Rahandusministeerium
Keskkonnaministeerium
Sotsiaalministeerium Meie 23.10.2019 nr 2-2/19-0260/7830
Energiamajanduse korralduse seaduse ja
maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu
kooskõlastamine
Austatud minister
Esitame kooskõlastamiseks energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise
seaduse eelnõu.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Regina Rass
6256479
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seadus
Eelnõu seletuskirja lisa 2
Rakendusaktide kavandid
08.08.2019
MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
2019. a nr…………………
Korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete kulujaoturite ja arvestite
paigaldamise tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe kindlaksmääramise tingimused ja
kord
Määrus kehtestatakse energiamajanduse korralduse seaduse § 11 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrus sätestab korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete kulujaoturite ja
arvestite paigaldamise tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe kindlaksmääramise tingimused ja
korra.
§ 2. Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamise tehniline teostamatuse
kriteeriumid
Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamine on tehniliselt teostamatu järgnevatel
juhtudel:
1) Siin nimetatakse need juhud
2) …
§ 3. Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamise kulutõhususe puudumise
kriteeriumid
Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamine on majanduslikult ebatõhus järgnevatel
juhtudel:
1) Siin nimetatakse need juhud
2) …
§ 4. Tehnilise teostamatuse ja kulutõhususe puudumise määramise kord
Siin sätestatakse kord, millest lähtuvalt peab §-des 2 ja 3 nimetatud juhtude hindamisel lähtuma.
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldkorras.
EELNÕU
KAVAND
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Nr
Majandus- ja taristuministri 26. oktoobri 2016. a määruse nr 65 „Energiasäästu
arvutamise eeskiri“ muutmine
Määrus kehtestatakse energiamajanduse korralduse seaduse § 18 lõike 1 alusel.
Määrusega kehtestatakse täpsemad tingimused üldise energiasäästukohustuse mahu
arvutamisel ja aruandluse üldise energiasäästukohustuse täitmise kohta.
§ 1.Kohaldamisala
§ 3.Energiasäästu arvutamise meetodid
§ 8.Energiasäästu arvutamise alused
§ 13.Energiasäästu arvutamise meetodist teavitamine
Määrus jõustub üldkorras
EELNÕU
03.10.2019
Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse
muutmise seadus
§ 1. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine
Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduses asendatakse läbivalt sõna „energiatõhususkohustus“ sõnaga
„energiasäästukohustus“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„71) energiaostu riskigrupp – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või perekond,
kelle sissetulek ei ületa töötasu alammäära;
72) energiaostuvõimetu isik – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või perekond,
kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral toimetulekutoetust ning kelle
eelmise kuu sissetulek ei ole suurem töötasu alammäärast;“;
3) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 201 järgmises sõnastuses:
„201) lõppkasutaja – kesksest allikast kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega varustatud korteri või
hoone elanikust või kasutajast füüsiline või juriidiline isik, kellel ei ole lepingut
energiatarnijaga;“;
4) paragrahvi 2 punkt 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat, sealhulgas kütet, jahutust ja
sooja tarbevett, energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel;“;
5) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 211 järgmises sõnastuses:
„211) mitmeotstarbeline hoone – rohkem kui ühe ehitise kasutuse otstarbega elamu või
mitteelamu, milles elab või mida kasutab lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja;“;
6) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „eesmärgi“ sõnadega „aastaks 2020“;
7) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 9–11 järgmises sõnastuses:
„(9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastaks 2030 kooskõlas Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja
kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi
(EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ,
98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu
direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77) artiklites 3, 4, 6 ja 7–12
sätestatud nõuetega ja kehtestab sama määruse alusel lõimitud riikliku energia- ja kliimakava.
Ettepaneku riiklikuks energiatõhususe eesmärgiks lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas
koostab energiasäästu koordinaator.
1
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud eesmärk võib olla püstitatud primaar- või
lõppenergia:
1) tarbimisel;
2) säästul;
3) energiamahukusel.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvestatakse Euroopa Liidu
direktiivi 2012/27/EL artikli 3 lõikes 5 nimetatud eesmärki.“;
8) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „osast“ sõnadega „ja direktiivist
2018/2002/EL, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL milles käsitletakse energiatõhusust
(ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230)“;
9) 5. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „lõpptarbijapoolse“;
10) paragrahvi 11 lõiked 1–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Energiatarnija tagab lõpptarbijale kaugkütte, -jahutuse ja sooja tarbevee teenuse
osutamisega kaasneva soojusenergia mõõtmise ning mõõteandmete kogumise ja töötlemise.
(2) Energiatarnija paigaldab lõpptarbijale tema soojusvaheti või tarnimiskoha juurde arvesti
kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust või mitut hoonet teenindavast kesksest allikast tarnitava
kaugkütte, -jahutuse ja sooja tarbevee soojendamiseks kulunud soojuse mõõtmiseks.
(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab tingimused ja korra individuaalse kulujaoturi ja
arvesti lõppkasutaja korterelamusse ja mitmeotstarbelisse hoonesse paigaldamise analüüsi
kulutõhususe ja tehnilise teostatavuse hindamise kohta.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tehtud analüüsist selgub, et kulujaoturite või
arvestite paigaldamine on kulutõhus ja tehniliselt teostatav, kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega kulujaoturite ja arvestite paigaldamise tingimused.“;
11) seadust täiendatakse §-ga 121 järgmises sõnastuses:
„§ 121. Lõpptarbija kohustused lõppkasutajale arve esitamisel
(1) Lõpptarbija tagab, et lõppkasutaja saab kõik arved ja arvetel esitatava teabe kütte, jahutuse
ja sooja tarbevee tarbimise kohta tasuta lõppkasutaja valikul tema postiaadressile või e-posti
aadressile ning elektroonilise klienditeeninduskeskkonna, internetipanga või muu sellise
keskkonna või andmekandja kaudu, kui lõppkasutaja on kirjaliku taasesitamist võimaldavas
vormis sellega nõustunud.
(2) Lõpptarbija jaotab kasumit mittetaotleval viisil kortermajas ja mitmeotstarbelises hoones
kütte, jahutuse ja sooja tarbevee individuaalse tarbimise mõõtmise, jaotamise ja kulude
arvestamise kulud lõppkasutajate arvetel.
(3) Mõistlikud kulud, mis tulenevad sellest, et lõpptarbija annab käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatud ülesande täitmiseks kolmandale isikule, ja mis hõlmavad tegeliku individuaalse
tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist, võib edasi kanda lõppkasutajatele.“;
2
12) paragrahvi 13 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises
sõnastuses:
„(2) Lõppkasutaja soovil esitab lõpptarbija käesoleva seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 nimetatud
andmed lõppkasutaja täpsustatud eelmise 12 kuu tarbimise kohta lõppkasutaja määratud
energiateenuse osutajale.
(3) Käesoleva seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 ning paragrahvi 131 lõikes 3 nimetatud andmed
esitab energiateenuse osutajale lõpptarbija.“;
13) seadust täiendatakse §-ga 131 järgmises sõnastuses:
„§ 131. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed
(1) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti ja küttekulujaoturi põhjal
lõppkasutajale arvega esitatav teave peab põhinema tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi
näidul.
(2) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul
peab lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve sisaldama lõppkasutaja arvestil põhineva
tegeliku tarbimise või küttekulujaoturi näidu andmeid.
(3) Arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale koos arvega
või arvel järgmise teabe:
1) kehtivad hinnad ja tegelik energiatarbimine või soojuse ning jahutuse kogumaksumus ja
küttekulujaoturi näidud;
2) kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tootmiseks kasutatud kütusesegu energialiikide lõikes ja
tootmisest tingitud iga-aastase kasvuhoonegaaside heite kogus;
3) kohaldatud maksud, lõivud ja tariifid;
4) arvel kajastatud perioodi energiatarbimise võrdluse eelmise aasta sama perioodi tarbimisega;
5) viide veebiaadressidele, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe
parandamise meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete
tehniliste näitajate kohta;
6) kaebuse esitamise korra;
7) energiatarbimise võrdlus sarnase lõppkasutajaga või lõppkasutajate keskmisega.
(4) Lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve, mis ei põhine tegelikul tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul, peab sisaldama teavet selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati
ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud teavet.
(5) Lõpptarbija peab kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul lõppkasutajale esitama
käesoleva paragrahvis lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt kord kvartalis, kui lõppkasutaja on
seda nõudnud või kui ta on valinud elektroonilise arve. Muudel juhtudel esitatakse nimetatud
andmed vähemalt kaks korda aastas.
(6) Kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale
käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt üks kord kuus.“;
14) paragrahvi 14 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Lõpptarbijatele müüdud keskmise energiakoguse arvutamisel ei arvestata energiakogust,
mis müüdi lõpptarbijatele transpordis kasutamiseks.“;
3
15) paragrahvi 14 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:
„(4) Üldise energiasäästukohustuse maht ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2030.
aasta 31. detsembrini on 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud
energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus
määratakse aastate 2016–2018 põhjal.
(5) Üldise energiasäästukohustuse maht igal kümneaastasel perioodil pärast 2030. aasta 31.
detsembrit on keskmiselt 0,8 protsenti aastas keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud
energiakogusest iga kalendriaasta kohta.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud üldise energiasäästukohustuse mahu arvutus
esitatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999 III lisas
sätestatud nõuetega sama määruse alusel koostatavas lõimitud riiklikus energia- ja
kliimakavas.“;
16) paragrahvi 15 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse enne sõna „Üldise“ sõnadega: „Käesoleva seaduse
§ 14 lõikes 2 sätestatud“;
17) seadust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:
„§ 161. Üldise energiasäästukohustuse rakendamine
(1) Üldise energiasäästukohustuse täitmisel võib arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmeid,
mida rakendatakse 2020. aasta 31. detsembril või pärast seda, tingimusel et selliste meetmete
tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida rakendatakse pärast 2020. aasta 31. detsembrit.
(2) Energiasäästukohustuse jaotuskavas määratakse poliitikameetmed üldise
energiasäästukohustuste täitmiseks, mille rakendamisel nähakse ette erisusi
energiaostuvõimetutele ja energiaostu riskigruppi kuuluvatele isikutele või nendele suunatud
teenuste pakkujatele leevendamaks energiaostuvõimetust.
(3) Energiasäästu koordinaator koostab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega
(EL) 2018/1999 energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemuste ülevaate lõimitud
riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes.“;
18) paragrahvi 18 lõiget 2 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:
„61) üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamise meetodid ja üldise energiasäästukohustuse
täitmise aruandluse vastavalt direktiivi 2018/2002/EL lisale V;“;
19) paragrahv 21 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) üldise energiasäästukohustuse absoluutne maht ajavahemikul 2021. aasta 1. jaanuarist 2030.
aasta 31. detsembrini;“;
20) paragrahv 21 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
21) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
4
„8) poliitikameetmed, mille rakendamisel nähakse ette erisusi energiaostuvõimetutele isikutele
või nendele suunatud teenuste pakkujatele.“;
22) paragrahvi 21 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;
23) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Energiasäästukohustuse jaotuskavas võib ette näha:
1) kuidas piiritleda poliitikameetmete rakendamisel energiaostuvõimetuid isikuid ja
energiaostu riskigruppi kuuluvaid isikuid või nendele suunatud teenuste pakkujaid;
2) kui suures osas toetada poliitikameetmest energiaostuvõimetuid isikuid ja energiaostu
riskigruppi kuuluvaid isikuid või nendele suunatud teenuste pakkujaid.“;
24) paragrahvi 23 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) aitama kaasa üldise energiasäästukohustuse täitmisele ja tagama energiasäästu saavutamise
lõpptarbija juures;“;
25) paragrahvi 23 lõikes 2 asendatakse sõnad „punktides 3 ja 4“ sõnadega „punktis 4“;
26) paragrahvi 24 lõikes 3 asendatakse sõna „osale“ sõnaga „valimile“ ja sõna „kontrolli“
sõnaga „hindamise“;
27) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 31 ja 32järgmises sõnastuses:
„(31) Üksikmeetme tulemuslikkuse hindamine koosneb mõõtmisest, kontrollimisest ja
tõendamisest, mida tehakse osalevast ja volitatud isikust sõltumatult
(32) Poliitikameetme või üksikmeetmete tulemusena saavutatav energiasääst arvutatakse
vastavalt energiasäästu eeskirjale.“;
28) paragrahvi 31 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „lõpptarbija“ sõnadega „ning
lõppkasutaja“;
29) paragrahvi 31 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;
30) paragrahv 34 tunnistatakse kehtetuks;
31) seadust täiendatakse §-dega 371 ja 372 järgmises sõnastuses:
„§ 371. Kauglugemise funktsiooniga arvestite paigaldamine
(1) Käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud mõõtmise tarbeks paigaldatakse alates 2020. aasta 25.
oktoobrist vaid kauglugemise funktsiooniga arvesteid ja kulujaotureid.
(2) Käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud mõõtmise tarbeks paigaldatud arvestid ja kulujaoturid
peavad olema kauglugemise funktsiooniga alates 2027. aasta 1. jaanuarist.
§ 372. Lõppkasutajale kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi andmete esitamine
(1) Käesoleva seaduse § 131 lõiget 5 kohaldatakse alates 2020. aasta 25. oktoobrist kuni 2021.
aasta 31. detsembrini.
5
(2) Käesoleva seaduse § 131 lõiget 6 kohaldatakse alates 2022. aasta 1. jaanuarist.“;
32) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:
„1Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. a direktiiv 2018/2002/EL, millega
muudetakse direktiivi 2021/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328,
21.12.2018, lk 210–230).“.
§ 2. Maagaasiseaduse muutmine
Maagaasiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 15 ja 16 järgmises sõnastuses:
„(15) Võrguettevõtja paigaldab gaasiarvesti igasse gaasivõrguga ühendatud korterisse või hoone
osasse, kui selle paigaldamine aitab kaasa energiasäästule ning on majanduslikult mõistlik ja
tehniliselt teostatav.
(16) Käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud majandusliku mõistlikkuse ja tehnilise
teostatavuse hindamisel lähtub võrguettevõtja energiamajanduse korralduse seaduse § 11 lõike
3 alusel kehtestatud määrusest.“;
2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. a direktiiv 2018/2002/EL, millega
muudetakse direktiivi 2021/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328,
21.12.2018, lk 210–230).“.
§ 3. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse § 1 punktid 7, 19, 20, 23, 29 ja 30 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn „…“ „………..“ 2019
Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „……..“ 2019
6
03.10.2019
Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise
seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi
ka eelnõu) sisuks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/2002, millega
muudetakse energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL (edaspidi ka direktiiv nr 2018/2002)
riigisisesesse õigusesse ülevõtmine ehk kõikide liikmesriikidele kohustuslike artiklite üle
võtmine. Direktiiv on samm sellise energialiidu suunas, mille raames käsitatakse
energiatõhusust omaette energiaallikana. Uute tarne- ja muudes poliitikavaldkondades
kehtestavate normide kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta energiatõhususe esikohale
seadmise põhimõtet.
Eelnõu kohustab riiki parandama energiatõhusust selliselt, et sõltumata majanduskasvu
tasemest peab olema eesmärgiks energiatarbimise vähendamine. Energiatõhususe parandamise
meetmetel on positiivne mõju õhukvaliteedile.
1.2 Ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja väljatöötamise protsessis osalesid Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetikaosakonna strateegilise planeerimise juht
Madis Laaniste (
[email protected], tel. 6256497), energiaturgude valdkonna juht Rein
Vaks (
[email protected], 6256347), peaspetsialist Hanna Jemmer (
[email protected],
tel. 6256364) ning nõunik Regina Rass (
[email protected], 6256479).
Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollisid MKM õigusosakonna õigusnõunikud
Anne-Ly Normak (
[email protected], telefon 7153403) ja Hendrick Rang
(
[email protected], telefon 6256351). Eelnõu keelelise toimetuse tegi
energeetikaosakonna nõunik Regina Rass.
1.3 Märkused
Eelnõu on seotud direktiivi nr 2018/2002 ülevõtmisega ja näeb sellega seonduvalt ette
energiamajanduse korralduse seaduse (edaspidi ka EnKS) RT I, 12.12.2018, 34 redaktsiooni
muutmise.
Eelnõuga muudetakse lisaks energiamajanduse korralduse seadusele maagaasiseaduse RT I,
13.03.2019, 20 redaktsiooni.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.
Tuginedes Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktile 2, mis sätestab, et seaduseelnõu
väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist, ei
ole tehtud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust.
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
-1-
Käesoleva eelnõu eesmärgiks on üle võtta direktiivist nr 2018/2002 tulenevad uued kohustused,
mis aitavad saavutada Euroopa Liidu pikaajalist eesmärki energiakasutuse vähendamisel.
Euroopa Liidu pikaajaliseks eesmärgiks energiakasutuse ohjamisel on primaar- ja/või
lõppenergiatarbimise vähenemine 2030. aastaks vähemalt 32,5%. Direktiivi 2012/27/EL järgi
peab iga liikmesriik viima ellu direktiivist tulenevaid meetmeid ja saavutama kolm
kvantitatiivset eesmärki, mis põhinevad direktiivil või liikmesriigi enda otsusel:
1) riigi üldine energiatõhususe eesmärk;
2) energia lõpptarbijate juures rakendatavate energiasäästumeetmete eesmärk ehk nn
üldine energiasäästukohustus;
3) keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärk.
Direktiiviga nr 2018/2002 ajakohastati vaid kahte esimest eesmärki.
2.1 Riigi üldine energiatõhususe eesmärk
2007. aasta EL energiatarbimise prognooside kohaselt on 2030. aasta primaarenergia tarbimine
1887 miljonit naftaekvivalenttonni ja lõppenergia tarbimine 1416 miljonit naftaekvivalenttonni.
Vähendamine 32,5% annab tulemuseks vastavalt 1273 miljonit naftaekvivalenttonni ja 956
miljonit naftaekvivalenttonni.
Eesti peab määrama enda riigisisese energiatõhususe eesmärgi (energiatõhususpanuse EL
eesmärgi täitmiseks), millega antakse panus EL energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks. Eesti
üldiseid eesmärke energiatõhususes käsitleb Vabariigi Valitsusese 20. oktoobri 2017. a
korraldusega nr 285 heaks kiidetud „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“ (edaspidi
ENMAK 2030). ENMAK 2030 rakendamise tulemusena peaks primaarenergia sisemaine
tarbimine aastal 2030 olema 10% väiksem kui 2012. aastal (57,7 TWh) ning energia
lõpptarbimine peaks jääma ligikaudu samaks, mis 2010. aastal (~32 TWh). Riigi üldist
energiatõhususe eesmärki on kirjeldatud EL energialiidu ja kliimameetmete juhtimise määruse
(EL) 2018/1999 (edaspidi määrus 2018/1999) alusel koostatud arengudokumendi eelnõus
„Riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“, mis esitati Euroopa Komisjonile 28.12.2018.
Lõplik kava tuleb esitada Euroopa Komisjonile hiljemalt 31.12.2019.
2.2 Üldine energiasäästukohustus
Direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid kogu kohustusperioodi 2021–2030 vältel saavutama
energiasäästu lõpptarbija juures, mis moodustab 0,8 % keskmisest energia lõpptarbimisest
aastatel 2016–2018. Eesmärk on seatud kumulatiivsena, st saavutatud energiasäästu taset tuleb
säilitada kogu kohustusperioodi vältel. Kogu kohustusperioodi peale on Eesti üldine
energiasäästukohustus ligikaudu 14,5 TWh.
Üldise energiasäästukohustuse täitmiseks on liikmesriikidel kaks põhimõtteliselt erinevat viisi:
1) rakendada energiatõhususkohustuse süsteemi, mille puhul määravad liikmesriigid
kohustatud isikud oma territooriumil tegutsevate energiatarnijate, energia-jaemüügiettevõtjate
ja transpordikütusetarnijate või -jaemüüjate seast;
2) rakendada energiasäästumeetmeid riigi poolt, nagu näiteks:
a. saastetasud ja aktsiisid;
b. rahastamiskavad riigieelarve seaduse tähenduses;
c. õigusaktid, mis aitavad saavutada energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate
meetodite rakendamist ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
d. vabatahtlikud kokkulepped, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või
energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
e. standardid ja tehnilised normid, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste,
sealhulgas hoonete ja sõidukite energiatõhusust;
-2-
f. riiklikud energiamärgistuse süsteemid;
g. koolitus ja haridus, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või
energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju.
Liikmesriigid võivad enda üldise energiasäästukohustuse täitmiseks kasutada mõlemat viisi, sh
ka neid samaaegselt kombineerides.
Direktiivi 2012/27/EL rakendamisel on Eesti oma üldist energiasäästukohustust täitnud riigi
poolt rakendatavate energiasäästu meetmete abil. Sama lähenemisviisiga jätkamist
planeeritakse ka kohustusperioodil 2021–2030.
Tulenevalt asjaolust, et riigieelarve vahenditele on konkurents süvenev ja eelarveliste vahendite
piiratuse tingimustes kahaneb üldise energiasäästukohustuse eduka täitmise tõenäosus, tuleb
Eestis lähiaastatel kaaluda ka energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamist.
2.3 Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärk
Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärgi järgi peab igal aastal
keskvalitsus tagama hoonete rekonstrueerimise mahus, mis moodustab 3% keskvalitsuse
kasutuses olevate hoonete üldpõrandapinnast. Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete
rekonstrueerimise eesmärki direktiiv 2018/2002 ei muuda. Seisuga 1.01.2019 oli Eestis
keskvalitsuse kasutuses hoonete üldpõrandapind kokku 1 396 696 m2, miinimumnõuetele
mittevastavate hoonete üldpõrandapind oli kokku 920 134 m2. 2018. aastal rekonstrueeriti
hooneid mahus 32 237 m2, mis moodustab 3,5% miinimumnõuetele mittevastavate hoonete
üldpõrandapinnast.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) Seaduses asendatakse läbivalt sõna „energiatõhususkohustus“ sõnaga
„energiasäästukohustus“ vastavas käändes. Seaduse tekstis asendatakse sõna
„energiatõhususkohustus“ sõnaga „energiasäästukohustus“.
Muudatus on ajendatud põhimõttelisest muudatusest direktiivis, millega eristatakse kahte
mõistet: „energiasäästukohustus“ (energy savings obligation) ja „energiatõhususkohustuste
süsteem“ (energy efficiency obligation scheme). Nendest energiasäästukohustus on üldisem:
energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamine on üks võimalus täita riigi üldist
energiasäästukohustust.
2) paragrahvi 2 täiendatakse punktidega 71 ja72 järgmise sõnastusega:
Punkt 71: energiaostu riskigrupp – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või
perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul saadud igakuine sissetulek iga liikme kohta ei ületa
töötasu alammäära. Töötasu alammäär võimaldab haarata sihtgruppi nt pensionärid ja madalat
töötasu saavad inimesed, kes sageli on hädas eluaseme energiatõhusaks muutmisega, kuid kelle
sissetulekud on toimetulekutoetuse saamiseks liiga kõrged. Energiaostu riskigruppi kuuluvad
isikud võivad olla hoonete energiatõhusaks muutmise vastu just sel põhjusel, et renoveerimise
finantseerimiseks võetav laen ja omafinantseering nõuavad igakuiseid tagasimakseid, mida neil
ei ole võimalik oma majanduslikust olukorrast tulenevalt teha ning mis võivad riskigruppi
kuuluvad isikud muuta ka energiaostuvõimetuks isikuks. Selleks, et saavutada erinevate
meetmete kaudu energiatõhususe eesmärke, tuleb näiteks renoveerimise meetmete
ettevalmistamisel silmas pidada, kas ja kuidas saaks energiaostu riskigruppi ja
energiaostuvõimetuid isikuid kaasata energiatõhususe meetmetesse, et ka neil oleks võimalik
osa saada elamispinna energiatõhusamaks muutmise meetmetest.
-3-
Punkt 72: energiaostuvõimetuks isikuks loetakse sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi
elavat isikut või perekonda, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral
eluasemekulude (sh energiaostu) tagamiseks toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu
sissetulek (bruto) ei ole suurem kui töötasu alammäär tarbimiskaalude 1,0;0,8;1,2 korral.
Samas, kuna statistika näitab, et toimetulekutoetust saadakse ka vaid mõnel üksikul kuul seoses
ootamatu olukorra tekkimisega (nt töö kaotus), on mõistlik siduda energiaostuvõimetu isiku
sihtgruppi kuulumine lisaks toimetulekutoetuse saamisele ka perekonna eelmise kuu
sissetulekuga. Sellest tulenevalt vaadatakse taotleja eelmise kuu sissetulekuid, mis peavad
jääma alla töötasu alammäära (2019. aastal 540 eurot) lähtudes toimetulekutoetuse arvutamisel
kasutatavatest tarbimiskaaludest 1,0:0,8;1,2. Seega on pere esimese või ainsa liikme
tarbimiskaal 1,0 ehk 100% töötasu alammäärast, iga järgmine täisealise pereliikme kaal on 0,8
ehk 80% töötasu alammäärast ja laste puhul on see 1,2 ehk 120% töötasu alammäärast. 2019.
aasta töötasu alammäära arvestades peaks 3-liikmelise pere, kus on kaks täiskasvanut ja laps
ning kes on vähemalt ühel korral viimase kuue kuu jooksul saanud toimetulekutoetust,
sissetulek jääma alla 540+(540x80%)+(540x120%) = 1620 euro selleks, et kuuluda
energiaostuvõimetu isiku sihtgruppi. Kuue kuu jooksul vähemalt korra toimetulekutoetuse
saamise tingimus on lisatud seetõttu, et suvekuudel, mil ei ole vaja maksta kütte eest, on
toimetulekutoetuste saajate arv oluliselt väiksem. Kui inimene esitab taotluse energiatõhususe
parandamise meetmes osalemiseks soojematel kuudel ning taotlust hinnates vaadatakse vaid
taotleja eelmise kuu toimetulekut, ei pruugi ta toimetulekutoetuse saaja olla, mistõttu ei laiene
talle ka meetmest tulenevad energiaostuvõimetu isiku erisused. 2018. aastal sai
toimetulekutoetust kokku 12 226 perekonda ning kuigi statistiliselt saadakse toimetulekutoetust
kõige sagedamini 12 korda aastas (2533 perekonda), järgnevad neile perekonnad, kes on saanud
toimetulekutoetust aastas vaid ühel (2260 perekonda) või kahel (1193 perekonda) korral.
Samuti, võttes arvesse asjaolu, et toimetulekutoetus tagab vaid minimaalsed vahendid
esmavajaduste katmiseks, ei suuda energiatõhususe parandamisse suure tõenäosusega
panustada ka need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad vaid mõnel kuul aastas (nt
talvekuudel) ning muul ajal toetuse saajate ringist välja jäävad, sest nende sissetulekud on siiski
madalad.
3) Punkti 201: lõppkasutaja mõiste kasutuselevõtt muudab senist praktikat, sest kui seni oli
seaduses sätestatud mõiste „lõpptarbija“, mille all mõeldi selliseid tarbijaid, kellel oli otse- või
individuaalne leping energiatarnijaga (näiteks korteriühistu või mitmeotstarbelise hoone
omanik), siis direktiiv toob sisse uue mõistena lõppkasutaja, kelleks on eramajade või
kortermajade korterite elanikud või mitmeotstarbeliste hoonete kasutajad, kui selliseid hooneid
varustatakse kesksest allikast ja kui nende elanikel või kasutajatel ei ole otse- ega individuaalset
lepingut energiatarnijaga.
4) Paragrahvi 2 punkt 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud
lepingu alusel. Sõnastuse muudatus on vajalik selleks, et selgelt eristada lõppkasutaja ja
lõpptarbija mõiste. Ka lõppkasutaja kasutab energiat oma vajadusteks, samuti nagu lõpptarbija.
Erinevus on selles, kes on energiatarnija lepinguline partner ja kes mitte (vt. ka lõppkasutaja
mõiste selgitus).
5) Punkt 211 mõiste mitmeotstarbeline hoone kasutuselevõtt energiamajanduse korralduse
seaduse mõistes on vajalik esmalt seetõttu, et tänases õigusruumis ei ole mõiste
„mitmeotstarbeline hoone“ sisustatud. Lisaks sellele on see küll üldkasutatavas käibes mõiste,
kuid seda kasutatakse väga erinevates kontekstides. Mõiste sisustamine selliselt, et
mitmeotstarbeliseks hooneks loetakse energiamajanduse korralduse seaduse mõistes hoone,
-4-
milles on lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja, kelle valduses on hoone osa ja kellel ei ole lepingut
energiatarnijaga, tagab direktiivi ülevõtmise vastavalt nõuetele.
6) paragrahvi 3 lõikes 1 täpsustatakse energiatõhususe eesmärki nii, et see seatakse aastani
2020.
Kehtivas redaktsioonis märgitakse, et energiasäästu koordinaator (Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium) seab riikliku energiatõhususe eesmärgi ja koostab riikliku
energiatõhususe kava. Direktiiv nr 2018/2002 näeb ette, et energiatõhususe eesmärk tuleb seada
aastaks 2020. Hiljemalt 31.10.2022 hindab Euroopa Komisjon, kas Euroopa Liit on saavutanud
2020. aasta energiatõhususe põhieesmärgi. See annab võimaluse hinnata
energiatõhususmeetmeid, mis võetakse kasutusele pärast 2020. aastat selleks, et aidata täita
Euroopa Liidu 2030. aasta energiatõhususeesmärki. Uus sääst peaks tulema tavapärase
tegevuse jätkumisest saadavale säästule lisaks, seega ei peaks energiasäästunõuete täitmisel
saama võtta arvesse säästu, mis oleks igal juhul saavutatud.
7) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 9–11.
Lõige 9 sätestab, et Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastaks 2030
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999, milles käsitletakse
energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja
2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse
kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018,
lk 1–77), artiklites 3, 4, 6 ja 7–12 sätestatud nõuetega sama määruse alusel koostatavas lõimitud
riiklikus energia- ja kliimakavas. Ettepaneku riiklikuks energiatõhususe eesmärgiks lõimitud
riiklikus energia- ja kliimakavas koostab energiasäästu koordinaator.
Lõike 10 kohaselt võib eelnevas lõikes nimetatud ülesande täitmiseks püstitada eesmärki
energia lõpptarbimise absoluutsele kogusele, primaarenergia tarbimise absoluutsele kogusele,
säästetava primaarenergia või lõpptarbitava energia kogusele või energiamahukuse alusel.
Energiamahukusena mõistetakse enamasti sisemajanduse koguprodukti (SKP) ühiku
tootmiseks vajalikku primaarenergia kulu.
Lõike 11 kohaselt võetakse sama paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvesse
Euroopa Liidu eesmärki, et 2030. aasta energiatarbimine ei ületa 1273 miljonit
naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 956 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergia
puhul, mis tähendab, et liidus tuleks primaarenergia tarbimist vähendada 26% ja lõppenergia
tarbimist 20% võrreldes 2005. aasta tasemetega. Korrapäraselt tuleb hinnata liidu 2030. aasta
eesmärgi saavutamiseks tehtavaid edusamme. Riikliku energiatõhususe eesmärk seatakse
„Riiklikus energia- ja kliimakavas aastani 2030“. Paragrahvi 3 lõiked 9-11 jõustuvad
01.01.2021.aastal.
8) paragrahvi 8 lõige 3 muudetakse ja täiendatakse viitega direktiivile (EL) 2018/2002
põhjendusel, et direktiivi 2012/27 lisa IX 1. osa on muudetud.
9) 5. peatüki pealkirjast jäetakse välja viide lõpptarbijale, kuna peatüki uus sisu käsitleb lisaks
lõpptarbijatele ka lõppkasutajaid. Seega oleks peatüki senine pealkiri jäänud peatüki sisule
kitsaks.
10) paragrahvi 11 lõiked 1–4 muudetakse.
Lõige 1 sätestab, et energiatarnija tagab lõpptarbijale kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee
teenuse osutamisega kaasneva soojusenergia mõõtmise ning mõõteandmete kogumise ja
töötlemise. Kehtivas energiamajanduse korralduse seaduses on sätestatud, et kohustuse osas
-5-
võib lõpptarbijaga ka teisiti kokku leppida. Uue redaktsiooni kohaselt selline kokkuleppe
võimalus puudub. Liikmesriikidel on kohustus tagada, et kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja
tarbevee lõpptarbijad varustatakse konkurentsivõimelise hinnaga arvestitega, mis kajastavad
täpselt tegelikku energiatarbimist.
Lõike 2 kohaselt paigaldab energiatarnija lõpptarbijale tema soojusvaheti või tarnimiskohta
juurde arvesti kaugkütte- või kaugjahutuse võrgust tarnitava kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja
tarbevee soojendamiseks kulunud soojuse mõõtmiseks. Kui hoonele tarnitakse kütet, jahutust
või sooja tarbevett mitut hoonet teenindavast kesksest allikast või kaugkütte- või
kaugjahutussüsteemist, paigaldatakse arvesti soojusvaheti juurde või tarnimiskohta.
Lõike 3 muudatus näeb ette, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab tingimused ja korra,
mille alusel viiakse läbi analüüs korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete
kulujaoturite ja arvestite paigaldamise kulutõhususe ja tehnilise teostatavuse kohta. Tagamaks,
et energiasäästumeetmena individuaalsete kulujaoturite ja arvestite paigaldamine toob kaasa
loodetud tulemused energiasäästuks, on taskukohased nii omanikele kui ka üürnikele, tuleb igal
liikmesriigil läbi viia analüüs, millele tuginedes on võimalik otsuseid vastu võtta.
Tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusus sõltub sellest, kas seotud kulud on potentsiaalse
energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed.
Lõige 4 täiendatakse sõnadega „tehniliselt teostatav“. Kui kehtivas seadusandluses sätestatakse,
et analüüsist peab selguma kulujaoturite ja arvestite paigaldamise kulutõhusus, siis eelnõus
sätestatakse lisaks ka tehniline teostatuvus. Ehk siis, kui kulujaoturite ja arvestite paigaldamine
on kulutõhus, kuid nende paigaldamine ei ole tehniliselt teostatav, siis võib energiasäästu
koordinaator otsustada, et neid ei paigaldata.
11) seadust täiendatakse uue paragrahviga 121 „Nõuded lõppkasutajale esitatavale arvele“.
Paragrahviga 121 sätestatakse nõuded lõppkasutajale esitatavale arvele. Seni oli seaduses
sätestatud need nõuded, mis kehtisid energiatarnijale lõpptarbija ees. Uue paragrahviga
kehtestab riik nõuded lõpptarbijale lõppkasutaja ees. Energiasäästu saab saavutada nii, et
energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse kõik energiaahela etapid, et suurendada
energiasäästu potentsiaali elektrienergia ülekandmisel ja jaotamisel. Mõõtmise abil saab
selgitada nutikate tehnoloogiate ja protsesside kasutamise potentsiaali energiasäästu
saavutamiseks. Lõige 1 sätestab lõpptarbija õigused energiaarvete ja tarbimisandmete saamisel.
Lõpptarbija on sama seaduse paragrahv 2 punkti 21 alusel füüsiline või juriidiline isik, kes
kasutab energiat oma vajaduseks. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijaks kortermajades
on ühistud või ühisused, kui energia müüki ei korraldatud teisiti, kes peavad esitama
lõppkasutajale arved ja arvetel esitatava teabe energiatarbimise kohta ning see peab olema
lõppkasutaja jaoks tasuta. Lõiked 2 ja 3 täpsustavad teabe koostamise kulude jaotamise korra
ja tingimused. Lõppkasutajatele arvetel esitatava teabe koostamise kulude arvutamine
lõpptarbija poolt ei tohi olla kasumit taotlev. Kui lõpptarbija annab selle ülesande
teenuseosutajale või kohalikule energiatarnijale, võib lõppkasutajale üle anda vaid need kulud,
mis hõlmavad tegeliku individuaalse tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist. Tegelik
tarbimine arvestatakse arvestite alusel või arvutatakse küttekulujaoturi näidu põhjal. Arvel, mis
ei põhine tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, peab kajastuma teave selle kohta,
kuidas arvel esitatud summad arvutati.
12) paragrahvi 13 kehtiva seaduse tekst muutub punktiks 1 ja paragrahvi täiendatakse
punktidega 2 ja 3. Lõppkasutaja soovil peab lõpptarbija esitama energiateenuse osutajale
täpsustatud andmed eelmise kaheteist kuu tarbimise kohta kütte, jahutuse ja sooja tarbevee osas.
13) seadust täiendatakse uue paragrahviga 131 „Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel
esitatav teave ja tarbimisandmed“.
-6-
Kui paragrahv 121 sätestab nõuded lõppkasutajale esitatavatele arvetele, siis paragrahv 131
sätestab nõuded arvetel esitatava teabe ja tarbimisandmete kohta konkreetselt küttele,
jahutusele ja sooja tarbevee arvete osas.
Arvetel esitatav teave ja iga-aastased aruanded on olulised tarbijate energiatarbimisest
teavitamise vahendid. Lõppkasutajale esitatud arvetel olev teave peab põhinema tegelikult
tarbitud soojuse, jahutuse ja sooja tarbevee kogustel. Andmed tarbimise ja kulude kohta võivad
anda ka muud teavet, mis aitab tarbijatel võrrelda kehtivat lepingut teiste pakkumistega. Lõike
3 alapunktides on sätestatud teave, mis tuleb lõpptarbijal esitada lõppkasutajale koos arvega või
siis arvel. Lõige 3 punktis 7 sätestatud võrdlusandmete osas tellib MKM uuringu selle kohta,
mille alusel koostatakse energiatarbimise alusandmete võrdlus ja selle alusel võib majandus- ja
taristuminister sätestada määrusega tingimused ja korra andmete avaldamiseks.
Lõike 4 kohaselt peab lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve, mis ei põhine tegelikul
tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, sisaldama arusaadavat selgitust selle kohta, kuidas arvel
esitatud summa arvutati. Samuti on sellisel juhul kohustus esitada arvel
tarbijaorganisatsioonide, energiaagentuuride või samalaadsete asutuste kontaktandmed, sh
veebiaadressid, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise
meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tegelike
tehniliste näitajate kohta, samuti teave asjakohase kaebuste esitamise korra kohta Tarbijakaitse
ja Tehnilise Järelevalve Ametile, või vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanismide kohta.
Lõiked 5 ja 6 sätestavad nõuded arvete esitamise sagedusele.
14) paragrahvi 14 lõige 3 muudetakse selleks, et õigusnorm oleks grammatiliselt selgelt
väljendatud. Kehtivas redaktsioonis ei ole täpselt arusaadav, mille kohta kehtib sõna
„keskmise“ ja sellest tulenevalt tehakse eelnõus muudatus lauseehituses. Oluline on, et oleks
selgelt arusaadav see, et keskmise energiakoguse arvutamisel ei arvestata energiakogust, mis
müüdi lõpptarbijale transpordis kasutamiseks.
15) paragrahvi 14 täiendatakse lõigetega 4–6 millega sätestatakse üldine
energiasäästukohustuse maht pärast aastat 2020 ja mis määratakse § 14 lõikega 3. Muudatusega
sätestatakse, et üldise energiasäästukohustuse maht ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist
2030. aasta 31. detsembrini on 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud
energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus
määratakse aastate 2016–2018 põhjal. Lõike 4 järgi on üldise energiasäästukohustuse maht igal
järgmisel kümneaastasel perioodil pärast aastat 2030 0,8 protsenti keskmisest aastasest
lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Lõike 6 järgi tuleb
energiasäästukohustuse mahu arvutus esitada riiklikus energia- ja kliimakavas aastani 2030.
16) paragrahvi 15 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse §
14 lõikes 2 sätestatud üldise energiasäästukohustuse“.
Muudatus on vajalik eristamaks üldise energiasäästukohustuse lähtemahu vähendamist
erinevatel kohustusperioodidel: perioodil 2014–2020 ning perioodidel alates aastast 2021.
Alates 2021 aastast algavatel kohustusperioodidel üldise energiasäästukohustuse lähtemahtu
vähendada ei või.
17) seadust täiendatakse §-ga 161 „Üldise energiasäästukohustuse rakendamine“.
Paragrahv sätestab mõned üldised põhimõtted energiasäästukohustuse rakendamisele.
Erinevatel üldise energiatõhususkohustuste perioodidel (2014–2020 ja 2021–2030) võib
rakendada samu meetmeid, kuid üksikute tegevuste algushetke ja nende tegevuste tulemusena
saavutatud energiasäästu arvutamisel tuleb energiatõhususkohustuste perioode eristada (lg 1).
-7-
Direktiiviga nr 2018/2002 taotletakse majanduslikult ebakindlas olukorras olevatele füüsiliste
isikute ja leibkondade olukorra parandamist, kes pole võimelised täiendava toetuseta
energiasäästu meetmetes osalema. Selle saavutamiseks tuleb üldise energiasäästukohustuse
täitmiseks vajalike meetmete seast, mille loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus, määrata
politiikameetmed majanduslikult ebakindlas olukorras olevatele füüsilistele isikutele,
leibkondadele või nendele suunatud teenuste pakkujatele leevendamaks energiaostuvõimetust.
Selliste poliitikameetmete hulka paigutuvad Eestis näiteks toetused korterelamute ja
väikemajade rekonstrueerimisele. Juba täna on energiasäästumeetmetes ette nähtud
energiaostuvõimetule isikule energiatõhususmeetmete kättesaamine:
1) Lasterikaste perede kodutoetus. Toetuse raames parandatakse madala sissetulekuga
lasterikaste leibkondade elamistingimusi. Toetuse määr on 100% ja kuni 14 000 eurot taotleja
kohta. Toetuse taotlemise eelduseks on see, et taotleja peres kasvab vähemalt kolm kuni 19-
aastast last (kaasa arvatud) ning leibkonna maksustatav tulu ühe liikme kohta kuus ei ületa 355
euro kuus. Selliselt on tagatud ühe peamise riskigrupi energiavaesusega tegelemine.
2) Korterelamute rekonstrueerimise toetus
Toetuse raames parandatakse korterelamute energiatõhusust ning toetatakse kõiki korteriühistu
liikmeid energiasäästule suunatud tööde teostamisel. Erisus on loodud nendele piirkondadele,
kus on kinnisvara väärtus madalam ja energiavaesus suurem. Abikõlblike kulude osas antakse
toetust 30% Tallinnas ja Tartus; 40% Tallinna ja Tartuga külgnevate valdade asustusüksustes,
kus kinnisvara taotluse esitamisele eelneva aasta turuväärtus on Maa-ameti tehingute
andmebaasi andmetel kõrgem kui 500 €/m2, ja Elva linnas, Haapsalu linnas, Keila linnas,
Kohila alevis, Kuressaare linnas, Maardu linnas, Otepää linnas, Paikuse alevis, Pärnu linnas,
Rakvere linnas, Rapla linnas, Sauga alevikus, Uuemõisa alevikus ning Viljandi linnas;
ülejäänud Eestis saab toetust 50%. Selline diferentseerimine aitab toetada enam just neid
leibkondi, kes elavad kõrgema energiavaesusriski piirkondades.
3) Kohaliku omavalitsuse üksuse elamufondi arendamiseks juhtumipõhine
investeeringutoetus.
Toetuse raames parandatakse üürieluruumide kättesaadavust leibkondadele, kes ei saa soetada
endale eluruumi või üürida seda üüriturult, sealhulgas sotsiaalmajanduslikult vähem
kindlustatud isikud. Toetatakse terviklikult üürielamu rajamist või üürielamuna kasutusse
võetava või sellena kasutuses oleva hoone ümberehitamist. Üürielamu ehitamisel tuleb
saavutada energiatõhususarvu klass A ja ümberehitamisel vähemalt klass C. Selliselt tagatakse
suuremat energiasäästu kui ka kvaliteetse eluruumi kättesaadavust energiavaesusriski
piirkondades elavatele leibkondadele. Meetmetepõhine tegevus jätkub järgmises
toetusperioodis.
Kõikidele poliitikameetmetele sellised nõuded ei laiene, sest need ei puuduta
kodumajapidamisi, näiteks politiikameetmed tööstuse ressursitõhususe parandamiseks või
tänavavalgustuse rekonstrueerimiseks.
Energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemustest antakse Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi poolt aru riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes iga
kahe aasta järel (lg 3). Nende aruannete koostamise kohustus tuleb määrusest (EL) 2018/1999.
18) paragrahvi 18 lõiget 2 täiendatakse punktiga 61.
Uus punkt laiendab sama paragrahvi lõikes 1 olevat volitusnormi majandus- ja taristuministri
määruse „Energiasäästu arvutamise eeskiri“ andmiseks. Määruses tuleb sätestada täpsemad
tingimused üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamisel ja aruandlusele üldise
energiasäästukohustuse täitmise kohta.
19) paragrahv 21 lõike 1 punkt 1 muudetakse.
-8-
Kehtiva EnKS § 21 lg 1 p 1 viitab praegu käimasolevale üldise energiasäästukohustuse
kehtivusperioodile, alates 2021 algab uus periood. Sellest tulenevalt muudetakse üldise
energiasäästukohustuse alguse- ja lõpuaega. Uus periood algab 2021. aasta 1. jaanuarist ja lõpeb
2030. aasta 31. detsembril. Muudatus jõustub alates 01.01.2021.
20) paragrahv 21 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks.
Kehtiva EnKS § 21 lg 1 p 2 sätestab kohustuse määrata üldise energiasäästukohustuse
vaheperioodid, mille põhjal hinnatakse meetmete toimivust. Direktiiv 2018/2002 selliste
vaheperioodide kehtestamist kohustusperioodil 2021–2030 ei nõua, kuna üldise
energiasäästukohustuse täitmisest antakse aru „Riikliku energia- ja kliimakava aastani 2030“
täitmisel. Muudatus jõustub alates 01.01.2021.
21) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8.
Määruse „Energiasäästukohustuse jaotuskava“ (hetkel kehtiva määruse nimetus on
„Energiatõhususkohustuse jaotuskava“) täiendamiseks laiendatakse Vabariigi Valitsuse
volitusi. Selle järgi võib Vabariigi Valitsus määrata toetusprogrammid ja teised
poliitikameetmed, mille puhul nähakse ette erisusi abi saamisel energiaostuvõimetutele
isikutele, leibkondadele või nendele suunatud teenuste pakkujatele.
22) paragrahvi 21 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks.
Nende sätete kehtetuks tunnistamine on tingitud asjaolust, et direktiiv 2018/2002 ei nõua
energiasäästukohustuse täitmise vaheperioodide kehtestamist kohustusperioodil 2021–2030.
Muudatus jõustub alates 01.01.2021.
23) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 5.
Suunava iseloomuga uus lõige 5 lubab Vabariigi Valitsusel seada täpsemaid tingimusi, kuidas
tuleb toetusprogrammide ja teiste poliitikameetmete rakendamisel piiritleda toetuse saamise
sihtgruppi (p 1). Toetusprogrammide ja teiste poliitikameetmete puhul võib Vabariigi Valitsus
määrata isikute ringi, kes on käsitletavad majanduslikult ebakindlas olukorras oleva füüsilise
isikuna, leibkonnana või nendele suunatud teenuste pakkujana. Samuti võib Vabariigi Valitsus
seada täiendava tingimusena toetusprogrammidele ja teistele poliitikameetmetele, kui suures
osas tuleb poliitikameetmest toetada majanduslikult ebakindlas olukorras olevaid füüsilisi
isikuid, leibkondi või nendele suunatud teenuste pakkujaid (p 2).
24) paragrahvi 23 lõike 1 punkt 1 muudetakse.
Kehtiv EnKS § 23 sõnastab üldised tingimused poliitikameetmetele, selle lõike 1 punkti 1
kohaselt peab poliitikameede kaasa aitama üldise energiasäästukohustuse täitmisele. Uue
sõnastuse järgi on tingimus piiravam: täiendavalt peavad poliitikameetmed üldise
energiasäästukohustuse täitmiseks tagama energiasäästu saavutamise lõpptarbija juures.
Võimalikud meetmed on näiteks hoonete rekonstrueerimine energiaklassi C või kütusevabade
energiaallikate osakaalu kasv elektri lõpptarbimises. Täpsemad meetmed on kajastatud REKK
2030 kavas.
25) paragrahvi 23 lõikes 2 muudetakse sätte sõnastust.
Muudatus käsitleb Eestis seni praktikas mitterakendunud võimalust, milles osalevad isikud1
viivad ellu tegevusi üldise energiasäästukohutuse täitmiseks. Algne direktiiv 2012/27/EL
nõudis, et teatud poliitikameetmete rakendamisel peavad osalevad isikud igal aastal esitama
1
EnKS-i mõistes on osalev isik ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku
kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse
poliitikameetmega.
-9-
aruande poliitikameetme rakendamise tulemusena saavutatud energiasäästu kohta. Osalevate
isikute aruandluskohustuse nõue laienes järgmistele poliitikameetmetele:
1) õigusaktid, mis aitavad saavutada energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate
meetodite rakendamist ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (EnKS § 17 p 3);
2) vabatahtlikud kokkulepped, sealhulgas halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud
kokkulepped, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid
meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (EnKS § 17 p 4).
Eelnõu järgi kaotatakse aastaaruannete esitamise kohustus õigusaktide puhul (EnKS § 17 p 3),
kuna uus direktiiv nr 2018/2002 sellist tingimust poliitikameetmetele ei sea.
26) paragrahvi 24 lõike 3 sõnastus muudetakse, kus vastavalt direktiivile asendatakse senine
statistiliselt oluline osa olulise valimiga ja tulemuslikkuse osas tagatakse tulemuslikkuse seire,
mitte kontroll. Kuna üksikmeetmete tulemuslikkuse hindamiseks valitakse välja vaid teatud
üksikmeetmed erinevate üksikmeetmete hulgast, siis tagab sõna ’valim’ kasutamine suurema
täpsuse. Ka statistikas kui valdkonnas kasutatakse mõistet statistiliselt oluline valim, et tagada
analüüsitud tulemuste usaldusväärsus.
27) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
Kehtiva seaduse järgi tuleb läbi viia osaleva või volitatud isiku2 poolt ellu viidavatele
poliitikameetmetele rakendamise tulemuslikkuse hindamist, mis tagab statistiliselt olulisele
vailimile energiatõhususe parandamise üksikmeetmetest tulemuslikkuse hindamise. Lõike uus
sõnastus arvestab direktiivis nr 2018/2002 seatud täiendavat tingimust, et mõõtmist, hindamist
ja tõendamist tuleb läbi viia osalevatest või volitatud isikutest sõltumatult.
Lisatava lõikega 32 konkretiseeritakse poliitikameetme või üksikmeetmete seire tingimusi
sättega, et poliitikameetme või üksikmeetmete tulemusena saavutatav energiasääst arvutatakse
vastavalt energiasäästu eeskirjale.
28) paragrahvi 31 punkti 1 muudetakse.
Kehtiva seaduse järgi peab energiasäästu koordinaator vajaduse korral levitama teavet
energiateenuslepingutest, sh eelkõige sellest, mida peaks sellised lepingud kajastama, et tagada
energiasääst ja lõpptarbija õigused. Muudatuse järgi peab levitatav teave tagama info nii
lõpptarbija kui ka lõppkasutajate õigustest.
29) paragrahvi 31 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks.
Punkti kehtetuks tunnistamine on ajendatud asjaolust, et direktiivi nr 2018/2002 järgi ei pea
liikmesriigid enam koostama energiatõhususe tegevuskavasid. Nende asemel peavad riigid
koostama riiklikud energia- ja kliimakavad, mis muuhulgas peavad käsitlema energiateenuste
pakkumise temaatikat.
30) paragrahv 34 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvi kehtetuks tunnistamine on ajendatud asjaolust, et direktiivi nr 2018/2002 järgi ei
pea liikmesriigid enam esitama eraldi aruandlust energiatõhususe eesmärkide saavutamisest.
Edaspidine aruandlus toimub riiklike energia- ja kliimakava rakendamise aruandluse raames.
Muudatus jõustub alates 01.01.2021.;
31) seadust täiendatakse §-ga 371 ja 372 sest direktiivi nr 2018/2002 kohaselt peab liikmesriik
tagama, et alates 2020. aasta 25. oktoobrist paigaldatakse ainult kauglugemise funktsiooni
2
EnKS mõistes on volitatud isik juriidiline isik, kellele Vabariigi Valitsus või riigiasutus on delegeerinud volituse
arendada, juhtida või hallata energiapoliitika osaks olevat rahastamiskava Vabariigi Valitsuse või riigiasutuse
nimel.
- 10 -
omavaid mõõtesüsteeme ja kulujaotureid. See tähendab, et kui pärast 2020. a 25. oktoobrit
rajatakse uus mõõtesüsteem või paigaldatakse uus kulujaotur, peab see võimaldama
mõõteandmete edastamist kauglugemise teel.
Paragrahvi lõige 2 käsitleb kõikide juba paigaldatud mõõtesüsteemide ja kulujaoturite
kauglugemise funktsiooni tagamist. Alates 2027. aasta 1. jaanuarist peavad kõik
mõõtesüsteemid ja kulujaoturid, sh juba paigaldatud mõõtesüsteemid ja kulujaoturid olema
võimelised edastama mõõteandmeid kauglugemise teel. Paragrahvi 372 kohaselt peab
lõpptarbija esitama lõppkasutajale vähemalt korra aastas andmed tegelikul tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul põhinevate tarbimisandmete kohta.;
32) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse maagaasiseadust.
1) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 15 ja 16. Lõike 15 eesmärk on kohustada võrguettevõtjat
paigaldama gaasiarvestit igasse gaasivõrguga ühendatud korterisse, kui arvesti paigaldamine
aitab kaasa energiasäästule ning on samas ka majanduslikult mõistlik ja tehniliselt teostatav.
Senise praktika kohaselt piirdub võrguettevõtja arvesti paigaldamisel korterelamu
liitumispunktiga – eraldi korteritesse reeglina gaasiarvesteid ei paigaldata.
Lõikes 16 täpsustatakse eelmises lõikes nimetatud majandusliku mõistlikkuse ja tehnilise
teostatavuse hindamise kriteeriume. Uue lõike kohaselt peab võrguettevõtja majandusliku
mõistlikkuse ja tehnilise teostatavuse hindamisel lähtuma EnkS § 11 lõike 31 alusel kehtestatud
määruses toodud põhimõtetest.
2) Kuivõrd maagaasiseadusega võetakse üle direktiivi nr 2018/2002 sätteid, täiendatakse
punktiga 2 seaduse normitehnilist märkust viitega direktiivile nr 2018/2002.
4. Eelnõu terminoloogia
Uute terminitena võetakse eelnõus kasutusele järgmised terminid:
Energiaostuvõimetu isik – üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud
vähemalt ühel korral eluaseme kulude, sh energiaostu tagamiseks toimetulekutoetust ning kelle
eelmise kuu sissetulek ei ole suurem töötasu alammäärast lähtudes tarbimiskaaludest
1,0:0,8:1,2 sotsiaalhoolekande seaduse 8.peatüki, mis sätestab toimetulekutoetuse, mõistes.
Sotsiaalhoolekandeseaduse 8. peatüki § 133 sätestab toimetulekutoetuse arvestamise alused,
mille järgi täiskasvanu toimetulekutoetuse taotleja toimetulek on 100%, ehk siis tarbimiskaalul
näidatud hinne 1, iga järgneva täiskasvanud toimetulekutoetus on 0,8 ehk siis 80 % taotleja
summast ja igale alaealisele lapsele on ette nähtud 120% ehk siis 1,2 taotluse esitanud isiku
summast. Sotsiaalhoolekandeseaduses ei ole sätestatud mõistet „tarbimiskaal“, kuid see on
kasutusel toimetulekutoetuse arvestamisel ja mõistena kasutusel.
Energiaostu riskigruppi kuulub üksi elav isik või perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul
saadud igakuine sissetulek ei ületa töötasu alammäära tarbimiskaalu 1,0:0,8:1,2. Nende eelpool
väljatoodud mõistete kasutuselevõtt tuleneb direktiivist ja aitab kaasa hilisematele
energiasäästumeetmete loomisele just energiaostuvõimetutele ja riskigrupis olevatele isikutele.
Lõppkasutaja on uus mõiste ja tuleneneb direktiivis ettenähtud asjakohaste sätete
kohaldamiseks, et viidata laiemalt tarbijarühmale ning lõppkasutajaks on kesksest allikast kütte,
jahutuse ja sooja tarbeveega varustatud üksikelamu või kortermaja korteri elanik või
mitmeotstarbelise hoone kasutaja, kellel ei ole otse- ega individuaalset lepingut
energiatarnijaga.
Tarbimispõhine mõõtmine tähendab hoone üksuses või korteris toimuva tarbimise mõõtmist.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
- 11 -
Käesolev eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) nr 2018/2002,
millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328,
21.12.2018, lk 210–230). Seletuskirjale on lisatud direktiivi vastavustabel.
6. Seaduse mõjud
Eelnõust tulenevad mõjud on hinnatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta
määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ §-le 46.
6.1 Sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju
Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL ülevõtmine energiamajanduse korralduse seadusega
avaldas eelkõige täiendavat positiivset sotsiaalset mõju lõpptarbijale, kuna sellega kaasnes
usaldusväärsem, selgem ja õigeaegsem teave oma energiatarbimise kohta ja sellega seonduvalt
oli lõpptarbijal võimalik oma kulusid vähendada, käituda energiasäästlikumalt. Direktiivi nr
2018/2002 ülevõtmisega kaasnevad täiendavad või isegi uued positiivsed mõjud energia
lõppkasutajale, kelleks on eramajade või kortermajade korterite elanikud või mitmeotstarbeliste
hoonete kasutajad, kui selliseid hooneid varustatakse energiavõrgust (elektrivõrgust,
gaasivõrgust ja/või kaugküttevõrgust) ja kui nende elanikel või kasutajatel ei ole otse- ega
individuaalset lepingut energiatarnijaga. Tarbimispõhine mõõtmine tähendab erinevate
kasutajate poolt individuaalselt kasutatavates osades toimuva tarbimise mõõtmist.
Tarbimispõhine mõõtmine peab olema kulutõhus, mis sõltub sellest, kas seotud kulud on
potentsiaalse energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed. Tarbimispõhise mõõtmise
kulutõhusust hinnates võidakse võtta arvesse teiste konkreetsete kavandatud meetmete mõju
asjaomases hoones, näiteks peatset renoveerimist. Soojusenergia individuaalse tarbimise
arvestuse läbipaistvuse tagamiseks ja seeläbi tarbimispõhise mõõtmise rakendamise
hõlbustamiseks peavad olema läbipaistvad ja avalikult kättesaadavad riiklikud eeskirjad kütte,
jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kulude jaotamise kohta kortermajades ja
mitmeotstarbelistes hoonetes. Eestis on välja töötatud Eesti Vabariigi majandusministri 11.
augusti 1997. a käskkirja nr 86 «Soojusvarustuse jaotamise ja arvestamise metoodika
soojusmõõtureid mitteomavatele ostjatele» lisa. Arvetel esitatav teave ja iga-aastased aruanded
on olulised tarbijate energiatarbimisest teavitamise vahendid. Arved muutuvad lihtsamaks,
selgemaks ja arusaadavamaks, tagades samal ajal, et eraldi vahendid, näiteks arvetel esitatav
teave, teavitusvahendid ja iga-aastased aruanded annaksid kogu vajaliku teabe, mis võimaldab
tarbijatel oma energiatarbimist muuta, pakkumisi võrrelda ja tarnijaid vahetada.
Lisaks on kortermajades elavatele kodutarbijatel võimalus läbi korteriühistu taotleda
rekonstrueerimistoetuseid. Hetkel jagatakse rekonstrueerimistoetust EL struktuurivahenditest.
Eelnõu abil mitmekesistatakse võimalusi rekonstrueerimistoetuse rahastamiseks tulevikus.
Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 9 peaks liidu energiatõhususpoliitika
olema kaasav ja seega tagatakse eelnõu rakendamisega energiatõhususmeetmete kättesaadavus
energiaostuvõimetutele tarbijatele. Hoonete energiatõhususe paranemisest peavad eelkõige
saama kasu majanduslikult ebakindlas olukorras olevad leibkonnad, sealhulgas
energiaostuvõimetud tarbijad, ning asjakohasel juhul need, kes elavad sotsiaaleluruumides.
Selleks peavad energiasäästule suunatud poliitikameetmed olema osaliselt sotsiaalpoliitiliste
eesmärkidega. Laienevad ka alternatiivsed poliitikameetmed riiklikele energiatõhususe
fondidele. Tagamaks, et energiatõhususmeetmed vähendavad kestlikult üürnike
energiaostuvõimetust, võetakse arvesse asjaomaste meetmete kulutasuvust, samuti
taskukohasust kinnisvara omanikele ja üürnikele, ning tagatakse nende meetmete piisav
rahaline toetamine.
Hiljemalt 25. oktoobriks 2020 peaksid vastpaigaldatud soojusarvestid ja küttekulujaoturid
olema kaugloetavad, et tagada kulutõhus ja sage tarbimisandmete esitamine.
- 12 -
6.2. Mõjud lõpptarbijale
Eelnõu rakendamine toob kaasa mõju lõpptarbijale, kelleks on energiamajanduse korralduse
seaduse § 2 punkt 21 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga
sõlmitud lepingu alusel. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijaks kortermajades on
ühistud või ühisused, kui energia müüki ei ole korraldatud teisiti. Selleks, et lõpptarbija saaks
esitada arvetele olevat teavet lõppkasutajale, on vaja teha muudatusi kulude jaotamise
arvestamise osas. Senini on küttekulusid lõppkasutajate vahel jagatud valdavalt köetava pinna
või üldpinna suuruse järgi. Nüüdseks tuleb lõpptarbijal esitada arved eelnõu § 121 sätestatud
viisil ja § 131 sätestatud teabega.
Võimalikud lahendused uute nõuete täitmiseks on muudatused:
ühistute raamatupidamisprogrammides;
küttearvestuse teenuse pakkujate lahendustes, mille abil küttekuluarvestust koostatakse;
lepingutes, mis on sõlmitud lõpptarbija ja energiat pakkuva tarnija vahel.
Kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes, kus on keskküte või -jahutus või mida
varustatakse kaugkütte või kaugjahutusssüsteemist, paigaldatakse kütte, jahutuse ja sooja
tarbevee tarbimist mõõtvad individuaalsed arvestid, kui see on tehniliselt teostatav, kulutasuv
ja proportsionaalne potentsiaalse energiasäästuga.
6.3 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõu rakendamine omab mõju riigi julgeolekule, kuna eelnõus sätestatud energiasäästu
eesmärk ning kogu eelnõus kehtestatavad täiendavad energiasäästumeetmed vähendavad
olulisel määral Eesti sõltuvust energiakandjate impordist ning tõstavad seeläbi valmisolekut
tulla toime olukorras, kus esineb probleeme energiavarustusega.
6.4 Mõju majandusele
Eelnõu rakendamine avaldab mõju riigi majandusele, kuna tekitab täiendava vajaduse suurema
tööhõive järgi hoonete energiatõhusa rekonstrueerimise, uute hoonete ehituse ning laiemalt
energiateenuste turul. Eelnõu loob eelduseid energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele äritegevuse
arendamiseks, mille sihiks on energiasäästule suunatud täiendavate lahenduste pakkumine
energia edastamise või müügi teenuste kõrval. Eelnõu ei mõjuta energiaturul uute
energiaettevõtjate pääsu turule, turu koondumistaset ja ettevõtjate konkurentsimeetodite (nagu
hinnad, kvaliteet, reklaam) kasutamist.
Üldise energiasäästukohustuse jaoks rakendatavad energiasäästumeetmed võivad soodustada
innovatsiooni ehk uute tootmismeetodite, toodete ja teenuste väljatöötamist, samuti uurimis- ja
arendustegevust, ettevõtete rahvusvahelistumist ning ettevõtjate koostööd.
Väljavaateid üldise energiasäästukohustuse täitmiseks Eestis on hinnatud uuringus „Riigi
üldine energiatõhususkohustus aastatel 2021–2030 ning taastuvenergia eesmärkide täitmine“3.
Uuringu järgi on üldise energiasäästukohustuse täitmine võimalik, kuid eeldab mitmeid tõsiseid
muutuseid transpordisektoris, hoonete rekonstrueerimise kindlustamiseks ja põllumajanduses,
mis on samuti vajalikud ka teiste 2030 kliima- ja energiapoliitika sihtide saavutamiseks Eestis.
6.4.1 Ettevõtjate energiatõhususkohustuse rakendamise perspektiividest
Kui otsustatakse olemasolevatele meetmetele lisaks rakendada energiaettevõtjate
energiatõhususkohustuste süsteemi, võib see energia hindu tõsta. See on olnud üks põhilisi
argumente energiaettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamise vastu.
Energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamiseks on ettevõtjate valmisolek vähene, vajalik
kompetents on kogunenud toetusmeetmetega tegelevatesse asutustesse (Sihtasutus KredEx,
Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK)). Ettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteemi
3
https://www.mkm.ee/sites/default/files/180917_energiatohusus_2030_aruanne.pdf
- 13 -
rakendamine ei ole ainus alternatiivne mudel tänasele üldise energiasäästukohustuse täitmise
lahendusele Eestis, kus kohustust täidetakse riigi poolt rakendatavate poliitikameetmete abil.
Näiteks Soome on kümneid aastaid rakendanud ettevõtjate (ühenduste) ja riigi vahelist
koostöömudelit, mis põhineb vabatahtlikel kokkulepetel.
Täiendavaid lahendusi üldise energiasäästukohustuse rakendamiseks tuleb Eestis põhjalikumalt
analüüsida ja see ei ole teostatav direktiivi 2018/2002 ülevõtmise ajaraamis.
Lõpptarbijate ja lõppkasutajate suurem kaasamine nii enda energiatarbimise kui ka kogu
energiataristu juhtimisse (nõudluse juhtimine) võimaldab tarbijaid suunata oma tavapäraseid
tarbimisharjumusi muutma ning hoidma kokku kulusid, kasutades energiat ajal, mil see on turul
odavam.
Ettevõtjate energiatõhususkohustuste rakendamine võib vähendada survet riigieelarvele, mida
tekitab üldise energiasäästukohustuse täitmiseks vajalik energiasäästumeetmete rahastamise
vajadus.
Seni Eestis mitterakendatud ja ka direktiivi nr 2018/2002 üle võtva seaduse järgi
mitterakendatav energiaettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteem võib olla oluliseks toeks
energiateenuseid ja energiasäästulahendusi pakkuvate ettevõtjate arvu kasvul.
6.5 Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Eelnõu rakendamisel on oluline mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna energia tootmine tekitab
ülekaaluka osa inimtegevusega seotud keskkonnamõjust Eestis. Eelnõu toel rakendatavad uued
energiasäästumeetmed aitavad vähendada energeetikaga seonduvaid keskkonnamõjusid Eestis,
mis on tingitud energia tarbimisest lõpptarbijate juures.
6.6 Energiasäästule suunatud tegevus on muutnud ilusamaks linnapilti paljudes Eesti
linnades ning tõstnud elanike huvi oma elukeskkonna kaasajastamise suhtes. Hoonete
energiatõhusamaks rekonstrueerimine saab käia käsikäes ainult tervikliku lähenemisega
hoonetele, st et selle käigus muudetakse ka nende välisviimistlust sageli paremaks.
6.7 Mõju regionaalarengule
Eelnõul puudub otsene mõju regionaalarengule, see võib olla regionaalarengule pärssiv mõju,
sest üldise energiasäästukohustuse täitmise praegune lahendus – tuginemine olemasolevatele
toetusprogrammidele korterelamute, väikemajade ja tänavavalgustuse rekonstrueerimiseks,
soodustab ennekõike energiasäästumeetmete rakendamist võimekamate lõpptarbijate juures.
Samas on kohalike omavalitsuste liitmine tõstnud liitunud omavalitsuste finantsvõimekust ja
seega on ka endistel väiksematel piirkondadel võimalus muuta hooned energiasäästlikumaks.
Suureneb inimeste teadlikkus energiasäästu osas.
6.8 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Eelnõu üldist energiasäästukohustuse rakendamist puudutavad osad mõjutavad eelkõige
MKM-i haldusala. Eelnõuga kasvab halduskoormus osaleva või volitatud isiku poolt
rakendatud või korraldatud poliitikameetmetele rakendamise tulemuslikkuse seirel, sest
statistiliselt olulisele osale energiatõhususe parandamise üksikmeetmetest tuleb teha
tulemuslikkuse hindamine. Osalevate või volitatud isikute hulka kuuluvad Eestis näiteks
KredEx ja KIK. Lisaks tuleb tagada üldise energiatõhususkohustuse planeerimine ja täitmise
seire koos sellega kaasneva aruandluse esitamisega. Uued ülesanded võivad kaasa tuua
täiendava energiatõhususe teemadega tegeleva spetsialisti ametikoha moodustamise vajaduse
MKMis.
6.9 Muud otsesed või kaudsed mõjud
Eelnõu rakendamisel puuduvad muud otsesed või kaudsed mõjud.
- 14 -
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Eelnõu rakendamise ei ole seotud teiste riigi ja kohaliku omavalitsuste tegevustega ning ei too
kaasa uusi kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu §-s 1 esitatud § 11 lõike 31 alusel ja § 18 lg 2 alusel koostatud rakendusakti kavandid
on lisatud seletuskirja lisas.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
Tuginedes direktiivis 2018/2002 väljatoodule, et Euroopa Parlament kutsus oma 15.detsembri
2015. aasta resolutsioonis Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta komisjoni üles hindama
võimalust suurendada energiatõhususe eesmärki 2030. aasta perspektiivis ja sellele, et uute
täiendavate eesmärgi saavutamiseks vajalikele meetmetele üleminek vajab ettevalmistusaega,
jõustuvad energiamajanduse korralduse seaduse § 3 lõiked 9–11 ning § 21 lõike 1 punkt 1, §
21 lõike 1 punkt 2 kehtetuks tunnistamine; § 21 lõikega 5 täiendamine; § 31 punkti 6 ja § 34
kehtetuks tunnistamine 2021. aasta 1. jaanuaril.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu avaldatakse EISis, saadetakse kooskõlastamisele Rahandus-, Keskkonna-, Sotsiaal- ja
Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks MTÜ-le Korterühistute Liit, Omanike
Keskliidule, MTÜ-le Eesti Jõujaamade- ja Kaugkütteühing ning Elektritööstuse Liidule. Lisaks
sellele viiakse läbi erinevatele huvigruppidele teabepäevad.
Algatab Vabariigi Valitsus
Tallinn „…“ ….. 2019. a
- 15 -
Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja
Lisa 1
Euroopa Liidu direktiivi (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles
käsitletakse energiatõhusust ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL-i õigusakti norm EL-i EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaarid
(EL) 2018/2002 õigusakti rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed
normi õigusaktid
ülevõtmise
kohustus
Artikkel, lõige, punkt Jah, ei, Paragrahv, Pealkiri
valikuline lõige,
punkt
1) Artikli 1 lõige 1 jah Võetakse üle riikliku energia- Riiklik energia- ja kliimakava
asendatakse järgmisega:
ja kliimakavaga, mis lõppversioon tuleb Euroopa
„1.Käesolevas direktiivis
kehtestatakse liidus töötatakse välja määruse (EL) Komisjonile esitada hiljemalt
energiatõhususe edendamise 2018/1999 alusel 31.12.2019
meetmete ühine raamistik, et
tagada liidu 2020. aasta
energiatõhususe
põhieesmärgi 20 % ja 2030.
aasta energiatõhususe
põhieesmärgi vähemalt 32,5
% täitmine ning et rajada
teed edasisele
energiatõhususe
parandamisele pärast
kõnealuseid tähtaegasid.
Käesolevas direktiivis
kehtestatakse normid, mille
eesmärk on kõrvaldada
energiaturutõkked ning
energia tõhusat tarnimist ja
kasutamist takistavad
turutõrked, ning nähakse ette
soovituslike riiklike
energiatõhususeesmärkide ja
-panuste kindlaksmääramine
aastateks 2020 ja 2030.
Käesolev direktiiv aitab
rakendada energiatõhususe
esikohale seadmise
põhimõtet.“
Artiklisse 3 lisatakse ei Puudutab Euroopa komisjoni,
järgmised lõiked:
„4.Hiljemalt 31. oktoobriks
ei kohaldu Eestile
2022 hindab komisjon, kas
liit on saavutanud 2020. aasta
energiatõhususe
põhieesmärgi.
5.Iga liikmesriik kehtestab jah EnKS § 3 Eesmärk kehtestatakse
määruse (EL) 2018/1999 (*)
artiklite 4 ja 6 kohaselt
lg 9 ja lg „Riiklikus energia- ja
soovituslikud riiklikud 11; EnKS § kliimakavas aastani 2030“,
energiatõhususpanused, 3 lg 2 p 1 mis tuleb esitada Euroopa
pidades silmas käesoleva muudatus. Komisjonile hiljemalt
direktiivi artikli 1 lõikes 1
sätestatud liidu 2030. aasta
31.12.2019
eesmärki. Kõnealuste
energiatõhususpanuste
kehtestamisel võtavad
liikmesriigid arvesse, et liidu
energiatarbimine ei tohi
2030. aastal ületada 1 273
miljonit naftaekvivalenttonni
primaarenergiat ja/või 956
miljonit naftaekvivalenttonni
lõppenergiat. Liikmesriigid
teatavad kõnealused
energiatõhususpanused
komisjonile määruse (EL)
2018/1999 artiklites 3 ja 7–
12 osutatud lõimitud riiklike
energia- ja kliimakavade
raames ja nimetatud artiklite
kohaselt.
ei Puudutab Euroopa komisjoni,
6.Komisjon hindab artikli 1 ei kohaldu Eestile
lõikes 1 sätestatud liidu
2030. aasta energiatõhususe
põhieesmärki, et esitada
hiljemalt 2023. aastal
seadusandlik ettepanek
kõnealuse eesmärgi
suurendamiseks juhul, kui
majanduse või tehnoloogia
arengust tuleneb oluline
kulude vähenemine või kui
on vaja täita liidu
rahvusvahelisi CO2-heite
vähendamise kohustusi.
3) Artikkel 7asendatakse
järgmisega: „Artikkel 7
Energiasäästukohusts
1.Liikmesriigid peavad jah EnKS § 16 lg
saavutama lõppkasutuse 2
kumulatiivse energiasäästu,
mis on vähemalt võrdne
järgmisega: EnKS § 14 lg
a) igal aastal 1. jaanuarist 2
2014 kuni 31. detsembrini
2020 uus energiasääst 1,5 %
aastasest
energiamüügimahust
lõpptarbijatele, arvestatuna 1.
jaanuarile 2013 eelnenud
viimase kolme aasta
keskmisena. Transpordis
kasutatava energia müügi
mahu võib sellest arvutusest
täielikult või osaliselt välja EnKS § 14 lg
jätta; 31
b) igal aastal alates 1.
jaanuarist 2021 kuni 31.
detsembrini 2030 uus
energiasääst 0,8 % aastasest
energia lõpptarbimisest,
arvestatuna 1. jaanuarile
2019 eelnenud viimase
kolme aasta keskmisena.
Erandina käesolevast nõudest
võivad Küpros ja Malta igal
aastal 1. jaanuarist 2021 kuni
31. detsembrini 2030
saavutada uue energiasäästu
0,24 % aastasest energia
lõpptarbimisest, arvestatuna
1. jaanuarile 2019 eelnenud
viimase kolme aasta
keskmisena. Liikmesriigid
võivad arvesse võtta
energiasäästu EnKS § 14 lg
poliitikameetmetest, mis
võeti hiljemalt 31. detsembril 4
2020 või pärast seda
kuupäeva, tingimusel et
selliste meetmete tulemuseks
on uued üksikmeetmed, mida
võetakse pärast 31.
detsembrit 2020.
Kooskõlas esimese lõigu
punktiga b peavad
liikmesriigid jätkuvalt
saavutama uue iga-aastase
säästu kümneaastastel
ajavahemikel pärast 2030.
aastat, välja arvatud juhul,
kui läbivaatamisel
komisjonis 2027. aastal ja
seejärel iga kümne aasta
tagant jõutakse järeldusele, et
aastaks 2050 seatud liidu
pikaajalisi energia- ja
kliimaeesmärke ei ole vaja
saavutada. Liikmesriigid
otsustavad, kuidas jaotada
uue säästu arvutatud kogus
esimese lõigu punktides a ja
b osutatud ajavahemike
peale, tingimusel et nõutav
lõppkasutuse summaarne
kumulatiivne energiasääst on
saavutatud kummagi
kohustusperioodi lõpuks.
2.Tingimusel et liikmesriigid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
täidavad vähemalt lõike 1 rakendata
esimese lõigu punktis b
osutatud lõppkasutuse
kumulatiivse energiasäästu
kohustuse, võivad nad
nõutava energiasäästu koguse
arvutada, kasutades ühte või Valikuline säte, mida Eestis ei
mitut järgmist võimalust: Ei
rakendata
a) kohaldades lõpptarbijatele
müüdava energia aastase
säästu määra või energia
lõpptarbimise säästu määra,
arvestatuna 1. jaanuarile Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
2019 eelnenud viimase rakendata
kolme aasta keskmisena;
b) jättes arvutamise
lähtestsenaariumist täielikult Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
või osaliselt välja transpordis rakendata
kasutatava energia;
c) kasutades mis tahes lõikes
4 osutatud võimalust.
3.Kui liikmesriigid kasutavad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
lõike 2 punktis a, b või c rakendata
osutatud võimalust,
kehtestavad nad: Ei
a) aastase säästu määra, mida Valikuline säte, mida Eestis ei
kohaldatakse nende rakendata
lõppkasutuse kumulatiivse
energiasäästu arvutamisel,
mis tagab, et nende energia
netosäästu lõplik kogus ei ole
Valikuline säte, mida Eestis ei
lõike 1 esimese lõigu punktis Ei rakendata
b nõutust väiksem, ning
b) arvutamise
lähtestsenaariumi, millest
võidakse täielikult või
osaliselt välja jätta
transpordis kasutatav energia.
4.Tingimusel, et järgitakse Jah EnKS § 15
lõiget 5, võib liikmesriik:
a) teha lõike 1 esimese lõigu
lg 3
punkti a kohase arvutuse, Jah
kasutades väärtusena 1 % EnKS § 15
2014. ja 2015. aastal, 1,25 % lg 1 p 1
2016. ja 2017. aastal ning 1,5
% 2018., 2019. ja 2020.
aastal; Jah
b) jätta arvutusest täielikult EnKS § 15
või osaliselt välja lõike 1 lg 2
esimese lõigu punktis a
osutatud kohustusperioodi
puhul sellise energia müügi
maht või nimetatud lõigu
punktis b osutatud Jah
kohustusperioodi puhul
selline energia lõpptarbimise
maht, mida kasutatakse EnKs § 15
direktiivi 2003/87/EÜ I lisas lg 1 p 3
loetletud tööstusharudes;
c) lubada arvata nõutavast
energiasäästu kogusest maha
energiasääst, mis on
saavutatud energia
muundamise, jaotuse ja
ülekande sektorites,
sealhulgas tõhusa kaugkütte
ja -jahutuse infrastruktuuris,
artikli 14 lõikes 4 ja lõike 5
punktis b, artikli 15 lõigetes
1–6 ja lõikes 9 sätestatud
nõuete rakendamise
tulemusena. Liikmesriigid Jah
teavitavad komisjoni
käesoleva punkti kohaselt
kavandatavatest
poliitikameetmetest EnKS § 15 lg
ajavahemikuks 1. jaanuarist 1p3
2021 kuni 31. detsembrini
2030 oma lõimitud riiklike
energia- ja kliimakavade
raames. Kõnealuste
meetmete mõju arvutatakse
V lisa kohaselt ja lisatakse
nimetatud kavadesse;
d) võtta nõutava Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
energiasäästu koguse rakendata
arvutamisel arvesse
energiasäästu, mis tuleneb
üksikmeetmetest, mida on
rakendatud alates 31.
detsembrist 2008 ning mis
avaldavad jätkuvalt mõju
2020. aastal seoses lõike 1
esimese lõigu punktis a
Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
osutatud kohustusperioodiga rakendata
ja pärast 2020. aastat seoses
lõike 1 esimese lõigu punktis
b osutatud
kohustusperioodiga ning
mida on võimalik mõõta ja Ei
kontrollida; Valikuline säte, mida Eestis ei
e) võtta nõutava rakendata
energiasäästu koguse
arvutamisel arvesse
energiasäästu, mis tuleneb
poliitikameetmetest, kui on
võimalik näidata, et tänu
kõnealustele meetmetele
rakendatakse alates 1.
jaanuarist 2018 kuni 31.
detsembrini 2020
üksikmeetmeid, mis tagavad
energiasäästu pärast 31.
detsembrit 2020; f) jätta
nõutava energiasäästu koguse
arvutamisel välja 30 %
tõendatult hoonete
välispinnal ja hoonete sees
oma tarbeks toodetud energia
kogusest, mis on saadud tänu
poliitikameetmetele, millega
edendatakse uute
taastuvenergialahenduste
paigaldamist; g) võtta
nõutava energiasäästu koguse
arvutamisel arvesse
energiasäästu, mis ületab
energiasäästu, mis tuleb
saavutada kohustusperioodil
1. jaanuarist 2014 kuni 31.
detsembrini 2020, tingimusel
et selline sääst tuleneb
artiklites 7a ja 7b osutatud
poliitikameetmete alusel
võetud üksikmeetmetest,
millest liikmesriigid on teada
andnud oma riiklikes
energiatõhususe
tegevuskavades ning mille
kohta nad on aru andnud oma
eduaruannetes vastavalt
artiklile 24.
5.Liikmesriigid kohaldavad Jah EnKS § 15 lg
lõike 4 kohaselt valitud 3
variante ning arvutavad
nende mõju lõike 1 esimese
lõigu punktides a ja b
osutatud kohustusperioodide Jah
kohta eraldi: EnKS § 15 lg
a) lõike 1 esimese lõigu 3
punktis a osutatud
kohustusperioodi jooksul
nõutava energiasäästu koguse
arvutamiseks võivad
liikmesriigid kohaldada lõike
4 punkte a–d. Kõik lõike 4
kohaselt valitud variandid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
koos ei tohi anda üle 25 % rakendata
energiasäästu kogusest,
millele on osutatud lõike 1
esimese lõigu punktis a; b)
lõike 1 esimese lõigu punktis
b osutatud kohustusperioodil
nõutava energiasäästu koguse
arvutamiseks võivad
liikmesriigid kasutada lõike 4
punkte b–g, kui lõike 4
punktis d osutatud
üksikmeetmed avaldavad
jätkuvalt kontrollitavat ja
mõõdetavat mõju pärast 31.
detsembrit 2020. Kõik lõike
4 kohaselt valitud variandid
koos ei tohi tuua kaasa
suuremat energiasäästu kui
35 % energiasäästu kogusest,
mis on arvutatud kooskõlas
lõigetega 2 ja 3. Sõltumata
sellest, kas liikmesriigid
jätavad arvutamise
lähtestsenaariumist täielikult
või osaliselt välja transpordis
kasutatava energia või
kasutavad mis tahes lõikes 4
osutatud varianti, tagavad
nad, et kohustusperioodil 1.
jaanuarist 2021 kuni 31.
detsembrini 2030 energia
lõpptarbimises saavutatav
uue säästu netokogus ei ole
väiksem kui kogus, mis
saavutatakse lõike 1 esimese
lõigu punktis b osutatud
aastase energiasäästu määra
kohaldamisel.
6.Liikmesriigid kirjeldavad jah Võetakse üle riikliku energia- ja Riiklik energia- ja kliimakava
oma lõimitud riiklikes kliimakavaga, mis töötatakse lõppversioon tuleb Euroopa
energia- ja kliimakavades
vastavalt määruse (EL) välja määruse (EL) 2018/1999 Komisjonile esitada hiljemalt
2018/1999 III lisale, kuidas alusel 31.12.2019. Kuna Eesti ei
arvutatakse energiasäästu rakenda käesoleva artikli lõike 4
kogus, mis tuleb saavutada valikulisi sätteid, ei käsitle
käesoleva artikli lõike 1
esimese lõigu punktis b
„Riiklik energia- ja kliimakava
osutatud ajavahemiku 1. aastani 2030“ lõike 4 ülevõtmise
jaanuarist 2021 kuni 31. aspekte.
detsembrini 2030 jooksul ja
asjakohasel juhul selgitavad,
kuidas kehtestati aastase
energiasäästu määr ja
arvutamise lähtestsenaarium
ning milliseid käesoleva
artikli lõikes 4 esitatud
variante kohaldati ja mil
määral.
7.Pärast 31. detsembrit 2020 jah EnKS § 18 volitusnorm võetakse üle määrusega
saavutatud energiasäästu ei
arvestata energiasäästu
lg 2 p 61 (MTMm EsAE), eelnõuga
koguse hulka, mis tuleb laiendatakse volitusnormi
saavutada ajavahemikul 1. määruse andmiseks (EnKS § 18
jaanuarist 2014 kuni 31. lg 2 p 61)
detsembrini 2020.
8.Erandina käesoleva artikli Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
lõikest 1 võivad rakendata, sest
liikmesriigid, kes lubavad
kohustatud isikutel kasutada Eestis puuduvad eeldused sätte
artikli 7a lõike 6 punktis b rakendamiseks (sama ka
osutatud võimalust, võtta punktide a-d osas)
käesoleva artikli lõike 1
esimese lõigu punkti a
kohaldamisel arvesse mis
tahes 2010. aastale järgneval
aastal ja enne käesoleva
artikli lõike 1 esimese lõigu
punktis a osutatud
kohustusperioodi saavutatud
energiasäästu nii, nagu see Ei
oleks saavutatud pärast 31.
detsembrit 2013 ja enne 1.
jaanuarit 2021, tingimusel et
esinevad kõik järgmised
asjaolud:
a) energiatõhususkohustuste Ei
süsteem kehtis mis tahes ajal
alates 31. detsembrist 2009
kuni 31. detsembrini 2014 ja Ei
see oli hõlmatud artikli 24 Ei
lõike 2 kohaselt liikmesriigi
esitatud esimese riikliku
energiatõhususe
tegevuskavaga;
b) energiasääst saavutati
kohustuste süsteemi raames;
c) energiasääst arvutatakse
kooskõlas V lisaga;
d) aastad, mille puhul on
energiasäästu arvesse võetud
nii, nagu oleks see
saavutatud, on märgitud
riiklikes energiatõhususe
tegevuskavades kooskõlas
artikli 24 lõikega 2.
9.Liikmesriigid tagavad, et jah EnKS § 24 lg
artiklites 7a ja 7b ning artikli 31, määrus §
20 lõikes 6 osutatud
poliitikameetmetest tulenev 18 lg 1
energiasääst arvutatakse
kooskõlas V lisaga.
10.Liikmesriigid peavad jah EnKS § 16 lg
käesoleva artikli lõike 1 1 ja 2
kohaselt nõutava
energiasäästu koguse
saavutamiseks looma artiklis
7a osutatud
energiatõhususkohustuste
süsteemi või võtma artiklis
7b osutatud alternatiivseid
poliitikameetmeid.
Liikmesriigid võivad
ühendada
energiatõhususkohustuste
süsteemi alternatiivsete
poliitikameetmetega.
11.Energiasäästu saavutamise Jah EnKS § 161 lg
kohustuste täitmiseks 2, lg 5
võetavate poliitikameetmete
väljatöötamisel võtavad
liikmesriigid arvesse vajadust
leevendada
energiaostuvõimetust
kooskõlas nende määratletud
kriteeriumidega ja võttes
arvesse olemasolevaid
valdkonna tavasid, nõudes
asjakohases ulatuses, et osa
riikliku
energiatõhususkohustuste
süsteemi raames võetud
energiatõhususmeetmetest,
alternatiivsetest
poliitikameetmetest või
riiklikust energiatõhususe
fondist rahastatud
programmidest või
meetmetest tuleb rakendada
prioriteedina majanduslikult Jah Direktiivi ülevõtmisega
ebakindlas olukorras olevates EnKS § 161 lg võetud kasutusele mõisted
kodumajapidamistes, 3 „energiaostuvõimetu isik“ ja
sealhulgas
energiaostuvõimetutes
energiaostu riskigrupp.
kodumajapidamistes ja Meetmepõhine tegevus, mis
asjakohasel juhul on olemas (vt. eelnõu
sotsiaaleluruumides. seletuskiri) ka praegu ning
Energiaostuvõimetuse tegevus jätkub järgmises
leevendamise meetmete
tulemustest käesoleva
toetusperioodis.
direktiivi kontekstis annavad
liikmesriigid teada oma
lõimitud riiklikes energia- ja
kliimaalastes eduaruannetes
kooskõlas määrusega (EL)
2018/1999.
12.Liikmesriigid tõendavad, EnKS § 24 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja
et kui tegemist on 6 muutmist
poliitikameetmete või
üksikmeetmete kattuva
mõjuga, ei arvestata
energiasäästu kahekordselt.“
4) Lisatakse järgmised
artiklid: „Artikkel 7a
Energiatõhususkohustuste
süsteemid
1.Kui liikmesriigid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
otsustavad täita oma rakendata
kohustusi artikli 7 lõike 1
kohaselt nõutava
energiasäästu koguse
saavutamiseks
energiatõhususkohustuste
süsteemi abil, tagavad nad, et
iga liikmesriigi territooriumil
tegutsevad, käesoleva artikli
lõikes 2 osutatud kohustatud
isikud täidavad oma
lõppkasutuse kumulatiivse
energiasäästu nõude, mis on
sätestatud artikli 7 lõikes 1,
ilma et see piiraks artikli 7
lõigete 4 ja 5 kohaldamist.
Asjakohasel juhul võivad
liikmesriigid otsustada, et
kohustatud isikud täidavad
kõnealuse
energiasäästunõude täielikult
või osaliselt rahalise
sissemaksega riiklikku
energiatõhususe fondi
vastavalt artikli 20 lõikele 6.
2.Objektiivseid ja Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
mittediskrimineerivaid rakendata
kriteeriume aluseks võttes
määravad liikmesriigid
kohustatud isikud oma
territooriumil tegutsevate
energiatarnijate, energia-
jaemüügiettevõtjate ja
transpordikütusetarnijate või
-jaemüüjate seast. Kohustuse
täitmiseks vajaliku
energiasäästu koguse peavad
saavutama liikmesriigi poolt
lõpptarbijate seast määratud
kohustatud isikud, sõltumata
artikli 7 lõike 1 kohaselt
tehtud arvutusest, või kui
liikmesriigid nii otsustavad,
siis muud isikud
sertifitseeritud
energiasäästuna, nagu on
kirjeldatud käesoleva artikli
lõike 6 punktis a.
3.Kui energia- Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
jaemüügiettevõtja määratakse rakendata
lõike 2 kohaselt kohustatud
isikuks, tagavad
liikmesriigid, et oma
kohustust täites ei loo
energia-jaemüügiettevõtja
tarbijatele tarnija
vahetamiseks tõkkeid.
4.Liikmesriigid väljendavad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
igalt kohustatud isikult rakendata
nõutavat energiasäästu
kogust kas lõpp- või
primaarenergia tarbimisena.
Nõutava energiasäästu
koguse väljendamiseks
valitud meetodit kasutatakse
ka kohustatud isikute teatatud
energiasäästu arvutamiseks.
Kasutatakse IV lisas osutatud
ümberarvutustegureid.
5.Liikmesriigid loovad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
mõõtmis-, kontrolli- ja rakendata
tõendamissüsteemid, millega
kontrollitakse
dokumenteeritult vähemalt
statistiliselt olulist osa ja
esindavat valimit kohustatud
isikute poolt kasutusele
võetud energiatõhususe
parandamise meetmetest.
Mõõtmine, kontrollimine ja
tõendamine peab toimuma
kohustatud isikutest
sõltumatult.
6.Energiatõhususkohustuste Ei Valikuline säte, mida Eestis ei
süsteemi raames võivad rakendata
liikmesriigid teha emba-
kumba või mõlemat:
a) lubada kohustatud isikutel
arvestada oma kohustuste
täitmisena
energiateenuseosutaja või
muu kolmanda isiku
saavutatud sertifitseeritud
energiasäästu, sealhulgas ka
siis, kui kohustatud isikud
edendavad muude riigi
heakskiidetud asutuste või
avaliku sektori asutuste
kaudu meetmeid, mis võivad
hõlmata ametlikke partnerlusi
ja mida võib täiendada
muude rahastamisallikatega.
Kui liikmesriigid seda
lubavad, tagavad nad, et
energiasäästu
sertifitseerimisel kehtib
liikmesriikide kehtestatud
selge, läbipaistev ja kõikidele
turuosalistele avatud ja
sertifitseerimiskulude
minimeerimist taotlev
heakskiitmismenetlus;
b) lubada kohustatud isikutel
arvestada teataval aastal
saavutatud energiasäästu nii,
nagu see oleks saavutatud
mis tahes eelmisel neljal või
järgmisel kolmel aastal, kuid
mitte pärast artikli 7 lõikes 1
sätestatud
kohustusperioodide lõppu.
Liikmesriigid hindavad ja
asjakohasel juhul võtavad
meetmeid, et minimeerida
energiatõhususkohustuste
süsteemide otseste ja
kaudsete kulude mõju
rahvusvahelisele
konkurentsile avatud
energiamahukate
tööstusharude
konkurentsivõimele.
7.Liikmesriigid avaldavad Valikuline säte, mida Eestis ei
kord aastas kõikide rakendata
kohustatud isikute või
kohustatud isiku iga
allkategooria saavutatud
energiasäästu ja süsteemiga
saavutatud
koguenergiasäästu.
Artikkel 7b Alternatiivsed
poliitikameetmed
1.Kui liikmesriigid EnKS § 23 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja
otsustavad täita oma
kohustusi artikli 7 lõike 1
1p1 muutmist
kohaselt nõutava
energiasäästu saavutamiseks
alternatiivsete
poliitikameetmetega, tagavad
nad, et artikli 7 lõikes 1
nõutud energiasäästu
saavutavad lõpptarbijad, ilma
et see piiraks artikli 7 lõigete
4 ja 5 kohaldamist.
2.Kõikide meetmete jaoks, EnKS § 23 Kehtiv seadusandlus ei vaja
mis ei ole
maksustamismeetmed,
lg 1 p 1 muutmist
loovad liikmesriigid
mõõtmis-, kontrollimis- ja
tõendamissüsteemi, mille
alusel kontrollitakse
dokumenteeritult vähemalt
statistiliselt olulist ja
esindavat valimit osalevate
või volitatud isikute poolt
energiatõhususe
suurendamiseks võetud
meetmetest. Mõõtmine,
kontrollimine ja tõendamine
peab toimuma osalevatest või
volitatud isikutest
sõltumatult.“
5) Artiklit 9 muudetakse
järgmiselt:
a) pealkiri asendatakse jah muudetud
järgmisega: „Gaasi- ja
elektrikoguse mõõtmine“;
b) lõike 1 esimene lõik ELTS § 67 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja
asendatakse järgmisega;
„1.Niivõrd kui see on
1 ja 5; muutmist
tehniliselt võimalik, rahaliselt VE § 39;
mõistlik ning potentsiaalse MGS § 24 lg
energiasäästuga seoses 1 ja 15-16;
proportsionaalne, tagavad KKütS § 15
liikmesriigid, et elektri ja
maagaasi lõpptarbijad
lg 1.
varustatakse EnKS § 11 lg
konkurentsivõimelise 1 ja 2, § 12 lg
hinnaga individuaalsete 2.
arvestitega, mis kajastavad
täpselt tegelikku
energiatarbimist ja annavad
teavet tegeliku tarbimisaja
kohta.“;
c) lõige 3 jäetakse välja. ei Arvestatud lõike 3
kustutamisega ja arvestatakse
artiklis 9b sätestatuga
6) Lisatakse järgmised jah
artiklid: „Artikkel 9a Kütte,
jahutuse ja sooja tarbevee
mõõtmine
1.Liikmesriigid tagavad, et jah EnkS § 11 lg
kaugkütte, kaugjahutuse ja 1
sooja tarbevee lõpptarbijad
varustatakse
konkurentsivõimelise
hinnaga arvestitega, mis
kajastavad täpselt tegelikku
energiatarbimist.
2.Kui hoonele tarnitakse jah EnKS § 11 lg
kütet, jahutust või sooja 2
tarbevett mitut hoonet
teenindavast kesksest allikast
või kaugkütte- või
kaugjahutussüsteemist,
paigaldatakse arvesti
soojusvaheti juurde või
tarnimiskohta.
Artikkel 9b Kütte, jahutuse jah
ja sooja tarbevee
tarbimispõhine mõõtmine
ja kulude jaotamine
1.Kortermajades ja Jah EnkS § 11 lg
mitmeotstarbelistes hoonetes, 3
kus on keskküte või -jahutus
või mida varustatakse
kaugkütte- või
kaugjahutussüsteemist,
paigaldatakse individuaalsed
arvestid, et mõõta kütte,
jahutuse ja sooja tarbevee
tarbimist igas hooneüksuses,
kui see on tehniliselt
teostatav, kulutasuv ja
proportsioonis potentsiaalse
jah
energiasäästuga. EnKS § 11 lg
3 prim
Kui individuaalsete arvestite
kasutamine ei ole tehniliselt
teostatav ega kulutõhus iga
hooneüksuse kütte tarbimise
mõõtmiseks, kasutatakse igal
radiaatoril soojatarbimise
mõõtmiseks individuaalseid
küttekulujaotureid, välja
arvatud juhul, kui liikmesriik
tõendab, et selliste
küttekulujaoturite
paigaldamine ei ole
kulutõhus. Sellistel juhtudel
võib kaaluda alternatiivseid
kulutõhusaid soojatarbimise
mõõtmise viise. Iga
liikmesriik sõnastab selgelt
tehnilise teostamatuse ja
kulutasuvuse puudumise
kindlaksmääramise
üldkriteeriumid, metoodika
ja/või korra ning avaldab
need.
2.Uutes kortermajades ja uute jah muudetakse EhS § 65 lõike 3
mitmeotstarbeliste hoonete alusel kehtestatud ettevõtlus- ja
elamiseks mõeldud osades,
kus on keskne kütteallikas infotehnoloogiaministri määrust
sooja tarbevee jaoks või mida nr 63 „Hoone energiatõhususe
varustatakse miinimumnõuded“
kaugküttesüsteemist,
paigaldatakse individuaalsed
arvestid sooja tarbevee
mõõtmiseks, ilma et see
piiraks lõike 1 esimese lõigu
kohaldamist.
3.Kui kortermaju või jah Majandusministri Ei vaja muutmist (kaasa
mitmeotstarbelisi hooneid 23.03.1993.a. Määruse nr 4 Lisa arvatud alapunktid a-c)
varustatakse kaugkütte- või
kaugjahutussüsteemist või „Hoonete soojusvarustuseks
kui sellistes majades on vajaliku soojusenergia kulude
põhiline ühine küte või arvestamise ja jaotamise
jahutus, tagavad juhend“
liikmesriigid, et neil on
läbipaistvad ja avalikult
kättesaadavad riiklikud
eeskirjad kütte, jahutuse ja
sooja tarbevee tarbimise
kulude jaotamise kohta
sellistes hoonetes, et tagada
individuaalse tarbimise
arvestuse läbipaistvus ja
täpsus. Kui see on
asjakohane, hõlmavad
nimetatud eeskirjad juhiseid
energiakulude jaotamise viisi
kohta järgmiselt:
a) soe tarbevesi;
b) hoone seadmetest kiirguv
soojus ja ühispindade
kütmiseks kasutatav soojus
(kui trepikodades ja
koridorides on radiaatorid);
c) korterite küte ja jahutus.
Artikkel 9c Kaugloetavuse
nõue
1.Artiklite 9a ja 9b jah EnKS § 371 lg
kohaldamiseks paigaldatakse 1
pärast 25. oktoobrit 2020
üksnes kaugloetavaid
arvesteid ja
küttekulujaotureid.
Kohaldatakse jätkuvalt artikli
9b lõikes 1 sätestatud
tehnilise teostatavuse ja
kulutõhususe tingimusi.
2.Paigaldatud arvestid ja jah EnKS § 371 lg
küttekulujaoturid, mis ei ole 2
kaugloetavad, ehitatakse
ümber kaugloetavaks või
vahetatakse välja
kaugloetavate arvestitega
hiljemalt 1. jaanuariks 2027,
välja arvatud juhul, kui
asjaomane liikmesriik
tõendab, et see ei ole
kulutasuv.“
7) Artiklit 10 muudetakse
järgmiselt:
a) pealkiri asendatakse jah Pealkirja muutmisega
järgmisega: „Gaasi- ja
arvestatud
elektriarvetel esitatav
teave“;
b) lõike 1 esimene lõik jah ELTS § 421 lg
asendatakse järgmisega: 2, § 65 lg 8;
„1.Kui lõpptarbijatel ei ole
direktiivides 2009/72/EÜ ja § 67; § 751;
2009/73/EÜ osutatud arukaid § 87;
arvesteid, tagavad MGS § 24 lg
liikmesriigid, kui see on 1, § 101 lg 2
tehniliselt teostatav ja p 11
majanduslikult põhjendatud,
kooskõlas VII lisa punktiga
1.1 hiljemalt 31. detsembriks
2014, et arvetel esitatav teave
on usaldusväärne, täpne ja
vastab tegelikule elektri- ja
gaasitarbimisele.“
8) Lisatakse järgmine
artikkel: „Artikkel 10a Kütte,
jahutuse ja sooja tarbevee
arvetel esitatav teave ja
tarbimisandmed
1.Kui on paigaldatud arvestid Jah ELTS § 421
ja küttekulujaoturid, tagavad
liikmesriigid, et arvetel
lg 2, § 65 lg
esitatav teave ja 8; § 67; §
tarbimisandmed on 751; § 87;
usaldusväärsed, täpsed ja MGS § 24
põhinevad tegelikul
tarbimisel või lg 1, § 101
küttekulujaoturi näidul, lg 2 p 11
vastavalt VIIa lisa punktidele
1 ja 2 kõigi lõppkasutajate
puhul, kelleks on füüsilised
või juriidilised isikud, kes
ostavad kütet, jahutust ja
sooja tarbevett isiklikuks
lõpptarbimiseks, või
füüsilised või juriidilised
isikud, kes kasutavad eramaja
või kortermaja või
mitmeotstarbelise hoone Jah
üksust, millele tarnitakse
kütet, jahutust või sooja
tarbevett kesksest allikast, ja EnKS 131
kellel ei ole otse- ega
individuaalset lepingut
energiatarnijaga.
Kui liikmesriik nii ette näeb,
võib seda kohustust täita
näitude regulaarse
iselugemise süsteemiga,
mille puhul lõpptarbijad või -
kasutajad teatavad oma
arvesti näidud
energiatarnijale, välja arvatud
juhul, kui kasutatakse artikli
9b kohast küttekulujaoturitel
põhinevat tarbimispõhist
mõõtmist. Arve esitatakse
hinnangulise tarbimise või
ühtse määra alusel üksnes
juhul, kui lõpptarbija või -
kasutaja ei ole teatanud
arvestinäitusid teatava
arveperioodi kohta.
2.Liikmesriik: Jah
a) nõuab, et kui teave EnKS 13 lg 2
lõppkasutaja energiaarvete ja
varasema tarbimise kohta või
küttekulujaoturi näidud on
kättesaadavad, tehakse need
lõppkasutaja taotluse korral
kättesaadavaks tema
määratud
energiateenuseosutajale; Jah EnKS § 12 lg
b) tagab, et lõpptarbijatele 1
pakutakse võimalust saada
arvetel esitatavat teavet ja
arveid elektrooniliselt;
Jah
c) tagab, et kõikidele
lõppkasutajatele esitatakse EnKS 131 lg 3
selge ja arusaadav teave
arvega vastavalt VIIa lisa jah
punktile 3, ning
IKS § 43
d) edendab küberturvalisust
ja tagab lõppkasutajate eraelu
puutumatuse ja andmekaitse
kooskõlas kohaldatava liidu
õigusega.
ei Valikuline säte, mida Eesti
üle ei võta.
Liikmesriik võib näha ette, et
lõpptarbija taotluse korral ei
käsitata arvel esitatavat
teavet maksenõudena.
Sellisel juhul tagavad
liikmesriigid, et tegelike
maksete tegemiseks
pakutakse paindlikku korda.
3.Liikmesriigid otsustavad, jah EnKS § 13 lg
kes vastutavad lõigetes 1 ja 2 3
osutatud teabe esitamise eest
lõppkasutajatele, kellel ei ole
otse- ega individuaalset
lepingut energiatarnijaga.“
9) Artikkel 11 asendatakse ELTS § 421, §
järgmisega: „Artikkel 11 65 lg 8;
Elektri- ja gaasitarbimise
mõõtmise andmetele ja MGS § 8 lg
arvetel esitatavale teabele 51 ja 52;
juurdepääsu kulu EnKS § 12 lg
Liikmesriigid tagavad, et 1.
lõpptarbijad saavad kõik oma
arved ja arvetel esitatava
teabe energia tarbimise kohta
tasuta ning et lõpptarbijad
pääsevad oma
tarbimisandmetele juurde
asjakohasel viisil ja tasuta.“
10) Lisatakse järgmine
artikkel: „Artikkel 11a Kütte,
jahutuse ja sooja tarbevee
tarbimise mõõtmise
andmetele, arvetel
esitatavale teabele ja
tarbimisandmetele
juurdepääsu kulu
1.Liikmesriigid tagavad, et Jah EnKS 121 lg 1
lõppkasutajad saavad kõik
arved ja arvetel esitatava
teabe energiatarbimise kohta
tasuta ning et lõppkasutajad
pääsevad oma
tarbimisandmetele juurde
asjakohasel viisil ja tasuta.
2.Olenemata käesoleva artikli Jah EnKS 121
lõikest 1, jaotatakse
kortermajades ja
mitmeotstarbelistes hoonetes
kütte, jahutuse ja sooja
tarbevee individuaalse
tarbimise eest arvetel
esitatava teabe koostamise
kulud artikli 9b kohaselt
kasumit mittetaotleval viisil.
Kulud, mis tulenevad sellest,
et nimetatud ülesanne
antakse kolmandale isikule,
näiteks teenuseosutajale või
kohalikule energiatarnijale, ja
mis hõlmavad tegeliku
individuaalse tarbimise
mõõtmist, jaotamist ja
arvestamist sellistes
hoonetes, võib edasi kanda
lõppkasutajatele niivõrd,
kuivõrd need kulud on
mõistlikud.
3.Et tagada lõikes 2 osutatud jah EnKS § 31 p EnKS § 31 p 1 sõnastusele
tarbimispõhise mõõtmise 1 lisatud sõna "lõppkasutaja"
teenuste mõistlikud kulud,
võivad liikmesriigid ergutada
konkurentsi kõnealuses
teenusesektoris, võttes
asjakohaseid meetmeid,
näiteks soovitades või muul
moel edendades
hankemenetluse kasutamist
või koostalitlusvõimeliste
seadmete ja süsteemide
kasutamist, mis hõlbustavad
teenuseosutaja vahetamist.“
11) Artiklisse 15 lisatakse ei Puudutab Euroopa Komisjoni, ei
järgmine lõige: „2a.Pärast kohaldu Eestile
asjaomaste sidusrühmadega
konsulteerimist töötab
komisjon hiljemalt 31.
detsembriks 2020 välja ühise
metoodika, et ergutada
võrguettevõtjaid vähendama
kulusid, rakendama
infrastruktuuri investeerimise
kulu- ja energiatõhusa
programmi ning võtma
kohasel viisil arvesse võrgu
energiatõhusust ja
paindlikkust.“
12) Artiklisse 20 lisatakse
järgmised lõiked:
„3a.Et kaasata erasektori ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
vahendeid energiatõhususe kohaldu Eestile
meetmete ja energia
säästmiseks tehtavate
renoveerimistööde
rahastamisse kooskõlas
direktiiviga 2010/31/EL,
peab komisjon dialoogi nii
avaliku kui ka erasektori
finantseerimisasutustega, et
teha kindlaks võimalikud
poliitikameetmed, mida ta
saab võtta.
3b.Lõikes 3a osutatud ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
meetmed hõlmavad järgmist: kohaldu Eestile
a) kapitaliinvesteeringute
mobiliseerimine
energiatõhususse, võttes
arvesse energiasäästu laiemat
mõju finantsriski juhtimisele;
b) paremate energiatõhusust
ja finantstulemusi
puudutavate andmete
tagamine: i) analüüsides
täpsemalt, kuidas
energiatõhususse
investeerimine parandab
varade alusväärtust; ii)
toetades uuringuid, millega
hinnatakse energiatõhususse
investeerimisest saadavate
mitteenergialaste hüvede
rahalist väärtust.
3c.Et kaasata erasektori jah Majandus- ja Majandus- ja
vahendeid energiatõhususe Kommunikatsiooniministeeriumi Kommunikatsiooniministeeriumi
meetmete ja energia
säästmiseks tehtavate põhimäärus § 12 põhiülesannete hulka kuulub
renoveerimistööde õigusaktide eelnõude
rahastamisse, teevad väljatöötamine ja eelnõude
liikmesriigid käesoleva kohta arvamuse avaldamine.
direktiivi rakendamisel
järgmist: Majandus-ja Nende hulka liigituvad ka
Kommunikatsiooniministeeriumi õigusaktid, mis on erinevate
a) kaaluvad võimalusi põhimäärus § 12 p 3 toetusskeemide rakendamise
kasutada paremini ära artikli aluseks. Üheks näiteks direktiivi
8 kohaseid energiaauditeid, et
sätte rakendamisest on
mõjutada otsuste tegemist;
keskkonnaministri määruse
„Toetuse andmise tingimused
meetme „Ettevõtete
ressursitõhusus“ tegevuse
„Investeeringud parimasse
võimalikku ressursitõhusasse
tehnikasse;
ressursijuhtimissüsteemide ja
toetavate IT-rakenduste
toetamine“ jaoks avatud
taotlemise korral“ § 11 lg 4,
mille järgi on toetusmeetme
raames abi saamise
eeltingimuseks ressursiauditi
olemasolu.
b) kasutavad optimaalselt
võimalusi ja vahendeid, mis
on välja pakutud algatuses
„Arukate hoonete arukas Majandus-ja Ministeeriumis välja töötatud
rahastamine“.
Kommunikatsiooniministeeriumi strateegiate rahastamise
põhimäärus § 12 p 1 korraldamine kuulub Majandus-
ja
Kommunikatsiooniministeeriumi
põhimääruse § 12 p 1 järgi
ministeeriumi tööülesannete
hulka.
3d.Komisjon esitab hiljemalt ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
1. jaanuariks 2020 kohaldu Eestile
liikmesriikidele juhised
erainvesteeringute
soodustamise kohta.“
13) Artikli 22 lõige 2 ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
asendatakse järgmisega: kohaldu Eestile
„2.Komisjonil on õigus võtta
kooskõlas artikliga 23 vastu
delegeeritud õigusakte, et
muuta käesolevat direktiivi,
kohandades I–V, VII–X ja
XII lisas osutatud väärtusi,
arvutusmeetodeid,
primaarenergia koefitsiendi
vaikeväärtusi ja nõudeid
tehnika arenguga.“
14) Artiklit 23 muudetakse
järgmiselt:
a) lõige 2 asendatakse Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
järgmisega: „2.Artiklis 22 kohaldu Eestile
osutatud õigus võtta vastu
delegeeritud õigusakte
antakse komisjonile viieks
aastaks alates 24. detsembrist
2018. Komisjon esitab
delegeeritud volituste kohta
aruande hiljemalt üheksa
kuud enne viieaastase tähtaja
möödumist. Volituste
delegeerimist pikendatakse
automaatselt samaks
ajavahemikuks, välja arvatud
juhul, kui Euroopa Parlament
või nõukogu esitab selle
suhtes vastuväite hiljemalt
kolm kuud enne iga
ajavahemiku lõppemist.“;
Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
b) lisatakse järgmine lõige: kohaldu Eestile
„3a.Enne delegeeritud
õigusakti vastuvõtmist
konsulteerib komisjon
kooskõlas 13. aprilli 2016.
aasta
institutsioonidevahelises
parema õigusloome
kokkuleppes (*) sätestatud
põhimõtetega iga liikmesriigi
määratud ekspertidega.
(*)ELT L 123, 12.5.2016, lk
1.“
15) Artiklit 24 muudetakse
järgmiselt:
a) lisatakse järgmine lõige: Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
„4a.Seoses energialiidu kohaldu Eestile
olukorda käsitleva aruandega
annab komisjon aru CO2-turu
toimimise kohta kooskõlas
määruse (EL) 2018/1999
artikli 35 lõike 1 ja lõike 2
punktiga c, võttes arvesse
käesoleva direktiivi
rakendamise mõju.“;
b) lisatakse järgmised lõiked:
„12.Hiljemalt 31. Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
detsembriks 2019 hindab kohaldu Eestile
komisjon mõiste „väikesed ja
keskmise suurusega
ettevõtjad“ rakendamise
tõhusust artikli 8 lõike 4
kohaldamisel ning esitab
aruande Euroopa
Parlamendile ja nõukogule.
Võimalikult kiiresti pärast
kõnealuse aruande esitamist
võtab komisjon asjakohasel
juhul vastu seadusandlikud
ettepanekud.
13.Hiljemalt 1. jaanuariks Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
2021 hindab komisjon kohaldu Eestile
võimalust parandada
energiatõhusust energia
muundamisel,
transformeerimisel,
ülekandel, transpordil ja
säilitamisel ning esitab
Euroopa Parlamendile ja
nõukogule aruande.
Asjakohasel juhul lisatakse
aruandele seadusandlikud
ettepanekud.
14.Hiljemalt 31. detsembriks Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
2021, juhul kui maagaasi kohaldu Eestile
siseturgu käsitleva direktiivi
2009/73/EÜ jaemüügituru
sätete kohta ei ole vahepeal
esitatud
muudatusettepanekuid,
hindab komisjon sätteid
maagaasi tarbimise
mõõtmise, arvete esitamise ja
tarbijatele antava teabe kohta
ning esitab sellekohase
aruande Euroopa
Parlamendile ja nõukogule, et
neid sätteid asjakohasel juhul
kohandada direktiivi
2009/72/EÜ vastavate
elektrienergiat käsitlevate
sätetega, et tugevdada
tarbijakaitset ning
võimaldada lõpptarbijatel
saada sagedamat, selget ja
ajakohastatud teavet nende
poolt maagaasi tarbimise
kohta ja muuta oma
energiatarbimist. Võimalikult
kiiresti pärast kõnealuse
aruande esitamist võtab
komisjon asjakohasel juhul
vastu seadusandlikud
ettepanekud.
15.Komisjon hindab Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei
hiljemalt 28. veebruariks kohaldu Eestile
2024 ja pärast seda iga viie
aasta tagant käesolevat
direktiivi ja esitab Euroopa
Parlamendile ja nõukogule
aruande. Hindamine hõlmab
järgmist: a) analüüsitakse,
kas kohandada artiklis 5
sätestatud nõudeid ja
alternatiivset lähenemisviisi
pärast 2030. aastat; b)
hinnatakse käesoleva
direktiivi üldist mõjusust ja
vajadust kohandada liidu
energiatõhususe poliitikat
vastavalt Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni
kliimamuutuste
raamkonventsiooni osaliste
konverentsi 21. istungjärgu
tulemusel sõlmitud 2015.
aasta Pariisi kokkuleppe (*)
eesmärkidele ning võttes
arvesse majanduslikku ja
innovatsioonialast arengut.
Asjakohasel juhul lisatakse
aruandele ettepanekud
täiendavate meetmete
võtmiseks. (*)ELT L 282,
19.10.2016, lk 4.“
Lisade ülevõtmise ülevaade
16) Lisasid muudetakse algab leheküljest 24
vastavalt käesoleva direktiivi
lisale.
Artikkel 2
1.Liikmesriigid jõustavad
käesoleva direktiivi
järgimiseks vajalikud õigus-
ja haldusnormid hiljemalt 25.
juuniks 2020. Liikmesriigid
jõustavad artikli 1 punktide
5–10 ning lisa punktide 3 ja 4
järgimiseks vajalikud õigus-
ja haldusnormid siiski
hiljemalt 25. oktoobriks
2020. Liikmesriigid
edastavad kõnealuste
normide teksti viivitamata
komisjonile. Kui
liikmesriigid need normid
vastu võtavad, lisavad nad
nende ametlikul avaldamisel
nendesse või nende juurde
viite käesolevale direktiivile.
Sellise viitamise viisi näevad
ette liikmesriigid.
2.Liikmesriigid edastavad
komisjonile käesoleva
direktiiviga reguleeritavas
valdkonnas nende poolt vastu
võetud põhiliste
õigusnormide teksti.
LISA Direktiivi 2012/27/EL
lisasid muudetakse
järgmiselt.
1) IV lisas asendatakse jah Eelnõu joonealuse märkusena
joonealune märkus 3
järgmisega: „(3)
lisatud
Kohaldatakse juhul, kui
energiasääst arvutatakse
primaarenergia põhjal,
kasutades energia
lõpptarbimisel põhinevat alt-
üles-lähenemisviisi.
Elektrienergia kWh-des
väljendatud säästu
arvutamisel kasutab
liikmesriik väärtust, mis on
kehtestatud läbipaistva
meetodiga primaarenergia
tarbimist mõjutavate riigi
olude alusel, et tagada
tegeliku energiasäästu täpne
arvutamine. Kõnealused olud
peavad olema põhjendatud ja
kontrollitavad ning põhinema
objektiivsetel ja
mittediskrimineerivatel
kriteeriumidel. Elektrienergia
kWh-des väljendatud säästu
arvutamisel võivad
liikmesriigid vaikimisi
kasutada koefitsienti 2,1 või
kasutada oma
kaalutlusõigust, et määratleda
teistsugune väärtus, kui nad
suudavad seda põhjendada.
Nii toimides võtavad
liikmesriigid arvesse
energiaallikate jaotusi, mis
sisalduvad nende lõimitud
riiklikes energia- ja
kliimakavades, millest
teavitatakse komisjoni
kooskõlas määrusega (EL)
2018/1999. Hiljemalt 25.
detsembriks 2022 ja seejärel
iga nelja aasta tagant vaatab
komisjon vaadeldud andmete
põhjal vaikeväärtuse läbi.
Vaikeväärtuse läbivaatamisel
võetakse arvesse selle mõju
muule liidu õigusele, näiteks
direktiivile 2009/125/EÜ
ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu 4. juuli 2017. aasta
määrusele (EL) 2017/1369,
millega kehtestatakse
energiamärgistuse raamistik
ning tunnistatakse kehtetuks
direktiiv 2010/30/EL (ELT L
198, 28.7.2017, lk 1).“
2) V lisa asendatakse Jah Võetakse üle
järgmisega: „V LISA
Energiatõhususkohustuste
majandusministri määruse
süsteemide või artiklite 7, 7a „Energiasäästu arvutamise
ja 7b ning artikli 20 lõike 6 eeskiri“ muudatuse eelnõuga
kohaselt võetavate muude (eelnõu lisatud dokumentide
poliitikameetmete mõju
arvutamise ühismeetodid ja -
lisadesse)
põhimõtted
1. Meetodid, mille järgi Jah
arvutatakse muu kui
maksustamismeetmetest
tulenev energiasääst artiklite
7, 7a ja 7b ning artikli 20
lõike 6 kohaldamiseks
Kohustatud, osalevad või
volitatud isikud või avaliku
sektori rakendusasutused
võivad kasutada järgmisi
energiasäästu arvutamise
meetodeid: a) eeldatav sääst,
võttes aluseks varasemaid
energiatõhususe parandamise
alaseid sõltumatult jälgitud
tulemusi samalaadsetes
käitistes. Üldine
lähenemisviis on
eelhindamine; b) mõõdetud
sääst, mille puhul meetme
või meetmepaketi
kasutuselevõtul saavutatav
sääst määratakse tegeliku
energiatarbimise
registreerimise teel, võttes
vajalikul määral arvesse
selliseid tarbimist mõjutada
võivaid tegureid nagu
täiendavus, kasutatavus,
tootmistase ja ilm. Üldine
lähenemisviis on
järelhindamine; c) suhteline
sääst, mille puhul kasutatakse
hinnangulisi tehnilisi
andmeid. Seda lähenemisviisi
võib kasutada üksnes juhul,
kui usaldusväärsete
mõõtmisandmete saamine
konkreetse käitise puhul on
keeruline või
ebaproportsionaalselt kallis,
näiteks kui kompressor või
elektrimootor asendatakse
sellisega, millel on
teistsugune energiatarbimine
(kWh) kui sellel, mille säästu
on sõltumatult mõõtnud või
hinnanud riiklikult
kehtestatud meetodite ja
võrdlusaluste alusel
kvalifitseeritud või
akrediteeritud eksperdid, kes
on kohustatud, osalevatest
või volitatud isikutest
sõltumatud; d) küsitluste
alusel määratud sääst, mille
puhul määratakse kindlaks
tarbijate reaktsioon
nõustamisele,
teavituskampaaniatele,
märgistamis- ja
sertifitseerimissüsteemidele
või arukate arvestite
kasutuselevõtule. Seda
lähenemisviisi võib kasutada
üksnes tarbijakäitumise
muutumisest tuleneva säästu
puhul. Seda ei tohi kasutada
füüsiliste meetmete
paigaldamisest tuleneva
säästu suhtes.
2. Energiatõhususmeetmest Jah
saadava energiasäästu
kindlaksmääramisel artiklite
7, 7a ja 7b ning artikli 20
lõike 6 kohaldamiseks
järgitakse järgmisi
põhimõtteid: a) Näidatakse,
et selline sääst on saadud
lisaks säästule, mis oleks
saadud igal juhul ilma
kohustatud, osalevate või
volitatud isikute tegevuseta
või avaliku sektori
rakendusasutuste tööta. Et
teha kindlaks, milline sääst
on täiendav sääst, hindavad
liikmesriigid, kuidas
energiatarbimine ja -nõudlus
muutuks, kui kõnealust
poliitikameedet ei võetaks,
võttes arvesse vähemalt
järgmisi tegureid:
energiatarbimise
suundumused, tarbijate
käitumise muutumine,
tehnika areng ning muudest
liidu ja liikmesriigi tasandil
võetud meetmetest tulenevad
muutused. b) Sääst, mis
tuleneb liidu siduva õiguse
rakendamisest, loetakse
säästuks, mis oleks saadud
igal juhul, ja seega ei saa
seda teatada artikli 7 lõike 1
kohase energiasäästuna.
Erandina kõnealusest nõudest
võib olemasolevate hoonete
renoveerimisega saavutatud
säästu teatada artikli 7 lõike 1
kohase energiasäästuna,
tingimusel et on järgitud
käesoleva lisa punkti 3
alapunktis h osutatud
olulisuse kriteeriumi. Säästu,
mis saadakse uute hoonete
jaoks selliste riiklike
miinimumnõuete
kohaldamisest, mis on
kehtestatud enne direktiivi
2010/31/EL ülevõtmist, võib
teatada artikli 7 lõike 1
punkti a kohase
energiasäästuna, tingimusel
et on järgitud käesoleva lisa
punkti 3 alapunktis h
osutatud olulisuse kriteeriumi
ning et liikmesriigid on
kooskõlas artikli 24 lõikega 2
oma riiklikes energiatõhususe
tegevuskavades sellisest
säästust teada andnud. c)
Arvesse võib võtta üksnes
sellist säästu, mis ületab
järgmist: i) Euroopa
Parlamendi ja nõukogu
määruste (EÜ) nr 443/2009
(*) ning (EL) nr 510/2011
(**) rakendamise tõttu uutele
sõiduautodele ja uutele
väikestele tarbesõidukitele
kehtivad liidu heitenormid;
ii) direktiivi 2009/125/EÜ
rakendusmeetmete
rakendamise järel teatavate
energiamõjuga toodete turult
eemaldamise liidu nõuded. d)
Lubatud on
poliitikameetmed, mille
eesmärk on edendada
suurema energiatõhususe
tasemega tooteid, seadmeid,
transpordisüsteeme,
sõidukeid ja kütuseid,
hooneid ja ehitusdetaile,
protsesse või turgusid. e)
Hoonete välispinnal või sees
väikesemahuliste
taastuvenergia tehnoloogiate
kasutuselevõtmise
edendamise meetmeid võib
võtta arvesse artikli 7 lõike 1
kohaselt nõutava
energiasäästu saavutamisel,
kui need toovad kaasa
kontrollitava ja mõõdetava
või hinnatava energiasäästu.
Energiasäästu arvutamine
peab vastama käesolevas
lisas sätestatud nõuetele. f)
Tõhusamate toodete ja
sõidukite kasutuselevõttu
kiirendavate
poliitikameetmete puhul võib
teatada säästu täies ulatuses,
kui tõendatakse, et toode või
sõiduk võetakse kasutusele
enne selle eeldatava
keskmise kasutusea
möödumist või enne
tavapärast
väljavahetamisaega ning
sääst teatatakse üksnes selle
aja kohta, mis eelneb
väljavahetatava toote või
sõiduki eeldatava keskmise
kasutusea möödumisele. g)
Energiatõhususe meetmete
kasutuselevõtu edendamisel
tagavad liikmesriigid
asjakohasel juhul, et
järgitakse toodetele,
teenustele ja meetmete
võtmisele kehtestatud
kvaliteedistandardeid ning
standardite puudumise korral
võetakse need kasutusele. h)
Piirkondadevaheliste
kliimaerinevuste
arvessevõtmiseks võivad
liikmesriigid otsustada
kohandada säästu
standardväärtusele või
otsustada esitada erinevaid
energiasääste
piirkondadevaheliste
temperatuurierinevuste tõttu.
i) Energiasäästu arvutamisel
võetakse arvesse meetmete
kestust ja energiasäästu aja
jooksul kahanemise määra.
Selle arvutamiseks liidetakse
kokku kogu üksikmeetmetest
saadud energiasääst, mis
saavutatakse üksikmeetme
rakenduskuupäeva ja
vastavalt kas 2020. aasta 31.
detsembri või 2030. aasta 31.
detsembri vahel.
Liikmesriigid võivad
kasutada ka muud
arvutusmeetodit, mille
tulemusena saadakse
hinnanguliselt vähemalt sama
suur summaarne
energiasäästu kogus. Muu
arvutusmeetodi kasutamisel
peavad liikmesriigid tagama,
et kõnealuse muu meetodiga
arvutatud summaarne
energiasäästu kogus ei
ületaks seda energiasäästu
kogust, mis saadakse, liites
kokku kõikide
üksikmeetmete energiasäästu,
mis saavutatakse
üksikmeetme
rakenduskuupäeva ja
vastavalt kas 2020. aasta 31.
detsembri või 2030. aasta 31.
detsembri vahel.
Liikmesriigid kirjeldavad
üksikasjalikult määruse (EL)
2018/1999 kohastes lõimitud
riiklikes energia- ja
kliimakavades muud
meetodit ja kehtestatud
sätteid, et tagada kõnealuse
siduva arvutusnõude
täitmine.
3. Liikmesriigid tagavad, et
artikli 7b ja artikli 20 lõike 6
kohaselt võetavate
poliitikameetmete suhtes
järgitakse järgmisi nõudeid:
a) poliitikameetmed ja
üksikmeetmed peavad andma
kontrollitava lõpptarbimise
energiasäästu; b) iga osaleva
või volitatud isiku või
avaliku sektori
rakendusasutuse (vastavalt
asjaoludele) vastutus peab
olema selgelt kindlaks
määratud; c) energiasääst,
mis saavutatakse või mis
tuleb saavutada, tuleb teha
kindlaks läbipaistval viisil; d)
nõutavat energiasäästu
kogust või energiasäästu
kogust, mis tuleb saavutada
poliitikameetmega, tuleb
väljendada energia
lõpptarbimise või
primaarenergia tarbimise
kaudu, kasutades IV lisas
sätestatud
ümberarvutustegureid; e)
volitatud isikute, osalevate
isikute ja avaliku sektori
rakendusasutuse saavutatud
energiasäästu kohta tuleb
esitada ja avalikustada
aastaaruanne, nagu ka
andmed energiasäästu iga-
aastaste suundumuste kohta;
f) tulemusi tuleb jälgida ja
kui edusammud ei ole
rahuldavad, tuleb võtta
asjakohaseid meetmeid; g)
ühest üksiktoimingust
tulenevat energiasäästu võib
teatada ainult üks isik; h)
tuleb näidata, et teatatud
energiasääst on oluliselt
saavutatud tänu volitatud või
osaleva isiku või avaliku
sektori rakendusasutuse
tegevusele.
4. Artikli 7b kohaste
maksustamisalaste
poliitikameetmete abil
saadud energiasäästu
kindlakstegemisel
kohaldatakse järgmisi
põhimõtteid: a) arvesse
võetakse üksnes sellistest
maksustamismeetmetest
saadud energiasäästu, mille
korral ületatakse madalaimat
kütuste suhtes kohaldatavat
maksustamismäära, mis on
sätestatud nõukogu
direktiivides 2003/96/EÜ
(***) ja 2006/112/EÜ
(****); b) (energia)
maksustamismeetmete mõju
arvutamisel kasutatavad
hinnaelastsused peavad
kajastama energianõudluse
reageerimist hinna
muutumisele ning need tuleb
kujundada kõige värskemate
ja esindavamate ametlike
andmete alusel; c)eraldi
arvestatakse kaasnevatest
maksustamispoliitika
vahenditest, sealhulgas
maksusoodustustest või fondi
sissemaksest, saadud
energiasääst.
5. Metoodikast teatamine
Liikmesriigid teatavad
komisjonile kooskõlas
määrusega (EL) 2018/1999
üksikasjaliku metoodika
energiatõhususkohustuste
süsteemide ja alternatiivsete
meetmete kasutamiseks ning
artiklite 7a ja 7b ning artikli
20 lõike 6 kohaldamiseks.
Teade peab sisaldama
järgmisi andmeid, välja
arvatud maksustamise puhul:
a) artikli 7 lõike 1 esimese
lõigu punkti b kohaselt
nõutav energiasäästu tase või
kogu perioodil 1. jaanuarist
2021 kuni 31. detsembrini
2030 eeldatavalt saavutatav
energiasääst; b) kohustatud,
osalevad või volitatud isikud
või avaliku sektori
rakendusasutused; c)
sihtsektorid; d)
poliitikameetmed ja
üksikmeetmed, sealhulgas
iga meetme rakendamisest
eeldatavalt saadav
kumulatiivse energiasäästu
kogus; e) kohustusperioodi
kestus
energiatõhususkohustuste
süsteemide osas; f)
poliitikameetmega ette
nähtud üksikmeetmed; g)
arvutusmeetod, sealhulgas
täiendavuse ja olulisuse
määramise viis, ning
meetodid ja võrdlusalused,
mida kasutatakse
hinnangulise eeldatava ja
suhtelise energiasäästu
määramiseks; h) meetmete
kestus ning kuidas seda
arvutatakse või millel see
põhineb; i) liikmesriigisiseste
kliimaerinevustega
arvestamiseks valitud
lähenemisviis; j) artiklites 7a
ja 7b ette nähtud meetmete
seire- ja kontrollisüsteemid
ning see kuidas tagatakse
nende sõltumatus kohustatud,
osalevatest ja volitatud
isikutest; k) maksustamise
puhul: i) sihtsektorid ja
maksumaksjate segment; ii)
avaliku sektori
rakendusasutus; iii)
eeldatavalt saavutatav
energiasääst; iv)
maksustamismeetme
kehtivusaeg ning v)
arvutusmeetod, sealhulgas
hinnaelastsuste kasutamine ja
teave selle kohta, kuidas need
on määratud.
3) VII lisa pealkiri jah arvestatud
asendatakse järgmisega:
„Tegelikul elektri- ja
gaasitarbimisel põhinevate
arvete esitamise ja arvetel
esitatava teabe
miinimumnõuded“.
4) Lisatakse järgmine lisa: jah
„VIIa LISA Kütte, jahutuse ja
sooja tarbevee arvete
esitamise ja tarbimisandmete
miinimumnõuded
1. Tegelikul tarbimisel või Jah EnkS § 131
küttekulujaoturi näidul lg 1
põhinev arvete esitamine Et
lõppkasutajatel oleks
võimalik oma
energiatarbimist muuta, tuleb
tegelikul tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul
põhinevad arved esitada
vähemalt üks kord aastas.
2. Arvete või Jah EnkS § 131 lg
tarbimisandmete esitamise
miinimumsagedus Kui on
paigaldatud kaugloetav
arvesti või küttekulujaotur,
esitatakse alates 25.
oktoobrist 2020 tegelikul
tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul
põhinev arve või
tarbimisandmed
lõppkasutajale vähemalt üks
kord kvartalis, kui lõpptarbija
on seda nõudnud või kui ta
on valinud elektroonilise
arve, muudel juhtudel kaks
korda aastas. Kui on
paigaldatud kaugloetav
arvesti või küttekulujaotur,
esitatakse lõppkasutajale
alates 1. jaanuarist 2022
tegelikul tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul
põhinev arve või
tarbimisandmed vähemalt
üks kord kuus. Need
võidakse teha kättesaadavaks
ka interneti kaudu ja neid
võib ajakohastada nii sageli,
kui seda võimaldavad
kasutatavad
mõõtmisseadmed ja -
süsteemid. Küte ja jahutus
võidakse sellest nõudest
vabastada hooajavälisel ajal.
3. Arvetel esitatav Jah EnkS § 13 lg
miinimumteave 1
Liikmesriigid tagavad, et
lõppkasutajale tehakse arvel
või koos sellega selgelt ja
arusaadavalt kättesaadavaks
järgmine tegelikul tarbimisel
või küttekulujaoturi näidul
põhinev teave:
a) kehtivad hinnad ja tegelik Jah
energiatarbimine või soojuse
kogumaksumus ja EnkS § 13 lg
küttekulujaoturi näidud; 3p1
b) andmed kasutatud tegeliku
kütusesegu ja seotud iga-
aastase kasvuhoonegaaside Jah
heite koguse kohta,
sealhulgas lõppkasutajale, EnkS § 13 lg
kellele tarnitakse kaugkütet 3p2
või -jahutust, ning erinevate
kohaldatud maksude, lõivude
ja tariifide kirjeldus.
Liikmesriigid võivad
kasvuhoonegaaside heidet
käsitleva teabe esitamise
nõuet piirata, et see hõlmaks
üksnes tarneid
kaugküttesüsteemidest, mille
summaarne
nimisoojusvõimsus on
vähemalt 20 MW;
c) lõppkasutaja jooksva
energiatarbimise võrdlus
eelmise aasta sama perioodi
tarbimisega, eelistatavalt
graafiliselt, kliimale vastava Jah
korrigeerimisega kütte ja
jahutuse osas;
d) tarbijaorganisatsioonide,
energiaagentuuride või EnkS § 13 lg
samalaadsete asutuste
kontaktandmed, sh
3p4
veebiaadressid, kust on
võimalik saada teavet Jah
kasutatavate energiatõhususe
parandamise meetmete,
lõppkasutajate võrreldavate
profiilide ja energiat tarbivate
seadmete tegelike tehniliste
EnkS § 13 lg
näitajate kohta; 3p5
e) teave asjakohase kaebuste
esitamise korra, ombudsmani
teenuste või vaidluste
alternatiivse lahendamise
mehhanismide kohta
vastavalt liikmesriigis
kohaldatavale korrale;
Jah
f) võrdlus samasse
kategooriasse kuuluva
keskmise tava- või
võrdluseks võetud
lõppkasutajaga.
Elektrooniliste arvete puhul EnkS § 13 lg
võib selle võrdluse teha 3p6
kättesaadavaks internetis ja Jah
viidata sellele arvel.
EnkS § 13 lg
3p7
Arved, mis ei põhine jah EnKS § 13
tegelikul tarbimisel või
küttekulujaoturi näidul,
lg 4
peavad sisaldama selget ja
arusaadavat selgitust selle
kohta, kuidas arvel esitatud
summa arvutati, ja vähemalt
punktides d ja e osutatud
teavet.“
5) IX lisa 1. osa neljanda
lõigu punkt g asendatakse
järgmisega:
„g) Majandusanalüüs:
mõjude ülevaade
Majandusanalüüside
tegemisel võetakse arvesse
kogu asjakohane majanduslik
mõju. Liikmesriigid võivad
hinnata ja otsuste tegemisel
arvesse võtta analüüsitud
stsenaariumide kohaseid
energiatarnimise suuremast
paindlikkusest ning
elektrivõrgu optimaalsemast
toimimisest tulenevaid
kulusid ja energiasäästu,
sealhulgas vähendatud
infrastruktuuri
investeeringutest tulenevat
kulude kokkuhoidu ja säästu.
Esimeses lõigus osutatud
tulud ja kulud peavad
hõlmama vähemalt järgmist.
i) Tulud — Toodangu
tarbijaväärtus (soojus ja
elekter) — Võimaluse korral
välistulu, näiteks keskkonna,
kasvuhoonegaaside heite,
tervise ja ohutusega seotud
tulud — Võimaluse korral
mõju tööturule,
energiajulgeolekule ja
konkurentsivõimele ii) Kulud
— Tehaste ja seadmete
kapitalikulud — Seotud
energiavõrkude kapitalikulud
— Muutuvad ja püsivad
tegevuskulud —
Energiakulud — Võimaluse
korral keskkonna, tervise ja
ohutusega seotud kulud —
Võimaluse korral tööturu
kulud, energiajulgeolek,
konkurentsivõime“.
6) XII lisa esimese lõigu
punkt a asendatakse
järgmisega:
„a) koostavad ja avaldavad
standardeeskirjad, milles
käsitletakse kulude kandmist
ja jagamist seoses tehniliste
kohandustega (näiteks
võrguga liitumised,
võrguarendustööd ja uute
võrkude kasutuselevõtt,
võrgu toimimise
parandamine ja võrgureeglite
mittediskrimineeriva
rakendamise sätted), mida on
vaja, et kaasata uusi tootjaid,
kes tarnivad ühendatud võrku
tõhusal koostootmisel
toodetud elektrienergiat;“.
21.12.2018 L 328/230
Euroopa Liidu Teataja ET
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: MKM/19-1048 - Energiamajanduse korralduse seaduse ja
maagaasiseaduse muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium;
Keskkonnaministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 13.11.2019 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aca28151-b20e-4740-98da-
7716a8d8dede
Link kooskõlastamise etapile:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aca28151-b20e-4740-98da-
7716a8d8dede?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main