dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seadus

Sotsiaalministeerium · 23. oktoober 2019
Viit
1.2-3/2598-1
Registreeritud
23. oktoober 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2019
Vastutaja
Gerly Lootus (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)
Lahendamise tähtaeg
13. november 2019

Failid

  • 📎2-219-02607830 23.10.2019 Väljaminev kiri.bdoc1866 KB
  • 📎Kooskõlastatavad dokumendid.pdf67 KB

Sisu (failidest)

Rahandusministeerium Keskkonnaministeerium Sotsiaalministeerium Meie 23.10.2019 nr 2-2/19-0260/7830 Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine Austatud minister Esitame kooskõlastamiseks energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Taavi Aas majandus- ja taristuminister Regina Rass 6256479 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seadus Eelnõu seletuskirja lisa 2 Rakendusaktide kavandid 08.08.2019 MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER MÄÄRUS 2019. a nr………………… Korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete kulujaoturite ja arvestite paigaldamise tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe kindlaksmääramise tingimused ja kord Määrus kehtestatakse energiamajanduse korralduse seaduse § 11 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrus sätestab korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete kulujaoturite ja arvestite paigaldamise tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe kindlaksmääramise tingimused ja korra. § 2. Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamise tehniline teostamatuse kriteeriumid Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamine on tehniliselt teostamatu järgnevatel juhtudel: 1) Siin nimetatakse need juhud 2) … § 3. Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamise kulutõhususe puudumise kriteeriumid Kulujaoturite ja individuaalsete arvestite paigaldamine on majanduslikult ebatõhus järgnevatel juhtudel: 1) Siin nimetatakse need juhud 2) … § 4. Tehnilise teostamatuse ja kulutõhususe puudumise määramise kord Siin sätestatakse kord, millest lähtuvalt peab §-des 2 ja 3 nimetatud juhtude hindamisel lähtuma. § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldkorras. EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Nr Majandus- ja taristuministri 26. oktoobri 2016. a määruse nr 65 „Energiasäästu arvutamise eeskiri“ muutmine Määrus kehtestatakse energiamajanduse korralduse seaduse § 18 lõike 1 alusel. Määrusega kehtestatakse täpsemad tingimused üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamisel ja aruandluse üldise energiasäästukohustuse täitmise kohta. § 1.Kohaldamisala § 3.Energiasäästu arvutamise meetodid § 8.Energiasäästu arvutamise alused § 13.Energiasäästu arvutamise meetodist teavitamine Määrus jõustub üldkorras EELNÕU 03.10.2019 Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seadus § 1. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduses asendatakse läbivalt sõna „energiatõhususkohustus“ sõnaga „energiasäästukohustus“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses: „71) energiaostu riskigrupp – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või perekond, kelle sissetulek ei ületa töötasu alammäära; 72) energiaostuvõimetu isik – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek ei ole suurem töötasu alammäärast;“; 3) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 201 järgmises sõnastuses: „201) lõppkasutaja – kesksest allikast kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega varustatud korteri või hoone elanikust või kasutajast füüsiline või juriidiline isik, kellel ei ole lepingut energiatarnijaga;“; 4) paragrahvi 2 punkt 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat, sealhulgas kütet, jahutust ja sooja tarbevett, energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel;“; 5) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 211 järgmises sõnastuses: „211) mitmeotstarbeline hoone – rohkem kui ühe ehitise kasutuse otstarbega elamu või mitteelamu, milles elab või mida kasutab lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja;“; 6) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „eesmärgi“ sõnadega „aastaks 2020“; 7) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 9–11 järgmises sõnastuses: „(9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastaks 2030 kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77) artiklites 3, 4, 6 ja 7–12 sätestatud nõuetega ja kehtestab sama määruse alusel lõimitud riikliku energia- ja kliimakava. Ettepaneku riiklikuks energiatõhususe eesmärgiks lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas koostab energiasäästu koordinaator. 1 (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud eesmärk võib olla püstitatud primaar- või lõppenergia: 1) tarbimisel; 2) säästul; 3) energiamahukusel. (11) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvestatakse Euroopa Liidu direktiivi 2012/27/EL artikli 3 lõikes 5 nimetatud eesmärki.“; 8) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „osast“ sõnadega „ja direktiivist 2018/2002/EL, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230)“; 9) 5. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „lõpptarbijapoolse“; 10) paragrahvi 11 lõiked 1–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Energiatarnija tagab lõpptarbijale kaugkütte, -jahutuse ja sooja tarbevee teenuse osutamisega kaasneva soojusenergia mõõtmise ning mõõteandmete kogumise ja töötlemise. (2) Energiatarnija paigaldab lõpptarbijale tema soojusvaheti või tarnimiskoha juurde arvesti kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust või mitut hoonet teenindavast kesksest allikast tarnitava kaugkütte, -jahutuse ja sooja tarbevee soojendamiseks kulunud soojuse mõõtmiseks. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab tingimused ja korra individuaalse kulujaoturi ja arvesti lõppkasutaja korterelamusse ja mitmeotstarbelisse hoonesse paigaldamise analüüsi kulutõhususe ja tehnilise teostatavuse hindamise kohta. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tehtud analüüsist selgub, et kulujaoturite või arvestite paigaldamine on kulutõhus ja tehniliselt teostatav, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kulujaoturite ja arvestite paigaldamise tingimused.“; 11) seadust täiendatakse §-ga 121 järgmises sõnastuses: „§ 121. Lõpptarbija kohustused lõppkasutajale arve esitamisel (1) Lõpptarbija tagab, et lõppkasutaja saab kõik arved ja arvetel esitatava teabe kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kohta tasuta lõppkasutaja valikul tema postiaadressile või e-posti aadressile ning elektroonilise klienditeeninduskeskkonna, internetipanga või muu sellise keskkonna või andmekandja kaudu, kui lõppkasutaja on kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis sellega nõustunud. (2) Lõpptarbija jaotab kasumit mittetaotleval viisil kortermajas ja mitmeotstarbelises hoones kütte, jahutuse ja sooja tarbevee individuaalse tarbimise mõõtmise, jaotamise ja kulude arvestamise kulud lõppkasutajate arvetel. (3) Mõistlikud kulud, mis tulenevad sellest, et lõpptarbija annab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesande täitmiseks kolmandale isikule, ja mis hõlmavad tegeliku individuaalse tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist, võib edasi kanda lõppkasutajatele.“; 2 12) paragrahvi 13 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2) Lõppkasutaja soovil esitab lõpptarbija käesoleva seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 nimetatud andmed lõppkasutaja täpsustatud eelmise 12 kuu tarbimise kohta lõppkasutaja määratud energiateenuse osutajale. (3) Käesoleva seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 ning paragrahvi 131 lõikes 3 nimetatud andmed esitab energiateenuse osutajale lõpptarbija.“; 13) seadust täiendatakse §-ga 131 järgmises sõnastuses: „§ 131. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed (1) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti ja küttekulujaoturi põhjal lõppkasutajale arvega esitatav teave peab põhinema tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul. (2) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve sisaldama lõppkasutaja arvestil põhineva tegeliku tarbimise või küttekulujaoturi näidu andmeid. (3) Arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale koos arvega või arvel järgmise teabe: 1) kehtivad hinnad ja tegelik energiatarbimine või soojuse ning jahutuse kogumaksumus ja küttekulujaoturi näidud; 2) kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tootmiseks kasutatud kütusesegu energialiikide lõikes ja tootmisest tingitud iga-aastase kasvuhoonegaaside heite kogus; 3) kohaldatud maksud, lõivud ja tariifid; 4) arvel kajastatud perioodi energiatarbimise võrdluse eelmise aasta sama perioodi tarbimisega; 5) viide veebiaadressidele, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tehniliste näitajate kohta; 6) kaebuse esitamise korra; 7) energiatarbimise võrdlus sarnase lõppkasutajaga või lõppkasutajate keskmisega. (4) Lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve, mis ei põhine tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, peab sisaldama teavet selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud teavet. (5) Lõpptarbija peab kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul lõppkasutajale esitama käesoleva paragrahvis lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt kord kvartalis, kui lõppkasutaja on seda nõudnud või kui ta on valinud elektroonilise arve. Muudel juhtudel esitatakse nimetatud andmed vähemalt kaks korda aastas. (6) Kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt üks kord kuus.“; 14) paragrahvi 14 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Lõpptarbijatele müüdud keskmise energiakoguse arvutamisel ei arvestata energiakogust, mis müüdi lõpptarbijatele transpordis kasutamiseks.“; 3 15) paragrahvi 14 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses: „(4) Üldise energiasäästukohustuse maht ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2030. aasta 31. detsembrini on 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus määratakse aastate 2016–2018 põhjal. (5) Üldise energiasäästukohustuse maht igal kümneaastasel perioodil pärast 2030. aasta 31. detsembrit on keskmiselt 0,8 protsenti aastas keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud üldise energiasäästukohustuse mahu arvutus esitatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999 III lisas sätestatud nõuetega sama määruse alusel koostatavas lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas.“; 16) paragrahvi 15 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse enne sõna „Üldise“ sõnadega: „Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud“; 17) seadust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses: „§ 161. Üldise energiasäästukohustuse rakendamine (1) Üldise energiasäästukohustuse täitmisel võib arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmeid, mida rakendatakse 2020. aasta 31. detsembril või pärast seda, tingimusel et selliste meetmete tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida rakendatakse pärast 2020. aasta 31. detsembrit. (2) Energiasäästukohustuse jaotuskavas määratakse poliitikameetmed üldise energiasäästukohustuste täitmiseks, mille rakendamisel nähakse ette erisusi energiaostuvõimetutele ja energiaostu riskigruppi kuuluvatele isikutele või nendele suunatud teenuste pakkujatele leevendamaks energiaostuvõimetust. (3) Energiasäästu koordinaator koostab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemuste ülevaate lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes.“; 18) paragrahvi 18 lõiget 2 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses: „61) üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamise meetodid ja üldise energiasäästukohustuse täitmise aruandluse vastavalt direktiivi 2018/2002/EL lisale V;“; 19) paragrahv 21 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) üldise energiasäästukohustuse absoluutne maht ajavahemikul 2021. aasta 1. jaanuarist 2030. aasta 31. detsembrini;“; 20) paragrahv 21 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: 4 „8) poliitikameetmed, mille rakendamisel nähakse ette erisusi energiaostuvõimetutele isikutele või nendele suunatud teenuste pakkujatele.“; 22) paragrahvi 21 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks; 23) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Energiasäästukohustuse jaotuskavas võib ette näha: 1) kuidas piiritleda poliitikameetmete rakendamisel energiaostuvõimetuid isikuid ja energiaostu riskigruppi kuuluvaid isikuid või nendele suunatud teenuste pakkujaid; 2) kui suures osas toetada poliitikameetmest energiaostuvõimetuid isikuid ja energiaostu riskigruppi kuuluvaid isikuid või nendele suunatud teenuste pakkujaid.“; 24) paragrahvi 23 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) aitama kaasa üldise energiasäästukohustuse täitmisele ja tagama energiasäästu saavutamise lõpptarbija juures;“; 25) paragrahvi 23 lõikes 2 asendatakse sõnad „punktides 3 ja 4“ sõnadega „punktis 4“; 26) paragrahvi 24 lõikes 3 asendatakse sõna „osale“ sõnaga „valimile“ ja sõna „kontrolli“ sõnaga „hindamise“; 27) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 31 ja 32järgmises sõnastuses: „(31) Üksikmeetme tulemuslikkuse hindamine koosneb mõõtmisest, kontrollimisest ja tõendamisest, mida tehakse osalevast ja volitatud isikust sõltumatult (32) Poliitikameetme või üksikmeetmete tulemusena saavutatav energiasääst arvutatakse vastavalt energiasäästu eeskirjale.“; 28) paragrahvi 31 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „lõpptarbija“ sõnadega „ning lõppkasutaja“; 29) paragrahvi 31 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks; 30) paragrahv 34 tunnistatakse kehtetuks; 31) seadust täiendatakse §-dega 371 ja 372 järgmises sõnastuses: „§ 371. Kauglugemise funktsiooniga arvestite paigaldamine (1) Käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud mõõtmise tarbeks paigaldatakse alates 2020. aasta 25. oktoobrist vaid kauglugemise funktsiooniga arvesteid ja kulujaotureid. (2) Käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud mõõtmise tarbeks paigaldatud arvestid ja kulujaoturid peavad olema kauglugemise funktsiooniga alates 2027. aasta 1. jaanuarist. § 372. Lõppkasutajale kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi andmete esitamine (1) Käesoleva seaduse § 131 lõiget 5 kohaldatakse alates 2020. aasta 25. oktoobrist kuni 2021. aasta 31. detsembrini. 5 (2) Käesoleva seaduse § 131 lõiget 6 kohaldatakse alates 2022. aasta 1. jaanuarist.“; 32) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses: „1Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. a direktiiv 2018/2002/EL, millega muudetakse direktiivi 2021/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230).“. § 2. Maagaasiseaduse muutmine Maagaasiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 15 ja 16 järgmises sõnastuses: „(15) Võrguettevõtja paigaldab gaasiarvesti igasse gaasivõrguga ühendatud korterisse või hoone osasse, kui selle paigaldamine aitab kaasa energiasäästule ning on majanduslikult mõistlik ja tehniliselt teostatav. (16) Käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud majandusliku mõistlikkuse ja tehnilise teostatavuse hindamisel lähtub võrguettevõtja energiamajanduse korralduse seaduse § 11 lõike 3 alusel kehtestatud määrusest.“; 2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. a direktiiv 2018/2002/EL, millega muudetakse direktiivi 2021/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230).“. § 3. Seaduse jõustumine Käesoleva seaduse § 1 punktid 7, 19, 20, 23, 29 ja 30 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn „…“ „………..“ 2019 Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „……..“ 2019 6 03.10.2019 Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi ka eelnõu) sisuks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/2002, millega muudetakse energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL (edaspidi ka direktiiv nr 2018/2002) riigisisesesse õigusesse ülevõtmine ehk kõikide liikmesriikidele kohustuslike artiklite üle võtmine. Direktiiv on samm sellise energialiidu suunas, mille raames käsitatakse energiatõhusust omaette energiaallikana. Uute tarne- ja muudes poliitikavaldkondades kehtestavate normide kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Eelnõu kohustab riiki parandama energiatõhusust selliselt, et sõltumata majanduskasvu tasemest peab olema eesmärgiks energiatarbimise vähendamine. Energiatõhususe parandamise meetmetel on positiivne mõju õhukvaliteedile. 1.2 Ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja väljatöötamise protsessis osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetikaosakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste ([email protected], tel. 6256497), energiaturgude valdkonna juht Rein Vaks ([email protected], 6256347), peaspetsialist Hanna Jemmer ([email protected], tel. 6256364) ning nõunik Regina Rass ([email protected], 6256479). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollisid MKM õigusosakonna õigusnõunikud Anne-Ly Normak ([email protected], telefon 7153403) ja Hendrick Rang ([email protected], telefon 6256351). Eelnõu keelelise toimetuse tegi energeetikaosakonna nõunik Regina Rass. 1.3 Märkused Eelnõu on seotud direktiivi nr 2018/2002 ülevõtmisega ja näeb sellega seonduvalt ette energiamajanduse korralduse seaduse (edaspidi ka EnKS) RT I, 12.12.2018, 34 redaktsiooni muutmise. Eelnõuga muudetakse lisaks energiamajanduse korralduse seadusele maagaasiseaduse RT I, 13.03.2019, 20 redaktsiooni. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Tuginedes Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktile 2, mis sätestab, et seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist, ei ole tehtud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsust. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk -1- Käesoleva eelnõu eesmärgiks on üle võtta direktiivist nr 2018/2002 tulenevad uued kohustused, mis aitavad saavutada Euroopa Liidu pikaajalist eesmärki energiakasutuse vähendamisel. Euroopa Liidu pikaajaliseks eesmärgiks energiakasutuse ohjamisel on primaar- ja/või lõppenergiatarbimise vähenemine 2030. aastaks vähemalt 32,5%. Direktiivi 2012/27/EL järgi peab iga liikmesriik viima ellu direktiivist tulenevaid meetmeid ja saavutama kolm kvantitatiivset eesmärki, mis põhinevad direktiivil või liikmesriigi enda otsusel: 1) riigi üldine energiatõhususe eesmärk; 2) energia lõpptarbijate juures rakendatavate energiasäästumeetmete eesmärk ehk nn üldine energiasäästukohustus; 3) keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärk. Direktiiviga nr 2018/2002 ajakohastati vaid kahte esimest eesmärki. 2.1 Riigi üldine energiatõhususe eesmärk 2007. aasta EL energiatarbimise prognooside kohaselt on 2030. aasta primaarenergia tarbimine 1887 miljonit naftaekvivalenttonni ja lõppenergia tarbimine 1416 miljonit naftaekvivalenttonni. Vähendamine 32,5% annab tulemuseks vastavalt 1273 miljonit naftaekvivalenttonni ja 956 miljonit naftaekvivalenttonni. Eesti peab määrama enda riigisisese energiatõhususe eesmärgi (energiatõhususpanuse EL eesmärgi täitmiseks), millega antakse panus EL energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks. Eesti üldiseid eesmärke energiatõhususes käsitleb Vabariigi Valitsusese 20. oktoobri 2017. a korraldusega nr 285 heaks kiidetud „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“ (edaspidi ENMAK 2030). ENMAK 2030 rakendamise tulemusena peaks primaarenergia sisemaine tarbimine aastal 2030 olema 10% väiksem kui 2012. aastal (57,7 TWh) ning energia lõpptarbimine peaks jääma ligikaudu samaks, mis 2010. aastal (~32 TWh). Riigi üldist energiatõhususe eesmärki on kirjeldatud EL energialiidu ja kliimameetmete juhtimise määruse (EL) 2018/1999 (edaspidi määrus 2018/1999) alusel koostatud arengudokumendi eelnõus „Riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“, mis esitati Euroopa Komisjonile 28.12.2018. Lõplik kava tuleb esitada Euroopa Komisjonile hiljemalt 31.12.2019. 2.2 Üldine energiasäästukohustus Direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid kogu kohustusperioodi 2021–2030 vältel saavutama energiasäästu lõpptarbija juures, mis moodustab 0,8 % keskmisest energia lõpptarbimisest aastatel 2016–2018. Eesmärk on seatud kumulatiivsena, st saavutatud energiasäästu taset tuleb säilitada kogu kohustusperioodi vältel. Kogu kohustusperioodi peale on Eesti üldine energiasäästukohustus ligikaudu 14,5 TWh. Üldise energiasäästukohustuse täitmiseks on liikmesriikidel kaks põhimõtteliselt erinevat viisi: 1) rakendada energiatõhususkohustuse süsteemi, mille puhul määravad liikmesriigid kohustatud isikud oma territooriumil tegutsevate energiatarnijate, energia-jaemüügiettevõtjate ja transpordikütusetarnijate või -jaemüüjate seast; 2) rakendada energiasäästumeetmeid riigi poolt, nagu näiteks: a. saastetasud ja aktsiisid; b. rahastamiskavad riigieelarve seaduse tähenduses; c. õigusaktid, mis aitavad saavutada energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamist ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju; d. vabatahtlikud kokkulepped, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju; e. standardid ja tehnilised normid, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste, sealhulgas hoonete ja sõidukite energiatõhusust; -2- f. riiklikud energiamärgistuse süsteemid; g. koolitus ja haridus, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju. Liikmesriigid võivad enda üldise energiasäästukohustuse täitmiseks kasutada mõlemat viisi, sh ka neid samaaegselt kombineerides. Direktiivi 2012/27/EL rakendamisel on Eesti oma üldist energiasäästukohustust täitnud riigi poolt rakendatavate energiasäästu meetmete abil. Sama lähenemisviisiga jätkamist planeeritakse ka kohustusperioodil 2021–2030. Tulenevalt asjaolust, et riigieelarve vahenditele on konkurents süvenev ja eelarveliste vahendite piiratuse tingimustes kahaneb üldise energiasäästukohustuse eduka täitmise tõenäosus, tuleb Eestis lähiaastatel kaaluda ka energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamist. 2.3 Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärk Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärgi järgi peab igal aastal keskvalitsus tagama hoonete rekonstrueerimise mahus, mis moodustab 3% keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete üldpõrandapinnast. Keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärki direktiiv 2018/2002 ei muuda. Seisuga 1.01.2019 oli Eestis keskvalitsuse kasutuses hoonete üldpõrandapind kokku 1 396 696 m2, miinimumnõuetele mittevastavate hoonete üldpõrandapind oli kokku 920 134 m2. 2018. aastal rekonstrueeriti hooneid mahus 32 237 m2, mis moodustab 3,5% miinimumnõuetele mittevastavate hoonete üldpõrandapinnast. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) Seaduses asendatakse läbivalt sõna „energiatõhususkohustus“ sõnaga „energiasäästukohustus“ vastavas käändes. Seaduse tekstis asendatakse sõna „energiatõhususkohustus“ sõnaga „energiasäästukohustus“. Muudatus on ajendatud põhimõttelisest muudatusest direktiivis, millega eristatakse kahte mõistet: „energiasäästukohustus“ (energy savings obligation) ja „energiatõhususkohustuste süsteem“ (energy efficiency obligation scheme). Nendest energiasäästukohustus on üldisem: energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamine on üks võimalus täita riigi üldist energiasäästukohustust. 2) paragrahvi 2 täiendatakse punktidega 71 ja72 järgmise sõnastusega: Punkt 71: energiaostu riskigrupp – sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elav isik või perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul saadud igakuine sissetulek iga liikme kohta ei ületa töötasu alammäära. Töötasu alammäär võimaldab haarata sihtgruppi nt pensionärid ja madalat töötasu saavad inimesed, kes sageli on hädas eluaseme energiatõhusaks muutmisega, kuid kelle sissetulekud on toimetulekutoetuse saamiseks liiga kõrged. Energiaostu riskigruppi kuuluvad isikud võivad olla hoonete energiatõhusaks muutmise vastu just sel põhjusel, et renoveerimise finantseerimiseks võetav laen ja omafinantseering nõuavad igakuiseid tagasimakseid, mida neil ei ole võimalik oma majanduslikust olukorrast tulenevalt teha ning mis võivad riskigruppi kuuluvad isikud muuta ka energiaostuvõimetuks isikuks. Selleks, et saavutada erinevate meetmete kaudu energiatõhususe eesmärke, tuleb näiteks renoveerimise meetmete ettevalmistamisel silmas pidada, kas ja kuidas saaks energiaostu riskigruppi ja energiaostuvõimetuid isikuid kaasata energiatõhususe meetmetesse, et ka neil oleks võimalik osa saada elamispinna energiatõhusamaks muutmise meetmetest. -3- Punkt 72: energiaostuvõimetuks isikuks loetakse sotsiaalhoolekande seaduse mõistes üksi elavat isikut või perekonda, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral eluasemekulude (sh energiaostu) tagamiseks toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek (bruto) ei ole suurem kui töötasu alammäär tarbimiskaalude 1,0;0,8;1,2 korral. Samas, kuna statistika näitab, et toimetulekutoetust saadakse ka vaid mõnel üksikul kuul seoses ootamatu olukorra tekkimisega (nt töö kaotus), on mõistlik siduda energiaostuvõimetu isiku sihtgruppi kuulumine lisaks toimetulekutoetuse saamisele ka perekonna eelmise kuu sissetulekuga. Sellest tulenevalt vaadatakse taotleja eelmise kuu sissetulekuid, mis peavad jääma alla töötasu alammäära (2019. aastal 540 eurot) lähtudes toimetulekutoetuse arvutamisel kasutatavatest tarbimiskaaludest 1,0:0,8;1,2. Seega on pere esimese või ainsa liikme tarbimiskaal 1,0 ehk 100% töötasu alammäärast, iga järgmine täisealise pereliikme kaal on 0,8 ehk 80% töötasu alammäärast ja laste puhul on see 1,2 ehk 120% töötasu alammäärast. 2019. aasta töötasu alammäära arvestades peaks 3-liikmelise pere, kus on kaks täiskasvanut ja laps ning kes on vähemalt ühel korral viimase kuue kuu jooksul saanud toimetulekutoetust, sissetulek jääma alla 540+(540x80%)+(540x120%) = 1620 euro selleks, et kuuluda energiaostuvõimetu isiku sihtgruppi. Kuue kuu jooksul vähemalt korra toimetulekutoetuse saamise tingimus on lisatud seetõttu, et suvekuudel, mil ei ole vaja maksta kütte eest, on toimetulekutoetuste saajate arv oluliselt väiksem. Kui inimene esitab taotluse energiatõhususe parandamise meetmes osalemiseks soojematel kuudel ning taotlust hinnates vaadatakse vaid taotleja eelmise kuu toimetulekut, ei pruugi ta toimetulekutoetuse saaja olla, mistõttu ei laiene talle ka meetmest tulenevad energiaostuvõimetu isiku erisused. 2018. aastal sai toimetulekutoetust kokku 12 226 perekonda ning kuigi statistiliselt saadakse toimetulekutoetust kõige sagedamini 12 korda aastas (2533 perekonda), järgnevad neile perekonnad, kes on saanud toimetulekutoetust aastas vaid ühel (2260 perekonda) või kahel (1193 perekonda) korral. Samuti, võttes arvesse asjaolu, et toimetulekutoetus tagab vaid minimaalsed vahendid esmavajaduste katmiseks, ei suuda energiatõhususe parandamisse suure tõenäosusega panustada ka need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad vaid mõnel kuul aastas (nt talvekuudel) ning muul ajal toetuse saajate ringist välja jäävad, sest nende sissetulekud on siiski madalad. 3) Punkti 201: lõppkasutaja mõiste kasutuselevõtt muudab senist praktikat, sest kui seni oli seaduses sätestatud mõiste „lõpptarbija“, mille all mõeldi selliseid tarbijaid, kellel oli otse- või individuaalne leping energiatarnijaga (näiteks korteriühistu või mitmeotstarbelise hoone omanik), siis direktiiv toob sisse uue mõistena lõppkasutaja, kelleks on eramajade või kortermajade korterite elanikud või mitmeotstarbeliste hoonete kasutajad, kui selliseid hooneid varustatakse kesksest allikast ja kui nende elanikel või kasutajatel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga. 4) Paragrahvi 2 punkt 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel. Sõnastuse muudatus on vajalik selleks, et selgelt eristada lõppkasutaja ja lõpptarbija mõiste. Ka lõppkasutaja kasutab energiat oma vajadusteks, samuti nagu lõpptarbija. Erinevus on selles, kes on energiatarnija lepinguline partner ja kes mitte (vt. ka lõppkasutaja mõiste selgitus). 5) Punkt 211 mõiste mitmeotstarbeline hoone kasutuselevõtt energiamajanduse korralduse seaduse mõistes on vajalik esmalt seetõttu, et tänases õigusruumis ei ole mõiste „mitmeotstarbeline hoone“ sisustatud. Lisaks sellele on see küll üldkasutatavas käibes mõiste, kuid seda kasutatakse väga erinevates kontekstides. Mõiste sisustamine selliselt, et mitmeotstarbeliseks hooneks loetakse energiamajanduse korralduse seaduse mõistes hoone, -4- milles on lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja, kelle valduses on hoone osa ja kellel ei ole lepingut energiatarnijaga, tagab direktiivi ülevõtmise vastavalt nõuetele. 6) paragrahvi 3 lõikes 1 täpsustatakse energiatõhususe eesmärki nii, et see seatakse aastani 2020. Kehtivas redaktsioonis märgitakse, et energiasäästu koordinaator (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) seab riikliku energiatõhususe eesmärgi ja koostab riikliku energiatõhususe kava. Direktiiv nr 2018/2002 näeb ette, et energiatõhususe eesmärk tuleb seada aastaks 2020. Hiljemalt 31.10.2022 hindab Euroopa Komisjon, kas Euroopa Liit on saavutanud 2020. aasta energiatõhususe põhieesmärgi. See annab võimaluse hinnata energiatõhususmeetmeid, mis võetakse kasutusele pärast 2020. aastat selleks, et aidata täita Euroopa Liidu 2030. aasta energiatõhususeesmärki. Uus sääst peaks tulema tavapärase tegevuse jätkumisest saadavale säästule lisaks, seega ei peaks energiasäästunõuete täitmisel saama võtta arvesse säästu, mis oleks igal juhul saavutatud. 7) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 9–11. Lõige 9 sätestab, et Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastaks 2030 kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77), artiklites 3, 4, 6 ja 7–12 sätestatud nõuetega sama määruse alusel koostatavas lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas. Ettepaneku riiklikuks energiatõhususe eesmärgiks lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas koostab energiasäästu koordinaator. Lõike 10 kohaselt võib eelnevas lõikes nimetatud ülesande täitmiseks püstitada eesmärki energia lõpptarbimise absoluutsele kogusele, primaarenergia tarbimise absoluutsele kogusele, säästetava primaarenergia või lõpptarbitava energia kogusele või energiamahukuse alusel. Energiamahukusena mõistetakse enamasti sisemajanduse koguprodukti (SKP) ühiku tootmiseks vajalikku primaarenergia kulu. Lõike 11 kohaselt võetakse sama paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvesse Euroopa Liidu eesmärki, et 2030. aasta energiatarbimine ei ületa 1273 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 956 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul, mis tähendab, et liidus tuleks primaarenergia tarbimist vähendada 26% ja lõppenergia tarbimist 20% võrreldes 2005. aasta tasemetega. Korrapäraselt tuleb hinnata liidu 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks tehtavaid edusamme. Riikliku energiatõhususe eesmärk seatakse „Riiklikus energia- ja kliimakavas aastani 2030“. Paragrahvi 3 lõiked 9-11 jõustuvad 01.01.2021.aastal. 8) paragrahvi 8 lõige 3 muudetakse ja täiendatakse viitega direktiivile (EL) 2018/2002 põhjendusel, et direktiivi 2012/27 lisa IX 1. osa on muudetud. 9) 5. peatüki pealkirjast jäetakse välja viide lõpptarbijale, kuna peatüki uus sisu käsitleb lisaks lõpptarbijatele ka lõppkasutajaid. Seega oleks peatüki senine pealkiri jäänud peatüki sisule kitsaks. 10) paragrahvi 11 lõiked 1–4 muudetakse. Lõige 1 sätestab, et energiatarnija tagab lõpptarbijale kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee teenuse osutamisega kaasneva soojusenergia mõõtmise ning mõõteandmete kogumise ja töötlemise. Kehtivas energiamajanduse korralduse seaduses on sätestatud, et kohustuse osas -5- võib lõpptarbijaga ka teisiti kokku leppida. Uue redaktsiooni kohaselt selline kokkuleppe võimalus puudub. Liikmesriikidel on kohustus tagada, et kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijad varustatakse konkurentsivõimelise hinnaga arvestitega, mis kajastavad täpselt tegelikku energiatarbimist. Lõike 2 kohaselt paigaldab energiatarnija lõpptarbijale tema soojusvaheti või tarnimiskohta juurde arvesti kaugkütte- või kaugjahutuse võrgust tarnitava kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee soojendamiseks kulunud soojuse mõõtmiseks. Kui hoonele tarnitakse kütet, jahutust või sooja tarbevett mitut hoonet teenindavast kesksest allikast või kaugkütte- või kaugjahutussüsteemist, paigaldatakse arvesti soojusvaheti juurde või tarnimiskohta. Lõike 3 muudatus näeb ette, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab tingimused ja korra, mille alusel viiakse läbi analüüs korterelamutes ja mitmeotstarbelistes hoonetes individuaalsete kulujaoturite ja arvestite paigaldamise kulutõhususe ja tehnilise teostatavuse kohta. Tagamaks, et energiasäästumeetmena individuaalsete kulujaoturite ja arvestite paigaldamine toob kaasa loodetud tulemused energiasäästuks, on taskukohased nii omanikele kui ka üürnikele, tuleb igal liikmesriigil läbi viia analüüs, millele tuginedes on võimalik otsuseid vastu võtta. Tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusus sõltub sellest, kas seotud kulud on potentsiaalse energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed. Lõige 4 täiendatakse sõnadega „tehniliselt teostatav“. Kui kehtivas seadusandluses sätestatakse, et analüüsist peab selguma kulujaoturite ja arvestite paigaldamise kulutõhusus, siis eelnõus sätestatakse lisaks ka tehniline teostatuvus. Ehk siis, kui kulujaoturite ja arvestite paigaldamine on kulutõhus, kuid nende paigaldamine ei ole tehniliselt teostatav, siis võib energiasäästu koordinaator otsustada, et neid ei paigaldata. 11) seadust täiendatakse uue paragrahviga 121 „Nõuded lõppkasutajale esitatavale arvele“. Paragrahviga 121 sätestatakse nõuded lõppkasutajale esitatavale arvele. Seni oli seaduses sätestatud need nõuded, mis kehtisid energiatarnijale lõpptarbija ees. Uue paragrahviga kehtestab riik nõuded lõpptarbijale lõppkasutaja ees. Energiasäästu saab saavutada nii, et energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse kõik energiaahela etapid, et suurendada energiasäästu potentsiaali elektrienergia ülekandmisel ja jaotamisel. Mõõtmise abil saab selgitada nutikate tehnoloogiate ja protsesside kasutamise potentsiaali energiasäästu saavutamiseks. Lõige 1 sätestab lõpptarbija õigused energiaarvete ja tarbimisandmete saamisel. Lõpptarbija on sama seaduse paragrahv 2 punkti 21 alusel füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab energiat oma vajaduseks. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijaks kortermajades on ühistud või ühisused, kui energia müüki ei korraldatud teisiti, kes peavad esitama lõppkasutajale arved ja arvetel esitatava teabe energiatarbimise kohta ning see peab olema lõppkasutaja jaoks tasuta. Lõiked 2 ja 3 täpsustavad teabe koostamise kulude jaotamise korra ja tingimused. Lõppkasutajatele arvetel esitatava teabe koostamise kulude arvutamine lõpptarbija poolt ei tohi olla kasumit taotlev. Kui lõpptarbija annab selle ülesande teenuseosutajale või kohalikule energiatarnijale, võib lõppkasutajale üle anda vaid need kulud, mis hõlmavad tegeliku individuaalse tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist. Tegelik tarbimine arvestatakse arvestite alusel või arvutatakse küttekulujaoturi näidu põhjal. Arvel, mis ei põhine tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, peab kajastuma teave selle kohta, kuidas arvel esitatud summad arvutati. 12) paragrahvi 13 kehtiva seaduse tekst muutub punktiks 1 ja paragrahvi täiendatakse punktidega 2 ja 3. Lõppkasutaja soovil peab lõpptarbija esitama energiateenuse osutajale täpsustatud andmed eelmise kaheteist kuu tarbimise kohta kütte, jahutuse ja sooja tarbevee osas. 13) seadust täiendatakse uue paragrahviga 131 „Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed“. -6- Kui paragrahv 121 sätestab nõuded lõppkasutajale esitatavatele arvetele, siis paragrahv 131 sätestab nõuded arvetel esitatava teabe ja tarbimisandmete kohta konkreetselt küttele, jahutusele ja sooja tarbevee arvete osas. Arvetel esitatav teave ja iga-aastased aruanded on olulised tarbijate energiatarbimisest teavitamise vahendid. Lõppkasutajale esitatud arvetel olev teave peab põhinema tegelikult tarbitud soojuse, jahutuse ja sooja tarbevee kogustel. Andmed tarbimise ja kulude kohta võivad anda ka muud teavet, mis aitab tarbijatel võrrelda kehtivat lepingut teiste pakkumistega. Lõike 3 alapunktides on sätestatud teave, mis tuleb lõpptarbijal esitada lõppkasutajale koos arvega või siis arvel. Lõige 3 punktis 7 sätestatud võrdlusandmete osas tellib MKM uuringu selle kohta, mille alusel koostatakse energiatarbimise alusandmete võrdlus ja selle alusel võib majandus- ja taristuminister sätestada määrusega tingimused ja korra andmete avaldamiseks. Lõike 4 kohaselt peab lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve, mis ei põhine tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, sisaldama arusaadavat selgitust selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati. Samuti on sellisel juhul kohustus esitada arvel tarbijaorganisatsioonide, energiaagentuuride või samalaadsete asutuste kontaktandmed, sh veebiaadressid, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tegelike tehniliste näitajate kohta, samuti teave asjakohase kaebuste esitamise korra kohta Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, või vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanismide kohta. Lõiked 5 ja 6 sätestavad nõuded arvete esitamise sagedusele. 14) paragrahvi 14 lõige 3 muudetakse selleks, et õigusnorm oleks grammatiliselt selgelt väljendatud. Kehtivas redaktsioonis ei ole täpselt arusaadav, mille kohta kehtib sõna „keskmise“ ja sellest tulenevalt tehakse eelnõus muudatus lauseehituses. Oluline on, et oleks selgelt arusaadav see, et keskmise energiakoguse arvutamisel ei arvestata energiakogust, mis müüdi lõpptarbijale transpordis kasutamiseks. 15) paragrahvi 14 täiendatakse lõigetega 4–6 millega sätestatakse üldine energiasäästukohustuse maht pärast aastat 2020 ja mis määratakse § 14 lõikega 3. Muudatusega sätestatakse, et üldise energiasäästukohustuse maht ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist 2030. aasta 31. detsembrini on 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus määratakse aastate 2016–2018 põhjal. Lõike 4 järgi on üldise energiasäästukohustuse maht igal järgmisel kümneaastasel perioodil pärast aastat 2030 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Lõike 6 järgi tuleb energiasäästukohustuse mahu arvutus esitada riiklikus energia- ja kliimakavas aastani 2030. 16) paragrahvi 15 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud üldise energiasäästukohustuse“. Muudatus on vajalik eristamaks üldise energiasäästukohustuse lähtemahu vähendamist erinevatel kohustusperioodidel: perioodil 2014–2020 ning perioodidel alates aastast 2021. Alates 2021 aastast algavatel kohustusperioodidel üldise energiasäästukohustuse lähtemahtu vähendada ei või. 17) seadust täiendatakse §-ga 161 „Üldise energiasäästukohustuse rakendamine“. Paragrahv sätestab mõned üldised põhimõtted energiasäästukohustuse rakendamisele. Erinevatel üldise energiatõhususkohustuste perioodidel (2014–2020 ja 2021–2030) võib rakendada samu meetmeid, kuid üksikute tegevuste algushetke ja nende tegevuste tulemusena saavutatud energiasäästu arvutamisel tuleb energiatõhususkohustuste perioode eristada (lg 1). -7- Direktiiviga nr 2018/2002 taotletakse majanduslikult ebakindlas olukorras olevatele füüsiliste isikute ja leibkondade olukorra parandamist, kes pole võimelised täiendava toetuseta energiasäästu meetmetes osalema. Selle saavutamiseks tuleb üldise energiasäästukohustuse täitmiseks vajalike meetmete seast, mille loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus, määrata politiikameetmed majanduslikult ebakindlas olukorras olevatele füüsilistele isikutele, leibkondadele või nendele suunatud teenuste pakkujatele leevendamaks energiaostuvõimetust. Selliste poliitikameetmete hulka paigutuvad Eestis näiteks toetused korterelamute ja väikemajade rekonstrueerimisele. Juba täna on energiasäästumeetmetes ette nähtud energiaostuvõimetule isikule energiatõhususmeetmete kättesaamine: 1) Lasterikaste perede kodutoetus. Toetuse raames parandatakse madala sissetulekuga lasterikaste leibkondade elamistingimusi. Toetuse määr on 100% ja kuni 14 000 eurot taotleja kohta. Toetuse taotlemise eelduseks on see, et taotleja peres kasvab vähemalt kolm kuni 19- aastast last (kaasa arvatud) ning leibkonna maksustatav tulu ühe liikme kohta kuus ei ületa 355 euro kuus. Selliselt on tagatud ühe peamise riskigrupi energiavaesusega tegelemine. 2) Korterelamute rekonstrueerimise toetus Toetuse raames parandatakse korterelamute energiatõhusust ning toetatakse kõiki korteriühistu liikmeid energiasäästule suunatud tööde teostamisel. Erisus on loodud nendele piirkondadele, kus on kinnisvara väärtus madalam ja energiavaesus suurem. Abikõlblike kulude osas antakse toetust 30% Tallinnas ja Tartus; 40% Tallinna ja Tartuga külgnevate valdade asustusüksustes, kus kinnisvara taotluse esitamisele eelneva aasta turuväärtus on Maa-ameti tehingute andmebaasi andmetel kõrgem kui 500 €/m2, ja Elva linnas, Haapsalu linnas, Keila linnas, Kohila alevis, Kuressaare linnas, Maardu linnas, Otepää linnas, Paikuse alevis, Pärnu linnas, Rakvere linnas, Rapla linnas, Sauga alevikus, Uuemõisa alevikus ning Viljandi linnas; ülejäänud Eestis saab toetust 50%. Selline diferentseerimine aitab toetada enam just neid leibkondi, kes elavad kõrgema energiavaesusriski piirkondades. 3) Kohaliku omavalitsuse üksuse elamufondi arendamiseks juhtumipõhine investeeringutoetus. Toetuse raames parandatakse üürieluruumide kättesaadavust leibkondadele, kes ei saa soetada endale eluruumi või üürida seda üüriturult, sealhulgas sotsiaalmajanduslikult vähem kindlustatud isikud. Toetatakse terviklikult üürielamu rajamist või üürielamuna kasutusse võetava või sellena kasutuses oleva hoone ümberehitamist. Üürielamu ehitamisel tuleb saavutada energiatõhususarvu klass A ja ümberehitamisel vähemalt klass C. Selliselt tagatakse suuremat energiasäästu kui ka kvaliteetse eluruumi kättesaadavust energiavaesusriski piirkondades elavatele leibkondadele. Meetmetepõhine tegevus jätkub järgmises toetusperioodis. Kõikidele poliitikameetmetele sellised nõuded ei laiene, sest need ei puuduta kodumajapidamisi, näiteks politiikameetmed tööstuse ressursitõhususe parandamiseks või tänavavalgustuse rekonstrueerimiseks. Energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemustest antakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt aru riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes iga kahe aasta järel (lg 3). Nende aruannete koostamise kohustus tuleb määrusest (EL) 2018/1999. 18) paragrahvi 18 lõiget 2 täiendatakse punktiga 61. Uus punkt laiendab sama paragrahvi lõikes 1 olevat volitusnormi majandus- ja taristuministri määruse „Energiasäästu arvutamise eeskiri“ andmiseks. Määruses tuleb sätestada täpsemad tingimused üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamisel ja aruandlusele üldise energiasäästukohustuse täitmise kohta. 19) paragrahv 21 lõike 1 punkt 1 muudetakse. -8- Kehtiva EnKS § 21 lg 1 p 1 viitab praegu käimasolevale üldise energiasäästukohustuse kehtivusperioodile, alates 2021 algab uus periood. Sellest tulenevalt muudetakse üldise energiasäästukohustuse alguse- ja lõpuaega. Uus periood algab 2021. aasta 1. jaanuarist ja lõpeb 2030. aasta 31. detsembril. Muudatus jõustub alates 01.01.2021. 20) paragrahv 21 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva EnKS § 21 lg 1 p 2 sätestab kohustuse määrata üldise energiasäästukohustuse vaheperioodid, mille põhjal hinnatakse meetmete toimivust. Direktiiv 2018/2002 selliste vaheperioodide kehtestamist kohustusperioodil 2021–2030 ei nõua, kuna üldise energiasäästukohustuse täitmisest antakse aru „Riikliku energia- ja kliimakava aastani 2030“ täitmisel. Muudatus jõustub alates 01.01.2021. 21) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8. Määruse „Energiasäästukohustuse jaotuskava“ (hetkel kehtiva määruse nimetus on „Energiatõhususkohustuse jaotuskava“) täiendamiseks laiendatakse Vabariigi Valitsuse volitusi. Selle järgi võib Vabariigi Valitsus määrata toetusprogrammid ja teised poliitikameetmed, mille puhul nähakse ette erisusi abi saamisel energiaostuvõimetutele isikutele, leibkondadele või nendele suunatud teenuste pakkujatele. 22) paragrahvi 21 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks. Nende sätete kehtetuks tunnistamine on tingitud asjaolust, et direktiiv 2018/2002 ei nõua energiasäästukohustuse täitmise vaheperioodide kehtestamist kohustusperioodil 2021–2030. Muudatus jõustub alates 01.01.2021. 23) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 5. Suunava iseloomuga uus lõige 5 lubab Vabariigi Valitsusel seada täpsemaid tingimusi, kuidas tuleb toetusprogrammide ja teiste poliitikameetmete rakendamisel piiritleda toetuse saamise sihtgruppi (p 1). Toetusprogrammide ja teiste poliitikameetmete puhul võib Vabariigi Valitsus määrata isikute ringi, kes on käsitletavad majanduslikult ebakindlas olukorras oleva füüsilise isikuna, leibkonnana või nendele suunatud teenuste pakkujana. Samuti võib Vabariigi Valitsus seada täiendava tingimusena toetusprogrammidele ja teistele poliitikameetmetele, kui suures osas tuleb poliitikameetmest toetada majanduslikult ebakindlas olukorras olevaid füüsilisi isikuid, leibkondi või nendele suunatud teenuste pakkujaid (p 2). 24) paragrahvi 23 lõike 1 punkt 1 muudetakse. Kehtiv EnKS § 23 sõnastab üldised tingimused poliitikameetmetele, selle lõike 1 punkti 1 kohaselt peab poliitikameede kaasa aitama üldise energiasäästukohustuse täitmisele. Uue sõnastuse järgi on tingimus piiravam: täiendavalt peavad poliitikameetmed üldise energiasäästukohustuse täitmiseks tagama energiasäästu saavutamise lõpptarbija juures. Võimalikud meetmed on näiteks hoonete rekonstrueerimine energiaklassi C või kütusevabade energiaallikate osakaalu kasv elektri lõpptarbimises. Täpsemad meetmed on kajastatud REKK 2030 kavas. 25) paragrahvi 23 lõikes 2 muudetakse sätte sõnastust. Muudatus käsitleb Eestis seni praktikas mitterakendunud võimalust, milles osalevad isikud1 viivad ellu tegevusi üldise energiasäästukohutuse täitmiseks. Algne direktiiv 2012/27/EL nõudis, et teatud poliitikameetmete rakendamisel peavad osalevad isikud igal aastal esitama 1 EnKS-i mõistes on osalev isik ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikameetmega. -9- aruande poliitikameetme rakendamise tulemusena saavutatud energiasäästu kohta. Osalevate isikute aruandluskohustuse nõue laienes järgmistele poliitikameetmetele: 1) õigusaktid, mis aitavad saavutada energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamist ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (EnKS § 17 p 3); 2) vabatahtlikud kokkulepped, sealhulgas halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud kokkulepped, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (EnKS § 17 p 4). Eelnõu järgi kaotatakse aastaaruannete esitamise kohustus õigusaktide puhul (EnKS § 17 p 3), kuna uus direktiiv nr 2018/2002 sellist tingimust poliitikameetmetele ei sea. 26) paragrahvi 24 lõike 3 sõnastus muudetakse, kus vastavalt direktiivile asendatakse senine statistiliselt oluline osa olulise valimiga ja tulemuslikkuse osas tagatakse tulemuslikkuse seire, mitte kontroll. Kuna üksikmeetmete tulemuslikkuse hindamiseks valitakse välja vaid teatud üksikmeetmed erinevate üksikmeetmete hulgast, siis tagab sõna ’valim’ kasutamine suurema täpsuse. Ka statistikas kui valdkonnas kasutatakse mõistet statistiliselt oluline valim, et tagada analüüsitud tulemuste usaldusväärsus. 27) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 31 ja 32 järgmises sõnastuses: Kehtiva seaduse järgi tuleb läbi viia osaleva või volitatud isiku2 poolt ellu viidavatele poliitikameetmetele rakendamise tulemuslikkuse hindamist, mis tagab statistiliselt olulisele vailimile energiatõhususe parandamise üksikmeetmetest tulemuslikkuse hindamise. Lõike uus sõnastus arvestab direktiivis nr 2018/2002 seatud täiendavat tingimust, et mõõtmist, hindamist ja tõendamist tuleb läbi viia osalevatest või volitatud isikutest sõltumatult. Lisatava lõikega 32 konkretiseeritakse poliitikameetme või üksikmeetmete seire tingimusi sättega, et poliitikameetme või üksikmeetmete tulemusena saavutatav energiasääst arvutatakse vastavalt energiasäästu eeskirjale. 28) paragrahvi 31 punkti 1 muudetakse. Kehtiva seaduse järgi peab energiasäästu koordinaator vajaduse korral levitama teavet energiateenuslepingutest, sh eelkõige sellest, mida peaks sellised lepingud kajastama, et tagada energiasääst ja lõpptarbija õigused. Muudatuse järgi peab levitatav teave tagama info nii lõpptarbija kui ka lõppkasutajate õigustest. 29) paragrahvi 31 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks. Punkti kehtetuks tunnistamine on ajendatud asjaolust, et direktiivi nr 2018/2002 järgi ei pea liikmesriigid enam koostama energiatõhususe tegevuskavasid. Nende asemel peavad riigid koostama riiklikud energia- ja kliimakavad, mis muuhulgas peavad käsitlema energiateenuste pakkumise temaatikat. 30) paragrahv 34 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi kehtetuks tunnistamine on ajendatud asjaolust, et direktiivi nr 2018/2002 järgi ei pea liikmesriigid enam esitama eraldi aruandlust energiatõhususe eesmärkide saavutamisest. Edaspidine aruandlus toimub riiklike energia- ja kliimakava rakendamise aruandluse raames. Muudatus jõustub alates 01.01.2021.; 31) seadust täiendatakse §-ga 371 ja 372 sest direktiivi nr 2018/2002 kohaselt peab liikmesriik tagama, et alates 2020. aasta 25. oktoobrist paigaldatakse ainult kauglugemise funktsiooni 2 EnKS mõistes on volitatud isik juriidiline isik, kellele Vabariigi Valitsus või riigiasutus on delegeerinud volituse arendada, juhtida või hallata energiapoliitika osaks olevat rahastamiskava Vabariigi Valitsuse või riigiasutuse nimel. - 10 - omavaid mõõtesüsteeme ja kulujaotureid. See tähendab, et kui pärast 2020. a 25. oktoobrit rajatakse uus mõõtesüsteem või paigaldatakse uus kulujaotur, peab see võimaldama mõõteandmete edastamist kauglugemise teel. Paragrahvi lõige 2 käsitleb kõikide juba paigaldatud mõõtesüsteemide ja kulujaoturite kauglugemise funktsiooni tagamist. Alates 2027. aasta 1. jaanuarist peavad kõik mõõtesüsteemid ja kulujaoturid, sh juba paigaldatud mõõtesüsteemid ja kulujaoturid olema võimelised edastama mõõteandmeid kauglugemise teel. Paragrahvi 372 kohaselt peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale vähemalt korra aastas andmed tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinevate tarbimisandmete kohta.; 32) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega. Eelnõu §-ga 2 muudetakse maagaasiseadust. 1) paragrahvi 24 täiendatakse lõigetega 15 ja 16. Lõike 15 eesmärk on kohustada võrguettevõtjat paigaldama gaasiarvestit igasse gaasivõrguga ühendatud korterisse, kui arvesti paigaldamine aitab kaasa energiasäästule ning on samas ka majanduslikult mõistlik ja tehniliselt teostatav. Senise praktika kohaselt piirdub võrguettevõtja arvesti paigaldamisel korterelamu liitumispunktiga – eraldi korteritesse reeglina gaasiarvesteid ei paigaldata. Lõikes 16 täpsustatakse eelmises lõikes nimetatud majandusliku mõistlikkuse ja tehnilise teostatavuse hindamise kriteeriume. Uue lõike kohaselt peab võrguettevõtja majandusliku mõistlikkuse ja tehnilise teostatavuse hindamisel lähtuma EnkS § 11 lõike 31 alusel kehtestatud määruses toodud põhimõtetest. 2) Kuivõrd maagaasiseadusega võetakse üle direktiivi nr 2018/2002 sätteid, täiendatakse punktiga 2 seaduse normitehnilist märkust viitega direktiivile nr 2018/2002. 4. Eelnõu terminoloogia Uute terminitena võetakse eelnõus kasutusele järgmised terminid: Energiaostuvõimetu isik – üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral eluaseme kulude, sh energiaostu tagamiseks toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek ei ole suurem töötasu alammäärast lähtudes tarbimiskaaludest 1,0:0,8:1,2 sotsiaalhoolekande seaduse 8.peatüki, mis sätestab toimetulekutoetuse, mõistes. Sotsiaalhoolekandeseaduse 8. peatüki § 133 sätestab toimetulekutoetuse arvestamise alused, mille järgi täiskasvanu toimetulekutoetuse taotleja toimetulek on 100%, ehk siis tarbimiskaalul näidatud hinne 1, iga järgneva täiskasvanud toimetulekutoetus on 0,8 ehk siis 80 % taotleja summast ja igale alaealisele lapsele on ette nähtud 120% ehk siis 1,2 taotluse esitanud isiku summast. Sotsiaalhoolekandeseaduses ei ole sätestatud mõistet „tarbimiskaal“, kuid see on kasutusel toimetulekutoetuse arvestamisel ja mõistena kasutusel. Energiaostu riskigruppi kuulub üksi elav isik või perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul saadud igakuine sissetulek ei ületa töötasu alammäära tarbimiskaalu 1,0:0,8:1,2. Nende eelpool väljatoodud mõistete kasutuselevõtt tuleneb direktiivist ja aitab kaasa hilisematele energiasäästumeetmete loomisele just energiaostuvõimetutele ja riskigrupis olevatele isikutele. Lõppkasutaja on uus mõiste ja tuleneneb direktiivis ettenähtud asjakohaste sätete kohaldamiseks, et viidata laiemalt tarbijarühmale ning lõppkasutajaks on kesksest allikast kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega varustatud üksikelamu või kortermaja korteri elanik või mitmeotstarbelise hoone kasutaja, kellel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga. Tarbimispõhine mõõtmine tähendab hoone üksuses või korteris toimuva tarbimise mõõtmist. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele - 11 - Käesolev eelnõu on vastavuses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) nr 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230). Seletuskirjale on lisatud direktiivi vastavustabel. 6. Seaduse mõjud Eelnõust tulenevad mõjud on hinnatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ §-le 46. 6.1 Sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL ülevõtmine energiamajanduse korralduse seadusega avaldas eelkõige täiendavat positiivset sotsiaalset mõju lõpptarbijale, kuna sellega kaasnes usaldusväärsem, selgem ja õigeaegsem teave oma energiatarbimise kohta ja sellega seonduvalt oli lõpptarbijal võimalik oma kulusid vähendada, käituda energiasäästlikumalt. Direktiivi nr 2018/2002 ülevõtmisega kaasnevad täiendavad või isegi uued positiivsed mõjud energia lõppkasutajale, kelleks on eramajade või kortermajade korterite elanikud või mitmeotstarbeliste hoonete kasutajad, kui selliseid hooneid varustatakse energiavõrgust (elektrivõrgust, gaasivõrgust ja/või kaugküttevõrgust) ja kui nende elanikel või kasutajatel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga. Tarbimispõhine mõõtmine tähendab erinevate kasutajate poolt individuaalselt kasutatavates osades toimuva tarbimise mõõtmist. Tarbimispõhine mõõtmine peab olema kulutõhus, mis sõltub sellest, kas seotud kulud on potentsiaalse energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed. Tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusust hinnates võidakse võtta arvesse teiste konkreetsete kavandatud meetmete mõju asjaomases hoones, näiteks peatset renoveerimist. Soojusenergia individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvuse tagamiseks ja seeläbi tarbimispõhise mõõtmise rakendamise hõlbustamiseks peavad olema läbipaistvad ja avalikult kättesaadavad riiklikud eeskirjad kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kulude jaotamise kohta kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes. Eestis on välja töötatud Eesti Vabariigi majandusministri 11. augusti 1997. a käskkirja nr 86 «Soojusvarustuse jaotamise ja arvestamise metoodika soojusmõõtureid mitteomavatele ostjatele» lisa. Arvetel esitatav teave ja iga-aastased aruanded on olulised tarbijate energiatarbimisest teavitamise vahendid. Arved muutuvad lihtsamaks, selgemaks ja arusaadavamaks, tagades samal ajal, et eraldi vahendid, näiteks arvetel esitatav teave, teavitusvahendid ja iga-aastased aruanded annaksid kogu vajaliku teabe, mis võimaldab tarbijatel oma energiatarbimist muuta, pakkumisi võrrelda ja tarnijaid vahetada. Lisaks on kortermajades elavatele kodutarbijatel võimalus läbi korteriühistu taotleda rekonstrueerimistoetuseid. Hetkel jagatakse rekonstrueerimistoetust EL struktuurivahenditest. Eelnõu abil mitmekesistatakse võimalusi rekonstrueerimistoetuse rahastamiseks tulevikus. Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 9 peaks liidu energiatõhususpoliitika olema kaasav ja seega tagatakse eelnõu rakendamisega energiatõhususmeetmete kättesaadavus energiaostuvõimetutele tarbijatele. Hoonete energiatõhususe paranemisest peavad eelkõige saama kasu majanduslikult ebakindlas olukorras olevad leibkonnad, sealhulgas energiaostuvõimetud tarbijad, ning asjakohasel juhul need, kes elavad sotsiaaleluruumides. Selleks peavad energiasäästule suunatud poliitikameetmed olema osaliselt sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega. Laienevad ka alternatiivsed poliitikameetmed riiklikele energiatõhususe fondidele. Tagamaks, et energiatõhususmeetmed vähendavad kestlikult üürnike energiaostuvõimetust, võetakse arvesse asjaomaste meetmete kulutasuvust, samuti taskukohasust kinnisvara omanikele ja üürnikele, ning tagatakse nende meetmete piisav rahaline toetamine. Hiljemalt 25. oktoobriks 2020 peaksid vastpaigaldatud soojusarvestid ja küttekulujaoturid olema kaugloetavad, et tagada kulutõhus ja sage tarbimisandmete esitamine. - 12 - 6.2. Mõjud lõpptarbijale Eelnõu rakendamine toob kaasa mõju lõpptarbijale, kelleks on energiamajanduse korralduse seaduse § 2 punkt 21 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijaks kortermajades on ühistud või ühisused, kui energia müüki ei ole korraldatud teisiti. Selleks, et lõpptarbija saaks esitada arvetele olevat teavet lõppkasutajale, on vaja teha muudatusi kulude jaotamise arvestamise osas. Senini on küttekulusid lõppkasutajate vahel jagatud valdavalt köetava pinna või üldpinna suuruse järgi. Nüüdseks tuleb lõpptarbijal esitada arved eelnõu § 121 sätestatud viisil ja § 131 sätestatud teabega. Võimalikud lahendused uute nõuete täitmiseks on muudatused:  ühistute raamatupidamisprogrammides;  küttearvestuse teenuse pakkujate lahendustes, mille abil küttekuluarvestust koostatakse;  lepingutes, mis on sõlmitud lõpptarbija ja energiat pakkuva tarnija vahel. Kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes, kus on keskküte või -jahutus või mida varustatakse kaugkütte või kaugjahutusssüsteemist, paigaldatakse kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist mõõtvad individuaalsed arvestid, kui see on tehniliselt teostatav, kulutasuv ja proportsionaalne potentsiaalse energiasäästuga. 6.3 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Eelnõu rakendamine omab mõju riigi julgeolekule, kuna eelnõus sätestatud energiasäästu eesmärk ning kogu eelnõus kehtestatavad täiendavad energiasäästumeetmed vähendavad olulisel määral Eesti sõltuvust energiakandjate impordist ning tõstavad seeläbi valmisolekut tulla toime olukorras, kus esineb probleeme energiavarustusega. 6.4 Mõju majandusele Eelnõu rakendamine avaldab mõju riigi majandusele, kuna tekitab täiendava vajaduse suurema tööhõive järgi hoonete energiatõhusa rekonstrueerimise, uute hoonete ehituse ning laiemalt energiateenuste turul. Eelnõu loob eelduseid energiaturul tegutsevatele ettevõtjatele äritegevuse arendamiseks, mille sihiks on energiasäästule suunatud täiendavate lahenduste pakkumine energia edastamise või müügi teenuste kõrval. Eelnõu ei mõjuta energiaturul uute energiaettevõtjate pääsu turule, turu koondumistaset ja ettevõtjate konkurentsimeetodite (nagu hinnad, kvaliteet, reklaam) kasutamist. Üldise energiasäästukohustuse jaoks rakendatavad energiasäästumeetmed võivad soodustada innovatsiooni ehk uute tootmismeetodite, toodete ja teenuste väljatöötamist, samuti uurimis- ja arendustegevust, ettevõtete rahvusvahelistumist ning ettevõtjate koostööd. Väljavaateid üldise energiasäästukohustuse täitmiseks Eestis on hinnatud uuringus „Riigi üldine energiatõhususkohustus aastatel 2021–2030 ning taastuvenergia eesmärkide täitmine“3. Uuringu järgi on üldise energiasäästukohustuse täitmine võimalik, kuid eeldab mitmeid tõsiseid muutuseid transpordisektoris, hoonete rekonstrueerimise kindlustamiseks ja põllumajanduses, mis on samuti vajalikud ka teiste 2030 kliima- ja energiapoliitika sihtide saavutamiseks Eestis. 6.4.1 Ettevõtjate energiatõhususkohustuse rakendamise perspektiividest Kui otsustatakse olemasolevatele meetmetele lisaks rakendada energiaettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteemi, võib see energia hindu tõsta. See on olnud üks põhilisi argumente energiaettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamise vastu. Energiatõhususkohustuste süsteemi rakendamiseks on ettevõtjate valmisolek vähene, vajalik kompetents on kogunenud toetusmeetmetega tegelevatesse asutustesse (Sihtasutus KredEx, Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK)). Ettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteemi 3 https://www.mkm.ee/sites/default/files/180917_energiatohusus_2030_aruanne.pdf - 13 - rakendamine ei ole ainus alternatiivne mudel tänasele üldise energiasäästukohustuse täitmise lahendusele Eestis, kus kohustust täidetakse riigi poolt rakendatavate poliitikameetmete abil. Näiteks Soome on kümneid aastaid rakendanud ettevõtjate (ühenduste) ja riigi vahelist koostöömudelit, mis põhineb vabatahtlikel kokkulepetel. Täiendavaid lahendusi üldise energiasäästukohustuse rakendamiseks tuleb Eestis põhjalikumalt analüüsida ja see ei ole teostatav direktiivi 2018/2002 ülevõtmise ajaraamis. Lõpptarbijate ja lõppkasutajate suurem kaasamine nii enda energiatarbimise kui ka kogu energiataristu juhtimisse (nõudluse juhtimine) võimaldab tarbijaid suunata oma tavapäraseid tarbimisharjumusi muutma ning hoidma kokku kulusid, kasutades energiat ajal, mil see on turul odavam. Ettevõtjate energiatõhususkohustuste rakendamine võib vähendada survet riigieelarvele, mida tekitab üldise energiasäästukohustuse täitmiseks vajalik energiasäästumeetmete rahastamise vajadus. Seni Eestis mitterakendatud ja ka direktiivi nr 2018/2002 üle võtva seaduse järgi mitterakendatav energiaettevõtjate energiatõhususkohustuste süsteem võib olla oluliseks toeks energiateenuseid ja energiasäästulahendusi pakkuvate ettevõtjate arvu kasvul. 6.5 Mõju elu- ja looduskeskkonnale Eelnõu rakendamisel on oluline mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna energia tootmine tekitab ülekaaluka osa inimtegevusega seotud keskkonnamõjust Eestis. Eelnõu toel rakendatavad uued energiasäästumeetmed aitavad vähendada energeetikaga seonduvaid keskkonnamõjusid Eestis, mis on tingitud energia tarbimisest lõpptarbijate juures. 6.6 Energiasäästule suunatud tegevus on muutnud ilusamaks linnapilti paljudes Eesti linnades ning tõstnud elanike huvi oma elukeskkonna kaasajastamise suhtes. Hoonete energiatõhusamaks rekonstrueerimine saab käia käsikäes ainult tervikliku lähenemisega hoonetele, st et selle käigus muudetakse ka nende välisviimistlust sageli paremaks. 6.7 Mõju regionaalarengule Eelnõul puudub otsene mõju regionaalarengule, see võib olla regionaalarengule pärssiv mõju, sest üldise energiasäästukohustuse täitmise praegune lahendus – tuginemine olemasolevatele toetusprogrammidele korterelamute, väikemajade ja tänavavalgustuse rekonstrueerimiseks, soodustab ennekõike energiasäästumeetmete rakendamist võimekamate lõpptarbijate juures. Samas on kohalike omavalitsuste liitmine tõstnud liitunud omavalitsuste finantsvõimekust ja seega on ka endistel väiksematel piirkondadel võimalus muuta hooned energiasäästlikumaks. Suureneb inimeste teadlikkus energiasäästu osas. 6.8 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Eelnõu üldist energiasäästukohustuse rakendamist puudutavad osad mõjutavad eelkõige MKM-i haldusala. Eelnõuga kasvab halduskoormus osaleva või volitatud isiku poolt rakendatud või korraldatud poliitikameetmetele rakendamise tulemuslikkuse seirel, sest statistiliselt olulisele osale energiatõhususe parandamise üksikmeetmetest tuleb teha tulemuslikkuse hindamine. Osalevate või volitatud isikute hulka kuuluvad Eestis näiteks KredEx ja KIK. Lisaks tuleb tagada üldise energiatõhususkohustuse planeerimine ja täitmise seire koos sellega kaasneva aruandluse esitamisega. Uued ülesanded võivad kaasa tuua täiendava energiatõhususe teemadega tegeleva spetsialisti ametikoha moodustamise vajaduse MKMis. 6.9 Muud otsesed või kaudsed mõjud Eelnõu rakendamisel puuduvad muud otsesed või kaudsed mõjud. - 14 - 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõu rakendamise ei ole seotud teiste riigi ja kohaliku omavalitsuste tegevustega ning ei too kaasa uusi kulusid ega tulusid. 8. Rakendusaktid Eelnõu §-s 1 esitatud § 11 lõike 31 alusel ja § 18 lg 2 alusel koostatud rakendusakti kavandid on lisatud seletuskirja lisas. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. Tuginedes direktiivis 2018/2002 väljatoodule, et Euroopa Parlament kutsus oma 15.detsembri 2015. aasta resolutsioonis Euroopa energialiidu suunas liikumise kohta komisjoni üles hindama võimalust suurendada energiatõhususe eesmärki 2030. aasta perspektiivis ja sellele, et uute täiendavate eesmärgi saavutamiseks vajalikele meetmetele üleminek vajab ettevalmistusaega, jõustuvad energiamajanduse korralduse seaduse § 3 lõiked 9–11 ning § 21 lõike 1 punkt 1, § 21 lõike 1 punkt 2 kehtetuks tunnistamine; § 21 lõikega 5 täiendamine; § 31 punkti 6 ja § 34 kehtetuks tunnistamine 2021. aasta 1. jaanuaril. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu avaldatakse EISis, saadetakse kooskõlastamisele Rahandus-, Keskkonna-, Sotsiaal- ja Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks MTÜ-le Korterühistute Liit, Omanike Keskliidule, MTÜ-le Eesti Jõujaamade- ja Kaugkütteühing ning Elektritööstuse Liidule. Lisaks sellele viiakse läbi erinevatele huvigruppidele teabepäevad. Algatab Vabariigi Valitsus Tallinn „…“ ….. 2019. a - 15 - Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja Lisa 1 Euroopa Liidu direktiivi (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust ja Eesti õigusakti vastavustabel EL-i õigusakti norm EL-i EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaarid (EL) 2018/2002 õigusakti rakendamiseks kehtestatavad riigisisesed normi õigusaktid ülevõtmise kohustus Artikkel, lõige, punkt Jah, ei, Paragrahv, Pealkiri valikuline lõige, punkt 1) Artikli 1 lõige 1 jah Võetakse üle riikliku energia- Riiklik energia- ja kliimakava asendatakse järgmisega: ja kliimakavaga, mis lõppversioon tuleb Euroopa „1.Käesolevas direktiivis kehtestatakse liidus töötatakse välja määruse (EL) Komisjonile esitada hiljemalt energiatõhususe edendamise 2018/1999 alusel 31.12.2019 meetmete ühine raamistik, et tagada liidu 2020. aasta energiatõhususe põhieesmärgi 20 % ja 2030. aasta energiatõhususe põhieesmärgi vähemalt 32,5 % täitmine ning et rajada teed edasisele energiatõhususe parandamisele pärast kõnealuseid tähtaegasid. Käesolevas direktiivis kehtestatakse normid, mille eesmärk on kõrvaldada energiaturutõkked ning energia tõhusat tarnimist ja kasutamist takistavad turutõrked, ning nähakse ette soovituslike riiklike energiatõhususeesmärkide ja -panuste kindlaksmääramine aastateks 2020 ja 2030. Käesolev direktiiv aitab rakendada energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.“ Artiklisse 3 lisatakse ei Puudutab Euroopa komisjoni, järgmised lõiked: „4.Hiljemalt 31. oktoobriks ei kohaldu Eestile 2022 hindab komisjon, kas liit on saavutanud 2020. aasta energiatõhususe põhieesmärgi. 5.Iga liikmesriik kehtestab jah EnKS § 3 Eesmärk kehtestatakse määruse (EL) 2018/1999 (*) artiklite 4 ja 6 kohaselt lg 9 ja lg „Riiklikus energia- ja soovituslikud riiklikud 11; EnKS § kliimakavas aastani 2030“, energiatõhususpanused, 3 lg 2 p 1 mis tuleb esitada Euroopa pidades silmas käesoleva muudatus. Komisjonile hiljemalt direktiivi artikli 1 lõikes 1 sätestatud liidu 2030. aasta 31.12.2019 eesmärki. Kõnealuste energiatõhususpanuste kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse, et liidu energiatarbimine ei tohi 2030. aastal ületada 1 273 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergiat ja/või 956 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergiat. Liikmesriigid teatavad kõnealused energiatõhususpanused komisjonile määruse (EL) 2018/1999 artiklites 3 ja 7– 12 osutatud lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade raames ja nimetatud artiklite kohaselt. ei Puudutab Euroopa komisjoni, 6.Komisjon hindab artikli 1 ei kohaldu Eestile lõikes 1 sätestatud liidu 2030. aasta energiatõhususe põhieesmärki, et esitada hiljemalt 2023. aastal seadusandlik ettepanek kõnealuse eesmärgi suurendamiseks juhul, kui majanduse või tehnoloogia arengust tuleneb oluline kulude vähenemine või kui on vaja täita liidu rahvusvahelisi CO2-heite vähendamise kohustusi. 3) Artikkel 7asendatakse järgmisega: „Artikkel 7 Energiasäästukohusts 1.Liikmesriigid peavad jah EnKS § 16 lg saavutama lõppkasutuse 2 kumulatiivse energiasäästu, mis on vähemalt võrdne järgmisega: EnKS § 14 lg a) igal aastal 1. jaanuarist 2 2014 kuni 31. detsembrini 2020 uus energiasääst 1,5 % aastasest energiamüügimahust lõpptarbijatele, arvestatuna 1. jaanuarile 2013 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena. Transpordis kasutatava energia müügi mahu võib sellest arvutusest täielikult või osaliselt välja EnKS § 14 lg jätta; 31 b) igal aastal alates 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 uus energiasääst 0,8 % aastasest energia lõpptarbimisest, arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena. Erandina käesolevast nõudest võivad Küpros ja Malta igal aastal 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 saavutada uue energiasäästu 0,24 % aastasest energia lõpptarbimisest, arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena. Liikmesriigid võivad arvesse võtta energiasäästu EnKS § 14 lg poliitikameetmetest, mis võeti hiljemalt 31. detsembril 4 2020 või pärast seda kuupäeva, tingimusel et selliste meetmete tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida võetakse pärast 31. detsembrit 2020. Kooskõlas esimese lõigu punktiga b peavad liikmesriigid jätkuvalt saavutama uue iga-aastase säästu kümneaastastel ajavahemikel pärast 2030. aastat, välja arvatud juhul, kui läbivaatamisel komisjonis 2027. aastal ja seejärel iga kümne aasta tagant jõutakse järeldusele, et aastaks 2050 seatud liidu pikaajalisi energia- ja kliimaeesmärke ei ole vaja saavutada. Liikmesriigid otsustavad, kuidas jaotada uue säästu arvutatud kogus esimese lõigu punktides a ja b osutatud ajavahemike peale, tingimusel et nõutav lõppkasutuse summaarne kumulatiivne energiasääst on saavutatud kummagi kohustusperioodi lõpuks. 2.Tingimusel et liikmesriigid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei täidavad vähemalt lõike 1 rakendata esimese lõigu punktis b osutatud lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu kohustuse, võivad nad nõutava energiasäästu koguse arvutada, kasutades ühte või Valikuline säte, mida Eestis ei mitut järgmist võimalust: Ei rakendata a) kohaldades lõpptarbijatele müüdava energia aastase säästu määra või energia lõpptarbimise säästu määra, arvestatuna 1. jaanuarile Ei Valikuline säte, mida Eestis ei 2019 eelnenud viimase rakendata kolme aasta keskmisena; b) jättes arvutamise lähtestsenaariumist täielikult Ei Valikuline säte, mida Eestis ei või osaliselt välja transpordis rakendata kasutatava energia; c) kasutades mis tahes lõikes 4 osutatud võimalust. 3.Kui liikmesriigid kasutavad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei lõike 2 punktis a, b või c rakendata osutatud võimalust, kehtestavad nad: Ei a) aastase säästu määra, mida Valikuline säte, mida Eestis ei kohaldatakse nende rakendata lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu arvutamisel, mis tagab, et nende energia netosäästu lõplik kogus ei ole Valikuline säte, mida Eestis ei lõike 1 esimese lõigu punktis Ei rakendata b nõutust väiksem, ning b) arvutamise lähtestsenaariumi, millest võidakse täielikult või osaliselt välja jätta transpordis kasutatav energia. 4.Tingimusel, et järgitakse Jah EnKS § 15 lõiget 5, võib liikmesriik: a) teha lõike 1 esimese lõigu lg 3 punkti a kohase arvutuse, Jah kasutades väärtusena 1 % EnKS § 15 2014. ja 2015. aastal, 1,25 % lg 1 p 1 2016. ja 2017. aastal ning 1,5 % 2018., 2019. ja 2020. aastal; Jah b) jätta arvutusest täielikult EnKS § 15 või osaliselt välja lõike 1 lg 2 esimese lõigu punktis a osutatud kohustusperioodi puhul sellise energia müügi maht või nimetatud lõigu punktis b osutatud Jah kohustusperioodi puhul selline energia lõpptarbimise maht, mida kasutatakse EnKs § 15 direktiivi 2003/87/EÜ I lisas lg 1 p 3 loetletud tööstusharudes; c) lubada arvata nõutavast energiasäästu kogusest maha energiasääst, mis on saavutatud energia muundamise, jaotuse ja ülekande sektorites, sealhulgas tõhusa kaugkütte ja -jahutuse infrastruktuuris, artikli 14 lõikes 4 ja lõike 5 punktis b, artikli 15 lõigetes 1–6 ja lõikes 9 sätestatud nõuete rakendamise tulemusena. Liikmesriigid Jah teavitavad komisjoni käesoleva punkti kohaselt kavandatavatest poliitikameetmetest EnKS § 15 lg ajavahemikuks 1. jaanuarist 1p3 2021 kuni 31. detsembrini 2030 oma lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade raames. Kõnealuste meetmete mõju arvutatakse V lisa kohaselt ja lisatakse nimetatud kavadesse; d) võtta nõutava Ei Valikuline säte, mida Eestis ei energiasäästu koguse rakendata arvutamisel arvesse energiasäästu, mis tuleneb üksikmeetmetest, mida on rakendatud alates 31. detsembrist 2008 ning mis avaldavad jätkuvalt mõju 2020. aastal seoses lõike 1 esimese lõigu punktis a Ei Valikuline säte, mida Eestis ei osutatud kohustusperioodiga rakendata ja pärast 2020. aastat seoses lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud kohustusperioodiga ning mida on võimalik mõõta ja Ei kontrollida; Valikuline säte, mida Eestis ei e) võtta nõutava rakendata energiasäästu koguse arvutamisel arvesse energiasäästu, mis tuleneb poliitikameetmetest, kui on võimalik näidata, et tänu kõnealustele meetmetele rakendatakse alates 1. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2020 üksikmeetmeid, mis tagavad energiasäästu pärast 31. detsembrit 2020; f) jätta nõutava energiasäästu koguse arvutamisel välja 30 % tõendatult hoonete välispinnal ja hoonete sees oma tarbeks toodetud energia kogusest, mis on saadud tänu poliitikameetmetele, millega edendatakse uute taastuvenergialahenduste paigaldamist; g) võtta nõutava energiasäästu koguse arvutamisel arvesse energiasäästu, mis ületab energiasäästu, mis tuleb saavutada kohustusperioodil 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020, tingimusel et selline sääst tuleneb artiklites 7a ja 7b osutatud poliitikameetmete alusel võetud üksikmeetmetest, millest liikmesriigid on teada andnud oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ning mille kohta nad on aru andnud oma eduaruannetes vastavalt artiklile 24. 5.Liikmesriigid kohaldavad Jah EnKS § 15 lg lõike 4 kohaselt valitud 3 variante ning arvutavad nende mõju lõike 1 esimese lõigu punktides a ja b osutatud kohustusperioodide Jah kohta eraldi: EnKS § 15 lg a) lõike 1 esimese lõigu 3 punktis a osutatud kohustusperioodi jooksul nõutava energiasäästu koguse arvutamiseks võivad liikmesriigid kohaldada lõike 4 punkte a–d. Kõik lõike 4 kohaselt valitud variandid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei koos ei tohi anda üle 25 % rakendata energiasäästu kogusest, millele on osutatud lõike 1 esimese lõigu punktis a; b) lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud kohustusperioodil nõutava energiasäästu koguse arvutamiseks võivad liikmesriigid kasutada lõike 4 punkte b–g, kui lõike 4 punktis d osutatud üksikmeetmed avaldavad jätkuvalt kontrollitavat ja mõõdetavat mõju pärast 31. detsembrit 2020. Kõik lõike 4 kohaselt valitud variandid koos ei tohi tuua kaasa suuremat energiasäästu kui 35 % energiasäästu kogusest, mis on arvutatud kooskõlas lõigetega 2 ja 3. Sõltumata sellest, kas liikmesriigid jätavad arvutamise lähtestsenaariumist täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia või kasutavad mis tahes lõikes 4 osutatud varianti, tagavad nad, et kohustusperioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 energia lõpptarbimises saavutatav uue säästu netokogus ei ole väiksem kui kogus, mis saavutatakse lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud aastase energiasäästu määra kohaldamisel. 6.Liikmesriigid kirjeldavad jah Võetakse üle riikliku energia- ja Riiklik energia- ja kliimakava oma lõimitud riiklikes kliimakavaga, mis töötatakse lõppversioon tuleb Euroopa energia- ja kliimakavades vastavalt määruse (EL) välja määruse (EL) 2018/1999 Komisjonile esitada hiljemalt 2018/1999 III lisale, kuidas alusel 31.12.2019. Kuna Eesti ei arvutatakse energiasäästu rakenda käesoleva artikli lõike 4 kogus, mis tuleb saavutada valikulisi sätteid, ei käsitle käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b „Riiklik energia- ja kliimakava osutatud ajavahemiku 1. aastani 2030“ lõike 4 ülevõtmise jaanuarist 2021 kuni 31. aspekte. detsembrini 2030 jooksul ja asjakohasel juhul selgitavad, kuidas kehtestati aastase energiasäästu määr ja arvutamise lähtestsenaarium ning milliseid käesoleva artikli lõikes 4 esitatud variante kohaldati ja mil määral. 7.Pärast 31. detsembrit 2020 jah EnKS § 18 volitusnorm võetakse üle määrusega saavutatud energiasäästu ei arvestata energiasäästu lg 2 p 61 (MTMm EsAE), eelnõuga koguse hulka, mis tuleb laiendatakse volitusnormi saavutada ajavahemikul 1. määruse andmiseks (EnKS § 18 jaanuarist 2014 kuni 31. lg 2 p 61) detsembrini 2020. 8.Erandina käesoleva artikli Ei Valikuline säte, mida Eestis ei lõikest 1 võivad rakendata, sest liikmesriigid, kes lubavad kohustatud isikutel kasutada Eestis puuduvad eeldused sätte artikli 7a lõike 6 punktis b rakendamiseks (sama ka osutatud võimalust, võtta punktide a-d osas) käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti a kohaldamisel arvesse mis tahes 2010. aastale järgneval aastal ja enne käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud kohustusperioodi saavutatud energiasäästu nii, nagu see Ei oleks saavutatud pärast 31. detsembrit 2013 ja enne 1. jaanuarit 2021, tingimusel et esinevad kõik järgmised asjaolud: a) energiatõhususkohustuste Ei süsteem kehtis mis tahes ajal alates 31. detsembrist 2009 kuni 31. detsembrini 2014 ja Ei see oli hõlmatud artikli 24 Ei lõike 2 kohaselt liikmesriigi esitatud esimese riikliku energiatõhususe tegevuskavaga; b) energiasääst saavutati kohustuste süsteemi raames; c) energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga; d) aastad, mille puhul on energiasäästu arvesse võetud nii, nagu oleks see saavutatud, on märgitud riiklikes energiatõhususe tegevuskavades kooskõlas artikli 24 lõikega 2. 9.Liikmesriigid tagavad, et jah EnKS § 24 lg artiklites 7a ja 7b ning artikli 31, määrus § 20 lõikes 6 osutatud poliitikameetmetest tulenev 18 lg 1 energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga. 10.Liikmesriigid peavad jah EnKS § 16 lg käesoleva artikli lõike 1 1 ja 2 kohaselt nõutava energiasäästu koguse saavutamiseks looma artiklis 7a osutatud energiatõhususkohustuste süsteemi või võtma artiklis 7b osutatud alternatiivseid poliitikameetmeid. Liikmesriigid võivad ühendada energiatõhususkohustuste süsteemi alternatiivsete poliitikameetmetega. 11.Energiasäästu saavutamise Jah EnKS § 161 lg kohustuste täitmiseks 2, lg 5 võetavate poliitikameetmete väljatöötamisel võtavad liikmesriigid arvesse vajadust leevendada energiaostuvõimetust kooskõlas nende määratletud kriteeriumidega ja võttes arvesse olemasolevaid valdkonna tavasid, nõudes asjakohases ulatuses, et osa riikliku energiatõhususkohustuste süsteemi raames võetud energiatõhususmeetmetest, alternatiivsetest poliitikameetmetest või riiklikust energiatõhususe fondist rahastatud programmidest või meetmetest tuleb rakendada prioriteedina majanduslikult Jah Direktiivi ülevõtmisega ebakindlas olukorras olevates EnKS § 161 lg võetud kasutusele mõisted kodumajapidamistes, 3 „energiaostuvõimetu isik“ ja sealhulgas energiaostuvõimetutes energiaostu riskigrupp. kodumajapidamistes ja Meetmepõhine tegevus, mis asjakohasel juhul on olemas (vt. eelnõu sotsiaaleluruumides. seletuskiri) ka praegu ning Energiaostuvõimetuse tegevus jätkub järgmises leevendamise meetmete tulemustest käesoleva toetusperioodis. direktiivi kontekstis annavad liikmesriigid teada oma lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes kooskõlas määrusega (EL) 2018/1999. 12.Liikmesriigid tõendavad, EnKS § 24 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja et kui tegemist on 6 muutmist poliitikameetmete või üksikmeetmete kattuva mõjuga, ei arvestata energiasäästu kahekordselt.“ 4) Lisatakse järgmised artiklid: „Artikkel 7a Energiatõhususkohustuste süsteemid 1.Kui liikmesriigid Ei Valikuline säte, mida Eestis ei otsustavad täita oma rakendata kohustusi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu koguse saavutamiseks energiatõhususkohustuste süsteemi abil, tagavad nad, et iga liikmesriigi territooriumil tegutsevad, käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kohustatud isikud täidavad oma lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu nõude, mis on sätestatud artikli 7 lõikes 1, ilma et see piiraks artikli 7 lõigete 4 ja 5 kohaldamist. Asjakohasel juhul võivad liikmesriigid otsustada, et kohustatud isikud täidavad kõnealuse energiasäästunõude täielikult või osaliselt rahalise sissemaksega riiklikku energiatõhususe fondi vastavalt artikli 20 lõikele 6. 2.Objektiivseid ja Ei Valikuline säte, mida Eestis ei mittediskrimineerivaid rakendata kriteeriume aluseks võttes määravad liikmesriigid kohustatud isikud oma territooriumil tegutsevate energiatarnijate, energia- jaemüügiettevõtjate ja transpordikütusetarnijate või -jaemüüjate seast. Kohustuse täitmiseks vajaliku energiasäästu koguse peavad saavutama liikmesriigi poolt lõpptarbijate seast määratud kohustatud isikud, sõltumata artikli 7 lõike 1 kohaselt tehtud arvutusest, või kui liikmesriigid nii otsustavad, siis muud isikud sertifitseeritud energiasäästuna, nagu on kirjeldatud käesoleva artikli lõike 6 punktis a. 3.Kui energia- Ei Valikuline säte, mida Eestis ei jaemüügiettevõtja määratakse rakendata lõike 2 kohaselt kohustatud isikuks, tagavad liikmesriigid, et oma kohustust täites ei loo energia-jaemüügiettevõtja tarbijatele tarnija vahetamiseks tõkkeid. 4.Liikmesriigid väljendavad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei igalt kohustatud isikult rakendata nõutavat energiasäästu kogust kas lõpp- või primaarenergia tarbimisena. Nõutava energiasäästu koguse väljendamiseks valitud meetodit kasutatakse ka kohustatud isikute teatatud energiasäästu arvutamiseks. Kasutatakse IV lisas osutatud ümberarvutustegureid. 5.Liikmesriigid loovad Ei Valikuline säte, mida Eestis ei mõõtmis-, kontrolli- ja rakendata tõendamissüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit kohustatud isikute poolt kasutusele võetud energiatõhususe parandamise meetmetest. Mõõtmine, kontrollimine ja tõendamine peab toimuma kohustatud isikutest sõltumatult. 6.Energiatõhususkohustuste Ei Valikuline säte, mida Eestis ei süsteemi raames võivad rakendata liikmesriigid teha emba- kumba või mõlemat: a) lubada kohustatud isikutel arvestada oma kohustuste täitmisena energiateenuseosutaja või muu kolmanda isiku saavutatud sertifitseeritud energiasäästu, sealhulgas ka siis, kui kohustatud isikud edendavad muude riigi heakskiidetud asutuste või avaliku sektori asutuste kaudu meetmeid, mis võivad hõlmata ametlikke partnerlusi ja mida võib täiendada muude rahastamisallikatega. Kui liikmesriigid seda lubavad, tagavad nad, et energiasäästu sertifitseerimisel kehtib liikmesriikide kehtestatud selge, läbipaistev ja kõikidele turuosalistele avatud ja sertifitseerimiskulude minimeerimist taotlev heakskiitmismenetlus; b) lubada kohustatud isikutel arvestada teataval aastal saavutatud energiasäästu nii, nagu see oleks saavutatud mis tahes eelmisel neljal või järgmisel kolmel aastal, kuid mitte pärast artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustusperioodide lõppu. Liikmesriigid hindavad ja asjakohasel juhul võtavad meetmeid, et minimeerida energiatõhususkohustuste süsteemide otseste ja kaudsete kulude mõju rahvusvahelisele konkurentsile avatud energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimele. 7.Liikmesriigid avaldavad Valikuline säte, mida Eestis ei kord aastas kõikide rakendata kohustatud isikute või kohustatud isiku iga allkategooria saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud koguenergiasäästu. Artikkel 7b Alternatiivsed poliitikameetmed 1.Kui liikmesriigid EnKS § 23 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja otsustavad täita oma kohustusi artikli 7 lõike 1 1p1 muutmist kohaselt nõutava energiasäästu saavutamiseks alternatiivsete poliitikameetmetega, tagavad nad, et artikli 7 lõikes 1 nõutud energiasäästu saavutavad lõpptarbijad, ilma et see piiraks artikli 7 lõigete 4 ja 5 kohaldamist. 2.Kõikide meetmete jaoks, EnKS § 23 Kehtiv seadusandlus ei vaja mis ei ole maksustamismeetmed, lg 1 p 1 muutmist loovad liikmesriigid mõõtmis-, kontrollimis- ja tõendamissüsteemi, mille alusel kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist ja esindavat valimit osalevate või volitatud isikute poolt energiatõhususe suurendamiseks võetud meetmetest. Mõõtmine, kontrollimine ja tõendamine peab toimuma osalevatest või volitatud isikutest sõltumatult.“ 5) Artiklit 9 muudetakse järgmiselt: a) pealkiri asendatakse jah muudetud järgmisega: „Gaasi- ja elektrikoguse mõõtmine“; b) lõike 1 esimene lõik ELTS § 67 lg Kehtiv seadusandlus ei vaja asendatakse järgmisega; „1.Niivõrd kui see on 1 ja 5; muutmist tehniliselt võimalik, rahaliselt VE § 39; mõistlik ning potentsiaalse MGS § 24 lg energiasäästuga seoses 1 ja 15-16; proportsionaalne, tagavad KKütS § 15 liikmesriigid, et elektri ja maagaasi lõpptarbijad lg 1. varustatakse EnKS § 11 lg konkurentsivõimelise 1 ja 2, § 12 lg hinnaga individuaalsete 2. arvestitega, mis kajastavad täpselt tegelikku energiatarbimist ja annavad teavet tegeliku tarbimisaja kohta.“; c) lõige 3 jäetakse välja. ei Arvestatud lõike 3 kustutamisega ja arvestatakse artiklis 9b sätestatuga 6) Lisatakse järgmised jah artiklid: „Artikkel 9a Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee mõõtmine 1.Liikmesriigid tagavad, et jah EnkS § 11 lg kaugkütte, kaugjahutuse ja 1 sooja tarbevee lõpptarbijad varustatakse konkurentsivõimelise hinnaga arvestitega, mis kajastavad täpselt tegelikku energiatarbimist. 2.Kui hoonele tarnitakse jah EnKS § 11 lg kütet, jahutust või sooja 2 tarbevett mitut hoonet teenindavast kesksest allikast või kaugkütte- või kaugjahutussüsteemist, paigaldatakse arvesti soojusvaheti juurde või tarnimiskohta. Artikkel 9b Kütte, jahutuse jah ja sooja tarbevee tarbimispõhine mõõtmine ja kulude jaotamine 1.Kortermajades ja Jah EnkS § 11 lg mitmeotstarbelistes hoonetes, 3 kus on keskküte või -jahutus või mida varustatakse kaugkütte- või kaugjahutussüsteemist, paigaldatakse individuaalsed arvestid, et mõõta kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist igas hooneüksuses, kui see on tehniliselt teostatav, kulutasuv ja proportsioonis potentsiaalse jah energiasäästuga. EnKS § 11 lg 3 prim Kui individuaalsete arvestite kasutamine ei ole tehniliselt teostatav ega kulutõhus iga hooneüksuse kütte tarbimise mõõtmiseks, kasutatakse igal radiaatoril soojatarbimise mõõtmiseks individuaalseid küttekulujaotureid, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab, et selliste küttekulujaoturite paigaldamine ei ole kulutõhus. Sellistel juhtudel võib kaaluda alternatiivseid kulutõhusaid soojatarbimise mõõtmise viise. Iga liikmesriik sõnastab selgelt tehnilise teostamatuse ja kulutasuvuse puudumise kindlaksmääramise üldkriteeriumid, metoodika ja/või korra ning avaldab need. 2.Uutes kortermajades ja uute jah muudetakse EhS § 65 lõike 3 mitmeotstarbeliste hoonete alusel kehtestatud ettevõtlus- ja elamiseks mõeldud osades, kus on keskne kütteallikas infotehnoloogiaministri määrust sooja tarbevee jaoks või mida nr 63 „Hoone energiatõhususe varustatakse miinimumnõuded“ kaugküttesüsteemist, paigaldatakse individuaalsed arvestid sooja tarbevee mõõtmiseks, ilma et see piiraks lõike 1 esimese lõigu kohaldamist. 3.Kui kortermaju või jah Majandusministri Ei vaja muutmist (kaasa mitmeotstarbelisi hooneid 23.03.1993.a. Määruse nr 4 Lisa arvatud alapunktid a-c) varustatakse kaugkütte- või kaugjahutussüsteemist või „Hoonete soojusvarustuseks kui sellistes majades on vajaliku soojusenergia kulude põhiline ühine küte või arvestamise ja jaotamise jahutus, tagavad juhend“ liikmesriigid, et neil on läbipaistvad ja avalikult kättesaadavad riiklikud eeskirjad kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kulude jaotamise kohta sellistes hoonetes, et tagada individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvus ja täpsus. Kui see on asjakohane, hõlmavad nimetatud eeskirjad juhiseid energiakulude jaotamise viisi kohta järgmiselt: a) soe tarbevesi; b) hoone seadmetest kiirguv soojus ja ühispindade kütmiseks kasutatav soojus (kui trepikodades ja koridorides on radiaatorid); c) korterite küte ja jahutus. Artikkel 9c Kaugloetavuse nõue 1.Artiklite 9a ja 9b jah EnKS § 371 lg kohaldamiseks paigaldatakse 1 pärast 25. oktoobrit 2020 üksnes kaugloetavaid arvesteid ja küttekulujaotureid. Kohaldatakse jätkuvalt artikli 9b lõikes 1 sätestatud tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe tingimusi. 2.Paigaldatud arvestid ja jah EnKS § 371 lg küttekulujaoturid, mis ei ole 2 kaugloetavad, ehitatakse ümber kaugloetavaks või vahetatakse välja kaugloetavate arvestitega hiljemalt 1. jaanuariks 2027, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik tõendab, et see ei ole kulutasuv.“ 7) Artiklit 10 muudetakse järgmiselt: a) pealkiri asendatakse jah Pealkirja muutmisega järgmisega: „Gaasi- ja arvestatud elektriarvetel esitatav teave“; b) lõike 1 esimene lõik jah ELTS § 421 lg asendatakse järgmisega: 2, § 65 lg 8; „1.Kui lõpptarbijatel ei ole direktiivides 2009/72/EÜ ja § 67; § 751; 2009/73/EÜ osutatud arukaid § 87; arvesteid, tagavad MGS § 24 lg liikmesriigid, kui see on 1, § 101 lg 2 tehniliselt teostatav ja p 11 majanduslikult põhjendatud, kooskõlas VII lisa punktiga 1.1 hiljemalt 31. detsembriks 2014, et arvetel esitatav teave on usaldusväärne, täpne ja vastab tegelikule elektri- ja gaasitarbimisele.“ 8) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 10a Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed 1.Kui on paigaldatud arvestid Jah ELTS § 421 ja küttekulujaoturid, tagavad liikmesriigid, et arvetel lg 2, § 65 lg esitatav teave ja 8; § 67; § tarbimisandmed on 751; § 87; usaldusväärsed, täpsed ja MGS § 24 põhinevad tegelikul tarbimisel või lg 1, § 101 küttekulujaoturi näidul, lg 2 p 11 vastavalt VIIa lisa punktidele 1 ja 2 kõigi lõppkasutajate puhul, kelleks on füüsilised või juriidilised isikud, kes ostavad kütet, jahutust ja sooja tarbevett isiklikuks lõpptarbimiseks, või füüsilised või juriidilised isikud, kes kasutavad eramaja või kortermaja või mitmeotstarbelise hoone Jah üksust, millele tarnitakse kütet, jahutust või sooja tarbevett kesksest allikast, ja EnKS 131 kellel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga. Kui liikmesriik nii ette näeb, võib seda kohustust täita näitude regulaarse iselugemise süsteemiga, mille puhul lõpptarbijad või - kasutajad teatavad oma arvesti näidud energiatarnijale, välja arvatud juhul, kui kasutatakse artikli 9b kohast küttekulujaoturitel põhinevat tarbimispõhist mõõtmist. Arve esitatakse hinnangulise tarbimise või ühtse määra alusel üksnes juhul, kui lõpptarbija või - kasutaja ei ole teatanud arvestinäitusid teatava arveperioodi kohta. 2.Liikmesriik: Jah a) nõuab, et kui teave EnKS 13 lg 2 lõppkasutaja energiaarvete ja varasema tarbimise kohta või küttekulujaoturi näidud on kättesaadavad, tehakse need lõppkasutaja taotluse korral kättesaadavaks tema määratud energiateenuseosutajale; Jah EnKS § 12 lg b) tagab, et lõpptarbijatele 1 pakutakse võimalust saada arvetel esitatavat teavet ja arveid elektrooniliselt; Jah c) tagab, et kõikidele lõppkasutajatele esitatakse EnKS 131 lg 3 selge ja arusaadav teave arvega vastavalt VIIa lisa jah punktile 3, ning IKS § 43 d) edendab küberturvalisust ja tagab lõppkasutajate eraelu puutumatuse ja andmekaitse kooskõlas kohaldatava liidu õigusega. ei Valikuline säte, mida Eesti üle ei võta. Liikmesriik võib näha ette, et lõpptarbija taotluse korral ei käsitata arvel esitatavat teavet maksenõudena. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et tegelike maksete tegemiseks pakutakse paindlikku korda. 3.Liikmesriigid otsustavad, jah EnKS § 13 lg kes vastutavad lõigetes 1 ja 2 3 osutatud teabe esitamise eest lõppkasutajatele, kellel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga.“ 9) Artikkel 11 asendatakse ELTS § 421, § järgmisega: „Artikkel 11 65 lg 8; Elektri- ja gaasitarbimise mõõtmise andmetele ja MGS § 8 lg arvetel esitatavale teabele 51 ja 52; juurdepääsu kulu EnKS § 12 lg Liikmesriigid tagavad, et 1. lõpptarbijad saavad kõik oma arved ja arvetel esitatava teabe energia tarbimise kohta tasuta ning et lõpptarbijad pääsevad oma tarbimisandmetele juurde asjakohasel viisil ja tasuta.“ 10) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 11a Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise mõõtmise andmetele, arvetel esitatavale teabele ja tarbimisandmetele juurdepääsu kulu 1.Liikmesriigid tagavad, et Jah EnKS 121 lg 1 lõppkasutajad saavad kõik arved ja arvetel esitatava teabe energiatarbimise kohta tasuta ning et lõppkasutajad pääsevad oma tarbimisandmetele juurde asjakohasel viisil ja tasuta. 2.Olenemata käesoleva artikli Jah EnKS 121 lõikest 1, jaotatakse kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes kütte, jahutuse ja sooja tarbevee individuaalse tarbimise eest arvetel esitatava teabe koostamise kulud artikli 9b kohaselt kasumit mittetaotleval viisil. Kulud, mis tulenevad sellest, et nimetatud ülesanne antakse kolmandale isikule, näiteks teenuseosutajale või kohalikule energiatarnijale, ja mis hõlmavad tegeliku individuaalse tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist sellistes hoonetes, võib edasi kanda lõppkasutajatele niivõrd, kuivõrd need kulud on mõistlikud. 3.Et tagada lõikes 2 osutatud jah EnKS § 31 p EnKS § 31 p 1 sõnastusele tarbimispõhise mõõtmise 1 lisatud sõna "lõppkasutaja" teenuste mõistlikud kulud, võivad liikmesriigid ergutada konkurentsi kõnealuses teenusesektoris, võttes asjakohaseid meetmeid, näiteks soovitades või muul moel edendades hankemenetluse kasutamist või koostalitlusvõimeliste seadmete ja süsteemide kasutamist, mis hõlbustavad teenuseosutaja vahetamist.“ 11) Artiklisse 15 lisatakse ei Puudutab Euroopa Komisjoni, ei järgmine lõige: „2a.Pärast kohaldu Eestile asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist töötab komisjon hiljemalt 31. detsembriks 2020 välja ühise metoodika, et ergutada võrguettevõtjaid vähendama kulusid, rakendama infrastruktuuri investeerimise kulu- ja energiatõhusa programmi ning võtma kohasel viisil arvesse võrgu energiatõhusust ja paindlikkust.“ 12) Artiklisse 20 lisatakse järgmised lõiked: „3a.Et kaasata erasektori ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei vahendeid energiatõhususe kohaldu Eestile meetmete ja energia säästmiseks tehtavate renoveerimistööde rahastamisse kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL, peab komisjon dialoogi nii avaliku kui ka erasektori finantseerimisasutustega, et teha kindlaks võimalikud poliitikameetmed, mida ta saab võtta. 3b.Lõikes 3a osutatud ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei meetmed hõlmavad järgmist: kohaldu Eestile a) kapitaliinvesteeringute mobiliseerimine energiatõhususse, võttes arvesse energiasäästu laiemat mõju finantsriski juhtimisele; b) paremate energiatõhusust ja finantstulemusi puudutavate andmete tagamine: i) analüüsides täpsemalt, kuidas energiatõhususse investeerimine parandab varade alusväärtust; ii) toetades uuringuid, millega hinnatakse energiatõhususse investeerimisest saadavate mitteenergialaste hüvede rahalist väärtust. 3c.Et kaasata erasektori jah Majandus- ja Majandus- ja vahendeid energiatõhususe Kommunikatsiooniministeeriumi Kommunikatsiooniministeeriumi meetmete ja energia säästmiseks tehtavate põhimäärus § 12 põhiülesannete hulka kuulub renoveerimistööde õigusaktide eelnõude rahastamisse, teevad väljatöötamine ja eelnõude liikmesriigid käesoleva kohta arvamuse avaldamine. direktiivi rakendamisel järgmist: Majandus-ja Nende hulka liigituvad ka Kommunikatsiooniministeeriumi õigusaktid, mis on erinevate a) kaaluvad võimalusi põhimäärus § 12 p 3 toetusskeemide rakendamise kasutada paremini ära artikli aluseks. Üheks näiteks direktiivi 8 kohaseid energiaauditeid, et sätte rakendamisest on mõjutada otsuste tegemist; keskkonnaministri määruse „Toetuse andmise tingimused meetme „Ettevõtete ressursitõhusus“ tegevuse „Investeeringud parimasse võimalikku ressursitõhusasse tehnikasse; ressursijuhtimissüsteemide ja toetavate IT-rakenduste toetamine“ jaoks avatud taotlemise korral“ § 11 lg 4, mille järgi on toetusmeetme raames abi saamise eeltingimuseks ressursiauditi olemasolu. b) kasutavad optimaalselt võimalusi ja vahendeid, mis on välja pakutud algatuses „Arukate hoonete arukas Majandus-ja Ministeeriumis välja töötatud rahastamine“. Kommunikatsiooniministeeriumi strateegiate rahastamise põhimäärus § 12 p 1 korraldamine kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimääruse § 12 p 1 järgi ministeeriumi tööülesannete hulka. 3d.Komisjon esitab hiljemalt ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei 1. jaanuariks 2020 kohaldu Eestile liikmesriikidele juhised erainvesteeringute soodustamise kohta.“ 13) Artikli 22 lõige 2 ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei asendatakse järgmisega: kohaldu Eestile „2.Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi, kohandades I–V, VII–X ja XII lisas osutatud väärtusi, arvutusmeetodeid, primaarenergia koefitsiendi vaikeväärtusi ja nõudeid tehnika arenguga.“ 14) Artiklit 23 muudetakse järgmiselt: a) lõige 2 asendatakse Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei järgmisega: „2.Artiklis 22 kohaldu Eestile osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 24. detsembrist 2018. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.“; Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei b) lisatakse järgmine lõige: kohaldu Eestile „3a.Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (*) sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. (*)ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.“ 15) Artiklit 24 muudetakse järgmiselt: a) lisatakse järgmine lõige: Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei „4a.Seoses energialiidu kohaldu Eestile olukorda käsitleva aruandega annab komisjon aru CO2-turu toimimise kohta kooskõlas määruse (EL) 2018/1999 artikli 35 lõike 1 ja lõike 2 punktiga c, võttes arvesse käesoleva direktiivi rakendamise mõju.“; b) lisatakse järgmised lõiked: „12.Hiljemalt 31. Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei detsembriks 2019 hindab kohaldu Eestile komisjon mõiste „väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad“ rakendamise tõhusust artikli 8 lõike 4 kohaldamisel ning esitab aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Võimalikult kiiresti pärast kõnealuse aruande esitamist võtab komisjon asjakohasel juhul vastu seadusandlikud ettepanekud. 13.Hiljemalt 1. jaanuariks Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei 2021 hindab komisjon kohaldu Eestile võimalust parandada energiatõhusust energia muundamisel, transformeerimisel, ülekandel, transpordil ja säilitamisel ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Asjakohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud. 14.Hiljemalt 31. detsembriks Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei 2021, juhul kui maagaasi kohaldu Eestile siseturgu käsitleva direktiivi 2009/73/EÜ jaemüügituru sätete kohta ei ole vahepeal esitatud muudatusettepanekuid, hindab komisjon sätteid maagaasi tarbimise mõõtmise, arvete esitamise ja tarbijatele antava teabe kohta ning esitab sellekohase aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, et neid sätteid asjakohasel juhul kohandada direktiivi 2009/72/EÜ vastavate elektrienergiat käsitlevate sätetega, et tugevdada tarbijakaitset ning võimaldada lõpptarbijatel saada sagedamat, selget ja ajakohastatud teavet nende poolt maagaasi tarbimise kohta ja muuta oma energiatarbimist. Võimalikult kiiresti pärast kõnealuse aruande esitamist võtab komisjon asjakohasel juhul vastu seadusandlikud ettepanekud. 15.Komisjon hindab Ei Puudutab Euroopa komisjoni, ei hiljemalt 28. veebruariks kohaldu Eestile 2024 ja pärast seda iga viie aasta tagant käesolevat direktiivi ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Hindamine hõlmab järgmist: a) analüüsitakse, kas kohandada artiklis 5 sätestatud nõudeid ja alternatiivset lähenemisviisi pärast 2030. aastat; b) hinnatakse käesoleva direktiivi üldist mõjusust ja vajadust kohandada liidu energiatõhususe poliitikat vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu tulemusel sõlmitud 2015. aasta Pariisi kokkuleppe (*) eesmärkidele ning võttes arvesse majanduslikku ja innovatsioonialast arengut. Asjakohasel juhul lisatakse aruandele ettepanekud täiendavate meetmete võtmiseks. (*)ELT L 282, 19.10.2016, lk 4.“ Lisade ülevõtmise ülevaade 16) Lisasid muudetakse algab leheküljest 24 vastavalt käesoleva direktiivi lisale. Artikkel 2 1.Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 25. juuniks 2020. Liikmesriigid jõustavad artikli 1 punktide 5–10 ning lisa punktide 3 ja 4 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid siiski hiljemalt 25. oktoobriks 2020. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2.Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti. LISA Direktiivi 2012/27/EL lisasid muudetakse järgmiselt. 1) IV lisas asendatakse jah Eelnõu joonealuse märkusena joonealune märkus 3 järgmisega: „(3) lisatud Kohaldatakse juhul, kui energiasääst arvutatakse primaarenergia põhjal, kasutades energia lõpptarbimisel põhinevat alt- üles-lähenemisviisi. Elektrienergia kWh-des väljendatud säästu arvutamisel kasutab liikmesriik väärtust, mis on kehtestatud läbipaistva meetodiga primaarenergia tarbimist mõjutavate riigi olude alusel, et tagada tegeliku energiasäästu täpne arvutamine. Kõnealused olud peavad olema põhjendatud ja kontrollitavad ning põhinema objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel. Elektrienergia kWh-des väljendatud säästu arvutamisel võivad liikmesriigid vaikimisi kasutada koefitsienti 2,1 või kasutada oma kaalutlusõigust, et määratleda teistsugune väärtus, kui nad suudavad seda põhjendada. Nii toimides võtavad liikmesriigid arvesse energiaallikate jaotusi, mis sisalduvad nende lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades, millest teavitatakse komisjoni kooskõlas määrusega (EL) 2018/1999. Hiljemalt 25. detsembriks 2022 ja seejärel iga nelja aasta tagant vaatab komisjon vaadeldud andmete põhjal vaikeväärtuse läbi. Vaikeväärtuse läbivaatamisel võetakse arvesse selle mõju muule liidu õigusele, näiteks direktiivile 2009/125/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrusele (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1).“ 2) V lisa asendatakse Jah Võetakse üle järgmisega: „V LISA Energiatõhususkohustuste majandusministri määruse süsteemide või artiklite 7, 7a „Energiasäästu arvutamise ja 7b ning artikli 20 lõike 6 eeskiri“ muudatuse eelnõuga kohaselt võetavate muude (eelnõu lisatud dokumentide poliitikameetmete mõju arvutamise ühismeetodid ja - lisadesse) põhimõtted 1. Meetodid, mille järgi Jah arvutatakse muu kui maksustamismeetmetest tulenev energiasääst artiklite 7, 7a ja 7b ning artikli 20 lõike 6 kohaldamiseks Kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused võivad kasutada järgmisi energiasäästu arvutamise meetodeid: a) eeldatav sääst, võttes aluseks varasemaid energiatõhususe parandamise alaseid sõltumatult jälgitud tulemusi samalaadsetes käitistes. Üldine lähenemisviis on eelhindamine; b) mõõdetud sääst, mille puhul meetme või meetmepaketi kasutuselevõtul saavutatav sääst määratakse tegeliku energiatarbimise registreerimise teel, võttes vajalikul määral arvesse selliseid tarbimist mõjutada võivaid tegureid nagu täiendavus, kasutatavus, tootmistase ja ilm. Üldine lähenemisviis on järelhindamine; c) suhteline sääst, mille puhul kasutatakse hinnangulisi tehnilisi andmeid. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes juhul, kui usaldusväärsete mõõtmisandmete saamine konkreetse käitise puhul on keeruline või ebaproportsionaalselt kallis, näiteks kui kompressor või elektrimootor asendatakse sellisega, millel on teistsugune energiatarbimine (kWh) kui sellel, mille säästu on sõltumatult mõõtnud või hinnanud riiklikult kehtestatud meetodite ja võrdlusaluste alusel kvalifitseeritud või akrediteeritud eksperdid, kes on kohustatud, osalevatest või volitatud isikutest sõltumatud; d) küsitluste alusel määratud sääst, mille puhul määratakse kindlaks tarbijate reaktsioon nõustamisele, teavituskampaaniatele, märgistamis- ja sertifitseerimissüsteemidele või arukate arvestite kasutuselevõtule. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes tarbijakäitumise muutumisest tuleneva säästu puhul. Seda ei tohi kasutada füüsiliste meetmete paigaldamisest tuleneva säästu suhtes. 2. Energiatõhususmeetmest Jah saadava energiasäästu kindlaksmääramisel artiklite 7, 7a ja 7b ning artikli 20 lõike 6 kohaldamiseks järgitakse järgmisi põhimõtteid: a) Näidatakse, et selline sääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või avaliku sektori rakendusasutuste tööta. Et teha kindlaks, milline sääst on täiendav sääst, hindavad liikmesriigid, kuidas energiatarbimine ja -nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused. b) Sääst, mis tuleneb liidu siduva õiguse rakendamisest, loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna. Erandina kõnealusest nõudest võib olemasolevate hoonete renoveerimisega saavutatud säästu teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna, tingimusel et on järgitud käesoleva lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi. Säästu, mis saadakse uute hoonete jaoks selliste riiklike miinimumnõuete kohaldamisest, mis on kehtestatud enne direktiivi 2010/31/EL ülevõtmist, võib teatada artikli 7 lõike 1 punkti a kohase energiasäästuna, tingimusel et on järgitud käesoleva lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi ning et liikmesriigid on kooskõlas artikli 24 lõikega 2 oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades sellisest säästust teada andnud. c) Arvesse võib võtta üksnes sellist säästu, mis ületab järgmist: i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 443/2009 (*) ning (EL) nr 510/2011 (**) rakendamise tõttu uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele kehtivad liidu heitenormid; ii) direktiivi 2009/125/EÜ rakendusmeetmete rakendamise järel teatavate energiamõjuga toodete turult eemaldamise liidu nõuded. d) Lubatud on poliitikameetmed, mille eesmärk on edendada suurema energiatõhususe tasemega tooteid, seadmeid, transpordisüsteeme, sõidukeid ja kütuseid, hooneid ja ehitusdetaile, protsesse või turgusid. e) Hoonete välispinnal või sees väikesemahuliste taastuvenergia tehnoloogiate kasutuselevõtmise edendamise meetmeid võib võtta arvesse artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu saavutamisel, kui need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiasäästu. Energiasäästu arvutamine peab vastama käesolevas lisas sätestatud nõuetele. f) Tõhusamate toodete ja sõidukite kasutuselevõttu kiirendavate poliitikameetmete puhul võib teatada säästu täies ulatuses, kui tõendatakse, et toode või sõiduk võetakse kasutusele enne selle eeldatava keskmise kasutusea möödumist või enne tavapärast väljavahetamisaega ning sääst teatatakse üksnes selle aja kohta, mis eelneb väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumisele. g) Energiatõhususe meetmete kasutuselevõtu edendamisel tagavad liikmesriigid asjakohasel juhul, et järgitakse toodetele, teenustele ja meetmete võtmisele kehtestatud kvaliteedistandardeid ning standardite puudumise korral võetakse need kasutusele. h) Piirkondadevaheliste kliimaerinevuste arvessevõtmiseks võivad liikmesriigid otsustada kohandada säästu standardväärtusele või otsustada esitada erinevaid energiasääste piirkondadevaheliste temperatuurierinevuste tõttu. i) Energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete kestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise määra. Selle arvutamiseks liidetakse kokku kogu üksikmeetmetest saadud energiasääst, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel. Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Muu arvutusmeetodi kasutamisel peavad liikmesriigid tagama, et kõnealuse muu meetodiga arvutatud summaarne energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel. Liikmesriigid kirjeldavad üksikasjalikult määruse (EL) 2018/1999 kohastes lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades muud meetodit ja kehtestatud sätteid, et tagada kõnealuse siduva arvutusnõude täitmine. 3. Liikmesriigid tagavad, et artikli 7b ja artikli 20 lõike 6 kohaselt võetavate poliitikameetmete suhtes järgitakse järgmisi nõudeid: a) poliitikameetmed ja üksikmeetmed peavad andma kontrollitava lõpptarbimise energiasäästu; b) iga osaleva või volitatud isiku või avaliku sektori rakendusasutuse (vastavalt asjaoludele) vastutus peab olema selgelt kindlaks määratud; c) energiasääst, mis saavutatakse või mis tuleb saavutada, tuleb teha kindlaks läbipaistval viisil; d) nõutavat energiasäästu kogust või energiasäästu kogust, mis tuleb saavutada poliitikameetmega, tuleb väljendada energia lõpptarbimise või primaarenergia tarbimise kaudu, kasutades IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid; e) volitatud isikute, osalevate isikute ja avaliku sektori rakendusasutuse saavutatud energiasäästu kohta tuleb esitada ja avalikustada aastaaruanne, nagu ka andmed energiasäästu iga- aastaste suundumuste kohta; f) tulemusi tuleb jälgida ja kui edusammud ei ole rahuldavad, tuleb võtta asjakohaseid meetmeid; g) ühest üksiktoimingust tulenevat energiasäästu võib teatada ainult üks isik; h) tuleb näidata, et teatatud energiasääst on oluliselt saavutatud tänu volitatud või osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse tegevusele. 4. Artikli 7b kohaste maksustamisalaste poliitikameetmete abil saadud energiasäästu kindlakstegemisel kohaldatakse järgmisi põhimõtteid: a) arvesse võetakse üksnes sellistest maksustamismeetmetest saadud energiasäästu, mille korral ületatakse madalaimat kütuste suhtes kohaldatavat maksustamismäära, mis on sätestatud nõukogu direktiivides 2003/96/EÜ (***) ja 2006/112/EÜ (****); b) (energia) maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel; c)eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst. 5. Metoodikast teatamine Liikmesriigid teatavad komisjonile kooskõlas määrusega (EL) 2018/1999 üksikasjaliku metoodika energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete meetmete kasutamiseks ning artiklite 7a ja 7b ning artikli 20 lõike 6 kohaldamiseks. Teade peab sisaldama järgmisi andmeid, välja arvatud maksustamise puhul: a) artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt nõutav energiasäästu tase või kogu perioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 eeldatavalt saavutatav energiasääst; b) kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused; c) sihtsektorid; d) poliitikameetmed ja üksikmeetmed, sealhulgas iga meetme rakendamisest eeldatavalt saadav kumulatiivse energiasäästu kogus; e) kohustusperioodi kestus energiatõhususkohustuste süsteemide osas; f) poliitikameetmega ette nähtud üksikmeetmed; g) arvutusmeetod, sealhulgas täiendavuse ja olulisuse määramise viis, ning meetodid ja võrdlusalused, mida kasutatakse hinnangulise eeldatava ja suhtelise energiasäästu määramiseks; h) meetmete kestus ning kuidas seda arvutatakse või millel see põhineb; i) liikmesriigisiseste kliimaerinevustega arvestamiseks valitud lähenemisviis; j) artiklites 7a ja 7b ette nähtud meetmete seire- ja kontrollisüsteemid ning see kuidas tagatakse nende sõltumatus kohustatud, osalevatest ja volitatud isikutest; k) maksustamise puhul: i) sihtsektorid ja maksumaksjate segment; ii) avaliku sektori rakendusasutus; iii) eeldatavalt saavutatav energiasääst; iv) maksustamismeetme kehtivusaeg ning v) arvutusmeetod, sealhulgas hinnaelastsuste kasutamine ja teave selle kohta, kuidas need on määratud. 3) VII lisa pealkiri jah arvestatud asendatakse järgmisega: „Tegelikul elektri- ja gaasitarbimisel põhinevate arvete esitamise ja arvetel esitatava teabe miinimumnõuded“. 4) Lisatakse järgmine lisa: jah „VIIa LISA Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvete esitamise ja tarbimisandmete miinimumnõuded 1. Tegelikul tarbimisel või Jah EnkS § 131 küttekulujaoturi näidul lg 1 põhinev arvete esitamine Et lõppkasutajatel oleks võimalik oma energiatarbimist muuta, tuleb tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinevad arved esitada vähemalt üks kord aastas. 2. Arvete või Jah EnkS § 131 lg tarbimisandmete esitamise miinimumsagedus Kui on paigaldatud kaugloetav arvesti või küttekulujaotur, esitatakse alates 25. oktoobrist 2020 tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinev arve või tarbimisandmed lõppkasutajale vähemalt üks kord kvartalis, kui lõpptarbija on seda nõudnud või kui ta on valinud elektroonilise arve, muudel juhtudel kaks korda aastas. Kui on paigaldatud kaugloetav arvesti või küttekulujaotur, esitatakse lõppkasutajale alates 1. jaanuarist 2022 tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinev arve või tarbimisandmed vähemalt üks kord kuus. Need võidakse teha kättesaadavaks ka interneti kaudu ja neid võib ajakohastada nii sageli, kui seda võimaldavad kasutatavad mõõtmisseadmed ja - süsteemid. Küte ja jahutus võidakse sellest nõudest vabastada hooajavälisel ajal. 3. Arvetel esitatav Jah EnkS § 13 lg miinimumteave 1 Liikmesriigid tagavad, et lõppkasutajale tehakse arvel või koos sellega selgelt ja arusaadavalt kättesaadavaks järgmine tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinev teave: a) kehtivad hinnad ja tegelik Jah energiatarbimine või soojuse kogumaksumus ja EnkS § 13 lg küttekulujaoturi näidud; 3p1 b) andmed kasutatud tegeliku kütusesegu ja seotud iga- aastase kasvuhoonegaaside Jah heite koguse kohta, sealhulgas lõppkasutajale, EnkS § 13 lg kellele tarnitakse kaugkütet 3p2 või -jahutust, ning erinevate kohaldatud maksude, lõivude ja tariifide kirjeldus. Liikmesriigid võivad kasvuhoonegaaside heidet käsitleva teabe esitamise nõuet piirata, et see hõlmaks üksnes tarneid kaugküttesüsteemidest, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 20 MW; c) lõppkasutaja jooksva energiatarbimise võrdlus eelmise aasta sama perioodi tarbimisega, eelistatavalt graafiliselt, kliimale vastava Jah korrigeerimisega kütte ja jahutuse osas; d) tarbijaorganisatsioonide, energiaagentuuride või EnkS § 13 lg samalaadsete asutuste kontaktandmed, sh 3p4 veebiaadressid, kust on võimalik saada teavet Jah kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tegelike tehniliste EnkS § 13 lg näitajate kohta; 3p5 e) teave asjakohase kaebuste esitamise korra, ombudsmani teenuste või vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanismide kohta vastavalt liikmesriigis kohaldatavale korrale; Jah f) võrdlus samasse kategooriasse kuuluva keskmise tava- või võrdluseks võetud lõppkasutajaga. Elektrooniliste arvete puhul EnkS § 13 lg võib selle võrdluse teha 3p6 kättesaadavaks internetis ja Jah viidata sellele arvel. EnkS § 13 lg 3p7 Arved, mis ei põhine jah EnKS § 13 tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, lg 4 peavad sisaldama selget ja arusaadavat selgitust selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati, ja vähemalt punktides d ja e osutatud teavet.“ 5) IX lisa 1. osa neljanda lõigu punkt g asendatakse järgmisega: „g) Majandusanalüüs: mõjude ülevaade Majandusanalüüside tegemisel võetakse arvesse kogu asjakohane majanduslik mõju. Liikmesriigid võivad hinnata ja otsuste tegemisel arvesse võtta analüüsitud stsenaariumide kohaseid energiatarnimise suuremast paindlikkusest ning elektrivõrgu optimaalsemast toimimisest tulenevaid kulusid ja energiasäästu, sealhulgas vähendatud infrastruktuuri investeeringutest tulenevat kulude kokkuhoidu ja säästu. Esimeses lõigus osutatud tulud ja kulud peavad hõlmama vähemalt järgmist. i) Tulud — Toodangu tarbijaväärtus (soojus ja elekter) — Võimaluse korral välistulu, näiteks keskkonna, kasvuhoonegaaside heite, tervise ja ohutusega seotud tulud — Võimaluse korral mõju tööturule, energiajulgeolekule ja konkurentsivõimele ii) Kulud — Tehaste ja seadmete kapitalikulud — Seotud energiavõrkude kapitalikulud — Muutuvad ja püsivad tegevuskulud — Energiakulud — Võimaluse korral keskkonna, tervise ja ohutusega seotud kulud — Võimaluse korral tööturu kulud, energiajulgeolek, konkurentsivõime“. 6) XII lisa esimese lõigu punkt a asendatakse järgmisega: „a) koostavad ja avaldavad standardeeskirjad, milles käsitletakse kulude kandmist ja jagamist seoses tehniliste kohandustega (näiteks võrguga liitumised, võrguarendustööd ja uute võrkude kasutuselevõtt, võrgu toimimise parandamine ja võrgureeglite mittediskrimineeriva rakendamise sätted), mida on vaja, et kaasata uusi tootjaid, kes tarnivad ühendatud võrku tõhusal koostootmisel toodetud elektrienergiat;“. 21.12.2018 L 328/230 Euroopa Liidu Teataja ET EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: MKM/19-1048 - Energiamajanduse korralduse seaduse ja maagaasiseaduse muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Keskkonnaministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 13.11.2019 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aca28151-b20e-4740-98da- 7716a8d8dede Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aca28151-b20e-4740-98da- 7716a8d8dede?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel