dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

EL kohtulahendite kokkuvõte

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 16. veebruar 2021
Viit
1.1-16/21-0024/976-1
Registreeritud
16. veebruar 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Välisministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1/S Ministeeriumi juhtimine
Sari
1.1-16 Valitsusasutuste kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-16/21-0024
Vastutaja
Ivar Siska (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎E-kiri.eml490 KB
  • 📎Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte jaanuar 2021.pdf330 KB

Sisu (failidest)

Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————— Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte jaanuar 2021 ———————————— Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: o C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikli 260 lõige 3) o C-387/19: RTS Infra (eelotsus – riigihanked) o C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi) o C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked) o C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek – kolmas riik kui juriidiline isik) Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: o C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus) o C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi konfiskeerimine) o C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – saatjata alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus) o C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus – erinev kohtlemine puudega töötajate rühma piires) o C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha vastuvõtmise kohustus) 1 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: —————————————————————————————— C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikli 260 lõige 3) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 13. jaanuaril 2021 Euroopa Komisjon esitas hagi Euroopa Kohtule seoses sellega, et Sloveenia ei olnud õigeaegselt üle võtnud direktiivi 2014/65/EL (finantsinstrumentide turgude kohta) ning direktiivi (EL) 2016/1034 (millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL, edaspidi MiFID II direktiiv), ega komisjonile ülevõtmismeetmetest teatanud. Komisjon palus Sloveenialt välja mõista põhisumma suuruses 1 028 560 eurot. Euroopa Kohus otsustas, et Sloveenia on oma kohustusi rikkunud, kuna viimane ei olnud komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks teatanud ühestki MiFID II direktiivi ülevõtmise meetmest. Kohus leidis, et komisjon ei pea igal juhtumil eraldi põhjendama oma otsust taotleda ELTL artikli 260 lõike 3 alusel rahalist karistust, kuna põhjendused peab esitama Euroopa Kohus. Siiski peab komisjon põhjendama taotletud rahalise karistuse laadi ja suurust, võttes arvesse tema enda vastuvõetud suuniseid. Euroopa Kohtu sõnul on antud kohtuasjas vajalik välja mõista põhisumma, et ära hoida sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumine tulevikus. Põhisummat ei saa ebaproportsionaalseks pidada ainuüksi põhjusel, et kohustuste rikkumine oli selleks ajaks lõppenud, kui Euroopa Kohus vaidlusaluseid faktilisi asjaolusid hindas. Kui karistusmakse eesmärk on motiveerida liikmesriiki võimalikult kiiresti lõpetama rikkumist, siis põhisumma väljamõistmine tugineb selle mõju hindamisele, mida liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine avaldab erahuvidele ja avalikele huvidele, eriti kui rikkumine on pikka aega kestnud. Direktiivi täieliku ülevõtmise kohustuse ja ülevõtmismeetmetest komisjonile teatamise kohustuse rikkumine on iseenesest raske. Samuti on rahaturgude nõuetekohast toimimist ja investorite kaitset tagavate normide puudulikkusel rasked tagajärjed avalikele ja erahuvidele liidus. Kergendava asjaoluna tõi kohus välja, et direktiivi ülevõtmisega hilinemise reaalne mõju jääb Sloveenia finantsturu mahtu arvestades suhteliselt väikeseks. Põhisumma puhul arvestatakse rikkumise kestust direktiivi ülevõtmise kuupäeva möödumisest kuni kuupäevani, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid (st menetluse lõppemise kuupäevani). Antud juhul kestis rikkumine ligikaudu 17 kuud. Eelnevast tulenevalt mõistis Euroopa Kohus Sloveenialt komisjoni kasuks välja põhisumma suuruses 750 000 eurot. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 2 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-387/19: RTS infra (eelotsus – riigihanked) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021 Flandria piirkonna maanteeamet kuulutas välja tee-ehitustööde hanke. Hanketeates märgiti, et avaliku sektori hankija võib menetlusest kõrvaldada pakkuja, kes on toime pannud raske kutsealase eksimuse. Hankelepingu sõlmimise otsusega kõrvaldati ühispakkumuse esitanud pakkuja hankemenetlusest raskete kutsealaste eksimuste tõttu. Muu hulgas oli tegemist ohutus- ja tervisekaitsenõuete rikkumisega laevatehastes, puudustega tänavasiltide paigaldamises ja (tehniliste) vajakajäämistega varasematel tee-ehitustöödel. Kaebajad esitasid hankelepingu sõlmimise otsuse peale tühistamise nõude. Kaebajad leidsid, et enne väidetavate raskete kutsealaste eksimuste tõttu menetlusest kõrvaldamist peaksid nad saama võimaluse ennast kaitsta, tõendades, et nad on probleemid kõrvaldanud. Belgia kohus polnud kindel, kas riigihangete direktiivi (2014/24/EL) kohaselt oleks pidanud andma kaebajatele võimaluse tõendada võimalike meetmete võtmist ja oma usaldusväärsuse taastamist. Seega soovis Belgia kohus teada, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi tava, mille kohaselt kohustatakse ettevõtjat esitama omal algatusel tõend oma usaldusväärsuse tõendamiseks võetud meetmete kohta juba koos pakkumuse esitamisega. Belgias ei olnud menetluse ajal sellist kohustust veel seaduses kehtestatud. Euroopa Kohus leidis, et riigihangete direktiiv ei piira liikmesriikidel nõuda, et ettevõtjad peavad omal algatusel esitama tõendi oma usaldusväärsuse tõendamiseks võetud meetmete kohta juba koos pakkumuse esitamisega. Kohus järeldas riigihangete direktiivi artikli 57 lõike 6 tõlgendamisest, et direktiiviga ei ole vastuolus see, kui ettevõtja esitab heastamismeetmete kohta tõendid omal algatusel või hankija sõnaselgel nõudmisel, olgu siis taotluse või pakkumuse esitamise ajal või hoopis hankemenetluse hilisemas etapis. Kohus meenutas, et siiski tuleb direktiivi tõlgendamisel järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuuluvad läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja kaitseõiguse tagamise põhimõte. Nende põhimõtete kohaselt, juhul kui ettevõtjatel on kohustus esitada omal algatusel tõendid heastamismeetmete kohta, peavad sellekohased eeskirjad olema kehtestatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt riigisisestes õigusnormides ning sellisest kohustusest peab ettevõtjat olema hanke alusdokumentides teavitatud. Tegemist ei saa olla lihtsalt liikmesriigi tavaga. Kohus leidis ka, et direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikel 6 on vahetu õigusmõju. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 20. jaanuaril 2021 Soome maksuhaldur esitas direktiivi 2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) alusel Eesti Maksu- ja Tolliametile (edaspidi EMTA) taotluse, et tagada Heavyinstall OÜ eeldatava maksukohustuse täitmine. Taotlusele oli lisatud Keski- 3 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Pohjanmaa esimese astme kohtu lahend, milles leiti, et on olemas oht, et Heayvinstall OÜ peidab, hävitab või võõrandab oma vara või toimib muul maksuhalduri nõude rahuldamist ohustaval viisil. EMTA esitas seepeale Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks, et seada keelumärge Heavyinstall OÜ sõidukitele ning arestida äriühingu pangakontod kõikides Eesti krediidiasutustes 297 304 euro ulatuses. Tallinna Halduskohus ja ka Ringkonnakohus jätsid EMTA taotluse rahuldamata. Peamiselt leiti, et Soome maksuhalduri ettevaatusabinõude rakendamine ei ole põhjendatud. Eesti Riigikohus kahtles, kas taotluse saanud liikmesriigi kohtud on seotud taotluse esitanud liikmesriigi kohtu seisukohaga ettevaatusabinõude vajalikkuse ja võimalikkuse kohta. Euroopa Kohus otsustas sarnaselt Eesti seisukohaga, et direktiivi 2010/24 artikli 16 grammatilisest tõlgendusest, selle sätte kontekstist ja direktiiviga taotletavatest eesmärkidest tulenevalt on taotluse saanud liikmesriigi kohtutele põhimõtteliselt siduv taotluse esitanud liikmesriigi ametiasutuste antud hinnang sellele, kas ettevaatusabinõude rakendamise tingimused on täidetud. Seda eriti juhul, kui see hinnang sisaldub direktiivi kohases dokumendis, mis on abitaotlusele lisatud. Euroopa Kohus tõi välja, et juhul kui taotluse saanud liikmesriigi kohtud hakkaksid ise taotluse vajalikkust hindama, siis oleks selline uus kontrollimine vastuolus ettevaatusabinõude rakendamise menetluse kiire lahendamise ja tõhususe eesmärgiga. Seeläbi võiks tekkida olukord, kus kahe liikmesriigi kohtud annavad vastandlikke hinnanguid samadele faktilistele asjaoludele. Lisaks läheks see vastuollu vastastikuse usalduse põhimõttega. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked) —————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 28. jaanuaril 2021 Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule küsimused, millega soovis teada, kas toiduabi ostmisel võib rahvusvahelist piirmäära ületava riigihanke hanketingimusena seada nõude, et pakkujal peab olema pakkumuse esitamise ajal toiduseadusest tulenev Eesti asutuse tunnustus või ta peab olema täitnud teatamis- ja loakohustuse Eestis. Kohtujurist leidis, et riigihangete direktiiv (2004/18/EÜ) ei luba Eesti loakohustuse täitmist nõuda kvalifitseerimise tingimusena kui pakkujate või taotlejate kutsealast sobivust on tunnustanud nende oma liikmesriik. Küll aga võib sellise tingimuse seada hankelepingu täitmise tingimusena. Kohtujurist selgitas, et välismaist pakkujat ei tohi hankelt kõrvale jätta juhul, kui pakkuja samalaadset sobivust on juba tunnustatud selles liikmesriigis, kus ta asub. Samas on selge, et toiduainete hügieeni nõudeid käsitlev määrus (nr 852/2004) kehtestab territoriaalse seose asukohaliikmesriigiga. Territoriaalse seose kohaselt peab toidu tootmise, töötlemise ja jaotamise kontrollimiseks pädev asutus selle ettevõtte puhul olema tingimata selle liikmesriigi asutus, kus ettevõte asub. Seega on igati õigustatud nõue, et ettevõtte, kes tegeleb liikmesriigis toidu tootmise, töötlemise või jaotamisega, peab olema registreeritud selles liikmesriigis ning ta peab omama selle liikmesriigi ametiasutuste väljastatud luba. Siiski tuleb sellist kohustust kaaluda riigihanke õiguse eesmärgiga saavutada 4 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium võimalikult suur konkurentsile avatus, ning võimalikult paljude pakkujate osavõtt hankemenetlusest. Järelikult tohib kohtujuristi arvates selliste nõuete täitmist nõuda hankemenetluse hilisemas etapis, mitte aga juba kvalifitseerimise tingimusena. Vastasel juhul oleks riigisisestele toidukäitlejatele ette nähtud ülemäärane eelis. Selline lahendus tagab kohtujuristi hinnangul kõige parema tasakaalu toiduohutuse nõuete täitmise ja riigihangete valdkonna normide vahel. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek – kolmas riik kui juriidiline isik) —————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 20. jaanuaril 2021 Venezuela esitas tühistamishagi Üldkohtu otsuse peale, milles ta vaidlustas piiravad meetmed, mille Euroopa Liidu Nõukogu on kehtestanud seoses olukorraga selles riigis. Apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule esmakordse võimaluse teha otsus ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse kriteeriumide kohaldamise kohta. Käesoleva kohtuasja raames küsis Euroopa Kohus apellandilt, nõukogult, komisjonilt ja kõikidelt liikmesriikidelt, kas kolmas riik saab olla juriidiline isik ELTL artikli 263 lõike 4 tähenduses. Kohtujurist arvas, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel seoses väljendi „juriidiline isik“ tähendusega tuleb arvestada rahvusvahelise avaliku õiguse praktikat, mööndes seejuures loomulikult, et neil sõnadel on ELi õiguse tasandil autonoomne tähendus, mille määrab lõppkokkuvõttes kindlaks Euroopa Kohus. Suveräänseid, rahvusvaheliselt tunnustatud riike, nagu Venezuela, käsitatakse rahvusvahelise õiguse seisukohast juriidiliste isikutena. Riikide väljakujunenud tava kohaselt tuleneb kõikide suveräänsete riikide vahelise viisakuse põhimõttest, et sellistel riikidel on lubatud pöörduda teise suveräänse riigi kohtusse, välja arvatud juhul, kui on tegemist reaalse sõjategevusega. See tava ja nimetatud põhimõte nõuavad seega, et teistel suveräänsetel riikidel peab olema võimalik esitada juriidilise isiku staatuses hagisid liidu kohtutesse. Mis puudutab ELi kohtu senist praktikat, siis kohtujuristi hinnangul ei järgita rangelt „füüsilise või juriidilise isiku“ staatuse omamise nõuet. Seega võib väita, et kui selline üksus nagu apellant suudab muu hulgas tõendada, et piiravad meetmed teda otseselt ja isiklikult puudutavad, siis peab tal olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks liidu kohtutesse, olenemata tema õiguslikust kvalifikatsioonist riigisisese, rahvusvahelise või võib-olla isegi liidu õiguse alusel. Kohtujuristi meelest tuleb seda sätet tõlgendada nii, et kolmandate riikide väljajätmine selle artikli alusel antava kohtuliku kaitse alt oleks vastuolus selle eesmärgiga. Liidu õigusnormide järgimist tagava tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu on õigusriigi olemuslik tunnus. Õigusriigi põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte austamine ei põhine vastastikkusel ning diplomaatia raames ei saa nendega kaubelda ega neid kahjustada ning neid ei saa seada sõltuvusse vastastikustest lepingulistest kohustustest. Lisaks ei vabasta kolmanda riigi tunnustamine juriidilise isikuna seda riiki nõudest järgida muid asjakohaseid kaebeõiguse tingimusi. Kokkuvõttes ei sea kolmanda riigi õigus 5 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium pöörduda kõnealuste tingimuste alusel liidu kohtusse liitu kaugeltki mitte ebasoodsasse olukorda ei sisemiselt ega väliselt, vaid tagab eelkõige õigusriigi põhimõtte järgimise. Seejärel analüüsis kohtujurist juriidilise isiku otsest puutumust ja leidis, et vaidlusalused sätted takistavad apellandil osta teatavaid kindlaksmääratud kaupu ja teenuseid teatavatelt määratletud ELi ettevõtjatelt ning mõjutavad seega otseselt apellandi õigusi ja huve. Kohtujurist märkis, et Üldkohtu analüüs on vastuolus kõnealuste piiravate meetmete tegelikkusega ning kohtu hinnang on väga kunstlik ja puhtalt formaalne. Seetõttu tegi ta Euroopa Kohtule ettepaneku saata käesolev kohtuasi tagasi Üldkohtule. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: —————————————————————————————— C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 13. jaanuaril 2021 Bulgaaria uurimisorgan alustas prokuröri loal eeluurimist MM-i suhtes. Uurimisorgan tegi eeluurimise alustamise määrusega teatavaks MM-il lasuva kahtlustuse, kuid ei nõudnud tema vahistamist. Kuna MM põgenes riigist, tegi prokurör MM-i suhtes Euroopa vahistamismääruse, mille põhjenduseks märkis eeluurimise alustamise määruse. MM peeti Hispaanias kinni ja anti üle Bulgaaria õigusasutustele. Eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus küsis, kas raamotsusega 2002/584/JSK (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) on kooskõlas liikmesriigi seadus, mille kohaselt Euroopa vahistamismääruse teeb prokurör ilma kohtuliku eel- või järelkontrollita. Samuti küsis Bulgaaria kohus, kas raamotsusega 2002/584/JSK on kooskõlas Euroopa vahistamismäärus, mis on tehtud eeluurimise alustamise määruse alusel, ilma et see määrus puudutaks isiku vahistamist, ning kas eitava vastuse korral tuleb isik vabastada. Euroopa Kohus selgitas, et prokuröri pidamine pädevaks „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse 2002/584/JSK tähenduses ei sõltu sellest, kas prokuröri tehtud Euroopa vahistamismääruse üle on ette nähtud kohtulik kontroll või mitte. Kui aga vahistamismääruse teinud liikmesriigi menetlusõigus ei näe ette eraldi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kohtul kontrollida Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimusi ja selle proportsionaalsust ei enne ega pärast vahistamismääruse tegemist, siis peab kohus saama kontrollida vahistamismääruse tegemise tingimusi, kui pärast tagaotsitava üleandmist toimuvas kriminaalmenetluse etapis vaidlustatakse vahistamismääruse kehtivus. Veel leidis Euroopa Kohus, et Euroopa vahistamismäärust tuleb pidada kehtetuks, kui see ei põhine riigisisesel vahistamismäärusel või mis tahes muul sama mõjuga kohtuotsusel, mille eesmärgiks on tuua kahtlustatav kriminaalmenetluse toimingute tegemiseks kohtu ette. Euroopa Kohtu hinnangul ei kohusta raamotsus 2002/584/JSK ega põhiõiguste harta artikkel 47 liikmesriigi kohut tõkendina vahi all peetavat isikut vabastama, kui ta tuvastab, et Euroopa 6 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium vahistamismäärus, mille alusel see isik üle anti, on kehtetu. Küll aga peab pädev liikmesriigi kohus kontrollima, kas tagaotsitava suhtes on võetud vabadust piirav riigisisene meede ja kas see on võetud kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusega. Seega peab see kohus liikmesriigi õiguse alusel kindlaks tegema, kas kehtiva riigisisese vahistamismääruse puudumisel tuleb kriminaalmenetlusele allutatud isik jätta vahi alla või mitte. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi konfiskeerimine) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021 Veokijuht OM vedas ebaseaduslikult üle Türgi ja Bulgaaria piiri antiikmünte, mis olid peidetud sadulveokisse. OM mõisteti Bulgaarias salakaubaveos süüdi ja tema tööandjast Türgi äriühingu sadulveok arestiti riigi kasuks. Eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus küsis, kas põhiõiguste harta artikli 17 lõikega 1 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille alusel arestitakse riigi kasuks heausksele kolmandale isikule kuuluv transpordivahend, mida on kasutatud raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks. Samuti küsis Bulgaaria kohus, kas harta artikliga 47 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib arestida transpordivahendi, mille omanik on isik, kes ei ole kuriteo toime pannud isik, ilma et omanikule oleks tagatud võimalus pöörduda kohtusse oma seisukoha esitamiseks. Euroopa Kohus märkis, et heauskse kolmanda isiku puhul, kes ei teadnud ega saanud teada, et tema vara kasutati süüteo toimepanemiseks, kujutab selline konfiskeerimine taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab omandiõiguse olemust. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et raamotsuse 2005/212/JSK (mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist) artikli 2 lõikega 1 koostoimes harta artikli 17 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad konfiskeerida raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveoks kasutatud kuriteovahendi, kui see kuulub heausksele kolmandale isikule. Euroopa Kohus märkis veel, et harta artiklist 47 tulenev õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tähendab seda, et kolmandal isikul, kelle vara konfiskeeritakse, peab olema võimalik vaidlustada selle meetme õiguspärasus, et asjaomane vara tagasi saada, kui konfiskeerimine ei ole põhjendatud. Euroopa Kohus lisas, et põhikohtuasjas puudus kolmandal isikul, kelle vara oli konfiskeeritud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et raamotsuse 2005/212/JSK artikliga 4 koostoimes harta artikliga 47 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad kriminaalmenetluses konfiskeerida vara, mis kuulub muule isikule kui sellele, kes pani kuriteo toime, ilma et esimesena nimetatud isikul oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 7 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – saatjata alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021 Saatjata alaealine TQ (15-aastane) esitas varjupaigaõiguse alusel Madalmaades taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Madalmaade justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär otsustas, et TQ-le ei saa anda tähtajalist elamisluba. Teises otsuses leidis riigisekretär, et meditsiinilistel põhjustel piirile tagasisaatmise edasilükkamist TQ-le ei võimaldata ning pani viimasele kohustuse lahkuda neljanädalase tähtaja jooksul. Saatjata alaealiste osas, kes on varjupaigataotluse esitamise ajal alla 15-aastased, on Madalmaades ette nähtud kohustus veenduda enne taotluse kohta otsuse tegemist, et naasmisriigis on olemas sobiv vastuvõtt. Kui selline sobiv vastuvõtt puudub, antakse alla 15-aastasele saatjata alaealisele tavaline elamisluba. Seevastu juhul, kui saatjata alaealine on varjupaigataotluse esitamise ajal vähemalt 15- aastane, sellist uurimist enne tagasisaatmisotsuse väljastamist läbi ei viida. Eelotsusetaotluse esitanud Madalmaade kohus küsis esiteks, kas direktiivist 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) ja hartast tuleneb, et kui liikmesriik kohustab saatjata alaealist tagasi pöörduma, peab ta veenduma, et päritoluriigis on igal juhul põhimõtteliselt olemas ja kättesaadav sobiv vastuvõtuvõimalus. Teiseks küsis Madalmaade kohus, kas oma territooriumil seaduslikult viibimise õiguse andmisel võib liikmesriik teha vahet saatjata alaealistel vanuse alusel. Kolmandaks küsis Madalmaade kohus, kas tagasisaatmisotsuse täitmine tuleb peatada ja seega tunnustada riigis viibimise õigust, kui saatjata alaealine oma tagasipöördumiskohustust ei täida ja liikmesriik ei võta ega hakka võtma konkreetseid meetmeid tema väljasaatmiseks enne, kui saatjata alaealine on saanud 18-aastaseks. Euroopa Kohus selgitas, et kui liikmesriik kavatseb teha direktiivi 2008/115/EÜ alusel saatjata alaealise suhtes tagasisaatmisotsuse, peab ta menetluse igas etapis tingimata arvesse võtma lapse parimaid huve. Enne tagasisaatmisotsuse väljastamist peab asjasse puutuv liikmesriik seetõttu läbi viima uurimise, et konkreetselt kontrollida, kas asjaomasele saatjata alaealisele on kättesaadav sobiv vastuvõtt tagasisaamisriigis. Kui selline vastuvõtuvõimalus puudub, ei või selle alaealise suhtes direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel tagasisaatmisotsust väljastada. Euroopa Kohus lisas, et seoses kontrolliga, kas naasmisriigis on olemas sobiv vastuvõtt, ei või liikmesriik teha saatjata alaealistel vahet üksnes nende vanuse kriteeriumi alusel. Euroopa Kohus kinnitas, et direktiiviga on vastuolus, kui liikmesriik pärast seda, kui ta on väljastanud saatjata alaealise suhtes tagasisaatmisotsuse ja veendunud, et see alaealine toimetatakse tema perekonnaliikme või määratud eeskostja juurde või naasmisriigi vastuvõtuasutusse, hoidub tema väljasaatmisest kuni 18. eluaasta täitumiseni. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 8 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus – erinev kohtlemine puudega töötajate rühma piires) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 26. jaanuaril 2021 Poola haigla töötajal VL-il tuvastati 2011. aastal püsiv keskmine puue, millest ta andis tööandjale koheselt teada. 2013. aastal otsustas haigla juhataja pärast kohtumist töötajatega maksta igakuist lisatasu töötajatele, kes pärast seda kohtumist esitavad puude tuvastamise otsuse. Nii määrati lisatasu 13 töötajale, kes esitasid puude tuvastamise otsuse pärast seda kohtumist, samas kui 16 töötajat, sh VL, kes olid otsuse oma puude kohta juba varem esitanud, seda lisatasu ei saanud. VL vaidlustas selle kohtus. Poola kohus küsis eelotsusetaotluses Euroopa Kohtult, kas direktiivist 2000/78/EÜ (üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) tuleneva „diskrimineerimise mõiste“ alla kuulub tööandja praktika maksta lisatasu puudega töötajatele, kes esitasid puude tuvastamise otsuse pärast tööandja valitud kuupäeva, aga mitte töötajatele, kes esitasid puudeotsuse enne seda kuupäeva. Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 2000/78/EÜ kohaldatakse liidule antud pädevuse piires kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sh avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu. Direktiiv täpsustab oma reguleeritavas valdkonnas üldist diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on nüüdseks sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 21. Direktiivis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte eesmärk on kaitsta puudega töötajat igasuguse diskrimineerimise eest puude alusel, mitte ainult võrreldes puudeta töötajatega, vaid ka võrreldes teiste puudega töötajatega. Seejärel hindas kohus, kas põhikohtuasjas käsitletav praktika võib kujutada otsest diskrimineerimist puude alusel. Kohus leidis, et kui tööandja kohtleb töötajat halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist töötajat samalaadses olukorras, ja kui kõiki konkreetsel juhul tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ilmneb, et esimesena nimetatud töötajat koheldakse halvemini puude tõttu, sest see kohtlemine põhineb puudega lahutamatult seotud kriteeriumil, siis on tegemist otsese diskrimineerimisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse kõiki kõnealusel juhul tähtsust omavaid asjaolusid, peab kindlaks tegema, kas ajaline tingimus, mille tööandja on kehtestanud lisatasu saamiseks, kujutab endast nende töötajatega lahutamatult seotud kriteeriumi, kellele seda lisatasu ei makstud. See võib olla nii juhul, kui see võib muuta selgesti identifitseeritaval töötajate rühmal, mis koosneb kõigist puudega töötajatest, kelle puue pidi tööandjale selle praktika kehtestamise ajal teada olema, kõne all oleva ajalise tingimuse täitmise pöördumatult võimatuks. Kui käesoleval juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastama, et erinev kohtlemine tuleneb väliselt neutraalsest praktikast, võib see siiski kujutada endast kaudset diskrimineerimist puude alusel, kui ilmneb, et see seab puudega töötajad ebasoodsamasse olukorda nende puude eripära tõttu, eelkõige seetõttu, et puue on silmnähtav, või seetõttu, et puue eeldab mõistlikke abinõusid töötingimuste kohandamiseks, ning kui seda praktikat ei saa objektiivselt põhjendada õiguspärase eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid ei ole asjakohased ega vajalikud. 9 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha vastuvõtmise kohustus) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 26. jaanuaril 2021 J. D. ja N. H. soovisid maksta ringhäälingutasu sularahas. Saksamaa Hesseni liidumaa vastas, et ringhäälingutasu ei saa maksta sularahas, vaid tuleb ringhäälingutasude määruse kohaselt tasuda otsekorralduse, ühekordse pangaülekande või püsikorraldusega, ning saatis neile makseteatised. Kaebajad esitasid nende makseteatiste peale tühistamiskaebused, milles väitsid, et Saksamaa keskpangaseadus kohustab avaliku sektori asutusi europangatähti vastu võtma, kui nendega täidetakse avaliku võimu kehtestatud rahalisi kohustusi. Eelotsusetaotluse esitanud Saksa kohus küsis, kas EL ainupädevusega rahapoliitika valdkonnas on vastuolus, kui üks liikmesriikidest kehtestab õigusakti, millega nähakse ette selle liikmesriigi avalik- õiguslike üksuste kohustus võtta vastu europangatähti avaliku võimu kehtestatud rahaliste kohustuste täitmiseks. Sellega seoses soovis Saksa kohus täpsustada, kas õigusakti, mille on liidu rahapoliitilisse ainupädevusse kuuluvas valdkonnas kehtestanud liikmesriik, mille rahaühik on euro, saab kohaldada sellises ulatuses ja nii kaua, kuni liit ei ole oma pädevust kasutanud. Teisalt küsis Saksa kohus, kas tulenevalt europangatähtede kui seadusliku maksevahendi staatusest ei tohi liikmesriigi avalik- õiguslikud üksused keelduda aktsepteerimast avaliku võimu kehtestatud rahaliste kohustuste täitmist selliste pangatähtedega, või on liidu õigusega lubatud õigusnormid, mis välistavad teatavate avaliku võimu kehtestatud rahaliste kohustuste puhul europangatähtedega maksmise. Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et reeglina välistab EL ainupädevus liikmesriikide igasuguse pädevuse selles valdkonnas, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid tegutsevad liidu volitusel või liidu õigusaktide rakendamiseks. Isegi juhul, kui liit ei ole oma ainupädevust teostanud, ei saa ainuüksi see asjaolu õigustada liikmesriigi poolt selle pädevuse alla kuuluva sätte vastuvõtmist või kehtima jätmist. Konkreetse kohtuasja kontekstis aga leidis Euroopa Kohus, et liidu ainupädevus rahapoliitika valdkonnas ei mõjuta nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, pädevust reguleerida nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike rahaliste kohustuste täitmise tingimusi, kui need reeglid ei kahjusta eelkõige põhimõtet, mille kohaselt peab üldjuhul olema võimalik täita rahaline kohustus sellise sularahaga. Seega ei takista EL ainupädevus liikmesriigil võtta omaenda pädevuse teostamisel, näiteks oma administratsiooni korraldamisel, meedet, mis kohustab seda administratsiooni võtma vastu tema haldusalas olevatelt isikutelt sularahamakseid või mis avalikust huvist tulenevalt kehtestab sellest kohustusest erandi avaliku võimu kehtestatud maksete puhul, kui sellise meetmega järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, nähes ette muud kättesaadavad seaduslikud võimalused rahalise kohustuse täitmiseks. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 10 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ————————————————————————————————————————————————————— Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). 11 Saatja: "Nele Grünberg" <[email protected]> Saaja: "Juriidiline osakond" <[email protected]>, "EL kohtu töögrupp" <[email protected]>, "JHA Justice (EE)" <[email protected]>, "Nele Hollo" <[email protected]> Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: jaanuar 2021 Kuupäev: 2021-02-16 13:23 Tere &nbsp; Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest EL Kohtu lahenditest jaanuaris 2021. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele. Seekordse kokkuvõtte koostasid EL õiguse büroo juristid Merili Kriisa, Heli Hirsik, Margo Roasto ja Nele Grünberg. &nbsp; Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid: &nbsp; Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: o&nbsp;&nbsp; C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikli 260 lõige 3) o&nbsp;&nbsp; C-387/19: RTS Infra (eelotsus – riigihanked) o&nbsp;&nbsp; C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi) o&nbsp;&nbsp; C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked) o&nbsp;&nbsp; C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek – kolmas riik kui juriidiline isik) &nbsp; Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: &nbsp; o&nbsp;&nbsp; C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus – Euroopa vahistamismäärus) o&nbsp;&nbsp; C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi konfiskeerimine) o&nbsp;&nbsp; C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – saatjata alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus) o&nbsp;&nbsp; C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus – erinev kohtlemine puudega töötajate rühma piires) o&nbsp;&nbsp; C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha vastuvõtmise kohustus) &nbsp; &nbsp; Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). &nbsp; &nbsp; Tervitades Nele Grünberg &nbsp; &nbsp;
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel