Riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Kai Kullerkupu, Kaupo Paali, Nele Parresti,
Ivo Pilvingu, Kalev Saare ja Juhan Sarve eriarvamus asjas nr 5-20-3
I
Sissejuhatus
1. Nõustume üldkogu otsuses nii mõnegi olulise lähtealusega. Otsuse mitme kandva
arutluskäigu ja lõppjäreldusega ei saa aga leppida. Vabariigi Presidendi taotlus oleks tulnud
rahuldada. „Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus
(kohustusliku kogumispensioni reform)“ (edaspidi KoPS muutmise seadus) on meie hinnangul
vastuolus põhiseadusega, täpsemalt õigusega saada vanaduse korral riigilt abi (PS § 28 lõige
2), võrdsuspõhiõigusega (§ 12 lõige 1), omandipõhiõigusega (PS § 32) ja ettevõtlusvabadusega
(PS § 31).
2. Ennekõike on põhiseadusvastane kogumispensionide seaduse (KoPS) §-s 431 ettenähtud
õigus võtta kohustusliku kogumispensioni (teise pensionisamba) fondist enne pensioniea
saabumist välja sinna sotsiaalmaksu laekumiste arvel praeguseks juba kogutud vara. Raha
väljavõtmise võimalus suurendab ühest küljest inimeste vaesusriski pensionipõlves, asetades
samas teise pensionisambaga mitteliitunutele ebavõrdse koormuse riikliku pensionikindlustuse
finantseerimisel.
Kuna KoPS §-de 431 ja 724 alusel väljamakstav vara on pensionifondi osakuomanike ühine
vara, toob selle ennetähtaegne väljamaksmine kaasa sekkumise väljakujunenud
omandisuhetesse. Ühtlasi paneb KoPS § 724 kindlustusandjatele peale olulisi uusi kohustusi
ning lõpetab neil kehtivate lepingute alusel tekkinud õigused.
3. Tuleb rõhutada, et kogumispensioniga liitunud ei moodusta homogeenset, ühesuunaliste
huvidega gruppi. Osa liitunuist on huvitatud ühiselt kogutud kapitali kiirest tarbimisest või
investeerimisest väljaspool pensionisüsteemi, teised aga selle alalhoidmisest ja kasvatamisest
just pensionifondides, tavapärasest tihedama riikliku regulatsiooniga süsteemis (vt üldkogu
otsuse p 82.1 lisaviidetega; Pensionisüsteemi muudatuste mõjuanalüüs. Eesti Pank. 2020,
lk 14). Sõltuvalt kogumispensioniga liitunu eelistustest on KoPS §-l 431 mõnele neist soodne,
mõnele aga põhiõigusi kitsendav toime.
Kohustusliku kogumispensioni ennetähtaegne väljamaksmine ei puuduta samas ainult teise
sambaga liitunuid, vaid kõiki tuleviku pensionisaajaid. KoPS muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri möönab, et väljamaksed võivad suurendada koormust riiklikule
pensionikindlustusele ehk esimesele pensionisambale ja seeläbi riigieelarvele (108 SE I,
lk-d 97–99). Sotsiaalmaksu arvelt pensionipõlveks juba kogutud vara ennatlik väljamaksmine
tekitab pensionisüsteemi ja riigirahandusse tühiku ja riskid, mille täitmine ja maandamine võib
tulevikus raskendada muude riigi ülesannete täitmist ning tekitada ühiskonnagruppide vahel
tõsiseid pingeid.
4. Kirjeldatud tagajärjed sekkuvad märkimisväärselt põhiõigustesse. Õigusi ja vabadusi võib
piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, muu hulgas peavad piirangud olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud (PS § 11). See tähendab enamat kui pelgalt viidet parlamendienamuse
soovidele ehk poliitilisele tahtele. PS § 11 nõuab põhiõigustesse sekkumisel sisulist
argumenteerimist põhiseaduslike väärtuste ja seaduse eesmärkide tasandil. Meelevaldse
õigustesse sekkumise mandaati parlamendil ei ole.
5-20-3
Riigikohtu ette toodud vaidlus polnud lihtne mustvalge küsimus, kas pensionivara
ennetähtaegne väljamaksmine on hea või halb, vaid kas väljamaksest saadav kasu on piisav
selleks, et kaaluda üles PS §-des 12, 28, 31 ja 32 sätestatud õiguste kahjustamine. See küsimus
on ühest küljest poliitiline, selle peab esmalt lahendama parlament. Kuid kuna selle
lahendamisel on mängus põhiõigused ja -vabadused, siis on ta ka põhiseaduslik küsimus.
Poliitika, niivõrd kui see leiab väljundi riigivõimu teostamises, mida seaduste kehtestamine
kahtlemata endast kujutab, peab olema kooskõlas põhiseaduse sätte ja mõttega (PS § 3 lõige 1,
§ 152 lõige 2).
Erinevalt üldkogu enamusest leiame, et käesolevas kohtuasjas ei ole ära näidatud vajadust
KoPS §-des 431 ja 724 sätestatud väljamaksete tegemiseks, viidatud õiguste riivamiseks ja
rahanduslike riskide võtmiseks. Pensionideks kogutud kapitalist olulise osa enneaegne
väljamaksmine ei tugevda pensionisüsteemi ega selle teist sammast, vaid muudab need veelgi
hapramaks. Pensionisüsteemi oleks võimalik reformida mitmel moel selliselt, et sotsiaalmaksu
arvel juba kogutud vahendid jääks pensionisüsteemi alles ning aitaks ka edaspidi hajutada ja
maandada vanadusega kaasnevaid riske. Nende vahendite säilitamine pensionisüsteemis on
vajalik ka teise pensionisambaga liitunute ja mitteliitunute võrdseks kohtlemiseks. Ühtlasi jääks
nii ära tarbetu sekkumine omandiõigusesse.
5. Selgitame neid seisukohti järgnevalt.
II
KoPS § 431 vastuolu PS § 28 lõikega 2
6. KoPS §-s 431 ettenähtud õigus nõuda enne pensioniea saabumist tagasi KoPS muutmise
seaduse jõustumise ajaks teise samba pensionifondi kogutud osakud ja võtta välja neile vastav
summa on vastuolus PS § 28 lõikega 2.
(A)
7. Jagame üldkogu seisukohta, et PS § 28 lõikest 2 tuleneb eraldiseisev õigus vanadusabile. See
ei piirdu õigusega minimaalselt eluks vajalikule, vaid tähendab ka õigust tööea elatustaseme
osalisele säilitamisele vanaduses (otsuse p-d 41–42). Ka on üldkogu põhjendatult järeldanud,
et PS § 28 lõikest 2 tuleneb riigi kohustus luua sotsiaalkindlustussüsteem, ning eeldusel, et
säilib riigi lõppvastutus, võib riik PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmisel kasutada
eraõiguslikke vorme (p-d 44–46). Kohustuslik kogumispension (teine pensionisammas) on
praegusel kujul PS § 28 lõike 2 kaitsealas, kuna see on koostoimes riikliku vanaduspensioniga
(esimese sambaga) mõeldud tagama põhiseadusega nõutavat vanadusabi (p-d 49–50).
8. Rõhutamist väärib üldkogu seisukoht, et õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse juhul, kui
abi määr langeb alla nõutava määra (siin on seadusandjal siiski ulatuslik otsustusruum ja
kohtulik kontroll piirdub ilmselguse kriteeriumiga) või kui „seadusega halvendatakse
meelevaldselt PS § 28 lõike 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi“ (p 43). Oleme
seisukohal, et just viimasega on praegusel juhul tegemist.
(B)
9. PS § 28 lõike 2 teine lause jätab seadusandja otsustada vanadusabi liigid, ulatuse ning
saamise tingimused ja korra. See tähendab iseenesest ka seadusandja õigust vähendada abi
määra, kui see on vastava ajahetke õiguslikku ja sotsiaalset olustikku silmas pidades vajalik.
2(11)
5-20-3
Küll on seadusandja abi ulatuse kindlaksmääramisel seotud põhiseadusest tuleneva omavoli
ehk meelevaldsuse keeluga. Meelevaldsuse keeldu võib sisustada kui nõuet, et seadusandja
loodud norm peab teenima põhiseaduspärast eesmärki ning aitama seda saavutada
(vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas
nr 3-4-1-3-16, p 88).
10. Üldkogu sedastab, et seadusandja eesmärgiks KoPS muutmisel oli kehtestada kohustuslik
kogumispension vabatahtliku kogumisskeemina, et inimene saaks ise otsustada raha
paigutamise üle; samuti soovis seadusandja vähendada raha haldamisega seotud kulusid ja
seeläbi kõrvaldada teise samba puudused (p 58).
11. Praeguses kohtuasjas käibki vaidlus just nimelt kogumisskeemi vabatahtlikuks muutmise
põhiseaduspärasuse üle. Seadusandja rakendatav vahend ei saa olla iseenda eesmärk. Pelgalt
seadusandaja soov ehk n-ö puhas poliitiline tahe on reformi korraldamiseks piisav siis, kui
reform isikute õigusi ei piira. Seadusandliku lahenduse kehtestamiseks peab eksisteerima
põhjendatud vajadus, kui sellega kaasnevad põhiõiguste ja -vabaduste riived (PS § 11).
12. Kui mõne isikute rühma õiguste ja vabaduse suurendamine toob kaasa sotsiaalkaitse taseme
vähendamise, tuleb reformiseaduse põhiseaduspärasuse tagamiseks ära näidata vähemalt
mingigi põhjus, miks on mõistlik muid õigusi ja vabadust vanadusabi arvelt suurendada. See
kehtib praegu eriti teravalt enne 1983. a sündinute puhul, kes on juba niigi kõik vabatahtlikult
liitunud teise pensionisambaga, asudes sinna omal valiku tegema kohustusliku
kogumispensioni makseid ja paludes sinna suunata 4/33 nende eest tasutavast sotsiaalmaksust.
Võib arutleda selle üle, kas liitumisel lubatud ootused kogutud vara juurdekasvule on täitunud
või mitte. See ei väära siiski asjaolu, et tegu oli vaba tahte alusel raha paigutamise otsusega,
mis kätkeb alati riske, millega inimene peab arvestama.
Teise samba pensionifondi vara tekib riiklike sotsiaalkindlustusmaksete laekumistest ja
investeerimistulust ning see kuulub juba tekkimise hetkest kindlustatutele ühiselt, mitte
isiklikult (IFS § 4 lõike 1 esimene lause). Seetõttu ei tulene PS § 32 lõike 2 esimesest lausest
vajadust anda kindlustatutele vabadus fondi vara omatahtsi kasutada ja käsutada. Teise
pensionisamba osakuomanike omandiõigus ei saa praegu õigustada PS § 28 lõike 2
kaitsetaseme langetamist.
13. Kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise ja teise sambaga liitunute vabaduse
suurendamise tegelikud eesmärgid oli Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse seisukohtadest
nähtuvalt teise pensionisamba puuduste kõrvaldamine ja seeläbi kogu pensionisüsteemi
täiustamine.
Need eesmärgid on kahtlemata legitiimsed. Me ei sea vähimalgi määral kahtluse alla
parlamendi poliitilist pädevust pidada teist pensionisammast praegusel kujul puudulikuks ning
näha vajadust puudusi kõrvaldada. Puuduste kõrvaldamise abinõud, vähemasti siis, kui need
riivavad põhiõigusi, ei tohi aga töötada enda eesmärgile vastu. Nimetatud eesmärke võib pidada
asjakohasteks teise samba edasiulatuval reformimisel: senist teadmist ja kogemust arvestades
saab inimene teha teadliku valiku, kas jätkata kogumispensioni süsteemis (kes on juba
vabatahtlikult või kohustuslikus korras liitunud) või liituda sellega (kes ei ole seni liitunud või
alles sisenevad tööjõuturule). Nimetatud eesmärke ei aita aga meie hinnangul saavutada seni
pensionisüsteemi kogutud raha väljavõtmise võimaldamine.
3(11)
5-20-3
14. Ainuüksi üldkogu otsuse p-des 71–72 märgitud põhjustel on ilmselge, et pensionisüsteemi
paljude aastate jooksul kogutud vahendite piiramatu väljamaksmine enne vanaduspensioniea
saabumist ei aita kogumispensioni puudusi kõrvaldada, vaid süvendab neid. See, et teisest
sambast lahkujate sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa hakkaks tulevikus laekuma esimesse
pensionisambasse (vt üldkogu otsuse p 102), ei eelda omakorda seni teise sambasse kogutud
pensionivara väljamaksmist kogumisfaasis.
15. Eesti Panga hinnangul on teise pensionisambasse aastaks 2021 kogutud üle 5 miljardi euro
(Eesti Pank 2020, lk 17). Täpne kogumispensioni süsteemist lahkuvate osakuomanike arv ja
väljavõetava raha hulk ei ole praegu teada, kuid prognooside järgi võib lahkuda „arvestatav
hulk osakuomanikke, kelle väljavõetav raha võib moodustada fondide varast olulise osa“
(vt üldkogu otsuse p 82 koos edasiste viidetega).
16. On väga tõenäoline, et isegi senise süsteemi säilitamisel langeb esimesest sambast makstav
riiklik vanaduspension juba 2040. aasta paiku alla 40% asendusmäära (vt Eesti Pank 2020,
lk 11), mida peetakse rahvusvaheliselt mõistlikuks seoseks isiku pensioni ja varasema
sissetuleku vahel (vt nt Digest of the Case Law of the European Committee of Social Rights.
2018, lk 138). Vaatamata pensioniea tõusule hakkab töötajate ja vanaduspensionäride suhtarv
Eestis langema: kui aastal 2020 on suhtarv 2,2, siis aastaks 2060 on sama näitaja vaid 1,6 (Eesti
Pank 2020, lk 12). Kuigi pikas perspektiivis ei ole kindlalt ette teada riigi majanduslik olukord,
on demograafilised näitajad üsna hästi prognoositavad. Need näitavad üheselt – et mitte öelda
„tõsikindlalt“ –, et tulevikus kasvab surve pensionisüsteemile. Pensionisüsteemi kogutud raha
välja võtmine süvendab probleemi veelgi.
17. Raha väljavõtmine tähendab selle võimaluse kasutajatele väiksemat pensioni tulevikus,
kuna nende puhul langeb ära teise samba pension ja ka esimese samba pension on varasemate
kogumisaastate tõttu väiksem (sotsiaalmaksu 4%-line osa kanti kogumisperioodil esimese
samba asemel teise sambasse). Teise pensionisambasse jääjatele võib raha väljavõtmisega
kaasnev destabiliseeriv mõju tähendada samuti väiksemat pensioni tulevikus (vt üldkogu otsuse
p 71). Jääda soovijatele võib see tähendada ka teisest sambast sunnitud loobumist, et vältida
pensionifondide vara ennetähtaegse väljamaksmisega süvendatavaid riske. Seega jääb nende
raha, kes on kogunud vara kogumispensioni süsteemi vanaduspõlveks ja sooviksid kogumist
jätkata, muuhulgas nende inimeste otsuste meelevalda, kes raha pensionifondis säästa ei soovi.
Kogumist jätkata soovijate jaoks puuduvad kaitsemeetmed seni kogutud raha säilimiseks,
nt võimalus arvestada fondiosak ümber esimese pensionisamba kindlustusosakuks või muuks
kindlamaks vanadusabi instrumendiks.
Vabatahtlike loobujate puhul saab nende tegevust võtta arvesse põhiseadusest tuleneva
vanadusabi määra üle otsustamisel. Samas võib tulevikus olla äärmiselt keeruline kindlaks teha,
kas isik loobus vabatahtlikult või sunnitult. Lisaks, nagu öeldud, on teise sambaga liitunute
esimese samba pension väiksem. Seega, kui loobujateks on madalapalgalised, siis võib ka
inimväärseks eluks vajaliku miinimumi kui tuuma tagamine eeldada lisaraha kas olemasoleva
pensionisüsteemi seest või väljastpoolt, st teiste maksumaksjate arvel (vt 108 SE I seletuskiri,
lk 92: teise samba pension on madalapalgalistele olulisema tähtsusega; Eesti Pank 2020, lk-d 9
ja 14). Teisisõnu, vabatahtlikult loobujate tegevuse mõju ei piirdu tõenäoliselt üksnes nende
endi õigusega saada vanadusabi. Eelkirjeldatud demograafilised arengud näitavad selgelt, et see
võib mõjutada kõigi teiste praeguseks süsteemiga liitunute ja mitteliitunute, samuti tööjõuturule
sisenejate õigusi, sh õigust saada vanadusabi (PS § 28 lõige 2).
4(11)
5-20-3
18. Isegi kui KoPS muutmise seaduse jõustumisel ei realiseeru kõige negatiivsemad
stsenaariumid, kui silmas pidada teisest sambast lahkujate arvu ja väljavõetava raha hulka,
tähendab see eeltoodust tulenevalt paratamatult vajadust lisaressursi järele pensionisüsteemis
või -süsteemile. KoPS muutmise seadusega võimaldatav raha väljaviimine pensionisüsteemist
on ilmselge samm vastassuunas pensionisüsteemi tugevdamisele. Pensionisüsteemi
probleemid, millele reformiseaduse kehtestamisel viidati, on taandatavad fondidesse akumu-
leeritud raha nappusele ja kogumispensioni fondide vähesele tootlusele. Raha väljamaksmine
suurendab rahanappust veelgi. Ajaliselt piiramata raha väljavõtmise õigus sunnib fonde veel
allesjäänud varasid paigutama senisest likviidsemalt. See vähendab tootlust veelgi (vt üldkogu
otsuse p 79).
19. Seadusandja tegevus KoPS § 431 kehtestamisel on seega meelevaldne ja vastuolus
PS §-dega 3 ja 11 (vrd otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 87), sest ta ei aita kaasa reformi tegeliku
eesmärgi – pensionisüsteemi parandamise – saavutamisele.
20. Veenev ei ole üldkogu osutus, et põhiseadusvastast olukorda on võimalik kindlaks teha vaid
eeldusel, et riigil puuduvad tulevikus võimalused tekkida võiva põhiõiguse rikkumise
ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks (p 54.1). Pensionisüsteemide ülesehitus ja jätkusuutlik
toimimine eeldab pikaajalisi etteulatuvalt läbimõeldud plaane. Tegu ei ole valdkonnaga, kus
probleemi avastamisel on seadusandjal võimalik kiirelt reageerides see lahendada. Toimivaid
lahendusi on vaja luua kümneid aastaid varem.
PS § 28 lõikes 2 sätestatud abi tagamiseks kogutud vahendite, st vanaduspõhiõiguse
materiaalsete tagatiste likvideerimist ei saa õigustada pelgalt teoreetiline võimalus asendada
need vahendid määramata tulevikus millegi muuga või tasandada praegu loodavad riskid
kunagi hiljem vahenditega, mis praegu pole teada. KoPS § 431 kehtestamine oleks eeldanud
koheseid ja selgeid tagatisi isikutele, kelle ainsaks või peamiseks vanaduspõlve toetavaks
säästuks on paljude aastate vältel olnud kohustusliku kogumispensioni fondide osakud. Fondide
puudused, millele reformiseaduse kehtestamisel viidati, ei saa õigustada fondiga liitunute veelgi
ebakindlamasse olukorda asetamist.
III
KoPS § 431 vastuolu PS §-ga 12
21. KoPS §-s 431 ettenähtud ennetähtaegne väljamakse toob kaasa teise pensionisambaga
liitunud ja mitteliitunud kindlustatute ebavõrdse kohtlemise sotsiaalmaksuga koormamisel ja
riikliku pensionikindlustuse rahastamisel. Seetõttu on KoPS muutmise seadus vastuolus
võrdsuspõhiõigusega (PS § 12).
(A)
22. Riigikohtu üldkogu tegi otsuse p-des 93–99 põhjendatult kindlaks teise sambaga liitunud ja
mitteliitunud isikute (I ja II grupp) erineva kohtlemise (vt võrdlusgruppide täpseid määratlusi
otsuse p-s 96). Nõustume selle järeldusega, kuid peame vajalikuks rõhutada järgmist.
23. PS § 12 valguses ei ole midagi ette heita kohustusliku kogumispensioni maksete
(KoPS § 6 jj) eest soetatud varade ennetähtaegse realiseerimise ja väljamaksmise võimalusele.
Seda makset teise sambaga mitteliitunud ei tasunud. Selle makse tagastamine ei anna
kogumispensioniga liitunutele ühtegi eelist võrdlusgrupi ees, vaid kõrvaldab tagasiulatuvalt
nende töötasul siiani lasunud kõrgema koormuse.
5(11)
5-20-3
Teistsugune on olukord sotsiaalmaksu laekumiste arvel teise sambasse kogutud kapitaliga, mis
moodustab kogumispensioni fondide varast 2/3 (üldkogu otsuse p 97.3). Liitunud saavad
varasematel aastatel sotsiaalmaksu arvel teise sambasse kogutud vahendeid asuda kohe ja
vabalt enda huvides kasutama, mitteliitunutel samaväärset hüve ei teki, kuigi nende eest on
sotsiaalmaksu tasutud samadel alustel liitunutega.
Kuigi kõik teise pensionisambaga liitunud ei pruugi olla huvitatud raha ennetähtaegsest
väljavõtmisest, sest see vähendab neile tulevikus makstavat pensioni, võivad teised liitunud
eelistada raha kohest ärakasutamist (vt käesoleva eriarvamuse p 3). Seetõttu on
maksulaekumiste arvel kogunenud vara suhtes liitunutele valikuõiguse andmine siiski oluline
eelis mitteliitunute ees.
24. Sotsiaalmaks on riikliku maksu vormis kehtestatud avalik-õiguslik
sotsiaalkindlustusmakse, sellel on nii sihtotstarbelise maksu kui ka sundkindlustuse makse
tunnused (üldkogu otsuse p 97.3; vt ka L. Lehis. Maksuõigus. 2012, lk 253). Sõltumata sellest,
kas kindlustatu on liitunud teise pensionisambaga, tasuti sotsiaalmaksu seni ja tasutakse
põhimõtteliselt ka edaspidi sundkorras ja samadel alustel. Nii kogumispensioniga liitunute kui
ka mitteliitunute puhul on sotsiaalmaksu määr 33% (sotsiaalmaksu seaduse (SMS) § 7 lõige 1).
Sotsiaalmaksu 20%-line osa ehk 20/33 maksusummast laekub kas tervikuna riikliku
pensionikindlustuse vahenditesse või osaliselt (4/33 ulatuses) ka pensioniregistri pidaja
kontole – sõltuvalt kindlustatu ühinemisest teise sambaga (SMS § 10 lõiked 31–41; KoPS § 12
lõige 4). Kokkuvõttes laekub aga nii I kui II grupi puhul sotsiaalmaksu 20%-line osa
pensionisüsteemi. Selle eesmärk on olnud vanadusest tingitud töövõimekaoga seotud riskide
hajutamine kindlustatute vahel (vt üldkogu otsuse p 48). Seni on nii I kui ka II grupi puhul
vastusoorituse saamise eelduseks olnud kindlustusjuhtumi saabumine ehk pensioniikka
jõudmine.
25. Nõustume kolleegide enamusega selles, et vormiliselt ei too KoPS § 431 II grupile kaasa
maksusoodustust, sest teise pensionisambaga liitunute eest tasutud sotsiaalmaksu arvestuses
reformi tagajärjel muutusi ei toimu (otsuse p 105.2). Faktiliselt on aga teise samba
ennetähtaegsetel väljamaksetel maksutagastusega mitte lihtsalt sarnane, vaid võrdväärne mõju.
PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust riivab nii õiguslik kui ka faktiline erikohtlemine. Teise
sambaga mitteliitunute perspektiivist vaadatuna tekib õigustatud küsimus, miks antakse
II grupile erinevalt I grupist juba kogumisperioodil kindlustusjuhtumist sõltumatu
vastusooritus, ehkki sotsiaalmaksu kui sundkindlustusmakset on mõlema grupi aktiivse
sissetuleku eest eelnevatel aastatel makstud samadel alustel.
26. KoPS §-s 431 ei muuda vabatahtlikuks mitte üksnes kogumispensioni, vaid selles
paragrahvis sätestatud väljamakse vähendab tagasiulatuvalt II grupi sotsiaalkindlusmaksete
koormat tervikuna, täpsemalt II grupi panust pensionisüsteemi (20% asemel 16% töisest tulust).
KoPS § 431 väljamakse on panuse tagasiulatuv vähendamine, sest 4/33 II grupi eest laekunud
sotsiaalmaksust ei osale enam kõrgest elueast tingitud riskide hajutamise riiklikult korraldatud
süsteemis.
On tõsi, et pensionisüsteemi sees tuli II grupi eest riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ka
seni panustada vähem kui mitteliitunute eest: 20% asemel 16%. Üldkogu märkis põhjendatult,
et selleks vaheteoks oli seni mõjuv põhjus: sotsiaalmaksu 4%-lise osa kasutamine sotsiaalsete
vanadusriskide hajutamiseks teisel viisil, kogumispensionina (otsuse p 105.4). Üldkogu jättis
6(11)
5-20-3
aga kohaselt reageerimata asjaolule, et kogumispensioni ennetähtaegse väljamaksega langeb
tagasiulatuvalt ära kõnealuse vaheteo seni kehtinud õigustus.
27. Erinevat kohtlemist ei õigusta praegu asjaolu, et üldjuhul ei maksa sotsiaalmaksu
kindlustatu, vaid tööandja kindlustatu palgalt (SMS § 4). See on tehniline maksude
administreerimise nüanss, mis ei väära tõsiasja, et sotsiaalmaksuga on koormatud kindlustatu
töine tegevus. Sotsiaalmaksu objekt on kindlustatute aktiivne tulu (SMS § 2).
(B)
28. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb riivet kaaluda selle
eesmärgiga (Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). Erinevat
kohtlemist tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida seda rangemalt, mida
sarnasemad on võrdlusgrupid, mida intensiivsem on erinev kohtlemine, mida enam see mõjutab
teisi põhiõigusi ning mida vähem saavad isikud mõjutada vaheteo alust (vrd Riigikohtu üldkogu
7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 32 ja 58).
29. Võrdsuspõhiõiguse riive on praegusel juhul intensiivne. Erinevalt koheldakse üpris sarnases
olukorras olevaid isikuid ning II grupile loodud eelis on märkimisväärne.
30. Ka üldkogu otsuses osutatakse, et I ja II grupi sotsiaalmaks laekub küll osaliselt erinevatesse
pensionisammastesse, kuid mõlemal juhul tekivad selle tagajärjel pensioniosakud, mille sisuks
on tulevikku suunatud õigus saada pensioni (p 97). Teise pensionisamba osakuomanikel pole
kunagi olnud piiramatut omandiõigust sotsiaalmaksu arvel kogutud pensionivarale
(eriarvamuse p 12). Omandipõhiõiguse kaitsealas on samas ka riikliku pensionikindlustuse
kindlustusosak (vt üldkogu praeguse otsuse p-d 67-68; 6. jaanuari 2015. a otsus asjas
nr 3-4-1-18-14, p 54; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus
asjas nr 3-17-13/10, p 34 lisaviidetega).
Kuigi esimene ja teine pensionisammas alluvad erinevatele riskidele (ennekõike
makromajanduslikud ja demograafilised riskid esimesel juhul ning investeerimisrisk teisel
juhul), on need riskid sarnase kaaluga. Ainuüksi käesolev reform kinnitab, et pensionisüsteem
ei pruugi jääda muutumatuks ning seadusandjal võib tekkida vajadus selle elemente ümber
kujundada. Kummalegi võrdlusgrupile nägi seadus sundkindlustuse eest seni ette vaid
tingimusliku vastuhüve (RPKS § 7; KoPS § 40 lõige 1). KoPS § 28 lõikes 2 sätestatud pärija
võimalus võtta raha teisest sambast välja seostub erandliku kindlustusjuhtumiga (kindlustatu
surm) ega saa sellisena olla määrav praeguses asjas, kus vaidluse all on teise samba
kindlustatute õigus saada vastuhüve ilma igasuguse kindlustusjuhtumita.
31. Pensionivara, mis vastab 4%-le paljude aastate jooksul saadud töötasust, ei ole väheoluline
keskmise kindlustatu vaatenurgast (Eesti Pank 2020, lk-d 17–18). Asjakohane ei ole üldkogu
märkus, et I võrdlusgrupilt ei võeta KoPS muutmise seadusega õigusi vähemaks (p 102).
Põhjendamatult erinev faktiline maksukoormus rikub võrdsuspõhiõigust ka siis, kui see tekib
ühele grupile maksu faktilise tagastamise teel, sõltumata sellest, kuidas seaduses seda
soodustust nimetatakse. Reformi tulemusena osutub I grupi sotsiaalkindlustusmaksete koormus
suuremaks kui II grupil. Suurem avalik-õiguslike tasude koormus riivab intensiivsemalt
vabadusõigusi, ennekõike omandiõigust (PS § 32) ja maksupõhiõigust (PS § 113) – ka siin pole
määrav maksukohustuslase tehniline määratlus (eriarvamuse p 27).
7(11)
5-20-3
32. KoPS §-ga 431 tekitatav erinev kohtlemine põhineb asjaolul, mida isikud ei saa praegu ega
saanud ka eelnenud kogumisperioodidel teadlikult mõjutada. Isikutel polnud võimalik ette
näha, et suunates 4/33 sotsiaalmaksust teise pensionisambasse, avaneb hiljem võimalus saada
selle baasil kogunenud kapital enda vabasse kasutusse enne pensioniea saabumist.
33. Võrdsuspõhiõiguse riivet ei kompenseeri asjaolu, et teisest sambast raha väljavõtjate
pension on tulevikus väiksem. I grupi liikmete võimalik huvi saada 4/33 sotsiaalmaksust enda
kohesesse kasutusse ning rahuldada selle arvel võimalikke kiireloomulisi rahavajadusi
(nt ravikulud, eluaseme soetamine) ei ole vähem kaalukas kui II gruppi kuulujate puhul. II grupi
vaidlusalune eelis seisnebki valikuvabaduses, mida I grupile reformiseadusega
ei anta – investeerida tulevikuks või kasutada raha kohesteks vajadusteks.
(C)
34. Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohaga, et erinevat kohtlemist õigustavad praegusel
juhul seadusandja soov kehtestada kogumispension vabatahtliku kogumisskeemina ning soov
vältida administreerimise keerukust ja väljamakseid riigieelarvest. Ühegi nimetatud eesmärgi
saavutamiseks ei ole tarvis aastate jooksul juba kogunenud pensionivara II grupile
ennetähtaegselt välja maksta olukorras, kus I grupile võrdväärseid väljamakseid ei tehta.
35. Üks peamine seadusandja otsustusruumi piirav tingimus on ka sotsiaalpoliitiliste reformide
puhul nõue, et kõik oleks seaduse ees võrdsed (üldkogu otsuse p 105.1; põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13, p 46). Kui
sotsiaalpoliitilised ümberkorraldused siiski toovad kaasa erineva kohtlemise, tuleb seda
õigustada „põhiseaduslikult“ (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 35), st näidata lisaks poliitilisele tahtele ära
piisavalt kaalukad õigushüved, mida erinev kohtlemine teenib.
Nagu juba märgitud, on ka kogumispensioni vabatahtlikuks muutmine ja seeläbi vabaduse
suurendamine vaid praeguse pensionireformi vahend, mitte eesmärk (eespool p-d 12). Reformi
tegelikku eesmärki – pensionisüsteemi parandamist – vaidlusaluse eelise andmine aga
saavutada ei aita.
Praegusel juhul saab seadusandja n-ö puhta reformisoovi lugeda piisavaks kohustusliku
kogumispensioni makse (2%) arvel kogutud vahendite, mitte aga sotsiaalmaksu 4%-lise osa
eest kogutu väljamaksmiseks, sest viimasega kaasneb I grupi ebasoodsam kohtlemine. Kui
seadusandja peaks seda vajalikuks, oleks kohustusliku kogumispensioni maksele vastava
pensionivara ennetähtaegne väljamaksmine võimalik korraldada arvestuslikult ilma
sotsiaalmaksu 4%-lise osa eest soetatud pensionivara väljamaksmiseta. Seega ei õigusta teise
samba pensionivara terviklikku ennetähtaegset väljamaksmist soov kõrvaldada
kogumispensioniga liitunute töötasudel seni lasunud suurem maksukoormus.
36. Pole kahtlust, et sotsiaalmaksu 4%-lisele osale vastava ennetähtaegse väljamakse tegemine
teise sambaga mitteliitunutele tekitaks nii administratiivseid kui ka riigirahanduslikke raskusi
(üldkogu otsuse p 104), rääkimata vanaduspõhiõiguse veelgi ulatuslikumast kahjustamisest.
See aga ei ole ainus võimalus erineva kohtlemise vältimiseks.
Esmajoones aitaks nii administratiivseid raskusi kui ka erinevat kohtlemist vältida
KoPS §-s 431 ettenähtud väljamaksete piiramine ühe kolmandikuga ehk kohustusliku
8(11)
5-20-3
kogumispensioni maksele vastava osaga. See ei välistaks kaugeltki pensionireformi läbiviimist
muus osas, iseäranis kogumispensioni edasiulatuvat vabatahtlikuks muutmist.
Teiseks, kogumispensioni saaks muuta täiel määral vabatahtlikuks ka tagasiulatuvalt ilma
erineva kohtlemiseta, kui väljamakstava raha piiramatu käsutusõiguse asemel peaks isik
pensionivara ümber paigutama pensionisüsteemi muudesse elementidesse, et säiliks vara
funktsioon vanadusriskide hajutamisel. Seadusandja saaks luua võimaluse paigutada teisest
sambast väljavõetud raha esimesse sambasse, suurendades teisest sambast lahkuja riikliku
pensionikindlustuse kindlustusosakut. Samuti oleks ennetähtaegselt realiseeritavad
kogumispensioni osakud võimalik paigutada näiteks pensioni investeerimiskontole (lisanduv
KoPS § 171) või kolmandasse pensionisambasse. Ei ole usutav, et need käigud põhjustaks
ebamõistlikult keerulisi ümberarvestusi.
37. Maksuõiguses tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et maksuerinevusi ei saa
põhjendada pelgalt rahanappuse, riigieelarve vahendite säästmise või nt korralduslike
raskustega. Seadusandajal on küll suur otsustusruum maksude kehtestamisel, kuid sarnast
tulubaasi tuleb maksustada võimalikult ühetaoliselt. See puudutab ka
maksusoodustusi ja -tagastusi. Erandid peavad olema põhjendatud sisuliselt,
nt maksukohustuslaste erineva maksevõimega. Asjaolu, et riigil pole vabu vahendeid samalt
maksuobjektilt kogutud maksu ühetaoliseks tagasitäitmiseks kõigile maksuga koormatud
gruppidele, ei saa õigustada meelevaldseid erisusi maksutagastuste või nendega samaväärsete
soodustuste sätestamisel.
(D)
38. Ebavõrdset kohtlemist süvendab asjaolu, et KoPS §-s 431 ettenähtud väljamakset ei
maksustata sotsiaalmaksuga, see ei ole maksuobjektiks SMS § 2 lõike 1 kohaselt. Seda
hoolimata tõsiasjast, et sotsiaalmaks on teise sambasse laekunud vahenditest makstud ainult
ühelt kolmandikult (kogumispensioni makselt), sest kogumispensioni makse arvutakse
brutosummast, mis võetakse aluseks ka sotsiaalmaksu arvutamisel (KoPS § 7 lg 1).
IV
KoPS §-de 431 ja 724 vastuolu omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabadusega
39. KoPS §-dest 431 ja 724 tulenevad omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riived ei ole
proportsionaalsed ega seetõttu põhiseaduspärased.
40. Nõustume üldkogu hinnanguga, et KoPS §-st 431 tuleneb teises pensionisambas jätkata
soovivate kindlustatute omandiõiguse riive (p-d 66–73) ja et KoPS §-st 724 tulenevad
pensionilepingu jätkamist soovivate kindlustusvõtjate omandiõiguse ja kindlustusandjate
lepinguvabaduse (ettevõtlusvabaduse) riived (p-d 108–112 ja 122–129).
Praegused osakuomanikud on seni kogunud teise sambasse pensionivara eeldusel, et seda
investeeritakse seaduses sätestatud tingimustel osakuomanike pensioniea saabumiseni ning et
investeerimise tingimusi ei muudeta oluliselt ebasoodsamaks. KoPS §-ga 431 aga luuakse enne
reformiseaduse jõustumist omandatud osakute investeerimiseks varasemast oluliselt
ebasoodsamad tingimused. Osakuomaniku, kes soovib jätkata pensionipõlveks kogumist ja
investeerimist ning kaitsta seni kogutud pensionivara KoPS §-st 431 tuleneva ebasoodsa mõju
eest, õigusi ei aita kaitsta võimalus võtta raha välja või kanda see pensioni investeerimiskontole.
Raha väljavõtmisel on osaku väärtusega seotud riskid, sellelt tuleb maksta tulumaksu ning
9(11)
5-20-3
inimese tulevane pension on väiksem (esimese samba pension on väiksem ja teise samba
pension puudub). Pensioni investeerimiskontot ei saa pidada teise samba pensionifondiga
võrdväärseks vahendiks pensionivara kogumiseks ja investeerimiseks.
President märgib õigusega, et enneaegse väljamaksmise võimalusega luuakse
ebaproportsionaalne risk, et fondiosakute väärtust hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses
toimuvale senisest oluliselt enam mõjutama teiste osakuomanike käitumine.
41. KoPS §-st 724 tuleneb ebasoodne mõju nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigusele, kes
soovivad lepingut jätkata. Lisatakse täiendav risk kindlustusandja tegevusse, mistõttu
kindlustusandja peab edaspidi investeerima teistel alustel, samuti kaotati kindlustusandja
kohustus jagada kasumit pensioni saajatega. Pikemas perspektiivis võib tagajärjeks olla see, et
pensionilepingu teenust turul enam ei pakuta või pakutakse seda edaspidi pensionisaajate jaoks
ebasoodsamatel tingimustel.
KoPS § 724 lõikega 1 kindustusvõtjatele antav õigus öelda ühepoolselt üles sõlmitud eluaegne
või tähtajaline pensionileping ning nõuda lepingu tagastusväärtuse ühekordset väljamaksmist
suurendab olulisel määral kindlustusandjate riske ning on selges vastuolus lepinguvabaduse
põhimõttega. Lepinguvabaduse sisuks on lepingu sõlmija otsustusõigus endale siduvate
kohustuste võtmise üle, mitte vabadus lepingust ühepoolselt väljuda. Sellele vastab lepingu
siduvuse põhimõte. Lepinguvabadus oleks sisutu, kui leping oleks võimalik mõjuva põhjuseta
ühepoolselt üles öelda.
Arvestades seda, et KoPS §-s 724 sätestatud ühepoolne lepingust taganemise õigus kehtib enne
1. jaanuari 2021. sõlmitud pensionilepingute kohta, puudutab see üksnes neid isikuid, kes on
teise pensionisambaga liitunud vabatahtlikult. Vabatahtlikult sõlmitud pikaajaliste lepinguliste
suhete ühepoolse lõpetamise võimaldamine seadusega on vastuolus õiguskindluse põhimõttega
ning suurendab ebaproportsionaalselt kindlustusandjate ettevõtlusriske.
42. Kuna pensionivara väljamakse ei aita kaasa pensionisüsteemi parandamisele, vaid töötab
sellele eesmärgile vastu, ei ole nimetatud vabadusõiguste riivet võimalik proportsionaalsuse
testi raames lugeda sobivaks. Kui meede on eesmärgi saavutamiseks sobimatu, pole tähtsust,
kas sellega riivatakse omandit ja ettevõtlusvabadust intensiivselt, mõõdukalt või
väheintensiivselt.
43. Kui siiski pidada raha tagastamise legitiimseks eesmärgiks vabaduse suurendamist, ei saa
vara väljavõtmist ilmselgelt pidada vajalikuks ega mõõdukaks PS §-de 31 ja 32 riiveks.
44. Nende osakuomanike õiguste kaitseks, kes ei julge raha väljamaksmisega loodavate riskide
tõttu oma vara reformitud teise sambasse jätta ega soovi seda ka pensionisüsteemist välja võtta,
oleks tulnud luua lisatagatised kogutud pensionivara kaitseks, näiteks võimalus kanda
pensionifondi kogutud vara esimesse sambasse. Lisatagatised on vajalikud nii
vanaduspõhiõiguse (eespool p 17) kui ka pensionisüsteemi jäetavale varale laieneva
omandiõiguse kaitseks.
45. Nagu juba märgitud: põhiseadusest, sh selle §-st 32 ei tulene vajadust anda osakuomanikele
piiramatut käsutusõigust sotsiaalmaksu laekumiste arvel omandatud pensionivara suhtes
(eespool p 12). Küll aga kaitseb PS § 32 ja ka õiguspärase ootuse põhimõte (PS § 10) üldkogu
hinnangul osakuomanike, kes sooviks pensionivara ühist kogumist fondides jätkata,
väljakujunenud õiguslikku seisundit. Sarnaselt on PS §-dega 31 ja 10 kaitstavad
10(11)
5-20-3
kindlustusandja õigused, mis tulenevad kehtivatest, seaduslikult sõlmitud lepingutest, millesse
sekkub KoPS § 724.
Me ei pea praegusel juhul proportsionaalseks eelistada teises sambas jätkata soovijate ja
kindlustusandjate vabadusõigustele teisest sambast lahkuda soovijate põhiseadusega kaitsmata
võimalust saada maksude arvel kogutud raha enda vabasse käsutusse.
Peeter Jerofejev Kai Kullerkupp Kaupo Paal
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Nele Parrest Ivo Pilving Kalev Saare
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Juhan Sarv
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Riigikohtunik Julia Laffranque’i konkureeriv arvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas
nr 5-20-3, mille punktidega 6-11 ja 28-30 on ühinenud riigikohtunik Saale Laos
Soovin selles olulises küsimuses otsuse põhjendustele lisada täiendavad konkureerivad seisukohad.
Üldised märkused. Riigikogu avar otsustusruum pensionide sätestamisel
1. On vältimatu, et pensionisüsteem toimiks ja tagaks nii praeguste kui ka tulevaste pensionäride
heaolu.
2. Inimesed peavad olema informeeritud oma pensioni kujunemisest (nt sellest, et II sambaga liitudes
nende I samba pension väheneb) ja seisust (nt tervikvaate platvormi genereerimine
Pensionikeskusesse). Neil peab olema ettekujutus ja kindlus, mis neist pensionile jäädes saab.
Inimesed peavad tundma, et neid koheldakse võrdselt, et on võimalik muuta ebavõrdset kohtlemist
põhjustavaid õigusakte ja et muudatused ei too kaasa uut ebavõrdsust. Samas peavad nad saama ka
ise teha piisava adekvaatse teabe põhjal vabatahtlikke valikuid ja võtta vastutust, tundma, et neid selles
usaldatakse. Inimesed peavad saama usaldada pensionisüsteemi ja seda, et neil tekkinud õiguspärase
ootusega arvestatakse, et nad ei pea ise kogu riski kandma, et neid ei veeta alt ega lükata lootust saada
elamisväärset pensioni määramatusse tulevikku ja et ka vaatamata elanikkonna vananemisele ning
võimalikele ühiskondlikele muutustele makstakse adekvaatset pensioni. Lisaks on oluline, et ka teiste
isikute, mitte ainult pensioni saajate, õigustega – omandiõiguse ja ettevõtlusvabadusega – on
arvestatud ja et erinevaid huvisid, sh avalikku ja erahuvi on kaalutud. See kõik on komplitseeritud
küsimuste ring, mis vajab eetilist, otsustusvõimelist, vastutustundlikku, läbi mõeldud, tasakaalustatud
lähenemist, mis tagaks nii lühi- kui ka pikaajaliselt toimiva sotsiaalpoliitika.
3. Riigikohus ei saa võtta sotsiaalpoliitika kujundamist enda kätte.
4. Riigikogul on sotsiaalkindlustuse, sh pensionikindlustuse süsteemi loomisel kandev roll ja avar
otsustusruum.
5. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on riikidel, kuna neil on parem positsioon olukordi
kohapeal hinnata, sotsiaal- ja majanduslikes küsimustes avar otsustusruum eeldusel, et riikide võetud
meetmetel on legitiimne eesmärk ja et need meetmed ei lähe vastuollu seaduslikkuse ja
proportsionaalsuse põhimõtetega. Euroopa Inimõiguste Kohus on aktsepteerinud sotsiaal- ja
majanduspoliitika elluviimisel, sh reformide tegemisel, seadusandja otsustust sellest, mis on
„avalikes“ või „üldistes huvides,“ välja arvatud siis, kui selline otsustus on ilmselgelt mõistliku
aluseta.
Reformiseaduse menetlemisega seotud aspektid, poliitiline kultuur
6. Praeguse süsteemi täiustamise vajadust näeb teiste hulgas ka Riigikogu opositsioon, kes esitas
reformiseadusega samal ajal oma eelnõu (kogumispensionide seaduse, tulumaksuseaduse ja
väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine (91 SE)).
7. See eelnõu lükati Riigikogus ilma pikema sisulise aruteluta tagasi – aspekt, mida
kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
usaldusküsimusega sidumise põhiseaduspärasuse üle järelevalvet tehes oleks võinud Riigikohtu
otsuses samuti analüüsida.
8. Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust nimetatakse
kohustusliku kogumispensioni reformiks. Pikaajalise mõjuga ja olulised muudatused tuleb teha
eetiliselt, põhjendatult, tervikpilti nähes, läbipaistvalt, kaalutletult, võimalikult palju huvirühmi,
samuti eksperte kaasates, avalikkusega arutades, teda informeerides ja eelkõige austades põhiseadust,
põhiõigusi ja -vabadusi.
9. Reform peab mitte ainult eeltoodud põhimõtetele vastama, vaid sellisena ka välja paistma.
10. Reformiseaduste eelnõudele nagu teistelegi eelnõudele kehtivad õigusaktide eelnõudele esitatavad
nõuded, sealhulgas mõjude analüüsi kohta, mis kaalukate reformide puhul eeldavad eriti põhjalikku
läbitöötamist. Tõsiselt tuleb võtta kõiki viiteid eelnõu põhiseaduspärasuse võimalikule rikkumisele.
11. Pensionireformi põhjalik arutelu, mida peeti 19 riigikohtuniku kuulamisel 4. augustil 2020. aastal
Riigikohtu istungil, oleks pidanud enne toimuma rahva valitud 101 liikmega Riigikogus.
Abstraktse normikontrolli ulatus põhiseaduslikkuse järelevalves
12. Riigikohtu ülesanne on teha põhiseaduslikkuse järelevalvet.
13. Riigikohus saab tuvastada rikkumise tagatava abi ilmselge ebapiisavuse korral ja tagatud peab
olema pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine.
14. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad
olema katteallikad.
15. Omaette küsimus on aga see, millise täpsusastmega prognoosid ja eksperdiarvamused saavad
abstraktse normikontrolli käigus Riigikohtus seaduse põhiseadusele vastavuse järelevalve aluseks
olla, seda enam, kui on lahtine, milline prognoos millise tõenäosusega realiseerub.
Õigus saada riigilt vanadusabi
16. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 25 sätestab, et Euroopa Liit tunnustab ja austab eakate
õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus.
Sama harta artikli 34 lg-s 1, kus räägitakse sotsiaalkindlustusest ja sotsiaalabist, on kirjas, et Euroopa
Liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, mille kaudu
pakutakse liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohast kaitset
muu hulgas eakuse korral.
17. Kuigi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ei tulene otsest õigust saada
pensioni, kuuluvad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi riigi loodud pensionisüsteemist
tekkivad õigused ja huvid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese
lisaprotokolli artiklist 1 tuleneva omandiõiguse kaitsealasse. See puudutab kõiki pensionisüsteeme.
Omandiõigus laieneb nii sissemaksetele kui ka väljamaksetele, see tähendab ka õigust oma omandit
vallata, kasutada ja käsutada.
2(4)
18. Samuti kuuluvad pensionisüsteemist tekkida võivad huvid ja õigused Euroopa Inimõiguste Kohtu
praktika alusel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14
(diskrimineerimise keelamine) kaitsealasse.
19. Samal ajal ei tulene Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast õigust nõuda vanaduse korral mingil
kindlal tasemel sissetulekut.
20. Euroopa õigusest, sh Euroopa sotsiaalhartast ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei tulene ka
otsest kohustust tõlgendada põhiseadust selliselt, et II sammas kui niisugune ja ka oma praegusel kujul
on hõlmatud PS § 28 lg-st 2 tuleneva eraldiseisva õigusega saada riigilt abi vanaduse korral
(vanadusabiga).
21. Euroopa Inimõiguste Kohus on vähesel määral käsitlenud pensionireformiga, sh II samba
kaotamisega seotud küsimusi teiste riikide vastu esitatud kaebustes, mis mõistagi ei ole automaatselt
ülekantavad meile, ja nt ühes asjas on Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistanud kaebuse
vastuvõetamatuks, kuivõrd erinevad pensionireformiga tehtud korduvad muudatused ei võtnud
kaebajalt ära õigust saada pensioni (E.B. vs. Ungari).
22. Küll aga tuleb muuhulgas nii Euroopa õigusest kui ka rahvusvahelistest kohustustest johtuvalt
riigil tagada see, et kui luuakse sotsiaalkindlustussüsteem, siis peab see ka toimima. Kui olemasolevat
süsteemi muudetakse, siis peab vajaduse korral leidma mõne muu võimaluse finantseerimiseks, et
pensioni ja palga suhe ei langeks ebaproportsionaalselt madalale. Euroopa Inimõiguste Kohus on
korduvalt toonitanud, et õigused peavad olema tõhusad ja praktikas realiseeritavad.
23. Näiteks Venemaa pensionäride kaebusi lahendades on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et
kuigi konkreetsetes asjades rikkumist ei olnud, võib liiga väike pension põhimõtteliselt kaasa tuua
ebainimlikud ja inimväärikust alandavad elamistingimused, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja
põhivabaduste kaitse konventsiooniga (Larioshina vs. Venemaa ja Budina vs. Venemaa).
Riigikohtule esitatud seisukohtadest ja otsuse põhjendustest
24. Pensionireformi asjas on esitatud mitmeid vastukäivaid seisukohti. Näiteks on neid, kes pole
välistanud stsenaariumi, et II sambast pensioni väljavõtjate pension osutub tulevikus ebaadekvaatseks
ja pensionisüsteemi nõrgendatakse põhjendamatult lisariskidega ning et II sambasse jääda soovijate
pensionivara väärtus võib kahaneda. Samas on eksisteerivat süsteemi kritiseeritud, et kui II sammas
peaks maksejõuetuks muutuma, siis on riik jätnud selle täielikult omaniku omavastutuseks, ja sellisel
juhul peab omanikul olema õigus sambaga talitada oma äranägemist mööda. II pensionisamba
vabatahtlikuks muutmise eesmärkidena on nimetatud ka konkurentsi edendamist,
investeerimisvõimaluste laienemist, fondide tootluse suurendamist ning soovi seeläbi tagada
suuremaid pensione. Lisaks, kui inimene võtab II pensionisambast sinna kogunenud summa välja ja
investeerib selle ise, siis ei pruugi tema sissetulek pensionieas ilmtingimata väheneda.
25. Sama erinevaid seisukohti on võrdse kohtlemise küsimuses (seoses sotsiaalmaksuga): alates
sellest, et polegi võimalik moodustada gruppe, mida võrrelda, kuni võrdse kohtlemise rikkumise
leidmiseni välja.
26. Riigikohtu otsuses on leitud, et kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut
lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks
inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. Samas pole aga neid muid võimalikke
3(4)
meetmeid, kasvõi näiteid teiste riikide kogemustest II samba muutmisel/kaotamisel ja õiguskantsleri
pakutuid, sisuliselt analüüsitud.
Riigikohtu volitustest. Vacatio legis ja konkreetne normikontroll
27. Riigikohtul ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 15 lg-st 1
tulenevalt võimalik tunnistada jõustunud õigustloov akt põhiseaduspäraseks või ka põhiseadusega
vastuolus olevaks tingimustega. See annaks Riigikohtule võimaluse tuua argumenteeritud, igakülgse
ja põhjaliku analüüsi tulemusena, selleks et eemaldada põhiseaduse seisukohalt võimalikud
kitsaskohad, välja seaduse täiustamise vajadused, millega arvestamise korral saaks seaduse jõustada.
Samas võiks selline lahendus aidata välistada võimalust, et sõltumatu ja erapooletu Riigikohtu
seisukohale, enamusele ja vähemusele, omistataks ühe või teise poole valimine ja eelistamine
poliitiliselt tundlikes küsimustes.
28. Ka ei ole olukorras, kus põhiseadusega vastuolu ei leita ja põhiseaduse vastaseks tunnistamise
taotlus jäetakse rahuldamata (PSJKS § 15 lg 1 p 6), võimalik otsuse jõustumist edasi lükata.
PSJKS § 58 lg 3 võimaldab seda teha kuni kuue kuu võrra ja koos põhjendusega üksnes juhul, kui
õigustloov akt või selle säte tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Praeguses
asjas võib aga vajalik olla nn vacatio legis’e pikendamine, õigemini selle kohaldamine selliselt, nagu
seadusandja seda alguses oli kavandanud. Reformide puhul on oluline see, kuidas minnakse üle uuele
õiguslikule režiimile ja kas reformist mõjutatud subjektidel on piisavalt aega teha muudatusi ja viia
oma tegevus vastavusse uute reeglitega. Vacatio legis, õigusriigi põhimõtte osa, on õigusakti
avaldamise ja jõustumise vahele jääv aeg, mille pikkus sõltub reguleeritavate õigussuhete iseloomust,
tehtavate muudatuste ulatusest ning sellest, kas muudatus on ettenähtav või ootamatu. Reformiseadus
võeti vastu 29. jaanuaril 2020. Reformiseaduse § 10 kohaselt pidi enamik seaduse sätteid jõustuma
üldises korras. Kui president oleks reformiseaduse põhiseaduses sätestatud tähtaja jooksul (14 päeva)
välja kuulutanud ning see oleks jõustunud 10 päeva pärast väljakuulutamist, oleks see tähendanud nt
fondivalitsejatele väljamaksete tegemiseks valmistumiseks lisaaega. Vacatio legis on mõistagi oluline
ka inimestele nende valikuotsuste tegemisel: kas võtta II sambast raha välja või jätkata II sambas.
Seaduse vaidlustamine Riigikohtus muutis olukorda. Arvestades reformiseaduse üle toimuvat
vaidlust, ei saaks nõuda, et sellest puudutatud subjektid oleksid pidanud hakkama oma käitumist
seadusega vastavusse viima enne seda, kui vaidlused seaduse üle on lõppenud ja seadus jõustunud.
29. Küll aga on Riigikohtu üldkogu toonud oma otsuse lõpus välja olulise seisukoha: hoolimata sellest,
et abstraktsel kujul põhiseadusega vastuolu puudub, ei ole välistatud, et konkreetsel juhul võib seaduse
rakendamine siiski viia põhiseadusvastase olukorrani. Selle kõrvaldamiseks on võimalik algatada
sama seaduse suhtes konkreetne normikontroll ja seal jõuda ka teistsuguse tulemuseni kui praeguse
järelevalve raames. Veel enam, Riigikohtu seisukoht praeguses asjas ei välista samade normide
põhiseaduslikkuse hindamist ka uue abstraktse normikontrolli menetluses (nt õiguskantsleri taotluse
alusel) õigusliku või faktilise olustiku muutumise korral.
30. Seadusandjal tuleb näidata, kuidas ta avarat otsustusruumi põhiseaduspäraselt kasutab ja kui
paindlikult ning samas põhiõigusi ja -vabadusi austavalt on ta valmis seadust täiendama, kui praktikas
ilmneb selleks vajadus.
Nagu on kirjutanud luuletaja Kalju Lepik, et meil õigus alati on nõuda õigust.
Julia Laffranque Saale Laos
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 5-20-3,
millega on ühinenud riigikohtunikud Hannes Kiris ja Heiki Loot, mille punktidega 1–6 on
ühinenud riigikohtunikud Henn Jõks ja Ants Kull ning mille punktidega 7–18 on ühinenud
riigikohtunik Paavo Randma.
Nõustun üldkogu otsuse resolutsiooniga, millest tulenevalt pole kogumispensionide seadus (KoPS)
põhiseadusega vastuolus. Ma ei nõustu üldkogu enamuse põhjendustega, et otsuse punktis 96 esitatud
isikute grupid on võrreldavad. Ma pole nõus ka sellega, et II pensionisammas on põhiseaduse (PS)
§ 28 lg 2 mõttes riigi vanadusabi ja on sellisena PS § 28 lg 2 kaitsealas oleva
pensionikindlustussüsteemi osa.
I
1. Presidendi taotluse ja üldkogu otsuse punkti 96 järgi on võrreldavateks gruppideks tööealised
isikud, kes on enne vaidlusaluse reformiseaduse jõustumist omandanud sotsiaalmaksu vahendite arvel
üksnes riikliku vanaduspensioni kindlustusosakuid (I võrdlusgrupp), ning tööealised isikuid, kes on
enne selle seaduse jõustumist omandanud sotsiaalmaksu vahendite arvel nii riikliku vanaduspensioni
kindlustusosakuid kui ka II samba pensionifondi osakuid (II võrdlusgrupp).
II võrdlusgruppi kuuluvad inimesed saaksid vaidlusaluse seaduse jõustumisel juba kogumisfaasis
õiguse ühe korraga välja võtta II pensionisambas oleva raha. I pensionisambast raha osakute
kogumisfaasis väljavõtmise õigust ette ei nähta. Selles näebki president ebavõrdset kohtlemist.
2. Üldkogu enamus pidas võrdlusgruppe võrreldavateks ja leidis nende erinevat kohtlemist õigustavad
põhjendused. Minu arvates ei ole need grupid pensionisammaste väga oluliste majanduslike ja
sotsiaalsete erinevuste tõttu võrreldavad. Pensionisammaste oluliste erinevuste tõttu ei tule otsida
inimeste erinevat kohtlemist õigustavaid põhjusi. Erineva kohtlemise õigustamiseks tuleb ära näidata
pensionisammaste olulised erinevused. Gruppe, kes pole nende olukorda iseloomustavate oluliste
tunnuste poolest võrreldavad, ei tule kohelda võrdselt. Neid võib kohelda ka erinevalt.
3. Gruppe ei muuda võrreldavaks isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kogumine
väljamakstavalt palgalt. Inimese palgalt võetav isikustatud sotsiaalmaks on pensionisammaste
katteallikana näiliselt sama, kuid selle maksu roll konkreetsele inimesele pensioni maksmisel on
I ja II pensionisamba puhul täiesti erinev. Erinevad on pensionisammastesse riigi paigutatud
isikustatud sotsiaalmaksu vahetu eesmärk, „saatus“ pärast maksu võtmist ja sammastest väljamaksete
tegemise katteallikad. Erinevad on ka pensionisammastest tehtavate väljamaksete
kujunemismehhanism ning väljamaksetel riigi garantii olemasolu. Viimati nimetatud erinevusi
käsitlen konkureeriva arvamuse II osas.
4. Vahetu eesmärk, milleks kogutakse sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa, on I ja II pensionisamba
puhul täiesti erinevad.
II pensionisambasse paigutab riik isikustatud sotsiaalmaksu raha konkreetse inimese jaoks.
II sambasse paigutatud riigi raha on mõeldud ainult konkreetsele inimesele pensioni maksmiseks. Riik
on selle sotsiaalmaksuna kogutud raha II pansionisamba fondi kandmisega „ära kinkinud“. Maksuraha
on vahetanud omanikku. II pensionisambasse paigutatud raha ja inimene on „kokku viidavad“ juba
isikustatud sotsiaalmaksu osa pensionifondi kandmisega.
I pensionisambal sellist personifitseerituse astet pole ja I sambasse paigutatud raha omanikuks jääb
riik. Praegu töötavate inimeste töötasult võetava isikustatud sotsiaalmaksu kulutab riik kohe ära
praegustele pensionäridele pensioni maksmiseks. Praegu töötavatele inimestele hakkab riik enda
eelarvest pensioni maksma tulevase töötava põlvkonna töötasult makstavast sotsiaalmaksust. Ka see
maksuraha kulutatakse jooksvalt ära pensionide maksmiseks. I pensionisamba puhul ei koguta
sotsiaalmaksu sellele isikule pensioni maksmiseks, kelle palgalt võetakse isikustatud sotsiaalmaksu.
Sotsiaalmaksu kogutakse juba pensionil olevatele inimestele riigieelarvest pensioni maksmiseks.
5. I pensionisammas põhineb juba olemuslikult solidaarsuspõhimõttel. II pensionisamba puhul ei ole
solidaarsuspõhimõtte roll märkimisväärne ega kujuta endast II samba olemuslikku elementi.
6. Presidendi taotluse alusel moodustatud võrdlusgruppe eristab selgelt see, kellele pensioni
maksmiseks on sotsiaalmaksu võetud. II pensionisambasse sotsiaalmaksuna kogutud raha
väljamaksmine enne pensioniikka jõudmist tähendab konkreetse inimese jaoks pensionifondi
paigutatud raha, mille omanikuks pole enam riik, väljamaksmist. I pensionisambast enne pensioniikka
jõudmist väljamakse tegemine tähendaks teistele inimestele pensioni kohe maksmiseks riigieelarvesse
kogutud raha väljamaksmist. Minu arvates ei anna PS § 12 alust nõuda, et inimesi, kes soovivad teiste
inimeste jaoks kogutava ja kohe teistele inimestele pensioni maksmiseks ette nähtud riigieelarves
oleva raha endale väljamaksmist, võrdsustatakse inimestega, kes soovivad endi jaoks eraõiguslikku
pensionifondi kogutud riigieelarvest väljunud raha väljamaksmist. Need inimeste grupid on ilmselgelt
erinevad.
II
7. Kui jätta kõrvale PS § 28 lg-s 2 sätestatu ning pensionisammaste õiguslik korraldus riikliku
pensionikindlustuse seaduses (RPKS) ja kogumispensionide seaduses, siis on võimalik väita, et
I ja II pensionisammas kujutavad endast ühtset pensionisüsteemi, millega tahetakse kindlustada
tulevikus suuremat pensioni, kui seda võimaldaks Eesti kahanev rahvaarv.
Pensionisammaste erinev õiguslik korraldus ei võimalda järeldada, et mõlemad sambad on riigi
vanadusabiks PS § 28 lg 2 esimese lause mõttes ja on riigi vanadusabi andmiseks kujundatud PS § 28
lg 2 põhimõtetele tugineva pensionikindlustussüsteemi osad. I pensionisammas on riikliku
pensionikindlustuse süsteemi osa ja seda reguleerib riikliku pensionikindlustuse seadus.
II pensionisammas ei ole riikliku pensionikindlustuse süsteemi osa ja seda reguleerib
kogumispensionide seadus. II pensionisamba puhul pole tegemist ka riigi vanadusabi andmise
delegeerimisega eraõiguslikule isikule. Kogumispensionide seadus ja investeerimisfondide seadus
(IFS) ei näe ette riigilt II samba igakuiste väljamaksete nõudmise ega riigile kahjunõude esitamise
õigust. I pensionisamba väljamaksete tegemiseks kehtestab seadus nõudeõiguse riigi vastu.
8. Minu arusaamise järgi on teise isiku osutatava abiga tegemist siis, kui inimesel on nõudeõigus isiku
vastu, kellele on seadusega pandud abi andmise kohustus.
9. PS § 28 lg 2 teise lause järgi sätestab abi ulatuse seadus. Seadus võib abi ulatuse kehtestada kindla
rahasummana või igas kuus välja makstava rahasumma arvutamise konkreetse mehhanismina.
Ka üldkogu otsuses, milles loetakse mõlemad pensionisambad riigi vanadusabiks ja pensionisüsteemi
osaks PS § 28 lg 2 mõttes, ollakse minu arvates seisukohal, et seadus peab mingilgi viisil kehtestama
riikliku vanadusabi ulatuse. Otsuse punktis 43 on märgitud järgmist: “Arvestades, et sarnaselt muude
sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt
mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus
õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava
vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud.“ Ma ei mõista, kuidas saab II pensionisamba
2(5)
väljamaksete puhul mõõta pensioni suuruse lahknevust seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega
nõutava vahel.
Minu arvates ei kehtesta kogumispensionide seadus PS § 28 lg 2 kolmanda lausega nõutavat
seadusega sätestatud riigi vanadusabi ulatust. Riigi osutatava vanadusabi ulatust kehtestavate sätetena
ei saa vaadelda kohustusliku kogumispensionide seaduse 2. peatüki 8. jao 2. ja 3. jaotise sätteid, mis
reguleerivad eraõiguslike lepingute tingimusi ja mõjutavad nende alusel tehtavate väljamaksete
suurust. Nende sätete eesmärgiks ei ole sätestada riigi osutatava vanadusabi ulatust. Need sätted
seavad raamid igakuise kogumispensioni arvutamiseks.
II pensionisamba puhul kujuneb väljamaksete suurus riigi panustatud 4%-st isikustatud
sotsiaalmaksust, mis juba samba osakute kogumisfaasis muudab omanikku, inimese sissetulekult
võetavast 2% suurusest sotsiaalmaksust, fondi tootlusest ja eraõigusliku pensionifondi haldamise
kuludest. Asjaolu, et eraõiguslikud pensionikalkulaatorid võimaldavad igakuise väljamakse suuruse
ligikaudu välja arvutada, ei tähenda seadusega riigi abi ulatuse (suuruse) sätestamist.
10. IFS § 195 järgi ei tee riik pensionifondi maksejõuetuse korral väljamakseid. Vastutavad
fondivalitseja, fondivalitsejana tegutsenud isik, depositoorium või likvideerija.
11. IFS § 133 sätestab, et kohustusliku pensionifondi osaku omanikele tekitatud kahju hüvitatakse
KoPS §-des 32–36 sätestatud korras. KoPS §-s 32 sätestatud juhtudeks on riik kehtestanud korra
pensionifondivalitseja tekitatud kahju hüvitamiseks. Pensionifondivalitseja peab osakuomanikule
tekitatud kahju hüvitama, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud investeerimisfondide seaduses,
pensionifondi tingimustes või prospektis sätestatud investeerimispiirangu rikkumise ja on alust arvata,
et see rikkumine on põhjustanud kahju pensionifondi osaku omanikule. KoPS § 33 järgi võib
Finantsinspektsioon fondivalitsejale teha hüvitamisettekirjutuse. Ettekirjutus peab sisaldama tähtaega,
mille jooksul pensionifondivalitseja on kohustatud kindlaks määrama igale osakuomanikule tekitatud
kahju suuruse. Seadus ei näe ette kohustust teha viivitamatult täitmisele kuuluvat ettekirjutust.
Rahasummad ei pea laekuma ettekirjutuse järgi kohe pärast selle tegemist.
Kui II pensionisamba loomisel oleks silmas peetud riigi vanadusabi andmise delegeerimist
eraõiguslikule isikule, siis oleks seaduses pidanud olema ära näidatud võimalus kohaldada
riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg-t 3. Kui riik annab eraõiguslikule isikule volituse täita avalikku
ülesannet, siis vastutab RVastS § 12 lg 3 alusel eraõigusliku avaliku võimu kandja tekitatud kahju eest
riik. Selle sättega saab tagada kahju kohese ja täieliku hüvitamise. Riik saab esitada kahju tekitaja
vastu regressinõude. KoPS § 32 lg 4 („Käesolevas jaos sätestatu ei piira kahju hüvitamise nõudmist
muul seaduses sätestatud alusel.“) ei võimalda RVastS § 12 lg-t 3 kohaldada, sest KoPS § 32 paneb
kogu vastutuse pensionifondivalitsejale. Pole ka sätet, mis näeks ette, et kui pensionifondivalitseja
kahju täielikult ei hüvita, siis läheb kahju hüvitamise kohustus üle riigile.
12. II pensionisamba puhul ei nähtu kogumispensionide seadusest ega investeerimisfondide seadusest
riigi kohustust abi anda ega inimese nõudeõigust riigi vastu, et see teeks igakuiseid väljamakseid. Ei
nähtu ka nõudeõigust riigi vastu fondi maksejõuetuse korral või kui fond on osakuomanikele tekitanud
kahju. Inimese nõudeõigus tekib eraõigusliku kindlustusseltsi vastu. Riik ei garanteeri väljamaksete
suurust.
Seepärast arvan, et II pensionisambast makstav pension pole riigi vanadusabi PS § 28 lg 2 mõttes ega
ka PS § 28 lg 2 alusel kujundatud pensionisüsteemi osa.
13. I pensionisamba puhul on olukord teistsugune. Sel puhul esitatakse kõik nõuded riigi vastu.
Pensioni suuruse ja selle arvutamise mehhanismi on riik selgelt kindlaks määranud.
3(5)
14. Riikliku pensionikindlustuse seaduse ja selle alusel antud määruste järgi on I samba pensionina
tehtavate igakuiste väljamaksete suuruse kujunemine keerukas ja keskmise inimese jaoks õigusaktides
väga raskesti mõistetavalt sõnastatud. Proovin seda teha lihtsamalt. Käsitlen vaid I samba pensioni
kindlustusosa kujunemist ja jätan kõrvale I samba pensioni baasosa ja staažiosa. Pensioni baasosa ja
staažiosa pole praegusel juhul vaja käsitleda.
Eristada tuleb I samba osaku(te) sisu ja kujunemislugu ning I sambast välja makstava pensioni
kindlustusosa sisu ja kujunemislugu. Need on seotud, kuid kujunevad erineval ajateljel ning erinevalt.
Igal aastal tehakse kindlaks eelmisel aastal inimesel tekkinud I samba osakute arv. Lähtutakse tema
sissetulekult eelmisel aastal laekunud isikustatud sotsiaalmaksust (20% II sambaga mitte liitunitel ja
16% II sambaga liitunutel) ja tehakse üks tehe – jagatakse isiku sissetuleku suuruselt kalendriaasta
jooksul I sambasse võetud 20% või 16% suuruse igakuise sotsiaalmaksu summa „isikustatud
sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa keskmise suurusega antud kalendriaastas“. Silmas peetakse
kõigi Eesti inimeste pealt makstud isikustatud sotsiaalmaksu keskmist. Tulemuseks saadakse aasta
jooksul igale inimesele kogutud osakute arv, näiteks: 2,8, 2,0, 1,0, 0,6 või 0,5. Inimesele on aastas
kogunenud osakuid üks või sellest rohkem, kui tema palk oli võrdne Eesti keskmise palgaga või sellest
suurem. Kui palk oli keskmisest väiksem, on aasta osakute arv väiksem kui üks.
I pensionisamba osak on arvestuslik ühik. Osakute rahalist väärtust kogumisfaasis kindlaks ei määrata.
Kui jõuab kätte konkreetsele inimesele pensioni määramine, siis liidetakse kogumisfaasi lõpuks tal
olevate igal aastal kogutud osakute arvud. Kümne aasta pikkuse kogumisperioodi korral on inimesel
pensioni määramiseks osakuid näiteks 28, 20, 10, 6 või 5. Tema osakute arv korrutatakse pensioni
määramiseks seejärel kõigi I sambas olevate Eesti inimeste jaoks ühesuguse aastahindega ja
saadaksegi konkreetse inimese pensioni suurus eurodes.
Selle tehte puhul korrutatakse inimese osakute arv aastahindega, mis kehtib pensioni määramise ajal.
Sotsiaalmaksu laekumise aastatel kehtinud aastahinnete suurusel ei ole inimesele pensioni arvutamisel
ja määramisel mitte mingisugust tähtsust. Kordan, aastahinne on kõigi ühel ajal I samba
kindlustuspensioni taotlejate jaoks ühesugune. Näiteks 5,245 aprillist 2015, 5,514 aprillist 2016, 6,627
aprillist 2019, 7,104 aprillist 2020. Aastahinnete kasv on muljetavaldav. Erinevate aastate aastahinded
erinevad seepärast, et igal aastal aastahinnet indekseeritakse. Osakute arv korrutatakse aga alles
pensioni määramisel viimase aastahindega. Aastahinde indekseerimisel kasutatakse sama indeksit,
millega iga aasta aprillis indekseeritakse riiklikke pensione, mis on määratud varasematel aastatel.
Indekseerimisele on iseloomulik see, et kui indeksi suurus järgmisel aastal väheneb, siis pensioni ei
vähendata. Nn negatiivset indekseerimist ei toimu. Nimelt sätestab RPKS § 26 lg 5, et riiklikku
pensioni ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Kui indeks väheneb, jääb määratud
pension ja ka aastahinne sama suureks, kui oli eelmisel aastal. Seadusega on seega tagatud aastahinde
kasv või jäämine eelmise aasta tasemele.
Aastahinde ja konkreetse inimese sissetuleku suuruse pealt tasutud isikustatud sotsiaalmaksu suuruse
vahel ei oska mina vahetut seost näha. Aastahinded on kõigi inimeste jaoks ühesuurused. Indeksi
muutumine sõltub eelmise aasta tarbijahinnaindeksi ja Eestis laekunud sotsiaalmaksu summa
muutumisest.
15. II pensionisambast tehtavate väljamaksete suurusele, nagu eespool märgitud, ei ole mingit riigi
garantiid. I pensionisamba puhul on väljamaksete tegemiseks olemas selgelt nähtav riigi garantii. See
garantii ulatub nii kaugele, et tänu pensioni määramise mehhanismile (pensioni määramise ajal olevate
osakute arvu korrutamisele pensioni määramise ajal arvesse võetava aastahindega) saab inimene
4(5)
I samba pensionina kätte märgatavalt rohkem, kui tema sissetulekult võetud isikustatud sotsiaalmaksu
suurus eeldaks. Solidaarsuspõhimõttest tulenevalt maksab selle kinni töötav põlvkond.
16. I pensionisamba puhul on inimesel igakuiste väljamaksete osas nõudeõigus riigi vastu.
17. Minu arvates tähendab II pensionisammas I pensionisambaga riigile võetud tulevaste
pensionikulutuste osalist panemist selle pensionisambaga liitunud inimeste endi kanda ja riigi osalist
vabanemist endale I pensionisambaga võetud riikliku vanadusabi andmise kohustustest. Riik andis
kogumispensionide seadusega inimestele võimalus II pensionisambaga liitumisel loobuda PS § 28
lg-ga 2 tagatud riigi vanadusabi põhiõiguse täies mahus kasutamisest. Liitumise hinnaks oli viiendiku
võrra väiksem vanaduspensioni kindlustusosa riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Inimesed
said vastu kogumispensionide seadusega sätestatud õigused eraõigusliku kindlustusandja vastu.
Põhiõigusest võib teatud tingimustel olla võimalik loobuda. Õigusest loobumise võimaluse andmisel
tuleb inimestele anda ka informatsiooni selle kohta, millest loobutakse, ja selle kohta, mida vastu
saadakse.
18. Oleksin üldkogu otsuses käsitlenud ka seda, millises inforuumis tegid inimesed valikuid vähemalt
II pensionisambaga vabatahtliku ühinemise algetapis. Õigusselguse ja inimeste informeeritusega oli
minu arvates asi halvasti.
Riikliku pensionikindlustuse seadus ja selle alusel antud määrused olid ja on sõnastatud viisil, et
keskmine inimene ei ole minu arvates võimeline mõistma, et II pensionisambaga ühinemisel nende
I samba pension väheneb. Ei usu, et keskmise inimese jaoks oli selge ka aastahinde abil arvutatava
I samba kindlustuspensioni kujunemise soodne mehhanism. Mul tuli riikliku pensionikindlustuse
seadusest ja selle alusel antud määrustest arusaamiseks teha üsna mitu internetiotsingut ja tutvuda ühe
konkreetse vanaduspensioni määramise otsusega. Väga arusaadav oli näiteks internetiotsingu abil
leitud Tõnu Lillelaiu käsitlus 24. jaanuarist 2019.
Inimesed, kes ühinesid II pensionisambaga, olid minu arvates alainformeeritud ka II pensionisambaga
ühinemise mõjust I samba kindlustuspensioni suurusele. Mulle ei meenu, et riik oleks jaganud piisava
intensiivsusega ja keskmisele inimesele arusaadavat informatsiooni selle kohta, et II pensionisambaga
ühinenute I samba kindlustuspension saab olema väiksem kui ainult I pensionisambas olevatel
inimestel. Eraõiguslikke kanaleid (näiteks pangast raha väljavõtmise automaadid) kaudu tutvustati
II pensionisammast reklaamiga, milles esines jälle tühjade pihkudega mees, ja reklaamiga, milles
esines palmi all puhkav mees.
Jüri Põld Hannes Kiris Heiki Loot
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Henn Jõks Ants Kull Paavo Randma
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU
OTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number 5-20-3
Otsuse kuupäev 20. oktoober 2020
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Peeter Jerofejev,
Henn Jõks, Hannes Kiris, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Julia
Laffranque, Saale Laos, Viive Ligi, Heiki Loot, Kaupo Paal,
Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Kalev Saare,
Juhan Sarv ja Tambet Tampuu
Kohtuasi Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada põhiseadusega
vastuolus olevaks Riigikogus 11. märtsil 2020 vastu võetud
„Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seadus (kohustusliku kogumispensioni
reform)“
Menetluse alus Vabariigi Presidendi 20. märtsi 2020. a taotlus
Menetlusosalised Vabariigi President
Riigikogu
Õiguskantsler
Vabariigi Valitsus
Justiitsminister
Asja läbivaatamine 4. august 2020, istung
Istungil osalenud isikud Vabariigi Presidendi esindaja vandeadvokaat Madis Päts
Riigikogu esindajad rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk ja
komisjoni nõunik Kristo Varend
Vabariigi Valitsuse esindaja rahandusminister Martin Helme
Justiitsminister Raivo Aeg
Rahandus- ja justiitsministri ühised esindajad vandeadvokaadid
Paul Keres ja Artur Sanglepp
Õiguskantsler Ülle Madise ja kantselei ametnikud Evelin
Lopman, Kristi Lahesoo ja Kärt Muller
Riigikontrolör Janar Holm
Eesti Panga president Madis Müller ning töötajad Marek
Feldman, Martti Randveer ja Kadri – Liis Raun
Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler
5-20-3
Eesti Kindlustusseltside Liidu esindajad juhatuse esimees Mart
Jesse ja vandeadvokaat Veiko Vaske
Riigikogu Rahanduskomisjoni liige Andres Sutt
RESOLUTSIOON
Jätta taotlus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Vabariigi Valitsus algatas 14. novembril 2019 „Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform)“ (edaspidi KoPS muutmise
seadus või vaidlustatud seadus) eelnõu (108 UA, Riigikogu XIV koosseis) ning Riigikogu võttis selle
samal kuupäeval menetlusse.
2. 24. jaanuaril 2020 otsustas Vabariigi Valitsus siduda KoPS muutmise seaduse vastuvõtmise
usaldusküsimusega.
3. Riigikogu võttis 29. jaanuaril 2020 KoPS muutmise seaduse vastu.
4. Vabariigi President jättis KoPS muutmise seaduse 7. veebruari 2020. a otsusega nr 551 välja
kuulutamata vastuolu tõttu põhiseadusega (PS). President tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti
arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla.
5. 10. veebruaril 2020 võttis Riigikogu KoPS muutmise seaduse eelnõu uuesti menetlusse ja
11. märtsil 2020 võttis Riigikogu KoPS muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastu.
6. Vabariigi President jättis KoPS muutmise seaduse 20. märtsil 2020 välja kuulutamata ja pöördus
Riigikohtu poole taotlusega tunnistada see seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.
VABARIIGI PRESIDENDI TAOTLUS
7. President leiab, et KoPS muutmise seadus on vastuolus PS §-dega 10, 12, 14, § 28 lg-ga 2 ning
§-dega 31 ja 32, samuti põhiseaduse preambuliga.
7.1. PS § 28 lg-st 2, mis annab igaühele õiguse riigi abile vanaduse korral (vanadusabi), tuleneb riigi
kohustus luua toimiv pensionisüsteem. Põhiõigusi ja -vabadusi kohustab tagama ka PS § 14.
7.1.1. Arvestades PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid, kohustab PS § 28
lg 2 riiki tagama pensionieas isikutele väärika toimetuleku. See tähendab elatusmiinimumist oluliselt
paremat äraelamisvõimalust, ennetamaks sotsiaalsete riskide realiseerumist ja inimeste jäämist
puudusesse. Elatusmiinimumi tagamise kohustus on riigil ka pensionisüsteemi loomata ning see ei
asenda vanadusabi. Pensionikindlustus on seotud ka inimese panustamisega riigi toimimisse tööelu
ajal. Samuti on õigus pensionile kaitstud PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.
7.1.2. Põhiseaduse preambulist tuleneb põlvkondadevaheline kokkulepe, et tulevastele põlvedele ei
panda ebamõistlikke rahalisi kohustusi riigi tuumikfunktsioonide täitmisel. Kahaneva elanikkonnaga
riigis ei ole võimalik sõlmida ühiskondlikku kokkulepet, et järeltulev põlv tasub eelmise põlvkonna
vanaduspensionid. Seetõttu nõuab põlvkondadevaheline kokkulepe, et eelmine põlvkond vähemalt
2(50)
5-20-3
osaliselt oma pensionivara ise akumuleeriks ning osaleks seeläbi oma pensionipõlve vaesusriski
maandamisel.
Põhiseadus kehtestab kõrgeima õigusjõuga ka mõned puht kollektiivsed hüved, milleks on ka
põhiseaduse preambulis sisalduv objektiivne kohustus, et riik oleks pandiks praegustele ja tulevastele
põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
7.1.3. Praeguses pensionisüsteemis tagavad PS § 28 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmist eelkõige
riiklik pension ja kohustuslik kogumispension. Viimane võimaldab sihtotstarbeliselt akumuleerida
süsteemiga hõlmatud inimeste vara, vähendades nende vaesusriski sattumist ja suurendades
pensionikindlustuse jätkusuutlikkust. Vabariigi Valitsuse eesmärk on olnud hoida keskmine pension
tasemel, mis vastaks 40%-le keskmisest palgast, mis eelduslikult tagab vanaduses piisava
elatustaseme. 2018 oli keskmise palga ja pensioni suhe 41,9%.
7.1.4. KoPS muutmise seaduse § 1 p-ga 67 täiendatakse kogumispensionide seadust (KoPS) §-ga 431,
millega antakse isikutele, kellel ei ole veel õigust kohustuslikule kogumispensionile, õigus nõuda
kõigi kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmist ja neile vastava raha väljamaksmist, samuti
pensioni investeerimiskontol oleva raha väljamaksmist. KoPS muutmise seaduse § 1 p-ga 120
täiendatakse KoPS-i §-ga 724, millega antakse kindlustusvõtjale võimalus öelda üles enne 1. jaanuari
2021 sõlmitud pensionileping ning saada kätte raha pensionilepingu tagastusväärtuses. Seeläbi
võimaldatakse inimestel kogutud või edaspidi kogutavate pensionivahendite sihtotstarbest loobuda,
muutes kohustusliku kogumispensioni tagasiulatuvalt vabatahtlikuks. Vabatahtlik kogumispension ei
taga aga pensionivara akumuleerimist piisava kindlusega. Kohustusliku kogumispensioni
kaotamisega lakkab pensionisüsteem eesmärgipäraselt toimimast ning suureneb vaesusriski sattuvate
pensionäride arv tulevikus. Vaidlustatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt langeb vanaduspensioni
ja palga suhe vaidlustatud seaduse jõustumisel tõenäoliselt rohkem kui kehtiva pensionisüsteemi
jätkudes.
Seetõttu rikuvad vaidlustatud seadusega tehtavad muudatused PS § 28 lg-s 2 ning §-des 14 ja 32
sätestatud põhiõigusi, samuti PS §-s 10 tagatud inimväärikuse, sotsiaalriigi ja õiguspärase ootuse
põhimõtteid ning põhiseaduse preambulist tulenevat põlvkondadevahelist kokkulepet.
7.1.5. Eesmärk anda inimestele vanaduspensioni kogumisel suurem valikuvabadus, luua
lisavõimalused pensionivara investeerimisel ja tagada seeläbi parem toimetulek pensionieas ei õigusta
nende põhiseaduse nõuete rikkumist. Suurendades vabadust pensionivahendite kasutamisel, ei vabane
riik põhiseadusest tulenevast kohustusest tagada piisav toimetulek vanaduses. Vanadusabi ei asenda
ebamäärane võimalus kasutada muid sotsiaalseid tagatisi, mis on mõeldud teist laadi sotsiaalsete
riskide vajaduspõhiseks maandamiseks. Kohustusliku kogumispensioni süsteemiga on liitunud üle
740 000 inimese, kellel on tekkinud õiguspärane ootus, et senine pensionisüsteem jääb nende jaoks
põhilises osas kehtima. Järeltulevatele põlvkondadele langeb ülemäärane maksukoormus riigi PS § 28
lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmiseks, kuna selleta satuksid tulevased pensionärid suuremasse
vaesusriski.
7.2. KoPS § 431 kehtestamise tõttu on KoPS muutmise seadus vastuolus ka võrdsuspõhiõiguse
(PS § 12) ja ühetaolise maksustamise põhimõttega.
7.2.1. Kogumispensioni süsteemiga mitteliitunud isikutega võrreldes koheldakse süsteemiga liitunud
inimesi erinevalt, kuna neile antakse tagasiulatuvalt võimalus kaks korda välja võtta 4%
sotsiaalmaksu arvel kogutud pensionivara ja seda vabalt kasutada. Kogumispensioniga liitunud isikud
saavad otsustada 4% sotsiaalmaksu osa sihtotstarbe üle ning neile on kehtestatud tagasiulatuva
mõjuga sotsiaalmaksu soodustus. Süsteemiga liitumise ajal ei olnud isikud sellistest võimalustest
teadlikud.
3(50)
5-20-3
7.2.2. Ebavõrdne kohtlemine on põhjendamatu, kuna pensionireformi deklareeritud eesmärgid
(valikuvabaduse suurendamine, vabaduse andmine varaga ümberkäimisel ja toimetulekuks vajalike
vahendite planeerimisel) ei ole sotsiaalmaksuga seotud. Nimetatud eesmärgid ei saa mõjutada seda,
millise määraga sama liiki tulusid maksustatakse ja millisel sihtotstarbel kogutud sotsiaalmaksu
kasutatakse. Ühte tululiiki tuleb maksustada ühetaoliselt ning kohustusliku kogumispensioni
süsteemiga liitumine või mitteliitumine ei muuda tulu, mida sotsiaalmaksuga maksustatakse.
Sotsiaalmaksu kaudu pensionisüsteemi käigushoidmiseks kogutud vahendite sihtotstarbe tagasiulatuv
muutmine on vastuolus ka õigusriigi põhimõttega (PS § 10).
7.3. Lisaks sellele riivab KoPS § 431 kehtestamine ebaproportsionaalselt nende inimeste
omandipõhiõigust, kes ei lahku kohustuslikust pensionifondist.
7.3.1. Riik loob tagasiulatuvalt riski, et kohustusliku pensionifondi osakute väärtus ja sellest tulenevalt
ka fondi jääjate hilisem pension hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale senisest
oluliselt enam sõltuma teiste osakuomanike käitumisest. Osakute vahetamiseks on ka praegu võimalik
pensionifondi osakud tagasi võtta, kuid sellest tulenevat mõju osakute väärtusele ei saa pidada sama
oluliseks. Kui antakse õigus fondiosakud tagasi võtta raha väljamaksmiseks, on osakute tagasivõtmise
tehinguid rohkem.
7.3.2. Pensionifondidest lahkumisega seotud kulud jäävad nende osakuomanike kanda, kes ei lahku
kohustuslikust pensionifondist, ning see mõjutab osakute väärtust negatiivselt. See on oluline varaline
lisakohustus, mis on ebaproportsionaalne.
7.3.3. Kohustusliku kogumispensioni süsteemis tehakse olulisi muudatusi tagasiulatuvalt ja
kiirkorras. Seadusandja ei ole analüüsinud reformiga kaasnevaid riske, pidades neid üksnes
hüpoteetilisteks. Ka hüpoteetiliste riskide mõju ja esinemise tõenäosust tuleb seadusandjal analüüsida
ning kehtestada efektiivsed meetmed riskide maandamiseks.
7.3.4. Kuivõrd riik halvendab kohustusliku kogumispensioni süsteemi jääjate väljavaateid
vanaduspensionile, on vaidlustatud seadus vastuolus ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse
põhimõttega (PS § 10).
7.4. Vaidlustatud seadusega kehtestatav KoPS § 724, mis annab õiguse öelda üles pensionilepingu,
riivab ebaproportsionaalselt kindlustusandjate ettevõtlusvabadust (PS § 31) koos õiguskindluse
põhimõttega.
7.4.1. Ettevõtlusvabaduse riivet ei saa õigustada pensionikogujate ja pensionilepingu sõlminud isikute
(kindlustusvõtjate) võrdse kohtlemisega. Pensionikogujaid ei ole õige võrrelda inimestega, kes on
juba pensionilepingu sõlminud.
7.4.2. Muudatuse mõju võib olla väga intensiivne. Kindlustusandja võib olla sunnitud loobuma
teenuse osutamisest, kuna lepinguga võetud kohustusi ei ole võimalik muutunud olukorras täita või
jätkamisega kaasneks suur kahju või maksejõuetus. Õigus öelda üles eluaegsed pensionilepingud on
asjasse puutuvatele isikutele üllatuslik, kuna see leping on oma olemuselt tähtajaline (sh
kindlustusvõtja surmani kestev). Lepingu mõlemal poolel on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei
sekkuta juba välja kujunenud lepingulisse suhtesse.
7.5. KoPS § 724 kehtestamine riivab ebaproportsionaalselt ka pensionilepingu sõlminud
kindlustusvõtjate omandipõhiõigust – õigust saada eluaegse pensionilepingu alusel jätkuvalt
pensioni – koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. Osa kindlustusvõtjate huvi öelda
pensionileping üles ja võtta raha välja ei kaalu üles nende kindlustusvõtjate õiguspärast ootust
4(50)
5-20-3
süsteemi stabiilsusele ja jätkusuutlikkusele, kes ei soovi oma pensionilepingut üles öelda. Õigus raha
välja võtta ei tasakaalusta nende isikute põhiõiguste riivet.
7.6. KoPS § 724 kehtestamisega koheldakse tagasiulatuvalt ja põhjendamatult ebavõrdselt
pensionilepingu sõlminud isikuid ja ainult riiklikku pensioni saavaid isikuid, mistõttu on vaidlustatud
seadus vastuolus võrdsuspõhiõiguse ja ühetaolise maksustamise põhimõttega. Pensionilepingu
sõlminud isikutele antakse võimalus võtta korraga 4% sotsiaalmaksu osa välja ning seda vabalt
kasutada, seega muuta tema palgalt tasutud sotsiaalmaksu sihtotstarvet. Kohustusliku
kogumispensioniga liitumisel sellist võimalust ei olnud. Sotsiaalmaksu sihtotstarbe tagasiulatuv
muutmine on vastuolus õigusriigi põhimõttega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Riigikogu
8. Riigikogu nimel arvamuse esitanud rahanduskomisjon leidis, et KoPS muutmise seadus on
põhiseadusega kooskõlas. Rahanduskomisjoni vähemus (viis liiget) esitas eriarvamuse ja leidis, et
vaidlustatud seadus on põhiseadusega vastuolus.
8.1. Rahanduskomisjoni arvates suurendab kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmine
inimeste vabadust ning parandab teadlikkust pensionisüsteemist. Samuti laienevad
investeerimisvõimalused ja suureneb konkurents, mille tulemusena peavad fondihaldurid klientide
hoidmiseks senisest rohkem pingutama. Eelduslikult toob see kaasa parema pensionifondide tootluse,
mis tagab tulevikus omakorda suurema pensioni.
8.1.1. Ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et vaidlustatud seadus seab ohtu inimeste toimetuleku ning
riik jätab tulevikus täitmata põhiseadusest tulenevad kohustused isikute sotsiaalsete põhiõiguste
tagamisel. PS § 28 lg-st 2 tulenev riigi kohustus anda isikule vanadusabi on täidetud eelkõige riikliku
pensionikindlustuse seadusega (RPKS). Kuna kohustuslike kogumispensionide süsteemile ei ole
põhiseadusega ega muude aktidega kehtestatud erinõudeid, ei ole vajalik hinnata, kas vaidlustatud
seadus mõjutab vanaduspensioni suuruse vastavust kohasele elustandardile.
8.1.2. Inimväärikuse ning sotsiaalriigi põhimõtetest tuleneb põhiõigus elatusmiinimumile ja
inimväärsele äraelamisele. Abi täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord.
Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel avar kaalutlusõigus ja põhiseadusvastane on üksnes
abi langemine minimaalsest vajalikust tasemest allapoole.
8.1.3. Vaidlustatud seadus ei ole vastuolus PS §-s 14 sätestatud põhiõigusega korraldusele ja
menetlusele. Kui peaks selguma, et kehtivas õiguslikus raamistikus tervikuna leidub puudusi, mis ei
taga sotsiaalsete põhiõiguste nõutud taset, ei saa sellest veel järeldada, et puudused tulenevad üksnes
vaidlustatud seadusest. Selle seaduse normid iseenesest senises pensionisüsteemis olulisi muudatusi
kaasa ei too. Mõjutused tulenevad inimeste käitumisest, mida need normid võimaldavad. Riik jälgib
vaidlustatud seaduse järgi järjepidevalt Eesti pensionisüsteemi toimimist ning parendab vajaduse
korral perioodiliselt süsteemi.
8.2. Vaidlustatud seadusest tulenev omandipõhiõiguse riive ei ole intensiivne ning on põhiseadusega
kooskõlas.
8.2.1. Finantsinspektsiooni tehtud pensionifondide likviidsuse stressitestid näitasid, et fondide jaoks
ei tekita raha väljamaksmine väga suures mahus likviidsusriske, mistõttu mõõdukama
väljumisstsenaariumi puhul fondide korrapärane valitsemine tõenäoliselt ei häiru.
5(50)
5-20-3
8.2.2. II pensionisambasse kogumist jätkata soovivate inimeste varaliste huvide kaitseks sätestati
vaidlustatud seaduses mitmeid meetmeid. Nähti ette võimalus, et fond võib seaduses fondi varade
struktuurile sätestatud nõudeid aastatel 2021–2024 ajutiselt mitte järgida. Hõlbustamaks
investeeringuid ja leevendamaks pensionifondist väljumisega kaasneda võivat survet fondi vara
müügiks, sätestati fondist raha väljavõtmisele ja ka II sambast väljumisest etteteatamisele tähtaeg viis
kuud. Samuti nähti fondivalitsejatele ette õigus võtta fondi arvel senisest rohkem laenu (25% senise
10% asemel). Seadusega ei kehtestatud osaku tagasivõtmise tasu kõrgemat määra, kuna sellel ei oleks
mõju. Inimesed saaksid tasu vältida, suunates raha esmalt pensioni investeerimiskontole ning võttes
selle sealt tagasivõtmistasuta välja.
8.3. Vaidlustatud seadus ei riku võrdsuspõhiõigust.
8.3.1. Kuna I ja II pensionisammas on erinevad, on II sambaga liitunute ja mitteliitunute erinev
kohtlemine õigustatud. II sambaga mitteliitunud inimene ei omanda otseselt varalisi õigusi, vaid ainult
õiguse nõuda pensioniikka jõudes riigilt seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses garanteeritud
pensioni maksmist.
8.3.2. II pensionisambaga liitunud inimese töötasudelt arvestatavast sotsiaalmaksust suunatakse
riikliku pensionikindlustussüsteemi vahenditesse 16%, mistõttu on tema I samba pension väiksem.
II sambasse makstud 4% sotsiaalmaksuosa eest omandab isik kohustusliku pensionifondi osakuid,
mis muutuvad tema isiklikuks varaks, mida saab vahetada ja pärida. II sambaga liitunud
pensionikoguja saab 4% sotsiaalmaksu osa eest fondiosakuid üksnes tingimusel, et ta panustab ise 2%
maksega töötasult osakute omandamisesse. Seega kannab ta kõrgemat maksukoormust, samuti
investeerimisriski. Pensionifondist raha väljavõtmisega kaasneb risk saada tulevikus väiksemat
pensioni, mida I samba puhul ei teki.
8.3.3. KoPS § 724 muudatustega ei jää inimesed, kes soovivad pensioni lepingu alusel edasi saada,
sellest ilma. Vaidlustatud seadus annab pensionilepingu juba sõlminud inimestele tähtajalise õiguse
leping üles öelda ja valida, mil viisil oma II pensionisambasse kogutud raha välja võtta. Eluaegse
pensioni asemel on lubatud valida edaspidi ka tähtajaline pension või kogu raha korraga väljavõtmine.
Sarnane õigus on juba praegu inimestel, kes saavad II sambast tähtajalist fondipensioni. Nemad
võivad ka oma fondipensionid lõpetada ja allesjäänud raha korraga välja võtta.
8.4. Vaidlustatud seaduse § 1 p 120 (KoPS § 724) ei riku pensionilepingud sõlminud
kindlustusandjate ettevõtlusvabadust. Kindlustusvõtjatele antud õigus kindlustusleping üles öelda
avaldab mõningast ebasoovitavat mõju kindlustusandjate majandustegevusele. Samas on seadus
näinud ette mitmeid meetmeid selle mõju leevendamiseks.
8.4.1. Kindlustusandjal on õigus loobuda 2022. a 1. veebruarist kehtima jäänud pensionilepingute
alusel pensionimaksete tegemisest. Kui kindlustusandja loobub pensionimaksete tegemisest, jätkab
riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu kindlustusvõtjatele maksete tegemist. Sama võimalus kehtib ka
juhul, kui kindlustusandja vahetamise võimalust (KoPS § 522) kasutab liiga suur hulk
kindlustusvõtjaid ja kindlustusandja ei suuda pensionikindlustuse pakkumist enam majanduslikel
põhjustel jätkata. Juba sõlmitud pensionilepingute ülesütlemise võimalus tasakaalustab
kindlustusandjate jaoks asjaolu, et koos pensionilepingu sõlmimise kohustuse kadumisega võib
kindlustusandjatele uusi kliente tulla oluliselt vähem, mistõttu nad ei saa nende kindlustusmaksetega
arvestada.
8.4.2. Kindlustuslepingute ülesütlemise võimalus on ajutine ja kehtib üksnes kolme kuu jooksul
seaduse jõustumisest ega laiene uutele lepingutele. Arvestades pensionilepingute sõlmimise
muutumist vabatahtlikuks ja tõika, et pensionilepingute maht eelduslikult väheneb, on loobutud
6(50)
5-20-3
kindlustusandja kohustusest jaotada kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele kasumit
(vaidlustatud seaduse § 1 p 118 (KoPS § 70 lg 4)). Kindlustusandjal on õigus võtta kindlustuslepingu
ülesütlemise eest tasu. Kokkuvõttes on võimalik ebasoodne mõju kindlustusandjate
ettevõtlusvabadusele muudetud minimaalseks ning ettevõtlusvabaduse riivet saab lugeda
põhiseaduspäraseks.
8.5. Õiguspärase ootuse põhimõte ei võta parlamendilt õigust muuta kehtivaid seadusi. Vaidlustatud
seadus ei too kaasa ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga muudatusi. Kohustuslikku kogumispensioni ei
kehtestatud kindlaks ajavahemikuks ega antud lubadust, et reeglid edaspidi ei muutu. Riigikogu
arvestas seaduse vastuvõtmisel muu hulgas seda, et asjaosalistele jääks muutustega kohanemiseks
piisavalt aega.
9. Riigikogu rahanduskomisjoni vähemus leidis, et KoPS muutmise seadus on põhiseadusega
vastuolus järgmistel põhilistel argumentidel.
9.1. Vaidlustatud seaduse normid riivavad põhiseadusvastaselt PS § 28 lg-st 2 tulenevat õigust
riigipoolsele vanadusabile.
Seaduse vastuvõtmisele ei eelnenud nõuetekohast mõjude hindamist. Samuti ei ole seaduse eelnõu
menetlemise käigus esitatud ühtegi kaalukat eesmärki, mis õigustaks põhiõiguste riivamist ja
pensionisüsteemi alusloogika muutmist. II pensionisambast raha väljavõtmise lubamisega
saavutatakse pensionisüsteemi lõhkumise hinnaga vaid lühiajaline lisatulu riigieelarvesse, millele
järgneb vaesusriski sattuvate pensionäride arvu oluline suurenemine. Kogumispensioni ei saa käsitada
kui üksnes riigi tagatud sissetuleku kõrval antavat lisasissetulekut. Teine ja kolmas sammas on
halvenevas demograafilises olukorras pensionisüsteemi hädavajalik osa, et tagada inimväärne
toimetulek Eesti pensionäridele, kellel on Euroopa Liidu suurima suhtelise vaesuse risk. Sotsiaalriigi
põhimõtte järgi peab riik tagama, et pensionärid ei satuks pensionieas vaesusriski, ning
pensionisüsteemis on II sambal selles keskne roll. Kui tulevikus tugineb enamiku pensionäride
pension üksnes I sambale, paneb see tulevastele põlvkondadele ebamõistlikult suured rahalised
kohustused ja asetab tulevased pensionärid senisest suuremasse vaesusse.
9.2. Vaidlustatud seadus on vastuolus võrdsuspõhiõigusega, kuna puudub põhjus inimeste
ebavõrdseks kohtlemiseks. Sarnases olukorras olevate isikute kohustusliku sotsiaalkaitse ulatus on
erinev sõltuvalt minevikus tehtud valikutest. Samuti rikutakse tagasiulatuvalt ühetaolise
maksustamise ja õigusriigi põhimõtteid. II pensionisambaga liitunud inimesed saavad enda käsutusse
summa, mis on II sambasse kogunenud 4% sotsiaalmaksu ning riigi täiendava sissemakse arvel.
Tagastatavalt summalt on tasumata ka sotsiaalmaks.
9.3. Fondidest vara ulatusliku lahkumise võimaldamine lööb tasakaalust välja finantsjuhtimise, sunnib
peale teistsuguse likviidsuse, riskijuhtimise, investeeringute pikkuse ega võimalda enam sellist
investeeringute tootlust, mida saab pakkuda kohustuslik pensionifond. Fondist lahkumise kulud
(nt osakute tagasiostmiseks võetud likviidsuslaenu kulu, suurema likviidsuspuhvri hoidmise kulu või
mahtude vähenemisest tingitud fondide tasu suurenemine) jäävad fondi jääjate kanda. Osaliste
lahkumine süsteemist ei ole prognoositav ja kompenseeritav ega konkurentsi tulem.
9.4. Õigus kindlustusleping üles öelda rikub kindlustusandjate ettevõtlusvabadust. Lepingu sõlminud
pooltel on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei sekkuta lepingusse. Kui kindlustusandjad lõpetavad
teenuse osutamise, kahjustab see ka pensionikoguja ja -saaja huvi valida erinevate toodete ja
7(50)
5-20-3
pakkujate vahel ning saada kõrgemat ja eluaegset pensioni. Eluaegne pension on avaliku huvina
kaalukam kui kodaniku huvi saada pension kätte enne pensioniiga või korraga, katmata üleelamisriski.
Vabariigi Valitsus ja justiitsminister
10. Vabariigi Valitsus ja justiitsminister on ühiselt esitatud arvamuses seisukohal, et KoPS muutmise
seadus ei ole põhiseadusega vastuolus.
10.1. Pensionireform ei riiva PS § 28 lg-s 2 sätestatud õigust riigi abile, inimväärikuse ja sotsiaalriigi
põhimõtteid ega preambulit.
10.1.1. On kaheldav, kas kohustusliku kogumispensioni süsteem langeb PS § 28 lg-s 2 sätestatud riigi
abi saamise õiguse esemelisse kaitsealasse. II pensionisamba kaudu ei anna riik abivajajale ainelist
abi, vaid loob tingimused kohustuslikuks pensionikogumiseks. Isegi kui kohustusliku
kogumispensioni süsteem langeb PS § 28 lg 2 kaitsealasse, siis pensionireform otseselt seda kaitseala
ei riiva. PS § 28 lg-s 2 nimetatud abi liigi ja ulatuse kindlakstegemisel on seadusandjal avar
kaalutlusruum ning riive on võimalik vaid siis, kui isikule antud abi langeb allapoole seaduses
ettenähtud elatusmiinimumist. Praegu ja ettenähtavas tulevikus täidab riik piisava abi osutamise
kohustuse ka juhul, kui kohustusliku kogumispensioni süsteem tervikuna kaotada.
10.1.2. Eesti Vabariik täidab vaidlustatud seaduse jõustumisel ka Euroopa sotsiaalhartast ja Euroopa
sotsiaalkindlustuskoodeksist tulenevad kohustused. Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi
analüüsi kohaselt on Eesti Vabariigis pension ületanud ja ületab ka praegu Euroopa
sotsiaalkindlustuskoodeksiga nõutavat abimäära vähemalt kaks korda. Isegi Eesti Panga ning
Riigikontrolli äärmiselt pikaajaliste prognoosidega arvestades on ülimalt tõenäoline, et ka
reformijärgne pensionisüsteem tagab isikule jätkuvalt elatusmiinimumi. Abi vanadusriskis olijatele
võib väljenduda ka mistahes muudes meetmetes, mis ei ole pension. Näiteks on selliseks meetmeks
toimetulekutoetuse maksmine.
10.1.3. Pensionireform ei riiva isikute õiguspärast ootust tulevikus saadava pensioni suuruse ega
pensionisüsteemi toimimise osas. Isikutel ei ole tekkinud õiguspärast ootust kehtiva pensionisüsteemi
püsimajäämisele selliselt, et seda kunagi ei muudeta. Pensionireform laiendab, mitte ei kitsenda isiku
õiguslikke positsioone. Milline regulatsioon on isikutele vanaduspõlves toimetulekuks vajalike
vahendite kogumiseks otstarbekas ja jätkusuutlik, on põhiseaduse kohaselt seadusandja otsustada.
Otsused sotsiaalpoliitika ja riigieelarve kujundamisel, kui need toimuvad kooskõlas põhiseadusega,
ei allu kohtute ega Vabariigi Presidendi järelevalvele.
10.1.4. Põhiseaduse preambulist ei tulene Vabariigi Presidendi väidetud põlvkondadevahelise
kokkuleppe põhimõtet. Kui tulevikus peaks tekkima vajadus riigi ülesannete täitmiseks suurendada
makse, vähendada teisi hüvesid või riigi kulutusi, on seadusandja pädev neid muutusi ellu viima.
Pensionireformi järel jääb tagatuks riigi toimimiseks vajalik riigieelarveline keskkond, milles riigi
tulu laekub plaanipäraselt.
10.1.5. Nõudluse muutumise puhul on loomulikuks tagajärjeks pensionifondide lisapingutused
nõudluse rahuldamisel. Seega on tõenäoline, et pensionifondid hakkavad pakkuma isikutele paremaid
tingimusi, et nende teenuseid kasutataks. Presidendi etteheited maksukoormuse võimalikust
suurenemisest põhinevad sellel, et ta ei pea võimalikuks riigi sunnita pensionipõlveks säästude
kogumist.
8(50)
5-20-3
10.2. Kuigi KoPS muutmise seadus kohtleb pensioni I ja II pensionisambasse koguvaid inimesi
erinevalt, on erinev kohtlemine põhjendatud, kuna gruppide õiguslik seisund on kehtiva õiguse järgi
erinev.
10.2.1. II pensionisamba grupi liikmete maksukoormus on kõrgem, samuti on nende tulevikus saadav
I samba pension vastavalt väiksem. II samba grupp omandab pensionifondi osakud, mis on isiku enda
vara ja piiratud ulatuses käsutatavad. Nad kannavad aga investeerimisriski, millega kaasneb
ebakindlus tulevikus saadava pensioni suhtes. I samba grupil sellist riski ei ole. Nad saavad avalik-
õigusliku kindlustusosaku, mille alusel neil on pensioniikka jõudes õigus riigilt nõuda pensioni
maksmist. Gruppide võrdlemisel tuleb arvestada ka I ja II sambaga seotud erinevaid õigusi pärimisel.
10.2.2. I pensionisamba grupile ei ole sotsiaalmaksu osalist tagastamist võimalik ette näha, kuna
nende tööandja maksudest finantseeritakse pensioni maksmist praegustele pensionäridele, mistõttu
tuleks koguda lisavahendeid riigieelarvesse. Seega õigustab ebavõrdset kohtlemist mh vajadus
kasutada riigi raha säästlikult. Gruppide tagasiulatuvalt võrdsesse olukorda seadmine oleks äärmiselt
keeruline. I samba grupile ei ole võimalik anda II samba grupiga sarnaseid varalisi õigusi. I ja II samba
gruppide väljamakseid ei oleks võimalik teha ühetaoliselt, kuna esimesel juhul on 4%
sotsiaalmaksuosa muutunud indekseerimise tõttu, teisel juhul toimuks osakute tagasivõtmine
vastavalt nende puhasväärtusele, mida on mõjutanud fondi tootlus ja kulud. Ka administratiivset
keerukust saab pidada ebavõrdse kohtlemise legitiimseks põhjuseks teiste põhjenduste seas.
10.2.3. Vaidlustatud seadusega ei muudeta sotsiaalmaksu sihtotstarvet tagasiulatuvalt. I ja
II pensionisamba grupi liikmete töötasudelt makstava sotsiaalmaksu sihtotstarve on erinev juba
kehtiva seaduse kohaselt.
10.3. KoPS § 431 ei riku fondidesse jääjate omandipõhiõigust. Kuigi isikule kuuluv pensionifondi
osak on omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas, ei pruugi osakute väärtuse vähenemise oht
omandipõhiõigust riivata või on riive intensiivsus madal. Osakute tagasivõtmise võimaldamine on
seaduse eesmärkide saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu.
10.3.1. Negatiivne mõju võiks tekkida väga äärmuslike stsenaariumide puhul fondide likviidsuse
suurendamise vajaduse ja varade kiire võõrandamise tõttu, kuid nn fondijooksu suure tõenäosusega
ei toimu. Kohustuslike pensionifondide likviidsuse tase on üldjuhul hea. Väljumistaotlused on
hajutatud 23 fondi vahel ning fondidel on väljumistaotluste rahuldamiseks aega viis kuud.
Pensionifondidele antakse õigus võtta laenu suuremas määras ning lubatud on investeerimispiiranguid
ajutiselt ületada. Valitsemistasu määra tõusu mõju kogutavale varale on väike. Keskmine
valitsemistasu on praegu 0,61%, järgmisel aastal tõenäoliselt 0,59% või selle lähedal. KoPS muutmise
seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud valitsemistasude tõus (1,14%-ni) on ebatõenäoline. Fondide
mahud võivad pikema aja jooksul taastuda ja valitsemistasud väheneda.
10.3.2. Isikutel ei ole tekkinud õiguspärast ootust, sest õiguslikud positsioonid ei ole isikute jaoks
soodsad või nad ei ole neid realiseerima asunud. Pole tõendatud, et pensionifondidesse jääjad saavad
tulevikus vähem pensioni võrreldes olukorraga, kui reformi ei oleks tehtud.
10.4. KoPS muutmise seaduse § 1 p 120 (KoPS § 724) ei riku pensionilepinguid sõlminud
kindlustusandjate põhiõigusi.
10.4.1. Andes kindlustusvõtjatele tagasiulatuva õiguse üles öelda juba sõlmitud pensionilepinguid kui
kestvuslepinguid, riivab riik kindlustusandjate ettevõtlusvabadust koostoimes kindlustusandjate
9(50)
5-20-3
õiguspärase ootusega sellele, et sõlmitud pensionilepingud jäävad kehtima. Riik riivab ka
kindlustusandjate omandivabadust, kuna kindlustusandjad kaotavad võimaluse teenida ülesöeldud
kindlustuslepingute alusel tulu.
10.4.2. Riive esimene eesmärk on tagada kõigi II pensionisambasse pensioni kogujate võrdne
kohtlemine. Olukorras, kus osal isikutel tekib võimalus lõpetada II samba kaudu pensioni kogumine
koos õigusega nõuda kõigi pensioniosakute tagasivõtmist, ei saa põhjendatuks pidada seda, et isikuid,
kes on olnud sunnitud sõlmima kindlustuslepingu, koheldakse ebavõrdselt ning jäetakse ilma
samasugusest õigusest. Riive teiseks eesmärgiks on pensionilepingu kohustuslikkuse kaotamine, et
kooskõlas reformi üldiste eesmärkidega tagada isikutele suurem vabadus kogutud pensioni
kasutamiseks. Kindlustuspensioni süsteem on kindlustusandja kasuks ebamõistlikult kaldu, mis loob
kindlustusandjale sisuliselt garanteeritud sissetuleku pikaks ajaks, ent teisalt lukustab nõrgemaks
pooleks oleva kindlustusvõtja olukorda, kus tal puuduvad võimalused oma kogutud pensioni
käsutamiseks just tema konkreetset olukorda arvestaval viisil. Mõlemad eesmärgid on nii legitiimsed
kui ka kaalukad.
10.4.3. Kindlustusandjate ettevõtlusvabadus ja omandiõigus ei kaalu üles kindlustusvõtjate õigust ja
huvi enda omandi senisest vabamale kasutamisele ja sundlepingust vabanemisele.
Pensionikindlustuslepingu sõlmimine on kehtiva seaduse järgi enamasti kohustuslik, mistõttu ei ole
tegemist ettevõtlusega, mis oleks välja kasvanud kindlustusandja enda pingutuste tulemusena ja
vastusena turu nõudlusele. Seega on riive ettevõtlusvabadusele koosmõjus õiguspärase ootusega
võrdlemisi väheintensiivne, kuna seadusandja ei mõjuta ebasoodsalt ettevõtlusvabaduse tuumikusse
kuuluvaid õigusi. Samadel põhjustel on väheintensiivne ka õiguspärase ootuse ja omandipõhiõiguse
riive. Riive kaalukust vähendab seegi, et ka seni kehtiva korra kohaselt on kindlustusvõtjal õigus öelda
pensionileping üles selleks, et vahetada kindlustusandjat (KoPS § 522). Tegemist on rakendussättega,
mille kohaldamine on ajaliselt piiratud. Riivet vähendavad ka võimalus kindlustustegevus lõpetada
ning anda kehtivate kindlustusmaksete tasumise kohustus üle riigile ning kindlustusandja kohustuse
kaotamine kasumit jaotada.
10.4.4. Õigus öelda üles eluaegseid pensionilepinguid ei riiva kindlustusvõtja põhiõigusi, isikul jääb
alles võimalus saada kindlustuspensioni. Vajaduse korral võtab kindlustuslepingutest tulenevad
kohustused üle riik.
Kindlustusandjate tehnilise kasumi jaotamise kohustuse kaotamine ei ole põhiseadusega vastuolus.
Selle muudatuse mõju kindlustusvõtjate omandipõhiõigusele ei ole märkimisväärne. Kümne aasta
jooksul on kasumit jaotatud keskmiselt 20 000 eurot aastas.
Õiguskantsler
11. Õiguskantsler leiab, et KoPS muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus.
11.1. Lähtudes PS §-st 10 ning tõlgendades PS § 28 lg-t 2 kooskõlas parandatud ja täiendatud
Euroopa sotsiaalharta (edaspidi Euroopa sotsiaalharta) art 12 lg-ga 3 ning majanduslike, sotsiaalsete
ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste
õiguste pakt) art 2 lg-ga 1 ja art-ga 9, ei saa vaidlusalust seadusemuudatust pidada
põhiseaduspäraseks, kuna KoPS muutmise seaduse jõustudes vanaduspuhuse sotsiaalse kaitse tase
langeks.
10(50)
5-20-3
11.1.1. Tulenevalt inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest tuleb PS § 28 lg-t 2 sisustada nii, et riik
peab andma eakatele sissetuleku kaotuse puhul abi ning tagama neile inimväärseks eluks vajalikud
teenused ja abivahendid. Kui tõlgendada PS § 28 lg-t 2 koos Euroopa sotsiaalharta art-tega 12 ja 13,
tuleb põhiseaduse järgi tagada traditsiooniliste sotsiaalsete riskide puhul inimestele abi esmajoones
kindlustushüvitiste maksmisega, olenemata sellest, kas inimene on puuduses või see ohustab teda.
11.1.2. Riigilt abi saamise õiguse tuuma tuleks sisustada avaramalt kui üksnes puuduse korral tagatud
kaitset: abi on piisav siis, kui inimesele antakse sissetuleku kaotuse puhuks sellist rahalist tuge, et
säilib mõistlik proportsioon varasema sissetuleku ja riigi tagatava asendussissetuleku vahel. Abi peab
võimaldama väärikalt ja häbita osaleda ühiskonnaelus, realiseerida PS-is sätestatud õigusi ja vabadusi,
kasutades selleks vajaduse korral avalikke teenuseid. Sel juhul on tagatud põhiseaduse tõlgendamine
kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste komitee seisukohaga, et Euroopa sotsiaalharta art-s 12 nimetatud
hüvitiste eesmärk on tagada inimestele vaesuskaitse kõrval varasema sissetuleku osaline kaitse.
11.1.3. Eesti on Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-t 3 ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja
kultuuriliste õiguste pakti ratifitseerides võtnud endale kohustuse tõsta järk-järgult sotsiaalkaitse taset.
See tähendab, et hüvitisi tuleb suurendada, sotsiaalkindlustussüsteemi ei tohi asendada
hoolekandesüsteemiga ning juba saavutatud sotsiaalkaitse tasemest ei tohi kergel käel loobuda.
Sotsiaalse kaitse taseme tõstmise kohustus on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. Kui PS § 28 lg-t 2
tõlgendada eelnimetatud rahvusvaheliste lepingute vaimus, lasub riigil kohustus vanaduspuhuse
sotsiaalse kaitse taset järk-järgult tõsta, kuna nii on tagatud teiste PS-is nimetatud põhiõiguste ja -
vabaduste parem realiseeritavus. Sotsiaalse kaitse taseme alandamine on lubatud vaid erandlikel
asjaoludel.
11.1.4. Kuigi 2018. a-l vastas Eesti pensionide tase Euroopa sotsiaalhartas nõutud tasemele ja ei saa
väita, et kohe pärast vaidlustatud seaduse jõustumist langeksid pensionid alla nõutud määra, ei saa ka
väita, et need jääksid kohustusliku kogumispensionita täpselt samale tasemele, sest Riigikogu pole
samal ajal RPKS-i märkimisväärselt muutnud. Seaduse vastuvõtmise ajal ei olnud Eestis ka
majanduskriisi, mis tehtud muudatusi õigustanuks.
11.2. KoPS § 431 on vastuolus omandipõhiõiguse ja põhiõigusega menetlusele ja korraldusele, samuti
õiguspärase ootuse põhimõttega.
11.2.1. Pensionifondi osak kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse. Osanike võimalus ennetähtaegselt
ühiselt kogutud rahaga fondist väljuda mõjutab kogumist jätkava osakuomaniku varalisi õigusi
ebasoodsalt. Tekib senisest ulatuslikum, teiste osakuomanike käitumisest sõltuv osakute väärtuse
vähenemise risk. Väljamaksete tegemiseks tuleb muuta fondide investeerimisstrateegiat, sealhulgas
väljuda pikaajalistest investeeringutest enne majanduslikult põhjendatud tähtaega. Väljumistega
seotud kulud jäävad pigem fondi jäävate osakuomanike kanda. Kuna KoPS § 431 hõlmab ka seda
pensionivara, mis on kogutud enne normi jõustumist, riivab see osakuomanike omandipõhiõigust
koostoimes õiguspärase ootusega. Pensionifondi osakuid omandanud inimestel on mõistlik põhjus
uskuda, et riik ei loo tagasiulatuvalt vara väärtust vähendavaid riske ega ohusta süsteemi eesmärgi
saavutamist.
11.2.2. Muudatus ei suurenda II samba pensionifondide tootlust, vaid pigem vähendab seda ja
kasvatab valitsemistasusid. Mõjutamaks pensionifondi valitsejaid pakkuma klientidele paremaid
tingimusi, on tõhusamaid alternatiive, mis ei põhjusta osakuomanikele lisariske ja -kulusid. Võimalik
on sätestada II pensionisambast väljumise õigus nii, et kogutud raha jääks pensionieani fondi.
Suurema konkurentsi loomiseks piisaks pensioni investeerimiskonto sätestamisest. Keeruline on näha
11(50)
5-20-3
tagasiulatuva mõjuga muudatuse eesmärgina kogumispensioni vabatahtlikuks muutmist. Eesmärk
anda pensioniks kogutud raha üle vaba otsustusõigus ei ole kaalukas ning muudatused ei toeta
pensionisüsteemi jätkusuutlikkust. II samba pensionivara käsutamisele ja kasutamisele jäävad ka
pärast reformi olulised piirangud. Muudatuse fiskaalset eesmärki ei saa pidada kaalukaks.
11.2.3. Seaduses ette nähtud abinõud osakuomanike riske ei maanda. Ei ole reguleeritud laenu
võtmisega seotud kulude katmist, samuti ei ole ette nähtud osakute tagasivõtmise tasusid ulatuses,
mis kataksid II pensionisambast väljumisega seotud kulud. Viiekuuline etteteatamistähtaeg ei
leevenda pikaajalistest investeeringutest väljumisega seotud kahju. Samuti on võimalik kuu aega enne
raha väljavõtmist avaldus tagasi võtta.
11.3. KoPS § 431 on vastuolus PS §-ga 12. Võrdluse lähtekohaks on enne 1983. a-t sündinud
tööealised inimesed, kelle töötasu maksustatakse sotsiaalmaksuga. Võrreldavad grupid on
kohustusliku kogumispensioniga vabatahtlikult liitunud ja mitteliitunud inimesed.
11.3.1. Kuigi kehtiv seadus kohtleb kohustusliku kogumispensioniga liitunud ja mitteliitunud isikuid
erinevalt, on grupid sotsiaalmaksuga maksustamise aspektist sarnases olukorras. Mõlemasse gruppi
kuuluvate inimeste töötasult on makstud sotsiaalmaksu samas määras ja otstarbel – vanaduspõlves
regulaarse sissetuleku tagamiseks. Mõlemasse gruppi kuuluvatele inimestele tekivad põhiolemuselt
sarnased varalised õigused – nõue saada pensioni.
11.3.2. Kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestel on õigus võtta enne seaduse jõustumist
kogutud raha (sh riigi eraldatud sotsiaalmaksu osa) enne pensioniea saabumist pensioniskeemist välja
ning kasutada seda omal äranägemisel. See alandab tagasiulatuvalt nende sotsiaalmaksukoormust ja
nad saavad sotsiaalmaksu arvel sisuliselt palgalisa, mida ei maksustata sotsiaalmaksu ja
töötuskindlustusmaksega. Samaealistel kohustusliku kogumispensioniga mitteliitunud inimestel ei
ole võimalust võtta enne seaduse jõustumist kogutud sotsiaalmaksu osa kasutusele enne pensioniiga.
11.3.3. Riigikogu on jätnud kaalumata alternatiivid, mis oleks kooskõlas pensionisüsteemi
eesmärkidega ning millega ei kaasneks ebavõrdset kohtlemist. II sammas on võimalik muuta
vabatahtlikuks seadusemuudatuste jõustumisest, samuti anda õigus välja võtta üksnes pärast
seadusemuudatuse jõustumist (nt kümne aasta jooksul) kogutud raha. Võimalik oleks suunata
II samba pensionifondi kogutud sotsiaalmaks koos vara vastava juurdekasvuga riigieelarvesse ning
teisendada inimese I samba pensioniõigusteks, seevastu kogumispensioni maksena kinni peetud raha
(2%) ning sellele vastav tootlus maksta inimesele välja. Inimeste teadlikkus pensionisüsteemist ei ole
selline väärtus, mis õigustaks põhiõiguste riiveid. Selle saavutamiseks on paremaid alternatiive
(täienduskoolitused, teavitustöö, koolide õppekavade täiendamine jne).
11.4. Kindlustuslepingute ülesütlemise kord (KoPS § 724 koostoimes § 70 lg-ga 4) riivab
II pensionisambaga liitunud inimeste omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootusega.
11.4.1. Kindlustuslepingute kaudu on sarnaseid riske kandvad isikud oma riskid ja ressursid
ühendanud, mis võimaldab kindlustusandjatel teenust pakkuda. Kindlustusandjal võib olla äriliselt
mõistlik teenuse pakkumine üldse lõpetada ja kindlustusvõtjate jaoks muutuvad pensionimaksete
tingimused. Kindlustusandja kulude kompenseerimiseks ei pea ta alates 2021. a 1. jaanuarist jaotama
2020. a-l ja hiljem tekkinud kasumit. Seega jäetakse väljumiskulud II pensionisambasse jääjate kanda
ning inimene jääb ilma tema pensioni ostujõudu suurendavast meetmest, millega ta võis lepingu
sõlmimise ajal arvestada. Kui kindlustusandjad loobuvad teenuse osutamisest, ei pruugi inimestel, kes
jõuavad pensioniikka pärast kogumispensioni reformi, olla võimalik eluaegse pensioni saamiseks
12(50)
5-20-3
lepingut sõlmida või pakutakse pensionilepingut senisest ebasoodsamatel tingimustel.
Kindlustusvõtjatel ega kindlustusandjatel ei olnud võimalik vaidlusaluseid muudatusi prognoosida
ning neil oli ootus, et nende lepinguline suhe jääb kehtima olulises osas neil tingimustel, millega see
sõlmiti.
11.4.2. Muudatuste põhjendused – vajadus kohelda pensionilepingu sõlminud inimesi võrdselt
inimestega, kes saavad raha pensionifondidest välja võtta ja leevendada väljamaksete süsteemi
jäikust – riiveid ei õigusta.
11.5. KoPS § 724 rikub pensionilepingud sõlminud kindlustusandjate ettevõtlusvabadust koostoimes
õiguspärase ootusega. On mõistlik eeldada, et seadusandja ei avarda oluliselt pikaajaliste lepingute
ülesütlemise võimalusi, vähendades sellega ettevõtluse õiguslikku kaitstust ja suurendades riske. Kui
ettevõtja on sunnitud seaduse ootamatu muutumise tagajärjel pensionilepingute mahu vähenemisest
tingitult tegevusest loobuma, on tegu õiguste intensiivse riivega. Lepingute riigile üleandmise
võimalus ei heasta kindlustusandjatele kehtivat õigust usaldades tekitatud kulusid, mis on tingitud
aastakümneteks ette planeeritud tegevusest.
MUUD ASJA JUURDE VÕETUD SEISUKOHAD
Eesti Pank
12. Eesti Panga arvates vähendab KoPS muutmise seadus pensionisüsteemi jätkusuutlikkust
olukorras, kus töötajate ja vanaduspensionäride suhtarv rahvastiku vananemise tõttu kahaneb, ning
selle tulemusel kasvavad pensionikulud ja maksukoormus. Mida pikemat aega on inimesed
II pensionisambasse kogunud, seda rohkem mõjutab raha väljavõtmine nende tulevast pensioni.
Kohustusliku kogumispensioni kaotamine ei suurenda inimeste soovi säästa ja vabatahtlikult
pensionipõlveks investeerida. Nt ei ole II sambaga mitteliitunud 2% suurust lisatulu investeerinud.
13. Muudatus võib mõjutada ka neid osakuomanikke, kes kogumispensioniks säästmist ei lõpeta.
Suures mahus väljamaksete tegemiseks peaksid fondivalitsejad väljuma pikaajalistest
investeeringutest ning see võib vähendada vara väärtust, eelkõige juhul, kui on investeeritud Eesti
kinnisvarasse. Likviidsuspuhvri hoidmine tähendab fondide madalamat tootlust (nt pangahoius, mis
on likviidne, aga nullilähedase intressiga), mille kompenseerimiseks riskantsematesse varadesse
investeerimine suurendab osakuomanike riske. Fondide tootlusega tagatakse pensionivarade väärtus
ja pensionide kasv. Tavapäraselt on tootluse kasvu taganud aktsiainvesteeringud, kuna aktsiaturud on
saavutanud paremat tootlust kui teised finantsturud.
14. Ei ole võimalik hinnata, palju inimesi fondidest väljub ning milline on väljujate nõuete
koondsumma, samuti ei ole teada, millistest fondidest väljutakse. Vara kiirmüügi korral kannataksid
nii fondist lahkuda soovijad kui ka sinna jäävad pensioniinvestorid, kuna vara müügihind jääks alla
turuväärtuse. Võimalus võtta laenu on pigem lühiajaline meede likviidsuspuudujäägi katmiseks.
Investeerimisfondide kulud, sh fondist väljumisega seotud tehingukulud (kontohaldus-, maakleri-
jms teenustasud, kursivahe) ja tavapärasest kõrgemal hoitud likviidsusest tulenev kulu, jagunevad
kõigi osakuomanike vahel.
15. 12 pensionifondil, kelle portfell koosneb suures osas likviidsest varast, peaks väljamaksete
tegemine olema lihtne. Ülejäänud 11 pensionifondist peaksid rohkem kui pooled hakkama aegsasti
kavandama vähelikviidse vara müüki. Keeruline on viie fondi olukord, kelle koondvarast
(1,5 miljardit eurot) on vähelikviidset vara vähemalt kuuendik (300 miljonit eurot). Väljamaksete
13(50)
5-20-3
tegemiseks ette nähtud periood (kuus kuud) aitab fondijuhtidel rahavooge planeerida ja vähesel
määral hajutada, kuid väljamakseperioodi kokkusurumine võib vallandada kiirmüügi. Kui fondidest
väljub kokku 70–80% rahast, võib see lühiajaliselt tekitada probleeme. 31. märtsi 2020. a seisuga oli
pensionifondide vara hulgas väga hea ja hea likviidsusega vara osakaal 46%, vähem likviidse vara
osakaal 11%.
Finantsinspektsioon
16. Finantsinspektsioon märkis, et uuringute kohaselt kavatseb pensionifondidest lahkuda ligikaudu
50% osakuomanikest (mõõdukas väljumine), kuid fondi likviidsuse seisukohalt on suurem tähtsus
tagasivõetavate osakute ja sellele vastava investeeringu mahul. Riigi tehtavate maksete peatamine
võib lahkumist ergutada.
17. Fondide tegevustingimused on eelduslikult püsivad, andes osakuomanikule ja fondivalitsejale
kindluse tegutsemiseks. Kuna teenuseosutajad püüavad muutuste võimalikkust hinnastada, kaasnevad
seaduste muutmisega kulud, mille kannavad kliendid. Osakuomanikud ei saanud fondi
investeerimisel ja fondivalitsejad fondi tingimuste loomisel ning investeerimispoliitika kujundamisel
arvestada, et osakuomanik võib osakud alati tagasi võtta. Mida avatum on fond, seda likviidsemasse
varasse tuleb investeerida. Seega ei saa teha ebalikviidseid, kuid suurema oodatava tulu ja suurema
riskiga investeeringuid. Äärmuslikes olukordades (nt finantskriis) ei ole neid investeeringuid
võimalik piisava kiirusega ja fondi vara väärtuses kajastatud hinnaga müüa. Pikaajalises perspektiivis
toob seadusmuudatus kaasa fondide investeerimispoliitikate muutuse, et see oleks kooskõlas osakute
tagasivõtmispoliitikaga.
Mõju fondide tootlusele ei ole võimalik hinnata. Mahtude vähenemise tõttu võivad suureneda
valitsemise kulud ning aheneda fondide valik. Lisaks likviidsusriskile toob reform kaasa ka muid
riske, samuti võimalusi huvide konfliktiks.
18. 2019. a lõpus tehtud stressitestid näitasid, et mõõduka väljumise (50% osakuomanikest) puhul
suudavad pensionifondid osakud korrakohaselt tagasi võtta. Äärmusliku väljumise korral
(75% osakuomanikest) ei suudaks ühe fondivalitseja neli fondi (kellele kuulub 27% kõigi 25 fondi
koguvarast) realiseerida investeeringuid piisavas mahus või hoida portfelli struktuuri nõuetele
vastavana. Väga äärmuslikul juhul (90% osakuomanikest) tekivad raskused kaheksal fondil (neile
kuulub 52% fondide koguvarast).
Kui fond ei suuda ette nähtud aja jooksul väljamakseid teha ebapiisava likviidsuse tõttu või läheks
vara koosseis vastuollu fondi tingimustega, on fondivalitseja kohustatud peatama osakute
tagasivõtmise, kuni fondi korrapärane valitsemine on taas võimalik. Kui taastamine ei ole võimalik
(likviidsusprobleemi tõttu soovivad lahkuda ka teised osakuomanikud) ning seda ei ole võimalik üle
anda teisele valitsejale, läheb likviidsuskriisi sattunud fond likvideerimisele. Likvideerija võõrandab
fondi vara võimalikult kiiresti ja jagab osakuomanike vahel. Reformi ajal (aastatel 2021–2024) on
fondivalitsejal lubatud temast mitteolenevatel põhjustel minna ajutiselt vastuollu seaduse nõuete,
fonditingimuste ja prospektiga.
19. Väljamaksete tegemiseks antud kuus kuud võimaldab fondivalitsejal riske üldistes huvides
juhtida, kuna võimaldab hinnata tagasivõtmiskorralduste mahtu. See ei ole osakute tagasivõtmist
nõudva osakuomaniku huvides, kuna tema kannab osaku hinna muutuse riski selle aja jooksul. Selle
riski tasakaalustamiseks on tal võimalik avaldus tagasi võtta, mis aga teeb keerulisemaks
fondivalitseja tegevuse, kes on juba alustanud tagasivõtmiskorralduse täitmiseks vajalike tegevustega.
Kui esitatakse suures mahus tagasivõtmiskorraldusi, tuleb likviidsuse suurendamiseks teha
14(50)
5-20-3
väärtpaberitehinguid, mille kulud kantakse fondi vara arvel, st kulud jäävad ka nende osakuomanike
kanda, kes jäävad fondi. Mingil määral aitaks selle vastu osakute tagasivõtmise tasu kohaldamine.
Riigikontroll
20. Riigikontroll märkis, et ühe kohustusliku osa vabatahtlikuks muutmise tagajärjed
pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele ei mõjuta üksnes II pensionisambaga seotud inimesi, vaid ka
I samba kulusid ja tulusid. KoPS-i muutmise tõttu võib tulevikus olla rohkem inimesi, kes ei saa
äraelamiseks piisavalt suurt pensioni, samuti võib muudatus mõjutada praeguste pensionäride
sissetulekuid.
21. Madalapalgalistel inimestel on mõistlikum lahkuda II pensionisambast ainult siis, kui lahkub ka
piisav hulk kõrgepalgalisi, sest see suurendab sotsiaalmaksu laekumist riigieelarvesse. Võimalus võtta
raha II sambast sobival ajal välja võib aga motiveerida jõukamaid inimesi II sambaga hoopis liituma,
sest nii saavad nad maksta riigile väiksemat sotsiaalmaksu (20% asemel 16%). Kui II sambaga
liituvate kõrgepalgaliste sissemaksed ületaks 10% võrra II sambast lahkuvate madalapalgaliste
sissemakseid, kaotaks I sammas 2021. a-l 36 miljonit eurot, kui aga 20% võrra, kaotaks I sammas
2023. a-s 80,4 miljonit eurot.
22. II pensionisambaga liitunud inimestel tekib võimalus kogutud raha (sh sotsiaalmaksu osa) vabalt
valitud ajal välja võtta, kuid I sambas pensioni koguvad inimesed enda palgalt makstud sotsiaalmaksu
osa kätte ei saa. Pensionikogujad on ebavõrdses positsioonis, kuna II sambaga liitumise üle
otsustamise ajal ei saanud inimesed sellest teadmisest lähtuda. Ebavõrdse kohtlemise ulatust võiks
vältida see, kui inimestel võimaldataks välja võtta ainult enda otsese panusena makstud 2%.
23. Kui arvestatav hulk inimesi otsustab mis tahes põhjusel tulevikus raha välja võtta ning fondid
peavad arvestatava osa varast müüma, võib see viia väiksema tootluse või kõrgemate tasudeni.
Valitsemistasud sõltuvad osaliselt fondivalitsejate varade mahust. Kohustuslikkuse kaotamise ja raha
väljavõtmise võimaldamise tõttu võib kogumist jätkavate inimeste juba omandatud vara väärtus
väheneda, misläbi ei järgita nende õiguspärase ootuse ja omandi võrdselt kaitstuse põhimõtteid.
Eesti Kindlustusseltside Liit
24. Eesti Kindlustusseltside Liidu arvates rikub KoPS muutmise seaduse § 1 p 120 (KoPS § 724)
pensionilepinguid sõlminud kindlustusandjate ettevõtlusvabadust koostoimes õiguskindluse ja
usalduskaitse põhimõtetega.
24.1. Sättega kaasneva riive eesmärk kohelda pensionilepingu sõlminud isikuid võrdselt isikutega,
kellele on antud vaidlustatud seadusega õigus II pensionisambast lahkuda, ei sobi õigustama
kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse piiramist. Pensionikogujaid ei ole õige võrrelda inimestega, kes
on pensionilepingu juba sõlminud. Pensionikogujatel, samuti ka kogumise lõpetanud pensionile
siirdujatel ja fondipensioni saajatel on igal hetkel kindla suurusega nõue fondihalduri vastu.
Pensionilepingu sõlminud kindlustusvõtja tegelik lepingu kehtivuse ajal tekkiv nõue võib aga olla nii
oluliselt suurem kui ka väiksem võrreldes algse kindlustusmaksega. Kaks isikute gruppi on seega
täiesti erinevas olukorras. Teiseks on pensionilepingu ülesütlemise õigus antud isikuile, kes on
liitunud II sambaga vabatahtlikult ja teadlikuna sellest, et pärast II sambaga liitumist on üldjuhul
kohustuslik sõlmida pensionileping, mida on võimalik üles öelda vaid kindlustusandja vahetamiseks.
Kuna vabatahtlikult II sambaga liitunud kindlustusvõtjaid ja kogumisfaasis isikuid ei kohelda
ebavõrdselt, ei sobi kindlustusvõtjatele antud õigus pensionileping üles öelda ka sellist ebavõrdsust
kõrvaldama.
15(50)
5-20-3
24.2. Näiline on ka eesmärk kaotada pensionilepingute kohustuslikkus ehk tagada suurem vabadus
kogutud pensioni kasutamiseks. Rääkida ei saa pensionilepingute kohustuslikkuse kaotamisest, kuna
ühtegi lepingut ei ole sõlmitud kohustuslikult kogumispensioniga liitunud inimestega, sest
kohustuslike liitujate pensioniiga on veel aastakümnete kaugusel.
Põhjendamatu on väide, nagu oleks pensionisüsteem kindlustusandja poole kaldu.
Pensionikindlustuse süsteemi jäik regulatsioon lähtub eesmärgist pakkuda kindlustusvõtjale
võimalikult suurt igakuist pensioni tema elu lõpuni sõltumata elueast. Eluaegne kindlustusleping ei
taga kindlat sissetulekut mitte kindlustusandjale, vaid pensionisaajale, kelle suhtes kindlustusandja
võtab kohustuse maksta talle kindlat pensioni elu lõpuni sõltumata sellest, kui kaua ta elab.
Kindlustusandja tulu seisneb vaid ühekordses kindlustusmakses, mille arvel peab kindlustusandja
tagama väljamaksete tegemise kindlustusvõtjale elu lõpuni, sh kandma üleelamis- ja
investeerimisriski. Kindlustuslepingu sõlminud isikute puhul ei saa rääkida ka nende omandi vaba
kasutamise laiendamisest. Pensionilepingu sõlmimisel teeb kindlustusvõtja ühekordse
kindlustusmakse, misjärel lõpeb tema omand kogutud rahasummale. Kindlustusmakse eest ei omanda
pensionisaaja mitte samas summas nõude, vaid määratlemata suuruses eluaegse nõude regulaarsele
pensionile sõltumata sellest, kui kaua ta elab. Tegu on olemuslikult erineva instrumendiga, mida
kindlustusandja saabki pakkuda ainult eeldusel, et konkreetne kindlustusvõtja ei saa oma oodatava
eluea lühenemisel lepingust taganeda.
24.3. Kui kindlustusvõtjate ja pensionikogujate võrdset kohtlemist siiski pidada ettevõtlusvabaduse
riive lubatavaks eesmärgiks ja sel eesmärgil pensionilepingute ülesütlemise õiguse andmist sobivaks,
ei ole tegemist vajaliku lahendusega, kuna seadusandja ei ole kaalunud ühtki ettevõtlusvabadust
vähem riivavat meedet, mis võimaldaks kindlustusvõtjatele suuremat vabadust pensionivara
käsutamisel.
24.4. Igal juhul ei kaalu vabatahtlikult II pensionisambaga liitunud kindlustusvõtja huvi kogutud raha
väljavõtmise vastu üles kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse intensiivset riivet, millele lisandub
nende kindlustusvõtjate huvi süsteemi stabiilsuse vastu, kes ei soovi oma pensionilepingut üles öelda.
Pensionilepingute ülesütlemise õigus koos võimalusega optimeerida oma käitumist lähtuvalt
terviseseisundist ja hinnangust elueale mõjutab väga oluliselt kindlustusandjate majanduslikku seisu.
See võib kaasa tuua nende maksevõime olulise languse või selle vältimiseks väljumise
pensionikindlustusturult. Tegemist on intensiivse ettevõtlusvabaduse riivega. Seda ei korva
vaidlustatud seadusega ette nähtud võimalus lõpetada kasumi jaotamine kindlustusvõtjatele ega
võimalus anda pensionimaksete kohustused üle riigile. Reformiga seotud kulud on jäetud ettevõtjate
kanda, kuid selliseid kulusid ei olnud võimalik ette näha.
24.5. Ka kindlustusvõtjad ei pruugi olla huvitatud sellest, et neile jätkab kindlustusseltsi asemel
pensioni maksmist riik, kuna riik ei jaota neile oma kasumit. Kindlustusvõtjate ettevõtlusvabadust
riivatakse praegusel juhul koostoimes õiguspärase ootuse põhimõtte riivega. Kindlustusvõtjad on
eeldanud, et lepingute ülesütlemise piirang jääb kehtima, sellest lähtuvalt ka oma ettevõtlust
kavandanud ja ettevõtlusvabadust pensionilepingute sõlmimisel kasutanud. Lepingute ülesütlemise
võimalust ei õigusta ükski kaalukas avalik huvi.
24.6. KoPS muutmise seaduse § 1 p 120 riivab ettevõtlusvabaduse tuuma, milleks on õigus
õiguslikule keskkonnale, mis võimaldab vaba turu toimimist, ning riigi tehtavate põhjendamatute
takistuste puudumisele. Põhjendamatu on väide, et ettevõtlusvabaduse riive on väheintensiivne, kuna
pensionilepingu sõlmimine on enamasti kohustuslik ja seega ei ole kindlustusandja ettevõtlus välja
kasvanud tema enda pingutustest vastusena turu nõudlusele. Sellisel viisil võiks välistada sisuliselt
16(50)
5-20-3
kõigi reguleeritud teenuste, mille kasutamine on kellelegi vältimatu, sh näiteks telekommunikatsiooni,
panganduse või jäätmemajanduse kuulumise ettevõtlusvabaduse kaitsealasse. Kindlustusandjate
tegevus toimub selle süsteemi raamides, kuid see ei taga garanteeritud kasumit ega võimalust eirata
turumajanduse üldiseid põhimõtteid. Kogu praegune pensionilepingute portfell koosneb süsteemiga
vabatahtlikult liitunud pensionisaajatest.
Eesti Pensionäride Ühenduste Liit
25. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit leidis, et vaidlustatud seadus on põhiseadusega kooskõlas.
Arvamuse järgi kõrvaldab reform senised riived lepinguvabadusele, ebaõiglased tüüptingimused
(st tagab tarbijaõigused) ja lõpetab ebaseadusliku riigiabi krediidiasutustele. Seadusandjale peab
jääma võimalus pensionisüsteemi muuta, et see vastaks muutunud ühiskondlikule ja majanduslikule
olukorrale. Pensionireform tuleb viia lõpule.
ASJA LÄBIVAATAMINE RIIGIKOHTUS
26. Asja läbi vaadanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viieliikmeline
kohtukoosseis andis asja, arvestades vaidluse all oleva seadusega tehtava reformi suurt ühiskondlikku
kaalu ja pikaajalisi mõjusid, 9. juuni 2020. a määrusega (5-20-3/18) lahendamiseks Riigikohtu
üldkogule.
27. Riigikohtu üldkogu istungil jäid menetlusosalised ning arvamuse esitanud muud asutused ja isikud
seniste põhiseisukohtade juurde, täpsustades neid ja vastates kohtukoosseisu küsimustele.
VAIDLUSTATUD SEADUS
28. President on vaidlustanud 11. märtsil 2020 vastu võetud „Kogumispensionide seaduse ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform)“. Taotluses on
kahtluse alla seatud selle seaduse § 1 p-de 67 ja 120 põhiseaduspärasus, millega täiendatakse KoPS-i
vastavalt §-dega 431 ja 724 järgmises sõnastuses:
„§ 431. Väljamakse isikule, kellel ei ole veel õigust kohustuslikule kogumispensionile
(1) Isikul, kellel ei ole käesoleva seaduse § 40 lõike 1 kohaselt veel õigust kohustuslikule
kogumispensionile, on õigus nõuda kõigi osakute tagasivõtmist ning neile vastava summa ja kõigil
pensioni investeerimiskontodel oleva raha väljamaksmist käesolevas paragrahvis sätestatud
tingimustel. Käesolevas lõikes sätestatud õigust saab isik kasutada kuni kaks korda.
(2) Pensionifondi osakud võetakse tagasi ning neile vastav summa ja pensioni investeerimiskontodel
olev raha makstakse välja jaanuaris, mais või septembris. Väljamakse tehakse hiljemalt:
1) 20. jaanuaril, kui vastav avaldus on esitatud ja avalduses märgitud andmed registripidajale
laekunud hiljemalt 31. juulil;
2) 20. mail, kui vastav avaldus on esitatud ja avalduses märgitud andmed registripidajale laekunud
hiljemalt 30. novembril;
3) 20. septembril, kui vastav avaldus on esitatud ja avalduses märgitud andmed registripidajale
laekunud hiljemalt 31. märtsil.
(3) Kui isik on soetanud finantsvara pensioni investeerimiskonto kaudu, peab kogu finantsvara olema
võõrandatud, sealhulgas finantsvara soetamisel sõlmitud lepingud lõppenud ja võõrandamise käigus
saadud raha pensioni investeerimiskontole laekunud.
17(50)
5-20-3
(4) Avaldus raha väljavõtmiseks esitatakse ja väljamakse tehakse käesoleva seaduse §-des 524–526
sätestatud korras.
(5) Raha väljavõtmisega lõpetab isik maksete tegemise. Maksete tegemine lõpeb väljamakse
tegemisele eelnenud kuu lõpu seisuga.
(6) Isikul, kellel ei ole käesoleva seaduse § 40 lõike 1 kohaselt veel õigust kohustuslikule
kogumispensionile, on teist korda õigus nõuda kõigi oma pensionifondi osakute tagasivõtmist ning
neile vastava summa ja pensioni investeerimiskontodel oleva raha väljamaksmist, kui pärast eelmist
raha väljavõtmist on tema makse tasumise kohustuse tekkimisest möödunud vähemalt kümme aastat.
§ 724. Enne 2021. aasta 1. jaanuari sõlmitud pensionileping
(1) Kindlustusvõtjal on õigus enne 2021. aasta 1. jaanuari sõlmitud pensionileping üles öelda ja saada
väljamakse lepingu tagastusväärtuse ulatuses. Käesolevas paragrahvis sätestatu kohase
pensionilepingu ülesütlemise suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 522 lõigetes 1–4 sätestatut.
(2) Kindlustusandja teavitab hiljemalt 2021. aasta 15. jaanuaril vähemalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis kindlustusvõtjat tema pensionilepingu tingimuste muutumisest, sealhulgas
kindlustusvõtja õigusest pensionileping üles öelda ja saada väljamakse lepingu tagastusväärtuse
ulatuses ning pensionilepingu ülesütlemise avalduse esitamise tähtajast. Käesolevas lõikes sätestatud
teave peab 2021. aasta 15. jaanuarist kuni 31. märtsini olema pensionilepingute kindlustusvõtjatele
kättesaadav ka kindlustusandja veebilehel.
(3) Kindlustusvõtja esitab pensionilepingu ülesütlemiseks kindlustusandjale hiljemalt 2021. aasta
31. märtsil kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avalduse.
(4) Kindlustusvõtja poolt ülesöeldud pensionileping lõpeb 2021. aasta 31. augustil. Kindlustusandja
maksab pensionilepingus kokkulepitud tagastusväärtuse kindlustusvõtjale välja hiljemalt 2021. aasta
30. septembril.
(5) Kindlustusandjal on õigus loobuda alates 2022. aasta 1. veebruarist kehtima jäänud
pensionilepingute alusel pensionimaksete tegemisest. Sel juhul hakkab kindlustusvõtjatele ja
soodustatud isikutele pensionilepingutes kokkulepitud suuruses pensionimakseid alates 2022. aasta
1. veebruarist tegema Sotsiaalkindlustusamet.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud pensionimaksete tegemise täpsemad tingimused ja korra
kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(7) Kindlustusandja teavitab Rahandusministeeriumi hiljemalt 2021. aasta 31. mail pensionimaksete
tegemisest loobumisest esitades isikute arvu, kellele jätkab käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel
pensionimaksete tegemist Sotsiaalkindlustusamet, ning nende pensionimaksete aastase summa ja
pensionilepingute tagastusväärtuste summa hinnangu 2021. aasta 30. novembri seisuga.
(8) Otsusest loobuda pensionimaksete tegemisest teavitab kindlustusandja hiljemalt 2021. aasta
31. mail Finantsinspektsiooni.
(9) Kindlustusandja teavitab hiljemalt 2021. aasta 15. juunil vähemalt kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud kindlustusvõtjaid, et alates 2022. aasta
1. veebruarist jätkab pensionimaksete tegemist kindlustusandja asemel Sotsiaalkindlustusamet,
samuti kindlustusvõtja õigusest sellega mitte nõustuda ja pensionileping üles öelda ning lepingu
ülesütlemise avalduse esitamise tähtajast. Käesolevas lõikes sätestatud teave peab 2021. aasta
15. juunist kuni 30. juunini olema pensionilepingute kindlustusvõtjatele kättesaadav ka
kindlustusandja veebilehel.
(10) Pensionilepingu ülesütlemiseks käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul esitab
kindlustusvõtja kindlustusandjale hiljemalt 2021. aasta 30. juunil kirjalikult või kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis avalduse.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatu kohaselt üles öeldud pensionileping lõpeb 2021. aasta
31. augustil ja kindlustusandja maksab pensionilepingus kokkulepitud tagastusväärtuse
kindlustusvõtjatele välja hiljemalt 2021. aasta 30. septembril.
(12) Kindlustusandja esitab hiljemalt 2021. aasta 31. augustil Rahandusministeeriumile täpsustatud
käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud andmed.
18(50)
5-20-3
(13) Kindlustusandja kannab nendes pensionilepingutes, mille alusel hakkab pensionimakseid tegema
Sotsiaalkindlustusamet, kokkulepitud tagastusväärtused käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud
määruses sätestatud korras riigieelarvesse 2022. aasta jaanuari jooksul.
(14) Kindlustusvõtjatele 2022. aasta jaanuaris pensionimaksete tegemise ja käesoleva paragrahvi
lõikes 13 sätestatud summa riigieelarvesse kandmisega lõpevad pensionilepingud.
(15) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 11 nimetatud pensionilepingute tagastusväärtused arvutatakse
2021. aasta 31. juuli seisuga ning lõikes 13 nimetatud pensionilepingute tagastusväärtused 2021. aasta
30. novembri seisuga, võttes mõlemal juhul arvesse kõiki pensionimakseid, mida enne
pensionilepingute lõppemist teeb käesolevas paragrahvis sätestatu kohaselt veel kindlustusandja.“
RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT
29. Üldkogu käsitleb esmalt ülevaatlikult presidendi taotlust ja selle lubatavust ning menetlusosaliste
ja muude arvamuse andmiseks kaasatud isikute ja asutuste ringi (I), samuti vaidlustatud seaduse
formaalset põhiseaduspärasust (II). Seejärel analüüsib üldkogu KoPS § 431 kooskõla PS § 28 lg-ga 2
(III), põhiseaduse preambuliga (IV), PS §-ga 32 (omandipõhiõigus) (V) ja PS §-ga 12
(võrdsuspõhiõigus) (VI). Edasi hindab üldkogu KoPS § 724 kooskõla PS §-ga 31 (ettevõtlusvabadus)
(VII), PS §-ga 32 (VIII) ja PS §-ga 12 (IX). Lõpetuseks esitab üldkogu kokkuvõtlikud seisukohad ja
lahendab taotluse (X).
I
Taotlus ja selle lubatavus ning menetlusosaliste ja arvamuse andmiseks kaasatud isikute ja
asutuste ring
(A)
30. Vabariigi President taotleb KoPS muutmise seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist selle
vastuolu tõttu PS §-dega 10, 12 ja 14, § 28 lg-ga 2 ning §-dega 31 ja 32, samuti preambuliga.
31. Konkreetselt seab president kahtluse alla KoPS muutmise seaduse § 1 p-de 67 ja 120 vastavuse
põhiseadusele.
Vaidlustatud seaduse § 1 p-ga 67 täiendatakse KoPS-i §-ga 431 „Väljamakse isikule, kellel ei ole veel
õigust kohustuslikule kogumispensionile“. Vaidlustatud seaduse § 1 p-ga 120 täiendatakse
KoPS-i §-dega 724–728, millest taotluses kaheldakse § 724 „Enne 2021. aasta 1. jaanuari sõlmitud
pensionileping“ põhiseaduspärasuses.
32. KoPS § 431 lg 1 esimese lausega kaotatakse kohustusliku pensionifondi osakute käsutamise
piirang, mis välistab osakute tagasivõtmisel osakuomanikule enne pensioniea saabumist väljamaksete
tegemise (investeerimisfondide seaduse (IFS) § 64 lg 10 koostoimes KoPS sätetega, mis
ammendavalt sätestavad kohustuslikust pensionifondist väljamaksete tegemise). Seeläbi tühistatakse
üks element, mis kehtiva seaduse järgi muudab kogumispensioni kohustuslikuks. KoPS § 431 lg 5
alusel lõpeb isiku jaoks raha väljavõtmisega ka kohustusliku kogumispensioni maksete tegemine.
KoPS § 431 lg 1 esimeses lauses sätestatud osakute käsutamise õigus laieneb kõigile kohustusliku
pensionifondi osakutele – nii enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kui ka pärast selle
jõustumist omandatavatele osakutele. Samuti laieneb see õigus nii vabatahtlikult kui ka kohustuslikult
II pensionisambaga liitunutele.
19(50)
5-20-3
33. KoPS § 724 lg 1 esimene lause annab kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimesele, kes on
sõlminud KoPS § 41 kohase pensionilepingu enne 2021. a 1. jaanuari, õiguse leping üles öelda ja
nõuda väljamakse tegemist lepingu tagastusväärtuse ulatuses. Sellisel juhul ei kohaldu
pensionilepingu ülesütlemisele KoPS § 522 lg-tes 1–4 sätestatud piirangud (KoPS § 724 lg 1 teine
lause), mis ei luba pensionilepingut üles öelda enne kolme aasta möödumist lepingu sõlmimisest ning
ei võimalda kindlustusvõtjal lepingu tagatisväärtust välja võtta.
Kuna KoPS § 724 lg 1 esimene lause annab õiguse lõpetada enne 2021. a 1. jaanuari sõlmitud
pensionilepingu, puudutab see inimesi, kes liitusid II pensionisambaga vabatahtlikult. Pärast 1983. a
1. jaanuari sündinud inimesed, kellele liitumine on kohustuslik, ei ole veel pensioniikka jõudnud.
Pensionilepingu sõlmimine võis olla inimese jaoks ainus võimalus saada pensionieas väljamakseid
II sambast (tal oli kohustus sõlmida pensionileping), kuid pensionilepingu võib samuti olla sõlminud
inimene, kes oleks saanud nõuda ka ühekordse väljamakse tegemist (KoPS § 43) või leppida kokku
fondipensioni (KoPS § 42).
KoPS § 724 reguleerib lisaks pensionilepingu ülesütlemise õiguse kasutamise tingimusi ja korda.
Lepingu ülesütlemise õigus on ajaliselt piiratud, sellekohase avalduse saab esitada 2021. a
1. jaanuarist kuni 31. märtsini (lg 3). Leping loetakse lõppenuks 2021. a 31. augustil ja väljamakse
tuleb teha hiljemalt 30. septembril (lg 4). KoPS § 724 reguleerib ka seda, kuidas kindlustusandja saab
loobuda pensionilepingu alusel maksete tegemisest ning kuidas läheb maksete tegemise kohustus üle
Sotsiaalkindlustusametile (lg-d 5–15).
34. Presidendi põhiargumendid vaidlustatud seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks
on kokkuvõtlikult järgmised:
• KoPS § 431 jõustumisel ei ole tagatud PS § 28 lg 2 järgimine, mis kohustab riiki looma
toimiva pensionisüsteemi vastena igaühe õigusele saada riigilt vanadusabi;
• muudatustega ei järgita põhiseaduse preambulist tulenevat põlvkondadevahelist kokkulepet,
et tulevastele põlvkondadele ei pandaks ebamõistlikke kohustusi riigi tuumikfunktsioonide
täitmisel;
• KoPS § 431 riivab ebaproportsionaalselt nende inimeste, kes ei lahku kohustuslikust
pensionifondist, omandipõhiõigust (PS § 32) koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega
(PS § 10);
• KoPS § 431 tõttu on vaidlustatud seadus vastuolus ka võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) ja
ühetaolise maksustamise põhimõttega, samuti muudetakse sotsiaalmaksu sihtotstarvet
tagantjärele ja vastuolus õigusriigi põhimõttega (PS § 10);
• KoPS § 724 riivab ebaproportsionaalselt kindlustusandjate ettevõtlusvabadust (PS § 31) koos
õiguskindluse põhimõttega (PS § 10);
• KoPS § 724 riivab ebaproportsionaalselt pensionilepingu sõlminud kindlustusvõtjate
omandipõhiõigust – õigust saada eluaegse pensionilepingu alusel jätkuvalt
pensioni – koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega;
• KoPS §-ga 724 koheldakse tagasiulatuvalt ja põhjendamatult ebavõrdselt pensionilepingu
sõlminud isikuid ja üksnes riiklikku pensioni saavaid isikuid, mistõttu on vaidlustatud seadus
vastuolus võrdsuspõhiõiguse ja ühetaolise maksustamise põhimõttega; tagantjärele ja
vastuolus õigusriigi põhimõttega muudetakse ka sotsiaalmaksu sihtotstarvet.
35. Üldkogu hinnangul on presidendi taotlus lubatav (kriteeriumide kohta vt Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-38/15,
p-d 61–63) ja üldkogu saab selle sisuliselt lahendada.
20(50)
5-20-3
(B)
36. Üldkogu peab asja lahendamisse kaasatud asutuste ja isikute ringi kohta vajalikuks märkida
järgnevat.
36.1. PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas
abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina
(p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav
minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president
(PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus
esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).
Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina
rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina
esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule
teatavaks tehtud rahandusminister. Rahandusminister ja justiitsminister on menetluses esitanud
ühised seisukohad.
36.2. Käesolevas asjas võttis Riigkohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti
Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride
Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt.
II
Vaidlustatud seaduse formaalne põhiseaduspärasus
37. Õigusakt on põhiseaduspärane, kui see on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.
38. President ega ükski muu menetlusosaline ei ole seadnud kahtluse alla KoPS muutmise seaduse
formaalset põhiseaduspärasust. Ka üldkogu käsutuses olevate andmete põhjal ei teki kahtlust
vaidlustatud seaduse formaalses põhiseaduspärasuses.
Seaduse on vastu võtnud Riigikogu selleks ette nähtud protseduuri järgides. Üldkogu hinnangul on
seadus vähemasti vaidlustatud sätete osas ka piisavalt õigusselge.
39. Vaidlustatud seaduse eelnõu menetluse kohta tuleb siiski märkida, et eelnõu algatanud Vabariigi
Valitsus sidus selle vastuvõtmise enne teist lugemist usaldusküsimusega (PS § 98 lg 1).
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse
väidetest.
39.1. PS § 98 lg-st 2 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse (RKKTS) 16. ptk 2. jaost tulenevalt
toimub usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlemine oluliste erisustega, võrreldes RKKTS-i
11. ptk-s sätestatud eelnõude menetlemise üldise korraga. Eelnõu usaldusküsimusega sidumisel
lõpevad senise juhtivkomisjoni kohustused ja need lähevad üle Vabariigi Valitsusele. Valitsus vaatab
läbi ja otsustab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute arvestamise ning koostab eelnõu teise
lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu. Eelnõu võetakse Riigikogu päevakorda
valitsuse määratud ajal, eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle hääletamist ei toimu ning eelnõu
saab teisel lugemisel vastu võtta (RKKTS § 137 lg-d 2, 3, 6 ja 7).
39.2. Eelnõu usaldusküsimusega sidumise eesmärk on võimaldada valitsusel viia ellu oma poliitikat
(PS § 87 p 1). Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest nähtuvalt kujundati see meede ennekõike
lahendamaks valitsuse ja Riigikogu vahelistes suhetes tekkinud ummikseisu ja võimaldamaks
21(50)
5-20-3
valitsusel mõjutada parlamendi enamust oma poliitikat toetama (Põhiseadus ja Põhiseaduse
Assamblee. Koguteos. Tallinn, 1997, lk-d 799 ja 847).
39.3. Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus Riigikogus on palju kiirem kui tavamenetlus ja
kärbib eelkõige opositsiooni võimalusi eelnõuga seotud parlamentaarseks debatiks. Eelnõude liiga
sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate
eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning
kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib
rikkuda ka PS §-st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS §-st 10
tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel.
Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia
tasalülitamiseks.
39.4. Riigikogu praeguse koosseisu ajal on valitsus eelnõu usaldusküsimusega sidunud ühel korral,
vaidlustatud seaduse vastuvõtmisel. Vaidlustatud seaduse eelnõu väljatöötamise materjalides,
sh valitsuse esitatud eelnõu teise lugemise seletuskirjas ei ole eelnõu usaldusküsimusega sidumise
eesmärki selgitatud. Rahandusminister põhjendas Riigikogu 29. jaanuari 2020. a istungil eelnõu
usaldusküsimusega sidumist sellega, et Riigikogu opositsioon on võtnud eelnõu suhtes kasutusele
obstruktsioonitaktika, esitades eelnõule massiliselt mittesisulisi parandusettepanekuid. Sama kinnitas
rahandusminister Riigikohtu istungil.
Vaidlustatud seaduse eelnõule esitati enne selle teist lugemist 957 muudatusettepanekut
(vt usaldusküsimusega seotud eelnõu muudatusettepanekute loetelu), millest valdava osa
moodustasid Riigikogu opositsioonierakondade ettepanekud. Üldkogu möönab, et
muudatusettepanekute arv ja sisu viitavad obstruktsioonitaktika kasutamisele. Nii näiteks esitati
352 muudatusettepanekut, mille sisuks on seaduse jõustumiseks erinevate kuupäevade
väljapakkumine.
39.5. Üldkogu leiab, et eelnõu usaldusküsimusega sidumine obstruktsiooni vältimiseks või
ületamiseks ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus. Obstruktsioon võib ülemäära takistada
parlamendi tööd, mille tõttu võib valitsuse esitatud eelnõu vastuvõtmine jääda venima, samuti ei aita
see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile. Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib
põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva
ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika
elluviimiseks vältimatu.
Eelnevat arvesse võttes on usaldusküsimusega sidumine olnud vaidlustatud seaduse eelnõu puhul
põhiseadusega kooskõlas.
III
KoPS § 431 kooskõla PS § 28 lg-ga 2
(A)
40. President on seisukohal, et PS § 28 lg-st 2 tuleneb riigile kohustus luua toimiv pensionisüsteem ja
sama sätte koostoimest PS §-st 10 tulenevate inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetega ka kohustus
tagada isikutele pensionieas väärikas sissetulek, mis tähendab elatusmiinimumist oluliselt paremat
äraelamisvõimalust.
41. Üldkogu nõustub presidendiga, et PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete
õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).
22(50)
5-20-3
PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete
riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse
riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt
vajalikud vahendid ja teenused. Puudusena põhiseaduse mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel
ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 16; 5. mai 2020. a otsus asjas
nr 5-20-1/15, p 18).
Riigi kohustused vanadusabile lähevad seevastu minimaalsete eluks vajalike vahendite tagamise
kohustusest kaugemale. Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski
vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea
elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud
abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist
on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest.
42. Eelöeldust ei saa siiski järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule
vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2
nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest
vastutab nii isik ise kui ka tema perekond (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. mai 2020. a otsus asjas nr 5-20-1/15, p 22).
Vanadus koos sellest tuleneva abivajadusega on selgelt ette nähtav sotsiaalne risk, milleks
töövõimelisel ja -ealisel inimesel on enamasti võimalik valmistuda. Isiku enda vastutus selle eest, et
talle oleks vanaduses tagatud kõrgem abitase võrreldes üksnes puuduse vältimiseks antava abiga
seisneb eeskätt tema (või tema eest teise isiku, nt tööandja) antavas panuses riigi loodud sotsiaalse
kaitse süsteemidesse riigi ette nähtud ulatuses, tingimustel ja korras. Panus võib tähendada nii rahalist
panust maksude, kindlustusmaksete vms vormis, töötamist kindla ajavahemiku vältel või seadusandja
määratud muu sarnase tingimuse täitmist. Seejuures peaks isikule vanaduse korral tagatud abi olema
seda suurem, mida suurem on olnud tema enda panus riigi loodud vanaduskaitset tagavasse süsteemi.
Teisalt on pensionisüsteemi loomisel oluline ka sotsiaalriigi põhimõttest tulenev solidaarsus. PS § 28
lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja
korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse
kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul,
kui ta on need tingimused täitnud.
43. Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele
vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi
andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt
muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide
tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud
rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik
kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise
lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.
Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi
põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi
võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja
kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud
(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas
nr 3-4-1-7-03, p 16; 5. mai 2020. a otsus asjas nr 5-20-1/15, p 23). Põhiseadusega nõutava minimaalse
abi määr võib ajas muutuda.
23(50)
5-20-3
44. Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis,
kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 51).
Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete
põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg-st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega
seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa
sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi
ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi
ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi
V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas
koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist
ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on
tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule
pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.
Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat
vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel)
tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest (vt ka
Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-7-03,
p 20).
45. PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord
hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse
vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada
abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.
Riigi abi tagamine vanaduses, sh abi osutamine pensionikindlustuse vormis, ei ole selline riigi
ülesanne, mida saaks põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt täita üksnes riigiasutus (tuumikfunktsioon)
(vt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). Eelduseks ja ühtlasi piiriks
delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte
(PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate
kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi
või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane
vanadusabi.
46. Kui riik on loonud oma PS § 28 lg-st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles
osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline
abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse
põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks
abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh
eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga.
(B)
47. Kohustuslik kogumispension on KoPS-iga loodud ja selle seaduse kohaselt tagatud perioodiline
hüvitis, mille eesmärgiks on pakkuda isikule pensionieas lisasissetulekut lisaks riiklikule
pensionikindlustusele. Kohustusliku kogumispensioni saamiseks omandatakse KoPS-i ja
sotsiaalmaksuseaduse (SMS) kohaselt kohustusliku pensionifondi osakuid ning see makstakse välja
pensionifondist või teeb seda kindlustusandja (KoPS § 1 ja § 2 lg 2).
24(50)
5-20-3
48. Ka KoPS eelnõu seletuskirja kohaselt loodi kogumispension (sh kohustuslik kogumispension)
eelkõige selleks, et tagada isikule vanaduses senise pensionitaseme säilimine või positiivse arengu
korral ka senisest kõrgem pension olukorras, kus ebasoodsa demograafilise arengu tõttu riigi
suutlikkus riikliku pensionikindlustuse vahenditest vanaduspensione maksta peaks vähenema
(vt KoPS eelnõu (737 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskiri, lk 41).
Teisisõnu on kohustusliku kogumispensioni peamiseks eesmärgiks isikule vanaduses riigi abi
jätkusuutlikkuse tagamine pensionikindlustuse süsteemi mitmekesistamise ja majanduslike ning
sotsiaalsete riskide hajutamise teel. Samuti võimaldab kohustuslik kogumispension arvestada üksnes
riiklikust vanaduspensionist paremini isiku enda vastutust oma pensionivahendite tagamise eest ning
viia isiku tulevase pensioni suurus tema antud panusega paremini kooskõlla (vt otsuse p 42).
49. Seadusandja on kohustusliku kogumispensioni kavandanud osana terviklikust ja omavahel
seostatud nn kolmel pensionisambal põhinevast pensionikindlustuse süsteemist, mille
I pensionisamba moodustab riiklik vanaduspension, II samba kohustuslik kogumispension ja
III samba täiendav kogumispension. Kuna kohustuslik kogumispension on planeeritud selles
süsteemis eelnevast nähtuvalt hajutama riikliku vanaduspensioniga tagatud riigi abi suurust
puudutavaid riske, teenib see samuti PS § 28 lg-st 2 tulenevat eesmärki ning on koos riikliku
vanaduspensioniga käsitatav riigi vanadusabina isikule selle sätte tähenduses.
50. Sarnaselt riikliku pensionikindlustusega kogutakse kohustusliku kogumispensioni maksmiseks
vajalikud vahendid 2/3 osas isiku poolt või tema eest tasutud sotsiaalmaksu arvel, ülejäänud osas aga
avalik-õigusliku sundkindlustuse maksete – kohustusliku kogumispensioni maksete – arvel. Kuigi
need vahendid paigutatakse eraõiguslike juriidiliste isikute hallatavate pensionifondide
(investeerimisfondide) osakutesse ja kogumispensioni väljamakseid tehakse isikule kas
pensionifondist või eraõiguslikust isikust kindlustusandjaga sõlmitava kogumispensioni
kindlustuslepingu alusel, saab kohustuslikku kogumispensioni käsitada osana riigi loodud
pensionikindlustuse süsteemist. Nagu eespool (vt otsuse p 45) märgitud, ei keela põhiseadus riigil
anda oma ülesannete täitmist sotsiaalse kaitse tagamisel teatud ulatuses üle eraõiguslikele isikutele
ega anda riigi abi eraõiguslikku vormi kasutades.
Kohustusliku kogumispensionikindlustuse käsitamist osana riigi PS § 28 lg-st 2 tulenevate kohustuste
täitmise süsteemist ei välista ka asjaolu, et sellel puuduvad või on nõrgalt väljendunud mitmed
riiklikule pensionikindlustusele RPKS-i kohaselt omased tunnused, nagu põhinemine
solidaarsuspõhimõttel ja pensionide maksmine riigieelarve pensionikindlustuse vahenditest
(RPKS § 2), samuti seadusega tagatud konkreetse pensionitaseme puudumine.
51. Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule
vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse
vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni
süsteemiga liitunud või mitte.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga
seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse
vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just
kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda
funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta,
kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt
seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt.
25(50)
5-20-3
52. Õigustloova akti põhiseadusvastasuse tuvastamine on võimalik ka alles tulevikus toimuda võiva
põhiõiguste rikkumise tõttu, kui rikkumine on piisavalt tõenäoline (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 3. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-4-1-60-14, p-d 17 ja 18). Samas on
väidetava rikkumise tõenäosuse hindamine seda keerukam, mida kaugemas tulevikus see võib
toimuda ja mida rohkem erinevaid asjaolusid tuleb rikkumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta.
Ühtlasi tuleb arvestada, et üldkogu pidas eespool (vt otsuse p 43) võimalikuks hinnata PS § 28 lg-s 2
sätestatud põhiõiguse riive puhul üksnes seda, kas selle sättega tagatud minimaalse riigi abi määr jääb
tulevikus ilmselgelt alla põhiseadusega nõutava taseme.
Selleks, et pidada prognoositavat mõju põhiõigusele ilmselgeks, peab mõju avaldumise tõenäosus
olema suur. Praeguses asjas vaidluse all olevate seadusemuudatuste mõjud on olulisel määral
vaieldavad. Silmas tuleb pidada sedagi, et inimestel endil on võimalik reformi mõjusid enda jaoks
olulisel määral suunata. Ka negatiivsemate arengustsenaariumide kohaselt võib reformi tagajärjel
väheneda ennekõike nende inimeste pension, kes võtavad raha teisest pensionisambast ühekordse
väljamaksena enne pensioniea saabumist välja. Raha ennetähtaegset väljavõtmist on võimalik
tulevikus arvestada riigi vanadusabi ulatuse põhiseaduspärasuse hindamisel.
53. See, milliseks kujunevad riigi võimalused anda isikutele abi vanaduse korral pärast vaidlustatud
seaduse jõustumist, sõltub eelkõige asjaolust, kui paljud kohustusliku kogumispensioni süsteemiga
liitnud või tulevikus liituvad isikud otsustavad vaidlustatud seadusega antavaid võimalusi kasutada.
Samavõrd oluliselt mõjutab riigi suutlikkust sotsiaalse kaitse tagamisel majandusliku ja
demograafilise olukorra muutumine ning see, milliseks kujunevad riigi tulevased sotsiaalpoliitilised
valikud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse säilitamisel (nt võimalikud maksukoormust või
pensioniiga puudutavad otsustused). Vähemalt osa neist asjaoludest ei ole usaldusväärselt
prognoositavad isegi lühiajalises perspektiivis. Vajalik on võtta arvesse ka seda, et põhiseaduse järgi
nõutava minimaalse vanadusabi tase ei ole ajas muutumatu, vaid on sõltuvalt riigi majandusolukorra
ja muude asjaolude muutumisest ise samuti muutumises.
54. Seda, et pensionireform toob kaasa kõige negatiivsemate prognooside rakendumise ja seeläbi
vanadusabi põhiõiguse rikkumise, ei saa Riigikohtu käsutuses olevate andmete alusel pidada nii
tõenäoliseks, et see õigustaks parlamendi avara otsustusruumi tingimustes seaduse
põhiseadusvastaseks tunnistamist abstraktses normikontrollis.
54.1. Üldkogu hinnangul ei piisa käesolevas asjas tulevase ilmselgelt põhiseadusvastase olukorra
tekkimise järeldamiseks üksnes sellest, et mitmes vaidlustatud seaduse kohta koostatud mõjuanalüüsis
(vt nt KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 98; Pensionisüsteemi muudatuste mõjuanalüüs.
Eesti Pank. 2020, lk 12, arvutivõrgus:
https://www.eestipank.ee/publikatsioon/teemapaberid/2020/pensionisusteemi-muudatuste-
mojuanaluus) peetakse kõige tõenäolisemaks arengustsenaariumit, milles KoPS muutmise seaduse
mõjul keskmine vanaduspension võrreldes keskmise netopalgaga tulevikus väheneb.
Põhiseadusvastase olukorra kindlakstegemine eeldaks, et riigil puuduvad tulevikus tõenäoliselt
võimalused tekkida võiva põhiõiguse rikkumise ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks muude
sotsiaalpoliitiliste meetmetega. Sellist järeldust ei ole aga võimalik teha.
54.2. Üldkogu möönab, et vaidlustatud seadus võib langetada vanaduse puhuks ettenähtud abi taset.
Ei vaielda selle üle, et isikud, kes II pensionisambast lahkuvad, saavad tulevikus vähem pensioni.
Samuti väheneb II sambast raha väljavõtmisel pensionisüsteemi sotsiaalmaksu ja kohustusliku
kogumispensioni maksete arvel kogutud vara maht.
Üldkogu käsutuses ei ole aga andmeid, mis võimaldaksid tõsikindlalt arvata, et II pensionisambast
väljunud ja edaspidi ainuüksi riikliku pensionikindlustusega kaetud isikute riiklik pension langeks
26(50)
5-20-3
reformi tulemusena alla PS § 28 lg-ga 2 nõutava määra. Vaidlustatud seadusega ei muudeta ka
sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa suurust, mille riik panustab isiku vanaduspensionisse. Kui
tulevikus ilmneb kas kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisest või muudest
põhjustest lähtuv oht pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele või põhiseadusega nõutava minimaalse
vanadusabi tagatusele, on seadusandja PS § 28 lg-st 2 ja sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt
kohustatud rakendama meetmeid sellise olukorra kõrvaldamiseks. Praegu ei ole põhjust arvata, et
seadusandja jätaks selle kohustuse täitmata või et tema käsutuses ei ole vahendeid tulevikus tekkida
võiva põhiseadusvastase olukorra ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks. Ei ole ka alust väita, et ainsaks
vahendiks, mis tagab tulevikus pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise, on kohustusliku
kogumispensioni süsteemi säilitamine kehtival kujul.
54.3. Üldkogu rõhutab, et riik saab tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse ja täita isikutele piisava
vanadusabi andmise kohustuse üksnes juhul, kui ka tulevikus hinnatakse järjekindlalt
pensionisüsteemi jätkusuutlikkust ja seda mõjutavaid tegureid. Vaidlustatud seadusega lisatakse
KoPS-i § 728, mis paneb Rahandusministeeriumile kohustuse koostada 2023. a-ks analüüs KoPS
muutmise seaduses sätestatud kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise mõjude kohta
ning esitada vajaduse korral ettepanekud õigusaktide muutmiseks. Samuti lisatakse KoPS muutmise
seadusega RPKS-i § 615 lõige 2, mille kohaselt koostab Vabariigi Valitsus 2023. a-ks ja iga järgmise
viie aasta järel analüüsi pensionisüsteemi finantsilisest ja sotsiaalsest jätkusuutlikkusest ning esitab
Riigikogule vajaduse korral ettepaneku pensionisüsteemi muutmiseks.
(C)
55. Õiguskantsler on oma arvamuses leidnud, et PS §-st 10 ja § 28 lg-st 2 tuleneb nende sätete
tõlgendamisel koostoimes Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-ga 3 ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete
ja kultuuriliste õiguste pakti art 2 lg-ga 1 ning art-ga 9 riigi kohustus tõsta järk-järgult vanaduspõhise
sotsiaalse kaitse taset. Ta leiab, et kuna KoPS muutmise seaduse jõustumisel langeb osa isikute puhul
tulevikus kohustusliku kogumispensioni saamise võimalus ära, ei saa väita, et riiklikud
vanaduspensionid jääksid riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmiseta senisega samale tasemele.
Seetõttu on vaidlustatud seadusega tehtavad muudatused õiguskantsleri hinnangul PS § 10 ja § 28
lg-ga 2 vastuolus ka juhul, kui need ei too kaasa kohest isikule tagatud vanadusabi langemist alla
põhiseadusega nõutud miinimumtaseme.
56. Riigikohus õiguskantsleriga ei nõustu. Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile
kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras
ei langetata.
56.1. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti art 2 lg 1 kohaselt kohustub iga
paktist osavõttev riik individuaalselt ning rahvusvahelise abi ja koostöö korras, eriti majanduse ja
tehnika alal, rakendama olemasolevate ressursside piires maksimaalseid abinõusid selleks, et tagada
igal vajalikul viisil, kaasa arvatud seadusandlikud abinõud, järk-järgult täielik selles paktis
tunnustatud õiguste teostamine. Pakti art 9 kohaselt tunnustavad paktist osavõtvad riigid iga inimese
õigust sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud sotsiaalhooldusele.
ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee üldkommentaari nr 3
(arvutivõrgus: https://tbinternet.ohchr.org/_layouts/15/treatybodyexternal/Download.aspx?symbolno
=INT%2fCESCR%2fGEC%2f4758&Lang=en) p 9 kohaselt ei ole sotsiaalse kaitstuse taset piiravad
meetmed (retrogressive measures) välistatud, kuigi nõuavad väga hoolikat kaalumist ning peavad
olema täielikult õigustatud muude paktiga tagatud õiguste kaitsmise vajadusega.
27(50)
5-20-3
56.2. Euroopa sotsiaalharta art 12 p 3 kohaselt kohustuvad harta osalisriigid püüdma järk-järgult tõsta
sotsiaalkindlustussüsteemi taset, et rakendada tulemuslikult õigust sotsiaalkindlustusele.
Euroopa sotsiaalharta rakendamise üle järelevalvet tegeva Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee
seisukohtadest tuleneb, et sotsiaalkindlustuse taseme alanemine (restrictive evolution in the social
security system) ei ole iseenesest harta art 12 p-ga 3 vastuolus ning see, kas hartast tulenevaid nõudeid
on rikutud, tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada, hinnates tehtavate muudatuste iseloomu ja
põhjuseid, muudatuste mahtu, reformi vajalikkust, sotsiaalse kaitse tagamist neile, keda tehtavad
muudatused puudutavad, ja muudatustega saavutatavaid tulemusi (vt Euroopa Sotsiaalsete Õiguste
Komitee praktika kogumik, detsember 2018, lk 140; arvutivõrgus: https://rm.coe.int/digest-2018-
parts-i-ii-iii-iv-en/1680939f80).
57. Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja
sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset,
mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel
põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega.
Samas ei ole seadusandjal täielikku vabadust otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada PS §-s 28
sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari
2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 16).
58. Praeguses asjas ei ole seadusandja vanadusabi taset üldkogu arvates meelevaldselt langetanud.
KoPS muutmise seaduse eesmärk on kehtestada II pensionisammas vabatahtliku kogumisskeemina,
võimaldamaks isikul ise otsustada kogutud raha paigutamise üle, vähendada selle haldamisega seotud
kulusid ning kõrvaldada selle kaudu II pensionisamba praegused puudused (vt ka otsuse
p-d 76.2, 100 ja 113). Arvestades seadusandja avarat otsustusruumi ja piiratud kohtulikku kontrolli
sotsiaalsete põhiõiguste kaitstuse hindamisel, peab üldkogu neid eesmärke reformi õigustavaks, ehkki
selle täpsed mõjud on raskesti prognoositavad.
IV
KoPS § 431 kooskõla põhiseaduse preambuliga
59. Presidendi hinnangul tuleneb põhiseaduse preambulist põlvkondadevahelise kokkuleppe
põhimõte, mis kohustab seadusandjat mitte panema tulevastele põlvkondadele ebamõistlikult suuri
rahalisi kohustusi riigi tuumikfunktsioonide täitmiseks. Seda järeldab president preambulis nimetatud
riigi kohustusest kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning
on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
60. Üldkogu leiab, et põhiseaduse preambul on sarnaselt muude põhiseaduse osadega õiguslikult
siduva loomuga ning sellest võivad tuleneda avaliku võimu vahetud kohustused. Põhiseaduse
preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on
praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke.
61. Preambulis sätestatuga tuleb esmajoones arvestada muude põhiseaduse sätete ja põhimõtete
sisustamisel. Riigikohus on varem märkinud, et põhiseaduse preambulist tulenevate eesmärkide
saavutamiseks tuleb riigil luua keskkond, kus riigieelarveline tulu laekub plaanipäraselt, mis
võimaldab täita riigi tuumikfunktsioone ja tagada põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmise (Riigikohtu
üldkogu 12. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p-d 167 ja 168).
28(50)
5-20-3
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku
toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul
määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik
kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud
pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus,
mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad (vt Riigikohtu üldkogu
6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 59; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 29. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, p 55).
62. Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal
oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse
süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud
on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade
sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste
kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise
lause kohaselt tegema seadusandja.
63. Üldkogu ei pidanud võimalikuks teha eespool järeldust, et KoPS muutmise seadusega tehtavad
muudatused tooksid ilmselgelt kaasa vanaduspensionide langemise alla põhiseadusega nõutavat
määra. Seega ei ole põhjust ka arvata, et vaidlustatud seadus mõjutaks tulevaste põlvede elu sedavõrd
negatiivselt, et see võiks seada ohtu riigi püsimise ja tuumikfunktsioonide täitmise. Üldkogu leidis
eespool, et riigi abi tagamine vanaduses ei ole ise riigi tuumikfunktsioon (vt otsuse p 45).
V
KoPS § 431 kooskõla PS §-ga 32
(A)
64. President leiab, et KoPS § 431 rikub fondist lahkuda mittesoovivate kohustusliku pensionifondi
osakuomanike omandipõhiõigust koos õiguspärase ootuse põhimõttega. Seda põhjusel, et luuakse
tagasiulatuvalt ebaproportsionaalne risk, et kohustusliku pensionifondi osakute väärtus ja seeläbi ka
tulevase pensioni suurus hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale senisest oluliselt
enam sõltuma teiste osakuomanike ja teiste turuosaliste käitumisest (risk, et osakute väärtus oluliselt
väheneb). Samuti jäävad pensionifondidest lahkumisega seotud kulud teiste osakuomanike kanda
(varasemaga võrreldes täiendav ja ebaproportsionaalne varaline kohustus), mis samuti mõjutab osaku
väärtust negatiivselt.
65. Kohtuasjas on seega vaidluse all küsimus, kas KoPS muutmise seadus (eelkõige KoPS § 431, aga
ka võimalikud seotud sätted) riivab põhiseadusvastaselt nende kohustusliku pensionifondi
osakuomanike omandipõhiõigust, kes on omandanud fondiosakud enne vaidlustatud seaduse
jõustumist.
(B)
66. PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid
kohustab riiki ka omandit kaitsma. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt
hinnatavad õigused ja nõuded (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03,
p 18). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni
igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas
nr 3-3-1-69-09, p 57).
29(50)
5-20-3
67. Kohustuslik pensionifond on kohustusliku kogumispensioni kogumiseks loodud
investeerimisfond. Nii kohustuslik pensionifond kui ka täiendava kogumispensioni
(III pensionisammas) kogumiseks mõeldud vabatahtlik pensionifond on lepingulised
investeerimisfondid. Investeerimisfondi eesmärgiks on investeerida sinna kaasatud kapitali
investorite kasuks ja ühistes huvides, pensionifondide põhieesmärgiks on seejuures võimaldada
osakuomanikule kogumispensioni (IFS § 2 lg 1, § 5 lg 1).
68. Lepinguline investeerimisfond ei ole juriidiline isik, vaid osakuomanikele ühiselt kuuluv
varakogum ning fondiosak väljendab osakuomaniku osalust fondi varas (IFS § 4 lg 1 esimene lause,
§ 13 lg 3, § 14 lg 1). Isikule kuuluvate osakute arv sõltub tema nimel fondile laekunud raha suurusest
ja ühe osaku väljalaskmishinnast (osaku puhasväärtus selle väljalaskmise ajal).
Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega
omandipõhiõiguse kaitsealasse.
69. Pensionifondidele on võrreldes teiste lepinguliste investeerimisfondidega kehtestatud
spetsiifilised reeglid. Eelkõige on piiratumad pensionifondi osaku omaniku õigused osakute
käsutamisel (omanik ei saa neid võõrandada ega koormata, IFS § 64 lg 3), samuti on täpsemalt
reguleeritud fondivalitsejate ja teiste turuosaliste tegevusele esitatavaid nõudeid ning sätestatud
pensionifondidega seotud maksuerisusi.
Kohustusliku pensionifondi osakute käsutamist kogumisfaasis piirab seadus enam kui vabatahtlikus
pensionifondis, samuti on täpsemalt reguleeritud fondi vara investeerimise nõuded ja tagatised.
Teisalt on kohustusliku pensionifondi osak rohkem kaitstud osakuomaniku vastu esitatavate nõuete
eest (kohtutäitur täitemenetluses ega pankrotihaldur pankrotimenetluses ei saa nõuda kohustusliku
pensionifondi osakute tagasivõtmist; vt IFS § 64 lg 13). Samuti on kohustusliku pensionifondi vara
investeerimisele kehtestatud täpsemad nõuded.
Kehtiva õiguse järgi saab kohustusliku pensionifondi osaku omanik enne vanaduspensioniea
saabumist (kogumisfaasis) osaku vahetada üksnes teise kohustusliku pensionifondi osaku vastu
(KoPS § 23, IFS § 64 lg 10). Osakute väärtuse väljamaksmist kogumisfaasis ei saa osakuomanik
kehtiva seaduse järgi nõuda. Enne vanaduspensioniea saabumist saab osakute väljamaksmist nõuda
üksnes osakuomaniku pärija. Selliselt soovitakse tagada kogumine vanaduse jaoks. Samuti põhjendab
käsutamispiirangut asjaolu, et kohustuslikku pensionifondi tehakse sissemakseid riigilt laekuvate
vahendite arvel. Need hõlmavad ka osa isiku eest pensionikindlustuse eesmärgil tasutud
sotsiaalmaksust (4% sotsiaalmaksuga maksutatavatest summadest; vt SMS § 10 lg-d 3, 31, 4 ja 41,
KoPS § 12 lg 4).
70. KoPS muutmise seadusega eelkirjeldatud käsutamispiirang kaotatakse, kuna KoPS § 431 lg 1
esimese lause esimene alternatiiv annab kohustusliku pensionifondi osaku omanikule õiguse nõuda
osakute väärtusele vastava summa väljamaksmist. Seejuures on õigus nõuda nii enne vaidlustatud
jõustumist kui ka pärast seda omandatud osakute väljamaksmist.
KoPS § 431 lg 1 esimese lause teine alternatiiv annab isikule õiguse nõuda vaidlustatud seadusega
loodaval pensioni investeerimiskontol (vaidlustatud seaduse § 1 p 30, millega lisatakse KoPS § 171)
oleva raha väljamaksmist. Pensioni investeerimiskontole saab kanda mh raha, mis saadakse
kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmisel (s.o kui üks kogumisviis vahetatakse teise vastu,
vahetama ei pea seejuures kõiki osakuid), samuti saab kontole suunata edaspidi laekuvad
II pensionisamba vahendid (vaidlustatud seaduse § 1 p-d 32 ja 39, millega sätestatakse muudetud
kujul KoPS § 18 lg 2 p-d 1 ja 2 ning § 23 lg 1). Seejuures on võimalik pensioni investeerimiskontole
30(50)
5-20-3
kanda (ning sealt välja võtta) raha, mis on saadud enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud
kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmisel.
70.1. KoPS § 431 lg 1 esimeses lauses sätestatud õigust (nõuda raha väljamaksmist) saab kasutada
üksnes nii, et nõutakse kõigi pensionifondide osakute, samuti kogu pensioni investeerimiskontodel
oleva raha, st kogu pensionivara väljamaksmist.
Raha väljavõtmist saab nõuda kuni kaks korda (KoPS § 431 lg 1 teine lause) ning selle õiguse
kasutamisega lõpetab isik maksete tegemise II pensionisambasse (KoPS § 431 lg 5). Uuesti saab
sissemakseid tegema hakata alles vähemalt kümne aasta möödumisel (vaidlustatud seaduse § 1
p-ga 41 lisatav KoPS § 272 lg 1), misjärel saab pärast vähemalt kümneaastast kogumist uuesti nõuda
kogutud raha väljamaksmist (KoPS § 431 lg 6). Seejärel enam kohustusliku kogumispensioniga
liituda ei saa (KoPS § 272 lg 2).
Sellised reeglid kehtivad inimestele, kes on ühinenud kohustusliku kogumispensioniga enne
vaidlustatud seaduse jõustumist või liituvad sellega pärast seda kohustuslikus korras. Veidi erinevad
reeglid kehtivad inimestele, kes vabatahtlikult ühinevad kohustusliku kogumispensioniga pärast
vaidlustatud seaduse jõustumist (vaidlustatud seaduse § 1 p-ga 120 kehtestatav KoPS § 725 lg 8).
71. Ehkki vaidlustatud seadusega (KoPS § 431) suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja
valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes
soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse
võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu.
Seetõttu leiab üldkogu, et KoPS § 431 mõjutab enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud
kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust.
71.1. Õigus võtta raha II sambast välja paneb fondivalitsejale suurema kohustuse pensionifondist
väljamaksete tegemiseks ning vähendab pensionifondi laekuvaid sissemakseid, mistõttu
fondivalitsejad peavad muutma investeerimispoliitikat viisil, mis võib pärssida fondide tootlust.
Osakute tagasivõtmise reeglitest (kes, millal ja millistel tingimustel saavad osakuid tagasi võtta)
sõltub see, millise likviidsuse ja tootlikkusega varasse saab fondivalitseja fondi vara investeerida.
Mida rohkem on omanikel kogumisfaasis võimalusi osakute tagasivõtmiseks, seda enam peab
fondivalitseja olema valmis tegema fondist väljamakseid seaduses sätestatud tähtaja jooksul. See
tingib vajaduse vähem likviidne vara müüa ja rohkem investeerida likviidsemasse varasse, mis
üldjuhul on madalama tootlusega. Mida vähem on osakuomanikul võimalusi osakute tagasivõtmiseks,
seda rohkem on võimalik fondil teha pikaajalisi, potentsiaalselt suurema tootlusega investeeringuid.
Fondivalitsejad peavad olema valmis ka selleks, et finantskriisi või muu laiaulatusliku mõjuga
sündmuse tõttu võib fondiosakute väljamaksmist nõuda suur hulk inimesi korraga, kuid sellises
olukorras on vara võõrandamine ilmselt vähem tulus.
71.2. Kehtiva õiguse järgi peab kohustusliku pensionifondi valitseja kogumisfaasis arvestama sellega,
et fondist tuleb teha väljamakseid osakute vahetamise ja pärimise korral. Andes osakuomanikule
õiguse nõuda osakute väljamaksmist kogumisfaasis, lisab vaidlustatud seadus fondivalitsejale kehtiva
õigusega võrreldes lisakohustuse teha kogumisfaasis väljamakseid. Seadus ei piira KoPS §-ga 431
antava õiguse kasutamist kindla ajavahemikuga (vrd vaidlustatud seadusega kehtestatava
KoPS §-ga 724, milles antavat õigust on võimalik kasutada kolme kuu jooksul), sätestades üksnes,
mitu korda ja millise kogumise aja möödudes saab isik õigust kasutada. Kuigi ei ole üheselt teada,
millal ja kui paljud inimesed seda õigust kasutavad ning milline on neile kuuluvate osakute hulk, pidas
31(50)
5-20-3
Finantsinspektsioon Riigikohtule esitatud seisukohas tõenäoliseks, et osakuomanikke, kes võtavad
osakud tagasi ja nõuavad raha väljamaksmist, on oluliselt rohkem, kui seni oli neid, kes kasutasid
võimalust osakute vahetamiseks.
71.3. Likviidsuse kiiresti suurendamiseks tehtavate väärtpaberitehingutega kaasnevad ka lisakulud,
mis jäävad lõppkokkuvõttes kõigi osakuomanike kanda (kontohaldus- ja maakleritasud, muud
teenustasud, kursi vahe). Samuti tekivad raha väljavõtmisest kulud, mida kantakse fondi vara arvel.
Kuigi riive ulatus sõltub osakuomanike käitumisest seaduse jõustumise järel, saab siiski piisava
tõenäosusega prognoosida, et negatiivne mõju raha väljavõtmisel ilmneb.
71.4. Fondivalitseja tegevust mõjutab ka võimalus vahetada kogumine kohustuslikku pensionifondi
pensioni investeerimiskonto vastu (vaidlustatud seaduse § 1 p-ga 39 muudetud kujul kehtestatav
KoPS § 23 lg 1), kuna ka see tähendab fondist väljamaksete tegemise kohustust, mida kehtiv õigus
ette ei näe.
71.5. Samuti avaldab pensionifondi tegevusele mõju see, et raha II pensionisambast väljavõtmine
lõpetab kogumispensioni makse tasumise (KoPS § 431 lg 5). Seetõttu ei ole isik enam kohustatud
isikuks KoPS § 6 tähenduses ning Maksu- ja Tolliamet lõpetab tema eest vahendite edastamise
pensioniregistri pidajale, kes lõpetab omakorda sissemaksed pensionifondi.
72. KoPS muutmise seaduse jõustumisel on osakuomanikul sisuliselt kolm valikut – mitte võtta raha
II pensionisambast välja, võtta osakud tagasi ja suunata raha pensioni investeerimiskontole või nõuda
osakute väljamaksmist.
Fondi jäädes võib osaku väärtus (teiste isikute osakute väljamaksmiseks tehtud tehingute tõttu)
väheneda ning ei ole teada, milliseks kujuneb investeerimiskeskkond pikemas perspektiivis. Pensioni
investeerimiskontole kandmiseks tuleb fondiosakud tagasi võtta, kuid ka sellega on seotud risk, et
samal perioodil esitab tagasivõtmistaotlusi suur hulk inimesi, mistõttu osaku puhasväärtus võib
kannatada. Seadus ei näe ette, et eelistada tuleks KoPS § 23 alusel (pensionifondide ja pensioni
investeerimiskontode vahetamine) esitatud avaldusi KoPS § 431 alusel esitatud avaldustele. Lisaks
sellele ei ole pensioni investeerimiskontol ühisest investeerimisest tulenevat kasutegurit, samuti
sõltub investeerimise edukus inimese enda oskustest. Kolmas võimalus – nõuda osakute
väljamaksmist – on samuti seotud riskiga, et osaku väärtus võib olla vähenenud. Samuti tuleb maksta
sellisel juhul tulumaksu rohkem kui väljamaksete tegemisel pensionieas (tulumaksuseaduse § 4 lg 2).
Siis ei saa inimene aga kogumispensioni väljamakset pensionieas. Samuti on väiksem selle inimese
I samba pension, kuna II samba pensionifondi sissemaksete tegemise ajal laekus tema eest arvestatud
sotsiaalmaksust riigieelarve riikliku pensionikindlustuse vahenditesse 20% suuruse osa asemel
16% suurune osa.
73. PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud
normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus
ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja
vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla
õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/1-5/94). Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on
tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal
oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima
(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17,
p 66).
Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad
reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks.
32(50)
5-20-3
II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute
omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus,
et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks.
(C)
74. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et
piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste
ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev
(legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja
mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa
eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada
mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2019. a
otsus asjas nr 5-18-5/17, p 65).
75. Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis
tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 37).
76. KoPS muutmise seaduse eesmärkide kohta on eelnõu seletuskirjas märgitud järgmist: „Eelnõu
eesmärk on muuta kohustuslik kogumispension vabatahtlikuks. II pensionisamba vabatahtlikkus
suurendab inimeste vabadust ja parandab teadlikkust pensionisüsteemist. Sellele lisaks laienevad
investeerimisvõimalused ja suureneb konkurents, mille tulemusena peavad fondihaldurid klientide
hoidmiseks senisest rohkem pingutama. Eelduslikult toob see kaasa parema pensionifondide tootluse,
mis tagab tulevikus omakorda suurema pensioni.“ (KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 1)
Neid eesmärke reformi tegemiseks kinnitas Riigikogu rahanduskomisjon ka Riigikohtu menetluses.
76.1. Kuigi ka pärast reformi nimetatakse KoPS-is II pensionisammast „kohustuslikuks
kogumispensioniks“ ning üks viis selle kogumiseks on IFS-i mõttes „kohustusliku pensionifondi“
osakute omandamine, oli reformi selgeks eesmärgiks kehtestada II pensionisammas edaspidi
vabatahtlikuna. Sellele viitab muu hulgas vaidlustatud seadusega tehtavate muudatuste sisu, kuna
kaotatakse praegu II samba kohustuslikkust tagavad meetmed – isiku kohustus maksta
kogumispensioni makset ning keeld nõuda pensionifondi osakute väljamaksmist kogumisfaasis.
76.2. Seega on kohustusliku kogumispensioni reformi, sh KoPS § 431 eesmärk kehtestada
II pensionisammas vabatahtliku kogumisskeemina, võimaldamaks inimestel ise otsustada kogutud
raha paigutamise üle ja vähendada selle pensionifondides haldamisega seotud kulusid ning kõrvaldada
selle kaudu II pensionisamba praegused puudused. Inimesed saavad õiguse ise otsustada, kas nad
koguvad II sambasse, millal nad II sambasse kogutud vara väljamaksmist nõuavad ning kuidas või
kas üldse nad raha kogumispensioni eesmärgi (tagada lisasissetulek pensionieas) saavutamiseks
kasutavad. Ka täiendav kogumispension (III pensionisammas) on mõeldud pensionieas lisasissetuleku
tagamiseks, kuid raha väljavõtmise tingimused erinevad mõneti II samba omadest.
77. Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses (vt otsuse p 44), on
II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk.
78. KoPS § 431 on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva
II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element – osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang
kogumisfaasis – ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava
varaga.
33(50)
5-20-3
Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga
ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse
pensionivara üle otsustada.
79. II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise eesmärgina on nimetatud ka fondide tootluse
suurendamist ning soovi seeläbi tagada suuremaid pensione.
79.1. Fondi tootlus mõjutab pensionieas tehtava väljamakse suurust, sest sellest sõltub osaku väärtus
tagasivõtmise hetkel (fondi vara väärtus jagatakse osakute arvuga) ning seega väljamakse suurus.
Väljamaksete tegemise algaastatel võis väljamaksete suurust mõjutada ühest küljest see, et kõrge
vanuse tõttu olid inimesed saanud pensionivara koguda üksnes lühikest aega ja nad olid omandanud
vähe osakuid (eriti kui inimese sissetulekud sel ajavahemikul ei olnud kõrged). Teisalt langes
fondidest esimeste väljamaksete tegemine 2007.–2009. a finantskriisi aega. Kõnealune kriis pani
süsteemi tervikuna proovile ning selle ajal oli kohustuslike pensionifondide vara maht kokku mõnda
aega väiksem kui tehtud sissemaksed (puudus nii nominaal- kui ka reaaltootlus). Sealhulgas vähenes
ka pensioniikka jõudvate inimeste jaoks mõeldud konservatiivse investeerimispoliitikaga
pensionifondide vara väärtus (kuigi üldjuhul suudeti vältida negatiivset kumulatiivset tootlust)
(„Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (870 SE,
Riigikogu XI koosseis), seletuskiri lk 4; vt ka seletuskirja lisa 1 „Kohustusliku kogumispensioni
tootluse ja investeeringute statistika“).
Fondide madalat tootlust on seostatud ka investeerimispiirangute ning fondivalitsejate kõrgete tasude
ja kuludega.
79.2. KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, kuidas II pensionisamba
vabatahtlikuks muutmine (vaidlustatud seaduses sätestatud kujul) fondide tootlust suurendab. Eelnõu
seletuskirjast (tsitaat otsuse p-s 76) võib järeldada, et tootluse kasvu loodetakse konkurentsi
suurenemisest, mis peaks tulenema võimalusest kanda vara pensioni investeerimiskontole, kuid
samuti nõuda raha väljamaksmist II sambast. Seega lähtutakse eeldusest, et fondi tootlus sõltub
fondivalitseja (haldurite) tegevusest ning hea tootluse korral on inimene motiveeritud fondi
investeerimist jätkama, selle asemel et kanda raha pensioni investeerimiskontole või nõuda selle
väljamaksmist.
79.3. Üldkogu hinnangul kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus, sh KoPS § 431,
suurendada ei aita.
Hinnates eespool omandipõhiõiguse riivet, on kirjeldatud seda, kuidas muudatus vähendab
sissemakseid fondidesse ja loob eeldused suuremaks hulgaks väljamakseteks. Selle tulemusel peavad
pensionifondid korraldama ümber oma investeerimispoliitika ja viima fondi varade koosseisu uute
tingimustega kooskõlla, millega kaasnevad kulud. Fondide mahud suure tõenäosusega vähenevad,
mistõttu ei saavutata investeerimist soodustavat mastaabiefekti, samuti tõuseb valitsemistasu määr ja
teenus muutub osakuomaniku jaoks kallimaks (vt otsuse p 71). Kuigi muudatus võib panna
fondihaldurid pingutama, on need pingutused suunatud tõenäoliselt esmajoones reformist fondide
tegevusele tuleneva ebasoodsa mõju vähendamisele, mitte praeguse tootluse taseme tõstmisele. Kuna
ka fondivalitsejate tulud tõenäoliselt vähenevad (KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 102),
võib see motiveerida neid hoopis teenuse osutamisest loobuma, mis vähendaks konkurentsi turul.
(D)
80. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja
intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda
34(50)
5-20-3
kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2019. a otsus
asjas nr 5-18-8/19, p 66).
81. Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike
õiguspärane ootus.
KoPS §-st 431 tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt
destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja
sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad
fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue
tasakaalu.
82. Reformi esmase mõju puhul mängivad rolli mitmed asjaolud. Olulisim neist on see, kui paljud
inimesed kasutavad KoPS §-ga 431 antud õigust nõuda osakute väljamaksmist ning milline on neile
kuuluvate osakute arv (osa fondi varast). Kui osakute väljamaksmist nõuavad inimesed, kes on
kogunud kauem või kelle sissemaksed on olnud suuremad (maksustatav tulu on olnud suurem), on
väljamaksed fondist suuremad. Kui osakute väljamaksmist nõuab palju inimesi, kellele kuuluvate
osakute arv aga ei ole suur (vähem aega kogunud või väiksema maksustatava tuluga inimesed), on
väljamaksed fondist vastavalt väiksemad.
Hinnang selle kohta, kui paljud inimesed ja millises ulatuses fondi varast raha väljamaksmist nõuavad
ja mis tagajärjed sellega osakuomanikele kaasnevad, on üldistatud andmetele tuginev prognoos, mida
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab siiski arvestada (vrd Riigikohtu üldkogu 15. detsembri
2015. a otsus asjas nr 3-2-1-71-14, p 117).
Üldkogu hinnangul saab esitatud prognoose arvestades lähtuda asja lahendamisel eeldusest, et raha
väljamaksmist nõuab seaduse jõustumisel arvestatav hulk osakuomanikke, kelle väljavõetav raha võib
moodustada fondide varast olulise osa.
82.1. Rahandusministeeriumi 2019. a uuringu „Elanike finantskirjaoskus ehk rahatarkus“
(arvutivõrgus: https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/eesti_elanike_finantskirjaosk
use_aruanne_loplik_november_2019_.pdf) aluseks olnud küsitlus näitas, et II pensionisambaga
liitunud inimestest sooviks senisel viisil kogumist jätkata 49% vastanutest, 10% tahaks edaspidi
koguda iseseisevalt ning 19% lõpetaks kogumise (17% ei olnud otsustanud, mida teevad). Küsitlus
toimus aga 2019. a juunis, kui reformi üksikasjad ei olnud veel teada.
82.2. Finantsinspektsioon leidis Riigikohtule esitatud seisukohas, et välistada ei saa ka 70–80%
osakuomanike lahkumist mõnest fondist, kuigi see on pigem vähem tõenäoline.
82.3. KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas mööndakse, et inimese otsust raha välja võtta võib
mõjutada halb olukord finantsturgudel ja majanduses (lk 86). Seega võib olukorra halvenedes
suureneda ka II pensionisambast lahkuda soovivate inimeste arv.
83. Teine oluline kriteerium KoPS muutmise seaduse mõju hindamisel osakute väärtusele ja seeläbi
osakuomanike õigustele on, kuidas fondidest olulises osas raha väljavõtmine mõjutab fondide varalist
seisundit ja tootlust. See sõltub omakorda ka asjaolust, kuivõrd hästi fondivalitsejad suudavad
prognoosida konkreetsetest fondidest võimalike lahkujate hulka ning oma tegevuse sobivalt ümber
korraldada – vajaduse korral muuta fondi tingimusi ning varade koosseisu, et suurendada likviidse
vara hulka võimalike väljamaksete tegemiseks.
Üldkogu hinnangul on tõenäoline, et vähemasti lühiajaliselt võib olulise hulga pensionivara
väljavõtmine mõjuda fondide varalisele seisundile ja tootlusele negatiivselt.
35(50)
5-20-3
83.1. Kui reformi toimumisel on vaja fondi vara müüa, sõltub negatiivne mõju osakuomanike
õigustele sellest, millistel tingimustel õnnestub vara müüa. Mida kiiremini tuleb vara müüa või mida
vähem likviidne see on (nt mõnda liiki kinnisvara), seda ebasoodsamad võivad olla müügitingimused.
Selle tulemusel väheneb fondi vara ehk kõigi selle osakuomanike osakute väärtus, samuti kannavad
nad varade koosseisu ümberkorraldamisega seotud kulud. Vara müügihinda mõjutab ka olukord
finantsturgudel ja majanduses sõltuvalt sellest, millistesse vahenditesse on fondi vara paigutatud.
83.2. Tuleb arvestada ka seda, et fondide mahtude kasv on juba pidurdunud, sest 1. juulist 2020 kuni
31. augustini 2021 on riik peatanud riikliku pensionikindlustuse vahendite arvel tehtavad sissemaksed
II pensionisambasse (4%) (v.a 1942–1950 sündinud inimeste puhul) ning 2020. a oktoobris tekib
inimestel õigus peatada alates 1. detsembrist 2020 kuni 31. augustini 2021 ka kogumispensioni
maksete tegemine (2%). Kogumispensioni makset jätkuvalt tasuma võib motiveerida see, et sellisel
juhul kannab riik 4% sotsiaalmaksu II sambasse 1. jaanuarist 2023 (lisades sellele II samba
pensionifondide keskmise tootluse, kui see on positiivne) (riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega
seonduvate seaduste muutmise seadus (COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud
meetmed), millega kehtestati SMS § 13 lg-d 17–22, KoPS § 673 ja RPKS § 591).
84. KoPS muutmise seadusega on aga ette nähtud ka mitmeid seaduse rakendamisega seotud
võimalikke negatiivseid tagajärgi leevendavaid meetmeid.
84.1. Fondivalitseja võimalusi teha väljamakseteks vajalikke ettevalmistusi (tehinguid fondi varaga)
suurendab osakute tagasivõtmise avalduse esitamise ja osakute tagasivõtmise vahele jääv viie kuu
pikkune ajavahemik, väljamakse tuleb teha 20 päeva jooksul pärast osakute tagasivõtmist
(KoPS § 431 lg 2; vaidlustatud seaduse § 1 p-ga 111 kehtestatav § 525 lg 3) ning aastatel 2021 ja 2022
on selleks aega umbes 30 päeva (KoPS § 70 lg 3).
Samas suurendab ebakindlust osakuomanike õigus avaldus tagasi võtta. Nimelt, kuna osakute hind
võib selle ajavahemiku jooksul muutuda, ei tea osakuomanik avalduse esitamisel ette, mis on osaku
väärtus selle tagasivõtmise hetkel. Kui osaku väärtus on madal (või muudel põhjustel), võib
osakuomanik avalduse tagasi võtta ligikaudu kuu aega enne osakute tagasivõtmist (vaidlustatud
seaduse § 1 p-ga 106 kehtestatav KoPS § 524 lg 53 teine lause). Selleks ajaks on fondivalitseja
tõenäoliselt juba teinud osakute väljamaksmiseks vajalikud tehingud ning kui ta oli sunnitud vara
ebasoodsatel tingimustel müüma, on fondi vara selle tulemusel juba vähenenud.
84.2. Fondi likviidse vara arvel väljamaksete tegemine ei tohi viia selleni, et fondi vara koosseis ei
ole enam kooskõlas seadusega või fondi alusdokumentidega (fondi tingimused ja prospekt). Viimase
võimaluse leevendamiseks lubab vaidlustatud seadus fondivalitsejal ajutiselt (aastatel 2021–2024)
minna nõuetega vastuollu (vaidlustatud seaduse § 2 p 12, millega kehtestatakse IFS § 525 lg-d 3 ja
4).
84.3. Võimalike likviidsusega seotud probleemide leevendamiseks nähakse vaidlustatud seadusega
ette ka fondi õigus võtta varasemast rohkem laenu (vaidlustatud seaduse § 2 p 8, millega kehtestatakse
IFS § 124 lg 3).
85. Kui osakute tagasivõtmine ja raha väljamaksmine oluliselt kahjustaks osakuomanike huve või
fondi korrapärast valitsemist, peab kohustusliku pensionifondi valitseja osakute tagasivõtmise
peatama (IFS §-d 57 ja 66). Riigikohtule esitatud seisukohas pidas Finantsinspektsioon sellisel juhul
fondi suutlikkust likviidsuskriisist väljuda ebatõenäoliseks. Raskustesse sattunud fond ühendatakse
mõne teise pensionifondiga, selle valitsemine antakse üle mõnele teisele fondivalitsejale või fond
likvideeritakse (IFS § 169jj, § 187). Osakuomanikele fondi likvideerimisel väljamakseid ei tehta, vaid
36(50)
5-20-3
vara jagatakse nende vahel selliselt, et selle arvel omandatakse isiku valitud fondi osakuid (IFS § 187
lg 2).
86. Finantsinspektsiooni 2019. a lõpus tehtud hinnangulised stressitestid näitasid, et mõõduka
väljumisstsenaariumi (osakud võtab tagasi 50% osakuomanikest) puhul ei tohiks enamikul
kohustuslikel pensionifondidel väljamaksetega raskusi tekkida, kuna likviidset vara väljamaksete
tegemiseks on piisavalt (likviidsuse tase on kas väga hea või hea). Äärmuslike või väga äärmuslike
stsenaariumite (75% või 90% osakuomanikest) korral võib väljamaksetega raskusi tekkida 4–8
pensionifondil.
Sellest lähtudes ei ole üldkogul põhjust arvata, et kohustuslikud pensionifondid satuks reformi
tulemusel likviidsuskriisi ega suudaks väljamakseid teha.
87. Üldkogu käsutuses ei ole tõsikindlaid andmeid selle kohta, et ka olulises osas pensionivara
väljavõtmise korral II samba fondidest väheneks fondiosakute väärtused olulises osas. Isegi kui
vähenemine lühiajaliselt toimub, ei ole võimalik praegu piisava tõenäosusega hinnata, milline on
seaduse pikemaajalisem mõju ning kas ja kui kiiresti fondide mahud ja tootlused võiks taastuda.
Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise
võimaldamiseks (vt otsuse p 84), samuti seda, et tõenäosus fondide likviidsuskriisiks on madal, on
üldkogu seisukohal, et KoPS §-st 431 tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku
omandipõhiõiguse riive ei ole intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike
otsustusvabadust õigustab riivet.
88. Üldkogu rõhutab siinkohal veelkord, et annab oma hinnangu prognoosidest juhindudes. Üldkogu
viitab ka riigi kohustusele jälgida seaduse rakendumist ja vajaduse korral võtta tarvitusele
korrigeerivad meetmed (vt otsuse p 54.3).
VI
KoPS § 431 kooskõla PS §-ga 12
(A)
89. President leiab taotluses, et KoPS § 431 on vastuolus PS §-s 12 tagatud võrdsuspõhiõigusega.
90. Vastuolu seisneb presidendi hinnangul selles, et võrreldes kohustusliku kogumispensioni
süsteemiga mitteliitunud isikutega koheldakse süsteemiga liitunud inimesi erinevalt, kuna neile
antakse tagasiulatuvalt võimalus kaks korda välja võtta 4% sotsiaalmaksu arvel kogutud pensionivara
ja seda vabalt kasutada. Kogumispensioniga liitunud isikud saavad otsustada 4% sotsiaalmaksu osa
sihtotstarbe üle ning neile on kehtestatud tagasiulatuva mõjuga sotsiaalmaksu soodustus. Süsteemiga
liitumise ajal ei olnud isikud sellistest võimalustest teadlikud.
Ebavõrdne kohtlemine on presidendi arvates põhjendamatu, kuna pensionireformi deklareeritud
eesmärgid ei ole sotsiaalmaksuga seotud ega saa mõjutada seda, millise määraga sama liiki tulusid
maksustatakse ja millisel sihtotstarbel kogutud sotsiaalmaksu kasutatakse. Ühte tululiiki tuleb
maksustada ühetaoliselt ning kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitumine või mitteliitumine
ei muuda tulu, mida sotsiaalmaksuga maksustatakse.
91. Presidendi arvates rikutakse ka ühetaolise maksustamise põhimõtet ning sotsiaalmaksu kaudu
pensionisüsteemi käigushoidmiseks kogutud vahendite sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine on lisaks
vastuolus õigusriigi põhimõttega (PS § 10).
37(50)
5-20-3
92. Üldkogu hinnangul on president seadnud kahtluse alla selliste pensionikindlustatud isikute
ebavõrdse kohtlemise, kes on omandanud sotsiaalmaksu vahendite arvel pensionivara enne KoPS
muutmise seaduse jõustumist. Kuigi ka pärast vaidlustatud seaduse jõustumist kogutud pensionivarale
kohalduvad erinevad reeglid, ei ole sellisel juhul reegleid tagantjärele muudetud.
(B)
93. PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse
sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks
võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid
(vt Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 16. septembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18).
94. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega
vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks
riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra
raskust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. jaanuari 2014. a otsus asjas
nr 3-4-1-52-13, p 47; üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53).
95. Kuna KoPS § 431 on kohtuasjas vaidluse all osas, mis puudutab enne KoPS muutmise seaduse
jõustumist omandatud pensionivara, on üldkogu hinnangul kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne
vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud
tööealine isik.
96. Võrdluse lähtekohale vastavalt tuleb üldkogu arvates võrrelda järgmisi gruppe:
(a) tööealised isikud, kes on enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandanud sotsiaalmaksu
vahendite arvel üksnes riikliku vanaduspensioni kindlustusosakuid (I võrdlusgrupp);
(b) tööealised isikud, kes on enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandanud sotsiaalmaksu
vahendite arvel nii riikliku vanaduspensioni kindlustusosakuid kui ka II samba pensionifondi osakuid
(II võrdlusgrupp).
97. Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on
olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine
riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata.
97.1. Üldkogu leidis eespool, et kohustusliku pensionifondi osak on varaliselt hinnatav õigus, mis
kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse (vt otsuse p-d 67 ja 68).
97.2. Riiklik vanaduspension koosneb baasosast, staažiosast ja kindlustusosast (RPKS § 11 lg 1).
Kindlustusosa suurus võrdub omakorda pensionikindlustatu kindlustusosakute summa ja aastahinde
korrutisega (RPKS § 11 lg 1 p 3). Pensioni aastahinne on ühe pensioniõigusliku staaži aasta ja
kindlustusosaku 1,000 rahaline väärtus (RPKS § 11 lg 2). Kindlustusosaku arvutamiseks liidetakse
isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa summad ning jagatakse isikustatud sotsiaalmaksu
pensionikindlustuse osa keskmise suurusega sel kalendriaastal (RPKS § 12 lg 1).
Seega on kindlustusosak konkreetse inimese eest arvestatud või tasutud sotsiaalmaksu ja Eesti
Vabariigi keskmise sotsiaalmaksu suhe aastas.
97.3. Ehkki pensionifondiosakud on käsutatavad varalised õigused ja riikliku pensionikindlustuse
kindlustusosakud vaid arvestuslikud ühikud riikliku pensioni määramisel, on nende oluliseks
ühisosaks, et neid saab pidada sotsiaalmaksu tasumise eest saadavaks vastuhüveks ja isikustatud
38(50)
5-20-3
pensionivaraks. Kuigi isiku eest sotsiaalmaksuna makstud raha vahetab korduvalt omanikku, enne kui
II pensionisambaga liitunud isikul tekib omand pensionifondi osakule, omandatakse kohustusliku
pensionifondi osak 2/3 ulatuses sotsiaalmaksu vahendite arvel. Kui isik II sambaga liitunud ei oleks,
oleks see raha laekunud riikliku pensionikindlustuse vahenditesse.
Ka kindlustusosaku kaudu kindlustatakse konkreetse isiku riske. Konkreetse vastuhüve olemasolu
tõttu saab sotsiaalmaksu vastavat 4%-list osa nii I kui ka II pensionisamba puhul vaadelda
sundkindlustuse maksena. Ka kindlustusosak on eristatav juba kogumisfaasis ja see on
identifitseeritava suurusega (kuigi selle alusel tehtava väljamakse konkreetne suurus sõltub
aastahindest pensionieas – aastahinne võib kasvada). Sotsiaalmaksu 4%-lise osaga on hõlmatud nii
I kui ka II grupi puhul ühesugune tulubaas, kindlustatute senine töine tegevus.
97.4. Nii riikliku vanaduspensioni kui ka II samba pensioni väljamaksefaas algab
vanaduspensionieaga (RPKS § 7, KoPS § 40 lg 1).
98. I võrdlusgrupp ei ole liitunud II pensionisambaga (tegemist peab olema seega enne 1983. a-t
sündinud inimestega). II võrdlusgrupp on liitunud II sambaga (vabatahtlikult või kohustuslikus
korras), mistõttu nad omandavad isikustatud pensionivara mõlemas sambas.
99. Mõlemasse gruppi kuuluvatele isikutele kehtib praegu piirang käsutada oma isikustatud
pensionivara kogumisfaasis (enne pensioniea saabumist). Ebavõrdne kohtlemine seisneb KoPS
muutmise seaduse jõustumisel selles, et KoPS § 431 kaotab osaliselt (II pensionisamba fondi osakute
suhtes) II võrdlusgruppi kuuluvate isikute vara käsutamise piirangu, kuid I grupile samaväärset õigust
ei anta.
(C)
100. Nagu üldkogu eespool leidis (vt otsuse p 76.2), saab kohustusliku kogumispensioni reformi,
sh KoPS § 431 eesmärgiks pidada seadusandja soovi kehtestada II pensionisammas vabatahtliku
kogumisskeemina, võimaldamaks ise otsustada kogutud raha paigutamise üle ja vähendada selle
haldamisega pensionifondides seotud kulusid ning kõrvaldada selle kaudu II pensionisamba
praegused puudused.
Kahe võrdlusgrupi ebavõrdse kohtlemise eesmärk on üldkogu arvates seejuures esmajoones soov
vältida I võrdlusgrupile väljamaksete tegemise administreerimise keerukust, mis kaasneks
väljamaksete tegemisega riigieelarvest. Nii selgitavad erinevat kohtlemist ka Vabariigi Valitsus ja
justiitsminister.
101. Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu,
et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega
põhiseadusega kooskõlas.
102. Esiteks märgib üldkogu, et I võrdlusgrupilt ei võeta KoPS muutmise seadusega õigusi vähemaks.
Ka kehtiva õiguse järgi ei ole võimalik kindlustusosaku arvel raha riiklikust pensionikindlustusest
välja võtta, samas kui II pensionisambast on see piiratud juhtudel ka praegu võimalik, eelkõige osaku
pärimise korral (KoPS § 28 lg 2). Pealegi suunab riik II sambast raha väljavõtnute eest makstava
sotsiaalmaksuosa edaspidi riiklikku pensionikindlustusse, mis võimaldab paremini finantseerida
üksnes riikliku pensionikindlustusega kaetud isikute pensioni maksmist ja võib anda võimaluse ka
riiklikke pensione tõsta.
Ebavõrdset kohtlemist õigustab üldkogu arvates samuti asjaolu, et II pensionisambasse pidi isik ise
panustama riigipoolse sotsiaalmaksu osa kõrval lisaks 2% oma töötasust, kui I gruppi kuulunud võisid
39(50)
5-20-3
seda raha vabalt kasutada. Seega on II võrdlusgrupi maksukoormus olnud suurem. Võimaldades
II pensionisambast raha välja võtta, võimaldatakse isikule muu hulgas saada raha tagasi selle 2% eest
soetatud vara väärtusest lähtudes.
103. Kogumispensioniga liitunud isikud kannavad erinevalt ainuüksi riikliku pensionisüsteemiga
kindlustatutest ka investeerimisriski. Kui I võrdlusgrupi isikutele on seadusega tagatud pensioni
kindlustusosa (ja indeksiga pensioni suurenemine surmani), siis II grupi jaoks sõltub pensioni saamine
muu hulgas sellest, kui kasumlikult on pensionifondi hallatud ning mis tingimustel pensioni kogutu
arvel pakutakse. Lisaks võivad tema eest tehtud maksete arvel kogutud vara väärtust vähendada fondi
haldamise tasud ja muud fondiga seotud kulud. Vaidlustatud seadusega antakse isikule võimalus ise
otsustada, kas ta soovib edaspidi fondi investeerimisriski kanda või otsustab ise raha paigutamise ja
jätkab riiklikus pensionikindlustuses. Seejuures tähendab valik liikuda I gruppi, et tema tulevane
pension riiklikust pensionikindlustusest on vastavalt väiksem kui algselt I grupis olnud isikutel.
104. Pidades silmas võrdlusgruppide eelkirjeldatud erinevat olukorda, saab nõustuda ka Vabariigi
Valituse ja justiitsministri osutusega sellele, et gruppide tagasiulatuvalt võrdsesse olukorda seadmine
oleks äärmiselt keeruline.
I võrdlusgrupile ei ole võimalik anda II grupiga sarnaseid varalisi õigusi. See eeldaks muu hulgas, et
eelarveaastal tuleks teha planeerimatuid kulutusi, kuna riikliku pensionikindlustuse vahenditest
rahastatakse praegustele pensionäridele makstavaid pensione. I ja II samba gruppide väljamakseid ei
oleks võimalik teha ühetaoliselt, kuna esimesel juhul on 4% sotsiaalmaksuosa muutunud
indekseerimise tõttu, teisel juhul toimuks osakute tagasivõtmine vastavalt nende puhasväärtusele,
mida on mõjutanud fondi tootlus ja kulud.
105. Üldkogu ei nõustu presidendiga, et KoPS muutmise seadusega rikutakse ühetaolise
maksustamise põhimõtet ning et sotsiaalmaksu kaudu pensionisüsteemi käigushoidmiseks kogutud
vahendite sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine on vastuolus õigusriigi põhimõttega (PS § 10).
105.1. Sotsiaalmaks on riiklik maks, mida tuleb tasuda juhul, kui isik saab seaduses maksuobjektina
nimetatud rahalise hüve (tasud, hüvitised, soodustused) (SMS § 2). Maks on avalik-õiguslik rahaline
kohustus, mis riivab isikute põhiõigusi. Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-
õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd Riigikohtu üldkogu 15. detsembri 2015. a otsus asjas
nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel)
arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt
(PS § 12).
105.2. Formaalses maksuõiguslikus tähenduses ei näe vaidlustatud seadus ette maksutagastust.
II pensionisambaga ühinenud isikute eest tasutud sotsiaalmaksu arvestuses tagasiulatuvaid muutusi ei
toimu.
Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla
maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise
maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks
vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. Kuna üldkogu hinnangul on
kohustusliku kogumispensioni erinevused võrrreldes riikliku pensionikindlustusega piisavad selleks,
et õigustada vaidlustatud seaduse eesmärkide valguses I ja II võrdlusgrupi erinevat kohtlemist, ei ole
nende eristamisel rikutud ka maksustamise põhiseaduslikke põhimõtteid.
105.3. Vaidlustatud seadus ei näe ette sotsiaalmaksu sihtotstarbe muutmist vastuolus õigusriigi
põhimõttega (PS § 10). Kuna sotsiaalmaksu eesmärgiks on saada tulu pensionikindlustuseks ja
riiklikuks ravikindlustuseks, kantakse isiku eest makstud sotsiaalmaks (üldjuhul 33% maksustatavast
40(50)
5-20-3
summast) osaliselt pensionikindlustuse (20%) ja osaliselt ravikindlustuse vahenditesse (13%)
(SMS § 1, § 7 lg 1, § 10 lg 2). Kui isik on ühinenud II pensionisambaga, kannab riik osa
pensionikindlustuseks kogutud maksust (4%) II sambasse ning inimene omandab selle eest
kohustusliku pensionifondi osakuid.
105.4. Sotsiaalmaksu osalist kandmist II pensionisambasse õigustab asjaolu, et nii nagu riikliku
pensionikindlustuse puhul on ka kohustusliku kogumispensioni eesmärgiks pakkuda isikule
sissetulekut pensionieas (KoPS § 1). Kuigi KoPS § 431 võimaldab nõuda II sambasse kogutud vara
väljamaksmist juba enne pensioniea saabumist, ei ole ka vara väljamaksmisel inimesel takistust säästa
seda sobival viisil pensionipõlveks. Ennetähtaegsel väljavõtmisel on II sambaga liitunud isiku
pension tulevikus väiksem. Võimalus valida pensionivara rahaks tegemise aega ei tähenda, et II samba
eesmärk kaoks täielikult. Reformitud II samba pensionifond sarnaneb täiendava kogumispensioni
(III pensionisammas) kogumiseks mõeldud vabatahtliku pensionifondiga, mille eesmärgiks on samuti
aidata kindlustada inimese vanaduspõlve.
VII
KoPS § 724 kooskõla PS §-ga 31
(A)
106. President leiab, et KoPS § 724 lg 1 esimeses lauses kindlustusvõtjatele antud õigus öelda juba
sõlmitud kindlustuslepingud üles ja nõuda nende tagastusväärtuse väljamaksmist rahas riivab
ebaproportsionaalselt kindlustusandjate ettevõtlusvabadust (PS § 31) koostoimes õiguskindluse
põhimõttega.
107. Vaidlusalune KoPS § 724 lg 1 esimene lause annab II pensionisambaga liitunud isikule, kes on
jõudnud pensioniikka ja sõlminud kehtiva kogumispensionide seaduse alusel eluaegse või tähtajalise
pensionilepingu (kindlustusvõtja), õiguse see leping üles öelda. Õigus kehtib sama sätte järgi enne
1. jaanuari 2021 sõlmitud kindlustuslepingute kohta. Kasutada saab seda õigust 31. märtsini 2021
(KoPS § 724 lg 3). Leping lõpeb 31. augustil 2021 ja kindlustusandja peab maksma pensionilepingus
kokkulepitud tagastusväärtuse kindlustusvõtjale välja hiljemalt 30. septembril 2021 (KoPS § 724
lg 4).
Kuna õigus kehtib enne 1. jaanuari 2021 sõlmitud pensionilepingute kohta, puudutab see üksnes
inimesi, kes liitusid II pensionisambaga vabatahtlikult. Seda põhjusel, et seaduse alusel kohustusliku
kogumispensioni süsteemiga liidetud ehk alates 1983. a-st sündinud inimesed ei ole jõudnud
pensioniikka ega saanud pensionilepinguid sõlmida.
(B)
108. PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda
tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.
Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt Riigikohtu
üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 43).
Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil
toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku
keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse
raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus
ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus.
41(50)
5-20-3
109. Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide
seadusega 2004. a-l ja selles tegutsemine on seadusega üksikasjalikult reguleeritud.
Pensionikindlustusega tegelev kindlustusandja sõlmib tulu saamise eesmärgil pensionilepinguid
(KoPS § 41).
Pensionilepingu sõlmimisel võetakse isikule kuuluvad kohustusliku pensionifondi osakud tagasi ja
pensionikeskus teeb ühekordse väljamakse valitud kindlustusandjale (KoPS § 49 lg 10). Tagasi
võetakse kõik osakud või osakud ulatuses, mille kindlustusvõtja on määranud (KoPS § 41 lg 3
esimene lause). Kindlustusandja kogub kindlustusmakseid kohustusliku kogumispensioniga liitunud
ja pensioniealiseks saanud inimestelt, kes on kohustusliku kogumispensioni väljamaksete saamiseks
olnud seaduse alusel kohustatud sõlmima pensionilepingu või sõlminud selle vabatahtlikult.
Pensionileping katab sissetuleku puudumise riski pikaealisuse korral ja selle alusel tehakse üldjuhul
väljamakseid inimese elu lõpuni. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud
kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete
tegemises kindlustusvõtjatele.
110. Pensionilepingu tingimused on ulatuslikult reguleeritud kogumispensionide seaduses (eelkõige
8. jao 2. jaotises). Muu hulgas on kehtivas seaduses sätestatud ka õigus leping üles öelda, kuid seda
üksnes kindlustusandja vahetamiseks ja arvestades piiranguid (KoPS § 522).
KoPS § 724 lg 1 esimese lausega lisatakse uus alus pensionilepingu ülesütlemiseks võrreldes kehtiva
seaduse ja selle alusel sõlmitud lepingutega.
111. Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust.
Pensionilepingu ülesütlemise kehtiv kord on mõeldud tagama, et inimesed ei ütleks lepinguid üles
nt oma terviseseisundi halvenemise tõttu ja et kindlustusandja vahetamistest tingitud muudatused
kindlustusportfellides oleks oodatavat eluiga silmas pidades juhusliku mõjuga.
Vaidlusaluse sättega kehtestatav kord, mis võimaldab lepingu tagastusväärtuse rahas välja võtta, loob
aga riski, et lepingud ütlevad üles kindlustusvõtjad, kes oma terviseandmete põhjal leiavad oodatava
eluea olevat lühema ja peavad perioodiliste pensionimaksete asemel kasulikumaks raha väljavõtmist.
See omakorda tooks kaasa kindlustusportfellijärgse keskmise oodatava eluea pikenemise ja
kindlustusandja potentsiaalsete kulude kasvu. Lisaks kaotab kindlustusandja pensionilepingute
võimaliku ülesütlemise tulemusena lepingu tagastusväärtuse väljamaksmisega võimaluse teenida tulu
lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimisest ja kindlustuslepingute haldamisest.
Kokkuvõttes riivab vaidlusalune säte üldkogu arvates kindlustusandjate ettevõtlusvabadust.
112. Sekkumine juba sõlmitud ja kindlustusandjate täidetavate pensionilepingute seadusest
tulenevatesse tingimustesse tähendab ka seda, et ettevõtlusvabaduse riivega koostoimes kahjustatakse
kindlustusandjate õiguspärast ootust, et kehtiv kord jääb püsima.
(C)
113. Vaidlustatud seaduse seletuskirjas on seaduse üldise eesmärgina märgitud kohustusliku
kogumispensioni vabatahtlikuks muutmist, isikute vabaduse suurendamist ja pensionilepingute
ülesütlemise kontekstis ka kindlustusvõtjate jaoks pensionivaraga seotud õiguste laiendamist (KoPS
muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk-d 1 ja 61). Üldkogu leidis eespool (vt otsuse p 76.2), et
kohustusliku kogumispensioni reformi eesmärk on kehtestada II pensionisammas vabatahtliku
kogumisskeemina, võimaldamaks inimestel ise otsustada kogutud raha paigutamise üle ja vähendada
selle haldamisega pensionifondides seotud kulusid ning kõrvaldada selle kaudu II pensionisamba
praegused puudused.
42(50)
5-20-3
KoPS §-ga 724 antakse kindlustusvõtjatele õigus öelda pensionileping üles ja võtta pensionilepingu
tagastusväärtus rahas välja. Kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse riive eesmärgiks saab eelneva
valguses pidada kindlustusvõtjate vabaduse suurendamist pensionivara kasutamise ja käsutamise üle
otsustamisel, kõrvaldades PS § 32 mõttes omandina käsitatava II pensionisambasse kogutud ja
kindlustusandjale kindlustusmakseteks üle antud vara kasutamis- ja käsutamispiirangud sarnaselt
KoPS §-s 431 II pensionisamba kogumisfaasis olevate isikute enne vaidlustatud seaduse jõustumist
omandatavalt varalt omandipiirangute kaotamisega. Selline eesmärk on legitiimne.
114. Üldkogu peab kindlustusandjate ettevõtlusvabadusse sekkumist koostoimes õiguspärase ootuse
riivamisega eelmises punktis esitatud eesmärkide saavutamiseks proportsionaalseks lahenduseks.
Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv
legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja
mõõdukas.
115. Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvormi on seadusandja õigusaktidega loonud riigi vanadusabi
osutamiseks PS § 28 lg 2 mõistes. Selle abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab
PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadus.
Seetõttu on seadusandjal ka võimalik oma eesmärgiseadet muutes pensionikindlustuse pakkumist kui
ettevõtlusvormi ümber kujundada. Kuigi kindlustusandjad on õiguspärase ootuse põhimõttest
lähtudes saanud loota sellele, et pensionilepingute regulatsioon koos lepingu ülesütlemise
piirangutega jääb põhijoontes püsima ehk et seda juba sõlmitud lepingute suhtes ei muudeta, ei ole
nende seadusega sätestatud tingimuste muutmine mõjuval põhjusel siiski välistatud. Otsus selle kohta,
milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja
pädevuses (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus asjas
nr 5-17-13/10, p 39 jj).
116. KoPS §-ga 724 ei kahjustata ettevõtlusvabadust liialt intensiivselt. Asja menetluses ei ole toodud
konkreetselt välja, et vaidlusalune säte mõjutaks oluliselt mõne kindlustusandja majandustegevust.
Vaidlusalune säte annab pensionilepingu ülesütlemise õiguse, mitte ei kohusta seda kasutama ega
lõpeta vahetult neid lepinguid. Lepingu ülesütlemise võimaluse tegelik mõju kindlustusandjate
majandustegevusele sõltub kindlustusvõtjate käitumisest. Riik ei sekku vahetult kindlustusandjate
ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtivusse (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 10. mai 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-3-02, milles tunnistati ettevõtlusvabaduse rikkumise
tõttu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks seaduse säte, millega loeti teatud rendilepingud
ennetähtaegselt lõpetatuks). Kui suur osa pensionilepinguid sõlminud inimestest otsustaks need üles
öelda, ei ole praeguses menetluses usaldusväärselt prognoosidega kinnitust leidnud.
117. Võimalus öelda pensionileping üles tagastusväärtuse väljamaksmise eesmärgil on ühekordne ja
ajutine meede, mis on kehtestatud kohustuslikelt pensionilepingutelt vabatahtlikele üleminekuks. See
kehtib lühikest aega: enne 1. jaanuari 2021 sõlmitud pensionilepinguid on vaidlusaluse sätte alusel
võimalik üles öelda vaid kuni 31. märtsini 2021 (KoPS § 724 lg 3). Pensionileping lõpeb ülesütlemise
korral 2021. a 31. augustil ja väljamakse tuleb teha hiljemalt 2021. a 30. septembril (KoPS § 724 lg 4).
Pärast üleminekuperioodi lõppu lepingu tagastusväärtust rahas välja võtta ei saa, kuid endiselt jääb
võimalus leping üles öelda kindlustusandja vahetamiseks KoPS § 522 alusel.
118. Seadusega on ette nähtud mitmed lahendused, mis leevendavad pensionilepingute võimaliku
ülesütlemisega kaasnevaid riske. Nendeks on lepingu ülesütlemise tasu, kindlustusandja võimalus
43(50)
5-20-3
lõpetada osa kasumi jaotamine kindlustusvõtjatele ja viimaks ka pensionilepingute täitmise
üleandmine riigile.
Üldkogu leiab, et kindlustusandjate huvides antud õigused vähendavad oluliselt majanduslikku mõju
kindlustusandjate ettevõtlusele, mis kaasneks lepingute ülesütlemise võimalusest põhjustatud riskide
realiseerumisega. Võttes arvesse ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja seda leevendama mõeldud
meetmeid, on seadusandja üldkogu hinnangul arvestanud pensionilepingute ülesütlemise võimalusi
avardades kohasel määral kindlustusandjate õiguspärase ootusega.
118.1. Pensionilepingu ülesütlemise eest tasu võtmise võimalus anti ülesütlemisõiguse sätestamisel
kogumispensioni seaduse muudatustega, mis jõustusid 14. novembril 2008 (vt KoPS § 51 lg 1 p 7,
§ 522 lg 7). Pensionileping on üldjuhul kindlustusvõtja surmani kehtiv üleelamisriski kindlustav
tähtajatu kindlustusleping. Kuna pensionilepinguid üldiselt praktikas üles öelda ei saa, oli tasu
mõeldud kompenseerima ülesütlemisega kaasnevat riski, et rahavoog ei kata lepingute haldamisega
seotud kulusid, kui lepingute ülesütlemise tõttu jääb osa tasusid laekumata. Lepingu ülesütlemise tasu
on samadel põhjustel kohaldatav ka vaidlusaluse sätte alusel pensionilepingu ülesütlemise puhul. Seda
tasu ei tohi siiski nõuda määras, mis sisuliselt välistab pensionilepingu ülesütlemise (vt Riigikohtu
tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2018. a otsus asjas nr 2-17-284/42, p 45).
118.2. KoPS § 70 lg-s 4 on kindlustusandjale antud õigus lõpetada kasumi jaotamine
kindlustusvõtjatele. See õigus on mõeldud katma riski, et pärast seda, kui lepingud on üles öelnud
inimesed, kes peavad oma oodatavat eluiga lühemaks, on konkreetse kindlustusandja juures
pensionilepinguid omavate isikute keskmine eluiga tõusnud ja oodatavad kulud pensionilepingute
alusel maksete tasumisel suurenenud.
118.3. KoPS § 724 lg-s 5 on kindlustusandjale antud õigus alates 2022. a 1. veebruarist loobuda
pensionimaksete tegemisest enne 2021. a 1. jaanuari sõlmitud pensionilepingute alusel ja anda nende
lepingute alusel pensionimaksete tegemine üle riigile.
Selline kindlustusandja huvides ette nähtud õigus on sätestatud reaktsioonina riskile, et
kindlustusandja jääb seotuks tema jaoks kahjumlike pensionilepingute täitmise kohustusega, kui
lepingud on üles öelnud inimesed, kes peavad oma oodatavat eluiga lühemaks, ja konkreetse
kindlustusandja juures pensionilepinguid omavate isikute keskmine oodatav eluiga on oluliselt
tõusnud. Tegemist on viimase abinõuga, et tagada ühelt poolt kindlustusettevõtjate kaitseks võimalus
õiguspäraselt väljuda kahjumlikust tegevusharust, jätkamaks muude kindlustustoodete pakkumisega.
Teisalt tagab see kindlustusvõtjatele võimaluse jätkata lepingute alusel pensionimaksete saamist.
119. Kokkuvõttes kaalub otsuse p-s 113 nimetatud eesmärkidel pensionilepingute ülesütlemise õiguse
avardamine üles kindlustusandjate õiguse teenida tulu kindlustusvõtjate II pensionisambasse kogutud
varast tasutud kindlustusmaksete investeerimise ja pensionilepingute haldamise teel. KoPS § 724 ei
kahjusta ebaproportsionaalselt kindlustusandjate PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust koostoimes
õiguskindluse põhimõttega ja on selles osas põhiseadusega kooskõlas.
VIII
KoPS § 724 kooskõla PS §-ga 32
(A)
120. President leiab, et KoPS § 724, mis annab kindlustusvõtjale õiguse lõpetada sõlmitud
pensionilepingu ning nõuda lepingu tagastusväärtuse väljamaksmist, riivab põhiseadusvastaselt nende
kindlustusvõtjate, kes soovivad jätkata pensionilepingu alusel väljamaksete saamist,
omandipõhiõigust (PS § 32) koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega.
44(50)
5-20-3
121. Pensionileping on üks viis II pensionisambaga liitunud inimesele väljamaksete tegemiseks
pensionieas (KoPS § 40 lg 2). Pensionileping on tähtajatu või tähtajaline kindlustusleping, mille
alusel kindlustusandja kohustub tegema kindlustusvõtjale (osakuomanik) perioodilisi
pensionimakseid kuni kindlustusvõtja surmani, kindlustusvõtja aga kohustub tasuma kindlustusmakse
(KoPS § 41 lg 1 esimene lause).
Pensionileping on garanteeritud intressimääraga, mis ei tohi olla negatiivne (investeerimisriski
kannab kindlustusandja) (KoPS § 45 lg 31). Võimalik on leppida kokku eritingimustes (KoPS § 46),
sh on 2018. a-st seaduse järgi võimalik sõlmida investeerimisriskiga pensionileping (KoPS § 461).
Kindlustusandja on kehtiva õiguse järgi igal majandusaastal kohustatud jaotama kindlustusvõtjatele
ja soodustatud isikutele kasumit, suurendades kõiki tulevasi pensionimakseid (KoPS § 45 lg 8). Selle
meetme eesmärgiks on kompenseerida inflatsiooni mõju pensionivarale väljamakse faasis.
Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale seega varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud
omandipõhiõiguse kaitse alla.
(B)
122. Kehtiva õiguse järgi võib kindlustusvõtja öelda lepingu üles üksnes kindlustusandja
vahetamiseks (KoPS § 522). Ülesütlemisel ei maksta lepingu tagastusväärtust välja kindlustusvõtjale,
vaid kantakse teisele kindlustusandjale, kellega kindlustusvõtja on sõlminud lepingu (KoPS § 522
lg 3).
KoPS § 724 lg 1 esimene lause annab kindlustusvõtjatele täiendava õiguse öelda üles
pensionilepingud, mis on sõlmitud enne 2021. a 1. jaanuari, ning nõuda lepingu tagastusväärtuse
ühekordset väljamaksmist (vt lähemalt otsuse p 107).
123. KoPS § 724 lg-st 1 tulenev õigus lõpetada pensionileping ja nõuda lepingu jääkväärtuse
väljamaksmist loob kindlustusandja jaoks täiendava riski võrreldes kehtiva korraga. See võib
avaldada aga ebasoodsat mõju ka nende kindlustusvõtjate varalistele õigustele, kes ei soovi
pensionilepingut lõpetada, kuna tahaksid saada sõlmitud pensionilepingu alusel väljamakseid elu
lõpuni.
124. Pensionilepingu sõlmimisel teeb kindlustusandja arvutused, millist makset ta saab konkreetsele
isikule pakkuda kuni tema surmani. See sõltub ühest küljest kindlustusandja juba olemasolevatest
lepingutest (kindlustusportfell), kuid ka prognoosist selle kohta, kui palju lepinguid tulevikus
sõlmitakse, millised on neist laekuvad sissemaksed ning kui suurt tootlust suudab kindlustusandja
sissemaksete investeerimisega saada.
125. Õigus pensionileping üles öelda tähendab kindlustusandja jaoks väljamakse tegemist, mis võib
avaldada negatiivset mõju kindlustusportfellile. Seda mööndakse ka vaidlustatud seaduse eelnõu
seletuskirjas: „Kuigi allesjäänud pensionilepingute portfelli keskmine oodatav eluiga võib lepingutest
lahkumise tulemusel pikeneda, ei ole kindlustusandjatel võimalik kehtima jäänud lepingute hinda
muuta (ehk pensioni suurust vähendada). Eelkõige võib lahkumine tuua kaasa portfelli keskmise
oodatava eluea pikenemise, kui muutuvad meeste ja naiste osakaalud portfellis – naisi jääb rohkem
kui mehi. [---] Teada aga on, et naised elavad meestest keskmisest kauem“ (KoPS muutmise seaduse
eelnõu seletuskiri, lk-d 62 ja 63).
Seega võib lepingute ulatuslikuma ülesütlemise tõttu pikeneda keskmine oodatav eluiga, mida
kindlustusandja peab katma. Tegemist on riskiga, millega kindlustusandja portfelli koostamisel ja
45(50)
5-20-3
investeeringute tegemisel ei arvestanud. Seetõttu võib halveneda kindlustusandja majanduslik
olukord ja tekkida likviidsusrisk või vähemasti pensioniväljamaksete teenuse kahjumlikkus, mis võib
motiveerida kindlustusandjat teenuse osutamisest loobuma. Pensionilepingu sõlmimise kohustuse
kaotamisega ei kompenseeri mõju likviidsusele ka uued sõlmitavad pensionilepingud. Pikemas
perspektiivis võib tagajärjeks olla see, et pensionilepingu teenust turul enam ei pakuta või pakutakse
seda edaspidi kindlustusvõtjate jaoks ebasoodsamatel tingimustel.
126. Sarnaselt väljamaksetega KoPS § 431 lg 1 alusel on keeruline hinnata, kui paljud
kindlustusvõtjatest KoPS § 724 lg-s 1 sätestatud õigust kasutavad. Huvi leping üles öelda võib
eelkõige olla inimestel, kelle tervis on halvenenud ja kes hindavad enda oodatavat eluiga keskmisest
lühemaks ning loodavad seega saada lepingu tagastusväärtusena suurema tulu, kui nad enda hinnangul
oma eluea jooksul pensionimaksetena võiksid saada.
127. Kindlustusvõtja varalisi õigusi mõjutab samuti see, et KoPS muutmise seadusega kaotatakse
2021. a 1. jaanuarist kindlustusandja kohustus jagada kasumit (KoPS § 70 lg 4) eesmärgiga pidurdada
kindlustusandja kulude suurenemist. See rakendub ka nende pensionilepingute suhtes, mis on
sõlmitud enne 2021. a 1. jaanuari.
Seejuures ei olnud kindlustusvõtjal pensionilepingut sõlmides võimalik ette näha, et selline kohustus
võib kindlustusandjatel tulevikus kaduda, mida on mööndud ka vaidlustatud seaduse eelnõu
seletuskirjas (KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 63). Kuigi see on kindlustusandja
otsustada, kas edaspidi kasumit jagada või mitte, võib kasumi jagamisest (ja sellevõrra
pensionimaksete suurendamisest) loobumine olla kindlustusandja ainus võimalus tagada võimekus
teha väljamakseid (KoPS § 724 alusel või lepingutekohaseid pensionimakseid).
128. KoPS §-ga 724 kindlustusvõtjale antava õigusega on sisuliselt seotud ka kindlustusandjale antav
õigus 2022. a 1. veebruarist loobuda pensionimaksete tegemisest enne 2021. a 1. jaanuari sõlmitud
pensionilepingute alusel (KoPS § 724 lg 5 esimene lause). See, kui lepingu ütleks üles
kindlustusandja, rikuks nende kindlustusvõtjate õigusi, kes pensionilepingut üles öelda ei soovi ja
hindavad seda, et saavad pensioni II sambast oma elu lõpuni. Seetõttu võtab sellisel juhul 2022. a
1. veebruarist pensionimaksete tasumise kohustuse üle riik (Sotsiaalkindlustusamet), kellele
kindlustusandja kannab üle lepingute tagastusväärtused (KoPS § 724 lg 5 teine lause, lg 7, lg 8,
lg-d 13–15). Kindlustusvõtjal on võimalik otsustada, kas öelda kindlustusleping üles ja nõuda
jääkväärtuse väljamaksmist (KoPS § 724 lg 10) või saada edaspidi makseid riigilt (teoreetiliselt on
võimalik ka leping üles öelda ja sõlmida uus leping kindlustusandjaga, kes jätkab pensionilepingute
pakkumist). Samal ajal kui kasumi jaotamise kohustus kaotati, ei ole ette nähtud meetmeid, mis
kompenseeriks inflatsiooni mõju kindlustusmaksetele, mida maksab Sotsiaalkindlustusamet.
129. Eelnevast järeldab üldkogu, et KoPS § 724 riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes
soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud
isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest
tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks.
(C)
130. Üldkogu leidis eespool (vt otsuse p 76.2), et kohustusliku kogumispensioni reformi eesmärk on
kehtestada II pensionisammas vabatahtliku kogumisskeemina, võimaldamaks inimestel ise otsustada
kogutud raha paigutamise üle ja vähendada selle haldamisega pensionifondides seotud kulusid ning
kõrvaldada selle kaudu II pensionisamba praegused puudused.
46(50)
5-20-3
131. Lisaks õigusele nõuda raha väljamaksmist kogumisfaasis (KoPS § 431), antakse inimesele ka
väljamaksefaasis õigus otsustada, kas sõlmida pensionileping, leppida kokku fondipension või võtta
raha välja (ühekordse väljamaksena). See tähendab, et kaotatakse kohustus sõlmida pensionileping
või fondipension (kehtiva KoPS § 42 lg 3 ja § 43 lg 1; vaidlustatud seadusega tunnistatakse
KoPS § 42 kehtetuks ja KoPS § 43 kehtestatakse uues sõnastuses), samuti kaotatakse nõue, et
II samba pensioni tuleb maksta inimesele tema elu lõpuni (kaotatakse kohustus sõlmida eluaegne
pensionileping, KoPS § 45 uue sõnastuse lg 3). Kindlustusandjal seevastu puudub edaspidi kohustus
pensionilepingut sõlmida, sõltumata kogutud summa suurusest.
132. Vaidlustatud seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse: „Arvestades, et eelnõu annab kõigile
teistele II pensionisambaga liitunud inimestele õigusi juurde (õigus raha välja võtta, õigus valida,
kuidas pensionieas oma raha kasutama hakata), ei oleks pensionilepingute kindlustusvõtjate
teistsugune kohtlemine õigustatud.“ (KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 61.)
Eeltoodust järeldub, et KoPS §-ga 724 soovitakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist
pensionilepingu sõlminud inimesele anda võimalikult sarnased õigused otsustada oma pensionivara
kasutamise üle väljamaksefaasis, nagu oleks neil olnud siis, kui nad oleks II sambast pensionile läinud
pärast vaidlustatud seaduse jõustumist. Seega on eesmärgiks kohelda inimesi, kes on läinud enne
vaidlustatud seaduse jõustumist II sambast pensionile, võrdselt nendega, kes lähevad II sambast
pensionile pärast vaidlustatud seaduse jõustumist.
133. Üldkogu hinnangul on KoPS § 724 eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede.
Sisuliselt tekib pensionilepingu KoPS § 724 alusel üles öelnud inimesel vaidlustatud seaduse
jõustumisel õigus nõuda kindlustusandjalt väljamakset, mis on sarnane KoPS §-s 43 sätestatud
ühekordse väljamaksega isikule, kellel on õigus saada kohustuslikku kogumispensioni. Kui pärast
reformi on inimesel II sambast pensionile minnes õigus nõuda pensionifondi või pensioni
investeerimiskontole kogunenud summa väljamaksmist KoPS § 43 lg 1 alusel, siis enne reformi
pensionilepingu sõlminud inimesele teeb väljamakse kindlustusandja lepingu jääkväärtuse ulatuses.
Eelkõige saab meedet pidada eesmärgi saavutamiseks sobivaks nende inimeste puhul, kes sõlmisid
pensionilepingu seetõttu, et neil ei olnud pensionile mineku hetkel kehtinud seaduse järgi õigust nõuda
ühekordset väljamakset pensionifondist (oli kohustus sõlmida pensionileping või ei soovinud nad
kasutada alternatiivina fondipensioni). Samas ei erista vaidlusalune säte, millisel alusel
pensionilepingud, mida on õigus üles öelda, olid sõlmitud. Pole teada, kas ja kui palju tekib
vaidlustatud sätte alusel õigus üles öelda ka pensionilepinguid, mis on sellise pensionivara
kasutamiseks, mille ühekordset väljamaksmist oleks isik võinud nõuda.
134. Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv
ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus.
134.1. Kindlustusandja ei saa muuta lepinguid ebasoodsamaks. Erandina võib inimene kaotada üksnes
õiguse saada osa kindlustusandja jagatavast kasumist. Seda tasakaalustab aga kindlustusvõtja õigus
leping lõpetada. 2009–2018 on kindlustusandjad jaotanud kasumit kokku ligikaudu 200 000 eurot ehk
keskmiselt 20 000 eurot aastas (KoPS muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 63).
134.2. Arvestades sõlmitud lepingute väikest mahtu ja lepingute ülesütlemise lühikest tähtaega, on
ebatõenäoline, et mõni kindlustusandja satuks seetõttu likviidsusraskustesse.
134.3. Kindlustusandja või riik maksab ka kindlustusandja loobumisel teenuse osutamisest edaspidi
pensionimakseid lepingus kokkulepitud summas.
47(50)
5-20-3
134.4. Kuigi põhiseadusest ei tulene nõuet kohelda võrdselt II pensionisamba kogumisfaasis ja
väljamaksefaasis olevaid isikuid, on seadusandja eesmärk tagada inimestele võrdsed võimalused
pensionivara väljamakse faasis käsutada riive õigustamiseks piisavalt kaalukas.
IX
KoPS § 724 kooskõla PS §-ga 12
(A)
135. President leiab, et KoPS §-ga 724, mis annab kindlustusvõtjale õiguse lõpetada sõlmitud
pensionilepingu ning nõuda lepingu tagastusväärtuse väljamaksmist, koheldakse ebavõrdselt
II pensionisambaga liitunud ja mitteliitunud inimesi, kuna võimaldatakse II sambaga liitunutel võtta
sotsiaalmaksu osa vabalt kasutusse.
136. Üldkogu hinnangul on vaidluse lahendamiseks kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS
muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara
(varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik.
Selline võrdluse lähtekoht on valitud põhjusel, et vaidlusaluse sätte eesmärgiks oli võimaldada üles
öelda enne vaidlustatud seaduse jõustumist sõlmitud pensionilepinguid ja vaidluse all on inimeste
võrdne kohtlemine väljamaksete faasis ehk pärast vanaduspensioniikka jõudmist. I pensionisambas
omandab inimene sotsiaalmaksu arvel pensioniõigusi, millest isikustatud pensionivaraks saab lugeda
riikliku pensionikindlustuse kindlustusosaku (vt otsuse p 97). II sambas omandab inimene esmalt
pensionifondi osakuid, mis samuti omandatakse 2/3 osas sotsiaalmaksu vahendite arvel ning mis on
samuti käsitatavad isikustatud pensionivarana. Kui inimene on sõlminud pensionieas pensionilepingu,
on pensionifondi osakud arvestatud ümber teistlaadi pensionivaraks ehk pensionilepingu alusel
tehtavateks väljamakseteks.
137. Eelmises punktis kirjeldatud lähtekohalt moodustuvad järgmised võrreldavad grupid:
(a) pensioniikka jõudnud isikud, kes on enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandanud
sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara üksnes I pensionisambas
(I võrdlusgrupp);
(b) pensioniikka jõudnud isikud, kes on enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandanud
sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara nii I sambas kui ka II sambas ja
sõlminud pensionilepingu (II võrdlusgrupp).
(B)
138. Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. I gruppi kuuluvatele isikutele makstakse pensioni
riikliku pensionikindlustuse vahenditest igakuiste väljamaksetena kuni surmani. Väljamakset
indekseeritakse, et võtta arvesse palkade kasvu (sotsiaalmaksu kasvu) ja inflatsiooni (tarbijahinna
indeksi kaudu) mõju pensioni väljamaksetele, kuid teisalt ei ole I samba pensioniõigused päritavad.
II gruppi kuuluvatel isikutel tekib vaidlusaluse sätte alusel õigus nõuda II samba pensionivara
väljamaksmist ühekordse väljamaksena ning kasutada raha vabalt valitud eesmärkidel.
139. Üldkogu leidis eespool (vt otsuse p 113), et KoPS § 724 järgse kindlustusandjate
ettevõtlusvabaduse riive eesmärgiks saab pidada kindlustusvõtjate vabaduse suurendamist
pensionivara kasutamise ja käsutamise üle otsustamisel, kõrvaldades PS § 32 mõttes omandina
käsitatava II pensionisambasse kogutud ja kindlustusandjale kindlustusmakseks üle antud vara
48(50)
5-20-3
kasutamis- ja käsutamispiirangud. Seda tehakse sarnaselt KoPS §-s 431 II pensionisamba
kogumisfaasis olevate isikute enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatavalt varalt
omandipiirangute kaotamisega.
Kahe võrdlusgrupi ebavõrdse kohtlemise eesmärk on seejuures üldkogu arvates esmajoones soov
vältida I võrdlusgrupile väljamaksete tegemise administreerimise keerukust ja hoida kokku riigi raha.
Nii toovad Vabariigi Valitsus ja justiitsminister välja, et I grupi kohtlemine II grupiga võrdselt oleks
administratiivselt keeruline ning tooks kaasa väljamaksete tegemise riigieelarvest (vt ka otsuse p 100).
140. Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu,
et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega
põhiseadusega kooskõlas.
140.1. Õigus nõuda pensionilepingu jääkväärtuse ühekordset väljamaksmist antakse eesmärgiga
kohelda kohustusliku kogumispensioni väljamaksete faasis võrdselt inimesi, kes on läinud II sambast
pensionile enne või pärast vaidlustatud seaduse jõustumist. Seda põhjusel, et pärast reformi on
inimesel II sambast pensionile minnes suuremad õigused pensionivara käsutada – õigus ise otsustada,
kas valida ühekordne väljamakse (KoPS § 43), fondipension või sõlmida eluaegne või tähtajaline
pensionileping.
140.2. Väljamaksete faasis (vanaduse kui kindlustatud riski realiseerumisel) kasutatavate meetmete
eesmärgiks on tagada sissetulek võimalikult pikaks ajaks. Väljamaksete süsteem I ja II samba
pensionivara puhul on juba kehtiva õiguse kohaselt erinev sõltuvalt II sambasse kogunenud vara
hulgast. Kõige sarnasemad on I samba väljamaksed tähtajatute pensionilepingutega, kuna mõlemal
juhul tagatakse väljamaksed kuni isiku surmani. Samuti ei ole kummalgi juhul võimalik varalisi õigusi
pärida. Pensionilepingu sõlmimise võimalust ei kaotata edaspidi ära, vaid see jäetakse inimese valida.
140.3. Selleks, et anda sarnane pensionivara käsutamise õigus I samba pensionivara osas, tuleks teha
väljamakseid riigieelarve pensionikindlustuse vahenditest. Samuti oleks administratiivselt keeruline
kindlaks teha, millises osas oleks õiglane väljamakseid teha, kuna II samba pensionivara on 1/3 osas
omandatud inimese makstud kogumispensioni makse arvel. Seetõttu saab vara käsutamiseks suurema
vabaduse andmist koos vajadusega hoida kokku riigieelarve vahendeid pidada ebavõrdse kohtlemise
mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks.
X
Kokkuvõtlikud seisukohad ja taotluse lahendamine
141. Presidendi väitel on vaidlustatud seadus vastuolus põhiseadusega ja selle üle otsustamine kuulub
põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve alla. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohus
(PS § 149 lg 3 teine lause). Riigikohtule põhiseadusega pandud ülesannet kaitsta põhiseadust ja
põhiõigusi tuleb põhiseaduses sätestatud võimujaotust arvestades täita, vaatamata teravatele
poliitilistele erimeelsustele.
142. Kokkuvõtvalt tegi üldkogu kindlaks, et vaidlustatud seadusega kaasnevad põhiõiguste riived.
Põhiseaduse rikkumist ei olnud aga abstraktse normikontrolli raames ning olemasolevate prognooside
alusel võimalik piisava kindlusega järeldada ja reformi eesmärgid kaaluvad sellega kaasnevad
kindlakstehtud riived üles.
Seetõttu jätab üldkogu presidendi taotluse rahuldamata.
143. Üldkogu möönab, et konkreetsel juhul võib seaduse rakendamine siiski viia põhiseadusvastase
olukorrani, kui seadusemuudatusega kaasnevad riskid realiseeruvad kellegi suhtes prognoositavast
49(50)
5-20-3
suuremas ulatuses. Selle kõrvaldamiseks on võimalik vajaduse korral kohtulahendi alusel algatada
sama seaduse suhtes konkreetne normikontroll ja seal jõuda ka teistsuguse tulemuseni. Riigikohtu
seisukoht käesolevas asjas ei välista samade normide põhiseaduslikkuse hindamist ka uue abstraktse
normikontrolli menetluses (nt õiguskantsleri taotluse alusel) õigusliku või faktilise olustiku
muutumise korral.
Villu Kõve Velmar Brett Peeter Jerofejev
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Henn Jõks Hannes Kiris Ants Kull
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Kai Kullerkupp Julia Laffranque Saale Laos
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Viive Ligi Heiki Loot Kaupo Paal
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Nele Parrest Ivo Pilving Jüri Põld
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Paavo Randma Kalev Saare Juhan Sarv
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Tambet Tampuu
(allkirjastatud digitaalselt)
50(50)
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 20.10.2020 11:24
Adressaat: <
[email protected]>; <
[email protected]>; <
[email protected]>; Info
<
[email protected]>; JM info Shared MB <
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; RAM Info <
[email protected]>; <
[email protected]>
Teema: [VÄLJAST] Kohtuotsuse saatmine (Riigikohtu üldkogu) - põhiseaduslikkuse järelevalve
asi nr 5-20-3
Manused: 5-20-3_üldkogu_otsus.asice; 5-20-3_Põld_Kiris_Loot_Jõks_Kull_Randma.asice; 5-20-
3_Laffranque_Laos.asice; 5-20-3_Jerofejev_Kullerkupp_Paal_Parrest_Pilving_Saare_Sarv.asice
Vabariigi Presidendi Kantselei
Riigikogu Kantselei
Õiguskantsleri Kantselei
Vabariigi Valitsus
Justiitsministeerium
Rahandusministeerium
Eesti Pank
Finantsinspektsioon
Riigikontroll
Eesti Kindlustusseltside Liit
20.10.2020 nr 5-20-3/47
PSJV nr 5-20-3
Kohtuotsuse saatmine
Saadan Riigikohtu üldkogu 20. oktoobri 2020. a otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-
20-3, riigikohtunik J. Põllu konkureeriva arvamuse, riigikohtunik J. Laffranque’i konkureeriva
arvamuse ning riigikohtunike P. Jerofejevi, K. Kullerkupu, K. Paali, N. Parresti, I. Pilvingu,
K. Saare ja J. Sarve eriarvamuse.
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisad:
- kohtuotsus, 50 lk
- J. Põllu konkureeriv arvamus, 5 lk
- J. Laffranque’i konkureeriv arvamus, 4 lk
- P. Jerofejevi, K. Kullerkupu, K. Paali, N. Parresti, I. Pilvingu, K. Saare ja J. Sarve
eriarvamus, 11 lk