Irina Janovitš Teie 30.06.2020 nr 2-11/5132-2
Narva Linnavolikogu
[email protected] Meie 15.09.2020 nr 6-4/200879/2004948
Narva Linnavolikogu 17.01.2008 määruse nr 6 § 4 lg 3
Lugupeetud volikogu esimees
Õiguskantsler tegi Narva Linnavolikogule 02.06.2020 ettepaneku volikogu 17.01.2008 määruse
nr 6 „Narva linna koolieelsete munitsipaallasteasutuste muude kulude vanemate poolt kaetava osa
määra kehtestamine“ (edaspidi määrus nr 6) § 4 lg 3 kooskõlla viimiseks koolieelse lasteasutuse
seaduse (KELS) ning Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).
30.06.2020 vastuses ei nõustunud Narva Linnavolikogu õiguskantsleri ettepanekuga.
Teen veel kord Narva Linnavolikogule ettepaneku viia määrus nr 6 hiljemalt 01.11.2020 seaduse
ja põhiseadusega kooskõlla. Kui volikogu seda ettepanekut ei järgi, pöördub õiguskantsler
põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks Riigikohtusse.
Volikogu vastuskirjas õiguskantslerile öeldakse mh, et „viidatud vaidlusalune määrus on
eriolukorra lõppemise tõttu sisuliselt muutunud ainetuks“. Kui volikogu seisukoht on, et seoses
eriolukorra lõppemisega 18.05.2020 on ka volikogu määruse nr 6 § 4 lg 3 kehtivusaeg lõppenud,
tuleks volikogul õigusselguse (PS § 10) tagamise huvides see määruse säte tunnistada kehtetuks.
Käsitlen nüüd KELS § 27 lg-id 3 ja 4 (I) ning volikogu vastuskirja mõningaid seisukohti (II).
I. KELS § 27 lg-id 3 ja 4 tõlgendamine
1. KELS § 27 lg-id 3 ja 4 tuleb vaadelda koos. Neist seaduse sätetest tuleneb:
- koolieelse lasteasutuse majandamiskulude, personali töötasu ja sotsiaalmaksu ning
õppevahendite kulude (muud kulud) katmine toimub kohaliku omavalitsuse eelarvelistest
vahenditest (lg 3 ls 1);
- üksnes volikogul on õigus teha otsustus selle kohta, et muud kulud katavad osaliselt
lapsevanemad (lg 3 ls 1).
Niisiis peab volikogu seaduse raames tegema otsustuse selle kohta, kas muude kulude
rahastamiselt kohalikust eelarvest minnakse üle nende kulude kaasrahastamisele lastevanematega,
ja vastupidi.
Selline õiguslik lahendus ei ole juhuslik. Lastevanemate kaetav muude kulude osa on
omavalitsusliku ülesande täitmisega seotud avalik-õiguslik teenustasu, s.t avalik-õiguslik rahaline
kohustus (PS § 157 lg 2). See, kas selline (PS § 157 lg 2) avalik-õiguslik rahaline kohustus
kehtestada või mitte, on kaalukas omavalitsuspoliitiline finantsotsustus, millel on tuntav mõju ka
2
kohalikule eelarvele. Seetõttu on mõistetav, et kõrgendatud avalikust huvist tulenevalt on
Riigikogu pidanud vajalikuks anda sellis(t)e otsustus(t)e tegemise kohaliku omavalitsuse
esinduskogu ainupädevusse. Sarnaselt kohalike maksudega peab küsimuse, kas avalik-õiguslik
rahaline kohustus kehtestada, otsustama volikogu ning selle otsuse tegemist ei ole lubatud
delegeerida valla- või linnavalitsusele.
2. Seda, millised tingimusi peab volikogu kaasrahastamise otsustamisel järgima, reguleerivad nii
KELS § 27 lg 4 kui ka sama paragrahvi 3. lõike 2 teine lause.
Lõikes 3 nimetatud osaliste kulude katmiseks vanemate poolt kehtestab volikogu vanemate
kaetava osa määra, mis võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse
majandamiskuludest või muudest asjaoludest (lg 4). Vanemate omaosalus ühe lapse kohta ei tohi
ületada 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast (praegu seega 116.8 eurot
– Töötasu alammäära kehtestamine § 1) (lg 3 ls 2).
3. Volikogu kirjas on asutud seisukohale, et KELS § 27 lg-d 3 ja 4 võimaldavad edasivolitamist,
sest need sätted ei reguleeri volikogu ainupädevust, vaid pädevust.
KELS § 27 lg-tes 3 ja 4 ei kasutata pädevuse ega ainupädevuse mõisteid, vaid sõnaühendeid „valla-
või linnavolikogu otsusel“ (lg 3) ning „kehtestab valla- või linnavolikogu“ (lg 4).
Edasivolitusnormi need seaduse sätted ei sisalda.
Ainupädevuses olevat küsimust volikogu edasi volitada ei saa. KELS § 27 lg-d 3 ja 4 määratlevad
normiadressaadina volikogu ega sisalda edasivolitusnormi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 91
lg 1 sätestab, et haldusorgan, keda on volitatud määrust andma, võib määruse andmise teisele
haldusorganile edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus on ette nähtud volitusnormis.
See, kas küsimus on volikogu ainupädevuses, ei sõltu pelgalt sellest, kas eriseaduses on kasutatud
volikogu ainupädevuse mõistet. Sageli ei kasutata seadustes ülesande täitmise adressaadi
määramisel ei ainupädevuse ega pädevuse mõisteid. Kui küsimust ei ole nimetatud volikogu
ainupädevust reguleeriva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg-s 1, tuleb
ainupädevuse üle otsustamisel lähtuda sellest, kas eriseadus sisaldab edasivolitamist võimaldavat
normi või mitte. Kui seadus määratleb normiadressaadina nt volikogu ja edasivolitamist võimaldav
norm seaduses puudub, on vastav küsimus volikogu ainupädevuses vaatamata sellele, et
ainupädevuse (ega pädevuse) mõistet ei ole eriseaduses kasutatud.
Näiteks sätestab korrakaitseseaduse § 59 lg 1, et kohaliku omavalitsuse üksuse
haldusterritooriumil avaliku ürituse korraldamise ja pidamise nõuded kehtestab kohaliku
omavalitsuse volikogu määrusega. Ainupädevuse mõistet siin ei kasutata ja (volikogu
ainupädevust reguleerivas) KOKS § 22 lg-s 1sellist eeskirja ei nimetata. Ometi on selle eeskirja
kehtestamine volikogu ainupädevuses. Põhimõtteliselt sama kinnitab selle sätte puhul ka
õiguskirjandus: „Nõuded kehtestab volikogu määrusega. Volikogul puudub pädevus delegeerida
nõuete kehtestamist valla- või linnavalitsusele.“1
4. Volikogu kirjas on öeldud, et puuduvad põhjendused, miks peaks Narva linn jätma tähelepanuta
KOKS § 22 lg 2.
KOKS § 22 lg 2 kohaselt otsustab õigusaktiga kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsuse
üksuse või kohaliku omavalitsuse organi pädevusse antud küsimused omavalitsusüksuse nimel
volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise volitada valla- või linnavalitsusele või volikogu
1
M Laaring jt. Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne. – Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2017, § 59, lk 193.
3
poolt määratud osavalla või linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele
või ametnikule.
Seega määrab KOKS § 22 lg 2 kindlaks, et juhtudel, mil küsimus on seaduse või selle alusel antud
määruse normi(de)ga määratud lahendamiseks mitte volikogule, valitsusele, vallavanemale,
linnapeale vm seaduses või selle alusel antud määruses nimetatud ametiisikule, vaid kohalikule
omavalitsusele või omavalitsusüksusele (s.t vallale või linnale kui haldusorganile - HMS § 8 lg 1)
või konkretiseerimata omavalitsusorganile, otsustab selles küsimuses sisepädevuse jaotuse (HMS
§ 8 lg 2) üle volikogu. Valikuvõimalused neist, kellele volikogu võib sisepädevuse jaotuse korras
ülesande määrata, sätestab KOKS § 22 lg 2.
Kuna KELS § 27 lg-tes 3 ja 4 ei kasutata KOKS § 22 lg-s 2 nimetatud mõisteid („kohalik
omavalitsus“, „kohaliku omavalitsuse üksus“ või „kohaliku omavalitsuse organ“), vaid
nimetatakse konkreetselt volikogu, ei saa ka KOKS § 22 lg 2 olla vaidlusaluses küsimuses
asjakohane norm. Märgin, et KOKS § 22 lg 2 ei saa olla õiguslik alus ka kolmest paragrahvist
koosneva volikogu 28.04.2020 määruse nr 10 §-de 2 ja 3 puhul.
5. See, et KELS § 27 lg-d 3 ja 4 reguleerivad volikogu ainupädevust ja KOKS § 22 lg 2 ei ole
vaidlusaluses küsimuses asjakohane norm, ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei saaks lisaks KELS
§ 27 lg-tes 3 ja 4 sätestatule mingeid muid koolieelse lasteasutuse muude kulude lastevanemate
kaetava osaga seonduvaid asjakohaseid rakenduslikke küsimusi reguleerida (mh volitada neid
lahendama valla- või linnavalitsust). Näiteks ei reguleeri KELS seda, kuidas arve tasumine toimub
- vt määruse nr 6 § 3 lg 1).
Õiguse reguleerida neid kohalikke küsimusi, mis pole otseselt reguleeritud seaduses, annab PS §
154 lg 1, mille kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud
omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalik omavalitsus võib sellekohase
erivolitusnormita seaduses otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus (RKPJKo
22.12.1998, 3-4-1-11-98, II).
6. Määruse nr 6 § 3 lg 4 volitab linnavalitsust otsustama seda, mida KELS § 27 lg-te 3 ja 4 järgi
peab otsustama volikogu. Ka KELS muud sätted, hädaolukorra seadus ega mingi muu seadus siin
eriolukorraga seoses erandit ette ei näe.
Ühe argumendina selle üle otsustamisel, mida volitav organ on soovinud volitada, on Riigikohus
vaadanud seda, kuidas on tegutsenud volitatud organ (RKPJKo 30.10.2018, 5-18-2, p 60). Määruse
nr 6 § 3 lg 4 alusel antud linnavalitsuse 04.05.2020 korraldusega nr 300-k „Koolieelse lasteasutuse
kulude vanemate poolt kaetava osa määra maksmisest“ määrati kindlaks need lastevanemate
kategooriad, kes vabastati tagasiulatuvalt kuni 12.03.2020 väljakuulutatud eriolukorra lõpuni
lasteasutuse kulude vanemate poolt kaetava osa määra tasumisest. Lastevanemad vabastati tasu
maksmisest proportsionaalselt nende päevade arvuga kuus, mil lasteasutuse teenust ei kasutatud
(p 3.2). Sellega otsustas linnavalitsus küsimuse, kas koolieelse lasteasutuse muude kulude katmine
toimub linnaeelarvest või lastevanemate kaasrahastamisega. Seda saab otsustada aga ainult
volikogu.
II. Muud Narva linnavolikogu tõstatatud küsimused
7. Arutelu subsidiaarsuse põhimõtte üle Euroopa Liidu (EL) õiguses on kõnealuse küsimuse puhul
ainetu. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamisala EL õiguses on EL ja liikmesriikide jagatud
pädevus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 4 lg 2), samuti liidu pädevus võtta
meetmeid liikmeriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks (ELTL art
6). Seda, kas ühe või teise siseriikliku küsimuse peab otsustama omavalitsusüksuse esinduskogu,
4
täitevorgan või selle juht, EL õiguses sisalduva subsidiaarsuspõhimõtte alusel lahendada ei saa
(sama võib öelda Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 4 lg 3 puhul).
EL õigus ei anna liidu organitele pädevusalust tegutseda liikmesriigi haldusorganisatsiooni
valdkonnas (liikmesriigi institutsioonilise ja protseduurilise autonoomia põhimõte). Ka on KOKS
§ 22 lg 1 ja KELS § 27 lg-d 3 ja 4 kehtestatud enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Seejuures
kehtivad need seaduse sätted oma esialgses sõnastuses.
8. Samuti ei saa volikogu määruse nr 6 õiguspärasuse üle otsustada vaid selle alusel, kas selle
määruse sätted rikuvad isikute subjektiivseid õigusi või mitte Õigusakti õiguspärasust ei hinnata
üksnes selle alusel, kas õigusakt rikub isikute põhiõigusi või –vabadusi. Ka küsimuse üle
otsustamise edasivolitamine ilma vastava õigusliku aluseta on õigusvastane.
9. Määruse nr 6 § 4 lg 3 sõnastuses ei piirata selle sätte kehtivust ühe konkreetse, 12.03.2020
väljakuulutatud eriolukorraga („12.03.2020 väljakuulutatud eriolukorra lõpuni“ vms). Ühe
konkreetse eriolukorra lõppemine ei välista uute eriolukordade võimalikkust.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Vallo Olle 693 8445
[email protected]
Kristi Lahesoo 693 8409
[email protected]