dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Ministri määrusAvalik

Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused

Sotsiaalministeerium · 17. detsember 2019
Viit
70
Registreeritud
17. detsember 2019
Dokumendi liik
Ministri määrus
Funktsioon
1.1 Juhtimine, arendus ja planeerimine
Sari
1.1-1 Ministri määrused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-1/2019
Vastutaja
Vootele Veldre (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎70 17.12.2019 Ministri määrus.bdoc1237 KB

Sisu (failidest)

MINISTRI MÄÄRUS 17.12.2019 nr 70 Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused Määrus kehtestatakse Tartu Ülikooli seaduse § 7 lõike 2 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused, mille alusel korraldab Tartu Ülikool (edaspidi ülikool) residentuuri teoreetilist ja praktilist koolitust ülikoolis ja residentuuri baasasutustes (edaspidi baasasutus). § 2. Residentuuri eesmärk Residentuuri eesmärk on teoreetilise ja praktilise koolituse kaudu valmistada ette kutse-, eri- ja ametialaselt pädevaid eriarste. § 3. Residentuuri vastuvõtmine (1) Residentuuri võib vastu võtta isikuid, kes on registreeritud tervishoiutöötajate riiklikus registris arsti või hambaarstina. (2) Residentuuri vastuvõtmine toimub seaduse alusel ülikooli kehtestatud korras. § 4. Residentuuri nominaalkestus (1) Residentuuri vastu võetud isikud läbivad eriarsti kutse saamiseks kolme- kuni viieaastase nominaalkestusega residentuuri ühel arsti või hambaarsti erialal (edaspidi eriala). (2) Residentuuri nominaalkestus on kolm aastat järgmistel erialadel: 1) oftalmoloogia; 2) ortodontia; 3) otorinolarüngoloogia; 4) restauratiivne hambaravi; 5) taastusravi ja füsiaatria. (3) Residentuuri nominaalkestus on neli aastat järgmistel erialadel: 1) allergoloogia-immunoloogia; 2) anestesioloogia; 3) dermatoveneroloogia; 4) endokrinoloogia; 5) gastroenteroloogia; 2 6) hematoloogia; 7) infektsioonhaigused; 8) kohtuarstiteadus; 9) laborimeditsiin, sealhulgas kliinilise mikrobioloogia lisapädevusega; 10) meditsiinigeneetika; 11) nefroloogia; 12) neuroloogia; 13) onkoloogia (kiiritus- ja keemiaravi tähenduses); 14) patoloogia; 15) pediaatria; 16) peremeditsiin; 17) psühhiaatria; 18) pulmonoloogia; 19) reumatoloogia; 20) sünnitusabi ja günekoloogia; 21) taastusravi ja füsiaatria spordimeditsiini lisapädevusega; 22) töötervishoid. (4) Residentuuri nominaalkestus on viis aastat järgmistel erialadel: 1) erakorraline meditsiin; 2) kardioloogia; 3) kardiokirurgia; 4) kardiovaskulaarkirurgia; 5) lastekirurgia; 6) neurokirurgia; 7) suu-, näo- ja lõualuukirurgia; 8) oftalmoloogia silmakirurgia lisapädevusega; 9) ortopeedia; 10) pediaatria allergoloogia, endokrinoloogia, gastroenteroloogia, hematoloogia-onkoloogia, infektsioonhaiguste, kardioloogia, nefroloogia, neonatoloogia, neuroloogia või reumatoloogia lisapädevusega; 11) plastika- ja rekonstruktiivkirurgia; 12) psühhiaatria laste- ja noorukitepsühhiaatria lisapädevusega; 13) radioloogia; 14) sisehaigused, sealhulgas allergoloogia, kliinilise farmakoloogia või geriaatria lisapädevusega; 15) torakaalkirurgia; 16) uroloogia, sealhulgas androloogia lisapädevusega; 17) vaskulaarkirurgia; 18) üldkirurgia. (5) Arst-residendi soovil ja baasasutuse nõusolekul ning ülikooli kehtestatud tingimustel võib arst-resident läbida residentuuri või osa sellest osalise koormusega. Sel juhul pikeneb residendi nominaalne õppeaeg vastavalt kokku lepitud koormusele. (6) Kooskõlastatult Sotsiaalministeeriumiga on ülikoolil õigus välja töötada ja rakendada pädevuspõhiseid residentuuri programme, mille nominaalkestus ei ole määratud. § 5. Residentuuri programm (1) Ülikooli koostatav residentuuri programm peab sisaldama järgmisi osi: 1) eriala nimetus eesti ja inglise keeles; 2) versiooni number; 3) versiooni kehtivusaeg; 4) nominaalne õppeaeg, kui see on asjakohane; 5) vastuvõtutingimused; 3 6) programmi üldeesmärgid; 7) programmi lühikirjeldus; 8) nõuded programmi täitmiseks; 9) programmi täitmist tõendavad dokumendid; 10) programmi täitmisel antav kvalifikatsioon; 11) õpieesmärgid; 12) praktilise koolituse sisu ja maht; 13) teoreetilise koolituse sisu ja maht; 14) baasasutused; 15) praktilise koolituse tsükli õpiväljundid; 16) saavutatud õpiväljundite hindamise vormid ja kriteeriumid. (2) Teoreetiline koolitus toimub ülikoolis või ülikooli nimetatud baasasutuses loengute, seminaride, praktikumide ja uurimistöö vormis. Teoreetiline koolitus moodustab kuni 20 protsenti residentuuri programmi üldmahust. (3) Praktiline koolitus toimub baasasutuses eriarsti tööna residentuuri programmis ette nähtud mahus ja vormis ning seminaride, koosolekute, kliiniliste konverentside ja haigusjuhtude analüüsina. Praktiline koolitus moodustab vähemalt 80 protsenti residentuuri programmi üldmahust. (4) Käesoleva määruse § 4 lõike 3 punktis 17 nimetatud eriala puhul ei tohi praktiline koolitus asutuses, mis ei ole üldarstiabi või eriarstiabi osutaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses, kesta kauem kui kuus kuud. (5) Ülikoolil on õigus residentuuri programmi muuta ilma muudetud programmi senatile kinnitamiseks esitamata järgmistel juhtudel: 1) versiooni kehtivusaja muutmine; 2) üksiku teoreetilise koolituse või praktilise koolituse tsükli asendamine, sulgemine või lisamine; 3) üksiku teoreetilise koolituse või praktilise koolituse tsükli õpiväljundite ning õpiväljundite hindamise, sealhulgas lõpueksamite vormide, kriteeriumite ja korra muutmine; 4) baasasutuste loetelu muutmine käesoleva määruse § 4 lõike 3 punktis 17 nimetatud eriala programmis ning teiste erialade programmides, kui muutmise vajadus tuleneb käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud põhjustest. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 piiritletud juhtudel kinnitab uuendatud programmi versiooni ülikooli määratud pädev struktuuriüksus. (7) Residentuuri programmi muudatused järgmiseks õppeaastaks kinnitab ülikool hiljemalt 1. aprillil. § 6. Residentuuri baasasutus (1) Ülikool võib nimetada residentuuri baasasutuseks: 1) tervishoiuteenuse osutaja, kellel on Terviseameti väljastatud tegevusluba ja leping Eesti Haigekassaga tervishoiuteenuste osutamiseks residentuuri erialal; 2) põhjendatud juhul ja konkreetse(te)ks praktilise koolituse tsükli(te)ks väljaspool Eestit asuva tervishoiuteenuse osutaja; 3) põhjendatud juhul ja konkreetse(te)ks praktilise koolituse tsükli(te)ks Eestis tegutseva asutuse või ettevõtte, mis ei vasta punktis 1 nimetatud tingimustele. (2) Ülikool sõlmib baasasutusega residentuuri praktilise koolituse korraldamiseks halduslepingu, milles sisalduvad: 1) poolte õigused ja kohustused; 2) arst-residentide arv ja isikuandmed; 4 3) arst-residentide praktilise koolituse algus ja lõpp baasasutuses; 4) juhendajate ülesanded; 5) arst-residendi juhendamisega seotud kuludeks ja arst-residentide tööjõukuludeks ette nähtud rahaliste vahendite suurus ja eraldamise kord. (3) Põhjendatud juhul võib residentuuri praktiline koolitus toimuda halduslepinguta muu kirjalikult sõlmitud kokkuleppe alusel. § 7. Residentuuri juhendaja baasasutuses (1) Baasasutus määrab arst-residendile iga praktilise koolituse tsükliks juhendaja, kes vastutab eriarstina juhendatava arst-residendi tegutsemise eest. Juhendajaks võib määrata töötava eriarsti, kellel on vähemalt viieaastane töökogemus oma erialal. (2) Juhendaja ülesanded baasasutuses on: 1) arst-residendi juhendamine ja tagasiside andmine tema tööülesannete täitmisel; 2) järelevalve arst-residendi tegevuse üle; 3) arvamuse andmine ülikoolile arst-residendi edasijõudmise kohta. (3) Ühel juhendajal võib olla kuni kaks juhendatavat arst-residenti. Juhendaja tagab arst- residendile võimaluse iga päev juhendajaga praktilise arstitööga seonduvates küsimustes konsulteerida. § 8. Baasasutuse ja arst-residendi vaheline tööleping (1) Käesoleva määruse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud baasasutus sõlmib arst-residendiga baasasutuses toimuva praktilise koolituse ajaks tähtajalise töölepingu. (2) Käesoleva määruse § 6 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud baasasutustes võib praktiline koolitus toimuda ja arst-residendile tasu maksta töölepingu või muu kirjaliku lepingu või kokkuleppe alusel. § 9. Individuaalne õpingukava ja selle täitmine (1) Arst-resident läbib residentuuri individuaalse õpingukava järgi. Ülikool ja arst-resident koostavad individuaalse õpingukava residentuuri programmi alusel. (2) Arst-resident võib avalduse alusel taotleda individuaalse õpingukava muutmist, sh muuta õppekoormust ning vahetada baasasutust, kui sellega on nõus nii ülikool kui ka senine ja taotletav baasasutus ning see ei takista residentuuri läbimist. (3) Arst-residendi teadmisi ja oskusi hinnatakse arvestustel ja eksamitel, mis toimuvad ülikooli kehtestatud nõuete kohaselt. (4) Arst-resident esitab ülikoolile juhendaja kinnitatud praktilise koolituse läbimise aruande vähemalt kaks korda aastas. § 10. Rakendussätted (1) Enne 2016/2017. õppeaastat erakorralise meditsiini residentuuri vastu võetud residendil on eriarsti kutse saamiseks õigus läbida erakorralise meditsiini residentuur kestusega neli aastat kuni 31. augustini 2022. a. (2) Enne 2019/2020. õppeaastat peremeditsiini residentuuri vastu võetud residendil on kutse saamiseks õigus läbida peremeditsiini residentuur kestusega kolm aastat kuni 31. augustini 2024. a. 5 (3) Käesoleva määruse § 4 lõiget 5 rakendatakse alates 1. aprillist 2020. a. (4) Ülikool viib enne 1. jaanuari 2020. a kinnitatud programmid § 5 lõike 1 punktides 3 ja 15 sätestatud nõuetega kooskõlla 1. aprilliks 2022. a. § 11. Määruse kehtetuks tunnistamine Sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määrus nr 56 „Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord“ tunnistatakse kehtetuks. § 12. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. jaanuaril 2020. a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik Sotsiaalminister (allkirjastatud digitaalselt) Marika Priske Kantsler Sotsiaalministri määruse „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused“ seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määrus kehtestab residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused, mille alusel korraldab Tartu Ülikool (edaspidi ülikool) residentuuri teoreetilist ja praktilist koolitust ülikoolis ja residentuuri baasasutustes (edaspidi baasasutus). Võrreldes kehtiva rakendusaktiga „Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord“ on rakendusakti lisatud residentuuri programmide kehtestamist ja uuendamist käsitlev paragrahv ning residentuuri osakoormusega läbimist võimaldav säte, samuti on parandatud rakendusakti õigusselgust ja keelekasutust. 1.2. Määruse ettevalmistaja Määruse ja selle seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Vootele Veldre ([email protected]; tel 626 9140) ja tervishoiuressursside juht Kersti Esnar ([email protected]; tel 626 9728). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Virge Kuningas-Turu ([email protected]; tel 626 9165). Määruse on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]; tel 626 9320). 1.3. Märkused Määrusega kehtestatakse Tartu Ülikooli seaduse (edaspidi ka TÜKS) § 7 lõike 2 alusel uus rakendusakti terviktekst. Rakendusakt ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs Paragrahv 1 sätestab määruse reguleerimisala. Määrusega kehtestatakse residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused, mille alusel korraldab ülikool residentuuri teoreetilist ja praktilist koolitust ülikoolis ja baasasutustes. Võrreldes kehtiva rakendusaktiga on reguleerimisala õigusselguse huvides täpsustatud ja sõnastust keeleliselt korrigeeritud. Nagu argumenteeritud Tartu Ülikooli seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi TÜKS-i ja HKS-i eelnõu) seletuskirjas1, on nii seaduses kui ka rakendusaktides loobutud keeleliselt ebasobivast sõnaühendist „residentuuri läbiviimine“ ning selle asemel kasutatakse ühendit „residentuuri korraldamine“. Paragrahvi on sõnastuslikult täpsustatud, et oleks üheselt selge, et ka baasasutuses toimuvat praktilist koolitust korraldab ülikool – seega lasub ülikoolil ka vastutus tagada baasasutuses toimuva praktilise õppe kvaliteet. Paragrahv 2 sätestab residentuuri eesmärgi, s.o teoreetilise ja praktilise koolituse kaudu valmistada ette kutse-, eri- ja ametialaselt pädevaid eriarste. Residentuur on Eestis ainulaadne riiklikult rahastatav tasemeharidusjärgne spetsialiseerumise vorm, mis võimaldab tasemehariduses arsti või hambaarsti kvalifikatsiooni omandanud isikul omandada eriarsti või erihambaarsti kvalifikatsioon. Sätte sõnastus on sama kehtivas rakendusaktis sisalduva samasisulise sätte sõnastusega. Paragrahv 3 sätestab residentuuri vastuvõtmise tingimused. Erinevalt kehtivast rakendusaktist on määruses loobutud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide täpsemast loetlemisest. Nimelt ütleb 1 vt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e2767d98-e7ae-4f38-bac7-b862d0056979/ TÜKS § 7 lõige 3, et residentuuri alustamise tingimus on arstiõppe või hambaarstiõppe õppekava alusel omandatud kõrgharidus või nendele vastav kvalifikatsioon. Residentuuri korraldust käsitlevas rakendusaktis ei ole põhjendatud eraldi sätetena selliste dokumentide loetlemine, mis tõendavad arsti või hambaarsti kvalifikatsiooni. Määruse § 3 lõike 1 kohaselt võib residentuuri vastu võtta isikuid, kes on registreeritud tervishoiutöötajate riiklikus registris arsti või hambaarstina. Sätte lisamisel määrusesse on kaks eesmärki. Esiteks tõendab registreerimine Terviseameti hallatavas tervishoiutöötajate riiklikus registris arsti või hambaarstina, et isikul on arstiõppe või hambaarstiõppe õppekava alusel omandatud kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon. Seeläbi on ülikoolil võimalik olulise halduskoormuseta veenduda, et residentuuri vastuvõtmist taotlevad isikud vastavad TÜKS-is nõutavale kvalifikatsioonile. Teiseks on registreerimine registris vajalik praktilisel koolitusel osalemiseks, st juhendatud tööks eriarsti või erihambaarstina. Tervishoiutöötajal on ligipääs patsiendi tervise infosüsteemis olevatele andmetele ja sinna tervishoiuteenuse osutamise raames andmete salvestamine võimalik üksnes tingimusel, et ta on Eestis tervishoiutöötajana registreeritud. Lõike 2 kohaselt toimub residentuuri vastuvõtmine seaduse alusel ülikooli kehtestatud korras. Sätte sõnastus on identne kehtiva rakendusakti vastavasisulise sättega, viidates TÜKS § 7 lõikele 3, mille kohaselt kehtestab residentuuri vastuvõtmise ja residentuurist väljaarvamise tingimused ja korra ülikooli senat. Paragrahv 4 sätestab residentuuri nominaalkestuse kõikidel erialadel, mille programmi alusel on võimalik residentuuri läbida. Määruses sätestatavad residentuuri nominaalkestused on identsed kehtivas rakendusaktis sätestatud nominaalkestustega. Õppe kestuse aluseks on ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta2 sätestatud eriarsti koolituse miinimumnõuded, teisalt on lähtutud erialaühenduste ettepanekuist koolituse kestuse kohta – mitmel erialal ületab sätestatud kestus miinimumnõudeid. Erinevalt kehtivast korrast on määruses täiendatud residentuuri kestust reguleerivat paragrahvi kahe lõikega. Lõige 5 sätestab arst-residendi (edaspidi ka resident) õiguse läbida residentuur või osa sellest baasasutuse nõusolekul ning ülikooli kehtestatud tingimustel osalise koormusega – sel juhul pikeneb residendi nominaalne õppeaeg vastavalt kokku lepitud koormusele. Vajadust osakoormuse rakendamise järele on väljendanud nii Eesti Nooremarstide Ühenduse (edaspidi ENÜ)3 kui ka ülikooli meditsiinivaldkonna esindajad4. Nagu markeeritud TÜKS-i ja HKS-i eelnõu seletuskirja lisas 3 sisalduvas märkuste ja ettepanekute tabelis, ei ole määruse tasandil otstarbekas osakoormuse kasutamise tingimusi kehtestada. Vähemalt osakoormusega residentuuri rakendumise algusfaasis on sobivaim tasand tingimuste väljatöötamisel ja sätestamisel ülikooli siseakt. Kuna erialade vahel võivad osakoormuse kasutamise võimalused varieeruda, võib püüdlus vastavaid tingimusi rakendusaktis täpsustada päädida kas ebaotstarbekalt üldsõnalise või põhjendamatult jäiga regulatsiooniga. Lõige 6 sätestab ülikooli õiguse välja töötada ja rakendada nn pädevuspõhiseid (ingl competency based) residentuuri programme, kui vastav tegevus kooskõlastatakse Sotsiaalministeeriumiga. Säte on ühelt poolt vajalik, et kaotada ennetavalt õiguslikud takistused puhuks, kui ülikool soovib katsetada programme, mille keskmes on teadmiste ja oskuste omandamine ning mille puhul võib kvalifikatsiooni omandamise loogika erineda määruses sätestatud kindla nominaalkestusega programmide loogikast. Kuna mitmes riigis on eriarsti kvalifikatsiooni omandamisel pädevuspõhised programmid kasutusel5, on võimalik ja ootuspärane, et erialaühenduste eestvedamisel püütakse algaval kümnendil selliseid programme välja töötada ja rakendada ka Eestis. Kuna selliste programmide rakendamiseks võib praktilise õppega seotud kulude hüvitamise aluste kord vajada kohandamist, on vajalik, et ministeeriumi informeeritakse kavatsusest ja ettevalmistustest juba pädevuspõhiste programmide väljatöötamise algfaasis. Samuti on selliste programmide rakendamisel oluline tagada programmide kooskõlalisus eespool viidatud direktiivis sätestatud ajaliste miinimumnõuetega. 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32005L0036&from=DE 3 vt nt https://adr.rik.ee/som/dokument/4957497 4 vt nt https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/uudised/sotsiaalminister-kohtus-tartu-ulikooli-meditsiiniteaduste- valdkonna-esindajatega, http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/14306/9308/. 5 vt nt https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5704607/ Paragrahv 5 kehtestab programmi kohustuslikud osad ning praktilise ja teoreetilise õppe osakaalu, samuti loetleb tingimused, millistel juhtudel on võimalik programmi muuta senatile kinnitamiseks esitamata. Kehtiv rakendusakt eraldiseisvat, residentuuri programmiga seotud nõudeid koondavat paragrahvi ei sisaldanud. Arvestades programmi kriitilist rolli residentuuri kvaliteedi tagamisel, on Sotsiaalministeeriumi hinnangul põhjendatud koondada programmi sisu ja rakendamisega seotud tingimused määruse ühte paragrahvi, tuues sinna ka mitmed praegu residentuuri eeskirjas sisalduvad sätted. Lõige 1 sätestab programmi kohustuslikud osad. Lõikes sisalduv loetelu lähtub ülikooli senati kinnitatud residentuuri eeskirja6 punktis 29 esitatud loetelust. TÜKS-i ja HKS-i eelnõu kooskõlastamise käigus tegi ENÜ ettepaneku lisada loetellu programmi kehtivus ja individuaalsete ainetsüklite erialaspetsiifilised õpiväljundid. Ettepanekut arvestati ning loetelu täiendati punktiga 3 (versiooni kehtivusaeg) ja punktiga 15 (praktilise koolituse tsükli õpiväljundid). Kehtiv kord, mis ei sisalda programmide regulaarset uuendamist tagavat mehhanismi, on võimaldanud kujuneda olukorral, kus mõned programmid on jäänud enam kui kaheksaks aastaks muutumatule kujule ning on tõenäoliselt vananenud.7 Õiguslik muudatus lähtub Maailma Meditsiinihariduse Föderatsiooni (WFME) tasemeharidusjärgset meditsiinilist haridust käsitlevatest standarditest8, mille kohaselt peab tagatud olema programmide regulaarset uuendamist võimaldav mehhanism. Versiooni kehtivusaja sätestamine loob motivatsioonimehhanismi programme regulaarselt üle vaadata. Programmide ajakohastamise regulaarsus võimaldab kehtiva programmi versiooni kehtivusaja lõppkuupäeva lähenedes sidusgruppidel teha ettepanekuid programmide muutmiseks ning ülikoolil neid ettepanekuid kaaluda ja põhjendatuse korral arvestada. Praktilise koolituse tsüklite õpiväljundite lisamine programmide kohustuslikuks osaks tuleneb vajadusest tagada baasasutuses toimuva praktilise õppe eesmärgipärasus. Nagu demonstreeris ENÜ tellitud residentuuriõppe hindamise analüüs9, on korduvalt esinenud juhtumeid, kus residendi ootused praktilise koolituse tsüklile ja baasasutuse pakutav praktikakogemus ei ole omavahel kooskõlas. Konkreetsete tsüklipõhiste õpiväljundite programmi viimise kaudu on võimalik senisest paremini tagada, et baasasutused pakuvad tsükli tegelikest eesmärkidest lähtuvat praktilise töö kogemust (sh loobudes residendi vastuvõtmisest, kui jõutakse äratundmisele, et vastavas osakonnas ei ole võimalik seatud väljundeid saavutada). Ülikool on peremeditsiini erialal sellised väljundid juba välja töötanud ja neid edukalt rakendamas.10 Sarnased õpiväljundid on põhjendatud muuta kõikide programmide loomulikuks osaks. Eeldades, et praktilise koolituse tsüklite valik ja lisamine programmidesse on seni toimunud argumenteeritult, järeldub, et argumentatsioon, mis eesmärgil üks või teine erialatsükkel programmi on lisatud, iseenesest juba eksisteerib. Uuenev kord nõuab olemasoleva teadmise struktureerimist ja ühtlustatul kujul taasesitamist programmi osana. Lõige 2 sätestab, et teoreetiline koolitus toimub ülikoolis või ülikooli nimetatud baasasutuses loengute, seminaride, praktikumide ja uurimistöö vormis. Teoreetiline koolitus moodustab kuni 20 protsenti residentuuri programmi üldmahust. Lõige koondab kehtivas rakendusaktis ja residentuuri eeskirjas olevad sätted, sisu on jäänud võrreldes kehtiva korraga samaks. Lõige 3 sätestab, et praktiline koolitus toimub baasasutuses eriarsti tööna residentuuri programmis ette nähtud mahus ja vormis ning seminaride, koosolekute, kliiniliste konverentside ja haigusjuhtude analüüsina. Praktiline koolitus moodustab vähemalt 80 protsenti residentuuri programmi üldmahust. Seegi lõige koondab kehtivas rakendusaktis ja residentuuri eeskirjas olevad sätted, sisu on jäänud võrreldes kehtiva korraga samaks. Lõiked 2 ja 3 toovad üheskoos esile residentuuri praktilise õppe iseloomu, sätestades, et praktilise õppe osakaal residentuurist peab olema vähemalt 4/5. 6 https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/residentuur/residentuuri-eeskiri 7 https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/residentuur/erialade-programmid 8 vt https://wfme.org/standards/pgme/ 9 vt http://www.praxis.ee/tood/arsti-residentuuri-hindamine/ 10 vt https://tervis.ut.ee/et/residentuur/teoreetiline-praktiline-ope Lõige 4 kehtestab peremeditsiini eriala programmile erinõude, mille kohaselt ei tohi praktiline koolitus kesta kauem kui kuus kuud sellises asutuses, mis ei ole üldarstiabi või eriarstiabi osutaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) tähenduses. Säte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta11 artikli 28 punktist 3, milles sätestatakse muu hulgas asutusepõhised piirangud perearstide praktilisele koolitusele. Nimetatud punkti teise lõigu kohaselt peab perearsti praktiline koolitus kestma vähemalt kuus kuud asjakohast meditsiinitehnikat ja -teenuseid omavas selleks volitatud haiglas ning vähemalt kuus kuud osana selleks volitatud perearstipraksisest või volitatud keskusest, mille arstid tegelevad üldarstiabi osutamisega. Kui praktiline koolitus toimub koostöös teiste üldarstiabiga seotud raviasutuste või -struktuuridega, ei tohi praktiline koolitus teistes üldarstiabiga seotud volitatud asutustes või ravistruktuurides ületada kuut kuud. Peremeditsiini programmid, mille alusel peremeditsiini erialal õpet pakutakse, on sättega juba kooskõlas. Sätte lisamine määrusesse tuleneb vajadusest tagada nimetatud direktiivi täielik ülevõtmine. Lõige 5 sätestab, mis tingimustel on ülikooli määratud pädeval struktuuriüksusel õigus teha senati kinnitatud residentuuri programmi muudatusi ilma muudetud programmi senatile kinnitamiseks esitamata. Sellisteks olukordadeks on: 1) versiooni kehtivusaja muutmine, 2) üksiku teoreetilise koolituse või praktilise koolituse tsükli asendamine, sulgemine või lisamine, 3) üksiku teoreetilise koolituse või praktilise koolituse tsükli õpiväljundite ning õpiväljundite hindamise, sealhulgas lõpueksamite vormide, kriteeriumite ja korra muutmine, ning 4) baasasutuste loetelu muutmine peremeditsiini eriala programmis ja baasasutuste loetelu teiste erialade programmides, kui muutmise vajadus tuleneb punktides 2 ja 3 nimetatud põhjustest. Nagu eespool osalt juba argumenteeritud, on Sotsiaalministeeriumi hinnangul põhjendatud tuua programmide koostamise ja rakendamisega seotud tingimused ülikooli siseaktist määruse tasandile. Eritingimuste sätestamine on põhjendatud ülikooli halduskoormuse optimeerimiseks – programmis tagasihoidlike muudatuste tegemise korral ei ole põhjendatud senatit koormata. Lõike 5 punktides 1–3 kirjeldatud eritingimused sisalduvad ülikooli senati kinnitatud residentuuri eeskirjas. Punktis 4 nimetatud tingimused võimaldavad ülikoolil muuta liigse halduskoormuseta peremeditsiini eriala praktilise koolituse baasasutusi ja teiste erialade baasasutuste loetelu, kui praktilise koolituse tsükli asendamise, sulgemise ja lisamise ning tsüklite õpiväljundite muutmine loob olukorra, kus mõnes senises baasasutuses ei ole enam võimalik residentuuri läbida, või vastupidi, tekib vajadus uute baasasutuste lisamiseks. Lõige 6 sätestab, et lõikes 5 piiritletud juhtudel kinnitab uuendatud programmi versiooni ülikooli määratud pädev struktuuriüksus. Seegi säte tuleneb residentuuri eeskirjas sisalduvast sättest, nimetatud eeskirjas on selleks pädevaks struktuuriüksuseks meditsiinivaldkonna nõukogu. Lõige 7 sätestab, et residentuuri programmi muudatused järgmiseks õppeaastaks kinnitab ülikool hiljemalt 1. aprillil. Säte on samasisuline residentuuri eeskirjas sisalduva sättega. Sätte eesmärk on tagada, et programmid, mille alusel hakkab toimuma õppetöö, oleksid kinnitatud enne, kui Sotsiaalministeerium kujundab residentuuritellimuse. Senise praktika kohaselt esitavad sidusrühmad oma ettepanekud märtsis-aprillis ning ministeerium esitab ülikoolile tellimuse hiljemalt 1. mail. Paragrahv 6 reguleerib ülikooli suhet residentuuri baasasutustega. TÜKS-i kohaselt nimetab baasasutused ülikool. Paragrahvi lõige 1 loetleb üldised tingimused asutustele, keda ülikool võib baasasutuseks nimetada. Enamik baasasutusi on praktikas hõlmatud punkti 1 alla, st tegu on tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on Terviseameti väljastatud tegevusluba ja leping haigekassaga tervishoiuteenuste osutamiseks vastaval erialal. Nimetatud kriteeriumitele vastamine on vajalik residentuuri praktilise õppe kvaliteedi tagamiseks. Põhjendatud juhul ja konkreetse(te)ks praktilise koolitus tsükli(te)ks võib ülikool nimetada baasasutuseks ka väljaspool Eestit asuva tervishoiuteenuse osutaja (punkt 2) või Eestis tegutseva asutuse või ettevõtte, mis ei vasta punktis 1 nimetatud tingimustele (punkt 3). Lõike 1 punktid 1 ja 2 on samasisulised kehtivas rakendusaktis esitatud sättega. Lisandunud punkt 3 viib õiguse kooskõlla praktikaga, kuna tegelikkuses leiab osa praktilisest õppest aset ka praegu Eestis tegutsevates asutustes, millel ei ole haigekassaga lepingut. Näiteks võib osa mõne eriala praktilise koolituse tsüklitest toimuda vanglas. Tervishoiuteenuste osutamist vanglates rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi, 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex%3A32005L0036 mitte haigekassa kaudu. Töötervishoiu erialal võib osa praktilisest õppest aset leida ettevõtteis, millel samuti lepinguline suhe haigekassaga puudub. Lõige 2 sätestab, et ülikool sõlmib baasasutusega residentuuri praktilise koolituse korraldamiseks halduslepingu, ning loetleb halduslepingu kohustuslikud osad. Säte on samasisuline kehtivas rakendusaktis sätestatuga. Lõige 3 sätestab, et põhjendatud juhul võib residentuuri praktiline koolitus toimuda halduslepinguta muu kirjalikult sõlmitud kokkuleppe alusel. Seegi säte on lisatud rakendusakti, et tagada õiguse kooskõla praktikaga. Kui resident läbib praktilise koolituse tsükli(d) välisriigis, siis välisriigi baasasutusega lõikes 2 kirjeldatud tingimustele vastavat halduslepingut enamasti ei sõlmita ning praktiline õpe toimub muu kokkuleppe alusel. Kuna kokkuleppest sõltub, kuidas makstakse residendile ja tema juhendajale sel perioodil töötasu, on riigieelarvest eraldatavate rahaliste vahendite otstarbekohase kasutuse jälgitavuse tagamiseks vajalik, et sellised kokkulepped sõlmitakse kirjalikult. Paragrahv 7 sätestab baasasutuse kohustused residendi juhendamisel. Lõike 1 esimese lause kohaselt määrab baasasutus residendile iga praktilise koolituse tsükliks juhendaja, kes vastutab eriarstina juhendatava residendi tegutsemise eest. Vastavalt TTKS § 43 lõikele 2 loetakse residendi tegevus selle isiku tegevuseks, kelle juhendamisel ja vastutusel ta tegutseb. Seega peab igal residendil olema baasasutuses juhendaja. Lõike 1 teise lause kohaselt võib juhendajaks määrata töötava eriarsti, kellel on vähemalt viieaastane töökogemus oma erialal. Erinevalt kehtivas rakendusaktis sätestatust on loobutud teadus- ja õppetöö kogemuse nõudest, muudatus johtub vajadusest parandada õigusselgust. Teadus- ja õppetöö kogemuse nõue on õiguslikult ebamäärane ning sõltuvalt tõlgendajast on seda võimalik mõista erinevalt. Püüdlused nõuet täpsustada võivad põhjendamatult kahjustada baasasutuste juhendamisvõimekust. Ülikooli kinnitatud residentuurieeskiri enam sellist nõuet ei sisalda. Lõige 2 sätestab juhendaja ülesanded baasasutuses. Juhendaja kõige olulisemad ülesanded on sellesse lõikesse koondatud nii kehtivast rakendusaktist kui ka ülikooli senati kinnitatud residentuuri eeskirjast. Lõike 3 esimene lause sätestab, et ühel juhendajal võib olla kuni kaks juhendatavat residenti. Säte sisaldub ka kehtivas rakendusaktis ning selle eesmärk on piirata juhendajate juhendamiskoormust ja tagada seeläbi juhendamise kvaliteet. Lõike 3 teine lause sätestab, et juhendaja tagab residendile võimaluse igapäevaselt konsulteerida praktilise arstitööga seonduvates küsimustes. Säte on toodud residentuuri eeskirjast määruse tasandile kui praktilise õppe kvaliteedi seisukohalt kriitiliselt oluline tegur. Sätte sõnastus annab juhendajale võimaluse korraldada juhendamine asendaja kaudu perioodil, mil juhendaja ei ole ise juhendatavale kättesaadav. Paragrahv 8 reguleerib baasasutuse ja residendi vahelise töölepingu sõlmimist. Lõike 1 kohaselt sõlmib määruse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud baasasutus residendiga baasasutuses toimuva praktilise koolituse ajaks tähtajalise töölepingu. Erinevalt kehtivast rakendusaktist ei ole määruses esitatud konkreetseid tingimusi, milles baasasutus ja resident kokku lepivad, kuna nimetatud tingimused on tähtajalise töölepingu loomulikud, töölepingu seaduses sätestatud osad. Lõike 2 kohaselt võib määruse § 6 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud baasasutustes praktiline koolitus ja residendile tasu maksmine toimuda nii töölepingu kui muu kirjaliku lepingu või kokkuleppe alusel. Välisriikide baasasutustele Eesti töölepingu seadus ei kohaldu ning kasutusel võivad olla muud lepinguvormid (nt praktikaleping). Ka mõnede Eesti baasasutuste puhul (nt vanglad) ei pruugi tööleping kõikide praktilise koolituse tsüklite puhul olla kohaseim lepinguvorm. Erandi sätestamine kirjeldatud kujul on vajalik, kuna kõigi võimalike lepinguvormide loetlemine õigusaktis ei ole otstarbekas. Paragrahv 9 reguleerib individuaalse õpingukava koostamise ja täitmisega seonduvat. Lõike 1 kohaselt läbib resident residentuuri individuaalse õpingukava järgi ning ülikool ja resident koostavad individuaalse õpingukava residentuuri programmi alusel. Säte sisaldub juba kehtivas rakendusaktis. Lõike 2 kohaselt võib resident avalduse alusel taotleda individuaalse õpingukava muutmist, sh muuta õppekoormust ja vahetada õppeaasta jooksul baasasutust, kui sellega on nõus nii ülikool kui ka senine ja taotletav baasasutus ning see ei takista residentuuri läbimist. Seegi säte sisaldub kehtivas rakendusaktis, v.a lisandus, mis lubab residendil taotleda õppekoormuse muutust. Nimetatud lisandus on vajalik, et võimaldada õppes osakoormusega osalevatel residentidel koormust suurendada ning täiskoormusel õppijatel või neil, kelle residentuur on peatunud, hakata residentuuri läbima osakoormusega. Lõige 3 sätestab, et residendi teadmisi ja oskusi hinnatakse arvestustel ja eksamitel, mis toimuvad ülikooli kehtestatud nõuete kohaselt. Lõige 4 sätestab, et resident esitab ülikoolile juhendaja kinnitatud praktilise koolituse läbimise aruande vähemalt kaks korda aastas. Mõlemad sätted sisalduvad samas sõnastuses ka kehtivas rakendusaktis. Paragrahvis 10 esitatakse rakendussätted. Lõiked 1 ja 2 kehtestavad mõistliku üleminekuaja neile erakorralise meditsiini ja peremeditsiini residentidele, kes alustasid residentuuri ajal, kui õppe kestus oli kehtivast kestusest aasta võrra lühem. Lõike 3 kohaselt rakendatakse sätet, mis võimaldab residendil läbida residentuuri osalise koormusega, alates 2020. aasta 1. aprillist. Üleminekuaja andmine lähtub ülikooli vastavasisulisest palvest TÜKS-i ja HKS-i eelnõu kooskõlastusringi ajal. Ülikool selgitas, et osakoormuse rakendamiseks tuleks jätta vähemalt pool aastat, et oleks võimalik vastu võtta ülikoolisisesed õigusaktid ning välja arendada süsteem residentidele osakoormuse ja pikendusaja määramiseks ja osakoormusega läbitavate tsüklite kohta arvestuse pidamiseks. Ministeerium edastas ülikoolile 20. septembril 2019. a määruse eelnõu uuendatud kavandi, milles nähtub osakoormusega residentuuri rakendumine 2020. aasta 1. aprillil. Seega on ülikooli käsutuses kuuekuuline periood, et teha vajalikud ettevalmistused osakoormusega residentuuri rakendumiseks nimetatud kuupäeval. Lõige 4 sätestab kahe aasta ja kolmekuulise kestusega üleminekuperioodi, et ülikool saaks enne 2020. aasta 1. jaanuari kinnitatud programmidesse lisada programmi versiooni kehtivusaja ja praktilise koolituse tsüklite õpiväljundid. Nagu eespool selgitatud – eeldades, et praktilise koolituse tsüklite valik ja lisamine programmidesse on seni toimunud argumenteeritult, ning argumentatsioon, mis eesmärgil üks või teine erialatsükkel programmi on lisatud, juba eksisteerib, nõuab selline täiendus ülikoolilt vaid olemasoleva teadmise struktureerimist ja ühtlustatul kujul taasesitamist programmi osana ning programmi kinnitamist senatis. Arvestades, et uuendamist vajavaid programme on üle 40 ja andmaks ülikoolile piisava aja sidusgruppidelt arvamuse küsimiseks programmide uuendamisel, on põhjendatud nimetatud üleminekuaja rakendamine. Paragrahviga 11 tunnistatakse kehtetuks sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määrus nr 56 „Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord“. Paragrahvi 12 kohaselt jõustub uuenev rakendusakt 1. jaanuaril 2020. a. Rakendusakti jõustumisakt on identne TÜKS-i muudatuste kavandatud jõustumisajaga. 3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele Määrus on kooskõlas Euroopa Liidu (EL) õigusega. Mitmed varem kehtinud sätted lähtuvad otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta12 sätestatust. Näiteks lähtub määruse § 4 lõigetes 1–4 sätestatud õppe kestus otseselt direktiivist, olles direktiivis sisalduvate eriarsti koolituse miinimumnõuetega samaväärne või ületades seda. Lisaks juba sätestatule kehtestab määrus § 4 lõige 4 samast direktiivi artikli 28 punktist 3 lähtudes asutusepõhised piirangud perearstide praktilisele koolitusele. Argumentatsioon on esitatud seletuskirja 2. osas sama sätte selgituses. 12 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32005L0036&from=DE 4. Määruse mõjud Muudatusest mõjutatud sihtrühm(ad) valdkonnas  arst-residendid 2019. aasta 1. novembri seisuga oli residentuuris kokku 694 residenti, sh osales õppes 560 residenti, 134 inimese residentuur oli peatunud.  juhendajad Selliste eriarstide täpne hulk, kes kalendriaasta jooksul vähemalt ühe tsükli vältel residente juhendavad, ei ole teada, tõenäoliselt ületab see arv 500 inimest.  tervishoiuteenuste kasutajad, Eesti elanikkond Mõju elanikkonnale on kaudne ja avaldub tõenäoliselt järgnevatel kümnenditel tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemise kaudu.  Tartu Ülikool  tööandjad: Eesti tervishoiuteenuse osutajad Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Residendid Uueneva määrusega kehtestatava korra olulisima mõjuga muudatus on residentuuri osakoormusega läbimise võimaldamine alates 01.04.2020. Kuigi osakoormuse kasutamise täpne kord jääb ülikooli kehtestada, võib siiski eeldada, et osakoormusega residentuuri hakkavad kasutama nii lapsehoolduspuhkusel olijad, residentuuriga samal ajal doktorantuuris õppijad ning ajutise või püsiva tervisekaoga residendid. Osakoormusega residentuuri kasutajate hulk sõltub otseselt ülikooli seatavatest tingimustest ja baasasutuste valmidusest praktilist koolitust osakoormusega võimaldada, hinnanguliselt jääb kalendriaasta jooksul osakoormust kasutavate residentide hulk vahemikku 3–15% õppes osalejate üldarvust. Kuigi mõju esinemise sagedus on seega pigem väike, on suurenev paindlikkus osakoormuse kasutajate vaatevinklist suure positiivse mõjuga. Programmi versiooni kehtivusaja ja praktilise koolituse tsüklite õpiväljundite lisamine programmidesse on sihtrühma jaoks samuti potentsiaalselt positiivse mõjuga, puudutades kõiki residente. Programmide versioonidele kehtivusaja sätestamine loob eeldused programmide regulaarseks sisuliseks uuendamiseks. Eeldades, et ülikool teeb programme uuendades sidusrühmadega koostööd, on residentidel võimalik kaasa rääkida programmide arendamisel ja kohandamisel residentide ootustega. Praktilise koolituse tsüklite õpiväljundite lisamine programmidesse võimaldab juhtida residendi ootusi tsüklile ning teisalt residendil nõuda baasasutuselt, et pakutav praktiline koolitus oleks programmiga kooskõlas. Ajakohane ja ühtlane, programmi eesmärkidest lähtuv praktiline koolitus parandab tõenäoliselt koolituse kvaliteeti ja residentide rahulolu koolitusega. Õigusliku muutuse mõju on sihtrühmale kokkuvõttes suur – mõjutatud sihtrühma suurus ja mõju avaldumise sagedus on suur, mõju ulatus suur. Residentidele ebasoovitavat mõju muudatusega ei kaasne. Juhendajad Uuenev kord mõjutab oluliselt ka baasasutustes residente juhendavaid eriarste, programmidesse praktilise koolituse tsüklite õpiväljundite lisamine on otseselt suunatud baasasutustes tegutsevate juhendajate käitumise mõjutamisele. Nagu demonstreeris ENÜ tellitud residentuuriteemaline analüüs, on senise praktilise koolituse vältel esinenud korduvalt juhtumeid, kus juhendaja ja residendi nägemus sellest, milline peaks olema residendi praktilise koolituse tsükkel, erinevad teineteisest kardinaalselt. Konkreetselt sõnastatud õpiväljundite toel on võimalik tagada, et juhendajal ja tema juhendataval residendil on praktilise koolituse tsükli eesmärkidest ja sisust ühtne arusaam, misläbi ühtlustub baasasutustes õppe kvaliteet. Sarnaselt mõjutab juhendajaid programmi versiooni kehtivusaja kehtestamine, kuna seeläbi tekkiv programmide uuendamise tsükkel võimaldab juhendajatel teha regulaarselt ettepanekuid programmide täiendamiseks. Kokkuvõttes on muudatuse mõju suur, kuna mõjutatud sihtrühm, mõju avaldumise sagedus ja mõju ulatus on suur. Muudatusega ei kaasne ebasoovitava mõju riski. Tervishoiuteenuse saajad ehk patsiendid, Eesti elanikkond Eespool kirjeldatud muudatustel on potentsiaalne positiivne mõju residentuuriõppe kvaliteedile, mis omakorda avaldab positiivset mõju tervishoiuteenuste kvaliteedile, millest saavad kasu tervishoiuteenuste kasutajad Eestis. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele puudub. Mõju majandusele Otsene mõju riigi majandusele puudub. Tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemine võib avaldada kaudset positiivset mõju elanikkonna tervisele ja seeläbi majanduselus osalemisele ning majanduskasvule. Mõju elu- ja looduskeskkonnale Mõju elu- ja looduskeskkonnale puudub. Mõju regionaalarengule Kavandatav muudatus võib avaldada kaudset positiivset mõju regionaalarengule. Programmide regulaarse uuendamise mehhanism loob senisest parema võimaluse kaaluda tsüklite läbimise võimaldamist või soodustamist residentuuri baasasutustes, mis ei paikne peamistes keskustes. Positiivne töökogemus väljaspool keskusi suurendab tõenäosust, et residendid siirduvad residentuuri lõpetamise järel keskustest eemal asuvate teenuseosutajate juurde tööle. Kui see juhtub, on tõenäolisemalt tagatud või paraneb tervishoiuteenuste kättesaadavus neis piirkondades. Mõju Tartu Ülikooli ja baasasutuste korraldusele Määruse kehtestamine mõjutab oluliselt Tartu Ülikooli halduskoormust, eelkõige avaldavad mõju järgmised muudatused:  ülikoolil tekib õigus toetuda vastuvõetavate residentide kvalifikatsiooni kontrollimisel tervishoiutöötajate registri kannetele; muudatusel on ülikooli halduskoormust potentsiaalselt kahandav mõju;  residentidel on edaspidi võimalik läbida residentuuri osakoormusega; eeldades, et kalendriaasta jooksul kasutavad osakoormust 3–15 % residentidest, on muudatusel ülikooli halduskoormusele keskmine mõju. Kuna osakoormuse kasutamise täpsete tingimuste kehtestamine jääb ülikooli pädevusse, on ülikoolil võimalik tingimuste kujundamise kaudu oma halduskoormust juhtida;  programmi versiooni kehtivusaja lisamine programmi kohustuslikuks osaks toob ülikoolile kohustuse programme regulaarselt üle vaadata ja uuesti kinnitada. Muudatus suurendab ülikooli halduskoormust, kuid selle mõju suurus on samas hinnatav väikeseks, kuna puudutab eelkõige selliseid programme, mida uuendatakse harva (hinnanguliselt kuni kolmandik kõikidest programmidest). Enamiku programmide puhul on uuendamine tavapärane protsess, mistõttu on mõju ulatus väike;  praktilise koolituse tsükli õpiväljundite lisamine programmi kohustuslikuks osaks tingib vajaduse lisada kõikidesse programmidesse erialatsükli õpiväljundid. Muudatus on ülikooli halduskoormusele ühekordse suure mõjuga, kuna tingib vajaduse uuendada kõiki programme. Koormuse hajutamiseks ajas annab määrus ülikoolile mõistliku, kahe aasta ja kolme kuu pikkuse üleminekuaja, mis võimaldab siduda programmide täiendamise protsessi nende tavapärase uuendamise protsessiga. Kõiki eespool nimetatud aspekte arvesse võttes saab mõju ülikooli korraldusele hinnata selle kõikides aspektides keskmiseks. Kuigi muudatustel on ülikooli halduskoormust suurendav mõju, on ülikoolil võimalik halduskoormuse kasvu maandada ning integreerida muudatused tavapärasesse tööprotsessi. Näiteks on võimalik osakoormusega läbitavate praktilise koolituse tsüklitega arvestada juba individuaalse õpingukava koostamisel, programmidesse lisanduvate osade puhul aga tavapärases programmide uuendamise protsessis. Määruse oodatava mõju kohaselt hakkavad baasasutused, täpsemalt baasasutustes töötavad residentide juhendajad tutvuma praktilise koolituse eel ja ajal programmidesse lisanduvate praktilise koolituse õpiväljunditega, et tagada residendil õpiväljundite saavutamine praktilise koolituse tsükli vältel. Samas on õpiväljundite olemasolu korral nendega tutvumine juhendamisprotsessi loomulik osa ning lisanduv ajaline maht on praktilise koolituse tsükli kestust arvestades marginaalne. Seega ka juhul, kui kõik juhendajad kõikides baasasutustes töötavad iga tsükli eel või ajal õpiväljundid läbi, on sellest tulenev halduskoormuse suurenemine baasasutustele marginaalne. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamisega ei kaasne kulusid ega tulu. Määruse muudatus tehakse TÜKS-i ja HKS- i muutmise raames, muutuvaid rahastamisaluseid reguleeritakse seaduse tasandil. Residentidele töötasu arvestamise ja maksmise aluseid ning baasasutusele hüvitamise aluseid reguleerib paralleelselt menetletav ja jõustuv sotsiaalministri määrus „Arst-residendi tööjõukulu arvutamise ja residentuuri baasasutusele hüvitamise alused“. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril. 7. Määruse kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse kavand esitati TÜKS-i ja HKS-i eelnõu kooskõlastamise käigus EIS-i kaudu ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Tartu Ülikoolile, Eesti Haigekassale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Nooremarstide Ühendusele. Määruse eelnõu esitati kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile ning Rahandusministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Tartu Ülikoolile, Eesti Haigekassale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Nooremarstide Ühendusele, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, Eesti Taastusarstide Seltsile, Eesti Hambaarstide Liidule, Eesti Oftalmoloogide Seltsile, Eesti Ortodontide Seltsile, Eesti Kõrva-Nina-Kurguarstide ja Pea- ja Kaelakirurgide Seltsile, Eesti Anestesioloogide Seltsile, Eesti Naha- ja Suguhaiguste Arstide Seltsile, Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsile, Eesti Endokrinioloogia Seltsile, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsile, Eesti Gastroenteroloogide Seltsile, Eesti Hematoloogide Seltsile, L. Puusepa Nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsile, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsile, Eesti Kohtuarstide Seltsile, Eesti Laborimeditsiini Ühingule, Eesti Nefroloogide Seltsile, Eesti Onkoloogide Seltsile, Eesti Patoloogide Seltsile, Eesti Lastearstide Seltsile, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Kopsuarstide Seltsile, Eesti Reumatoloogia Seltsile, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Töötervishoiuarstide Seltsile, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsile, Eesti Lastekirurgide Seltsile, Eesti Kardioloogide Seltsile, Eesti Näo-lõualuudekirurgia Seltsile, Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsile, Eesti Plastika- ja Rekonstruktiivkirurgia Seltsile, Eesti Radioloogia Ühingule, Eesti Sisearstide Ühendusele, Eesti Torakaalkirurgide Seltsile, Eesti Veresoonte- ja Endovaskulaarkirurgia Seltsile, Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile ja Eesti Uroloogide Seltsile. Haridus- ja Teadusministeerium edastas kooskõlastuse väljaspool EIS-i. Ilma märkusteta andsid eelnõule heakskiidu Eesti Perearstide Selts, Eesti Ortodontide Selts, Eesti Haigekassa, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nefroloogide Selts, Eesti Sisearstide Ühendus, Eesti Meditsiinigeneetika Selts. Määruse eelnõule esitasid ettepanekud Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Kõrva-Nina-Kurguarstide ja Pea- ja Kaelakirurgide Selts, Tartu Ülikool ja Eesti Laborimeditsiini Ühing. Märkused ja ettepanekud ning vastused neile on esitatud seletuskirja lisas. Sotsiaalministri määrus „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused“. Seletuskirja lisa 1 Kooskõlastamise käigus tehtud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel Arvamuse esitaja Märkuse või ettepaneku sisu Selgitus Haridus- ja Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastab sotsiaalministri Olukorras, kus viidatud direktiiv räägib minimaalsest kestusest Teadusministeerium määruse „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise ja määrus nominaalkestusest, ei jää määratlemata tingimused“. Juhime tähelepanu, et eelnõu § 4 lõike 6 nominaalkestusega õpe direktiivi alt välja, kui programmis või määruse tasandil on määratletud pädevuspõhise õppe regulatsioon jääb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi miiinimumkestus. Nagu argumenteeritud seletuskirjas, on sätte 2005/36/EÜ kohaldamisalast välja. Siseriiklikult ei ole eesmärk vältida selliste programmide välja töötamist, mille takistust sellise regulatsiooni kehtestamiseks, kuid tuleb alusel omandatud kvalifikatsioon võiks viidatud direktiivi arvestada asjaoluga, et vastava eriarsti kvalifikatsiooni kohaldamisalast välja jääda. Praktikas täpsustame ilmselt tunnustamist ei saa direktiivi 2005/36/EÜ alusel nõuda. enne selliste programmide rakendamist ka rakendusakti, nimetades määruses eksplitsiitselt vastava(te) pädevuspõhis(t)e programmi(de) miinimumkestuse(d). Eesti Psühhiaatrite Määruse eelnõus on eriala „ psühhiaatria laste- ja noorukite- Selgitatud. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 Selts psühhiaatria lisapädevusega“. Kas praegu oleks võimalus lõikes 2 ja selle alusel kehtestatud ministri määruses määruses nimetada seda eriala, mille programm Ülikoolis on kasutatakse sõnaühendit „erialade lisapädevused“, samu kinnitatud e. „Eriala: Psühhiaatria Kõrvaleriala: laste- ja mõisteid kasutab seegi määrus. Tegu on aastatetaguse noorukitepsühhiaatria“? sidusrühmadega diskussioonis kujunenud kompromissiga. Toona kasutatud argumentatsiooni kohaselt annab lisapädevus terminina pigem väärtust juurde, seevastu kõrvaleriala pisendab omandatud pädevust. Mõistekasutuse ühtlustamiseks tuleb muuta seadust või programmide nimetusi. Sotsiaalministeerium neist esimest ei poolda. Eesti Psühhiaatrite Määruse eelnõus on määratlus (5) „Arst-residendi soovil ja Mittearvestatud, selgitatud. Sätte sõnastus võimaldabki Selts baasasutuse nõusolekul ning ülikooli kehtestatud tingimustel ülikoolil lähtuda tingimuste kehtestamisel õppe ja erialatsüklite võib arst-resident läbida residentuuri või osa sellest osalise eripäradest konkreetsel erialal. Sotsiaalministeerium ei pea koormusega. Sel juhul pikeneb residendi nominaalne vajalikuks piirata ülikooli õigust rakendada osakoormust kogu õppeaeg vastavalt kokku lepitud koormusele“. Ülikoolis on 1 teemat arutatud ja ei ole kuskil olnud juttu võimalusest teha residentuuri vältel juhtudel, kui peaks leiduma eriala, mille kogu residentuuri osaajaga, vaid ainult piiratud hulgal ajast puhul õppe iseloom seda võimaldab. residentuuri jooksul (erialadel ja tsüklites, kus seda peetakse töökorralduslikult ja õppe sisu arvestades võimalikuks). Sellest tulenevalt võiks ka määruses sõnastus olla konkreetne, et „Arst-residendi soovil ja baasasutuse nõusolekul ning ülikooli kehtestatud tingimustel võib arst- resident läbida osa residentuurist osalise koormusega. Sel juhul pikeneb residendi nominaalne õppeaeg vastavalt kokku lepitud koormusele“. Eesti Kõrva-Nina- Seltsi juhatuse enamusarvamus on , et otorinolarüngoloogias Selgitatud. Sotsiaalministeerium on valmis arutama Kurguarstide ja Pea- ja peaks residentuuri õpe olema kolme aasta asemel viis aastat. otorinolarüngoloogia residentuuri pikendamise vajadust. Kuna Kaelakirurgide Selts Meie arvamus baseerub European Union of Medical õppe pikendamisega aasta võrra kaasneb oluline püsikulu nii Specialists ühenduse otorinolarüngoloogia sektsiooni (UEMS Haigekassa kui ka Sotsiaalministeeriumi eelarvele, tuleb see ORL Section ) dokumentidele, et Euroopa Liidu liikmesriikides otsus langetada kaalutletult. Et Sotsialaministeerium saaks peaks olema eralane väljaõpe kestvusega 5 aastat. kujundada arusaama, mis pikema õppe korral programmis muutub ja millised on lisanduvad pädevused, on vajalik vastavalt seltsile saadetud juhistele saata Sotsiaalministeeriumile täiendav info. Tartu Ülikool Eelnõu § 4 lg 3 p-i 2 järgi toimub nelja-aastase kestusega Mittearvestatud. TTKS-i § 20 lõike 2 alusel kehtestatud residentuur anestesioloogia erialal. Kuna vastava eriala määruses „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste residentuuri programmi nimi on anestesioloogia ja loetelu“ on eriarstiabi eriala nimetus anestesioloogia. intensiivravi, teen ettepaneku muuta § 4 lg 3 p-i 2 sõnastust Sotsiaalministri määruse „Residentuuri raamnõuded ja ja sõnastada see järgmiselt: „2) anestesioloogia ja korraldamise tingimused“ § 4 kehtestab residentuuri intensiivravi;“. nominaalkestused samadel erialadel. Kui ülikooli soov on muuta eriala nimetust, palume esitada vastavasisuline taotlus, misjärel saab ministeerium soovi osapooltega läbi rääkida. Tartu Ülikool Ettepanek jätta eelnõust välja § 4 lg 4 p 4, kuna Mittearvestatud. Kuna TTKS-i § 20 lõike 2 alusel kehtestatud kardiovaskulaarkirurgia residentuuri enam ei korraldata määruses „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“ sisaldub kardiovaskulaarkirurgia eriala, on põhjendatud sätestada residentuuri raamnõuetes ja korraldamise tingimustes kardiovaskulaarkirurgia residentuuri nominaalkestus ka juhul, kui eriala hetkel ülikooli korraldatavas residentuuris omandada ei ole võimalik. Kestuse sätestatus 2 määruses võimaldab võrrelda välisriigis vastava kvalifikatsiooni omandanud kardiovaskulaarkirurgide kvalifikatsiooni vastavust Eestis nõutavale. Tartu Ülikool Eelnõu § 4 lg 5 järgi võib arst-residendi soovil ja baasasutuse Selgitatud. Sätte sõnastus annab ülikoolile õiguse kehtestada nõusolekul ning ülikooli kehtestatud tingimustel arst-resident tingimused osakoormuse kasutamiseks. Ministeerium nõustub läbida residentuuri või osa sellest osalise koormusega. Seega seisukohaga, et osakoormuse võimaldamisel tuleb lähtuda iga võib eelnõu järgi läbida ka kogu residentuuri osalise konkreetse erialatsükli õpiväljunditest, leiame, et osakoormuse koormusega. Juhin tähelepanu asjaolule, et residentuuri läbimise võimaldamine võikski olla täielikult tsüklipõhine ning läbimine osalise koormusega on võimalik vaid juhul, kui see osakoormuse kasutamise võimalikkus võiks olla sedastatud on võimalik lähtuvalt praktilise koolituse sisust. Seetõttu on programmides iga erialatsükli juures. iga eriala programmis tsükleid, mida saab õpiväljundite saavutamiseks läbida ainult täiskoormusega. Samuti tuleb Kui käesoleval hetkel leidub iga eriala puhul tsükleid, mida ei arvestada, et residentuuri osakoormusega läbimine ja ole võimalik osakoormusega läbida, siis pole ülikoolil kohustust seetõttu õpingute pikenemine ei tohi tuua kaasa olukorda, kus osakoormust kogu residentuuri ulatuses pakkuda. Samas, kui residentuuri lõpetamise hetkeks omandatud teadmised ei ole tulevikus leidub mõni eriala, mille kõiki tsükleid oleks võimalik enam ajakohased. õpieesmärke ohtu seadmata läbida nt minimaalselt koormusega 0,8, ei ole põhjust seda võimalust õigusaktiga piirata. Ministeerium nõustub sedastusega, et residentuuri osakoormusega läbimise võimaldamine ei tohiks tuua kaasa olukordi, kus residentuuri lõpetamise hetkeks omandatud teadmised ei ole enam ajakohased. Riski maandamiseks soovitame ülikoolil kehtestada osakoormusega residentuuri kasutamiseks tingimused, mis võimaldavad osakoormusega residentuuri läbida ka suurema koormusega kui 0,5. Tartu Ülikool Eelnõu § 5 lg 1 sätestab loetelu residentuuri programmi Mittearvestatud. Lahendus, kus seaduse kohaselt on Tartu kohustuslikest osadest. Kõrghariduse valdkonna Ülikoolil kohustus kooskõlastada residentuuri programmid reguleerimisel on arvestatud ülikooli autonoomiat, mistõttu on Sotsiaalministeeriumiga, kuid ülikooli siseaktiga sätestatakse muuhulgas loobutud ka kõrghariduse õppekavade detailsest juhud, mis võimaldavad programme senatis mitte kinnitada ja reguleerimisest. Eelnevast lähtuvalt teen ettepaneku seega vältida programmide ministeeriumiga kooskõlastamist, reguleerida ka residentuuri programmide kohustuslikke osi ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga. Sotsiaalministri käsitlev säte üldisemalt (sõnastusettepanek allpool) ning jätta määrusega tingimuste kehtestamine, millistel juhtudel puudub 3 eelnõust välja § 5 lg-d 5 ja 6, mis reguleerivad programmide ülikoolil vajadus programme senatis kinnitada, loob seevastu muutmist väljaspool senatit. kõikidele osapooltele selge arusaama, millal on kooskõlastus ja senatis kinnitamine vajalik ja millal mitte. Tartu Ülikool Ettepanek. sõnastada eelnõu § 5 lg 1 järgmiselt: „§ 5 lg 1. Mittearvestatud. Ministeerium on seisukohal, et programmi Residentuuri programmis määratakse kindlaks residentuuri osade täpne loetlemine kõikide määruses nimetatud punktide eesmärgid ja õpiväljundid, residentuuri nominaalkestus, ulatuses toetab programmide muutumist informatiivsemaks residentuuri alustamise tingimused, teoreetilise ja praktilise ning toetab seeläbi baasasutustes toimuva praktilise õppe koolituse sisu ja maht, spetsialiseerumisvõimalused ning kvaliteedi paranemist. Nagu demonstreeris Eesti residentuuri lõpetamise tingimused.“. Nooremarstide Ühenduse tellitud uuring (vt http://www.praxis.ee/tood/arsti-residentuuri-hindamine/), mida rahastas ka Sotsiaalministeerium, vajab baasasutustes toimuv praktiline koolitus ühtlustamist. Nii residentidele kui ka nende juhendajatele informatiivsem programm aitab nimetatud kitsaskohta kõnetada. Tartu Ülikool Ettepanek sõnastada eelnõu § 5 lg 1 p 11 järgmiselt: Mittearvestatud. Pakutav lahendus ei ole keeleliselt sobiv, „11) programmi õpieesmärgid; kuna eesmärgid saavad olla tegevusel/protsessil või tegevuse sooritajal, kuid mitte tegevusi ja tegevuste eesmärke kirjeldaval dokumendil. Tartu Ülikool Eelnõu § 5 lg 1 p-3 järgi tuleb residentuuri programmis Mittearvestatud. Programmi versiooni kehtivusaja kinnitada versiooni kehtivusaeg. Eelnõu seletuskirja järgi on sätestamine on mõeldud tagama, et versiooni kehtivusaja versiooni kehtivusaeg vajalik residentuuri programmide saabumise hetkeks on kinnitatud uue versiooni numbriga regulaarse uuendamise tagamiseks. Samas on ebaselge programm. Seega on versiooni kehtivusaja õiguslik tähendus versiooni kehtivusaja õiguslik tähendus. Residentuuri samalaadne versiooni numbri õigusliku tähendusega. Nagu programmide regulaarse uuendamise tagaks ka regulaarsete seni, peaks versiooni uuenemisel olema residentidele tagatud sisehindamiste läbiviimine sarnaselt kõrgharidusõppele. Kui võimalus jätkata õpinguid uue versiooni alusel või mõistlik viia läbi regulaarseid sisehindamisi, pole vajadust märkida üleminekuaeg vastava versiooni alusel õpingute lõpetamiseks versiooni kehtivusaega. Sisehindamise käigus otsustatakse, (vältimatult vajalik nt õppe kestuse pikenemisel). kas programm vajab uuendamist, vajadusel tehakse muudatused ja võetakse vastu programmi uus versioon. Programmi versiooni kehtivusaja sätestamisel programmi Eeltoodu tõttu teen ettepaneku jätta eelnõust välja punkt, mis kohustusliku elemendina on oluline informatiivne väärtus kohustab määrama residentuuri programmi versiooni sidusrühmadele. Versiooni kehtivusaja toel on kõik kehtivusaja. Teen ettepaneku selle asemel lisada sidusrühmad informeeritud, millises ajaraamis toimub regulaarsete sisehindamiste korraldamist puudutav säte ning programmi uuendamine ning saavad teha ettepanekuid sõnastada see järgmiselt: „Ülikool hindab ülikooli kehtestatud programmi muutmiseks või täiendamiseks. Kehtivusaja 4 tingimustel ja korras regulaarsete hindamiste käigus saabumise eel saavad sidusrühmad teha ülikoolile residentuuri programmide ajakohasust.“ ettepanekuid ja ülikool hinnata, kas programmi uue versiooni kinnitamine on võimalik senisel kujul, või on vajalik programmi täiendada. Uue versiooni kehtima hakkamisel on sidusrühmadele teada järgmine hetk, mil versiooni hiljemalt uuendatakse. Sotsiaalministeerium hindab ülikooli valmidust kehtestada residentuuri programmide regulaarseks hindamiseks tingimused ja kord ning teeb ülikoolile ettepaneku sätestada nimetatud tingimused ja kord residentuuri eeskirjas ning sisustada seal ühtlasi intervall, mille vältel peab programmi versioonide uuendamine toimuma. Tartu Ülikool Eelnõu § 5 lg 5 p-i 4 järgi on ülikoolil õigus residentuuri Arvestatud osaliselt. Lähtudes toodud argumentatsioonist on programmi muuta ilma muudetud programmi senatile punkt 5 sõnastatud ümber selliselt, et baasasutuste loetelu kinnitamiseks esitamata baasasutuste loetelu muutmise muutmine on võimalik programmi senatile kinnitamiseks korral, kuid seda vaid peremeditsiini eriala puhul. Samas on esitamata ka kõikide teiste erialade puhul, kui muutmise eelnõu § 5 lg 5 p-ide 2 ja 3 järgi ülikoolil õigus residentuuri vajadus tuleneb sama lõike punktides 2 ja 3 nimetatud programmi muuta väljaspool senatit praktilise koolituse tsükli põhjustest. asendamise, sulgemise ja lisamise ning tsüklite õpiväljundite muutmise korral ning seda kõigi erialade puhul. Viimati nimetatud muudatused võivad aga tähendada, et mõnes senises baasasutuses ei ole enam võimalik residentuuri läbida või vastupidi, tekib vajadus uute baasasutuste lisamiseks. Sealjuures sõltub baasasutuste valik eelkõige residentuuri, mitte baasasutuse vajadustest. Seetõttu on mõistlik, et samaaegselt praktilise koolituse tsükleid puudutavate otsustega, saaks teha vajalikud muudatused ka baasasutuste loetelus. Eelnevast lähtuvalt teen ettepaneku sätestada eelnõus ülikooli õigus muuta baasasutuste loetelu ilma muudetud programmi senatile kinnitamiseks esitamata kõigi residentuuri erialade puhul ja sõnastada eelnõu § 5 lg 5 p 4 järgmiselt: „4) baasasutuste loetelu muutmine.“ 5 Tartu Ülikool Eelnõu § 6 lg 2 p-i 5 järgi lepitakse baasasutusega sõlmitavas Arvestatud. Punkt sõnastatud vastavalt ettepanekule. lepingus muuhulgas kokku juhendajate ja arst-residentide töötasudeks ette nähtud rahaliste vahendite suurus ja eraldamise kord. Teen ettepaneku ühtlustada punkti sõnastus Tartu Ülikooli seaduse kavandatava sõnastusega ning sõnastada see järgmiselt: 3 (3) „5) arst-residendi juhendamisega seotud kuludeks ja arst-residentide tööjõukuludeks ette nähtud rahaliste vahendite suurus ja eraldamise kord.“. Eesti Laborimeditsiini Ettepanek määruses laborimeditsiini kliinilise mikrobioloogia Mittearvestatud. Sotsiaalministeerium on valmis arutama Ühing, Tartu Ülikooli lisapädevuse residentuuri nominaalaja muutmiseks viie (5) laborimeditsiini kliinilise mikrobioloogia lisapädevuse Kliinilise meditsiini aastani. Seega, ettepanek on muuta eelnõu alljärgnevalt: residentuuri nominaalaja pikendamist viie aastani. Kuna õppe instituudi pikendamisega aasta võrra kaasneb oluline püsikulu nii laborimeditsiini § 4, lõige 3, p. 10 Haigekassa kui ka Sotsiaalministeeriumi eelarvele, tuleb see õppetool ja Tartu otsus langetada kaalutletult. Et Sotsialaministeerium saaks Ülikooli Bio-ja 10) laborimeditsiin, sealhulgas kliinilise mikrobioloogia kujundada arusaama, mis pikema õppe korral programmis Siirdemeditsiini lisapädevusega;” muutub ja millised on lisanduvad pädevused, on vajalik instituudi lisada § 4 lõige 4 vastavalt ettepaneku tegijatele saadetud juhistele saata mikrobioloogia Sotsiaalministeeriumile täiendav info. osakond laborimeditsiin, kliinilise mikrobioloogia lisapädevus 6
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →