Teie 11.06.2020
Pr Ülle Madise
Õiguskantsleri Kantselei Meie 24.07.2020 nr 1-17/20/2667-3
Vastus pöördumisele
Austatud proua Madise
Palusite Keskkonnaministeeriumi arvamust Heiki Hepneri edastatud küsimuste kohta, mis
puudutavad looduskaitseliste piirangutega maa väärtuse määramist. Järgnevalt vastame
küsimustele kirjas esitatud punktide/punktigruppide kaupa.
Punktid 15. Kinnisasjade riigile omandamine looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) ja
kinnisasja avalike huvides omandamise seaduse (edaspidi KAHOS) alusel on kaks erineva
eesmärgiga protsessi. Esimesel juhul on tegemist sisult kompensatsiooniga ja vabatahtliku
võõrandamisega, teisel juhul on tegemist otseselt riigi huvist tuleneva omandamisega, kus
omaniku tahtel suurt tähtsust ei ole. KAHOSe alusel omandamisel on kindlasti mõistlik lähtuda
turu hetkeolukorrast.
Teatavasti jagunevad põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 32 kohaselt omandipõhiõiguse riived kaheks.
PS § 32 lõike 1 teine lause sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks,
muid piiranguid reguleerib PS § 32 lõike 2 teine lause. Seda on kinnitanud ka Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium oma 17.04.2012 otsuse nr 3 4 1-25-11 punktis 35.
Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et looduse kaitsmise kui PS-st tuleneva
avalik-õigusliku kohustuse täitmine (PS § 5 ja § 53) ei eelda looduskaitse seisukohast väärtuslike
alade riigi omandis olemist (Riigikohtu halduskolleegiumi 2.02.2006 otsus nr 3-3-1-79-05 p 13;
RKHK 11.10.2007 otsus 3-3-1-37-07 p 10 ja 12). Samuti on kohtus leidnud kinnitust see, et
looduskaitsepiirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lõike 2 teise lause tähenduses
(Tallinna ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-2538 p 15 ja 30.10.2018 otsus nr 3-17-131
p 16). Kinnisasjale looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel säilib omanikul faktiline
käsutusõigus ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus.
Riigikohus on 30.04.2004 otsuses nr 3-4-1-3-04 (p 27) märkinud, et PS § 32 lõike 2 teine lause
mingeid piire ei sätesta, seega on selle alusel omandiõiguse kitsendamine, mis ei ole vastuolus
põhiseadusega, seaduspärane. Eelnevast tuleneb, et kitsendused peavad olema sätestatud
seadusega ja olema kooskõlas põhiseadusega, kuid mingeid materiaalseid eeldusi põhiseadus
omandikitsenduste seadmiseks ei sätesta. Looduskaitse eesmärgil kinnisasja kasutamise piiramine
on PS-ga kooskõlas, arvestades PS §-s 5 ja §-s 53 sätestatut. PS-st ei tulene kohustuslikku viisi,
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
kuidas looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksta, see on jäetud riigi otsustada,
arvestades sealjuures riigi võimalusi.
Vaatamata sellele, et PS ei kohusta looduskaitseliste piirangute korral hüvitismeetmeid
kehtestama, on seadusandja pidanud vajalikuks LKS §-ga 20 ühe looduskaitsepiirangute talumise
hüvitismeetmena luua võimalus oluliste looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omanikul
võõrandada see kinnisasi kokkuleppel riigile kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama
paragrahvi lõikega 3 on seadusandja volitanud Vabariigi Valitsust kehtestama muu hulgas
kinnisasja väärtuse määramise alused ja korra (Vabariigi Valitsuse 8.07.2004 määrus nr 242
„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise
kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist
oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“, edaspidi Kord). Suunised,
millest Vabariigi Valitsus peab kinnisasja väärtuse määramise aluste kehtestamisel lähtuma, on
sätestatud LKS § 20 lõigetes 21 ja 22. Rõhutame, et menetluse algatab maaomanik ehk riigile
võõrandamise taotlemine on tema vaba tahe. Kuna LKS alusel seatud kitsendused piiravad
eelkõige metsaga kinnisasja majandamist (raiet), siis on kompenseerimisel (omandatava kinnisasja
väärtuse arvutamisel) eesmärgiks võetud hüvitada raiest saadav võimalik tulu, mis piirangute tõttu
jääb saamata. Lihtsustatult on LKS alusel metsaga kinnisasja riigile võõrandamise tasu see, mida
maaomanik metsa majandamisest teoreetiliselt saaks, kui ei oleks looduskaitselisi piiranguid (sh
on tulust maha arvatud ka ülestöötamise ja uuendamise kulu, mis reeglina kaasnevad, kui metsas
tehakse lageraie). Sellele lisandub veel maa hind.
Punkt 6. Korda on pärast selle vastuvõtmist mitmeid kordi uuendatud, viimati tehti seda
2017. aastal. Arvestades omandamise menetluse protsessi pikkust, on hindamise metoodika
muutmine põhimõttel „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“ igati õigustatud. Kui on selge,
et turul toimuval muutusel on püsiv iseloom, on korra ülevaatamine ja vastavate korrektuuride
tegemine põhjendatud. Nii on toimitud näiteks 2017. aastal, kui metsakõlviku eraldiste kaupa
määratavad metsa kasvukohatüübile vastavad maa hinnad viidi pikaajaliselt püsinud muutuse
tulemusel vastavusse tegeliku olukorraga. Kehtivad metsmaa hinnad tuginesid 2001. aasta maa
korralise hindamise tulemustele. Kuna maa turuväärtus tootlikumates kasvukohtades oli selleks
ajaks oluliselt kasvanud, ei vastanud maa hind enam tegelikule turuolukorrale. Seega leiti, et
õiglaseks metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks on vaja korrigeerida arvutustes kasutatavaid
kasvukohatüübile vastavaid maa hindu ja viia need turuolukorrale vastavaks. Lisaks täiendati
suurema ülestöötamise kuluga – talvise raie kulukonstant (TRk) 0,1 – kasvukohatüüpide nimistut
sinika ja karusambla tüübiga. Täiendamise põhjuseks oli veerežiim, mis ei võimalda aastaringset
metsavarumist. Analoogseid muudatusi, mis võimaldavad omandamisel arvestada enam tegelikku
olukorda, on sisse viidud teisigi, kuid põhiolemuses on kord jäänud samaks.
Punkt 8. Tulenevalt metsaseaduse § 25 lõikest 1 on metsaomanik kohustatud rakendama metsa
uuendamise võtteid vähemalt 0,5 hektari suuruse pindalaga hukkunud metsaosades või raiesmikel
kahe aasta jooksul metsa hukkumisest või raiest arvates. Keskkonnaministeerium ja
Keskkonnaamet ei pea põhjendatuks rakendada Korras metsaseadusest erinevaid kriteeriumeid.
Punkt 9. Väärtuse määramisel ei arvestata looduskaitseliste piirangutega, vaid hinna määramisel
võetakse aluseks metsa tegelik seisund ja metsaseadusega lubatud võimalikud tegevused
(Korra § 71 lõige 2) ehk hinna määramisel vaadatakse kinnisasja kui looduskaitseliste piiranguteta
kinnisasja. Väärtuse määramisel arvestatakse kõikide metsaseadusega lubatud töödega kaasnevate
tulude ja kuludega. Sellega tagatakse parimal võimalikul moel objektiivne ja õiglane hüvitis.
Looduskaitseliste piirangute mittearvestamine tagab maaomanikule õiglase hinna. Eelnevast
tulenevalt ei ole kohane viide metsaseadusele (§ 25 lõige 2 p 3) ega looduskaitseseadusele, mille
alusel sihtkaitsevööndis metsa uuendamisvõtteid rakendada ei tohi. Hindamisel lähtub Kord
majandusmetsa ühest elutsüklist ning metsa väärtus kujuneb metsa majandamisel täna (eraldised,
mis hindamise ajal on raieküpsed) ja tulevikus (eraldised, mis hindamise ajal ei ole veel
raieküpsed) saadava tulu nüüdisväärtuse summana, millest arvatakse maha metsa uuendamise
kulud.
Korra metoodika järgi koosneb metsa üks elutsükkel kolmest etapist:
1) kõigi eraldiste lageraieni kasvatamine (sh vajadusel harvendusraie);
2) lageraie;
3) metsa uuendamine.
Punkt 10. Metsamaterjali kokkuveokauguse määramisel rakendab Keskkonnaamet ühtset
põhimõtet kõigi riigile omandatavate kinnisasjade hindamisel. Vältimaks teede või pinnase
kahjustamist, valitakse laoplatsi asukohaks lähim põhikaardile kantud tee, mida mööda on
ilmastikust sõltumata võimalik metsamaterjali äravedu täissuuruses metsaveoautol koos
haagisega. Nagu punktis 9 juba märkisime, ei arvestata kinnisasja väärtuse määramisel kaitstaval
loodusobjektil kehtivate piirangutega (antud juhul piirang, et metsavarumine on lubatud ainult
külmunud pinnasega).
Punkt 12. Metsamaa hinna määramine toimub Korra lisas 7 sätestatud hindade alusel. 2017. aasta
muudatustega viidi metsakõlviku eraldiste kaupa määratavad metsa kasvukohatüübile vastavad
maa hinnad pikaajaliselt püsinud muutuse tulemusel vastavusse tegeliku olukorraga. Varasemad
metsmaa hinnad tuginesid 2001. aasta maa korralise hindamise tulemustele. Kuna maa turuväärtus
tootlikumates kasvukohtades oli selleks ajaks oluliselt kasvanud, ei vastanud maa hind enam
tegelikule turuolukorrale. Seega leiti, et õiglaseks metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks on
vaja korrigeerida arvutustes kasutatavaid kasvukohatüübile vastavaid maa hindu ja viia need
turuolukorrale vastavaks.
Juhul, kui metsaga kinnisasjal on lisaks metsamaale ka teisi kõlvikuid (näiteks looduslik rohumaa,
haritav maa, muu maa), siis tulenevalt Korra § 72 lõikest 2 määratakse nende kõlvikute hind maa
maksustamishinna alusel. Maa maksustamishind lähtub 2001. aasta maa korralisest hindamisest.
Mittemetsamaa kõlvik moodustab riigile omandatavate metsaga kinnisasjade pindalast keskmiselt
5%.
Metsata kinnisasjade väärtuse määramisel on võimalik kasutada tehingute võrdlemise meetodit.
Punkt 15. Väärtuse arvutamisel kolme aasta andmete aluseks võtmine tagab selle, et turul
toimuvad muutused (hindade kõikumine) mõjutaks võimalikult vähe hinda ja erinevatel aegadel
võõrandajad saaksid võrdselt koheldud. Seetõttu on stabiilsuse huvides otsustatudki kasutada
pikemat ajaperioodi kui aasta, kuna metsamaterjalide hinnad võivad aastate lõikes oluliselt
muutuda. Kolm aastat on piisav periood. Hinnainfona on kasutusel Riigimetsa Majandamise
Keskuse hinnad seetõttu, et see on metsa väärtuse hindajate jaoks võimalikest variantidest kõige
läbipaistvam ja kergemini kättesaadav ning samas ka kontrollitav info. Suure tehingute mahu tõttu
on hinnainfo statistiliselt usaldusväärne ning katab kõik enamlevinud sortimendid.
Punkt 16. Korra § 72 lõike 4 punkti 1 kohaselt kasutatakse kasvava metsa väärtuse määramisel
lähteinformatsioonina sortimentidele vastava ühikuhinna määramisel Riigimetsa Majandamise
Keskuse hindamisele eelnenud kolme kalendriaasta vastava metsamaterjali (sortimentide) müügi
tehingute keskmist hinda. Keskmine hind (eurot/m3) leitakse, kui jagatakse kõigi antud perioodil
tehtud samaliigiliste (metsamaterjali) sortimentide müügitehingute kogusumma nende tehingute
käigus müüdud metsamaterjali kogumahuga. Viidatud sätte kohaselt tuleb arvesse võtta kõik
perioodil tehtud tehingud, mitte üksnes ühe tarnijaga tehtavad tehingud.
Punktide 7, 11, 13 ja 14 osas oleme valmis kaaluma, kas ettepanekute arvestamine on põhjendatud.
Kõigepealt tuleb hinnata nii turul kui metsa majandamises toimunud muutusi ja seda, kas tegemist
on püsivate muutustega või mitte. Ning sellest tulenevalt, kas ja kui palju need
muutused mõjutavad Korra alusel kujunevat hinda. Näiteks puudus varem turg hall-lepa palgi
sortimendil ja raiejäätmete olulisus kerkis päevakorda alles mõni aasta tagasi jms. Siinkohal tuleb
aga tõdeda, et raiejäätmetega arvestamise teeb keeruliseks selle teema mitmetahulisus. Näiteks ei
ole metsaseaduse kohaselt lubatud raidmete äravedu langilt loo- ja nõmmemetsades, alati ei ole
raidmete äravedu majanduslikult otstarbekas ja lisaks eeldab mahu hindamine metoodika
väljatöötamist jne.
Nagu eespool selgitatud ja võttes arvesse, et isikud oleks erineval ajahetkel maa riigile
võõrandamisel võimalikult võrdselt koheldud, siis peab Korra muutmine olema äärmiselt
põhjendatud. Enne, kui kaaluda Korra muutmist, ootab Keskkonnaministeerium ära poolelioleva
kohtuasja tulemuse (haldusasi 3-19-613), sest selles kohtuasjas hindab kohus Korra
põhiseaduspärasust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Rene Kokk
Minister
Kris Heinsoo, 626 2878
[email protected]
Merike Laidvee, 626 2905
[email protected]
Priit Põllumäe, 626 0749
[email protected]
Hr Heiki Hepner Teie nr
[email protected]
Meie 07.08.2020 nr 10-2/200928/2004411
Austatud Heiki Hepner
Edastan Teile keskkonnaministri selgitused ja vastused seoses Teie 20.05.2020 pöördumisega.
Mitmete Teie tõstatatud küsimustes on minister valmis kaaluma asjakohaste määruse normide
muutmist.
Ühes kohtuvaidluses (haldusasi 3-19-613) on Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242
„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise
kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist
oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ põhiseaduspärasuse
küsimus juba tõstatatud. Antud juhul ongi normide põhiseaduspärasust kõige mõistlikum hinnata
konkreetse üksikjuhtumi pinnalt. Abstraktselt hinnatuna võivad ju normid paista
põhiseaduspärased, kuid ei pruugi seda olla üksikjuhtumil. Kohus lahendab alati just üksikjuhtumit
ning hindab selle käigus ka normide vastavust põhiseadusele. Seetõttu ning lähtudes õiguskantsleri
seaduse § 151 lõikest 2 ja § 25 lõikest 2 ma praegu oma seisukohta ei avalda.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: keskkonnaministri 24.07.2020 kiri
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]