Maaeluministeerium
Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
Sotsiaalministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Rahandusministeerium 13.11.2019 nr 1-4/19/6097
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise
seaduse eelnõu kooskõlastamine
Esitame kooskõlastamiseks jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu
on kättesaadav eelnõude infosüsteemis aadressil http://eelnoud.valitsus.ee/.
Palume esitada arvamus ja ettepanekud kahekümne tööpäeva jooksul eelnõu Eelnõude
Infosüsteemi (EIS) esitamisest arvates.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Rene Kokk
Minister
Lisad: 1. Eelnõu
2. Seletuskiri
3. Rakendusaktide kavandid
4. Direktiivide vastavustabelid
Ettepanekute esitamiseks: vastavalt jaotuskavale
Kristel Murumaa
626 0700,
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
EELNÕU
10.06.2019
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadus
§ 1. Jäätmeseaduse muutmine
Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) Seaduse tekstis asendatakse tekstiosa “valdkonna arengukava“ tekstiosaga „valdkonna
tegevuskava“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolev seadus sätestab jäätmehoolduse korralduse, nõuded jäätmete tekke ning
jäätmetest tuleneva tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks, sealhulgas meetmed loodusvarade
kasutamise tõhususe suurendamiseks ja sellise kasutamise ebasoodsa mõju piiramiseks ning
eelkõige selliste jäätmete prügilas ladestamise järk-järguliseks vähendamiseks, mis sobivad
ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks ning riikliku ja haldusjärelevalve teostamise
alused ja ulatuse ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.“;
3) paragrahvi 1 lõiget 2 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) ained, mis on ette nähtud kasutamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ)
nr 767/2009 sööda turuleviimise ja kasutamise kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1831/2003 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid
79/373/EMÜ, 82/471/EMÜ, 83/228/EMÜ, 93/74/EMÜ, 93/113/EÜ ja 96/25/EÜ, komisjoni
direktiiv 80/511/EMÜ ning komisjoni otsus 2004/217/EÜ (ELT L 229, 1.9.2009, lk 1-28),
artikli 3 lõike 2 punktis g määratletud söödamaterjalina ning mis ei koosne loomsetest
kõrvalsaadustest ega sisalda neid.“;
4) paragrahvi 1 lõigetes 32 ja 34 asendatakse sõna „ladestatakse“ sõnaga „ladustatakse“;
5) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesolevas seaduses sätestatule kohaldatakse ka toote nõuetele vastavuse seaduse sätteid,
arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.“;
6) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Jäätmed lakkavad olemast jäätmed, kui need on läbinud ringlussevõtu või muu
taaskasutamistoimingu ning vastavad korraga järgmistele tingimustele:
1) asja hakatakse kasutama tavapäraselt teatud kindlal eesmärgil;
2) asjal on turg või asja järele on nõudlus;
3) asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele ja
tootestandarditele;
4) asja kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele;
5) Euroopa Komisjon on vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2008/98/EÜ (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3−30), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiviga (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis
käsitleb jäätmeid (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109-140), artikli 6 lõike 2 alusel käesoleva lõike
punktide 1-4 ühetaoliseks kohaldamiseks rakendusakti teatava jäätmeliigi lakkamise
kriteeriumite kohta või sellise rakendusakti puudumisel on kehtestatud käesoleva paragrahvi
1
lõike 2 alusel kriteeriumid või nende puudumisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 31
nimetatud erandit.
(2) Kui puudub käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud Euroopa Komisjoni
rakendusakt, võib valdkonna eest vastutav minister käesoleva paragrahvi lõike 1
punktides 1–4 sätestatud tingimuste ühetaoliseks kohaldamiseks kehtestada määrusega
kriteeriumid teatava jäätmeliigi jäätmeks oleku lakkamise kohta.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriteeriumide kehtestamisel võetakse arvesse asja
võimalikku negatiivset mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning kriteeriumid hõlmavad:
1) taaskasutamiseks lubatud jäätmematerjale;
2) lubatud töötlemisprotsesse ja -tehnikat;
3) kvaliteedinõudeid nende materjalide kohta, mis on taaskasutamistoimingu tulemusena
lakanud olemast jäätmed kehtivate tootestandardite kohaselt, sealhulgas vajaduse korral
saasteainete sisalduse piirväärtusi;
4) nõudeid käitlemissüsteemile jäätmete lakkamise kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks,
sealhulgas nõudeid kvaliteedikontrollile ja enesekontrollile ning akrediteerimisele, kui see on
asjakohane;
5) nõuetele vastavuse kinnituse nõuet.
(31) Kui puudub käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud Euroopa Komisjoni
rakendusakt või käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel ei ole kriteeriume kehtestatud, võib
Keskkonnaamet jäätmeloa või keskkonnakompleksloa (edaspidi kompleksluba) andmise
menetluse käigus üksikjuhtumi põhjal otsustada, kas jäätmeloa või kompleksloa taotluses
märgitud jäätmed on lakanud olemast jäätmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4
sätestatud tingimuste kohaselt, võttes vajaduse korral arvesse käesoleva paragrahvi lõike 3
nõudeid.
(4) Taaskasutamistoiming, mille järel jäätmed on lakanud olemast jäätmed, peab olema
määratud taaskasutamistoimingu teinud ettevõtja keskkonnakaitseloas.
(5) Keskkonnakaitseluba käesoleva seaduse tähenduses on jäätmeluba, kompleksluba ja
jäätmekäitleja registreering.
(6) Asi, mis on lakanud olemast jääde, peab enne esimest kasutamist või käesoleva seaduse
§ 23 lõike 18 kohaselt turule laskmist vastama asjakohastes kemikaale ja tooteid reguleerivates
õigusaktides sätestatud nõuetele.
(7) Enne kui asjale, mis on lakanud olemast jääde, hakatakse kohaldama kemikaale ja tooteid
reguleerivaid õigusakte, peavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused olema
täidetud.“;
7) paragrahvi 22 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Asja, mis on saadud sellise tootmisprotsessi tulemusena, mille esmane eesmärk ei olnud selle
asja tootmine, ei peeta jäätmeteks, vaid kõrvalsaaduseks, kui on täidetud korraga järgmised
tingimused:“;
8) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ artikli 5 lõike 2 alusel ei ole
kehtestatud üksikasjalikke kriteeriume seoses tootmisprotsessis tekkinud teatava asja
määratlemisega kõrvalsaadusena, mis tagavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
tingimuste ühetaolise kohaldamise, võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada
2
määrusega kriteeriumid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimuste täpsustamiseks
teatavate asjade kõrvalsaadusena määratlemise kohta.“;
9) paragrahvi 51 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kodumajapidamises, büroos, jaemüügikohas, hulgimüügiettevõttes ja toitlustusasutuses
tekkinud toidu- ja köögijäätmed;“;
10) seadust täiendatakse §-ga 52 järgmises sõnastuses:
„§ 52. Toidujäätmed
Toidujäätmed on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega
sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa
Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002,
lk 1-24), artiklis 2 määratletud toit, mis on muutunud jäätmeteks.“;
11) paragrahvi 7 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Olmejäätmed on:
1) kodumajapidamistest kogutud segajäätmed ja liigiti kogutud jäätmed, sealhulgas paber ja
kartong, klaas, metallid, plast, biojäätmed, puit, tekstiil, pakendid, elektri- ja
elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmed, patareid ja akud ning suuremõõtmelised jäätmed,
sealhulgas madratsid ja mööbel;
2) muudest allikatest kogutud segajäätmed ja liigiti kogutud jäätmed, mis on oma koostise ja
omaduste poolest kodumajapidamisjäätmetele sarnased.
(2) Olmejäätmete hulka ei kuulu tootmis-, põllumajandus-, metsandus-, kalandus-, septiku- ega
kanalisatsioonivõrgu ja reovee töötlemise jäätmed, romusõidukid ega ehitus- ja
lammutusjäätmed.“;
12) seadust täiendatakse §-ga 72 järgmises sõnastuses:
„§ 72. Ehitus- ja lammutusjäätmed
Ehitus- ja lammutusjäätmed on ehitus- ja lammutustööde käigus tekkinud jäätmed.“;
13) paragrahvi 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Jäätmehooldus on jäätmekäitlus, sealhulgas selleks vajaliku jäätmerajatiste taristu rajamine
ja hooldus, järelevalve jäätmekäitluse üle ning jäätmekäitluskohtade rajamine ja hooldus,
sealhulgas järelhooldus.“;
14) paragrahvi 13 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmekäitlus on jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine (sealhulgas sortimine) ja
kõrvaldamine, sealhulgas vahendamine või edasimüümine.“;
15) paragrahvi 14 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 14. Jäätmete kogumine, liigiti kogumine ja vedamine“;
16) paragrahvi 14 lõige 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(12) Jäätmeid kogutakse liigiti korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu ja muude
taaskasutamistoimingute lihtsustamiseks või parandamiseks ning liigiti kogutud jäätmeid ei
segata teiste jäätmete ega muude materjalidega, millel on erinevad omadused.“;
3
17) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Jäätmete materjalina taaskasutusse võtmine on taaskasutamistoiming, mis hõlmab muu
hulgas korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu ja tagasitäidet. Jäätmete materjalina
taaskasutusse võtmiseks ei loeta jäätmete energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida
kasutatakse kütusena või muul viisil energia tootmiseks.“;
18) paragrahvi 15 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „,kaasa arvatud bioloogiline ringlussevõtt,“;
19) paragrahvi 15 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;
20) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Tagasitäide on taaskasutamistoiming, mille käigus kasutatakse kaevandatud ala
korrastamiseks või maastikukujunduse eesmärgil selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks
kasutatavad tavajäätmed peavad asendama materjale, mis ei ole jäätmed, sobima käesolevas
lõikes nimetatud eesmärkidel ning olema rangelt piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud
eesmärkide saavutamiseks.“;
21) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Jäätmete ettevalmistamine taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks on jäätmete mehaaniline,
termiline, keemiline või bioloogiline mõjutamine, kaasa arvatud sortimine, pakendamine ja
jäätmetest ainete või esemete eraldamine, mis muudab jäätmete omadusi eesmärgiga vähendada
jäätmete kogust või ohtlikkust, hõlbustada nende käitlemist või kõrvaldamist või tõhustada
nende taaskasutamist, sealhulgas korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu.“;
22) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Jäätmete sortimine on tegevus, mille käigus eraldatakse jäätmetest need jäätmed, mis
sobivad korduskasutuseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks,
ning ohtlikud jäätmed.“;
23) paragrahvi 21 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „võimaluste piires“
tekstiosaga „võimalikult suures ulatuses“;
24) paragrahvi 21 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) rakendada säästvaid tootmis- ja tarbimismudeleid, sealhulgas kavandada, projekteerida,
valmistada ja sisse vedada eeskätt selliseid tooteid, mis on korduskasutatavad, parandatavad,
või võimalikult pika kasutusajaga ning mille kasutuselt kõrvaldamisel tekkivad jäätmed on
taaskasutatavad võimalikult suurel määral;“;
25) paragrahvi 21 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:
„4) vältida kriitilise tähtsusega tooraineid sisaldavate toodete jäätmeteks muutumist;
5) toodete parandamise ja korduskasutuse edendamiseks teha intellektuaalomandi õigusi
piiramata kättesaadavaks toodete vajalikud varuosad, kasutusjuhendid, tehniline teave ja muud
vahendid, seadmed ja tarkvara;
6) vähendada toidujäätmete teket ning eelistada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist
inimestele tarbimiseks;
7) vältida mereprügi teket.“;
26) seadust täiendatakse paragrahviga 211 järgmises sõnastuses:
„§ 211. Toodetes sisalduvate ohtlike ainete kohta andmete esitamine
4
Ohtlike ainete sisalduse vähendamise soodustamiseks materjalides ja toodetes tuleb Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist,
hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide
Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus
(EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu
direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja
2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–850), artikli 3 lõikes 33 määratletud toote tarnijal
esitada 5. jaanuarist 2021 Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi nimetatud määruse artikli 33
punktis 1 nõutud teavet.“;
27) paragrahvi 23 lõike 4 punktis 2 asendatakse sõna „tasu“ sõnaga „teenustasu“;
28) paragrahvi 23 lõike 4 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „alusel“ tekstiosaga „ja selle
valimise korra avalikustamise tootjate ühenduse veebilehel“;
29) paragrahvi 23 lõiget 4 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„5) tootja poolt tootjate ühendusele lepinguga üle antud või tootjate ühendusega liitunud tootja
kohustuste teenustasu hinna esitamise turule lastud probleemtootemassi tonni kohta tootjate
ühenduse veebilehel;
6) probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise korraldamise kolme aasta jooksul ja
taaskasutuse sihtmäärade täitmise.“;
30) paragrahvi 23 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Tootjale teenustasu arvutamisel on arvesse võetud toote vastupidavust, parandatavust,
korduskasutatavust ja ringlussevõetavust ning ohtlike ainete olemasolu, lähtudes seejuures
toote olelusringil põhinevast käsitlusviisist ja sellest kui palju on tootja toote valmistamisel
arvestanud käesoleva seaduse § 21 lõigetes 1 ja 2 ning § 24 lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõudeid.“;
31) seadust täiendatakse paragrahvidega 231 ja 232 järgmistes sõnastustes:
„§ 231. Tootja ja tootjate ühenduse enesekontrollisüsteem
(1) Tootja ja tootjate ühendus peab kohaldama enesekontrollisüsteemi, mis sisaldab sealhulgas
vähemalt teavet käesoleva seaduse § 251 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamise, § 23
lõikes 41 tootjale teenustasu arvutamise ning kogutud ja probleemtooteregistrile esitatud
andmete kvaliteedi kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustustest on vabastatud isikud, kellel on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1221/2009, organisatsioonide vabatahtliku
osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega
tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja
2006/193/EÜ (ELT L 342, 22.12.2009, lk 1–45), sätestatud nõuetele vastav
keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem.
(3) Enesekontrollisüsteemi andmed tuleb dokumenteerida ja vajadusel ajakohastada vähemalt
kord 12 kuu jooksul.
§ 232. Tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning probleemtooteregistrisse
esitatavate andmete audiitorkontroll
(1) Tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning probleemtooteregistrisse esitatavate
andmete audiitorkontrolli (edaspidi audiitorkontroll) eesmärk on kontrollida:
5
1) käesoleva seaduse § 251 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamise ja § 23 lõikes 41 tootjale
teenustasu arvutamise nõuete täitmist;
2) probleemtooteregistrisse esitatud andmete õigsust.
(2) Tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning probleemtooteregistrisse esitatud andmeid
kontrollib vandeaudiitor audiitortegevuse seaduse tähenduses vastavuses audiitortegevusele
kehtestatud nõuetele käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud ulatuses.
(3) Tootja, kes laseb probleemtooteid turule ja tootjate ühendus korraldavad
probleemtooteregistrisse esitatavate andmete kontrollimise piiratud kindlustandva töövõtuna
audiitortegevuse seaduse tähenduses.
(4) Keskkonnaagentuur koostab valimi tootjatest ja tootjate ühendustest, kelle hulgast valitakse
juhusliku valikuga tootjad ja tootjate ühendused, kes peavad korraldama audiitorkontrolli.
(5) Valimi moodustamisel võetakse arvesse vähemalt tootja ja tootjate ühenduse:
1) käivet, sealhulgas võrreldakse eelmise kalendriaasta käivet eelnevate kalendriaastate
käibega;
2) Eestis turule lastud iga probleemtoote kategooria massi, sealhulgas võrreldakse eelmisel
kalendriaastal turule lastud iga probleemtoote kategooria massi eelnevate kalendriaastate
massiga.
(6) Sõltumatu vandeaudiitori kindlustandva töövõtu aruanne esitatakse tootjate ühendusele ja
probleemtooteregistrile.
32) seadust täiendatakse paragrahviga 251 järgmises sõnastuses:
„§ 251. Laiendatud tootjavastutuse põhimõte
(1) Tootja on kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete
käitlemise ning kandma sellest tulenevad kulud. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused
individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate
ühendusega.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks peab tootja ja tootjate
ühendus omama igal ajal piisavalt rahalisi vahendeid.
(3) Tootja vastutab tema turule lastud probleemtoote eest seni, kuni probleemtootest tekkinud
jäätmed on nõuetekohaselt käideldud. Probleemtoote tootjale ei kohaldata käesoleva seaduse
§ 28 lõikes 4 sätestatut.
(4) Tootja või turustaja, kelle asukoht ei ole Eestis, kuid kes sõltumata müügiviisist laseb
majandus- või kutsetegevuse korras Eestis turule probleemtooteid, peab probleemtoote turule
laskmiseks määrama Eestis asukohta omava füüsilisest või juriidilise isikust volitatud esindaja,
kes täidab tema eest probleemtoote tootjale või turustajale käesoleva seadusega sätestatud
kohustused.“;
(5) Probleemtootest tekkinud jäätmeid taaskasutav või kõrvaldav ettevõtja või vahendav
ettevõtja peab esitama tootjale, tootjate ühendusele või taaskasutamist või kõrvaldamist
vahendavale ettevõtjale taaskasutamistõendi. Taaskasutamistõendile märgitakse
probleemtootest tekkinud jäätmete üleandja, probleemtootest tekkinud jäätmete liik, kood ja
kogus ning taaskasutatud või kõrvaldatud probleemtootest tekkinud jäätmete kogus,
6
taaskasutamis- või kõrvaldustoimingu kood ja riik, kus taaskasutamine või kõrvaldamine
toimus.
(6) Rehvidest tekkinud jäätmete, kantavatest patareidest ja akudest tekkinud jäätmete ning
kodumajapidamistes kasutatavatest elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete
kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamiseks on nimetatud probleemtoote
tootjad kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega teenuse osutamiseks või
ühinema tootjate ühendusega.“;
33) paragrahvi 26 lõiked 1 ja 2 ning lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
34) paragrahvi 26 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Isikule, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmed, kohaldatakse
käesoleva seaduse § 251 sätteid ja käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud kohustusi.“;
35) paragrahvi 26 lõige 16 tunnistatakse kehtetuks;
36) paragrahvi 26 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise
või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad kehtestab
Vabariigi Valitsus määrusega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud isik kannab jäätmetekitajalt vastuvõetud
probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulud.“;
37) paragrahvi 26 lõike 11 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seaduse § 251 lõigete 1 ja 2 ning käesoleva paragrahvi lõigete 11, 3-5 ja 8 ning
käesoleva seaduse §-de 261 ja 262 sätteid ei kohaldata:“;
38) paragrahvi 26 lõike 11 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) elektri- ja elektroonikaseadmetele, mis on projekteeritud ja paigaldatud muud tüüpi seadme
eriomase osana, millele ei kohaldata käesoleva seaduse § 251 ja käesoleva paragrahvi lõigete
11, 3-5 ja 8 ning käesoleva seaduse §-de 261 ja 262 sätteid või mis ei ole käesoleva seaduse § 25
lõike 3 punkti 4 kohased elektri- ja elektroonikaseadmed ja mis toimivad üksnes kõnealuse
muud tüüpi seadme osana;“;
39) paragrahvi 26 lõike 12 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatule ei kohaldata käesoleva seaduse § 251 ja
käesoleva paragrahvi lõigete 11, 3-5 ja 8 ning käesoleva seaduse §-de 261 ja 262 sätteid:“;
40) paragrahvi 261 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Probleemtooteregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on andmete
koondamine probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste kohta, arvestuse pidamine turule
lastud probleemtoodete, Eestis tekkinud probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise
ja taaskasutamise sihtarvude saavutamise kohta jäätmeseadusest tulenevate ülesannete
täitmiseks ning järelevalve tegemiseks ning registrisse kantud andmete alusel Euroopa
Komisjonile jäätmealase teabe esitamine.“;
41) paragrahvi 261 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;
42) paragrahvi 261 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;
7
43) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Jäätmeid võib ladustada enne taaskasutamist kuni kolm aastat ja enne kõrvaldamist üks
aasta.“;
44) paragrahvi 281 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 281. Jäätmete põletamise keeld
(1) Laeval on jäätmete põletamine keelatud.
(2) Käesoleva seaduse § 31 lõigete 3 ja 4 kohaselt korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja
ringlussevõtuks liigiti kogutud jäätmete, välja arvatud jäätmete, mis tekivad liigiti kogutud
jäätmete töötlemisel ning mille puhul on põletamine käesoleva seaduse § 221 lõike 1 kohaselt
keskkonna jaoks parim lahendus, põletamine on keelatud.“;
45) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Jäätmehoolduses tuleb tekkinud jäätmetest eemaldada ohtlikud ained ja esemed, et
hõlbustada nende taaskasutamist ja töötlemist, kui see annab käesoleva seaduse § 221 lõike 1
kohaselt parima keskkonnaalase tulemuse.“;
46) paragrahvi 29 lõike 4 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) püsivaid orgaanilisi saasteaineid sisaldavatele jäätmetele;“;
47) paragrahvi 29 lõike 4 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„9) ehitus- ja lammutusjäätmetele;“;
48) paragrahvi 29 lõiked 41 ja 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Püsivaid orgaanilisi saasteaineid sisaldavate jäätmete käitlemisel võetakse muu hulgas
arvesse jäätmekäitlust reguleerivaid sätteid, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 2019/1021 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta (ELT L 169, 25.06.2019,
lk 45–77).
(42) Elavhõbedat sisaldavate jäätmete käitlemisel juhindutakse muu hulgas Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määrusest (EL) nr 2017/852 elavhõbeda kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks
määrus (EÜ) nr 1102/2008 (ELT L 137, 24.05.2017, lk 1–21).“;
49) seadust täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses:
„§ 291 Materjalide eemaldamine ehitiste lammutamisel
Ehitise lammutamisel tuleb võimalikult suures ulatuses liigiti koguda ohtlikke aineid sisaldavad
materjalid ning korduskasutuseks või ringlussevõtuks sobilikud materjalid.“;
50) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Jäätmed, mida ei ole võimalik käesoleva seaduse nõuete kohaselt taaskasutada, tuleb
kõrvaldada tervise- ja keskkonnaohutuse nõudeid järgides.“;
51) paragrahvi 31 pealkiri ning lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 31. Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab ja tagab oma haldusterritooriumil jäätmete liigiti
kogumist, et võimaldada nende korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud
taaskasutamist võimalikult suures ulatuses.“;
8
52) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldus peab kohaliku omavalitsuse üksuse
territooriumil tagama käesoleva seaduse § 1363 lõigetes 1 ja 2 nimetatud olmejäätmete
taaskasutamise sihtarvude täitmist.“;
53) paragrahvi 31 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
54) paragrahvi 31 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti-
ning klaasijäätmete liigiti kogumise ning hiljemalt 1. jaanuarist 2025 kodumajapidamises
tekkivate ohtlike jäätmete ja tekstiili liigiti kogumise.“;
55) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama biojäätmete liigiti kogumise tekkekohalt,
kui neid ei ole võimalik tekkekohal ringlusse võtta. Biojäätmetega koos võib lubada
tekkekohalt koguda samasuguste biolagunemis- ja kompostimisomadustega jäätmeid, mis
vastavad kompostimise ja biolagunemise teel taaskasutatavate pakendite suhtes kohaldatavatele
Euroopa või samaväärsetele riiklikele standarditele.
(5) Kohaliku omavalitsuse üksus võib käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud liigiti
kogumisest kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas ette näha
teatud jäätmeliikidele erandi tegemise, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) teatavat liiki jäätmete koos kogumine ei vähenda võimalusi neid korduskasutuseks ette
valmistada, ringlusse võtta või teha muid taaskasutamistoiminguid, kusjuures nende toimingute
tulemus on sellise kvaliteediga, mis on võrreldav liigiti kogumisel saavutatavaga;
2) liigiti kogumine ei ole keskkonna jaoks parim lahendus, võttes arvesse vastavate
jäätmevoogude juhtimise üldist keskkonnamõju;
3) liigiti kogumine ei ole jäätmekogumise häid tavasid arvestades tehniliselt võimalik;
4) liigiti kogumine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri majanduslikke kulusid, kui võtta arvesse
segaolmejäätmete kogumise ja töötlemisega kaasnevaid keskkonna- ja tervisekahju kulusid,
võimalusi jäätmekogumist ja -töötlust tõhustada, teisese toorme müügist saadavat tulu ning
saastaja maksab põhimõtte ja tootja laiendatud vastutuse kohaldamist.“;
56) paragrahvi 34 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Prügila on jäätmekäitluskoht, kus jäätmed ladestatakse maa peale või maa alla,
kaasaarvatud jäätmekäitluskoht kuhu jäätmetekitaja ladestab jäätmed tekkekohal (käitisesisene
prügila) ja kus:
1) jäätmeid ladustatakse püsivalt rohkem kui üheks aastaks;
2) jäätmeid ladustatakse enne nende töötlemist või taaskasutamist kauem kui kolm aastat;
3) jäätmeid ladustatakse enne nende kõrvaldamist kauem kui üks aasta.“;
57) paragrahvi 34 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
58) paragrahvi 35 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 35. Töötlemata ja liigiti kogutud jäätmete prügilasse ladestamise keeld
(1) Prügilasse on keelatud ladestada jäätmeid, mis:
1) ei ole läbinud käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 nimetatud töötlemist;
2) on käesoleva seaduse § 31 lõigete 3 ja 4 kohaselt kogutud liigiti korduskasutuseks
ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks, välja arvatud jäätmed, mis tekivad liigiti kogutud
9
jäätmete edasise töötlemise toimingu käigus ja mille prügilas ladestamine annab käesoleva
seaduse § 221 lõike 1 kohaselt parima keskkonnaalase tulemuse.“;
59) paragrahvi 352 lõikes 1 asendatakse sõna „ladestamiseks“ sõnaga „ladustamiseks“;
60) paragrahvi 36 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
61) paragrahvi 36 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada olmejäätmete sortimise ja
liigiti kogumise nõuded ja korra, jäätmete kogumassist eraldatavate taaskasutatavate jäätmete
protsendilised määrad ja sihtarvud ning sorditud jäätmete liigitamise alused.“;
62) paragrahvi 39 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „kohaliku omavalitsuse üksuses“ tekstiosaga
„vastava kavaga hõlmatud territooriumil“;
63) paragrahvi 39 lõike 3 punktid 1–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) tekkivate jäätmete koguseid liikide ja päritolu kaupa ning hinnangut jäätmevoogudele
tulevikus;
2) olemasolevate jäätmete kogumissüsteemide ja käitlemistaristu kirjeldust, ülevaadet
suurematest kõrvaldamis- ja taaskasutamiskohtadest, sealhulgas arvestades käesoleva seaduse
§-s 32 sätestatud läheduse põhimõtet hinnangut rajada uusi ja sulgeda olemasolevaid
kõrvaldamis- ja taaskasutamiskohtasid, ning hinnangut sulgemisega seotud investeeringutele ja
muudele rahalistele vahenditele;
3) ülevaadet ohtlike jäätmete, vanaõli, kriitilise tähtsusega tooraine olulise sisaldusega jäätmete
ja muude selliste jäätmevoogude käitlemisest, mille kohta on Euroopa Liidu tasandil
kehtestatud eraldi kord;
4) hinnangut vajadusele luua uusi kogumissüsteeme, võttes arvesse, milliseid materjale ja
millistes piirkondades liigiti kogutakse, millised on meetmed selle toimimise parandamiseks ja
milliseid erandeid on liigiti kogumisest tehtud;
5) täiendava jäätmerajatiste taristu loomise vajaduse korral andmeid tulevaste kõrvaldamis- ja
taaskasutamiskohtade asukoha ja nende võimsuse kohta ning hinnangut nendega seotud
investeeringutele ja muudele rahalistele vahenditele, sealhulgas ametiasutuste kohta, mis on
nõutavad investeeringute rahuldamiseks;“;
64) paragrahvi 39 lõike 3 punktid 7–9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) ülevaadet jäätmekäitlusega seotud organisatsioonide kohustustest, sealhulgas
jäätmekäitlusega tegelevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike isikute vahelise vastutuse ja
investeeringute jaotuse kirjeldust;
8) ülevaadet üldsusele või kindlale tarbijarühmale suunatud teavitamiskampaaniate
korraldamisest;
9) andmeid minevikus saastunud jäätmekäitluskohtade ning nende korrastamiseks võetavate
meetmete kohta;“;
65) paragrahvi 39 lõiget 3 täiendatakse punktidega 11–15 järgmises sõnastuses:
„11) ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks sobivate jäätmete, eelkõige olmejäätmete ja
biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamise saavutamise plaani ja ladestamise piiramiseks
võetud meetmeid;
12) pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kava;
13) asjakohaseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid ja sihtmäärasid, sealhulgas
tekkivate jäätmete koguse ja nende töötlemise kohta ning kõrvaldatavate või energia
taaskasutamiseks kasutatavate olmejäätmete kohta;
14) prügistamise, sealhulgas mereprügi vältimise, vähendamise ja koristamise meetmeid.“;
10
66) paragrahvi 39 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule sisaldab valdkonna tegevuskava
ülevaadet riigi territooriumile toodavate ja sealt välja veetavate jäätmete kohta ning hinnangut
riikidevaheliste jäätmevoogude kohta ning eraldi peatükina jäätmetekke vältimise kava, mis
sisaldab:
1) olemasolevate jäätmetekke vältimise meetmete kirjeldust ning nende tõhususe hinnangut;
2) jäätmetekke vältimise eesmärke ja nende elluviimise meetmeid, sealhulgas käesoleva
seaduse § 21 lõikes 2 esitatud eesmärkide elluviimise meetmeid;
3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud meetmete rakendamise kvalitatiivseid ja
kvantitatiivseid hindamisnäitajaid;
4) toidujäätmete tekke vältimise eriprogrammi.
(32) Käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud kavas kirjeldatakse Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVa lisas loetletud vahendite ja meetmete panust jäätmetekke
vältimisse ning arvestatakse käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 1 ja 2 nimetatud meetmete
hindamisel ja rakendamisel nimetatud direktiivi IV lisas esitatud näidismeetmeid.“;
67) paragrahvi 42 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „§ 39 lõikes 3“
tekstiosaga „§ 39 lõike 3 punktides 1–14“;
68) paragrahvi 42 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „kaupa“ sõnadega „ja käesoleva
seaduse § 31 lõikes 5 esitatud tingimuste alusel tehtud erandeid“;
69) paragrahvi 42 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kui käesoleva seaduse § 31 lõike 5 alusel nähakse ette erand teatud jäätmete liigiti
kogumisest vabastamiseks, esitatakse analüüs, mis tõendab väidetavaid vabastamise asjaolusid
ja nende aluste esinemist.“;
70) paragrahvi 43 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „muudatuste“ sõnadega
„sealhulgas käesoleva seaduse § 31 lõikes 5 nimetatud erandite“;
71) paragrahvi 43 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava koos käesoleva seaduse § 42 lõike 2 punktis 4
nimetatud analüüsiga ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta järel.
(6) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule ajakohastatakse omavalitsusüksuse
jäätmekava vajaduse korral aasta jooksul valdkonna tegevuskava või omavalitsuse üksuse
arengukava kinnitamisest arvates.“;
72) paragrahv 55 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava eelnõu esitatakse enne selle vastuvõtmist
kooskõlastamiseks Keskkonnaametile. Keskkonnaamet kooskõlastab või keeldub jäätmekava
eelnõu kooskõlastamisest 30 päeva jooksul nõuetekohase jäätmekava eelnõu saamisest arvates.
(2) Keskkonnaametil on õigus keelduda jäätmekava eelnõu kooskõlastamisest, kui see ei vasta
käesoleva seaduse § 39 lõikes 3 ja §-s 42 esitatud nõuetele.
(3) Kooskõlastamisest keeldumise korral esitab Keskkonnaamet põhjendatud seisukoha
keeldumise põhjuste kohta, tuues välja, milliseid käesoleva seaduse § 39 lõikes 3 ja §-s 42
esitatud nõudeid ei ole jäätmekava eelnõu koostamisel järgitud, või nimetades asjaolud, mis on
eelnõu kooskõlastamata jätmise aluseks.“;
11
73) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus ei või jäätmekava heaks kiita enne kooskõlastuse saamist
Keskkonnaametilt.“;
74) paragrahvi 60 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Segunenud jäätmed lahutatakse, kui see on tehniliselt teostatav ja tervisele või keskkonnale
tekkida võiva ohu vältimiseks vajalik.“;
75) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Ohtlikud jäätmed, mis on segatud eirates käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut, antakse
käitlemiseks üle selleks vastavat luba omavale isikule.“;
76) paragrahvi 61 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Ohtlike jäätmete segamine omavahel või tavajäätmetega või mis tahes aine või materjaliga
on lubatud, kui seejuures võetakse arvesse käesoleva seaduse § 29 lõigetes 1 ja 3 sätestatut, et
vältida jäätmetest lähtuvat ohtu tervisele või keskkonnale või kui see ei ole võimalik, siis
vähendada seda.“;
77) paragrahvi 62 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 62. Ohtlike jäätmete pakendamine ja märgistamine;“
78) paragrahvi 62 lõikes 1 asendatakse sõna „vaheladustamine“ sõnaga „ladustamine“;
79) paragrahvi 651 lõiked 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Erinevate omadustega vanaõli liike ei segata omavahel ega muud liiki jäätmete või
ainetega, kui selline segamine takistab vanaõli regenereerimist või muid
ringlussevõtutoiminguid.
(5) Vanaõli taaskasutamisel tuleb eelistada vanaõli regenereerimist või muid
ringlussevõtutoiminguid, mis annavad samaväärseid või paremaid keskkonnaalaseid
üldtulemusi kui regeneerimine, võttes arvesse käesoleva seaduse § 221 lõikes 2 sätestatut.“;
80) paragrahvi 71 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) käesoleva seaduse § 36 lõike 5 alusel kehtestatud määruses nimetatud olmejäätmete liigiti
kogumise korra;“;
81) paragrahvi 71 lõike 2 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „toimetada“ tekstiosaga „sealhulgas
annab teavet korduskasutuseks ettevalmistamise kohtadest“;
82) paragrahvi 71 lõike 2 punkti 11 täiendatakse pärast sõna „kaupa“ tekstiosaga „ja § 31
lõikes 5 sätestatud erandid“;
83) paragrahvi 71 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) tekkekohal liigiti kogutud ehitus- ja lammutusjäätmete nagu puidu, betooni, telliste,
plaatide, keraamika, kivide, metalli, klaasi, plasti ja kipsi kogumiskohad, mis asuvad kohaliku
omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil.“;
84) paragrahvi 71 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja eelnõu esitatakse enne selle
vastuvõtmist kooskõlastamiseks Keskkonnaametile. Keskkonnaamet kooskõlastab või keeldub
12
nõuetekohase jäätmehoolduseeskirja eelnõu kooskõlastamisest 30 päeva jooksul
jäätmehoolduseeskirja eelnõu saamisest arvates.“;
85) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 4–7 järgmises sõnastuses:
„(4) Keskkonnaametil on õigus keelduda jäätmehoolduseeskirja eelnõu kooskõlastamisest, kui
see on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 2 esitatud nõuetega.
(5) Kooskõlastamisest keeldumise korral esitab Keskkonnaamet põhjendatud seisukoha
keeldumise kohta, tuues välja käesoleva seaduse § 71 lõikes 2 sätestatud nõuded, millele eelnõu
ei vasta, või nimetades asjaolud, mis on jäätmehoolduseeskirja eelnõu kooskõlastamata jätmise
aluseks.
(6) Kohalik omavalitsus ei või jäätmehoolduseeskirja heaks kiita enne kooskõlastuse saamist
Keskkonnaametilt.
(7) Tervishoiuteenuste osutaja jäätmete käitlemise kord esitatakse arvamuse saamiseks
Terviseametile ja veterinaarteenuste osutaja jäätmete käitlemise kord arvamuse saamiseks
piirkondlikule veterinaarkeskusele, kes vajaduse korral teevad kahe nädala jooksul
ettepanekuid eeskirja täiendamiseks.“;
86) paragrahvi 116 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Keskkonnakaitseluba omav isik, samuti ohtlike jäätmete tekitaja, välja arvatud
kodumajapidamised, on käesoleva seaduse § 28 lõikes 11 sätestatut järgides kohustatud pidama
pidevat arvestust oma tegevuses tekkinud, kogutud, hoitud või ladustatud, veetud, töödeldud,
taaskasutatud või kõrvaldatud jäätme liigi, hulga, omaduste ja tekke kohta, sealhulgas
korduskasutuseks ettevalmistatud või ringlussevõetud asjade hulga ja omaduste kohta.“;
87) seaduse 11. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„11. peatükk
RIIKLIK JA HALDUSJÄRELEVALVE“;
88) paragrahvi 119 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Järelevalvet käesoleva seaduse § 291 nõuete järgimise üle teostab kohaliku omavalitsuse
üksus või asutus.“;
89) paragrahvi 119 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
90) paragrahvi 119 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Kohaliku omavalitsuse üksus või asutus on kohustatud teostama järelevalvet oma
haldusterritooriumil probleemtoodetest või nendest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja
kogumise üle.
(12) Järelevalvet käesoleva seaduse § 211 nõuete järgimise üle teostab Terviseamet.“;
91) paragrahv 1191 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1191. Riikliku järelevalve erimeetmed ja erisused
(1) Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riiklikule järelevalvele kohaldada
korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 34, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
13
(2) Keskkonnainspektsioon võib nõuda tootja või tootjate ühenduse kulul finantsjuhtimise ning
probleemtooteregistrisse esitatud andmete audiitorkontrolli.
(3) Probleemtooteregistrisse esitatud andmete õigsust kontrollib vandeaudiitor audiitortegevuse
seaduse tähenduses.
(4) Probleemtooteregistrisse esitatud andmete kontrollimine korraldatakse piiratud
kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.“;
92) paragrahvi 1192 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Korrakaitseorganil on õigus riikliku järelevalve käigus teostada mõõtmisi, võtta proove ja
teha või tellida ekspertiise ning jäädvustada olukorda pilti või heli salvestava seadmega.
Ekspertiisi kulud kannab korrakaitseorgan. Kui proovi-, mõõtmistulemuste või ekspertiisi
kohaselt selgub, et valdus või selle kasutamine ei vasta seaduse ning selle alusel kehtestatud
õigusaktide nõuetele ja valdaja oli sellest teadlik või pidi sellest teadlik olema, siis võib
korrakaitseorgan nõuda valdajalt proovi võtmise, mõõtmise ja ekspertiisi tegemise põhjendatud
ja dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitamist.“;
93) seadust täiendatakse §-ga 1196 järgmises sõnastuses:
„§ 1196. Haldusjärelevalve
(1) Haldusjärelevalvet käesoleva seaduse alusel antud kohaliku omavalitsuse üksuse
haldusaktide õiguspärasuse üle teeb Keskkonnainspektsioon.
(2) Keskkonnainspektsioonil on õigus kaasata haldusjärelevalve teostamisele eksperte.“;
94) paragrahvi 120 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Jäätmete tekke vältimise või jäätmehoolduse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.“;
95) paragrahvi 1201 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Jäätmete käitlemise eest jäätmeloa või kompleksloata, kui luba on nõutav, või loa nõudeid
rikkudes, samuti jäätmete üleandmise kohustuse või üleandmise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
96) paragrahv 1202 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1202. Jäätmete käitlemine registreerimistõendita või registreerimistõendi nõudeid
rikkudes
(1) Jäätmete käitlemise eest registreerimistõendita või registreerimistõendi nõudeid rikkudes –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;
14
97) paragrahv 1205 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1205. Jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumine
(1) Jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
98) paragrahv 1206 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1206. Jäätmealase arvestuse pidamise korra rikkumine
(1) Jäätmealase arvestuse pidamise korra rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 21 000 eurot.“;
99) paragrahv 121 tunnistatakse kehtetuks;
100) paragrahv 124 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 124. Tootjavastutusnõuete rikkumine
(1) Tootjavastutusnõuete, sealhulgas probleemtoodetest tekkinud jäätmete tagasivõtmise,
kogumise või taaskasutamise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;
101) paragrahvid 1241–125 tunnistatakse kehtetuks;
102) paragrahv 126 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 126. Segaolmejäätmete sortimise nõuete ja jäätmete ladestamise tingimuste rikkumine
ning selliste jäätmete ladestamine, mille ladestamine on keelatud
(1) Segaolmejäätmete sortimise nõuete või jäätmete ladestamise tingimuste rikkumise või
selliste jäätmete ladestamise eest, mille ladestamine on keelatud, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
103) paragrahv 1261 tunnistatakse kehtetuks;
104) paragrahvi 1262 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Ohtlike jäätmete käitlemise eritingimuste, sealhulgas pakendamise ja märgistamise nõuete
rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
15
105) paragrahv 1263 tunnistatakse kehtetuks;
106) paragrahv 1264 muudetakse ja sõnastatakse järgmisel:
„§ 1264. Jäätmete põletamine või keskkonda viimine väljaspool jäätmekäitluskohta
(1) Jäätmete põletamise või keskkonda viimise eest väljaspool jäätmekäitluskohta –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
107) paragrahvid 1266–1269 tunnistatakse kehtetuks;
108) paragrahv 12610 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 12610. Kaevandamisjäätmete käitlemise erinõuete ja kaevandamisjäätmekavas toodud
nõuete rikkumine
(1) Kaevandamisjäätmete käitlemise erinõuete, samuti suurõnnetuste vältimise ja nendest
teatamise nõuete rikkumise või kaevandamisjäätmekavas toodud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.“;
109) paragrahv 12611 tunnistatakse kehtetuks;
110) paragrahvi 128 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui süüteo- või haldusmenetluses on selgunud, et saastajat ei ole võimalik kindlaks teha,
samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest
kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise
keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse
asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus on.“;
111) paragrahv 134 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 134. Piirangud ladestatavatele jäätmetele
(1) Prügilasse ladestatavate olmejäätmete hulgas ei tohi biolagunevaid jäätmeid olla:
1) üle 45 massiprotsendi alates 2010. aasta 16. juulist;
2) üle 30 massiprotsendi alates 2013. aasta 16. juulist;
3) üle 20 massiprotsendi alates 2020. aasta 16. juulist.
(2) Alates 2030. aasta 1. jaanuarist on prügilasse keelatud ladestada ringlussevõtuks või muuks
taaskasutamiseks sobivaid jäätmeid, eelkõige olmejäätmeid, välja arvatud jäätmed, mille
ladestamine prügilas annab käesoleva seaduse § 221 lõike 1 kohaselt parima keskkonnaalase
tulemuse.
(3) Alates 2035. aasta 1. jaanuarist ei tohi prügilasse ladestavate olmejäätmete kogus ületada
10 massiprotsenti samal aastal tekitatud olmejäätmete üldkogusest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud sihtarvu arvutamise korra kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega, arvestades nõukogu direktiivi 1999/31/EÜ artiklis 5a sätestatut.“;
16
112) paragrahv 1363 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Alates 2020. aasta 1. jaanuarist tuleb taaskasutada:
1) kodumajapidamisest pärinevaid paberi-, metalli-, plasti- ja klaasijäätmeid ja võimalusel
muudest allikatest pärinevaid samalaadseid jäätmeid korduskasutuseks ettevalmistamisena ja
ringlussevõtuna – vähemalt 50 protsendi ulatuses nende jäätmete kogumassist kalendriaastas;
2) ehitus- ja lammutusjäätmeid, välja arvatud sellised looduslikud ained, nagu kivid ja pinnas,
ning ohtlikke aineid sisaldavad kivid ja pinnas, korduskasutuseks ettevalmistatuna,
ringlussevõtuna ja muul viisil taaskasutatuna, sealhulgas tagasitäiteks, muude ainete asemel –
vähemalt 70 protsendi ulatuses nende jäätmete kogumassist kalendriaastas.
(2) Olmejäätmeid tuleb korduskasutuseks ette valmistada ja ringlusse võtta:
„1) 2025. aasta 1. jaanuarist vähemalt 55 protsendi ulatuses nende jäätmete kogumassist
kalendriaastas;
2) 2030. aasta 1. jaanuarist vähemalt 60 protsendi ulatuses nende jäätmete kogumassist
kalendriaastas;
3) 2035. aasta 1. jaanuarist vähemalt 65 protsendi ulatuses nende jäätmete kogumassist
kalendriaastas.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sihtarvude arvutamisel arvestatakse komisjoni
otsuses 2011/753/EL, millega kehtestatakse eeskirjad ja arvutusmeetodid Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ artikli 11 lõikes 2 sätestatud eesmärkide täitmise
kontrollimiseks (ELT L310, 25.11.2011, lk 11–16), sätestatut.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud sihtarvude arvutamise korra kehtestab valdkonna
eest vastutav minister määrusega, arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2008/98/EÜ artiklis 11a sätestatut.“;
113) seadust täiendatakse §-dega 13611–13614 järgmises sõnastuses:
„§ 13611. Enne käesoleva paragrahvi jõustumist pooleli olevate korraldatud jäätmeveo
riigihangete, kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavade kehtestamise ja muutmise ning
kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirjade kehtestamise ja muutmise
menetluste lõpetamine
(1) Enne 2020. aasta 5. juulit algatatud korraldatud jäätmeveo riigihangete menetlusele
kohaldatakse enne 2020. aasta 5. juulit kehtinud õigusnorme.
(2) Enne 2020. aasta 5. juulit algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavade
kehtestamise ja muutmise menetlusele kohaldatakse enne 2020. aasta 5. juulit kehtinud
õigusnorme.
(3) Enne 2020. aasta 5. juulit algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirjade
kehtestamise ja muutmise menetlusele kohaldatakse enne 2020. aasta 5. juulit kehtinud
õigusnorme.
§ 13612. Biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise või tekkekohal ringlussevõtu
rakendamise tähtaeg
Kohaliku omavalitsuse üksused peavad viima biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise või
tekkekohal ringlussevõtu kooskõlla käesoleva seaduse § 31 lõikes 4 sätestatuga hiljemalt alates
uutest korraldatud jäätmeveo hangetest, kuid mitte hiljem kui 31. detsembriks 2023.
§ 13613. Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja ja jäätmekavade
muudatuste rakendamise tähtaeg
17
Kohaliku omavalitsuse üksused peavad viima jäätmehoolduseeskirjad ja jäätmekava § 31 lõikes
5, § 42 lõike 2 punktides 2 ja 4, § 43 lõigetes 1, 5 ja 6, §-s 55, § 59 lõikes 3 ja § 71 lõike 2
punktides 11 ja 12 ning § 71 lõikes 4 sätestatuga kooskõlla alates jäätmehoolduseeskirja või
jäätmekava muutmisest või uue kehtestamisest, kuid mitte hiljem kui 31. detsembriks 2023.
§ 13614. Tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning probleemtooteregistrisse
esitatavate andmete audiitorkontrolli rakendamine
Käesoleva seaduse § 232 rakendatakse 2021. aasta 1. jaanuarist alanud andmete esitamise
perioodi kohta.“;
114) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „nõukogu direktiiv
1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, 16.7.1999, lk 1–19)“ tekstiosaga „, muudetud
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/850 (ELT L 150, 14.6.2018,
lk 100–108)“;
115) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud
direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3–30)“ tekstiosaga „, muudetud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiviga (EL) 2018/851 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109–140)“;
§ 2. Pakendiseaduse muutmine
Pakendiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduses asendatakse läbivalt tekstiosa „§ 16 lõige 1“ tekstiosaga „§ 121 lõige 1“ ja tekstiosa
„§ 16 lõige 2“ tekstiosaga § 121 lõige 2 vastavas käändes“;
2) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolev seadus sätestab üldnõuded pakendile ja pakendi kasutamisele, pakendi ja
pakendist tekkivate jäätmete vältimise ja vähendamise meetmed, pakendi ja pakendijäätmete
taaskasutussüsteemi korralduse, nõuded audiitorkontrollile ning ringlussevõtu sihtarvud,
nõuded pakendiregistrisse esitatavate andmete kontrollile ning nõuete riikliku järelevalve
alused ja vastutuse kehtestatud nõuete täitmata jätmise eest.“;
3) paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Käesolevas seaduses sätestatud tegevusloa menetlusele kohaldatakse majandustegevuse
seadustiku üldosa seadust, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
(6) Käesolevas seaduses sätestatule kohaldatakse ka toote nõuetele vastavuse seaduse sätteid,
arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.“;
4) paragrahvi 3 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) korduskasutuspakend – olelusringi jooksul mitme veo- või kasutuskorra jaoks kavandatud,
valmistatud ja turule lastud pakend, mida täidetakse või kasutatakse uuesti samal eesmärgil,
milleks ta valmistati.“;
5) paragrahvi 3 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) mustmetall – teras, mille kombineeritud nomenklatuuri grupp on 73 nõukogu määruse
(EMU) nr 2658/87 järgi;“;
18
6) paragrahvi 3 lõiget 3 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) värviline metall - alumiinium, mille kombineeritud nomenklatuuri grupp on 76, ja muud
pakendimaterjalidena kasutatavad kombineeritud nomenklatuuri jaotusse XV
(mitteväärismetallid ja nendest valmistatud tooted) kuuluvad metallid vastavalt nõukogu
määrusele (EMÜ) nr 2658/87;“;
7) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Komposiitpakend on pakend, mis on valmistatud kahest või enamast eri materjalikihist,
mida ei saa käsitsi üksteisest eraldada ning mis moodustavad ühe sisemisest mahutist ja
välisümbrisest koosneva lahutamatu terviku, mida täidetakse, ladustatakse, transporditakse ja
tühjendatakse.“;
8) paragrahvi 5 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pakendi ja pakendijäätmete vältimine on jäätmetekke vältimine jäätmeseaduse § 22
tähenduses.“;
9) seadust täiendatakse §-dega 51‒53 järgmises sõnastuses:
„§ 51. Pakendijäätmete käitlus
Pakendijäätmete käitlus on jäätmekäitlus jäätmeseaduse § 13 tähenduses.
§ 52. Pakendijäätmete kogumine
Pakendijäätmete kogumine on jäätmete kogumine jäätmeseaduse § 14 lõike 1 tähenduses.
§ 53. Pakendijäätmete liigiti kogumine
Pakendijäätmete liigiti kogumine jäätmete liigiti kogumine jäätmeseaduse § 14 lõike 11
tähenduses.“;
10) paragrahvi 6 teksti muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Pakendi korduskasutus on korduskasutus jäätmeseaduse § 141 tähenduses.“;
11) seadust täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses:
„§ 61. Pakendijäätmete töötlemine
Pakendijäätmete töötlemine on töötlemine jäätmeseaduse § 16 tähenduses.“;
12) paragrahvi 7 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, arvestades käesoleva seaduse erisusi“;
13) paragrahvi 7 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
14) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pakendijäätmete ringlussevõtt on jäätmete ringlussevõtt jäätmeseaduse § 15 lõike 4
tähenduses.“;
15) paragrahvi 8 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
16) seadust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:
„§ 81. Pakendijäätmete kõrvaldamine
19
Pakendijäätmete kõrvaldamine on jäätmete kõrvaldamine jäätmeseaduse § 17 lõike 1
tähenduses.“;
17) seadust täiendatakse §-ga 121 järgmises sõnastuses:
„§ 121. Laiendatud tootjavastutuse põhimõte
(1) Pakendiettevõtja on kohustatud tagama tema turule lastud pakendatud kauba pakendi ja
pakenditest tekkinud jäätmete käitlemise ning kandma sellest tulenevad kulud. Pakendiettevõtja
võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt või annab need kirjaliku lepinguga üle
taaskasutusorganisatsioonile.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks peab pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsioon omama igal ajal piisavalt rahalisi vahendeid.
(3) Kui pakendiettevõtja annab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustused üle
taaskasutusorganisatsioonile, vastutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuste
täitmise eest taaskasutusorganisatsioon.
(4) Pakendiettevõtja on kohustatud kandma pakendi ja pakendijäätmete käitlemisel vähemalt
järgmised kulud:
1) kulud, mis tekivad pakendi ja pakendijäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel
ning töötlemisel, sealhulgas töötlemisel, mis on vajalik käesoleva seaduse § 36 sätestatud
sihtarvude saavutamiseks, võttes arvesse pakendi müügist ja pakendijäätmetest saadud tulu;
2) kulud teavitustegevusele, andmete kogumisele ja esitamisele.
(5) Pakendiettevõtja või turustaja, kelle asukoht ei ole Eestis, kuid kes sõltumata müügiviisist
laseb majandus- või kutsetegevuse korras Eestis turule pakendeid, peab määrama oma volitatud
esindajaks Eestis asukohta omava taaskasutusorganisatsiooni, kes täidab tema eest
pakendiettevõtjale käesoleva seadusega pandud kohustused.
(6) Turustaja käesoleva seaduse tähenduses on tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik,
kes teeb pakendi turul kättesaadavaks. Turustaja võib olla samal ajal ka pakendiettevõtja
käesoleva seaduse § 10 tähenduses.“;
18) paragrahvi 13 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Pakend peab olema kavandatud, valmistatud ja müüdud nii, et oleks võimalik selle
korduskasutus või pakendijäätmete taaskasutus, sealhulgas ringlussevõtt jäätmeseaduse § 221
nimetatud jäätmehierarhiat järgides, välistades pakendijäätmete või nende töötlemisel tekkivate
jäätmete kõrvaldamisel negatiivset mõju keskkonnale.“;
19) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Oksüdantide toimel lagunevat plastpakendit ei loeta biolagunevaks pakendiks.“;
20) paragrahvi 16 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;
21) paragrahvi 16 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 1“ tekstiosaga
„käesoleva seaduse § 121 lõikes 1“;
22) paragrahvi 16 lõike 31 punkt 4, lõiked 32, 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;
20
23) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Pakendi korduskasutuse ja pakendi ning pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamise korra
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, arvestades Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 94/62/EÜ artiklis 6a sätestatut.“;
24) paragrahvi 172 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
25) paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktidega 41 ja 42 järgmistes sõnastustes:
„41) teenustasu arvutamine vähemalt käesoleva seaduse § 121 lõike 4 kohaselt;
42) pakendiettevõtjale jäätmekäitluse tasu arvutamisel toodete vastupidavuse, parandatavuse,
korduskasutatavuse ja ringlussevõetavuse ning ohtlike ainete olemasolu arvesse võtmine,
lähtudes seejuures olelusringil põhinevast käsitlusviisist.“;
26) paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:
„51) käesoleva lõike punktis 5 sätestatud valimise korra avalikustamine
taaskasutusorganisatsiooni veebilehel;“;
27) paragrahvi 174 lõike 1 punkti 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) vastavalt käesoleva seaduse § 121 lõikele 2 üle antud kohustuste teenustasu hinna esitamine
turule lastud pakendimassi tonni kohta, sealhulgas eraldi erinevate plasti- ja muude
materjaliliikide kohta;“;
28) paragrahvi 174 lõike 1 punkti 11 täiendatakse pärast sõna „nõuetest“ tekstiosaga „ning
jäätmetekke ja prügistamise vältimisest“;
29) paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks;
30) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:
„§ 181. Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni enesekontrollisüsteem
(1) Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsioon peab kohaldama enesekontrollisüsteemi, mis
sisaldab sealhulgas teavet vähemalt käesoleva seaduse § 121 lõikes 1 sätestatud kohustuste
rahastamise ning kogutud ja pakendiregistrile esitatud andmete kvaliteedi kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustustest on vabastatud isikud, kellel on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1221/2009, organisatsioonide vabatahtliku
osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega
tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja
2006/193/EÜ (ELT L 342, 22.12.2009, lk 1–45), sätestatud nõuetele vastav
keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem.
(3) Enesekontrollisüsteemi andmed tuleb dokumenteerida ja ajakohastada vähemalt kord
12 kuu jooksul.“;
31) paragrahvi 20 lõike 21 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „teatega“ tekstiosaga „ning
annab infot jäätmetekke ning prügistamise vältimisest.“;
32) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 45 ja 46 järgmises sõnastuses:
„(45) Käesoleva paragrahvi lõigetes 43 ja 44 kehtestatud kohustus loetakse pakendatud kauba
müüja poolt täidetuks, kui pakendatud kauba müüjate kaks või enam müügikohta on üksteise
vahetus läheduses ning pakendatud kauba müüjad on kokku leppinud kehtestatud tagatisrahaga
21
pakendite tagasivõtmise korraldamise ühiselt ühe pakendatud kauba müüja müügikohas või
teenindusmaal või mujal pakendatud kauba müüja müügikoha vahetus läheduses.
(46) Käesoleva paragrahvi lõikes 45 nimetatud ühiselt tegutsevad pakendatud kauba müüjad
vastutavad solidaarselt kehtestatud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise koha toimimise
eest.“;
33) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Pakendiettevõtja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud tagatisraha rakendada ka
kõrge etanoolisisaldusega alkohoolse joogi, siirupi ja piimajoogi ühekorrapakendile ja
korduskasutuspakendile.“;
34) paragrahvi 21 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud kanget alkohoolset jooki mõistetakse
alkoholiseaduse tähenduses, siirupit mõistetakse kui mahlakontsentraati või suhkru- või muust
siirupist valmistatud jooki ning piimajooki mõistetakse kui piimakontsentraadist suhkru- või
muu magusainelisandiga või ilma valmistatud jooki.“;
35) paragrahvi 23 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
36) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Pakendi ja pakendijäätmete kogumise, korduskasutuse ja taaskasutuse lihtsustamiseks
tuleb pakendiettevõtjal kanda pakendile või etiketile pakendimaterjali iseloomustav märgistus
vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele 97/129/EÜ, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi
ja EL Nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta pakendimaterjalide
identifitseerimissüsteem (ELT L 050, 20.02.1997, lk 28–31), ja informatsioon vastava pakendi
looduses lagunemise aja kohta.“;
37) paragrahvi 24 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „audiitori kontrollitud“;
38) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Pakendijäätmeid taaskasutav ettevõtja ja pakendijäätmete taaskasutamist vahendav
ettevõtja esitab kalendriaasta kohta pakendiregistrisse pakendijäätmete taaskasutamise tõendi
iga temaga lepingu sõlminud pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni või
pakendijäätmete taaskasutamist vahendava ettevõtja kohta.“;
39) paragrahvi 241 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 241. Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning
pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontroll
40) paragrahvi 241 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning pakendiregistrisse
esitatavate andmete audiitorkontrolli (edaspidi audiitorkontroll) eesmärk on kontrollida:
1) käesoleva seaduse § 121 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamise ja § 174 lõike 1 punktis
42 pakendiettevõtjale teenustasu arvutamise nõuete täitmist;
2) pakendiregistrisse esitatud andmete õigsust.
41) paragrahvi 241 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, kes käesoleva seaduse §-st 24 tulenevalt
esitab andmed pakendiregistrisse ning laseb turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem
kui viis tonni aastas,“;
42) paragrahvi 241 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
22
43) paragrahvi 241 lõige 5 esimene lause tunnistatakse kehtetuks.
44) paragrahvi 241 lõige 5 teist lauset täiendatakse pärast sõna „taaskasutusorganisatsioonile“
tekstiosaga „ja pakendiregistrile.“;
45) paragrahvi 241 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
46) paragrahvi 241 täiendatakse lõigetega 8-10 järgmises sõnastuses:
„(8) Keskkonnaagentuur koostab valimi pakendiettevõtjatest ja taaskasutusorganisatsioonidest,
kelle hulgast valitakse juhusliku valikuga pakendiettevõtjad ja taaskasutusorganisatsioonid, kes
peavad korraldama audiitorkontrolli.
(9) Valimi moodustamisel võetakse arvesse vähemalt pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsiooni:
1) käivet, sealhulgas võrreldakse eelmise kalendriaasta käivet eelnevate kalendriaastate
käibega;
2) Eestis turule lastud ühekorrapakendi iga pakendimaterjali liigi massi, sealhulgas võrreldakse
eelmisel kalendriaastal turule lastud ühekorrapakendi iga pakendimaterjali liigi massi eelnevate
kalendriaastate massiga;
3) Eestis käibelt kõrvaldatud korduskasutuspakendi iga pakendimaterjali liigi massi, sealhulgas
võrreldakse eelmisel kalendriaastal käibelt kõrvaldatud korduskasutuspakendi iga
pakendimaterjali liigi massi eelnevate kalendriaastate massiga.
(10) Pakendiettevõtja, kes laseb esmakordselt turule kaupa plastist pakendis, mille mass on üle
100 kilogrammi aastas või muust materjalist pakendis, mille mass on üle 200 kilogrammi
aastas, on kohustatud korraldama audiitorkontrolli.“;
47) paragrahvi 25 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „täitmise“ tekstiosaga „ja taaskasutamise
tõendite“;
48) paragrahvi 25 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;
49) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Järelevalve teostamisel käesoleva seaduse peatükkides 2 ja 5 sätestatud nõuete täitmise üle
arvestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse
akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse
kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (ELT L 218, 13.08.2008, lk 30–47) sätestatud erisusi.“;
50) paragrahvi 261 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 261. Riikliku järelevalve erimeetmed ja erisused
(1) Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riiklikule järelevalvele kohaldada
korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
(2) Keskkonnainspektsioon võib nõuda pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni kulul
finantsjuhtimise ning pakendiregistrisse esitatud andmete audiitorkontrolli.
(3) Pakendiregistrisse esitatud andmete õigsust kontrollib vandeaudiitor audiitortegevuse
seaduse tähenduses.
23
(4) Pakendiregistrisse esitatud andmete kontrollimine korraldatakse piiratud kindlustandva
töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.“;
51) paragrahv 263 tunnistatakse kehtetuks;
52) paragrahv 28 tunnistatakse kehtetuks;
53) paragrahvi 29 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 29. Pakendialaste nõuete rikkumine
(1) Pakendialaste nõuete, sealhulgas pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise, kogumise või
taaskasutamise kohustuse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;
54) paragrahv 291 ja 30 tunnistatakse kehtetuks;
55) paragrahvi 33 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolevas seaduses nimetatud väärtegude menetlemisel kohaldatakse karistusseadustiku
üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
(2) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on
Keskkonnainspektsioon.“;
56) paragrahvi 33 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
57) paragrahvi 33 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Maksu- ja
Tolliamet.
(5) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud väärteo kohtuväline menetleja on ka Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Amet.
(6) Käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka linna- ja
vallavalitsus.“;
58) paragrahvi 36 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks tuleb pakendijäätmete kogumassist vähemalt 65
protsenti ringlusse võtta.
(22) Hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks tuleb pakendijäätmete kogumassist vähemalt 70
protsenti ringlusse võtta.“;
59) paragrahvi 36 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 21 kehtestatud sihtarvu täitmine, peab
pakendiettevõtja hiljemalt 2025. aasta 31. detsembriks ringlusse võtma pakendimaterjalide liike
kalendriaastas vähemalt järgmises ulatuses:
1) plast 50 protsenti;
2) puit 25 protsenti;
24
3) mustmetall 70 protsenti;
4) alumiinium 50 protsenti;
5) klaas 70 protsenti;
6) paber ja kartong 75 protsenti.
(32) Et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 22 kehtestatud sihtarvu täitmine, peab
pakendiettevõtja hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks ringlusse võtma pakendimaterjalide liike
kalendriaastas vähemalt järgmises ulatuses:
1) plast 55 protsenti;
2) puit 30 protsenti;
3) mustmetall 80 protsenti;
4) alumiinium 60 protsenti;
5) klaas 75 protsenti;
6) paber ja kartong 85 protsenti.“;
60) paragrahvi 36 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 3“ tekstiosaga „lõigetes 3–32“;
61) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Et tagada jäätmeseaduse §-s 1363 kehtestatud olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude
täitmine, peab pakendiettevõtja alates 2020. aasta 1. jaanuarist ringlusse võtma müügipakendi
pakendimaterjale kalendriaastas vähemalt jäätmeseaduse §-s 1363 kehtestatud sihtarvude
ulatuses.“;
62) seadust täiendatakse §-dega 394 ja 395 järgmises sõnastuses:
„§ 394. Pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrolli rakendamine
Käesoleva seaduse § 24 lõigetes 4-6 sätestatud andmete esitamisele pakendiregistrisse, mis
käsitlevad pakendiettevõtte tegevust aastatel 2019-2020, kohaldatakse enne käesoleva
paragrahvi jõustumist kehtinud õigusnorme.
§ 395. Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning
pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrolli rakendamine
Käesoleva seaduse § 241 rakendatakse 2021. aasta 1. jaanuarist alanud andmete esitamise
perioodi kohta.“;
63) seaduse normitehnilist märkust muudetakse ja täiendatakse järgmises sõnastuses:
„1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta
(EÜT L 365, 31.12.1994, lk 10–23), muudetud direktiividega 2004/12/EÜ (ELT L 047,
18.02.2004, lk 26–32), 2005/20/EÜ (ELT L 070, 16.03.2005, lk 17–18), 2013/2/EL (ELT L
037, 08.02.2013, lk 10–12), (EL) 2015/720 (ELT L 115, 06.05.2015, lk 11–15) ja (EL)
2018/852 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 141–154)“;
64) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud
direktiivid (ELT 312, 22.11.2008, lk 3–30)“ tekstiosaga „, muudetud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiviga (EL) 2018/851 (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109–140).“.
§ 3. Seaduse jõustumine
(1) Käesolev seadus jõustub 2020. aasta 5. juulil.
(2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 32 lõige 5 jõustub 2021. aasta 1. jaanuaril.
(3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 89, § 2 punktid 5 ja 6 jõustuvad 2025. aasta 1. jaanuaril.
25
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn „…“ ………….. 2019
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus „….“ ……………. 2019
allkirjastatud digitaalselt
26
JÄÄTMESEADUSE JA PAKENDISEADUSE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõukohase seadusega muudetakse jäätmeseadust (edaspidi JäätS) ja pakendiseadust
(edaspidi PakS), millega võetakse üle ja täidetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
(EL) 2018/851, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 150,
14.6.2018, lk 109—140; edaspidi ka jäätmete raamdirektiiv), Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivist (EL) 2018/852, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja
pakendijäätmete kohta (ELT L 150, 14.6.2018, lk 141—154; edaspidi ka pakendidirektiiv), ja
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2018/850, millega muudetakse direktiivi
1999/31/EÜ prügilate kohta (ELT L 150, 14.6.2018, lk 100—108; edaspidi ka prügiladirektiiv),
(edaspidi kõik koos ka direktiivid) tulenevad kohustused.
Jäätmete raamdirektiivist ja prügiladirektiivist tulenevad muudatused sisalduvad põhiosas
JäätSi muutmise sätetes ning need puudutavad jäätmete liigiti kogumise, laiendatud
tootjavastutuse, jäätmetekke vältimise, kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi jäätmekavade
ning jäätmete ringlussevõtu tõhustamisega seotud nõudeid ja meetmeid, et saavutada
korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtmäärade täitmine. Samuti
täpsustatakse vastutussätete sõnastusi ja karistusmäärasid. Pakendidirektiivist tulenevad
muudatused sisalduvad põhiosas PakSis ning need puudutavad mõisteid ja ringlussevõtu
sihtarvusid. PakSi muutmise sätted tulenevad ka jäätmete raamdirektiivi laiendatud
tootjavastutust puudutavatest artiklitest.
Eelnõukohase seadusega täpsustatakse, millistele tingimustele vastavuse korral jäätmed
lakkavad olemast jäätmed. Kehtiva õiguse järgi on jäätmete lakkamise üheks tingimuseks
Euroopa Komisjoni rakendusakti või keskkonnaministri määrusega kehtestatud kriteeriumite
olemasolu, mille alusel otsustatakse, kas jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Uuendusena on
edaspidi võimalik erandjuhtudel jäätmete lakkamine otsustada Keskkonnaametil ka
üksikjuhtumi põhjal nii, et puuduvad küll rakendusakti või määrusega kehtestatud kriteeriumid,
kuid on olemas piisav teave, mis tõendab jäätmete lakkamist.
Eelnõukohase seadusega korrastatakse ja muudetakse konkreetsemaks jäätmete liigiti
kogumisega seotud nõudeid ning jäätmete liigiti kogumise ja olmejäätmete ringlussevõtu
sihtarvu saavutamise korraldus ja täitmise tagamine antakse seaduse tasandil ülesandeks
kohalikele omavalitsustele. Kvaliteetse ringlussevõtu tagamiseks ja hõlpsamaks
korduskasutamiseks ettevalmistamiseks tuleb jäätmeid jätkuvalt koguda liigiti. Liigiti
kogumisest on võimalik teha erandeid vaid teatud tingimustele vastavuse korral ning need
erandid näeb ette kohaliku omavalitsuse üksus jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas. Kui
kohaliku omavalitsuse üksus otsustab jäätmete liigiti kogumisest teha erandeid, esitatakse
jäätmekavas ka analüüs põhjendustega erandite tegemisele. Selleks, et tagada kohaliku
omavalitsuse üksuse jäätmekava seadusele vastavus ning veenduda erandite tegemise korral
nende põhjendatuses, kooskõlastab jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja Keskkonnaamet. Ilma
kooskõlastuseta ei või nimetatud dokumente heaks kiita.
Tähelepanu pööratakse ka ohtlikke aineid sisaldavate materjalide eraldamisele enne hoonete
lammutamist ning ehitus- ja lammutusjäätmete liigiti kogumisele. Ehitus- ja lammutusjäätmete
sortimise ning liigiti kogumise hõlbustamiseks peavad olema kohaliku omavalitsuse üksuse
haldusterritooriumil tekkekohal sorditud ehitus- ja lammutusjäätmete nagu puidu, betooni,
telliste, plaatide, keraamika, kivide, metalli, klaasi, plasti ja kipsi kogumiskohad.
1
Lisaks pannakse senisest enam rõhku jäätmetekke vältimise meetmetele ning seadust
täiendatakse nõuetega, millele iga tegevuse juures keskenduda jäätmetekke vältimiseks. Iga
tegevuse juures tuleb lisaks seni kehtinud jäätmetekke vältimise nõuetele maksimaalselt
rakendada säästvaid tootmis- ja tarbimismudeleid, vältida kriitilise tähtsusega tooraineid
sisaldavate toodete jäätmeteks muutumist, vältida ja vähendada toidujäätmete teket ning
edendada toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist, eelistades seda, et
toit jääb inimestele söömiseks ning samuti tuleb vältida mereprügi teket. Laiemat mõju avaldab
tarneahelas osalejate kohustus hakata kandma Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi teavet
selliste toodete kohta, mis sisaldavad väga ohtlikke aineid üle teatava massikontsentratsiooni.
Eelnõukohase seadusega täpsustatakse ja täiendatakse loetelu andmetest, mida peavad
valdkonna tegevuskava ja kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava sisaldama. Lisaks
valdkonna tegevuskavale (seni nimetatud kui riigi jäätmekava) tuleb kehtestada riigi tasandil
jäätmetekke vältimise programm, milles kirjeldatakse olemasolevaid jäätmetekke vältimise
meetmeid ja antakse nende tõhususele hinnang, seatakse jäätmetekke vältimise eesmärgid ja
sõnastatakse nende elluviimise meetmed ning esitatakse meetmete rakendamise kvalitatiivsed
ja kvantitatiivsed hindamisnäitajad. Jäätmetekke vältimise programmi üks osa on ka
toidujäätmete vältimise eriprogramm, mille eesmärk on vähendada toidujäätmete teket.
Pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse esitatud andmete ning probleemtoote tootja,
tootjate ühenduse, pakendiettevõtja ning taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise õigsuse ja
korrektsuse tagamiseks kehtestatakse probleemtoote tootjatele, pakendiettevõtjatele, tootjate
ühendustele ja taaskasutusorganisatsioonidele nõue rakendada enesekontrollisüsteemi.
Jäätmete raamdirektiivi kohaselt auditeeritakse enesekontrollisüsteemi toetamiseks
ülalnimetatud ettevõtete finantsjuhtimist ning teatavaid andmeid. Kaotatakse ära lausaline
pakendiettevõtjate ja taaskasutusorganisatsioonide auditeerimine. Auditeerimise kohustuse
otsustab edaspidi probleemtooteregister ja pakendiregister nii-öelda kaheastmelise valimiga.
Riskipõhiselt määratakse ettevõtted, kes satuvad Keskkonnaagentuuri valimisse, millest
tehakse juhuslik valik ettevõtetest, kes on kohustatud auditi tegema.
Samuti lisatakse volitatud esindaja instituut probleemtoodete tootjatele ning
pakendiettevõtjatele, kelle asukoht on väljaspool Eestit, kuid kes lasevad oma tooteid Eestis
turule. Selleks tuleb määrata Eestis asukohta omav volitatud esindaja, kelle kaudu tootja või
pakendiettevõtja täidab talle pandud laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tulenevaid
kohustusi.
Eelnõukohase seadusega muudetakse sätteid, mis on seotud jäätmete ladestamisega. Prügilasse
on keelatud ladestada jäätmeid, mis ei ole läbinud töötlemist ja olmejäätmeid, mis on kogutud
liigiti korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks, välja arvatud jäätmed, mis
tekivad liigiti kogutud jäätmete edasise töötlemise toimingu käigus ja mille puhul prügilas
ladestamine on keskkonnale ohutuima tulemus. Aastaks 2030 tuleb vähendada olmejäätmete
ladestamist vähemalt 10%-ni tekitatud olmejäätmete üldkogusest.
Lisaks ladestamise vähendamise sihtarvule kehtestatakse uued sihtarvud olmejäätmete
korduskasutamiseks ettevalmistamisele ja ringlussevõtule ning pakendijäätmete
ringlussevõtule. Alates 2025. aastast tuleb olmejäätmeid korduskasutuseks ette valmistada või
ringlusse võtta vähemalt 55%, viie aasta pärast juba 60% ning 2035. aastaks peab olema
ringlussevõtt suurenenud 65%-ni. Selleks, et eeltoodud sihttasemed saavutada, tuleb kohalikel
omavalitsustel senisest rangemalt suhtuda olmejäätmete liigiti kogumise süsteemide
parandamisesse. Eelnõukohase seadusega peab pakendijäätmete ringlussevõtt jõudma
2
2025. aastaks 65%-ni ning 2030. aastaks 70%-ni. Lisaks kehtestatakse ringlussevõtu sihtarvud
pakendimaterjalide liikide kaupa.
Samuti seatakse keeld korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks liigiti kogutud
olmejäätmete, välja arvatud jäätmete, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisel ning mille
puhul on põletamine jäätmehierarhia kohaselt keskkonna jaoks parim lahendus, põletamisele.
Eelnõukohane seadus täpsustab ka vastutussätete sõnastusi ja tõstab rikkumiste
karistusmäärasid nii JäätSis kui PakSis. Muudetavad trahvimäärad puudutavad juriidilisi
isikuid ja jäävad edaspidi vahemikku 100 000 kuni 400 000 eurot. 400 000 euro suurune
rahatrahv on võimalik määrata juriidilisele isikule edaspidi jäätmete käitlemise nõuete
rikkumise eest, jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest, segaolmejäätmete sortimise
nõuete, jäätmete ladestamise nõuete rikkumise ja selliste jäätmete ladestamise, mille
ladestamine on keelatud eest, ohtlike jäätmete käitlemise eritingimuste rikkumise eest ning
jäätmete põletamise eest väljaspool jäätmekäitluskohta.
Eelnõukohase seadusega antakse Keskkonnainspektsioonile pädevus teostada
haldusjärelevalvet kõikide kohaliku omavalitsusüksuse jäätmekorraldusega seotud õigusaktide
õiguspärasuse üle. Sellega tagab riik jäätmekorralduse teenuse osutamise kvaliteedi ning
sihtarvude täitmise, kuna valdkondliku ministeeriumi ametile järelevalve ülesannete täitmise
viimine võimaldab teha järelevalvet maakondades ühetaoliselt ning seeläbi mõjutada
osutatavate teenuste kvaliteeti ühtmoodi.
Eelnõu sisaldab ka mõningaid tehnilisi korrastavaid muudatusi, mis on tingitud seaduse
rakendamisel ilmnenud probleemidest ja millega ajakohastatakse JäätSi ja PakSi sätted või
viiakse kooskõlla praeguse praktikaga. Muudatustel on õiguskorda korrastav ja õigusselgust
tagav mõju ning need ei muuda jäätmekäitluse põhimõtteid.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) on ette
valmistanud Keskkonnaministeeriumi (edaspidi KeM) keskkonnakorralduse osakonna
peaspetsialist Kristel Murumaa (626 0700,
[email protected]) ning sama osakonna
nõunikud Rene Rajasalu (626 2862,
[email protected]), Kerli Rebane (626 2859,
[email protected]), Made Saadve (626 2851,
[email protected]) ning peaspetsialist
Görel Grauding (626 2897,
[email protected]).
Eelnõu õigusekspertiisi tegid KeM õigusosakonna juristid Käthlin Raudla (626 0798,
[email protected]) ja Kristina Parnaul-Ollik (626 2870,
[email protected])
ning keeletoimetaja oli sama osakonna peaspetsialist Aili Sandre (626 2953,
[email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõuga muudetakse jäätmeseadust (edaspidi ka JäätS; RT I, 13.03.2019, 68) ja
pakendiseadust (edaspidi ka PakS; RT I, 13.03.2019, 103).
Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud direktiivide
rakendamisega ja 2019. aasta 30. mail kinnitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga
2019–2023. Nimetatud tegevusprogrammi valitsusliidu aluspõhimõtete keskkonna
punkt 15.10. „Suurendame jäätmetekitaja motivatsiooni jäätmete sortimiseks, mis on soodsam
segaolmejäätmete kogumisest. Vähendame ühekordse plasti kasutust“ sisaldab ülesannet
3
„Jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu jäätmepaketi ülevõtmiseks“ ja
punkt 15.11. „Toetame jäätmete kui ressursi laienevat kasutamist“ sisaldab ülesannet
„Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega suurendatakse olmejäätmete ringlussevõttu
(vajaduse korral ka teised asjaomased õigusaktid samal eesmärgil)“.
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu vahetu eesmärk on võtta riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivid (EL) 2018/851, 2018/852 ja 2018/850.
Kuna nimetatud direktiividega muudetakse kehtivate direktiivide nõudeid, sisaldavad JäätS ja
PakS suures ulatuses direktiivide ülevõtmiseks vajalikke õigusnorme juba praegu. Nii näiteks
sisalduvad kehtivas JäätSis mitmed jäätmete raamdirektiivi artikli 3 mõisted ja direktiivides
sätestatud jäätmekäitluse põhimõtted ja nõuded.
Direktiivide ülevõtmise ja eelnõukohase seaduse peamine eesmärk on kehtestada meetmeid,
millega välditakse ja vähendatakse jäätmete tekitamist ning jäätmete tekitamise ja käitlemise
negatiivset keskkonnamõju. Soodustatakse ressursside tõhusamat kasutamist.
Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna
tegemist on Euroopa Liidu õiguse rakendamisega (hea õigusloome ja normitehnika eeskiri § 1
lg 2 p 2), samuti peab eelnõu menetlus olema kiireloomuline (samas p 1): direktiivide
ülevõtmise tähtaeg on 5. juuli 2020.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist, millest esimesega muudetakse ja täiendatakse JäätSi
kehtivaid sätteid, teise paragrahviga muudetakse ja täiendatakse PakSi kehtivaid sätteid ning
kolmandas paragrahvis reguleeritakse seaduse jõustumise aega.
Paragrahv 1 sätestab jäätmeseaduses tehtavad muudatused.
Paragrahv koosneb 115 punktist.
Punktiga 1 asendatakse seaduses läbivalt tekstiosa “valdkonna arengukava“ tekstiosaga
„valdkonna tegevuskava“. Muudatus on vajalik, kuna see tuleneb riigi strateegiliste
dokumentide korrastamisest, mille kohaselt seatakse ringmajandusega seotud pikemaajalised
põhimõtted ja arengusuunad keskkonnastrateegias ning konkreetsemad meetmed valdkondlikes
tegevuskavades.
Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 on keskkonnavaldkonna arengustrateegia, mis on
katusstrateegiaks kõikidele selle valdkonna alavaldkondade arengukavadele, mis peavad
juhinduma keskkonnastrateegias toodud põhimõtetest. Keskkonnastrateegia juhindub Eesti
säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21“ põhimõtetest. Keskkonnastrateegia
eesmärk on määrata kindlaks pikaajalised arengusuunad looduskeskkonna hea seisundi
hoidmiseks, lähtudes samas keskkonnavaldkonna seostest majandus- ja sotsiaalvaldkonnaga
ning nende mõjudest ümbritsevale looduskeskkonnale ja inimesele.
Kuivõrd strateegia on pikaajaline (25 aastat), siis on võimalik teiste valdkondade arengukavade
täiendamisel arvestada keskkonnastrateegias toodud põhjus-tagajärg seoseid ning eelistatud
4
meetmeid (tegevussuundi). Jäätmevaldkonna tegevuskava on üks keskkonnastrateegia
rakenduskava (-plaan) ja seda täiendatakse ja korrigeeritakse pidevalt, kui selleks tekib vajadus,
kuid kindlasti vähemalt iga kuue aasta järel, nagu on sätestatud jäätmete raamdirektiivi artikli
30 lõikes 1. Jäätmevaldkonna tegevuskava asendab senist riigi jäätmekava (kehtiv aastani
2020). Kavas on ka keskkonnastrateegia ajakohastamine riigi strateegiliste dokumentide
korrastamise käigus.
Kohaliku omavalitsuse üksus jätkab enda jäätmehoolduse korraldamise ja eesmärkide
täitmiseks vajalike meetmete rakendamist kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava alusel,
kuid peab arvestama riigi keskkonnastrateegias ja valdkonna tegevuskavas tooduga.
Punktiga 2 täpsustatakse JäätSi reguleerimisala lisades, et JäätS sätestab ka nõuded jäätmete
prügilas ladestamise järk-järguliseks piiramiseks ning JäätSi nõuete täitmise üle riikliku ja
haldusjärelevalve alused.
Punktiga 3 täiendatakse JäätSi § 1 lõike 2 loetelu ja lisatakse, et JäätSi reguleerimisalasse ei
kuulu ained, mis on ette nähtud söödamaterjalina kasutamiseks ning ei koosne loomsetest
kõrvalsaadustest ega sisalda neid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõike 2
punkt e.
Punktiga 4 muudetakse JäätSi § 1 lõigete 32 ja 34 sõnastust ning asendatakse sõna
„ladestamine“ sõnaga „ladustamine“. Muudatusega viiakse termini kasutus kooskõlla Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja
direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta (ELT L 102, 11.4.2006, lk 15—34 ), mille artikli 2 lõike
1 järgi toimub jäätmehoidlas nimetatud direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate jäätmete
ladustamine. Ladestamine on tegevus, mis toimub prügilas. Prügiladirektiivi kohaselt aga ei
kohaldata kaevandamisjäätmete käitlemisele prügiladirektiivi nõudeid, välja arvatud juhul, kui
kaevandamisjäätmeid ladestatakse prügilas.
Punktiga 5 täiendatakse JäätSi § 1 lõikega 6, millega JäätSis sätestatule kohaldatakse
täiendavalt ka toote nõuetele vastavuse seadust (edaspidi TNVS), arvestades jäätmeseadusest
tulenevaid erisusi. Muudatus on seotud vajadusega tagada õigusselgus ja kooskõla toote
nõuetele vastavuse seadusega ja võimaldada selles sätestatud regulatsiooni rakendumist. TNVS
§ 2 lõike 2 järgi seadust kohaldatakse tootele ja selle turujärelevalvele niivõrd, kuivõrd
käesoleva seadusega reguleeritud aspekte ei ole reguleeritud muu seadusega. Kui tootele on
kehtestatud nõuded muu seadusega, kohaldatakse käesolevat seadust ainult nende nõuete osas,
mida ei ole reguleeritud muu seadusega. Järelikult on üldseadusega antud võimalusi
eriseadustesse asjakohaseid erisätteid kavandada. Seetõttu ei pea jäätmeseadus sisaldama
näiteks üldiseid nõudeid toote ohutusele ja nõuetele vastavusele või turujärelevalvele, kuivõrd
neid nõudeid käsitleb TNVS, vaid üksnes erandeid üldnõuetest. Seega tekib muudatusega selge
eristus, mille kohaselt JäätS-s sätestatud toodetele (nt elektri- ja elektroonikaseadmed) ning
tootjale kohalduvad TVNS üldnõuded toodete turule laskmise ja turul kättesaadavuse osas koos
JäätS erisustega ning keelatud toote turule laskmisel on võimalik võtta isik vastutusele TNVS
alusel.
Punktiga 6 tehakse vajalikud muudatused jäätmete lakkamise osas. Muudetakse JäätSi § 21,
millega viiakse säte kooskõlla jäätmete raamdirektiivi artikliga 6. Selleks, et jäätmed lakkaksid
olemast jäätmed, tuleb esmalt läbida ringlussevõtt või muu taaskasutamistoiming ning saadud
asi peab vastama JäätSi § 21 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Tingimuste ühetaoliseks
kohaldamiseks kehtestatakse kriteeriumid, millele vastavuse korral teatud liiki jäätmed
lakkavad olemast jäätmed. Tingimused mõne jäätmeliigi jäätmeks olemise lakkamise kohta
kehtestab Euroopa Komisjon rakendusaktiga või nende puudumisel keskkonnaminister.
5
Nii Euroopa Komisjoni rakendusakt kui ka keskkonnaministri määrus peab kriteeriumide
kehtestamisel hõlmama JäätS § 21 lõikes 3 nimetatut.
Kuna liikmesriigid on seni lahendanud jäätmete lakkamise normide rakendamist erinevalt ning
liikmesriikide lähenemine sellele, kas jäätmed saavad lakata olemast jäätmed vaid
kriteeriumide alusel või ka üksikjuhtumi põhjal tehtud otsuste põhjal, on olnud erinev, on
jäätmete raamdirektiivi artikli 6 lõikes 4 välja toodud võimalus otsustada jäätmete lakkamise
üle üksikjuhtumi põhjal. Nimetatud võimalus on üle võetud JäätSi § 21 lõikega 31. See tähendab,
et juhul kui puuduvad Euroopa Komisjoni rakendusakti või keskkonnaministri määrusega
kehtestatud kriteeriumid, võib Keskkonnaamet erandjuhtudel jäätmeloa või
keskkonnakompleksloa andmise menetluse käigus kaalutlusotsuse alusel otsustada, kas
arvestades JäätSi § 21 lõike 1 punktides 1–4 kõiki tingimusi ning vajaduse korral saasteainete
piirväärtusi ja muid lõike 3 nõudeid on jäätmeloa või kompleksloa taotluses märgitud jäätmed
lakanud olemast jäätmed.
JäätS § 21 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimuste „asja kasutatakse tavapäraselt teatud
kindlal eesmärgil“ ja „asjal on turg või asja järele on nõudlus“ sisustamine on omavahel seotud.
Neile kriteeriumidele vastavust saab kontrollida järgmiste näitajate alusel: kindla turu
olemasolu tõendab pakkumine ja nõudlus; materjali eest makstav turuhind on tõestatav ning
kaubandustingimuste või standardite olemasolu.1 JäätS § 21 lõike 1 punktis 3 sätestatud
tingimus „asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele
ja tootestandarditele“ vastavust saab tõestada vastavate tehniliste spetsifikatsioonidele või
tehnilistele standarditele vastamisega, mida kasutatakse samal eesmärgil looduslike materjalide
osas. Materjal peab olema valmis lõplikuks kasutamiseks ja täiendavaid jäätmekäitluse
toiminguid ei tohi materjal enam vajada.2 JäätS § 21 lõike 1 punktis 4 sätestatud tingimus „asja
kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele“ vastavust saab
tõestada, kui võrrelda vastava materjali tootealaseid õigusnorme jäätmealaste õigusnormidega.
Tuleb hinnata, kas tootealased õigusnormid on piisavad, et minimeerida mõju keskkonnale või
inimeste tervisele ning kas materjali vabastamine jäätmerežiimist võib suurendada riske
keskkonnale või inimeste tervisele.3
Lõplik otsus selle kohta, kas JäätSi § 21 lõike 1 punktides 1–4 sätestatud tingimused või
vajadusel JäätSi § 21 lõike 3 nõuded on täidetud, tehakse materjali või jäätmete valdaja esitatud
kogu asjaomase teabe põhjal.4 Kui pole võimalik tõendada vastavust kõikidele § 21 lõike 1
punktides 1–4 esitatud tingimustele, ei ole Keskkonnaametil võimalik otsust jäätmete
lakkamise üle üksikjuhtumi põhjal teha.
Kuna terminit keskkonnakompleksluba mainitakse esmakordselt juba lõike 31 sõnastuses „võib
Keskkonnaamet jäätmeloa või keskkonnakompleksloa (edaspidi kompleksluba)“, kohendatakse
vastavalt ka lõike 4 sõnastust. Tegemist on normitehnilise muudatusega.
JäätSi § 21 lõikega 5 võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 6 lõike 5 sätted. Jäätmete
lakkamist ei saa tõendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis
1
Euroopa Komisjoni juhendmaterjal jäätmete raamdirektiivi rakendamise kohta. Kättesaadav arvutivõrgust:
Guidance on the interpretation of key provisions of Directive 2008/98/EC on waste
http://ec.europa.eu/environment/waste/framework/pdf/guidance_doc.pdf
2
Ibid.
3
Euroopa Komisjoni juhendmaterjal jäätmete raamdirektiivi rakendamise kohta. Kättesaadav arvutivõrgust:
Guidance on the interpretation of key provisions of Directive 2008/98/EC on waste
http://ec.europa.eu/environment/waste/framework/pdf/guidance_doc.pdf
4
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi
2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109—140; põhjenduste punkt 17)
6
käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja
millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja
tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94
ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ,
93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1–850; edaspidi REACH-määrus)
sätestatud registreeringu põhjal. Asi, mis on lakanud olemast jääde, peab enne esimest
kasutamist või turule laskmist vastama kemikaalide ja toodete suhtes kohaldatavates
õigusaktides sätestatud asjaomastele nõuetele. Jäätmete lakkamise staatus on saavutatav vaid
juhul, kui ained või esemed vastavad toodetele kohaldatavatele teatavatele asjaomastele
nõuetele.5 Enne, kui asjale, mis on lakanud olemast jääde, hakatakse kohaldama kemikaale ja
tooteid puudutavaid õigusakte, peavad kõnealuse paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused
olema täidetud. See tähendab, et esmalt toimub jäätmete lakkamine ja seejärel hakatakse enne
turule laskmist või esimest kasutamist kohaldama asjale vastavaid REACH-määruse, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude
klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive
67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ)
nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1–1355; edaspidi CLP-määrus), jm nõudeid.
Punktiga 7 muudetakse JäätS § 22 lõike 1 kõrvalsaadusi käsitleva paragrahvi sissejuhatava osa
sõnastust ja viiakse see kooskõlla jäätmete raamdirektiivi artikli 5 lõike 1 sõnastusega. Jätkuvalt
on võimalik käsitleda asja konkreetsetele tingimustele vastavuse korral kõrvalsaadusena, mitte
aga jäätmetena. Kui asi ei vasta kõikidele JäätS § 22 lõikes 1 nimetatud tingimustele, on
tegemist jätkuvalt jäätmetega.
Punktiga 8 muudetakse JäätS § 22 lõiget 2, millega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli
5 lõiked 2 ja 3, mille kohaselt on Euroopa Komisjonil õigus kehtestada üksikasjalikke
kriteeriume asja tunnustamise kohta kõrvalsaadusena. Kui liidu tasandil kehtestatud ühtlustatud
tingimused puuduvad, on õigus selliseid kriteeriume kehtestada keskkonnaministril.
Punktide 9–12 määratletakse uued või ajakohastatakse juba olemasolevad terminid.
JäätSi § 51 muudetakse ja viiakse termin biojäätmed kooskõlla jäätmete raamdirektiivi artikli 3
punktiga 4. Uue sõnastuse kohaselt on biojäätmed ka büroos, hulgimüügiettevõtetes tekkinud
toidu- ja köögijäätmed. Varasema sõnastuse järgi olid biojäätmed aia- ja haljastujäätmed,
kodumajapidamises, jaemüügikohas ja toitlustusasutuses tekkinud toidu- ja köögijäätmed ning
toiduainetööstuses tekkinud jäätmed, mis on oma koostise ja olemuse poolest samalaadsed
kodumajapidamises, jaemüügikohas või toitlustusasutuses tekkinud toidu- ja köögijäätmetega.
JäätSi § 52 võetakse kasutusele uus termin toidujäätmed, millega tuuakse üle ja taasesitatakse
jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktis 4a määratletud toidujäätmete termin. Toidujäätmed on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste
õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja
kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1), artiklis 2
määratletud toit, mis on muutunud jäätmeteks.
JäätSi § 7 muudetakse ja viiakse termin olmejäätmed kooskõlla jäätmete raamdirektiivi
artikli 3 punktiga 2b. Termin olmejäätmed koosneb edaspidi kahest lõikest. Esimene lõige
selgitab võrreldes varasema definitsiooniga täpsemalt, mis on olmejäätmed ja paragrahvi teine
lõige sätestab, millised jäätmed olmejäätmete hulka ei kuulu. Olmejäätmete termini sisu
5
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi
2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 150, 14.6.2018, lk 109—140; põhjenduste punkt 19).
7
selgitab ka jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt nr 10, mille kohaselt olmejäätmed on
määratletud kui kodumajapidamistest ja muudest allikatest, näiteks jaekaubandusest, haldusest,
haridusasutustest, terviseteenustest, majutus- ja toitlustusteenustest ning muudest teenustest ja
tegevustest pärinevad jäätmed, mis on laadilt ja koostiselt kodumajapidamisjäätmetega
sarnased. Seetõttu kuuluvad olmejäätmete hulka muu hulgas pargi- ja aiahoolduse jäätmed,
näiteks lehed, niidetud muru ja lõigatud oksad, ning turu- ja tänavakoristusjäätmed, näiteks
prügikonteinerite sisu ja pühkmed, v.a sellised materjalid nagu liiv, kivid, pori ja tolm. Suurte
kaubandusettevõtete jäätmeid ja tööstusjäätmeid, mis ei ole sarnased
kodumajapidamisjäätmetega, ei arvata olmejäätmete hulka. Olmejäätmed ei hõlma tootmis-,
põllumajandus-, metsandus-, kalandus-, ehitus- ja lammutus-, septiku- ja kanalisatsioonivõrgu
ja reovee töötlemise jäätmeid ega romusõidukeid. Olmejäätmetena käsitletakse jäätmeid, mis
vastavad komisjoni otsusega 2014/955/EL kehtestatud 4. juuli 2018 seisuga kehtiva
jäätmenimistu jaotistesse 15 01 ja 20 arvatud jäätmeliikidele, v.a koodinumbrid 20 02 02
(pinnas ja kivid), 20 03 04 (septikusetted) ja 20 03 06 (kanalisatsioonipuhastusjäätmed). Selle
nimistu teiste jaotiste alla kuuluvaid jäätmeid ei käsitata olmejäätmetena, v.a juhul, kui
olmejäätmed töödeldakse ja neile antakse nimistu jaotises 19 loetletud koodid.
JäätSi § 72 võetakse kasutusele uus termin ehitus- ja lammutusjäätmed, millega tuuakse üle ja
taasesitatakse jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 2c järgi määratletud ehitus-ja
lammutusjäätmete termin. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt 11 selgitab, et ehkki ehitus-
ja lammutusjäätmete mõiste viitab ehitus- ja lammutustööde tulemusel tekkivatele jäätmetele
üldiselt, hõlmab see ka jäätmeid, mis tekivad eramajapidamistes väiksemate hobiehitus- ja
lammutustööde tulemusel. Ehitus- ja lammutusjäätmeid tuleks käsitada jäätmetena, mis
vastavad otsusega 2014/955/EL kehtestatud ja 4. juuli 2018 seisuga kehtiva jäätmenimistu
jaotisesse 17 arvatud jäätmeliikidele.
Punktiga 13 muudetakse JäätSi § 11 lõiget 1 ja täpsustatakse jäätmehoolduse terminit.
Muudatusega viiakse säte kooskõlla jäätmete raamdirektiivi artikli 14 punktiga 1, mille
kohaselt jäätmekäitluse, sealhulgas vajaliku taristu ja selle toimimise kulud kannab esmane
jäätmete tekitaja või teatud juhtudel tootja või isik, kelle valduses on käideldavad jäätmed
olnud. Muudatuse järgi hõlmab lisaks jäätmekäitlusele jäätmehooldus endas ka
jäätmekäitluseks vajaliku jäätmerajatiste taristu ja selle hoolduse ehk toimimise. Täpsustus on
vajalik, kuna kehtiva seaduse § 11 lõige 2 määratleb, kuidas jagunevad kulud jäätmehoolduses,
viidates sama paragrahvi lõikele 1. Tootja poolt kaetavate kulude ulatus, millele ka jäätmete
raamdirektiivi artikli 14 punkt 2 viitab, on toodud eelnõu punktis 26. Jäätmekäitluseks vajaliku
taristuna saab käsitleda JäätSi § 19 lõikes 3 nimetatud kohti, mis ei ole sellised
jäätmekäitluskohad, millele väljastatakse keskkonnakaitseload, vaid tegemist on jäätmete,
sealhulgas pakendijäätmete ja prbleemtoodetest tekkinud jäätmete esmakogumiskohtadega.
Sellised kohad on näiteks kaubanduskeskustes asuvad patareide või väikeelektroonika
kogumiskastid, avalikus ruumis olevad pakendikonteinerid jm sarnane ja mida valdkonna
dokumentides nimetatakse kokkuvõtvalt ka avalikuks konteinerpargiks.
Punktiga 14 muudetakse JäätSi § 13 jäätmekäitluse mõistet ja viiakse termin kooskõlla
jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktiga 9. Lisatakse, et taaskasutustoiminguna käsitletakse ka
jäätmete sortimist.
Punktiga 15 muudetakse JäätSi § 14 pealkirja, millele lisatakse tekstiosa „liigiti kogumine“.
Punktiga 16 muudetakse JäätSi § 14 lõiget 12 ja viiakse see kooskõlla jäätmete raamdirektiivi
artikli 10 punktiga 2. Muudatuse järgi ei ole edaspidi jäätmete liigiti kogumine seotud
põhimõttega kui see on „tehniliselt, keskkonnaseisukohast ja majanduslikult teostatav“ vaid
8
põhimõttega jäätmeid kogutakse liigiti „korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu või
muu taaskasutamise lihtsustamiseks või parandamiseks“.
Punktiga 17 täiendatakse JäätSi § 15 lõikega 11, millega tuuakse üle ja taasesitatakse jäätmete
raamdirektiivi artikli 3 punkti 15a järgi määratletud materjalina taaskasutusse võtmise termin.
Eesmärk on käsitleda ka muid taaskasutamise viise peale jäätmete energiakasutuse ja jäätmete
töötlemise materjalideks kütusena või muu energiaallikana kasutamise eesmärgil. Materjalina
taaskasutamine hõlmab korduskasutamiseks ettevalmistamist, ringlussevõttu ja tagasitäidet
ning muud materjalide taaskasutamist, nt jäätmete teisesteks tooraineteks töötlemist tehnilise
kasutamise eesmärgil teede või muu taristu ehitamisel. Konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt
võib selline töötlemine vastata ringlussevõtu mõistele, kui materjalide kasutamine põhineb
nõuetekohasel kvaliteedikontrollil ja vastab konkreetse kasutamise korral kõigile asjakohastele
standarditele, normidele, spetsifikatsioonidele ning keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele.
Materjalina taaskasutusse võtmine on seni olnud mõiste, mis on olnud kasutusel peamiselt
PakS-s ning hõlmas pakendimaterjali (klaas, plast, puit) järgi pakendijäätmete taaskasutamist.
Punktiga 18 muudetakse JäätSi § 15 lõiget 4 ja täpsustatakse ringlussevõtu terminit selliselt,
et jäetakse välja viide bioloogilisele ringlussevõtule. JäätSi § 15 lõikes 6 määratletud
bioloogilise ringlussevõtu termin tunnistatakse kehtetuks punktiga 19, kuna see säte on
pakendidirektiivist välja jäetud. Ka biolagunevate jäätmete korral kohaldub üldine
ringlussevõtu põhimõte, mille kohaselt jäätmematerjalid töödeldakse toodeteks, materjalideks
või aineteks, et kasutada neid nende esialgsel või muul eesmärgil. See ei hõlma jäätmete
energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütusena või tagasitäiteks.
Punktiga 20 täiendatakse JäätSi § 15 lõikega 61 ja võetakse kasutusele uus termin tagasitäide.
Sellega tuuakse üle ja taasesitatakse jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktis 17a määratletud
tagasitäite termin. Mõistes selgitatakse, et tagasitäide tähendab kõiki sobivate tavajäätmete
taaskasutamistoiminguid kaevandatud alade korrastamise või maastikukujunduse eesmärgil.
Tagasitäiteks kasutatavad jäätmed peavad oma omadustelt tagasitäiteks sobima ning nende hulk
ei tohi olla suurem, kui on nende eesmärkide saavutamiseks tingimata vajalik. Euroopa
Komisjon töötab välja suunised, mis käsitlevad mõiste „tagasitäide“ määratlemist. Tagasitäite
mõiste tõlgendamisel ja tagasitäitmisena käsitletavate toimingute määratlemisel tuleb lähtuda
Euroopa Komisjoni välja töötatud suunistes sätestatust.
Punktiga 21 muudetakse JäätSi § 16 lõiget 2 ja täpsustatakse jäätmete taaskasutamiseks või
kõrvaldamiseks ettevalmistamise terminit – töötlemiseks loetakse ka sellist tegevust, kus
jäätmetest eemaldatakse ohtlikud ained, segud ja komponendid, mille tulemusel muutub
jäätmete olemus. Kui tooted, materjalid ja ained muutuvad jäätmeteks, võib ohtlike ainete
olemasolu muuta need jäätmed ringlussevõtuks või kvaliteetsete teiseste toorainete tootmiseks
sobimatuks. Millisel kujul täpselt jäätmete töötlemine toimub, on sätestatud jäätmekäitleja
keskkonnakaitseloas, mille väljastab Keskkonnaamet. Sellega võetakse üle jäätmete
raamdirektiivi artikli 10 punkti 5.
Punktiga 22 täiendatakse JäätSi § 16 uue lõikega 21, millega võetakse kasutusele uus termin
jäätmete sortimine. Jäätmete sortimine on üks tegevustest, mida on vaja teha enne jäätmete
töötlemist (taaskasutamist või kõrvaldamist), et eraldada jäätmetest ohtlikud jäätmed ja sellised
jäätmeliigid, mis sobivad oma olemuselt korduskasutuseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks
või muuks taaskasutamiseks. Jäätmete ettvalmistamine taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks
hõlmab endas ka muid tegevusi lisaks sortimisele, kuid eraldi sortimise termini väljatoomine
parandab õigusselgust. Sortimine on tegevus, mis on vaja ettevalmistavana teha enne jäätmete
ladestamist prügilasse ning sellisel kujul on täpsustus oluline. Lisaks on sortimise kui tegevuse
eraldi täpsustamine vajalik, kuna seni oli JäätSis ja selle alamaktides ebaühtlaselt ja kohati
9
segasust tekitavalt määratletud, mis tegevus on jäätmete liigiti kogumine ning mida peetakse
silmas jäätmete sortimise all. Jäätmete liigiti kogumine on tegevus, mis toimub tavapäraselt
jäätmetekitaja (kodumajapidamises või asutuses) juures igapäevases jäätmekäitluses. Jäätmete
sortimine on aga juba tegevus, mida teeb keskkonnakaitseloa alusel jäätmekäitleja enne
jäätmete taaskasutamist võ kõrvaldamist.
Punktiga 23 muudetakse JäätSi § 21 lõike 2 sissejuhatava osa sõnastust, asendades tekstiosa
„võimaluste piires“ tekstiosaga „võimalikult suures ulatuses“. Punktiga 24 muudetakse JäätSi
§ 21 lõike 2 punkti 2 lisades, et iga tegevuse juures tuleb rakendada säästvaid tootmis- ja
tarbimismudeleid. Kavandatavad, projekteeritavad, valmistatavad ja sisse veetavad tooted
peaksid olema eeskätt sellised, mis on korduskasutatavad, parandatavad või võimalikult pika
kasutusajaga. JäätSi § 21 lõike 2 muudatusega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9
lõige 1. Jäätmeteket vältides saab kõige tõhusamalt parandada ressursitõhusust ja vähendada
jäätmete keskkonnamõju. Selleks tuleb võtta iga tegevuse juures maksimaalselt meetmeid, et
edendada uuenduslikke ja säästvaid tootmis-, äri- ja tarbimismudeleid, millega vähendatakse
ohtlike ainete esinemist materjalides ja toodetes, ergutatakse toodete kasutusea pikendamist ja
soodustatakse korduskasutamist, toodete ümbertöötamist, parandamist, renoveerimist ja, kui
see on asjakohane, toodete otstarbe muutmist.
Punktiga 25 muudetakse JäätSi § 21 lõiget 2 ja täiendatakse seda punktidega 4–7, millega
võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9 lõige 1.
JäätSi § 21 lõike 2 punktiga 4 sätestatakse üheks jäätmetekke vältimise eesmärgiks, mida tuleb
iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses arvestada „vältida kriitilise tähtsusega
tooraineid sisaldavate toodete jäätmeteks muutumist“. Teatavad toorained on Euroopa Liidu
majanduse jaoks väga tähtsad ja nende varu tagamine on seotud suure riskiga. Selleks, et tagada
selliste toorainete tarnekindlus ning kooskõla tooraineid käsitleva algatusega, mille Euroopa
Komisjon esitas oma 4. novembri 2008. aasta teatises „Tooraineid käsitlev algatus –
majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine“ ja tooraineid
käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse eesmärkide ja sihtmääradega, on vaja võtta
meetmeid, et edendada kriitilise tähtsusega toorainete peamisteks allikateks olevate toodete
korduskasutamist ja vältida nende materjalide muutumist jäätmeteks. Sellega seoses on
komisjon oma 13. septembri 2017. aasta teatises „ELi 2017. aasta kriitiliste toorainete loetelu“
kehtestanud liidu jaoks toorainete nimekirja, mida vaadatakse korrapäraselt läbi.
JäätSi § 21 lõike 2 punktiga 5 sätestatakse üheks jäätmetekke vältimise eesmärgiks, mida tuleb
iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses arvestada „toodete parandamise ja
korduskasutuse edendamiseks teha intellektuaalomandi õigusi piiramata kättesaadavaks
vajalikud varuosad, kasutusjuhendid, tehniline teave ja muud vahendid, seadmed ja tarkvara“.
Tarbija käitumist saab muuta mugavuse ja teabe pakkumisega. Tarbijale tuleb kättesaadavaks
teha täpne teave, mis aitab neil erinevaid tooteid võrrelda ja teha sellest tulenevalt paremaid
otsuseid. Sellega stimuleeritakse tarbija käitumise muutust püüelda pikema kasutusajaga ning
suurema korduskasutuse eesmärgil parandamisvõimalustega valikute poole. Selleks, et tooteid,
mis lõike 2 punkti 2 järgi on korduskasutatavad ja parandatavad, oleks võimalik parandada ja
korduskasutust edendada, on oluline teha kättesaadavaks vajalikud varuosad, kasutusjuhendid,
tehniline teave ja muud vahendid, seadmed ja tarkvara, mis toodete eluea pikendamisel kaasa
aitavad.
JäätSi § 21 lõike 2 punktiga 6 sätestatakse üheks jäätmetekke vältimise eesmärgiks, mida tuleb
iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses arvestada, „vähendada toidujäätmete teket ning
eelistada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist inimestele tarbimiseks“. Nimetatud
punkt keskendub toidujäätmete tekke vältimisele. Selleks, et toidujäätmete teket vähendada,
10
tuleks leida võimalusi, et söögikõlblik üle jäänud toit äraviskamise asemel annetada või muul
viisil inimestele tarbimiseks suunata. ÜRO Peaassamblee võttis 25. septembril 2015 vastu
kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mille eesmärk on muu hulgas vähendada
2030. aastaks kogu maailmas jaekaubanduse ja tarbimise tasandil ühe elaniku kohta tekkivaid
toidujäätmeid poole võrra ning vähendada tootmis- ja tarneahelas tekkivat toidukadu,
sealhulgas saagikoristusjärgset kadu. Eesmärk on vältida ja vähendada toidujäätmete teket
esmatootmisel, töötlemisel ja valmistamisel ning toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus,
samuti restoranides ja toitlustamisel ning kodumajapidamistes. ÜRO säästva arengu
eesmärkide täitmisele kaasa aitamiseks ja selles suunas liikumise tagamiseks on seatud Euroopa
Liidu ülene soovituslik eesmärk vähendada toidujäätmeid 2025. aastaks 30% ja 2030. aastaks
50%. Toidujäätmete tekke vältimiseks on vaja müümata jäänud toiduaineid koguda toiduainete
tarneahela kõigis etappides ning need turvaliselt ümber jaotada, sealhulgas
heategevusorganisatsioonidele. Toidujäätmete vähendamiseks tuleb parandada ka tarbijate
teadlikkust „kõlblik kuni“ ja „parim enne“ märgistuste tähenduse kohta.
JäätSi § 21 lõike 2 punktiga 7 sätestatakse üheks jäätmetekke vältimise eesmärgiks, mida tuleb
iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses arvestada „vältida mereprügi teket“. Toodete
kavandamisel, tootmisel, sissevedamisel jm on võimalik veenduda, et tootega oleks kaasas
piisavalt teavet prügistamise vältimiseks. Samuti tuleb muude tegevuste juures jälgida, et
tegevuse käigus või tegevuse järel ei toimuks prügistamist, sealhulgas veekeskkonna
prügistamist.
Paragrahvi 21 lõikes 2 nimetatud eesmärkidega arvestatakse ka JäätSi § 39 lõike 31 kohaselt
valdkonna tegevuskava juures jäätmetekke vältimise programmi koostamisel ning töötatakse
välja riigi tasandil meetmed nimetatud eesmärkide veelgi tõhusamaks elluviimiseks.
Punktiga 26 täiendatakse JäätSi §-ga 211, millega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli
9 lõike 1 punkt i, mille järgi iga REACH-määruse artikli 3 punkti 33 kohane toote tarnija peab
esitama 5. jaanuarist 2021 REACH-määruse artikli 33 punkti 1 kohaseid andmeid Euroopa
Kemikaaliameti andmebaasi vormil, mille Euroopa Kemikaaliamet on selleks puhuks loonud.
REACH-määruse artikli 3 punkti 33 kohane toote tarnija on toote valmistaja või importija,
levitaja või muu tarneahelas tegutseja, kes toote turule viib. REACH-määruse artikli 33 punkt
1 ütleb, et iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja
on määratletud artikli 59 lõike 1 kohaselt, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, esitab toote
saajale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, sealhulgas minimaalselt kõnealuse aine
nimetuse, et võimaldada toote ohutut kasutamist. REACH-määruse kohaselt on toode ese,
millele antakse tootmise käigus teatud kuju, pinnaviimistlus või kujundus, mis määrab tema
funktsiooni suuremal määral kui tema keemiline koostis. REACH-määruse järgi on tooted
näiteks rõivad, põrandakatted, mööbel, ehted, ajalehed ja plastpakendid. Artikli 57
kriteeriumidele vastavad ja artikli 59 lõike 1 kohaselt määratletud ainete puhul on tegemist väga
ohtlikeks aineteks (substances of very high concern, edaspidi SVHC ained) nimetatud ja
kandidaatainete loetellu lisatud ainetega. 2019. aasta 29. oktoobri seisuga kuulus
kandidaatainete loetellu 191 ainet, kuid tegemist on ajas täieneva nimekirjaga. Kandidaatainete
loetelu avaldab Euroopa Kemikaaliamet ja seda ajakohastatakse iga kuue kuu järel. Euroopa
Kemikaaliameti andmetel on ELi tasandil väga ohtlike ainetena määratletud ainete ametliku
loetelu aluseks liikmesriikide asutuste või Euroopa Kemikaaliameti ettepanekud, laialdane
avalik arutelu ja teaduslik rangus otsustusprotsessis. Väga ohtlike ainete tegevuskava eesmärk
on kanda kõik asjakohased praegu teadaolevad väga ohtlikud ained 2020. aastaks
11
kandidaatainete loetellu6. SVHC-ained on aineid, mis võivad avaldada rasket mõju inimeste
tervisele ja keskkonnale. Need on eelkõige kantserogeensed, mutageensed või
reproduktiivtoksilised ained ning püsivate ja bioakumuleeruvate omadustega ained. Teised,
samaväärselt ohtlikud ained on näiteks endokriinseid häireid põhjustavad kemikaalid. Kui aine
on ELis ametlikult määratletud väga ohtliku ainena, kantakse see kandidaatainete loetellu. See
loetelu annab tarbijatele ja ettevõtjatele teavet selle kohta, milliseid kemikaale käsitatakse väga
ohtlike ainetena. Kandidaatainete loetellu kantud ained võidakse kanda autoriseerimisloetellu.
See tähendab, et pärast teatud kuupäeva ei tohi ettevõtjad ohtlikku ainet turustada ega kasutada,
kui seda ei ole autoriseeritud. Autoriseerimise üks põhieesmärke on väga ohtlike ainete
kasutamise järkjärguline lõpetamine, kui see on võimalik.
Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt nr 38 selgitab andmebaasi loomist järgmiselt: „Kui
tooted, materjalid ja ained muutuvad jäätmeteks, võib ohtlike ainete olemasolu muuta need
jäätmed ringlussevõtuks või kvaliteetsete teiseste toorainete tootmiseks sobimatuks. Seepärast
on kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga, milles nõutakse mürgivabade
materjalitsüklite väljakujundamist, vaja edendada meetmeid ohtlike ainete sisalduse
vähendamiseks materjalides ja toodetes, sealhulgas ringlussevõetud materjalides, ning tagada,
et ohtlike ainete ja eriti väga ohtlike ainete olemasolu kohta edastatakse kogu toodete ja
materjalide olelusringi jooksul piisavalt teavet. Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja
parandada jäätmeid, kemikaale ja tooteid käsitleva liidu õiguse ühtsust ning näha ette, et
Euroopa Kemikaaliameti ülesandeks oleks tagada, et teave väga ohtlike ainete olemasolu kohta
oleks kättesaadav kogu toodete ja materjalide olelusringi jooksul, sealhulgas jäätmeetapis.“
Tegemist ei ole siiski täiesti uue nõudega. REACH-määruse artikli 33 lõike 1 kohaselt peab iga
tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja on
määratletud vastavalt artikli 59 lõikele 1, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, esitama
toote saajale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, et võimaldada toote ohutut kasutamist,
sealhulgas minimaalselt kõnealuse aine nimetuse. See tähendab, et asjakohane teave peaks
tarneahelas osalejatel olemas olema. Lisaks on ka varem olnud REACH-määruse artikli 7 lõike
2 kohaselt toodete tootjatel või importijatel kohustus olla teadlik tootes sisalduvatest väga
ohtlikest ainetest ning teavitada Euroopa Kemikaaliametit, kui väga ohtlikku ainet sisaldub
tootes koguses üle ühe tonni tootja või importija kohta aastas ning aine sisaldus on üle 0,1
massiprotsendi.
Euroopa Kemikaaliamet avaldab jooksvalt teavet tarbekaupades väga ohtlike ainete esinemise
kohta, koondades registreerimistoimikutes ning kaupade importijatelt ja tootjatelt saadud
teatistes sisalduva teabe.7 See teave on kättesaadav Euroopa Kemikaaliameti kodulehel
(andmed esitatud seisuga 08.12.2018)8. Kokkuvõttes on teavitatud REACH määruse artikkel 7
6
Euroopa Komisjon koostöös liikmesriikide ja Euroopa Kemikaaliametiga on koostanud 2013. a väga ohtlike
ainete identifitseerimiseks ja riskijuhtimiseks strateegia ja tegevuskava, mille eesmärgiks oli tuvastada kõik väga
ohtlikud ained 2020. aastaks. Täpsem info on kättesaadav Euroopa Kemikaaliameti lehel:
https://echa.europa.eu/et/svhc-roadmap-to-2020-implementation
7
Euroopa Kemikaaliameti koduleht: https://echa.europa.eu/et/-/chemicals-in-our-life-chemicals-of-concern-
svhc
8
Nimekiri toodetes sisalduvatest SVHC-ainetest on kättesaadav Euroopa Kemikaaliameti kodulehel:
https://echa.europa.eu/en/information-on-chemicals/candidate-list-substances-in-articles-
table?p_p_id=viewsubstances_WAR_echarevsubstanceportlet&p_p_lifecycle=0&p_p_state=normal&p_p_mod
e=view&p_p_col_id=column-
1&p_p_col_pos=1&p_p_col_count=3&_viewsubstances_WAR_echarevsubstanceportlet_keywords=&_viewsub
stances_WAR_echarevsubstanceportlet_advancedSearch=false&_viewsubstances_WAR_echarevsubstanceport
let_andOperator=true&_viewsubstances_WAR_echarevsubstanceportlet_orderByCol=synonymDynamicField_
558&_viewsubstances_WAR_echarevsubstanceportlet_orderByType=asc&_viewsubstances_WAR_echarevsubs
tanceportlet_resetCur=false&_viewsubstances_WAR_echarevsubstanceportlet_delta=200
12
lõike 2 kohaselt toodetest sisalduvatest SVHC-ainetest 377 korral ning 43 erineva SVHC-aine
osas. Nendest peamised teavitatud ained on näiteks:
1) ftalaadid (DEHP, DBP, diisobutüül ftalaat), mida leidub teavitustes toodud info järgi näiteks
patareides ja akudes, tekstiilides, masinates, elektri- ja elektroonikaseadmetes, plasttoodetes,
kummitoodetes, nahktoodetes, sõidukites jm kategooriates;
2) heksabromotsüklododekaan (HBCDD), mida leidub masinates, mehaanilistes seadmetes,
elektri- ja elektroonikaseadmetes, plasttoodetes (XPS, HIPS, EPS tooted ning ehitusmaterjalid),
tekstiilides jm kategooriates;
3) alumosilikaatsed tulekindlad keraamilised kiud, mida leidub peamiselt masinates,
mehaanilistes seadmetes, elektri- ja elektroonikaseadmetes, keraamikatoodetes,
mootorsõidukites jm kategooriates;
4) plii ja sellega seotud ühendid, mida leidub patareides ja akudes, masinates, metallitoodetes,
mootorsõidukites, laskemoonas, värvipigmentidena erinevates toodetes jm kategooriates.
Tegemist on näitlikustava loeteluga, mille osas on võimalikt täpsemat ülevaadet hõlmatud
toodetest ja tootegruppidest võimalik saada Euroopa Kemikaaliameti kodulehe kaudu.
Jäätmete raamdirektiivis sätestatud nõude, mis JäätSi § 211 üle võetakse, kohaselt puudutab
samu aineid, kuid erinevalt praegusest teavituskohustusest ei ole oluline aastane kogus ehk loeb
ainult see, kas väga ohtlikke aineid on tootes üle 0,1 massiprotsendi. Jäätmeseaduse alusel
andmebaasi esitavate andmete kohustus algab esimesest tarneahela osalisest (tootja või
maaletooja), kuna neil on või peaks olema kõige rohkem teavet tootest. Euroopa Komisjon on
lisaks täpsustanud, et andmebaasi teavituste esitamise nõue ei kohaldu jaemüüjatele, kes
müüvad kaupa ainult tarbijatele. Nimelt ütleb REACH-määruse artikli 3 punkt 35, et toote saaja
mõiste viitab tööstuslikul või kutsealasel eesmärgil kasutajatele või levitajatele, kellele
tarnitakse toodet, kuid sellised kasutajad ja levitajad ei sisalda tarbijaid. Seega kui jaekaupleja
on ühtlasi toote, mis sisaldab SVHC-aineid üle 0,1 massiprotsendi, maaletooja, on tal kohustus
andmebaasi teavitus esitada. Kui aga jaekaupleja on vaid tarbijale edasimüüja, siis andmebaasi
täitmise kohustus talle ei laiene.
Punktiga 27 ühtlustatakse seaduse sõnastust ja asendatakse JäätS § 23 lg 4 punktis 2 sõna
„tasu“ sõnaga „teenustasu“.
Punktiga 28 täiendatakse JäätSi § 23 lõike 4 punkti 3, kohustades tootjate ühenduse veebilehel
avalikustama jäätmekäitlejate valimise korra. Selle nõudega võetakse üle jäätmete
raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti e alapunkt iii.
Punktiga 29 täiendatakse JäätSi § 23 lõiget 4 uute punktidega 5 ja 6. Punkti 5 kohaselt peab
tootjate ühenduse veebilehel avalikustama tootjate teenustasu turule lastud probleemtoote tonni
kohta. Selle nõudega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti e alapunkt
ii. Punkti 6 kohaselt peab tootjate ühendus korraldada probleemtoodetest tekkinud jäätmete
taaskasutamise korraldamine kolme aasta jooksul (et vältida vaheladustatud probleemtoodetest
tekkinud jäätmete kuhjumist) ja taaskasutamise sihtmäärade täitmise, kuna see on üks tootjate
ühenduse põhilisi ülesandeid.
Punktiga 30 muudetakse JäätS § 23 lõiget 41, mille kohaselt on tootjate ühenduse kohustus
tagada, et tootjale teenustasu arvutamisel on arvesse võetud toodete vastupidavust,
parandatavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust ning ohtlike ainete olemasolu, lähtudes
seejuures olelusringil põhinevast käsitlusviisist ja sellest ning kui palju on tootja toote
valmistamisel arvestanud käesoleva seaduse § 21 lõigetes 1 ja 2 ning § 24 lõigetes 1 ja 3
sätestatud nõudeid. Säte võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 4 punkti b.
13
Punktiga 31 täiendatakse JäätS §-dega 231 ja 232, millega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi
artikli 8a lõike 3 punkt d, mis kohustab liikmesriike võtma meetmeid, et tootja ja tootjate
ühendus kehtestab enesekontrollisüsteemi, mille toetamiseks auditeeritakse vajadusel korral
finantsjuhtimist ning kogutud ja esitatud andmete kvaliteeti.
JäätS 231 lõike 1 kohaselt peab tootja või tootjate ühendus rakendama enesekontrollisüsteemi.
See peab sisaldama infot tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise kohta seoses JäätSi §-st
251 tulenevate kohustuste rahastamise ning § 23 lõikes 41 tootjatele teenustasu arvutamise
kohta. Lisaks peab enesekontrollisüsteem sisaldama infot kogutud ja probleemtooteregistrile
esitatud andmete kvaliteedi kohta. Enesekontrollisüsteemi eesmärk on see, et tootja ja tootjate
ühendus peab arvestust turule lastud toodete, kogutud ja käideldud jäätmete üle ehk neil on
korrapärane sisemine arvestus probleemtoodetest ning sellest tekkinud jäätmetest. Lisaks peab
see sisaldama tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimisega seotud elemente (tõendid rahaliste
vahendite piisavuse kohta, kulud probleemtoodetega seotud jäätmekäitlusele jne). Jäätmete
raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti d kohaselt enesekontrollisüsteemi toetamiseks
auditeeritakse käesoleva seaduse § 251 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamise, § 23 lõikes
41 tootjale teenustasu arvutamise ja probleemtooteregistrisse esitatud andmete õigsust.
JäätS 231 lõike 2 kohaselt on enesekontrollisüsteemi kohaldamisest vabastatud isikud, kellel on
keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem EMAS.
Lisaks kehtestab eelnõu § 231 lõige 3 elementaarse nõude, et enesekontrollissüteem peab olema
probleemtoote tootja ja tootjate ühenduse poolt dokumenteeritud ning seda tuleb
ajakohastada vähemalt kord 12 kuu jooksul.
JäätS § 232 kohaselt sätestatakse tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning
probleemtooteregistrisse esitatavate andmete audiitorkontroll. Tootjatele ja tootjate ühendusele
kehtestatud audiitorkontrolli sätestamisel on võetud eeskuju pakendiseaduses
pakendiettevõtjatele ja taaskasutusorganisatsioonidele kehtestatud audiitorkontrolli sätetest.
Kuna pakendiaruandes kajastatud kogused on läinud aastatega palju täpsemaks ja
usaldusväärsemaks, siis on audiitorkontrolli kehtestamine probleemtooteregistrisse esitatud
andmete kontrollimiseks eesmärgipärane vahend. Küll on aga loobutud lausaliselt
auditeerimisest. Lõikes 1 sätestatakse audiitorkontrolli eesmärk, milleks on kontrollida
käesoleva seaduse § 251 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamist, § 23 lõikes 41 tootjale
teenustasu arvutamist ja probleemtooteregistrisse esitatud andmete õigsust. Lõigetes 2 ja 3
täpsustatakse, et audiitorkontrolli kontrollib vandeaudiitor piiratud kindlustandva töövõtuna
audiitortegevuse seaduse tähenduses. Lõike 4 kohaselt koostab Keskkonnaagentuur valimi
tootjatest ja tootjate ühendustest, kelledest valib Keskkonnaagentuur juhusliku valikuga need
tootjad ja tootjate ühendused, kes on kohustatud audiitorkontrolli läbi viima. Eesmärk on
riskipõhiselt moodustada valim, mille hulgast teeb Keskkonnaagentuur juhusliku valiku
määramaks audiitorkontrolli korraldamist. Eesmärk on vältida lausalist auditeerimist. Lõike 5
kohaselt määratakse valim võttes arvesse vähemalt tootja ja tootjate ühenduse eelnevate
kalendriaastate käivet ja Eestis turule lastud probleemtoote kategooria massi. Tootja või tootjate
ühendus võivad sattuda valimisse, kui eelnevate kalendriaastate ja turule lastud probleemtoote
kogused vähenevad ebaproportsionaalselt ning Keskkonnaagentuuril tekib kahtlus, et tootja või
tootjate ühendus on aladeklareerinud enda turule lastud koguseid. Juhul, kui ettevõtte käive on
langenud proportsionaalselt turule lastud kogustega, siis eeldatavasti audiitorkontrolli tegemise
kohustust ei tule. Lõike 6 kohaselt esitatakse vandeaudiitori aruanne tootjate ühendusele ja
probleemtooteregistrile.
Punktiga 32 täiendatakse JäätSi §-ga 251, millega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli
3 punkt 21 ning artikli 8a punkt 4. Lõikega 1 avatakse laiendatud tootjavastutuse põhimõte.
14
Selle põhimõtte kohaselt peab tootja tagama turule lastud tootest tekkivate jäätmete käitlemise
ning kandma nendest tegevustest tulenevad kulud. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused
ise või annab kohustuste täitmise tootjate ühendusele. Lõikes 3 määratakse sõnaselgelt tootja
vastutuse ulatus – tootja vastutab turule lastud toodete eest seni, kuni probleemtoodetest
tekkinud jäätmed ei ole enam jäätmed. Probleemtoote tootjale ei kohaldata käesoleva seaduse
§ 28 lõikes 4 sätestatut.9 Teisisõnu, kui tootja on andnud oma kohustused tootjate ühendusele
või jäätmekäitlejale, vastutab tootja jäätmete käitlemise eest ajani, mil jäätmed ei ole enam
jäätmed. Kui tootjate ühendus või jäätmekäitleja on jätnud oma kohustused tootja eest täitmata,
lasub vastutus kohustuste täitmise eest siiski tootjal. Vastupidisel juhul ei oleks saavutatav
probleemtoodete tootja erilise vastutuse eesmärk, sest nii võiks jäätmete taaskasutamise
eesmärk jääda sootuks täitmata, kui probleemtoote tootja annab probleemtooted üle
jäätmekäitlejale, kes talle pandud kohustusi täita ei suuda.10 Probleemtoote tootja peab seetõttu
korraldama jäätmekäitluse sellisel viisil, et talle jääb kontroll probleemtoote taaskasutamise
eest; vajadusel lepingus sellise tingimuse ettenägemisega, mis võimaldaks saada probleemtoote
valduse tagasi, kui jäätmekäitleja probleemtoote taaskasutamise kohustust piisaval määral ei
täida. Selline paralleelne vastutus – jäätmeloa omaja vastutus jäätmeloa nõuete täitmise eest ja
probleemtoote tootja või ühenduse vastutus taaskasutuse või kõrvaldamise eest – ei too kaasa
olukorda, kus jäätmekäitleja jätaks oma kohustused täitmata. Omavahelise lepinguga on tootjal
või tootjate ühendusel võimalik ette näha ka leppetrahv või muud võlaõiguslikud tagatised
juhuks, kui jäätmeloaga pandud kohustusi ei täideta. Kuna probleemtoodete tootja või tootjate
ühenduse vastutus on laiem kui tavapärasel jäätmevaldajal, ei saa probleemtoodete tootja
piirduda jäätmete üleandmisel jäätmekäitlejale selliste tingimustega lepingu sõlmimisega, mis
sellist erilist vastutust silmas ei pea.11 Lõike 2 kohaselt peab tootja ja tootjate ühendus
kohustuste täitmiseks omama igal ajal piisavalt rahalisi vahendeid. See garanteerib, et tootja
turule lastud toodetest tekkinud jäätmed ka kogutakse ja käideldakse. Kui tootja mingil põhjusel
ei täida oma kohustusi, jäävad probleemtootest tekkinud jäätmed käitlemata. Selleks, et
probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise
kohustus ei langeks teistele tootjatele, tootjate ühendustele või riigile, ongi vajalik piisavate
rahaliste vahendite olemasolu. Samal põhjusel sätestatakse piisavate rahaliste vahendite
omamise kohustus ka tootjate ühendusele – kui tootjate ühendus jätab oma kohustused täitmata,
kantakse kohustuste täitmata jätmisest tulenevad kulud tootjate ühenduse rahalistest
vahenditest. Rahalisteks vahenditeks võib olla näiteks krediidi- või finantseerimisasutuse või
kindlustusandja garantii, deposiidina selleks määratud kontole makstud tagatissumma, piisavad
vahendid ettevõtte bilansis kohustuste täitmiseks jne. .Selle kohustuse kehtestamisega võetakse
üle jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkt c, mille kohaselt tootjal ja tootjate ühendusel
on kohustus omada laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmiseks rahalisi vahendeid. Lõikega 4
sätestatakse volitatud esindaja instituut kõikidele probleemtoodete tootjatele ja turustajatele, sh
veebiplatvormidele, kelle asukoht on väljaspool Eestit, kuid kes lasevad Eestis turule, sõltumata
müügiviisist, probleemtooteid. Kehtiva seaduse kohaselt on volitatud esindaja instituut
määratud ainult elektri- ja elektroonikaseadmete tootjatele, kuna see nõue tuli Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/19/EL (ELT L 197, 24.7.2012, lk 38–71), elektri- ja
elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta artiklist 17. Jäätmete
raamdirektiivi artikli 8a punkti 5 kohaselt on volitatud esindaja instituut kehtestatud kõikidele
probleemtoodete tootjatele. Kui volitatud esindajat ei määrata, tuleb seadusest tulenevaid
kohustusi täita tootjal või turustajal endal. Volitatud esindaja peab ennast registreerima
probleemtooteregistris ning seejärel nimetab ta ära endaga liitunud probleemtoote tootjad ja
turustajad, kelle asukoht on väljaspool Eestist, kuid kes lasevad Eesti turule probleemtooteid.
Lõikega 5 sätestatakse probleemtootest tekkinud jäätmeid taaskasutavale või kõrvaldavale
9
Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-27 punkt 11 järgi JäätS § 28 lg-t 4 ei saa mõista
erinormina probleemtoote tootja vastutuse suhtes jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest.
10
Sama, p 11.
11
Sama, p 12
15
ettevõtjale või vahendavale ettevõtjale kohustus esitada tootjale, tootjate ühendusele või
taaskasutamist vahendavale ettevõtjale taaskasutamistõendi. Taaskasutamistõendile märgitakse
probleemtootest tekkinud jäätmete üleandja, probleemtootest tekkinud jäätmete liik, kood ja
kogus ning taaskasutatud või kõrvaldatud probleemtootest tekkinud jäätmete kogus,
taaskasutamis- või kõrvaldustoimingu kood ja riik, kus taaskasutamine või kõrvaldamine
toimus. Probleemiks on saanud see, et tootjatel on kohati raske kätte saada käitlemise andmeid
ning seetõttu ei ole neil olnud võimalik esitada andmeid riigile. Et antud olukorda edaspidi
vältida, on pandud JäätSi kohustus neid andmeid tootjale, tootjate ühendusele või
taaskasutamist vahendavale ettevõtjale edastada. Lõikes 6 rehvide, kantavate patareide ja
akude ning kodumajapidamistes kasutatavate elektri- ja elektroonikaseadmete tootjaid
nimetatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamiseks kohustatud
sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega või ühinema tootjate ühendusega. Loetletud
probleemtoodetele on seadusega sätestatud kogumise määr (neist tekkinud jäätmete
kogumisega on esinenud suuri probleeme). Iseseisvalt tegutsevale tootjale on nõuetekohase
kogumissüsteemi korraldamine ilma tootjate üehdnuse toetava võrgustikuta põhjendamatult
kulukas.
Punktiga 33 tunnistatakse kehtetuks JäätSi § 26 lõiked 1 ja 2 ning lõike 4 esimese lause, kuna
need sätted on viidud JäätSi § 251. Lisaks tunnistatakse kehtetuks JäätSi § 26 lõige 7, kuna sama
paragrahvi lõikes 3 nimetatud määrustes ei sisaldu vabastamise alused, mida norm sätestab.
Punktiga 34 täpsustatakse, et isikule, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud
jäätmed kohaldatakse lisaks sama paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määrustest tulenevaid
nõudeid, kui ka JäätS § 251 tulenevaid tootjale pandud kohustusi. Hetkel ei võimalda kehtiv
jäätmeseaduse redaktsioon tootjale pandud kohustusi laiendada probleemtootest tekkinud
jäätmeid vastu võtvatele isikutele ning täpsustuse lisamisega tagatakse jäätmete taaskasutamise
kohustuse täitmine suuremas ulatuses.
Punktiga 35 tunnistatakse JäätSi § 26 lõiget 16 kehtetuks, kuna volitatud esindaja instituut
sätestatakse JäätSi § 251 lõikes 4.
Punktiga 36 muudetakse JäätSi § 26 lõikeid 3 ja 4.
Muudetakse JäätSi § 26 lõikes 3 sätestatud volitusnormi sõnastust ja viiakse see vastavusse
volitusnormi alusel antud määruste sisuga. Senine sõnastus oli eksitav, kuna volitusnormi alusel
kehtestatud määrused ei reguleeri tootja vabastamist tootjatele pandud kohustuste täitmisest
vaid sätestavad probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumine, taaskasutamise ja
kõrvaldamise nõuded ning sihtarvud. Muudetud volitusnormiga antakse Vabariigi Valitsusele
õigus kehtestada määrusega probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale
tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude
saavutamise tähtajad. Volitusnormi eesmärk on sätestada, kuidas toimub kasutajatelt
probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumine, kuhu on võimalik kasutajatel selliseid jäätmeid
viia. Määrustes on sätestatud, kui tihedalt peavad tootjad korraldama jäätmete tagasivõtmise
kohad. Oluline on, et tarbijatel oleks võimalikult mugav probleemtoodetest tekkinud jäätmeid
tagastada. Lisaks sätestatakse, kes saavad tootjatele tasuta probleemtoodetest tekkinud jäätmeid
tagastada. Samuti sätestatakse volitusnormi alusel probleemtoodetest tekkinud jäätmete
taaskasutamise sihtarvud ning nende arvutamise alused. Volitusnormi alusel on kehtestatud
määrused elektroonikaromudele, romusõidukitele ja nende osadele, patarei- ja akujäätmetele
ning põllumajandusplastist tekkinud jäätmetele. Need normid on vajalikud nii kasutajatele kui
ka tootjatele nii oma õiguste kui ka kohustuste täitmisel. Lisaks on sihtarvud seotud ELi
tootjavastutuse direktiivides sätestatud kohustustega, mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma
meetmeid, et saavutatakse nii kogumise kui ka taaskasutamise sihtarvud.
16
JäätSi § 26 lõige 4 muudetakse. Esimene lause jäetakse välja kuna antud kohustus on viidud
JäätSi § 251. Teises lauses asendatakse sõna „jäätmevaldaja“ sõnaga „jäätmetekitaja“. Antud
muudatus on vajalik, et sätestada tootja kohustused isikutele, kes võtavad jäätmetekitajatelt
vastu probleemtoodetest tekkinud jäätmeid, ilma tootjaga lepingut omamata. Hetkel kehtiv
JäätS ei võimalda JäätS § 26 lõikest 1 tulenevaid kohustusi laiendada jäätmetekitajatelt
probleemtootest tekkinud jäätmeid vastuvõtvatele isikutele. See omakorda on tekitanud
olukorra, kus jäätmetekitaja on andnud probleemtoodetest tekkinud jäätmeid käitlemiseks üle
jäätmekäitlejale (jäätmevaldaja), kes need omakorda edasi annab teisele jäätmekäitlejale ning
sellises olukorras ei ole võimalik esimesele jäätmekäitlejale kohaldada tootja kohta sätestatud,
st ka olukorras, kus viimane lüli aheldas oma kohustusi ei täida ning jäätmed jäävad riigi kanda.
Punktidega 37-39 muudetakse JäätSi § 26 lõiget 11, kus § 26 lõigete 1 ja 2 asemel viidatakse
§ 251 lõigetele 1 ja 2, kuna paragrahvi 26 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks. Lisaks
muudetakse punktiga 38 JäätSi § 26 lõike 11 punkti 2, kus § 26 lõigete 1 ja 2 asemel viidatakse
§-le 251, kuna paragrahvi 26 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks. Muudetakse ka JäätSi § 26
lõiget 12, kus § 26 lõigete 1 ja 2 asemel viidatakse §-le 251, kuna paragrahvi 26 lõiked 1 ja 2
tunnistatud eelnõuga kehtetuks.
Punktiga 40 muudetakse JäätSi § 261 lõiget 1 ja täpsustatakse probleemtooteregistri pidamise
eemärki ja registrisse kogutavate andmete koosseisu.
Punktiga 41 tunnistatakse JäätSi § 261 lõige 12 kehtetuks, kuna enam ei pea ettevõtja, kes viib
Eestist välja mootorsõidukeid, rehve ning patareisid ja akusid esitama probleemtooteregistrile
andmeid. Neid andmeid ei pea enam esitama, kuna riigil ei ole neid andmeid enam vaja ja uues
probleemtooteregistris neid andmeid enam ei koguta.
Punktiga 42 tunnistatakse JäätSi § 261 lõige 31 kehtetuks, kuna enam ei kehtestata
probleemtooteregistri registrikaardi vorme, vaid andmed, mida probleemtooteregistris
kogutakse, ja need nimetatakse probleemtooteregistri põhimääruses.
Punktiga 43 lisatakse JäätSi § 28 lõige 7, millega viiakse JäätS kooskõlla jäätmete
raamdirektiivi artikli 10 lõike 1 ja muudetud prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3a põhimõttega,
mille kohaselt peab olema tagatud, et jäätmeid võetakse ringlusse või taaskasutatakse muul
viisil ning vähenema peab ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks sobivate jäätmete
ladestamine prügilasse. Et vältida olukordi, kus kogutud jäätmed ladustatakse pikema aja
jooksul, mille vältel jäätmete kvaliteet ning ringlussevõtu potentsiaal keskkonna mõjul muutub
halvemaks, on oluline sätestada põhimõte, et jäätmeid tohib enne nende taaskasutamist
ladustada kuni kolm aastat, pärast mida peab isik jäätmed suunama taaskasutusse. Jäätmeid,
mis on mõeldud kõrvaldamiseks, tohib ladustada ühe aasta vältel. Kui jäätmete ladustamiseks
enne nende taaskasutamist või kõrvaldamist on väljastatud keskkonnakaitseluba, tohib jäätmeid
ladustada keskkonnakaitseloas märgitud aja vältel. Kui jäätmeid hoitakse kauem, käsitatakse
selliseid kohti prügilatena prügiladirektiivi artikli 2 punkti g ja JäätS § 34 kohaselt.
Punktiga 44 muudetakse JäätSi paragrahvi 281 ja sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi
artikli 10 lõige 4. Pealkiri muudetakse paragrahvi sisust lähtuvalt. Sätte senine sisu muudetakse
lõikeks 1. Lisandunud lõige 2 sätestab, et liigiti kogutud ning korduskasutamiseks
ettevalmistamiseks ja ringlussevõtmiseks mõeldud jäätmeid, välja arvatud jäätmeid, mis
tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisel ning mille puhul annab põletamine jäätmehierarhia
kohaselt parima keskkonnaalase tulemuse, ei põletata. Mõeldud on liigiti kogutud jäätmete
põletamist nii jäätmepõletus- kui ka koospõletustehases. Näiteks võib aga põletamine
jäätmepõletus- või koospõletustehases olla asjakohane väga määrdunud või sellise plasti puhul,
17
mida ei ole võimalik ringlusse võtta. Kuna plastil on suur energiaväärtus, on mõistlikum
ringlussevõetamatu plast ladestamise asemel koospõletustehasesse energiakasutuseks suunata.
Liigiti kogutud olmejäätmete põletamise piiramine aitab edendada ringmajandusele üleminekut
ning vähendada ressursside raiskamist. Ilma vastava loata on igasugune jäätmete põletamine
keelatud. Jäätmeliigid, mida tohib põletada, sätestatakse keskkonnakaitseloas.
Punktiga 45 lisatakse JäätSi § 291 lõige 31 ja sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi
artikkel 10 lõige 5. Muudatusega lisatakse jäätmehoolduse põhimõtte juurde ka nõue, mille
kohaselt tuleb enne jäätmete taaskasutamist või selle ajal eemaldada tekkinud jäätmetest
ohtlikud ained, segud ja komponendid selleks, et hõlbustada jäätmete edasist töötlemist.
Jäätmehoolduses on vaja kasutada tõhusaid meetmeid, mis soodustavad jäätmete hilisemat
ringlussevõttu. Kui tooted, materjalid ja ained muutuvad jäätmeteks, võib ohtlike ainete
olemasolu muuta need jäätmed ringlussevõtuks või kvaliteetsete teiseste toorainete tootmiseks
sobimatuks ja sellega võivad ressursid sattuda jäätmehierarhia madalamatele astmetele.
Taaskasutamisele eelneva toiminguna võib käsitleda ka tegevust, mis toimub näiteks
jäätmetekitaja juures, kui tekkekohas on võimalik ohutult eemaldada jäätmetest ohtlikud ained
või komponendid, et hõlbustada jäätmete hilisemat töötlemist.
Punktiga 46 muudetakse JäätSi § 29 lõige 4 punktis 2 toodud volitusnormi pealkirja. Muudatus
on tingitud 15. juulil 2019 jõustunud uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusest (EL) 2019/1021 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta (ELT L 169, 25.05.2019, lk
45–77). Määrusest tulenevalt peavad liikmesriigid võtma muuhulgas kasutusele meetmeid
püsivaid orgaanilisi saasteaineid sisaldavate jäätmete käitluse kontrolli ja jälgitavuse
tagamiseks ning püsivaid orgaanilisi saasteaineid või neid neid sisalduvate varudega seotud
nõuete täitmiseks. Praeguse volitusnormi alusel on keskkonnaministri 22.04.2004 määrusega
nr 25 kehtestatud kitsamalt käitlusnõuded polüklooritud bifenüüle ja polüklooritud terfenüüle
sisaldavatele jäätmetele. Tegemist on ühenditega, mis on samuti nimetatud määruse kohaselt
püsivad orgaanilised saasteained, mille kohta kehtestatud nõuded hakkavad sisalduma uue
pealkirjaga määruses.
Punktiga 47 tehakse volitusnormis terminoloogiline muudatus ja muudetakse JäätSi § 29 lõige
4 punktis 9 volitusnormi pealkirja seoses ehitus- ja lammutusjäätmete termini lisandumisega
JäätSi.
Punktiga 48 asendatakse JäätSi § 29 lõigetes 41 ja 42 kehtetu õigusakti viide kehtiva õigusakti
viitega. Lõikes 41 on õige viide 15. juulil 2019 jõustunud ja uuesti sõnastatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/1021 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta
(ELT L 169, 25.05.2019, lk 45–77). Ringlussevõtu ja jäätmete lakkamisega ning sellega
seonduvalt jäätmetest toodete või materjalide valmistamisel tuleb järgida ka lakkamise või
ringlussevõtu tingimuste täitmiseks nimetatud määruse artiklite 3 ja 4 sätteid. Seega jäetakse
välja viide ainult artiklile 7. Uues sõnastuses lisatakse selguse huvides ka täpsustusena „muu
hulgas“ selle kohta, et määruse jäätmekäitluse sätted kohalduvad lisaks JäätSi § 29 lõikes 4
punktis 2 sätestatud käitlusnõuetele, mis kehtestatakse vastava valdkonna ministri määrusega.
Lõikes 42 on õige viide 2017. aastal kehtima hakanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusele 2017/852 elavhõbeda kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ)
nr 1102/2008 (ELT L 137, 24.05.2017, lk 1–21).
Punktiga 49 täiendatakse JäätSi §-ga 291, millega võetakse osaliselt üle jäätmete raamdirektiivi
artikli 11 lõike 1 ehitus- ja lammutusjäätmeid käsitlev nõue. Muudatuse eesmärk on edendada
valikulist lammutamist. Muudatuse järgi tuleb ehitise lammutamisel eemaldada ohtlikke aineid
sisaldavad materjalid (nt eterniit) ning muud materjalid, mis on sobilikud korduskasutuseks või
18
ringlussevõtuks (nt puhas immutamata puit). Ehitus- ja lammutusobjektidel kogutakse tekkinud
jäätmed sageli ühte konteinerisse ja suunatakse segaprahina jäätmekäitlusettevõtetesse
edasisele sortimisele. Materjalide korduskasutuse ja jäätmete ringlussevõtu puhul on väga
oluline materjali kvaliteet. Lammutamisel võimalikult suures ulatuses materjalide liigiti
eemaldamine hõlbustab materjalide korduskasutust ja jäätmete ringlussevõttu.
Punktiga 50 täiendatakse JäätSi § 30 lõikega 3, millega viiakse JäätS kooskõlla jäätmete
raamdirektiivi artikli 12 lõikes 1 esitatud põhimõttega – kui jäätmeid ei ole võimalik JäätSist
tulenevate nõuete kohaselt taaskasutada, tuleb jäätmed ohutult kõrvaldada, järgides tervise- ja
keskkonnakaitsenõudeid.
Punktiga 51 muudetakse JäätSi § 31 pealkirja ning lõiget 1. Pealkirja täpsustakse paragrahvi
sisust lähtuvalt. Lõikes 1 täpsustatakse, mis eesmärgil kohaliku omavalitsuse üksus korraldab
jäätmete liigiti kogumist oma haldusterritooriumil. Varasema sõnastuse kohaselt oli tegevuse
eesmärk võimaldada nende taaskasutamist võimalikult suures ulatuses. Selleks et tagada
jäätmehierarhia tõhusam rakendumine, on täpsustatud, et kohaliku omavalitsuse üksus
korraldab jäätmete liigiti kogumist, et võimaldada nende korduskasutamiseks ettevalmistamist,
ringlussevõttu või taaskasutamist võimalikult suures ulatuses.
Punktiga 52 täiendatakse JäätSi § 31 lõikega 11, mille järgi JäätSi § 31 lõikes 1 sätestatud
korraldus peab kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil tagama JäätSi § 1363 lõigetes 1 ja
2 nimetatud olmejäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmist. Sellega tagatakse jäätmete
raamdirektiivi artikkel 11 lõige 2 kohustuse täitmine, mis sätestab liikmesriigile olmejäätmete
korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtmäärad. Märgitud kohustus sisaldus
ka juba keskkonnaministri 16.01.2007 määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning
sorditud jäätmete liigitamise alused“ § 3 lõikes 4. Eelnõuga tuuakse olmejäätmete sihtarvu
saavutamise korraldus ja täitmise tagamine oma haldusterritooriumil vahetu kohaldamise
eesmärgil seaduse tasandil ülesandena kohalikele omavalitsustele.
Euroopa Komisjoni 24.09.2018 aruanne12 jäätmeid käsitlevate EL õigusaktide rakendamise
kohta, sisaldab sh varajase hoiatamise aruannet Eestile, kelle puhul on ohus 2020. aastaks
püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi
täitmine. Järelikult on vajalik õiguslikku raamistikku muuta, et see vastaks riigi igakülgseks
arenguks ja kohustuste täitmiseks vajalikele tingimustele. Riiklike jäätmekorralduse aluste
reguleerimine on riigielu küsimus ja kuulub seega riigi pädevusse.13
Põhiseaduse § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi
kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohaliku omavalitsuse
korralduse seaduse (edaspidi: KOKS) § 6 lõige 1 nimetab jäätmehooldust küsimuseks, mida
omavalitsusüksus oma territooriumil peab korraldama.
Olmejäätmete sihtarvu saavutamine on seotud suuresti kohaliku omavalitsuse olemusliku
kohustuse ehk jäätmekorralduse (esmajoones jäätmete liigiti kogumine, vt seletuskirja punkti
54 põhjendust) osutamise tulemusliku täitmisega. Nimelt on jäätmete liigitamine otsustava
tähtsusega alates jäätmete tekitamisest kuni lõpptöötlemiseni. See määrab kindlaks nii
12
Jäätmedirektiivi muudatuse art 11b lg 1 järgi koostab komisjon mh direktiivi art 11 lõikes 3 sätestatud
sihtmäärade saavutamise kohta aruanded ning sama artikli lõike 2 punkti b järgi sisaldab aruanne loetelu
liikmesriikidest, kelle puhul on oht, et neid sihtmäärasid ei saavutata vastava tähtaja jooksul, koos asjakohaste
soovitustega asjaomasele liikmesriigile.
13
Riigikohtu PJK 6.01.2015 otsus nr 3-4-1-34-14, p 47
19
jäätmekäitlusotsused, kui ka nende kogumise praktilisuse ja majandusliku otstarbekuse,
võimaluse valida ringlusse võtmise või kõrvaldamise vahel ning vajaduse korral ringlusse
võtmise meetodi.14 Järelikult ei saa sihtarvude saavutamise kohustust oma iseloomust tulenevalt
üle anda Keskkonnaministeeriumile kui valdkonna eest vastutavale ministeeriumile ja ühtaegu
on kohustuse kohaliku omavalitsuse üksusele andmisega järgitud Euroopa kohaliku
omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3 tulenevat subsidiaarsuse põhimõtet.
Kuna jäätmevoogude liigiti kogumine on sihtarvude saavutamisel kriitilise tähtsusega, on
eelnõus ette nähtud haldusjärelevalve sh kohaliku omavalitsusüksuse poolt liigiti kogumise
teenuse korraldamise õiguspärasuse osas. Nimelt antakse Keskkonnainspektsioonile eelnõuga
õigus teostada haldusjärelevalvet kõikide kohaliku omavalitsusüksuse jäätmekorraldusega
seotud õigusaktide järgimise üle. Sellega tagab riik jäätmekorralduse teenuse osutamise
kvaliteedi ning sihtarvude täitmise. Samas võib pidada probleemseks regulatsiooni, kus
järelevalve sisaldub seaduses, kuid kohustus seadusest madalama õigusjõuga aktis (ministri
määruses).
Punktiga 53 tunnistakse kehtetuks JäätSi § 31 lõige 2, kuna paragrahv käsitleb jäätmete liigiti
kogumise korraldamist. Jäätmete sortimistegevus on eelnõu punktis 22, millega lisatakse JäätS
§-i 16 lõige 21.
Punktiga 54 muudetakse § 31 lõiget 3 ja millega viiakse säte kooskõlla jäätmete raamdirektiivi
artikli 11 lõikega 1 ning artikli 20 lõikega 1. Säte nimetab jäätmeliigid, s.o paberi-, papi-,
metalli-, plasti- ning klaasijäätmed mille liigiti kogumise korralduse peab kohaliku
omavalitsuse üksus tagama ning hiljemalt 1. jaanuarist 2025 tekstiili ja kodumajapidamises
tekkivate ohtlike jäätmete liigiti kogumise.
Tulenevalt KOKS § 6 lõikest 1 on kohaliku omavalitsuse ülesandeks muu hulgas korraldada
vallas või linnas heakorda ja jäätmehooldust. JäätS § 12 lõike 2 järgi on kohalikul omavalitsusel
jäätmehoolduse arendamisel oma haldusterritooriumil juhtiv roll.
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (edaspidi EKOH) nõuab artikli 3 lõike 1 järgi, et kohaliku
omavalitsuse võimuorganitel oleks nii õigus kui ka võime seaduse piires ja kohalike elanike
huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust.
EKOH artikkel 4 lg 3 järgi riigi kohustusi täidavad üldjuhul eelistavalt kodanikule kõige
lähemal seisvad võimuorganid. Kohustuste määramisel mõnele teisele võimuorganile peaks
kaaluma ülesande ulatust ja iseloomu ning efektiivsuse ja majanduslikkuse nõudeid. Ehk
esmakordselt sätestatakse rahvusvahelisel tasandil subsidiariteedi printsiibi, mille sisuks on see,
et mingi ühiskondliku funktsiooni täitmine kuulub suurema ühiskondliku üksuse kompetentsi
alles siis, kui väiksem seda täita ei suuda. Kohaliku omavalitsuse staatuse määratlemise
kontekstis tähendab see, et riik täidab üksnes neid ülesandeid, mis ei ole kohalikule
omavalitsusele jõukohased.15
Eelnevast tulenevalt on seadusandja andnud kohalikule omavalitsusele juhtiva rolli
jäätmehoolduse arendamisel oma haldusterritooriumil. Jäätmekorralduse osutamine (sh liigiti
kogumise korraldamine) on kohaliku omavalituse olemuslikuks ülesandeks. See puudutab
omavalitsuse ülesandeid avaliku ruumi, heakorra, territoriaalplaneerimise ja keskkonnakaitse
14
http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=j%25C3%25A4%25C3%25A4tme%2Btekitaja&docid=
207803&pageIndex=0&doclang=et&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=5278543#ctx1
15
Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaar 14 ptk. Kättesaadav arvutivõrgust:
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/pohiseaduse_14._peatukk._kohalik_omavalitsus.
pdf
20
korraldamisel, mida osutatakse tema haldusterritooriumil, arvestades ainult kohalikku
spetsiifikat ja olles elanikule võimalikult lähedal.
Ka varem on olnud kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus korraldada vähemalt paberi-, papi-
, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumine. Märgitud kohustused sisaldusid
keskkonnaministri 16.01.2007 määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud
jäätmete liigitamise alused“ § 3 lõike 2 punktides 1–6 ja § 4 lõikes 12. Lisaks sätestas kehtinud
JäätS § 31 lõige 3 märgitud kohustuse, kuid lisandiga „kui see on tehniliselt, keskkonna
seisukohast ja majanduslikult teostatav“. Muudatusega jäetakse kooskõlas jäätmete
raamdirektiivi artikkel 11 lõikega 1 JäätS § 31 lõikest 3 välja tekstiosa „kui see on tehniliselt,
keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav.“ Erandite tegemine liigiti kogumisest
muutub tulenevalt jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõigetest 2 ja 3 ning erandite tegemine
täpsustatakse JäätSi § 31 lõikes 5 ning § 42 lõike 2 punktis 2 ja § 71 lõike 2 punktis 11.
Kuna jäätmevoogude liigiti kogumine on sihtarvude saavutamisel kriitilise tähtsusega, on
eelnõus ette nähtud haldusjärelevalve sh kohaliku omavalitsusüksuse poolt liigiti kogumise
teenuse korraldamise õiguspärasuse osas. Nimelt Keskkonnainspektsioonile antakse eelnõuga
pädevus teostada haldusjärelevalvet kõikide kohaliku omavalitsusüksuse jäätmekorraldusega
seotud õigusaktide järgimise üle. Sellega tagab riik jäätmekorralduse teenuse osutamise
kvaliteedi ning sihtarvude täitmise. Samas võib pidada probleemseks regulatsiooni, kus
järelevalve sisaldub seaduses, kuid kohustus seadusest madalama õigusjõuga aktis (ministri
määruses).
Eelnõuga tuuakse jäätmete liigiti kogumise korraldus ja täitmise tagamine sõnaselgelt oma
haldusterritooriumil vahetu kohaldamise eesmärgil seaduse tasandile ülesandena kohalikele
omavalitsustele. Kuivõrd liigiti kogumise kohustus ei muutu ja selle korraldamise kohustus jääb
endiselt kohaliku omavalituse üksuse pädevuseks, ei too eelnõus liigiti kogumise sätestamine
kaasa riski kohalike omavalitsuste õiguste riiveks. Muudatus on sobiv, kuna seda õigustab
piisav ühiskondlik vajadus ülesande üleriigiliselt ühetaolise organisatsioonilise täitmise järele.
Ka ei ole muudel isikutel või muude vahenditega võimalik samaväärset kohustuse täitmise taset
sama hästi saavutada. Kohalik omavalitsus suudab kõige paremini, arvestades kohalikku
spetsiifikat korraldada jäätmehoolduse korrraldust kui kohaliku elu küsimuste lahendamist
(seda kas iseseisvalt või kokkuleppel huvitatud isikutega), mistõttu on ühtaegu järgitud ka
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3 tulenevat subsidiaarsuse põhimõtet.
Liigiti võib jäätmeid koguda kohtkogumise, kogukonnapõhise kogumise, vastuvõtusüsteemide
või muu kogumiskorra kaudu. Jäätmete liigiti kogumine võimaldab tõsta korduskasutamiseks
ettevalmistamise ja ringlussevõtu määra, kvaliteetset ringlussevõttu ja teisese tooraine
kasutuselevõttu, et vältida jäätmetöötlust, millega ressursid satuvad jäätmehierarhia
madalamatele astmetele. Võrreldes kehtiva seadusega ei määrata kohaliku omavalitsuse
üksusele kohustust tagada oma haldusterritooriumil jäätmete sortimine. Jäätmete sortimine on
taaskasutustoiming, mida teeb jäätmekäitleja keskkonnaloa alusel ning mille täpsem kirjeldus
on kajastatud jäätmekäitleja keskkonnaloas. Kui kohaliku omavalitsuse üksusel on soov
täpsustada oma haldusterritoorimil toimuvat jäätmete sortimist, võib ta esitada omapoolsed
seisukohad keskkonnakaitseloa menetlusprotsessis. Jäätmete ladestamiseelne töötlemine
(näiteks sortimine) on JäätS §-st 35 tulenev kohustus jäätmekäitlejale, kui jäätmeid soovitakse
ladestada. Samuti sordib jäätmekäitleja jäätmeid enne taaskasutamist, kui see on vajalik
ringlussevõtuks sobivate materjalide eraldamiseks. Seega ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel
siin enam täiendavat korraldamise vajadust. Kohaliku omavalitsuse üksus ei saa ka näiteks
tagada jäätmete sortimist oma haldusterritooriumil, kui tema omavalitsuses ei ole ühtegi
jäätmeid sortivat käitist.
21
Punktiga 55 lisatakse JäätSi § 31 lõiked 4 ja 5. Lõikega 4 lisatakse kohaliku omavalitsuse
üksusele kohustus korraldada biojäätmete liigiti kogumine tekkekohal. Selle nõudega võetakse
üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22 lõiked 1 ja 2. Ka varem on olnud kohaliku omavalitsuse
üksusel kohustus korraldada biojäätmete liigiti kogumine. Märgitud kohustus sisaldus
keskkonnaministri 16.01.2007 määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud
jäätmete liigitamise alused“§ 3 lõike 2 punktides 5–6 ja § 4 lõikes 12. Küll aga ei olnud varem
nimetatud määruses ette nähtud biojäätmete liigiti kogumist tekkekohalt.
Selleks, et vältida jäätmetöötlust, millega ressursid satuvad jäätmehierarhia madalamatele
astmetele, ning edendada jäätmete ringlussevõttu, on oluline biojäätmed muudest
olmejäätmetest eraldi koguda. Seni on kohaliku omavalitsuse üksused hõlmanud biojäätmed
korraldatud jäätmeveoga osaliselt, näiteks alates teatud korterite arvuga kinnistutel või
ettevõtetes, kus tekib biojäätmeid nädalas teatud kogus. On ka kohaliku omavalitsuse üksuseid,
kus biojäätmed ei ole korraldatud jäätmeveoga seni üldse hõlmatud. Edaspidi peab olema
elanikel ja ettevõtetel olenemata korterite, istekohtade vm arvust ja tekkekogusest võimalik
biojäätmeid jäätmevedajale üle anda. Kui biojäätmed on võimalik tekkekohal ringlusse võtta
ning kinnistul on olemas võimalused kodukompostimiseks, ei pea toimuma biojäätmete
äravedu. Kohaliku omavalitsuse üksus peab aga olema veendunud, et kinnistul tõepoolest
biojäätmete kompostimine ja ka saadud materjali on võimalik kasutada nõuetekohaselt, et oleks
tagatud biojäätmete segaolmejäätmete või muude jäätmete hulka mitte sattumine. Biojäätmete
liigiti kogumise rakendumist on selgitatud punktis 113. Kohaliku omavalitsuse üksusel on
ühtlasi õigus lubada koos biojäätmetega koguda samasuguste biolagunemis- ja
kompostimisomadustega jäätmeid, mis vastavad Euroopa standarditele või samaväärsetele
riiklikele standarditele pakendite taaskasutamise kohta kompostimise või biolagundamise teel.
Sellised on näiteks standardile EN 13432 vastavad biolagunevad ja komposteeruvad pakendid.
Kui käitluskohal on võimekus selliste jäätmete kompostimiseks ja kohaliku omavalitsuse üksus
jäätmehoolduseeskirjas biojäätmetega koos muude biolagunevate materjalide kogumist
täpsustab, on vaja ka elanikke teavitada, et nad oskaksid otsida pakenditelt infot ja märgiseid
standardite kohta ning oleksid kursis, millised on kompostimiseks sobilikud jäätmed.
Lõikega 5 lisatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus võib sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 toodud
liigiti kogumise korral jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas ette näha erandid, kui on täidetud
vähemalt üks lõikes 5 nimetatud tingimustest. Erandid, millistel juhtudel võib liigiti kogumise
korraldamise kohustusest kõrvale kalduda tulenevad jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõikest
3. Kuigi jäätmete liigiti kogumise kohustuse kohaselt on nõutav, et jäätmeid hoitakse liigist ja
laadist lähtudes eraldi, võib teatavat liiki jäätmeid koos koguda, tingimusel, et see ei takista
jäätmete kvaliteetset ringlussevõttu ega muud taaskasutamist kooskõlas jäätmehierarhiaga.
Üldisest jäätmete liigiti kogumise kohustusest võib kõrvale kalduda ka muudel nõuetekohaselt
põhjendatud juhtudel, mida kohaliku omavalitsuse üksus analüüsib kohalikke olusid arvestades.
Näiteks juhul, kui teatavate jäätmevoogude liigiti kogumine põhjustaks kõrvalistes ja hõredalt
asustatud piirkondades negatiivset keskkonnamõju, mis kaalub üles selle üldise keskkonnakasu
või toob kaasa ebaproportsionaalsed majanduslikud kulud. Halvasti ligipääsetavates
piirkondades või asukohtades, kus teekoormus ei võimalda raskete jäätmeautode ligipääsu,
tuleb alternatiivina kaaluda väiksemate autode (mikrobusside) kasutamist ja küla või mitme
majapidamise tarbeks ühise jäätmemaja rajamist, kus liigiti kogumine on võimalik.
Samuti võib teatud liiki jäätmeid koos koguda, kui on tagatud, et jäätmekäitluskohas, kuhu
jäätmed suunatakse, toimub jäätmete sortimine, mille järgselt on võimalik jäätmed
korduskasutuseks ette valmistada, ringlusse võtta või teha muid taaskasutamistoiminguid,
kusjuures nende toimingute tulemus on sellise kvaliteediga, mis on võrreldav liigiti kogumisel
saavutatavaga. Näiteks on võimalik kohaliku omavalitsuse üksustel,
22
taaskasutusorganisatsioonidel ja jäätmevedajatel leppida omavahel kokku, et teatud jäätmete
liigiti kogumine ühildatakse materjalipõhiselt pakendijäätmete kogumisega (eeldusel, et
mittepakendijäätmete kogumise eest kehtestatava tasu kannab jäätmevaldaja). Sellist lahendust
saab kasutada ainult jäätmete tekkekohalt kogumisel, mitte ühildades pakendijäätmete avalikust
võrgust kogumisega.
Majanduslikel põhjustel jäätmete liigiti kogumise korraldamisest erandite rakendamisel tuleb
võtta arvesse liigiti kogumise üldist majanduslikku kasu, sealhulgas välditud otseseid kulusid
ning kulusid, mis on tingitud segaolmejäätmete kogumise ja töötlemise negatiivsest mõjust
keskkonnale ja tervisele, teiseste toorainete müügist saadavat tulu ja selliste materjalide jaoks
turgude loomise võimalust, samuti jäätmetekitajate ja toodete tootjate makseid, mis võivad
jäätmekäitlussüsteemide kulutõhusust veelgi parandada. Liigiti kogumisest majanduslikel
põhjustel tehtav erand peab sisaldama arvutuslikku analüüsi, mis tõendab, et teatud jäätmete
liigiti kogumisega kaasnevad kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil
ebaproportsionaalselt suured majanduslikud kulud, arvestades muuhulgas saastaja maksab
põhimõtet. Arvestada tuleb, et liigiti kogudes saavutatakse ringlusse võtuks parema
kvaliteediga materjali kogumine, mis vähendab keskkonna- ja tervisekahju kulusid.
Punktiga 56 muudetakse JäätSi § 34 lõiget 1, millega viiakse prügila termin kooskõlla
prügiladirektiivi artikli 2 punktiga g. Senine eitavas vormis termini sõnastus tekitas praktikas
sageli segadust. Eelnõus kasutatakse prügilaks määratlemise ning välistamise tingimuste
loetelus direktiivile sarnast liigendust ning seetõttu on säte paremini loetav. Tegemist ei ole
sisulise muudatusega, vaid ümbersõnastamisega sätte rakendamisel ilmenud ebaselgusest
lähtuvalt. Jätkuvalt loetakse prügilateks neid jäätmekäitluskohti, kuhu jäätmetekitaja ladestab
jäätmed nende tekkekohal. Samuti käsitletakse rohkem kui aasta möödudes prügilana neid neid
jäätmekäitluskohti, kus keskkonnaloaga on määratud taaskasutustoimingu koodina vaid R13
ning keskkonnaloas ei ole määratud edasist taaskasutamise või kõrvaldamise toimingut. Kui
keskkonnaluba aga käsitleb lisaks R13-le ka järgmist taaskasutus- või kõrvaldamistoimingut,
muutub koht prügilaks alles pärast seda, kui kolme aasta jooksul ei ole tehtud ettenähtud
taaskasutust või ühe aasta jooksul kõrvaldamistoimingut.
Punktiga 57 tunnistatakse kehtetuks § 34 lõige 3, kuna lõike sisu on punktiga 56 viidud üle
lõikesse 1.
Punktiga 58 muudetakse JäätSi § 35 pealkirja ning lõike 1 sisu. Muudatusega võetakse üle
prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3 punkt f, mille kohaselt on prügilasse keelatud ladestada
jäätmeid, mis on eelnevalt töötlemata ning jäätmeid, mis on liigiti kogutud, et neid
korduskasutamiseks ette valmistada või ringlusse võtta. Erandina on lubatud prügilasse
ladestada neid jäätmeid, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisjärgses protsessis ja mille
ladestamine annab jäätmehierarhia kohaselt keskkonnale ohutuima tulemuse. Muudetud
prügiladirektiivi põhjenduspunkt nr 10 ütleb, et jäätmete ladestamist prügilatesse on vaja järk-
järgult vähendada, et vältida kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale ning tagada
majanduslikult väärtuslike jäätmematerjalide järkjärguline ja tõhus taaskasutusse võtmine
jäätmete nõuetekohase käitlemise kaudu ja kooskõlas jäätmehierarhiaga. Muudetud
prügiladirektiivi põhjenduspunktides 6 ja 7 rõhutatakse, et jäätmete ladestamise suurem
piiramine, alustades jäätmevoogudest, mille suhtes kohaldatakse liigiti kogumist, nagu plasti-,
metalli-, klaasi-, paberi- ja biojäätmed, annaks selget keskkonnaalast, majanduslikku ja
sotsiaalset kasu. Suure osa olmejäätmeist moodustavad biolagunevad olmejäätmed. Töötlemata
biolagunevate jäätmete prügilatesse ladestamisega kaasneva kasvuhoonegaaside heite, pinna-
ja põhjavee, mulla ja õhu reostuse tõttu on sellel märkimisväärne kahjulik keskkonnamõju.
Seetõttu tuleb neid käidelda sobivaimal viisil, sealhulgas stabiliseerida jäätmete orgaanilist osa,
eraldada biojäätmed ning koguda paber ja papp eraldi, et vähendada nii palju kui võimalik
23
selliste jäätmete prügilasse ladestamise kahjulikku mõju keskkonnale ja inimese tervisele.
Kuigi JäätSi kehtiv § 134 juba sätestab sihtkogused biolagunevate jäätmete ladestamise
vältimiseks, on asjakohane kehtestada lisapiirangud ning keelata ringlussevõtu eesmärgil liigiti
kogutud jäätmete ladestamine.
Punktiga 59 asendatakse § 352 lõikes 1 sõna „ladestamiseks“ sõnaga „ladustamiseks“.
Ladestamine on tegevus, mis toimub prügilas. Kaevandamisjäätmehoidlat ei käsitleta
prügilana, seega ei toimu seal ka ladestamist.
Punktiga 60 tunnistatakse kehtetuks JäätSi § 36 lõige 3. Sätte eesmärk oli tagada liigiti kogutud
jäätmete järelsortimine, et vähendada olmejäätmete ladestamist ja tagada, et ladestamise korral
ladestataks sortimisjääke ehk mitte korduskasutuseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks või
muuks taaskasutamiseks sobilikke jäätmeid. Liigiti kogutud jäätmete ladestamise piirangud ja
nõuded kehtestab edaspidi JäätSi § 35 lõige 1. Segaolmejäätmete sortimise kohustus on
jätkuvalt sätestatud § 36 lõikes 1.
Punktiga 61 muudetakse JäätSi § 36 lõiget 5 ja tehakse volitusnormis terminoloogiline
muudatus ning viiakse volitusnormi sõnastus vastavaks selle alusel kehtestatud
keskkonnaministri määruse reguleerimisalale, lisades volituse olemäätmete liigiti kogumise
korra kehtestamiseks.
Punktiga 62 muudetakse § 39 lõiget 2 ja asendatakse tekstiosa „kohaliku omavalitsuse
üksuses“ tekstiosaga „vastava kavaga hõlmatud territooriumil“. Muudatus on vajalik, et tagada
tegevuskavas või jäätmekavas ülevaade olemasolevast olukorrast, seada eesmärgid ja sõnastada
tegevused kogu vastava kavaga hõlmatud ala ulatuses (valdkonna tegevuskava puhul kogu riigi
ning kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava puhul kogu kohaliku omavalitsuse üksuse
territooriumi kohta).
Punktidega 63 ja 64 muudetakse § 39 lõike 3 punkte 1–5 ja 7–9. Täpsustatakse ja lisatakse
andmeid, mida peab sisaldama valdkonna tegevuskava (senist riigi jäätmekava asendav
tegevuskava) ning kohaliku omavalitsuse jäätmekava. Nii valdkonna tegevuskavas kui ka
kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas käsitletakse jäätmehoolduse olukorda,
jäätmehoolduse korraldamise ja tõhustamise eesmärke ning eesmärkide saavutamise meetmeid,
sealhulgas vajalike investeeringuid ja toimivaid rahastusmudeleid, mida pakuvad ELi
rahastusfondid, nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse seisukohast. Lisaks olemasolevatele
kogumissüsteemidele tuleb laiemalt kirjeldada olemasolevat jäätmete käitlemistaristut. Seoses
uute taaskasutamis- ja kõrvaldamiskohtade rajamise ja olemasolevate sulgemise vajadusega
antakse hinnang selleks vajalikele investeeringutele ja muudele rahalistele vahenditele.
Tegevuskava ja jäätmekavad peavad hõlmama piisava põhjalikkusega muu hulgas selliste
jäätmete teket ja käitlemist, milleks on kehtestatud erikord ning mis vajab sellest tingituna
suuremaid investeeringuid ja läbimõeldumat visiooni. Samas peavad nii riigi jäätmealane
tegevuskava kui ka kohaliku omavalitsuse üksuste jäätmekavad olema tulevikku suunatud ja
käsitlema selliste jäätmevoogude käitlemist ja taristut, mis võivad teadustulemuste ja uue
tehnoloogia põhjal lähiajal lisanduda. Ringmajandusmudelile üleminekul saab jäätmetest üha
sagedamini tooraine uute toodete tootmiseks. Muu hulgas peavad tegevus- ja jäätmekavad
andma ülevaate kriitilise tähtsusega tooraine olulise sisaldusega jäätmete käitlemisest. Jäätmete
raamdirektiivi põhjenduspunkt nr 36 selgitab, et teatavad toorained on ELi majanduse jaoks
väga tähtsad ja nende varu tagamine on seotud suure riskiga. Selleks, et tagada selliste
toorainete tarnekindlus ning kooskõla tooraineid käsitleva algatusega, mille Euroopa Komisjon
esitas oma 4. novembri 2008. a teatises „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja
tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine“ ja tooraineid käsitleva Euroopa
innovatsioonipartnerluse eesmärkide ja sihtmääradega, on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad
24
meetmeid, et edendada kriitilise tähtsusega toorainete peamisteks allikateks olevate toodete
korduskasutamist ja vältida nende materjalide muutumist jäätmeteks. Sellega seoses on
Euroopa Komisjon 13. septembri 2017. aasta teatises „ELi 2017. aasta kriitiliste toorainete
loetelu“ kehtestanud Euroopa Liidu jaoks toorainete nimekirja, mida vaadatakse korrapäraselt
üle.
Tegevuskava ja jäätmekavad peavad andma hinnangu uute kogumissüsteemide loomise
vajadusele riigi seisukohalt kui ka omavalitsuse vajadusele ise määrata uusi süsteeme, võtma
arvesse, milliseid materjale ja millistes piirkondades liigiti kogutakse, millised on meetmed
selle toimimise parandamiseks ja milliseid erandeid on liigiti kogumisest tehtud.
Punktiga 65 täiendatakse JäätSi § 39 lõiget 3 punktidega 11–14. Saavutamaks olmejäätmete
ladestamise vähendamine soovitud piirmäärani, tuleb kavades esitada ringlussevõtuks või
muuks taaskasutamiseks sobivate jäätmete, eelkõige olmejäätmete ja biolagunevate jäätmete
ladestamise vähendamise plaan ning ladestamise piiramiseks võetud meetmed. Samuti peavad
kavad sisaldama pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kava. Nõue riigi jäätmekavas
(valdkonna tegevuskavas) kajastada pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kava eripeatükina
tuleneb pakendidirektiivi artiklist 14. Valdkonna tegevuskavas ja kohaliku omavalitsuse
üksuste jäätmekavades seatakse asjakohased kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad ja
sihtmäärad ning arvestatakse ka juba seatud ringlussevõtu sihtmäärasid.
Samuti peavad kavad hakkama sisaldama prügistamise, sealhulgas mereprügi tekkimise
vähendamise ja koristamise erimeetmeid. Mereprügiga seonduvaid probleeme ja lahendusi
käsitledes on võimalik lähtuda Eesti merestrateegiast ja selle meetmekavast. Merekeskkonnas,
aga ka jõgedes ja siseveekogudes olev prügi on üha suurem üleilmne ja sageli piiriülene
probleem ning vajalikud on tegevused, mille eesmärk on peatada mereprügi teke. Mereprügi
vähendamine on üks peamistest meetmetest ÜRO kestliku arengu 14. eesmärgi saavutamiseks,
mille kohaselt tuleb kestliku arengu saavutamiseks kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane,
meresid ja mereressursse. MTÜ Hoia Eesti Merd läbi viidud projekti „Merelise prügi seire Eesti
rannikualadel 2017-2018“16 käigus kogutud seireandmete analüüsi tulemusel leiti erinevate
materjalide osakaalud seirealadele ladestunud mereprügi koguhulgast aastatel 2017–2018:
1) plastikesemed (57%);
2) klaas- ja keraamikaesemed (11%);
3) metallist valmistatud esemed (9%);
4) vahtplastist esemed (6%);
5) puidust esemed (5%);
6) paber ja kartong (4%);
7) sünteetilisest kummist esemed (3%);
8) muust materjalist esemed või identifitseerimatud fragmendid (2%);
9) tekstiilesemed (2%);
10) orgaanika (2%) .
Võrreldes perioodiga 2014–2015 on plastprügi osakaal rannikualadel tõusnud 54%-lt 66%-le.
Valdavas osas moodustab mereprügi plast, sh ühekordselt kasutatav plast. Ühekordselt
kasutatavate plasttoodete hulka kuuluvad mitmesugused kiire käibega tarbekaubad, mis
visatakse pärast ühekordset otstarbekohast kasutamist ära, mida võetakse harva ringlusse ja mis
tekitavad prügi. Ka märkimisväärset osa kalapüügivahenditest ei koguta pärast kasutamist
nende edasiseks käitlemiseks kokku. Roll prügistamise, sealhulgas mereprügi vähendamises ja
koristamises on ka kohalikel omavalitsustel, sealhulgas kohalikel omavalitsustel, kus puudub
merepiir. Prügistamise vähendamise ja koristamise meetmed sõltuvad kohaliku omavalitsuse
16
http://hem.ee/wp-content/uploads/2019/05/Projekti-6865_aruanne-2017-2018.pdf
25
üksusest ning sellest, kas ja millised puhkealad, avalikud pargid, rannad, veekogud jm on
kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil, kuidas on juba varem prügistamise probleemiga
tegeletud (näiteks ühekordselt kasutatavate plastnõude kasutamise piiramine avalikel üritustel,
prügikastide paigaldamine randadesse, sadamatesse või puhkealadele, teavitus- või
koristamiskampaaniad) jm.
Punktides 63–65 kajastatud muudatustega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 28
lõiked 3 ja 5 ning artikli 29 lõiked 1, 2 ja 2a.
Punktiga 66 lisatakse JäätSi § 39 lõiked 31 ja 32. Jäätmehierarhia kohaselt on jäätmetekke
vältimine kogu jäätmevaldkonna võtmekoht. Iga tegevuse juures tuleb rakendada kõiki sobivaid
jäätmetekke vältimise võimalusi. Selleks et jäätmetekke vältimist laiemalt koordineerida ja
kogu riigi tasandil eesmärke seada, koostatakse valdkonna tegevuskava juurde eraldi
jäätmetekke vältimise kava. See ei ole uus nõue, selline kava kuulub ka kehtiva jäätmekava
2014–2020 juurde, edaspidi aga täpsustub selle sisu. Kava kirjeldab olemasolevaid jäätmetekke
vältimise meetmeid ning nende tõhusust. Lisaks sisustatakse täiendavad jäätmetekke vältimise
ühtsed näitajad, tegevused ja sihtmäärad. Eraldi kehtestatakse toidujäätmete tekke vältimise
eriprogramm. Samuti tuleb esitada riigi tasandil valdkonna tegevuskavas ülevaade riigi
territooriumile toodavate ja sealt välja veetavate jäätmete kohta ning anda hinnang
riikidevaheliste jäätmevoogude suundumusele. Lõikes 32 loetletakse allikad, kus esitatud
vahendid ja näidismeetmed võetakse jäätmetekke vältimise programmi koostades arvesse.
Punktiga 67 asendatakse JäätSi § 42 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas tekstiosa „§ 39 lõikes 3“
tekstiosaga „§ 39 lõike 3 punktides 1–14“. Asendamine on vajalik, kuna kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmekava ei pea sisaldama ülevaadet riigi territooriumile toodavate ja sealt välja
veetavate jäätmete kohta ega hinnangut riikidevaheliste jäätmevoogude arengu kohta, nagu
näeb ette § 39 lõike 3 punkt 15.
Punktiga 68 täiendatakse JäätSi § 42 lõike 2 punkti 2 ning lisatakse viide § 31 lõikele 5, kus
on loetletud jäätmete liigiti kogumisel lubatud erandeid. Kui kohaliku omavalitsuse üksus
soovib jäätmete liigiti kogumisel rakendada erandeid, tuleb seda käsitleda ja põhjendada
kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas. Erandite tegemist ei pea jäätmekavas käsitlema, kui
jäätmeid kogutakse liigiti ja erandeid ei tehta. Kui kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas
ei käsitleta § 31 lõikes 5 toodud tingimustel erandite tegemist, siis erandeid rakendada ei ole
lubatud. Sättega võetakse osaliselt üle jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõige 3.
Punktiga 69 täiendatakse JäätSi § 42 lõiget 2 punktiga 4 ja lisatakse, et juhul kui rakendatakse
§ 31 lõikes 5 sätestatud erandeid, sisaldab kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava lisaks
eranditele analüüsi, mis hõlmab erandite rakendamise põhjendust ja väidetavaid vabastamise
asjaolusid ja nende aluste esinemist. Kohaliku omavalitsuse üksus saab liigiti kogumisest teha
erandeid ainult sellisel juhul, kui analüüsiga on tõendatud vastavus § 31 lõike 5 tingimustele.
Jäätmete liigiti kogumise kohustusest võib kõrvale kalduda ainult põhjendatud juhtudel, näiteks
juhul, kui teatavate jäätmevoogude liigiti kogumine põhjustaks kõrvalistes ja hõredalt asustatud
piirkondades negatiivset keskkonnamõju, mis kaalub üles selle üldise keskkonnakasu või toob
kaasa ebaproportsionaalsed majanduslikud kulud. Selliste juhtumite hindamisel tuleb võtta
arvesse liigiti kogumise üldist majanduslikku kasu, sealhulgas välditud otseseid kulusid ning
kulusid, mis on tingitud segaolmejäätmete kogumisel ja töötlemisel avalduvast negatiivsest
mõjust keskkonnale ja tervisele, teiseste toorainete müügist saadavat tulu ja selliste materjalide
jaoks turgude loomise võimalust, samuti jäätmetekitajate ja toodete tootjate makseid, mis
võivad jäätmekäitlussüsteemide kulutõhusust veelgi parandada. Analüüsi puudumisel ei tohi
kohaliku omavalitsuse üksus talle antud liigiti kogumise nõudeid eirata. Analüüsi ei pea
koostama ja jäätmekavale lisama, kui jäätmeid kogutakse liigiti ja erandeid ei tehta.
26
Punktiga 70 täiendatakse JäätSi § 43 lõike 1 esimest lauset pärast sõna „muudatuste“ sõnadega
„, sealhulgas käesoleva seaduse § 31 lõikes 5 nimetatud erandite“. Edaspidi hõlmab jäätmekava
ajakohastamine ka § 31 lõikes 5 nimetatud erandite tegemist.
Punktiga 71 täiendatakse JäätSi § 43 lõigetega 5 ja 6. Lõikega 5 lisatakse, et kohaliku
omavalitsuse üksuse jäätmekava ja JäätSi § 42 lõike 2 punktis 4 nimetatud analüüs tuleb
ajakohastada vähemalt iga viie aasta järel. Kuna jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõikest 3
tulenev erandite tegemise võimalus antakse kohaliku omavalitsuse üksustele, peab kohaliku
omavalitsuse üksus tagama ka, et erandid vaadatakse korrapäraselt üle. Seda tehakse
jäätmekava regulaarsel ajakohastamisel. Erandite ülevaatamisel võetakse arvesse liigiti
kogumise häid tavasid ja jäätmekäitluses toimunud muud arengut. Lõikega 6 lisatakse, et
omavalitsusüksuse jäätmekava ajakohastatakse vajaduse korral aasta jooksul valdkonna
tegevuskava või omavalitsuse üksuse arengukava kinnitamisest arvates. Jäätmekava
ajakohastatamise vajadus ilmneb juhul, kui valdkonna tegevuskavas või omavalitsuse üksuse
arengukavas on tehtud muudatusi, mida tuleb kajastada jäätmekavas.
Punktiga 72 muudetakse JäätSi paragrahvi 55 ning luuakse lõiked 1–5. Lõikega 1
kehtestatakse nõue, et kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava eelnõu esitatakse enne selle
vastuvõtmist kooskõlastamiseks Keskkonnaametile. Keskkonnaamet kooskõlastab või keeldub
jäätmekava eelnõu kooskõlastamisest 30 päeva jooksul jäätmekava eelnõu saamisest arvates.
Lõikega 2 lisatakse, et Keskkonnaametil on õigus keelduda jäätmekava eelnõu lõike 1 kohasest
kooskõlastamisest, kui see ei vasta seaduse § 39 lõikes 3 ja §-s 42 esitatud nõuetele. Lõikega 3
lisatakse, et kooskõlastamisest keeldumise korral esitab Keskkonnaamet põhjendatud
seisukoha keeldumise põhjuste kohta, tuues välja seaduse § 39 lõikes 3 ja §-s 42 sätestatud
nõuetele vastavuse puudused või asjaolud, mis on aluseks jäätmekava eelnõu kooskõlastamata
jätmisele. JäätS seni kehtinud redaktsiooni nõue, et kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava
eelnõu esitatakse enne selle vastuvõtmist Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks, tõi kaasa
olukorra, kus kava kehtestamine ei eeldanud, et riigiasutused kava sisuga nõustuksid ja
arvamuse andmine võis jääda mittesiduvaks. Vältimaks olukorda, kus kohalike omavalitsus
üksuste kehtestatavad kavad jäävad liialt üldsõnaliseks ja formaalseks, on tarvis rakendada
hoobasid kohaliku omavalitsuse üksuste korralekutsumiseks. Lisatakse tähtaeg, mille jooksul
Keskkonnaamet jäätmekava kooskõlastab või jätab kooskõlastamata. Keskkonnaamet hindab
muu hulgas kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava eelnõu vastavust JäätSi § 31 lõikes 5 ja
§ 42 lõike 2 punktis 4 sätestatud nõuetele. Kooskõlastamata jäetud jäätmekava eelnõu
teistkordsel esitamisel peavad täiendatud kohad eelnõus olema selgelt eristatavad, või
kaaskirjas välja toodud, mis hõlbustab Keskkonnaameti tööd jäätmekava eelnõu menetlemisel,
sealhulgas vähendab spetsialistil uuendatud dokumendi kontrollimisele kuluvat tööaega.
Punktiga 73 muudetakse JäätSi § 59 ning luuakse lõige 3, lisades, et kohaliku omavalitsuse
üksus ei või jäätmekava heaks kiita, kui Keskkonnaamet ei ole seda kooskõlastanud.
Punktidega 74 ja 75 muudetakse §-s 60 ohtlike jäätmete segamist käsitlevaid sätteid. Erinevate
ohtlike jäätmete omavahel või muude jäätmetega segamise keeld on vajalik ennekõike, et hoida
ära tõsine negatiivne mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Lisaks on jäätmete ringlussevõtt
ja taaskasutamine raskendatud, kui ohtlikud jäätmed on segatud ning nende omadused ja
kvaliteet teadmata. Segunenud jäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid, mille koostis, omadused
ja liik pole teada, peab ettevaatusprintsiibi kohaselt käsitlema kui ohtlikke jäätmeid ja käitlema
neid rangete keskkonnakaitsenõuete kohaselt. Kui jäätmed on segatud ebeaseaduslikult ja
JäätSi § 60 lõike 1 nõudeid rikkudes, on selle eest ette nähtud karistusmeetmed, kuid see ei
vabasta isikut segatud ohtlikute jäätmete eraldamisest ja lahutamisest, kui see on tehniliselt
teostatav ja vajalik tervisele või keskkonnale tekkida võiva ohu vältimiseks. Ohtlikke jäätmeid
27
tohivad käidelda ainult need isikud, kellel on selleks väljastatud keskkonnakaitseluba, kes
rakendavad töös parimat võimaliku tehnikat ja kõrgeid kvaliteedinõudeid. Muudatustega
võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 18 lõikes 3 esitatud põhimõtted.
Punktiga 76 muudetakse JäätSi § 61 lõiget 1. Muudatus on seotud varem üle võetud jäätmete
raamdirektiivi artikli 18 lõike 2 põhimõtte täpsustamisega. Artikli kohaselt tohib erandina
ohtlike jäätmeid segada omavahel või tavajäätmetega või mis tahes aine või materjaliga, kui
jäätmed segab isik, kes on saanud selleks loa, välditakse negatiivset mõju keskkonnale ja
inimese tervisele ning segamine on vastavuses parima võimaliku tehnikaga. Võrreldes seni
kehtinud JäätSi sättega täpsustatakse viidet §-le 29 ja lisatakse viide lõikele 3 parima võimaliku
tehnika rakendamise kohta. Seejuures jäetakse välja põhimõte, et ohtlike jäätmete segamine on
lubatud, kui see on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud. Tehniline ja majanduslik
põhjendus ei saa olla argument, millega lubatakse ohtlikke jäätmeid segada, kuna see võib kaasa
tuua selliste ohtlike jäätmete, mille käitlemisel on tarvis rakendada erimeetmeid ning mille
käitlemine võib osutuda jäätmete iseloomu arvestades üsna kalliks, segamise tavajäätmete või
muude jäätmega, et lahjendada jäätmeid või muuta jäätmekoodi ning sel teel suunata ohtlikud
jäätmed selle liigi jaoks sobimatusse jäätmekäitlusprotsessi.
Punktiga 77 muudetakse paragrahvi 62 pealkirja eesmärgiga viia paragrahvi pealkiri ja sisu
vastavusse.
Punktiga 78 asendatakse sõna „vaheladustamine“ sõnaga „ladustamine“. JäätSis kasutatakse
läbivalt sõna ladustamine ning eraldi vaheladustamist ei ole jäätmekäitlustoiminguna
määratletud. Ladustamine on taaskasutustoiming R13.
Punktiga 79 muudetakse § 651 lõikeid 4 ja 5. Muudatuste eesmärk on tagada, et erinevate
omadustega vanaõli liike (nt mineraalõli ja sünteetiline õli) ei segataks omavahel ega muude
jäätmetega. Vanaõli liigiti kogumine ja selle muud liiki jäätmete või ainetega segunemise
vältimine on oluline, et tagada vanaõli töötlemisel keskkonnale ohutuim tulemus. Vanaõli
töötlemisel tuleks eelistada regenereerimist või muid ringlussevõtutoiminguid, mis annavad
keskkonnale samaväärse või ohutuima üldise tulemuse kui regenereerimine. Muudatustega
võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 21 muudatused.
Punktiga 80 täiendatakse JäätSi § 71 lõiget 2 punktiga 11 ja lisatakse, et kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmehoolduseeskiri peab sisaldama valdkonna eest vastutava ministri määruses
nimetatud olmejäätmete liigiti kogumise korda. Valdkonna eest vastutava ministri määrus on
eelnõu mõistes keskkonnaministri 16.01.2007 määrus nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning
sorditud jäätmete liigitamise alused“. Olmejäätmete sortimisel tekkekohas tuleb liigiti koguda
paber ja kartong, plastid, metallid, klaas, biolagunevad jäätmed, bioloogiliselt mittelagunevad
aia- ja haljastujäätmed, pakendid, puit, tekstiil, suurjäätmed (nt mööbel), probleemtoodete
jäätmed (nt lambid, patareid, elektroonikaseadmed) ja ohtlikud jäätmed. Jäätmehoolduseeskiri
peab sisaldama kõikide nimetatud jäätmeliikide kogumise korraldust. Eraldi nimetatakse
jäätmeliigid, mis on hõlmatud korraldatud olmejäätmeveoga tekkekohalt kogumisega, ja
jäätmeliigid, mille kogumine toimub jäätmejaamade või -punktide kaudu.
Punktiga 81 täiendatakse JäätSi § 71 lõike 2 punkti 8 ja lisatakse, et kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmehoolduseeskiri peab sätestama jäätmete kogumiskoha või -kohad, kuhu tuleb
korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed nende edasivedamiseks toimetada, sealhulgas
annab teavet korduskasutamiseks ettevalmistamise kohtadest. Jäätmete kogumiskoht (kohad)
ei pea tingimata olema sama kohaliku omavalitsuse territooriumil, millelt jäätmeid kogutakse.
Jäätmete kogumiskoht või -kohad võivad olla piirkondlikud ja paikneda teise omavalitsuse
28
territooriumil, kuid need peavad olema jäätmehoolduseeskirjas nimetatud, et anda elanikele
teavet. Sättega võetakse osaliselt üle raamdirektiivi artikli 11 lõike 1 nõuded.
Punktiga 82 täiendatakse JäätSi § 71 lõiget 2 punktiga 11 ja lisatakse, et kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmehoolduseeskiri peab sisaldama jäätmete liigiti kogumise ja sortimise arendamise
nõudeid koos tähtaegadega jäätmeliikide kaupa ja § 31 lõikes 5 sätestatud erandeid. Sättega
võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõiked 2 ja 3.
Punktiga 83 täiendatakse JäätSi § 71 lõiget 2 punktiga 14 ja lisatakse, et kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmehoolduseeskiri peab sätestama tekkekohal sorditud ehitus- ja lammutusjäätmete,
nagu puidu, betooni, telliste, plaatide, keraamika, kivide, metalli, klaasi, plasti ja kipsi
kogumiskohad, mis asuvad kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil. Sättega
võetakse osaliselt üle jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõige 1, mille kohaselt liikmesriigid
võtavad meetmeid, et tagada ehitus- ja lammutusjäätmete sortimise süsteemide loomine.
Piirkonnad, kus vastavaid jäätmejaamu veel ei ole, seisavad vajaduse ees jäätmejaamad rajada
või olemasolevaid laiendada, mis vähendab nimetatud jäätmeliikide ebaseaduslikku loodusesse
ladustamist. Jäätmejaamade rajamist on jätkuvalt kavas toetada SA Keskkonnainvesteeringute
Keskuse kaudu. Kohaliku omavalitsuse üksus võib ehitus- ja lammutusjäätmete kogumist
korraldada ka lepingupartnerite kaudu.
Punktiga 84 muudetakse § 71 lõiget 3, millega eraldatakse seni kehtinud redaktsiooni sisust
jäätmehoolduseeskirjale arvamuse avaldamise sätete Keskkonnaameti osa muudest
põhimõtetest. Jäätmehoolduseeskirjale arvamuse avaldamise sätted tervishoiuteenuste osutaja
jäätmete käitlemise korrale ja veterinaarteenuste osutaja jäätmete käitlemise korrale
sisustatakse edaspidi lõikes 8. Lõige 3 sätestab edaspidi, et kohaliku omavalitsuse üksuse
jäätmehoolduseeskirja eelnõu esitatakse enne selle vastuvõtmist kooskõlastamiseks
Keskkonnaametile. Keskkonnaamet kooskõlastab või keeldub jäätmehoolduseeskirja eelnõu
kooskõlastamisest 30 päeva jooksul jäätmehoolduseeskirja eelnõu saamisest arvates.
Punktiga 85 täiendatakse JäätSi § 71 lõigetega 4–8. Lõige 4 sätestab, et Keskkonnaametil on
õigus keelduda jäätmehoolduseeskirja eelnõu § 71 lõike 1 kohasest kooskõlastamisest, kui see
on vastuolus sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetega. Lõikega 5 lisatakse, et
kooskõlastamisest keeldumise korral esitab Keskkonnaamet põhjendatud seisukoha keeldumise
kohta, tuues välja § 71 lõike 2 nõuetele vastavuse puudused või asjaolud, mis on
jäätmehoolduseeskirja eelnõu kooskõlastamata jätmise aluseks. Kooskõlastamata jäetud
jäätmehoolduseeskirja eelnõu teistkordsel esitamisel peavad täiendatud kohad eelnõus olema
selgelt eristatavad, või kaaskirjas välja toodud, mis hõlbustab Keskkonnaameti tööd
jäätmehoolduseeskirja eelnõu menetlemisel, sealhulgas vähendab spetsialistil uuendatud
dokumendi kontrollimisele kuluvat tööaega.
Lõikega 6 lisatakse, et kohalik omavalitsus ei või jäätmehoolduseeskirja heaks kiita enne
kooskõlastuse saamist Keskkonnaametilt. JäätSi § 71 lõike 3 varasem nõue, et kohaliku
omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskiri esitatakse enne selle vastuvõtmist
Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks, tõi kaasa olukorra, kus eeskirja kehtestamine ei
eeldanud, et riigiasutused eeskirja sisuga nõustuksid ja arvamuse andmine võis jääda
mittesiduvaks. Jäätmehoolduseskirja eelnõu kooskõlastamise menetlemisel Keskkonnaametis
on toodud analoog kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava eelnõu kooskõlastamisega.
Lõige 7 ei ole sisult uus säte, vaid sisaldab tervishoiuteenuste osutaja jäätmete käitlemise
korrale ja veterinaarteenuste osutaja jäätmete käitlemise korrale arvamuse avaldamise sätteid,
mis varem olid sisustatud lõikes 3.
29
Punktiga 86 täpsustatakse JäätS § 116 lõikes 2 jäätmealase arvestuse pidamise korda. Senine
kord pidas arvestust tekkinud ja käideldud jäätmete üle, kuid kuna korduskasutamiseks
ettevalmistamise või ringlussevõtu tulemusel on tegemist juba toodete, materjalide või
ainetega, mis ei ole enam jäätmed, peab isik pidama arvestust ka nende liigi ja omaduste üle.
Seda on vaja selleks, et ettevõte teaks, millised on tema tegevuses tekkinud jäätmed või asjad,
ning oskaks oma tegevust paremini hinnata ning teha olulisi otsuseid tehnoloogia või partnerite
valikul. Lisaks on ettevõttes peetav arvestus oluline algallikas järelevalveasutusele, kes
jäätmealase arvestuse ja algdokumentide alusel kontrollib isiku tegevuse seaduslikkust,
sealhulgas seda, kas jäätmete lakkamise protsess ja saadud toode vastab kehtestatud
kriteeriumidele ja kvaliteedinõuetele (nt tükisuurus, koostis jne). Jäätmealase arvestuse ja selle
alusel koostatav iga-aastane jäätmearuanne on aluseks sihtmäärade saavutamise arvutamisel
ning riigi kohta koostatud ning esitatud ametlikus statistikas. Muudatusega võetakse üle
jäätmete raamdirektiivi artikli 35 punkt 1.
Punktiga 87 muudetakse JäätSi 11. peatüki pealkirja, kuna haldusjärelevalve lisamisega muutub
peatüki reguleerimisala.
Punktiga 88 täiendatakse JäätSi § 119 lõikega 21. Nimetatud paragrahvis täpsustatakse
asutused, kes teevad järelevalvet JäätSi nõuete täitmise üle. Lõikega 21 lisatakse kohaliku
omavalitsuse üksusele või asutusele pädevus teha eelnõukohase JäätSi paragrahvis 291
sätestatud nõuete täitmise järelevalvet. Ehitiste lammutamine on osa ehitusseadustiku alusel
toimuvast tegevusest, mille järelevalve on suuremas osas kohaliku omavalitsuse üksuse
pädevusse jääv valdkond. Kohaliku omavalitsuse üksusel on ehitusteatiste, ehituslubade ja
ehitusdokumentide põhjal ülevaade ehitustegevusest. Seega kajastub eelnõukohase JäätSi
paragrahvis 291 nimetatud tegevus kohaliku omavalitsuse üksuse menetletavates dokumentides
ning kohaliku omavalitsuse üksus omab ülevaadet toimuvast ja saab vajaduse korral kontrollida
keskkonnanõudeid ehitustegevuses ja hoonete lammutamisel. Sätte tõhusaks rakendumiseks
peavad kohaliku omavalitsuse üksuse ehitusvaldkonna ja keskkonnavaldkonna eest vastutavad
ametnikud tegema koostööd (ehitusvaldkonna dokumentide menetlemisse kaasatakse
keskkonnaspetsialist).
Punktiga 89 tunnistatakse kehtetuks JäätS § 119 lõige 3, mille kohaselt ei tehta järelevalvet
ohtlike jäätmete tekkimise üle kodumajapidamises. Jäätmete raamdirektiivi artikli 20 lõike 1
kohaselt peavad kodumajapidamised sisse seadma tekkivate ohtlike jäätmete eraldi kogumise
ning see määratakse edaspidi kindlaks kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirjas.
Seega, et tagada selle kohustuste täitmise kontroll, ei ole hetkel kehtiv säte asjakohane.
Kohaliku omavalitsuse üksusele jääb kehtima JäätS § 119 lõikes 4 sätestatud kohustus teha oma
haldusterritooriumil pidevat järelevalvet jäätmehoolduseeskirja täitmise üle.
Punktiga 90 täiendatakse JäätSi § 119 lõigetega 11 ja 12. Lõikega 11 sätestatakse kohaliku
omavalitsuse üksusele kohustus teha probleemtoodetest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja
kogumise järelevalvet. Probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumiseks on tootja kohustatud
rajama kogumiskohad kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavatesse jäätmejaamadesse või
tootja müügikohtadesse (nt patareide ja väikeelektroonika kogumiskastid kauplustes) ning
informeerima isikuid tekkinud jäätmete tagasivõtu kohta. Probleemtoodetest tekkinud jäätmete
kogumine on tootja kohustus ning jäätmete äraandmine peab olema jäätmevaldajale tehtud
võimalikult mugavaks. Mida tõhusam on probleetoodetest tekkinud jäätmete kogumissüsteem,
seda tõhustam on ka jäätmete liigiti kogumine kohaliku omavalitsuse üksuse
haldusterritooriumil. Selline kohustus ning järelevalve on samamoodi sätestatud ka PakS-s, kus
omavalitsusel on kohustus teha pakendijäätmetest tekkinud jäätmete tagasivõtu ja kogumise
järelevalvet. Lõikega 12 sätestatakse järelevalve teostamise pädevus Terviseametile JäätS § 211
nõuete järgimise üle ehk Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi andmete esitamise üle.
30
Kontrollitavad objektid ja kontrolli strateegia määrab Terviseamet vastavalt enda
ohuprognoosile, tööplaanile ja korrale. Andmebaasi täitmise kohustus ja järelevalve
rakenduvad alates 5. jaanuarist 2021. Terviseamet on Eestis REACH-määruse nõuete täitmise
üle järelevalvet koordineeriv asutus. Terviseameti pädevuses on järelevalve tegemine
REACH- ja CLP-määrusega aine ja segu tootjale, importijale ning toote valmistajale esitatud
kohustuste ja nõuete ning ainele, segule ja tootele esitatud nõuete täitmise üle nende valmistaja
ja importija juures ning hulgimüügis. Hetkel kehtib REACH-määruse artikli 7 lõike 2 kohaselt
toodete tootjatel või importijatel kohustus teavitada Euroopa Kemikaaliametit juhul, kui väga
ohtlikku ainet (SVHC ainet) sisaldub tootes koguses üle ühe tonni tootja või importija kohta
aastas ning aine sisaldus on üle 0,1 massiprotsendi. Samuti on tarbijatel õigus neid andmeid
küsida. Tegemist on REACH-määruse kohase nõudega, mille osas on juba praegu järelevalve
õigus Terviseametil. Kuivõrd Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi andmete esitamine
puudutab REACH-määruse alusel kandidaatnimekirja SVHC ainete lisamist ning nendega
seotud nõudeid, on asjakohane anda järelevalveõigus Terviseametile. Nagu on selgitatud
käesoleva seletuskirja punktis 26, ei ole andmebaasi andmete esitamine täiesti uus nõue.
Sarnased andmed peavad juba varasemalt olema tarneahelas olemas ning nende üle järelevalve
teostamiseks on pädev olnud Terviseamet. 2019. a turujärelevalve programmis17 on kirjeldatud,
et turujärelevalve käigus kontrollib Terviseamet muuhulgas teabevahetust tarneahelas ning
Euroopa Kemikaaliameti teavitamist. Viimased Terviseameti turujärelevalve tulemused
REACH- ja CLP-määruste nõuete kontrollimisel näitavad, et 2018. a 9 kuuga tegi Terviseamet
toodetega seotud kontrolle kokku 143, millest testiti 5 toodet. Terviseametil on seoses SVHC
ainetega seotud reguleerimise ning nõuete täitmise osas vajalik pädevus ning kogemused
tarneahelas teabevahetuse ning Euroopa Kemikaaliametite teavituste kontrollimisel. Lisaks
omab Terviseamet ligipääsu ka konfidentsiaalset infot sisaldavatele Euroopa Kemikaaliameti
andmebaasidele, mis võimaldab tutvuda vajaliku infoga järelevalve tegevuste
planeerimisel.Oluline on märkida, et eraldiseisvalt direktiivide ülevõtmise eelnõust on plaanis
2020. aastal alustada laiemalt kemikaalivaldkonda ja tooteid puudutavate järelevalvepädevuste
ülevaatust.
Punktiga 91 muudetakse JäätSi § 1191.
Lõikega 1 lisatakse riikliku järelevalve erimeetmete ja erisuste leoetellu korrakaitseseaduse
(edaspidi KorS) § 34 toodud erimeede, mis sätestab jälgimisseadmestiku kasutamise. Täiendus
on vajalik, kuna iga-aastaselt koristab ainuüksi Riigimetsa Majandamise Keskus riigimetsast
tuhandeid tonne olme-, ehitus- ja lammutusjäätmeid. Selleks, et prügistajate vastu tõhusamalt
võidelda, on vajalik riiklikus järelevalves kasutada parimat saadaolevat tehnikat. Tänapäeval
on saadaval erinevaid salvestavaid kaameraid, mis lülituvad sisse, kui sisseehitatud
liikumisandur registreerib kaamera vaateväljas liikumise. KorS § 34 lg 1 kohaselt võib politsei
või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või
korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või
salvestavat jälgimisseadmestikku. KorS § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute
ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum
või selle osa, samuti ühissõiduk. Riigikohtu praktikas käsitletakse avaliku kohana kohta, kuhu
on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-88-14, p 6.2, 17.
septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-69-09, p 8 ja 21. mai 2007. a otsus
kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Arvestades eeltoodut, kasutatakse JäätS alusel riikliku
järelevalve teostamisel kaameraid riigile kuuluval või reformimata maal ning juurdepääsuteed
17
Turujärelevalve programmid koostatakse iga-aastaselt ning avalikustatakse Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel: https://www.mkm.ee/et/tegevused-
eesmargid/siseturg/kvaliteedi-infrastruktuur
31
tähistatakse KorS § 34 lõikes 4 sätestatud korras teabetahvlitega. Järelevalve raames saadud
foto- või videomaterjali kasutatakse jäätmeid keskkonda viinud isikute tuvastamiseks ning
vastutusele võtmisel tõendusmaterjalina süüteo toimepanemise kohta.
Lõikega 2 antakse Keskkonnainspektsioonile õigus nõuda vajaduse korral tootja või tootjate
ühenduse kulul finantsjuhtimise ja probleemtooteregistrisse esitatud andmete audiitorkontrolli.
Lõike 3 kohaselt probleemtooteregistrisse esitatud andmeid õigsust kontrollib vandeaudiitor
audiitortegevuse seaduse tähenduses.
Lõige 4 sätestab, et probleemtooteregistrisse esitatud andmete kontrollimine korraldatakse
piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.
Punktiga 92 täiendatakse JäätS § 1192 lõikega 9. Täiendus on vajalik, et täpsustada riiklikus
järelevalves kontrollproovide võtmisega seotud kulude hüvitamist. Keskkonnainspektsioon
võtab järelevalve käigus erinevaid kontrollproove, et kontrollida, kas isiku tegevus vastab
kehtestatud normidele. Näiteks veeseaduse alusel teostatava järelevalve raames võetakse
heitvee ja reovee proove, JäätSi alusel võetakse proove remonditöökodades ruumide kütmiseks
kasutatavast kütteõlist. Praktikas on väärteo- ja haldusmenetlused omavahel läbipõimunud: kui
riikliku järelevalve menetluse käigus tekib ohukahtlus, saadetakse ained ekspertiisi. Ekspertiisi
tulemusest saadakse alus väärteomenetluse alustamiseks. Ekspertiisiakti saab lisada
väärteotoimikusse. Kui ekspertiisiaktis jõutakse tulemusele, millest selgub, et nõudeid ei ületata
ning rikkumist ei ole, maksab ekspertiisi selle tellija ning väärteomenetlust ei alustata.
Ekspertiisikulude kandmine korrakaitseorgani poolt on põhjendatud olukorras, kus ekspertiisi
käigus nõuetele mittevastavust ei tuvastata. Samas jätkub riiklik järelevalvemenetlus, mille
raames võib Keskkonnainspektsioon koostada ettekirjutuse korrarikkumise kõrvaldamiseks.
Taolise nõude esitamise aluse lisamine ei ole kehtivas õigusruumis uus meede. Näiteks TNVS
§ 56 lõikes 7 on sätestatud, et turujärelevalveasutusel on õigus võtta ettevõtjalt turule lastud
toote näidis tasuta selle ohutuse või nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning vajaduse korral
tellida toote ohutuse või nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ekspertiis. Ekspertiisi kulud
kannab turujärelevalveasutus. Kui tuvastatakse, et toode ei ole ohutu või ei vasta nõuetele,
hüvitab ettevõtja ekspertiisi dokumentaalselt tõendatud kulud.
Punktiga 93 täiendatakse JäätSi § 1196 ja antakse Keskkonnainspektsioonile haldusjärelevalve
pädevus kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle.
Riigil ei ole alati võimalik ja ka otstarbekas teostada kõiki avalik-õiguslikke haldusülesandeid
oma asutuste kaudu (valitsusasutuste või valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste kaudu).
Seepärast antakse osa avalik-õiguslikke haldusülesandeid seadusega üle iseseisvatele
õigussubjektidele, avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, kes muutuvad sellega avaliku
halduse kandjateks. Seda protsessi nimetatakse detsentraliseerimiseks. Detsentraliseerimine
tähendab lõplikku otsustusõiguse üleandmist iseseisvatele õigussubjektidele ning see sisaldab
endas olulisi demokraatlikke väärtusi. Siin viiakse otsustamine võimalikult lähedale neile, keda
otsused puudutavad. Nimetatud avaliku halduse kandjate eesmärgipärane ja efektiivne
funktsioneerimine avaliku halduse organisatsioonis tagatakse riikliku järelevalvega
(õiguspärasuse ja otstarbekuse-efektiivsuse järelevalve), mida teostavad asutused, kellele on
selline pädevus antud seadusega. Et käsitletavad avaliku halduse kandjad ei kuulu riigi
32
haldusorganisatsiooni hierarhilisse süsteemi, siis Vabariigi Valitsusel ja valitsusasutustel
puudub pädevus nende üle teenistusliku järelevalve teostamiseks.18
Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 753 lg 1 järgi teostab kohalike omavalitsusüksuste
haldusaktide üle järelevalvet Justiitsministeerium. VVS § 753 lg 3-11 sätestatud menetlussätteid
kohaldatakse juhul, kui järelevalvemenetlust viib läbi Rahandusministeerium või
valdkondlikus eriseaduses ette nähtud juhul valdkonna eest vastutav ministeerium.19 Seega KKI
poolt läbiviidavale järelevalvemenetlusele kohaldatakse VVS § 753 lõigetes 3–11 sätestatud
menetlussätteid.
Selleks, et tagada kohaliku omavalitsusüksuse teenuse osutamise kvaliteet jäätmekäitluse
korraldamisel, mis aitab omakorda saavutada jäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmist, on
eelnõuga järelevalve ülesanded kavandatud jätta valdkondliku järelevalve valdkonna eest
vastutavale valitsemisala asutusele.
Euroopa Komisjoni 24.09.2018 aruanne20 jäätmeid käsitlevate EL õigusaktide rakendamise
kohta, mis sisaldab sh varajase hoiatamise aruannet liikmesriikidele, kelle puhul on ohus
2020. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu
eesmärgi täitmine, järgi on Eestil sihtmäärade saavutamisel üheks takistuseks see, et Eestil pole
tõhusaid vahendeid, millega sundida valdu ringlussevõtu eesmärke täitma.
Aruandes on Eestile sihtmäära saavutamise soovitusena mh tehtud ettepanek kehtestada
valdade tasandil kohustuslikud eesmärgid kas ringlussevõtu või võimalike jäätmejääkide jaoks
(olenevalt andmete kättesaadavusest) koos rahatrahviga valdadele, kes eesmärke ei täida.
Seetõttu tuleb valdkondlikus seaduses ette näha haldusjärelevalve pädevus valitsemisala
asutusele koos järelevalve korraga ning tegemist on erinormiga VVSis sätestatud üldnormist.
Nii nähakse eelnõus haldusjärelevalve pädevus ette valdkonnaministeeriumi valitsemisala
asutusele Keskkonnainspektsioonile, kes peab valdkondlikku järelevalvet läbi viima samadel
tingimustel, nagu seda viib läbi Justiitsministeerium, ehk mitte ületama järelevalve
pädevusraamistikku. Järelevalvet saab teostada vaid haldusakti seaduslikkuse üle ning
välistatud on haldusakti andmise otstarbekuse kontroll. Sellega tagab riik teenuse osutamise
kvaliteedi jäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmise saavutamisel ja täita jäätmete
raamdirektiivi muudatustega seatud sihtarvud olmejäätmete korduskasutamiseks
ettevalmistamisele ja ringlussevõtule. Valdkondliku ministeeriumi asutusele järelevalve
ülesannete täitmise viimine võimaldab teha järelevalvet maakondades ühetaoliselt ning seeläbi
mõjutada osutatavate teenuste kvaliteeti ühtmoodi.
18
K. Merusk. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4. täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017.
Põhiseaduse § 86 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Kättesaadav arvutivõrgust:
https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&p=86#c4.1.
19
Maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tulenev Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
432 SE seletuskiri, lk 20-21.
20
Jäätmete raamdirektiivi muudatuse art 11b lg 1 järgi koostab komisjon mh direktiivi art 11 lõikes 3 sätestatud
sihtmäärade saavutamise kohta aruanded ning sama artikli lõike 2 punkti b järgi sisaldab aruanne loetelu
liikmesriikidest, kelle puhul on oht, et neid sihtmäärasid ei saavutata vastava tähtaja jooksul, koos asjakohaste
soovitustega asjaomasele liikmesriigile.
33
Kuivõrd järelevalve ulatus ei muutu ja järelevalve jääb endiselt valitsusasutuste pädevuseks, ei
too eelnõus haldusjärelevalve sätestamine valitsemisala asutusele kaasa riski kohalike
omavalitsuste õiguste ebamõistlikuks riiveks.21
Järelevalve esemeks kohaliku omavalitsusüksuse tegevuse osas on:
1) kohaliku omavalitsusüksuse haldusakti õiguspärasuse kontroll – kas omavalitsus rikkus
haldusakti andes seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest;
2) seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse
ja otstarbekuse kontroll;
3) kohaliku omavalitsusüksuse tegevusetus (HMS § 106) haldusakti väljaandmisel.
Keskkonnainspektsioonil õigus kontrollida seadusega kohalikule omavalitsusele pandud või
kohaliku omavalitsuse poolt halduslepinguga võetud ülesannete täitmist (nt haldustoimingud
(HMS § 106), üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud halduslepingud (HMS § 95), otstarbekus
vms). Järelevalvealusteks haldusaktideks (HMS § 51) on ka osa- ja eelhaldusaktid (HMS § 52).
Lisaks volikogu otsustele ja valitsuse korraldustele laieneb järelevalve ka muudele kohaliku
omavalitsusüksuse haldusaktidele (valitsuse struktuuriüksused, asutused).22
Kui Keskkonnainspektsioon avastab, et kohalik omavalitsusüksus on vallanud, kasutanud või
käsutanud riigivara ebaseaduslikult või ebaotstarbekalt, teeb ta Riigikontrollile või uurimis- või
muule pädevale asutusele ettekande ning edastab koos ettekandega ka tema käsutuses olevad
seda tõendavad dokumendid ja muud materjalid (VVS § 753 lg 10).
Haldusjärelevalve õiguse Keskkonnainspektsioonile andmine ei too kaasa põhimõttelisi
muudatusi tema töökorralduses. Õiguse kontrollida seadusega kohalikule omavalitsusüksusele
pandud või kohaliku omavalitsusüksuse poolt halduslepinguga võetud keskkonnakaitse- ja
-kasutusalaste ülesannete täitmist sätestab juba täna kehtiv keskkonnajärelevalve seaduse § 7
lõige 1. Samas praegune kohati madal kontroll on osalt tingitud õigusaktides sätestatu
ebakonkreetsusest, mis annab võimaluse õigusnorme mitmeti tõlgendada. Seega
valdkonnapõhine järelevalvemenetlus on kasutusel ka täna, kuid haldusjärelevalve andmisega
Keskkonnainspektsioonile vajalikud tegevused konkretiseeruvad ja muudatus tagab sellise
võimaluse olemasolu üheselt mõistetavuse.
Punktidega 94–109 muudetakse JäätS vastutussätteid. Mitmed vastutusätted on kokku pandud
või välja jäetud, sest nende tegevuste või toimingute korral on tõhusam sunniraha ja
asendustäitmise rakendamine. Samuti on tõstetud maksimaalset võimalikku rahalise karistuse
määra. Muudatustega võetakse ühtlasi üle jäätmete raamdirektiivi artikli 36 punkt 1.
Vastutussätete ülevaatamisel ja hindamisel kaaluti:
1) kas saab täiel määral haldussundi kohaldada;
2) kas nõude rikkumisel on tegu või toiming tehtud ja midagi enam muuta või tagantjärgi
parandada ei saa või ei ole enam võimalik puudust kõrvaldada;
3) kas nõue tuleb direktiivist, EL määrusest või muust rahvusvahelisest lepingust;
4) kas vastutussäte on juba karistusseadustikus (edaspidi KarS) või mõne muu eriseadusega
kaetud.
Kuigi paljud väärteokoosseisud võiks sisuliselt liigitada ka üldiselt ühte vastutussättesse
(jäätmehooldusnõuete rikkumine §-s 120), oleks selline käsitlus vastuolus direktiividest
21
Maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tulenev Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus
432 SE seletuskiri, lk 18 ja 20-21.
22
Ü. Madise, jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, juura 2012, § 160, lk 884.
34
(näiteks direktiividest 2000/53/EÜ, 2006/21/EÜ, 2006/66/EÜ, 2008/98/EÜ, 2012/19/EL)
tuleneva kohustusega liikmesriikidele kehtestada karistused, mida kohaldatakse nende
direktiivide alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral. Seda põhjusel, et
§ 120 säte on liiga üldine ning isik ei saa aru, kas rikkumise korral võib ta konkreetse teo eest
karistada saada või mitte. Paljud koosseisud on alles jäetud ka seetõttu, et selle koosseisu alla
liigitatakse eri nõuete rikkumisi, mis oma olemuselt on väga erinevad. Osadele nendest
tegevustest ja toimingutest on võimalik rakendada haldussundi, mõnedele tegevustele ja
toimingutele aga mitte. Samuti ka tegevusi või toiminguid, millele on võimalik ettekirjutuse ja
sunniraha määramine, kuid ei ole võimalik asendustäitmine.
Eelnõus on kokku pandud mitmed vastutussätted, mille rikkumise sisu on oma olemuselt
sarnane, samuti karistuse määrad. Need on:
tava- ja ohtlike jäätmete käitlemine keskkonnaloata, kui luba oli nõutav, või loa nõudeid
(sh jäätmekäitluskoha või jäätmehoidla kasutamine ja sulgemine) rikkudes;
tootjavastutuse nõuete, sealhulgas probleemtootest tekkinud jäätmete ning tagasivõtmise,
kogumise ja taaskasutamise kohustuse rikkumine (sarnane muudatus on ka PakS
vastutussätetes, vt § 2 p 47);
segaolmejäätmete sortimise nõuete rikkumine ja jäätmete ladestamisega seotud nõuete
rikkumised;
riikidevahelise jäätmeveoga seotud rikkumised;
kaevandamisejäätmete käitlemisega seotud rikkumised;
jäätmete põletamine või jäätmete keskkonda viiimine.
Mitmed seni JäätSis olnud vastutussätted on sellised, mille teokoosseis on toodud KarS §-s 279
ja §-s 280. KarS § 279 näeb ette vastutust riikliku ja haldusjärelevalve takistamise eest sellisel
kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist ning § 280, kui esitatakse haldusorganile
valeandmeid ning eraldi vastutussättena ka, kui valeandmete esitamine on toime pandud
eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest. Antud
rikkumiste puhul on kohtuvälisel menetlejal võimalik vastutusättena rakendada KarS
vastutussätteid ning JäätSis ei ole vajalik sisustada andmete esitamisega seotud vastutussätteid.
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 47 kohaselt võimalik kohaldada väärteo korral maksimaalse
rahatrahvina füüsilisele isikule 300 trahviühikut ning juriidilisele isikule 400 000 eurot.
Väärteokoosseisude hindamisel vaadati üle ka maksimaalsed karistusmäärad. Arvestades üldist
elukalliduse tõusu on selge, et juriidilisele isikule ette nähtud maksimumtrahvimäär kuni
32 000 eurot ei täida enam oma karistusõiguslikku eesmärki. Otstarbekas on tõsta ka
juriidilisele isikule ette nähtud rahatrahvi ülemmäära. Jäätmete raamdirektiivi artikkel 36
kohustab liikmesriike kehtestama tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi direktiivi
sätete rikkumiste eest, sealjuures ei peeta alati silmas kuriteokaristusi. Tõstes juriidilisele
isikule määratava rahatrahvi maksimummäära, on sisuliselt võimalik vältida
ülekriminaliseerimist – ka väärteo eest oleks võimalik juriidilisele isikule mõista tõsine
karistus, selleks pole tingimata vaja kriminaalvastutust ette näha.
Muudatuste juures tuleb tähelepanu juhtida ka asjaolule, et eelnõuga püütakse saavutada seda,
et karistusõiguslik sekkumine oleks ultima ratio e äärmuslik abinõu. See tähendab,
et tühisemate rikkumiste puhul enam üldjuhul väärteovastutust ette ei nähta. Ka see põhjendab
omakorda rahatrahvi määra tõstmise vajadust. Uus ja oluliselt kõrgem rahatrahvi
maksimummäär on mõeldud erandina eelkõige teatud spetsiifiliste rikkumiste jaoks, kus on
rikkumise laadist tulenevalt oluline mõista tõhus karistus ning kus senine maksimaalselt
32 000-eurone karistus seda ei ole (nt jäätmete põletamine, kontrollimatu ladestamine
prügilasse, jäätmete viimine keskkonda või konkurentsiõiguse rikkumisega seotud väärteod).
35
Oluline on, et tegemist on küll rahatrahvi ülemmäära muutmisega, kuid see ei tähenda
automaatselt, et vastavate rikkumiste eest mõistetavad karistused peavad saama
maksimummääras rakendatud. Pigem annab see paindliku võimaluse rakendada sellise
suurusega rahatrahvi, mis tõepoolest täidaks oma eesmärgi ehk sunniks kohustatud isikut täitma
käesoleva seaduse nõudeid. Rikkumise eest karistust mõistes tuleb arvestada konkreetseid
asjaolusid: isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, eri- ja üldpreventsiooni jne.
Seega, arvestades karistuse määramise põhimõtteid ja ebaseadusliku tegevusega põhjustatud
otsest mõju keskkonnale, samuti põhimõtet, mille kohaselt ei tohi süütegu end majanduslikult
ära tasuda, on JäätS vastutussätetes sanktsioonide ülemmäärade tõstmine vajalik, et võimaldada
direktiivis toodud eesmärke ellu viia ja erinevate süütegude eest määrata süüteo raskusele ja
ulatusele vastav rahatrahv. Eelnõu kohaselt on maksimaalsed rahatrahvimäärad selliste
ebaseaduslike tegevuste puhul, kui rikkumisega on põhjustatud otsene mõju keskkonnale,
näiteks jäätmed on viidud ebaseaduslikult keskkonda, ladestatud selliseid jäätmeid prügilasse,
mis on keelatud või toimub jäätmete põletamine. Samuti on valitud sanktsioonide ülemmäär
selliste rikkumiste puhul, kui on rikutud ohtlike jäätmetega seotud õigusnorme ning
keskkonnaloa või riikidevahelise jäätmeveo nõudeid.
Kontrollimatu jäätmekäitlus ja prügistamine vajab tõhusat järelevalvet ning tõhusaid
karistusmeetmeid. Arvestades karistuse määramise põhimõtteid, on JäätS alusel juriidilistele
isikutele määratud karistused küll kooskõlas kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga, kuid ei ole
kooskõlas põhimõttega, et süütegu ei tohi end ära tasuda. On üldteada asjaolu, et jäätmete
käitlemine on kulukas tegevus, mistõttu selles valdkonnas liiguvad suured rahasummad. Eraldi
tasub välja tuua tegevus ohtlike jäätmete käitlemise valdkonnas, mis on suure keskkonnaohuga
ning oluline on järgida eritingimusi, mis tagavad ohu tekkimise vältimist tervisele või
keskkonnale. Lisaks ka ohtlike jäätmete transpordiga tekivad täiendavad keskkonnaohud, mille
vältimiseks samuti tuleb rangelt järgida õigusaktidega ja rahvusvaheliste lepingutega sätestatud
korda. Rikkumiste puhul, kus tegemist on suure süüga toime pandud tegudega on karistamine
igati põhjendatud ja peaks omama ka üldpreventiivset iseloomu ja motiveerima tegema
pingutusi seaduse nõuete järgimiseks. Viimastel aastatel on paralleelselt seadusliku
jäätmemajandusega välja arenenud ebaseaduslik jäätmekäitlus, kus isik taotleb
Keskkonnaametist jäätmeloa mõnesaja tonni vaheladustamiseks, selle loa alusel võtab
jäätmetekitajatelt jäätmeid vastu alla turuhinna ning ladustab jäätmed jäätmeloas määratud
platsile. Nõuete kohaselt peaks need jäätmed vaheladustusplatsil sorteerima ja taaskasutatavad
jäätmed taaskasutusse suunama, ülejäänud jäätmed jäätmekäitlejatele kõrvaldamiseks üle
andma, kuid sageli seda ei tehta. Vastu võetud jäätmetest sorteeritakse välja vaid materjal, mida
on lihtne eraldada ning millel on oluline positiivne väärtus, ülejäänud jäätmed jäävad sinna,
kuhu need on toodud. Sellise tegevusega võetakse jäätmekäitlusest välja kahekordne raha –
kõigepealt maksavad jäätmetekitajad jäätmete vastuvõtmise eest ning lisaks müüb jäätmed
vastu võtnud isik edasi positiivse väärtusega jäätmed. Kui ebaseaduslik tegevus avastatakse, on
kokku kuhjatud kümneid tuhandeid tonne jäätmeid ning ettevõte kas likvideeritakse või lastakse
pankrotti. Reeglina ettevõtte nimel vara ei ole, kõik tehingud ja tasud makstakse sularahas ja
kinnistu, kuhu jäätmed kuhjati, kuulub kellelegi teisele. Samad isikud loovad uue ettevõtte,
millele taotletakse uus jäätmeluba ja ring algab algusest. Kirjeldatud skeemi viimaste aastate
tuntuimad juhtumid on Raadi lennuväljale kogutud rehvid (ca 17 000 tonni), Tallinnas
Silikaltsiidi tn reformimata maale ladestatud jäätmed (ca 15 000 tonni), Tallinnas
Betooni põik 2c territooriumile ladustatud (peamiselt) ehitus-lammutusjäätmed
(üle 10 000 tonni).
Teine viimastel aastatel üha enam silma jäänud ja sagenenud juhtumid puudutavad
kütusejäätmetega seonduvat tegevust. Kütuste hoidmisel mahutites tekib aja jooksul mahutite
põhja sete, mis on ohtlik (nii tervisele kui keskkonnale) jääde ja mille nõuetekohane käitlemine
36
on kallis. Siin „tulevad appi“ ettevõtted, kes võtavad jäätmed vastu odavamalt. Kütusejäätmete
puhul on kasutusel peamiselt kaks skeemi. Esimese puhul eraldatakse vastuvõetud jäätmetest
vesi ja paks lahustumatu sete, vesi valatakse maha, sete pakitakse ja ladustatakse mõnda maha
jäetud küüni või muus ehitises või maetakse maha, kasutatav osa segatakse kütusesse ning
müüakse katlamajadele. Teise skeemi puhul võetakse kütusejäätmed vastu, paberil näidatakse,
et jäätmed läbivad korrektse puhastamise toimingud, kuigi tegelikult viiakse vastu võetud
jäätmed otse terminali, kus need segatakse käitlemata kujul uuesti kütusesse.
Kuna §-ga 120 sätestatud jäätmetekke vältimise ja jäätmehoolduse nõuete rikkumise koosseisu
alla liigituvad väga erinevad tegevused või toimingud või tegevusetus, on otstarbekas tõsta ka
maksimaalse rahatrahvi suurust, mis oleks rohkem proportsionaalne seaduse nõuete
rikkumisega kokku hoitava võimaliku kasu suurusega. Kui näiteks ettevõtja rikub
jäätmekäitluskoha (näiteks prügila) sulgemise nõudeid, võib ta kokku hoida kümneid tuhandeid
eurosid, mida oleks tegelikult pidanud kulutama nõuetekohaste sulgemistöödele.
Järelevalveasutus saab diskretsiooniõigusena otsustada, kui suurt rahatrahvi ta kohaldab. Juhul,
kui tegemist on olulise kahju tekitamisega vms, kohaldatakse juba KarSi.
Karistusmäärasid on tõstetud ka tootjavastutuse valdkonnas, et tagada proportsionaalsed
maksimaalsed rahatrahvi määrad. Tootjavastutusalased koosseisud on seotud jäätmete
raamdirektiivi art 8(a) sätestatud kohustuste täitmisega. Tootjad ja tootjate ühendused peavad
koguma ja käitlema tootjate poolt turule lastud toodetest tekkinud jäätmed ning omama selleks
tegevuseks igal ajal piisavalt rahalisi vahendeid. Seega peab olema maksimaalne karistusmäär
suurem kui vajaminevate rahaliste vahendite suurus, et osapooled mõistaksid, et
probleemtoodete käitlemata jätmine ja nõuete rikkumine toob kaasa rahatrahvi ning selle
maksmine on organisatsioonile kulukam kui õige suurusega rahaliste vahendite omamine.
Punktiga 94 muudetakse § 120 lõikeid 1 ja 2. Muudatusega ei näe antud säte enam eraldi ette
vastutust jäätmete ladestamise eest väljaspool jäätmekäituskohta. Jäätmete ladestamine on
tegevus, mida tehakse prügilas, kus jäätmed paigutatakse lademesse. Prügilat käitatakse vaid
keskkonnakaitseloa alusel ning ladestamisega seotud nõuete rikkumisel on võimalik edaspidi
vastutusele võtta olenevalt rikkumisest tuginedes JäätS §-le 1201, §-le 126 või tööstusheite
seaduse vastutussättele. Kui jäätmete ladestamine või muu jäätmete kõrvaldamine
(sh keskkonda viimine) toimub ilma loata, on tegemist juba kas jäätmete ebaseadusliku
keskkonda viimise või jäätmeloata käitlemisega. Nimetatud nõuete rikkumise eest on võimalik
rakendada vastutussättena eraldi kas JäätSi § 1201 või § 1264. Maksimaalne karistusmäär
juriidilisele isikule §-s 120 on edaspidi 3200 euro asemel 100 000 eurot.
Punktiga 95 muudetakse JäätS § 1201 täpsustakse nõuete rikkumisi, millisel juhul saab
jäätmete käitlemise nõuete rikkumise vastutussätet rakendada. Samuti lisatakse sättesse
kompleksloa puudumine jäätmete käitlemiseks või kompleksloa nõuete rikkumine jäätmete
käitlemisel. Nii jäätmeloata kui ka kompleksloata jäätmekäitlusalane tegevus valdkonnas,
milles loa omamine on vajalik, on suure keskkonnaohuga tegevus. Samuti kaasneb
keskkonnaoht jäätmete käitlemisel rikkudes jäätmeloa või kompleksloa nõudeid. Lisaks on
ebaseaduslikult tegutsevatel ettevõtetel konkurentsieelis õiguskuulekalt käituvate isikute ees.
Näiteks jäätmete käitlemisega alustatakse loamenetluse ajal enne loa saamist ja võimalik
karistus, mis reeglina on väiksem lepingus sätestatud leppetrahvist, arvestatakse püsikuludesse.
Või jäätmeid antakse käitlemiseks üle õigust mitte omavale isikule. Kuna jäätmekäitluse
valdkond on üsna suur, hõlmates endas nii jäätmete kogumist, vedamist, taaskasutamist ja
kõrvaldamist, sealhulgas vahendaja või edasimüüja tegevust, saab keskkonnale põhjustatud
kahju olla väga suur. Rikkumiste puhul, kus tegemist on otsese tahtluse või kavatsetusega toime
pandud teoga, on rangelt karistamine põhjendatud ja peaks omama ka üldpreventiivset
iseloomu. Loata tegevus on üks keskkonnaohtlikumaid tegevusi. Seega peaks maksimaalne
37
võimalik karistus olema selline, mis on mõjus ka suurettevõttele ja vältima olukorda, kus
võimalik karistus arvestatakse püsikuludesse. Antud vastutussätte täiendamine ja karistusmäära
tõstmine on samuti vajalik, et ära hoida ebaseaduslikke ärilisi tegevusi jäätmevaldkonnas
tavajäätmetega, metallijäätmetega jne, kus nõuetekohase jäätmekäitluse eest vastutavad
mõlemad osapooled. Jäätmeloata isikutel enamasti puudub nõuetekohane käitluskoht,
tehnilised vahendid, oskused ning seetõttu on oht, et jäätmed satuvad looduskeskkonda, neid
põletatakse või jäetakse nõuetekohaselt käitlemata, ladestades suurtes kogustes kohas, kus
ladestamine on keelatud. Rikkumistega antud valdkonnas (veendumise kohustuse täitmata
jätmisega) soodustatakse ebavõrdset konkurentsi õiguskuulekalt käituvate isikute ees. JäätS
kohaselt on kõik isikud kohustatud veenduma, kellele nad jäätmeid üle annavad. Sama nõue
kehtib ka juriidilistele isikutele, eriti kui nad annavad üle jäätmeid, mis on tekkinud nende
majandustegevuse käigus. Seega ei ole oluline, kas juriidiline isik oli teo keelatusest teadlik või
mitte, ta peab tegema kõik, et tema valduses olevad jäätmed oleksid üle antud seadusega
ettenähtud korras ning nõuetekohaselt käideldud, vastasel juhul soodustab selline tegevus
ebaseaduslikku äri jäätmevaldkonnas. Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule §-s 1201
on edaspidi 32 000 euro asemel 400 000 eurot.
Punktiga 96 täpsustakse JäätS § 1202 vastutussätet. Lisaks registreerimistõendita tegevusele
on võimalik vastutusele võtta ka juhul, kui rikutakse registreerimistõendi nõudeid. Täna on
olukord, kus JäätS näeb ette vastutuse küll registreerimistõendita jäätmete käitlemise eest, kuid
kui isik on enda tegevuse registreerinud ja rikub registreerimistõendiga seatud kohustusi, siis
sellise tegevuse eest vastutus puudub. Registreerimistõendi nõuete rikkumine on sarnane
jäätmeloa nõuete rikkumisega, ainsaks erisuseks on, et registreerimistõend väljastatakse
tegevuste korral, mis ei kahjusta oluliselt keskkonda. Samas on võimalus nõudeid rikkuva
tegevusega tekitada kahju nii keskkonnale kui ka saavutada ebaaus konkurentsieelis teiste,
õiguskuulekate jäätmekäitlejate ees. Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule §-s 1202 on
edaspidi 3200 euro asemel 200 000 eurot.
Punktiga 97 muudetakse JäätS § 1205, mis käsitleb JäätS 9. peatükis sätestatud jäätmete
riikidevahelise veo nõuete rikkumist. Riikidevaheline jäätmevedu toimub Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruses 1013/2006/EÜ jäätmesaadetiste kohta, sätestatud korras. Tavajäätmete
veo puhul peab veosega kaasas olema määruse Lisa VII dokument ning muude jäätmete puhul
pädeva asutuse poolt väljastatud veoluba, teatis ja saatedokument. Olemasoleva sõnastuse
kohaselt saab järelveasutus vastutussätet rakendada juhul, kui toimub selliste jäätmete vedu,
mille jaoks on vajalik veoluba, teatis ja saatedokument, kuid puudus vastutus selliste jäätmete
veo nõuete rikkumise eest, mille puhul on vajalik Lisa VII olemasolu. Ebaseaduslik
riikidevaheline jäätmevedu on suure riskiga, kuna üle riigipiiri võidakse vedada nii
tavajäätmeid, probleemtooteid, elektri- ja elektroonikaseadmeid kui ka ohtlike jäätmed, mille
käitlusvõimsus sihtriigis puudub. Jäätmete riikidevahelisel veol on oluline, et oleks selge
jäätmete edasine käitlus sihtriigis, transportimisel oleks kinni peetud veo, pakendamise nõuetest
ja oleks tagatud keskkonnaohutus. Ühtlasi esinevad riikidevahelisel veol riskid, et üle piiri
proovitakse tuua ohtlikeks klassifitseeritud jäätmeid või teatud ainetega saastunud jäätmeid,
millele kehtib ekpordikeeld. Jäätmevedu loetakse ebaseaduslikuks, kui sellest ei teavitata
asjaosaliste ametiasutusi, või tegutsetakse ilma nende asutuste nõusolekuta või viisil, mis on
seadusega vastuolus. Selliste rikkumiste puhul, kus ei ole tegemist KarS § 3684 mõistes olulise
kogusega, et saaks rakendada kriminaalmenetlust, oleks karistamine põhjendatud
väärteomenetluse raames ning võimalik karistus peab olema selline, mis võimaldab mõjutada
süüdlast edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest ning tagaks õiguskorra kaitsmise
huvisid. Karistusmäära tõstmist riigipiiri veo nõuete rikkumise eest tuleb tõsta ja võrdsustada
karistusmääraga, mis on ka jäätmeloata tegutsemise eest. Maksimaalne karistusmäär
juriidilisele isikule §-s 1205 on edaspidi 32 000 euro asemel 400 000 eurot.
38
Punktiga 98 muudetakse JäätS § 1206 , mis näeb ette vastutust JäätS §-s 116 toodud jäätmealase
arvestuse pidamise nõuete rikkumise eest. Nõuetekohane ja pidev jäätmealane arvestus on
aluseks usaldusväärsele infole, mis on vajalik, et koostada erinavaid kokkuvõtteid ja statistikat.
Kui isik jäätmealast arvestust ei pea, ei ole võimalik ka koostada JäätS §-s 117 ettenähtud
jäätmearuannet. Võrreldes senikehtiva vastutussättega, on JäätS–s ära jäetud võimalus väärteo
korras vastutusele võtmine jäätmearuande esitamata jätmise korral. Kuna KarS § 280 näeb ette
sellesisulist vastutussätet, saab edaspidi kohtuväline menetleja kasutada KarS-s toodud
vastutussätet. Kui isik jätab tähtajaks esitamata jäätmearuande, on järelevalveasutusel võimalus
lisaks väärteomenetlusele alustada haldusmenetlust aruande esitamiseks ning vajadusel
rakedada haldussundi (sunniraha). Asendustäitmist ei ole võimalik rakendada, kuna
järelevalveasutus ei saa ettevõtja eest aruannet koostada ja esitada. Maksimaalne karistusmäär
juriidilisele isikule §-s 1206 on edaspidi 13 000 euro asemel 21 000 eurot.
Punktiga 99 tunnistatakse kehtetuks JäätS § 121. Jäätmekäitluskoha või jäätmehoidla
kasutamine ja sulgemine on tegevus, milleks peab isikul olema keskkonnaluba. Juhul, kui luba
selleks tegevuseks puudub või rikutakse loa nõudeid, on isik võimalik võtta vastusele kasutades
JäätS § 1201.
Punktiga 100 muudetakse JäätS § 124 sõnastust ning õigusselguse huvides koondatakse kokku
tootjavastutuse nõuete rikkumise alased vastutussätted, mis seni olid laiali mitmes
vastutussättes. Tootjale kehtvad mitmed kohustused, alates arvestuse pidamisest turule lastud
koguste osas, tarbijale teavituskampaaniate tegemisest kuni kokkukogutud jäätmete
taaskasutamiseni ja sihtarvude täitmiseni. Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule
§-s 124 on edaspidi varasema sama paragrahvi karistusmäära 32 000 euro asemel 200 000 eurot.
Punktiga 101 tunnistatakse kehtetuks JäätS § 1241–125. JäätS 1241 toodud tootja
registreerimata jätmise kohustuse rikkumise korral ei ole väärteomenetlus tõhusaim
menetlusliik, pigem on selleks haldusmenetlus ning vajadusel määratav sunniraha. Andmete
esitamise nõuete rikkimiste korral on edaspidi võimalik võtta isik vastutusele KarS § 280 alusel
ning märgistamise nõude rikkumine on vastutussättena toodud TNVSis. Seni kehtinud
§ 1241–1246 toodud rikkumiste korral on edaspidi võimalik vastutusele võtta §-s 124 esitatud
vastutussätte alusel. JäätS § 125 tunnistatakse kehtetuks, kuna antud teo eest on vastutussäte
olemas JäätS §-s 1201.
Punktidega 102 ja 103 luuakse parem õigusselgus jäätmete ladestamisega seotud kohustuste
mittetäitmise ja teo toimepanija vastutusele võtmise osas. JäätS ja selle alamaktide kohaselt on
teatud tingimustel prügilasse keelatud ladestada töötlemata segaolmejäätmeid, samuti on teatud
tüüpi jäätmetele ladestamise üldine keeld või on ladestamisele seatud täiendavad tingimused.
Seega on nii § 126 kui § 1261 seotud rikkumiste toimepanijaks prügila käitaja või vastutav isik,
mistõttu on mõlemad prügila käitajale suunatud sätted mõistlik tuua kokku üheks sätteks.
Maksimaalne karistusmäär eraisikule §-s 126 on edaspidi 300 trahviühikut ning juriidilisele
400 000 eurot (varasemalt §-s 126 juriidilisele isikule 32 000 eurot ja §-s 1261 eraisikule
200 eurot ja juriidilisele isikule 13 000 eurot).
Punktidega 104 ja 105 luuakse parem õigusselgus ohtlike jäätmetega seotud rikkumiste korral
vastutusele võtmisel ning muudetakse § 1262 ja tunnistatakse kehtetuks 1263. Ohtlike jäätmete
käitlemise erinõueteks on jäätmete segamise ja lahjendamise keeld ning samuti ohtlike jäätmete
veopakendite või mahutite märgistamine. Valesti pakendatud ohtlikud jäätmed võivad kujutada
väga suurt ohtu keskkonnale, kui nende transpordi ajal midagi juhtub. Samuti, kui pakendil
puudub vastav märgitus, et tegemist on ohtlike jäätmetega, võib see kujutada väga tõsist ohtu
inimese tervisele. Kõiki neid nõudeid - et ei segataks erinevate omadustega ohtlike jäätmeid
ning ohtlikud jäätmed pakendatakse selleks tarbeks mõeldud pakendisse, peab järgima ohtlike
39
jäätmete valdaja. Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule §-s 1262 on edaspidi
400 000 eurot (varasemalt §-s 1262 32 000 eurot ja §-s 1263 13 000 eurot).
Punktiga 106 muudetakse jäätmete põletamisega seotud vastutussätet §-s 1264 ning
muudatusega nähakse ette vastutusele võtmist jäätmete põletamise või nende keskkonda
viimise eest väljaspool jäätmekäitluskohta. Eestis on veel suhteliselt tavaline, et inimene
põletab majapidamise käigus tekkinud jäätmeid lõkkes. Põletatakse kõike, alates paberist ja
puidust, lõpetades riiete, mööbli, pakendite ja rehvidega. Lisaks eraisikutele vabanevad näiteks
pakendijäätmetest põletamise teel sageli ka ettevõtjad, eelkõige väiksemad kauplused. Kehtivas
JäätSis puudub sõnaselge keeld jäätmeid põletada, samuti puudub sõnaselge vastutussäte.
Tegemist on seetõttu mõningal määral õigusselguse põhimõtte rikkumisega. Praktikas on
avanud Keskkonnainspektsioon sellised rikkumised läbi JäätS §-i 28, mille kohaselt isik rikub
kohustust jäätmed jäätmekäitlejale üle anda ning on määranud karistuse JäätS § 1201 järgi, mis
sätestab muuhulgas vastutuse jäätmete üleandmise kohustuse rikkumise eest. Vastutussätte
muutmisega jääb siiski alles ka keeld põletada jäätmeid laeval, kuna HELCOM-i konventsiooni
kohaselt on osalisriikidel kohustus keelata nende territoriaalvetes igasugune jäätmete
põletamine laeval.
Antud vastutusnormiga on võimalik võtta vastutusele ka juhul, kui toimub jäätmete
ebaseaduslik keskkonda viimine (prügistamine) või muu samalaadne tegevus, mille tulemusel
jäätmed hüljatakse. Prügil – olgu linnas, maismaal, jõgedes ja meredes või mujal – on
keskkonnale, kodanike heaolule ja majandusele otsene ja kaudne kahjulik mõju ning
koristamise kulud on ühiskonnale tarbetu majanduslik koormus. Võitlus prügistamise vastu
peaks toimuma ühiskonna ühise pingutustega. Esmalt on vaja tarbijaid hariduse ja teadlikkuse
kasvatamise kaudu motiveerida muutma oma käitumist ning tootjad peaksid edendama oma
toodete säästvat kasutamist ja tagama nende asjakohase käitlemise olelusringi lõpus. Samas ei
saa heita kõrvale karistuslikku meedet prügistamise ohjamisel. Senise vastutussätte sõnastuse
kohaselt sai isikut karistada juhul, kui jäätmed ladestati väljaspool jäätmekäitluskohta, kuid
käitlemist väljaspool jäätmekäitluskohta ei olnud käsitletud.
Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule §-s 1264 on edaspidi 32 000 euro asemel
400 000 eurot.
Punktiga 107 tunnistatakse kehtetuks JäätS vastutussätted §-des 1266–1269. Sätete sisu on
edaspidi kaetud muude paragrahvidega. Jäätmete nõuete veo rikkumise eest saab vastustusele
võtta JäätS § 1205 alusel, kui toimub riikidevaheline jäätmevedu või § 1262, kui toimub
ebaseaduslik ohtlike jäätmete vedu. Mootorsõidukite ja mootorsõiduki haagiste rehvide üle
nõutava arvestuse pidamata jätmine on üks tootjavastutusnõuetest, mille rikkumise korral on
vastutussätteks JäätS § 124. Kontrollnõuete täitmata jätmise korral on isikut võimaik
vastutusele võtta § 1201 sätte alusel.
Punktidega 108 ja 109 luuakse parem õigusselgus kaevandamisejäätmete nõuete rikkumise
korral. Kaevandamisjäätmete käitlejale kehtivad lisaks tavalistele jäätmehooldusnõuetele ka
erinõuded, mis on kehtestatud JäätS §-des 272–276 . Üheks kohustuseks on ka suurõnnestuse
ohu vältimine ja selle ilmnemisel teavitamine. Seega ei ole põhjendatud kahe eraldi
vastutussätte olemasolu, kuna erinõuete rikkumisena saab käsitleda ka suurõnnetuse ohu
põhjustamist.
Lisaks luuakse võimalus võtta vastutusele, kui isik rikub kaevandamisjäätmekavas esitatud
tingimusi. Täna kehtivas JäätSis puudub vastutussäte juhtudeks, kui kaevandajal on kehtiv
kaevandamisjäätmekava, kuid selles kavas kirjeldatud tingimustest ei peeta kinni. Tagajärjeks
40
võivad olla ulatuslikud keskkonnamõjud, mille likvideerimine võib osutuda kulukaks või
hoopis võimatuks.
Maksimaalne karistusmäär juriidilisele isikule §-s 12610 on edaspidi 32 000 euro asemel
300 000 eurot.
Punktiga 110 muudetakse JäätS 128 lõiget 4, et täpsustada asjaolud, mille puhul
järelelevalveasutus saab koostada maaomanikule ettekirjutuse ebaseaduslikult keskkonda
viidud jäätmete likvideerimiseks. Kehtiva JäätS § 128 lg 4 kohaselt tekkis võimalus koostada
maaomanikule ettekirjutus alles siis, kui alustatud süüteomenetlusest möödus aasta ning
süüdlast polnud võimalik kindlaks teha. Kuna aga järelevalveasutusel on võimalik alustada
ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmete päritolu tuvastamiseks ka haldusmenetlus, on
vajalik lisada menetlusliigina ka kõnealusesse sättesse haldusmenetlus. Lisaks näeb muudatus
ette, et järelevalveasutus ei pea ootama alustatud menetlusest alates ühte aastat, enne kui saab
maaomanikule saata ettekirjutuse jäätmete likvideerimiseks. Väga sageli on juhtumid, kus
alustatud süüteomenetluses ilmneb, et süüdlast ei õnnestugi kindlaks teha. Sellisel juhul pole
terve aasta ootamist põhjendatud ning ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed saab
likvideerida kiiremini. Muudatus on vajalik, et vältida ja hoida ära prügistamist, sest tihtilugu
tuuakse kohta, kus on juba ees ebaseaduslik jäätmete ladustamine, jäätmeid juurde.
Punktiga 111 muudetakse JäätSi paragrahvi 134. Paragrahvi senine tekst loetakse lõikeks 1
selle sõnastust muutmata. Lõikesse 2 lisatakse piirang, mille kohaselt alates 2030. aasta
1. jaanuarist on prügilasse keelatud ladestada ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks
sobivaid jäätmeid, eelkõige olmejäätmeid, välja arvatud jäätmed, mille puhul prügilas
ladestamine annab jäätmehierarhia kohaselt keskkonnale ohutuima tulemuse. Piirang võetakse
üle prügiladirektiivi artikli 5 lõikest 3a. Piirang liigiti kogutud olmejäätmete ladestamisele on
juba sätestatud JäätS § 35 lõike 1 punktis 2. Paragrahvi 134 lõikes 2 sisalduv piirang puudutab
ka selliseid ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks sobivaid olmejäätmeid, mis ei ole
liigiti kogutud. Lõike 3 kohaselt ei tohi alates 2035. aasta 1. jaanuarist prügilasse ladestavate
olmejäätmete kogus ületada 10 massiprotsenti tekitatud olmejäätmete üldkogusest samal aastal.
Muudatust on vaja selleks, et tagada jäätmehierarhia nõuetekohane kohaldamine. Lõigetes 1, 2
ja 3 sätestatud piiranguid rakendatakse prügila käitaja keskkonnaloa kaudu – loa andja sätestab,
millist jäätmeliiki tohib käitaja ladestada ning millises koguses. Samuti peavad piirangutega
arvestama kohaliku omavalitsuse üksused korraldatud jäätmeveo hangete raames. Järkjärguline
ladestamise vähendamise ajalise piirangu kehtestamine võimaldab paremini planeerida
muudatusi, soodustades edasiminekut liigiti kogumises, sortimises ja ringlussevõtus. Selle
eesmärk on vältida kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale, tagada majanduslikult
väärtuslike jäätmematerjalide järkjärguline ja tõhus taaskasutusse võtmine ning pikemas vaates
planeerida investeeringuid jäätmekäitlusesse. See nõue võetakse üle prügiladirektiivi artikli 5
lõikest 5. Lõikega 4 antakse keskkonnaministrile kohustus kehtestada määrusega täpsemad
tingimused käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ladestatud olmejäätmete koguste
arvutamiseks. Samas määruses sisustatakse olmejäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise
ja ringlussevõtu arvutamise kord (punkt 112). Volitusnorm on vajalik, et määrusega võtta üle
prügiladirektiivi artikkel 5a. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta
teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri määruse
kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga regulatsiooni
kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine. Määrus hakkab
sisaldama tingimusi, millest lähtub arvutuste tegemisel Keskkonnaagentuur. Samuti annab
määrus teavet ettevõtjatele, kohaliku omavalitsuse üksustele ja laiemale üldsusele
arvutusmetoodikast, millest sihtarvu saavutamise arvutamisel lähtutatakse.
41
Punktiga 112 muudetakse JäätSi paragrahvi 1363 ning lisatakse lõiked 1–6. Lõike 1 punktis 1
sätestatud sihtarv on sama, mis kehtivas redaktsioonis, kuid täpsustatakse sätte sõnastust, et
tagada kooskõla direktiivi tekstiga ja arvutusmetoodikaga, mida kasutatakse olmejäätmete
ringlussevõtu sihtarvude arvutamiseks. Seni kehtinud sõnastus kehtestati 2011. aastal jäätmete
raamdirektiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse. Ülevõtmise ajal ei olnud teada, milline sihtarvude
arvutamise metoodika täpselt kehtestatakse, seetõttu lähtuti sellest, et sihtarvu arvutamisel
võetakse arvesse jäätmenimistu koodide 20 (olmejäätmed) ja 15 (pakendijäätmed) loetletud
jäätmete taaskasutamist. Punkt 2 on samas sõnastuses, mis kehtivas redaktsioonis. Lõikega 2
lisatakse uued olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtarvud
aastateks 2025, 2030 ning 2035. Uued sihtarvud on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli
11 lõikest 2. Olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtmäärasid
on suurendatud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnakasu saamiseks ning ringmajandusele
ülemineku kiirendamiseks, tagades seejuures inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemelise
kaitse. Lõikes 3 tehakse viide Euroopa Komisjoni otsusele 2011/753/EL, mille alusel
arvutatakse lõikes 1 nimetatud sihtarvude saavutamist. Lõikes 4 antakse keskkonnaministrile
volitus määrusega sihtarvude arvutamise korra kehtestamiseks. Volitusnormiga kehtestatava
määrusega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 11a. Määrusega kehtestatakse
täpsemad tingimused olmejäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu
arvutamiseks. Arvutamise tingimustest lähtub oma töös Keskkonnaagentuur. Samuti annab
määrus teavet ettevõtjatele, kohaliku omavalitsuse üksustele ja laiemale üldsusele
arvutusmetoodikast, millest sihtarvude saavutamise arvutamisel lähtutatakse. Tegemist on
valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu
on kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise
iseloomuga regulatsiooni kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine.
Samas määruses sisustatakse olmejäätmete ladestamise vähendamise sihtarvu arvutamise kord
(vt punkt 111).
Punktis 113 on rakendussätted pooleli olevate korraldatud jäätmeveo riigihangete, kohaliku
omavalitsuse üksuse jäätmekavade kehtestamise ja muutmise ning kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmehoolduseeskirjade kehtestamise ja muutmise, biojäätmete tekkekohal liigiti
kogumise või tekkekohal ringlussevõtu rakendamise ja kohaliku omavalitsuse üksuse
jäätmehoolduseeskirja ja jäätmekavade muudatuste rakendamise kohta. Seadust täiendatakse
§-dega 13611–13613.
JäätS § 13611 sisaldab enne selle muudatuse jõustumist alustatud korraldatud jäätmeveo
riigihangete, kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavade ja jäätmehoolduseeskirjade
menetlusi. Enne muudatuste jõustumist alustatud menetlustele kohaldatakse enne käesoleva
paragrahvi jõustumist kehtinud õigusnorme.
JäätS § 13612 sisaldab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust tagada biojäätmete liigiti
kogumine tekkekohalt või biojäätmete ringlussevõtt tekkekohal hiljemalt alates uutest
korraldatud jäätmeveo hangetest, kuid mitte hiljem kui 2023. aasta 31. detsembriks. Tähtaeg
31. detsember 2023 tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 22 lõikest 1. Olukorras, kus kohaliku
omavalitsuse üksused teevad uued korraldatud jäätmeveo hanked enne 2023. aasta lõppu, on
asjakohane biojäätmete liigiti kogumisele keskenduda juba varem. 2013. aasta sortimisuuringu
tulemuste kohaselt on segaolmejäätmetes keskmiselt 31,8% biojäätmeid ning erinevaid
biolagunevaid jäätmeid kokku 48%. Muude jäätmetega segunenult võivad biojäätmed rikkuda
ringlussevõtuvõimalused. Selleks, et võimalikult palju jäätmeid kvaliteetselt ringlusse võtta ja
toimida vastavuses jäätmehierarhiaga, on oluline tagada jäätmete liigiti kogumine ning
sealhulgas biojäätmete mitte segunemine muude jäätmetega.
42
JäätS § 13613 sisaldab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust viia jäätmehoolduseeskirjad ja
jäätmekavad kooskõlla jäätmehoolduseeskirja ja jäätmekava uuendamise ja kehtestamise uute
nõuetega, kuid mitte hiljem kui 31. detsembriks 2023. Tegemist on kuupäevaga, mis ajaks tuleb
hiljemalt rakendada biojäätmete liigiti kogumine või ringlussevõtt tekkekohal. Kuivõrd § 31
lõikes 5, § 42 lõike 2 punktides 2 ja 4, § 43 lõigetes 1, 5 ja 6, §-s 55, § 59 lõikes 3 ja § 71 lõike
2 punktides 11 ja 12 ning § 71 lõikes 4 sätestatu puudutab samuti jäätmete liigiti kogumist, on
asjakohane seada selle valdkonna kõigi tegevuste jaoks sama tähtpäev.
Rakendussätetega tagatakse, et kohaliku omavalitsuse üksusel oleks oma tegevuse
ümberkorraldamiseks piisavalt aega. Piisava aja määramisel on arvesse võetud, et eelnõuga
kehtestatud teatud jäätmeliikide liigiti kogumise korraldamise ja tagamise nõue ei ole sisult uus
ja ei saa oma olemuselt seetõttu olla kohaliku omavalitsuse üksusele üllatuslik. Sama sisuga
nõuded kehtisid ka varem, nimelt keskkonnaministri 16.01.2007 määruses nr 4 „Olmejäätmete
sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ § määruse § 3 lõike 2 punktides 1–6
ja § 4 lõikes 12. Kuna sama sisuga nõuded on kohustuslike normidena kehtinud ka varem, ei
vaja need ka pikemat üleminekuaega.
JäätS § 13614 sätestab tootja ja tootjate ühenduse finantsjuhtimise ning probleemtooteregistrisse
esitatavate andmete audiitorkontrolli rakendamise alates 2021. aasta 1. jaanuarist alanud
andmete esitamise perioodi kohta. See tähendab seda, et alates 2022. aastast määrab
Keskkonnaagentuur valimi tootjatest ja tootjate ühendustest, kes on kohustatud 2021. aasta
kohta audiitorkontrolli läbi viima ja tulemused probleemtooteregistrile esitama.
Punktidega 114–115 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust, lisades sinna üle võetavate
direktiivide 2018/850 ja 2018/851 andmed.
Paragrahv 2 käsitleb muudatusi pakendiseaduses ja koosneb 64 punktist.
Punktiga 1 asendatakse PakSis § 16 lõige 1 läbivalt § 121 lõikega 1, kuna § 16 lõige 1 on
tunnistatud kehtetuks ning põhimõtted on sätestatud § 121 lõikes 1. Paragrahvi 16 lõige 2
asendatakse läbivalt § 121 lõikega 2, kuna § 16 lõige 2 on tunnistatud kehtetuks ning põhimõtted
on sätestatud § 121 lõikes 2.
Punktiga 2 muudetakse § 1 lõiget 1 ning laiendatakse seaduse reguleerimisala ringlussevõtu
sihtarvude ja riikliku järelevalve osas.
Punktiga 3 täiendatakse § 1 lõigetega 5 ja 6. Lõikes 5 sätestatakse pakendiseaduses
majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MSÜS) kohaldamise erisused
tegevuslubade menetlemisel. Kuna tegevusloa menetluse põhinõuded on sätestatud MSÜSis, ei
korrata neid enam pakendiseaduses. Lõikes 6 sätestatakse pakendiseaduses toote nõuetele
vastavuse seaduse (edaspidi TNVS) kohaldamine. Kuna kuna toote turule laskmise rikkumise
vastutussätted näeb ette TNVS, siis ei korrata neid pakendiseaduses.
Punktiga 4 täpsustatakse § 3 lõike 2 punkti 1 korduskasutuspakendite kohta.
Korduskasutuspakend – olelusringi jooksul mitme veo- või kasutuskorra jaoks kavandatud,
valmistatud ja turule lastud pakend, mida täidetakse või kasutatakse uuesti samal eesmärgil,
milleks see valmistati. Sättega võetakse üle pakendidirektiivi artikli 3 lõige 2a.
Punktiga 5 muudetakse § 3 lõike 3 punkti 3, kus sätestatakse pakendimaterjali liigiks
mustmetall – teras, mille kombineeritud nomenklatuuri grupp on 73 nõukogu määruse (EMU)
nr 2658/87 järgi.
43
Punktiga 6 täiendatakse § 3 lõiget 3 punktiga 31, kus sätestatakse pakendimaterjali liigiks
värviline metall – alumiinium, mille kombineeritud nomenklatuuri grupp on 76, ja muud
pakendimaterjalidena kasutatavad kombineeritud nomenklatuuri jaotusse XV
(mitteväärismetallid ja nendest valmistatud tooted) kuuluvad metallid nõukogu määruse (EMÜ)
nr 2658/87 järgi.
Punktiga 7 täiendatakse § 3 lõikega 31, milles sätestatakse komposiitpakendi termin.
Komposiitpakend on pakend, mis on valmistatud kahest või enamast eri materjalikihist, mida
ei saa käsitsi üksteisest eraldada ning mis moodustavad ühe sisemisest mahutist ja
välisümbrisest koosneva lahutamatu terviku, mida täidetakse, ladustatakse, transporditakse ja
tühjendatakse. Sättega võetakse üle pakendidirektiivi artikli 3 lõige 2b.
Punktiga 8 muudetakse § 5 lõiget 1, mis sätestab pakendi ja pakendijäätmete vältimise termini.
Pakendi ja pakendijäätmete vältimine on jäätmetekke vältimine JäätSi § 22 tähenduses.
Punktiga 9 täiendatakse PakSi § 51, 52 ja 53, mis sätestavad pakendijäätmete käitluse,
pakendijäätmete kogumise ning pakendijäätmete liigiti kogumise terminid. Pakendijäätmete
käitlus on jäätmekäitlus JäätSi § 13 tähenduses. Pakendijäätmete kogumine on jäätmete
kogumine JäätSi § 14 lõike 1 tähenduses. Pakendijäätmete liigiti kogumine jäätmete liigiti
kogumine JäätSi § 14 lõike 11 tähenduses. Muudatusega täpsustatakse terminite tähendus ja
avatud nende sisu.
Punktiga 10 muudetakse § 6 teksti, mis sätestab pakendi korduskasutuse termini. Pakendi
korduskasutus on korduskasutus JäätSi § 141 tähenduses.
Punktiga 11 täiendatakse PakSi § 61, mis sätestab pakendijäätmete töötlemise termini.
Pakendijäätmete töötlemine on töötlemine JäätSi § 16 tähenduses.
Punktiga 12 muudetakse § 7 lõiget 1, mis sätestab pakendijäätmete taaskasutamise termini.
Pakendijäätmete taaskasutus on jäätmete taaskasutamine JäätSi § 15 lõike 1 tähenduses.
Punktiga 13 tunnistatakse § 7 lõige 2 kehtetuks, kuna pakendijäätmete taaskasutus on
defineeritud § 7 lõikes 1.
Punktiga 14 muudetakse § 8 lõiget 1, mis sätestab pakendijäätmete ringlussevõtu termini.
Pakendijäätmete ringlussevõtt on jäätmete ringlussevõtt JäätSi § 15 lõike 4 tähenduses.
Punktiga 15 tunnistatakse § 8 lõige 2 kehtetuks, kuna pakendijäätmete ringlussevõtt on
defineeritud § 8 lõikes 1.
Punktiga 16 täiendatakse PakSi § 81, mis sätestab pakendijäätmete kõrvaldamise termini.
Pakendijäätmete kõrvaldamine on jäätmete kõrvaldamine JäätSi § 17 lõike 1 tähenduses.
Punktiga 17 täiendatakse PakSi § 121. Lõikega 1 avatakse laiendatud tootjavastutuse
põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt peab pakendiettevõtja tagama turule lastud pakendatud
kauba pakendi ja pakenditest tekkinud jäätmete käitlemise ning kandma nendest tegevustest
tulenevad kulud. Pakendiettevõtja võib valida, kas ta täidab kohustused ise või annab
kohustuste täitmise kirjaliku lepinguga üle taaskasutusorganisatsioonile. Sättega võetakse üle
jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 21. Lõike 2 kohaselt peab pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsioon kohustuste täitmiseks omama igal ajal piisavalt rahalisi vahendeid.
See garanteerib, et pakendiettevõtja turule lastud pakendatud kauba pakendi ja pakenditest
tekkinud jäätmed kogutakse kokku ja käideldakse. Selleks, et pakendid ja pakenditest tekkivate
44
jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise kohustus ei langeks teistele
pakendiettevõtjatele, taaskasutusorganisatsioonile või riigile, on vajalik rahaliste vahendite
olemasolu. Samal põhjusel sätestatakse rahaliste vahendite omamise kohustus ka
taaskasutusorganisatsioonile. Rahalisteks vahenditeks võib olla näiteks krediidi- või
finantseerimisasutuse või kindlustusandja garantii, deposiidina selleks määratud kontole
makstud tagatissumma, piisavad vahendid ettevõtte bilansis kohustuste täitmiseks jne. Piisavate
rahaliste vahendite olemasolu on pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni
enesekontrollisüsteemi osa. Selle kohustuse kehtestamisega võetakse üle jäätmete
raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkt c, mille kohaselt pakendiettevõtjal ja
taaskasutusorganisatsioonil on kohustus omada laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmiseks
rahalisi vahendeid. Lõikes 3 määratakse sõnaselgelt pakendiettevõtja vastutuse ulatus – kui
pakendiettevõtja on § 121 lõikes 1 sätestatud kohustused üle andnud
taaskasutusorganisatsioonile, siis pakendiettevõtja vastutus kohustuste täitmisel lõpeb.
Lõikes 4 sätestatakse, milliseid kulusid on pakendiettevõtja kohustatud kandma.
Pakendiettevõtjad on kohustatud kandma pakendi ja pakendijäätmete käitlemisel vähemalt
järgmiseid kulusid: 1) kulud, mis tekivad pakendi ja pakendijäätmete liigiti kogumisel ja
seejärel transportimisel ning töötlemisel, sealhulgas töötlemisel, mis on vajalik § 36 sätestatud
sihtarvude saavutamiseks, võttes arvesse pakendi ja pakendijäätmetest saadud tulu; 2) kulud
teavitustegevusele, andmete kogumisele ja esitamisele. See säte võtab üle jäätmete
raamdirektiivi artikli 8a lõike 4 punkti a.
Oluline on märkida, et pakendiettevõtja peab kõik müüdud kauba pakendid ja pakenditest
tekkinud jäätmed lõppkasutajatelt tasuta tagasi võtma ning käitlema tagastatud pakendid ja
nendest pakenditest tekkinud jäätmed seaduses ettenähtud nõuete kohaselt. Sihtarvud ei ole
seatud mitte pakendite ja pakenditest tekkinud jäätmete tagasi võtmisele ja käitlemisele, vaid
üksnes pakendijäätmete ringlusse võtmisele. Ringlussevõtu sihtarvudega on kindlaks määratud,
millises ulatuses peab pakendiettevõtja tagama tema müüdud kaubast tekkinud pakendi ja
pakenditest tekkinud jäätmete ringlussevõtu, ent ringlussevõtu sihtarvud ei piira ega vähenda
mingil moel pakendiettevõtja kohustust võtta tema müüdud pakenditest ja pakenditest tekkinud
jäätmete tasuta tagasi ja need käidelda. Lisaks on pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvud
üksnes miinimumnõuded.
Lõike 5 kohaselt sätestatakse volitatud esindaja instituut pakendiettevõtjale ja turustajale,
sh veebiplatvormidele, kelle asukoht on väljaspool Eestit, kuid kes müüb Eesti lõpptarbijatele
pakendatud kaupa. Eelnõu kohaselt saab pakendiettevõtja volitatud esindajaks olla ainult Eestis
asukohta omav taaskasutusorganisatsioon. Kehtiva JäätSi kohaselt on volitatud esindaja
instituut määratud ainult elektri- ja elektroonikaseadmete tootjatele, kuna see tuli Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/19/EL (ELT L 197, 24.7.2012, lk 38–71), elektri- ja
elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta artiklist 17.
Raamdirektiivi artikli 8a lõike 5 kohaselt on volitatud esindaja instituut kehtestatud
pakendiettevõtjatele. Lõikes 6 sätestatakse turustaja termin, kuna varem seda PakS ei
reguleerinud. Turustaja on tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb pakendi
turul kättesaadavaks. Turustaja võib olla samal ajal ka pakendiettevõtja § 10 tähenduses.
Punktiga 18 muudetakse § 13 lõiget 2, milles sätestatakse, et pakendite kavandamisel,
valmistamisel ja müümisel arvestatakse pakendi ja pakendijäätmete käitlemisel JäätSi § 221
nimetatud jäätmehierarhiat. See säte võtab üle pakendidirektiivi II lisa lõike 1 teise taande.
Punktiga 19 täiendatakse § 13 lõikega 51, milles sätestatakse, et oksüdantide toimel lagunevaid
plastpakendeid ei loeta biolagunevateks. Muudatusega võetakse üle pakendidirektiivi II lisa
lõike 3 punkt d.
45
Punktiga 20 tunnistatakse § 16 lõiked 1 ja 2 kehtetuks, kuna need põhimõtted on viidud eelnõu
§ 121.
Punktiga 21 muudetakse § 16 lõiget 3, kus asendatakse „lõige 1“ „§ 121 lõikega 1“, kuna lõige
1 on tunnistatud kehtetuks ning nõuded on üle viidud § 121 lõikesse 1. Selle sättega võetakse
osaliselt üle ka jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti e alapunkt i.
Punktiga 22 tunnistatakse § 16 lõike 31 punkt 4 ja lõiked 32, 4 ja 5 kehtetuks. Taaskasutamise
tõendit käsitlevad sätted lisatakse pakendiregistri põhimäärusesse, kuna taaskasutamise tõend
esitatakse pakendiregistrisse (eelnõu punktiga 47 § 25 lõikesse 1 tehtud muudatus, mis näeb
ette taaskasutamise tõendi kandmise pakendiregistrisse). Lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks,
kuna tegemist on pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvude arvutamise alustega, mis viiakse
punktiga 23 (eelnõukohane PakS § 16 (6)) sätestatud määrusesse. Viidatud määrusega
kehtestab valdkonna eest vastutav minister pakendi korduskasutuse ja pakendi ning
pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamise korra. Volitusnorm on vajalik, et määrusega võtta üle
pakendidirektiivi artikkel 6a. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta
teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri määruse
kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga regulatsiooni
kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine. Määrus hakkab
sisaldama tingimusi, millest lähtub arvutuste tegemisel Keskkonnaagentuur. Samuti annab
määrus teavet pakendiettevõtjatele, kohaliku omavalitsuse üksustele ja laiemale üldsusele
arvutusmetoodikast, millest sihtarvu saavutamise arvutamisel lähtutatakse.
Punktiga 24 tunnistatakse kehtetuks PakSi § 172 lõige 3. Sellega välistatakse jäätmekäitleja
valitsev mõju taaskasutusorganisatsiooni suhtes. Kvaliteedieesmärkide puhul on oluline, et
pakendijäätmete käitlemise korraldamisega on seotud just pakendiettevõtjad, kuna tegemist on
laiendatud tootjavastutusega. Kui jäätmekäitleja asub kontrollima pakendijäätmete
taaskasutustegevust, võib kujuneda olukord, kus jäätmekäitluse hinnad tõusevad. Lõike 3
kehtetuks tunnistamine on mõeldud sellise olukorra ennetamiseks ja vältimiseks. Praktikas on
ilmnenud olukordi, kus taaskasutusorganisatsioon vastab küll formaalselt
taaskasutusorganisatsiooni kohta sätestatud nõuetele, kuid on faktiliselt jäätmekäitleja valitseva
mõju all. Jäätmekäitleja valitsev mõju taaskasutusorganisatsiooni üle seab kahtluse alla kõigi
pakendiettevõtjate kaasamise taaskasutusorganisatsiooni toimimisse, muudab läbipaistmatuks
taaskasutusorganisatsiooni ja tema liikmete vahelised finantssuhted ning välistab kõige
olulisemana jäätmete käitlemisega seotud teenuste ostmise konkurentsi alusel.
Punktiga 25 täiendatakse § 174 lõiget 1 punktidega 41 ja 42. Punkti 41 kohaselt on
taaskasutusorganisatsiooni kohustus tagada, et teenustasus, mida ta pakendiettevõtja käest
küsib, on arvesse võetud vähemalt PakSi § 121 lõikes 4 sätestatut. Ehk 1) kulud, mis tekivad
pakendi ja pakendijäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel ning töötlemisel,
sealhulgas töötlemisel, mis on vajalik §-s 36 sätestatud sihtarvude saavutamiseks, võttes arvesse
pakendi ja pakendijäätmetest saadud tulu, ning 2) kulud teavitustegevusele, andmete
kogumisele ja esitamisele. Punkti 42 kohaselt on taaskasutusorganisatsiooni kohustus tagada, et
pakendiettevõtjale teenustasu arvutamisel on arvesse võetud toodete vastupidavust,
parandatavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust ning ohtlike ainete olemasolu, lähtudes
seejuures olelusringil põhinevast käsitlusviisist. See tähendab, et taaskasutusorganisatsioonil
on võimalik hinnakirja kujundamisel arvestada materjalide ringlussevõetavust ja määrata tasud
vastavalt materjaliliikidele. Näiteks on võimalik erinevad teenustasud seada HDPE, PET jm
korral. Selle nõudega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 4 punkt b.
46
Punktiga 26 täiendatakse § 174 lõiget 1 punktiga 51, millega kohustatakse
taaskasutusorganisatsiooni jäätmekäitlejate valimise korra avalikustama oma kodulehel. Nõue
tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti e alapunktist iii.
Punktiga 27 muudetakse § 174 lõike 1 punkti 7, mille kohaselt peab taaskasutusorganisatsioon
teenustasu hinna esitama turule lastud pakendimassi tonni kohta (varasemalt oli see kilogrammi
kohta). Nõue tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkti e alapunktist ii. Lisaks
peavad nad teenustasu esitama eraldi erinevate plasti- (näiteks HDPE, PET jne) ja muude
materjaliliikide (klaas, alumiinium jm) kohta.
Punktiga 28 muudetakse § 174 lõike 1 punkti 11, millega kohustatakse
taaskasutusorganisatsiooni avalikkust ja tarbijaid teavitama lisaks pakendi ja pakendijäätmete
tagastamise korrast ja nõutest ka jäätmetekke ja prügistamise vältimisest. Muudatus võtab üle
jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 2.
Punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks § 18, kuna eraldi pakendikomisjoni enam vaja ei ole.
Punktiga 30 täiendatakse PakSi § 181, millega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 8a
lõike 3 punkt d, mis kohustab liikmesriike võtma meetmeid, et pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsioon kehtestaks enesekontrollisüsteemi. Lõike 1 järgi peab
enesekontrollisüsteem sisaldama pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni
1
finantsjuhtimist seoses PakSi § 12 tulenevate kohustuste täitmisega, samuti peab
enesekontrollisüsteem sisaldama infot kogutud ja pakendiregistrile esitatud andmete kvaliteedi
kohta. Eesmärk on, et pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsioon peavad arvestust turule
lastud pakendite, kogutud ja käideldud jäätmete üle ehk neil on korrapärane sisemine arvestus
pakendite ning sellest tekkinud jäätmete üle, mida vajadusel auditeeritakse või inspekteeritakse.
Lisaks peab see sisaldama pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimisega
seotud elemente (tõendid rahaliste vahendite piisavuse kohta, kulud pakenditega seotud
jäätmekäitlusega jne). Enesekontrollisüsteemi kohaldamisest on lõike 2 järgi vabastatud isikud,
kel on keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem EMAS. Lisaks kehtestab eelnõu
§ 181 lõige 3 elementaarse nõude, et enesekontrollissüteem peab olema pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsiooni poolt dokumenteeritud ning seda tuleb ajakohastada vähemalt kord
12 kuu jooksul.
Punktiga 31 muudetakse § 20 lõiget 21, millega kohustatakse pakendiettevõtjat tarbijaid
teavitama lisaks pakendi ja pakendijäätmete tagastamise korrast ja nõutest ka jäätmetekke ja
prügistamise vältimisest. Nõue tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõikest 2.
Punktiga 32 täiendatakse PakS § 20 lõigetega 45 ja 46. Tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise
korraldamise kohustuse seadmine pakendatud kauba igale müüjale eraldi tema müügikohas ei
ole tänasel päeval enam põhjendatud ning pakendatud kauba müüjatele tuleks luua paindlikum
süsteem, mis arvestaks tänapäeva jagamismajanduse ja koostöö põhimõtteid.
Esiteks on tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavad tehnoloogiad ja seadmed üsna
kallid ning nende omandamine või rentimine nõuab märkimisväärseid investeeringuid
pakendatud kauba müüja poolt. Sellise investeeringu tegemine iga müügikoha kohta ei ole
põhjendatud näiteks olukorras, kus mitmed müüjad asuvad samas hoones, samal territooriumil
või lihtsalt lähestikku. Ei ole mingit põhjust keelata neil pakendite vastuvõtul omavahel
koostööd tegemast ning korraldamast pakendi vastuvõtt näiteks ühise vastuvõtupunkti kaudu,
mis asuks mõne vastava müüja müügiruumides või – territooriumil või müügipunktide vahetus
läheduses.
47
Teiseks on kaubandusmaastikul kujunenud trendiks niinimetatud „kodukoha
kaupluste“ avamine, mille müügikoha suurused ületavad napilt PakSis sätestatud 200 m2
suuruse ala. Nende kaupluste tagatisrahaga pakendite müügimahud on väga väikesed. Eesti
Pandipakendi andmete kohaselt on viimase kahe aasta jooksul nende poolt korraldatava
pandipakendi süsteemiga liitunud 60 kauplusest kõigest 15-20% supermarketid (müügikoha
suurus vahemikus 1000-2500 m2) või hüpermarketid (müügikoha suurus alates 2500 m2).
Kolmandaks on tihedalt asustatud aladel tekkinud olukord, kus üksteise vahetus läheduses on
mitu vaevalt üle 200 m2 suuruse müügikohaga pakendatud kauba müüjat ning kus igas
müügikohas või müügikoha teenindusmaal peab olema tagatud tagatisrahaga pakendi
tagasivõtmise korraldamine. Sellises olukorras ei ole mõistlik, et iga pakendatud kauba müüja
peab tegema investeeringud tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavatesse
tehnoloogiatesse. Sama kehtib ka suurte müüjate suhtes – sageli asuvad ühes hoones mitu
müüjat ning ei ole ühtegi põhjust, miks keelata neil opereerimast „ühist vastuvõtupunkti“ kas
ühe müüja müügipinnal või – territooriumil või nende vahetus läheduses.
Neljandaks tuleb arvestada ka tõsiasja, et tulenevalt alkoholiaktsiisi tõusust on tagatisrahaga
pakendi müügimahud pakendatud kauba müüjatel oluliselt vähenenud, mis toob omakorda
kaasa selle, et on vähenenud ka tagatisrahaga pakendi tagastusmahud. Iga kasutatava
taaraautomaadi kohta on vähem tagatisrahaga pakendeid ning pakendatud kauba müüja poolt
tehtud investeeringud tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavatesse tehnoloogiatesse
on tagastusmahtudega võrreldes ebaproportsionaalsed.
Eeltoodut arvestades on mõistlik lisada PakSi paindlikum regulatsioon tagatisrahaga pakendi
tagasivõtmise korraldamiseks pakendatud kauba müüjate poolt. Selle regulatsiooni eesmärgiks
on optimeerida pakendatud kauba müüjate poolt tehtavaid investeeringuid ning anda
pakendatud kauba müüjatele võimalus teha omavahel koostööd tagatisrahaga pakendi
tagasivõtmise korraldamisel. Selle regulatsiooni eesmärk ei ole vähendada tarbijate ja pakendi
kasutajate mugavust ning võimalusi tagatisrahaga pakendite tagastamiseks. Vastupidi,
suurendab antud koostöö võimalus tagatisrahaga pakendite vastuvõtukohtade oluliselt paremat
toimimist müügikohtade kauplemisajal. Antud sätte kohaselt on võimalik pakendatud kauba
müüjatel teha koostööd ning leppida kokku, et kaks või enam üksteise vahetus läheduses asuvat
pakendatud kauba müüjat korraldavad tagatisrahaga pakendite vastuvõtu ühiselt, avades ühise
tagatisrahaga pakendite vastuvõtu punkti. Seejuures kehtestatakse § 20 lõikega 46 kõigi ühte
tagatisrahaga pakendite vastuvõtupunkti kasutavate pakendatud kauba müüjate
solidaarvastutus tagatisrahaga pakendite vastuvõtupunkti toimise eest.
Kui läheduses asuvad kaks kauplust ja üks kauplus võtab pakendeid vastu ning teine kauplus
soovib oma pakendid sellesse tagastuspunkti suunata, siis peab neil olema kindlasti sellekohane
omavaheline kirjalik kokkulepe. Kokkuleppes peab märkima kuidas jagunevad kulud, kas
teises kaupluses saab panditsekke lunastada või mitte jne. Kui kauplused omavahel
kokkuleppele ei saa, siis peavad ikkagi mõlemad panustama pandi vastuvõttu eraldi.
Punktiga 33 täiendatakse PakSi § 21 lõikega 31, mis loob pakendiettevõtjale võimaluse
vabatahtlikult rakendada tagatisraha ka kõrge etanoolisisaldusega alkohoolse joogi, siirupi ja
piimajoogi ühekorrapakendile ja korduskasutuspakendile. Sellisele pakendile kohaldatakse
korda, mis on PakSis sätestatud pakendile, millele on kehtestatud kohustuslik tagatisraha. Seega
on tagatisraha suurus võrdne kohustusliku tagatisraha suurusega ning samuti rakenduvad
pakendi märgistamise, pakendi tagasivõtmise kord jm. Vabatahtliku võimaluse lisamine
suurendab pakendiettevõtja, pakendatud kauba müüja ja lõpptarbija motivatsiooni ka muid
pakendeid suuremal hulgal taaskasutada ning tagastada. Kehtivale pandisüsteemi kohaselt
tasuvad kõik osalised (pakendiettevõtja, pakendatud kauba müüja ja lõpptarbija) tagatisraha
48
pakendi eest. Tagatisraha tagastatakse osalistele juhul, kui pakend tagastatakse kas
pakendiettevõtjale, taaskasutusorganisatsioonile või pakendatud kauba müüjale. Tasutud
tagatisraha tagastamine on oluline stiimul lõpptarbijatele pakendi tagastamiseks pakendatud
kauba müüjale, kes omakorda tagastab selle pakendiettevõtjale või
taaskasutusorganisatsioonile. Selle süsteemi laiendamine teistele joogiliikidele suurendab
nende jookide pakendite tagastust ja ka nende toodete taaskasutust.
Punktiga 34 lisatakse § 21 lõike 4 lõppu täpsustus, et kanget alkohoolset jooki mõistetakse
alkoholiseaduse tähenduses, siirupit mõistetakse kui mahlakontsentraati või suhkru- või muust
siirupist valmistatud jooki ning piimajooki mõistetakse kui piimakontsentraadist suhkru- või
muu magusainelisandiga või ilma valmistatud jooki.
Punktiga 35 tunnistatakse § 23 lõike 3 punkt 2 kehtetuks ning see viiakse punktiga 36 § 23
lõikeks 31. Kui varem oli pakendimaterjali iseloomustava märgistuse kandmine pakendile või
etiketile vabatahtlik, siis nüüd on see kohustuslik. Märgistus tuleb kanda vastavalt Euroopa
Komisjoni otsusele 97/129/EÜ, millega vastavalt Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu
direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta kehtestatakse pakendimaterjalide
identifitseerimissüsteem (ELT L 050, 20.02.1997, lk 28–31).
Punktiga 37 muudetakse § 24 lõiget 4, kuna enam ei pea pakendiregistrisse esitatud andmed
olema lausaliselt audiitori poolt kontrollitud. Pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud
kaupa ega ole kohustusi üle andnud taaskasutusorganisatsioonile, on kohustatud kalendriaasta
kohta esitama pakendiregistrisse kandmiseks järgmised andmed pakendi ja pakendimaterjali
liikide kaupa, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite kohta:
1) korduskasutuspakendi mass;
2) turule lastud kauba pakendi mass;
3) andmed pakendijäätmete taaskasutamise kohta.
Punktiga 38 täiendatakse § 24 lõikega 7, milles sätestatakse kohustus esitada taaskasutamise
tõend pakendiregistrisse. Taaskasutamise tõendi esitavad pakendijäätmeid taaskasutav ettevõtja
ja pakendijäätmete taaskasutamist vahendav ettevõtja. Taaskasutamise tõend esitatakse kas
pakendiettevõtja, taaskasutusorganisatsiooni või taaskasutamist vahendava ettevõtja kohta.
Oluline on, et kõik pakendijäätmete taaskasutamise tõendid oleksid sisestatud
pakendiregistrisse, enam pole vaja taaskasutamise tõendeid paberil vormistada. Taaskasutamise
tõenditele on tagatud juurdepääs pakendiregistris nii Keskkonnainspektsioonile kui ka
Maksu- ja Tolliametile neile seadusega või seaduse alusel antud ülesannete täitmiseks.
Punktidega 39–46 võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 3 punkt d, mis kohustab
liikmesriike võtma meetmeid, et pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsioon kehtestab
enesekontrollisüsteemi, mille toetamiseks auditeeritakse vajaduse korral finantsjuhtimist ning
kogutud ja esitatud andmete kvaliteeti. Kuna pakendiaruandes kajastatud kogused on läinud
aastatega palju täpsemaks ja usaldusväärsemaks, siis on jätkuv audiitorkontrolli rakendamine
pakendiregistrisse esitatud andmete kontrollimiseks eesmärgipärane vahend. Kehtiva PakS
kohaselt peavad kõik pakendiettevõtjad, kes lasevad pakendeid üle 5 tonni aastas turule
korraldama igal aastal audiitorkontrolli. Eelnõukohaselt on aga loobutud lausaliselt
auditeerimisest.
Punktiga 39 muudetakse § 241, mis reguleerib pakendiregistrisse esitatavate andmete
audiitorkontrolli. Muudetakse paragrahvi pealkirja, kuna audiitorkontrolli eemärki
laiendatakse.
49
Punktiga 40 sätestatakse audiitorkontrolli eesmärk, milleks on kontrollida käesoleva seaduse
§ 121 lõikes 1 sätestatud kohustuste rahastamist, § 174 lõike 1 punktis 42 pakendiettevõtjale
teenustasu arvutamist ja pakendiregistrisse esitatud andmete õigsust.
Punktiga 41 jäetakse § 241 lõikest 3 välja viide turule lastud pakendimassile, kuna eelnõu
kohaselt ei ole audiitorkontroll enam seotud turule lastud pakendite kogusega.
Punktiga 42 tunnistatakse kehtetuks § 241 lõige 4, kuna eelnõu kohaselt ei ole audiitorkontroll
seotud turule lastud pakendite kogusega. Kehtiva PakS kohaselt peavad kõik pakendiettevõtjad,
kes lasevad pakendeid üle 5 tonni aastas turule korraldama igal aastal audiitorkontrolli.
Eelnõukohaselt on aga loobutud lausaliselt auditeerimisest.
Punktiga 43 tunnistatakse kehtetuks § 241 lõike 5 esimene lause, kuna eelnõu kohaselt ei ole
audiitorkontroll enam seotud turule lastud pakendite kogusega.
Punkti 44 kohaselt esitatakse audiitorkontrolli kokkuvõte ka pakendiregistrile.
Punktiga 45 tunnistatakse § 241 lõige 7 kehtetuks, kuna vandeaudiitori kokkuvõtte esitamise
tähtaeg reguleeritakse pakendiregistri põhimääruses.
Punkti 46 kohaselt määratakse valim võttes arvesse vähemalt pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsiooni eelnevate kalendriaastate käivet ja Eestis turule lastud
ühekorrapakendi iga pakendimaterjali liigi massi ja käibelt kõrvaldatud korduskasutuspakendi
iga pakendimaterjali liigi massi, sealhulgas võrreldakse eelmisel kalendriaastal käibelt
kõrvaldatud korduskasutuspakendi iga pakendimaterjali liigi massi eelnevate kalendriaastate
massiga. Pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsioon võivad sattuda valimisse, kui turule
lastud või käibelt kõrvaldatud pakendi massid võrreldes eelnevate kalendriaastatega vähenevad
ebaproportsionaalselt ning Keskkonnaagentuuril tekib kahtlus, et pakendiettevõtja või
taaskasutusorganisatsioon on aladeklareerinud enda turule lastud koguseid. Juhul, kui ettevõtte
käive on langenud proportsionaalselt turule lastud kogustega, siis eeldatavasti audiitorkontrolli
tegemise kohustust ei tule. Keskkonnaagentuur koostab valimi pakendiettevõtjatest ja
taaskasutusorganisatsioonidest, kellest valib juhusliku valikuga need pakendiettevõtjad ja
taaskasutusorganisatsioonid, kes on kohustatud audiitorkontrolli korraldama. Eesmärk on
vältida lausalist auditeerimist ning võtta riskipõhine lähenemine.
Pakendiettevõtjad, kes lasevad esmakordselt turule kaupa plastist pakendis, mille mass on üle
100 kilogrammi aastas, ja muust materjalist pakendis, mille mass on üle 200 kilogrammi aastas,
on kohustatud korraldama audiitorkontrolli. Keskkonnaministeeriumini jõuab tagasisidet, et
pakendiettevõtjad siiani, pärast mitme aastast pakendiaruande esitamist, avastavad pärast
audiitorkontrolli, et nad ei ole eelnevatel aastatel arvestanud teatud pakendivoogusid, kuna nad
ei ole teadlikud, et tegemist on pakenditega. Antud meetme eesmärk on, et esmakordsel
pakendiarvestuse pidamisel kontrollib ja nõustab vandeaudiitor pakendiettevõtjat. Ta saab
juhtida pakendiettevõtja tähelepanu ja koolitada teda, milliseid voogusid peab
pakendiarvestuses deklareerima ja milliseid mitte.
Punktiga 47 täiendatakse § 25 lõiget 1, lisades, et pakendiregistrisse kogutakse andmeid ka
taaskasutamise tõendite kohta.
Punktiga 48 tunnistatakse § 25 lõige 6 kehtetuks, kuna registrikaardi vormi kujul kehtestamine
ei ole enam vajalik. Andmed, mida pakendiregistris kogutakse, nimetatakse pakendiregistri
põhimääruses.
50
Punktiga 49 lisatakse § 26 lõige 5, mis sätestab, et PakS järelevalves arvestatakse
turujärelevalvet reguleeriva Euroopa Liidu otsekohalduva õigusaktiga. Turule lastavate
pakendite nõuete kontroll toimub Euroopa Liidu turujärelevalve ühtsetel alustel. Ühtse
turujärelevalve eesmärk on tagada, et toodete (pakendite) , mille suhtes kehtib kaupade vaba
liikumine ühenduse piires, puhul järgitakse neile seatud nõudeid. Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve
nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93
(ELT L 218, 13.08.2008, lk 30–47) näeb ette akrediteerimist, turujärelevalvet ja kolmandatest
riikidest pärit toodete kontrollimist. PakS kohaselt ei tohi turule lastud pakendid sisaldada
raskmetalle üle lubatud piirväärtuse. Järelevalve turule lastud pakendite osas teostatakse küll
PakS alusel, kuid võetakse arvesse määruses 765/2008 toodud ühtseid põhimõtteid.
Punktiga 50 muudetakse § 261. Lõikega 2 antakse Keskkonnainspektsioonile õigus nõuda
vajaduse korral pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni kulul finantsjuhtimise ning
pakendiregistrisse esitatud andmete audiitorkontrolli. Lõike 3 kohaselt pakendiregistrisse
esitatud andmeid õigsust kontrollib vandeaudiitor audiitortegevuse seaduse tähenduses. Lõige
4 sätestab, et pakendiregistrisse esitatud andmete kontrollimine korraldatakse piiratud
kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.
Punktiga 51 tunnistatakse kehtetuks PakS § 263, mis kohustab Keskkonnainspektsiooni
edastama kvartaalselt andmeid Maksu- ja Tolliametile. Keskkonnainspektsioon, nagu ka teised
järelevalveasutused, kannab kõik rikkumised, kaasa arvatud pakendialased, karistusregistrisse.
Maksu- ja Tolliametil on võimalik teha karistusregistrist väljavõtteid ning koguda enda töö
planeerimiseks infot otse registrist.
Punktiga 52 tunnistatakse kehtetuks vastutussäte (§ 28), mis näeb ette vastutust pakendi
raskmetallide sisalduse piirangute rikkumises. Kuna pakend, kui toode, peab vastama toote
nõuete vastavuse seaduses toodud nõuetele, on ka antud nõude rikkumise osas võimalik
vastutusele võtta TNVS alusel.
Punktiga 53 muudetakse § 29 selliselt, et järelevalveasutusel on võimalik võtta isik vastutusele
ka muude PakS nõuete rikkumise eest. Näiteks kui pakendiettevõte ei pea arvestust oma
tegevuses tekkinud pakendite ja pakendijäätmete osas, ei kanna pakendile tagatisraha märki või
on korraldamata tarbijate teavitus pakendijäätmete vastuvõtu asukohtade kohta.
Samuti tõstetakse vastutussätte maksimaalset karistusmäära juriidilisele isikule, kuna
pakendialased koosseisud on seotud direktiivi 94/62/EÜ sätestatud kohustuste täitmisega.
Pakendiettevõtted ja taaskasutusorganisatsioonid peavad koguma ja käitlema turule lastud
pakenditest tekkinud jäätmed. Näiteks pakendijäätmete nõuetekohase käitlemise korraldamine
võib ulatuda mitmekümne tuhande euroni, seetõttu on proportsionaalne kehtestada selle
kohustuse eiramisel maksimaalse rahatrahvi määra. Maksimaalne karistusmäär juriidilisele
isikule §-s 29 on edaspidi 32 000 euro asemel 200 000 eurot.
Punktiga 54 tunnistatakse kehtetuks § 291 ja 30, mis nägid ette vastutuse taaskasutamise
tõendis valeandmete esitamise kui ka pakendjäätmete tagasi võtmata jätmise eest.
Taaskasutamisee tõendis valeandmete esitamise eest on võimalik võtta isik vastutusele
KarS § 280 alusel, mistõttu eraldi ei pea olema vastutussätet PakSis. Tagasivõtmise nõude
eiramise eest on vastutusele võimalik võtta PakS § 29 alusel.
Punktidega 55–57 korrastatakse § 33 järelevalvet käsitlevad sätted tulenevalt § 28 ja 30
kehtetuks tunnistamisest.
51
Punktiga 58 täiendatakse § 36 lõigetega 21 ja 22, millega sätestatakse uued pakendijäätmete
ringlussevõtu sihtarvud, mis tuleb saavutada hiljemalt 31. detsembriks 2025 (vähemalt 65%) ja
hiljemalt 31. detsembriks 2030 (vähemalt 70%). Oluline on märkida, et pakendijäätmete
ringlussevõtu sihtarvud on miinimumnõuded, mis tuleb saavutada. Sihtarvud on üle võetud
pakendidirektiivi artikli 6 lõike 1 punktidest f ja h.
Punktiga 59 täiendatakse § 36 lõigetega 31 ja 32, sätestades uued pakendimaterjalide
ringlussevõtu sihtarvud, mis tuleb saavutada vastavalt hiljemalt 31. detsembriks 2025 ja
31. detsembriks 2030. Oluline on märkida, et pakendimaterjali ringlussevõtu sihtarvud on
miinimumnõuded, mis tuleb saavutada. Sihtarvud on üle võetud pakendidirektiivi artikli 6 lõike
1 punktidest g ja i.
Punktiga 60 muudetakse § 36 lõiget 4, millega lisatakse viitesse lõiked 31 ja 32, st ka nendes
lõigetes nimetamata pakendimaterjal tuleb taaskasutada võimalikult suures koguses.
Punktiga 61 lisatakse § 36 lõige 5, millega seatakse müügipakendile ringlussevõtu sihtarv.
Müügipakendi ringlussevõtu sihtarv on samas suurusjärgus nagu olmejäätmete ringlussevõtu
sihtarvud, mis on sätestatud JäätSi § 1363 (2020. aastast 50%, 2025 – 55%, 2030 – 60% ning
2035 – 65%). Müügipakendi ringlussevõtu sihtarvuga võetakse üle jäätmete raamdirektiivi
artikli 8a lõike 1 punkt b, mille järgi peavad liikmesriigid määrama vastavalt jäätmehierarhiale
kindlaks jäätmekäitluse sihtmäärad, mille eesmärk on saavutada tootja laiendatud vastutuse
süsteemi jaoks asjakohased ja kvantitatiivsed sihtmäärad, mis on sätestatud jäätmete
raamdirektiivis. Jäätmete raamdirektiiv sätestab olmejäätmete ringlussevõtu sihtmäärad. Kuna
ka suur osa pakendeid (enamasti müügipakendid) on olmejäätmed, on nende sihtarvu
saavutamise toetamiseks vajalik keskenduda senisest enam ka müügipakendite ringlussevõtule.
Punktiga 62 sätestatakse PakSi rakendussäte § 394 , mille kohaselt kehtib andmete esitamisele
pakendiregistrisse, mis käsitlevad pakendiettevõtte tegevust aastatel 2019-2020 auditeerimise
kohustus.
PakS §-ga 395 sätestatakse pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning
pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrolli rakendamise alates 2021. aasta
1. jaanuarist alanud andmete esitamise perioodi kohta. See tähendab seda, et alates 2022. aastast
määrab Keskkonnaagentuur valimi pakendiettevõtjatest ja taaskasutusorganisatsioonidest, kes
on kohustatud 2021. aasta kohta audiitorkontrolli läbi viima ja tulemused pakendiregistrile
esitama.
Punktidega 63 ja 64 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust, lisades sinna üle võetavate
direktiivide 2018/851 ja 2018/852 andmed.
Paragrahvis 3 sätestatakse seaduse jõustumise erisused.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus on valdavalt kasutatud kehtivas õiguses kasutuses olevat terminoloogiat. Uusi
termineid on kasutusele võetud direktiividest tulenevalt ja need on Eesti õigusesse ületoomisel
taasesitatud täielikult või osaliselt järgmistena: toidujäätmed, ehitus- ja lammutusjäätmed,
materjalina taaskasutusse võtmine, tagasitäide, laiendatud tootjavastutuse põhimõte,
komposiitpakend ja korduskasutuspakend. Täpsustatakse biojäätmete, olmejäätmete, jäätmete
liigiti kogumise ja jäätmekäitluse termineid.
Lisaks võetakse õigusselguse huvides kasutusele uus termin jäätmete sortimine.
52
Eelnõus on sätestatud uute või täpsustatud terminite tähendus ja avatud nende sisu.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele.
Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle järgmised direktiivid:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse
direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/852, 30. mai 2018, millega muudetakse
direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta;
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/850, 30. mai 2018, millega muudetakse
direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta.
Direktiivide ülevõtmise vastavustabelid on esitatud seletuskirja lisas 2. Direktiivide ülevõtmise
tähtaeg on 05.07.2020.
6. Seaduse mõju
Eelnõukohasel seadusel puudub oluline mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele,
regionaalarengule ning sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju.
Kavandatud muudatus 1: jäätmete lakkamise otsused üksikjuhtumi põhjal. Kui Euroopa
Komisjoni rakendusakti ega keskkonnaministri määrusega ei ole võetud vastu jäätmeliigi kohta
lakkamise kriteeriume, võib Keskkonnaamet otsustada jäätmeloa või keskkonnakompleksloa
andmise menetluses üksikjuhtumiti, kas vastav jäätmeliik on lakanud olemast jääde.
Sihtrühm: Keskkonnaamet ja jäätmekäitlejad.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatus võimaldab jäätmekäitlejatel tõendada
Keskkonnaametile dokumentidega, mis tõendavad vastavust jäätmete lakkamise tingimustele,
et jäätmed on lakanud olemast jäätmed (jäätmetest saab toode).
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatusega võib kaasneda
Keskkonnaametile mõningal määral suurem töökoormus seoses jäätmeloa või
keskkonnakompleksloa menetluses jäätmete lakkamise hindamisega (vaja on veenduda, kas
kõik tingimused on täidetud ja jäätmed tõepoolest lakkavad olemast jäätmed). Siiski võib
pidada protsessi sarnaseks toimingutega, mida Keskkonnaamet kehtiva õiguse järgi teeb
loamenetluses ringlussevõtu hindamisel. Kui ettevõte ei esita tõendavaid dokumente või need
ei ole piisavad otsuse tegemiseks, ei saa Keskkonnaamet jäätmete lakkamist hinnata.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: kvaliteetse teisese toorme tootmine vähendab
loodusressursside tarbimist. Muudatusega võib kaasneda suurem jäätmete taaskasutamine ning
ringlussevõtt, kui tegevus on nõuetele vastav.
Mõju olulisus: pigem väheoluline mõju. Muudatus eeldab Keskkonnaameti sihiteadlikku
ümberkohanemist mõningal määral, kuid mõju avaldumine sihtrühmadele on ebaregulaarne.
Kavandatud muudatus 2: riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava sisu ja selle
uuendamine. Nii valdkonna tegevuskava (n-ö riigi jäätmekava) kui ka kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmekava sisu loetellu on võrreldes kehtiva JäätSiga lisatud uusi teemasid ning
53
täpsustatud seniseid. Jäätmekavas tuleb käsitleda edaspidi ka prügistamisega, sh mereprügiga
seonduvaid probleeme ja lahendusi, lähtudes sealjuures Eesti merestrateegiast ja selle
meetmekavast. Jäätmekava peab sisaldama teavet pakendite ja pakendijäätmete käitlemise
kohta. Selleks et saavutada 2030. aastaks olukord, kus prügilasse ei ladestata ringlussevõtuks
või muuks taaskasutamiseks sobivaid jäätmeid, peab jäätmekavas esitama ringlussevõtuks või
muuks taaskasutamiseks sobivate jäätmete, eelkõige olmejäätmete ja biolagunevate jäätmete
ladestamise vähendamise plaani. Lisaks varasemale vanaõli, ohtlike jäätmete ja muude
jäätmevoogu käitlemise ülevaatele peab jäätmekavas sisalduma ülevaade kriitilise tähtsusega
tooraine olulise sisaldusega jäätmete käitlemisest. Jäätmekavas esitatakse ka kvalitatiivseid ja
kvantitatiivsed näitajad ja sihtmäärad, sh tekkivate jäätmete koguse ja nende töötlemise kohta.
Arvesse võetakse direktiivides seatud sihtmäärasid. Samuti tuleb riigi jäätmekavas anda
ülevaade riigi territooriumile toodavate ja sealt välja veetavate jäätmete kohta ning anda
hinnang riikidevaheliste jäätmevoogude muutustele.
Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas tuleb edaspidi käsitleda jäätmete liigiti kogumise
erandite tegemist, kui erandeid tehakse. Erandite tegemise aluseid tuleb põhjalikult analüüsida
kohalike olude põhjal. Kui jäätmete liigiti kogumises erandeid ei tehta, siis seda jäätmekavas
eraldi välja tooma ei pea ja analüüsi samuti koostada ei ole vaja. Selleks, et kohaliku
omavalitsuse jäätmekava oleks ajakohane ning kooskõlas riigi jäätmekavaga, tuleb seda
ajakohastada kohaliku omavalitsuse enda vajadusi arvestades vähemalt iga viie aasta järel selle
koostamisest või aasta jooksul riigi jäätmekava ajakohastamisest. Kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmekava ei või enne heaks kiita, kui see pole saanud Keskkonnaametilt kooskõlastust.
Seda on vaja selleks, et Keskkonnaameti märkusi arvestataks ja jäätmekava vastaks seadusele.
Sihtrühm: Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet ja kohaliku omavalitsuse üksused.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: suureneb
Keskkonnaministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse töökoormus jäätmekavade koostamisel ja
vastuvõtmisel. Kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama, et kõik seaduses jäätmekavale
esitatud nõuded oleksid täidetud. Kohaliku omavalitsuse üksusele võivad kaasneda rahalised
kulud, kui otsustatakse jäätmekava tellida väliselt konsultandilt. Maksumus sõltub turuhinnast.
Keskkonnaameti töökoormus suureneb veidi, kuna lisaks senisele arvamuse andmisele
jäätmekava kohta on vaja teha otsus kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava kooskõlastamise
või kooskõlastamata jätmise kohta. Senine arvamuse avaldamise praktika on näidanud, et sageli
jäetakse Keskkonnaameti märkused arvestamata. Kooskõlastamine annab kindluse, et
Keskkonnaameti märkustega arvestatakse. Kui jäätmekava ei kooskõlastata, esitatakse see
muudetud kujul Keskkonnaametile uuesti läbivaatamiseks ja kooskõlastamiseks.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: jäätmekavasse lisatavad peatükid aitavad selgemalt läbi
mõelda jäätmekäitlust ja selle rakendamine aitab vähendada negatiivset keskkonnamõju.
Mõju olulisus: oluline mõju kohaliku omavalitsuse üksustele, kuna mõju esineb regulaarselt
(vähemalt kord viie aasta jooksul) ning eeldab kohaliku omavalitsuse üksuselt sihiteadlikku
ümberkohanemist seoses jätmekava kooskõlastamisega Keskkonnaametiga.
Kavandatud muudatus 3: kohaliku omavalitsuse üksuste kohustuste täiendamine ning
kohustuste täitmise järelevalve tõhustamine. Kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama
lisaks paberi-, metalli-, plasti- ja klaasijäätmete liigiti kogumisele ka biojäätmete liigiti
kogumise ning alates 1. jaanuarist 2025 tekstiili ning kodumajapidamises tekkinud ohtlike
jäätmete liigiti kogumise. Erandjuhtudel on võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel teha liigiti
kogumisest oma haldusterritooriumil erandeid, kuid selleks on vaja jäätmekavas esitada
erandite tegemist põhjendav analüüs. Kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama ka ehitus- ja
54
lammutusjäätmete tekkekohal sortimise ja liigiti kogumise. Selleks tuleb
jäätmehoolduseeskirjas anda kodanikele ja ettevõtetele teavet tekkekohal sorditud ehitus- ja
lammutusjäätmete kogumiskohtadest, mis asuvad kohaliku omavalitsuse üksuse
haldusterritooriumil. Kui selliseid kogumiskohti ei ole, peab kohaliku omavalitsuse üksus
tagama muud kogumiskohad (ehitus- ja lammutusjäätmete vastuvõtt jäätmejaamas või
lepingupartnerite kaudu). Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab ja tagab olmejäätmete
taaskasutamise sihtarvude täitmist. Kohustuste rakendumise üks eeldus on ka tõhus järelevalve
kohaliku omavalitsuse üksuse poolt seadusest tulenevate nõuete ja enda kehtestatud eeskirjade
täitmise üle. Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmeseaduse alusel antud haldusaktide
õiguspärasuse üle hakkab teostama järelevalvet Keskkonnainspektsioon.
Sihtrühm: kohaliku omavalitsuse üksused (79), Keskkonnainspektsioon, eraisikud,
jäätmekäitlejad, ehitusettevõtjad (9500).
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: jäätmekäitlejad saavad liigiti kogumise
tulemusena kvaliteetsemat materjali, mida ringlusse võtta (väheneb segaolmejäätmete kogus).
Liigiti kogumise süsteemide edendamisel võivad kaasneda kulud, mis on seotud jäätmeveo
autode mitmekambriliseks muutmisega või väiksemate veokite soetamisega, mis võimaldavad
eri piirkondadest liigiti kogutud jäätmeid otstarbekamalt koguda. Ehitusettevõtjatel ja
eraisikutel on rohkem teavet ja võimalusi liigiti kogutud ehitus- ja lammutusjäätmete
üleandmiseks. Järelevalve nõuete järgimise üle tagab võrdse konkurentsi jäätmekäitlussektoris.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: kaasneb positiivne mõju keskkonnale, kuna väheneb
jäätmete ebaseaduslik ladestamine ja põletamine ning rohkem jäätmeid on võimalik suunata
ringlusse. Väheneb prügistamine, kuna elanikel on võimalik jäätmetest hõlpsamalt vabaneda.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: kohaliku omavalitsuse üksustele
kaasneb suurem halduskoormus ja rahaline mõju liigiti kogumise korraldamisest. Eelkõige on
vaja ümber korraldada jäätmejaamade tööd, neid juurde rajada või korraldada täiendavaid
kogumisringe, eelkõige tekstiilijäätmete kogumiseks. Kulud võivad kaasneda näiteks seoses
jäätmejaamade rajamise või laiendamisega, et tagada ehitus- ja lammutusjäätmete vastuvõtt.
Suuremaid kulusid ei ole ette näha juhul, kui kohalikud omavalitsused sõlmivad lepingud
teenusepakkujatega, kes ehitus- ja lammutusjäätmeid käitlevad ja jäätmejaamu selleks ei raja
ega laienda. Sama eelnõuga kehtestatud teatud jäätmeliikide liigiti kogumise korraldamise ja
tagamise nõue ei ole sisult uus ja ei saa oma olemuselt seetõttu olla kohaliku omavalitsuse
üksusele üllatuslik. Sama sisuga nõuded kehtisid ka varem, nimelt keskkonnaministri
16.01.2007 määruses nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise
alused“ § määruse § 3 lõike 2 punktides 1–6 ja § 4 lõikes 12. Seetõttu kulud kaasnevad eelkõige
suuremas mahus neile, kes ei ole suutnud liigiti kogumist rakendada. Hooneühistud ja eraisikud
peavad samuti jäätmete liigiti kogumiseks konteinereid juurde soetama.
Kohaliku omavalitsuse üksusele kaasnevad jäätmete liigiti kogumisega seotult kulud, kui
otsustatakse konteinerite, kogumismahutite, kompostrite vm soetamisel elanikke ja
hooneühistuid toetada (nt ise soetada kompostreid, mida elanikele jagada tekkekohal
kompostimiseks). Kulu võib kaasneda ka jäätmete liigiti kogumisest erandite tegemiseks
vajaliku analüüsi tellimisega, kui analüüs ostetakse teenusena konsultandilt. Hind kujuneb
vastavalt turuolukorrale. Kui kohaliku omavalitsuse üksus otsustab palgata täiendavaid
ametnikke, näiteks järelevalveametnikke, võivad kaasneda tööjõukulud.
Keskkonnainspektsioonile lisandub vajadus tegeleda senisest põhjalikumalt kohaliku
omavalitsuse üksuse üld- ja üksikaktide analüüsiga, kuid haldusjärelevalve õiguse
Keskkonnainspektsioonile andmine ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi tema töökorralduses.
55
Õiguse kontrollida seadusega kohalikule omavalitsusüksusele pandud või kohaliku
omavalitsusüksuse poolt halduslepinguga võetud keskkonnakaitse- ja -kasutusalaste ülesannete
täitmist sätestab juba täna kehtiv keskkonnajärelevalve seaduse § 7 lõige 1.
Keskkonnainspektsioonile haldusjärelevalve õiguse andmisega tagatakse jäätmekorralduse
teenuse osutamise kvaliteet ning sihtarvude täitmine, kuna valdkondliku ministeeriumi ametile
järelevalve ülesannete täitmise viimine võimaldab teha järelevalvet maakondades ühetaoliselt
ning seeläbi mõjutada osutatavate teenuste kvaliteeti ühtmoodi.
Mõju olulisus: oluline mõju kohaliku omavalitsuse üksustele, kuna eeldab sihiteadlikku
ümberkohanemist (võimalikud muudatused korraldatud jäätmeveos, jäätmejaamade töös jm) ja
mõju avaldub pidevalt (liigiti kogumine peab toimima pidevalt).
Kavandatud muudatus 4: sihtarvude uuendamine ja kehtestamine ringlussevõtu
edendamiseks ning ladestamise ja põletamise piiramine. Aastaks 2025 peab olmejäätmete
korduskasutuseks ettevalmistamine ja ringlussevõtt tõusma 55 protsendini nende jäätmete
kogumassist kalendriaastas, 2030. aastaks 60 protsendini ja 2035. aastaks vähemalt
65 protsendini. Aastaks 2025 peab pakendijäätmete ringlussevõtt kogumassist tõusma
65 protsendini ning 2030. aastaks 70 protsendini. Sihtarvude tagamise täitmiseks kehtestatakse
aastateks 2025 ja 2030 sihtarvud ka pakendimaterjalide liikide kaupa. Samuti seatakse piir
ladestatavatele olmejäätmetele – aastaks 2035 tuleb vähendada olmejäätmete ladestamist nii, et
ladestamine ei ületaks 10 massiprotsenti samal aastal tekitatud olmejäätmete üldkogusest.
Kehtestatakse ka piirang, et alates 2030. aastast on keelatud ladestada jäätmeid, eelkõige
olmejäätmeid, mis sobivad ringlussevõtuks või korduskasutuseks ettevalmistamiseks. Keelatud
on liigiti kogutud jäätmete põletamine ja ladestamine (välja arvatud jäätmete, mis tekivad liigiti
kogutud jäätmete töötlemisel ning mille puhul põletamine või ladestamine on keskkonnale
ohutuim viis). Kehtestatakse müügipakendile ringlussevõtu sihtarv.
Sihtrühm: jäätmekäitlejad (sh prügilad), tootjad (500), pakendiettevõtjad (4000), tootjate
ühendused (4) ja taaskasutusorganisatsioonid (4), kohaliku omavalitsuse üksused (79).
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatustega kaasneb vajadus edendada
olmejäätmete ja pakendijäätmete ringlussevõttu ehk leida uusi käitlemisvõimalusi, väljundeid
materjalile ning teha investeeringuid tõhusamaks jäätmete liigiti kogumiseks, korduskasutuseks
ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks. Olmejäätmetele ja pakendijäätmetele seatud
taaskasutuse sihtarvud ei ole uus nõue, kuid neid suurendatakse. Uus on pakendijäätmetele
materjalivoogude kaupa sihtarvude seadmine. Uus nõue on müügipakendite ringlussevõtu
sihtarv. Oluline on, et pakendiettevõtjad ja taaskasutusorganisatsioonid koguksid ka
müügipakendit, kuna ka see pakend kuulub tootjavastutuse alla ning tarbijad on poest toodet
ostes ka selle kogumise ja käitlemise kinni maksnud. Lisaks panustab müügipakendi
ringlussevõtt üldiste olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamisele, kuna müügipakend
kuulub olmejäätme hulka.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatustega kaasneb positiivne mõju, kuna väheneb
jäätmete ladestamine ja põletamine. Suurema ringlussevõtu tulemusel väheneb vajadus
loodusressursside tarbimise järele, kuna toodetakse teisest tooret.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: kuna kohaliku omavalitsuse
üksus vastutab sihtarvude saavutamise eest, kaasneb rahaline mõju ja mõju halduskoormusele.
Kohaliku omavalitsuse üksustel on vaja korraldatud olmejäätmeveo või jäätmekäitluskoha
määramise hangetega tagada, et jäätmed lähevad võimalikult suures ulatuses ringlusse, mitte
ladestamisele või põletamisele. Vaja on tõhustada kohaliku omavalitsuse üksuste tehtavat
56
järelevalvet. Riik peab välja töötama toetusmeetmed, millega jätkuvalt toetada ringlussevõttu
ja eesmärkide saavutamist.
Mõju olulisus: muudatusega kaasnev mõju on oluline, kuna avaldub pidevalt ja nõuab
sihtrühmadelt sihiteadlikku ümberkohanemist – kohaliku omavalitsuse üksused, ettevõtjad, riik
jt osalised peavad oma tegevuses arvestama seatud sihtarve ja nende saavutamiseks tegema
pingutusi, nii ümberkorraldusi tegevuses kui ka rahalist panust.
Kavandatud muudatus 5: jäätmetekke vältimise kohustuste täiendamine. Iga tegevuse juures
tuleb rakendada kõiki sobivaid jäätmetekke vältimise võimalusi. Selleks et seda tagada, tuleb
muuhulgas rakendada säästvaid tootmis- ja tarbimismudeleid, sh kavandada, projekteerida,
valmistada ja sisse vedada eeskätt selliseid tooteid, mis on korduskasutatavad, parandatavad
või võimalikult pika kasutusajaga ning mille kasutuselt kõrvaldamisel tekkivad jäätmed on
taaskasutatavad võimalikult suurel määral. Samuti tuleb vältida kriitilise tähtsusega tooraineid
sisaldavate toodete jäätmeteks muutumist ning toodete parandamise ja korduskasutuse
edendamiseks teha kättesaadavaks intellektuaalomandi õigusi piiramata vajalikud varuosad,
kasutusjuhendid, tehniline teave ja muud vahendid, seadmed ja tarkvara. Panustamaks ÜRO
kestliku arengu eesmärki tagada toidukao ja toidujäätmite vähendamine, tuleb vähendada
toidujäätmete teket ja eelistada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist inimtarbimiseks.
Kõlblikku toitu ei tohiks ära visata ega saata seda ümbertöötlemiseks selliselt, et saadav produkt
on toiduks mittekasutatav toode. Eelistada tuleb kõlbliku toidu annetamist abivajajatele. Iga
tegevuse juures on vaja läbi mõelda, kuidas vältida mereprügi teket. Selleks et jäätmetekke
vältimise tegevusi ka laiemalt koordineerida ja kogu riigi tasandil eesmärke seada, koostatakse
jäätmekava juurde eraldi jäätmetekke vältimise programm, mis iseenesest ei ole uus nõue. Ka
kehtiva jäätmekava 2014–2020 juurde kuulub jäätmetekke vältimise programm. Edaspidi
täpsustub aga selle dokumendi sisu. Jäätmetekke vältimise programm kirjeldab olemasolevaid
jäätmetekke vältimise meetmeid ning nende tõhusust. Samuti seab täiendavad eesmärgid ja
kirjeldab nende elluviimise meetmeid, keskendudes ka eespool nimetatud valdkondadele
(kriitilise tähtsusega toorained, toidujäätmed, mereprügi jm). Eesmärkide saavutamise ja
meetmete hindamiseks seatakse jäätmetekke vältimise programmis kvalitatiivsed ja
kvantitatiivsed hindamisnäitajad. Eraldi kehtestatakse toidujäätmete tekke vältimise
eriprogramm.
Sihtrühm: Keskkonnaministeerium, kohaliku omavalitsuse üksused (79), eraisikud, toodete
tootjad, ettevõtjad, kelle tegevuse käigus tekib jäätmeid, vabaühendused.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: jäätmetekke vältimiseks ja vähendamiseks
peavad kõik jäätmetekitajad oma tegevust planeerima nii, et eesmärki saavutada. Vajalikuks
võivad osutuda investeeringud, et vähendada oma tegevuses (nt tootmisel) jäätmeteket. Toidu
esmatootmisel, toiduainetööstuses, kaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes on vaja
vähendada toidujäätmete teket. Kõlbliku toidu suunamine heategevusorganisatsioonidele või
abivajajatele senisest veelgi tõhusamalt võib tähendada ettevõtjatele vajadust uuendada
laosüsteeme ja planeerida ümber rutiinseid tegevusi. Mõjud võivad kaasneda ka materjalides ja
toodetes ohtlikke aineid asendavate alternatiivide otsimisel ja kasutuselevõtmisel jm.
Ettevõtjad, vabaühendused ja eraisikud peavad arvestama jäätmetekke vältimise riiklikus
programmis seatud eesmärkidega. Väiksem jäätmeteke tähendab vajadust väiksema hulga
jäätmetest vabanemise järele, see võib tähendada jäätmeveolt rahalist kokkuhoidu.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: kaasnev mõju on positiivne, kuna väheneb prügistamine
ning väheneb tekkivate jäätmete hulk, sh selliste jäätmete hulk, mida ei saa ringlusse võtta ega
korduskasutamiseks ette valmistada. Seeläbi väheneb koormus looduskeskkonnale.
57
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: kaasneb mõningane
halduskoormuse kasv kohalike eeskirjade ajakohastamisega, et arvestada seatud jäätmetekke
eesmärke ning neid kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil seada. Riigile ei lisandu
täiendavat halduskoormust jäätmetekke vältimise programmi koostamisel, kuna see ei ole uus
nõue, kuid tuleb järgida täpsustatud nõudeid.
Mõju olulisus: pigem oluline mõju, kuna avaldub pidevalt, sest sihtrühmadel on vaja iga
tegevuse juures silmas pidada jäätmetekke vältimise eesmärke ning oma tegevust vastavalt
kohandada. Samas ei ole jäätmetekke vältimise nõuete rakendamine uus kohustus.
Kavandatud muudatus 6: Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi teavituse lisamine toodetest,
mis sisaldavad väga ohtlikke aineid. Iga toote valmistaja, importija, levitaja või muu tarneahelas
osaleja, kes toote turule viib, peab sisestama Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi teavituse
juhul, kui toode sisaldab kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi väga ohtlikke aineid, mis on
lisatud kandidaatainete loetellu. Tegemist ei ole täiesti uue nõudega, kuna ka varem on olnud
REACH-määruse artikli 7 lõike 2 kohaselt toodete tootjatel või importijatel kohustus olla
teadlik tootes sisalduvatest väga ohtlikest ainetest ning teavitada Euroopa Kemikaaliametit, kui
väga ohtlikku ainet sisaldub tootes koguses üle ühe tonni tootja või importija kohta aastas ning
aine sisaldus on üle 0,1 massiprotsendi. Samuti on tarbijatel õigus neid andmeid küsida. Seega
peab andmebaasi lisatav info tootjatel ja teistel tarneahelas osalejatel juba varem olema.
Andmebaasi kaudu hakkab jõudma info tarneahelast ka jäätmekäitlejateni.
Sihtrühm: toodete tootjad, maaletoojad, edasimüüjad, eraisikud, jäätmekäitlejad ja
Terviseamet.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: mõju avaldub ettevõtjatele, kelle toodetavates,
maaletoodavates või edasimüüdavates toodetes sisaldub väga ohtlikke aineid üle 0,1
massiprotsendi. Vaja on saada tarneahela osalistelt kätte andmed, kas ja mis koguses milliseid
aineid tootes sisaldub. Kui andmeid tarneahelast kätte ei saa, võivad osutuda vajalikuks
laborianalüüsid. Lisandub halduskoormus andmete sisestamisest andmebaasi. Jäätmekäitlejatel
tekib võimalus saada teavet, millistes toodetes sisaldub väga ohtlikke aineid, ja sellega hiljem
jäätmeetapis ja ringlussevõtul arvestada. Kui tootjad otsustavad toodetes väga ohtlikke aineid
asendada ohututega, võivad kaasneda kulud tootmise ümberkorraldamisest. Andmebaasi
teavitamise nõue algab esimesest tarneahela osalisest (tootja või maaletooja), kuna neil on või
peaks olema kõige rohkem teavet tootest. Euroopa Komisjon on lisaks täpsustanud, et
andmebaasi teavituste esitamise nõue ei kohaldu jaemüüjatele, kes müüvad kaupa ainult
tarbijatele.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: elukeskkonnale ja looduskeskkonnale kaasneb
muudatusega positiivne mõju. Tarbijatel on võimalik saada teavet väga ohtlikke aineid
sisaldavatest toodetest ning vältida terviseriski. Suurem teadlikkus ja ainete asendamine hoiab
ära nende ainete loodusesse jõudmise ning need ei ohusta inimeste tervist. Paranevad
võimalused jäätmete kvaliteetseks ja ohutuks ringlussevõtuks, kuna jäätmekäitlejatel on
võimalik saada teavet, millistes jäätmetes on väga ohtlikke aineid.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatusega kaasneb
halduskoormuse kasv järelevalveasutusele, kes kontrollib andmebaasi täitmist, teisalt teostab
järelevalveasutus juba varasemalt sarnaste nõuete täitmise üle järelevalvet ning pädevus on
järelevalveasutuses olemas.
Mõju olulisus: muudatusega kaasnevat mõju võib pidada oluliseks, kuna andmebaasi täitmise
kohustus kehtib kõikide toodete kohta, mis vastavaid aineid üle 0,1 massiprotsendi sisaldavad.
58
Teisalt peab teave SVHC ainetest juba praegu tarneahelas olemas olema. Muudatus eeldab
sihtrühma (ettevõtjate) sihiteadlikku ümberkohanemist, et tekiks harjumus andmebaasi täita.
Kuigi juba praegu on kohustus Euroopa Kemikaaliametit teavitada, näitab praktika, et seda
kohustust ei täideta. Seetõttu on uus andmebaas vajalik. Risk on, et andmebaasi ei sisestata
andmeid kõigi vajalike toodete kohta ega uuendata andmeid. Riski avaldumine on tõenäoline,
kuid seda aitab maandada ettevõtete suunamine ja nõustamine ning järelevalve andmebaasi
täitmise üle. Ettevõtete arvu, keda andmebaasi täitmise kohustus puudutab, on keeruline
prognoosida, kuna hetkel puudub teave, kui paljudes Eestis turule lastud toodetes on väga
ohtlikke aineid üle 0,1 massiprotsendi.
Kavandatud muudatus 7: tootjatele, pakendiettevõtjatele, tootjate ühendustele ja
taaskasutusorganisatsioonidele enesekontrollisüsteemi rakendamise kohustus. Tootja ja
tootjate ühenduse ning pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni finantsjuhtimise ning
probleemtooteregistrisse ja pakendiregistrisse esitatavate andmetele riskipõhise
audiitorkontrolli kehtestamine.
Sihtrühm: tootjad (500), pakendiettevõtjad (4000), tootjate ühendused (4) ja
taaskasutusorganisatsioonid (4).
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: enesekontrollisüsteemi rakendamisega ei tohiks
kaasneda ettevõtetele täiendavat administratiivset koormust, kuna praegugi peab tootjatel ja
tootjate ühendustel ning pakendiettevõtjatel ja taaskasutusorganisatsioonidel olemas olema
metoodika, milliste andmete ja dokumentide põhjal koostatakse pakendiregistrisse ja
probleemtooteregistrisse esitatavad andmed. Raamdirektiivi järgi tuleb enesekontrollisüsteemi
korrapäraselt ja sõltumatult auditeerida. Leiame, et ei ole mõistlik koormata pakendiettevõtjaid
iga-aastase pakendiauditi tellimisega, lisaks ei ole mõistlik laiendada lausalist auditi tellimise
põhimõtet probleemtoote tootjatele ja tootjate ühendustele. Seetõttu lausalist auditeerimist
tootjatele ja tootjate ühendustele ei rakendata. Lisaks loobutakse lausalisest audiitorkontrollist
pakendiettevõtjate ja taaskasutusorganisatsioonide puhul.
Pakendiettevõtjad, kes lasevad esmakordselt turule kaupa plastist pakendis, mille mass on üle
100 kilogrammi aastas, ja muust materjalist pakendis, mille mass on üle 200 kilogrammi aastas,
on kohustatud korraldama audiitorkontrolli. See tagab pakendiettevõtjate koolituse, sest
praktikas on ilmnenud kasutegur esmasel auditil.
Eelnõukohase seaduse kohaselt määratakse riskipõhiselt ära ettevõtted, kes satuvad
Keskkonnaagentuuri valimisse, millest tehakse juhuslik valik ettevõtetest, kes on kohustatud
auditi tegema. See tähendab, et tulevikus keskendutakse ainult probleemsetele ettevõtetele,
mitte ei rakendata lausalist auditeerimise kohustust. Alternatiivideks oleks jätkata lausalist
auditeerimist pakendiettevõtjatele, taaskasutusorganisatsioonidele ning laiendada seda
probleemtoote tootjatele ja tootjate ühendusele või viia andmete kontroll (auditeerimine)
näiteks Keskkonnaagentuuri ülesandeks ning kehtestada seonduvate kulude katmiseks riigilõiv.
Lausalist audiitorkontrolli kohustust ega riigilõivu kehtestamist ei ole pakendiettevõtjad
toetanud.
Audiitorkontrolli hind võib suureneda võrreldes hetkel kehtiva pakendite audiitorkontrolliga,
kuna laienevad andmed, mida tuleb auditeerida. Üldiselt peaks uus auditeerimise kord tulema
ettevõtjatele soodsam, kuna valimisse satutakse ainult juhul, kui esineb anomaaliaid ettevõtte
käibes ja turule lastud kogustes.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale: positiivne mõju, sest eesmärk on, et kõik tootjad, tootjate
ühendused, pakendiettevõtjad ja taaskasutusorganisatsioonid tõhustaksid andmete kogumist
59
ning esitamist. Kui neil endal on piisavalt tõhus enesekontrollisüsteem, on neil ka endal kergem
omada ülevaadet probleemtoodete turule laskmisest ja jäätmekäitlusest.
Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: Keskkonnaagentuuri
töökoormus ei tohiks valimi moodustamisel suureneda, kuna valim ei moodustuks nii-öelda
käsitsi, vaid päringutega erinevate andmekomponentide vahel.
Mõju olulisus: enesekontrollisüsteemil on pigem väheoluline mõju, kuna eeldatavalt on
tootjatel, pakendiettevõtjatel, tootjate ühendustel ning taaskasutusorganisatsioonidel juba oma
töös välja kujunenud enesekontrollisüsteemid, mis tagavad kogutud ja esitatud andmete
õigsuse. Pakendiauditi lausalise kehtetuks tunnistamine on olulise mõjuga pakendiettevõtjatele,
kuna see hoiab nende kulusid kokku. Probleemtoodete tootjate kulud suurenevad seoses
audiitorkontrolli läbiviimisega, kui nad peaksid valimisse sattuma.
Kavandatav muudatus 8: tootjate ühendusega liitumise kohustus rehvi tootjatel, kantavate
patarei ja aku tootjatel ja kodumajapidamiste elektri- ja elekroonikaseadmete tootjatel
Sihtrühm: tootjad (400) ja tootjate ühendused (4).
Mõju ettevõtjate tegevusele: Nende tootjate, kes seni ei ole sõlminud kirjaliku lepingu tootjate
ühendusega teenuse osutamiseks või tootjate ühendusega ühinenud, kuid kes peavad seda
eelnõukohase seaduse jõustumisel tegema, kulud tootjate ühendusega ühinemise tagajärjel ei
suurene. Ka hetkel kehtivad tootjatele samad nõuded, mis tootjate ühendusele, ent pärast
liitumist jagatakse kogumise ja taaskasutamise ning teabekampaaniate korraldamise kulusid
omavahel. Kui kõiki seadusega pandud nõudeid on seni täidetud, muutuvad kulud läbi
mastaabiefekt. märgatavalt väiksemaks nagu näitas selgelt ka E&Y analüüs23.
Mõju looduskeskkonnale: Pikemas perspektiivis positiivne mõju keskkonnale, sest peamine
eesmärk on tõhustada probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumist, korduskasutust ja
taaskasutamist.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamine ei ole seotud oluliste riigi kulutustega. Keskkonnaametile kaasneb uue
tegevusena võimalus otsustada jäätmete lakkamise üle üksikjuhtumi põhjal, kuid selleks
kulusid ette ei nähta, kuna otsus tehakse loamenetluse käigus, nagu ka ringlussevõtu korral.
Seoses Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi loomisega ning selle teavitamise kohustusega
võivad kaasneda kulud järelevalveasutustele järelevalve korraldamiseks. Kontrollitavad
objektid ja kontrolli strateegia määrab Terviseamet vastavalt ohuprognoosile, tööplaanile ja
korrale. Kuivõrd andmebaasi täpne ülesehitus ja praktikas ilmnevad võimalikud probleemid ei
ole veel teada, ei ole selge, milline on järelevalve vajadus ja maht tulevikus, kui andmebaasi
kasutamine on rakendunud. Lisanduda võivad rahvusvahelised järelevalve projektid, millega
on otstarbekas liituda. Teisalt on plaanis 2020. aastal alustada laiemalt kemikaalivaldkonda ja
tooteid puudutavate järelevalvepädevuste ülevaatust, seetõttu ei ole välistatud pädevuste
ümberkorraldamine edaspidi.
Seaduse rakendamine ei ole seotud oluliste kulutustega ka seetõttu, et jäätmekäitlussüsteemis
on tehtud ümberkorraldusi ja investeeringuid ka seniste nõuete täitmiseks. Investeeringute
Tootja ja tootjavastutusorganisatsiooni tagatise ning tootjatele proportsionaalsuse tagamise võimaluste
23
majandusliku mõju analüüs (Ernst & Young Baltic AS, 2014)
60
tegemine jätkub. Samuti peab riik jätkama rahastusmeetmete väljatöötamist, et nõutud tegevusi
toetada. Euroopa Regionaalarengu Fondi rahadest on juba varem Keskkonnainvesteeringute
Keskuse kaudu toetatud jäätmete ringlussevõttu, kuid kavas on jäätmete korduskasutuseks
ettevalmistamise ja ringlussevõtu, aga ka jäätmetekke vältimisega seotud tegevusi toetada uuel
perioodil alates 2021.
Keskkonnaagentuurile kaasneb uue tegevusena määramine, millised pakendiettevõtjad ja
probleemtoote tootjad on kohustatud auditeerima pakendiregistrisse ja probleemtooteregistrisse
esitatud andmete õigsust. Siiski ei tohiks kaasneda sellega märkimisväärne täiendav koormus,
kuna esmane valim moodustub riskipõhiselt päringutega erinevate andmekomponentide vahel.
Kuna eelnõus sisalduvate muudatuste eesmärk on edendada ringmajandust ning jäätmehierarhia
rakendamist, võib ELi laiema kogemuse põhjal välja tuua trendi, et ringmajanduse rakendamise
ning jäätmete ringlussevõtu edendamisega luuakse täiendavaid töökohti, mistõttu suurenevad
mõnevõrra tööjõuga seotud maksulaekumised, sh kohaliku omavalitsuse üksustele.
Täiendavate maksulaekumiste suurust on keeruline prognoosida. Kuna jäätmete ringlussevõtu
edenedes väheneb olmejäätmete ladestamine, vähenevad riigile ja osaliselt kohaliku
omavalitsuse üksustele keskkonnatasude seaduse alusel laekuvad saastetasud.
Eelnõu rakendamisega kaasnevad kohaliku omavalitsuse üksustele kulud jäätmete liigiti
kogumise tõhustamisega seoses. Eelkõige on vaja ümber korraldada jäätmejaamade tööd, neid
juurde rajada või korraldada täiendavaid kogumisringe. Kulud võivad kaasneda näiteks seoses
jäätmejaamade rajamise või laiendamisega, et tagada ehitus- ja lammutusjäätmete
vastuvõtmine. Kulusid ei ole ette näha juhul, kui kohalikud omavalitsused sõlmivad lepingud
teenusepakkujatega, kes ehitus- ja lammutusjäätmeid käitlevad ja jäätmejaamu selleks ei raja
ega laienda. Suures osas on kohaliku omavalitsusega üksusega seotud teemakohased nõuded
kehtinud ka varem ja kulud kaasnevad eelkõige suuremas mahus neile, kes ei ole suutnud liigiti
kogumist rakendada. Hooneühistud ja eraisikud peavad samuti jäätmete liigiti kogumiseks
konteinereid juurde soetama. Kohaliku omavalitsuse üksusele kaasnevad sellega seotult kulud,
kui otsustatakse konteinerite, kogumismahutite, kompostrite vm soetamisel elanikke ja
hooneühistuid toetada (nt ise soetada kompostreid, mida elanikele jagada). Kohaliku
omavalitsuse üksusele võivad kaasneda kulud jäätmekava perioodilisest ajakohastamisest, kui
jäätmekava ostetakse teenusena sisse konsultandilt. Kulu võib kaasneda ka jäätmete liigiti
kogumisest erandite tegemiseks vajaliku analüüsi tellimisega, kui analüüs ostetakse teenusena
konsultandilt. Hind kujuneb vastavalt turuolukorrale. Kohaliku omavalitsuse üksused saavad
raha, mida saab kasutada jäätmemajanduse arendamiseks, oma tulubaasist, kuhu jaotatakse
vahendid tulumaksu ja tasandusfondi kaudu. Kui kohaliku omavalitsuse üksus otsustab palgata
juurde ametnikke, näiteks järelevalveametnikke, võivad kaasneda tööjõukulud.
Seaduse rakendamisega lisandub haldusjärelevalve teostamise õigus kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmeseaduse alusel antud haldusaktide üle Keskkonnainspektsioonile, kuid see ei too
kaasa põhimõttelisi muudatusi töökorralduses. Valdkonnapõhine järelevalvemenetlus on
kasutusel ka täna, kuid haldusjärelevalve andmisega Keskkonnainspektsioonile vajalikud
tegevused konkretiseeruvad ja muudatus tagab sellise võimaluse olemasolu üheselt
mõistetavuse.
8. Rakendusaktid
Eelnõukohase seadusega lisatakse JäätSi kaks uut volitusnormi. JäätSi § 134 lõike 4 (eelnõu
§ 1 punkt 111) ja JäätSi § 1363 lõike 4 (eelnõu § 1 punkt 112) kohaselt kehtestab
keskkonnaminister määrusega olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu arvutamise ja olmejäätmete
ladestamise vähendamise sihtarvu arvutamise metoodika (määruse eelnõu kavand 1 on
61
seletuskirja lisas 1). Volitusnormiga kehtestatava määrusega võetakse üle jäätmete
raamdirektiivi artikkel 11a ja prügiladirektiivi artikkel 5a. Määrusega kehtestatakse täpsemad
tingimused olmejäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu ja ladestamise
määra arvutamiseks. Arvutamise tingimustest lähtub oma töös Keskkonnaagentuur. Samuti
annab määrus teavet ettevõtjatele, kohaliku omavalitsuse üksustele ja laiemale üldsusele
arvutusmetoodikast, millest sihtarvude saavutamise arvutamisel lähtutatakse. Tegemist on
valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu
on kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise
iseloomuga regulatsiooni kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine.
Eelnõu § 2 punktiga 23 luuakse volitusnorm PakSi § 16 lõikesse 6, mille kohaselt
keskkonnaminister kehtestab määrusega pakendi korduskasutuse ja pakendi ning
pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamise metoodika (määruse eelnõu kavand 2 on seletuskirja
lisas 1). Volitusnorm on vajalik, et määrusega võtta üle pakendidirektiivi artikkel 6a. Tegemist
on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala,
mistõttu on kohane anda volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja
tehnilise iseloomuga regulatsiooni kehtestamisega, mistõttu ei ole kohane selle seadusega
reguleerimine. Määrus hakkab sisaldama tingimusi, millest lähtub arvutuste tegemisel
Keskkonnaagentuur. Samuti annab määrus teavet pakendiettevõtjatele, kohaliku omavalitsuse
üksustele ja laiemale üldsusele arvutusmetoodikast, millest sihtarvu saavutamise arvutamisel
lähtutatakse.
Direktiividega tuleb viia kooskõlla Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2004. a määrus nr 104
„Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud“, Vabariigi Valitsuse 9. augusti
2018. a määrus nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus“ , keskkonnaministri 16.01.2007 määrus nr
4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ ning Vabariigi
Valitsuse 28. veebruari 2018. a määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus“. Määruste
muutmise eelnõude kavandid, vastavalt 3-6, on seletuskirja lisas 1.
Eelnõu § 1 punktiga 42 tunnistatakse kehtetuks JäätSi § 261 lõikes 31 ja § 2 punktiga 48 PakSi
§ 25 lõikes 6 olnud volitusnormid, mille alusel ei ole rakendusakte kehtestatud.
9. Seaduse jõustumine
Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt jõustub seadus 5. juulil 2020. a, mis on direktiivide ülevõtmise
tähtaeg.
Käesoleva seaduse § 1 punkt 32 lõige 5 jõustub 2021. aasta 1. jaanuaril, ning § 1 punkt 89 ja
§ 2 punktid 5 ja 6 jõustuvad 1. jaanuaril 2025. Jõustumistähtaeg on valitud arvestusega, et
seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääks piisav ajavahemik võimaldamaks normi
adressaatidel muudatustega tutvuda ja arvestada uute nõuetega.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Maaeluministeeriumile,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Haridus- ja
Teadusministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele
isikutele: SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti
Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti
Plastitööstuse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioon, SA Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (SEI Tallinn), Eesti
Toiduainetööstuse Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, MTÜ Pakendiringlus,
62
MTÜ Tootjavastutusorganisatsioon, MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus,
MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon,
Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Balti Keskkonnafoorum, MTÜ Rehviringlus,
Ekogaisma Eesti OÜ, OÜ Eesti Pandipakend, Eesti Ehitusettevõtjate Liit; Eesti Looduskaitse
Selts, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti
Energiasäästu Assotsiatsioon, Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit,
EJKL Kompetentsikeskus, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, MTÜ ELV, Eesti Trüki- ja
Pakenditööstuse Liit, Eesti Korteriühistute Liit, Audiitorkogu, Eesti Vee-ettevõtete Liit,
E-Kaubanduse Liit, Baltic Agro AS, AS Kuusakoski, MTÜ Ida-Eesti Jäätmehoolduskeskus,
MTÜ Jäätmehalduskeskus, MTÜ Kesk-Eesti Jäätmehoolduskeskus, MTÜ Pärnumaa
Omavalitsuste Liit, Eesti Omanike Keskliit, Riigikontroll, Eesti Tööandjate Keskliit.
Huvirühmade kaasamiseks on lisaks kirjalikule suhtlusele seni korraldatud kolm kohtumist
(06.-07.11.2019 direktiivide muudatuste tutvustus; 11.12.2018 ja 13.12.2018 jäätmete
raamdirektiivi ja pakendidirektiivi sätete ülevõtmise ideekorje; 28.06.2019
Keskkonnaministeeriumi ettepanekute tutvustamine sätete ülevõtmiseks).
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus „….“ ……………. 2019
allkirjastatud digitaalselt
63
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse
seaduse muutmise
seaduse seletuskirja juurde
Lisa 2
Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi
2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid, ja jäätmeseaduse ning alamaktide vastavustabel
EL-i õigusakti EL-i õigusakti EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks Kommentaarid
norm normi kehtestavad riigisisesed õigusaktid
ülevõtmise
kohustus
Artikkel, lõige, Jah, ei, Paragrahv, lõige, punkt Pealkiri
punkt valikuline
Artikkel 1 Ei - - Tegemist on üldise
põhimõttega,
millest tuleb
direktiivi alusel
riigisiseste normide
kavandamisel
lähtuda.
Artikkel 2 (2e) Jah JäätS § 1 lg 2 p 3 Seaduse reguleerimis- ja
kohaldamisala
Artikkel 3 (2a) Jah JäätS § 3 Tavajäätmed Juba vastab.
Artikkel 3 (2b) Jah JäätS § 7 Olmejäätmed
Artikkel 3 (2c) Jah JäätS § 72 Ehitus- ja
lammutusjäätmed
Artikkel 3 (4) Jah JäätS § 51 Biojäätmed
Artikkel 3 (4a) Jah JäätS § 52 Toidujäätmed
Artikkel 3 (9) Jah JäätS § 13 Jäätmekäitlus
Artikkel 3 (12) (c) Jah JäätS § 21 lg 2 p 3 Jäätmetekke vältimise Juba vastab.
üldnõuded
Artikkel 3 (15a) Jah JäätS § 15 lg 11 Jäätmete taaskasutamine
ja
taaskasutamismoodused
Artikkel 3 (17a) Jah JäätS § 15 lg 61 Jäätmete taaskasutamine
ja
taaskasutamismoodused
Artikkel 3 (21) Jah JäätS § 251 lg 1-3 Laiendatud
tootjavastutuse põhimõte
Artikkel 4 (3) Jah Keskkonnaministri Toetatavad tegevused Juba vastab.
22.02.2018 määrus nr
8 „Toetuse andmise
tingimused meetme
„Ettevõtete energia- ja
ressursitõhusus“
tegevuste „Jäätmete
ringlussevõtu
toetamine“ ning
„Jäätmete
korduskasutuseks
ettevalmistamise
toetamine” jaoks
avatud taotlemise
korral“ § 5
Keskkonnaministri Ringmajanduse Juba vastab.
17.02.2006 määrus nr programmi eesmärk ja
13 „Keskkonnakaitse toetatavad tegevused
valdkonna projekti
rahastamise taotluse
kohta esitatavad
nõuded, taotluste
hindamise tingimused,
kord ja kriteeriumid,
toetatavad tegevused,
otsuse tegemise,
lepingu täitmise üle
kontrolli teostamise
ning aruandluse kord“
§ 71
Artikkel 5 (1) Jah JäätS § 22 lg 1 Kõrvalsaadus
Artikkel 5 (2) Ei - - -
Artikkel 5 (3) Jah JäätS § 22 lg 2 Kõrvalsaadus
Artikkel 6 (1) Jah JäätS § 21 lg 1 Jäätmete lakkamise
staatus
Artikkel 6 (2) Jah JäätS §21 lg 3 Jäätmete lakkamise
staatus
Artikkel 6 (3) Jah JäätS § 21 lg 2 Jäätmete lakkamise
staatus
Artikkel 6 (4) Jah JäätS § 21 lg 31 Jäätmete lakkamise
staatus
Artikkel 6 (5) Jah JäätS § 21 lg 6 ja 7 Jäätmete lakkamise
staatus
Artikkel 7 (1) Ei - - -
Artikkel 7 (2) Jah JäätS § 2 lg 5 alusel Juba vastab.
kehtestatud
keskkonnaministri
14.12.2015 määrus nr
70 „Jäätmete
liigitamise kord ja
jäätmenimistu“ § 6 lg-
d 1 ja 2
Artikkel 7 (5) Ei - - -
Artikkel 8 (1) Ei - - -
Artikkel 8 (2) Jah JäätS § 24 Tootja kohustused Juba vastab
jäätmetekke vältimisel ja
tekkivate jäätmete
kogumisel
Artikkel 8 (5) Ei - - -
Artikkel 8a (1) (a) Jah JäätS § 251 Laiendatud
tootjavastutuse põhimõte
Artikkel 8a (1) (b) Jah JäätS § 23 lg 4 Tootjate ühendus
JäätS § 231 Tootja ja tootjate
ühenduse
enesekontrollisüsteem
JäätS 24 Tootja kohustused
jäätmetekke vältimisel ja
tekkivate jäätmete
kogumisel
JäätS § 241 Valmistaja kohustus
patareisid ja akusid
sisaldavate elektri- ja
elektroonikaseadmete
valmistamisel
JäätS § 26 Tootja kohustused
probleemtootest
tekkivate jäätmete
käitlemisel
JäätS § 261 Probleemtooteregister
JäätS § 268 Probleemtoote kasutaja
teavitamine ja
teabekampaania
korraldamine
VVm65 Elektri- ja
elektroonikaseadmetest
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm124 Patareidest ja akudest
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm79 Mootorsõidukitest ja
nende osadest tekkinud
jäätmete kogumise,
tootjale tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm80 Rehvidest tekkinud
jäätmete kogumise,
tootjale tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord
VVm30 Põllumajandusplastist
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
Artikkel 8a (1) (c) Jah Jääts § 261 Probleemtooteregister
Artikkel 8a (1) (d) Jah JäätS § 23 lg 4 p 2 Tootjate ühendus
JäätS § 26 lg 16 Volitatud esindaja
Artikkel 8a (2) Jah JäätS § 268 Probleemtoote kasutaja JäätS juba vastab
teavitamine ja
teabekampaania
korraldamine
Keskkonnaministri Probleemtoote kasutajale
määrus nr 57 kättesaadavaks tehtava
teabe loetelu ning teabe
esitamise viisid ja kord
Artikkel 8a (3) (a) Jah JäätS § 23 lg-d 11, 18 ja Tootja, tootjate ühendus
19 ja turustaja
Artikkel 8a (3) (b) Jah JäätS § 26 lg 3 Tootja kohustused
probleemtootest
tekkivate jäätmete
käitlemisel
VVm65 Elektri- ja
elektroonikaseadmetest
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm124 Patareidest ja akudest
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm79 Mootorsõidukitest ja
nende osadest tekkinud
jäätmete kogumise,
tootjale tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
VVm80 Rehvidest tekkinud
jäätmete kogumise,
tootjale tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord
VVm30 Põllumajandusplastist
tekkinud jäätmete
kogumise, tootjale
tagastamise ning
taaskasutamise või
kõrvaldamise nõuded ja
kord ning sihtarvud ja
sihtarvude saavutamise
tähtajad
Artikkel 8a (3) (c) Jah JäätS §-d 251 lg 1 ja 2 Laiendatud
tootjavastutuse
põhimõte, rahaliste
vahendite omamise
kohustus
Artikkel 8a (3) (d) Jah JäätS § 231 Tootja ja tootjate
ühenduse
enesekontrollisüsteem
JäätS § 232 Tootja ja tootjate
ühenduse
finantsjuhtimise ning
probleemtooteregistrisse
esitatavate andmete
audiitorkontroll
JäätS § 1191 lg-d 2–4 Riikliku järelevalve
erimeetmed ja erisused
VVm13 § 4 lg 2 p 8 Keskkonnaagentuuri
kohustused
Artikkel 8a (3) (e) Jah VVm13 § 19 lg 41 Andmete avalikustamine
Artikkel 8a (3) (e) Jah VVm13 § 19 lg 42 Andmete avalikustamine
(i)
Artikkel 8a (3) (e) Jah JäätS § 23 lg 4 p 5 Teenustasu
(ii) avalikustamine
Artikkel 8a (3) (e) Jah JäätS § 23 lg 4 p 3 Jäätmekäitlejate valimise
(iii) korra avalikustamine
Artikkel 8a (4) (a) Jah JäätS § 251 lg 1 Laiendatud
tootjavastutuse põhimõte
Artikkel 8a (4) (b) Jah JäätS §23 lg 41 Tootja, tootjate ühendus
ja turustaja
Artikkel 8a (4) (c) Jah JäätS § 23 lg 4 p 3 Tootja, tootjate ühendus
ja turustaja
Artikkel 8a (5) Jah JäätS § 251 lg 4 Tootja kohustused
probleemtootest
tekkivate jäätmete
käitlemisel
JäätS § 261 lg-d 1–11 Probleemtooteregister
Artikkel 8a (6) Ei - - -
Artikkel 8a (7) Ei - - -
Artikkel 8a (8) Ei - - -
Artikkel 9 (1) Jah JäätS § 21 lg-d 1–7 Jäätmetekke vältimise
üldnõuded
Keskkonnaministri
17.02.2006 määrus nr Ringmajanduse
13 „Keskkonnakaitse programmi eesmärk ja
valdkonna projekti toetatavad tegevused
rahastamise taotluse
kohta esitatavad
nõuded, taotluste
hindamise tingimused,
kord ja kriteeriumid,
toetatavad tegevused,
otsuse tegemise,
lepingu täitmise üle
kontrolli teostamise
ning aruandluse kord“
§71
Artikkel 9 (2) Ei - - -
Artikkel 9 (3) Jah. JäätS § 39 lg 31 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 9 (4) Ei - - -
Artikkel 9 (5) Ei - - -
Artikkel 9 (6) Ei - - -
Artikkel 9 (7) Ei - - -
Artikkel 9 (8) Ei - - -
Artikkel 9 (9) Ei - - -
Artikkel 10 (1) Jah. JäätS § 14 lg 12 Jäätmete kogumine,
liigiti kogumine ja
vedamine
JäätS § 31 Jäätmete sortimise ja
liigiti kogumise
korraldamise alused
Artikkel 10 (2) Jah. JäätS § 14 lg 12 Jäätmete kogumine,
liigiti kogumine ja
vedamine
Artikkel 10 (3) Jah JäätS § 31 lg 5 Jäätmete sortimise ja
liigiti kogumise
korraldamise alused
JäätS § 42 lg 2 p 2 Kohaliku omavalitsuse
üksuse jäätmekava
Kohaliku omavalitsuse
JäätS § 43 lg 5 üksuse jäätmekava
ajakohastamine
JäätS § 71 lg 2 p 11 Kohaliku omavalitsuse
üksuse
jäätmehoolduseeskiri
Artikkel 10 (4) Jah. JäätS § 281 Jäätmete põletamise
keeld
Artikkel 10 (5) Jah. JäätS § 16 lg 2 Jäätmete töötlemine
JäätS § 29 lg 31 Jäätmehoolduse
keskkonnamõju ja parim
võimalik tehnika
VV määrus nr 148 § 2 Jäätmete
p9 taaskasutamistoimingute
nimistu
Artikkel 10 (6) Ei - - -
Artikkel 11 (1) Jah. JäätS § 291 Materjalide eemaldamine
ehitiste lammutamisel
JäätS § 31 lg-d 1, 3, 5 Jäätmete sortimise ja
liigiti kogumise
korraldamise alused
JäätS § 71 lg 2 p-d 8, Kohaliku omavalitsuse
14 üksuse
jäätmehoolduseeskiri
Artikkel 11 (2) Jah. JäätS § 1363 lg 2 Jäätmete taaskasutamise
sihtarvud
Artikkel 11 (3) Ei - - -
Artikkel 11 (4) Ei - - -
Artikkel 11 (5) Ei - - -
Artikkel 11 (6) Ei - - -
Artikkel 11 (7) Ei - - -
Artikkel 11a (1) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
keskkonnaministri
määrus.
Artikkel 11a (2) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (3) Jah JäätS § 116 Jäätmete kohta arvestuse Juba vastab.
pidamine
JäätS § 117 Jäätmearuandlus Juba vastab.
Artikkel 11a (4) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (5) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (6) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (7) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (8) Jah JäätS § 1363 lg 4 alusel
kehtestatav uus
määrus.
Artikkel 11a (9) Ei - - -
Artikkel 11a (10) Ei - - -
Artikkel 11b (1) Ei - - -
Artikkel 11b (2) Ei - - -
Artikkel 12 (1) Jah. JäätS § 30 lg 3 Jäätmete taaskasutamise
põhimõtted
Artikkel 12 (2) Ei - - -
Artikkel 14 (1) Jah JäätS § 11 lg 1 Jäätmehooldus
Artikkel 14 (2) Jah JäätS § 251 lg 1 Laiendatud
tootjavastutuse põhimõte
Artikkel 18 (3) Jah JäätS § 60 lg-d 2 ja 3 Ohtlike jäätmete
segamise keeld
Artikkel 20 (1) Jah JäätS § 31 lg 3 Jäätmete sortimise ja
liigiti kogumise
korraldamise alused
JäätS § 71 lg 2 p 5 Kohaliku omavalitsuse Juba vastab
üksuse
jäätmehoolduseeskiri
Keskkonnaministri Olmejäätmete sortimine
16.01.2007 määrus nr tekkekohas
4 „Olmejäätmete
sortimise kord ning
sorditud jäätmete
liigitamise alused“ § 3
lg 2 p 13
Artikkel 20 (2) Ei Vana direktiivi
sõnastus
Artikkel 20 (3) Ei Vana direktiivi
sõnastus
Artikkel 20 (4) Ei - - -
Artikkel 21 (1) (a) Jah JäätS § 651 lg 3 Vanaõli Juba vastab
Artikkel 21 (1) (b) Jah JäätS § 651 lg 5 Vanaõli
Artikkel 21 (1) (c) Jah JäätS § 651 lg 4 Vanaõli
Artikkel 21 (4) Ei - - -
Artikkel 22 (1) Jah JäätS § 31 lg 4 Jäätmete sortimise ja
liigiti kogumise
korraldamise alused
Artikkel 22 (2) Jah Keskkonnaministri Toetatavad tegevused
22.02.2018 määrus nr
8 „Toetuse andmise
tingimused meetme
„Ettevõtete energia- ja
ressursitõhusus”
tegevuste „Jäätmete
ringlussevõtu
toetamine“ ning
„Jäätmete
korduskasutuseks
ettevalmistamise
toetamine“ jaoks
avatud taotlemise
korral“ § 5
Artikkel 22 (3) Ei - - -
Artikkel 27 (1) Ei - - -
Artikkel 27 (4) Ei - - -
Artikkel 28 (3) (b) Jah JäätS § 39 lg 3 p-d 2 ja Jäätmehoolduse
3 arendamine
Artikkel 28 (3) (c) Jah JäätS § 39 lg 3 p 2 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 28 (3) Jah JäätS § 39 lg 3 p 11 Jäätmehoolduse
(ca) arendamine
Artikkel 28 (3) Jah JäätS § 39 lg 3 p-d 2 ja Jäätmehoolduse
(cb) 4 arendamine
Artikkel 28 (3) (f) Jah JäätS § 39 lg 3 p 14 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 28 (3) (g) Jah JäätS § 39 lg 3 p 13 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 28 (5) Ei - - Vastab
Artiklit 29 (1) Jah JäätS § 39 lg 31 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 29 (2) Jah JäätS § 39 lg 32 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 29 (2a) Jah JäätS § 39 lg 31 p 4 Jäätmehoolduse
arendamine
Artikkel 29 Ei - - -
(3) ja (4)
Artikkel 30 (2) Ei - - -
Artikkel 33 (2) Ei - - -
Artikkel 35 (1) Jah JäätS § 116 lg 2 Jäätmete kohta arvestuse
pidamine
Artikkel 35 (4) Jah JäätS § 64 Ohtlike jäätmete Juba vastavad.
saatekiri
JäätS § 117
Jäätmearuandlus
Keskkonnaministri
27.12.2016 määrus nr
77 „Ohtlike jäätmete
saatekirjade
andmekogu asutamine
ja andmekogu
põhimäärus“
Artikkel 35 (5) Ei - - -
Artikkel 36 (1) Jah JäätS 12. peatükk VASTUTUS
Artikkel 37 (1) Ei - - -
Artikkel 37 (2) Ei - - -
Artikkel 37 (3) Ei - - -
Artikkel 37 (4) Ei - - -
Artikkel 37 (5) Ei - - -
Artikkel 37 (6) Ei - - -
Artikkel 37 (7) Ei - - -
Artikkel 38 Ei - - -
Artikkel 38a Ei - - -
Artikkel 39 Ei - - -
II lisa Jah Keskkonnaministri Jäätmete
08.12.2011 määrus nr taaskasutamistoimingute
148 „Jäätmete nimistu
taaskasutamis- ja
kõrvaldamistoimingute
nimistud“ § 2
IVa LISA Ei - - -
IVb LISA Ei - - -
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/851, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ,
mis käsitleb jäätmeid, ja pakendiseaduse vastavustabel
El-i õigusakti EL-i õigusakti EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks Kommentaarid
norm normi ülevõtmise kehtestavad riigisisesed õigusaktid
kohustus
Artikkel, lõige, Jah, ei, valikuline Paragrahv, lõige, Pealkiri
punkt punkt
Artikkel 3 (21) Jah PakS § 121 Laiendatud tootjavastutuse
põhimõte
Artikkel 8 (2) Jah PakS § 13 Pakendi valmistamise ja
kasutamise üldnõuded
Artikkel 8a (1) Jah PakS § 121 Laiendatud tootjavastutuse
(a) põhimõte
PakS § 15 Kohaliku omavalitsuse
organi kohustused pakendi
ja pakendijäätmete
kogumise ja taaskasutuse
korraldamisel
Artikkel 8a (1) Jah PakS 36 Taaskasutamise sihtarvud
(b)
Artikkel 8a (1) Jah PakS § 25 Pakendiregister
(c)
Artikkel 8a (1) Jah PakS § 102 Laiendatud tootjavastutuse
(d) põhimõte
PakS § 20 lg 7 Pakendi tagasivõtmine
Artikkel 8a (2) Jah PakS § 174 lg 1 p Taaskasutusorganisatsiooni
11 kohustused
PakS § 20 lg 21 Pakendi tagasivõtmine
Artikkel 8a (3) Jah PakS § 91 Pakendatud kauba turule
(a) laskmine
PakS § 10 Pakendiettevõtja
Artikkel 8a (3) PakS § 171 Nõuded pakendijäätmete
(b) kogumiskohtadele
PakS § 19 Majandusmeetmed
PakS § 20 Pakendi tagasivõtmine
Artikkel 8a (3) PakS § 121 lg 2 Laiendatud tootjavastutuse
(c) põhimõte
PakS § 171 Nõuded pakendijäätmete
kogumiskohtadele
Artikkel 8a (3) Jah PakS § 181 Pakendiettevõtja ja
(d) taaskasutusorganisatsiooni
enesekontrollisüsteem
PakS § 241 Pakendiettevõtja ja
taaskasutusorganisatsiooni
finantsjuhtimise ning
pakendiregistrisse
esitatavate andmete
audiitorkontroll
PakS § 261 lg-d Riikliku järelevalve
2–4 erimeetmed ja erisused
Keskkonnaagentuuri
VVm 72 § 4 lg 2 kohustused
p7
Artikkel 8a (3) Jah. VVm72 § 15 lg 41 Andmete avalikustamine
(e)
Artikkel 8a (3) Jah VVm72 § 15 lg 42 Andmete avalikustamine
(e) (i)
Artikkel 8a (3) Jah PakS § 174 lg 1 p Teenustasu avalikustamine Juba vastab
(e) (ii) 7
Artikkel 8a (3) Jah PakS § 174 lg 1 p Jäätmekäitlejate valimise
(e) (iii) 51 korra avalikustamine
Artikkel 8a (4) Jah PakS § 121 Laiendatud tootjavastutuse
(a) põhimõte
Artikkel 8a (4) (b) Jah PakS § 174 lg 1 p Taaskasutusorganisatsiooni
41 kohustused
Artikkel 8a (4) Jah PakS § 174 lg 1 p Taaskasutusorganisatsiooni Juba vastab
(c) 5 kohustused
Artikkel 8a (5) Jah PakS § 102 Laiendatud tootjavastutuse
põhimõte
Artikkel 8a (7) Ei - - -
Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusaktide vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/852, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ,
pakendite ja pakendijäätmete kohta ning pakendiseadus, jäätmeseadus ja alamaktid
EL-i õigusakti norm EL-i õigusakti EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaarid
normi rakendamiseks kehtestavad riigisisesed
ülevõtmise õigusaktid
kohustus
Artikkel, lõige, Jah, ei, Paragrahv, lõige, punkt Pealkiri
punkt valikuline
Artikkel 1 (2) Ei - - -
Artikkel 3 (2) Jah PakS § 4 Pakendijäätmed Juba vastab
Artikkel 3 (2a) Jah PakS § 3 lg 2 p 1 Pakendi liigid
Artikkel 3 (2b) Jah PakS § 3 lg 31 Pakendi liigid
Artikkel 3 (2c) Jah PakS § 4, § 51, § 52, § Terminid
53, § 5 lg 1, § 6, § 61, § 7
lg 1, § 8 lg 1, § 81, § 121
Artikkel 4 Jah Keskkonnaministri Ringmajanduse Juba vastab
17.02.2006 määrus nr programmi
13 „Keskkonnakaitse eesmärk ja
valdkonna projekti toetatavad
rahastamise taotluse tegevused
kohta esitatavad nõuded,
taotluste hindamise
tingimused, kord ja
kriteeriumid, toetatavad
tegevused, otsuse
tegemise, lepingu
täitmise üle kontrolli
teostamise ning
aruandluse kord“ § 71
Laiendatud
PakS § 121 tootjavastutus
Artikkel 5 (1) Jah PakS § 21 Tagatisraha Juba vastab
Artikkel 5 (2) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 5 (3) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 5 (4) Ei - - -
Artikkel 5 (5) Ei - - -
Artikkel 6 (1) (f) – Jah PakS § 36 lg-d 21–22 ja Taaskasutamise
(i) lg-d 31–32 sihtarvud
Artikkel 6a (1) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (2) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (3) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Juba vastab
15.01.2010 määrus nr 1 metoodika
„Jäätmearuande vorm,
esitatavate andmete
ulatus ja aruande
esitamise kord“ ning
Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“
Artikkel 6a (4) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (5) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (6) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (7) Jah Keskkonnaministri Arvutamise Uus määrus PakS § 16
määrus „Pakendi metoodika lg 6 alusel
korduskasutuse ja
pakendijäätmete
ringlussevõtu
arvutamise metoodika“
Artikkel 6a (8) Jah PakS § 24 lg 3 p 5 Pakendi ja Juba vastab.
pakendijäätmete
arvestuse
pidamine
Artikkel 6a (9) Ei - - -
Artikkel 6b Ei - - -
Artikkel 7 (1) Jah PakS § 102, § 16, § 171, Osaliselt juba vastab,
§ 19, § 20, § 21 osaliselt muudetud.
Artikkel 7 (2) Jah PakS § 121 Laiendatud
tootjavastutuse
põhimõte
Artikkel 7 (3) Ei - - -
Artikkel 7 (4) Jah JäätS § 31 Jäätmete Juba vastab
sortimine
JäätS § 73 Jäätmeluba
Artikkel 9 (5) Ei - - -
Artikkel 11 (3) Ei - - -
Artikkel 12 (2) Jah Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“ § 7 lg 1 p
51
Artikkel 12 (3a) Ei - - -
Artikkel 12 (3b) Ei - - -
Artikkel 12 (3c) Ei - - -
Artikkel 12 (3d) Ei - - -
Artikkel 19 Ei - - -
Artikkel 20 Ei - - -
Artikkel 21 Ei - - -
Artikkel 21a Ei - - -
II lisa (1) Jah PakS § 13 lg 2 Pakendi
valmistamise ja
kasutamise
üldnõuded
II lisa (3) (c) Jah PakS § 13 lg 5 p 3 Pakendi Juba vastab
valmistamise ja
kasutamise
üldnõuded
II lisa 3 (d) Jah PakS § 13 lg 5 p 4, § 13 Pakendi
lg 51 valmistamise ja
kasutamise
üldnõuded
III lisa tabel 1 Jah PakS § 3 lg 3 p-d 3, 31 Pakendi liigid
Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“
III lisa tabel 2 Jah PakS § 3 lg 3 p-d 3, 31 Pakendi liigid
Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“
III lisa tabel 3 Jah PakS § 3 lg 3 p-d 3, 31 Pakendi liigid
Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“
III lisa tabel 4 Jah PakS § 3 lg 3 p-d 3, 31 Pakendi liigid
Vabariigi Valitsuse
09.08.2018 määrus nr
72 „Pakendiregistri
põhimäärus“
IV lisa Ei - - -
Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/850, 30. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 1999/31/EÜ
prügilate kohta, ja jäätmeseaduse ning alamaktide vastavustabel
EL-i õigusakti EL-i õigusakti EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaarid
norm normi ülevõtmise rakendamiseks kehtestavad riigisisesed
kohustus õigusaktid
Artikkel, lõige, Jah, ei, valikuline Paragrahv, lõige, Pealkiri
punkt punkt
Artikkel 1 Ei JäätS § 1 lg 1 Seaduse Direktiivi eesmärki
reguleerimis- ja ei ole vaja üle võtta,
kohaldamisala kuid on toodud
jäätmeseaduse
reguleerimisala
kirjelduses.
Artikkel 2 (a) Ei
Artikkel 2 (r) Ei
Artikkel 3 (2) Jah JäätS § 1 lg 32 Seaduse
reguleerimis- ja
kohaldamisala
Artikkel 3 (3) Jah JäätS § 1 lg 31 Seaduse Juba vastab
reguleerimis- ja
kohaldamisala
Artikkel 5 (3) (f) Jah JäätS § 35 lg 1 p 2 Töötlemata ja
liigiti kogutud
jäätmete
prügilasse
ladestamise keeld
Artikkel 5 (3a) Jah JäätS § 134 lg 2 Piirangud
ladestatavatele
jäätmetele
Artikkel 5 (5) Jah JäätS § 134 lg 3 Piirangud
ladestatavatele
jäätmetele
Artikkel 5 (6) Ei - - -
Artikkel 5 (7) Ei - - -
Artikkel 5 (8) Ei - - -
Artikkel 5 (9) Ei - - -
Artikkel 5a (1) Jah JäätS § 134 lg 4 alusel
kehtestatav uus määrus
Artikkel 5a (2) Jah JäätS § 117 lg 1 Jäätmearuandlus Juba vastab
Artikkel 5a (3) Jah JäätS § 134 lg 4 alusel
kehtestatav uus määrus
Artikkel 5a (4) Ei - - -
Artikkel 5b Ei - - -
Artikkel 5c Ei - - -
Artikkel 6 (a) teine Jah JäätS § 35 lg 1 Töötlemata ja
taane liigiti kogutud
jäätmete
prügilasse
ladestamise keeld
Keskkonnaministri Määrus juba vastab.
29.04.2004 määrus nr
38 „Prügila rajamise, Püsijäätmeprügila
kasutamise ja sse ladestatavad
sulgemise nõuded“ § jäätmed
19
§ 20
§ 24
Artikkel 15 Ei - - -
Artikkel 15a Jah Keskkonnaministri KIKi meetmed
22.02.2018 määrus nr
8 „Toetuse andmise
tingimused meetme
„Ettevõtete energia- ja
ressursitõhusus“
tegevuste „Jäätmete
ringlussevõtu
toetamine“ ning
„Jäätmete
korduskasutuseks
ettevalmistamise
toetamine“ jaoks
avatud taotlemise
korral“
Artikkel 15b Ei - - -
Artikkel 15c Ei - - -
Artikkel 16 Ei - - -
Artikkel 17 Ei - - -
I lisa (välja jäetakse Ei - - -
p 3.5)
II lisa (välja Ei - - -
jäetakse p 5)
III lisa (punkti 2 Ei - - -
esimene lõik
jäetakse välja)
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse
muutmise seaduse eelnõu
seletuskirja juurde
Lisa 1
Rakendusakti kavandid
KAVAND 1
KESKKONNAMINISTRI MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Olmejäätmete ringlussevõtu ja ladestatavate koguste arvutamise metoodika
Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 134 lõike 4 ja § 1363 lõike 4 alusel.
§ 1. Ringlusse võetud olmejäätmete mass
(1) Ringlusse võetud olmejäätmete mass on selliste olmejäätmete mass, millega on esmalt
tehtud kõik vajalikud kontrolli-, sortimis- ja muud eelnevad toimingud, et kõrvaldada
jäätmematerjalid, mis ei ole edasiseks töötlemiseks mõeldud, ja tagada kvaliteetne ringlussevõtt
ning millega seejärel tehakse ringlussevõtutoiming, mille käigus jäätmematerjalid tegelikult
töödeldakse toodeteks, materjalideks või aineteks.
(2) Korduskasutamiseks ettevalmistatud olmejäätmete mass on selliste toodete või
tootekomponentide mass, millest on saanud olmejäätmed ja millega on tehtud kõik vajalikud
kontrolli-, puhastus- ja parandustoimingud, et võimaldada toodete ja tootekomponentide
korduskasutamist ilma täiendava sortimise või eeltöötluseta.
(3) Ringlusse võetud olmejäätmete massi mõõdetakse siis, kui jäätmetega hakatakse tegema
ringlussevõtutoimingut. Ringlusse võetud olmejäätmete massi võib erandina mõõta ka
sortimistoimingu lõpus, kui:
1) sellise toimingu väljund võetakse seejärel ringlusse;
2) selliste materjalide või ainete massi, mis kõrvaldatakse ringlussevõtutoimingule eelnevate
lisatoimingutega ja mida ringlusse ei võeta, ei võeta ringlusse võetud jäätmetena märgitava
jäätmete massi arvutamisel arvesse.
§ 2. Olmejäätmete ringlussevõtu arvutamine
(1) Jäätmeseaduse paragrahvi 1363 lõikes 2 nimetatud olmejäätmete korduskasutamiseks
ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtarvude täitmist väljendatakse olmejäätmete ringlussevõtu
määrana.
(2) Aeroobsele või anaeroobsele töötlemisele minevate biojäätmete kogust võib arvestada
ringlusse võetud kogusena, kui sellise töötlemise tulemusena tekib kompost, kääritussaadus või
muu väljund, milles on sisendiga võrreldes sarnane kogus ringlusse võetud materjale ja mida
kasutatakse ringlusse võetud toote, materjali või ainena. Kui väljund kasutatakse maapinnal,
võib seda ringlusse võetud materjaliks lugeda ainult siis, kui selle kasutuse tulemusena paraneb
põllumajanduslik või keskkonnaseisund.
(3) Alates 1. jaanuarist 2027 võib lugeda aeroobsele või anaeroobsele töötlemisele minevaid
biojäätmeid lugeda ringlusse võetud jäätmeteks ainult siis, kui need on kooskõlas
jäätmeseaduse paragrahvi 31 lõikega 4 tekkekohas liigiti kogutud või eraldatud.
(4) Kui jäätmed lakkavad olemast jäätmed ettevalmistava toimingu tulemusena enne töötlemist,
võib sellised asjad lugeda ringlusse võetuks tingimusel, et need töödeldakse edaspidi toodeteks,
materjalideks või aineteks, mida kasutatakse nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil. Kui
asja, mis on lakanud olemast jäätmed, kasutatakse kütusena või muu energiaallikana või need
põletatakse, ladestatakse prügilasse või kasutatakse tagasitäitena, ei võeta neid ringlussevõtu
sihtmäärade saavutamise arvutamisel arvesse.
(5) Ringlussevõtu sihtarvude arvestamisel võib arvesse võtta jäätmete põletamise järel
eraldatud ja ringlusse võetud metallide koguseid tingimusel, et ringlusse võetud metallid
vastavad teatud kvaliteedikriteeriumitele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2008/98 artikli 11 lõike 9 alusel kehtestatud rakendusaktis.
(6) Kui Eestis kogutud olmejäätmed saadetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)
nr 1013/2006 kohaselt teise liikmesriiki või eksporditakse liidust ringlussevõtu eesmärgil,
arvestatakse need kogused Eestis ringlusse võetud massi hulka.
(7) Olmejäätmete ringlussevõtu määra arvutamisel võetakse arvesse Euroopa Komisjoni
rakendusotsuses (EL) nr 2019/1004, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivile 2008/98/EÜ jäätmeid käsitlevate andmete arvutamise, kontrollimise ja
esitamise eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni rakendusotsus C(2012) 2384,
sätestatut.
§ 3. Olmejäätmete ladestamise arvutamine
(1) Jäätmeseaduse paragrahvi 134 lõikes 3 nimetatud olmejäätmete ladestamise vähendamise
sihtarvu täitmist väljendatakse olmejäätmete ladestamise määrana.
(2) Arvutamaks, kas olmejäätmete ladestamise vähendamise sihtarv on saavutatud:
1) arvutatakse vastaval kalendriaastal tekitatud ja prügilasse ladestamiseks suunatud
olmejäätmete mass;
2) arvatakse prügilasse ladestatava jäätmetena märgitud olmejäätmete massi hulka selliste
jäätmete mass, mis on tekkinud olmejäätmete ringlussevõtule või muule taaskasutamisele
eelneva töötlemise toimingute tagajärjel, näiteks sortimise või mehhaanilis-bioloogilise
töötluse käigus, ning mis seejärel ladestatakse prügilasse;
3) märgitakse prügilasse ladestatud jäätmetena nende olmejäätmete mass, mis lähevad
kõrvaldamisele põletamise teel, ja nende jäätmete mass, mis on tekkinud olmejäätmete
biolaguneva osa stabiliseerimise toimingute tagajärjel ning mis seejärel prügilasse ladestatakse;
4) ei arvata prügilasse ladestatud jäätmetena märgitud olmejäätmete massi hulka olmejäätmete
ringlussevõtu või muude taaskasutamise toimingute käigus tekkinud jäätmete massi, mis on
seejärel prügilasse ladestatud.
(3) Kui Eestis kogutud olmejäätmed saadetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)
nr 1013/2006 kohaselt teise liikmesriiki või eksporditakse liidust prügilasse ladestamise
eesmärgil, arvestatakse need kogused Eestis prügilasse ladestatud jäätmete massi hulka.
(4) Olmejäätmete ladestamise määra arvutamisel võetakse arvesse Euroopa Komisjoni
rakendusotsuses 2019/1004, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivile 2008/98/EÜ jäätmeid käsitlevate andmete arvutamise, kontrollimise ja esitamise
eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni rakendusotsus C(2012) 2384, sätestatut.
Rene Kokk Meelis Münt
Minister Kantsler
KAVAND 2
KESKKONNAMINISTRI MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Pakendi korduskasutuse ja pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamise metoodika
Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 16 lõike 6 alusel.
§ 1. Pakendi korduskasutuse arvutamine
(1) Pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamisel võib võtta arvesse teataval aastal esmakordselt
turule lastavate korduskasutatavate müügipakendite keskmist osakaalu, mida on eelneva kolme
aasta jooksul pakendite korduskasutuse süsteemi raames korduvalt kogutud. Selleks
lahutatakse:
1) pakendiseaduse § 36 lõigetes 21 ja 22 kehtestatud sihtarvudest korduskasutatavate
müügipakendite osakaal kõigist turule lastud müügipakenditest ja
2) pakendiseaduse § 36 lõigetes 31 ja 32 kehtestatud sihtarvudest korduskasutatavate
müügipakendite ja asjaomasest pakendimaterjalist koosnevate korduskasutavate
müügipakendite osakaal kõigist turule lastud sellest materjalist müügipakenditest.
(2) Asjaomase sihtarvu arvutamisel võetakse sellisest osakaalust arvesse kõige rohkem viis
protsenti.
(3) Sihtarvude arvutamisel võib arvesse võtta korduskasutuseks parandatud puitpakendite
koguseid.
§ 2. Ringlusse võetud pakendijäätmete mass
(1) Ringlusse võetud pakendijäätmete mass on selliste pakendijäätmete mass, millega on esmalt
tehtud kõik vajalikud kontrolli-, sortimis- ja muud eelnevad toimingud, et kõrvaldada
jäätmematerjalid, mis ei ole edasiseks töötlemiseks mõeldud ning millega seejärel tehakse
ringlussevõtutoiming, mille käigus jäätmematerjalid tegelikult töödeldakse toodeteks,
materjalideks või aineteks.
(2) Ringlusse võetud pakendijäätmete massi võib mõõta ka sortimistoimingu lõpus, kui:
1) sellise toimingu väljund võetakse seejärel ringlusse;
2) selliste materjalide või ainete massi, mis kõrvaldatakse ringlussevõtutoimingule eelnevate
lisatoimingutega ja mida ringlusse ei võeta, ei võeta ringlusse võetud jäätmetena märgitava
jäätmete massi arvutamisel arvesse
§ 3. Pakendijäätmete ringlussevõtu arvutamine
(1) Pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmist väljendatakse pakendijäätmete
ringlussevõtu arvuna. Ringlussevõtu arv arvutatakse kalendriaasta kestel ringlusse võetud
pakendijäätmete ning sama perioodi jooksul turule lastud kauba pakendi massi suhtarvuna, mis
on väljendatud massiprotsentides. Turule lastud kauba pakendi massi hulka ei arvata Eestist
välja viidud kauba pakendi massi ja kasutusele võetud tagastatud korduskasutuspakendi massi,
kui need on pakendiettevõtja poolt dokumentaalselt tõendatavad. Ringlusse võetud
pakendijäätmete massi hulka arvatakse Eestis ringlussevõetud ja ringlussevõtmiseks välja
veetud pakendijäätmete mass.
(2) Pakendijäätmete ringlussevõtu arvu arvutamisel võetakse arvesse Euroopa Komisjoni
otsuse 2005/270/EÜ, millega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 94/62/EÜ
pakendite ja pakendijäätmete kohta kehtestatakse andmebaasisüsteemi vormid (ELT L 086,
05.04.2005, lk 6–12), artikli 2 punktis 2 ja artikli 3 punktides 2–4 ning artiklites 4–6 sätestatut.
(3) Aeroobsele või anaeroobsele töötlemisele minevate biolagunevate pakendijäätmete kogust
võib arvestada ringlusse võetud kogusena, kui sellise töötlemise tulemusena tekib kompost,
kääritussaadus või muu väljund, milles on sisendiga võrreldes sarnane kogus ringlusse võetud
materjale ja mida kasutatakse ringlusse võetud toote, materjali või ainena. Kui väljund
kasutatakse maapinnal, võib seda ringlussevõetud materjaliks lugeda ainult siis, kui selle
kasutuse tulemusena paraneb põllumajanduslik või keskkonnaseisund.
(4) Kui pakendijäätmed lakkavad olemast jäätmed ettevalmistava toimingu tulemusena enne
töötlemist, võib sellised materjalid lugeda ringlusse võetuks tingimusel, et need töödeldakse
edaspidi toodeteks, materjalideks või aineteks, mida kasutatakse nende esialgsel või mõnel
muul eesmärgil. Kui materjale, mis on lakanud olemast jäätmed, kasutatakse kütusena või muu
energiaallikana või need põletatakse, ladestatakse prügilasse või kasutatakse tagasitäitena, ei
võeta neid ringlussevõtu sihtarvude saavutamise arvutamisel arvesse.
(5) Ringlussevõtu sihtarvude arvestamisel võib arvesse võtta jäätmete põletamise järel
eraldatud ja ringlusse võetud metalli koguseid põletatud pakendijäätmete osakaalu järgi
tingimusel, et ringlusse võetud metallid vastavad teatud kvaliteedikriteeriumitele, mis on
sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98 artikli 11 lõike 9 alusel
kehtestatud rakendusaktis.
Rene Kokk Meelis Münt
Minister Kantsler
KAVAND 3
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Keskkonnaministri 08.12.2011 määruse nr 148
„Jäätmete taaskasutamis- ja
kõrvaldamistoimingute nimistud1“ muutmine
Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 15 lõike 8 ja § 17 lõike 2 alusel.
Keskkonnaministri 08.12.2011 määruses nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja
kõrvaldamistoimingute nimistud1“ (RT I, 14.12.2011, 4) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 punkti 4 täiendatakse järgmises sõnastuses:
„R4k – jäätmeteks muutunud, peamiselt metallidest või metalliühenditest koosnevate toodete
või nende komponentide korduskasutuseks ettevalmistamine;“;
2) paragrahvi 2 punkti 9 viimane taane muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„R12s – jäätmete taaskasutamisele eelnev sortimine või teatud komponentide, ainete või segude
eraldamine, millega võib kaasneda mehhaaniline töötlemine (purustamine, tükeldamine,
demonteerimine, kokkupressimine, granuleerimine, filtreerimine, setitamine jms), kui selle
tulemusel tekivad uued jäätmeliigid ning jäätmete olemus või koostis muutub;“;
Rene Kokk Meelis Münt
Minister Kantsler
KAVAND 4
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a
määruse nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus1“
muutmine
Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 25 lõike 2 alusel.
Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a määruses nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus1“ (RT I,
10.08.2018, 1) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 4 lõike 3 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.
2) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) koostab valimi pakendiettevõtjatest ja taaskasutusorganisatsioonidest, kes peavad
korraldama pakendiseaduse § 241 sätestatud audiitorkontrolli hiljemalt 1. märtsil.;
3) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:
„51) teave pakendimaterjalide ja nende valmistamisel kasutatavate komponentide toksilisuse
või ohtlikkuse kohta, kui need ületavad pakendiseaduse §-s 14 sätestatud sihtarve;“
4) paragrahvi 7 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
5) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Taaskasutusorganisatsiooni kohta kantakse andmebaasi lisaks lõikes 1 loetletud andmetele
lepingu sõlminud pakendiettevõtjate nimed, sealhulgas iga pakendiettevõtja äriregistri kood,
taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingu number ning sõlmimise ja lõpetamise aeg.“;
6) määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:
„§ 81. Registrisse kantavad andmed taaskasutustõendi kohta
(1) Taaskasutamistõend koostatakse digitaalselt veebipõhisesse registrisse.
(2) Taaskasutamistõendile märgitakse pakendijäätmete üleandja, pakendijäätmete liik, kood ja
kogus ning taaskasutatud pakendijäätmete kogus ja taaskasutamistoimingu kood.
7) paragrahvi 11 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Paragrahvi 9 punktides 1 või 2 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta
§ 7 lõike 1 punktides 1-6 nimetatud andmed digitaalselt veebipõhisesse registrisse hiljemalt
31. jaanuaril.
(2) Paragrahvi 9 punktis 4 või 5 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7
lõike 1 punktis 7 nimetatud andmed digitaalselt veebipõhisesse registrisse hiljemalt
31. jaanuaril.“;
8) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„21) Paragrahvi 9 punktides 1 või 2 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta
§ 7 lõike 1 punktides 8 ja 9 nimetatud andmed digitaalselt veebipõhisesse registrisse hiljemalt
1. septembril.“;
9) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Paragrahvi 9 punktis 2 nimetatud andmeandja hoiab § 7 lõikes 3 nimetatud andmed
digitaalselt veebipõhises registris ajakohasena.“;
10) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni poolt jäätmekäitluse sihtmäärade
saavutamise andmed avalikustatakse registris masinloetaval kujul.
(42) Taaskasutusorganisatsiooniga lepingu sõlminud pakendiettevõtjate nimed avalikustatakse
registris masinloetaval kujul.“.
Jüri Ratas
Peaminister Rene Kokk
Keskkonnaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
KAVAND 5
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a
määruse nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
muutmine
Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 261 lõike 2 alusel.
Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruses nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
(RT I, 05.03.2019, 15) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) koostab valimi tootjatest ja tootjate ühendustest, kes peavad korraldama jäätmeseaduse
§ 232 sätestatud audiitorkontrolli hiljemalt 1. märtsil.;“
2) paragrahv 7 lõiget 1 täiendatakse punktidega 28 ja 29 järgmises sõnastuses:
„28) registrisse kantavad andmed kinnitanud audiitori ja audiitorteenust pakkuva juriidilise
isiku nimi, audiitori telefoninumber ning e-posti aadress;
29) vandeaudiitori audiitorkontrolli kokkuvõte.“;
3) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„4) Paragrahvi 11 punktides 1-3 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7
lõike 1 punktides 28 ja 29 nimetatud andmed digitaalselt veebipõhisesse registrisse hiljemalt
1. septembril.“;
4) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Tootja ja tootjate ühenduse poolt jäätmekäitluse sihtmäärade saavutamise andmed
avalikustatakse registris masinloetaval kujul.
(42) Tootjate ühendusega lepingu sõlminud või ühinenud tootjate nimed avalikustatakse
registris masinloetaval kujul.“.
Jüri Ratas
Peaminister Rene Kokk
Keskkonnaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
KAVAND 6
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn ……. nr
Keskkonnaministri 16.01.2007 määruse nr 4
„Olmejäätmete sortimise kord ning
sorditud jäätmete liigitamise alused“ muutmine
Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 36 lõike 5 alusel.
Keskkonnaministri 16.01.2007 määruses nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud
jäätmete liigitamise alused“ (RT I, 19.12.2015, 5) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahv 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
Rene Kokk Meelis Münt
Minister Kantsler
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/19-1162 - Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 28.11.2019 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ef9eb667-f36e-4d07-8695-e228eb148a11
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ef9eb667-f36e-4d07-8695-e228eb148a11?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main