dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Ministri määrusAvalik

SoM määrus "Nõuded suplusveele ja supelrannale"

Sotsiaalministeerium · 3. oktoober 2019
Viit
63
Registreeritud
3. oktoober 2019
Dokumendi liik
Ministri määrus
Funktsioon
1.1 Juhtimine, arendus ja planeerimine
Sari
1.1-1 Ministri määrused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-1/2019
Vastutaja
Ramon Nahkur (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Rahvatervise osakond)

Failid

  • 📎63 03.10.2019 Ministri määrus.bdoc2056 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministri 03.10.2019 määrus nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ Lisa 1 Suplusvee seire 1. Enne iga suplushooaja algust tuleb võtta üks suplusvee proov. Suplushooaja jooksul tuleb analüüsimiseks võtta vähemalt neli proovi, võttes arvesse ka enne suplushooaja algust võetud proovi ja punkti 2 nõudeid. 2. Suplushooaja jooksul tuleb võtta ja analüüsida vähemalt kolme proovi, juhul kui suplushooaeg ei kesta üle kaheksa nädala või supluskoht asub eriliste geograafiliste piirangutega piirkonnas. 3. Suplusvee proovi võtmise kuupäevad peavad olema jaotatud suplushooajale nii, et proovivõtmise kuupäevade vaheline aeg ei ületaks ühte kuud. 4. Lühiajalise reostuse korral võetakse üks lisaproov, et kontrollida reostuse lõppemist. See proov ei kuulu suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogusse. Kui arvesse võtmata proovi asemel on vaja võtta uus proov, võetakse täiendav proov seitse päeva pärast lühiajalise reostuse lõppu. 5. Suplusvee kvaliteedi näitajad ja nende piirväärtused (ühe proovi hindamiseks): Mikroorganismid Kontrollväärtus(*) Analüüsi standardmeetodid Soole enterokokid (pmü/100 ml) 100 ISO 7899-1 või ISO 7899-2 Escherichia coli (pmü/100 ml) 1000 ISO 9308-3 või ISO 9308-1 (*) Kontrollväärtus on väärtus, mille ületamise korral hinnatakse, kas suplusvees sisalduvad mikroorganismid kujutavad inimese tervisele sellist ohtu, mis nõuab asjakohaste kvaliteedijuhtimismeetmete rakendamist. 6. Suplusvee kvaliteedi näitajad ja nende protsentiili väärtused arvutatuna suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal: Siseveekogude vesi A B C D E Mikroorganismid Väga Hea Piisav Analüüsi hea kvaliteet kvaliteet standardmeetodid kvalite et 1 Soole enterokokid 200 (*) 400 (*) 330 (**) ISO 7899-1 või ISO 7899-2 (pmü/100 ml) 2 Escherichia coli 500 (*) 1000 (*) 900 (**) ISO 9308-3 või ISO 9308-1 (pmü/100 ml) (*) Põhineb 95-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2. (**) Põhineb 90-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2. Rannikuvesi ja siirdevesi A B C D E Mikroorganismi Väga Hea Piisav Analüüsi d hea kvaliteet kvaliteet standardmeetodid kvaliteet 1 Soole enterokokid 100 (*) 200 (*) 185 (**) ISO 7899-1 või ISO (pmü/100 ml) 7899-2 2 Escherichia coli 250 (*) 500 (*) 500 (**) ISO 9308-3 või ISO (pmü/100 ml) 9308-1 (*) Põhineb 95-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2. (**) Põhineb 90-protsentiili hindamisel. Vt lisa 2. MINISTRI MÄÄRUS 03.10.2019 nr 63 Nõuded suplusveele ja supelrannale1 Määrus kehtestatakse veeseaduse § 91 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse nõuded suplusveele ja supelrannale (edaspidi supluskoht), suplusvee seirele, klassifitseerimisele ja kvaliteedi juhtimisele ning üldsusele suplusvee kvaliteedi kohta teabe andmisele eesmärgiga kaitsta inimese tervist. (2) Määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele supluskohtadele, kus käib ujumas suur hulk inimesi ning milles suplemist ei ole alaliselt keelatud või mille suhtes ei ole antud alalist soovitust mitte supelda. (3) Määruse nõuded on täitmiseks avalik-õiguslikule ja eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisele isikule, kes on supluskoha omanik või valdaja. (4) Määruse nõudeid ei kohaldata ujumisbasseinide ja terviseveebasseinide veele, suletud tehisveekogude veele, mida töödeldakse või kasutatakse raviks, ega selliste basseinide veele, kus kasutatakse kunstlikult tekitatud suletud veekogu vett, mis on pinna- ja põhjaveest eraldatud. § 2. Määruses kasutatavad terminid Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 1) supluskoht – veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks, ja sellega piirnev maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt; 2) suplusvesi – supluskohana tähistatud veekogu vesi; 3) suplushooaeg – ajavahemik 1. juunist kuni 31. augustini; 4) supluskoha asutamine – varem supluskohana määratlemata alale käesolevas määruses esitatud nõuete rakendamine; 5) supluskoha hooaja avamine – olemasoleva ja nõuetele vastava supluskoha heakorrastamine ning suplusvee seire alustamine, et võimaldada suplejatele supluskoha tervisele ohutut kasutamist; 6) reostus – suplusvee mikrobioloogilise saaste või muude suplusvee kvaliteeti mõjutavate organismide, ainete või jäätmete esinemine, sealhulgas § 4 lõikes 3 ja § 8 lõigetes 4–6 ning lisa 1 punkti 6 veerus A nimetatud mikroorganismid, mis ohustavad suplejate tervist; 7) lühiajaline reostus – lisa 1 punkti 6 veerus A nimetatud mikroorganismide põhjustatud mikrobioloogiline saaste, millel on selgelt määratavad põhjused ning mis ei mõjuta tavaliselt 2 suplusvee kvaliteeti kauem kui ligikaudu 72 tundi ja mida hindab Terviseamet lisas 2 sätestatud hindamismeetodi kohaselt; 8) ebaharilik olukord – sündmus või mitu sündmust, mis konkreetses supluskohas mõjutavad suplusvee kvaliteeti ja mis eeldatavasti ei kordu sagedamini kui keskmiselt üks kord iga nelja aasta jooksul; 9) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu – suplusvee seire teel saadud suplusvee kvaliteeti iseloomustavad andmed; 10) suplusvee kvaliteedi hindamine – suplusvee kvaliteedi hindamise protsess, milles kasutatakse lisas 2 sätestatud hindamismeetodit; 11) tsüanobakterite vohamine – tsüanobakterite ehk sinivetikate kuhjumine kirme, kile või ujumudana; 12) seirekoht – koht supluskohas, kus on eeldatavasti kõige rohkem suplejaid või kus tulenevalt suplusvee profiilist eeldatakse kõige suuremat reostuse ohtu; 13) seirekalender – lisa 1 kohaselt supluskohale koostatud seirekava; 14) alaline suplemiskeeld või soovitus mitte supelda – vähemalt ühe suplushooaja jooksul kehtiv suplemiskeeld või soovitus mitte supelda; 15) kvaliteedijuhtimismeetmed – suplusvee profiili koostamine ja ajakohastamine; seirekalendri kehtestamine; suplusvee seire, selle kvaliteedi hindamine ja klassifitseerimine; suplusvee kvaliteeti mõjutavate ja suplejate tervist ohustada võivate reostuse põhjuste väljaselgitamine ja hindamine; üldsuse teavitamine; meetmed, et ära hoida suplejate kokkupuudet reostusega ning vähendada suplusvee reostuse ohtu; 16) suur hulk suplejaid – suplejate arv, mida Terviseamet peab küllalt suureks, võttes arvesse eelkõige varasemaid suundumusi või olemasolevat infrastruktuuri või ehitisi või teisi vahendeid suplemise soodustamiseks; 17) suplusvee profiil – suplusvee kohta lisa 3 kohaselt koostatud andmete kogu. § 3. Nõuded supluskoha asutamisele (1) Supluskoha asutamiseks peab selle omanik või valdaja vähemalt kaks kuud enne suplushooaja algust esitama Terviseametile kirjaliku taotluse, kus on esitatud lõikes 2 sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajate tulemused ning lühikirjeldus lõigetes 3 ja 4 sätestatud supluskoha rajamist takistavatest asjaoludest nende olemasolu korral koos nende kõrvaldamiseks võetavate meetmete kirjeldusega. (2) Veekogul või selle osal, mille äärde kavandatakse asutada supluskoht, peab olema vähemalt lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud kvaliteediklass „piisav kvaliteet“. (3) Supluskoht peab olema suplejatele ohutu, lauge, aukudeta, allikateta, veekeeristeta ning vaba mudast ja ujumist segavast taimestikust. Suplusvee sügavus ei tohi ületada 1,8 m ning suplemiseks kasutatav veekogu osa peab olema veekogu muust osast hoiatusmärkidega eraldatud. (4) Heitvee suubla ei tohi olla supluskoha territooriumile ja selle välispiirile lähemal kui 200 meetrit. Supluskoha teenindamiseks ette nähtud ehitised ja rajatised ning nende sihipärane kasutamine ei tohi halvendada suplusvee kvaliteeti. (5) Veesõidukeid tohib kasutada avalikul ja avalikult kasutataval veekogul veeseaduses sätestatud nõuete kohaselt. (6) Terviseamet otsustab supluskoha asutamise või sellest keeldumise 30 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest ning teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest kirjalikult. § 4. Nõuded suplushooaja avamisele (1) Supluskoht peab enne suplushooaja avamist ja selle vältel olema hooldatud ja korrastatud. 3 (2) Supluskohas peab olema tagatud suplejate ohutus ja üldsusele nähtavale kohale peab olema paigutatud teave supluskoha omaniku või valdaja kohta ning § 9 lõikes 2 nõutav teave. (3) Supluskohas ei tohi olla tõrvaseid jääke, klaasi-, plasti-, kummi- ega muid jäätmeid. Sellise reostuse avastamise korral peab supluskoha omanik või valdaja viivitamata likvideerima reostuse, vajaduse korral rakendama asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid ja teavitama üldsust. (4) Supluskoha omanik või valdaja koostab enne suplushooaja algust supluskoha seirekalendri, mille järgi võetakse kaks nädalat enne suplushooaja algust esimene suplusvee proov, mis esitatakse Terviseametile. (5) Terviseamet otsustab supluskoha suplushooaja avamise või sellest keeldumise viie tööpäeva jooksul pärast lõikes 4 nimetatud andmete esitamist ja teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest kirjalikult. § 5. Nõuded suplusvee seirele (1) Supluskoha omanik või valdaja korraldab suplusvee seire vastavalt seirekalendrile, mis on koostatud lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatud Terviseametiga. (2) Suplusvee seire peab toimuma vastavalt seirekalendrile või hiljemalt neli päeva pärast selles märgitud kuupäeva. (3) Lühiajalise reostuse ajal võetud proove ei pea seirekalendris arvesse võtma, kuid nende asemel tuleb lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt võtta uued proovid. (4) Suplusvee seire peab sisaldama ka suplusveekogu visuaalset kontrolli, et teha kindlaks § 4 lõikes 3 nimetatud reostus. Kui selline reostus leitakse, võetakse tarvitusele vajalikud kvaliteedijuhtimismeetmed, kaasa arvatud üldsuse teavitamine vajaduse korral. (5) Ebahariliku olukorra puhul võib seirekalendri järgimise peatada, kuid seda tuleb jätkata niipea, kui on võimalik pärast ebahariliku olukorra lõppemist. (6) Proovid, mis võetakse pärast ebahariliku olukorra lõppemist, asendavad neid proove, mis selle olukorra tõttu võtmata jäid. (7) Supluskoha omanik või valdaja edastab Terviseametile seirekalendri alusel võetud kõikide proovide analüüside tulemused järgmise tööpäeva jooksul pärast tulemuste teada saamist. Kõigist seirekalendri järgimise peatamistest ja nende põhjustest tuleb teavitada Terviseametit. (8) Suplusvee proove tuleb analüüsida akrediteeritud laboris lisas 1 kirjeldatud meetodite ja lisas 4 sätestatud eeskirja kohaselt. Teisi meetodeid ja eeskirju võib kasutada, kui on võimalik tõestada, et saadud tulemused on võrdväärsed analüüside tulemustega, mille tegemisel on kasutatud lisas 1 kirjeldatud meetodeid ja lisas 4 sätestatud eeskirja ning Terviseametile on esitatud kogu asjakohane teave kasutatud meetodite, eeskirjade ja valideerimise kohta. § 6. Suplusvee kvaliteedi hindamine (1) Suplusvee ohutuse tagamiseks suplushooaja jooksul hinnatakse iga võetud proovi vastavalt lisa 1 punktis 5 sätestatud nõuetele. (2) Pärast suplushooaja lõppu koostab Terviseamet suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu lõppenud suplushooaja ja sellele eelnenud kolme suplushooaja kohta vastavalt lisa 1 punktis 6 sätestatud nõuetele. 4 (3) Pärast suplushooaja lõppu hindab Terviseamet iga supluskoha suplusvee kvaliteeti vee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal lisas 2 sätestatud nõuete kohaselt. (4) Supluskoha suplusvee kvaliteeti võib erandkorras hinnata ka ainult kolme eelmise suplushooaja kohta koostatud suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal. (5) Supluskoha suplusvee kvaliteedi hindamiseks kasutatav suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu peab koosnema vähemalt 16 proovist või lisa 1 punktis 2 nimetatud juhtudel vähemalt 12 proovist. (6) Suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu võib koostada vähem kui nelja suplushooaja kohta, kui on täidetud lõikes 5 esitatud tingimused või suplushooaeg ei kesta üle kaheksa nädala ja suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogud koosnevad vähemalt kaheksast proovist. (7) Lõiget 6 rakendatakse neile supluskohtadele: 1) mis on hiljuti asutatud supluskohana; 2) kus on toimunud muutused, mis tõenäoliselt mõjutavad suplusvee klassifikatsiooni vastavalt §-le 7, mistõttu suplusvee kvaliteeti hinnatakse pärast muutuste toimumist kogutud proovide põhjal koostatud suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu alusel või; 3) kus suplusvee kvaliteedi vastavust on hinnatud enne käesoleva määruse jõustumist kehtinud nõuete kohaselt. (8) Suplusvee kvaliteedi hindamisperioodi ei tohi muuta tihedamini kui üks kord viie aasta jooksul. (9) Suplusvee kvaliteedi hindamise tulemuste alusel rühmitatakse olemasolevad supluskohad § 7 lõikes 1 nimetatud klassidesse, juhul kui: 1) supluskohad külgnevad üksteisega; 2) supluskoht on eelmise nelja aasta jooksul lõigete 3, 4 ja 5 ning lõike 7 punkti 3 alusel saanud samasuguse hinnangu; 3) suplusvee profiilis on esitatud supluskohtadele ühised riskifaktorid või fikseeritud nende puudumine. § 7. Nõuded suplusvee klassifikatsioonile ja kvaliteedile (1) Paragrahvi 6 alusel tehtud suplusvee kvaliteedi hindamise põhjal klassifitseerib Terviseamet lisas 2 sätestatud kriteeriumide alusel supluskoha kvaliteedi „väga heaks“, „heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“. (2) Supluskoht võib olla ajutiselt klassifitseeritud „halvaks“. Sel juhul peab supluskoha omanik või valdaja teavitama Terviseametit põhjustest, miks ei ole võimalik saavutada supluskoha „piisavat“ kvaliteeti. (3) Kui supluskoht on klassifitseeritud „halvaks“, peab supluskoha omanik või valdaja alates järgmisest suplushooajast rakendama piisavaid kvaliteedijuhtimismeetmeid, sealhulgas suplemiskeeldu või soovitust mitte supelda, et vältida suplejate kokkupuudet reostusega, ning tegema kindlaks piisava kvaliteedi mittesaavutamise põhjustajad ja põhjused, et reostust vältida, vähendada või kõrvaldada. (4) Kui supluskoht on klassifitseeritud „halvaks“ viie järjestikuse aasta jooksul, kehtestab Terviseamet supluskohale alalise suplemiskeelu või annab alalise soovituse mitte supelda. Alalise suplemiskeelu või alalise soovituse mitte supelda võib anda ka varem, kui suplusvee „piisava“ kvaliteedi saavutamine on võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas. 5 (5) Kui supluskohale kehtestatakse alaline suplemiskeeld või antakse alaline soovitus mitte supelda, peab supluskoha omanik või valdaja teavitama supluskohas üldsust selge ja lihtsa hoiatusmärgi või sümboliga, millega antakse teada, et kõnealune koht ei ole enam supluskoht. Ümberklassifitseerimise põhjused ja supluskoha väljaarvamine supluskohtade nimekirjast avaldatakse Terviseameti veebilehel. (6) Erakorralise olukorra puhul, millel on halb mõju või mille korral võib eeldada halba mõju suplusvee kvaliteedile ja suplejate tervisele, peab supluskoha omanik või valdaja viivitamata rakendama vajalikke kvaliteedijuhtimismeetmeid, sealhulgas teavitama Terviseametit ja üldsust olukorrast, kindlaks tegema reostuse põhjused ja vajaduse korral rakendama ajutist suplemiskeeldu. (7) „Väga heaks“ või „heaks“ klassifitseeritud suplusveekogude arvu suurendamiseks tuleb supluskoha omanikul või valdajal rakendada realistlikke ja proportsionaalseid meetmeid. Nimetatud meetmeid täpsustatakse suplusvee profiilides ja veemajanduskavades. § 8. Nõuded suplusvee profiili koostamisele (1) Terviseamet koostab igale supluskohale suplusvee profiili ja ajakohastab seda vastavalt lisale 3. (2) Suplusvee profiil võib hõlmata üht supluskohta või rohkem kui üht kõrvutiasetsevat supluskohta. (3) Suplusvee profiili koostamisel, ülevaatamisel ja ajakohastamisel kasutatakse veeseaduse ja keskkonnaseire seaduse ning nende seadustega kehtestatud nõuete alusel kogutud asjakohaseid seire- ja hindamisandmeid. (4) Kui suplusvee profiil viitab võimalikule tsüanobakterite levikule, korraldab Terviseamet asjakohase seire, et õigel ajal tuvastada ja ennetada terviseriske. (5) Kui toimub tsüanobakterite levik ja eeldatakse terviseriski või on tuvastatud terviserisk, peab supluskoha omanik või valdaja kohe rakendama piisavaid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud üldsuse teavitamine, et ära hoida suplejate kokkupuudet vetikatoksiinidega. (6) Kui suplusvee profiil viitab tervist mõjutavate makrovetikate või mere fütoplanktoni leviku laienemisele, korraldab Terviseamet asjakohase uuringu, et teha kindlaks sellega seotud terviseriskid. Vajaduse korral peab supluskoha omanik või valdaja rakendama asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid ning teavitama sellest üldsust. § 9. Nõuded üldsuse teavitamisele (1) Üldsusele ettenähtud teabe kättesaadavuse supluskohas tagab supluskoha omanik või valdaja. Vajaduse korral esitatakse asjakohane teave mitmes keeles. (2) Suplushooaja jooksul levitatakse aktiivselt järgmist teavet, mis tehakse viivitamata kättesaadavaks nähtavates kohtades suplusveekogu lähiümbruses: 1) suplusvee kehtiva klassifikatsiooni kohta Euroopa Komisjoni rakendusotsuse nr 2011/321/EL (ELT L 143, 31.5.2011, lk 38–40) lisa 2. osas esitatud sümboleid arvestades; 2) määruse lisa 3 kohaselt koostatud suplusvee profiili üldine kirjeldus mittetehnilises keeles; 3) teade suplusvee lühiajalise reostuse kohta ning päevade arv, mille jooksul sellise reostuse tõttu oli eelmisel suplushooajal suplemine keelatud või soovitati mitte supelda; 4) hoiatus, kui suplusvesi on reostatud või on selle reostumise oht; 5) ebahariliku olukorra puhul teave selle olemuse ja eeldatava kestuse kohta; 6) suplemiskeeld või soovitus mitte supelda koos asjakohaste selgituste ja Euroopa Komisjoni rakendusotsuse nr 2011/321/EL lisa 1. osas esitatud sümbolitega; 6 7) teade supluskohale alalise supluskeelu või alalise soovituse mitte supelda kehtestamise kohta koos selgitusega, et konkreetset veekogu ei peeta enam supluskohaks, ning supluskoha ümberklassifitseerimise põhjused; 8) viide Terviseameti veebilehe aadressile ja muudele allikatele, kust saab täiendavat teavet supluskoha ja sellele esitatud nõuete kohta. (3) Terviseamet kasutab asjakohaseid meediakanaleid ja tehnoloogiaid, sealhulgas veebilehte, et aktiivselt ja viivitamata, vajaduse korral mitmes keeles avalikustada lisaks lõikes 2 loetletud teabele alljärgnev teave: 1) igal aastal enne suplushooaja algust täiendatud avalike supluskohtade nimekiri; 2) kõigi supluskohtade klassifikatsioon viimase kolme aasta jooksul, suplusvee profiilid ja pärast viimast klassifitseerimist toimunud seire tulemused, mis on kättesaadavaks tehtud veebilehel kohe pärast seire toimumist; 3) teave nende supluskohtade kohta, mille suplusvee kvaliteet on klassifitseeritud „halvaks“ reostuse tõttu, koos reostuse põhjuste ja meetmetega, mida rakendatakse suplejate tervise kaitseks, reostusega kokkupuute vältimiseks ja § 7 lõikes 2 nimetatud reostuse põhjustega toimetulekuks; 4) supluskohtade puhul, kus esineb lühiajalist reostust, teave selle põhjuste, tõenäosuse ja võimaliku kestuse kohta, samuti reostuse põhjuste likvideerimise võimalike lahenduste ja meetmete kohta, mida rakendatakse suplejate reostusega kokkupuutumise vältimiseks. § 10. Üldsuse kaasamine (1) Kohalik omavalitsus teavitab asjaomast üldsust supluskoha asutamisest oma veebilehel, kohalikus ajalehes ja muude asjakohaste meediakanalite kaudu. (2) Üldsusel on võimalus esitada arvamusi kohalikule omavalitsusele ja teha ettepanekuid Terviseameti veebilehel supluskoha asutamise, nimekirjade koostamise, läbivaatamise ja ajakohastamise kohta. (3) Terviseamet ja kohalik omavalitsus võtavad asjakohaselt arvesse supluskoha asutamisel tehtud üldsuse ettepanekuid, kaebusi ja märkusi. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 04.03.2006, lk 37– 51). (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik Sotsiaalminister (allkirjastatud digitaalselt) Marika Priske Kantsler Lisa 1 Suplusvee seire Lisa 2 Supluskoha hindamine ja klassifikatsioon Lisa 3 Suplusvee profiil Lisa 4 Mikrobioloogilise analüüsi jaoks võetud proovide käitlemise eeskiri Sotsiaalministri 03.10.2019 määrus nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ Lisa 2 Supluskoha hindamine ja klassifikatsioon 1. Halb kvaliteet Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „halvaks“, kui suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta (a) on mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused (b) halvemad (c) kui „piisava kvaliteedi“ väärtused lisa 1 punktis 6 esitatud tabeli veerus D. 2. Piisav kvaliteet Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „piisavaks“, kui: 1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed määruse lisa 1 punkti 6 veerus D esitatud „piisava kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad(d); 2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel, et: – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates; – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks, vähendamiseks või kõrvaldamiseks; – proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest, kumb arv on suurem. 3. Hea kvaliteet Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „heaks“, kui: 1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed määruse lisa 1 punkti 6 veerus C esitatud „hea kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad(d); 2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel et: – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates; – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks, vähendamiseks või kõrvaldamiseks; – proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest, kumb arv on suurem. 4. Väga hea kvaliteet Supluskoht klassifitseeritakse kvaliteedilt „väga heaks“, kui: 1) suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogus viimase hindamisperioodi kohta on mikrobioloogiliste näitajate loendite protsentiili väärtused võrdsed lisa 1 punkti 6 veerus B esitatud „väga hea kvaliteedi“ väärtustega või nendest paremad; 2) suplusvees esineb lühiajalist reostust, siis tingimusel, et: – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud järelevalve, varajase hoiatamise süsteemid ja seire eesmärgiga vältida suplejate kokkupuudet reostusega, neid hoiatades ja vajaduse korral suplemist keelates; – rakendatakse asjakohaseid kvaliteedijuhtimismeetmeid reostuse põhjuste vältimiseks, vähendamiseks või kõrvaldamiseks; – proovide arv, mida määruse § 5 lõike 3 kohaselt ei võetud arvesse lühiajalise reostuse tõttu viimase hindamisperioodi jooksul, ei moodusta üle 15% kogu proovide arvust selleks perioodiks koostatud seirekalendris või üle ühe proovi suplushooaja kohta, olenevalt sellest, kumb arv on suurem. MÄRKUSED (a) „Viimane hindamisperiood“ tähendab viimast nelja suplushooaega või vastavalt vajadusele määruse §-s 6 sätestatud perioodi. (b) Konkreetsest veekogust kogutud mikrobioloogiliste andmete log 10 normaaljaotuse tihedusfunktsiooni protsentiili hindamise põhjal leitakse protsentiili väärtus järgmiselt: – võetakse log10 väärtus kõigist bakteriaalsetest loenditest hinnatavas andmejärjestuses (Kui saadakse nullväärtus, võetakse selle asemel log10 väärtus analüüsimeetodi minimaalsest avastamispiirist.); – arvutatakse aritmeetiline keskmine log10 väärtustest (μ); – arvutatakse standardhälve log10 väärtustest (σ). Andmete jaotuse tihedusfunktsiooni ülemine 90-protsentiili punkt tuletatakse võrrandist: ülemine 90-protsentiil = pöördlogaritm (μ + 1,282 σ). Andmete jaotuse tihedusfunktsiooni ülemine 95-protsentiili punkt tuletatakse võrrandist: ülemine 95-protsentiil = pöördlogaritm (μ + 1,65 σ). (c) „Halvem“ tähendab suuremat kontsentratsiooni väärtust väljendatuna pmü/100 ml. (d) „Parem“ tähendab väiksemat kontsentratsiooni väärtust väljendatuna pmü/100 ml. Sotsiaalministri 03.10.2019 määrus nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ Lisa 3 Suplusvee profiil 1. Määruse §-s 8 nimetatud suplusvee profiil koosneb järgmisest: a) reostuse allikaks olla võivate supluskoha ja teiste selle supluskoha valgalas olevate pinnavete füüsikalised, geograafilised ja hüdroloogilised omadused, mis on asjakohased määruse kohaldamisel ning ette nähtud veeseaduses; b) supluskoha ja suplejate tervist mõjutada võivate reostuse kindlakstehtud põhjuste loetelu ja hinnang; c) tsüanobakterite leviku võimalikkuse hinnang; d) makrovetikate ja/või fütoplanktoni leviku võimalikkuse hinnang; e) kui alapunktis b nimetatud hinnang näitab lühiajalise reostuse riski, tuleb esitada järgmine teave: – võimaliku lühiajalise reostuse eeldatav olemus, sagedus ja kestus; – üksikasjad reostuse teiste põhjuste kohta, kaasa arvatud nende suhtes võetud kvaliteedijuhtimismeetmed ning reostuse põhjuste kõrvaldamise ajakava; – lühiajalise reostuse korral võetud kvaliteedijuhtimismeetmed ning selliste meetmete võtmise eest vastutavad asutused ja nende kontaktandmed; f) seirepunkti asukoht. 2. Kui supluskoht on klassifitseeritud kvaliteedilt „heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“, tuleb suplusvee profiil regulaarselt üle vaadata, et hinnata, kas mõni punktis 1 nimetatud asjaoludest on muutunud. Vajaduse korral tuleb profiili ajakohastada. Ülevaatamise sagedus ja ulatus tuleb kindlaks määrata reostuse olemuse ja tõsiduse põhjal. Käsitleda tuleb vähemalt järgmises tabelis esitatud asjaolusid ja ülevaatamine peab toimuma vähemalt tabelis määratud sagedusega. Supluskoha „Hea“ „Piisav“ „Halb“ klassifikatsioon Ülevaatamine 4 aasta järel 3 aasta järel 2 aasta järel peab toimuma vähemalt iga Asjaolud, mida a kuni f a kuni f a kuni f käsitletakse (on nimetatud punkti 1 alapunktides) Kui supluskoht on eelmisel korral klassifitseeritud kvaliteedilt „väga heaks“, tuleb suplusvee profiil üle vaadata ja vajaduse korral ajakohastada ainult juhul, kui klassifikatsioon muutub „heaks“, „piisavaks“ või „halvaks“. Ülevaatamisel tuleb käsitleda kõiki punktis 1 nimetatud asjaolusid. 3. Kui supluskohas või selle läheduses toimuvad olulised ehitustööd või olulised muutused infrastruktuuris, tuleb suplusvee profiili ajakohastada enne järgmise suplushooaja algust. 4. Võimaluse korral esitatakse punkti 1 alapunktides a ja b nimetatud teave üksikasjalikult kaardil. 5. Suplusvee profiilile võib olla lisatud või profiil võib sisaldada muud asjakohast teavet, kui Terviseamet peab seda vajalikuks. Sotsiaalministri 03.10.2019 määrus nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ Lisa 4 Mikrobioloogilise analüüsi jaoks võetud proovide käitlemise eeskiri 1. Proovivõtu koht Võimaluse korral tuleks proove võtta 30 sentimeetrit altpoolt veepinda vähemalt 1 meetri sügavuses vees. 2. Proovianumate steriliseerimine Proovianumad peavad: – läbima steriliseerimise autoklaavis 121 °C juures vähemalt 15 minutit või – läbima kuivsteriliseerimise 160 °C ja 170 °C vahel vähemalt 1 tund või – olema kiiritatud proovianumad, mis on saadud otse tootjalt. 3. Proovide võtmine Proovianuma mahutavus sõltub vee hulgast, mida on vaja lisas 1 nimetatud konkreetse näitaja testimiseks. Proovianuma minimaalne mahutavus on üldiselt 250 ml. Proovianumad peavad olema läbipaistvast ja värvitust materjalist (klaas, polüeteen või polüpropüleen). Et vältida proovi juhuslikku saastumist, peab proovivõtja proovianuma steriilsuse säilitamiseks kasutama aseptilist tehnikat. Kui seda tehakse nõuetekohaselt, ei ole vaja kasutada steriilseid vahendeid (nagu steriilsed kirurgikindad, tangid või proovivõtmise ritv). Proovianum ja proovivõtu blankett märgistatakse loetavalt ja veekindlalt. 4. Proovide säilitamine ja transport enne analüüsi Veeproove tuleb kogu transportimise jooksul kaitsta valguse, eriti otsese päikesevalguse eest. Proove tuleb kuni nende laborisse toimetamiseni säilitada temperatuuril umbes 4 °C kas jahutuskastis või külmikus (olenevalt õhu temperatuurist). Kui laboratooriumisse transportimine kestab tõenäoliselt rohkem kui 4 tundi, tuleb proove transportida külmikus. Aeg proovi võtmise ja analüüsimise vahel peab olema võimalikult lühike. Soovitatav on analüüsida proove samal tööpäeval. Kui see ei ole praktilistel kaalutlustel võimalik, tuleb seda teha vähemalt 24 tunni jooksul pärast proovi võtmist. Vahepeal tuleb proove hoida pimedas kohas temperatuuril 4 °C ± 3 °C. Sotsiaalministri määruse „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Määrus kehtestatakse uue terviktekstina seoses sellega, et 2019. aasta 1. oktoobril jõustub uus veeseadus, mis tühistab rahvatervise seaduses Vabariigi Valitsusele antud volitusnormi kehtestada suplusveele ja supelrannale tervisekaitsenõuded ning ühtlasi näeb ette volitusnormi sotsiaalministrile suplusvee ja supelranna nõuete kehtestamiseks veeseaduses. Määrus kehtestab nõuded suplusveele ja supelrannale, suplusvee seirele, klassifitseerimisele ja kvaliteedi juhtimisele ning üldsusele suplusvee kvaliteedi kohta teabe andmisele eesmärgiga kaitsta inimese tervist. Määruse eelnõu tekst kordab sisuliselt kehtiva Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ teksti, milles võrreldes kehtiva korraga tehakse mõned muudatused. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Määruse ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Ramon Nahkur ([email protected]; tel 626 9149). Määruse koostamises osalesid Terviseameti keskkonnatervise osakonna juhataja Leena Albreht ([email protected]; tel 794 3525), keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lauri Liepkalns ([email protected]; tel 794 3536), keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lembi Tiks ([email protected]; tel 794 3547), Põhja regionaalosakonna menetlusgrupi juht Heleri Soolmann ([email protected]; tel 794 3727) ja Põhja regionaalosakonna vaneminspektor Raul Sarri ([email protected]; tel 794 3726). Määruse on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]; tel 626 9320). Määruse juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu ([email protected]; tel 626 9337). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud 30.01.2019 vastu võetud ja 01.10.2019 jõustuva veeseaduse terviktekstiga (RT I, 22.02.2019, 1). Määrus kehtestatakse veeseaduse § 91 lõike 2 alusel. Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane määrus koosneb kümnest paragrahvist. Seoses uue veeseaduse vastuvõtmise ja jõustumisega on vaja kehtestada uuesti veeseaduse alamaktid. Eelnõukohast määrust on võrreldes Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määrusega nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ (edaspidi määrus nr 74) muudetud eelkõige keeleliselt ja normitehniliselt. Sisulisi muudatusi selgitatakse allpool paragrahvide kaupa. Kehtiva määruse redaktsioonide seletuskirjad on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis http://eelnoud.valitsus.ee/ või Sotsiaalministeeriumis. Paragrahvi 2 on kehtiva korraga võrreldes lisatud mõiste „supluskoha asutamine“, mis tähendab varem supluskohana määratlemata alale määruses esitatud nõuete rakendamist. Mõistet on vaja, et selgitada §-s 3 sätestatud supluskoha asutamise (mis on sätestatud ka kehtivas määruses nr 74) mõtet. Paragrahvist 3 on kehtiva korraga võrreldes eemaldatud esimene lõige, mis sätestab Terviseameti õiguse teha kohalikule omavalitsusele või veekogu omanikule ettepanekuid supluskohtade asutamiseks, kui Terviseameti hinnangul käib veekogus ujumas suur hulk inimesi ning suplemist seal ei ole alaliselt keelatud või ei ole antud alalist soovitust veekogus mitte supelda. Kehtiva korra kohaselt sõnastatud lõige ei anna lisandväärtust, sest Terviseamet saab oma tavatöö 2 käigus teha ettepanekuid, sh supluskohtade asutamiseks. Samuti ei ole ettepaneku tegemine õiguslikult siduv ehk ettepanek ei ole kohustuslik ja sellele ei pea järgnema teatud meetmete võtmist. Ka kehtiva määruse nr 74 § 1 lõige 2 sätestab, et määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele supluskohtadele, kus käib ujumas suur hulk inimesi ning milles suplemist ei ole alaliselt keelatud või mille suhtes ei ole antud alalist soovitust mitte supelda. Sama paragrahvi lõige 3 täiendab, et määruse nõuded on täitmiseks avalik-õiguslikule ja eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisele isikule, kes on supluskoha omanik või valdaja. See tähendab, et olenemata Terviseameti ettepanekust tuleb supluskoht, kus käib ujumas suur hulk inimesi, asutada (v.a juhul, kui seal ei ole suplemist alaliselt keelatud või ei ole antud alalist soovitust veekogus mitte supelda). Paragrahvi 2 punkti 16 kohaselt on suur hulk suplejaid suplejate arv, mida Terviseamet peab küllalt suureks, võttes arvesse eelkõige varasemaid suundumusi või olemasolevat infrastruktuuri või ehitisi või teisi vahendeid suplemise soodustamiseks. Nõue on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (edaspidi suplusvee direktiiv). Sisuliselt on Terviseametil õigus otsustada, millistele supluskohtadele määrust rakendada tuleb. Kehtivas määruses pole see nii selgelt välja toodud. Muudatuse mõju on positiivne, kuna kehtiva korra kohaselt on Terviseameti õigused pädeva asutusena piiratud, sest amet võib teha üksnes ettepanekuid supluskoha asutamiseks. Kavandatava korra kohaselt on Terviseametil võimalik kohustada supluskoha asutamist, kui seal käib suur hulk inimesi ja supluskoha nõuete rakendamine aitab olulisi terviseriske maandada ja negatiivset tervisemõju ennetada. Kui tekib olukord, kui põhjendatud asjaolude tõttu ei ole võimalik supluskoha valdajal supluskohta asutada, leitakse kokkulepe supluskoha valdaja ja Terviseameti vahel, kuidas teavitada üldsust supluskoha nõuetele mittevastavusest. Eelnõu kohaselt sätestab uuesti sõnastatud lõige 1, et supluskoha asutamiseks peab selle omanik või valdaja vähemalt kaks kuud enne suplushooaja algust esitama Terviseametile kirjaliku taotluse, kus on esitatud lõikes 2 sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajate tulemused ning lühikirjeldus lõigetes 3 ja 4 sätestatud supluskoha rajamist takistavatest asjaoludest nende olemasolu korral koos nende kõrvaldamiseks võetavate meetmete kirjeldusega. Eelnevas lauses nimetatud lühikirjelduse nõue on võrreldes kehtiva korraga uus. Lõikes 1 nimetatud kirjaliku taotluse esitamine on kehtiva korra kohaselt sätestatud sama paragrahvi lõikes 6. Lühikirjelduse vajaduse tekitab asjaolu, et supluskoha asutaja hindaks ka ise kriitilise pilguga supluskoha olukorda. Esitatud avalduse ja lühikirjelduse alusel saab Terviseamet hinnata, kas taotletud kohta tohib üldse supluskohta rajada ja kas takistavad asjaolud on parandatavad või välistavad täielikult supluskoha asutamise. Täienduse abil saab Terviseamet teha näiteks soovituse suplusala asukoha korrigeerimiseks ja hinnata vajaduse korral takistavate asjaolude kõrvaldamiseks võetavate meetmete asjakohasust. Muudatuse mõju on positiivne, kuna aitab nii supluskoha valdajal kui Terviseametil tõhusamat koostööd teha ja operatiivsemalt supluskohta asutada. Lõike 2 sõnastusse on lisatud sõna „vähemalt“, mis viitab lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud kvaliteediklassile „piisav kvaliteet“. Kehtiva korra kohaselt peab veekogul või selle osal, mille äärde kavandatakse asutada supluskoht, olema lisa 1 punkti 6 veerus D nimetatud kvaliteediklass „piisav kvaliteet“. Selle sõnastuse kohaselt ei tohiks nt „hea kvaliteediga“ veekogu äärde supluskohta asutada. Eelnõu kohane sõnastus on paindlikum. Lõiget 5 on kehtiva korraga võrreldes muudetud nii, et see ei viita veeseaduse konkreetsele sättele, vaid veesõidukite kasutamise nõuetele üldiselt. Paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt peab supluskoht enne suplushooaja avamist ja selle vältel olema hooldatud ja korrastatud. Kehtiva korra kohaselt peab supluskoht enne suplushooaja avamist olema hooldatud, korrastatud ja varustatud piisaval hulgal vajalike riietuskabiinide, tualettruumide ning prügiurnidega. Eelnõu kohaselt peab supluskoht olema hooldatud ja korrastatud terve suplushooaja vältel (mitte ainult enne avamist) ning enam ei nõuta riietuskabiinide, tualettruumide ja prügiurnide olemasolu. Muudatuse tingib asjaolu, et kehtiva korra kohaselt tekitab eelnimetatud esemete nõudmine praktilises elus paljudel supluskohtade valdajatel probleeme ning takistab seega supluskoha asutamist. Seetõttu ei ole supluskoha valdaja kohustatud ka veeproove tegema. Tulemuseks on olukord, kus inimesed käivad suplemas supluskohas, mis ei vasta nõuetele. 3 Terviseamet saab vajaduse korral rakendada üldsuse teavitamise meetmeid (suplemiskeeldu või soovitust mitte supelda). Tihti aga käivad reaalses elus inimesed sellest olenemata oma harjumuspärastes kohtades suplemas. Suplema minemist amet aga takistada ei saa. Kuna määruse eesmärk on eelkõige tervisekaitse tagamine, on oluline kehtestada miinimumnõuded, mille rakendamine ei tekita valdajale ülemääraseid kulutusi. Muudatuse mõjul ei kao kõikidest supluskohtadest riietuskabiinid, prügiurnid ega tualetid, sest praktiline elu on näidanud, et supluskohtade valdajad on motiveeritud oma supluskohad puhtana hoidma ja piirkonna elanike heaolu tagama. Nii näiteks on mitmes supluskohas ka rannavalve, mis ei ole määrusega nõutud. Lisaks on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas muu hulgas heakorda ja jäätmehooldust. Pigem annab muudatus paindlikkuse, et ka vähem võimekad valdajad saaksid oma supluskohas suplusvee ohutuse tagada. Muudatus on kooskõlas suplusvee direktiiviga, mis ei nõua supluskohas tualettruumide, riietuskabiinide ega prügiurnide olemasolu. Ülejäänud paragrahvides pole võrreldes kehtiva korraga muudatusi tehtud. Määruse eelnõuga on kaasas neli lisa ja võrreldes kehtiva korraga tehakse muudatus ainult lisas 1. Lisa 1 punkti 5 tabelis asendatakse sõna „piirväärtus“ sõnaga „kontrollväärtus“ ja tabeli all antakse kontrollväärtuse definitsioon. Kontrollväärtus on väärtus, mille ületamise korral hinnatakse, kas suplusvees sisalduvad mikroorganismid kujutavad inimese tervisele sellist ohtu, mis nõuab asjakohaste kvaliteedijuhtimismeetmete rakendamist. Muudatuse tingib asjaolu, et tabelis 5 esitatud väärtuste ületamise korral ei ole tegemist otsese terviseohuga, vaid ületamine vajab enne konkreetsete järelduste tegemist uurimist. Piirväärtuse kasutamine seal ei ole põhjendatud. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Kehtiv määrus nr 74 on kooskõlas suplusvee direktiiviga ning eelnõu kordab sisuliselt määruse nr 74 teksti. Eelnõuga tehtavad muudatused on samuti suplusvee direktiiviga kooskõlas. 4. Määruse mõjud Suplusvee nõudeid muudetakse ainult osaliselt. Eelnõuga kaasneb mõningane mõju. Mõju omavaid muudatusi on hinnatud eelnõu sisu ja võrdleva analüüsi punkti all. Eelnõu mõju on positiivne inimeste tervise kaitsele, kuna varem asutamata supluskohtadele rakendatakse edaspidi määruse nõudeid ja tagatakse suplejate ohutus. Uute, varem asutamata supluskohtade valdajatele tekivad kulud seoses suplusvee nõuete rakendamisega. Terviseametile tekib kulu seoses uute võimalike supluskohtade proovivõtmisega (nt kaebuste põhised) ja supluskoha profiilide koostamisega. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamine toob kaasa kulutused potentsiaalsetele supluskohtadele, mille valdaja pole varem supluskohta asutanud ega suplusvett analüüsinud. Suplusvee ohutuse kindlakstegemisel tuleb enne suplushooaega ja suplushooaja vältel võtta veest viis proovi ning analüüsida kahte näitajat („soole enterokokid“ – 6,17 eurot ja Escherichia coli – 7,50 eurot) kogusummas 68,35 eurot aastas ühe supluskoha kohta. Selliseid potentsiaalseid supluskohti on Terviseameti hinnangul kuni 40. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon 4 Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Keskkonnaministeeriumile ja Siseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Päästeametile ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Kooskõlastusringil märkusi osapooltelt ei laekunud. Märkustega arvestamise/mittearvestamise tabel sotsiaalministri määruse „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ juurde. Asutus Märkus Arvestatud/mi Kommentaar ttearvestatud Eesti Linnade ja Küsimusi tekitab supluskoha Selgitatud Määruse § 1 lg 2 Valdade Liit sisuline mõiste, see tähendab kohaselt: „Määruse (ELVL) millistele supluskohtadele nõudeid määruse nõudeid kohaldatakse kohaldatakse ja kuidas supluskohti kõikidele asutatakse. Täpsemalt öeldes, supluskohtadele, mille alusel ning millistel kus käib ujumas tingimustel loetakse ala vees ja suur hulk inimesi vee ääres juriidiliselt ning milles suplemist supluskohaks, mis on avatud ei ole alaliselt külastajatele avalikuks keelatud või mille kasutamiseks? Määruse eelnõu suhtes ei ole antud § 1 on viidatud, et „määruse alalist soovitust mitte nõudeid kohaldatakse kõikidele supelda.“ Sama supluskohtadele, kus käib paragrahvi lg 3 ujumas suur hulk inimesi ning kohaselt: „Määruse milles suplemist ei ole alaliselt nõuded on keelatud või mille suhtes ei ole täitmiseks avalik- antud alalist soovitust mitte õiguslikule ja supelda.“ Kohaliku eraõiguslikule omavalitsuse seisukohalt ei juriidilisele isikule anna see ühest vastust, millest ning füüsilisele lähtuvalt peaks veeäärse isikule, kes on kinnistu omanik järeldama, kas supluskoha omanik konkreetse kinnistu osas tuleb või valdaja.“ lähtuda käesolevast määrusest Määruse § 2 punkti või näiteks sootuks valla 16 kohaselt: „suur üldplaneeringust või hulk suplejaid“ – looduskaitseseaduse suplejate arv, mida määratlusest. Terviseamet peab Looduskaitseseaduse § 42 küllalt suureks, kohaselt on supelrand „selleks võttes arvesse üldplaneeringuga määratud ala eelkõige varasemaid veekogu ääres, mille suundumusi või põhiülesanne on inimestele olemasolevat puhkuse võimaldamine“. infrastruktuuri või Planeerimisseaduse § 75 alusel ehitisi või teisi on üldplaneeringu ülesandeks vahendeid supelranna ala määramine. suplemise Kuna käesolev määrus soodustamiseks. reguleerib supluskohaga Ehk kui alal käib seonduvat kõige detailsemalt, ujumas suur hulk peaks see lisaks veeseadusele suplejaid ja tuginema ka Terviseamet on looduskaitseseadusele ja seda hinnanud, planeerimisseadusele. Hetkel kehtivad sellele on mõistete definitsioonis supluskoha nõuded. otsene vastuolu ning Nõuded ei ole valdkondlik regulatsioon ei ole kehtiva korraga üheselt mõistetav. võrreldes muutunud. Mis puudutab looduskaitseseadust , siis esmalt tuleb lähtuda veeseadusest ja selle alusel kehtestatud täpsematest/määrus es esitatud supluskoha asutamise nõuetest, seejärel määratakse need ka üldplaneeringu koostamisel või ajakohastamisel. Ehk leiame, et need õigusaktid täiendavad üksteist. Eesti Linnade ja Määruse eelnõu § 1 lg 3 Selgitatud Nõuete mitte Valdade Liit sätestab, et nõuded on täitmisel on üheks (ELVL) täitmiseks avalik-õiguslikule ja lahenduseks eraõiguslikule juriidilisele isikule haldussunnimenetlu ning füüsilisele isikule, kes on se läbiviimine isikule supluskoha omanik või valdaja. ettekirjutuse Samas ei selgu meetmed, mida koostamisega. rakendatakse, kui isik, kellele Sealjuures on veekoguäärne kinnistu kuulub, võimalik eraõiguslike määruse eelnõus toodud juriidiliste ning regulatsiooni täita ei soovi või füüsiliste isikute selleks huvi või vajalikke suhtes ettekirjutuse vahendeid ei oma. Võib täitmiseks juhtuda, et mõnedes rakendada vajadusel supluskohtades otsustab ka sunnivahendeid. maaomanik keelata suplemise? Kui ettekirjutuse koostamine osutub ebaproportsionaalse ks võib põhjendatul juhul kasutada ka avalikkuse teavitamist ehk nt suplemiskeelu kasutamist. Eesti Linnade ja Eriti arusaamatuks jääb Selgitatud Suplejate arvu Valdade Liit suplejate suure arvu määratlus määratlus on üle (ELVL) § 2 punktis 16, mille kohaselt on võetud suplusvee see suplejate arv, mida direktiivist ning selle Terviseamet peab küllalt määratluse üle suureks, võttes arvesse otsustamise õigus eelkõige varasemaid on direktiivi kohaselt suundumusi või olemasolevat antud pädevale infrastruktuuri või ehitisi või teisi asutusele ehk vahendeid suplemise Terviseametile. soodustamiseks. Regulatsioon Nagu ka määruse ei anna seega mingit viidet sõnastuse kohaselt arvulisele väärtusele või sellele, hindab millele tuginedes Terviseamet Terviseamet seda, konkreetselt oma hinnangu võttes arvesse annab või otsuse langetab ega eelkõige ajalooliselt ka ühest selgust, kas väljakujunenud määramise alus on ajas suundumusi või muutuv. Kuna vastavalt eelnõu olemasolevat seletuskirjale puudutab infrastruktuuri või Terviseameti hinnangul määrus ehitisi või teisi ca 40 supluskohta, peaks vahendeid olema olemas ka ülevaade, suplemise mille alusel klassifitseerimine soodustamiseks. toimub. Lisaks puudub Ehk kõik oleneb seostatus üldplaneeringuga olukorrast ning (looduskaitseseadus, kindlat metoodika planeerimisseadus). pole keerukuse tõttu siiani paika pandud. Üldiselt lahendatakse supluskoha asutamise otsus koostöös supluskoha valdaja või omanikuga, kellel on samuti kogemust ja informatsiooni supluskoha kasutamise osas. Lisaks, üksnes kehtivaga korraga võrreldes tehtavad osad muudatused puudutavad ca 40 supluskohta. Need on traditsioonilised supluskohad, kus on varem asunud supelrand või kus inimesed on harjunud käima suplemas, kuid mida valdaja või omanik ei ole seni soovinud korrastada ning asutada. Eesti Linnade ja Eelnõu § 3 lõike 4 kohaselt ei Selgitatud Veeseaduse § 19 Valdade Liit tohi heitvee suubla olla kohaselt on suubla (ELVL) supluskoha territooriumile ja veekogu, veekogu selle välispiirile osa või maapõue lähemal kui 200 meetrit. osa, kuhu juhitakse Täpsustatud ei ole suubla heitvett või iseloomu: ehk kas siin on saasteaineid. Ehk ka silmas peetud vaid heitvee pinnasesse heitvee veekogusse juhtimist immutamine on § 3 või ka pinnasesse immutamist? lg 4 kohaselt kaetud. Eesti Linnade ja Kui omanik/valdaja ei ole Selgitatud Supluskoht jääb Valdade Liit huvitatud supluskohale vastavalt määruse (ELVL) esitatavate nõuete täitmisest, reguleerimisala siis tekib küsimus, kas sättele supluskohaks suplemiseks kasutatav ala on olenemata valdaja juriidiliselt supluskoht ka juhul, poolsest huvist. kui selle omanik määruses antud nõudeid ei täida? Eesti Linnade ja Eelnõu § 10 käsitleb üldsuse Mittearvestat Määruse kohaselt Valdade Liit kaasamist, jättes sisuliselt ud KOV teavitab (ELVL) mulje, et supluskohtade asjaomast üldsust ainuvõimalik asutaja on kohalik supluskoha omavalitsus. Näiteks Saaremaa asutamisest oma vallas haldab kolmest veebilehel, kohalikus veeseirega hõlmatud ajalehes ja muude supluskohast kahte eraettevõte. asjakohaste Menetletava määruse eelnõule meediakanalite tuginedes ei ole kohalikul kaudu. See ei omavalitsusel otsest tähenda otsustusõigust avaliku ilmtingimata, et KOV supluskoha asutamise, on ühtlasi ka mitteasutamise või täiendavate supluskoha asutaja. tingimuste seadmise osas. Kui KOV on kohaliku elu supluskoha asutab eraõiguslik korraldaja ning peab isik, suhtleb ta sellisel juhul jääma kohalikul antud teemal otse tasandil Terviseametiga. Seega oleks informatsiooni asjakohane, kui üldsuse andjaks (teated KOV teavitamise, kaasamise ja kodulehel, ajalehes üldsuse arvamuste kogumisega piirkonna teadete tegeleb kogu vajalikule infole tahvli jm, kus juurdepääsu omav ja antud elanikud kohaliku elu teemas kõige pädevam kohta infot Terviseamet , kes kannab ka hangivad). vastavad kulud. Hea tava Terviseametil pole kohaselt tegeleb langetatud võimalik sama otsuste osas üldsuse tõhusalt teavitamisega siiski otsuse informatsiooni langetanud asutus, kes kohaliku elu kohta vajadusel saab kaasata ka levitada. kohalikku omavalitsust. Teeme ettepaneku sõnastada § 10 järgmiselt: (1) Terviseamet teavitab kohalikku omavalitsust ja asjaomast üldsust supluskoha asutamisest oma veebilehel, kohalikus ajalehes ja muude asjakohaste meediakanalite kaudu. (2) Üldsusel on võimalus esitada Terviseameti veebilehel supluskoha asutamise, nimekirjade koostamise, läbivaatamise ja ajakohastamise kohta arvamusi ja teha ettepanekuid. (3) Terviseamet võtab asjakohaselt arvesse supluskoha asutamisel tehtud üldsuse ettepanekuid, kaebusi ja märkusi. Eesti Linnade ja Juhime tähelepanu eksitusele Arvestatud Seletuskirja Valdade Liit seletuskirjas, mille kohaselt parandatud. (ELVL) määruse eelnõu tekst kordab sisuliselt kehtiva sotsiaalministri 3. aprilli 2008. a määruse nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale “ teksti, milles võrreldes kehtiva korraga tehakse mõned muudatused. Viidatud määruse väljaandja on Vabariigi Valitsus.
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel