Ülle Madise
Õiguskantsler Teie 03.07.2019 nr 7-
[email protected] 4/191001/1903409/
Kohtu 8 Meie 28.08.2019 nr 4.2-3/1743-2
15193, Tallinn Harju maakond
Vastus õiguskantsleri pöördumisele
Lugupeetud Ülle Madise
Esitasite ettepaneku algatada sotsiaalkaitseministri 27.02.2015 käskkirjaga nr 34 „Enim
puudust kannatavatele inimestele toiduabi ostmise ja jagamise tingimused“ kinnitatud
toetuse andmise tingimuste (edaspidi TAT) muutmine selles osas, mis puudutab TAT-s
sätestatud sihtrühma kujunemise aluseid ja jagamise põhimõtteid. Leiate, et lähtutud ei ole
põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 võrdse kohtlemise põhimõttest, sest abi ei pruugi jõuda nendeni,
kes seda kõige enam vajavad ning inimesi koheldakse erinevalt sõltuvalt kohaliku
omavalitsuse (edaspidi KOV) toimetulekutoetuse saamise või taotlemise ajast (ühelt poolt
saab abi vaid osa TAT sihtrühmast, teiselt poolt võivad abi saada need, kes seda saamise
hetkel enam ei vaja). Teie hinnangul saab käesoleval juhul ebavõrdset kohtlemist
põhjendada üksnes administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Olete ka seisukohal, et
TAT sihtrühma väljaselgitamine ei ole kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
nr 223/2014 artikliga 2, mille järgi tuleb enim puudust kannatavad isikud kindlaks teha riigi
pädeva asutuse kehtestatud kriteeriumide alusel, sest pole selge, millise objektiivse
kriteeriumi järgi on jaanuaris, veebruaris, augustis ja septembris toimetulekutoetuse saajad
või taotlejad või KOV toetuse saajad raskemas olukorras kui ülejäänud samade toetuste
taotlejad või saajad.
Sotsiaalministeerium ei saa paraku eeltoodud seisukohaga nõustuda, sest olemasolev
korraldusmudel on valitud just seetõttu, et võimaldada kõige vähema administratiivse
rahalise kuluga viia toiduabi kõige suurema hulga abi vajavate inimesteni.
Põhiseaduse kommentaarides viidatakse, et Riigikohus ei eelda ebavõrdse kohtlemise
õigustamiseks mõnele teisele põhiõigusele või põhiseaduslikule väärtusele tuginemist (vrd
RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 36 jj), vaid peab piisavaks, kui ebavõrdse kohtlemise
õigustamiseks on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus (alates RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-
2-02, p 17; RKÜKo 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 22; vt iseäranis RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-
08, p-d 27, 32, 35.1). Kuna tegemist on võrdsuspõhiõigusega, siis ei kehti ebavõrdse
kohtlemise õigustamisel päris üks-üheselt vabaduspõhiõiguste riivete õigustamise
kriteeriumid. Tegemist ei ole ilma piiriklauslita põhiõigusega, vaid sarnaselt lihtsa
piiriklausliga vabaduspõhiõigustele tulevad ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks kõne alla
kõik eesmärgid, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.
2014. aastal leidis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium viitega otsusele
30.09.2008, 3-4-1-8-08, p-le 32, et “erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja
asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust” (RKPJKo
29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 47). “Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on
mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse
kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust.” (RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-
08, p 32; vrd ka RKPJKo 21.06.2005, 3-4-1-9-05, p 22).
Juhime tähelepanu, et toiduabi kui selline ei ole eelkõige või ainult TAT alusel antav toetus.
Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 5 lg-le 1 on isikule kohustatud
sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku
rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne KOV. Seega on KOV-l ka SHS § 8 lg 1 kohaselt
kohustus osutada isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite
kaotuse või puudumise tõttu, vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja
ajutise majutuse. Sellest tulenevalt on esmane toiduabi tagamise kohustus KOV-il.
Lisaks tuleneb SHS §-st 131 sama eesmärki täitva rahalise toetusena toimetulekutoetus.
Tegemist on SHS kohaselt riigi korraldatava abiga, mille eesmärk on leevendada iseseisvat
toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade
materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks.
Vastavalt SHS § 132 lg-le 1 esitab toimetulekutoetuse taotleja jooksva kuu eest
toimetulekutoetuse saamiseks taotluse hiljemalt kuu viimaseks tööpäevaks KOV-le, kelle
haldusterritooriumil asub tema tegelik elukoht. Sellest tulenevalt on TAT täiendavaks ning
KOV igapäevast kohustust toetavaks abivahendiks, samas TAT ei pea ega tohigi asendada
tervikuna seadusega KOV-ile pandud kohustusi. Kuigi TAT-i abil toetatakse kahel korral
aastas KOV-i puudust kannatavatele inimestele toiduabi andmisel, ei vabasta see KOV-i
täitmast oma seadusest tulenevaid ülesandeid tagada vältimatu sotsiaalabi ning hinnata isiku
vajadust ja vajadusel maksta toimetulekutoetust, mh esmavajadusena toidu ostmiseks.
2018. aastal sai toimetulekutoetust 12 226 leibkonda1, kellest ligi pooled (6050 leibkonda)
said toetust kuus või enam kuud ning oli seega kas ühe või mõlema toiduabi jagamise
sihtgrupis. Võib eeldada, et inimesed, kes vajavad pikema perioodi jooksul toimetulekuks
toetust, on materiaalselt raskemas olukorras, kui inimesed, kes vajavad abi lühiajaliselt. Üks
kord aastas on makstud toimetulekutoetust 2260 leibkonnale, kaks korda 1193 leibkonnale ja
alla tuhande leibkonna kuus on saanud toetust 3-5 kuul aastas.
Oma kirjas olete märkinud, et kuivõrd ostetud (TAT) ja annetatud (TAT II) toiduabi
sihtrühmad täielikult ei kattu, pole tagatud, et TAT II aitaks põhiseadusvastaste reeglite tõttu
toiduabita jäänud inimesi. Ka pole annetatud toidu pakk ja ostetud toidu pakk sama sisu ja
mahuga. Selgitame, et TAT II eesmärk on eelkõige aidata inimesi, kes on ootamatult
sattunud raskesse materiaalsesse olukorda, pöördunud abi saamiseks KOV-i poole ning
kellele abi andmine on vastavalt SHS § 8 lg 1 ka KOV-i ülesanne. Arvestades KOV-ide
erinevaid võimalusi abi andmiseks, ühtlustavad TAT II tegevused esmase abi saamist
toiduabi näol üleriigiliselt ning võimaldavad KOV-il abi anda enamatele inimestele. Ka ei saa
öelda, et ostetud toidupakk ja annetatud toidupakk ei ole tingimata samaväärsed. TAT-s on
kirjeldatud miinimumnõuded toidupakile, kuid meie eesmärk on leida võimekas
partnerorganisatsioon, kelle ülesandeks on transportida toitu üle-eestiliselt, pidades silmas,
et suuremates linnades kogutud toiduaineid tuleb jagamiseks viia ka teistesse
maakondadesse põhimõttega, et kogutud toidukaup toimetatakse sealt, kus seda on üle,
sinna, kus sellest on puudu. Sh tuleb edasi saata ka kiiresti riknev toit (juur- ja puuviljad, liha-
ja piimasaadused, munad jne), tagades nende nõuetekohase säilimise. Kuna TAT-i ostetud
toiduained peavad olema kauasäilivad ja kergesti transporditavad, saame me osta ja jagada
liha- ja kalatooteid ainult konserveeritult, sama kehtib ka puu- ja köögiviljade kohta.
Annetatud toidu jagamine on operatiivsem ja võimaldab pakkuda ka mitte konserveeritud
toiduaineid, piimasaadusi jne. Meie hinnangul täiendavad TAT ja TAT II teineteist ja töötavad
1 Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister STAR, seisuga 30.01.2019
3
koos. Abifondi ja kitsamalt mõlema TAT-i eesmärk on aidata enim puudust kannatavaid
inimesi neile vajaliku toiduabiga, mitte tagada kõigile ühe suuruse ja sisuga toiduabi pakke.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 223/2014, 11. märts 2014, mis käsitleb
Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks artikkel 26 lõige 2 punkt c sätestab,
et abikõlblikuks kuluks on partnerorganisatsioonidele tekkinud haldus-, transpordi- ja
hoiustamiskulud, mida arvutatakse kindla määrana, mis on 5% punktis a (s.o toidu või
esmase materiaalse abi ostukulud) osutatud kuludest või 5% kooskõlas määruse (EL) nr
1308/2013 artikli 16 võõrandatud toiduainete väärtusest. Seega on Eesti TATi kehtestamisel
seotud sellega, et haldus-, transpordi- ja hoiustamise kulud on sõltuvuses ostetava toiduabi
väärtusest. See omakorda seab eelarvest tulenevad piirid teenuse inimestele
kättesaadavaks tegemisele. Tegemist ei ole siinkohal mitte administratiivse ja tehnilist laadi
raskusega vaid regulatiivse piiranguga. Tagamaks abi jõudmine TAT-i raames kõikidesse
Eesti piirkondadesse on tehtud valik abi jagamise sageduse ja kättesaadavuse vahel. Sellise
abikõlblikkuse jaotuse juures, mis tuleneb abifondi enda regulatsioonist, oli ainuõige valik
teha abi laialdaselt kättesaadavaks. Siinjuures ei ole vähemtähtis ka teie kirjas välja toodud
aspekt, et KOV-id, kes saaksid oma toiduabi pakkumise kohustust TAT-i vahenditega
asendada või täiendada, ei soovinud TAT-is osaleda toetuse saajana vaid üksnes
partneritena, mis oleks võimaldanud kaaluda ka teistsugust toiduabi jagamise korraldust.
Käesoleval ajal ei saa jätta märkimata ka asjaolu, et TAT p 2.2.4 kohaselt on toiduabi
jagamise kui tegevuse üldine ajaraam 01.10.2014–31.12.2020. See tähendab, et TAT
korralduse alusel antakse toiduabi veel vaid kolmel korral. Uute tingimuste välja töötamisele,
kinnitamisele, muudatuste elluviimiseks vajalike lepingute sõlmimisele ja andmebaasi
sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister (STAR) arendamisele kuluv aeg seaks
reaalsesse ohtu toiduabi jagamise.
Eeltoodust lähtuvalt leiame, et põhimõtteliste muudatuste tegemine sellises ajaraamis ei ole
mõistlikult teostatav ning toetuse andmise tingimuste muutmine pole otstarbekas.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Merle Ploompuu 6269 268
[email protected]