Global Convention on the Recognition of Qualifications concerning Higher Education 2019
Paris, 25 November 2019
PREAMBLE
The General Conference of the United Nations Educational, Scientific and
Cultural Organization, meeting in Paris from 12 to 27 November 2019 at its
40th session,
Inspired by a common will to strengthen educational, geographical,
humanitarian, cultural, scientific and socioeconomic ties between States
Parties, and to enhance dialogue between regions and the sharing of their
recognition instruments and practices,
Recalling the Constitution of the United Nations Educational, Scientific and
Cultural Organization (UNESCO), which stipulates that “the purpose of the
Organization is to contribute to peace and security by promoting
collaboration among the nations through education, science and culture”,
Mindful of the provisions of the Charter of the United Nations of 1945, the
Universal Declaration of Human Rights of 1948, the Convention relating to
the Status of Refugees of 1951 and its Protocol of 1967, the Convention
relating to the Status of Stateless Persons of 1954, the UNESCO Convention
against Discrimination in Education of 1960 and in particular its Article 4a,
the International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights of 1966,
and the UNESCO Convention on Technical and Vocational Education of 1989,
Mindful of the UNESCO Recommendation on the Recognition of Studies and
Qualifications in Higher Education of 1993; the UNESCO Recommendation
concerning the Status of Higher-Education Teaching Personnel of 1997; the
United Nations Declaration on the Rights of Indigenous Peoples of 2007; and
the UNESCO Recommendation on Science and Scientific Researchers of
2017,
Building on the UNESCO regional conventions on the recognition of
qualifications concerning higher education,
Reaffirming the States Parties’ responsibility to promote inclusive and
equitable quality education at all levels and lifelong learning opportunities for
all,
Conscious of increasing international cooperation in higher education, of
the mobility of students, workers, professionals, researchers and academics,
of changes in scientific research, and of the different modes, methods,
developments and innovations in teaching and learning,
Considering higher education, provided by both public and private
institutions, as a public good and a public responsibility, and being
aware of the need to uphold and protect the principles of academic freedom
and of the autonomy of higher-education institutions,
Convinced that the international recognition of qualifications concerning
higher education will facilitate interdependent learning and knowledge
development via the mobility of learners and learning, academics, scientific
research and researchers, and workers and professionals and will enhance
international cooperation in higher education,
Respecting the cultural diversity among the States Parties, including, inter
alia, differences in educational traditions and in the values of higher
education,
Desiring to respond to the need for a global convention on the recognition
of qualifications concerning higher education to complement the UNESCO
regional conventions on the recognition of qualifications concerning higher
education, and to enhance the cohesion between them,
Convinced of the need to find common, practical and transparent solutions
to improve recognition practices globally,
Convinced that this Convention will promote international mobility, as well
as communication and cooperation regarding fair and transparent
procedures for recognition, and quality assurance and academic integrity in
higher education at a global level,
Adopts this Convention on this twenty-fifth day of November 2019.
SECTION I. DEFINITION OF TERMS
Article I
For the purposes of this Convention, the following definitions shall apply:
Access (to higher education): the right provided to any individual holding
a qualification to apply and be considered for admission to a level of higher
education
Admission (to higher-education institutions and programmes): the
act of, or system for, allowing qualified applicants to pursue higher
education at a given institution and/or in a given programme
Applicant:
(a) an individual submitting to the competent recognition authority a
qualification, partial studies, or prior learning for assessment and/or
recognition; or
(b) an entity acting with consent on behalf of an individual
Assessment: the evaluation of an applicant's qualifications, partial studies,
or prior learning by a competent recognition authority engaged in the
evaluation of qualifications
Competent authority: an individual or entity that has the authority,
capacity, or legal power to perform a designated function
Competent recognition authority: an entity which, in accordance with
the laws, regulations, policies, or practices of a State Party, assesses
qualifications and/or makes decisions on the recognition of qualifications
Constituent units: official entities of a State Party to this Convention at the
level of subnational jurisdictions, such as provinces, states, counties, or
cantons, in accordance with Article XX b), Federal or Non-Unitary
Constitutional Systems, of this Convention
Cross-border education: all modes of educational delivery which involve
the movement of people, knowledge, programmes, providers and curriculum
across States Parties’ borders, including, but not limited to, quality-assured
international joint degree programmes, cross-border higher education,
transnational education, offshore education and borderless education
Displaced person: an individual forced to move from his or her locality or
environment and occupational activities to another locality or environment
Formal education system: a State Party’s education system, including all
officially recognized entities with responsibility for education, as well as
public and private education institutions at all levels recognized by a State
Party’s competent authorities and authorized thereby to deliver instruction
and other education-related services
Formal learning: learning derived from activities within a structured
learning setting, leading to a formal qualification, and provided by an
education institution recognized by a State Party’s competent authorities and
authorized thereby to deliver such learning activities
Higher education: all types of study programmes or sets of courses of
study at the post-secondary level which are recognized by the competent
authorities of a State Party, or of a constituent unit thereof, as belonging to
its higher-education system
Higher-education institution: an establishment providing higher
education and recognized by a competent authority of a State Party, or of a
constituent unit thereof, as belonging to its higher-education system
Higher-education programme: a post-secondary programme of study
recognized by the competent authority of a State Party, or of a constituent
unit thereof, as belonging to its higher-education system and the successful
completion of which provides the student with a higher-education
qualification
Informal learning: learning which occurs outside the formal education
system and which results from daily life activities related to work, family,
local community, or leisure
International joint degree: a type of cross-border education degree; a
single degree recognized and/or authorized and conferred jointly upon
completion of an integrated, coordinated and jointly offered programme, by
two or more higher education institutions belonging to more than one
country
Learning outcomes: a learner’s acquired knowledge and skills upon
completion of a learning process
Lifelong learning: a process which refers to all learning activities, whether
formal, non-formal, or informal, covers the entire lifespan and has the aim
of improving and developing human capacities, knowledge, skills, attitudes
and competencies
Mobility: the physical or virtual movement of individuals outside their
country for the purpose of studying, researching, teaching, or working
Non-formal learning: learning achieved within an education or training
framework which places an emphasis on working life and which does not
belong to the formal education system
Non-traditional learning modes: formal, non-formal and informal
mechanisms for the delivery of educational programmes and learning
activities not primarily relying on face-to-face interaction between the
educator and the learner
Partial recognition: the partial recognition of a full and completed
qualification which cannot be fully recognized on account of the
demonstration of substantial differences by a competent recognition
authority
Partial studies: any part of a higher-education programme which has been
evaluated and, while not a complete programme in itself, represents a
significant acquisition of knowledge, skills, attitudes and competencies
Prior learning: the experience, knowledge, skills, attitudes and
competencies which an individual has acquired as a result of formal, non-
formal, or informal learning, assessed against a given set of learning
outcomes, objectives, or standards
Qualification:
(a) Higher-education qualification: any degree, diploma, certificate, or
award issued by a competent authority and attesting the successful
completion of a higher-education programme or the validation of prior
learning, where applicable
(b) Qualification giving access to higher education): any degree,
diploma, certificate, or award issued by a competent authority and attesting
the successful completion of an education programme or the validation of
prior learning, where applicable, and giving the holder of the qualification
the right to be considered for admission to higher education
Qualified applicant: an individual who has fulfilled relevant criteria and is
considered eligible to apply for admission to higher education
Qualifications framework: a system for the classification, publication and
organization of quality-assured qualifications according to a set of criteria
Quality assurance: an ongoing process by which the quality of a higher-
education system, institution, or programme is assessed by the competent
authority/authorities to assure stakeholders that acceptable educational
standards are continuously being maintained and enhanced
Recognition: a formal acknowledgment by a competent recognition
authority of the validity and academic level of a foreign education
qualification, of partial studies, or of prior learning for the purpose of
providing an applicant with outcomes including, but not limited to:
(a) the right to apply for admission to higher education; and/or
(b) the possibility to seek employment opportunities
Region: any one of the areas identified in accordance with the UNESCO
definition of regions with a view to the execution by the Organization of
regional activities, namely, Africa, Arab States, Asia and the Pacific, Europe,
and Latin America and the Caribbean
Regional recognition conventions: the UNESCO conventions on the
recognition of qualifications concerning higher education in each of the
UNESCO regions, including the Convention on the Recognition of Studies,
Diplomas and Degrees in Higher Education in the Arab and European States
bordering on the Mediterranean
Requirements:
(a) General requirements: conditions which must be fulfilled for access to
higher education, or to a given level thereof, or for the obtaining of a higher-
education qualification at a given level
(b) Specific requirements: conditions, in addition to the general
requirements, which must be fulfilled for admission to a particular higher-
education programme, or for the obtaining of a specific higher-education
qualification in a particular field of study
Substantial differences: significant differences between the foreign
qualification and the qualification of the State Party which would most likely
prevent the applicant from succeeding in a desired activity, such as, but not
limited to, further study, research activities, or employment opportunities
SECTION II. OBJECTIVES OF THE CONVENTION
Article II)
Building on and enhancing the coordination, revisions and achievements of
the regional recognition conventions, the objectives of this Convention are
to:
1. Promote and strengthen international cooperation in higher education;
2. Support interregional initiatives, policies and innovations for international
cooperation in higher education;
3. Facilitate global mobility and the achievement of merit in higher education
for the mutual benefit of qualification holders, higher-education institutions,
employers, and any other stakeholders of the States Parties to this
Convention while understanding and respecting the diversity of the States
Parties' higher-education systems;
4. Provide an inclusive global framework for the fair, transparent, consistent,
coherent, timely and reliable recognition of qualifications concerning higher
education;
5. Respect, uphold and protect the autonomy and diversity of higher-
education institutions and systems;
6. Foster trust and confidence in the quality and reliability of qualifications
through, inter alia, the promotion of integrity and ethical practices;
7. Promote a culture of quality assurance in higher-education institutions
and systems, and develop the capacities necessary for ensuring reliability,
consistency and complementarity in quality assurance, in qualifications
frameworks and in the recognition of qualifications in order to support
international mobility;
8. Promote the development, collection and sharing of accessible, up-to-
date, reliable, transparent and relevant information and the dissemination of
best practices among stakeholders, States Parties and regions;
9. Promote, through the recognition of qualifications, inclusive and equitable
access to quality higher education and support lifelong learning opportunities
for all, including refugees and displaced persons;
10. Foster globally the optimal use of human and educational resources with
a view to promoting education for sustainable development, and contribute
to structural, economic, technological, cultural, democratic and social
development for all societies.
SECTION III. BASIC PRINCIPLES FOR THE RECOGNITION OF
QUALIFICATIONS CONCERNING HIGHER EDUCATION
Article III
For the recognition of qualifications concerning higher education, this
Convention establishes the following principles:
1. Individuals have the right to have their qualifications assessed for the
purpose of applying for admission to higher education studies or seeking
employment opportunities.
2. Recognition of qualifications should be transparent, fair, timely and non-
discriminatory in accordance with the rules and regulations of each State
Party, and should be affordable.
3. Recognition decisions are based on trust, clear criteria, and fair,
transparent and non-discriminatory procedures, and underline the
fundamental importance of equitable access to higher education as a public
good which may lead to employment opportunities.
4. Recognition decisions are based on appropriate, reliable, accessible and
up-to-date information on higher-education systems, institutions,
programmes and quality assurance mechanisms which has been provided
through the competent authorities of the States Parties, official national
information centres, or similar entities.
5. Recognition decisions are made with due respect for the diversity of
higher-education systems worldwide.
6. Competent recognition authorities undertaking recognition assessments
shall do so in good faith, giving clear reasons for decisions, and have
mechanisms for appealing recognition decisions.
7. Applicants seeking recognition of their qualifications provide adequate and
accurate information and documentation on their achieved qualifications in
good faith, and have the right to appeal.
8. States Parties commit to adopting measures to eradicate all forms of
fraudulent practices regarding higher education qualifications by
encouraging the use of contemporary technologies and networking activities
among States Parties.
SECTION IV. OBLIGATIONS OF THE STATES PARTIES TO THE
CONVENTION
This Convention establishes the following obligations for the States Parties:
Article IV. Recognition of Qualifications Giving Access to Higher
Education
1. Each State Party shall recognize, for the purposes of access to its higher-
education system, the qualifications and documented or certified prior
learning acquired in other States Parties which meet the general
requirements for access to higher education in those States Parties, unless
substantial differences can be shown between the general requirements for
access in the State Party in which the qualification was obtained and those in
the State Party in which recognition of the qualification is sought.
Alternatively, it shall be sufficient for a State Party to enable the holder of a
qualification issued in another State Party to obtain an assessment of that
qualification.
2. Qualifications acquired through recognized non-traditional learning modes
which are subject to comparable quality assurance mechanisms will be
assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the
constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to similar
qualifications acquired through traditional learning modes.
3. Where a qualification gives access only to specific types of institutions or
programmes of higher education in the State Party in which the qualification
was obtained, each State Party shall grant holders of such qualifications
access to similar specific types of institutions or programmes belonging to its
higher-education system, if available, unless substantial differences can be
shown.
Article V. Recognition of Higher-Education Qualifications
1. Each State Party shall recognize a higher-education qualification conferred
in another State Party, unless substantial differences can be shown between
the qualification for which recognition is sought and the corresponding
qualification in the State Party in which recognition is sought. Alternatively,
it shall be sufficient for a State Party to enable the holder of a higher-
education qualification issued in another State Party to obtain an
assessment of that qualification, upon the request of the holder.
2. Higher-education qualifications acquired through recognized non-
traditional learning modes which are subject to comparable quality
assurance mechanisms and which are considered a part of the higher-
education system of a State Party will be assessed according to the rules
and regulations of the State Party in which recognition is sought, or of the
constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to similar
qualifications acquired through traditional learning modes.
3. Higher-education qualifications acquired through cross-border education
with
international joint degrees or through any other joint programme
undertaken in more than one country, of which at least one is a State Party
to this Convention, shall be assessed according to the rules and regulations
of the State Party in which recognition is sought, or of the constituent unit
thereof, using the same criteria as those applied to qualifications acquired
through programmes undertaken in a single country.
4. Recognition in a State Party of a higher-education qualification issued in
another State Party shall have at least one of the following outcomes:
(a) It shall provide the holder with the right to apply for admission to further
higher education under the same conditions as those applicable to holders of
higher-education qualifications of the State Party in which recognition is
sought; and/or
(b) It shall provide the holder with the right to use the title associated with a
higher-education qualification in accordance with the laws or regulations of
the State Party, or of the constituent unit thereof, in which recognition is
sought.
In addition, assessment and recognition may enable qualified applicants to
seek employment opportunities subject to the laws and regulations of the
State Party, or of the constituent unit thereof, in which recognition is sought.
5. Where a competent recognition authority can demonstrate substantial
differences between the qualification for which recognition is sought and the
corresponding qualification in the State Party in which recognition is sought,
the competent recognition authority shall seek to establish whether partial
recognition may be granted.
6. Each State Party may make the recognition of higher-education
qualifications acquired through cross-border education or through foreign
educational institutions operating in its jurisdiction contingent upon specific
requirements of the legislation or regulations of the State Party, or of the
constituent unit thereof, or upon specific agreements concluded with the
State Party of origin of such institutions.
Article VI. Recognition of Partial Studies and Prior Learning
1. Each State Party may recognize, for the purpose of the completion of a
higher-education programme or the continuation of higher education
studies, where appropriate, and taking into account the legislation of the
States Parties regarding access, documented or certified partial studies or
documented or certified prior learning acquired in another State Party,
unless substantial differences can be shown between the partial studies or
prior learning and the part of the higher-education programme they or it
would replace in the State Party in which recognition is sought. Alternatively,
it shall be sufficient for a State Party to enable an individual who has
undertaken documented or certified partial studies or documented or
certified prior learning in another State Party to obtain an assessment of
these partial studies or this prior learning, upon the request of the individual
concerned.
2. Documented or certified partial completion of higher-education
programmes delivered by recognized non-traditional learning modes which
are subject to comparable quality assurance mechanisms and which are
considered a part of the higher-education system of a State Party shall be
assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the
constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to partial
studies delivered by traditional learning modes.
3. Documented or certified partial completion of higher-education
programmes delivered through cross-border education with international
joint degrees or any other joint programme undertaken in more than one
country, of which at least one is a State Party to this Convention, will be
assessed according to the rules and regulations of the State Party, or of the
constituent unit thereof, using the same criteria as those applied to partial
studies acquired in a single country.
Article VII. Recognition of Partial Studies and Qualifications Held by
Refugees and Displaced Persons
Each State Party shall take the necessary and feasible steps, within its
education system and in conformity with its constitutional, legislative and
regulatory provisions, to develop reasonable procedures for assessing fairly
and efficiently whether refugees and displaced persons fulfil the relevant
requirements for access to higher education, to further higher-education
programmes, or to the seeking of employment opportunities, including in
cases where partial studies, prior learning, or qualifications acquired in
another country cannot be proven by documentary evidence.
Article VIII. Information for Assessment and Recognition
1. Each State Party shall establish transparent systems for the complete
description of the qualifications and learning outcomes obtained in its
territory.
2. Each State Party, to the extent feasible based on its constitutional,
legislative and regulatory situation and structure, shall put in place an
objective and reliable system for the approval, recognition and quality
assurance of its higher-education institutions in order to promote confidence
and trust in its higher-education system.
3. Each State Party shall establish and maintain a national information
centre or similar entities to provide access to relevant, accurate and up-to-
date information about its higher-education system.
4. Each State Party shall encourage the use of technologies to ensure easy
access to information.
5. Each State Party shall:
(a) Provide access to authoritative and accurate information on its higher-
education systems, qualifications, quality assurance, and qualification
frameworks, if applicable;
(b) Facilitate the dissemination of and access to accurate information on the
other States Parties’ higher-education systems, qualifications, and
qualifications giving access to higher education;
(c) Give advice and information, where appropriate, on recognition matters,
including criteria and procedures for the assessment of qualifications, and
the development of materials for good recognition practices in accordance
with the laws, regulations and policies of the State Party; and
(d) Ensure the provision, within a reasonable time, of adequate information
on any institution belonging to its higher-education system, and on any
programme operated by such institutions, with a view to enabling the
competent authorities of other States Parties to ascertain whether the
quality of the qualifications issued by these institutions justifies recognition
in the State Party in which recognition is sought.
Article IX. Assessment of an Application
1. In the first instance, the responsibility for providing adequate information
rests with the applicant, who shall provide such information in good faith.
2. Each State Party shall ensure that the institutions belonging to its
education system provide to the extent available, upon request, within a
reasonable time frame and free of charge, relevant information to the holder
of a qualification or to the institution or the competent recognition
authorities of the State Party in which recognition is sought.
3. Each State Party shall ensure that the body undertaking assessment for
the purposes of recognition demonstrates the reasons for which an
application does not fulfil requirements or demonstrates where substantial
differences are identified.
Article X. Information on the Competent Recognition Authorities
1. Each State Party shall provide the depository of this Convention with
official notification of the competent authorities that make decisions on
recognition matters in its jurisdiction.
2. Where there are central competent recognition authorities of a State
Party, they shall immediately be bound by the provisions of this Convention
and shall take the necessary measures to ensure the implementation of the
provisions of this Convention in the jurisdiction of said State Party.
3. Where the competence to make decisions on recognition matters lies with
the constituent units, the State Party shall furnish the depository with a brief
statement on its constitutional situation or structure at the time of signature
or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval, or
accession, and on any changes thereafter. In such cases, the competent
recognition authorities of the constituent units so designated shall take, to
the extent feasible within the State Party’s constitutional situation and
structure, the necessary measures to ensure the implementation of the
provisions of this Convention within the State Party’s jurisdiction.
4. Where the competence to make decisions on recognition matters lies with
individual higher-education institutions or other entities, each State Party or
constituent unit thereof, according to its constitutional situation or structure,
shall transmit the text of this Convention to these institutions or entities and
shall take all the necessary steps to encourage the favourable consideration
and application of its provisions.
5. The provisions of paragraphs 2, 3 and 4 of this Article shall apply, mutatis
mutandis, to the obligations of the States Parties under this Convention.
Article XI. Additional Requirements for Admission to Higher-
Education Programmes
1. Where admission to particular higher-education programmes is dependent
on the fulfilment of specific requirements in addition to the general
requirements for access, the competent authorities of the State Party
concerned may impose the same specific requirements on holders of
qualifications obtained in other States Parties or assess whether applicants
with qualifications obtained in other States Parties fulfil the equivalent
requirements.
2. Where qualifications giving access to higher education in one State Party
are issued only in combination with additional qualifying examinations as a
prerequisite for access, the other States Parties may make access
conditional on these requirements or offer an alternative for satisfying such
additional requirements within their own education systems.
3. Without prejudice to the provisions of Article IV, admission to a given
higher-education institution, or to a given programme within such an
institution, may be restricted or selective, according to fair and transparent
regulations.
4. With respect to paragraph 3 of the present article, admission procedures
shall be designed with a view to ensuring that the assessment of foreign
qualifications is carried out according to the principles of transparency,
fairness and non-discrimination described in Article III.
5. Without prejudice to the provisions of Article IV, admission to a given
higher-education institution may be based on the condition of the
demonstration by the qualification holder of sufficient competence in the
language or languages of instruction of the institution concerned, or in other
specified languages.
6. For the purpose of admission to higher-education programmes, each
State Party may make the recognition of qualifications issued by foreign
educational institutions operating in its jurisdiction contingent upon specific
requirements of the legislation and regulations of the State Party or the
constituent unit thereof, or upon specific agreements concluded with the
State Party of origin of such institutions.
SECTION V. IMPLEMENTATION STRUCTURES AND COOPERATION
Article XII. Implementation Structures
The States Parties agree to implement this Convention through or in
cooperation with:
1. National implementation structures;
2. Networks of national implementation structures;
3. National, regional and global organizations for accreditation, quality
assurance, qualification frameworks, and recognition of qualifications;
4. The Intergovernmental Conference of the States Parties;
5. Regional recognition convention committees.
Article XIII. National Implementation Structures
1. In order to facilitate the recognition of higher-education qualifications, the
States Parties undertake to implement this Convention through relevant
organizations, including national information centres or similar entities.
2. Each State Party will notify the Secretariat of the Intergovernmental
Conference of the States Parties of its national implementation structures
and of any modification in this regard.
3. National implementation structures should form and actively participate in
networks.
Article XIV. Networks of National Implementation Structures
1. Under the auspices of the Intergovernmental Conference of the States
Parties, the networks shall be composed of national implementation
structures of the States Parties and shall uphold and assist with the practical
implementation of this Convention.
2. The networks shall provide information exchange, capacity building and
technical support to the States Parties upon request.
3. The networks shall seek to strengthen the interregional cooperation under
this Convention and uphold links to the Intergovernmental Conference of the
States Parties.
4. States Parties may participate in existing regional networks established
through the regional recognition conventions or create new networks.
Participation in existing regional networks shall be subject to the agreement
of the relevant regional recognition convention committees.
Article XV. The Intergovernmental Conference of the States Parties
1. An Intergovernmental Conference of the States Parties, hereinafter
referred to as “the Conference”, shall be established.
2. The Conference shall be composed of representatives of all States Parties
to this Convention.
3. The States which are not States Parties to this Convention and the heads
of the regional recognition convention committees shall be invited to
participate in the meetings of the Conference as observers.
4. Representatives of relevant international and regional organizations, as
well as representatives of governmental and non-governmental
organizations active in the field of recognition of higher-education
qualifications, may also be invited to attend meetings of the Conference as
observers.
5. The Conference shall meet in ordinary sessions at least every two years.
It may meet in extraordinary sessions if it so decides or at the request of at
least one third of the States Parties. The Conference shall have an interim
work programme concerning activities between sessions. The Conference
shall submit a report at each of the ordinary sessions of the General
Conference of UNESCO.
6. The Conference shall meet for the first time within two years of the entry
into force of this Convention, and at that time it shall adopt its own rules of
procedure.
7. The Conference shall promote the application of this Convention and shall
oversee its implementation by adopting recommendations, declarations,
models of good practices, or any relevant subsidiary text at the global or
interregional level.
8. The Conference may adopt operational guidelines for the States Parties to
this Convention, in consultation with the regional recognition convention
committees.
9. The Conference shall support the follow-up of the activities relating to
monitoring by and reporting to UNESCO’s governing bodies with regard to
the implementation of this Convention.
10. The Conference shall cooperate with the regional recognition convention
committees under the auspices of UNESCO.
11. The Conference shall ensure that there is the necessary information
exchange between the Conference and the regional recognition convention
committees.
12. The Conference shall examine for adoption the draft amendments to this
Convention in accordance with Article XXIII. The amendments adopted shall
not undermine the principles of transparent, fair, timely and non-
discriminatory recognition stated in this Convention.
13. The Secretariat of the Conference shall be provided by the Director-
General of UNESCO. The Secretariat shall prepare the documentation of the
Conference, draft the agenda of its meetings, and ensure the
implementation of its decisions.
SECTION VI. FINAL CLAUSES
Article XVI. Ratification, Acceptance, or Approval by Member States
1. This Convention shall be subject to ratification, acceptance, or approval
by Member States of UNESCO and the Holy See in accordance with their
respective constitutional and legislative procedures.
2. The instruments of ratification, acceptance, or approval shall be deposited
with the Director-General of UNESCO.
Article XVII. Accession
1. This Convention shall be open to accession by all States which are not
members of UNESCO but which are Members of the United Nations and are
invited by the General Conference of UNESCO to accede to it.
2. This Convention shall also be open to accession by territories which enjoy
full internal self-government recognized as such by the United Nations, but
which have not attained full independence in accordance with General
Assembly resolution 1514 (XV), and which have competence over the
matters governed by this Convention, including the competence to enter into
treaties in respect of such matters.
3. The instrument of accession shall be deposited with the Director-General
of UNESCO.
Article XVIII. Entry into Force
1. This Convention shall enter into force three months after the date of
deposit of the twentieth instrument of ratification, acceptance, approval, or
accession, but only with regard to those States Parties which have deposited
their respective instruments of ratification, acceptance, approval, or
accession on or before that date.
2. This Convention shall enter into force with regard to any other State Party
three months after the deposit of its instrument of ratification, acceptance,
approval, or accession.
Article XIX. Relationship between the States Parties to this
Convention and the Parties to the Regional Recognition Conventions
and to other Treaties
1. The ratification of, acceptance of, approval of, or accession to of any of
the regional recognition conventions shall not be a prerequisite for the
ratification of, acceptance of, approval of, or accession to this Convention.
2. The States Parties to this Convention shall:
(a) Foster mutual support between this Convention and the other treaties to
which they are parties, particularly the regional recognition conventions; and
(b) Take into account the relevant provisions of this Convention when
interpreting and applying the regional recognition conventions to which they
are parties or when entering into other international obligations.
3. Nothing in this Convention shall be interpreted as modifying the rights
and obligations of the States Parties under the regional recognition
conventions and any other treaties to which they are parties.
4. To ensure coherent interaction between this Convention, the regional
recognition conventions, any other relevant bilateral or multilateral
agreements, and any other existing or future treaty or convention to which a
State Party to this Convention may be or may become a party, nothing in
this Convention shall be deemed to derogate from any provisions more
favourable to recognition, in particular, provisions regarding national
information centres, networks and substantial differences.
Article XX. Federal or Non-Unitary Constitutional Systems
Recognizing that international agreements are equally binding on States
Parties regardless of their constitutional systems, the following provisions
shall apply to States Parties which have a federal or non-unitary
constitutional system:
(a) With regard to the provisions of this Convention the implementation of
which comes under the legal jurisdiction of the federal or central legislative
power, the obligations of the federal or central Government shall be the
same as for those States Parties which are not federal States;
(b) With regard to the provisions of the Convention the implementation of
which comes under the jurisdiction of constituent units of a State Party, such
as provinces, states, counties, or cantons, which are not obliged by the
constitutional system of the federation to take legislative measures, the
federal Government shall inform, as necessary, the competent authorities of
the constituent units of a State Party of said provisions, with its
recommendation for their adoption.
Article XXI. Denunciation
1. Any State Party to this Convention may denounce, at any time, this
Convention.
2. The denunciation shall be notified by an instrument in writing deposited
with the Director-General of UNESCO.
3. The denunciation shall take effect 12 months after the receipt of the
instrument of denunciation. It shall in no way affect the obligations under
this Convention incumbent upon the State Party denouncing the Convention
until the date on which the withdrawal takes effect.
4. The denunciation of this Convention shall not have any impact with
respect to:
(a) Recognition decisions taken previously under the provisions of this
Convention;
(b) The recognition assessments still in progress under this Convention.
Article XXII. Depositary Functions
The Director-General of UNESCO, as the depositary of this Convention, shall
inform the Member States of the Organization, the States not members of
the Organization referred to in Article XVII, as well as the United Nations, of:
(a) The deposit of all the instruments of ratification, acceptance, approval,
or accession provided for in Articles XVI and XVII;
(b) The denunciations provided for in Article XXI;
(c) The amendments to the Convention adopted in accordance with Article
XXIII and the date on which the amendments come into force as proposed in
accordance with Article XXIII.
Article XXIII. Amendments
1. A State Party to this Convention may, by written communication
addressed to the Director-General of UNESCO, propose amendments to this
Convention. The Director-General shall circulate such communication to all
States Parties. If within six months of the date of dispatch of the
communication, no less than one half of the States Parties to the Convention
reply favourably to the request, the Director-General shall present such
proposal to the next session of the Intergovernmental Conference of the
States Parties for discussion and possible adoption.
2. Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of States Parties
present and voting.
3. Once adopted, amendments to this Convention shall be submitted to the
States Parties for ratification, acceptance, approval, or accession.
4. For States Parties which have ratified, accepted, approved, or acceded to
them, amendments to this Convention shall enter into force three months
after the deposit by two thirds of the States Parties of the instruments
referred to in paragraph 3 of this Article. Thereafter, for each State Party
which ratifies, accepts, approves, or accedes to an amendment, said
amendment shall enter into force three months after the date on which that
State Party has deposited its instrument of ratification, acceptance,
approval, or accession.
5. A State which becomes a State Party to this Convention after the entry
into force of amendments in conformity with paragraph 4 of this Article
shall, failing an expression of different intention, be considered to be:
(a) A State Party to this Convention as so amended; and
(b) A State Party to the unamended Convention in relation to any State
Party not bound by the amendments.
Article XXIV. Registration with the United Nations
In conformity with Article 102 of the Charter of the United Nations, this
Convention shall be registered with the Secretariat of the United Nations at
the request of the Director-General of UNESCO.
Article XXV. Authoritative Texts
This Convention has been drawn up in Arabic, Chinese, English, French,
Russian and Spanish, all six texts being equally authoritative.
Tõlge inglise keelest
Ülemaailmne kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide
tunnustamise konventsioon (2019)
Pariis, 25. november 2019
PREAMBUL
Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni
peakonverents, mis kogunes 12.–27. novembril 2019. aastal Pariisis 40.
istungjärgul,
innustatuna ühisest tahtest tugevdada osalisriikide hariduslikke,
geograafilisi, humanitaar-, kultuuri-, teadus- ja sotsiaal-majanduslikke
sidemeid ning hoogustada regioonidevahelist dialoogi ning tunnustamise
vahendite ja tavade jagamist;
meenutades Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri
Organisatsiooni (UNESCO) põhikirja, milles sätestatakse, et „organisatsiooni
eesmärk on aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele, edendades rahvaste
koostööd hariduse, teaduse ja kultuuri kaudu“;
olles teadlik 1945. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, 1951. aasta pagulasseisundi
konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, 1954. aasta kodakondsuseta
isikute seisundi konventsiooni, 1960. aasta UNESCO haridusalase
diskrimineerimise vastase konventsiooni ja eriti selle artikli 4a, 1966. aasta
majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti
ning 1989. aasta UNESCO tehnika- ja kutsehariduse konventsiooni sätetest;
olles teadlik 1993. aasta UNESCO soovitusest kõrgkooliõpingute ja
kõrgharidustunnistuste tunnustamise kohta, 1997. aasta UNESCO
soovitusest seoses kõrghariduse õppepersonali staatusega, 2007. aasta
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist
ning 2017. aasta UNESCO soovitusest teaduse ja teadlaste kohta;
tuginedes UNESCO regionaalsetele kõrgharidusega seotud
kvalifikatsioonide tunnustamise konventsioonidele;
kinnitades veel kord osalisriikide vastutust edendada kaasavat ja võrdset
kvaliteetset haridust kõigil haridustasemetel ja elukestva õppe võimalusi
kõigile;
olles teadlik üha tihedamast rahvusvahelisest koostööst kõrghariduses,
üliõpilaste, töötajate, spetsialistide, teadurite ja õppejõudude liikuvusest,
muutustest teadusuuringutes ning õpetamise ja õppimise erinevatest
vormidest, meetoditest, arengusuundadest ja uuendustest;
pidades nii avaliku sektori kui ka eraõppeasutuste pakutavat kõrgharidust
avalikuks hüveks ja avalikuks kohustuseks ning olles teadlik vajadusest
hoida ja kaitsta akadeemilise vabaduse ja kõrgkoolide autonoomia
põhimõtteid;
olles veendunud, et kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide
rahvusvaheline tunnustamine hõlbustab õppijate, õppimise, õppejõudude,
teadusuuringute, teadurite ning töötajate ja spetsialistide liikuvuse kaudu
üksteisest sõltuvat õppimist ja teadmiste arengut ning suurendab
rahvusvahelist koostööd kõrghariduses;
austades osalisriikide kultuurilist mitmekesisust, sealhulgas erinevusi
haridustraditsioonides ja kõrghariduse väärtustes;
soovides reageerida vajadusele ülemaailmse kõrgharidusega seotud
kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni järele, et täiendada UNESCO
kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise regionaalseid
konventsioone ja tugevdada nendevahelist sidusust;
olles veendunud vajaduses leida ühised, praktilised ja läbipaistvad
lahendused tunnustamistavade parandamiseks kogu maailmas;
olles veendunud, et käesolev konventsioon edendab ülemaailmset
rahvusvahelist liikuvust, samuti suhtlemist ja koostööd õiglase ja läbipaistva
tunnustamise menetluse osas ning kvaliteedi tagamist ja akadeemilist
ausameelsust kõrghariduses;
võtab 25. novembril 2019. aastal vastu käesoleva konventsiooni.
I JAGU. MÕISTED
I artikkel
Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
Juurdepääs (kõrgharidusele): asjakohase kvalifikatsiooniga isikule antud
õigus taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu ja esitatud taotluse
läbivaatamist.
Vastuvõtt (kõrgkoolidesse ja kõrghariduse õppekavadele): toiming
või süsteem, mis võimaldab asjakohase kvalifikatsiooniga taotlejal alustada
kõrgharidusõpinguid asjaomases asutuses ja/või asjaomasel õppekaval.
Taotleja:
a) isik, kes esitab pädevale tunnustamisasutusele kvalifikatsiooni,
osaõpingud või varasemad õpingud hindamiseks ja/või tunnustamiseks; või
b) isiku nõusolekul tema nimel tegutsev isik.
Hindamine: taotleja kvalifikatsiooni, osaõpingute või varasemate õpingute
hindamine kvalifikatsioonide hindamisega tegeleva pädeva
tunnustamisasutuse poolt.
Pädev asutus: isik või asutus, kellel on volitus, võimekus või seaduslik
õigus vastavaks tegevuseks.
Pädev tunnustamisasutus: asutus, mis vastavalt osalisriigi
õigusnormidele, poliitikale või tavadele hindab kvalifikatsioone ja/või teeb
otsuseid kvalifikatsioonide tunnustamiseks.
Haldusüksus: konventsiooni osalisriigi ametlik piirkondliku jurisdiktsiooniga
üksus, nagu provints, osariik, maakond või kanton, vastavalt konventsiooni
XX artikli (Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem) punktile b.
Piiriülene haridus: kõigis vormides hariduse pakkumine, mis hõlmab
inimeste, teadmiste, õppekavade, õppe pakkujate ja õppesisu liikumist üle
osalisriikide piiri, sealhulgas, kuid mitte ainult rahvusvahelise
ühisõppekavad, piiriülene kõrgharidus, riikidevaheline haridus, offshore-
haridus ja piiridega määratlemata haridus, mille kvaliteet on tagatud.
Ümberasustatud isik: isik, kes on sunnitud lahkuma oma paikkonnast või
keskkonnast ja tööga seotud tegevustest teise paikkonda või keskkonda.
Formaalharidussüsteem: osalisriigi haridussüsteem, sealhulgas kõik
hariduse eest vastutavad ametlikult tunnustatud asutused, samuti osalisriigi
pädevate asutuste poolt tunnustatud kõigi haridustasemete avaliku sektori
ja eraõppeasutused, millel on õigus õppetööd läbi viia ja pakkuda teisi
haridusega seotud teenuseid.
Formaalõpe: struktureeritud õpikeskkonnas toimuvatest tegevustest
tulenev õpe, mille läbimisel antakse formaalhariduskvalifikatsioon ja mida
pakutakse osalisriigi pädevate asutuste poolt tunnustatud õppeasutuses,
millel on õigus vastavat õpet läbi viia.
Kõrgharidus: keskhariduse järgsed igat liiki õppekavad või kursuste
kogumid, mida osalisriigi või selle haldusüksuse pädevad asutused
tunnustavad oma kõrgharidussüsteemi osana.
Kõrgkool: kõrgharidust andev asutus, mida osalisriigi või selle
haldusüksuse pädev asutus tunnustab oma kõrgharidussüsteemi osana.
Kõrghariduse õppekava: keskhariduse järgne õppekava, mida osalisriigi
või selle haldusüksuse pädev asutus tunnustab oma kõrgharidussüsteemi
osana ja mille täitmisel antakse kõrghariduskvalifikatsioon.
Informaalne õpe: väljaspool formaalharidussüsteemi toimuv õpe, mis
tuleneb töö, pere, kohaliku kogukonna või vaba aja veetmisega seotud
igapäevaelutegevustest.
Rahvusvaheline ühiskraad: piiriülese õppe kaudu antud kvalifikatsioon –
ühtne kvalifikatsioon, mis on tunnustatud ja/või lubatud ja antud ühiselt
enam kui ühe riigi kahe või enama kõrgkooli poolt pärast integreeritud,
kooskõlastatud ja ühiselt pakutava õppekava täitmist.
Õpiväljundid: õppeprotsessi läbimisel õppija omandatud teadmised ja
oskused.
Elukestev õpe: protsess, mis hõlmab kogu õppetegevust formaalses,
mitteformaalses või informaalses õppes kogu elu jooksul ning mille eesmärk
on suurendada ja arendada inimese võimeid, teadmisi, oskusi, hoiakuid ja
pädevusi.
Liikuvus: isikute füüsiline või virtuaalne liikumine väljapoole nende riiki
õppimise, teadustöö tegemise, õpetamise või töötamise eesmärgil.
Mitteformaalne õpe: haridus- või koolitussüsteemis läbitud õpe, mis
keskendub tööalasele tegevusele ja ei ole formaalharidussüsteemi osa.
Mittetraditsiooniline õppevorm: formaalsed, mitteformaalsed ja
informaalsed mehhanismid õppekavade ja õppetegevuse läbiviimiseks, mis
ei põhine eelkõige õppetöö läbiviija ja õppija vahelisel otsekontaktil.
Osaline tunnustamine: saadud lõppkvalifikatsiooni osaline tunnustamine,
kui seda ei saa pädeva tunnustamisasutuse poolt tuvastatud oluliste
erinevuste tõttu täielikult tunnustada.
Osaõpingud: kõrghariduse õppekava hinnatud osa, mis ei ole kogu
õppekava terviklik täitmine, kuid võimaldab omandada olulisel määral
teadmisi, oskusi, hoiakuid ja pädevusi.
Varasemad õpingud: kogemus, teadmised, oskused, hoiakud ja
pädevused, mida isik on saavutanud formaalses, mitteformaalses ja
informaalses õppes ning mida hinnatakse õpiväljundite, eesmärkide või
standardite kaudu.
Kvalifikatsioon:
a) Kõrghariduskvalifikatsioon: pädeva asutuse antud kraad, diplom,
tunnistus või muu kvalifikatsioon, mis tõendab kõrghariduse õppekava
täitmist, või vajaduse korral kinnitus varasemate õpingute kohta.
b) Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldav kvalifikatsioon: pädeva
asutuse antud kraad, diplom, tunnistus või muu kvalifikatsioon, mis tõendab
kõrghariduse õppekava täitmist, või vajaduse korral kinnitus varasemate
õpingute kohta, mis annab kvalifikatsiooni omanikule õiguse taotleda
vastuvõttu kõrgharidusõppesse.
Kvalifitseerunud taotleja: isik, kes on täitnud vajalikud kriteeriumid ja
kellel on lubatud taotleda vastuvõttu kõrgharidusõppesse.
Kvalifikatsiooniraamistik: tagatud kvaliteediga kvalifikatsioonide
vastavalt kriteeriumide kogumile liigitamise, avaldamise ja korraldamise
süsteem.
Kvaliteedi tagamine: pidev protsess, mille käigus pädev asutus hindab /
pädevad asutused hindavad kõrgharidussüsteemi, kõrgkooli või kõrghariduse
õppekava kvaliteeti, tagamaks huvipooltele, et püsivalt on tagatud ja
tõhustatud vastuvõetavad haridusstandardid.
Tunnustamine: pädeva tunnustamisasutuse ametlik tunnustus välisriigi
kvalifikatsiooni, osaõpingute või varasemate õpingute kehtivuse ja
akadeemilise taseme kohta, et anda taotlejale järgmised õpiväljundid, aga
mitte ainult:
a) õigus taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu; ja/või
b) otsida töövõimalusi.
Regioon: ala, mis on määratletud vastavalt UNESCO regioonide
määratlusele, pidades silmas organisatsiooni piirkondliku tegevuse
elluviimist. Regioonid on Aafrika, Araabia, Aasia ja Vaikse ookeani, Euroopa
ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnad.
Regionaalsed tunnustamise konventsioonid: kõrgharidusega seotud
kvalifikatsioonide tunnustamise UNESCO konventsioonid kõigis UNESCO
regioonides, sealhulgas Vahemere-äärsete Araabia ja Euroopa riikide
kõrgharidusõpingute, -diplomite ja akadeemiliste kraadide tunnustamise
konventsioon.
Nõuded:
a) Üldnõuded: tingimused, mis peavad olema täidetud kõrgharidusele või
vastavale kõrgharidusastmele juurdepääsuks või vastaval astmel
kõrghariduskvalifikatsiooni saamiseks.
b) Erinõuded: tingimused, mis tuleb peale üldnõuete täita kõrghariduse
teatavale õppekavale vastuvõtuks või teataval erialal
kõrghariduskvalifikatsiooni saamiseks.
Olulised erinevused: välisriigi kvalifikatsiooni ja osalisriigi kvalifikatsiooni
märkimisväärsed erinevused, mis tõenäoliselt takistaks taotleja soovitud
tegevusega, näiteks, kuid mitte ainult, õpingute jätkamisel, teadustöös või
tööturul edukat toimetulekut.
II JAGU. KONVENTSIOONI EESMÄRGID
II artikkel
Regionaalsete tunnustamise konventsioonide kooskõlastamisele,
läbivaatamisele ja saavutustele tuginedes ning neid tõhustades on käesoleva
konventsiooni eesmärk:
1. edendada ja tugevdada rahvusvahelist kõrgharidusalast koostööd;
2. toetada regioonidevahelisi algatusi, poliitikaid ja uuendusi
rahvusvaheliseks koostööks kõrghariduses;
3. hõlbustada ülemaailmset liikuvust ja kõrghariduse väärtuste
saavutamist, mis oleks vastastikku kasulik kvalifikatsiooni omanikele,
kõrgkoolidele, tööandjatele ja kõigile teistele osalisriikide huvipooltele,
samal ajal mõistes ja austades osalisriikide kõrgharidussüsteemide
mitmekesisust;
4. luua kaasav ülemaailmne raamistik kõrgharidusega seotud
kvalifikatsioonide õiglaseks, läbipaistvaks, järjepidevaks, sidusaks,
õigeaegseks ja usaldusväärseks tunnustamiseks;
5. austada, hoida ja kaitsta kõrgkoolide ja kõrgharidussüsteemide
autonoomiat ja mitmekesisust;
6. suurendada usaldust kvalifikatsioonide kvaliteedi ja usaldusväärsuse
suhtes, edendades muu hulgas ausust ja eetilisi tavasid;
7. edendada kõrgkoolides ja kõrgharidussüsteemides kvaliteedi tagamise
kultuuri ning arendada rahvusvahelise liikuvuse toetamiseks kvaliteedi
tagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja kvalifikatsioonide tunnustamise
usaldusväärsuse, järjepidevuse ja täiendavuse kindlustamise
suutlikkust;
8. edendada kättesaadava, ajakohase, usaldusväärse, läbipaistva ja
asjakohase teabe väljatöötamist, kogumist ja jagamist ning parimate
tavade levitamist huvipoolte, osalisriikide ja regioonide vahel;
9. edendada kvalifikatsioonide tunnustamise kaudu kaasavat ja õiglast
juurdepääsu kvaliteetsele kõrgharidusele ning toetada elukestva õppe
võimalusi kõigile, sealhulgas pagulastele ja ümberasutustaud isikutele;
10. soodustada ülemaailmselt inim- ja haridusressursside
optimaalset kasutamist eesmärgiga edendada kestlikku arengut
toetavat haridust ning aidata kaasa kõigi ühiskondade struktuursele,
majanduslikule, tehnoloogilisele, kultuurilisele, demokraatlikule ja
sotsiaalsele arengule.
III JAGU. KÕRGHARIDUSEGA SEOTUD KVALIFIKATSIOONIDE
TUNNUSTAMISE ALUSPÕHIMÕTTED
III artikkel
Kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamiseks kehtestatakse
käesolevas konventsioonis järgmised põhimõtted:
1. Isikutel on õigus nende kvalifikatsioonide hindamisele eesmärgiga
taotleda kõrgharidusõppesse vastuvõttu või töövõimaluste otsimiseks.
2. Kvalifikatsioonide tunnustamine peab olema läbipaistev, õiglane,
õigeaegne ja diskrimineerimisvaba vastavalt iga osalisriigi
õigusnormidele ning olema taskukohane.
3. Tunnustamisotsus põhineb usaldusel, selgetel kriteeriumidel ning
ausal, läbipaistval ja diskrimineerimisvabal menetlusel ning rõhutab
kõrghariduse õiglast kättesaadavust kui avaliku hüve põhilist tähtsust
töövõimaluste loomiseks.
4. Tunnustamisotsused põhinevad asjakohasel, usaldusväärsel,
ligipääsetaval ja ajakohasel teabel kõrgharidussüsteemide, kõrgkoolide
ja kõrghariduse õppekavade ning kvaliteedi tagamise mehhanismide
kohta, mida on esitanud osalisriikide pädevad asutused, riiklikud
infokeskused või samalaadsed asutused.
5. Tunnustamisotsuste tegemisel arvestatakse kõrgharidussüsteemide
mitmekesisusega kogu maailmas.
6. Pädevad tunnustamisasutused teevad tunnustamise eesmärgil
hindamist heauskselt, otsuseid selgelt põhjendades, ja neil on
mehhanismid tunnustamisotsuste vaidlustamiseks.
7. Kvalifikatsiooni tunnustamise taotlejad esitavad kvalifikatsiooni kohta
heas usus piisavad ja täpsed andmed ja dokumendid ning neil on
õigus vaidlustamiseks.
8. Osalisriigid kohustuvad võtma meetmeid
kõrghariduskvalifikatsioonidega seotud igasuguste pettuste
kõrvaldamiseks, aidates kaasa nüüdisaegsete tehnoloogiate
kasutamisele ja võrgustike loomisele osalisriikide vahel.
IV JAGU. KONVENTSIOONI OSALISRIIKIDE KOHUSTUSED
Konventsioon seab osalisriikidele järgmised kohustused:
IV artikkel. Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate
kvalifikatsioonide tunnustamine
1. Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldamise eesmärgil tunnustab
osalisriik teiste osalisriikide kvalifikatsioone ning dokumenteeritud ja
tõendatud varasemaid õpinguid, mis vastavad nende osalisriikide
kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavatele üldnõuetele, välja arvatud
juhul, kui tõendatakse, et kvalifikatsiooni andnud osalisriigi ja
tunnustamistaotluse saanud osalisriigi juurdepääsu üldnõuded oluliselt
erinevad. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik võimaldab teise
osalisriigi kvalifikatsiooni omanikul saada hinnang sellele
kvalifikatsioonile.
2. Tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu omandatud
kvalifikatsioone, mille osas kehtivad samaväärsed kvaliteedi tagamise
mehhanismid, hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse
õigusnormidele, kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse
traditsioonilise õppevormi läbimisel omandatud sarnaste
kvalifikatsioonide korral.
3. Kui kvalifikatsioon võimaldab juurdepääsu ainult teatavat tüüpi
kõrgkoolile või kõrghariduse õppekavale osalisriigis, kus kvalifikatsioon
omandati, tagab iga osalisriik sellise kvalifikatsiooni omanikule
juurdepääsu samalaadsetele kõrgkoolidele või õppekavadele oma
kõrgharidussüsteemis, kui need on olemas, välja arvatud oluliste
erinevuste tõendamise korral.
V artikkel. Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamine
1. Osalisriik tunnustab teise osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni, välja
arvatud juhul, kui tõendatakse, et kvalifikatsioon, mille tunnustamist
taotletakse, erineb oluliselt tunnustamistaotluse saanud osalisriigi
vastavast kvalifikatsioonist. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik
võimaldab teise osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni omanikul
taotluse korral saada hinnang sellele kvalifikatsioonile.
2. Tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu omandatud
kõrghariduskvalifikatsioone, mille osas kehtivad samaväärsed
kvaliteedi tagamise mehhanismid ja mida osalisriik peab oma
kõrgharidussüsteemi osaks, hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle
haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades
samu kriteeriume, mida kohaldatakse traditsioonilise õppevormi
läbimisel omandatud sarnaste kvalifikatsioonide korral.
3. Rahvusvahelisi ühiskraade pakkuva piiriülese hariduse kaudu või mis
tahes muu ühisõppekava kaudu, mida viiakse läbi enam kui ühes
riigis, millest vähemalt üks on konventsiooni osalisriik, omandatud
kõrghariduskvalifikatsioone hinnatakse vastavalt selle osalisriigi või
selle haldusüksuse õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse,
kasutades samu kriteeriume, mida kohaldatakse ühes riigis läbitud
õppekava täitmisel antavatele kvalifikatsioonidele.
4. Teise osalisriigi välja antud kõrghariduskvalifikatsiooni tunnustamine
osalisriigi poolt peab andma vähemalt ühe järgmistest tulemustest:
a) kvalifikatsiooni omanikule õiguse taotleda vastuvõttu
kõrgharidusõpingute jätkamiseks samadel tingimustel, mida
kohaldatakse selle osalisriigi kõrghariduskvalifikatsiooni omanikule,
kus tunnustamist taotletakse; ja/või
b) kvalifikatsiooni omanikule õiguse kasutada kõrghariduskvalifikatsiooni
nimetust vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele,
kus tunnustamist taotletakse.
Lisaks võivad hindamine ja tunnustamine anda kvalifitseeritud taotlejale
võimaluse otsida töövõimalusi vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse
õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse.
5. Kui pädev tunnustamisasutus tõendab, et kvalifikatsioon, mille
tunnustamist taotletakse, erineb oluliselt tunnustamistaotluse saanud
osalisriigi vastavast kvalifikatsioonist, püüab pädev tunnustamisasutus
kindlaks teha, kas on võimalik kohaldada osalist tunnustamist.
6. Osalisriik võib piiriülese hariduse kaudu või tema jurisdiktsioonis
tegutseva välisriigi kõrgkooli kaudu omandatud
kõrghariduskvalifikatsiooni tunnustamisele kehtestada erinõuded
vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusaktidele või korrale või
vastavalt erikokkulepetele asutuste päritolumaa osalisriigiga.
VI artikkel. Osaõpingute ja varasemate õpingute tunnustamine
1. Vajaduse korral võib osalisriik, võttes arvesse osalisriikide
kõrgharidusele juurdepääsuga seonduvaid õigusakte, tunnustada
kõrghariduse õppekava täitmiseks või kõrgharidusõpingute
jätkamiseks teise osalisriigi dokumenteeritud või kinnitatud
osaõpinguid või dokumenteeritud või kinnitatud varasemaid õpinguid,
välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et osaõpingute või varasemate
õpingute puhul esineb olulisi erinevusi võrreldes selle osalisriigi, kus
tunnustamist taotletakse, kõrghariduse õppekava osaga, mida need
asendaksid või võiks asendada. Teise võimalusena piisab, kui osalisriik
võimaldab teise osalisriigi dokumenteeritud või kinnitatud osaõpingud
või dokumenteeritud või kinnitatud varasemad õpingud läbinud isikul
taotluse korral saada hinnang nendele osaõpingutele või varasematele
õpingutele.
2. Selliste tunnustatud mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu
pakutavate kõrghariduse õppekavade dokumenteeritud või kinnitatud
osalist täitmist, mille osas kehtivad samaväärsed kvaliteedi tagamise
mehhanismid ja mida osalisriik peab oma kõrgharidussüsteemi osaks,
hinnatakse vastavalt osalisriigi või selle haldusüksuse õigusnormidele,
kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu kriteeriume, mida
kohaldatakse traditsioonilisel viisil läbitud osaõpingute hindamisel.
3. Rahvusvahelisi ühiskraade pakkuva piiriülese hariduse kaudu või mis
tahes muu ühisõppekava kaudu, mida viiakse läbi enam kui ühes
riigis, millest vähemalt üks on konventsiooni osalisriik, pakutavate
kõrghariduse õppekavade dokumenteeritud või kinnitatud osalist
läbimist hinnatakse vastavalt selle osalisriigi või selle haldusüksuse
õigusnormidele, kus tunnustamist taotletakse, kasutades samu
kriteeriume, mida kohaldatakse ühes riigis läbitud osaõpingute
hindamisel.
VII artikkel. Pagulaste ja ümberasustatud isikute osaõpingute ja
kvalifikatsioonide tunnustamine
Osalisriik kehtestab oma haridussüsteemi piires ning kooskõlas oma
põhiseaduslike, õiguslike ja regulatiivsete sätetega vajalikud ja võimalikud
meetmed mõistliku menetluse väljatöötamiseks, et õiglaselt ja tõhusalt
hinnata, kas pagulased ja ümberasustatud isikud on täitnud nõuded
kõrgharidusele juurdepääsuks, õpingute jätkamiseks kõrghariduse
õppekaval või töövõimaluste otsimiseks, sealhulgas juhtudel, kui teises riigis
läbitud osaõpinguid, varasemaid õpinguid või saadud kvalifikatsioone ei ole
võimalik dokumentaalselt tõendada.
VIII artikkel. Hindamiseks ja tunnustamiseks vajalik teave
1. Osalisriik loob läbipaistva süsteemi oma territooriumil omandatavate
kvalifikatsioonide ja õpiväljundite täielikuks kirjeldamiseks.
2. Osalisriik kehtestab sellises ulatuses, kuivõrd see on tema
põhiseadusliku, õigusliku ja regulatiivse olukorra ja ülesehituse alusel
võimalik, objektiivse ja usaldusväärse süsteemi oma kõrgkoolide
tegevuse heakskiitmiseks, tunnustamiseks ja kvaliteedi tagamiseks, et
luua kindlust ja usaldust oma kõrgharidussüsteemi suhtes.
3. Osalisriik loob oma kõrgharidussüsteemi käsitlevale asjakohasele,
täpsele ja ajakohasele teabele juurdepääsu võimaldamiseks riikliku
teabekeskuse või samalaadsed üksused ja hoiab neid käigus.
4. Osalisriik soodustab tehnoloogia kasutamist teabele hõlpsa
juurdepääsu tagamiseks.
5. Osalisriik:
a) võimaldab juurdepääsu oma kõrgharidussüsteeme,
kõrghariduskvalifikatsioone, kvaliteedi tagamist ja
kvalifikatsiooniraamistikke käsitlevale ametlikule ja täpsele teabele,
kui see on asjakohane;
b) hõlbustab juurdepääsu teiste osalisriikide kõrgharidussüsteeme,
kõrghariduskvalifikatsioone ja kõrgharidusele juurdepääsu
võimaldavaid kvalifikatsioone käsitlevale teabele ja selle teabe
levitamist;
c) annab vajaduse korral nõu ja teavet tunnustamise, sealhulgas
kvalifikatsioonide hindamiskriteeriumide ja -menetluse küsimustes
ning materjalide väljatöötamisel heade tunnustamisetavade kohta
vastavalt osalisriigi õigusnormidele ja poliitikale ning;
d) tagab mõistliku aja jooksul piisava teabe edastamise kõigi tema
kõrgharidussüsteemi kuuluvate asutuste ja nende poolt pakutavate
õppekavade kohta, et teiste osalisriikide pädevatel asutustel oleks
võimalik veenduda nende asutuste poolt antud kvalifikatsioonide
kvaliteedis, õigustamaks tunnustamist osalisriigis, kus tunnustamist
taotletakse.
IX artikkel. Taotluse hindamine
1. Piisava teabe esitamise eest vastutab esmajärjekorras taotleja, kes
esitab selle teabe heauskselt.
2. Osalisriik tagab, et tema haridussüsteemi kuuluvad asutused pakuvad
kvalifikatsiooni omaniku, asutuste või pädevate tunnustamisasutuste
taotluse korral neile kättesaadavuse ulatuses olevat asjakohast teavet
mõistliku aja jooksul ja tasuta.
3. Osalisriik tagab, et tunnustamise eesmärgil hindamist teostav asutus
esitab põhjused, kui taotlus ei ole nõuetekohane või kui on tuvastatud
olulisi erinevusi.
X artikkel. Teave pädevate tunnustamisasutuste kohta
1. Osalisriik esitab käesoleva konventsiooni hoiulevõtjale ametliku teate
pädevatest asutustest, kes teevad tunnustamisotsuseid tema
jurisdiktsioonis.
2. Kui osalisriigis tegutsevad kesksed pädevad tunnustamisasutused, on
käesoleva konventsiooni sätted nende suhtes kohe siduvad ja nad
võtavad vajalikud meetmed konventsiooni sätete rakendamiseks
osalisriigi jurisdiktsioonis.
3. Kui tunnustamisotsuste tegemise pädevus on haldusüksusel, esitab
osalisriik hoiulevõtjale allakirjutamise ajal või ratifitseerimis-,
heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes või hilisemate
muudatuste korral oma põhiseadusliku korra ja ülesehituse
lühiaruande. Sellistel juhtudel võtavad sel viisil määratud
haldusüksuse pädevad tunnustamisasutused niivõrd, kuivõrd see on
osalisriigi põhiseadusliku olukorra ja põhiseaduse järgse ülesehituse
kohaselt võimalik, vajalikud meetmed, et tagada käesoleva
konventsiooni sätete rakendamine osalisriigi jurisdiktsioonis.
4. Kui tunnustamisotsuste tegemise pädevus on kõrgkoolidel või muudel
asutustel, edastab iga osalisriik või selle haldusüksus vastavalt oma
põhiseaduslikule korrale või ülesehitusele nendele kõrgkoolidele või
muudele asutustele konventsiooni teksti ning võtab vastu kõik
vajalikud meetmed, et innustada selle sätete arvesse võtmist ja
kohaldamist.
5. Käesoleva artikli lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse mutatis mutandis
konventsioonist tulenevate osalisriikide kohustuste suhtes.
XI artikkel. Kõrghariduse õppekavadele vastuvõtu lisanõuded
1. Kui vastuvõtt kõrghariduse teatavat tüüpi õppekavale eeldab lisaks
juurdepääsu üldnõuetele ka erinõuete täitmist, võivad asjaomase
osalisriigi pädevad asutused kehtestada samad erinõuded teistes
osalisriikides omandatud kvalifikatsioonide omanikele või hinnata, kas
teiste osalisriikide kvalifikatsiooni omavad taotlejad on täitnud
samaväärsed nõuded.
2. Kui ühe osalisriigi kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavad
kvalifikatsioonid saadakse ainult koos täiendavate
kvalifikatsioonieksamite sooritamisega juurdepääsu eeltingimusena,
võivad teised osalisriigid seada juurdepääsu tingimuseks vastavate
nõuete täitmise või pakkuda alternatiivina võimalust täita vastavad
lisanõuded nende oma haridussüsteemis.
3. Ilma et see piiraks IV artikli sätete kohaldamist, võib vastavalt
õiglasele ja läbipaistvale korrale kõrgkooli või teatavale õppekavale
vastuvõttu selles kõrgkoolis piirata või võimaldada seda valikuliselt.
4. Seoses käesoleva artikli lõikega 3 kavandatakse vastuvõtukord
eesmärgiga tagada, et välisriigi kvalifikatsioonide hindamine vastaks
III artiklis kirjeldatud läbipaistvuse, õigluse ja
diskrimineerimisvabadele põhimõtetele.
5. Ilma et see piiraks IV artikli sätete kohaldamist, võib vastuvõtt
kõrgkooli tugineda tingimusele, et kvalifikatsiooni omanik tõendab
oma keeleoskust keeles või keeltes, milles õppetööd selles kõrgkoolis
läbi viiakse, või mõnedes teistes määratud keeltes.
6. Osalisriik võib kõrghariduse õppekavadele vastuvõtul oma
jurisdiktsioonis tegutsevate välisriigi õppeasutuste poolt välja antud
kvalifikatsioonide tunnustamisel lähtuda osalisriigi või selle
haldusüksuse õigusaktides või määrustikes kehtestatud erinõuetest või
vastavalt selliste välisriigi asutuste päritoluriigiks oleva osalisriigiga
sõlmitud erikokkulepetest.
V JAGU. RAKENDUSSTRUKTUURID JA KOOSTÖÖ
XII artikkel. Rakendusstruktuurid
Osalisriigid lepivad kokku käesoleva konventsiooni rakendamise järgmiste
institutsioonide kaudu või koostöös nendega:
1. riiklikud rakendusstruktuurid;
2. riiklike rakendusstruktuuride koostöövõrgud;
3. riiklikud, regionaalsed ja ülemaailmsed akrediteerimise, kvaliteedi
tagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja kvalifikatsioonide tunnustamise
organisatsioonid;
4. osalisriikide valitsustevaheline konverents;
5. regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteed.
XIII artikkel. Riiklikud rakendusstruktuurid
1. Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks
kohustuvad osalisriigid rakendama käesolevat konventsiooni
asjaomaste organisatsioonide, sealhulgas riiklike teabekeskuste või
samalaadsete asutuste kaudu.
2. Osalisriik teavitab osalisriikide valitsustevahelise konverentsi
sekretariaati oma riiklikest rakendusstruktuuridest ja kõigist sellega
seotud muudatustest.
3. Riiklikud rakendusstruktuurid moodustavad koostöövõrgud ja osalevad
neis aktiivselt.
XIV artikkel. Riiklike rakendusstruktuuride koostöövõrgud
1. Osalisriikide riiklikud rakendusstruktuurid moodustavad osalisriikide
valitsustevahelise konverentsi egiidi all koostöövõrgud, mis toetavad
ja abistavad käesoleva konventsiooni rakendamisel.
2. Koostöövõrgud võimaldavad osalisriikide taotluse korral neile
teabevahetust, suutlikkuse tõhustamist ja tehnilist tuge.
3. Koostöövõrgud püüavad käesoleva konventsiooni kohaselt tugevdada
regioonidevahelist koostööd ja hoida sidemeid osalisriikide
valitsustevahelise konverentsiga.
4. Osalisriigid võivad osaleda regionaalsete tunnustamise
konventsioonide alusel loodud regionaalsetes koostöövõrkudes või
luua uusi koostöövõrke. Olemasolevates regionaalsetes
koostöövõrkudes osaletakse vastava regionaalse tunnustamise
konventsiooni komitee kokkuleppe alusel.
XV artikkel. Osalisriikide valitsustevaheline konverents
1. Asutatakse osalisriikide valitsustevaheline konverents (edaspidi
konverents).
2. Konverentsi moodustavad kõigi käesoleva konventsiooni osalisriikide
esindajad.
3. Riigid, mis ei ole käesoleva konventsiooni osalisriigid, ja regionaalsete
tunnustamise konventsioonide komiteede juhid kutsutakse konverentsi
koosolekutele osalema vaatlejatena.
4. Konverentsi koosolekutele võidakse vaatlejana kutsuda ka asjaomaste
rahvusvaheliste ja regionaalsete organisatsioonide esindajaid, samuti
kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise valdkonnas tegutsevate
valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide esindajaid.
5. Konverents koguneb korralisele istungile vähemalt iga kahe aasta
tagant. Konverentsi otsusel või vähemalt ühe kolmandiku osalisriikide
taotlusel võidakse koguneda erakorralisteks istungiteks. Konverentsil
on istungitevaheliste tegevuste töökava. Konverents esitab igal
UNESCO peakonverentsi korralisel istungil aruande.
6. Konverents tuleb esimest korda kokku kahe aasta jooksul pärast
konventsiooni jõustumist ja võtab siis vastu oma kodukorra.
7. Konverents edendab konventsiooni kohaldamist ja jälgib selle
rakendamist kogu maailmas või regioonide tasandil, võttes vastu
soovitusi, deklaratsioone, heade tavade näiteid või teisi asjakohaseid
abitekste.
8. Konverents võib regionaalsete tunnustamise konventsioonide
komiteedega konsulteerides võtta vastu osalisriikide tegevusjuhiseid.
9. Konverents toetab käesoleva konventsiooni rakendamise jälgimisega
seotud jätkutegevusi ja annab selle kohta aru UNESCO juhtorganitele.
10. Konverents teeb UNESCO egiidi all koostööd regionaalsete
tunnustamise konventsioonide komiteedega.
11. Konverents tagab piisava teabevahetuse konverentsi ja
regionaalsete tunnustamise konventsioonide komiteede vahel.
12. Konverents vaatab läbi konventsiooni muudatuste eelnõud
vastavalt XXIII artiklile. Vastuvõetud muudatused ei tohi kahjustada
konventsioonis sätestatud läbipaistva, õiglase, õigeaegse ja
diskrimineerimisvaba tunnustamise põhimõtteid.
13. Konverentsi sekretariaaditeenuse tagab UNESCO peadirektor.
Sekretariaat valmistab ette konverentsi dokumentatsiooni, kavandab
konverentsi kohtumiste päevakorra ja tagab tehtud otsuste
elluviimise.
VI JAGU. LÕPPSÄTTED
XVI artikkel. Ratifitseerimine, vastuvõtmine või heakskiitmine
liikmeriikide poolt
1. Käesolev konventsioon on UNESCO liikmesriikidele ja Pühale Toolile
ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või heakskiitmiseks vastavalt nende
põhiseaduslikule korrale ja õigusnormidele.
2. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule
UNESCO peadirektorile.
XVII artikkel. Ühinemine
1. Käesoleva konventsiooniga saavad ühineda ka need riigid, kes ei ole
UNESCO liikmed, kuid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed
ja keda kutsub konventsiooniga ühinema UNESCO peakonverents.
2. Käesoleva konventsiooniga võivad samuti ühineda territooriumid, kus
valitseb täielik autonoomia ja mida tunnustab Ühinenud Rahvaste
Organisatsioon, kuid mis pole saavutanud täielikku sõltumatust
vastavalt peaassamblee resolutsioonile 1514 (XV) ja kelle pädevuses
on tegutseda käesoleva konventsiooni valdkondades, sealhulgas
omades pädevust sõlmida nendes küsimustes lepinguid.
3. Ühinemiskiri antakse hoiule UNESCO peadirektorile.
XVIII artikkel. Jõustumine
1. Käesolev konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel kahekümnenda
ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja
hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende osalisriikide vahel, kes
on oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja
hoiule andnud kas sellel kuupäeval või varem.
2. Käesolev konventsioon jõustub mis tahes muu osalisriigi suhtes kolme
kuu möödumisel tema ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või
ühinemiskirja hoiuleandmisest.
XIV artikkel. Käesoleva konventsiooni osalisriikide, regionaalsete
tunnustamise konventsioonide ja teiste lepingute osaliste vaheline
suhe
1. Regionaalsete tunnustamise konventsioonide ratifitseerimine,
vastuvõtmine, heakskiitmine või nendega ühinemine ei ole käesoleva
konventsiooni ratifitseerimise, vastuvõtmise, heakskiitmise ega sellega
ühinemise eeltingimus.
2. Käesoleva konventsiooni osalisriigid:
a) edendavad vastastikust toetust käesoleva konventsiooni ja teiste
lepingute vahel, mille osalised nad on, eriti regionaalsete tunnustamise
konventsioonide vahel;
b) võtavad arvesse käesoleva konventsiooni asjakohaseid sätteid
regionaalsete tunnustamise konventsioonide tõlgendamisel ja
kohaldamisel, mille osalised nad on, või teiste rahvusvaheliste
kohustuste võtmisel.
3. Käesolev konventsioon ei muuda osalisriikide õigusi ega kohustusi, mis
tulenevad regionaalsetest tunnustamise konventsioonidest ja muudest
lepingutest, mille osalised nad on.
4. Tagamaks tõhus sidusus käesoleva konventsiooni, regionaalsete
tunnustamise konventsioonide, kõigi teiste asjakohaste kahe- või
mitmepoolsete lepingute või tulevaste lepingute või konventsioonide
vahel, mille osaliseks võib käesoleva konventsiooni osalisriik saada, ei
sea ükski käesoleva konventsiooni sätetest erandit soodsamaks
tunnustamiseks, eriti nende sätete puhul, mis käsitlevad riiklikke
teabekeskusi, koostöövõrke ja olulisi erinevusi.
XX artikkel. Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem
Tunnistades, et rahvusvahelised kokkulepped on võrdselt siduvad kõigi
osalisriikide suhtes, olenemata nende põhiseaduslikust süsteemist,
kohaldatakse föderaalse või mitteunitaarse põhiseadusliku süsteemiga
osalisriikide suhtes järgmisi sätteid:
a) käesoleva konventsiooni sätete osas, mille rakendamine on föderaalse
või seadusandliku keskvõimu pädevuses, on föderaal- või
keskvalitsuse kohustused samad nagu nendel osalisriikidel, kes ei ole
liitriigid;
b) konventsiooni sätete osas, mille rakendamine on osalisriigi
haldusüksuste, näiteks provintside, osariikide, maakondade või
kantonite pädevuses, kes ei pea föderatsiooni põhiseadusliku süsteemi
kohaselt võtma seadusandlikke meetmeid, teavitab föderaalvalitsus
vajaduse korral osalisriigi haldusüksuste pädevaid asutusi nendest
sätetest koos soovitusega nende vastuvõtmiseks.
XXI artikkel. Denonsseerimine
1. Iga osalisriik võib selle konventsiooni igal ajal denonsseerida.
2. Denonsseerimisest teatatakse kirjaliku dokumendiga, mis antakse
hoiule UNESCO peadirektorile.
3. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel
denonsseerimiskirja kättesaamisest. See ei tohi mõjutada osalisriigi
käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist kuni
väljaastumise jõustumise kuupäevani.
4. Konventsiooni denonsseerimine ei avalda mõju:
a) varem käesoleva konventsiooni sätete aluselt tehtud
tunnustamisotsustele;
b) käesoleva konventsiooni alusel käimasolevatele hindamismenetlustele.
XXII artikkel. Hoiulevõtja ülesanded
UNESCO peadirektor kui käesoleva konventsiooni hoiulevõtja teavitab
organisatsiooni liikmesriike, XVII artiklis nimetatud organisatsiooni
mittekuuluvaid riike, samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni:
a) kõigi XVI artiklis ja XVII artiklis sätestatud ratifitseerimis-,
vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiuleandmisest;
b) XXI artiklis sätestatud denonsseerimistest;
c) XXIII artikli kohaselt vastu võetud konventsiooni muudatustest ja
XXIII artikli kohaselt kavandatud muudatuste jõustumise kuupäevast.
XXIII artikkel. Muudatused
1. Osalisriik võib UNESCO peadirektorile esitada kirjaliku pöördumisega
ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab sellise
pöördumise kõigile osalisriikidele. Kui kuue kuu möödumisel
pöördumise lähetamisest vastavad vähemalt pooled osalisriigid
pöördumisele toetavalt, esitab peadirektor ettepaneku aruteluks ja
võimalikuks vastuvõtmiseks osalisriikide valitsustevahelise konverentsi
järgmisele istungile.
2. Muudatused võetakse vastu kohal viibinud ja hääletanud osalisriikide
kahekolmandikulise häälteenamusega.
3. Pärast vastuvõtmist esitatakse konventsiooni muudatused
osalisriikidele ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks, heakskiitmiseks või
ühinemiseks.
4. Osalisriikide suhtes, kes on konventsiooni muudatused ratifitseerinud,
vastu võtnud, heaks kiitnud või nendega ühinenud, jõustuvad need
kolme kuu möödumisel päevast, mil kaks kolmandikku osalisriikidest
on käesoleva artikli lõikes 3 viidatud dokumendid hoiule andnud.
Pärast seda jõustub muudatus iga osalisriigi puhul, kes muudatuse
ratifitseerib, vastu võtab, heaks kiidab või sellega ühineb, kolme kuu
möödumisel osalisriigi ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või
ühinemiskirja hoiule andmisest.
5. Riiki, kes ühineb käesoleva konventsiooniga pärast käesoleva artikli
lõike 4 alusel tehtud muudatuste jõustumist, käsitletakse juhul, kui ta
ei ole väljendanud teistsugust arvamust:
a) muudetud konventsiooni osalisriigina; ja
b) nende osalisriikide puhul, kellele muudatused ei ole siduvad,
muutmata konventsiooni osalisriigina.
XXIV artikkel. Registreerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
juures
Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikliga 102
registreeritakse käesolev konventsioon UNESCO peadirektori taotlusel
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis.
XXV artikkel. Autentsed tekstid
Käesolev konventsioon on koostatud araabia, hiina, inglise, prantsuse, vene
ja hispaania keeles, kusjuures kõik kuus teksti on võrdselt autentsed.
EELNÕU
10.03.2021
KORRALDUS
Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse
kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide
tunnustamise konventsiooni“ eelnõu heakskiitmine
Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel:
1. Kiita heaks „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise
konventsiooni“ eelnõu.
Kaja Kallas
peaminister
Taimar Peterkop
riigisekretär
Välisministeerium
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 10.03.2021 nr 8-1/21/1222
Siseministeerium
Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu kooskõlastamiseks
esitamine
Esitame Teile kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse kõrgharidusega
seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni“ eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on
võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Kersna
minister
Lisad:
1. Korralduse eelnõu_10032021.pdf;
2. Korralduse seletuskiri_10032021.pdf;
3. Konventsiooni tekst eesti keeles.pdf;
4. Konventsiooni tekst inglise keeles.pdf.
Janne Pukk
735 0132
[email protected]
Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/
[email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740
Vabariigi Valitsuse korralduse „Ülemaailmse kõrgharidusega seotud
kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni eelnõu heakskiitmine“
eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Korralduse eesmärk on kiita heaks Ülemaailmse kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide
tunnustamise konventsiooni (edaspidi ülemaailmne tunnustamise konventsioon) eelnõu.
Tagamaks kõrg- ja keskharidust tõendavate kvalifikatsioonide õige ja õiglane tunnustamine,
kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavus ning edendamaks kõrgharidusalast koostööd, loodi
2014.a Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO)
initsiatiivil ja eestvedamisel UNESCO juurde ülemaailmse konventsiooni ekspertrühm (Global
Convention Experts’ Group). Rühma ülesandeks oli arutada konventsiooni vajalikkust ja
hinnata selle võimalikku mõju. Ekspertrühma analüüside tulemusena leiti, et ülemaailmne
tunnustamise konventsioon on vajalik ja paratamatu õpirände toetamiseks regioonide vahel,
inimressursside paremaks ärakasutamiseks ja regioonidevaheliseks kõrgharidus- ja
teadusalaseks koostööks.
Konventsiooni teksti koostamiseks loodi UNESCO juurde kavandikomitee (Global Convention
Drafting Committee), mis tegutses 2016 kuni 2017 ja kelle poolt töötati välja konventsiooni
teksti kavand. Nii ekspertrühmas kui kavandikomitees osales ka Eestist valitud ekspert.
Kavandikomitee poolt koostatud teksti aruteluks toimusid UNESCO juures valitsustevahelised
kohtumised kõigi UNESCO liikmesmaade osavõtul. Viimane kohtumine leidis aset 2019.a
märtsis. Valitsuste vaheliste kohtumiste tulemusena valminud lõplik tekst esitati UNESCO
peakonverentsile, mis kogunes 12.-27. novembril 2019 oma 40. istungjärgule ning 25.
novembril 2019 võeti ülemaailmne tunnustamise konventsioon 193 UNESCO liikmesriigi poolt
vastu.
2020.a seisuga õpib enam kui 5 miljonit üliõpilast väljaspool oma koduriiki, millest 2,5 miljonit
väljaspool oma regiooni. Konventsiooni eesmärgiks on tagada õigus ühes regioonis saadud
kvalifikatsiooni hindamiseks ja tunnustamiseks õpingute jätkamiseks välisriigis või koduriiki
naasmisel. Hindamise ja tunnustamise juures on oluline, et hindamise põhimõtted oleks riigiti
võrreldavad, st hindamise aluseks oleks õpiväljundid ning eelduseks on kvaliteetse hariduse
pakkumine ja kättesaadavus. Kvalifikatsioonide tunnustamine aga ei saa olema ülemaailmse
tunnustamise konventsiooni kohaselt automaatne. Vastavalt rahvusvahelisele tavale ja
konventsiooni ühele peamisele põhimõttele – kvalifikatsioone tunnustatakse juhul, kui
hindamisel ei leita välisriigi kvalifikatsioonis olulisis erinevusi võrreldes oma riigi
kvalifikatsiooniga.
1.2 Eelnõu ettevalmistaja
1
Seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna
juhtivekspert Janne Pukk (
[email protected], tel 735 0132) ja Haridus- ja Noorteameti Eesti
ENIC/NARIC Keskuse juhataja Gunnar Vaht (
[email protected], tel 697 9215).
Kokkuleppe tõlkis inglise keelset eesti keelde ja toimetas keeleliselt vandetõlk Terje Arro
(
[email protected], tel 626 4285). Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Haridus- ja
Teadusministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Tiina Silem (
[email protected] , tel 735
4066). Välisministeeriumis on eelnõu materjalid läbi vaadanud juriidilise osakonna
rahvusvahelise õiguse büroo jurist Kerttu Mäger (
[email protected], tel 637 7428).
1.3 Märkused
Konventsioon ei ole seotud menetluses olevate eelnõudega, Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammi elluviimisega ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Kuna ei esine Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 121 ning välissuhtlemisseaduse §-s 20 sätestatud
ratifitseerimise aluseid, on konventsiooni heakskiitmine Vabariigi Valitsuse pädevuses.
Vabariigi Valitsus kiidab konventsiooni heaks vastavalt välissuhtlemisseaduse §-le 16.
Ülemaailmse tunnustamise konventsiooniga kehtestatud hindamise ja tunnustamise põhimõtted
ja teised konventsiooniga sätestatud põhimõtted on kooskõlas senise välisriigi
kvalifikatsioonide hindamise ja akadeemilise tunnustamise protseduuriga, mis on reguleeritud
Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2006 määrusega nr 89 „Välisriigi haridust tõendavate
dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud
kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord“1 (edaspidi Vabariigi Valituse 2006.
a määrus).
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Korralduse eelnõu punktiga 1 kiidetakse konventsioon heaks.
Ülemaailmse tunnustamise konventsiooni kohaselt toimub pärast selle jõustumist
konventsiooniosaliste vastastikune kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide hindamine ja
tunnustamine vastavalt konventsiooni põhimõtetele. Põhimõtted on aluseks nii
kõrghariduskvalifikatsioonide, kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate kvalifikatsioonide
kui ka kõrghariduse osaõpingute tunnustamisele, mida konventsiooniosaline peab oma
haridussüsteemi osaks ja ametlikult tunnustab. Igal riigil on aga õigus vastavalt siseriiklikele
õigusnormidele ja põhiseaduslikule korrale kehtestada hindamiseks oma kriteeriumid ja
protseduur, mis aga peavad olema läbipaistvad ja ühetaolised kõigile konventsiooniosaliste
riikide kvalifikatsioonidele. Säilima peab kõrgkoolide autonoomia tunnustamisotsuste
tegemisel, kui selline autonoomia on siseriiklikult kehtestatud.
Konventsiooni üks olulisi eesmärke on edendada riiklike akadeemilise tunnustamise
infokeskuste tegevust või luua vastavad keskused, kui need puuduvad. Infokeskused
moodustavad rahvusvahelise infokeskuste võrgustiku, tagamaks piisav ligipääs
1
https://www.riigiteataja.ee/akt/128072020007
2
haridussüsteemide alasele teabele ja välisriigi kvalifikatsioonide hindamise ja tunnustamise
alasele nõustamisele.
Eesti on ratifitseerinud kõrgharidusega seonduvate kvalifikatsioonide Euroopa regioonis
tunnustamise konventsiooni (edaspidi Lissaboni tunnustamise konventsiooni2), mis jõustus nii
rahvusvaheliselt kui Eesti suhtes 1. veebruaril 1999. a. Ülemaailmne konventsioon ei muuda
konventsiooniosaliste õigusi ega kohustusi, mis tulenevad regionaalsetest konventsioonidest
(Eesti puhul Lissaboni tunnustamise konventsioonist) ja muudest riikidevahelistest lepingutest.
Oluline tähelepanu on asjaolule, et ülemaailmse konventsiooni ükski säte ei sea erandit
soodsamaks tunnustamiseks, kui need on kehtestatud regionaalsetes konventsioonides või
riikidevahelistes lepingutes.
Vastavalt Lissaboni tunnustamise konventsioonile loovad või arendavad selle konventsiooni
osalised riikliku infokeskuse, mis kuulub Euroopa tunnustamise infokeskuste koostöövõrku
ENIC. Tagamaks tõhus sidusus ülemaailmse tunnustamise konventsiooni ja regionaalsete
konventsioonide vahel, ei muuda ülemaailmne tunnustamise konventsioon infokeskuste ja
regionaalsete koostöövõrgustike olemust.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2006. a määrusele on Eestis tunnustamisalaseks infokeskuseks
Haridus- ja Noorteameti struktuuriüksus Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus ehk Eesti
ENIC/NARIC Keskus. Keskus on ENIC koostöövõrgu ja ühtlasi Euroopa Liidu akadeemilise
tunnustamise infokeksuste koostöövõrgu NARIC liige, alustades vastavat ülesannet 1997.
Aastal Vabariigi Valituse loodud Sihtasutus Archimedese all.
Eesti õigusaktides on akadeemiline tunnustamine reguleeritud haridusseaduse § 281 lõigetes 1
ja 2, mille järgi akadeemilisel tunnustamisel juhindutakse riikidevahelistest kokkulepetest (sh
Lissaboni tunnustamise konventsioonist ja sellega seonduvatest dokumentidest) ning
haridusseaduse alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 2006. a määrusest.
Nimetatud määrusega kehtestatakse Eestis välisriigi hariduskvalifikatsiooni hindamise
tingimused ja kord, protseduur, akadeemilise tunnustamise põhimõtted ja pädevate asutuste
volitused. Määruse põhimõtted ei ole kitsendatud riikide või regioonidega, vaid need kehtivad
ühetaoliselt kõigi maailma riikide kvalifikatsioonidele, mida vastav riik peab oma
haridussüsteemi osaks ja mida vastava riigi pädevad asutused tunnustavad. Kuna määruse
põhimõtted järgivad Lissaboni tunnustamise konventsiooni ja selle abitekstide põhimõtteid ja
kuna ülemaailmne konventsioon ei kitsenda regionaalse konventsiooni põhimõtteid, siis Eesti
rakendab akadeemilisel tunnustamisel Lissaboni tunnustamise konventsiooni põhimõtted kõigi
välisriikide kvalifikatsioonidele, sh riikidele, kes ei ole Lissaboni tunnustamise konventsiooni
osalised.
Seega ülemaailmse tunnustamise konventsiooni ratifitseerimisega ei kaasne muudatusi
akadeemilise tunnustamise põhimõtetes. Konventsiooniga ühinemise olulisus on Eesti
Vabariigi hariduskvalifikatsioonide ja osaõpingute tunnustamise tagamine välisriikides.
Konventsiooniga ühinemine ja kvalifikatsioonide tunnustamine teiste riikide poolt on hinnang
Eesti hariduse rahvusvahelisele usaldusväärsusele.
2
https://www.riigiteataja.ee/akt/1001962
3
Ülemaailmne tunnustamise konventsioon hõlmab üksnes kvalifikatsioonide akadeemilist
tunnustamist ega kohaldu kutsealasele tunnustamisele. Euroopa Liidu liikmesriikides on eri
kutsealad seadustega reguleeritud – riiklikult võib olla kehtestatud teatud hariduse või
töökogemuse nõue. Reguleeritud kutse puhul vajab välisriigi kvalifikatsioon enne vaba
juurdepääsu tööturule vastuvõtva riigi pädeva organi heakskiitu. Reguleerimata kutsealade
puhul on juurdepääs teise riigi tööturule vaba ning tööle võtmise otsustab tööandja.
Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks on Euroopa Liidus vastu võetud direktiiv
2005/36/EÜ3. Ülemaailmne tunnustamise konventsioon ei avalda mõju Euroopa Liidu
direktiivile ega kutsealasele tunnustamisele Euroopa Liidus tervikuna.
I jagu. Mõisted
Ülemaailmse tunnustamise konventsioonis kasutatud mõistetele antud definitsioonid kehtivad
vaid selle konventsiooni tarbeks. Samas on konventsioonis kasutatud definitsioonid ühtlustatud
ja sisult samad, mida on kasutatud UNESCO kõrgharidusega seotud tunnustamise
konventsioonides ning mida üldiselt kasutatakse tunnustamise ja kõrgharidussüsteemide puhul
rahvusvaheliselt.
II jagu. Konventsiooni eesmärgid
Ülemaailmse tunnustamise konventsiooni eesmärgiks on edendada ja tugevdada rahvusvahelist
kõrgharidusalast koostööd, toetada regioonidevahelisi kõrghariduspoliitikaid. Konventsioon
aitab kaasa kvaliteedi tagamisele ja selle kaudu kvalifikatsioonide tunnustamise
usaldusväärsuse kindlustamisele. Konventsioon soodustab ülemaailmset inim- ja
haridusressursside optimaalset kasutamist, sh edendab säästvat arengut toetavat haridust, mis
aitab kaasa ühiskondade majanduslikule, tehnoloogilisele, kultuurilisele, demokraatlikule ja
sotsiaalsele arengule.
Koostöö, usaldusväärsuse ja majandusliku arengu tagamiseks on konventsiooni eesmärgiks
edendada kõrgharidusega seotud hariduskvalifikatsioonide tunnustamise kaudu kaasavat ja
õiglast juurdepääsu kvaliteetsele haridusele. Kvalifikatsioonide õiglase ja asjakohase
tunnustamise tagamiseks on oluline võimaldada piisav juurdepääs ajakohasele ja
usaldusväärsele teabele haridussüsteemide kohta, mida konventsiooni kaudu asjaomastele
asutustele tagatakse.
III jagu. Kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise aluspõhimõtted
Konventsioon ei sea kohustust tunnustada teise konventsiooniosalise hariduskvalifikatsioone
automaatselt, vaid tunnustamisele eelneb analüüs, mille kaudu hinnatakse, kas teise riigi
kvalifikatsioon on võrreldav oma riigi kvalifikatsiooniga. Välisriigi kvalifikatsiooni
tunnustatakse juhul, kui võrreldavates kvalifikatsioonides ei ole olulisi erinevusi.
3
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32005L0036&from=ET
4
Tunnustamisotsus peab tuginema asjakohasel ja usaldusväärsel teabel teise riigi
kõrgharidussüsteemi, kvaliteedi tagamise ja kõrgkoolide kohta, mida saadakse pädevatelt
teabekeskustelt. Tunnustamine peab olema läbipaistev ja õiglane vastavalt iga
konventsiooniosalise õigusaktidele. Tunnustamisotsus peab olema selge ja põhjendatud ning
kvalifikatsiooniomanikul on õigus vaidlustamisele vastavalt siseriiklikule korrale.
IV jagu. Konventsiooniosaliste kohustused
Ülemaailmne tunnustamise konventsioon käsitleb kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavaid,
kõrgharidust tõendavaid kvalifikatsioone ning osaõpingute ja elukestva õppe tunnustamist
kõrghariduse õppekava täitmiseks. Elukestva õppe raames läbitud mitteformaalset ja
informaalset õpet tunnustatakse, kui seda siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ja juhul, kui
kõrgkool leiab, et õpiväljundid on võrreldavad kõrghariduse õppekava osana selliselt, et seda
saab arvestada osana kõrghariduse õppekava täitmisel.
Kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate kvalifikatsioonide (näiteks üldkeskhariduse või
kutsekeskhariduse tunnistuste) tunnustamise eelduseks on, et vastav kvalifikatsioon annab
õiguse kandideerida kõrgharidusele riigis, kus kvalifikatsioon välja anti.
Kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise tulemus annab õiguse kandideerida õpingute
jätkamiseks järgmisel kõrgharidusastmel ning vastavalt siseriiklikule korrale annab õiguse
kasutada kõrghariduskvalifikatsiooni nimetust, näiteks akadeemilise kraadi nimetust
originaalis, nagu see välisriigis välja anti.
Elukestva õppe raames omandatud õpiväljundite tunnustamiseks peavad õpingud olema
dokumenteeritud ja kvaliteediga tagatud samaväärselt, nagu traditsioonilisel teel läbitud õpe.
Sarnaselt Lissaboni tunnustamise konventsiooniga tunnustatakse vastavalt õigusaktidele
pagulaste ja ümberasustatud isikute kvalifikatsioone ja osaõpinguid ka juhul, kui neid ei ole
võimalik dokumentaalselt tõendada. Eesti puhul hindab vastavat kvalifikatsiooni Eesti
ENIC/NARIC Keskus koostades vastava isiku haridustausta kirjelduse, mille kaudu on
võimalik teostada tunnustamisprotseduur.
Adekvaatse ja õiglase hindamise ja tunnustamise tarbeks tagab konventsiooniosaline igakülgse
ligipääsu vajalikule teabele. Selleks luuakse või arendatakse riiklik teabekeskus, mille kaudu
võimaldatakse juurdepääs oma riigi kõrgharidussüsteemi, kvalifikatsioonide, kvaliteedi
tagamise, kõrgkoolide ja kvalifikatsiooniraamistike alasele teabele ning välisriigi
kõrgharidussüsteemide, kõrgkoolide ja kvalifikatsioonide alasele teabele. Lisaks annab
teabekeskus nõu ja teavet tunnustamise kohta ning vastavalt siseriiklikule korrale ka hindab
välisriigi hariduskvalifikatsioone. Eestis on teabekeskus (Eesti ENIC/NARIC Keskus) loodud
1997. aastal vastavalt Lissaboni tunnustamise konventsiooni nõudele.
V jagu. Rakendusstruktuurid ja koostöö
Ülemaailmset tunnustamise konventsiooni aitavad rakendada vastavad riiklikud
rakendusstruktuurid ja nende koostöövõrgud, samuti riiklikud, regionaalsed ja ülemaailmsed
kvaliteeditagamise, kvalifikatsiooniraamistike ja tunnustamise organisatsioonid.
5
Kvalifikatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks rakendatakse ülemaailmset tunnustamise
konventsiooni vastava riigi asjaomase asutuse, sealhulgas riikliku teabekeskuse kaudu. Riiklik
teabekeskus (Eesti puhul Eesti ENIC/NARIC Keskus) kuulub vastavate keskuste
koostöövõrku. Koostöövõrk on konventsiooni rakendamisele kaasa aitav ja toetav võrgustik,
võimaldades vahetada vajalikku teavet ja tugevdavad regioonidevahelist koostööd.
Konventsiooni kohaselt asutatakse konventsiooniosaliste riikide valitsustevaheline konverents,
mis koguneb korralisele istungile vähemalt iga kahe aasta tagant. Konverentsi eesmärk on
jälgida konventsiooni rakendamist, võttes vastu soovitusi, deklaratsioone või teisi abitekste.
VI jagu. Lõppsätted
Ülemaailmne tunnustamise konventsioon on UNESCO liikmesriikidele ja Pühale Toolile
ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või heakskiitmiseks vastavalt riigi põhiseaduslikule korrale
ja õigusnormidele. Konventsioon jõustub, kui sellega on ühinenud 20 riiki. Iga liikmesriik võib
konventsiooni igal ajal denonsseerida.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Ülemaailmne tunnustamise konventsioon ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega.
Konventsioon hõlmab üksnes kvalifikatsioonide akadeemilist tunnustamist ega kohaldu
kutsealasele tunnustamisele. Seega ei lähe konventsioon vastuollu Euroopa Parlamendi ja
Nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mis on Eestis
üle võetud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse ja teiste õigusaktidega.
4. Korralduse mõjud
Korralduse rakendamisega ei kaasne olulisi mõjusid Eestis välisriigi hariduskvalifikatsioonide
hindamisel ja akadeemilisel tunnustamisel, kuna Vabariigi Valitsuse 2006. a määrus kehtib
kvalifikatsioonide hindamisel ja tunnustamisel kõigi UNESCO regioonide riikide
kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonidele.
Peamine mõju rakendamisel on Eesti hariduskvalifikatsioonide tunnustamisele väljaspool
Euroopa regiooni. Konventsiooni jõustumine kindlustab Eesti kvalifikatsioonide tunnustamist
välisriikides, kus tunnustamise aluseks on riikidevahelised kokkulepped või muud siduvad
rahvusvahelised õigusaktid.
Kõrgharidusalase teabe ja infokeskuse (Eesti ENIC/NARIC Keskuse) tegevuse osas ei muutu
teabe pakkumise olemus ega maht, samuti infokeskuse tegevus ega ülesanded.
Eesti ENIC/NARIC Keskusele esitati 2019. aastal hindamiseks ja vastavuse määramiseks 2987
kõrgharidust tõendavat dokumenti, neist 1077 olid väljastatud nende riikide haridussüsteemis,
mis ei ole UNESCO Euroopa regiooni riigid. Konventsioon ei mõjuta taotluste arvu kasvu,
võttes arvesse ennekõike just asjaolu, et välisriigi kvalifikatsioonide tunnustamise sisulises osas
6
muutusi ei toimu. Lisaks, nendest 1077st hinnangust 37 olid välja antud Hiina Rahvavabariigis,
kellega Eestis on vastastikune kõrghariduskvalifikatsioonide tunnustamise leping.
5. Korralduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulutused ja korralduse
rakendamise eeldatavad tulud
Lisakulusid ja -tulusid kokkuleppe sõlmimisega ei kaasne.
6. Korralduse jõustumine
Konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel kahekümnenda riigi ratifitseerimis-,
vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemisekirja hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult
konventsiooniga ühinenud riikide vahel.
7. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Majanduse- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile ja Siseministeeriumile.
7
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: HTM/21-0294 - Vabariigi Valitsuse korralduse "Ülemaailmne kõrgharidusega seotud kvalifikatsioonide tunnustamise konventsiooni" eelnõu heakskiitmine
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 31.03.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0e9aea2e-6548-4bdb-a416-a26dfbc1057d
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0e9aea2e-6548-4bdb-a416-a26dfbc1057d?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main