dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Rahandusministeerium_teabe küsimine

Õiguskantsleri Kantselei · 1. juuli 2020
Viit
6-1/201131/2003817
Registreeritud
1. juuli 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Rahandusministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
6 Järelevalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle
Sari
6-1 Isiku avalduse alusel seaduse põhiseaduspärasuse kontroll
Toimik
6-1/201131
Vastutaja
Kristi Lahesoo (Õiguskantsleri Kantselei, Ettevõtluskeskkonna osakond)

Failid

  • 📎6-12011312003817 01.07.2020 Väljaminev kiri.bdoc554 KB

Sisu (failidest)

Martin Helme Teie nr Rahandusministeerium [email protected] Meie 01.07.2020 nr 6-1/201131/2003817 Füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule makstud teenustasude maksustamine Austatud rahandusminister Eesti Maksumaksjate Liit (EML) palus õiguskantsleril kontrollida, kas ühelt füüsiliselt isikult teisele makstavate ühekordsete (nn juhuslike) teenustasude maksustamist reguleerivad õigusnormid on kooskõlas põhiseadusega. Liidule valmistab muret, et sotsiaalmaksuseadus (SMS) jt sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispension, töötuskindlustus) reguleerivad seadused on õiguslikult ebaselged ning arusaamatud isegi asjatundjatele, rääkimata inimesest, keda kõnealune regulatsioon puudutab. Põhiseaduse § 113 kohaselt peavad kõik maksukohustuse elemendid olema sätestatud seadusega, nii et igaühel oleks võimalik aru saada, mis makse, millises korras ja millal tuleb tasuda. Et oleks üheselt selge, millisel juhul peab ühelt füüsiliselt isikult teisele võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt sotsiaalkindlustusmakseid (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, kogumispensioni makse) tasuma/kinni pidama, palun Teil kaaluda seaduste asjakohast täpsustamist. Samuti palun analüüsida töötamise registreerimist reguleerivate normide muutmise ja täiendamise vajadust. Kui leiate, et seaduseid ei ole vaja täiendada ega täpsustada, palun vastake kirja teises osas esitatud küsimustele ning selgitage, mil viisil oleks asjakohane neid küsimusi lahendada. Palun Teilt vastust hiljemalt 1. septembriks 2020. I. Probleemi taust EML kirjeldas, et võlaõiguslike lepingute alusel ühelt füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule makstavate tasude reguleerimine on jäänud õiguslikult poolikuks. Nimelt sätestab tulumaksuseadus (TuMS), et füüsilisest isikust tööandjal (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) tuleb tulumaksu kinni pidada üksnes palgatulult ning sellega seotud muudelt tasudelt (TuMS § 40 lg 3). Tulumaksuseadus ei näe ette, et füüsiline isik (kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja) peaks tulumaksu kinni pidama füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasult (§ 13 lõige 11, § 29 lõige 1). TuMS § 40 lõige 3, mis sätestab füüsilisest isikust tööandja kohustuse tulumaksu kinni pidada, ei viita TuMS § 41 punktile 3, mis puudutab võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasusid, vaid üksnes TuMS § 41 punktidele 1 ja 2. Need punktid käsitlevad tulumaksu kinnipidamist 2 residendile ning mitteresidendile makstavalt palgalt ja muudelt tasudelt (TuMS § 13 lg 1) ning juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasudelt (TuMS § 29 lg 2). Sotsiaalmaksuseaduses seevastu puudub erand seoses füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasuga. Sotsiaalmaksu maksja on ka füüsiline isik (SMS § 4 p 2) ning seejuures ei ole täpsustatud, et sotsiaalmaksu maksja puhul peab olema tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga. Järelikult võib seaduse järgi olla sotsiaalmaksu maksja ka inimene, kes ettevõtlusega ei tegele. SMS § 2 lõike 1 punkti 6 järgi tuleb sotsiaalmaksu maksta ka töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt SMS § 9 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul.1 Kirjeldatud normid tähendavad seda, et kui inimene, kes ei ole ettevõtja, teeb teisele inimesele tasu eest mõne üksiku töö või osutab korra teenust (nt teeb korra või paar aastas mõne põllutöö, parandab mõne eseme), siis tulumaksuseaduse järgi ei tule selle teenuse osutamise eest makstud tasult tulumaksu kinni pidada, kuid sotsiaalmaksuseaduse kohaselt tuleb teenuse saajal maksta teisele isikule makstavalt töö- või teenustasult ka sotsiaalmaksu jt sotsiaalkindlustusmaksed. Sotsiaalkindlustusmakseid tuleb maksta siis, kui teenust osutav isik ei ole ettevõtja. Seega tuleks teenuse ostjal kindlaks teha, kas teenuse osutaja on füüsilisest isikust ettevõtja või kas talle makstav teenustasu kuulub maksustamisele ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel. Näiteks sõidujagamise teenuse kliendile oleks üsna koormav, kui ta peaks autosse istudes esmalt kindlaks tegema, kas sõiduteenuse osutaja vastutab ettevõtjana vastavalt teenustasult sotsiaalkindlustusmaksete tasumise eest ise või vastutab selle eest klient. Teenuse pakkuja staatuse tuvastamine ja maksukohustuse deklareerimine ja täitmine teenuse osutaja eest oleks sellises olukorras küllaltki keeruline ning takistaks teenuse osutamist. Samuti ei ole näiteks selge, kuidas saab klient tuvastada, et tema makstav teenustasu laekub kindlasti teenuse osutaja ettevõtluskontole, kui teenuse pakkuja kasutab ettevõtluskontot. Maksu- ja Tolliameti juhendi järgi tõlgendataksegi eraisikute poolt sõidujagamise teenuste osutamisel sotsiaalmaksuseadust nii, et juhuslikke sõite tegevad eraisikutest autojuhtidel ei teki muid maksukohustusi peale tulumaksukohustuse. Selle tõlgenduse järgi ei vastuta klient sõidujagamise teenust osutava inimese maksukohustuste täitmise eest (sh sotsiaalkindlustusmaksed).2 Olgugi et selline tõlgendus on mõistlik, puudub tõlgendusel sotsiaalkindlustusmaksete osas selge seaduslik alus. Samuti, kuna juhend reguleerib kitsalt ühe valdkonna (sõidujagamisteenus) maksustamist ning teiste valdkondade puhul ei ole päris selge, mil viisil seadust tõlgendatakse, võib tekkida vastuolu ka ühetaolise maksustamise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.3 Seetõttu on EML ühe lahendusena välja pakkunud, et 1 SMS § 9 lõike 1 punkt 2 kohustab maksma seaduse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 6 sätestatud sotsiaalmaksuga maksustatavatelt summadelt sotsiaalmaksu, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ning tasu on saaja ettevõtlustulu. 2 MTA juhendis on selgitatud: “Eraisikust autojuhid, kes teevad väga üksikuid juhuslikke sõite, mida ei saa ettevõtluseks lugeda, peavad teenitud tulu deklareerima tuludeklaratsiooni alajaotuses „Muu tulu, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud“ ning maksma ise tulumaksu. Eraisikust autojuhtidel, kellele on see juhuslik tulu, muid makse sellega ei kaasne. Deklareerida tuleb sõitude või autojuhi teenuse eest saadud summa, millest kulusid (nt Uberi, Bolt või mõne muu sõidujagamisteenuse platvormi teenustasu, kütus, autoremont, rehvid jne) maha arvata ei saa.“ (vt https://www.emta.ee/et/tulu-deklareerimine/ettevotlustulu/kasulik-teave/soidujagamisplatvormi-kaudu- taksoveoteenust.) 3 Vt nt MTA selgitusi nn töömees Urmase kaasusega seonduvalt: „Kui aga tegu on võlaõigusliku teenuse osutamise ehk käsunduslepinguga – nagu Helme väitel tema olukorras –, siis tekib tulumaksukohustus töötajal endal. Samas tuleb aga sotsiaalmaks tasuda siiski tööandjal – ning temal tuleb pidada kinni ka kogumispensioni makse.“ https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/kui-palkad-eraisikuna-toomehe-siis-kes-ja-kas-peab-maksud-tasuma/. Ei ole selge, millisest õigusnormist juhindudes ei too võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamine ühel juhul 3 sotsiaalmaksu maksjana SMS §-s 4 nimetatud füüsilist isikut võiks tõlgendada selliselt, et silmas on peetud üksnes füüsilisest isikust ettevõtjat. Rahandusministri määrust aluseks võttes tõlgendab rahandusminister sotsiaalmaksuseadust siiski selliselt, et ka ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik peab võlaõiguslike lepingute alusel makstud töö- või teenustasudelt maksma sotsiaalmaksu. Rahandusministri 29.11.2010 määrusega nr 60 („Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise korrad“) kehtestatud vormi TSD lisas 1 tuleb koodi 1020 all väljamakse liiki deklareerides valida koodiks 18, kui tegemist on füüsilise isiku (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) poolt võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasuga, millelt ei peeta kinni tulumaksu (TuMS § 40 lõige 3; SMS 2 lõike 1 punkt 6, TKindlS § 40 lõike 1 punktid 1 ja 2, KoPS § 7 lõige 1). Seda, et vastava koodiga (18) deklareeritavat väljamakset maksustatakse sotsiaalkindlustusmaksuga, selgitatakse ka vormi TSD lisa 1 selgituses 9, mis on antud koodi 1060 all näidatava summa deklareerimise kohta: „Koodil 1060 näidatakse SMS § 2 lõike 1 punktide 1, 3, 4, 6, 8 ja 9 alusel sotsiaalmaksuga maksustatavad tegelikud väljamaksed, mis vastavad koodil 1030 deklareeritud väljamakse summale koodil 1020 näidatud väljamakse liikidele 10,11,13, 14, 15, 17, 18, 19, 21, 22, 25, 26, 28, 29, 30, 33, 34, 41, 42, 43.“ Erandite võimalust ette nähtud ei ole, sh juhusliku teenuse osutamise korral. Praktikas sellist liiki maksete deklareerimise ja tasumise kohustust valdavalt ei järgita, v.a juhul, kui teenuse pakkuja ja saaja on mingil põhjusel kokku leppinud, et teenuse saaja deklareerib ja tasub sotsiaalkindlustusmakseid (nt on teenuse osutaja huvitatud sel viisil ravikindlustuskaitse saamisest). Eelnevat kinnitab EML kirjale lisatud ning MTA-lt saadud teave selle kohta, kui palju füüsilisi isikuid on aastail 2015−2019 deklareerinud võlaõigusliku lepingu alusel tasu, millelt ei peeta kinni tulumaksu, aga makstakse sotsiaalmaksu (2015 ja 2016 – mõlemal aastal 9 inimest, 2017 – 12 inimest, 2018 − 25 inimest, 2019 − 13 inimest). Sarnane küsimus tekib ka maksukorralduse seadusest tuleneva töötamise registris registreerimise kohustuse kohta. Tööd võimaldav isik võib olla füüsiline isik ning töötamise registris tuleb registreerida ka võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav isik, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja (vt MKS § 251 lõige 3 punkt 3, lõige 4 punkt 2, § 252 lõiked 1 ja 2). Puudub säte, mis vabastaks tööd võimaldavat isikut teenuse pakkuja registreerimise kohustusest juhusliku teenuse osutamise korral. Seega peaks MKS järgi sõidujagamisteenuse klient teenust kasutama asudes välja selgitama, kas talle teenuse osutaja on TÖR-s ettevõtjana arvel ning kui ta ettevõtja ei ole, siis võlaõigusliku lepingu alusel töötamise TÖR-s registreerima. II. Küsimused Maksukohustused ning kõrvalkohustused peavad olema seaduses piisavalt selged, et igaüks saaks aru, millal ja mis makse ta on kohustatud deklareerima ning tasuma. Kohustuste täitmata jätmise eest võib inimesi karistada. Ka seetõttu on oluline, et kohustusi sätestavad normid oleks võimalikult selged. Eeltoodust tulenevalt palun Teil vastata järgmistele küsimustele: 1) Kas nõustute, et maksuseaduseid ning maksukorralduse seadust tuleks täiendada selleks, et füüsiliselt isikult teisele füüsilisele isikule makstud teenustasude maksustamine ning töötamise registris registreerimine oleks selgem? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei ole järgmistes punktides esitatud küsimustele vaja vastata. (sõidujagamisteenus) kaasa tööd võimaldavale isikule sotsiaalmaksukohustust ega kogumispensioni makse kinnipidamise kohustust, kui muudel juhtudel selline kohustus tekib. 4 2) Millistel juhtudel peab füüsiline isik teisele füüsilistele isikutele võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt, millelt tulumaksu kinni pidama ei pea, deklareerima ja tasuma sotsiaalmaksu jt sotsiaalkindlustusmakseid? 3) Miks tuleb ühel füüsilisel isikul teiselt füüsiliselt isikult võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest makstud tasudelt maksta sotsiaalmaksu, arvestades, et tulumaksuseaduse järgi ei tule sellistelt töö- või teenustasudelt tulumaksu kinni pidada? 4) Kas ka sel juhul tuleb teenust saaval inimesel deklareerida ja tasuda teenuse pakkuja eest sotsiaalkindlustusmakseid, kui teenust osutatakse võlaõigusliku lepingu alusel ühekordselt (n-ö juhuslikult)? Kui jah, kas selline maksukohustus on Teie hinnangul mõistlik ja asjakohane ning miks? 5) Kas erandil, mida MTA tegi sõidujagamise teenuse valdkonnas, on õiguslik alus? Kui jah, siis millistel sätetel see erand põhineb? 6) Kas sotsiaalmaksuga maksustatakse võlaõigusliku lepingu töö- või teenustasusid, mis on makstud rahas või tuleb maksustada ka mitterahalist tasu (kaup teenuse eest)? Võrdle SMS § 2 lg 1 p 1 (sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt) ning SMS § 2 lg 1 p 6 (sotsiaalmaksu makstakse füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt). 7) Kas töötamise registris tuleb registreerida ka need inimesed, kes teevad võlaõigusliku lepingu alusel teisele inimesele mõne juhusliku töö või osutavad mõnel korral teenust? Kui jah, siis kas selline kohustus on Teie hinnangul mõistlik ja asjakohane ning miks? 8) Kuidas on teenuse saajal võimalik kindlaks teha, et võlaõigusliku lepingu alusel teisele inimesele makstud töö- või teenustasu laekub tema ettevõtluskontole? Austusega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Kristi Lahesoo 693 8409 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →