dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Teatis

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 2. märts 2021
Viit
2-16/2021/622-2
Registreeritud
2. märts 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikohus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-16/S Kohtumaterjalid
Toimik
2-16/2021
Vastutaja
Ülle Reidi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Ehituse valdkond, Ehitus- ja elamuosakond)
Lahendamise tähtaeg
15. märts 2021

Failid

  • 📎3-18-1432_teatis_arvamuste_edastamine.asice116 KB
  • 📎Arvamus_Eesti_Asfaldiliit_3-18-1432.pdf179 KB
  • 📎Arvamus_Eesti_Ehitusinseneride_Liit_3-18-1432.pdf174 KB
  • 📎Arvamus_Haridus-ja Teadusministeerium_3-18-1432.pdf365 KB
  • 📎Arvamus_justiitsminister_3-18-1432.pdf392 KB
  • 📎Arvamus_Tischler_3-18-1432.pdf139 KB
  • 📎Arvamus_õiguskantsler_3-18-1432.pdf563 KB
  • 📎E-kiri.pdf67 KB

Sisu (failidest)

Riigikohus e-post: [email protected] 25. veebruar 2021.a nr 2/38 Täiendav vastustaja: MTÜ EESTI ASFALDILIIT registrikood 80064764 Mahtra tn 30a, Tallinn 13811 Täiendava vastustaja esindaja: vandeadvokaat Raul Talts Advokaadibüroo Talts & Partnerid Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317 tel: 623 3017 e-post: [email protected] Vastustaja: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit registrikood 80011934 A.H. Tammsaare tee 47, Tallinn 11316 e-post: [email protected] Vastustaja esindaja: advokaat Kadri Matteus Advokaadibüroo COBALT Pärnu mnt 15, Tallinn 10141 e-post: [email protected] Vastustaja: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn Vastustaja esindajad: vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske Advokaadibüroo NOVE Estonia pst 9, 10143 Tallinn e-post: [email protected]; [email protected] Kassaator: Egon Tischler (menetluses kaebaja) isikukood 37408080309 Kassaatori esindaja: vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Tornimäe Advokaadibüroo Tornimäe 7-31, Tallinn 10145 e-post: [email protected] ARVAMUS haldusasjas nr 3-18-1432 ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta Advokaadibüroo Talts & Partnerid Pärnu mnt 158/1, 11317 Tallinn, Eesti registrikood 12600231 tel +372 6 233 017 KMKR 101692317 [email protected] | www.abtalts.ee I. Senine menetlus 1.1. Egon Tischler (edaspidi ka kaebaja) esitas 18.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Teedeinseneride kutsekomisjoni 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 tühisuse tuvastamiseks ja kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks; alternatiivselt 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 tühistamiseks ja kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 õigusvastasuse tuvastamiseks; lisaks Teedeinseneride kutsekomisjoni kohustamiseks uue otsuse tegemiseks kaebaja 01.03.2018 sooviavalduse osas. 1.2. Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsusega (i) jäeti läbi vaatamata kaebaja kaebus kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamise nõuetes, (ii) jäeti rahuldamata kaebus Teedeinseneride kutsekomisjoni 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 tühisuse tuvastamise ja tühistamise ning MTÜ EESTI ASFALDILIIT (edaspidi ka ESTAL) kohustamise nõuetes. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. 1.3. 21.04.2019 esitas kaebaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist ning kaebuse rahuldamist täies ulatuses. 1.4. Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsuse põhjendusi. 1.5. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotles kaebaja asjassepuutuva kutsestandardi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist ning tõendite kogumist. 1.6. Riigikohus tegi 29.12.2020 määruse, millega otsustas anda asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Määruses asus Riigikohus mh järgmistele põhilistele seisukohtadele:  Seadusandja ei pidanud vajalikuks kehtestada kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid seadusega, vaid on selle delegeerinud vastutavale ministrile. Seadusandja kohustas niisiis määrusandjat kehtestama pädevaks isikuks kvalifitseerumise peamised tingimused (mh haridusnõude).  Kuna EhS on KutS-i suhtes eriseaduseks, on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse hindamisel asjassepuutuv EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrus, mitte aga KutS- i alusel kehtestatud kutsestandard.  Määrusandja ei ole seda, millistele tingimustele peab pädeva isikuna tegutseda sooviv isik kutse saamiseks vastama, EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi sisuks pidanud ja ei ole seega ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud. Ei Riigikogu, Vabariigi Valitsus ega minister ei ole pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud. Riigikogu on selle ülesande delegeerinud ministrile, ministri määruses aga regulatsioon puudub.  Kolleegiumi hinnangul ei ole määrusandja seadusandja volitust korrektselt sisustanud ja hariduse nõudeid ning oskusi määrusega täpsustanud, vaid on end õigusvastaselt piiranud ja jätnud seadusandja volituses antu tegemata.  Isegi kui lähtuda sellest, et ministri määruses on regulatsiooni kehtestamine edasi volitatud, st et määrusandja on andnud volituse kehtestada kutseks kvalifitseerumise peamised tingimused (mh haridusnõude) KutS-is ja selle alusel sätestatud korras 2 koostatavas kutsestandardis, oleks selline edasivolitamine vastuolus HMS § 91 lg- ga 1 ja kvalifikatsiooninõudeid ei oleks põhiseaduspäraselt kehtestatud.  Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist peab lahendama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid.  Kolleegiumil on kahtlus, et praeguses asjas piirati kaebaja õigusi põhiseadusvastaselt, st ilma et pädev organ oleks kehtestanud selleks seaduse kohaselt nõutavad tingimused. Lisaks tühistamiskaebusele puudutab see ka kohustamiskaebust, sest kohustamiskaebuse rahuldamise korral puuduks põhiseaduspäraselt kehtestatud regulatsioon, mille alusel saaks kutsekomisjon kutse andmist uuesti otsustada. Seepärast on kolleegiumil alust arvata, et praegune olukord - seadusega nõutavate tingimuste puudumine määruses või edasivolitamine - võib olla vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lg-ga 2 koostoimes §-ga 29. 1.7. Riigikohus on palunud enda 29.01.2021 kirjas nr 3-18-1432/94 esitada arvamus EhS § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta hiljemalt 26.02.2021. Käesolevaga esitab ESTAL enda arvamuse tähtaegselt. II. ESTAL-i Arvamus EhS § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta 2.1. ESTAL-ile arusaadavalt on Riigikohus jõudnud 29.12.2020 määruses seisukohale, et Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister ei ole seda, millistele tingimustele peab pädeva isikuna tegutseda sooviv isik kutse saamiseks vastama, EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi sisuks pidanud ja ei ole seega ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud. Seetõttu on kolleegiumil tekkinud kahtlus, et praeguses asjas piirati kaebaja õigusi põhiseadusvastaselt, st ilma et pädev organ oleks kehtestanud selleks seaduse kohaselt nõutavad tingimused. Teisisõnu kahtleb kolleegium, kas Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu (edaspidi ka AGEK KN) on kutse kvalifitseerumise tingimuste kehtestamiseks pädev organ. 2.2. ESTAL nõustub Riigikohtuga selles, et EhS § 24 lõike 4 alusel antud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23.11.2017 määruses nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi ka Määrus nr 61) ei ole sätestatud eraldiseisvalt ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid. Selle asemel on Määruse nr 61 § 1 lg- s 1 sätestatud, et isiku kvalifikatsiooni ulatus määratakse kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel. Sama sätte lõige 1 lisab, et lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse vastama kutseseaduse §-s 4 nimetatud kvalifikatsiooniraamistikule, kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 16 ei sätesta teisiti. Seega on Määruse nr 61 andja lähtunud eeldusest, et kutseks kvalifitseerumise peamised tingimused määratakse kutseseaduses (KutS) ja selle alusel sätestatud korras koostatavas kutsestandardis. 2.3. Kutsenõukogu ja kutse andja õigus ja kompetents nõuete kehtestamiseks kutsestandardis tuleneb KutS § 5 lg-st 2. Viidatud sätte kohaselt kinnitab kutsestandardi kutsenõukogu. Kutsestandard on dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning esitatakse kompetentsusnõuded (KutS § 5 lg 1). Kompetentsus on edukaks kutsetegevuseks vajalik 3 teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute kogum (KutS § 3 p 1). Seejuures ei ole kutsenõukogul piiramatu otsustusõigus kutsestandardi kompetentsusnõuete sisustamisel. Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (KutS § 5 lg 3) ning see peab paigutuma kutsestandardite paigutumise kvalifikatsiooniraamistikku (KutS § 5 lg 4). Veelgi enam, see peab vastama Euroopa Liidu kvalifikatsiooniraamistikule (vt ESTAL 30.09.2020 vastus Riigikohtule p-d 2.1. ja 2.2.). Kuivõrd KutS juba reguleerib kutsestandardite andmist, siis saab asuda seisukohale, et Määruses nr 61 on selle andja põhjendatult tuginenud ja viidanud kutseseaduse regulatsioonile ning määrust kehtestades ei ole minister läinud vastuollu seadustes sätestatuga. 2.4. Ülaltoodust hoolimata nendib ESTAL, et Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-2-1-40-15 p- des 51 selgitanud, et põhiseaduses nimetamata riigiorgani, sh avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani normiloomepädevust ei saa välistada. Küll peab normiloomefunktsiooni osaliseks delegeerimiseks põhiseaduses nimetamata organile eksisteerima kaalukas põhjus. Riigihalduse avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele delegeerimise üldõigustuseks võib pidada detsentraliseerimist. Omavalitsuslikele kutseühendustele kui avalik-õiguslike juriidiliste isikute alaliigile avaliku võimu teostamise osalise üleandmise eriõigustuseks on arusaam, et just nemad on oma sisulise kompetentsi tõttu asjaomases valdkonnas kõige paremini võimelised vastavat avalik-õiguslikku ülesannet täitma. Niisiis tuleb küsida, kas eeltoodud õigustused on piisavad, et õigustada ka normiloomefunktsiooni (osalist) üleandmist põhiseaduses nimetamata organile. Üldkogu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju. 2.5. Kutsenõukogud on vaieldamatult parimaid eriteadmisi ning kompetentsi omavad kutseühendusorganid. Konkreetse kaasuse näitel on selleks AGEK KN, kelle eesmärgiks on tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elu ja tervist, samuti keskkonda ja vara olulisel määral mõjutavas teedeehitusvaldkonnas täidaksid ülesandeid üksnes kõrge erialase kompetentsitasemega isikud. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mis ESTAL-i arvates on kooskõlas PS § 29 lg-s 2 sätestatuga. Kuigi käesoleval juhul ei hinnata mitte kutsestandardit ennast, vaid selle kehtestamise korra vastavust Põhiseadusele, siis vaieldamatult räägib hetkel toimiva kutsestandardi andmise korra kasuks tõsiasi, et nii haldus- kui ringkonnakohus on pidanud selles sätestatud nõudeid vajalikuks, mõõdukaks ja proportsionaalseks elik kooskõlas Põhiseadusega olevaks. Seega saab ESTAL-i arvates kutsenõukogu olla selleks kutseühenduseks kes oma sisulise kompetentsi tõttu asjaomases valdkonnas on kõige paremini võimeline vastavat avalik-õiguslikku ülesannet täitma, so kutse kvalifitseerumise tingimusi kehtestama. Käesolev menetlusdokument on allakirjutanu poolt digitaalselt allkirjastatuna edastatud e- toimiku vahendusel Riigikohtule ([email protected]). /allkirjastatud digitaalselt/ Raul Talts 4 Riigikohus Lossi 17 50093 TARTU 26.02.2021 Haldusasi nr 3-18-1432 Esitatud e-toimiku kaudu MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit ARVAMUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KÜSIMUSE LAHENDAMISEKS Kassaator: Egon Tischler (protsessis kaebaja): isikukood 3740808309 e-post: [email protected] Kassaatori esindaja: Vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Tornimäe Advokaadibüroo aadress Tornimäe 7-31 10145 Tallinn tel: 609 8876 e-post: [email protected] Vastustaja I: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit (protsessis vastustaja): registrikood 8001193 aadress A. H. Tammsaare tee 47, Tallinn 11316 tel: 660 4524 e-post: [email protected] Vastustaja esindaja: Vandeadvokaat Kadri Matteus Advokaadibüroo COBALT Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn tel: 66 51 888 e-post: [email protected] Vastustaja II: MTÜ Eesti Asfaldiliit (protsessis vastustaja) registrikood 80064764 aadress Mahtra 30A, 13811 Tallinn e-post: [email protected] Vastustaja II esindaja: Vandeadvokaat Raul Talts Advokaadibüroo Talts & Partnerid aadress Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317 e-post: [email protected] Vastustaja III: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu (protsessis vastustaja): aadress Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn Eesti Läti Leedu Valgevene Tel +372 665 1888 Tel +371 6720 1800 Tel +370 5250 0800 Tel +375 17 336 0093 [email protected] [email protected] [email protected] [email protected] Vastustaja III esindaja: Vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske Advokaadibüroo NOVE aadress Estonia pst 9, 10143 Tallinn e-post: [email protected] ; [email protected] 1 SENINE MENETLUSKÄIK JA ASJAOLUD 1.1 Kaebaja E. Tischler esitas 18.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, paludes tuvastada Teedeinseneride Kutsekomisjoni 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 mitte anda kaebajale Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) tühisus ning kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) (edaspidi ka Kutsestandard) tühisus või õigusvastasus, või, alternatiivselt tühistada Teedeinseneride Kutsekomisjoni 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 mitte anda kaebajale Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) ning tuvastada kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) õigusvastasus. 1.2 Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. 1.3 Kaebaja esitas 21.04.2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsuse põhjendusi. 1.4 Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotles kaebaja asjassepuutuva kutsestandardi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist. 1.5 Riigikohtu halduskolleegium andis 29. detsembri 2020. a määrusega haldusasja nr 3-18-1432 arutamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse lahendamist. 1.6 Riigikohus palus 29.01.2020 kirjaga esitada 26. veebruariks 2021 arvamus ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta. 2 ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED 2.1 Vastustaja I (EEL) hinnangul on vaidluse peamine küsimus, kas valdkonna eest vastutaval ministril lasus EhS § 24 lg 4 järgi kohustus kehtestada kvalifikatsiooninõuded ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tegutsemiseks. Juhul, kui sellist kohustust antud volitusnormist ei tulene, on ministri poolt kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine põhiseaduspärane. 2.2 Kokkuvõtlikult leiab vastustaja I, et valdkonna eest vastutaval ministril puudub kohustus EhS § 24 lg 4 koosmõjus EhS § 24 lg 1 alusel kehtestada täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ning isegi 2 (7) kui sellist kohustust jaatada, on kvalifikatsiooninõuded ministri poolt kehtestatud volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgi kohaselt. 2.3 Seadusandja ei ole kohustanud määrusandjat kehtestama kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid. 2.4 EhS § 24 lg 1 sätestab, et käesolevas paragrahvis nimetatud juhul võib ettevõtja ja pädev isik ehitusalal majandustegevuse korras pakkuda oma teenuseid ning tegutseda, kui ettevõtja vastutusel ja heaks tegutseva pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus. EhS § 24 lg 2 näeb ette loetelu valdkondadest, kus pädeva isiku kvalifikatsioon EhS § 24 lg 1 mõttes peab olema tõendatud. EhS § 24 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. EhS § 24 lg 4 sisaldab seega volitusnormi. 2.5 Delegatsiooninormi all mõistetakse formaalses seaduses sisalduvat õigusnormi, millega volitatakse täitevvõimu üldaktide andmiseks. Delegatsiooninorm võib olla imperatiivne või sisaldada volituse diskretsiooniks (otsustusdiskretsioon). 1 EEL on seisukohal, et EhS § 24 lg-s 4 sisalduv volitusnorm on vabatahtlik, st mitte imperatiivne. Täpsemalt, valdkonna ees vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kuid tal puudub selleks kohustus. Seda kinnitab EhS § 24 lg 1 sõnastus, mille kohaselt on teatud ehitusvaldkonnas tegutsemise eelduseks pädeva isiku kvalifikatsioon, mida tõendab muuhulgas haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse. Seega on seadusandja sidunud kvalifikatsiooninõuded KutS-i kohase kutsega, mis tähendab, et kui isikule on KutS-i alusel väljastatud kutse, on ta igal juhul pädevaks isikuks EhS § 23 lg 2 mõttes. 2.6 Seega kinnitab isiku kvalifikatsiooni KutS-i kohane kutse ning EhS § 24 lg-ga 4 on valdkonna eest vastutavale ministrile jäetud üksnes võimalus kehtestada täiendavaid kvalifikatsiooninõudeid. Nii paragrahvi grammatilise („täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid“) kui süstemaatilise tõlgendamise tulemusel on selge, et EhS § 24 lg 4 ei sisalda endas imperatiivset delegatsiooninormi, vaid annab ministrile üksnes otsustusdiskretsiooni juhuks, kui täpsemate nõuete kehtestamine peaks mistahes põhjusel vajalikuks osutuma. Seega ei saa nõustuda ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga nagu oleks seadusandja kohustanud EhS §-ga 24 lg 4 kehtestama kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid valdkonna eest vastutavat ministrit, sest see on vastuolus nii EhS § 24 sõnastusega kui selle paragrahvi lg-te 1 ja 4 koosmõjuga. 2.7 Vastustaja nõustub Riigikohtu otsuse 3-18-1432 p-is 16 väljendatud seisukohaga, et teatud juhtudel võib EhS iseenesest olla KutS-i suhtes eriseaduseks, kuid mitte praeguses küsimuses. KutS § 1 lg 2 järgi ei kohaldata seda kutsealadel, mille kutsenõuete väljatöötamise ning kutse andmise alused on reguleeritud teiste seadustega. Ehitusvaldkonnas ei ole ei kutsenõuete väljatöötamist ega kutsete andmise aluseid reguleeritud EhS-iga. Pidades siinkohal silmas ka EhS § 24 lg 1 sõnastust, mis viitab expressis verbis kutseseadusele, ei ole EhS eriseaduseks KutS suhtes küsimuses, mis puudutab ehitusalal tegutsevate isikute kvalifikatsiooni. KutS § 1 lg 2 järgi on KutS eriseaduseks nt advokatuuriseadus, kohtute seadus ja notariaadi seadus, mis reguleerivad eraldiseisvalt kutsenõudeid. 1 Lillo, I. Täitevvõimule delegeeritud seadusandlus. – Juridica 2000/X, lk 640. 3 (7) 2.8 Seega ei tegutsenud valdkonna eest vastutav minister põhiseadusevastaselt, kui jättis määrusega kehtestamata täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kuivõrd kvalifikatsiooninõuded tulenevad juba eriseadusest ning EhS 24 lg 4 ei saa anda tõlgendust nagu oleks seadusandja pannud asjakohasele ministrile kohustuse kehtestada täiendavaid kvalifikatsiooninõudeid. 2.9 Isegi kui asuda seisukohale, et seadusandja on delegeerinud kvalifikatsiooninõuete kehtestamise kohustuse vastutavale ministrile, on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister 23.11.2017 määrusega nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi Määrus nr 61) kehtestanud ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõuded volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgi kohaselt. 2.10 EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud Määruses nr 61 § 1 lg 1 on sätestatud, et isiku kvalifikatsiooni ulatus määratakse kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel. Määrus nr 61 § 1 lg 2 lisab, et lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse vastama KutS §-s 4 nimetatud kvalifikatsiooniraamistikule, kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 16 ei sätesta teisiti. Seega on määrusandja otsustanud, et kutseks kvalifitseerumise peamised tingimused määratakse kutseseaduses ja selle alusel sätestatud korras koostatavas kutsestandardis. Määrusandja on kehtestanud kvalifikatsiooninõuded tehes viite kutsestandarditele, mis on juba varasemalt välja töötatud kutseseaduse alusel ning mis on EhS § 24 lg 1 järgi eelduseks, et isik saaks teatud ehitusvaldkonnas tegutseda. 2.11 Ehitusvaldkonna õigusloomes on selline edasivolitamine, st minister viitab enda määruses kas Eesti standardile või kutsestandardile, tavapäraseks praktikaks. See on tingitud ennekõike valdkonna spetsiifilisusest ning keerukusest. Kutset eeldavad valdkonnad ehitussektoris on kiires muutumises ning seetõttu on antud valdkonnas tavapärane, et valdkonna kesksed täpsemad spetsiifilised standardid töötatakse välja erinevate pädevate kutseühendusorganite poolt. Kutsenõukogud on vaieldamatult parimaid eriteadmisi ning kompetentsi omavad kutseühendusorganid. Konkreetse kaasuse näitel on selleks AGEK KN, kelle eesmärgiks on tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elu ja tervist, samuti keskkonda ja vara olulisel määral mõjutavas teedeehitusvaldkonnas täidaksid ülesandeid üksnes kõrge erialase kompetentsitasemega isikud. EEL hinnangul oleks see ääretult ebamõistlik ja praktikas mittetöötav lahendus, kui paralleelselt kutseühendusorganitega töötaks spetsiifilisi kutsestandardeid või kitsamalt kompetentsusnõudeid välja ka valdkonna eest vastutav minister. Määruse nr 61 seletuskirja kohaselt tooks teistsugune praktika kaasa õigusaktide regulaarse uuendamise, mille tulemuseks on määruse ja kutsestandardite muudatuste jõustumise ajalisest erinevusest tulenev segadus sektoris ning äärmiselt suur töökoormus määruse koostajatel, kaasatud osapooltel ning määruse sihtgrupil. 2 Seega on sellisel moel ministri määruses viitamine juba välja töötatud standarditele valdkonna eripära arvestades õigustatud ja asjakohane viis valdkonda reguleerida. 2.12 EEL juhib tähelepanu asjaolule, et EhS alusel on ka varasemalt ministrid kehtestanud muid rakendusakte ministri määrusena, kus on viidatud ühele või teisele standardile. Näiteks on seadusandja volitanud EhS §-ga 64 lg 5 valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama 2 Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ eelnõu seletuskiri 23.11.2017, lk 1. Kättesaadav: https://www.mkm.ee/sites/default/files/maarus_nr_61_seletuskiri_- _kvalifikatsiooni_toendamise_noudega_ehituse_tegevusalad.pdf 4 (7) energiatõhususe arvutamise metoodika. Määrusega nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ § 6 lg 4 kohaselt on valgustustihedus, - räigus, - ühtlus ja värviesituse indeksi arvutus nõuetekohane, kui arvutus järgib standardi EVS-EN 12464-1 nõudeid. Vastav standard on aga välja töötatud ja kehtestatud MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse poolt. Sarnaselt kehtestab EhS § 96 lg 3 järgi tee ehitamise kvaliteedi nõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ § 2 lg 16 kohaselt peavad kvaliteedinõuete täitmise kontrollimisel kasutatavad seadmed vastama kehtestatud nõuetele, mis omakorda tulenevad MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse poolt kehtestatud standarditest EVS-EN 932-5 ja EVS-EN 12697-38. Seega on vastustaja hinnangul õigustatud, et ehitusvaldkonnas töötatakse standardid (sh kutsestandardid) välja ühenduste poolt, mis oma kompetentsi tõttu on teatud valdkonnas kõige paremini vastavaid tingimusi kehtestama. 2.13 Kokkuvõtlikult leiab EEL, et valdkonna eest vastutaval ministril puudub kohustus EhS § 24 lg 4 koosmõjus EhS § 24 lg 1 alusel kehtestada täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ning isegi kui sellist kohustust jaatada, ei ole minister Määrust nr 61 kehtestades läinud vastuollu EhS-s sätestatuga, kuivõrd määruse sisu ei ole vastuolus EhS-st tuleneva volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Seetõttu on valdkonna eest vastutav minister tegutsenud põhiseaduspäraselt. 2.14 EhS § 24 lg 4 asjassepuutuvus 2.15 Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri 2003 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15, üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, p 19 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-4-1-22-15, p 39). 2.16 EEL kahtleb põhivaidluse osas EhS § 24 lg 4 asjassepuutuvuses ja palub Üldkogul seda täiendavalt kontrollida. Riigikohus on õigustatud vaidlustatud sätte asjasse puutuvuse kui taotluse lubatavuse eelduse enne asja sisulist lahendamist üle kontrollima. Ta ei ole seotud taotluse esitanud kohtu seisukohtadega selles küsimuses.3 2.17 Nimelt ei ole EELi hinnangul EhS KutS osas eriseaduseks käesolevas küsimuses, st kas kaebaja haridus vastab kutsestandardis esitatud nõutele (vt p 2.7). Kutse andjad annavad kutsestandardi, kutse andmise korra ja KutS alusel üksnes kutseid, mitte õigust tegutseda pädeva isikuna EhS § 24 lg 1 alusel ja § 24 lg-s 2 nimetatud tegevusaladel. Seadusandja on kutsetunnistuse või muu pädevustunnistuse omamise sidunud õigusega tegutseda teatud tegevusaladel ehitusvaldkonnas, kuid ei ole andnud kutse andjatele (ega kutsenõukogule) õigust teha riiklikku järelevalvet küsimuses, kas ettevõtja või pädev isik võivad EhS § 24 lg 1 alusel oma teenuseid osutada. 3 I. Pilving § 152 komm 44. Ü. Madise jt (koost). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2020. 5 (7) 2.18 Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas kaebaja haridus vastab KutS-i alusel kehtestatud kutsestandardi nõuetele. EEL hinnangul ei sõltu EhS § 24 lg 4 alusel täpsemate kvalifikatsiooninõuete sätestamisest või mitte-sätestamisest see, kas isik vastab kutsestandardi nõuetele ja kas talle kutse andmata jätmine on õiguspärane. EhS § 24 lg 4 alusel antav määrus ja selle sisu ei mõjuta kohtuotsuse resolutiivosa, mitte üksnes selle põhjendusi.4 EhS § 24 lg- test 1, 2 ja 4 sõltub üksnes see, kas kaebaja on pädevaks isikuks EhS § 24 lg 1 mõttes ja kas temale kuuluv ettevõte saab osutada EhS §-s 24 lg 2 loetletud teenuseid. Selle üle teeb järelevalvet aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (EhS § 130 lg 3 p 6), mitte EEL ega ükski teine kutseandja, rääkimata sellest, et EEL otsustaks õiguse üle tegutseda ehitusettevõtjana. Teisisõnu, EhS § 24 lg 4 oleks asjassepuutuvaks normiks vaidluses, mille esemeks oleks TTJA poolne järelevalve teostamine ettevõtjatele ja pädevatele isikutele esitatud nõuete täitmise üle. 2.19 Isegi kui Riigikohtu Üldkogu leiab, et minister on põhiseadusevastaselt jätnud EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud volitusnormi alusel defineerimata täpsemad kvalifikatsiooninõuded, siis saab see tähendada üksnes seda, et kaebaja saab ilma kutsetunnistust (või muud pädevustunnistust) omamata osutada § 24 lg-s 2 loetletud teenuseid. See ei tähenda, et kaebajale kutse andmata jätmine oleks õigusvastane, kuivõrd kutse andmata jätmise õiguspärasus- või vastasus tuvastatakse KutS-i ja HMS-i asjakohaste sätete järgi. EEL möönab, et kutse andmata jätmine mõjutab kaebaja majandustegevust, kuid sellel on õiguslik tähendus üksnes esialgse õiguskaitse küsimuses (EÕK vajadus), kuid mitte asja sisulisel lahendamisel. Asjaolu, et kutsetunnistusega tõendatud pädevus annab ka õiguse olla pädevaks isikuks EhS mõttes on kutsega seaduse alusel kaasnev hüve, kuid mitte kutse andmise eeltingimuseks ega EEL poolt antav õigus või hüve. 2.20 Kokkuvõttes, kutse andmise õiguslikuks aluseks ei ole ehitusseadustik vaid kutseseadus ning ehitusseadustik ei ole kohtu ette toodud küsimuse lahendamisel kutseseaduse erinormiks. Seetõttu ei ole EhS § 24 lg 4 asjassepuutuv norm. 3 MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED 3.1 Vastustaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 3.2 Käesolevaga teatab allakirjutanu, et edastab käesoleva menetlusdokumendi elektrooniliselt ka teiste menetlusosaliste esindajatele. 3.3 Advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Kadri Matteus kinnitab, et on MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit esindaja. Lugupidamisega /digitaalselt allkirjastatud/ Kadri Matteus vandeadvokaat MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit 4 I. Pilving § 152 komm 38, samas. 6 (7) lepinguline esindaja 7 (7) ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 17.02.2021 Kehtib kuni: 16.02.2026 Alus: HkMS § 89 lg 1; AvTS § 35 lg 1 p 19 Teabevaldaja: Haridus- ja Teadusministeerium Teie: 29.01.2021 nr 3-18- Riigikohtu üldkogu 1432/94 Meie: 17.02.2021 nr 8- 4/21/432-2 Arvamuse avaldamine haldusasjas nr 3-18-1432 Täname võimaluse eest avaldada arvamust haldusasja nr 3-18-1432 põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse osas. Haridus- ja Teadusministeerium toetab Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta. Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 24 on reguleeritud pädeva isiku kvalifikatsiooninõuded. EhSi § 24 lõige 2 sätestab tegevusalad, millel tegutsedes peab pädeva isiku kvalifikatsioon olema tõendatud. Sama paragrahvi lõikes 4 on sätestatud volitusnorm, mille kohaselt § 24 lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega seadusandja on nimetatud volitusnormiga pannud täidesaatvale võimule muuhulgas kohustuse kehtestada määrusega EhSi § 24 lõikes 2 märgitud tegevusalade täpsustavad kvalifikatsiooninõuded, mille alusel on pädeval isikul õigus tegutseda. Volitusnormi alusel on kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23. novembri 2017. a määrus nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi ministri määrus). Analüüsides ministri määrust, tuleb asuda seisukohale, et määruse §-d 2-9 reguleerivad ehituse tegevusalade täpsemat jagunemist, kuid ministri määruses ei ole reguleeritud nendele tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid. Ministri määruse §-s 1 on sätestatud, et määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel, kuid määruses endas täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid reguleeritud ei ole. Siit võib järeldada, et täpsemad kvalifikatsiooninõuded peaksid määrusandja hinnangul tulenema vastavast kutsestandardist. Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi seisukohaga, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kehtestada kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid seadusega, vaid on selle delegeerinud vastutavale ministrile. Seega seadusandja kohustas määrusandjat kehtestama pädevaks isikuks kvalifitseerumise peamised tingimused. Järelikult peaks EhSi § 24 lõike 4 Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740 alusel kehtestatud ministri määrus reguleerima ka pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid, sealhulgas haridusnõuet. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kohtuasjas nr 3-4-5-98 märkinud, et seaduses sisalduv delegatsiooninorm pole üksnes volitus täitevvõimule anda seaduse täitmiseks määrusi. Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda määrus, mis on vajalik seaduse rakendamiseks. Seaduse rakendamine võib osutuda võimatuks, kui seadusandja poolt vajalikuks peetud määrust pole kehtestatud. Seega Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi hinnanguga, et määrusandja ei ole seadusandja volitust korrektselt sisustanud ja hariduse nõudeid ning oskusi määrusega täpsustanud, vaid jätnud seadusandja volituses antu tegemata. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Sellega on PS kehtestanud seaduse reservatsiooni printsiibi - täitevvõimu tohib teostada, kui selleks on seaduse volitus. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Seega ei ole kahtlust, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamine riivab PS §-s 29 sätestatud õigust valida tegevusala ja elukutset. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kohtuasjas nr 3-4-1-3-96 märkinud, et põhiseaduse kohaselt on avaliku võimu põhiseadusliku ja demokraatliku teostamise aluseks avaliku võimu rajanemine õigusele (preambula) ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse (§ 4), demokraatliku õigusriigi (§ 10) ning seaduslikkuse (§ 3 lg 1) printsiibid. Nimetatud printsiipide järgimiseks ning igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitseks peavad legislatiiv- ja haldusfunktsioonid olema eristatud ja täpselt määratletud ning nende funktsioonide täitmine peab toimuma kooskõlas Põhiseadusega ja õigusteoorias tunnustatud põhimõtetega. Pädevuse umbmäärasus, samuti pädevuse ületamine kahjustab üldist õiguskindlust ning loob ohu Põhiseaduses sätestatud riigiehituslike põhimõtete ning igaühe õiguste ja vabaduste kahjustamiseks. Tõlgendades seaduslikkuse mõistet, märkis Euroopa Inimõiguste Kohus kaasuses Malone Ühendatud Kuningriigi vastu (1984), et ,,seaduslikkuse printsiibiga oleks vastuolus see, kui täidesaatev võim teostaks talle antud seaduslikku voli piiramatu võimuna. Järelikult peab seadus määrama vajaliku selgusega kindlaks kompetentsetele organile delegeeritud otsustamisõiguse ulatuse ja teostamise viisi, pidades silmas käsitatava abinõu seaduslikku eesmärki anda üksikisikule vajalik kaitse meelevaldse sekkumise eest". PSi § 94 kohaselt minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras. Viidatud sättes kajastub täitevvõimu seotus seadusega, mis tähendab, et täidesaatev võim ei tohi PSi kohaselt teha toiminguid, mis on vastuolus seadusega. Käesolevas haldusasjas ei ole määrusandja seadusandja volitust korrektselt sisustanud ja on jätnud seadusandja määratud kohustuse täitmata. 2 (3) Tuginedes eeltoodule, Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi seisukohaga, et seadusega nõutavate tingimuste puudumine määruses või selliste tingimuste kehtestamise edasivolitamine võib olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 3 ja § 94 lõikega 2 koostoimes §-ga 29. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mart Laidmets kantsler Kadi Mölder 735 0234 [email protected] 3 (3) Teie 29.01.2021 nr 3-18-1432/94 Riigikohus Meie 26.02.2021 nr 10-3/580 [email protected] Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-1432 Lugupeetud Riigikohtu esimees Käesolevaga edastan arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-18-1432 kohta. Olen seisukohal, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine seaduses ja/või ehitusseadustiku (EhS) § 24 lg 4 alusel antud määruses on põhiseadusega vastuolus. Põhjendan oma arvamust alljärgnevalt. I. Asjaolud 1. Kaebaja lõpetas 25.02.1994. a Tallinna Kõrgema Tehnikakooli teedeehituse erialal ning on sellest ajast alates tegutsenud teedeehituses. 2. 07.03.2018. a esitas Kaebaja taotluse diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme kutse saamiseks erijuhu alusel teedeehituse eriala tee-ehituse ja -korrashoiu allerialade ehitusjuhtimise ja ehitustegevuse juhtimise ametialadel. Taotlus oli ajendatud EhS-i jõustumisest 01.07.2015. a1 ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses2 ettenähtud üleminekuperioodi lõppemisest 30.06.2018. a (EhSRS § 16 lg 1 p 3). 3. 13.06.2018. a jättis MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) teedeinseneride kutsekomisjon Kaebaja taotluse rahuldamata. Otsust põhjendati mh viitega EEL-i 07.03.2018 e-kirjale, milles on selgitatud, et Kaebaja tehnikumi haridus ei ole võrdsustatud rakenduskõrgharidusega. 3 Kutsestandardi 8. lisas4 ettenähtud kutse taotlemise 2. erijuht seab tingimuseks, et kutse taotleja on lõpetanud bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe või sellega võrdsustatud õppe teedeehituse erialal ning täidetud on ka lisatingimused. 4. Kaebaja vaidlustas EEL-i 13.06.2018. a otsuse. 5. Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2019. a otsusega kaebuse läbi vaatamata, leides, et kutsestandardis kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 29.5 Kohus põhjendas, et teedeehituses tegutsevate isikute pädevusele lisatingimuste seadmine ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna aja jooksul võivadki ka juba kutsealal tegutsevatele isikutele seatavad 1 RT I, 05.03.2015, 1. 2 RT I, 23.03.2015, 3. 3 Kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ versioonides 8 (kehtivus 23.01.2017- 04.06.2018) ja 9 (01.08.2018- 31.12.2018) on punktis A.6. nimetatud vajalik kutsealane ettevalmistus. See on järgnev: „Diplomeeritud teedeinseneril peab olema vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrgharidusediplom teedeehituse erialal. Teedeehituse erialal rakenduskõrghariduse omandanud kutse taotlejalt nõutakse täiendava ülikooliõppe ja täiendusõppe läbimist, mida võib sooritada VÕTA kaudu. […]“ Alates 13.02.2019. a kehtivas 10. kutsestandardi versioonis on punktis A.6. märgitud kutsealase ettevalmistuse kohta mh järgmine: „EKR 7. taseme diplomeeritud teedeinseneril on üldjuhul magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplom teedeehituse erialal. […] Lisaks on vajalikud taotletavale kutsetasemele vastava eri- ja ametialase töökogemuse olemasolu ning etteantud mahus läbitud täiendusõpe. Kõik nõuded on detailsemalt kirjas kutse andmise korra dokumentatsioonis." 4 Nii kutsestandardi versioonis 8 kui ka 9, vt allviidet nr 3. 5 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 4 lõik 4. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 ootused muutuda ning seetõttu ei saa 7. taseme diplomeeritud teedeinseneri kutsestandardis ette nähtud kohustuslikku haridusnõuet pidada ebaproportsionaalseks.6 Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus esimese astme otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.09.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust mh sellega, et kutsestandardi 7. taseme saamiseks seatud tingimust, et kutsetaseme taotlejal peab olema kõrgharidus, ei saa pidada ülemääraseks. Kohus märkis, et kutsestandardis kirjeldatakse kutsetegevus ning esitatakse kompetentsusnõuded.7 Ringkonnakohtu hinnangul puudus vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. 7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohus pöördus 29.01.2021. a Justiitsministri poole, paludes esitada Riigikohtule arvamuse, kas ehitusseadustiku § 24 lg-s 4 nimetatud õigustloova akti osaline andmata jätmine on põhiseadusega kooskõlas. II. Asjassepuutuvad sätted 8. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse hindamisel asjassepuutuv EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määruse osaline andmata jätmine.8 9. Minu hinnangul on EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määruse osaline andmata jätmine asjassepuutuv üksnes sellises ulatuses, milles vastavaid kvalifikatsiooninõudeid (mh haridusnõudeid) ei pidanud kehtestama seadusandja ise. Kui kvalifikatsiooninõuded pidi kehtestama seadusandja ise, on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse hindamisel asjassepuutuv kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine seaduses. III. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmise põhiseaduspärasus 10. Järgnevalt esitan arvamuse kvalifikatsiooninõuete (mh haridusnõuete) kehtestamata jätmise põhiseaduspärasuse kohta. Kõigepealt käsitlen põhiseaduse § 29 lg-s 1 sätestatud kutsevabaduse kaitseala riivet ning seejärel riive põhiseaduspärasust. a. Kutsevabaduse kaitseala riive 11. Põhiseaduse § 29 lg-s 1 on sätestatud põhiõigus kutsevabadusele. Kutsevabaduse esemeline kaitseala hõlmab endas inimese õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht ning õigust olla majanduslikult aktiivne ja teenida elatist enda valitud valdkonnas ja viisil. 9 PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on eelkõige tõrjeõiguslik, ehk teisisõnu, see kaitseb isikut riigi põhjendamatu sekkumise eest.10 Kaebaja otsus töötada teedeinsenerina puudutab elukutse valikut ning sellel elukutsel vabalt tegutsemist. Kutsevabaduse esemeline kaitseala on avatud. Kaebaja kuulub ka PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse isikulisse kaitsealasse. 12. Kutsevabaduse kaitseala on riivatud, kui põhiõiguste adressaat takistab või keelab põhiõigusega kaitstud tegevust. EhS § 24 lg 1 sätestab ettevõtja vastutusel ja tema heaks tegutseva pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendamise kohustuse. EhS § 24 lg 1 kohaselt tõendab kvalifikatsiooni haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus. EhS § 24 lg 2 loetleb need tegevusalad, mille puhul peab pädeva isiku kvalifikatsioon olema tõendatud. Nimetatud loetellu kuulub ka teedeehitusinseneri tegevusala (EhS § 24 lg 2 p 1 koosmõjus EhS § 38 lg-ga 2 ja EhS lisaga 1). Kvalifikatsiooni tõendamise kohustus on ligipääsupiirang elukutse teostamisele. See takistab Kaebajal vabalt tegutseda teedeehitusinsenerina. 13. EhS § 24 lg 1, lg 2 p 1 koosmõjus EhS § 38 lg-ga 2 ja EhS lisaga 1 riivab Kaebaja õigust kutsevabadusele. 6 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 4 lõik 4. 7 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 6 lõik 11. 8 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 16, vrd ka 29. 9 A. Henberg, K. Muller. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5 trükk. 2020. PS § 29 komm. 1. 10 A. Henberg, K. Muller. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5 trükk. 2020. PS § 29 komm. 2. b. Kutsevabaduse riive põhiseaduspärasus 14. Kutsevabaduse riive peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. 15. Kutsevabadusele on kehtestatud lihtne seadusreservatsioon. PS § 29 lg 1 lause 2 kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Käesoleval juhul on seadusandja EhS § 24 lg-tes 1 ja 2 küll kehtestanud kvalifikatsiooni tõendamise kohustuse, mis laieneb ka teedeinseneridele (vt ülal), kuid sisulisi kvalifikatsiooninõudeid seadusandja ette näinud ei ole. EhS § 24 lg-ga 4 antakse kvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitus valdkonna eest vastutavale ministrile. EhS § 24 lg 5 täpsustab, et kehtestatavate kvalifikatsiooninõuete puhul tuleb kaaluda tegevusalale juurdepääsu piiramise vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust ning et kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid võib kehtestada üksnes nende tegevusalade puhul ja ulatuses, kus need on põhjendatavad olulise avaliku huviga.11 16. EhS § 24 lg 4 alusel 23.11.2017. a vastuvõetud ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri määruses nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ 12 ei ole samuti kehtestatud ühtegi sisulist kvalifikatsiooninõuet. Selle asemel sätestab § 1 lg 1, et määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel. Kutsestandard on dokument, mille töötab kutseseaduse (KutS) § 5 lg 3 alusel antud haridus- ja teadusministri 28.11.2008. a määruse nr 6913 kohaselt välja töörühm, mille koosseisu ja töökorra kinnitab kutsenõukogu. KutS § 5 lg 2 kohaselt kinnitab kutsestandardi kutsenõukogu. 14 17. Enne kui hinnata küsimust, kas määrusandja on seadusandja volitusest valesti aru saanud ning end õigusvastaselt piiranud ja jätnud seadusandja volituses antu tegemata, 15 tuleb anda hinnang sellele, kas seadusandja üldse võis kvalifikatsiooninõuete kehtestamise tervikuna volitada määrusandjale. 18. Volitus määruse andmiseks eeldab seda, et määrusega reguleeritavat küsimust üldse võib määrusandjale otsustada anda. Määrusandjale ei tohi otsustada anda seda, mida peab otsustama seadusandja ise. See tuleneb parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõttest. 16 Parlamendireservatsioon ütleb mh seda, et seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule.17 Mida intensiivsem on riive, seda üksikasjalikum peab olema regulatsioon. 18 Kui riive intensiivsus on väike, võib piirangute kehtestamiseks volitada määrusandjat, kuid ka siis peab volitusnorm määrama sisu, eesmärgi ja piirid.19 19. Kui seadusandja kehtestab kohustuse, mis toob endaga kaasa põhiõiguse intensiivse riive, siis on see ka tema ülesanne öelda, milles seisneb selle kohustuse sisu. Ehk teisisõnu, seadusandja peab ütlema, mida peab põhiõiguste kandja tegema selleks, et kohustust täita. Määrusandjat võib sellisel juhul volitada üksikasjade täpsustamiseks, kuid talle ei või delegeerida terve kohustuse sisu määratlemist. Kui seadusandja sätestab üksnes kohustuse, kuid jätab selle sisu määrusandja otsustada, on tegemist blankovolitusega. Nagu ülal öeldud, ei või seadusandja oluliste otsuste tegemist tervikuna määrusandjale volitada.20 20. PS § 29 lg-s 1 sätestatud kutsevabadusest tuleneb, et töö või elukutse valik ja sellel tegutsemine on põhimõtteliselt vaba. Kvalifikatsiooni olemasolu on kutsetegevuses osalejatele 11 Eelnõu seletuskirjast nähtub, et tegemist on deklaratiivse täpsustusega, kuna määrusandja on proportsionaalsuse nõudega seotud ka ilma lõikes 5 toodud täpsustuseta. Vt seletuskiri ehitusseadustiku juurde (555 SE), lk 44. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c- f9b761fb9b92/Ehitusseadustik. 12 RT I, 01.12.2017, 9. 13 RTL 2008, 97, 1345. 14 Kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ sisuliste nõuete kohta vt allviidet nr 3. 15 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 20. 16 RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21; vrd RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 15; RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1- 10-02, p 24. 17 RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1-10-02, p 24; RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21. 18 M. Ernits. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4 trükk. 2017. PS § 3 komm. 58. 19 RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21. 20 Vt täpsemalt M. Ernits. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4 trükk. 2017. PS § 3 komm. 21 jj. üldjuhul soovituslik. Turg on see, mis otsustab, kellele ja millistel alustel tööd pakutakse. Kui aga seadusandja otsustab, et teatud tegevusaladel peab tõendama kvalifikatsiooni olemasolu, on sellise kohustuse näol tegemist intensiivse kutsevabaduse riivega. Kvalifikatsiooni tõendamata ei saa isik töötada valitud elukutsel. See tähendab omakorda, et ta ei saa oma valitud elukutsel vabalt teenida elatist. Tegemist on ligipääsupiiranguga. Arvestada tuleb sellegagi, et kvalifikatsiooni saamine on tihti aega ja rahalist ressurssi nõudev. 21. Kuna kvalifikatsiooni tõendamise kohustus toob endaga kaasa intensiivse kutsevabaduse riive, peab seadusandja määratlema kvalifikatsiooninõude olulise sisu. 21 Seda on seadusandja teinud näiteks kohtunike22 ja teiste õigusvaldkonna elukutsete puhul23, samuti arstide24 ja loomaarstide25 puhul. 22. EhS § 24 lg 4 kohta käivas seletuskirja lõigus on märgitud, et § 24 lg-s 4 antakse volitusnorm tegevusalade täpsema alajaotuse ja alajaotusele vastavate sobivate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks.26 Sellest nähtub, et EhS § 24 lg-ga 4 taheti EhS § 24 lg-s 2 nimetatud tegevusaladele sobivate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine jätta määrusandja otsustada. Miks kvalifikatsiooninõudeid ehitusseadustiku loomisel seadusesse endasse ei kirjutatud, jääb seletuskirja pinnalt kahjuks ebaselgeks. 23. EhS § 24 lg 4 koosmõjus lg-ga 5 ei sisalda endas volitust seadusandja kehtestatud kvalifikatsiooninõuete täpsustamiseks, vaid volitust määrusandjale kehtestada sobivad kvalifikatsiooninõuded tervikuna ise. Kuna kvalifikatsiooni tõendamise kohustus toob endaga kaasa kutsevabaduse intensiivse riive, peab seadusandja otsustama kvalifikatsiooninõuetega seonduvad olulised küsimused ise. Määrusandjale ei tohi selliste küsimuste otsustamist delegeerida. 24. Eelnevast johtuvalt olen seisukohal, et parlamendireservatsiooniga ei ole kooskõlas see, et kvalifikatsiooninõudeid ei ole vähemalt olulises osas määratlenud seadusandja, vaid on nende üle otsustamise EhS § 24 lg-ga 4 tervikuna edasi delegeerinud määrusandjale. 25. Kui Riigikohus leiab, et seadusandja võis kvalifikatsiooninõuete kehtestamise delegeerida tervikuna määrusandjale, tuleb anda hinnang sellele, kas kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine määruses on kooskõlas põhiseadusega. 26. Nagu ülal märgitud, sätestab EhS § 24 lg 4 alusel 23.11.2017. a vastu võetud ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri määrus nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ § 1 lg-s 1, et määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel. Ühtegi sisulist kvalifikatsiooninõuet ei ole määrusega 21 Nõutava kvalifikatsiooni (mh haridusnõude) sätestamiseks seaduse tasandil on mitmeid võimalusi. Üheks variandiks on määratleda vajaminev kvalifikatsioon otse seaduses. Kõne alla tuleb ka viide olemasolevale kutsestandardile. Viimasel juhul annab seadusandja kutsestandardis sätestatule sisulise heakskiidu ja muudab konkreetse kutsestandardi sisu oma tahte osaks. 22 Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390; RT I, 28.01.2021, 2) § 47 lg 1 punkt 1 ütleb, et kohtunikuks võib nimetada Eesti Vabariigi kodaniku, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Kohtute seaduse § 47 lg 1 seab kohtunikuks saamisele haridusnõude. Haridusnõude määratlemist ei ole jäetud määrusandja otsustada, vaid selle on teinud seadusandja ise. 23 Vt nt AdvS § 23 lg 1 p 3, ProkS § 15 lg 1 p 1 ja NotS § 6 lg-s 1. 24 Tervishoiu valdkonnas sätestab TTKS § 3 lg-s 2, et tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. TTKS § 28 lg 3 sätestab: „Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister.“ Samas näeb sama paragrahvi lg 10 ette, et isik, kelle kvalifikatsiooni tõendav dokument ei sisaldu TTKS § 28 lõike 3 alusel kehtestatud loetelus, võib enda tervishoiutöötajana registreerimise taotlemiseks sooritada tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami. 25 Veterinaaria valdkonnas sätestab VetKS § 22 lg 1, et veterinaararstil peab olema veterinaarpraksisega tegelemiseks kutsetegevuse luba. Kutsetegevuse luba antakse veterinaararsti kvalifikatsiooniga isikule (VetKS § 22 lg 2). See, mis on seadusandja silmis veterinaararsti kvalifikatsioon, on sätestatud VetKS §-s 22 ning see kõlab järgnevalt: „Veterinaararsti kvalifikatsioon omandatakse, läbides loomaarstiõppe õppekava kas Eesti ülikoolis või Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või muu välisriigi vastavas õppeasutuses. Mujal kui Eestis omandatud veterinaararsti kvalifikatsiooni tunnustamine toimub välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse ja käesoleva seaduse kohaselt.“ 26 Seletuskiri ehitusseadustiku juurde (555 SE), lk 44. kehtestatud. Määruse § 1 lg 1 tähendab sisuliselt, et määrusandja on kvalifikatsiooninõuete täpsema määratluse edasi delegeerinud kutsestandardite kehtestajale. 27. Määrusandja võib talle volitatud küsimuse otsustamise edasi delegeerida üksnes siis, kui algses määruse andmise volituses on edasidelegeerimine lubatud (HMS § 91 lg 1). Sellist edasivolitamise õigust EhS § 24 lg 4 ette ei näe. Märkida tuleb, et PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse riive intensiivsust ning parlamendireservatsiooni põhimõtet silmas pidades oleks määrusandjale sellise edasivolitamise õiguse andmine ka kaheldav. 28. Märgin ühtlasi, et antud juhul puudub vajadus hinnata kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ erinevates versioonides kehtestatud haridusnõude proportsionaalsust. Piirangu proportsionaalsuse hindamine on asjakohane alles siis, kui piirang on kehtestatud piisaval seaduslikul alusel. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on hinnanud kutsestandardis sätestatud haridusnõude materiaalset põhiseaduspärasust, jättes vahele küsimuse, kas kutsestandard on üldse piisav õiguslik alus sellise nõude kehtestamiseks. Nagu ülal mainitud, peab seadusandja kohustusliku kvalifikatsiooninõude kehtestamisel ette nägema ka kvalifikatsiooninõude olulise sisu ning võib sellise sisu täpsustamise jätta parlamendireservatsiooniga kooskõlalises ulatuses määrusandja kehtestada. Praegusel juhul ei ole kohustusliku kvalifikatsiooninõude sisu kehtestanud ei seadusandja ega ka selleks volitatud määrusandja. Määrusandja edasivolitus kutsestandarditele on vastuolus HMS § 91 lg-ga 1. Eeltoodust lähtudes olen seisukohal, et kvalifikatsiooninõuete (mh haridusnõuete) kehtestamata jätmine seaduses ja/või EhS § 24 lg 4 alusel antud määruses on põhiseadusega vastuolus. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maris Lauri minister Andra Laurand 620 8142 [email protected] Registrikood 11977583 Riigikohus Riigikohtu üldkogu 26. veebruaril 2021.a Lossi 17, 51005 Tartu KASSAATOR: Egon Tischler isikukood 3740808309 (menetluses kaebaja) e-post: [email protected] Esindaja: vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Tornimäe Advokaadibüroo Tornimäe 7-31 10145 Tallinn Tel. 609 8876, e-post: [email protected] VASTUSTAJA: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit registrikood 8001193 (menetluses vastustaja) A.H.Tammsaare tee 47, Tallinn 11316 Tel. 660 4524, e-post: [email protected] Esindaja: advokaat Kadri Matteus Advokaadibüroo Cobalt Pärnu mnt 15, Tallinn 10141 Tel. 665 1888, e-post: [email protected] VASTUSTAJA: MTÜ Eesti Asfaldiliit registrikood 80064764 (menetluses vastustaja) Mahtra 30A, 13811 Tallinn e-post: [email protected] Esindaja: vandeadvokaat Raul Talts Advokaadibüroo Talts & Partnerid Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317 e-post: [email protected] VASTUSTAJA: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu (menetluses vastustaja) Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn Esindajad: vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske Advokaadibüroo NOVE Estonia pst 9, 10143 Tallinn e-post: [email protected]; [email protected] Tornimäe 7-031 Tallinn 10145 Estonia Tel: +372 609 8876 [email protected] www.tornimae.ee Kaebaja arvamus haldusasi nr 3-18-1432 I Riigikohtu halduskolleegiumi 29.12.2020.a kohtumääruse alusel anti kaebaja kassatsioonkaebus lahendada Riigikohtu üldkogule. II Riigikohtu 29.01.2021.a kirjaga paluti menetlusosalistel ja kolmandatel isikutel avaldada arvamust EhS § 24 lg 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta. III Kaebaja arvamus: 3.1. Põhiseaduse § 29 tuleneva põhiõiguse alusel on igal isikul õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö. PS § 29 esimese lõike teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Eeltoodust lähtuvalt on kaebaja seisukohal, et riivatava põhiõiguse (PS § 29) olemuse tõttu oleks pidanud kaebaja põhiõigusega seotud hariduslikud kvalifikatsiooninõuded olema kehtestatud seadusandja enda poolt ehk EhS-ses, millele viitab ka PS § 29 lõike 1 teine lause. Lahendis nr 3-2-1-79-13 p. 28 on Riigikohus sedastanud, et PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenev põhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil; lahendi p. 29 on märgitud, et PS § 11 tulenevalt on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive eesmärk on legitiimne ja riive proportsionaalne. Lahendis nr 3-3-1-35-10 p. 39 on Riigikohus leidnud, et isiku ametikohalt kõrvaldamine riivab isiku PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna töö on peamine sissetuleku hankimise vahend, siis eelmainitud riivega võib kaasneda ka PS § 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive ja tingida isikule varalise kaotuse. Nimetatud käsitlused ja seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas, kuivõrd hariduslikud kvalifikatsiooninõuded omavad puutumust kutsesüsteemiga, mis omakorda puudutab väga paljusid isikuid, sealhulgas kaebajat. Hariduslike kvalifikatsiooninõuetega seonduvad ka kaebaja kogemusnõuded. Lähtuvalt vaidlusesemest puudutab vaidlus haridusliku kvalifikatsiooni küsimuses lisaks kitsamalt isikuid, kes on vanemad, kui 40 aastat ning seega on eelduslikult omandanud erialase hariduse Nõukogude Liidu haridussüsteemi või Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt nii öelda üleminekuperioodil tegutsenud haridusasutustes. Neil põhjendustel peab seadusandja looma selge regulatsiooni ja korra hariduslike kvalifikatsiooninõuete osas seaduses eneses. Eeltooduga kooskõlas peavad olema ka kutsestandardid. Võttes arvesse, et EhS on erinorm KutS suhtes ning reguleerib muuhulgas ehitustegevust ja seal tegutsevate pädevate isikute tegevust, ei saa kuidagi aktsepteerida, et KutS või selle alusel vastu võetud ja kinnitatud kutsestandard sekkub EhS reguleerimisesemesse või et EhS või selle alusel kehtestatud regulatsioon peab aluseks võtma (lähtuma) kutsestandardi. Samuti ehituse (sh teedeehituse) valdkonnas hariduslike kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ei ole samastatav kutse andmisega KutS alusel. On ilmselge, et vaidlusaluseid hariduslikke kvalifikatsiooninõudeid teedeehituses ei saa kehtestada KutS-es ega ka selle alusel antud kutsestandardites või kutse andmise korras nagu seni on toimunud. Asjaolu, et seni on nii toimunud, ei võimalda järeldada, et tegemist on põhiseadusega kooskõlas oleva regulatsiooniga ja ei leia aset kaebaja põhiõiguste rikkumine. Ka KutS kui ka selle alusel antud normid peavad olema kooskõlas Põhiseadusega (PS § 102). 2 Kaebaja rõhutab, et PS § 29 lg 1 teine lause ütleb selgelt, et kui on tegemist põhiõigusega, siis saab seda piirata üksnes seadusega, mitte kutsestandardiga nagu ekslikult on õiguskantsleri 25.02.21 arvamuses väidetud. Lisaks ülaltoodule, viitab kaebaja, et sarnaselt on seadusandja nn isikunõuded ette näinud seadustes näiteks kohtunikele (Kohtute seaduse §§ 47, § 50, § 52), pankrotihalduritele (Pankrotiseaduse §§ 56, 57), advokaatidele (Advokatuuriseaduse §§ 22 lg 2, 23, 26), notaritele (Notariaadiseaduse §§ 6 lg 1, § 12 lg 1, 12 primm) ja kohtutäituritele (Kohtutäituri seaduse §§ 17, 18. 23). Vaidluse asjaoludest lähtuvalt realiseerib kaebaja oma PS § 29 tulenevat põhiõigust kutse alusel. Riivatava põhiõiguse olemuse tõttu on oluline ka valdkond, milles kutseid antakse ehk teedeehitus, mistõttu peaksid ka sel põhjusel hariduslikud kvalifikatsiooninõuded olema kehtestatud seadusandja enese poolt. Käesoleva arvamuse esitamise hetkel on kutseregistri andmetel kehtivaid kutsetunnistusi väljastatud kutsele : Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 osas 477. Lisaks väljastatakse iga-aastaselt esmaseid kutseid Tallinna Tehnikaülikooli poolt, mis kantakse koolilõputunnistusele kutsena: Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 esmane kutse. Neid on kutseregistri andmetel antud 182 kehtivusega-tähtajatu. Võttes arvesse vaidluse eset ja hariduslike kvalifikatsioonide muutumist kaebaja erialase hariduse omandamisest kuni käesoleva ajani, on vajalik hariduslike kvalifikatsioonide osas luua õiglane, õige ja võrdsel kohtlemisel põhinev süsteem (õigusliku regulatsiooni näol), mis ei kahjusta kaebajat ja temaga sarnases olukorras olevaid isikuid täna sama haridust omandavate ja kutset taotletavate isikutega võrreldes. Seega väärivad eelnimetatud asjaolud põhjalikku regulatsiooni just seaduse, mitte alamalseisvate õigusaktide tasemel, sest seaduses endas on kvalifikatsioonidega seonduv reguleerimata. Õiguse üldteooria kohaselt on määrus kui õigustloov akt mõeldud täpsustamaks seaduses toodut, mitte asendamaks seadusandlust, seega on määrus ebasobiv vahend PS -st tulenevate põhiõiguste osas piirangute kehtestamiseks. 3.2. Põhiõiguse kitsendused määruse alusel: Juhul, kui Riigikohtu üldkogu kaebaja arvamuse p.-s 3.1 tooduga ei nõustu ja leiab, et vaidlusaluseid kvalifikatsiooninõudeid võib kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga ehk määrusega, siis leiab kaebaja, et põhiseadusvastane on regulatsioon, mis jätab määrusandluspädevuse korras hariduslikud kvalifikatsiooninõuded teedeehituse tegevusalal kehtestamata. Kaebaja nõustub, et EhS § 24 lg 4 on erinorm KutS suhtes ning et samas sättes volitusnorm on kuni käesoleva ajani kohaselt täitmata, sest volitusnormi alusel antud määrusest ei tulene kvalifikatsiooninõuded konkreetsete tegevusalade kaupa, mis tähendab, et seaduse või määruse tasemel puudub konkreetsete valdkondade kvalifikatsiooninõuete regulatsioon. EhS § 24 lg 2 p. 1 ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise tegevusalal tegutsemine eeldab kvalifikatsiooninõuete kehtestamist õigustloova akti ehk määruse vormis. Praktiliselt on kehtestatud kvalifikatsiooninõuded kutsenõukogu poolt, mis on lubamatu, kuivõrd eelmainitud isikutel puudub pädevus ja seega õigus anda õigustloovaid akte, kui ka on selline tegevus vastuolus Põhiseaduse §§ 3, 11, 29. Sel põhjusel ei saa kaebaja kuidagi nõustuda õiguskantsleri 25.02.2021. arvamuses esitatuga (eelkõige p.-des 25, 31). Sellist õigusloomelist puudujääki ja vastuolu PS-ga ei saa kõrvaldada tõlgendusega, eriti tõlgendusega, mis toob kaasa põhiõiguste õigusvastase ja põhiseadusvastase riive. 3 Riigikohus on sedastanud, et tuleb eelistada tõlgendust, mis on enam kooskõlas Põhiseadusega, kui ka millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse ehk antud juhul PS § 29, 31. PS-se §§ 11, 14, 87 ja selle alusel ning kooskõlas antud seadustest tuleneb, kuidas täidesaatvat võimu teostatakse ning muuhulgas ka see, et täidesaatva võimu kohustus on tagada igaühe õiguste ja vabaduste kaitse. Seega tuleb norme tõlgendada isiku ehk kaebaja kasuks. Sel põhjusel ei saa minister ka olukorras, kus kutsenõukogu omal algatusel PS-vastaselt kitsendab kaebaja põhiõigusi kutsestandardi kui ka kohtumenetluse ajal kinnitatud kutse andmise korraga, jätta volitusnormi täitmata. Kaebaja on seisukohal, et EhS § 24 lg 4 on põhiseadusvastane ka põhjusel, et seadusandja on andnud küll asjaomasele ministrile volituse, kuid seadusandja ei ole selgelt kehtestanud volitusnormi sisu ja piire, kui ka täpseid eesmärke, milleks tuleb kvalifikatsiooninõuded kehtestada. Antud kujul on volitusnorm liiga napp antud kaasuse pinnalt riivatavate põhiõiguste ja oluliste asjaolude olemuse tõttu. Olemasolev olukord on toonud kaasa Põhiseaduse § 29 tuleneva kaebaja olulise põhiõiguse intensiivse riive, mis võtab kaebajalt kaebuses ja teistes menetlusdokumentides esiletoodud asjaolude alusel õiguse tegutseda teedeehituses, omada kutset, mille alusel on ta pädev tegutsema diplomeeritud teedeinsenerina tasemega 7 ja seega saada sissetulekut teedeehituses tegutsemisest. Võttes arvesse, et lisaks faktilisele igapäevasele tegutsemisele teedeehituses ja ehitusobjektidel, on kaebaja pikaajaliselt teedeehituses tegutseva äriühingu omanik; seega piirates õigusvastaste aktide alusel kaebaja kui pädeva isiku põhiõigust vabalt valida endale elukutse ja tegevusala toob kaasa kaebaja teise põhiõiguse ehk ettevõtlusvabaduse rikkumise PS § 31 tähenduses. Ei ole välistatud, et seadustest ja määrustest alamalseisvate õigusaktidega on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet. 3.3. Kaebaja hinnangul on tulenevalt vaidluse esemest menetlusosaliste vahel vaidlus ka selles, kuidas õigesti ja õiglaselt sisustada õigusmõistet „kvalifikatsioon“ ja seega kvalifikatsiooninõuded. Asjas kohaldamisele kuuluva EhS ja KutS kontekstis on nimetatud mõiste erinevalt sisustatud. EhS § 24 lg 1 peab kvalifikatsiooni all silmas hariduslikku kvalifikatsiooni kui ka töökogemust, mille alusel antakse isikule KutS alusel kutse. Seevastu KutS § 3 p. 5 toodud kvalifikatsiooni mõiste sisu ei haaku EhS § 24 lg 1 tooduga. Nimelt KutS tähenduses on kvalifikatsioon hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Juhul, kui Riigikohtu üldkogu tunnistab EhS § 24 lg 4 põhiseadusvastaseks, siis kohase regulatsiooni väljatöötamisel tuleb vastuolu vähemalt viidatud kahe normi ja kasutatud mõistete vahel samuti kõrvaldada. Kaebaja on viidanud varasemalt, et mõistel „haridus“ vastavalt Euroopa Kohtu praktikatele on erinev sisu vastustaja poolt antud sisust ning mis samuti antud juhul ammendavalt sisustada tuleks, kuivõrd vastustajad sisustavad haridust kui mõistet kitsendavalt, kaebaja ja EL õigus ning kohtupraktika laiendavalt. Lugupidamisega Mari-Ann Veiermann Kassaatori lepinguline esindaja 4 5 Villu Kõve Teie nr Riigikohus [email protected] Meie 25.02.2021 nr 9-2/210316/2101171 Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-1432 Austatud Villu Kõve Palusite õiguskantsleri arvamust, kas ehitusseadustiku (EhS) § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osaline andmata jätmine on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Leian, et ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23. novembri 2017. a määruses nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi määrus nr 61) toodud tegevusaladele vastavate täpsemate kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine on vastuolus EhS § 24 lõikes 4 antud volitusnormiga ja seega on vastuolus põhiseaduse §-ga 3 ja § 94 lõikega 2 koostoimes § 29 lõikega 1. I. Asjaolude lühikirjeldus 1. Kaebaja esitas 7. märtsil 2018 taotluse diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme kutse saamiseks erijuhu alusel (taastõendamiseks) teedeehituse eriala tee-ehituse ja -korrashoiu allerialade ehitusjuhtimise ja ehitustegevuse juhtimise ametialadel. Avaldus oli ajendatud vajadusest jätkata majandus- ja kutsetegevust ehitusvaldkonnas pärast 30. juunit 2018. Sel päeval lõppes ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 16 lõike 1 punki 3 kohaselt üleminekuperiood, mille järel tohtisid jätkata ehitusalal majandus- ja kutsetegevust need isikud, kellel oli õigus sellel tegevusalal tegutseda enne EhS jõustumist 1. juulil 2015. Taotluse kohaselt oli kaebaja omandanud teedeehitustehniku kutse Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis teedeehituse eriala lõpetamisega 25. veebruaril 1994. Sellest ajast alates on ta tegutsenud teedeehituses ja on end oma erialal täiendanud mitmesugustel koolitustel. Alates 2012. aastast on kaebaja teedeehitusettevõtte osanik ja juhatuse liige. 2. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) teedeinseneride kutsekomisjon jättis 13. juuni 2018. a protokollilise otsusega nr 1 kaebaja taotluse rahuldamata. 3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse tuvastada EEL otsuse nr 1 ja kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ tühisus või õigusvastasus või alternatiivselt tühistada EEL otsus nr 1 ja tuvastada kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ õigusvastasus ning kohustada Eesti Ehitusinseneride Liitu uuesti otsustama. 2 II. Õiguskantsleri seisukoht Asjassepuutuvad sätted 4. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Õiguskorras puuduva normi asjassepuutuvuse üle otsustamiseks tuleb esmalt tuvastada, et õiguskorras puudub nõutav norm. 5. Lahendades asja konkreetse normikontrolli menetluses, peab õigustloova akti andmata jätmine ehk põhiseadusvastane lünk olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Tuleb tuvastada, milline oli põhiseadusest tulenev positiivne kohustus ning kuidas Riigikogu on seda regulatsiooni kehtestamata jätmisega eiranud. Samuti tuleb näidata, kas ja kuidas oli selle rikkumise tuvastamine vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks. Kui põhiseadusest ei tulene teisiti, hõlmab Riigikogu avar otsustusruum mitte üksnes seda, millise sisuga õigusnorme kehtestada, vaid ka laia valikuvabadust seadusloome vormilistes küsimustes, sealhulgas selles, milliseid norme ühte õigusakti koondada ja kuidas neid pealkirjastada (RKPJKo 10.04.2018, 5- 17-42, p-d 24−25, 27 ja 29−30). 6. Kui kohtuasja lahendamiseks vajalikku materiaalõiguslikku normi ei ole kehtestatud, peab kohus olema piisava kindlusega veendunud, et on olemas faktilised asjaolud, mille reguleerimata jätmine (sh mõne kehtiva normi kohaldamisalast välistamine) on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus. Norm või selle puudumine on sellisel juhul asjassepuutuv kohtuasjas vaidluse all olnud faktiliste asjaolude ulatuses (RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 40). 7. Ehitusseadustiku § 24 lõige 1 sätestab, et EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel võib ettevõtja ja pädev isik ehitusalal majandustegevuse korras pakkuda oma teenuseid ning tegutseda, kui ettevõtja vastutusel ja heaks tegutseva pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus. EhS § 24 lõike 2 punkti 1, EhS § 38 lõike 2 ja EhS lisa 1 kohaselt on see nõutud ka teedeehituse alal. EhS § 24 lõike 4 kohaselt kehtestab sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. EhS § 24 lõike 4 alusel on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister andnud määruse nr 61. 8. Asjassepuutuv on EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määrus nr 61. Kui määrus sätestab volitusnormi piire ja ulatust arvestades kvalifikatsiooninõuded, on määrus seadusega kooskõlas ja formaalselt põhiseaduspärane. Sellisel juhul on võimalik hinnata koos kutsestandardiga vaidlustatud otsuse õiguspärasust. 9. Kui määruses ei ole kvalifikatsiooninõudeid sätestatud, need ei ole piisavalt täpselt määratud või puudub kutsestandardi kehtestamiseks volitusnorm, on tegemist õigustloova akti (määruse) andmata jätmisega tegevusaladele vastavate täpsemate kvalifikatsiooninõuete määramiseks. Viimasel juhul puudub õiguslik alus kutsestandardi kehtestamiseks ja selle alusel taotletud kutse andmata jätmiseks. Sel juhul peaks kohus määruse nr 61 põhiseadusele vastavuse korral otsustama asja teisiti kui juhul, mil tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ei ole kehtestatud, need ei ole piisavalt täpselt määratud või puudub vastav volitusnorm. Põhiseadusvastane lünk või põhiseaduskonformne tõlgendamine 10. Ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 ei ole kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud. Küll aga on antud volitus vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, millega reguleerida EhS § 24 lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded. 3 11. Seega on kõnealuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja keskne küsimus see, kas määruses nr 16 on kehtestatud kvalifikatsiooninõuded nii, nagu nõuab EhS § 24 lõige 4. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmisel on tegu lüngaga, kui olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme (vt punktid 12−24). Vaidlusaluses asjas on võimalik ka selline tõlgendus, mille kohaselt on määrus nr 61 kooskõlas EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormiga ja põhiseadusvastast lünka ei ole. Põhiseaduskonformse tõlgenduse olemasolul tuleb seda eelistada tõlgendusele, mille kohaselt norm või selle puudumine ei oleks põhiseadusega kooskõlas (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04 p 36) (vt punktid 25−41). Niisiis on kohtu ees põhimõtteline küsimus, kuidas mõista EhS § 24 lõikes 4 toodud volitusnormi sisu ja milline peab olema volitusnormi määratletuse aste, et seda pidada põhiseaduspäraseks. Põhiseadusvastane lünk 12. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 grammatilise tõlgenduse kohaselt tuleb kvalifikatsiooninõuded kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määruses. EhS seletuskiri viitab, et „EhS § 24 lõikes 4 antakse volitusnorm tegevusalade täpsema alajaotuse ja alajaotusele vastavate sobivate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks“. Varasemas EhS regulatsiooni käsitlevas seletuskirjas, milles selgitati seoses majandusseadustiku üldosa seadustiku (edaspidi MsÜS) muutmisega kutsete andmise korda ja põhimõtteid, puuduvad täpsemad selgitused kvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitusahela kohta. 13. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 alusel on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister andnud määruse nr 61. Määruse nr 61 §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi järgi (määruse nr 61 § 1 lg 1). Määruse nr 61 § 1 lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse vastama kutseseaduse (KutS) §-s 4 nimetatud kvalifikatsiooniraamistikule, kui EhSRS § 16 ei sätesta teisiti (määruse nr 61 § 1 lg 2). 14. Seega teeb määrus nr 61 viite kutsestandardile, kuid määruses endas puuduvad kvalifikatsiooninõuded. Tegemist ei ole olukorraga, kus kvalifikatsiooninõuded oleksid piisavalt määramata, vaid neid ei ole määrusega üldse kehtestatud. 15. Määruse nr 61 kehtiva redaktsiooni seletuskirjast nähtub, et täpsemate kvalifikatsiooninõuete esitamata ja määramata jätmine on olnud taotluslik. Kutsestandardi õigusakti tasandil sätestamine ei olevat võimalik lähtuvalt kutsesüsteemi dünaamikast ja vajadusest tagada selle võimalikult ajakohane sisu. 16. Põhiseaduse § 3 lause 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseadus ei keela Riigikogu pädevuses olevaid küsimusi delegeerida täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada omavoli. Kuigi kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama Riigikogu, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. 17. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lõikega 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Neist normidest tuleneb, et määrust kehtestades (sh määrusega põhiõigusi piirates) ei või minister minna vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 89. Kui põhiseadusest ei tulene teisiti, hõlmab Riigikogu avar otsustusruum mitte üksnes seda, millise sisuga õigusnorme kehtestada, vaid ka laia valikuvabadust seadusloome vormilistes 4 küsimustes, sealhulgas selles, milliseid norme ühte õigusakti koondada ja kuidas neid pealkirjastada. 18. Praegusel juhul ei ole seaduses toodud volitusnormi alusel määrusega tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud, vaid on piirdutud viitega kutsestandardile. Lähtudes EhS § 24 lõike 4 grammatilisest tõlgendusest, ei ole see kooskõlas volitusnormi piiride ja eesmärgiga. EhS § 24 lõike 4 selget sõnastust arvestades pole ministril kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmiseks otsustusruumi. Minister ei saa ilma edasivolituse õiguseta määrusega anda kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitust kui normiloomefunktsiooni kutsenõukogule, kui Riigikogu on sõnaselgelt pannud selle ülesande ministrile endale. Volitusnormi piire ei ava ka EhS § 24 lõige 1, sest EhS § 24 lõige 4 viitab otseselt määrusele ning EhS § 24 lõige 1 üksnes kutseseaduse kohasele kutsele, mitte aga selle aluseks olevate nõuete kehtestamisele. Kuna EhS § 24 lõike 4 alusel ei ole kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud, on tegemist lüngaga. Kui Riigikogu kohustab kvalifikatsiooninõudeid kehtestama määrusega, siis peavad need olema määruses (vrd kriminaalhooldusseaduse § 13). 19. Määrusega kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine toob kaasa põhiseadusvastase olukorra, kui õigusliku regulatsiooni puudusi pole võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega ning olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme (RKPJKo 10.04.2018, 5-17-42, p 37). 20. Seadusliku aluse põhimõte nõuab, et avalikku võimu teostataks üksnes seaduslikul alusel. PS § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. See tähendab, et põhjendatud juhtudel võib piirata inimese valikuõigust, seades teatud tegevusaladele nt haridusnõudeid. PS § 29 lõikes 1 sätestatud elukutsevaliku piirangud on lubatud, kui need piirangud on proportsionaalsed. Kutse taotlemise eeltingimus ehituse, sh teedeehituse (EhS § 24 lg 1 ja lg 2 p 1, EhS § 38 lg 2, EhS lisa 1) valdkonnas kujutab endast PS § 29 lõikes 1 kehtestatud elukutsevaliku vabaduse piirangut. Sellise piirangu eesmärk on tagada, et kutse taotleja ettevalmistus oleks piisav ja ehitustegevus oleks kvaliteetne ja ohutu. 21. Kvalifikatsiooninõuded on kehtestatud kutsestandardiga. Kutsestandard on dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning selleks vajalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi ning hoiakuid ehk kompetentsusnõudeid (KutS § 3 p 1, § 5 lg 1). Kutsestandardi kinnitab kutsenõukogu, mille koosseisu kuuluvad võrdsetel alustel sama kutsetegevuse valdkonna töötajad, tööandjad, kutse- ja erialaühendused ning riigi esindajad (KutS § 5 lg 2, § 8 lg 1, kutsestandardite määruse § 6). Kutsestandardite koostamise protsess on sätestatud haridus- ja teadusministri 28.11.2008 määruses nr 69 „Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“ (kutsestandardite määrus). 22. Kehtestatud kutsestandard ei võimalda siiski tagada põhiseaduspärast olukorda kvalifikatsiooninõuete täitmise hindamiseks, kuna kutsenõukogul puudus kutsestandardi andmiseks volitus. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamise kohustus ja õigus on EhS § 24 lõike 4 kohaselt üksnes vastutava valdkonna ministril. Kutsenõukogu on ilma kehtiva õigusliku aluse ja volituseta kehtestanud otsusega kutsestandardi kvalifikatsiooninõuded. PS § 3 lõike 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb. 23. Ka muud KutS sätted ei sisalda regulatsiooni, mis võimaldaks kutsenõukogul kutsestandardit kehtestada ja kutsekvalifikatsiooninõudeid hinnata viisil, mis annaks põhiseaduspärase tulemuse. Ka EhS-s puudub alternatiivne regulatsioon, millest võiks kutsekvalifikatsiooninõuete hindamisel lähtuda. 5 Mõistetav on eesmärk, et ehitusalased kvalifikatsiooninõuded peavad olema võimalikult ajakohased. Laiemas plaanis on selle nõude eesmärk kindlustada ehitustegevuse ohutus ja kvaliteet, mis on avalikes huvides. Kutsevaldkonnad arenevad aja jooksul ning sellega muutuvad ka kutsealal tegutsevatele isikutele seatud ootused. Selline areng võibki kaasa tuua kutsestandardite muutmise ja kutse andmise ja/või kutsenõuete täitmist hõlbustava korra muutmise. Selline eesmärk ei õigusta aga volitusnormiga pandud kohustuse täitmata jätmist. Regulatsiooni ajakohasust on võimalik tagada ka volitusnormi järgides ja selle piires tegutsedes, näiteks määrust vajaduse korral muutes. 24. Niisiis puudub EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud täpsem kvalifikatsiooninõuete regulatsioon, millest võiks lähtuda kutsestandardi õiguspärasuse ja kaebaja vaidlustatud otsuse hindamisel. Nõutava regulatsiooni kehtestamata jätmise tagajärjel ei ole võimalik taotleda ega saada EhS § 24 lõikes 2 sätestatud tegevusaladele vastavat kutset. Kuna kindlatel tegevusaladel pädeva isikuna tegutsemiseks on aga vaja kutset (ja seda tõendav kutsetunnistus), riivab nõutava regulatsiooni puudumine PS §-s 29 sätestatud õigust valida tegevusala ja elukutset. Põhiseadusega kooskõlaline tõlgendus 25. Kuigi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi ulatus on laiem kui määruses nr 61 esitatud regulatsioon ehk volitusnormi täit ulatust ei ole määruses nr 61 ära kasutatud, on sellele põhiseaduspärane õigustus. Hinnates EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi ulatust ja seda, kuidas minister on selle alusel määrust sisustanud, tuleb arvesse võtta ka muid asjakohaseid norme, eelkõige EhS § 24 lõikeid 1 ja 5. 26. Ehitusseadustiku § 24 lõike 1 kohaselt peab EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusalal tegutsev pädev isik oma kvalifikatsiooni tõendama haridusel ja töökogemusel põhineva kutseseaduse kohase kutsega. Kvalifikatsioon on töö eripärale vastavad piisavad teadmised ja oskused ehk kompetentsus, mida on ametlikult hinnatud (EhS § 19 lg 1 p 3, KutS § 3 p 5). Seega peab isikul olema kutseseaduse kohaselt saadud kutse. Kuigi EhS § 24 lõige 1 ei nimeta kutsestandardit, on kutseseaduse kohast kutset nõudes viidatud kutseseaduse regulatsioonile tervikuna, sisuliselt on nii osundatud ka kutsestandardi järgimise kohustusele. Kutseseaduse kohaselt on kutset võimalik anda üksnes kutsestandardi olemasolul ja selle alusel. 27. Kutsestandardisse tuleb kirja panna kompetentsuse nõuded ehk edukaks kutsetegevuseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (KutS § 5 lg 1, § 3 p 1). Kutsestandardis kirjeldatud kompetentsuse nõuded, mille osaks on ka haridus, ongi kvalifikatsiooninõuded EhS § 24 lõike 4 tähenduses. Ekslik on arvamus, et kutsestandardit tuleb koostada, silmas pidades EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, ja kui neid määruses ei olegi kehtestatud, siis ei tohiks ka kutsestandardis neid kehtestada. Kutsestandardit käsitlev regulatsioon on sätestatud eraldi seaduses ning põhiseaduse §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi seda ministri määrusega piirata. 28. Riigikogu on EhS § 24 lõikes 1 ette näinud, et kvalifikatsiooninõuded kehtestab kutsenõukogu kutsestandardis (KutS § 5). Kutseseadus reguleerib ammendavalt kutsestandarditega seonduvat, sh nii selle kehtestamise volitusi, menetluskorda kui ka kutsestandardi sisu. Kutsestandardid paigutuvad ühtsesse kutsekvalifikatsiooniraamistikku, kusjuures kutsekvalifikatsiooniraamistikus kirjeldatud kutsetasemed on võrreldavad haridustasemega (KutS § 4 lg 2, lisa 1). Seega on ootuspärane, et kutsestandardis on käsitletud ka kutsetaseme eelduseks olevat haridustaset. On võimalik anda vaid selline kutsetase, mis vastab inimese haridustasemele. Haridus- ja kutsetaseme võrreldavust on visuaalselt selgitatud näiteks SA Kutsekoja veebilehel. 6 29. Ehitusseadustiku § 24 lõike 5 kohaselt tohib EhS § 24 lõike 4 alusel antud määruses kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid kehtestada üksnes nende tegevusalade puhul ja ulatuses, kus need on põhjendatavad olulise avaliku huviga ja nii, et tagatud oleks PS §-s 11 sätestatud põhimõtete järgimine. Sellest järeldub, et EhS § 24 lõikes 4 antud volitust ei pea tingimata alati täiel määral ära kasutama ja kvalifikatsiooninõudeid ei pea kehtestama, kui selleks pole vajadust. Seega on ministril määruse sisustamisel kaalutlusõigus. 30. Kui Riigikohus tunnistab ministri määruse põhiseadusega vastuolus olevaks põhjusel, et määruses ei ole kehtestatud täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, tähendab see kohtu hinnangut, et täpsemate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks on oluline avalik huvi, nagu näeb ette EhS § 24 lõike 5 viimane lause ja minister on oma kaalutlusõigust teostanud valesti. Lisaks tuleb arvestada, et kõigil ehitusvaldkonna tegevusaladel ei pruugi olla avalikku huvi täpsemate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks määrusega, see huvi võib olla vaid mõnel üksikul tegevusalal, näiteks üksnes teedega seotud kutsetegevuse aladel. 31. Arvestades, et EhS § 24 lõike 1 kohaselt on kvalifikatsiooninõuded juba kutsestandardis kehtestatud ja seda, et EhS § 24 lõike 5 kohaselt tuleks ministril hoiduda määruses kvalifikatsiooninõudeid kehtestamast, kui selleks pole vajadust, ei ole põhjust asuda seisukohale, et minister on jätnud määruses kvalifikatsiooninõuded põhiseadusvastaselt kehtestamata. Kuigi EhS § 24 lõikes 4 on volitusnormi ulatus laiem kui määruses nr 61 kasutatud, ei tähenda see, et minister peaks volituse ulatust kõnealusel juhul täiel määral ära kasutama ja kehtestama täpsemad kvalifikatsiooninõuded ka siis, kui seda ei saa põhjendada olulise avaliku huviga ja kui see poleks ka vajalik, sobiv ega proportsionaalne. 32. Oluline avalik huvi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi alusel täpsemate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks võib puududa selle tõttu, et kvalifikatsiooninõuded on piisavalt täpselt määratud kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardis. Riigikogu ei ole soovinud, et määruses kehtestataks kohustuslikud kvalifikatsiooninõuded alati ja iga tegevusala jaoks. Seda kinnitab ka selle normi kujunemislugu. Kõnealune norm seondub kutsetele üleminekuga ja selle põhjendused on esitatud MsÜS seletuskirjas ehitusseaduse muudatuste juures. Selgitustest nähtub, et määruses tegevusalade kvalifikatsiooninõuete kehtestamisel tuleb lähtuda kutsestandardis esitatud nõuetest ja määruses üksnes võetakse kokku ja antakse ülevaade, millise kutsega isikud tohivad kindlal tegevusalal tegutseda. Varem kehtinud regulatsioon toodi sisulisi muudatusi tegemata ehitusseadustikku üle. Ehitusseadustiku seletuskirjast selgub, et sisulisi muudatusi võrreldes MsÜS muudetud ehitusseadusega ei ole ka kavas. Seega on Riigikogu tahet hinnates asjakohane arvestada tänaseks kehtetu normi kohta antud selgitusi. Ehitusseadustikuga kaasnesid üksnes vormilised muudatused normi stiilis ja sõnastuses. Üksnes teedeehituse valdkonnas olid muudatused sisulisemad ja seisnesid teeseaduses teedeehitust käsitleva regulatsiooni kehtestamises ehitusseadustikus ja ühtlustamises. 33. EhS § 24 lõikes 4 esitatud volitusnormi sõnastusest, millega antakse volitus kehtestada täpsemad kvalifikatsiooninõuded, järeldub, et kvalifikatsiooninõuete tegelik allikas on kuskil mujal. Ka ei määra see, kui täpselt peaks minister kvalifikatsiooninõudeid kehtestama. Kvalifikatsiooninõuete tegelik allikas on kutsestandard, millele on sisuliselt viidatud EhS § 24 lõikes 1. Igal juhul ei saa EhS § 24 lõike 4 sõnastuse kohaselt määruses kehtestada nõudeid, mida EhS § 24 lõiked 1 ja 2 ei sisalda ega hõlma ka viidates. Lubatud on üksnes EhS § 24 lõikes 2 esitatud tegevusalade loetelu täpsemat jagunemist tegevusalade alaliikideks sätestada ja neile tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid kehtestada ehk kutsestandardist tulenevaid nõudeid täpsustada. Seega tuleb EhS § 24 lõike 4 sisustamisel arvesse võtta kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardeid. Vastupidine tõlgendus, mille kohaselt tuleks kutsestandardi kehtestamisel arvesse võtta EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, viiks PS §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega vastuolus olevale järeldusele, kuna sel juhul sõltuks kutseseaduse toimimine sellest, kas EhS § 24 lõike 4 7 alusel tegutsev minister on määruses kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud, sellisel juhul muutuks sisutuks ka EhS § 24 lõige 1. 34. Kuna seadus ei näe ette, kui täpseid kvalifikatsiooninõudeid peab määruses kehtestama, on sobiv ka see, kui määruse nr 61 §-s 1 on viidatud kvalifikatsiooninõuete tegelikule allikale (mis järelduks ka EhS § 24 lõikest 1) ja määruses täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ei olegi. Seaduse volitus kehtestada täpsemad kvalifikatsiooninõuded määruses hõlmab ka õigust otsustada, et niigi juba kutsestandardites määratud kvalifikatsiooninõudeid ei ole vaja määruses täpsustada, ning piirduda selgitava viitega kvalifikatsiooninõuete tegelikule allikale. Seda toetab ka EhS § 24 lõikes 5 sätestatud keeld määruses kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid kehtestada, kui selleks puudub oluline avalik huvi. 35. Määruse nr 61 §-s 1 esitatud viidet kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardile ei ole põhjust pidada HMS § 91 edasivolituse keeldu rikkuvaks. HMS § 91 käsitleb määruse edasivolitamist, kutsestandardit aga määruseks pidada ei saa. Seega ei ole edasivolituse keeld siin asjakohane. Edasivolituse küsimus ei tule kõne alla ka põhjusel, et EhS § 24 lõikes 1 on Riigikogu juba otsustanud, et EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel tegutsevatel pädevatel isikutel peab olema kutseseaduse kohane kutse. Viidates kutseseaduse kohasele kutse olemasolule, on viidatud kohustusele järgida kutsestandardit ja sellest järeldub kutsestandardis sätestatud kompetentsuse ehk kvalifikatsiooninõuete kohustuslikkus. Kutseseaduses on piisavad volitused kutsestandardites kompetentsusnõuete kehtestamiseks ning neid volitusi ei pea otsima ehitusseadustikust. 36. Ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 antud volitusnormi ei saa käsitleda kutseseaduse erinormina, mis välistaks kutseseaduse regulatsiooni kohaldumise kvalifikatsiooninõuetele. Kui asuda seisukohale, et tegemist on erinormiga, mis välistab kutseseaduse regulatsiooni kohaldumise, oleks tegemist seaduslikkuse põhimõtte rikkumisega. Seadus on ülimuslik ministri määruse ees ja määrusega ei saa määrata seaduse kohaldamist, ei laiendavalt ega kitsendavalt. Justnimelt see aga järelduks, kui asuda seisukohale, et EhS § 24 lõikes 4 esitatud volitusnormi sõnastus „täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ piirab kutseseaduse alusel ja sellega kooskõlas kutsestandardites kvalifikatsiooninõuete kehtestamist. Kutseseadus ei võimalda ministril määrusega vahetult reguleerida kutsestandardi sisu ja selles kirjeldatud kompetentsuse (kvalifikatsiooni) nõudeid. Ka EhS § 24 lõike 4 sõnastusest, ega ühestki ehitusseadustiku muust sättest ei järeldu volitust reguleerida mõne teise seaduse reguleerimisalas olevat küsimust. 37. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruse toime ei saa olla kutsestandardis esitatud nõudeid välistav. Kui minister kehtestaks selle volitusnormi alusel täpsemad kvalifikatsiooninõuded, siis oleks see täiendav ja iseseisvalt kehtiv nõue. Nii näiteks võiks minister, arvestades EhS § 24 lõikest 1 tuleneva kutse nõudega, määruses täpsustada, et mõnel täpsemalt määratletud tegevusalal võib tegutseda inimene, kellel on küll vastav kutse, kuid kes vastab ka määruses täpsustatud kvalifikatsiooninõuetele (hariduse, teadmiste või kogemuse osas). 38. Ehitusseadustiku § 24 lõiget 4 on võimalik põhiseadusega kooskõlaliselt tõlgendada nii, et kvalifikatsiooninõuded ei lähtu määrusest, vaid kutsestandardist. See järeldub ka EhS § 24 lõikes 1 esitatud materiaalsest nõudest ja selles kutseseadusele tehtud viitest. EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatava määruse funktsioon on üksnes viia tegevusala ja kutsestandardi kohane kutse omavahel vastavusse ning selleks võib olla vaja täpsemalt määrata tegevusala ja sellele vastav kvalifikatsiooninõue. Erandina võimaldab EhS § 24 lõige 4 olulise avaliku huvi korral kehtestada ka täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kui on esitatud kutsestandardis (EhS § 24 lg 5). 39. EhS § 24 lõikes 4 ettenähtud regulatsioon on funktsionaalses seoses EhS §-s 25 sätestatud teavitamiskohustusega. EhS § 25 lõike 2 kohaselt tuleb majandustegevusteates märkida EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätetatud täpsem tegevusala alaliik ja kutsetunnistuse nõude 8 korral sellele kantud kutse ja kutsetase, kutse andja, kutsetunnistuse number, andmise koht ja kuupäev ning kehtivusaeg. Seda funktsionaalset seost kinnitab ka volitusnormi terviklik sõnastus „tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ ning selle volitusnormi varasem rakenduspraktika – ka varem kehtinud samasisulised määrused ei kehtestanud kvalifikatsiooninõudeid, vaid üksnes viisid täpsemalt nimetatud tegevusala kokku sellele tegevusalale vastava kutse ja kutsetasemega (vt 2014-2015 kehtinud määrus; 2015-2017 kehtinud määrus). Määrus nr 61 erineb eelnevalt kehtinud samasisulistest määrustest üksnes regulatsiooni tehnika poolest, enam ei ole peetud vajalikuks määruses kehtestada tabelit tegevusalade täpsema jaotuse ja neile vastavate kutsete kohta, vaid on eelistatud dünaamilisemat lahendust. Kuivõrd praeguseks on täielikult üle mindud kutsetele ja EhSRS §-s 16 sätestatud üleminekuajad on samuti möödas, ei pruugi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi osa „täpsustatud kvalifikatsiooninõuded“ sellisel kujul olla enam vajalik. 40. Kui pidada silmas võimalust, et EhS § 24 lõiget 4 mõistetakse erinormina kutseseadusele (nagu nähtub RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 16), nii et see välistab kutseseaduse alusel kvalifikatsiooninõuete kehtestamise kutsestandardis, siis on EhS § 24 lõige 4 põhiseadusega vastuolus osas, milles see kohustab ministrit kehtestama määruses täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid. Sel juhul tuleks PS §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõtte järgimise tagamiseks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks EhS § 24 lõike 4 lauseosa „ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“. Samas muutuks sellisel juhul EhS § 24 lõige 5 üleliigseks, sest kui volitusnormi piirid oleksid sel viisil kitsendatud, ei olekski võimalik kehtestada määrusega täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ka siis, kui see võiks olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel siiski õigustatud olla. 41. Ehitusseadustiku § 24 lõige 4 ei saa olla erinorm kutseseaduse suhtes ka seetõttu, et see ei vasta KutS § 1 lõikes 2 sätestatud nõuetele – ehitusseadustik ei sisalda terviklikku regulatsiooni kutsenõuete väljatöötamise ega kutse andmise kohta. Ehitusseadustik ei sisalda üldse KutS § 1 lõike 2 mõttes asjakohaseid norme. KutS § 1 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastab näiteks advokatuuriseadus. Ehitusseadustik seondub kutseseadusega vaid osas, milles see muudab kutse omamise teatud tegevusaladel kohustuslikuks. KutS § 15 lõige 2 näeb ette, et kutse olemasolu võib olla mõne õigusaktiga kohustuslikuks tehtud. EhS § 24 lõige 1 ongi kutse olemasolu EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel, mida on EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses nr 61 täpsemateks alategevusaladeks jaotatud, kohustuslikuks tehtud. Kokkuvõte 42. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärk on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21). Eelnevat silmas pidades tuleb eelistada õigusselgust ja õiguskindlust arvestades tõlgendust, mis lähtub EhS § 24 lõikes 4 selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sättest. EhS § 24 lõige 4 paneb valdkonna eest vastutavale ministrile kohustuse kehtestada kvalifikatsiooninõuded määruses, kuid seda kohustust ei ole praegu täidetud. Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus, mis võib tekkida siis, kui avardada volitusnormi piire viisil, mis võimaldaks selle ulatuse määrata mitte esmalt sätte selget sõnastust arvestades, vaid erinevate sätete (EhS § 24 lg 1 ja § 24 lg 4) eesmärkide koostoimes. Kui volitusnorm on selge, ei ole vaja seda tõlgendada. Kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine on seetõttu vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lõikega 2 koostoimes § 29 lõikega 1. 43. Kui Riigikohus leiab, et EhS § 24 lõike 4 alusel osaline õigustloova akti andmata jätmine on vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lõikega 2 koostoimes § 29 lõikega 1, tunnistab kohus sellega 9 õiguslünka, mis tuleb Riigikogul seadusemuudatusega või ministril määruse muutmisega kõrvaldada. 44. Arusaadavad ja hõlpsasti leitavad peavad olema nii kutset eeldavad tegevusalad kui ka vastavad kutsekvalifikatsiooninõuded. EhS kohaselt kehtestab kvalifikatsiooninõuded minister oma määrusega. Õigusselgeks ei saa pidada olukorda, kus volitusnormi alusel antud määruses ei ole konkreetseid kvalifikatsiooninõudeid ega hõlpsasti järgitavat viidet kutsenõukoja kehtestatud nõuetele, mille eest minister vastutuse võtab. 45. Riigikogul tuleks selgelt ja ühemõtteliselt otsustada, kas ehitusalased kvalifikatsiooninõuded tuleb sätestada määrusega või volitada neid kehtestama kutsenõukogu kutsestandardiga. Oluline on, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitusahel oleks selge ega tekiks kahtlusi, et see on katkenud. Inimese kohta tehtava otsuse aluseks on praegu kutsestandard, mille kehtestamiseks puudub EhS-s kohane volitusnorm. Inimesele peab olema kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata selge, milline õigusakt on tema kohta tehtud otsustuse õiguslik alus. 46. Tunnistades, et EhS § 24 lõike 4 alusel peab kvalifikatsiooninõuded kehtestama määruses, tuleks läbi mõelda ja täpsustada ka EhS § 24 lõike 4 seos EhS § 24 lõike 1 regulatsiooniga kvalifikatsiooni tõendamise kohta. Nimelt tõendab EhS § 24 lõike 1 kohaselt kvalifikatsiooni haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus. Kutse on aga määratud kutsestandardis (KutS § 3 p 2). Kutsenõukogul ei ole kutsestandardiga kvalifikatsiooninõuete kehtestamise pädevust. Kui regulatsioon jääb täpsustamata, võib EhS § 24 lõige 1 jääda sisutühjaks. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Karolin Soo 693 8410 [email protected] Ago Pelisaar 693 8407 [email protected] Saatja: Kadri Nõmm <[email protected]> Saadetud: 02.03.2021 13:34 Adressaat: Info <[email protected]>; JM info Shared MB <[email protected]>; HM <[email protected]>; MKM info <[email protected]> Teema: Teatis ja arvamuste edastamine - haldusasi nr 3-18-1432 (Riigikohtu üldkogu) 02.03.2021 Kiri nr 3-18-1432/99 Tsiviilasi nr 3-18-1432 Teatis ja arvamuste edastamine &nbsp; Lugupidamisega &nbsp; Kadri Nõmm Riigikohtu sekretär &nbsp; Õiguskantsleri kantselei 02.03.2021 nr 3-18-1432/99 Justiitsministeerium Haldusasi nr 3-18-1432 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Haridus- ja Teadusministeerium Egon Tischler lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann Eesti Asfaldiliit lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Sihtasutus Kutsekoda lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko Vaske Mittetulundusühing Eesti Ehitusinseneride Liit lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Matteus TEATIS Riigikohtu halduskolleegium andis haldusasja nr 3-18-1432 arutamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse lahendamist. Kohtuasi lahendatakse kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Menetlusosalistel on õigus esitada Riigikohtule kohtuasja menetlemisega seotud avaldusi, taotlusi ja seisukohti, mis tuleb saata arvestusega, et dokumendid jõuaksid Riigikohtusse hiljemalt 15. märtsil 2021. Kirjale on lisatud Riigikohtule saabunud menetlusosaliste arvamused. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Nõmm Riigikohtu üldosakonna sekretär Lisa: arvamused Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel