Riigikantselei Teie 28.12.2020 nr 9.13.1/20-3668/-1T
[email protected]
Stenbocki maja Rahukohtu 3 Meie 05.02.2021 nr 2-13/20-7963
15161, Tallinn
Eesti seisukohad uue võrgu- ja infosüsteemide
turvalisuse direktiivi ettepaneku kohta
Esitame 11. veebruari 2020. a Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad direktiivi ettepaneku
kohta, mis käsitleb meetmeid, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide ühtlaselt kõrge
küberturvalisuse tase kogu liidus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Sutt
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Lisad: Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse eelnõu
Seletuskiri – Eesti seisukohad uue võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi
ettepaneku kohta
Lisa 1. Kaasamise tabel
Anna-Liisa Pärnalaas
639 7697
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL ………….2021 nr
Tallinn, Stenbocki maja
Eesti seisukohad direktiivi ettepaneku kohta, mis käsitleb meetmeid, millega tagada
võrgu- ja infosüsteemide ühtlaselt kõrge küberturvalisuse tase kogu liidus (läbivaadatud
küberturvalisuse direktiiv)
1. Kiita heaks järgmised ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad uue võrgu-
ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi ettepaneku kohta:
1.1. Eesti toetab direktiivi uuendamise ettepaneku eesmärki. Euroopa Liidu ülese
küberturvalisuse nõuete miinimumlävendi tõstmine on vajalik, sest ühiskonna
toimepidevuse jaoks vajalikud kriitilised teenused sõltuvad üha enam
infotehnoloogiast ning kasvavad ka piiriülesed mõjud. Ühisturu toimimist silmas
pidades tuleks direktiivi kontekstis leida võimalusi turutõkete eemaldamiseks.
1.2. Eesti toetab uutele sektoritele direktiivi baasnõuete kohaldamist, kuid direktiivi
kohaldamisalas võiksid olla hõlmatud lisaks veel tarkvaraarendusettevõtted ning ka
maksesüsteemid peaksid olema hõlmatud Euroopa Liidu küberturvalisuse raamistikku.
Toetame transpordisektori lisamist direktiivi eelnõus elutähtsate üksuste
kategooriasse.
1.3. Eesti toetab liikmesriikidele pädevuse andmist põhjendatud juhtudel, nagu näiteks
piirkondlik olulisus või märkimisväärsed ristsõltuvused, määratleda direktiivi
kohaldamisalasse ka mikro- ja väikeettevõtteid, lähtudes seejuures täpsustamist
vajavatest Euroopa Liidu ühtsetest kriteeriumitest.
1.4. Eesti toetab digitaalsete teenuste osutajate jagamist elutähtsate ja oluliste üksuste
kategooriate alla ja nende määratluskriteeriumite sätestamist.
1.5. Eesti peab vajalikuks digitaalsete teenuste osutajatele praegusest suurema intsidentide
mõjuga seotud vastutuse panemist direktiivis sätestatud nõuete rikkumise eest kõikides
liikmesriikides, kus teenust osutatakse.
1.6. Eesti toetab riiklike küberturvalisuse strateegiate koostamise nõuete täiendamist ja
küberkriisihalduse raamistike välja töötamist, vältides seejuures liigset detailsust.
1.7. Eesti toetab Euroopa Liidu tasandil pädevate asutuste vahelise koostöö tõhustamist
küberturvalisuse valdkonnas usalduse suurendamiseks ja ühetaolise direktiivi nõuete
täitmise tagamiseks.
1.8. Eesti toetab intsidentidest teavitamisnõuete täpsustamist ja peab vajalikuks raportite
esitamise nõuete selgust, vältides seejuures dubleerivaid kohustusi. Operatiivsuse
tagamiseks peaksid üksused kõigepealt intsidendist teavitama ja pärast intsidendi
lahendamist esitama põhjalikuma raporti.
1.9. Eesti arvab, et seoses küberriskide suurenemisega on turvanõuete ajakohastamine
vajalik, kuid seda peaks teostama läbi proportsionaalsete ning sihitud meetmete.
1.10. Eesti toetab turvanõrkuseid ja intsidente puudutava teabevahetuse
süstematiseerimist, kuid rõhutab, et liiga tihe kohustuslik raporteerimine viib
halduskoormuse ebaproportsionaalse tõusuni.
1.11. Eesti toetab järelevalvemeetmete laiendamist ja karistuste harmoneerimist
isikuandmete kaitse regulatsiooniga.
1.12. Eesti peab oluliseks domeeninimede süsteemi reguleerimisel konkreetsete
juhiste väljatöötamist eesmärgiga tuvastada domeeninimede registreeringu taga
olevaid isikuid.
2. Eesti esindajatel Euroopa Komisjoni eksperdirühmades, komiteedes ja Euroopa Liidu
Nõukogus väljendada ülaltoodud seisukohti.
3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ning
teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist
nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.
Kaja Kallas Taimar Peterkop
Peaminister Riigisekretär
SELETUSKIRI
Eesti seisukohad direktiivi ettepaneku kohta, mis käsitleb meetmeid, millega tagada
võrgu- ja infosüsteemide ühtlaselt kõrge küberturvalisuse tase kogu liidus
(läbivaadatud küberturvalisuse direktiiv)
1. SISSEJUHATUS
16. detsembril 2020 esitas Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) ettepaneku uueks Euroopa
Parlamendi ja nõukogu võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiiviks (2020/0359/EL1)
(edaspidi NIS 2.0). Ettepanek avaldati osana uuest Euroopa Liidu (edaspidi EL) küberpaketist,
mis sisaldab lisaks ka EL-i küberturvalisuse strateegiat2, uut elutähtsate üksuste
vastupanuvõime direktiivi ettepanekut (KOM/2020/829)3 ning vahearuannet 5G
küberturvalisust käsitleva komisjoni soovituse kohta.
Komisjoni ettepanek puudutab kehtiva NIS direktiivi kehtetuks tunnistamist ja asendamist uue
direktiiviga. NIS 2.0 ettepaneku tegemisel võttis Euroopa Komisjon arvesse kehtiva NIS
direktiivi puudujääke ning kiiresti muutuvat küberruumi, mille ohte on võimendanud COVID-
19 kriis. Ettepanekuga:
1) laiendatakse praeguse küberturvalisuse direktiivi kohaldamisala uutele subjektidele;
2) kehtestatakse selge nõuete alla minevate ettevõtete suuruse kriteerium;
3) kaotatakse eristus oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate vahel
ning luuakse uute kategooriatena elutähtsad üksused ja olulised üksused;
4) karmistatakse ja ühtlustatakse turva- ja aruandlusnõudeid;
5) kehtestatakse ühtsed järelevalvemeetmed riiklikele järelevalveasutustele ja rangemad
jõustamisnõuded;
6) tugevdatakse koostöörühma rolli ning hoogustatakse teabevahetust ja koostööd LRde
ametiasutuste vahel;
Muudatustega Eestile kaasnevat mõju saab hinnata keskmiseks. Eelkõige kaasneb mõju seoses
kohaldamisala laienemise, nõuete karmistamise ning halduskoormuse suurenemisega nii
riigiasutustele kui ka ettevõtetele. Direktiivi jõustudes toob see kaasa põhiliselt
küberturvalisuse seaduse (KüTS) 4 muutmise.
Vabariigi Valitsuse seisukohtade kujundamisel on lähtutud direktiivi ülevaatuse avaliku
konsultatsiooni raames võetud seisukohtadest5. Läbirääkimised ettepaneku üle toimuvad
Euroopa Liidu Nõukogu horisontaalses küberasjade töögrupis. Direktiivi esimese lugemise
algus on planeeritud veebruarikuu keskpaika.
Direktiivi ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114.
Õigusaktide vastusvõtmiseks on nõukogus vaja kvalifitseeritud häälteenamust6. Ettepaneku
subsidiaarsustähtaeg on 17.03.2021.
1
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A52020PC0823&qid=1609791656093
2
Allikas: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/eus-cybersecurity-strategy-digital-decade
3
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A52020PC0829&qid=1609360979072
4
Allikas: https://www.riigiteataja.ee/akt/122052018001
5
Allikas: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ea9ef654-42f2-4ae3-8325-166ba14d0a27#VK2VubVq
6
Eelnõu on vastu võetud, kui poolt hääletab 55% liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65% liidu
elanikkonnast.
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Riigi Infosüsteemi Ameti juhtivanalüütik Thorwald-Eirik
Kaljo (
[email protected]), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi side- ja
riigi infosüsteemide asekantsleri nõunik Mait Heidelberg (
[email protected]) ja
Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö nõunik Anna-Liisa Pärnalaas (Anna-
[email protected]). Seletuskirja juriidilise analüüsi on teostanud Riigi Infosüsteemi
Ameti õigusnõunik Silver Lusti (
[email protected]). Valdkonna eest vastutab Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi side ja riigi infosüsteemide asekantsler Siim Sikkut
(
[email protected]).
2. DIRETIIVI ETTEPANEKU SISU NING VÕRDLEV ANALÜÜS
EL-i direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt
kõrge tase kogu liidus (2016/1148/EÜ) (edaspidi NIS 1.0) võeti vastu 6. juulil 2016 ning on
nüüdseks üle võetud kõikide LRde siseriiklikes seadustes. Direktiivi art. 23 lg 2 näeb ette, et
komisjon vaatab jõus oleva direktiivi toimimise korrapäraselt üle ning esitab sellest tuleneva
aruande 9. maiks 2021 Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Nii komisjoni 2020. aasta
tööplaanis kui ka EL-i siseturvalisuse strateegias aastateks 2020-20257 on välja toodud NIS
direktiivi läbivaatus kui oluline prioriteet, kus EL saab LRdele turvalisuse tagamisel
lisandväärtust luua. Direktiivi ettepanekuga koos väljastatud mõjuhinnangus rõhutab komisjon,
et COVID-19 kriis on toonud välja mitmed haavatavad sektorid, mille küberturvalisuse
tagamiseks on plaanis EL-i taasteplaanist rahalisi vahendeid eraldada. Komisjon hindas
direktiivi ellu viimise astet läbi riiklike külastuste (2019-2020, Eestis juuni 2020) ning avaliku
konsultatsiooni, kuhu kaasati lisaks riiklikele asutustele ja teenuseosutajatele ka erinevaid
sidusrühmi.
Mõjuhinnangus8 on komisjon välja toonud mitmed üldised tulemused, mida NIS direktiivi
regulatsiooniga on saavutatud, näiteks küberturvalisuse võimekuse suurendamine läbi
kohustuslike küberturvalisuse strateegiate ning küberturvalisuse eest vastutavate asutuste
nimetamise ja suurenenud koostöö EL-i tasandil läbi strateegilise (NIS koostöögrupp) ja
operatiivse (CSIRT võrgustik) tasandi.
I peatükk: üldised sätted ning ulatus (artiklid 1-4; NIS 1.0 art. 1-5)
Nii NIS 1.0 kui ka NIS 2.0 loevad art. 1 all ette, läbi milliste tegevuste proovitakse saavutada
ühtlaselt kõrge võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tase EL-is. Meetmete seas on riiklike
kontaktpunktide määramine ja strateegiate vastu võtmine, küberturvalisuse riskihaldamise ja
teavitamise meetmete rakendamine oluliste teenuste operaatoritele ning nõuded
teabejagamiseks. NIS 1.0 kohaselt on ette nähtud kohustuslikud nõuded oluliste teenuste
operaatoritele (OTO) seitsmes sektoris (art. 5 ja lisa II): energeetika, transport, pangandus,
finantsturu taristu, tervishoid, joogivee varustus ja jaotamine ning digitaalne taristu. Antud
sektorite ettevõtted peavad läbima siseriiklikul tasandil protsessi (art. 5 lg 1 ja lg 2), kus riiklik
pädev asutus otsustab, kas nad kvalifitseeruvad OTO-na. Liikmesriikidel on kohustus OTO-
dele välja töötada turvanõuded ning kindel lävend intsidentidest teavitamiseks. NIS 1.0 ei
kohaldu usaldusteenuse osutajatele määruse 910/2014/EL9 kontekstis ega sidevõrkude ja –
teenuseid pakkuvatele ettevõtetele direktiivi 2002/21/EÜ kontekstis. Kehtivas direktiivis on
7
Allikas: https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/communication-eu-security-union-strategy.pdf
8
Allikas: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/impact-assessment-proposal-directive-measures-
high-common-level-cybersecurity-across-union
9
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32014R0910
määratletud ka digitaalsete teenuste osutajate (DTO) liigid (art. 4, lg 5), milleks on
internetipõhine kauplemiskoht, internetipõhine otsingumootor ja pilvandmetöötlusteenus.
Erinevalt OTO-dest, ei pea LRd DTO-sid tuvastama ning samuti ei kohaldu neile turvanõuete
tagamise dokumenteerimise nõue. Riiklikud asutused peavad DTO-de suhtes kohaldama
paindlikku ja reageerivat (ehk ex post) järelevalvet, mis on nende teenuse ja tegevuse laadist
tulenevalt põhjendatud.
NIS 2.0 ettepanekus on kohaldamisala laiendatud ning ka vastavaid nõudeid detailsemalt
määratletud. NIS 2.0 rakendub direktiivi lisas I olevatele era- ja avaliku sektori üksustele ning
ei kohaldu Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ mikro- ja väikeettevõteteks kvalifitseeruvatele
ettevõtetele. Samas on toodud seitse erandit, mis võimaldavad LRdel kvalifitseerida NIS 2.0
skoopi ka mikro- ja väikeettevõtteid, sh näiteks üldkasutatavate elektroonilise side võrkude
pakkuja, usaldusteenuse osutaja ja tippdomeeninimede register ja domeeninimede süsteemi
teenuse osutaja.
2019. aastal avalikustas komisjon aruande, milles hinnatakse liikmesriikide lähenemisviiside
järjepidevust oluliste teenuste operaatorite identifitseerimisel kooskõlas NIS direktiiviga 10.
Järgnev tabel näitab, et NIS 1.0 järel rakendusid üle EL-i erinäolised üksuste määramise
metoodikad, mis tulenesid nii riikide suurusest kui ka kriitilise taristu eripäradest. Komisjon
võrdles aruandes liikmesriikide ametiasutuste valitud erinevaid identifitseerimismetoodikaid,
vaatles oluliste teenuste loetelusid ja liikmesriikide valitud piirmäärasid ning analüüsis oluliste
teenuste operaatorite arvu igas liikmesriigis. Eesti oli näiteks energeetikasektori puhul
liikmesriik, kes valis kõige vähem üksikasjaliku reguleerimisviisi, mis tagas üksuste
määramisel suurema paindlikkuse.
EESTI PORTUGAL TAANI BULGAARIA
(kõige vähem üksikasjalik (kõige üksikasjalikum
lähenemisviis) lähenemisviis)
Elektrienergiaga Jaotusvõrgu operaatorid Elektrienergia jaotamine Elektrienergia jaotamine
varustamine
Elektrienergia
jaotusvõrgu toimimise
tagamine ja hooldamine
Ülekandevõrgu Elektrienergia Elektrienergia
operaatorid ülekandmine ülekandmine
Elektrienergia tootmine Elektrienergia
ülekandevõrgu
käitamine, hooldamine ja
arendamine
(ebajärjepidevusest Elektrienergia tootmine Elektrienergia tootmine
põhjustatud lünk)
(ebajärjepidevusest (ebajärjepidevusest Elektriturg
põhjustatud lünk) põhjustatud lünk)
Tabel 1. Näited liikmesriikide lähenemisviisidest oluliste teenuste kindlaksmääramisel elektri allsektoris
NIS 2.0 kohaldamisalasse kuuluvate elutähtsate üksuste ja oluliste üksuste loetelud on toodud
ettepaneku I ja II lisas. Mitmete lisanduvate valdkondade küberturvalisus on Eestis seni
reguleerimata. Elutähtsate üksuste osas saab esile tuua nt kosmose ja farmaatsiatoodete, sh
vaktsiinide ja elutähtsate meditsiiniseadmete tootmise, oluliste üksuste osas omakorda posti- ja
10
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52019DC0546&from=EN
kulleriteenused, jäätmekäitluse, kemikaalitööstuse, toiduainetööstus ja suhtlusvõrgustiku
teenuste platvormid.
II peatükk: riiklikud küberturbe raamistikud (artiklid 5-11)
Riiklik küberturvalisuse strateegia (art. 5, NIS 1 art. 7)
Nii jõusolevas direktiivis kui ka NIS 2.0 keskendutakse strateegiate kirjutamisel teatud
eesmärkidele, kavadele ja mõõdikutele (art. 5 lg 2) – tuleb seada valdkonna üldised prioriteedid,
luua küberturvalisuse juhtimisraamistik, riskide hindamise kava, kaardistada võimalused
avaliku ja erasektori koostööks ning luua strateegia teadlikkuse suurendamise ja teadus- ja
arendustegevuste jaoks. NIS 2.0 läheb nendest nõuetest veelgi kaugemale, sätestades
konkreetsed aspektid, mis kindlasti peavad riiklikus strateegias kajastuma, sh meetmed IKT
toodete tarneahelate turvalisuse tagamiseks, IKT toodete ja teenuste küberturvalisuse nõuete
lisamine hankereeglite hulka, turvanõrkuste avaldamise edendamise poliitika ning VKE-de
küberkerksuse tõstmise poliitika (art. 5 lg 2 punktid a-h ).
Euroopa turvanõrkuste register (art. 6)
Direktiiviga kehtestatakse nõrkuste koordineeritud avalikustamise raamistik ning nõutakse, et
liikmesriigid määraksid CSIRTid, kes tegutseksid usaldusväärsete vahendajatena ja
hõlbustaksid nõrkuste alast suhtlust teavitavate üksuste ning IKT toodete ja teenuste tootjate
või osutajate vahel. Direktiivi kohaselt töötab EL Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) välja
turvastatud nõrkuste andmeid koondava Euroopa nõrkuste registri ja haldab seda. Register
tagab elutähtsatele ja olulistele üksustele otseligipääsu turvanõrkustega seotud teabele.
Samamoodi peaks toimuma suhtlus otse vastupidisel suunal – üksused jagavad teavet otse
ENISA-le.
Riiklik küberturvalisuse kriisihaldusraamistik (art. 7)
Võrreldes NIS 1.0 on lisandunud ka riikliku küberturvalisuse kriisihaldusraamistiku koostamise
kohustus, mis näeb ette küberkriisi haldamise kontekstis võimekuste, vahendite ja
protseduuride kaardistamiste ning selle põhjal riikliku küberturbe intsidendi ja kriisi
lahendamise kava koostamise (art. 7 lg 3). Iga LR peab nimetama ühe või mitu asutust, kes
laiamõõtmeliste küberintsidentide ja –kriiside eest vastutavad (art. 7 lg 1). Sarnaselt
küberstrateegiate esitamisele tuleb kriisihaldusraamistiku kava esitada komisjonile kolme kuu
jooksul alates selle vastu võtmisest (art. 7 lg 4).
Riiklikud pädevad asutused ja ühtne kontaktpunkt (art. 8, NIS 1 art. 8)
Riiklike pädevate asutuste ja ühtse kontaktpunkti (baas)nõuded võrreldes NIS 1.0 muutunud ei
ole. Ülesanded ja kohustused jäävad üldiselt samaks, kuid arvestama peab teiste artiklite (NIS
koostöögrupi tegevused, EU CyCLONe võrgustik, järelevalve jt) all toodud muudatustega,
mille eest pädevad asutused vastutavad.
Küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSIRTid) (art. 9, NIS 1 art. 9 ja lisa I)
Jõusolevas direktiivis märgib CSIRTide loomist puudutav artikkel vaid, et vastavatele üksustele
tuleb anda piisavalt ressursse ning neile peab tagama juurdepääsu töökindlale ja turvalisele side-
ja infotaristule ning et CSIRTid osalevad CSIRTide võrgustikus. CSIRTidele lisandub NIS 2.0
ettepanekuga kohustus osaleda vastastikuses hindamisraamistikus (art.9 lg 5 ning seos art. 16-
ga).
Ülesanded ning nõuded CSIRTidele (art. 10, NIS 1 lisa I)
Võrreldes kehtiva direktiiviga, kus see teave on sätestatud lisasse I, on antud artikkel eraldi
välja toodud ning osad nõuded art. 9 ja 10. vahel ebaühtlaselt jagunenud. Olulisema
muudatusena on lisandunud art. 10 lg 4 intsidentide lahendamise protseduuride, küberkriiside
lahendamises kaasa löömine ning turvanõrkuste avalikustamise ühtsete taksonoomiate
kasutuselevõtt ning levitamine.
Koostöö liikmesriigi tasandil (art. 11, NIS 1 art. 10)
NIS 2.0 ettepanekus on lisandunud art. 11 lg 4 ja 5 all nõuded LRdele loomaks asjakohased
koostöövõrgustikud ja teabevahetuse erinevate asutuste vahel, pidades silmas teisi
valdkondlikke regulatsioone, sh kriitilise taristu direktiivi (KOM(2020) 829) ja digitaalse
operatsioonilise resilientsuse (DORA) määrust (KOM(2020) 595).
III peatükk: koostöö (artiklid 12-16)
Koostöörühm (art. 12, NIS 1 art. 11)
NIS 2.0 laiendatakse koostöörühma – ühtsete kontaktpunktide (single point of contact)
foorumit, kelle ülesandeks on jõusoleva direktiiviga määratud liikmesriikidevahelise koostöö
ja infovahetuse toetamine ja hõlbustamine - volitusi ning soodustatakse koostööd teiste
asutustega, nt Euroopa välisteenistus (EEAS), EL-i järelevalveametid DORA määruse
kontekstis, lisaks juba jõusolevas direktiivis sätestatud koostööle komisjoni, CSIRTide
võrgustiku ja ENISA-ga (art. 12 lg 3). NIS 2.0 lisatakse mitmed konkreetsed tegevused, mis
tulevikus koostöögrupi päevakorda võivad ilmuda ning millega antud kehand tegelema peab,
sh vastastikuste hindamiste raportite arutamine, ühtseid järelevalve tegevusi piiriülestes
juhtumites, arutada komisjoniga tulevasi seadusandlikke eelnõusid (art. 12 lg 4).
CSIRTide võrgustik (art. 13, NIS 1 art. 13)
Nagu tekib CSIRTidele kohustus raporteerida intsidentidest, küberohtudest jne, siis seda teavet
hakkab arutama ka CSIRTide võrgustik (art 13. lg 3). Samuti arutatakse turvanõrkustega seotud
asjaolusid. NIS 2.0 kontekstis lisandub nõue teha koostööd regionaalsete ning EL-i tasandil
tegutsevate Security Operations Centre (SOC)-ga ja samuti arutada vastastikuste hindamiste
aruandeid (art 13. lg 4, seoses art. 16 lg 7-ga).
CyCLONe võrgustik (art. 14)
NIS 2.0 loob operatiivkoostöö tasandi võrgustiku, mille eesmärk on küberkriisi halduse
koordineerimine, valmiduse ja situatsiooniteadlikkuse tõstmine (art. 14 lg 3). CyCLONe
võrgustik raporteerib regulaarselt NIS koostöögrupile küberohtude, -intsidentide ja –trendide
teemal (art. 14 lg 5).
Liidu küberturvalisuse olukorraraport (art. 15)
NIS 2.0 loob ENISA-le kohustuse koostada iga kahe aasta tagant raport küberturvalisuse
olukorrast liidus, mis keskendub küberturvalisuse võimekuse arengule, tehnilistele, finants- ja
inimressurssidele pädevates asutustes ning küberturvalisuse poliitikates, samuti analüüsitakse
küberturvalisuse küpsuse indikaatorit (art. 15, lg 1 a-c). Raportis esitatakse ka konkreetsed
poliitikasoovitused olukorra parandamiseks (art. 15 lg 2).
Vastastikused hindamised (art. 16)
Süsteem luuakse 18 kuud pärast direktiivi jõustumist. Hindamised viiakse läbi tehniliste
ekspertide poolt, kes valitakse suvalise valimi alusel teisest liikmesriigist (art 16. lg 1).
Hindamine võib toimuda nii virtuaalse kui ka füüsilise külastuse järel. Hindamisele kuuluvad
muuhulgas art. 18 ja 20 sätestatud riskijuhtimisnõuete ja teatamiskohustuse rakendamise
tulemuslikkus, rahaliste, tehniliste ja inimressursside tase ning CSIRTide tegevussuutlikkus ja
tõhusus.
IV peatükk: küberturbe riskihaldus ja teavitamiskohustus (artiklid 17-23)
Juhtimine (art. 17)
NIS 2.0 näeb ette, et elutähtsate ja oluliste üksuste juhtkonnad oleks teadlikud küberturvalisuse
riskihaldamise meetmetest (art. 17 lg 1) ning läbiks nende teadmiste omandamiseks
regulaarseid koolitusi (art. 17 lg 2).
Küberturvalisuse riskijuhtimismeetmed (art. 18, NIS 1 art. 14)
Kui jõusolev direktiiv oli turvanõuete suhtes paindlik, siis NIS 2.0 näeb ette, et LR pädevad
asutused tagaksid, et elutähtsad ja olulised üksused järgiksid mitmeid riskijuhtimismeetmeid
(art. 18 lg 2), näiteks koostaksid riskianalüüse ning tagaksid talitluspidevuse ja kriisiohje.
Riskijuhtimismeetmed on elutähtsatele ja olulistele üksustele samad. Vastupidiselt jõus olevale
direktiivile, mis näeb vaid üldsõnaliselt ette, et oluliste teenuste operaatorid võtavad riskide
haldamiseks kasutusse asjakohased ja proportsionaalsed tehnilised ja korralduslikud meetmed,
sätestab NIS 2.0, et kohustuslikud meetmed riskide haldamiseks hõlmavad endas intsidentide
lahendamise, tarneahela turvalisuse, infoturbekorda ning krüptograafia ja krüpteerimise
kasutamist (NIS 1 art. 14). Samuti tekib LR nõue tagada, et üksused võtavad arvesse võimalikke
turvanõrkusi, mis võivad osade tarnijate toodetel esineda.
EL-i koordineeritud riskianalüüsid kriitiliste tarneahelate kohta (art. 19)
NIS koostöögrupile (koostöös komisjoni ja ENISA-ga) tekib õigus algatada teatud IKT
teenuste, süsteemide või toodete kohta koordineeritud turvariskianalüüse. Komisjoni
ülesandeks jääb selgitada välja, millised on need spetsiifilised IKT teenused, süsteemid või
tooted, mille kohta eelmainitud analüüsid koostatakse.
Teavitamisenõuded (art. 20, NIS 1 art. 14)
Võrreldes jõusoleva direktiiviga, tuleb teavitamise korda paar muutust, nagu näiteks
teavitamine küberohtudest, mis oleks võinud viia olulise intsidendini (art. 20 lg 2), koos
juhistega, mida üksused sellises olukorras tegema peaksid. Samuti on NIS 2.0 välja pakutud
määratlus olulise mõjuga intsidendile, mille all mõeldakse a) intsidenti, mis on põhjustanud või
millel on potentsiaali põhjustada olulist katkestust üksuse töös või rahalist kahju ning b)
intsidenti, mis on mõjutanud või millel on potentsiaali mõjutada teisi üksusi, põhjustades neile
laiaulatuslikke materiaalseid või mittemateriaalseid kahjusid (art. 20 lg 3). Suurim muutus
teavitamise korras on tingimus, et intsidendist tuleb teavitada igal juhul 24 tunni jooksul ning
võimalusel määratleda, kas intsident toimus pahatahtliku tegevuse tagajärjel. Täiendatud on ka
lõppraporti esitamise korda, mis tuleb esitada kuu aja jooksul pärast intsidenti ja kus peab lisaks
intsidendi kirjeldusele ära märkima intsidendi algpõhjuse ning meetmed, mis olukorra
lahendamiseks kasutusele võeti. CSIRTidele on pandud nõudeks vastata 24 tunni jooksul pärast
teavituse saamist esmase tagasisidega ja kui üksus, sh õiguskaitseasutused, on seda palunud,
abistada intsidendi lahendamisega. NIS 2.0 raames lisandub SPOC-idele kohustus esitada
igakuine raport, kus on kokkuvõtte intsidentidest, ohtudest ja ohuolukordadest (art. 20 lg 9).
Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimisskeemide kasutamine (art. 21)
Antud artikkel võimaldab üksuste poolt kasutatud teatud IKT toodete või teenuste suhtes
sertifitseerimise kohaldamist ning sisaldab vastavaid nõudeid (art. 21 lg 1) ning jätab
komisjonile võimaluse antud valdkonnas välja tulla delegeeritud aktidega (art. 21 lg 2).
Kuivõrd täna ei ole ühtegi küberturvalisuse sertifitseerimise kava küberturvalisuse määruse (EL
2019/88111) mõistes kehtestatud, jäetakse tulevikku vaatavalt selle teema reguleerimine
lahtiseks ja vajaduse tekkides töötatakse välja delegeeritud aktid.
Standardimine (art. 22, NIS 1 art. 19)
NIS 2.0 uusi tingimusi ei loo.
Domeeninime andmebaasid ja andmete registreerimine (art. 23)
Kuigi domeeninimede süsteemi teenuse osutajad (DNS) ja tippdomeeninimede registrid (TLD)
on jõusoleva direktiivi lisa II all oluliste teenuste operaatorid, siis neile eraldi kohustusi ei kehti.
NIS 2.0 art. 23 näeb ette, et LR vastutavad selle eest, et DNS ja TLD koguvad ja hoiavad
andmeid andmebaasides viisil, mis on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse reeglitega
(art. 23 lg 1-5). LR peavad tagama, et oleks võimalik tuvastada, millised isikud haldavad antud
DNS ja TLD süsteeme (art. 23 lg 2).
V peatükk: jurisdiktsioon ja registripidamine (artiklid 24-25)
Jurisdiktsioon ja territoriaalsus (art. 24, NIS 1.0 art. 18)
Sarnaselt jõusolevale direktiivile näeb ka NIS 2.0 ette, et jurisdiktsioon digitaalse teenuse
osutajate (interneti vahetuspunktid, domeeninimede süsteemi teenuse osutajad; tippdomeeni
nimeregistrid; pilvandmetöötluse teenuste osutajad; andmekeskuse teenuste osutajad) üle tuleks
omistada liikmesriigile, kus on asjaomase digitaalse teenuse osutaja peamine tegevuskoht
liidus, mis põhimõtteliselt tähendab riiki, kus paikneb teenuseosutaja peakontor (art. 24 lg 1).
NIS 2.0 raames on lisandunud tingimus, et peakontor peaks asuma selles LRs, kus üksus enda
riskihaldust juhib. Kui selliseid otsuseid ei tehta, siis loetakse üksuse asukohaks seda riiki, kus
ettevõttes töötab kõige rohkem töötajaid (art. 24 lg 2).
Elutähtsate ja oluliste üksuste register (art. 25)
Kui NIS 1.0 kohaselt peab iga LR ise määratlema ning haldama nimekirja oluliste teenuste
operaatoritest ning digitaalse teenuse osutajatest, siis NIS 2.0 kohaselt langeb see ülesanne
üksustele endale, kes peavad vastava teabe esitama direktiivi jõustumisest 12 kuu jooksul
ENISA-le. ENISA hakkab haldama vastavat infobaasi direktiivi subjektidest – andmebaasi
kuuluvad elutähtsad üksused ning olulised üksused, kes pakuvad piiriüleseid teenuseid (art. 24
lg 1 mõistes). ENISA jagab LRdega teavet üksustest, kes nende LRdes direktiivi subjektide alla
kuuluvad (art. 24 lg 3). Kui üksus ei teavita õigeaegselt või ei esita õiget teavet, siis on LRl
õigus sekkuda ning tagada, et üksus täidab direktiiviga ettenähtud kohustusi (art 24. lg 4).
11
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R0881&from=EN
VI peatükk: teabevahetus (artiklid 26-27)
Teabevahetuse korraldus (art. 26)
Teabevahetuse osas sätestatakse liikmesriikide kohustus tagada, et üksustel oleks võimalik
vahetada usaldusväärsetes kogukondades asjakohast küberturvalisuse alast teavet seoses
intsidentide, küberohtude, turvanõrkuste jms (art. 26 lg 1). Liikmesriikide ülesandeks on
kehtestada selleks vajalikud eeskirjad, mis käsitlevad muu hulgas nt sihtotstarbeliste IT-
platvormide kasutamist (art. 26 lg 2 ja 3).
Vabatahtlik teatamine (art. 27)
Tingimused vabatahtlikuks teatamiseks sarnanevad jõusoleva direktiiviga, lisandunud on
küberohtudest ja ohuolukordadest teavitamine.
VII peatükk: järelevalve ja jõustamine (artiklid 28-34)
Üldteave järelevalve ja jõustamise kohta (art. 28)
Kehtiva direktiivi kohaselt kehtestavad LRd sätted karistuste kohta, mida rakendatakse
käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral ning
võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks, lisaks peavad kehtestatud
karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, NIS 2.0 seevastu sisaldab
detailsemaid tingimusi.
Art. 28 lg 1 näeb ette, et LR peavad tegema kindlaks, et pädevad asutused seiraksid ja vajadusel
võtaksid käsile meetmeid, tagamaks üksuste vastavust direktiiviga (eelkõige turvanõudeid ja
teavitamist puudutavate nõuete täitmisel).
Järelevalve elutähtsate üksuste üle (art. 29)
Elutähtsate üksuste üle toimub sarnaselt jõusolevale direktiivile ex ante järelevalve. Lisandunud
on konkreetsed meetmed ja ülesanded (art. 29 lg 2), mida järelevalve asutused nende ülesannete
täitmiseks kasutada võivad.
Lisaks võivad pädevad asutused elutähtsate üksuste suhtes rakendada erinevaid meetmeid,
alustades hoiatuste tegemisest üksustele, lõpetades avaliku avalduse tegemisega, milles
märgitakse ära rikkumise eest vastutavad juriidilised ja füüsilised isikud ning rikkumise laad.
Ning kui meetmed ei toimi, on võimalik peatada üksuse kõigi või mõnede teenuste luba või
keelata konkreetsel juhtival isikul juhtimisülesannete täitmine. Samas artiklis on ka määratud
karistuste kord ning tegurid, mida neid määrates arvesse võtta tuleks.
Järelevalve oluliste üksuste üle (art. 30)
Pädevad asutused peavad oluliste üksuste üle ex post järelevalvet. Meetmed (art. 30 lg 2), mida
asutused saavad rakendada, sarnanevad elutähtsate üksuste üle järelevalve pidamiseks
kasutatavate meetmetega, seda mõne erisusega, mis tulenevad järelkontrolli eripäradest.
Näiteks ei ole ette nähtud, et pädevatele asutustele tekiks õigus peatada oluliste üksuste teenus
või teenused ning keelata konkreetsel juhtival isikul juhtimisülesannete täitmine.
Üldteave karistuste kohta (art. 31)
Trahvide määramisel tuleb arvesse võtta elementidega, mis on välja toodud art. 29 ja art. 30
erinevate lõikude all ning võivad küündida 10 000 000 euroni või 2%-ni ettevõtte ülemaailmsest
käibest. Haldustrahve võib kohaldada lisaks eelnevas kahes artiklis mainitud meetmetele või
siis nende asemel. Igal LRl on endal võimalik otsustada, kas ka avaliku sektori asutustele on
võimalik trahve teha.
Isikuandmete väärkasutus (art. 32)
Üksuste poolt art. 18 ja art. 20 nõuete mitte täitmisest tulenevad isikuandmete väärkasutuse
juhtumid tuleb teavitada seoses määruse 2016/679/EL vastavat andmekaitset tagavat asutust.
Trahvid (art. 33)
LR peavad kahe aasta jooksul direktiivi jõustumisest siseriiklikus õiguses ellu viima
muudatused, millega tagatakse antud direktiivi trahvimäärade jõustumine.
Vastastikune abistamine (art. 34)
Juhul, kui üksus osutab olulist teenust kahes või enamas liikmesriigis, siis peaksid asjaomased
liikmesriigid identifitseerimisprotsessi eesmärgil pidama omavahel kahe- või mitmepoolseid
arutelusid.
VIII Jõustumine
Läbivaatamine (art. 35)
Direktiiv vaadatakse üle 54 kuu pärast alates direktiivi jõustumisest.
Delegeerimisõigus (art. 36)
Komisjoni õigus võtta vastu delegeeritud akte art. 18 lg 6 ja art. 21 lg 2 suhtes.
Ülevõtmine (art. 39)
LR peavad direktiivi siseriiklikku õigusesse üle võtma 18 kuu jooksul pärast direktiivi
jõustumist. NIS 1.0 direktiiv rakendus 22 kuu jooksul. Direktiiviga pole ette nähtud
üleminekuaega üksustele.
3. ESIALGSE MÕJUDE ANALÜÜSI KOKKUVÕTE
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele:
Eestil on küberturvalisuse valdkonnas enamus LRde ees siiani teatav edumaa, kuid valdkond
püsib üldiselt alareguleeritud. NIS 2.0 mõjul on võimalik adresseerida erinevaid NIS 1.0
puudusi, nagu näiteks direktiivi kohaldamisala ebatäpsus, piiriüleste mõjude alahindamine,
turva- ja teavitamisnõuete vähene ühtlustatus, erinevused sektorite küberkerksuses ning LRde
ebaselge pädevus digitaalse teenuse osutajate tuvastamise ning järelevalvamise protsessis.
Direktiivi jõustumise järel tuleks muuta küberturvalisuse seadust ja tõenäoliselt ka
hädaolukorra seadust ning RIA põhimäärust. Direktiivis olevate sätete kohaselt tuleks luua ka
haldustrahviõiguse kontseptsioon, mille koostamist juhiks Justiitsministeerium. Lõpliku
direktiivi teksti üle võtmisel tuleb otsustada, kuidas uued terminid praegusesse
õigusraamistikku sobivad – nagu näiteks elutähtsa üksuse ning juba kasutusel oleva elutähtsa
teenuse osutaja mõiste kooskõla12.
Riigikantselei, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Siseministeerium ja Riigi
Infosüsteemi Amet peavad paika panema riikliku küberkriiside haldamise raamistiku, millega
tekib väike lisakoormus. Ministeeriumid ning riigiametid peavad hakkama järgima NIS 2.0
tulenevaid kohustusi. Kuigi Eesti riigiasutuste küberturvalisus ületab praegugi EL-i poolt
sätestatud miinimumstandardit, siis hiljutised küberrünnakud riigiasutuste suunal näitavad, et
täielikku kindlust küberrünnete vastu ei ole võimalik saavutada, kuid parem ülevaade
infosüsteemidest aitab probleeme ära hoida13. Üldiselt võib eeldada, et NIS 2.0 laienemine
avalikule sektorile toob suurema kasuteguri kaasa nendele LRdele, kus konkreetseid meetmeid
riigiasutuste küberturbele ette nähtud ei ole.
Tingimusi ühtsetele kontaktpunktidele ei ole täiendatud piisavalt, et nende ülesanded
arusaadavamaks teha – seda eelkõige juhtudel, kus ühtne kontaktpunkt, direktiivi pädev asutus
ning CSIRT on eraldi asutustes. NIS 2.0 eesmärk on, et riiklikud küberstrateegiad oleksid
koostatud ühtlustatud vormis, et samad valdkonnad oleksid kõikides LRdes kaetud ning et
tekiks võimalus neid võrrelda. Kuna kõik olulisimad direktiivi nõuded on juba täidetud, siis ei
tohiks küberkriisi haldusraamistiku direktiiviga kooskõlla viimine pädevate asutuste
halduskoormusele olulist mõju omada.
NIS 2.0 tooks CSIRTidele halduskoormust juurde, eriti seoses kohustusliku teabevahetuse
mahu kasvuga, kuid samas tõhustaks tööd, eelkõige läbi konkreetsemate teavitamisnõuete.
Seoses NIS koostöörühma mandaadi laiendamisega mitmekesistuvad koostöörühma
kasutatavad instrumendid. See loob Eestile võimaluse tõstatada meile olulisi ning
problemaatilisi direktiivi rakendamisega seotud teemasid või näiteks proovida käivitada
protseduur mõne toote riskianalüüsi korraldamiseks. Seoses seni informaalselt töötanud
CyCLONe võrgustiku EL õigustikus formaliseerimise (art. 14) ning vastastikuste hindamistega
(art. 16) tekib operatiiv- ning tehnilisel tasandil kahepoolset suhtlust juurde, mis aitab kaasa
rahvusvahelise koostöö ja usalduse parandamisele. NIS direktiiviga seoses seni ellu kutsutud
koostööformaatide (koostöörühm, CSIRTide võrgustik, CyCLONe võrgustik) eest vastutab
Eestis Riigi Infosüsteemi Amet. Need uued nõuded toovad kaasa halduskoormuse suurenemise
Riigi Infosüsteemi Ametile (kes on direktiivi mõistes nii ühtne kontaktpunkt, pädev asutus kui
ka riiklik CSIRT). NIS 2.0 loodavad karistustingimused loovad vajaduse järelevalvemeetmete
laiendamiseks siseriiklikus õiguses: RIA-le on vaja luua haldustrahvimenetluse õigus NIS
trahvide kontekstis.
Teabevahetuse korralduses (art. 26) formaliseeritakse sektoripõhiste platvormide korraldus,
mis Eestis on juba paar aastat toiminud. Tõenäoliselt loob ette antud raamistik tingimused, kus
teabevahetus üksuste vahel suureneb. See võimaldab ühtlustada taset eri sektorite võimekuse
vahel. Üksustele tuleksid NIS 2.0 turvanõuete kohustustega olulised lisakulutused ning kulud
kasvavad ka seoses intsidentidest teavitamise korra konkreetsemaks muutmisega. Samuti
12
Lisaks veel uued terminid “oluline üksus” ja “kriitilise tähtsusega üksus” (mis tuleneb samuti detsembris
komisjoni poolt avaldatud kriitilise taristu direktiivist (2020/0365 (COD)), mille küberturvalisust puudutavad
nõuded ei laiene üksustele, mis on kaetud NIS 2.0 direktiivi poolt. Eestis vastutab kriitilise taristu direktiivi
läbirääkimiste eest Siseministeerium.
13
Allikas: https://www.ria.ee/et/uudised/trendid-ja-tahelepanekud-kuberruumis-iv-kvartal-2020.html
muutub NIS 2.0 põhjal trahvide ja karistuste kord, mis võivad nõudeid mitte täitvatele üksustele
kaasa tuua mastaapsed trahvid.
Kuna ka avaliku sektori asutused kuuluvad NIS 2.0 subjektide hulka, siis eeldab komisjon, et
avaliku sektori IKT-kulutused tõusevad praeguse EL-i keskmise 4% pealt 4,88% peale. RIA
hinnangul oleks riigiametitel ning ministeeriumitel praeguse infoturbealase inimressursiga
võimalik direktiivist tulevad miinimumülesanded ära täita, kuid nendib, et pikas perspektiivis
tuleks kõikides kõnealustes asutustes infoturbe ekspertide koosseisu laiendada.
Vastastikuste hindamiste praktika ning EL-i uue küberkriisihalduse mehhanismi rakendamine
aitavad tõsta usaldust LRde vahel valdkonnas, kus riikliku julgeoleku tagamise põhimõttel
ollakse tihtipeale teabevahetuse küsimustes ettevaatlikud. Eelmainitud uuendused ning ENISA
hallatav turvanõrkuste register aitavad LRdel enda töö kvaliteeti tõsta, kasutamata olulisi
rahalisi lisaressursse. Kuid tõenäoliselt toovad LRdele kaasa halduskoormuse ning rahaliste
kulude tõusu mitmed teised muutused direktiivis, nagu seda on turvanõuete täitmise jälgimise
kohustus ning üldine järelevalveprotseduur, tihe raporteerimise nõue ja üksustele
suhtlusplatvormide loomine. Komisjon hindab sellega seonduvat (inim- ja rahaliste) ressursside
kasvu riiklikele pädevatele asutustele 20-30%. CSIRTide koormus peaks tõusma 10-15%.
RIA hindab lisanduvate kohustuste täitmise ja lisanduvate subjektide üle teostatava
järelevalvevõimekuse teostamiseks oleks hinnanguliselt vaja lisaks kolme
järelevalveametnikku ning ühte riskijuhti. Järelevalve täiendavad vajadused peegelduvad
järgnevalt: 4x (54 000€ palgafond ning 9000€ töökoha kulud) ja ca 5000€ muud majandamise
kulud, s.o 275 000 eurot aastas. Seoses lisanduvate subjektidega laienevad ka RIA kriitilise
taristu infoturbe tööülesanded, mille katmiseks läheks vaja kahte eksperti lisaks. Kriitilise
taristu infoturbe vajadused peegelduvad järgnevalt: 2x (54 000€ palgafond ja 9000€ töökoha
kulud) ning 3000€ muud majandamise kulud, s.o 120 000 eurot aastas.
NIS 2.0 tooks ka lisakoormust RIA CERT-ile, kehtestades oluliselt konkreetsemad nõuded IKT
toodete turvanõrkuste koordineeritud avalikustamisele, kõrgkäideldavusele, küberohtude ja
haavatavuse seirele (sh proaktiivne seire, teavitustööl ning tehniliste analüüside koostamine
(direktiivi artikkel 6 ja artikkel 10)), mille katmiseks läheks vaja 4 küberturbe eksperdi
ametikohta. Sellega seoses hindame CERT-EE täiendavaid vajadusi järgnevalt:
aastane palgakulu – 4x (72250€ palgakulu ning 9000€ töökoha kulud) 325 000 eurot;
aastane majanduskulu - 235 000 eurot;
aastane investeeringute kulu - 185 000 eurot.
NIS koostöögrupi mandaadi tugevnemisega seotud ülesandeid, sh riskianalüüside EL-i tasemel
koordineerimine, saab RIA analüüsi- ja ennetusosakond olemasoleva inimressursiga
tõenäoliselt ära katta. Kokku tooks NIS 2.0 rakendamine RIA-le aastaseid lisakulusid
riigieelarvesse 1 140 000 euro ulatuses. Viidatud kulusid menetletakse tulevikus vastavalt riigi
majanduslikele võimalustele vastavate aastate riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessis.
Antud tegevustele saab lisada ka projektipõhiseid arendusi, millele saaks rahastust taotleda
Digitaalse Euroopa rahastust – nagu seda on praegu tehtud Euroopa Ühendamise rahastust14.
14
Allikas: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/europe-investing-digital-digital-europe-programme
Mõju majandusele: NIS 2.0 ettepaneku mõjutab kõiki Eestis juba määratletud üksusi ning
ettevõtteid kohaldamisalasse lisanduvatest sektoritest15. Eesti on jõusoleva direktiivi ning
KüTS-i põhjal määratlenud ühiskonna toimimise seisukohast olulised üksused, mille hulgas on
ka väikeettevõtteid, kes pakuvad piirkondlikul tasandil olulisi teenuseid. Uue määratlemise
korra järgi on neid võimalik direktiivi subjektide alla hõlmata, kuid määratlemise protsess on
komplitseeritum. Oluliste üksuste all on ka sektoreid, kus osadel ettevõtetel on kriitiline tähtsus
ühiskonna toimimiseks, kuid Eesti vaatepunktist ka neid, kelle toimepidevusest ühiskonna elu
niivõrd ei sõltu. Osade sektorite puhul, nt toidutööstus või posti- ja kulleriteenused, ei ole selge,
milliseid teenuseid osutavad üksused kuuluvad direktiivi subjektide alla. Valdav enamus
praegustest elutähtsa teenuse osutajatest on digitaalsest taristust olulises sõltuvuses ning nende
töö toimepidevuse tagamiseks on oluline, et nad järgiksid ajakohaseid praktikaid ning
kasutaksid turvalisi komponente enda seadmetes.
NIS 2.0 loob tingimused, mis teadvustavad elutähtsate üksuste kriitilisust ühiskonnas, luues
neile suurema EL-i poolse toe, aga ka järelevalve (arvestades, et üksuste registrit peab ENISA).
Kuna tihtipeale kasutatakse küberturvalisuse tehnoloogia tooteid ning teenuseid usalduse
põhjal, siis NIS 2.0 karmistuvad turvanõuded üksustele – eelkõige seoses tarneahelaga ning
toodete turvalisusega. Osade sektorite puhul on ebaselge, kes on direktiivi subjektid – kas üks
pitsarestoranide kett on keskmise suurusega toidukäitleja, kes on seega oluline üksus?
NIS 2.0 pakutud riskijuhtimise raamistik (art. 17 ja 18) on Eesti kriitilist taristut ja teenuseid
vaadates liiga jäik. Eestis on suur osakaal nendel üksustel, kus töötajate arv on alla 50 ning kus
küberturbe võimekus tellitakse väljastpoolt. Selliseid ettevõtteid ei ole proportsionaalne ega
otstarbekas kohustada järgima detailseid krüptograafia kasutamise või juhatuse regulaarse
küberturbealase koolitamise eeskirju.
Teabevahetuse suurenemine, tehnilise, operatiivse ja strateegilise koostöö tugevnemine ning
poliitikate ühtlustamine aitavad LRdel paremini intsidentidega toime tulla. Kuna
küberintsidentide ja –rünnakute arv on aegamööda suurenenud ning ettevõtete teadlikkus
küberturvalisuse olulisest paranenud, võib eeldada, et küberturvalisusesse investeerivate
ettevõtete arv on kasvamas ka ilma täiendava EL-i tasandi regulatsioonita16. Kuid ennetavaid
meetmeid rakendavad ettevõtted ei pruugi olla needsamad, kellest sõltub riigi toimepidevus.
Kuid kuna küberintsidendid ei too endaga kaasa rahalist kahju ainult konkreetsele ettevõttele,
vaid ka kõikidele neile, kes ettevõtte poolt pakutud teenusest sõltuvad, siis on lõpliku kahju
hindamine pea võimatu. Samuti sõltub küberturvalisusest isikute elu ja tervis ning keskkond.
COVID-19 rahvatervise kriisi kontekstis on üle terve EL-i märgata ühiskonna digitaliseerituse
kasvu - tõenäoliselt mujal rohkemgi kui Eestis, arvestades meie juba kõrget arengut selles
valdkonnas.
Üksustele tuleksid NIS 2.0 turvanõuete kohustustega olulised lisakulutused ning kulud
kasvavad ka seoses intsidentidest teavitamise korra konkreetsemaks muutmisega (mis
tõenäoliselt tõstab teavituste arvu). Samuti muutub NIS 2.0 põhjal trahvide ja karistuste kord,
mis võivad nõudeid mitte täitvatele üksustele kaasa tuua mastaapsed trahvid. Komisjoni 2020.
aastal läbi viidud uuringu põhjal ilmneb, et direktiivi subjektid on nõuetega vastavuseni
jõudmiseks kulutanud keskmiselt 175 000 eurot ettevõtte kohta. Ligikaudu 50% üksustest pidid
15
Küberturvalisuse seaduse mõistes ei ole NIS 2.0 subjektideks ei Rahvusringhääling ega perearstid.
16
Allikas:
https://www2.deloitte.com/content/dam/Deloitte/dk/Documents/Cyber/cyberreport/Cyber_survey_.pdf
selleks värbama kuni 4 uut töötajat. Peamine kulu ettevõtetele seondus turvanõrkuste hindamise
ja analüüsimisega. Komisjon eeldab, et NIS 2.0 kaasatud uutele sektoritele tõusevad IKT-alased
kulutused 25%, samas kui juba direktiiviga kaetud sektoritele suurenevad IKT-kulutused
ligikaudu 15%. Uute sektorite puhul hindab komisjon NIS 2.0 vastavuse saavutamiseks
tehtavate kulude erinevusi järgmiselt: keemiatööstus 0,28 miljonit (ettevõtte kohta);
jäätmekäitlus 0,24 miljonit; reovesi 0,078 miljonit; ravimitööstus 0,17 miljonit;
elektroonikatööstus 0,28 miljonit; postiteenused 0,03 miljonit ning toiduga varustamine 0,3
miljonit eurot.
RIA hinnangul peaksid NIS 2.0 subjektid enda küberturbe direktiiviga kooskõlla viimiseks
tegema mitmeid ühekordseid investeeringuid, millele lisanduksid püsikulud. Eesti puhul
erinevad investeeringute ning püsikulude mahud sektoriti ning ettevõtte suurust arvestades.
Väiksemad üksused, kes ostavad infoturbe ning IT-teenust sisse, teevad rohkem ühekordseid
kulutusi, samas kui suured ettevõtted hoiavad palgal mitmeid (või vähemalt ühte) küberturbega
seotud inimesi. Sama trendi jätkumist võib eeldada NIS 2.0 puhul, kus väiksemad üksused
tellivad riskianalüüsid kolmandatelt osapooltelt. Kui ühe küberturbe riskianalüüsi maksumus
on keskeltläbi 10 000 euro, siis NIS 2.0 art. 18 ette nähtud nimekiri sisaldab lisaks sellele ka eri
eeskirjade koostamist. Kõikide antud artiklis ette nähtud valdkondade analüüsimine ning
vastavate eeskirjade koostamine maksab tõenäoliselt üle 20 000 euro (ettevõtte suurust
arvestades võib summa ka suurem olla). Art. 17, mis näeb ette juhtkonna regulaarse
koolitamise, toob kaasa kulusid ühe koolituse näitel 2700 euro ringis (RIA kriitilise taristu
infoturbe osakonna koolituse maksumus 25 inimesele; Eestis leidub ka koolitusi, mille
maksumus algab 200 eurost). Kui ettevõtte otsustab tööle võtta eraldi küberturbe eksperdi, siis
peab ta arvestama püsikuludega ligi 3500 eurot kuus, mis teeb aastaseks kuluks 42 000 eurot.
4. HINNANG MÄÄRUSE EELNÕU SUBSIDIAARSUSE JA
PROPORTSIONAALSUSE PRINTSIIPIDELE
Eesti hinnangul on EL-i sekkumine võrgu- ja infoturbe vallas on õigustatud subsidiaarsuse
põhimõttega. Direktiiv kohaldub valdkonnas, kus on üha enam piiriüleseid mõjusid. Kuigi tänu
jõusolevale direktiivile on koostöö LRde ja siseriiklikult suurenenud, on infovahetuses teatud
lüngad, kuna praegune suuresti vabatahtlikkusel tuginev süsteem on puudulik. Samuti aitab EL-
i sekkumine mitmel pool üle EL-i parandada siseriiklikku küberturbe poliitika korraldust, kuigi
Eestis on selle mõju väiksem. Osad LRd on jätnud jõusoleva direktiivi kontekstis teatud
sektorites subjektid määramata ning on sellega väärkasutanud direktiivi paindlikkust. NIS 2.0
ettepanekuga soovib komisjon luua EL-ülese ülevaate üksustest. Olgugi, et komisjon on võtnud
direktiivi ettepaneku aluseks aluslepetest tuleneva õiguse reguleerida ühisturuga seotud
elemente, siis Eesti vaatest on siiani mitmes riigis tegutsevate elutähtsate teenuste osutajate arv
marginaalne, mis võib osaliselt tulla puudulikust kaardistamisest ning määratlemise
erinevustest LRde vahel.
Eesti hinnangul on kavandatavad meetmed õigustatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuid
läbirääkimiste käigus tuleb veelgi rõhuda paindlikkusele, kaasamaks vaid kriitilisemad
sektorid, sätestamaks proportsionaalsed nõuded ning vältimaks liigse halduskoormuse
tekitamist väikestele ettevõtetele. Art. 2 lg 1 määrab, et NIS 2.0 rakendub direktiivi lisas I
olevatele era- ja avaliku sektori üksustele ning ei kohaldu Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ
mikro- ja väikeettevõteteks kvalifitseeruvatele ettevõtetele. Komisjon on lähtunud
kohaldamisala laiendamisel juba LRdes kasutusel olevatest praktikatest ja meetmetest. Kuna
komisjon on NIS 2.0 ettepanekus rõhutanud COVID-19 kriisi mõju kriitilise taristu toimimisele
ning sellest lähtuvalt ka välja pakkunud osad meetmed, siis tuleb silmas pidada, et taoline
olukord ei jää tõenäoliselt kestma (kui välja arvata ühiskonna digipöörde jätkumine) ning
võimalus selle kordumiseks lähikümnendi jooksul on väike.
5. EESTI SEISUKOHAD
5.1 Eesti toetab direktiivi uuendamise ettepaneku eesmärki. Euroopa Liidu ülese
küberturvalisuse nõuete miinimumlävendi tõstmine on vajalik, sest ühiskonna
toimepidevuse jaoks vajalikud kriitilised teenused sõltuvad üha enam
infotehnoloogiast ning kasvavad ka piiriülesed mõjud. Ühisturu toimimist silmas
pidades tuleks direktiivi kontekstis leida võimalusi turutõkete eemaldamiseks.
Selgitus: EL-i poolne algatus küberturbe nõuete muutmiseks on vajalik, sest küberruumis aset
leidvad muudatused on vaid liikmesriigi tasandil reguleerimiseks liiga mastaapsed. Alates
direktiivi jõustumisest 2016. aastal on EL-i küberturvalisuse koostöö märkimisväärselt
paranenud, kuid erinevused liikmesriikide kübervõimekuses on sellegipoolest säilinud. Seoses
jätkuva digitaalse ühisturu arenguga kasvavad ka piiriülesed mõjud, mistõttu on liikmesriikide
küberjulgeoleku arengutaseme ühtlustamine oluline. Pidevalt kasvav küberintsidentide arv ning
nende mõju ühiskonnale (sh rahaline kahju) peaksid motiveerima nii riike kui ka ettevõtteid
võtma kasutusele tõhusamaid meetmeid küberturbe tagamiseks. Seda ilmestab Ponemon
Instituudi näide, et 2018. aastal tõi iga andmeleke (mis leiab peamiselt aset küberintsidendi
tagajärjel) kannatanud ettevõttele keskmiselt 3,5 miljonit eurot kahju17. Antud summa kasvab
aasta-aastalt. Sellest hoolimata, kuivõrd direktiivi õiguslik alus on siseturu toimimine, siis suur
osa direktiivist kirjutab küllaltki detailselt ette kuidas liikmesriikide avalik haldus sisemiselt
peaks toimima. Sellise ülereguleerimisega tuleks olla ettevaatlik. Kui pidada silmas ühisturu
toimimist, siis tuleks leida NIS 2.0 kontekstis võimalusi turutõkete eemaldamiseks. Tuleks ka
arvestada sellega, et samal ajal EL-i tasandil menetluses olevad DORA, NIS 2.0 ja kaudselt ka
kriitilise taristu direktiiv ettepanekud on sama ökosüsteemi osad, mistõttu tuleks ettepanekute
läbirääkimiste lõpptulemustel tagada ka nende tõhus koostoime.
5.2 Eesti toetab uutele sektoritele direktiivi baasnõuete kohaldamist, kuid direktiivi
kohaldamisalas võiksid olla hõlmatud lisaks veel tarkvaraarendusettevõtted ning ka
maksesüsteemid peaksid olema hõlmatud Euroopa Liidu küberturvalisuse
raamistikku. Toetame transpordisektori lisamist direktiivi eelnõus elutähtsate üksuste
kategooriasse.
Selgitus: Komisjoni ettepanekuga laiendatakse praeguse küberturvalisuse direktiivi
kohaldamisala, lisades sellesse uued valdkonnad vastavalt nende majanduslikule ja
ühiskondlikule tähtsusele. Arvesse on võetud ka sektorite omavaheliste sõltuvuste astet ning
kriitilisust toimepidevuse vaates. Eesti võttis varasemalt seisukoha, millega toetas
kohaldamisala laiendamist kümnele sektorile18. Valikust ei ole uue direktiivi subjektide seas
eraldi välja toodud vaid e-ID teenuste pakkujaid. Mitmed uued sektorid haakuvad Eesti
siseriiklikku õigust silmas pidades üldhuviteenuse osutajate nimekirjaga19. Lisaks direktiivis
välja toodud uutele sektoritele leiab Eesti, et kohaldamisala tuleks laiendada ka
maksesüsteemidele (elutähtsad üksused) ning tarkvaraarendusettevõtetele (olulised üksused).
17
Allikas: https://www.capita.com/sites/g/files/nginej146/files/2020-08/Ponemon-Global-Cost-of-Data-Breach-
Study-2020.pdf
18
25.09.2020 VV seisukohad toovad sektoritest välja: riigihaldus, sideteenus, E-ID ja usaldusteenused, toiduga
varustamine, andmekeskused, sotsiaalmeedia platvormid, logistika, postiteenus, keemiatööstus.
19
RT I, 13.03.2019, 22: § 5 lg 3: Elutähtsat teenust osutav ettevõtja ja seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja,
kes osutab riigi või kohaliku omavalitsuse valdava enamiku elanike kasutatavat teenust, sealhulgas gaasi-, elektri-
, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi-, posti- ja sideteenust ning muud
samalaadset teenust, on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja (edaspidi üldhuviteenuse osutaja).
Kuivõrd maksesüsteemid on olulised maksekeskkonna lülid ja need ei ole käesoleval ajal
hõlmatud DORA nõuetega, siis toetame nende lisamist NIS 2.0 kohaldamisalasse, juhul kui
DORA määruse läbirääkimistel ei õnnestu nende lisamine DORA skoopi. Meie hinnangul ei
ole maksesüsteemide väljajäämine küberturbe raamistikust põhjendatud.
Eestis on tarkvaraarenduse valdkonnas ligikaudu 10 ettevõtet, kus on enam kui 50 töötajat.20
Kuna Eesti tarkvaraarendusettevõtetes on meie hinnangul läbivalt kas keskmine või kõrge
küberturvalisuse tase, siis usume, et erinevalt enamustest teistest uutest NIS subjektidest ei too
neile enda direktiivi nõuetega kooskõlla viimine olulisi lisakulutusi. Samas aitab NIS-alane
suhtlus neil tõhusamalt adresseerida töö käigus tõstatuvaid murekohti sektorisiseselt või
suhtluses pädevate asutustega nii siseriiklikul kui EL tasandil. Samuti on RIA analüüsinud
tarkvaraarendajate rolli tarneahela turvalisuses, mille ilmekaks näiteks on hiljutine SolarWinds
Orion intsident21.
Eesti on NIS 1.0 rakendamisel küberturvalisuse seadusega miinimumnõuetest kaugemale
läinud ning laiendanud nõudeid mh avalikule sektorile (ISKE rakendamise nõue)22. Eestis siiani
küberturvalisuse vaatest reguleerimata ning uue direktiivi poolt hõlmatud elutähtsad üksused
on ravimitööstus ja kosmos, posti- ja kulleriteenused, kemikaalide ja jäätmekäitlus,
toidutööstus, arvuti ja elektroonika ja mootorsõidukite tootmine ning eri digitaalse teenuse
osutajatest suhtlusvõrgustiku teenuste platvormid.
Peame sõjalise liikuvuse vaatest oluliseks, et elutähtsate üksuste kategooriasse kuuluks
läbirääkimiste lõpuks transpordisektor. Sõjaliseks liikuvuseks kasutatakse paljuski
tsiviiltransporti, mistõttu on oluline, et transporditeenuste osutajad on kaetud direktiivi eelnõus
toodud küberturvalisuse riskide hindamise ja järelevalve meetmetega. Toetame direktiivi
eelnõu lisas toodud oluliste transporditeenuste osutajate nimekirja vastavalt komisjoni
ettepanekule. Vastavalt ENISA NIS investeeringute uuringule ei ole transpordiettevõtted väga
altid küberturvalisusse investeerijad. Samuti toob direktiivi mõjuanalüüs välja, et transpordi
sektor on NIS varasemas versioonis olnud hõlmatud, kuid selle rakendamine transpordis on
tagasihoidlik (mõjuanalüüs, lk 20). Seega tuleks transpordile enam tähelepanu pöörata.
Leiame, et direktiivis toodud põhimõtteid peaksid järgima ka EL institutsioonid, kellele ei ole
küll võimalik käesolevat direktiivi kohaldada, kuid milles toodud küberturvalisuse nõudeid on
võimalik eraldiseisva komisjoni aktiga rakendada lisaks EL institutsioonidele ka Euroopa
Komisjoni hallatavatele teenustele, sh e-identimise süsteemide nimekirjale ning piiriüleseks
autentimiseks kasutatavale eIDAS node-ile. Usaldusteenuse osutajate hõlmamist NIS 2.0 alla
arutatakse paralleelselt ka eIDAS art. 19 ekspertgrupis – oleme otsustanud ära oodata
ekspertgrupi arvamuse antud teema kohta ning juhindume sellest NIS 2.0 läbirääkimistel.
Direktiivi art 2 lg 3 tulenevalt ei kohaldu NIS 2.0 sõjalisele riigikaitse valdkonnale ehk Eesti-
keskselt Kaitseministeeriumi valitsemisalale.
5.3 Eesti toetab liikmesriikidele pädevuse andmist põhjendatud juhtudel, nagu näiteks
piirkondlik olulisus või märkimisväärsed ristsõltuvused, määratleda direktiivi
20
Allikas: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/61169/haavik_kristjan.pdf?sequence=1&isAllowed=y
21
Allikas: https://www.securityweek.com/continuous-updates-everything-you-need-know-about-solarwinds-
attack
22
Allikas: https://www.riigiteataja.ee/akt/122052018001
kohaldamisalasse ka mikro- ja väikeettevõtteid, lähtudes seejuures täpsustamist
vajavatest Euroopa Liidu ühtsetest kriteeriumitest.
Selgitus: Kui kehtiva NIS direktiivi järgi on liikmesriikidel küllaltki lai kaalutlusruum
defineerida, millistele ettevõtetele direktiivi nõudeid kohaldada, siis kavandatava direktiivi
järgi kohalduksid nõuded keskmise suurusega ja suurtele ettevõtetele (n-ö suuruse kriteerium).
Siinjuures lähtutakse komisjoni soovitusest 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise
suurusega ettevõtjate määratlemise kohta23.
On ka erandeid, millal ettevõttele peaksid nõuded kohalduma olenemata tema suurusest, nt kui
ta on liikmesriigis teatava teenuse ainuosutaja. Liikmesriikidele jääb paindlikkus kohaldada
direktiivi nõudeid ka väiksematele ettevõtjatele, näiteks kui nad on oma teenuse tõttu
regionaalsel või riiklikul tasandil olulise tähtsusega. Komisjon kaalus ettepanekut tehes
rakendada eri sektorite puhul eri lävendit, kuid otsustas seda mitte teha, kuna läheks vastuollu
komplekssete siseriiklike määratlemisprotseduuridega (millest paljud erinevad sektoripõhiselt)
ning looks riski, et direktiivi läbirääkimised veniksid liiga pikaks. Kuigi Eesti toetab
paindlikkust, on oluline võtta eesmärgiks direktiivi miinimumnõuete võimalikult ühetaoline
rakendamine. See loob paremad tingimused rahvusvahelistele ettevõtetele, kes soovivad, et
neile rakenduks samasugune regulatsioon ja kohustused kõigis liikmesriikides, kus nad
tegutsevad.
Liikmesriigid peavad pidama nimekirja avaliku sektori üksustest ning üksustest, kellel on kas
regionaal- või riiklikul tasandil spetsiifiline olulisus mõne konkreetse sektori vaatest. Ülejäänud
direktiivi poolt puudutatud üksused peavad ennast direktiivi suhtes ise määratlema. ENISA
koostab ja peab üleval registrit elutähtsate ja osade oluliste üksuste andmetega, kusjuures
üksused peavad ennast direktiivi rakendumisest alates 12 kuu jooksul registreerima (art. 25).
Oluliste teenuste üksustest hakkab ENISA pidama registrit digitaalseid teenuseid pakkuvatest
ettevõtetest (domeeninimede süsteemi teenuse, tippdomeeninimede registri, sisulevivõrkude,
pilvandmetöötlusteenuse, andmekeskusteenuse pakkujad), kelle teenused puudutavad mitmeid
LRe.
Kuna hetkel jääb direktiivis selgusetuks, mis ajal hakkavad eri kriteeriumid
(majandusaastaaruanne, töötajate arv) üksustele enda määramise puhul mõju avaldama, siis
peame oluliseks neid detaile läbirääkimiste käigus täpsustada. Samuti jääb direktiivi puhul
selgusetuks, kuidas üksused neile kohalduvatest tingimustest teada saama peaksid, kui registrit
nende kohta peab ENISA. Komisjoni mõjuanalüüsist tuleb välja, et ENISA võib üksuste
registrit koostada ise, tuginedes sissekannete tegemisel enda leitud teabele või koostöös riiklike
pädevate asutustega. Selleks, et vältida olukorda, kus üksuste suhtes võidakse teha
tagaseljaotsus ning kehtestatakse kohustused neid teavitamata, tuleks kehtestada kord, kus on
liikmesriikidele sätestatud kohustus teavitada neid teenuse pakkujaid, keda liikmesriigid on
hinnanud elutähtsate teenuste pakkujateks. Sellega seoses toetame praeguse korra jätkumist,
kus RIA tuvastab iga kahe aasta tagant käesoleva seaduse kohaldamisalas olevad teenuse
osutajad24.
Eesti on EL-is rahvaarvu arvestades määratlenud kõige rohkem olulise teenuse osutajaid, mis
tuleneb eelkõige riigi kõrgest digitaliseerituse tasemest. Ent kuna LRde tõlgendused oluliste
23
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX%3A32003H0361
24
Tulevalt VV 25.09.2020 võetud seisukohast, mis toetab kehtivat üksuste määramise korra jätkumist.
teenuste operaatorite puhul on erinevad ning osad on alahinnanud teatud sektorite (millest
mõned on alates direktiivi rakendumisest muutunud kriitilisemaks) riske, siis on ilmnenud
keerukusi piiriüleste mõjude ja tarneahelate hindamisel. Üksuste määramisel on olulisim faktor
üksuste kriitilisus ühiskonna toimepidevuseks, mitte suurus. Eesti pädevate asutuste praktika
küberintsidentidest näitab, et näiteks isikuandmetega seotud rikkumisi juhtub enim just mikro-
ja väikeettevõtetes. Tihtilugu on nende põhjusteks just infoturbereeglite nõrk või puudulik
rakendamine.
Kuigi on arusaadav, et võrreldes NIS 1.0 on NIS 2.0 siseriiklikku õigusesse kohaldamise aeg
22 kuu pealt langetatud 18 peale, tuleks läbirääkimiste käigus tähelepanu pöörata ka asjaolule,
et direktiivis ei ole üksustele jäetud aega nõuetega vastavusse viimise sätestamiseks.
5.4 Eesti toetab digitaalsete teenuste osutajate jagamist elutähtsate ja oluliste üksuste
kategooriate alla ja nende määratluskriteeriumite sätestamist.
Selgitus: Jõusoleva direktiivi meetmed digitaalsete teenuste osutajate (DTO) suhtes on
ebamäärased ning see on tekitanud olukorra, kus paljud riiklikud kompetentsed asutused ei tea
oma kohustusi või õigusi haldamaks DTO-sid. NIS 2.0 muudab direktiivi subjektide
kategoriseerimist. Ära kaob eraldi DTO kategooria – DTO alakategooriad jaotuvad elutähtsate
ja oluliste üksuste vahel. Oluline vahe elutähtsate ja oluliste üksuste puhul seisneb nende üle
peetavas järelevalves: elutähtsatele üksuste puhul toimuks ex ante järelevalve ning oluliste
üksuste puhul ex post järelevalve.
5.5 Eesti peab vajalikuks digitaalsete teenuste osutajatele praegusest suurema
intsidentide mõjuga seotud vastutuse panemist direktiivis sätestatud nõuete rikkumise
eest kõikides liikmesriikides, kus teenust osutatakse.
Kuigi jurisdiktsioon DTO-de üle on omistatud liikmesriigile, kus on asjaomase digitaalse
teenuse osutaja peamine tegevuskoht EL-is (mis põhimõtteliselt tähendab riiki, kus paikneb
teenuseosutaja peakontor liidus), siis neile DTO-dele, kelle asukoht ei ole EL-is, kehtib oma
esindaja EL-is nimetamise kohustus. Jõus olev direktiiv ei sea DTO-le kohustust teavitada
antud liikmesriigi kompetentset asutust, mis praktikas tähendab, et puudutatud DTO-de üle
järelevalvet ei korraldata.
Suurem järelevalve digitaalsete teenuste osutajate üle on vajalik just suure turuosaga ettevõtete
puhul, kellest paljud on kolmandate riikide ettevõtted. Näiteks hiljuti aset leidnud intsident
Google teenustes näitas, et mõjutab kõiki liikmesriike ning miljoneid kodanikke, kuid teavet
antud üksusega saab vahetada vaid liikmesriik, kuhu ettevõte EL-is registreeritud on (antud
juhul Iirimaa). Vastavale liikmesriigile ei ole antud konkreetseid juhiseid, kuidas teavet üle
liidu edastada, mistõttu esineb infosulgusid või viivitusi. Suurem vastutus ei tähenda küll seda,
et kõik piiriülesed teenuseosutajad peaksid igas liikmesriigis hakkama läbima
rikkumismenetlust, vaid seda, et iga puudutatud LR saaks kaasata oma peamise järelevalvet
läbi viiva pädeva asutuse menetlusse ja nii seista oma riigi õiguste eest.
5.6 Eesti toetab riiklike küberturvalisuse strateegiate koostamise nõuete täiendamist ja
küberkriisihalduse raamistike välja töötamist, vältides seejuures liigset detailsust.
Selgitus: Jõusoleva direktiivi üheks nõudeks olnud riiklike küberstrateegiate koostamine on
saanud riiklike küberturbe raamistike oluliseks osaks üle terve liidu. Paljudele EL-i riikidele
tähendas direktiivi seatud nõue kõige esimese küberstrateegia koostamist, millega jõudsid osad
valmis alles 2019. aastaks. NIS 2.0 on lisaks juba olemasolevatele juhistele lisandunud
konkreetsemaid tegevusi suunavad nõuded, kuhu kuuluvad muuhulgas IKT toodete
tarneahelate turvalisuse tagamine, IKT toodete juhendite lisamine hankereeglite hulka,
turvanõrkuste avaldamise edendamise poliitika ning VKE-de küberkerksuse tõstmise poliitika.
Riikliku küberturvalisuse strateegia loomisel tuleb edaspidi jälgida, kas ja kuivõrd jätab NIS
2.0 paindlikkuse jätkata Eesti senist praktikat, kus küberstrateegia on kajastatud erinevates
arengukavades ja dokumentides. Leiame, et ka edaspidi peaks olema võimalus käsitleda
vajadusel strateegia elemente ka muudes dokumentides, näiteks viitena põhistrateegiale.
Juurde on tulnud ka riiklik küberturvalisuse kriisihaldusraamistiku koostamise kohustus, mis
näeb ette küberkriisi haldamise kontekstis võimekuste, vahendite ja protseduuride kaardistamist
ning selle põhjal riikliku küberturbe intsidendi ja kriisi lahendamise kava loomist. Eestis on
vastav kriisireguleerimise korraldus reguleeritud hädaolukorra seadusega25. Toetame
põhimõtet, mille kohaselt tuleb ette näha valmisolekumeetmed, sealhulgas näiteks õppuste
korraldamine. Samas peaks säilima vormiline paindlikkus. Näiteks ei ole õppuste korraldamine
kehtiva hädaolukorra seaduse alusel hädaolukorra lahendamise plaani osa ning asutuste
vastavad kohustused, sealhulgas nõuded dokumentatsioonile, on määratletud eraldi. Art. 7
juures võiks olla viide, et riigid arvestaksid oma kriisiohje plaanides ka võimalust käivitada EL
küberkriisiohje mehhanism Coordinated Response to Large Scale Cybersecurity Incidents and
Crises, millele on vastav viide põhjenduspunktis 27 tehtud.
Direktiivi tekstis tuleks mainitud strateegiate teksti jätta vaid olulisem ning nõuded, mida on
võimalik siseriiklikult üle võtta – direktiivi tekst võiks olla siinkohal vähem kirjeldav.
5.7 Eesti toetab Euroopa Liidu tasandil pädevate asutuste vahelise koostöö tõhustamist
küberturvalisuse valdkonnas usalduse suurendamiseks ja ühetaolise direktiivi nõuete
täitmise tagamiseks.
Selgitus: Kuigi liikmesriikide esindajad on lisaks NIS koostöögrupile ja CSIRT võrgustikule
omavahel ühenduses ka läbi NIS koostöögrupi alamtöövoogude, puuduvad mitmete
küberturvalisust puudutavate teemade arutamiseks ametlikud foorumid. Komisjoni
ettepanekuga formaliseeritakse operatiivtasandi platvorm EU CyCLONe, mille eesmärgiks on
olla lüli kriisihalduses tehnilise ja poliitilise tasandi vahel. Platvorm alustas tööd juba 2020.
aasta septembris, mil viidi läbi Blue OLEx õppus, ent põhineb siiani vabatahtlikkusel. Eesti
toetab EL tasandil kriisihalduses sellist koostööd, kus liikmesriikidel (ja mitte komisjonil) on
suurem otsustusruum. Samuti saame nõustuda ENISA-le antava rolliga, mille kohaselt täidab
amet CyCLONe võrgustiku toetamiseks sekretariaadi ülesandeid. Kuna küberintsidentidel on
tänapäeval reeglina mõju ka isikuandmete töötlemisele, oleks praktikate jagamise ja sujuvama
koostöö tagamiseks kasulik kaasata koostöögruppi (art. 12 (3) täiendamisega) ka esindaja
Euroopa Andmekaitsenõukogust. Samuti toetame infovahetuse tõhustamist NIS ja ECI/CIP
direktiividega pädevate asutuste vahel.
Komisjon on välja käinud ka mehhanismi, mille alusel viiksid liikmesriikide eksperdid
vastastikku läbi hindamisi (peer-review), kus eksperdid läkitatakse suvalise valimi alusel
mõnda teise liikmesriiki, eesmärgiga hinnata pädevate asutuste tööd ning strateegiate vastavust
direktiivi nõuetele. Selline meetod suurendab vastutustundlikkust, kuna liikmesriigid tunnevad
üha enam, et nende tööst sõltub mõne teise riigi ühiskonna turvalisus (erinevalt olukorrast, kus
25
Allikas: https://www.riigiteataja.ee/akt/103032017001
hindamisi teeb vaid komisjon – komisjon ning ENISA vaatleksid pakutud raamistiku kohaselt
omakorda hindajate tööd). Sarnane positiivne näide on Schengeni hindamine, kus LR teevad
vastastikuseid hindamisi Schengen Acquis’ rakendamise kohta. Schengeni hindamine on küll
NIS 2.0 pakutud hindamisest põhjalikum ning paika seatud eraldi määrusega 26. Samas tuleks
põhjalikumalt analüüsida, kas Eesti jaoks on sobilik, et mõni teine liikmesriik saab juurdepääsu
direktiivis välja toodud (nii füüsiliste kui virtuaalsete) elementide hindamiseks. Samuti tuleb
hinnata sellise protseduuri mõju halduskoormusele.
5.8 Eesti toetab intsidentidest teavitamisnõuete täpsustamist ja peab vajalikuks raportite
esitamise nõuete selgust, vältides seejuures dubleerivaid kohustusi. Operatiivsuse
tagamiseks peaksid üksused kõigepealt intsidendist teavitama ja pärast intsidendi
lahendamist esitama põhjalikuma raporti.
Selgitus: NIS 1.0 on jätnud LRdele paindlikkuse teavitamise tingimuste paika seadmiseks ning
selle nõuanded teavitamise puhul on tekitanud olukorra, mis annab direktiivi subjektidele
võimaluse intsidentidest mitte teavitada. Samuti on ebamäärane praegune intsidentide raportite
esitamise kord – pole ühtset pilti sellest, millal ja kuidas seda teha tuleks. NIS 2.0 kohaselt tuleb
intsidentidest teavitada viivitamata ning igal juhul 24 tunni jooksul. Samuti aitab CSIRTide
tööd konkreetsemaks muuta uuenenud raportite esitamise kord ja nõuded mõlemale osapoolele
- kannatanule ja CSIRTile. Teavitama peab ka küberohtudest, mis oleks potentsiaalselt võinud
viia turvaintsidendini. Ohtusid kirjeldatakse NIS 2.0 kui „võimalik asjaolu, sündmus või
tegevus, mis võib kahjustada või häirida võrgu- ja infosüsteeme, nende kasutajaid ja teisi isikuid
või neile muul viisil halba mõju avaldada“ (art. 4 lg 7). Oleks oluline seda terminit täiendavalt
piiritleda või määratleda, muidu jääb direktiivis ka liialt tõlgendusruumi, mis võib tekitada
olukorra, kus: a) teavitatakse kõikidest maailmas avastatud haavatavustest, kuna on võimalik
leida viise, kuidas need üksusi ohustada suudavad; või b) ei teavitata ühestki ohust ja
väidetakse, et oht oli vaid kaudne ning otsest mõju polnud paistmas. Ohtudest teavitamisel
tuleks välja töötada selline kord, kus ohu kadumise korral ei tuleks olukorda kohelda kui
intsidenti ning mitte sätestada kohustust sellisel juhul raporteid koostada. Tagamaks
võimalikult suur operatiivsus, peaksime esimese „raporti“ asemel kohustama üksuseid esitama
„teavituse“, mis sisaldab direktiivis pakutuga sama teavet. Kuu jooksul peaksid üksused olema
kohustatud esitama põhjaliku raporti.
NIS 2.0 pp 56 kohaselt on liikmesriikidel võimalus luua riigisiseselt nn konsolideeritud
intsidentide raporteerimiskeskkond, mida elutähtsad ja olulised üksused saavad kasutada nii
küberintsidentide kui ka andmekaitsealaste rikkumiste edastamiseks. Sellise keskkonna
eesmärk on vähendada ettevõtjate halduskoormust, võimaldades teavitused teha ühest kohast
(nn single entry point)27. Läbirääkimiste käigus tuleks välja selgitada, miks direktiivi põhiosa
ehk artiklid seda võimalust ei käsitle. Põhjenduspunkt selgitab täiendavalt, et ühtse
raporteerimisvormi töötab välja ENISA koostöögrupiga ühiselt. Siinjuures tuleks arvestada
asjaoluga, et Euroopa andmekaitseasutused on juba taolise rikkumiste vormi välja töötanud.
Teavitamine (ka GDPR ja e-privaatsuse määrusega seonduv) võiks toimuda näiteks otse
CERT/CSIRT üksusele, kes saab tagada 24-tunnise valmisoleku ja võime andmeid käidelda.
26
Allikas: https://ec.europa.eu/home-affairs/what-we-do/policies/borders-and-visas/schengen/schengen-
evaluation_en
27
Seostub VV 25.09.2020 võetud seisukohaga, mille eesmärk on EL-i tasandil teavitamisega seotud
dubleerimise vähendamine.
Selline korraldus vähendab koormust ettevõtetele ning korrapärastab intsidentide lahendamise
siseriiklikku korraldust.
Komisjoni on teinud ettepaneku, et pädevad asutused esitaksid igakuise raporti ENISA-le, kus
oleks välja toodud ülevaade intsidentidest, küberohtudest, turvanõrkustest ja ohuolukordadest.
Seda tuleks RIA hinnangul teha kord poolaastas, aga mitte iga kuu, kuna viimane toob küsitava
kasuteguri tingimustes kaasa halduskoormuse ebaproportsionaalse kasvu. Äärmuslikul juhul
saab nõustuda raporteerimisega kord kvartalis.
5.9 Eesti arvab, et seoses küberriskide suurenemisega on turvanõuete ajakohastamine
vajalik, kuid seda peaks teostama läbi proportsionaalsete ning sihitud meetmete.
Selgitus: NIS 2.0 art. 17 on sätestatud uus alus elutähtsate ja oluliste üksuste turvariskide
haldamiseks, mis põhineb juhtkonna teadlikkusel ja vastutusel meetmete võtmise eest. Üksuste
juhtkond peab selleks regulaarselt läbima koolitusi, läbi mille saaksid nad oskusi ja teadmisi,
hindamaks IKT riske ja rakendamaks nende haldamiseks mõeldud praktikaid. Artiklis 17
nõutud vastutus oluliste ja elutähtsate üksuste puhul on selge ja arusaadav. Lõige 2 aga nõuab
ka küberturvalisuse koolituste reguleerimist, mis ei ole mõistlik. Taolise punktiga peaks ühel
hetkel kaasnema ka järelevalve, mis nii spetsiifiliste nõuete puhul läheks ebamääraseks. Osade
väiksemate üksuste jaoks võivad need meetmed liiga koormavaks osutuda. Näiteks võib üksuse
juht olla väikse 6 arvutitöökohaga veevärgi juhataja, kellel on sisse ostetud IT-teenus, kui ka
riigile kuuluva ning terve riigi võrke haldava ettevõtte juhatuse esimees. Tekib küsimus, kuidas
toimuks praktikas kontroll, mitme tunni jagu koolitusi on juhataja aastas läbinud.
Art. 18 välja toodud nõuded on liiga spetsiifilised ning üksikutes punktides sellise tasemega,
millel ei pruugi subjektil olla piisavalt teadmist (või ka teadmisvajadust) nende konkreetsete
meetmete jaoks. Näiteks kasutatakse krüptograafiat info liigutamiseks paljuski juba
lõppkasutaja enda teadmata ning krüpteerimine on paljudesse seadmetesse sisse ehitatud ja -
lülitatud juba kasutaja teadmata28. Küberturvalisuse meetmete maandamise plaanis selle osa
eraldi nõudmine on liigne ning selle asemel võiks nõudeks seada näiteks kaugtöö korralduse
eeskirjade koostamise, mis aitaks ära hoida osa küberrünnakutest2930. Kuigi komisjoni valitud
suund tugevamate standardite poole on tervitatav, võib antud kontekstis kiiresti jõuda
ülereguleerimiseni, pidades silmas üksuste kohustusi jälgida kõiki seoseid ja sidemeid enda
tarneahelates ning kasutada mõnel juhul vaid sertifitseeritud tooteid. Hiljutine SolarWinds
Orioni intsident näitas, et kasutada võib mistahes tasemel sertifitseeritud tooteid, kuid see ei
hoia ära turvaintsidente tarneahelas31. Ettepanek oleks jätta spetsiifilised nõuded riskide
maandamise plaanidele kehtestada liikmesriikidele ja nõuda direktiivis plaane, kuidas hallata
küberturvalisuse riske lähtudes info ja süsteemide kättesaadavusest, konfidentsiaalsusest ja
terviklusest32.
Art. 18, mis puudutab komisjoni rakendusakte turvanõuete rakendamise metodoloogias ning
art. 19, mis puudutab NIS koostöögrupi, komisjoni ja ENISA läbi viidavad tarneahela
riskihindamisi, on vajalikud meetmed direktiivi nõuete ajakohastamiseks direktiivi
28
Komisjoni mõjuhinnangust tuleb välja, et osad LRd on selliseid turvanõudeid juba rakendamas.
29
Allikas: https://www.ria.ee/sites/default/files/2020-10_emotet_ja_kaugtoo_2.pdf
30
Allikas: https://www.ria.ee/et/uudised/trendid-ja-tahelepanekud-kuberruumis-iv-kvartal-2020.html
31
Allikas: https://www.securityweek.com/continuous-updates-everything-you-need-know-about-solarwinds-
attack
32
Hetkel jõus KüTS-I lisa turvameetmete kohta:
https://www.riigiteataja.ee/akt/110072018006?dbNotReadOnly=true
jõustumisele järgnevate aastate jooksul. Läbirääkimiste käigus tuleks täpsustada art. 19 lg 1 ja
lg 2 kooskõla ning ülesannete ja kohustuste jaotuvust. Samuti tuleks täpsustada antud nõuete
kooskõla EL-i sertifitseerimisraamistiku tööga (art. 21).
Toetame direktiivi jäetud võimalikku paindlikkust võtta vastu teatud tooteid või teatud juhtusid
(nagu riiklikku julgeoleku tagamine) puudutavaid sertifitseerimisnõudeid ning viia läbi
tarneahelate riskianalüüse, võttes seejuures arvesse ka võimalikke teisi tulevikutehnoloogiaid
reguleerivaid horisontaalseid õigusakte EL-i tasandil. Toetame art. 43 ja 47, mis esindavad Eesti
varasemat seisukohta, et "...võrgu- ja infosüsteemide arendamise, hooldamise ja turvalise
tagamise hankeprotsesside raames oleks liikmesriikidel kohustus hinnata pakkujate
usaldusväärsust ning näha ette meetmeid selleks, et hallata ebausaldusväärse tehnoloogiaga või
pakkujaga seotud riske. Samuti peaks liikmesriikidel olema selge kohustus arvestada Euroopa
Liidu koostatud riskianalüüsidega ja võtta kasutusele Euroopa Liidu välja töötatud
tööriistakaste."
5.10 Eesti toetab turvanõrkuseid ja intsidente puudutava teabevahetuse
süstematiseerimist, kuid rõhutab, et liiga tihe kohustuslik raporteerimine viib
halduskoormuse ebaproportsionaalse tõusuni.
Selgitus: Küberturvalisusega seonduva teabe vahetus on direktiivi kontekstis kindlasti
tihenenud, seda nii siseriiklikult kui EL-i partnerite vahel. Ent teabevahetust iseloomustavad ka
mitmed vajakajäämised - nii EL-i tehnilisel tasandil kui ka LRdes kompetentsete asutuste,
OTOde ja ka seadmete tootjate vahel ei toimu teabevahetus piisavalt süstemaatiliselt ning
struktureeritult. Puudusi on ka OTOde omavaheline suhtluses. LRd vahetavad omavahel teavet
intsidentide kohta NIS koostöörühmas ad hoc viisil. Praegune direktiivi läbiv vabatahtlikkuse
printsiip teabevahetuse puhul alati ei tööta. Art. 26 näeb ette elutähtsatele ja olulistele üksustele
teabevahetuse kanalite ja platvormide loomise liikmesriigi poolt. Selle korraldamisel on jäetud
pädevatele asutustele teatav paindlikkus. Teabe jagamisel on oluline, et ka edaspidi võetaks
arvesse erisusi, mille tõttu võib info jagamine olla erinevatel põhjustel keerulisem. Näiteks võib
Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti ehk menetlevate asutuste poolt
käimasolevate menetluste tingimustes info jagamine olla raskendatud või antud ajahetkel
probleemne, kuna see võib kahjustada käimasolevat menetlust. Seega tuleks jätkuvalt silmas
pidada paindlikkuse võimalust ja pädevate asutuste praktilisi vajadusi.
Samuti toetame ENISA hallatava turvanõrkuste registri loomist, kuid peame oluliseks
täpsustada direktiivis, milliseid kanaleid pidi peaks antud teave liikuma (art. 6 lg 2). Ei art. 6 lg
2 ega pp 30 ei anna selgust, kas teabe võib registrisse esitada ka anonüümselt, ilma
organisatsioonile endale viitamata, kirjeldades ainult haavatavuse olemust ning milliseid IKT
tooteid teenuseid see võib mõjutada. Samuti tuleks artiklit täiendada viitega, et registris toimuv
andmetöötlus peab järgima EL-i institutsioonide, organite ja asutuste isikuandmete kaitse
määrust 2018/172533. Ulatusliku Euroopa registri loomisel tuleb arvestada ka võimaliku
rünnete ja andmelekke võimaluse suurenemisega, mistõttu on eriti oluline vältida olukorda, kus
Euroopa küberhaavatavused ja strateegiad ründe tagajärjel avalikuks saavad. ENISA registri
lisandväärtus võrreldes USA hallatava CVE turvanõrkuste registriga on asjaolu, et LR saaksid
teabe kiiremini (st esimesena) kätte. ENISA-le antavad uued ülesanded jäävad ameti 2019.
33
Allikas: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=LEGISSUM:4374552
aastal vastu võetud mandaadi sisse, kuid tõstavad oluliselt töökoormust. ENISA-le tähendab
see 2022. aastast viie lisaametikoha loomist, eelarvega 0,61miljonit eurot aastas.
5.11 Eesti toetab järelevalvemeetmete laiendamist ja karistuste harmoneerimist
isikuandmete kaitse regulatsiooniga.
Selgitus: Kui NIS 1.0 jäi järelevalve kontekstis üsna napisõnaliseks, piirdudes normides
üldistatult teabe saamise õigusele, siis NIS 2.0 teeb suure sammu liikmesriikide eest erinevate
järelevalvemeetmete nimetamisel, mis igal liikmesriigi pädeval asutusel siseriikliku õiguse
alusel olema peab. Seega on art. 28-33 kirjeldatud järelevalve protsess uudne lähenemine
võrreldes jõus oleva direktiiviga ning viib praegu liikmesriikide endi paika pandud korda sisse
olulisi muutusi.
Elutähtsate üksuste puhul toimuks järelevalve sarnaselt praeguste oluliste teenuste osutajatele
ex ante ning oluliste üksuste puhul sarnaselt praeguste digitaalsete teenuste osutajatele ex post.
Viimsel juhul rakendavad pädevad asutused tagantjärele reageerimisel põhinevat
lähenemisviisi ehk üldist kohustust nende üksuste üle järelevalvet teha ei ole. See vähendab
pädevatele asutustele langeda võivat halduskoormust, mida laienenud skoop ex ante järelevalve
näol tooks. Konkreetsem ja suurem hulk minimaalseid järelevalve meetmeid tagab ühtlasema
ja kõrgema küberturvalisuse taseme liidu üleselt.
Karistuste osas kehtib täna üksnes põhimõte tõhususest, proportsionaalsusest ja hoiatavusest,
kuid see on kaasa toonud liikmesriikide üleselt väga erineva lähenemise trahvimäärade osas
(alates 1400 eurot - 5 miljonit eurot). NIS 2.0 toob sisse aga trahvile eripreventiivse mõju ehk
direktiivis on sätestatud trahvi maksimummäär sarnaselt isikuandmete kaitse üldmäärusega,
milleks on vähemalt 10 000 000 eurot või kuni 2% ettevõtja ülemaailmsest aastasest
kogukäibest. Kuivõrd isikuandmed on küberrünnakute puhul tihti kesksel kohal, on
trahvimäärade ühtlustamine isikuandmete kaitse üldmäärusega oodatav.
Direktiivi eelnõu menetlemisel on aga vältimatult oluline austada liikmesriikide
karistusõigussüsteeme. Halduskaristuste mõiste EL õiguses on sisustamata ning direktiiv ei tohi
kohustada liikmesriike oma sanktsioonisüsteemi põhimõtteid oluliselt muutma. Järgida tuleb
ka ultima ratio põhimõtet, st mitte iga rikkumine ei pea olema kohustuslikus korras karistatav.
5.12 Eesti peab oluliseks domeeninimede süsteemi reguleerimisel konkreetsete juhiste
väljatöötamist eesmärgiga tuvastada domeeninimede registreeringu taga olevaid
isikuid.
Selgitus: Kuigi domeeninimede süsteemi teenuse osutajad (DNS) ja tippdomeeninimede
registrid (TLD) teenuste pakkujad olid ka NIS 1.0 subjektid, siis varasemalt ei ole reguleeritud
domeeniregistris olevate andmete korrektsust ja täielikkust. Sellest tulenevalt ei ole ka paljud
TLD registrid pidanud andmete korrektsust ja täielikkust oluliseks. Sõltuvus TLD ja DNS
teenustest on ka aastate jooksul kasvanud - tegu on ühtede kriitilisemate internetiteenustega,
mille toimepidevust on viimaste aastate jooksul korduvalt proovitud ohtu seada34. Samas leidub
liikmesriikides ka positiivseid näiteid neist, kes on süsteemi arhitektuuri loonud juba vastavalt
sellele, et registreerijad oleksid tugevalt tuvastatud (digitaalallkiri, ID-kaart, eIDAS). Nendeks
näideteks võib tuua Eesti (.ee), Taani(.dk) ja Tsehhi (.cz) registrid. Ka teised TLD registrid
hakkavad aga üha enam teadvustama registreeringu taga oleva registreerija andmete olemasolu
34
Allikas: https://www.ria.ee/sites/default/files/2020-05_dns_haavatavusest_nxnsattack_0.pdf
tähtsust. Usume, et NIS 2.0 direktiivi eelnõus toodud kohustuse juurutamine aitab
liikmesriikides kaasa andmete paremale kvaliteedile domeeniregistrites ning arvatavasti
suurendab selline kohustus ka enamate registrite üleminekut registreerijate tugevale
tuvastusele. Siinkohal peab direktiivi eelnõud menetledes komisjonilt küsima, milliseid
vahendeid saab ja planeerib komisjon TLD registritele pakkuda, et tagada domeeniregistrites
andmete korrektsus ja täielikkus. Samuti tuleks direktiivis täpsustada, milline peab olema
minimaalne kohustuslik andmete koosseis TLD registribaasis oleva registreerija kohta. Lisaks
sellele tuleks läbirääkimiste käigus juriidilised sõnastused vastavusse panna tehnilise
reaalsusega (nagu näiteks rekursiivsete nimeserverite puhul).
NIS 2.0 pp 60 ja art. 23 näevad ette ka WHOIS domeeninimesid puudutavate andmete jagamist
õigustatud isikutele seadusliku ja õigustatud taotluse alusel. See muudatus aitaks kaasa mitmete
intsidentide lahendamiseni, mis seostuvad domeeninimede väärkasutamisega. Ettepaneku
tekstis pakutud sõnastust tuleks täiendada, et oleks konkreetselt aru saada, kes on direktiivi
mõistes „õigustatud taotlejad“, kelleks meie hinnangul võiks olla muuhulgas riiklikud CSIRTid
ning õiguskaitseasutused. Samuti pakume välja, et antud teavet oleks võimalik pärida läbi
tehniliste vahendite, see tähendab ilma kirjavahetust pidamata.
6. SEISUKOHTADE KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA
AVALIK KONSULTATSIOON
Seisukohtade koostamisel küsiti sisendit Justiitsministeeriumilt, Kaitseministeeriumilt,
Keskkonnaministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt, Siseministeeriumilt,
Sotsiaalministeeriumilt ja Välisministeeriumilt.
Määruse eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks ka järgmistele asutustele ja
organisatsioonidele: elutähtsate teenuste osutajad, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti
Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Eesti
Toiduainetööstuse Liit, MTÜ Ravimitootjate Liit, Eesti Post, Eesti Linnade ja Valdade Liit,
Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, Riigiprokuratuur, Andmekaitse Inspektsioon, Haridus- ja
Noorteamet, Kaitseliit, Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet,
Välisluureamet, Sihtasutus KredEx, Eesti Interneti Sihtasutus, Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Amet, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus, Haridus- ja Teadusministeerium,
Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna
Ülikool, Tartu Ülikool, e-Riigi Akadeemia, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, NATO
Küberkaitsekoostöö Keskus, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti
Kaitsetööstuse Liit, Eesti Infoturbe Assotsiatsioon ja Eesti Pangaliit.
Arvamuse andsid Siseministeerium, Kaitseministeerium, Välisministeerium,
Rahandusministeerium, Justiitsministeerium, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Eesti Post,
Andmekaitse Inspektsioon, Kaitseliit, Eesti Interneti Sihtasutus, Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit ja Eesti Infoturbe Assotsiatsioon ning Riigiprokuratuur.
Info arvamuse saamise ja ettepanekutega arvestamise kohta on lisatud seletuskirjale.
Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Andmekaitse Teadmiseks
Inspektsioon 1. Sarnaselt kehtiva NIS direktiiviga välistab NIS 2.0 üldiselt kohaldumise mikro- ja väikeettevõtetele. Samas näeb uue võetud ja osaliselt
direktiivi põhjenduspunkt 9 ja artikli 2 lõike 2 punktid (a) - (g) ette juhud, mil direktiivi välistust siiski ei rakendata (st arvestatud, mh
kohaldub kõikidele elutähtsatele ja olulistele üksustele sõltumata nende töötajate arvust ja käibest). järgmiselt:
Tõepoolest, organisatsioonide olulisust riigi tarbijatele ja majandusele ei saa alati siduda organisatsiooni suurusega. 5.3 Üksuste
Näiteks Eestis paigutub valdav osa ettevõtteid mikro-ja väikeettevõtete kategooriasse. Nii mõnelgi neist on turuosaliste määramine –
ja tarbijate seas arvestatav mõju. Näiteks e-kaubandus, kus COVID-19 kriisi ajal on ettevõtjad avastanud enda jaoks paindlikkus
uusi tegevussuundi (nt toitlustus). Ka inspektsiooni praktika näitab, et näiteks isikuandmetega seotud rikkumisi juhtub rakendada
enim just mikro-ja väikeettevõtetes. Tihtilugu on nende põhjusteks just infoturbereeglite nõrk või puudulik nõudeid.
rakendamine. 5.7 EL ja
Seetõttu soovitame artikli 2(2) loetelu täiendada selliselt, et liikmesriikidel oleks paindlikkus NIS 2.0 nõudeid rahvusvaheline
rakendada elutähtsatele ja olulistele üksustele, tulenevalt täiendavalt nende turuosa-ja kliendibaasi suurusest või koostöö –
üldisest tuntusest liikmesriigis. Euroopa
Andmekaitsenõuk
2. NIS 2.0 artikkel 4 puudutab direktiivis läbivalt kasutatud mõisteid. Sama artikli punkt 17 selgitab internetipõhise ogu kaasamine
kauplemiskoha (online market place) tähendust. Punktis viidatakse, et mõiste sisu tuleb lugeda selliselt, nagu kirjas NIS koostöögrupi
direktiivi 2005/2009/EC artikli 2 punktis (n). Kahjuks ei õnnestunud viidatud punkti selles direktiivis leida. töösse.
Soovitame selguse ja järjepidevuse huvides kasutada kehtiva NIS direktiivi artikli 4 punktis 17 toodud 5.8 Teabevahetus
internetipõhise kauplemiskoha selgitust. On oluline,et NIS 2.0 ei kitsendaks internetipõhise kauplemiskoha mõiste – konsolideeritud
sisu ja rakenduks jätkuvalt kindlasti ka e-poodidele, kes müüvad enda nime alt erinevaid tooteid ja ei ole ainult intsidentide
ostjat-müüjat kokkuviivad vahendusplatvormid (nt Eestis osta.ee või Buduaar.ee). raporteerimiskesk
2 (2) konda välja
töötades võtta
3. NIS 2.0 artikkel 12 sätestab koostöögrupi loomise (cooperation group). Nähakse ette, et koostöögruppi kuuluvad arvesse
liimesriikide küberturbe asutuste, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) esindajad. andmekaitseasutu
Kuna küberintsidentidel on tänapäeval reeglina mõju ka isikuandmetetöötlemisele, oleks praktikate jagamise ja ste poolt välja
sujuvama koostöö tagamiseks kasulik kaasata koostöögruppi ka esindaja Euroopa Andmekaitsenõukogust. töötatud
Seega teeme ettepaneku artiklit 12 (3) täiendada selliselt, et koostöögrupi liikmena nähakse võimalus ka Euroopa rikkumiste vorm.
Andmekaitsenõukogu esindajale. 5.10
Teabevahetus –
4. NIS 2.0 põhjenduspunkt 30 ja artikli 6 lõige 2 paneb ENISA-le kohustuse arendada ja pidada küberintsidendi küsimus, kas
põhjustatud või intsidendi käigus avastatud võrgu- ja infosüsteemide turvalisust ohustavate haavatavuste registrit. haavatavuste infot
Registri eesmärk oleks jagada kõigi huvilistega teavet, milliseid ründevektoreid ja haavatavusi liikmesriikide IKT on võimalik
sektor on kogenud. See teave aitaks turuosalistel juba ennetavalt rakendada kaitsemeetmeid küberrünnete tõrjumisel. edastada ka
anonüümselt.
Samuti toetaks järelevalveasutusi nende töös. Põhjendus 30 täpsustab, et teabe esitamine registrisse on vabatahtlik.
ENISA töötab välja protseduurid registriteabele ligipääsuks.
Kahjuks ei anna artikkel 6(2) ega põhjenduspunkt 30 selgust, kas teabevõib registrisse esitada ka anonüümselt, ilma
organisatsioonile endale viitamata, kirjeldades ainult haavatavuse olemust ning milliseid IKT tooteid-teenuseid see võib
mõjutada.
Seetõttu soovitame artiklit 6(2) täpsustada, kas registris avaldatav haavatavuste teave saabolla ka ilma viiteta
konkreetsele teabe esitajale (organisatsioonile). Meie arvates piisaks, kui avalikkusele kättesaadavas teabes on ainult
viide teabe esitanud organisatsiooni asukohariigile. Samuti tuleks artiklit täiendada viitega, et registris toimuv
andmetöötlus peab järgima isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 nõudeid.
5. NIS 2.0 põhjenduspunkti 56 kohaselt on liikmesriikidel võimalus luua riigisiseselt nn konsolideeritud intsidentide
raporteerimiskeskkond, mida elutähtsad ja olulised üksused saavad kasutada nii küberintsidentide kui ka
andmekaitseliste rikkumiste edastamiseks. Sellise keskkonna eesmärk on vähendada ettevõtjate halduskoormust,
võimaldades teavitused teha ühest kohast (nn single entry point). Tõsi, direktiivi põhiosa ehk artiklid seda võimalust ei
käsitle. Põhjenduspunk selgitab täiendavalt, et ühtse raporteerimisvormi töötab välja ENISA koostöögrupiga ühiselt.
Soovitame põhjenduspunkti 56 täiendada selliselt, et vormi väljatöötamisel konsulteerib ENISA ja koostöögrupp ka
Euroopa Andmekaitsenõukoguga. Põhjuseks see, et andmekaitsenõukogu on tänaseks Euroopa
andmekaitseasutustega ühiselt andmekaitseliste rikkumiste vormi juba koostanud. NIS 2.0 raames koostatud vorm
peaks seega arvestama andmekaitseasutuste juba väljakujunenud tavasid vormi sisule.
Eesti Infoturbe Teadmiseks
Assotsiatsioon * EISA tervitab tegevusi, mis aitavad ühtlustada nõudeid Euroopa Liidus tegutsevatele ettevõtetele ja elimineerivad võetud ja osaliselt
dubleerivat regulatsiooni. arvestatud, mh
* NIS2 artiklis 21 on loodud võimalus osade IKT toodete, teenuste ja protsesside kohustuslikuks sertifitseerimiseks järgmiselt:
küberturbe riskide parema haldamise eesmärgil. Arvestades tänapäevaste IKT lahenduste keerukust, ristsõltuvusi ja 5.1,
pidevas muutuses olemist (tarkvarauuendused, konfiguratsiooniuuendused, jne.) ja sertifitseerimiseks kuluvat aega 5.2 kohaldamisala
(tihti mõõdetav aastates), ei pea EISA sertifitseerimise kohustuslikkust mõistlikuks. Parimal juhul näitab sertifikaat, et –
antud toode, teenus või protsess oli sertifitseerimistoimingute hetkel (mõni aasta tagasi) sellel hetkel teada oleva info tarkvaraarendajate
kohaselt turvaline. See on kallis ning pikk protsess, mis ei anna olulist infot antud IKT toote, teenuse või protsessi lisamine direktiivi
turvalisuse kohta hetkeolukorras (vt. ka ROCA-„kriis 2017). Sertifitseerimine võiks jääda vabatahtlikuks viisiks IKT kohaldamisalasse.
lahenduse vastase usalduse tõstmiseks läbipaistvuse kaudu. Eelnõus toodud kujul ja eesmärgil EISA kohustuslikku
sertifitseerimist ei toeta.
* NIS2 artiklis 29 lg 6 on kirjeldatud ettevõtte juhtkonna ja muude seaduslike esindajate vastutusele võtmist direktiivi
mittetäitmise puhul. Eelnõu tekstis ja seletuskirjas ei ole selgitatud, milliseid võimalikke lisasanktsioone võrreldes
kehtiva õigusraamistikuga on silmas peetud. Samuti ei ole seletatud, millised on praktilised kitsaskohad kehtivates
õigusaktides, mis selle ettepaneku on inspireerinud. Antud kujul jääb ettepanek ebaselgeks ja konkreetse põhjenduseta
ning EISA seda toetada ei saa.
* NIS2 artiklis 31 lg 4 kirjeldatud maksimumtrahv (10MEUR või 2% globaalsest käibest, mis iganes on suurem) on
ebaproportsionaalselt kõrge keskmistele ettevõtetele, mille käibenumber algab 10MEURist. Veel ebaproportsionaalsem
on see väikestele ja mikroettevõtetele, mis satuvad NIS2 regulatsiooni alla artikkel 2 lg 2 erandite kaudu. EISA soovitab
keskmiste, väikeste ja mikroettevõtete maksimumtrahvi puhul kasutada vastavate ettevõtete klassidega
proportsionaalseid trahvimäärasid.
* NIS2 täpsustab ja laiendab regulatsiooni skoobi alla jäävaid sektoreid. EISA ei tee ettepanekut antud skoopi laiendada,
kuid toob välja, et ettepanekus ei kajastu ettevõtted ja asutused, mille puhul võib küberintsidendi tulemusel olla oluline
negatiivne mõju ühiskonnale tervikuna või konkreetsemalt NIS2 skoopi jäävatele ettevõtetele ja asutustele:
o küberründetarkvara arendajad (vt. ka EternalBlue juhtum)
o tarkvaraarendajad (tarneahela ründed, nt. SolarWinds juhtum).
Eesti Interneti Eesti Interneti SA põhitegevus ehk Eesti maatunnusega tippdomeeni .ee infrastruktuuri (DNS) haldamine, arendamine Teadmiseks
Sihtasutus ja turvalisuse tagamine ning domeeninimede registreerimise korraldamine langeb otseselt direktiivi kohaldamisalasse võetud ja osaliselt
ning Eesti Interneti SA tänab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumit võimaluse eest esitada arvamus antud arvestatud, mh
teema kohta. Euroopa Komisjoni direktiivi ettepanek, mis käsitleb võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrget järgmiselt:
taset kogu liidus ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv EL 2016/1148 (edaspidi: NIS 2.0 direktiiv) astub jõulise 5.3 Üksuste
sammu küberruumi turvalisuse tagamise suunas, proovides adapteeruda ja leida tasakaalu muutuvas digiühiskonnas. määramine –
NIS 2.0 direktiivi artikli 2(a) lõikest (iii) tulenevalt kohaldub käesolev direktiiv olenemata üksuse suurusest kõigile tasakaalu
tipptaseme domeeninimede registri (TLD) haldajatele ja tipptaseme nimeserveri teenuse (DNS) pakkujatele. Eesti leidmine ECI/CIP
Interneti SA (EIS) on Eesti maatunnusega tipptaseme domeeninimede (.ee) registri haldaja ning osutab tipptaseme 2 direktiivi ja NIS
nimeserveri teenust - sellest tulenevalt on EIS hõlmatud direktiivi kohaldamisalaga. 2.0 direktiivi
vahel – elutähtsa
Oluline, elutähtis ja kriitiline teenus üksuse termini
Hetkel on EIS-i põhitegevusega seonduvate süsteemide nõuded, vastutus ja järelevalve reguleeritud küberturvalisuse liigituse täpsus.
seaduse (KüTS) alusel, kuna EIS vastab KüTS § 3 lg 1 p-s 8 sätetatule. KüTS § 3 lg 2 alusel on EIS sellisel juhul olulise 5.12 Nõuded
teenuse operaator EL 2016/1148 direktiivi (NIS 1.0 direktiiv) tähenduses. NIS 1.0 direktiiv, olles esimene tipptaseme
üleeuroopaline küberturvalisust reguleeriv õigusakt, liigitas teenuse pakkujad olulise teenuste operaatoriteks (operator domeeninimede
of essential services) ning digitaalse registri (TLD)
teenuse osutajateks. Olulise teenuse operaator osutas teenust, mis on oluline elutähtsa ühiskondliku ja/või haldajatele ja
majandustegevuse säilitamise seisukohast. NIS 2.0 direktiiv muudab aga varem kehtinud liigitust, luues kaks tipptaseme
kategooriat: essential entity ja important entity. Hädavajaliku/elutähtsa teenuse osutaja ehk essential entity termin on nimeserveri
sisustatud direktiivi lisa kaudu, sarnaselt NIS 1.0 direktiivis olevale operaator of essential services. Sellest tulenevalt teenuse (DNS)
võib järeldada, et Euroopa Komisjon ei ole tahtnud teha kardinaalset muudatust kehtivates liigitustes. Eesti õiguses on pakkujatele –
aga tähtis vahet teha olulise teenuse osutajal ja elutähtsatel teenustel, millest viimane on reguleeritud hädaolukorra andmete
seadusega ning valdkonna määrustega. Sellest tulenevalt tuleb direktiivi eelnõu aruteludel selgeks teha, olemasolu tähtsus,
mis oli uute liigituste kehtestamise eesmärk, kuidas see seondub planeeritava direktiiviga kriitiliste teenuse küsimused
osutajatest (Resilience of Critical Entities Directive) ja kuivõrd võiks see mõjutada Eestis hetkel kehtivat liigitust komisjonile
oluliste ja elutähtsate teenuste vahel vastavalt küberturvalisuse seadusele ja hädaolukorra seadusele. edasiseks tööks;
(2) WHOIS andmete
EIS leiab, et TLD registri pidamine ja DNS haldamine peaksid säilima küberturvalisuse seaduse reguleerimisalas kui õigustatud
olulised teenused. Kuna DNS teenus on hierarhiline ning ühe serveri maas olekut lõpptarbija ei tunneta, ei oleks mõistlik isikutele ligipääs.
DNS teenuse pakkujaid Eesti õiguse kohaselt liigitada elutähtsateks teenusteks hädaolukorra seaduse alusel. Pigem on
tegemist teenusega, mis langeks küberturvalisuse seaduse reguleerimisalasse. EIS täidab hetkel suuremaid nõudeid
käideldavuse ja toimepidevuse osas, kui olulise teenuse osutajalt nõutakse (toimepidevus 99,6%).
TLD haldaja ja DNS pakkujaga seonduv
Domeeninimede registri haldajate ja tipptaseme nimeserveri teenuse pakkujate jaoks on suurimaks muudatuseks
võrreldes NIS 1.0 direktiiviga täiendav nõue domeeninimede registreerija andmete korrektsuse ja täielikkuse suhtes
ning õigustatud isikutele ligipääsu tagamine nendele andmetele. Selline kohustus on sätestatud NIS 2.0 direktiivi eelnõu
artikklis 23. Varasemalt ei ole reguleeritud domeeniregistris olevate andmete korrektsust ja täielikkust.
Sellest tulenevalt ei ole ka paljud TLD registrid pidanud andmete korrektsust ja täielikkust oluliseks. Samas leidub
liikmesriikides ka eeskujulike näiteid, kes on süsteemi arhitektuuri loonud juba vastavalt sellele, et registreerijad oleksid
tugevalt tuvastatud (digitaalallkiri, IDkaart, eIDAS) rääkimata andmete olemasolust. Nendeks näideteks võib tuua Eesti
(.ee), Taani (.dk) ja Tsehhi (.cz) registrid. Ka teised TLD registrid hakkavad aga üha enam teadvustama registreeringu
taga oleva registreerija andmete olemasolu tähtsust. Kindlasti aitab NIS 2.0 direktiivi eelnõus toodud kohustuse
juurutamine liikmesriikides kaasa andmete paremale kvaliteedile domeeniregistrites ning arvatavasti suurendab selline
kohustus ka emanate registrite üleminekut registreerijate tugevale tuvastusele. Maatunnusega tippdomeeni registrid
Euroopas otsivad lahendusi ka üheskoos, provides integreerida üleeuroopalisi lahendusi registreerijate tuvastamiseks.
Siiski ei ole hetkel kehtiv eIDASe regulatsioon sellisena praktikas realiseerunud nagu sooviti ning vaja oleks uut ja
paremat üleeuroopalist lahendust. Siinkohal peab direktiivi eelnõud menetledes Euroopa Komisjonilt küsima,
milliseid vahendeid saab ja planeerib Komisjon TLD registritele pakkuda, et tagada domeeniregistrites andmete
korrektsus ja täielikkus. Selge on, et kommunaalteenuste arve ja passi koopia saatmine isiku tuvastamiseks peaks
digitaalsuse poole
vaatava Euroopa jaoks olema minevik ning keskenduma peaks hoopis üleeuroopalise e-identiteedi loomisele ja
rakendamisele, mis võimaldaks tagada pahatahtlike registreeringute ennetamise ning kiire menetlemise rikkumiste
korral. Siiski ei peaks direktiiv reguleerima täpseid tehnilisi lahendusi ning andme koosseise, et oleks tagatud võimalus
tehnoloogilise arenguga kaasas käia.
Artikliga 23(1) ja põhjenduspunktidega 59, 61 seoses tuleb selgeks teha:
Milline on minimaalne kohustuslik andmete koosseis, mis peab TLD registry andmebaasis olema domeeninime
registreerija kohta ning kas see erineb sellest, mida tuleb kuvada WHOIS-s?
Mida peab TLD register minimaalselt ette võtma, et ära hoida, tuvastada ja korrastada
ebakorrektsed registreerija andmed?
Artikliga 23(2) seoses tuleb selgeks teha:
Kuidas peab olema tuvastatav, et esitatud andmed on korrektsed ning isik identifitseeritav?
Milline on minimaalne kohustuslik andmete koosseis, et saaks registreerijaga kontakteeruda (hetkel kasutab EIS
registreerijatega kontakteerumiseks e-maili ja telefoni)?
(3)
Oluline muudatus, mis NIS 2.0 direktiivi eelnõu välja pakub artiklis 23(5) on õigustatud isikutele seadusliku ja
õigustatud taotluse alusel ligipääsu pakkumine domeeninime registreerimise andme koosseisule. Kindlasti on see
muudatus, mida paljud asutused on oodanud - siiski vajaks täpsustamist meetme eesmärk ja kohaldamisala. Näiteks on
EIS sõlminud lepingud PPA ja CERT-ga, mille kohaselt vastavad asutused saavad ligipääsu domeeninimega seotud
andme koosseisule, et ennetada ja tõkestada pahatahtliku tegevust ning tuvastamaks kiiresti registreerija andmed. Samas
oleme me keeldunud väljastamast andmeid advokaadibüroodele ja intellektuaalse omandi kaitse organisatsioonidele,
kui õigustus on puudulik. Tunnustame täpsustust, et juriidiliste isikutega seotud andmed peaksid olema avalikud ning
ei kuulu GDPR kohaldamisalasse.
Artikliga 23(5) seoses tuleb selgeks teha:
Kes täpsemalt on õigustatud pääsema ligi domeeniregistri andmebaasis olevatele registreerija andmetele ehk
mis tähendab „upon lawful and duly justified requests of legitimate access seekers“?
Kas õigus nõuda ligipääsu andmetele on ka teiste liikmesriikide asutustel?
Kas andmetele ligipääsu andmiseks peab looma tehnilise lahenduse või esitatakse taotlused individuaalselt e-
kirja teel?
Hetkel kasutab EIS oma infosüsteemide turvameetmete süsteemi rakendamisel kolmeastmelist etalonturbe süsteemi
ISKE. Tulenevalt NIS 2.0 direktiivi eelnõu artiklist 18 ja 22 peab turvameetmete süsteem olema jätkuvalt kõrgel tasemel
ning olema standardiga kinnitatud.
Artikliga 22(1) seoses tuleb selgeks teha:
Kas infosüsteemide turvameetmete süsteemi vastavust NIS 2.0 direktiivile võib tõendada ka vastava
rahvusvahelise ISO standardiga?
Eesti Kaubandus- ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumit Teadmiseks
Tööstuskoda võimaluse eest avaldada arvamust Euroopa Komisjoni võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi ettepaneku võetud ja osaliselt
(edaspidi: ettepanek) osas, mille eesmärgiks on uuendada ja kaasajastada hetkel kehtivat võrgu- ja infosüsteemide arvestatud, mh
turvalisuse direktiivi. Toome järgnevalt esile mõned ettepanekud ja märkused. järgmiselt:
5.8 Teavitamise
1. Ettepaneku kohaselt on liikmesriikidele jäetud 18 kuud, et direktiiv üle võtta, aga ka asjakohastele ettevõtele peaks kord –
olema ettenähtud kindel aeg, mil neil on võimalik end uute kohustustega vastavusse viia. Arvestada tuleb sellega, et teavitamiskohustu
ettevõtete halduskoormus suureneb seoses erinevate nõuetega vastavusse viimise ning nende täitmisega. Seega on ste selgus.
ettevõtetele vajalik jätta mõistlik aeg, et neil oleks võimalik oma tegevus uute kohustustega kooskõlla viia. 5.9 Riskihaldus –
ettevõtte
2. Märgime, et direktiivi kohaldamisala võiks kehtida ainult eelkõige „suurtele ettevõtetele“ ning keskmise suurusega juhtkonnale
ettevõtted võiksid olla kohaldamisalast välja jäetud. Eelkõige seetõttu, et direktiivis märgitud nõuete täitmine tooks sätestatud
nendele ettevõtetele kaasa liialt suure halduskoormuse ning kulude kasvu. konkreetsed
kohustused, sh.
3. Kaubanduskoda on seisukohal, et ettepaneku artikli 31 lõikes 4 sätestatud trahvimäärad on ebaproportsionaalselt koolituste
suured (10 miljonit eurot või 2% aastasest ülemaailmsest käibest sõltuvalt sellest, milline neist on suurem). Trahvide läbimise nõude
puhul toome esile, et info nende määramise osas on esitatud liialt üldiselt ning neid ei ole piisavalt täpselt sisustatud. kehtestamine.
Samuti võivad ebaproportsionaalselt suured trahvid kaasa tuua väiksemate ettevõtete maksejõuetuse. Trahvimäärade
suurus peaks olema seotud konkreetsete rikkumiste ning nende raskusastmetega, et ettevõtete jaoks oleks tagatud
võimalikult suur õigusselguse määr.
4. Ettepaneku artiklis 17 lõikes 1 on pandud liikmesriikidele kohustus tagada, et elutähtsate ja teiste oluliste teenuse
pakkujate juhtivorganid kinnitaksid riskihalduse meetmed, teostaksid järelevalvet nende rakendamise üle ja oleksid
vastutavad sätestatud kohustuste mittetäitmise eest. Sama artikli lõige 2 seab liikmesriikidele kohustuse tagada, et
juhtivorganite liikmed osaleksid regulaarselt vastavatel koolitustel. Suure tõenäosusega ei ole liikmesriikidel võimalik
seda nõuet efektiivselt täita, seega ei pea me mõistlikuks ettepanekus antud kohustuse kehtestamist.
5. Ettepaneku kohaselt on uuendatud ettevõtete teavitamiskorda. Muudatused kehtivas regulatsioonis peavad olema
põhjendatud ning arusaadavad. Ettevõtetele on väga oluline, et teavitamiskohustused oleksid võimalikult selged ning
kohustuste sisu ja ulatus peaksid olema täpselt määratletud. Samal ajal ei ole mõistlik nõuda liialt detailseid raporteid
ning muud infot, millel ei pruugi olla erilist praktilist väärtust (ettepaneku pp 55 ja art 20). Samuti oleme seisukohal, et
vaheraporti esitamise nõue võiks olla ettepanekust välja jäetud (art 20 lg 4 p b).
6. Ettepaneku artikkel 29 punkt 5 b kehtestab, et vastutusele võib võtta elutähtsa teenuseosutaja juhtivorgani liikme,
kui teenuseosutaja pole täitnud temale direktiivist tulenevaid nõudeid. Samuti näeb antud punkt ette teenuseosutaja
koosseisus juhtimisfunktsioone täitva isiku tagasikutsumise, juhul kui selle isiku tegevuse või tegevusetuse tulemusena
ei täida teenuseosutaja temale kohalduvaid nõudeid. Kaubanduskoja arvates ei ole piisavalt põhjendatud ega õigustatud
juhtorganite liikmete või juhtimisfunktsioone täitvate töötajate tagasi kutsumine ainuüksi direktiivile mittevastamise
põhjusel ning selline nõue sekkub ebaproportsionaalselt suurel määral ettevõtete tegevusse. Riskina tasub mainida, et
spetsiifiliste teadmistega isiku tagasikutsumine võib omakorda tekitada situatsiooni, kus tema asemele tuleb isik, kelle
jaoks probleemidele lahenduse leidmine võib võtta märkimisväärselt kauem aega ning seetõttu ei saavuta ettevõte
võimalikult kiiresti olukorda, kus ollakse nõuetega vastavuses.
7. Rõhutame, et Eesti peaks uuendatud direktiivi üle võtma miinimumnõuetega, mis ei lisaks asjakohastele ettevõtetele
ebaproportsionaalselt suurt halduskoormuse ja kulude tõusu.
Eesti Post ASi Eesti Post infoturbejuht vaatas dokumendi läbi ja tõdes, et ettevõtte vaates toimuvad suured muudatused sellega Teadmiseks
seoses, kuna oleme nüüd oluliste üksuste kategoorias. Arvestades seda, et Eesti Postile ei ole riiklikud küberturvalisuse võetud
nõuded enne kehtinud ning oleme oma küberturvalisuse meetmete valikutes olnud vabad, siis läheb ettevõttel vastavuse
saavutamiseks palju aega ning raha. Investeeringute katmiseks aga paraku rahalised vahendid napivad. Kui lühikeses
perspektiivis saab ettevõttel olema väga keeruline, siis pikemas perspektiivis on ettevõtte eesmärk jõuda oma
turvalisusega palju tugevamale tasemele.
Infotehnoloogia ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) on analüüsinud teie poolt arvamuse esitamiseks Teadmiseks
Telekommunikatsio edastatud Euroopa Komisjoni uue võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi ettepanekut (edaspidi: NIS 2) ja esitab võetud ja osaliselt
oni Liit käesolevaga selle kohta oma kommentaarid, küsimused ja ettepanekud. arvestatud, mh
Sissejuhatuseks rõhutame, et NIS 2 puhul on tegemist Euroopa Liidu siseturgu reguleeriva õigusaktiga, mille eesmärk järgmiselt:
peab lähtuvalt EL-i aluslepingutest olema siseturu toimimise toetamine. Seetõttu ootavad ettevõtted, et võrreldes hetkel
kehtiva võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiiviga loob uus NIS 2 direktiiv ettevõtetele paremad võimalused 5.1 – üksustele
piiriüleste teenuste osutamiseks. Ettevõtjad ootavad eelkõige, et ühtlustuksid erinevate riikide poolt kehtestatavad nõuetega
kohustused ning et poleks topelt regulatsioone ja mitmekordset andmete esitamist erinevates liikmesriikides. vastavusse
viimise aja
1. Ettevõtete tegevust otseselt mõjutavad sätted sätestamine
1.1. Kohaldamisala laiendamine ja eesmärgid direktiivi.
1.1.1. Valitud lähenemisviisi põhjendatus 5.2
Kohaldamisala
NIS 2 direktiivi eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsist nähtub, et Euroopa Komisjon on valinud küberturvalisuse laiendamine –
võimekuse ja intsidentidele reageerimise õigusliku raamistiku uuendamiseks NIS 2 direktiivi süstemaatiliste ja sektorispetsiifilist
struktuuriliste muudatuste tegemise, mis laiendab kohaldamisala ja on suunatud suuremate ning olulisemate teenuste e nõuete
järelevalvele. Selline valik on pakutud võimalustest selgelt kõige suurema mõjuga ega selgita piisavalt, kuidas on see rakendumine.
valik seotud eelpool esitatud NIS senise skoobi positiivsete mõjude säilimisega ning kuidas just selline valik on parim Euroopa
toodud puuduste kõrvaldamiseks ning miks seda lähenemist eelistada teistele vähem drastilistele võimalustele. Kui aga Komisjoni
selline valik teha, siis on meie ettepanek keskenduda "ainult suurtele teenuse pakkujatele", "piiriülese mõjuga hõlmamine
tegevustele" ja "situatsiooniteadlikkuse parandamisele teenusepakkujate juures". Hetkel on küll tehtud tugev direktiivi alla.
strateegiline valik, kuid direktiivi sõnastus seda valikut ei peegelda. 5.3 Üksuste
määramine –
1.1.2. Usaldusteenused kohustus
liikmesriikidele
NIS 2 direktiivi eelnõu seletuskirjast nähtub, et NIS 2 direktiivi väljatöötamiskava üheks eesmärgiks on laiendada määratleda
direktiivi kohaldamisala kriitilistele sektoritele ja teenustele, millel puudub sektori spetsiifiline regulatsioon. Direktiivi üksused ning
eelnõu põhjenduspunkti 48 kohaselt hõlmatakse direktiivi kohaldamisalasse muuhulgas ka usaldusteenused ja nende teavitada sellest
osutajad, et nemad ja nende pädevad asutused võiksid saada kasu direktiiviga sätestatud regulatsioonist. Sama üksuseid.
põhjenduspunkt ja NIS 2 direktiivi artikkel 39 näevad ette usaldusteenuste ja nende osutajatele kohalduva Euroopa 5.6 Siseriiklikud
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014, 23. juuli 2014, e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike küberturvalisuse
usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (eIDAS määrus) teatud artiklite raamistikud –
tühistamise. Vastavad artiklid asendatakse direktiiviga, millest tulenevalt jääb ebaselgeks väljatöötamiskava viidatud liigne detailsus
eesmärk. Sellest tulenevalt pole ITL-i hinnangul otseselt põhjendatud direktiivi kohaldamisala laiendamine strateegiate
usaldusteenustele ja nende osutajatele. koostamise
nõuetes.
NIS 2 direktiivi lisa 1 täpsustab, et direktiivi kohaldamisalasse kuulub ka eIDAS määruse artikkel 3 punktis 19 5.8 Teavitamise
sätestatud usaldusteenuse osutaja. ITL-i hinnangul ei peaks vaikimisi kõik usaldusteenuste osutajad kuuluma direktiivi kord –
kohaldamisalasse, vaid teenuse osutajaid peaks eristama lähtuvalt nende poolt osutatavatest usaldusteenustest. Nii ei teavitamiskohustu
ole meie arvates näiteks kvalifitseeritud e-tempel või kvalifitseeritud ajatempel käsitletav elutähtsa teenusena direktiivi ste selgus.
mõttes, küll aga liigitub selle alla näiteks kvalifitseeritud e-allkirja teenus. Samuti peaks meie hinnangul kaaluma, kas 5.9 Riskihaldus –
NIS 2 direktiivi kohaldamisalas peaksid olema teavitatud e-identimise süsteemid. Lisaks peaks direktiivi ettevõtte
kohaldamisalasse kuuluma ka liikmesriikide usaldusnimekirjad, Euroopa Komisjoni hallatav e-identimise süsteemide juhtkonnale
nimekiri ja piiriüleseks autentimiseks kasutatav eIDAS node. sätestatud
konkreetsed
1.1.3. Digitaalsete teenuste osutajad kohustused, sh.
Digitaalsete teenuste osutajatest veebiturud ja veebipõhised otsingumootorid on NIS 2 kohaselt nüüd olulised üksused koolituste
ja pilveandmetöötluse teenuse osutajad elutähtsad üksused. Nende definitsioone on uuendatud. Nüüd oleks vaja läbimise nõude
MKM-i poolt hinnata, kas uued definitsioonid võimaldavad Eestis määratleda üheselt selgelt, kes Eesti kehtestamine.
ettevõtetest vastavate üksustena tegutsevad.
Kehtiva NIS direktiivi ja Eesti küberturvalisuse seaduse alusel on nende määramine tekitanud praktikas palju segadust,
mistõttu on väga oluline tagada, et uus regulatsioon on selles küsimuses piisavalt selge.
1.1.4. Nimekirja koostamine ja ettevõtjate teavitamine
NIS 2 direktiivi artikkel 2 lõiked 1 ja 2 sätestavad üksused, kes langevad direktiivi kohaldamisalasse. Kuigi ettepaneku
lisad 1 ja 2 sätestavad konkreetsed valdkonnad, milles tegutsevatele ettevõtetele NIS 2 laieneb, sätestab NIS 2 art 2 lg
2 meie hinnangul küllaltki keerulise valemi regulatsiooni subjektide määramiseks. See viib meie hinnangul ebaühtlase
tulemini direktiivi rakendamisel liikmesriikides.
NIS 2 artikkel 2 lõige 2 sätestab liikmesriikide kohustuse koostada vastavatest üksustest nimekiri ja edastada see
Komisjonile. Samuti on liikmesriikidel nimekirja regulaarse ülevaatamise ja uuendamise kohustus. Artikkel 2 lõikest 2
ei ole aga välja loetav liikmesriikide kohustus teavitada nimekirja kantavaid üksuseid, mis võib kaasa tuua olukorra,
kui näiteks ettevõtete suhtes tehakse tagaselja otsus ja nendele kehtestatakse kohustused neid teavitamata (võrdluseks
võib tuua kriitilise infrastruktuuri direktiivi ettepaneku artikkel 5 lõike 3, kus on liikmesriikidele sätestatud kohustus
teavitada neid teenuse pakkujaid, keda liikmesriigid on hinnanud elutähtsate teenuste pakkujateks). ITL-i hinnangul on
vastavasse nimekirja langevate ettevõtete ja muude üksuste teavitamine hädavajalik, vastasel juhul ei pruugi nendel
olla võimalik viia oma tegevus vastavusse antud direktiivi nõuetega.
Juhime ka tähelepanu, et nimekirjast tuleb liikmesriigil Euroopa Komisjoni teavitada 6 kuud peale NIS 2
direktiivi ülevõtmise tähtaega, aga kohustused jõustuvad kohe direktiivi ülevõtmisel, üleminekuaega ei ole
vastavalt NIS 2 art 38 ette nähtud. Leiame, et see nimekiri tuleb koostada enne direktiivi jõustumist, et ettevõtted
saaks teada, et vastav regulatsioon neile kohalduma hakkab.
1.1.5. Avalik sektor
ITL toetab NIS 2 kohaldamisala laiendamist avaliku sektori asutustele.
Samas soovime tähelepanu juhtida, et meie hinnangul peaks NIS 2 direktiivis olema ka otseselt sätestatud
direktiivi kohaldumine Euroopa Komisjoni poolt ellu kutsutud teenustele. Seda tulenevalt asjaolust, et kui
Komisjoni seal ei ole, siis on keeruline rääkida ka direktiivi kohaldumisest Komisjonile.
1.2. Liiduülene ühtlustamine
NIS 2 ettepaneku eesmärk on saavutada liiduüleselt suurem harmoniseerimine. Samas määratakse
ettepanekuga ainult miinimumharmoniseerimine – vastavalt NIS 2 art 3 võivad liikmesriigid endiselt rangemaid
reegleid kehtestada. Palume selgitust, miks on otsustatud jätkata miinimumharmoniseerimisega.
Erisused jäävad ka regulatsiooni subjektide osas, kuna liikmesriikidele jäetakse pädevus NIS 2 art 2 lg 2 kohaselt
pädevus siseriiklikke eripärasid arvesse võtta ning erandeid teha. See tähendab, et üks ettevõtte võib siiski olla elutähtsa
või olulise teenuse osutaja ühes liikmesriigis ja teises mitte.
1.3. Kohustused ettevõtetele 1.3.1. Leiame, et NIS 2 sisalduvad kohustused ettevõtjatele on sätestatud liiga
detailselt.
1.3.2. NIS 2 direktiivi artikkel 17 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et elutähtsate ja teiste oluliste teenuse
pakkujate juhtivorganid kinnitaksid riskihalduse meetmed, teostaksid järelevalvet nende rakendamise üle ja oleksid
vastutavad antud artiklis sätestatud kohustuste mittetäimise eest. Lõige 2 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et
juhtivorganite liikmed osaleksid regulaarselt vastavatel koolitustel ja omandaksid vastavaid teadmisi ning oskusi.
1.3.3. NIS 2 direktiivi artikkel 18 lg 2 punkt d kohustab ettevõtjaid hindama tarneahelate turvalisust. Tarneahelate riski
hindamine on regulatsiooni mõttes uues teema. NIS 2 artikli 19 kohaselt võidakse ka liidu tasandil hakata läbi viima
kriitiliste tarneahelate riskihindamisi. Samas jääb lahtiseks, millised tagajärjed sellise riskihindamisega
kaasneksid.
1.3.4. Intsidentidest teavitamine 1.3.4.1. Ettevõtetele on väga oluline, et teavitamiskohustused oleksid väga selged.
Muuhulgas peab olema selge kohustuse ulatus. NIS 2 ettepanekuga muudetakse intsidentidest teavitamiskorda oluliselt,
aga hetkel pole lõpuni selge, kas nendest muudatustest oleks praktikas ka kasu. Oleme seisukohal, et kõik muudatused
kehtivas regulatsioonis peavad olema põhjendatud ning lahendama praktikas esile kerkinud probleeme.
1.3.4.2. ITL on varasemalt asunud seisukohale, et ohu toomine intsidendi definitsiooni muudab regulatsiooni segaseks,
kuivõrd oht intsidendi tekkimiseks on pidev, mistõttu oleks väga keeruline aru saada, millest tuleb teavitada. NIS 2 art
20 lg 2 kohaselt tuleb siiski (olulisest) ohust teavitada. Oleme seisukohal, et kui tõesti soovitakse NIS 2-ga
reguleerida ka ohust teavitamist, siis tuleb intsidendi ja ohu teavitused üksteisest selgelt eristada. Ohust
teavitamisel peavad kehtima lihtsamad reeglid, mis võtavad arvesse seda, et oht ei pruugi praktikas realiseeruda. Näiteks
ohust teavitamise järel ei peaks olema kohustust alati raportit esitada juhul, kui hiljem selgub, et mõju puudub või on
väike.
1.3.4.3. NIS 2 kohaselt saab raporteerimine olema kolmeastmeline. Kõigepealt intsidendist teavitamine 24h jooksul,
siis võimalus küsida vaheraportit (art 20 lg 4 p b) ja seejärel kuu jooksul lõplik raport. ITL teeb ettepaneku jätta
vaheraporti küsimise õigus NIS 2-st välja.
1.3.4.4. Läbi NIS 2 ettepaneku (pp 55 ja artikkel 20) rõhutatakse lõpliku raporti põhjalikkuse ja detailsuse vajadust.
ITL peab seejuures oluliseks, et arvestatakse järgmist:
ITL-i hinnangul on ebatõenäoline, et liikmesriigid suudavad praktikas tagada artiklis 17 nendele pandud
kohustuste täitmise.
(i) riigile ettevõtte siseinfo avaldamisel peab olema selge eesmärk.
On oluline, et riik ei hakkaks taolist informatsiooni koguma põhimõttel „igaks juhuks“, riigi ootus ei saa olla
ettevõttelt detailse retro saamine. Vastupidi, intsidendist ja selle lahenduskäigust täpse informatsiooni saamine
peab toimuma üksnes vajaduspõhiselt, põhjendades, millist detaili ja milleks vaja teada on.
Vastasel juhul tekib riiki lihtsalt üks andmebaas, mille praktiline väärtus on selgusetu. Arvestades kübermaailma
olemust, siis ajaloolise sündmuse detailne säilitamine ei oma vääramatult tähtsat väärtust.
Iga infokillu kogumisel on vaja teada selle eesmärki, kellele seda vaja on ja mis selle teadmisega tehakse. Samuti kes
sellele infole ligi pääseb, sealhulgas peavad olema määratud ligipääsu haldamise printsiibid (minimaalsuse printsiip)
ning kaua infot säilitatakse. Statistilisel eesmärgil võib koguda anonüümset infot mõju ulatuse ning juurpõhjuse kohta.
Sellest edasi täiendav detailsus ja riigiasutuse konkretiseeritud päring võib osutada vajalikuks näiteks kui juurpõhjus x
sagedus kasvab.
(ii) koondunud informatsioon on juba iseenesest risk.
Jätkates ülaltoodut, tekiks teatud riigiasutusse kogumina detailne informatsioon, millised olid ühe või teise ettevõtte
meetmed küberrünnakute korral. Tekiks informatsioon mitte enam ainult riskianalüüside ja turvameetmete
kirjeldamise pinnalt, vaid reaalsete intsidentide ja selle lahendamise kajastus. Ilmselgelt taoline kõigi ettevõtete
kohta kokku koondatud andmebaas on omakorda risk.
1.3.4.5. NIS 2 direktiivi artikkel 26 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatel
üksustele on tagatud võimalus küberjulgeoleku-alase teabe vahetamiseks ilma, et see mõjutaks isikuandmete kaitse
üldmääruse kohaldamist. Teabena käsitletakse muuhulgas erinevaid ohte, haavatavusi, teavitusi ja intsidente. ITL-i
arvates peaks direktiiv teabe edastamisel, mis on suunatud intsidentide lahendamisele, sisaldama erisust isikuandmete
kaitse üldmääruse kohaldamise osas. Ehk intsidendi lahendamiseks peaks olema võimaldatud teabe (näiteks logi)
edastamine, mis võib sisaldada ka isikuandmeid, loomulikult eeldusel, et sellise andmete töötluse näol ei ole
tegemist tahtliku väärkasutusega.
1.3.5. Sertifiseerimine
NIS 2 direktiivi artikkel 21 loob üsna ühemõtteliselt kohustusliku küberturbe toodete sertifitseerimise mehhanismi,
mida on Cybersecurity Act'i loomisest alates proovitud näidata vähetõenäolise ja kui siis väga kitsalt sihitud meetmena.
Siin on see toodud ka liikmesriikide tasandile ilma eriliste piiranguteta. ITL ei toeta kohustuslikku sertifiseerimist.
Peame väga oluliseks, et kui kaalutakse sertifitseerimise muutmist kohustuslikuks, siis peab selleks kehtestama väga
selge ja läbipaistva protsessi, mis on harmoniseeritud ja ühesugune kõigis liikmesriikides ning kehtib ainult
valdkondades, milles on liikmesriigid kokku leppinud. Vastsel juhul näeme tõsist ohtu tehnoloogiate piiramisega
turutõkete tekitamiseks liikmesriikide poolt.
1.4. Järelevalve ja sanktsioonid
1.4.1. NIS 2 artikkel 29 lõige 4 punkt b paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et elutähtsate teenuste osutajate
pädevatel asutusel on volitus kehtestada siduvaid suuniseid või nõuda teenuse osutajatelt puuduste või rikkumiste
kõrvaldamist. ITL-i hinnangul ei ole pädevale asutusele siduvate suuniste andmise volitus õigustatud. Pädeva
asutuse volitus võiks olla taandatud näiteks kriitilise märkuse tegemisele puuduste kõrvaldamiseks.
1.4.2. NIS 2 artikkel 29 punkt 5 a sätestab sisuliselt, et kui elutähtsa teenuse osutaja ei täida NIS 2 direktiivist temale
tulenevaid kohustusi, peavad liikmesriigid tagama, et sellisel juhul on võimalik peatada või lõpetada viidatud teenuse
osutaja kõik või osalised teenused. Meie arvates läheb see vastuollu elutähtsa teenuse kontseptsiooni kui sellisega
(ehk elutähtis teenus on riigi toimimise seisukohalt kriitiline) ja on vastuoluline.
Juhul, kui selline piiramine siiski toimub, eeldab see väga täpseid tingimusi (üheselt selgete piiramise aluste sätestamist)
ja protseduuri. Oleme seisukohal, et tegemist on äärmusliku meetmega ning me ei toeta sellise õiguse lisamist NIS 2
direktiivi. Pigem tuleks meie hinnangul tegeleda sellega, et välja töötada regulatsiooni, kuidas riik saab ettevõtteid
aidata intsidentide kiirel lahendamisel.
1.4.3. NIS 2 artikkel 29 punkt 5 b lubab vastutusele võtta elutähtsa teenuse osutaja juhtivorgani liikme, kui teenuse
osutaja pole täitnud temale direktiivist tulenevaid nõudeid. Samuti näeb antud punkt ette teenuse osutaja koosseisus
juhtimisfunktsioone täitva isiku tagasi kutsumise, juhul kui selle isiku tegevuse või tegevusetuse tulemusena ei täida
teenuse osutaja temale kohalduvaid nõudeid. ITL-i hinnangul ei ole õigustatud juhtorganite liikmete või
juhtimisfunktsioone täitvate töötajate tagasi kutsumine direktiivile mittevastamise põhjusel ja meie arvates
riivab antud punkt ka Eesti tsiviil-, ühingu- ja tööõigust.
1.4.4. NIS 2 artikkel 31 lõige 4 sätestab liikmesriikidele kohustuse tagada, et artiklites 18 või 20 sätestatud kohustuste
rikkumise korral kohaldatakse teenuse osutajatele haldustrahvi maksimummääras 10M EUR või 2% aastasest
ülemaailmsest käibest, sõltuvalt, milline neist on suurem. ITL ei toeta viidatud väga suuri trahvimäärasid, kuivõrd
need on selgelt ebaproportsionaalsed ja samuti võivad seesugused trahvimäärad kaasa tuua väiksemate teenuse
osutajate maksejõuetuse. Kindlasti pole õigustatud trahvisumma kujunemine "milline neist on suurem" põhimõttele
tuginedes.
Kui tekib kohustus kasutada ainult sertifitseerituid tooteid või teenuseid, siis peavad olema ette nähtud ka ülemineku
mehhanismid (sh üleminekuaeg) ning erandite võimaldamise mehhanismid, juhuks kui sertifitseeritud toodet turul üldse
ei leidu.
Juhime tähelepanu, et kehtiv NIS trahve ei käsitle. Seetõttu on üllatav NIS 2 ettepaneku retoorika, mis lausa julgustab
ja soovitab liikmesriikidel trahve määrata. Samas on trahvid sisse kirjutatud üldsõnaliselt, täpselt sisustamata, millised
rikkumised täpselt niivõrd määrava loomuga on. Üldsõnaliste kohustuste eest ühetaolise kõrge trahvimäära
kehtestamine ei ole kuidagi proportsionaalne. Näiteks ei saa puudujääki ettevõtte raporteerimise protsessis käsitleda
määrava turvariskina. Palume trahvimäärade suurus üle vaadata ja diferentseerida seostades konkreetsed
trahvimäärad konkreetsete sätete rikkumistega.
Lisaks palume selgitada trahvide vajadust mõju ulatuse kaudu. Nimelt tuleb hinnata, mis tegelikult teatud intsidendi
tulemusena juhtuda saab. Kui puudulike meetmete rakendamise tulemusena on riive andmekaitsereeglitega, tulevad
trahvid GDPR-ist niikuinii. Kui puudulike turvameetmete rakendamise tulemusena tekib katkestus elutähtsa teenuse
osutamises, on nende eest vastutus omakorda mujal aktides. Nii paistabki hetkel, et NIS2 ülimalt kõrged trahvimäärad
saaksid rakenduma formaalsetele rikkumistele ja sellist riigi sunnijõudu ei saa kuidagi toetada.
Lisame, et arvestama peab, et NIS direktiiv on Eesti küberturvalisuse seadusesse on üle võetud märksa laiema
skoobiga kui NIS seda nõudis. Seega kui nüüd KüTS-i kirjutatakse sisse suured trahvimäärad, siis tuleb ka kogu
seadus lükata samadesse raamidesse, mida NIS 2 ka tegelikult nõuab.
1.4.5. NIS 2 direktiivi artikkel 32 kirjeldab liikmesriikide tegevust isikuandmetega seotud rikkumiste korral.
Arvestades direktiivis sätestatud lex specialis põhimõtet, ei ole meie hinnangul põhjendatud direktiivis viidatud
rikkumiste käsitlemine. Isikuandmete kaitse ja sellega seonduv regulatsioon on sätestatud andmekaitse üldmääruses
(GDPR) ja see on meie hinnangul piisav. Igal juhul on oluline vältida dubleerimist, kui vastavad rikkumised on kaetud
juba andmekaitse üldmäärusega (GDPR). Üheks lahenduseks võib olla see, kui NIS 2 kohase intsidendi puhul
rikkumine hõlmab endas ka isikuandmetega seonduvat rikkumist ja seda menetletakse GDPR-i järgi, siis ei kohaldata
paralleelselt mitme direktiivi/määruse või seaduse alusel sanktsioone, vaid need menetlused liidetakse.
1.5. Jõustumine ja rakendamine
1.5.1. NIS 2 art 38 kohaselt on liikmesriikidel aega direktiiv üle võtta 18 kuud, aga ettevõtjatele kehtestavate
(uute) kohustuste osas ülemineku aega ei ole. Leiame, et sellist ülemineku aega on vaja, kuna direktiivi kohaldamisala
laieneb oluliselt ja ettevõtete kohustused suurenevad, mis toob kaasa ka muudatusi hetkel sisse töötatud protseduurides.
1.5.2. NIS 2 ettepanek näeb ette mitmeid rakendusakte ja delegeeritud akte. Peame oluliseks, et neid
menetletakse kiiresti, et ettevõtetel oleks võimalikult ruttu selge neile rakenduvate kohustuste tegelik ulatus.
Ebamäärasust suurendab see, et teatud küsimustes (nt teavitatavate intsidentide ning nende sisu kohta) võivad, aga ei
pruugi tulla rakendusaktid (NIS 2 art 20 lg 11). ITL-i hinnangul on väga vajalik täpsustada ja konkreetsemalt kirjeldada,
millised on olulise mõjuga intsidendid, millest kindlasti tuleb teavitada. Hetkel on praktikas olukord, kus RIA küsib
raporteid iga intsidendi kohta olenemata, kas see on olulise mõjuga.
Kokkuvõttes oleme seisukohal, et delegeeritud akte peaks pigem olema vähem ja neil peab olema direktiiviga etteantud
väga selge skoop.
2. Seosed sektorspetsiifiliste regulatsioonidega (sidekoodeks, eIDAS, finants, …)
NIS 2 direktiivi põhjenduspunkt 12 sätestab, et kui sektorspetsiifiline Euroopa Liidu õigusakt näeb ette direktiivi
kontekstis elutähtsa teenuse osutaja kohustuse rakendada riski meetmeid või teavitada märkimisväärsetest
küberohtudest, millel on vähemalt samaväärne mõju kohustuste mõttes, mis on sätestatud direktiivis, kohalduvad
sektorspetsiifilised sätted (sealhulgas järelevalvet ja jõustamist käsitlevad sätted). Samas on antud komisjonile õigus
anda juhiseid eriõiguse rakendamise kohta. ITL-i hinnangul on erinevate regulatsioonide koosmõju ja
rakendamine ebaselge, lisaks jätab NIS 2 ettepanek mõnes kohas õiguse valida, kas juhinduda eriõigusest või
NIS 2 direktiivis sätestatust.
Peame siiski positiivseks, et vähemalt teatud sektorite puhul on üheselt välja toodud, et NIS 2 asendab sektorspetsiifilise
regulatsiooni (elektrooniline side ja usaldusteenused) ning ettevõtted ei pea ise hindama, kas uus regulatsioon on
samaväärne või mitte. Samas on raske mõista NIS 2 ettepaneku põhjenduspunkti 49, mis lubab teatud sidekoodeksi
(direktiiv 2018/1972) alusel kehtestatud nõuded kehtima jätta.
Kokkuvõttes oleme seisukohal, et ettevõtete jaoks on lihtsam rakendada sektorspetsiifilisi õigusakte, kuna need
annavad ettevõtete kohustustest selgema pildi.
3. Pigem riigile suunatud teemad (strateegiad, infovahetus teiste riikidega)
3.1. Strateegiad
3.1.1. NIS 2 direktiivi artikkel 5 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vastu riiklik küberjulgeoleku strateegia,
milles on määratletud strateegilised eesmärgid ja eesmärkide saavutamiseks rakendatavad poliitika ning regulatiivsed
meetmed. Artikkel 5 lõige 2 sätestab strateegia kohustuslikud elemendid ja lõike 3 kohaselt on liikmesriikidel kohustus
teavitada oma riiklikud küberjulgeoleku strateegiad Euroopa Komisjonile. Seejuures on liikmesriikidel õigus jätta
teavitamata informatsioon, mis on nendele rangelt vajalik riikliku julgeoleku säilitamiseks.
3.1.2. NIS 2 direktiivi artikkel 5 lõige 1 sätestab nõuded riikliku küberjulgeoleku strateegia sisule. ITL-i hinnangul ei
peaks direktiiv seesuguse detailsusega kirjeldama, mida strateegia peaks sisaldama. Strateegia on oma olemuselt
dokument, mis sisaldab üldisi eesmärke ja tegevussuundi ning meie arvates ei ole õigustatud detailsusaste, millega
direktiiv liikmesriikide strateegiate sisu määrab.
3.2. Küberturbe üksused
3.3. Koostöö ja infovahetus riikide vahel
3.3.1. NIS 2 direktiivi artikkel 16 sätestab liikmesriikide küberjulgeoleku poliitikate vastastikuse hindamise
mehhanismi. ITL-i hinnangul jääb ebaselgeks sellise protsessi vajalikkus, samuti, millistest vahenditest
vastastikune hindamine läbi viiakse ja kes seda kontrollib. Samuti sooviksime näha viiteid praktikale, mis seesugust
protsessi õigustab.
3.3.2. NIS 2 rõhutab tugevalt EL keskselt info koondamise vajadust. Ka siinkohal juhime sarnaselt punktile 1.3.4.3
tähelepanu, et iga jagatud infokild peab olema põhjendatult vajalik ja igasugusest taolisest andmebaasist tulenev
kasu peab üle kaaluma koondunud informatsioonist omakorda tekkiva riski.
Meie hinnangul on viidatud artikli põhjal ebaselge, millises ulatuses on liikmesriigil õigus jätta edastamata
artikkel 5 lõikes 2 sätestatud teave. Samuti võib erisuse loomine riiklikku julgeolekut puudutava teabe osas kaasa
tuua olukorra, kus liikmesriigid jätavad siseriiklikult rakendamata direktiivis sätestatud meetmeid ja põhjendavad
vastava teabe mitte edastamist viitega riikliku julgeoleku tagamiseks vajalikule teabele.
Direktiiv sätestab koostöö ja CSIRT võrgustikule ranged reeglid, samas kui EU-CyCLON-le on antud õigus kehtestada
oma tegevusreeglid. Meie hinnangul on tegemist ebaühtlase regulatsiooniga, mida peaks ühtlustama. Toetame
pigem seda, et NIS 2 ei sätestaks niivõrd üksikasjalikke reegleid ja jätaks koostöövõrgustikele rohkem vabadust oma
tegevuse korraldamisel.
4. Seosed Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kaitse direktiivi 2008/114 muutmise ettepanekuga 4.1. Kuigi
MKM saatis arvamuse avaldamiseks ainult NIS 2 ettepaneku, analüüsisime me ka sellega koos avaldatud Euroopa
elutähtsate infrastruktuuride kaitse direktiivi 2008/114 ettepanekut (edaspidi: ECI 2). Saame aru, et NIS 2 eesmärk on
käsitleda ohte veebiruumis ja ECI 2 eesmärk on suurendada kriitilise tähtsusega üksuste vastupanuvõimet väljaspool
küberruumi varitsevate ohtude suhtes.
4.2. Peame väga oluliseks, et NIS 2 ja ECI 2 ettepanekut menetletakse Eestis tihedas koostöös ja eriti oluline on koostöö
ning kattuvate kohtade läbimõtlemine NIS 2 ja ECI 2 ülevõtmisel Eesti õigusesse, et ennetada probleeme, mis praegu
praktikas esinevad seoses ebaselgusega küberturvalisuse seaduse ja hädaolukorra seaduse rakendamise ning nende
kohaldamisalade eristamisega.
4.3. Kuna need kaks direktiivi ettepanekut on üksteisega tihedalt seotud, peame oluliseks tuua siinkohal MKM-ile
teadmiseks ja arvestamiseks välja järgmised ECI 2 ettepanekuga seotud teemad: 4.3.1. Kohaldamisala – palume
MKM-i hinnangut, kas kõik ECI 2 lisas 1 nimetatud sektorid on põhjendatud ning kellele Eestis ECI 2
kohalduma hakkaks? ITL toetab ECI 2 artiklit 5, mille kohaselt peab riik need üksused selgelt määratlema. Selles
artiklis sisalduvad tähtajad vajavad aga veel analüüsimist (nt kohustuste jõustumine 6 kuud peale nimetamist või
nimekirja ülevaatamine 4 aasta tagant).
4.3.2. Seosed sektorspetsiifilise regulatsiooniga – ECI 2 art 1 lg 3 kohaselt kehtib sektorspetsiifiline regulatsioon
direktiiviga reguleeritavas valdkonnas siis, kui see on samaväärne või karmim. Ettevõtete jaoks on äärmiselt
oluline, et nad teaks milline regulatsioon nende osas kohaldub. Meie hinnangul aitaks suuremale selgusele kaasa see,
kui EK kaardistaks, millistes valdkondades kehtib sektorspetsiifiline regulatsioon ning jätaks need valdkonnad vastavalt
kas direktiivi kohaldamisalast selgesõnaliselt välja või tühistaks sektorspetsiifilise regulatsiooni, kui selle tase on
madalam. Samas on need kaks direktiivi üksteisega tihedalt seotud, viitavad üksteisele ning suunavad rakendavad
asutused koostööd tegema. Kuigi ECI 2 art 1 lg 2 kohaselt ei sekku ECI 2 NIS 2 valdkonda, sätestab ECI 2 art 7 lg 1,
et direktiivi lisas nimetatud panganduse, finantsturgude ja digitaalse taristu ettevõtteid koheldakse kriitiliste üksustega
samaväärsetena ning nende osas kohaldatakse ECI 2 teatud artikleid.
Palume MKM-i selgitust, kuidas teie aru saate nende kahe ettepaneku kokkupuute kohtadest. Kas ECI 2
kohaselt on NIS 2 alusel elutähtsaks ettevõtjaks määratud isikud ka üldisemate vastupanuvõime suurendamise
kohustuste subjektiks (nagu väidetakse NIS 2 ettepaneku seletuskirjas lk 2)?
Vastupidi on olukord selgem: vastavalt NIS 2 art 2 lg 2 punktile g kohaldub NIS 2 kõigile ettevõtetele, kes on määratud
kriitilisteks üksusteks ECI 2 kohaselt.
4.3.3. ITL toetab, et ECI 2 ei sisalda erinevalt NIS 2 ettepanekust rahaliste karistuste määrasid, vaid vastav
pädevus on jäetud liikmesriikidele.
4.3.4. ITL peab positiivseks seda, et pärast direktiivi ülevõtmist jäetakse veel 6-kuuline üleminekuaeg. Meie
hinnangul tasub kaalumist ka NIS 2 direktiivis ettevõtjatele kohustuse jõustumiseks üleminekuaja sätestamine.
Justiitsministeeriu Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu: COM(2020) 823 Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN Teadmiseks
m PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on measures for a high common level of cybersecurity across the Union, võetud ja osaliselt
repealing Directive (EU) 2016/1148 mitteametlikult, kuivõrd põhimõttelisi märkusi ei ole. arvestatud, mh
järgmiselt:
Siiski soovib meie karistuspoliitika osakond võimalusel rõhutada järgmist. Direktiivi eelnõu menetlemisel tuleb austada 5.11 Järelevalve ja
liikmesriikide karistusõigussüsteeme. Halduskaristuste mõiste EL õiguses on sisustamata ning direktiiv ei tohi trahvid –
kohustada liikmesriike oma sanktsioonisüsteemi põhimõtteid oluliselt muutma. Järgida tuleb ka ultima ratio põhimõtet, Direktiivi eelnõu
st mitte iga rikkumine ei pea olema kohustuslikus korras karistatav. menetlemisel
tuleb austada
liikmesriikide
karistusõigussüste
eme.
Kaitseliit Kaitseliit on tutvunud direktiiviga ning leiab, et märkimisväärseid kitsaskohti ei tundu see hetkel sisaldavat. Siiski Teadmiseks
osundame mõnedele küberturbe korralduse ja intsidentide lahendamisega seonduvatele küsimustele, mis meil võetud ja osaliselt
dirktiiviga seoses tekkisid. arvestatud, mh
1) Tsiviil- militaarkoostöö intsidentidest teatamisel oma riigi kompetentsele asutusele (single point of contact) ja järgmiselt:
intsidentide kohta teabe vahetamisel (Cybersecurity risk management and reporting obligations): paljudes riikides, 5.9 Riskihaldus –
sealhulgas ka Eestis, on aeg-ajalt tõstatunud küsimus, kuivõrd on riigi sõjalise kaitsega seotud asutused kohustatud krüptolahenduste
edastama raporteid rünnetest nende vastu. Leiame, et praktikas on selline teavitamine vajalik, et vastutegevus oleks tagauste seadmise
paremini koordineeritud. Sensitiivsete juhtumite küsimus on lahendatav teabe kasutustingimuste („Handling Code“ küsimus.
või „TLP – Traffic Light Protocol“) rakendamisel klassikaliste juurdepääsupiirangute kõrval. Selline lahendus on
tuntud organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi tõkestamiseks vajalikus teabevahetuses ja kasutusel ka Eestis. NIS
direktiivis võiks olla selgelt kirja pandud ka vastav teabe märgistamise nõue, hetkel leiab deklaratiivse viite vaid
seletuskirja lõigus (6). NDA ja TLP/HC pole üks ja sama meede.
2) Lühendite CERT ja CSIRT seotus – kuigi esmapilgul tunduvad mõisted olevat täiesti erinevad, siis tegelikkuses on
sisu sama. Eestis oleme harjunud kasutama lühendit CERT. Küsimus on lahendatav siseriiklike õigusaktidega.
3) Artikkle 14 – uute organisatsioonide vms kehade (EU – CyCLONe; EU Joint Cyber Unit) loomise asemel tasuks
meie arvates kaaluda hoopis ENISA'le täiendavate ülesannete panemist. Dubleerivate raportite esitamist on niigi palju.
4) Direktiivis ei ole kehtestatud nõudeid CISO ehk infoturbejuhi rolli ja alluvussuhte kohta. Maailmapraktikas on
reegel, et CISO ei tohi kuidagi sõltuda IT juhist, veel vähem alluda CIO’le. Eestis on tendentsid olnud vastupidised,
kuna põhiprotsesside omanikud/vastutajad ei taju enda kohustusi infoturbe poliitikate kehtestamisel ja eelistavad neile
segase teema ära delegeerida. Hiljutise ulatusliku intsidendi järel lahutas MKM CISO rolli IT osakonnast, mis on kui
indikaator, et neid teemasid tuleb lahus hoida.
5) Direktiivi seletuskirjas (lõik 54) on hiilivalt sees krüptolahendustele tagauste seadmise
2 (2)
5) Direktiivi seletuskirjas (lõik 54) on hiilivalt sees krüptolahendustele tagauste seadmise küsimus. (Solutions for lawful
access to information in end-to-end encrypted communications should maintain the effectiveness of encryption in
protecting privacy and security of communications, while providing an effective response to crime.) See on esialgu küll
deklaratiivne, ent meie hinnangul ohtlik tendents. Kui Eesti ID-kaardi taristule seatakse tagauksed, võib kaotada
usaldusväärsuse kogu digiallkirjade, info krüpteerimise ja ka e-valimiste süsteem, mis on olulised osad Eesti e-riigist.
Kaitseministeerium 1. Direktiiv käsitleb kriisiohjet, mistõttu on oluline ühtse arusaama loomiseks lisada Artikkel 4 alla definitsioonide Teadmiseks
hulka seletus kriisi kohta. võetud ja
2. Artikkel 5 lg 1 juures võiks olla märkus, et riiklikud küberjulgeolekustrateegiad peavad vähemalt käsitlema arvestatud
nimetatud elemente, et võimaldada riikidel oma küberjulgeolekustrateegiaid laiemalt käsitleda. Artikkel 5 lg 2 (b) 5.2 –
vajab täpsustust, et riigil on õigus täiendavalt rakendada regulatsioone, mis annavad aluse riigihangete raames Kohaldamisala
välistada ebaturvalisi tehnoloogiaid. laiendamine
3. Artikkel 7 juures võiks olla viide, et riigid arvestaksid oma kriisiohje plaanides ka võimalust käivitada EL 5.6 Siseriiklikud
küberkriisiohje mehhanism Coordinated Response to Large Scale Cybersecurity Incidents and Crises, millele on küberturvalisuse
vastav viide seletuskirjas lg 27 tehtud. raamistikud –
4. Artikkel 14 palume komisjonil selgitada CyCLONe kehandi loomise vajadust ning põhjendada, miks ei saaks küberjulgeolekust
CyCLONe ülesandeid delegeerida CSIRT võrgustikule. rateegiate laiem
5. Artikkel 21 lg 1 ja 2 on vastuolulised. Lg 1 ütleb, et riigid võivad nõuda elutähtsatelt ja olulistelt üksustel omi käsitlemine.
teenuseid, produkte ja protsesse sertifitseerida. Lg 2 kohaselt peaks komisjonil olema aga õigus koostada nimekiri 5.9 Riskihaldus –
üksustest, kellel on kohustus sertifitseerida. Seega võiks olla säte, et riigil on võimalik täiendavad artikkel 21 lg 1 ja
sertifitseerimisnõuded üksustele seada. lg 2 vastuolu
6. Direktiivis võiks olla välja toodud informatsiooni käsitlemise raames teabe märgistamise ning sobiva sertifitseerimise
teabetöötlussüsteemi nõue, millele hetkel viidatud vaid seletuskirjas lg 6. teemal. Pakkujate
7. Seletuskirjas lg 54 valguses soovime rõhutada, et Eesti ei toeta krüptolahenduste valikul tagauste loomist IKT usaldusväärsuse
toodetesse ja teenustesse, mis võib vastupidiselt luua täiendavaid julgeolekuohte. hindamine.
8. Toetame Artikkel 2 lg 2, millega sätestatakse, et NIS direktiiv ei kohaldu riigikaitsega seotud valdkonnale. 5.10
9. Toetame transpordi lisamist direktiivi eelnõus elutähtsate teenusepakkujate kategooriasse. Peame oluliseks, Teabevahetus –
et läbirääkimiste käigus jääks transport hõlmatud selles kategoorias, kuna see on oluline sõjalise liikuvuse vaatest. vabatahtliku teabe
Sõjaliseks liikuvuseks kasutatakse paljuski tsiviiltransporti, mistõttu on oluline, et transporditeenuste osutajad on turvaline
kaetud direktiivi eelnõus toodud küberturvalisuse riskide hindamise ja järelevalve meetmetega. Toetame direktiivi jagamine.
eelnõu lisas toodud oluliste transporditeenuste osutajate nimekirja vastavalt komisjoni ettepanekule. Vastavalt
ENISA NIS investeeringute uuringule ei ole transpordiettevõtted väga altid küberturvalisusse investeerijad. Samuti
toob direktiivi mõjuanalüüs välja, et transpordi sektor on NIS varasemas versioonis olnud hõlmatud, kuid selle
rakendamine transpordis on tagasihoidlik (Impact Assessment, lk 20). Seega on mõistlik transpordile enam
tähelepanu pöörata.
10. Toetame direktiivi eelnõu Artiklites 26 ja 27 sätestatud vabatahtlikku informatsiooni jagamist, kuid siinkohal
peame oluliseks, et EL raames oleks tagatud vastava informatsiooni turvaline jagamine.
11. Toetame Artikkel 43 ja 47, mis esindavad Eesti varasemat seisukohta, et "...võrgu- ja infosüsteemide arendamise,
hooldamise ja turvalise tagamise hankeprotsesside raames oleks liikmesriikidel kohustus hinnata pakkujate
usaldusväärsust ning näha ette meetmeid selleks, et hallata ebausaldusväärse tehnoloogiaga või pakkujaga seotud
riske. Samuti peaks liikmesriikidel olema selge kohustus arvestada Euroopa Liidu koostatud riskianalüüsidega ja
võtta kasutusele Euroopa Liidu välja töötatud tööriistakaste.1"
Rahandusministeeri Rahandusministeerium toetab üldjoontes NIS2 direktiivi ettepaneku eesmärke ja põhimõtteid. Siiski on mõned Teadmiseks
um küsitavused, mida võiks viidatud õigusakti läbirääkimistel arvestada. võetud ja osaliselt
Näiteks NIS2 põhjenduspunktis 13 on kirjutatud: „Määruse XXXX/XXXX kohased pädevad asutused peaksid arvestatud, mh
edastama suurte IKT-intsidentide üksikasjad ka käesoleva direktiivi alusel määratud ühtsetele kontaktpunktidele.“. järgmiselt:
Eelistame, et intsidentidest teavitamise korraldamine oleks liikmesriikide pädevuses, arvestades ühekordse teabe 5.1,
1
Eesti seisukohad võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse (NIS) direktiivi ülevaatuse avaliku konsultatsiooni kohta
küsimise põhimõtet ja mõju teenuseosutajate halduskoormusele. Vajalik teave peaks jõudma õigeaegselt pädevate 5.2
asutusteni neile vajaliku sisendiga. DORA määruse läbirääkimistel on Eesti eeltoodud ettepaneku teinud. Kohaldamisala
Kuivõrd maksesüsteemid on olulised maksekeskkonna lülid ja need ei ole käesoleval ajal hõlmatud DORA nõuetega, laiendamine –
siis toetame nende lisamist NIS2/küberturvalisuse seaduse kohaldamisalasse, juhul kui DORA määruse läbirääkimistel maksesüsteemide
ei õnnestu nende lisamine DORA skoopi. Meie hinnangul ei ole maksesüsteemide väljajäämine küberturbe raamistikust lisamine
põhjendatud. kohaldamisalasse
5.8 Teavitamise
kord – teavitamise
korra paindlikkus,
võttes arvesse
siseriiklikke
olusid
Siseministeerium Üldised tähelepanekud: Teadmiseks
Samaaegselt NIS 2 direktiivi ettepanekuga avaldas Euroopa Komisjon Elutähtsate üksuste vastupanuvõime võetud ja osaliselt
direktiivi (ECI/ CIP 2) ettepaneku2, millega laiendatakse 2008. a Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kaitsmise arvestatud, mh
direktiivi (CIP)3 kohaldamisala ning kehtestatakse uued õigusnormid elutähtsate üksuste vastupanuvõime järgmiselt:
suurendamiseks. Kuna seni on kehtinud põhimõte, et NIS direktiiv keskendub kriitiliste/ oluliste infrastruktuuride 5.2
küberturbele ja ECI/ CIP 2 samade infrastruktuuride füüsilisele kaitsele, on muudatuste tegemisel oluline tagada Kohaldamisala
direktiivide vaheline kooskõla. laiendamine –
paindlikkusega
Pooldame, et lisaks riigiasutustele nähakse täiendavat, kõrgemate küberturvalisuse tagamise nõuete seadmise arvestamine.
vajadust ka erasektorile. Erasektoril on oluline roll riigi funktsioonide tagamisel, kuid hetkel on erasektori vastutus 5.6 – Siseriiklikud
teenuste pakkumisel riigisektorist madalam. Samas ühiskonna vaatest on erasektori teenused igapäevaseks küberturvalisuse
toimimiseks ja riigi toimepidevuse tagamiseks äärmiselt olulised. Ühtlasi on küberkuritegevus suunatud enamasti raamistikud –
erasektori ja eraisikute vastu ning küberturbeahela tugevdamine ning nõuete tõhusam rakendamine võimaldab küberjulgeolekust
paremini ennetada ja tõkestada nii erinevaid ründeid kui avastada varem näiteks andmelekkeid. rateegiate
paindlikkuse
Kavandatav regulatsioon peaks võimaldama liikmesriikidele siiski piisava paindlikkuse riiklike erisustega
säilitamine.
arvestamiseks. On küsitav, kas mikro- ja keskmise suurusega ettevõtete täielik väljajätmine regulatsioonist on
5.7
piisavalt põhjendatud.
Rahvusvaheline
Direktiivi muutmisettepaneku mõjuhinnangus viidatakse, et tulevikus kasvavad küberturbega seotud kulud 20-30 koostöö – NIS ja
protsenti, mis tähendab olulist mõju riigieelarvele. Sellest lähtuvalt tuleb eelkõige siseriiklikult põhjalikult ECI/CIP pädevate
analüüsida, milline on terviklik hetkeseis – millised on Eesti lüngad ja arendusvajadused, kuhu direktiivist lähtuvalt asutuste vaheline
investeeringud esmajärgus suunata, millised on kõige olulisemad prioriteedid, investeeringute ajaraam jm. Ühtlasi koostöö.
5.9 Riskihaldus –
tarneahelate
2
https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/pdf/15122020_proposal_directive_resilience_critical_entities_com-2020-829_en.pdf
3
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32008L0114&from=EL
tuleb läbivalt eriti uute arenduste planeerimisel arvestada süsteemide haldus- ja hoolduskuludega, kuid ka täiendava hindamine EL-i
halduskoormuse ning tööjõuvajadusega. tasandil.
5.10
Tähelepanekud artiklite lõikes: Teabevahetus –
Artikkel 2 (2) (a-f) – NIS direktiiviga hõlmatud valdkonnad/ teenuseosutajad. Leiame, et antud punktides peaks erandid PPA-le ja
täpsemad seisukohad kujundama konkreetset valdkondlikku poliitikat kujundavad ministeeriumid. KAPO-le.
Artikkel 5 (1) (f) – ühise poliitikaraamistiku loomine koordineeritud koostöö, sealhulgas järelevalve osas,
tagamiseks NIS ja ECI/CIP direktiivide pädevate asutuste vahel on idee tasandil tervitatav. Samas vajab
täpsustamist ettepaneku Eesti õigusruumi rakendamine. Ehk kus, mida ning kui täpselt oleks tarvis reguleerida.
Siseministeeriumi vaatest on oluline selles osas paindlikkuse säilimine.
Artikkel 5 (2) (a-h) – riikliku küberturvalisuse strateegia loomisel tuleb edaspidi jälgida, kas ja kuivõrd jätab NIS
2 paindlikkuse jätkamiseks Eesti senist praktikat, kus küberstrateegia on kajastatud erinevates arengukavades ja
dokumentides. Leiame, et ka edaspidi peaks olema võimalus käsitleda vajadusel strateegia elemente ka muudes
dokumentides, näiteks viitena põhistrateegiale.
Artikkel 6 – ulatusliku Euroopa haavatavuse registri (ingl k European vulnerability registry) loomisel tuleb
arvestada ka võimaliku rünnete ja andmelekke võimaluse suurenemisega, mistõttu on eriti oluline vältida olukorda,
kus Euroopa küberhaavatavused ja strateegiad ründe tagajärjel avalikuks saavad.
Artikkel 7 (3) – toetame põhimõtet, mille kohaselt tuleb ette näha valmisolekumeetmed, sealhulgas näiteks õppuste
korraldamine. Samas peaks säilima vormiline paindlikkus. Nii näiteks ei ole õppuste korraldamine kehtiva
hädaolukorra seaduse alusel hädaolukorra lahendamise plaani osa ning asutuste vastavad kohustused, sealhulgas
nõuded dokumentatsioonile, on määratletud eraldi.
Artiklid 11 ja 14 (18) – toetame koostöö ja infovahetuse tõhustamist nii riiklikult NIS ja ECI/CIP pädevate asutuste
ja kontaktpunktide kui Euroopa Liidu tasandil loodavate NIS ja ECI/CIP koordinatsioonikogu vahel.
Artikkel 19 – pooldame Euroopa Liidu koordineeritud tegevust elutähtsate tarneahelate risikihindamise
läbiviimisel. Hetkel on tarneahelate küberurvalisuse tagamine ja vastava poliitika kohaldamine liikmesriikides üpris
vähest tähelepanu pälvinud, kuid samas on tegemist kõrge riskiga valdkonnaga.
Artiklid 26-27 – informatsiooni jagamisel on oluline, et ka edaspidi võetaks arvesse erisusi, mille tõttu võib info
jagamine olla erinevatel põhjustel keerulisem. Näiteks võib Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti ehk
menetlevate asutuste poolt käimasolevate menetluste tingimustes info jagamine olla raskendatud või antud
ajahetkel probleemne, kuna see võib kahjustada käimasolevat menetlust. Seega tuleks jätkuvalt silmas pidada
paindlikkuse võimalust ja pädevate asutuste praktilisi vajadusi.
Artikkel 29 – peame asjakohaseks parema järelevalvemudeli kehtestamist hädavajalikele üksustele. Näiteks on RIA
küberturvalisuse seaduse raames välja toonud, et ka hoiatuste korral ei pruugi ettevõtted vajalikke meetmeid
kasutusele võtta. Samas selleks, et tagada sätte rakendamine, tuleks meie hinnangul riigi või Euroopa Liidu tasandil
näha ette toetused kriitilise infrastruktuuri küberturvalisuse tagamiseks, kuna hübriidahelas toetab see oluliselt riigi
toimimist ja toimepidevust. Toetusmeetmete puutumisel võib tekkida olukord, kus sanktsioneeritakse ettevõtet selle
eest, kes ei suuda täita nõudeid vajaliku rahalise ressursi puudumise tõttu. Juhul, kui avaliku halduse (ingl k public
administration) alla jäävad ka julgeolekuasutused, on oluline neile erisuse jätmine.
Artikkel 32 – isikuandmete lekkimise eest karistuste kehtestamisel vajab täpsustamist, kas üksust tohib trahvida ka
juhul, kui ollakse langenud konkreetse rünnaku ohvriks. Näeme vajadust kontrollida terviklikku lahendust
koosmõjus ELi isikuandmete kaitse üldmäärusega, et eristada näiteks lohakus ja rünnak. Tegemist on üha
olulisemaks muutuva teemaga, kuna andmelekked nii rünnakute kui muude põhjuste tõttu on muutunud
igapäevasteks.
Artikkel 34 – toetame igati vastastikuse abistamise võimalust juhul, kui teenuseosutaja osutab teenust mitmes
liikmesriigis või kui teenust osutatakse küll ühes liikmesriigis, kuid infosüsteemid paiknevad mitmes liikmesriigis.
Välisministeerium · Välisministeeriumi küberdiplomaatia osakond toetab ettepanekut laiendada ja asendada 2016. aasta NIS Teadmiseks
direktiiv uue, kogu Euroopa Liitu hõlmava direktiiviga, mis võtab arvesse üha suuremat digitaliseerimist ja küberohtude võetud ja osaliselt
muutuvat olukorda. Eraldi direktiiviga keskendutakse ka elutähtsa infrastruktuuri füüsilisele kaitsele. arvestatud
· Uus direktiiv võtab arvesse viimastel aastatel ELis arenenud küberturvalisuse struktuure ja võimalikke seisukohapunktis
lähenemisi – näiteks 2019. aasta küberturvalisuse määrusega (CSA) ENISA-le antud suurem roll, 2020. aasta sügisel 5.1.
algatatud EU–CyCLONE algatus paremaks kriisihaldamiseks, liikmesriikide küberturvalisuse poliitika vastastikune
hindamine (peer review).
· Samuti on uue direktiiviga püütud adresseerida eelmise direktiivi puudujääke (näiteks läksid mõnes
liikmesriigis olulised haiglad direktiivi alla, mõnes teises jällegi mitte). COVID-19 kriis on näidanud vajadust kaitsta
elutähtsaid teenuseid nagu tervishoiuteenused laiapindselt ja süstemaatiliselt.
· Komisjoni ettepanekus on õigustatult pööratud tähelepanu vastupanuvõime tugevdamisele suuremas hulgas
sektorites ja kaaluda ka võimalusi vähendada haavatavust läbi kogu tarneahela. See peegeldab tehnoloogia
märkimisväärselt kasvanud olulisust läbi majanduse ja ühiskonna ning püüab võtta arvesse ka eesseisvaid ohte.
· Kuna siseriiklik küberturvalisus on iga liikmesriigi enda pärusmaa, siis nagu esimene NIS direktiiv, aitab uus
direktiiv loodetavasti veelgi parandada veel praegugi ebaühtlast küberturvalisuse taset Euroopa Liidus. Direktiiv näeb
ette ka suuremat koostööd, info jagamist ja vastastikust abistamist liikmesriikide vahel.
· Direktiiv võtab osaliselt vähemaks pädevate asutuste koormust elutähtsate teenuste osutajate tuvastamisel.
Samas laieneb direktiiv uutele valdkondadele ja suurendab seega ka pädevate asutuste järelvalve kohust.
· Uus direktiiv tagab ka põhiõiguste kaitse, sealhulgas õiguse eraelule ja -kommunikatsioonile, isikuandmete
kaitsele ja ettevõtlusvabadusele.