega
kooskõlas.
243. Määruse § 7 lõige 5 sätestab tähtaja (viis aastat), mille jooksul ei või hüvitise saamist taotleda
inimene, kellele on varem hüvitise andmisest keeldutud põhjusel, et ta vabatahtlikult halvendas oma
elamistingimusi (määruse § 7 lõige 4).
244. Kolleegium ei nõustu Narva Linnavolikogu seisukohaga, et määruse § 7 lõikel 5 pole õiguslikku
mõju, kuna omavalitsusüksus ei saa selle alusel keelduda avalduse menetlemisest. Tõsi on see, et
seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust jätta avaldus läbi vaatamata, kuid määruse § 7 lõige 5
kehtestab sisuliselt menetlusest keeldumise ja avalduse rahuldamata jätmise aluse. Seega on määruse
§ 7 lõikes 5 sätestatud hüvitise saamise tingimus, mille täitmata jätmine annab õiguse keelduda
hüvitise andmisest.
245. Kuigi seadus lubab keelduda hüvitise andmisest, kui taotleja esitab hüvitise andmiseks oluliste
asjaolude kohta valeandmeid, samuti võib see tingida hüvitise saamise õiguse peatumise või
lõppemise (vt eespool otsuse punkt 235), ei luba sotsiaalhoolekande seadus seada nimetatud
asjaolusid hüvitise saamise tingimuseks hüvitise uuel taotlemisel. Selline järeldus tuleneb
sotsiaalhoolekande seaduse sätetest, mis kohustavad teenuse osutamise üle otsustamisel lähtuma
abivajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 15 lõige 1). Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et
seda tuleb hinnata teenuse osutamise taotlemise hetkel.
45(52)
5-18-7
246. Munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5 seab eluruumi tagamise teenuse saamise
õiguse sõltuvusse sellest, kas taotlejale on viie aasta jooksul keeldutud teenuse osutamisest põhjusel,
et ta halvendas vabatahtlikult oma elamistingimusi. Säte ei võimalda teenuse osutamisel võtta arvesse
taotleja abivajadust taotluse esitamise ajal, mistõttu võib inimene jääda vajaliku teenuseta.
Kolleegium leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõige 5 on osas, milles see piirab
sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud eluruumi tagamise teenuse osutamist, vastuolus SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 41 lõikega 1 ja § 42 lõikega 1.
247. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab kolleegium
munitsipaaleluruumi andmise määruse § 7 lõike 5 osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus
olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(E) munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19
248. Õiguskantsler leiab, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19 on seaduse (SHS § 5
lõikega 1 ja § 15 lõikega 1 ning HKTS § 3 lõikega 2) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1)
vastuolus, kuna volitab inimese abivajaduse üle otsustama ja sellele vastavat abi määrama
eraõiguslikku juriidilist isikut.
249. Määruse § 19 näeb ette, et mõnedel munitsipaalelamispinna üürile andmise juhtudel võib
linnavalitsuse asemel otsustada eluruumi üürile andmise haldaja. Haldaja võib otsustada
munitsipaalelamispinna üürile andmise siis, kui isikul puudub võimalus kusagil elada eelneva
eluaseme tulekahjus või loodusõnnetuses hävimise tõttu, samuti eelmisest eluruumist väljatõstmise
tõttu või munitsipaalkorteri üürilepingu vabatahtliku ülesütlemise tõttu. Neil juhtudel võib haldaja
otsustada üürile andmise tähtajaga kuni kolmeks kuuks koos kohustusega vabastada elamispind pärast
üürilepingu lõppemist. Kolleegiumi hinnangul võib määruse § 19 olla kohaldatav ka juhtudel, kui
eluruum antakse üürile eluruumi tagamise teenuse osutamiseks. Seega otsustab määruse §-s 19
sätestatud juhtudel teenuse osutamise (hüvitise saamise) haldaja.
250. Määruse § 2 punkti 7 kohaselt on munitsipaalelamufondi haldaja isik, kellele on asjaomase
lepingu alusel üle antud Narva linna omandis olevate munitsipaaleluruumide haldamine. Narva linnas
haldab munitsipaalelamufondi Narva linna asutatud Sihtasutus Narva Linnaelamu. Seega on Narva
Linnavolikogu määruse §-ga 19 andnud eraõiguslikule juriidilisele isikule õiguse langetada otsus
hüvitise andmise kohta.
251. SHS § 5 lõike 1 kohaselt on sotsiaalteenuste andmist kohustatud korraldama kohaliku
omavalitsuse üksus. SHS § 15 lõige 1 paneb omavalitsusüksusele kohustuse selgitada välja isiku
abivajadus ja sellele vastav abi. SÜS § 23 lõikest 1 lähtudes antakse hüvitis haldusakti, halduslepingu
või hüvitise andja toiminguga.
252. Kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusse antud küsimuste lahendamise võib volikogu
omavalitsusüksuse nimel volitada valla- või linnavalitsusele või volikogu määratud osavalla või
linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele või ametnikule (KOKS § 22
lõige 2). Kohalik omavalitsus võib talle seadusega pandud võimuvolitusi sisaldavat haldusülesannet
volitada juriidilist või füüsilist isikut täitma seaduse alusel antud haldusaktiga või seaduse alusel
sõlmitud halduslepinguga (HKTS § 3 lõiked 2 ja 4). Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et seadus
ei anna omavalitsusüksusele õigust volitada eraõiguslikku juriidilist isikut otsustama selle üle, kas
abivajajale tuleb osutada eluruumi tagamise teenust.
46(52)
5-18-7
253. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et munitsipaaleluruumi andmise määruse § 19
on osas, milles see annab eraõiguslikule juriidilisele isikule õiguse otsustada eluruumi tagamise
teenuse osutamise üle, vastuolus SHS § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja HKTS § 3 lõikega 2. Tuginedes
PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium munitsipaaleluruumi andmise määruse
§ 19 osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja
§-ga 154 ning kehtetuks.
X (täiendavate sotsiaaltoetuste määrus)
254. Sotsiaaltransporditeenus on kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenus, mida on reguleeritud
SHS §-des 38–40. Teenuse eesmärgiks on võimaldada PISTS § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikul,
kelle puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat
transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks (SHS § 38
lõige 1).
255. Narva Linnavolikogu täiendavate sotsiaaltoetuste määruses on ette nähtud transporditoetuse
maksmine täisealisele sügava või raske liikumispuudega inimesele transpordikulude hüvitamiseks
(määruse § 2 lõige 8 ja § 10).
256. Õiguskantsleri hinnangul on Narva linnas kehtestamata sotsiaaltransporditeenuse kirjeldus ja
taotlemise kord (vastuolus SHS § 14 lõikega 1), kuid täiendavate sotsiaaltoetuste määruses sätestatud
transporditoetuse maksmist tuleb vaadelda omavalitsusüksuse osalusena sotsiaaltransporditeenuse
kulude katmisel SHS §-st 16 lähtuvalt. Seejuures on teenuse rahastamist õiguskantsleri arvates
reguleeritud ebakorrektselt. Täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 10 lõikeid 1 ja 2 peab
õiguskantsler seadusega vastuolus olevaks ka põhjusel, et transporditoetuse maksmist ei ole ette
nähtud kõikidele isikutele, kellele seadus kohustab sotsiaaltransporditeenust osutama (välja jäävad
osa täisealisi puudega inimesi ning puudega lapsed, kellele teenuse osutamist ei reguleeri teised Narva
Linnavolikogu ja Linnavalitsuse määrused) sõitmiseks kõikidesse seaduses nõutud sihtkohtadesse.
Seetõttu on täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause ning § 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8
õiguskantsleri arvates vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 38
lõikega 1. Määruse § 1 lõike 2 teine lause ja § 10 lõige 8 on lisaks sellele vastuolus SHS § 16
lõigetega 2 ja 3 ning määruse § 10 lõige 4 SHS § 16 lõikega 3. Õiguskantsler palub sätted
vaidlustatud osas tunnistada vastuolus olevaks PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1 ning kehtetuks.
257. Nagu eespool selgitatud (vt otsuse punktid 123–125), paneb seadus omavalitsusüksusele
kohustuse korraldada sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatüki 2. jaos sätestatud sotsiaalteenuste
osutamine. Selleks peab omavalitsusüksus kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra
(õigustloova akti), mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist
ning nende taotlemise tingimusi ja korda (SHS § 14 lõige 1). SHS § 16 lõike 1 teise lause kohaselt
kehtestab omavalitsusüksus ka enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse.
258. Omavalitsusüksuse kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist tähendab tingimuste
loomist selleks, et omavalitsusüksuse territooriumil elavale puudega inimesele oleks tagatud tema
puudest tingitud eripäradele vastav transport. Omavalitsusüksus ei pea sotsiaaltransporditeenust
osutama ise, kuid peab selgitama välja inimese abivajaduse (sh millises mahus inimene
sotsiaaltransporditeenust vajab) ning leidma talle sobiva transpordivõimaluse (vajaduse korral selle
looma või vahendama transporditeenuseturul pakutavat sobivat transporti abivajajale) (mitterahalise
hüvitise andmine SÜS § 12 lõike 1 punkti 2 tähenduses). Transporditeenust tuleb vajaduse korral
osutada ka siis, kui abivajaja majanduslik olukord võimaldab tal sobiva transpordi eest tasuda. Kas ja
millises ulatuses saab teenuse saajalt küsida teenuse eest tasu, tuleb otsustada alles pärast abivajaduse
väljaselgitamist.
47(52)
5-18-7
259. Seetõttu ei saa omavalitsusüksus sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamisel piirduda
pelgalt toetuse maksmisega transpordi kasutamiseks (s.t teenuse korraldamine ei tohi seisneda üksnes
rahalise hüvitise andmises SÜS § 12 lõike 1 punkti 1 tähenduses). Kõigil abivajajatel ei pruugi olla
võimalik kasutada sotsiaaltranspordiks transporditeenuseturul pakutavaid teenuseid, nt ei ole
omavalitsusüksuse territooriumil sobivaid teenusepakkujaid või pole inimesel teenuse eest tasumiseks
raha, mistõttu võib tal jääda abi saamata. Asjakohase regulatsiooni puudumine on seetõttu vastuolus
SHS § 3 lõikest 1 tuleneva kohustusega osutada teenust inimese abivajadusest lähtudes (punkt 1) ning
tagada abimeetmed isikule võimalikult kättesaadaval moel (punkt 6), samuti SHS §-dega 14, 15 ja 16.
260. Kolleegium leiab aga, et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse vaidlusalused sätted ei reguleeri
sotsiaaltransporditeenuse osutamist SHS §-de 38–40 tähenduses. Määruses sätestatud
transporditoetus (§ 2 lõige 8 ja § 10) on rahaline hüvitis, mille maksmiseks seadus omavalitsusüksust
ei kohusta ja mida omavalitsusüksus võib maksta lisaks SHS 2. peatükis nimetatud teenuste
osutamisele (sarnaselt määruses nimetatud ülejäänud toetustega – laste suvepuhkuse toetus,
jõulupakitoetus jt; vt SHS § 14 lõige 2). Regulatsioon ei näe ette seda, kuidas tehakse kindlaks
inimese abivajadus ja tagatakse tema puudest tingitud erivajadusest lähtuva teenuse osutamine, ega
seda, kuidas määratakse kindlaks teenuse eest võetava tasu suurus. Seetõttu on kolleegium seisukohal,
et täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teine lause, § 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8 ei ole
vaidlustatud osas sotsiaalhoolekande seaduse ja põhiseadusega vastuolus.
261. Kolleegium ei hinda praeguses kohtuasjas seda, kas Narva Linnavolikogu on jätnud kehtestamata
sotsiaaltransporditeenuse osutamist reguleeriva õigustloova akti. Seda põhjusel, et õiguskantsler ei
ole sellist taotlust esitanud, vaid on vaidlustanud transporditoetuse maksmise piiranguid.
Õiguskantsler küll leiab taotluses, et sotsiaaltransporditeenuse kirjelduse ja taotlemise korra
puudumine Narva linnas on vastuolus SHS § 14 lõikega 1, kuid need väited on esitatud, põhjendades
täiendavate sotsiaaltoetuste määruse § 1 lõike 2 teise lause vastuolu seadusega. Narva
Linnavolikogule esitatud ettepanekus õiguskantsler ei esitanud põhjendusi selle kohta, et puudub
sotsiaaltransporditeenuse kirjeldus ja taotlemise kord, ega väitnud sel põhjusel määruse § 1 lõike 2
teise lause vastuolu SHS § 14 lõikega 1. Seetõttu pole võimalik õiguskantsleri taotlust mõista nii, et
õiguskantsler vaidlustab õigustloova akti andmata jätmist, mis reguleeriks sotsiaaltransporditeenuse
osutamist, kehtestades teenuse kirjelduse ja taotlemise korra ning näeks ette teenuse osutamise kõigile
isikutele, kellele seadus kohustab teenust osutama, sõitmiseks kõikidesse seaduses nõutud
sihtkohtadesse.
262. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes jätab kolleegium rahuldamata
õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks täiendavate sotsiaaltoetuste
määruse § 1 lõike 2 teine lause, § 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8.
XI (kindla elukohata isikute teenuste määrus ja laste turvakoduteenuse määrus)
263. Turvakoduteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad
SHS §-d 33–37. Teenuse eesmärk on tagada abivajajale ajutine eluase, turvaline keskkond ja esmane
abi (SHS § 33 lõike 1 esimene lause) ning seda tuleb osutada lapsele, kes vajab abi tema hooldamisel
esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut (SHS § 33 lõike 2 punkt 1), ja
täisealisele isikule, kes vajab turvalist keskkonda (SHS § 33 lõike 2 punkt 2).
264. Narva Linnavolikogu on turvakoduteenuse reguleerimiseks võtnud vastu kaks määrust – kindla
elukohata isikutele teenuste osutamise määruse, mis reguleerib täisealisele isikule turvakoduteenuse
osutamist, ning laste turvakoduteenuse määruse. Õiguskantsler palub vastuolu tõttu seaduse ja
48(52)
5-18-7
põhiseadusega tunnistada kehtetuks kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkti 3
ning § 6 lõiked 1 ja 2 ning laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 5.
(A) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2
265. Õiguskantsler leiab, et kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2
on vastuolus seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja §-ga 33) ja
põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1) osas, milles neis kirjeldatud teenus ei vasta
sotsiaalhoolekande seaduse nõuetele. Kolleegium mõistab taotlust nii, et õiguskantsleri hinnangul on
sätted seadusega vastuolus põhjusel, et need ei näe täisealisele isikule turvakoduteenuse osutamisel
ette psühholoogilist nõustamist.
266. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et turvakoduteenuse osutamisel tuleb vajaduse korral anda
inimesele kriisiabi, mis hõlmab ka psühholoogilist nõustamist. Selline nõue tuleneb SHS § 33 lõike 1
teisest lausest, mille järgi on kriisiabi eesmärgiks taastada isiku psüühiline tasakaal ja tegevusvõime
igapäevaelus. Vaieldakse selle üle, kas määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2 tagavad
psühholoogilise nõustamise turvakoduteenuse osutamisel Narva linnas.
267. Vaidlusalused sätted määravad kindlaks turvakoduteenuse sisu Narva linnas. Nende kohaselt
antakse teenuse raames abivajajale ajutist peavarju, mis kindlustab inimesele voodikoha, pesemise ja
toidu valmistamise võimaluse, abi asjaajamisel ja sotsiaalnõustamise.
268. Kolleegiumi hinnangul ei hõlma määruses sätestatud sotsiaalnõustamine psühholoogilist
nõustamist. Kindla elukohata isikute teenuste määrus on vastu võetud 2010. aastal ehk vana
sotsiaalhoolekande seaduse kehtivuse ajal, mis nägi ühe sotsiaalteenusena ette ka sotsiaalnõustamise
(vana SHS § 11). Nimetatud teenuse sisu ei hõlmanud seaduse järgi psühholoogilist nõustamist ning
seda võisid osutada eriettevalmistusega sotsiaalhoolekande töötajad. Ka Narva linna õigusaktidest ei
nähtu, et turvakoduteenuse raames on abivajajal õigus saada psühholoogilist nõustamist.
Psühholoogiline nõustamine on eraldiseisva teenusena ette nähtud Narva Sotsiaaltöökeskuse
Turvakodus, kus osutatakse turvakoduteenust lastele, kuid mitte täiskasvanutele teenust osutavas
Sotsiaalmajas.
269. Määruses puudub viide sellele, et selles reguleerimata küsimustes rakendatakse seadust, seega
reguleerivad määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2 teenuse sisu ammendavalt, jättes tagamata
psühholoogilise nõustamise.
270. Kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkt 3 ja § 6 lõige 2 ei taga teenuse saajale
turvakoduteenuse osutamisel psühholoogilist nõustamist ning on selles osas vastuolus SHS § 3 lõike 1
punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja §-ga 33. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2,
tunnistab kolleegium kindla elukohata isikute teenuste määruse § 2 lõike 3 punkti 3 ja § 6 lõike 2 osas,
milles need on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154
ning kehtetuks.
(B) kindla elukohata isikute teenuste määruse § 6 lõige 1
271. Õiguskantsler leiab, et määruse § 6 lõige 1 on vastuolus seaduse (SHS § 3 lõike 1 punktiga 1,
§ 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1, § 33 lõikega 1) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1), kuna seob
abivajaduse elukoha puudumisega.
272. Turvakoduteenust tuleb osutada täiskasvanud inimesele, kes vajab turvalist keskkonda
(SHS § 33 lõike 2 punkt 2). Seadus ei täpsusta asjaolusid, mis võivad inimese elu ebaturvaliseks
49(52)
5-18-7
muuta ja põhjustada vajaduse turvakoduteenuse järele. Teenuse eesmärgist – tagada turvaline
keskkond, andes inimesele nii ajutise eluaseme kui ka esmast abi (SHS § 33 lõike 1 esimene lause) –
siiski nähtub, et tegemist ei ole pelgalt eluasemeteenustega (vrd varjupaigateenus (SHS § 30) või
eluruumi tagamise teenus (SHS § 41), vt selle kohta otsuse IX osa). Sotsiaalhoolekande seaduse
eelnõu seletuskirjas märgitakse, et teenus on mõeldud inimesele, kellel ei ole võimalik turvaliselt oma
kodus olla, samuti ei ole tal võimalik olla mõne sugulase või tuttava juures või majutusasutuses
(seletuskirja lk 36).
273. Määruse § 6 lõige 1 määratleb isikute ringi, kellel on õigus turvakoduteenust saada, sidudes
abivajaduse inimese majanduslike takistustega kasutada eluruumi (sh üürida munitsipaaleluruum, mis
on Narva linnas seotud eluruumi tagamise teenusega). Sel viisil määratletud abivajadus muudab
turvakoduteenuse sisuliselt eluasemeteenuseks, välistades teenuse osutamise inimestele, kes vajavad
ajutist eluaset ja abi enda turvalisuse tagamiseks.
274. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et kindla elukohata isikute määruse § 6 lõige 1
on osas, mis ei taga turvakoduteenuse osutamist kõigile turvalist keskkonda vajavatele abivajajatele,
vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 33 lõikega 1. Tuginedes
PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium kindla elukohata isikute määruse § 6 lõike 1
osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja §-ga 154
ning kehtetuks.
(C) laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2
275. Õiguskantsler leiab, et laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõige 2 on vastuolus seaduse
(LasteKS § 27 lõikega 5) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154 lõikega 1). Vaidlusalune säte kohustab
last turvakodusse toovat inimest esitama enda kohta andmed ning isikut tõendava dokumendi
isikuandmete kontrollimiseks.
276. Isikuandmete töötlemine riivab PS §-s 26 tagatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.
Omavalitsusüksus võib põhiõigusi riivata üksnes seaduses sätestatud volitusnormi alusel ja ulatuses.
SHS § 33 lõige 3 kohustab lapse turvakodusse toojat andma teenuse osutajale talle teadaolevat teavet,
mis on vajalik teenuse pakkumiseks. Nimetatud säte ei määra kindlaks kohustuse ulatust ja andmete
koosseisu, mida teenuse osutaja võib nõuda.
277. Andmete esitamise kohustus võib olla erineva ulatusega sõltuvalt sellest, kes lapse turvakodusse
toob. Kolleegiumi hinnangul pole välistatud, et lapse turvakodusse toonud inimese nimi ja
kontaktandmed võivad olla vajalikud teenuse pakkumiseks või vähemalt aidata kaasa teenuse
paremale pakkumisele, sealjuures lapse huvide kaitsmisele. Kui inimene toob lapse turvakodusse oma
tööülesannete täitmise raames, on põhjendatud küsida tema töökoha andmeid. Teabe puhul, mida
seadus lubab nõuda, on teenuse osutajal õigus nõuda ka isiku valduses olevate tõendite esitamist
andmete õigsuse kontrollimiseks. Siiski tuleb arvestada, et turvakoduteenus on mõeldud lapse huvide
kaitsmiseks, seetõttu ei tohi omavalitsusüksus keelduda lapsele teenuse osutamisest põhjusel, et lapse
turvakodusse toonud inimene keeldub teenuse osutajale andmeid esitamast.
278. SHS § 33 lõige 3 on üldsäte, mille kohaldamisel tuleb arvestada ka teistest seadustest tulenevaid
reegleid. LasteKS § 27 paneb igaühele kohustuse teatada abivajavast lapsest omavalitsusüksusele või
lasteabitelefonil (lõiked 1 ja 2). Seadus tagab abivajavast lapsest teavitavale inimesele õiguse mitte
avaldada enda andmeid, kui see on vajalik tema enda või tema perekonna kaitseks (LasteKS § 27
lõike 5 teine lause). Sätte eesmärki arvestades tuleb inimene, kes lapse turvakodusse toob, lugeda
abivajavast lapsest teavitajaks LasteKS § 27 tähenduses. See tähendab, et SHS § 33 lõikest 3 tuleneva
kohustuse täitmisel on tal õigus keelduda turvakoduteenuse osutajale enda kohta andmete esitamisest,
50(52)
5-18-7
kui see on vajalik tema või tema perekonna kaitseks. Üldjuhul see piirang ei kohaldu siis, kui inimene
toob lapse turvakodusse, täites oma tööülesandeid.
279. Laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõike 2 esimene lause paneb last turvakodusse toovale
isikule lisaks kohustusele anda selgitusi asjaolude kohta, mis tingisid lapse teenusele toomise, ka
kohustuse esitada andmed enda kohta – nimi, kontaktandmed, vajaduse korral töökoht ja amet.
Kolleegium leiab, et säte on seadusega vastuolus osas, mis kohustab isikuandmeid esitama lapse
turvakodusse toonud inimest, kellel on õigus oma andmete esitamisest keelduda LasteKS § 27 lõike 5
teise lause alusel.
280. Laste turvakoduteenuse määruse § 2 lõike 2 teine lause annab teenuse osutajale õiguse küsida
lapse teenusele toojalt esimeses lauses nimetatud isikuandmete kontrollimiseks isikut tõendava
dokumendi esitamist. Kolleegium leiab, et ka nimetatud säte on seadusega vastuolus osas, milles see
kohustab oma isikuandmete õigsust tõendama lapse turvakodusse toonud inimest, kellel on õigus
andmete esitamisest keelduda LasteKS § 27 lõike 5 teise lause alusel. Laste turvakoduteenuse
määruse § 2 lõige 2 on seetõttu vastuolus LasteKS § 27 lõike 5 teise lausega.
281. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tunnistab kolleegium laste turvakoduteenuse määruse
§ 2 lõike 2 osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega
ja §-ga 154 ning kehtetuks.
(D) laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5
282. Õiguskantsler leiab, et laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5 on vastuolus seaduse (SHS § 3
lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 33 lõikega 1) ja põhiseadusega (§-ga 3 ja § 154
lõikega 1), kuna ei näe turvakoduteenuse osutamisel ette last arendavaid tegevusi.
283. Turvakoduteenuse osutamisel tuleb abivajajale tagada tema east ja vajadustest lähtuv arendamine
(SHS § 33 lõike 1 kolmas lause).
284. Laste turvakoduteenuse määruse § 3 reguleerib teenuse sisu, määrates lõikes 5 kindlaks teenuse
osutamisel tehtavad tegevused, sh abistamise kooliülesannete lahendamisel (punkt 6) ja kooli
külastamise tagamise (punkt 7). Seega on määruses reguleeritud last arendavaid tegevusi üksnes
kooliealiste laste, mitte aga nooremate laste puhul. Kuna määruses puudub viide sellele, et selles
reguleerimata küsimustes rakendatakse seadust, reguleerib määruse § 3 teenuse sisu ammendavalt.
285. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et laste turvakoduteenuse määruse § 3 lõige 5 on
osas, milles see ei taga turvakoduteenuse osutamisel teenuse saaja east ja vajadustest tulenevaid
arendavaid tegevusi, vastuolus SHS § 3 lõike 1 punktiga 1, § 5 lõikega 1, § 15 lõikega 1 ja § 33
lõikega 1. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktil 2, tunnistab kolleegium laste turvakoduteenuse
määruse § 3 lõike 5 osas, milles see on vastuolus seadusega, vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese
lausega ja §-ga 154 ning kehtetuks.
XII (võlanõustamisteenuse määrus)
286. Võlanõustamisteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida
reguleerivad SHS §-d 44 ja 45. Narva Linnavolikogu on vastu võtnud võlanõustamisteenuse määruse,
mille § 1 lõike 6 palub õiguskantsler kehtetuks tunnistada. Õiguskantsleri hinnangul on säte vastuolus
SHS § 45 lõikega 1 ning PS §-ga 3 ja § 154 lõikega 1, kuna reguleerib teenuse osutajale esitatavaid
nõudeid teisiti, kui seadus ette näeb.
51(52)
5-18-7
287. Kolleegium leiab, et võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõige 6, mis annab õiguse osutada Narva
linnas võlanõustamisteenust inimesele, kellel on sotsiaalalane või juriidiline kõrgharidus või kes on
läbinud võlanõustamiskoolituse, on vastuolus SHS § 45 lõike 1 punktiga 2. Seda põhjusel, et
SHS § 45 lõike 1 punkti 2 järgi peab võlanõustamisteenust vahetult osutataval isikul olema nii
riiklikult tunnustatud kõrgharidus kui ka läbitud võlanõustaja täienduskoolitus, võlanõustamisteenuse
määruse § 1 lõige 6 sätestab need nõuded aga alternatiivselt.
288. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab kolleegium
võlanõustamisteenuse määruse § 1 lõike 6 vastuolus olevaks PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja
§-ga 154 ning kehtetuks.
Villu Kõve Viive Ligi Nele Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Peeter Roosma Tambet Tampuu
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
52(52)
Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi otsuse kohta kohtuasjas nr 5-18-7
1. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse resolutsiooni ja põhjendustega ning leian, et õiguskantsleri taotlus
oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata.
2. Kolleegiumi enamus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu üldkogu 16. märtsil 2010. a
põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-09 tehtud otsuse seisukohad, mida arvestades leian, et
õiguskantseri etteheited Narva Linnavolikogu määruste vaidlustatud sätete kohta ei ole põhjendatud.
3. Nimelt on kolleegium jätnud oma otsuses võtmata seisukoha selle kohta, kas õiguskantsleri
taotluses ja kolleegiumi otsuse põhjendustes ning resolutsioonis käsitletud sotsiaalteenuste osutamine:
1) on Narva linna kui kohaliku omavalituse (KOV) üksuse kohustus tulenevalt sellest, et see on tema
kui kohaliku omavalitsuse üksuse olemuslik ülesanne (põhiseaduse (PS) § 154 lg-s 1 nimetatud
"kohaliku elu küsimus"); või 2) on tegemist Narva linnale seadusega pandud riiklike kohustustega
PS § 154 lg 2 teise lause mõttes (vt KOV-i kohustuste sellise liigituse kohta Riigikohtu üldkogu
eelviidatud otsuse p 52).
Praeguses asjas oleks tulnud lähtuda Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuses avaldatud seisukohast, et
seadused, mis kehtestavad KOV-i üksustele kohustusi, peavad määrama kindlaks, kas need
kohustused on omavalitsuslikud või riiklikud, ning valitsema peab selgus, milline raha on
omavalitsusüksusele ette nähtud kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ning milline
seadusega pandud riiklike kohustuste täitmiseks (vt Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse p-d 75 ja
94). PS § 154 lg 2 teises lauses on riigieelarve all silmas peetud riigieelarvet PS § 115 lg 1
tähenduses, s.o Riigikogu iga aasta kohta vastu võetud seadust, mis sätestab riigi kõik tulud ja kulud
(vt Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse p-d 76 ja 94). Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike
kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi
täita, on PS § 154 lg 2 teise lausega vastuolus (vt Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse p 74).
Praeguse kohtuasja aspektist on oluline, kas seadusandja on sotsiaalteenuste osutamise KOV-idele
kohustuslikuks tegemisel eelnimetatud põhimõtteid järginud. Leian, et mitte, sest seadustes ei ole
sätestatud, kas õiguskantsleri taotluses ja kolleegiumi otsuse põhjendustes ning resolutsioonis
käsitletud sotsiaalteenuste osutamine on KOV-i üksuste olemuslik ülesanne PS § 154 lg 1 mõttes või
riigi kohustus PS § 154 lg 2 teise lause mõttes. Kolleegiumi otsuses viidatud sotsiaalhoolekande
seaduse (SHS) sätted, mis reguleerivad kõnealuste sotsiaalteenuste osutamist, sätestavad üksnes seda,
et tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavate sotsiaalteenustega. See aga võib
tähendada nii selliste sotsiaalteenuste, mille osutamine on KOV-i olemuslikuks ülesandeks, osutamise
korraldamist kui ka selliste sotsiaalteenuste, mis olemuslikult on riigi kohustused, osutamise
korraldamist. Näiteks saab SHS § 17 lg-s 1 koduteenuse osutamise kohta öeldust järeldada, et
KOV-idel on kohustus koduteenust osutada, kuid ei selgu, kas sellise teenuse osutamine on
seadusandja arvates KOV-ide olemuslikuks ülesandeks PS § 154 lg 1 mõttes või riiklikuks ülesandeks
PS § 154 lg 2 teise lause mõttes. Ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 6 lg 1 sätestab üksnes
KOV-ide kohustuse korraldada sotsiaalteenuste osutamist, sätestamata, kas sotsiaalteenuste osutamine
on (seadusandja arvates) olemuslikuks ülesandeks või riigi kohustuseks.
4. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu
ning kohalike omavalitsuste kohustus. Eeltoodu ei tähenda seda, et KOV-idel on kõikide põhiõiguste
ja -vabaduste tagamisel riigiga võrdsed kohustused. PS § 28 lg-st 2 tulenevalt on riigi kohustuseks
osutada abi vajavatele isikutele sotsiaalabi. PS § 28 lg 3 järgi soodustab riik vabatahtlikku ja
1
omavalitsuse hoolekannet. Ka mitmete Riigikogu ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute järgi on
sotsiaalabi osutamise kohustus riigil.1
Kolleegium on varem selgitanud, et kohalikud ülesanded võrsuvad kohalikust kogukonnast ja
puudutavad küsimusi, mida on võimalik lahendada ühe kohaliku kogukonna piirides või mitme
kogukonna piirides KOV-i üksuste kokkuleppe alusel (vt Riigikohtu 9. novembri 2017. a otsus
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-17-8/8, p 62). Sotsiaalabi osutamise kohustust on
kolleegiumi varasemas praktikas peetud riigi kohustuseks (vt nt 21. jaanuaril 2004. a
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 3-4-1-7-03 tehtud otsuse p-d 14–20 ja 5. mail 2014. a
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 3-4-1-67-13 tehtud otsuse p-d 32, 48–51).
Riigikohtu üldkogu on eelviidatud otsuse p-s 67 selgitanud: „Olulisi, s.t PS § 154 lg 1 kohaselt
täitmist vajavaid kohalikke ülesandeid ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Samuti võivad need
erinevate omavalitsusüksuste puhul erineda, sõltudes omavalitsusüksuse eripärastest vajadustest, aga
ka kohaliku kogukonna eelistustest. Tegemist on selliste kohalike ülesannetega, mille täitmist saab
omavalitsusüksuselt konkreetses ajas ja ruumis mõistlikult eeldada. Olulised kohalikud ülesanded,
nagu ka nende täitmise nõutav ulatus, on ajas muutuvad suurused. Need olenevad suurel määral
üldisest sotsiaal-majanduslikust olukorrast ja ühiskonna heaolu tasemest.“
5. Kuna SHS-is ega muus seaduses ei sätestata, kas kõnealuste sotsiaalteenuste osutamise kohustus on
kas Narva linna kui KOV-i olemuslikuks ülesandeks või siis riigi kohustuseks ning kuna riigieelarvest
ei ole Narva linnale ette nähtud raha selliste teenuste osutamiseks, mis on riigi kohustusteks PS § 154
lg 2 teise lause mõttes, ei saa minu arvetes isegi juhul, kui tegemist olekski KOV-ide olemuslike
ülesannetega, Narva Linnavolikogule ette heita seda, et tema määrustega kehtestatud õiguskantsleri
vaidlustatud sätted on seaduse ja põhiseadusega vastuolus. Kuna kõnealuste sotsiaalteenuste osutamise
kohustus on SHS-i sätetega pandud KOV-idele, ilma et seaduses oleks sätestatud, et tegemist on
KOV-ide olemuslike ülesannete täitmisega, tuleb neid kohustusi eelduslikult lugeda riigi kohustusteks
PS § 154 lg 2 teise lause mõttes.
6. Eeltoodust tulenevalt leian, et kõikide õiguskantsleri taotluses ja kolleegiumi otsuse põhjendustes
ning resolutsioonis käsitletud sotsiaalteenuste osutamine on riigi kohustus. Samas, nagu öeldud, võib
seadusandja KOV-idele teha kohustuslikuks ka selliste sotsiaalteenuste osutamise, mis ei ole
KOV-ide olemuslikeks ülesanneteks PS § 154 lg 1 mõttes. Viimati nimetatud juhtudel aga tuleb
PS § 154 lg 2 teise lause järgi selliste ülesannete täitmise kulu KOV-idele katta riigieelarvest
(vt käesoleva eriarvamuse p 3). See tähendab, et riigieelarves peab olema selgelt ja läbinähtavalt
kindlaks määratud see, kui palju ühe või teise kohalikele omavalitsustele pandud riikliku kohustuse
täitmiseks raha eraldatakse (vt Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse p 76 ja kolleegiumi eelviidatud
kohtuasjas nr 5-17-8/8 tehtud otsuse p 71). Eeltoodud nõudeid ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse
all olevate sotsiaalteenuste osutamise KOV-idele kohustuslikuks tegemisel järgitud.
Kuna kõnealuste sotsiaalteenuste osutamiseks ei ole KOV-idele (sh Narva linnale) riigieelarvest eraldi
rahastamist ette nähtud, on SHS-i sätted, mis kohustavad KOV-e kõnealuseid sotsiaalteenuseid
osutama, tulenevalt Riigikohtu üldkogu eelviidatud seisukohadest põhiseadusega vastuolus. Seetõttu
oleks tulnud Narva Linnavolikogu vaidlusaluste sätete kehtestamist käsitada kui Narva linna
vabatahtlikku otsustust osutada sotsiaalteenuseid tema enda määratud tingimustel (vt SHS § 14 lg 2).
1
Vt selle kohta täpsemalt Vallo Olle. Valdade ja linnade korraldatavate kohustuslike kohalike
sotsiaalteenuste probleeme.- Juridica nr 1, 2019, lk-d 32 ja 33.
2
Ka eelnimetatud põhjusel oleks minu meelest tulnud õiguskantseleri taotlus jätta täielikult
rahuldamata.
7. Pean vajalikuks märkida veel seda, et SHS-i koostoimes teiste seadustega (nt tulumaksuseadusega),
mis reguleerivad KOV-idele seadusega pandavaid kohustusi ja KOV-ide rahastamist, ei saaks pidada
PS-iga kooskõlas olevaks ka juhul, kui olla nõus kolleegiumi enamuse seisukohaga, et kõnealuste
sotsiaalteenuste osutamise kohustus on KOV-ide olemuslikuks ülesandeks PS § 154 lg 1 esimese
lause mõttes.
Nimelt on Riigikohtu üldkogu oma eelviidatud otsuses leidnud, et riik peab PS § 154 lg 1 nõuete
järgimiseks looma sellise omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemi, mis võimaldaks igal
üksikjuhul omavalitsuslike ülesannete rahastatuse piisavust ka hinnata (vt otsuse p 91). Riigikohtu
üldkogu rõhutas samas otsuses, et need nõuded, mida PS § 154 lg-st 1 tulenev õigus piisavatele
rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemile esitab, ei puuduta üksnes
kohalike ülesannete rahastatuse taset. Selleks, et õigus piisavatele rahalistele vahenditele ei muutuks
illusoorseks – ja enesekorraldusõigus tervikuna ei devalveeruks deklaratsiooniks –, peab riik PS § 154
lg 1 nõuete järgimiseks Riigikohtu üldkogu arvates looma sellise omavalitsuslike ülesannete
rahastamise süsteemi, mis võimaldaks igal üksikjuhul omavalitsuslike ülesannete rahastatuse piisavust
ka hinnata. Vastasel juhul muutub üldjuhul võimatuks selle tuvastamine, kas omavalitsusüksuse õigust
piisavatele rahalistele vahenditele on rikutud või mitte (vt otsuse p 70).
Riigikohtu üldkogu leidis samas otsuses veel seda, et seadusandja ei ole PS § 154 lg 1 ja lg 2 teise
lause nõuetele vastavat kohalike omavalitsuste rahastamise korraldust kehtestanud, mistõttu ei saanud
üldkogu selles kohtuasjas hinnata, kas Tallinna linnal või mõnel teisel omavalitsusüksusel on pärast
omavalitsusüksustele laekuva tulumaksuosa vähendamist piisavalt raha minimaalselt vajalikus mahus,
s.t kas omavalitsusüksuse õigust piisavatele rahalistele vahenditele on tulumaksuosa vähendamisega
rikutud või mitte (vt otsuse p 92). Seetõttu tunnistaski Riigikohtu üldkogu samas otsuses, et kehtiv
omavalitsusüksuste rahastamise korraldus tuleb osas, milles see ei võimalda hinnata
tulumaksuseaduse § 5 lg 1 p 1 muutmise sätte põhiseaduspärasust, tunnistada põhiseadusega vastuolus
olevaks (vt otsuse p 93).
Minu hinnangul ei ole seadusandja senini kehtestanud Riigikohtu üldkogu eelviidatud nõuetele
vastavat KOV-ide rahastamise seadusandlikku süsteemi. SHS on küll kehtestatud pärast Riigikohtu
üldkogu kõnealuse otsuse tegemist, kuid SHS ei reguleeri KOV-i rahastamist. Pärast Riigikohtu
üldkogu eelviidatud otsuse tegemist ei ole seadusandja kehtestanud KOV-ide olemuslike ülesannete,
mille täitmise seadusandja teeb neile kohustuslikuks PS § 154 lg 2 teise lause mõttes, täitmise
tagamiseks sellist rahastamise mudelit, mis võimaldaks objektiivselt hinnata, kas KOV-ide tulubaas
on selliste ülesannete täitmiseks piisav.
Eeltoodust tulenevalt ei oleks kolleegiumil iseenesest olnudki võimalik hinnata, kas KOV-ide
rahastamise sätted ja SHS-i sätted, mis teevad KOV-idele kohustuslikuks neile olemuslike ülesannete
täitmise, rikuvad Narva linna kui KOV-i üksuse õigust piisavatele rahalistele vahenditele
omavalitsuslike ülesannete kohustuslikuks täitmiseks. Sellist olukorda (mille on põhjustanud
seadusandja jätkuv põhiseadusvastane tegevusetus) oleks minu arvates tulnud tõlgendada Narva linna
kasuks ning mitte kohustada Narva Linnavolikogu täitma SHS-i nõudeid olukorras, kus KOV-ide
rahastamise süsteem on jätkuvalt põhiseadusvastane.
8. Minu meelest on alust karta, et üldkogu tõlgendatuna osutub SHS-i kohaldamine vähemalt osa
KOV-ide jaoks (pole välistatud, et ka Narva linna jaoks) üle jõu käivaks. Ilmselt arvestas Narva
3
Linnavolikogu kõnealuste sotsiaalteenuste osutamist määrustega reguleerides mh ka oma
majanduslike võimalustega ning tal tekivad majanduslikud raskused Riigikohtu üldkogu otsusest
nähtuvatele nõuetele vastavate õigusaktide täitmisel.
Riigikohtu üldkogu on eelviidatud otsuses leidnud, et KOV-i õigust piisavatele rahalistele vahenditele
on rikutud juhul, kui seadusega muudetakse mõne kohaliku ülesande täitmine kohustuslikuks või
suurendatakse olemasolevate kohustuste täitmise kulusid ning seetõttu muutub omavalitsusüksuse
omaülesannete rahastatus ebapiisavaks (vt selle otsuse p 69). Seetõttu võib kolleegiumi otsuse
seisukoht anda KOV-idele tuge kohtuvaidluste algatamiseks riigi vastu juhul, kui KOV-idele
seadusega kohustuslikuks tehtud sotsiaalteenuste rahastamine osutub ebapiisavaks (vt selle kohta
Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsuse p-d 69–73, 90–92). Need kohtuvaidlused jääksid eeldatavasti
pidamata juhul, kui seadusandja kehtestaks põhiseadusele vastava KOV-ide rahastamise süsteemi.
9. Mina (ja ilmselt ka kolleegiumi enamus) ei tea seda, mil määral on teiste KOV-ide poolt
sotsiaalteenuste osutamise kohustuste täitmiseks kehtestatud õigusaktid kooskõlas seaduse ja
põhiseadusega. Pole välistatud, et kolleegiumi käesoleva otsuse valguses on õiguskantsleril alust
algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusi ka teiste KOV-ide vastu. Samas võivad
sotsiaalteenustesse puutuvate kohtuasjade menetlemise käigus ka kohtud algatada kolleegiumi otsuse
seisukohtadele tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasju mingi teise KOV-i kehtestatud
õigusaktide kohta. Seetõttu on minu arvetes jätkuvalt oluline anda hinnang sellele, kas KOV-ide
rahastamise süsteem on, arvestades selles pärast Riigikohtu üldkogu eelviidatud otsust tehtud
muudatusi, kooskõlas põhiseadusega või mitte.
Tambet Tampuu
(allkirjastatud digitaalselt)
4
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 09.12.2019 11:18
Adressaat: Info <
[email protected]>; <
[email protected]>; SM Info
<
[email protected]>
Teema: Kohtuotsuse saatmine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-18-7
Õiguskantsleri Kantselei
Narva Linnavolikogu
Sotsiaalministeerium
09.12.2019 nr 5-18-7/10
PSJV nr 5-18-7
Kohtuotsuse saatmine
Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a
otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-18-7 ja riigikohtunik
Tambet Tampuu eriarvamuse.
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa:
- kohtuotsus, 52 lk
- riigikohtunik T. Tampuu eriarvamus, 4 lk