Saatja: Martti Merila <
[email protected]>
Saadetud: 29.07.2022 14:32
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>; RAM Info <
[email protected]>
Koopia: Kristiina Kubja <
[email protected]>; lkf lkf ee
<
[email protected]>; Mairis Kangro <
[email protected]>
Teema: Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seaduse muutmise
seaduse eelnõu
Tere!
Edastame käesolevaga EKsL-i seisukoha „Finantsinspektsiooni seaduse ja
täitemenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu osas!
Palume meie ettepanekuid eelnõu menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi
valmis vajadusel kohtuma ja oma ettepanekuid täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
Martti Merila
Õigusvaldkonna juht
5074563
Keit Pentus-Rosimannus Teie 06.06.2022 nr 13-1.1/4935-1
Rahandusministeerium Meie kuupäev digitaalallkirjas nr 18754
Finantsteenuseid puudutavate vaidluste kohtuväline lahendamine
Lugupeetud proua Pentus-Rosimannus
Esitasite meile arvamuse avaldamiseks „Finantsinspektsiooni seaduse ja täitemenetluse seaduse
muutmise seaduse eelnõu“, mis on kättesaadav õigusaktide eelnõude elektroonilise kooskõlastamise
süsteemis (edaspidi eelnõu).
Vastuolud põhiseadusega ja huvide konflikt
Eelnõuga plaanitakse luua kohtusarnase pädevusega finantsvaidluste lahendamise organ –
finantsvaidluste lahendamise volinik koos vastava üksusega (edaspidi ka FVÜ) Finantsinspektsiooni
juures. Eelnõu järgi hakkab volinik mõistma sisuliselt õigust. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõus
avatud üksuse täielikku olemust nagu on selliste organite puhul Eesti õigusloomes tavaks. Näiteks sätestab
TvLS § 4, et töövaidluskomisjon (edaspidi ka komisjon) on Tööinspektsiooni juures asuv kohtuväline
töövaidlusi lahendav organ riigivastutuse seaduse § 15 lõike 2 punkti 1 tähenduses.1
Juhime tähelepanu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2) §-le 146, kus
on sätestatud: „Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust
kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.“. Sama põhimõtet kinnitab kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390;
RT I, 29.12.2012, 9) § 2, lisades, et kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusemõistmisesse. Viidatud PS-i säte
on Eesti ühiskondlikule korraldusele ja õiguskorrale mitmeti oluline, kuna see:
1. kajastab kaasaegsetele demokraatlikele riikidele omast võimude lahususe printsiipi, mille
kohaselt seadusandlik võim, kohtuvõim ja täitevvõim on üksteisest lahutatud (sätestatud ka PS §-
s 4) ja
2. kehtestab õigusemõistmise monopoli Eestis kohtute jaoks (õigust mõistab ainult kohus),
välistades seega õigustmõistva võimu pädevuspiiridesse kuuluvate ülesannete täitmise
seadusandliku või täidesaatva võimu poolt.
Eeltoodu välistab olukorra, kus riikliku õigusemõistmise funktsioon pannakse muudele isikutele või
organitele, kes ei vasta PS-s sätestatud kohtunike ja kohtute mõistele, sh Finantsinspektsioonile.
Tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ei peaks täitevvõimu organid õigusemõistmisega tegelema.
Välistatud peaks olema olukord, kui õigust mõistavad isikud, kellel on riiklik järelevalvepädevus ühe
menetlusosalise üle nagu see oleks Finantsinspektsiooni puhul.
Finantsinspektsioon on täitevvõimu koosseisu kuuluv järelevalve asutus, samas, kui finantsvaidluste volinik
on olemuslikult kohtulaadse pädevusega institutsioon, kuna sarnaselt kohtumenetlusele on tegemist
võistleva protsessiga ja sarnaselt kohtuga langetab volinik menetluse lõppedes otsuse. Riigi nimel on
volitatud õigust mõistma üksnes kohus PS § 146 tähenduses ning õiguse rakendamine muudes
institutsioonides ei ole õigusemõistmine PS § 146 tähenduses. Kuna PS § 146 esimese lause kohaselt on
1 Meie arvates tuleks ka FVÜ puhul sätestada, et tegemist on töövaidlusi lahendav organiga riigivastutuse
seaduse § 15 lõike 2 punkti 1 tähenduses.
Eesti Kindlustusseltside Liit, registrikood 80007648
Mustamäe tee 46, 10621 Tallinn
Tel 667 1800,
[email protected], www.eksl.ee
-2-
õigusemõistmine kohtu monopol, siis kujutab säte endast ühtlasi nn negatiivset piiranguklauslit, mis välistab
õigusemõistmise selliste organite (eelkõige täitevvõimu asutuste – nt RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 33)
poolt, kes ei vasta PS § 146 tähenduses kohtu määratlusele (sh teiste põhiseaduslike institutsioonide, k.a
Riigikogu poolt – nt RKPJKm 16.01.2015, 3-4-1-39-14, p 15; RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 55; RKPJKo
10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 9; RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-10/94). Seetõttu on väljapakutud regulatsioon
põhiseadusega ilmselges vastuolus.
Põhiseadus sätestab üheselt võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte, mis seisneb selles, et
täitevvõim ja kohtuvõim on teineteisest lahutatud. Finantsvaidluste voliniku ametikoha loomisega
Finantsinspektsiooni juurde rikutaks oluliselt kõnealust võimude lahususe põhimõtet ja ohtliku
pretsedendina loodaks kohtuvõimule sarnane üksus täitevvõimu asutuse juurde, kätkedes ilmselget huvide
konflikti. Oma eelnevas tagasisides oleme korduvalt kõnealusele vastuolule osundanud, kuid see on jäänud
tähelepanuta. Kuigi see võib esmapilgul näida efektiivne, on järelevalve ja kohtuvõimu koondamine ühe
asutuse raamesse demokraatliku riigi põhimõtetega ilmselges vastuolus ja ohuks riigikorrale. Nii ei oleks
näiteks mõeldav, et kohtunikud määraks ametisse Politsei- ja Piirivalveameti direktor või riigiprokurör, kuid
finantsvolinikku ellu kutsuv regulatsioon sätestab üheselt, et finantsvaidluse voliniku määrab ametisse
Finantsinspektsiooni juhatus. Lisaks on elementaarne, et samaaegselt õiguse mõistmise ja järelevalve
funktsiooni koondamine hägustab piirid funktsioonide vahel, kuigi õiguse mõistmine ja järelevalve peavad
Eestis olema teineteisest selgelt eristatud ja ka sõltumatud.
Põhiseadusega oleks kooskõlas finantsvaidluste erikohtu loomine või väljapakutud menetluskorra
muutmine selliseks, et voliniku õigused ja kohustused ei oleks pea identsed kohtule. Sõltumata eelnevast
ei sobi aga antud institutsioon tegusema Finantsinspektsiooni raames, sest isegi, kui muudetakse ära
voliniku kohtusarnane pädevus, on finantsvaidluse lahendamise üksuse loomine Finantsinspektsiooni
juurde sobimatu ilmse ja lahendamatu huvide konflikti tõttu.
Regulatsioon ei taga sõltumatust ega maanda huvide konflikte
Kuigi peame kohtusarnase pädevusega organi loomist inspektsiooni juurde ebamõistlikuks, on taunitav, et
eelnõu autorid pole silmnähtavale probleemile pea üldse tähelepanu pööranud.
Eelnõus on üksnes märgitud, et üksus on sõltumatu inspektsiooni juures asuv struktuuriüksus (§ 343 lg 1)
ja, et finantsvaidluste volinik täidab oma kohustusi erapooletult ja omakasupüüdmatult ning ei saa
tegevusjuhiseid vaidlevatelt pooltelt ega nende esindajatelt (lg 7). Samas pole sätesatud, et ta ei saa
tegevusjuhiseid inspektsioonilt. Lisaks on sätestatud § 343 lõikes 3, et „üksuse struktuurne eraldatus ja
tegevuse sõltumatus ning tekkida võivate huvide konfliktide juhtimine ja teabevahetust puudutav
sätestatakse täpsemalt Inspektsiooni asjakohastes sise-eeskirjades“ pigem kinnitab seotuse ja
vastastikuse sõltumatuse kartust, kuivõrd volinik oleks sõltumatu täpselt selles määras, kui palju seda
võimaldab Finantsinspektsiooni juhatus. Lisaks oleks volinik kohustatud tegutsema juhatuse soovide
kohaselt, kuna tema viieaastase lepingu lõppedes otsustab volituste pikendamise just juhatus.
Eelnõus pole rõhutatud, et volinik on sõltumatu ja eelnõus puuduvad sõltumatuse tagatised (vt nt KS § 2,
3). Voliniku sõltumatuse kohta tekitab küsimusi kasvõi see, et volinik määratakse ametisse lühikeseks ajaks
(5 aastat). Jääb arusaamatuks, milliseid sätteid kohaldatakse voliniku tegevusele. Näiteks, kas tema
tegevusele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduse sätteid. Juhul, kui kohaldatakse, siis tuleks see
eelnõus välja tuua, samuti tuleks välja tuua, milliseid sätteid ei kohaldata.
Veelgi enam, eelnõu § 345 on sätestatud, et volinik teeb koostööd Inspektsiooniga. Jääb arusaamatuks,
milles selline koostöö seisneda saaks. Nii ei sätesta näiteks ükski teine seadus, et kohtunikud peaks
koostööd politsei, prokuratuuriga või Justiitsministeeriumiga.
Teeme ettepaneku FIS-s sätestada, et inspektsiooni töötajad, kes tegelevad järelevalve teostamisega ei
tohi kokku puutuda voliniku ja üksuse tegevusega ning volinik ja inimesed, kes tegelevad tsiviilõiguslike
vaidluste lahendamisega, ei puutuks kokku järelevalve menetlusega, samuti, et üksuse tegevuses kogutud
tõendeid ei tohiks kasutada muus menetluses (nt nö haldustrahvide määramiseks). Samuti peaks eelnõus
sisalduma analoogiline säte FIS § 5.1, mis rõhutab, et Inspektsioon peab tagama õigusemõistmise
funktsiooni ja teiste funktsioonide tegevusliku sõltumatuse ja huvide konfliktide vältimise.
-3-
Lisaks tuleb sätestada, et voliniku ja üksuse töötajatele eraldi konfidentsiaalsuskohustus, mis kätkeks ka
saladuses hoidmise kohustust inspektsiooni ja tema töötajate ees.
Teiste vaidluste lahendamise organite puhul, mis on loodud inspektsioonide juurde, on püütud üksuste
sõltumatust tagada läbi väliste osapoolte kaasamise (nt TVK on lisaks esimehele vastava sektori esindaja
ja tarbijate esindaja, töövaidluskomisjonis on kaasistujateks töötajate ameti- ja kutseliitude ühenduste
esitatud töötajate esindaja ning tööandjate keskliitude esitatud tööandjate esindaja). Sõltumatuse
tagamiseks on elementaarne see sätestada ka finantsvaidluste puhul.
Finantsvaidluste lahendamise üksuse loomise mõjud
Seaduseelnõu seletuskirjas (lk 46) märgitakse, et finantsvaidluse lahendamise üksuse loomist ja selle töös
hoidmist võib pidada oluliseks. Samas ei ilmne tekstist, milles see praktikas väljendub. Esitatud
arvandmetest ilmneb, et seaduseelnõu väljatöötamise käigus ei ole piisavalt analüüsitud ei üksuse kulusid
tervikuna ega ka üksuse poolt võimalike menetletavate juhtumite mahtu, mistõttu järeldused üksuse
võimaliku positiivse mõju kohta on ilmselgelt eksitavad.
Seletuskirjast ilmneb, et erinevatele kohtuväliste vaidluste lahendamise institutsioonidele (FI, TTJA,
kindlustuse lepitusorgan) esitati 2020.a. kokku ca 600 avaldust. Seletuskirjas pakutakse võimalikuks
vaidluse arvuks kohtuvälise vaidluse lahendamise üksuses aastas 1000 – 1500. Millised asjaolud võiksid
tingida vaidluste arvu mitmekordistumise, ei ole põhjendatud. EKsL-i hinnangul on Rahandusministeeriumi
hinnang pöördumiste arvu osas tugevalt üle hinnatud, kuivõrd kindlustusvaidluse arv on olnud läbi aastate
stabiilne ja vaidluste arvu kasv pankadega on ajutine, kuna vaidlused on tingitud pigem regulatiivse
keskkonna muutustest ja sellega seotud arvelduskontode avamisest/sulgemisest ning probleemidest
piiriüleste arveldustega. Lisaks on vaja silmas pidada, et kaebuste esitamine muutuks edaspidi klientidele
tasuliseks, mis võrreldes tänasega halvendab oluliselt klientide olukorda ja seeläbi pigem vähendab
klientide esitatavate kaebuste arvu. Võimalik lahendus, mille kohaselt saaks klient positiivse lahendi korral
raha tagasi, ei oma selles kontekstis suurt tähtsust.
Isegi, kui prognoos täituks ja tänase 600 avalduse asemel esitataks volinikule aastas 1000 avaldust, oleks
väljapakutav lahendus majanduslikult tänastest lahendustest ebaefektiivsem, sest näiteks seletuskirjas
osundatud TVK puhul on ühe juhtumi menetlemise kulu keskmiselt 306 eurot ja kindlustuse lepitusorgani
puhul 2021. aastal 359 eurot.
1000 avalduse korral oleks ühe juhtumi menetlemise kuluks esitatud prognooside kohaselt 383 eurot, sest
kogu üksuse esmane aastase kuluna on välja pakutud 383 000 eurot. Kuna menetletavate juhtumite arv
on üle prognoositud ja töötajate arv alaprognoositud, oleks kulu juhtumi kohta praktikas suurem. Lähtudes
hoopis tõenäolisest eeldusest, et avalduste arv jääb samaks (600), oleks ühe juhtumi kulu hoopis 638 eurot.
Lisades eelnevale seaduses ettenähtud, kuid mitte eelarvestatud võimaluse voliniku asetäitja ametisse
nimetamiseks (nt palgaga 4000 eurot kuus), lisanduks üksuse aastaeelarvele koos kontorikuludega
hinnanguliselt 75000 ja ühe juhtumi kulu sõltuvalt juhtumite koguarvust jääks vahemikku 457 – 762 eurot.
Voliniku asetäitja määramine on vältimatu, sest puhkuste perioodil, haigestumisel või ka huvide konflikti
korral ei tohiks katkeda riigis finantsvaidluste lahendamine.
Seletuskirja analüüsides ilmneb juhtumite arvu ülepaisutamine ja ressursi alaplaneerimine. See näeb ette
4 täiskohaga töötajat (sh. volinik) ja vaidluste arvuks 1000 – 1500 aastas. Lähtudes rahandusministeeriumi
minimaalsest prognoosist (1000) peaks finantsvaidluse üksus lahendama aastas keskmiselt ca 4 juhtumit
tööpäevas. Arvesse võttes tööpäevade arvu aastas töötaja kohta (ilma sh. haigestumiste, koolituste ja
muude eemalviibimistega), saame juhtumite arvuks töötaja kohta päevas 4,4. Tulenevalt voliniku
menetluse sarnasusest kohtumenetlusele ja ainuüksi ka kindlustuse lepitusorgani praktikast lähtudes
peame kõnealust prognoosi liiga optimistlikuks. Sellise koormuse juures ei ole kvaliteetne finantsvaidluse
lahedamine lihtsalt võimalik ja lisaressursi palkamine oleks vältimatu, arvesse võttes ka finantsteenuste
keerukust. Isegi, kui lahendatavate juhtumite arv kattuks EKsL prognoosidega, oleks kaheldav, kas
planeeritud ressursiga suudetakse toime tulla, sest lisaks finantsvaidluste keerukusele seab kohtulaadne
menetlusprotsess lahenditele kõrgendatud nõuded, sh. suurema ajakulu.
-4-
Eelnevast tulenevalt ei ole ka majanduslikest aspektidest lähtudes väljapakutud finantsvaidluste
lahendamise kord põhjendatud, kuivõrd see on võrreldes olemasolevate lahendustega ebaefektiivsem.
Seletuskirjas esitletud positiivne mõju tööhõivele on kindlasti olemas, kuid ühiskondlikus plaanis on see
mõju siiski negatiivne, kuna loob võrreldes tänaste olemasolevate struktuuridega paralleelse ja oluliselt
kallima üksuse. Riigi valitsemiskulude tõstmine ühe üksuse juures tohiks aset leida üksnes siis, kui sellega
kaasneb suurem kulude vähenemine mujal. See, et riigieelarve kulud vähenevad vähem kui finantssektori
kulud suurenevad, toimuks ühiskondlikus plaanis ikkagi kulude suurenemine, sest raha nende kulude
katmiseks tuleb läbi teenustasude klientide ehk maksumaksjate taskust. Seletuskirjas toodud mõju inimeste
tervisele või teadlikkusele on meie hinnangul olematu, mistõttu oleks otstarbekas need laused seletuskirjast
kustutada.
Siinkohal rõhutame, et eelnõu menetlemiseks puudub ka poliitiline tugi, mis ilmnes 26. mail 2022.a.
toimunud Finantsinspektsiooni 20. aastapäeva konverentsi erakondade paneeldiskussiooni käigus. Kohal
olid esindajad kõigist parlamendierakondadest (Riina Sikkut, Andrei Korobeinik, Jürgen Ligi, Martin Helme
ja Urmas Reinsalu), kellest ükski ei pidanud voliniku loomist vajalikuks, kutsuti antud initsiatiivi osas
ettevaatlikkusele ja osundati ka sarnaselt meie seisukohale ka ilmsele huvide konfliktile.
FVÜ eesmärk ja menetluse üldpõhimõtted
Tavaliselt on kohtuväliste organite loomise eesmärk vaidluste kiire ja väikeste kuludega lahendamine
võrreldes kohtutega. Seletuskirjas on eelnõu autorid seda eesmärki rõhutanud. Meie arvates tuleks
kõnealune printsiip menetluse üldpõhimõttena sätestada eelnõus. Selle printsiibiga on vastuolus, et
menetlusele kohaldatakse suures osas TsMS sätteid. Samuti on tarbija jaoks liiga keeruline avalduse
esitamise regulatsioon.
Lisaks peaks ka FVÜ menetluse põhimõte olema, et võimalikult suures ulatuses püütakse lahendada asju
kompromissiga. Seda üldist eesmärki (rõhutatakse nii kohtute kui ka kohtuväliste organite puhul, nt TVK,
töövaidluskomisjon) puhul, kuid eelnõu regulatsioon seda ei toeta, pigem vastupidi. Eelnõus on sätestatud,
et menetlus on üldreeglina kirjalik. Juhul, kui menetlus on kirjalik ja vaidlus lahendatakse
tsiviilkohtumenetluse põhimõtete järgi (kumbki pool peaks tõendama oma väiteid ja vastuväiteid), on
tulemuseks lahend tõendite pinnalt. Meie arvates võib peitub nendes sätetes tarbija jaoks „lõks“, mis päädib
sageli ebasoodsa lahendiga, mille vaidlustamine on edaspidi keeruline ja kulukas.
Eelnõus tuleks sätestada menetluse üldpõhimõte2:
(1) Finantsvaidluste voliniku ülesanne on menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt ning vaidlus
lahendada õigesti, võimalikult lihtsalt, kiirelt ja väikeste kuludega.
(2) Finantsvaidluste volinik peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et finantsvaidlus või osa
sellest lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Finantsvaidluste volinik võib selleks
muu hulgas esitada pooltele kompromisslepingu projekti, teha ettepaneku lahendada vaidlus
lepitusmenetluses võiläbirääkimiste teel.
Finantsvaidluste lahendamine
Eelnõus pole sätestatud, millest FVÜ vaidluste lahendamisel lähtub. Tuleks rõhutada, et volinik on
sõltumatu ja lähtub otsuste tegemisel seadustest ning muudest õigusaktidest ja tavadest. Eraldi tuleks
rõhutada, et volinik ei tohi lähtuda FI juhenditest. Juhul, kui volinik peaks lähtuma ka FI juhenditest, siis
omandaks inspektsioon lisaks veel sisuliselt seadusandja funktsiooni ja nn tõe monopoli seaduste
tõlgendajana, mistõttu kinnistuks veelgi enam arusaam võimude lahususe printsiibi rikkumisest (PS § 4, vt
ka eespool).
Eelnõu seletuskirjas väljatoodud tuvastatud probleemide ja eesmärkide loetelu (lk 4) p. 1.2 on tõstatatud
probleemina, et kõik finantsteenuse osutajad ei kuulu Finantsinspektsiooni järelevalve alla ja
Finantsinspektsioonil puuduvad vahendid selliste teenuseosutajate kliente kaitsta. Käesoleva eelnõu
2 Analoogiline säte TvLS § 13
-5-
eesmärk on luua finantsvaidluste volinik, kes lahendaks tulevikus vaidlusi ka teenuseosutajatega, kes
käesoleval ajal veel ei kuulu järelevalve alla. Seletuskirjast jääb arusaam, et finantsinspektsioon soovib
asuda finantsteenuse osutajate (kes ei kuulu järelevalve alla) kliente läbi finantsvaidluste voliniku
institutsiooni kaitsma. Voliniku tegevuse olemus ei tohiks kindlasti seisneda finantsteenuse osutajate
klientide kaitsmises, vaid volinik peaks olema sõltumatu isik, kes lahendab poolte vahel tekkinud vaidluse
ning annab vajadusel selle osas oma erapooletu õigusliku arvamuse. Kui ühiskonnas on tõstatunud
probleem, et finantsinspektsioonil puuduvad vahendid kõikide turul tegutsevate finantsteenuste osutajate
üle järelevalvet teostada, siis ei ole finantsvaidluste voliniku institutsiooni loomine selleks kõige parem ega
ka aktsepteeritav lahendus. Eelnimetatud probleemi lahendusena saaks näha ette Finantsinspektsiooni
järelevalve funktsioonide laiendamist finantsasutustele, kelle üle hetkel järelevalvet ei teostata. Osutame,
et finantsjärelevalve väliste subjektide puhul on sageli probleemiks puudulik regulatsioon ja usalduse
kuritarvitamine (nt ühisrahastusplatvormid3, hoiu-ja laenuühistud) ja subjektide seeläbi maksejõuetuks
muutumine. Finantsvaidluste voliniku institutsiooni loomine seda probleemi ei lahenda. Volinik ei sobiks
järelevalve teostajaks ning voliniku tegevus peaks jääma finantsinspektsiooni põhiülesannetest selgelt
eraldatuks, sest vastasel juhul saab seada kahtluse alla voliniku sõltumatuse. Teenuse järelevalveliste
küsimuste ja lepingu rikkumiste asjus saavad finantsjärelevalve mittekuuluvate subjektide tarbijatest
kliendid juba täna pöörduda TVK poole. Klientide kaitsmiseks tuleks lahendada just regulatiivne ja
järelevalveline pool.
Liiga suur diskretsiooni õigus
Finantsvaidluste volinikule esitatud avalduse menetlusse võtmise või tagastamise regulatsioon jätab
volinikule liiga suure diskretsiooni avalduse tagastamiseks. Kui luuakse kohtusarnase pädevusega
institutsioon, siis tuleks eeldada, et esitatud avaldusi tuleb volinikul ka vastavalt TsMS-is toodud alustele
menetleda. Seaduse eelnõu § 348 lg 3 annab volinikule õiguse keelduda vaidluse lahendamisest, kui
vaidlus on liiga keeruline või ilmselgelt perspektiivitu. On selge, et antud regulatsioon erineks oluliselt
TsMS-is sätestatust ning riivaks oluliselt finantsteenuse osutajate klientide õigusi pöörduda asja
lahendamiseks Finantsvaidluste voliniku poole.
Kindlustusteenuse osutajate ja klientide vaheliste vaidluste puhul tuleb märkida, et klientide õiguste riive
oleks veelgi suurem, sest volinikul on avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks aluseid rohkem kui
teiste finantsteenuse osutajate puhul, sest EKsL-il on toimiv ja tegutsev lepitusorgan. Seletuskirjas
mööndakse, et on mõistlik, kui kindlustusvaidlused lahendatakse lepituse vormis, kuid ei välistata täielikult
kindlustusvaidluste menetlemist. Kindlustusvõtjate hulgas külvaks see pigem segadust, et miks volinik ei
ole valmis nende esitatud avaldusi menetlema. Samuti on ebaselge, millised on need tavapärasest
kahjukäsitluses tõusetuvatest küsimustest väljuvad küsimused, mida volinik võiks lahendada. EKsL-i
lepitusorgan lahendab kõiki esitatud lepitusavaldusi sõltumata nende keerukusest või kas tekkinud
õigusvaidlus on väljunud tavapärases kahjukäsitluses tõusetuvatest küsimustest. Seega oleks EKsL-i
hinnangul mõistlik välistada kõigi kindlustuse lepitusorganiga ühinenud kindlustusandjatega seotud
vaidluste lahendamine finantsvaidluste voliniku poolt, sest turu poolt loodud süsteemis on selline lahendus
juba lepituse näol olemas. See on klientidele tasuta ning tõenäosus, et kindlustusseltsi kliendi avaldus
menetlusse võetakse, on oluliselt suurem.
Eelnõu kohaselt ei ole registreerimistasu tagastatav välja arvatud juhtudel, kus volinik keeldub asja
menetlusse võtmisest, sest vaidlus ei ole seotud teenusega, mida osutab finantsteenuse osutaja või kui
volinik ega tema asetäitja ei saa finantsvaidlust lahendada, sest on kohustatud ennast taandama. Antud
juhul selline registreerimistasu korraldus riivaks kindlustusseltside klientide õigusi, sest volinikul on kõikide
kindlustusvaidluste korral õigus jätta asi menetlusse võtmata, sest asja on võimalik lahendada EKsL-i
lepitusorganis. Seega oleks põhjendatud, et kui finantsvoliniku poole pöördutakse nõudega kindlustusseltsi
vastu, siis menetlusse võtmisest keeldumisel tagastataks ka registreerimistasu.
3 https://www.fi.ee/et/finantsinspektsioon/innovatsioonikeskus/uhisrahastus
-6-
Lahend ja kohtusse pöördumine
Seaduse eelnõu kohaselt ei ole finantsvaidluste voliniku otsus kohtus vaidlustatav, vaid poolel on õigus
pöörduda 30 kalendripäeva jooksul otsuse kättesaamisest kohtusse, esitades selleks eraldiseisva hagi.
Antud lahenduse puhul kahjuks ebaselgeks, milles seisneks positiivne mõju kohtusüsteemile, kui vaidlust
alustatakse uuesti ning kohtute töökoormus asja lahendamiseks oleks võrreldav otse kohtusse
pöördumisega. Kui kohus annaks õigusliku hinnangu finantsvaidluste voliniku tehtud otsuse osas, siis oleks
kohtumenetlus oluliselt kiirem ja kohtule vähem koormav. Kui finantsvaidluste volinik lähtub asja
menetlemisel TsMS-is sätestatust, siis ei ole kohtul üldjuhul põhjust kahelda, et kohtueelne menetlus on
läbi viidud viisil, mis on tsiviilkohtumenetluses aktsepteeritav.
Samuti jääb ka eelnõu seletuskirjast (lk 34) ebaselgeks, et kas kohtusse pöördunud pool peab esitama
kohtule avalduse asja uuesti läbivaatamiseks, hagi või siis hagiavaldusele ettenähtud vormis avalduse.
Eelnõu kohaselt loetakse avaldust, mis esitati finantsvaidluste lahendamise üksusele lahendamiseks
kohtusse pöördumisel hagiavalduseks. Samas ei näe eelnõu ette, et avaldus, mis esitatakse peaks
vastama TsMS § 363 toodud hagiavalduse nõuetele, seega on raske käsitleda finantsvolinikule esitatud
avaldust hiljem hagiavaldusena. Selleks, et avaldust oleks kohtul hiljem võimalik käsitleda korrektse
hagiavaldusena, tuleks määratleda ka näiteks hagihind. Siinkohal tuleb kindlasti juhtida tähelepanu, et
korrektse hagiavalduse esitamine võib finantsvaidluste puhul tekitada kliendile raskusi, kes ei pruugi olla
alati õigusteadmistega isik. Samuti oleks finantsteenuse osutaja kliendile ebamõistlikult koormav, kui
avalduse esitamiseks tuleks kasutada õigusabiteenuseid, eriti olukorras, kus menetluskulud jäävad poolte
endi kanda. Hagiavalduse nõuetele vastava avalduse esitamine on kohtuväliseks vaidluse lahendamiseks
liigselt koormav ning praktikas väga raskesti teostatav, sest väga palju voliniku ressurssi kuluks nõude
formaalsele kontrollile. Samuti ei nähtuks otsest eelist, miks pöörduda voliniku poole kuid mitte otse
kohtusse, peale selle, et avalduse registreerimise tasu on kliendile soodsam kui riigilõiv. Kuna eelnõu
kohaselt avaldus ei vastaks üksüheselt hagiavalduse nõuetele, siis peaks ka kohus igal pöördumisel suure
tõenäosusega jätma esitatud hagi enne menetlusse võtmist käiguta. Seega tuleks avalduse menetlusse
võtmisel lähtuda täielikult TsMS-is toodud hagiavalduse nõuetest, et seda saaks hiljem kohtumenetluses
käsitleda hagina.
Kokkuvõte
Oleme eespool osutanud, et eelnõu põhjendused ja ka regulatsioon on kohtusarnase pädevusega organi
loomiseks ebapiisavad. Meie arvates tuleks põhjalikult kaaluda, kas eraldi finantsvaidlusi lahendava
kohtuvälise vaidluste lahendamise üksuse on üleüldse Eestis põhjendatud. Lisaks oleme ülal illustreerinud
ebaloogilisusi ja vajakajäämisi väljapakutud regulatsioonis. Paljusid neist ei olegi võimalik mõistlikult
lahendada, kui soovitakse jääda väljapakutud organisatsioonilise ja menetlusliku lahenduse juurde.
EKsL arvates peaks riik soodustama turumudelil põhinevaid lahendusi. Meie hinnangul on turumudel
ennast kindlustuse puhul õigustanud. Me ei näe ühtegi põhjust miks see ei võiks töötada ka teiste sektorite
puhul. Kindlustussektoris ei esine peale nö turumudelil baseeruva kindlustuse lepitusorgani ja
liikluskindlustuse seletuskirjas kirjeldatud. Mõlemad organid vastavad tarbijavaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiivi4, mis on meie õigusesse üle võetud TKS-ga, nõuetele. See tähendab, et
kindlustuslepitusorganite puhul on tegemist kvaliteetse, asjatundliku, sõltumatu, erapooletu ja tõhusa
organiga.
Teiste finantsvaidluste korral on tarbijatel võimalus pöörduda tarbijavaidluste komisjoni. Meie arvates ei ole
põhjendatud kuluka tsiviilkohtumenetluse põhimõtete alusel tegutseva vaidluste lahendamise organi
loomine juriidiliste isikute tarbeks inspektsiooni juurde. Oluline on tähele panna, et selle üksuse tegevuse
maksavad päeva lõpuks kinni suures osas finantsteenuse kliendid. Juriidilised isikud saavad õiguste oma
kaitseks pöörduda kohtusse, kindlustuse puhul lepitusorganitesse.
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL, 21. mai 2013, tarbijavaidluste kohtuvälise
lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ. – ELT L
165/63 nõuetele
-7-
Kuigi toetame turumudelit, peame siiski vajalikuks, et säiliks finantsvaidluste lahendamise võimalus
tarbijavaidluste komisjoni juures, kuid üksnes juhul, kui turumudelil põhinevat tunnustatud ADR-i ei ole
loodud. Kui näiteks erialaliit on moodustanud enda juurde tunnustatud kohtuvälise lahendamise üksuse ja
teenuse osutaja on sellega liitunud (nt finantsteenuse osutaja on vastuses kaebusele öelnud, et vaidlus
lahendatakse selles tunnustatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuses), siis oleks kliendil õigus
pöörduda asja lahendamiseks üksnes selle kohtuvälise vaidluste lahendamise üksuse poole.
See motiveeriks erialaliite lahendama enda sektoris tõusetuvaid vaidlusi, moodustama selleks uusi
kohtuvälise lahendamise üksusi ja taotlema nende tunnustamist. Turumudelil baseeruva tunnustatud ADR-
ga liitunud teenuse osutajad vabastataks üldise finantsvaidluste lahendamise organi rahastamisest.
Juhul, kui otsustatakse edasi minna kohtusarnase pädevusega organiga, siis selleks on väljapakutud
regulatsioon ebapiisav. Meie arvates peaks sellisel juhul üksus loodama eraldi finantsvaidluste
lahendamise seadusega, analoogiliselt TvLS-ga.
Palume meie ettepanekuid eelnõu menetlemisel arvestada. Oleme meeleldi valmis vajadusel kohtuma ja
oma ettepanekuid täiendavalt selgitama.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Jesse
Martti Merila, 667 1809,
[email protected]