Tõnis Kõiv Teie 05.12.2019 nr 10-1.1/9524-1
Rae Vallavolikogu
[email protected] Meie 02.07.2020 nr 6-4/191708/2003857
Lasteaiakoha asendamine lapsehoiukohaga
Lugupeetud Tõnis Kõiv
Rae valla lapsevanem palus õiguskantsleril hinnata, kas Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse
nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ § 5 lõiked 1 ja 2 on
põhiseaduspärased.
Leian, et
1) määruse nr 26 § 5 lõiked 1 ja 2 ei ole kooskõlas koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS)
§ 10 lõikega 1 ning § 27 lõigetega 3 ja 4, kuna volikogu ei ole kehtestanud lasteaiakoha
lapsehoiukohaga asendamisel lapsehoiu kohatasu suurust;
2) üheselt ei ole mõistetav, kuidas ja mis tingimustel asendatakse Rae vallas vanema
nõusolekul lasteaiakoht lapsehoiukohaga (KELS § 10 lõike 1 ja sotsiaalhoolekande
seaduse (SHS) § 14 lõike 1 alusel). Sellega on volikogu rikkunud õigusselguse põhimõtet
(põhiseaduse § 13 lg 2);
3) seadustega on vastuolus ka määruse nr 26 § 4 lõike 1 punktid 8 ja 9 ning lõige 2, kuna
KELS ja SHS ei näe ette selliseid välistavaid tingimusi.
Põhiseaduse § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõtte järgi peab madalama õigusjõuga norm
olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normiga. Selleks et määrus oleks seadusega kooskõlas, peab
see vastama seaduses sisalduva volitusnormi eesmärgile, sisule ja ulatusele. Seaduslikkuse
põhimõtte näeb ette ka põhiseaduse § 154 lõige 1, mis sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi
iseseisvalt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel.
Seega, kui vald tagab lapsehoiuteenuse KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks, on
määruse nr 26 § 5 lõiked 1 ja 2 selles ulatuses vastuolus KELS § 10 lõikega 1 ning põhiseaduse
§ 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1.
Teen Rae Vallavolikogule ettepaneku kehtestada:
1) lasteaiakoha lapsehoiukohaga asendamisel põhiseaduspärane lapsehoiu kohatasu, mis
ei sea lapsehoius käiva lapse vanemat halvemasse olukorda;
2) põhiseadusega kooskõlas olev vanema nõusolekul lasteaiakoha lapsehoiukohaga
asendamise kord.
Palun andke 31. juuliks teada, kuidas kavandate ettepanekut täita.
Põhjendan seisukohta ja ettepanekut.
2
I. Lasteaia- ja lapsehoiuteenuse osutamise kord
Lasteaiateenus
1. Eelkooliealisel lapsel on õigus alusharidusele (põhiseaduse § 37 lg 1), mida vald või linn
peab (lisaks lapse hoidmisele) pakkuma lasteaias (KELS § 1 lg 1).
Lasteaia õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteaia õppekava, mis vastab koolieelse
lasteasutuse riiklikule õppekavale (KELS § 16 lg 1). Lasteaiaõpetajal peab olema kõrgharidus ja
pedagoogilised kompetentsid (haridusministri määruse 26.08.2002 nr 65 „Koolieelse lasteasutuse
pedagoogide kvalifikatsiooninõuded“ § 18). Lasteaed peab pakkuma lapsele ka logopeedi,
eripedagoogi või muud tugiteenust (KELS § 14 lg 2).
Lasteaiateenuse kättesaadavus aitab vanematel mh paremini ühitada töö- ja pereelu.
2. Valla- või linnavalitsus peab andma võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses
(vanemate soovil) kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla
või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga (KELS § 10 lg 1). Pooleteise-
kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada
lapsehoiuteenusega. Kui vanem ei ole asendamisega nõus, peab vald või linn tagama vanemale
lasteaiakoha.
Lasteaiakoha peab vald või linn tagama mõistliku aja jooksul, mis senise kohtupraktika kohaselt
on kaks kuud (Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2018 otsus nr 3-17-449, p 9).
3. Lasteaiakoha tagamine on kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne. Selle ülesande
täitmiseks annavad linnad ja vallad peredele lasteaiakoha munitsipaallasteaias, mille tegevust
rahastab omavalitsus oma eelarvest (vt ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2,
Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lg 2 p 3).
Kohalikul omavalitsusel on võimalik täita enda kohustust ka koostöös mõne teise valla või linnaga
või eraõigusliku isikuga. Kohalik omavalitsus võib volitada enda ülesande täitmise näiteks
eraõiguslikule isikule, sõlmides selleks tsiviilõigusliku lepingu (halduskoostöö seadus (HKTS)
§ 1 lg 3, § 3 lg 4). Hoolimata tsiviilõiguslikust lepingust jääb kohalik omavalitsus endiselt
kohustatud isikuks, kes peab tagama lapsele ja perele teenuse seaduses sätestatud tingimustel.
4. Kohalik omavalitsus võib ka vabatahtlikult toetada eraõiguslikku lasteaeda ja seal käivaid
peresid. Seejuures on kohalikul omavalitsusel lai kaalutlusõigus. Igal vallal ja linnal on õigus ise
otsustada, kas ja mis tingimustel toetust maksta. Toetuse maksmine ei pea olema sõltuvuses
KELS § 27 lõigetest 3 ja 4.
Lapsehoiuteenus
5. Lapsehoiuteenuse eesmärk on toetada pere toimetulekut või vanemate töötamist või
vähendada lapse erivajadusest tulenevat hoolduskoormust (SHS § 451 lg 1).
3
Erinevalt lasteaiast ei pea lapsehoid tagama alusharidust. Lapsehoius võib pakkuda lapsele
õppetegevust, kuid see ei pea vastama riiklikult kehtestatud õppekavale. Samuti ei ole
lapsehoidjale kehtestatud selliseid kvalifikatsiooninõudeid nagu lasteaiaõpetajale. Lapsehoidjal
peab olema lapsehoidja kutse või vähemalt kesk- või kutseharidus, töökogemus lastega ja sobivad
isikuomadused, mida hindab tööandja. Samuti peab lapsehoidja olema läbinud vähemalt 16-
tunnise esmaabikoolituse viimase 36 kuu jooksul (SHS § 454 lg 2).
6. Vald või linn pakub lasteaiateenuse asemel lapsehoiuteenust juhul, kui lapsevanem on
andnud selleks nõusoleku (KELS § 10 lg 1). Kui vanem on andnud nõusoleku asendada
lasteaiakoht lapsehoiukohaga, peab vald või linn lähtuma lapsehoiuteenuse rahastamisel
KELS § 27 lõigetest 3 ja 4.
7. Kui vald või linn soovib pakkuda lasteaiakoha asemel lapsehoiukohta, peab ta seda
reguleerima sotsiaalhoolekandeabi andmise korras. Kord peab sisaldama vähemalt
sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda
(SHS § 14 lg 1).
8. Kohalik omavalitsus ei pea ise lapsehoiuteenust osutama, vaid võib lapsehoiuteenuse
osutamiseks sõlmida eraõigusliku juriidilise isiku, füüsilisest isikust ettevõtja või teise valla või
linna asutusega halduslepingu (SHS § 452 lg 5). Kohalik omavalitsus võib osta lapsehoiuteenust
eraõiguslikult juriidiliselt isikult ka tsiviilõigusliku lepinguga (halduskoostöö seadus (HKTS)
§ 1 lg 3).
9. Lapsehoiuteenuse osutamisel tuleb järgida sotsiaalteenuste osutamise nõudeid (näiteks
tagatakse abimeetmed isikule võimalikult kättesaadaval moel SHS § 3 p 6 tulenevalt).
Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 1 sätestab, et hüvitise andja otsustab hüvitise andmise
kümne tööpäeva jooksul alates nõuetekohase taotluse esitamisest või muu hüvitisele õiguse
tekkimise aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või tingimuse täitmisest, kui
seadus ei sätesta teisiti. Seda nõuet tuleb järgida ka lapsehoiuteenuse tagamisel.
Kohalik omavalitsus peab vajaduse korral lapsevanemat nõustama lapsehoiuteenuse osutaja
valikul (SHS § 452 lg 3).
10. SHS § 14 lõige 2 näeb ette, et vald võib maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi enda kehtestatud
tingimustel ja korras. Lisatoetuste kehtestamine on kohaliku omavalitsuse valik, kuid seda ei tohi
segi ajada KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustusega.
II. Seadusest tuleneva kohustuse täitmine või valla vabatahtlik toetus
Õigusselguse küsimus
11. Rae valla eelarvest rahastatava lapsehoiuteenuse toetuse määramise aluseks võetakse
vanema taotlus vallavalitsusele (määruse nr 26 § 3 lg 1). Kui taotlus vastab määruses kehtestatud
tingimustele, sõlmivad vallavalitsus, lapsevanem ja lapsehoiuteenuse osutaja lepingu
(määruse nr 26 § 3 lg 3).
Määruse nr 26 § 4 lõike 1 punkti 2 kohaselt rahastab vald lapsehoiuteenust juhul, kui lapsele ei ole
pakutud kohta taotleja registrijärgse elukoha teeninduspiirkonna munitsipaallasteasutuses või
kohta pakutakse õppeaasta keskel ning vanem soovib kasutada lapsehoiuteenust õppeaasta lõpuni.
4
Samuti juhul, kui taotleja on loobunud pakutud lasteaiakohast, mille teeninduspiirkonna
järjekorras on veel lapsi.
Rae vallavanem selgitas, et vald käsitleb vanema esitatud eralastehoiu toetuse taotlust nõusolekuna
asendada lasteaiakoht lapsehoiukohaga.
Määrus nr 26 on kehtestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse
(KOKS) § 22 lõike 1 punkti 5, KELS § 10 ja SHS § 14 lõike 2 alusel. Määruse nr 26 § 1 lõike 1
kohaselt on määruse reguleerimisalaks lapsehoiuteenuse osalise rahastamise tingimused, toetuse
taotlemine, aruandlus ja järelevalve. Määruse nr 26 kohaselt ei ole üheselt selge, kas vallavolikogu
soovib määrusega leevendada lasteaiakohtade puudust (KELS § 10 lõikest 1 tulenev kohustus) või
toetada täiendavalt lapsehoiuteenuse osutajat ja lapsehoiukohta eelistavat peret (SHS § 14 lõikest 2
tulenev võimalus). Samas annavad määruse kehtestamise alused põhjust arvata, et vald on
määrusega soovinud reguleerida nii lasteaiakoha lapsehoiukohaga asendamist kui ka valla vaba
tahte alusel võimaldatava lapsehoiutoetuse maksmise tingimusi ja korda.
Täites KELS § 10 lõike 1 alusel pandud kohustust, peab vald kehtestama sellise lasteaiakoha
lapsehoiuteenusega asendamise korra, mille tingimused vastavad seadustele. KELS § 10 lõige 1
sätestab ühemõtteliselt, et lasteaiakoha saab lapsehoiukohaga asendada vaid juhul, kui valla- või
linnavalitsus on seda vanemale lasteaiakoha asemel pakkunud ja vanem on selle pakkumise vastu
võtnud. Seega saab määruse nr 26 § 4 lõike 1 punktist 2 järeldada, et lasteaiakoha asendamist
lapsehoiukohaga pakub Rae vald esiteks siis, kui lasteaiakohta pakutakse õppeaasta keskel ning
vanem soovib kasutada lapsehoiuteenust õppeaasta lõpuni; samuti juhul, kui lasteaiakoha
taotlemise jooksul loobub taotleja lasteaiakohast, mille teeninduspiirkonna järjekorras on veel
lapsi. Vabatahtliku lapsehoiuteenuse toetusega on tegemist juhul, kui lapsevanem lasteaiakohta ei
soovi.
Kui vanem on lasteaiakoha puudumisel sunnitud valima lapsehoiukoha, rikub vald
KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustust, mistõttu ei saa sellisel juhul rääkida KELS § 10 lõike 1
tähenduses lapsehoiutoetuse kehtestamisest. Sellisel juhul on tegemist valla kohustuse rikkumise
tõttu tekitatud kulude hüvitamisega lapsevanemale.
12. Kuna määrusest nr 26 ei selgu, kuidas asendatakse lasteaiakoht lapsehoiukohaga, on see
vastuolus põhiseaduse § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Vallal tuleb kehtestada
õigusaktid nii, et inimesel oleks võimalik neist aru saada, millal ja mis tingimustel on tal õigus
lapsehoiuteenust saada. Vanemale peab olema selge, millal osutab vald lapsehoiuteenust
KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks ja millal toetab vald lapsehoiuteenuse
kasutamist vabatahtlikult. Vanemale peab olema õigusaktidest üheselt selge, et kui vald täidab
lapsehoiuteenust korraldades KELS § 10 lõike 1 kohustust, siis tuleb lapsehoiuteenusele kohaldada
KELS sätteid seaduses toodud ulatuses.
Ka SHS § 14 lõike 1 kohaselt peab vald sätestama lapsehoiuteenuse andmise korra.
Kohalduvate tingimuste kooskõla seadustega
13. Samuti peab olema üheselt selge, millised määruse tingimused kehtivad lasteaiakoha
lapsehoiukohaga asendamisel. Seadusega pole koosõlas (küsimus PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1
tulenevast seaduslikkuse põhimõtte järgimisest) kolm alljärgnevat sätet.
5
Määruse nr 26 § 4 lg 1 p 9 kohaselt rahastab vald lapsehoiuteenust vaid siis, kui lapsehoiuteenust
kasutava lapse vanematel ei ole võlgnevusi Rae valla ees. Nii KELS kui ka SHS ei luba teenuse
korraldamisest keelduda, kui lapsel on õigus teenusele, kuid vanemal on valla või linna ees
võlgnevusi. Seega ei saa lasteaiakoha lapsehoiukohaga asendamisel seada tingimuseks valla ees
võlgnevuste puudumist. Võlgnevuste likvideerimiseks saab vald kasutada tsiviilõiguslikke
vahendeid.
Samuti ei saa vald jätta juulikuus saadud teenuse eest maksmata aja eest, mil teenust osutatakse
(määruse nr 26 § 4 lg 2). Kui vald osutab juulis lasteaiateenust, ent ei nõua
munitsipaallasteaiakohta juulikuus mitte kasutavate laste eest kohatasu, siis tulenevalt võrdse
kohtlemise põhimõttest pole mõistlikku põhjust, miks küsida kohatasu laste eest, kelle lasteaiakoht
on asendatud lapsehoiukohaga ja kes samuti kohta ei kasuta.
Ka ei ole KELS ja SHS-ga ning SÜS-ga kooskõlas määruse nr 26 § 4 lg 1 p 8, mille järgi ei rahasta
vald teenust siis, kui pere saab riigi rahastatavat lapsehoiuteenust, teise õppeasutuse hoiuteenust
või samaaegselt teise lapsehoiuteenuse osutaja teenust. Nähtuvalt SHS § 452 lõikest 1 asendatakse
KELS alusel antav lasteaiateenus n-ö tavalise lapsehoiuteenusega. See tähendab, et kui raske ja
sügava puudega laps vajab lisaks lasteaiale või n-ö tavalisele lapsehoiuteenusele veel teenust, siis
tulenevalt SHS § 452 lõikest 2 tuleb seda talle osutada. Seega säilivad ühe teenuse teise teenusega
asendamisel lapsel õigused teistele (sh täiendavatele) sotsiaalteenustele. Ka lasteaiateenust ei saa
KELS § 10 lõike 1 järgi jätta osutamata, kui pere saab muid teenuseid, nt vajab pere riigi
rahastatavat lapsehoiuteenust nädalavahetuseti.
Eraldi vajab selgust küsimus, mida on määruses mõeldud sõna „samaaegselt“ all. Kui see
tähendab, et vald ei rahasta lapsehoiuteenust olukorras, kus lapsele osutab nt esmaspäevast
kolmapäevani teenust üks ja neljapäevast reedeni teine teenuse osutaja, siis ei ole see niivõrd
teenuse rahastamise, kuivõrd lasteaiakoha lapsehoiuteenusega asendamise küsimus. Vald ei pea
lubama asendada lasteaiakohta mitme lapsehoiukohaga, kui selleks on mõistlik ja asjakohane
põhjus. Kui vald seda ei luba, siis pole põhjust piirata ka lapsehoiuteenuse rahastamist. Kui sättega
on mõeldud lahendada mõnd muud olukorda, siis vajab see volikogupoolset selgitust ja
põhjendust, miks on tehtud selline õiguslik valik.
III. Lapsehoiuteenuse eest makstava omaosaluse suurus
Omaosaluse suuruse kehtestamise pädevus
14. Kui kohalik omavalitsus täidab lapsehoiuteenuse pakkumisel KELS § 10 lõikest 1
tulenevat kohustust, peab lapsevanema kohatasu suuruse kehtestama valla- või linnavolikogu,
lähtudes KELS § 27 lõigetest 3 ja 4. Rae Vallavolikogu on volitanud lapsehoiutoetuse suuruse
maksimaalse kuumäära kinnitamise vallavalitsusele (määruse nr 26 § 5 lg 1).
Toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra
kehtestamine on kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses (KOKS § 22 lg 1 p 5).
Vallavolikogu võib vallavalitsusele määruse andmise edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus
on volitusnormis ette nähtud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 91 lg 1). KELS § 27 lõigetes 3
ja 4 sellist võimalust ette nähtud ei ole.
Kohalik omavalitsus peab tegutsema õiguspäraselt. Otsustuse selle kohta, kas lapsevanemad
peavad lapsehoiu kulude kandmisel osalema ja milline on omaosaluse suurus, peab tegema
6
volikogu. Volikogu ei saa seda otsustust delegeerida vallavalitsusele. HMS § 89 lõike 1 kohaselt
on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle
on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
Lasteaia ja lapsehoiu kohatasu erinevus
15. Vanema omaosaluse suurust, kuni 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga
alammäärast (KELS § 27 lg 3), võib valla- või linnavolikogu diferentseerida sõltuvalt lapse
vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest (KELS § 27 lg 4).
Rae Vallavolikogu määruse nr 26 § 5 lg 2 kohaselt makstakse lapsehoiutoetust lapsehoiuteenuse
osutajale, kes sõlmib kolmepoolse lepingu tingimusel, et lapsevanemate kaetav kohatasu kuus ei
ületa 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast ja ei ole väiksem kui Rae
valla munitsipaallasteaia kohatasu.
20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuu töötasu alammäärast on praegu 116 eurot ja
80 senti. Kohatasu suurus Rae valla koolieelses lasteasutuses on 80 eurot lapse kohta kuus
(Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määrus nr 42 „Rae valla koolieelses lasteasutuses lapsevanema
poolt kaetava osa määra kehtestamine ja maksmise kord“ § 2).
Oma vastuses õiguskantsleri nõunikule kirjutasite, et valla lapsehoiutoetus leevendab
lasteaiakohtade puudust, kuid Teie hinnangul ei ole munitsipaallasteasutuse ja lapsehoiu
kohatasud võrreldavad. Lapsehoiu kohatasu suurus sõltub sellest, mis lapsehoiu vanem valib
(eraettevõtjad tegutsevad turutingimustel), mistõttu võib vanema kaetav osa olla
munitsipaallasteaia kohatasust suurem. Põhjendasite, et erinevus on lubatud, kuna vanem teab,
kuidas ja millises määras muutub valla toetus ja sellest sõltuvalt vanema omaosalus. Kuna vanema
omaosalus jääb KELS § 27 lõikes 3 kehtestatud piiresse, vastab see Teie hinnangul seadusele.
Kui vald täidab KELS § 10 lõikest 1 tulenevat ülesannet eralasteaia või vanema nõusolekul
eralapsehoiu kaudu, peab vallavolikogu lähtuma vanema omaosaluse kehtestamisel
KELS § 27 lõigetest 3 ja 4. Seda ka soodustuste kehtestamisel. KELS § 27 lõike 4 kohaselt võivad
kohatasu suurused erineda üksnes põhjendatud juhtudel (põhiseaduse § 12). Kohatasu suuruse
sõltuvusse seadmine turuolukorrast on abstraktne ja ei võimalda hinnata, kas hõlmatud on
KELS § 27 nimetatud kulud, mille kandmist vanematelt nõuda võib. Selline lähenemine oleks
lubatud üksnes siis, kui vald toetab lapsehoiuteenust vabatahtlikult SHS § 14 lõike 2 alusel.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Haridus- ja Teadusministeerium
Atko-Madis Tammar 693 8437
[email protected]