Egert Rünne Teie 24.08.2020 nr
Eesti Inimõiguste Keskus
[email protected] Meie 07.09.2020 nr 5-3/2004591
Lugupeetud härra Rünne
Palusite teavet Euroopa Põhiõiguste Ameti 2021. aasta põhiõiguste aruande koostamiseks. Vastan
esitatud küsimuste järjekorras.
1. 2020. aastal pöörduti romade õiguste küsimuses õiguskantsleri poole ühel korral. Avaldaja palus
õiguskantslerilt selgitusi väljendite „mustlane“ ja „roma“ kasutamise ning vägivallale üleskutse
aegumise kohta.
2. Sarnaselt eelmise aruandeaastaga pööras õiguskantsler ka sel aastal erilist tähelepanu puuetega
inimeste juurdepääsule hoonetele ja teenustele ning inimeste teadlikkuse parandamisele puuetega
inimeste õigustest. Järgnevalt on toodud ülevaade õiguskantsleri tegevusest selles valdkonnas alates
1. septembrist 2019. a.
Ühistransport
Kuigi ühistranspordi seaduse § 10 lõike 1 punkt 1 sätestab, et ühistransport on mõeldud
kasutamiseks kõigile ning selle korraldamisel tuleb arvestada ka puudega inimeste liikumisvajadust,
ei ole suur osa ühistranspordist siiani ligipääsetav.
Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku ühistranspordiseaduse muutmiseks, kuid paraku ei ole
parlament seaduse täiendamiseni veel jõudnud. Bussivedude hanked tehakse tihti 6–8 aastaks ja
juba korraldatud hanke tingimuste muutmine on keeruline, vahel ka võimatu. Seega, isegi kui
mõistetakse, et busse peavad saama kasutada kõik sõita soovijad, tuleb oodata aastaid, et senised
lepingud lõppeksid ja saaks uute tingimustega hanke korraldada.
Viipetõlge ja kirjeldustõlge
Lõppenud aruandeperioodi võib pidada kirjeldus- ja viipetõlke kasutamises murranguliseks. Eesti
Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda) eestvedamisel said tõlke 2019. aasta suve laulu- ja tantsupidu.
24. veebruaril 2020 presidendi vastuvõtul tõlgiti tavapäraselt eesti viipekeelde presidendi kõne.
Uuendusena lisandus vastuvõtu kontserdiosa kirjeldustõlge, mis valmis EPIKoja, Eesti
Rahvusringhäälingu, Vabariigi Presidendi Kantselei ja Õiguskantsleri Kantselei koostöös.
Kirjeldustõlke olulisusest rääkisid Eesti Pimedate Liidu juht Jakob Rosin ja Õiguskantsleri
Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet Vikerraadio „Vikerhommiku“
saates.
2
Eriolukord tõi arusaama, et oluliste pressikonverentside või Riigikogu ettekannete olemuslikuks
osaks on viipetõlge. Paranes ka eesti viipekeele kaugtõlketeenuse (viipetõlk Skype’i kaudu)
kättesaadavus. Kui muidu sai tõlgi abi kasutada vaid tööpäevadel ja tööajal, siis eriolukorras
pikendati igapäevast teenuse pakkumist, lisaks sai teenust kasutada ka nädalavahetustel.
Kaugtõlketeenuse kasutamise aja pikendamise ettepaneku tegi õiguskantsleri asutatud puuetega
inimeste nõukoja liige. Nii parandati eesti viipekeelsete kurtide ligipääsu nii informatsioonile,
arstiabile kui ka näiteks infotelefonile 1247. Ka kriis.ee veebilehel osa materjali kättesaadav eesti
viipekeeles.
Osalemine kohalikus poliitikas
Õiguskantslerilt küsiti, kas on õiguspärane, et Valga Vallavalitsuse ja -volikogu ruumidele puudub
ligipääs ratastooliga. Selgus, et ligipääsu puudumise tõttu ei saa ratastooliga liikuv vallavolinik
teistega võrdsel määral tööd teha ning tema võimalus kohalikus poliitikas osaleda on seetõttu
piiratud.
Vallavalitsus möönis probleemi olemasolu ja lubas otsida lahendusi, tunnistades, et hoonete
kohandamine käib vallale üle jõu. Hoonete renoveerimine on tõesti kulukas, tehniliselt keerukas ja
see võtab aega. Õiguskantsler märkis, et ometi pole see ainus võimalik lahendus: vallavolikogu ja -
valitsus võivad muuta oma töökorraldust ja ümber asuda ruumidesse, kuhu pääseb ka ratastooliga.
Kuna volikogu ja valitsuse ruumide ligipääsetavus on oluline selleks, et erivajadustega inimesed
saaksid kohalikus poliitikas ja kogukonnaelus aktiivselt osaleda, tegi Õiguskantsleri Kantselei
ligipääsetavuse kohta omavalitsuste seas küsitluse. 79 omavalitsusest vastas küsitlusele 59. 52%
vastajaist ütles, et kohaliku volikogu hoonesse on võimalik ratastooliga pääseda ka ilma kõrvalabita.
48% möönis, et see ei ole võimalik. Selgus veel, et näiteks silmusvõimendi on üksnes 2% volikogu
saalides.
Erivajadustega laste toetamine lasteaias ja koolis
Õiguskantslerile teeb endiselt muret haridusliku erivajadusega laste heaolu ja areng nii lasteaias kui
ka koolis. Puuetega inimeste nõukoja arvamuse kohaselt on just hariduslike erivajadustega laste
toetamine (sh tugispetsialistide olemasolu) üks põletavamaid probleeme, mis tuleb lahendada.
Õiguskantsleri poole on pöördunud mitmed vanemad, kelle lapsed pole lasteaias või koolis saanud
vajalikku tuge. Kahjuks ei ole Eestis endiselt tagatud seadustega ette nähtud õigust saada abi
vajalikus mahus ja pädevalt spetsialistilt ning kohe, kui lapse abivajadus on selgunud.
Õiguskantsler on juhtinud ametkondade tähelepanu sellele, et riigiasutused peavad kontrollima, kas
omavalitsused tagavad lastele seadusega lubatud abi. Just riigiasutuste pädevus järelevalvajana
tagab süsteemi toimimise ja selle, et abivajajad saavad seadusega lubatud abi. Ka Riigikohus on
rõhutanud (lahendis nr 5-18-7), et põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse järgimise peab tagama
seadusandlik võim. See tähendab, et abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon,
ülesande täitmiseks tuleb anda piisavalt raha, samuti peab selle täitmise üle tegema järelevalvet ning
õigustatud isikule tagama tõhusad võimalused oma õiguste kaitsmiseks. Õiguskantsler on
ametkondadele meelde tuletanud, et need peavad täitma seadusega kehtestatud ülesandeid.
Sotsiaalkindlustusametil tuleb teha järelevalvet nii lastekaitse kui ka sotsiaalteenuste valdkonnas;
Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on kontrollida lasteaedade ja koolide tegevust.
Vanemad ei pea lapsele seadusega tagatud võimalusi nii-öelda välja võitlema. Üheks niisuguse
võitluse näiteks võib tuua vanema pöördumise, milles ta kurtis, et tema lasteaiaealine laps ei saa abi,
3
mida ta vajab. Mitu asutust arutas, kuidas korraldada tugiisikuteenuse osutamine juhul, kui Euroopa
Sotsiaalfondi raha selleks enam ei ole või kui reeglid ei võimalda fondi raha teenuse osutamiseks
kasutada. Omavalitsuse kohustuse abi osutada sätestab seadus ja see ei sõltu Euroopa Sotsiaalfondi
raha olemasolust. Samuti otsiti üksmeelt selles, milline on lapsele sobivaim lasteaiarühm ning kas
lapsele peaks lasteaias tuge pakkuma tugiisik, õpetaja abi või mõni muu lasteaia töötaja. Sisuliselt
vaieldi ka selle üle, kas abi on kohustatud andma sotsiaal- või haridussüsteem. Samal ajal, kui
kestsid arutelud, oli abi vajav laps abita.
Et lapse abivajadus ei kaoks asutuste aruteludesse ära, korraldati kõiki asjasse puutuvaid spetsialiste
kaasav ümarlauaarutelu. Arutelu tulemusena jõuti otsusele, et kuni ei ole leitud muud lahendust,
peab laps saama vajaliku tugiisiku. Õiguskantsler tuletas omavalitsusele meelde, et omavalitsus
vastutab laste abistamise eest nii lasteaias kui ka sotsiaalteenuste osutamisel ja peab sellistes
vaidlusalustes olukordades leidma lapsele parima lahenduse. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus,
sotsiaalhoolekande seadus ja lastekaitseseadus koostoimes ütlevad, et kohalik omavalitsus peab
alati lähtuma lapse parimast huvist ja abi osutamisel peavad asutused tegema koostööd.
Hea on see, et probleeme on teadvustatud ja neile otsitakse süsteemseid lahendusi. Haridus- ja
Teadusministeerium korraldas jaanuaris tugiteenuste seminari, millel osalesid Eesti
Sotsiaalpedagoogide Ühenduse, Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Logopeedide Ühingu ja Eesti
Koolipsühholoogide Ühingu esindajad, samuti omavalitsuste ja SA Innove ning Õiguskantsleri
Kantselei spetsialistid. Kaasava hariduse teemat käsitleti aktiivselt ka mitmes meediaväljaandes,
Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet osales kaasavale
haridusele keskendunud saates „Suud puhtaks“, arutelu jätkus ka ajaleheveergudel. Juta Saarevet
andis ka Tartu Ülikoolis (õppeaine „SHHI.03.046 Koostöö HEV lapse võrgustikus“ raames)
seminari, mis käsitles kaasava haridusega seotud juriidilisi küsimusi, nii igapäevaseid rakenduslikke
murekohti kui ka õigusloome valikuid.
Lapse puude tuvastamine
Sotsiaalkindlustusamet muutis 2019. aasta sügisel puude tuvastamise praktikat, mistõttu jäeti osal
puudega lastest puue tuvastamata. Praktika muutumisele viitab ka statistika. Puudega laste vanemad
leidsid, et muutuse tõttu võivad lapsed jääda vajaliku abita (vt ka Anneli Habicht, „Ringmäng
puudega lapse ümber“, „Puue – kas on või ei ole…“; Kadri Tammepuu, „Riigi uus praktika lõhub
diabeedilapse turvavõrku“; Kirsti Vainküla „Magamatus, kurnatus, närvid pingul: suhkruhaige lapse
hooldaja kukub väsimusest kokku, aga ametnike meelest on laps terve“). Õiguskantslerilt küsiti, kas
selline praktika on õiguspärane.
Kuna osa teenuseid ja toetusi, mida lapsed vajasid, oli seotud ametlikult tuvastatud puudega, jäid
lapsed ilma ka neile vajalikust abist. Sotsiaalministeerium selgitas esialgses vastuses, et lapsed ei
jää lubatud abita, sest omavalitsused on kohustatud aitama ka neid lapsi, kellel ei ole puuet
tuvastatud. Sotsiaalministeerium möönis ometi, et omavalitsuste motivatsioon (ja ka võimekus)
lastele abi osutada sõltub siiski puude ametlikust tuvastamisest, kuna puudega laste arvu võetakse
arvesse kohalikele omavalitsustele raha eraldamisel.
Väga keeruliseks kujunes fenüülketonuuria diagnoosiga laste olukord. Tervena püsimiseks vajavad
nad kallist eritoitu, kuid ilma puuet tuvastamata ei olnud võimalik neid rahaliselt toetada. Kalli
eritoiduta tekivad tervisekahjustused, mis on pöördumatud ja süvenevad, selle tagajärjel tekib ka
puue. Sellist olukorda, kus toetuse saamiseks peab lapse tervise rikkuma, ei saa lubada.
Eesti Fenüülketonuuria Ühingu pöördumisele tuginedes selgitas õiguskantsler olukorra tõsidust nii
poliitika kujundajatele kui ka rakendajatele. Õnneks mõistsid muudatuse vajadust nii Riigikogu kui
4
ka Sotsiaalministeerium. Riigikogu tegi vajaliku seadusemuudatuse, mis lubab toetust maksta ka
harvikhaigusega lapsele, kellel ei ole puuet tuvastatud, puude tekkimise ennetamiseks. Seni kuni
Riigikogu seadusemuudatust menetles, tegi Sotsiaalkindlustusamet fenüülketonuuria diagnoosiga
lastele seadust laiendades üksikotsuseid, määrates lastele toetuse, aga jättes puude tuvastamata.
Kuigi osale harvikhaigustega lastele tõi seadusemuudatus kaasa lahenduse, on endiselt mitme
diagnoosiga lapsi, kellel tuvastatakse varasemaga võrreldes kergem puue või ei tuvastata üldse
puuet. Ka siin on küsimus selles, et ametlikult tuvastatud puue annab õiguse saada teenuseid ja
toetusi, mida laps sisuliselt vajab, kuid millest ta jääb ilma, kui tema puuet ei tuvastata (näiteks
diabeedihaiged).
Poliitikakujundaja peab selgeks tegema, mis on puude tuvastamise eesmärk. Laps ei vaja ju
ametlikku templit puude olemasolu kohta. Laps vajab abi, teenuseid, vahel ka rahalist tuge.
Teenuste vajadus selgub tihti lapse diagnoosist. Fenüülketonuuria diagnoosiga laste murest
ajendatuna tehtud seadusemuudatusega on liigutud õiges suunas, sest laps ei pea läbima puude
tuvastamise menetlust, vaid saab tema kohta teada oleva info (diagnoos) põhjal vajalikku abi.
Sotsiaalministeerium on oma kirjas viidanud, et praegu analüüsitakse erivajadusega laste
tugisüsteemi, sh rahastamist. Esmase plaani kohaselt pidi analüüs valmima 2020. aasta veebruaris,
kuid eriolukorra kehtestamise tõttu lükkus see tähtaeg edasi.
Erivajadusega üliõpilane
Õiguskantsleri poole pöördus Tartu Ülikooli üliõpilane murega, et ülikool ei ole teinud talle
õppetöös vajalikke kohandusi, õppejõud ei arvesta arstitõendeid ja seavad nende õigsuse kahtluse
alla. Üliõpilane märkis, et õppetöö jooksul on ta pidanud korduvalt andma selgitusi oma
terviseseisundi ja sellest tulenevate erivajaduste kohta, mis on talle ebameeldiv.
Õiguskantsleri nõunikud uurisid Tartu Ülikoolis õppivate erivajadustega üliõpilaste õppetingimusi
ka 2019. aasta kevadel, millele järgnes soovitus õppekorraldust muuta. Menetluse käigus saadi
teada, et erivajadusega üliõpilaste õppekorralduse sujuvaks tagamiseks korraldatakse õppejõududele
ja teistele ülikooli töötajatele pidevalt koolitusi. Näiteks on koostatud infoleht erivajadustega
üliõpilaste toetamise võimaluste kohta. Sealt saavad õppejõud suuniseid, kuidas erivajadustega
üliõpilastega õigesti käituda.
Infoleht ütleb selgelt, et kui õppejõud (või mõni muu ülikooli töötaja) ei oska olukorda lahendada,
võib ta abi paluda erivajadustega üliõpilastega tegelevalt nõustajalt. Õiguskantsler soovitas, et
üliõpilane võtaks probleemide korral ühendust erivajadustega üliõpilaste nõustajaga. Nõustaja
pädevuses on lahendada olukordi, kus õppejõud on eksinud ja vajalikud kohandused tegemata
jätnud.
Puudega lapse töötav vanem
Õiguskantslerilt küsiti, kas põhiseadusega on kooskõlas, et omavalitsus ei maksa töötavale
hooldajale hooldajatoetust. Avaldaja tõi välja, et kui puudega laste vanemad lähevad tööle,
tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või võlaõigusliku lepingu alusel, jäävad nad
ravikindlustusest ilma.
Õiguskantsler selgitas vastuses, et kui hooldajatoetust saav vanem asub tööle (ka osalise
koormusega), siis omavalitsus vanema eest sotsiaalmaksu enam ei maksa ja seeläbi ei ole talle
tagatud ka ravikindlustust. Kui täiskasvanu või lapse hooldaja teeb tööd kasvõi väikese
5
koormusega, peaks see tagama talle ka ravikindlustuse. Tööandja peab osakoormusega töötaja eest
tasuma sotsiaalmaksu igal juhul vähemalt miinimummäära ulatuses, mis teeb töötaja osaajaga
palkamise tööandjale suhteliselt kulukaks. On tõsi, et see omakorda võib takistada puudega laste
vanemate töölevõtmist. Töö võlaõiguslike lepingute alusel võiks olla puudega lapse vanemale
paindlik alternatiiv, kuid ka sel viisil töötamine ei pruugi tagada ravikindlustust, sest
kindlustuskaitse tekkimiseks tuleb täita sotsiaalmaksu miinimumkohustus. Sotsiaalministeerium
selgitas, et omastehooldajate probleemi lahendamisega tegeldakse.
Ligipääs e-teenustele
Eestile on omane, et suur osa inimesi suhtleb riigiga e-kanalite kaudu. Paljudele puudega inimestele
tähendab e-riik ainsat käepärast võimalust iseseisvalt riigiga suhelda ja oma kohustusi täita. ID-
kaardi abil kasutavad nad pangateenuseid, tellivad e-poest koju toitu, raamatuid ja tarbeesemeid,
sõlmivad lepinguid, tegutsevad ühingu juhatuse liikmena jne. Kui aga nende elektroonilise
identiteediga peaks midagi juhtuma (ununeb parool, lukustub kaart, uuendatakse tarkvara ning see
ei ühildu enam ekraanilugeriga jne), kaob ka iseseisev ligipääs riigile ja selle pakutavatele
teenustele.
Selliste probleemidega pöördutakse ka õiguskantsleri poole. Näiteks kaebas üks inimene
probleemide üle, mis olid tekkinud mittetoimiva ID-kaardi ümbervahetamisel. On juhtumeid, kus
ID-kaardi kiip lukustub tehnilistel põhjustel. Sel juhul vahetab PPA kaardi välja tasuta. Kuid enne
garantii korras kaardi väljavahetamist tuleb sellele teha ekspertiis. Selleks tuleb ID-kaart anda PPA-
le ja inimene ei saa seda kasutada ka isikut tõendava dokumendina. Garantii korras kaardi
asendamine võtab aega kuni üks kuu, tavaliselt tehakse seda oluliselt kiiremini. Isikut tõendava
dokumendi puudumise tõttu võib aga inimesel tekkida sel ajal olulisi elulisi probleeme.
Õiguskantsler palus PPA-l leida lahendus, kuidas saaks mittetoimiva ID-kaardi välja vahetada
võimalikult kiiresti. PPA lubas inimesi teavitada, et praktikas saab garantii korras uue kaardi kätte
ühe kuni kahe nädalaga. Samuti lubas PPA kaaluda võimalust, et pärast esmast ekspertiisi
tagastatakse inimesele ID-kaart kuni uue kaardi valmimiseni. Õiguskantsler ei pidanud õigeks ka
PPA seisukohta, et inimene ei saa taotleda riigilõivu hüvitamist, kui ta taotleb uut ID-kaarti enne
ekspertiisi tulemuste selgumist.
Eesti Pimedate Liit pöördus õiguskantsleri poole murega, et pimedad ei saa kasutada
digiregistratuuri. Liit soovis teada, kas tellija on digiregistratuuri loojale esitanud nõude, et
registratuuri peab saama kasutada ka ekraanilugejate abil, kuidas on selle nõude täitmist
kontrollitud ja millal muudetakse digiregistratuur pimedatele inimestele ligipääsetavaks.
Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht kohtus Tervise ja Heaolu
Infosüsteemide Keskuse esindajatega, kes tõdesid, et pimedad ei saa tõesti ekraanilugeja abil
digiregistratuuri kasutada. Keskuse esindajad kinnitasid samas, et probleem lahendatakse, tulevaste
arendustega tagatakse ligipääs ja vajalikud nõuded lisatakse hanketingimustesse.
Sotsiaalteenuste korraldus
Õiguskantslerile saadetud pöördumistest on selgunud, et sotsiaalteenuste kättesaadavusega on
endiselt probleeme. Eeskätt kannatavad puudega inimesed, kellel ei ole võimalik ilma vajalikku
teenust saamata ühiskonnaelus osaleda.
Oluliseks verstapostiks oli Riigikohtu lahend nr 5-18-7 (2019. aasta detsembris), milles kohus
kinnitas, et omavalitsused on kohustatud oma elanikele sotsiaalteenuseid korraldama. Nimelt
6
rahuldas Riigikohus õiguskantsleri taotluse tunnistada kehtetuks mitmed kohustuslikke
sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused.
Õiguskantsler saatis valdadele ja linnadele Riigikohtu otsust selgitava ringkirja. Samuti selgitasid
Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht ja Riigikohtu analüütik
Riigikohtu seisukohti ajakirjas Sotsiaaltöö ning käisid kohtulahendit tutvustamas Narvas ja Põlvas.
Sotsiaalkaitse üle puuetega inimeste seisukohast oli arutusel saates „Reporteritund”.
Edendustöö
13. detsembrist 2019 kuni 24. veebruarini 2020. aastal oli Tallinna Kunstihoones avatud
rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“. Näitus valmis
Õiguskantsleri Kantselei, Tallinna Kunstihoone ja Brüsseli kunsti- ja meediakeskuse ARGOS 13
koostöös. Väljapaneku kuraatorid olid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme.
Näituse üks eesmärk oli aidata parandada inimeste teadlikkust puuetega seotud küsimustes, kuid
näitus oli enamat kui üks osa kaduvast kunstist. Selle loomise käigus muutus Tallinna Kunstihoone
ligipääsetavaks nii füüsiliselt kui ka infojagamise seisukohast. Pärast seda näitust hakkas
Kunstihoone rohkem korraldama viipekeele- ja kirjeldustõlkega näitusetuure, samuti sai eesti
viipekeel üheks virtuaalse näituse keelevaliku keeltest.
3. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikes 2 sätestatud järelevalve
sõltumatus on tagatud õiguskantsleri institutsiooni sõltumatuse kaudu. Puuetega inimeste õiguste
kaitse ja edendamise ülesandega tuli kaasa riigieelarveline lisarahastus.
Õiguskantsleri Kantselei ja puuetega inimeste õigusi esindavate ühenduste (EPIKoja ja selle
liikmesorganisatsioonide) vahel on kujunenud tihe koostöö. Õiguskantsleri puuetega inimeste
õiguste valdkonna juht on käinud kõnelemas nii EPIKoja taskuringhäälingu saates kui ka paljudel
koosolekutel. Koostöös EPIKojaga valmis Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi kirjeldustõlge.
Puuetega inimeste õiguste valdkonna juht osaleb ka riigimajade projekti aruteludel Riigi Kinnisvara
AS-ga ja Riigikantselei veetava ligipääsetavuse rakkerühma töös.
Koostööd on tehtud ka teiste liitude ja kodadega. Näiteks on puuetega inimeste õiguste valdkonna
juht esinenud Tallinna Puuetega Inimeste Koja puuetega inimeste päeva tähistamise üritusel. Koos
Eesti Pimedate Liidu ja EPIKojaga ning Riigi Infosüsteemi Ametiga arutati e-riigi ligipääsetavust.
Vaegkuuljate liiduga oli arutluse all kuulmisabivahendite korralduse problemaatika, mida võeti
arvesse Sotsiaalkindlustusametile saadetud märgukirja koostamisel. Lisaks osales puuetega inimeste
õiguste valdkonna juht Eesti Inimõiguste Keskuse kutsel 14. augustil 2020 Paides toimunud
Arvamusfestivalil vestlusringis „Rahvusvahelised kohustused: kas kasulikud ka mulle?“.
Tööd jätkas õiguskantsleri asutatud puuetega inimeste nõukoda. 16. oktoobril 2019. aastal peetud
istungil Eesti Kunstiakadeemias arutasid nõukoja liikmed Eesti Kunstiakadeemia esindajatega
ligipääsetavuse probleeme ja puuetega inimeste vajadustega arvestamist kõrgkoolides.
Nõukoda järjestas olulisimad probleemid, andes sellega ka suunad õiguskantsleri edasiseks tööks
selles valdkonnas:
- teenuste kvaliteedi kontroll (järelevalve),
- puude tuvastamiseks vajaliku asjaajamise lihtsustamine,
- erivajadustega õpilaste parem toetamine (sh tugispetsialistide kaudu),
- omastehooldajate koormuse vähendamine.
7
4. Õiguskantsler pööras eriolukorra ajal suurt tähelepanu puuetega inimeste õiguste tagamisele.
Näiteks analüüsis õiguskantsler eriolukorra ajal antud korralduste õiguspärasust, jälgis, kuidas on
tagatud erivajadustega lastele kooliõpe ja koolilõuna ning teiste teenuste kättesaadavus. Järgnevalt
on toodud mõned näited.
Liikumispiirangud hoolekandeasutustes
Eriolukorra juht kehtestas 3. aprilli korraldusega nr 58 hoolekandeasutustes täiendavad
liikumispiirangud.
On positiivne, et korralduses (p 2.1) oli sõnaselgelt sätestatud võimalus hoolekandeasutusest
lahkuda. Seega ei võetud inimestelt eriolukorra ettekäändel vabadust. Ometi seati selle korraldusega
sundolukorda hoolekandeasutuste need elanikud, kellel pole lähedasi või kes on majanduslikult
kehvemas seisus (kes ei saa üürida ajutist elamispinda). Neile inimestele tähendas korraldusega
kehtestatud liikumispiirang sisuliselt vabaduse võtmist (sundviibimist), sest neil puudus koht, kuhu
minna. Isegi parima tahtmise korral poleks omavalitsus suutnud neile inimestele kiiresti uut
elukohta leida, kui nad oleksid soovinud hooldekodust lahkuda. Seega mõjutas piirang eriti raskelt
neid, kes on majanduslikult vähem kindlustatud ning kellel pole lähedasi.
Korralduses ja selle seletuskirjas on kasutatud erihoolekandeteenuste kirjeldamisel terminoloogiat,
mis ei vasta sotsiaalhoolekande seaduse sõnastusele. Näiteks sätestas korraldus liikumiskeelu
„erihooldekodus“ viibivatele inimestele ning korralduse seletuskirjas on kasutatud ka mõisteid
„erihoolekandeasutus“ ja „erihoolekandeteenuse asukoht“. Sotsiaalhoolekande seadus selliseid
termineid ei tunne, vaid kirjeldab laiemalt, kus ja mis tingimustel teenust saav inimene elab.
Korralduse mitmeti mõistetava sõnastuse tõttu rakendasid teenuseosutajad piiranguid erinevalt.
Osalt inimestelt võeti liikumispiirangu kehtestamisega ära ka võimalus tööl käia, osa inimesi säilitas
nii üldise liikumisvabaduse kui ka võimaluse tööl käia.
Tuleks analüüsida, kas erihoolekandeteenust saavate inimeste liikumisvabaduse piiramine oli
õigustatud, arvestades, et erihoolekandeteenuse vajajad ei kuulu üldjuhul vanuse tõttu Covid-19
riskirühma.
Haridusliku erivajadusega lapsed
Vabariigi Valitsuse 13. märtsi korralduse nr 77 punkti 1 kohaselt lõpetati õppeasutustes tavapärane
õppetöö ja mindi üle kaugõppele. Korralduse punkti 1.2 kohaselt pidi Vabariigi Valitsus või
eriolukorra juht otsustama erivajadustega õppurite õppetöö suhtes rakendatavad meetmed, kuid
selliseid erimeetmeid eriolukorra ajal ei kehtestatud. Siiski koostas hariduslike erivajadustega
õpilaste õppetöö korraldamise kohta juhendi Haridus- ja Teadusministeerium. Juhend andis selguse,
et osa lapsi sai jätkata õppetööd harjumuspärases asutuses, kuid samas kinnitas teadmise, et üldiselt
jätkasid ka haridusliku erivajadusega lapsed õpinguid koduõppe vormis.
On igati mõistetav, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuli vähendada inimestevahelisi
kontakte, samas oli oht, et osa hariduslike erivajadustega lapsi jääks ilma perevälise toeta abita.
Haridus- ja Teadusministeerium tõi juhendis välja, et peale haridustugiteenuste on tuge vajaval
õpilasel ja tema perel võimalik saada abi elukohajärgselt omavalitsuselt, kes saab pakkuda lapsele
vajaduse korral tugiisiku- või lapsehoiuteenust. Samas on viiruse tõrje seisukohast vaieldav, kas on
vahet selles, kes lapsega vahetult kokku puutub: kas haridus- või sotsiaalvaldkonna spetsialist.
Lapse arengu huvides oleks ehk olnud parem, kui oleks jätkatud tegevust talle tuttava
haridusspetsialisti juhendamisel.
8
Koolilõuna
Paljudes valdades-linnades on koolilõuna kõigile õpilastele tasuta, kuigi seadus seda otseselt ei
nõua. Kui koolid suleti, asusid vallad ja linnad koolilõunat jagama neile, kes seda soovisid või
nende hinnangul kõige rohkem vajasid. Eriolukorra alguspäevil korraldas näiteks Tallinn sooja
koolilõuna jagamist kindlates toiduväljastuspunktides. Kuna selline korraldus põhjustas laste
kogunemist, küsiti õiguskantslerilt, kas säärane koolilõuna jagamise korraldus on õiguspärane.
Õiguskantsler selgitas, mida tuleks lahendusi otsides silmas pidada. Välistama ei peaks ka
koolilõuna lastele koju viimist, kui arvestada puuetega laste liikumisvõimalustega ja muude
asjaoludega (nt koolilaps hoiab oma nooremat õde-venda). Õiguskantsler soovitas mõelda ka
õpilaste peale, kes peavad tervislikel põhjustel sööma teistsugust toitu (nt piimaallergiaga õpilased)
jms.
Kuna koolilõuna pakkumise korralduse kohta küsiti palju, saatis õiguskantsler kohalikele
omavalitsustele ringkirja.
Põhjalikuma ülevaate õiguskantsleri tegevusest puuetega inimeste õiguste valdkonnas saab
septembri keskel avaldatavast õiguskantsleri tegevuse ülevaatest.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor
õiguskantsleri volitusel
Kertti Pilvik 6938434
[email protected]