Sven Sester
Riigikogu majanduskomisjon Meie 19.10.2020 nr 6-1/201522/2005591
[email protected]
Teekasutustasu objekti määratlus liiklusseaduses
Austatud Sven Sester
Õiguskantsleri poole on korduvalt pöördutud teekasutustasu objekti määratlemise küsimusega.
Kahjuks ei ole selles asjas seadus ja seaduse rakendamise praktika omavahel kooskõlas. Olen
juhtinud teekasutustasu rakendavate asutuste tähelepanu praktika muutmise vajadusele (märgukiri
26.03.2019), kuid arvestades kujunevat kohtupraktikat, on ilmselt otstarbekam, kui Riigikogu
muudaks seadust nii, et seadusest selguks ühemõtteliselt, kas eriotstarbelise sõiduki eest tuleb
teekasutustasu maksta või mitte.
Liiklusseaduse §-s 1902 kohaselt on teekasutustasu objekt üle 3500-kilogrammise täismassiga
veoauto ja selle haagis. Veoauto on seaduses määratletud kui veose veoks ettenähtud auto (LS § 2
p 94). Seega on seaduse kohaselt teekasutustasu määratlemisel olulised vaid kaks tunnust: auto
peab olema ette nähtud veose veoks ning selle täismass peab olema suurem kui 3500 kilogrammi.
Seadus ei anna kellelegi volitust seda määratlust laiendada või kitsendada.
Tegelikult võetakse teekasutustasu aga ka selliste autode eest, mis ei ole mõeldud veose veoks ja
mida ei saagi selleks kasutada − nn eriotstarbeliste sõidukite eest (kraanad jmt). Seega ei ole
seaduse tekst ja selle rakendamise praktika omavahel kooskõlas. Seadusest ei tulene
ühemõtteliselt, et ka need sõidukid, mis ei ole LS § 2 p 94 veoauto definitsiooni arvestades
veoautod, peavad tasuma teekasutustasu. Seaduse tekstist saab järeldada pigem vastupidist.
Võib arvata, et selline praktika on välja kujunenud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
selgituste toel, mis põhinevad sõidukite tehnonõudeid ja varustust käsitleval ministri määrusel ning
seaduse eelnõu seletuskirjas esitatud arutelul. Ühtlasi on ministeerium veendunud, et Euroopa
Liidu õigus ei keela teekasutustasu nõuda ka sellise sõiduki eest, mis ei ole ette nähtud veose
veoks.
Ministeerium on öelnud, et teekasutustasu objekt on sõiduk, mis on veoauto ministri määruse (§ 3
p 120 ja lisa 5) kohaselt ehk teisisõnu: veoauto on selline sõiduk, mis kuulub määruse kohaselt N-
kategooriasse. Määruses on sätestatud, et eriotstarbelised sõidukid, millel on tehnilised
eriomadused funktsiooni täitmiseks, võivad kuuluda nii M-, N-, kui O-kategooriasse (määruse
lisa 5 punkt C). Sellest on järeldatud, et isegi kui N-kategooria sõiduk on eriotstarbeline ja sellega
ei oleks tegelikult võimalik veost vedada, on ikkagi tegemist veoauto kategooriasse kuuluva
sõidukiga ehk veoautoga. Seaduse eelnõu seletuskirjast selgub, et seaduse koostamisel kaaluti, kas
2
ka eriotstarbeliste sõidukite eest tuleks maksta teekasutustasu, ja leiti, et kuna sellise sõiduki mõju
teele on sama, mis veose veoks ettenähtud sõidukil, tuleks ka neile kohaldada teekasutustasu.
Kahtlemata on seaduse eelnõu välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
selgitused olulised, kuid need ei saa asendada seaduse teksti. Ei saa eeldada, et kõik, kes seda
seadust järgima peavad, loevad seaduse seletuskirja, tõlgendavad seal esitatud arutluskäiku ning
tutvuvad ka seaduse eelnõu väljatöötanud ministeeriumi selgitustega, võibolla isegi uurivad, kas
Euroopa Liidu direktiiv võimaldab liikmesriigil sellist regulatsiooni kehtestada. Ei saa eeldada, et
seaduse adressaadid peaksid selle peale tulema, et oma kohustustest arusaamiseks tuleb neil
uurimistöö ette võtta.
Eelnõu seletuskirjas esitatud arutelu ei ole kategooriline ja sellest ei saa ühemõtteliselt järeldada,
et ka eriotstarbeliste sõidukite eest tuleb maksta teekasutustasu. Seletuskirja sõnastusest:
„kaaluti…. ja .. leiti, …. et tuleks kohaldada“ saab järeldada, et tegemist on pigem eelnõu
ettevalmistamisel toimunud arutelu kirjeldusega ja autorite võimaliku ettepanekuga, mitte aga
kehtiva normi selgitusega. Kahtlusi süvendab veel asjaolu, et vastuvõetud seaduse tekst ei toeta
eelnõu seletuskirja. Seletuskirjas esitatud ettepanekule vastava normi sõnastamine seaduses ei
oleks olnud keeruline. Ühtlasi järeldub seletuskirjast, et eelnõu autoritele oli teada, et seaduses
sätestatud veoauto definitsioon ei hõlma eriotstarbelisi sõidukeid. Vastasel juhul ei oleks
seletuskirjas üldse olnud põhjust pöörata tähelepanu küsimusele, kas ka eriotstarbelised sõidukid
on hõlmatud teekasutustasuga või mitte.
Kuna teekasutustasu praktika on kujunenud teistsuguseks, kui seaduse tekstist võiks järeldada,
võib paratamatult juhtuda, et ka seaduskuulekad inimesed teevad vale järelduse ja panevad
teadmatusest toime rikkumise, mille eest neid karistatakse LS § 2616 alusel. Neid karistusi on
kohtus vaidlustatud, kuid kohtupraktika on olnud ebaühtlane. Näiteks Tartu Maakohus asus asjas
nr 4-18-6460 (p 59) seisukohale, et kraana ei ole teekasutustasu objekt. Märkimisväärset
õigusselgust ei kaasne ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2019 otsusest nr 4-18-
6507. Sellest otsusest selgub, et ka eriotstarbeline sõiduk, mis ei ole ette nähtud veose veoks, võib
olla teekasutustasu objekt. Kahetsusväärselt võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest
(punktid 20 ja 23) järeldada, et avalik-õigusliku tasu objekti võib täpsemalt määratleda ka seaduse
seletuskiri ning seaduse alusel antud ministri määrus.
Endiselt tekitab probleeme teekasutustasu objekti määratlemine. Seaduse õigusselgust ei taga ka
see, kui Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asunud seisukohale, et ka eriotstarbeline
sõiduk võib olla teekasutustasu objekt. Mõistagi on see, kas eriotstarbelise sõiduki puhul tuleb
teekasutustasu maksta või ei tule, õiguspoliitiline otsus. Kuid sellist otsust seadusega kehtestades
tuleb arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega. Isikute põhiõigusi piirav õigusnorm peab
olema ühemõtteline, selge ja selle rakendamisel tuleb lähtuda kehtiva sätte grammatilisest
tõlgendusest, mitte aga õiguspoliitilistest kaalutlustest, mis võivad olla kirjas seaduse eelnõu
seletuskirjas (vt ka RKKm otsus nr 1-20-2476, p 18).
Teekasutustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 tähenduses. See tähendab. et kõik
selle kohustuse olulised tingimused tuleb määratleda seadusega. Riigikogu ongi seda teinud, kuid
kahetsusväärselt erineb seaduse rakenduspraktika seaduse tekstist järelduvast. Kui seaduse tekstist
järeldub, et üksnes veose veoks ette nähtud üle 3500-kilogrammise täismassiga sõiduki eest tuleb
teekasutustasu maksta, siis praktikas nõutakse teekasutustasu ka sõidukite eest, mis ei ole ette
nähtud veose veoks. Ei saa välistada, et praktikas võibki nii olla mõistlikum, sest sõiduki
liiklusregistri andmetele tuginedes kõigil N-kategooria sõidukite eest teekasutustasu nõudmine
võib olla lihtsam, kui igal juhtumil eraldi hinnata, kas konkreetne sõiduk on ette nähtud veose
veoks. Kuid sellist praktikat peab ka seadus võimaldama. Praegu see nii ei ole.
3
Seaduslikkuse põhimõtte (PS § 3) kohaselt on seadus ülimuslik ministri määruse ees. Sellest
järeldub, et ministri määrusega ei saa määratleda seaduse kohaldamist, ei laiendavalt ega
kitsendavalt. Väljakujunenud rakenduspraktika näitab, et just nii on paraku tehtud.
Mootorsõidukite tehnonõuete ja varustuse reguleerimiseks kehtestatud määruses toodud veoauto
definitsioonile tuginedes on otsustatud, et seaduses ettenähtud teekasutustasu tuleb nõuda ka
selliste sõidukite eest, mille puhul seaduse teksti kohaselt teekasutustasu nõuda ei saa.
Põhimõtteliselt võib olla võimalik, et seaduses on antud selge volitus avalik-õigusliku rahalise
kohustuse rakenduslike küsimuste lahendamiseks. Praegu aga puudub seaduses volitus käsitleda
teekasutustasu objektina kõiki ministri määruse kohaselt N-kategooria sõidukeid. Kõnealune
ministri määrus ei ole antud teekasutustasu rakenduspraktika suunamiseks, vaid üksnes
mootorsõidukite tehnonõuete regulatsiooni huvides. Peale selle ei saa teekasutustasu objekti
määratlemine olla rakenduslik küsimus, mida Riigikogu saaks PS § 113 kohaselt täitevvõimule
reguleerimiseks delegeerida.
Palun kaaluge liiklusseaduse muutmist selliselt, et oleks ühemõtteliselt arusaadav, millisele
sõidukile teekasutustasu kohaldatakse. Üksnes seaduse muutmine võimaldab teekasutustasu
objekti määratluses selgust saada.
Kui eriotstarbeliste N-kategooria sõidukite eest tuleb teekasutustasu maksta, siis tuleb seadusse nii
ka kirja panna. Võimalik oleks täiendada liiklusseaduse § 1902 teksti ja laiendada teekasutustasu
maksmist üle 3500-kilogrammise täismassiga sõidukile, millele kohaldatakse veoauto
tehnonõudeid. Alternatiivina võib kaaluda ka LS 2 p-s 94 esitatud veoauto definitsiooni muutmist
nii, et see hõlmaks ka eriotstarbelisi sõidukeid.
Kui eriotstarbelise sõiduki puhul teekasutustasu maksta ei tule – nagu võib järeldada kehtivast
seaduse tekstist −, siis arvestades väljakujunenud rakenduspraktikat (sh kohtupraktikat), tuleks ka
sel juhul seadust vastavalt selgemaks muuta. Sellisel juhul oleks võimalik liiklusseaduse § 1902
teksti täiendada ning öelda, et teekasutustasu ei pea maksma sõiduki eest, mis ei ole ette nähtud
veose veoks, kuid millele kohaldatakse veoauto tehnonõudeid.
Palun leidke võimalus tuua teekasutustasu rakenduspraktikasse vajalik õigusselgus muutes
liiklusseadust.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]