Rahandusministeerium
[email protected] Meie 25.09.2019 nr 1.2-1/2364-1
Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise
seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus
Lugupeetud minister
Sotsiaalministeerium esitab Teile kooskõlastamiseks sotsiaalhoolekande seaduse muutmise
seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Lisa: Perevanema lepingu VTK
Lisaadressaadid:
Justiitsministeerium
Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus
SOS Lasteküla Eesti Ühing
Eesti Asenduskodu Töötajate Liit
Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit
Helen Jõks +372 715 3472
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
25.09.2019
Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus
I. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
II. Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid
III. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
IV. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
V. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus
VI. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava
I. Probleem, sihtrühm ja eesmärk
1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus
Asendushooldusteenuse eesmärk on sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 455 lõike 1 kohaselt
pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks
peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine
ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Eelnevast tulenevalt tuleb
lapsele, kes ei saa kasvada sünniperekonnas, tagada lapse huvidest lähtuvalt võimalikult peresarnane
emotsionaalne ja füüsiline kasvukeskkond. Eelkõige tuleb sel juhul eelistada lapsendamist, füüsilisest
isikust eestkostja peres või hooldusperes kasvamist. Kui last ei ole võimalik paigutada perepõhisele
hooldusele, tuleb lapse hooldamiseks ja kasvatamiseks asutusepõhisel hooldusel tagada võimalikult
peresarnased tingimused. Selleks pakub võimalust SHS § 455 lõige 2, mis sätestab ühe
asendushooldusteenuse osutajana perekodu ning asendushooldusteenust vahetult osutava isikuna
muu hulgas perevanema. SHS § 457 sätestab, et asendushooldusteenuse osutamine perekodus on
teenuse osutamine kuni kolme perevanemaga peres, kus on samal ajal kuni kuus last. Kõige vähem
peresarnaseks asendushooldusteenuse osutamise viisiks on kasvatajate süsteemil töötav asenduskodu.
Kuigi riik on seadnud eesmärgiks vanemliku hooleta lastele võimalikult peresarnase kasvukeskkonna
loomise, ei toeta kehtiv SHS praegu asendushooldusteenuse osutamist perekodus. Nimelt ei taga
perevanematega sõlmitav perevanema leping, mis on SHS § 4514 kohaselt käsundusleping,
perevanematele samu sotsiaalseid garantiisid mis töölepingu alusel töötavatele kasvatajatele. Samuti
raskendab perevanema süsteemi rakendamist asjaolu, et tööandja jaoks on perevanema tööl hoidmine
kulukam kui asenduskodu kasvataja palkamine, kuigi töö iseloom on mõlemal sama.
Peamised probleemid, mille perevanemad ja asendushooldusteenuse osutajad on välja toonud, on
järgmised:
perevanema ravikindlustuse tekkimine ja peatumine on väljamaksepõhine ning see on kaasa
toonud olukorra, kus perevanem on vajalikul hetkel jäänud ilma ravikindlustuseta;
perevanemale ei ole tagatud õigus nõuda rasedana kergemale tööle üleviimist või töölt
vabastamist ega saada vastavat ravikindlustushüvitist;
alates 01.01.2017 ei maksa riik osalise töövõimega perevanema eest sotsiaalmaksu;
perevanema lepingu alusel töötavale perevanemale ei laiene tööga seotud tasemeõppe
koolituskulude maksuvabastus;
perevanemale ei saa maksuvabalt maksta lähetuse päevaraha ega hüvitist tööülesannete
täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamisel.
Samal ajal on tegemist emotsionaalselt ja füüsiliselt väga nõudliku tööga, mis võib tavapärasest enam
tuua kaasa terviseprobleeme ning tervise taastamise vajadust. Samuti eeldab perevanema töö
sarnaselt asenduskodu kasvataja tööga nii lähetustel käimist kui ka tööülesannete täitmiseks isikliku
sõiduauto kasutamist otseselt töö tegemise eesmärgil, nt laste transport kooli, huviringi, arsti
vastuvõtule, rehabilitatsiooniteenust saama jms.
Perevanemaga asendushooldusteenus on reguleeritud SHS-is alates 2007. aastast. Kuni 2010. aastani,
kui muutus töölepingu seadus (edaspidi TLS), töötasid perevanemad töölepingu alusel. Peale
1
seadusemuudatust jätkati teenuse osutamist enamasti käsunduslepingu alusel, kuna uus TLS ei
võimaldanud töö- ja puhkeaega puudutavaid erandeid sellises ulatuses, et perevanemate töötamine
nendesse normidesse mahuks1. Hoolimata sellest, et perevanematega teenuse osutamine oli
prioriteetne liikumissuund asendushoolduse valdkonnas, oli teenuseosutajatel perevanemaid raske
leida. Lisaks keerulisele tööle, tavapärasest oluliselt pikemale tööajale ja erinevale töökorraldusele
raskendas töötajate leidmist asjaolu, et töö tegemine oli võimalik vaid käsunduslepingu alusel, mis ei
taganud perevanematele endisi töötingimusi ega võrdseid sotsiaalseid garantiisid töölepingu alusel
töötavate isikutega, sh nt sisult sarnast tööd tegevate asenduskodu kasvatajatega. Olukorra
leevendamiseks viidi 2017. aastal SHS-i perevanema lepingu regulatsioon, millega laiendati
käsunduslepingu alusel töötavatele perevanematele TLS-ist tulenevat puhkuseõigust ning tervikuna
töötervishoiu ja tööohutuse seadust. 2017. aastal jõustunud regulatsiooni ettevalmistamisel kaaluti
mitut alternatiivi, sh võimalust jätkata perevanemate töötamist töölepingulise suhtena ning sätestada
SHS-is vajalikud töö- ja puhkeaega puudutavad erisused perevanema spetsiifikast lähtuvalt.
Analüüsi käigus jõuti toona järeldusele, et selline lahendus ei pruugi olla kooskõlas Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiiviga 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003,
lk 9–19), mis sätestab nõuded töö- ja puhkeajale (igapäevane ja iganädalane puhkeaeg,
tööpäevasisesed vaheajad, maksimaalne iganädalane tööaeg, öötöö, puhkus), ning sotsiaalharta
põhimõtetega.
2017. aasta muudatuste praktikas rakendamisel selgus, et hoolimata lisatud garantiidest ei rahulda uus
regulatsioon teenuseosutajaid ega perevanemaid ning raskendab jätkuvalt perevanemate tööle
leidmist ja tööl hoidmist ning riigi poolt eelistatud viisil teenuse osutamist.
Praeguseks on teenuseosutajad lahendanud keerulisemad olukorrad (nt ravikindlustuse puudumine,
raseda perevanema töölt vabastamisega seotud kulude katmine jm) kulude enda kanda võtmisega, kuid
seda ei saa pidada jätkusuutlikuks lahenduseks, mis soodustaks perevanema süsteemi hoidmist ja
laialdasemat kasutuselevõttu. Samuti ei võimalda seda teenuse rahastamine, arvestades et suurema
osa teenuse kuludest (ca 92%) katab riik kohalikele omavalitsustele toetusfondi antavate vahendite
arvelt. Ülejäänud osa teenusest rahastatakse teenust saavate laste isiklikest sissetulekutest ning
muudest allikatest (nt annetused).
Arvestades asjaoluga, et perevanemad teevad sisuliselt samasugust tööd kui asenduskodu kasvatajad,
kuid nende tööaeg on oluliselt pikem, ei ole põhjendatud nimetatud sihtrühma erinev kohtlemine
töötingimusi ja sotsiaalseid garantiisid puudutavas suuremal määral, kui see on teenuse osutamise
spetsiifikast ja teenust saavate laste huvidest lähtuvalt vajalik. Seda enam, et töö iseloom vastab nii
asenduskodu kasvatajate kui perevanemate puhul pigem töösuhtele, sest ka perevanem allub asutuse
üldisele juhtimisele ja kontrollile ning kokku on lepitud nii töö tegemise aeg, koht kui viis. Töösuhte
poolest erinevad mõnevõrra vaid ühe perevanemaga teenuseosutajad, kes on ise samal ajal nii
teenuseosutajaks kui perevanemaks ning osutavad teenust enda kodus. Sellisel juhul on perevanem
asutuse juhina ise endale tööandjaks ja see annab talle suurema vabaduse oma töö korraldamisel.
Sellest hoolimata võib perevanem ka sellisel juhul sõlmida teenuse osutamiseks iseenda ettevõttega
töölepingu.
Kokkuvõttes on probleemiks perevanema poolt teenuse osutamine käsunduslepingu alusel.
Perevanema tööaeg ei mahu töölepingulise suhte raamidesse, mistõttu on lahendusena valitud
töölepingu asemel käsunduslepingu kasutamine. Käsundusleping aga jätab perevanema ilma olulistest
sotsiaalsetest garantiidest, samuti on teenuse osutamine võrreldes kasvatajate süsteemil töötava
asenduskoduga ebamugavam ja teatud komponentide osas kallim. Kokkuvõttes puudub sellises
olukorras nii perevanematel kui teenuseosutajatel huvi osutada lastele sobivaimat teenust.
1
SHS § 4514 kohaselt võib ühes peres töötada 1–3 perevanemat. Kui tegemist on 2–3 perevanemaga töötava
süsteemiga, ei tohi teenuse osutamise aeg olla lühem kui kümme ööpäeva ühes kalendrikuus ning katkematu
teenuse osutamine peab toimuma vähemalt viiel ööpäeval järjest. Ühe perevanemaga teenuse puhul osutab
perevanem teenust ööpäev läbi, kasutades 42 päeval aastas kolmanda isiku abi.
2
2. Sihtrühm
2018. aasta lõpu seisuga oli Eestis 39 asendushooldusteenuse pakkujat, kelle juures töötas kokku 530
kasvatusalatöötajat, kellest 288 olid kasvatajad ja 153 perevanemad ning 89 kasvatajate või
perevanemate abilised. Perevanemaid töötas 39 asutusest üheksateistkümnes. Muudatus puudutab
otseselt perevanemaid, kelle arv on võrreldes ajaga, kui perevanema lepingu regulatsiooni SHS-is veel
ei olnud, märkimisväärselt kasvanud (2016. aasta lõpu seisuga oli perevanemaid 57, moodustades
kõigist kasvatusalatöötajatest vaid 10%. 2018. aastal, kui perevanemaid on 153, on perevanemate
osatähtsus kasvanud ligi 30%ni). Samas, võttes arvesse, et praegu elab asutusepõhisel hooldusel üle
900 lapse (906 last 31.12.2018 seisuga), kellest perekodus elas vähem kui 40% (353 last 31.12.2018
seisuga), on vajalik jätkata perevanemaga asendushooldusteenuse arendamist, et pakkuda enamatele
lastele võimalikult peresarnast või perepõhist elukeskkonda.
3. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus
Eesmärk on tagada perevanematele sotsiaalsed garantiid võrdselt töölepingu alusel töötavate
isikutega. Kuivõrd üksikute seaduste täiendamisega ei ole võimalik võlaõigusliku teenuse osutamise
puhul eesmärki saavutada, on vajalik perevanemate töötamine mahutada töölepingulise suhte
raamidesse. Eesmärgi saavutamiseks muudetakse SHS-i ning sätestatakse, et perevanema leping on
tööleping. Arvestades töö iseloomu ja eripärasid, tuuakse välja TLS-i sätted, mis perevanematele töö
iseloomust lähtuvalt ei laiene (nt töö- ja puhkeaja sätted).
SHS-is erisuse tekitamine on vajalik seetõttu, et perevanema töö iseloomust lähtuvalt ei mahu
perevanema tegevus TLS-is sätestatud töö- ja puhkeaja raamidesse.
II. Hetkeolukord, uuringud ja analüüsid
4. Kehtiv regulatsioon, seotud strateegiad ja arengukavad
SHS § 455 lõige 2 sätestab, et asendushooldusteenuse osutaja on hoolduspere, perekodu ja
asenduskodu (edaspidi käesolevas jaotises teenuseosutaja). Asendushooldusteenust vahetult osutav
isik on hoolduspere vanem, perevanem ja kasvataja (edaspidi käesolevas jaotises koos last vahetult
kasvatav isik).
SHS § 457 lõike 1 kohaselt on asendushooldusteenuse osutamine perekodus teenuse osutamine kuni
kolme perevanemaga peres, kus on samal ajal kuni kuus last. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et
asendushooldusteenuse osutamisel perekodus peab seal olema perevanem ja vajaduse korral laste
heaolu tagamiseks SHS § 4513 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastav abiline. Nõuded perevanematele ning
nende ettevalmistusele tulenevad SHS §-st 4513 .
Perevanema töötamise tingimused on reguleeritud SHS §-s 4514, mille lõige 1 sätestab, et kui
asendushooldusteenust osutatakse perekodus, sõlmib perekodu perevanemaga perevanema lepingu.
Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui asendushooldusteenust osutavad kaks kuni kolm perevanemat
ühes perekodus, peab perevanema leping sisaldama vähemalt järgmist:
1) teenuse osutamise koht;
2) minimaalne teenuse osutamise aeg, mis üldjuhul ei tohi olla lühem kui kümme ööpäeva ühes
kalendrikuus, ning katkematu teenuse osutamise aeg, mis ei tohi olla lühem kui viis ööpäeva;
3) maksimaalne teenuse osutamise aeg, mis üldjuhul ei tohi olla pikem kui 20 ööpäeva ühes
kalendrikuus, ning erand, mis on osapoolte kokkuleppel lubatud maksimaalselt viie ööpäeva
ulatuses;
4) õigus puhkusele TLS-is sätestatud korras;
5) lepingu korralise ülesütlemise puhul etteteatamise tähtaeg, mis on vähemalt 30 kalendripäeva;
6) teenuse osutamise korraldus, mis hõlmab eelkõige teenuse osutamise algust ja lõppu;
3
7) igakuise tasu maksmise kord.
Sama paragrahvi lõikes 3 on välja toodud, et kui teenust osutab üks perevanem, peab perevanema
leping sisaldama infot teenuse osutamise koha, teenuse osutamise korralduse ja igakuise tasu
maksmise korra kohta, samuti peab lepingu korralise ülesütlemise puhul olema lepingus sätestatud
etteteatamise tähtaeg, mis on vähemalt 30 kalendripäeva. Lisaks on perevanemal sel juhul õigus
kasutada asendushooldusteenuse osutamisel SHS § 4513 lõikes 1 kehtestatud nõuetele vastava
kolmanda isiku abi 42 kalendripäeva aastas.
SHS § 4514 lõige 4 sätestab, et kui lepingu teine pool teatab lepingu lõppemisest ette vähem aega, kui
on sätestatud sama paragrahvi lõike 2 punktis 5, on perevanemal õigus saada hüvitist ulatuses, milles
tal oleks olnud õigus seda saada etteteatamise tähtaja järgimise korral. Sama paragrahvi lõike 5
kohaselt kohaldatakse perevanema lepingu alusel teenuse osutamisele töötervishoiu ja tööohutuse
seadusest tulenevaid nõudeid ning lõike 6 kohaselt kohaldatakse perevanema lepingu muudele
tingimustele võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut.
TLS-i 3. jaos on sätestatud nõuded töölepingulise suhte töö- ja puhkeajale, sh summeeritud tööajale,
öötööle jm.
Laste ja perede arengukava 2012–2020 tegevussuuna 3.3.5 all on välja toodud tegevused, et vanemliku
hoolitsuseta lastele peresarnast ja igakülgset soodustavat elukeskkonda võimaldada.2 Näiteks on
eesmärgiks seatud suurendada asenduskoduteenuse osutajate teadlikkust ja valmisolekut, et
perepõhist asendushooldust pakkuda. Valmisoleku tagamise üheks eelduseks on perevanemate töö-
ja puhkeajaga seotud küsimuste lahendamine.
2014. aastal valminud asendushoolduse roheline raamat koondab ettepanekuid asendushoolduse
valdkonna terviklikuks arendamiseks. Muu hulgas viidatakse selles perevanema töö- ja puhkeaja
probleemile ning tuuakse välja, et sobiva õigusliku lahenduse leidmine on vältimatult vajalik, et tagada
laste vajadustest lähtuva teenuse osutamine.3
5. Tehtud uuringud
Perevanemate osutatava asendushooldusteenuse ja nende tööaja kohta eraldiseisvaid uuringuid
tehtud ei ole. Probleemid on tuvastatud ning neid on arutatud ja analüüsitud koostöös seotud
asutuste, ministeeriumite ja ametitega ning lahenduse leidmise vajaduse on tõstatanud ka Riigikogu
sotsiaalkomisjon.
6. Kaasatud osapooled
VTK loomisse on kaasatud asendushooldusteenust osutavad asutused (SOS Lasteküla, Eesti Laste ja
Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Eesti Asenduskodu Töötajate Liit), kelle igapäevatööd küsimus
puudutab. Samuti on planeeritavatest muudatustest informeeritud Riigi- ja Omavalitsusasutuste
Töötajate Ametiühingute Liitu, kelle liikmete hulka kuulub ka asendushooldusteenuse osutajaid.
2
Laste ja perede arengukava 2012–2020, https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Lapsed_ja_pered/laste_ja_perede_arengukava_2012_-_2020.pdf
3
Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat, Sotsiaalministeerium 2014,
https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Lapsed_ja_pered/Asendushooldus/ah_rr_dets_2014.pdf
4
III. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
7. Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
- Avalikkuse teavitamine EI
- Rahastuse suurendamine JAH
- Mitte midagi tegemine ehk olemasoleva olukorra JAH
säilitamine
- Senise regulatsiooni parem rakendamine JAH
- Muu (palun täpsusta) EI
7.1. Kaalutud võimalike mitteregulatiivsete lahenduste võrdlev analüüs
Rahastuse suurendamine aitaks olukorda lahendada vaid osaliselt. Mõistlikuks saaks pidada
perekodude täiendavat rahastamist nende komponentide osas, mis on tööandja kulud (nt arvestada
perekodu teenuse hinna sisse isikliku sõiduauto kasutamisega seotud kulud, koolituskulud vms). Samas
võivad ravikindlustusega seonduvad kulud olla prognoosimatud ning tekitada olukorra, kus teenust
osutava asutuse kulud võivad ootamatult suureneda ja seada ohtu lastele esmavajaliku teenuse
osutamise jätkusuutlikkuse. Samal ajal on töölepingulise suhte korral loodud terviseriske puudutav
kaitset pakkuv süsteem, mis aitaks ka perevanemate puhul probleemi lahendada olemasolevate
süsteemide raames. Rahastamise muutmine nõuaks ka SHS-is sätestatud koefitsientide muutmist
asendushooldusteenuse osutamise viiside järgi, st tooks samuti kaasa regulatsioonide muutmise.
Samuti nõuaks rahastamise suurendamine täiendavaid lisavahendeid riigieelarvest, sest
olemasolevate valdkonna vahendite arvelt ei oleks võimalik muudatust rahastada.
Mitte midagi tegemine tooks kaasa laste huvidele vastava perevanematega asendushooldusteenuse
pakkumise vähenemise. Perevanemad tunnevad end võrreldes sama tööd tegevate asenduskodu
kasvatajatega ebavõrdselt kohelduna, sest käsunduslepingu alusel töötamine ei taga perevanematele
kindlust nendes olukordades, kus nemad ise vajavad abi, nt tervise taastamiseks või säilitamiseks.
Samal ajal on tegemist tööga, mis on kurnav nii emotsionaalselt kui füüsiliselt ning töö iseloomust
lähtuvalt võib tervise taastamise või säilitamise vajadus suureneda.
Senise regulatsiooni paremat rakendamist on kaalutud ning osaliselt ka teenuseosutajatele
soovitatud (nt ravikindlustuse tagamiseks töökorralduslike meetmete kasutuselevõtt, mis tagab
igakuise nõutud määras sotsiaalmaksu deklareerimise), kuid kõiki eelnimetatud probleeme, eelkõige
töötajat puudutavad sotsiaalsed garantiid, ei ole võimalik regulatsiooni parema rakendamisega
saavutada, sest töölepingu ja muude võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute suhtes kehtivad
seadusest tulenevad erisused, mida ei ole võimalik rakendamise kaudu reguleerida.
7.2. Järeldus mitteregulatiivse lahenduse sobimatusest
Olukorra lahendamiseks on kaalutud erinevaid mitteregulatiivseid lahendusi, nt seniste
regulatsioonide parem rakendamine, rahastuse suurendamine ja mitte midagi tegemine. Analüüsi
tulemusel on jõutud seisukohale, et mitteregulatiivsed lahendused ei aitaks saavutada VTK-s
püstitatud eesmärki.
5
IV. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
8. Välisriigid, mille regulatiivseid valikuid probleemi lahendamiseks on analüüsitud või on kavas
seaduseelnõu koostamisel analüüsida (koos põhjendusega)
Arvestades, et perevanema lepingu alusel töötavate isikute probleemid taanduvad peamiselt
riigisiseselt võlaõigusliku lepingu ja töölepingu alusel töötavate isikute kohtlemise erisustele, ei ole
põhjalikku muude riikide praktika analüüsi selles küsimuses koostatud.
Võttes arvesse, et riigisiseselt puudub teistel valdkondadel valmisolek luua eriseadustes erisusi ühele
käsunduslepingu alusel töötavale sihtrühmale ning muude meetmetega ei ole võimalik eesmärki
saavutada, on vajalik sihtrühma sotsiaalsete garantiidega kindlustamiseks tagada nende töötamine
töölepingu alusel. Seetõttu keskendus ka muude riikide praktika uurimine eelkõige sellele, kuidas on
Euroopa Liidu liikmesriigid taganud töölepingulise suhte sarnast tööd tegevatele isikutele olukorras,
kui nende isikute tööaeg ei ole kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/88/EÜ ja
sotsiaalhartaga.
Olukorda aitasid selgitada järgmised Euroopa Kohtu lahendid:
Euroopa Kohtu 26.07.2017 otsus kohtuasjas C-175/16 direktiivi 2003/88/EÜ artikli 17 kohta
Euroopa Kohtu poole pöördus Soome kõrgeim kohus eelotsustustaotlusega seoses kohtuvaidlusega,
mille osapoolteks olid Soome SOS Lasteküla ja selle töötajad (perevanemate abilised, kes töötasid
perevanemate puhkeperioodil peredes). Vaidluse sisuks oli SOS Lasteküla keeldumine kaebuse
esitajatele hüvitise maksmisest aastatel 2006–2009 tehtud ületunnitöö, õhtusel ajal, ööajal ja
puhkepäevadel tehtud töö eest.
Artikkel 17 sätestab sihtrühmad, kelle puhul võivad liikmesriigid teha erandeid tööaja pikkust
puudutavas. Ühe erandina on viidatud artikli lõike 1 punktis b välja toodud, et tööaja osas võib
erandeid teha peresisese abitöö tegijale. Konkreetses vaidluses palus eelotsusetaotluse esitanud
kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see on
kohaldatav sellisele tööle, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mis seisneb laste eest hoolitsemises
perekonnaelule sarnastel tingimustel, asendades põhilist seda ülesannet täitvat isikut.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse
teatavate aspektide kohta artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav sellisele tööle,
nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mis seisneb laste eest hoolitsemises perekonnaelule sarnastel
tingimustel, asendades põhilist seda ülesannet täitvat isikut, kui ei ole tuvastatud, et tööaja pikkust ei
mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või selle määrab töötaja ise.4
Kokkuvõttes selgitas viidatud kohtuasi, et SHS § 4513 lõikes 1 välja toodud perevanemate abiliste puhul
ei ole võimalik teha erisusi viidatud tööaja korralduse direktiivist ning perevanemate abiliste töötamist
tuleb käsitleda direktiivi raamides, võttes muu hulgas arvesse direktiivis sätestatud tööaja norme.
Euroopa Kohtu 20.11.2018 otsus kohtuasjas C-147/17 direktiivi 2003/88/EÜ artikli 1 lõike 3 ja
nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist
soodustavate meetmete kehtestamise kohta (ELT L 183, 29.06.1989, lk 1–8) artikli 2 lõike 2 kohta
4
26.07.2017 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-175/16
6
Euroopa Kohtu poole pöördus Rumeenia Constanta apellatsioonikohus eelotsusetaotlusega seoses
kohtuvaidlusega Rumeenia hooldusvanemaid koondava ametiühinguga ühelt poolt ning Constanta
sotsiaalabi ja alaealiste kaitse ametiga teiselt poolt. Vaidluse esemeks oli hooldusvanemate esitatud
nõue maksta välja töötasu, mis vastab põhitöötasu 100-protsendilisele suurendamisele töötamise eest
iganädalastel puhkepäevadel, seadusega ette nähtud puhkuse ajal ja muudel puhkepäevadel, ning
maksta hüvitist, mis vastab tasustatud põhipuhkuse hüvitisele aastatel 2012–2015.
Euroopa Kohtu poole pöördumise tingis eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus selles, kas direktiivi
2003/88/EÜ tuleb kohaldada käimasolevale vaidlusele, kuna hooldusvanema tegevusel on eripära
direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 lõike 2 tähenduses, mis paratamatult välistab direktiivi 2003/88/EÜ
kohaldamise. Taotluse teinud kohus leiab, et see tegevus on vanemarolliga samastatav ning seda tuleb
täita pidevalt, lähtudes lapse vajadustest. Hooldusvanema tegevust ei ole võimalik täpselt planeerida,
vaid seda tuleb korraldada väga üldiselt. Seetõttu on raske kindlaks määrata selleks tegevuseks kuluvat
tööaega ning see ei ole ühitatav kohustusliku puhkeajaga.
Nimetatud kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et kriteerium, mida on kasutatud direktiivi 89/391/EMÜ
artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus, et välistada selle direktiivi ja kaudselt ka direktiivi 2003/88/EÜ
kohaldamisalast teatud tegevusalad, ei põhine mitte töötajate kuulumisel mõnda selles sättes
loetletud avaliku teenistuse sektorisse tervikuna võetult, vaid üksnes selliste eriülesannete spetsiifilisel
laadil, mida töötajad selles sättes nimetatud sektorites täidavad ning mille spetsiifiline laad õigustab
töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest erandi tegemist põhjusel, et üldsuse tõhusa kaitse
tagamine on absoluutselt vajalik. Nimetatud kohtuasjas on hooldusvanemate tegevus käsitatav osana
lastekaitsest, mis on riigi põhifunktsioonide alla kuuluv avaliku huvi ülesanne. Selle tegevuse eripära
teiste lastekaitsega seotud tegevustega võrreldes tuleneb asjaolust, et kõnealuse tegevuse eesmärk
on lõimida hooldusvanema hoole alla antud laps püsivalt ja pikaajaliselt hooldusvanema koju ja
perekonda. Kokkuvõttes järeldab Euroopa Kohus, et niisugust tegevust tuleb pidada direktiivi
89/391/EMÜ artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud tegevuseks, mille puhul nimetatud direktiivi
ei kohaldata, ning töötajate ohutus ja tervis tuleb tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas
käesoleva direktiivi eesmärke.5
Rumeenia kaasuse näitel võib eeldada, et kuivõrd perevanemate puhul on eesmärk sisuliselt sama, mis
viidatud kaasuses hooldusperevanemate puhul – perevanemate hoole alla antakse püsivalt ja pikaks
ajaks hooldada ja kasvatada lapsed ning perevanemate ülesanne on tagada neile perekeskkonnas
kasvamise võimalused, muu hulgas integreerida ühe perevanemaga teenuse puhul teenust saav laps
oma perekonda ja koju, ei piira viidatud direktiiv 2003/88/EÜ perevanematele riigisiseselt
tavapärastest töölepingu tingimustest erisuste loomist.
9. Regulatiivsete võimaluste kirjeldus
1. Eriseaduste täiendamine (nt ravikindlustuse seadus, tulumaksuseadus, sotsiaalmaksuseadus,
tööturuteenuste ja -toetuste seadus jm) erisustega, millega tagatakse perevanema lepingu kui
käsunduslepingu alusel töötavatele isikutele ja nende tööandjateks olevatele teenust osutavatele
asutustele samasugused garantiid ja tingimused nagu TLS-i alusel töötavatele isikutele ja nende
tööandjatele.
Selline variant võimaldaks perevanema lepingu kui käsunduslepingu alusel töötamise korral saada
samaväärseid sotsiaalseid garantiisid kui töölepingu puhul ning samal ajal ei kohalduks
perevanematele TLS-ist tulenevad piirangud tööajale. Variandi kahjuks räägib eelkõige asjaolu, et
erandite tegemine sedavõrd olulistes küsimustes võib oluliselt riivata teisi käsunduslepingu alusel
töötavaid isikuid ja tuua kaasa nende ebavõrdse kohtlemise sotsiaalsete garantiide tagamisel. Sellisel
5
20.11.2018 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-147/17
7
juhul kehtiksid erinevate käsunduslepingute alusel töötavatele isikutele sotsiaalsete tagatiste
saamiseks erinevad reeglid. Seetõttu ei ole eriseadustes perevanematele erandite tegemine hea ja
eesmärgiga kooskõlas olev lahendus. Samuti puudub veendumus, et praktika käigus ei selgu uusi
probleeme, mille lahendamiseks tuleb taas hakata eriseadusi muutma.
2. SHS-i muutmine, millega sätestatakse, et perevanema leping on olemuselt tööleping, mitte
käsundusleping. Muudatuses nähakse ette vajalikud erisused TLS-i regulatsioonist (nt töö- ja
puhkeaega puudutav), mis tulenevad perevanema töö spetsiifikast ning vajadusest tagada
asendushooldusel viibivatele lastele võimalikult perepõhine või peresarnane elukorraldus ja
hooldus.
Selle variandi kasuks räägib asjaolu, et kõik perevanema tööd reguleerivad sätted on leitavad ühest
seadusest. Muudatused puudutavad vaid SHS-is nimetatud perevanemaid. Perevanemate abiliste
puhul ei ole võimalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2003/88/EÜ lähtuvalt tööaja suhtes
erisusi teha ning nende töötamine peab ka edaspidi mahtuma TLS-is ja direktiivis sätestatud tingimuste
alla. Samuti võimaldab lahendus reguleerida perevanemate tegutsemist vastavalt töösuhte
iseloomule.
Samas tuleb arvestada, et tulenevalt perevanema töö spetsiifikast ja ka käesoleval ajal kehtivatest
nõuetest perevanema tööle tuleb töölepingu puhul luua perevanemate töötamisele oluline erisus TLS-
is sätestatud töö- ja puhkeaja reeglitest. Seetõttu on perevanemate töötamine võrreldes teiste TLS-i
alusel töötavate isikutega töö- ja puhkeaja reeglite osas vähem kaitstud.
Kokkuvõttes oleks võimalikest lahendustest parim SHS-i muutmine ning perevanema lepingu
sätestamine töölepinguna koos vajalike erisustega. Selline lahendus tagab töö iseloomule vastava
lepingulise suhte ja perevanematele vajalikud sotsiaalsed garantiid ega muuda samal ajal
perevanemate töö korraldust.
10. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Muu hulgas märgib
põhiseadus, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Põhiseaduse § 29 kohaselt
on muu hulgas töötingimused riigi kontrolli all.6
Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 punkt 1 sätestab, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes
riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt
tuleb esikohale seada lapse huvid. Sama artikli punkti 2 kohaselt seavad osalisriigid eesmärgiks tagada
lapsele tema heaoluks vajalik kaitse ja hooldus, arvestades tema vanemate, seaduslike hooldajate või
teiste tema eest seaduslikult vastutavate isikute õigusi ja kohustusi, ning võtavad selleks kasutusele
kõiki vastavaid seadusandlikke ja administratiivmeetmeid.
Lapse õiguste konventsiooni artikli 20 punkti 1 kohaselt on lapsel, kes ajutiselt või alaliselt on ilma
jäetud perekondlikust miljööst või kellel tema enese huvides ei ole lubatud jääda sellesse keskkonda,
õigus riigi erilisele kaitsele ja abile. Sama artikli punkt 2 sätestab, et osalisriigid kindlustavad vastavalt
oma seadustele alternatiivse hoolitsuse sellise lapse eest, ning punkti 3 kohaselt tuleb alternatiivse
hoolitsuse puhul muu hulgas tähelepanu pöörata lapse üleskasvatamise järjepidevusele.7
6
Eesti Vabariigi põhiseadus, RT 1992, 26, 349, https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002
7
Lapse õiguste konventsioon, RT II 1996, 16, 56, https://www.riigiteataja.ee/akt/24016
8
Planeeritaval muudatusel on puutumus sotsiaalhartaga, mille Eesti ratifitseeris 2000. aastal.
Sotsiaalharta artikkel 2 sätestab õiguse õiglastele töötingimustele. Muu hulgas tuleneb viidatud artikli
punktist 1, et lepingupooled tagavad vastuvõetava igapäevase ja -nädalase tööaja ning töönädala
järkjärgulise lühendamise ulatuses, mida võimaldavad tootlikkuse kasv ning teised asjakohased
tegurid. Sama artikli punkti 2 kohaselt tuleb tagada riiklike pühade tasustamine ning punkti 3 kohaselt
vähemalt neljanädalane iga-aastane tasustatav puhkus. Sama artikli punkt 5 sätestab, et tagatud peab
olema ka iganädalane puhkeaeg, mis võimaluste piires langeks kokku selles riigis või piirkonnas
traditsiooniliselt puhkepäevaks peetava päevaga. Punkti 7 kohaselt tuleb rakendada soodustusi, mis
arvestaks nende töö eripära.8 Arvestades asendushooldusel viibivate laste huvidega ning vajadusega
tagada lastele võimalikult perelähedased kasvutingimused ka asendushooldusel viibides, on
sotsiaalharta tingimustest erisuste loomine põhjendatud.
Tööaja korraldust (sh minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded igapäevasele puhkeajale,
vaheaegadele, iganädalasele puhkeajale, öötööle jm) reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2003/88/EÜ. Tulenevalt Euroopa Kohtu 20.11.2018 otsusest kohtuasjas C-147/17 selgub, et
perevanemate töö iseloomust lähtuvalt jäävad perevanemad nimetatud direktiivi kohaldamisalast
välja.9 Pikem selgitus on käesoleva VTK punktis 8.
V. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus
11. Kavandatavad muudatused ja nende mõjud
11.1. Kavandatav muudatus
Kavandatava muudatuse eesmärk on tagada perevanematele sotsiaalsed garantiid võrdselt TLS-i alusel
töötavate isikutega. Selleks soovitakse perevanemate töötamine mahutada töölepingulise suhte
raamidesse, muutes SHS-i, ning sätestada SHS-is, et perevanema leping on tööleping. Arvestades töö
iseloomu ja eripärasid, tuuakse välja TLS-i sätted, mis perevanematele töö iseloomust lähtuvalt ei
laiene, nt töö- ja puhkeaja ning puhkusejao sätted. Erisuse tekitamine SHS-i on vajalik seetõttu, et
perevanema töö iseloomust lähtuvalt ei mahu perevanema tegevus TLS-is sätestatud töö- ja puhkeaja
raamidesse.
Hinnatakse muudatuse mõju asendushooldusteenust perekodus ja asenduskodus pakkuvatele
asutustele, samuti neis asutustes töötavatele perevanematele ja kasvatajatele. VTK eesmärk ongi
esmajärjekorras mõjutada töösuhteid. Kaudselt omab muudatus ka vähest mõju avaliku sektori
rahastamisele (asendushooldusteenuse riigieelarvest toetusfondi kaudu rahastamine). Muudatusel on
mõju ka asendushooldusel olevatele lastele, kuivõrd paremate tingimuste loomine perevanematele
võimaldab pakkuda perevanematega teenust kindlamalt ja soovitavalt ka enamatele lastele.
11.1.1. Muudatusega kaasnev mõju teenust pakkuvatele asutustele ja asutustes töötavatele
kasvatusalatöötajatele
2018. aasta lõpu seisuga oli Eestis 39 asendushooldusteenuse pakkujat, kelle juures töötas kokku 530
kasvatusalatöötajat – 89 kasvatajate või perevanemate abilist, 288 kasvatajat ja 153 perevanemat.
Perevanemad töötasid 39 asutusest üheksateistkümnes. Muudatus puudutab otseselt perevanemaid,
kuid kuna perevanematega asendushooldusteenus perekodus on sisulistel kaalutlustel riigi poolt
eelistatum ja soositavam (rahaliselt toetatakse enam) asendushooldusteenuse pakkumise viis, võib
tulevikus perevanemate arv kasvada. Käesoleva VTK eesmärgi kohaselt peaks perevanematele
8
Parandatud ja täiendatud sotsiaalharta, RT II 2000, 15, 93
9
20.11.2018 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-147/17
9
sotsiaalsete garantiide tagamine omakorda soosima perekodus asendushooldusteenuse pakkumist
(seegi toetab perevanemate arvu kasvu). Sotsiaalsete garantiide parem tagamine mõjutab otseselt
perevanemate töösuhet: tagab töötajatele kindlama ravikindlustuse, võimaluse rasedana kergemale
tööle üle minna või töölt vabastust saada ning saada osalise töövõime korral riigi poolt sotsiaalmaksu
tasumist (eelnõu väljatöötamise käigus võib lisanduda sotsiaalse garantii detaile, mistõttu seda loetelu
ei saa lugeda lõplikuks).
Asutuste seisukohast on ühelt poolt oluline, et töösuhe perevanematega oleks võimalikult kindel ja
tööjõu liikumine poleks suur, sest iga töötaja värbamine on asutuse jaoks koormus. Siinjuures võib
eeldada, et perevanematele teatud sotsiaalsete garantiide tagamine võrdsetel alustel teiste
kasvatusalatöötajatega mõjutab asutuse jaoks positiivselt töösuhte kindlust. Teisalt toetab muudatus
ka asutustel kulude kokkuhoidmist. Nagu eespool probleemi kirjelduses selgitatud, on kehtiva
regulatsiooni kohaselt mõnes punktis tööandja jaoks perevanema tööl hoidmine kulukam kui
asenduskodu kasvataja palkamine (seda juhul, kui tööandja pakuks töötajatele samu võimalusi).
Näiteks ei laiene perevanema lepingu alusel töötavale perevanemale tööga seotud tasemeõppe
koolituskulude maksuvabastus, samuti ei saa perevanemale maksuvabalt maksta lähetuse päevaraha
ega hüvitist tööülesannete täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamisel. Muudatusega kirjeldatud
puudused peaksid kaduma ja seega toob muudatus asutuste jaoks kaasa ka mõningase kulude
kokkuhoiu või võimaluse pakkuda ka perevanematele vajalikke koolitusi ja lähetusi ning tööülesannete
täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamist lisamaksustuseta.
Kokkuvõtvalt võib muudatuse mõju teenust pakkuvatele asutustele ja perevanematele hinnata
keskmiseks, kuivõrd muudatus mõjutab küll kitsast sihtrühma (perevanemaid 153,
kasvatusalatöötajatest 28,9%, asendushooldusteenust perekodus pakub 19 asutust, mis on 49%
asendushooldusteenuseid pakkuvatest asutustest (31.12.2018)), kuid samas on muudatusel selle
sihtrühma jaoks oluline positiivne mõju: perevanematele sotsiaalsete garantiide tagamine võrdsetel
põhimõtetel teiste kasvatusalatöötajatega tagab perevanematele võrdsed õigused kaastöötajatega ja
lisab töösuhtele kindlust. Ühtlasi võimaldab muudatus asutustele mõnede kulude kokkuhoidu või
kulude tegemist lisamaksustuseta. Need positiivsed mõjud omakorda soodustavad
asendushooldusteenuse pakkumist perekodus, mis on kooskõlas riigi seniste suunitluste ja praktikaga.
11.1.2. Muudatusega kaasnev mõju asendushooldusel olevatele lastele
Asendushooldusel on lapsi kokku 2468, neist eestkosteperedes 1429, hooldusperedes 133 ja asutustes
906 last. Asutustes viibivatest lastest elas asenduskodus 553 ja perekodus 353 last (31.12.2018).
Otsesemalt mõjutavad muudatused 14% asendushooldusel viibivatest lastest – need, kes saavad
asendushooldusteenust perekodus, kus last vahetult kasvatavateks isikuteks on perevanemad. Kuigi
vanemlikku hoolt vajavaid lapsi suunatakse asutustesse vaid juhul, kui perepõhist asendushooldust
(hoolduspere või eestkostepere) ei ole võimalik pakkuda, eelistatakse võimaluse korral asutusepõhise
asendushoolduse pakkumisel teenust perekodus. Perevanematega teenuse puhul on tegemist
peresarnasema olustikuga, mis toetab paremini lapse arengut ja turvatunnet, sh on väga oluline lapse
ja tema hooldaja(te) vahelise usaldusliku suhte tekkimine. Selleks on 1–3 perevanemaga teenus
kindlasti paremate eeldustega kui vahetustega teenus asenduskodus, kus lapsega tegeleb 4–5 või
enam kasvatajat10.
Muudatusel on seega positiivne mõju asendushooldusel viibivatele lastele, sest muudatus soodustab
perevanemaga teenuse osutamist.
10
Asendushooldusvormide muutust Eestis viimasel kümnel aastal, samuti selles perepõhist ja peresarnasemat
asendushooldust käsitletakse põhjalikumalt vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika rohelises
raamatus. Tallinn 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Lapsed_ja_pered/Asendushooldus/ah_rr_dets_2014.pdf)
10
11.1.3. Muudatusega kaasnev mõju avaliku sektori rahastamisele
Asendushooldusteenust korraldab ja rahastab kohaliku omavalitsuse üksus. Selle ülesande täitmist
toetatakse riigieelarvest igal aastal toetusfondi kaudu (2019. a eelarve 17,8 miljonit). Toetusfondi
vahendite jagamisel arvestatakse perekodus viibivate laste puhul kõrgemat koefitsienti kui
asenduskodu puhul (perekodus lapse kohta koefitsient 2,4 ja asenduskodus 2,3). Selline koefitsient on
kehtestatud eesmärgil, et motiveerida omavalitsusi otsima lapsele tema heaolu paremini tagavat
teenust (asutuste puhul on selleks perekodu). Samas, nagu on kirjeldatud mõjude osas 11.1.1, on
kehtiva regulatsiooni kohaselt perevanema tööl hoidmine tööandja jaoks võrreldes kasvatajate baasil
töötava asenduskoduga teatud osas kulukam, mis omakorda vähendab erineva koefitsiendiga seatud
stiimuleid. Kuigi käesoleva eelnõu raames pole otse analüüsitud, kui suures ulatuses asutusel tekib või
ei teki kulude kokkuhoidu seoses perevanemate tööga seotud tasemeõppe koolituskulude, lähetuse
päevaraha ja tööülesannete täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamisel hüvitiste maksuvabastustega,
soosib asutuste jaoks maksustamise vähendamine igal juhul nende tööga seotud ülesannete
hüvitamist. Kui asutus hüvitas neid kulusid perevanematele varemgi, vähendab muudatus kulutusi,
kuid kui asutus varem vältis perevanematele nende kulude hüvitamist lisamaksustamise tõttu, ei
lisandu muudatuste kaudu edaspidi asutustele lisakulusid (võrreldes teiste töötajatega).
Muudatus aitab seega vähesel määral vähendada perekodus pakutava teenuse kulusid, vähendades
muu hulgas survet riigieelarvele, ning toetab kehtestatud rahastamismudeliga loodud stiimuleid
peresarnase teenuse osutamiseks.
12. Muudatuste koondmõju ettevõtete ja/või kodanike halduskoormusele
Muudatuste tulemusena tekib vajadus perevanema lepingute ümbervormistamiseks, mistõttu
kaasneb u 19 asutusele lühiajaline koormus 153 perevanema lepingu ümbertegemise näol.
Seadusemuudatuse ettevalmistamisel arvestatakse seetõttu vajadusega tagada mõistlik üleminekuaeg
lepingute ümbervormistamiseks.
13. Muudatuste rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse eeldatavad kulud ja tulud
Kavandatav muudatus tagab perevanematele sotsiaalsed garantiid võrdselt töölepingu alusel
töötavate isikutega ning sellega seonduvalt tekib perevanematel stabiilsem ravikindlustus (sh rasedana
kergemale tööle üleviimisest või töölt vabastamisest tingituna õigus ravikindlustushüvitisele), õigus
saada osalise töövõime korral riigi poolt sotsiaalmaksu tasumist ning perevanema tööandjal tekib õigus
perevanema tööga seotud tasemeõppe koolituskulude maksuvabastuseks, perevanemale
maksuvabalt lähetuse päevaraha ja tööülesannete täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamisel hüvitiste
maksmiseks. Kõik need garantiid on seotud vastavate riigipoolsete kulutustega, kuid kuna muudatus
mõjutab väga väikest sihtrühma (153 perevanemat), ei kaasne muudatusega olulist mõju riigi kuludele.
Mõned sihtrühma proportsioonid mõjutatavates valdkondades on järgmised:
töötavaid ravikindlustatud isikuid oli Eesti Haigekassa andmetel 2018. aasta lõpu seisuga
632 428 (kokku ravikindlustatuid 1 251 617), perevanemad (153) moodustavad neist 0,02%, sealhulgas
on ka praegu olnud perevanematel osati võimalus saada ravikindlustust, muudatus eelkõige laiendab
võimalusi;
ravikindlustushüvitist maksti 2018. aastal 186 223 isikule (Eesti Haigekassa andmed),
perevanemad moodustaks neist 0,08%, sealhulgas on ka praegu olnud perevanematel osati võimalus
saada ravikindlustushüvitist, muudatus eelkõige laiendab võimalusi;
2018. aastal tehti 30 977 vähenenud töövõimega isiku eest sotsiaalmaksu hüvitamise
väljamakseid (Eesti Töötukassa) – kuivõrd perevanemate puhul on vähenev töövõime pigem erandlik,
ei oma muudatus vähenenud töövõimega isikute arvule ega sotsiaalmaksu hüvitamise kuludele olulist
mõju.
11
Seega kaasneb muudatustega küll perevanematele sotsiaalsete garantiide laiendamine ning riik võtab
ka kohustuse teatud kulutuste osas, kuid need moodustavad sama liiki kuludest väga väikse osa,
mistõttu tuleb mõju riigi kuludele lugeda väikseks. Kohaliku omavalitsuse kulusid muudatused ei
mõjuta. Kaudset mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse kuludele kirjeldab ka punkt 11.1.3.
14. Edasine mõjude analüüs
Mõjuanalüüsi täiendatakse eelnõu koostamisel vastavalt vajadusele. Eraldi põhjalikumat mõjude
analüüsi ei tehta, kuna hoolimata muudatuse vajalikkusest on mõjutatav sihtrühm väga väike.
VI. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava
15. Valitav lahendus
Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
15.1. Töötatakse välja uus tervikseadus 15.2. Muudatused tehakse senise
seaduse struktuuris X
15.3. Selgitus Muudatused on võimalik teha SHS-i senisesse struktuuri, mistõttu ei ole uue
tervikteksti väljatöötamine vajalik.
16. Puudutatud ja muudetavad õigusaktid
Sotsiaalhoolekande seadus
17. Edasine kaasamise plaan – keda, millal ja kuidas kaasatakse
VTK edastatakse arvamuse avaldamiseks ja kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile,
Justiitsministeeriumile, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendusele, SOS Lasteküla Eesti
Ühingule, Eesti Asenduskodu Töötajate Liidule ja Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate
Ametiühingute Liidule.
18. Põhjaliku mõjuanalüüsi toimumise aeg
Eelnõu koostamise raames.
19. Eeldatav kontseptsiooni (HÕNTE § 1 lg 3) valmimise ja Eelnõu õiguslikke valikuid
kooskõlastamisele saatmise aeg (kui järgmise sammuna kajastavat kontseptsiooni ei
koostatakse eelnõu kontseptsioon) koostata.
20. Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja 2020 I kvartal
kooskõlastamise aeg
21. Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 01.01.2021
22. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Helen Jõks
[email protected]
Liisa-Lotta Raag liisa-
[email protected]
Ulla Saar
[email protected]
Alice Sündema (juriidiline
ekspertiis)
[email protected]
Mari Sarv (mõjud)
[email protected]
Virge Tammaru
(keeletoimetus)
[email protected]
12