Rahandusministeerium
[email protected]
Teie: 6.06.2022 nr 13-1.1/4935-1
Meie: 11.07.2022 nr 32
Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu
Täname võimaluse eest avaldada arvamust finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku
muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) osas. Järgnevalt Pangaliidu märkused ja ettepanekud.
1. Kaebuse rahalised piirmäärad ja kaebuse tagastamise alused
Eelnõus ei ole sätestatud rahalist piirmäära nõude suurusele. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt ”
Rahalise piirmäära kehtestamine nõude suurusele ei ole eelnõu koostajate hinnangul kooskõlas EL
õigusega, mille kohaselt tuleb tagada, et kõik kliendid saavad esitada kaebuse, sõltumata nõude
suurusest. Lisaks ei pruugi olla kõik nõuded rahaliselt mõõdetavad.” Pangliit on seisukohal, et kuivõrd
isikutele jääb finantsvaidluste voliniku menetluste väliselt endiselt kaebeõigus võimaluse näol nt
kohtusse pöörduda, ei ole põhjendatud seisukoht, et piirmäära kehtestamine on EL õigusega
vastuolus. Täpsemat vastuolu ei ole eelnõu seletuskirja koostajad ka avanud. Pangaliit jääb sarnaselt
enda 3.11.2020 avaldatuga seisukohale, et pahatahtlike ning vähem tähtsate finantsvaidluste
vältimiseks on üheks kriteeriumiks finantsvaidluste voliniku ressursi mõistliku kasutamise eesmärgil
piirmäära kehtestamine. Piirmäära kehtestamine vähendaks ka vaidlusi finantsvaidluste voliniku
subjektiivsete otsuste üle menetlusse võtmise osas (EN kohaselt jääb menetlusse võtmisel volinikule
niikuinii subjektiivne otsustusõigus – nt EN SK lk 10).
Leiame, et rahalisele nõudele piirmäära kehtestamine on vajalik. Suur osa vaidlusi võib tekkida
väikefinantseerimise toodete osas (eelnõu kohaselt on hõlmatud kõik krediidiandjad- ja vahendajad).
Piirmääraga saaks fookuse seada just mittetagatud laenude osale, mistõttu võiks kaebuse esitamise
piirmääraks olla kuni 10 000 eurot. Siinjuures võiks kaaluda piirmäärade kehtestamist juriidilistele ja
füüsilistele isikutele eraldi. Kõikide vaidlustega tegelemine võib tekitada ressursipuuduse ning
olukorra, mil suurte rahaliste vaidluste korral tekib vastupidine efekt - kogu menetluse tähtaeg
pikeneb. Finantsvaidluste kohtueelne lahendamine ei tohiks muutuda rahaliste vaidluste pikendamise
vahendiks. Arvestades eeskätt asjaolu, et finantsteenuse osutajale on protsessis osalemine
kohustuslik. Menetlust on selliselt võimalik ära kasutada, et vältida rahaliste nõuete sissenõudmist.
Muude vaidluste osas (nt makseteenuste võimaldamine) on täiendav menetlus põhjendatud, sest
Maakri 30, Tallinn 10145
T +372 611 6567
[email protected] pangaliit.ee
hõlmab ka FI järelevalvest tulenevaid aspekte, mis võimaldab suurem tõenäosusega ka kompromissini
jõuda.
Kaebuse tagastamise aluste puhul võiks kaaluda analoogia korras HKMS § 121 lg-s 2 märgitud aluseid,
nt kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse
rahuldamine ebatõenäoline.
Teeme ettepaneku kehtestada rahalised piirmäärad ning laiendada kaebuse tagastamise aluseid
(eriti krediidilepingutest tulenevate vaidluste korral).
2. Kaebuse esitaja õigus paralleelselt kohtusse pöörduda
Eelnõu § 341 lg 6 sätestab: „Käesolevas peatükis sätestatu ei välista sama vaidlusega kohtusse
pöördumist enne käesolevas peatükis sätestatud finantsvaidluste lahenduse jõustumist“. Seletuskirja
kohaselt kohaldub see finantsteenuste kliendile, aga sättest ei ole võimalik seda järeldada. Säte on
ebaselge, sest ei ole selge, millist olukorda see reguleerib. Seejuures on edasikaebeõigus eelnõus juba
sätestatud.
Teeme ettepaneku sätest vastavalt täpsustada.
3. Finantsasutuse õigus rahalise vaidluse korral paralleelselt kohtusse pöörduda
Samuti on ebaselge, kas rahalise vaidluse puhul on finantsasutusel võimalik paralleelselt kohtusse
pöörduda või mitte. Kui klient vaidleb nõude ühe aspekti üle (nt intressi suurus, vastutustundlik
laenamine), siis kas üksiku vaidluseseme käsitlemisel võimaldab eelnõu muus osas finantsasutusel oma
nõue kohtusse esitada. Kui finantsasutus ei saa paralleelselt kohtusse pöörduda, siis peaks olema
eelnõuga reguleeritud, et kaebuse esitamine peatab finantsasutuse kõikide nõuete aegumise
(sarnaselt TsÜS § 160 lg 2 p 4 loogikale). Ebamõistlik oleks olukord, mil finantsasutusel tuleks nõude
sissenõudmiseks sama nõude osas siiski kohtusse pöörduda (tekitab sama vaidluseseme osas
paralleelmenetluse).
Teeme ettepaku eelnõud vastavalt täpsustada.
4. Finantsasutuse õigus oma nõude esitamiseks samasse menetlusse
Suur osa finantsteenuste raames tekkivatest vaidlustest on varalise iseloomuga, st sisuliselt vaieldakse
rahalise nõude olemasolu ja suuruse üle. Kui finantsvaidluste volinikule esitatav kaebus käsitleb nõude
kehtivust või nõude üht aspekti (nt vaidleb klient intressi suuruse üle), siis peaks finantsasutus pärast
FI-s toimunud vaidlust kogu nõude siiski kohtule esitama. See ei tagaks kogu menetluses
menetlusökonoomiat ning tekitab nõuete aegumise küsimuse. Seetõttu võiks võimaldada ka
finantsasutusel esitada sellesse menetlusse oma vastunõue, mis võimaldaks vaidluse kompleksset
lahendust. Selliselt saaks vaidlus lõpliku lahenduse, kui kaebuse esitaja kohtusse pöörduda ei soovi
(kulude ja kohtute ressursi kokkuhoid). Finantsasutuse kliendile tähendaks see olulist kulude
kokkuhoidu (kusjuures menetluskulud jäävad eelnõu kohaselt poolte endi kanda).
Teeme ettepaneku anda finantsasutusele võimalus oma nõude esitamiseks samasse menetlusse ja
eelnõud vastavalt täiendada.
5. Finantsvaidluste voliniku otsuse siduvus
Leiame, et finantsvaidluste voliniku otsus peaks olema rahapesu riskide osas finantsasutusele
järelevalveliselt siduv. On positiivne, et makseteenuste osutamisel juhitavate rahapesuriskide
hindamine (näiteks vastavas osas teenuse piiramise või lõpetamise korral) toimub FI-s, st asutuses,
millel on lisaks makseteenuste tsiviilõiguslikele aspektide hindamisele ka pädevus rahapesuriskide
hindamiseks. Juhul, kui finantsvaidluste volinik otsustab, et makseteenust tuleks osutada või
makseteenuse lõpetamine ei ole olnud põhjendatud, siis peaks vastav otsus olema järelevalveliselt
siduv, st makseteenuse osutajale ei tohiks hiljem ette heita vastava kliendi aktsepteerimist nende
riskiparameetrite osas, mis on vastavas menetluses finantsasutuse poolt vaidluses välja toodud.
Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada.
6. Finantsinspektsioonile esitatud kaebused
Eelnõu jätab lahendamata olulise küsimusena selle, mis saab inspektsioonile esitatud kaebustest, mis
ei ole esitatud konkreetselt finantsvaidluste lahendamise üksusele (näiteks kaebus, mis on saadetud
aadressile
[email protected] või mõnele konkreetsele inspektsiooni töötajale).
1) Eelnõuga tuleks ette näha, et sellises olukorras on inspektsioon:
- tagastab kaebuse selle esitanud isikule,
- selgitab kaebuse esitanud isikule, et finantsteenuseid puudutavate
vaidlustega tegeleb inspektsiooni koosseisu kuuluv finantsvaidluste
lahendamise üksus, ning
- teavitab kaebuse esitanud isikut, kuidas ta saab esitada oma avalduse
finantsvaidluste lahendamise üksusele ning et avalduse esitamisel
vastavale üksusele kohaldub sellele registreerimistasu, mis ei kuulu
tagastamisele.
2) Finantsinspektsioon on mitmel korral rõhutanud, et kuigi nad ei ole hetkel kaebuseid
lahendav asutus, on finantsteenuseid puudutavate kaebuste vastuvõtmine
finantsteenuse osutajate klientidelt oluliseks sisendiks riskipõhise finantsjärelevalve
rakendamisel. Sellest tulenevalt on inspektsioon seni nõudnud välja selgitused
finantsteenuse osutajalt, kelle tegevuse osas kaebus on esitatud.
- Pangaliit on seisukohal, et inspektsiooni huvi saada kaebuste näol sisendit
riskipõhise finantsjärelevalve rakendamisel on arusaadav ja loogiline ning
selles osas tuleks eelnõud ilmselt täiendada, et finantsvaidlusi lahendav
üksus oleks sõltumatu, ent inspektsioon saaks vastavalt üksuselt sellele
esitatud avalduste sisu ja lahenduste osas teavet rohkem kui üksnes läbi
finantsvaidlusi lahendava üksuse avaliku aruandluse.
- Küll on Pangaliit seisukohal, et finantsteenuse osutajate halduskoormus ei
peaks kasvama seoses finantsvaidlusi lahendava üksuse loomisega. Sellest
tulenevalt tuleks eelnõuga välistada inspektsiooni õigus küsida iga talle
esitatud kaebuse osas selgitusi asjasse puutuvalt finantsteenuse osutajalt,
vastasel juhul võib tekkida olukord, kus finantsteenuse osutaja esitab
samad selgitused erinevatele inspektsiooni üksustele kaks korda (esmalt
inspektsioonile KAS § 99 alusel ning seejärel finantsvaidlust lahendavale
üksusele FIS-i alusel).
7. Finantsteenuse kliendi õigus pöörduda samasisulise avaldusega samaaegselt kahe asutuse
poole
Eelnõu ei välista finantsteenuse kliendi õigust pöörduda samasisulise avaldusega samaaegselt nii
Finantsinspektsiooni finantsvaidlusi lahendava üksuse kui ka TTJA tarbijavaidluste komisjoni poole.
1) Seeläbi tekib pahauskselt tegutseval finantsteenuse kliendil võimalus koormata
üheaegselt nii avalikku ressurssi (kaks paralleelset kohtueelset menetlust) kui ka
finantsteenuse osutaja ressursse (kohustus esitada kirjalikke seisukohti ja osaleda
menetleja nõudmisel suulistel aruteludel).
2) Paralleelsete menetlustega kaasnevaks riskiks on ka see, et vastavad kohtueelsed
menetlejad teevad samasisulise avalduse osas erinevad otsused, millist olukorda on
finantsteenuse osutajal sisuliselt võimatu lahendada (kohtusse pöördumine näiteks
ebasoodsa otsuse osas ei pruugi kaasa tuua selle rahuldamist).
3) Samuti on võimalik, et avalduse esitaja vaidlustab kohtus mõlema kohtueelse
menetleja otsused, mistõttu kohtusüsteemi tekib kaks samasisulist vaidlust, kusjuures
olukorras, kus kohtueelsed menetlejad on otsused teinud, ei saa kohus enam ka hagi
menetlusse võtmisest keelduda nt TsMS § 371 lg 1 p 6 alusel.
4) Eelnevalt kirjeldatud olukordade teket tuleks seetõttu juba eos vältida, pannes nii
inspektsiooni finantsvaidlusi lahendavale üksusele FIS-i alusel kui ka TTJA
tarbijavaidluste komisjonile TKS-i alusel kohustuse tagastada avaldus selle esitajale,
kui sama isik on juba esitanud samasisulise avalduse emba-kumba kohtueelset
menetlust läbiviivasse üksusesse.
5) Kuivõrd seadusandja soov on luua finantsvaidlusi lahendava üksuse näol nö
kompetentsikeskus finantsteenuseid puudutavate kaebuste menetlemiseks, siis oleks
kõige loogilisem sätestada eelnevas punktis toodud avalduse tagastamise kohustus
üksnes tarbijavaidluste komisjoni osas, pannes TTJA-le samad kohustused, mis on välja
pakutud punktis 6 1) inspektsiooni osas.
Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada.
8. Finantsteenuste osutaja majandustegevuse üldisi põhimõtteid puudutavad vaidlused
Eelnõu § 34-1 lg 4 p 5 sätestab, et FIS peatükis 3-1 sätestatut ei kohaldata finantsteenuste osutaja
majandustegevuse üldisi põhimõtteid puudutavate vaidluste osas. Eelnõu seletuskiri toob antud lõike
sisustamisel vaid ühe näite (nt kuidas teenuste tingimused on ette nähtud), mis selgitusena pigem
raskendab arusaadavust antud punkti mõttest kui lihtsustab seda. Tegemist ei ole üheselt arusaadava
kriteeriumiga. Oluline on ennetada vaidlusi küsimuses, et kas finantsvaidlusi lahendaval üksusel üldse
on FIS peatüki 3-1 alusel õigus teatud avaldusi menetleda ning mitte jätta „majandustegevuse üldiste
põhimõtete“ sisustamist menetlusliku alluvuse osas vaidluse tekkimisel kohtu otsustada.
Teeme ettepaneku antud punkt eelnõus kas oluliselt konkreetsemalt ümber sõnastada või tervikuna
eelnõust eemaldada.
9. FIS peatüki 3¹ kohaldumisala
Eelnõu § 34¹ lg 4 sätestab loetelu teemadest, mille osas FIS peatüki 3-1 sätestatut ei kohaldata. Sõna
„kohaldamine“ jätab ebaselgeks, mis on mittekohaldamise tagajärg.
Teeme ettepaneku selguse huvides täiendada eelnõu § 34.8 lg 2 punkti 1 järgnevalt: „1) vaidluse
lahendamine ei kuulu käesoleva peatüki kohaldamisalasse käesoleva seaduse § 34¹ lõike 4 alusel,
sealhulgas vaidlus ei ole seotud teenusega, mida osutab käesoleva seaduse § 341 lõikes 2 nimetatud
finantsteenuse osutaja;“
10. Eelnõu § 34.6 lg 1
Eelnõu § 34.6 lg 1 ei ole kooskõlas antud sätte kohta eelnõu seletuskirjas toodud selgitusega. Lõige
sätestab, et „Finantsvaidluse korral esitab finantsteenuse klient finantsvaidluste lahendamise üksusele
avalduse käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud viisil“, samas kui seletuskiri ütleb antud lõike
selgituseks, et „Avalduse saab esitada ainult finantsteenuste klient. Finantsvaidluse lahendamise üksus
ei lahenda vaidlust, kui finantsteenuse osutajal on pretensioone kliendi osas.“. Lõige on sõnastatud
viisil, mis näikse reguleerivat avalduse esitamise viisi (kanal, vorm), samas kui seletuskiri räägib sellest,
kes on õigustatud avaldust esitama. Kui eeldada, et seletuskirjas on sõnastatud see, mida eelnõu antud
sättega on soovitud reguleerida, siis tuleks lõige sõnastada teisiti.
Teeme ettepaneku sõnastada § 34.6 lg 1 järgnevalt: „Finantsvaidluse korral saab finantsvaidluste
lahendamise üksusele avalduse esitada üksnes finantsteenuse klient, tehes seda käesoleva
paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud viisil“.
11. Finantsteenuse osutaja vastamise tähtaeg
Eelnõu § 34.11 lg 2 sätestab, et finantsvaidluste volinik määrab mõistliku tähtaja, mille jooksul
finantsteenuse osutaja peab vastama tema suhtes esitatud avaldusele.
1) Leiame, et eelnõus tuleks kindlasti sätestada konkreetne miinimumtähtaeg, mille
volinik peab finantsteenuse osutajale vastuse koostamiseks andma. Samuti tuleks
jätta finantsteenuse osutajale õigus taotleda põhjendatud juhul vastamistähtaja
pikendamist.
2) Pangaliidu liikmete senise kogemuse kohaselt annab Finantsinspektsioon KAS § 99
alusel teostatava järelepärimise raames, mille aluseks on konkreetne kliendikaebus,
finantsteenuse osutajale vastamiseks enamasti tähtaja 3-7 päeva. Sealjuures ei võta
inspektsioon tähtaja määramisel arvesse ei kaebuse pikkust, sisu, vaidlusaluse teema
ajatundlikkust ega muid kriteeriume, mis vastamistähtaja määramisel diskretsiooni
alusel võiksid rolli mängida. Sellest tulenevalt on pigem reegel kui erand, et
finantsteenuse osutajad peavad inspektsioonilt taotlema vastamiseks lisaaega, mille
saamine ei ole garanteeritud ning mille andmisest keeldumist ei pea inspektsioon
põhjendama.
3) Vastamiseks antava miinimumtähtaja seadmine aitab tagada finantsteenuse osutaja
ja tema kliendi võrdset kohtlemist. Kliendil on olnud sisuliselt piiramatu aeg avalduse
koostamiseks (nõue aegub üldreegli kohaselt 3 aastaga). Finantsteenuse osutajal võib
vastuse koostamiseks olla vajalik teha IT-päringuid, kaasata vastuse koostamiseks
töötajaid erinevatest üksustest ning teha muid aeganõudvaid toiminguid, milleks
finantsteenuse osutaja ei ole saanud valmistuda, võid avalduse sisust kuulda
esmakordselt alles siis, kui see on võetud voliniku poolt menetlusse (vt eelnõu § 34.8
lg 3 p 5 – menetlusse võidakse võtta ka avaldus, mille osas klient ei ole eelnevalt
finantsteenuse osutaja poole pöördunud).
Teeme ettepaneku sätestada eelnõus miinimumtähtajaks, mille finantsvaidluste volinik peab
finantsteenuse osutajale vastuse koostamiseks andma 14 päeva (analoogselt TsMS § 394 lõikega 5)
ning finantsteenuse osutaja õigus taotleda põhjendatud juhul ja motiveeritud taotluse esitamisel
vastamistähtaja pikendamist.
12. FIS § 342
FIS § 342 sätestab, et finantsvaidluse lahendamise menetlusele kohaldatakse „lisaks käesolevas
seaduses sätestatule tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 38–42, 257, 272–277, 285–289, 294, 302
ja 303 ning menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta sätestatut“. Seega võib järeldada, et SE § 3420
lg-s 1 viidatud kättetoimetamise all „käesolevas seaduses sätestatud korras“ on mõeldud SE §-s
342 sätestatut, mis omakorda viitab TsMS-s sätestatud korrale. Sellised ebamäärased ristviited
tekitavad ebaselgust ja arusaamatust, mida aitaks lahendada see, kui SE § 3420 lg-s 1 viidatakse selgelt
TsMS-s sätestatud korrale ja mitte ebamääraselt „käesolevas seaduses sätestatud korrale“.
Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täpsustada.
13. Täiendav tähtaeg
FIS § 349 lg 1 p 1 lubab finantsteenuste kliendil pärast avalduse menetlusse võtmist taotleda esitatud
faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, s.h. istungil. Samas puudub eelnõus
regulatsioon, mis annaks finantsteenuse osutajale õiguse taotleda täiendavat aega kui finantsvaidluse
menetluses on määratud SE § 3411 alusel tähtaeg avaldusele vastamiseks pärast kliendi poolt avalduses
esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist. Seega ei pruugi olla
finantsteenuste osutajal võimalik õigeaegselt ja sisuliselt finantsteenuste kliendi hiljem esitatud
seisukohtadele sisuliselt vastata. Poolte võrdse kohtlemise huvides peaks olema ka finantsteenuse
osutajal õigus taotleda täiendavat aega täiendatud avaldusega tutvumiseks ja vajadusel vastuväidete
koostamiseks.
Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada.
14. Finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamine
Finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamist käsitleb FIS §-s 351, mille kohaselt kaetakse üksuse
kulud järelevalvetasude arvelt. Järelevalvetasude üheks komponendiks on mahuosa, mis tähendaks
seda, et suuremad finantsteenuse osutajad maksavad kinni proportsionaalselt suurema osa üksuse
eelarvest. Samas ei pruugi esitatud kaebuste arv jaguneda finantsteenuste osutajate vahel vastavalt
nende turuosale ning sel juhul peaksid suuremad turuosalised kinni maksma teiste turuosaliste vastu
esitatud avalduste menetlemise. Leiame, et see ei oleks õiglane ning samas ei motiveeriks ka kõigi
turuosaliste korrektsemat käitumist.
Teeme ettepaneku, et finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamiseks järelevalvetasu mahuosa
suuruse määratlemisel võetaks arvesse finantsteenuse klientide poolt selle finantsteenuse osutaja
vastu esitatud avalduste arvu.
Loodame, et Rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu märkuste ja ettepanekutega eelnõu
edasise menetlemise käigus arvestada.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Katrin Talihärm
Tegevdirektor
Saatja: Katrin Talihärm <
[email protected]>
Saadetud: 11.07.2022 12:33
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>
Teema: väljaläinud kiri
Katrin TalihärmEesti PangaliitT +372 611 6569M +372 50 60701