Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste
õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ, kohta
Eesti seisukoht antakse Euroopa Komisjoni poolt 15. detsembril 2020. a. esitatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
digiteenuste määruse ja direktiivi 2000/31/EC (COM(2020) 825) muutmise kohta. Digiteenuste õigusakti ajendiks on
vajadus kaasajastada Euroopa Liidus (edaspidi EL) veebipõhistele vahendusteenuste osutajatele kohalduvat
õigusraamistikku, et tagada teenusesaajate turvalisus ja põhiõiguste parem kaitstus veebis ning vähendada
liikmesriikide poolt vahendusteenuse osutajatele kehtestatud reeglite killustatust.
Eesti toetab digiteenuste õigusaktiga e-kaubanduse direktiivi täiendamist, et aidata kaasa EL digitaalse ühtse turu
nõuete harmoneerimisele ning selle kaudu vahendusteenuste siseturu paremale toimimisele ning kehtestada ühtseid
norme turvalisele, ennustatavale ja usaldusväärsele veebikeskkonnale, kus EL põhiõiguste hartas sätestatud õigused
on tõhusalt kaitstud. Määruse kohaldamisala peab olema kõigile turuosalistele selge. Tuleb tagada vahendusteenuste
osutajatele kehtiva regulatsiooni koherentsus, proportsionaalsus ja selgus. Päritoluriigi põhimõte peab säilima
tagamaks vahendusteenuste piiriülene vaba liikumine. Tuleb lähtuda vahendusteenuste osutajate piiratud vastutuse
põhimõttest. Toetame lähenemist, mis keelab EL liikmesriikidel üldise sisu jälgimise kohustuse sisse seadmist tagades,
et määrus toetab omaalgatuslike meetmete võtmist ebaseadusliku sisu leviku piiramiseks. Toetame
hoolsuskohustuste seadmisel lähenemist, mis võtab arvesse teenuse iseloomu, teenuseosutajate võimekust,
kasutajate arvu ja teenuse mõju ulatust. Teenuseosutajaid ei tohi koormata ebaproportsionaalselt ja teenuseosutajate
eristamine oleks põhjendatud ning tagaks ettevõtjate võrdse kohtlemise. Korralduste andmise raamistikku tuleb
täpsustada, et tagada pädevate asutuste koostöömehhanismid piiriüleste korralduste jõustamiseks ja vältida
korralduste dubleerimist. Erinevat liiki ebaseaduslikule sisu eemaldamisele või juurdepääsu piiramisele ei tuleks
määrusega kehtestada sisuliikide üleseid korralduste täitmise tähtaegasid. Toetame teenuseosutajatega operatiivse
suhtluse hõlbustamiseks kontaktpunkti ja ELis õigusliku esindaja määramist. Leiame, et määrust võiks täiendada
selliselt, et võimaldada teenuseosutaja poole pöörduda ELis kõige laiemalt mõistetavas või enim räägitavas ametlikus
keeles. Toetame meetmeid, et tagada ebaseadusliku ja teenuse kasutajatingimustega kooskõlas mitteoleva sisu
eemaldamise poliitikate läbipaistvus ja tõhusad menetlused ning õiguskaitsevahendid vahendusteenuste osutajate
otsuste vaidlustamiseks. Digiteenuste määrusega loodav vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistik peab sobituma
Eesti õigussüsteemi. Tagada tuleb kohtuvälise vaidluse lahendamise organi sõltumatus, ekspertteadmised ja see, et
organ kaotab õiguse teha siduvaid lahendeid, kui ta nendele tingimustele enam ei vasta. Liikmesriikidel peab olema
vabadus mitte võimaldada organite loomist, mis tema õigussüsteemiga ei haaku. Kui kohtuvälise vaidluse lahendamise
organid eelnõu kohaselt luuakse, saab organi pädevus piirduda vaidlustega, mis puudutavad teenusesaajate esitatud
ebaseaduslikku sisu või platvormi tingimuste täitmist. Selline organ ei peaks saama lahendada teisi vaidlusi, nt kahju
hüvitamist. Selgust vajab organi otsuste piiriülene jõustamine. Mehhanism ei tohi sekkuda ebaproportsionaalselt Eesti
siseriiklikku täitemenetlusõigusesse. Toetame usaldusväärsete teavitajate staatuse kehtestamist, kuid ei pea selle rolli
võimaldamist ametiasutustele põhjendatuks. Toetame ühtsetel põhimõtetel toimivate teavitamise ja meetmete
mehhanismide loomise nõuet ja lähenemist, mille järgi saadud teadete kaudu tekib vahendusteenuste osutajatel
kohustust eemaldada vaid ebaseaduslik sisu. Toetame informatsioonilise mõjutustegevuse, sh desinformatsiooni
mõjude piiramist vabatahtlike tegevusjuhendite tugevdamise ja väga suurtele platvormide olemusega kaasnevate
süsteemsete riskide hindamise kaudu. Kaaluda tuleks määrusesse läbivaatamisklausli lisamist, mis võimaldaks nõude
kohaldamisala tulevikus vajadusel laiendada ka väiksematele ettevõtjatele. Toetame digiplatvormide kasutajatele
nähtava sisu järjestuspõhimõtete selgitamist ja järjestust määravate põhiparameetrite mõjustamise võimaldamist.
Sisuvoo kontrolliks peaks kasutajatele tagama võimaluse peamisi parameetreid muuta või mõjutada lisaks
profiilianalüüsist loobumise võimalusele. Toetame veebireklaamide läbipaistvusnõudeid. Reklaamihoidlate andmete
kasutamise hõlbustamiseks tuleb välja töötada ja rakendada ühtsed standardid. Toetame väga suurtele
digiplatvormidele nende teenuste toimimisest ja kasutamisest tulenevate süsteemsete riskide juhtimisemeetmete
kehtestamist. Peame oluliseks tagada riskihindamise ja maandamismeetmete nõuete proportsionaalsus. Toetame
kriisiprotokollide rakendamise võimaluse loomist, kuid täpsustamist vajavad kriisiprotokollide rakendamisega
seonduvad nõuded. Toetame määruse järelevalvestruktuuri, mille järgi peamised järelevalve ülesanded täidavad
liikmesriigid, sealhulgas Euroopa digiteenuste nõukoja toel, ja milles väga suurte digiplatvormide järelevalvet ja selle
täitmise tagamist toetab komisjon. Tuleb tagada järelevalve- ja jõustamismeetmete komisjoni ja liikmesriikide vahelise
jaotuse selguse. Määruses ette nähtud rikkumiste eest karistuse kohaldamisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest.
Komisjonile ettenähtav õigus taotleda asjakohast teavet EL liikmesriigi ametiasutuselt peab toimuma liikmesriigi
õigusaktidega sätestatud korras. Määruse kohaldamisaeg peab olema vähemalt aasta.
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL
Tallinn, Stenbocki maja 1. aprill 2021 nr
Päevakorrapunkt nr
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu
(digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ kohta
1. Kiita heaks järgmised ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu määruse, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja
millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ kohta:
Seisukohad
1.1 Eesti toetab digiteenuste õigusaktiga e-kaubanduse direktiivi täiendamist, et aidata kaasa
Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu nõuete harmoneerimisele ning selle kaudu
vahendusteenuste siseturu paremale toimimisele ning kehtestada ühtseid norme turvalisele,
ennustatavale ja usaldusväärsele veebikeskkonnale, kus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas
sätestatud õigused on tõhusalt kaitstud.
1.2 Eesti leiab, et määruse kohaldamisala peab olema kõigile turuosalistele selge. Selleks on vajalik
muuhulgas luua selgus infoühiskonna teenuste piiritlemises.
1.3 Peame oluliseks läbirääkimiste käigus tagada vahendusteenuste osutajatele kehtiva
regulatsiooni koherentsus, proportsionaalsus ja selgus.
1.4 Peame oluliseks päritoluriigi põhimõtte säilitamist, et tagada vahendusteenuste piiriülene vaba
liikumine.
1.5 Eesti leiab, et määruses tuleb lähtuda vahendusteenuste osutajate piiratud vastutuse
põhimõttest. Toetame lähenemist, mis keelab Euroopa Liidu liikmesriikidel üldise sisu
jälgimise kohustuse sisse seadmist tagades seejuures, et määrus toetab omaalgatuslike
meetmete võtmist ebaseadusliku sisu leviku piiramiseks.
1.6 Toetame hoolsuskohustuste seadmisel eelnõu lähenemist, mis võtab arvesse teenuse iseloomu,
teenuseosutajate võimekust, kasutajate arvu ja teenuse mõju ulatust. Oluline on läbirääkimiste
käigus tagada, et teenuseosutajaid ei koormataks ebaproportsionaalselt ja teenuseosutajate
eristamine oleks põhjendatud ning tagaks ettevõtjate võrdse kohtlemise.
1.7 Oleme seisukohal, et korralduste andmise raamistikku tuleb läbirääkimiste käigus täpsustada ja
täiendada, et tagada pädevate asutuste koostöömehhanismid piiriüleste korralduste
jõustamiseks ja vältida korralduste dubleerimist. Leiame, et erinevat liiki ebaseaduslikule sisu
eemaldamisele või juurdepääsu piiramisele ei tuleks määrusega kehtestada sisuliikide üleseid
korralduste täitmise tähtaegasid.
1.8 Toetame teenuseosutajatega operatiivse suhtluse hõlbustamiseks kontaktpunkti ja liidus
õigusliku esindaja määramist. Leiame, et määrust võiks täiendada selliselt, et võimaldada
1
teenuseosutaja poole pöörduda Euroopa Liidus kõige laiemalt mõistetavas või enim räägitavas
ametlikus keeles.
1.9 Toetame meetmeid, millega tagatakse ebaseadusliku ja teenuse kasutajatingimustega kooskõlas
mitteoleva sisu eemaldamise poliitikate läbipaistvus ja tõhusad menetlused ning
õiguskaitsevahendid vahendusteenuste osutajate otsuste vaidlustamiseks.
1.10 Peame oluliseks, et digiteenuste määrusega loodav vaidluste kohtuvälise lahendamise raamistik
sobituks Eesti õigussüsteemi. Tagada tuleb kohtuvälise vaidluse lahendamise organi
sõltumatus, erapooletus, ekspertteadmised ja see, et organ kaotab õiguse teha siduvaid
lahendeid, kui ta nendele tingimustele enam ei vasta. Euroopa Liidu liikmesriikidel peab olema
vabadus mitte võimaldada selliste organite loomist, mis tema õigussüsteemiga ei haaku. Kui
kohtuvälise vaidluse lahendamise organid eelnõu kohaselt luuakse, saab Eesti arvates organi
pädevus piirduda vaid vaidlustega, mis puudutavad teenusesaajate esitatud ebaseaduslikku sisu
või platvormi tingimuste täitmist. Selline organ ei peaks saama lahendada teisi vaidlusi, näiteks
kahju hüvitamist. Selgust vajab, kuidas tagatakse organi otsuste piiriülene jõustamine. Peame
oluliseks, et mehhanism ei sekkuks ebaproportsionaalselt Eesti siseriiklikku
täitemenetlusõigusesse.
1.11 Toetame usaldusväärsete teavitajate staatuse kehtestamist, kuid ei pea selle rolli võimaldamist
ametiasutustele põhjendatuks.
1.12 Toetame ühtsetel põhimõtetel toimivate teavitamise ja meetmete mehhanismide loomise nõuet
ning määruse eelnõu lähenemist, mille kohaselt saadud teadete kaudu tekib vahendusteenuste
osutajatel kohustust eemaldada vaid ebaseaduslik sisu.
1.13 Toetame informatsioonilise mõjutustegevuse, sealhulgas desinformatsiooni mõjude piiramist
vabatahtlike tegevusjuhendite tugevdamise ja väga suurtele platvormide olemusega kaasnevate
süsteemsete riskide hindamise kaudu.
1.14 Oleme seisukohal, et digiplatvormidel tegutsevate kauplejate tuvastamise nõue on põhjendatud.
Kaaluda tuleks määrusesse läbivaatamisklausli lisamist, mis võimaldaks nõude kohaldamisala
tulevikus vajadusel laiendada ka väiksematele ettevõtjatele.
1.15 Toetame digiplatvormide kasutajatele nähtava sisu järjestuspõhimõtete selgitamist ja järjestust
määravate põhiparameetrite mõjustamise võimaldamist. Leiame, et sisuvoo reaalseks
kontrolliks peaks kasutajatele olema tagatud võimalus peamisi parameetreid muuta või
mõjutada lisaks profiilianalüüsist loobumise võimalusele.
1.16 Toetame veebireklaamide läbipaistvusnõudeid. Oleme seisukohal, et reklaamihoidlates olevate
andmete kasutamise hõlbustamiseks on oluline välja töötada ja rakendada ühtsed standardid.
Täiendavad seisukohad kujundame, kui avaldatakse õiguslik algatus veebis avaldatava
sponsoreeritud poliitilise sisu läbipaistvuse suurendamiseks.
1.17 Toetame väga suurtele digiplatvormidele nende teenuste toimimisest ja kasutamisest tulenevate
süsteemsete riskide juhtimisemeetmete kehtestamist. Peame oluliseks läbirääkimiste käigus
tagada riskihindamise ja maandamismeetmete nõuete proportsionaalsus.
1.18 Toetame kriisiprotokollide rakendamise võimaluse loomist, kuid täpsustamist vajavad
kriisiprotokollide rakendamisega seonduvad nõuded.
1.19 Peame sobilikuks määruse järelevalvestruktuuri, mille kohaselt peamised järelevalve ülesanded
täidavad Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Euroopa digiteenuste nõukoja toel, ja milles
väga suurte digiplatvormide järelevalvet ja selle täitmise tagamist toetab Euroopa Komisjon.
Määrus peab tagama järelevalve- ja jõustamismeetmete Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide
vahelise jaotuse selguse.
1.20 Oleme seisukohal, et määruses ette nähtud rikkumiste eest karistuse kohaldamisel tuleb lähtuda
ultima ratio põhimõttest. Euroopa Liidu liikmesriigile tuleb tagada võimalikult suur
otsustuspädevus sobiva sanktsiooni osas.
1.21 Oleme seisukohal, et Euroopa Komisjonile ettenähtav õigus taotleda asjakohast teavet Euroopa
Liidu liikmesriigi ametiasutuselt peab toimuma liikmesriigi õigusaktidega sätestatud korras.
1.22 Peame oluliseks, et määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks peab olema tagatud vähemalt üks
aasta.
2. Eesti esindajatel väljendada ülaltoodud seisukohti Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel.
2
3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud algatused ja seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha
seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist nimetatud Regioonide
Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmetele.
Kaja Kallas
Peaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
3
SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb digiteenuste
ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ, kohta
1. Sissejuhatus
Eesti seisukoht antakse Euroopa Komisjoni poolt 15. detsembril 2020. a. esitatud Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu digiteenuste määruse ja direktiivi 2000/31/EC (COM(2020) 825)
muutmise kohta.
Digiteenuste õigusakti ajendiks on vajadus ajakohastada Euroopa Liidus (edaspidi EL)
veebipõhistele vahendusteenuste osutajatele kohalduvat õigusraamistikku, et tagada
teenusesaajate turvalisus ja põhiõiguste parem kaitstus veebis ning vähendada EL
liikmesriikide poolt vahendusteenuse osutajatele kehtestatud reeglite killustatust.
Veebipõhiste vahendusteenuse osutajate vastutust nende teenuse kaudu leviva ebaseadusliku
veebisisu1 osas reguleerib alates 2000. aastast e-kaubanduse direktiiv. Alates e-kaubanduse
direktiivi jõustumisest on oluliselt kasvanud selliste teenuste kasutamine. Digiplatvormid, sh
sotsiaalmeedia-, videojagamis- ja müügiplatvormid etendavad täna keskset rolli uudiste
tarbimisel ja avaliku arutelu kujundamisel ning teenuste ning toodete pakkumise hõlbustamisel.
Nimetatud teenuste rolli kasvuga on suurenenud seotud riskid nagu ebaseadusliku sisu ja
desinformatsiooni levik. Kaudselt viitab nende riskide kasvavale realiseerumisele Eesti
statistika, mis näitab küber- ehk arvutikuritegude järjepidavat tõusu.2 Samuti on
digiplatvormide rolli kasvuga suurenenud risk sõnavabaduse ekslikule või põhjendamatule
piiramisele digiplatvormide poolse teabe modereerimise tõttu.
Mainitud probleemide käsitlemiseks näeb algatus ette veebipõhistele vahendusteenuse
osutajatele mitmed hoolsuskohustused, kusjuures kohustused on kohandatud lähtudes
vahendusteenuse olemusest, teenuseosutaja võimekusest ning potentsiaalse kahjuliku mõju
ulatusest. Näiteks on arvesse võetud väga suurte digiplatvormide olulist rolli ühiskondliku
arutelu kujundamisel ning toodete ja teenuste pakkumisel, mistõttu nähakse neile eelnõuga ette
kõige ulatuslikumad nõuded.
Vahendusteenuse osutajate tegevuse reguleerimine EL tasandil on vajalik, kuna digiteenuste
osutajad tegutsevad tavaliselt mitmes liikmesriigis, kui mitte kogu liidus. Liikmesriigi tasandil
teenuseosutajate reguleerimine on viinud vahendusteenuse osutajatele kohalduvate nõuete
killustatuseni. See olukord pärsib ettevõtjate, ennekõike idufirmade ja väikeettevõtjate tegevust
raskendades nende piiriülest laienemist. Seejuures ei ole nõuete killustatuse tingimuses tagatud
kõigi EL kodanike tõhus ja võrdne kaitse veebis. Seletuskirja koostamise ajal toimub määruse
eelnõu menetlemine EL nõukogu konkurentsivõime ja majanduskasvu töörühmas.
1
Seletuskirjas nagu määruse eelnõuski kasutatakse mõistet „ebaseaduslik sisu“ laialt ning see hõlmab ebaseadusliku sisu,
toodete, teenuste ja tegevusega seotud teavet. Algatuse eelnõu põhjenduspunkt 12 selgitab, et ebaseaduslikku sisu tuleks mõista
kui „igasuguses vormis teavet, mis kohalduva õiguse kohaselt on iseenesest ebaseaduslik“. Näiteks terroristlik sisu ja
ebaseaduslik diskrimineeriv sisu, või teave, mis on seotud ebaseadusliku tegevusega, nagu laste seksuaalset kuritarvitamist
kujutavate piltide jagamine, ebaseaduslik volituseta erapiltide jagamine, nõuetele mittevastavate või võltsitud toodete müük,
autoriõigusega kaitstud materjali loata kasutamine või tarbijakaitseõiguse rikkumisega seotud tegevus.
2 Justiitsministeeriumi ülevaade „Kuritegevus Eestis 2020“. https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2020/kuberkuriteod/
1
Seisukohad ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus-
ja tarbimiskeskkonna osakonna kaubanduse ja teenuste talituse nõunik Marie Allikmaa
(
[email protected], 7151764), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi EL ja
rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Evelin Kuuse (
[email protected], 6256 353),
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna
juhataja Külli Kraner (kü
[email protected], 6256 409), Justiitsministeeriumi õiguspoliitika
osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Siiri Aulik (
[email protected], 6208175),
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-
Jurtšenko (
[email protected], 620 8207), Justiitsministeeriumi õiguspoliitika
osakonna eraõiguse talituse nõunik Stella Johanson (
[email protected], 620 8240),
Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna nõunikud, Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ameti Tarbimiskeskkonna osakonna kaubandustalituse jurist Maarja Mere
(
[email protected]), Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti sideosakonna side- ja
meediateenuste talituse ekspert Peeter Sookruus (
[email protected], 667 2082) ja
Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Siim Kumpas
(
[email protected], 505 0707). Valdkonna eest vastutav asekantsler Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumis on Kristi Talving (
[email protected], 6256 319).
2. Määruse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu I peatükk hõlmab üldsätteid, mis käsitlevad määruse reguleerimiseset ja kohaldamisala
(artikkel 1) ning määruses kasutatud põhimõistete määratlusi (artikkel 2).
II peatükk sisaldab sätteid vahendusteenuste osutajate vastutusest vabastamise kohta.
Täpsemalt hõlmab see tingimusi, mille puhul pelgalt edastamise (artikkel 3), vahemällu
salvestamise (artikkel 4) ja veebimajutusteenuse (artikkel 5) osutajad vabastatakse vastutusest
nende edastatava ja talletatava kolmandate isikute teabe suhtes. Samuti nähakse ette, et
vastutusest vabastamise sätet ei tohi jätta kohaldamata, kui vahendusteenuste osutajad viivad
läbi ebaseadusliku sisu tuvastamiseks uurimisi vabatahtlikult ja omal algatusel (artikkel 6), ning
et vahendusteenuste osutajatele ei tohi panna üldise jälgimise või aktiivse teabekogumise
kohustust (artikkel 7). Viimasena kehtestatakse selles vahendusteenuste osutajatele kohustus
korralduse väljastanud asutusele põhjendamatu viivituseta teatada korralduse täitmisest
(artikkel 8) ja esitada neile kohtu- või haldusasutusele teenusesaaja kohta (artikkel 9).
III peatükis sätestatakse viies eri jaos hoolsuskohustused, kusjuures kohustused on
kohaldatavad kaskaadina (vt ka tabel lk 5).
1. jaos sätestatakse kõigile vahendusteenuste osutajatele kohaldatavad kohustused, täpsemalt:
kohustus määrata ühtne kontaktpunkt, mis võimaldab otsesuhtlust liikmesriikide ametiasutuste,
komisjoni ja nõukojaga (artikkel 10); kohustus määrata liidus esindaja teenuseosutajate puhul,
kellel ei ole liidus tegevuskohta, kuid kes pakuvad liidus oma teenuseid (artikkel 11); kohustus
sätestada teenusetingimustes teavet kõigi piirangute kohta, mida nad oma teenuste kasutamise
suhtes kehtestavad, ning toimida nende piirangute kohaldamisel ja jõustamisel
vastutustundlikult (artikkel 12); läbipaistvust toetav aruandluskohustus seoses sisu
modereerimisega omaalgatuslikult, korralduste või artikli 14 kohaste teadete alusel, sh sellise
2
teabe eemaldamise ja sellele juurdepääsu keelamisega, mida peetakse ebaseaduslikuks sisuks
või teenuseosutajate tingimustega vastuolus olevaks (artikkel 13).
2. jaos sätestatakse lisaks 1. jaos sätestatud kohustustele veebimajutusteenuse osutajatele,
sealhulgas digiplatvormidele kohaldatavad täiendavad kohustused. Täpsemalt kohustatakse
selles jaos veebimajutusteenuse osutajaid kasutusele võtma mehhanisme, mis võimaldavad
kolmandatel isikutel teatada nende teenusekeskkonnas leiduvast väidetavalt ebaseaduslikust
sisust (artikkel 14). Lisaks kehtestatakse sellega teenuseosutajale kohustus esitada
teenusesaajale eelnõus ettenähtud miinimumteabega selge, kergesti mõistetava ja piisavalt
täpse põhjenduse, kui teenuseosutaja otsustab teenusesaaja esitatud kindla teabe eemaldada või
tõkestada sellele juurdepääsu (artikkel 15).
3. jaos sätestatakse lisaks 1. ja 2. jaos sätestatud kohustustele digiplatvormidele kohaldatavad
täiendavad kohustused. Kõnealuses jaos täpsustatakse, et seda ei kohaldata selliste
digiplatvormide suhtes, mis on soovituse 2003/361/EÜ lisa tähenduses mikro- või
väikeettevõtjad (artikkel 16). Jaos sätestatakse digiplatvormidele kohustus luua ettevõttesisene
kaebuste menetlemise süsteem seoses otsustega, mis tehakse põhjendusel, et teenusesaajate
esitatud teave on ebaseaduslik sisu või ei ole kooskõlas platvormi tingimustega (artikkel 17).
Samuti kohustab see digiplatvorme alluma kohustuslikule ning siduvale vaidluste kohtuvälise
lahendamise menetlusele, mille viib läbi teenusesaaja valitud ja vastava liikmesriigi
digiteenuste koordinaatori sertifitseeritud organiga (artikkel 18), et lahendada artiklis 17
osutatud otsustega seotud vaidlusi. Lisaks kohustatakse selles digiplatvorme tagama, et
usaldusväärsete teavitajate staatuse saanud üksuste esitatud teateid käsitletaks eelisjärjekorras
(artikkel 19), ning sätestatakse digiplatvormide võetavad väärkasutuse vastased ja selle eest
kaitstavad meetmed (artikkel 20). Käesolev jagu hõlmab ka nõuet, mille kohaselt peavad
digiplatvormid teavitama pädevaid õiguskaitse- või õigusasutusi kui nad saavad teadlikuks
teabest, mis annab alust kahtlustada, et toime on pandud, pannakse kõnealusel hetkel või
tõenäoliselt tulevikus raske kuritegu, millega kaasneb oht inimeste elule või turvalisusele
(artikkel 21). Samuti kohustatakse selles jaos digiplatvorme koguma ja säilitama kindlat teavet
oma teenust kasutavate kauplejate kohta, tegema mõistlikke jõupingutusi selle teabe
usaldusväärsuse hindamiseks ja seda avaldama, kui kõnealused digiplatvormid võimaldavad
tarbijatel sõlmida nende kauplejatega kauglepinguid (artikkel 22). Lisaks on need
digiplatvormid kohustatud korraldama oma liidese viisil, mis võimaldab kauplejatel järgida
tarbijakaitset ja tooteohutust käsitlevaid liidu õigusakte (artikkel 22 lg 7). Digiplatvormidel on
lisaks artikli 13 alusel nõutavale teabele kohustus avaldada aruandeid seoses artiklis 18 osutatud
vaidluste kohtuvälise lahendamise organitele esitatud vaidlustega; artikli 20 kohaselt
kohaldatud teenusepeatamistega; ning teavet mis tahes automatiseeritud vahendite kasutamie
kohta sisu modereerimiseks (artikkel 23). Kõnealune jagu hõlmab ka digiplatvormide
läbipaistvuskohustusi internetireklaamiga seoses (artikkel 24).
4. jaos sätestatakse lisaks jagudes 1–3 kehtestavatele kohustustele täiendavad kohustused väga
suurtele digiplatvormidele (nagu on määratletud artikli 25 lg-s 1), et tagada süsteemsete riskide
juhtimine. Väga suured digiplatvormid on kohustatud kord aasta hindama nende teenuste
käitamisest ja kasutamisest tingitud või nende teenustega seotud süsteemseid riske (artikkel 26)
ning võtma mõistlikke, proportsionaalseid ja tõhusaid meetmeid nende riskide maandamiseks
(artikkel 27). Samuti peavad nad korraldama oma kulul kord aastas sõltumatu auditi (artikkel
28). Jagu hõlmab ka läbipaistvusnõudeid väga suurtele digiplatvormidele, kes kasutavad
soovitussüsteeme ning kohustuse võimaldada kasutajatel valida ja muuta oma eelistusi iga talle
esitatud teabe suhtelist järjekorda määrava soovitussüsteemi puhul (artikkel 29) ja
internetireklaami täiendavad läibpaistvusnõudeid, kui nad kuvavad oma internetipõhise
kasutajaliidese kaudu internetireklaami (artikkel 30). Lisaks on jaos sätestatud tingimused,
3
mille kohaselt võimaldavad väga suured digiplatvormid andmetele juurdepääsu
tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile või komisjonile ja kontrollitud teadlastele
(artikkel 31), kohustus määrata määruses sätestatud kohustuste täitmise tagamiseks üks või
mitu vastavuskontrolli spetsialisti (artikkel 32) ning spetsiifilised täiendavad läbipaistvusega
seotud aruandluskohustused (artikkel 33).
5. jagu hõlmab üldisi hoolduskohustusi puudutavaid sätteid, mis käsitlevad täpsemalt protsesse,
mille puhul komisjon toetab ja edendab asjaomaste Euroopa ja rahvusvaheliste
standardiorganisatsioonide kehtestatavate vabatahtlike tööstusstandardite väljatöötamist ja
rakendamist (artikkel 34), määruse nõuetekohasele kohaldamisele kaasaaitavatele
tegevusjuhendite koostamise edendamist ja hõlbustamist (artikkel 35) ja internetireklaami
valdkonna jaoks eraldi tegevusjuhendite väljatöötamise raamistikku (artikkel 36). See hõlmab
ka sätet vabatahtlike kriisiprotokollide koostamise kohta, mis käsitlevad avalikku julgeolekut
või rahvatervist mõjutavaid erakorralisi olukordi (artikkel 37).
IV peatükk sisaldab määruse kohaldamise ja täitmise tagamise sätteid.
1. jaos nähakse ette sätted, mis käsitlevad riiklikke pädevaid asutusi, sealhulgas digiteenuste
koordinaatoreid – peamisi riiklikke asutusi, mille liikmesriigid määravad eesmärgiga tagada
käesoleva määruse kohaldamine ja täitmine (artikkel 38). Liikmesriigid peavad tagama, et
digiteenuste koordinaatorid, nagu ka muud määratud pädevad asutused, on sõltumatud ning
täidavad oma ülesandeid erapooletult, läbipaistvalt ja õigel ajal (artikkel 39). Käesoleva
määruse III ja IV peatüki kohaldamisel on pädev see liikmesriik, kus on teenuseosutaja peamine
tegevuskoht (artikkel 40). Digiteenuste koordinaatoritele nähakse ette erivolitused (artikkel 41).
EL liikmesriigid peavad kehtestama karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva määruse
kohaste vahendusteenuste osutajate kohustuste rikkumise korral (artikkel 42). Teenusesaajatel
on õigus digiteenuste koordinaatorile esitada vahendusteenuste osutajate vastu kaebusi
käesolevas määruses (artikkel 43) sätestatud kohustuste väidetava rikkumise kohta.
Digiteenuste koordinaatorid peavad avaldama oma tegevuse kohta aastaaruanded (artikkel 44)
ja tegema koostööd teiste liikmesriikide digiteenuste koordinaatoritega (artikkel 45).
Digiteenuste koordinaatorid võivad ka osaleda määrusega hõlmatud küsimusi käsitlevates
ühisuurimistes (artikkel 46).
2. jagu hõlmab sätteid, mis käsitlevad loodavat Euroopa digiteenuste nõukoda – digiteenuste
koordinaatorite sõltumatut nõuanderühma (artikkel 47). Selles sätestatakse ka nõukoja
struktuur (artikkel 48) ja ülesanded (artikkel 49).
3. jaos käsitletakse väga suurte digiplatvormidega seotud järelevalvet, uurimist, täitmise
tagamist ja jälgimist. Sellega nähakse ette tõhustatud järelevalve juhuks, kui digiplatvormid
rikuvad III peatüki 4. jao (artikkel 50) sätteid. Samuti annab see komisjonile võimaluse sekkuda
väga suurte digiplatvormide tegevusse, kui rikkumised jätkuvad (artikkel 51). Sellistel juhtudel
võib komisjon korraldada uurimisi, sealhulgas esitada teabenõudeid (artikkel 52), läbi viia
küsitlemist (artikkel 53) ja kohapealseid kontrolle (artikkel 54), võtta ajutisi meetmeid (artikkel
55) ning muuta siduvaks väga suurte digiplatvormide vabatahtlikult võetud kohustusi (artikkel
56) ning jälgida väga suurtele digiplatvormidele määrusega pandud kohustuste täitmist (artikkel
57). Kui nõudeid ei täideta, võib komisjon võtta vastu mittevastavuse otsuseid (artikkel 58),
määrata väga suurte digiplatvormide rikkumiste ja uurimise käigus ebaõige, mittetäieliku või
eksitava teabe esitamise eest trahve (artikkel 59) ja perioodilisi karistusmakseid (artikkel 60).
Määrusega sätestatakse ka karistuste määramise (artikkel 61) ja nende täitmisele pööramise
(artikkel 62) aegumistähtaeg. Määruses sätestatakse ka komisjoni ees kehtivad menetluslikud
tagatised, eelkõige õigus olla ära kuulatud, õigus tutvuda toimikuga (artikkel 63) ja komisjoni
4
kohustus otsused avaldada (artikkel 64). Jaos nähakse ette ka komisjoni koostöö liikmesriikide
kohtutega (artikkel 65) ja menetluste praktilist korraldust käsitlevate rakendusaktide
vastuvõtmine (artikkel 66).
4. jaos on esitatud määruse täitmise tagamist käsitlevad üldsätted. Selles sätestatakse
õigusnormid teabevahetussüsteemi kohta, mis toetab teabevahetust digiteenuste
koordinaatorite, komisjoni ja nõukoja vahel (artikkel 67). Samuti hõlmab see sätet, millega
antakse vahendusteenuse saajatele õigus volitada asutust, organisatsiooni või ühingut kasutama
nende õigusi nende nimel (artikkel 68).
5. jaos käsitletakse delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide vastuvõtmist Euroopa Liidu
toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 alusel (artiklid 69 ja 70).
V peatükk hõlmab määruse lõppsätteid, mis käsitlevad e-kaubanduse direktiivi artiklite 12–15
väljajätmist, kuna need on lisatud määrusesse (artikkel 71); direktiivi 2021/1828/EÜ muudatusi
(artikkel 72), määruse hindamist (artikkel 73) ning selle jõustumist ja kohaldamist (artikkel 74).
Tabel. Teenuseosutajatele kohalduvate hoolsuskohustuste nimekiri
Väga suured Digi- Veebimajutus- Kõik
platvormid platvormid teenused teenuseosuta-
jad
Koostöö riiklike ametiasutustega (Art 8-9)
Kontaktpunkti nimetamine (Art 10)
Teenusetingimustes sisu modereerimist puudutava
teabe esitamine (Art 12)
Läbipaistvusaruannete esitamine (Art 13)*
Teavitusmehhanismi sisse seadmine (Art 14)
Teenusesaajale sisu eemaldamise põhjendamine
(Art 15)
Kaebuste menetlemise süsteemi tagamine (Art 17)*
Kaasumine vaidluste kohtuvälise lahendamise
protsessis (Art 18)*
Usaldusväärsete teavitajate teavituste
prioriseerimine (Art 19)*
Teenuse ja teavitusmehhanismi väärkasutamise
vastased meetmed (Art 20)*
Kriminaalkuritegudest teavitamine (Art 21)*
Kauplejatelt tuvastamiseks teabe küsimine / KYBC
(Art 22)*
Täiendava teabe esitamine läbipaistvusaruannetes
(Art 23)*
Reklaamidega seonduvad läbipaistvusnõuded (Art
24)
Riskide hindamine ja juhtimine (Art 26-27)
Sõltumatu auditi tellimine (Art 28)
Soovitussüsteemide läbipaistvuse tagamine ja
profileerimisest loobumise võimaldamine (Art 29)
Reklaamidega seonduvad täiendavad
läbipaistvusnõuded (Art 30)
Andmete jagamine ametiasutuste ja teadlastega (Art
31)
Vastavuskontrolli spetsialisti määramine (Art 32)
* Kohustust ei kohaldata nende vahendusteenuste osutajate suhtes, kellel on vähem kui 50 töötajat ja kelle
aastakäive või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot.
3. Euroopa Liidu asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
5
3.1 Õiguslik alus
Määruse õiguslikuks aluseks on valitud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 114,
mis annab õiguse kehtestada meetmeid, mille eesmärk on tagada EL siseturu toimimine. See
on kohane, kuivõrd määrusega soovitakse tagada vahendusteenuste osutajatele kohalduvate
nõuete ühtlustamine edendamaks digiteenuste piiriülest osutamist ja kõigi EL kodanike
turvalisuse ja põhiõiguste võrdsel tasemel kaitstust. Kohane on ka valik määruse ja mitte
direktiivi kasuks, sest tuvastatud on vajadus EL digitaalsel siseturul tagada ettevõtjatele ning
tarbijatele suurem õigusselgus ja läbipaistvus.
3.2 Subsidiaarsuse printsiip
Nõustume komisjoni subsidiaarsuse analüüsiga, mille kohaselt vahendusteenuste reguleerimine
EL ja mitte liikmesriigi tasandil on turvalisema ja paremini toimiva EL siseturu tagamiseks
digiteenuste sektori olemusliku piiriülesuse tõttu õigustatud.
Digituru ettevõtjad tegutsevad tavaliselt mitmes liikmesriigis, kui mitte kogu ELis, ja see kehtib
tänapäeval eriti selliste teenuste kohta nagu pilveteenused või digiplatvormid, internetipõhised
suhtlusvõrgustikud, kauplemiskohad ja videojagamis-platvormid. Seega on ebaseadusliku
veebisisu levikuga seonduvad probleemid liiduüleselt olulised, kuna need esinevad piiriüleselt
ja mõjutavad tihti mitut EL liikmesriiki, ning ei piirdu kindla liikmesriigi territooriumiga.
Vahendusteenuste osutajatele kohalduvate nõuete ühtlustamine toetab kõigi EL kodanike
turvalisust ja põhiõiguste võrdsel tasemel kaitstust tagades, et teenuseosutajate tegevus
ebaseadusliku teabe leviku tõkestamiseks ja teenusesaajatele tagatud õiguskaitse on nende
asukohast olenemata piisav ja ühetaoline.
EL tasandi regulatsioon on vajalik ka EL siseturu parema toimimise tagamiseks. Ebapiisava
regulatsiooni tõttu ebaseadusliku sisu tõkestamiseks kehtestatud valdkondlike ja liikmesriikide
õigusaktide rakendamisega on kaasnenud digiteenuste turu killustumine. Selline olukord
mõjutab negatiivselt ennekõike idufirmasid ja väikeettevõtjaid, kuna pärsib nende kasvu ja
piiriülesest laienemist, mis võimaldaks pakkuda paremaid ja mitmekesisemaid tooteid
konkurentsivõimelisemate hindadega ning samuti kasvada piisavalt suureks, et pakkuda
konkurentsi digiteenuste sektori suurtele ettevõtjatele. EL taseme regulatsioonita probleem
süveneks. Liidu tasandil ühtsustatud nõuded tagavad piiriüleselt tegutsevatele vahendusteenuse
osutajatele õiguskindluse ja õigusselguse ning vähendavad teenuseosutajate jaoks erinevate
liikmesriikide nõuete täitmisega seonduvaid kulusid.
Euroopa Liidu tasandil koordineeritud ja tugevdatud järelevalvesüsteem tagab ühtse määruse
kohaldamise kõigis liikmesriikides tegutsevate vahendusteenuste osutajate suhtes. Väga suurte
platvormide tegevusega seotud EL taseme sekkumisraamistik on põhjendatud, kuivõrd
arvestades väga suurtele platvormidele kohaldatavate nõuete järelevalve keerukust ja
ressursimahukust võimaldab uurida ja lahendada soovimatuid probleeme õigel ajal ja tõhusalt.
6
3.3 Proportsionaalsuse põhimõte
Määruse proportsionaalsuse tagab ettepaneku ülesehitus, mille kohaselt kehtestatakse
erinevatele vahendusteenuse osutajatele (ehk digiteenuste vahendajatele) erinevad
hoolsuskohustused lähtudes vahendusteenusetüübist, ettevõtte suurusest ning teenuse
osutamisest tulenevast potentsiaalsest kahjuliku mõju ulatusest ebaseadusliku ja/või kahjuliku
sisu levitamise korral ning võimalikust negatiivsest mõjust kasutajate põhiõigustele. Sellise
lähenemisviisiga saab nõustuda, kuivõrd selliselt adresseeritakse määrusega probleeme
üldjoontes seal, kus asjakohane.
Nõustume komisjoni seisukohaga, et turvalise internetikeskkonna tagamiseks ja kõikide isikute
põhiõiguste kaitseks Euroopa Liidus peab sarnaselt isikuandmete kaitse üldmäärusele (GDPR)
digiteenuste regulatsioon olema kohaldatav ka väljaspool EL-i asutatud vahendusteenuse
osutajatele, kes tegutsevad ELi siseturul. Selline lähenemine on vajalik muuhulgas selleks, et
vältida liidus asuvate digiteenuse osutajate vähemsoodsat konkurentsolukorda, s.t. tagada neile
võrdsed võimalused siseturul. Oluline on seejuures silmas pidada takistusi ja raskusi õigusakti
täitmise tagamisel väljaspool EL-i asutatud ettevõtjate poolt, nagu on tuvastatud isikuandmete
kaitse üldmääruse puhul.3
4. Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
4.1 Mõju majandusele
Liikmesriikide ja EL tasandil ebaseadusliku sisu tõkestamiseks võetud meetmete
rakendamisega on kaasnenud digiteenuste turu killustumine. Selline olukord mõjutab
negatiivselt idufirmasid ja väikeettevõtjaid tugevdades samas väikese arvu selliste osaliste
positsiooni, kes suudavad kanda erinevate nõuete täitmisega seotud lisakulusid. EL siseturul
kehtivate vahendusteenuste osutamise tingimuste ühtlustamine toetab ettevõtjate, sh
iduettevõtete ja VKE-de piiriülest kasvu võimaldamaks pakkuda paremaid ja mitmekesisemaid
tooteid konkurentsivõimelisemate hindadega ning kasvada piisavalt suureks, et pakkuda
konkurentsi digiteenuste sektori suurtele ettevõtjatele.
Samas kehtestatakse määrusega vahendusteenuse osutajatele mitmeid uusi nõudeid, mis võivad
sõltuvalt konkreetse teenuse tüübist ja teenuseosutaja suurusest oluliselt tõsta nende kulusid ja
halduskoormust. Määrust kohaldatakse vahendusteenuste suhtes, mis hõlmavad selliseid
teenuseid nagu „pelk edastamine“, „vahemällu salvestamine“ ja „veebimajutus“, seejuures
viimase kategooria puhul eristatakse hoolsusnõuete seadmisel veebimajutusteenuse osutajaid,
digiplatvorme ja väga suuri digiplatvorme. Kõige väiksem kohustuste ring laieneb eelnõu
3
Vt Komisjoni 29.06.2020 teatis „Andmekaitse kodanike võimestajana ja ELi valmistumine digiüleminekuks –
isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamise kaks esimest aastat“, lk 12. Saadaval:
https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2020/ET/COM-2020-264-F1-ET-MAIN-PART-1.PDF.
7
kohaselt kahe esimese kategooria teenuste suhtes - siia kuuluvad internetiteenused,
isikutevahelise side teenused, nagu e-kirja- või erasõnumiteenused, VPN ja puhverserveri
teenused. Märksa rohkem hoolsusnõudeid on seatud veebimajutusteenuse osutajatele, kelle
hulka kuuluvad kodulehe majutajad ja pilveteenuse osutajad. Kõige rohkem nõudeid kohaldub
digiplatvormidele, iseäranis väga suurtele digiplatvormidele nagu video-, heli-, pildi- või
teenusejagamise platvormidele ja sotsiaalmeediavõrgustikele. Kusjuures väga suured
veebiplatvormid on eelnõu kohaselt platvormid, millel on ELis üle 45 miljoni aktiivse igakuise
kasutaja.
Eelnõu lähtub põhimõttest, et suurusega kaasneb risk ja võimekus, millest tulenevalt on suurest
hulgast kohustustest vabastatud mikro- ja väikeettevõtjad (vt tabel lk). Sellele vaatamata
puudutaks ainuüksi Eestis määruse rakendamine sadu ettevõtteid - veebikuulutuste lehti (nt
Auto.ee, Soov.ee), müügiplatvorme (Osta.ee, Kaup24, Astri.ee, Hansapost), internetiteenuse
pakkujaid (Tele2, Elisa ja Telia), veebimajutajaid (Zone.ee, Veebimajutus.ee) jne. Olulist
halduskoormuse kasvu Eesti ettevõtetele toonitasid seisukohtade konsultatsioonis kaasunud
Eesti Infotehnoloogia Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Meediaettevõtete Liit ja
Postimees Grupp.
4.2 Mõju riigiasutuste korraldusele ja eelarvele
Määruse nõuetekohane rakendamine toob määruse jõustamis- ja järelevalveülesannetes
riigiasutustele olulise halduskoormuse kasvu. Määruse täitmise tagamiseks tuleb laiendada neid
ülesandeid täitvate asutuste pädevusi ja võimekust, kindlustades riigieelarves ka selleks
vajalikud lisaressursid.
Liikmesriigid peavad määrama vähemalt ühe asutuse digiteenuste koordinaatoriks, kellel on
määrusega ette nähtud ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused. Lisaks riigis asutatud või
asuvate teenuseosutajate üle järelevalve teostamisele peaks digiteenuste koordinaator olema
Euroopa Komisjoni, Euroopa Digiteenuste Nõukoja, teiste liikmesriikide digiteenuste
koordinaatorite ja asjaomase liikmesriigi muude pädevate asutuste jaoks ühtne kontaktpunkt,
digiteenuste koordinaator on kohustatud ka määrama ja tühistama usaldusväärse teavitaja
staatuse, sertifitseerima vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid, menetlema teenusesaajate
kaebusi ja koostama määruse kohase tegevuse kohta regulaarselt aruandeid. Kuivõrd
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) pädevuses on juba täna teatud
infoühiskonna teenuseosutajate üle järelevalve teostamine, on tõenäoline, et määruse
jõustumisel hakkab amet täitma ka digiteenuste koordinaatori rolli. TTJA tänasetele
pädevustele vaatamata tuleb määruse täitmisega seoses regulaatorasutuse sõltumatust ja
võimekust tugevdada ning pädevusi laiendada.
Nõuetekohane regulatsiooni rakendamine eeldab head tehnilist võimekust ja kvalifitseeritud
spetsialiste ka muudelt määruse alusel tegutsevatelt pädevatelt asutustelt, sealjuures
korrakaitseorganitelt ja uurimisasutustest. Seda võimekust tuleb seejuures pidevalt arendada, et
tuvastada ja tõkestada ebaseaduslikku tegevust veebis arvestades digiteenuste kiiret arengut.
8
Turuosaliste teadlikkuse suurenemisel ebaseadusliku veebisisu levikust on oodata ka
õiguskaitseasutuste koormuse kasvu seoses ebaseadusliku sisu tuvastamisega ja süüdlaste
vastutusele võtmisega, sh e-asitõendite käsitlemisega ja säilitamisega. Samas tõhustab
veebiteenuse osutajate tegevuse läbipaistvus, kontrollitavus, aruandluse, teavitamise,
salvestamise ning ebaseadusliku sisu kõrvaldamise kohustus korrakaitseorganite ja
uurimisasutuste tööd – paranevad võimalused nii veebipõhiste kuritegude ennetamiseks kui
näiteks menetluste raames toimingute ja päringute teostamiseks ning infovahetuseks. On
oluline märkida, et määruse rakendamiseks eelnõus ette nähtud kuus kuud ei ole ilmselt piisav
aeg määruse alusel sedavõrd kompleksse süsteemi rakendamiseks ja vajaliku siseriikliku
võimekuse väljaarendamiseks.
4.5 Mõju põhiõigustele
Eelnõu põhjenduspunkti 3 kohaselt on vahendusteenuste osutajate vastutustundlik ja hoolas
käitumine oluline selleks, et tagada turvaline, prognoositav ja usaldusväärne digikeskkond, ning
selleks, et liidu kodanikud ja muud isikud saaksid kasutada oma põhiõigusi, mis on kehtestatud
Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“), eelkõige väljendus-, teabe- ja
ettevõtlusvabaduse õigust ning õigust mitte olla diskrimineeritud. Hoolsusnõuete
kehtestamisega on eelnõu üheks otseseks eesmärgiks digitaalsel siseturul infoühiskonna
teenuste kasutamisel tõhustada kasutajate põhiõiguste kaitset. Seetõttu on eelnõu mõju
põhiõigustele ka väga suur. Lisaks kasutajate põhiõigustele mõjutab eelnõu ka ettevõtjate
põhiõigusi, eelkõige ettevõtlusvabadust. Seetõttu on oluline menetluse käigus tagada meetmete
proportsionaalsus ja õiglane tasakaal erinevate kasutajate ning ettevõtjate õiguste ja huvide
vahel.
Vahendusteenuste osutajad kujundavad oma kasutajatingimustega ja oma sisu modereerimise
praktikaga reeglid, mille järgi toimub suhtlus nende teenuste kaudu. Kuna kõik, mis on tavaelus
ebaseaduslik on seda ka internetis, siis peavad vahendusteenuste osutajad tagama, et
ebaseaduslik sisu nende teenuste kaudu ei leviks. Hetkel on probleemiks, et vahendusteenuste
osutajate tegevus sisu modereerimisel ja seotud otsuste langetamisel ei ole piisavalt läbipaistev,
mistõttu kasutajad sageli ei tea, et nende avaldatud teave on eemaldatud või juurdepääs sellele
takistatud ega ka millistel põhjustel. Sellise infota ei ole kasutajatel võimalik neid otsuseid
vaidlustada s.t. oma õigusi kaitsta. Isegi siis, kui see info on olemas, ei saa kasutajad oma õigusi
tegelikult kaitsta, kui neile ei ole tagatud juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile. See
küsimus on veel olulisem väga suurtel digiplatvormidel nagu on Facebook, YouTube ja Twitter,
mille mõju avalikule ruumile ja arutelule on märkimisväärsed, mille tõttu nendes foorumites
kehtivad reeglid määravad suures osas väljendus- ja teabevabaduse piire ühiskonnas. See,
kuidas on kaitstud väljendus- ja teabevabadus ühiskonnas ei tohi aga jääda eraõiguslike
ettevõtete hoolde, vaid väljendus- ja teabevabaduse kaitse – nagu ka teiste põhiõiguste kaitse –
on ennekõike kohustatud tagama riik.
Ettepanek parandab nii vahendusteenuste osutajate tegevuse läbipaistvust kui ka nende otsuste
vaidlustamise võimalusi. Artikli 12 kohaselt on kõik vahendusteenuste osutajad kohustatud
9
esitama oma tingimustes teavet kõigi põhimõtete, menetluste, meetmete ja vahendite kohta,
mida kasutatakse sisu modereerimiseks, sealhulgas algoritmiliste otsuste ja inimeste tehtava
läbivaatamise jaoks. Artikli 13 kohaselt on nad kohustatud esitama kord aastas arusaadavad ja
üksikasjalikud aruanded igasuguse sisu modereerimise kohta. Veebimajutusteenuse osutajad,
sealhulgas digiplatvormid, peavad looma ettevõttesisese teavitamise ja meetmete mehhanismi,
mille kaudu üksikisikud või üksused saavad teada anda väidetavast ebaseaduslikust sisust nende
teenuse osutamisel. Veebimajutusteenuste pakkujad on kohustatud neid teateid õigel ajal,
hoolsalt ja objektiivselt käsitlema, sh neil on kohustus põhjendada mis tahes otsust sisu
eemaldamise või sellele juurdepääsu tõkestamise kohta ning sellest teavitada kõnealust
teenusesaajat. Teave peab olema piisavalt täpne ja üksikasjalik, et see võimaldab teenusesaajal
tegelikult kasutada õiguskaitsevahendeid, mille kohta tuleb teavituses ka infot anda.
Digiplatvormidel on artikli 17 alusel täiendav kohustus luua kergesti kättesaadav ja
kasutajasõbralik ettevõttesisene kaebuste menetlemise süsteem, kus kasutajad saavad
elektrooniliselt ja tasuta vaidlustada digiplatvormi otsuseid teabe eemaldamise või sellele
juurdepääsu tõkestamise kohta, otsuseid peatada ajutiselt või lõpetada alaliselt teenusesaajale
teenuse osutamine täielikult või osaliselt ning otsuseid teenusesaaja konto ajutise peatamise või
lõpliku sulgemise kohta. Ka sellise süsteemi kaudu tehtud kaebusi tuleb läbi vaadata õigel ajal,
hoolikalt ja objektiivselt ning otsused peavad olema põhjendatud. Kui teenusesaaja kaebuse
kohta tehtud otsusega nõus ei ole, tekib tal eelnõu kohaselt õigus nõuda vaidluse lahendamist
kohtuvälise vaidluste lahendamise organi kaudu või kohtus.
4.6 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Ebaseadusliku veebisisu levik ohustab turvalisust ja julgeolekut. Ehkki eurooplaste kaitsmisel
veebikeskkonnas on tehtud edusamme, peavad platvormid jõulisemalt tegutsema, et kõrvaldada
ebaseaduslikku sisu veebist kiirelt ja tõhusalt.
Eesti lähiaastate kuritegevuse statistika osundab, et kui muu kuritegevus väheneb, siis küber-
ehk arvutikuriteod jätkavad kasvutempos. Võrreldes 2019. aastaga kasvas 2020. aastal
arvutikuritegude arv 12%. Suure potentsiaalse mõjuga arvutikuritegude (nt serverite ründed,
andmete sulustamine, veebiliiklust häirivad teenusetõkestusrünnakud) hulk moodustas ca 3%
arvutikuritegudest.
Julgeoleku ja korrakaitse seisukohalt puudutab kavandatav regulatsioon paljusid
õiguskaitseasutuste töösuundi, mis kehtivad ka veebikeskkonna puhul:
riigi julgeolek (võitlus terrorismi, mõjutustegevuse, korruptsiooni,
uimastikaubanduse, ebaseadusliku relvaäriga, maksudest kõrvalehoidumise ja
rahapesu ning terrorismi rahastamisega);
alaealiste kaitse (sh võitlus laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavate materjalide
valmistamisega ja levitamisega ja laste vastu suunatud vägivallaga jne);
võitlus inimkaubanduse ja sellega seotud kuritegude (sh kupeldamise ja
prostitutsioonile kaasaaitamisega) ning soolise vägivalla vastu;
inimväärikuse kaitse (võitlus vihale või rassilisele, soolisele või ideoloogilisele
diskrimineerimisele õhutamise vastu), seksuaalse sättumuse austamine;
10
privaatsuse kaitse (võitlus küberkiusamise, isikuandmete filtreerimise ja
kuritarvitamisega jne);
maine kaitse (võitlus laimamise vastu jms);
intellektuaalomandi kaitse;
võitlus pettuste ja kelmustega, piraatluse ja võltsimise vastu jms;
Ettepanekul on oluline mõju sisejulgeolekule ja kuritegevusega võitlemisele ebaseadusliku sisu
vastaste meetmete täiendamise ja tõhusama toimimise tagamise kaudu. Paranevad võimalused
nii veebipõhiste kuritegude ennetamiseks kui menetluste raames toimingute ja päringute
teostamiseks ning infovahetuseks. Eelnõu artiklid 3–5 annavad liikmesriikide pädevatele
asutustele õiguse nõuda vahendusteenuse osutajalt rikkumise ennetamist või lõpetamist. Artikli
22 kohane ettevõtjate tegevuse jälgitavuse põhimõte ja sellekohaselt kauplejatelt kogutavad
andmed võivad olla kasulikud kuritegude uurimisel. Kuritegude ennetamisele aitab kaasa ka
artiklis 21 sätestatu, mis kohustab digiplatvorme juba inimeste turvalisust ja elusid ohustava
kriminaalkuriteo kahtluse korral teavitama liikmesriigi õiguskaitseasutusi või Europoli.
Positiivset mõju avalikule korrale ja julgeolekule avaldavad ka informatsioonilise
mõjutustegevuse, sealhulgas desinformatsiooni mõjude piiramist käsitlevad sätted. Määrus
loob aluse vabatahtlikkusel põhinevate käitumisjuhendite, sh desinformatsiooni käsitleva
käitumisjuhendi täitmise tõhusamale tagamisele. Eelnõuga kavandatud täpsem, detailsem,
kiirem ja reguleeritum infovahetus aitaks tugevdada riigi olemasolevat võimekust vaenulike
riikide mõjutusoperatsioonide käigus desinformatsiooni levitamise ja välise sekkumise
tõkestamiseks, kuna sageli kasutatakse sellistel eesmärkidel just digiplatvorme, kusjuures
digiplatvormidel kasutatavad võltskontod, internetirobotid (ingl k bots) ja muud
automatiseeritud lahendused võimendavad sellist julgeolekut potentsiaalselt ohustavat sisu.
Suurtele digiplatvormidele kohalduv riskide hindamise ja riskihindamiste tulemusel koostatud
aruannete avalikustamise nõue aitab kaasa desinformatsiooni mõju vähendamisele suurendades
inimeste teadlikkust sellest, et teatud infosisu, sh desinformatsiooni levitatakse teenust väliselt
manipuleerides ja algoritmilisi süsteeme pahatahtlikult kasutades. Reklaamide läbipaistvuse
suurendamine toetades selgema pildi loomist sellest, kes on reklaami eest maksnud ja millised
on reklaami tegelikud eesmärgid, sealhulgas võimalik vaenulik mõjutustegevus või ka keelatud
annetused erakondadele kolmanda isiku poolt kinni makstud reklaami ostmise kaudu.
Tulenevalt tõsiasjast, et määruse nõuded soovitaks kohaldada liidus teenuseid pakkuvatele
kolmandas riigis asutatud vahendusteenuste osutajatele on määrusel mõju välissuhetele, sh
kaubandussuhetele. Arvestades vajadusega vältida regulatsiooni muutumist täiendavaks
ärritajaks atlandiülestes suhtes ning suhetes teiste oluliste partneritega peab määrus olema
kooskõlas EL olemasolevate rahvusvaheliste kohustustega, eelkõige Maailma
Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organization – WTO) reeglistikuga. Oht kujuneda
kaubandusärritajaks on reaalne, kuivõrd kolmandas riigis asutatud, kuid ELis oma
digiteenuseid pakkuvad teenuseosutajad peavad määrama ELis seadusliku esindaja, kelle
ülesanne on teha koostööd nii Euroopa Komisjoni kui ka loodava Euroopa Digitaalteenuste
Nõukoguga ning edaspidi saaks seeläbi ka neid ettevõtteid määruse sätete rikkumise eest
11
vastutusele võtta. Kõige ulatuslikumad määruse nõuded hakkavad kehtima peaasjalikult väga
suure platvormi künnise ületavatele ettevõtetele, keda on Euroopa Komisjoni hinnangul
ligikaudu 20-25, ja mis on valdavalt USA päritolu rahvusvahelised teenuseosutajad nagu
näiteks Google, Facebook, YouTube, Amazon, Instagram, eBay, Twitter jne. Muuhulgas on
ettenähtud arvestatavad trahvid, mis võivad ulatuda vahendusteenuse osutaja aastatulust või
käibest kuni 6% ja korduva või kestva rikkumise korral sunniraha kuni 5% teenuseosutja
eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest. See kõik võib tuua lauale EL õiguse
ekstraterritoriaalse kohaldamise süüdistused.
5. Seisukohad digiteenuste algatuse kohta
5.1 Eesti toetab digiteenuste õigusaktiga e-kaubanduse direktiivi täiendamist, et aidata
kaasa Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu nõuete harmoneerimisele ning selle kaudu
vahendusteenuste siseturu paremale toimimisele ning kehtestada ühtseid norme
turvalisele, ennustatavale ja usaldusväärsele veebikeskkonnale, kus Euroopa Liidu
põhiõiguste hartas sätestatud õigused on tõhusalt kaitstud.
Digiteenuste kasutus on alates EL siseturul infoühiskonna teenuste pakkumist reguleeriva e-
kaubanduse direktiivi jõustumisest märkimisväärselt kasvanud ja turg uute tehnoloogiate ning
ärimudelitega täienenud. Digiplatvormid, sh sotsiaalmeedia-, videojagamis- ja
müügiplatvormid etendavad täna keskset rolli uudiste tarbimisel ning avaliku arutelu ja teenuste
ning toodete pakkumise hõlbustamisel. Veebipõhiste vahendusteenuste, sealhulgas
digiplatvormide rolli kasvuga on suurenevad seotud riskid nagu ebaseadusliku sisu ja tegevuse
levik, desinformatsiooni levik ja sõna- ning teabevabaduse piiramine veebis. Ebapiisava
regulatsiooni ja õiguslike lünkade ületamiseks on nii liikmesriigid ühepoolselt kui ka Euroopa
Liit üksikute sisuliikide ja/või digiteenuste suhtes kehtestanud täiendavaid norme. Lisaks on
osad teenuseosutajad koostöös Euroopa Komisjoniga välja töötanud vabatahtlikkusel
põhinevad tegevusjuhendid enese tegevuse reguleerimiseks nagu seda on võltsitud kaupu
käsitlev vastastikuse mõistmise memorandum4, ebaseaduslikku vihakõnet käsitlev
tegevusjuhend5 ja desinformatsiooni käsitlev tegevusjuhend6. Oluliselt muutunud turuolukorras
ei ole e-kaubanduse direktiiv suutnud täita sellele seatud eesmärki, milleks on infoühiskonna
teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel. Kasvav killustatus vähendab nii õigusselgust ja
õiguskindlust kui ka koormab teenuseosutajaid ning pärsib sedakaudu teenuste piiriülest
liikumist. Niisamuti ei soodusta riiklike meetmete killustatus tõhusat ebaseadusliku sisu7
levikut tõkestamist ega kõikide inimeste põhiõigusi kaitset veebis. Riigil on kohustus kaitsta
kõikide inimeste põhiõigusi ja -vabadusi, ja seda kohustust ei saa teenuseosutajatele
delegeerida. Seega tuleb sekkuda olukorda, kus põhiõiguste, eelkõige sõnavabaduse piire
44
https://ec.europa.eu/growth/industry/policy/intellectual-property/enforcement/memorandum-understanding-sale-
counterfeit-goods-internet_en
5
https://ec.europa.eu/info/policies/justice-and-fundamental-rights/combatting-discrimination/racism-and-
xenophobia/eu-code-conduct-countering-illegal-hate-speech-online_en
6
https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/code-practice-disinformation
7
Seletuskirjas kasutatakse mõistet „ebaseaduslik sisu“ laialt ning see hõlmab ka ebaseadusliku sisu, toodete,
teenuste ja tegevusega seotud teavet. Nagu selgitab ka eelnõu põhjenduspunkt 12, tuleks seda kontseptsiooni
mõista kui „igasuguses vormis teavet, mis kohalduva õiguse kohaselt on iseenesest ebaseaduslik“. Näiteks
terroristlik sisu ja ebaseaduslik diskrimineeriv sisu, või teave, mis on seotud ebaseadusliku tegevusega, nagu laste
seksuaalset kuritarvitamist kujutavate piltide jagamine, ebaseaduslik volituseta erapiltide jagamine, nõuetele
mittevastavate või võltsitud toodete müük, autoriõigusega kaitstud materjali loata kasutamine või
tarbijakaitseõiguse rikkumisega seotud tegevus.
12
kujundavad olulisel määral suured digiplatvormid. Täna ei ole ei vahendusteenuste osutajate
tegevus ega otsused piisavalt läbipaistvad, otsuste vaidlustamiseks ehk kasutajate õiguste
kaitseks ei ole tagatud tõhusaid õiguskaitsevahendeid ega juurdepääsu õigusemõistmisele. Kui
jätta esile kerkinud probleemid tähelepanuta võib usaldus digiteenuste vastu oluliselt
kannatada. Digiteenuste eelnõu suund nende probleemide lahendamisel on meie hinnangul
õige.
5.2 Eesti leiab, et määruse kohaldamisala peab olema kõigile turuosalistele selge. Selleks
on vajalik muuhulgas luua selgus infoühiskonna teenuste piiritlemises.
Digiteenuste määrust hakatakse kohaldama nende teenuseosutajate suhtes, kes osutavad
teatavaid infoühiskonna teenuseid ehk teenuseid, mida osutatakse vahemaa tagant
elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest. Nendeks
teatavateks infoühiskonna teenusteks on vahendusteenused, mille raames eristatakse omakorda
kolme teenuse osutamise viisi - „pelk edastamine“, „vahemällu salvestamine“ ja
„veebimajutus“. Nimetatud vahendusteenuste kategooriad defineeriti e-kaubanduse direktiivis
enam kui 20 aastat tagasi. Sellest ajast on turule tulnud aga palju uusi ärimudelid ja teenused,
mille puhul pole täna kindlust, kas ja kuhu nad olemasolevas õigusraamistikus paigutuvad.
Sellest tulenevalt pole kõigile turuosalistele täna ka selge, millised teenuseosutajad ja nende
teenused tulevase määrusega hõlmatud on, ega sellega seotult ka see, milliseid konkreetseid
kohustusi nad määruse alusel täitma peavad. Seda muret on kinnitanud seisukohtade
koostamise raames ka konsulteeritud ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Määruse
läbirääkimiste käigus tuleb see selgus luua.
Õigusselgusetus on iseäranis suur probleem jagamismajanduse platvormide jaoks, kelle puhul
ei ole teenuseosutajatel kindlust, kas nad on infoühiskonna teenuse või sisuteenuse osutajad.
Praegusel hetkel otsustatakse piiripealseid küsimused kaasuspõhiselt. Tuntud näiteks on
Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-434/15 (Uber), kus kohus kvalifitseerus Uberi teenuse
transporditeenusena vaatamata asjaolule, et teenust osutatakse infoühiskonna platvormi kaudu.
Samas, kohtuasjas C‑390/18 (Airbnb) leidis kohus vastupidisuselt, et majutusteenust vahendava
Airbnb teenus kvalifitseerub infoühiskonna teenusena, olenemata sellest, et vahendatava
teenuse enese osutamine toimub füüsilises maailmas. Olukord, kus platvormide poolt
pakutavaid teenuseid on kvalifitseeritus kaasuspõhiselt nii infoühiskonna kui ka sisuteenuseks
ei taga jagamismajanduse platvormidele õigusselgust ja õiguskindlust. Olemasolevad ja
tekkivad lahknevused liikmesriikide õigusaktides ja kohtupraktikas takistavad siseturu ladusat
toimimist ja see saab alla joonitud ka digiteenuste määruse rakendamise käigus, kuivõrd
jagamismajanduse platvormid on regulatsiooni kohaldamisalas vaid juhul, kui nad on
infoühiskonna teenuse osutajad. Selgus jagamismajanduse platvormide defineerimise
küsimuses on niisiis hädavajalik muuhulgas ka digiteenuste regulatsiooni tõhusaks
rakendamiseks.
5.3 Peame oluliseks läbirääkimiste käigus tagada vahendusteenuste osutajatele kehtiva
regulatsiooni koherentsus, proportsionaalsus ja selgus.
Vahendusteenuse osutajate tegevust nende poolt edastatava teabega seoses reguleerib EL
tasandil hulk valdkondlikke õigusakte. Eelnõu seletuskirja kohaselt ei mõjutaks määrus nende
kohaldamist, vaid täiendaks neid. Näiteks jäävad Komisjoni selgituste kohaselt kehtima
direktiivis 2010/13/EÜ (mida on muudetud direktiiviga 2018/1808/EL) ehk
audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis sätestatud kohustused videojagamisplatvormidele.
13
Samas kohaldatakse määrust videojagamisplatvormide suhtes, kui mainitud direktiiv või muud
liidu õigusaktid, nagu terroristliku veebisisu eemaldamise määrus, ei sisalda nende suhtes
kohaldatavaid üksikasjalikumaid sätteid. Lisaks täiendavad eelnõus sätestatud õigusnormid
näiteks tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte nagu direktiivi 2019/2161/EL ja ka määrust
2019/1150/EL, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste
ärikasutajate jaoks.
Eelnõu läbirääkimistel tuleb valdkondlike õigusaktide paljususe valguses tagada, et
digiteenuste määruse üldnormide ja valdkondlikes õigusaktides sätestatud erinormide vahel ei
oleks vastuolusid. Seejuures peab veenduma, et erinevate sisuliikide ja vahendusteenuste
osutajate suhtes kehtestatud meetmete rangus vastaks kaitstavate õigustatud huvide olulisusele.
Viimaks on määruse ja teiste õigusaktide erinormide ühetaolise kohaldamise võimaldamiseks
oluline, et õigusaktis kasutatud mõisted oleksid selgelt piiritletud ning kooskõlas teiste
kohaldatavate ELi õigusaktides sätestatuga. Vaid nõnda on võimalik tagada, et ettevõtjatele
kohalduvad nõuded on selged, tõhusad, proportsionaalsed ja ka praktiliselt rakendatavad.
Ettevõtjad vajavad õigusselgust ja õiguskindlust, et täita oma kohustusi võimalikult väikese
halduskoormusega. See on ka oluline ettevõtjate kohustuste üle tõhusa järelevalve
teostamiseks. Tarbijad vajavad õigusselgust ja õiguskindlust, et olla oma õigustest teadlik ning
saada neid vajadusel tõhusalt kaitsta.
5.4 Peame oluliseks päritoluriigi põhimõtte kohaldamist, et tagada vahendusteenuste
piiriülene vaba liikumine.
Digiteenuste arengu tagatiseks on nende teenuste piiriülene vaba liikumine. Digiteenuse
õigusakt ei tohi õõnestada e-kaubanduse direktiivist tulenevat siseturu ehk päritoluriigi
põhimõtet, millega tagatakse, et infoühiskonna teenuseosutajate, sh vahendusteenuste osutajate
suhtes kohaldatakse üldiselt nende asukoha liikmesriigi õigust, mitte selle liikmesriigi õigust,
kus teenus on kättesaadav. Läbirääkimiste käigus on oluline tagada, et mis tahes nõue oleks
kooskõlas päritoluriigi põhimõtte eesmärgiga ehk ei kohustaks teenuseosutajat de facto tundma
27 liikmesriigi õigust.
Siiski näivad teatavad mööndused päritoluriigi põhimõttes vajalikud, et tagada määruse tõhus
jõustamine ja järelevalve. Nimelt näeb eelnõu Komisjonile ette ulatuslikud uurimis- ja
jõustamispädevused seoses väga suurte platvormide tegevusega. See ei näi tagavat täielikku
kooskõla päritoluriigi põhimõttega, mida avav põhjenduspunkt 22 e-kaubanduse direktiivis
ütleb selgelt, et “infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas”.
Samas on Komisjoni sekkumine väga suurte digiplatvormide üle järelevalve teostamisse ja
jõustamistegevuses põhjendatud arvestades neile kohalduvate nõuete täitmise jälgimise
keerukust. Näiteks peab jõustamisülesannete täitmisega seoses suutma põhjalikult analüüsida
väga suurte platvormide teenuseid toetavaid algoritmilisi ja andmehaldussüsteeme.
5.5 Eesti leiab, et määruses tuleb lähtuda vahendusteenuste osutajate piiratud vastutuse
põhimõttest. Toetame lähenemist, mis keelab Euroopa Liidu liikmesriikidel üldise sisu
jälgimise kohustuse sisse seadmist tagades seejuures, et määrus toetab omaalgatuslike
meetmete võtmist ebaseadusliku sisu leviku piiramiseks.
On oluline, et määrus juhinduks e-kaubanduse direktiivis sätestatud tingimusliku piiratud
vastutuse põhimõttest. E-kaubanduse direktiiviga kehtestatud erandid vastutusest hõlmavad
neid juhtumeid, kui vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub kolmandate osapoolte pakutava
14
teabe edastamises või salvestamises ja see tegevus on olemuselt tehniline ja automaatne.
Selliselt ei ole vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt
teadmisi ega ka kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise üle. Vahendusteenused on oma
olemuselt siiski väga erinevad. Veebimajutusteenuse osutajate (nt kodulehe majutajate või
platvormide) neutraalsuse kolmandate osapoolte pakutava teabe osas on võrreldes teiste
vahendajatega madalam - neil on üldjuhul võimalus muuta nende poolt talletatavat teavet nagu
ka oma teenuse saajat. Seetõttu on põhjendatud piiratud vastutuse põhimõtte säilitamine
selliselt, et veebimajutusteenuse osutaja, kellel on tekkinud tegelik teadmine või teadlikkus
ebaseaduslikust sisust, peab piiratud vastutuse erandile tuginemiseks teabe kiiresti eemaldama
või sellele juurdepääsu tõkestama.
Selleks, et luua õiguskindlus ettevõtjatele ja et mitte pärssida nende võimalikku vabatahtlikku
tegevust ebaseadusliku sisu leviku tõkestamisel täpsustab eelnõu, et pelgalt vabatahtlike
meetmete rakendamist ei peaks tõlgendama selliselt, et teenuseosutaja on nende kaudu
ebaseadusliku sisu levikust tegelikult teadlik. See on vajalik, kuivõrd e-kaubanduse direktiiv
jättis selles küsimuses teatava õigusselgusetuse sedastades, et piiratud vastutuse printsiibist
saab teenuseosutaja kasu vaid siis, kui teenuseosutaja tegevus on üksnes passiivse iseloomuga.
Määrus saab õigusselguse loomisega toetada ettevõtete vastutustundlikku käitumist. Samas on
oluline, et määrus ei sea üldist sisu jälgimise kohustust ega kohustust otsida aktiivselt
ebaseaduslikule tegevusele osutavaid fakte või asjaolusid. Sisu lauskontrollimisel, eriti
tehnoloogia abil ja inimese kontrollita, on suur oht ekslikult eemaldada sisu või takistada
juurdepääsu sisule, mis on seaduslik ja kooskõlas kasutajatingimustega.
5.6 Toetame hoolsuskohustuste seadmisel eelnõu lähenemist, mis võtab arvesse teenuse
iseloomu, teenuseosutajate võimekust, kasutajate arvu ja teenuse mõju ulatust. Oluline
on läbirääkimiste käigus tagada, et teenuseosutajaid ei koormataks ebaproportsionaalselt
ja teenuseosutajate eristamine oleks põhjendatud ning tagaks ettevõtjate võrdse
kohtlemise.
Teenuseosutajatele kohalduvate nõuete kavandamisel on eelnõus põhimõtteliselt arvestatud nii
ettevõtete suutlikkusega välistades suuremast hulgast kohustustest mikro ja väikeettevõtjad,
ettevõtete mõjuga suunates ulatuslikumad nõuded väga suure kasutajaskonnaga platvormidele,
ning ka ettevõtete poolt pakutavate teenuste iseloomuga kohaldades teatud läbipaistvuse ja
sõnavabaduse kaitse nõuded üksnes digiplatvormidest vahendusteenuse osutajatele, kusjuures
teatud ebaseadusliku sisu tõkestamiseks vajalikud baasnõuded kehtivad kõigile
teenuseosutajatele. Selliselt tagab eelnõu lähenemine üldjoontes vahendusteenuste osutajatele
kehtestatavate hoolsusnõuete asjakohasuse ja proportsionaalsuse. Läbirääkimiste käigus tuleb
tagada, et kõik teenuseosutajatele kohaldatavad nõuded ka eraldiseisvalt oleksid asjakohased ja
põhjendatud ning tagaksid teenuseosutajate ja -saajate põhiõiguste, sh sõna- ja teabevabaduse
ning sõnumisaladuse kaitse. Niisamuti tuleb tagada, et kui teenuseosutaja kasvab nii suureks,
et temale hakkavad kohalduma täiendavad määruse nõuded, on teenuseosutajale tagatud piisav
aeg vajalike kohanduste tegemiseks, näiteks arendustegevusteks või täiendava personali
palkamiseks. Eelnõu kohaselt kohaldatakse väga suurtele digiplatvormidele sätestatud
kohustusi asjaomaste väga suurte digiplatvormide suhtes neli kuud pärast Euroopa Liidu
Teatajas digiplatvormi määramise avalikustamist. Selgelt piiritletud üleminekuaeg peaks olema
tagatud ka nendele ettevõtetele, kes saavutavad keskmise suuruse, kuivõrd suurt hulka eelnõus
sätestatud kohustusi ei kohaldata soovituse 2003/361/EÜ lisa tähenduses mikro- või
väikeettevõtjate suhtes.
15
Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et kohustuste kohaldamisala määramisel vahendusteenuste
osutajate eristamiseks sätestatavad kriteeriumid oleksid asjakohased ja põhjendatud ning
hoiaksid ära ebavõrdse kohtlemise teenuseosutajate vahel. Nõuded peavad kehtima nende
ettevõtjate ja teenuste suhtes, mis on vajalikud konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja seda
ettevõtjaid võimalikult vähe koormaval viisil. Näiteks võib teenuse iseloomust tulenevalt
soovimatu mõju avaldumise tõenäosus olla väike ja sellest tulenevalt meetme kehtestamine olla
põhjendamatu. Või ei pruugi pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle teenuse osutamisel
tekkivat soovimatut mõju, mistõttu riskipõhine lähenemine võib kohati olla asjakohasem.
Konkreetsete hoolsuskohustuste kohaldamisala määramisel peab arvestama muuhulgas erisuste
tegemise mõjuga ettevõtetele, kellele kohustused ei kohaldata ning teenused võivad
nõuetekohaseid meetmeid rakendavate teenuseosutajate ebaseadusliku tegevuse tõhusa
tõkestamise tõttu sattuda suurema ebaseadusliku tegevuse surve alla.
5.7. Oleme seisukohal, et korralduste andmise raamistikku tuleb läbirääkimiste käigus
täpsustada ja täiendada, et tagada pädevate asutuste koostöömehhanismid piiriüleste
korralduste jõustamiseks ja vältida korralduste dubleerimist. Leiame, et erinevat liiki
ebaseaduslikule sisu eemaldamisele või juurdepääsu piiramisele ei tuleks määrusega
kehtestada sisuliikide üleseid korralduste täitmise tähtaegasid.
Eelnõu sätestab vahendusteenuste osutaja kohustused, kui asjakohase liikmesriigi kohtu- või
haldusasutus kohaldatava liidu õiguse või liikmesriigi õiguse alusel kooskõlas liidu õigusega
väljastab teenuseosutajale korralduse esitada teavet või võtta meetmeid konkreetse
ebaseadusliku sisu vastu ning miinimumnõuded sellistele korraldustele. Korralduste teatav
ühtlustamine ja korralduste täitmisest korralduse väljastanud asutuste teavitamine on
põhjendatud soodustades korralduste kiiret ja tõhusat täitmist ning vähendades
vahendusteenuse osutajate halduskoormust. Eelnõu menetlemise käigus on oluline aga tagada
selged reeglid korralduste täitmiseks, mis võimaldavad ühetaolist kohaldamist liidus, väldivad
dubleerimist või vastuolusid erinevate liikmesriikide pädevate asutuste korralduste vahel ning
tagavad õigusselguse, õiguskindluse ja kõikide isikute õiguste kaitse.
Läbirääkimiste käigus on komisjon täpsustanud, et liikmesriigi haldusorgan või kohus saab
kohaldatava liidu õiguse või liikmesriigi õiguse alusel nõuda ebaseadusliku sisu eemaldamist
nii enda jurisdiktsioonis, mitme liikmesriigi kui ka kogu EL-i piires ning pärida teises
liikmesriigis asutatud teenuseosutajalt teenuse saajate kohta teavet. Ka täna saab Eesti kohus
teoreetiliselt nõuda Iirimaal asuvalt platvormilt Eestis ebaseaduslikule sisule juurdepääsu
piiramist. Kehtiv e-kaubanduse direktiiv keelab küll üldjuhul teisest liikmesriigist pärit
infoühiskonna teenuse osutamise piiramise, aga mitte konkreetse ebaseadusliku sisu vastu
meetmete võtmist. See tähendab, et siseriiklikud justiits- või haldusasutused võivad anda teises
liikmesriigis asutatud vahendusteenuse osutajatele korralduse võtta meetmeid juhtumipõhiselt
konkreetse ebaseadusliku sisu vastu. Arvestades digiteenuste olemuslikku piiriülesust on
liikmesriikide õigus nõuda oma territooriumil teatud toodete, teenuste või teabe leviku
tõkestamist vajalik meede riigile täitmaks kohust kaitsta oma kodanikke kooskõlas siseriiklike
normidega. Teise liikmesriigi jurisdiktsiooni kuuluvale teenuseosutajale ebaseadusliku sisu
vastaste meetmete võtmise korralduste esitamise võimalus on teatavas mõttes ka hädavajalik
liikmesriikide vastastikkuse usalduse ja sellega asukohamaa põhimõttel toimuva piiriüleste
digiteenuste osutamise pandiks. Siiski on piiriüleste korraldustuste raamistik avatud
potentsiaalsetele probleemidele suutmata välistada olukorda, kus liikmesriigid saavad kasutada
korraldusi oma seaduste üleliiduliseks jõustamiseks. Sõna- ja teabevabaduse seisukohast on
problemaatiline, kui korraldused suunatakse teenuseosutajale, kes ei ole tehniliselt või
operatiivselt suuteline konkreetse liikmesriigi territooriumil konkreetse ebaseadusliku sisu
16
vastu meetmeid rakendama, vaid peab kättesaadamatuks tegema näiteks terve veebilehe. Selles
valguses võiks eelnõu selgemalt sätestada kohustuse väljastada korraldus teenuseosutajale,
kellel on tehniline suutlikkus konkreetset ebaseaduslikku sisu eemaldada või sellele
juurdepääsu tõkestada.
Läbirääkimiste käigus võib tõstatuda küsimus korralduste täitmisele seatavate tähtaegade osas.
Näiteks on terroristliku veebisisu määruses sätestatud, et veebimajutusteenuse osutaja peab
tagama, et eemaldamiskorralduses kirjeldatud terroristlik sisu eemaldatakse või juurdepääs
sellele tõkestatakse kõikides liikmesriikides ühe tunni jooksul alates eemaldamiskorralduse
kättesaamisest. Oleme seisukohal, et horisontaalses õigusaktis nagu digiteenuste määrus ei
oleks mõistlik ega proportsionaalne sätestada üks kõikide sisuliikide puhul kehtiv
reageerimisaeg, mille jooksul ebaseaduslik sisu peab olema eemaldatud või juurdepääs sellele
tõkestatud. Arvesse peab võtma ebaseadusliku sisu potentsiaalset kahju ja tagajärgi – näiteks
on ohtliku toote eemaldamise puhul põhjendatud nõuda teenuseosutajalt kiiremat tegutsemist
kui võltsitud brändikaupade puhul. Liikmesriikide korrakaitseorganid on pädevad, et seada
konkreetsele riskile vastav eemaldamistähtaeg. Nõnda on Eestis korrakaitseseaduse alusel
korrakaitseorganil õigus reageerida vastavalt ohu astmele ja määrata tähtaegasid korralduste
täitmiseks. Õigus kohtu- või haldusasutustel nende poolsele ohuhinnangule vastavalt
tähtaegasid seada peaks säilima ka määrusega.
Täiendavalt tuleb hinnata, kas artiklis 8 lõike 2 punktis b sätestatud nõue, et korralduse
territoriaalne kohaldamisala piirdub sellega, mis on rangelt vajalik selle eesmärgi
saavutamiseks tagab jurisdiktsiooni selguse, määruse ühetaolise kohaldamise ja
teenuseosutajate ja -saajate õiguste kaitstuse. Õigus määratleda korralduse territoriaalse
kohaldamisalana ka mõne teise liikmesriigi või kogu EL-i on problemaatiline, kuivõrd eeldab
ühe liikmesriigi haldusorganite ja kohtute poolset teise liikmesriigi õiguse tõlgendamist ja selle
alusel ebaseadusliku sisu vastaste meetmete võtmise nõudmist. Teatud liiki ebaseadusliku sisu
määratlus, näiteks terroristlik sisu või vägivallale ja vihkamisele õhutav sisu, on küll liidu
tasandil ühtlustatud, kuid määratluse ülevõtmine liikmesriikide õigusesse ja siseriikliku õiguse
kohaldamispraktika on ebaühtlased. Läbirääkimistel tuleb käsitleda piiriüleste korraldustega
potentsiaalselt kaasnevat mitmekordse aruandluse ja mitmekordse karistamise probleemi, mis
esineb juhul, kui samaväärse sisu eemaldamiseks saadavad korralduse mitme liikmesriigi
pädevad asutused. See on vajalik, et minimeerida mõjutatud teenuseosutaja koormat, vältida
topelt tööd ja võimalikku sekkumist uurimistesse. Probleemi lahendamine võib nõuda EL ülese
infosüsteemi loomist, mis hõlbustaks teabe liikumist liikmesriikide vahel.
Määruse tõhusaks jõustamiseks oleks oluline lahendada ka haldusotsuste vastastikkuse
tunnustamise ja täitmise küsimus. Nimelt on enamus sisu maha võtmise korraldusi
haldusotsused, mille piiriüleseks jõustamiseks puudub täna vajalik õigusraamistik.
5.8 Toetame teenuseosutajatega operatiivse suhtluse hõlbustamiseks kontaktpunkti ja
liidus õigusliku esindaja määramist. Leiame, et määrust võiks täiendada selliselt, et
võimaldada teenuseosutaja poole pöörduda Euroopa Liidus kõige laiemalt mõistetavas
või enim räägitavas ametlikus keeles.
Vahendusteenuste osutajate kohustus tagada kontaktpunkt ja teha kontaktpunktiga seotud teave
avalikuks peaks hõlbustama liikmesriikide ja teenuseosutajate vahelist operatiivset suhtlust.
Hõlpsa suhtluse kindlustamiseks tuleks määruses aga täiendavalt ette näha võimalus
teenuseosutaja poole pöörduda lisaks asukohamaa keelele liidus kõige laiemalt mõistetavas või
17
enim räägitavas ametlikus keeles8. Eelnõu kohaselt võib teenuseosutaja teabevahetuse keele ise
määrata, mis võib kontaktpunkti eesmärgi saavutamist - kiireloomuliste küsimuste
lahendamine, sealhulgas piiriüleste korralduste edastamine - praktikas märkimisväärselt
pärssida.
EL-is teenuseid pakkuvate kolmandas riigis asuvate vahendusteenuse osutajate kohustus
määrata liidus teenuseosutaja esindamise volitustega isik on vajalik, et lisaks kiirele suhtlusele
saaks ka selliste teenuseosutajate üle teostada EL-is järelevalvet ja rakendada vajalikke
meetmeid määruse jõustamiseks. Peame mõistlikuks kohustust määrata esindaja üksnes ühes
liikmesriigis, kus teenuseosutaja oma teenuseid pakub vältimaks ebaproportsionaalset
koormust VKE-dele ja kaasnevat teenustega EL turult välja tõmbumise ohtu. Kuivõrd
liikmesriikide pädevatel asutustel, komisjonil ja nõukojal peaks olema võimalus pöörduda
teenuseosutaja asemel või lisaks temale esindaja poole kõigis küsimustes, mis on vajalikud
määruse alusel tehtud otsuste kättesaamiseks, täitmiseks ja jõustamiseks, peaks volitatud
esindaja kontaktandmed olema edastatud kõikide liikmesriikide digiteenuste koordinaatoritele.
5.9 Toetame meetmeid, millega tagatakse ebaseadusliku ja teenuse kasutajatingimustega
kooskõlas mitteoleva sisu eemaldamise poliitikate läbipaistvus ja tõhusad menetlused
ning õiguskaitsevahendid vahendusteenuste osutajate otsuste vaidlustamiseks.
Teenuseosutajad langetavad otsuseid sisu kooskõla kohta nii seadusega kui ka oma
kasutajatingimustega, mis mõjutab kasutajate sõnavabadust ja ka teiste kasutajate õigust saada
teavet. Õigusakt ei tohiks piirata platvormide õigust määrata oma kasutustingimustes, millistele
tingimustele peab nende poolt vahendatavad teenused või teave vastama, kui need tingimused
ei ole vastuolus liidu ja asukohamaa õigusega. Teenusesaajate õiguste kaitseks on oluline, et
sisu modereerimise otsused oleksid läbipaistvad ja põhjendatud, et kasutajatel oleks võimalik
nende otsuste vaidlustamisega oma õigusi tegelikult kaitsta. Seetõttu tuleb määrusega tagada,
et nii ebaseadusliku kui ka seadusliku, aga teenuse kasutustingimustega vastuolus oleva teabe
eemaldamise põhimõtted on teenuseosutaja poolt tehtud avalikuks.
Läbirääkimiste käigus tuleb täpsustada artiklis 12 sätestatud teabe esitamise kohustuse selgem
sisu, et kohustuse täitmine tegelikult teeniks seatud eesmärki ega koormaks seega ettevõtjat
ebaproportsionaalselt. Praegune sõnastus, mille kohaselt „see teave hõlmab teavet kõigi
põhimõtete, menetluste, meetmete ja vahendite kohta, mida kasutatakse sisu modereerimiseks,
sealhulgas algoritmiliste otsuste ja inimeste tehtava läbivaatamise jaoks“ on liialt ebamäärane.
Näiteks ei selgu, mida tähendab „teave sisu modereerimiseks kasutatud vahendite kohta, …
sealhulgas algoritmiliste otsuste kohta“ – kas pelgalt seda, kas on kasutud algoritme kasutatavat
rakendust otsuste informeerimisel ja/või tegemisel või ka teave algoritmide disaini ja toimimise
kohta lähemalt. Samuti näiteks, kas vahendusteenuse osutaja poolt esitatud teave peaks
hõlmama ka seadusest tulenevaid piiranguid, või ainult tema enda poolt kehtestatud piiranguid.
Selline ebaselgus tähendab, et vastava kohustuse täitmine on ettevõtja jaoks keeruline ja
raskendab ka võimaliku kohustuse rikkumise tuvastamist järelevalve teostaja poolt. Igasuguste
teavitamiskohustuste sätestamisel tuleb lähtuda võimalikult optimaalsetest lahendustest, mis ei
koormaks põhjendamatult kohustatud isikut ega ka selle teenuse saajat. Kehtestatud
läbipaistvusnõuded peavad kaitsma nii teenusesaaja kui ka vahendusteenuse osutaja õigusi ja
huve, sh lepinguvabadust, teenuse turvalisust ja ärisaladust.
8
Ühinguõiguse direktiivis (2017/1132/EL) seisab näiteks äriühingute registreerimise vormide kättesaadavaks
tegemist käsitlevas artiklis järgnev: “Member States shall at least make the templates available in an official
Union language broadly understood by the largest possible number of cross-border users”.
18
Teenuseosutajate kiire tegutsemine, sealhulgas üles laetud või laetava sisu filtreerimine või
automatiseeritud tuvastamine ebaseadusliku sisu operatiivse eemaldamise eesmärgil võib
mõjutada otsuste täpsust ja tuua kaasa seadusliku ja kasutajatingimustega kooskõlas sisu
eksliku eemaldamise, eriti kui protsessis ei osale inimene. Seepärast tuleb tagada, et
veebimajutusteenuse osutajad tagavad võimaluse otsuseid vaidlustada ja ka võimaluse ekslikult
kõrvaldatud sisu taastamiseks. Tervitatav on eelnõus sätestatud nõue teavitada teenusesaajat
tema poolt esitatud teabe eemaldamisest või sellele juurdepääsu tõkestamisest, otsuse
põhjustest ja kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest. Senist tõhusa õiguskaitsevahendi
puudumise probleemi peaks leevendama kohustus tagada teenusesaajale võimalus esitada
kaebusi teenuseosutajate otsuste vaidlustamiseks, seejuures elektrooniliselt ja tasuta.
5.10 Peame oluliseks, et digiteenuste määrusega loodav vaidluste kohtuvälise lahendamise
raamistik sobituks Eesti õigussüsteemi. Tagada tuleb kohtuvälise vaidluse lahendamise
organi sõltumatus, erapooletus, ekspertteadmised ja see, et organ kaotab õiguse teha
siduvaid lahendeid, kui ta nendele tingimustele enam ei vasta. Euroopa Liidu
liikmesriikidel peab olema vabadus mitte võimaldada selliste organite loomist, mis tema
õigussüsteemiga ei haaku. Kui kohtuvälise vaidluse lahendamise organid eelnõu kohaselt
luuakse, saab Eesti arvates organi pädevus piirduda vaid vaidlustega, mis puudutavad
teenusesaajate esitatud ebaseaduslikku sisu või platvormi tingimuste täitmist. Selline
organ ei peaks saama lahendada teisi vaidlusi, näiteks kahju hüvitamist. Selgust vajab,
kuidas tagatakse organi otsuste piiriülene jõustamine. Peame oluliseks, et mehhanism ei
sekkuks ebaproportsionaalselt Eesti siseriiklikku täitemenetlusõigusesse.
Pakutava lahenduse sobivus olemasoleva riigisisese õigussüsteemi ja EL ülese süsteemiga ei
ole selge. Pakutava lahenduse kohaselt tuleb digikoordinaatoril anda pädevus teha siduvaid
otsuseid igale nõuetele vastavale vaidluste lahendamise organile. Digikoordinaatoril ei ole
ettepaneku kohaselt kaalutlusõigust, st tal puudub õigus vaidluse kohtuvälise lahendamise
organi sertifitseerimisest keelduda. Ei ole selge, kuidas on tagatud kohtuvälise vaidluse
lahendamise organi sõltumatus, erapooletus ja ekspertiis, kui nende üle ei ole ette nähtud
järelevalvet. Samuti puudub määruses menetlus sertifikaadi eemaldamiseks olukorras, kus
kord sertifitseeritud organ ei vasta enam sertifitseerimise, näiteks sõltumatuse, nõuetele. Eelnõu
kohaselt võivad vaidluste kohtuvälise lahendamise organid olla nii haldusorganid kui ka
eraõiguslikud kehandid. Lahendama peaksid nad tsiviilvaidlusi kasutaja ja digiplatvormi vahel,
kuid ei ole ka selge, millised menetlusnormid oleksid menetlusele kohaldatavad. Lisaks on
eelnõu ettepanekuga jäetud ebasoodsasse olukorda teenuseosutajad, juhul kui tarbija valitud
organ ei lahenda vaidlusi erapooletult ja mõistab lisaks teenuseosutajalt välja kõrged
menetluskulud.
Eesti ei saa toetada lahendust, mille kohaselt oleks artikli 18 lõikest 1 tulenevalt nn seotud
vaidlustena kohtuvälise vaidluste lahendamise organi või eelnõu artikkel 68 kohase esindaja
pädevus laiem kui artikli 17 lg-s 1 loetletud otsuste vaidlustamine. Selline organ ei peaks saama
lahendada kõnealuste otsustega teisi seotud vaidlusi, näiteks kahju hüvitamist. Kuigi lahendi
siduvuse tähendus ei ole eelnõu kohaselt üheselt selge, võib eeldada, et soovitakse luua EL-
ülene kohtuväline täitedokument. Selliseid täitedokumente teadaolevalt seni ei ole, EL tasemel
täitedokumendi liigi loomine ei pruugi olla vastavuses subsidiaarsuse põhimõttega. Tuleb
märkida, et ka tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv (Direktiivi 2013/11/EL),
millele ettepanekus viidatakse, ei kohusta tegema siduvate otsustega süsteemi.
Teenusesaajal on ettepaneku kohaselt võimalik pöörduda ükskõik millise liikmesriigi vaidluste
kohtuvälise lahendamise organi poole, kuid täitmine saab toimuda ainult teenuseosutaja
19
asukohariigis. Täitemenetluse läbiviimine toimub selle liikmesriigi täitemenetluse õiguse
kohaselt, kus täitemenetlust läbi viiakse. See hõlmab ka seda, millised on konkreetses
liikmesriigis täitedokumendid. ELi tasandil täitemenetlust reguleeritud ei ole ja digiteenuste
määruse raames siseriiklikku täitemenetlust reguleerima ei peaks. Kuigi platvormile on
ettepaneku kohaselt otsus siduv, võib olla asendamatu toimingu kohta tehtud otsuse praktiline
täitmine problemaatiline juhul, kui teenuseosutaja seda vabatahtlikult ei tee. Ei ole selge, kas
ettepaneku kohaselt peetakse kohtuväliste vaidluse lahendamise organite otsuseid ametlikeks
dokumentideks määruse nr 1215/2012 (Brüssel Ia) mõttes või kuidas peaks tekkima selliste
otsuste piiriülene tunnustatavus ja täidetavus.
Eesti kohtutäitur saaks täita üksnes neid täitedokumente, mis on tehtud Eestis asuva
teenuseosutaja suhtes või kui teenuseosutajal on Eestis vara. Eestis on asendamatu toimingu
tegemisele suunatud täitemenetluse tagamise vahendiks sunniraha määramine. Tegemist on
kohutusega, mida saab täita vaid kohustatud isik, antud juhul digiplatvorm ise. Muus
liikmesriigis asuva teenuseosutaja suhtes tehtud otsuse sundtäitmiseks tuleks pöörduda
täitemenetluse algatamiseks sellesse liikmesriiki, kus teenuseosutaja asub. Oludes, kus
asendamatu toimingu tegemist nõutakse teenuseosutaja, mis ei asu EL-is ja millel ei ole EL-is
filiaali, ei ole kohtuvälise vaidluse lahendamise organite lahendite sundtäitmise võimalused
ettenähtavad. EL sellisteks olukordadeks sundtäitmise reegleid kehtestada ei saa.
Teadaolevalt ei ole Euroopa Liit seni kohustanud liikmeriike looma siduvate lahendite tegemise
pädevusega kohtuvälise vaidluste lahendamise organeid, kes võivad olla haldusorganid või
iseäranis eraõiguslikud kehandid. Sellise pretsedendi tegemine valdkonnaspetsiifilises
õigusaktis on ebasüstemaatiline ja ebaproportsionaalne sekkumine siseriiklikku
täitemenetlusõigusesse ning võib olla tuleviku vaates ohtlik.
Esindusõigust käsitleva artikliga 68 seoses ei ole ettepaneku teksti kohaselt üheselt selge, millist
esindust silmas peetakse – kas tehingulist esindust, kus nõuded esitatakse teenuse saajate nimel
või esindushagi laadset esindust, kus teenuse saajate nõuded esitab organisatsioon enda nimel.
Eesti õigustraditsiooni sobib tehinguline esindusõigus, mille kohaselt esindaja tegutseb
esindatava nimel. Kuivõrd artikkel 68 nõuab ka teenusesaaja poolt volituse andmist, on
konkreetsed teenusesaajad kindlaksmääratavad. Euroopa Liidu tasandil näib sellise süsteemi
kujundamine, kus organisatsioon peaks teostama teenusesaajate artiklites 17, 18, 19 osutatud
õigusi hoopis organisatsiooni enda nimel, ebavajalik. Eelnõu tekstist jääb ebaselgeks, kas see,
kui õigusakt reguleerib esindusõigust artiklist 68 tulenevalt MTÜde kaudu, välistab
teenusesaaja võimaluse kasutada oma õiguste teostamisel advokaadi või muu õigusnõustaja abi.
Selline piirang oleks ebaproportsionaalne.
5.11 Toetame usaldusväärsete teavitajate staatuse kehtestamist, kuid ei pea selle rolli
võimaldamist riiklikele asutustele põhjendatuks.
Eelnõu kohaselt peavad digiplatvormid käsitlema usaldusväärsete teavitajate esitatud teateid
eelisjärjekorras ja viivituseta. Tulenevalt nõudest omada staatuse saamiseks pädevust
ebaseadusliku sisu tuvastamisel saab usaldusväärsetelt teavitajatelt eeldada erialaste teadmiste
rakendamist, mille tulemuseks peaksid olema kaalutletud teated ja sellega põhjendatud nende
teadete käsitlemine eelisjärjekorras. On oluline, et usaldusväärne teavitaja oleks
digiplatvormidest sõltumatu ning tegutseks eesmärgiga esitada teated õigel ajal, hoolikalt ja
objektiivselt. Kaitsmaks digiplatvorme ja teenusekasutajaid teavitajatele antud prioriteetse
staatuse väärkasutamise eest on muuhulgas oluline tagada selgetel alustel toimiv mehhanism
usaldusväärse teavitaja staatuse tühistamiseks ja teenuseosutaja võimalus ajutiselt peatada
20
selliste teadete menetlemise, mille on edastanud usaldusväärsed teavitajad, kes sageli esitavad
ilmselgelt põhjendamatuid teateid.
Eelnõu põhjenduspunkt 46 kohaselt võiks usaldusväärsete teavitajate rolli täita nii
kollektiivseid huve edendavad eraõiguslikud organisatsioonid nagu näiteks
intellektuaalomandiõiguste omajate organisatsioonid kui ka ametiasutused. Avaliku sektori
üksustele usaldusväärse teavitaja rolli määramine tähendab, et põhimõtteliselt saab ametiasutus
saata teenuseosutajale nii mittesiduvaid teavitusi kui väljastada siduvaid korraldusi. Peame seda
põhjendamatuks, kuivõrd korralduste väljastamise õigusega ametiasutused ei tohiks
teenuseosutajale delegeerida sisu ebaseaduslikkuses veendumise kohustust ja vastutust. See
muu hulgas koormaks põhjendamatult teenuseosutajat ega tagaks ebaseadusliku sisu tõhusat
eemaldamist. Samas mööname, et teenuseosutajate ja õiguskaitseorganite vahel toimib täna
operatiivne koostöö ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks ja digiteenuste määrus seda pärssima
ei peaks. Läbirääkimiste käigus tuleb saavutada ka selgus selles osas, mida tähendab eelnõus
sätestatud nõue, et usaldusväärne teavitaja esindab kollektiivseid huve.
5.12 Toetame ühtsetel põhimõtetel toimivate teavitamise ja meetmete mehhanismide
loomise nõuet ning määruse eelnõu lähenemist, mille kohaselt saadud teadete kaudu tekib
vahendusteenuste osutajatel kohustus eemaldada vaid ebaseaduslik sisu.
Eelnõu artikkel 14 kohaselt peaksid kõik veebimajutusteenuse osutajad, sh digiplatvormid
looma hõlpsasti juurdepääsetava mehhanismi, nö teavitamise ja meetmete mehhanismi, mis
võimaldaks kasutajatel ja usaldusväärsetel teavitajatel veebimajutuspakkujat teavitada
väidetavast ebaseaduslikust sisust. Arvestades veebis leviva sisu mahtu toetab ebaseaduslikust
sisust teavitamist hõlbustavate teavitusmehhanismide sisse seadmine ebaseaduslikule sisule
kiire jälile saamise eesmärki. Mitmed liikmesriigid on juba teinud ebaseaduslikust sisust
teavitamise mehhanismide olemasolu platvormidele kohustuslikuks. Samuti on
teavitusmehhanismide sisse seadmine kohustuslik videojagamisplatvormidele audiovisuaalse
meediateenuste direktiivi alusel9. Seega on paljud EL-is tegutsevad teenuseosutajad täna juba
kohustatud teavitamist võimaldama. Nõuded sellele, millisest sisust teavitamist peavad sellised
mehhanismid võimaldama, mis infot peavad need sisaldama ja millised on teenuseosutaja
kohustused teavitustele reageerimisel erinevad seejuures liikmesriikide ja eriseaduste lõikes.
Selline õiguslik ja riiklike meetmete killustatus koormab teenuseosutajaid tugevdades samas
selliste ettevõtete positsiooni, kes suudavad kanda erinevate nõuete täitmisega seotud
lisakulusid. Teavitussüsteemidele kohalduvate nõuete ühtlustamine määrusega on seetõttu
põhjendatud. Samas on läbirääkimiste käigus oluline selgelt ja asjakohaselt määratleda, millal
loetakse, et veebimajutusteenuse pakkuja on ebaseaduslikust sisust teavituse alusel tegelikult
teadlikuks saanud ehk siis mis hetkest ei ole veebimajutusteenuse pakkuja vastutusest enam
vabastatud.
Toetame eelnõu lähenemist, mille kohaselt kasutajate ja usaldusväärsete teavitajate esitatud
teadete alusel tekib veebimajutusteenuse osutajatel kohustus eemaldada vaid ebaseaduslik sisu
määruse ettepaneku artikkel 2 punkti g tähenduses järgides põhimõtet „mis on ebaseaduslik
reaalses maailmas, on seda ka veebis“. On mõistlik, et teavitamise ja meetmete mehhanismide
raamistik kohaldub üksnes selgelt ebaseadusliku, aga mitte näiteks raskesti määratletava ja
iseenesest seadusliku desinformatsiooni suhtes, kuivõrd nõnda on teenusesaajatel võimalik
9
Direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate
õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta.
21
aimata teenuseosutajate käitumist nende poolt esitatud teabe suhtes ja vajadusel kaitsta oma
õigusi.
Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et eelnõu artiklis 5 sätestatud kohustus vahendusteenuse
osutajal kiirelt ebaseadusliku veebisisu suhtes meetmeid võtta ei välistaks teavituse saanud
teenuseosutaja võimalust pöörduda omakorda selle teenuseosutaja poole, kes oleks võimeline
konkreetse sisu eemaldama vältides negatiivset mõju sellise teabe kättesaadavusele ja
juurdepääsetavusele, mis ei ole ebaseaduslik. Veebimajutusteenuse osutajate hulka kuuluvad
nimelt nii digiplatvormid nagu müügiplatvormid, rakenduste poed (äpipoed), sotsiaalmeedia ja
videojagamisplatvormid, kui ka näiteks veebilehe majutusteenuse pakkujad. Viimastel puudub
üldjuhul tehniline ja operatiivne suutlikkus konkreetse ebaseadusliku sisu vastu meetmeid
võtta. Näiteks peab kodulehe majutaja tõkestama juurdepääsu veebilehele tervikuna. Teatud
juhtudel on kogu veebilehe blokeerimine asjakohane, näiteks kui majutatav teenus iseenesest
on ebaseaduslik. Samas võib eemaldamist vajav sisu olla vaid veebipoes, blogis või foorumis
olev konkreetne video, pilt, toode või postitus. Problemaatiliseks teeb majutusteenuse pakkujate
poole teavitusmehhanismi kaudu pöördumise tõsiasi, et kasutajate nõuetekohane teade tekitab
eelnõu kohaselt tegeliku teadmise või teadlikkuse ebaseadusliku tegevuse või ebaseadusliku
sisu kohta, mis omakorda kohustab teenuseosutajat kiiresti tegutsema, et sisu eemaldada.
Määruse sõnastus peaks tagama teavituse saanud majutajale võimaluse pöörduda esmalt tema
teenuse vahetu kasutaja poole, kellel oleks tehniline võimekus eemaldada konkreetne
ebaseaduslik sisu kogu veebilehe või teenuse kättesaamatuks tegemise asemel.
5.13 Toetame informatsioonilise mõjutustegevuse, sealhulgas desinformatsiooni mõjude
piiramist vabatahtlike tegevusjuhendite tugevdamise ja väga suurtele digiplatvormide
olemusega kaasnevate süsteemsete riskide hindamise kaudu.
Desinformatsioon on EL-i määratluse kohaselt kontrollitavalt väär või eksitav informatsioon,
mida luuakse ja levitatakse selleks, et teenida majanduslikku kasu või teadlikult petta
avalikkust.10 Desinformatsioonil võib olla negatiivne mõju inimeste tervisele ja elule,
demokraatlikele protsessidele ja nende legitiimsusele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
Desinformatsiooni kujutatav oht rahvatervisele on saanud kinnitust ka COVID-19 pandeemia
ajal. Olukord on sedavõrd tõsine, et maailma tervishoiuorganisatsioon WHO tituleeris COVID-
19 teemalise väär- ja desinfo laine „infodeemiaks“.11
Vahendusteenuste reguleerimine seoses desinformatsiooniga on keeruline, kuivõrd
desinformatsioon on liidu õiguse ning enamike liikmesriikide õiguse kohaselt seni veel
seaduslik. 2018. aastal avaldas Euroopa Komisjon teatise „Euroopa lähenemisviis veebis leviva
väärinfoga võitlemiseks“12, mille järel infoühiskonna ettevõtjatega ja ühendustega töötati välja
vabatahtlik väärinfot käsitlev EL-i tegevusjuhend.13 Ettevõtjad ja ühendused saavad liitumisel
otsustada, millised tegevusjuhendi kohustused endale võtta. 2020. aasta kevadel avaldatud kaks
Euroopa Komisjoni auditit14 kiitsid tegevusjuhendit kui sammu õiges suunas, kuid nenditi, et
10
„Action Plan against Disinformation“ (2018):
https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/action_plan_against_disinformation.pdf
11
https://www.who.int/news/item/23-09-2020-managing-the-covid-19-infodemic-promoting-healthy-
behaviours-and-mitigating-the-harm-from-misinformation-and-disinformation
12
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018DC0236&from=EN.
13
Eestikeelne tekst saadaval: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/code-practice-disinformation.
14
https://erga-online.eu/wp-content/uploads/2020/05/ERGA-2019-report-published-2020-LQ.pdf ja
https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/study-assessment-implementation-code-practice-
disinformation.
22
tegevusjuhendil on hulk nõrkusi, millest olulisemaks ja põhimõttelisemaks on selle mittesiduv
olemus. Seejuures on desinformatsiooni levikut laialt seostatud ühiskonnale negatiivsete
ilmingutega – näiteks inimeste keeldumine vaktsiinidest, kliimamuutuse eitamine, usk
vandenõuteooriatesse või vaenulikusse propagandasse.
Desinformatsioon reguleerimise keerukusele vaatamata saab määrus EL desinformatsiooni ja
laiemalt informatsioonilise mõjutustegevuse vastast võitlust, sh seda raamistava Euroopa
demokraatia tegevuskava eesmärke toetada läbipaistvama ja vastutustundlikuma digiteenuste
ökosüsteemi soodustamisega. Toetame eelnõus sisalduvaid meetmeid, mis ebaseadusliku sisu
tõkestamise kõrval aitavad piirata informatsioonilise mõjutustegevuse negatiivset mõju
kasutajatele. Määrusega soovitakse luua alus olemasolevate vabatahtlike tegevusjuhendite, sh
desinformatsiooni vastase tegevusjuhendi kaasajastamiseks ja vajadusel uute koostamiseks.
Samuti juurutatakse kaasreguleerimise põhist lähenemisviisi, mis tähendab, et väga suured
digiplatvormid võivad määruse rikkumise korral parandusmeetmeid rakendada muuhulgas
juhenditega liitumise ja nende täitmisega. Sedakaudu oleks paremini tagatud muuhulgas seniste
eneseregulatsiooni instrumentide täitmise läbipaistvus ja tõhusam kontroll, ka seetõttu, et
tegevusjuhendite alusel rikkumise lõpetamiseks võetavaid meetmeid hindavad digiteenuste
koordinaatorid ühes komisjoni ja Euroopa digiteenuste nõukojaga ning digiteenuste
koordinaatori taotlusel ka sõltumatu audit.
Desinformatsiooni leviku mõju vähendamist toetab väga suurtele digiplatvormidele kohalduv
nõue kord aastas hinnata süsteemseid riske, mis tulenevad nende teenuste toimimisest ja
kasutamisest liidus. Üheks nendest süsteemsetest riskideks on teenuse tahtlik manipuleerimine,
sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse ekspluateerimise kaudu, millel on
tegelik või prognoositav negatiivne mõju rahvatervise kaitsele, alaealistele või ühiskondlikule
arutelele või valimisportsesside ja avaliku julgeolekuga seotud tegelik või prognoositav mõju.
Valekontode loomine, robotite ja muude automatiseeritud protsesside rakendamine on
laialdaselt kasutatav praktika kiireks ja ulatuslikuks ebaseadusliku sisu, aga ka
desinformatsiooni levitamiseks. Väga suured digiplatvormid peavad riskihindamiste tulemused
tegema kohustuslike läbipaistvusaruannete kaudu avalikuks, mis aitab tõsta inimeste
meediapädevust ja vastupanuvõimet desinformatsiooni kahjulikule mõjule. Inimeste
teadlikkuse tõstmine on desinformatsiooni vastase võitluse oluline osa, kuna see aitab hoida
ohuteadlikkust adekvaatsel tasemel. Ühtlasi ei riiva teadlikkuse tõstmine ega allikakriitika
sõna- ega teabevabadust.
Süsteemsete riskide tuvastamisel on eelnõu kohaselt väga suured digiplatvormid kohustatud
võtma kasutusele vajalikud meetmed, nende maandamiseks. Artikli 27 lg 1 kohaselt võivad
meetmed, kui see on asjakohane, hõlmata samas lõikes loetletud tegevusi. Ei ole üheselt selge,
kas loetelu on ammendav ja mida tähendab „võivad hõlmata“ ning „kui see on asjakohane“.
Kui riskimaandamise meetmeid ebaseadusliku sisu osas võivad olla põhjendatud, siis on
keerulisem meetmete rakendamine teenuse tahtliku manipuleerimise osas, millel on tegelik või
prognoositav negatiivne mõju rahvatervise kaitsele, alaealistele või ühiskondlikule arutelule või
millel on valimisprotsesside ja avaliku julgeolekuga seotud tegelik või prognoositav mõju.
Täiendavalt tuleb analüüsida, kas ja kuidas saab digiplatvorm või järelevalve teostaja hinnata
riskide maandamise meetmete mõistlikkust, proportsionaalsust ja tõhusust olukorras, kus
mõiste „teenuse manipuleerimine“ on määratlemata ja tegeliku ning prognoositava negatiivse
mõju ning manipuleerimise seost on raske tõendada. Ettevõtjale ei tohiks seada nõudeid, mille
23
täitmises ei saa veenduda. Seda, kas ja kuidas konkreetne veebis leviv teave mõjutab või võiks
mõjutada üksikisikute ja avalikkuse hoiakuid ja tõekspidamisi on keeruline objektiivselt
hinnata. Liiati siis, kas mõju adresseerimiseks astutavad sammud on asjakohased ja
proportsionaalsed. Tekib küsimus, kas ettevõtjat võib kohustada võtma meetmeid, mis võivad
oluliselt mõjutada tema ärimudelit ehk siis ettevõtlusvabadust ning seejuures piirata ka
teenusesaaja sõna- ja teabevabadust, kui ei ole selge, kas ja milline on adresseeritav kahju, ning
sellest tulenevalt, kas nõue on proportsionaalne. Ettevõtlusvabadust piirates peab olema selge
sellise piirangu sisu. Ehk kohustus peab olema selgepiiriline, et kohustuse adressaat mõistaks,
mida temalt oodatakse. Peab ühtlasi silmas pidama, et lisaks desinformatsioonile, mis on
definitsiooni kohaselt muuhulgas alati avalikkuse petmise või kasu saamise eesmärgil väär või
eksitav teave, võib tegelikku või prognoositavat negatiivset mõju rahvatervisele või mõju
ühiskondlikule arutelule omada ka sellise valeinfo levitamine, mida ei tehta niivõrd avalikkuse
petmise või kasu saamise kuivõrd siiraste maailmavaateliste hoiakute või tõekspidamiste
levitamise eesmärgil. Selline info võib massilise leviku korral põhjustada probleeme, ent vale
aga heauskse teabe leviku piiramise kohustuse asetamine platvormidele on äärmiselt
problemaatiline sõna- ja teabevabaduse seisukohast.
5.14 Oleme seisukohal, et digiplatvormidel tegutsevate kauplejate tuvastamise nõue on
põhjendatud. Kaaluda tuleks määrusesse läbivaatamisklausli lisamist, mis võimaldaks
nõude kohaldamisala tulevikus vajadusel laiendada ka väiksematele ettevõtjatele.
Üle 50 töötajaga digiplatvormid, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega
kauglepinguid peavad eelnõu kohaselt koguma platvormidel tegutsevate kauplejate kohta nende
tuvastamiseks teatavat infot enne kui kauplejad saavad kasutada digiplatvormi teenuseid.
Digiplatvorm peaks seejuures säilitama kogu teabe, kuni kestab tema lepinguline suhe
asjaomase kauplejaga kooskõlas isikuandmete kaitset käsitleva õigusega, ning tagama
kättesaadavus riigiasutustele ja õigustatud huviga eraõiguslikele isikutele, sealhulgas teabe
esitamise korralduste alusel. Näeme nö tunne-oma-äriklienti nõudes lisandväärtust tarbijakaitse
ja teiste kauplejate õiguste tagamisel. Nõue hõlbustab korrakaitseasutuste tööd kuritegude
uurimisel, sealhulgas seoses kelmuse või inimkaubandusega. Kohustusel end tuvastada võib
olla heidutav mõju petturitest ja kuritegelikele kauplejatele. Kuivõrd kohustus kontrollida
kauplejaid kohalduks üksnes keskmise suurusega ja suurtele ettevõtetele, võib aga juhtuda, et
ebaseaduslik tegevus kolib suuremas mahus väiksematele müügiplatvormidele. Sellele
tendentsile reageerimiseks võib-olla mõistlik sättesse lisada ülevaatamisklausel, mis
võimaldaks teatud aja möödudes hinnata, kas kohaldamisala laiendamine ka
väikeplatvormidele on tarvilik. Arvestades samas nõude täitmisega kaasnevat halduskoormust
seoses teabe kogumise kontrollimisega ei pea me siiski mõistlikuks enne selles praktika põhjal
veendumist eelnõu vastavasisulist muutmist.
5.15 Toetame digiplatvormide kasutajatele nähtava sisu järjestuspõhimõtete selgitamist
ja järjestust määravate põhiparameetrite mõjustamise võimaldamist. Leiame, et sisuvoo
reaalseks kontrolliks peaks kasutajatele olema tagatud võimalus peamisi parameetreid
muuta või mõjutada lisaks profiilianalüüsist loobumise võimalusele.
Soovitussüsteemid on lahutamatu osa müügiplatvormide, sotsiaalmeediaplatvormide ja
otsingumootorite ärimudelist. Teenuseosutajad kasutavad algoritmipõhiseid süsteeme
teenusesaajatele teabe soovitamiseks, järjestamiseks ja tähtsuse järjekorda seadmiseks.
Soovitussüsteemidel on seega arvestatav mõju sellele, millise teabega inimesed kokku
24
puutuvad. Enamus praegu käibel olevatest soovitussüsteemidest prioriseerivad teavet, mh
lähtuvalt inimese varasemast tegevuses rakenduse kasutamisel ja sarnase profiiliga inimeste
huvidest. Nõnda soodustavad soovitussüsteemid intellektuaalset isoleeritust ehk nö filtrimulli
fenomeni – olukorda, kus inimesed kuulevad ühte tüüpi arvamusi või nende omadega sarnaseid
arvamusi. Lisaks inforuumi suletuna säilimise soodustamisele võib problemaatiliseks pidada ka
soovitussüsteemide rolli sensatsiooniliste ideede võimendajana veebis, kuivõrd esile tõstetakse
sisu, mis on esile kutsunud kasutajate reaktsioone näiteks jagamiste, kommentaaride ja
meeldivaks märkimiste näol. See teeb omakorda võimalikuks desinformatsiooni ja väärinfo
varasemast kiirema leviku, kuna eksitavat infot luuakse sageli teadlikult emotsioone ja
reaktsioone esile kutsuvana, et kasutajaid võimalikult pikalt hoida platvormil ja digiplatvormile
teenida võimalikult suurt reklaamitulu.
Määrusega soovitakse suurendada kasutajate autonoomiat ja õigust määratleda, millist teavet
neile kuvatakse ning millistel alustel tagades digiplatvormide kasutajatele parema arusaama
põhjustest, miks nad näevad just seda mida nad näevad ja nähes ette teatava võimaluse nähtavat
mõjutada. Eelnõu artikli 29 kohaselt peaksid väga suured digiplatvormid teenusetingimustes
esitama peamised parameetrid, mida nende poolt kasutatavad soovitussüsteemid teabe
järjestamisel kasutavad, ning pakkuma teenusesaajatele võimaluse neid parameetreid muuta, sh
vähemalt ühe profiilianalüüsil mittepõhineva võimaluse. Teenusetingimustes saaks platvorm
kirjeldada järjestust mõjutavaid parameetreid tõenäoliselt üldsõnaliselt selgitades näiteks, et
mõjutatavateks faktoriteks võib olla geograafiline asukoht, sugu, meeldimised, sõprade
meeldimised, varasemad ostud või otsingud. Arusaam sellest, kuidas ja millises ulatuses
kasutab platvorm kasutaja andmeid teabevoo kujundamisest võib soodustada jalgadega
hääletamist ehk teadlikumaid teenuseosutaja valikuid. Ühtlasi on teave eeltingimuseks sellele,
et kasutaja saaks soovitussüsteemide parameetreid soovi korral muuta, näiteks loobuda
kasutaja ajalool põhinevatest soovitustest.
Selleks, et kasutajatel oleks teatavgi sisuline võimalus mõjutada seda, millist teavet neile
esitatakse, ei peaks piisama nõude täitmiseks binaarse valiku võimaldamisest, kus ühel juhul
oleks kasutaja jaoks sisu personaliseeritud ja teisel mitte. Binaarse valiku puhul võib tekkida
olukord, kus kasutajal on valida halva ja halvema vahel – soovitussüsteemide poolt
kujundamata sisu saades võib teabe voog nii asjakohatuks muutuda, et kasutaja võib pidada, et
parem on personaliseeritud teabe kasuks otsustada. Andmaks kasutajatele sisulise kontrolli
peaks platvormid tagama, et teenusesaajatel on võimalik parameetrid rohkemal viisil mõjutada
kui pelgalt soovitussüsteemi sisse ja välja lülitada. Komisjon saaks platvorme
läbipaistvusnõude täitmisel toetada sarnaselt P2B määruse15 nõuetekohaseks täitmiseks
koostatud Komisjoni suunistega16, mis käsitlevad otsingutulemuse järjestust mõjutavate
parameetrite esitamist.
Igal juhul peaks läbipaistvuse ja kasutajate võimestamise eesmärk olema tagatud nii, et
teenuseosutajad ei oleks kohustatud avalikustama teavet, mis ebaproportsionaalselt kahjustaks
nende ärihuve.
5.16 Toetame veebireklaamide läbipaistvusnõudeid. Oleme seisukohal, et
reklaamihoidlates olevate andmete kasutamise hõlbustamiseks on oluline välja töötada ja
rakendada ühtsed standardid. Täiendavad seisukohad kujundame, kui avaldatakse
15
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1150 (mis käsitleb õigluse ja
läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks).
16
Suunised järjestuse läbipaistvuse kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/1150
25
õiguslik algatus veebis avaldatava sponsoreeritud poliitilise sisu läbipaistvuse
suurendamiseks.
Ettepanek näeb ette, et digiplatvormidel kuvatavat reklaami peab eristama muust orgaanilisest
sisust. Samuti tuleb platvormidel anda kasutajatele selget ja reaalajas kuvatavat teavet selle
kohta, kelle poolt on reklaam tellitud ning mis kriteeriumite alusel just neile üht või teist
reklaami edastatakse. Väga suured digiplatvormid peavad täiendavalt koostama ja avalikustama
teatud internetireklaami läbipaistvust toetavad andmehoidlad.
Peame positiivseks, et eelnõu käsitleb mis tahes liiki reklaami digitaalsest turustamisest kuni
teemapõhiste ja poliitiliste reklaamideni. Kehtiv e-kaubanduse direktiiv näeb ette teatud
läbipaistvusnõuded kitsalt kommertsreklaamidele. Kuigi komisjon on täpsustanud, et
läbipaistvusnõuetes käsitletav internetireklaam hõlmab ka poliitilist reklaami, on selgusetu,
millisest õigusaktist lähtudes tuleb defineerida poliitilist reklaami. Defineerimine on oluline,
kuna platvormidel, kellel tekivad täiendavad läbipaistvuskohustused, peab olema võimalik aru
saada, et konkreetne postitus kujutab endast poliitilist reklaami, millele tuleb kohaldada
täiendavaid läbipaistvusnõudeid ja mida tuleb hoiustada andmehoidlas. Poliitilise reklaami
selge markeerimine ja tegeliku sisutellija avalikustamine toetab allikakriitilisust ning aitab
kaasa valimiste usaldusväärsusele ja laiemalt demokraatlike protsesside legitiimsuse
suurendamisele. Tervitatav on ka täiendavat avalikku ja regulatiivset järelevalvet võimaldavate
reklaamihoidlate loomise kohustus. Selleks et teadlased, kodanikuühiskond ja ametiasutused
saaksid andmeid praktikas tõhusalt kasutada ja erinevatest hoidlatest kogutavaid andmeid
võrrelda ja ühildada peaks andmehoidlatel olema tagatud teatud ühtsed minimaalsed
andmestandardid
Suuremat selgust poliitilise reklaami ja selle läbipaistvuse regulatsiooni võib tuua Euroopa
Komisjoni poolt 2021. aasta teisel poolel esitatav õiguslik algatus veebis avaldatava
sponsoreeritud poliitilise sisu läbipaistvuse suurendamiseks. Hetkel käimas oleva avaliku
konsultatsiooni kohaselt on ettepanek suunatud kõigile osalejatele, kes tegelevad poliitilise
reklaami rahastamise, ettevalmistamise, tellimise ja levitamisega (näiteks poliitika- ja
turustusvaldkonna konsultatsioonifirmadele, reklaamiagentuuridele ja kampaaniaid
korraldavatele organisatsioonidele). Lisaks digiteenuste määrusele täiendab algatus direktiivi
2010/13/EÜ (mida on muudetud direktiiviga 2018/1808/EL) ehk audiovisuaalmeedia teenuste
direktiivi laiendades traditsiooniliste audiovisuaalmeedia teenuste kaudu avaldatavate
audiovisuaalsete äriteadete suhtes kohaldatavaid Euroopa kvaliteedinõudeid videojagamise
platvormidel avaldatavatele äriteadetele. Algatus hõlmab seejuures nii veebipõhist kui ka
veebivälist tegevust ja võiks hõlmata kõiki ELis toimuvaid valimisi.
5.17 Toetame väga suurtele digiplatvormidele nende teenuste toimimisest ja kasutamisest
tulenevate süsteemsete riskide juhtimismeetmete kehtestamist. Peame oluliseks
läbirääkimiste käigus tagada riskihindamise ja maandamismeetmete nõuete
proportsionaalsus.
Eelnõu näeb ette süsteemsete riskide juhtimisega seonduvad nõuded väga suurtele
digiplatvormidele. Peame kõrgemate standardite seadmist väga suurtele platvormidele
põhjendatuks, kuivõrd nende kaudu leviva ebaseadusliku tegevuse mõju ühiskonnale on
märkimisväärne, nagu on ka väga suurte digiplatvormide mõju kasutajate põhiõigustele,
eelkõige sõna- ja teabevabadusele.
Väga suured platvormid on eelnõu artikli 26 kohaselt muuhulgas kohustatud kord aastas
hindama nende ärimudelitest tingitud või nende teenuste kasutamisega seotud
26
märkimisväärseid süsteemseid riske, mida eelnõus liigitakse kolmeks: a) ebaseadusliku sisu
levitamine nende teenuste kaudu; b) mis tahes negatiivne mõju põhiõiguste tagamisele seoses
era- ja perekonnaelu austamise, väljendus ja teabevabaduse, diskrimineerimiskeelu ja lapse
õigustega, mis on sätestatud EL põhiõiguste harta, artiklites 7, 11, 21 ja 24; c) nende teenuse
tahtlik manipuleerimine, sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse
ekspluateerimise kaudu, millel on tegelik või prognoositav negatiivne mõju rahvatervise
kaitsele, alaealistele või ühiskondlikule arutelule või valimisprotsesside ja avaliku julgeolekuga
seotud tegelik või prognoositav mõju. Artikli 27 kohaselt kehtestavad väga suured
digiplatvormid mõistlikud, proportsionaalsed ja tõhusad riskimaandamise meetmed, mis on
kohandatud artiklis 26 määratletud kindlatele süsteemsetele riskidele.
Kohustust hinnata ja maandada ebaseadusliku sisu leviku riski võib põhimõtteliselt pidada
määruses põhjendatud ja proportsionaalseks, arvestades väga suurte digiplatvormide mõju
ühiskonnale ja ka nende ressursse ning võimekust neid kohustusi täita. Ebaseadusliku sisu
leviku puhul on probleemne eelkõige vaid art 27 lg 1 punktide a-e esitatud riskimaandamise
meetmete loetelu, mille sõnastusest ei selgu, kas tegemist on ammendava loeteluga. Kohustust
tuleb sõnastada selliselt, et väga suured digiplatvormid saaksid selgelt aru, mida neilt oodatakse
ja et kohustuse täitmist on võimalik kontrollida.
Ülal viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7, 11, 21 ja 24 põhiõigustele negatiivse
mõju riski hindamist ning maandamist võib ka pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks.
Tegemist on põhiõigustega, mida väga suurte digiplatvormide tegevus tõsiselt mõjutab ning
mille kaitse eraõiguslike isikute vahelistes suhetes võib pidada õigustatuks. Samas leiame, et
riskianalüüs võiks hõlmata negatiivset mõju ka teistele põhiõiguste tagamisele nagu näiteks
õigus isikuandmekaitsele (ELPÕH art 8), kogunemis- ja ühinemisvabadus (ELPÕH art 12) ja
naiste ja meeste võrdõiguslikkus (ELPÕH art 23).
Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et artiklis 28 sätestatud väga suurte platvormide kohustus
korraldada kord aastas audit määruse kohustuste täitmise hindamiseks ja artiklis 31 kehtestatud
kontrollitud teadlase staatuse regulatsioon tagab platvormide ärisaladuse kaitstuse.
5.18 Toetame kriisiprotokollide rakendamise võimaluse loomist, kuid täpsustamist
vajavad kriisiprotokollide rakendamisega seonduvad nõuded.
Selgitus: eelnõu artikkel 37 kohaselt võib Komisjon algatada kriisiprotokollide koostamise, et
koordineerida kiiret reageerimist avalikku julgeolekut või rahvatervist mõjutavates
erakorralistes olukordades. Põhjenduspunkt 71 selgitab, et erakorralisteks olukordadeks võivad
olla rahvatervist mõjutavad ohud, sõda ja terroriaktid, mille puhul võidakse digiplatvorme
väärkasutada ebaseadusliku sisu või desinformatsiooni kiireks levitamiseks, või mille puhul
võib tekkida vajadus usaldusväärset teavet kiirelt levitada. Kriisiprotokollide alusel tuleks
osalevatel digiplatvormidel eelnõu artikkel 37 lg 2 kohaselt kuvada kriisiolukorra kohta
olulisem teave, mille esitavad liikmesriikide ametiasutused või mis esitatakse liidu tasandil;
tagada, et artikli 10 alusel määratud kontaktpunkt vastutab kriisiohjamise eest; ja/või
kohandada artiklites 14 (teavitamise ja meetmete mehhanismide tagamine), 17 (ettevõttesiseste
kaebuste lahendamise süsteemi tagamine), 19 (koostöö usaldusväärsete teavitajatega), 20
(teenuse väärkasutuse vastaste meetmete rakendamine) ja 27 (süsteemsete riskide maandamine)
sätestatud kohustuste täitmiseks ette nähtud ressursse kriisiolukorrast tingitud vajadustele.
Kriisiprotokollide koostamises osalemine, testimine ja rakendamine on eelnõu kohaselt
digiplatvormidele vabatahtlik.
27
Arvestades väga suurte digiplatvormide olulist rolli teabe levitamisel on digiplatvormide kaudu
ametiasutuste poolt kinnitatud teabe esitamisel potentsiaal osutuda asjakohaseks meetmeks
kriisiolukordadega kaasnevate ohtude maandamisel. Samuti näib mõistlik kontaktpunkti
rakendamist digiplatvormi ja komisjoni või riiklike ametiasutuste vahelise teabevahetuse
kanalina. Eelnõu sõnastus vajab siiski täpsustamist selle osas, mille eest kontaktpunkt
kriisiprotokolli kohaldamisel on vastutav. Läbirääkimiste käigus vajab ka selgitamist, kas ja
mida saab nõuda digiplatvormilt eelnõu artiklites 14, 17, 19, 20 ja 27 sätestatud kohustuste
täitmiseks ette nähtud ressursside kohandamise nõude alusel ning mis on sellises olukorras
digiplatvormi vastutus nimetatud artiklites sisalduvate kohustuste mittenõuetekohasel täitmisel.
Ühtlasi peaks õigusaktis olema sätestatud, milliseid täiendavaid meetmeid artikli 37 lg 5 alusel
saab komisjon nõuda juhul, kui kriisiprotokolliga ei ole võimalik kriisiolukorda tõhusalt
lahendada.
5.19 Peame sobilikuks määruse järelevalvestruktuuri, mille kohaselt peamised järelevalve
ülesanded täidavad Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Euroopa digiteenuste
nõukoja toel, ja milles väga suurte digiplatvormide järelevalvet ja selle täitmise tagamist
toetab Euroopa Komisjon. Määrus peab tagama järelevalve- ja jõustamismeetmete
Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelise jaotuse selguse.
Eelnõu kohaselt peaks Komisjonil olema võimalus võtta liikmesriikide pädevate asutuste
taotlusel, Euroopa digiteenuste nõukoja soovitusel või omaalgatuslikult väga suurte
digiplatvormide tegevuse suhtes uurimis- ja jõustamismeetmeid. Määruses sätestatavate
kohustuste täitmise järelevalve on eelnõu kohaselt üldjuhul jäetud aga liikmesriikidele. Selleks
peavad liikmesriigid eelnõu artikkel 38 kohaselt määrama vähemalt ühe asutuse, digiteenuste
koordinaatori, kelle vastutada on määruse kohaldamine ja jõustamine. Digiteenuste
koordinaatorile on eelnõuga ette nähtud ulatuslikud uurimis- ja jõustamisvolitused, samuti peab
digiteenuste koordinaator olema muuhulgas komisjoni, liikmesriikide digiteenuste
koordinaatorite kõrgetasemelistest esindajatest koosneva Euroopa digiteenuste nõukoja ja teiste
liikmesriikide digiteenuste koordinaatorite ühtne kontaktpunkt. Määruse kohaldamise ja
jõustamise eest vastutavad pädevad asutused, sh ennekõike digiteenuste koordinaator saab
endale niisiis ulatuslikud lisaülesanded, mille elluviimiseks on vaja arendada täiendavat
võimekust, sh tagada tehnilise ja õigusliku ekspertiisi ja piisavas mahus personali olemasolu.
Kuivõrd eelnõuga nähakse ette mitmekihiline jõustamis- ja järelevalvesüsteem on
läbirääkimiste käigus oluline tagada osapoolte, sh komisjoni ja liikmesriikide pädevate asutuste
koostöö korraldus ja pädevusjaotus, et vältida topelttööd, ebakõlasid ja põhimõtte ne bis in idem
rikkumist. Kõik määrusest tulenevate nõuete järelevalve ja rakendamisega seotud meetmed
peavad olema seejuures tõhusad, vajalikud ja proportsionaalsed.
5.20 Oleme seisukohal, et määruses ette nähtud rikkumiste eest karistuse kohaldamisel
tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest. Euroopa Liidu liikmesriigile tuleb tagada
võimalikult suur otsustuspädevus sobiva sanktsiooni osas.
Eelnõu kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid, mida kohaldatakse määruse
rikkumise korral nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate vahendusteenuste osutajate suhtes.
Eelnõu kohaselt on liikmesriikidel õigus määrata perioodilisi karistusmakseid 5 % ulatuses
asjaomase vahendusteenuse osutaja eelneva majandusaasta keskmisest päevakäibest ning
karistusi, mille maksimummäär ei tohi ületada 6 % asjaomase vahendusteenuse osutaja
aastasest sissetulekust või käibest. Samuti sätestab eelnõu Komisjoni õiguse määrata määruse
alusel kehtestatud kohustuste täitmise tagamiseks väga suurtele digiplatvormidele perioodilisi
28
karistusmakseid ja trahve, mille maksimumsumma ei tohi ületada vastavalt 5 % digiplatvormi
eelneva majandusaasta keskmisest päevakäibest ja 6 % tema eelneva majandusaasta
kogukäibest.
Sanktsioonisüsteemide osas on EL liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus ning väljaspool
ELTL art-s 83 sätestatud alust ei tohiks õigusaktid, sh digiteenuste määrus teha ettekirjutusi
kohaldatava sanktsiooni tüübi ega liigi kohta. Liikmesriikidel ei peaks olema kohustust lähtuda
käibepõhisest ülemmäärast, vaid leida oma sanktsioonisüsteemile sobilik sanktsiooni
ülemmäär, mis on tõhus, heidutav ja proportsionaalne. Sellest tulenevalt peaks määrus jätma
liikmesriikidele piisava paindlikkuse, et leida enda sanktsioonisüsteemi sobituv lahendus.
Määrus peaks jätma EL liikmesriikidele võimaluse sanktsioneerida vaid teatud raskemaid
rikkumisi lätudes ultima ratio põhimõttest ehk iga rikkumine ei peaks olema kohustuslikus
korras karistatav. Ka karistusliku iseloomuga trahvi määramisel väga suurtele
digiplatvormidele tuleb järgida põhimõtet ehk tegemist peaks olema viimase Komisjoni poolt
rakendatava abinõuga. Läbirääkimiste käigus on oluline muuhulgas täpsustada, kas karistuste
ja trahvi määramise alusena on eelnõus silmas peetud kontserni või teenust osutava äriühingu
käivet.
Arvestades eelnõus sätestatud sanktsioonide karistuslikku ja hoiatavat iseloomu peavad
uurimisvolituste teostamisel trahvi määramise menetluses olema regulatsiooni adressaatidele
tagatud asjakohased menetluslikud garantiid, mis vastaksid EL õiguse üldpõhimõtetele, EL
põhiõiguste hartale ning asjakohasel juhul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsioonile. Seejuures peab olema tagatud enese mittesüüstamise privileeg ja ne bis idem
põhimõtte järgimine, mille kohaselt ei tohi isikut teist korda kohtu alla anda ega karistada teo
eest, milles ta vastavalt seadusele on kas lõplikult süüdi või õigeks mõistetud, samuti peab
menetluses tõendamiskoormis lasuma liikmesriikidel või komisjonil. Kooskõlas Euroopa
Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga peab olema välistatud ka topeltkaristamine
olukordades, kus määruses sätestatava kohustuse kaitse-eesmärk kattub muus asjakohases
õigusaktis sätestatud kohustuse kaitse-eesmärgiga.
5.21 Oleme seisukohal, et Euroopa Komisjonile ettenähtav õigus taotleda asjakohast
teavet Euroopa Liidu liikmesriigi ametiasutuselt peab toimuma liikmesriigi õigusaktidega
sätestatud korras.
Eelnõu seletuspunkt 99 näeb ette määrusest tulenevate kohustuste täitmise järelevalveks ning
uurimiste avamiseks ja läbiviimiseks õiguse andmist Euroopa Komisjonile juurdepääsuks
vajalikule teabele sõltumata sellest, kes ja mis vormis vastavat teavet omab ning kus seda
talletatakse. Punkti kohaselt laieneb nõue ka liikmesriigi kõikidele ametiasutustele. Artikli 65
lg 2 kohaselt peab liikmesriigi kohus edastama või tagama selle, et komisjonile kõik küsitud
andmed oleks edastatud. Oleme seisukohal, et need nõudeid ei saa kehtida liikmesriikide
julgeolekuasutustele ega kriminaalmenetluses uurimisasutusele. See ei oleks kooskõlas
Kriminaalmenetluse seadustikus (§ 214) sätestatud kohtueelse menetluse andmete avaldamise
põhimõtetega, juhul kui Euroopa Komisjon peaks soovima mingeid andmeid, mis on seotud
mõne kohtueelse menetlusega. Julgeolekuasutuste seadus § 32 lg 31 küll võimaldab
julgeolekuasutusel Euroopa Liidu õigusaktist või muust õigusaktist tulenevate kohustuste
täitmiseks teavet edastada rahvusvahelisele organisatsioonile, kuid ei kohusta seda tegema.
Õigusselguse tagamiseks peab õigusakti eelnõus täpsustama, et Euroopa Komisjonil on
29
võimalus taotleda asjakohast teavet mis tahes liikmesriigi ametiasutuselt liikmesriigi
õigusaktidega sätestatud korras.
5.22 Peame oluliseks, et määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks peab olema tagatud
vähemalt üks aasta.
Eelnõu sätestab, et uut määrust tuleb hakata kohaldama kolme kuu jooksul pärast selle
jõustumist. See ei ole piisav aeg, kuivõrd määruse kohustuste täitmiseks tuleb ettevõtetel
teostada arendustegevusi ja täiendada personali. EL liikmesriigid peavad määruse asjakohaseks
rakendamiseks tegema ettevalmistusi, looma selleks vastavad õiguslikud alused oma seadustes,
arendama või täiendama määruse kohaldamiseks vajalikke struktuure, tagama neile vastavad
ressursid ja võimekuse. Varasem praktika on näidanud, et liikmesriikidelt suuri ettevalmistusi
nõudvate EL õigusaktide nõuetekohaseks ülevõtmiseks ja edukaks rakendamiseks peab olema
piisavalt aega. Näiteks jäeti EL elektroonilise side koodeksi (EECC) ülevõtmiseks
liikmesriikidel aega kaks aastat, EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (AVMSD)
ülevõtmiseks oli aega üks aasta ja üheksa kuud. Digiteenuste õigusakti puhul on tegemist
otsekohalduva määrusega, kuid liikmesriikide pädevatelt asutustelt ja ettevõtetelt nõutavate
ümberkorralduste maht on võrdväärselt ulatuslik.
6. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohtade ettevalmistamisel pöördunud
arvamuse saamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumi, Justiitsministeeriumi,
Kaitseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Riigikantselei, Siseministeeriumi,
Sotsiaalministeeriumi ja Välisministeeriumi poole.
Samuti on ettepanekuid palutud järgmistelt huvigruppidelt: Arenguseire Keskus; E-riigi
Akadeemia; Eesti E-kaubanduse Liit; Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit;
Eesti Inimõiguste Keskus; Eesti Kaubandus-Tööstuskoda; Eesti Väike- ja Keskmiste
Ettevõtjate Assotsiatsioon; Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS); Eesti Tööandjate
Keskliit; Open Knowledge Estonia; Riigi Infosüsteemi Amet; Startup Estonia; TalTech; Ragnar
Nurkse instituut; Tallinna Ülikool (Digitehnoloogiate instituut ; Ühiskonnateaduste instituut);
Tartu Ülikool; Johan Skytte instituut; Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet; Eesti
Konservatiivne Rahvaerakond; Eesti Reformierakond; ISAMAA Erakond; Erakond Eestimaa;
Sotsiaaldemokraatlik Erakond; Keskerakond; Eesti Tulevikuerakond; Erakond Eesti 200; Eesti
Iseseisvuspartei; Turundajate Liit; Eesti Meediaagentuuride Liit; Postimees online; MTÜ
Teenusmajanduse Koda; Riigikohus; Eesti advokatuuri Intellektuaalse omandi ja IT-õiguse
komisjon; MM Grupp, AS Postimees Grupp; SA Tallinna Televisioon; Elisa Teleteenused AS;
Telia Eesti AS; MTÜ Eesti Ringhäälingute Liit; MTÜ Eesti Autorite Ühing; SA Eesti Filmi
Instituut; Erameedia Liit; Eesti Rahvusringhääling; Tele2 Eesti AS; AS Levira.
Arvamuse andsid Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium,
Välisministeerium, Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni meeskond, Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Amet, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Advokatuur, Eesti
Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Meediaettevõtete Liit, Eesti Infotehnoloogia ja
30
Telekommunikatsiooni Liit, Postimees Grupp AS, CUDAN - Tallinna Ülikooli Balti filmi,
meedia ja kunstide instituut. Riigikohus nimetatud eelnõu kohta arvamust ei avaldanud.
Esitatud arvamustega on Eesti seisukohtade kujundamisel võimaluse korral arvestatud.
Saabunud ettepanekute kaasamise tabel on esitatud Lisas 1.
Ministeeriumid on seisukohad kooskõlastanud Euroopa Liidu koordinatsioonikogus.
31
Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel
Ministeeriumid, riigiametid
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Haridus- ja Oleme tutvunud Euroopa Komisjoni digiteenuste õigusakti määruse eelnõuga, millega soovitakse Võtame teadmiseks.
Teadusministeerium kaasajastada Euroopas digiteenustele kohalduvat õigusraamistikku. Leiame, et eelnõu aitab
vähendada nn infomullide teket, kus inimesed võivadki pidevalt tarbida üht laadi (vale)infot, mis
takistab ka teistsuguse perspektiivi nägemist. Lisaks avaldab eelnõu potentsiaalselt positiivset mõju
kiusamise vähendamisele ja ka üldise vihakõne vähendamisele. Toetame lähenemist, mille kohaselt
suureneb teadlaste andmetele ligipääs.
Justiitsministeerium 1. Justiitsministeerium toetab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis käsitleb digiteenuste Arvestatud seisukohapunktis
ühtset turgu (digiteenuste õigusakt, edaspidi „DSA“), e-kaubanduse direktiivi täiendamist, et aidata 5.1.
kaasa vahendusteenuste siseturu paremale toimimisele ning kehtestada ühtseid norme turvalisele,
ennustatavale ja usaldusväärsele online keskkonnale, kus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (ELPÕH)
sätestatud õigused on tõhusalt kaitstud.
Digitaalset siseturgu reguleeriv e-kaubanduse direktiiv jõustus aastal 2000, mistõttu see ei arvesta
tänapäevaseks kardinaalselt muutunud tehnoloogiliste võimaluste ega ärimudelitega.
Infoühiskonna teenuste, sh vahendusteenuste kasutus on vahepeal hüppeliselt kasvanud.
Muutunud tingimustes ei suuda e-kaubanduse direktiiv täita selle kolme eesmärki, milleks on hästi
toimiva digiteenuste siseturu tagamine, ebaseadusliku sisu tõhus eemaldamine kooskõlas
põhiõigustega ja tarbijatele piisava teabe ja läbipaistvuse tagamine. Ebapiisava regulatsiooni ja
õiguslike lünkade ületamiseks on nii üksikud liikmesriigid kui ka Euroopa Liit üksikute sisuliikide
ja/või teenuseosutaja liikide suhtes kehtestanud täiendavaid norme, mis on viinud regulatsiooni
killustatuseni. Lisaks on osad teenusepakkujad koostöös Euroopa komisjoniga välja töötanud
tegevusjuhendid, millega liitumisel on teenusepakkujad endale vabatahtlikult kohustusi võtnud
(eneseregulatsioon)1. Selline kasvav killustatus vähendab nii õigusselgust ja õiguskindlust kui ka
koormab teenuseosutajaid, kes tegutsevad EL ühisturul. Liiatigi ei suuda täna kehtiv regulatsioon
1
Näiteks tooteohutusega seotud algatus „Product Safety Pledge“, võltsitud kaupu käsitlev vastastikuse mõistmise memorandum, ebaseaduslikku vihakõnet käsitlev tegevusjuhend
ja terroristlikku sisu käsitlev ELi internetifoorum.
isegi koos eneseregulatsiooniga adekvaatselt võidelda ebaseadusliku sisu leviku vastu internetis ega
tagada kõikide inimeste põhiõigusi internetikeskkonnas. Sellise olukorraga ei saa riik olla rahul, sest
õigusruum on ühtne ja see, mis on ebaseaduslik tavalises keskkonnas, on seda ka internetis. Riigil
on ka kohustus kaitsta kõikide inimeste põhiõigusi ja vabadusi, ning seda kohustust ei saa ta eirata
ega kellelegi teisele delegeerida. Seega ei saa riik leppida ka olukorraga, kus põhiõiguste, eelkõige
sõnavabaduse piire ühiskonnas de facto määravad väga suured digiplatvormid (nt Facebook,
Twitter, Google), mis on kasumi teenimise eesmärgil loodud äriettevõtjad. Ei ole ei suuremate ega
väiksemate vahendusteenuste osutajate tegevus ega otsused hetkel piisavalt läbipaistvad, otsuste
vaidlustamiseks ehk kasutajate õiguste kaitseks ei ole piisavalt tagatud tõhusaid
õiguskaitsevahendeid ega juurdepääsu õigusemõistmisele. Samas tuleb arvestada, et ka ettevõtjad
on põhiõiguste kandjad, kelle õiguste piiramisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega.
Justiitsministeerium 2. Justiitsministeerium nõustub ettepaneku õigusliku aluse ja subsidiaarsuse analüüsiga. Arvestatud seisukohapunktis 3.2
(„Subsidiaarsuse printsiip“).
Asjakohane on komisjoni valitud õiguslik alus, milleks on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)
artikkel 114, mis annab õiguse kehtestada meetmeid, mille eesmärk on tagada siseturu toimimine.
Kohane on ka valik määruse ja mitte direktiivi kasuks, sest tuvastatud on vajadus digitaalsel siseturul
tagada ettevõtjatele ning tarbijatele suuremat õigusselgust ja läbipaistvust. Nõustume komisjoni
subsidiaarsuse analüüsiga, mille kohaselt vahendusteenuste reguleerimine Euroopa Liidu ja mitte
liikmesriigi tasandil on EL-i digitaalse siseturu tingimustes ja interneti piiriülese iseloomu tõttu
õigustatud. Nõustume komisjoni seisukohaga, et turvalise internetikeskkonna tagamiseks ja kõikide
isikute põhiõiguste kaitseks Euroopa Liidus peab sarnaselt isikuandmete kaitse üldmäärusega
(GDPR) DSAga kehtestatud regulatsiooni olema kohaldatav ka väljaspool EL-i asutatud
vahendusteenuse osutajatele, kes tegutsevad ELi siseturul. Selline lähenemine on ka vajalik selleks,
et vältida liidus asuvate digiteenuse osutajate ebasoodsat konkurentsolukorda, s.t. tagada neile
võrdsed võimalused siseturul. Oluline on seejuures silmas pidada takistusi ja raskusi õigusakti
täitmise tagamisel väljaspool EL-i asutatud ettevõtjate poolt, nagu on tuvastatud isikuandmete
kaitse üldmääruse puhul.2
2
Vt Komisjoni 29.06.2020 teatis „Andmekaitse kodanike võimestajana ja ELi valmistumine digiüleminekuks – isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamise kaks esimest aastat“, lk
12. Saadaval: https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2020/ET/COM-2020-264-F1-ET-MAIN-PART-1.PDF.
Justiitsministeerium 3. Läbirääkimiste käigus tuleb tagada õigusakti, aga ka kogu vahendusteenustele kehtiva Arvestatud seisukohapunktis 5.2
regulatsiooni proportsionaalsus ja koherentsus.
Ettepaneku kohaselt piirdub määrus sellega, mis on rangelt vajalik määruse eesmärkide
saavutamiseks. Komisjoni sõnul soovitakse ettepanekuga edendada vahendusteenuste osutajate
vastutustundlikku ja hoolsat käitumist, et tagada turvaline digikeskkond, mis võimaldab liidu
kodanikel ja teistel osalistel vabalt kasutada oma põhiõigusi, eelkõige väljendus- ja teabevabadust.
Lisaks on eesmärk kehtestada DSAga olemasolevate sektoripõhiste õigusaktide suhtes täiendav,
mitte kattuv ega dubleeriv regulatsioon. Läbirääkimistel on oluline tagada, et DSA üldnormid ja
sektoripõhised erinormid oleksid omavahel koherentsed, s.t. et erinevate sisuliikide ja
vahendusteenuste osutajate suhtes kehtestatud meetmete intensiivsus vastaks kaitstavate
õigustatud huvide olulisusele ja et terve süsteem moodustaks loogilise ja ka praktiliselt kohaldatava
terviku. Näiteks ei oleks proportsionaalne ega seega õigustatud kehtestada vähem ranged normid
terroristliku või alaealiste väärkohtlemist kujutava sisu levitamise suhtes kui on kehtestatud DSM
direktiiviga autoriõigusega kaitstud muusikateose levitamise suhtes. Samuti ei oleks
proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas kehtestada kahjuliku kuid seadusliku sisu (nt
desinformatsiooni) suhtes rangemad nõuded, kui ebaseadusliku sisu suhtes.
DSA-ga tuleb ka lahendada EL-i vahendusteenustele kehtivate õigusnormide killustatus ja
õigusselgusetus. DSA ettepaneku art 1 lg 5 kohaselt ei piira määrus erinormide kohaldamist, mis on
sätestatud punktides (a)-(i) loetletud EL õigusaktides, seahulgas audiovisuaalse meediateenuste
direktiiv (AVMSD), autoriõiguse direktiiv 2019/790 (DSM) ja tulevane terroristliku sisu eemaldamise
määrus (TCO). Samas ei ole päris selge, kuidas üld- ja erinormid kogumis toimivad. Ebaselge on
näiteks see, kas DSA artikli 20 lg 2 platvormi kohustus (ja võimalus) jätta mõistliku aja jooksul läbi
vaatamata teatisi ja kaebusi, mille esitavad isikud või üksused (ingl. entities), kes sageli esitavad
ilmselgelt põhjendamatuid teatisi või kaebusi, on kohaldatav ka autoriõigusega kaasnevate õiguste
puhul. On oluline, et DSA läbirääkimistel võetakse arvesse nende õigusaktide sätteid tagamaks, et
õigusaktide vahel ei ilmneks vastuolusid vahendusteenuste osutajatele kohaldatavate kohustuste
sisu osas ning loodav regulatsioon oleks ettevõtjatele arusaadav, tõhus, proportsionaalne ja ka
praktiliselt rakendatav. Muu hulgas on määruse ning teiste õigusaktide erinormide ühetaolise
kohaldamise võimaldamiseks oluline, et õigusaktis kasutatud mõisted oleksid selgelt piiritletud ning
kooskõlas teiste kohaldatavate ELi õigusaktides sätestatuga. Ettevõtjad vajavad õigusselgust ja
õiguskindlust, et täita oma kohustusi võimalikult väikese halduskoormusega. Tarbijad vajavad
õigusselgust ja õiguskindlust, et olla oma õigustest teadlik ning saada neid vajadusel tõhusalt kaitsta.
Justiitsministeerium 4. Õigusakti proportsionaalsuse tagamiseks pooldame ettepaneku ülesehitust, mille kohaselt Võetud osaliselt arvesse
kehtestatakse eri liiki digiteenuste vahendajatele erinevad hoolsuskohustused lähtudes seisukohapunktides 5.4 ja 5.5.
vahendusteenuse laadist, teenusepakkuja suurusest ning nendest tulenevast potentsiaalsest
Komisjon on läbirääkimistel
kahjulikust mõjust ebaseadusliku ja/või kahjuliku sisu levitamise korral ning võimalikust negatiivsest
öelnud, et eelnõu
mõjust kasutajate põhiõigustele. Oluline on läbirääkimiste käigus tagada, et erinevate põhjenduspunktis 14 käsitletud
teenuseosutajate eristamine oleks põhjendatud ning erisused üheselt mõistetavad ja kohaldatavad. sõnumi jagamisteenused ehk
isikutevahelise side teenuseid
Ettepaneku 3. peatükk, artiklid 10-37 puudutavad hoolsuskohustust, kusjuures kohustused on direktiivi 2018/1972/EL
kohaldatavad kaskaadina. Artiklites 10-13 kehtestatud kohustused on kohaldatavad kõigi tähenduses peaksid kuuluma
vahendusteenuste osutajate suhtes. Artiklites 14-15 on kehtestatud täiendavad sätted, mis on määruse kohaldamisalasse. Seda
põhjusel, et isikutevahelise side
kohaldatavad veebimajutusteenuse osutajate, sealhulgas digiplatvormide suhtes. Artiklites 16-24 on
teenused on olemuselt
ettenähtud digiplatvormide suhtes kohaldatavad täiendavad sätted, kuid siit kohaldamisalast on teenused, mille eesmärk on
soovituse 2003/361/EÜ lisa tähenduses mikro- ja väikeettevõtjad välja jäetud. Lõpuks on artiklites teabe nö „pelk edastamine“
2533 kehtestatud väga suurte digiplatvormide süsteemsete riskidega juhtimisega seotud vastavalt eelnõu artiklile 3.
lisakohtused. Erinevate nõuete kohaldamisala peab olema koherentne ja põhjendatud ning ära Vahendusteenuste suhtes, mis
hoidma ebavõrdset kohtlemist erinevate teenuste teenuseosutajate ja kasutajate vahel. DSA lähtub hõlmavad selliseid teenuseid
tingimusliku piiratud vastutuse põhimõttest, mille kohaselt vahendusteenuse osutaja (VO) vastutab nagu „pelk edastamine“
kohaldatakse eelnõu artiklites 8-
teenusesaajate avaldatud ebaseadusliku sisu eest vaid siis, kui ta on sellest tegelikult teadlik (has
13 sätestatud hoolsuskohustusi
actual knowledge). Samas ei oleks võimalik tagada turvalist internetikeskkonda, kui VOd saaksid – kohustus põhjendamatu
kergeusklikult eirata, et mõned teenusesaajad kasutavad VO teenust ebaseaduslikul või kahjulikul viivituseta teavitada pädevat
eesmärgil. Seega on VOdele hoolsuskohustuste kehtestamine põhimõtteliselt õigustatud. asutust korralduse täitmisest,
kohustus määrata kontaktpunkt
Siseturu toimimise tagamisel, ebaseadusliku sisu tõkestamisel ja teenusesaajate põhiõiguste kaitsel ja õiguslik esindaja liidus,
kohustus esitada
tuleb ühtlasi kaitsta ettevõtjate põhiõigusi ja teisi õigustatud huve. Tuleb vältida teenuseosutajate
teenusetingimustes teavet sisu
liigset s.t. põhjendamatut koormamist. Mis tahes hoolsusnõue peab võimaldama tegelikult täita modereerimise kohta ja viimaks
eesmärki, milleks see on kehtestatud ning seda ettevõtjat võimalikult vähim koormaval viisil. kohustus avaldada aruanded
Nõuded peavad kehtima nende ettevõtjate ja teenuste suhtes, mis on vajalikud konkreetse eesmärgi sisu modereerimise kohta.
saavutamiseks, seega ei saa ka ettevõtjat vabastada kohustusest sobimatu kriteeriumi alusel. Aruannetes nõutav info on
Näiteks ei pruugi pelgalt teenuseosutaja suurus määrata selle teenuse osutamisel võimalikult valdavas osas statistiline ega
tekkivat ebasoodsat mõju, mistõttu riskipõhine lähenemine võib kohati olla asjakohasem. Arvesse eelda teenuseosutajalt sisu
tuleb võtta ka VO teenuse ulatust ja selle rolli avaliku foorumina. Hetkel ei ole üheselt selge, millised avaldamist. Meie hinnangul on
tegemist niisiis kohustustega,
teenused on ettepaneku kohaldamisalast väljas. Kui algses ettepanekus välistati vestlusteenused
mille puhul ei ole ohtu
nagu e-mailid ja sõnumijagamisteenused, siis vahepeal teatas komisjon, et teeb selles osas sõnumisaladuse riivele.
korrigendumi, sest neid ei tahetud tegelikult välistada. Samas on need välistatud äsja Euroopa
Parlamendiga kokku lepitud, aga veel formaalselt vastu võtmata TCO kohaldamisalast. Tuleb
täiendavalt analüüsida vestlusteenuste hõlmamise kooskõla põhiseaduse §-s 43 sätestatud õigusega
sõnumite saladusele, mida kaitseb ühtlasi nii Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 kui ka
ELPÕH artikkel 7.
Proportsionaalsust tuleb tagada mitte ainult VO-de halduskoormuse huvides, aga ka
hoolsuskohustuste enda võimalike ebasoodsate tagajärgede tõttu. Ei oleks tehniliselt ega praktiliselt
jõukohane, kui VO filtreeriks või kontrolliks kogu oma teenuse kaudu levitatavat sisu, ning see
pärsiks ka sõna- ning teabevabadust (nn chilling effect). Kui nõuded ja sanktsioonid on liiga ranged,
siis võivad VO-d võimalike õiguslike probleemide vältimiseks asuda sisu liialt agaralt eemaldama või
sisule liiga kergelt juurdepääsu takistama. Mida rohkem filtreeritakse või kontrollitakse, seda
rohkem tuleb kasutusele võtta tehnoloogiat ning seda suurem on oht ebaõigete otsuste või inimese
kontrollile mitte allutatud otsuste tekkeks.
Justiitsministeerium 5. Justiitsministeerium toetab määruse lähenemist, mille kohaselt sisu ebaseaduslikkus ei tulene Arvestatud seisukohapunktis
määrusest, vaid määratletakse liidu õiguse ja liikmesriikide õiguse alusel. Oluline on seejuures 5.6.
tagada, et määrusega kehtestatud regulatsioon oleks selge ja ka praktiliselt rakendav, mh et
korraldused oleksid täidetavad.
Ettepaneku art 2 p g kohaselt on „ebaseaduslik sisu“ igasugune teave, mis iseenesest või teatava
tegevuse, sh toodete müügi või teenuste osutamise käsitlemise tõttu ei ole kooskõlas liidu või
liikmesriigi õigusega, olenemata selle õiguse täpsest reguleerimisesemest või laadist. Nähakse ette
liikmesriikide õigus esitada vahendusteenuste osutajatele korraldusi ebaseadusliku sisu vastaste
meetmete võtmiseks ja teabe esitamiseks. Komisjon on selgitanud, et ettepaneku kohaselt saab
liikmesriigi haldusorgan või kohus, sõltumata menetluse vormist, nõuda ebaseadusliku sisu
eemaldamist kas enda liikmesriigis, mitme liikmesriigi piires või kogu EL-i piires. Näitaks saab Eesti
kohus nõuda Iirimaal asuvalt platvormilt Eestis ebaseadusliku sisu eemaldamist mitte ainult Eesti
territooriumil, vaid ka Prantsusmaal, sest tõenäoliselt on sisu ebaseaduslik ka prantsuse õiguse
alusel. Samuti on võimalik otsustada, et sisu on ebaseaduslik kogu EL-is ning seega tuleb sisu
eemaldada kogu EL territooriumil. Liikmesriigi haldusorgan või kohus ei ole kohustatud tundma
kõikide liikmesriikide õigust ja ta ise otsustab, milline on korralduse territoriaalne kohaldamisala,
kusjuures ei selgu, millistele õigusnormidele ta selleks tuginema peaks.
Probleeme võib tekitada asjaolu, et see, mis on ühes liikmesriigis ebaseaduslik, ei pruugi seda olla
teises liikmesriigis. Eelnõu menetlemise käigus vajaks selgitamist, kuidas toimida piiriülestel juhtudel
ning olukorras, kus liikmesriikide materiaalõiguslikud standardid on erinevad ning ühes liikmesriigis
keelatud sisu ei ole seda teises liikmesriigis. Teise liikmesriigi õiguse sisu võib olla raskesti mõistetav
või selle kohaldamine siseriikliku õigusega isegi vastuolus. Näiteks on Prantsusmaal
desinformatsiooni levitamine enne valimisi ebaseaduslik ja karistatav, teistes liikmesriikides sh
Eestis aga mitte. Selgust ei ole, et mida peaks nt Eestis asuv teenusepakkuja tegema, kui tuleb taotlus
Prantsusmaalt seal ebaseaduslikuks tunnistatud desinfo mahavõtmise osas. Isegi liidu õiguse alusel
ebaseadusliku sisu määratlus võib olla probleemne. Teatud liiki ebaseadusliku sisu määratlus,
näiteks terroristlik sisu või vägivallale või vihale õhutav sisu, on küll liidu tasandil ühtlustatud, kuid
määratluse ülevõtmine liikmesriikide õigusesse ja siseriikliku õiguse kohaldamispraktika on
ebaühtlased, mis raskendab määruse ühetaolist ja tõhusat rakendamist.
Hetkel ei ole selge, kuidas toimiks piiriülene haldusakti või kohtuotsuse täitemenetlus ettepanekus
välja pakutud süsteemis. Näiteks kui liikmesriigi A asutus annab korralduse liikmesriigi A siseriikliku
õiguse alusel eemaldada ebaseaduslik sisu platvormile, mille tegevuskoht on liikmesriigis B, kuidas
saab tagada selle korralduse täitmist, eriti siis, kui liikmesriigi B siseriikliku õiguse alusel kõnealune
sisu ebaseaduslik ei ole. On ebaselge, kuidas ettepaneku skeem haakub päritoluriigi põhimõttega.
Milline liikmesriik saab otsustada sisu seaduslikkuse üle, kui haldusakt on välja antud teises riigis?
Kas liikmesriik, kus sisu on või see, mis on ettevõtja tegevuskoht? Ei ole ka lahendatud olukorda, kus
enam kui ühe liikmesriigi asutused või kohtud annavad korralduse sama sisu suhtes.
Internetile olemuslik piiriülesus teeb keeruliseks nii jurisdiktsiooni määramise kui ka jurisdiktsiooni
rakendamise. Läbirääkimiste käigus on oluline tagada selged reeglid korralduste andmiseks,
täitmiseks ja vaidlustamiseks, mis võimaldavad ühetaolist kohaldamist liidus, väldivad dubleerimist
või vastuolusid erinevate liikmesriikide korralduste vahel ning tagavad õigusselgust, õiguskindlust ja
kõikide isikute õiguste kaitset.
Justiitsministeerium 6. Justiitsministeerium leiab, et teavitamise ja meetmete mehhanismide kaudu peaks Arvestatud seisukohapunktis
veebimajutusteenuse pakkujatele tekkima kohustus eemaldada vaid ebaseaduslik sisu. 5.11.
DSA ja Euroopa Demokraatia Tegevuskava konsultatsioonide käigus vaagis komisjon võimalust
kehtestada hoolsusnõudeid kahjuliku kuid seadusliku sisuga seoses, eelkõige seoses
desinformatsiooniga. Desinformatsioon on EL-i määratluse kohaselt kontrollitavalt väär või eksitav
informatsioon, mida luuakse ja levitatakse selleks, et teenida majanduslikku kasu või teadlikult petta
avalikkust ning mis võib põhjustada kahju. Platvormide reguleerimine seoses desinformatsiooniga
on äärmiselt keeruline küsimus, eelkõige seetõttu, et desinformatsioon on liidu õiguse ning enamike
liikmesriikide õiguse kohaselt seni veel igati seaduslik sisu. Sõnavabaduse kaitsealas on nii
põhiseaduse, Euroopa inimõiguste konventsiooni kui ka ELPÕH alusel mh vale, samuti ei ole ka
tunnustatud inimeste üldist subjektiivset õigust tõele. Samas on desinformatsiooni levikut laialt
seostatud ühiskonnale negatiivsete ilmingutega – näiteks inimeste keeldumine vaktsiinidest,
kliimamuutuse eitamine, usk vandenõuteooriatesse või vaenulikusse propagandasse. On aru
saadud, et desinformatsioonil võib olla tõsine negatiivne mõju mh inimeste tervisele ja elule,
demokraatlikele protsessidele ja nende legitiimsusele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid
konkreetset põhjuslikku seost on sageli raske tõendada. Keeruline on ka tõmmata piiri näiteks
liialdamise ja tahtliku eksitamise vahel, sh poliitikas. Komisjoni ettepanekus on desinformatsiooni
käsitletud väga suurte digiplatvormidele süsteemsete riskidega seotud lisakohustuste hulgas (vt
selle kohta allpool). On mõneti küsitav, kas eraettevõtjad peaksid otsustama selle üle, kas
konkreetne sisu on ebaseaduslik või kas seda peaks tegema ainult liikmesriigi pädev asutus või
kohus. E-kaubanduse direktiivis ja nüüd DSA ettepaneku artikli 5 lg-s 1 on kehtestatud
veebimajutusteenuse osutajate tingimusliku piiratud vastutuse põhimõte, mille kohaselt
teenuseosutaja ei vastuta teenusesaaja taotluse alusel salvestatud teabe eest siis, kui (a)
teenuseosutajal ei ole tegelikku teadmist ebaseadusliku tegevuse või ebaseadusliku sisu kohta ja ta
ei ole kahjutasunõuete korral teadlik faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus
või sisu; või (b) kui teenuseosutaja tegutseb pärast sellise teadmise või teadlikkuse tekkimist kiiresti,
et eemaldada ebaseaduslik sisu või tõkestada juurdepääs sellele. Arvestades digiplatvormidel leviva
sisu mahtu, oleks raske piisavalt tõkestada ja eemaldada ebaseaduslikku sisu, kui seda peaks iga kord
tegema pädeva asutuse või kohtu korralduse alusel. Pealegi on digiplatvormid huvitatud oma äri
renomeest ja edust, mistõttu nad nii või teisiti aktiivselt eemaldavad oma kasutajatingimustega
mitte kooskõlas olevat sisu, sh ebaseaduslikku sisu. Teenusesaajate õiguste kaitseks on aga oluline,
et need otsused oleksid läbipaistvad ja kooskõlas teenusesaajate põhiõigustega, sh et nende
vaidlustamiseks kehtestatud süsteem tagaks juurdepääsu õigusemõistmisele ja tõhusaid
õiguskaitsevahendeid (vt allpool).
7. Toetame desinformatsioon käsitlemist läbi tugevdatud vabatahtlike tegevusjuhendite, Arvestatud seisukohapunktis
läbipaistvusnõuete digiplatvormidele ja väga suurte digiplatvormide kohustuse viia läbi oma 5.12
teenuste osutamisega kaasnevate süsteemsete riskide analüüs. Tuleb täiendavalt kaaluda, kas
riskimaandamise meetmete kohustus on sobilik ja proportsionaalne.
Desinformatsiooni ei ole Euroopa Liidus siduvate õigusaktidega reguleeritud. 2018. aastal avaldas
Euroopa Komisjon teatise „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks“3, mille järel
infoühiskonna ettevõtjatega ja ühendustega töötati välja vabatahtlik väärinfot käsitlev EL-i
tegevusjuhend.4 Ettevõtjad ja ühendused saavad liitumisel otsustada, millised tegevusjuhendi
kohustused endale võtta. 2020. aasta kevadel avaldatud kaks Euroopa Komisjoni auditit5 kiitsid
tegevusjuhendit kui sammu õiges suunas, kuid nenditi, et tegevusjuhendil on hulk nõrkusi, millest
olulisemaks ja põhimõttelisemaks on selle mittesiduv olemus. Siiski ei ole siiani leitud üksmeelt
liikmesriikide hulgas desinformatsiooni ebaseaduslikuks tunnistamiseks ega selle eemaldamiseks
siduvate normide kehtestamiseks. Seetõttu üritatakse desinformatsiooni vastu võidelda hoopis läbi
läbipaistvusnõuete, riskianalüüsi ja riskimaandamisemeetmete. Komisjon selgitab, et digiteenuste
õigusaktiga kehtestatakse kaasreguleerimisel põhinev kaitsemehhanism (ingl. regulatory backstop),
mis mh põhineb juba käivitatud vabatahtlikele algatustele, sealhulgas desinformatsiooni vastane
tegevusjuhend.
Tegevusjuhendite koostamiseks või täiendamiseks sätestab DSA siiski eelkõige komisjonile ja
nõukojale kohustuse edendada ja hõlbustada tegevusjuhiste koostamist, aga ei kohusta platvorme
3
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018DC0236&from=EN.
4
Eestikeelne tekst saadaval: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/code-practice-disinformation.
5
https://erga-online.eu/wp-content/uploads/2020/05/ERGA-2019-report-published-2020-LQ.pdf ja https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/study-assessment-
implementation-code-practicedisinformation.
nende väljatöötamises ega rakendamises osalema. Komisjon ja nõukoda peavad oma praegust
praktikat jätkama, s.t. ka edaspidi tegevusjuhendite otstarbekust ja nende eesmärkide täitmist
tulemusnäitajate läbi regulaarselt hindama.
Artikli 26 kohaselt, peavad väga suured digiplatvormid (VSDP-d) vähemalt kord aastas hindama
nende teenuste toimimise ja kasutamisesüsteemseid riske, milleks on: (a) ebaseadusliku sisu
levitamine nende teenuste kaudu; (b) mis tahes negatiivne mõju põhiõiguste tagamisele seoses era-
ja perekonnaelu austamise, väljendus- ja teabevabaduse, diskrimineerimiskeelu ja lapse õigustega,
mis on sätestatud ELPÕH artiklites 7, 11, 21 ja 24; (c) nende teenuse tahtlik manipuleerimine,
sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse ekspluateerimise kaudu, millel on
tegelik või prognoositav negatiivne mõju rahvatervise kaitsele, alaealistele või ühiskondlikule
arutelule või valimisprotsesside ja avaliku julgeolekuga seotud tegelik või prognoositav mõju. Sama
artikli lg 2 kohaselt võtavad väga suured digiplatvormid riskihindamise tegemisel eelkõige arvesse
seda, kuidas nende sisu modereerimise süsteemid, soovitussüsteemid ning reklaami valimise ja
kuvamise süsteemid mõjutavad lõikes 1 osutatud süsteemseid riske, sealhulgas ebaseadusliku sisu
ja platvormi tingimustega vastuolus oleva teabe kiire ja laialdase leviku riski.
Kuigi seda terminit ei ole otseselt kasutatud, käsitleb punkt c desinformatsiooni ehk kontrollitavalt
väära või eksitavat informatsiooni, mida luuakse ja levitatakse selleks, et teenida majanduslikku kasu
või teadlikult petta avalikkust ning mis võib põhjustada kahju.
Ettepaneku artikli 27 kohaselt peavad väga suured digiplatvormid lisaks kehtestama mõistlikud,
proportsionaalsed ja tõhusad riskimaandamise meetmed, mis on kohandatud artiklis 26
määratletud kindlatele süsteemsetele riskidele. Veel sätestatakse, et kõnealused meetmed võivad,
kui see on asjakohane, hõlmata järgmist: (a) sisu modereerimise või soovitussüsteemide, nende
otsustusprotsesside, nende teenuste omaduste või toimimise või nende tingimuste kohandamine;
(b) sihipärased meetmed, mille eesmärk on piirata reklaamide kuvamist seoses nende osutatava
teenusega; (c) siseprotsesside või oma tegevuse järelevalve tugevdamine, eelkõige seoses
süsteemse riski tuvastamisega; (d) koostöö algatamine artikli 19 kohaste usaldusväärsete
teavitajatega või sellise koostöö kohandamine; (e) artiklites 35 ja 37 osutatud tegevusjuhendite ja
kriisiprotokollidele tuginedes koostöö algatamine teiste digiplatvormidega või sellise koostöö
kohandamine.
On ebaselge, kas „võivad“ tähendab, et loetelu on ammendav, ehk et teised meetmed on välistatud
või keelatud. Tekib ka küsimus, kuidas saab digiplatvorm või järelevalve teostaja hinnata meetmete
mõistlikkust, proportsionaalsust ja tõhusust, kui ei olegi väga selge, mis täpsemalt on ja ei ole
desinformatsioon ega kuidas see mõjutab konkreetselt üksikisikute ja avalikkuse hoiakuid ja
tõekspidamisi. Art 27 lg 3 kohaselt võib komisjon anda koostöös digiteenuste koordinaatoritega välja
üldsuuniseid lõike 1 kohaldamiseks seoses kindlate riskidega, eelkõige selleks, et tutvustada
parimaid tavasid ja soovitada võimalikke meetmeid, võttes nõuetekohaselt arvesse meetmete
võimalikku mõju kõigi asjaosaliste hartas sätestatud põhiõigustele. Sellise kirjelduse järel oleks
sellised suunised aga mittesiduvad. Seega tuleb eriti tähelepanelikult järgida selle loetelu sõnastust
läbirääkimiste käigus. Tekib küsimus, kas seadusandaja saab kohustada VSDP-e võtma meetmeid,
mis võivad oluliselt mõjutada tema ärimudelit ehk siis ettevõtlusvabadust, niivõrd ebamäärase sisu
suhtes kui on desinformatsioon, mis ei ole vaatamata oma arvatavale kahjulikule mõjule
seaduseandja poolt tunnistatud ebaseaduslikuks. Punktis c on nimelt kasutatud sõnastust „tegelik
või prognoositav mõju“ (ingl. actual or foreseeable effects). Samas seisame silmitsi uue fenomeni ja
väljakutsega, mille negatiivne mõju ühiskonnale võib olla väga suur. Näiteks sõltub edu COVID-19
vastu võitlemisel inimeste nõusolekust lasta ennast vaktsineerida.
Ühe argumendina proportsionaalsuse kasuks on see, et riskimaandamise meetmed on
kohustuslikud vaid VSDP-le, kelle mõju avalikule diskursusele, hoiakutele, arvamustele ja
protsessidele võib selgelt olla suur. Teiseks on tegemist väga võimekate ja suurte ressurssidega
ettevõtjatega, kellele need meetmed on eeldatavasti jõukohased. Tuleb selgelt määratleda, kui
suureks probleemiks desinformatsiooni levik on, võimalikult erinevates valdkondades nagu
poliitilised protsessid, julgeolek ja rahvatervis, et õigustada ettevõtlusvabaduse nii suurt riivet, mis
muu hulgas mõjutab ka kõikide kasutajate õigust teabevabadusele.
Justiitsministeerium 8. Oluline on DSA-s arvestada kõikide inimeste põhiõigustega – sealhulgas väljendus- ja Arvestatud seisukohapunktis 5.1
teabevabadus, ettevõtlusvabadus, õigus vabale eneseteostusele, õigus elu ja tervise kaitsele, õigus
mittediskrimineerimisele, õigus eraelu puutumatusele ning isikuandmete kaitsele – ning leida nende
vahel ELi väärtustele ja Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetele vastav tasakaal.
ELTL artikli 3 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus,
demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute
õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism,
mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus. Ka Eesti
põhiseaduse alusel on Eesti demokraatlik õigusriik, mis lähtub inimväärikusest ning sotsiaalse ja
demokraatliku õigusriigi põhimõtetest, sealhulga põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Põhiseaduse § 13
sätestab igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning § 19 et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste
kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning
järgima seadust.
Viimaste aastate jooksul on tõusnud fookusesse väga suurte digiplatvormide mõjuvõim avaliku
debati vahendamisel ja avaliku foorumi ehk avaliku ruumi osana. Oma ulatusega mõjutavad nad
ühiskonda ja avalike huve nii intensiivselt, et ei ole võimalik viidata pelgalt ettevõtlusvabadusele ning
aktsepteerida, et eraettevõtja teeb, mis tahab. Ka ettevõtlusvabadus ei ole piiramatu, ettevõtjad ei
ole lihtsalt passiivsed vahendajad. Digiplatvormide ärimudelid on üles ehitatud info
manipuleerimisele nt sisusoovituse süsteemide kaudu, et kasutajaid võimalikult pikalt hoida
platvormil ja digiplatvormile teenida võimalikult suurt reklaamitulu. Veel on võimalik platvormidel
manipuleerida infovoogudega läbi võltskontode ja sõnumite võimendamise veebirobotite ehk
botide kaudu. Siia võib lisada interneti ja digiplatvormide võimaldatud suhtelise anonüümsuse, mis
annab inimestele julguse ennast väljendada usus, et sellega ei kaasne vastutus.
Sõnavabadusega nagu kõikide põhiõigustega kaasneb aga vastutus, mis võib olla moraalne,
ühiskondlik või poliitiline, teatud tingimustel aga ka õiguslik. Sõna- ja teabevabadus on
demokraatliku õigusriigi eeldused ning omavad demokraatlikus ühiskonnas väga suurt tähendust,
kuid need põhiõigused ei ole siiski absoluutsed. Sõna- ja teabevabadust võib piirata – ja teatud
tingimustel on riik isegi kohustatud neid piirama – üldist huvi pakkuvate eesmärkide, avaliku korra,
kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Näiteks on
seadusega keelatud tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine, keelatud on
terroristlik sisu või alaealiste seksuaalse väärkohtlemist kujutavat sisu levitamine. Nagu eespool välja
toodud, peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja
arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Selle põhimõtte kaitseks on Euroopa Inimõiguste
konventsioonis artiklis 17 kehtestatud õiguse kuritarvitamise keeld, mille alusel on teatud
tingimustel Euroopa inimõiguste kohus leidnud, et isiku poolt väljendatu rikub teiste isikute
inimõigusi niivõrd rängalt, et sõnavabaduse kaitsele tugineda ei saa. Seega tuleb eristada
sõnavabaduse õiguspärast ja õigusvastast teostamist, lisaks veel sõnavabaduse kuritarvitamist.
Riigil kui põhiõiguste kohustatud subjektil on kohustus tagada kõikide tema jurisdiktsiooni all olevate
inimeste põhiõigusi ja -vabadusi. Kui esmalt võib tunduda, et sõnavabadust kaitstakse kõige
paremini siis, kui platvormide tegevust ei piirata, siis tegelikult see nii ei ole. Digiplatvorm mõjutab
oluliselt sõna- ja teabevabadust seetõttu, et ta osutab teenust, mille käigus ta teeb avalikkusele
teatavaks kasutaja toodetud sisu selle kasutaja palvel. Hetkel valitseb digiplatvormidel ja iseäranis
väga suurtel digiplatvormidel olukord, kus digiplatvormid langetavad otsused kas kasutajate sisu
sobib – ehk siis sisu kooskõla kohta kas oma kasutajatingimustega või siis seadusega, mõjutades
seega väga oluliselt kasutajate õigust ennast vabalt väljendada, aga ka teiste kasutajate vabadust
saada teavet. Kuigi mitmed digiplatvormid on liitunud vabatahtlike eneseregulatsiooni
instrumentidega, on see tegevus siiani suuresti läbipaistmatu ja selle üle puudub ka järelevalve.
Kasutajatel üldjuhul puudub tõhus õiguskaitsevahend ja juurdepääs õigusemõistmisele, et
digiplatvormide otsuseid vaidlustada ja oma õigusi kaitsta. Sellele lisaks kasutavad digiplatvormid
erinevaid võtteid, sealhulgas algoritmidel põhinevad soovitussüsteemid, teabe järjestamine
(ranking) ehk siis selle esiletõstmine või vähem nähtavaks tegemine ning reklaami mikrosihistamine,
mille eesmärk on kasutajaid võimalikult pikalt hoida platvormil, et reklaami kaudu platvormile
võimalikult palju raha sisse tuua. Nendel praktikatel on aga märkimisväärne mõju sellele, millist
teavet inimene näeb, mis omakorda mõjutab tema mõttemaailma, kujundades tema eelistusi ning
arusaama erinevatest teemadest ja asjaoludest. Kui inimene ei ole teadlik sellest, kuidas
digiplatvormil sisuga manipuleeritakse, siis ei saa ta ka mõista, kuidas on mõjutatud tema
mõttevabadus ega suuda ennast vabalt teostada. Kuigi soovitussüsteemid võivad aidata inimesel
leida endale huvitavamat või asjakohasemat teavet ning seega tõsta talle osutatud teenuse
kvaliteeti, võib nendel olla ka negatiivne külg. Soovitussüsteemid tekitavad sageli nn filtrimulle, kus
inimesele pakutakse algoritmi alusel sisu, mis on valitud varasema veebikäitumise põhjal nagu
näiteks otsinguajalugu või veebiostud. Võivad tekkida ka nn kajakambrid, kus inimene puutub kokku
vaid samameelsete avaldatud sisuga, mis kinnitab tema enda tõekspidamisi ega kajasta sellele
alternatiivseid vaateid. Mõlemad võivad suurendada poliitilist ja sotsiaalset polariseerumist ja
äärmuslust ning seega mõjutada ühiskonda ja selle sidusust negatiivselt. Et õigused ei oleks pelgalt
deklaratiivsed, tuleb DSA-s tagada kõikide isikute, sh ka ettevõtjate juurdepääsu õigusemõistmisele
ja tõhusale õiguskaitsevahendile.
Justiitsministeerium 9. Justiitsministeerium jätkuvalt toetab nn hea samariitlase põhimõtte kehtestamist DSA-s, mille Arvestatud seisukohapunktis
kohaselt vahendusteenuse osutajale kohaldatavat piiratud vastutuse eeldust ei mõjuta tema poolt 5.4.
vabatahtlike omaalgatuslike meetmete kohaldamine, mille eesmärk on ebaseadusliku sisu
tuvastamine ja eemaldamine või sellele juurdepääsu piiramine. Lisaks ei tohiks ELi õiguse nõuete
täitmiseks meetmete võtmine mõjutada vahendusteenuse osutajale kehtestatud ebaseadusliku sisu
eest vastutuse erandit.
Turvalise internetikeskkonna loomisele aitavad kaasa lisaks kehtestatud nõuetele ka
vahendusteenuse osutajate enda vabatahtlik tegevus ebaseadusliku sisu leviku tõkestamiseks.
Pelgalt vabatahtlike meetmete rakendamist ei tohiks seetõttu tõlgendada selliselt, et
teenuseosutaja on nende läbi ebaseadusliku sisu levikust tegelikult teadlik, millega lõpeb tema
vastutuse piirang.
Justiitsministeerium 10. Justiitsministeerium jätkuvalt toetab e-kaubanduse direktiivis kehtestatud üldise sisu Arvestatud seisukohapunktis
filtreerimise kohustuse keelu kehtestamist ka DSA-s. 5.4.
DSA meetmed peavad olema proportsionaalsed ehk ei tohi õigustamatult koormata
vahendusteenuse osutajaid. Lisaks võib kogu sisu filtreerimine ebaproportsionaalselt pärssida
sõnavabadust, sisu lauskontrollimisel, eriti tehnoloogia abil, on suur oht ebaõige sisu eemaldamise
või sisule juurdepääsu takistamise kaudu rikkuda kasutajate sõna- ja teabevabadust. Üldist sisu
filtreerimise kohustust võib ka teatud määral pidada tsensuuri kehtestamiseks.
Justiitsministeerium 11. Isikutel, kellele poliitiline reklaam on suunatud, peab olema võimalik soovi korral kontrollida, Arvestatud seisukohapunktis
millist reklaami, kelle poolt tellitud ning mis kriteeriumite alusel just neile edastatakse – see on 5.15.
demokraatlike protsesside puhul eriti vajalik, andmaks isikutele piisavalt läbipaistvat informatsiooni,
mille põhjal nad saaksid edasisi otsuseid langetada, näiteks hääletada valimistel. Selgemad eeskirjad
platvormidele poliitilise reklaami esitamiseks suurendavad läbipaistvust ning seetõttu aitavad kaasa
valimiste usaldusväärsuse ja demokraatlike protsesside legitiimsuse suurendamisele.
DSA art 2 punktis (n) on toodud reklaami definitsioon – „reklaam“ – teave, mille eesmärk on
reklaamida juriidilise või füüsilise isiku sõnumit, olenemata sellest, kas see teenib ärilisi või
mitteärilisi eesmärke, ning mida digiplatvorm kuvab internetipõhises kasutajaliideses tasu eest
spetsiaalselt selle teabe sõnumi reklaamimiseks. Konkurentsivõime ja majanduskasvu töögrupis
(siseturg), kus toimub DSA ettepaneku läbivaatamine, selgitas komisjoni esindaja, et peamine
eesmärk oli selgelt hõlmata ka poliitiline reklaam, mis e-kaubanduse direktiivi artikli 6 alusel polnud
selge. Poliitiline reklaam on üldise reklaami kohaldamisalas ning kõik reklaamid on seega määruse
kohaldamisalas.
DSA põhjenduspunktis nr 52 on selgitatud internetireklaamiga seonduva regulatsiooni kehtestamise
tausta. Digikeskkonnas, sealhulgas seoses digiplatvormide teenuste osutamisega, etendab olulist
rolli internetireklaam. Internetireklaamiga võivad aga kaasneda märkimisväärseid riskid, alates
sellest, et reklaam on iseenesest ebaseaduslik sisu, kuni selleni, et aidatakse kaasa rahaliste
stiimulite loomisele ebaseadusliku või muul viisil kahjuliku internetisisu avaldamiseks või kahjuliku
internetitegevuse laiendamiseks või et kuvatakse diskrimineerivat reklaami, mis õõnestab kodanike
võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi. Seega tuleks lisaks direktiivi 2000/31/EÜ artiklist 6
tulenevatele nõuetele nõuda digiplatvormidelt, et nad tagaksid teenusesaajatele teatava
individuaalse teabe, mis võimaldaks neil mõista, millal ja kelle nimel reklaami kuvatakse. Lisaks peaks
teenusesaajatele tagama teabe peamiste parameetrite kohta, mille alusel otsustatakse, kas mingit
reklaami neile kuvatakse või mitte, andes sisukaid selgitusi selleks kasutatava loogika kohta,
sealhulgas siis, kui see põhineb profiilianalüüsil.
DSA ettepaneku taustas viidatakse, et ettepaneku meetmeid täiendavad Euroopa demokraatia
tegevuskava käsitleva komisjoni teatise (COM(2020) 790 final) kohased edasised meetmed, mille
eesmärk on suurendada kodanike mõjuvõimu ja ehitada üles vastupanuvõimelisem demokraatia
kõikjal liidus.
Euroopa demokraatia tegevuskavas rõhutati vajadust suurema läbipaistvuse järele poliitilises
reklaamis ja teabevahetuses ning seda ümbritsevas äritegevuses. Nende probleemide
lahendamiseks esitab komisjon 2021. aasta III kvartalis seadusandliku ettepaneku sponsoreeritud
poliitilise sisu läbipaistvuse kohta. Ettepanekuga täiendatakse DSA-s sätestatud internetireklaami
eeskirju eesmärgiga kehtestada asjakohased eeskirjad piisavalt aegsasti enne 2024. aasta mais
toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi. Ettepanek on suunatud kinni makstud sisu sponsoritele ja
tootmis- /levitamiskanalitele, sealhulgas internetiplatvormidele, reklaamijatele ja poliitilistele
konsultatsioonifirmadele, selgitades nende vastavaid kohustusi ja tagades õiguskindluse.
Avalik konsultatsioon eelpool nimetatud ettepaneku koostamiseks on käimas, vastamise tähtaeg on
2. aprill 2021. Konsultatsioon käsitleb järgmiseid küsimusi - 1. poliitiline reklaam ja seotud teenused,
2. poliitilist reklaami reguleerivad õigusnormid, 3. Euroopa Parlamendi valimised, 4.
läbipaistvusnõuded, 5. sihtimine ja võimendamine.
Seega kehtestatakse edaspidi täiendavad õigusnormid just poliitilise reklaamiga seonduvalt. DSA
art 24 sätestab digiplatvormidele kohustuse tagada internetireklaami läbipaistvus kasutajatele ning
art 30 kehtestab täiendavad läbipaistvuse nõudeid, mis kehtivad väga suurtele digiplatvormidele
(VSDP). Täiendavad nõuded VSDP-dele on põhjendatavad nende suure mõjuga ja sellega seonduva
võimaliku ühiskondliku kahju tekitamise riskiga - väga suurte veebiplatvormide all peetakse silmas
platvorme, mis jõuavad vähemalt 45 miljoni kasutajani (st 10%-ni Euroopa elanikkonnast).
DSA art 36 näeb ühe hoolsuskohustusena ette internetireklaami tegevusjuhendi koostamise. Juhend
koostatakse komisjoni edendamise ja juhendamise all - kaasates digiplatvorme ja muid asjaomaseid
teenuseosutajaid, näiteks internetireklaami vahendusteenuste osutajad või teenusesaajaid
esindavad organisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid või asjaomased asutused.
Tegevusjuhendites käsitletakse vähemalt järgmist - internetireklaami vahendajate valduses oleva
teabe edastamine teenusesaajatele seoses artikli 24 punktides b ja c sätestatud nõuetega ja
internetireklaami vahendajate valduses oleva teabe edastamine andmehoidlatesse vastavalt
artiklile 30.
Justiitsministeerium 12. Justiitsministeerium ei toeta ettepanekus välja pakutud vaidluste kohtuvälise lahendamise Arvestatud seisukohapunktis
süsteemi ettepanekus sätestatud kujul (vt allpool artikli 18 kohta). 5.9.
Justiitsministeerium 13. Määrus ei tohi kohustada liikmesriike oma sanktsioonisüsteemi põhimõtteid oluliselt muutma. Arvestatud seisukohapunktis
Järgida tuleb ka ultima ratio põhimõtet, st mitte iga rikkumine ei pea olema kohustuslikus korras 5.19.
karistatav.
Justiitsministeerium 14. Õigusakti kohaldamise tähtaeg on liiga lühike. Arvestatud seisukohapunktis
5.20.
Ettepaneku artikli 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrust alates kuupäevast, mis on kolm kuud pärast
selle jõustumist. Leiame, et see ei anna ettevõtjatele aega kohustuste täitmiseks ette valmistada ega
liikmesriikidele piisavalt aega vajalike õigusaktide ja struktuuride ning protsesside kehtestamiseks.
DSA määruse kohaldamise tähtaeg peaks sarnaselt TCOga olema vähemalt üks aasta.
Justiitsministeerium Tähelepanekud ja seisukohad üksikute artiklite kohta: Arvestatud seisukohapunktis
5.6.
15. Artikkel 8 – Ebaseadusliku sisu vastaste meetmete võtmise korraldused; Artikkel 9 – Teabe
esitamise korraldused
Õigusselguse, õiguskindluse, põhiõiguste kaitse ja määruse ühetaolise rakendamise huvides toetab
justiitsministeerium liikmesriikide haldusasutuste ja kohtute väljastatud korraldustele
miinimumnõuete kehtestamist, mis tagavad teenusesaajatele ja vahendusteenuste osutajatele
võimaluse korraldusi vaidlustada ja oma õigusi tõhusalt kaitsta, kaasa arvatud kohtus.
Justiitsministeerium Läbipaistva ja turvalise digikeskkonna tagamiseks vajalikud hoolsuskohustused; 1. jagu - Kõigi Arvestatud seisukohapunktis
vahendusteenuste osutajate suhtes kohaldatavad sätted 5.8.
16. Artikkel 12 – Tingimused
Justiitsministeerium toetab vahendusteenuse osutajatele kohustuse kehtestamist, mille kohaselt
nad on kohustatud nende poolt rakendatud sõna- ja teabevabaduse piirangud oma
kasutajatingimustes selgelt välja tooma. Põhjenduspunkti 38 kohaselt on eesmärk tagada
vahendusteenuse osutaja ärimudeli läbipaistvus, et ära hoida vahendusteenuse osutaja
meelevaldset tegutsemist sisu modereerimisel ja kaitsta teenusesaajate õigusi. Läbirääkimiste
käigus tuleb täpsustada sätestatud teabe esitamise kohustuse selgem sisu, et kohustuse täitmine
tegelikult teeniks seatud eesmärki ega koormaks seega ettevõtjat ebaproportsionaalselt. Praegune
sõnastus, mille kohaselt „see teave hõlmab teavet kõigi põhimõtete, menetluste, meetmete ja
vahendite kohta, mida kasutatakse sisu modereerimiseks, sealhulgas algoritmiliste otsuste ja
inimeste tehtava läbivaatamise jaoks“ on liialt ebamäärane. Näiteks ei selgu, mida tähendab „teave
sisu modereerimiseks kasutatud vahendite kohta, … sealhulgas algoritmiliste otsuste kohta“ – kas
pelgalt seda, kas on kasutud algoritme kasutatavat rakendust otsuste informeerimisel ja/või
tegemisel või ka teave algoritmide disaini ja toimimise kohta lähemalt. Samuti näiteks, kas
vahendusteenuse osutaja poolt esitatud teave peaks hõlmama ka seadusest tulenevaid piiranguid,
või ainult tema enda poolt kehtestatud piiranguid.
Selline ebaselgus tähendab aga paratamatult seda, et vastava kohustuse täitmine on ettevõtja jaoks
keeruline ning raskendab ka võimaliku kohustuse rikkumise tuvastamist järelevalve teostaja poolt.
Igasuguste teavitamiskohustuste sätestamisel tuleb lähtuda võimalikult optimaalsetest
lahendustest, mis ei koormaks põhjendamatult kohustatud isikut ega ka selle teenuse saajat.
Kehtestatud läbipaistvusnõuded peavad kaitsma nii teenusesaaja kui ka vahendusteenuse osutaja
õigusi ja huve, sh lepinguvabadust, teenuse turvalisust ja ärisaladust.
Keeruline on ilmselt ka järelevalve teostamine lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmise üle, st hinnata
kas vahendusteenuste osutaja tegutseb piirangute kohaldamisel ja jõustamisel hoolikalt,
objektiivselt ja proportsionaalselt, kuna see eeldab ulatuslikku tõlgendamist ja hinnangu andmist
ning selleks vajalikke oskuseid ja teadmisi.
Seega tuleks edasise menetluse käigus selgitada, mis on sättes toodud kohustuste sisu, nende
rikkumise tagajärg ning rakendamise võimalused.
Justiitsministeerium 17. Artikkel 13 – Vahendusteenuste osutajate läbipaistvusaruannete esitamise kohustus Arvestatud seisukohapunktides
5.8 ja 5.5.
Artiklis 13 on ette nähtud vahendusteenuste osutajate läbipaistvusaruannete esitamise kohustus,
lisaks on artiklis 23 ette nähtud täiendavad läbipaistvusnõudeid platvormidele. Need kohustused
võib pidada õigustatuks, arvestades vahendusteenuste osutajate tegevuse mõju teenusesaaja
õigustele, sh sõnavabadusele ja õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. Platvormidele kehtestatud
nõuded peavad kindlasti olema sihipärased ja proportsionaalsed. Toetame välja pakutud lahendust,
mille kohaselt vastavalt 13 lg-le 2 alusel ei kohaldata läbipaistvusaruande esitamise kohustust
vahendusteenuste osutajate suhtes, kes kvalifitseeruvad mikro- või väikeettevõtjateks soovituse
2003/361/EÜ tähenduses, neile ei ole kohaldatavad ka artiklid 23 täiendavad nõuded.
Justiitsministeerium 2. jagu Veebimajutusteenuse osutajate, sealhulgas digiplatvormide suhtes kohaldatavad täiendavad Arvestatud seisukohapunktis
sätted 5.11.
18. Artikkel 14 – Teavitamise meetmete mehhanismid
Justiitsministeerium pooldab veebimajutusteenuse osutajatele teavitamise ja meetmete
mehhanismi loomise kohustuse kehtestamist ning sisu eemaldamise kohustuse kehtestamist
ebaseadusliku sisu osas (vt üleval p. 6). Läbirääkimiste käigus on oluline selgelt määratleda, millal
loetakse, et veebimajutusteenuse pakkuja on sisust tegelikult teadlik ehk siis mis hetkest ei ole
veebimajutusteenuse pakkuja vastutusest enam vabastatud. Hetkel on lg-s 3 sätestatud, et kui teade
sisaldab kõiki lõike 2 osutatud elemente, siis loetakse, et see teade tekitab tegeliku teadmise või
teadlikkuse artikli 5 kohaldamiseks seoses konkreetse teabega. Samas ei ole arusaadav, miks teate
esitanud isiku või üksuse nime ja e-posti aadressi puudumine või kinnituse puudumine selle kohta,
et isik või üksus esitab teate heas usus ning et selles sisalduv teave ja väited on täpsed ja täielikud,
peaks välistama VMO teadlikkust artikli 5 tähenduses.
Justiitsministeerium 19. Artikkel 15 – Põhjendamine Arvestatud seisukohapunktis 5.8
Tervitame kohustuse kehtestamist, mille kohaselt kui veebimajutusteenuse osutaja otsustab
eemaldada teenusesaajate esitatud kindla teabe või tõkestada sellele juurdepääsu, teavitab ta
teenusesaajat oma otsusest hiljemalt kõnealuse teabe eemaldamise või sellele juurdepääsu
tõkestamise ajal ning esitab oma otsuse selge ja konkreetse põhjenduse, olenemata sellest, milliseid
vahendeid kõnealuse teabe avastamiseks, tuvastamiseks, eemaldamiseks või sellele juurdepääsu
tõkestamiseks kasutatakse ning olenemata otsuse tegemise põhjusest. See info on hädavajalik
selleks, et teenusesaaja saaks oma õigusi kaitsta, sealhulgas kohtus. Hetkel on suureks probleemiks
see, et veebimajutuse osutajad ei pruugi oma otsustest puudutatud teenusesaajaid isegi
informeerida ega ka oma otsuseid põhjendama. On oluline ka tagada, et lg-s 2-3 nõuded teabele
võimaldavad teenusesaajal ka tegelikult oma õigusi kaitsta. Lõikes 4 sätestatud kohustus avaldada
need otsused ja põhjendused komisjoni hallatavas avalikult juurdepääsetavas andmebaasis aitab
veebimajutusteenuste osutajate praktikat ühtlustada ja nende tegevuse läbipaistvust tõsta.
Justiitsministeerium 3. jagu Digiplatvormide suhtes kohaldatavad täiendavad sätted Arvestatud seisukohapunktides
5.8 ja 5.9.
20. Artikkel 17 – Ettevõtte sisene kaebuste menetlemise süsteem; Artikkel 18 – Vaidluste
kohtuväline lahendamine; Artikkel 68 – Esindamine
Toetame digiplatvormidele lisakohustuse kehtestamist võimalike kaebuste tõhusaks menetlemiseks
ettevõtte siseselt (internal complaint-handling system). Senist tõhusa õiguskaitsevahendi puudumist
aitab leevendada teenusesaaja võimalus elektrooniliselt ja tasuta esitada kaebusi otsuste peale, mis
on tehtud põhjendusel, et teenusesaajate esitatud teave on ebaseaduslik sisu või ei ole kooskõlas
platvormi tingimustega: (a)otsused teabe eemaldamise või sellele juurdepääsu tõkestamise kohta;
(b)otsused peatada ajutiselt või lõpetada alaliselt teenusesaajale teenuse osutamine täielikult või
osaliselt; (c)otsused teenusesaaja konto ajutise peatamise või lõpliku sulgemise kohta.
Digiplatvormid on kohustatud kaebusi menetlema õigeaegselt, hoolikalt ja objektiivselt ning
kaebuse põhjendatuse korral vastavat otsust põhjendamatu viivituseta tühistama. Lisaks on
digiplatvorm kohustatud kaebuse esitajale andma teavet oma otsusest ning artiklis 18 sätestatud
vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusest ja muudest kättesaadavatest
õiguskaitsevahenditest. DSA ettepanek kohtuvälise vaidluste lahendamise mehhanismide
kaasamiseks tekitab aga rida küsimusi. Pakutav lahendus ei ole meie õigussüsteemile omane ning
otsuste siduvust ei peaks sellisel kujul toetama. Täitemenetluse läbiviimine toimub selle liikmesriigi
täitemenetluse õiguse kohaselt, kus täitemenetlust läbi viiakse. See hõlmab ka seda, millised on
konkreetses liikmesriigis täitedokumendid. ELi tasandil täitemenetlust reguleeritud ei ole.
Ettepanekuga soovitakse luua uus siseriiklik ja piiriülene täitedokumendi liik (kohtuvälise vaidluste
lahendamise üksuse siduv lahend). Sellise täitedokumendi liigi loomine ei pruugi olla vastavuses
subsidiaarsuse põhimõttega.
Ettepaneku artikli 19 lg 1 kohaselt on teenusesaajal õigus vaidlustada platvormi otsust ja platvormi
vaidluste lahendamise mehhanismi otsust kohtuväliselt mõnes kohtuvälise vaidluste lahendamise
mehhanismis, mis on digiteenuste koordinaatori poolt artikli 19 lg 2 kohaselt tunnustatud
(sertifitseeritud). Ettepaneku kohaselt on digiteenuste koordinaator kohustatud mis tahes
mehhanismi sertifitseerima, kui see vastab lg 2 punktides a-e sätestatud nõuetele. Ei ole seega
välistatud, et mehhanisme on mitu, suuremates riikides isegi palju. Mehhanismi võib sertifitseerida
ka vastavalt nende kitsamale ekspertiisile, näiteks teadmised vihakõne regulatsioonist. Kuigi võib
olla mõistlik, et mehhanismid oleksid spetsialiseerunud, kuna otsuste tegemine eeldab eriteadmisi,
võib see killustada nii õiguskaitsevõimalusi kui ka mehhanismide praktikat määruse kohaldamisel
veelgi.
Jääb arusaamatuks, kuidas digiplatvorm saab oma õigusi kaitsta, kui ta ei nõustu kohtuvälise
vaidluse lahendamise organi otsusega, ilma et ta rikuks määruse nõudeid.
Tekstist ei nähtu, kas määruse kohaselt peaks kohtuväline vaidluste lahedamine olema kohustuslik
menetlus või nähakse määrusega ette alternatiivne võimalus vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks
(nagu on direktiivis 2013/2011, millele viidatakse lg-s 6), mis ei takista vaidluse lahendamiseks
kohtusse pöördumist. Põhjenduspunktis 44 on kirjas, et kohtuväline lahendamine määruse alusel ei
peaks piirama riigisisese õiguse kohaseid õiguskaitsevõimalusi. See peaks olema välja toodud ka
operatiivosas. Kohustuslik menetlus piiraks kohtusse pöördumise põhiõigust (PS § 15). Selliseid
vaidluse lahendamise üksuseid ei pruugi ka tekkida.
Otsuse siduvuse osas tuleb silmas pidada, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab
õigust üksnes kohus. Ka direktiivi 2013/11/EL kohaselt, millele sättes viidatakse, ei kohustata
liikmesriike tegema siduvate otsustega süsteemi.
Eesti kehtiva õiguse kohaselt tekib eraõigusliku sisuga vaidluse lahendamise tulemusena
täitedokument lisaks riiklikule kohtumenetlusele haldusmenetluses töövaidluskomisjoni (TVLS
alusel) ja üürivaidluskomisjoni (ÜVLS alusel) menetluse tulemusena. Kui osapool lahendiga ei
nõustu, on sama vaidlust võimalik läbi vaadata kohtumenetluses (st mitte kaebusena)(TVLS § 58,
ÜVLS § 21). Tarbijavaidluste komisjon tarbijavaidluste lahendamisel siduvaid lahendeid ei tee –
lahendid on soovituslikud, kasutatakse musta nimekirja (TKS § 60). Samuti on Eesti õiguse kohaselt
riiklikust kohtusüstemist väljaspool võimalik siduva otsusega vaidlusi lahendada
vahekohtumenetluses. Selle eelduseks on vahekohtu kokkuleppe sõlmimine poolte vahel.
Osapooltel on võimalik nimetada vahekohtunikud ja kokku leppida menetlusreeglid. Vahekohtu
otsused, v.a Notarite Koja Vahekohtu ja Kaubandus- Tööstuskoja Arbitraažikohtu otsused, tuleb
kohtu poolt täidetavaks tunnistada. Täidetavaks tunnistamiseta teisi vahekohtu otsuseid sundtäita
ei saa (st määruse sõnastuse kohaselt ei ole siduvad).
Lisaks on võimalik kehtiva õiguse kohaselt eraõiguslikke vaidlusi lahendada lepitusmenetluses (LepS
alusel) – see eeldab poolte poolt üldjuhul vabatahtlikult lepitusmenetlusele allumist. Kui lepitaja
poolse vahendamise tulemusena jõutakse lepituskokkuleppe sõlmimiseni, saab sellele anda
vastavalt LepS ja TsMS sätetele täitedokumendi jõu (LePS § 14, TsMS 6271, § 6172).
Lepitusmenetluse tulemusena on n.ö siduvad ja ei vaja kohtu poolt täidetavaks tunnistamist või
notari poolt tõestamist lepitusorgani kokkulepped (LePS 15. ptk). Lepitusorganiks saab olla riigi või
KOV organi juures asuv üksus. Käesoleval ajal on sellisteks organiteks autoriõiguse komisjon
(autoriõiguse seaduse § 87) ja töövaidluskomisjon (TVLS § 33).
Määruse alusel luuakse Eesti õiguses tundmatu süsteem – digiteenuste koordinaator (keda veel ei
ole), sertifitseerib vaidluse kohtuvälise lahendamise organeid, mis võivad ilmselt olla nii
haldusorganid kui ka eraõiguslikud kehandid ja mis teeksid siduvaid lahendeid, st täitedokumente,
mille täitmine oleks seega võimalik riigi sunnijõuga täitemenetluses. Määruse tekstist pole aru
saada, millise menetlusliigiga on tegemist, kui tegemist on eraõigusliku organi poolt vaidluse
lahendamisega. Otsuste siduvust ei peaks toetama, pakutav lahendus ei ole meie õigussüsteemile
omane.
Kaebuse menetlemisega on seotud esindamist reguleeriv artikkel 68, mille kohaselt ilma et see
piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2020/1828/EL kohaldamist (nn kollektiivhagide
direktiiv), on vahendusteenuse saajatel õigus volitada asutust, organisatsiooni või ühingut kasutama
nende nimel artiklites 17, 18 ja 19 osutatud õigusi, kui kõnealune asutus, organisatsioon või ühing
vastab kõigile järgmistele tingimustele: (a) see tegutseb mittetulunduslikul eesmärgil; (b) see on
nõuetekohaselt asutatud vastavalt liikmesriigi õigusele; (c) selle põhikirjaliste eesmärkide hulka
kuulub õigustatud huvi tagada käesoleva määruse järgimine.
Eestikeelse teksti kohaselt ei ole arusaadav, kas „nende nimel“ peetakse silmas vahendusteenuse
saajate nimel või asutuse, organisatsiooni või ühingu nimel, st kes on menetlusosaline – kas silmas
peetakse klassikalist esindust või nn esindusorganisatsiooni (nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja
millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ, mida ei ole veel eesti õigusesse üle võetud.
Meie õigussüsteemile oleks omane klassikaline lepinguline esindus, st tegemist on vahendusteenuse
saajate nõuetega ja määruse § 68 alusel tekiks esindajaga lepingulise esinduse õigussuhe (TsÜS 8.
ptk) ning esindaja tegutseks esindatava nimel. Selline esindus, et volituse alusel tekiks
esindusorganisatsioonil õigus esitada nõudeid enda nimel, Eesti õigusele omane ei ole.6
Sätte sõnastusest võib järeldada, et selle alusel ei teki art 68 kohasel esindajal õigust esitada
vahendusteenuse saajate nõudeid ilma vastava volituseta (opt out) – sõnastus ütleb, et esindusõigus
tekib volituse alusel. Kui siiski peetakse silmas opt-out olukorda, siis seda me toetama ei peaks.
6
Kehtiva õiguse kohaselt saab tarbijakaitseamet esitada nõudeid EV nimel tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks rikkumise lõpetamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks (TKS
§ 65), samuti saab nõudeid esitada tarbijaühendus (ebaselge, kas enda nimel, teadaolevalt kohtupraktikat ei ole; TKS § 19). Eespool viidatud kollektiivsete esindushagide direktiivi,
kus nähakse ette esindushagide esitamine pädevate üksuste poolt menetlusosalisena, ei ole veel üle võetud. Samuti käsitleb esindusorganisatsiooni poolt kohtule nõude esitamist
B2B määrus – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (art 14).
Selle määruse alusel nõuete esitamise süsteem ja põhjendatus on küllaltki ebaselge. Käesoleva määruse kohaldamisalas olevate vaidluste puhul ei pruugi tegemist olla sellise avaliku
huviga, mis õigustaks kollektiivse esindusorganisatsiooni või riigi nimel nõuete esitamist.
Sätte tingimus (b) kohaselt peab asutus, organisatsioon või ühing olema asutatud vastavalt
liikmesriigi õigusele. On ebaselge, kas art-s 68 asutuse nimetamisega peetakse silmas, et LR võib
luua sellise võimaluse, et haldusasutus hakkaks tegelema üksiku vahendusteenuse saaja art 17, 18,
19 kohase õiguste kaitsmisega? Märgime, et tsiviilkohtumenetluses asutus menetlusosalisena
osaleda ei saa, sest ta ei ole iseseisev juriidiline isik (TsÜS 2. ptk). On ebaselge, mis eristab selles
kontekstis asutustja organisatsiooni. Samuti ei ole aru saada, kes peaks art 68 tingimuste täitmist
hindama. Teksti kohaselt peaks hindama justkui vahendusteenuse saaja, sest õigus volitada tekib tal
alles siis, kui tingimused on täidetud. Vahendusteenuse saaja poolt tingimuste täitmise hindamine
ei ole ilmselt mõistlik. Tingimus, mille kohaselt peab esindaja olema asutatud vastavalt LR õigusele,
eesmärk ei ole selge ja selline tingimus ei ole ilmselt vajalik. Kollektiivhagide direktiivist jäeti vastav
pädevate üksuste tingimus tekstist välja7.
Justiitsministeerium 21. Artikkel 19 – Usaldusväärsed teavitajad Arvestatud seisukohapunktis
5.10.
Justiitsministeerium toetab usaldusväärsete teavitajate (UT) rolli tõhustamist ebaseadusliku sisu
leviku tõkestamisel usaldusväärse teavitaja staatuse ja nõuete kehtestamisega. Põhjenduspunkti 46
kohaselt tuleks usaldusväärse teavitaja staatus anda ainult üksustele (mitte üksikisikutele), kes on
muu hulgas tõendanud, et neil on eriteadmised ja pädevus ebaseadusliku sisu vastu võitlemiseks, et
nad esindavad kollektiivseid huve ning et nad töötavad hoolikalt ja objektiivselt. Sellised üksused
võivad olla oma olemuselt avalikud asutused, nagu terroristliku sisu puhul on riiklike
õiguskaitseasutuste või Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) internetisisust
teavitamise üksused, või valitsusvälised organisatsioonid ja riigi osalusega üksused, näiteks INHOPE
vihjeliinide võrgustikku kuuluvad organisatsioonid laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavast
internetimaterjalist teatamiseks või organisatsioonid, kes on võtnud kohustuse teatada internetis
tehtavatest ebaseaduslikest rassistlikest ja ksenofoobsetest avaldustest. Intellektuaalomandi
õigustega seonduvas võiks usaldusväärse teavitaja staatuse anda tööstusharu ja õiguste omajate
organisatsioonidele, kes on tõendanud, et nad vastavad kohaldatavatele tingimustele. UT teateid
vaadatakse platvormi poolt läbi eelisjärjekorras. Põhimõtteliselt peaks UT kaasamine aitama kaasa
teavitamise ja meetmete mehhanismi tõhusamale toimimisele, sest platvormid suunavad oma
ressurssi esmajärjekorras kompetentsete isikute esitatud teatiste läbivaatamisele. Seni ei ole aga UT
staatust reguleeritud, mille tõttu platvormid otsustasid ise, keda pidada UTks. Seejuures ei olnud
7
Kollektiivhagide direktiivi kohaselt peab pädev üksus olema juriidiline isik; avalik-õiguslike asutuste puhul juriidilisest isikust pädevate üksuste kriteeriume ei kohaldata.
see määratlus läbipaistev, ei olnud teada, milliste kriteeriumide alusel UT valiti, ei olnud kehtestatud
nõudeid UT valikul mitmekesisuse tagamiseks ega UT staatuse kuritarvitamise ärahoidmiseks. UT
tegevusega võib aga tugevasti suunata nii teavituste esitamise kui ka nende lahendamise praktikat.
Määrusega on ette nähtud, et UT staatuse kinnitaks digiteenuste koordinaator, mitte enam
platvorm, mis tähendab, et Eesti digiteenuste koordinaator peab tulevikus omama vastavat
õiguslikku aga ka sisulist pädevust. Kinnitamine digiteenuste koordinaatori poolt võib vähendada
mitmekesisuse probleemi, sest platvormid oleksid kohustatud tunnustama nende poolt kinnitatud
UT. Nõuded UT-le peavad tagama nende erapooletuse ja ekspertiisi, täpsemalt tuleks lahti
mõtestada ja selgelt määratleda, mida tähendab nõue, et UT esindab kollektiivseid huve. Tuleb
tagada võimalus UT staatuse tühistamiseks, kui ilmneb, et UT ei täida oma rolli objektiivselt ja heas
usus.
Justiitsministeerium 21. Artikkel 20 – Väärkasutuse vastased ja selle eest kaitsetavad meetmed. Arvestatud osaliselt.
Justiitsministeerium toetab meetmete kehtestamist määrusega kehtestatud süsteemi Punktis 5.10 toonitame, et
kaitsmaks digiplatvorme ja
usaldusväärsete teavitajate ja teenusesaajate poolt kuritarvitamise ärahoidmiseks, kuid oluline on
teenusekasutajaid teavitajatele
tagada teenusesaajate ja digiplatvormide õigusi, sh lepinguvabadust. antud prioriteetse staatuse
väärkasutamise eest on oluline
Määruse ettepanek näeb ette digiplatvormide kohustuse mõistlikuks ajaks pärast hoiatuse tegemist tagada võimalus ajutiselt
peatada teenuse osutamise teenusesaajale, kes esitab sageli (frequently) ilmselgelt ebaseaduslikku peatada selliste teadete
sisu (manifestly illegal content). Kuigi eesmärk ära hoida ebaseadusliku sisu levikut on legitiimne, on menetlemine, mille on
„frequently“ tähendus määratlemata ja „ilmselgelt ebaseadusliku sisu“ samuti üldsõnaline, mis võib edastanud usaldusväärsed
teavitajad, kes korduvalt
kaasa tuua sätte rakendamises ebaühtlust ja ebaproportsionaalsust. Veidi vähem aga siiski
esitavad põhjendamatuid
probleemne on artikkel 20 lg-s 2 platvormidele sätestatud kohustus mõistlikuks ajaks pärast vastava teateid.
hoiatuse tegemist peatada selliste teatiste ja kaebuste läbivaatamine, mille on esitanud üksikisikud
või üksused (entities) või kaebajad, kes sageli esitavad teatisi või kaebusi, mis on ilmselgelt Märgitud terminite ja fraaside
põhjendamatud. ebaselgust/üldsõnalisust
adresseerime eelnõu
Põhjenduspunkti 47 kohaselt tuleks teavet pidada ilmselgelt ebaseaduslikuks sisuks ning teateid või läbirääkimiste raames.
kaebusi ilmselgelt põhjendamatuks, kui ka vastava väljaõppeta isikule (ingl. layperson) on sisulist
analüüsi tegemata selge, et asjaomane sisu on ebaseaduslik või et asjaomased teated või kaebused
on põhjendamatud. Digiplatvormide kohustus võtta arvesse kõiki asjakohaseid fakte ja asjaolusid
teenuse või kaebeõiguse väärkasutamise tuvastamisel peab selgelt tagama selle artikli kohaldamise
proportsionaalsuse. Kohustus „võtta arvesse väärkasutuse raskusaste ja selle tagajärjed“ peab
arvestama selgelt asjaolu, et ebaseadusliku sisu liigid ja nende konkreetsed ilmingud on väga
erinevad – näiteks räige terroristlik sisu versus võltsitud brändikaupade müük. Tuleks kaaluda, kas
väärkasutuse vastaste ja selle eest kaitsevate meetmete rakendamine peaks olema
proportsionaalsuse huvides sätestatud võimalusena, mitte aga kohustusena.
Justiitsministeerium 22. Artikkel 21 – Kuriteokahtlusest teavitamine Võtame teadmiseks.
Justiitsministeerium toetab kohustuse kehtestamist, mille kohaselt kui digiplatvorm saab teadlikuks Seletuskirjas eraldi punktina
artiklis 21 sätestatud
teabest, mis annab alust kahtlustada, et toime on pandud, pannakse kõnealusel hetkel või
hoolsuskohustust käsitletud ei
tõenäoliselt tulevikus raske kuritegu, millega kaasneb oht inimeste elule või turvalisusele, teatab ta ole. Nagu ka märgitud vastab
sellest viivitamata asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguskaitse- või DSA nõue täna kehtivatele
õigusasutustele ning esitab neile kogu kättesaadava asjakohase teabe. põhimõtetele ja Eesti õigusele.
Kehtiva e-kaubanduse direktiivi artikkel 15 lg 2 kehtestab liikmesriikidele võimaluse kehtestada
infoühiskonna teenuse osutajatele kohustuse kiiresti teatada pädevatele ametivõimudele nende
teenuse saajate väidetavalt ebaseaduslikest tegevustest. Eesti on Infoühiskonna teenuse seaduse §
11 lg-s 3 sätestanud teenuse osutaja kohustuse, mille kohaselt peab ta viivitamata teatama
järelevalvet teostavale pädevale ametiisikule teenuste kasutaja võimalikust ebaseaduslikust
tegevusest või pakutavast teabest ning võimaldama identifitseerida neid teenuse kasutajaid, kellega
teenuse osutajal on andmete talletamise kohta lepingud. Lisaks peab InfoTS § 11 lg 4 alusel teenuse
osutaja esitama prokuratuurile ja uurimisasutusele tõe tuvastamiseks kriminaalmenetluse
seadustikus ettenähtud alustel ja korras ning julgeoleku- ja jälitusasutusele seaduses ettenähtud
alustel ja korras nende määratud tähtajaks olemasolevat teavet teenuse kasutaja kohta, kellele ta
osutab andmete talletamise teenust. DSAs pakutud regulatsioon vastab kehtivatele põhimõtetele ja
Eesti õigusele.
Justiitsministeerium 23. Artikkel 23 – Digiplatvormide pakkujate läbipaistvusaruannete esitamise kohustus Võtame teadmiseks.
Justiitsministeerium pooldab digiplatvormidele läbipaistvusnõuete kehtestamist, kuid nõuded Seletuskirjas eraldi punktina
artiklis 23 sätestatud
peavad olema sihipärased, põhjendatud ja proportsionaalsed. Tagatud peavad olema
läbipaistvusaruannete esitamise
digiplatvormide õigused, sealhulgas ärisaladus. kohustust käsitletud ei ole.
Justiitsministeerium 4. jagu, Väga suurte digiplatvormide süsteemsete riskide juhtimisega seotud lisakohustused Arvestatud punktis 5.16.
24. Artikkel 25 – Väga suured digiplatvormid; Artikkel 26 – Riskihindamine; Artikkel 27 – Riskide
maandamine; Artikkel 28 – Sõltumatu audit; Artikkel 29 – Soovitussüsteemid; Artikkel 30 –
Internetireklaami täiendav läbipaistvus; Artikkel 31 – Juurdepääs andmetele ja kontroll; Artikkel 32
– Vastavuskontrolli spetsialistid; Artikkel 33 – Väga suurete digiplatvormide läbipaistvusaruannete
esitamise kohustus
Justiitsministeerium pooldab väga suurte digiplatvormide (VSDP) eristamist teistest
digiplatvormidest ja vahendusteenustest lähtudes nende ulatusest ning rollist avaliku debati ja
majandustehingute võimaldamisel, teabe, arvamuste ja ideede levitamisel ning teenusesaajate
kasutatavate teabe saamise ja edastamise viiside mõjutamisel.
Ettepaneku artiklis 26 nähakse VSDPidele ette kohustus vähemalt kord aastas hinnata süsteemseid
riske, mis tulenevad nende teenuste toimimisest ja kasutamisest liidus, milleks on: (a) ebaseadusliku
sisu levitamine nende teenuste kaudu; (b) mis tahes negatiivne mõju põhiõiguste tagamisele seoses
era- ja perekonnaelu austamise, väljendus- ja teabevabaduse, diskrimineerimiskeelu ja lapse
õigustega, mis on sätestatud harta artiklites 7, 11, 21 ja 24; (c) nende teenuse tahtlik
manipuleerimine, sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse ekspluateerimise
kaudu, millel on tegelik või prognoositav negatiivne mõju rahvatervise kaitsele, alaealistele või
ühiskondlikule arutelule või valimisprotsesside ja avaliku julgeolekuga seotud tegelik või
prognoositav mõju.
Riskianalüüs peab hõlmama mis tahes negatiivset mõju põhiõiguste tagamisele seoses era- ja
perekonnaelu austamise, sõna ja teabevabaduse, diskrimineerimiskeelu ja lapse õigustega, mis on
sätestatud ELPÕH artiklites 7, 11, 21 ja 24. Põhjenduspunktis 57 on jäetud põhiõiguste loetelu
lahtiseks (sealhulgas … seotud sõna- ja teabevabaduse, eraelu puutumatuse, mittediskrimineerimise
ja lapse õigustega). Kinnine loetelu ei ole siin põhjendatud, sest VSDP tegevus võib tingida ka olulisi
riske ka teistele põhiõigustele, nagu näiteks õigus isikuandmekaitsele (ELPÕH art 8), kogunemis- ja
ühinemisvabadus (ELPÕH art 12), naiste ja meeste võrdõiguslikkus (ELPÕH art 23). Kuigi VSDPidel on
eraldi kohustus isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) alusel läbi viia isikuandmekaitse
riskianalüüs, peaks DSA-s sätestatud kohustus kehtima kõikide asjakohaste harta õiguste suhtes.
Võib nõustuda kohustusega läbi viia riskianalüüs ebaseadusliku sisu levitamise osas ja ka osutatava
teenuse mõju põhiõigustele. EL digipaketi seisukohtade kohaselt on Eestile oluline, et uute
tehnoloogiate, sealhulgas tehisintellektil või tavalistel algoritmilistel süsteemidel põhinevate
rakenduste kasutamisel oleks tagatud kõikide inimeste põhiõigused. Lisaks peame oluliseks tagada,
et EL-is oleks kasutatud usaldusväärne tehisintellekt, s.t. õiguspärane (sh kooskõlas põhiõiguste ja
vabadustega), eetiline ja töökindel. Tuleb tagada, et riskimaandamise meetmete nõuded oleksid
seejuures proportsionaalsed. Riskianalüüsi ja riskimaandamise meetmete kohta punkti c osas, vt
eespool punkti 7.
Euroopa Komisjoni ja IT-ettevõtjate kokku lepitud interneti leviva vihakõne vastase võitluse
tegevusjuhendi ja desinformatsiooni vastase tegevusjuhendi rakendamise analüüsid on tuvastanud,
et nendega liitunud VSDPid ei anna avalikkusele piisava regulaarsuse ega läbipaistvusega aru oma
tegevusest nende tegevusjuhendite täitmiseks. Arvestades VSDPide mõjuvõimu avaliku foorumi
kujundamisel, iseäranis sõna- ja teabevabaduse piiride määratlemisel, on III peatüki
hoolsuskohustused vajalikud, oluline on DSA-s tagada ka nende sobilikkus ja proportsionaalsus.
Arvestades VSDPide eelkirjeldatud mõjuvõimu ja määrusega kehtestava regulatsiooni keerukust,
peab Justiitsministeerium hoolsuskohustuse täitmiseks artiklis 32 vastavuskontrolli spetsialisti
määramist vajalikuks. Läbipaistvuse ja hoolsuskohutuste täitmise tõendamiseks on mõistlik artiklis
28 kehtestatud sõltumatu auditi kohustus. Samuti on vajalik digiteenuse koordinaatorite järelevalve
pädevus ning VSDPde kohtustus tagada digiteenuste koordinaatorile juurdepääs andmetele, mis on
vajalikud määruse sätete täitmise jälgimiseks ja hindamiseks (artikkel 31). Internetikeskkonna
turvalisuse huvides on ühtlasi oluline, et teadlased saaksid juurdepääsu andmetele, et tõhusalt
uurida digiplatvormidel toimuvat ja selle mõju ühiskonnale, sh põhiõigustele, demokraatlikele
protsessidele ja õigusriigile. Artiklis 31 kehtestatud kontrollitud teadlase staatuse regulatsioon peab
tagama sõltumatute teadlaste juurdepääs vajalikule infole, tagades seejuures isikuandmete kaitse
üldmääruse nõudeid, andmeturbe ja konfidentsiaalsus ning VSDPide õigustatud huve, sh
ärisaladust. Vastavad nõuded peavad olema aga mitte ainult vajalikud, aga ka sobilikud ja mõõdukad
ehk proportsionaalsed. Art 29 sätestab soovitussüsteemidega seonduva. VSDP-d, kes kasutavad sisu
edastamiseks soovitussüsteeme, peavad tegema lihtsal ja arusaadaval viisil kättesaadavaks info selle
kohta, millistel parameetritel põhinevad nende kasutatavad soovitussüsteemid. Samuti luuakse
kasutajate õigus muuta neid parameetreid või nende kättesaadavust igal ajal ja lihtsasti kasutatava
funktsionaalsusega kasutajasõbralikul viisil, nii et oleks tagatud neile pakutava informatsiooni
põhinemine nende poolt eelnevalt tehtud valikutele. Sealhulgas tuleb tagada vähemalt üks
võimalus, mis ei põhine profiilianalüüsil määruse (EL) 2016/679 artikli 4 punkti 4 tähenduses. Need
võimalused on olulised, et kasutajatel oleks kontrolli sisu üle, mida ta digiplatvormil näeb, sest sellel
on väga suur mõju tema mõttemaailmale ning teabe ja kaupade tarbimisele. On eriti oluline tagada
isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 21 sätestatud andmesubjekti õigus esitada vastuväiteid teda
puudutavate isikuandmete töötlemise suhtes, sealhulgas profiilianalüüsi suhtes. Tuleb täpsustada,
mida tähendab nt „peamised parameetrid“, kui palju ja milliseid detaile selline teave peab
sisaldama. Tuleb ka leida tasakaal läbipaistvuse ja VSDP-e huvide vahel, sh ärisaladus.
Justiitsministeerium 5. jagu – Muud hoolsuskohustust käsitlevad sätted Arvestatud osaliselt.
Määruse ühetaolise rakendamise hõlbustamiseks EL-i siseturul, kasutajate põhiõiguste kaitseks ja Punktis 5.12 käsitleme
desinformatsiooni
seaduslikust aga kahjulikust sisust tingitud kahjuliku mõju ärahoidmiseks toetab Justiitsministeerium
tegevusjuhendi tugevdamist
vabatahtlike standardite ja tegevusjuhendite koostamist ning täiendamist liidu tasandil. selgitades, et toetame
Artikli 35 lg 1 kohaselt edendavad komisjon ja Euroopa digiteenuste nõukoda (s.o. artikli 47 alusel vabatahtlike tegevusjuhendite
loodava digiteenuste koordinaatorite sõltumatu nõuanderühm) tegevusjuhendite koostamist liidu tugevdamist informatsioonilise
tasandil, et aidata kaasa käesoleva määruse nõuetekohasele kohaldamisele, võttes eelkõige arvesse mõjutustegevuse, sh
eri liiki ebaseadusliku sisu ja süsteemsete riskide käsitlemise spetsiifilisi probleeme ning tagades desinformatsiooni mõjude
kooskõlas liigu õigusega, eelkõige konkurentsi ja isikuandmete kaitset käsitleva õigusega. Toetama piiramise eesmärgil. Laiemalt
tegevusjuhendite koostamist ja
vabatahtlike eneseregulatsiooni ehk desinformatsiooni tegevusjuhendi tugevdamist koostöös
täiendamist seisukohtades
kõikide huvigruppidega. Toetame ka eneseregulatsiooni instrumentide täitmise läbipaistvamat ja ajastatud ei ole.
tõhusamat kontrolli, sest tegemist on digiplatvormide endale võetud kohustustega kokkulepe alusel
ja see on vajalik nende instrumentide tõhustamiseks või alternatiivsete lahenduste kaalumiseks.
Justiitsministeerium Artikkel 40 – Jurisdiktsioon Artikkel 40 jurisdiktsioon
Tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatakse kohtualluvuse määramise suhtes Euroopa Parlamendi ja puudutab järelevalvemenetlust.
nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise Oleme aga nõus, et eelnõu
põhjenduspunktides peaks
kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) ehk nn Brüssel Ia määrust. Ettepaneku art 40,
selgitama, et artikkel ei mõjuta
art 8 ja Brüssel Ia määruse omavaheline suhe ei ole selge. Valdkonnaspetsiifiline määrus ei peaks kohtualluvuse reegleid.
reguleerima kohtualluvust, kohtualluvuse regulatsioon peab lähtuma Brüssel Ia määrusest.
Siseministeerium Siseministeeriumi valitsemisala vaatest on digiteenuste õigusakti (DSA) ettepanek tervitatav, kuna Võtame teadmiseks.
võimaldab võimestada nii desinformatsiooni leviku kui terrorismivastast võitlust ja veelgi enam,
ühiskonnale ohtliku sisu eemaldamist. Kuna jätkuvalt liigub üha enam kuritegevusest kübermaailma,
siis peame oluliseks kasutajate turvalist suurendavaid parendusi veebis, Euroopa Liidu tasandil
reeglite killustatuse vähendamist ning erinevate osapoolte jaoks õigusselguse loomist nii kohustuste
kui mõistete osas. Veebiplatvormide tegevuse läbipaistvus, kontrollitavus, aruandluse, teavitamise,
salvestamise ning ebaseadusliku sisu kõrvaldamise kohustus tõhustab korrakaitseasutuste tööd –
paranevad võimalused nii veebipõhiste kuritegude ennetamiseks kui näiteks menetluste raames
toimingute ja päringute teostamiseks, infovahetuseks.
Toetame õigusaktiga kavandatud lähenemist, mille kohaselt pannakse täiendavaid kohustusi
vahendusteenuse pakkujatele (edaspidi ka teenusepakkujad) ja eelkõige suurtele
veebiplatvormidele. See on õigustatud, kuna just nende kaudu saab mõjutatud rohkem inimesi,
mistõttu on ka ühiskonnale tekitatav võimalik kahju tervikuna suurem.
Siseministeerium Desinformatsiooni leviku tõkestamise seisukohast on kindlasti positiivne, et kavandatav õigusakt Arvestatud osaliselt.
loob veebiplatvormidele seni kehtinud eneseregulatsioonil/ vabatahtlikkusel põhineva lähenemise Punktis 5.12 selgitame, et
asemele aluse kaasregulatiivseks lähenemiseks (ingl k co-regulatory backstop) veebiplatvormidel toetame vabatahtlike
sisalduva desinformatsiooni leviku tõkestamiseks. Nimelt õigusakti ettepanek reguleerib ka tegevusjuhendite tugevdamist ja
käitumisjuhenditega (ingl k code of conducts) seonduvat ja teeb otsesed viited ka riskide hindamist
veebiplatvormidele suunatud desinformatsiooni käsitlevale käitumisjuhendile (Code of Practice on informatsioonilise
Disinformation) ning Euroopa demokraatia tegevuskavale. Ettepanekus on selgitatud, et määrusega mõjutustegevuse, sh
sätestatavad käitumisjuhenditega seotud reeglid on aluseks nii uute kui olemasolevate desinformatsiooni mõjude
käitumisjuhendite kohaldamisele ning neid reegleid hakkab täiendama peagi muudetav ja vastavalt piiramise eesmärgil. Samas
Euroopa Komisjoni juhistele tugevdamisele kuuluv desinformatsiooni käsitlev käitumisjuhend. märgime samas punktis, et
Samuti on tervitatav ettepanek, mille kohaselt kohalduks digiteenuste õigusakt ka Euroopa Liidust artikli 26 lõike 1 punktis c
väljaspool loodud, kuid liidu territooriumil tegutsevatele digitaalsete teenuste pakkujatele. esitatud süsteemsete riskide
Toetame algoritmiliste süsteemidega seonduvat järelevalve vajadust õigusaktiga ette nähtud riskide (teenuse tahtlik
hindamise ja leevendamise meetmete kasutuselevõtu kohustuse kehtestamise kaudu. Samuti manipuleerimine)
reklaamidega kaasnevat läbipaistvuse suurendamise vajadust. maandamiseks meetmete
võtmise kohustus nõuab
täiendavat analüüsi.
Punktiga 5.7 toetame EL-is
õigusliku esindaja määramise
kohustust, mis on aluseks
sellele, et regulatsioon
kohalduks kolmandate riikide
teenuseosutajatele.
Siseministeerium Toetame preambula punkt 49 ja artikkel 22 sätteid, mis kohustavad veebiplatvormi koguma Arvestatud punktis 5.13.
andmeid kauplejatelt ning jagama neid vajadusel liikmesriikide pädevate asutustega. Näeme siin
lisandväärtust näiteks politseiasutustele mitmete kuritegude uurimisel, sealhulgas kelmused või
inimkaubandus ja sellega seotud kuriteod.
Siseministeerium Samuti on preambula punktis 57 juhitud väga õigelt tähelepanu riskidele, mis digitaalsete Arvestatud osaliselt.
teenustega kaasnevad. Covid-19 pandeemia kontekstis on nendest riskidest eriti teravalt esile Punktis 5.16 märgime, et
kerkinud manipulatsioonid veebiplatvormide teenustega, mis mõjutab inimeste tervist. Lisaks tuleb toetame väga suurtele
tähelepanu pöörata ka valimistesse sekkumisele ja julgeolekut ohustavale sisule, mida võimendavad digiplatvormidele nende
võltskontod, internetirobotid (ingl k bots) või muud automatiseeritud lahendused. teenuste toimimisest ja
kasutamisest tulenevate
süsteemsete riskide
juhtimisemeetmete
kehtestamist. Samas juhime
punktis 5.12 tähelepanu, et
artikli 26 lõike 1 punktis c
esitatud süsteemsete riskide
(teenuse tahtlik
manipuleerimine)
maandamiseks meetmete
võtmise kohustus nõuab
täiendavat analüüsi.
Siseministeerium Toetame eelnõu artikleid 3-5, mis annavad liikmesriikide pädevatele asutustele õiguse nõuda Arvestatud osaliselt.
teenusepakkujalt rikkumise ennetamist või lõpetamist, mis on kooskõlas ka Euroopa Liidu asjade
koordinatsioonikogus 2020. a sügisel kinnitatud Eesti digiteenuste õigusakti positsioonipaberis Seisukohtades ei ole me neid
tooduga (Specific proactive surveillance obligation may be necessary if requested by a competent artiklites 3-5 sisalduvaid sätteid
public authority of a Member State for protecting public order, security and fundamental rights). eraldi välja toonud, mille
Samuti aitab teenuseosutajate vastutuse suurendamisele kaasa artikkel 8, mille kohaselt peavad kohaselt vahendusteenuse
teenusepakkujad ebaseadusliku sisuga seotud eemaldamise kohustuse andnud asutusele võetud osutajate vastutust käsitlevad
sammudest ka tagasisidet andma. Reeglina mõjub teenuseosutajale pädeva riikliku asutuse poolt sätted ei piira kohtu või
saadetud korraldus ebaseadusliku sisu osas meetmete võtmiseks autoriteetsemana ja suuremat haldusasutuse võimalust nõuda
tähelepanu vajavana kui tavakasutaja poolne teavitus, mistõttu on artikliga 8 (3) ette nähtud liikmesriikide õigussüsteemide
informeerimise kohustus igati positiivne. Lisaks sätestatakse antud artiklis tingimused, millele kohaselt teenuseosutajalt
liikmesriikide asutuste väljastatud korraldused peavad vastama, seejuures kehtib liikmesriikide rikkumise lõpetamist või
kriminaalmenetlusõigus. vältimist.
Punktis 5.6 kinnitame, et artiklis
8 ette nähtav korralduste sisu
teatav ühtlustamine ja
korralduste täitmisest
korralduse väljastanud asutuste
teavitamine on põhjendatud
soodustades korralduste kiiret ja
tõhusat täitmist.
Siseministeerium Artikkel 4 kohustab teenusepakkujat viivitamatult eemaldama sisu või piirama ligipääsu Võtame teadmiseks.
informatsioonile, mida ta on säilitanud, kui talle saab teatavaks, et kohus või muu pädev
administratiivne organ on nõudnud eemaldamist või keelustanud (kehtib infoühiskonna teenuse
osutatajale, kelle teenus seisneb teenuse saaja pakutava teabe edastamises sidevõrgus – „caching“).
Artikkel 5 kohustab teenusepakkujat viivitamatult eemaldama või piirama ligipääsu ebaseaduslikule
sisule, kui saab sellest teadlikuks (kehtib infoühiskonna teenuse osutajale, kelle teenus koosneb
teenuse saaja pakutava teabe salvestamisest – „hosting“; nende teenusepakkujate alla kuuluvad ka
veebiplatvormid).
Seega ei pea erinevalt art 4 nimetatud teenusepakkujast art 5 nimetatud teenusepakkujad ootama
ära kohtu või pädeva administratiivse organi korraldust eemaldamiseks.
Siseministeerium Teenuseosutajate vastutuse suurendamise eesmärki täidab ka eelnõu artikkel 9, mis annab Mittearvestatud.
liikmesriikide pädevatele asutustele õiguse pärida teenusepakkujatelt teenuse saajate kohta
informatsiooni. Eelnõuga kavandatud täpsem, detailsem, kiirem ja reguleeritud infovahetus aitaks Oleme analüüsinud konkreetse
tugevdada riigi olemasolevat võimekust ka vaenulike riikide mõjutusoperatsioonide käigus tähtaja seadmise vajadust ja
desinformatsiooni levitamise ja välise sekkumise tõkestamiseks, kuna sageli kasutatakse sellistel leidnud, et horisontaalses
eesmärkidel just veebiplatvorme. Selleks, et vältida teenusepakkujate poolt võimalikku liigset õigusaktis oleks väga keeruline
viivitust õiguskaitseasutuste poolt saadetud tuvastatud ebaseaduslikku sisu puudutavale määratleda ühte põhjendatud
märguandele või korraldusele vastamisel (art 9 (1)), tuleks digiteenuste õigusaktis kaaluda sarnaselt reageerimisaega tulenevalt
terroristliku veebisisu leviku tõkestamise (TCO) määrusele päringutele vastamisele kindla tähtaja sellest, et teabe esitamise
seadmist. Hetkel on DSA õigusakti ettepanekus kasutatud inglisekeelset terminit without undue korralduste pakilisus võib
delay, kuid see vajaks konkreetsemat ajalist raami. olulisel määral varieeruda.
Siseministeerium Tervitatav on määruse järelevalvega seotud küsimustes liikmesriikide ja teenusepakkujate vahelise Arvestatud punktis 5.7.
suhtluse hõlbustamiseks ette nähtud nõue, mille kohaselt peavad teenusepakkujad määrama
kontaktpunkti (artikkel 10) või seadusliku esindaja (artikkel 11).
Siseministeerium Seoses artiklis 12 toodud teenusepakkujate kohustusega näha kasutustingimustes ette piirangute Arvestatud punktis 5.8.
seadmiste alused, on oluline, et nii nagu on kirjas ka ülalviidatud Eesti DSA positsioonipaberis (Digital
service providers should be obliged to add in their terms of service clear prohibitive terms in relation
to illegal or harmful content for relevant audiences and the consequences of violating the terms of
service in relation to further use of the service (e.g. suspending or blocking further use of user
accounts). Lisaks: The DSA should facilitate cooperation of platforms and their users for addressing
and tackling of both illegal and harmful content when relevant. Samuti: While harmful and illegal
content differ, users should be able to express their opinion on what should be considered harmful
content under the terms of service of a given platform/service provider), oleks määruse lõpptekst
sõnastatud viisil, mis toob selgelt välja, et teenusepakkujate kasutustingimused peaksid sätestama
piirangute seadmisega seonduvad tingimused nii ebaseadusliku kui kahjuliku sisu osas.
Artikkel 12 kohustab teenusepakkujaid kasutustingimustes sätestama, millistel alustel piiranguid
seatakse, sh sisu modereerimist puudutav (nii algoritmilised otsused kui inimkontroll). Ettepanek, et
artikli 12 sõnastusest peaks selgelt välja lugema selle, et teenusepakkujate kasutustingimused
peaksid sätestama piirangute seadmisega seonduvad tingimused seoses nii ebaseadusliku sisu kui
kahjuliku sisuga. Praegu on lihtsalt öeldud, et igasugused piirangud, kuid arvestades DSA konteksti,
kus teatud kohustused kohalduvad ebaseaduslikule sisule (eemaldamine) ja teatud kohustused ka
kahjulikule sisule (süsteemidega seotud hoolsuskohustused jne), siis oleks vaja artiklis 12 selgelt
välja öelda, mida antud artikkel hõlmab (võib uurida, mida komisjon või teised liikmesriigid arvavad
sellest lähenemisest).
Antud seisukoha esitasime ka DSA avaliku konsultatsiooni positsioonipaberis:
„Digital service providers should be obliged to add in their terms of service clear
prohibitive terms in relation to illegal or harmful content for relevant audiences and
the consequences of violating the terms of service in relation to further use of the
service (e.g. suspending or blocking further use of user accounts).“
Lisaks esitasime DSA positsioonipaberis järgmised seisukohad:
“The DSA should facilitate cooperation of platforms and their users for addressing
and tackling of both illegal and harmful content when relevant.”
“While harmful and illegal content differ, users should be able to express their
opinion on what should be considered harmful content under the terms of service of
a given platform/service provider.”
Artikkel 12 lg 1 võimalik täiendus (täiendatud osa boldis): “Providers of intermediary services shall
include information on any restrictions that they impose in relation to the use of their service in
respect of information provided by the recipients of the service, in their terms and conditions,
including concerning illegal or harmful content – in case terms and conditions extend to such
content as defined by the intermediary service provider. That information shall include information
on any policies, procedures, measures and tools used for the purpose of content moderation,
including algorithmic decision-making and human review. It shall be set out in clear and
unambiguous language and shall be publicly available in an easily accessible format.”
Sellega ei defineeri DSA kahjulikku sisu, mille defineerimist on määruses soovitud vältida. Küll aga
juhtudel, kui teenusepakkuja ise mingitel juhtudel seab piiranguid, mis puudutab sisu, mis ulatub
väljapoole ebaseaduslikku sisu (sh tulenevalt liitumisest nt enamasti kahjuliku sisu korral
käitumisjuhiseid andvate code of conduct’idega, nagu nt Code of Practice on Disinformation, või
seoses artikli 37 kohase kriisiprotokolli rakendamisega), et oleks kohustus selgelt ka kahjulikku sisu
pudutavate piirangute osas kasutustingimustes sätestatu esile tuua. See on kooskõlas ka määruse
preambula punktis 5 esitatud seisukohaga: „Specifically, this Regulation should apply to providers of
intermediary services, and in particular intermediary services consisting of services known as ‘mere
conduit’, ‘caching’ and ‘hosting’ services, given that the exponential growth of the use made of those
services, mainly for legitimate and socially beneficial purposes of all kinds, has also increased their
role in the intermediation and spread of unlawful or otherwise harmful information and activities.”
Eelnõu läbirääkimiste käigus oleme valmis kaasa mõtlema ka sobiva sõnastuse leidmisel, võttes
seejuures arvesse, et määruses kahjuliku sisu defineerimist ei soovita. Kahjuliku sisu hõlmamist
peame oluliseks juhtudel, kui teenusepakkuja ise teatud olukordades väljapoole ebaseaduslikku sisu
jäävale sisule piiranguid rakendab (sealhulgas olles liitunud või liitudes enamasti kahjuliku sisu osas
suuniseid andvate käitumisjuhenditega, näiteks desinformatsiooni käsitlev tegutsemisjuhend
veebiplatvormidele (Code of Practice on Disinformation) või seoses eelnõu artikli 37 kohase
kriisiprotokolli rakendamisega). Seetõttu peaks teenuseosutajatel olema kohustus selgelt ka
kahjulikku sisu puudutavad eripiirangud (nt sisu tähtsuse vähendamine, ingl k demolition vms)
kasutustingimustes välja tuua.
Siseministeerium Lisaks tuleks näiteks artiklile 37 lisada täiendav lõige, mis tooks välja tagajärjed juhul, kui suur Mittearvestatud.
veebiplatvorm artikli 37 lg 2 toodud nõudeid ei järgi või eirab kriisiprotokolli. Näiteks kui mõnes Seisukohapunktis 5.17 oleme
liikmesriigis leiab aset avalikku korda või riigi julgeolekut tõsiselt ohustav sündmus, kuid märkinud, et toetame
veebiplatvormil sisalduv sisu, sealhulgas kahjulik sisu desinformatsiooni näol, takistab kriisiolukorra kriisiprotokollide rakendamise
lahendamist või süvendab kriisiolukorda (nt õhutades kriisi ajal vaenu ühiskonna lõhestamiseks võimaluse loomist, aga ka seda,
desinformatsiooni levitamise kaudu), võiks Euroopa Komisjonil olla õigus platvormile ligipääsu et kriisiprotokollide
ajutiselt piirata. rakendamisega seonduvad
Täiendan veidi, et selle võiks sätestada artikli 37 täiendava lõikega nr 6: artikli 37 lõikes 2 esitatud
“If the Commission considers that an online platform participating in the crisis protocol fails to nõuded vajavad selgust.
Seetõttu ei ole me pidanud enne
meet effectively the measures set according to paragraph 2 or ignores the application of the crisis
nõudeid puudutavates
protocol, it may request the temporary restriction of access defined in Article 41 based on
küsimustes selguse saamist
procedure according to Article 65.”
mõistlikuks seisukoha
kujundamist selles osas, kas
Komisjonil peaks olema õigus
platvormile ligipääsu ajutiselt
piirata juhul kui neid nõuded ei
ole täidetud.
Siseministeerium Toetame ka preambula punktis 64 ja artiklis 31 kirjeldatud digitaalsete teenuste koordinaatoritele Arvestatud seisukohapunktis
ja Euroopa Komisjonile antavat õigust andmete küsimiseks suurtelt veebiplatvormidelt seoses 5.16.
nende süsteemidega, sh teaduslike uurimustööde eesmärkidel. See omakorda loob veel ühe
kontrollimehhanismi mõõtme lisaks auditile.
Siseministeerium Usaldusväärse teavitaja (ingl k trusted flaggers) staatuse saanud organisatsioonide/ asutuste Mittearvestatud.
andmete avalikustamisel (art 19 (4)) tuleb arvestada, et andmete avalikustamine võib neile Usaldusväärsete teavitaja
asutusele kaasa tuua suurenenud ründe- või surveriski. Võimaliku lahendusena näeme olukorda, kus nimekirja avalikustamine on
riiklik digitaalsete teenuste koordinaator edastab need andmed küll Euroopa Komisjonile, kuid neid vajalik, et kõigil
andmeid ei peaks tegema kättesaadavaks üldsusele. vahendusteenuste osutajatel
oleks võimalik operatiivselt
kontrollida, kas teavituse
esitanud ja end usaldusväärse
teavitajana esitlev üksus on ka
tegelikult ühe või teise
liikmesriigi digiteenuste
koordinaatori poolt määratud
usaldusväärseks teavitajaks.
Siseministeerium Väga oluliseks peame artiklis 21 sätestatut, mis kohustab veebiplatvorme juba inimeste turvalisust Võtame teadmiseks.
ja elusid ohustava kriminaalkuriteo kahtluse korral teavitama liikmesriigi õiguskaitseasutusi või
Europoli. Antud nõue on eelkõige vajalik ka inimkaubanduse ja sellega seotud kuritegude Seletuskirjas eraldi punktina
ennetamiseks ja lahendamiseks, kuna interneti vahendusel toimuvate inimkaubandusega seotud artiklis 21 sätestatud
kuritegude hulk liigub kasvutempos. kuriteokahtlusest teavitamist
käsitletud ei ole. Kõnealune
nõue vastab täna Eestis
kehtivale regulatsioonile. Nimelt
kehtestab e-kaubanduse
direktiivi artikkel 15 lg 2
kehtestab liikmesriikidele
võimaluse kehtestada
infoühiskonna teenuse
osutajatele kohustuse kiiresti
teatada pädevatele
ametivõimudele nende teenuse
saajate väidetavalt
ebaseaduslikest tegevustest.
Eesti on Infoühiskonna teenuse
seaduse § 11 lg-s 3 sätestanud
teenuse osutaja kohustuse, mille
kohaselt peab ta viivitamata
teatama järelevalvet teostavale
pädevale ametiisikule teenuste
kasutaja võimalikust
ebaseaduslikust tegevusest või
pakutavast teabest ning
võimaldama identifitseerida
neid teenuse kasutajaid, kellega
teenuse osutajal on andmete
talletamise kohta lepingud.
Lisaks peab InfoTS § 11 lg 4
alusel teenuse osutaja esitama
prokuratuurile ja
uurimisasutusele tõe
tuvastamiseks
kriminaalmenetluse seadustikus
ettenähtud alustel ja korras ning
julgeoleku- ja jälitusasutusele
seaduses ettenähtud alustel ja
korras nende määratud
tähtajaks olemasolevat teavet
teenuse kasutaja kohta, kellele
ta osutab andmete talletamise
teenust. DSAs pakutud
regulatsioon vastab kehtivatele
põhimõtetele ja Eesti õigusele.
Siseministeerium Toetame reklaamide läbipaistvuse suurendamist veebiplatvormidel (art 24), mis on vajalik ka Arvestatud punktis 5.15.
julgeoleku huvides, sest aitab tegeliku sisutellija avalikustamise teel kaasa teadlikkuse kasvule. Sisu
tarbijatel tekib parem võimalus seoste loomiseks ning arusaama tekkeks selles osas, kes on sisu eest
maksnud ja millised on sisu/ reklaami tegelikud eesmärgid, sealhulgas võimalik vaenulik
mõjutustegevus.
Siseministeerium Samuti tervitame artiklite 26-28 sätteid. Suurtele veebiplatvormidele riskide hindamise ja Arvestatud osaliselt.
leevendamise kohustuse (art 26-27) panemine aitab kaasa desinformatsiooni levitamise
vähendamisele, sest desinformatsiooni võidakse levitada veebiplatvorme väliselt manipuleerides, Punktis 5.16 märgime, et
mis halvemal juhul võib viia ka avalikku korda või halvemal juhul julgeolekut ohustavate toetame väga suurtele
olukordadeni. Suurte veebiplatvormide auditeerimiskohustus nagu ka nende käigus esitatud digiplatvormidele nende
soovituste rakendamise tagamine (art 28) aitavad omakorda vähendada nii ebaseadusliku kui teenuste toimimisest ja
kahjuliku sisu levimist veebiplatvormidel. kasutamisest tulenevate
süsteemsete riskide
juhtimisemeetmete
kehtestamist. Samas juhime
punktis 5.12 tähelepanu, et
artikli 26 lõike 1 punktis c
esitatud süsteemsete riskide
(teenuse tahtlik
manipuleerimine)
maandamiseks meetmete
võtmise kohustus nõuab
täiendavat analüüsi.
Siseministeerium Toetame artikli 37 lõike 2 punkti a, sest see annab riigile võimaluse inforünnakute ajal oma Arvestatud punktis 5.17.
territooriumil viibivate inimeste ennetavaks teavitamiseks. Samas vajab meie hinnangul
täpsustamist lõike 2 punkti c tõlgendus ehk mida täpsemalt oodatakse veebiplatvormilt sõnastuse
adapt the resources ja to the needs created by the crisis situation all (where applicable, adapt the
resources dedicated to compliance with the obligations set out in Articles 14, 17, 19, 20 and 27 to
the needs created by the crisis situation.)
Siseministeerium Võtame teadmiseks.
Artiklist 38 tulenevale kohustusele tuginedes leiame, et Eesti-poolne digitaalsete teenuste
koordinaatoriks peaks olema Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) kui infoühiskonna
teenuse seaduses määratud riiklik järelevalveasutus. Samuti teostab TTJA järelevalvet
meediateenuste seaduse täitmise üle. Seejuures tuleb TTJA-le tagada vajalikud ressursid ette nähtud
ülesannete täitmiseks.
Siseministeerium Terrorismivastase võitluse tõhustamise vaatest tuleks digiteenuste õigusaktiga katta eelkõige Arvestatud osaliselt.
terroristliku veebisisu leviku tõkestamise määruse ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga
reguleerimata jäänud vajakajäämised. Toetame, et DSA hõlmaks kogu Euroopa Liidus kättesaadavat
ebaseaduslikku veebisisu sõltumata sellest, kas tegemist on avalikult kättesaadava, pilveteenuste, Märgime, et digiteenuste
parooliga kaitstud sisu või muu sarnasega. Terroristliku veebisisu leviku tõkestamise määruse üheks määrus hakkab kohalduma
suuremaks kitsaskohaks on selle kohaldamisala rakendumine üksnes avalikult kättesaadavale olemasoleva eelnõu kohaselt
terroristlikule sisule. kõigile täna e-kaubanduse
direktiivis defineeritud
Samuti on oluline reguleerida seadusandluses õiguskaitseasutuste võimalused ebaseadusliku sisu ja vahendusteenuse osutajatele.
selle autori, avaldaja, levitaja, teenuseosutaja kiireks tuvastamiseks. Näiteks aitaks sellele
eesmärgile kaasa, kui kõigi ELi territooriumil kättesaadavate teenuseosutajate 24/7 toimivad Teenuseosutaja kiire
kontaktid oleksid kantud ühte Euroopa Liidu andmebaasi (nt WHOIS-andmebaas). kättesaadavuse eesmärki teenib
eelnõu artiklis 10 sätestatud
Samuti on juhul, kui teenusepakkujat teavitatakse ebaseadusliku sisu tuvastamisest vajalik, et kontaktpunkti määramise nõue.
teenusepakkujal lasuks kohustus sisu eemaldada, olenemata selle asukohast ja kujust (näiteks Oleme toetust sellele nõudele
parooliga kaitstud keskkond). Samuti peaks teenuseosutajal olema kohustus jagada põhjendatud avaldanud seisukohapunktis 5.7.
vajaduse korral teavet sisu autori kohta. Pikemas perspektiivis tuleb leida lahendus teenuspakkuja Teenuseosutajate eraldi
vastutusele krüpteeritud sisu osas. andmebaasi vaatest me selles
valguses vajalikuks ei pea.
Sarnaselt terroristliku veebisisu leviku tõkestamise määrusele, pooldame digiteenuste õigusaktis
eraldi mehhanismi loomist veebikriiside kiireks lahendamiseks, näiteks ohtliku sisuga interneti Ebaseadusliku sisu eemaldamise
otseülekande katkestamiseks. Kuna TCO määrus hõlmab üksnes avalikult kättesaadavat kohustus ei tulene digiteenuste
terroristlikku veebisisu ehk vaid väikest osa internetis leiduvast kahjulikust sisust, siis annab DSA määrusest, vaid sisu
laiem kohaldamisala täiendava hoova taoliste olukordade lahendamiseks. ebaseaduslikkust
defineerivatest õigusaktidest.
Kriiside kiiret lahendamist
toetab eelnõu artikkel 37, mille
kohaselt võib Komisjon algatada
kriisiprotokollide koostamise
selliste kriisiolukordade
lahendamiseks, mille puhul
esineb avalikku julgeolekut või
rahvatervist mõjutavaid
erakorralisi asjaolusid.
Seisukohapunktis 5.17 märgime
et toetame kriisiprotokollide
rakendamise võimaluse loomist.
Siseministeerium Tähelepanekud täpsustamisvajaduse osas Võtame teadmiseks.
Eelnõu sätete läbivaatamisel töörühmas vajaks täpsustamist, kas digiteenuste õigusakt kohaldub ka
sõnumirakendustele. Preambula punkti 27 sõnastuse võrdlemine preambula punktiga 14 tekitab Märgime ka, et komisjon
selles osas küsitavusi.( Punkt 27: Likewise, services used for communications purposes, and the läbirääkimistel kinnitanud et
technical means of their delivery, have also evolved considerably, giving rise to online services such isikutevahelise side teenused,
as Voice over IP, messaging services and web-based e-mail services, where the communication is nagu e-kirja- või
delivered via an internet access service. Those services, too, can benefit from the exemptions from erasõnumiteenused on määruse
liability, to the extent that they qualify as ‘mere conduit’, ‘caching’ or hosting service. Võrdluseks kohaldamisalas.
punkt 14: Interpersonal communication services, as defined in Directive (EU) 2018/1972 of the
European Parliament and of the Council, such as emails or private messaging services, fall outside
the scope of this Regulation).
Siseministeerium Niisamuti tuleks täpsustada riigiasutuste rolli. Eelnõu preambula punkt 46 viitab, et usaldusväärsete Arvestatud. Punktis 5.10
teavitajate hulka võivad kuuluda ka riigiasutused, näiteks terroristliku veebisisu eemaldamist märgime, et toetame
koordineerivad üksused. Samas on riigiasutustel õigusakti kohaselt ka teine roll ja eraldi volitused. usaldusväärsete teavitajate
Sellisel juhul võib tekkida olukord, et teatud riigiasutused täidaksid kahte rolli – näiteks oleks neil staatuse kehtestamist, kuid ei
võimalik teavitada veebiplatvormi nii usaldusväärse teavitajana kui pärida konkreetsele pea selle rolli võimaldamist
riigiasutusele antud volituste piires ametlikult infot ja veebiplatvormile korraldusi anda. Selgitamist ametiasutustele põhjendatuks.
vajab, kuidas on välistatud sellistel juhtudel võimalike vastuolude tekkimine.
Siseministeerium Preambula punktis 81 on kirjeldatud kaebuse esitamist liikmesriikide määratud digitaalsete teenuste Kaebust menetleb edasi selle
koordinaatoritele. Eelnõu tekstist ei selgu, millise riigi asutus kaebust edasi menetleb, kui igas riigis, liikmesriigi pädev asutus, kus on
kus teenust on osutatud, on üksikisikutel ja organisatsioonide esindajatel õigus esitada kaebus selle teenuseosutaja asutatud või kus
liikmesriigi, kus neile teenust osutati digitaalsete teenuste koordinaatorile. Preambula punkti 81 ta asub (kus on määratud
kohaselt peab nimetatud riigi digitaalsete teenuste koordinaator selle liikmesriigi koordinaatorit, juriidiline esindaja) juhul kui
mille jurisdiktsiooni alla teenuseosutaja kuulub, üksnes kaasama. Vajab täpsustamist, kas sellisel tegemist on kolmanda riigi
juhul ei oma jurisdiktsioon rolli kaebuse menetleja valikul. Isegi, kui Eesti jurisdiktsiooni alla ei kuulu teenuseosutajaga. Teisisõnu,
palju vahendusteenuse osutajaid, võib sellise korraldusega kaasneda arvestatav koormus Eesti jurisdiktsioon on oluline ka
koordineerivale asutusele, kuna kaebus võib puudutada teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvat kõnealuse artikli puhul.
vahendusteenuse osutajat. Samuti ei selgu kavandatav mehhanism artiklist 43 (Recipients of the
service shall have the right to lodge a complaint against providers of intermediary services alleging
an infringement of this Regulation with the Digital Services Coordinator of the Member State where
the recipient resides or is established. The Digital Services Coordinator shall assess the complaint
and, where appropriate, transmit it to the Digital Services Coordinator of establishment.).
Siseministeerium Preambula punkt 99 näeb ette Euroopa Komisjonile määrusest tulenevate kohustuste täitmise Arvestatud punktis 5.19.
järelevalveks ning uurimiste avamiseks ja läbiviimiseks õiguse andmist juurdepääsuks kogu vajalikule
teabele sõltumata sellest, kes ja mis vormis vastavat teavet omab ning kus seda talletatakse. Punkti
kohaselt laieneb nõue ka liikmesriigi kõikidele ametiasutustele.8 Eelnõu läbirääkimiste käigus tuleks
täpsustada, kas need põhimõtted kehtivad ka liikmesriikide julgeolekuasutustele. Näiteks, kuna
kriminaalmenetluse informatsiooni jagatakse vaid prokuratuuri loal ja määratud ulatuses, siis kuidas
see peaks täpselt toimima, kui see menetlust kahjustab? Leiame, et taoliste olukordade vältimiseks
ja õigusselguse tagamiseks tuleks määruses täpsustada, et Euroopa Komisjonil on võimalus taotleda
asjakohast teavet mis tahes liikmesriigi ametiasutuselt, asutuselt või füüsiliselt või juriidiliselt isikult
õigusaktidega sätestatud korras.
Siseministeerium Artikkel 41 lõikes 2 punktis e, lõikes 3 ja artikli 65 lõikes 1 on kasutatud inglisekeelset terminit serious Võtame teadmiseks.
harm. Eelnõu läbirääkimiste käigus vajab täpsustamist, mida sellega mõeldakse ning kas mõiste
peaks olema määruses defineeritud. Samuti jääb selgusetuks, kas nii-öelda tõsise kahju hindamine
jääb liikmesriikide digitaalsete teenuste koordinaatorite pädevusse.
Siseministeerium Artiklites 41, 45, 55, 58, 59 ja 60 kasutatakse terminit interim measures. Selgitamist ja täiendavat Võtame teadmiseks.
lahtikirjutamist (eelkõige artiklis 55) vajaks, millised meetmed ajutiste/ vahemeetmete alla
kuuluksid.
Sotsiaalministeerium Komisjoni eelnõu ei käsitle töötingimusi. Sotsiaalministeeriumil ei ole kommentaare ega märkusi.
Riigikantselei Teema olulisus Võtame teadmiseks.
strateegilise Informatsioonilise mõjutustegevuse vastase töö vaatevinklist on digiteenuste õigusakt (Digital
kommunikatsiooni Services Act, DSA) samm õiges suunas, kuna pakub meetmeid informatsioonilise mõjutustegevuse
meeskond leviku ja kahjuliku mõju vähendamiseks. See on oluline, kuna valdav osa väärinfost9 (ingl k
misinformation) ja desinformatsioonist10 (ingl k disinformation) levib inimeste infotarbimise
harjumuste tõttu just suurtel veebiplatvormidel.
8
Commission should have access to any relevant documents, data and information necessary to open and conduct investigations and to monitor the compliance with the relevant
obligations laid down in this Regulation, irrespective of who possesses the documents, data or information in question, and regardless of their form or format, their storage medium,
or the precise place where they are stored.“ „Commission should be able to request any relevant information from any public authority, body or agency within the Member State, or
from any natural person or legal person for the purpose of this Regulation“.
9
Informatsioon, mis on tõendatavalt väär või eksitav, ent pole seda teadlikult.
10
Kontrollitavalt väär või eksitav informatsioon, mida luuakse ja levitatakse selleks, et teenida majanduslikku kasu või teadlikult petta avalikkust ning mis võib põhjustada kahju.
Euroopa Liidu senine lähenemine desinformatsioonile veebiplatvormidel ulatub 2018. aasta
sügisesse, mil avalikustati koos platvormide endiga väljatöötatud vabatahtlik tegevusjuhend
desinformatsiooni vastu11. Ettevõtted said vabalt valida, kas üldse ja kui, siis milliseid osi
tegevusjuhendist järgida. 2020 kevadel valmisid kaks Euroopa Komisjoni tellitud auditit12, mis
hindasid tegevusjuhendi senist mõju – esimene audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa
regulaatorasutuste rühmalt13 (ERGA) ning teine konsultatsiooniettevõttelt Valdani Vicari &
Associati14. Mõlemas auditis rõhutati ELi ja veebiplatvormide vaheliste suhete arendamise olulisust
ning kiideti tegevusjuhendit kui sammu õiges suunas. Samal ajal nenditi, et tegevusjuhendil on hulk
nõrkusi, millest olulisimaks ja põhimõtteliseks on selle eneseregulatiivne olemus. Kokkuvõttes
soovitatakse mõlemas auditis arendada seni tehtu põhjal välja kaasregulatiivne mudel, milles oleks
pandud paika selgemad reeglid (sh aruandluskord), aga ka korralekutsuvad meetmed nende
rikkumise eest.
Olgugi et desinformatsiooni mõiste leiab DSA eelnõus vaid preambulist, on DSA eelnõu artiklis 26,
mis räägib väga suurtele veebiplatvormidele seatavatest kohustustest, toodud sisse süsteemsete
riskide (ingl k systemic risks) mõiste, mis koosneb kolmest elemendist: 1. ebaseadusliku sisu
levitamine; 2. igasugune negatiivne mõju Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 7 (era- ja
perekonnaelu austamine), 11 (sõna- ja teabevabadus), 21 (diskrimineerimiskeeld) ja 24 (lapse
õigused) rakendamisele; 3. teenusega teadlik manipuleerimine (sh teenuse mitteautentne või
automatiseeritud kasutamine) viisil, mil on tegelik või etteaimatav negatiivne mõju rahvatervise,
alaealiste ja avaliku diskursuse kaitsmisele või tegelik või etteaimatav mõju, mis on seotud
valimisprotsesside ja avaliku julgeolekuga.
Just kolmas punkt on see, mis haakub kõige selgemalt desinformatsiooniga – seda punktis toodud
valdkondade tõttu. Üks rahvatervise tahke, kus väär- ja desinfo nii Eestis kui üleilmselt probleemiks
on, on vaktsineerimine. Eestis loobub vaktsineerimisest sõltuvalt vaktsiinist 2–6% inimestest. Muu
hulgas on Eestis 10 000 last, kes on vanemate vastuseisu tõttu vaktsineerimata leetrite vastu15. See
11
Code of Practice on Disinformation: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/code-practicedisinformation
12
„ERGA Report on Disinformation: Assessment of the Implementation of the Code of Practice„ https://erga-online.eu/wp-content/uploads/2020/05/ERGA-2019-report-published-
2020-LQ.pdf ja „Study for the assessment of the implementation of the Code of Practice on Disinformation“
file:///C:/Users/evelin.kuuse/AppData/Local/Packages/Microsoft.MicrosoftEdge_8wekyb3d8bbwe/TempState/Downloads/Studyfortheassessmentofthecodeofpracticeagainstdisinf
ormation%20(1).pdf
13
https://erga-online.eu/wp-content/uploads/2020/05/ERGA-2019-report-published-2020-LQ.pdf
14
https://ec.europa.eu/newsroom/dae/document.cfm?doc_id=66649
15
https://www.err.ee/1021147/eestis-on-10-000-last-leetrite-vastu-vaktsineerimata
on loonud olukorra, kus varasemalt riigist tõrjutud haigus on siin taas levima hakanud. Põhjuseid
vastuseisu taga on mitmeid, neist olulisemaid on vaktsiinide teemal leviv väär- ja desinfo. Põhiosa
eksitavast infost levib sotsiaalmeedia platvormidel, kus lapsevanemaid hirmutatakse
emotsionaalsete lugudega vaktsiinikahjustustest. Kusjuures segamini on heausklike siirad
arvamused ja teadlikult
eksitavad väited, mille eesmärk on edendada kellegi ärihuve (pakkudes vaktsiinide asemel
alternatiivmeditsiini tooteid nagu naatriumklorit (MMS), homöopaatilised ained, toidulisandid jm)
vm huve.
Väär- ja desinfo oht rahvatervisele on saanud kinnitust ka 2020 alguses puhkenud koroonaviiruse
pandeemia ajal. Olukord on sedavõrd tõsine, et maailma tervishoiuorganisatsioon WHO tituleeris
COVID-19 teemalise väär- ja desinfo laine infodeemiaks16. Näiteks Ühendkuningriigis Cambridge’i
ülikooli läbiviidud uuringu kohaselt on elanike valmidus riigi käitumisjuhiseid järgida, end haiguse
kahtluse korral testida ning vaktsiini turule jõudmisel vaktsineerida negatiivses korrelatsioonis
COVID-19 teemaliste vandenõuteooriate uskumisega.17 Väär- ja desinfo negatiivset mõju COVID-19
kriisi kontrolli alla saamisel on ilmestatud mitmes teiseski akadeemilises uuringus1819. See seab ohtu
inimeste tervise ja elud, seab taaga riikide majandustele ja toob kaasa hulgaliselt teisi probleeme.
Riskikäitumise vähendamise kõrval on COVID-19 pandeemia seljatamise olulisi eeldusi piisava hulga
inimeste võimalikult kiire vaktsineerimine. 2021 alguseks, mil vaktsineerimine on paljudes riikides
(sh kogu ELis) alanud, on selge, et üheks suuremaks väljakutseks vaktsineerimise eesmärkide
saavutamisel saab vaktsiinide teemalise väär- ja desinfo levik ning seda suuresti just
veebiplatvormidel202122.
Väiksemas mahus, ent siiski süsteemselt, on kasutatud Eesti inimeste ja rahvusvahelise üldsuse
desinformeerimiseks ka lastekaitsega seotud küsimusi. Viimane Eestis tähelepanu pälvinud kaasus
pärineb 2017. aastast, mil siinsete lastekaitseametnike algatusel peatati ühe Tallinnas elava lapse
vanemate hooldusõigus ning laps paigutati hooldekodusse. Vanemad pöördusid abi saamiseks
16
https://www.who.int/news/item/23-09-2020-managing-the-covid-19-infodemic-promoting-healthybehaviours-and-mitigating-the-harm-from-misinformation-and-
disinformation
17
https://www.cambridge.org/core/journals/psychological-medicine/article/coronavirus-conspiracy-beliefsmistrust-and-compliance-with-government-guidelines-in-
england/9D6401B1E58F146C738971C197407461
18
https://royalsocietypublishing.org/doi/10.1098/rsos.201199
19
https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/13669877.2020.1871058
20
https://edition.cnn.com/2020/12/01/media/red-cross-chief-warns-vaccine-mistrust-trnd/index.html
21
https://www.politico.com/news/2020/12/21/social-media-vaccine-misinformation-449770
22
https://www.npr.org/2020/12/24/950102024/misinformation-spread-by-anti-science-groups-endangerscovid-19-vaccination-effo?t=1611130944379
Venemaa Föderatsiooni saatkonda, millele järgnes ulatuslik desinformatsiooni kampaania
sotsiaalmeedia platvormidel ja Venemaa meedias23.
Olgugi et informatsioonilise mõjutustegevuse oht valimiste ja rahvahääletuste terviklikkusele,
legitiimsusele ja tulemustele on meedias viimastel aastatel laiema mõjutustegevuse probleemiga
võrreldes ehk ebaproportsionaalselt palju tähelepanu saanud, ei saa seda siiski kuidagi alahinnata.
Valimised on demokraatliku protsessi olulisemaid verstaposte. Küsimus pole selles, kas leidub
riiklikke ja mitteriiklikke tegijaid, kes üritavad varjatult teiste riikide valimisprotsesse mõjutada, see
tõsiasi on tänaseks hulgaliselt tõendust leidnud242526. Küsimus on selle tegevuse mõjus, mida on
märksa keerulisem mõõta. Ühiskondlike protsesside mitmetahulisuse tõttu ei ole võimalik valimiste
eelse ja -aegse informatsioonilise mõjutustegevuse negatiivsest mõju täit pilti saada, ent osasid selle
aspekte on mitmete riikide näidetel akadeemiliste uurimustega ilmestatud2728.
Eesti julgeoleku vaatevinklist on informatsiooniline mõjutustegevus, mille alla desinformeerimine
kuulub, artikuleeritud probleemina kahes olulisemas valdkondlikus dokumendis: julgeolekupoliitika
alustes29 ja riigikaitse arengukavas30. Venemaa informatsioonilise mõjutustegevusega kaasnevale
ohule on oma aastaraamatutes pikalt tähelepanu juhtinud Kaitsepolitseiamet31 ning viimasel ajal ka
Välisluureamet32.
Riigikantselei Kommentaarid DSA sisule Arvestatud seisukohapunktis
strateegilise Kontakt veebiplatvormidega 5.17
kommunikatsiooni On tervitatav, et artikli 10 kohaselt peavad platvormid määrama ühe kontaktpunkti, et tagada
meeskond otsesuhtlus mh liikmesriikidega. Seni ei ole osade suurte platvormidega toimiva kontakti loomine
23
https://www.propastop.org/2017/07/24/perest-eraldatud-lapsest-propagandasuudistuseks
24
https://www.intelligence.senate.gov/sites/default/files/documents/Report_Volume1.pdf
25
https://docs.google.com/a/independent.gov.uk/viewer?a=v&pid=sites&srcid=aW5kZXBlbmRlbnQuZ292LnVrfGlzY3xneDo1Y2RhMGEyN2Y3NjM0OWFl
26
https://www.atlanticcouncil.org/wp-content/uploads/2019/06/The_Macron_Leaks_Operation-A_PostMortem.pdf
27
https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/10584609.2019.1686095
28
https://www.cambridge.org/core/journals/american-political-science-review/article/abs/public-opinion-andforeign-electoral-
intervention/AC34B6090EACF336D08713AF69BF7904
29
https://kaitseministeerium.ee/sites/default/files/sisulehed/eesmargid_tegevused/395xiii_rk_o_lisa.pdf
30
https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf
31
https://www.kapo.ee/sites/default/files/public/content_page/Aastaraamat%20-%202019.pdf
32
https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport-2020-et.pdf
kuigi lihtne olnud. Seda ilmestab selgelt 2018. aastasse ulatuv kogemus, mil me 2019 kevadel
toimunud valimisteks valmistudes platvormidega suhteid lööma asusime.
Riigikantselei Läbipaistvus Arvestatud osaliselt.
strateegilise Toetame DSA punkte, mis aitavad tõsta veebiplatvormide läbipaistvust. Mida läbipaistmatum
kommunikatsiooni keskkond, seda enam on seal ruumi varjatud mõjutustegevuseks ja vastupidi. Toetust kasutustingimustes sisu
meeskond modereerimise põhimõtete
Artikkel 12, mis kohustab platvorme avaldama oma kasutustingimusi (sh sisu modereerimise avalikustamisele ja reklaamide
põhimõtteid), on oluline, et tagada võrdsetel ja selgetel reeglitel toimiv keskkond. Ühtlasi on läbipaistvust puudutavatele
tervitatav, et artikliga 13 soovitakse veebiplatvorme kohustada avaldama DSA jõustudes vähemalt nõuetele käsitleme vastavalt
kord aastas selgeid, lihtsalt hoomatavaid ja üksikasjalikke modereerimise teemalisi raporteid, mis seisukohapunktides 5.8 ja 5.15.
sisaldaksid mh ülevaadet teenusepakkuja rakendatud meetmetest, mis mõjutasid info
kättesaadavust, nähtavust ja ligipääsetavust. Seda täiendab artikkel 23, mis kohustab Seisukohtades ei ole käsitletud
veebiplatvorme kajastama eelnimetatud raportites mh ka mis tahes tüüpi automatiseeritud läbipaistvusaruandeid.
mehhanismide kasutamist (sh nende eesmärke, indikaatoreid ja täpsust) sisu modereerimisel. See
aitaks vähendada platvormide modereerimisotsustega seotud probleeme33, mis on olnud arutluse
all aastaid ja eriti terava tähelepanu all tänavu alates jaanuari alguses Washingtonis toimunud
rahutustest, peale mida panid mitmed suured veebiplatvormid (sh Facebook, Twitter) kinni tol
hetkel ametis olnud USA presidendi kontod. Liigse tsenseerimise ohu vähendamiseks on positiivne,
et artikli teises lõigus on liigset õiguste riivamist ennetav viide kasutaja õiguste kaitsele ja ELi
põhiõiguste hartale.
Lisaks üldisele läbipaistvusele väärib eraldi tähelepanu reklaamide läbipaistvus. Seda teemat on
käsitletud artiklis 24. On tervitatav, et eelnõus on loobutud reklaami liigitamisest subjektiivsetesse
kategooriatesse (sh poliitiline reklaam ja tundlikel teemadel tehtav reklaam (ingl k issue based ads)),
mis pole sageli üheselt defineeritud.
Riigikantselei Lisakohustused väga suurtele veebiplatvormidele Arvestatud punktides 5.16 ja
strateegilise On tervitatav, et DSAs on platvormid tegevusvaldkonna ja suuruse alusel kategooriatesse jagatud. 5.12.
kommunikatsiooni Suurimad platvormid, millele viidatakse DSA eelnõus kui very large online platforms, väärivad eraldi
meeskond tähelepanu, kuna neil on inforuumis väga suur kaal. Pakutud lävend – 45 miljonit inimest või 10%
ELi elanikest – on mõistlik.
Informatsioonilise mõjutustegevuse vastase töö vaatevinklist on väga oluline artikkel 26, milles
tuuakse sisse süsteemsete riskide mõiste, mis on eespool lahti kirjutatud. On tervitatav, et väga
33
https://issuu.com/nyusterncenterforbusinessandhumanri/docs/nyu_content_moderation_report_final_version
suurtele veebiplatvormidele (VSVP) soovitakse seada kohustus vähemalt korra aastas süsteemseid
riske tuvastada, analüüsida ja hinnata. Sealjuures on positiivne, et riskianalüüsidele viidates
pööratakse eraldi tähelepanu vajadusele analüüsida modereerimis-, soovitus- ja reklaamide
kuvamise süsteeme, mis võimaldavad ebaseadusliku ja platvormide kodukorra vastu eksiva sisu
kiiret ja laia levitamist.
Riigikantselei Eneseanalüüsi kõrval on tarvis ka artiklis 28 käsitletud sõltumatuid auditeid, et hinnata, kas VSVPd Võtame teadmiseks.
strateegilise täidavad eelnõu III peatükis ning artiklites 35, 36 ja 36 seatud kohustusi. On tervitatav, et negatiivse Seisukohtades eraldiseisvalt
kommunikatsiooni hinnangu korral peavad auditid hakkama sisaldama soovitusi selle kohta, kuidas saavutada VSVPdele käsitlenud ei ole.
meeskond seatud reeglite järgimine. Veelgi enam, platvormid peavad pakutud soovitused ühe kuu jooksul sisse
viima või põhjendama, miks nad seda ei tee, selgitades sel juhul, milliseid alternatiivseid samme nad
puuduste kõrvaldamiseks on astunud.
Riigikantselei Lisaks eneseanalüüsidele ja sõltumatutele audititele antaks artikliga 31 teatud tingimustel Võtame teadmiseks.
strateegilise platvormide andmetele ligipääs ka usaldusväärsetele teaduritele (ingl k researcher), et artiklis 26 Seisukohtades eraldiseisvalt
kommunikatsiooni toodud süsteemseid riske tuvastada ja paremini mõista. See on tervitatav areng, kuna vaatamata käsitlenud ei ole.
meeskond asjaolule, et seda sooviti saavutada juba 2018. aastal allkirjastatud eneseregulatiivse
tegevusjuhendiga, pole see tänaseks pakutud kujul realiseerunud. Tänase seisuga on enamus
VSVPsid olemuselt mustad kastid, mis teeb nende jagatava info adekvaatsuse hindamise
võimatuks34.
Riigikantselei Lisaks riskide hindamisele, on neid tarvis riske ka maandada. Artiklis 27 toodud ettepanekud (sh Arvestatud osaliselt.
strateegilise vajadusel modereerimis- või soovitussüsteemide kohandamine, süsteemseid riske sisaldavate
kommunikatsiooni reklaamide nähtavuse vähendamine, koostöö teiste veebiplatvormidega) on selleks mõistlikud ja Seisukohapunktis 5.16 märgime
meeskond proportsionaalsed. Siinjuures on tervitatav ka eelnõu artikkel 42, mis näeb ette karistused DSA toetust väga suurte platvormide
rikkumise eest. riskide maandamise meetmeid
hõlmavatele kohustustele.
Samas toome seisukohapunktis
5.12 esile, et artikli 26 lõike 1
punktis c esitatud süsteemsete
riskide (teenuse tahtlik
manipuleerimine)
maandamiseks meetmete
võtmise kohustus nõuab
täiendavat analüüsi.
34
https://theconversation.com/facebooks-data-lockdown-is-a-disaster-for-academic-researchers-94533
Riigikantselei On tervitatav, et DSAga soovitakse VSVPde kasutajaid võimestada, andes neile artikliga 29 kontrolli Arvestatud punktis 5.14.
strateegilise selle üle, kuidas neile infot presenteeritakse (sh vähemalt ühe võimaluse, mis ei tugine kasutaja
kommunikatsiooni profileerimisel). Facebook, YouTube ja mitmed teised suured platvormid ei ole neutraalsed
meeskond vahendajad, kes kuvavad kasutajale kronoloogilises järjekorras kõike, mida teised nende jälgitud
kasutajad või lehed postitavad. Valiku, mida kasutajale kuvada, millises järjekorras ja kui sageli,
teevad sageli platvormide omanike loodud algoritmid, mis üritavad hinnata, milline sisu kasutaja
varasemat käitumist ja sotsiaaldemograafilist profiili arvestades talle kõige meelepärasem võiks olla.
Selle peamisi eesmärke on hoida kasutajaid võimalikult kaua platvormil ja suunata nende
tarbimisharjumusi, et seeläbi rohkem reklaamitulu teenida ja ettevõtte väärtust kasvatada. Mh
peavad algoritmid haaravaks ja tõstavad seetõttu esile sisu, mis levib kiiresti või kutsub esile
kasutajate reaktsiooni (sh jagamisi, kommentaare, meeldivaks märkimist). See teeb omakorda
võimalikuks desinformatsiooni ja väärinfo varasemast kiirema leviku, kuna eksitavat infot luuakse
sageli teadlikult emotsioone ja reaktsioone esilekutsuvana35.
Riigikantselei On positiivne, et lisaks kõigile platvormidele seatavatele kohustustele reklaamide läbipaistvuse Arvestatud punktis 5.15.
strateegilise teemal soovitakse artikliga 30 seada VSVPdele täiendav kohustus luua reklaamide avalik
kommunikatsiooni repositoorium, kuhu tuleb talletada olulisem info platvormil näidatud reklaamide kohta (so sisu,
meeskond tellija, näitamise periood, sihtrühmad ja levik) üheks aastaks alates reklaami viimasest näitamisest.
See on oluline samm läbipaistvuse tõstmiseks ja valdkondliku uurimistöö soodustamiseks.
Sealjuures on oluline tagada, et loodavad repositooriumid oleksid piisavalt hästi ehitatud ja
töökindlad, et oma eesmärki täita. Viimase puudumist on heidetud ette Facebooki poliitreklaami
repositooriumile, mille ettevõte 2019 kevadel käivitas36.
Riigikantselei Toetame artikleid 35-36, mis loovad selgema aluse olemasolevate VSVPdele mõeldud Arvestatud seisukohapunktis
strateegilise tegevusjuhendite värskendamiseks ja vajadusel uute koostamiseks. Veelgi enam, on tervitatav, et 5.12.
kommunikatsiooni DSAs astutakse selge samm kaasregulatiivse lähenemise (ingl k co-regulatory backstop) poole,
meeskond viidates sealjuures selgesõnaliselt ka desinformatsiooni vastase tegevusjuhendi tugevdamisele.
Sellega sillutab DSA teed Euroopa demokraatia tegevuskavale (European Democracy Action Plan,
EDAP), kus on ühe tegevusena käidud välja just desinformatsiooni vastase tegevuskava
tugevdamine. Nagu eespool toodud, ei ole puhtalt eneseregulatiivne lähenemine seni soovitud
35
https://www.ned.org/wp-content/uploads/2020/01/Demand-for-Deceit.pdf
36
https://www.nytimes.com/2019/07/25/technology/facebook-ad-library.html
tulemusi andnud. Kujundades seisukohti DSA eelnõule, tuleb arvestada paralleelselt töös oleva
EDAPiga.
Riigikantselei Tunnustust väärib ka kriisiprotokollide loomise idee (artikkel 37), mis aitaks VSVPdel ja teatud Arvestatud seisukohapunktis
strateegilise kontekstis ka teistel platvormidel paremini valmistuda erakordseteks julgeoleku või rahvatervisega 5.17.
kommunikatsiooni seotud kriisideks. Mh on tervitatav ettepanek luua võimalus kuvada eelnimetatud tingimustele
meeskond vastavate kriiside ajal platvormide kasutajatele olulist kriisiga seotud infot liikmesriikide
ametivõimudelt või ELi asutustelt. Koroonakriisi kogemus on näidanud, et ametliku info
esiletõstmise kõrval tuleks tegeleda ka kriisi lahendamist pärssiva ja DSA kontekstis süsteemsete
riskide kategooriasse kuuluva info nähtavuse vähendamisega. Näiteks otsustas Facebook 2020
sügisel ajutiselt lõpetada terviseteemaliste gruppide soovitamise kasutajatele, et aidata kaasa
ametliku info paremale levikule37. Sama teema negatiivse näitena võib tuua äärmuslikud grupid.
Nimelt selgus Facebooki enda tellitud uuringust, et pea kaks kolmandikku kordadest, mil Facebooki
kasutaja liitus äärmusliku Facebooki grupiga, tegi ta seda seetõttu, et Facebook ise soovitas talle
seda gruppi38. Pelgalt nende andmete põhjal ei saa öelda, et Facebook radikaliseeriks inimesi, ent
veelgi raskem on väita, et nad ei aita sellele kaasa.
Välisministeerium Välisministeeriumi hinnangul on oluline, et Eesti seisukoha kujundamisel uue regulatsiooni kohta Võtame teadmiseks.
arvestatakse eelkõige 3 keskse põhihuviga.
I Üksikisikute põhiõiguste- ja vabaduste ning tarbijaõiguste kaitse, õigus turvalisele
internetile
Ehkki veebis toimuv ei ole täielikult „metsik lääs“ ehk reguleerimisvaba ala, on see regulatsioon
olnud nii Eestis kui ka ELis siiski pigem fragmentaarne, põhinenud paljuski veebiplatvormide
vabatahtlikul koostööl ning käitumisjuhiste kokkuleppimisel. Samuti on digiteenusete piiriülese
iseloomu, järelevalveasutuste vastastikuse usalduse puudumise ning vähese koostöö tõttu olnud
fragmentaarne ka üksikisikute õiguste jõustamine ja järelevalve. Seetõttu on ühtlustatud reeglite
loomine üksikisikute põhiõiguste ja vabaduste kaitseks, tarbijaõiguste edendamiseks ning turvalise
interneti pakkumiseseks ühisel turul kindlasti vajalik, aga mitte kerge ülesanne.
Digitaalses maailmas „orienteerumiseks“ ja paremaks toime tulemiseks on ühest küljest äärmiselt
oluline, et võimalikult sarnased reeglid kehtiksid nii reaal- kui ka virtuaalmaailmas, st mis on
keelatud reaalmaailmas on keelatud ka internetis. Teisest küljest on oluline, et kõik veebikasutajad
37
https://about.fb.com/news/2020/09/keeping-facebook-groups-safe/
38
https://www.wired.com/story/opinion-platforms-must-pay-for-their-role-in-the-insurrection
sh tarbijad säilitaks veebis vajaliku hoolsuse ning teadvustaks endale, et just nemad ise vastutavad
oma tegevuse lubatavuse ja seaduslikkuse eest veebis. Veebi tavakasutajat tarbijat tuleb tema
õiguste ja vabaduste kasutamisel kogu digitaalse turul toetada uue regulatsiooniga eelkõige
valdkondades, kus ta teenusepakkujate turujõu ning veebi põhimõtteliselt piirideta globaalse
ulatuse tõttu muidu hätta jääks (subsidiaarsuse põhimõte). Neid kolme põhimõtet tuleb silmas
pidada ka määruse eelnõu edasistel detailsetel aruteludel, sh määrusega kehtestatavate ühtlustatud
reeglite disainimisel, millega:
a. kohustatakse majutusteenuse pakkujaid looma hõlpsasti juurdepääsetavad,
kasutajasõbralikud elektroonlist esitamist võimaldavad mehhanismid, mis
võimaldavad igal üksikisikul või üksusel teavitada teenusepakkujat teabest, mida
üksikisik või üksus peab ebaseaduslikuks (artikkel 14).
b. kehtestatakse platvormidele uued ja ulatuslikud läbipaistvuskohustused, mis on
seotud ebaseadusliku teabe vastu võitlemiseks võetud meetmetega, sh kohustus, et
sisu eemaldamisel, tuleb selle sisu üles laadinud isikule anda selgitus.
c. kohustatakse vahendusteenuse osutajaid lisama oma tingimustesse teave kasutajate
andmete kasutamise võimalike piirangute kohta, sh kasutatud sisumodereerimise
mehhanismidele, algoritmilisele otsustusprotsessile ja võimaluse, et seda kontrollib
inimene(sed) üle. See teave peab olema selges ja üheselt mõistetavas keeles ning
avalikult kättesaadav hõlpsasti juurdepääsetavas vormingus.
d. kehtestatakse ranged nõuded kaupade ja teenuste vahendamisega tegelevatele
veebiplatvormidele, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid,
tagamaks, et kauplejad saaksid oma platvormide kaudu kaupu ja teenuseid pakkuda
ainult pärast ranget „tunne oma klienti“ protseduuri, sh kohustuse säilitada teavet
kauplejate kohta, et aidata ebaseaduslike kaupade või teenuste müüjaid üles leida.
Platvormi liides peaks hõlbustama avastajate kohustuste täitmist tarbijate teavitamisel
ja asjakohase tooteohutusalase teabe esitamisel.
e. kehtestatakse platvormidele ulatuslikud läbipaistvuskohustused veebireklaamide
osas, sh kohustus esitada iga reklaami osas igale kasutajale reaalajas selget ja üheselt
mõistetavat teavet, et (i) nad näevad reklaami, (ii) kelle nimel reklaami kuvatakse, ja (iii)
milliseid peamisi parameetreid kasutati konkreetse reklaami sihtimiseks konkreetsele
kasutajale39;
39
2016. aasta Brexiti rahvahääletusel ja USA valimistel olid nn pimedad reklaamid e ilma lisateabeta nende rahastamise või selle kohta, miks need olid suunatud teatud kasutajatele,
sotsiaalmeedia platvormidel tavalised. Tänaseks on mitmed platvormid, sealhulgas Facebook ja Twitter, on juba võtnud juba vabatahtlikult meetmeid sellise praktika piiramiseks.
f. kohustatakse veebiplatvorme looma kasutajavaidluste lahendamiseks sisemisi
kaebuste lahendamise mehhanisme ning osalema kohtuvälistes vaidluste lahendamise
menetlustes.
Üksikisikute põhiõiguste ja vabaduste teostamise parandamise, tarbijaõiguste tugevdamise ning
turvalise interneti tagamise eesmärgil osaliselt uue ja tugevdatud regulatsiooni loomisel, tuleb aga
silmas pidada, et neile õigustele korrespondeerivad ka kellegi kohustused. Digitaalsete teenuste
puhul on nende kohustuste kandjaks ettevõtted, kes vahendamis-, majutamis- ja
platvormiteenuseid pakkuvad. Seetõttu on äärmiselt oluline, et uute ja täiendatud õiguste
ellurakendamisel ja rakendamise järelevalve teostamisel ei tekitaks ettevõtjatele, eriti VKEdele liiga
koormavaid ning nende majanduslikku võimekust mittearvestavaid kohustusi, mis pärsiks
innovatsiooni ning uute tegijate turule tulekut (sellest all). Kuna uued ulatuslikumad kohustused
hakkava kehtima kogu digitaalse ühisturu ulatuses, paljud alustavad teenusepakkujad on aga oma
ettevõtluse algusfaasis eelkõige lokaalsed, siis vajavadki erilist tähelepanu ka alustvad ettevõtted.
Määruse menetlemisel ja „interneti uue põhiseaduse“ loomisel tuleks lähtutakse läbivalt
põhimõttest, et:
- võimalikult sarnased reeglid kehtiksid nii reaal- kui ka virtuaalmaailmas, st mis on keelatud
reaalmaailmas on keelatud ka internetis;
- kõik veebikasutajad sh tarbijad säilitaks veebis vajaliku hoolsuse ning teadvustaks endale, et just
nemad ise vastutavad oma tegevuse lubatavuse ja seaduslikkuse eest veebis.
- üksikisikut tuleb tema õiguste ja vabaduste kasutamisel kogu digitaalse turul toetada uue
regulatsiooniga eelkõige valdkondades, kus ta teenusepakkujate turujõu ning veebi
põhimõtteliselt piirideta globaalse ulatuse tõttu muidu hätta jääks (subsidiaarsuse põhimõte);
- üksikisikute põhiõiguste ja vabaduste teostamise parandamise, tarbijaõiguste tugevdamise ning
turvalise interneti tagamise eesmärgil uue regulatsiooni loomisel, arvestatakse, et neile õigustele
korrespondeerivad ka digitaalsete teenuste pakkujate kohustused.
Välisministeerium II Digitaalsete teenuste osutajate huvidega arvestamine Võtame teadmiseks.
Kaasaegses digitaalses maailmas domineerivad hetkel vähesed väga suured ettevõtted. Need
ettevõtted naudivad oma turuosast tulenevaid olulisi eeliseid, kasutades enese turusuhetes
maksmapanekuks enneolematuid teadmiste kogumeid, mis on kokku korjatud varasema
äritegevuse ning tarbijaeelistuste jälgimise käigus. Ilma seadusandjapoolse sekkumiseta on
tõenäoline, et maailma suurimad tehnoloogiaettevõtted saaksid veelgi suurema kontrolli nii veebi
sisu kui ka kasutatavate tehnoloogiate üle ning hakkaksid senisest veelgi enam mõjutama nii
üksikiksute, ettevõtete kui ka valitsuste otsuseid. Seetõttu on ühtsete reeglite kehtestamine
digitaalsete teenuste osutamiseks EL ühisturul kahtlemata vajalik nii turu korrastamise,
fragmenteerituse vähendamise kui ka võrdsete võimaluste loomise aspektist. Lisaks DSAle on
seejuures kindlasti eriline roll ka tema sõsareelnõul - digitaalse turu määruse eelnõul.
Määruse menetlemise käigus on eelkõige oluline tagada, et teenusepakkujate tegevuse
reguleerimisel säiliks e-kaubanduse direktiivi40 kesksed põhimõtted, sh:
1) et määrusega ei kehtestaks teenusepakkuja edastatava või talletava teabe üldist
jälgimiskohustust või aktiivset uurimiskohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid
fakte ja asjaolusid (määruse artikkel 7). Kuigi ühtegi sätet määruses ei tohiks tõlgendada
üldise jälgimiskohustuse või aktiivse uurimiskohustuse kehtestamisena, ei tohiks selle
põhimõtte järgmine takistada teatud juhtudel konkreetse jälgimiskohustuste ette nägemist,
eelkõige olukorras kui riigi päevad ametiasutused vastavalt riigisisesele õigusele ja kooskõlas
määrusega sellise kohustuse teenuseosutajale panevad. Määruse eelnõu arutelude vältel
tuleb hoolikalt jälgida, et teenuseosutajale majanduslikult koormavat ning teenuse
kasutajate põhiõigustesse, sh sõna- ja väljendusvabadusse, olulisel määral sekkuvad
kohustused puudutaksid tõesti vaid konkreetseid üksikjuhtumeid oleksid vastavalt
olukorrale nii eesmärgipärased kui ka esemeliselt ja ajaliselt piiratud ega muutuks oma
ulatuselt samaväärseks üldise jälgimis- või aktiivse uurimiskohustusega.
2) teenuseosutajate vastutust puudutavate sätete kaasajastamine on kahtlemata vajalik
selleks, et võtta arvesse nii teenuste enese arengut kui ka praktikas kerkinud probleeme,
kuid seejuures peab keskse põhimõttena säilima teenuse osutajate tingimuslik vastutusest
vabastamine seoses edastatava või talletatava ebaseadusliku teabega, kui on täidetud
määruse artiklites 3-5 sätestatud tingimused. Vaatamata teenusepakkujate üldiselt olulisele
40
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ, 8. juuni 2000, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv
elektroonilise kaubanduse kohta).
rollile teabe kättesaadavaks tegemisel ja ulatuslikult levitamisel, ei tohiks ebaseadusliku sisu
ja muude veebikasutuse väärnähtustega tegeleda, keskendudes ainult teenusepakkujate
vastutusele, mis on ikkagi subsidiaarne võrreldes iga veebikasutaja enese kohustusega
tagada enese tegevuse seaduslikkus veebis (vt ülal interneti reguleerimise 3 olulist
põhimõtet). Sel põhjusel peaksid teenuseosutajate vastutust reguleerivad sätted olema
võimalikult selged ja täpsed ning lähtuma põhimõttest, et võrgus edastatud või salvestatud
ebaseaduslikust sisust mõjutatud kolmandad isikud peaksid ebaseadusliku sisuga seotud
vaidlused lahendama esmajärjekorras vahetult sisuteenuse pakkujaga, vahendusteenuse
pakkujaid kaasamata.
3) toetame erineva suurusega teenuseosutajatele erineva ulatusega hoolsuskohustuste
kehtestamist põhimõttel suurusega kaasneb ka vastutus (with size comes responsibility41),
jagades teenuseosutajad kolme erinevasse gruppi (määruse 3. peatükk, artiklid 10-37) ning
sätestades üldised kohustused kõigile teenusepakkujatele (kohustus luua kontaktpunkt,
määrata EL-is õiguslik esindaja ja esitada sisu modereerimist puudutavaid andmeid, artiklid
10-13) ning täiendavad hoolsuskohustused majutusteenuse pakkujatele (kohustus sisse
seada ebaseaduslikust sisust teavitamise ja selle kõrvaldamise mehhanism, sisuteenuse
pakkuja teavitamine sisu blokeerimise otsusest, selle põhjustest ja vaidlustamise
võimalustest, artiklid 14-15); eraldi kohustused platvormidele va mikro- ja väikeettevõtted
(sh kohustus tagada ettevõttesisene kaebuste menetlemise süsteem, kaasumine vaidluste
kohtuvälise lahendamise protsessis, kiirelt reageerimine usaldusväärsete teavitajate
teadetele, täiendava teabe esitamine läbipaistvusaruannetes, eraldi kohustused
müügiplatvormidele ja veebireklaame puudutavad läbipaistvusnõuded (artiklid 16-24) ning
väga suuretele platvormidele (süsteemsete riskide haldamine, soovitussüsteemide
läbipaistvuse ja kasutajate võimestamine, reklaamide läbipaistvuse tagamine, koostöö
järelevalveasutuste ja teadlastega, vastavusametniku nimetamine, artiklid 25-33). Leiame,
et just sellisel viisil on võimalik tagada ettevõtjatele võrdsed võimalused EL ühisturul ning
tegeleda kohasel viisil poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võimu ning mõjukuse
kuhjumisega teatud suurte tehnoloogia ettevõtete kätte Seejuures on väga oluline, et
platvormide regulatsiooni puhul säiliks mikro- ja väikeettevõtete erand.
Määruse eelnõu menetlemisel on oluline:
41
“With size comes responsibility,” on Margrethe Vestager, Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku tsitaat.
- tagada, et uued ühtlustatud reeglid kõrvaldaksid turu fragmenteerituse ning sellega
kaasnevad täiendavad ettevõtlus- ning ärikulud ei osutuks Eesti ettevõtetele
majanduslikult liiga koormavaks, innovatsiooni ja ettevõtlikkust pärsivaks, tagaksid
võrdsed võimalused turule siseneda ka uutel tegijatel, võimaldades ühtlasi parimatel
uutel tulijatel soodsate tingimuste olemasolul ka globaalseteks „tegijateks“ areneda;
- jälgida, et määrusega ei kehtestaks teenusepakkujatele edastatava või talletava teabe
üldist jälgimiskohustust või aktiivset uurimiskohustust otsida ebaseaduslikku
tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid;
- kaasajastada digitaalsete teenuste osutajate vastutust, võttes arvesse nii digitaalsete
teenuste enese arengut kui ka praktikas üleskerkinud probleeme, säilitades seejuures
keskse põhimõttena teenuseosutajate tingimuslik vastutusest vabastamine seoses
edastatava või talletatava ebaseadusliku teabega, kui on täidetud selleks nõutavad
tingimused;
- arvestada erineva ulatusega hoolsuskohustuste kehtestamisel teenuseosutaja
suurusega põhimõttel suurusega kaasneb ka vastutus. Seejuures on väga oluline, et
platvormide regulatsiooni puhul säiliks mikro- ja väikeettevõtete erand.
Välisministeerium III Erinevate ühiskondlike huvide tasakaalustamine Võtame teadmiseks.
1) On äärmisel oluline, et määruse menetlemise käigus saavutatakse õiglane ja
erinevate ühiskondlike gruppide huve arvestav tasakaal teenusepakkujate soovi
vabaneda vastustest ebaseadusliku sisu eest, veebikasutajate sõna- ja
väljendusvabaduse realiseerimise ning õiguse turvalisele internetile vahel. Määruse
artikkel 14 kohustab majutusteenuse pakkujaid looma mehhanisme, mis võimaldavad
igal üksikisikul või üksusel teavitada neid konkreetse teabe olemasolust, mida see isik
või üksus peab ebaseaduslikuks. Need mehhanismid peavad olema hõlpsasti
juurdepääsetavad, kasutajasõbralikud ja võimaldama teadete esitamist elektrooniliselt.
Kui majutusteenuse pakkujale esitatakse teade võimaliku ebaseadusliku sisu kohta,
peab viimane teates viidatud teabe osas õigeaegselt, hoolsalt ja objektiivselt otsuse
langetama, kas teave eemaldada või mitte. Kuna teate saamisega kaasneva õigusliku
tagajärjena ei saa teenusepakkuja enam tugineda määruse artiklis 5 nimetatud
tingimusliku vastusest vabastamise ühele olulisele elemendile - mitteteadlik olemisele
ebaseaduslikust sisust või tegevusest tema võrgus - võib teates viidatud potentsiaalse
ebaseadusliku sisu eemaldamine või sellele juurdepääsu piiramine muutuda
ettevõtetele äriliselt kõige mõistlikumaks tegevuseks. Sellega luuakse teenuse
pakkujatele „kiusatus“ õigusliku vastutuse vältimiseks sisu seaduslikkuse tegeliku
hindamisel asemel see võrgust eemaldada või piirata juurdepääs põhimõttel „enne
kustuta, siis mõtle“. Internetis avaldatava sisu liiga kergekäelise eemaldamise
võimaldamine, sh erinevaid algoritme kasutades, võib lisaks väljapoole õiguslikku ja
demokraatlikku kontrolli jäävatel meelevaldsetel reeglitel põhineva eraõigusliku
sisukontrolli süsteemi loomisele, viia kohati soovimatute või isegi absurdsete
tulemusteni. Näiteks võidakse nii piirata või keelata kasutajate juurdepääs sisule, mida
on vaja haridus- või teadustöö eesmärgil. Praktikas ei ole harvad juhtumid, mil
automaatsed filtrid on eemaldanud hariduslikel eesmärkide ülesriputatud pilte
sõjakuritegudest või süütuid meelelahutuslikke karikatuure ning paroodiaid. Sellise
õiguspärase sisu eemaldamine võib pärssida nii innovatsiooni, loovust kui ka
ettevõtlikust ning võrdsete võimaluste loomist. Liiga raskekäelisele lähenemisviisile
võimaliku ebaseadusliku sisu eemaldamisel, aitavad tasakaalu luua määruse eelnõus
platvormidele va mikro- ja väikeettevõtted sätestatud täiendavad kohustused tagada
ettevõttesisene kaebuste menetlemise süsteem, kaasumine vaidluste kohtuvälise
lahendamise protsessis, kiirelt reageerimine usaldusväärsete teavitajate teadetele
(artiklid 16-22). Seejuures on väga oluline et säiliks mikro- ja väikeettevõtete erand.
2) Kaasaegne internet on keeruline globaalne ökosüsteem. Kuidas seda ökosüsteemi
reguleerida, arutavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, Euroopa
Nõukogus, OSCEs, WTOs ja OECD-s, samuti mõjukad rahvusvahelised koostööfoorumid
nagu G7 ja G20 ning paljud ELi jaoks olulised partnerriigid. Lisaks tulevikuaruteludele on
ELil juba praegu DSA reguleerimisalasse jäävate digiteenuste valdkonnas arvukalt nii
mitme- kui ka kahepoolsete kaubanduslepingutega võetud kohustusi. DSA
läbirääkimistel tuleb tagada uue digiteenuste regulatsiooni kooskõla nii
olemasolevate kohustustega, eelkõige WTO reeglistikuga, arvestada vajadusega
lõimida see regulatsioon käimasolevate arutelude raames loodavate rahvusvaheliste
interneti reguleerimise põhimõtetega ning vältida DSA regulatsiooni muutumist
täiendavaks ärritajaks atlandiülestes suhtes ning suhetes teiste oluliste partneritega.
See oht on aga vägagi reaalne sest 3. riigis asutatud, kuid ELis oma teenuseid pakkuvad
interneti teenuse osutajad peavad määrama ELis seadusliku esindaja, kelle ülesanne on
teha koostööd nii Euroopa Komisjoni kui ka loodava Euroopa Digitaalteenuste
Nõukoguga (European Board for Digital Services) ning edaspidi saaks ka neid ettevõtteid
ka DSA sätete rikkumise eest vastutusele võtta. Muuhulgas on ettenähtud arvestatavad
trahvid, mis võivad ulatuda vahendusteenuse osutaja aastatulust või käibest kuni 6% ja
korduva või kestva rikkumise korral sunniraha kuni 5% teenuseosutja eelmise
majandusaasta keskmisest päevakäibest. See tooks lauale aga juba vanad EL õiguse
ekstraterritoriaalse kohaldamise süüdistused.
3) Väga suured veebiplatvormid (platvormid, millel on ELis üle 45 miljoni aktiivse
igakuise kasutaja) peavad hakkama rakendama mh ka allpool toodud reegleid, mille
täitmine on seotud märkimisväärsete kuludega (määruse eelnõu artiklid 25-33):
a. hindama platvormide kasutamisest tulenevaid süsteemseid riske ja looma
tuvastatud riskide (nt ebaseadusliku sisu, eraelu puutumatuse ja
andmekaitse reeglite rikkumiste jms) kõrvaldamiseks tõhusad sisu
modereerimise mehhanismid;
b. tagama platvormidel sisu pakkumiseks kasutatavate otsustusalgoritmide
peamiste parameetrite (paremusjärjestuse mehhanism) läbipaistvuse ja
võimalused kasutajal nende parameetrite muutmiseks, sh pakkuma
võimalust mis ei põhine profileerimisel;
c. looma avaliku veebireklaamide arhiivi, mis on rakenduste
programmeerimisliideste kaudu kättesaadav ja sisaldab üksikasjalikku teavet
nende veebireklaamide kohta, mida platvorm eelmisel aastal edastas;
d. määrama spetsiaalse vastavusametniku (compliance officer), kes vastutab
DSA-st tulenevate kohustuste täitmise eest ja läbima iga-aastase sõltumatu
auditi;
e. andma pädeva asutuse nõudmisel juurdepääsu andmetele, mis on
vajalikud platvormide tegevuse DSA-le vastavuse hindamiseks, vajaduse
tuleb juurdepääs süsteemsete riskide hindamiseks võimaldada ka
taustakontrolli läbinud teadlastele;
Kuna need nõuded hakkavad kehtima peaasjalikult väga suure platvormi künnise
ületavatele ettevõtetele, mis on valdavalt US päritolu rahvusvahelised
teenusepakkujad nagu näiteks Facebook, YouTube, Twitter jne, on äärmiselt oluline,
et väga suure platvormi mõiste iseenesest põhineks objektiivsetel kriteeriumitel
ega rikuks kahte põhilist WTO õigusest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet-
diskrimineerimise keeldu erinevate teenusepakkujate vahel ja diskrimineerimise
keeldu kodumaiste ja välismaiste teenuspakkujate vahel.
Täiendava kaalutlusena tuleb silmas, et reeglitel, mida EL hetkel läbi räägib, on
potentsiaali saada „interneti põhiseaduseks“, mida sarnaselt andmekaitse
üldmäärusega hakatakse kasutama eeskujuna sarnase regulatsiooni välja
töötamiseks ka 3. riikides. Seega ei tohi need sätted pärssida innovatsiooni ja
digitaalsete teenuste arengut ei ühisturul ega ka globaalsel turul, eriti olukorras,
kus ka EL evib ambitsiooni saada digitaalsete teenuste ja lahenduste pakkumisel
globaalseks liidriks ning EL teenusepakkujatele võidakse vastastikkuse põhimõttel
kohaldada sarnast reeglistikku 3. riikides, n US-s või UKs.
Seetõttu on määruse menetlemisel oluline:
- tagada ühiskondlike huvide tasakaalustamine ning demokraatlik kontroll suurte ja väga
suurte platvormide üle, vähendades süsteemseid riske, mis kaasnevad nii teabe
manipuleerimise, ebaseadusliku teabe levitamisega ja turujõu kontsentreerumisega
väheste suurte teenusepakkujate kätte ühelt poolt ning veebikasutajate põhiõiguste- ja
vabaduste, tarbijaõiguste ning õiguse turvalisele internetile vahel teiselt poolt;
- seejuures tuleb tagada mikro- ja väikeettevõtete huvide eriline arvestamine;
- jälgida, et digiteenuste uus regulatsioon oleks kooskõlas nii olemasolevatest ELi kahe- ja
mitmepoolsete rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustustega, eelkõige WTO
reeglistikuga;
- vältida uue regulatsiooni muutumist täiendavaks ärritajaks atlandiülestes suhtes ning
suhetes teiste oluliste kaubanduspartneritega. Seetõttu on äärmiselt oluline, et väga
suure platvormi mõiste iseenesest põhineks objektiivsetel kriteeriumitel, ega rikuks kahte
põhilist WTO õigusest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet - diskrimineerimise keeldu
erinevate teenusepakkujate vahel ja diskrimineerimise keeldu kodumaiste ja välismaiste
teenuspakkujate vahel
- määruse eelnõu kui lex generalis sobituks juba olemasoleva õigusliku raamistikuga, sh
olemasolevate eriseadustega, kuid arvestaks valdkondliku EL õiguse arenguvajadusi,
luues selged reeglid ja põhimõtted tema kohaldamisala piiritlemiseks eriseadustest.
Muud asutused ja huvigrupid
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Edastame Ettevõtluse Edastame Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse arvamused ja ettepanekud EL digiteenuste määruse Tõepoolest on täna igal
Arendamise Sihtasutus eelnõu osas. liikmesriigil õigus oma
(EAS) 1. Eelnõu eesmärgiks on kehtestada selged hoolsuskohustuse nõuded, mh ebaseadusliku sisu seadustes määrata, mis on
ebaseaduslik. Mitmes
teavitus- ja toimimisprotseduurid. Ebaseaduslik sisu määruse mõistes on igasugune teave, mis
liikmesriigis tegutsev
iseenesest või viitega tegevusele, sealhulgas toodete müük või teenuste osutamine, ei ole liidu ega teenuseosutaja peab seega
liikmesriigi seadustega kooskõlas, sõltumata nende täpsest sisust seaduse sisu või olemus. Võttes tõesti arvestama, et sama
arvesse kaupade ja teenuste vaba pakkumist Liidus tuleks kaaluda, kas võib tekkida olukordi, kus toode või teenus või teave
ühe liikmesriigi tasandil võib sisu olla vastuolus teise liikmesriigi reeglitega ning kas see või saada võib ühes liikmesriigis olla
takistused kaupade ja teenuste pakkumisel liikmesriikide vahel? Lisaks, kas ja millist mõju omab seadustele vastav ja teises
see Liidu üleste teenusepakkujate tegevusele, kui ebaseadusliku sisu definitsioon peaks erinema mitte. Digiteenuse
regulatsioon seda ei muuda.
liikmesriikide lõikes? Näiteks IKÜM kohaselt, mille art 8 lg 1 sätestab, et vähemalt 16-aastane laps
Küll aga kohaldub täna ja
võib anda enda nõusoleku infoühiskonna teenuste pakkumiseks, kuid liikmesriikidel on lubatud eelnõu kohaselt ka edaspidi
seda täpsustada ning alandada enda siseriiklikul tasandil seda piirnormi kuni 13 eluaastani. vahendusteenuse ostajatele
piiratud vastutuse printsiip,
mille kohaselt ei ole
teenuseosutaja vastutav tema
teenuse kaudu leviva
ebaseadusliku sisu eest seni,
kuni ta saab teadlikuks sellest.
Sellisel juhul tuleb
teenuseosutajal sisu
eemaldada või piirata sisu
kättesaadavust selle
liikmesriigi kasutajate jaoks,
kelle seaduste kohaselt on
konkreetne sisu ebaseaduslik.
EAS 2. Art 20 lg 4 kohaselt sätestavad veebiplatvormid selgelt ja üksikasjalikult oma poliitika ning Märgime, et artikli 20 lõikes 3
iga hinnang tuleb anda juhtumipõhiselt võttes see juures arvesse eelmise aasta esitatud esitatud kriteeriumid peaksid
ebaseaduslikku sisu, selle suhtelist osakaalu võrreldes eelmise aasta esitatud teabe või esitatud aitama teenuseosutajal
hinnata, kas ’sageli’ ilmselgelt
teadete koguarvuga jm. Tuleks kaaluda, millist mõju omab selline kohustus teenuseosutajate
ebaseaduslikku sisu või ’sageli’
tegevusele materiaalses mõttes (iga juhtumi hindamine, kaalumine, hindamise võimalik ilmselgelt põhjendamatuid
automatiseerimine ja sellega seotud kulud). Kuna täpsed normid teenusepakkuja poliitikas teateid või kaebusi esitavat
määratleb iga teenuspakkuja ise, võib kaasneda oht, et erinevate veebiplatvormide poliitikad kasutajat saab käsitleda
erineda oluliselt teineteisest. (süstemaatilise)
väärkasutajana ja sellest
tulenevalt rakendada lõigetest
1 ja 2 tulenevat õigust teenuse
osutamine ajutiselt peatada.
See ei tähenda, et
teenuseosutaja peaks kõiki
ebaseaduslikku sisu levitavaid
või põhjendamatuid teateid
esitavaid kasutajaid hindama
lõikes 3 esitatud kriteeriumide
vastu. Pigem annavad selgelt
sätestatud kriteeriumid
kindluse teenuseosutajale, et
tegemist on teenuse
väärkasutajaga, kelle suhtes
saab määruse kohaseid
meetmeid võtta.
Nõustume, et kuivõrd täpsed
normid teenusepakkuja
poliitikas määratleb iga
teenuspakkuja ise, siis võivad
need teenuseosutajate lõikes
erineda. Samas peame me
eelkõige oluliseks nende
poliitikate läbipaistvust
avalikustamise nõude kaudu.
EAS 3. Art 16- välistused mikro- ja väike ettevõtjate nõuetes. Tuleks analüüsida, millised Oleme osundatud ohu
tagajärjed võivad kaasneda seoses sellega, et teatud on välistused on tehtud mikro- ja realiseerumise võimalust
väikeettevõtjatele. Sellega seoses võib kaasneda oht, et kaupade ja teenuste pakkumine toimub erinevate nõuete puhul
hinnanud. Ühelt poolt oleks
läbi selliste väikeste ettevõtete ning pakkuja senise tegevuse osadeks jaotamine.
mikro- ja väikeettevõtjatele
ebaseadusliku tegevuse
kandumine kindlasti nende
eristamise soovimatu tagajärg.
Teisalt toovad kavandatavad
nõuded teenuseosutajatele
arvestatava halduskoormuse,
mis ei pruugi olla kõigile
väikestele ettevõtetele
jõukohane. Kuivõrd kulude
kasv ettevõtetele on kindel,
samas kui ebaseadusliku sisu
kandumine väikestele
platvormidele hetkel vaid
oletus, siis ei näi väikeste
koormamine nõuetega üles
kaaluvat potentsiaalse riski ära
hoidmist.
Eesti Advokatuur - 1. Teated ja meetmed - DSA artiklid 19-20 Koostöökohustuse piiramist
Intellektuaalse omandi digiplatvormidele saab paljuski
ja IT õiguse komisjon Usaldusväärsed teavitajad ja korduvad rikkujad põhjendada asjaoluga, et
kõigist eelnõu skoobis
olevatest vahendusteenuse
osutajatest on just
1. DSA artikkel 19 kohustab veebiplatvorme tagama, et usaldusväärsete teavitajate (ingl k. Trusted digiplatvormidel tehniline
flaggers) teated töödeldakse ja lahendatakse viivitamata. Sellel reeglil on potentsiaal saada võimekus ebaseaduslikku sisu
tõhusaks kaitsemeetmeks. Samas aga piirdub see kohustus DSA-s ainult veebiplatvormidega ja see piirata viisil, mis mõjutaks
kõige vähem muu teabe, sh
on kasulik kollektiivseid huve esindavatele taotlejatele. Lisaks peab usaldusväärsete teavitajate
seadusliku teabe
staatuse andma liikmesriigi digitaalteenuste koordinaator (ingl k. Digital Services Coordinator), mis kättesaadavust.
võib osutuda kohmakaks. Usaldusväärsete teavitajate
2. Samuti on suur potentsiaal saada tõhusaks kaitsemeetmeks ka DSA artiklil 20 korduvate sertifitseerimine on
rikkujate kohta. Praegu piirdub see meede aga veebiplatvormidega, nagu ka usaldusväärsete põhjendatud ennekõike
teavitajate meede, ning väljavaade „peatada ainult mõistlikuks ajaks“ on nõrk heidutus. Seega sellega, et tegemist saab olema
tuleks DSA-s selgitada, et veebiplatvormid võivad minna kaugemale meetmete rakendamisel ja üksustega, kelle teavitustele
on teenuseosutajad
„korduvate rikkujate poliitika“ kehtestamisel.
kohustatud reageerima.
Sertifitseerimine võimaldab
DSA artiklites 19 ja 20 pakutud meetmed ja hoolsuskohustused peaksid põhimõtteliselt kehtima teha sellistele üksustele nö
kõikidele vahendajatele olenemata nende suurusest. Mikro ja väikese suurusega ettevõtjad saavad kvaliteedikontrolli, mille
põhjustada sama palju kahju nagu suured. Näiteks mõned vahendajad, keda kasutatakse raames peavad nad tõendama
ebaseadusliku sisu levitamiseks, on suhteliselt väikesed ja mõnikord töötavad koos teiste mh oma kompetentsust selleks
väiksemate ebaseadusliku tegevuse hõlbustajatega. Kui hoolsuskohustused ei laieneks sellistele rolliks.
mikro- või väikeettevõtjatele, ei saavutaks need eesmärki hõlbustada õiguse valdajatel Internetis
Artiklit 20 selgitavas
ebaseadusliku sisu vastu võidelda. põhjenduspunktis (47)
kohaselt ei piira säte
digiplatvormide vabadust
määrata oma tingimusi ja
kehtestada rangemaid
meetmed ebaseadusliku sisu
osas. Seejuures jätab artikli 20
lõige 4 teenuseosutajale
võimaluse määrata
põhimõtted, mida nad
rakendavad seoses lõigetes
väärkasutusega, sealhulgas
seoses faktide ja asjaoludega,
mida nad võtavad arvesse, kui
nad hindavad, kas teatav
käitumine kujutab endast
väärkasutust. Ühtlasi saab
digiplatvorm määrata
kohaldatava peatamisperioodi
pikkuse.
Mis puudutab mikrode ja
väikeettevõtjate erisust, siis
oleme nõus, et nõuded peavad
kehtima nende ettevõtjate ja
teenuste suhtes, mis on
vajalikud konkreetse eesmärgi
saavutamiseks, ja et pelgalt
teenuseosutaja suurus ei
pruugi määrata selle teenuse
osutamisel tekkivat
soovimatut mõju. Oleme
seisukohapunktis 5.5 neid
põhimõtteid peegeldanud
samas formuleerimata
konkreetset seisukohta
mainitud kahe
hoolsuskohustuse puhul.
Samas on ka selge, et kohustus
„viivituseta“ töödelda
usaldusväärsete teavitajate
teavitusi või kohustus
määruses sätestatu nõuete
kohaselt hinnata väärkasutusi
ja sätestada vastavad poliitikad
on täiendavaks koormuseks
ettevõtjatele. Võimalus
koostööd teha usaldusväärsete
teavitajatega nagu ka
lepinguvabadusele tuginevalt
võimalus peatada teenuse
osutamine väärkasutajatele
jääb sellistele ettevõtjatele ka
edaspidi.
Eesti Advokatuur - “Stay-down” meetme puudumine – kas hea või halb? Antud küsimuse puhul peab
Intellektuaalse omandi arvestama, et digiteenuste
ja IT õiguse komisjon IO/IT-õiguse komisjoni liikmete seas tekitas suurt diskussiooni küsimus, kas DSA-d peaks õigusakt on horisontaalne ja
hakkab kohalduma väga
täiendama, et rikkumisest teadasaamisel peab teabe talletamise teenuse pakkuja lisaks
eripalgelistele ebaseadusliku
ebaseadusliku sisu eemaldamisele tagama, et sama sisu ei taaspostitataks ega laetaks üles (ingl k. sisu kategooriatele, mille kõige
Stay down). tuvastamine filtritega ei pruugi
olla nii tõhus kui näiteks
Selle meetme pooldajad tõid välja järgmised põhjendused: a) sellise tulevaste rikkumiste autoriõigustega kaitstud sisu
välistamise meetme („Stay down“) vajadust ja võimalikkust on jaatanud nii Euroopa Liidu Kohus42 tuvastamine. Stay-down
kui ka liikmesriikide kohtud43; b) samuti on see kohustus kooskõlas e-kaubanduse direktiivi artiklis nõude täitmine täna üldjuhul
filtrite kasutamist aga eeldab.
15 sätestatud üldise jälgimiskeeluga, sest see nõuab ainult teatud meetmeid ja tegevust seoses
Samas on Komisjon
konkreetse (mitte üldise) sisuga. Selle meetme vastased tõid välja järgmised põhjendused: Stay- läbirääkimistel selgitanud, et
down põhimõtte lisamine DSA-sse omab mitmeid negatiivseid tagajärgi, mille soovitamisega ei liikmesriikide korraldusega on
saaks nõustuda: nt a) iga ebaseaduslikku sisu on võimalik kasutada õiguspärasel viisil – nt vastu liikmesriikidel võimalik nõuda
argumenteerides; b) see eeldab pigem automaatsete süsteemide, filtrite kasutamist – neil aga ka nn stay-down kohustuse
puudub kontekstivõimekus mõista autoriõiguse vabakasutuse erandeid (nagu tsiteerimine, täitmist sõltumata
päevauudises kasutamine), vastuargumente, nalju, paroodiaid ning valepositiivsete vältimiseks ei digiteenuste õigusaktist.
tohiks seadus ka kaudselt nõuda selliste filtrite kasutamist (“staydown filters”, “uploading filters”).
IO/IT-õiguse komisjon ei jõudnud selles osas üksmeelele, kuid teema olulisuse tõttu pidasime
vajalikuks erinevaid seisukoti siinkohal ära märkida.
Eesti Advokatuur - 2. Ärikasutajatelt (business user) teabe küsimine (KYBC) - DSA artikkel 22 ja põhjendus 22 Võtame teadmiseks. Seda, kas
Intellektuaalse omandi taotleda kohustuse
ja IT õiguse komisjon Euroopa Komisjon on võtnud vastu KYBC kampaania põhiidee, nähes ette eeskirjad, mis nõuavad laiendamist sideoperaatoritele
peame veel seisukohtade
veebiplatvormidelt kauplejate isikute tuvastamist (vt DSA artikkel 22 ja põhjendus 49). Kauplejate
koostamise järel (ja
läbirääkimiste käigus EL
42
EKo C-18/18, p 151.
43
Ennekõike Saksamaal, nt Turini kohus, 24.01.2018 nr 342/2018: Delta TV vs Dailymotion.
osas peetakse silmas isikuid, kes kasutavad oma teenuseid sõnumite reklaamimiseks või toodete nõukogu tasandil) asjakohaste
või teenuste pakkumiseks ELi tarbijatele. osapooltega arutama.
Kõnealuse artikli
Kahjuks on KYBC sätte reguleerimisala liiga kitsas, kuna see piirdub veebiplatvormidega, mis
kohaldamisala laiendamine
võimaldavad „tarbijatel sõlmida kauplejatega sidevahendi abil lepingut” (s.t turgudel), välistades oleks põhimõtteliselt
seeläbi nn infrastruktuuriteenused. Seetõttu ei paku see nõue sisulist abi võitluses ebaseaduslike kooskõlas seisukohapunktis
veebisaitide vastu, mille pidajad sõlmivad lepingu selliste teenuste kasutamiseks. 5.5 esitatud põhimõttega,
mille kohaselt läbirääkimiste
IO/IT õiguse komisjoni arvates peaksid KYBC kohustused (peamiselt) kehtima ka käigus tuleb tagada, et kõiki
infrastruktuuriteenuste, millele piraatlusteenused ja muud ebaseaduslikud operaatorid toetuvad, nõudeid kohaldataks nende
ettevõtjate ja teenuste suhtes,
suhtes. Nõue, et ärikasutajad avalikustaksid oma identiteedi Internetis, vähendaks automaatselt
mis on vajalikud konkreetse
ebaseaduslikku või kahjulikku sisu veebis. Kui vahendusteenuse pakkuja ei suuda kontrollida oma eesmärgi saavutamiseks, ning
ärikliendi isikut, peaks ta lõpetama teenuste pakkumise vastavale kliendile, mis omakorda et teenuseosutajate
heidutaks ebaseaduslikku või kahjulikku tegevust. eristamine peab olema
põhjendatud ja tagama nende
Meie pakutav lähenemine ei tohiks olla vaieldav, sest: a) E-kaubanduse direktiivi artikkel 5 juba võrdse kohtlemise.
sisaldab ettevõtjate kohustust end oma veebisaitidel identifitseerida. Viidatud artiklis puuduvad
siiski tõhusad rakendusmehhanismid ja seetõttu praktikas ei täida ettevõtjad, kes saavad
ebaseaduslikust sisust tulu, seda kohustust ega kannata mingeid negatiivseid tagajärgi. b) DSA on
reaalne võimalus olukorda parandada ja DSA artikli 22 kohaldamisala laiendamine on selgelt
kooskõlas selle seadusandliku algatuse eesmärgiga - turvalisema, prognoositavama ja
usaldusväärsema ühtse digitaalse turu loomine. Ettevõtja ei saa veebi minna domeeninimeta ja
veebimajutuseta või reklaami- ja makseteenusteta. Just nendel vahendusteenustel, millel on
ettevõtjaga otsene seos, on parimad võimalused tagada, et nende teenustele oleks juurdepääs
ainult ettevõtjatel, kes soovivad järgida kehtivaid identifitseerimiseeskirju. c) KYBC kohustused on
proportsionaalne tööriist, kuna need panevad minimaalse koormuse seaduslikule äritegevusele,
mis peaks olema kergesti tuvastatav. d) KYBC kohustused ei ole midagi uut EL õiguskorras. Näiteks
kehtestati täiendavad KYBC kohustused nn viienda rahapesuvastase direktiiviga (2018/843/EL).
Seetõttu on mitmed riiklikud registrid, mis on asjakohased DSA-ga sätestatavatele KYBC
lihtsustatud kohustustele, juba kõikides EL liikmesriikides avalikult kättesaadavad, nt äriregistrid,
Euroopa äriregister (EBR) ja lõplike tegelike tulusaajate register (UBO register). Nende
andmebaaside kättesaadavus muudab KYBC kohustuste täitmise lihtsaks minimaalse
halduskoormusega (sh registreerimisprotsessi ja järgnevad igaaastased korduvkontrollid). e) KYBC
rakendusala piiramine veebiturgude kontekstis on kasutamata võimalus tõhusalt võidelda
mitmesuguse ebaseadusliku veebis avaldatud sisuga.
Eesti Advokatuur - 3. Intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete kohandamine digitaalse ühtse turuga – Kohtualluvust tsiviil- ja
Intellektuaalse omandi kohtulike tõkendite piiriülene mõju kaubandusasjades reguleerib
ja IT õiguse komisjon Brüssel Ia määrus. Leiame, et
digiteenuste määruse eelnõu
Kuna intellektuaalomandi õiguste rikkumised on Internetis piiriülesed, peaks DSA aitama kaasa
läbirääkimistel tuleb pigem
õiguste valdajate õiguste tõhusamaks kohtulikuks kaitseks kogu EL-s. Nt on üheks praktikas jälgida, et selle raames ei
tõusetunud probleemiks vajadus esitada hagi igas liikmesriigis samade rikkujate, sama sisu ja sama tehtaks süsteemiväliseid
rikkuva tegevuse vastu, olgu see siis seotud kas otse rikkuvate teenustega või veebiteenuste muudatusi, sh ei loodaks
vahendajatega. kohtualluvuse sätteid
määrusesse.
Kõige ilmekam näide „piiriüleste” kohtulike tõkendite olulisuse rõhutamiseks on kurikuulus
BitTorrenti veebisait „The Pirate Bay”. „The Pirate Bay” operaatorid on olnud osalised mitmetes
tsiviil- ja kriminaalasjades Rootsis ja kriminaalasjades Belgias ja Soomes ning neid ei ole kohtutes
saatnud edu. Samuti on olnud edukad hagid vahendajate vastu, nt veebisaidile juurdepääsu
blokeerimiseks, 20 riigis kogu maailmas, sealhulgas 13 ELi liikmesriigis. Vaatamata neile paljudele
kohtulikele toimingutele on see veebisait endiselt võrgus ja juurdepääsetav paljudes ELi
liikmesriikides.
DSA võiks õiguste valdajate olukorda parandada, kehtestades tõhusamad kohtulikud meetmed,
mis aitaksid tagada reaalse piiriülese mõju:
a) Kui kostja tegutseb mitmes ELi liikmesriigis (nt kas kostja on ebaseadusliku veebisaidi, mis on
kättesaadav kogu ELis, haldaja või pakub teenused paljudes liikmesriikides), peaks DSA andma
siseriiklikele kohtutele pädevuse kahjutasu välja mõista ja muid meetmeid rakendada kõigi
ebaseaduslikust tegevusest mõjutatud liikmesriikide suhtes nõudmata hagejatelt (õiguste
valdajatelt) ulatuslikke tõendeid või juriidilisi argumente kõigi erinevate EL jurisdiktsioonide kohta.
Selline piiriülene mõju on õigustatud tänu autoriõiguste ning kohtulike tõkendite kõrgele
ühtlustamistasemele EL-s - rikkumine ühes riigis kujutab endast ka autoriõiguse rikkumist teistes
ELi liikmesriikides ja rikkumise suhtes kohaldatakse samu või sarnaseid tsiviilõiguslikke
kaitsemeetmeid ja -menetlusi.
b) Juhul, kui taotletakse kohtulikke tõkendeid ühe ja sama ebaseadusliku teenuse, kuid selle tenuse
erinevates liikmesriikides tegutsevate vahendajate suhtes, peaks DSA andma liikmesriikidele
õiguse kehtestada selleks kiirendatud või lihtsustatud menetlus, et tagada sama kategooria
vahendajate suhtes samade tõkendite rakendamine. Seda on võimalik saavutada siseriiklikus
kohtus, kui teise liikmesriigi kohtulahend võetakse aluseks sama või sarnase tõkendi
kohaldamiseks. Sama tulemuse saavutaks ka haldusmenetluste kaudu, kui pädevad riigiasutused
annaksid vastavatele vahendajatele korralduse rakendada tõkendeid.
Eesti Advokatuur - 4. Globaalne jõustamine - DSA artikkel 8 Nõustume, et piiriülestel sisu
Intellektuaalse omandi Suure ettevaatusega tuleks suhtuda DSA artikli 8 lõikes 1 sätestatud kohustusse võtta kasutusele eemaldamise korraldustel on
ja IT õiguse komisjon meetmeid EL-i liikmesriigi kohtu või muu relevantse asutuse käsul globaalselt. Nimelt ei ole ega oht piirata ka seadusliku sisu
kättesaadavust. Samas on
saagi olla illegaalsel sisul Euroopa Liidus ühtsest definitsiooni ning Eestis võib kasvõi Itaaliast tulnud
teenuseosutajatel täna
kohustav kohtumäärus mõjuda väljendusvabadust või muid inimõigusi piiravana juba näiteks üldjuhul võimekus tõkestada
kultuuriruumist, aga kindlasti kehtivatest õigusaktidest, tulenevate erinevuste tõttu. Seetõttu sisule juurdepääsu konkreetse
tuleks jätta igas liikmesriigis võimalus teavitada muuhulgas sellest, et konkreetses liikmesriigis ei EL liikmesriigi tarbijate jaoks.
ole sisu ebaseaduslik ning sisu kättesaadavust ei piirata. See tähendab, et sisu
kättesaadavust saab piirata
just seal, kus konkreetne sisu
on ebaseaduslik.
Eesti Advokatuur - 5. Ettepanek täiendada DSA-d nn kaitsekirja (ingl k. Protective letter) regulatsiooniga Selle ettepaneku tegemine
Intellektuaalse omandi tähendaks, et Eesti peaks
ja IT õiguse komisjon Teeme ettepaneku täiendada DSA-d, andes vahendajale kui potentsiaalsele kostjale õiguse taotlema EL üleselt midagi,
mida meie enda õigus täna ei
esitada kohtule nn kaitsekiri (ingl k. Protective letter, saksa keeles Schutzschrift). Kaitsekirjaga
võimalda. Lisaks ei sisalda
antakse potentsiaalse kohtuvaidluse potentsiaalsele kostjale õigus juba enne tema vastu hagi eelnõu spetsiifilist
esitamist teavitada pädevat kohut põhjustest, miks ei tuleks hagi tagamise taotlust rahuldada kohtumenetluse regulatsiooni
ja/või miks tuleks enne hagi tagamise taotluse lahendamist kostja ära kuulata. Käesoleval hetkel ja see peaks meie hinnangul ka
on juba osa Euroopa riikide menetlusseadustes ja õiguspraktikas intellektuaalomandi vaidlustes nii jääma.
kostjate kaitseks välja kujunenud kaitsekirja kasutamise võimalus, kuid ei Eestis ega paljudes
teistes EL liikmesriikides ei ole seda kahjuks reguleeritud, rääkimata ühtse reeglistiku olemasolust.
IO/IT õiguse komisjoni arvates oleks mõistlik seda teemat ühtselt reguleerida EL tasandil ning
sobivaks õigusinstrumendiks võikski olla DSA. Põhjendame oma ettepanekut järgmiselt:
a. Euroopa Komisjon on 2017. a suunises intellektuaalomandi õiguste jõustamist käsitleva Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/48/EÜ teatavate aspektide kohta märkinud (vt p 6): „Kuigi
seda ei ole jõustamisdirektiivis selgesõnaliselt sätestatud, on kaitsekiri hea vahend erinevate
vastuolus olevate huvide ja põhiõiguste vahelise õiglase ja proportsionaalse tasakaalu
saavutamiseks seoses jõustamisdirektiivi artikli 7 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 4 sätestatud võimalike
ühepoolsete meetmete kohaldamisega.“
b. Intellektuaalomandi õiguse rikkumise vaidlustes (nt patendivaidlustes, mida peetakse
globaalselt konkureerivate äriühingute vahel) on väga levinud, et kohtutele esitatakse hagi
tagamise taotlused sooviga blokeerida konkurendi tegutsemine teatud riigi territooriumil
kohtuvaidluse ajaks.
c. Kuna menetlusseadused nii Eestis kui ka mujal Euroopa Liidus liikmesriikides lubavad hagi
tagamise taotluse esitamist ja lahendamist ex parte ehk vaidluse vastaspoolt (kostjat) teavitama,
siis on osades riikides loodud kaitsekirja kasutamise võimalus. Kaitsekiri annab kostjale mõistliku
ja menetlusökonoomse võimaluse ära hoida hagi tagamise abinõude rakendamisega kaasnevad
ebasoodsad ning vaidluse asjaolusid arvestades õigustamatud tagajärjed. Kaitsekiri ja kostja
ärakuulamine annab ka kohtule reaalse võimaluse tutvuda vastaspoole seisukohtadega
märkimisväärselt kiiresti ja teha seejärel kaalutletud otsustus hagi tagamise abinõude kohaldamise
vajalikkuse üle.
d. Kohtule kaitsekirja esitamine on meile teadaolevalt kohtupraktikas lubatud või
menetlusseaduses reguleeritud näiteks Belgias, Hispaanias, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja
Šveitsis. Samuti nähakse kaitsekirja esitamise võimalus ja kohtu poolt arvestamine sõnaselgelt ette
ka loodava Euroopa ühtse patendikohtu protseduurireeglites.44
e. Eestisse on juba jõudnud keerukad intellektuaalomandi õiguse rikkumise vaidlused, mistõttu on
ka Eestis juba toimunud Eesti menetlusnormide ärakasutamise juhtumeid konkurendi ärihuvide
kahjustamise ja uute teenuste ja toodete turulepääsu takistamise eesmärgil.
44
Vt https://www.unified-patentcourt.org/sites/default/files/upc_rules_of_procedure_18th_draft_15_march_2017_final_clear.pdf, (reegel nr 207, lk 80).
f. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette kaitsekirja esitamise võimalust, kuid meie
arvates oleks see Eesti menetlusseadustikes vajalik meede, mis suurendaks õiguskindlust, hoiaks
ära hagi tagamisega kaasnevad õigustamatud tagajärjed (põhjendamatute kulude ja kahjude
tekitamise kostja(te)le) ning tagaks menetlusosaliste ärakuulamise ja menetlusökonoomia
põhimõtete järgimist senisest paremal määral.
Kutsume Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaaluma kaitsekirja sätestamise võimalust
Eesti siseriiklikus menetlusõiguses ka olenemata sellest, kas DSA-sse see EL-üleselt sisse viiakse või
selline ettepanek tehakse.
Eesti Advokatuur - 6. Trahvid – DSA artikkel 59 Võtame teadmiseks.
Intellektuaalse omandi
ja IT õiguse komisjon IO/IT õiguse komisjon on seisukohal, et trahvide määramine, lähtudes kontserni ülemaailmsest
käibest, võib olla ebaõiglane ning märksa põhjendatum ja proportsionaalsem oleks trahvi
määramine konkreetse rikkumismenetlusega seotud teenuse käibe järgi. Lisaks teeme ettepaneku
kehtestada haldustrahvidele nii maksimum- kui miinimummäärad, mis siiski täidaksid oma
eesmärki, aga ei oleks karistava iseloomuga ega äritegevusele halvava mõjuga.
EL õigusaktid näevad ette nõude, mille kohaselt potentsiaalselt rahalise karistusega lõppev
menetlus peab olema võimalikult efektiivne, et võimaldada tõhusate, proportsionaalsete ja
hoiatavate trahvide kohaldamist.45 Ka DSA ettepanekus on trahvide eesmärgiks sätestatud trahvi
heidutav mõju, mitte karistav (karistusseadustiku tähenduses) mõju. Kui trahvid kehtestatakse,
mis võtavad aluseks ettevõtja või lausa kontserni ülemaailmse aastase kogukäibe, siis nende
trahvide maksimummäärad ulatuvad miljonitesse eurodesse, mis ületab potentsiaalselt juba mitte
üksnes väärtegude, vaid ka kuritegude eest ette nähtud rahalised sanktsioonid. Hoiatusvahendina
aga ei tohiks need ületada teatavat mõistlikku taset.
Kui trahvi määramisel võetakse aluseks kontserni ülemaailmne käive, siis sellise arvutuskäigu teel
määratavad summad moodustavad enamiku rahvusvaheliste ettevõtete Eesti tegutseva filiaali
kohaliku aastakäibe või lausa ületavad selle summa. Seega, kui haldustrahvi summa ületab
45
Nt on proportsionaalsuse põhimõte sätestatud ka EL-i Põhiõiguste Hartas, mis kohaldub ka haldustrahvide määramisele.
ettevõte Eestis teenitud aastakäibe, siis toob see paratamatult endaga kaasa ettevõtluse
vähenemise Eestis.
DSA ettepanekus sisalduvad haldustrahvid hakkavad mõjutama just rahvusvahelistesse
kontsernidesse kuuluvaid Eesti ettevõtteid, mis tooks kaasa selle, et trahvid võivad osutuda Eesti
kontekstis täiesti ebaproportsionaalseiks ning võivad mõjuda negatiivselt emaettevõtete poolt
Eestisse äritegevuse arendamiseks tehtavatele investeeringutele.
Selliste trahvimääradega mittenõustumiseks on alus ka tulenevalt asjaolust, et Eesti on seotud
Euroopa Nõukogu soovitusega internetivahendajate rollide ja kohustuste kohta, mille kohaselt
vahendajate erinevate rollide tõttu tuleks nende vastavad kohustused ning nende kaitse seaduse
alusel kindlaks määrata konkreetsete osutatavate teenuste ja ülesannete suhtes ning mitte terve
kontserni või ettevõtte muude tegevuste kogumi suhtes.46
Eesti Advokatuur - 7. DSA jõustumisaeg - DSA artikkel 74 Arvestame osaliselt
Intellektuaalse omandi DSA artiklis 74 sätestatud 3-kuuline jõustumisaeg on liiga lühike, arvestades DSA-ga sätestatud seisukohapunktis 5.21, kus
ja IT õiguse komisjon uusi meetmeid ja kohustusi ning turuosaliste (eelkõige vahendajate) vajadust ja ootust viia oma märgime, et määruse
nõuetekohaseks
tegevus kooskõlla uute nõuetega mõistliku aja jooksul. Peame mõistlikuks tähtajaks 6 kuud.
kohaldamiseks peab olema
tagatud vähemalt aasta.
Leiame, et ka 6 kuud ei pruugi
olla piisav aeg, kuivõrd
määruse kohustuste täitmiseks
tuleb ettevõtetel teostada
arendustegevusi ja täiendada
personali. Liikmesriikide
ametiasutuse peavad määruse
asjakohaseks rakendamiseks
seejuures samuti tegema
ettevalmistusi - looma selleks
vastavad õiguslikud alused
46
Recommendation CM/Rec(2018)2 of the Committee of Ministers to member States on the roles and responsibilities of internet intermediaries (Adopted by the Committee of
Ministers on 7 March 2018 at the 1309th meeting of the Ministers' Deputies)
oma seadustes, arendama või
täiendama määruse
kohaldamiseks vajalikke
struktuure, tagama neile
vastavad ressursid ja
võimekuse.
Eesti Kaubandus- 1. Kohaldamisala Oleme kirjeldanud
Tööstuskoda Tutvustasime eelnõuga kavandatavat kaubanduskoja liikmetele ning tagasisidest selgus, et kohaldamisalaga seonduvat
praeguse sõnastuse juures ei ole üheselt selge, millised vahendusteenuste pakkujad ja teenused selgusetust seisukohapunktis
5.2. Euroopa Komisjon on
eelnõuga konkreetselt hõlmatud on ning seeläbi ka millisel määral ja milliseid kohustusi täitma
eelnõu mõjuanalüüsis (al lk
tuleb asuda. Eelnõu vajab selles osas täpsustamist. Näiteks on ebaselge, kust jookseb piir, mil tuleb 167) pühendanud mitmeid
hakata täiendavaid kohustusi täitma juhul, kui ettevõtja vahendab erinevaid teenuseid ja erinevas lehekülgi erinevate teenuste
mahus. kohaldamislasse kuulumise
analüüsile. Muuhulgas kinnitab
Komisjoni analüüs, et mitmete
teenuste puhul on vajalik
juhtumipõhine otsustamine.
Konkreetsete teenuste puhul
saame kohaldamisalasse
kuulumise puhul aidata
hindamisega. Määruse
kohaldamise eel on kindlasti
vaja hinnata määruse mõjusid
Eesti ettevõtjatele, mille
raames tuleb küsimust
põhjalikumalt vaadata. Eelnõu
läbirääkimiste raames
taotleme aga suuremat selgust
kohaldamisala küsimuses.
Eesti Kaubandus- 2. Koostöötegemise kohustus ametiasutustega Võtame teadmiseks. Märgime
Tööstuskoda Eelnõu artikkel 8 näeb ette vahendajate kohustuse teha koostööd ametiasutustega läbi seejuures, et ametiasutuste
ametiasutuste antud korralduste. Kusjuures korraldusi (anda infot või tegutseda ebaseadusliku õigus esitada korraldusi ei
tulene kavandatavast
sisu vastu) võib anda „asjakohane ametiasutus“. Koostöö ametiasutustega on ilmselgelt vajalik,
kuid eelnõu peaks olema selles osas konkreetsem ega andma ametiasutustele liialt laiad määrusest. Artikkel 8 lg 1
võimalused. Igasugune veebisisule juurdepääsu piiramine peaks toimuma vaid seaduse alusel. kohustab teenuseosutajat
teavitama korralduse andnud
ametiasutust sellest, et
korraldus on kätte saadud ja
sellest, millal ja milliseid
meetmeid on võetud
teenuseosutaja poolt. Lg 2
paneb paika nõuded
korraldustele ehk sätestab
teatud kohustuslikud
elemendid, mida need peavad
sisaldama.
Eesti Kaubandus- 3. Modereerimisinfo teenuste tingimustes Artikli 12 eesmärk on tagada,
Tööstuskoda Eelnõu artikkel 12 näeb ette, et vahendaja peab lisama oma teenusetingimustesse sisu et nii ebaseadusliku kui ka
modereerimist puudutava info (millised on sisu modereerimise protseduurid, meetmed ja seadusliku, aga teenuse
kasutustingimustega vastuolus
vahendid, sh algoritmiline otsuste tegemine ja inimeste ülevaade). Kaubanduskojale jääb
oleva teabe eemaldamise
arusaamatuks selle sätte eesmärk ning selle koosmõju artikliga 7, mille kohaselt puudub põhimõtted on teenuseosutaja
vahendajal üldine vahendatava sisu monitoorimise kohustus. Eeltoodust tulenevalt on oluline üle poolt tehtud avalikuks. See on
vaadata, mis on eelnõu artikli 12 eesmärk, kas säte on vajalik ning kas see on ikka kooskõlas vajalik ennekõike selleks, et
vahendaja vastutuse üldiste põhimõtetega. teenuse kasutajad teaksid
arvestada, milline nende poolt
esitatav sisu (postitused,
videod, tooted jne) võidakse
teenuseosutaja poolt
eemaldada. Selgelt piiritletud
sisu eemaldamise põhimõtted
peaks võimaldama kasutajal
oma õigusi seejuures selgetel
alustel kaitsta.
Artikkel 12 ei tähenda, et
teenuseosutaja peaks sisu
monitoorima ehk
teenusetingimustes peab
esitama teabe sisu
monitoorimise kohta vaid siis,
kui seda tehakse.
Eesti Kaubandus- 4. Ebaseaduslikkuse üle otsustamine Teenuseosutajale kohaldub
Tööstuskoda Eelnõu järgib peab vahendaja ebaseadusliku veebisisu eemaldama. Seda tuleb teha muu hulgas artiklist 14 tulenevate nõuete
ametiasutuse korralduse alusel või reageerides artikli 14 kohasele teavitusele. Eelnõust ei tulene puhul piiratud vastutuse
printsiip. St teenuseosutaja ei
aga selgelt, milline on vahendaja vastutus otsustamisel, kas tegemist on ebaseadusliku sisuga või
vastuta sisu eest juhul, kui
mitte. teenuseosutaja tegutseb
Kaubanduskoja hinnangul peaks vahendaja ja ametiasutuste kohustuste ja vastutuse vahekord pärast ebaseadusliku sisu
siinkohal täpselt paigas olema. Sisu ebaseaduslikkuse üle peaks otsustama ametiasutus, mitte olemasolust teadmise või
vahendaja. teadlikkuse tekkimist kiiresti,
Teatud juhtudel võib veebisisu õiguspärasuse hindamine olla võrdlemisi lihtne, kuid kindlasti on et eemaldada ebaseaduslik
rohkelt neid olukordi, kus see nii lihtne või üheselt selge ei ole. Ebaseadusliku sisu mõiste sisu või tõkestada juurdepääs
sellele. Art 14 lg 3 kohaselt, kui
digitaalses keskkonnas võib sõltuvalt iga liikmesriigi õigusest ja iga isiku eetilisest vaatepunktist
teade sisaldab kõiki sama
erinev olla. Sisu seaduslikkus võib sõltuda tõlgendusest ja selliste konfliktide lahendamisest, kus artikli lg 2 loetletud elemente,
ilmneb vastuolu põhiõiguste vahel, näiteks sõnavabaduse ja teiste tunnustatud õiguste puhul. Ei siis arvestatakse, et see teade
ole mõistlik, et selliste õiguslike konfliktide lahendamine pannakse vahendaja vastutusalasse. tekitab tegeliku teadmise või
Vahendaja peaks otsustama vaid selle üle, kas sisu vastab tema sisetingimustele. teadlikkuse ebaseaduslikust
sisust.
Märgime, et ka täna
langetavad vahendusteenuse
osutajad sisu ebaseaduslikkuse
üle otsuseid ametiasutuste
sekkumiseta. Nõnda näiteks
rakendatakse ebaseadusliku
sisu püüdmiseks filtreid ja
tehakse koostööd
usaldusväärsete teavitajatega,
mille tulemusel teatud
veebisisu blokeeritakse. Juhul
kui teenuseosutaja peaks alati
ootama ametiasutuse otsust,
siis ei saaks ta tõenäoliselt kuigi
tõhusalt kaitsta oma kasutajaid
ja ettevõtte mainet
väärkasutajate eest.
Eesti Kaubandus- 5. Kaupleja ja toote kontrollimine Nõustume, et kaupleja
Tööstuskoda Eelnõu artikli 22 järgi on platvormidel kohustus küsida müügiplatvormil tegutsevalt kauplejatelt andmete küsimise ja
tema tuvastamiseks vajalikku teavet, nt kaupleja nimi, aadress, kontaktandmed, kontrollimise nõue on täiendav
koormus teenuseosutajale.
identifitseerimisdokumendi koopia, kinnitus selle kohta, et pakutavad tooted vastavad EL nõuetele
Samas peaks kauplejast
ning tootja, importija, turustaja vm tootmise ja turustamisega seotud ettevõtte andmed. Platvorm kliendilt andmete küsimine
peab kontrollima ka nende andmete usaldusväärsust. Kui andmed pole õiged ja kaupleja neid ei olema müügiplatvormi enese
paranda, tuleb kauplejale teenuse osutamine peatada. Juhime tähelepanu sellele, et kuivõrd huvides heidutades ebaausaid
andmete ja nende õigsuse kontrollimine on platvormile täiendavaks koormuseks, mis tekitab kauplejaid ja hõlbustades
ilmselt juurde nii rahalist kui ajalist kulu, võib praktikas tekkida olukord, kus platvormid otsustavad vajadusel järelevalve- või
minna lihtsamat või nii-öelda kindlamat teed ja teatud kauplejatele oma teenuseid lihtsalt mitte korrakaitseasutuse sekkumist.
Artikli 22 alusel nõutavate
pakkuda. Seetõttu peame oluliseks, et eelnõus oleks platvormi vastutus võimalikult selgelt
andmete ring ei ole iseenesest
piiritletud. lai ja nende õigsust peaks
saama hõlpsasti avalike
andmebaaside või
veebiotsingu kaudu
kontrollida.
Eelnõu läbirääkimiste käigus
on mitmed liikmesriigid
märkinud, et nõuet peaks
kohaldama kõigile
teenuseosutajatele olenemata
nende suurusest. Samasisuline
märkus on tehtud erinevate
seisukohtade koostamises
osalenud asutuste poolt. Seda
arvestades oleme
seisukohapunktis 5.13
märkinud, et kuivõrd kohustus
kontrollida kauplejaid
kohalduks üksnes keskmise
suurusega ja suurtele
ettevõtetele, võib juhtuda, et
ebaseaduslik tegevus kolib
suuremas mahus väiksematele
müügiplatvormidele. Sellele
tendentsile reageerimiseks
võib-olla mõistlik sättesse
lisada ülevaatamisklausel, mis
võimaldaks teatud aja
möödudes hinnata, kas
kohaldamisala laiendamine ka
väikeplatvormidele on tarvilik.
Arvestades samas nõude
täitmisega kaasnevat
halduskoormust seoses teabe
kogumise kontrollimisega ei
pea me siiski mõistlikuks enne
selles praktika põhjal
veendumist eelnõu
vastavasisulist muutmist.
Eesti Kaubandus- 6. Nõuete vajalikkus ja eesmärgipärasus Võtame teadmiseks.
Tööstuskoda Meie hinnangul tuleks täiendavalt analüüsida ka platvormide läbipaistvusega seonduvate nõuete
eesmärgipärasust ja proportsionaalsust. Muu hulgas tuleks täiendavalt analüüsida, kas on ikka Seiskohapunktis 5.5 toome
esile, et läbirääkimiste käigus
asjakohane nõuda detailset infot kasutatavate algoritmide, võrgu või teenuse ülesehituse jm
peame oluliseks tagada, et
lahenduste kohta. Need andmed võivad olla seotud turvalisuse tagamisega, ettevõtte teenuseosutajaid ei
ärisaladusega ja muu olulise huviga. Ettevõtjale ei tohiks kehtestada kohustust avaldada andmeid, koormataks
mille vajadus (sh klientide huvi) ei kaalu üles ettevõtja huve. Küsitav on ka artikliga 13 lisanduva ebaproportsionaalselt. Samuti
aruandluskohustuse vajalikkus. Tuleks kaaluda, kas selliseid andmeid saaks koguda ja avaldada seda, et kõik
hoopis koordinaator või mõni muu ametiasutus. teenuseosutajatele
Eelnõuga lisatavad kohustused suurendavad vahendajate halduskoormust. Seetõttu on oluline, et kohaldatavad nõuded oleksid
asjakohased ja põhjendatud.
kõik lisanduvad kohustused oleksid vajalikud ning saavutatava eesmärgiga proportsionaalsed. Liiga
karmid nõuded võivad viia selleni, et vahendajad ei ole motiveeritud sisu üldse jagama või seda Pilveteenuse osutajatega
hakatakse tegema sisuloojate jaoks ebamõistlikel tingimustel. seonduvat probleemi
käsitleme seisukohapunktis
Lisaks tuleb arvestada sellega, et erinevate teenuste puhul ei pruugi kõik nõuded olla ühtmoodi 5.7, kus märgime, et eelnõu
täidetavad. See, mis on asjakohane ja tehniliselt täidetav näiteks otsinguplatvormi jaoks, ei pruugi peaks selgemalt sätestama
olla samaväärselt täidetav mõnele pilveteenusepakkujale. Näiteks võib pilveteenusepakkujal kohustuse väljastada esmalt
korraldus teenuseosutajale,
tekkida probleeme ebaseadusliku sisu eemaldamisel juhul, kui tegemist on mingi väikse osaga
kellel on tehniline suutlikkus
suurest projektist ja ainuke võimalus ebaseadusliku sisu eemaldamiseks on kogu projekti konkreetset ebaseaduslikku
eemaldamine. sisu eemaldada või sellele
juurdepääsu tõkestada.
Eesti Kaubandus- 7. Määruse jõustumine ja kohaldumine Arvestatud osaliselt
Tööstuskoda Eelnõu artikli 74 kohaselt jõustub määrus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist ning seisukohapunktis 5.21 kus
kolme kuu möödumisel hakkavad kehtima kõik selles sisalduvad nõuded. märgime, et määruse
nõuetekohaseks
Arvestada tuleb sellega, et eelnõu on võrdlemisi mahukas ning sellega kaasneb ettevõtjatele
kohaldamiseks peab olema
arvukalt uusi kohustusi, mille täitmine võib osutuda keeruliseks ja ajakulukaks (nt erinevate tagatud vähemalt aasta.
infosüsteemide alaste arenduste tegemine). Sellest lähtuvalt leiame, et kolmekuune
üleminekuperiood on liialt lühike ning seda tuleks oluliselt pikendada. Teeme ettepaneku
(sarnaselt Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärusega) võimaldada ettevõtetel viia oma tegevus
digiteenuste määrusega kooskõlla vähemalt kahe aasta jooksul pärast määruse jõustumist.
Eesti Meediaettevõtete 1. Eelnõu paneb liikmesriikidele ja teenusepakkujale kohustusi, mis on seotud Liikmesriigi Kohustus määrata digiteenuste
Liit Digitaalteenuse Koordinaatoriga (Digital Service Coordinator of the Member State). (preambula koordinaator tuleneb artikli 38
punkt 82; artikkel 11 p 4; artikkel 35 p 3, artikkel 43, artikkel 45 p 7). Selgituste kohaselt peaks lõigetest 1 ja 2 sätestades, et
liikmesriigid peavad määrama
tulenema eelnõust liikmesriigi kohustus vastava koordinaatori määramiseks aga eelnõu tekstist
vähemalt ühe asutuse, mille
jääb see kohustus (määramist käsitleb artikkel 38) ja koordinaatori ülesanded ebaselgeks. ülesanne on kohaldada ja
Koordinaatori ülesanded on sisustatud väga üldiselt (artikkel 41) ning nende alusel on asukohariigi jõustada määrust.
määratud koordinaatoril täidesaatvaid kohustusi võimatu täita. Eelnõu sisustab küll üldised Juhul kui selliseid asutusi
kohustused, kuid asukohariik peab need kehtestama eraldi seadusandliku aktiga. määratakse enam kui üks, siis
peaks nende seast määrama
digiteenuste koordinaatori rolli
täitva asutuse. Juhul kui
selliseid asutusi määratakse
vaid üks, siis see sama asutus
täidab ka digiteenuste
koordinaatori rolli.
Eelnõu pp 77 selgitab, et
liikmesriigid peaksid andma
digiteenuste koordinaatorile ja
mis tahes teisele määruse
alusel määratud pädevale
asutusele määruses sätestatud
uurimis- ja
jõustamisülesannete
teostamiseks volitused ja
vahendid. Digiteenuste
koordinaatorite kohustused,
sh uurimis- ja
jõustamisülesanded on
sätestatud mh nt artiklites 41,
42, 44, 45, 46.
Eesti Meediaettevõtete 2. Artiklist 8 ja 9 tuleneb teenusepakkuja tegutsemis- ja informeerimiskohustus, milles ta on Seisukohapunktis 5.6
Liit kohustatud informeerima liikmesriigi poolt määratud organit ebaseadusliku sisu osas toimuvast märgime, et läbirääkimistel
menetlusest. Jääb arusaamatuks, kas punktis 1 viidatud koordinaator, artiklis 8 viidatud organ ja tuleb käsitleda korraldustega
potentsiaalselt kaasnevat
artiklis 67 viidatud andmebaas toimivad koosmõjus ja kuidas tagatakse, et liikmesriikide vastavad
teenuseosutaja mitmekordse
organid tagavad ühetaolise menetluse. aruandluse ja karistamise ohtu,
mis võib esineda juhul, kui
samaväärse sisu
eemaldamiseks saadavad
korralduse mitme liikmesriigi
pädevad asutused. Ühtlasi
mööname, et probleemi
lahendamine võib nõuda EL-
ülest koordineerimist, et
tagada kiire teabe liikumine
liikmesriikide vahel.
Artiklite 8 ja 9 lõikes 3 on
märgitud, et korralduse
väljastanud õigus- või
haldusasutuse liikmesriigi
digiteenuste koordinaator
edastab korralduste koopia
artikli 67 alusel loodud
süsteemi kaudu kõigi
liikmesriikide digiteenuste
koordinaatoritele. Selline
lahendus peaks tagama
liikmesriikide vahel korraldusi
puudutava teabe parema
liikumise. Samas on oluline, et
vahetatav korraldusi puudutav
teave jõuaks ka kohtu ja
haldusasutusteni.
Eesti Meediaettevõtete 3. Artikkel 10 kohustab teenusepakkujat avaldama ühe kontaktaadressi, mille kaudu saaks Mittearvestatud. Pädevad
Liit suhelda liikmesriigi vastav asutus Komisjon ja artiklis 47 viidatud juhatus. Muuhulgas esitatakse asutused on täheldanud, et
nõudeid ka suhtluskeele osas. Selline regulatsioon näib ebavajalik just eriti EL-s asuvate täna ei ole sugugi mitte kõik
teenuseosutajad teinud
teenusepakkujate osas, kellel on seadusest tulenevalt olemas ametlik aadress (sh meiliaadress)
elektroonilise kontaktaadressi
mille kaudu käib ametlik suhtlus. oma veebilehel avalikuks.
Ametlik postiaadress ei
võimalda pädeval asutusel
teenuseosutajaga kiirelt
ühendust võtta olukorras, kus
teenuseosutaja teenuse kaudu
on kättesaadavaks tehtud
ebaseaduslik veebisisu.
Näiteks ohtlike toodete või
terroristlike materjalide puhul
on kiire sisu eemaldamine või
sellele ligipääsu tõkestamine
ajakriitiline. Meiliaadressi
avaldamine veebilehel ei
tohiks seejuures nõuda
teenuseosutajalt erilist
ressursikulu.
Eesti Meediaettevõtete 4. Artikkel 13 paneb teenusepakkujale ülemääraselt suure aruandluskohustuse, mille kohasel Võtame teadmiseks.
Liit teenusepakkuja peab iga-aastaselt avaldama detailset informatsiooni oma sisu muutmise kohta.
Selline aruandluskohustus paneb teenusepakkuja ebavõrdsesse olukorda võrreldes Seiskohtade koostamise
hetkeks ei ole täielikku
teenusepakkujatega, kes tegutsevad veebi väliselt. Lisaks suurele halduskoormusele, mis nõuab
arusaama sellest, kas ja mil
arusaadavalt täiendavat inimressursi palkamist, on vajalik ka kulutuste tegemine vastava info viisil läbipaistvusaruanded
haldussüsteemide loomisele ja haldamisele. Selline kohustus moonutab ülemääraselt vaba teenivad määrusele seatud
turumajandust. Mõistlik oleks juhtumipõhine käsitlemine, mis sarnaselt näiteks täna kehtivale eesmärke. Oleme seisukohal,
reklaamiseadusele annab menetlejale õiguse informatsiooni nõudmiseks ja ettekirjutuste et mistahes nõue peab olema
tegemiseks. vajalik, põhjendatud ja tagama
seejuures teenuseosutajate
võrdse kohtlemise. Neid
põhimõtteid väljendame
seisukohapunktis 5.5.
Läbipaistvusaruanded annavad
kahtlemata aga kasutajatele
ülevaade teenuseosutajate
rakendatud meetmetest, mis
mõjutavad konkreetse teenuse
kaudu info kättesaadavust,
nähtavust ja ligipääsetavust.
Selliselt saab kasutaja parema
ülevaate sellest, kas ja mil
määral üks või teine
teenuseosutaja sõna- ja
teabevabadust piirab. Samuti
sisaldavad läbipaistvusraportid
teavet selle kohta, kui
ulatuslikult levib ebaseaduslik
tegevus ühe või teise teenuse
kaudu.
Eesti Meediaettevõtete 5. Artikkel 14 täpsustab teabe talletamise teenuse, sh online platvormide kohustusi. Mittearvestatud. Artikli 15
Liit Muuhulgas kohustab teenusepakkujat looma täna töötavale notice and take down süsteemile kohaselt peab teenuseosutaja
analoogse notice and action vahendi, mis võimaldaks ebaseaduslikust sisust teavitada ja teavitama seda isikut, kelle
teenusepakkujal selle kiiresti eemaldama. Täiesti ülemäärane ja ebavajalik on teenusepakkuja veebisisu (pilt, video, toode,
kohustus pärast sisu eemaldamist teavitada teatajat põhjalikult eemaldamise ja/või postitus vms) eemaldati
teenuseosutaja poolt ning
muutmise/parandamise põhjustest (artikkel 15). Selline kohustus ei lisa illegaalse sisu osas mingit
eemaldamist põhjendama.
lisandväärtust ja suurendab oluliselt teenusepakkuja halduskoormust. Selle teabe saamine võimaldab
kasutajal end kaitsta ekslike
eemaldamiste eest ja
teenuseosutaja otsust selgetel
alustel vaidlustada.
Eesti Meediaettevõtete 6. Artikkel 17 ei täpsusta, milliseid kaebuseid võivad teenuse kasutajad esitada, kui kaebused Artikkel 17 lõikes 1 on
Liit puudutavad näiteks õigust kaupa vahetada, tagastada vms, siis paneb eelnõu teenusepakkujad loetletud kõik kaebuse
ebavõrdsesse olukorda võrreldes näiteks kontaktpoodidega, mis võivad kehtestada esitamise alused. Nendeks on
platvormi (a) otsused teabe
pretensioonide esitamisele erinevaid tähtaegu.
eemaldamise või sellele
juurdepääsu tõkestamise
kohta;
(b) otsused peatada ajutiselt
või lõpetada alaliselt
teenusesaajale teenuse
osutamine täielikult või
osaliselt;
(c) otsused teenusesaaja konto
ajutise peatamise või lõpliku
sulgemise kohta.
Eesti Meediaettevõtete 7. Artikkel 18 paneb teenusepakkujale kohustuse pakkuda kohtuvälist vaidluste lahendamist, Täpsustame, et artikkel 18 ei
Liit kuid ei sätesta liikmesriigi õigust kohtuvälise menetleja määramiseks. Kehtiva infoühiskonna kohusta ettevõtet pakkuma
teenuse seaduse kohaselt on kohtuväliseks menetlejaks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve kohtuvälist vaidluste
lahendamist. Artikkel 18
Amet. Mõistlik oleks jätta kohtuvälise menetleja määramise õigus liikmesriikidele, sest vastasel
sätestab, et teenuseosutaja
juhul ei ole liikmesriigil kohustust ega õiguslikku alust kohtuvälise menetleja määramiseks ning peab kaasuma vaidluste
teenusepakkuja halduskoormus kohtuvälise vaidluste lahendamise organi tagamisel (loomisel või kohtuvälises lahendamises.
moodustamisel) suureneb ebaproportsionaalselt. Vaidluste kohtuvälise
lahendamise organi
sertifitseerib eelnõu artikkel 18
lõike 2 kohaselt liikmesriikide
digiteenuste koordinaator, kui
sertifitseerimise taotleja
vastab samas lõikes sätestatud
nõuetele.
Eesti Meediaettevõtete 8. Artiklis 19 sätestatud usaldusväärsete teavitajate sisustamine liikmesriikide õiguses on Täna puudub EL ülene seadus,
Liit tõenäoliselt erinev ning toob kaasa termini ebaühtlase kohaldamise. Usaldusväärse teavitaja mis kohustaks platvormi
süsteemi loomine ei näi vajalik, sest teenusepakkuja peab viivituseta reageerima igale teatele viivitamatult reageerima
kasutajate teavitustele.
illegaalse sisu kohta, seega on teavituste menetlemine selle alusel, milline on usaldusväärne
Viivitamatult peab
teavitaja ja milline mitte ning prioriteetsuse seadmine teavitajast sõltuvalt ebamõistlik ja teenuseosutaja tegutsema e-
suurendab üksnes ebavajalikult teenusepakkuja haldus- ja motiveerimiskohustust teavituste kaubanduse direktiivi artikkel
lahendamisel. 13 ja 14 kohaselt siis, kui ta
saab ebaseaduslikkusest
teadlikuks. Usaldusväärsete
teavitajate rolli suurendamine
usaldusväärse teavitaja
staatuse kinnitamise ja selleks
vajalike kriteeriumide
kehtestamisega peaks aitama
kaasa teavitamise ja meetmete
mehhanismi tõhusamale
toimimisele ja ebaseadusliku
veebisuse kiiremale
kõrvaldamisele, sest
platvormid saavad suunata
oma ressurssi esmajärjekorras
kompetentsete isikute esitatud
teatiste läbivaatamisele.
Usaldusväärsed teavitajad on
spetsialiseerunud üksused,
kellel on ebaseadusliku sisu
kindlakstegemiseks vajalikud
erialased teadmised, mis
võimaldavad sellist sisu veebis
avastada ja kindlaks teha.
Tavakasutajatega võrreldes
võib usaldusväärsetelt
teavitajatelt eeldada erialaste
teadmiste rakendamist, mille
tulemuseks peaksid olema
kvaliteetsemad teated ja
sellega põhjendatud
teenuseosutaja kiirem
reageerimine.
Eesti Meediaettevõtete 9. Online platvormil reklaami vahenduse puhul ei ole teenusepakkujal võimalik koguda Artikkel 22 kohaldu üksnes
Liit informatsiooni artiklis 22 nimetatud mahus ja ulatuses. Kui toimub reklaamivahendusteenuse müügiplatvormidele ja
pakkumine, siis reklaami kaudu teenusepakkujaga sõlmitavate tehingute üle puudub kohustab neid koguma
andmeid üksnes kauplejate
vahendusteenuse pakkujal kontroll, liiatigi reguleerib teenusepakkuja ja vahendaja vahelist
kohta, kes vahetult kasutavad
suhtlust leping. Vahendatava reklaami ostjate andmete kogumine suurendab liigselt müügiplatvormi teenuseid
teenusepakkuja halduskoormust. Kuna võidakse vahendada ka teistes riikides asuvate kauplejate tarbijatele sõnumite
reklaami, siis puudub vahendusteenuse pakkujal võimekus kauplejate kohta käiva informatsiooni edastamiseks või toodete või
kontrollimiseks ning kaasajastamiseks. Selline kohustus toob kaasa ülemääraseid kulutusi. teenuste pakkumiseks.
Euroopa Komisjon on
selgitanud, et kauplejate all on
silmas peetud nii klassikalisi
kaupade ja teenuste müügiks
pakkujaid kui ka nö
influencer’eid, kes reklaamivad
lepingute alusel platvormidel
kaubamärkide omanike nimel
toote või teenusega seotud
sõnumeid.
Eesti Meediaettevõtete 10. Artiklis 23 sätestatud aruandekohustus (sarnaselt artikliga 13) sisaldab suurt Võtame teadmiseks. Vaadake
Liit halduskoormust ning suurendab oluliselt teenusepakkuja kulusid ilma, et oleks arusaadav, milles palun põhjendusi punkti 4
seisneb sellisest detailsest aruandlusest saadav kasu. juures.
Eesti Meediaettevõtete 11. Artiklites 34-37 sisustatakse komisjoni ja juhatuse tegevuse standardite ja muude
Liit teenusepakkujate tegevuse ühtlustamiseks ja reguleerimiseks.
Eesti Meediaettevõtete 12. Artikliga 42 sisustatud trahvimäärad on Eesti karistusõiguslikke trahve arvestades Arvestame osaliselt.
Liit ülemäärased ega harmoniseeru muude rikkumiste eest määratavate trahvidega. Liikmesriigil Seisukohapunktis 5.19 oleme
peaks olema võimalus trahve määrata oma karistuspoliitikat silmas pidades. Sarnaselt GDPR märkinud, et määrus peaks
jätma liikmesriikidele piisava
rakendamisel sätestatud trahvidega on sellise trahvi väljamõistmine potentsiaalselt rikkujalt Eesti
paindlikkuse, et leida enda
muud õigussüsteemi arvestades kaheldav. Kui GDPR puhul sätestas preambula, et trahve tuleks sanktsioonisüsteemi sobituv
määrata järelevalveasutuse pool väärteomenetluse korras, siis ka käesoleva eelnõu puhul tuleks lahendus. Samuti peaks
hinnata trahvi sobituvust muude väärtegude eest määratavate karistuste proportsiooni. määrus jätma liikmesriikidele
võimaluse sanktsioneerida
vaid teatud raskemaid
rikkumisi lätudes ultima ratio
põhimõttest, st iga rikkumine
ei peaks olema kohustuslikus
korras karistatav
Eesti Infotehnoloogia ja 1.1. ITL toetab, et DSA hakkab kohalduma ainult ebaseadusliku ehk illegaalse sisu eemaldamisele, Arvestame
Telekommunikatsiooni mitte ka kahjulikule sisule. Teame, et see küsimus on DSA koostamise käigus põhjustanud palju seisukohapunktides 5.11 ja
Liit erimeelsusi, mistõttu kinnitame üle, et eelistame välja pakutud lahendust. Ettevõtjad soovivad, et 5.12. Märgime ka, et DSA-s ei
defineerida seda, mis on
ka ebaseaduslik sisu oleks DSA-s ja sama valdkonna teistes õigusaktides väga kitsalt ja üheselt
liikmesriikide või EL seaduste
selgelt defineeritud, et tagada õigusselgus ning ennetada DSA täitmisel tekkivat segadust. kohaselt ebaseaduslik sisu.
Ettevõtjad ei taha ega saa ise hinnata, kas sisu on ebaseaduslik või mitte.
Eesti Infotehnoloogia ja 1.2. DSA artikli 2 punktis (f) defineeritakse vahendajatest infoühiskonna teenuse osutajad Võtame teadmiseks. Määruse
Telekommunikatsiooni kasutades samu definitsioone, mida sisalduvad hetkel kehtivas e-kaubanduse direktiivis 2000/31 rakendamise eel on
Liit ja Eesti infoühiskonna teenuse seaduses. Meie hinnangul oleks vaja täiendavalt analüüsida, kas kahtlemata oluline kaardistada
ja hinnata määruse mõju Eesti
selline teenuste jaotus on tänapäeval piisavalt selge. Kindlasti oleks abiks see, kui MKM viib läbi
ettevõtetele. Selleks peame
analüüsi Eestis hetkel pakutavate teenuste/vahendusteenuse pakkujate (providers of intermediary nõutud analüüsi kindlasti ka
services) näitel ning tekib selgus, millised vahendusteenuste pakkujad ja teenused konkreetselt teostama. Seniks saame
DSA-ga on hõlmatud ja millisel määral milliseid kohustusi täitma tuleb asuda. Hetkel ei ole see abistada konkreetseid
ettevõtjate jaoks lõpuni selge ning ettevõtjad vajavad abi, et saada aru, millised uued kohustused ettevõtteid puudutavatele
neile rakenduma hakkavad. küsimustele vastamisega.
Eesti Infotehnoloogia ja 2. Vahendajate vastutus Arvestatud seisukohapunktis
Telekommunikatsiooni 5.4.
Liit 2.1. ITL toetab endiselt väga tugevalt seda, et infoühiskonna teenuse osutajatest vahendajate
vastutus peab jääma piiratuks ning neile ei tohi kehtestada üldist ja aktiivset monitoorimis- või
filtreerimiskohustust seoses illegaalse tegevuse tuvastamise jms-ga. Seetõttu toetame DSA
artikleid 3-7.
Eesti Infotehnoloogia ja 2.2. Peame tunnistama, et meile ei ole lõpuni arusaadav DSA artikkel 6. Üldpõhimõttena toetame Artikkel 6 eesmärk on
Telekommunikatsiooni me selles sisalduvat vastutuse välistust juhuks, kui vahendusteenuse pakkuja siiski otsustab soodustada vabatahtlikku sisu
Liit vabatahtlikult rakendada meetmeid seoses ebaseadusliku sisuga. Samas näiteks ITL-i liikmetest filtreerimise meetmete
rakendamist. Seetõttu ei näe
internetiühenduse teenuse osutajaid (kes DSA kohaselt peaksid liigituma vahendusteenuse
me siin vastuolu artikliga 7,
pakkujate alla) ei soovi hakata kontrollima sisu, mida teised isikud pakuvad/tekitavad/liigutavad. mille kohaselt
Sideteenuse, samuti IT teenuste (veebimajutus, pilveteenused) pakkujad ei soovi ebaseaduslikku vahendusteenuste osutajatele
sisu monitoorida, filtreerida ja tuvastada ehk astuda sisuliselt regulaatori rolli. Siit jõuame DSA-s ei tohi liikmesriigid nende
sisalduva vastuoluni: ühelt poolt sätestatakse, et sisu monitoorimiskohustust ei ole, aga samas meetmete kasutamist
vabatahtlikult on see lubatud ning lugedes ka teisi DSA-ga ettevõtjatele kehtestatavaid kohustusi kohustuslikuks teha. Artikkel 6
koosmõjus, jääb DSA eesmärk ja täpne kohustuste ulatus selles küsimuses siiski segaseks. Seda sisalduv täpsustus, mille
kohaselt omaalgatuslik
enam et üheselt ei ole arusaadav, mis võib olla ebaseaduslik sisu, kes ja kuidas seda hindama peaks
ebaseadusliku sisu
hakkama vabatahtlikku monitoorimise korral ning siis menetlema. tuvastamisel ei kaota
teenuseosutaja vastutuse
piirangu printsiibi kaitset on
vajalik seetõttu, et e-
kaubanduse direktiiv jättis
vastava kahtluse õhku. Nimelt
rõhutab e-kaubanduse
direktiivi pp 42, et vastusest
vabastuse printsiip kohaldub
vaid juhul, kui teenuse
osutamine on passiivse
iseloomuga. Sisu filtreerimise
mehhanismide kasutamine tõi
kahtluse, kas teenuseosutaja
siiski on oma tegevuses sisu
osas passiivne. Niisiis annab
artikkel 6 teenuseosutajatele
kindluse, et aktiivse
ebaseadusliku sisu otsimise
korral ei kaota nad kõnealuse
printsiibiga tagatavat kaitset.
Eesti Infotehnoloogia ja 2.3. DSA artikkel 8 osas peame väga oluliseks, et siseriikliku õiguse määrata jääb, millistel asutustel Seda, millistel asutustel on
Telekommunikatsiooni on õigus pöörduda vahendusteenuste pakkujate poole korraldusega (ettekirjutusega) eemaldada õigus pöörduda
Liit ebaseaduslik sisu. Oleme väga tugevalt seda meelt, et igasugune veebilehtedele juurdepääsu vahendusteenuste osutajate
poole korraldustega
piiramine saab toimuda vaid seaduse alusel ning seaduses nimetatud avaliku võimu esindaja
ebaseaduslik sisu eemaldada
algatusel haldusakti alusel. DSA ei reguleeri.
Eesti Infotehnoloogia ja 3. Vahendusteenuste pakkujatele kehtestatavad kohustused Võtame teadmiseks.
Telekommunikatsiooni
Liit 3.1. DSA-ga plaanitakse kehtestada vahendusteenuste pakkujatele väga ulatuslikud kohustused, Mikro- ja väikeettevõtjate
määratlemisel lähtutakse DSA-
mis suurendavad nende halduskoormust oluliselt, mistõttu ei saa me neid kõiki toetada.
s soovituses 2003/361/EÜ
Üldjoontes oleme nõus, et väga suurte platvormide tegutsemise läbipaistvust tuleb läbi nõuete esitatud kriteeriumidest.
kehtestamise suurendada, aga see ei tähenda, et kõigile vahendusteenuste pakkujatele on põhjust Soovituse kohaselt on mikro- ja
kehtestada niivõrd koormavad kohustused. Nagu me aru saame, siis Eesti suuremad sideettevõtja väikeettevõtjad need
ei lähe ka mikro-ja väikeettevõtte erandi alla. ettevõtjad, kelle töötajate arv
on väiksem kui 50 ja kelle
aastakäive või aastabilansi
kogumaht ei ületa 10 miljonit
eurot.
Eesti Infotehnoloogia ja 3.2. DSA artiklis 10 sisalduv kontaktisiku nimetamine on aktsepteeritav. ITL-i liikmetel tekkis Teave kontaktpunkti kohta,
Telekommunikatsiooni küsimus, kas selle avaldamine toimuks ettevõtja veebilehel või on siin mõeldud pigem kontaktisiku mis võiks näiteks olla emaili
Liit kandmist kuhugi registrisse. aadress, peab
vahendusteenuse osutaja art
10 lg 2 kohaselt tegema
avalikuks. Komisjon on
selgitanud, et avalikustamise
kohta pole soov otseselt ette
kirjutada, aga teenuseosutaja
koduleht on selleks sobilik
koht.
Eesti Infotehnoloogia ja 3.3. DSA artikkel 12 näeb ette, et vahendusteenuste pakkujad peavad avaldama tingimused Teenuseosutajatel ei ole DSA
Telekommunikatsiooni (poliitikad) igasuguste piirangute kohta, mida nad on rakendanud enda poolt pakutavate teenuste kohaselt üldist sisu
Liit osas kasutajate suhtes. Antud artikkel jääb ebaselgeks, sest meie arusaamise kohaselt ei ole DSA monitoorimise kohustust.
vastuvõtmise järgselt vahendusteenuse pakkujatel üldist sisu monitoorimise ja modereerimise
Teenusetingimustes tuleb
ning piirangute rakendamise kohustust. Seetõttu ei saa ettevõtjad aru, mida nendesse artikli 12 kohaselt esitada
tingimustesse kirjutama peaks. Kas tingimused tuleb avaldada siis kui vahendusteenuste pakkuja teave kõigi põhimõtete,
otsustab vabatahtlikult sisu monitoorida, modereerida jne? Teeme ettepaneku sõnastada selles menetluste, meetmete ja
artiklis selgelt, et tingimused tuleb koostada ja avalikustada ainult siis, kui ettevõtte selles artiklis vahendite kohta, mida
nimetatud tegevusi (näiteks sisu modereerimist) teeb. Meie hinnangul ei ole põhjust nõuda rakendatakse sisu
sisutühjade tingimuste koostamist selliselt, et ettevõtjad peaksid kirjeldama, mida nad ei tee. modereerimiseks juhul kui
neid meetmeid rakendatakse.
Eesti Infotehnoloogia ja 3.4. Lisaks näeme selles ohtu, kui ettevõtjaid kohustatakse avalikustama liiga detailselt oma Artikkel 13 kohaselt peab
Telekommunikatsiooni teenuste/võrgu ülesehituse üksikasju, näiteks võrgupõhise tulemüüri toimimise tingimusi. Siin on kasutustingimustes esitama
Liit väga oluline leida tasakaal selle vahel, mida on vaja vahendusteenuste pakkujate klientidel teada teabe kõigi piirangute kohta,
mida sisule rakendatakse.
ja mida on vaja turvalisuse tagamiseks kaitsta.
Eesti Infotehnoloogia ja 3.5. DSA artiklis 13 näeb ette, et vahendusteenuste pakkujad kohustuvad vähemalt kord aastas, Võtame teadmiseks.
Telekommunikatsiooni avaldama selge ja lihtsasti mõistetava detailse raporti/aruandme igasuguse sisu modereerimise
Liit kohta, mida nad on vastaval perioodil teinud. Siin me näeme väga selget halduskoormuse tõusu Seisukohtade koostamise
hetkeks ei ole selget arusaama,
ettevõtjate jaoks, mistõttu ei saa me seda välja pakutud kujul toetada. Seetõttu teeme ettepaneku,
kas ja millisel viisil
et DSA artikkel 13 lg 1 punktis (a) nimetatud teabe teeb avalikuks hoopis DSA artikkel 38 alusel läbipaistvusaruanded teenivad
määratud digiteenuste koordinaator, kes saab selle info kokku koguda vastavaid korraldusi määrusele seatud eesmärke.
esitanud (ettekirjutusi teinud) riigiasutustelt. Samuti peame oluliseks, et raporteerimiskohustuse Oleme seisukohal, et mistahes
sisu ei oleks liiga detailne (arvestaks võimalikke õigusaktidest tulenevaid avaldamispiiranguid) ning nõue peab olema vajalik,
nõutakse vaid tõesti vajalikke andmeid. Lisaks leiame, et DSA artikkel 13 lõikes 2 sisalduv erand põhjendatud ja tagama
võiks olla laiem ehk selle kohustuse alt tuleks välistada ka teisi ettevõtjaid peale mikro- ja väikeste seejuures teenuseosutajate
võrdse kohtlemise. Neid
ettevõtjate (Eesti suured ettevõtted on maailma ja Euroopa Liidu mastaabis väikesed).
põhimõtteid väljendame
seisukohapunktis 5.5.
Läbipaistvusaruanded annavad
kahtlemata aga kasutajatele
ülevaade teenuseosutajate
rakendatud meetmetest, mis
mõjutavad konkreetse teenuse
kaudu info kättesaadavust,
nähtavust ja ligipääsetavust.
Selliselt saab kasutaja parema
ülevaate sellest, kas ja mil
määral üks või teine
teenuseosutaja sõna- ja
teabevabadust piirab. Samuti
sisaldavad läbipaistvusraportid
teavet selle kohta, kui
ulatuslikult levib ebaseaduslik
tegevus ühe või teise teenuse
kaudu.
Märgime veel, et ettepanek
kohustada digiteenuste
koordinaatorit kokku koguma
artikli 13 lg 1 punktis a nõutud
teave oleks asjakohane siis, kui
selle teabe avaldajaks oleks
samuti digiteenuste
koordinaator. Teabe
killustamine digiteenuste
koordinaatorite ja
teenuseosutajate raportite
vahel ei tagaks teenuse
kasutajatele terviklikku
ülevaadet konkreetse
teenuseosutaja tegevuste
kohta seoses sisu
modereerimisega.
Eesti Infotehnoloogia ja 3.6. DSA artikkel 14 esimene lause sätestab järgmist: „Providers of hosting services shall put Määruse eelnõu ei nõua, et
Telekommunikatsiooni mechanisms in place to allow any individual or entity to notify them of the presence on their service veebilehe majutaja peaks
Liit of specific items of information that the individual or entity considers to be illegal content“. Antud veebilehel kirjas olema. Küll
aga saab teadlik huviline
artikli alusel tekkiv kohustus ei ole samuti lõpuni arusaadav. Majutusteenuse raames pakub
majutaja tuvastada saitide
majutusteenuse osutaja kliendile majutuslahendust. Selle valguses ei saa täpselt aru, kas kaudu nagu näiteks who-hosts-
teavitama peaks majutusteenuses kui sellises (sisuliselt on see ju tehnilise lahenduse pakkumine) this.com.
leiduvast illegaalsest sisust või majutusteenuse kliendi poolt tekitatud/tema veebilehel hoitavast
võimalikust illegaalsest sisust? Kuidas sisuteenuse tarbija teab, kes majutusteenuse kasutajale Seisukohapunktis 5.11
majutusteenust/lahendust pakub ja kas saab kaevata otse majutusteenuse osutajale? Sisuteenuse väljendame seisukohta, et
ehk mõne internetilehekülje külastaja ei tea, kes pakub selle internetilehekülje omanikule määrus peab tagama kaebuse
saanud majutajale võimaluse
majutusteenust. Selle veebilehe külastaja saab esitada ebaseadusliku sisu kohta kaebuse ikkagi
pöörduda esmalt tema
ainult veebilehe omanikule endale. Kas on mõeldud, et veebilehtedel peab edaspidi kirjas olema, teenuse vahetu kasutaja poole,
kes on neile majutus- ja ühendusteenuse pakkuja, et siis viimastele saaks kaebusi esitad, misjärel kellel oleks tehniline võimekus
nt majutusteenuse pakkuja ise läheb teise isiku kodulehele sisu modereerima? Meie hinnangul ei eemaldada konkreetne
oleks see mõistlik ega vastuvõetav lahendus. ebaseaduslik sisu.
Eesti Infotehnoloogia ja 4. Järelevalve ja jõustumine Võtame teadmiseks.
Telekommunikatsiooni 4.1. DSA artiklis 42 sisalduvad maksimaalsed karistusmäärad on väga suured. ITL toetab, et
Liit konkreetsete karistusmäärade kehtestamine on jäetud liikmesriigi pädevuseks. Peame väga
oluliseks, et trahvimäärad oleksid diferentseeritud rikkumise olulisuse järgi, mis tähendab, et
palume mitte kehtestada üldisi karistusi (näiteks üks karistusmäär kõigi DSA-s sisalduvate
kohustuste rikkumise jaoks).
Eesti Infotehnoloogia ja 4.2. Palume selgitust, mida on mõeldud DSA artikkel 42 lõikes 4 nimetud perioodilise Praeguse info põhjal oleme aru
Telekommunikatsiooni karistusmakse all. Kas see on Eesti õiguses tuntud kui ettekirjutusega määratud sunniraha? saanud, et perioodilise
Liit karistusmakse puhul tehakse
sunniraha hoiatus, milles
fikseeritakse “perioodiline
karistusmakse” a.k.a sunniraha
ülempiir ühe päeva kohta ja
määratakse (algse kohustuse)
täitmise kuupäev. Kui täitmise
kuupäevaks pole kohustus
täidetud, hakkab sunniraha
justkui viivis iga päeva eest
kasvama. Kui kohustus selle
järgselt mõnel kuupäeval
täidetakse, tehakse selle
kuupäeva seisuga nö lõplik
sunnirahaotsus, kus
arvutatakse kokku
sunnirahasumma.
Eesti Infotehnoloogia ja 4.3. DSA artikkel 74 kohaselt plaanitakse seda uut, keerulist ja mahukat määrust kohaldama hakata Kohaldamise ajaga seonduvat
Telekommunikatsiooni 3 kuud peale jõustumist. Meie hinnangul on selgelt tegu liiga lühikese ülemineku ajaga. Arvestades oleme osaliselt arvestanud
Liit ettevõtetele lisanduvate kohustuste hulka ja sisu on suure tõenäosusega vajalik palgata nende seisukohapunktis 5.21, kus
oleme märkinud, et määruse
täitmiseks uut personali, teha arendusi infosüsteemides jms. Euroopa Liidu andmekaitse
nõuetekohaseks
üldmääruse puhul jäeti ettevõtjatele 2 aastat uute nõuete täitmiseks. Leiame, et ka DSA puhul kohaldamiseks peab olema
peab üleminekuaeg olema 2 aastat. tagatud vähemalt aasta.
Kokkuvõtteks avaldame lootust, et DSA ettepanek muutub eelseisva menetlusprotsessi ja
läbirääkimiste tulemusena selgemaks ja konkreetsemaks kehtestades vaid põhjendatud kohustusi,
mis aitavad lahendada praktikas esile kerkinud probleeme. Kindlasti on vajalik vähendada
ettepanekus sisalduvat bürokraatiat, üle vaadata raportite esitamise kord ja raportite sisu. Teine
oluline teema on kohaldamisala selguse suurendamine selliselt, et iga ettevõte saab üheselt ja
lihtsasti aru, millised kohustused talle DSA alusel rakenduvad.
Postimees Grupp AS 2.1 Üldine monitoorimise kohustuse keeld. Postimees Grupp toetab juba e-kaubanduse direktiivis Arvestame osaliselt.
(2000/31) kehtestatud piiratud vastutuse põhimõtet ning üldise monitoorimise- ja Seisukohapunktis 5.4
filtreerimiskohustuse kehtestamise keeldu. (Era)ettevõtete kätesse ei tohiks panna kohustust avaldame toetust piiratud
vastutuse põhimõttele ja
hinnata sisu seaduspärasust. Viimane viib nii väljendusvabaduse piiranguteni kui
üldise jälgimiskohustuse
ettevõtlusvabaduse pärssimiseni, kuivõrd nõuaks mh ebaproportsionaalset ressursikulu. kehtestamise keelule. Samas
Ettevõtjad, internetiteenuse vahendajad ei peaks täitma kohtumõistja ülesandeid. leiame, et ettevõtjatele peaks
olema tagatud võimalus võtta
meetmeid nende teenuste
kaudu leviva ebaseadusliku
sisu vastu. Juhul, kui
teenuseosutaja peaks
ebaseadusliku veebisisu
eemaldamiseks või sellele
juurdepääsu piiramiseks alati
ootama kohtu või pädeva
haldusasutuse otsust, siis ei
saaks teenuseosutaja tõhusalt
oma teenust ja teenusesaajaid
kaitsta.
Postimees Grupp AS 2.2 Läbipaistvus. Postimees Grupp toetab läbipaistvuse tagamise eesmärki. Igasuguse sisu Võtame teadmiseks.
blokeerimise ja eemaldamise reeglistik peab olema võimalikult läbipaistev, s.t. sisu
modereerimiseks esitatud taotlus peab olema täpne ja põhjendatud.
Postimees Grupp AS 2.3 Globaalne jõustamine. Postimees Grupp suhtub suure ettevaatusega artiklis 8(1) sätestatud Ka täna saab ühe liikmesriigi
kohustusse võtta meetmeid EL-i kohtu või muu relevantse asutuse käsul: Providers of intermediary kohus või haldusasutus nõuda
services shall, upon the receipt of an order to act against a specific item of illegal content, issued teise liikmesriigi platvormilt
ebaseaduslikule sisule
by the relevant national judicial or administrative authorities, on the basis of the applicable Union
juurdepääsu piiramist oma
or national law, in conformity with Union law, inform the authority issuing the order of the effect territooriumil. Artikli 8 lõige 1
given to the orders, without undue delay, specifying the action taken and the moment when the kohustab teenuseosutajat
action was taken. Nimelt ei ole ega saagi olla ebalegaalsel sisul Euroopa Liidus ühtsest definitsiooni korralduse väljastanud
ning Eestis võib kasvõi Itaaliast tulnud kohustav kohtumäärus mõjuda väljendusvabadust või muid asutusele põhjendamatu
inimõigusi piiravana juba näiteks kultuuriruumist, aga kindlasti kehtivastest õigusaktidest viivituseta teatama korralduse
tulenevate erinevuste tõttu. täitmisest, märkides ära
võetud meetmed ja meetmete
võtmise aja. See nõue on
vajalik selleks, et liikmesriigi
pädev asutus saaks veenduda,
et teenusesaaja on sisu
eemaldamise korralduse kätte
saanud, ja et teenuseosutaja
on võtnud meetmeid, et
ebaseaduslikule sisule
juurdepääsu piirata või see
eemaldada.
Postimees Grupp AS 2.4 Varjatud vastutuse küsimus. Postimees Grupp juhib tähelepanu, et artiklis 14 „teavita ja Eelnõu artikli 14 lõike 6
tegutse süsteem“ ei tohiks viia vahendajate vastutuse varjatud suurendamisele. Igati tervitatav on kohaselt peab teenuseosutaja
teenusesaaja poolt esitatud
viia sisse süsteeme, mis aitavad muuhulgas võidelda ebaseaduslikus sisuga, kuid arvestada tuleb, teatele reageerima, st seda
et iga asutuse/ettevõtte võimekus ja ressursid on erinevad. Teavitamise süsteem ei tohi päädida töötlema ja selle põhjal otsuse
olukorraga, et vahendaja vastutab illegaalse sisu eest, sest ei jõudnud kaebaja väitel piisavalt tegema aegsasti („in a timely
manner“). Seda, kas
kiiresti reageerida.
teenuseosutaja tõepoolest ka
reageeris aegsasti hindab
vajadusel kohus.
Artikli 14 alusel tekkivat
teenuseosutaja vastutust
oleme käsitlenud
seisukohapunktis 5.11, kus
oleme mh toonud esile, et
juhul kui artikkel 14 alusel saab
teate veebimajutusteenust
osutav teenuseosutaja, siis
tuleb tagada, et sellisele
teenuseosutajale oleks teate
saamise järel tagatud aeg
pöörduda tema teenuse
vahetu kasutaja poole, kellel
oleks tehniline võimekus
eemaldada konkreetne
ebaseaduslik sisu kogu
veebilehe või teenuse
kättesaamatuks tegemise
asemel.
Postimees Grupp AS 2.5 Võrguneutraalsus. Postimees Grupp rõhutab, et igas eriti tehnoloogiat puudutavas Võtame teadmiseks ja
regulatsioonis tuleb arvestada võrguneutraalsuse põhimõttega (ingl Net Neutrality). EL-i arvestame läbirääkimistel.
digiteenuste määruse eelnõu artikkel 14 (2)(c) sätestab: The mechanisms referred to in paragraph
1 shall be such as to facilitate the submission of sufficiently precise and adequately substantiated
notices, on the basis of which a diligent economic operator can identify the illegality of the content
in question. To that end, the providers shall take the necessary measures to enable and facilitate
the submission of notices containing all of the following elements: (c) the name and an electronic
mail address of the individual or entity submitting the notice, except in the case of information
considered to involve one of the offences referred to in Articles 3 to 7 of Directive 2011/93/EU.
Määruses ei ole mõistlik nimetada just „e-posti aadressi“ artikkel 14 „teavita ja tegutse“ süsteemi
elemendina. Aastatega võib kontakteerumise tehnoloogia palju muutuda, rääkimata sellest, et iga
isik ei ole kohustatud e-postiaadressi omama. Eestis kehtivas õiguses - näiteks ESS -i § 1031 on
kasutusel laiem ja tehnoloogia neutraalne termin “elektroonilised kontaktandmed”.
Postimees Grupp AS 2.6 Vahendaja ei saa täita kohtu(mõistja) rolli. Postimees Grupp näeb artiklis 20 ja 21 sätestatud Oleme nõus, et
kohustuses ohtu väljendus - ja muudele vabadustele. Veebilehtedele juurdepääsu teenuseosutajatele ei tohiks
piiramine/teenusele ligipääsu piiramine peaks toimuma ainult seaduse alusel ja avaliku võimu panna kohustust uurida- ja
jälgida kasutajate tegevust.
esindaja algatusel. Vahendaja/eraettevõtja ei peaks olema kohustatud otsustama, kas tegemist on
Seda oleme märkinud
ebaseadusliku sisuga või mitte. EL-i digiteenuste määruse eelnõu artikkel 20(1) sätestab: Online seisukohapunktis 5.4. Samas
platforms shall suspend, for a reasonable period of time and after having issued a prior warning, jälgivad paljud platvormid täna
the provision of their services to recipients of the service that frequently provide manifestly illegal omaalgatuslikult, sh kasutades
content. Ei saa lugeda kohaseks, et internetis asutakse vahendaja poolt piiranguid rakendama automatiseeritud tööriistu, et
lähtudes ettevõtte subjektiivsest hinnangust sisu seaduslikkusele. EL-i digiteenuste määruse nende teenuse kaudu ei
eelnõu artikkel 21(1) sätestab: Where an online platform becomes aware of any information giving levitatakse ebaseaduslikke
tooteid või veebisisu ja
rise to a suspicion that a serious criminal offence involving a threat to the life or safety of persons
võtavad ebaseadusliku sisu
has taken place, is taking place or is likely to take place, it shall promptly inform the law tuvastamisel selle vastu
enforcement or judicial authorities of the Member State or Member States concerned of its meetmeid. Selliselt teevad
suspicion and provide all relevant information available. Platvormile ei saa demokraatlikus teenuseosutajad juba täna
ühiskonnas panna kohustust uurida- ning jälitada ning teavitada oma kasutajate tegevusest. otsuseid selle üle, kas tegemist
on ebaseadusliku sisuga.
Samuti saavad
teenuseosutajad
ebaseaduslikust tegevusest
teadlikuks kasutajate
teavituste või riiklike pädevate
asutuste korralduste/teadete
kaudu.
Artikkel 21 näeb ette, et juhul
kui teenuseosutaja avastab
tegevuse, mis annab alust
kahtlustada, et toime on
pandud või pannakse raske
kuritegu, siis peab ta sellest
teavitama. Sisuliselt sama
kohustus on juba sätestatud
Eesti infoühiskonna teenuse
seaduse artikli 11 lõikes 3.
Postimees Grupp AS 2.7 Vastutus. Artikkel 42 sätestab, et: Member states shall ensure that the maximum amount of Võtame teadmiseks.
penalties imposed for a failure to comply with the obligations laid down in this regulation shall not
exceed 6 % of the annual income or turnover of the provider of intermediary services concerned.
Arvestades, et ettevõte, kes pakub muuhulgas ka vahendusteenust, omab tihtilugu ka paljusid
muid ärisuundi, siis vastutus peaks olema konkreetse rolli piires. Näiteks, kui
sotsiaalmeediaplatvormil toimus rikkumine, siis ei tuleks võtta vastutusel aluseks ka ettevõtte
hotelliäri.
CUDAN, Tallinna 1. Ebaseaduslik, mittesobiv sisu Arvestatud seisukohapunktis
Ülikooli Balti filmi, Artikkel 5, 6, 8, 13 jmt artiklid, mis tegelevad ka eriorganite pädevuste määramise ja omavahelise 5.11.
meedia ja kunstide koordinatsiooniga
instituut
Sisu mittesobivaks määramisel ja selle mahavõtmisel võib tekkida nö lahkarvamus, mis puudutab
sisuvahendusplatvormide, erinevate liikmesriikide, digiteenuste koordinaatorite ja neist
moodustuva kogu (Boardi) ja Komisjoni väärtuste osas. Eelkõige tähendab see sisu, mis mõne
riikliku digiteenuste koordinaatori vaatest tuleks lugeda ebasobivaks, aga kus teistel instantsidel
võib olla eriarvamus. Sinna võib kuuluda ideoloogiline/ maailmavaateline sisu, näiteks LGBT+
küsimustega seotud vaated, muud ühiskondasid polariseerivad küsimused ja sisu võib tekitada
erinevates liikmesriikides erinevaid arvamusi sobivuse ja selle mahavõtmise vajaduse üle, eriti kui
üks jurisdiktsioon lubab teatud laadi sisu ja teine mitte. Kuigi koordinaatorid liikmesriikides on
sõltumatud võib mingites riikides tekkida tendents, kus tahetakse maha võtta sisu, mille mõne muu
riigi koordinaator üles jätaks. Ehk arvestada tuleb võimalusega, kus osapoolte vahel tekib mitmeid
väärtuskonflikte, eelkõige kuna ükski moderaator ei ole vaadetest ja väärtustest vaba.
CUDAN, Tallinna 2. Reklaamide läbipaistvus ja soovitussüsteemid Artikkel 24 punkti c kohaselt on
Ülikooli Balti filmi, Artikkel 24c (online advertising transparency) ja 29 (recommender systems) tõepoolest digiplatvormil
meedia ja kunstide Sätestatakse, et kasutaja saab info parameetrite kohta, mille alusel talle reklaam on suunatud. Siin kohustus iga reklaami juures
instituut anda infot selle kohta, millised
tekib küsimus tehnilise lahenduse osas, et kas iga reklaami juurde tuleb lisainfo selle kohta, kuidas
on peamised parameetrid, mis
kasutajad on kategoriseeritud, profileeritud? See seondub artikkel 29-ga, milles käsitletakse on määranud selle, et
soovitussüsteeme, mille alusel suured platvormid peavad avaldama parameetrid, mille alusel konkreetne kasutaja reklaami
kasutajaid reklaamidega, sisuga sihitakse ning antakse kasutajale võimalus parameetreid muuta näeb. Komisjon on hiljuti välja
eesmärgiga muuta sisu, mida kasutajale näidatakse. Siin tõstatub küsimus, kui täpseid andnud suunised veebisisu
parameetreid ja mis kujul neid kasutajatele näidatakse. järjestuse läbipaistvuse kohta
vastavalt määrusele (EL)
2019/1150. Nendes suunistes
Kui Art 29(1) puhul saab piisav olema, et platvorm lisab oma kasutustingimustesse (mida keegi selgitab Komisjon, kuidas võiks
tegelikult läbi ei loe) ühe rea selle kohta, et kasutab soovitussüsteemina collaborative filtering platvormidel kuvata sisu või
süsteemi ja sellega loetakse kohustus täidetuks, siis ei anna see kasutajale tegelikult suuremat otsingumootori otsitulemuste
teadmist või otsustusõigust. Täpsed parameetrid võivad küll olla mitte-kategoriseeritavad, vaid järjestust mõjutavate
näiteks algoritmide kaalude komplekt masinõppemudelis, kuid ka siis peaks info kasutajale põhiparameetrite määramine
läbipaistev olema. välja näha, sh millist
detailsusastet oodatakse.
Need suunised võivad
asjakohased olla ka DSA
kontekstis.
CUDAN, Tallinna Art 29(2) puhul, kus kasutaja peaks saama oma parameetreid kuvatava sisu vaatest muuta, tuleks Arvestatud seisukohapunktis
Ülikooli Balti filmi, täpsustada, täpsemalt kas piisab lihtsalt nii öelda opt-in vs opt-out valikutest, kus esimesel juhul 5.14.
meedia ja kunstide oleks sisu personaliseeritud ja teisel juhul mitte. Teisel juhul võib tekkida olukord, kus suvalisi
instituut
teemaväliseid reklaame ja sisu saades muutub uudisvoog nii tüütuks, et lihtsam on
personaliseeritud uudisvoo kasuks otsustada ehk valikuvabadust lõpuks ei ole. Sel juhul tuleks
määratleda, mida mitteisikustatud versioon kasutajale tähendab, näiteks kas voogu tuleb info
asukohapõhiselt, kasutatava arvuti ja brauseri alusel, riigipõhiselt vm. Siin tuleb mängu veel üks
huvitav aspekt. Vanakooli platvormid nagu Facebook, Twitter ja Instagram arvestavad suuresti sisu
kuvamisel sellega, kes on inimese sõbrad, kontaktid platvormil. Mõeldes aga näiteks TikTokile, siis
see platvorm kasutab kontaktidel põhinevaid soovitussüsteeme palju vähem. Ehk kerkib küsimus,
et kui platvormi sisu on peamiselt nagunii reklaamsisu, siis kuidas seda tulevikus parameetrite
muutmise vaatest käsitletakse.
Teisel juhul kui kasutajale antakse reaalne ja arusaadav/ intuitiivne kontroll uudisvoo sisu üle, siis
tõstatuvad järgmised kitsaskohad, mida arutada. Pidades silmas valeinfo, vandenõuteooriate
levikut, mida käesolev määrus samuti vähemal määral lahendada püüab, esineb kasutajale
suurema kontrolli andmisega nii riske kui võimalusi. Nimelt on kasutajal võimalus ennast suletud
inforuumi veel rohkem sulgeda ning näha vaid meelepärast ja enda vaateid kinnitavat sisu. Teisalt
annab see võimaluse sisutarbimist laiendada parameetreid vastavalt muutes.
Sellised valikud võivad omada väga suurt sotsiaalset, poliitilist mõju, sest pole teada, kuidas
kasutajad seda võimalust kasutama hakkavad. Samas kuna platvormide äriline eesmärk on hoida
kasutaja tähelepanu, siis on sisupakkumisel suur roll, sest see määrab ära ka millised reklaamid
töötavad ja millised mitte. Kuna platvormid suunavad kasutajale pigem sellesama kasutaja
vaadetega kokkuminevat infot, siis võib eeldada, et ühelaadne info on see, mis inimesi rohkem
kõnetab ja platvormil hoiab. Selle tulemusel võib kasutajatele jääda nähtamatuks nö laiem
erinevaid vaateid kattev käsitlus. Lühidalt, ei ole teada, milliseid põhimõtteid järgiksid kasutajad
parameetreid muutes, see aga omab suurt ühiskondlikku mõju.
Tarbijakaitse ja Ettepanekud Eesti seisukohtade kujundamiseks DSA määruse eelnõu suhtes Arvestatud seisukohapunktis
Tehnilise Järelevalve 1. DSA määruse kohaldamisaeg peab olema vähemalt üks aasta. Õigusaktide väljatöötamine, 5.21
Amet struktuuride ja protsesside loomine või täiendamine võtab nii eelnõuga hõlmatud ettevõtetel kui
liikmesriikidel aega tunduvalt kauem kui eelnõus ette nähtud kolm kuud.
Põhjendus. Eelnõu artikkel 74 sätestab, et uut määrust tuleb hakata kohaldama 3 kuu jooksul
pärast selle jõustumist. See on ilmselgelt liiga lühike aeg, määruse kohaldamiseks praktikas tuleks
anda liikmesriikidele aega vähemalt üks aasta. DSA määruse asjakohaseks rakendamiseks peavad
liikmesriigid tegema suuri ettevalmistusi, looma selleks vastavad õiguslikud alused oma seadustes,
looma või tugevdama määruse kohaldamiseks vajalikke struktuure, tagama neile vastavad
ressursid ja võimekuse. Samuti nõuab valmistumine määruse nõuete täitmiseks suurt tööd ja
paljudel juhtudel ka olulisi otseseid kulutusi digitaalteenuseid osutavailt ettevõtjailt, kellele
määrus kohaldub. Viimase aja praktika on veenvalt näidanud, et liikmesriikidelt suuri
ettevalmistusi nõudvate EL õigusaktide nõuetekohaseks ülevõtmiseks ja edukaks rakendamiseks
peab olema piisavalt aega. Näiteks oli EL elektroonilise side koodeksi (EECC) ülevõtmiseks
liikmesriikidel aega 2 aastat, EL audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (AVMSD) ülevõtmiseks oli
aega 1 aasta ja 9 kuud. Tähtajaks suutsid need valdkonna regulatsiooni oluliselt uuendavad
direktiivid üle võtta vaid 4 liikmesriiki, enamik liikmesriike aga hilinevad sellega, kuna direktiivide
kohaseks rakendamiseks vajaliku töö maht on väga suur ja nõuab rohkem aega.
Tarbijakaitse ja 2. DSA määruse kohaldamisala (skoop) ja kesksed mõisted on vaja täpsemalt piiritleda ning Oleme küsimused esitanud
Tehnilise Järelevalve kooskõlla viia teiste sama valdkonnaga seotud EL õigusaktidega. Näiteks peab täpsustama töögrupis. Komisjoni poolsed
Amet vahendusteenuse, veebimajutusteenuse (hosting service), online platvormi ja reklaami mõisteid vastused meie küsimustele
leiab 15.01.2021.a kohtumise
vastavalt kehtivatele või kavandatavatele teiste EL õigusaktidele.
memost.
Täpsustamist vajavad eelkõige need mõisted, mis haakuvad osaliselt EL mõnes teises õigusaktis
juba defineeritud mõistetega, et oleks selge nende sisu ja ulatus, omavaheline kattuvus või
seostumine. Samuti võiks täpsemalt piiritleda liikmesriikide digitaalteenuste koordinaatorasutuse
ja Euroopa Komisjoni pädevuste jaotus ning koostöö tegevustes väga suurte veebiplatvormide
suhtes.
Põhjendus. Mõiste „hosting service“ on kasutusel ka põhimõtteliselt kokku lepitud EL tulevases
määruses terroristliku veebisisu leviku tõkestamiseks (TCO). Kuna DSA määruse ettepanekus on
viiteid ka TCO määrusele, siis peaks mõlema määruse mõistete omavaheline seos olema täpsemalt
määratletud.
DSA määruses on ka viiteid EL AVMSD-le, seega peaks olema selge ka neis õigusaktides kasutatud
mõistete omavaheline seos. AVMSD-s on defineeritud mõiste videojagamisplatvormi teenus (VSP)
ja VSP teenuse osutaja. Selles kontekstis vajaks DSA määruse ettepanekus täpsustamist online
platvormi mõiste, mis on omakorda defineeritud majutusteenuse osutamise kaudu. AVMSD
mõiste VSP ning DSA mõiste online platvormi suhestumine vajaks selgitamist vastavais
põhjendustes.
Osalt sarnane probleem on DSA määruse ettepaneku reklaami mõistega, mille sisu ja ulatus
vajavad täpsustamist. Seda ka seoses reklaami mõiste kehtivate definitsioonidega EL teistes
õigusaktides, s.h. AVMSD-s, kus reklaam on üks osa laiema ulatusega mõistest äriteade. DSA
määruse ettepaneku puhul tekib küsimus, kas määruses reklaamile seatavad nõuded on mõeldud
vaid kitsalt äriteadetele või tuleks neid rakendada ka äriteadete teistele vormidele, näiteks
sponsorteave, otsepakkumine ja tootepaigutus. DSA definitsiooni kohaselt on reklaam teave, mille
eesmärk on sõnumi edendamine mitteärilistel või ärilistel eesmärkidel, mis on avaldatud
platvormil hüvitise eest antud teabe edendamiseks (art 2). Reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 defineerib
reklaami eelkõige läbi teabe avalikustamise eesmärgi, kas see on avalikustatud müügi
suurendamise või sõnumi edendamise eesmärgil. Määruse definitsiooni lugedes tundub oluline
tasulisus, et platvormile oleks teabe edendamine hüvitatud. Eesti reklaamiseaduse ning reklaami-
ja tarbijakaitsevaldkonnas laiemalt käibiva arusaama kohaselt loetakse ka tasuta avalikustatud
teavet reklaamiks, kui selle eesmärk on toote/teenuse müügi suurendamine. Tasu saamine
reklaami defineerimisel rolli ei mängi, sest ka tasuta avalikustamise korral on oluline selle teabe
ärilise eesmärgi täitmine (mõne kauba müügi suurendamiseks, kaupleja huvides).
Jääb ebaselgeks, kas tegemist on reklaami definitsiooniga üksnes platvormidele kui reklaami
avalikustajatele. Arvestades, et suur osa reklaamist on juba liikunud sotsiaalmeediasse, siis on
reklaami mõiste selgus meie menetlustes väga oluline. Samuti vajab täpsustamist, kuidas mõjutab
suunamudijate poolt tehtavat reklaami sotsiaalmeedias ning millised kohustused platvormile
sellega seoses kaasnevad.
Suurema õigusselgusega mõisted lubavad täpsemalt määratleda ka DSA määruse skoopi ja seoseid
EL teiste õigusaktidega.
Määruses peavad selgelt olema määratletud riiklike koordinaatorasutuste DSC), nõukoja (Board)
ja Euroopa Komisjoni ülesanded, koostöö korraldus, pädevusjaotus ning menetlusõigus juhtudel,
kus pädevus liigub ühelt institutsioonilt teisele. Seeläbi saavutatav õigusselgus on oluline ka
turuosaliste, kasutajate ja muude määruse eelnõus õigusi ja kohustusi omavate osapoolte jaoks.
Tarbijakaitse ja 3. Täiendavad tähelepanekud seoses võimalike vastuoludega teiste EL õigusaktidega Võtame teadmiseks.
Tehnilise Järelevalve 3.1. Art 1 lg 5 p c (autoriõigused): Kuidas määrus seondub uue autoriõiguste (AÕ) direktiiviga
Amet (EL) 2019/790, eelkõige direktiivi art 17? JuM plaanib direktiivi ülevõtmisel panna direktiivi art 17
lg 7 ja 9 sisalduvad kohustused TTJA-le. AÕ direktiivi ja DSA määruse vahel on mitmeid erinevusi:
a) AÕ direktiivi art 17 lg 9 ei kohusta platvormi kasutajat sisu eemaldamisest teavitama; DSA
määruse art 15 lg 1 kohustab kasutajat sisu eemaldamisest teavitama
b) AÕ direktiivi art 17 lg 9 kohustab liikmesriike tagama kohtuvälise vaidluste lahendamise
mehhanismi (ADRM); DSA määruse art 18 lg 2 kohustab liikmesriike ADRM mitte tagama, vaid
sertifitseerima võimalikke ADRM
c) AÕ direktiivi art 17 lg 4 p c võimaldab takistada sisu üleslaadimist etteulatuvalt; DSA määruse
art 14 lg 1 etteulatuvat sisu üleslaadimise takistamist ette ei näe.
Segadust suurendab, et art 2 p g ja põhjenduspunkti 12 kohaselt hõlmab ebaseaduslik sisu ka AÕ
kaitstud sisu.
Tarbijakaitse ja 3.2. Art 11 (esindaja): kas infoühiskonna teenusepakkuja saab seaduslikku esindajat muuta? Komisjoni poolsed osalised
Tehnilise Järelevalve Mis juhtub, kui platvormi seaduslik esindaja menetluse keskel muutub? Kas lg 3 kohaselt ei ole vastused nendele küsimustele
Amet seadusliku esindaja suhtes rakendatud sunnimeetmed kohaldatavad ega jõustatavad platvormi leiab 26.01 kohtumise
memost. Kokkuvõttes -
suhtes? Kas kolmandast riigist pärit platvormil on võimalik seekaudu vastutust vältida seadusliku õigusliku esindaja saab
esindaja kaudu? vastutusele võtta ettevõtja
tegevuse eest. Küsimusele, mis
juhtub, kui platvormi seaduslik
esindaja menetluse keskel
muutub rahuldavat vastust ei
ole me seni saanud, mistõttu
on vajalik artikli juurde
naasmisel seda selgitada.
Tarbijakaitse ja 3.3. Art 12 lg 2 (kasutajatingimused): kas kasutajatingimused võivad olla põhiõigustega Euroopa Komisjon on
Tehnilise Järelevalve vastuolus? Kas kasutajatingimused võivad piirata sõnavabadust ja sätestada, et lubatud on nt üks- 26.01.2021. a kohtumisel
Amet nes vaktsineerimisvastased seisukohad? Järelevalve teostamise seisukohast oleks parem, kui selgitanud, et iga platvorm
peab saama ise oma
kasutajatingimuste kooskõla põhiõigustega oleks kohustuslik ning põhiõigusi rikkuvad
tüüptingimused sätestada, sh
(ebaproportsionaalselt sõna- ja arvamusvabadust piiravad) tüüptingimused oleks tühised (tekstis seadusliku sisu piiramise osas
„due regard“ asemel „shall“). ja see tuleb lepinguvabaduse
põhimõttest. Lisaks puudutab
’due regard’ põhiõiguste harta
järgimist, mis komisjoni
selgituste kohaselt ei ole
ettevõtjatele siduv ja seega ei
saa kindlamat nõuet ’shall’
esitada.
Tarbijakaitse ja 3.4. Art 24 ja 29 (reklaami läbipaistvus ja soovitussüsteemid). Esimese puhul peab platvorm Arvestatud ja selgitatud
Tehnilise Järelevalve reklaami puhul hakkama jagama infot, millised on parameetrid. Kas kasutajad saavad info selle seisukohapunktis 5.14.
Amet kohta, kuidas teda kategoriseeritakse ja ta saab neid kategooriaid muuta? See on seotud
soovitussüsteemidega, kus kasutaja saab ise muuta talle esitletava sisu parameetreid. Tarbijakaitse
asutused on globaalselt juhtinud tähelepanu asjaolule, et platvormide taktika on meie tähelepanu
hoida samalaadse sisu pakkumisega, seega võib polariseerumise probleem süveneda, sest kasutaja
ümbritseb end parameetritega, mis nö hoiavad neid nö enda mullis.
/--/Samuti võib platvorm soovitussüsteemide (recommender systems) kohta kasutajatingimustes
sätestada näiteks koostöise filtreerimise (collaborative filtering) kasutamise. Sel juhul on kasutajal
raske, kui mitte võimatu mõista, milleks ta nõusoleku annab. See võib viia olukorrani, et kasutajal
ei teki tegelikku kontrolli talle kuvatava sisu üle, näiteks kasutajale pakutakse kas isikustatud sisu
või ei, mis võib olla valik halva ja veel halvema vahel.
Tarbijakaitse ja 3.5. Art 25 lg 4 (väga suure platvormi staatus): kas platvorm võib vaidlustada digital services Väga suur digiplatvorm peab
Tehnilise Järelevalve coordinatori (DSC) otsust, millega talle antakse väga suure platvormi staatus? Kas taolisel juhul iga kuue kuu tagant ise
Amet enne vaidluse lahenemist väga suure platvormi staatus ei kohaldu? Olulised on täpsed juhised, teavitama digiteenuste
koordinaatorit kasutajate
kuidas väga suure platvormi staatust määratleda (registreeritud kasutajad, erinevad IP-aadressid).
arvust kasutades metoodikat,
mis on kehtestatud artikli 25
lõike 2 alusel vastu võetud
delegeeritud õigusaktides.
Digiteenuste koordinaator
saab määramise otsuse teha
üksnes digiplatvormi enese
poolt edastatud numbrite
alusel, mistõttu ei pruugi
vaidlustamise võimalus olla
asjakohane.
Tarbijakaitse ja 3.6. Art 37 lg 1 (kriisiprotokoll): kes otsustab kriisiprotokolli rakendumise ja ajaperioodi? Mis Artikkel 37 lg 1 selgitab, et
Tehnilise Järelevalve on kriisiprotokollide eesmärk? Eesti positsioonipaberi kohaselt tuleb vältida muljet, et on olemas kriisiprotokollide eesmärk on
Amet organ, kes kontrollib interneti sisu. Samas, kuna kriisiprotokollid on vabatahtlikud, siis ei ole vast lahendada kriisiolukordi, mille
puhul esineb ohtu julgeolekule
tegemist nii suure probleemiga.
või rahvatervisele.
Kriisiprotokollide koostamises
osalemine ja nende
rakendamine on
teenuseosutajatele
vabatahtlik.
Artikkel 37 lg 4 selgitab, et
kriisiprotokollis peab
sätestama korra, mille järgi
otsustatakse, millal
kriisiprotokoll käivitatakse ja
kui pikalt kriisiprotokoll
kohaldub.
Tarbijakaitse ja 3.7. Art 41 lg 3 (sisu mahavõtmine): Kas artikkel käsitleb sisule juurdepääsu takistamist Komisjoni selgitused
Tehnilise Järelevalve võrguteenuse osutaja või veebimajutuse pakkuja poolt? Võimalik risk ja protsessi aeglus on küsimusele leiab 09.03.2021
Amet omavahel vastuolus. Ühelt poolt on see kasutatav üksnes raskete kuritegude puhul, millega memost. Lühidalt: DSA ei piira
CPC määrusest tulenevaid
kaasneb oht inimeste elule ja turvalisusele. Teiselt poolt tuleb enne ligipääsu takistamist anda
pädeva asutuse õigusi. Mis
vähemalt kaks nädalat avalikeks konsultatsioonideks. Tarbijakaitseamet on viimase abinõuna puudutab võimalust alatiseks
sulgenud ligipääsu kauplejate e-poele, kes ei täida oma kohustusi, kuid jätkavad aktiivset müüki, juurdepääsu piirata, siis peab
nt crazydeal.ee. Kahjuks leidub siiani kauplejaid, kes tegelevad tarbijate süstemaatilise petmisega. silmas pidama, et tegemist on
Võimalus sulgeda taoliste kauplejate veebileht oleks viimane abinõu, et tarbijaid nende eest õigusega piirata ligipääsu
kaitsta. Määrus välistaks selle võimaluse. tervele veebilehele ehk selle
Kas alalõike 4 kohaselt ei ole kohtul õigus sisu alatiseks maha võtta, vaid korraga 4 nädalaks, õigusega kaasneb ka
potentsiaalselt ulatuslik
võimalusega pikendada maksimaalne lubatud arv kordi? Kohtule võiks olla siin suurem
seaduslikule sisule ligipääsu
kaalutlusõigus hinnata rikkumise raskust ja võimalikke riske ning vajadusel ligipääsu alatiseks piiramine.
piirata.
Läbirääkimistel saame
murekohti adresseerida
konkreetsete
sõnastusettepanekutega
kooskõlas punktis 5.18
sätestatud põhimõttega, et
määruses sätestatud
järelevalve- ja
rakendusmeetmed peavad
olema asjakohased, vajalikud
ja proportsionaalsed.
Tarbijakaitse ja 3.8. Illegaalne sisu. Kuna seda jäävad määrama liikmesriigid ja selle alla loetakse üldiselt ka Võtame teadmiseks.
Tehnilise Järelevalve lisaks lapspornole ja ebaseaduslike kaupade reklaamile ka vihakõne ja diskrimineeriv sisu, siis siin
Amet võib tekkida väärtuste lahkheli. Võib tekkida probleem ebaseadusliku sisu määratlemisel, sest
enamikus EL liikmesriikides on vihkamisele ja vägivallale õhutamine (vihakõne) paljude tunnuste
alustel teatavasti kriminaalselt karistatav, kuid Eesti ja Rumeenia pole seda oma seadustes
kehtestanud. Nii võib tekkida õiguslik (poliitiline) segadus, kuidas peaks DSC reageerima neil
juhtudel, kui meil teenust pakkuv, kuid teise LR jurisdiktsiooni all olev platvorm rikub vihakõne
keeldu EL-s üldiselt aktsepteeritud mõistes aga meie seaduse järgi hinnatakse seda teisiti. Kuna
Eesti on kinnitanud, et me ei võta üle EL rassismi- ja ksenofoobia leviku vastase määruse nõuet
vihakõne kriminaliseerida, püsib siin lahknevus Eesti ja EL õiguse vahel ilmselt veel pikalt ja võib
tekitada probleeme ka DSA määruse tulevasel täitmisel, kuna EL ja Eesti liigitavad vihakõne
erinevalt.
Tarbijakaitse ja Punktides 2 ja 3 märgitut võib esmalt EL Nõukogu töörühmade aruteludes Euroopa Komisjoniga Võtame teadmiseks.
Tehnilise Järelevalve täpsustada. Nende selgituste põhjal saab kavandada edasisi samme ja otsustada, kas on vaja
Amet esitada Eesti poolt juba konkreetseid ettepanekuid määruse täiendamiseks ning täiendada Eesti
seisukohti.