Martin Helme Teie nr
Rahandusministeerium
[email protected] Meie 01.07.2020 nr 6-1/201131/2003817
Füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule makstud teenustasude maksustamine
Austatud rahandusminister
Eesti Maksumaksjate Liit (EML) palus õiguskantsleril kontrollida, kas ühelt füüsiliselt isikult
teisele makstavate ühekordsete (nn juhuslike) teenustasude maksustamist reguleerivad
õigusnormid on kooskõlas põhiseadusega. Liidule valmistab muret, et sotsiaalmaksuseadus (SMS)
jt sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispension, töötuskindlustus) reguleerivad seadused on
õiguslikult ebaselged ning arusaamatud isegi asjatundjatele, rääkimata inimesest, keda kõnealune
regulatsioon puudutab.
Põhiseaduse § 113 kohaselt peavad kõik maksukohustuse elemendid olema sätestatud seadusega,
nii et igaühel oleks võimalik aru saada, mis makse, millises korras ja millal tuleb tasuda. Et oleks
üheselt selge, millisel juhul peab ühelt füüsiliselt isikult teisele võlaõigusliku lepingu alusel
makstud tasudelt sotsiaalkindlustusmakseid (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse,
kogumispensioni makse) tasuma/kinni pidama, palun Teil kaaluda seaduste asjakohast
täpsustamist. Samuti palun analüüsida töötamise registreerimist reguleerivate normide muutmise
ja täiendamise vajadust. Kui leiate, et seaduseid ei ole vaja täiendada ega täpsustada, palun vastake
kirja teises osas esitatud küsimustele ning selgitage, mil viisil oleks asjakohane neid küsimusi
lahendada.
Palun Teilt vastust hiljemalt 1. septembriks 2020.
I. Probleemi taust
EML kirjeldas, et võlaõiguslike lepingute alusel ühelt füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule
makstavate tasude reguleerimine on jäänud õiguslikult poolikuks. Nimelt sätestab
tulumaksuseadus (TuMS), et füüsilisest isikust tööandjal (välja arvatud füüsilisest isikust
ettevõtja) tuleb tulumaksu kinni pidada üksnes palgatulult ning sellega seotud muudelt tasudelt
(TuMS § 40 lg 3). Tulumaksuseadus ei näe ette, et füüsiline isik (kes ei ole füüsilisest isikust
ettevõtja) peaks tulumaksu kinni pidama füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu
võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasult (§ 13 lõige 11, § 29 lõige 1). TuMS §
40 lõige 3, mis sätestab füüsilisest isikust tööandja kohustuse tulumaksu kinni pidada, ei viita
TuMS § 41 punktile 3, mis puudutab võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasusid,
vaid üksnes TuMS § 41 punktidele 1 ja 2. Need punktid käsitlevad tulumaksu kinnipidamist
2
residendile ning mitteresidendile makstavalt palgalt ja muudelt tasudelt (TuMS § 13 lg 1) ning
juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasudelt (TuMS § 29 lg 2).
Sotsiaalmaksuseaduses seevastu puudub erand seoses füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule
võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasuga. Sotsiaalmaksu maksja on ka füüsiline
isik (SMS § 4 p 2) ning seejuures ei ole täpsustatud, et sotsiaalmaksu maksja puhul peab olema
tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga. Järelikult võib seaduse järgi olla sotsiaalmaksu maksja ka
inimene, kes ettevõtlusega ei tegele. SMS § 2 lõike 1 punkti 6 järgi tuleb sotsiaalmaksu maksta ka
töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud
tasudelt SMS § 9 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul.1
Kirjeldatud normid tähendavad seda, et kui inimene, kes ei ole ettevõtja, teeb teisele inimesele tasu
eest mõne üksiku töö või osutab korra teenust (nt teeb korra või paar aastas mõne põllutöö,
parandab mõne eseme), siis tulumaksuseaduse järgi ei tule selle teenuse osutamise eest makstud
tasult tulumaksu kinni pidada, kuid sotsiaalmaksuseaduse kohaselt tuleb teenuse saajal maksta
teisele isikule makstavalt töö- või teenustasult ka sotsiaalmaksu jt sotsiaalkindlustusmaksed.
Sotsiaalkindlustusmakseid tuleb maksta siis, kui teenust osutav isik ei ole ettevõtja.
Seega tuleks teenuse ostjal kindlaks teha, kas teenuse osutaja on füüsilisest isikust ettevõtja või
kas talle makstav teenustasu kuulub maksustamisele ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise
seaduse alusel. Näiteks sõidujagamise teenuse kliendile oleks üsna koormav, kui ta peaks autosse
istudes esmalt kindlaks tegema, kas sõiduteenuse osutaja vastutab ettevõtjana vastavalt
teenustasult sotsiaalkindlustusmaksete tasumise eest ise või vastutab selle eest klient. Teenuse
pakkuja staatuse tuvastamine ja maksukohustuse deklareerimine ja täitmine teenuse osutaja eest
oleks sellises olukorras küllaltki keeruline ning takistaks teenuse osutamist. Samuti ei ole näiteks
selge, kuidas saab klient tuvastada, et tema makstav teenustasu laekub kindlasti teenuse osutaja
ettevõtluskontole, kui teenuse pakkuja kasutab ettevõtluskontot.
Maksu- ja Tolliameti juhendi järgi tõlgendataksegi eraisikute poolt sõidujagamise teenuste
osutamisel sotsiaalmaksuseadust nii, et juhuslikke sõite tegevad eraisikutest autojuhtidel ei teki
muid maksukohustusi peale tulumaksukohustuse. Selle tõlgenduse järgi ei vastuta klient
sõidujagamise teenust osutava inimese maksukohustuste täitmise eest (sh
sotsiaalkindlustusmaksed).2 Olgugi et selline tõlgendus on mõistlik, puudub tõlgendusel
sotsiaalkindlustusmaksete osas selge seaduslik alus. Samuti, kuna juhend reguleerib kitsalt ühe
valdkonna (sõidujagamisteenus) maksustamist ning teiste valdkondade puhul ei ole päris selge,
mil viisil seadust tõlgendatakse, võib tekkida vastuolu ka ühetaolise maksustamise ja
proportsionaalsuse põhimõtetega.3 Seetõttu on EML ühe lahendusena välja pakkunud, et
1
SMS § 9 lõike 1 punkt 2 kohustab maksma seaduse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 6 sätestatud sotsiaalmaksuga
maksustatavatelt summadelt sotsiaalmaksu, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse füüsilisest
isikust ettevõtjana ning tasu on saaja ettevõtlustulu.
2
MTA juhendis on selgitatud: “Eraisikust autojuhid, kes teevad väga üksikuid juhuslikke sõite, mida ei saa
ettevõtluseks lugeda, peavad teenitud tulu deklareerima tuludeklaratsiooni alajaotuses „Muu tulu, millelt ei ole
tulumaksu kinni peetud“ ning maksma ise tulumaksu. Eraisikust autojuhtidel, kellele on see juhuslik tulu, muid makse
sellega ei kaasne. Deklareerida tuleb sõitude või autojuhi teenuse eest saadud summa, millest kulusid (nt Uberi, Bolt
või mõne muu sõidujagamisteenuse platvormi teenustasu, kütus, autoremont, rehvid jne) maha arvata ei saa.“ (vt
https://www.emta.ee/et/tulu-deklareerimine/ettevotlustulu/kasulik-teave/soidujagamisplatvormi-kaudu-
taksoveoteenust.)
3
Vt nt MTA selgitusi nn töömees Urmase kaasusega seonduvalt: „Kui aga tegu on võlaõigusliku teenuse osutamise
ehk käsunduslepinguga – nagu Helme väitel tema olukorras –, siis tekib tulumaksukohustus töötajal endal. Samas
tuleb aga sotsiaalmaks tasuda siiski tööandjal – ning temal tuleb pidada kinni ka kogumispensioni makse.“
https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/kui-palkad-eraisikuna-toomehe-siis-kes-ja-kas-peab-maksud-tasuma/. Ei ole
selge, millisest õigusnormist juhindudes ei too võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamine ühel juhul
3
sotsiaalmaksu maksjana SMS §-s 4 nimetatud füüsilist isikut võiks tõlgendada selliselt, et silmas
on peetud üksnes füüsilisest isikust ettevõtjat.
Rahandusministri määrust aluseks võttes tõlgendab rahandusminister sotsiaalmaksuseadust siiski
selliselt, et ka ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik peab võlaõiguslike lepingute alusel makstud
töö- või teenustasudelt maksma sotsiaalmaksu. Rahandusministri 29.11.2010 määrusega nr 60
(„Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja
töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning
nende täitmise ja esitamise korrad“) kehtestatud vormi TSD lisas 1 tuleb koodi 1020 all väljamakse
liiki deklareerides valida koodiks 18, kui tegemist on füüsilise isiku (välja arvatud füüsilisest
isikust ettevõtja) poolt võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasuga, millelt ei peeta
kinni tulumaksu (TuMS § 40 lõige 3; SMS 2 lõike 1 punkt 6, TKindlS § 40 lõike 1 punktid 1 ja 2,
KoPS § 7 lõige 1). Seda, et vastava koodiga (18) deklareeritavat väljamakset maksustatakse
sotsiaalkindlustusmaksuga, selgitatakse ka vormi TSD lisa 1 selgituses 9, mis on antud koodi 1060
all näidatava summa deklareerimise kohta: „Koodil 1060 näidatakse SMS § 2 lõike 1 punktide 1,
3, 4, 6, 8 ja 9 alusel sotsiaalmaksuga maksustatavad tegelikud väljamaksed, mis vastavad koodil
1030 deklareeritud väljamakse summale koodil 1020 näidatud väljamakse liikidele 10,11,13, 14,
15, 17, 18, 19, 21, 22, 25, 26, 28, 29, 30, 33, 34, 41, 42, 43.“ Erandite võimalust ette nähtud ei ole,
sh juhusliku teenuse osutamise korral.
Praktikas sellist liiki maksete deklareerimise ja tasumise kohustust valdavalt ei järgita, v.a juhul,
kui teenuse pakkuja ja saaja on mingil põhjusel kokku leppinud, et teenuse saaja deklareerib ja
tasub sotsiaalkindlustusmakseid (nt on teenuse osutaja huvitatud sel viisil ravikindlustuskaitse
saamisest). Eelnevat kinnitab EML kirjale lisatud ning MTA-lt saadud teave selle kohta, kui palju
füüsilisi isikuid on aastail 2015−2019 deklareerinud võlaõigusliku lepingu alusel tasu, millelt ei
peeta kinni tulumaksu, aga makstakse sotsiaalmaksu (2015 ja 2016 – mõlemal aastal 9 inimest,
2017 – 12 inimest, 2018 − 25 inimest, 2019 − 13 inimest).
Sarnane küsimus tekib ka maksukorralduse seadusest tuleneva töötamise registris registreerimise
kohustuse kohta. Tööd võimaldav isik võib olla füüsiline isik ning töötamise registris tuleb
registreerida ka võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav isik, välja arvatud füüsilisest isikust
ettevõtja (vt MKS § 251 lõige 3 punkt 3, lõige 4 punkt 2, § 252 lõiked 1 ja 2). Puudub säte, mis
vabastaks tööd võimaldavat isikut teenuse pakkuja registreerimise kohustusest juhusliku teenuse
osutamise korral. Seega peaks MKS järgi sõidujagamisteenuse klient teenust kasutama asudes
välja selgitama, kas talle teenuse osutaja on TÖR-s ettevõtjana arvel ning kui ta ettevõtja ei ole,
siis võlaõigusliku lepingu alusel töötamise TÖR-s registreerima.
II. Küsimused
Maksukohustused ning kõrvalkohustused peavad olema seaduses piisavalt selged, et igaüks saaks
aru, millal ja mis makse ta on kohustatud deklareerima ning tasuma. Kohustuste täitmata jätmise
eest võib inimesi karistada. Ka seetõttu on oluline, et kohustusi sätestavad normid oleks
võimalikult selged. Eeltoodust tulenevalt palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1) Kas nõustute, et maksuseaduseid ning maksukorralduse seadust tuleks täiendada selleks,
et füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule makstud teenustasude maksustamine ning
töötamise registris registreerimine oleks selgem? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav,
ei ole järgmistes punktides esitatud küsimustele vaja vastata.
(sõidujagamisteenus) kaasa tööd võimaldavale isikule sotsiaalmaksukohustust ega kogumispensioni makse
kinnipidamise kohustust, kui muudel juhtudel selline kohustus tekib.
4
2) Millistel juhtudel peab füüsiline isik teisele füüsilistele isikutele võlaõigusliku lepingu
alusel makstud tasudelt, millelt tulumaksu kinni pidama ei pea, deklareerima ja tasuma
sotsiaalmaksu jt sotsiaalkindlustusmakseid?
3) Miks tuleb ühel füüsilisel isikul teiselt füüsiliselt isikult võlaõigusliku lepingu alusel
teenuse osutamise eest makstud tasudelt maksta sotsiaalmaksu, arvestades, et
tulumaksuseaduse järgi ei tule sellistelt töö- või teenustasudelt tulumaksu kinni pidada?
4) Kas ka sel juhul tuleb teenust saaval inimesel deklareerida ja tasuda teenuse pakkuja eest
sotsiaalkindlustusmakseid, kui teenust osutatakse võlaõigusliku lepingu alusel ühekordselt
(n-ö juhuslikult)? Kui jah, kas selline maksukohustus on Teie hinnangul mõistlik ja
asjakohane ning miks?
5) Kas erandil, mida MTA tegi sõidujagamise teenuse valdkonnas, on õiguslik alus? Kui jah,
siis millistel sätetel see erand põhineb?
6) Kas sotsiaalmaksuga maksustatakse võlaõigusliku lepingu töö- või teenustasusid, mis on
makstud rahas või tuleb maksustada ka mitterahalist tasu (kaup teenuse eest)? Võrdle SMS
§ 2 lg 1 p 1 (sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt)
ning SMS § 2 lg 1 p 6 (sotsiaalmaksu makstakse füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või
muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt).
7) Kas töötamise registris tuleb registreerida ka need inimesed, kes teevad võlaõigusliku
lepingu alusel teisele inimesele mõne juhusliku töö või osutavad mõnel korral teenust? Kui
jah, siis kas selline kohustus on Teie hinnangul mõistlik ja asjakohane ning miks?
8) Kuidas on teenuse saajal võimalik kindlaks teha, et võlaõigusliku lepingu alusel teisele
inimesele makstud töö- või teenustasu laekub tema ettevõtluskontole?
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Kristi Lahesoo 693 8409
[email protected]