Rahandusministeerium · 2. august 2022
- Viit
- 13-1.1/6242-1
- Registreeritud
- 2. august 2022
- Dokumendi liik
- Sissetulev kiri
- Adressaat
- Eesti Kindlustusmaaklerite Liit
- Saabumis/saatmisviis
- e-post
- Funktsioon
- 13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE
- Sari
- 13-1.1 Kirjavahetus finantsturgude ja panganduse küsimustes (Arhiiviväärtuslik)
- Toimik
- 13-1.1/2022
- Vastutaja
- Kristiina Kubja (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)
Sisu (failidest)
Lp. Keit Pentus-Rosimannus Meie: 28.07.2020
Rahandusminister Teie: 06.06.2022 nr 13-1.1/4935-1
Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu muutmisest
Eesti Kindlustusmaaklerite Liit (edaspidi EKML) tänab võimaluse eest esitada enda arvamus ja
ettepanekud finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu
(edaspidi Eelnõu) suhtes, millega plaanitakse luua Finantsinspektsiooni juurde finantsvaidluste
voliniku institutsioon.
EKML tervitab igati eelnõus välja pakutud lahendit, millise kohaselt EL finantssektori direktiivides
ette nähtud, kohtueelsete vaidluste lahendmaise mehhanism, loodaks Finantsinspektsiooni juurde,
kuivõrd see tagaks finantsvaidluste voliniku institutsiooni käivitamiseks vajaliku professionaalse ja
stabiilse tegevusraamistiku olemasolu. Eelnõu väljatöötamise kavatsuses välja pakutud alternatiivid
turupõhise lahenduse või TTJA Tarbijavaidluste komisjoni osas ei ole EKML hinnangul töötavad, sest
turupõhine lahend ei ole suunatud finantsteenuste pakkumisel esinevate probleemide
tekkepõhjuste kõrvaldamisele ja TTJA lahenduses ei ole pigem võimalik tagada finantsvaidluste
kohtueelse menetlemiseks vajalikku materiaal tehnilist võimekust.
Kindlustusmaaklerid, kes igapäevaselt esindavad kliente kindlustuslepingute sõlmimisel ja tekkivate
kahjujuhtumi korral, on EKML hinnangul üheks parimaks referents grupiks, kes oskavad hinnata
kohtueelse vaidluste lahendamise mehhanismi vajalikkust ja võimalikke vaidluste lahendamise
probleeme kindlustussektori osas.
Alljärgnevalt esitame enda ettepanekud Eelnõu osas:
1) EKML teeb ettepaneku muuta § 343 lg 3 viisil, et finantsvaidluste voliniku nimetaks ametisse
Finantsinspektsiooni nõukogu, juhatuse ettepanekul.
Põhjendus: Nii Eelnõu väljatöötamise kui Eelnõule laekunud huvigruppide tagasisides on
välja toodud vajadust tagada nn. võimude lahusus Finantsinspektsiooni järelevalve tegevuse
ja finants vahemehe institutsiooni tegevuses. EKML hinnangul aitaks finantsvaidluste
voliniku nimetamine Finantsinspektsiooni nõukogu poolt rõhutada tema sõltumatust
Finantsinspektsiooni igapäevasest järelevalve tegevusest, sest sellisel juhul ei oleks
finantsvaidluste voliniku institutsioon enam käsitletav Finantsinspektsiooni osakonna vaid
Finantsinspektsiooni juures asuva institutsioonina. Analoogina saab tuua kohtunike
nimetamist Vabariigi Presidendi poolt, milline toimubki ju kohtunikke sõltumatuse
rõhutamiseks.
2) EKML teeb ettepaneku kustutada Eelnõust § 341 lg 4 p 2.
Põhjendus: EKML ei mõista miks peaks kohustusliku liikluskindlustuse osas, mis puudutab
sadu tuhandeid isikuid, olema välistatud nende õigus pöörduda finantsvaidluste voliniku
poole.
Eelnõu väljatöötamise käigus on erinevad huvigrupid viidanud, et liikluskindlustuse vaidlused
on justkui keskmisest keerulisemad, mistõttu ei pruugi finantsvaidluste volinikul olla selleks
piisavat kompetentsi.
EKML ei saa sellise seisukohaga kuidagi nõustuda, sest igapäevaselt teevad
kindlustusseltsides kahju hüvitamise otsuseid sh. määravad süülistust kahjukäsitlejad,
kelledes absoluutsel enamikul ei ole kõrgemat juriidilist haridust. EKML ei kahtle hetkegi, et
finantsvaidluste volinik ei suudaks hinnata märgi „Anna teed“ mõju liiklusõnnetuste
põhjustaja osas.
Teise probleemina on välja toodud, et liikluskindlustuse vaidlused keskenduvad tekkinud
kahjud suurusele ja selles osas ei ole finantsvaidluste volinikul jällegi kompetentsi. Kas selle
väitega ei saa EKML nõustuda, kuivõrd 99.99% juhtudest ei määra sõidukile tekkinud kahju
suurust mitte kindlustusandja kahjukäsitleja, vaid seda teeb sõidukite remondile
spetsialiseerunud ettevõtte ning võimaliku vaidluse sisu on eelkõige selles, kas
kindlustusandja aktsepteerib liikluskindlustuse seaduses sätestatud kliendi õigust valida
sõiduki taastusremondi kohta ja taastusremondi maksumust või viitab „mõistlikule
maksumusele“ kindlustusandja poolt eelistatud remondi ettevõttes. EKML on veendunud,
et juriidiliste eriteadmistega isik, suudab seda tüüpi vaidlusi lahendada väga efektiivselt,
arvestades mh. asjaoluga, et kindlustussektori sees kehtivad juba kinnitatud hea tava
dokumendid, mis käsitlevad sõidukite taastusremondi head tava põhimõtteid. Näitena olgu
esitatud tüüpolukord, kus klient on harjunud käima oma sõidukiga ühes sõidukite hoolduse
ja remondiga tegelevas ettevõttes ehk ta usaldab selle ettevõtte poolt pakutavat teenuse
kvaliteeti. Liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt peakski kliendi sõiduki taastusremont
olema teostatud tema poolt eelistatud ettevõttes, mitte kindlustusandja poolt välja pakutud
ja kliendi jaoks tundmatu remondiettevõtte x, kes teeks sõidukit nägemata, pelgalt
kahjustatud sõiduki fotode baasil koostatud kalkulatsiooni kohaselt taastusremondi 10%
odavamalt. EKML usub, et finantsvaidluste volinik suudab ilma erilise ressurssi kuluta anda
hinnang, milline on selle näite puhul liikluskindlustuse seadusega kooskõlas olev praktika
ning suudab läbi oma otsuste juba eos välistada seda tüüpi vaidluste tekkimise.
EKML väljendab siinjuures täiesti üheselt, et liikluskindlustuse, kui kõige keerulisema ja
finantsvaidluste voliniku tegevusskoobist välistamist vajava kindlustusliigi narratiiv ei vasta
tegelikkusele ja see on ümber lükatav kasvõi loogilise argumendiga, et Eelnõu allutaks
finantsvaidluste volinikule sõidukikindlustuse teise liigi st. kaskokindlustuse ning
vastutuskindlustuse keerulised vormid nt. professionaalsed tegevusvastutused ehk Eelnõu
eeldab, et finantsvaidluste volinikul on olemas kompetents nii sõidukikahjude kui ka
(keeruliste)vastutuskindlustuse teemade osas.
Ühe liiklusõnnetuse kahe osapoole, kus üks osapool saab hüvitise kaskokindlustuslepingu ja
teine liikluskindlustuse alt, allutamine erinevale vaidluste lahendamise mehhanismile, ei ole
EKML hinnangul põhjendatud ei sisuliselt ega loogiliselt.
Kolmanda argumendina on kõlanud asjaolu, et liikluskindlustusest tulenevate vaidluste osas
eksisteerib töötav lahendus Liikluskindlustuse lepitusorgani näol. Eesti Liikluskindlustuse
Fondi kodulehel avaldatud statistika kohaselt esitati liikluskindlustuse lepitusorganile 2021.a
167 liikluskindlustuse lepituse avaldust.
EKML ei soovi kuidagi seada kahtluse alla liikluskindlustuse lepitusorgani vajalikkust või selle
edukust aga kindlasti ei peaks Eelnõu sätestama lahendit, mis sunnib klienti valima kas
finantsvaidluste voliniku või liikluskindlustuse lepitusorgani vahel nagu Eelnõu seda hetkel
liikluskindlustuse lepitusorgani kasuks teeb.
Kui kliendid eelistavad lepitusmenetlust, finants vahemehe poolt tehtavale
otsustusprotsessile, mis sisaldab ju endas ka kliendi kahjuks tehtava otsuse riski, siis valivad
need kliendid lepitusmenetluse ehk need kaks kohtueelset vaidluste lahendamise
mehhanismi saavad eksiteerida paralleelselt. Laskem klientidel endal otsustada, millist
kohtueelse menetluse lahendit nad liikluskindlustuse osas eelistavad.
EKML saab välja tuua kaks peamist liikluskindlustuse lepitusorgani nõrkust, milliseid saaks
liikluskindlustuse vaidluste lahendamise võimaluse andmisega, finantsvaidluste voliniku
juures, lahendada, nimelt:
a) Liikluskindlustuse lepitusorgani kõik lepitused on konfidentsiaalsed ehk antud organ, ei
kujunda tegevuspraktikat ja sellina lahend võimaldab kindlustusandjatel kasutada
lepitusorganit enda kahjukäsitluse protsessi „jätkuna“ ehk risk, et kindlustusandja
ebakohane tegevuspraktika saab avalikuks ja see võiks negatiivselt mõjutada klientide
otsustusprotsesse kindlustuslepingute omandamisel on pandud suuresti „kalevi alla“.
Eelnõu kohaselt oleks finantsvaidluste voliniku otsused avalikud ehk rakenduks nii
„name and shame“ põhimõte ning lisaks saaks Finantsinspektsioon sellest sisendi oma
riskipõhisesse järelevalve protsessi, kui mõne kindlustusandja tegevuspraktika viitab
süsteemsetele minetustele.
b) Liikluskindlustuse lepitusorgan tegeleb puhtalt tagajärgedega ehk toimub vaidlus kliendi
ja kindlustusandja vahel kindlustustingimuste baasil aga ei keskenduda hinnangu
andmisele kindlustuslepingu sõlmimise protsessile, millises kindlustusandjal või
kindlustusagendil on rida olulisi kohustusi nt. kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste välja
selgitamine ehk vaidluse alged on tegelikult lepingu sõlmimise, mitte hilisema
kindlustustingimuste tõlgendamise osas. Kuivõrd LKF/EKsL juures asuv lepitusorgan ei
oma ei ambitsiooni ega pädevust suunata enda liikmete kindlustuse turustamise
praktikaid, jääbki tema roll piiratuks.
Finantsvaidluste volinik ei ole kuidagi piiratud kindlustusandjate eriala liidus kehtivate
piirangutega, mistõttu saab ta vaidluste lahendamisel keskenduda mitte tagajärgede
vaid eelkõige vaidluste tekkepõhjuste lahendmaisele.
Kokkuvõttes, EKML toetab igakülgselt Eelnõu edasist menetlemist ning loodab, et Eelnõu autorid
võtavad arvesse meie ettepanekuid finantsvaidluste voliniku ametisse nimetamise, kui ebakohase
liikluskindlustuse vaidluste lahendamise pädevuserandi eemaldamisel Eelnõust.
Kui eelnõu autorid soovivad antud teemades pidada täiendavaid diskusioone, siis EKML on valmis
nendes kindlasti osalema.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Kaido Tropp
EKML
Tegevjuht