dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu

Rahandusministeerium · 26. juuli 2022
Viit
1.1-11/5583-2
Registreeritud
26. juuli 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Sotsiaalministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-11 Ettepanekud ja arvamused ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.1-11/2022
Vastutaja
Marge Kaskpeit (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Personali- ja õigusosakond)

Failid

  • 📎1.1-115583-2 26.07.2022 Väljaminev kiri.asice413 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium Teie 01.07.2022 nr 1.2-2/93-1 , [email protected] SOM/22-0791/-1K Meie 26.07.2022 nr 1.1-11/5583-2 Veeseaduse muutmise seadus Austatud minister Rahandusministeerium kooskõlastab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu tingimuslikult. Seaduse rakendamiseks ei ole otseselt vahendeid kehtivas eelarvestrateegias ette nähtud. Seaduseelnõu kooskõlastamiseks on vaja eelnõu esitanud ministeeriumide selget ja üheselt mõistetavat kinnitust seletuskirjas, et seadus rakendatakse vajadusel ka lisavahenditeta (kehtiva eelarvestrateegia raames). Vastasel juhul tuleks seaduseelnõu esitada uuesti kooskõlastamiseks pärast RES 2023-2026 kinnitamist. Rahandusministeerium esitab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta järgmised märkused. 1. Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse VeeS § 88. Muudetav § 88 lõige 1 ei ole õigusselge. Eelnõus tuleb täpsustada, mida mõista puhta vee kättesaadavuse tagamise all. Tänases eelnõus võib seda mõista ka kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) kohustusena kõikidele majapidamistele joogiveesüsteemide (puurkaevud, veepuhastusseadmed, kinnistusisesed trassid vms) välja ehitada. See ei ole rahaliselt mõeldav ega ka õiglane (kindlasti ei saa unustada kinnistu omaniku omavastutust). Sellisel juhul eeldaks see täiendava finantsanalüüsi koostamist koos rahastamisallikate ära näitamisega. Kui seda mõista kui KOV kohustust olukorra kaardistamiseks, info jagamiseks ning koostöös riigi ja eraisikuga ühiselt võimaluste loomisena (nt kehtiv hajaasustuse programm, Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetus kinnistusiseste trasside ehitamiseks jms), siis tuleks see selgemalt nii sätte sõnastuses kui seletuskirjas täpsustada. Selgest eesmärgist saab omakorda tuletada selgema ootuse KOVile. Hetkel on eelnõu sõnastatud viisil, et KOV tagab kõigile isikutele puhta joogivee kättesaadavuse. Selleks võtab KOV vajadusel joogivee kättesaadavuse parandamiseks kasutusele asjakohased meetmed. Ilmselt pole nende nõuete tagamisega suuremat muret tiheasustuse piirkondades, kus on välja arendatud ja toimiv veevärk. Kuid sättest võib välja lugeda, et kohustus on universaalne ehk kehtib ka hajaasustuse piirdkonnas. Seega näiteks juhul, kui salv- või puurkaevu joogivesi enam kvaliteedinõuetele ei vasta, peab KOV eelnõu kohaselt tagama või looma isikule võimaluse uue kvaliteetse joogivee saamiseks ehk sisuliselt ehitama isikule uue kaevu. See võib KOV jaoks osutuda ebaproportsionaalseks kuluks ja koormuseks. Nagu on selgunud maapõue ja joogivee uuringutest, on hajaasustusega piirkondades probleeme salvkaevude joogivee kvaliteediga ehk mitmetes majapidamistes ei ole joogivesi joomiseks kõlbulik. Juba täna tegelevad KOVid koostöös riigi ja elanike endiga selle probleemi lahendamiseks. Hajaasustuse programm on abiks ka kvaliteetse joogivee Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 tagamisele hajaasustusega piirkondades, mitmed reovee kohapealset käitlemist soodustavad programmid jne. Hajaasustuse meetmes on omaosalus ka isikul endal ja näeme, et isiku omaosalus joogivee saamiseks peaks ka direktiivi kohustuse täitmisel säilima. Kui direktiiv näeb tagamise kohustuse selgelt ja üheselt ette selliselt, et elanike omaosalust eeldada ei saa, ehk KOV peab olema valmis ainult oma kuluga tagama isikule mistahes viisil kvaliteetse joogivee kättesaadavuse (st sisuliselt rajama individuaalseid puurkaeve), tuleb siseriiklikult kohustust üle võttes arvestada koheselt ka kuludega riigieelarves. Sellisel juhul väljuvad sellised mastaapsed investeeringud KOV tavapärastest valdkonnainvesteeringute raamidest ja seda ühekordset suurt kulu üksnes KOV kanda jätta ei saa isegi kui arvestada, et KOKS § 6 lõike 1 järgi on veevarustuse korraldamine KOV ülesanne. KOV piisavat rahastust on rõhutanud Riigikohus ka KOV enda ülesande täitmisel (nt asjades nr 26.06.2009, 3-4-1- 4-09, p 20 või 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 67), seda eriti olukordades, kus ülesande täitmise viis või ulatus on ajutiselt või püsivalt igapäevapiiridest väljuv ja kui teenus peaks ühtemoodi olema tagatud elanikule sõltumata oma asukoha KOVist. 2. Eelnõu § 1 punktis 13 toodud veeseaduse § 88 muudatuse lõike 2 kohaselt korraldab KOV avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult kasutatava joogiveevõtu seadmete paigaldamise, kui see on tehniliselt teostatav, arvestades kogukonna vajadusi. Kavandatava veeseaduse § 88 lõike 2 osas eeldame, et KOVile säilib võimalikult lai pädevus otsustada, kuhu ja mis tingimustel sellised joogiveevõtu seadmed paigaldada. Taaskord on küsimus aktuaalsem hajaasustusega piirkondades või valdades, kus puudub konkreetne keskus, suurem kogunemiskoht või keskne veevärk. Eelnõus või rakendusaktis tuleks täpsemalt sätestada selle kohustuse ulatus (avalikud kohad tihe- ja hajaasustuses, tegelik vajadus jne) Avalike joogiveeseadmete vajaduse ja tehnilise teostatavuse hindamine peaks olema ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava üks osa. Küll aga tuleb arvestada, et mistahes võimalikud rakendusaktidega kehtestatavad täpsustused ei tohiks sättes KOVile antud otsustuspädevust liigselt kitsendada. Teoreetiliselt peaks KOVil olema õigus ka otsustada, et tingimustest tulenevalt pole neil sellist joogiveevõtu süsteemi vaja rajada. Soovitame eelnõus sätte sõnastada: „Kohaliku omavalitsuse üksus määrab ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni arendamise kavas kogukonna seisukohalt oluliste avalikult kasutatavate joogiveevõtu seadmete paigaldamise asukohad ning korraldab vajadusel nende seadmete paigaldamise.“. 3. Veeseaduse § 88 lõike 4 kohaselt koostab KOV iga kuue aasta tagant ülevaate ja esitab selle Terviseametile. Võiks kaaluda lõigetes 1 ja 2 sätestatud küsimuste käsitlemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavades (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus § 4), need on olemas igas KOV-is, neid uuendatakse vähemalt iga 4 aasta tagant ja nendest saab Terviseamet vajaliku info kätte. Sellisel viisil on võimalik vältida lisabürokraatiat, uute dokumentide koostamise vajadust. 4. Eelnõu kasutab mõiste joogivee „jaotusvõrk“, aga sellist terminit nt ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni seadus ei tunne, on mõiste „ühisveevärk“. Lugupidamisega 2 (allkirjastatud digitaalselt) Keit Pentus-Rosimannus rahandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Riina Solman riigihalduse minister Marge Kaskpeit 611 3611 [email protected] Mikk Lõhmus 611 3183 [email protected] Martin Kulp 611 3097 [email protected] 3
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel