dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Krediiditeabe seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus

Rahandusministeerium · 25. august 2022
Viit
1.1-10.1/6118-5
Registreeritud
25. august 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Advokatuur
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-10.1 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-10.1/2022
Vastutaja
Marit Maidla (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)

Failid

  • 📎Advokatuuri finantsõiguse komisjoni seisukoht_krediiditeabe seadus_2022 ...asice57 KB

Sisu (failidest)

Keit Pentus-Rosimannus Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1, Tallinn [email protected] Tallinn, 2 3 .08.2022 Lugupeetud Keit Pentus-Rosimannus Täname võimaluse eest avaldada arvamust krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse uue versiooni (edaspidi: VTK ) kohta, mis edastati Eesti Advokatuurile arvamuse avaldamiseks Rahandusministeeriumi 26.07.2022 kaaskirjaga nr 1.1-10.1/6118-1 . Eesti Advokatuuri finantsõiguse komisjoni annab käesolevaga enda kommentaarid VTK-s välja toodud eelnõu kavandi erinevate sätete osas ning juh ib eelviidatud VTK-ga seoses tähelepanu veel mõnele olulisele õigus küsimusele . VTK probleemipüstituses on välja toodud, et k rediidiandjatel on kohustus enne laenuotsuse tegemist hinnata inimese võimet krediit tagasi maksta ehk rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks tuleb analüüsida inimeste krediidi võimelisust, sh hinnata inimese sissetulekuid ja olemasolevate finantskohustuste suurust . Paraku ei ole teave inimese kõikide finantskohustuste kohta krediidiandja te le sageli kättesaadav ning võimalusi vastava teabe usaldusväärsest allikast hankimiseks napib . Komisjon on seisukohal, et vastutustundliku lae namise kohustuse täitmiseks krediidiandjatele täiendavate võimaluste loomine on vajalik. Samas tuleb krediidiandjatele võimaluste loomisel analüüsida ka sellega kaasnevat tarbijatest klientide (põhi)õiguste riivet. Krediiditeabe registri loomi s e ga kaasneva riive õigustuseks ja põhjenduseks on VTK kohaselt eesmärk vähendada viivislaenude ja ülelaenamise osakaalu. Samal eesmärgil on juba praegu regulatsioonides sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte, mille üheks osaks on tarbijalt info küsimine ja selle kontrollimine. Nii näeb KAVS § 50 lg 4 ette, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Praktikas on pangakonto väljavõtte küsimine saanud valdavaks tarbija esitat ava info kontrollimise meetodiks. Võrreldes krediiditeabe registriga, millest nähtuksid vaid kliendi finantskohustused, on kontoväljavõtte küsimine kahtlemata oluliselt suurema privaatsus põhiõiguse riivega tegevus, kuivõrd tegu on sisuliselt kohustuslikus korras laenutaotleja poolt kõigi või suure enamuse oma finantstehingute avalikustamine võimaliku krediidi andja töötajale. Soovides laenupakkumisi erinevatelt krediidi andjatelt tuleb kontoväljavõtet jagada neist kõigiga. Arvestades, et tänapäeva Eestis on kaardimaksetel väga suur osakaal, tähendab konto väljavõtete jagamine sisuliselt kõigi igapäevaste tegevuse ja harjumuste avalikustamist krediidiandjatele – millises poes, kohvikus ja restoranis käiakse, milliste arstide juures ja kui tihti jne. Teisalt on kontoväljavõtete küsimine ja töötlemine ka krediidiandjatele suur koormus – infovahetus toimub peamiselt käsitsi (kliendid saadavad väljavõtteid meiliga) ning ka väljavõtete analüüs toimub endiselt suurel määral käsitsi ehk töötaja analüüsib rida realt väljavõtteid. Isegi kui kontoväljavõtteid analüüsitakse automaatse programmi abil , on sellisele analüüsile kuluv aeg ja investeeringud siiski oluliseks halduskoormust suurendavaks teguriks. Kontoväljavõtte analüüs on ajamahukas protseduur, mis ühelt poolt riivab oluliselt laenutaotleja põhiõiguseid ning teisalt paneb suure halduskoormuse krediidiandjale. Seda, et pangakonto väljavõtte analüüsiga kaasneb isiku privaatsuse suur riive , on esile tõstetud ka VTK-s ning krediidiregistrit on peetud oluliselt väiksema riivega mehhanismiks. Näeme, et krediiditeabe registri loomine võiks ja peaks seda probleemi oluliselt leevendama. Registris sisalduks teave taotleja regulaarsete finantskohustuste kohta ning info siss e tulekute kohta on kättesaadav kasutades vastavat maksuameti liidestust. Seega aitaks positiivse krediidiregistri loomine antud põhiõiguste riivet vähendada. Täiendavalt võiks pangakonto väljavõtte küsimine tulla kõne alla pigem erandjuhul , näiteks kui registripõhiste andmete töötlemisel ilmneb vasturääkivusi või kui tegu on teatud piirsummat ületava laenusummaga vm juhtudel, kui krediidiandja peab seda põhjendatuks ja vajalikuks . Samas ei ole VTK-s viidatud, et pangakonto väljavõtte küsimisest võiks registri olemasolul loobuda, vastupidi on rõhutatud, et register saab olla vaid üks täiendav vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendusalternatiive teiste kõrval. Vähendamaks krediiditeabe registri negatiivset mõju tarbijatest klientide privaatsuspõhiõigusele ning muutmaks laenuandmise protsessi efektiivsemaks ja krediidiandjate jaoks vähem koormavaks , oleks Komisjoni hinnangul asjakohane näha ette regulatsioon, mille kohaselt päring registrisse võiks teatud juhtudel ja ulatuses asenda da pangakonto väljavõtte küsimist (sh nt muuta KAVS § 50 lg 4 sõnastust , nähes seal ette tuginemise krediiditeabe registri andmetele ja vaid teatud juhtudel pangakonto andmetele). VTK eelnõu kavand § xxx. Krediidibüroo ja krediidiregister „(2) Krediidibüroo võib krediidiregistrit korraldada andmevahetusplatvormina [või andmekoguna/andmebaasina].“ VTK p 4.2 järgi on seaduseelnõu kavandi väljatöötamisel lähtutud eelkõige sellisest variandist, et registrit peab eraõiguslik registripidaja ja register on ise andmevahetusplatvormi tüüpi (lk 25). Nurksulgudes olev tekst ei ole sellisel juhul asjakohane ega haaku ka ülejäänud eelnõu tekstiga ja tuleks seega kustutada . Kui eelnõu väljatöötamise käigus jõutakse teistsuguse tehnilise lahenduseni ja otsustatakse luua siiski andmekogu/andmebaas (edaspidi: keskregister või register ) , tuleks sätet aga vastavalt teistpidi korrigeerida . Komisjoni hinnangul võib , t agamaks andmete ajakohasus, vähendamaks riivet isikute privaatsusele ning vähendamaks võimalike küberrünnete käigus andmete lekke riski, olla asjakoha ne luua krediiditeabe register andmevahetusmudelit rakendade s . Samas mõistab Komisjon selle lahenduse tehnilist keerukust , kaasnevaid kulusid iga krediidiandja jaoks , võimalikku mõju konkurentsile jm ega välista ka ühtse keskregistri loomise võimalust . Andmevahetusplatvormi kohaselt hoiavad kõik krediidiandjad enda süsteemides teavet nende klientide kohustuste kohta (nii nagu nad seda niikuinii krediiditoimiku vormis tegema peavad), mis on igal ajahetkel ajakohane ja tõene ning laenu taotlemisel teostab andmevahetusplatvorm päringud iga osaleja registrile ning väljastab taotlejale andmed neid ise salvestamata. S elliselt ei looda nö ühtset andmekogu, mis oleks eraldiseisvalt haavatav rünnakutele ning millega kaasneks teatud täiendav privaatsusõiguste riive. Samuti tagab andmevahetusel põhinev lahendus, et info igal ajahetkel on ajakohane, kuivõrd see pärineb otse krediidiandja info süsteemist. Lisaks eeltoodule o leks andmevahetusel põhinev süsteem innovatiivne . Siiski on oluline tagada, et päringuid andmevahetusplatvormile tehakse vaid õigustatud huvi olemasolul ( üksnes klien di krediiditaotluse alusel ), mitte krediidiandja poolt omaalgatuslikult ( nt aktiivselt laenupakkumiste tegemiseks ) . Päringute logi peaks olema andmesubjektile eesti.ee andmejälgijast kättesaadav. O luline on ka tagada, et platvorm luuakse viisil, mis võimaldab krediidiandjatel sellega võimalikult väikese aja- ja ressursikuluga liidestuda. Vastasel juhul on oht väiksematele krediidiandjatele ebamõistlikult suure halduskoormuse asetamises ning teatud krediidiandjad ei pruugi sel juhul olla võimelised (mh liigsete rahaliste kulude tõttu) süsteemiga liituma. Eeltoodu kehti b ka juhul , kui krediiditeabe jagamiseks ja vahetamiseks loodaks keskregister – ajakohase info tagamiseks registris on oluline, et registrisse automaatselt info edastamine erinevate liideste kaudu oleks süsteemiarhitektuuri vaates lihtne ja efektiivne , samas võimalikult ökonoomne ja turuosalistele kättesaadav . Teisalt ei välista Komisjon ka ühtse keskregistri loomise võimalust, kui ühtse keskregistri kasutuselevõtuga kaasnevad riskid saavad maandatud (mh registripidajale tegevusloa nõude kehtestamise ja registripidaja järelevalvele allutamise kaudu) . Komisjon peab oluliseks rõhutada, et Euroopa Liidu turupraktika on olemas just registripõhise lahenduse õigusliku reguleerimise ning järelevalve osas, mistõttu on mitmed olulised riskid selle lahenduse puhul teiste riikide näitel hõlpsasti maandatavad. Ühtse kesk registri kasuks räägivad ka järgmised argumendid . Krediiditeabe register täidab oma eesmärki üksnes siis, kui registris sisalduvad andmed on terviklikud, usaldusväärsed ning pidevalt kättesaadavad. Keskr egister võib osutuda stabiilsem aks võrreldes andmevahetusplatvormiga ning registri puhul on eelduslikult paremini tagatud andmete terviklikkus. Registripõhine lahendus ( võrreldes andmevahetusplatvormiga ) ei sõltu niivõrd suures ulatuses krediidiandjate tehnilisest võimekusest luua ja tagada adekvaatne serverite nn saadavuse aeg ( availability ), turvalisus, usaldusväärsus, tõrkekindlus ning päringutele reageerimise aeg. M itte kõik krediidiandjad ei ole ilmselt võimelised tagama piisavat kõrget andmete käideldavust. Kui aga väiksemad krediidiandjad ei ole võimelised tagama stabiilset andmevahetust, siis mõjutab see negatiivselt andmete terviklikkust ja nende usaldusväärsust, aga ka krediidiotsuse tegemise võimalust. Keskr egistrisse andmete esitamiseks vajalike liidestuste arendamine on tõenäoliselt lihtsam ning seega kättesaadavam suuremale osale turuosaliste st , samuti on nt kor d öö päevas andmete laadimisega tagatud ka süsteemi tõrgeteta töö, kuna eelmise päeva andmed saab edastada teatud ajavahemiku jooksul. Turuosaliselt pärineva info kohaselt võib a ndmevahetusplatvorm olla keskregistri lahendusest ca 1,5-2 korda kallim, kuna reaalajas liiguvad väga suured andmemahud. Suurenenud kulud võivad tõsta niigi kõrgeid tarbimislaenude intressimäärasid ning v äiksematel krediidiandjatel võib puududa selleks vajalik ( tehniline ) võimekus ning selle loomine nõuab täiendavaid investeeringuid. See võib kaasa tuua konkurentsi vähenemise. Seega vajaks Komisjoni hinnangul erinevate lahenduste vahel (andmevahetusplatvorm vs keskregister) valiku teostamine täiendavaid analüüse ja uuringuid. Komisjon mõistab erasektori initsiatiivi krediidiregistri loomist finantseerida ja valmidust krediidiregistrit pidada, kuid a rvestades krediiditeabe registri olulist rolli isikuandmete kaitsel ning süsteemi mõju ühiskonnas, võib Komisjoni hinnangul olla põhjendatud , et krediid i teabe registrit halda b riik. Täiendavat analüüsi vajab küsimus, kas arvestades seda , et päringuid peab olema võimalik teha kõigi Eesti tarbijate krediiditeabe kohta , on otstarbekas , et üheaegselt eksisteerib rohkem kui üks teenusepakkuja . M itme teenusepakkuja puhul tekib oht, et mitte kõik krediidiandjad ei ole liidestunud kõigi teenusepakkujatega ning samuti suureneb halduskoormus erinevate liidestumiste loomiseks. Erasektorist pärineva haldaja puhul eksisteerib ka suurem oht toimepidavuse osas. Kui Eesti turul ei peaks leiduma mitut potentsiaalse t teenusepakkuja t ning juhul , kui ainus teenusepakkuja peaks teenuse osutamisest loobu ma (nt ei vasta enam järelevalve nõuetele vmt) , tuleks riigil ikkagi ise platvormi haldamine üle võtta. Riigi hallatav süsteem tagaks eelduslikult ka avalikkuse usalduse süsteemi turvalisuse ja andmete õige käitlemise osas. § xxx. Krediiditeave ja krediiditeabe jagamine „(2) Krediiditeave võib sisaldada ka võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmeid (negatiivseid krediidiandmeid).“ VTK-s on läbivalt (nt lk-del 112, 113, 119) öeldud, et antud VTK ei hõlma negatiivsete krediidiandmete jagamist, sest see teema vajab täiendavat analüüsi. Lõige 2 ei ole seega asjakohane ja tuleks kustutada. Komisjon peab õigeks võimalikult kiires t i kehtestada regulatsioon krediiditeabe jagamis eks . Arvestades VTK-s kirjeldatud ettevalmistusi, mida positiivse krediidiregistri loomisega seoses on juba tehtud, on mõistlik seda fookust hoida ning käivitada positiivne krediidiregister esimesel võimalusel. Lisaks rõhutab Komisjon vajadust reguleerida ka negatiivsete krediidiand me te jagamisega seonduvat. Selleks on ennekõike kaks peamist põhjust: a. Turul puudub negatiivseid krediidiandmeid hõlmav reguleeritud register ning krediidiandjad peavad maksehäirete puudumises veendumiseks kontrollima hetkel mitut erinevat reguleerimata registrit. Samas on ka negatiivsed krediidiandmed krediidi pakkumisel ja väljastamisel olulise tähtsusega, kuna annavad tunnistust, kas kliendil esineb probleeme võetud kohustuste täitmisega või mitte . Positiivne krediidiregister annab ülevaate isiku finantskohustustest ilma infota nende kohustuste täitmisharjumuste kohta. Ainuüksi s elle pinnalt ei ole võimalik teha üheseid järeldusi tarbija tegeliku krediidivõime lisuse kohta. Seega suurendaks nii positiivsete kui ka negatiivsete krediidiandmete reguleeritud registrist pärimise võimalus krediidivõimelisuse hindamise täpsusastet. Reguleerides ka maksehäirete registri pidamist ehk negatiivsete krediidiandmete jagamist , muutuks paremaks ka sealsete andmete kvaliteet – praegu tegutsevaid maksehäireregistreid peetakse vabatahtlikult ning ilma regulaatori järelevalveta, samuti on vabatahtlik ja reguleerimata sinna andmete lisamine, mistõttu ei pruugi olla andmed tõesed ja kontrollitud ning ei pruugi krediidiandja saada registrist tegelikku pilti kliendi krediidivõimest . b. Senine reguleerimata maksehäireregistrite pidamine on toonud kaasa olukorra, kus puudub õigusselgus ja kindlus, millal ja mis alustel isik u võlgnevus maksehäireregistrisse kantakse. Tegu on olulise probleemiga maksehäireregistrisse kantud inimeste jaoks. Kanne maksehäirete registrisse mõjutab oluliselt isiku võimet saada laenu aga võib kahjustada ka võimalust üürida korterit või teha muid tehinguid. Tegu on oluliselt inimese majanduskäibes osalemist mõjutava kandega. Seetõttu on oluline tagada, et vastavad kanded toimuksid reguleeritult ja oleksid põhjendatud. Praegu puudub regulatsioon registrisse kannete tegemise osas, mistõttu on esinenud juhtumeid, kus registrisse tehakse kanne ilma võlgnikuga võla osas suhtlemata – nii võib võlgnik saada võlgnevusest teada esimest korda alles maksehäire registri vahendusel. Arvestades maksehäire registri olulist riivet isiku õigustele peaks tegu olema viimase kasutatava abinõuga võla sissenõudmisel, mille rakendamine peaks lubatav olema alles pärast korduvalt võlgnikuga kontakti otsimist ja täiendavate tähtaegade ja/või maksegraafikute kokkuleppimist. Maksehäireregister ei tohi kujuneda esimeseks võla sissenõude meetodiks. Samuti tuleks ka maksehäireregistri puhul sarnaselt nt karistusregistrile sisse seada aegunud kannete kustutamine. Praegustest registritest on üldjuhul näha nii aktiivsed kui ka mitteaktiivsed maksehäired. Kuigi teatud aja jooksul võib mitteaktiivne maksehäire olla veel indikatiivne isiku maksekäitumise kohta, siis eeld uslikult ei iseloomusta siiski mitteaktiivsed maksehäired teatud aja möödumisel enam isiku krediidivõimelisust , vaid stigmatiseerivad inimest ja vähendavad tema võimalust majanduskäibes osaleda. Võttes arvesse ülaltoodut, oleks seega oluline reguleerida ühiskonnas ka negatiivse krediiditeabe jagamisega seonduvat . Arvestades , et VTK kohaselt edastaksid isikute positiivsete finantskohustuste kohta loodava l e registrile andmeid reguleeritud ja järelevalvele alluvad turuosalised , on neilt pärinevate andmete kvaliteediga seonduvad riskid madalamad. Tänasel päeval toimivatesse maksehäireregistritesse negatiivset krediiditeavet jagavate isikute ring on oluliselt laiem ning andmete kvaliteediga seonduvad võimalikud probleemid ulatuslikumad, mistõttu vajaks negatiivse krediiditeabe registri loomine ilmselt täiendavaid uuringuid ja ettevalmistusi, kuidas tagada isikutele sellega seonduva riive minimaalsus. K ui positiivse krediiditeabe jagamise seadus e eelnõuks vajalike uuringute jm ett evalmistustega jõutakse valmis varem, ei ole Komisjoni nägemuses vältimatult vajalik käivitada positiivset ja negatiivset kredii diteave t hõlmavate registrite töö ühtse registrina ja samaaegselt . Oluli sem on, et krediidiandjatel oleks võ imalikult palju tõhusaid „ t ööriistu“ vastut u stundliku laenamise kohustuse täitmiseks ning et tagatu d oleks andmete kvaliteet ja isikõiguste riive minimaalsus. § xxx. Krediiditeabe andja „(1) Krediiditeabe andja isik, kes on kohustatud andma krediidibüroole teavet nende füüsiliste isikute finantskohustuste kohta, kellele ta on krediiti andmas või andnud [ALT: sõlmimas krediidilepingut või sõlminud krediidilepingu].“ Kuna sama paragrahvi lg 2 järgi kuuluvad krediiditeabe andjate hulka ka nt krediidivahendajad ning võlgade sissenõudmise teenuse pakkujad, kes ise krediiti ei väljasta, pole korrektne lg-s 1 üldistada, et krediiditeabe andja igal juhul annab isikule krediiti. T eisal t VTK-s (nt lk-del 97, 116) on selgelt öeldud, et positiivse krediidiregistri eesmärgiks on kajastada andmeid eelkõige väljastatud krediit ide kohta, seega jääb selgusetuks, mida on mõeldud väljendiga „on krediiti andmas / krediidilepingut sõlmimas“ . Olenemata krediidilepingu sõlmimisest pole põhjust pidada krediiti antuks seni, kuni seda pole krediidi taotlejale välja makstud, st krediiditeavet jagada pole põhjust seni , kuni krediidi andmise protsess pole lõppenud. Samuti ei hõlma lg 1 praegune sõnastus piisava selgusega lg 2 p-des 3 ja 4 nimetatud isikute (võlgade sissenõudmise teenuse pakkujad, krediidibürood) rolli krediidi andmise protsessis. Seega tuleks lg 1 sõnastus muuta nt selliseks (muudetud tekstiosad läbi kriipsutatud või alla joonitud): „(1) Krediiditeabe andja on isik, kes on kohustatud andma krediidibüroole teavet nende füüsiliste isikute finantskohustuste kohta, kellele ta on krediiti andmas võ i andnud [ALT: sõlmimas krediidilepingut või sõlminud krediidilepingu] või kellele krediidi andmist ta on vahendanud või või esinevad muud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolud .“ § xxx. Krediidibüroo töötaja kohustus Finantsinspektsiooni või Andmekaitse Inspektsiooni teavitada „(1) Krediidibüroo töötaja on kohustatud Finantsinspektsioonile või Andmekaitse Inspektsioonile viivitamata kirjalikult teatama asjaoludest, mille tagajärjeks on või võib olla: 1) krediidibüroo tegevust reguleerivate õigusaktide oluline või korduv rikkumine; 2) krediidibüroo juhi või töötaja tekitatud oluline varaline klientidele või andmesubjektidele.“ VTK järgi (nt lk-d 90-91) peaks eelnõu kohaselt järelevalvefunktsioon olema jagatud Finantsinspektsiooni (FI) ja Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) vahel. Ka eelnõu ise näeb ette, et selle 10. peatükis sätestatakse eraldi FI ja AKI poolt läbiviidava kontrolli/järelevalve ulatus ja vastavad meetmed. Ülalviidatud lõike 1 sõnastus aga ei erista, millistel puhkudel peaks krediidibüroo töötaja saatma teate FI-le, millistel AKI-le – tulemuseks on olukord, kus teatamiskohustusega isik võib justkui vabalt valida ühe või teise järelevalveorgani vahel. Eeldatavasti peavad viimased siis hakkama ise omavahel suhtlema, et välja selgitada, kumb neist konkreetsel juhul järelevalvet teostab. Ülejäänud eelnõu tekstist paraku ei selgu, kas see ongi eesmärk või on tegu lihtsalt ebaõnnestunud sõnastusega. § xxx. Krediidibüroole andmete esitamise kohustus „(1) Iga krediiditeabe andja on kohustatud esitama õigustatud krediidipäringu korral käesoleva seaduse §-s . sätestatud andmed Eestis asutatud krediidibüroole.“ Siin jääb selgusetuks, mida täpselt on mõeldud „õigustatud krediidipäringu“ all. Ilmselt on mõeldud allpool paragrahvi „Krediidipäringute tegemine“ lg-s 1 kirjeldatud päringut. Teeme ettepaneku sellele lõikele viidata, vältimaks mitmeti mõistetavust. § xxx. Krediidibüroole esitatavate andmete koosseis „(1) Väljastatud krediidi kohta esitab krediiditeabe andja krediidibüroole järgmise info: 9) 7 päeva üle maksetähtaja hilinenud maksete summa;“ Pole selge, kas mõeldud on seda, et summeerima peaks kõiki antud isikuga seotud krediidilepingutest tulenevaid makseid, mis on iga vastava lepingu kehtivuse mis tahes ajahetkel hilinenud vähemalt 7 päeva, või ainult neid makseid, mis on päringu tegemise ajal viivituses vähemalt 7 päeva. Samuti pole selge, kas summeerima peaks ainult neid makseid, mis on seotud lepingutega, kus isik on krediidivõtja või kaastaotleja, või ka neid, mille puhul isik on käendaja. Lõpuks pole arusaadav, miks lg-s 9 toodud info esitamine krediidibüroole on väljendatud kohustuslikuna, kui VTK-s on läbivalt (nt lk-del 112, 113, 119) öeldud, et antud VTK ei hõlma negatiivsete krediidiandmete jagamist, sest see teema vajab täiendavat analüüsi. Lõige 9 ei ole seega selgelt väljendatud ega tundu selle eelnõu raames asjakohane ning tuleks kustutada. Katkised joonealused viited: Joonealune viide ei tööta: 22, 24, 90, 103, 124 . Lugupidamisega /digitaalselt allkirjastatud/ Kirsti Pent Eesti Advokatuuri finantsõiguse komisjoni esimees
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel