dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Rahandusministeerium · 11. juuli 2022
Viit
13-1.1/5773-1
Registreeritud
11. juuli 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Pangaliit MTÜ
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE
Sari
13-1.1 Kirjavahetus finantsturgude ja panganduse küsimustes (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
13-1.1/2022
Vastutaja
Kristiina Kubja (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf65 KB
  • 📎image001.png
  • 📎PL RM-le 11.07.2022.asice237 KB

Sisu (failidest)

Rahandusministeerium [email protected] Teie: 6.06.2022 nr 13-1.1/4935-1 Meie: 11.07.2022 nr 32 Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu Täname võimaluse eest avaldada arvamust finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) osas. Järgnevalt Pangaliidu märkused ja ettepanekud. 1. Kaebuse rahalised piirmäärad ja kaebuse tagastamise alused Eelnõus ei ole sätestatud rahalist piirmäära nõude suurusele. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt ” Rahalise piirmäära kehtestamine nõude suurusele ei ole eelnõu koostajate hinnangul kooskõlas EL õigusega, mille kohaselt tuleb tagada, et kõik kliendid saavad esitada kaebuse, sõltumata nõude suurusest. Lisaks ei pruugi olla kõik nõuded rahaliselt mõõdetavad.” Pangliit on seisukohal, et kuivõrd isikutele jääb finantsvaidluste voliniku menetluste väliselt endiselt kaebeõigus võimaluse näol nt kohtusse pöörduda, ei ole põhjendatud seisukoht, et piirmäära kehtestamine on EL õigusega vastuolus. Täpsemat vastuolu ei ole eelnõu seletuskirja koostajad ka avanud. Pangaliit jääb sarnaselt enda 3.11.2020 avaldatuga seisukohale, et pahatahtlike ning vähem tähtsate finantsvaidluste vältimiseks on üheks kriteeriumiks finantsvaidluste voliniku ressursi mõistliku kasutamise eesmärgil piirmäära kehtestamine. Piirmäära kehtestamine vähendaks ka vaidlusi finantsvaidluste voliniku subjektiivsete otsuste üle menetlusse võtmise osas (EN kohaselt jääb menetlusse võtmisel volinikule niikuinii subjektiivne otsustusõigus – nt EN SK lk 10). Leiame, et rahalisele nõudele piirmäära kehtestamine on vajalik. Suur osa vaidlusi võib tekkida väikefinantseerimise toodete osas (eelnõu kohaselt on hõlmatud kõik krediidiandjad- ja vahendajad). Piirmääraga saaks fookuse seada just mittetagatud laenude osale, mistõttu võiks kaebuse esitamise piirmääraks olla kuni 10 000 eurot. Siinjuures võiks kaaluda piirmäärade kehtestamist juriidilistele ja füüsilistele isikutele eraldi. Kõikide vaidlustega tegelemine võib tekitada ressursipuuduse ning olukorra, mil suurte rahaliste vaidluste korral tekib vastupidine efekt - kogu menetluse tähtaeg pikeneb. Finantsvaidluste kohtueelne lahendamine ei tohiks muutuda rahaliste vaidluste pikendamise vahendiks. Arvestades eeskätt asjaolu, et finantsteenuse osutajale on protsessis osalemine kohustuslik. Menetlust on selliselt võimalik ära kasutada, et vältida rahaliste nõuete sissenõudmist. Muude vaidluste osas (nt makseteenuste võimaldamine) on täiendav menetlus põhjendatud, sest Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee hõlmab ka FI järelevalvest tulenevaid aspekte, mis võimaldab suurem tõenäosusega ka kompromissini jõuda. Kaebuse tagastamise aluste puhul võiks kaaluda analoogia korras HKMS § 121 lg-s 2 märgitud aluseid, nt kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Teeme ettepaneku kehtestada rahalised piirmäärad ning laiendada kaebuse tagastamise aluseid (eriti krediidilepingutest tulenevate vaidluste korral). 2. Kaebuse esitaja õigus paralleelselt kohtusse pöörduda Eelnõu § 341 lg 6 sätestab: „Käesolevas peatükis sätestatu ei välista sama vaidlusega kohtusse pöördumist enne käesolevas peatükis sätestatud finantsvaidluste lahenduse jõustumist“. Seletuskirja kohaselt kohaldub see finantsteenuste kliendile, aga sättest ei ole võimalik seda järeldada. Säte on ebaselge, sest ei ole selge, millist olukorda see reguleerib. Seejuures on edasikaebeõigus eelnõus juba sätestatud. Teeme ettepaneku sätest vastavalt täpsustada. 3. Finantsasutuse õigus rahalise vaidluse korral paralleelselt kohtusse pöörduda Samuti on ebaselge, kas rahalise vaidluse puhul on finantsasutusel võimalik paralleelselt kohtusse pöörduda või mitte. Kui klient vaidleb nõude ühe aspekti üle (nt intressi suurus, vastutustundlik laenamine), siis kas üksiku vaidluseseme käsitlemisel võimaldab eelnõu muus osas finantsasutusel oma nõue kohtusse esitada. Kui finantsasutus ei saa paralleelselt kohtusse pöörduda, siis peaks olema eelnõuga reguleeritud, et kaebuse esitamine peatab finantsasutuse kõikide nõuete aegumise (sarnaselt TsÜS § 160 lg 2 p 4 loogikale). Ebamõistlik oleks olukord, mil finantsasutusel tuleks nõude sissenõudmiseks sama nõude osas siiski kohtusse pöörduda (tekitab sama vaidluseseme osas paralleelmenetluse). Teeme ettepaku eelnõud vastavalt täpsustada. 4. Finantsasutuse õigus oma nõude esitamiseks samasse menetlusse Suur osa finantsteenuste raames tekkivatest vaidlustest on varalise iseloomuga, st sisuliselt vaieldakse rahalise nõude olemasolu ja suuruse üle. Kui finantsvaidluste volinikule esitatav kaebus käsitleb nõude kehtivust või nõude üht aspekti (nt vaidleb klient intressi suuruse üle), siis peaks finantsasutus pärast FI-s toimunud vaidlust kogu nõude siiski kohtule esitama. See ei tagaks kogu menetluses menetlusökonoomiat ning tekitab nõuete aegumise küsimuse. Seetõttu võiks võimaldada ka finantsasutusel esitada sellesse menetlusse oma vastunõue, mis võimaldaks vaidluse kompleksset lahendust. Selliselt saaks vaidlus lõpliku lahenduse, kui kaebuse esitaja kohtusse pöörduda ei soovi (kulude ja kohtute ressursi kokkuhoid). Finantsasutuse kliendile tähendaks see olulist kulude kokkuhoidu (kusjuures menetluskulud jäävad eelnõu kohaselt poolte endi kanda). Teeme ettepaneku anda finantsasutusele võimalus oma nõude esitamiseks samasse menetlusse ja eelnõud vastavalt täiendada. 5. Finantsvaidluste voliniku otsuse siduvus Leiame, et finantsvaidluste voliniku otsus peaks olema rahapesu riskide osas finantsasutusele järelevalveliselt siduv. On positiivne, et makseteenuste osutamisel juhitavate rahapesuriskide hindamine (näiteks vastavas osas teenuse piiramise või lõpetamise korral) toimub FI-s, st asutuses, millel on lisaks makseteenuste tsiviilõiguslikele aspektide hindamisele ka pädevus rahapesuriskide hindamiseks. Juhul, kui finantsvaidluste volinik otsustab, et makseteenust tuleks osutada või makseteenuse lõpetamine ei ole olnud põhjendatud, siis peaks vastav otsus olema järelevalveliselt siduv, st makseteenuse osutajale ei tohiks hiljem ette heita vastava kliendi aktsepteerimist nende riskiparameetrite osas, mis on vastavas menetluses finantsasutuse poolt vaidluses välja toodud. Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada. 6. Finantsinspektsioonile esitatud kaebused Eelnõu jätab lahendamata olulise küsimusena selle, mis saab inspektsioonile esitatud kaebustest, mis ei ole esitatud konkreetselt finantsvaidluste lahendamise üksusele (näiteks kaebus, mis on saadetud aadressile [email protected] või mõnele konkreetsele inspektsiooni töötajale). 1) Eelnõuga tuleks ette näha, et sellises olukorras on inspektsioon: - tagastab kaebuse selle esitanud isikule, - selgitab kaebuse esitanud isikule, et finantsteenuseid puudutavate vaidlustega tegeleb inspektsiooni koosseisu kuuluv finantsvaidluste lahendamise üksus, ning - teavitab kaebuse esitanud isikut, kuidas ta saab esitada oma avalduse finantsvaidluste lahendamise üksusele ning et avalduse esitamisel vastavale üksusele kohaldub sellele registreerimistasu, mis ei kuulu tagastamisele. 2) Finantsinspektsioon on mitmel korral rõhutanud, et kuigi nad ei ole hetkel kaebuseid lahendav asutus, on finantsteenuseid puudutavate kaebuste vastuvõtmine finantsteenuse osutajate klientidelt oluliseks sisendiks riskipõhise finantsjärelevalve rakendamisel. Sellest tulenevalt on inspektsioon seni nõudnud välja selgitused finantsteenuse osutajalt, kelle tegevuse osas kaebus on esitatud. - Pangaliit on seisukohal, et inspektsiooni huvi saada kaebuste näol sisendit riskipõhise finantsjärelevalve rakendamisel on arusaadav ja loogiline ning selles osas tuleks eelnõud ilmselt täiendada, et finantsvaidlusi lahendav üksus oleks sõltumatu, ent inspektsioon saaks vastavalt üksuselt sellele esitatud avalduste sisu ja lahenduste osas teavet rohkem kui üksnes läbi finantsvaidlusi lahendava üksuse avaliku aruandluse. - Küll on Pangaliit seisukohal, et finantsteenuse osutajate halduskoormus ei peaks kasvama seoses finantsvaidlusi lahendava üksuse loomisega. Sellest tulenevalt tuleks eelnõuga välistada inspektsiooni õigus küsida iga talle esitatud kaebuse osas selgitusi asjasse puutuvalt finantsteenuse osutajalt, vastasel juhul võib tekkida olukord, kus finantsteenuse osutaja esitab samad selgitused erinevatele inspektsiooni üksustele kaks korda (esmalt inspektsioonile KAS § 99 alusel ning seejärel finantsvaidlust lahendavale üksusele FIS-i alusel). 7. Finantsteenuse kliendi õigus pöörduda samasisulise avaldusega samaaegselt kahe asutuse poole Eelnõu ei välista finantsteenuse kliendi õigust pöörduda samasisulise avaldusega samaaegselt nii Finantsinspektsiooni finantsvaidlusi lahendava üksuse kui ka TTJA tarbijavaidluste komisjoni poole. 1) Seeläbi tekib pahauskselt tegutseval finantsteenuse kliendil võimalus koormata üheaegselt nii avalikku ressurssi (kaks paralleelset kohtueelset menetlust) kui ka finantsteenuse osutaja ressursse (kohustus esitada kirjalikke seisukohti ja osaleda menetleja nõudmisel suulistel aruteludel). 2) Paralleelsete menetlustega kaasnevaks riskiks on ka see, et vastavad kohtueelsed menetlejad teevad samasisulise avalduse osas erinevad otsused, millist olukorda on finantsteenuse osutajal sisuliselt võimatu lahendada (kohtusse pöördumine näiteks ebasoodsa otsuse osas ei pruugi kaasa tuua selle rahuldamist). 3) Samuti on võimalik, et avalduse esitaja vaidlustab kohtus mõlema kohtueelse menetleja otsused, mistõttu kohtusüsteemi tekib kaks samasisulist vaidlust, kusjuures olukorras, kus kohtueelsed menetlejad on otsused teinud, ei saa kohus enam ka hagi menetlusse võtmisest keelduda nt TsMS § 371 lg 1 p 6 alusel. 4) Eelnevalt kirjeldatud olukordade teket tuleks seetõttu juba eos vältida, pannes nii inspektsiooni finantsvaidlusi lahendavale üksusele FIS-i alusel kui ka TTJA tarbijavaidluste komisjonile TKS-i alusel kohustuse tagastada avaldus selle esitajale, kui sama isik on juba esitanud samasisulise avalduse emba-kumba kohtueelset menetlust läbiviivasse üksusesse. 5) Kuivõrd seadusandja soov on luua finantsvaidlusi lahendava üksuse näol nö kompetentsikeskus finantsteenuseid puudutavate kaebuste menetlemiseks, siis oleks kõige loogilisem sätestada eelnevas punktis toodud avalduse tagastamise kohustus üksnes tarbijavaidluste komisjoni osas, pannes TTJA-le samad kohustused, mis on välja pakutud punktis 6 1) inspektsiooni osas. Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada. 8. Finantsteenuste osutaja majandustegevuse üldisi põhimõtteid puudutavad vaidlused Eelnõu § 34-1 lg 4 p 5 sätestab, et FIS peatükis 3-1 sätestatut ei kohaldata finantsteenuste osutaja majandustegevuse üldisi põhimõtteid puudutavate vaidluste osas. Eelnõu seletuskiri toob antud lõike sisustamisel vaid ühe näite (nt kuidas teenuste tingimused on ette nähtud), mis selgitusena pigem raskendab arusaadavust antud punkti mõttest kui lihtsustab seda. Tegemist ei ole üheselt arusaadava kriteeriumiga. Oluline on ennetada vaidlusi küsimuses, et kas finantsvaidlusi lahendaval üksusel üldse on FIS peatüki 3-1 alusel õigus teatud avaldusi menetleda ning mitte jätta „majandustegevuse üldiste põhimõtete“ sisustamist menetlusliku alluvuse osas vaidluse tekkimisel kohtu otsustada. Teeme ettepaneku antud punkt eelnõus kas oluliselt konkreetsemalt ümber sõnastada või tervikuna eelnõust eemaldada. 9. FIS peatüki 3¹ kohaldumisala Eelnõu § 34¹ lg 4 sätestab loetelu teemadest, mille osas FIS peatüki 3-1 sätestatut ei kohaldata. Sõna „kohaldamine“ jätab ebaselgeks, mis on mittekohaldamise tagajärg. Teeme ettepaneku selguse huvides täiendada eelnõu § 34.8 lg 2 punkti 1 järgnevalt: „1) vaidluse lahendamine ei kuulu käesoleva peatüki kohaldamisalasse käesoleva seaduse § 34¹ lõike 4 alusel, sealhulgas vaidlus ei ole seotud teenusega, mida osutab käesoleva seaduse § 341 lõikes 2 nimetatud finantsteenuse osutaja;“ 10. Eelnõu § 34.6 lg 1 Eelnõu § 34.6 lg 1 ei ole kooskõlas antud sätte kohta eelnõu seletuskirjas toodud selgitusega. Lõige sätestab, et „Finantsvaidluse korral esitab finantsteenuse klient finantsvaidluste lahendamise üksusele avalduse käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud viisil“, samas kui seletuskiri ütleb antud lõike selgituseks, et „Avalduse saab esitada ainult finantsteenuste klient. Finantsvaidluse lahendamise üksus ei lahenda vaidlust, kui finantsteenuse osutajal on pretensioone kliendi osas.“. Lõige on sõnastatud viisil, mis näikse reguleerivat avalduse esitamise viisi (kanal, vorm), samas kui seletuskiri räägib sellest, kes on õigustatud avaldust esitama. Kui eeldada, et seletuskirjas on sõnastatud see, mida eelnõu antud sättega on soovitud reguleerida, siis tuleks lõige sõnastada teisiti. Teeme ettepaneku sõnastada § 34.6 lg 1 järgnevalt: „Finantsvaidluse korral saab finantsvaidluste lahendamise üksusele avalduse esitada üksnes finantsteenuse klient, tehes seda käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud viisil“. 11. Finantsteenuse osutaja vastamise tähtaeg Eelnõu § 34.11 lg 2 sätestab, et finantsvaidluste volinik määrab mõistliku tähtaja, mille jooksul finantsteenuse osutaja peab vastama tema suhtes esitatud avaldusele. 1) Leiame, et eelnõus tuleks kindlasti sätestada konkreetne miinimumtähtaeg, mille volinik peab finantsteenuse osutajale vastuse koostamiseks andma. Samuti tuleks jätta finantsteenuse osutajale õigus taotleda põhjendatud juhul vastamistähtaja pikendamist. 2) Pangaliidu liikmete senise kogemuse kohaselt annab Finantsinspektsioon KAS § 99 alusel teostatava järelepärimise raames, mille aluseks on konkreetne kliendikaebus, finantsteenuse osutajale vastamiseks enamasti tähtaja 3-7 päeva. Sealjuures ei võta inspektsioon tähtaja määramisel arvesse ei kaebuse pikkust, sisu, vaidlusaluse teema ajatundlikkust ega muid kriteeriume, mis vastamistähtaja määramisel diskretsiooni alusel võiksid rolli mängida. Sellest tulenevalt on pigem reegel kui erand, et finantsteenuse osutajad peavad inspektsioonilt taotlema vastamiseks lisaaega, mille saamine ei ole garanteeritud ning mille andmisest keeldumist ei pea inspektsioon põhjendama. 3) Vastamiseks antava miinimumtähtaja seadmine aitab tagada finantsteenuse osutaja ja tema kliendi võrdset kohtlemist. Kliendil on olnud sisuliselt piiramatu aeg avalduse koostamiseks (nõue aegub üldreegli kohaselt 3 aastaga). Finantsteenuse osutajal võib vastuse koostamiseks olla vajalik teha IT-päringuid, kaasata vastuse koostamiseks töötajaid erinevatest üksustest ning teha muid aeganõudvaid toiminguid, milleks finantsteenuse osutaja ei ole saanud valmistuda, võid avalduse sisust kuulda esmakordselt alles siis, kui see on võetud voliniku poolt menetlusse (vt eelnõu § 34.8 lg 3 p 5 – menetlusse võidakse võtta ka avaldus, mille osas klient ei ole eelnevalt finantsteenuse osutaja poole pöördunud). Teeme ettepaneku sätestada eelnõus miinimumtähtajaks, mille finantsvaidluste volinik peab finantsteenuse osutajale vastuse koostamiseks andma 14 päeva (analoogselt TsMS § 394 lõikega 5) ning finantsteenuse osutaja õigus taotleda põhjendatud juhul ja motiveeritud taotluse esitamisel vastamistähtaja pikendamist. 12. FIS § 342 FIS § 342 sätestab, et finantsvaidluse lahendamise menetlusele kohaldatakse „lisaks käesolevas seaduses sätestatule tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 38–42, 257, 272–277, 285–289, 294, 302 ja 303 ning menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta sätestatut“. Seega võib järeldada, et SE § 3420 lg-s 1 viidatud kättetoimetamise all „käesolevas seaduses sätestatud korras“ on mõeldud SE §-s 342 sätestatut, mis omakorda viitab TsMS-s sätestatud korrale. Sellised ebamäärased ristviited tekitavad ebaselgust ja arusaamatust, mida aitaks lahendada see, kui SE § 3420 lg-s 1 viidatakse selgelt TsMS-s sätestatud korrale ja mitte ebamääraselt „käesolevas seaduses sätestatud korrale“. Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täpsustada. 13. Täiendav tähtaeg FIS § 349 lg 1 p 1 lubab finantsteenuste kliendil pärast avalduse menetlusse võtmist taotleda esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, s.h. istungil. Samas puudub eelnõus regulatsioon, mis annaks finantsteenuse osutajale õiguse taotleda täiendavat aega kui finantsvaidluse menetluses on määratud SE § 3411 alusel tähtaeg avaldusele vastamiseks pärast kliendi poolt avalduses esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist. Seega ei pruugi olla finantsteenuste osutajal võimalik õigeaegselt ja sisuliselt finantsteenuste kliendi hiljem esitatud seisukohtadele sisuliselt vastata. Poolte võrdse kohtlemise huvides peaks olema ka finantsteenuse osutajal õigus taotleda täiendavat aega täiendatud avaldusega tutvumiseks ja vajadusel vastuväidete koostamiseks. Teeme ettepaneku eelnõud vastavalt täiendada. 14. Finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamine Finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamist käsitleb FIS §-s 351, mille kohaselt kaetakse üksuse kulud järelevalvetasude arvelt. Järelevalvetasude üheks komponendiks on mahuosa, mis tähendaks seda, et suuremad finantsteenuse osutajad maksavad kinni proportsionaalselt suurema osa üksuse eelarvest. Samas ei pruugi esitatud kaebuste arv jaguneda finantsteenuste osutajate vahel vastavalt nende turuosale ning sel juhul peaksid suuremad turuosalised kinni maksma teiste turuosaliste vastu esitatud avalduste menetlemise. Leiame, et see ei oleks õiglane ning samas ei motiveeriks ka kõigi turuosaliste korrektsemat käitumist. Teeme ettepaneku, et finantsvaidluste lahendamise üksuse rahastamiseks järelevalvetasu mahuosa suuruse määratlemisel võetaks arvesse finantsteenuse klientide poolt selle finantsteenuse osutaja vastu esitatud avalduste arvu. Loodame, et Rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu märkuste ja ettepanekutega eelnõu edasise menetlemise käigus arvestada. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Tegevdirektor Saatja: Katrin Talihärm <[email protected]> Saadetud: 11.07.2022 12:33 Adressaat: RAM Info <[email protected]> Teema: väljaläinud kiri Katrin TalihärmEesti PangaliitT &#43;372 611 6569M &#43;372 50 60701
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel