Marje Kask Teie: 31.07.2020
Õiguskantsleri Kantselei
Meie: 18.08.2020 nr 8.2-1/1871-1
Taimede paljundamise ja sordikaitse seadusega seotud küsimused
Lugupeetud proua Kask
Soovisite Maaeluministeeriumi selgitusi taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse (edaspidi
TPSKS) 71 peatüki kehtetuks tunnistamise kohta. Kuigi küsimused puudutavad ainult TPSKS-
i, on siinkohal oluline märkida, et kaitsealuse sordi kasutamise kohta andmete esitamise
kohustust ja kaitsealuse sordi omaniku õigusi seoses õiglase tasu maksmise kohustusega ning
seejuures ka riigi ülesandeid sordi omanike õiguste kaitsel ja oma tarbeks toodetud seemnete
kohta teabe kättesaamisel reguleerivad lisaks riigisisestele õigusaktidele olulises osas Euroopa
Liidu (edaspidi EL) valdkondlikud õigusaktid ning selgitavad ja täpsustavad omakorda
Euroopa Kohtu praktikas väljendatud seisukohad. Sordikaitse kohta, sh kaitsealuse sordi
kasutamise kohta andmete esitamise kohustuse ja õiglase tasu maksmise kohustuse seisukohast
tervikliku ülevaate saamiseks tuleb kõiki neid aspekte arvestada kogumis.
Nii esimeses kui ka teises punktis esitatud küsimuste taustal, mille kohta soovite põhjalikumaid
selgitusi, jääb kõlama TPSKS §-le 1131 omistatud tähendus, et selle sätte kehtetuks
tunnistamisega taganeb riik kohustusest tagada sordiomanike õiguste kaitse ning sordiomanikel
puudub selle tõttu edaspidi tõhus võimalus saada teavet isikutelt, kes on kaitsealuse sordi
seemet või paljundusmaterjali kasvatanud. Seetõttu peab Maaeluministeerium seoses kõigis
punktides esitatud küsimustega vajalikuks selgitada ja rõhutada järgmisi asjaolusid, mis on
kõnealuse seadusemuudatuse suhtes objektiivse arvamuse kujundamise seisukohast keskse
tähtsusega.
1.1. Sordikaitse ulatuse ja kaitsealuse sordi kasutamise eest sordi omanikule tasu maksmise
põhimõtted on sätestatud TPSKS-is, EL-i sordikaitse määruses (EÜ) nr 2100/941 ja
rahvusvahelises uute taimesortide kaitse konventsioonis (edaspidi UPOV-i konventsioon),
millel põhineb nii Eesti kui ka Euroopa Liidu sordikaitse. Eesti Vabariik on ühinenud UPOV-i
konventsiooniga ning võimaldanud selles ettenähtud seemne oma tarbeks tootmise erandit,
mille rakendamisel on seatud osalisriigile kohustus kaitsta sordi aretaja õiguspäraseid huve. EL
sordikaitse määruse (EÜ) nr 2100/94, ühenduse sordikaitse kohta, artikli 14 (ühenduse
sordikaitse erandite kohta) lõike 3 kohaselt on sordi omanikul endal täielik vastutus selle
1
NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 2100/94, 27. juuli 1994, ühenduse sordikaitse kohta
Lai tn 39 // Lai tn 41 / 15056 Tallinn / 625 6101/
[email protected] / www.agri.ee
Registrikood 70000734
artikli sätete järgimise järelevalve eest ja selle järelevalve korraldamisel ei või paluda
ametiasutuste abi. Küll aga võivad ametiasutused edastada sordi omanikele asjakohast teavet,
kui see teave on saadud nende tavaliste ülesannete läbiviimisel ilma lisakoormuse või –
kuludeta.
Need piirid võeti aluseks ka TPSKS § 1131 välja töötamisel, mistõttu sätestatigi selles isikutele
aruandluskohustus riigi ees ning äärmiselt oluline on rõhutada, et TPSKS § 1131 peamine
eesmärk ei olnud reguleerida sordi kasutamise kohta andmete esitamist sordi omanikele,
vaid riigile. Eelviidatud EL sordikaitse määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 sätestatud
võimaluse kaudu saada ametiasutustelt teavet, mis on saadud nende tavaliste ülesannete
läbiviimisel, oleks sordi omanikel tõesti olnud võimalik andmeid saada, kuid selline võimalus
on rangelt seotud tingimusega, et asjaomane teave peab olema saadud riigiasutuse tavapäraste
ülesannete täitmise käigus ning riigil peab selliste andmete kogumise jaoks esinema vajadus.
Määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 väljendub selgelt sordikaitse eranditele kohalduv
põhimõte, et tegemist on eeskätt eraisikutevahelise suhtega, millesse riik ei tohiks sekkuda
selliselt, et asub sisuliselt ise ühe poole huve realiseerima. Riigi ülesandeks on kujundada
õigusraamistik, milles pooled saaksid tegutseda.
1.2. TPSKS § 1131 välja töötamise ajal ei olnud aga veel olemas kohtupraktikat, mis käsitleks
just ametiasutuste ülesandeid sordi omanikele teabe andmisel ja selle teabe sisu. Kui varasemas
kohtupraktikas, näiteks kohtuotsuses Schulin, C‑305/00, EU:C:2003:218 ja Brangewitz
C‑336/02, EU:C:2004:622, käsitleti põllumajandustootjate ja töötlejate teabe esitamise
kohustust, siis kohtuasi C‑239/182, mis jääb eelnõu väljatöötamise ja seadusena
vastuvõtmise järgsesse aega, puudutab aga konkreetselt teavet, mida peavad sordi
omanikele andma teatud ametiasutused. Viidatud kohtuotsusest tulenevad mitmed olulised
suunised, millest lähtuti ka TPSKS § 1131 kehtetuks tunnistamise küsimuses.
Kokkuvõttes jaatas EuK varasema kohtupraktika seisukohtade kohaldatavust ka
ametiasutustega seoses ning kinnitas määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikest 3 tulenevat
teabetaotluste adressaatide hierarhiat, mille põhjal tugineb süsteem põllumajandustootjatele
ja töötlejatele ning täitmise tagamise eest vastutavad täielikult sordi omanikud ning
ametiasutused ei saa kehtiva liidu õiguse kohaselt muutuda peamisteks teabeandjateks.
Samuti on leidis EuK, et valdkondlike õigusaktide tõlgendamine selliselt, et iga
sordiomanik võib taotleda ametiasutuselt teavet põllumajandustootjate viljelustegevuse
kohta, isegi kui nad ei ole kaitsealuseid sorte iial kasutanud ega kavatsenud kasutada,
läheb kaugemale sellest, mis on vajalik sordi omaniku õiguspäraste huvide kaitseks (p 40).
Seega isegi kui riik koguks andmeid põllukultuuride kasvatamise kohta laiemalt, ei oleks nende
andmete sellisel kujul väljastamine sordi omanike õiguspäraste huvide kaitse piirides.
Isegi põllumajandustootjatele esitatavate taotlustega seoses on EuK leidnud, et sordi omanik
võib taotleda põllumajandustootjalt teavet üksnes juhul, kui tal on näiteks omanikule kuuluva
taimesordi paljundusmaterjali omandamise kaudu andmeid, et niisugune põllumajandustootja
on kasutanud või kavatseb kasutada määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud
erandit (C‑239/18, p 47). Ka otsusest Schulin, C‑305/00, EU:C:2003:218 (p 57) tuleneb, et liidu
õigusega oleks vastuolus, kui kõikidelt põllumajandustootjatelt, isegi neilt, kes ei ole kunagi
istutanud mõne kaitsealuse sordi paljundusmaterjali, nõutaks ainuüksi selle kutseala esindajate
hulka kuulumise tõttu omaniku taotluse korral talle kogu asjakohase teabe esitamist.
Seega läheks kohtupraktikas kujundatud põhimõtetega vastuollu, kui sama süsteemi toimimise
2
http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=219244&pageIndex=0&doclang=ET&mode=l
st&dir=&occ=first&part=1&cid=37503
2 (6)
raames oleks ametiasutustel ulatuslikum teabe andmise kohustus kui põllumajandustootjatel- ja
töötlejatel, kuid just sellise olukorra TPSKS § 1131 sisuliselt tekitas. Ometigi peab seadusandja
arvestama õiglase tasu kogumiseks vajalike andmete esitamise raamistikku ja piire.
Kohtupraktikas tunnistati tõsiasja, et õiglase tasu kogumise süsteemis esineb tõepoolest
praktilisi probleeme, kuid nende lahendamisel ei saa liidu õigusega kooskõlas olevaks pidada
andmete lausalist kogumist ja ametiasutuste kui sellise teabe peamiste andjate ülesannetesse
seadmist. Selle kõige põhjal jõudis Maaeluministeerium järeldusele, et TPSKS § 1131 kehtima
jätmine sellisel kujul väljuks nendest piiridest, mida kohtupraktikas on peetud sordiomaniku
õiguspäraste huvide kaitsega kooskõlas olevaks.
1.3 Seetõttu ei saa Maaeluministeerium nõustuda, et ilma riikliku sordiandmete kogumise
menetluseta ei saa sordiomanikud enda õigusi tõhusalt kaitsta ning et kahjustatakse muuhulgas
sordiomanike õigust intellektuaalsele omandile ning selle kaudu kogu nende ettevõtlust. Sellise
seose loomine tähendaks sisuliselt, et intellektuaalomandi õigusi ei ole võimalik kaitsta
ilma riigi jõulise sekkumiseta eraõiguslike isikute vahelistesse suhetesse sellisel kujul, et
riik astub sisuliselt ühe eraõigusliku suhte poole positsiooni ja hakkab riikliku sunnijõuga
koguma andmeid, mida on vaja teisel eraõiguslikul isikul, aga mitte riigil endal. Selline
seisukoht oleks vastuolus sordiomanike õiguspäraste huvide teostamise korraldusega, nagu see
on sätestatud valdkondlikes EL õigusaktides, eeskätt määrusega (EÜ) nr 2100/94, mille artikli
14 lõike 3 kohaselt on sordi omanikul endal täielik vastutus selle artikli sätete järgimise
järelevalve eest ja selle järelevalve korraldamisel ei või paluda ametiasutuste abi, ning
nende õigusaktide sisu põhjalikumalt käsitlevas ja eespool kirjeldatud kohtupraktikas.
1.4 Õiguspärane ootus ei saa tugineda riigi eksimusele. Arvestades eespool käsitletud
kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ametiasutuste esmane ülesanne sordi kasutamise kohta
andmeid koguda ja neid sordiomanikele edastada, ei ole TPSKS-i §-s 1131 sisalduv üldine
teavitamiskohustus, mis kehtib kõigi põllukultuure kasvatavate ettevõtjate kohta sõltumata
kasutatava põllumaa pindala suurusest või sellest, kas külviks kasutatakse sordikaitse aluste
sortide seemet või mitte, sellega kooskõlas ja läheb kaugemale sellest, kuidas sordi omaniku
õigus saada teavet peaks asjaomaste EL õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt toimima.
Õiguspärase ootuse põhimõte hõlmab ka seda aspekti, et kellelgi ei saa olla absoluutset õigust
olukorra püsimisse (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 14; vrd RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-
24-11, p 49; RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 14) ning ootused omakorda on vastastikuses
seoses subjektiivsete õigustega, ehk ootus saab tuleneda vastavast subjektiivsest õigusest. Kuigi
õiguspärase ootuse põhimõte hõlmab tõesti ka seda, et riik ei tohi käituda sõnamurdlikult, on
kohtupraktikas siiski piiritletud, et riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma
tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa
regulatsiooni kohaldamisele. Iga pettumus, mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni
muutmisest, ei kätke õiguspärase ootuse riivet (RKPJKo 16.12.302, 3-4-1-27-13, p 50).
Kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei
saa usalduse kaitset kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil (RKHKo
06.12.2004, 3-3-1-53-04, p 13; RKHKo 3-3-1-23-06 29.05.2006, p 12). Seega ei saa riigi
eksimusest kehtestatud üldise teavitamiskohustuse kehtestamisest TPSKS §-s 1131
tuleneda õiguspärane ootus sellise ebaõigeks osutunud ja ebaproportsionaalse kohustuse
kehtima jätmiseks. Seda eriti arvestades, et TPSKS §-st 1131 ei tulene sordi omanikule
subjektiivset õigust nõuda sordi kasutamise kohta andmete esitamist, vaid selles
kehtestatakse põllumajandustootjatele kohustus riigile andmeid esitada.
Seega arvestades eespool käsitletud Euroopa Kohtu praktikat ja ka seda, et riik on ekslikult
arvanud, et sordiaretuse jaoks on vaja sätestada täiesti uus teavitamiskohustus, puudub
legitiimne põhjus kohustada ettevõtjat neid andmeid esitama riigile, kes neid sellisel kujul
tegelikult ei vaja. Eespool käsitletud põhjustel ei õigusta sordiomaniku soov andmeid saada
3 (6)
üldise teatamiskohustuse kehtima jätmist, kui riik on leidnud võimaluse saada andmeid
sordi kasutamise kohta isikuid vähem koormaval ja proportsionaalsemal viisil
(põhjalikumalt kirjeldatud punktis 3). Sordi omaniku õigus saada kaitsealuse sordi oma tarbeks
toodetud seemne ja paljundusmaterjali eest õiglast tasu on sätestatud TPSKS § 36 lõikes 5 ja
sellega seotud sätetes ning neid kehtetuks ei tunnistata.
1.5. Seega ei ole TPSKS § 1131 sordi omaniku õiguste tagamisel keskse tähtsusega säte,
mistõttu ei too selle sätte kehtetuks tunnistamine kaasa olukorda, kus sordi omanikel puudub
tõhus võimalus saada teavet isikutelt, kes on kaitsealuse sordi seemet või paljundusmaterjali
kasvatanud ning et sordi omanikelt ei võeta ära võimalust enda õigusi tõhusalt kaitsta.
Maaeluministeerium peab iseäranis oluliseks rõhutada, et TPSKS § 1131 kehtetuks
tunnistamisega ei loobuta sordiomanike põhiõiguste kaitsest. Vastupidi –
põllumajandusettevõtja kohustused sordi omaniku ees, nagu pidada oma tegevuse kohta
arvestust, esitada selline teave sordi omaniku nõudmisel ja maksta kaitsealuse sordi oma
tarbeks toodetud seemne eest õiglast tasu, jäävad endiselt kehtima, neid on 1. aprillil 2019
jõustunud muudatustega hoopiski konkretiseeritud ja ühtki põllumajandusettevõtja
kohustust sordi omaniku ees ei ole kehtetuks tunnistatud.
Punktis 2 palute selgitust võimaluste kohta, kuidas saada sordiomanikel ülevaade kasutajatest,
kes kasvatavad kaitsealuse sordi seemet.
TPSKS-is on ettevõtja kohustus tasuda kaitsealuse sordi omanikule õiglast tasu sätestatud § 36
lõikes 5. Samuti on selle kohustusega seotud mitmed teised sätted, mida konkretiseeriti 1.
aprillil 2019 jõustunud muudatustega. Kuigi 10. juulil 2020 jõustunud seadusemuudatuse
seletuskirjas ei ole esitatud kokkuvõtlikku loetelu juba olemasolevatest võimalustest ja
muudatustest, mis aitavad sordi omanikul oma õigusi teostada, on need põhjalikult lahti
selgitatud 1. aprillil 2019 jõustunud seaduse seletuskirjas asjaomaste muudatuste selgitustes.
Samuti on need kokkuvõtlikult välja toodud Maaeluministeeriumi 5. mai 2020
muudatusettepaneku selgituses. Esimene võimalus on TPSKS § 36 lõike 6 kohaselt leppida
kokku tasu suurus sordi omaniku ja nende ettevõtjate vahel, kes kasvatavad taimeliike, mille
kaitsealuse sordi seemet ja paljundusmaterjali võib väikeses mahus kasvatada3. Seemneliidu ja
ettevõtjaid ühendava mittetulundusühingu vaheline kokkulepe võib hõlmata muuseas ka
TPSKS § 36 lõikes 7 nimetatud kaitsealusest sordist toodetud seemne või paljundusmaterjali
kogustest sordiomanikule teavitamist, tasu maksmise kohustust ning õiglase tasu suurust.
Vastavalt § 37 lõikele 7 peavad kaitsealuse sordi väikeses mahus kasvatamisega tegelev
ettevõtja ja § 36 lõikes 5 nimetatud ettevõtja oma tegevuse kohta arvestust ning teatavad
kaitsealusest sordist toodetud seemne või paljundusmaterjali kogused sordi omanikule või teda
esindavale kolmandale isikule kümne päeva jooksul asjakohase päringu saamise päevast
arvates. Ühenduse kaitse all olevate sortide puhul võivad määruse (EÜ) 2100/94 artikli 14 lõike
3 kuuenda taande kohaselt omanik ja asjaomane põllumajandustootja sõlmida lepingu
põllumajandustootja poolt omanikule esitatava asjakohase teabe üksikasjade kohta.
Teise võimalusena on õiglase tasu maksmise kohustust, kaasa arvatud kaitsealuste sortide
seemnete kasutamisest teavitamise kohustust võimalik rakendada koostades iga ettevõtjaga
eraldi leping. Vastavalt määruse 2100/94 artikli 14 lõike 3 kuuendale taandele
/…/põllumajandustootjad ja töötlemisteenuste osutajad edastavad omanikele nende taotlusel
asjakohast teavet; samuti võivad asjakohast teavet edastada põllumajandustootmise
järelevalves osalevad ametiasutused, kui selline teave on saadud nende tavaliste ülesannete
läbiviimisel ilma lisakoormuse või -kuludeta./…/ Täpsemalt on põllumajandustootja avaldatav
3
Loetelu on kehtestatud põllumajandusministri 24. märtsi 2006 määrusega nr 37 „Nende taimeliikide loetelu,
mille kaitsealuse sordi seemet ja paljundusmaterjali võib väikeses mahus kasvatada“
4 (6)
teave reguleeritud komisjoni määruse (EÜ) nr 1768/954 artiklis 8. Kuigi selline võimalus on
loodud ühenduse sordikaitse puhul, võib sama põhimõtet rakendada ka Eesti sordikaitse puhul.
TPSKS § 34 lõike 11 kohaselt lähtutakse sordikaitse rakendamisel nõukogu määruse (EÜ) nr
2100/94 tõlgendamisel Euroopa Liidu sordikaitse kohta antud üldpõhimõtetest.
Kolmanda võimalusena võib määruse (EÜ) nr 1768/95 artikli 8 lõike 5 kohaselt teabe saamiseks
pöörduda põllumajandustootjaid ühendava esindusorganisatsiooni poole nende tootjate puhul,
kes on sellise organisatsiooni liikmed. Sisuliselt see tähendab seda, et MTÜ Seemneliit kui
sordiomanike õiguste esindaja võib saada teavet, mis on olemas põllumajandustootjate
organisatsioonidel, isegi kui teabe esitamiseks ei ole eelnevalt sõlmitud vastavat lepingut. Seega
võib üheks teabe allikaks olla põllumajandustootjate poolt põllumajandustootjate
esindusorganisatsioonile esitatav teave.
Neljandaks alternatiivseks teabe saamise võimaluseks on sertifitseeritud seemne müümisel
koostada ostjaga leping, et kui sordi seemet kasutatakse järgnevate aastatel oma tarbeks
tootmiseks, siis tuleb esitada teave kas MTÜ Seemneliidule või sordi omanikule või esindajale
ja maksta selle kasutamise eest õiglast tasu. Oluline on siinkohal märkida, et tasu maksmise
kohustus tekib tegelikust seemne kasutamisest ehk külvihetkest.
Viiendaks võimaluseks ühenduse kaitse aluste sortide puhul on võimalik teavet saada töötlejalt
(määruse 1768/95 artikkel 9).
Kuuenda võimalusena on kaitsealuste sortide seemne müüjatel olemas teave
põllumajandustootjatest, kes on ostnud sertifitseeritud seemet (määruse 1768/95 artikkel 8 lõike
3 viies taane).
Seega on EL valdkondlikes õigusaktides olemas asjakohased sätted ning lisaks on TPSKS-is
juba 1. aprillist 2019 muudetud mitmeid õiglase tasu maksmisega seotud sätteid, mis
täpsustavad põllumajandustootjate kohustusi seoses sordi omanikele kaitsealuse sordi oma
tarbeks toodetud seemnete ja nende koguste kohta teabe esitamise ja õiglase tasu maksmisega
ning võimaldavad sordi omanikel senisest paremini oma õigusi kaitsta. Sordi omanikel ja
kaitsealuseid sorte kasutaval põllumajandussektoril on võimalik leida lahendus riigi loodud
õigusraamistikus tegutsedes. TPSKS-is on selle jaoks võimalused loodud. Selliselt sekkub riik
sortide kasutamise kohta andmete esitamisse ja õiglase tasu maksmisesse senisest vähem
koormaval viisil, mis on kooskõlas kohtupraktikas kirjeldatud seadusandja kohustusega
kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste
teostumise ning kaitse.
Punktis 3 palute selgitust, kuidas saab riik edaspidi ülevaate selle kohta, milliseid sorte
tootmises kasutatakse ning mille põhjal kavandatakse seemnemajanduse ja sordiaretussektori
arengut.
Maaeluministeerium näeb alternatiivse võimalusena, et andmeid põllumajandustootmises
kasutatud seemne ja sortide kohta on võimalik koguda sordiaretusprogrammi koostamiseks või
standardsortide valikuks läbi rakendusuuringute või küsitluste. Rakendusuuringu või küsitluse
tegemiseks peab põllumajandustootjate valim hõlmama nii suuri kui ka väikseid tootjaid. 2016.
aastal viidi Konjunktuuri Instituudi poolt läbi uuring „Sertifitseeritud teraviljaseemne ja
seemnekartuli kasutamine ja sordiline mitmekesisus Eestis”, mille valimisse kuulus 673
suuremat taimekasvatusega tegelevat põllumajandustootjat. Tulevikus võib tekkida võimalus
kasutada e-põlluraamatus olevaid andmeid sordi kasutamise kohta. Sel puhul ei teki tootjale
andmete esitamisest täiendavat halduskoormust.
TPSKSis on tehtud olulisi täiendusi, mis lihtsustavad sordi omanikel õiglase tasu kättesaamist
ja täpsustavad sordi omanike muid tasuga seonduvaid õigusi ja samas ka ettevõtjate kohustust
4
KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 1768/95, 24. juuli 1995, ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse
(EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta
5 (6)
pidada oma tegevuse üle arvestust ja esitada sordi omaniku nõudmisel neid andmeid ja maksta
õiglast tasu. Ettevõtjatel on seadusest tulenevalt mitmeid kohustusi sordi omanike ees ning
teabe esitamise kohustus lisaks ka riigile on kõike eeltoodut arvestades ettevõtjatele
põhjendamatult halduskoormust tekitav ja eespool kirjeldatud põhjustel ka vastuolus EL
õigusega.
Riiklike huvide jaoks andmete saamiseks planeerib Maaeluministeerium 2021. aastal läbi viia
turu-uuringu sertifitseeritud seemne ja seemnekartuli kasutamise ning sordilise mitmekesisuse
kohta, mille eesmärgiks on saada teada, milliseid põllukultuure talupidajad 2019–2020. aastal
maha külvasid; uurida, kas külvatud sordid kuuluvad Eesti või Euroopa sordilehte; välja
selgitada sorditi kui suurele pinnale külvati (hektarites); uurida, kas külvatud seeme oli
sertifitseeritud või omatarbeks toodetud; välja selgitada, kas tegu oli Eesti või teise riigi päritolu
seemnega. Sarnane uuring tuleb regulaarselt teatud aja möödudes uuesti läbi viia ning selle
kaudu saab ka riik ülevaate andmetest, mis on vajalikud, et planeerida tegevusi
seemnemajanduse ja sordiaretussektori arendamiseks ning sortide sordilehte võtmiseks
läbiviidavate majandusviljelusväärtuse katsete tegemiseks.
Samuti on käivitumas põllumajanduse suurandmete tegevusvaldkonna teadmussiirde
programmi II etapp, mille raames arendatakse ja soodustatakse digitaalsete põlluraamatute
rakendamist põllumajandusettevõtte tasandil. Nimetatud lahenduste laialdasem rakendamine
toob endaga kaasa võimalused põlluraamatu andmekoosseisu (sh sordiandmed) kesksemaks
analüüsimiseks. Täpsem rakenduste koosseis ning andmete liikumise ulatus selgub järgmise
kahe aasta jooksul.
Eeltoodu põhjal on Maaeluministeerium kokkuvõttes endiselt seisukohal, et TPSKS-i peatükk
71, mille §-s 1131 sätestati põllukultuuri kasvatavatele ettevõtjatele kohustus pidada oma
tegevuse kohta arvestust ja esitada riigile kord aastas andmed selle kohta, millist liiki ja sorti
põllukultuure kasvatatakse, kui suurel pinnal ning kas külviks kasutatakse sertifitseeritud
seemet või oma tarbeks toodetud seemet, oli ettevõtjaid ebaproportsionaalselt koormav.
Ettevõtjatel on seadusest tulenevalt mitmeid kohustusi sordi omanike ees ning sama teabe ka
riigile esitamise kohustus on kõike eeltoodut arvestades ettevõtjatele põhjendamatult
halduskoormust tekitav ja eespool kirjeldatud põhjustel ka vastuolus EL õigusega, mistõttu oli
põhjendatud see säte kehtetuks tunnistada.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Arvo Aller
Maaeluminister
Mari-Liis Kivipõld 625 6283,
[email protected]
Kristiina Digryte 625 6275,
[email protected]
6 (6)