Teie 30.11.2020 nr 16.5/20-3310/-1T
Riigikantselei
[email protected] Meie 16.02.2021 nr 2-13/20-7331
Stenbocki maja Rahukohtu 3
15161, Tallinn
Eesti seisukohad avamere taastuvenergia
strateegia ning üleeuroopalise energiataristu
suuniste (TEN-E) määruse ettepaneku kohta
Esitame 18. veebruari 2021. a Vabariigi Valitsuse istungile Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni
teatise „ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse
saavutamise eesmärgil“ ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu üleeuroopalise energiataristu (TEN-
E) suuniste määruse eelnõu kohta.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
/*Lisad:
- Vabariigi Valituse protokollilise otsuse eelnõu
- Seletuskiri
- Lisa 1. Kaasatud huvigruppide nimekiri
- Lisa 2. Kaasamise tabel
Kadi Avingo
625 6491
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Lisa 1. Kaasatud huvigrupid
Balti Keskkonnafoorum Est-Agar AS
Barrakuuda sukeldumisklubi HansaAssets OÜ
EAS Hiiu Tuul
Eesti Allveeliit Kalandussektori OÜ
Eesti Elektritööstuse Liit Kalevi Jahtklubi
Eesti Energia AS Keskkonnaamet
Eesti Gaasiliit Konkurentsiamet
Eesti Jahtklubide Liit Lennuamet
Eesti Jääpurjetamise Liit Liivi Lahe kalanduskogu
Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit Liivi Lahe kalanduskogu
Eesti Kalaliit Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon
Eesti Kalastajate Selts Lohusalu Sadam OÜ
Eesti Kalurite Liit Maa-amet
Eesti Katamaraanide Liit Maremark Sukeldumiskeskus
Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing Muinsuskaitseamet
Eesti Keskkonnaühenduste Koda Neugrund
Eesti Laevajuhtide Liit Roheline Elekter AS
Eesti Laevaomanike Liit Saare Wind Energy OÜ
Eesti Linnade Valdade Liit Skepast&Puhkim OÜ
Eesti Lohesurfiliit Sunly
Eesti Ornitoloogiaühing Tallinna Jahtklubi
Eesti Ornitoloogiaühing / Tallinna Sadam
Keskkonnaühenduste Koda TTJA
Eesti Planeerijate Ühing TTÜ Eesti Mereakadeemia
Eesti Purjelaualiit TTÜ Meresüsteemide Instituut
Eesti Roheline Liikumine Tuuletehnoloogia Liit
Eesti Sadamate Liit Tuuletraal OÜ
Eesti Taastuvenergia Koda TÜ Eesti mereinstituut
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon Utilitas
Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste WEC Eesti
Eesti Veemoto Liit Veetede amet
Eesti väikesadamate Liit Vetik OÜ
Eestimaa Looduse Fond Viru Keemia Grupp AS
Elering Virumaa Rannakalurite Ühing MTÜ
Enefit Green Ösel AquaFarms OÜ
Taastuvenergia nõukoda, kuhu kuuluvad esindajad järgmistest asutustest ja organisatsioonidest:
Adven Eesti Vesinikuühing
Alexela Eesti Veskivaramu
BaltCap AS Eesti Õliühing
Eesti Biogaasi Assotsiatsioon Elektrilevi
Eesti Elektritööstuse Liit Eleon AS
Eesti Energia Elering
Eesti Gaas Enefit Green
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing Energiasalv Pakri OÜ
Eesti Linnade ja Valdade Liit Fortum Tartu
Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon Graanul Invest
Eesti Taastuvenergia Koda Kaamos Group
Kaitseministeerium Sunly
Keskkonnaministeerium Tallinna Lennujaam
Konkurentsiamet Tepsli OÜ
KPMG Tuuletraal OÜ
Maailma Energeetikanõukogu (WEC Estonia) Utilitas
Mõnus Minek OÜ Vabariigi Presidendi Kantselei
Rahandusministeerium Vestman Solar OÜ
Riigikantselei Viru Keemia Grupp
Saare Wind Energy Välisministeerium
Lisa 3. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel
Avamere taastuvenergia strateegia
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
EAS Toetame liikumist taastuvenergia osakaalu suurendamiseni tarbimises ning taastumatute energiaallikate senises väiksemat Arvestatud.
(välisinvesteeringute kasutust. Välja toodud seisukohad on asjakohased, kui eesmärkide saavutamiseks oleks vajalik nende juurde lisada ka Siseriiklikud
keskus) täpsemad ajad ning näiteks ka vastutajad. Ehk n-ö teekaardi loomine (sarnaselt ELi tasandil vesiniku teekaardile, mille ettepanekud
loomist oleme varasemalt toetanud Eesti tasandil). Teekaart võiks sisaldada olulisimaid vaheetappe taastuvenergia ja ka teadmiseks võetud.
vesiniku kasutuselevõtu poole liikumisel. Selline eesmärgistatud tegevuskava looks eeldused ja oleks vajalik ka
välisinvesteeringute kaasamisel, sest annab investoritele kindlustunde ning investeeringu eelduseks olevate
tugifunktsioonide rajamise ajakavast.
Üks oluline osa Eesti avamere taastuvenergia strateegia väljakujundamisel on riikliku avamere tööstuspoliitika ja klastri
toetusmeetmete välja töötamine, mis looks aluse uuele tööstusharule avamere tuulikute ja nende komponentide tootmise
näol Eestis. Eesmärk antud poliitika väljatöötamisel võiks olla näiteks see, et vähemalt 50% Eestis rajatavatest avamere
tuulikutest on toodetud Eestis. Tuulikute tootmine kohapeal loob võimaluse kontrollida suurt osa meie rannikuala off-shore
industry väärtusahelat. See tagaks riigile maksimaalse majandusliku kasu avamere taastuvenergia ehitusel,
seadmete/komponentide tootmisel, aastakümnete jooksul teenindamise hooldustööde, varuosade tootmise, järgmiste
uute tuulikute tootmisel, utiliseerimise jne faasides. Tervikuna saame tuua Eestisse suure osas off-shore industry
väärtusahelast, mis tooks meie majandusse uusi teadmisi, kogemusi ning looks head võimalused kohalikel ettevõtetel
siseneda selle kogemuse pealt off-shore industry-sse oma tootearenduste, kaubaartiklite ja teenustega. Ideaalis võiks Eesti
toota aastaks 2030 tuulikuid koguvõimsusega 500MW. Antud tootmismaht tooks Eestisse 300M€ välisinvesteeringuid ja
looks hinnanguliselt 500 otsest ja kuni 3000 kaudset töökohta ja teeks käivet kuni 1 miljard eurot aastas. Seoses Läänemere
vähese tuuleenergeetika kaetused (v. a. lääne osa), on Eesti territooriumile suhteliselt hea tõenäosusega võimalik tuua
suurem tuulikute labade, mastide jne tehas asukohtadesse nagu Sillamäe sadam, Paldiski sadam jm. Suurte
konstruktsioonide tootmine on jätkuvalt suhteliselt tööjõumahukas ning Eestis on näiteks Narva piirkonnas pakkuda selles
osas hea konkurentsivõimega ja pikkade tootmistraditsioonidega tööjõudu. Selline väärtusahela riiki kinnitamise tegevus
aitaks tagada ka energiajulgeoleku sellisel moel, et meil on siinsete meretuuleparkide käitamiseks ja
komponentide/varuosade jne varustamiseks vajalik oskusteave ja tootmistaristu olemas. Lisaks on seda kõike võimalik ka
teistele lähiriikidele pakkuda.
Täna on Läänemere ida osa tuuleparkide teeninduspunkti suurimaks konkurendiks tõusnud Läti sadam Ventspils (+Riia
sadam), mis oma taristu võimekuse, sadamatasude, madala tööjõukulu, suure tööjõuvaliku jm tingimustega on võimeline
Eestil ära võtma kõik meretuulepargi ehituse, hoolduse ja seadmete/agregaatide tootmise äri. Mis omakorda paneb ohtu
nii vastava tootmismahu energiajulgeoleku kui ka majandusliku kasu neist meretuuleparkidest. Seetõttu tuleks väga
süsteemselt ja hoolikalt kindlustada, et tuuleparkide käitamise töökohad oleks registreeritud Eestisse ja sellealane
kompetents oleks meil energiajulgeoleku tagamise ja majanduskasvu seisukohast kindlustatud just Eestisse. Kui on võimalik,
tuleks nende oluliste töökohtade Eesti registreerimise kohustused ka tuuleparkide enampakkumise vms tingimustesse sisse
kirjutada.
Punkti 4.4 lõpuosas nimetatud väljaõppe vajadused võiks küsitud kombel siduda regionaalarenguga ehk kavandada see
suurima potentsiaaliga piirkonnale võimalikult lähedale, et võimaldada õpe siduda praktikaga parkide hooldamisel – TalTech
Kuressaare merenduskeskus oleks selleks sobiv koht. Selline lähenemine võimaldaks kõrgharitud/spetsiifilise
kvalifikatisooniga töökohtade loomist regioonidesse.
Saaremaal on täna edukalt opereeriv väikelaevaehituse kompetentsikeskus, mille kõrvale on lisaks planeeritud ka
meresaaduste väärindamise kompetentsikeskus. Nende arenduskeskustega on võimalik luua innovatsiooni ja uusi tooteid
nii vesiviljeluse kui off-shore tööstuse valdkondades alates innovaatilistest vetikatoitudest meie toidulaual kuni tarkade off-
shore industry töötajate igapäevatöö monitooringu lahendusteni. Neid kahte kompetentsikeskust on võimalik hiljem
ühendada ja luua näiteks kolmas üksus, mis keskenduks off-shore tööstuse agregaatide arendamisele meresumpadest
tarkade tuulepargi seadmete ja hooldusinseneri tööülikondadeni välja. Just selliste maailmatasemel konkurentsivõimeliste
kompetentsikeskuste arendamine Eesti kaugemates regioonides saabki toimuda kui tegutseme targalt jõudusid ühendades
ning väiksemate ja suuremate valdkonna tegijate vahel sünergiaid luues. Lisaks väikelaevaehitusele on võimalik luua Eesti
jaoks uued suuremahulised tööstusharud, sadade ja pikas plaanis ehk isegi tuhandete, ekspordile suunatud uute töökohtade
näol. Korraliku siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö korral oleme võimelised oma meredele ühiselt ära mahutama nii
julgeoleku tagamise, kaitsevõimekuse, looduskaitse, taastuvenergia pöörde ning maailmatasemel ettevõtlus- ja
innovatsioonialased tegevused.
Horisontaalse teemana, mida oleme ka varem välja toonud on mure seoses Eesti põhivõrgu nõrkusega Lääne-Eesti saartel.
Parimat tuule- ja päikeseenergia tootmise potentsiaali on raske kasutada (sh investeeringuid kaasata) liitumisvõimsuste
puudumise tõttu või liitumispunktide andmisel mandrile. ELi toetused merelistele piiriülestele võrguarendustele
võimaldaksid nendega katta ka Saare- ja Hiiumaa, täites sellega meie jaoks kaks eesmärki korraga. Paraku on aktiivsus
riikidevahelise merevõrgu rajamiseks madal. Seejuures on ka oluline vesiniku transpordipõhimõtete analüüs ja valikud ning
infrastruktuuri arendamine.
Lähtuvalt sellest, et seletuskirja leheküljel number 3 nimetatakse võrguarenduse esimeste töösuundadena Liivi lahe ja
Hiiumadala piirkonna ühendusi vastavalt Läti ja Soomega on võimalik piiriüleste arendustega mõjutada positiivselt ka teisi
Eesti piirkondi. Ühendus Ahvenamaale võiks rajada Saaremaalt üle Hiiumaa, kasutades selliselt CEF toetust ka meie saarte
varustuskindluse parandamiseks ja majandusarengu huvides.
Esimeste ülesannete hulgas võiks olla ka koostöö Rootsiga Kesk-Läänemere strateegilise merekaabli rajamiseks riikide
suurimate saarte Saaremaa ja Gotlandi vahel (Gotland on juba kahe kaabliga mandri-Rootsiga ühendatud). Näiteks hetkel
pakub Rootsi instituut võimalust küsida ühise ELi taotluse ettevalmistamiseks omaosaluseta kuni 50 tuhat eurot toetust.
Näiteks Svenska Kraftnät, Elering ja AST koostöös võiks selline projekt olla vägagi potentsiaalne ning sellise stsenaarium
korral oleks riikidevahelise ühenduse alguspunkt Lihula 330 kV alajaamas, mis võimaldab EL toega viia 330 kV liini üle
Saaremaa kolme riigi rajatava ühendusalajaamani mis võiks asuda Sõrves. Selliselt on Eestis kindlustanud
konkurentsivõimelised liitumistingimused mereala planeeringus näidatud suurimal meretuuleenergia alal. Selline lahendus
panustab saartel majandusarengusse ning varustuskindlusesse ning tagab ka Eestile energiajulgeoleku.
Oluliseks teemaks on ka vesinik – nagu eelnevalt välja toodi, oleks vajalik Eestis vesiniku teekaardi loomine ja antud sektori
arendamine. Mõistlik oleks Eesti tulevane vesiniku strateegia ja avamere taastuvenergia strateegia võimalikult vara
ühendada kui see 2021/2022 valmib.
Seletuskirja punkti 4.2 viimases lõigus peetakse vajalikuks riikidevahelist koostööd vesinikuturu loomisel. Sellise fookuse
puhul on oluline arvestada, et on Eestil on näiteks Kihnust lõunas merepargi projekti raames võimalik vesiniku tootmist ja
kasutusse võtmist (ka Rail Baltic’ul) käivitada sõltumata piiriülesest koostööst, kasutades Pärnu sadamat logistikasõlmena,
mis saab teenindada ka vesiniku ekspordi potentsiaali. Ehk vesinikuturu loomisel on oluline arvestada meie
konkurentsieeliste loomist.
Punktis 4.3 peetakse vajalikuks Euroopa Komisjoni soovitusi riikidevaheliste lepingute väljatöötamiseks. Halduskoormuse
vähendamiseks ja protsessi kiirendamiseks oleks otstarbekas lähtuda ka senisest praktikast – lisaks pikale koostööle
Põhjameres on väga aktiivne piiriüleste võrguühenduste loomine ja hübriidparkide rajamine Lõuna-Läänemerel (nt
Bornholmi projekt). Komisjonilt soovituste ootamise asemel pakuvad nimetatud näited kiiret meie oludesse kohandamise
võimaldamist. Näiteks MKMil ja Eleringil võiks olla sellisele teabele ligipääs – teadmise jagamiseks ning kogemuste
vahetamiseks oleks valmis ka EAS väiteks ühisürituste või veebikonverentside korraldamiseks. Sama punkti lõpposas
mainitud kogukondade vastasseisu ületamisel muutub eelnevalt pakutud merevõrguühenduse rajamine üle saarte osalt
iseenesest kompensatsioonimeetmeks, kus ranniku elanikkond saab visuaalse häirituse korvamiseks oluliselt paranenud
võrguühenduse, sh ka saartel uute taastuvenergiavõimsuste rakendamiseks. Lisaks on alati võimalik eelpoolnimetatud
projektide parimatest praktikatest leida täiendavaid meetmeid. Rahvusvahelise saarte toetusvõimaluste raames saaksid
meie saared osa algatustest energiasõltumatute saarte (nt Samsø Taanis) suunas liikumiseks, mida hetkel takistavad eespool
mainitud puuduvad liitumisvõimalused. Merevõrguga ühenduste rajamine üle saarte teenib Eesti jaoks nii Eesti kui välismaa
kapital loodavate tööstusinvesteeringute ja seda toetava ettevõtluse huve ja lisaks muutub liitumishind võrreldavaks teiste
Läänemere riikidega. See aitab osaliselt lahendada saarte elanike vastasseisu, sest pakub neile varustuskindlust ja
töökohtade loomise arenguvõimalusi. Tänane varustuskindlus ei suuda tagada voolu stabiilsust ja takistab sellega
ettevõtluse arengut. Näiteks seisab Hiiumaal Kõrgessaarel suur hoonekompleks, kuhu ilma võrguvõimenduseta investorit
saada on ebareaalne. Sellised näiteid on veel teisigi.
Üks oluline tegur Eesti rohepöördes/rohelisele energiale üleminekus on ühiskonna võrdne kohtlemine ning keskvalitsuse
juhtroll selle võrdsetel alustel kohtlemisel ning kohalike kogukondadega suhtlemise vedamisel. Nimelt Ida-Virumaa kohalik
kogukonna elukeskkond ja sealne looduskeskkond on senise Üle-eestilise energiavarustamise tõttu pidanud palju
kannatama. Aastakümnete jooksul on reostatud suur hulk Ida-Virumaa põhjaveest ja õhu kvaliteet, mis on põhjustanud
pikaajalisi vahetuid kahjustusi nii loodusele kui inimeste tervisele. Tänu Eesti rahva põlevkivil põhineval energiavarustamise
põhisüsteemile, mis paikneb peamiselt Ida-Virumaal on Eesti tänaseks teine kõige suurema süsinikuheitmetega riik
Euroopas. Kui vaadelda, mis hüved on võetud Ida-Virumaa kogukonnalt terve Eesti põlevkivist elektrienergia varustamise
nimel ja mis hüved võetakse Lääne-Eesti ranniku elanikelt tuuleenergiale ülemineku nimel ära, siis need on võrreldamatud.
Lääne-Eesti rannikurahvas on nautinud privileegi kauni merevaatega maad omada pikka aega ja see on hüve, mis on kogu
Eesti rahva oma ehk siis meri ja merevaade on meie kõigi vara, mida saavad igapäevasel nautida vaid osa selle omanikest.
Kui see privileegi ära võetakse (umbes 20km ranniku äärest rajatakse tuulikud, mis nii kaugelt paistavad visuaalselt õhukese
valge ribana ja muidu müra/reostust ei teki kogukonna territooriumile), siis ei saa seda kuidagi võrrelda Ida-Virumaa
kogukondadelt ära võetud puhta ja tervisliku elukeskkonna hüvega, millel on olnud otsesed kahjustused nende tervisele ja
elukvaliteedile. Segamatu merevaade on olnud lisaprivileeg rannikurahva jaoks, mida enamik teisi kogukondi pole saanud ja
Ida-Virumaa looduskahjustused on olnud ära võetud privileeg, mida teised Eesti elanikud on saanud kõik võrdselt nautida.
Seega eetilisest vaatenurgast ei ole korrektne rannikurahval merevaate privileegi marginaalse muudatuse tõttu (ja veel
sellise 20km kauguse pealt) sekkuda meretuuleparkide rajamisse, mis takistaks ametliku EU kliimakatastroofi ajal Eesti
rohepööret ning rahvusliku energiajulgeoleku tagamist. Sellise takistava ja aeglustava sekkumise vältimiseks peaks
keskvalitsuse tasemel loodama vastava kord ja üleminekut juhtiv kommunikatsioon.
Kokkuvõtvalt tuleb tuuleenergiale kui põhilisele elektrienergia allikale üleminekul kinnistada Eestisse võimalikult suur hulk
sellega seonduvat ettevõtlust ja töökohti (tuulikute komponentide tootmine, hooldamine ja uute tooteartiklite loome,
tagada energiavarustatus ka Lääne-Eestis) ning paralleelselt oleks samade tegevustega tagatav ka suurem energiajulgeolek.
Merevõrgu liitumispunktid Lääne-Eestis annaksid suure tõuke sealse piirkonna töökohtade loomisele ja keskmise palga
kasvule ning tooksid sh juurde ka tootearenduse jm tegevusi ning tagaks suurema energiajulgeoleku. Energiapöörde
elluviimisel kiirel ja õigeaegsel elluviimisel on väga oluline keskvalitsuse juhtroll kohalike kogukondade kommunikatsioonis
ja kodanike võrdse kohtlemise tegevustes.
Eesti Elektritööstuse Liit Liidu põhilised kommentaaride on järgmised: Siseriiklikud
1) Tuulest elektrienergia tootmise (s.h. avamerel) kõige üldisemaks piiranguks on kaitsejõududest lähtuv kõrguse piirang ettepanekud
tuulikutele. Liiduna ei näe me perspektiivi kaitsejõududele vajalike lisaradarite ostu ja ülalpidamise finantseerimise teadmiseks võetud.
üleviimises tuulest elektrienergia tootjatele (ei maismaal ega avamerel). Tuulepargid on rahvusvahelises konkurentsis
teiste elektrienergia tootjatega ning kui Eestis lisatakse tuulest elektri tootmisele siseriiklikud lisakulud siis väheneb Eesti
rahvusvaheline konkurentsivõime ning tuulepargid ehitatakse teistesse liikmesriikidesse. Liit teeb ettepaneku korraldada
radarite ehituse rahastamine Euroopa Liidu vahenditest ning riigieelarvest.
2) Kohalike elanike ja kogukondade vastuseis meretuuleparkide rajamisele põhineb kohaliku kasu ebamäärasusel või
puudumisel. Liit näeb lahendusena seaduse alusel korraldatavas kohaliku kasu süsteemis, mis loob kohalikes elanikes ja
kogukondades piisava motivatsiooni toetada meretuuleparkide rajamist. Kohaliku kasu süsteem peab arvestama nii KOV
motivatsiooni kui ka arendustest mõjutatud kohalike elanike reaalset proportsionaalset motiveerimist.
3) Riik kui õigusruumi looja saab ja peab looma õiglase konkurentsiolukorra meretuuleparkide arendajatele. Riik ei tohiks
arendada ettevõtetega konkureerivaid meretuuleparke vaid looma selge ja prognoositava ettevõtete arendatavate
meretuuleparkide konkureerimise reeglistiku kus võidab kõige väiksemate kuludega meretuuleparke arendada ja käitada
suutev ettevõte. Selleks peab riik avaldama konkursside tingimused pikalt ette, et oleks tagatud investeerimiskindlus ja
õiguskindlus.
4) Elektrituru regulatsioonid Eestis ei ole täna sobilikud suuremahuliste meretuuleparkide jaoks. Liit teeb ettepaneku,
peale Euroopa Liidu elektri siseturu direktiivi ülevõtmist 2021 aasta alguses, ette välja töötada koos turuosalistega
ajavahemikul 2021-2022 meretuuleparkide jaoks regulatsioonide uuendamise muudatuste pakett.
5) Liit juhib tähelepanu asjaolule, et meretuleparkidest tekkivad kulusid ei tohi kanda taastuvenergia tasu arvestusse
kuivõrd selline tegevus vähendab suuremahuliselt Eesti majanduse ja tööstuse konkurentsivõimet elektri lõpphindades.
Hetkel on näha, et taastuvenergia tasu lähiaastatel suureneb ning ka vähempakkumised ega toetusskeemist
väljalangemised seda ei kompenseeri.
Samuti peab riik tagama, et meretuuleparkide elektrivõrguga ühendamise kulud (liitumiskulud) ei suurendaks
võrguteenuse hinda Eestis. Liit teeb ettepaneku, et meretuuleparkide arendamisega seotud otseste ja kaudsete kulude
ning tulude kommunikeerimiseks avalikkusele tuleb riigis sisse seada eraldi arvestus ja regulaarne aruandlus. Antud
tegevus loob avamere taastuvenergia arendamisele läbipaistvuse ning annab ka selguse põhivõrgu investeeringute
eesmärgipärasuse kohta.
Eesti Energia AS ja Käesolevaga leiate Eesti Energia AS ja Enefit Green AS vastused MKM poolt 27. novembril 2020 esitatud alljärgnevatele Arvestatud.
Enefit Green AS küsimustele: Siseriiklikud
1. Millised peaksid teie arvates olema lähiaastate Eesti peamised eesmärgid ja tegevused, et kiirendada ettepanekud
meretuuleenergia kasutuselevõttu kulutõhusal viisil nii lühi kui keskpikas perspektiivis, et tagada süsinikuvaba kuid teadmiseks võetud.
ka turupõhine energiamajandus? Palun põhjendage oma seisukohta.
1.1. Meretuuleparkide arendamiseks õiglase konkurentsiolukorra loomine Eestis.
Kuna meretuuleparkide arenduste puhul on tegemist väga aja- ja ressursimahukate ettevõtmistega, siis selleks et
need projektid saaksid ellu viidud on investori jaoks kõige olulisem õiguskindlus ja perspektiivi püsimine. Sellest
tulenevalt peaks riik esimese prioriteedina lahendama meretuuleparkide arendamisel energia- ja kliimakava
kinnitamise järel kujunenud ebaõiglase konkurentsiolukorra. Enne energia- ja kliimakava kinnitamist arendasid
ettevõtted meretuuleparke oma kuludega. 2019. a. seisuga oli selliseid projekte arendamisel 2,5 GW ning
planeerimisel 5 GW ehk mahus, mis ületab kuni 5 korda Eesti elektritarbimise keskmist koormust. Hoolimata
ettevõtete, sh nii kohalike kui rahvusvaheliste poolt arendatavate projektide väga suurest mahust sätestati Eesti
energia- ja kliimakavas, et riik hakkab veel lisaks eelarendama meretuuleparkide projekte riigi ja Euroopa Liidu
vahenditega.
Selline otsus seab ettevõtete poolt praeguseks kaugemale arendatud meretuulepargid konkurentsis halvemasse
olukorda, kuna riigi võimalikke uusi projekte hakatakse ette valmistama riigi ja toetama EL vahenditega ning neile
kavandatakse ka lisaks muid eelisõigusi näiteks võrguliitumisel ja loamenetlustes (vastavad ettepanekud on
esitatud Ehitusseadustiku eelnõus).
1.1.1. On tõsine oht, et konkurentsiolukorra korrastamata jätmine lükkab meretuuleparkide valmimist Eestis
edasi, mitte ei kiirenda seda, sest sellega kaasneb arendajate jaoks nii õiguslik ebakindlus kui ärilise
perspektiivi küsitavus. See omakorda tähendaks, et algaval EL eelarveperioodil 2030 kliimaeesmärkide
täitmiseks saada olevad märkimisväärsed EL vahendid jäävad Eestile kättesaamatuks või rakendamata, sest
erinevalt edasijõudnud projektidest pole täna veel alustamata projektide ellu viimine enne 2030 aastat
realistlik.
1.1.2. Ebaõiglases konkurentsiolukorras läbiviidud konkursid on lihtsasti vaidlustatavad ja nende tulemusi saab
tühistada. Õiglast konkurentsi tagav turuolukord tekitab meretuuleparkide arendajates motivatsiooni
valmistada ette võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kuludega meretuulepark.
1.1.3. Riik peaks kiiresti avaldama tingimused, millele peavad vastama 2023. a taastuvenergia vähempakkumisel
kvalifitseeruvad pakkumised (sh. meretuulepargid). 2023. a. toimub viimane riigi poolt planeeritud
vähempakkumine. Meretuuleparkide arendajatel on vaja teada riigi poolt kehtestatavaid tingimusi, mille
täitmisel saab meretuulepark osaleda viimasel riigi planeeritud tehnoloogianeutraalsel vähempakkumisel.
1.1.4. Riik peaks kiiresti avaldama meretuuleparkide tehnoloogiaspetsiifilise vähempakkumise ajakava ja
tingimused, kui riik kavandab sellist vähempakkumist enne 2030. aastat läbi viia. Tehnoloogiaspetsiifilise
vähempakkumise võimalus on mainitud riiklikus energia- ja kliimakavas.
1.1.5. Kui meretuuleparkide tehnoloogiaspetsiifilise vähempakkumise korraldamine lükatakse edasi põhjusel, et
riik ei saa oma arendatavaid ja ettevõtete meretuuleparkidega konkureerivaid tuuleparke varem valmis, siis
tuleks meretuuleparkide vähempakkumised jagada kaheks. Esimene meretuuleparkidele suunatud
vähempakkumine tuleks korraldada ettevõtete arendatud tuuleparkidele juba 2023-2024. a. Hiljem
toimuvatel konkurssidel saaks aga riik pakkuda ettevõtetele riigi poolt eelarendatud alasid meretuuleparke
ehitamiseks ja opereerimiseks.
1.2. Meretuuleparkidele sobiva regulatsiooni kujundamine Eestis.
1.2.1. Minimaalselt vajaliku elektri tarbimise turumahu tagamine.
Meie hinnangul on Eesti ja Läti eraldivõetuna meretuulepargi jaoks liiga väikese elektri siseturu nõudlusega
riigid (aasta keskmiselt mõlemad alla 1000 MWh/h), et ühe riigi hinnapiirkonnaga ühendada riigi energia- ja
kliimakavas mainitud suurusjärgus meretuulepargi projekte. Selleks, et nii väikese siseturuga riikide
hinnapiirkondadega oleks majanduslikult põhjendatud ühendada kaasaegseid kuluefektiivseid
meretuuleparke, tuleb võimalikult kiiresti valida üks kahest turumahu suurendamise suunast:
A) Ühendada Eesti, Läti ja Leedu hinnapiirkonnad üheks Balti hinnapiirkonnaks. Sellisel juhul saab
meretuulepargi arendaja valida, kas meretuuleparki on otstarbekas paigutada Eesti, Läti või Leedu
rannikumerre.
B) Luua Eesti ja Läti rannikumerre eraldi meretuulepargi hinnapiirkond, mis on põhivõrguettevõtja
elektrikaablitega ühendatud nii Eesti kui ka Läti elektrituru hinnapiirkondadega. Eesti ja Lätiga ühendatud
kaablite summaarne ülekandevõimsus peaks olema suurem kui meretuulepargi hinnapiirkonnaga
ühendatud tuulikute maksimaalne tootmisvõimsus. See tagaks meretulepargi arendajale, et tema
toodangul on turgu.
1.2.2. Ettevalmistatav mereala planeering ei tohiks välistada meretuuleparkide rajamist kohtadesse, kus
piiranguid on võimalik kõrvaldada mõistlike kuludega enne 2030. aastat. Eesti mereala planeering peaks
näitama potentsiaalseid meretuuleparkide ehitamise alasid vähemalt kuni 2040. aastani. Lühema
perspektiiviga riiklik planeering ei toetaks Läänemere merevõrgu rajamise visiooni. Meretuuleparkidele
sobivateks aladeks peaksid jääma ka need asukohad, kus Kaitseministeerium tänasel hetkel ei luba
meretuuleparki rajada vaid kõrguse piirangu tõttu. Näiteks väike osa Loode-Eesti MTP hoonestusloa
taotluses toodud alast.
Mereala planeering kehtestatakse pikemaks perioodiks kui kulub kaitseministeeriumi kõrguse piirangu
kõrvaldamiseks vajalike investeeringute tegemiseks, seega ei ole mõistlik riiklikus planeeringus välistada
meretuuleparkide jaoks looduslike tingimuste osas sobivaid asukohti, kus riik saab Kaitseministeeriumi
poolt täna kehtestatud kõrguse piiranguid investeeringute abil kõrvaldada. Mereala planeeringus tuleks
Kaitseministeeriumi kõrgusepiirang sätestada ajutise piiranguna.
Kui mereala planeeringus välistatakse kõik praegu Kaitseministeeriumi kõrgusepiirangute tõttu
tuuleparkide ehitamiseks keelatud alad, siis peab isegi kõige väiksemas ulatuses piirangu vähenemise järel
nendele aladele algatama uue Riigi eriplaneeringu, mis oleks administratiivse koormuse mõttes ebamõistlik.
1.2.3. Regulatsioonis tuleks siduvalt sätestada, kuidas riik võib tulevikus meretuuleparki tarbimisega ühendavate
elektrikaablitega ühendada uusi meretuuleparke. See annab arendajale projekti finantseerimiseks vajaliku
kindla informatsiooni, kuidas tulevikus lisanduvad tootjad tekitavad olemasolevale tootjale piiranguid
võrguühendusega liitumisel tagatud võimsuse kasutamisel.
1.2.4. Elektri salvestamise regulatsiooni loomine Eestis, mille alusel tekib usutav võimalus investeerida
suuremahulistesse elektri salvestamise seadmetesse. Käesoleval hetkel on elektri salvestamiseks vajalik
minimaalne regulatsioon olemas vaid Leedus, mistõttu on sealsetel meretuuleparkide arendusprojektidel
oluline eelis.
1.2.5. Sätestada Eesti regulatsioonis detailselt, milline osa meretuulepargi ja elektrivõrgu vahelise ühenduse
väljaehitamise kulust jääb põhivõrguettevõtja kanda, tuginedes uues EL mereenergeetika strateegias
sätestatud põhimõtetele.
1.2.6. Meretuuleparkide makstavate võrgutasude kehtestamise pikaajalised põhimõtted tuleb Eesti regulatsioonis
ametlikult fikseerida (näiteks, kas meretuulepark peaks üldse maksma võrgutasu; kui peab, siis milliste
teenustena, kas aja, MW ja/või MWh eest ning kui palju). Sellega saab vähendada riski, et peale
investeerimisotsuse tegemist muudetakse võrgutasude põhimõtteid ja meretuulepargi makstavate
võrgutasude muutus tekitab tulepargi omanikule olulist kahju.
1.3. Peale õiglase konkurentsi ning õigusselguse ja -kindluse tagamist peaks riigi kolmandaks prioriteediks olema
merekaablite/võrguühenduste tehniline kavandamine esmalt koostöös Eesti ja Läti süsteemihalduritega viisil,
mis arvestaks nii tänaste edasijõudnud meretuuleparkide arendusprojektide kui ka võimalike tulevaste arenduste
ühendamist.
1.4. Avaldada riigi poolt eelarendatava meretuulepargi arendaja leidmise konkursi ajakava ja detailsed tingimused
võimalikult varakult, et ettevõtted saaksid hakata vähempakkumisel osalemiseks ettevalmistusi tegema.
1.5. Avaldada Eleringi rajatava merekaabli trassikoridori asukoht, võimsus, rajamise ajakava ning liitumise ja
kasutuse tingimused võimalikult varakult, et ettevõtted saaksid tehnilisi ja rahalisi tingimusi arvestada
vähempakkumiseks ettevalmistuste tegemisel.
2. Mis on peamised takistused, mis ei võimalda seatud eesmärkideni jõudmist? Palun põhjendage oma seisukohta.
2.1. Peamisteks takistusteks on eeltoodud vajalike muudatuste tegemata jätmine või vaid osaline elluviimine.
2.2. Lisaks on meretuuleparkide arendamine kavandatud Balti riikide Venemaa elektrisüsteemist lahtiühendamise
eelsesse aega. Igasugune riskide realiseerumine Venemaa sünkroonalast lahtiühendamise käigus tõstab
meretuulepargi rajaja riske ning võib kallutada investoreid investeerima maismaal asuvatesse väiksema riskiga
projektidesse.
2.3. Lisaks võib meretuuleparkide Eesti rannikumerre ehitamist takistada Eestis seadusega kehtestatud kõrge
mereala hoonestusõiguse tasu, mis tekitab arendajale oluliselt suuremat kulu kui võrreldavad tasud
naaberriikides. Eesti riiklik hinnakujundus võib osutuda konkurentsivõimetuks.
2.4. Planeeringute venimine vaidlustuste ja kohtuasjade (sh. rahvusvaheliste kohtuvaidluste tekitamise tõttu) tõttu
meretuuleparkide rajamist takistada soovivate huvigruppide poolt.
3. Millised on peamised mõjud (majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, riigi julgeolekule ja välissuhetele,
regionaalarengule, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, sotsiaalvaldkonnale) mis avalduvad ning
millega kindlasti peaksime arvestama sh tooge näiteid
Meile ei ole teada ühtegi olulist meretuulepargist tuleneva mõju, mida ei hinnata konkreetse tuulepargi keskkonnamõjude
hindamise käigus ning mida tuleks arvestada väljaspool konkreetse meretuulepargi mõjude hindamist.
Eesti 1) Eesti lähiaastate peamised eesmärgid ja tegevused, et kiirendada meretuuleenergia kasutuselevõttu kulutõhusal viisil Arvestatud.
Keskkonnaühenduste nii lühi kui keskpikas perspektiivis: Siseriiklikud
Koda Toetame Euroopa Komisjoni plaani suunata ja toetada kestliku avamere taastuvenergia ulatuslikumat ning kiiremat arengut ettepanekud
Euroopas, et saavutada taastuvenergia varustuskindlus. Arvestades aga arendustegevuste eesmärke, energiasõltumatus teadmiseks võetud.
möödapääsmatut keerukust ja mõningast ennustamatust, tuleks paralleelselt vaadata ka võrrandi teist poolt ehk tegeleda
tarbimise juhtimisega. Et tootmise ja tarbimise suunad saaks olla kooskõlas, peaks avamere tuuleparkide tootmisvõimsusi
väljendama protsendina Eesti tarbimisest, mitte absoluutarvudena. Nt on oluliselt paindlikum saavutada eesmärki “100%
taastuvenergia kasutamine” (sõltub nii tootmisest kui tarbimisest), kui “8,4 TWh/a taastuvenergia tootmine”. Kui peamisteks
eesmärkideks on saavutada riiklik energiasõltumatus ning varustuskindlus, peaks Eesti seisukohtades vähendama fookust
energia ekspordile, kuivõrd Vabariigi Valitsus on põlevkivienergeetikat kaitstes varustuskindlusele viidates väljendanud, et
avatud energiaturgu ei saa usaldada - see peaks lisaks energia impordile kehtima ka ekspordi osas.
2) Peamised takistused, mis ei võimalda seatud eesmärkideni jõudmist:
Kui eesmärgiks on Eesti vajadustest mitmekordselt suurema energiakoguse tootmine, võib osutuda võimatuks järgida
mittekahjustamise ( do no significant harm ) põhimõtet, kuna avameretuuleparkidel võivad olla ümbritsevale keskkonnale
suured kahjustavad mõjud (pikemalt järgmise punkti all).
Avamere tuuleparkide edukal arendamisel on ülioluline teha ka koostööd kohalike kogukondadega. Hetkel seletuskirjas olev
lause "Kohalike kogukondade õigeaegne kaasamine ning vajaduse korral kogukonnale kompensatsioonimeetmete
väljatöötamine" jätab võimaluse, et arendajate arvates “õige” aeg on alles protesessi lõpus ning kopmentatsioonimeetmete
järgi polegi vajadust. Eesti peaks selles osas olema resoluutsem
- kogukondi peab kaasama protsessi alguses ning kompensatsioonimeetmed või projektides osalemise võimalused peaks
olema kohustuslikud. Vastavad võimalused vajavad Eestis väljatöötamist, sh seadusandlikul tasandil, soovitusi selleks pakub
nt Poliitikauuringute Keskus Praxise 2020. aasta kohaliku kasu instrumentide analüüs.
Rohkem kriitilist tähelepanu tuleks pöörata seletuskirjas mainitud tehnoloogiliste lahenduste, nt vesiniku, võimalikele
negatiivsetele mõjudele. On selge, et tuuleparkide toodetud energiat peab kuidagi salvestama, aga vesiniku kõrval on ka
odavamaid ja tehnoloogiliselt küpsemaid alternatiive (nt pump-hüdro akumulatsioonijaamad).
Projektialade väljavalimine ja üksikute projektide arendamine, sh eeluuringute läbiviimine, kaasamine jm. on täna
ettevõtjate initsiatiiv, kus riigi ametkonnad menetlustes jõudumööda tingimuste esitamisega osalevad. Samas puudub kõiki
meie merealale rajatavaid tuuleparke hõlmav kokkulepe eeluuringute minimaalselt vajalike teemade nimistust, uuringute
minimaalselt aktsepteeritavatest mahtudest, rääkimata metoodikastandarditest. Need lepitakse kokku iga kavandatava
tuulepargi puhul mõjude hindamise menetluses, kuid ilma ühtse lähenemiseta. Tulemuseks on “säästu-uuringutel”
tuginevad ebapiisava kvaliteediga projektiarendused, mis ei jõua teostumiseni või takerduvad aastateks. Lahendus on
riigipoolne selgem regulatsioon ja ühtsete nõuete kehtestamine. Võimalik, et veel tulemuslikum oleks projektide arendamise
varaste etappide läbiviimine riigi juhtimisel ja finantseerimisel ning hilisem (enamusosaluste) võõrandamine
enampakkumistel.
3) Peamised mõjud, millega kindlasti arvestada:
Otsesed kohalikud mõjud - Ebasobivasse asukohta rajatud tuulepargid võivad tõsiselt kahjustada mereimetajaid
(impulssmüra, elektromagnetvälja võimalik mõju) ning linde ja nahkhiiri (elupaikade kadumine, kokkupõrkeoht,
barjääriefekt rändel, barotrauma). Halvemal juhul võib lisasuremus olla piisavalt suur ohustamaks populatsioonide
elujõulisust. Oluline on adekvaatselt hinnata lisanduvate tootmisvõimsuste kumulatiivset mõju asurkondadele nii riikide (n
Eesti) merealade kui veelgi olulisem - kogu Läänemere mastaabis.
Kaudsed mõjud - olenevalt ELi edasisest maavarapoliitikast võib tuuleenergeetika arengust tulenev suurenev nõudlus
haruldaste muldmetallide järele mõjutada tugevalt Eesti ja Euroopa või kolmandate riikide elukeskkonda, kuna
mitmekordistub surve kaevandustegevuse laiendamiseks. Seletuskirjas on taastuvenergeetika tarneahelaid küll põgusalt
mainitud, kuid seda osa tuleks rohkem avada - kogu taastuvenergeetika elutsüklit planeerimata võib see sektor teha
loodusele lõpuks rohkem kahju, kui kasu (viide vastavale teadustööle - https://www.nature.com/articles/s41467-020-
17928-5).
Eesti Eestis on põhilisteks taastuvressurssideks biomass, päike ja tuul. Võttes arvesse meie laiuskraadi ning päikese ja tuule Arvestatud ja
Vesinikutehnoloogiate potentsiaali siis Eesti jaoks on just tuul potentsiaalikaim ressurss taastuvenergia kulutõhusaks aastaringseks tootmiseks teadmiseks võetud.
Ühing
mille kasutamist on võimalus märkimisväärselt suurendada. Peame oluliseks hübriidmerevõrgu rajamist kus elektri ja
gaasitaristu üksteist täiendavad ja sünergiat tekitavad.
Eestis on merel tuuleparkide arendushuvi üles näidatud 13 GW ulatuses.
1. Suuremahuline meretuuleenergia tootmine võimaldab mitte ainult mitmekordistada avamere taastuvenergia potensiaali
vaid see käivitab avamerel energia- ja vesinikumajanduse. Vesiniku tootmine võimaldab jätkata tuulest energiatootmist
aegadel kui elekturu hind madal ja elektritootmine on vähetasuv. Ilma gaasitrassi rajamiseta ei ole suuremahuline
vesinikutootmine võimalik.
2. Planeerimine. Integreeritud merevõrgu regionaalne planeerimine, võttes kohe algselt arvesse potentsiaalsete
tuuleparkide koguvõimsuse ja ühendused maismaaga, nii gaasi, kui ka elektrivõrkudega. Hilisemad muudatused/täiendused
merevõrgu planeeringusse toovad kaasa täiendava aastatepikkuse ajakulu ja miljonitesse ulatuva lisamaksumuse. Kohe
algselt vajalik analüüsida mereparkide arendamisel elektrikaablitele ja/või, vesinikutorude kasutamist ja seda juba koos
keskkonna- ja majandusmõjude hindamisega ja trassikoridoride planeerimisega. Tuuleparkide arendamisel võib saada
takistuseks just Merealade planeering, kuna algses planeeringus pole vesiniktorudega arvestatud. Avamerel toodetud
elektri ja vesiniku ja maismaal asuvate energiavajaduste kasutamiseks on mitmeid mudeleid, mille rakendamist on vajalik
analüüsida:
a. Radiaalühendusega gaasi/elektri võrk (Radial grid)
b. Võrkühendusega gaasi/elektri võrk (Meshed grid)
3. Gaasivõrgu kasutamine vesiniku kui energiakandja transportimiseks on kulutõhusam võimalus kui energia transportimine
kõrgepinge kaablites. Näiteks gaasitrassi Baltic Connector energia ülekandeks tehtud investeering on 6 korda odavam
võrreldes elektri ülekandeks rajatud Estlink2’ga. Energia ekspordivõimekuse tekitamiseks vesinikuna on vajalik ühendus
Euroopaga gaasivõrguga ja näiteks kesk-euroopa Hydrogen Backbone’iga.
4. Energiasüsteemide integreerimine Vesinikul saab olema suur roll taastuvenergia tõhusal integreerimisel
energiasüsteemi. Tulevase avamere taastuvenergia strateegia kontekstis tuleks eriti eelistada vesiniku võimet suurendada
elektrivõrgu paindlikust ja seda kasutada hoovana avamerel kasutatavate taastuvate energiaallikatele eeliste saamiseks.
Taastuvenergia ja vesinik kui energiakandja on fundamentaalsed ja üksteisest sõltuvad nind teineteist täiendavad ehituskivid
Euroopa energiasüsteemi süsinikneutraalseks muutmisel. Avamere taastuvenergiaid ja nende tootmist ei saa käsitleda ilma
vesiniku pakutava integratsioonipotentsiaalita. Maagaasivõrkude dekarboniseerimist, samuti puhaste energialahenduste
kasutuselevõttu ja nende integreerimist lõppkasutusse, nagu saastevaba tööstus ja transport.
5. Lisandväärtuse loomine tuuleenergiast väärindades tuuleelektri salvestatud energiaks so. vesinikuks, mida saab hoida
salves nii lühi, kui pikaajaliselt ning seejärel seda kasutada sobilikul ajal, kohas ja otstarbel.
6. Sesoonne salvestus läbi suvise päikeseenergia vesinikku salvestamisena näiteks kesk-euroopa soolakoobastes. Eesti
suuremahulise vesinikutootmise bottleneck on kohaliku konkurentsivõimelise salvestusvõimaluse puudumine, seda
probleemi lahendaks ühendus gaasitaristuga.
7. Power2Gas võimaldab energiat salvestada suurtes kogustes ja pika aja jooksul pakkudes võrgule täiendavat paindlikkust.
Lisaks on Eestis olemas rohelise süsiniku, s.t. biomassi ressurss, mida saab rohelise vesinikuga (elektrolüüsil toodetuga)
sidudes kasutada sünteetiliste roheliste kütuste tootmiseks, samuti vesiniku keemiliseks salvestamiseks. Viimane on oluline
just seetõttu, et Eestis puudub võimalus suures mahus odavalt vesinikku salvestada, kuna puuduvad nii soolakoopad kui ka
kasutatud nafta/gaasimaardlad.
8. Merendussektorist saab peamine partner avamere taastuvate energiaallikate ja vesiniku vahelise sünergia
realiseerimiseks. Nimelt saab avamerel toodetud vesinikku laevadega transportida sõlmpunktidesse nagu sadamad, mis
tarbivad vesinikku oma infrastruktuuris, pakuvad punkerdamisteenust ja jaotavad ja ladustavad vesinikku ja läbi rajatavate
terminalide pakuvad seda sisemaiseks tarbimiseks surugaasina. Vesinikkütusel töötavad laevad toovad kohale meeskonna
avamereplatvormidel tuulikute hoolduseks. Samuti võivad need platvormid pakkuda laevadele punkerdamisteenust
vesinikuga.
Eesti rajatavad Meretuulepargid asuvad laevaliikluse sõlmpunktis, siin on võimalik
Eestil regionaalne vesinikupunkerdamise turg haarata. (MarineTraffic)
Kaitseministeerium Merele kavandatava tegevusega ei tohi kahjustada riigikaitse toimevõimet. Eeskätt hõlmab see riigikaitseliste radarite Arvestatud.
töövõimet ja kaitseväe väljaõpet harjutusaladel. Samuti segavad meretuulepargid madalalt lendavaid õhusõidukeid,
eelkõige mehitamata õhusõidukeid, ning elektrituulikute poolt emiteeritavad elektromagnetlained võivad segada
õhusõidukitel oma asukohta ja kõrgust määrata (häirida GPS ja GNSS satelliitnavigeerimissüsteeme). Kaitseministeerium on
eeltoodu tõttu seisukohal, et merealadele tuuleenergiat kavandades koostööd kaitseministeeriumiga alustada võimalikult
varases etapis, selgitamaks välja võimalused tuuleenergia arendamiseks ja hoidmaks ära võimalik negatiivne mõju
riigikaitsele.
Keskkonnaministeerium Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/20-02545 esitab Keskkonnaministeerium ettepanekud Eesti seisukohtadeks Osaliselt arvestatud ja
ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil kohta. Palume teadmiseks võetud.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil arvestada Vabariigi Valitsusele esitatavas seletuskirjas ja otsuse eelnõus
järgmiste seisukohtadega.
1. Toetame Euroopa Liidu strateegiat avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise
eesmärgil. Strateegia koostamisel ja rakendamisel peame väga oluliseks, et Euroopa Liidu tasandil oleksid erinevad
strateegiad ja poliitikad teineteist toetavad ja sidusad, võimaldades paremini jõuda seatud eesmärkideni. Peame
oluliseks, et tuuleparkide rajamisel lähtutaks asjakohastest keskkonnakaitse nõuetest ning rakendataks meetmeid
elurikkuse kaitseks ning taastamiseks.
Selgitus: Strateegia koostamisel tuleb kindlustada, et see on sidus kõikide Euroopa rohelise kokkuleppe strateegiate ja
eesmärkidega ning hõlmab muuhulgas ka kõiki merekeskkonna seisundit mõjutavaid valdkondi. Neid valdkondi on lisaks
merestrateegiale ja merenduspoliitikale väga palju, näiteks elurikkus, põllumajandus, metsandus, kalandus, jäätmekäitlus,
veemajandus, ehitus, transport, vesinik, kliima- ja energiapoliitika. Kõigi nende valdkondade poliitikad ja strateegiad peavad
üksteist toetama, et tagada püstitatud eesmärkide saavutamine.
EL strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil on hea meede
energiamajanduse säästlikumaks muutmiseks, kui samal ajal arvestatakse elurikkuse kaitse vajadusega. Peame oluliseks
taastuvenergia eesmärkide täitmist ja taastuvenergia lahenduste laialdast kasutuselevõttu, sh selleks võimalusel ka avamere
taastuvenergia- ja vesinikutehnoloogiate arendamist ja omavahelist kombineerimist, kuid taastuvenergia tootmine ei tohi
üle kaaluda elurikkuse eesmärke ega toimuda elurikkuse arvelt. Tuuleparkide ja nende kommunikatsioonide rajamisel tuleb
kaaluda ka võimalusi puhta vesiniku tootmise arendamiseks ning rakendada meetmeid elurikkuse kaitseks. Eestis on
põhilisteks konfliktikohtadeks madalikud, mis Eesti Mereinstituudi läbiviidud uuringute põhjal on olulised alad
mereelustikule ning atraktiivsed ka meretuulepargi arendajatele.
2. Avamere tuuleparkide arendamine on oluline kliimaeesmärkide saavutamiseks, energiasõltumatuse ja
varustuskindluse tagamiseks. Sama oluline on tuuleparkide rajamisel võtta arvesse tuulikute ja nende kavandatavate
võrguühenduste keskkonnamõjusid ja mere teisi kasutusviise ning sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Kõiki meres toimuvaid
tegevusi tuleb hinnata koostoimes, sealhulgas hinnata kumulatiivselt tuuleparkide ja nende võrguühenduste rajamise
mõjusid. Arendada tuleb tehnoloogiaid, mis võimaldavad kasutusele võtta võimalikult keskkonnasõbralikud lahendused,
sh tuulikute ehitamine avamerele, sügavamasse mereossa, kus häiringud mereelustikule oleksid väiksemad.
Kliimaeesmärkide täitmine ei ole pelgalt taastuvenergeetika, vaid terve keskkonna ja selle elurikkuse hoidmine.
Selgitus: Euroopa Ülemkogu võttis ELi ja selle liikmesriikide nimel 5. märtsil 2020. aastal vastu ELi vähese kasvuhoonegaaside
heitega pikaajalise strateegia aastani 2050, mis esitatakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalistele, nagu on
nõutud Pariisi kokkuleppes. ELi pikaajalises strateegias tuletatakse meelde ELi ja selle liikmesriikide täielikku pühendumust
Pariisi kokkuleppele ja selle pikaajalistele eesmärkidele. Ühtlasi viidatakse selles Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta
kohtumise järeldustele, millega EL kinnitas eesmärgi saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne EL. Et saavutada ELis 2050.
aastaks kliimaneutraalsus, on oluline alustada kasvuhoonegaaside heite vähendamisega kohe. Selle nimel võttis Euroopa
Ülemkogu 11. detsembril 2020. aastal vastu uue ELi 2030. aasta kliimaeesmärgi – vähendada kõikide ELi riikide ja
majandussektorite üleselt ELis kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55% võrreldes 1990. aastaga. Selle eesmärgi
saavutamiseks on vajalik tegeleda kasvuhoonegaaside heite vähendamisega kõikides sektorites, sh energeetikas.
Elektrifitseerimisel on kliimaneutraalsuse saavutamises oluline roll kasutades elektri tootmisel taastuvaid energiaallikaid ja
keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid ning ringmajanduse põhimõtteid. Samas ei ole võimalik ega kulutõhus kõikide sektorite
elektrifitseerimine. Nendes sektorites, kus elektrifitseerimine või muudele alternatiivsetele lahendustele üleminek ei ole
kulutõhus lahendus, tuleb kasutusele võtta muid taastuvaid ja heitevabasid kütuseid, milleks on näiteks avamerel
taastuvenergiast toodetud puhas vesinik. Ühtlasi tuleb üha enam kasutusele võtta energia salvestamise tehnoloogiaid.
Kestliku avamere tuuleenergia kasutuselevõtt aitab tagada taastuvatest allikatest energia tootmise ja energiasõltumatuse.
Avamere taastuvenergia arendamisel tuleb arvesse võtta mõjusid nii keskkonnale ja elurikkusele kui ka juba olemasolevale
meremajandusele, samuti teiste valdkondade eesmärkidele. Mere hea keskkonnaseisund on kliimaeesmärkide
saavutamiseks äärmiselt oluline. Seetõttu tuleb avamere tuuleparkide arendamisel leida ja kasutusele võtta tehnoloogiad,
mis mere keskkonnaseisundit võimalikult vähe häirivad. Arendada tuleb tehnoloogiaid, mis võimaldavad ehitada
tuulikuparke sügavamale avamerele, kus konfliktid keskkonna, mere teiste kasutusviiside ja rannaäärsete elanikega on
tunduvalt väiksemad. Näiteks võimaldaks avamere tuuleparkide juures puhta vesiniku tootmine vältida mõjusid, mis
tulenevad merepõhja elektrikaablite paigaldamisest ning vajaliku energia transportida tarbijateni muul, sh vähem
keskkonnahäiringut tekitaval viisil. Olemasolevatele mere kasutusviisidele, nagu kalapüük ja turism, mille jätkumist
tuulikupargid takistaksid või häiriksid, tuleb leida sobivad kompensatsioonimehhanismid. Merekeskkonna head seisundit on
võimalik saavutada vaid koostöös teiste, merekeskkonna seisundit mõjutavate valdkondadega, et need kõik
keskkonnanõuetega arvestaksid. Taastuvenergeetika arendamisel tuleb lisaks kliimaeesmärkide täitmisele olla veendunud,
et arendustega kaasnevad keskkonnamõjud saaksid hinnatud ja võimalikud mõjud leevendatud. Mõjude hindamisel tuleb
jätkuvalt hoida kõrget keskkonnakaitse taset. Pikemas perspektiivis toob mereala hea keskkonnaseisund ja säilitatud
elurikkus suuremat tulu ka muudes valdkondades (kalandus, turism jne) võrreldes sellega, kui merede head seisundit pole
saavutatud.
3. Strateegia rakendamisel soovime pöörata tähelepanu mereala määratlusele ning taastuvenergeetikaks kasutavata ala
protsentuaalsele jaotusele. Strateegias toodud hinnanguline kliimaeesmärkide täitmiseks vajaliku mereruumi suurus 3%
vajab täpsustamist, millest täpselt on see protsent arvestatud.
Selgitus: Vajalik on selgitada, kas strateegia hõlmab kogu mereala (majandusvöönd, territoriaalmeri, sisemeri) ja ka
väljaspool riikide jurisdiktsiooni olevat ala. Avamere tuuleenergeetika laienemine 3%-le Euroopa mereruumist soovime
selgust, et millist mereala on mõeldud selle protsendi arvestamisel, mida mõeldakse Euroopa mereruumi all ja kas sellest
mereruumist on välja arvatud need alad, kuhu täna olemasolevate teadmiste kohaselt tuuleparke rajada ei saa.
Konkurentsiamet Konkurentsiamet on seisukohal, et meretuuleenergia kasutuselevõtuks kulutõhusal viisil on muuhulgas vajalik selge ja Arvestatud ja
võrdselt kohtlev regulatsioon avaliku veekogu koormamiseks ehitistega. Regulatsioon peab võimaldama täita riigile pandud teadmiseks võetud.
taastuvenergia tootmise eesmärke, kuid peab samas soosima ka konkurentsi ning innovatsiooni.
Konkurentsiamet esitas arvamuse ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule
(Konkurentsiameti 05.10.20 kiri nr 7-12/20-0167-279-1). Toome veel korra välja mõningad seisukohad, mis olid esitatud
meie arvamuses.
Arvestades Eesti ja teiste EL liikmesriikide eesmärki saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, muutub tuuleenergia väga
väärtuslikuks ressursiks. Sobilik on tõmmata paralleeli nafta- ja gaasiressurssidega aastakümneid tagasi ning võtta analoogi,
et targalt jagatud ressurssidest teenib riik arvestatavat tulu (Sobilik näide on nafta- ja gaasiressursside jagamine Norras, kus
nn. „naftafondi“ on tänaseks kogunenud üle triljoni USA dollari: https://www.nbim.no/).
Konkurentsiameti hinnangul võib olla ebapiisav, pidades silmas riigi tulusid, lähtuda üksnes eesmärgist maksimeerida
hoonestusloa andmisel saadav tulu. Konkurentsiamet leiab, et siinkohal peaks kaaluma vajadust täiendava regulatsiooni
väljatöötamiseks, mis võimaldab saada riigil tulevikus avaliku veekogu ehitistega koormamisest tulu mitte ainult
hoonestusõiguse eest, vaid ka selle pinnal toodetava tuuleenergia ressursilt. Üheks selliseks võimaluseks on eraldiseisva
ressursitasu kehtestamine, mida avaliku veekogu ehitisega koormamiseks tuuleenergia tootmise eesmärgil enampakkumise
võitnud ettevõtjad riigile regulaarselt tasuvad. Amet on seisukohal, et avaliku veekoguga kaasneva tuuleenergia puhul on
tegemist väärtusliku ressursiga, mille jagamine peab toimuma avalikult ja läbipaistva menetluse kaudu. Lisaks on oluline, et
riik teeniks tulevikus ka tuulenergialt tasu, mistõttu tuleks kaaluda ka perspektiivis tuuleenergia ressursile regulaarse tasu
kehtestamist.
Teiseks soovime välja tuua, et tuleb kaaluda taastuvenergia toetamise järg-järgulist lõpetamist ehk ka taastuvenergia tootjad
peavad hakkama konkureerima vabaturu tingimustes.
Lennuamet Lennuamet palub avamere taastuvenergia strateegia kavandamisel jälgida, et planeeritavate tuuleparkide kõrgused ja Teadmiseks võetud.
asukohad ei piiraks lennuliikluse arengut. Selleks tuleb arvestada nii regionaallennuväljade paiknemise ja kaugusega
kavandatavatest tuuleparkidest kui ligipääsuga Eesti lennuinfopiirkonna sisenemis- ja väljumispunktidele. Sealjuures tuleb
võtta arvesse juba kehtivaid ohu-, piirangu- ja keskkonnakaitselisi õhuruumi kasutamist piiravaid alasid.
Maaeluministeerium Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/20-02545 edastame teile Maaeluministeeriumi seisukohad Euroopa Liidu Osaliselt arvestatud ja
avamere taastuvenergia strateegia kohta: teadmiseks võetud.
Toetame EL-i avamere taastuvenergia strateegia potentsiaali kasutamist kliimaneutraalsuse eesmärgi
saavutamiseks koos teiste majandussektorite vajaduste arvestamisega.
Selgitus: Avamere tuuleparkide rajamisel on oluline, et merealade ruumilisel planeerimisel arvestatakse ka teiste
tegevusvaldkondadega. Näiteks sellega, et tuuleparkide rajamisel säiliks võimalus samal merealal ka vesiviljelusega
tegeleda. Leiame, et tuuleparkide rajamisel peavad säilima kogukondade traditsioonilised kalanduspiirkonnad. Selleks, et
tagada jätkusuutlik kalandussektor ja kalanduspiirkondade areng ning säilimine, peab kaluritele olema võimaldatud
igapäevane ligipääs püügikohtadele. Avamere tuuleparkide rajamisega kaasnevate mõjude hindamiseks tuleb teostada
uuringud kavandatavatel tuuleparkide aladel ja nende lähiümbruses kalade rändeteede kindlaks tegemiseks. Samuti tuleb
uurida kalade kudemisalade võimalikku paiknemist planeeringutes kavandatud tuuleparkide aladel. Ilma tuulikuid
püstitamata ei ole võimalik kindlaks teha, millist mõju avaldab tuuleparkide töömüra kalade rändele. Pärast kalade
rändeteede kindlaks tegemist tuleks alustada avamere tuuleparkide rajamisega väikestel pilootaladel.
Rõhutame, et Läänemeri on tundlik keskkond. Suuremate projektide valmimisel tuleks põhjalikult uurida nende
mõju ümbritsevale keskkonnale, sh kalastikule ning kalandusele ja tagada see, et kõik alternatiivsed
energiatootmise lahendused oleksid ka kaalutud.
Selgitus: Esimesi avameretuuleparke tuleks käsitleda pilootprojektidena ning nende mõju tuleks enne ja pärast nende
valmimist sügavuti uurida. Suurte projektide korraga valmimisel võime end leida olukorras, kus on juba tekitatud
pöördumatut keskkonnakahju. Oluline on ka see, et avameretuuleparkide rajamise kõrval leiaksid piisavat tähelepanu (sh
rahastust) ka teised arenevad energiatootmise viisid. Juhime tähelepanu ka sellele, et kuigi EL-i avamere taastuvenergia
strateegias on välja toodud, et strateegia eesmärkide saavutamiseks on hinnanguliselt vaja kasutada vähem kui 3 % Euroopa
mereruumist, siis avameretuuleparkide rajamine mõjutab oluliselt suuremat ala.
Leiame, et laineenergia ei ole kõige efektiivsem viis Läänemerel energia tootmiseks.
Selgitus: EL-i avamere taastuvenergia strateegias märgitakse, et Läänemere laineenergial on potentsiaali. Samas on
viimased uuringud näidanud1, et laineenergia arendamisel Läänemerel ei ole tegelikult nii suurt potentsiaali. Aasta lõikes on
Läänemerel ainult kuni 3 nädalat selliseid laineid, mis on suure energiatootmise potentsiaaliga.
Rõhutame, et EL-i avamere taastuvenergia strateegia elluviimisel on vaja teha väga tihedat ametkondliku koostööd.
1
Tallinna Tehnikaülikool 2020, „Eesti rannikute reaktsioon muutuvatele lainekoormustele“ Maris Eesalu
Rahandusministeerium Vaatasime materjalid läbi ja kuna tegemist on üldise suunava strateegiaga, siis saame strateegias toodud tegevusi toetada. Arvestatud ja
Kuna mitmed strateegias toodud teemad seonduvad ka mereplaneerimise protsessiga, siis toome välja mõned tähepanekud, teadmiseks võetud.
mis vajaksid meie arvates Eesti seisukohtade kujundamisel läbi mõtlemist:
Lk 3 eelviimases lõigus kirjeldatakse, kuidas taastuvenergia kasutuselevõtu tempo suurendamiseks on liikmesriikidel
vajalik luua pikaajaline raamistik, mis tagab avamererajatiste ja muude mereala kasutamise viiside eduka
koostoimimise, aitab kaitsta keskkonda ja elurikkust ning võimaldab kalapüügiga tegelevatel kogukondadel
jõudsalt areneda. Mereala planeeringu koostamisel oleme jõudnud veendumuseni, et meretuulikute otsene
koostoimimine ei ole nt kalapüügisektoriga võimalik. Tuulikute rajamine paratamatult vähendab traalpüügi
võimalusi Eesti merealal, hetkel käib MeM-i poolt analüüs, kui suurest mõjust me mereplaneeringus välja toodud
lahenduse kontekstis räägime. Kalapüügisektori esindajad on probleeme tõstatanud ka EL-i tasandil
mereplaneeringu töögrupis. Seega on oluline, et strateegias välja toodud raamistiku loomisel oleksid valdkondlikud
ministeeriumid valmis leidma kompromisse ja teemat eest vedama, et selline raamistik
koostoimimisest/kompromisslahendustest kahe sektori vahel tekiks.
Ptk 4.1 kirjeldab mereruumi planeerimist ja seal toodu on kõik asjakohane. Eesti kontekstis vajab eraldi
markeerimist, et lk 9 toodud tähtajaks Eesti mereala planeering kehtestamisele ei jõua. Esmalt olid protsessile
mõjud Covid-19 pandeemia ja riigis kehtestatud eriolukorra ajal, kus planeerimisseaduses nõutud avalikke
arutelusid ei olnud võimalik läbi viia ja protsess venis selle tõttu. Teisalt mereala planeeringu koostamisega on küll
jõutud juba põhilahenduse faasi, kuid praegu menetluslikus mõttes koostamine seisab, kuna mitmed tõusetunud
küsimused vajavad poliitilist otsust. Probleeme on tutvustatud Vabariigi Valitsusele 12.11.2020 ja selle järgselt on
riigihalduse minister saatnud lahendusettepanekutega kirjad erinevatele valdkondlikele ministeeriumitele. Eraldi
on moodustatud ka koalitsiooni töörühm, mille esimene kohtumine oli 04.12.2020. Lahenduste leidmiseks tehakse
tihedat koostööd ja arvestatakse, et tasakaalustatud lahenduseni jõudmiseks on tegevused ajakriitilised. Enne kui
lahendusi ei ole leitud, ei ole võimalik protsessiga edasi liikuda. Hilinemist on lisaks VV-sele eraldi ka Riigikantseleile
juba kommunikeeritud ning sellele on tähelepanu juhitud ka Euroopa Komisjoni mereplaneerimise töögrupis. Täna
prognoosime, et juhul, kui probleemid leiavad lahenduse 2021 alguses, siis on võimalik planeerimisseaduse kohase
menetlusprotsessiga lõpule jõuda 2021 oktoobriks.
Eraldi võiks markeerida ka selle, et erinevate EL tasandi strateegiate elluviimise koosmõju vajaks hindamist. Täna
on näha, et siin strateegias toodud eesmärgid on väga ambitsioonikad. Arvestades neid eesmärke, ka siin
dokumendis viidatud elurikkuse strateegias toodud eesmärke ja kõiki teisi merekasutusi, siis nende kõikide
eesmärkide mereruumi mahutamine võib-olla problemaatiline. Seega kõikide strateegiate täielik elluviimine võib
olla raskendatud, kuna kõik erinevad eesmärgid lõpuks nö „ei mahu“ mereruumi ära.
Kindlasti oleme huvitatud ka edaspidisest koostööst, kui strateegias toodud reeglistikke, mis seonduvad ka
mereplaneerimisega, hakatakse täpsemalt välja töötama.
Saare Wind Energy OÜ Saare Wind Energy OÜ (edaspidi SWE) kavandab 1000+ MW suurusjärgu meretuuleparki Saaremaast läänes asuvale Teadmiseks võetud.
merealale. Juba meretuulepargi asukohavalikul ja hoonestusloa taotluse esitamisel 2015. aastal lähtuti põhimõttest, et
meretuulepargi asukoht peab olema konflikte vältiv nii looduskeskkonna elementidega (puuduv või madal negatiivne
keskkonnamõju näiteks mereelustikule ja linnustikule) kui ka teiste merel toimuvate inimkasutustega (kalandus, laevandus,
riigikaitse jm) - vastupidi rajatav meretuulepark peab olema piirkonnale erinevaid kasulikke lahendusi pakkuv (majanduslik
areng ja mitmekesistamine, uued töökohad, energia varustuskindlus ja parem konkurentsivõime jm).
SWE leiab et EL strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil on
äärmiselt vajalik ja asjakohane strateegiline dokument. SWE konkreetse projekti arendajana on EL strateegia üheks
praktiliseks elluviijaks.
SWE’l on heameel, et EL avamere taastuvenergia strateegia ja mitmed teised strateegilised dokumendid, temaatilised
konverentsid, teadus- ja arendustöö, reaalne tehnoloogia areng ja paljud muud aspektid on selgeks teinud, et
kliimaneutraalsuse saavutamiseks on avamere tuuleenergeetikal üks kandvamaid rolle ning tegutseda tuleb kohe. Tegemist
on paradigma muutusega senises energeetikas.
Kõige eelnevalt mainitud edumeelse juures peame tõdema, et mainitud energeetika paradigma muutus ei ole siiski täielikult
toimunud. Praktikas on veel ametkondi ja inimesi, kes ametkondade seisukohti kujundades ja avaliku võimu asutuste
otsuseid tehes ei lähtu sellest uuest paradigmast ning ei tegutse sellele vastavalt. Kliimaproblemaatika tõsidus ei ole kindlasti
jõudnud kõigi ametkondadeni, kelle tegevustest (või tegevusetusest) ja otsustest sõltub projektide tegelik realiseeritavus.
Meretuulepargi arendajana näeme peamiste takistustena:
a. Meretuuleparkide rajamiseks vajalike lubade menetlemine on kohati aeglane ning esineb ebaselgust
regulatsioonides. Näiteks hoonestuslubade menetlemine.
b. Otsustusprotsessid avalikus sektoris nõuavad paljude erinevate ametkondade koostööd ja projektidega nõusolekut
(näiteks kooskõlastamine ning senise ametkondliku tavakäitu-mise mõningane muutmine). Vaatamata sõnades
väljendatud üldisele positiivsele meelsu-sele tuuleenergeetika suhtes, on praktikas ametkondade seisukoht liiga
sageli „ei saa seda-või-teist konkreetset projekti/lahendust teha“ ja liiga vähe on lähenemist, „mõtleme kiirelt,
kuidas saab teha ja teeme“.
c. Riiklikul tasandil peaks oluliste taastuvenergeetika alaste praktiliste otsuste (hoonestuslubade menetlemine,
lubade väljastamine, konkursside/enampakkumiste korraldamine) tegemine olema kiirem ja jõulisem (sealjuures
loomulikult teadus- ja faktipõhine ning argumenteeritud).
d. Meretuuleparkide puhul Eestis on väga olulise tähtsusega majanduslikult realistlike tingi-muste olemasolu
põhivõrguga liitumiseks. Kuna mainitud energeetika paradigma muutus tähendab Eestis põhivõrgu senise
raskuspunkti nihkumist Kirde-Eestist Lääne-Eestisse, siis peab põhivõrgu arendamine ja arendamisele kaasa
aitamine olema riiklik prioriteet (valit-sus, ministeeriumid, omavalitsused).
Väga tervitatav on Läänemere energiavõrgu arendamise initsiatiiv. Siinkohal leiame et (arvestades sealhulgas Eesti
mereplaneeringus kajastatud potentsiaalseid meretuuleparke eeskätt just Saaremaast läänes ja Liivi lahes) kavandatava
Eesti-Läti ühisprojekti merevõrk ei peaks olema põhiraskuses mitte Liivi lahes, vaid ulatuma Saaremaast läänes asuvale me-
realale ja sealtkaudu Läti lääneranniku merealadele (kuhu Läti mereplaneering näeb ette potentsiaalseid meretuuleparkide
alasid) ja jõudma sealt maismaaühenduseni Lätis. Loo-giline süsteemne jätk on ühendus lääne suunas Rootsi.
Merevõrgu arendamisel on unikaalne võimalus arendada Saaremaale Läänemere idaosa olulisim nn offshore-hub (õppides
ja võttes eeskuju Gotlandi kogemusest). Selline lahen-dus oleks suurepärane impulss regionaalseks arenguks Saaremaal ning
see toetaks märki-misväärselt kogu Eesti majanduspotentsiaali.
Siseministeerium EL-i avamere taastuvenergia strateegias hakkas silma kaks valdkonda, kus võib olla puutumust julgeoleku küsimustega, need Arvestatud.
on:
1) Investeeringute kaasamine erasektorist – kuna tegemist on EL strateegiaga ja väga palju kaasatakse erinevaid EL-i
vahendeid, siis hetkel tundub, et antud valdkonda tehtavad investeeringud on niigi kõrgendatud tähelepanu all.
Kuid see on kindlasti risk, millega tuleb arvestada, et mõne liikmesriigi taastuvenergia arendamisse ei siseneks
pahatahtliku välisriigi (julgeoleku)poliitilistest eesmärkidest lähtuvad investeeringud. Mille eesmärgiks on tekitada
tehnoloogiline, majanduslik või finantsiline sõltuvussuhe, mis on oht julgeolekule.
2) Kolmandate riikide turulepääsu edendamine – kuna tegemist on EL strateegiaga, siis tõenäoliselt tuginetakse EL-i
välispoliitikale, mis juba arvestab võimalikke ohte kolmandates riikidest. Kuid siiski on liikmesriikidel oluline pöörata
tähelepanu, millistele kolmandatele riikidele turulepääs avatakse, et minimeerida võimalikud ohud turu
mõjutamiseks ning tehnoloogilise, majandusliku või finantsilise sõltuvussuhte tekkimiseks.
Skepast&Puhkim OÜ Skepast&Puhkim OÜ on Eestis tuuleparkide arendamisega kokku puutunud nii keskkonnamõju hindamise, planeerimise kui Arvestatud ja
ka alusuuringute läbiviimise kaudu nii merel kui ka maismaal. Seetõttu omame head ülevaadet kitsaskohtadest, mis täna teadmiseks võetud.
Eestis taastuvenergia arendamisele piiranguid seavad. Meie hinnangul on riikidevaheliste kokkulepete sõlmimine väga
tervitatav, kui sellele järgnevad ka konkreetsed tegevused Eesti siseselt.
Toetame Eesti seisukohti Euroopa Komisjoni avalikule konsultatsioonile avamere taastuvenergia arendamise strateegia
kohta. Leiame, et lai poliitiline toetus nii Euroopa Liidus, liikmesriikide omavahelises koostöös, kuid ka Eesti riigisiseselt on
oluline panus nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasemel seatud taastuvenergia eesmärkide täitmisele.
Käesolevaga toome avamere taastuvenergia arendamise strateegia valguses välja oma ettepanekud, kuidas strateegia
elluviimisele riigi siseselt hoogu sisse anda, et täita Eesti riigi poolt strateegiale toetuse avaldamisega antud lubadusi.
Esiteks, peab strateegia eesmärkide täitmiseks tagama liikmesriikides, sh Eestis, käimasolevate ja kavandatavate projektide
kiire käimalükkamise ning hoidma erinevate osapoolte koostöös projektidel ka hoogu sees. Eestis puudutavad need
esmajärjekorras hoonestuslubade menetlusi ning nende keskkonnamõjude hindamise menetlusi. Olulist rolli mängib ka
mereala planeeringu protsessi lõpuleviimine. Peamiselt on tempo hoidmiseks vajalik ametkondade, arendajate ja avalikkuse
hea ja avatud koostöö ning teineteisemõistmine. Protsessid on muutunud vaevaliseks, kuna sageli puudub osapooltel ühine
ja selge eesmärk. Avamere taastuvenergia arendamise strateegia annab oma panuse selle eesmärgi sõnastamisse, kuid see
peab olema ka selgelt kommunikeeritud nii üksikisiku, kogukondade, ametkondade kui ka eraarendajate jaoks.
Teiseks on avamere taastuvenergia arendamise strateegia elluviimiseks Eestis vaja otsustusjulgust. Käimasolevate
protsesside käigus on selgeks saanud, et otsustajad on ettevaatlikud, mis väljendub järjepidevalt täiendavate uuringute ja
analüüside küsimises. Kohalikud omavalitsused, kogukonnad ja vabaühendused on vastu meretuuleparkidele põhjendades
vastuseisu sageli tagajärgede teadmatusega või ohuga Eesti loodusele, julgeolekule, omanäolisusele. Eesti meretuuleparkide
arendamise praktika on olnud piisavalt pikk ja uuringuterohke, et vastata kõigile tekkinud küsimustele piisavalt, et teha
järgmised suured otsused. Samuti on meil olnud võimalik õppida paljude teiste läänemereriikide pikast kogemusest
tuuleparkide arendamisel. Heaks näiteks on siin kasvõi Taani, kes on suutnud aastakümneid tuuleparke arendada nii
linnustiku mõistes kriitilises paigas kui ka inimtegevuste rohkel merealal. Seega on riigi poolt vaja teha julgeid ning tarku
otsuseid lähtudes riiklikest huvidest. Avamere taastuvenergia arendamise strateegia kontekstis täiendavalt ka
rahvusvahelistest huvidest. Eri osapoolte huvid on erinevate menetluste käigus saanud selgeks. Need on vaja asetada
kaalukausile ning langetada otsus, mis vastaks ka antud avaliku konsultatsiooni aluseks olevale strateegia eesmärgile.
Meretuuleparkide peamised keskkonnamõjud (kindlasti mitte ainukesed) on seotud linnustikuga, radaritega, tuuleparkidest
lähtuva müra ning visuaalse mõjuga. Viidatud valdkonnad on Eestis ja ka rahvusvahelisel tasandil põhjalikult uuritud,
praktikas katsetatud, vajadusel välja töötatud leevendavad meetmed negatiivsetele mõjudele. Loodame, et avamere
taastuvenergia arendamise strateegia toob kaasa ka vajalikku hüppe Eesti sisestes protsessides, annab ametkondadele
piisavalt otsustusjulgust, mille kaudu saame rahvusvahelisel tasemel tõstatatud eesmärkidele omalt poolt vajaliku panuse
anda.
TalTech Riiklikud ja Euroopa Liidu (EL) kliimaeesmärgid aastateks 2030 ja 2050 on küllaltki ambitsioonikad, mistõttu tuleb järjest Osaliselt arvestatud ja
aktiivsemalt mõelda ja tegutseda selle nimel, et rakendada merede potentsiaali CO2-heite vähendamiseks ja teadmiseks võetud.
kliimaneutraalsuse saavutamiseks.
Teame, et teadus- ja arendustegevusel ning innovatsioonil on oluline roll püstitatud eesmärkide saavutamisel. Edastame
TalTechi seisukohad, et anda endapoolne panus valdkonna edendamisse ja edasiste arengute kiirendamiseks:
(1) Üldised seisukohad:
(a) avamere taastuvenergia strateegia ei käsitle piisavas ulatuses valdkonna turundus- ja kommunikatsioonitegevust ning
avamere taastuvenergeetika nähtavuse ja vajalikkuse põhjendamist laiaulatuslikult. Samas avalikkuse ja kohalike
kogukondade arusaamise kujundamiseks oleks vajalik laialdasem ning EL tasandil tehtavad teavituskampaaniad, mis jõuaksid
läbi meediakanalite ka laiematesse kohalikesse kogukondadesse, hõlbustamaks/soodustamaks uute arenduste käivitamist
kohalikes piirkondades.
(b) avamere taastuvenergia strateegias jääb pisut tahaplaanile sidussektorite kaasatus ning meetmed, kuidas seda paremini
aegsasti saavutada. Näiteks, kuidas aktiivselt kaasata laevaehitussektorit, sadamaid, süvendus, laevandus ja mereveondus
jms sektorid ja mis võiksid olla need meetmed.
(2) Strateegia punkt 1 „Avamere taastuvenergia kliimaneutraalsuse saavutamiseks Euroopas“
Strateegia lk 2, kus on käsitletud pikaajalise koostoimimise raamistiku vajadust, on toodud järgmine lõik: „See raamistik
aitab luua häid töökohti, hõlbustab võrgutaristu arendamist, soodustab piiriülest koostööd ja tegevuse koordineerimist,
tagab rahastamise teadusuuringutele, mis on suunatud mitte veel kasutusvalmite tehnoloogialahenduste
edasiarendamiseks ja kasutuselevõtmiseks, ning edendab kogu ELi tarneahela ja tööstuse konkurentsi- ja vastupanuvõimet.“
Seisukoht: leiame, et samaväärselt oluline teadusuuringute rahastamisega on finantsvahendite kavandamine avamere
taastuvenergeetikaga seonduva õppe- ja koolituste väljaarendmaiseks efektiivsel ja kaasaegsel viisil, võimaldades luua nii
õppe kui ka treeningute tarvis lisaks teadmuse kasvatamisele ka materiaal-tehnilist baasi (nt simulatsiooni keskkonnad,
VR/AR keskkonnad, mehaaniline taristu).
Selgitus: investorite jaoks on oluline komponent pikaajalises raamistikus professionaalne ja kompetentne tööjõud
eesmärgiga tagada sektori sujuv toimimine terve protsessi ulatuses: alustades uuringutest ning lõpetades avamere
taastuvenergia lahenduste opereerimise ning teenindamisega. Selle kõige eelduseks on aga kvaliteetne ja sektori vajadustest
lähtuv õppe- ja koolitustegevus, millega tuleb alustada aegsasti, et vastav personal jõuaks tähtaegselt asuda tööle sektorisse.
Siinjuures tuleb arvesse võtta, et avamere taastuvenergeetika kasutuselevõtt hõlmab palju laiemat sektorit kui maismaa
puhul, kaasates juba lisaks välja toodule erinevaid valdkondi nagu laevaehitus, laevandus, sadamad, veeteede haldamine ja
ohutuse korraldamine, hüdrograafia, mereveondus jms, ning mis paljudes Euroopa piirkondades ei ole täna kohandatud ja
ette valmistatud avamere taastuvenergeetika kasutuselevõtuks.
(3) Strateegia punkt 4.1 „Mereruumi planeerimine ruumi ja ressursside säästvaks majandamiseks“
(a) Strateegia lk 8, kus on käsitletud täiendavaid avamere taastuvenergia tootmise kohti, on öeldud: „Seepärast peaksid
avaliku sektori asutused selliseid pikaajalisi arendusi varakult kavandama, hinnates nende keskkonnaalast, sotsiaalset ja
majanduslikku jätkusuutlikkust, tagades kooskõla muude selliste tegevusvaldkondadega nagu kalandus ja vesiviljelus,
laevandus, kaitsevaldkond ja taristu kasutuselevõtt ning saades üldsuselt heakskiidu kavandatud arenduste
ellurakendamisele.“
Seisukoht: lisaks keskkonna-alasele, sotsiaalsele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele on oluline ka kultuuriline ja
tehnoloogiline jätkusuutlikkus, mistõttu peaks pikaajalise planeerimise käigus arvestama ka nende aspektidega.
Selgitus: kultuuriline jätkusuutlikkus on oluline komponent lisaks juba mainitule, sest see toob kaasa mitmeid muutusi
erinevatele piirkondadele, mis vajab põhjalikku kooskõlastuse leidmist just sellesuunalise huvigrupiga. Tehnoloogiline
jätkusuutlikkus on oluline komponent, kuna lähtudes eelpool toodust on näha erinevaid võimalusi - alustades
vundamentidest ja lõpetades digitehnoloogiatega (AI, masinõpe, nutilahendused jms).
(b) Strateegia lk 8 öeldakse: „On selgunud, et energiataristu arendamine ei ole vastuolus laevateedega ning et
merekaitsealadel on võimalik arendada säästvat majandustegevust.“
Seisukoht: leiame, et üheselt sellist hinnangut strateegias anda ei saa. Seda enam, et lk 9 öeldakse: „Selles suhtes on
esmatähtsad merekeskkonna ohutus ja turvalisus. Avamere taastuvenergia kõige suurema potentsiaaliga piirkonnad on
ühtlasi ka kõige riskantsemad ning seal on oht, et laevad põrkavad seadmetega kokku, seadmed jäävad püügivahenditesse
kinni või tootmist mõjutavad sõjaline tegevus või vette heidetud laskemoon ja kemikaalid. Liikmesriikide ühine strateegia,
kuidas käsitleda merealadel esinevaid ohtusid, oleks kasulik kogu merendustegevusele, eelkõige avamere taastuvenergia
sektorile, kus nõudlus uute juurdepääsetavate alade järele on suur.“
Selgitus: oleme seisukohal, et laevateede ohutuse seisukohalt on kõik piirkonnad erinevad ning erinevaid arendusprojekte
tuleb põhjalikul analüüsida navigatsiooni ning veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise seisukohalt loamenetluste
etapis. Enamus riikide mereplaneeringud on strateegilised suunisdokumendid, milledes on sätestatud üldised kokkulepped
ja põhimõtted, kuidas ja mis kooskõlastuste kaudu konkreetseid uusi tegevusi merre planeeritakse ja kokku lepitakse.
Seetõttu vajab iga piirkondlik ala detailsemat veeteede/laevateede navigatsiooniohutuse, haldamise ja ohutuse
korraldamise analüüsi, kui on teada täpsed tuulikuparkide jt lahenduste asukohad nii meres kui ka maismaal.
(c) Strateegia lk 11 tuua välja: „Komisjon kutsub liikmesriikide arendajaid ja sidusrühmi üles muutma Copernicuse
merekeskkonna seire teenust ja Euroopa merevaatlus- ja andmevõrku (EMODnet) kvaliteetsemaks ja neid paremini
kasutama. Avatud andmeplatvormidena annavad need teenused väga väärtuslikku teavet merekasutajatele, eelkõige
avamere taastuvenergia tootmise arendajatele.“
Seisukoht: toetame komisjoni üleskutset arendada Copernicuse ja EMODneti teenuseid, et tagada andmete ja teenuste
laialdane kasutus taastuvenergeetika võimekuste planeerimisega seotud otsustusprotsessides. Üleeuroopaliste teenuste
arendamisel tuleks jätkuvalt panustada andmekvaliteedi tõstmisesse ja uute vaatlusandmete integreerimisesse
operatiivteenustesse.
Selgitus: üleeuroopaliste teenuste (Copernicus, EMODnet) arendamine tagab otsustajatele kvaliteetse teaduspõhise
informatsiooni piiriüleste avamere tuuleparkide planeerimiseks/rajamiseks (s.h. Liivi lahe tuulepark). Kvaliteetsed
Copernicuse mereteenuse andmed on aluseks digitehnoloogiatel (AI, suurandmed, prognoosmudelid) põhinevatele
keskkonnatingimuste ja energiaressursi (tuul, laine, hoovus) seire- ja prognoosimeetoditele, et tagada kasumlik energia
tootmine omanikule ja jätkusuutlik riiklik merekeskkonna haldamine.
(4) Strateegia punkt 4.6 „Tarne- ja väärtusahela tugevdamine kõikjal Euroopas“
(a) Strateegia lk 23 käsitletakse taastuvenergia foorumi tegevust ning loetletakse sihtrühmad, kes tuleks koostöö eesmärgil
kokku tuua.
Seisukoht: teeksime ettepaneku kaasata lisaks juba nimetatud sihtgruppidele foorumi tegevusse ka haridusringkonnad.
Selgitus: haridusringkonna kaasamine foorumi tegevusse kiirendab arutelude tulemuste integreerimist õppearendusse
efektiivsemalt ja kiiremalt ning aitab luua tugevamat sidusust õppe ja sektori vahel.
(b) Strateegia lk 24 käsitletakse kasvavat vajadust leida 2050. aastaks avamere taastuvenergia valdkonda õige profiiliga
töötajaid. Selle vajaduse katmiseks nähakse potentsiaali kutsehariduse tipptaseme keskuste töös.
Seisukoht: leiame, et vastav ettepanek peaks lisaks kutsehariduse tipptaseme keskustele sisaldama ka kõrghariduse ja
teadusuuringute tippkeskusi.
Selgitus: avamere taastuvenergia sektor vajab kompetentset tööjõudu erinevatel haridustasemetel ning seda mitte ainult
kutseoskusena, vaid kõikehõlmavalt. Kui sektor soovib areneda terviklikult, siis tuleb sellega koos arendada õppe, teadus- ja
arendustegevust sidusalt ja jätkusuutlikult.
Ösel AquaFarms OÜ ja Täname kaasamast vesiviljelusettevõtteid EL avamere taastuvenergia strateegia konsultatsioonidesse. Est-Agar AS ja Ösel Teadmiseks võetud.
EstAgar AS Aquafarms OÜ on küll mõnevõrra erineva profiiliga, kuid tegutsedes samas vesiviljelussektoris ja tehes koostöös, esitame
ühised seisukohad.
Avamere taastuvenergia strateegia on kantud arusaamast et mere kasutusvaldkondades toimuvad praegu ja lähimatel
aastakümnetel väga mastaapsed ja olulised muutused. Peame silmas nn Blue growth kontseptsiooni ja poliitikat, milles 5
kandva teema hulgas on nii vesiviljelus kui avamere energeetika.
Est-Agar AS ja Ösel Aquafarms OÜ leiavad et korrektselt teostades ei too avamere taastuvenergeetika arendamine (Eesti
kontekstis ilmselt eeskätt meretuuleparkide arendamine) kaasa negatiivset mõju vesiviljeluse toimimiseks ja edasiseks
arendamiseks. Arukate lahenduste korral on ilmselt võimalik sama mereala kasutada vähemalt osaliselt nii meretuuleparkide
kui vesiviljeluse ettevõtete poolt. Pigem võib eeldada, et meres paiknevad erinevate sektorite ettevõtted saavad teha
vastastikku kasulikku koostööd, näiteks arendada ühiselt logistika ja tugistruktuuride võimekust (sh teenindavate sadamate
temaatika). Mõningatel juhtudel võivad vesiviljelusettevõtted vajada märkimisväärselt elektrienergiat – sellisel juhul võib
läheduses (nt otseliin vms lahendus) paiknev elektritootja olla vesiviljelusettevõttele väga sobiv koostööpartner. Võimalikke
koostöövõimalusi on ilmselt veelgi ja nendega saab tegeleda avamere taastuvenergia strateegia kohaste projektide reaalsel
elluviimisel.
TEN-E määruse ettepanek
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Eesti Eesti on pikka aega nautinud energiasõltumatust elektriga varustuse osas, mis põhines kodumaisel maavaral so. põlevkivil. Arvestatud.
Vesinikutehnoloogiate Täna on Eestist saanud elektri importija. Kliimaeesmärkide saavutamiseks on Eestis suur potentsiaal avamere tuuleparkidel, Siseriiklikud
Ühing mille kasutuselevõtmisel Eestil tekib taas elektrienergiat rohkem kui kodumaist tarbimist ja tekib küsimus kuidas merel ettepanekud
toodetud energiat tarbijateni toimetada nii kodumaisele tarbijale kui ka ekspordiks. teadmiseks võetud.
Tark Gaasivõrk
Tuleviku gaasi ja elektrivõrgu detsentraliseeritud ja integreeritud ülesehitus asendab tänaseid eralditoimivaid energiavõrke.
Energiakandjateks vajame nii elektrone, kui ka molekule, viimaste all silmas pidades just suuremahulist konkurentsivõimelist
elektrolüüsiga toodetavat vesinikku. Ilma vesinikku kaasamata, kliimaeesmärke saavutada ei ole võimalik.
Olemasolevas gaasivõrgus on vesiniku osakaaluks lubatud max ~0.03%. Gaasitaristu moderniseerimise teel või uute
spetsiaalselt vesiniku tarbeks rajatud trassides võiks vesiniku energeetiline osakaal olla kuni 100%. Eesti kasutab täna 4 TWh
fossiilset maagaasi, mille edasisel kasutamisel kliimaeesmärke silmas pidades ei ole tulevikku. Eeldatavasti maagaasi kasutus
väheneb oluliselt. Vajame plaani imporditavast fossiilsest maagaasist väljumiseks.
Gaasivõrgu kasutamine vesiniku kui energiakandja suuremahuliseks transportimiseks on kulutõhusam võimalus kui energia
transportimine kõrgepinge kaablites. Näiteks gaasitrassi Baltic Connector energia ülekandeks tehtud investeering on 6 korda
odavam võrreldes elektri ülekandeks rajatud Estlink2’ga. Energia ekspordivõimekuse tekitamiseks vesinikuna on vajalik
ühendus Euroopaga gaasivõrguga ja näiteks kesk-euroopa Hydrogen Backbone’iga.
Tark gaasivõrk ühendab elektri ja gaasivõrgu, pakub võrguteenuseid elektrivõrgule, pakub võimaluse gaasitaristus kasutada,
biometaani, vesinikku erinevates osakaaldes. Vajame gaasivõrgu dekarboniseerimise ajaliselt püstitatud eesmärke, sh.
taastuvgaaside segamiskohustust nii biometaani kui vesiniku näol.
Salvestus
Patarei salvestus ja PHES pakub lühiajalist salvestust, aga ei lahenda Eesti jaoks olulist sesooonset salvestusvajadust. Üha
enam toodame suvel päikeseelektrit, energiat aga vajame aastaringselt ja eriti talvekuudel. Sesoonseks salvestuseks pakub
vesinik konkurentsivõimelise lahenduse, Eesti jaoks on pudelikaelaks ühenduse puudumine Euroopa vesinikusalvedega
Euroopas (salt caverns). Piiriülene rahvusvaheline koostöö alates Euroopa rahastatud uuringutest kuni salvedeni viiva riikide
vahel integreeritud vesiniktrasside rajamise planeerimisega on kiireloomuline vajadus.
Süsinikupüüdmine
Bioenergia koos süsinikupüüdmisega (BCCU) on innovaatiline võimalus Eesti jaoks, võttes arvesse meie geograafilist
asukohta ja rikkalikku biomassi olemasolu ja võimalust läbi selle tehnoloogia negatiivse süsinikuemissiooni saavutamise.
Kombineerides rohelist vesinikku ja süsinikku pakub see võimalust toota nii süsinikneutraalseid keemiatööstuse tooraineid
kui ka kütuseid ja annab võimaluse vesiniku keemiliseks salvestamiseks.
Poliitikasoovitus
Energiatoodete ekspordivõimekuse tekitamine läbi gaasi ja elektrivõrgu integreerimise. Pudelikaelaks on piiriülese vesiniku
ekspordi infrastruktuuri puudumine, ja probleemiks võimaliku vesinikutaristuga mittearvestamine tänastes energiavõrgu
planeeringutes.
Eesti vajab vesinikustrateegiat, mis annab sihid ja kindlustunde ettevõtlusele tegutsemiseks kliimaeesmärkide saavutamise
teel.
Asjaajamise kiirus on pudelikaelaks uutes roheettevõtmistes. Rohetiigri vaist ja riigi väiksus võiks olla eeliseks kiirete otsuste
tegemisel ja lubade menetlemisel. Vajalik on seada ajalised max menetlusaja pikkused kooskõlastuste saamiseks
mõjuhinnangutele. One-stop shopping asjaajamisel ametkonnaga liihtsustaks ja kiirendaks taastuvenergia turuletulekut.
Asjaajamise läbipaistvus ja tehnoloogianeutraalsus aitab leida kiireimat rada kliimaneutraalsuse saavutamiseks ja meelitab
investeeringuid euroopa riikide ühise ja vastastikuse huvi realiseerimiseks.
Eesti Lõik seletuskirjas: "Pika elutsükliga tootmisseadmetesse on teinud liikmesriigid olulises ulatuses investeeringuid, nende järsk Arvestatud.
Keskkonnaühenduste energiasüsteemist kõrvaleheitmine oleks ebatõhus ning mõjuks oluliselt energia lõpphinnale. Selleks, et oleks võimalik
Koda taoliste tehnoloogiate kasutamist üleminekuperioodil kliimaneutraalsele majandusele jätkata, on vajalik toetada süsiniku
püüdmise ja salvestamise taaskasutamise (CCS ja CCU) tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu."
Leiame, et tänased süsinikumahukad tootmisseadmed tuleks võimalikult kiiresti kõrvale jätta, sest nende jätkuv
ülalpidamine suurendab oluliselt juba niigi kriitiliselt suurt süsinikuheitmete kogust ning ka riiklikke kulusid. CCS ja CCU
lahendused on lähikümnendi perspektiivis lubamatult kallid ning suurel skaalal ka tehniliselt teostamatud, seega oleks Eesti
vaatepunktist tõhusam keskenduda pigem taastuvenergiale ning tarbimise juhtimisele, mitte investeerida täiendavalt
hääbuvasse fossiilkütuste sektorisse. Seega teeme ettepaneku, et Eesti võtaks seisukoha, mis tugineb võimalikult kiirele pika
elutsükliga tootmisseadmetest loobumisele ning üleminekule taastuvenergia kasutamisele ja tarbimise juhtimisele.
Eesti Taastuvenergia 1. Esmalt igati toetame TEN-E suuniste ülevaatamist, et kõik riikideülest energiataristut puudutav saaks roheleppe Arvestatud ja
Koda sisu ja põhimõttega kooskõlla viidud. Usun, et vajadus suunata senisest suurem rõhuasetus projektidele, mis teadmiseks võetud.
toetavad taastuvenergia osakaalu kasvu nii Eestis kui EL üleselt on aina selgem ja üheselt arusaadavam. Samast
põhimõttest kantuna tuleb piirata ja vältida ressursi paigutamist taristu arendamisse, mille tagajärjel pikeneb EL
majanduse sõltuvus fossiilkütustest.
2. Hindame samuti Eesti jaoks üheks olulisemaks aspektiks TEN-E raames Läänemere energiavõrgu arendamise
igakülgset toetamist, kuivõrd sellel on potentsiaal kujuneda nii Eesti kui ka kogu siinse regiooni jaoks rohepöörde
selgrooks, mille najal erinevad energiamajanduse elemendid toetuvad: taastuvenergia tootmine merel, energia
varustuskindluse tagamine, üldine taastuvenergial tuginev sektoriteülene elektrifitseerimine, vesiniku tootmine
taastuvatest allikatest, vesinikul tugineva majanduse arendamine jpm.
3. Sarnaselt eelnevalt välja toodule ei ole meie hinnangul põhjendatud CCS ja CCU tehnoloogiate arendamine ning
seega fossiilsetel kütustel põhineva majanduse jätkuv toetamine, eriti kui see tuleb muu jätkusuutliku
energiamajanduse ja roheinnovatsiooni toetamise arvelt.
4. Gaasitaristu arendamisel TEN-E raames on ääretult oluline pidada silmas just taastuvatel kütustel põhinevate
gaaside suurema kasutuselevõtu vajadusi ning vältida investeeringute suunamist taristusse, millel on selle
fossiilkütuste (paralleel)kasutuse tõttu oht mõne ajaga luhtuda (nn stranded asset).
5. Kuigi see puudutab praegust TEN-E temaatikat vaid riivamisi, pean oluliseks veel ära märkida ka kohaliku
olemasoleva soojusmajanduses kasutusel oleva kaugküttetaristu toimevõime säilitamise ning arendamise tähtsust
Eestis, kuivõrd Eesti tingimustes on efektiivse soojusmajanduse toimimine ja varustuskindlus elulise olulisusega.
Lisaks on olemasolev kaugküttetaristu üks eesrindlikumaid näiteid energiasüsteemi lõimimisest ning koostoimest
metsandusega kui Eesti seisukohast ühe olulise majandusvaldkonnaga, mistõttu pole Eesti tingimustes muude
tehnoloogiliste lahenduste eelisarendamine antud valdkonnas sageli põhjendatud (soojussektori
elektrifitseerimine, vesiniku kasutamine soojuseks jms).
Eesti Tuuleenergia Ettepanekud üle-euroopaliste energiavõrgustike TEN-E määruse muutmise kohta Osaliselt arvestatud ja
Assotsiatsioon Peamised lähtekohad: teadmiseks võetud.
TEN-E määrus peaks säilitama fookuse suurprojektidel. Eriti oluline on, et pakutaks kaasrahastust suurte
taastuvenergiaprojektide teostamisele, näiteks meretuuleparkidele.
Seni on TEN-E olnud suunatud peamiselt põhivõrguettevõtjate projektidele. Määruse skoobi laiendamine ka teistele
piiriülese mõjuga projektidele peab jätkuvalt keskenduma suure kapitalimahuga projektidele, millel on suurim potentsiaal
panustada EL kliima- ja taastuvenergia eesmärkide täitmisesse. Eelkõige peaks TEN-E käsitlema oluliste projektidena suuri
meretuuleparkide arendusi.
Liikmesriikide kontaktpunktideks (one-stop-shop; lüh. OSS) ei tohi olla ametkonnad, mis on seotud riiklike
taastuvenergia arendamiseks kavandatavate alade planeerimise või ettevalmistamisega.
Kontaktpunktide määramisel tuleb vältida huvide konflikti. Meretuuleparkide arendamisel on mõningates liikmesriikides (nt
Eestis) ilmnenud olukord, kus lisaks erainitsiatiivil arendatavatele projektidele soovib ka riik ise eelarendada projekte, et
neid seejärel kasumlikult turul realiseerida. Olukorras, kus riik on üheaegselt nii lubade väljastaja kui ka enda arenduste
propageerija tuleb tagada, et ei kahjustataks erainvestorite huve.
Kriitiliselt tuleb kaaluda gaasiprojektide kvalifitseerumist TEN-E projektideks. On lubamatu õigustada
maagaasiprojektide tähtsust rohe-või vesinikuprojektidena.
Seni on TEN-E nimistus olnud maagaasiprojektid prominentsel kohal, samaväärselt elektriühenduste projektidega. Uues
määruses tuleks selgelt eristada rohegaasi- ja vesinikuprojektid muust gaasi infrastruktuurist ning mitte näha Euroopaülese
staatuse andmist maagaasi projektidele.
Detailsemad kommentaarid:
1. Lk 45 (artikkel 8): „6. By [31 July 2022] and for each specific Regional Group per priority offshore grid corridor, as
defined in Annex I, national competent authorities in Member States belonging to the respective Group, shall jointly
create unique points of contact, ‘offshore one-stop shops’, for project promoters, which shall be responsible for
facilitating and coordinating the permit granting process for offshore grids for renewable energy projects of
common interest, taking into account also the need for coordination between the permitting process for the energy
infrastructure and the one for the generation assets. /../ The offshore one-stop shops shall act as a repository of
existing sea basin studies and plans, aiming at facilitating the permitting process of individual projects of common
interest and coordinate the issuance of the comprehensive decisions for such projects by the relevant national
competent authorities.“
Kommentaar:
PCI staatus peab olema otsustatud enne vastavale projektile igasuguste lubade hankimist ning PCI staatusega
projektidele antakse lubasid „one stop shop“ kaudu. Kas projektidel, millel ei ole PCI staatust, puudub võimalus
liituda merevõrguga? Või nende liitumine toimub liikmesriikide kaudu?
2. Lk 51 (artikkel 14): „2. By [31 July 2023] the ENTSO for Electricity, with the involvement of the relevant TSOs, the
national regulatory authorities and of the Commission and in line with the agreement referred to in paragraph 1,
shall develop and publish integrated offshore network development plans starting from the 2050 objectives, with
intermediate steps for 2030 and 2040, for each sea-basin, in line with the priority offshore grid corridors referred to
in Annex I, taking into account environmental protection and other uses of the sea. Those integrated offshore
network development plans shall thereafter be updated every three years.“
Kommentaar:
Iga kolme aasta järel uuendatav 30-aastane tegevuskava on väga ebastabiilne. 3-aastase tsükliga ei jõua eelmise
plaaniga alustatud projekti veel ellu viia ja tekib oht, et poliitika muutumisel võidakse varasem PCI projekt riigi poolt
PCI staatusest välja arvata ning esitada selle asemele uus projekt. Võiks olla 5 aasta tagant uuendamine, oleks
väiksem administratiivne koormus.
3. Lk 55 (artikkel 16): „10. By [31 December 2022], the Commission shall adopt implementing acts containing binding
guidelines to ensure uniform conditions for the implementation of this Article and the offshore grids for renewable
energy cross-border cost sharing as referred to in Article 15(1). The guidelines shall also address the special situation
of offshore grids for renewable energy projects of common interest by including principles on how their cross-border
cost allocation shall be coordinated with the financing, market and political arrangements of offshore generation
sites connected to them.“
Kommentaar:
Mida hõlmab „political arrangements of offshore generation sites“? See on täiesti uus tasand energia
infrastruktuuri puudutavas regulatsioonis. Kas komisjonile on vaja anda õigusi teha liikmesriikidele poliitilistes
küsimustes ettekirjutusi?
Elering Eleringi seisukohad ja nende põhjendused Osaliselt arvestatud ja
1. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule ei toetata enam mittetaastuvates allikatest gaasi taristuprojekte. Toetatakse vaid teadmiseks võetud.
selliseid projekte, mis on seotud taastuvatest allikatest saadud metaani või vesinikuga. Artikkel 1, punkt 2
Eleringi seisukoht: Eleringi seisukoht on, et TEN-E määruse eelnõus ettenähtud muudatus on Euroopa Rohelise kokkuleppe,
energia- ja kliimapoliitika eesmärkidest lähtudes asjakohane. Oluline on märkida, et toetust peaksid saama ka sellised gaasi
taristuprojektid, mis toetavad üleminekut kliimaneutraalsele majandusele.
2. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule on kõige olulisem kriteerium, millele PCI peab vastama, on EL-i jätkusuutlikkuse
(sustainability) eesmärgid. Ehk spetsiifilisemalt: energiainfrastruktuuri projektid peavad võimaldama integreerida taastuvat
energiat suuremas hulgas võrku. Artikkel 4, punkt 2 lõik a; Artikkel 4, punkt 3 lõik a. a.
Positsiooni ettepanek: Elering üldiselt toetab sõnastusettepanekut kuna tehtavad/lisanduvad/täiendavad investeeringud
võimaldavad nii Eesti kui EL-i taastuvenergia eesmärke täita ja loovad täiendavad liitumisvõimalusi taastuvenergiast
energia tootmisele. Küllaga näeb Elering ohtu, et tehes kaasrahastavate projektide eeltingimuseks jätkusuutlikuse, siis võib
juhtuda, et mõni projekt, mille eesmärk on tootmispiisavuse tagamine ei pruugiks saada ühishuvi (ingl k Common Project
of Interests – PCI) staatust. Näiteks võib tuua potentsiaalse Estlink 3 ühenduse Soomega, mis suure tõenäosusega oleks
osa loodavast merevõrgust, luues seega ka täiendavaid taastuvatest energiaallikatest tootmisvõimsusi. Kuid juhul kui
tootmispiisavuse tagamiseks on turuvajadus rajada Estlink 3 kiiremini kui rajatakse merevõrk, siis jätkusuutlikkuse
kriteeriumi täitmine ei oleks ühene ja projekt ei pruugi saada soovitud PCI staatust.
3. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette, et PCI projektidele määratakse Euroopa koordinaator, kelle
ülesandeks on projekti propageerimine, konsulteerimine, abi pakkumine liikmesriigi suunamisel. Artikkel 6.
Positsiooni ettepanek: Eleringi seisukoht on, et loodava Euroopa koordinaatori tööülesanded võivad tekitada täiendavat
administratiivset koormust nii liikmesriigile kui ka projektide arendajatele soovitud lisandväärtust loomata. Koordinaator
võib võimaldada riiklikul tasandil PCI-de olulisust tõsta ning leida kitsaskohti regulatsiooni suuniste elluviimises, kuid selle
võimaldamiseks peab olema kirjeldatud täpsed tööülesanded, kohustused ning vajalikud volitused tegevuste elluviimiseks.
4. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule tuleb PCI-dele ette näha kiirendatud korras keskkonnamõjude hindamine,
kusjuures liikmesriigid peavad üle vaatama PCI-de seisukohast keskkonnamõjudega seotud seadusandluse. Artikkel 7, punkt
5,6,7. a.
Positsiooni ettepanek: Elering toetab PCI-de keskkonnamõjude hindamisega seotud seadusandluse ülevaatamist protsessi
kiirendamiseks, kuid tunneb muret kuidas PCI eelisseisus kajastataks keskkonnamõjude hindamisega seotud
seadusandluses. Samuti tundub, et praktiliselt on väga keeruline kiirendada keskkonnamõjude hindamisega seotud
protsesse, kui mõjude hindamiseks läbiviidavad uuringud moodustavad suurima osa keskkonnamõjude hindamisest ning
nende uuringute läbiviimine on rahvusvaheliselt kokkulepitud alustel ning nende pikkusi muuta ei ole võimalik.
5. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette et PCI-d peavad olema prioriteetses staatuses saamaks lube läbi
„one-stop-shopi“ (OSS) ning „one-stop-shop“ peab saama uuenduse hiljemalt 1.1.2022. OSS vastutab PCI lubade menetluse
eest ning OSS annab ehituseks tarvilikud load. OSS-ist lubade taotluse juhend peab valmima hiljemalt 1.05.2023. Artikkel 8,
punkt 2; Artikkel 9, punkt 1. a.
Positsiooni ettepanek: Elering toetab, et tekiks üks kontaktpunkt PCI lubade menetluseks, kuid viitab asjaolule, et hetkel
puudub seadusandlik raamistik, mis annab ettenähtud „one-stop-shop“-ile õiguse lubasid menetleda ning neid ka väljastada.
Juhul kui regulatsioonis viidatud „comprehencive permit“ on teiste lubademenetluse juurde lisatav, on see täiendav
administratiivne koorem. Seetõttu peame oluliseks rõhutada, et on vajalik selgema juhendi olemasoluks, et mõista, kuidas
oleks võimalik läbi OSS-i taotleda kõiki mere energiavõrgu arendamise ja rajamise ehituseks vajalike lube. Eleringi arusaam
on, et regulatsioon puudutab ka ruumilise planeerimisega seotud tegevusi. Seega võttes arvesse eelnevat kogemust
infrastruktuuri rajamisel, tundub artikkel 10 ettenähtu 3 aastat 6 kuud, olevat väga optimistlik ajagraafik.
6. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette, et mere energiavõrgu arendamiseks planeeritakse rajada merede
põhised „offshore one-stop-shopid“ (OOSS) alates 31.07.2022. OOSS-ist lubade taotluse juhend peab valmima hiljemalt
1.05.2023. Artikkel 8, punkt 6; Artikkel 9, punkt 1. a.
Positsiooni ettepanek: Elering toetab, et tekiks üks kontaktpunkt PCI lubade menetluseks merede põhiselt, kuid näeme
probleemi juhul kui, regulatsioonis viidatud „comprehencive permit“ on teiste lubade menetluse juurde lisatav, siis see on
täiendav administratiivne koorem nii arendajale kui ka liikmesriikidele. Kuna lubade menetlus võib aset leida mitmes eri
liikmesriigis, siis võib olla tegu väga keerulise haldusmenetluse (ja ka juriidilise) protsessiga, mis võib hoopis pidurdada
lubade menetlust. Määruse eelnõust ei selgu, kuidas peaksid liikmesriigid meredepõhiselt kokku leppima, kuidas OOSS
moodustatakse ning kuidas tekib ühel meredepõhisel institutsioonil õigus koordineerida lubade menetlust korraga mitmes
liikmesriigis.
7. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette, et TYNDP protsessi PCI-de leidmiseks tuleb kaasata ka DSO-d ning
vesinikuga seotud huvigrupid läbi TYNDP CBA koostamise metoodika uuendamise, mis tuleb komisjonile esitada hiljemalt
16.11.2022. Samuti nähakse ette, et TYNDP stsenaariumid ja infrastruktuuri lünkanalüüs koostatakse koos DSO-dega ja
vesinikuga seotud huvigruppidega. Artikkel 11, punkt 1; artikkel 12, punkt 1; artikkel 13, punkt 1. a.
Positsiooni ettepanek: Elering toetab turuneutraalsete asjassepuutuvate organisatsioonide TYNDP protsessi kaasamist.
8. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette et hiljemalt 31.12.2023 esitavad ENTSO-E ja ENTSO-G ühise võrgu
mudelit. Artikkel 11, punkt 11. a.
Positsiooni ettepanek: Elering mõistab ühise mudeli loomise all seda, et ENTSO-E ja ENTSO-G poolt loodud turumudelid
peavad arvestama energia ülekandes kogu energiataristut. Elering toetab energiasektori koordineeritud mudeli loomist.
9. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette, et ENTSO-E hiljemalt 31.07.2023 avaldab integreeritud
meredepõhise arengukava mere energiavõrgu arendamiseks. Artikkel 14, punkt 2. a. Positsiooni ettepanek: Elering toetab
integreeritud merede põhise arengukava loomist. Elering on võtmas liidrirolli Läänemere energiavõrgu arendamiseks
vajaliku taristu planeerimise osas. Oluline on märkida, et Läänemere energiavõrgu initsiatiivi raames loodav koostöö peab
võtma arvesse ENTSO-E sisendit selleks, et Läänemere mereenergiavõrgu initsiatiivi raames planeeritav oleks sisendiks
ENTSO-E arengukavasse.
10. Vastavalt uuele TEN-E määruse eelnõule nähakse ette, et Komisjon töötab välja hiljemalt 31.12.2022 mere energiavõrgu
spetsiifilise CBA ja CBCA loomise metoodika. Artikkel 15, punkt 1; Artikkel 16 punkt 10 a.
Positsiooni ettepanek: Elering toetab Komisjoni initsiatiivi ühtlustatud CBA ja CBCA metoodika väljatöötamiseks. Rõhutame,
et tegu on olulise verstapostiga projektide arengus, et kindlustada ühisrahatust PCI projektidele, kuid märgime, et enne
ühtlustatud mere energiavõrgu spetsiifilise CBA ja CBCA metoodika väljatöötamist, peab olema võimalik kasutada
olemasolevaid metoodikaid. Seda eelkõige põhjusel, et oleks võimalik juba praegu hinnata projektide riigipiiri ülest mõju
ning, et ükski projekt ei hilineks, juhul kui spetsiifiline metoodika ei ole veel välja töötatud.
Energiasalv Pakri OÜ Üleeuroopalise energiataristu (TEN-E) määruse ülevaatus on oluline versapost Euroopa rohelise kokkuleppe ehk Arvestatud.
kliimaneutraalsuse saavutamise seisukohast. Energiasalvestuse kontekstis on hetkel kehtiv TEN-E määrus meie arvates
ebamõistlikult diskrimineeriv kõige kulutõhusama salvestustehnoloogia ehk pumpelektrijaamade suhtes. Meile teadaolevalt
oli välistus anda rahalist abi ka ehitustööde toetuse kujul pumpelektrijaamadele tingitud arusaamast, et tegemist on piisavalt
küpse tehnoloogiaga, mis oma tavapärases konfiguratsioonis on ka olulise keskkonnamõjuga.
Energiasalv Pakri OÜ poolt arendatava Paldiski pumpelektrijaama projekti puhul on tegemist olulise innovatsiooniga, kus
rakendatakse „Zero Terrain“ geotehnilise pumpelektrijaama lahendust (vt. https://energiasalv.ee). Sellise lahenduse
kasutamine vähendab arvestatavalt pumpelektrijaamade ehitamise ja opereerimise keskkonnamõju ning laiendab
pumpelektrijaamade ehitusvõimalusi üle Euroopa. Vaatamata „Zero Terrain“ tehnoloogia eelistele tavapäraste
pumpelektrijaamadega võrreldes ei ole Euroopa Liidus väljakujunenud uute elektrivõimsuste ehitamise
finantseerimispraktika tõttu (elektrivõimsused rajatakse toetuste abil) finantseerimisotsuse tegemine vaid turusignaalidel
põhinevalt võimalik. Seepärast on TEN-E määruse alusel rakendatav Euroopa ühendamise rahastu oluline võimalus
Energialiidu eesmärkide saavutamiseks vajalike innovatiivsete pumpelektrijaamade ehitusprojektide esilekutsumiseks.
Arvestades eelöeldut palume läbirääkimistel Euroopa Liidu Nõukogus ja hilisemalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa
Komisjoniga kaitsta seisukohta, et TEN-E määruse artikkel 14 lõiget 2 (eelnõu artikkel 18 lõige 2) muudetaks järgnevalt: „II
lisa punkti 1 alapunktides a–d ja punktis 2 sätestatud kategooriatesse kuuluvatele ühishuviprojektidele, v.a avatud
süsteemiga pumpelektrijaamade projektidele, antakse liidu rahalist abi ka tööde tegemise toetuste kujul, kui need vastavad
kõikidele järgmistele kriteeriumidele...“
Sellest tulenevalt meiepoolne ettepanek Eesti seisukohtades täiendamiseks oleks:
„Eesti leiab, et tagamaks energiasüsteemi stabiilsus, mitmekesisus ja kulutõhusus, peab üleeuroopaline energiavõrgustiku
raamistik lisaks uuringutoetustele võimaldama investeeringutoetusi energia salvestuslahendustesse, muuhulgas
taastuvenergiat salvestavate innovaatiliste ja keskkonnasäästlike suletud või poolsuletud süsteemiga pump-
hüdroakumulatsioonide rajamiseks, ja süsinikuneutraalsesse energiatootmisesse ning nende projektide elluviimiseks ja
tulemuste kasutuseks vajalikku võrgutaristusse.“
Keskkonnaministeerium Saaks lähtuda roheleppe seisukohtadest. Kokkuvõtvalt toetame vesiniku nagu ka teiste keskkonnasõbralike lahenduste Teadmiseks võetud.
kasutuselevõttu, mida peab aga toetama ülekandevõimsuste ja võrkude ühendatus, et EL üleselt kliimaneutraalsuse poole
liikuda.
Konkurentsiamet Toetame samuti TEN-E regulatsiooni ülevaatust aspektist, et rohkem tuua sisse vaadet taastuvenergia, smart gridi ja Teadmiseks võetud.
tarbimise juhtimise projektide osas, samas, et EL energia varustuskindluse ja energia siseturu toimimise aspektid jääksid ka
uuendatud TEN-E määruses olulisteks ühishuviprojektide määramise kriteeriumideks. Mulle tundub, et muudatused võtavad
neid aspekte üldiselt arvesse ja midagi vastukäivat meile hetkel silma ei ole hakanud.
Saare Wind Energy OÜ Saare Wind Energy OÜ (edaspidi SWE) kavandab 1000+ MW suurusjärgu meretuuleparki Saaremaast läänes asuvale Arvestatud ja
merealale. Juba meretuulepargi asukohavalikul ja hoonestusloa taotluse esitamisel 2015. aastal lähtuti põhimõttest, et teadmiseks võetud.
meretuulepargi asukoht peab olema konflikte vältiv nii looduskeskkonna elementidega (puuduv või madal negatiivne
keskkonnamõju näiteks mereelustikule ja linnustikule) kui ka teiste merel toimuvate inimkasutustega (kalandus, laevandus,
riigikaitse jm). Vastupidi, rajatav meretuulepark peab olema piirkonnale erinevaid kasulikke lahendusi pakkuv (majanduslik
areng ja mitmekesistamine, uued töökohad, energia varustuskindlus ja parem konkurentsivõime jm).
Saaremaast läänes asuv meretuulepark(pargid) on äärmiselt perspektiivika geograafilise asukohaga kogu Läänemere
mastaabis. Piirkond on geograafilisest asukohast tulenevalt väga loogiline lisaks meretuuleparkidele ka riikidevahelise
Läänemere energiavõrgu rajamiseks ja vesinikutehnoloogia arendamisteks. Lisaks ilmselgele Eesti-Läti vahelise
elektriühenduse potentsiaalile, on äärmiselt paljulubav ka Eesti-Rootsi vaheline elektriühenduse potentsiaal. Pikemas
perspektiivis võib Läänemere energiavõrku pikendada põhja suunas Soomeni (sh liites Hiiumaa piirkonnas kavandatavad
meretuulepargid) ning lõuna suunas Lätist edasi Leedu suunas (kus tekiks võrguga liitumise võimalus Läti kui Leedu
meretuuleparkidel).
SWE leiab et TEN-E suunised on taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks ja kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil
äärmiselt vajalik ja asjakohane strateegiline dokument. SWE konkreetse projekti arendajana on strateegiliste eesmärkide
üheks praktiliseks elluviijaks.
SWE toetab MKM juhtimisel koostatud Eesti seisukohti (töödokument edastatud 22.12.2020) TEN-E suunistele.
SWE tegevusvaldkonnast tulenevalt peame ülimalt oluliseks just seisukohas 4.2 kajastatut.
Arvestades Eesti senist elektri ülekandesüsteemi (mis lähtub ajaloolisest tootmiskeskusest Kirde-Eestis) on
meretuuleenergeetika arendamise üheks olulisimaks takistuseks põhivõrguga liitumise keerukus ja ülikõrge maksumus.
Viimasel 10+ aastal toimunud suuremahuline võrguarendus Eesti läänepoolsema osa tugevdamiseks ja nn tugeva
ringsüsteemi loomiseks (ehk Harku – Lihula – Sindi – Kilingi-Nõmme – Tartu süsteemi rajamine/rekonstrueerimine) on
kahtlemata äärmiselt vajalik ja asjakohane, kuid need ei ole piisavad taastuvenergeetika laialdaseks ja mastaapseks
arendamiseks – eeskätt meretuuleparkide realiseerumiseks.
Merevõrgu arendamisel on unikaalne võimalus arendada Saaremaale Läänemere idaosa olulisim nn offshore-hub (õppides
ja võttes eeskuju Bornholmi kogemusest). Kaaluda saab Eesti mandriosa ja Saa-remaa vahelise ühenduse tugevdamist nii
maismaal õhuliinina kui merekaablina. Mõistlikuks võib osu-tuda Lääne-Eesti mandriosa – Saaremaa – Läti (Ventspils)
ülekandesüsteemi arendamine, mis looks aluse taastuvenergeetika potentsiaali reaalseks kasutuselevõtuks.
Sellised lahendused oleks suurepärane impulss regionaalseks arenguks Saaremaal ning see toetaks märkimisväärselt kogu
Eesti majanduspotentsiaali.
Leiame et tugev elektri ülekandesüsteem Eesti läänepoolsel merealal (Saaremaas läänes) on äärmiselt vajalik ja arukas
lahendus taastuvenergeetika ja kliimaneutraalsuse eesmärkide realiseerimiseks. TEN-E ja muude asjakohaste vahendite
kaasamine nende eesmärkide saavutamises on ülimalt oluline.
SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise „ELi strateegia avamere taastuvenergia
potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil“ ning Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu üleeuroopalise energiataristu (TEN-E) suuniste määruse eelnõu
kohta
Sissejuhatus
2019. aasta lõpus esitas Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) teatise Euroopa roheline
kokkulepe1, milles on määratletud Euroopa Liidu (edaspidi EL) eesmärk saavutada
ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega Euroopa ühiskond, kus aastaks 2050 on
saavutatud kliimaneutraalsus ja ressursside jätkusuutlik kasutus ning tagatud piisav
majanduskasv. Selle ambitsioonika eesmärgi saavutamisel on oluline roll taastuvenergial,
sealhulgas selle kasutuselevõtuks vajaliku taastuvenergiavõrgu taristu arendamisel ja suuremas
mahus avamereenergia tootmisel.
Energiasektori CO2-heite vähendamine taastuvenergia abil on üks peamisi Euroopa rohelise
kokkuleppe elemente. Arvestades ELi merepiirkondade rohkust ja mitmekesisust ning uute
rajatiste pidevalt vähenevaid kulusid, on avamere taastuvenergia üks suurima
kasvupotentsiaaliga tehnoloogialahendusi. Selle potentsiaali rakendamiseks avaldas komisjon
2020. aasta novembris strateegia ELi avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks
kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil2 (edaspidi avamere taastuvenergia strateegia), milles
teeb ettepaneku suurendada ELi avamere tuuleenergia tootmise võimsust praeguselt 12 GW-lt
vähemalt 60 GW-le 2030. aastaks ja 300 GW-le 2050. aastaks. Komisjoni eesmärk on lisada
sellele 2050. aastaks ka 40 GW ookeanienergiat ja muid kujunemisjärgus tehnoloogialahendusi,
nagu avamere ujuvtuulikud ja -päikesepargid. Sellise suure avamere taastuvenergia kasvu
eelduseks on kõikide ELi merepiirkondade tohutu potentsiaal, ELi ettevõtete juhtpositsioon
selles sektoris ning ELi liikmesriikide vaheline piiriülene koostöö taastuvenergia pikaajalise
planeerimise ning kasutuselevõtu valdkonnas. Tänu sellele saab komisjoni hinnangul uusi
võimalusi tööstus, tekivad uued keskkonnahoidlikud töökohad kogu mandril ja tugevneb ELi
üleilmne juhtpositsioon avamereenergia tehnoloogia valdkonnas. Samuti tagab see ELi
keskkonna, elurikkuse ja kalanduse kaitse ning toetaks kaudset elektrifitseerimist
taastuvallikatest toodetud vesiniku ja muude vähese CO2-heitega gaaside abil. Avamere
taastuvenergia ulatuslikum kasutuselevõtt aitab anda kõikidele ELi elanikele juurdepääsu
taskukohasemale puhtale energiale ning parandada ELi energiavarustuskindlust. Komisjoni
hinnangul on avamere taastuvenergia tehnoloogia ulatuslikuks kasutuselevõtuks 2050. aastaks
vaja investeerida peaaegu 800 miljardit eurot, millest ligikaudu kaks kolmandikku on ette
nähtud seonduva võrgutaristu ja kolmandik avamereenergia tootmise jaoks. Suurem osa sellest
rahast peaks tulema erainvesteeringutest.
Eesti on seadnud endale 2030. aasta eesmärgiks suurendada taastuvenergia osakaalu vähemalt
42%ni summaarsest energia lõpptarbimisest3. 2020. a taastuvenergia osakaalu eesmärk energia
1
Teatis Euroopa roheline kokkulepe COM(2019) 640
2
Teatis ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil
COM(2020) 741 final
3
Summaarne energia lõpptarbimine sisaldab erinevalt energia lõpptarbimisest lisaks ka elektri ja soojuse
tootmisseadmete omatarvet ning kadusid energiavõrkudes.
1
lõpptarbimisest oli Eestil 25%, mis täideti juba 2011. aastal. 2018. aastal moodustas
taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest juba 30% ja 2019. aastal ligikaudu 32%. 2020.
aastal toodeti Eestis elektrit 4,8 TWh ja tarbiti 8,4 TWh. Taastuvatest allikatest tootsid
elektrijaamad 2020. aastal elektrienergiat 2,2 TWh elik 15% võrra rohkem kui 2019. aastal.
Taastuvenergia toodang moodustas 2020. aastal 46,4% protsenti Eesti elektritoodangust ja
kattis 25% tarbimisest4. Import kolmandatest riikidest Baltikumi ja Soome vähenes 2,3 korda
võrreldes 2019. aastaga tulenevalt madalatest Balti-Soome turuhindadest. Balti riikidesse
kolmandatest riikidest import vähenes kaks korda võrreldes 2019. aastaga olles 3,95 TWh. Läbi
Venemaa-Läti pakkumispiirkonna müüdi 302 GWh elektrit alates 2020. aasta 5. novembrist.
2030. aasta taastuvenergia sihttaseme saavutamiseks tuleb suuremad ponnistused teha
tuuleenergia potentsiaali kasutusele võtul (vajalik suurendada olemasolevaid mahte ca 4 korda
ehk 670 GWh 2020. a ning 2 640 GWh 2030. a) ja transpordisektori taastuvenergia eesmärgi
täitmisel sõidukite elektrifitseerimise ja biokütuste kasutusega. Läänemere suurus on ca
377 000 km2 ning Eesti mereala on ca 9% sellest. 2019. a Läänemere meretuuleparkide
energiapotentsiaali uuringu5 kohaselt on Läänemeres tuuleenergia tootmise potentsiaal
suurusjärgus kuni 325 TWh/a paigaldatavate tuulikute koguvõimsuse potentsiaaliga 83-93 GW,
sealhulgas Eesti territoriaalvees ja majandusvööndis on hinnanguliselt 24 TWh/a paigaldatavate
tuulikute koguvõimsuse potentsiaaliga vähemalt 7 GW6. See tähendab, et kui kogu potentsiaal
rakenduks (arvestades võimalikke piiranguid), siis oleks võimalik selle energiahulgaga katta
1/3 kogu Läänemere-äärsete riikide aastasest elektrienergia vajadusest7 ning Eestis oleks
võimalik toota pea kolm korda rohkem elektrienergiat kui hetkel on Eesti kogutarbimine (ca
8,4 TWh/a). Eestis on meretuuleparkide arendamine alles alguses, on olemas mitmed ettevõtted
nagu Enefit Green, Eesti Energia, Tuuletraal, Saare Wind, Roheline elekter, kes on esitanud
hoonestusloa taotlused enne 2015. aastat. Kõige kaugemale oma tegevustes on jõudnud Enefit
Green, kellel on keskkonnamõjude hindamine lõpetamisel; Eesti Energia on hetkel kokku
leppimas keskkonnamõjude hindamise programmi, sh viinud läbi esimesed avalikustamised,
ning teised ettevõtted on oma tegevusi kooskõlastamas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Ametiga (TTJA). Täiendavalt on hetkel juba esitatud mitmeid uusi taotlusi nii uutele merealade
planeeringu raames kaardistatud aladele kui ka juba varem planeeritud aladele.
18. septembril 2020. a allkirjastasid Eesti ja Läti ühise meretuulepargi eelarendamise
vastastikuse mõistmise memorandumi, millega nõustutakse ette valmistama tuuleenergeetikaks
sobivad alad Eesti ja Läti territoriaalvetes, kuhu oleks võimalik tulevikus oksjonite
korraldamise kaudu rajada ühine tuulepark või pargid koos hübriidvõrguga8. Eesti-Läti ühine
meretuulepark koos riikidevahelise ühendusega võimaldab liita vähemalt 1000 MW
tuuleenergia tootmisvõimsusi. 40% kasutusteguri juures toodetakse sellisel juhul ca 3,5
TWh/aastas elektrienergiat, mis moodustaks ca 40% Eesti elektritarbimisest.
4
https://elering.ee/taastuvelekter-kattis-moodunud-aastal-neljandiku-tarbimisest
5
Study on Baltic offshore wind energy cooperation under BEMIP (2019) https://op.europa.eu/en/publication-
detail/-/publication/9590cdee-cd30-11e9-992f-01aa75ed71a1/language-en
6
Flexible Nordic Energy Systems Key Recommendations Flex4Res https://www.nordicenergy.org/wp-
content/uploads/2019/09/Flex4RES_Policy-Brief-2019.pdf
7
Study on Baltic Offshore wind energy cooperation under BEMIP Final Report
https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/9590cdee-cd30-11e9-992f-01aa75ed71a1/language-
en/format-PDF
8
Avamere hübriidprojektides on ühendatud energiatootmine avamerel ja energia piiriülene ülekandmine.
2
ELi üleminekuks puhtal energial põhineva kliimaneutraalse majanduse suunas on vaja uuele
tehnoloogiale kohandatud taristut. Seetõttu vaatas komisjon läbi 2013. aastal vastu võetud
üleeuroopaliste energiavõrkude määruse9 ning esitas 2020. a detsembris Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse ettepaneku üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta10 (edaspidi
TEN-E määrus), et paremini toetada ELi piiriülese energiataristu ajakohastamist ning saavutada
ELi 2030. aasta kliima- ja energiaeesmärgid ning Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgid.
Määruse peamine eesmärk on määratleda EL energeetika infrastruktuuri ühishuviprojektid
(PCI11) ja need kiirendatud korras ellu viia. Kavandatud muudatused kajastavad komisjoni
hinnangul energiataristu võtmerolli keskkonnasäästlikule majandusele üleminekul. Uued ja
ajakohastatud energiataristukategooriad nagu nt vesinikuvõrgud, tark gaasivõrk ja avamere
tuuleenergia ning uus lähenemisviis taristu kavandamisele toetavad elektrienergia osakaalu
suurendamist tulevases energiaallikate jaotuses, aitavad vähendada gaasisektori CO2-heidet
taastuvatest energiaallikatest toodetud gaaside ja vähese CO2-heitega gaaside, sealhulgas
vesiniku abil, ning arendada välja lõimitum energiasüsteem. Määruse ettepanek on ka esimene
samm, et saavutada avamere taastuvenergia strateegias kavandatud ambitsioonikad eesmärgid
avamere taastuvenergia valdkonnas.
Läbivaadatud TEN-E määruse kohaselt ei vasta maagaasitaristu ja naftajuhtmed enam
kliimaeesmärkidele ning seega ei peaks ka vastama ühishuviprojektide tingimustele. Uued ja
ajakohastatud taristukategooriad toetavad arukaid elektrivõrke ning taastuvatest
energiaallikatest toodetud gaaside ja vähese CO2-heitega gaaside, sealhulgas vesiniku paremat
kasutuselevõttu. Uus lähenemisviis lõimitumale maismaa- ja avameretaristu kavandamisele
toetab avamerevõrkude laiemat arendamist Euroopa merepiirkondades. Läbivaadatud
määrusega tagatakse, et ELi energeetikavaldkonna ühishuviprojektid vastavad turgude
integreerimise, konkurentsivõime ja varustuskindluse eesmärkidele ning nendeks valitakse
välja üksnes sellised taristuprojektid, millel puuduvad õigustatud alternatiivsed lahendused
ning mis aitavad kaasa ELi CO2-heite vähendamise eesmärkide saavutamisele. Määruse
ettepanekuga jätkatakse praegu ELi energiaturgudest eraldatud piirkondade ühendamist,
olemasolevate piiriüleste ühenduste tugevdamist ja partnerriikidega koostöö edendamist.
Määrus aitab ka kaasa piiriülese taristu õigeaegsele kasutuselevõtule, kiirendades loamenetluse
protsesse.
2013. aastal vastu võetud üleeuroopaliste energiavõrkude määrus on aidanud saavutada ELi
energiapoliitika eesmärke: tagada energia siseturu toimimine ja varustuskindlus liidus,
edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energialiikide
arendamist ning edendada energiavõrkude sidumist. See on aidanud kaotada liikmesriikide
eraldatust EL-ülesest energiavõrgust, mis on omakorda parandanud energiaturgude
integreerimist ja aidanud hindu ühtlustada kogu Euroopas. Juurdepääs Euroopa ühendamise
rahastu (edaspidi CEF) sihtotstarbelisele rahastamisele võimaldas rakendada 95
ühishuviprojekti, mille jaoks oli muidu raske saada rahastust turureeglite alusel. Eesti on
määruse raames toimuvast Euroopa ühishuviprojektide määratlemise ja rahastamise protsessist
saanud energiavaldkonnas palju kasu ja tuge. Valminud on Eesti ja Soome vaheline
9
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 347/2013, 17. aprill 2013 , üleeuroopalise energiataristu suuniste
kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ)
nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009
10
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega
tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 347/2013; COM(2020) 824 final
11
Projects of Common Interest
3
gaasiühendus Balticconnector ning Eesti ja Läti kolmas elektriühendus, töös on Balti
elektrisüsteemi sünkroniseerimiseks vajalikud Eesti-siseste elektrivõrkude tugevdamise ja
elektrisüsteemi stabiilse toimimise tagamise projektid. Samuti on Euroopa ühishuviprojektide
nimekirjas Paldiski hüdropumpjaam (mis on saanud CEFi kaasrahastust uuringuteks) ja
Eleringi osalusel kaks aruka võrgu edendamise projekti. Nagu mainitud, Eesti koos Lätiga
soovib kaasata meretuuleenergia projekti ning merevõrgu arendamiseks ELi kaasrahastust,
millest tingitult on vajalik projektidele saada staatus nii ühishuviprojektide nimekirjas (PCI list)
kui taastuvenergia piiriüleste projektide (CEF RES) liidu nimekirjas (union list). Nimekirjades
olemine on vajalik eeldus projektidele ELi toetuse taotlemiseks. Vajalike uuringute jaoks on
võimalik taotleda järgmise ELi eelarveperioodi (2021-2027) CEFi eelarvest kaasrahastust,
mille tulemusel on projekti kogukulu riigile väiksem ja tulevikus saadav tulu oksjonist
eeldatavalt suurem.
TEN-E määruse eelnõu põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 172, milles on
sätestatud õiguslik alus, et võtta vastu suunised, mis hõlmavad üleeuroopaliste võrkude
valdkonnas kavandatud eesmärke, prioriteete ja meetmete põhisuundi, nagu on sätestatud ELi
toimimise lepingu artiklis 171. Suunistes määratakse kindlaks ühist huvi pakkuvad projektid,
mis on vajalikud TEN-E määruse poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Õigusakti
vastuvõtmiseks on nõukogus vaja kvalifitseeritud häälteenamust. Subsidiaarsustähtaeg on 11.
märts 2021. a. Määruse eelnõu menetlemine toimub EL nõukogu energia töörühmas, kus
artiklipõhiste aruteludega alustati 19. jaanuaril 2021. a. EL nõukogu 2021. a esimese poolaasta
eesistuja Portugal on seadnud eesmärgiks jõuda tänavu juuniks nõukogu üldise
lähenemisviisini, et alustada eelnõu üle läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga.
Seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna
nõunikud Anu Eslas (
[email protected]) ja Regina Rass (
[email protected]),
energiaturgude valdkonnajuht Rein Vaks (
[email protected]), erialadiplomaat Kristiina
Tammeraid Eesti alalisest esindusest Euroopa Liidu juures (
[email protected]) ning
EL ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Kadi Avingo (
[email protected]).
Valdkonna eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika
asekantsler Timo Tatar (
[email protected]).
Sisu ja võrdlev analüüs
Avamere taastuvenergia strateegia
Avamere taastuvenergia strateegias esitab komisjon nägemuse, kuidas muuta avamere
taastuvenergia 2050. aastaks ELi energiasüsteemi põhikomponendiks. Strateegias tuuakse
selleks välja üldine tugiraamistik, milles käsitletakse kõikide avameretehnoloogiate lahenduste
ja merealade puhul ühiseid takistusi ning probleeme ja esitletakse ka võimalikke poliitilisi
lahendusi, mis on kohandatud vastavalt tehnoloogialahenduste arendamise etapile ning
piirkonna eripärale. Strateegia põhineb tehnoloogianeutraalsel lähenemisviisil, mis võiks
võimaldada kasutada ära kõikide merepiirkondade potentsiaale. Pidades silmas avamere
taastuvenergia projektide pikka teostusaega, esitab komisjon strateegias strateegilised
arengusuunad ja kaasnevad tingimused, et avamere taastuvenergia tehnoloogialahendused
saaksid aidata ELil saavutada 2030. a ja 2050. a kliimaeesmärke. Komisjoni strateegia
põhielemendid on eesmärkide seadmine avamere taastuvenergia sektori kasvuks, avaliku ja
4
erasektori investeeringute soodustamine uude taristusse ning teadusuuringutesse, eri
piirkondade tõhusama koostöö lihtsustamine ning selge ja kindla õigusraamistiku loomine.
EL on maailmas juhtival kohal avamere taastuvenergia tehnoloogia ja tööstuse valdkonnas.
Avamere taastuvenergia tehnoloogia hõlmab ka mitmeid keskkonnasäästlikke
energiatehnoloogia lahendusi eri arendusetappides. Näiteks avamerel asuv fikseeritud
vundamendil tuuleenergiatehnoloogia on juba välja arenenud ja praegu on ELi vetesse üles
seatud võimsust 12 GW, mis moodustab maailmaturul ülesseatud koguvõimsusest 42%. Lisaks
on avamerel asuv ujuvvundamendil tuuleenergiatehnoloogia ülesseatud võimsus ELis 40 MW
ning eeldatavalt võetakse 2024. aastaks kasutusele ujuvvundamendil avamere tuuleturbiine
võimsusega 150 MW. Ookeanienergiatehnoloogia, näiteks laine- ning tõusu-
mõõnaenergiaseadmed, mille praegune ülesseatud võimsus on 13 MW, jõuab varsti
arengujärku, mis võimaldab seda tulevikurakendustes kasutada. ELi ettevõtjatele kuulub hetkel
66% patentidest tõusu-mõõnaenergia ja 44% laineenergia valdkonnas ning 70% kogu maailmas
ookeanienergia tootmiseks kasutatavates seadmetest on välja töötanud ELi ettevõtjad. Muud
täiendavad tehnoloogialahendused, nagu vetikatest saadud biokütused (biodiisel, biogaas ja
bioetanool), ujuvad päikeseenergiarajatised ja soojusenergia muundamine, on praegu varases
arendusjärgus, kuid võivad tulevikus olla paljulubavad. Strateegias rõhutatakse, et ELis tuleb
tagada tugevam taastuvenergia tehnoloogia tarneahel ning tehnoloogiate kiiremaks
kasutuselevõtuks on vaja suurendada seadmete tootmise võimsust ja täiustada sadamataristut
ning suurendada asjakohaste oskustega töötajate arvu.
Komisjoni hinnangul on strateegias kavandatud eesmärkide saavutamiseks 2050. aastaks vaja
investeeringuid ligi 800 miljardit eurot, suurem osa millest peaks tulema erainvesteeringutest.
Strateegia eesmärgiks on suurendada investorite kindlustunnet ja leevendada tajutavat riski,
muuta investeerimisprotsess nende jaoks sujuvamaks, leevendada kitsaskohti ning leida parim
kombinatsioon avaliku ja erasektori vahenditest. Komisjon, Euroopa Investeerimispank ja
muud finantseerimisasutused otsivad koostöövõimalusi, et toetada strateegilisi investeeringuid
avamere taastuvenergiasse. 672,5 miljardi euro suurusest taaste ja vastupidavuse
rahastamisvahendist on 37% ette nähtud rohepöördeks ning seda saaks energiatootmise
juhtalgatuse raames kasutada selleks, et toetada reforme ja tuua täiendavaid investeeringuid
avamere taastuvenergiasse. Samuti saab sellest rahastamisvahendist anda toetusi, mis on seotud
sadamataristu ja võrguühenduste investeeringutega ning reformidega, mis on vajalikud
avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ja energiasüsteemidesse lõimimise hõlbustamiseks (nt
ühtlustatud loamenetlused, võrgud ja mereruumi planeerimine ning avamere taastuvenergia
enampakkumised). Taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames tuleb aga
kulukohustused võtta juba 2023. aasta lõpuks. Lisaks taaste ja vastupidavuse
rahastamisvahendile saab avamere taastuvenergia tehnoloogia kasutuselevõttu toetada ka
teistest ELi rahastamisvahenditest, näiteks „InvestEU“ ja „Euroopa horisont“ programmidest,
CEFist, ELi taastuvenergia rahastamismehhanismist, innovatsioonifondist ja
moderniseerimisfondist. Väga oluline on ka teadus- ja arendustegevus uute tehnoloogiate
kasutuselevõtuks, mille kohta tuleb komisjon välja ettepanekutega „Euroopa horisondi“
tööprogrammides sel ja järgmisel aastal.
Avamere taastuvenergia edendamisel on otsustava tähtsusega prognoositav, selge ja toetav
pikaajaline õigusraamistik, et tagada kindlus kõigile asjaomastele asutustele ja kaasata
investorite rahalised vahendid. Praegust õigusraamistikku ei töötatud välja piiriüleseid
taastuvenergiaprojekte ja nendega seotud konkreetseid probleeme silmas pidades. Seepärast on
5
vaja selgitada ELi elektriturueeskirju ning hinnata, kuidas olemasolev elektritururaamistik
toetab avamere taastuvenergia arendamist ja kas on vaja konkreetsemaid ning sihipärasemaid
eeskirju. Samuti tuleb tagada, et keskkonna- ja energiaalast riigiabi käsitlevate suuniste12 ning
taastuvenergia direktiivi13 läbivaatamine soodustab avamere taastuvenergia kulutõhusat
kasutuselevõttu. Avamere pakkumispiirkonna loomine sobiks komisjoni hinnangul kõige
paremini avamere taastuvate energiaallikate suuremahuliseks kasutuselevõtuks, kuna see tagab
taastuvenergia täieliku turule lõimimise. Selle lähenemisviisiga tagataks, et taastuvelektrit
toodetakse kulutõhusalt seal, kus võimalik ning suunatakse sinna, kus seda vajatakse, ning
sellega toetatakse nii piirkondade kui kogu ELi varustuskindlust.
Strateegias kutsub komisjon liikmesriike üles tegema omavahel piiriülest koostööd
taastuvenergia pikaajalise planeerimise ja kasutuselevõtu ning mereruumi ja ressursside säästva
kasutamise valdkonnas. Selleks tuleb lõimida avamere taastuvenergia arendamise eesmärgid,
mis põhinevad liikmesriikide riiklikel energia- ja kliimakavadel, riiklikesse mereruumi
planeerimise kavadesse, mille rannikuriigid peavad esitama komisjonile 2021. aasta märtsiks.
Piirkondlik koostöö on mereruumi tõhusa planeerimise põhielement, mis võimaldaks avamere
taastuvenergia edukat laiaulatuslikku kasutuselevõttu. Strateegia järgi soovib komisjon 2021.
aasta jooksul edendada ka regionaalseid koostööraamistikke, et liikmesriigid võtaksid ühised
kohustused avamere taastuvenergia arendamiseks aastaks 2050. Vastav kohustus sätestatakse
TEN-E määruses.
Avamerel taastuvenergia tootmise suurendamiseks on vaja ka piisavat taristut, et toodetud
elektrit kõige tõhusamalt kasutada. Taristut tuleb arendada ja kavandada piiriüleselt, täpsemalt
merepiirkonna tasandil, et tagada avamere taastuvenergia ulatuslikum tootmine kõige
kulutõhusamal viisil. Selleks saaks rakendada hübriidprojekte, milles on ühendatud
taastuvenergia tootmine avamerel ja selle ülekandmine piiriüleselt. Järgmine samm ELi
energiataristu arendamisel on avamere silmusvõrk. See sarnaneks maismaal asuva omavahel
ühendatud ülekandevõrguga, kus energia saab liikuda mitmes suunas, ja võimaldaks tõhusalt
kasutada avamere taastuvenergiat täielikult lõimituna. Taastuvenergiavõrgu taristu, sealhulgas
avamereenergia taristu, arendamist käsitleb ka TEN-E määruse muutmise ettepanek, luues
avamereenergiale eraldi koridori.
Strateegia üks põhimõte on ka tagada, et avamere taastuvenergia võetaks kasutusele säästvalt
ning austataks elurikkust ja keskkonda ning et avamere taastuvenergia arendamine ühilduks
muu mereruumi kasutamise ja majandustegevusega, nagu kalandus, laevandus, turism ja
kaitsevaldkond. Avamere taastuvenergia arendamine sõltub ELi keskkonnapoliitikast ja
keskkonnaalastest õigusaktidest ning lõimitud merenduspoliitikast. Tööstussektori
laiendamiseks kooskõlas avamere strateegiaga on hinnanguliselt vaja vähem kui 3% ELi
merealast ja seda on võimalik teha kooskõlas ELi elurikkuse strateegia eesmärkidega.
Praegused tõendid näitavad, et avamere taastuvenergia tootmise kavandatud suurendamine on
võimalik ilma keskkonda kahjustamata. Selleks aga kutsutakse strateegias üles süstemaatiliselt
ja põhjalikult analüüsima võimalikku kumulatiivset mõju merekeskkonnale ning avamere
taastuvenergia ja muude merega seotud tegevusvaldkondade omavahelist mõju. Järgmise
sammuna avamere taastuvenergia tööstuse keskkonnamõju hindamisel võtab komisjon vastu
avamere taastuvenergia tehnoloogia komponentide olelusringil, sealhulgas
12
Komisjoni teatis – Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 (2014/C 200/01)
13
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2018/2001, 11. detsember 2018, taastuvatest energiaallikatest
toodetud energia kasutamise edendamise kohta
6
ringlussevõetavusel, korduskasutamisel ja olelusringi lõpu mõõtmetel, põhineva
lähenemisviisi. Sellega seoses hinnatakse põhjalikult avamererajatiste kasutuselt kõrvaldamise
kulusid ja mõju. Selleks, et võtta avamere taastuvenergia kasutusele kaasavalt, säästvalt ja
edukalt, on oluline eeltingimus üldsuse heakskiit. Avalik konsultatsioon on keskkonnamõju
hindamise ja mereruumi planeerimise protsessi lahutamatu osa. Strateegias võtab komisjon
kohustuse täiendavalt analüüsida avamere taastuvenergia tootmise ja muu merel toimuva
tegevuse vastastikust mõju ning soodustada dialoogi kõigi asjaomaste kogukondade vahel.
Strateegia kohaselt on ka oluline tagada meretuuleenergia arendamiseks ja käigushoidmiseks
vajalike õppekavade areng ja jätkusuutlikkus ning pakkuda võimalusi ümberõppeks teiste
sektorite, sealhulgas fossiilse energia tootmises hõivatutele või töö kaotanutele. Komisjon
plaanib toetada liikmesriike vastavate haridus- ja ümberõppeprogrammide kujundamisel, et
kindlustada avamere taastuvenergia kasutuselevõtuks vajaliku tööjõu areng ja järelkasv.
TEN-E määruse eelnõu
TEN-E määruse eelnõu sätted jaotuvad kaheksa peatüki vahel. Ettepaneku I peatükis (artiklid
1-2) on esitatud üldsätted. Artiklis 1 on välja toodud uute taristukategooriate sisu ja
reguleerimisala, mida on muudetud, et kajastada üldeesmärki hõlbustada piisavate
energiataristute õigeaegset arendamist kogu ELis ning selle naabruses, et võimaldada ELi
energia- ja kliimaeesmärkide saavutamist ning turgude lõimimist, konkurentsivõimet ja
energiavarustuskindlust tarbijate ning ettevõtjate jaoks vähima kuluga. Elektrivõrkude kõrvale
on energiataristukategooriatesse lisatud arukad gaasivõrgud, vesinik ja elektrolüüsiseadmed
ning välja on jäetud gaasi- ja naftavõrgud. Artikliga 2 sätestatakse määruses kasutatavad
mõisted ja nende definitsioonid.
II peatükis (artiklid 3-6) esitatud sätted, mis käsitlevad ELi ühishuviprojektide ja vastastikust
huvi pakkuvate projektide loendite koostamise protsessi piirkondlikes töörühmades ning
projektide valiku- ja järelevalvekriteeriume. Artikli 3 kohaselt asutatakse projektide
kindlaksmääramiseks piirkondlikud töörühmad ja iga rühm panustab EL ühishuviprojektide
nimekirja võttes arvesse artiklis 4 sätestatuid kriteeriume. Hiljemalt 30. novembriks 2023. a
võetakse vastu läbivaadatud TEN-E määruse esimene liidu ühishuviprojektide nimekiri, mille
ülevaatamine toimub iga kahe aasta tagant. Artikkel 4 sätestab ühishuvi- ja vastastikust huvi
pakkuvate projektide üldised ja erikriteeriumid. Ühishuviprojekt peab üldiste kriteeriumite
kohaselt olema vajalik esmatähtsate energiataristu koridoride ja alade rakendamiseks;
majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt tasuv ning hõlmama vähemalt kahte
liikmesriiki või asuma ühe liikmesriigi territooriumil ning omama piiriülest mõju. Vastastikust
huvi pakkuvad projektid ehk projektid, mida EL edendab koostöös kolmandate riikidega,
kuuluvad määruse reguleerimisalasse, kui nad suudavad näidata märkimisväärset sotsiaal-
majanduslikku netokasu vähemalt kahele ELi liikmesriigile ja vähemalt ühele kolmandale
riigile. Selliseid projekte võib rahastamiskõlblikuna ELi loendisse lisada tingimusel, et
kolmanda riigi õigusraamistik on kooskõlas ELi peamiste energiaalaste põhimõtetega ning
näidatakse, et need projektid aitavad kaasa ELi üldiste energia- ja kliimaeesmärkide
saavutamisele seoses energiavarustuskindluse ja CO2-heite vähendamisega.
Lisaks eelnevale kehtestatakse erinevatele energiataristukategooriatele artiklis 4 mitmed
erikriteeriumid. Võrreldes kehtiva TEN-E määrusega on erikriteeriumeid muudetud hõlmama
kohustuslikku säästvuse kriteeriumit kõigi taristukategooriate puhul koos vähemalt ühe muu
kriteeriumiga (turgude lõimimine, energiavarustuskindlus, konkurents) projektide valiku
7
etapis, et tagada sidusus ELi taristuvajaduste arengu ja CO2-heite vähendamise eesmärkidega.
Arukate elektrivõrkude kriteeriumid on ajakohastatud, et võtta arvesse tehnilisi muutusi ning
lisada innovatsiooni puudutavaid elemente ja digitaalseid aspekte, mida võiks arukate võrkude
seadmete või paigaldiste puhul arvesse võtta. Arukad võrgutehnoloogiad peaksid aitama
parandada energiavõrguga seotud toetust suure võimsusega laadimisele, et toetada
transpordisektori CO2-heite vähendamist. Kooskõlas rohelise kokkuleppe eesmärkidega ja kuna
komisjoni hinnangul tulevane maagaasinõudlus väheneb märkimisväärselt, ei vaja
maagaasitaristu TEN-E poliitika raames enam toetust ja on seega määruse skoobist välja jäetud.
Samas kajastab läbivaadatud määrus muutuvat gaasimaastikku, kus taastuvatel ja vähem
süsihappegaasiheiteid tekitavatel gaasidel on suurem roll, seetõttu on loodud uus
taristukategooria arukate gaasivõrkude jaoks. See toetaks investeeringuid jaotus- ja/või
ülekandetasandil, et lõimida võrku rohelised gaasid (tavaliselt biogaas ja biometaan, aga ka
vesinik) ning aidata hallata sellest tulenevat keerukamat süsteemi, tuginedes uuenduslikele
tehnoloogiatele. Läbivaadatud määrusega jätkatakse ka CO2 transpordi taristu toetamist CO2
püsivaks säilitamiseks, kuid mitte CO2 ladustamist võimaldava infrastruktuuri toetamist.
Läbivaadatud TEN-E määrus hõlmab ka spetsiaalseid uusi ja maagaasitaristust kohandatud
vesinikuvõrke, millel on piiriülene tähtsus (sh vesiniku ülekandetorustikud ja nendega seotud
seadmed, nagu kompressorid, hoidlad ja veeldatud vesiniku rajatised). Sarnaselt
maagaasitaristule on läbivaadatud määrusest välja jäetud piiriülesed naftatorujuhtmed, kuna
need ei ole kooskõlas CO2-heite vähendamise pikaajaliste eesmärkidega ja rohelise
kokkuleppega.
Artikkel 5 sätestab ühishuvi projektide rakendamise ja järelevalve korra. Järelevalvet teostab
ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (edaspidi ACER) ja
piirkondlikud rühmad. Väljavalitud projekti edendaja esitab iga väljavalimisele järgneva aasta
31. detsembriks aastaaruande vastava liikmesriigi pädevale asutusele projekti edusammude
kohta. Iga aasta 31. jaanuariks esitavad pädevad asutused nende põhjal aruande ACERile ja
vastavale piirkondlikule rühmale. Nende aruannete põhjal koostab ACER iga aasta 30. aprilliks
konsolideeritud aruande ühishuviprojektide kohta. Artikkel 6 kohaselt võib komisjon projektile,
mille rakendamisel tekivad märkimisväärsed takistused, määrata kuni üheks aastaks Euroopa
koordinaatori. Seda tähtaega tohib põhjenduse alusel pikendada.
III peatükk (artiklid 7-10) käsitleb projektide loa andmise protseduuri ja üldsuse osalemise
korda. Artikkel 7 sätestab ühishuvi projektide eelisstaatuse liikmesriikides. Vältimaks seda, et
varases etapis on vaja mitmeid konsultatsioone, peaks eelkonsulteerimine olema vabatahtlik,
kui see on juba hõlmatud siseriiklike õigusnormidega samade või kõrgemate standardite alusel
nagu kehtivas määruses. Läbivaadatud TEN-E määruse kohaselt peaksid liikmesriigid tagama,
et ühishuviprojektide suhtes kohaldatakse kiirendatud kohtumenetlusi vastavalt riiklikele
õigusaktidele, kui need on siseriiklikus õiguses olemas. Artikkel 8 sätestab loamenetluse
korralduse. Iga liikmesriik peab vajadusel ajakohastama pädeva asutuse nimetamise, mis
hõlbustab ja koordineerib ühishuviprojektide loamenetlust. Samuti sätestab artikkel 8 avamere
ühtse kontaktpunkti loomise iga merepiirkonna jaoks, et lihtsustada ja kiirendada
taastuvenergia avamerevõrkudele loa andmise menetlust, ja mis peaks toimima olemasolevate
merepiirkonna uuringute ja -kavade hoidlana. Vajalike loataotluste vastuvõtmine ja lubade
menetlemine jäävad endiselt liikmesriikide asutuste pädevusse lähtuvalt määruses sätestatud
tingimustest. Artikkel 9 sätestab üldsuse osalemise korra. Liikmesriik või pädev asutus peab 1.
maiks 2023. a avaldama uuendatud ühishuviprojektide loamenetluse käsiraamatu, leides selle
koostamisel sünergiaid naaberriikidega. Samuti tugevdatakse läbivaadatud TEN-E määruses
8
läbipaistvuskohustust projektiarendajate kui ühishuviprojektide rakendamist käsitleva teabe
omaniku jaoks, kes peab avaldama ja ajakohastama spetsiaalseid veebilehti kõigi nende
liikmesriikide keeltes, mida ühishuviprojektid läbivad või mõjutavad. Lisaks on
projektiarendaja kohustatud võtma arvesse avalikel konsultatsioonidel avaldatud arvamusi ja
näitama, kuidas seda on tehtud. Artikkel 10 sätestab loamenetluse kestuse ja läbiviimise korra.
Loamenetlus toimub kahes etapis ja ei tohiks kokku kesta kauem kui kolm aastat ja kuus kuud.
Eeltaotluse menetlus toimub loamenetluse algusest kuni esitatud taotlusdokumentide
heakskiitmiseni pädeva asutuse poolt ning kestab orienteeruvalt kaks aastat. Pädevad asutused
võivad ka loamenetlust kiirendada ja otsustada, et teatud projektide puhul ei pruugi
eeltaotlusmenetlust vaja olla, sest nende laadi või väiksema mastaabi tõttu on vaja vähem lube
ja heakskiite (nt targad gaasi- ja elektrivõrgud ja elektrolüüsiseadmed). Loamenetlus algab
pädeva asutuse taotlusdokumendi heakskiitmisest kuni tervikotsuseni ning saab kesta
maksimaalselt üks aasta ja kuus kuud.
IV peatüki (artiklid 11-13) eesmärk on parandada sektoriülest taristu planeerimist
energiasüsteemide integreerimiseks. Artikkel 11 käsitleb ühishuviprojektide jaoks kogu
energiasüsteemi kulude ning tulude analüüsi metoodika esitamist ACERile ja komisjonile
Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (edaspidi ENTSO-E) ja Euroopa maagaasi
ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku (edaspidi ENTSO-G) poolt ning selle metoodika
kinnitamise protseduure. Nende metoodikate põhjal koostavad ENTSO-E ja ENTSO-G kogu
ELi hõlmavad kümneaastased võrgu arengukavad. Artikkel 12 sätestab kümneaastaste võrgu
arengukavade stsenaariumid. Pärast ulatuslikku konsultatsiooniprotsessi avaldab ACER [31.
juuliks 2022] ENTSO-E ja ENTSO-G poolt väljatöötatavate ühiste stsenaariumide
raamsuunised, mida ajakohastatakse vajadusel korrapäraselt. ENTSO-E ja ENTSO-G peavad
järgima neid raamsuuniseid, kui nad töötavad välja kogu ELi hõlmavate kümneaastaste võrgu
arengukavade jaoks kasutatavaid ühiseid stsenaariume. Enne ühiste stsenaariumite heaks
kiitmist peavad ENTSO-E ja ENTSO-G ACERi ja komisjoni arvamust küsima. Artikkel 13
käsitleb taristu puuduste tuvastamist. ENTSO-E ja ENTSO-G avaldavad iga kahe aasta järel
kogu ELi hõlmavate kümneaastaste võrgu arengukavade raames välja töötatud aruanded taristu
puuduste kohta ning esitavad need komisjonile ja ACERile. Lõplikele aruannetele peab
eelnema põhjalik konsultatsioon kõigi asjakohaste sidusrühmadega ning ACERi ja
komisjoniga.
V peatüki sätted (artiklid 14-15) toetavad võrgu arendamist, mis on vajalik taastuvenergia
avamerevõrkudest elektrienergia tootmise märkimisväärseks eeldatavaks kasvuks.
Liikmesriigid peavad ühiselt komisjoni toetusel määrama ja kokku leppima igas
merepiirkonnas 2050. aastaks kasutusele võetava avamere taastuvenergia tootmise mahu,
vaheetappidega 2030. ja 2040. aastal. Need sihtmahud põhinevad riiklikel energia- ja
kliimakavadel, iga merepiirkonna taastuvenergia potentsiaalil, keskkonnakaitsel,
kliimamuutustega kohanemisel ja muudel merekasutusaladel ning ELi CO2-heite vähendamise
eesmärkidel. ENTSO-E koos asjakohaste ülekandevõrguettevõtjate, reguleerivate asutuste ja
komisjoniga peab välja töötama 2050. aasta eesmärke kajastava lõimitud avamerevõrgu
arengukavad iga merepiirkonna jaoks, võttes arvesse keskkonnakaitset ja muid
merekasutusviise, mis lisatakse kümneaastastesse võrgu arengukavadesse.
VI peatüki sätetes (artiklid 16-17) on välja toodud õigusraamistik piiriülese mõjuga
investeeringute võimaldamiseks. Selleks et tagada kulude jagamise vahendite ja regulatiivsete
stiimulite asjakohane kasutamine, on VI peatüki sätted läbi vaadatud, et suurendada selgust ja
9
läbipaistvust kulude riikidevahelisel jaotamisel ning kiirendada investeerimist piiriülesesse
taristusse. Artikkel 16 sätestab, et elektri- ja vesiniku ühishuviprojektidega seotud
investeerimiskulud katavad liikmesriikide ülekandesüsteemi haldurid ja põhivõrguettevõtjad,
kellele avaldab projekt positiivset puhasmõju, ning need kulud maksavad kinni võrgu kasutajad
võrgule juurdepääsu tariifide kaudu. Ühishuviprojektide nimekirja kuuluvate projektide
arendajad esitavad riikide reguleerivatele asutustele investeerimistaotluse koos kulude
riikidevahelise jaotamise kava, kulude-tulude analüüsi ja äriplaaniga niipea kui selline
ühishuviprojekt on saavutanud piisava küpsusastme ning on hinnanguliselt valmis ehitusetapiks
järgmise 36 kuu jooksul. Läbivaadatud TEN-E määruse ettepanek näeb ette kohustuse lisada
tariifidesse täielikult investeerimiskulud, millele järgneb taskukohasuse hindamine tarbijate
jaoks. Artikkel 17 kohaselt konkreetsete projektide puhul, millega tõenäoliselt kaasnevad
suuremad riskid, näiteks elektrienergia uuenduslikud ülekandetehnoloogiad, mis võimaldavad
taastuvenergia, hajaenergia ressursside või nõudlusreageeringu ulatuslikku lõimimist omavahel
ühendatud võrkudesse, ning energiatehnika ja digiteerimise projektid või projektid, millega
kaasnevad suured tegevuskulud, peaksid liikmesriikide õigusraamistikud pakkuma
proportsionaalseid ja asjakohaseid stiimuleid investeeringuteks.
VII peatüki sätted (artiklid 18-19) käsitlevad rahastamist, millega ajakohastatakse uute
taristukategooriate puhul projektide rahastamiskõlblikkust ELi finantsabi saamiseks. Kõik
taristukategooriad võivad saada rahastust CEFist uuringute jaoks, mille eesmärk on vähendada
riske varajases arendusetapis, kuid tööde jaoks saab toetust taotleda ainult valiku alusel. Kuigi
vastastikust huvi pakkuvad projektid on rahastamiskõlblikud saama ELi finantsabi, on üksnes
ELi territooriumil asuvad investeeringud rahastamiskõlblikud saama ELi finantsabi CEFist
rahastust tööde tegemise toetuste kujul eritingimuste alusel.
VIII peatükk (artiklid 20-31) sisaldab määruse lõppsätteid, mis käsitlevad delegeeritud aktide
vastuvõtmist, ühishuviprojektide rakendamise aruandlust ja hindamist, üldsuse teavitamist,
seotud õigusaktide muudatusi ning määruse kehtetuks tunnistamist ja jõustumist.
Lisaks on eelnõu lisas I loetletud esmatähtsad energiataristukoridorid ja -alad. Läbivaadatud
määruse ettepanekus jäävad samaks esmatähtsad elektrikoridorid, sh Läänemere energiaturu
elektrivõrkude ühendamise tegevuskava (BEMIP Electricity). Läänemere energiaturu
ühendamise tegevuskava (edaspidi BEMIP) alla kuuluvad lisaks Eestile Leedu, Läti, Poola,
Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani. Lisatud on esmatähtsad avamerevõrgu koridorid (sh BEMIP
offshore) ning esmatähtsad vesinikukoridorid ja elektrolüüsiseadmed (sh BEMIP Hydrogen).
Esmatähtsatest teemavaldkondadest jäävad samaks arukad elektrivõrgud ja piiriülene CO2 võrk
ning lisanduvad arukad gaasivõrgud.
Määrusega (EL) nr 347/2013 seonduvalt Eesti siseriiklike õigusakte ei muudetud. Uue eelnõu
kohaldamisega seonduvalt kaalutakse keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja ehitusseadustiku või planeerimisseaduse muutmist
selliselt, et oleks paremini tagatud artiklis 10 sätestatud nõuded loamenetluse tähtajale.
EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
Komisjoni avamere taastuvenergia strateegia teatises välja toodud teemad ja tegevused on
riigipiiride ülesed, millega riigid ei saa üksikult ja iseseisvalt piisava tulemuslikkusega tegeleda.
Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega on teatises toodud ettepanekute eesmärke võimalik
10
saavutada ainult ELi tasandil komisjoni ettepanekute alusel. Kuna komisjoni teatis käsitleb
eesmärke ja nende saavutamise meetmeid üldisel kujul, siis on võimalik ettepanekute
proportsionaalsust hinnata konkreetsete õigusaktide eelnõude esitamisel Euroopa Komisjoni
poolt.
TEN-E määrusega reguleeritav valdkond kuulub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194
kohaselt ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Energia siseturg nõuab piiriülest taristut, mille
arendamine eeldab kahe või enama liikmesriigi koostööd. Seega on määruse eelnõus toodud
eesmärgid oma olemuselt riigipiiride ülesed ning seetõttu paremini saavutatavad EL tasandil.
Energiaülekande taristul, sh ühendatud avamerevõrgu ja nutivõrgu taristul, on oma piiriülese
mõju tõttu ELis lisaväärtus ning see on kliimaneutraalse energiasüsteemi saavutamiseks
hädavajalik. Piiriülese energiataristu arendamiseks on vaja liikmesriikide vahelise piirkondliku
koostöö raamistikku. Üksikud liikmesriikide määrused ja meetmed ei ole piisavad, et neid
taristuprojekte tervikuna ellu viia.
TEN-E määruse ettepanek ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava üldeesmärgi
saavutamiseks ehk piisava energiataristu õigeaegse arendamise hõlbustamiseks kogu ELis ja
selle naabruses, võimaldamaks liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamist kooskõlas
Euroopa rohelise kokkuleppega, eelkõige seoses nii 2030 kui ka 2050. aasta eesmärkidega, sh
kliimaneutraalsuse eesmärgiga, ning turgude lõimimise konkurentsivõime ja
energiavarustuskindlusega. Määruse tulevase reguleerimisala variandid hõlmavad
tehnoloogiaid, mis on vajalikud energiasüsteemi ümberkujundamiseks ja energia- ning
kliimaeesmärkide saavutamiseks. Määruse sätted on samal ajal konkreetsed, aga ka piisavalt
laiad, et võtta arvesse tehnoloogia arengut nii palju kui võimalik. Ühishuviprojektide
valikuraamistikus ja uues lähenemisviisis sektoriülesele taristuplaneerimisele on sätestatud
eesmärkide ning kriteeriumide põhielemendid. Tulevase raamistikuga säilitatakse piirkondlike
rühmade roll valikuprotsessis, et täpsustada ja kohandada neid elemente uute poliitiliste
prioriteetide ja tehnoloogia arenguga, võttes arvesse ka piirkondlikku konteksti. Määruse
ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See kuulub Euroopa Liidu toimimise
lepingu artikli 170 kohaste üleeuroopaliste energiavõrkude valdkonna meetmete alla ning
sekkumine on proportsionaalne määratletud probleemide ulatuse ja olemusega ning seatud
eesmärkide saavutamisega.
Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
Mõju majandusele
Taastuvenergia osatähtsuse suurendamine hajutab energiasektori keskkonnamõjusid, tugevdab
energiajulgeolekut ning parandab jätkusuutlikkust ja majanduse konkurentsivõimet. Samas
tuleb tähelepanu pöörata rohelise energia kättesaadavusele ning konkurentsivõimelisele
hinnale. Avamere taastuvenergia ulatuslik kasutuselevõtt võib toimida sektori katalüsaatorina,
soodustades majanduskasvu ja töökohtade loomist taastuvenergia tarneahela kõigis osades.
Tuuleparkide alad meres ei too praeguste analüüside põhjal kaasa olulisi piiranguid erinevate
majandusvaldkondade tegevustele, v.a traalpüük, seega on meretuuleparkide arendamine väga
perspektiivne majandusharu. Ka on vaja tulla toime majandussektorite vaheliste muutustega,
mille käigus mõnes sektoris töökohtade arvu olulist vähendamist tuleb tasakaalustada uute
töökohtade loomisega teistes, väiksema negatiivse keskkonnamõjuga sektorites, sh seoses
energiasüsteemide integreerimise, taastuvenergia tootmise ja tarbimisega.
11
Eesti mereala on pea sama suur kui maismaa pindala, aga selle kasutus on majandustegevustes
väike. Meretuuleparkide rajamine panustaks nii meie taastuvenergia eesmärkide täitmisse kui
ka energiasõltumatusse ning varustuskindlusesse. Samuti on meretuuleparkidel kõrge
sotsiaalmajanduslik mõju. Meretuuleparkidest saadav eeldatav riigitulu Eesti
merealaplaneeringus planeeritud tuuleenergeetika aladel on vahemikus 281 701 kuni 601 428
EUR ruutkilomeetri kohta aastas.14 Mere-energiavõrgu loomisel ja tuuleenergia kättesaadavaks
tegemisel kõigile Läänemere-äärsetele ELi liikmesriikidele on saadav sotsiaalmajanduslik kasu
lühivaates (2030. a) kuni 100 mln EUR aastas ning pikemas perspektiivis (2050. a) üle 500 mln
EUR aastas, mille tulemusel väheneb võrgutugevduste tegemise vajadus riigi siseselt. 15 Sellele
lisaks saab kulutõhusalt optimeerida läbi omavaheliste ühenduste ka riikide siseste võrkude
arendamist. Mere-energiavõrgu loomiseks on võimalik kasutada usaldusväärseid
tehnoloogiad16 ning olemasolevatel andmetel põhinevad turumudelid näitavad, et meretuulest
toodetud energia on konkurentsivõimeline võrreldes teiste taastuvate ja mittetaastuvate
energiaallikatega juba aastal 2030. Võttes arvesse vähenevaid tootmisvõimsuste alternatiive
maismaal, CO2-heite ja energiahinna tõusu, siis aastaks 2050 on avamere energia atraktiivne
valik riikidele energia tootmisallikate mitmekesistamiseks.
Avamere taastuvenergia arendamine vajab olulises mahus taristu ehitamist ja investeeringuid.
Meretuuleparkide rajamiseks peavad arendajad tegema olulises mahus kulutusi juba enne, kui
on selge, kas piirkonnas tuuleparki rajada saab. Näiteks võib selguda, et nimetatud piirkond
tuleb looduskaitse alla võtta. Tuuleparkide arendamisel tuleb arvesse võtta majanduslikke ja
õiguslikke nõudeid ning ökoloogilisi- ja keskkonnamõjusid. Arvestada tuleb kaitsealade,
kalapüügi alade, turismipiirkondade, sadamate, laevateede, merekaablite, militaaralade,
maardlate ja kaadamisalade paiknemisega. Sellised tingimused seab ette strateegiline
planeeringudokument, milleks on Eesti merealaplaneering. Peale mereala planeeringu vastu
võtmist teostatakse arendajate poolt nii sotsiaalmajanduslikud kui ka loodusökoloogilised
uuringud keskkonnamõjude hindamise raames, mis uurivad mõjusid looduskeskkonnale sh
sektoriüleseid ning kumulatiivseid mõjusid. Tuginedes välismaa praktikale näeme, et
meretuuleparkidel on väga kõrge sotsiaalmajanduslik kasu ning seega ei saa väita, et mõju
turismile, sadamatele või töökohtadele oleks ainult negatiivne. Meretuulepargides on lisaks
konkurentsivõimelisele elektritootmisele võimalik teostada ka kooskasutust, millel on
positiivne mõju sektorite üleselt.
Uuringud, mis on läbi viidud Euroopa liidu tasemel, näitavad et iga merele installeeritud GW
(1GW tuulepark ~150-200 ruutkilomeetrit) tähendab ca 2+ miljardi euro suurust investeeringut
ning iga tuuleparki investeeritud miljard loob suurusjärgus 460 töökohta, mille tulemusel saab
riik hinnanguliselt riigitulu 80 mln €/a17.
Arvestada tuleb ka sellega, et tõrgeteta oleks tagatud riikliku tähtsusega seireradarite töö.
Kõrged riskid tõstavad omakorda ühiskonna jaoks taastuvelektri hinda ning heidutavad
potentsiaalseid arendajaid. Olemasolevatele mere kasutusviisidele, nagu kalapüük ja turism,
14
Eesti mereala planeeringu mõjude hindamise aruande eelnõu
https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/Ruumiline_planeerimine/2020-02-
14_msp_mh_aruanne_portaali.pdf. Hinnatud riigitulud meretuuleparkide puhul on hoonestustasu, tööjõukulud,
tarbitud toodete ja teenuste käibemaks, potentsiaalne tulu statistikakaubandusest.
15
Study on Baltic offshore wind energy cooperation under Bemip (lk 90-111)
https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/9590cdee-cd30-11e9-992f-01aa75ed71a1/language-en
16
Flexible Nordic Energy Systems Key Recommendations Flex4Res https://www.nordicenergy.org/wp-
content/uploads/2019/09/Flex4RES_Policy-Brief-2019.pdf
17
https://windeurope.org/data-and-analysis/product/wind-energy-and-economic-recovery-in-europe/
12
mille jätkumist meretuulepargid takistaksid või häiriksid, tuleb leida sobivad
kompensatsioonimehhanismid. Võimalikuks lahenduseks on riigipoolsed tegevused
meretuulepargi eelarendamiseks, näiteks vajalike planeerimismenetlustoimingute läbi viimine,
elektrivõrguga liitumise rajamine. Eelkõige on sellist eelarendamist mõistlik riigi poolt kaaluda
teiste riikidega (nt Läti) ühisprojektides. Sellisele piiriülesele koostööle saab ka kaasa aidata
komisjon. Meretuuleparkidel on ka oluline mõju teistele sektoritele. Näiteks nende ehitamise
ajal tõuseb märgatavalt laevaliikluse tihedus kavandatava tegevuse alal (materjalide transport,
tööjõu transport, materjalide hoiustamine sadamate aladel) ning töökohtade loomine nii
ehitusprotsessi kui pärast tuuleparkide hooldustöid tehes.
TEN-E määrus aitab arendada ELi liikmesriikide vahelisi energiataristuid, parandada energia
siseturu toimimist ja luua võimalusi energia varustuskindluse suurendamiseks. Paremini
integreeritud energiaturg toob majanduslikku kasu ka tarbijatele, kellel tekivad
konkurentsitingimustes soodsamad võimalused energiateenuste kvaliteedi ja hinna valimisel.
Mõju riigieelarvele võib tekkida siis, kui on määratletud konkreetsed energiaprojektid, mida
määruste alusel rahastama hakatakse ning kui riigil tekivad kohustused projektide
kaasrahastamise määra ulatuses. Samas vähendab ELi kaasrahastamine energiataristu
projektidele projektiosaliste vajadust kaasata oma- ja laenukapitali, vähendades projektiga
seotud kulusid ning aidates hoida energiaühenduse edasise kasutamise hinda tarbijale
mõistlikul tasemel.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Kliimaeesmärkide täitmise, sealhulgas taastuvenergia kasutuselevõtu suurendamise, ja
kliimamuutuste leevendamise kaudu väheneb surve looduskeskkonnale. Fossiilsete kütuste
põletamisel tekivad erinevad saasteained, mis põhjustavad nii õhu- kui veesaastet.
Taastuvenergia osakaalu suurenemisega ja heitevabade kütuste kasutusele võtmisega väheneb
kasvuhoonegaaside ja teiste saasteainete heide, mille tulemusena paraneb pikemas perspektiivis
oluliselt välisõhu ja vee kvaliteet. Avamere taastuvenergia suurem kasutuselevõtt on hea meede
energiamajanduse säästlikumaks muutmiseks, kui samal ajal arvestatakse elurikkuse kaitse
vajadusega. Tuuleenergia CO2 vähendamise potentsiaal Eestis aastaks 2050 oleks üks
suurimaid, kuna meetmega on võimalik viia tarbijani suures mahus süsinikuvaba
elektritootmist. On hinnatud, et tuuleenergia maht võiks aastaks 2030 olla 12%
kogutarbimisest.18
Teatav mõju avaldub keskkonnale täiendavate taastuvenergiaallikate kasutuselevõtmisega,
kuid neid mõjusid on võimalik minimeerida läbi parema planeerimise ja ringmajanduse
kasutuse. Strateegiaga teeb komisjon ettepaneku suurendada ELi avamere tuuleenergia
tootmise võimsust praeguselt 12 GW-lt vähemalt 60 GW-le 2030. aastaks ehk järgmise 9 aasta
jooksul on kavandatav kasv tuuleenergia tootmises kuuekordne, millel saab olema kumulatiivne
mõju Läänemere looduskeskkonnale ning tagajärjed võivad seeläbi kalandusele (nii traalpüügi
kui ka rannapüügi saakidele) olla paratamatud. Avamere taastuvenergia arendamisel tuleb
arvesse võtta mõjusid nii keskkonnale ja elurikkusele kui ka juba olemasolevale
meremajandusele, samuti teiste valdkondade eesmärkidele. Mere hea keskkonnaseisund on
kliimaeesmärkide saavutamiseks äärmiselt oluline. Iga tootmisüksuse rajamisega
looduskeskkonda kaasneb mõju, kuid oluline on silmas pidada, et looduskaitselised piirangud
ja rajatud looduskaitsealad ei peaks automaatselt taastuvenergia tootmist antud alal välistama.
18
Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs https://www.sei.org/wp-
content/uploads/2019/10/aruanne-net0-sysinik-2050-191010.pdf
13
Uute kaitsealade määratlemisel on oluline arvestada võimalike taastuvenergia aladega,
kaaludes seejuures kaitsealade ja taastuvenergia alade kooseksisteerimist või alternatiivsete
võimaluste leidmist. Tuuleparkide ja nende kommunikatsioonide rajamisel tuleb kaaluda ka
võimalusi puhta vesiniku tootmise ning energia salvestamise arendamiseks ning rakendada
meetmeid elurikkuse kaitseks. Eestis on põhilisteks konfliktikohtadeks madalikud, mis Eesti
Mereinstituudi läbiviidud uuringute põhjal on olulised alad mereelustikule ning atraktiivsed ka
meretuulepargi arendajatele.
Avamere tuuleparkide arendamisel on oluline leida ja kasutusele võtta tehnoloogiad, mis mere
keskkonnaseisundit võimalikult vähe häirivad. Arendada tuleb kulutõhusaid ning
konkurentsivõimelisi tehnoloogiaid, mis võimaldavad ehitada tuulikuparke sügavamale
avamerele, kus konfliktid keskkonna, mere teiste kasutusviiside ja rannaäärsete elanikega on
tunduvalt väiksemad. Näiteks võimaldaks avamere tuuleparkide juures puhta vesiniku tootmine
vältida mõjusid, mis tulenevad merepõhja elektrikaablite paigaldamisest ning vajaliku energia
transportida tarbijateni muul, sh vähem keskkonnahäiringut tekitaval viisil. Merekeskkonna
head seisundit on võimalik saavutada vaid koostöös teiste, merekeskkonna seisundit mõjutavate
valdkondadega, et need kõik keskkonnanõuetega arvestaksid. Taastuvenergeetika arendamisel
tuleb lisaks kliimaeesmärkide täitmisele olla veendunud, et arendustega kaasnevad
keskkonnamõjud saaksid hinnatud ja võimalikud mõjud leevendatud.
Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Avamere taastuvenergia strateegia üks peamiseid eesmärke on liikmesriikide vahelise koostöö
edendamine ja soodustamine. Selleks, et saavutada edu avamere taastuvenergia suuremahulise
tootmise kavandamisel ja selle energia kasutuselevõtul ELis, on vaja tugevdada piirkondlikku
koostööd. Meretuuleparke ning ka mere-energiavõrke, eriti ühendusi, on kõige kulutõhusam
rajada riikidevahelises koostöös, kaasates selleks ka EL rahastust. See võimaldab
kapitalimahukaid investeeringuid teha mitme liikmesriigi ja komisjoniga koostöös ning
muudab meretuulepargid jõukohasemaks ka väiksematele riikidele. Samuti saab jagada
meretuuleparkides toodetud energia niiviisi mitme riigi ja hinnapiirkonna vahel, vältides
ülekoormustest tulenevaid piiranguid maismaavõrkudes. Nõnda suureneb ka
elektrivarustuskindlus ning paraneb energiajulgeolek. Siinkohal on oluline, et lisaks koostööle
BEMIP raames jälgitaks ja uuritaks võimalusi taastuvenergiakoostööks ka kahe- või
mitmepoolselt Põhjamaadega (näiteks Rootsiga).
Meretuulepargid on üks võimalus saada olulisel määral konkurentsivõimelist rohelist elektrit
turule, mis annab Eestile võimaluse oma energiasõltumatust ja -julgeolekut suurendada.
Meretuuleparkide rajamisel on aga ka võimalikud negatiivsed mõjud riigi julgeolekule
tingituna merel asuvate tuulikute varjeefektist piirivalve ja riigikaitselistele radaritele. Samuti
segavad meretuulepargid madalalt lendavaid õhusõidukeid ja võivad häirida õhusõidukitel oma
asukohta ja kõrgust määrata. Seetõttu on mereala ruumilisel planeerimisel oluline tagada
riigikaitselised vajadused nii väljaõppe kui ka riigikaitseliste objektide töövõime tagamise läbi.
2021 a lõpuks on ka valmimas uuring NATO Energiajulgeoleku Oivakeskuse poolt avamere
tuuleparkide ja radarite koostoime võimaluste ning mõjude kohta.
Eestil on võimalus digiuuendusliku ja innovaatilise riigina kasu lõigata uute
taastuvenergiatehnoloogiate väljaarendamisest ning rakendamisest, kui Eesti ettevõtjad ning
teadus-arendus-innovatsiooni valdkonnas tegutsejad sellesse panustavad ja nende tulemused
soovitud eesmärkide saavutamisele rahvusvaheliselt kaasa aitavad. Samuti on võimalik
tugevdada Eesti kuvandit, välissuhteid, ettevõtlust ning aidata kaasa nn kliimadiplomaatia
14
kaudu muuhulgas ka kestliku arengu eesmärkide täitmisele. Avanevad uued võimalused
koostööks innovaatiliste ettevõtetega, näiteks piiriüleste taristute rajamisel.
Mõju regionaalarengule
Energiasüsteemide muutuse, sealhulgas taastuvenergia suurema kasutuselevõtu, saavutamisel
on oluline roll täita kohalikul ja regionaalsel tasandil, kuna vaja on edendada kogukondlike
lahenduste teket. Taastuvenergia arendamise intensiivistumisel on oluline saavutada
ühiskondlik kokkulepe ja toetus mainitud arendustegevuseks, ning leida parimad lahendused
kogukondade kaasamiseks ja võimalused, kuidas suunata osa tuuleparkide sissetulekuist tagasi
kohalikku kogukonda, mille territooriumil tuulepargid asuvad. 2020. aastal läbi viidud kohaliku
kasu instrumentide uuringust19 selgus, et suurema õigusselguse loomiseks on vajalik luua
õiguslik raamistik, mis reguleeriks tuuleparkidest tingitud häiringute mõju kompenseerimist
näiteks kohaliku tasu või talumistasu näol. Kohaliku kasu analüüsi järgselt on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium tellinud uuringu „Tuuleenergeetika kasutuselevõtu
hoogustamiseks vajalike lahenduste välja töötamine“, mille eesmärgiks on luua kohaliku kasu
regulatsioon maismaa- ja meretuuleparkide jaoks, mis kompenseerib tuuleparkidega
seonduvaid häiringuid nii kohalikele elanikele, kohalikele omavalitsustele kui ka mõjutatud
sektorile, milleks on näiteks meretuuleparkide puhul traalpüük. Töö tähtajaks on 15. märts
2021. a, mille järgselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium alustab tööd seadus(te)
eelnõu muudatustega.
Mõju riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele
Väga oluline on ka kohalike kogukondade õigeaegne kaasamine ning vajaduse korral
kogukonnale kompensatsioonimeetmete väljatöötamine, et kohalike omavalitsuste,
ametiasutuste ja arendajate koostöös tagada võimalikult sujuv arendusprotsess. Kohalike
omavalistuste ja kohaliku kogukonna motiveerimine läbi kohaliku kasu, mida taastuvenergia
tootmisüksused endaga piirkonda kaasa toovad, peavad nö korvama võimalikud häiringud nagu
näiteks visuaalne reostus, müra häiring, NIMBY efekt (mitte minu tagahoovis).
TEN-E määrusest tulenevalt võivad tõusta ELi ühishuviprojektide loamenetlusega seotud
tegevuste ja teavitus- ning avalike konsultatsioonivoorude korraldamise nõudega kaasnev
halduskoormus ja –kulu. Võimalikke kulusid menetletakse tulevikus vastavalt riigi
majanduslikele võimalustele vastavate aastate riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessis.
Mõju sotsiaalvaldkonnale
Kliimaneutraalsuse poole liikumine, sealhulgas taastuvenergia suurem kasutuselevõtt, toob
kaasa positiivse mõju inimeste tervisele. Kui suudetakse seatud kasvuhoonegaaside
vähendamise eesmärke täita ja kliimamuutusi leevendada, asendatakse fossiilsetel kütustel
põhinev energiatootmine ning transport taastuvatel energiaallikatel baseeruvateks, väheneb
erinevate saasteainete ja kliimamuutuste mõju poolt tekitatud oht inimese tervisele.
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ja fossiilsetelt energiaallikatelt taastuvatele
üleminek toob ilmselt kaasa töökohtade vähenemise süsinikumahukates sektorites (nt
põlevkivitööstus), samas kui teistes sektorites (nt taastuvenergeetika) kaasneb oluline
töökohtade kasv. Rohemajandusele üleminekul on seega oluline tähelepanu pöörata tööjõu
koolitamisele ja ümberõppele.
19
Kohaliku kasu instrumentide uuring http://www.praxis.ee/tood/kohaliku-kasu-instrumendid/
15
Eesti seisukohad ja nende põhjendused
1. Eesti toetab Euroopa Liidu avamere taastuvenergia strateegiat, mille keskmes on
põhjalikum merealade planeerimine, selgema seadusandliku raamistiku loomine,
liikmesriikide koordinatsiooni parandamine ja Euroopa Liidu finantsvahendite
kasutuse võimaldamine avamere taastuvenergia arenduste ettevalmistamiseks ning
elluviimiseks.
Selgitus: Kliimaneutraalsele majandusmudelile üleminek on andnud tõuke elektrifitseerimise
suurendamisele ning seeläbi ka elektrienergia nõudluse kasvule. Komisjoni poolt tulnud
suuniste alusel on Läänemere tuuleenergia tootmise potentsiaal suurusjärgus kuni 325 TWh/a,
mis tähendab paigaldatavate tuulikute koguvõimsuse potentsiaaliga 83-93 GW. Võttes arvesse,
et Läänemere suurus on ca 377 000 km2 ning Eesti mereala sellest ca 9%, siis aritmeetiliselt
Eesti osakaal regiooni eesmärkide saavutamises võiks olla vähemalt 6-7 GW meretuuleenergiat
Eesti vetes. Oluline on märkida, et Läänemeres sh Eesti vetes tuuleenergia arendamise kasuks
räägivad ka mitmed soodsad tingimused nagu madal vesi, tugevad tuuled ja lühikesed
vahemaad kaldani, mis otseselt mõjutavad arendatavate projektide kuluefektiivsust. Võttes
arvesse, et juba hetkel on Euroopas rajatud ka esimesed toetusi mittesaavad meretuulepargid,
näeme, et ka Eestis vajamineva rohepöörde jaoks oleks meretuulest toodetud energia tarbijale
pikaajaliselt kõige odavam, mis ühtlasi tagaks riigi varustuskindluse ning elavdaks majandust.
Täiendavalt on meretuuleenergial oluline roll ka tagamaks kohalik tootmispiisavus (Eesti on
viimaste aastatega muutunud elektrienergia eksportijast riigist importijaks - 2020. aastal toodeti
Eestis elektrit 4,8 TWh ja tarbiti 8,4 TWh) ning taastuvenergia eesmärkide täitmine, võttes
arvesse ka elu- ja looduskeskkonnast tulenevaid ning riigikaitselisi piiranguid Eesti maismaal.
Suuremahuliseks avamere taastuvenergia kasutuselevõtuks on strateegia järgi tarvis
põhjalikumat merealade planeerimist liikmesriikide vahelises koostöös, selgemat
seadusandlikku raamistikku meretuuleparkide rajamiseks, tihedamat koostööd ELi
merepiirkondades ning projektide ligipääsu EL rahastusvõimalustele (nagu näiteks CEF), sh on
vajalik kaasata eraraha. Eesti toetab neid eesmärke.
2. Eesti peab vajalikuks Läänemere-äärsete riikide regionaalse koostöö tõhustamist, et
kiirendada merealadel taastuvenergia tootmise ning mere-energiavõrgu
(hübriidvõrgu) arendamist ja kasutuselevõttu, panustades seeläbi Euroopa Liidu
energiavõrgu tugevdamisse, tagades taastuvenergia osakaalu suurenemise, regiooni
varustuskindluse ja riigi energiajulgeoleku. Eesti soovib arvata Eesti-Läti
meretuulepargi Euroopa Liidu taastuvenergia piiriüleste projektide ning Euroopa
ühishuviprojektide nimekirja.
Selgitus: Eesti leiab, et meretuuleenergia potentsiaali realiseerimiseks kõige soodsamal ja
kulutõhusamal viisil on vaja ühtset mere-energiavõrku, kuivõrd sellel on potentsiaal kujuneda
nii Eesti kui ka kogu siinse regiooni jaoks rohepöörde selgrooks, mille najal erinevad
energiamajanduse elemendid toetuvad: taastuvenergia tootmine merel, üldine taastuvenergial
tuginev sektoriteülene elektrifitseerimine, vesiniku tootmine taastuvatest allikatest,
rohevesinikul tugineva majanduse arendamine jpm. Ühtlasi parandab see regiooni riikide
16
varustuskindlust ning suureneb Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Regionaalses koostöös
on oluline ühtse visiooni loomine avamere energiatootmises, kuid ennekõike Läänemere
energiavõrgu arendamise osas. 30. septembril 2020. a kiitsid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi,
Taani, Poola ja Saksamaa heaks BEMIP avamere tuuleenergia deklaratsiooni (Baltic Sea
Offshore Wind Joint Declaration of Intent), milles rõhutatakse kavatsust tugevdada avamere
tuuleenergia arendamisel regionaalset koostööd ning plaani luua BEMIPi raames avamere
töögrupp. Esimene töögrupi kohtumine toimus ekspertide tasandil komisjoni juhtimisel 2020.
aasta detsembris.
Läänemere energiavõrgu idee on Läänemere-äärseid riike ning meres paiknevaid tuuleparke
ühendav energiavõrgustik, mis loob eeldused merel taastuvenergia suuremahuliseks
tootmiseks. Eesti ja Läänemere regiooni energiasektori kliimaneutraalseks muutmisel omab
keskset potentsiaali avamere tuuleenergeetika. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et riikide
tuuleenergia potentsiaali ühine arendamine on kiireim ja odavaim viis regioonis energeetika
sektori kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Läänemere energiavõrk võimaldab liita
taastuvenergia tarbimist ja tootmist selliselt, et välditakse taastuvenergia suuremahulise ja
kõikuva iseloomuga tootmisega kaasnevat ühendusvõimsuste puudujääki. Varustuskindluse,
energia tootmise ja tarbimise paindlikkuse ja stabiilsuse tagamiseks tuleb Läänemere-äärsete
riikide elektrisüsteemid omavahel tugevamalt kokku ühendada. Paremini integreeritud võrk
tagab vajaliku stabiilsuse. Läänemere energiavõrgu arendamine peaks hakkama toimuma
etapiviisiliselt ning esimeseks projektiks on Eesti-Läti riikidevaheline ühiste kavatsuste
protokollis ettenähtud avamere tuuleenergia alade arendamine ning nende alade liitmine
mõlema riigi põhivõrkudega.
3. Toetame taastuvenergia tootmise ja tarbimise suurendamiseks investeeringutele
ligipääsu parandamist, sealhulgas Euroopa Liidu taastuvenergia finantsmehhanismis
osalemise ning Euroopa Liidu finantsinstrumentide kasutamise võimaldamise kaudu.
Selgitus: Suuremahuliseks rohepöördeks ning taastuvenergia tootmise ja tarbimise osakaalu
suurendamiseks on vajalik parandada investeeringute kättesaadavust, kiirendamaks võimalikke
arendustegevusi ning uute tehnoloogiate rakendamist energeetikas. Võttes arvesse Eesti
vajadusi ning võimalusi näeme vajadust piisavas mahus EL rahastuse olemasoluks just
piiriüleste avamere taastuvenergia arenduste ettevalmistamiseks ning elluviimiseks sh
Läänemere energiavõrgu ehituseks.
Täiendavaks võimaluseks kaasamaks rahastust on riigil osaleda liiduüleses taastuvenergia
finantsmehhanismis, mis on loodud toetamaks taastuvenergia kasutuselevõttu, rahastades
konkreetseid taastuvenergiaprojekte kogu Euroopa Liidus. Tegemist on põhimõtteliselt
statistikakaubanduse mehhanismi edasiarendusega, kus tekivad strateegilised koostööprojektid
erinevate liikmesriikide vahel ning ühtlasi jagatakse nii kulusid (raha) kui ka tulusid
(taastuvenergia statistikat). Mehhanism loodi Puhta Energia paketi raames EL
juhtimismehhanismi määruses20 ning loodavat rahastamisplatvormi hakkab haldama Euroopa
20
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1999, 11. detsember 2018, milles käsitletakse energialiidu
ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009
ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ,
2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning
tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013
17
Komisjon, võttes enda peale taotlusvoorude korraldamise, energia pakkumiste ja nõudluste
omavahelise kokkusobitamise, koostöölepingute sõlmimise ja projektide taastuvenergia
statistika jagamise liikmesriikide vahel.
Võttes arvesse, et ennekõike peame Eestis tagama enda taastuvenergia eesmärkide täitmise ja
alles siis pakkuma võimalikke arendusi teistele riikidele, leiame, et toetamaks EL ühiste
eesmärkide saavutamist ning ka loomaks riigile suurimat kasu (nii poliitilist kui finantsilist), on
mõistlik esmalt väiksemahuliselt osaleda taastuvenergia finantsmehhanismis.
Komisjoni hinnangul peaks suurem osa avamere taastuvenergia arendamiseks vajalikest
investeeringutest (kuni 2050. aastani 800 miljardit eurot) tulema erarahast. Eesmärgi
saavutamiseks on komisjonil koostöös finantsasutuste (nt Euroopa Investeerimispank, Euroopa
Rekonstruktsiooni- ja Arengupank) ja liikmesriikidega kavas tagada parem ligipääs toetustele
ELi eelarvest ning erainvesteeringutele. Eesti jaoks on oluline, et avamere tuuleparkide
ettevalmistamiseks vajaminevate uuringute, infrastruktuuri ja piiriüleste võrkude loomiseks on
tagatud ELi vahendite olemasolu (sh Euroopa ühendamise rahastu kaudu) ja rahastuse
kasutuselevõtuks sobivad tingimused.
Avamere taastuvenergia strateegia järgi otsivad komisjon, Euroopa Investeerimispank ja muud
finantseerimisasutused (nagu näiteks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank)
koostöövõimalusi, et toetada strateegilisi investeeringuid avamere taastuvenergiasse InvestEU
programmi kaudu. InvestEU kaudu on eelarvetagatiste toel võimalik projektide toetamiseks
kaasata erainvesteeringuid ning programmi üheks haruks on just kestlik taristu (eelarvetagatis
hetkeseisuga 9,9 miljardit eurot). Oluline roll sektori arendamisel võib olla ka Euroopa
Investeerimispanga pakutavatel laenudel ning käendustel.
4. Eesti toetab avamere tuuleenergial tuginevate Euroopa Liidu tarne- ja väärtusahelate
arendamist ning sellekohaste kutseoskuste ja -teadmiste tugevdamist ning
vastavasisuliste algatuste ellukutsumist ja nendes osalemist, panustades seeläbi Eesti
majanduse ning tööstuse konkurentsivõime suurendamisse taastuvenergeetika alal.
Selgitus: Eestis on potentsiaali kujuneda meretuuleenergia piirkonna kompetentsikeskuseks.
Selleks on vajalik töötada välja ühtne kontseptsioon, mis võiks luua aluse uuele tööstusharule
Eestis. Selline lähenemine tagaks riigile maksimaalse majandusliku kasu avamere
taastuvenergia ehitusel, seadmete/komponentide sh vundamentide tootmisel, aastakümnete
jooksul teenindamise hooldustööde, järgmiste uute tarkade tuulikute tootmisel, utiliseerimise
jne faasides. Tervikuna saaksime tuua Eestisse olulisemas osas avamere taastuvenergiatööstuse
väärtusahelast, mis tooks meie majandusse uusi teadmisi, kogemusi ning looks head
võimalused kohalikel ettevõtetel siseneda oma tootearenduste, kaubaartiklite ja teenustega
mainitud sektorisse. Selline väärtusahela riiki kinnitamise tegevus aitaks tagada ka
energiajulgeoleku sellisel moel, et meil on siinsete meretuuleparkide käitamiseks ja
komponentide/varuosade jne varustamiseks vajalik oskusteave ja tootmistaristu olemas. Lisaks
on loodavat kompetentsi võimalik pakkuda teistele lähiriikidele. Kolmandate riikidega
partnerluste loomisel ja vastastikuste investeeringute planeerimisel ning tegemisel on oluline
arvestada, et need kätkevad endas aga ka julgeolekuohtu ning seetõttu tuleb partnerlustesse
18
kolmandate riikidega suhtuda teatava ettevaatlikkusega, et mitte sattuda tehnoloogiliselt või
finantsiliselt sõltuvusse kolmandatest riikidest.
Investorite jaoks on oluline komponent pikaajalises raamistikus ka professionaalne ja
kompetentne tööjõud eesmärgiga tagada sektori sujuv toimimine terve protsessi ulatuses:
alustades uuringutest ning lõpetades avamere taastuvenergia lahenduste opereerimise ning
teenindamisega. Selle kõige eelduseks on aga kvaliteetne ja sektori vajadustest lähtuv õppe- ja
koolitustegevus, millega tuleb alustada aegsasti, et vastav personal jõuaks tähtaegselt asuda
tööle sektorisse. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et avamere taastuvenergeetika kasutuselevõtt
hõlmab palju laiemat sektorit kui maismaa puhul, kaasates juba lisaks välja toodule erinevaid
valdkondi nagu laevaehitus, laevandus, sadamad, veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine,
hüdrograafia, mereveondus jms, ning mis paljudes Euroopa piirkondades ei ole täna
kohandatud ja ette valmistatud avamere taastuvenergeetika kasutuselevõtuks. Näeme sellel
Eestile uut võimalust, võttes arvesse energeetikasektori vajadusi, turu valmidust ning tuleviku
potentsiaali.
5. Toetame TEN-E suuniste uuendamist ning Euroopa rohelise kokkuleppe
põhimõtetega kooskõlla viimist, sealhulgas peame vajalikuks piiriüleste
taastuvenergia, meretuuleparkide, tarkade hübriidvõrkude ja tarbimise juhtimise
olulisuse tagamist. Samas peame oluliseks Euroopa Liidu energia varustuskindluse,
sealhulgas tootmispiisavuse, tagamist. Leiame, et siseturu toimimise aspektid ning
ennekõike piiriülesus peaksid jääma ka uuendatud TEN-E määruses olulisteks
ühishuviprojektide määramise kriteeriumideks. Pidades silmas kliimaneutraalsuse
saavutamise eesmärki, toetab Eesti TEN-E määruses Euroopa Liidu
rahastamisvõimaluste piiramist taristuinvesteeringutele, mis pikendavad Euroopa
Liidu majanduse sõltuvust fossiilkütustest.
Selgitus: Eesti on TEN-E määruse raames toimuvast Euroopa ühishuviprojektide määratlemise
ja rahastamise (Euroopa ühendamise rahastust) protsessist saanud energiavaldkonnas palju kasu
ja tuge. 2020. a juuni seisuga on valminud Eesti ja Soome vaheline gaasiühendus
Balticconnector, valminud on Eesti ja Läti kolmas elektriühendus, töös on Balti elektrisüsteemi
sünkroniseerimiseks vajalikud Eesti siseste elektrivõrkude tugevdamise ja elektrisüsteemi
stabiilse toimimise tagamise projektid. Samuti on Euroopa ühishuviprojektide nimekirjas
Paldiski hüdropumpjaam ja Eleringi osalusel kaks aruka võrgu edendamise projekti. Eesti peab
oluliseks, et EL energia varustuskindluse ja energia siseturu toimimise aspektid jääksid ka
uuendatud TEN-E määruses olulisteks ühishuviprojektide määramise kriteeriumideks, kuid
senisest suuremat rõhku tuleks pöörata projektidele, mis aitavad suurendada taastuvenergia
osakaalu EL energiasüsteemis. Peame tähtsaks, et ühishuviprojektid on ka edaspidi määratletud
piiriüleste taristuprojektidena, mis hõlmavad vähemalt kahte liikmesriiki, et hoida (EL eelarve
piiratud vahendite kasutusel) tähelepanu EL eesmärkidesse panustavatel piiriülese koostöö ja
siseturu edendamise projektidel.
Meretuulepargid on üks võimalus toota olulisel määral konkurentsivõimelist rohelist elektrit
turule, mis annab Eestile võimaluse oma energiasõltumatust suurendada ning muutuda taas
elektrit eksportivaks riigiks. Eesti on tegemas koostööd Lätiga ühise meretuulepargi
arendamisel. Samuti teeme koostööd Läänemere-äärsete riikidega laiemalt tuuleenergeetika
19
koostöö arendamisel. Taastuvenergiapõhisele elektritootmisele üleminekul on väga oluline
paralleelselt tähelepanu pöörata elektri ülekandevõrgu tugevdamisele, sh piiriülese merevõrgu
arendamisele. Seepärast on oluline, et TEN-E määruse ülevaatamisel arvestatakse nende
arengutega. Eesti jaoks on oluline, et avamere tuuleparkide uuringute, infrastruktuuri ja võrgu
loomiseks on tagatud ELi vahendite olemasolu (sh läbi Euroopa ühendamise rahastu) ja
tingimused, mis võimaldavad ELi rahastust Eesti osalusega ühishuviprojektide elluviimiseks
sobivalt kasutada.
Määruse eelnõu järgi oleks maagaasitaristu ning nafta torujuhtmed edaspidi välistatud
ühishuviprojektide nimekirja arvamisest, mistõttu ei saaks nendele projektidele taotleda ELi
toetust. Arvestades ELi ambitsioonikaid kliimaeesmärke, toetab Eesti ELi
rahastamisvõimaluste piiramist taristuinvesteeringutele, mis pikendavad ELi majanduse ja
riikide sõltuvust fossiilsest energiast.
6. Eesti jaoks on oluline toetada taastuvatel allikatel põhinevate gaaside ja vesinikust
ning süsinikuühenditest toodetud sünteetiliste gaaside suuremat kasutuselevõttu,
sealhulgas peaksid Euroopa Liidu toetust saama üksnes need gaasi taristuprojektid,
mis toetavad üleminekut kliimaneutraalsele majandusele. Eesti toetab TEN-E
määruses loodud targa gaasivõrgu kategooriat.
Selgitus: ELi gaasi siseturgu tuleb arendada vastavuses kliimaneutraalse majanduse
põhimõttega, et võimaldada ja motiveerida taastuvatest allikatest toodetud gaasi senisest
suuremat kasutuselevõttu täiendavat gaasiturule mõeldud taastuvenergia eesmärki seadmata.
Eesti seisukohalt on tähtis tagada taastuvatel allikatel põhinevate gaaside ja vesinikust ning
süsinikuühenditest toodetud sünteetiliste gaaside kasutamise edendamist ELis ja eemaldada
barjäärid piiriüleselt kasutuselt. Toetame selleks TEN-E’s loodud uut taristuinvesteeringute
kategooriat nn targa gaasivõrgu kategooriat ja peame oluliseks digitaalsete lahenduste
edendamist taastuvgaaside gaasivõrku integreerimisel. Eestile on oluline, et kui vesiniku
transportimiseks ei ole mõistlik (eelkõige majanduslikult mõistlik) ehitada ümber olemasolevat
gaasitaristut, peab olema uue vesinikuvõrgu rajamise investeeringud kõnealuse määrusega
abikõlbulikud.
Meie lähipiirkond (Soome, Eesti, Läti ja Leedu) on teinud gaasitaristu väljaehitamisse
märkimisväärseid kulutusi, mis tagavad tänasel päeval maagaasi varustuskindluse ja turu
paindlikkuse (ühtne Eesti-Läti-Soome gaasiturg aastast 2020). Peame Eesti seisukohast
oluliseks tagada meie gaasituru varustuskindlus ja kasutada parimal viisil ära olemasolev
infrastruktuur süsinikuneutraalselt ja taastuvast allikast gaasiliste kütuste tootmiseks ja
transportimiseks. Gaasisüsteemi saab esmajärjekorras sisestada selliseid lokaalselt toodetud
gaase läbi jaotusvõrgu, mille peab täna ka sama jaotusvõrgu piirkonnas ära tarbima.
Süsinikneutraalselt ja taastuvast allikast toodetud gaasiliste kütuste regionaalse leviku
tagamiseks on vaja süsteemi ümberehitusega tagada sellise gaasi jõudmine ülekandevõrku.
Ümberehitustega on võimalik Eesti gaasisüsteemi valmisolekut taastuvgaaside vastuvõtmiseks
suurendada ning panustada seeläbi nii regionaalselt kui lähitulevikus ka üle Euroopa Liidu
gaasituru dekarboniseerimisse.
20
Taastuvate gaaskütuste kasutuselevõtmine aitab tagada energia varustuskindlust, kuna need
aitavad ühtlustada võrgutarbimist ja tipukoormuste katmist. Eelkõige näeme Eesti kontekstis
salvestustehnoloogiate kasutamise võimalust tulevikus suurte meretuuleparkide juures, mis
toodavad suurtes kogustes taastuvelektrienergiat ning kus nö elektrivõrku suunamistest ülejääv
osa on võimalik salvestada taastuva gaaskütusena ning seda olemasolevaid gaasivõrke
taastuvate kütuste transportimiseks renoveerides või uusi taristuid kasutades transportida.
Samuti on tulevikus võimalik toota vesinikku meretuuleparkides kohapeal ning transportida see
mandrile selle asemel, et rajada uusi elektrivõrke tuulikute ja maismaa vahele. Energiakandjana
näeme vesinikul ja taastuvatel gaaskütustel potentsiaali nii transpordisektoris (kergsõidukid,
raskeveokid, rongid) kui ka erinevate sektorite üleselt luues sünergiaid, näiteks power-to-gas,
power-to-x. Heitevabade transpordikütuste laialdasem tootmine ja kasutus aitab tulevikus
vähendada sõltuvust importkütustest ja transpordikütuste negatiivset keskkonnamõju ning
edendada keskkonnasäästlikemate sõidukite kasutamist.
7. Euroopa ühishuviprojektide elluviimiseks on vajalik tagada stabiilne ja läbipaistev
regulatiivne keskkond. Toetame ühishuviprojektide menetlusprotsesside lihtsustamist
ja kiirendamist, kuid see peab võtma arvesse nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide
toimivaid praktikaid ning ei tohi ebaproportsionaalselt suurendada kaasnevat
halduskoormust ei avalikus ega erasektoris.
Selgitus: Kuna meretuuleparkide arenduste puhul on tegemist väga aja- ja ressursimahukate
ettevõtmistega, siis selleks, et need projektid saaksid ellu viidud, on investori jaoks kõige
olulisem õiguskindlus ja regulatiivne selgus. TEN-E määruses soovitakse kiirendada ja
lihtsustada ühishuviprojektide menetlusprotsesse, mida kindlasti toetame. Küll aga on oluline
tagada, et selle puhul võetaks arvesse liikmesriikide halduskorralduste eripärasid, sh kohalike
omavalitsuste rolli projektide menetlemisel. Samuti on oluline, et väikeriikide avaliku ja
erasektori jaoks ei suureneks oluliselt halduskoormus ning -kulu. Tähtis on ka jälgida, et
uuendatav määrus oleks kooskõlas keskkonnaalastes direktiivides seatud kohustustega (nt
keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnamõju hindamine jne), mis ei pruugi
võimaldada näiteks kiirendatud loamenetluse protseduure. Kui määrus jääb olemasolevale
kujule, näeme, et uue eelnõu kohaldamisega seonduvalt on vajalik kaaluda keskkonnamõju
hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja ehitusseadustiku või planeerimisseaduse
muutmist selliselt, et oleks paremini tagatud artiklis 10 sätestatud nõuded loamenetluse
tähtajale.
8. Mereala erinevate otstarvete pikaajalise koostoimimise eesmärgil on avamere
energiatootmise arendamisel oluline arvestada nii erinevate lahenduste mõju
taastuvenergia eesmärkide saavutamisele, keskkonnale ja elurikkusele, riigikaitsele,
sotsiaal- ja majandusarengule kui ka võtta arvesse tehnoloogilist jätkusuutlikkust.
Merealadel uute loodusobjektide kaitse alla võtmisel tuleb arvestada ka merealade
kooskasutuse vajadusi, sealhulgas meretuuleparke, ning hinnata
sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja võimalusel kaaluda alternatiivsete võimaluste
leidmist.
Selgitus: Meri on riigi omandis ja tuulealad asuvad maismaast alates 6 meremiili, so u 11,1 km
kaugusel. Tuulenergeetikat ei ole võimalik arendada igal pool, kus soovitakse, vaid ainult seal,
21
kus see on planeeringus kokku lepitud aladele seatud kõrguspiiranguid järgides.
Rahandusministeerium koostab alates 25.05.2017 üleriigilise planeeringu teemaplaneeringut
Eesti merealade planeerimiseks (mereala planeering). Planeeringu algatas ning
planeeringulahenduse kehtestab Vabariigi Valitsus, eeldatavasti 2021. a kolmandas kvartalis.
Mereala planeerimine on muuhulgas EL mereruumi planeerimise direktiivist21 tulenev
kohustus, sellega tegelevad ka teised Läänemere riigid. Tänase seisuga on Eesti mereala
planeeringu koostamine jõudnud põhilahenduse etappi, mille avalikustamisel ja selle järgselt
on tehtud mitmeid ettepanekuid planeeringu täpsustamiseks. Mereala planeeringu
põhilahenduses on läbi välistamismeetodi ja põhjaliku analüüsi leitud kolm meretuuleparkide
arendusala. Oluline on silmas pidada, et mitte ükski planeeringus leitud ala ei ole riigikaitsest
tulenevalt täiesti kõrguspiiranguteta.
Eesti mereala planeeringu protsess on olnud piisavalt pikk ja uuringuterohke, et vastata kõigile
tekkinud küsimustele piisavalt, et teha järgmised suured otsused. Samuti on meil olnud
võimalik õppida paljude teiste Läänemereriikide pikast kogemusest tuuleparkide arendamisel.
Meretuuleparkide peamised keskkonnamõjud (kindlasti mitte ainukesed) on seotud
linnustikuga, radaritega, tuuleparkidest lähtuva müra ning visuaalse mõjuga. Viidatud
valdkonnad on Eestis ja ka rahvusvahelisel tasandil põhjalikult uuritud, praktikas katsetatud,
vajadusel välja töötatud leevendavad meetmed negatiivsetele mõjudele. Leiame, et korrektselt
teostades ei too avamere taastuvenergeetika arendamine (Eesti kontekstis eeskätt
meretuuleparkide arendamine) kaasa negatiivset mõju. Arukate lahenduste korral on ilmselt
võimalik sama mereala kasutada vähemalt osaliselt nii meretuuleparkide kui vesiviljeluse
ettevõtete poolt. Pigem võib eeldada, et meres paiknevad erinevate sektorite ettevõtted saavad
teha vastastikku kasulikku koostööd, näiteks arendada ühiselt logistika ja tugistruktuuride
võimekust (sh teenindavate sadamate temaatika). Mõningatel juhtudel võivad
vesiviljelusettevõtted vajada märkimisväärselt elektrienergiat – sellisel juhul võib läheduses (nt
otseliin vms lahendus) paiknev elektritootja olla vesiviljelusettevõttele väga sobiv
koostööpartner. Oluline on ka merealadele tuuleenergiat kavandades alustada koostööd
riigikaitseasutustega võimalikult varases etapis, selgitamaks välja võimalused tuuleenergia
arendamiseks ja hoidmaks ära võimalik negatiivne mõju riigikaitsele. Merele kavandatava
tegevusega ei tohi kahjustada riigikaitse toimevõimet. Eeskätt hõlmab see riigikaitseliste
radarite töövõimet ja kaitseväe väljaõpet harjutusaladel. Samuti segavad meretuulepargid
madalalt lendavaid õhusõidukeid, eelkõige mehitamata õhusõidukeid, ning elektrituulikute
poolt emiteeritavad elektromagnetlained võivad segada õhusõidukitel oma asukohta ja kõrgust
määrata (häirida GPS ja GNSS satelliitnavigeerimissüsteeme).
Looduskaitse on laiemalt vajalik puhta mere- ja elukeskkonna sh mere elurikkuse säilimiseks,
mistõttu looduskaitse on üldiselt ja laiemalt vajalik inimeste sotsiaalsete ja kultuuriliste
vajaduste täitmiseks. Eestis koostatav mereala planeering on võtnud arvesse mitmeid
teadaolevaid piiranud sh arvestab olemasolevate kaitsealadega. Sarnaselt
maismaaplaneeringutega võib merealal tekkida konflikt looduskaitse ja mereala tegevuste
vahel, mida peetakse sotsiaal-majanduslikult ja kliimaeesmärkide täitmisel vajalikuks, nagu
21
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/89/EL, 23. juuli 2014, millega kehtestatakse mereruumi
planeerimise raamistik
22
näiteks meretuuleparkide rajamine. Merealadel loodusobjektide kaitse alla võtmisel tuleks
seega silmas pidada ka merealade kooskasutuse vajadusi, sealhulgas meretuuleparke, ning
hinnata sotsiaalmajanduslikke mõjusid ja võimalusel kaaluda alternatiivsete võimaluste
leidmist, kui sama väärtusega looduskaitseala saaks rajada mõnel muul alal peale
tuuleenergeetikaks sobivate alade. Meretuuleparkide keskkonnamõjude hindamisel valitakse
välja kõige sobivamad alad tuuleenergeetikaks, arvestades sealjuures nagunii kõiki piiranguid,
sealhulgas looduskaitselisi. Kui protsessi käigus selgub, et kõige vajalikum on rajada
looduskaitseobjekt just tuuleenergeetikaks sobivale alale, siis tuleb seda ka teha. Samas tuleks
ka looduskaitseobjektide valimisel vaadelda mereala tervikuna, nagu seda tehakse
tuuleenergeetika alade puhul, võttes arvesse merealade kooskasutuse vajadusi.
Avamere tuuleparkide edukal arendamisel on ülioluline teha ka koostööd kohalike
kogukondadega ning kogukondi peab kaasama protsessi alguses ning
kompensatsioonimeetmed peaksid olema reguleeritud riiklikult.
9. Suuremahulisele taastuvenergia tootmisele ja tarbimisele üleminek eeldab
energiasüsteemi stabiilsuse tagamist nii energia ülekandevõrkude asjakohase
arendamise kui erinevate energia salvestuslahenduste arendamise ja kasutuselevõtu
kaudu nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Eesti leiab, et lisaks uuringutoetustele
peaks TEN-E võimaldama investeeringutoetusi energia salvestuslahendustesse ja
vajalikku võrgutaristusse.
Selgitus: TEN-E määruse ülevaatus on oluline verstapost Euroopa rohelise kokkuleppe ehk
kliimaneutraalsuse saavutamise seisukohast. On selge, et tuuleparkide toodetud energiat peab
kuidagi salvestama, lisaks vesinikule on ka teisi tehnoloogilisi alternatiive. Energiasalvestuse
kontekstis on hetkel kehtiv TEN-E määrus meie arvates ebamõistlikult diskrimineeriv erinevate
salvestustehnoloogiate toetamise osas. Nt Energiasalv Pakri OÜ poolt arendatava Paldiski
pumphüdroelektrijaama projekti puhul ei ole ehitustegevus TEN-E raames abikõlbulik tegevus.
Tekkinud on olukord, kus Euroopa Liidus väljakujunenud uute elektrivõimsuste ehitamise
finantseerimispraktika tõttu (elektrivõimsused rajatakse toetuste abil) finantseerimisotsuse
tegemine vaid turusignaalidel põhinedes ei ole võimalik. Seepärast on TEN-E määruse alusel
rakendatav Euroopa ühendamise rahastu oluline võimalus energialiidu eesmärkide
saavutamiseks vajalike innovatiivsete salvestusprojektide esilekutsumiseks. Leiame, et
tagamaks energiasüsteemi stabiilsus, mitmekesisus ja kulutõhusus, peab üleeuroopaline
energiavõrgustiku raamistik lisaks uuringutoetustele võimaldama investeeringutoetusi energia
salvestuslahendustesse, võimalusel ka taastuvenergiat salvestavate
pumphüdroakumulatsioonide rajamiseks, ja süsinikuneutraalsesse energiatootmisesse ning
nende projektide elluviimiseks ja tulemuste kasutuseks vajalikku võrgutaristusse.
10. Eesti peab oluliseks energeetika sektori digitaliseerimise jätkamist ennekõike
masinõppe ja nutilahenduste kasutuselevõtu ning kübertehnoloogiate arendamise
kaudu, pidades samas silmas energiajulgeoleku, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid.
Peame oluliseks, et TEN-E määruses säiliks võimalus edendada ka tarkade võrkude
ühishuviprojekte. Pooldame andmete ja digitehnoloogiliste toodete ja teenuste
laialdast kasutamist taastuvenergeetika tootmis- ning tarbimisvõimekuste
23
planeerimisel ja energiatõhususe suurendamisel, sealhulgas selleks vajalike andmete
kogumist ning olemasolevate andmete kvaliteedi tõstmist.
Selgitus: On levinud arvamus, et Eesti on kõige eesrindlikum digiriik maailmas. Kui mujal
maailmas alles räägitakse energeetikasektori andmete kogumise ja digitaliseerimise olulisest,
siis Eestis on see etapp juba läbitud. Eestil on tugev IT-taust, mis soodustab energiaandmete
kogumist, korrastamist ning uute lahenduste loomist, mis kõik kiirendaksid energiapööret. Küll
aga pole hetkel veel toimunud suurt läbimurret kogutud info rakendamises ja uue tarkuse
loomisel, ennekõike just energeetikasektoris. On häid näiteid, kus digitaalsel kujul andmete
kogumine, nende jooksev analüüsimine ja tulemustele vastavalt kiire reageerimine tagab
tootmisüksuste töökindluse ning loovad lisandväärtust. Masinõppel põhinevate algoritmide abil
saab ka jälgida tootmisseadmete efektiivsust ja hooldusvälpade saabumise aega. Veelgi enam
– tekib võimalus digitaliseeritud andmete automaattöötluse abil ennustada, millal võib mõni
trend areneda rikkeks. Traditsiooniliste elektrijaamadega võrreldes peetakse taastuvenergia
elektritootmist sageli liiga lihtsustatuks või keskendutakse pigem tootmise kasvatamisele, mitte
jätkusuutlikkusele ja nutikusele. Samas oleks just jätkusuutlikkuse seisukohast vaja valdkonnas
kasutusele võtta rohkem nutikaid lahendusi. Seega kogu taastuvenergeetika tootmise kui ka
tarbimise tõhususe suurendamiseks on vajalik võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ning nutikaid
lahendusi loomaks lisandväärtust, mida lihtsalt tootmise kasvatamisega ei saavutata.
Lisaks efektiivselt toimivatele, sh digitaliseeritud energiaturgudele on oluline aluseeldus, et ELi
kliimaeesmärkide saavutamine oleks majanduslikult võimalikult soodne. Turgude vaheline
ebaefektiivsus kajastub negatiivselt tarbijate energiaarvetel. Seetõttu on oluline, et lisaks
hulgiturgude integratsioonile loodaks eeldusi ja võimalusi ka elektri jaeturgude ühildamiseks.
Tuleb teha võimalikult lihtsaks elektri jaeturul tegutsevate ettevõtete laienemine teistesse ELi
liikmesriikidesse ja kõrvaldada piiranguid (tehnilised, administratiivsed), mis seda täna
takistavad. Edasi tuleb liikuda nii nutiarvestite levitamisega kui ka tarbimisandmete võimalikult
hõlpsa ja samadel printsiipidel põhineva kättesaadavuse tagamisega. Andmete kättesaadavuse
ühtlustamine on vajalik selleks, et turge efektiivsemalt ühendada. Puhta energia paketi osana
vastu võetud energiaturu direktiivi22 kohaselt peab tarbijatel olema võimalik tarbimisandmeid
jagada ning andmete jagamine peab olema suuteline koostoimima piiriüleselt. Tuleb tagada
nende energiaturu direktiivi sätete rakendamine riikide seadusandluses. Kehtiva TEN-E
määruse kohaselt on võimalik edendada EL ühishuviprojekte ka tarkade võrkude valdkonnas,
sh erinevate paindlikkus- ja andmete jagamise instrumentide ühine loomine ja kasutuselevõtt.
Peame oluliseks, et see võimalus säiliks ka uuendatud määruse kohaselt.
Arvamuse saamine ja kooskõlastamine
Sisendit küsiti Kaitseministeeriumilt, Keskkonnaministeeriumilt, Maaeluministeeriumilt,
Rahandusministeeriumilt, Siseministeeriumilt ja Välisministeeriumilt.
Teatis saadeti ka arvamuse saamiseks lisas 1 loetletud asutustele ja organisatsioonidele.
22
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/944, 5. juuni 2019, elektrienergia siseturu ühiste normide
kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL
24
Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on esitatud
seletuskirja lisas 2 kaasamise tabelis.
25
EELNÕU
.......
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL
Tallinn, Stenbocki maja........................................................................................ 2021 nr
Eesti seisukohad avamere taastuvenergia strateegia ning üleeuroopalise energiataristu
suuniste (TEN-E) määruse ettepaneku kohta
1. Kiita heaks järgmised majandus- ja taristuministri esitatud Eesti seisukohad Euroopa
Komisjoni teatise „ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks
kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil“ ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
üleeuroopalise energiataristu (TEN-E) suuniste määruse eelnõu kohta:
1.1. Eesti toetab Euroopa Liidu avamere taastuvenergia strateegiat, mille keskmes on
põhjalikum merealade planeerimine, selgema seadusandliku raamistiku loomine,
liikmesriikide koordinatsiooni parandamine ja Euroopa Liidu finantsvahendite kasutuse
võimaldamine avamere taastuvenergia arenduste ettevalmistamiseks ning elluviimiseks.
1.2. Eesti peab vajalikuks Läänemere-äärsete riikide regionaalse koostöö tõhustamist, et
kiirendada merealadel taastuvenergia tootmise ning mere-energiavõrgu (hübriidvõrgu)
arendamist ja kasutuselevõttu, panustades seeläbi Euroopa Liidu energiavõrgu
tugevdamisse, tagades taastuvenergia osakaalu suurenemise, regiooni varustuskindluse ja
riigi energiajulgeoleku. Eesti soovib arvata Eesti-Läti meretuulepargi Euroopa Liidu
taastuvenergia piiriüleste projektide ning Euroopa ühishuviprojektide nimekirja.
1.3. Toetame taastuvenergia tootmise ja tarbimise suurendamiseks investeeringutele ligipääsu
parandamist, sealhulgas Euroopa Liidu taastuvenergia finantsmehhanismis osalemise ning
Euroopa Liidu finantsinstrumentide kasutamise võimaldamise kaudu.
1.4. Eesti toetab avamere tuuleenergial tuginevate Euroopa Liidu tarne- ja väärtusahelate
arendamist ning sellekohaste kutseoskuste ja -teadmiste tugevdamist ning vastavasisuliste
algatuste ellukutsumist ja nendes osalemist, panustades seeläbi Eesti majanduse ning
tööstuse konkurentsivõime suurendamisse taastuvenergeetika alal.
1.5. Toetame TEN-E suuniste uuendamist ning Euroopa rohelise kokkuleppe põhimõtetega
kooskõlla viimist, sealhulgas peame vajalikuks piiriüleste taastuvenergia,
meretuuleparkide, tarkade hübriidvõrkude ja tarbimise juhtimise olulisuse tagamist. Samas
peame oluliseks Euroopa Liidu energia varustuskindluse, sealhulgas tootmispiisavuse,
tagamist. Leiame, et siseturu toimimise aspektid ning ennekõike piiriülesus peaksid jääma
ka uuendatud TEN-E määruses olulisteks ühishuviprojektide määramise kriteeriumideks.
Pidades silmas kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärki, toetab Eesti TEN-E määruses
Euroopa Liidu rahastamisvõimaluste piiramist taristuinvesteeringutele, mis pikendavad
Euroopa Liidu majanduse sõltuvust fossiilkütustest.
1.6. Eesti jaoks on oluline toetada taastuvatel allikatel põhinevate gaaside ja vesinikust ning
süsinikuühenditest toodetud sünteetiliste gaaside suuremat kasutuselevõttu, sealhulgas
peaksid Euroopa Liidu toetust saama üksnes need gaasi taristuprojektid, mis toetavad
üleminekut kliimaneutraalsele majandusele. Eesti toetab TEN-E määruses loodud targa
gaasivõrgu kategooriat.
1.7. Euroopa ühishuviprojektide elluviimiseks on vajalik tagada stabiilne ja läbipaistev
regulatiivne keskkond. Toetame ühishuviprojektide menetlusprotsesside lihtsustamist ja
kiirendamist, kuid see peab võtma arvesse nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide toimivaid
praktikaid ning ei tohi ebaproportsionaalselt suurendada kaasnevat halduskoormust ei
avalikus ega erasektoris.
1.8. Mereala erinevate otstarvete pikaajalise koostoimimise eesmärgil on avamere
energiatootmise arendamisel oluline arvestada nii erinevate lahenduste mõju
taastuvenergia eesmärkide saavutamisele, keskkonnale ja elurikkusele, riigikaitsele,
sotsiaal- ja majandusarengule kui ka võtta arvesse tehnoloogilist jätkusuutlikkust.
Merealadel uute loodusobjektide kaitse alla võtmisel tuleb arvestada ka merealade
kooskasutuse vajadusi, sealhulgas meretuuleparke, ning hinnata sotsiaalmajanduslikke
mõjusid ja võimalusel kaaluda alternatiivsete võimaluste leidmist.
1.9. Suuremahulisele taastuvenergia tootmisele ja tarbimisele üleminek eeldab energiasüsteemi
stabiilsuse tagamist nii energia ülekandevõrkude asjakohase arendamise kui erinevate
energia salvestuslahenduste arendamise ja kasutuselevõtu kaudu nii lühi- kui pikaajalises
perspektiivis. Eesti leiab, et lisaks uuringutoetustele peaks TEN-E võimaldama
investeeringutoetusi energia salvestuslahendustesse ja vajalikku võrgutaristusse.
1.10. Eesti peab oluliseks energeetika sektori digitaliseerimise jätkamist ennekõike masinõppe
ja nutilahenduste kasutuselevõtu ning kübertehnoloogiate arendamise kaudu, pidades
samas silmas energiajulgeoleku, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid. Peame oluliseks, et
TEN-E määruses säiliks võimalus edendada ka tarkade võrkude ühishuviprojekte.
Pooldame andmete ja digitehnoloogiliste toodete ja teenuste laialdast kasutamist
taastuvenergeetika tootmis- ning tarbimisvõimekuste planeerimisel ja energiatõhususe
suurendamisel, sealhulgas selleks vajalike andmete kogumist ning olemasolevate andmete
kvaliteedi tõstmist.
2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu eri tasanditel väljendada ülaltoodud seisukohti.
3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud seisukohad Riigikogu juhatusele ning teha
seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.
Kaja Kallas Taimar Peterkop
Peaminister Riigisekretär