Sotsiaalministeerium Teie 01.07.2022 nr 1.2-2/93-1 ,
[email protected] SOM/22-0791/-1K
Meie 26.07.2022 nr 1.1-11/5583-2
Veeseaduse muutmise seadus
Austatud minister
Rahandusministeerium kooskõlastab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu tingimuslikult.
Seaduse rakendamiseks ei ole otseselt vahendeid kehtivas eelarvestrateegias ette nähtud.
Seaduseelnõu kooskõlastamiseks on vaja eelnõu esitanud ministeeriumide selget ja üheselt
mõistetavat kinnitust seletuskirjas, et seadus rakendatakse vajadusel ka lisavahenditeta
(kehtiva eelarvestrateegia raames). Vastasel juhul tuleks seaduseelnõu esitada uuesti
kooskõlastamiseks pärast RES 2023-2026 kinnitamist.
Rahandusministeerium esitab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta järgmised
märkused.
1. Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse VeeS § 88. Muudetav § 88 lõige 1 ei ole õigusselge.
Eelnõus tuleb täpsustada, mida mõista puhta vee kättesaadavuse tagamise all. Tänases eelnõus
võib seda mõista ka kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) kohustusena kõikidele
majapidamistele joogiveesüsteemide (puurkaevud, veepuhastusseadmed, kinnistusisesed
trassid vms) välja ehitada. See ei ole rahaliselt mõeldav ega ka õiglane (kindlasti ei saa
unustada kinnistu omaniku omavastutust). Sellisel juhul eeldaks see täiendava finantsanalüüsi
koostamist koos rahastamisallikate ära näitamisega. Kui seda mõista kui KOV kohustust
olukorra kaardistamiseks, info jagamiseks ning koostöös riigi ja eraisikuga ühiselt võimaluste
loomisena (nt kehtiv hajaasustuse programm, Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetus
kinnistusiseste trasside ehitamiseks jms), siis tuleks see selgemalt nii sätte sõnastuses kui
seletuskirjas täpsustada. Selgest eesmärgist saab omakorda tuletada selgema ootuse KOVile.
Hetkel on eelnõu sõnastatud viisil, et KOV tagab kõigile isikutele puhta joogivee
kättesaadavuse. Selleks võtab KOV vajadusel joogivee kättesaadavuse parandamiseks
kasutusele asjakohased meetmed. Ilmselt pole nende nõuete tagamisega suuremat muret
tiheasustuse piirkondades, kus on välja arendatud ja toimiv veevärk. Kuid sättest võib välja
lugeda, et kohustus on universaalne ehk kehtib ka hajaasustuse piirdkonnas. Seega näiteks
juhul, kui salv- või puurkaevu joogivesi enam kvaliteedinõuetele ei vasta, peab KOV eelnõu
kohaselt tagama või looma isikule võimaluse uue kvaliteetse joogivee saamiseks ehk sisuliselt
ehitama isikule uue kaevu. See võib KOV jaoks osutuda ebaproportsionaalseks kuluks ja
koormuseks. Nagu on selgunud maapõue ja joogivee uuringutest, on hajaasustusega
piirkondades probleeme salvkaevude joogivee kvaliteediga ehk mitmetes majapidamistes ei
ole joogivesi joomiseks kõlbulik. Juba täna tegelevad KOVid koostöös riigi ja elanike endiga
selle probleemi lahendamiseks. Hajaasustuse programm on abiks ka kvaliteetse joogivee
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
tagamisele hajaasustusega piirkondades, mitmed reovee kohapealset käitlemist soodustavad
programmid jne. Hajaasustuse meetmes on omaosalus ka isikul endal ja näeme, et isiku
omaosalus joogivee saamiseks peaks ka direktiivi kohustuse täitmisel säilima.
Kui direktiiv näeb tagamise kohustuse selgelt ja üheselt ette selliselt, et elanike omaosalust
eeldada ei saa, ehk KOV peab olema valmis ainult oma kuluga tagama isikule mistahes viisil
kvaliteetse joogivee kättesaadavuse (st sisuliselt rajama individuaalseid puurkaeve), tuleb
siseriiklikult kohustust üle võttes arvestada koheselt ka kuludega riigieelarves. Sellisel juhul
väljuvad sellised mastaapsed investeeringud KOV tavapärastest valdkonnainvesteeringute
raamidest ja seda ühekordset suurt kulu üksnes KOV kanda jätta ei saa isegi kui arvestada, et
KOKS § 6 lõike 1 järgi on veevarustuse korraldamine KOV ülesanne. KOV piisavat rahastust
on rõhutanud Riigikohus ka KOV enda ülesande täitmisel (nt asjades nr 26.06.2009, 3-4-1-
4-09, p 20 või 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 67), seda eriti olukordades, kus ülesande täitmise
viis või ulatus on ajutiselt või püsivalt igapäevapiiridest väljuv ja kui teenus peaks ühtemoodi
olema tagatud elanikule sõltumata oma asukoha KOVist.
2. Eelnõu § 1 punktis 13 toodud veeseaduse § 88 muudatuse lõike 2 kohaselt korraldab KOV
avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult kasutatava joogiveevõtu seadmete
paigaldamise, kui see on tehniliselt teostatav, arvestades kogukonna vajadusi. Kavandatava
veeseaduse § 88 lõike 2 osas eeldame, et KOVile säilib võimalikult lai pädevus otsustada,
kuhu ja mis tingimustel sellised joogiveevõtu seadmed paigaldada. Taaskord on küsimus
aktuaalsem hajaasustusega piirkondades või valdades, kus puudub konkreetne keskus, suurem
kogunemiskoht või keskne veevärk.
Eelnõus või rakendusaktis tuleks täpsemalt sätestada selle kohustuse ulatus (avalikud kohad
tihe- ja hajaasustuses, tegelik vajadus jne) Avalike joogiveeseadmete vajaduse ja tehnilise
teostatavuse hindamine peaks olema ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava üks
osa. Küll aga tuleb arvestada, et mistahes võimalikud rakendusaktidega kehtestatavad
täpsustused ei tohiks sättes KOVile antud otsustuspädevust liigselt kitsendada. Teoreetiliselt
peaks KOVil olema õigus ka otsustada, et tingimustest tulenevalt pole neil sellist joogiveevõtu
süsteemi vaja rajada.
Soovitame eelnõus sätte sõnastada: „Kohaliku omavalitsuse üksus määrab ühisveevärgi ja -
kanalisatsiooni arendamise kavas kogukonna seisukohalt oluliste avalikult kasutatavate
joogiveevõtu seadmete paigaldamise asukohad ning korraldab vajadusel nende seadmete
paigaldamise.“.
3. Veeseaduse § 88 lõike 4 kohaselt koostab KOV iga kuue aasta tagant ülevaate ja esitab selle
Terviseametile. Võiks kaaluda lõigetes 1 ja 2 sätestatud küsimuste käsitlemist ühisveevärgi ja
-kanalisatsiooni arendamise kavades (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus § 4), need on
olemas igas KOV-is, neid uuendatakse vähemalt iga 4 aasta tagant ja nendest saab
Terviseamet vajaliku info kätte. Sellisel viisil on võimalik vältida lisabürokraatiat, uute
dokumentide koostamise vajadust.
4. Eelnõu kasutab mõiste joogivee „jaotusvõrk“, aga sellist terminit nt ühisveevärgi ja -
kanalisatsiooni seadus ei tunne, on mõiste „ühisveevärk“.
Lugupidamisega
2
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Solman
riigihalduse minister
Marge Kaskpeit 611 3611
[email protected]
Mikk Lõhmus 611 3183
[email protected]
Martin Kulp 611 3097
[email protected]
3