Kohalikud omavalitsused Teie nr
Meie 17.08.2020 nr 6-11/201118/2004527
Lasteaia- ja lapsehoiuteenuse toetamine
Lugupeetud volikogude esimehed ning vallavanemad ja linnapead
Õiguskantsleri poole on pöördunud mitme kohaliku omavalitsuse elanikud, kes ei ole rahul
lasteaia- või lapsehoiuteenuse pakkumisega.
Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 järgi peab linn või vald kindlustama kõigile
pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning
ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.
Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul
asendada lapsehoiuteenusega.
Koha andmiseks tuleb kehtestada selge ja üheselt mõistetav kord. Tavapäraselt on kohalikel
omavalitsustel õigusaktiga reguleeritud lasteaiakoha taotlemine ja koha andmine ning see, mis
tingimustel lapsehoiuteenust osutatakse või teenust rahastatakse. Üldjuhul puudub aga selge
regulatsioon kuidas näeb välja koha andmise protsess siis, kui omavalitsus pakub (toetab
rahaliselt) peale lasteaiateenuse ka lapsehoiuteenust ning vanemal on KELS § 10 lg-le 1 tuginedes
valida lasteaiakoha ja lapsehoiukoha vahel. Teisisõnu, omavalitsusel tuleb muu hulgas läbi mõelda
ja arusaadavalt reguleerida, kuidas käib lasteaiateenuse lapsehoiuteenusega asendamine
pooleteise- kuni kolmeaastaste laste puhul (nt kes ja mil viisil teeb koha asendamise pakkumise,
mida ja millal peab tegema vanem, kes ei nõustub/ei nõustu asendusega).
Sageli tõuseb lasteaiakoha lapsehoiuga asendamine päevakorda siis, kui kohalikul omavalitsusel
ei jätku kõigi soovijate jaoks kohti lasteaias. Sellisel juhul tuleb omavalitsusel pärast lasteaiakoha
taotluse saamist ise teha perele pakkumine asendada lasteaiakoht lapsehoiuteenusega. Seejuures
tuleb selgelt ja üheselt perele teada anda, millised on pere õigused ja kohustused (kohatasu suurus,
tasu soodustused jne), kui nad valivad lapsele koha lasteaias või lapsehoius. Samuti peab perele
olema pakkumisest üheselt selge, et kui pere loobub lapsehoiust, on tal õigus saada lasteaiakoht.
Kui pere valib lasteaiateenuse, tuleb see teenus perele tagada. Lasteaiakoht tuleb tagada mõistliku
aja jooksul (vt Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-66-13, p 38). Kohtupraktikas on mõistlikuks ajaks
peetud üldjuhul kaht kuud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-17-449, p 9). Kui kohalik
omavalitsus kohta ei taga ja pere on sunnitud ise otsima lapsele eralasteaia- või eralapsehoiukoha,
tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada kahju hüvitamise nõudega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
otsused 3-14-52400, 3-14-422).
Kui aga pere valib lapsehoiuteenuse, tuleb omavalitsusel kinni pidada sotsiaalseadustiku üldosa
seaduse (SÜS) § 25 lg-s 1 sätestatud menetlustähtajast (hüvitise andmine otsustatakse kümne
tööpäeva jooksul alates nõuetekohase taotluse esitamisest või muu hüvitisele õiguse tekkimise
2
aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või tingimuse täitmisest, kui seadus ei
sätesta teisiti).
Palun vaadake üle Teie omavalitsuses kehtiv lapsehoiu- ja eralasteaiateenuse tagamise ja toetamise
kord ning vajaduse korral muutke õigusakte nii, et need vastaksid seadusele ja oleksid üheselt
mõistetavad.
Lasteaiateenus
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lg-s 1 on sätestatud õigus haridusele. See hõlmab ka õigust
alusharidusele. Alushariduse korraldust reguleerib KELS. Selle seaduse § 1 lg 1 kohaselt on
koolieelne lasteasutus (lasteaed) koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist
võimaldav õppeasutus. Kõigil KELS § 10 lg-s 1 nimetatud lastel on õigus lasteaiakohale ning
vallad ja linnad on kohustatud lasteaiakohad tagama, sealhulgas pooleteise- kuni kolmeaastastele
lastele. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoht on võimalik asendada lapsehoiukohaga
vaid siis, kui vanem on sellega nõus. Kui vanem asendusega ei nõustu, peab kohalik omavalitsus
tagama lapsele lasteaiakoha mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-66-13, p 38).
Samas pole vanemal õigust nõuda vallalt või linnalt lapsehoiukohta, kui vald või linn on valmis
tagama lapsele lasteaiakoha.
Koolieelse lasteasutuse teenuse pakkumine on kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne.
Selle ülesande täitmiseks võivad linnad ja vallad anda perele lasteaiakoha munitsipaallasteaias,
mille tegevust finantseeritakse omavalitsuse eelarvest. Teine võimalus on osta koolieelse
lasteasutuse teenust mõnelt eraõiguslikult isikult. Seda saab teha tsiviilõigusliku lepinguga, kuna
KELS ei luba omavalitsusel füüsilist või teist juriidilist isikut volitada teenust osutama haldusakti
või halduslepinguga (halduskoostöö seadus (HKTS) § 1 lg 3, § 3 lg-d 2 ja 4). Hoolimata lepingust
jääb kohalik omavalitsus endiselt kohustatud isikuks, kes peab tagama lapsele/perele teenuse
KELS-s sätestatud tingimustel.
Kolmanda võimalusena võivad vallad ja linnad sõlmida lepingu mõne teise valla või linnaga ja
täita KELS-s sätestatud kohustust koostöös nendega.
Lasteaiateenust pakuvad ka eraõiguslikud isikud (erakooliseaduse alusel). Erinevalt kohalikest
omavalitsustest pole eraõiguslik isik kohustatud eraõiguslikku lasteaeda pidama ja teenust
pakkuma. See on vabatahtlik tegevus, mida riik peab seaduses sätestatud tingimuste täitmisel
eraõiguslikule isikule võimaldama. Samas pole riik ega kohalikud omavalitsused põhimõtteliselt
kohustatud eraõiguslikke lasteaedu finantseerima ega nende tegevust ja seal käivaid peresid
toetama. Vabatahtliku toetuse maksmisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalutlusõigus: igal vallal
ja linnal on õigus ise otsustada, kas ja mis tingimustel toetust maksta.
Lapsehoiuteenus
Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) 2. peatüki 2. jaos on sätestatud sotsiaalteenused, mida vallad ja
linnad peavad korraldama.
Üks neist teenustest on lapsehoiuteenus. Lapsehoiuteenuse eesmärk on toetada pere toimetulekut
või vanemate töötamist või vähendada lapse erivajadusest tulenevat hoolduskoormust
(SHS § 451 lg 1). Seega, erinevalt lasteaiast ei pea lapsehoid tagama alusharidust. SHS § 452 lg 1
kohaselt korraldavad vallad ja linnad lapsehoiuteenust KELS § 10 lõike 1 alusel. See tähendab, et
KELS määrab, kes on õigustatud teenust saama: need on pooleteise- kuni kolmeaastased lapsed,
3
kes ise ja kelle vanem elab antud valla või linna territooriumil ning kes on nõus, et lasteaiateenus
asendatakse lapsehoiuteenusega. Samuti reguleerib KELS teenuse rahastamist (KELS § 27 lg 3
ja 4).
Sotsiaalhoolekande seaduse § 452 lg 5 kohaselt ei pea kohalik omavalitsus ise lapsehoiuteenust
osutama, vaid võib anda lapsehoiuteenuse osutamiseks volituse (halduslepinguga) eraõiguslikule
juriidilisele isikule, füüsilisest isikust ettevõtjale või teise valla või linna asutusele. Peale selle
kehtivad KELS § 10 lg 1 alusel lapsehoiuteenuse kohta üldised sotsiaalteenuste osutamise nõuded:
näiteks SHS § 3 p 6 nõue, et abimeetmed tagatakse isikule võimalikult kättesaadaval moel.
Kohalik omavalitsus võib osta lapsehoiuteenust eraõiguslikult juriidiliselt isikult ka
tsiviilõigusliku lepinguga. Haldusülesande täitmiseks võib volitamise korral sõlmida
tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist (HKTS § 3 lg 4).
SHS-st ei nähtu, et lapsehoiuteenust võiks eraõigusliku isiku kaudu osutada üksnes halduslepingu
alusel. Loomulikult tuleb sellise tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisel tagada kooskõla HKTS
regulatsiooniga.
Sarnaselt eralasteaiateenuse osutajatega tegutsevad turul eraõiguslikud lapsehoiuteenuse osutajad,
kelle kaudu vald või linn lapsehoiuteenust ei korralda. Neile teenuseosutajatele pole vald või linn
kohustatud rahalist tuge pakkuma ega tagama, et teenuse rahastamisele kohaldatakse
KELS § 27 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Samas võivad vallad ja linnad soovi korral ka neile rahalist
toetust pakkuda ning toetada otseselt või kaudselt peret, kelle laps selles lapsehoius käib. Seejuures
on vallal ja linnal toetamise tingimuste sätestamisel üsna lai kaalutlusõigus.
Vallad ja linnad võivad lapsehoiuteenuse korraldamiseks sõlmida kokkuleppeid ka teise kohaliku
omavalitsusega, et korraldada teenuseid koostöös (SHS § 452 lg 5).
Vanema omaosaluse suurus ja toetuse saamise tingimused
Kuigi kohalikud omavalitsused üldjuhul toetavad rahaliselt lapsehoiu- või eralasteaiateenuse
kasutamist, on vanema makstav tasu sel juhul sageli suurem, kui see oleks (munitsipaal)lasteaias,
mille kohta pere taotles, kuid mida kohalik omavalitsus ei taganud. Tasu erinevus võib seisneda
vanema omaosaluse suuruse erinevuses või tuleneda asjaolust, et lapsehoiu- või eralasteaiateenuse
kasutamisel ei saa pere kasutada soodustusi, mis on võimalikud (munitsipaal)lasteaias. Lisaks
suuremale omaosalusele (või soodustuse puudumisele) on paljud kohalikud omavalitsused
seadnud lapsehoiu- või eralasteaiateenuse toetuse saamisele tingimusi, mis ei tulene seadusest (nt
peavad vanemad käima tööl, et lapsehoiuteenust saada).
Lapsehoiu- või eralasteaia koha eest suurema tasu nõudmine või toetuse saamisele lisatingimuste
seadmine pole siiski alati lubamatu. Kõik sõltub sellest, millises õiguslikus raamistikus kohalik
omavalitsus lapsehoiu- ja eralasteaiateenuse kasutamist toetab: kas nii täidetakse kohaliku
omavalitsuse seadusest tulenevat ülesannet või on tegu n-ö vabatahtliku teenuse pakkumise ja
toetamisega.
Paraku on kohalike omavalitsuste (era)lasteaia- ning lapsehoiuteenuse tagamise ja toetamise
korraldust uurides ilmnenud, et õigusaktide kehtestamisel pole alati piisavalt süsteemselt läbi
mõeldud, kummast eesmärgist lähtuvalt teenuseid tagatakse ja toetatakse (seadusest tuleneva
kohustuse täitmine või vabatahtlik teenuse osutamine). Seejuures on võimalik, et ühes kohalikus
omavalitsuses tagatakse ja toetatakse lapsehoiuteenust ja eralasteaiateenust mõlemal eesmärgil.
Kuna süsteem on läbi mõtlemata, võib juhtuda, et regulatsiooni loomisel ei arvestata põhiseaduse
4
§-st 3 tuleneva seaduslikkuse ega §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõudega (vt õiguskantsleri
seisukoht ja seisukoht ).
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Aigi Kivioja 6938428,
[email protected]