Saatja: Karmen Joller <
[email protected]>
Saadetud: 21.08.2019 21:26
Adressaat: EPS Juhatus <
[email protected]>; SM Info <
[email protected]>
Teema: Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 74
„Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi
poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning
abivahendi kaardi andmed“ muutmine
Tere!
Eesti Perearstide Selts tunnustab enamikke ülalmainitud määruse
muutmisettepanekuid.
Mõned parandused ja soovitused on toodud allpool.
1. Palume teha muudatus ka määruse § 2 punkt 2 teksti.
Praegune tekst:
"Isik esitab abivahendi müüja või üürija poole pöördumisel perearsti,
eriarsti, õe, füsioterapeudi või tegevusterapeudi tõendi või
rehabilitatsiooniplaani abivahendi vajaduse kohta ISO-koodi täpsusega."
Välja tuleb jätta sõnad "ISO-koodi täpsusega".
Eesti Perearstide Selts on korduvalt väljendanud nii kohtumistel
Sotsiaalkindlustusametiga kui kirjalikult Sotsiaalministeeriumile, et
täpne abivahendite määramine ja ISO-koodi leidmine ei ole meditsiiniline
tegevus. Seetõttu ei nõustu perearstid selliseid tõendeid väljastama ka
siis, kui määrus praegusel kujul kehtima jääb: üheltki arstilt ega õelt
ei tohi eeldada tegevust, mis ei vasta tema kompetentsile. Perearstid ja
-õed on nõus kirjeldama inimese abivajadust, kasutades selleks vajadusel
ka erinevaid rahvusvahelisi klassifikatsioone või töövahendeid (nt
Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise
klassifikatsioon või InterRAI) - seda eeldusel, et need töövahendid ja
klassifikatsioonid on perearstidele kättesaadavaks tehtud perearstide
kasutatavas tarkvaras.
Juhime tähelepanu ka sellele, et hetkel Sotsiaalkindlustusameti poolt
pakutav 14-tunnine õdede täiendkoolitus ei anna piisavalt teadmisi ja
oskusi, et aidata valida inimese jaoks parim abivahend. Näiteks Tallinna
Tervishoiu Kõrgkoolis on abivahendi spetsialistiks õppimise aeg 1 aasta.
Seejuures puudub õppekavade kattumine arsti või õe erialade õppekavadega.
Lisaks ei suuda meedikud olla kursis abivahendite osas tehtavate pidevate
uuendustega ning võivad seetõttu määrata inimese jaoks ebasobiva
abivahendi. Selle tulemuseks on ebapiisav abi ja/või inimese jooksutamine
uue tõendi järele.
Eesti Perearstide Selts on valmis koostööks, mis võimaldab luua
usaldusväärse süsteemi abivahendite väljastamiseks nii, et kõik osapooled
oleksid rahul.
2. Eelnõu § 1 punkt 1 peaks hõlmama ka isikuid, kellel tervise
infosüsteemis on olemas üks järgmistest diagnoosidest:
R15 Roojapidamatus
R32 Täpsustamata uriiniinkontinentsus e kusepidamatus / Teisiti
täpsustamata kusepidamatus
N31.0 Mujal klassifitseerimata neuropaatiline kusepõiepidamatus
N39.3 Stress-kusepidamatus
N 39.4 Muu täpsustatud kusepidamatus / Ülevoolu-+kusepidamatus /
Reflektoorne+kusepidamatus / Kusepaisu-+kusepidamatus
Selliste diagnooside olemasolu korral saavad automaatselt abi ka need
patsiendid, kellel uriini- või roojapidamatus on tingitud haiguslikest
muutustest ja see on arsti poolt kinnitatud. Selliste inimeste suunamine
tõendit küsima on nende inimeste asjatu jooksutamine.
Kui sellise inimese vajadus inkontinentsuse abivahendite järele kaob
(inimene paraneb), siis on vähe usutav, et inimene neid abivahendeid
edasi ostab.
3. ISO-kood 09.24.06.02 (hüdrofiilne kateeter)
EPS soovitab selle siiski jätta loetellu, kuna patsientide sõnul on
tegemist on kateetriga, mille paigaldamine ja eemaldamine on oluliselt
mugavam kui PVC-kateetritel. Kuna kateetrit sisestatakse ja eemaldatakse
mitmeid kordi päevas, on protseduuriga kaasnev väiksem valu ja
ebamugavustunne patsiendi jaoks väga oluline. Kui te leiate, et tegemist
on siiski liiga suure väljaminekuga, soovitame see alles jätta vähemalt
lastele, kelle jaoks valulike protseduuride talumine on suurema
emotsionaalse mõjuga.
on leitud, et hüdrofiilse kateetriga on vähem urotrakti infektsioone,
mis suurendavad tervishoiukulusid ja põhjustavad kannatusi inimesele.
Kuigi uuringud on leidnud, et kuluefektiivsem on tõepoolest PVC-kakeeter,
on rõhutatud, et kuna tulemused ei ole selgelt ei ühele ega teisele
poole, siis peaks selgelt kaaluma patsientide eelistusi ja rahulolu.
Viide NICE-juhendile, kus on selge soovitus: "Offer a choice of either
single-use hydrophilic or gel reservoir catheters for intermittent self-
catheterisation.
4. On seisundeid, mille puhul inimene vajab standardset abivahendite
komplekti. Näiteks täielikult lamav haige vajab spetsiaalset voodit,
lamatiste ennetamise vahendeid, uriini ja väljaheite kõrvaldamise
vahendeid, keeramise ja tõstmise abivahendeid jne. Tuleks hinnata, kas on
võimalik osa abivahendeid väljastadagi nö komplektina.
Lugupidamisega kõikide perearstide nimel
Karmen Joller
--
Kivimäe Perearstikeskus OÜ
Põllu 63
11613 Tallinn
Tel 657 2805