Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
————————————
Euroopa Liidu
kohtuasjade kokkuvõte
jaanuar 2021
————————————
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL
artikli 260 lõige 3)
o C-387/19: RTS Infra (eelotsus – riigihanked)
o C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi)
o C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked)
o C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek – kolmas riik kui
juriidiline isik)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
o C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus – Euroopa
vahistamismäärus)
o C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi konfiskeerimine)
o C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus – saatjata
alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus)
o C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny Publiczny
Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus – erinev kohtlemine puudega
töötajate rühma piires)
o C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha vastuvõtmise kohustus)
1
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
——————————————————————————————
C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – ELTL artikli 260 lõige 3)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 13. jaanuaril 2021
Euroopa Komisjon esitas hagi Euroopa Kohtule seoses sellega, et Sloveenia ei olnud õigeaegselt üle
võtnud direktiivi 2014/65/EL (finantsinstrumentide turgude kohta) ning direktiivi (EL) 2016/1034
(millega muudetakse direktiivi 2014/65/EL, edaspidi MiFID II direktiiv), ega komisjonile
ülevõtmismeetmetest teatanud. Komisjon palus Sloveenialt välja mõista põhisumma suuruses
1 028 560 eurot.
Euroopa Kohus otsustas, et Sloveenia on oma kohustusi rikkunud, kuna viimane ei olnud komisjoni
põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks teatanud ühestki MiFID II direktiivi ülevõtmise
meetmest. Kohus leidis, et komisjon ei pea igal juhtumil eraldi põhjendama oma otsust taotleda
ELTL artikli 260 lõike 3 alusel rahalist karistust, kuna põhjendused peab esitama Euroopa Kohus.
Siiski peab komisjon põhjendama taotletud rahalise karistuse laadi ja suurust, võttes arvesse tema
enda vastuvõetud suuniseid.
Euroopa Kohtu sõnul on antud kohtuasjas vajalik välja mõista põhisumma, et ära hoida sarnaste liidu
õiguse rikkumiste kordumine tulevikus. Põhisummat ei saa ebaproportsionaalseks pidada
ainuüksi põhjusel, et kohustuste rikkumine oli selleks ajaks lõppenud, kui Euroopa Kohus
vaidlusaluseid faktilisi asjaolusid hindas. Kui karistusmakse eesmärk on motiveerida liikmesriiki
võimalikult kiiresti lõpetama rikkumist, siis põhisumma väljamõistmine tugineb selle mõju
hindamisele, mida liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine avaldab erahuvidele ja avalikele huvidele,
eriti kui rikkumine on pikka aega kestnud. Direktiivi täieliku ülevõtmise kohustuse ja
ülevõtmismeetmetest komisjonile teatamise kohustuse rikkumine on iseenesest raske. Samuti on
rahaturgude nõuetekohast toimimist ja investorite kaitset tagavate normide puudulikkusel rasked
tagajärjed avalikele ja erahuvidele liidus. Kergendava asjaoluna tõi kohus välja, et direktiivi
ülevõtmisega hilinemise reaalne mõju jääb Sloveenia finantsturu mahtu arvestades suhteliselt
väikeseks.
Põhisumma puhul arvestatakse rikkumise kestust direktiivi ülevõtmise kuupäeva möödumisest
kuni kuupäevani, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid (st menetluse lõppemise
kuupäevani). Antud juhul kestis rikkumine ligikaudu 17 kuud. Eelnevast tulenevalt mõistis Euroopa
Kohus Sloveenialt komisjoni kasuks välja põhisumma suuruses 750 000 eurot.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
2
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-387/19: RTS infra (eelotsus – riigihanked)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021
Flandria piirkonna maanteeamet kuulutas välja tee-ehitustööde hanke. Hanketeates märgiti, et avaliku
sektori hankija võib menetlusest kõrvaldada pakkuja, kes on toime pannud raske kutsealase eksimuse.
Hankelepingu sõlmimise otsusega kõrvaldati ühispakkumuse esitanud pakkuja hankemenetlusest
raskete kutsealaste eksimuste tõttu. Muu hulgas oli tegemist ohutus- ja tervisekaitsenõuete
rikkumisega laevatehastes, puudustega tänavasiltide paigaldamises ja (tehniliste) vajakajäämistega
varasematel tee-ehitustöödel. Kaebajad esitasid hankelepingu sõlmimise otsuse peale tühistamise
nõude. Kaebajad leidsid, et enne väidetavate raskete kutsealaste eksimuste tõttu menetlusest
kõrvaldamist peaksid nad saama võimaluse ennast kaitsta, tõendades, et nad on probleemid
kõrvaldanud.
Belgia kohus polnud kindel, kas riigihangete direktiivi (2014/24/EL) kohaselt oleks pidanud andma
kaebajatele võimaluse tõendada võimalike meetmete võtmist ja oma usaldusväärsuse taastamist.
Seega soovis Belgia kohus teada, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi tava, mille kohaselt
kohustatakse ettevõtjat esitama omal algatusel tõend oma usaldusväärsuse tõendamiseks võetud
meetmete kohta juba koos pakkumuse esitamisega. Belgias ei olnud menetluse ajal sellist kohustust
veel seaduses kehtestatud.
Euroopa Kohus leidis, et riigihangete direktiiv ei piira liikmesriikidel nõuda, et ettevõtjad peavad
omal algatusel esitama tõendi oma usaldusväärsuse tõendamiseks võetud meetmete kohta juba koos
pakkumuse esitamisega. Kohus järeldas riigihangete direktiivi artikli 57 lõike 6 tõlgendamisest, et
direktiiviga ei ole vastuolus see, kui ettevõtja esitab heastamismeetmete kohta tõendid omal
algatusel või hankija sõnaselgel nõudmisel, olgu siis taotluse või pakkumuse esitamise ajal või
hoopis hankemenetluse hilisemas etapis. Kohus meenutas, et siiski tuleb direktiivi tõlgendamisel
järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuuluvad läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja
kaitseõiguse tagamise põhimõte. Nende põhimõtete kohaselt, juhul kui ettevõtjatel on kohustus
esitada omal algatusel tõendid heastamismeetmete kohta, peavad sellekohased eeskirjad olema
kehtestatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt riigisisestes õigusnormides ning sellisest kohustusest
peab ettevõtjat olema hanke alusdokumentides teavitatud. Tegemist ei saa olla lihtsalt liikmesriigi
tavaga. Kohus leidis ka, et direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikel 6 on vahetu õigusmõju.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 20. jaanuaril 2021
Soome maksuhaldur esitas direktiivi 2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste
meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) alusel Eesti Maksu- ja Tolliametile (edaspidi EMTA)
taotluse, et tagada Heavyinstall OÜ eeldatava maksukohustuse täitmine. Taotlusele oli lisatud Keski-
3
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Pohjanmaa esimese astme kohtu lahend, milles leiti, et on olemas oht, et Heayvinstall OÜ peidab,
hävitab või võõrandab oma vara või toimib muul maksuhalduri nõude rahuldamist ohustaval viisil.
EMTA esitas seepeale Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks, et seada keelumärge
Heavyinstall OÜ sõidukitele ning arestida äriühingu pangakontod kõikides Eesti krediidiasutustes
297 304 euro ulatuses. Tallinna Halduskohus ja ka Ringkonnakohus jätsid EMTA taotluse
rahuldamata. Peamiselt leiti, et Soome maksuhalduri ettevaatusabinõude rakendamine ei ole
põhjendatud. Eesti Riigikohus kahtles, kas taotluse saanud liikmesriigi kohtud on seotud taotluse
esitanud liikmesriigi kohtu seisukohaga ettevaatusabinõude vajalikkuse ja võimalikkuse kohta.
Euroopa Kohus otsustas sarnaselt Eesti seisukohaga, et direktiivi 2010/24 artikli 16 grammatilisest
tõlgendusest, selle sätte kontekstist ja direktiiviga taotletavatest eesmärkidest tulenevalt on taotluse
saanud liikmesriigi kohtutele põhimõtteliselt siduv taotluse esitanud liikmesriigi ametiasutuste
antud hinnang sellele, kas ettevaatusabinõude rakendamise tingimused on täidetud. Seda eriti
juhul, kui see hinnang sisaldub direktiivi kohases dokumendis, mis on abitaotlusele lisatud.
Euroopa Kohus tõi välja, et juhul kui taotluse saanud liikmesriigi kohtud hakkaksid ise taotluse
vajalikkust hindama, siis oleks selline uus kontrollimine vastuolus ettevaatusabinõude rakendamise
menetluse kiire lahendamise ja tõhususe eesmärgiga. Seeläbi võiks tekkida olukord, kus kahe
liikmesriigi kohtud annavad vastandlikke hinnanguid samadele faktilistele asjaoludele. Lisaks läheks
see vastuollu vastastikuse usalduse põhimõttega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked)
——————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 28. jaanuaril 2021
Tallinna Ringkonnakohus esitas Euroopa Kohtule küsimused, millega soovis teada, kas toiduabi
ostmisel võib rahvusvahelist piirmäära ületava riigihanke hanketingimusena seada nõude, et pakkujal
peab olema pakkumuse esitamise ajal toiduseadusest tulenev Eesti asutuse tunnustus või ta peab
olema täitnud teatamis- ja loakohustuse Eestis.
Kohtujurist leidis, et riigihangete direktiiv (2004/18/EÜ) ei luba Eesti loakohustuse täitmist
nõuda kvalifitseerimise tingimusena kui pakkujate või taotlejate kutsealast sobivust on
tunnustanud nende oma liikmesriik. Küll aga võib sellise tingimuse seada hankelepingu
täitmise tingimusena.
Kohtujurist selgitas, et välismaist pakkujat ei tohi hankelt kõrvale jätta juhul, kui pakkuja samalaadset
sobivust on juba tunnustatud selles liikmesriigis, kus ta asub. Samas on selge, et toiduainete hügieeni
nõudeid käsitlev määrus (nr 852/2004) kehtestab territoriaalse seose asukohaliikmesriigiga.
Territoriaalse seose kohaselt peab toidu tootmise, töötlemise ja jaotamise kontrollimiseks pädev
asutus selle ettevõtte puhul olema tingimata selle liikmesriigi asutus, kus ettevõte asub. Seega on igati
õigustatud nõue, et ettevõtte, kes tegeleb liikmesriigis toidu tootmise, töötlemise või jaotamisega,
peab olema registreeritud selles liikmesriigis ning ta peab omama selle liikmesriigi ametiasutuste
väljastatud luba. Siiski tuleb sellist kohustust kaaluda riigihanke õiguse eesmärgiga saavutada
4
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
võimalikult suur konkurentsile avatus, ning võimalikult paljude pakkujate osavõtt hankemenetlusest.
Järelikult tohib kohtujuristi arvates selliste nõuete täitmist nõuda hankemenetluse hilisemas etapis,
mitte aga juba kvalifitseerimise tingimusena. Vastasel juhul oleks riigisisestele toidukäitlejatele ette
nähtud ülemäärane eelis. Selline lahendus tagab kohtujuristi hinnangul kõige parema tasakaalu
toiduohutuse nõuete täitmise ja riigihangete valdkonna normide vahel.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek
– kolmas riik kui juriidiline isik)
——————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 20. jaanuaril 2021
Venezuela esitas tühistamishagi Üldkohtu otsuse peale, milles ta vaidlustas piiravad meetmed, mille
Euroopa Liidu Nõukogu on kehtestanud seoses olukorraga selles riigis. Apellatsioonkaebus annab
Euroopa Kohtule esmakordse võimaluse teha otsus ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud
vastuvõetavuse kriteeriumide kohaldamise kohta. Käesoleva kohtuasja raames küsis Euroopa Kohus
apellandilt, nõukogult, komisjonilt ja kõikidelt liikmesriikidelt, kas kolmas riik saab olla juriidiline
isik ELTL artikli 263 lõike 4 tähenduses.
Kohtujurist arvas, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel seoses väljendi „juriidiline isik“
tähendusega tuleb arvestada rahvusvahelise avaliku õiguse praktikat, mööndes seejuures loomulikult,
et neil sõnadel on ELi õiguse tasandil autonoomne tähendus, mille määrab lõppkokkuvõttes kindlaks
Euroopa Kohus. Suveräänseid, rahvusvaheliselt tunnustatud riike, nagu Venezuela, käsitatakse
rahvusvahelise õiguse seisukohast juriidiliste isikutena. Riikide väljakujunenud tava kohaselt tuleneb
kõikide suveräänsete riikide vahelise viisakuse põhimõttest, et sellistel riikidel on lubatud pöörduda
teise suveräänse riigi kohtusse, välja arvatud juhul, kui on tegemist reaalse sõjategevusega. See tava
ja nimetatud põhimõte nõuavad seega, et teistel suveräänsetel riikidel peab olema võimalik esitada
juriidilise isiku staatuses hagisid liidu kohtutesse.
Mis puudutab ELi kohtu senist praktikat, siis kohtujuristi hinnangul ei järgita rangelt „füüsilise või
juriidilise isiku“ staatuse omamise nõuet. Seega võib väita, et kui selline üksus nagu apellant
suudab muu hulgas tõendada, et piiravad meetmed teda otseselt ja isiklikult puudutavad, siis
peab tal olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks liidu kohtutesse, olenemata tema õiguslikust
kvalifikatsioonist riigisisese, rahvusvahelise või võib-olla isegi liidu õiguse alusel.
Kohtujuristi meelest tuleb seda sätet tõlgendada nii, et kolmandate riikide väljajätmine selle artikli
alusel antava kohtuliku kaitse alt oleks vastuolus selle eesmärgiga. Liidu õigusnormide järgimist
tagava tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu on õigusriigi olemuslik tunnus. Õigusriigi põhimõtte ja
tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte austamine ei põhine vastastikkusel ning diplomaatia raames ei saa
nendega kaubelda ega neid kahjustada ning neid ei saa seada sõltuvusse vastastikustest lepingulistest
kohustustest. Lisaks ei vabasta kolmanda riigi tunnustamine juriidilise isikuna seda riiki nõudest
järgida muid asjakohaseid kaebeõiguse tingimusi. Kokkuvõttes ei sea kolmanda riigi õigus
5
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
pöörduda kõnealuste tingimuste alusel liidu kohtusse liitu kaugeltki mitte ebasoodsasse
olukorda ei sisemiselt ega väliselt, vaid tagab eelkõige õigusriigi põhimõtte järgimise.
Seejärel analüüsis kohtujurist juriidilise isiku otsest puutumust ja leidis, et vaidlusalused sätted
takistavad apellandil osta teatavaid kindlaksmääratud kaupu ja teenuseid teatavatelt määratletud ELi
ettevõtjatelt ning mõjutavad seega otseselt apellandi õigusi ja huve. Kohtujurist märkis, et
Üldkohtu analüüs on vastuolus kõnealuste piiravate meetmete tegelikkusega ning kohtu hinnang on
väga kunstlik ja puhtalt formaalne. Seetõttu tegi ta Euroopa Kohtule ettepaneku saata käesolev
kohtuasi tagasi Üldkohtule.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
——————————————————————————————
C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus –
Euroopa vahistamismäärus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 13. jaanuaril 2021
Bulgaaria uurimisorgan alustas prokuröri loal eeluurimist MM-i suhtes. Uurimisorgan tegi
eeluurimise alustamise määrusega teatavaks MM-il lasuva kahtlustuse, kuid ei nõudnud tema
vahistamist. Kuna MM põgenes riigist, tegi prokurör MM-i suhtes Euroopa vahistamismääruse, mille
põhjenduseks märkis eeluurimise alustamise määruse. MM peeti Hispaanias kinni ja anti üle
Bulgaaria õigusasutustele. Eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus küsis, kas raamotsusega
2002/584/JSK (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) on
kooskõlas liikmesriigi seadus, mille kohaselt Euroopa vahistamismääruse teeb prokurör ilma
kohtuliku eel- või järelkontrollita. Samuti küsis Bulgaaria kohus, kas raamotsusega 2002/584/JSK on
kooskõlas Euroopa vahistamismäärus, mis on tehtud eeluurimise alustamise määruse alusel, ilma et
see määrus puudutaks isiku vahistamist, ning kas eitava vastuse korral tuleb isik vabastada.
Euroopa Kohus selgitas, et prokuröri pidamine pädevaks „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“
raamotsuse 2002/584/JSK tähenduses ei sõltu sellest, kas prokuröri tehtud Euroopa
vahistamismääruse üle on ette nähtud kohtulik kontroll või mitte. Kui aga vahistamismääruse
teinud liikmesriigi menetlusõigus ei näe ette eraldi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kohtul
kontrollida Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimusi ja selle proportsionaalsust ei enne
ega pärast vahistamismääruse tegemist, siis peab kohus saama kontrollida vahistamismääruse
tegemise tingimusi, kui pärast tagaotsitava üleandmist toimuvas kriminaalmenetluse etapis
vaidlustatakse vahistamismääruse kehtivus.
Veel leidis Euroopa Kohus, et Euroopa vahistamismäärust tuleb pidada kehtetuks, kui see ei
põhine riigisisesel vahistamismäärusel või mis tahes muul sama mõjuga kohtuotsusel, mille
eesmärgiks on tuua kahtlustatav kriminaalmenetluse toimingute tegemiseks kohtu ette.
Euroopa Kohtu hinnangul ei kohusta raamotsus 2002/584/JSK ega põhiõiguste harta artikkel 47
liikmesriigi kohut tõkendina vahi all peetavat isikut vabastama, kui ta tuvastab, et Euroopa
6
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
vahistamismäärus, mille alusel see isik üle anti, on kehtetu. Küll aga peab pädev liikmesriigi kohus
kontrollima, kas tagaotsitava suhtes on võetud vabadust piirav riigisisene meede ja kas see on võetud
kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusega. Seega peab see kohus liikmesriigi õiguse
alusel kindlaks tegema, kas kehtiva riigisisese vahistamismääruse puudumisel tuleb
kriminaalmenetlusele allutatud isik jätta vahi alla või mitte.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi
konfiskeerimine)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021
Veokijuht OM vedas ebaseaduslikult üle Türgi ja Bulgaaria piiri antiikmünte, mis olid peidetud
sadulveokisse. OM mõisteti Bulgaarias salakaubaveos süüdi ja tema tööandjast Türgi äriühingu
sadulveok arestiti riigi kasuks. Eelotsusetaotluse esitanud Bulgaaria kohus küsis, kas põhiõiguste
harta artikli 17 lõikega 1 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille alusel arestitakse riigi
kasuks heausksele kolmandale isikule kuuluv transpordivahend, mida on kasutatud raskendavatel
asjaoludel toime pandud salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks. Samuti küsis Bulgaaria kohus, kas
harta artikliga 47 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib arestida
transpordivahendi, mille omanik on isik, kes ei ole kuriteo toime pannud isik, ilma et omanikule oleks
tagatud võimalus pöörduda kohtusse oma seisukoha esitamiseks.
Euroopa Kohus märkis, et heauskse kolmanda isiku puhul, kes ei teadnud ega saanud teada, et tema
vara kasutati süüteo toimepanemiseks, kujutab selline konfiskeerimine taotletavat eesmärki silmas
pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab omandiõiguse olemust. Seetõttu leidis
Euroopa Kohus, et raamotsuse 2005/212/JSK (mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu,
kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist) artikli 2 lõikega 1 koostoimes harta artikli 17 lõikega 1
on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad konfiskeerida raskendavatel asjaoludel
toime pandud salakaubaveoks kasutatud kuriteovahendi, kui see kuulub heausksele
kolmandale isikule.
Euroopa Kohus märkis veel, et harta artiklist 47 tulenev õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tähendab
seda, et kolmandal isikul, kelle vara konfiskeeritakse, peab olema võimalik vaidlustada selle meetme
õiguspärasus, et asjaomane vara tagasi saada, kui konfiskeerimine ei ole põhjendatud. Euroopa Kohus
lisas, et põhikohtuasjas puudus kolmandal isikul, kelle vara oli konfiskeeritud, õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et raamotsuse 2005/212/JSK artikliga 4
koostoimes harta artikliga 47 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad
kriminaalmenetluses konfiskeerida vara, mis kuulub muule isikule kui sellele, kes pani kuriteo
toime, ilma et esimesena nimetatud isikul oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
7
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eelotsus
– saatjata alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 14. jaanuaril 2021
Saatjata alaealine TQ (15-aastane) esitas varjupaigaõiguse alusel Madalmaades taotluse tähtajalise
elamisloa saamiseks. Madalmaade justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär otsustas, et TQ-le ei
saa anda tähtajalist elamisluba. Teises otsuses leidis riigisekretär, et meditsiinilistel põhjustel piirile
tagasisaatmise edasilükkamist TQ-le ei võimaldata ning pani viimasele kohustuse lahkuda
neljanädalase tähtaja jooksul.
Saatjata alaealiste osas, kes on varjupaigataotluse esitamise ajal alla 15-aastased, on Madalmaades
ette nähtud kohustus veenduda enne taotluse kohta otsuse tegemist, et naasmisriigis on olemas sobiv
vastuvõtt. Kui selline sobiv vastuvõtt puudub, antakse alla 15-aastasele saatjata alaealisele tavaline
elamisluba. Seevastu juhul, kui saatjata alaealine on varjupaigataotluse esitamise ajal vähemalt 15-
aastane, sellist uurimist enne tagasisaatmisotsuse väljastamist läbi ei viida. Eelotsusetaotluse esitanud
Madalmaade kohus küsis esiteks, kas direktiivist 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta
liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) ja hartast
tuleneb, et kui liikmesriik kohustab saatjata alaealist tagasi pöörduma, peab ta veenduma, et
päritoluriigis on igal juhul põhimõtteliselt olemas ja kättesaadav sobiv vastuvõtuvõimalus. Teiseks
küsis Madalmaade kohus, kas oma territooriumil seaduslikult viibimise õiguse andmisel võib
liikmesriik teha vahet saatjata alaealistel vanuse alusel. Kolmandaks küsis Madalmaade kohus, kas
tagasisaatmisotsuse täitmine tuleb peatada ja seega tunnustada riigis viibimise õigust, kui saatjata
alaealine oma tagasipöördumiskohustust ei täida ja liikmesriik ei võta ega hakka võtma konkreetseid
meetmeid tema väljasaatmiseks enne, kui saatjata alaealine on saanud 18-aastaseks.
Euroopa Kohus selgitas, et kui liikmesriik kavatseb teha direktiivi 2008/115/EÜ alusel saatjata
alaealise suhtes tagasisaatmisotsuse, peab ta menetluse igas etapis tingimata arvesse võtma lapse
parimaid huve. Enne tagasisaatmisotsuse väljastamist peab asjasse puutuv liikmesriik seetõttu läbi
viima uurimise, et konkreetselt kontrollida, kas asjaomasele saatjata alaealisele on kättesaadav
sobiv vastuvõtt tagasisaamisriigis. Kui selline vastuvõtuvõimalus puudub, ei või selle alaealise
suhtes direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel tagasisaatmisotsust väljastada. Euroopa Kohus lisas, et seoses
kontrolliga, kas naasmisriigis on olemas sobiv vastuvõtt, ei või liikmesriik teha saatjata alaealistel
vahet üksnes nende vanuse kriteeriumi alusel. Euroopa Kohus kinnitas, et direktiiviga on
vastuolus, kui liikmesriik pärast seda, kui ta on väljastanud saatjata alaealise suhtes
tagasisaatmisotsuse ja veendunud, et see alaealine toimetatakse tema perekonnaliikme või määratud
eeskostja juurde või naasmisriigi vastuvõtuasutusse, hoidub tema väljasaatmisest kuni 18. eluaasta
täitumiseni.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
8
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego Samodzielny
Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus –
erinev kohtlemine puudega töötajate rühma piires)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. jaanuaril 2021
Poola haigla töötajal VL-il tuvastati 2011. aastal püsiv keskmine puue, millest ta andis tööandjale
koheselt teada. 2013. aastal otsustas haigla juhataja pärast kohtumist töötajatega maksta igakuist
lisatasu töötajatele, kes pärast seda kohtumist esitavad puude tuvastamise otsuse. Nii määrati lisatasu
13 töötajale, kes esitasid puude tuvastamise otsuse pärast seda kohtumist, samas kui 16 töötajat, sh
VL, kes olid otsuse oma puude kohta juba varem esitanud, seda lisatasu ei saanud. VL vaidlustas selle
kohtus. Poola kohus küsis eelotsusetaotluses Euroopa Kohtult, kas direktiivist 2000/78/EÜ (üldine
raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) tuleneva „diskrimineerimise
mõiste“ alla kuulub tööandja praktika maksta lisatasu puudega töötajatele, kes esitasid puude
tuvastamise otsuse pärast tööandja valitud kuupäeva, aga mitte töötajatele, kes esitasid puudeotsuse
enne seda kuupäeva.
Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 2000/78/EÜ kohaldatakse liidule antud pädevuse
piires kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sh avalik-õiguslike isikute suhtes, kui
kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu. Direktiiv
täpsustab oma reguleeritavas valdkonnas üldist diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on nüüdseks
sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 21. Direktiivis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte
eesmärk on kaitsta puudega töötajat igasuguse diskrimineerimise eest puude alusel, mitte ainult
võrreldes puudeta töötajatega, vaid ka võrreldes teiste puudega töötajatega.
Seejärel hindas kohus, kas põhikohtuasjas käsitletav praktika võib kujutada otsest diskrimineerimist
puude alusel. Kohus leidis, et kui tööandja kohtleb töötajat halvemini, kui on koheldud,
koheldakse või võidakse kohelda teist töötajat samalaadses olukorras, ja kui kõiki konkreetsel
juhul tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ilmneb, et esimesena nimetatud töötajat
koheldakse halvemini puude tõttu, sest see kohtlemine põhineb puudega lahutamatult seotud
kriteeriumil, siis on tegemist otsese diskrimineerimisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes
arvesse kõiki kõnealusel juhul tähtsust omavaid asjaolusid, peab kindlaks tegema, kas ajaline
tingimus, mille tööandja on kehtestanud lisatasu saamiseks, kujutab endast nende töötajatega
lahutamatult seotud kriteeriumi, kellele seda lisatasu ei makstud. See võib olla nii juhul, kui see võib
muuta selgesti identifitseeritaval töötajate rühmal, mis koosneb kõigist puudega töötajatest, kelle
puue pidi tööandjale selle praktika kehtestamise ajal teada olema, kõne all oleva ajalise tingimuse
täitmise pöördumatult võimatuks.
Kui käesoleval juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastama, et erinev kohtlemine tuleneb
väliselt neutraalsest praktikast, võib see siiski kujutada endast kaudset diskrimineerimist puude
alusel, kui ilmneb, et see seab puudega töötajad ebasoodsamasse olukorda nende puude eripära tõttu,
eelkõige seetõttu, et puue on silmnähtav, või seetõttu, et puue eeldab mõistlikke abinõusid
töötingimuste kohandamiseks, ning kui seda praktikat ei saa objektiivselt põhjendada õiguspärase
eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid ei ole asjakohased ega vajalikud.
9
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha
vastuvõtmise kohustus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 26. jaanuaril 2021
J. D. ja N. H. soovisid maksta ringhäälingutasu sularahas. Saksamaa Hesseni liidumaa vastas, et
ringhäälingutasu ei saa maksta sularahas, vaid tuleb ringhäälingutasude määruse kohaselt tasuda
otsekorralduse, ühekordse pangaülekande või püsikorraldusega, ning saatis neile makseteatised.
Kaebajad esitasid nende makseteatiste peale tühistamiskaebused, milles väitsid, et Saksamaa
keskpangaseadus kohustab avaliku sektori asutusi europangatähti vastu võtma, kui nendega
täidetakse avaliku võimu kehtestatud rahalisi kohustusi.
Eelotsusetaotluse esitanud Saksa kohus küsis, kas EL ainupädevusega rahapoliitika valdkonnas on
vastuolus, kui üks liikmesriikidest kehtestab õigusakti, millega nähakse ette selle liikmesriigi avalik-
õiguslike üksuste kohustus võtta vastu europangatähti avaliku võimu kehtestatud rahaliste kohustuste
täitmiseks. Sellega seoses soovis Saksa kohus täpsustada, kas õigusakti, mille on liidu rahapoliitilisse
ainupädevusse kuuluvas valdkonnas kehtestanud liikmesriik, mille rahaühik on euro, saab kohaldada
sellises ulatuses ja nii kaua, kuni liit ei ole oma pädevust kasutanud. Teisalt küsis Saksa kohus, kas
tulenevalt europangatähtede kui seadusliku maksevahendi staatusest ei tohi liikmesriigi avalik-
õiguslikud üksused keelduda aktsepteerimast avaliku võimu kehtestatud rahaliste kohustuste täitmist
selliste pangatähtedega, või on liidu õigusega lubatud õigusnormid, mis välistavad teatavate avaliku
võimu kehtestatud rahaliste kohustuste puhul europangatähtedega maksmise.
Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et reeglina välistab EL ainupädevus liikmesriikide igasuguse
pädevuse selles valdkonnas, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid tegutsevad liidu volitusel või liidu
õigusaktide rakendamiseks. Isegi juhul, kui liit ei ole oma ainupädevust teostanud, ei saa ainuüksi see
asjaolu õigustada liikmesriigi poolt selle pädevuse alla kuuluva sätte vastuvõtmist või kehtima
jätmist. Konkreetse kohtuasja kontekstis aga leidis Euroopa Kohus, et liidu ainupädevus
rahapoliitika valdkonnas ei mõjuta nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, pädevust
reguleerida nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike rahaliste kohustuste täitmise tingimusi, kui
need reeglid ei kahjusta eelkõige põhimõtet, mille kohaselt peab üldjuhul olema võimalik täita
rahaline kohustus sellise sularahaga. Seega ei takista EL ainupädevus liikmesriigil võtta omaenda
pädevuse teostamisel, näiteks oma administratsiooni korraldamisel, meedet, mis kohustab seda
administratsiooni võtma vastu tema haldusalas olevatelt isikutelt sularahamakseid või mis
avalikust huvist tulenevalt kehtestab sellest kohustusest erandi avaliku võimu kehtestatud
maksete puhul, kui sellise meetmega järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, nähes ette muud
kättesaadavad seaduslikud võimalused rahalise kohustuse täitmiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
10
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
—————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
11
Saatja: "Nele Grünberg" <
[email protected]>
Saaja: "Juriidiline osakond" <
[email protected]>, "EL kohtu töögrupp" <
[email protected]>, "JHA Justice (EE)" <
[email protected]>, "Nele Hollo" <
[email protected]>
Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: jaanuar 2021
Kuupäev: 2021-02-16 13:23
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest EL Kohtu
lahenditest jaanuaris 2021. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte
üles Välisministeeriumi kodulehele. Seekordse kokkuvõtte koostasid EL
õiguse büroo juristid Merili Kriisa, Heli Hirsik, Margo Roasto ja Nele
Grünberg.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-628/18: komisjon vs Sloveenia (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – ELTL artikli 260 lõige 3)
o C-387/19: RTS Infra (eelotsus – riigihanked)
o C-420/19: Heavyinstall (eelotsus – maksude sissenõudmisabi)
o C-6/20: Innove (kohtujuristi ettepanek – riigihanked)
o C-872/19P: Venezuela vs. nõukogu (kohtujuristi ettepanek –
kolmas riik kui juriidiline isik)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
o C-414/20 PPU: MM ja Spetsializirana prokuratura (eelotsus –
Euroopa vahistamismäärus)
o C-393/19: Okrazhna prokuratura (eelotsus – süüteovahendi
konfiskeerimine)
o C-441/19: Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid
(eelotsus – saatjata alaealise suhtes tehtud tagasisaatmisotsus)
o C-16/19: Szpital Kliniczny im. dra J. Babińskiego
Samodzielny Publiczny Zakład Opieki Zdrowotnej w Krakowie (eelotsus –
erinev kohtlemine puudega töötajate rühma piires)
o C-422/19: Hessischer Rundfunk jt (eelotsus – sularaha
vastuvõtmise kohustus)
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud
kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab
tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Nele Grünberg