dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu muutmisest

Rahandusministeerium · 2. august 2022
Viit
13-1.1/6242-1
Registreeritud
2. august 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Kindlustusmaaklerite Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE
Sari
13-1.1 Kirjavahetus finantsturgude ja panganduse küsimustes (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
13-1.1/2022
Vastutaja
Kristiina Kubja (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)

Failid

  • 📎Finantsvaidluste voliniku institutsiooni loomisest FI juurde .asice115 KB

Sisu (failidest)

Lp. Keit Pentus-Rosimannus Meie: 28.07.2020 Rahandusminister Teie: 06.06.2022 nr 13-1.1/4935-1 Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu muutmisest Eesti Kindlustusmaaklerite Liit (edaspidi EKML) tänab võimaluse eest esitada enda arvamus ja ettepanekud finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu) suhtes, millega plaanitakse luua Finantsinspektsiooni juurde finantsvaidluste voliniku institutsioon. EKML tervitab igati eelnõus välja pakutud lahendit, millise kohaselt EL finantssektori direktiivides ette nähtud, kohtueelsete vaidluste lahendmaise mehhanism, loodaks Finantsinspektsiooni juurde, kuivõrd see tagaks finantsvaidluste voliniku institutsiooni käivitamiseks vajaliku professionaalse ja stabiilse tegevusraamistiku olemasolu. Eelnõu väljatöötamise kavatsuses välja pakutud alternatiivid turupõhise lahenduse või TTJA Tarbijavaidluste komisjoni osas ei ole EKML hinnangul töötavad, sest turupõhine lahend ei ole suunatud finantsteenuste pakkumisel esinevate probleemide tekkepõhjuste kõrvaldamisele ja TTJA lahenduses ei ole pigem võimalik tagada finantsvaidluste kohtueelse menetlemiseks vajalikku materiaal tehnilist võimekust. Kindlustusmaaklerid, kes igapäevaselt esindavad kliente kindlustuslepingute sõlmimisel ja tekkivate kahjujuhtumi korral, on EKML hinnangul üheks parimaks referents grupiks, kes oskavad hinnata kohtueelse vaidluste lahendamise mehhanismi vajalikkust ja võimalikke vaidluste lahendamise probleeme kindlustussektori osas. Alljärgnevalt esitame enda ettepanekud Eelnõu osas: 1) EKML teeb ettepaneku muuta § 343 lg 3 viisil, et finantsvaidluste voliniku nimetaks ametisse Finantsinspektsiooni nõukogu, juhatuse ettepanekul. Põhjendus: Nii Eelnõu väljatöötamise kui Eelnõule laekunud huvigruppide tagasisides on välja toodud vajadust tagada nn. võimude lahusus Finantsinspektsiooni järelevalve tegevuse ja finants vahemehe institutsiooni tegevuses. EKML hinnangul aitaks finantsvaidluste voliniku nimetamine Finantsinspektsiooni nõukogu poolt rõhutada tema sõltumatust Finantsinspektsiooni igapäevasest järelevalve tegevusest, sest sellisel juhul ei oleks finantsvaidluste voliniku institutsioon enam käsitletav Finantsinspektsiooni osakonna vaid Finantsinspektsiooni juures asuva institutsioonina. Analoogina saab tuua kohtunike nimetamist Vabariigi Presidendi poolt, milline toimubki ju kohtunikke sõltumatuse rõhutamiseks. 2) EKML teeb ettepaneku kustutada Eelnõust § 341 lg 4 p 2. Põhjendus: EKML ei mõista miks peaks kohustusliku liikluskindlustuse osas, mis puudutab sadu tuhandeid isikuid, olema välistatud nende õigus pöörduda finantsvaidluste voliniku poole. Eelnõu väljatöötamise käigus on erinevad huvigrupid viidanud, et liikluskindlustuse vaidlused on justkui keskmisest keerulisemad, mistõttu ei pruugi finantsvaidluste volinikul olla selleks piisavat kompetentsi. EKML ei saa sellise seisukohaga kuidagi nõustuda, sest igapäevaselt teevad kindlustusseltsides kahju hüvitamise otsuseid sh. määravad süülistust kahjukäsitlejad, kelledes absoluutsel enamikul ei ole kõrgemat juriidilist haridust. EKML ei kahtle hetkegi, et finantsvaidluste volinik ei suudaks hinnata märgi „Anna teed“ mõju liiklusõnnetuste põhjustaja osas. Teise probleemina on välja toodud, et liikluskindlustuse vaidlused keskenduvad tekkinud kahjud suurusele ja selles osas ei ole finantsvaidluste volinikul jällegi kompetentsi. Kas selle väitega ei saa EKML nõustuda, kuivõrd 99.99% juhtudest ei määra sõidukile tekkinud kahju suurust mitte kindlustusandja kahjukäsitleja, vaid seda teeb sõidukite remondile spetsialiseerunud ettevõtte ning võimaliku vaidluse sisu on eelkõige selles, kas kindlustusandja aktsepteerib liikluskindlustuse seaduses sätestatud kliendi õigust valida sõiduki taastusremondi kohta ja taastusremondi maksumust või viitab „mõistlikule maksumusele“ kindlustusandja poolt eelistatud remondi ettevõttes. EKML on veendunud, et juriidiliste eriteadmistega isik, suudab seda tüüpi vaidlusi lahendada väga efektiivselt, arvestades mh. asjaoluga, et kindlustussektori sees kehtivad juba kinnitatud hea tava dokumendid, mis käsitlevad sõidukite taastusremondi head tava põhimõtteid. Näitena olgu esitatud tüüpolukord, kus klient on harjunud käima oma sõidukiga ühes sõidukite hoolduse ja remondiga tegelevas ettevõttes ehk ta usaldab selle ettevõtte poolt pakutavat teenuse kvaliteeti. Liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt peakski kliendi sõiduki taastusremont olema teostatud tema poolt eelistatud ettevõttes, mitte kindlustusandja poolt välja pakutud ja kliendi jaoks tundmatu remondiettevõtte x, kes teeks sõidukit nägemata, pelgalt kahjustatud sõiduki fotode baasil koostatud kalkulatsiooni kohaselt taastusremondi 10% odavamalt. EKML usub, et finantsvaidluste volinik suudab ilma erilise ressurssi kuluta anda hinnang, milline on selle näite puhul liikluskindlustuse seadusega kooskõlas olev praktika ning suudab läbi oma otsuste juba eos välistada seda tüüpi vaidluste tekkimise. EKML väljendab siinjuures täiesti üheselt, et liikluskindlustuse, kui kõige keerulisema ja finantsvaidluste voliniku tegevusskoobist välistamist vajava kindlustusliigi narratiiv ei vasta tegelikkusele ja see on ümber lükatav kasvõi loogilise argumendiga, et Eelnõu allutaks finantsvaidluste volinikule sõidukikindlustuse teise liigi st. kaskokindlustuse ning vastutuskindlustuse keerulised vormid nt. professionaalsed tegevusvastutused ehk Eelnõu eeldab, et finantsvaidluste volinikul on olemas kompetents nii sõidukikahjude kui ka (keeruliste)vastutuskindlustuse teemade osas. Ühe liiklusõnnetuse kahe osapoole, kus üks osapool saab hüvitise kaskokindlustuslepingu ja teine liikluskindlustuse alt, allutamine erinevale vaidluste lahendamise mehhanismile, ei ole EKML hinnangul põhjendatud ei sisuliselt ega loogiliselt. Kolmanda argumendina on kõlanud asjaolu, et liikluskindlustusest tulenevate vaidluste osas eksisteerib töötav lahendus Liikluskindlustuse lepitusorgani näol. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehel avaldatud statistika kohaselt esitati liikluskindlustuse lepitusorganile 2021.a 167 liikluskindlustuse lepituse avaldust. EKML ei soovi kuidagi seada kahtluse alla liikluskindlustuse lepitusorgani vajalikkust või selle edukust aga kindlasti ei peaks Eelnõu sätestama lahendit, mis sunnib klienti valima kas finantsvaidluste voliniku või liikluskindlustuse lepitusorgani vahel nagu Eelnõu seda hetkel liikluskindlustuse lepitusorgani kasuks teeb. Kui kliendid eelistavad lepitusmenetlust, finants vahemehe poolt tehtavale otsustusprotsessile, mis sisaldab ju endas ka kliendi kahjuks tehtava otsuse riski, siis valivad need kliendid lepitusmenetluse ehk need kaks kohtueelset vaidluste lahendamise mehhanismi saavad eksiteerida paralleelselt. Laskem klientidel endal otsustada, millist kohtueelse menetluse lahendit nad liikluskindlustuse osas eelistavad. EKML saab välja tuua kaks peamist liikluskindlustuse lepitusorgani nõrkust, milliseid saaks liikluskindlustuse vaidluste lahendamise võimaluse andmisega, finantsvaidluste voliniku juures, lahendada, nimelt: a) Liikluskindlustuse lepitusorgani kõik lepitused on konfidentsiaalsed ehk antud organ, ei kujunda tegevuspraktikat ja sellina lahend võimaldab kindlustusandjatel kasutada lepitusorganit enda kahjukäsitluse protsessi „jätkuna“ ehk risk, et kindlustusandja ebakohane tegevuspraktika saab avalikuks ja see võiks negatiivselt mõjutada klientide otsustusprotsesse kindlustuslepingute omandamisel on pandud suuresti „kalevi alla“. Eelnõu kohaselt oleks finantsvaidluste voliniku otsused avalikud ehk rakenduks nii „name and shame“ põhimõte ning lisaks saaks Finantsinspektsioon sellest sisendi oma riskipõhisesse järelevalve protsessi, kui mõne kindlustusandja tegevuspraktika viitab süsteemsetele minetustele. b) Liikluskindlustuse lepitusorgan tegeleb puhtalt tagajärgedega ehk toimub vaidlus kliendi ja kindlustusandja vahel kindlustustingimuste baasil aga ei keskenduda hinnangu andmisele kindlustuslepingu sõlmimise protsessile, millises kindlustusandjal või kindlustusagendil on rida olulisi kohustusi nt. kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste välja selgitamine ehk vaidluse alged on tegelikult lepingu sõlmimise, mitte hilisema kindlustustingimuste tõlgendamise osas. Kuivõrd LKF/EKsL juures asuv lepitusorgan ei oma ei ambitsiooni ega pädevust suunata enda liikmete kindlustuse turustamise praktikaid, jääbki tema roll piiratuks. Finantsvaidluste volinik ei ole kuidagi piiratud kindlustusandjate eriala liidus kehtivate piirangutega, mistõttu saab ta vaidluste lahendamisel keskenduda mitte tagajärgede vaid eelkõige vaidluste tekkepõhjuste lahendmaisele. Kokkuvõttes, EKML toetab igakülgselt Eelnõu edasist menetlemist ning loodab, et Eelnõu autorid võtavad arvesse meie ettepanekuid finantsvaidluste voliniku ametisse nimetamise, kui ebakohase liikluskindlustuse vaidluste lahendamise pädevuserandi eemaldamisel Eelnõust. Kui eelnõu autorid soovivad antud teemades pidada täiendavaid diskusioone, siis EKML on valmis nendes kindlasti osalema. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Kaido Tropp EKML Tegevjuht
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel