Riigikohus
e-post:
[email protected] 25. veebruar 2021.a nr 2/38
Täiendav vastustaja: MTÜ EESTI ASFALDILIIT
registrikood 80064764
Mahtra tn 30a, Tallinn 13811
Täiendava vastustaja esindaja: vandeadvokaat Raul Talts
Advokaadibüroo Talts & Partnerid
Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317
tel: 623 3017
e-post:
[email protected]
Vastustaja: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit
registrikood 80011934
A.H. Tammsaare tee 47, Tallinn 11316
e-post:
[email protected]
Vastustaja esindaja: advokaat Kadri Matteus
Advokaadibüroo COBALT
Pärnu mnt 15, Tallinn 10141
e-post:
[email protected]
Vastustaja: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara
Kutsenõukogu
Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn
Vastustaja esindajad: vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske
Advokaadibüroo NOVE
Estonia pst 9, 10143 Tallinn
e-post:
[email protected];
[email protected]
Kassaator: Egon Tischler
(menetluses kaebaja) isikukood 37408080309
Kassaatori esindaja: vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Tornimäe Advokaadibüroo
Tornimäe 7-31, Tallinn 10145
e-post:
[email protected]
ARVAMUS
haldusasjas nr 3-18-1432
ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta
Advokaadibüroo Talts & Partnerid Pärnu mnt 158/1, 11317 Tallinn, Eesti
registrikood 12600231 tel +372 6 233 017
KMKR 101692317
[email protected] | www.abtalts.ee
I. Senine menetlus
1.1. Egon Tischler (edaspidi ka kaebaja) esitas 18.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse
Teedeinseneride kutsekomisjoni 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 tühisuse tuvastamiseks
ja kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks;
alternatiivselt 13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 tühistamiseks ja kutsestandardi
Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 õigusvastasuse tuvastamiseks; lisaks Teedeinseneride
kutsekomisjoni kohustamiseks uue otsuse tegemiseks kaebaja 01.03.2018 sooviavalduse osas.
1.2. Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsusega (i) jäeti läbi vaatamata kaebaja kaebus
kutsestandardi Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamise
nõuetes, (ii) jäeti rahuldamata kaebus Teedeinseneride kutsekomisjoni 13.06.2018
protokollilise otsuse nr 1 tühisuse tuvastamise ja tühistamise ning MTÜ EESTI ASFALDILIIT
(edaspidi ka ESTAL) kohustamise nõuetes. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda.
1.3. 21.04.2019 esitas kaebaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna
Halduskohtu 29.03.2019 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist ning kaebuse rahuldamist
täies ulatuses.
1.4. Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus
rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu 29.03.2019 otsuse põhjendusi.
1.5. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusele kassatsioonkaebuse, milles
palus haldus- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt
asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotles kaebaja
asjassepuutuva kutsestandardi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist ning tõendite
kogumist.
1.6. Riigikohus tegi 29.12.2020 määruse, millega otsustas anda asja lahendada Riigikohtu
üldkogule. Määruses asus Riigikohus mh järgmistele põhilistele seisukohtadele:
Seadusandja ei pidanud vajalikuks kehtestada kohustuslikke
kvalifikatsiooninõudeid seadusega, vaid on selle delegeerinud vastutavale
ministrile. Seadusandja kohustas niisiis määrusandjat kehtestama pädevaks isikuks
kvalifitseerumise peamised tingimused (mh haridusnõude).
Kuna EhS on KutS-i suhtes eriseaduseks, on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse
hindamisel asjassepuutuv EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määrus, mitte aga KutS-
i alusel kehtestatud kutsestandard.
Määrusandja ei ole seda, millistele tingimustele peab pädeva isikuna tegutseda
sooviv isik kutse saamiseks vastama, EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi sisuks
pidanud ja ei ole seega ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid
kehtestanud. Ei Riigikogu, Vabariigi Valitsus ega minister ei ole pädeva isiku
kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud. Riigikogu on selle ülesande delegeerinud
ministrile, ministri määruses aga regulatsioon puudub.
Kolleegiumi hinnangul ei ole määrusandja seadusandja volitust korrektselt
sisustanud ja hariduse nõudeid ning oskusi määrusega täpsustanud, vaid on end
õigusvastaselt piiranud ja jätnud seadusandja volituses antu tegemata.
Isegi kui lähtuda sellest, et ministri määruses on regulatsiooni kehtestamine edasi
volitatud, st et määrusandja on andnud volituse kehtestada kutseks kvalifitseerumise
peamised tingimused (mh haridusnõude) KutS-is ja selle alusel sätestatud korras
2
koostatavas kutsestandardis, oleks selline edasivolitamine vastuolus HMS § 91 lg-
ga 1 ja kvalifikatsiooninõudeid ei oleks põhiseaduspäraselt kehtestatud.
Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevate
kvalifikatsiooninõuete kehtestamist peab lahendama legitiimne riigiorgan.
Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise
määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale
ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid.
Kolleegiumil on kahtlus, et praeguses asjas piirati kaebaja õigusi
põhiseadusvastaselt, st ilma et pädev organ oleks kehtestanud selleks seaduse
kohaselt nõutavad tingimused. Lisaks tühistamiskaebusele puudutab see ka
kohustamiskaebust, sest kohustamiskaebuse rahuldamise korral puuduks
põhiseaduspäraselt kehtestatud regulatsioon, mille alusel saaks kutsekomisjon kutse
andmist uuesti otsustada. Seepärast on kolleegiumil alust arvata, et praegune olukord
- seadusega nõutavate tingimuste puudumine määruses või edasivolitamine - võib
olla vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lg-ga 2 koostoimes §-ga 29.
1.7. Riigikohus on palunud enda 29.01.2021 kirjas nr 3-18-1432/94 esitada arvamus EhS § 24
lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta hiljemalt 26.02.2021.
Käesolevaga esitab ESTAL enda arvamuse tähtaegselt.
II. ESTAL-i Arvamus EhS § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata
jätmise kohta
2.1. ESTAL-ile arusaadavalt on Riigikohus jõudnud 29.12.2020 määruses seisukohale, et
Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister ei ole seda, millistele tingimustele peab pädeva isikuna
tegutseda sooviv isik kutse saamiseks vastama, EhS § 24 lg-s 4 sätestatud volitusnormi sisuks
pidanud ja ei ole seega ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud.
Seetõttu on kolleegiumil tekkinud kahtlus, et praeguses asjas piirati kaebaja õigusi
põhiseadusvastaselt, st ilma et pädev organ oleks kehtestanud selleks seaduse kohaselt nõutavad
tingimused. Teisisõnu kahtleb kolleegium, kas Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara
Kutsenõukogu (edaspidi ka AGEK KN) on kutse kvalifitseerumise tingimuste kehtestamiseks
pädev organ.
2.2. ESTAL nõustub Riigikohtuga selles, et EhS § 24 lõike 4 alusel antud ettevõtlus- ja
infotehnoloogiaministri 23.11.2017 määruses nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega
ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi ka Määrus nr 61) ei ole sätestatud eraldiseisvalt
ehitusvaldkonnas pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid. Selle asemel on Määruse nr 61 § 1 lg-
s 1 sätestatud, et isiku kvalifikatsiooni ulatus määratakse kindlaks kutse andmise aluseks olnud
kutsestandardi alusel. Sama sätte lõige 1 lisab, et lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse
vastama kutseseaduse §-s 4 nimetatud kvalifikatsiooniraamistikule, kui ehitusseadustiku ja
planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 16 ei sätesta teisiti. Seega on Määruse nr 61 andja
lähtunud eeldusest, et kutseks kvalifitseerumise peamised tingimused määratakse
kutseseaduses (KutS) ja selle alusel sätestatud korras koostatavas kutsestandardis.
2.3. Kutsenõukogu ja kutse andja õigus ja kompetents nõuete kehtestamiseks kutsestandardis
tuleneb KutS § 5 lg-st 2. Viidatud sätte kohaselt kinnitab kutsestandardi kutsenõukogu.
Kutsestandard on dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning esitatakse
kompetentsusnõuded (KutS § 5 lg 1). Kompetentsus on edukaks kutsetegevuseks vajalik
3
teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute kogum (KutS § 3 p 1). Seejuures ei ole
kutsenõukogul piiramatu otsustusõigus kutsestandardi kompetentsusnõuete sisustamisel.
Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise korra kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega (KutS § 5 lg 3) ning see peab paigutuma kutsestandardite
paigutumise kvalifikatsiooniraamistikku (KutS § 5 lg 4). Veelgi enam, see peab vastama
Euroopa Liidu kvalifikatsiooniraamistikule (vt ESTAL 30.09.2020 vastus Riigikohtule p-d 2.1.
ja 2.2.). Kuivõrd KutS juba reguleerib kutsestandardite andmist, siis saab asuda seisukohale, et
Määruses nr 61 on selle andja põhjendatult tuginenud ja viidanud kutseseaduse regulatsioonile
ning määrust kehtestades ei ole minister läinud vastuollu seadustes sätestatuga.
2.4. Ülaltoodust hoolimata nendib ESTAL, et Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-2-1-40-15 p-
des 51 selgitanud, et põhiseaduses nimetamata riigiorgani, sh avalik-õigusliku juriidilise isiku
juhtorgani normiloomepädevust ei saa välistada. Küll peab normiloomefunktsiooni osaliseks
delegeerimiseks põhiseaduses nimetamata organile eksisteerima kaalukas põhjus. Riigihalduse
avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele delegeerimise üldõigustuseks võib pidada
detsentraliseerimist. Omavalitsuslikele kutseühendustele kui avalik-õiguslike juriidiliste isikute
alaliigile avaliku võimu teostamise osalise üleandmise eriõigustuseks on arusaam, et just nemad
on oma sisulise kompetentsi tõttu asjaomases valdkonnas kõige paremini võimelised vastavat
avalik-õiguslikku ülesannet täitma. Niisiis tuleb küsida, kas eeltoodud õigustused on piisavad,
et õigustada ka normiloomefunktsiooni (osalist) üleandmist põhiseaduses nimetamata organile.
Üldkogu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Ei saa välistada, et mingitel
tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine
põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav.
Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus
otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes
selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju.
2.5. Kutsenõukogud on vaieldamatult parimaid eriteadmisi ning kompetentsi omavad
kutseühendusorganid. Konkreetse kaasuse näitel on selleks AGEK KN, kelle eesmärgiks on
tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elu ja tervist, samuti keskkonda ja vara olulisel määral
mõjutavas teedeehitusvaldkonnas täidaksid ülesandeid üksnes kõrge erialase
kompetentsitasemega isikud. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mis ESTAL-i arvates on
kooskõlas PS § 29 lg-s 2 sätestatuga. Kuigi käesoleval juhul ei hinnata mitte kutsestandardit
ennast, vaid selle kehtestamise korra vastavust Põhiseadusele, siis vaieldamatult räägib hetkel
toimiva kutsestandardi andmise korra kasuks tõsiasi, et nii haldus- kui ringkonnakohus on
pidanud selles sätestatud nõudeid vajalikuks, mõõdukaks ja proportsionaalseks elik kooskõlas
Põhiseadusega olevaks. Seega saab ESTAL-i arvates kutsenõukogu olla selleks
kutseühenduseks kes oma sisulise kompetentsi tõttu asjaomases valdkonnas on kõige paremini
võimeline vastavat avalik-õiguslikku ülesannet täitma, so kutse kvalifitseerumise tingimusi
kehtestama.
Käesolev menetlusdokument on allakirjutanu poolt digitaalselt allkirjastatuna edastatud e-
toimiku vahendusel Riigikohtule (
[email protected]).
/allkirjastatud digitaalselt/
Raul Talts
4
Riigikohus
Lossi 17
50093 TARTU 26.02.2021
Haldusasi nr 3-18-1432
Esitatud e-toimiku kaudu
MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit
ARVAMUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KÜSIMUSE LAHENDAMISEKS
Kassaator: Egon Tischler
(protsessis kaebaja): isikukood 3740808309
e-post:
[email protected]
Kassaatori esindaja: Vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Tornimäe Advokaadibüroo
aadress Tornimäe 7-31 10145 Tallinn
tel: 609 8876
e-post:
[email protected]
Vastustaja I: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit
(protsessis vastustaja): registrikood 8001193
aadress A. H. Tammsaare tee 47, Tallinn 11316
tel: 660 4524
e-post:
[email protected]
Vastustaja esindaja: Vandeadvokaat Kadri Matteus
Advokaadibüroo COBALT
Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn
tel: 66 51 888
e-post:
[email protected]
Vastustaja II: MTÜ Eesti Asfaldiliit
(protsessis vastustaja) registrikood 80064764
aadress Mahtra 30A, 13811 Tallinn
e-post:
[email protected]
Vastustaja II esindaja: Vandeadvokaat Raul Talts
Advokaadibüroo Talts & Partnerid
aadress Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317
e-post:
[email protected]
Vastustaja III: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu
(protsessis vastustaja): aadress Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn
Eesti Läti Leedu Valgevene
Tel +372 665 1888 Tel +371 6720 1800 Tel +370 5250 0800 Tel +375 17 336 0093
[email protected] [email protected] [email protected] [email protected]
Vastustaja III esindaja: Vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske
Advokaadibüroo NOVE
aadress Estonia pst 9, 10143 Tallinn
e-post:
[email protected] ;
[email protected]
1 SENINE MENETLUSKÄIK JA ASJAOLUD
1.1 Kaebaja E. Tischler esitas 18.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja taotluse esialgse
õiguskaitse kohaldamiseks, paludes tuvastada Teedeinseneride Kutsekomisjoni 13.06.2018
protokollilise otsuse nr 1 mitte anda kaebajale Diplomeeritud teedeinsener, tase 7
(kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) tühisus ning kutsestandardi Diplomeeritud
teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) (edaspidi ka Kutsestandard)
tühisus või õigusvastasus, või, alternatiivselt tühistada Teedeinseneride Kutsekomisjoni
13.06.2018 protokollilise otsuse nr 1 mitte anda kaebajale Diplomeeritud teedeinsener, tase 7
(kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) ning tuvastada kutsestandardi Diplomeeritud
teedeinsener, tase 7 (kutsestandardi tähis 22-23012017-3.5/8k) õigusvastasus.
1.2 Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.
1.3 Kaebaja esitas 21.04.2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna
Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
09.09.2019 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Tallinna
Halduskohtu 29.03.2019 otsuse põhjendusi.
1.4 Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2019 otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus
haldus- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja
saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotles kaebaja asjassepuutuva
kutsestandardi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist.
1.5 Riigikohtu halduskolleegium andis 29. detsembri 2020. a määrusega haldusasja nr 3-18-1432
arutamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse
järelevalve küsimuse lahendamist.
1.6 Riigikohus palus 29.01.2020 kirjaga esitada 26. veebruariks 2021 arvamus ehitusseadustiku §
24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta.
2 ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED
2.1 Vastustaja I (EEL) hinnangul on vaidluse peamine küsimus, kas valdkonna eest vastutaval
ministril lasus EhS § 24 lg 4 järgi kohustus kehtestada kvalifikatsiooninõuded ehitusvaldkonnas
pädeva isikuna tegutsemiseks. Juhul, kui sellist kohustust antud volitusnormist ei tulene, on
ministri poolt kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine põhiseaduspärane.
2.2 Kokkuvõtlikult leiab vastustaja I, et valdkonna eest vastutaval ministril puudub kohustus EhS §
24 lg 4 koosmõjus EhS § 24 lg 1 alusel kehtestada täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ning isegi
2 (7)
kui sellist kohustust jaatada, on kvalifikatsiooninõuded ministri poolt kehtestatud volitusnormi
piiride, mõtte ja eesmärgi kohaselt.
2.3 Seadusandja ei ole kohustanud määrusandjat kehtestama kohustuslikke
kvalifikatsiooninõudeid.
2.4 EhS § 24 lg 1 sätestab, et käesolevas paragrahvis nimetatud juhul võib ettevõtja ja pädev isik
ehitusalal majandustegevuse korras pakkuda oma teenuseid ning tegutseda, kui ettevõtja
vastutusel ja heaks tegutseva pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel
põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus. EhS § 24 lg
2 näeb ette loetelu valdkondadest, kus pädeva isiku kvalifikatsioon EhS § 24 lg 1 mõttes peab
olema tõendatud. EhS § 24 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. EhS § 24 lg 4
sisaldab seega volitusnormi.
2.5 Delegatsiooninormi all mõistetakse formaalses seaduses sisalduvat õigusnormi, millega
volitatakse täitevvõimu üldaktide andmiseks. Delegatsiooninorm võib olla imperatiivne või
sisaldada volituse diskretsiooniks (otsustusdiskretsioon). 1 EEL on seisukohal, et EhS § 24 lg-s
4 sisalduv volitusnorm on vabatahtlik, st mitte imperatiivne. Täpsemalt, valdkonna ees vastutav
minister võib määrusega kehtestada täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kuid tal puudub selleks
kohustus. Seda kinnitab EhS § 24 lg 1 sõnastus, mille kohaselt on teatud ehitusvaldkonnas
tegutsemise eelduseks pädeva isiku kvalifikatsioon, mida tõendab muuhulgas haridusel ja
töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse. Seega on seadusandja sidunud
kvalifikatsiooninõuded KutS-i kohase kutsega, mis tähendab, et kui isikule on KutS-i alusel
väljastatud kutse, on ta igal juhul pädevaks isikuks EhS § 23 lg 2 mõttes.
2.6 Seega kinnitab isiku kvalifikatsiooni KutS-i kohane kutse ning EhS § 24 lg-ga 4 on valdkonna
eest vastutavale ministrile jäetud üksnes võimalus kehtestada täiendavaid
kvalifikatsiooninõudeid. Nii paragrahvi grammatilise („täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid“) kui
süstemaatilise tõlgendamise tulemusel on selge, et EhS § 24 lg 4 ei sisalda endas imperatiivset
delegatsiooninormi, vaid annab ministrile üksnes otsustusdiskretsiooni juhuks, kui täpsemate
nõuete kehtestamine peaks mistahes põhjusel vajalikuks osutuma. Seega ei saa nõustuda ka
Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga nagu oleks seadusandja kohustanud EhS §-ga 24 lg
4 kehtestama kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid valdkonna eest vastutavat ministrit, sest
see on vastuolus nii EhS § 24 sõnastusega kui selle paragrahvi lg-te 1 ja 4 koosmõjuga.
2.7 Vastustaja nõustub Riigikohtu otsuse 3-18-1432 p-is 16 väljendatud seisukohaga, et teatud
juhtudel võib EhS iseenesest olla KutS-i suhtes eriseaduseks, kuid mitte praeguses küsimuses.
KutS § 1 lg 2 järgi ei kohaldata seda kutsealadel, mille kutsenõuete väljatöötamise ning kutse
andmise alused on reguleeritud teiste seadustega. Ehitusvaldkonnas ei ole ei kutsenõuete
väljatöötamist ega kutsete andmise aluseid reguleeritud EhS-iga. Pidades siinkohal silmas ka
EhS § 24 lg 1 sõnastust, mis viitab expressis verbis kutseseadusele, ei ole EhS eriseaduseks
KutS suhtes küsimuses, mis puudutab ehitusalal tegutsevate isikute kvalifikatsiooni. KutS § 1
lg 2 järgi on KutS eriseaduseks nt advokatuuriseadus, kohtute seadus ja notariaadi seadus, mis
reguleerivad eraldiseisvalt kutsenõudeid.
1 Lillo, I. Täitevvõimule delegeeritud seadusandlus. – Juridica 2000/X, lk 640.
3 (7)
2.8 Seega ei tegutsenud valdkonna eest vastutav minister põhiseadusevastaselt, kui jättis
määrusega kehtestamata täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kuivõrd kvalifikatsiooninõuded
tulenevad juba eriseadusest ning EhS 24 lg 4 ei saa anda tõlgendust nagu oleks seadusandja
pannud asjakohasele ministrile kohustuse kehtestada täiendavaid kvalifikatsiooninõudeid.
2.9 Isegi kui asuda seisukohale, et seadusandja on delegeerinud kvalifikatsiooninõuete
kehtestamise kohustuse vastutavale ministrile, on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
23.11.2017 määrusega nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade
täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi Määrus nr 61) kehtestanud ehitusvaldkonnas pädeva
isiku kvalifikatsiooninõuded volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgi kohaselt.
2.10 EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud Määruses nr 61 § 1 lg 1 on sätestatud, et isiku kvalifikatsiooni
ulatus määratakse kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel. Määrus nr 61
§ 1 lg 2 lisab, et lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse vastama KutS §-s 4 nimetatud
kvalifikatsiooniraamistikule, kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse
§ 16 ei sätesta teisiti. Seega on määrusandja otsustanud, et kutseks kvalifitseerumise peamised
tingimused määratakse kutseseaduses ja selle alusel sätestatud korras koostatavas
kutsestandardis. Määrusandja on kehtestanud kvalifikatsiooninõuded tehes viite
kutsestandarditele, mis on juba varasemalt välja töötatud kutseseaduse alusel ning mis on EhS
§ 24 lg 1 järgi eelduseks, et isik saaks teatud ehitusvaldkonnas tegutseda.
2.11 Ehitusvaldkonna õigusloomes on selline edasivolitamine, st minister viitab enda määruses kas
Eesti standardile või kutsestandardile, tavapäraseks praktikaks. See on tingitud ennekõike
valdkonna spetsiifilisusest ning keerukusest. Kutset eeldavad valdkonnad ehitussektoris on
kiires muutumises ning seetõttu on antud valdkonnas tavapärane, et valdkonna kesksed
täpsemad spetsiifilised standardid töötatakse välja erinevate pädevate kutseühendusorganite
poolt. Kutsenõukogud on vaieldamatult parimaid eriteadmisi ning kompetentsi omavad
kutseühendusorganid. Konkreetse kaasuse näitel on selleks AGEK KN, kelle eesmärgiks on
tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elu ja tervist, samuti keskkonda ja vara olulisel määral
mõjutavas teedeehitusvaldkonnas täidaksid ülesandeid üksnes kõrge erialase
kompetentsitasemega isikud. EEL hinnangul oleks see ääretult ebamõistlik ja praktikas
mittetöötav lahendus, kui paralleelselt kutseühendusorganitega töötaks spetsiifilisi
kutsestandardeid või kitsamalt kompetentsusnõudeid välja ka valdkonna eest vastutav minister.
Määruse nr 61 seletuskirja kohaselt tooks teistsugune praktika kaasa õigusaktide regulaarse
uuendamise, mille tulemuseks on määruse ja kutsestandardite muudatuste jõustumise ajalisest
erinevusest tulenev segadus sektoris ning äärmiselt suur töökoormus määruse koostajatel,
kaasatud osapooltel ning määruse sihtgrupil. 2 Seega on sellisel moel ministri määruses
viitamine juba välja töötatud standarditele valdkonna eripära arvestades õigustatud ja
asjakohane viis valdkonda reguleerida.
2.12 EEL juhib tähelepanu asjaolule, et EhS alusel on ka varasemalt ministrid kehtestanud muid
rakendusakte ministri määrusena, kus on viidatud ühele või teisele standardile. Näiteks on
seadusandja volitanud EhS §-ga 64 lg 5 valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama
2 Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem
jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ eelnõu seletuskiri
23.11.2017, lk 1. Kättesaadav: https://www.mkm.ee/sites/default/files/maarus_nr_61_seletuskiri_-
_kvalifikatsiooni_toendamise_noudega_ehituse_tegevusalad.pdf
4 (7)
energiatõhususe arvutamise metoodika. Määrusega nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise
metoodika“ § 6 lg 4 kohaselt on valgustustihedus, - räigus, - ühtlus ja värviesituse indeksi
arvutus nõuetekohane, kui arvutus järgib standardi EVS-EN 12464-1 nõudeid. Vastav standard
on aga välja töötatud ja kehtestatud MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse poolt.
Sarnaselt kehtestab EhS § 96 lg 3 järgi tee ehitamise kvaliteedi nõuded valdkonna eest vastutav
minister määrusega. Määruse nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ § 2 lg 16 kohaselt
peavad kvaliteedinõuete täitmise kontrollimisel kasutatavad seadmed vastama kehtestatud
nõuetele, mis omakorda tulenevad MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse poolt
kehtestatud standarditest EVS-EN 932-5 ja EVS-EN 12697-38. Seega on vastustaja hinnangul
õigustatud, et ehitusvaldkonnas töötatakse standardid (sh kutsestandardid) välja ühenduste
poolt, mis oma kompetentsi tõttu on teatud valdkonnas kõige paremini vastavaid tingimusi
kehtestama.
2.13 Kokkuvõtlikult leiab EEL, et valdkonna eest vastutaval ministril puudub kohustus EhS § 24 lg 4
koosmõjus EhS § 24 lg 1 alusel kehtestada täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ning isegi kui
sellist kohustust jaatada, ei ole minister Määrust nr 61 kehtestades läinud vastuollu EhS-s
sätestatuga, kuivõrd määruse sisu ei ole vastuolus EhS-st tuleneva volitusnormi piiride, mõtte
ja eesmärgiga. Seetõttu on valdkonna eest vastutav minister tegutsenud põhiseaduspäraselt.
2.14 EhS § 24 lg 4 asjassepuutuvus
2.15 Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte
põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv
(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Asjassepuutuv on
säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja
kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu
seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja
28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri 2003 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15, üldkogu
otsus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, p 19 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
kohtuasjas nr 3-4-1-22-15, p 39).
2.16 EEL kahtleb põhivaidluse osas EhS § 24 lg 4 asjassepuutuvuses ja palub Üldkogul seda
täiendavalt kontrollida. Riigikohus on õigustatud vaidlustatud sätte asjasse puutuvuse kui
taotluse lubatavuse eelduse enne asja sisulist lahendamist üle kontrollima. Ta ei ole seotud
taotluse esitanud kohtu seisukohtadega selles küsimuses.3
2.17 Nimelt ei ole EELi hinnangul EhS KutS osas eriseaduseks käesolevas küsimuses, st kas
kaebaja haridus vastab kutsestandardis esitatud nõutele (vt p 2.7). Kutse andjad annavad
kutsestandardi, kutse andmise korra ja KutS alusel üksnes kutseid, mitte õigust tegutseda
pädeva isikuna EhS § 24 lg 1 alusel ja § 24 lg-s 2 nimetatud tegevusaladel. Seadusandja on
kutsetunnistuse või muu pädevustunnistuse omamise sidunud õigusega tegutseda teatud
tegevusaladel ehitusvaldkonnas, kuid ei ole andnud kutse andjatele (ega kutsenõukogule)
õigust teha riiklikku järelevalvet küsimuses, kas ettevõtja või pädev isik võivad EhS § 24 lg 1
alusel oma teenuseid osutada.
3 I. Pilving § 152 komm 44. Ü. Madise jt (koost). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2020.
5 (7)
2.18 Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas kaebaja haridus vastab KutS-i alusel kehtestatud
kutsestandardi nõuetele. EEL hinnangul ei sõltu EhS § 24 lg 4 alusel täpsemate
kvalifikatsiooninõuete sätestamisest või mitte-sätestamisest see, kas isik vastab kutsestandardi
nõuetele ja kas talle kutse andmata jätmine on õiguspärane. EhS § 24 lg 4 alusel antav määrus
ja selle sisu ei mõjuta kohtuotsuse resolutiivosa, mitte üksnes selle põhjendusi.4 EhS § 24 lg-
test 1, 2 ja 4 sõltub üksnes see, kas kaebaja on pädevaks isikuks EhS § 24 lg 1 mõttes ja kas
temale kuuluv ettevõte saab osutada EhS §-s 24 lg 2 loetletud teenuseid. Selle üle teeb
järelevalvet aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (EhS § 130 lg 3 p 6), mitte EEL ega
ükski teine kutseandja, rääkimata sellest, et EEL otsustaks õiguse üle tegutseda
ehitusettevõtjana. Teisisõnu, EhS § 24 lg 4 oleks asjassepuutuvaks normiks vaidluses, mille
esemeks oleks TTJA poolne järelevalve teostamine ettevõtjatele ja pädevatele isikutele esitatud
nõuete täitmise üle.
2.19 Isegi kui Riigikohtu Üldkogu leiab, et minister on põhiseadusevastaselt jätnud EhS § 24 lg 4
alusel kehtestatud volitusnormi alusel defineerimata täpsemad kvalifikatsiooninõuded, siis saab
see tähendada üksnes seda, et kaebaja saab ilma kutsetunnistust (või muud
pädevustunnistust) omamata osutada § 24 lg-s 2 loetletud teenuseid. See ei tähenda, et
kaebajale kutse andmata jätmine oleks õigusvastane, kuivõrd kutse andmata jätmise
õiguspärasus- või vastasus tuvastatakse KutS-i ja HMS-i asjakohaste sätete järgi. EEL möönab,
et kutse andmata jätmine mõjutab kaebaja majandustegevust, kuid sellel on õiguslik tähendus
üksnes esialgse õiguskaitse küsimuses (EÕK vajadus), kuid mitte asja sisulisel lahendamisel.
Asjaolu, et kutsetunnistusega tõendatud pädevus annab ka õiguse olla pädevaks isikuks EhS
mõttes on kutsega seaduse alusel kaasnev hüve, kuid mitte kutse andmise eeltingimuseks ega
EEL poolt antav õigus või hüve.
2.20 Kokkuvõttes, kutse andmise õiguslikuks aluseks ei ole ehitusseadustik vaid kutseseadus ning
ehitusseadustik ei ole kohtu ette toodud küsimuse lahendamisel kutseseaduse erinormiks.
Seetõttu ei ole EhS § 24 lg 4 asjassepuutuv norm.
3 MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
3.1 Vastustaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
3.2 Käesolevaga teatab allakirjutanu, et edastab käesoleva menetlusdokumendi elektrooniliselt ka
teiste menetlusosaliste esindajatele.
3.3 Advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Kadri Matteus kinnitab, et on MTÜ Eesti
Ehitusinseneride Liit esindaja.
Lugupidamisega
/digitaalselt allkirjastatud/
Kadri Matteus
vandeadvokaat
MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit
4 I. Pilving § 152 komm 38, samas.
6 (7)
lepinguline esindaja
7 (7)
ASUTUSESISESEKS
KASUTAMISEKS
Märge tehtud: 17.02.2021
Kehtib kuni: 16.02.2026
Alus: HkMS § 89 lg 1; AvTS § 35 lg
1 p 19
Teabevaldaja: Haridus- ja
Teadusministeerium
Teie: 29.01.2021 nr 3-18-
Riigikohtu üldkogu 1432/94
Meie: 17.02.2021 nr 8-
4/21/432-2
Arvamuse avaldamine haldusasjas nr 3-18-1432
Täname võimaluse eest avaldada arvamust haldusasja nr 3-18-1432 põhiseaduslikkuse
järelevalve küsimuse osas.
Haridus- ja Teadusministeerium toetab Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta
ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta.
Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 24 on reguleeritud pädeva isiku kvalifikatsiooninõuded.
EhSi § 24 lõige 2 sätestab tegevusalad, millel tegutsedes peab pädeva isiku kvalifikatsioon
olema tõendatud. Sama paragrahvi lõikes 4 on sätestatud volitusnorm, mille kohaselt § 24 lõikes
2 sätestatud tegevusalade täpsema jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega
seadusandja on nimetatud volitusnormiga pannud täidesaatvale võimule muuhulgas kohustuse
kehtestada määrusega EhSi § 24 lõikes 2 märgitud tegevusalade täpsustavad
kvalifikatsiooninõuded, mille alusel on pädeval isikul õigus tegutseda.
Volitusnormi alusel on kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23. novembri 2017. a
määrus nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine
ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi ministri
määrus).
Analüüsides ministri määrust, tuleb asuda seisukohale, et määruse §-d 2-9 reguleerivad ehituse
tegevusalade täpsemat jagunemist, kuid ministri määruses ei ole reguleeritud nendele
tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid. Ministri määruse §-s 1 on
sätestatud, et määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus
kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel, kuid määruses endas täpsemaid
kvalifikatsiooninõudeid reguleeritud ei ole. Siit võib järeldada, et täpsemad
kvalifikatsiooninõuded peaksid määrusandja hinnangul tulenema vastavast kutsestandardist.
Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi seisukohaga, et seadusandja ei ole
pidanud vajalikuks kehtestada kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid seadusega, vaid on selle
delegeerinud vastutavale ministrile. Seega seadusandja kohustas määrusandjat kehtestama
pädevaks isikuks kvalifitseerumise peamised tingimused. Järelikult peaks EhSi § 24 lõike 4
Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/
[email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740
alusel kehtestatud ministri määrus reguleerima ka pädeva isiku kvalifikatsiooninõudeid,
sealhulgas haridusnõuet.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kohtuasjas nr 3-4-5-98 märkinud, et
seaduses sisalduv delegatsiooninorm pole üksnes volitus täitevvõimule anda seaduse täitmiseks
määrusi. Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda määrus, mis on vajalik
seaduse rakendamiseks. Seaduse rakendamine võib osutuda võimatuks, kui seadusandja poolt
vajalikuks peetud määrust pole kehtestatud.
Seega Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi hinnanguga, et määrusandja
ei ole seadusandja volitust korrektselt sisustanud ja hariduse nõudeid ning oskusi määrusega
täpsustanud, vaid jätnud seadusandja volituses antu tegemata.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja
sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 29
kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib
sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Sellega on PS kehtestanud seaduse
reservatsiooni printsiibi - täitevvõimu tohib teostada, kui selleks on seaduse volitus. Eriti
oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende
õigusi. Seega ei ole kahtlust, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamine riivab PS §-s 29 sätestatud
õigust valida tegevusala ja elukutset.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kohtuasjas nr 3-4-1-3-96 märkinud, et
põhiseaduse kohaselt on avaliku võimu põhiseadusliku ja demokraatliku teostamise aluseks
avaliku võimu rajanemine õigusele (preambula) ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse
(§ 4), demokraatliku õigusriigi (§ 10) ning seaduslikkuse (§ 3 lg 1) printsiibid. Nimetatud
printsiipide järgimiseks ning igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitseks peavad legislatiiv- ja
haldusfunktsioonid olema eristatud ja täpselt määratletud ning nende funktsioonide täitmine
peab toimuma kooskõlas Põhiseadusega ja õigusteoorias tunnustatud põhimõtetega. Pädevuse
umbmäärasus, samuti pädevuse ületamine kahjustab üldist õiguskindlust ning loob ohu
Põhiseaduses sätestatud riigiehituslike põhimõtete ning igaühe õiguste ja vabaduste
kahjustamiseks. Tõlgendades seaduslikkuse mõistet, märkis Euroopa Inimõiguste Kohus
kaasuses Malone Ühendatud Kuningriigi vastu (1984), et ,,seaduslikkuse printsiibiga oleks
vastuolus see, kui täidesaatev võim teostaks talle antud seaduslikku voli piiramatu võimuna.
Järelikult peab seadus määrama vajaliku selgusega kindlaks kompetentsetele organile
delegeeritud otsustamisõiguse ulatuse ja teostamise viisi, pidades silmas käsitatava abinõu
seaduslikku eesmärki anda üksikisikule vajalik kaitse meelevaldse sekkumise eest".
PSi § 94 kohaselt minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse
kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid
ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras. Viidatud sättes kajastub
täitevvõimu seotus seadusega, mis tähendab, et täidesaatev võim ei tohi PSi kohaselt teha
toiminguid, mis on vastuolus seadusega. Käesolevas haldusasjas ei ole määrusandja
seadusandja volitust korrektselt sisustanud ja on jätnud seadusandja määratud kohustuse
täitmata.
2 (3)
Tuginedes eeltoodule, Haridus- ja Teadusministeerium nõustub halduskolleegiumi
seisukohaga, et seadusega nõutavate tingimuste puudumine määruses või selliste tingimuste
kehtestamise edasivolitamine võib olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 3 ja § 94
lõikega 2 koostoimes §-ga 29.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Mart Laidmets
kantsler
Kadi Mölder
735 0234
[email protected]
3 (3)
Teie 29.01.2021 nr 3-18-1432/94
Riigikohus
Meie 26.02.2021 nr 10-3/580
[email protected]
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr
3-18-1432
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Käesolevaga edastan arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-18-1432 kohta. Olen
seisukohal, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine seaduses ja/või ehitusseadustiku (EhS) §
24 lg 4 alusel antud määruses on põhiseadusega vastuolus. Põhjendan oma arvamust alljärgnevalt.
I. Asjaolud
1. Kaebaja lõpetas 25.02.1994. a Tallinna Kõrgema Tehnikakooli teedeehituse erialal ning on
sellest ajast alates tegutsenud teedeehituses.
2. 07.03.2018. a esitas Kaebaja taotluse diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme kutse saamiseks
erijuhu alusel teedeehituse eriala tee-ehituse ja -korrashoiu allerialade ehitusjuhtimise ja
ehitustegevuse juhtimise ametialadel. Taotlus oli ajendatud EhS-i jõustumisest 01.07.2015. a1 ning
ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses2 ettenähtud üleminekuperioodi
lõppemisest 30.06.2018. a (EhSRS § 16 lg 1 p 3).
3. 13.06.2018. a jättis MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) teedeinseneride kutsekomisjon
Kaebaja taotluse rahuldamata. Otsust põhjendati mh viitega EEL-i 07.03.2018 e-kirjale, milles on
selgitatud, et Kaebaja tehnikumi haridus ei ole võrdsustatud rakenduskõrgharidusega. 3
Kutsestandardi 8. lisas4 ettenähtud kutse taotlemise 2. erijuht seab tingimuseks, et kutse taotleja on
lõpetanud bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe või sellega võrdsustatud õppe
teedeehituse erialal ning täidetud on ka lisatingimused.
4. Kaebaja vaidlustas EEL-i 13.06.2018. a otsuse.
5. Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2019. a otsusega kaebuse läbi vaatamata, leides, et
kutsestandardis kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 29.5
Kohus põhjendas, et teedeehituses tegutsevate isikute pädevusele lisatingimuste seadmine ei ole
põhiseadusega vastuolus, kuna aja jooksul võivadki ka juba kutsealal tegutsevatele isikutele seatavad
1 RT I, 05.03.2015, 1.
2 RT I, 23.03.2015, 3.
3 Kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ versioonides 8 (kehtivus 23.01.2017- 04.06.2018) ja 9
(01.08.2018- 31.12.2018) on punktis A.6. nimetatud vajalik kutsealane ettevalmistus. See on järgnev:
„Diplomeeritud teedeinseneril peab olema vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud 5-aastase
integreeritud kõrgharidusediplom teedeehituse erialal. Teedeehituse erialal rakenduskõrghariduse omandanud
kutse taotlejalt nõutakse täiendava ülikooliõppe ja täiendusõppe läbimist, mida võib sooritada VÕTA kaudu. […]“
Alates 13.02.2019. a kehtivas 10. kutsestandardi versioonis on punktis A.6. märgitud kutsealase ettevalmistuse
kohta mh järgmine: „EKR 7. taseme diplomeeritud teedeinseneril on üldjuhul magistrikraad või sellega
võrdsustatud 5-aastase integreeritud kõrghariduse diplom teedeehituse erialal. […] Lisaks on vajalikud
taotletavale kutsetasemele vastava eri- ja ametialase töökogemuse olemasolu ning etteantud mahus läbitud
täiendusõpe. Kõik nõuded on detailsemalt kirjas kutse andmise korra dokumentatsioonis."
4 Nii kutsestandardi versioonis 8 kui ka 9, vt allviidet nr 3.
5
RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 4 lõik 4.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
ootused muutuda ning seetõttu ei saa 7. taseme diplomeeritud teedeinseneri kutsestandardis ette
nähtud kohustuslikku haridusnõuet pidada ebaproportsionaalseks.6 Kaebaja esitas halduskohtu
otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus esimese astme otsus tühistada ja uue otsusega
kaebus rahuldada.
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.09.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohus põhjendas oma otsust mh sellega, et kutsestandardi 7. taseme saamiseks seatud
tingimust, et kutsetaseme taotlejal peab olema kõrgharidus, ei saa pidada ülemääraseks. Kohus
märkis, et kutsestandardis kirjeldatakse kutsetegevus ning esitatakse kompetentsusnõuded.7
Ringkonnakohtu hinnangul puudus vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohus pöördus 29.01.2021. a Justiitsministri poole,
paludes esitada Riigikohtule arvamuse, kas ehitusseadustiku § 24 lg-s 4 nimetatud õigustloova akti
osaline andmata jätmine on põhiseadusega kooskõlas.
II. Asjassepuutuvad sätted
8. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse
hindamisel asjassepuutuv EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määruse osaline andmata jätmine.8
9. Minu hinnangul on EhS § 24 lg 4 alusel kehtestatud määruse osaline andmata jätmine
asjassepuutuv üksnes sellises ulatuses, milles vastavaid kvalifikatsiooninõudeid (mh haridusnõudeid)
ei pidanud kehtestama seadusandja ise. Kui kvalifikatsiooninõuded pidi kehtestama seadusandja ise,
on vaidlustatud otsuse põhiseaduspärasuse hindamisel asjassepuutuv kvalifikatsiooninõuete
kehtestamata jätmine seaduses.
III. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmise põhiseaduspärasus
10. Järgnevalt esitan arvamuse kvalifikatsiooninõuete (mh haridusnõuete) kehtestamata jätmise
põhiseaduspärasuse kohta. Kõigepealt käsitlen põhiseaduse § 29 lg-s 1 sätestatud kutsevabaduse
kaitseala riivet ning seejärel riive põhiseaduspärasust.
a. Kutsevabaduse kaitseala riive
11. Põhiseaduse § 29 lg-s 1 on sätestatud põhiõigus kutsevabadusele. Kutsevabaduse esemeline
kaitseala hõlmab endas inimese õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht ning õigust
olla majanduslikult aktiivne ja teenida elatist enda valitud valdkonnas ja viisil. 9 PS § 29 lg-s 1 sätestatud
põhiõigus on eelkõige tõrjeõiguslik, ehk teisisõnu, see kaitseb isikut riigi põhjendamatu sekkumise
eest.10 Kaebaja otsus töötada teedeinsenerina puudutab elukutse valikut ning sellel elukutsel vabalt
tegutsemist. Kutsevabaduse esemeline kaitseala on avatud. Kaebaja kuulub ka PS § 29 lg-s 1
sätestatud põhiõiguse isikulisse kaitsealasse.
12. Kutsevabaduse kaitseala on riivatud, kui põhiõiguste adressaat takistab või keelab
põhiõigusega kaitstud tegevust. EhS § 24 lg 1 sätestab ettevõtja vastutusel ja tema heaks tegutseva
pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendamise kohustuse. EhS § 24 lg 1 kohaselt tõendab kvalifikatsiooni
haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane
pädevustunnistus. EhS § 24 lg 2 loetleb need tegevusalad, mille puhul peab pädeva isiku
kvalifikatsioon olema tõendatud. Nimetatud loetellu kuulub ka teedeehitusinseneri tegevusala (EhS §
24 lg 2 p 1 koosmõjus EhS § 38 lg-ga 2 ja EhS lisaga 1). Kvalifikatsiooni tõendamise kohustus on
ligipääsupiirang elukutse teostamisele. See takistab Kaebajal vabalt tegutseda teedeehitusinsenerina.
13. EhS § 24 lg 1, lg 2 p 1 koosmõjus EhS § 38 lg-ga 2 ja EhS lisaga 1 riivab Kaebaja õigust
kutsevabadusele.
6 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 4 lõik 4.
7 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 6 lõik 11.
8 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 16, vrd ka 29.
9 A. Henberg, K. Muller. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5 trükk.
2020. PS § 29 komm. 1.
10 A. Henberg, K. Muller. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5 trükk.
2020. PS § 29 komm. 2.
b. Kutsevabaduse riive põhiseaduspärasus
14. Kutsevabaduse riive peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.
15. Kutsevabadusele on kehtestatud lihtne seadusreservatsioon. PS § 29 lg 1 lause 2 kohaselt
võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Käesoleval juhul on seadusandja
EhS § 24 lg-tes 1 ja 2 küll kehtestanud kvalifikatsiooni tõendamise kohustuse, mis laieneb ka
teedeinseneridele (vt ülal), kuid sisulisi kvalifikatsiooninõudeid seadusandja ette näinud ei ole. EhS §
24 lg-ga 4 antakse kvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitus valdkonna eest vastutavale ministrile.
EhS § 24 lg 5 täpsustab, et kehtestatavate kvalifikatsiooninõuete puhul tuleb kaaluda tegevusalale
juurdepääsu piiramise vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust ning et kohustuslikke
kvalifikatsiooninõudeid võib kehtestada üksnes nende tegevusalade puhul ja ulatuses, kus need on
põhjendatavad olulise avaliku huviga.11
16. EhS § 24 lg 4 alusel 23.11.2017. a vastuvõetud ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri määruses nr
61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele
tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ 12 ei ole samuti kehtestatud ühtegi sisulist
kvalifikatsiooninõuet. Selle asemel sätestab § 1 lg 1, et määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel
määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi alusel.
Kutsestandard on dokument, mille töötab kutseseaduse (KutS) § 5 lg 3 alusel antud haridus- ja
teadusministri 28.11.2008. a määruse nr 6913 kohaselt välja töörühm, mille koosseisu ja töökorra
kinnitab kutsenõukogu. KutS § 5 lg 2 kohaselt kinnitab kutsestandardi kutsenõukogu. 14
17. Enne kui hinnata küsimust, kas määrusandja on seadusandja volitusest valesti aru saanud
ning end õigusvastaselt piiranud ja jätnud seadusandja volituses antu tegemata, 15 tuleb anda hinnang
sellele, kas seadusandja üldse võis kvalifikatsiooninõuete kehtestamise tervikuna volitada
määrusandjale.
18. Volitus määruse andmiseks eeldab seda, et määrusega reguleeritavat küsimust üldse võib
määrusandjale otsustada anda. Määrusandjale ei tohi otsustada anda seda, mida peab otsustama
seadusandja ise. See tuleneb parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõttest. 16
Parlamendireservatsioon ütleb mh seda, et seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised
küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule.17 Mida intensiivsem
on riive, seda üksikasjalikum peab olema regulatsioon. 18 Kui riive intensiivsus on väike, võib piirangute
kehtestamiseks volitada määrusandjat, kuid ka siis peab volitusnorm määrama sisu, eesmärgi ja
piirid.19
19. Kui seadusandja kehtestab kohustuse, mis toob endaga kaasa põhiõiguse intensiivse riive,
siis on see ka tema ülesanne öelda, milles seisneb selle kohustuse sisu. Ehk teisisõnu, seadusandja
peab ütlema, mida peab põhiõiguste kandja tegema selleks, et kohustust täita. Määrusandjat võib
sellisel juhul volitada üksikasjade täpsustamiseks, kuid talle ei või delegeerida terve kohustuse sisu
määratlemist. Kui seadusandja sätestab üksnes kohustuse, kuid jätab selle sisu määrusandja
otsustada, on tegemist blankovolitusega. Nagu ülal öeldud, ei või seadusandja oluliste otsuste
tegemist tervikuna määrusandjale volitada.20
20. PS § 29 lg-s 1 sätestatud kutsevabadusest tuleneb, et töö või elukutse valik ja sellel
tegutsemine on põhimõtteliselt vaba. Kvalifikatsiooni olemasolu on kutsetegevuses osalejatele
11 Eelnõu seletuskirjast nähtub, et tegemist on deklaratiivse täpsustusega, kuna määrusandja on
proportsionaalsuse nõudega seotud ka ilma lõikes 5 toodud täpsustuseta. Vt seletuskiri ehitusseadustiku juurde
(555 SE), lk 44. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-
f9b761fb9b92/Ehitusseadustik.
12 RT I, 01.12.2017, 9.
13 RTL 2008, 97, 1345.
14 Kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ sisuliste nõuete kohta vt allviidet nr 3.
15 RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 20.
16 RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21; vrd RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 15; RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1-
10-02, p 24.
17 RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1-10-02, p 24; RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21.
18 M. Ernits. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4 trükk. 2017. PS § 3
komm. 58.
19 RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21.
20 Vt täpsemalt M. Ernits. – Ü. Madise jt. (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4 trükk.
2017. PS § 3 komm. 21 jj.
üldjuhul soovituslik. Turg on see, mis otsustab, kellele ja millistel alustel tööd pakutakse. Kui aga
seadusandja otsustab, et teatud tegevusaladel peab tõendama kvalifikatsiooni olemasolu, on sellise
kohustuse näol tegemist intensiivse kutsevabaduse riivega. Kvalifikatsiooni tõendamata ei saa isik
töötada valitud elukutsel. See tähendab omakorda, et ta ei saa oma valitud elukutsel vabalt teenida
elatist. Tegemist on ligipääsupiiranguga. Arvestada tuleb sellegagi, et kvalifikatsiooni saamine on tihti
aega ja rahalist ressurssi nõudev.
21. Kuna kvalifikatsiooni tõendamise kohustus toob endaga kaasa intensiivse kutsevabaduse
riive, peab seadusandja määratlema kvalifikatsiooninõude olulise sisu. 21 Seda on seadusandja teinud
näiteks kohtunike22 ja teiste õigusvaldkonna elukutsete puhul23, samuti arstide24 ja loomaarstide25
puhul.
22. EhS § 24 lg 4 kohta käivas seletuskirja lõigus on märgitud, et § 24 lg-s 4 antakse volitusnorm
tegevusalade täpsema alajaotuse ja alajaotusele vastavate sobivate kvalifikatsiooninõuete
kehtestamiseks.26 Sellest nähtub, et EhS § 24 lg-ga 4 taheti EhS § 24 lg-s 2 nimetatud tegevusaladele
sobivate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine jätta määrusandja otsustada. Miks
kvalifikatsiooninõudeid ehitusseadustiku loomisel seadusesse endasse ei kirjutatud, jääb seletuskirja
pinnalt kahjuks ebaselgeks.
23. EhS § 24 lg 4 koosmõjus lg-ga 5 ei sisalda endas volitust seadusandja kehtestatud
kvalifikatsiooninõuete täpsustamiseks, vaid volitust määrusandjale kehtestada sobivad
kvalifikatsiooninõuded tervikuna ise. Kuna kvalifikatsiooni tõendamise kohustus toob endaga kaasa
kutsevabaduse intensiivse riive, peab seadusandja otsustama kvalifikatsiooninõuetega seonduvad
olulised küsimused ise. Määrusandjale ei tohi selliste küsimuste otsustamist delegeerida.
24. Eelnevast johtuvalt olen seisukohal, et parlamendireservatsiooniga ei ole kooskõlas see, et
kvalifikatsiooninõudeid ei ole vähemalt olulises osas määratlenud seadusandja, vaid on nende üle
otsustamise EhS § 24 lg-ga 4 tervikuna edasi delegeerinud määrusandjale.
25. Kui Riigikohus leiab, et seadusandja võis kvalifikatsiooninõuete kehtestamise delegeerida
tervikuna määrusandjale, tuleb anda hinnang sellele, kas kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine
määruses on kooskõlas põhiseadusega.
26. Nagu ülal märgitud, sätestab EhS § 24 lg 4 alusel 23.11.2017. a vastu võetud ettevõtlus- ja
tehnoloogiaministri määrus nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem
jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ § 1 lg-s 1, et
määruse §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni ulatus kindlaks kutse andmise
aluseks olnud kutsestandardi alusel. Ühtegi sisulist kvalifikatsiooninõuet ei ole määrusega
21 Nõutava kvalifikatsiooni (mh haridusnõude) sätestamiseks seaduse tasandil on mitmeid võimalusi. Üheks
variandiks on määratleda vajaminev kvalifikatsioon otse seaduses. Kõne alla tuleb ka viide olemasolevale
kutsestandardile. Viimasel juhul annab seadusandja kutsestandardis sätestatule sisulise heakskiidu ja muudab
konkreetse kutsestandardi sisu oma tahte osaks.
22 Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390; RT I, 28.01.2021, 2) § 47 lg 1 punkt 1 ütleb, et kohtunikuks võib nimetada
Eesti Vabariigi kodaniku, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi,
sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava
välisriigi kvalifikatsiooni. Kohtute seaduse § 47 lg 1 seab kohtunikuks saamisele haridusnõude. Haridusnõude
määratlemist ei ole jäetud määrusandja otsustada, vaid selle on teinud seadusandja ise.
23 Vt nt AdvS § 23 lg 1 p 3, ProkS § 15 lg 1 p 1 ja NotS § 6 lg-s 1.
24 Tervishoiu valdkonnas sätestab TTKS § 3 lg-s 2, et tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid
omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötajana
registreerimise kohta. TTKS § 28 lg 3 sätestab: „Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate
kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister.“ Samas näeb sama
paragrahvi lg 10 ette, et isik, kelle kvalifikatsiooni tõendav dokument ei sisaldu TTKS § 28 lõike 3 alusel
kehtestatud loetelus, võib enda tervishoiutöötajana registreerimise taotlemiseks sooritada tervishoiutöötaja
teooria- ja praktikaeksami.
25 Veterinaaria valdkonnas sätestab VetKS § 22 lg 1, et veterinaararstil peab olema veterinaarpraksisega
tegelemiseks kutsetegevuse luba. Kutsetegevuse luba antakse veterinaararsti kvalifikatsiooniga isikule (VetKS §
22 lg 2). See, mis on seadusandja silmis veterinaararsti kvalifikatsioon, on sätestatud VetKS §-s 22 ning see kõlab
järgnevalt: „Veterinaararsti kvalifikatsioon omandatakse, läbides loomaarstiõppe õppekava kas Eesti ülikoolis või
Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või muu välisriigi vastavas õppeasutuses.
Mujal kui Eestis omandatud veterinaararsti kvalifikatsiooni tunnustamine toimub välisriigi kutsekvalifikatsiooni
tunnustamise seaduse ja käesoleva seaduse kohaselt.“
26
Seletuskiri ehitusseadustiku juurde (555 SE), lk 44.
kehtestatud. Määruse § 1 lg 1 tähendab sisuliselt, et määrusandja on kvalifikatsiooninõuete täpsema
määratluse edasi delegeerinud kutsestandardite kehtestajale.
27. Määrusandja võib talle volitatud küsimuse otsustamise edasi delegeerida üksnes siis, kui
algses määruse andmise volituses on edasidelegeerimine lubatud (HMS § 91 lg 1). Sellist
edasivolitamise õigust EhS § 24 lg 4 ette ei näe. Märkida tuleb, et PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse
riive intensiivsust ning parlamendireservatsiooni põhimõtet silmas pidades oleks määrusandjale sellise
edasivolitamise õiguse andmine ka kaheldav.
28. Märgin ühtlasi, et antud juhul puudub vajadus hinnata kutsestandardi „Diplomeeritud
teedeinsener, tase 7“ erinevates versioonides kehtestatud haridusnõude proportsionaalsust. Piirangu
proportsionaalsuse hindamine on asjakohane alles siis, kui piirang on kehtestatud piisaval seaduslikul
alusel. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on hinnanud kutsestandardis sätestatud haridusnõude
materiaalset põhiseaduspärasust, jättes vahele küsimuse, kas kutsestandard on üldse piisav õiguslik
alus sellise nõude kehtestamiseks. Nagu ülal mainitud, peab seadusandja kohustusliku
kvalifikatsiooninõude kehtestamisel ette nägema ka kvalifikatsiooninõude olulise sisu ning võib sellise
sisu täpsustamise jätta parlamendireservatsiooniga kooskõlalises ulatuses määrusandja kehtestada.
Praegusel juhul ei ole kohustusliku kvalifikatsiooninõude sisu kehtestanud ei seadusandja ega ka
selleks volitatud määrusandja. Määrusandja edasivolitus kutsestandarditele on vastuolus HMS § 91
lg-ga 1.
Eeltoodust lähtudes olen seisukohal, et kvalifikatsiooninõuete (mh haridusnõuete)
kehtestamata jätmine seaduses ja/või EhS § 24 lg 4 alusel antud määruses on põhiseadusega
vastuolus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maris Lauri
minister
Andra Laurand 620 8142
[email protected]
Registrikood 11977583
Riigikohus
Riigikohtu üldkogu 26. veebruaril 2021.a
Lossi 17, 51005 Tartu
KASSAATOR: Egon Tischler isikukood 3740808309 (menetluses kaebaja)
e-post:
[email protected]
Esindaja: vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Tornimäe Advokaadibüroo
Tornimäe 7-31 10145 Tallinn
Tel. 609 8876, e-post:
[email protected]
VASTUSTAJA: MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit registrikood 8001193 (menetluses vastustaja)
A.H.Tammsaare tee 47, Tallinn 11316
Tel. 660 4524, e-post:
[email protected]
Esindaja: advokaat Kadri Matteus
Advokaadibüroo Cobalt
Pärnu mnt 15, Tallinn 10141
Tel. 665 1888, e-post:
[email protected]
VASTUSTAJA: MTÜ Eesti Asfaldiliit registrikood 80064764 (menetluses vastustaja)
Mahtra 30A, 13811 Tallinn
e-post:
[email protected]
Esindaja: vandeadvokaat Raul Talts
Advokaadibüroo Talts & Partnerid
Pärnu mnt 158/1, Tallinn 11317
e-post:
[email protected]
VASTUSTAJA: Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu
(menetluses vastustaja)
Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn
Esindajad: vandeadvokaadid Veikko Puolakainen, Veiko Vaske
Advokaadibüroo NOVE
Estonia pst 9, 10143 Tallinn
e-post:
[email protected];
[email protected]
Tornimäe 7-031 Tallinn 10145 Estonia Tel: +372 609 8876
[email protected] www.tornimae.ee
Kaebaja arvamus
haldusasi nr 3-18-1432
I Riigikohtu halduskolleegiumi 29.12.2020.a kohtumääruse alusel anti kaebaja
kassatsioonkaebus lahendada Riigikohtu üldkogule.
II Riigikohtu 29.01.2021.a kirjaga paluti menetlusosalistel ja kolmandatel isikutel avaldada
arvamust EhS § 24 lg 4 nimetatud õigustloova akti osalise andmata jätmise kohta.
III Kaebaja arvamus:
3.1. Põhiseaduse § 29 tuleneva põhiõiguse alusel on igal isikul õigus valida endale elukutse,
tegevusala ja töö. PS § 29 esimese lõike teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse
kasutamise tingimused ja korra.
Eeltoodust lähtuvalt on kaebaja seisukohal, et riivatava põhiõiguse (PS § 29) olemuse tõttu oleks
pidanud kaebaja põhiõigusega seotud hariduslikud kvalifikatsiooninõuded olema kehtestatud
seadusandja enda poolt ehk EhS-ses, millele viitab ka PS § 29 lõike 1 teine lause.
Lahendis nr 3-2-1-79-13 p. 28 on Riigikohus sedastanud, et PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest
tulenev põhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil; lahendi p. 29 on
märgitud, et PS § 11 tulenevalt on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive eesmärk on
legitiimne ja riive proportsionaalne. Lahendis nr 3-3-1-35-10 p. 39 on Riigikohus leidnud, et isiku
ametikohalt kõrvaldamine riivab isiku PS § 29 lg 1 esimeses lauses tagatud põhiõigust vabalt valida
tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna töö on peamine sissetuleku hankimise vahend, siis eelmainitud
riivega võib kaasneda ka PS § 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive ja tingida isikule varalise kaotuse.
Nimetatud käsitlused ja seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas, kuivõrd hariduslikud
kvalifikatsiooninõuded omavad puutumust kutsesüsteemiga, mis omakorda puudutab väga paljusid
isikuid, sealhulgas kaebajat. Hariduslike kvalifikatsiooninõuetega seonduvad ka kaebaja
kogemusnõuded.
Lähtuvalt vaidlusesemest puudutab vaidlus haridusliku kvalifikatsiooni küsimuses lisaks kitsamalt
isikuid, kes on vanemad, kui 40 aastat ning seega on eelduslikult omandanud erialase hariduse
Nõukogude Liidu haridussüsteemi või Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt nii öelda
üleminekuperioodil tegutsenud haridusasutustes.
Neil põhjendustel peab seadusandja looma selge regulatsiooni ja korra hariduslike
kvalifikatsiooninõuete osas seaduses eneses. Eeltooduga kooskõlas peavad olema ka kutsestandardid.
Võttes arvesse, et EhS on erinorm KutS suhtes ning reguleerib muuhulgas ehitustegevust ja seal
tegutsevate pädevate isikute tegevust, ei saa kuidagi aktsepteerida, et KutS või selle alusel vastu
võetud ja kinnitatud kutsestandard sekkub EhS reguleerimisesemesse või et EhS või selle alusel
kehtestatud regulatsioon peab aluseks võtma (lähtuma) kutsestandardi.
Samuti ehituse (sh teedeehituse) valdkonnas hariduslike kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ei ole
samastatav kutse andmisega KutS alusel. On ilmselge, et vaidlusaluseid hariduslikke
kvalifikatsiooninõudeid teedeehituses ei saa kehtestada KutS-es ega ka selle alusel antud
kutsestandardites või kutse andmise korras nagu seni on toimunud. Asjaolu, et seni on nii toimunud,
ei võimalda järeldada, et tegemist on põhiseadusega kooskõlas oleva regulatsiooniga ja ei leia aset
kaebaja põhiõiguste rikkumine. Ka KutS kui ka selle alusel antud normid peavad olema kooskõlas
Põhiseadusega (PS § 102).
2
Kaebaja rõhutab, et PS § 29 lg 1 teine lause ütleb selgelt, et kui on tegemist põhiõigusega, siis saab
seda piirata üksnes seadusega, mitte kutsestandardiga nagu ekslikult on õiguskantsleri 25.02.21
arvamuses väidetud.
Lisaks ülaltoodule, viitab kaebaja, et sarnaselt on seadusandja nn isikunõuded ette näinud seadustes
näiteks kohtunikele (Kohtute seaduse §§ 47, § 50, § 52), pankrotihalduritele (Pankrotiseaduse §§ 56,
57), advokaatidele (Advokatuuriseaduse §§ 22 lg 2, 23, 26), notaritele (Notariaadiseaduse §§ 6 lg 1, §
12 lg 1, 12 primm) ja kohtutäituritele (Kohtutäituri seaduse §§ 17, 18. 23).
Vaidluse asjaoludest lähtuvalt realiseerib kaebaja oma PS § 29 tulenevat põhiõigust kutse alusel.
Riivatava põhiõiguse olemuse tõttu on oluline ka valdkond, milles kutseid antakse ehk teedeehitus,
mistõttu peaksid ka sel põhjusel hariduslikud kvalifikatsiooninõuded olema kehtestatud seadusandja
enese poolt.
Käesoleva arvamuse esitamise hetkel on kutseregistri andmetel kehtivaid kutsetunnistusi väljastatud
kutsele : Diplomeeritud teedeinsener, tase 7 osas 477. Lisaks väljastatakse iga-aastaselt esmaseid
kutseid Tallinna Tehnikaülikooli poolt, mis kantakse koolilõputunnistusele kutsena: Diplomeeritud
teedeinsener, tase 7 esmane kutse. Neid on kutseregistri andmetel antud 182 kehtivusega-tähtajatu.
Võttes arvesse vaidluse eset ja hariduslike kvalifikatsioonide muutumist kaebaja erialase hariduse
omandamisest kuni käesoleva ajani, on vajalik hariduslike kvalifikatsioonide osas luua õiglane, õige ja
võrdsel kohtlemisel põhinev süsteem (õigusliku regulatsiooni näol), mis ei kahjusta kaebajat ja temaga
sarnases olukorras olevaid isikuid täna sama haridust omandavate ja kutset taotletavate isikutega
võrreldes. Seega väärivad eelnimetatud asjaolud põhjalikku regulatsiooni just seaduse, mitte
alamalseisvate õigusaktide tasemel, sest seaduses endas on kvalifikatsioonidega seonduv
reguleerimata.
Õiguse üldteooria kohaselt on määrus kui õigustloov akt mõeldud täpsustamaks seaduses toodut,
mitte asendamaks seadusandlust, seega on määrus ebasobiv vahend PS -st tulenevate põhiõiguste
osas piirangute kehtestamiseks.
3.2. Põhiõiguse kitsendused määruse alusel:
Juhul, kui Riigikohtu üldkogu kaebaja arvamuse p.-s 3.1 tooduga ei nõustu ja leiab, et vaidlusaluseid
kvalifikatsiooninõudeid võib kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga ehk määrusega, siis leiab
kaebaja, et põhiseadusvastane on regulatsioon, mis jätab määrusandluspädevuse korras hariduslikud
kvalifikatsiooninõuded teedeehituse tegevusalal kehtestamata.
Kaebaja nõustub, et EhS § 24 lg 4 on erinorm KutS suhtes ning et samas sättes volitusnorm on kuni
käesoleva ajani kohaselt täitmata, sest volitusnormi alusel antud määrusest ei tulene
kvalifikatsiooninõuded konkreetsete tegevusalade kaupa, mis tähendab, et seaduse või määruse
tasemel puudub konkreetsete valdkondade kvalifikatsiooninõuete regulatsioon.
EhS § 24 lg 2 p. 1 ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise tegevusalal tegutsemine eeldab
kvalifikatsiooninõuete kehtestamist õigustloova akti ehk määruse vormis. Praktiliselt on kehtestatud
kvalifikatsiooninõuded kutsenõukogu poolt, mis on lubamatu, kuivõrd eelmainitud isikutel puudub
pädevus ja seega õigus anda õigustloovaid akte, kui ka on selline tegevus vastuolus Põhiseaduse §§ 3,
11, 29. Sel põhjusel ei saa kaebaja kuidagi nõustuda õiguskantsleri 25.02.2021. arvamuses esitatuga
(eelkõige p.-des 25, 31). Sellist õigusloomelist puudujääki ja vastuolu PS-ga ei saa kõrvaldada
tõlgendusega, eriti tõlgendusega, mis toob kaasa põhiõiguste õigusvastase ja põhiseadusvastase riive.
3
Riigikohus on sedastanud, et tuleb eelistada tõlgendust, mis on enam kooskõlas Põhiseadusega, kui ka
millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse ehk antud juhul PS § 29,
31. PS-se §§ 11, 14, 87 ja selle alusel ning kooskõlas antud seadustest tuleneb, kuidas täidesaatvat
võimu teostatakse ning muuhulgas ka see, et täidesaatva võimu kohustus on tagada igaühe õiguste ja
vabaduste kaitse. Seega tuleb norme tõlgendada isiku ehk kaebaja kasuks. Sel põhjusel ei saa minister
ka olukorras, kus kutsenõukogu omal algatusel PS-vastaselt kitsendab kaebaja põhiõigusi
kutsestandardi kui ka kohtumenetluse ajal kinnitatud kutse andmise korraga, jätta volitusnormi
täitmata.
Kaebaja on seisukohal, et EhS § 24 lg 4 on põhiseadusvastane ka põhjusel, et seadusandja on andnud
küll asjaomasele ministrile volituse, kuid seadusandja ei ole selgelt kehtestanud volitusnormi sisu ja
piire, kui ka täpseid eesmärke, milleks tuleb kvalifikatsiooninõuded kehtestada. Antud kujul on
volitusnorm liiga napp antud kaasuse pinnalt riivatavate põhiõiguste ja oluliste asjaolude olemuse
tõttu.
Olemasolev olukord on toonud kaasa Põhiseaduse § 29 tuleneva kaebaja olulise põhiõiguse intensiivse
riive, mis võtab kaebajalt kaebuses ja teistes menetlusdokumentides esiletoodud asjaolude alusel
õiguse tegutseda teedeehituses, omada kutset, mille alusel on ta pädev tegutsema diplomeeritud
teedeinsenerina tasemega 7 ja seega saada sissetulekut teedeehituses tegutsemisest. Võttes arvesse,
et lisaks faktilisele igapäevasele tegutsemisele teedeehituses ja ehitusobjektidel, on kaebaja
pikaajaliselt teedeehituses tegutseva äriühingu omanik; seega piirates õigusvastaste aktide alusel
kaebaja kui pädeva isiku põhiõigust vabalt valida endale elukutse ja tegevusala toob kaasa kaebaja
teise põhiõiguse ehk ettevõtlusvabaduse rikkumise PS § 31 tähenduses. Ei ole välistatud, et seadustest
ja määrustest alamalseisvate õigusaktidega on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet.
3.3. Kaebaja hinnangul on tulenevalt vaidluse esemest menetlusosaliste vahel vaidlus ka selles,
kuidas õigesti ja õiglaselt sisustada õigusmõistet „kvalifikatsioon“ ja seega kvalifikatsiooninõuded.
Asjas kohaldamisele kuuluva EhS ja KutS kontekstis on nimetatud mõiste erinevalt sisustatud.
EhS § 24 lg 1 peab kvalifikatsiooni all silmas hariduslikku kvalifikatsiooni kui ka töökogemust, mille
alusel antakse isikule KutS alusel kutse.
Seevastu KutS § 3 p. 5 toodud kvalifikatsiooni mõiste sisu ei haaku EhS § 24 lg 1 tooduga. Nimelt KutS
tähenduses on kvalifikatsioon hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus.
Juhul, kui Riigikohtu üldkogu tunnistab EhS § 24 lg 4 põhiseadusvastaseks, siis kohase regulatsiooni
väljatöötamisel tuleb vastuolu vähemalt viidatud kahe normi ja kasutatud mõistete vahel samuti
kõrvaldada. Kaebaja on viidanud varasemalt, et mõistel „haridus“ vastavalt Euroopa Kohtu praktikatele
on erinev sisu vastustaja poolt antud sisust ning mis samuti antud juhul ammendavalt sisustada tuleks,
kuivõrd vastustajad sisustavad haridust kui mõistet kitsendavalt, kaebaja ja EL õigus ning kohtupraktika
laiendavalt.
Lugupidamisega
Mari-Ann Veiermann
Kassaatori lepinguline esindaja
4
5
Villu Kõve Teie nr
Riigikohus
[email protected] Meie 25.02.2021 nr 9-2/210316/2101171
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-1432
Austatud Villu Kõve
Palusite õiguskantsleri arvamust, kas ehitusseadustiku (EhS) § 24 lõikes 4 nimetatud õigustloova
akti osaline andmata jätmine on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).
Leian, et ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23. novembri 2017. a määruses nr 61
„Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele
tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi määrus nr 61) toodud
tegevusaladele vastavate täpsemate kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine on vastuolus
EhS § 24 lõikes 4 antud volitusnormiga ja seega on vastuolus põhiseaduse §-ga 3 ja § 94 lõikega 2
koostoimes § 29 lõikega 1.
I. Asjaolude lühikirjeldus
1. Kaebaja esitas 7. märtsil 2018 taotluse diplomeeritud teedeinseneri 7. taseme kutse
saamiseks erijuhu alusel (taastõendamiseks) teedeehituse eriala tee-ehituse ja -korrashoiu
allerialade ehitusjuhtimise ja ehitustegevuse juhtimise ametialadel. Avaldus oli ajendatud
vajadusest jätkata majandus- ja kutsetegevust ehitusvaldkonnas pärast 30. juunit 2018. Sel päeval
lõppes ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 16 lõike 1 punki 3
kohaselt üleminekuperiood, mille järel tohtisid jätkata ehitusalal majandus- ja kutsetegevust need
isikud, kellel oli õigus sellel tegevusalal tegutseda enne EhS jõustumist 1. juulil 2015. Taotluse
kohaselt oli kaebaja omandanud teedeehitustehniku kutse Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis
teedeehituse eriala lõpetamisega 25. veebruaril 1994. Sellest ajast alates on ta tegutsenud
teedeehituses ja on end oma erialal täiendanud mitmesugustel koolitustel. Alates 2012. aastast on
kaebaja teedeehitusettevõtte osanik ja juhatuse liige.
2. MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liidu (EEL) teedeinseneride kutsekomisjon jättis 13. juuni
2018. a protokollilise otsusega nr 1 kaebaja taotluse rahuldamata.
3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse tuvastada EEL otsuse nr 1 ja kutsestandardi
„Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ tühisus või õigusvastasus või alternatiivselt tühistada EEL
otsus nr 1 ja tuvastada kutsestandardi „Diplomeeritud teedeinsener, tase 7“ õigusvastasus ning
kohustada Eesti Ehitusinseneride Liitu uuesti otsustama.
2
II. Õiguskantsleri seisukoht
Asjassepuutuvad sätted
4. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille
põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele
vastavuse korral. Õiguskorras puuduva normi asjassepuutuvuse üle otsustamiseks tuleb esmalt
tuvastada, et õiguskorras puudub nõutav norm.
5. Lahendades asja konkreetse normikontrolli menetluses, peab õigustloova akti andmata
jätmine ehk põhiseadusvastane lünk olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Tuleb
tuvastada, milline oli põhiseadusest tulenev positiivne kohustus ning kuidas Riigikogu on seda
regulatsiooni kehtestamata jätmisega eiranud. Samuti tuleb näidata, kas ja kuidas oli selle
rikkumise tuvastamine vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks. Kui põhiseadusest ei tulene
teisiti, hõlmab Riigikogu avar otsustusruum mitte üksnes seda, millise sisuga õigusnorme
kehtestada, vaid ka laia valikuvabadust seadusloome vormilistes küsimustes, sealhulgas selles,
milliseid norme ühte õigusakti koondada ja kuidas neid pealkirjastada (RKPJKo 10.04.2018, 5-
17-42, p-d 24−25, 27 ja 29−30).
6. Kui kohtuasja lahendamiseks vajalikku materiaalõiguslikku normi ei ole kehtestatud, peab
kohus olema piisava kindlusega veendunud, et on olemas faktilised asjaolud, mille reguleerimata
jätmine (sh mõne kehtiva normi kohaldamisalast välistamine) on kohtu hinnangul põhiseadusega
vastuolus. Norm või selle puudumine on sellisel juhul asjassepuutuv kohtuasjas vaidluse all olnud
faktiliste asjaolude ulatuses (RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 40).
7. Ehitusseadustiku § 24 lõige 1 sätestab, et EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel võib
ettevõtja ja pädev isik ehitusalal majandustegevuse korras pakkuda oma teenuseid ning tegutseda,
kui ettevõtja vastutusel ja heaks tegutseva pädeva isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja
töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane pädevustunnistus.
EhS § 24 lõike 2 punkti 1, EhS § 38 lõike 2 ja EhS lisa 1 kohaselt on see nõutud ka teedeehituse
alal. EhS § 24 lõike 4 kohaselt kehtestab sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tegevusalade täpsema
jagunemise ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded valdkonna eest
vastutav minister määrusega. EhS § 24 lõike 4 alusel on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
andnud määruse nr 61.
8. Asjassepuutuv on EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määrus nr 61. Kui määrus sätestab
volitusnormi piire ja ulatust arvestades kvalifikatsiooninõuded, on määrus seadusega kooskõlas ja
formaalselt põhiseaduspärane. Sellisel juhul on võimalik hinnata koos kutsestandardiga
vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
9. Kui määruses ei ole kvalifikatsiooninõudeid sätestatud, need ei ole piisavalt täpselt määratud
või puudub kutsestandardi kehtestamiseks volitusnorm, on tegemist õigustloova akti (määruse)
andmata jätmisega tegevusaladele vastavate täpsemate kvalifikatsiooninõuete määramiseks.
Viimasel juhul puudub õiguslik alus kutsestandardi kehtestamiseks ja selle alusel taotletud kutse
andmata jätmiseks. Sel juhul peaks kohus määruse nr 61 põhiseadusele vastavuse korral otsustama
asja teisiti kui juhul, mil tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ei ole
kehtestatud, need ei ole piisavalt täpselt määratud või puudub vastav volitusnorm.
Põhiseadusvastane lünk või põhiseaduskonformne tõlgendamine
10. Ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 ei ole kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud. Küll aga on antud
volitus vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, millega reguleerida EhS § 24 lõikes 2
sätestatud tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded.
3
11. Seega on kõnealuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja keskne küsimus see, kas määruses
nr 16 on kehtestatud kvalifikatsiooninõuded nii, nagu nõuab EhS § 24 lõige 4.
Kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmisel on tegu lüngaga, kui olemasolev regulatsioon jääb
alla põhiseaduslikult nõutava taseme (vt punktid 12−24).
Vaidlusaluses asjas on võimalik ka selline tõlgendus, mille kohaselt on määrus nr 61 kooskõlas
EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormiga ja põhiseadusvastast lünka ei ole.
Põhiseaduskonformse tõlgenduse olemasolul tuleb seda eelistada tõlgendusele, mille kohaselt
norm või selle puudumine ei oleks põhiseadusega kooskõlas (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04 p
36) (vt punktid 25−41).
Niisiis on kohtu ees põhimõtteline küsimus, kuidas mõista EhS § 24 lõikes 4 toodud volitusnormi
sisu ja milline peab olema volitusnormi määratletuse aste, et seda pidada põhiseaduspäraseks.
Põhiseadusvastane lünk
12. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 grammatilise tõlgenduse kohaselt tuleb kvalifikatsiooninõuded
kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määruses. EhS seletuskiri viitab, et „EhS § 24 lõikes 4
antakse volitusnorm tegevusalade täpsema alajaotuse ja alajaotusele vastavate sobivate
kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks“. Varasemas EhS regulatsiooni käsitlevas seletuskirjas,
milles selgitati seoses majandusseadustiku üldosa seadustiku (edaspidi MsÜS) muutmisega
kutsete andmise korda ja põhimõtteid, puuduvad täpsemad selgitused kvalifikatsiooninõuete
kehtestamise volitusahela kohta.
13. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 alusel on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister andnud
määruse nr 61. Määruse nr 61 §-des 2–9 nimetatud juhtudel määratakse isiku kvalifikatsiooni
ulatus kindlaks kutse andmise aluseks olnud kutsestandardi järgi (määruse nr 61 § 1 lg 1). Määruse
nr 61 § 1 lõikes 1 nimetatud juhtudel peab kutse vastama kutseseaduse (KutS) §-s 4 nimetatud
kvalifikatsiooniraamistikule, kui EhSRS § 16 ei sätesta teisiti (määruse nr 61 § 1 lg 2).
14. Seega teeb määrus nr 61 viite kutsestandardile, kuid määruses endas puuduvad
kvalifikatsiooninõuded. Tegemist ei ole olukorraga, kus kvalifikatsiooninõuded oleksid piisavalt
määramata, vaid neid ei ole määrusega üldse kehtestatud.
15. Määruse nr 61 kehtiva redaktsiooni seletuskirjast nähtub, et täpsemate
kvalifikatsiooninõuete esitamata ja määramata jätmine on olnud taotluslik. Kutsestandardi
õigusakti tasandil sätestamine ei olevat võimalik lähtuvalt kutsesüsteemi dünaamikast ja
vajadusest tagada selle võimalikult ajakohane sisu.
16. Põhiseaduse § 3 lause 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega
kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseadus ei keela Riigikogu pädevuses olevaid küsimusi
delegeerida täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratud täitevvõimu tegutsemise alused ja
tingimused, et välistada omavoli. Kuigi kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab
langetama Riigikogu, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja
piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega.
17. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.
See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt
teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94
lõikega 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Neist
normidest tuleneb, et määrust kehtestades (sh määrusega põhiõigusi piirates) ei või minister minna
vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka haldusmenetluse seaduse
(HMS) § 89. Kui põhiseadusest ei tulene teisiti, hõlmab Riigikogu avar otsustusruum mitte üksnes
seda, millise sisuga õigusnorme kehtestada, vaid ka laia valikuvabadust seadusloome vormilistes
4
küsimustes, sealhulgas selles, milliseid norme ühte õigusakti koondada ja kuidas neid
pealkirjastada.
18. Praegusel juhul ei ole seaduses toodud volitusnormi alusel määrusega tegevusaladele
vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid kehtestatud, vaid on piirdutud viitega
kutsestandardile. Lähtudes EhS § 24 lõike 4 grammatilisest tõlgendusest, ei ole see kooskõlas
volitusnormi piiride ja eesmärgiga. EhS § 24 lõike 4 selget sõnastust arvestades pole ministril
kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmiseks otsustusruumi. Minister ei saa ilma edasivolituse
õiguseta määrusega anda kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitust kui
normiloomefunktsiooni kutsenõukogule, kui Riigikogu on sõnaselgelt pannud selle ülesande
ministrile endale. Volitusnormi piire ei ava ka EhS § 24 lõige 1, sest EhS § 24 lõige 4 viitab otseselt
määrusele ning EhS § 24 lõige 1 üksnes kutseseaduse kohasele kutsele, mitte aga selle aluseks
olevate nõuete kehtestamisele. Kuna EhS § 24 lõike 4 alusel ei ole kvalifikatsiooninõudeid
kehtestatud, on tegemist lüngaga. Kui Riigikogu kohustab kvalifikatsiooninõudeid kehtestama
määrusega, siis peavad need olema määruses (vrd kriminaalhooldusseaduse § 13).
19. Määrusega kvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine toob kaasa põhiseadusvastase
olukorra, kui õigusliku regulatsiooni puudusi pole võimalik ületada põhiseaduskonformse
tõlgendamisega ning olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme (RKPJKo
10.04.2018, 5-17-42, p 37).
20. Seadusliku aluse põhimõte nõuab, et avalikku võimu teostataks üksnes seaduslikul alusel.
PS § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.
Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. See tähendab, et põhjendatud
juhtudel võib piirata inimese valikuõigust, seades teatud tegevusaladele nt haridusnõudeid. PS § 29
lõikes 1 sätestatud elukutsevaliku piirangud on lubatud, kui need piirangud on proportsionaalsed.
Kutse taotlemise eeltingimus ehituse, sh teedeehituse (EhS § 24 lg 1 ja lg 2 p 1, EhS § 38 lg 2,
EhS lisa 1) valdkonnas kujutab endast PS § 29 lõikes 1 kehtestatud elukutsevaliku vabaduse
piirangut. Sellise piirangu eesmärk on tagada, et kutse taotleja ettevalmistus oleks piisav ja
ehitustegevus oleks kvaliteetne ja ohutu.
21. Kvalifikatsiooninõuded on kehtestatud kutsestandardiga. Kutsestandard on dokument,
milles kirjeldatakse kutsetegevust ning selleks vajalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi ning
hoiakuid ehk kompetentsusnõudeid (KutS § 3 p 1, § 5 lg 1). Kutsestandardi kinnitab kutsenõukogu,
mille koosseisu kuuluvad võrdsetel alustel sama kutsetegevuse valdkonna töötajad, tööandjad,
kutse- ja erialaühendused ning riigi esindajad (KutS § 5 lg 2, § 8 lg 1, kutsestandardite
määruse § 6). Kutsestandardite koostamise protsess on sätestatud haridus- ja teadusministri
28.11.2008 määruses nr 69 „Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“
(kutsestandardite määrus).
22. Kehtestatud kutsestandard ei võimalda siiski tagada põhiseaduspärast olukorda
kvalifikatsiooninõuete täitmise hindamiseks, kuna kutsenõukogul puudus kutsestandardi
andmiseks volitus. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamise kohustus ja õigus on EhS § 24 lõike 4
kohaselt üksnes vastutava valdkonna ministril. Kutsenõukogu on ilma kehtiva õigusliku aluse ja
volituseta kehtestanud otsusega kutsestandardi kvalifikatsiooninõuded. PS § 3 lõike 1 esimeses
lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi piirata aga üksnes
juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb.
23. Ka muud KutS sätted ei sisalda regulatsiooni, mis võimaldaks kutsenõukogul
kutsestandardit kehtestada ja kutsekvalifikatsiooninõudeid hinnata viisil, mis annaks
põhiseaduspärase tulemuse. Ka EhS-s puudub alternatiivne regulatsioon, millest võiks
kutsekvalifikatsiooninõuete hindamisel lähtuda.
5
Mõistetav on eesmärk, et ehitusalased kvalifikatsiooninõuded peavad olema võimalikult
ajakohased. Laiemas plaanis on selle nõude eesmärk kindlustada ehitustegevuse ohutus ja
kvaliteet, mis on avalikes huvides. Kutsevaldkonnad arenevad aja jooksul ning sellega muutuvad
ka kutsealal tegutsevatele isikutele seatud ootused. Selline areng võibki kaasa tuua
kutsestandardite muutmise ja kutse andmise ja/või kutsenõuete täitmist hõlbustava korra
muutmise. Selline eesmärk ei õigusta aga volitusnormiga pandud kohustuse täitmata jätmist.
Regulatsiooni ajakohasust on võimalik tagada ka volitusnormi järgides ja selle piires tegutsedes,
näiteks määrust vajaduse korral muutes.
24. Niisiis puudub EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud täpsem kvalifikatsiooninõuete
regulatsioon, millest võiks lähtuda kutsestandardi õiguspärasuse ja kaebaja vaidlustatud otsuse
hindamisel. Nõutava regulatsiooni kehtestamata jätmise tagajärjel ei ole võimalik taotleda ega
saada EhS § 24 lõikes 2 sätestatud tegevusaladele vastavat kutset. Kuna kindlatel tegevusaladel
pädeva isikuna tegutsemiseks on aga vaja kutset (ja seda tõendav kutsetunnistus), riivab nõutava
regulatsiooni puudumine PS §-s 29 sätestatud õigust valida tegevusala ja elukutset.
Põhiseadusega kooskõlaline tõlgendus
25. Kuigi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi ulatus on laiem kui määruses nr 61 esitatud
regulatsioon ehk volitusnormi täit ulatust ei ole määruses nr 61 ära kasutatud, on sellele
põhiseaduspärane õigustus. Hinnates EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi ulatust ja seda,
kuidas minister on selle alusel määrust sisustanud, tuleb arvesse võtta ka muid asjakohaseid norme,
eelkõige EhS § 24 lõikeid 1 ja 5.
26. Ehitusseadustiku § 24 lõike 1 kohaselt peab EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusalal tegutsev
pädev isik oma kvalifikatsiooni tõendama haridusel ja töökogemusel põhineva kutseseaduse
kohase kutsega. Kvalifikatsioon on töö eripärale vastavad piisavad teadmised ja oskused ehk
kompetentsus, mida on ametlikult hinnatud (EhS § 19 lg 1 p 3, KutS § 3 p 5). Seega peab isikul
olema kutseseaduse kohaselt saadud kutse. Kuigi EhS § 24 lõige 1 ei nimeta kutsestandardit, on
kutseseaduse kohast kutset nõudes viidatud kutseseaduse regulatsioonile tervikuna, sisuliselt on
nii osundatud ka kutsestandardi järgimise kohustusele. Kutseseaduse kohaselt on kutset võimalik
anda üksnes kutsestandardi olemasolul ja selle alusel.
27. Kutsestandardisse tuleb kirja panna kompetentsuse nõuded ehk edukaks kutsetegevuseks
vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (KutS § 5 lg 1, § 3 p 1). Kutsestandardis kirjeldatud
kompetentsuse nõuded, mille osaks on ka haridus, ongi kvalifikatsiooninõuded EhS § 24 lõike 4
tähenduses. Ekslik on arvamus, et kutsestandardit tuleb koostada, silmas pidades EhS § 24 lõike 4
alusel kehtestatud määruses sätestatud täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, ja kui neid määruses ei
olegi kehtestatud, siis ei tohiks ka kutsestandardis neid kehtestada. Kutsestandardit käsitlev
regulatsioon on sätestatud eraldi seaduses ning põhiseaduse §-st 3 tuleneva seaduslikkuse
põhimõtte kohaselt ei tohi seda ministri määrusega piirata.
28. Riigikogu on EhS § 24 lõikes 1 ette näinud, et kvalifikatsiooninõuded kehtestab
kutsenõukogu kutsestandardis (KutS § 5). Kutseseadus reguleerib ammendavalt
kutsestandarditega seonduvat, sh nii selle kehtestamise volitusi, menetluskorda kui ka
kutsestandardi sisu. Kutsestandardid paigutuvad ühtsesse kutsekvalifikatsiooniraamistikku,
kusjuures kutsekvalifikatsiooniraamistikus kirjeldatud kutsetasemed on võrreldavad
haridustasemega (KutS § 4 lg 2, lisa 1). Seega on ootuspärane, et kutsestandardis on käsitletud ka
kutsetaseme eelduseks olevat haridustaset. On võimalik anda vaid selline kutsetase, mis vastab
inimese haridustasemele. Haridus- ja kutsetaseme võrreldavust on visuaalselt selgitatud näiteks
SA Kutsekoja veebilehel.
6
29. Ehitusseadustiku § 24 lõike 5 kohaselt tohib EhS § 24 lõike 4 alusel antud määruses
kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid kehtestada üksnes nende tegevusalade puhul ja ulatuses,
kus need on põhjendatavad olulise avaliku huviga ja nii, et tagatud oleks PS §-s 11 sätestatud
põhimõtete järgimine. Sellest järeldub, et EhS § 24 lõikes 4 antud volitust ei pea tingimata alati
täiel määral ära kasutama ja kvalifikatsiooninõudeid ei pea kehtestama, kui selleks pole vajadust.
Seega on ministril määruse sisustamisel kaalutlusõigus.
30. Kui Riigikohus tunnistab ministri määruse põhiseadusega vastuolus olevaks põhjusel, et
määruses ei ole kehtestatud täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, tähendab see kohtu hinnangut, et
täpsemate kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks on oluline avalik huvi, nagu näeb ette EhS § 24
lõike 5 viimane lause ja minister on oma kaalutlusõigust teostanud valesti. Lisaks tuleb arvestada,
et kõigil ehitusvaldkonna tegevusaladel ei pruugi olla avalikku huvi täpsemate
kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks määrusega, see huvi võib olla vaid mõnel üksikul
tegevusalal, näiteks üksnes teedega seotud kutsetegevuse aladel.
31. Arvestades, et EhS § 24 lõike 1 kohaselt on kvalifikatsiooninõuded juba kutsestandardis
kehtestatud ja seda, et EhS § 24 lõike 5 kohaselt tuleks ministril hoiduda määruses
kvalifikatsiooninõudeid kehtestamast, kui selleks pole vajadust, ei ole põhjust asuda seisukohale,
et minister on jätnud määruses kvalifikatsiooninõuded põhiseadusvastaselt kehtestamata. Kuigi
EhS § 24 lõikes 4 on volitusnormi ulatus laiem kui määruses nr 61 kasutatud, ei tähenda see, et
minister peaks volituse ulatust kõnealusel juhul täiel määral ära kasutama ja kehtestama täpsemad
kvalifikatsiooninõuded ka siis, kui seda ei saa põhjendada olulise avaliku huviga ja kui see poleks
ka vajalik, sobiv ega proportsionaalne.
32. Oluline avalik huvi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud volitusnormi alusel täpsemate
kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks võib puududa selle tõttu, et kvalifikatsiooninõuded on
piisavalt täpselt määratud kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardis. Riigikogu ei ole
soovinud, et määruses kehtestataks kohustuslikud kvalifikatsiooninõuded alati ja iga tegevusala
jaoks. Seda kinnitab ka selle normi kujunemislugu. Kõnealune norm seondub kutsetele
üleminekuga ja selle põhjendused on esitatud MsÜS seletuskirjas ehitusseaduse muudatuste
juures. Selgitustest nähtub, et määruses tegevusalade kvalifikatsiooninõuete kehtestamisel tuleb
lähtuda kutsestandardis esitatud nõuetest ja määruses üksnes võetakse kokku ja antakse ülevaade,
millise kutsega isikud tohivad kindlal tegevusalal tegutseda. Varem kehtinud regulatsioon toodi
sisulisi muudatusi tegemata ehitusseadustikku üle. Ehitusseadustiku seletuskirjast selgub, et
sisulisi muudatusi võrreldes MsÜS muudetud ehitusseadusega ei ole ka kavas. Seega on Riigikogu
tahet hinnates asjakohane arvestada tänaseks kehtetu normi kohta antud selgitusi.
Ehitusseadustikuga kaasnesid üksnes vormilised muudatused normi stiilis ja sõnastuses. Üksnes
teedeehituse valdkonnas olid muudatused sisulisemad ja seisnesid teeseaduses teedeehitust
käsitleva regulatsiooni kehtestamises ehitusseadustikus ja ühtlustamises.
33. EhS § 24 lõikes 4 esitatud volitusnormi sõnastusest, millega antakse volitus kehtestada
täpsemad kvalifikatsiooninõuded, järeldub, et kvalifikatsiooninõuete tegelik allikas on kuskil
mujal. Ka ei määra see, kui täpselt peaks minister kvalifikatsiooninõudeid kehtestama.
Kvalifikatsiooninõuete tegelik allikas on kutsestandard, millele on sisuliselt viidatud EhS § 24
lõikes 1. Igal juhul ei saa EhS § 24 lõike 4 sõnastuse kohaselt määruses kehtestada nõudeid, mida
EhS § 24 lõiked 1 ja 2 ei sisalda ega hõlma ka viidates. Lubatud on üksnes EhS § 24 lõikes 2
esitatud tegevusalade loetelu täpsemat jagunemist tegevusalade alaliikideks sätestada ja neile
tegevusaladele vastavaid täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid kehtestada ehk kutsestandardist
tulenevaid nõudeid täpsustada. Seega tuleb EhS § 24 lõike 4 sisustamisel arvesse võtta
kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardeid. Vastupidine tõlgendus, mille kohaselt tuleks
kutsestandardi kehtestamisel arvesse võtta EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud
täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid, viiks PS §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega vastuolus
olevale järeldusele, kuna sel juhul sõltuks kutseseaduse toimimine sellest, kas EhS § 24 lõike 4
7
alusel tegutsev minister on määruses kvalifikatsiooninõudeid kehtestanud, sellisel juhul muutuks
sisutuks ka EhS § 24 lõige 1.
34. Kuna seadus ei näe ette, kui täpseid kvalifikatsiooninõudeid peab määruses kehtestama, on
sobiv ka see, kui määruse nr 61 §-s 1 on viidatud kvalifikatsiooninõuete tegelikule allikale (mis
järelduks ka EhS § 24 lõikest 1) ja määruses täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ei olegi. Seaduse
volitus kehtestada täpsemad kvalifikatsiooninõuded määruses hõlmab ka õigust otsustada, et niigi
juba kutsestandardites määratud kvalifikatsiooninõudeid ei ole vaja määruses täpsustada, ning
piirduda selgitava viitega kvalifikatsiooninõuete tegelikule allikale. Seda toetab ka EhS § 24
lõikes 5 sätestatud keeld määruses kohustuslikke kvalifikatsiooninõudeid kehtestada, kui selleks
puudub oluline avalik huvi.
35. Määruse nr 61 §-s 1 esitatud viidet kutseseaduse alusel kinnitatud kutsestandardile ei ole
põhjust pidada HMS § 91 edasivolituse keeldu rikkuvaks. HMS § 91 käsitleb määruse
edasivolitamist, kutsestandardit aga määruseks pidada ei saa. Seega ei ole edasivolituse keeld siin
asjakohane. Edasivolituse küsimus ei tule kõne alla ka põhjusel, et EhS § 24 lõikes 1 on Riigikogu
juba otsustanud, et EhS § 24 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel tegutsevatel pädevatel isikutel peab
olema kutseseaduse kohane kutse. Viidates kutseseaduse kohasele kutse olemasolule, on viidatud
kohustusele järgida kutsestandardit ja sellest järeldub kutsestandardis sätestatud kompetentsuse
ehk kvalifikatsiooninõuete kohustuslikkus. Kutseseaduses on piisavad volitused kutsestandardites
kompetentsusnõuete kehtestamiseks ning neid volitusi ei pea otsima ehitusseadustikust.
36. Ehitusseadustiku § 24 lõikes 4 antud volitusnormi ei saa käsitleda kutseseaduse erinormina,
mis välistaks kutseseaduse regulatsiooni kohaldumise kvalifikatsiooninõuetele. Kui asuda
seisukohale, et tegemist on erinormiga, mis välistab kutseseaduse regulatsiooni kohaldumise,
oleks tegemist seaduslikkuse põhimõtte rikkumisega. Seadus on ülimuslik ministri määruse ees ja
määrusega ei saa määrata seaduse kohaldamist, ei laiendavalt ega kitsendavalt. Justnimelt see aga
järelduks, kui asuda seisukohale, et EhS § 24 lõikes 4 esitatud volitusnormi sõnastus „täpsemad
kvalifikatsiooninõuded“ piirab kutseseaduse alusel ja sellega kooskõlas kutsestandardites
kvalifikatsiooninõuete kehtestamist.
Kutseseadus ei võimalda ministril määrusega vahetult reguleerida kutsestandardi sisu ja selles
kirjeldatud kompetentsuse (kvalifikatsiooni) nõudeid. Ka EhS § 24 lõike 4 sõnastusest, ega ühestki
ehitusseadustiku muust sättest ei järeldu volitust reguleerida mõne teise seaduse reguleerimisalas
olevat küsimust.
37. Ehitusseadustiku § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruse toime ei saa olla kutsestandardis
esitatud nõudeid välistav. Kui minister kehtestaks selle volitusnormi alusel täpsemad
kvalifikatsiooninõuded, siis oleks see täiendav ja iseseisvalt kehtiv nõue. Nii näiteks võiks
minister, arvestades EhS § 24 lõikest 1 tuleneva kutse nõudega, määruses täpsustada, et mõnel
täpsemalt määratletud tegevusalal võib tegutseda inimene, kellel on küll vastav kutse, kuid kes
vastab ka määruses täpsustatud kvalifikatsiooninõuetele (hariduse, teadmiste või kogemuse osas).
38. Ehitusseadustiku § 24 lõiget 4 on võimalik põhiseadusega kooskõlaliselt tõlgendada nii, et
kvalifikatsiooninõuded ei lähtu määrusest, vaid kutsestandardist. See järeldub ka EhS § 24 lõikes 1
esitatud materiaalsest nõudest ja selles kutseseadusele tehtud viitest. EhS § 24 lõike 4 alusel
kehtestatava määruse funktsioon on üksnes viia tegevusala ja kutsestandardi kohane kutse
omavahel vastavusse ning selleks võib olla vaja täpsemalt määrata tegevusala ja sellele vastav
kvalifikatsiooninõue. Erandina võimaldab EhS § 24 lõige 4 olulise avaliku huvi korral kehtestada
ka täpsemad kvalifikatsiooninõuded, kui on esitatud kutsestandardis (EhS § 24 lg 5).
39. EhS § 24 lõikes 4 ettenähtud regulatsioon on funktsionaalses seoses EhS §-s 25 sätestatud
teavitamiskohustusega. EhS § 25 lõike 2 kohaselt tuleb majandustegevusteates märkida EhS § 24
lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätetatud täpsem tegevusala alaliik ja kutsetunnistuse nõude
8
korral sellele kantud kutse ja kutsetase, kutse andja, kutsetunnistuse number, andmise koht ja
kuupäev ning kehtivusaeg. Seda funktsionaalset seost kinnitab ka volitusnormi terviklik sõnastus
„tegevusalade täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad
kvalifikatsiooninõuded“ ning selle volitusnormi varasem rakenduspraktika – ka varem kehtinud
samasisulised määrused ei kehtestanud kvalifikatsiooninõudeid, vaid üksnes viisid täpsemalt
nimetatud tegevusala kokku sellele tegevusalale vastava kutse ja kutsetasemega (vt 2014-2015
kehtinud määrus; 2015-2017 kehtinud määrus). Määrus nr 61 erineb eelnevalt kehtinud
samasisulistest määrustest üksnes regulatsiooni tehnika poolest, enam ei ole peetud vajalikuks
määruses kehtestada tabelit tegevusalade täpsema jaotuse ja neile vastavate kutsete kohta, vaid on
eelistatud dünaamilisemat lahendust. Kuivõrd praeguseks on täielikult üle mindud kutsetele ja
EhSRS §-s 16 sätestatud üleminekuajad on samuti möödas, ei pruugi EhS § 24 lõikes 4 sätestatud
volitusnormi osa „täpsustatud kvalifikatsiooninõuded“ sellisel kujul olla enam vajalik.
40. Kui pidada silmas võimalust, et EhS § 24 lõiget 4 mõistetakse erinormina kutseseadusele
(nagu nähtub RKHKm 29.12.2020, 3-18-1432, p 16), nii et see välistab kutseseaduse alusel
kvalifikatsiooninõuete kehtestamise kutsestandardis, siis on EhS § 24 lõige 4 põhiseadusega
vastuolus osas, milles see kohustab ministrit kehtestama määruses täpsemaid
kvalifikatsiooninõudeid. Sel juhul tuleks PS §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõtte järgimise
tagamiseks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks EhS § 24 lõike 4 lauseosa „ja
nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded“. Samas muutuks sellisel juhul
EhS § 24 lõige 5 üleliigseks, sest kui volitusnormi piirid oleksid sel viisil kitsendatud, ei olekski
võimalik kehtestada määrusega täpsemaid kvalifikatsiooninõudeid ka siis, kui see võiks olulisest
avalikust huvist tuleneval põhjusel siiski õigustatud olla.
41. Ehitusseadustiku § 24 lõige 4 ei saa olla erinorm kutseseaduse suhtes ka seetõttu, et see ei
vasta KutS § 1 lõikes 2 sätestatud nõuetele – ehitusseadustik ei sisalda terviklikku regulatsiooni
kutsenõuete väljatöötamise ega kutse andmise kohta. Ehitusseadustik ei sisalda üldse KutS § 1
lõike 2 mõttes asjakohaseid norme. KutS § 1 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastab näiteks
advokatuuriseadus. Ehitusseadustik seondub kutseseadusega vaid osas, milles see muudab kutse
omamise teatud tegevusaladel kohustuslikuks. KutS § 15 lõige 2 näeb ette, et kutse olemasolu võib
olla mõne õigusaktiga kohustuslikuks tehtud. EhS § 24 lõige 1 ongi kutse olemasolu EhS § 24
lõikes 2 nimetatud tegevusaladel, mida on EhS § 24 lõike 4 alusel kehtestatud määruses nr 61
täpsemateks alategevusaladeks jaotatud, kohustuslikuks tehtud.
Kokkuvõte
42. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärk on tagada põhiseaduse kandvate
printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte)
järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21). Eelnevat silmas
pidades tuleb eelistada õigusselgust ja õiguskindlust arvestades tõlgendust, mis lähtub EhS § 24
lõikes 4 selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sättest. EhS § 24 lõige 4 paneb valdkonna eest
vastutavale ministrile kohustuse kehtestada kvalifikatsiooninõuded määruses, kuid seda kohustust
ei ole praegu täidetud. Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus, mis
võib tekkida siis, kui avardada volitusnormi piire viisil, mis võimaldaks selle ulatuse määrata mitte
esmalt sätte selget sõnastust arvestades, vaid erinevate sätete (EhS § 24 lg 1 ja § 24 lg 4)
eesmärkide koostoimes. Kui volitusnorm on selge, ei ole vaja seda tõlgendada.
Kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamata jätmine on seetõttu vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lõikega 2
koostoimes § 29 lõikega 1.
43. Kui Riigikohus leiab, et EhS § 24 lõike 4 alusel osaline õigustloova akti andmata jätmine on
vastuolus PS §-ga 3 ja § 94 lõikega 2 koostoimes § 29 lõikega 1, tunnistab kohus sellega
9
õiguslünka, mis tuleb Riigikogul seadusemuudatusega või ministril määruse muutmisega
kõrvaldada.
44. Arusaadavad ja hõlpsasti leitavad peavad olema nii kutset eeldavad tegevusalad kui ka
vastavad kutsekvalifikatsiooninõuded. EhS kohaselt kehtestab kvalifikatsiooninõuded minister
oma määrusega. Õigusselgeks ei saa pidada olukorda, kus volitusnormi alusel antud määruses ei
ole konkreetseid kvalifikatsiooninõudeid ega hõlpsasti järgitavat viidet kutsenõukoja kehtestatud
nõuetele, mille eest minister vastutuse võtab.
45. Riigikogul tuleks selgelt ja ühemõtteliselt otsustada, kas ehitusalased kvalifikatsiooninõuded
tuleb sätestada määrusega või volitada neid kehtestama kutsenõukogu kutsestandardiga. Oluline
on, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamise volitusahel oleks selge ega tekiks kahtlusi, et see on
katkenud. Inimese kohta tehtava otsuse aluseks on praegu kutsestandard, mille kehtestamiseks
puudub EhS-s kohane volitusnorm. Inimesele peab olema kõrvalise abita ja kohtupraktikat
uurimata selge, milline õigusakt on tema kohta tehtud otsustuse õiguslik alus.
46. Tunnistades, et EhS § 24 lõike 4 alusel peab kvalifikatsiooninõuded kehtestama määruses,
tuleks läbi mõelda ja täpsustada ka EhS § 24 lõike 4 seos EhS § 24 lõike 1 regulatsiooniga
kvalifikatsiooni tõendamise kohta. Nimelt tõendab EhS § 24 lõike 1 kohaselt kvalifikatsiooni
haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kutse või muu õigusakti kohane
pädevustunnistus. Kutse on aga määratud kutsestandardis (KutS § 3 p 2). Kutsenõukogul ei ole
kutsestandardiga kvalifikatsiooninõuete kehtestamise pädevust. Kui regulatsioon jääb
täpsustamata, võib EhS § 24 lõige 1 jääda sisutühjaks.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]
Saatja: Kadri Nõmm <
[email protected]>
Saadetud: 02.03.2021 13:34
Adressaat: Info <
[email protected]>; JM info Shared MB
<
[email protected]>; HM <
[email protected]>; MKM info <
[email protected]>
Teema: Teatis ja arvamuste edastamine - haldusasi nr 3-18-1432
(Riigikohtu üldkogu)
02.03.2021
Kiri nr 3-18-1432/99
Tsiviilasi nr 3-18-1432
Teatis ja arvamuste edastamine
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär
Õiguskantsleri kantselei 02.03.2021 nr 3-18-1432/99
Justiitsministeerium Haldusasi nr 3-18-1432
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Egon Tischler
lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Eesti Asfaldiliit
lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts
Sihtasutus Kutsekoda
lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko Vaske
Mittetulundusühing Eesti Ehitusinseneride Liit
lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Matteus
TEATIS
Riigikohtu halduskolleegium andis haldusasja nr 3-18-1432 arutamiseks Riigikohtu
üldkogule, kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse
lahendamist.
Kohtuasi lahendatakse kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata.
Menetlusosalistel on õigus esitada Riigikohtule kohtuasja menetlemisega seotud avaldusi,
taotlusi ja seisukohti, mis tuleb saata arvestusega, et dokumendid jõuaksid Riigikohtusse
hiljemalt 15. märtsil 2021.
Kirjale on lisatud Riigikohtule saabunud menetlusosaliste arvamused.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu üldosakonna sekretär
Lisa: arvamused
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee