dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Eesti Inimõiguste Keskus_vastus

Õiguskantsleri Kantselei · 7. september 2020
Viit
5-3/2004591
Registreeritud
7. september 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Eesti Inimõiguste Keskus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5 Avalikud suhted ja välissuhtlus
Sari
5-3 Kirjavahetus Õiguskantsleri Kantseleile esitatud teabenõuete ja päringute kohta
Toimik
5-3/2020
Vastutaja
Kertti Pilvik (Õiguskantsleri Kantselei, Juhtkond)

Failid

  • 📎5-32004591 07.09.2020 Väljaminev kiri.bdoc566 KB

Sisu (failidest)

Egert Rünne Teie 24.08.2020 nr Eesti Inimõiguste Keskus [email protected] Meie 07.09.2020 nr 5-3/2004591 Lugupeetud härra Rünne Palusite teavet Euroopa Põhiõiguste Ameti 2021. aasta põhiõiguste aruande koostamiseks. Vastan esitatud küsimuste järjekorras. 1. 2020. aastal pöörduti romade õiguste küsimuses õiguskantsleri poole ühel korral. Avaldaja palus õiguskantslerilt selgitusi väljendite „mustlane“ ja „roma“ kasutamise ning vägivallale üleskutse aegumise kohta. 2. Sarnaselt eelmise aruandeaastaga pööras õiguskantsler ka sel aastal erilist tähelepanu puuetega inimeste juurdepääsule hoonetele ja teenustele ning inimeste teadlikkuse parandamisele puuetega inimeste õigustest. Järgnevalt on toodud ülevaade õiguskantsleri tegevusest selles valdkonnas alates 1. septembrist 2019. a. Ühistransport Kuigi ühistranspordi seaduse § 10 lõike 1 punkt 1 sätestab, et ühistransport on mõeldud kasutamiseks kõigile ning selle korraldamisel tuleb arvestada ka puudega inimeste liikumisvajadust, ei ole suur osa ühistranspordist siiani ligipääsetav. Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku ühistranspordiseaduse muutmiseks, kuid paraku ei ole parlament seaduse täiendamiseni veel jõudnud. Bussivedude hanked tehakse tihti 6–8 aastaks ja juba korraldatud hanke tingimuste muutmine on keeruline, vahel ka võimatu. Seega, isegi kui mõistetakse, et busse peavad saama kasutada kõik sõita soovijad, tuleb oodata aastaid, et senised lepingud lõppeksid ja saaks uute tingimustega hanke korraldada. Viipetõlge ja kirjeldustõlge Lõppenud aruandeperioodi võib pidada kirjeldus- ja viipetõlke kasutamises murranguliseks. Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda) eestvedamisel said tõlke 2019. aasta suve laulu- ja tantsupidu. 24. veebruaril 2020 presidendi vastuvõtul tõlgiti tavapäraselt eesti viipekeelde presidendi kõne. Uuendusena lisandus vastuvõtu kontserdiosa kirjeldustõlge, mis valmis EPIKoja, Eesti Rahvusringhäälingu, Vabariigi Presidendi Kantselei ja Õiguskantsleri Kantselei koostöös. Kirjeldustõlke olulisusest rääkisid Eesti Pimedate Liidu juht Jakob Rosin ja Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet Vikerraadio „Vikerhommiku“ saates. 2 Eriolukord tõi arusaama, et oluliste pressikonverentside või Riigikogu ettekannete olemuslikuks osaks on viipetõlge. Paranes ka eesti viipekeele kaugtõlketeenuse (viipetõlk Skype’i kaudu) kättesaadavus. Kui muidu sai tõlgi abi kasutada vaid tööpäevadel ja tööajal, siis eriolukorras pikendati igapäevast teenuse pakkumist, lisaks sai teenust kasutada ka nädalavahetustel. Kaugtõlketeenuse kasutamise aja pikendamise ettepaneku tegi õiguskantsleri asutatud puuetega inimeste nõukoja liige. Nii parandati eesti viipekeelsete kurtide ligipääsu nii informatsioonile, arstiabile kui ka näiteks infotelefonile 1247. Ka kriis.ee veebilehel osa materjali kättesaadav eesti viipekeeles. Osalemine kohalikus poliitikas Õiguskantslerilt küsiti, kas on õiguspärane, et Valga Vallavalitsuse ja -volikogu ruumidele puudub ligipääs ratastooliga. Selgus, et ligipääsu puudumise tõttu ei saa ratastooliga liikuv vallavolinik teistega võrdsel määral tööd teha ning tema võimalus kohalikus poliitikas osaleda on seetõttu piiratud. Vallavalitsus möönis probleemi olemasolu ja lubas otsida lahendusi, tunnistades, et hoonete kohandamine käib vallale üle jõu. Hoonete renoveerimine on tõesti kulukas, tehniliselt keerukas ja see võtab aega. Õiguskantsler märkis, et ometi pole see ainus võimalik lahendus: vallavolikogu ja - valitsus võivad muuta oma töökorraldust ja ümber asuda ruumidesse, kuhu pääseb ka ratastooliga. Kuna volikogu ja valitsuse ruumide ligipääsetavus on oluline selleks, et erivajadustega inimesed saaksid kohalikus poliitikas ja kogukonnaelus aktiivselt osaleda, tegi Õiguskantsleri Kantselei ligipääsetavuse kohta omavalitsuste seas küsitluse. 79 omavalitsusest vastas küsitlusele 59. 52% vastajaist ütles, et kohaliku volikogu hoonesse on võimalik ratastooliga pääseda ka ilma kõrvalabita. 48% möönis, et see ei ole võimalik. Selgus veel, et näiteks silmusvõimendi on üksnes 2% volikogu saalides. Erivajadustega laste toetamine lasteaias ja koolis Õiguskantslerile teeb endiselt muret haridusliku erivajadusega laste heaolu ja areng nii lasteaias kui ka koolis. Puuetega inimeste nõukoja arvamuse kohaselt on just hariduslike erivajadustega laste toetamine (sh tugispetsialistide olemasolu) üks põletavamaid probleeme, mis tuleb lahendada. Õiguskantsleri poole on pöördunud mitmed vanemad, kelle lapsed pole lasteaias või koolis saanud vajalikku tuge. Kahjuks ei ole Eestis endiselt tagatud seadustega ette nähtud õigust saada abi vajalikus mahus ja pädevalt spetsialistilt ning kohe, kui lapse abivajadus on selgunud. Õiguskantsler on juhtinud ametkondade tähelepanu sellele, et riigiasutused peavad kontrollima, kas omavalitsused tagavad lastele seadusega lubatud abi. Just riigiasutuste pädevus järelevalvajana tagab süsteemi toimimise ja selle, et abivajajad saavad seadusega lubatud abi. Ka Riigikohus on rõhutanud (lahendis nr 5-18-7), et põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse järgimise peab tagama seadusandlik võim. See tähendab, et abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb anda piisavalt raha, samuti peab selle täitmise üle tegema järelevalvet ning õigustatud isikule tagama tõhusad võimalused oma õiguste kaitsmiseks. Õiguskantsler on ametkondadele meelde tuletanud, et need peavad täitma seadusega kehtestatud ülesandeid. Sotsiaalkindlustusametil tuleb teha järelevalvet nii lastekaitse kui ka sotsiaalteenuste valdkonnas; Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on kontrollida lasteaedade ja koolide tegevust. Vanemad ei pea lapsele seadusega tagatud võimalusi nii-öelda välja võitlema. Üheks niisuguse võitluse näiteks võib tuua vanema pöördumise, milles ta kurtis, et tema lasteaiaealine laps ei saa abi, 3 mida ta vajab. Mitu asutust arutas, kuidas korraldada tugiisikuteenuse osutamine juhul, kui Euroopa Sotsiaalfondi raha selleks enam ei ole või kui reeglid ei võimalda fondi raha teenuse osutamiseks kasutada. Omavalitsuse kohustuse abi osutada sätestab seadus ja see ei sõltu Euroopa Sotsiaalfondi raha olemasolust. Samuti otsiti üksmeelt selles, milline on lapsele sobivaim lasteaiarühm ning kas lapsele peaks lasteaias tuge pakkuma tugiisik, õpetaja abi või mõni muu lasteaia töötaja. Sisuliselt vaieldi ka selle üle, kas abi on kohustatud andma sotsiaal- või haridussüsteem. Samal ajal, kui kestsid arutelud, oli abi vajav laps abita. Et lapse abivajadus ei kaoks asutuste aruteludesse ära, korraldati kõiki asjasse puutuvaid spetsialiste kaasav ümarlauaarutelu. Arutelu tulemusena jõuti otsusele, et kuni ei ole leitud muud lahendust, peab laps saama vajaliku tugiisiku. Õiguskantsler tuletas omavalitsusele meelde, et omavalitsus vastutab laste abistamise eest nii lasteaias kui ka sotsiaalteenuste osutamisel ja peab sellistes vaidlusalustes olukordades leidma lapsele parima lahenduse. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus, sotsiaalhoolekande seadus ja lastekaitseseadus koostoimes ütlevad, et kohalik omavalitsus peab alati lähtuma lapse parimast huvist ja abi osutamisel peavad asutused tegema koostööd. Hea on see, et probleeme on teadvustatud ja neile otsitakse süsteemseid lahendusi. Haridus- ja Teadusministeerium korraldas jaanuaris tugiteenuste seminari, millel osalesid Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse, Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Logopeedide Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esindajad, samuti omavalitsuste ja SA Innove ning Õiguskantsleri Kantselei spetsialistid. Kaasava hariduse teemat käsitleti aktiivselt ka mitmes meediaväljaandes, Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet osales kaasavale haridusele keskendunud saates „Suud puhtaks“, arutelu jätkus ka ajaleheveergudel. Juta Saarevet andis ka Tartu Ülikoolis (õppeaine „SHHI.03.046 Koostöö HEV lapse võrgustikus“ raames) seminari, mis käsitles kaasava haridusega seotud juriidilisi küsimusi, nii igapäevaseid rakenduslikke murekohti kui ka õigusloome valikuid. Lapse puude tuvastamine Sotsiaalkindlustusamet muutis 2019. aasta sügisel puude tuvastamise praktikat, mistõttu jäeti osal puudega lastest puue tuvastamata. Praktika muutumisele viitab ka statistika. Puudega laste vanemad leidsid, et muutuse tõttu võivad lapsed jääda vajaliku abita (vt ka Anneli Habicht, „Ringmäng puudega lapse ümber“, „Puue – kas on või ei ole…“; Kadri Tammepuu, „Riigi uus praktika lõhub diabeedilapse turvavõrku“; Kirsti Vainküla „Magamatus, kurnatus, närvid pingul: suhkruhaige lapse hooldaja kukub väsimusest kokku, aga ametnike meelest on laps terve“). Õiguskantslerilt küsiti, kas selline praktika on õiguspärane. Kuna osa teenuseid ja toetusi, mida lapsed vajasid, oli seotud ametlikult tuvastatud puudega, jäid lapsed ilma ka neile vajalikust abist. Sotsiaalministeerium selgitas esialgses vastuses, et lapsed ei jää lubatud abita, sest omavalitsused on kohustatud aitama ka neid lapsi, kellel ei ole puuet tuvastatud. Sotsiaalministeerium möönis ometi, et omavalitsuste motivatsioon (ja ka võimekus) lastele abi osutada sõltub siiski puude ametlikust tuvastamisest, kuna puudega laste arvu võetakse arvesse kohalikele omavalitsustele raha eraldamisel. Väga keeruliseks kujunes fenüülketonuuria diagnoosiga laste olukord. Tervena püsimiseks vajavad nad kallist eritoitu, kuid ilma puuet tuvastamata ei olnud võimalik neid rahaliselt toetada. Kalli eritoiduta tekivad tervisekahjustused, mis on pöördumatud ja süvenevad, selle tagajärjel tekib ka puue. Sellist olukorda, kus toetuse saamiseks peab lapse tervise rikkuma, ei saa lubada. Eesti Fenüülketonuuria Ühingu pöördumisele tuginedes selgitas õiguskantsler olukorra tõsidust nii poliitika kujundajatele kui ka rakendajatele. Õnneks mõistsid muudatuse vajadust nii Riigikogu kui 4 ka Sotsiaalministeerium. Riigikogu tegi vajaliku seadusemuudatuse, mis lubab toetust maksta ka harvikhaigusega lapsele, kellel ei ole puuet tuvastatud, puude tekkimise ennetamiseks. Seni kuni Riigikogu seadusemuudatust menetles, tegi Sotsiaalkindlustusamet fenüülketonuuria diagnoosiga lastele seadust laiendades üksikotsuseid, määrates lastele toetuse, aga jättes puude tuvastamata. Kuigi osale harvikhaigustega lastele tõi seadusemuudatus kaasa lahenduse, on endiselt mitme diagnoosiga lapsi, kellel tuvastatakse varasemaga võrreldes kergem puue või ei tuvastata üldse puuet. Ka siin on küsimus selles, et ametlikult tuvastatud puue annab õiguse saada teenuseid ja toetusi, mida laps sisuliselt vajab, kuid millest ta jääb ilma, kui tema puuet ei tuvastata (näiteks diabeedihaiged). Poliitikakujundaja peab selgeks tegema, mis on puude tuvastamise eesmärk. Laps ei vaja ju ametlikku templit puude olemasolu kohta. Laps vajab abi, teenuseid, vahel ka rahalist tuge. Teenuste vajadus selgub tihti lapse diagnoosist. Fenüülketonuuria diagnoosiga laste murest ajendatuna tehtud seadusemuudatusega on liigutud õiges suunas, sest laps ei pea läbima puude tuvastamise menetlust, vaid saab tema kohta teada oleva info (diagnoos) põhjal vajalikku abi. Sotsiaalministeerium on oma kirjas viidanud, et praegu analüüsitakse erivajadusega laste tugisüsteemi, sh rahastamist. Esmase plaani kohaselt pidi analüüs valmima 2020. aasta veebruaris, kuid eriolukorra kehtestamise tõttu lükkus see tähtaeg edasi. Erivajadusega üliõpilane Õiguskantsleri poole pöördus Tartu Ülikooli üliõpilane murega, et ülikool ei ole teinud talle õppetöös vajalikke kohandusi, õppejõud ei arvesta arstitõendeid ja seavad nende õigsuse kahtluse alla. Üliõpilane märkis, et õppetöö jooksul on ta pidanud korduvalt andma selgitusi oma terviseseisundi ja sellest tulenevate erivajaduste kohta, mis on talle ebameeldiv. Õiguskantsleri nõunikud uurisid Tartu Ülikoolis õppivate erivajadustega üliõpilaste õppetingimusi ka 2019. aasta kevadel, millele järgnes soovitus õppekorraldust muuta. Menetluse käigus saadi teada, et erivajadusega üliõpilaste õppekorralduse sujuvaks tagamiseks korraldatakse õppejõududele ja teistele ülikooli töötajatele pidevalt koolitusi. Näiteks on koostatud infoleht erivajadustega üliõpilaste toetamise võimaluste kohta. Sealt saavad õppejõud suuniseid, kuidas erivajadustega üliõpilastega õigesti käituda. Infoleht ütleb selgelt, et kui õppejõud (või mõni muu ülikooli töötaja) ei oska olukorda lahendada, võib ta abi paluda erivajadustega üliõpilastega tegelevalt nõustajalt. Õiguskantsler soovitas, et üliõpilane võtaks probleemide korral ühendust erivajadustega üliõpilaste nõustajaga. Nõustaja pädevuses on lahendada olukordi, kus õppejõud on eksinud ja vajalikud kohandused tegemata jätnud. Puudega lapse töötav vanem Õiguskantslerilt küsiti, kas põhiseadusega on kooskõlas, et omavalitsus ei maksa töötavale hooldajale hooldajatoetust. Avaldaja tõi välja, et kui puudega laste vanemad lähevad tööle, tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või võlaõigusliku lepingu alusel, jäävad nad ravikindlustusest ilma. Õiguskantsler selgitas vastuses, et kui hooldajatoetust saav vanem asub tööle (ka osalise koormusega), siis omavalitsus vanema eest sotsiaalmaksu enam ei maksa ja seeläbi ei ole talle tagatud ka ravikindlustust. Kui täiskasvanu või lapse hooldaja teeb tööd kasvõi väikese 5 koormusega, peaks see tagama talle ka ravikindlustuse. Tööandja peab osakoormusega töötaja eest tasuma sotsiaalmaksu igal juhul vähemalt miinimummäära ulatuses, mis teeb töötaja osaajaga palkamise tööandjale suhteliselt kulukaks. On tõsi, et see omakorda võib takistada puudega laste vanemate töölevõtmist. Töö võlaõiguslike lepingute alusel võiks olla puudega lapse vanemale paindlik alternatiiv, kuid ka sel viisil töötamine ei pruugi tagada ravikindlustust, sest kindlustuskaitse tekkimiseks tuleb täita sotsiaalmaksu miinimumkohustus. Sotsiaalministeerium selgitas, et omastehooldajate probleemi lahendamisega tegeldakse. Ligipääs e-teenustele Eestile on omane, et suur osa inimesi suhtleb riigiga e-kanalite kaudu. Paljudele puudega inimestele tähendab e-riik ainsat käepärast võimalust iseseisvalt riigiga suhelda ja oma kohustusi täita. ID- kaardi abil kasutavad nad pangateenuseid, tellivad e-poest koju toitu, raamatuid ja tarbeesemeid, sõlmivad lepinguid, tegutsevad ühingu juhatuse liikmena jne. Kui aga nende elektroonilise identiteediga peaks midagi juhtuma (ununeb parool, lukustub kaart, uuendatakse tarkvara ning see ei ühildu enam ekraanilugeriga jne), kaob ka iseseisev ligipääs riigile ja selle pakutavatele teenustele. Selliste probleemidega pöördutakse ka õiguskantsleri poole. Näiteks kaebas üks inimene probleemide üle, mis olid tekkinud mittetoimiva ID-kaardi ümbervahetamisel. On juhtumeid, kus ID-kaardi kiip lukustub tehnilistel põhjustel. Sel juhul vahetab PPA kaardi välja tasuta. Kuid enne garantii korras kaardi väljavahetamist tuleb sellele teha ekspertiis. Selleks tuleb ID-kaart anda PPA- le ja inimene ei saa seda kasutada ka isikut tõendava dokumendina. Garantii korras kaardi asendamine võtab aega kuni üks kuu, tavaliselt tehakse seda oluliselt kiiremini. Isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu võib aga inimesel tekkida sel ajal olulisi elulisi probleeme. Õiguskantsler palus PPA-l leida lahendus, kuidas saaks mittetoimiva ID-kaardi välja vahetada võimalikult kiiresti. PPA lubas inimesi teavitada, et praktikas saab garantii korras uue kaardi kätte ühe kuni kahe nädalaga. Samuti lubas PPA kaaluda võimalust, et pärast esmast ekspertiisi tagastatakse inimesele ID-kaart kuni uue kaardi valmimiseni. Õiguskantsler ei pidanud õigeks ka PPA seisukohta, et inimene ei saa taotleda riigilõivu hüvitamist, kui ta taotleb uut ID-kaarti enne ekspertiisi tulemuste selgumist. Eesti Pimedate Liit pöördus õiguskantsleri poole murega, et pimedad ei saa kasutada digiregistratuuri. Liit soovis teada, kas tellija on digiregistratuuri loojale esitanud nõude, et registratuuri peab saama kasutada ka ekraanilugejate abil, kuidas on selle nõude täitmist kontrollitud ja millal muudetakse digiregistratuur pimedatele inimestele ligipääsetavaks. Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht kohtus Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse esindajatega, kes tõdesid, et pimedad ei saa tõesti ekraanilugeja abil digiregistratuuri kasutada. Keskuse esindajad kinnitasid samas, et probleem lahendatakse, tulevaste arendustega tagatakse ligipääs ja vajalikud nõuded lisatakse hanketingimustesse. Sotsiaalteenuste korraldus Õiguskantslerile saadetud pöördumistest on selgunud, et sotsiaalteenuste kättesaadavusega on endiselt probleeme. Eeskätt kannatavad puudega inimesed, kellel ei ole võimalik ilma vajalikku teenust saamata ühiskonnaelus osaleda. Oluliseks verstapostiks oli Riigikohtu lahend nr 5-18-7 (2019. aasta detsembris), milles kohus kinnitas, et omavalitsused on kohustatud oma elanikele sotsiaalteenuseid korraldama. Nimelt 6 rahuldas Riigikohus õiguskantsleri taotluse tunnistada kehtetuks mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused. Õiguskantsler saatis valdadele ja linnadele Riigikohtu otsust selgitava ringkirja. Samuti selgitasid Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht ja Riigikohtu analüütik Riigikohtu seisukohti ajakirjas Sotsiaaltöö ning käisid kohtulahendit tutvustamas Narvas ja Põlvas. Sotsiaalkaitse üle puuetega inimeste seisukohast oli arutusel saates „Reporteritund”. Edendustöö 13. detsembrist 2019 kuni 24. veebruarini 2020. aastal oli Tallinna Kunstihoones avatud rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“. Näitus valmis Õiguskantsleri Kantselei, Tallinna Kunstihoone ja Brüsseli kunsti- ja meediakeskuse ARGOS 13 koostöös. Väljapaneku kuraatorid olid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme. Näituse üks eesmärk oli aidata parandada inimeste teadlikkust puuetega seotud küsimustes, kuid näitus oli enamat kui üks osa kaduvast kunstist. Selle loomise käigus muutus Tallinna Kunstihoone ligipääsetavaks nii füüsiliselt kui ka infojagamise seisukohast. Pärast seda näitust hakkas Kunstihoone rohkem korraldama viipekeele- ja kirjeldustõlkega näitusetuure, samuti sai eesti viipekeel üheks virtuaalse näituse keelevaliku keeltest. 3. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikes 2 sätestatud järelevalve sõltumatus on tagatud õiguskantsleri institutsiooni sõltumatuse kaudu. Puuetega inimeste õiguste kaitse ja edendamise ülesandega tuli kaasa riigieelarveline lisarahastus. Õiguskantsleri Kantselei ja puuetega inimeste õigusi esindavate ühenduste (EPIKoja ja selle liikmesorganisatsioonide) vahel on kujunenud tihe koostöö. Õiguskantsleri puuetega inimeste õiguste valdkonna juht on käinud kõnelemas nii EPIKoja taskuringhäälingu saates kui ka paljudel koosolekutel. Koostöös EPIKojaga valmis Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi kirjeldustõlge. Puuetega inimeste õiguste valdkonna juht osaleb ka riigimajade projekti aruteludel Riigi Kinnisvara AS-ga ja Riigikantselei veetava ligipääsetavuse rakkerühma töös. Koostööd on tehtud ka teiste liitude ja kodadega. Näiteks on puuetega inimeste õiguste valdkonna juht esinenud Tallinna Puuetega Inimeste Koja puuetega inimeste päeva tähistamise üritusel. Koos Eesti Pimedate Liidu ja EPIKojaga ning Riigi Infosüsteemi Ametiga arutati e-riigi ligipääsetavust. Vaegkuuljate liiduga oli arutluse all kuulmisabivahendite korralduse problemaatika, mida võeti arvesse Sotsiaalkindlustusametile saadetud märgukirja koostamisel. Lisaks osales puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Eesti Inimõiguste Keskuse kutsel 14. augustil 2020 Paides toimunud Arvamusfestivalil vestlusringis „Rahvusvahelised kohustused: kas kasulikud ka mulle?“. Tööd jätkas õiguskantsleri asutatud puuetega inimeste nõukoda. 16. oktoobril 2019. aastal peetud istungil Eesti Kunstiakadeemias arutasid nõukoja liikmed Eesti Kunstiakadeemia esindajatega ligipääsetavuse probleeme ja puuetega inimeste vajadustega arvestamist kõrgkoolides. Nõukoda järjestas olulisimad probleemid, andes sellega ka suunad õiguskantsleri edasiseks tööks selles valdkonnas: - teenuste kvaliteedi kontroll (järelevalve), - puude tuvastamiseks vajaliku asjaajamise lihtsustamine, - erivajadustega õpilaste parem toetamine (sh tugispetsialistide kaudu), - omastehooldajate koormuse vähendamine. 7 4. Õiguskantsler pööras eriolukorra ajal suurt tähelepanu puuetega inimeste õiguste tagamisele. Näiteks analüüsis õiguskantsler eriolukorra ajal antud korralduste õiguspärasust, jälgis, kuidas on tagatud erivajadustega lastele kooliõpe ja koolilõuna ning teiste teenuste kättesaadavus. Järgnevalt on toodud mõned näited. Liikumispiirangud hoolekandeasutustes Eriolukorra juht kehtestas 3. aprilli korraldusega nr 58 hoolekandeasutustes täiendavad liikumispiirangud. On positiivne, et korralduses (p 2.1) oli sõnaselgelt sätestatud võimalus hoolekandeasutusest lahkuda. Seega ei võetud inimestelt eriolukorra ettekäändel vabadust. Ometi seati selle korraldusega sundolukorda hoolekandeasutuste need elanikud, kellel pole lähedasi või kes on majanduslikult kehvemas seisus (kes ei saa üürida ajutist elamispinda). Neile inimestele tähendas korraldusega kehtestatud liikumispiirang sisuliselt vabaduse võtmist (sundviibimist), sest neil puudus koht, kuhu minna. Isegi parima tahtmise korral poleks omavalitsus suutnud neile inimestele kiiresti uut elukohta leida, kui nad oleksid soovinud hooldekodust lahkuda. Seega mõjutas piirang eriti raskelt neid, kes on majanduslikult vähem kindlustatud ning kellel pole lähedasi. Korralduses ja selle seletuskirjas on kasutatud erihoolekandeteenuste kirjeldamisel terminoloogiat, mis ei vasta sotsiaalhoolekande seaduse sõnastusele. Näiteks sätestas korraldus liikumiskeelu „erihooldekodus“ viibivatele inimestele ning korralduse seletuskirjas on kasutatud ka mõisteid „erihoolekandeasutus“ ja „erihoolekandeteenuse asukoht“. Sotsiaalhoolekande seadus selliseid termineid ei tunne, vaid kirjeldab laiemalt, kus ja mis tingimustel teenust saav inimene elab. Korralduse mitmeti mõistetava sõnastuse tõttu rakendasid teenuseosutajad piiranguid erinevalt. Osalt inimestelt võeti liikumispiirangu kehtestamisega ära ka võimalus tööl käia, osa inimesi säilitas nii üldise liikumisvabaduse kui ka võimaluse tööl käia. Tuleks analüüsida, kas erihoolekandeteenust saavate inimeste liikumisvabaduse piiramine oli õigustatud, arvestades, et erihoolekandeteenuse vajajad ei kuulu üldjuhul vanuse tõttu Covid-19 riskirühma. Haridusliku erivajadusega lapsed Vabariigi Valitsuse 13. märtsi korralduse nr 77 punkti 1 kohaselt lõpetati õppeasutustes tavapärane õppetöö ja mindi üle kaugõppele. Korralduse punkti 1.2 kohaselt pidi Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht otsustama erivajadustega õppurite õppetöö suhtes rakendatavad meetmed, kuid selliseid erimeetmeid eriolukorra ajal ei kehtestatud. Siiski koostas hariduslike erivajadustega õpilaste õppetöö korraldamise kohta juhendi Haridus- ja Teadusministeerium. Juhend andis selguse, et osa lapsi sai jätkata õppetööd harjumuspärases asutuses, kuid samas kinnitas teadmise, et üldiselt jätkasid ka haridusliku erivajadusega lapsed õpinguid koduõppe vormis. On igati mõistetav, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuli vähendada inimestevahelisi kontakte, samas oli oht, et osa hariduslike erivajadustega lapsi jääks ilma perevälise toeta abita. Haridus- ja Teadusministeerium tõi juhendis välja, et peale haridustugiteenuste on tuge vajaval õpilasel ja tema perel võimalik saada abi elukohajärgselt omavalitsuselt, kes saab pakkuda lapsele vajaduse korral tugiisiku- või lapsehoiuteenust. Samas on viiruse tõrje seisukohast vaieldav, kas on vahet selles, kes lapsega vahetult kokku puutub: kas haridus- või sotsiaalvaldkonna spetsialist. Lapse arengu huvides oleks ehk olnud parem, kui oleks jätkatud tegevust talle tuttava haridusspetsialisti juhendamisel. 8 Koolilõuna Paljudes valdades-linnades on koolilõuna kõigile õpilastele tasuta, kuigi seadus seda otseselt ei nõua. Kui koolid suleti, asusid vallad ja linnad koolilõunat jagama neile, kes seda soovisid või nende hinnangul kõige rohkem vajasid. Eriolukorra alguspäevil korraldas näiteks Tallinn sooja koolilõuna jagamist kindlates toiduväljastuspunktides. Kuna selline korraldus põhjustas laste kogunemist, küsiti õiguskantslerilt, kas säärane koolilõuna jagamise korraldus on õiguspärane. Õiguskantsler selgitas, mida tuleks lahendusi otsides silmas pidada. Välistama ei peaks ka koolilõuna lastele koju viimist, kui arvestada puuetega laste liikumisvõimalustega ja muude asjaoludega (nt koolilaps hoiab oma nooremat õde-venda). Õiguskantsler soovitas mõelda ka õpilaste peale, kes peavad tervislikel põhjustel sööma teistsugust toitu (nt piimaallergiaga õpilased) jms. Kuna koolilõuna pakkumise korralduse kohta küsiti palju, saatis õiguskantsler kohalikele omavalitsustele ringkirja. Põhjalikuma ülevaate õiguskantsleri tegevusest puuetega inimeste õiguste valdkonnas saab septembri keskel avaldatavast õiguskantsleri tegevuse ülevaatest. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Olari Koppel asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor õiguskantsleri volitusel Kertti Pilvik 6938434 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel