dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Vabariigi Valitsuse korralduse "Ülemaailmne kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni" eelnõu heakskiitmine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 10. märts 2021
Viit
2-10/17-0159/1543
Registreeritud
10. märts 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Haridus- ja Teadusministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-10 Teiste asutuste poolt kooskõlastamiseks saadetud VV korralduste eelnõud
Toimik
2-10/17-0159
Vastutaja
Evelin Kuuse (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond)
Lahendamise tähtaeg
31. märts 2021

Failid

  • 📎HTM-1222.asice1873 KB
  • 📎Kooskõlastatavad dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

Global Convention on the Recognition of Qualifications concerning Higher Education 2019 Paris, 25 November 2019 PREAMBLE The General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, meeting in Paris from 12 to 27 November 2019 at its 40th session, Inspired by a common will to strengthen educational, geographical, humanitarian, cultural, scientific and socioeconomic ties between States Parties, and to enhance dialogue between regions and the sharing of their recognition instruments and practices, Recalling the Constitution of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization (UNESCO), which stipulates that “the purpose of the Organization is to contribute to peace and security by promoting collaboration among the nations through education, science and culture”, Mindful of the provisions of the Charter of the United Nations of 1945, the Universal Declaration of Human Rights of 1948, the Convention relating to the Status of Refugees of 1951 and its Protocol of 1967, the Convention relating to the Status of Stateless Persons of 1954, the UNESCO Convention against Discrimination in Education of 1960 and in particular its Article 4a, the International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights of 1966, and the UNESCO Convention on Technical and Vocational Education of 1989, Mindful of the UNESCO Recommendation on the Recognition of Studies and Qualifications in Higher Education of 1993; the UNESCO Recommendation concerning the Status of Higher-Education Teaching Personnel of 1997; the United Nations Declaration on the Rights of Indigenous Peoples of 2007; and the UNESCO Recommendation on Science and Scientific Researchers of 2017, Building on the UNESCO regional conventions on the recognition of qualifications concerning higher education, Reaffirming the States Parties’ responsibility to promote inclusive and equitable quality education at all levels and lifelong learning opportunities for all, Conscious of increasing international cooperation in higher education, of the mobility of students, workers, professionals, researchers and academics, of changes in scientific research, and of the different modes, methods, developments and innovations in teaching and learning, Considering higher education, provided by both public and private institutions, as a public good and a public responsibility, and being aware of the need to uphold and protect the principles of academic freedom and of the autonomy of higher-education institutions, Convinced that the international recognition of qualifications concerning higher education will facilitate interdependent learning and knowledge development via the mobility of learners and learning, academics, scientific research and researchers, and workers and professionals and will enhance international cooperation in higher education, Respecting the cultural diversity among the States Parties, including, inter alia, differences in educational traditions and in the values of higher education, Desiring to respond to the need for a global convention on the recognition of qualifications concerning higher education to complement the UNESCO regional conventions on the recognition of qualifications concerning higher education, and to enhance the cohesion between them, Convinced of the need to find common, practical and transparent solutions to improve recognition practices globally, Convinced that this Convention will promote international mobility, as well as communication and cooperation regarding fair and transparent procedures for recognition, and quality assurance and academic integrity in higher education at a global level, Adopts this Convention on this twenty-fifth day of November 2019. SECTION I. DEFINITION OF TERMS Article I For the purposes of this Convention, the following definitions shall apply: Access (to higher education): the right provided to any individual holding a qualification to apply and be considered for admission to a level of higher education Admission (to higher-education institutions and programmes): the act of, or system for, allowing qualified applicants to pursue higher education at a given institution and/or in a given programme Applicant: (a) an individual submitting to the competent recognition authority a qualification, partial studies, or prior learning for assessment and/or recognition; or (b) an entity acting with consent on behalf of an individual Assessment: the evaluation of an applicant's qualifications, partial studies, or prior learning by a competent recognition authority engaged in the evaluation of qualifications Competent authority: an individual or entity that has the authority, capacity, or legal power to perform a designated function Competent recognition authority: an entity which, in accordance with the laws, regulations, policies, or practices of a State Party, assesses qualifications and/or makes decisions on the recognition of qualifications Constituent units: official entities of a State Party to this Convention at the level of subnational jurisdictions, such as provinces, states, counties, or cantons, in accordance with Article XX b), Federal or Non-Unitary Constitutional Systems, of this Convention Cross-border education: all modes of educational delivery which involve the movement of people, knowledge, programmes, providers and curriculum across States Parties’ borders, including, but not limited to, quality-assured international joint degree programmes, cross-border higher education, transnational education, offshore education and borderless education Displaced person: an individual forced to move from his or her locality or environment and occupational activities to another locality or environment Formal education system: a State Party’s education system, including all officially recognized entities with responsibility for education, as well as public and private education institutions at all levels recognized by a State Party’s competent authorities and authorized thereby to deliver instruction and other education-related services Formal learning: learning derived from activities within a structured learning setting, leading to a formal qualification, and provided by an education institution recognized by a State Party’s competent authorities and authorized thereby to deliver such learning activities Higher education: all types of study programmes or sets of courses of study at the post-secondary level which are recognized by the competent authorities of a State Party, or of a constituent unit thereof, as belonging to its higher-education system Higher-education institution: an establishment providing higher education and recognized by a competent authority of a State Party, or of a constituent unit thereof, as belonging to its higher-education system Higher-education programme: a post-secondary programme of study recognized by the competent authority of a State Party, or of a constituent unit thereof, as belonging to its higher-education system and the successful completion of which provides the student with a higher-education qualification Informal learning: learning which occurs outside the formal education system and which results from daily life activities related to work, family, local community, or leisure International joint degree: a type of cross-border education degree; a single degree recognized and/or authorized and conferred jointly upon completion of an integrated, coordinated and jointly offered programme, by two or more higher education institutions belonging to more than one country Learning outcomes: a learner’s acquired knowledge and skills upon completion of a learning process Lifelong learning: a process which refers to all learning activities, whether formal, non-formal, or informal, covers the entire lifespan and has the aim of improving and developing human capacities, knowledge, skills, attitudes and competencies Mobility: the physical or virtual movement of individuals outside their country for the purpose of studying, researching, teaching, or working Non-formal learning: learning achieved within an education or training framework which places an emphasis on working life and which does not belong to the formal education system Non-traditional learning modes: formal, non-formal and informal mechanisms for the delivery of educational programmes and learning activities not primarily relying on face-to-face interaction between the educator and the learner Partial recognition: the partial recognition of a full and completed qualification which cannot be fully recognized on account of the demonstration of substantial differences by a competent recognition authority Partial studies: any part of a higher-education programme which has been evaluated and, while not a complete programme in itself, represents a significant acquisition of knowledge, skills, attitudes and competencies Prior learning: the experience, knowledge, skills, attitudes and competencies which an individual has acquired as a result of formal, non- formal, or informal learning, assessed against a given set of learning outcomes, objectives, or standards Qualification: (a) Higher-education qualification: any degree, diploma, certificate, or award issued by a competent authority and attesting the successful completion of a higher-education programme or the validation of prior learning, where applicable (b) Qualification giving access to higher education): any degree, diploma, certificate, or award issued by a competent authority and attesting the successful completion of an education programme or the validation of prior learning, where applicable, and giving the holder of the qualification the right to be considered for admission to higher education Qualified applicant: an individual who has fulfilled relevant criteria and is considered eligible to apply for admission to higher education Qualifications framework: a system for the classification, publication and organization of quality-assured qualifications according to a set of criteria Quality assurance: an ongoing process by which the quality of a higher- education system, institution, or programme is assessed by the competent authority/authorities to assure stakeholders that acceptable educational standards are continuously being maintained and enhanced Recognition: a formal acknowledgment by a competent recognition authority of the validity and academic level of a foreign education qualification, of partial studies, or of prior learning for the purpose of providing an applicant with outcomes including, but not limited to: (a) the right to apply for admission to higher education; and/or (b) the possibility to seek employment opportunities Region: any one of the areas identified in accordance with the UNESCO definition of regions with a view to the execution by the Organization of regional activities, namely, Africa, Arab States, Asia and the Pacific, Europe, and Latin America and the Caribbean Regional recognition conventions: the UNESCO conventions on the recognition of qualifications concerning higher education in each of the UNESCO regions, including the Convention on the Recognition of Studies, Diplomas and Degrees in Higher Education in the Arab and European States bordering on the Mediterranean Requirements: (a) General requirements: conditions which must be fulfilled for access to higher education, or to a given level thereof, or for the obtaining of a higher- education qualification at a given level (b) Specific requirements: conditions, in addition to the general requirements, which must be fulfilled for admission to a particular higher- education programme, or for the obtaining of a specific higher-education qualification in a particular field of study Substantial differences: significant differences between the foreign qualification and the qualification of the State Party which would most likely prevent the applicant from succeeding in a desired activity, such as, but not limited to, further study, research activities, or employment opportunities SECTION II. OBJECTIVES OF THE CONVENTION Article II) Building on and enhancing the coordination, revisions and achievements of the regional recognition conventions, the objectives of this Convention are to: 1. Promote and strengthen international cooperation in higher education; 2. Support interregional initiatives, policies and innovations for international cooperation in higher education; 3. Facilitate global mobility and the achievement of merit in higher education for the mutual benefit of qualification holders, higher-education institutions, employers, and any other stakeholders of the States Parties to this Convention while understanding and respecting the diversity of the States Parties' higher-education systems; 4. Provide an inclusive global framework for the fair, transparent, consistent, coherent, timely and reliable recognition of qualifications concerning higher education; 5. Respect, uphold and protect the autonomy and diversity of higher- education institutions and systems; 6. Foster trust and confidence in the quality and reliability of qualifications through, inter alia, the promotion of integrity and ethical practices; 7. Promote a culture of quality assurance in higher-education institutions and systems, and develop the capacities necessary for ensuring reliability, consistency and complementarity in quality assurance, in qualifications frameworks and in the recognition of qualifications in order to support international mobility; 8. Promote the development, collection and sharing of accessible, up-to- date, reliable, transparent and relevant information and the dissemination of best practices among stakeholders, States Parties and regions; 9. Promote, through the recognition of qualifications, inclusive and equitable access to quality higher education and support lifelong learning opportunities for all, including refugees and displaced persons; 10. Foster globally the optimal use of human and educational resources with a view to promoting education for sustainable development, and contribute to structural, economic, technological, cultural, democratic and social development for all societies. SECTION III. BASIC PRINCIPLES FOR THE RECOGNITION OF QUALIFICATIONS CONCERNING HIGHER EDUCATION Article III For the recognition of qualifications concerning higher education, this Convention establishes the following principles: 1. Individuals have the right to have their qualifications assessed for the purpose of applying for admission to higher education studies or seeking employment opportunities. 2. Recognition of qualifications should be transparent, fair, timely and non- discriminatory in accordance with the rules and regulations of each State Party, and should be affordable. 3. Recognition decisions are based on trust, clear criteria, and fair, transparent and non-discriminatory procedures, and underline the fundamental importance of equitable access to higher education as a public good which may lead to employment opportunities. 4. Recognition decisions are based on appropriate, reliable, accessible and up-to-date information on higher-education systems, institutions, programmes and quality assurance mechanisms which has been provided through the competent authorities of the States Parties, official national information centres, or similar entities. 5. Recognition decisions are made with due respect for the diversity of higher-education systems worldwide. 6. Competent recognition authorities undertaking recognition assessments shall do so in good faith, giving clear reasons for decisions, and have mechanisms for appealing recognition decisions. 7. Applicants seeking recognition of their qualifications provide adequate and accurate information and documentation on their achieved qualifications in good faith, and have the right to appeal. 8. States Parties commit to adopting measures to eradicate all forms of fraudulent practices regarding higher education qualifications by encouraging the use of contemporary technologies and networking activities among States Parties. SECTION IV. OBLIGATIONS OF THE STATES PARTIES TO THE CONVENTION This Convention establishes the following obligations for the States Parties: Article IV. Recognition of Qualifications Giving Access to Higher Education 1. Each State Party shall recognize, for the purposes of access to its higher- education system, the qualifications and documented or certified prior learning acquired in other States Parties which meet the general requirements for access to higher education in those States Parties, unless substantial differences can be shown between the general requirements for access in the State Party in which the qualification was obtained and those in the State Party in which recognition of the qualification is sought. Alternatively, it shall be sufficient for a State Party to enable the holder of a qualification issued in another State Party to obtain an assessment of that qualification. 2. Qualifications acquired through recognized non-traditional learning modes which are subject to comparable quality assurance mechanisms will be assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to similar qualifications acquired through traditional learning modes. 3. Where a qualification gives access only to specific types of institutions or programmes of higher education in the State Party in which the qualification was obtained, each State Party shall grant holders of such qualifications access to similar specific types of institutions or programmes belonging to its higher-education system, if available, unless substantial differences can be shown. Article V. Recognition of Higher-Education Qualifications 1. Each State Party shall recognize a higher-education qualification conferred in another State Party, unless substantial differences can be shown between the qualification for which recognition is sought and the corresponding qualification in the State Party in which recognition is sought. Alternatively, it shall be sufficient for a State Party to enable the holder of a higher- education qualification issued in another State Party to obtain an assessment of that qualification, upon the request of the holder. 2. Higher-education qualifications acquired through recognized non- traditional learning modes which are subject to comparable quality assurance mechanisms and which are considered a part of the higher- education system of a State Party will be assessed according to the rules and regulations of the State Party in which recognition is sought, or of the constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to similar qualifications acquired through traditional learning modes. 3. Higher-education qualifications acquired through cross-border education with international joint degrees or through any other joint programme undertaken in more than one country, of which at least one is a State Party to this Convention, shall be assessed according to the rules and regulations of the State Party in which recognition is sought, or of the constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to qualifications acquired through programmes undertaken in a single country. 4. Recognition in a State Party of a higher-education qualification issued in another State Party shall have at least one of the following outcomes: (a) It shall provide the holder with the right to apply for admission to further higher education under the same conditions as those applicable to holders of higher-education qualifications of the State Party in which recognition is sought; and/or (b) It shall provide the holder with the right to use the title associated with a higher-education qualification in accordance with the laws or regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, in which recognition is sought. In addition, assessment and recognition may enable qualified applicants to seek employment opportunities subject to the laws and regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, in which recognition is sought. 5. Where a competent recognition authority can demonstrate substantial differences between the qualification for which recognition is sought and the corresponding qualification in the State Party in which recognition is sought, the competent recognition authority shall seek to establish whether partial recognition may be granted. 6. Each State Party may make the recognition of higher-education qualifications acquired through cross-border education or through foreign educational institutions operating in its jurisdiction contingent upon specific requirements of the legislation or regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, or upon specific agreements concluded with the State Party of origin of such institutions. Article VI. Recognition of Partial Studies and Prior Learning 1. Each State Party may recognize, for the purpose of the completion of a higher-education programme or the continuation of higher education studies, where appropriate, and taking into account the legislation of the States Parties regarding access, documented or certified partial studies or documented or certified prior learning acquired in another State Party, unless substantial differences can be shown between the partial studies or prior learning and the part of the higher-education programme they or it would replace in the State Party in which recognition is sought. Alternatively, it shall be sufficient for a State Party to enable an individual who has undertaken documented or certified partial studies or documented or certified prior learning in another State Party to obtain an assessment of these partial studies or this prior learning, upon the request of the individual concerned. 2. Documented or certified partial completion of higher-education programmes delivered by recognized non-traditional learning modes which are subject to comparable quality assurance mechanisms and which are considered a part of the higher-education system of a State Party shall be assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to partial studies delivered by traditional learning modes. 3. Documented or certified partial completion of higher-education programmes delivered through cross-border education with international joint degrees or any other joint programme undertaken in more than one country, of which at least one is a State Party to this Convention, will be assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to partial studies acquired in a single country. Article VII. Recognition of Partial Studies and Qualifications Held by Refugees and Displaced Persons Each State Party shall take the necessary and feasible steps, within its education system and in conformity with its constitutional, legislative and regulatory provisions, to develop reasonable procedures for assessing fairly and efficiently whether refugees and displaced persons fulfil the relevant requirements for access to higher education, to further higher-education programmes, or to the seeking of employment opportunities, including in cases where partial studies, prior learning, or qualifications acquired in another country cannot be proven by documentary evidence. Article VIII. Information for Assessment and Recognition 1. Each State Party shall establish transparent systems for the complete description of the qualifications and learning outcomes obtained in its territory. 2. Each State Party, to the extent feasible based on its constitutional, legislative and regulatory situation and structure, shall put in place an objective and reliable system for the approval, recognition and quality assurance of its higher-education institutions in order to promote confidence and trust in its higher-education system. 3. Each State Party shall establish and maintain a national information centre or similar entities to provide access to relevant, accurate and up-to- date information about its higher-education system. 4. Each State Party shall encourage the use of technologies to ensure easy access to information. 5. Each State Party shall: (a) Provide access to authoritative and accurate information on its higher- education systems, qualifications, quality assurance, and qualification frameworks, if applicable; (b) Facilitate the dissemination of and access to accurate information on the other States Parties’ higher-education systems, qualifications, and qualifications giving access to higher education; (c) Give advice and information, where appropriate, on recognition matters, including criteria and procedures for the assessment of qualifications, and the development of materials for good recognition practices in accordance with the laws, regulations and policies of the State Party; and (d) Ensure the provision, within a reasonable time, of adequate information on any institution belonging to its higher-education system, and on any programme operated by such institutions, with a view to enabling the competent authorities of other States Parties to ascertain whether the quality of the qualifications issued by these institutions justifies recognition in the State Party in which recognition is sought. Article IX. Assessment of an Application 1. In the first instance, the responsibility for providing adequate information rests with the applicant, who shall provide such information in good faith. 2. Each State Party shall ensure that the institutions belonging to its education system provide to the extent available, upon request, within a reasonable time frame and free of charge, relevant information to the holder of a qualification or to the institution or the competent recognition authorities of the State Party in which recognition is sought. 3. Each State Party shall ensure that the body undertaking assessment for the purposes of recognition demonstrates the reasons for which an application does not fulfil requirements or demonstrates where substantial differences are identified. Article X. Information on the Competent Recognition Authorities 1. Each State Party shall provide the depository of this Convention with official notification of the competent authorities that make decisions on recognition matters in its jurisdiction. 2. Where there are central competent recognition authorities of a State Party, they shall immediately be bound by the provisions of this Convention and shall take the necessary measures to ensure the implementation of the provisions of this Convention in the jurisdiction of said State Party. 3. Where the competence to make decisions on recognition matters lies with the constituent units, the State Party shall furnish the depository with a brief statement on its constitutional situation or structure at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval, or accession, and on any changes thereafter. In such cases, the competent recognition authorities of the constituent units so designated shall take, to the extent feasible within the State Party’s constitutional situation and structure, the necessary measures to ensure the implementation of the provisions of this Convention within the State Party’s jurisdiction. 4. Where the competence to make decisions on recognition matters lies with individual higher-education institutions or other entities, each State Party or constituent unit thereof, according to its constitutional situation or structure, shall transmit the text of this Convention to these institutions or entities and shall take all the necessary steps to encourage the favourable consideration and application of its provisions. 5. The provisions of paragraphs 2, 3 and 4 of this Article shall apply, mutatis mutandis, to the obligations of the States Parties under this Convention. Article XI. Additional Requirements for Admission to Higher- Education Programmes 1. Where admission to particular higher-education programmes is dependent on the fulfilment of specific requirements in addition to the general requirements for access, the competent authorities of the State Party concerned may impose the same specific requirements on holders of qualifications obtained in other States Parties or assess whether applicants with qualifications obtained in other States Parties fulfil the equivalent requirements. 2. Where qualifications giving access to higher education in one State Party are issued only in combination with additional qualifying examinations as a prerequisite for access, the other States Parties may make access conditional on these requirements or offer an alternative for satisfying such additional requirements within their own education systems. 3. Without prejudice to the provisions of Article IV, admission to a given higher-education institution, or to a given programme within such an institution, may be restricted or selective, according to fair and transparent regulations. 4. With respect to paragraph 3 of the present article, admission procedures shall be designed with a view to ensuring that the assessment of foreign qualifications is carried out according to the principles of transparency, fairness and non-discrimination described in Article III. 5. Without prejudice to the provisions of Article IV, admission to a given higher-education institution may be based on the condition of the demonstration by the qualification holder of sufficient competence in the language or languages of instruction of the institution concerned, or in other specified languages. 6. For the purpose of admission to higher-education programmes, each State Party may make the recognition of qualifications issued by foreign educational institutions operating in its jurisdiction contingent upon specific requirements of the legislation and regulations of the State Party or the constituent unit thereof, or upon specific agreements concluded with the State Party of origin of such institutions. SECTION V. IMPLEMENTATION STRUCTURES AND COOPERATION Article XII. Implementation Structures The States Parties agree to implement this Convention through or in cooperation with: 1. National implementation structures; 2. Networks of national implementation structures; 3. National, regional and global organizations for accreditation, quality assurance, qualification frameworks, and recognition of qualifications; 4. The Intergovernmental Conference of the States Parties; 5. Regional recognition convention committees. Article XIII. National Implementation Structures 1. In order to facilitate the recognition of higher-education qualifications, the States Parties undertake to implement this Convention through relevant organizations, including national information centres or similar entities. 2. Each State Party will notify the Secretariat of the Intergovernmental Conference of the States Parties of its national implementation structures and of any modification in this regard. 3. National implementation structures should form and actively participate in networks. Article XIV. Networks of National Implementation Structures 1. Under the auspices of the Intergovernmental Conference of the States Parties, the networks shall be composed of national implementation structures of the States Parties and shall uphold and assist with the practical implementation of this Convention. 2. The networks shall provide information exchange, capacity building and technical support to the States Parties upon request. 3. The networks shall seek to strengthen the interregional cooperation under this Convention and uphold links to the Intergovernmental Conference of the States Parties. 4. States Parties may participate in existing regional networks established through the regional recognition conventions or create new networks. Participation in existing regional networks shall be subject to the agreement of the relevant regional recognition convention committees. Article XV. The Intergovernmental Conference of the States Parties 1. An Intergovernmental Conference of the States Parties, hereinafter referred to as “the Conference”, shall be established. 2. The Conference shall be composed of representatives of all States Parties to this Convention. 3. The States which are not States Parties to this Convention and the heads of the regional recognition convention committees shall be invited to participate in the meetings of the Conference as observers. 4. Representatives of relevant international and regional organizations, as well as representatives of governmental and non-governmental organizations active in the field of recognition of higher-education qualifications, may also be invited to attend meetings of the Conference as observers. 5. The Conference shall meet in ordinary sessions at least every two years. It may meet in extraordinary sessions if it so decides or at the request of at least one third of the States Parties. The Conference shall have an interim work programme concerning activities between sessions. The Conference shall submit a report at each of the ordinary sessions of the General Conference of UNESCO. 6. The Conference shall meet for the first time within two years of the entry into force of this Convention, and at that time it shall adopt its own rules of procedure. 7. The Conference shall promote the application of this Convention and shall oversee its implementation by adopting recommendations, declarations, models of good practices, or any relevant subsidiary text at the global or interregional level. 8. The Conference may adopt operational guidelines for the States Parties to this Convention, in consultation with the regional recognition convention committees. 9. The Conference shall support the follow-up of the activities relating to monitoring by and reporting to UNESCO’s governing bodies with regard to the implementation of this Convention. 10. The Conference shall cooperate with the regional recognition convention committees under the auspices of UNESCO. 11. The Conference shall ensure that there is the necessary information exchange between the Conference and the regional recognition convention committees. 12. The Conference shall examine for adoption the draft amendments to this Convention in accordance with Article XXIII. The amendments adopted shall not undermine the principles of transparent, fair, timely and non- discriminatory recognition stated in this Convention. 13. The Secretariat of the Conference shall be provided by the Director- General of UNESCO. The Secretariat shall prepare the documentation of the Conference, draft the agenda of its meetings, and ensure the implementation of its decisions. SECTION VI. FINAL CLAUSES Article XVI. Ratification, Acceptance, or Approval by Member States 1. This Convention shall be subject to ratification, acceptance, or approval by Member States of UNESCO and the Holy See in accordance with their respective constitutional and legislative procedures. 2. The instruments of ratification, acceptance, or approval shall be deposited with the Director-General of UNESCO. Article XVII. Accession 1. This Convention shall be open to accession by all States which are not members of UNESCO but which are Members of the United Nations and are invited by the General Conference of UNESCO to accede to it. 2. This Convention shall also be open to accession by territories which enjoy full internal self-government recognized as such by the United Nations, but which have not attained full independence in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV), and which have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of such matters. 3. The instrument of accession shall be deposited with the Director-General of UNESCO. Article XVIII. Entry into Force 1. This Convention shall enter into force three months after the date of deposit of the twentieth instrument of ratification, acceptance, approval, or accession, but only with regard to those States Parties which have deposited their respective instruments of ratification, acceptance, approval, or accession on or before that date. 2. This Convention shall enter into force with regard to any other State Party three months after the deposit of its instrument of ratification, acceptance, approval, or accession. Article XIX. Relationship between the States Parties to this Convention and the Parties to the Regional Recognition Conventions and to other Treaties 1. The ratification of, acceptance of, approval of, or accession to of any of the regional recognition conventions shall not be a prerequisite for the ratification of, acceptance of, approval of, or accession to this Convention. 2. The States Parties to this Convention shall: (a) Foster mutual support between this Convention and the other treaties to which they are parties, particularly the regional recognition conventions; and (b) Take into account the relevant provisions of this Convention when interpreting and applying the regional recognition conventions to which they are parties or when entering into other international obligations. 3. Nothing in this Convention shall be interpreted as modifying the rights and obligations of the States Parties under the regional recognition conventions and any other treaties to which they are parties. 4. To ensure coherent interaction between this Convention, the regional recognition conventions, any other relevant bilateral or multilateral agreements, and any other existing or future treaty or convention to which a State Party to this Convention may be or may become a party, nothing in this Convention shall be deemed to derogate from any provisions more favourable to recognition, in particular, provisions regarding national information centres, networks and substantial differences. Article XX. Federal or Non-Unitary Constitutional Systems Recognizing that international agreements are equally binding on States Parties regardless of their constitutional systems, the following provisions shall apply to States Parties which have a federal or non-unitary constitutional system: (a) With regard to the provisions of this Convention the implementation of which comes under the legal jurisdiction of the federal or central legislative power, the obligations of the federal or central Government shall be the same as for those States Parties which are not federal States; (b) With regard to the provisions of the Convention the implementation of which comes under the jurisdiction of constituent units of a State Party, such as provinces, states, counties, or cantons, which are not obliged by the constitutional system of the federation to take legislative measures, the federal Government shall inform, as necessary, the competent authorities of the constituent units of a State Party of said provisions, with its recommendation for their adoption. Article XXI. Denunciation 1. Any State Party to this Convention may denounce, at any time, this Convention. 2. The denunciation shall be notified by an instrument in writing deposited with the Director-General of UNESCO. 3. The denunciation shall take effect 12 months after the receipt of the instrument of denunciation. It shall in no way affect the obligations under this Convention incumbent upon the State Party denouncing the Convention until the date on which the withdrawal takes effect. 4. The denunciation of this Convention shall not have any impact with respect to: (a) Recognition decisions taken previously under the provisions of this Convention; (b) The recognition assessments still in progress under this Convention. Article XXII. Depositary Functions The Director-General of UNESCO, as the depositary of this Convention, shall inform the Member States of the Organization, the States not members of the Organization referred to in Article XVII, as well as the United Nations, of: (a) The deposit of all the instruments of ratification, acceptance, approval, or accession provided for in Articles XVI and XVII; (b) The denunciations provided for in Article XXI; (c) The amendments to the Convention adopted in accordance with Article XXIII and the date on which the amendments come into force as proposed in accordance with Article XXIII. Article XXIII. Amendments 1. A State Party to this Convention may, by written communication addressed to the Director-General of UNESCO, propose amendments to this Convention. The Director-General shall circulate such communication to all States Parties. If within six months of the date of dispatch of the communication, no less than one half of the States Parties to the Convention reply favourably to the request, the Director-General shall present such proposal to the next session of the Intergovernmental Conference of the States Parties for discussion and possible adoption. 2. Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of States Parties present and voting. 3. Once adopted, amendments to this Convention shall be submitted to the States Parties for ratification, acceptance, approval, or accession. 4. For States Parties which have ratified, accepted, approved, or acceded to them, amendments to this Convention shall enter into force three months after the deposit by two thirds of the States Parties of the instruments referred to in paragraph 3 of this Article. Thereafter, for each State Party which ratifies, accepts, approves, or accedes to an amendment, said amendment shall enter into force three months after the date on which that State Party has deposited its instrument of ratification, acceptance, approval, or accession. 5. A State which becomes a State Party to this Convention after the entry into force of amendments in conformity with paragraph 4 of this Article shall, failing an expression of different intention, be considered to be: (a) A State Party to this Convention as so amended; and (b) A State Party to the unamended Convention in relation to any State Party not bound by the amendments. Article XXIV. Registration with the United Nations In conformity with Article 102 of the Charter of the United Nations, this Convention shall be registered with the Secretariat of the United Nations at the request of the Director-General of UNESCO. Article XXV. Authoritative Texts This Convention has been drawn up in Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish, all six texts being equally authoritative. Tõlge inglise keelest Ülemaailmne kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsioon (2019) Pariis, 25. november 2019 PREAMBUL Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverents, mis kogunes 12.–27. novembril 2019. aastal Pariisis 40. istungjärgul, innustatuna ühisest tahtest tugevdada osalisriikide hariduslikke, geograafilisi, humanitaar-, kultuuri-, teadus- ja sotsiaal-majanduslikke sidemeid ning hoogustada regioonidevahelist dialoogi ning tunnustamise vahendite ja tavade jagamist; meenutades Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) põhikirja, milles sätestatakse, et „organisatsiooni eesmärk on aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele, edendades rahvaste koostööd hariduse, teaduse ja kultuuri kaudu“; olles teadlik 1945. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni, 1960. aasta UNESCO haridusalase diskrimineerimise vastase konventsiooni ja eriti selle artikli 4a, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ning 1989. aasta UNESCO tehnika- ja kutsehariduse konventsiooni sätetest; olles teadlik 1993. aasta UNESCO soovitusest kõrgkooliõpingute ja kõrgharidustunnistuste tunnustamise kohta, 1997. aasta UNESCO soovitusest seoses kõrghariduse õppepersonali staatusega, 2007. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist ning 2017. aasta UNESCO soovitusest teaduse ja teadlaste kohta; tuginedes UNESCO regionaalsetele kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsioonidele; kinnitades veel kord osalisriikide vastutust edendada kaasavat ja võrdset kvaliteetset haridust kõigil haridustasemetel ja elukestva õppe võimalusi kõigile; olles teadlik üha tihedamast rahvusvahelisest koostööst kõrghariduses, üliõpilaste, töötajate, spetsialistide, teadurite ja õppejõudude liikuvusest, muutustest teadusuuringutes ning õpetamise ja õppimise erinevatest vormidest, meetoditest, arengusuundadest ja uuendustest; pidades nii avaliku sektori kui ka eraõppeasutuste pakutavat kõrgharidust avalikuks hüveks ja avalikuks kohustuseks ning olles teadlik vajadusest hoida ja kaitsta akadeemilise vabaduse ja kõrgkoolide autonoomia põhimõtteid; olles veendunud, et kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide rahvusvaheline tunnustamine hõlbustab õppijate, õppimise, õppejõudude, teadusuuringute, teadurite ning töötajate ja spetsialistide liikuvuse kaudu üksteisest sõltuvat õppimist ja teadmiste arengut ning suurendab rahvusvahelist koostööd kõrghariduses; austades osalisriikide kultuurilist mitmekesisust, sealhulgas erinevusi haridustraditsioonides ja kõrghariduse väärtustes; soovides reageerida vajadusele ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni järele, et täiendada UNESCO kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise regionaalseid konventsioone ja tugevdada nendevahelist sidusust; olles veendunud vajaduses leida ühised, praktilised ja läbipaistvad lahendused tunnustamistavade parandamiseks kogu maailmas; olles veendunud, et käesolev konventsioon edendab ülemaailmset rahvusvahelist liikuvust, samuti suhtlemist ja koostööd õiglase ja läbipaistva tunnustamise menetluse osas ning kvaliteedi tagamist ja akadeemilist ausameelsust kõrghariduses; võtab 25. novembril 2019. aastal vastu käesoleva konventsiooni. I JAGU. MÕISTED I artikkel Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: Juurdepääs (kõrgharidusele): asjakohase kvalifikatsiooniga isikule antud õigus taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu ja esitatud taotluse läbivaatamist. Vastuvõtt (kõrgkoolidesse ja kõrghariduse õppekavadele): toiming või süsteem, mis võimaldab asjakohase kvalifikatsiooniga taotlejal alustada kõrgharidusõpinguid asjaomases asutuses ja/või asjaomasel õppekaval. Taotleja: a) isik, kes esitab pädevale tunnustamisasutusele kvalifikatsiooni, osaõpingud või varasemad õpingud hindamiseks ja/või tunnustamiseks; või b) isiku nõusolekul tema nimel tegutsev isik. Hindamine: taotleja kvalifikatsiooni, osaõpingute või varasemate õpingute hindamine kvalifikatsioonide hindamisega tegeleva pädeva tunnustamisasutuse poolt. Pädev asutus: isik või asutus, kellel on volitus, võimekus või seaduslik õigus vastavaks tegevuseks. Pädev tunnustamisasutus: asutus, mis vastavalt osalisriigi õigusnormidele, poliitikale või tavadele hindab kvalifikatsioone ja/või teeb otsuseid kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Haldusüksus: konventsiooni osalisriigi ametlik piirkondliku jurisdiktsiooniga üksus, nagu provints, osariik, maakond või kanton, vastavalt konventsiooni XX artikli (Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem) punktile b. Piiriülene haridus: kõigis vormides hariduse pakkumine, mis hõlmab inimeste, teadmiste, õppekavade, õppe pakkujate ja õppesisu liikumist üle osalisriikide piiri, sealhulgas, kuid mitte ainult rahvusvahelise ühisõppekavad, piiriülene kõrgharidus, riikidevaheline haridus, offshore- haridus ja piiridega määratlemata haridus, mille kvaliteet on tagatud. Ümberasustatud isik: isik, kes on sunnitud lahkuma oma paikkonnast või keskkonnast ja tööga seotud tegevustest teise paikkonda või keskkonda. Formaalharidussüsteem: osalisriigi haridussüsteem, sealhulgas kõik hariduse eest vastutavad ametlikult tunnustatud asutused, samuti osalisriigi pädevate asutuste poolt tunnustatud kõigi haridustasemete avaliku sektori ja eraõppeasutused, millel on õigus õppetööd läbi viia ja pakkuda teisi haridusega seotud teenuseid. Formaalõpe: struktureeritud õpikeskkonnas toimuvatest tegevustest tulenev õpe, mille läbimisel antakse formaalhariduskvalifikatsioon ja mida pakutakse osalisriigi pädevate asutuste poolt tunnustatud õppeasutuses, millel on õigus vastavat õpet läbi viia. Kõrgharidus: keskhariduse järgsed igat liiki õppekavad või kursuste kogumid, mida osalisriigi või selle haldusüksuse pädevad asutused tunnustavad oma kõrgharidussüsteemi osana. Kõrgkool: kõrgharidust andev asutus, mida osalisriigi või selle haldusüksuse pädev asutus tunnustab oma kõrgharidussüsteemi osana. Kõrghariduse õppekava: keskhariduse järgne õppekava, mida osalisriigi või selle haldusüksuse pädev asutus tunnustab oma kõrgharidussüsteemi osana ja mille täitmisel antakse kõrghariduskvalifikatsioon. Informaalne õpe: väljaspool formaalharidussüsteemi toimuv õpe, mis tuleneb töö, pere, kohaliku kogukonna või vaba aja veetmisega seotud igapäevaelutegevustest. Rahvusvaheline ühiskraad: piiriülese õppe kaudu antud kvalifikatsioon – ühtne kvalifikatsioon, mis on tunnustatud ja/või lubatud ja antud ühiselt enam kui ühe riigi kahe või enama kõrgkooli poolt pärast integreeritud, kooskõlastatud ja ühiselt pakutava õppekava täitmist. Õpiväljundid: õppeprotsessi läbimisel õppija omandatud teadmised ja oskused. Elukestev õpe: protsess, mis hõlmab kogu õppetegevust formaalses, mitteformaalses või informaalses õppes kogu elu jooksul ning mille eesmärk on suurendada ja arendada inimese võimeid, teadmisi, oskusi, hoiakuid ja pädevusi. Liikuvus: isikute füüsiline või virtuaalne liikumine väljapoole nende riiki õppimise, teadustöö tegemise, õpetamise või töötamise eesmärgil. Mitteformaalne õpe: haridus- või koolitussüsteemis läbitud õpe, mis keskendub tööalasele tegevusele ja ei ole formaalharidussüsteemi osa. Mittetraditsiooniline õppevorm: formaalsed, mitteformaalsed ja informaalsed mehhanismid õppekavade ja õppetegevuse läbiviimiseks, mis ei põhine eelkõige õppetöö läbiviija ja õppija vahelisel otsekontaktil. Osaline tunnustamine: saadud lõppkvalifikatsiooni osaline tunnustamine, kui seda ei saa pädeva tunnustamisasutuse poolt tuvastatud oluliste erinevuste tõttu täielikult tunnustada. Osaõpingud: kõrghariduse õppekava hinnatud osa, mis ei ole kogu õppekava terviklik täitmine, kuid võimaldab omandada olulisel määral teadmisi, oskusi, hoiakuid ja pädevusi. Varasemad õpingud: kogemus, teadmised, oskused, hoiakud ja pädevused, mida isik on saavutanud formaalses, mitteformaalses ja informaalses õppes ning mida hinnatakse õpiväljundite, eesmärkide või standardite kaudu. Kvalifikatsioon: a) Kõrghariduskvalifikatsioon: pädeva asutuse antud kraad, diplom, tunnistus või muu kvalifikatsioon, mis tõendab kõrghariduse õppekava täitmist, või vajaduse korral kinnitus varasemate õpingute kohta. b) Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldav kvalifikatsioon: pädeva asutuse antud kraad, diplom, tunnistus või muu kvalifikatsioon, mis tõendab kõrghariduse õppekava täitmist, või vajaduse korral kinnitus varasemate õpingute kohta, mis annab kvalifikatsiooni omanikule õiguse taotleda vastuvõttu kõrgharidusõppesse. Kvalifitseerunud taotleja: isik, kes on täitnud vajalikud kriteeriumid ja kellel on lubatud taotleda vastuvõttu kõrgharidusõppesse. Kvalifikatsiooniraamistik: tagatud kvaliteediga kvalifikatsioonide vastavalt kriteeriumide kogumile liigitamise, avaldamise ja korraldamise süsteem. Kvaliteedi tagamine: pidev protsess, mille käigus pädev asutus hindab / pädevad asutused hindavad kõrgharidussüsteemi, kõrgkooli või kõrghariduse õppekava kvaliteeti, tagamaks huvipooltele, et püsivalt on tagatud ja tõhustatud vastuvõetavad haridusstandardid. Tunnustamine: pädeva tunnustamisasutuse ametlik tunnustus välisriigi kvalifikatsiooni, osaõpingute või varasemate õpingute kehtivuse ja akadeemilise taseme kohta, et anda taotlejale järgmised õpiväljundid, aga mitte ainult: a) õigus taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu; ja/või b) otsida töövõimalusi. Regioon: ala, mis on määratletud vastavalt UNESCO regioonide määratlusele, pidades silmas organisatsiooni piirkondliku tegevuse elluviimist. Regioonid on Aafrika, Araabia, Aasia ja Vaikse ookeani, Euroopa ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnad. Regionaalsed tunnustamise konventsioonid: kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise UNESCO konventsioonid kõigis UNESCO regioonides, sealhulgas Vahemere-äärsete Araabia ja Euroopa riikide kõrgharidusõpingute, -diplomite ja akadeemiliste kraadide tunnustamise konventsioon. Nõuded: a) Üldnõuded: tingimused, mis peavad olema täidetud kõrgharidusele või vastavale kõrgharidusastmele juurdepääsuks või vastaval astmel kõrghariduskvalifikatsiooni saamiseks. b) Erinõuded: tingimused, mis tuleb peale üldnõuete täita kõrghariduse teatavale õppekavale vastuvõtuks või teataval erialal kõrghariduskvalifikatsiooni saamiseks. Olulised erinevused: välisriigi kvalifikatsiooni ja osalisriigi kvalifikatsiooni märkimisväärsed erinevused, mis tõenäoliselt takistaks taotleja soovitud tegevusega, näiteks, kuid mitte ainult, õpingute jätkamisel, teadustöös või tööturul edukat toimetulekut. II JAGU. KONVENTSIOONI EESMÄRGID II artikkel Regionaalsete tunnustamise konventsioonide kooskõlastamisele, läbivaatamisele ja saavutustele tuginedes ning neid tõhustades on käesoleva konventsiooni eesmärk: 1. edendada ja tugevdada rahvusvahelist kõrgharidusalast koostööd; 2. toetada regioonidevahelisi algatusi, poliitikaid ja uuendusi rahvusvaheliseks koostööks kõrghariduses; 3. hõlbustada ülemaailmset liikuvust ja kõrghariduse väärtuste saavutamist, mis oleks vastastikku kasulik kvalifikatsiooni omanikele, kõrgkoolidele, tööandjatele ja kõigile teistele osalisriikide huvipooltele, samal ajal mõistes ja austades osalisriikide kõrgharidussüsteemide mitmekesisust; 4. luua kaasav ülemaailmne raamistik kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide õiglaseks, läbipaistvaks, järjepidevaks, sidusaks, õigeaegseks ja usaldusväärseks tunnustamiseks; 5. austada, hoida ja kaitsta kõrgkoolide ja kõrgharidussüsteemide autonoomiat ja mitmekesisust; 6. suurendada usaldust kvalifikatsioonide kvaliteedi ja usaldusväärsuse suhtes, edendades muu hulgas ausust ja eetilisi tavasid; 7. edendada kõrgkoolides ja kõrgharidussüsteemides kvaliteedi tagamise kultuuri ning arendada rahvusvahelise liikuvuse toetamiseks kvaliteedi tagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja kvalifikatsioonide tunnustamise usaldusväärsuse, järjepidevuse ja täiendavuse kindlustamise suutlikkust; 8. edendada kättesaadava, ajakohase, usaldusväärse, läbipaistva ja asjakohase teabe väljatöötamist, kogumist ja jagamist ning parimate tavade levitamist huvipoolte, osalisriikide ja regioonide vahel; 9. edendada kvalifikatsioonide tunnustamise kaudu kaasavat ja õiglast juurdepääsu kvaliteetsele kõrgharidusele ning toetada elukestva õppe võimalusi kõigile, sealhulgas pagulastele ja ümberasutustaud isikutele; 10. soodustada ülemaailmselt inim- ja haridusressursside optimaalset kasutamist eesmärgiga edendada kestlikku arengut toetavat haridust ning aidata kaasa kõigi ühiskondade struktuursele, majanduslikule, tehnoloogilisele, kultuurilisele, demokraatlikule ja sotsiaalsele arengule. III JAGU. KÕRGHARIDUSEGA SEOTUD KVALIFIKATSIOONIDE TUNNUSTAMISE ALUSPÕHIMÕTTED III artikkel Kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamiseks kehtestatakse käesolevas konventsioonis järgmised põhimõtted: 1. Isikutel on õigus nende kvalifikatsioonide hindamisele eesmärgiga taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu või töövõimaluste otsimiseks. 2. Kvalifikatsioonide tunnustamine peab olema läbipaistev, õiglane, õigeaegne ja diskrimineerimisvaba vastavalt iga osalisriigi õigusnormidele ning olema taskukohane. 3. Tunnustamisotsus põhineb usaldusel, selgetel kriteeriumidel ning ausal, läbipaistval ja diskrimineerimisvabal menetlusel ning rõhutab kõrghariduse õiglast kättesaadavust kui avaliku hüve põhilist tähtsust töövõimaluste loomiseks. 4. Tunnustamisotsused põhinevad asjakohasel, usaldusväärsel, ligipääsetaval ja ajakohasel teabel kõrgharidussüsteemide, kõrgkoolide ja kõrghariduse õppekavade ning kvaliteedi tagamise mehhanismide kohta, mida on esitanud osalisriikide pädevad asutused, riiklikud infokeskused või samalaadsed asutused. 5. Tunnustamisotsuste tegemisel arvestatakse kõrgharidussüsteemide mitmekesisusega kogu maailmas. 6. Pädevad tunnustamisasutused teevad tunnustamise eesmärgil hindamist heauskselt, otsuseid selgelt põhjendades, ja neil on mehhanismid tunnustamisotsuste vaidlustamiseks. 7. Kvalifikatsiooni tunnustamise taotlejad esitavad kvalifikatsiooni kohta heas usus piisavad ja täpsed andmed ja dokumendid ning neil on õigus vaidlustamiseks. 8. Osalisriigid kohustuvad võtma meetmeid kõrghariduskvalifikatsioonidega seotud igasuguste pettuste kõrvaldamiseks, aidates kaasa nüüdisaegsete tehnoloogiate kasutamisele ja võrgustike loomisele osalisriikide vahel. IV JAGU. KONVENTSIOONI OSALISRIIKIDE KOHUSTUSED Konventsioon seab osalisriikidele järgmised kohustused: IV artikkel. Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate kvalifikatsioonide tunnustamine 1. Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldamise eesmärgil tunnustab osalisriik teiste osalisriikide kvalifikatsioone ning dokumenteeritud ja tõendatud varasemaid õpinguid, mis vastavad nende osalisriikide kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavatele üldnõuetele, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et kvalifikatsiooni andnud osalisriigi ja tunnustamistaotluse saanud osalisriigi juurdepääsu üldnõuded oluliselt erinevad. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik võimaldab teise osalisriigi kvalifikatsiooni omanikul saada hinnang sellele kvalifikatsioonile. 2. Tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu omandatud kvalifikatsioone, mille osas kehtivad samaväärsed kvaliteedi tagamise mehhanismid, hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse traditsioonilise õppevormi läbimisel omandatud sarnaste kvalifikatsioonide korral. 3. Kui kvalifikatsioon võimaldab juurdepääsu ainult teatavat tüüpi kõrgkoolile või kõrghariduse õppekavale osalisriigis, kus kvalifikatsioon omandati, tagab iga osalisriik sellise kvalifikatsiooni omanikule juurdepääsu samalaadsetele kõrgkoolidele või õppekavadele oma kõrgharidussüsteemis, kui need on olemas, välja arvatud oluliste erinevuste tõendamise korral. V artikkel. Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamine 1. Osalisriik tunnustab teise osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et kvalifikatsioon, mille tunnustamist taotletakse, erineb oluliselt tunnustamistaotluse saanud osalisriigi vastavast kvalifikatsioonist. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik võimaldab teise osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni omanikul taotluse korral saada hinnang sellele kvalifikatsioonile. 2. Tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu omandatud kõrghariduskvalifikatsioone, mille osas kehtivad samaväärsed kvaliteedi tagamise mehhanismid ja mida osalisriik peab oma kõrgharidussüsteemi osaks, hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse traditsioonilise õppevormi läbimisel omandatud sarnaste kvalifikatsioonide korral. 3. Rahvusvahelisi ühiskraade pakkuva piiriülese hariduse kaudu või mis tahes muu ühisõppekava kaudu, mida viiakse läbi enam kui ühes riigis, millest vähemalt üks on konventsiooni osalisriik, omandatud kõrghariduskvalifikatsioone hinnatakse vastavalt selle osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse ühes riigis läbitud õppekava täitmisel antavatele kvalifikatsioonidele. 4. Teise osalisriigi välja antud kõrghariduskvalifikatsiooni tunnustamine osalisriigi poolt peab andma vähemalt ühe järgmistest tulemustest: a) kvalifikatsiooni omanikule õiguse taotleda vastuvõttu kõrgharidusõpingute jätkamiseks samadel tingimustel, mida kohaldatakse selle osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni omanikule, kus tunnustamist taotletakse; ja/või b) kvalifikatsiooni omanikule õiguse kasutada kõrghariduskvalifikatsiooni nimetust vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse. Lisaks võivad hindamine ja tunnustamine anda kvalifitseeritud taotlejale võimaluse otsida töövõimalusi vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse. 5. Kui pädev tunnustamisasutus tõendab, et kvalifikatsioon, mille tunnustamist taotletakse, erineb oluliselt tunnustamistaotluse saanud osalisriigi vastavast kvalifikatsioonist, püüab pädev tunnustamisasutus kindlaks teha, kas on võimalik kohaldada osalist tunnustamist. 6. Osalisriik võib piiriülese hariduse kaudu või tema jurisdiktsioonis tegutseva välisriigi kõrgkooli kaudu omandatud kõrghariduskvalifikatsiooni tunnustamisele kehtestada erinõuded vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusaktidele või korrale või vastavalt erikokkulepetele asutuste päritolumaa osalisriigiga. VI artikkel. Osaõpingute ja varasemate õpingute tunnustamine 1. Vajaduse korral võib osalisriik, võttes arvesse osalisriikide kõrgharidusele juurdepääsuga seonduvaid õigusakte, tunnustada kõrghariduse õppekava täitmiseks või kõrgharidusõpingute jätkamiseks teise osalisriigi dokumenteeritud või kinnitatud osaõpinguid või dokumenteeritud või kinnitatud varasemaid õpinguid, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et osaõpingute või varasemate õpingute puhul esineb olulisi erinevusi võrreldes selle osalisriigi, kus tunnustamist taotletakse, kõrghariduse õppekava osaga, mida need asendaksid või võiks asendada. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik võimaldab teise osalisriigi dokumenteeritud või kinnitatud osaõpingud või dokumenteeritud või kinnitatud varasemad õpingud läbinud isikul taotluse korral saada hinnang nendele osaõpingutele või varasematele õpingutele. 2. Selliste tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu pakutavate kõrghariduse õppekavade dokumenteeritud või kinnitatud osalist täitmist, mille osas kehtivad samaväärsed kvaliteedi tagamise mehhanismid ja mida osalisriik peab oma kõrgharidussüsteemi osaks, hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse traditsioonilisel viisil läbitud osaõpingute hindamisel. 3. Rahvusvahelisi ühiskraade pakkuva piiriülese hariduse kaudu või mis tahes muu ühisõppekava kaudu, mida viiakse läbi enam kui ühes riigis, millest vähemalt üks on konventsiooni osalisriik, pakutavate kõrghariduse õppekavade dokumenteeritud või kinnitatud osalist läbimist hinnatakse vastavalt selle osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse ühes riigis läbitud osaõpingute hindamisel. VII artikkel. Pagulaste ja ümberasustatud isikute osaõpingute ja kvalifikatsioonide tunnustamine Osalisriik kehtestab oma haridussüsteemi piires ning kooskõlas oma põhiseaduslike, õiguslike ja regulatiivsete sätetega vajalikud ja võimalikud meetmed mõistliku menetluse väljatöötamiseks, et õiglaselt ja tõhusalt hinnata, kas pagulased ja ümberasustatud isikud on täitnud nõuded kõrgharidusele juurdepääsuks, õpingute jätkamiseks kõrghariduse õppekaval või töövõimaluste otsimiseks, sealhulgas juhtudel, kui teises riigis läbitud osaõpinguid, varasemaid õpinguid või saadud kvalifikatsioone ei ole võimalik dokumentaalselt tõendada. VIII artikkel. Hindamiseks ja tunnustamiseks vajalik teave 1. Osalisriik loob läbipaistva süsteemi oma territooriumil omandatavate kvalifikatsioonide ja õpiväljundite täielikuks kirjeldamiseks. 2. Osalisriik kehtestab sellises ulatuses, kuivõrd see on tema põhiseadusliku, õigusliku ja regulatiivse olukorra ja ülesehituse alusel võimalik, objektiivse ja usaldusväärse süsteemi oma kõrgkoolide tegevuse heakskiitmiseks, tunnustamiseks ja kvaliteedi tagamiseks, et luua kindlust ja usaldust oma kõrgharidussüsteemi suhtes. 3. Osalisriik loob oma kõrgharidussüsteemi käsitlevale asjakohasele, täpsele ja ajakohasele teabele juurdepääsu võimaldamiseks riikliku teabekeskuse või samalaadsed üksused ja hoiab neid käigus. 4. Osalisriik soodustab tehnoloogia kasutamist teabele hõlpsa juurdepääsu tagamiseks. 5. Osalisriik: a) võimaldab juurdepääsu oma kõrgharidussüsteeme, kõrghariduskvalifikatsioone, kvaliteedi tagamist ja kvalifikatsiooniraamistikke käsitlevale ametlikule ja täpsele teabele, kui see on asjakohane; b) hõlbustab juurdepääsu teiste osalisriikide kõrgharidussüsteeme, kõrghariduskvalifikatsioone ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavaid kvalifikatsioone käsitlevale teabele ja selle teabe levitamist; c) annab vajaduse korral nõu ja teavet tunnustamise, sealhulgas kvalifikatsioonide hindamiskriteeriumide ja -menetluse küsimustes ning materjalide väljatöötamisel heade tunnustamisetavade kohta vastavalt osalisriigi õigusnormidele ja poliitikale ning; d) tagab mõistliku aja jooksul piisava teabe edastamise kõigi tema kõrgharidussüsteemi kuuluvate asutuste ja nende poolt pakutavate õppekavade kohta, et teiste osalisriikide pädevatel asutustel oleks võimalik veenduda nende asutuste poolt antud kvalifikatsioonide kvaliteedis, õigustamaks tunnustamist osalisriigis, kus tunnustamist taotletakse. IX artikkel. Taotluse hindamine 1. Piisava teabe esitamise eest vastutab esmajärjekorras taotleja, kes esitab selle teabe heauskselt. 2. Osalisriik tagab, et tema haridussüsteemi kuuluvad asutused pakuvad kvalifikatsiooni omaniku, asutuste või pädevate tunnustamisasutuste taotluse korral neile kättesaadavuse ulatuses olevat asjakohast teavet mõistliku aja jooksul ja tasuta. 3. Osalisriik tagab, et tunnustamise eesmärgil hindamist teostav asutus esitab põhjused, kui taotlus ei ole nõuetekohane või kui on tuvastatud olulisi erinevusi. X artikkel. Teave pädevate tunnustamisasutuste kohta 1. Osalisriik esitab käesoleva konventsiooni hoiulevõtjale ametliku teate pädevatest asutustest, kes teevad tunnustamisotsuseid tema jurisdiktsioonis. 2. Kui osalisriigis tegutsevad kesksed pädevad tunnustamisasutused, on käesoleva konventsiooni sätted nende suhtes kohe siduvad ja nad võtavad vajalikud meetmed konventsiooni sätete rakendamiseks osalisriigi jurisdiktsioonis. 3. Kui tunnustamisotsuste tegemise pädevus on haldusüksusel, esitab osalisriik hoiulevõtjale allakirjutamise ajal või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes või hilisemate muudatuste korral oma põhiseadusliku korra ja ülesehituse lühiaruande. Sellistel juhtudel võtavad sel viisil määratud haldusüksuse pädevad tunnustamisasutused niivõrd, kuivõrd see on osalisriigi põhiseadusliku olukorra ja põhiseaduse järgse ülesehituse kohaselt võimalik, vajalikud meetmed, et tagada käesoleva konventsiooni sätete rakendamine osalisriigi jurisdiktsioonis. 4. Kui tunnustamisotsuste tegemise pädevus on kõrgkoolidel või muudel asutustel, edastab iga osalisriik või selle haldusüksus vastavalt oma põhiseaduslikule korrale või ülesehitusele nendele kõrgkoolidele või muudele asutustele konventsiooni teksti ning võtab vastu kõik vajalikud meetmed, et innustada selle sätete arvesse võtmist ja kohaldamist. 5. Käesoleva artikli lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse mutatis mutandis konventsioonist tulenevate osalisriikide kohustuste suhtes. XI artikkel. Kõrghariduse õppekavadele vastuvõtu lisanõuded 1. Kui vastuvõtt kõrghariduse teatavat tüüpi õppekavale eeldab lisaks juurdepääsu üldnõuetele ka erinõuete täitmist, võivad asjaomase osalisriigi pädevad asutused kehtestada samad erinõuded teistes osalisriikides omandatud kvalifikatsioonide omanikele või hinnata, kas teiste osalisriikide kvalifikatsiooni omavad taotlejad on täitnud samaväärsed nõuded. 2. Kui ühe osalisriigi kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavad kvalifikatsioonid saadakse ainult koos täiendavate kvalifikatsioonieksamite sooritamisega juurdepääsu eeltingimusena, võivad teised osalisriigid seada juurdepääsu tingimuseks vastavate nõuete täitmise või pakkuda alternatiivina võimalust täita vastavad lisanõuded nende oma haridussüsteemis. 3. Ilma et see piiraks IV artikli sätete kohaldamist, võib vastavalt õiglasele ja läbipaistvale korrale kõrgkooli või teatavale õppekavale vastuvõttu selles kõrgkoolis piirata või võimaldada seda valikuliselt. 4. Seoses käesoleva artikli lõikega 3 kavandatakse vastuvõtukord eesmärgiga tagada, et välisriigi kvalifikatsioonide hindamine vastaks III artiklis kirjeldatud läbipaistvuse, õigluse ja diskrimineerimisvabadele põhimõtetele. 5. Ilma et see piiraks IV artikli sätete kohaldamist, võib vastuvõtt kõrgkooli tugineda tingimusele, et kvalifikatsiooni omanik tõendab oma keeleoskust keeles või keeltes, milles õppetööd selles kõrgkoolis läbi viiakse, või mõnedes teistes määratud keeltes. 6. Osalisriik võib kõrghariduse õppekavadele vastuvõtul oma jurisdiktsioonis tegutsevate välisriigi õppeasutuste poolt välja antud kvalifikatsioonide tunnustamisel lähtuda osalisriigi või selle haldusüksuse õigusaktides või määrustikes kehtestatud erinõuetest või vastavalt selliste välisriigi asutuste päritoluriigiks oleva osalisriigiga sõlmitud erikokkulepetest. V JAGU. RAKENDUSSTRUKTUURID JA KOOSTÖÖ XII artikkel. Rakendusstruktuurid Osalisriigid lepivad kokku käesoleva konventsiooni rakendamise järgmiste institutsioonide kaudu või koostöös nendega: 1. riiklikud rakendusstruktuurid; 2. riiklike rakendusstruktuuride koostöövõrgud; 3. riiklikud, regionaalsed ja ülemaailmsed akrediteerimise, kvaliteedi tagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja kvalifikatsioonide tunnustamise organisatsioonid; 4. osalisriikide valitsustevaheline konverents; 5. regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteed. XIII artikkel. Riiklikud rakendusstruktuurid 1. Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks kohustuvad osalisriigid rakendama käesolevat konventsiooni asjaomaste organisatsioonide, sealhulgas riiklike teabekeskuste või samalaadsete asutuste kaudu. 2. Osalisriik teavitab osalisriikide valitsustevahelise konverentsi sekretariaati oma riiklikest rakendusstruktuuridest ja kõigist sellega seotud muudatustest. 3. Riiklikud rakendusstruktuurid moodustavad koostöövõrgud ja osalevad neis aktiivselt. XIV artikkel. Riiklike rakendusstruktuuride koostöövõrgud 1. Osalisriikide riiklikud rakendusstruktuurid moodustavad osalisriikide valitsustevahelise konverentsi egiidi all koostöövõrgud, mis toetavad ja abistavad käesoleva konventsiooni rakendamisel. 2. Koostöövõrgud võimaldavad osalisriikide taotluse korral neile teabevahetust, suutlikkuse tõhustamist ja tehnilist tuge. 3. Koostöövõrgud püüavad käesoleva konventsiooni kohaselt tugevdada regioonidevahelist koostööd ja hoida sidemeid osalisriikide valitsustevahelise konverentsiga. 4. Osalisriigid võivad osaleda regionaalsete tunnustamise konventsioonide alusel loodud regionaalsetes koostöövõrkudes või luua uusi koostöövõrke. Olemasolevates regionaalsetes koostöövõrkudes osaletakse vastava regionaalse tunnustamise konventsiooni komitee kokkuleppe alusel. XV artikkel. Osalisriikide valitsustevaheline konverents 1. Asutatakse osalisriikide valitsustevaheline konverents (edaspidi konverents). 2. Konverentsi moodustavad kõigi käesoleva konventsiooni osalisriikide esindajad. 3. Riigid, mis ei ole käesoleva konventsiooni osalisriigid, ja regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteede juhid kutsutakse konverentsi koosolekutele osalema vaatlejatena. 4. Konverentsi koosolekutele võidakse vaatlejana kutsuda ka asjaomaste rahvusvaheliste ja regionaalsete organisatsioonide esindajaid, samuti kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise valdkonnas tegutsevate valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide esindajaid. 5. Konverents koguneb korralisele istungile vähemalt iga kahe aasta tagant. Konverentsi otsusel või vähemalt ühe kolmandiku osalisriikide taotlusel võidakse koguneda erakorralisteks istungiteks. Konverentsil on istungitevaheliste tegevuste töökava. Konverents esitab igal UNESCO peakonverentsi korralisel istungil aruande. 6. Konverents tuleb esimest korda kokku kahe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist ja võtab siis vastu oma kodukorra. 7. Konverents edendab konventsiooni kohaldamist ja jälgib selle rakendamist kogu maailmas või regioonide tasandil, võttes vastu soovitusi, deklaratsioone, heade tavade näiteid või teisi asjakohaseid abitekste. 8. Konverents võib regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteedega konsulteerides võtta vastu osalisriikide tegevusjuhiseid. 9. Konverents toetab käesoleva konventsiooni rakendamise jälgimisega seotud jätkutegevusi ja annab selle kohta aru UNESCO juhtorganitele. 10. Konverents teeb UNESCO egiidi all koostööd regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteedega. 11. Konverents tagab piisava teabevahetuse konverentsi ja regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteede vahel. 12. Konverents vaatab läbi konventsiooni muudatuste eelnõud vastavalt XXIII artiklile. Vastuvõetud muudatused ei tohi kahjustada konventsioonis sätestatud läbipaistva, õiglase, õigeaegse ja diskrimineerimisvaba tunnustamise põhimõtteid. 13. Konverentsi sekretariaaditeenuse tagab UNESCO peadirektor. Sekretariaat valmistab ette konverentsi dokumentatsiooni, kavandab konverentsi kohtumiste päevakorra ja tagab tehtud otsuste elluviimise. VI JAGU. LÕPPSÄTTED XVI artikkel. Ratifitseerimine, vastuvõtmine või heakskiitmine liikmeriikide poolt 1. Käesolev konventsioon on UNESCO liikmesriikidele ja Pühale Toolile ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või heakskiitmiseks vastavalt nende põhiseaduslikule korrale ja õigusnormidele. 2. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule UNESCO peadirektorile. XVII artikkel. Ühinemine 1. Käesoleva konventsiooniga saavad ühineda ka need riigid, kes ei ole UNESCO liikmed, kuid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed ja keda kutsub konventsiooniga ühinema UNESCO peakonverents. 2. Käesoleva konventsiooniga võivad samuti ühineda territooriumid, kus valitseb täielik autonoomia ja mida tunnustab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kuid mis pole saavutanud täielikku sõltumatust vastavalt peaassamblee resolutsioonile 1514 (XV) ja kelle pädevuses on tegutseda käesoleva konventsiooni valdkondades, sealhulgas omades pädevust sõlmida nendes küsimustes lepinguid. 3. Ühinemiskiri antakse hoiule UNESCO peadirektorile. XVIII artikkel. Jõustumine 1. Käesolev konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel kahekümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende osalisriikide vahel, kes on oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andnud kas sellel kuupäeval või varem. 2. Käesolev konventsioon jõustub mis tahes muu osalisriigi suhtes kolme kuu möödumisel tema ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest. XIV artikkel. Käesoleva konventsiooni osalisriikide, regionaalsete tunnustamise konventsioonide ja teiste lepingute osaliste vaheline suhe 1. Regionaalsete tunnustamise konventsioonide ratifitseerimine, vastuvõtmine, heakskiitmine või nendega ühinemine ei ole käesoleva konventsiooni ratifitseerimise, vastuvõtmise, heakskiitmise ega sellega ühinemise eeltingimus. 2. Käesoleva konventsiooni osalisriigid: a) edendavad vastastikust toetust käesoleva konventsiooni ja teiste lepingute vahel, mille osalised nad on, eriti regionaalsete tunnustamise konventsioonide vahel; b) võtavad arvesse käesoleva konventsiooni asjakohaseid sätteid regionaalsete tunnustamise konventsioonide tõlgendamisel ja kohaldamisel, mille osalised nad on, või teiste rahvusvaheliste kohustuste võtmisel. 3. Käesolev konventsioon ei muuda osalisriikide õigusi ega kohustusi, mis tulenevad regionaalsetest tunnustamise konventsioonidest ja muudest lepingutest, mille osalised nad on. 4. Tagamaks tõhus sidusus käesoleva konventsiooni, regionaalsete tunnustamise konventsioonide, kõigi teiste asjakohaste kahe- või mitmepoolsete lepingute või tulevaste lepingute või konventsioonide vahel, mille osaliseks võib käesoleva konventsiooni osalisriik saada, ei sea ükski käesoleva konventsiooni sätetest erandit soodsamaks tunnustamiseks, eriti nende sätete puhul, mis käsitlevad riiklikke teabekeskusi, koostöövõrke ja olulisi erinevusi. XX artikkel. Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem Tunnistades, et rahvusvahelised kokkulepped on võrdselt siduvad kõigi osalisriikide suhtes, olenemata nende põhiseaduslikust süsteemist, kohaldatakse föderaalse või mitteunitaarse põhiseadusliku süsteemiga osalisriikide suhtes järgmisi sätteid: a) käesoleva konventsiooni sätete osas, mille rakendamine on föderaalse või seadusandliku keskvõimu pädevuses, on föderaal- või keskvalitsuse kohustused samad nagu nendel osalisriikidel, kes ei ole liitriigid; b) konventsiooni sätete osas, mille rakendamine on osalisriigi haldusüksuste, näiteks provintside, osariikide, maakondade või kantonite pädevuses, kes ei pea föderatsiooni põhiseadusliku süsteemi kohaselt võtma seadusandlikke meetmeid, teavitab föderaalvalitsus vajaduse korral osalisriigi haldusüksuste pädevaid asutusi nendest sätetest koos soovitusega nende vastuvõtmiseks. XXI artikkel. Denonsseerimine 1. Iga osalisriik võib selle konventsiooni igal ajal denonsseerida. 2. Denonsseerimisest teatatakse kirjaliku dokumendiga, mis antakse hoiule UNESCO peadirektorile. 3. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel denonsseerimiskirja kättesaamisest. See ei tohi mõjutada osalisriigi käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist kuni väljaastumise jõustumise kuupäevani. 4. Konventsiooni denonsseerimine ei avalda mõju: a) varem käesoleva konventsiooni sätete aluselt tehtud tunnustamisotsustele; b) käesoleva konventsiooni alusel käimasolevatele hindamismenetlustele. XXII artikkel. Hoiulevõtja ülesanded UNESCO peadirektor kui käesoleva konventsiooni hoiulevõtja teavitab organisatsiooni liikmesriike, XVII artiklis nimetatud organisatsiooni mittekuuluvaid riike, samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni: a) kõigi XVI artiklis ja XVII artiklis sätestatud ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiuleandmisest; b) XXI artiklis sätestatud denonsseerimistest; c) XXIII artikli kohaselt vastu võetud konventsiooni muudatustest ja XXIII artikli kohaselt kavandatud muudatuste jõustumise kuupäevast. XXIII artikkel. Muudatused 1. Osalisriik võib UNESCO peadirektorile esitada kirjaliku pöördumisega ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab sellise pöördumise kõigile osalisriikidele. Kui kuue kuu möödumisel pöördumise lähetamisest vastavad vähemalt pooled osalisriigid pöördumisele toetavalt, esitab peadirektor ettepaneku aruteluks ja võimalikuks vastuvõtmiseks osalisriikide valitsustevahelise konverentsi järgmisele istungile. 2. Muudatused võetakse vastu kohal viibinud ja hääletanud osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega. 3. Pärast vastuvõtmist esitatakse konventsiooni muudatused osalisriikidele ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks, heakskiitmiseks või ühinemiseks. 4. Osalisriikide suhtes, kes on konventsiooni muudatused ratifitseerinud, vastu võtnud, heaks kiitnud või nendega ühinenud, jõustuvad need kolme kuu möödumisel päevast, mil kaks kolmandikku osalisriikidest on käesoleva artikli lõikes 3 viidatud dokumendid hoiule andnud. Pärast seda jõustub muudatus iga osalisriigi puhul, kes muudatuse ratifitseerib, vastu võtab, heaks kiidab või sellega ühineb, kolme kuu möödumisel osalisriigi ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisest. 5. Riiki, kes ühineb käesoleva konventsiooniga pärast käesoleva artikli lõike 4 alusel tehtud muudatuste jõustumist, käsitletakse juhul, kui ta ei ole väljendanud teistsugust arvamust: a) muudetud konventsiooni osalisriigina; ja b) nende osalisriikide puhul, kellele muudatused ei ole siduvad, muutmata konventsiooni osalisriigina. XXIV artikkel. Registreerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juures Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikliga 102 registreeritakse käesolev konventsioon UNESCO peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis. XXV artikkel. Autentsed tekstid Käesolev konventsioon on koostatud araabia, hiina, inglise, prantsuse, vene ja hispaania keeles, kusjuures kõik kuus teksti on võrdselt autentsed. EELNÕU 10.03.2021 KORRALDUS Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni“ eelnõu heakskiitmine Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel: 1. Kiita heaks „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni“ eelnõu. Kaja Kallas peaminister Taimar Peterkop riigisekretär Välisministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 10.03.2021 nr 8-1/21/1222 Siseministeerium Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame Teile kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni“ eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liina Kersna minister Lisad: 1. Korralduse eelnõu_10032021.pdf; 2. Korralduse seletuskiri_10032021.pdf; 3. Konventsiooni tekst eesti keeles.pdf; 4. Konventsiooni tekst inglise keeles.pdf. Janne Pukk 735 0132 [email protected] Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740 Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni eelnõu heakskiitmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Korralduse eesmärk on kiita heaks Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni (edaspidi ülemaailmne tunnustamise konventsioon) eelnõu. Tagamaks kõrg- ja keskharidust tõendavate kvalifikatsioonide õige ja õiglane tunnustamine, kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavus ning edendamaks kõrgharidusalast koostööd, loodi 2014.a Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) initsiatiivil ja eestvedamisel UNESCO juurde ülemaailmse konventsiooni ekspertrühm (Global Convention Experts’ Group). Rühma ülesandeks oli arutada konventsiooni vajalikkust ja hinnata selle võimalikku mõju. Ekspertrühma analüüside tulemusena leiti, et ülemaailmne tunnustamise konventsioon on vajalik ja paratamatu õpirände toetamiseks regioonide vahel, inimressursside paremaks ärakasutamiseks ja regioonidevaheliseks kõrgharidus- ja teadusalaseks koostööks. Konventsiooni teksti koostamiseks loodi UNESCO juurde kavandikomitee (Global Convention Drafting Committee), mis tegutses 2016 kuni 2017 ja kelle poolt töötati välja konventsiooni teksti kavand. Nii ekspertrühmas kui kavandikomitees osales ka Eestist valitud ekspert. Kavandikomitee poolt koostatud teksti aruteluks toimusid UNESCO juures valitsustevahelised kohtumised kõigi UNESCO liikmesmaade osavõtul. Viimane kohtumine leidis aset 2019.a märtsis. Valitsuste vaheliste kohtumiste tulemusena valminud lõplik tekst esitati UNESCO peakonverentsile, mis kogunes 12.-27. novembril 2019 oma 40. istungjärgule ning 25. novembril 2019 võeti ülemaailmne tunnustamise konventsioon 193 UNESCO liikmesriigi poolt vastu. 2020.a seisuga õpib enam kui 5 miljonit üliõpilast väljaspool oma koduriiki, millest 2,5 miljonit väljaspool oma regiooni. Konventsiooni eesmärgiks on tagada õigus ühes regioonis saadud kvalifikatsiooni hindamiseks ja tunnustamiseks õpingute jätkamiseks välisriigis või koduriiki naasmisel. Hindamise ja tunnustamise juures on oluline, et hindamise põhimõtted oleks riigiti võrreldavad, st hindamise aluseks oleks õpiväljundid ning eelduseks on kvaliteetse hariduse pakkumine ja kättesaadavus. Kvalifikatsioonide tunnustamine aga ei saa olema ülemaailmse tunnustamise konventsiooni kohaselt automaatne. Vastavalt rahvusvahelisele tavale ja konventsiooni ühele peamisele põhimõttele – kvalifikatsioone tunnustatakse juhul, kui hindamisel ei leita välisriigi kvalifikatsioonis olulisis erinevusi võrreldes oma riigi kvalifikatsiooniga. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja 1 Seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhtivekspert Janne Pukk ([email protected], tel 735 0132) ja Haridus- ja Noorteameti Eesti ENIC/NARIC Keskuse juhataja Gunnar Vaht ([email protected], tel 697 9215). Kokkuleppe tõlkis inglise keelset eesti keelde ja toimetas keeleliselt vandetõlk Terje Arro ([email protected], tel 626 4285). Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Tiina Silem ([email protected] , tel 735 4066). Välisministeeriumis on eelnõu materjalid läbi vaadanud juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse büroo jurist Kerttu Mäger ([email protected], tel 637 7428). 1.3 Märkused Konventsioon ei ole seotud menetluses olevate eelnõudega, Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi elluviimisega ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Kuna ei esine Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 121 ning välissuhtlemisseaduse §-s 20 sätestatud ratifitseerimise aluseid, on konventsiooni heakskiitmine Vabariigi Valitsuse pädevuses. Vabariigi Valitsus kiidab konventsiooni heaks vastavalt välissuhtlemisseaduse §-le 16. Ülemaailmse tunnustamise konventsiooniga kehtestatud hindamise ja tunnustamise põhimõtted ja teised konventsiooniga sätestatud põhimõtted on kooskõlas senise välisriigi kvalifikatsioonide hindamise ja akadeemilise tunnustamise protseduuriga, mis on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2006 määrusega nr 89 „Välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord“1 (edaspidi Vabariigi Valituse 2006. a määrus). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Korralduse eelnõu punktiga 1 kiidetakse konventsioon heaks. Ülemaailmse tunnustamise konventsiooni kohaselt toimub pärast selle jõustumist konventsiooniosaliste vastastikune kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide hindamine ja tunnustamine vastavalt konventsiooni põhimõtetele. Põhimõtted on aluseks nii kõrghariduskvalifikatsioonide, kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate kvalifikatsioonide kui ka kõrghariduse osaõpingute tunnustamisele, mida konventsiooniosaline peab oma haridussüsteemi osaks ja ametlikult tunnustab. Igal riigil on aga õigus vastavalt siseriiklikele õigusnormidele ja põhiseaduslikule korrale kehtestada hindamiseks oma kriteeriumid ja protseduur, mis aga peavad olema läbipaistvad ja ühetaolised kõigile konventsiooniosaliste riikide kvalifikatsioonidele. Säilima peab kõrgkoolide autonoomia tunnustamisotsuste tegemisel, kui selline autonoomia on siseriiklikult kehtestatud. Konventsiooni üks olulisi eesmärke on edendada riiklike akadeemilise tunnustamise infokeskuste tegevust või luua vastavad keskused, kui need puuduvad. Infokeskused moodustavad rahvusvahelise infokeskuste võrgustiku, tagamaks piisav ligipääs 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/128072020007 2 haridussüsteemide alasele teabele ja välisriigi kvalifikatsioonide hindamise ja tunnustamise alasele nõustamisele. Eesti on ratifitseerinud kõrgharidusega seonduvate kvalifikatsioonide Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni (edaspidi Lissaboni tunnustamise konventsiooni2), mis jõustus nii rahvusvaheliselt kui Eesti suhtes 1. veebruaril 1999. a. Ülemaailmne konventsioon ei muuda konventsiooniosaliste õigusi ega kohustusi, mis tulenevad regionaalsetest konventsioonidest (Eesti puhul Lissaboni tunnustamise konventsioonist) ja muudest riikidevahelistest lepingutest. Oluline tähelepanu on asjaolule, et ülemaailmse konventsiooni ükski säte ei sea erandit soodsamaks tunnustamiseks, kui need on kehtestatud regionaalsetes konventsioonides või riikidevahelistes lepingutes. Vastavalt Lissaboni tunnustamise konventsioonile loovad või arendavad selle konventsiooni osalised riikliku infokeskuse, mis kuulub Euroopa tunnustamise infokeskuste koostöövõrku ENIC. Tagamaks tõhus sidusus ülemaailmse tunnustamise konventsiooni ja regionaalsete konventsioonide vahel, ei muuda ülemaailmne tunnustamise konventsioon infokeskuste ja regionaalsete koostöövõrgustike olemust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2006. a määrusele on Eestis tunnustamisalaseks infokeskuseks Haridus- ja Noorteameti struktuuriüksus Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus ehk Eesti ENIC/NARIC Keskus. Keskus on ENIC koostöövõrgu ja ühtlasi Euroopa Liidu akadeemilise tunnustamise infokeksuste koostöövõrgu NARIC liige, alustades vastavat ülesannet 1997. Aastal Vabariigi Valituse loodud Sihtasutus Archimedese all. Eesti õigusaktides on akadeemiline tunnustamine reguleeritud haridusseaduse § 281 lõigetes 1 ja 2, mille järgi akadeemilisel tunnustamisel juhindutakse riikidevahelistest kokkulepetest (sh Lissaboni tunnustamise konventsioonist ja sellega seonduvatest dokumentidest) ning haridusseaduse alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 2006. a määrusest. Nimetatud määrusega kehtestatakse Eestis välisriigi hariduskvalifikatsiooni hindamise tingimused ja kord, protseduur, akadeemilise tunnustamise põhimõtted ja pädevate asutuste volitused. Määruse põhimõtted ei ole kitsendatud riikide või regioonidega, vaid need kehtivad ühetaoliselt kõigi maailma riikide kvalifikatsioonidele, mida vastav riik peab oma haridussüsteemi osaks ja mida vastava riigi pädevad asutused tunnustavad. Kuna määruse põhimõtted järgivad Lissaboni tunnustamise konventsiooni ja selle abitekstide põhimõtteid ja kuna ülemaailmne konventsioon ei kitsenda regionaalse konventsiooni põhimõtteid, siis Eesti rakendab akadeemilisel tunnustamisel Lissaboni tunnustamise konventsiooni põhimõtted kõigi välisriikide kvalifikatsioonidele, sh riikidele, kes ei ole Lissaboni tunnustamise konventsiooni osalised. Seega ülemaailmse tunnustamise konventsiooni ratifitseerimisega ei kaasne muudatusi akadeemilise tunnustamise põhimõtetes. Konventsiooniga ühinemise olulisus on Eesti Vabariigi hariduskvalifikatsioonide ja osaõpingute tunnustamise tagamine välisriikides. Konventsiooniga ühinemine ja kvalifikatsioonide tunnustamine teiste riikide poolt on hinnang Eesti hariduse rahvusvahelisele usaldusväärsusele. 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/1001962 3 Ülemaailmne tunnustamise konventsioon hõlmab üksnes kvalifikatsioonide akadeemilist tunnustamist ega kohaldu kutsealasele tunnustamisele. Euroopa Liidu liikmesriikides on eri kutsealad seadustega reguleeritud – riiklikult võib olla kehtestatud teatud hariduse või töökogemuse nõue. Reguleeritud kutse puhul vajab välisriigi kvalifikatsioon enne vaba juurdepääsu tööturule vastuvõtva riigi pädeva organi heakskiitu. Reguleerimata kutsealade puhul on juurdepääs teise riigi tööturule vaba ning tööle võtmise otsustab tööandja. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks on Euroopa Liidus vastu võetud direktiiv 2005/36/EÜ3. Ülemaailmne tunnustamise konventsioon ei avalda mõju Euroopa Liidu direktiivile ega kutsealasele tunnustamisele Euroopa Liidus tervikuna. I jagu. Mõisted Ülemaailmse tunnustamise konventsioonis kasutatud mõistetele antud definitsioonid kehtivad vaid selle konventsiooni tarbeks. Samas on konventsioonis kasutatud definitsioonid ühtlustatud ja sisult samad, mida on kasutatud UNESCO kõrgharidusega seotud tunnustamise konventsioonides ning mida üldiselt kasutatakse tunnustamise ja kõrgharidussüsteemide puhul rahvusvaheliselt. II jagu. Konventsiooni eesmärgid Ülemaailmse tunnustamise konventsiooni eesmärgiks on edendada ja tugevdada rahvusvahelist kõrgharidusalast koostööd, toetada regioonidevahelisi kõrghariduspoliitikaid. Konventsioon aitab kaasa kvaliteedi tagamisele ja selle kaudu kvalifikatsioonide tunnustamise usaldusväärsuse kindlustamisele. Konventsioon soodustab ülemaailmset inim- ja haridusressursside optimaalset kasutamist, sh edendab säästvat arengut toetavat haridust, mis aitab kaasa ühiskondade majanduslikule, tehnoloogilisele, kultuurilisele, demokraatlikule ja sotsiaalsele arengule. Koostöö, usaldusväärsuse ja majandusliku arengu tagamiseks on konventsiooni eesmärgiks edendada kõrgharidusega seotud hariduskvalifikatsioonide tunnustamise kaudu kaasavat ja õiglast juurdepääsu kvaliteetsele haridusele. Kvalifikatsioonide õiglase ja asjakohase tunnustamise tagamiseks on oluline võimaldada piisav juurdepääs ajakohasele ja usaldusväärsele teabele haridussüsteemide kohta, mida konventsiooni kaudu asjaomastele asutustele tagatakse. III jagu. Kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise aluspõhimõtted Konventsioon ei sea kohustust tunnustada teise konventsiooniosalise hariduskvalifikatsioone automaatselt, vaid tunnustamisele eelneb analüüs, mille kaudu hinnatakse, kas teise riigi kvalifikatsioon on võrreldav oma riigi kvalifikatsiooniga. Välisriigi kvalifikatsiooni tunnustatakse juhul, kui võrreldavates kvalifikatsioonides ei ole olulisi erinevusi. 3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32005L0036&from=ET 4 Tunnustamisotsus peab tuginema asjakohasel ja usaldusväärsel teabel teise riigi kõrgharidussüsteemi, kvaliteedi tagamise ja kõrgkoolide kohta, mida saadakse pädevatelt teabekeskustelt. Tunnustamine peab olema läbipaistev ja õiglane vastavalt iga konventsiooniosalise õigusaktidele. Tunnustamisotsus peab olema selge ja põhjendatud ning kvalifikatsiooniomanikul on õigus vaidlustamisele vastavalt siseriiklikule korrale. IV jagu. Konventsiooniosaliste kohustused Ülemaailmne tunnustamise konventsioon käsitleb kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavaid, kõrgharidust tõendavaid kvalifikatsioone ning osaõpingute ja elukestva õppe tunnustamist kõrghariduse õppekava täitmiseks. Elukestva õppe raames läbitud mitteformaalset ja informaalset õpet tunnustatakse, kui seda siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ja juhul, kui kõrgkool leiab, et õpiväljundid on võrreldavad kõrghariduse õppekava osana selliselt, et seda saab arvestada osana kõrghariduse õppekava täitmisel. Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate kvalifikatsioonide (näiteks üldkeskhariduse või kutsekeskhariduse tunnistuste) tunnustamise eelduseks on, et vastav kvalifikatsioon annab õiguse kandideerida kõrgharidusele riigis, kus kvalifikatsioon välja anti. Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise tulemus annab õiguse kandideerida õpingute jätkamiseks järgmisel kõrgharidusastmel ning vastavalt siseriiklikule korrale annab õiguse kasutada kõrghariduskvalifikatsiooni nimetust, näiteks akadeemilise kraadi nimetust originaalis, nagu see välisriigis välja anti. Elukestva õppe raames omandatud õpiväljundite tunnustamiseks peavad õpingud olema dokumenteeritud ja kvaliteediga tagatud samaväärselt, nagu traditsioonilisel teel läbitud õpe. Sarnaselt Lissaboni tunnustamise konventsiooniga tunnustatakse vastavalt õigusaktidele pagulaste ja ümberasustatud isikute kvalifikatsioone ja osaõpinguid ka juhul, kui neid ei ole võimalik dokumentaalselt tõendada. Eesti puhul hindab vastavat kvalifikatsiooni Eesti ENIC/NARIC Keskus koostades vastava isiku haridustausta kirjelduse, mille kaudu on võimalik teostada tunnustamisprotseduur. Adekvaatse ja õiglase hindamise ja tunnustamise tarbeks tagab konventsiooniosaline igakülgse ligipääsu vajalikule teabele. Selleks luuakse või arendatakse riiklik teabekeskus, mille kaudu võimaldatakse juurdepääs oma riigi kõrgharidussüsteemi, kvalifikatsioonide, kvaliteedi tagamise, kõrgkoolide ja kvalifikatsiooniraamistike alasele teabele ning välisriigi kõrgharidussüsteemide, kõrgkoolide ja kvalifikatsioonide alasele teabele. Lisaks annab teabekeskus nõu ja teavet tunnustamise kohta ning vastavalt siseriiklikule korrale ka hindab välisriigi hariduskvalifikatsioone. Eestis on teabekeskus (Eesti ENIC/NARIC Keskus) loodud 1997. aastal vastavalt Lissaboni tunnustamise konventsiooni nõudele. V jagu. Rakendusstruktuurid ja koostöö Ülemaailmset tunnustamise konventsiooni aitavad rakendada vastavad riiklikud rakendusstruktuurid ja nende koostöövõrgud, samuti riiklikud, regionaalsed ja ülemaailmsed kvaliteeditagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja tunnustamise organisatsioonid. 5 Kvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks rakendatakse ülemaailmset tunnustamise konventsiooni vastava riigi asjaomase asutuse, sealhulgas riikliku teabekeskuse kaudu. Riiklik teabekeskus (Eesti puhul Eesti ENIC/NARIC Keskus) kuulub vastavate keskuste koostöövõrku. Koostöövõrk on konventsiooni rakendamisele kaasa aitav ja toetav võrgustik, võimaldades vahetada vajalikku teavet ja tugevdavad regioonidevahelist koostööd. Konventsiooni kohaselt asutatakse konventsiooniosaliste riikide valitsustevaheline konverents, mis koguneb korralisele istungile vähemalt iga kahe aasta tagant. Konverentsi eesmärk on jälgida konventsiooni rakendamist, võttes vastu soovitusi, deklaratsioone või teisi abitekste. VI jagu. Lõppsätted Ülemaailmne tunnustamise konventsioon on UNESCO liikmesriikidele ja Pühale Toolile ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või heakskiitmiseks vastavalt riigi põhiseaduslikule korrale ja õigusnormidele. Konventsioon jõustub, kui sellega on ühinenud 20 riiki. Iga liikmesriik võib konventsiooni igal ajal denonsseerida. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Ülemaailmne tunnustamise konventsioon ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega. Konventsioon hõlmab üksnes kvalifikatsioonide akadeemilist tunnustamist ega kohaldu kutsealasele tunnustamisele. Seega ei lähe konventsioon vastuollu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mis on Eestis üle võetud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse ja teiste õigusaktidega. 4. Korralduse mõjud Korralduse rakendamisega ei kaasne olulisi mõjusid Eestis välisriigi hariduskvalifikatsioonide hindamisel ja akadeemilisel tunnustamisel, kuna Vabariigi Valitsuse 2006. a määrus kehtib kvalifikatsioonide hindamisel ja tunnustamisel kõigi UNESCO regioonide riikide kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonidele. Peamine mõju rakendamisel on Eesti hariduskvalifikatsioonide tunnustamisele väljaspool Euroopa regiooni. Konventsiooni jõustumine kindlustab Eesti kvalifikatsioonide tunnustamist välisriikides, kus tunnustamise aluseks on riikidevahelised kokkulepped või muud siduvad rahvusvahelised õigusaktid. Kõrgharidusalase teabe ja infokeskuse (Eesti ENIC/NARIC Keskuse) tegevuse osas ei muutu teabe pakkumise olemus ega maht, samuti infokeskuse tegevus ega ülesanded. Eesti ENIC/NARIC Keskusele esitati 2019. aastal hindamiseks ja vastavuse määramiseks 2987 kõrgharidust tõendavat dokumenti, neist 1077 olid väljastatud nende riikide haridussüsteemis, mis ei ole UNESCO Euroopa regiooni riigid. Konventsioon ei mõjuta taotluste arvu kasvu, võttes arvesse ennekõike just asjaolu, et välisriigi kvalifikatsioonide tunnustamise sisulises osas 6 muutusi ei toimu. Lisaks, nendest 1077st hinnangust 37 olid välja antud Hiina Rahvavabariigis, kellega Eestis on vastastikune kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise leping. 5. Korralduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulutused ja korralduse rakendamise eeldatavad tulud Lisakulusid ja -tulusid kokkuleppe sõlmimisega ei kaasne. 6. Korralduse jõustumine Konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel kahekümnenda riigi ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemisekirja hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult konventsiooniga ühinenud riikide vahel. 7. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Majanduse- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Siseministeeriumile. 7 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: HTM/21-0294 - Vabariigi Valitsuse korralduse "Ülemaailmne kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni" eelnõu heakskiitmine Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 31.03.2021 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0e9aea2e-6548-4bdb-a416-a26dfbc1057d Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0e9aea2e-6548-4bdb-a416-a26dfbc1057d?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel