Tanel Kiik Teie nr
minister
Sotsiaalministeerium Meie 03.07.2019 nr 6-8/190575/1903391
[email protected]
Alaealise nõusolek psühhiaatriliseks raviks
Austatud minister
Palun muuta psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 3 lõiget 2 osas, mis ei võimalda anda piisavalt
küpsele ja kaalutlusvõimelisele alla 18-aastasele noorele psühhiaatrilist abi ilma tema seadusliku
esindaja nõusoleku või kohtu loata.
Kokkuvõte
Seadus ei võimalda praegu ühelgi juhul anda alaealisele vanema nõusolekuta psühhiaatrilist abi.
Mõistagi tuleb reeglina vanemad kaasata, ent on erandeid, mil see ei teeni alaealise huve (laps on
nt perevägivalla ohver) või ei ole võimalik (vanem on nt lahkunud välismaale). Neil juhtudel ei
saa õigeaegselt aidata näiteks depressiooni, söömishäire või sõltuvuse käes kannatavat 17-aastast
noort, kes on abi saamiseks ise psühhiaatri poole pöördunud, kelle abivajadus on meditsiiniliselt
põhjendatud ja kes on psühhiaatri hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt küps.
Palun kaaluda PsAS §-i 3 muutmist selliselt, et piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alla 18-
aastastel noorel endal oleks õigus anda teavitatud nõusolek psühhiaatrilise abi saamiseks. Samuti
tuleb sätet täpsustada nii, et psühhiaatritele, lastele ja nende vanematele oleks üheselt selge ja
arusaadav, kuidas toimitakse nende lastega, kes ei ole veel piisavalt küpsed, et anda psühhiaatrilise
abi korraldamiseks teavitatud nõusolek.
Asjassepuutuvad sätted
PsAS § 3:
„§ 3. Psühhiaatrilise abi vabatahtlikkus
(1) Psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.
(2) Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja nõusolekul ja
isiku enda tahte alusel niivõrd, kuivõrd ta on võimeline sellekohast tahet avaldama. Seaduslik
esindaja ei saa esindatava asemel avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks.
(3) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema enda teadva nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva
seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Sama kehtib piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilise
abi andmise ja tema ravi kohta, kui isik ise ei ole võimeline tahet avaldama või kui eestkostja abi
või raviga ei nõustu.“
2
Probleemi kirjeldus
Psühhiaatrilise abi seaduse järgi on alla 18-aastase psühhiaatriliseks raviks alati vaja saada vanema
nõusolek. PsAS § 3 lõikes 2 sätestatu takistab põhjendamatult kaalutlusvõimelisele alaealisele
psühhiaatrilise abi andmist, piirates alaealise enesemääramisõigust (Eesti Vabariigi põhiseaduse
(PS) § 19 lg 1). PsAS § 3 lõige 2 piirab ka alaealise õigust saada kvaliteetset arstiabi ebamõistliku
viivituseta (PS § 28 lg 1). Halvemal juhul võib raviga viivitamine kaasa tuua haiguse süvenemise.
Hilinenud ravi ei pruugi olla sama tulemuslik kui õigeaegne sekkumine.
Enamasti tulevad lapsed psühhiaatri vastuvõtule koos vanemaga. Sellisel juhul hindab psühhiaater
ravi vajadust ning laps ja vanem annavad raviks nõusoleku ühiselt. Üha sagedamini pöörduvad
aga teismelised noored psühhiaatri poole üksi, vanemaid kaasamata. Selliseid juhtumeid tuleb
ainuüksi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ette iga kuu.
Mõistagi küsib psühhiaater alati põhjust, miks noor vanemaid kaasata ei soovi, ja selgitab, miks
vanemate teavitamine on vajalik. Sageli õnnestub psühhiaatril veenda noort vanemaid
raviprotsessi kaasama. Teinekord võib aga selguda, et vanemate teavitamine ei olegi lapse
parimates huvides: näiteks juhul, kui laps on perevägivalla või väärkohtlemise ohver. Igal aastal
tuleb ette ka juhtumeid, kus lapse vanemad või üks vanematest on kategooriliselt psühhiaatrilise
abi vastu, hoolimata sellest, et noor ise soovib abi saada ja psühhiaatri hinnangul on ravi
meditsiiniliselt põhjendatud. Sel juhul ei luba seadus noorele psühhiaatrilist abi anda. Erandina
võib abi anda olukorras, kui on ohus alaealise enda või mõne teise inimese elu, tervis või
julgeolek1.
Seadus ei võimalda praegu vanema nõusolekuta psühhiaatrilist abi anda näiteks depressiooni,
söömishäire või sõltuvuse käes kannatavale 17-aastasele noorele, kes on abi saamiseks ise
psühhiaatri poole pöördunud. Erinevalt võlaõigusseadusest (VÕS), mis reguleerib teiste
tervishoiuteenuste osutamist, ei võimalda psühhiaatrilise abi seadus arstil hinnata alaealise küpsust
ega kaaluda, kas noor on piisavalt vastutustundeline, et anda ise raviks nõusolek. PsAS § 3 lõige
2 välistab eranditeta alla 18-aastase iseseisva otsustusõiguse.
Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused ning nad peavad ühist hooldusõigust
teostades lapsega seotud olulistes küsimustes kokkuleppele jõudma2. Seega peavad vanemad
jõudma ühisele seisukohale ka alaealisele psühhiaatrilise ravi osutamises. Kui laps tuleb ravile ühe
vanemaga, võib teise vanema nõusolekut eeldada, kuid kui teine vanem on teatanud, et ta raviga
ei nõustu, ei saa raviga alustada enne, kui vanemad on kokkuleppele jõudnud või kohus andnud
selles küsimuses otsustusõiguse ühele vanemale.3
1
PsAS § 11 lg 1 järgi võetakse inimene tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise
abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude
koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2
Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest
ei tulene teisiti. PKS § 118 lg 1 järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust
omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 119 lause 1 sätestab, et kui vanemad ei
jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas
otsustusõiguse ühele vanemale.
3
Vt PKS § 119.
3
Kui psühhiaatril ei õnnestu vanematega ühendust saada või vähemalt üks vanematest raviga ei
nõustu, võib psühhiaater sellest teavitada noore elukohajärgset lastekaitsetöötajat.
Lastekaitsetöötaja peab hindama, kas noore heaolu on ohus, ja vajaduse korral pöörduma kohtu
poole, et taotleda vanemate hooldusõiguse piiramist lapse terviseküsimustes. Niisugune
asjaajamine võtab aega, mistõttu pole võimalik vajaliku raviga otsekohe alustada.
Kui psühhiaatritel oleks samamoodi nagu teistel arstidel õigus hinnata, kas vastuvõtule tulnud noor
inimene on piisavalt küps, et enda raviga seotud poolt- ja vastuargumente vastutustundlikult
kaaluda, saaks paljudel juhtudel alustada raviga põhjendamatu viivituseta.
Enesemääramisõiguse ja terviseõiguse piirang
Riik peab looma toimiva tervishoiusüsteemi, mille kaudu saaks iga inimene haiguse või vigastuse
korral ilma ebamõistliku viivituseta kvaliteetset terviseteenust (PS § 28 lg 1).4
Põhiseadus ja inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni (Oviedo konventsiooni) artikkel 5
näevad ette, et arstiabi andmisel tuleb lähtuda teavitatud nõusoleku põhimõttest. See tähendab, et
üldjuhul peab inimene andma raviks oma nõusoleku. Õigus otsustada oma ravi üle on osa inimese
enesemääramisõigusest (PS § 19 lg 1). Kui alaealine ei ole ise võimeline nõusolekut andma, võib
ravi alustada ainult tema esindaja või seadusega ettenähtud isiku, asutuse või muu instantsi loal
(Oviedo konventsiooni art 6). Mida vanem ja küpsem on laps, seda suurema kaaluga on tema
arvamus.
Oviedo konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) kohaselt tuleb hinnata alaealise
kaalutlusvõimet. Alaealise küpsuse hindamist eeldab ka põhiseadus, kuna sellest sõltub, mil
määral noor inimene saab ise oma põhiõigusi teostada. Alaealise põhiõiguste teostamise ulatus on
seda suurem, mida vanemaks ta saab.5 Kasvades ja küpsemaks saades saab laps teadlikumaks ka
oma õigustest ja areneb tema võime oma õigusi realiseerida.6 Seetõttu peavad vanemad ja teised
täiskasvanud pidevalt arvestama, mil määral nad last juhendavad ja suunavad.7 Kaalutlusvõimelist
alaealist ei tohi jätta ilma valikust, kas pärast kõikide poolt- ja vastuargumentide kaalumist
psühhiaatrilist abi lubada või mitte. Kui psühhiaater leiab, et alaealine on võimeline andma
psühhiaatriliseks raviks teavitatud nõusoleku8, ei ole põhjendatud nõuda veel vanema või mõne
muu täiskasvanu nõusolekut.
Õigusselgus
PsAS § 3 lõige 2 näeb ette, et alaealise psühhiaatriliseks raviks on vaja peale tema seadusliku
esindaja nõusoleku ka alaealise enda tahet niivõrd, kuivõrd ta on võimeline seda avaldama.
4
Henberg, A.; Muller, K. Põhiseaduse § 28 kommentaar, komm 11. – Ü. Madise jt (toim).
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. Väljaanne. Tallinn: Juura, 2017.
5
Ernits, M. Põhiseaduse § 9 kommentaar, komm 14. – Ü. Madise jt (toim).
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. väljaanne. Tallinn: Juura, 2017.
6
Committee on the Rights of the Child, General Comment No. 4 (2003), CRC/GC/2003/4, lk 1 ja 7.
7
Committee on the Rights of the Child, General Comment No. 7 (2005), CRC/C/GC/7Rev.1, lk 17.
R. Hodgkin ja P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of the Child. UNICEF, 2007,
lk 78.
8
Teavitatud nõusolek hõlmab VÕS § 766 lg-te 1 ja 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja kohustusi patsiendi teavitamisel
seoses osutatava tervishoiuteenusega (nt ohud, tagajärjed, alternatiivid) ning patsiendi vastavaid õigusi (nt õigus
nõusolek tagasi võtta).
4
Paraku ei ole üheselt selge, mida see tingimus tähendab. PsAS § 3 lõige 2 järgi ei saa alaealised
ise ühelgi juhul psühhiaatriliseks raviks teavitatud nõusolekut anda. Samas on Riigikogu pannud
psühhiaatritele kohustuse hinnata, kuivõrd on laps võimeline avaldama tahet psühhiaatrilise abi
osutamiseks. Seaduseelnõu seletuskirjast ega Riigikogu veebilehel kättesaadavatest
menetlusmaterjalidest ei selgu, mille poolest erineb võime anda teavitatud nõusolek psühhiaatrilise
abi osutamiseks võimest avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks.
Küsimus on oluline, kuna alaealisele, kes on võimeline tahet avaldama, saab psühhiaatrilist abi
osutada üksnes juhul, kui sellega on nõus tema seaduslik esindaja ja ka alaealine ise on
väljendanud tahet abi saada. Seaduslik esindaja ei saa esindatava asemel avaldada tahet
psühhiaatrilise abi osutamiseks (PsAS § 3 lg 2 lause 2).
Olukorra teeb veel segasemaks PsAS § 3 lõige 3 lause 2, mille järgi juhul, kui inimene ise ei ole
võimeline tahet avaldama või kui eestkostja abi või raviga ei nõustu, on alaealise psühhiaatriline
ravi lubatud ainult tahtest olenematut ravi või sundravi reguleerivate sätete9 alusel. Jääb
arusaamatuks, kas Riigikogu soovis, et neid väikelapsi ja intellektihäirega alaealisi, kes ei ole ise
võimelised tahet avaldama, saaks ravida üksnes tahtest olenematu ravi sätete alusel. Sätteid
grammatiliselt tõlgendades võib jõuda just sellise ebamõistliku tulemuseni.
Võib siiski eeldada, et Riigikogu soovis PsAS § 3 lõigetega 1–3 kehtestada tingimuse, et alaealise
psühhiaatriliseks raviks on vaja vanema teavitatud nõusolekut ja seda, et alaealine, kellele on tema
vanust ja arengutaset arvestades selgitatud raviga kaasnevat, soostub ravile minema. Väikelapse
ravimiseks annab nõusoleku vanem, kes aitab last ka raviks ette valmistada ning viibib vajaduse
korral koos lapsega haiglas.
PsAS § 3 lõiked 1–3 ei ole sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et psühhiaatritel, lastel ja
nende vanematel oleks selge, kuidas hinnata alaealise võimet avaldada tahet ravi saada.
Võimalik lahendus
Üheks lahenduseks on lähtuda alaealisele psühhiaatrilise abi andmisel võlaõigusseadusest. VÕS §
766 lõike 4 järgi osutatakse piiratud teovõimega patsiendile tervishoiuteenust patsiendi teavitatud
nõusoleku alusel niivõrd, kuivõrd patsient on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt
kaaluma. Seega ei ole alaealise õigus anda teavitatud nõusolek seatud sõltuvusse konkreetsest
vanusepiirist, vaid lähtutakse alaealise kaalutlusvõimest. Arst hindab lapse kaalutlusvõimet iga
tervishoiuteenuse puhul eraldi.
Kui laps on kaalutlusvõimeline, annab raviks või protseduuri tegemiseks nõusoleku tema ise.
Sellisel juhul ei saa vanem teha lapse eest tema tervist ja ravi puudutavat otsust. Kui laps ei ole
tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimeline, annab raviks või protseduuri tegemiseks
nõusoleku lapse seaduslik esindaja.
Ka siis, kui laps ei ole kaalutlusvõimeline, tuleb ta kaasata otsustamisse ja aruteludesse nii palju
kui võimalik. Samuti on igal juhul oluline saada raviks lapse heakskiit. Psühhiaatrite praktika
kinnitab, et last on enamasti võimalik protseduuri või ravi vajalikkuses veenda. Oluline on laps
ette valmistada ja anda talle piisavalt aega otsustada. Lapse ettevalmistamisel ja veenmisel on
oluline roll ka vanematel.
9
PsAS §-d 11 ja 17.
5
Kui alaealine ei ole võimeline üldse tahet avaldama või keeldub psühhiaatrilisest abist, aga tema
enda või mõne teise inimese elu, tervis või julgeolek on ohus, saab arst alaealist ravida tahtest
olenematut ravi reguleerivate sätete alusel (PsAS § 3 lg 2 ja lg 3). Arsti otsuse alusel võib tahtest
olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul. (PsAS § 11 lg 4). Kauem kui 48 tundi võib tahtest
olenematut ravi kohaldada üksnes kohtumääruse alusel. Ei ole teada juhtumeid, kus kohtunik oleks
keeldunud rahuldamast põhjendatud taotlust rakendada ennast või teisi ohustava psüühikahäirega
alaealise suhtes tahtest olenematut ravi.
Kirjeldatud lahendus lähtub tänapäevasest lapse õiguste käsitlusest, järgib lapse parimate huvide
esikohale seadmise põhimõtet ja lapse arenevate võimete kontseptsiooni10.
Rahvusvahelisest õigusest ei tulene ühtegi takistust, miks ei võiks alaealistele psühhiaatrilise abi
andmisel lähtuda VÕS §-s 766 sätestatud põhimõtetest. Vastupidi, mitmetes Euroopa riikides tuleb
psühhiaatrilise abi andmisel hinnata alaealise kaalutlusvõimet.11 Ka Euroopa lasteombudsmanide
võrgustik (ENOC) on rõhutanud, et piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alaealisel on õigus anda
psühhiaatriliseks raviks teavitatud nõusolek12. Samuti on ENOC seisukohal, et seadusliku esindaja
nõusoleku nõue ei tohi takistada alaealisele vajaliku psühhiaatrilise abi andmist.13
Privaatsus
Kaalutlusvõimelisele alaealisele peab olema tagatud ka privaatsus. Igaühel on õigus nõuda, et
teavet tema tervise kohta käsitletaks eraelu puutumatuse põhimõtet järgides.14 Arsti ja patsiendi
suhetes on privaatsusel eriline tähendus lähtuvalt tervishoiuteenuse osutamise konfidentsiaalsuse
põhimõttest.15 Kui alaealisele osutatakse tervishoiuteenust tema teavitatud nõusolekul, siis kehtib
patsiendi usalduse kaitse ka tema seadusliku esindaja kohta, nii et seaduslikul esindajal ei ole alati
õigust saada arstilt teavet lapsele tervishoiuteenuse osutamise kohta. 16 Mõistagi kaasatakse
vanemad raviprotsessi enamasti alaealise enda soovil. Ka kaalutlusvõimelisele noorele selgitavad
arstid tavaliselt vanemate teavitamise vajalikkust. VÕS § 768 lõige 2 lubab saladuse hoidmise
kohustusest mõistlikult ka kõrvale kalduda, kui vastasel korral võiks patsient oluliselt kahjustada
ennast või teisi inimesi. Seega on tõenäoline, et kaalutlusvõimelised alaealised kasutavad
võimalust hoida psühhiaatrilise abi saamist vanema eest saladuses üksnes erandlikes olukordades:
eelkõige siis, kui laps on perevägivalla või väärkohtlemise ohver või kui vanemal endal on vaimse
tervise probleemid, mistõttu ei oleks vanema kaasamine lapse parimates huvides.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Andres Aru 693 8433
[email protected]
10
Lapse arenevate võimete kontseptsioon on üks LÕK olulisemaid printsiipe, mis piirab muu hulgas vanemate õigust
last suunata ja lapsesse puutuvaid küsimusi otsustada. Vt LÕK art-d 5 ja 14.
11
Vt kaalutlusvõime hindamise kohta nt Inglismaa ja Iirimaa juhendmaterjale.
12
Vt Euroopa lasteombudsmanide võrgustiku seisukohta p 2 a, b ja c.
13
Samas, p 2 e.
14
Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon, art 10 lg 1.
15
Vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 25.02.1997 otsust Z. vs Soome, p 95, otsetee.
16
Teismelistel, keda võib pidada piisavalt küpseks, et saada nõustamist ilma vanema või muu isiku juuresolekuta, on
õigus privaatsusele ja nad võivad nõuda konfidentsiaalsust ka teenuse osutamisel. Lapse õiguste komitee. Lapse
õiguste konventsiooni üldkommentaar nr 4 (2003). Adolescent health and development in the context of the
Convention on the Rights of the Child, p 11, lisaks vt p-d 32−33.