Rahandusministeerium Teie 31.07.2019 nr RAM/19-0774/-
[email protected] 1K; 1.1-10/4926-1/
Meie 24.08.2019 nr 1.2-3/1935-2
Kooskõlastuskiri
Täname Rahandusministeeriumi tulumaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise
seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamisele saatmise ning eelnõuga esitatud
muudatusettepanekute eest. Kooskõlastame eelnõu järgmiste märkustega arvestamise
korral.
Sotsiaalministeeriumil ei ole vastuväiteid sätetele, millega võetakse üle Nõukogu direktiiv
(EL) 2017/952. Küll aga juhime tähelepanu heale tavale, mille kohaselt eelnõudele, millega
võetakse üle Euroopa Liidu õigusakte, ei lisata direktiivist eraldiseisvaid
muudatusettepanekuid.
Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on tööturupoliitika ja tööõigus, sealhulgas renditööd,
lähetatud töötajaid ja töötajate vaba liikumist puudutavad küsimused. Kooskõlastamisele
saadetud eelnõus teete ettepaneku muuta tööandja mõistet ning renditöö regulatsiooni, mis
ei ole seotud direktiivi ülevõtmisega. Sotsiaalministeerium palub täpsustada, millist probleemi
ja kuidas eelnõu tööandja mõiste muutmise ja sissetoomisega lahendab.
Kui eesmärk on vähendada maksudest kõrvalehoidmist, mida peame kahtlemata oluliseks,
siis palume seletuskirjas täpsustada, kuidas ja milliseid konkreetseid probleeme aitavad
eelnõus pakutud muudatused lahendada. Siinkohal märgime, et Eestisse lähetatud töötaja
pealt, kes võib olla ka renditöötaja, tööandja üldjuhul vastavalt seadusele töötasult makse
Eestisse maksma ei peagi. Eelnõust tuleneb, et Rahandusministeerium soovib seda
olukorda muuta ja kehtestada lähetatud töötajaid kasutavatele Eesti kasutajaettevõtjatele
uue maksu. Kui eeltoodu on eesmärgiks, vajab see Sotsiaalministeeriumi hinnangul
mõjuanalüüsi ja vajaduse põhjendamist.
Kui eesmärgiks on maksudest kõrvalehoidmise piiramine olukorras, kus kasutajaettevõtja
kasutab renditöötajaid ja/või lähetatud töötajaid, kes peaksid töötasu pealt makstavad
maksud maksma Eestisse, siis palume põhjendada, miks on otsustatud probleemide
lahendamisel just uue maksu kasuks, mis solidaarse maksukohustusena tõenäoliselt
puudutab eelkõige Eesti kasutajaettevõtjaid. Sellest lähtuvalt saab hinnata, kas eelnõu võiks
muuta kehtivat olukorda paremaks või sobiksid probleemkoha lahendamiseks hoopis
teistsugused meetmed.
Siseriiklikult sisalduvad renditööga seonduvad sätted peamiselt töölepingu seaduses
(edaspidi TLS), tuues sisse erisuse töösuhete aspektides, kus poolte õigused ja kohustused
vajavad täpsustamist või täiendavat kaitset. Euroopa Liidu tasandil kehtib ühisturu
edendamiseks ning samal ajal renditöötajate kaitse tagamiseks Euroopa Parlamendi ja
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
nõukogu 19. novembri 2008. a direktiiv 2008/104/EÜ renditöö kohta. Renditöö puhul on
tööandjaks ja töötajaga töölepingu sõlmijaks rendiagentuur (direktiivi 2008/104/EÜ art 3 lg 1
p b), kes vastutab lõpp-astmes ka kõigi tööandja kohustuste täitmise eest.
Juhime tähelepanu, et töötaja allub tööandjale ja peab lõpp-astmes lähtuma alati tööandja
suunistest ja korraldustest. Renditöö puhul allub töötaja kasutajaettevõttele, kuid allumine on
ajutise iseloomuga ning korralduste vastuolu korral peab töötaja lähtuma tööandja
korraldustest (TLS § 17 lg 5). Töö eest tasub töötajale tööandja, mitte kasutajaettevõte (TLS
§ 28 lg 2 p 2). Poolte õiguste ja kohustuste tagamiseks sätestab töölepingu seadus
kohustuse vormistada renditööna tööülesannete täitmine kirjaliku kokkuleppega (TLS § 6 lg
9). Eelnõus toodud tööandja mõiste tooks igal juhul kaasa kasutajaettevõtte tööandjana
käsitlemise, mis on vastuolus eeltoodud renditöö direktiiviga ning renditöö üldpõhimõtetega.
Eelnõu § 1 punktide 13 ja 14 muudatustega täiendatakse tulumaksuseadust tööandja
mõistega ning sätestatakse võimalus käsitleda kasutajaettevõtet tööandjana töötamise
esimesest päevast. Seejuures on eelnõus sätestatud ja toob kasutajaettevõtte tööandjana
käsitlemine kaasa kasutajaettevõtte solidaarvastutuse maksuvõla (tulumaksu
kinnipidamiskohustuse täitmata jätmise) eest.
Sotsiaalministeerium ei nõustu tulumaksuseaduses tööandja mõiste sätestamisega, kuna
töölepingu seaduses on see mõiste olemas ning me ei näe selleks eraldiseisvat vajadust.
Tööandja mõiste täiendav sätestamine ei taga õigusselgust, eriti arvestades mõiste kattuvust
töölepingu seaduses sätestatuga. Eelnõu rakendamine tooks tõenäoliselt kaasa praktilisi
probleeme. Igas seaduses tööandja mõiste uuesti sisustamine muudab võimatuks normi
adressaadil oma kohustustest üheselt ja selgelt aru saamise.
Kui tööandja mõistet peetakse vajalikuks täpsustada, tuleb seda teha eelkõige töölepingu
seaduses, mis on põhiliseks töösuhteid reguleerivaks õigusaktiks. Vajaduse ilmnemisel on
Sotsiaalministeerium valmis ettepanekud ja vajalikud muudatused läbi rääkima, sõnastades
koostöös teiste osapooltega ja analüüsi tulemuste põhjal täpsustatud sätted. Käesoleval
hetkel sellist vajadust eelnõu materjalidest ei ilmne. Eelnõu on esitatud sõnastuses vastuolus
siseriiklike ja Euroopa Liidu tasandi õigusaktide ja nendes sisalduvate põhimõtetega ning
muudatused võivad tuua Eesti jaoks kaasa Euroopa Liidu direktiivi rikkumismenetluse.
Samuti lähevad eeltoodud muudatused vastuollu renditöö olemusega ning direktiivist
2008/104/EÜ tulenevate kohustustega. Seletuskirjast ei selgu, miks on eelnõuga sätestatud
maksustamine Eestis, kui vastav kohustus tuleb tööandjal tavapäraselt täita teise riigi ees.
Selliselt ei väldita topeltmittemaksustamist, vaid see võib just viia topeltmaksustamiseni (nii
Eestis kui teises riigis). Selline lähenemine võib olla vastuolus ka Eesti poolt sõlmitud
topeltmaksustamise vältimise välislepingutega.
Õiguslikust küljest tekitab sellise maksustamisviisi sätestamine küsitavusi nii
proportsionaalsuse ja maksukohustuslaste võrdse kohtlemise aspektist, aga ka teenuste ja
tööjõu vaba liikumise õigustest lähtuvalt. Samuti omab selline muudatus potentsiaalselt
olulist mõju tööhõivele ja tööturu korraldusele. Oluline on rõhutada, et kasutajaettevõtjal
puudub võimalus maksukohustust mõjutada, seda isegi ettevõtluses tavapärase hoolsusega
või isegi suure hoolsusega tegutsedes. Kasutajaettevõtjal ei ole maksukohustuse tekkimine
kuidagi ettenähtav ning ei sõltu ettevõtte õiguskuulekast käitumisest.
Sotsiaalministeerium leiab kokkuvõtlikult, et muudatuste tegemisel tuleb tuvastada ja silmas
pidada esmast muudatuste eesmärki ning teha muudatused seadustes ühtselt, kogu
õigusruumi silmas pidades. Kasutajaettevõtjatele eelnõus toodud riski panemine ei ole
sisuliselt põhjendatud ega piisavalt analüüsitud. Palume eeltoodust tulenevalt eemaldada
eelnõust § 1 punkti 13 (TuMS § 29 lg 13 ja lg 14) ning § 1 punkti 14 (TuMS § 40 lg 32)
muudatused. Oleme neid valmis arutama Rahandusministeeriumiga eraldiseisvalt direktiivi
ülevõtmise eelnõust.
3
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Ulla Saar 626 9821
[email protected]
Ethel Bubõr 626 9738
[email protected]