Sotsiaalministri
03.10.2019 määrus nr 63
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“
Lisa 1
Suplusvee seire
1. Enne iga suplushooaja algust tuleb võtta üks suplusvee proov. Suplushooaja jooksul tuleb
analüüsimiseks võtta vähemalt neli proovi, võttes arvesse ka enne suplushooaja algust võetud
proovi ja punkti 2 nõudeid.
2. Suplushooaja jooksul tuleb võtta ja analüüsida vähemalt kolme proovi, juhul kui
suplushooaeg ei kesta üle kaheksa nädala või supluskoht asub eriliste geograafiliste
piirangutega piirkonnas.
3. Suplusvee proovi võtmise kuupäevad peavad olema jaotatud suplushooajale nii, et
proovivõtmise kuupäevade vaheline aeg ei ületaks ühte kuud.
4. Lühiajalise reostuse korral võetakse üks lisaproov, et kontrollida reostuse lõppemist. See
proov ei kuulu suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogusse. Kui arvesse võtmata
proovi asemel on vaja võtta uus proov, võetakse täiendav proov seitse päeva pärast lühiajalise
reostuse lõppu.
5. Suplusvee kvaliteedi näitajad ja nende piirväärtused (ühe proovi hindamiseks):
Mikroorganismid Kontrollväärtus(*) Analüüsi
standardmeetodid
Soole enterokokid (pmü/100 ml) 100 ISO 7899-1 või ISO 7899-2
Escherichia coli (pmü/100 ml) 1000 ISO 9308-3 või ISO 9308-1
(*) Kontrollväärtus on väärtus, mille ületamise korral hinnatakse, kas suplusvees sisalduvad
mikroorganismid kujutavad inimese tervisele sellist ohtu, mis nõuab asjakohaste
kvaliteedijuhtimismeetmete rakendamist.
6. Suplusvee kvaliteedi näitajad ja nende protsentiili väärtused arvutatuna suplusvee kvaliteeti
iseloomustavate andmete kogu põhjal:
Siseveekogude vesi
A B C D E
Mikroorganismid Väga Hea Piisav Analüüsi
hea kvaliteet kvaliteet standardmeetodid
kvalite
et
1 Soole enterokokid 200 (*) 400 (*) 330 (**) ISO 7899-1 või ISO 7899-2
(pmü/100 ml)
2 Escherichia coli 500 (*) 1000 (*) 900 (**) ISO 9308-3 või ISO 9308-1
(pmü/100 ml)
(*) Põhineb 95-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2.
(**) Põhineb 90-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2.
Rannikuvesi ja siirdevesi
A B C D E
Mikroorganismi Väga Hea Piisav Analüüsi
d hea kvaliteet kvaliteet standardmeetodid
kvaliteet
1 Soole enterokokid 100 (*) 200 (*) 185 (**) ISO 7899-1 või ISO
(pmü/100 ml) 7899-2
2 Escherichia coli 250 (*) 500 (*) 500 (**) ISO 9308-3 või ISO
(pmü/100 ml) 9308-1
(*) Põhineb 95-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2.
(**) Põhineb 90-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2.
MINISTRI MÄÄRUS
03.10.2019 nr 63
Nõuded suplusveele ja supelrannale1
Määrus kehtestatakse veeseaduse § 91 lõike 2 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse nõuded suplusveele ja supelrannale (edaspidi supluskoht),
suplusvee seirele, klassifitseerimisele ja kvaliteedi juhtimisele ning üldsusele suplusvee
kvaliteedi kohta teabe andmisele eesmärgiga kaitsta inimese tervist.
(2) Määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele supluskohtadele, kus käib ujumas suur hulk
inimesi ning milles suplemist ei ole alaliselt keelatud või mille suhtes ei ole antud alalist
soovitust mitte supelda.
(3) Määruse nõuded on täitmiseks avalik-õiguslikule ja eraõiguslikule juriidilisele isikule ning
füüsilisele isikule, kes on supluskoha omanik või valdaja.
(4) Määruse nõudeid ei kohaldata ujumisbasseinide ja terviseveebasseinide veele, suletud
tehisveekogude veele, mida töödeldakse või kasutatakse raviks, ega selliste basseinide veele,
kus kasutatakse kunstlikult tekitatud suletud veekogu vett, mis on pinna- ja põhjaveest
eraldatud.
§ 2. Määruses kasutatavad terminid
Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
1) supluskoht – veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks, ja sellega piirnev
maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt;
2) suplusvesi – supluskohana tähistatud veekogu vesi;
3) suplushooaeg – ajavahemik 1. juunist kuni 31. augustini;
4) supluskoha asutamine – varem supluskohana määratlemata alale käesolevas määruses
esitatud nõuete rakendamine;
5) supluskoha hooaja avamine – olemasoleva ja nõuetele vastava supluskoha
heakorrastamine ning suplusvee seire alustamine, et võimaldada suplejatele supluskoha
tervisele ohutut kasutamist;
6) reostus – suplusvee mikrobioloogilise saaste või muude suplusvee kvaliteeti mõjutavate
organismide, ainete või jäätmete esinemine, sealhulgas § 4 lõikes 3 ja § 8 lõigetes 4–6 ning
lisa 1 punkti 6 veerus A nimetatud mikroorganismid, mis ohustavad suplejate tervist;
7) lühiajaline reostus – lisa 1 punkti 6 veerus A nimetatud mikroorganismide põhjustatud
mikrobioloogiline saaste, millel on selgelt määratavad põhjused ning mis ei mõjuta tavaliselt
2
suplusvee kvaliteeti kauem kui ligikaudu 72 tundi ja mida hindab Terviseamet lisas 2 sätestatud
hindamismeetodi kohaselt;
8) ebaharilik olukord – sündmus või mitu sündmust, mis konkreetses supluskohas mõjutavad
suplusvee kvaliteeti ja mis eeldatavasti ei kordu sagedamini kui keskmiselt üks kord iga nelja
aasta jooksul;
9) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu – suplusvee seire teel saadud
suplusvee kvaliteeti iseloomustavad andmed;
10) suplusvee kvaliteedi hindamine – suplusvee kvaliteedi hindamise protsess, milles
kasutatakse lisas 2 sätestatud hindamismeetodit;
11) tsüanobakterite vohamine – tsüanobakterite ehk sinivetikate kuhjumine kirme, kile või
ujumudana;
12) seirekoht – koht supluskohas, kus on eeldatavasti kõige rohkem suplejaid või kus
tulenevalt suplusvee profiilist eeldatakse kõige suuremat reostuse ohtu;
13) seirekalender – lisa 1 kohaselt supluskohale koostatud seirekava;
14) alaline suplemiskeeld või soovitus mitte supelda – vähemalt ühe suplushooaja jooksul
kehtiv suplemiskeeld või soovitus mitte supelda;
15) kvaliteedijuhtimismeetmed – suplusvee profiili koostamine ja ajakohastamine;
seirekalendri kehtestamine; suplusvee seire, selle kvaliteedi hindamine ja klassifitseerimine;
suplusvee kvaliteeti mõjutavate ja suplejate tervist ohustada võivate reostuse põhjuste
väljaselgitamine ja hindamine; üldsuse teavitamine; meetmed, et ära hoida suplejate
kokkupuudet reostusega ning vähendada suplusvee reostuse ohtu;
16) suur hulk suplejaid – suplejate arv, mida Terviseamet peab küllalt suureks, võttes arvesse
eelkõige varasemaid suundumusi või olemasolevat infrastruktuuri või ehitisi või teisi vahendeid
suplemise soodustamiseks;
17) suplusvee profiil – suplusvee kohta lisa 3 kohaselt koostatud andmete kogu.
§ 3. Nõuded supluskoha asutamisele
(1) Supluskoha asutamiseks peab selle omanik või valdaja vähemalt kaks kuud enne
suplushooaja algust esitama Terviseametile kirjaliku taotluse, kus on esitatud lõikes 2
sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajate tulemused ning lühikirjeldus lõigetes 3 ja 4 sätestatud
supluskoha rajamist takistavatest asjaoludest nende olemasolu korral koos nende
kõrvaldamiseks võetavate meetmete kirjeldusega.
(2) Veekogul või selle osal, mille äärde kavandatakse asutada supluskoht, peab olema
vähemalt lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud kvaliteediklass „piisav kvaliteet“.
(3) Supluskoht peab olema suplejatele ohutu, lauge, aukudeta, allikateta, veekeeristeta ning
vaba mudast ja ujumist segavast taimestikust. Suplusvee sügavus ei tohi ületada 1,8 m ning
suplemiseks kasutatav veekogu osa peab olema veekogu muust osast hoiatusmärkidega
eraldatud.
(4) Heitvee suubla ei tohi olla supluskoha territooriumile ja selle välispiirile lähemal kui 200
meetrit. Supluskoha teenindamiseks ette nähtud ehitised ja rajatised ning nende sihipärane
kasutamine ei tohi halvendada suplusvee kvaliteeti.
(5) Veesõidukeid tohib kasutada avalikul ja avalikult kasutataval veekogul veeseaduses
sätestatud nõuete kohaselt.
(6) Terviseamet otsustab supluskoha asutamise või sellest keeldumise 30 tööpäeva jooksul
alates taotluse esitamisest ning teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest kirjalikult.
§ 4. Nõuded suplushooaja avamisele
(1) Supluskoht peab enne suplushooaja avamist ja selle vältel olema hooldatud ja korrastatud.
3
(2) Supluskohas peab olema tagatud suplejate ohutus ja üldsusele nähtavale kohale peab
olema paigutatud teave supluskoha omaniku või valdaja kohta ning § 9 lõikes 2 nõutav teave.
(3) Supluskohas ei tohi olla tõrvaseid jääke, klaasi-, plasti-, kummi- ega muid jäätmeid. Sellise
reostuse avastamise korral peab supluskoha omanik või valdaja viivitamata likvideerima
reostuse, vajaduse korral rakendama asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid ja teavitama
üldsust.
(4) Supluskoha omanik või valdaja koostab enne suplushooaja algust supluskoha
seirekalendri, mille järgi võetakse kaks nädalat enne suplushooaja algust esimene suplusvee
proov, mis esitatakse Terviseametile.
(5) Terviseamet otsustab supluskoha suplushooaja avamise või sellest keeldumise viie
tööpäeva jooksul pärast lõikes 4 nimetatud andmete esitamist ja teavitab taotlejat vastuvõetud
otsusest kirjalikult.
§ 5. Nõuded suplusvee seirele
(1) Supluskoha omanik või valdaja korraldab suplusvee seire vastavalt seirekalendrile, mis on
koostatud lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatud Terviseametiga.
(2) Suplusvee seire peab toimuma vastavalt seirekalendrile või hiljemalt neli päeva pärast
selles märgitud kuupäeva.
(3) Lühiajalise reostuse ajal võetud proove ei pea seirekalendris arvesse võtma, kuid nende
asemel tuleb lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt võtta uued proovid.
(4) Suplusvee seire peab sisaldama ka suplusveekogu visuaalset kontrolli, et teha kindlaks §
4 lõikes 3 nimetatud reostus. Kui selline reostus leitakse, võetakse tarvitusele vajalikud
kvaliteedijuhtimismeetmed, kaasa arvatud üldsuse teavitamine vajaduse korral.
(5) Ebahariliku olukorra puhul võib seirekalendri järgimise peatada, kuid seda tuleb jätkata
niipea, kui on võimalik pärast ebahariliku olukorra lõppemist.
(6) Proovid, mis võetakse pärast ebahariliku olukorra lõppemist, asendavad neid proove, mis
selle olukorra tõttu võtmata jäid.
(7) Supluskoha omanik või valdaja edastab Terviseametile seirekalendri alusel võetud kõikide
proovide analüüside tulemused järgmise tööpäeva jooksul pärast tulemuste teada saamist.
Kõigist seirekalendri järgimise peatamistest ja nende põhjustest tuleb teavitada Terviseametit.
(8) Suplusvee proove tuleb analüüsida akrediteeritud laboris lisas 1 kirjeldatud meetodite ja
lisas 4 sätestatud eeskirja kohaselt. Teisi meetodeid ja eeskirju võib kasutada, kui on võimalik
tõestada, et saadud tulemused on võrdväärsed analüüside tulemustega, mille tegemisel on
kasutatud lisas 1 kirjeldatud meetodeid ja lisas 4 sätestatud eeskirja ning Terviseametile on
esitatud kogu asjakohane teave kasutatud meetodite, eeskirjade ja valideerimise kohta.
§ 6. Suplusvee kvaliteedi hindamine
(1) Suplusvee ohutuse tagamiseks suplushooaja jooksul hinnatakse iga võetud proovi
vastavalt lisa 1 punktis 5 sätestatud nõuetele.
(2) Pärast suplushooaja lõppu koostab Terviseamet suplusvee kvaliteeti iseloomustavate
andmete kogu lõppenud suplushooaja ja sellele eelnenud kolme suplushooaja kohta vastavalt
lisa 1 punktis 6 sätestatud nõuetele.
4
(3) Pärast suplushooaja lõppu hindab Terviseamet iga supluskoha suplusvee kvaliteeti vee
kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal lisas 2 sätestatud nõuete kohaselt.
(4) Supluskoha suplusvee kvaliteeti võib erandkorras hinnata ka ainult kolme eelmise
suplushooaja kohta koostatud suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal.
(5) Supluskoha suplusvee kvaliteedi hindamiseks kasutatav suplusvee kvaliteeti
iseloomustavate andmete kogu peab koosnema vähemalt 16 proovist või lisa 1 punktis 2
nimetatud juhtudel vähemalt 12 proovist.
(6) Suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu võib koostada vähem kui nelja
suplushooaja kohta, kui on täidetud lõikes 5 esitatud tingimused või suplushooaeg ei kesta üle
kaheksa nädala ja suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogud koosnevad vähemalt
kaheksast proovist.
(7) Lõiget 6 rakendatakse neile supluskohtadele:
1) mis on hiljuti asutatud supluskohana;
2) kus on toimunud muutused, mis tõenäoliselt mõjutavad suplusvee klassifikatsiooni vastavalt
§-le 7, mistõttu suplusvee kvaliteeti hinnatakse pärast muutuste toimumist kogutud proovide
põhjal koostatud suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu alusel või;
3) kus suplusvee kvaliteedi vastavust on hinnatud enne käesoleva määruse jõustumist
kehtinud nõuete kohaselt.
(8) Suplusvee kvaliteedi hindamisperioodi ei tohi muuta tihedamini kui üks kord viie aasta
jooksul.
(9) Suplusvee kvaliteedi hindamise tulemuste alusel rühmitatakse olemasolevad supluskohad
§ 7 lõikes 1 nimetatud klassidesse, juhul kui:
1) supluskohad külgnevad üksteisega;
2) supluskoht on eelmise nelja aasta jooksul lõigete 3, 4 ja 5 ning lõike 7 punkti 3 alusel saanud
samasuguse hinnangu;
3) suplusvee profiilis on esitatud supluskohtadele ühised riskifaktorid või fikseeritud nende
puudumine.
§ 7. Nõuded suplusvee klassifikatsioonile ja kvaliteedile
(1) Paragrahvi 6 alusel tehtud suplusvee kvaliteedi hindamise põhjal klassifitseerib
Terviseamet lisas 2 sätestatud kriteeriumide alusel supluskoha kvaliteedi „väga heaks“,
„heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“.
(2) Supluskoht võib olla ajutiselt klassifitseeritud „halvaks“. Sel juhul peab supluskoha omanik
või valdaja teavitama Terviseametit põhjustest, miks ei ole võimalik saavutada supluskoha
„piisavat“ kvaliteeti.
(3) Kui supluskoht on klassifitseeritud „halvaks“, peab supluskoha omanik või valdaja alates
järgmisest suplushooajast rakendama piisavaid kvaliteedijuhtimismeetmeid, sealhulgas
suplemiskeeldu või soovitust mitte supelda, et vältida suplejate kokkupuudet reostusega, ning
tegema kindlaks piisava kvaliteedi mittesaavutamise põhjustajad ja põhjused, et reostust
vältida, vähendada või kõrvaldada.
(4) Kui supluskoht on klassifitseeritud „halvaks“ viie järjestikuse aasta jooksul, kehtestab
Terviseamet supluskohale alalise suplemiskeelu või annab alalise soovituse mitte supelda.
Alalise suplemiskeelu või alalise soovituse mitte supelda võib anda ka varem, kui suplusvee
„piisava“ kvaliteedi saavutamine on võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas.
5
(5) Kui supluskohale kehtestatakse alaline suplemiskeeld või antakse alaline soovitus mitte
supelda, peab supluskoha omanik või valdaja teavitama supluskohas üldsust selge ja lihtsa
hoiatusmärgi või sümboliga, millega antakse teada, et kõnealune koht ei ole enam supluskoht.
Ümberklassifitseerimise põhjused ja supluskoha väljaarvamine supluskohtade nimekirjast
avaldatakse Terviseameti veebilehel.
(6) Erakorralise olukorra puhul, millel on halb mõju või mille korral võib eeldada halba mõju
suplusvee kvaliteedile ja suplejate tervisele, peab supluskoha omanik või valdaja viivitamata
rakendama vajalikke kvaliteedijuhtimismeetmeid, sealhulgas teavitama Terviseametit ja
üldsust olukorrast, kindlaks tegema reostuse põhjused ja vajaduse korral rakendama ajutist
suplemiskeeldu.
(7) „Väga heaks“ või „heaks“ klassifitseeritud suplusveekogude arvu suurendamiseks tuleb
supluskoha omanikul või valdajal rakendada realistlikke ja proportsionaalseid meetmeid.
Nimetatud meetmeid täpsustatakse suplusvee profiilides ja veemajanduskavades.
§ 8. Nõuded suplusvee profiili koostamisele
(1) Terviseamet koostab igale supluskohale suplusvee profiili ja ajakohastab seda vastavalt
lisale 3.
(2) Suplusvee profiil võib hõlmata üht supluskohta või rohkem kui üht kõrvutiasetsevat
supluskohta.
(3) Suplusvee profiili koostamisel, ülevaatamisel ja ajakohastamisel kasutatakse veeseaduse
ja keskkonnaseire seaduse ning nende seadustega kehtestatud nõuete alusel kogutud
asjakohaseid seire- ja hindamisandmeid.
(4) Kui suplusvee profiil viitab võimalikule tsüanobakterite levikule, korraldab Terviseamet
asjakohase seire, et õigel ajal tuvastada ja ennetada terviseriske.
(5) Kui toimub tsüanobakterite levik ja eeldatakse terviseriski või on tuvastatud terviserisk,
peab supluskoha omanik või valdaja kohe rakendama piisavaid kvaliteedijuhtimismeetmeid,
kaasa arvatud üldsuse teavitamine, et ära hoida suplejate kokkupuudet vetikatoksiinidega.
(6) Kui suplusvee profiil viitab tervist mõjutavate makrovetikate või mere fütoplanktoni leviku
laienemisele, korraldab Terviseamet asjakohase uuringu, et teha kindlaks sellega seotud
terviseriskid. Vajaduse korral peab supluskoha omanik või valdaja rakendama asjakohaseid
kvaliteedijuhtimismeetmeid ning teavitama sellest üldsust.
§ 9. Nõuded üldsuse teavitamisele
(1) Üldsusele ettenähtud teabe kättesaadavuse supluskohas tagab supluskoha omanik või
valdaja. Vajaduse korral esitatakse asjakohane teave mitmes keeles.
(2) Suplushooaja jooksul levitatakse aktiivselt järgmist teavet, mis tehakse viivitamata
kättesaadavaks nähtavates kohtades suplusveekogu lähiümbruses:
1) suplusvee kehtiva klassifikatsiooni kohta Euroopa Komisjoni rakendusotsuse nr
2011/321/EL (ELT L 143, 31.5.2011, lk 38–40) lisa 2. osas esitatud sümboleid arvestades;
2) määruse lisa 3 kohaselt koostatud suplusvee profiili üldine kirjeldus mittetehnilises keeles;
3) teade suplusvee lühiajalise reostuse kohta ning päevade arv, mille jooksul sellise reostuse
tõttu oli eelmisel suplushooajal suplemine keelatud või soovitati mitte supelda;
4) hoiatus, kui suplusvesi on reostatud või on selle reostumise oht;
5) ebahariliku olukorra puhul teave selle olemuse ja eeldatava kestuse kohta;
6) suplemiskeeld või soovitus mitte supelda koos asjakohaste selgituste ja Euroopa Komisjoni
rakendusotsuse nr 2011/321/EL lisa 1. osas esitatud sümbolitega;
6
7) teade supluskohale alalise supluskeelu või alalise soovituse mitte supelda kehtestamise
kohta koos selgitusega, et konkreetset veekogu ei peeta enam supluskohaks, ning supluskoha
ümberklassifitseerimise põhjused;
8) viide Terviseameti veebilehe aadressile ja muudele allikatele, kust saab täiendavat teavet
supluskoha ja sellele esitatud nõuete kohta.
(3) Terviseamet kasutab asjakohaseid meediakanaleid ja tehnoloogiaid, sealhulgas
veebilehte, et aktiivselt ja viivitamata, vajaduse korral mitmes keeles avalikustada lisaks lõikes
2 loetletud teabele alljärgnev teave:
1) igal aastal enne suplushooaja algust täiendatud avalike supluskohtade nimekiri;
2) kõigi supluskohtade klassifikatsioon viimase kolme aasta jooksul, suplusvee profiilid ja
pärast viimast klassifitseerimist toimunud seire tulemused, mis on kättesaadavaks tehtud
veebilehel kohe pärast seire toimumist;
3) teave nende supluskohtade kohta, mille suplusvee kvaliteet on klassifitseeritud „halvaks“
reostuse tõttu, koos reostuse põhjuste ja meetmetega, mida rakendatakse suplejate tervise
kaitseks, reostusega kokkupuute vältimiseks ja § 7 lõikes 2 nimetatud reostuse põhjustega
toimetulekuks;
4) supluskohtade puhul, kus esineb lühiajalist reostust, teave selle põhjuste, tõenäosuse ja
võimaliku kestuse kohta, samuti reostuse põhjuste likvideerimise võimalike lahenduste ja
meetmete kohta, mida rakendatakse suplejate reostusega kokkupuutumise vältimiseks.
§ 10. Üldsuse kaasamine
(1) Kohalik omavalitsus teavitab asjaomast üldsust supluskoha asutamisest oma veebilehel,
kohalikus ajalehes ja muude asjakohaste meediakanalite kaudu.
(2) Üldsusel on võimalus esitada arvamusi kohalikule omavalitsusele ja teha ettepanekuid
Terviseameti veebilehel supluskoha asutamise, nimekirjade koostamise, läbivaatamise ja
ajakohastamise kohta.
(3) Terviseamet ja kohalik omavalitsus võtavad asjakohaselt arvesse supluskoha asutamisel
tehtud üldsuse ettepanekuid, kaebusi ja märkusi.
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi
juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 04.03.2006, lk 37–
51).
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
Sotsiaalminister
(allkirjastatud digitaalselt)
Marika Priske
Kantsler
Lisa 1 Suplusvee seire
Lisa 2 Supluskoha hindamine ja klassifikatsioon
Lisa 3 Suplusvee profiil
Lisa 4 Mikrobioloogilise analüüsi jaoks võetud proovide käitlemise eeskiri
Sotsiaalministri
03.10.2019 määrus nr 63
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“
Lisa 2
Supluskoha hindamine ja klassifikatsioon
1. Halb kvaliteet
Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „halvaks“, kui suplusvee kvaliteeti iseloomustavate
andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta (a) on mikrobioloogiliste näitajate loendite
protsentiili väärtused (b) halvemad (c) kui „piisava kvaliteedi“ väärtused lisa 1 punktis 6 esitatud
tabeli veerus D.
2. Piisav kvaliteet
Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „piisavaks“, kui:
1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on
mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed määruse lisa 1 punkti 6
veerus D esitatud „piisava kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad(d);
2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel, et:
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase
hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid
hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates;
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks,
vähendamiseks või kõrvaldamiseks;
– proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu
viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks
perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest,
kumb arv on suurem.
3. Hea kvaliteet
Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „heaks“, kui:
1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on
mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed määruse lisa 1 punkti 6
veerus C esitatud „hea kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad(d);
2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel et:
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase
hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid
hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates;
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks,
vähendamiseks või kõrvaldamiseks;
– proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu
viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks
perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest,
kumb arv on suurem.
4. Väga hea kvaliteet
Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „väga heaks“, kui:
1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on
mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed lisa 1 punkti 6 veerus B
esitatud „väga hea kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad;
2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel, et:
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase
hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid
hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates;
– rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks,
vähendamiseks või kõrvaldamiseks;
– proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu
viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks
perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest,
kumb arv on suurem.
MÄRKUSED
(a) „Viimane hindamisperiood“ tähendab viimast nelja suplushooaega või vastavalt vajadusele
määruse §-s 6 sätestatud perioodi.
(b) Konkreetsest veekogust kogutud mikrobioloogiliste andmete log 10 normaaljaotuse
tihedusfunktsiooni protsentiili hindamise põhjal leitakse protsentiili väärtus järgmiselt:
– võetakse log10 väärtus kõigist bakteriaalsetest loenditest hinnatavas andmejärjestuses (Kui
saadakse nullväärtus, võetakse selle asemel log10 väärtus analüüsimeetodi minimaalsest
avastamispiirist.);
– arvutatakse aritmeetiline keskmine log10 väärtustest (μ);
– arvutatakse standardhälve log10 väärtustest (σ).
Andmete jaotuse tihedusfunktsiooni ülemine 90-protsentiili punkt tuletatakse võrrandist:
ülemine 90-protsentiil = pöördlogaritm (μ + 1,282 σ).
Andmete jaotuse tihedusfunktsiooni ülemine 95-protsentiili punkt tuletatakse võrrandist:
ülemine 95-protsentiil = pöördlogaritm (μ + 1,65 σ).
(c) „Halvem“ tähendab suuremat kontsentratsiooni väärtust väljendatuna pmü/100 ml.
(d) „Parem“ tähendab väiksemat kontsentratsiooni väärtust väljendatuna pmü/100 ml.
Sotsiaalministri
03.10.2019 määrus nr 63
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“
Lisa 3
Suplusvee profiil
1. Määruse §-s 8 nimetatud suplusvee profiil koosneb järgmisest:
a) reostuse allikaks olla võivate supluskoha ja teiste selle supluskoha valgalas olevate
pinnavete füüsikalised, geograafilised ja hüdroloogilised omadused, mis on asjakohased
määruse kohaldamisel ning ette nähtud veeseaduses;
b) supluskoha ja suplejate tervist mõjutada võivate reostuse kindlakstehtud põhjuste loetelu ja
hinnang;
c) tsüanobakterite leviku võimalikkuse hinnang;
d) makrovetikate ja/või fütoplanktoni leviku võimalikkuse hinnang;
e) kui alapunktis b nimetatud hinnang näitab lühiajalise reostuse riski, tuleb esitada järgmine
teave:
– võimaliku lühiajalise reostuse eeldatav olemus, sagedus ja kestus;
– üksikasjad reostuse teiste põhjuste kohta, kaasa arvatud nende suhtes võetud
kvaliteedijuhtimismeetmed ning reostuse põhjuste kõrvaldamise ajakava;
– lühiajalise reostuse korral võetud kvaliteedijuhtimismeetmed ning selliste meetmete võtmise
eest vastutavad asutused ja nende kontaktandmed;
f) seirepunkti asukoht.
2. Kui supluskoht on klassifitseeritud kvaliteedilt „heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“, tuleb
suplusvee profiil regulaarselt üle vaadata, et hinnata, kas mõni punktis 1 nimetatud asjaoludest
on muutunud. Vajaduse korral tuleb profiili ajakohastada. Ülevaatamise sagedus ja ulatus
tuleb kindlaks määrata reostuse olemuse ja tõsiduse põhjal. Käsitleda tuleb vähemalt
järgmises tabelis esitatud asjaolusid ja ülevaatamine peab toimuma vähemalt tabelis määratud
sagedusega.
Supluskoha „Hea“ „Piisav“ „Halb“
klassifikatsioon
Ülevaatamine 4 aasta järel 3 aasta järel 2 aasta järel
peab toimuma
vähemalt iga
Asjaolud, mida a kuni f a kuni f a kuni f
käsitletakse (on
nimetatud punkti 1
alapunktides)
Kui supluskoht on eelmisel korral klassifitseeritud kvaliteedilt „väga heaks“, tuleb suplusvee
profiil üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada ainult juhul, kui klassifikatsioon muutub
„heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“. Ülevaatamisel tuleb käsitleda kõiki punktis 1 nimetatud
asjaolusid.
3. Kui supluskohas või selle läheduses toimuvad olulised ehitustööd või olulised muutused
infrastruktuuris, tuleb suplusvee profiili ajakohastada enne järgmise suplushooaja algust.
4. Võimaluse korral esitatakse punkti 1 alapunktides a ja b nimetatud teave üksikasjalikult
kaardil.
5. Suplusvee profiilile võib olla lisatud või profiil võib sisaldada muud asjakohast teavet, kui
Terviseamet peab seda vajalikuks.
Sotsiaalministri
03.10.2019 määrus nr 63
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“
Lisa 4
Mikrobioloogilise analüüsi jaoks võetud proovide käitlemise eeskiri
1. Proovivõtu koht
Võimaluse korral tuleks proove võtta 30 sentimeetrit altpoolt veepinda vähemalt 1 meetri
sügavuses vees.
2. Proovianumate steriliseerimine
Proovianumad peavad:
– läbima steriliseerimise autoklaavis 121 °C juures vähemalt 15 minutit või
– läbima kuivsteriliseerimise 160 °C ja 170 °C vahel vähemalt 1 tund või
– olema kiiritatud proovianumad, mis on saadud otse tootjalt.
3. Proovide võtmine
Proovianuma mahutavus sõltub vee hulgast, mida on vaja lisas 1 nimetatud konkreetse näitaja
testimiseks. Proovianuma minimaalne mahutavus on üldiselt 250 ml. Proovianumad peavad
olema läbipaistvast ja värvitust materjalist (klaas, polüeteen või polüpropüleen). Et vältida
proovi juhuslikku saastumist, peab proovivõtja proovianuma steriilsuse säilitamiseks kasutama
aseptilist tehnikat. Kui seda tehakse nõuetekohaselt, ei ole vaja kasutada steriilseid vahendeid
(nagu steriilsed kirurgikindad, tangid või proovivõtmise ritv). Proovianum ja proovivõtu blankett
märgistatakse loetavalt ja veekindlalt.
4. Proovide säilitamine ja transport enne analüüsi
Veeproove tuleb kogu transportimise jooksul kaitsta valguse, eriti otsese päikesevalguse eest.
Proove tuleb kuni nende laborisse toimetamiseni säilitada temperatuuril umbes 4 °C kas
jahutuskastis või külmikus (olenevalt õhu temperatuurist). Kui laboratooriumisse
transportimine kestab tõenäoliselt rohkem kui 4 tundi, tuleb proove transportida külmikus. Aeg
proovi võtmise ja analüüsimise vahel peab olema võimalikult lühike. Soovitatav on analüüsida
proove samal tööpäeval. Kui see ei ole praktilistel kaalutlustel võimalik, tuleb seda teha
vähemalt 24 tunni jooksul pärast proovi võtmist. Vahepeal tuleb proove hoida pimedas kohas
temperatuuril 4 °C ± 3 °C.
Sotsiaalministri määruse „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Määrus kehtestatakse uue terviktekstina seoses sellega, et 2019. aasta 1. oktoobril jõustub uus
veeseadus, mis tühistab rahvatervise seaduses Vabariigi Valitsusele antud volitusnormi
kehtestada suplusveele ja supelrannale tervisekaitsenõuded ning ühtlasi näeb ette volitusnormi
sotsiaalministrile suplusvee ja supelranna nõuete kehtestamiseks veeseaduses. Määrus kehtestab
nõuded suplusveele ja supelrannale, suplusvee seirele, klassifitseerimisele ja kvaliteedi juhtimisele
ning üldsusele suplusvee kvaliteedi kohta teabe andmisele eesmärgiga kaitsta inimese tervist.
Määruse eelnõu tekst kordab sisuliselt kehtiva Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 74
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ teksti, milles võrreldes kehtiva korraga tehakse mõned
muudatused.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Määruse ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik
Ramon Nahkur (
[email protected]; tel 626 9149). Määruse koostamises osalesid
Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja Leena Albreht (
[email protected];
tel 794 3525), keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lauri Liepkalns
(
[email protected]; tel 794 3536), keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lembi
Tiks (
[email protected]; tel 794 3547), Põhja regionaalosakonna menetlusgrupi juht
Heleri Soolmann (
[email protected]; tel 794 3727) ja Põhja regionaalosakonna
vaneminspektor Raul Sarri (
[email protected]; tel 794 3726). Määruse on
keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja
Virge Tammaru (
[email protected]; tel 626 9320). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud
Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu (
[email protected]; tel
626 9337).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud 30.01.2019 vastu võetud ja 01.10.2019 jõustuva veeseaduse terviktekstiga (RT
I, 22.02.2019, 1). Määrus kehtestatakse veeseaduse § 91 lõike 2 alusel. Eelnõu ei ole seotud
isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõukohane määrus koosneb kümnest paragrahvist. Seoses uue veeseaduse vastuvõtmise ja
jõustumisega on vaja kehtestada uuesti veeseaduse alamaktid. Eelnõukohast määrust on
võrreldes Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määrusega nr 74 „Nõuded suplusveele ja
supelrannale1“ (edaspidi määrus nr 74) muudetud eelkõige keeleliselt ja normitehniliselt. Sisulisi
muudatusi selgitatakse allpool paragrahvide kaupa. Kehtiva määruse redaktsioonide seletuskirjad
on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis http://eelnoud.valitsus.ee/ või Sotsiaalministeeriumis.
Paragrahvi 2 on kehtiva korraga võrreldes lisatud mõiste „supluskoha asutamine“, mis tähendab
varem supluskohana määratlemata alale määruses esitatud nõuete rakendamist. Mõistet on vaja,
et selgitada §-s 3 sätestatud supluskoha asutamise (mis on sätestatud ka kehtivas määruses nr
74) mõtet.
Paragrahvist 3 on kehtiva korraga võrreldes eemaldatud esimene lõige, mis sätestab
Terviseameti õiguse teha kohalikule omavalitsusele või veekogu omanikule ettepanekuid
supluskohtade asutamiseks, kui Terviseameti hinnangul käib veekogus ujumas suur hulk inimesi
ning suplemist seal ei ole alaliselt keelatud või ei ole antud alalist soovitust veekogus mitte supelda.
Kehtiva korra kohaselt sõnastatud lõige ei anna lisandväärtust, sest Terviseamet saab oma tavatöö
2
käigus teha ettepanekuid, sh supluskohtade asutamiseks. Samuti ei ole ettepaneku tegemine
õiguslikult siduv ehk ettepanek ei ole kohustuslik ja sellele ei pea järgnema teatud meetmete
võtmist. Ka kehtiva määruse nr 74 § 1 lõige 2 sätestab, et määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele
supluskohtadele, kus käib ujumas suur hulk inimesi ning milles suplemist ei ole alaliselt keelatud
või mille suhtes ei ole antud alalist soovitust mitte supelda. Sama paragrahvi lõige 3 täiendab, et
määruse nõuded on täitmiseks avalik-õiguslikule ja eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisele
isikule, kes on supluskoha omanik või valdaja. See tähendab, et olenemata Terviseameti
ettepanekust tuleb supluskoht, kus käib ujumas suur hulk inimesi, asutada (v.a juhul, kui seal ei
ole suplemist alaliselt keelatud või ei ole antud alalist soovitust veekogus mitte supelda).
Paragrahvi 2 punkti 16 kohaselt on suur hulk suplejaid suplejate arv, mida Terviseamet peab küllalt
suureks, võttes arvesse eelkõige varasemaid suundumusi või olemasolevat infrastruktuuri või
ehitisi või teisi vahendeid suplemise soodustamiseks. Nõue on üle võetud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiviga 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (edaspidi suplusvee direktiiv). Sisuliselt on Terviseametil õigus
otsustada, millistele supluskohtadele määrust rakendada tuleb. Kehtivas määruses pole see nii
selgelt välja toodud. Muudatuse mõju on positiivne, kuna kehtiva korra kohaselt on Terviseameti
õigused pädeva asutusena piiratud, sest amet võib teha üksnes ettepanekuid supluskoha
asutamiseks. Kavandatava korra kohaselt on Terviseametil võimalik kohustada supluskoha
asutamist, kui seal käib suur hulk inimesi ja supluskoha nõuete rakendamine aitab olulisi
terviseriske maandada ja negatiivset tervisemõju ennetada. Kui tekib olukord, kui põhjendatud
asjaolude tõttu ei ole võimalik supluskoha valdajal supluskohta asutada, leitakse kokkulepe
supluskoha valdaja ja Terviseameti vahel, kuidas teavitada üldsust supluskoha nõuetele
mittevastavusest.
Eelnõu kohaselt sätestab uuesti sõnastatud lõige 1, et supluskoha asutamiseks peab selle omanik
või valdaja vähemalt kaks kuud enne suplushooaja algust esitama Terviseametile kirjaliku taotluse,
kus on esitatud lõikes 2 sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajate tulemused ning lühikirjeldus
lõigetes 3 ja 4 sätestatud supluskoha rajamist takistavatest asjaoludest nende olemasolu korral
koos nende kõrvaldamiseks võetavate meetmete kirjeldusega. Eelnevas lauses nimetatud
lühikirjelduse nõue on võrreldes kehtiva korraga uus. Lõikes 1 nimetatud kirjaliku taotluse
esitamine on kehtiva korra kohaselt sätestatud sama paragrahvi lõikes 6. Lühikirjelduse vajaduse
tekitab asjaolu, et supluskoha asutaja hindaks ka ise kriitilise pilguga supluskoha olukorda.
Esitatud avalduse ja lühikirjelduse alusel saab Terviseamet hinnata, kas taotletud kohta tohib üldse
supluskohta rajada ja kas takistavad asjaolud on parandatavad või välistavad täielikult supluskoha
asutamise. Täienduse abil saab Terviseamet teha näiteks soovituse suplusala asukoha
korrigeerimiseks ja hinnata vajaduse korral takistavate asjaolude kõrvaldamiseks võetavate
meetmete asjakohasust. Muudatuse mõju on positiivne, kuna aitab nii supluskoha valdajal kui
Terviseametil tõhusamat koostööd teha ja operatiivsemalt supluskohta asutada.
Lõike 2 sõnastusse on lisatud sõna „vähemalt“, mis viitab lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud
kvaliteediklassile „piisav kvaliteet“. Kehtiva korra kohaselt peab veekogul või selle osal, mille äärde
kavandatakse asutada supluskoht, olema lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud kvaliteediklass „piisav
kvaliteet“. Selle sõnastuse kohaselt ei tohiks nt „hea kvaliteediga“ veekogu äärde supluskohta
asutada. Eelnõu kohane sõnastus on paindlikum.
Lõiget 5 on kehtiva korraga võrreldes muudetud nii, et see ei viita veeseaduse konkreetsele sättele,
vaid veesõidukite kasutamise nõuetele üldiselt.
Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt peab supluskoht enne suplushooaja avamist ja selle vältel olema
hooldatud ja korrastatud. Kehtiva korra kohaselt peab supluskoht enne suplushooaja avamist
olema hooldatud, korrastatud ja varustatud piisaval hulgal vajalike riietuskabiinide, tualettruumide
ning prügiurnidega. Eelnõu kohaselt peab supluskoht olema hooldatud ja korrastatud terve
suplushooaja vältel (mitte ainult enne avamist) ning enam ei nõuta riietuskabiinide, tualettruumide
ja prügiurnide olemasolu. Muudatuse tingib asjaolu, et kehtiva korra kohaselt tekitab eelnimetatud
esemete nõudmine praktilises elus paljudel supluskohtade valdajatel probleeme ning takistab
seega supluskoha asutamist. Seetõttu ei ole supluskoha valdaja kohustatud ka veeproove tegema.
Tulemuseks on olukord, kus inimesed käivad suplemas supluskohas, mis ei vasta nõuetele.
3
Terviseamet saab vajaduse korral rakendada üldsuse teavitamise meetmeid (suplemiskeeldu või
soovitust mitte supelda). Tihti aga käivad reaalses elus inimesed sellest olenemata oma
harjumuspärastes kohtades suplemas. Suplema minemist amet aga takistada ei saa. Kuna
määruse eesmärk on eelkõige tervisekaitse tagamine, on oluline kehtestada miinimumnõuded,
mille rakendamine ei tekita valdajale ülemääraseid kulutusi. Muudatuse mõjul ei kao kõikidest
supluskohtadest riietuskabiinid, prügiurnid ega tualetid, sest praktiline elu on näidanud, et
supluskohtade valdajad on motiveeritud oma supluskohad puhtana hoidma ja piirkonna elanike
heaolu tagama. Nii näiteks on mitmes supluskohas ka rannavalve, mis ei ole määrusega nõutud.
Lisaks on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt omavalitsusüksuse
ülesanne korraldada vallas või linnas muu hulgas heakorda ja jäätmehooldust. Pigem annab
muudatus paindlikkuse, et ka vähem võimekad valdajad saaksid oma supluskohas suplusvee
ohutuse tagada. Muudatus on kooskõlas suplusvee direktiiviga, mis ei nõua supluskohas
tualettruumide, riietuskabiinide ega prügiurnide olemasolu.
Ülejäänud paragrahvides pole võrreldes kehtiva korraga muudatusi tehtud.
Määruse eelnõuga on kaasas neli lisa ja võrreldes kehtiva korraga tehakse muudatus ainult lisas
1.
Lisa 1 punkti 5 tabelis asendatakse sõna „piirväärtus“ sõnaga „kontrollväärtus“ ja tabeli all antakse
kontrollväärtuse definitsioon. Kontrollväärtus on väärtus, mille ületamise korral hinnatakse, kas
suplusvees sisalduvad mikroorganismid kujutavad inimese tervisele sellist ohtu, mis nõuab
asjakohaste kvaliteedijuhtimismeetmete rakendamist. Muudatuse tingib asjaolu, et tabelis 5
esitatud väärtuste ületamise korral ei ole tegemist otsese terviseohuga, vaid ületamine vajab enne
konkreetsete järelduste tegemist uurimist. Piirväärtuse kasutamine seal ei ole põhjendatud.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Kehtiv määrus nr 74 on kooskõlas suplusvee direktiiviga ning eelnõu kordab sisuliselt määruse nr
74 teksti. Eelnõuga tehtavad muudatused on samuti suplusvee direktiiviga kooskõlas.
4. Määruse mõjud
Suplusvee nõudeid muudetakse ainult osaliselt. Eelnõuga kaasneb mõningane mõju. Mõju
omavaid muudatusi on hinnatud eelnõu sisu ja võrdleva analüüsi punkti all. Eelnõu mõju on
positiivne inimeste tervise kaitsele, kuna varem asutamata supluskohtadele rakendatakse edaspidi
määruse nõudeid ja tagatakse suplejate ohutus. Uute, varem asutamata supluskohtade valdajatele
tekivad kulud seoses suplusvee nõuete rakendamisega. Terviseametile tekib kulu seoses uute
võimalike supluskohtade proovivõtmisega (nt kaebuste põhised) ja supluskoha profiilide
koostamisega.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud
Määruse rakendamine toob kaasa kulutused potentsiaalsetele supluskohtadele, mille valdaja pole
varem supluskohta asutanud ega suplusvett analüüsinud. Suplusvee ohutuse kindlakstegemisel
tuleb enne suplushooaega ja suplushooaja vältel võtta veest viis proovi ning analüüsida kahte
näitajat („soole enterokokid“ – 6,17 eurot ja Escherichia coli – 7,50 eurot) kogusummas 68,35 eurot
aastas ühe supluskoha kohta. Selliseid potentsiaalseid supluskohti on Terviseameti hinnangul kuni
40.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.
7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
4
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Keskkonnaministeeriumile ja
Siseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Päästeametile ja Eesti Linnade
ja Valdade Liidule. Kooskõlastusringil märkusi osapooltelt ei laekunud.
Märkustega arvestamise/mittearvestamise tabel sotsiaalministri määruse
„Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ juurde.
Asutus Märkus Arvestatud/mi Kommentaar
ttearvestatud
Eesti Linnade ja Küsimusi tekitab supluskoha Selgitatud Määruse § 1 lg 2
Valdade Liit sisuline mõiste, see tähendab kohaselt: „Määruse
(ELVL) millistele supluskohtadele nõudeid
määruse nõudeid kohaldatakse kohaldatakse
ja kuidas supluskohti kõikidele
asutatakse. Täpsemalt öeldes, supluskohtadele,
mille alusel ning millistel kus käib ujumas
tingimustel loetakse ala vees ja suur hulk inimesi
vee ääres juriidiliselt ning milles suplemist
supluskohaks, mis on avatud ei ole alaliselt
külastajatele avalikuks keelatud või mille
kasutamiseks? Määruse eelnõu suhtes ei ole antud
§ 1 on viidatud, et „määruse alalist soovitust mitte
nõudeid kohaldatakse kõikidele supelda.“ Sama
supluskohtadele, kus käib paragrahvi lg 3
ujumas suur hulk inimesi ning kohaselt: „Määruse
milles suplemist ei ole alaliselt nõuded on
keelatud või mille suhtes ei ole täitmiseks avalik-
antud alalist soovitust mitte õiguslikule ja
supelda.“ Kohaliku eraõiguslikule
omavalitsuse seisukohalt ei juriidilisele isikule
anna see ühest vastust, millest ning füüsilisele
lähtuvalt peaks veeäärse isikule, kes on
kinnistu omanik järeldama, kas supluskoha omanik
konkreetse kinnistu osas tuleb või valdaja.“
lähtuda käesolevast määrusest Määruse § 2 punkti
või näiteks sootuks valla 16 kohaselt: „suur
üldplaneeringust või hulk suplejaid“ –
looduskaitseseaduse suplejate arv, mida
määratlusest. Terviseamet peab
Looduskaitseseaduse § 42 küllalt suureks,
kohaselt on supelrand „selleks võttes arvesse
üldplaneeringuga määratud ala eelkõige varasemaid
veekogu ääres, mille suundumusi või
põhiülesanne on inimestele olemasolevat
puhkuse võimaldamine“. infrastruktuuri või
Planeerimisseaduse § 75 alusel ehitisi või teisi
on üldplaneeringu ülesandeks vahendeid
supelranna ala määramine. suplemise
Kuna käesolev määrus soodustamiseks.
reguleerib supluskohaga Ehk kui alal käib
seonduvat kõige detailsemalt, ujumas suur hulk
peaks see lisaks veeseadusele suplejaid ja
tuginema ka Terviseamet on
looduskaitseseadusele ja seda hinnanud,
planeerimisseadusele. Hetkel kehtivad sellele
on mõistete definitsioonis supluskoha nõuded.
otsene vastuolu ning Nõuded ei ole
valdkondlik regulatsioon ei ole kehtiva korraga
üheselt mõistetav. võrreldes muutunud.
Mis puudutab
looduskaitseseadust
, siis esmalt tuleb
lähtuda
veeseadusest ja
selle alusel
kehtestatud
täpsematest/määrus
es esitatud
supluskoha
asutamise nõuetest,
seejärel määratakse
need ka
üldplaneeringu
koostamisel või
ajakohastamisel.
Ehk leiame, et need
õigusaktid
täiendavad üksteist.
Eesti Linnade ja Määruse eelnõu § 1 lg 3 Selgitatud Nõuete mitte
Valdade Liit sätestab, et nõuded on täitmisel on üheks
(ELVL) täitmiseks avalik-õiguslikule ja lahenduseks
eraõiguslikule juriidilisele isikule haldussunnimenetlu
ning füüsilisele isikule, kes on se läbiviimine isikule
supluskoha omanik või valdaja. ettekirjutuse
Samas ei selgu meetmed, mida koostamisega.
rakendatakse, kui isik, kellele Sealjuures on
veekoguäärne kinnistu kuulub, võimalik eraõiguslike
määruse eelnõus toodud juriidiliste ning
regulatsiooni täita ei soovi või füüsiliste isikute
selleks huvi või vajalikke suhtes ettekirjutuse
vahendeid ei oma. Võib täitmiseks
juhtuda, et mõnedes rakendada vajadusel
supluskohtades otsustab ka sunnivahendeid.
maaomanik keelata suplemise? Kui ettekirjutuse
koostamine osutub
ebaproportsionaalse
ks võib põhjendatul
juhul kasutada ka
avalikkuse
teavitamist ehk nt
suplemiskeelu
kasutamist.
Eesti Linnade ja Eriti arusaamatuks jääb Selgitatud Suplejate arvu
Valdade Liit suplejate suure arvu määratlus määratlus on üle
(ELVL) § 2 punktis 16, mille kohaselt on võetud suplusvee
see suplejate arv, mida direktiivist ning selle
Terviseamet peab küllalt määratluse üle
suureks, võttes arvesse otsustamise õigus
eelkõige varasemaid on direktiivi kohaselt
suundumusi või olemasolevat antud pädevale
infrastruktuuri või ehitisi või teisi asutusele ehk
vahendeid suplemise Terviseametile.
soodustamiseks. Regulatsioon Nagu ka määruse
ei anna seega mingit viidet sõnastuse kohaselt
arvulisele väärtusele või sellele, hindab
millele tuginedes Terviseamet Terviseamet seda,
konkreetselt oma hinnangu võttes arvesse
annab või otsuse langetab ega eelkõige ajalooliselt
ka ühest selgust, kas väljakujunenud
määramise alus on ajas suundumusi või
muutuv. Kuna vastavalt eelnõu olemasolevat
seletuskirjale puudutab infrastruktuuri või
Terviseameti hinnangul määrus ehitisi või teisi
ca 40 supluskohta, peaks vahendeid
olema olemas ka ülevaade, suplemise
mille alusel klassifitseerimine soodustamiseks.
toimub. Lisaks puudub Ehk kõik oleneb
seostatus üldplaneeringuga olukorrast ning
(looduskaitseseadus, kindlat metoodika
planeerimisseadus). pole keerukuse tõttu
siiani paika pandud.
Üldiselt
lahendatakse
supluskoha
asutamise otsus
koostöös
supluskoha valdaja
või omanikuga, kellel
on samuti kogemust
ja informatsiooni
supluskoha
kasutamise osas.
Lisaks, üksnes
kehtivaga korraga
võrreldes tehtavad
osad muudatused
puudutavad ca 40
supluskohta. Need
on traditsioonilised
supluskohad, kus on
varem asunud
supelrand või kus
inimesed on
harjunud käima
suplemas, kuid mida
valdaja või omanik ei
ole seni soovinud
korrastada ning
asutada.
Eesti Linnade ja Eelnõu § 3 lõike 4 kohaselt ei Selgitatud Veeseaduse § 19
Valdade Liit tohi heitvee suubla olla kohaselt on suubla
(ELVL) supluskoha territooriumile ja veekogu, veekogu
selle välispiirile osa või maapõue
lähemal kui 200 meetrit. osa, kuhu juhitakse
Täpsustatud ei ole suubla heitvett või
iseloomu: ehk kas siin on saasteaineid. Ehk ka
silmas peetud vaid heitvee pinnasesse
heitvee veekogusse juhtimist immutamine on § 3
või ka pinnasesse immutamist? lg 4 kohaselt kaetud.
Eesti Linnade ja Kui omanik/valdaja ei ole Selgitatud Supluskoht jääb
Valdade Liit huvitatud supluskohale vastavalt määruse
(ELVL) esitatavate nõuete täitmisest, reguleerimisala
siis tekib küsimus, kas sättele supluskohaks
suplemiseks kasutatav ala on olenemata valdaja
juriidiliselt supluskoht ka juhul, poolsest huvist.
kui selle omanik määruses
antud nõudeid ei täida?
Eesti Linnade ja Eelnõu § 10 käsitleb üldsuse Mittearvestat Määruse kohaselt
Valdade Liit kaasamist, jättes sisuliselt ud KOV teavitab
(ELVL) mulje, et supluskohtade asjaomast üldsust
ainuvõimalik asutaja on kohalik supluskoha
omavalitsus. Näiteks Saaremaa asutamisest oma
vallas haldab kolmest veebilehel, kohalikus
veeseirega hõlmatud ajalehes ja muude
supluskohast kahte eraettevõte. asjakohaste
Menetletava määruse eelnõule meediakanalite
tuginedes ei ole kohalikul kaudu. See ei
omavalitsusel otsest tähenda
otsustusõigust avaliku ilmtingimata, et KOV
supluskoha asutamise, on ühtlasi ka
mitteasutamise või täiendavate supluskoha asutaja.
tingimuste seadmise osas. Kui KOV on kohaliku elu
supluskoha asutab eraõiguslik korraldaja ning peab
isik, suhtleb ta sellisel juhul jääma kohalikul
antud teemal otse tasandil
Terviseametiga. Seega oleks informatsiooni
asjakohane, kui üldsuse andjaks (teated KOV
teavitamise, kaasamise ja kodulehel, ajalehes
üldsuse arvamuste kogumisega piirkonna teadete
tegeleb kogu vajalikule infole tahvli jm, kus
juurdepääsu omav ja antud elanikud kohaliku elu
teemas kõige pädevam kohta infot
Terviseamet , kes kannab ka hangivad).
vastavad kulud. Hea tava Terviseametil pole
kohaselt tegeleb langetatud võimalik sama
otsuste osas üldsuse tõhusalt
teavitamisega siiski otsuse informatsiooni
langetanud asutus, kes kohaliku elu kohta
vajadusel saab kaasata ka levitada.
kohalikku omavalitsust.
Teeme ettepaneku sõnastada §
10 järgmiselt: (1) Terviseamet
teavitab kohalikku omavalitsust
ja asjaomast üldsust
supluskoha asutamisest oma
veebilehel, kohalikus ajalehes
ja muude asjakohaste
meediakanalite kaudu. (2)
Üldsusel on võimalus esitada
Terviseameti veebilehel
supluskoha asutamise,
nimekirjade koostamise,
läbivaatamise ja
ajakohastamise kohta arvamusi
ja teha ettepanekuid. (3)
Terviseamet võtab asjakohaselt
arvesse supluskoha asutamisel
tehtud üldsuse ettepanekuid,
kaebusi ja märkusi.
Eesti Linnade ja Juhime tähelepanu eksitusele Arvestatud Seletuskirja
Valdade Liit seletuskirjas, mille kohaselt parandatud.
(ELVL) määruse eelnõu tekst kordab
sisuliselt kehtiva sotsiaalministri
3. aprilli 2008. a määruse nr 74
„Nõuded suplusveele ja
supelrannale “ teksti, milles
võrreldes kehtiva korraga
tehakse mõned muudatused.
Viidatud määruse väljaandja on
Vabariigi Valitsus.