Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
Sotsiaalministeerium 29.07.2019 nr 1-4/19/4096
Keskkonnaministri määruse "Proovivõtumeetodid"
eelnõu kooskõlastamiseks esitamine
Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks keskkonnaministri määruse
„Proovivõtumeetodid“ eelnõu. Määrus kehtestatakse uue terviktekstina veeseaduse ning selles
sätestatud volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu ning seoses uue veeseaduse jõustumisega
1. oktoobril 2019.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Rene Kokk
minister
Lisad: 1. Määruse eelnõu
2. Seletuskiri
Teadmiseks: Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Standardikeskus ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda
Raili Kärmas
626 2858,
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
EELNÕU
02.07.2019
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn 2019 nr
Proovivõtumeetodid
Määrus kehtestatakse veeseaduse § 236 lõike 7 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse veeuuringute käigus mereveest, pinnaveest, põhjaveest, reo- ja
heitveest ning reoveesettest proovide võtmise meetodid (edaspidi proovivõtumeetodid).
§ 2. Proovivõtumeetodit moodustavad toimingud
(1) Proovivõtumeetodi moodustavad järgmised toimingud:
1) proovivõtuplaani ja -protseduuri kirjeldamine;
2) mõõte- või proovivõtuvahendi (edaspidi proovivõtuvahend) ja proovivõtuanuma valimine;
3) vajaduse korral proovivõtuvahendi ja proovivõtuanuma proovivõtuks ettevalmistamine;
4) proovivõtukohal kasutatavate mõõteseadmete eelnev kalibreerimine mõõteseaduse
tähenduses;
5) proovivõtukoha valimine;
6) vajaduse korral proovivõtukoha ettevalmistamine proovivõtuks;
7) proovivõtt;
8) vajaduse korral proovi konserveerimine;
9) kiiresti muutuvate parameetrite mõõtmine kohapeal;
10) proovivõtuprotokolli vormistamine;
11) proovi ainesisalduse säilitamine ja toimetamine akrediteeritud katselaborisse.
(2) Vajaduse korral mõõdetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 kirjeldatud toimingutele
vooluhulka.
(3) Proovivõtumeetodi toimingud jagunevad üldisteks, mis on kõikide veeliikide ja reoveesette
kohta ühised, ning kitsamalt reovee, heitvee, reoveesette, mere-, pinna- ja põhjavee ning
naftasaaduste sisalduse määramise proovivõtumeetodite juurde kuuluvateks toiminguteks.
1
2. peatükk
PROOVIVÕTUMEETODITE ÜLDISED TOIMINGUD
§ 3. Proovivõtuvahendi valik ja ettevalmistamine proovivõtuks
(1) Proovivõtuvahendi valikul ja ettevalmistamisel tuleb arvestada, et:
1) proovivõtuvahend peab olema määratava aine suhtes inertsest materjalist;
2) määratav aine ei tohi adsorbeeruda proovivõtuvahendi seintele;
3) proovi võtmisel võib kasutada voolikuid ja vajalikku sügavusse lastavat pumpa, välja arvatud
gaasiliste ja lenduvate ühendite määramiseks;
4) proovivõtul gaasiliste ja lenduvate ühendite – näiteks lahustunud hapniku – sisalduse
määramiseks vees tuleb kasutada batomeetrit või muud analoogset proovivõtuvahendit,
kusjuures vee kogumiseks batomeetrist proovivõtuanumasse peab batomeeter olema varustatud
inertsest materjalist painduva voolikuga, mis ulatub proovivõtuanuma põhjani;
5) proovi võtmisel veepinnalähedasest kihist võib proovivõtuvahendina kasutada avatud
proovivõtuanumat;
6) proovi võtmiseks valitud sügavuselt tuleb batomeeter või muu analoogne proovivõtuvahend
viia vajalikule sügavusele, hoida avatuna mõni minut ning sulgeda samas sügavuses enne
proovivõtuvahendi veest välja võtmist;
7) proovi võtmiseks võib kasutada automaatseadet, mis kogub veeproove pidevalt või
valikuliselt, sõltuvalt proovivõtu eesmärgist.
(2) Proovivõtuvahend peab olema puhas ning seda võib enne veeproovi võtmist 2–3 korda
võetava veega loputada, välja arvatud juhul, kui katselabor on seda enne konservantidega
töödelnud või kui loputamine võib mõjutada analüüsi tulemust, näiteks õli- ja rasvasisalduse
määramise, naftasaaduste või mikrobioloogiliste näitajate määramise korral.
(3) Eeldatakse, et proovivõtuvahendi valimise ning proovivõtuks ettevalmistamise toimingu
jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on järgitud standardi EVS-EN ISO 5667-1 või muu
samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid.
(4) Kui proovivõtuvahendi valimise ja proovivõtuks ettevalmistamise toimingu juures ei ole
nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda osaliselt, tuleb proovivõtu
dokumentatsiooniga tagada proovivõtuvahendi valimise ja proovivõtuks ettevalmistamise
toimingu jälgitavus ja tõendatus.
§ 4. Proovivõtuanuma valik ja ettevalmistamine proovivõtuks
(1) Proovivõtuanuma valikul ja ettevalmistamisel tuleb arvestada, et:
1) proovivõtuanum peab olema kustumiskindlalt ja loetavalt märgistatud ning
proovivõtuprotokolliga unikaalselt ja üheselt seostatav;
2) proovivõtuanum ja selle kork peab olema määratavate ainete suhtes inertsest materjalist;
3) proovivõtuanuma eelnev töötlemine katselaboris ei tohi mõjutada proovi keemilist koostist;
4) proovivõtuanum peab olema õhukindlalt suletav;
5) tugevalt saastunud proovide jaoks kasutatakse proovivõtuanumaid üks kord;
6) üldanalüüsiks võetava proovi proovivõtuanum peab olema plastist või klaasist;
7) metallide (v.a elavhõbeda) sisalduse analüüsiks võetava proovi proovivõtuanum peab olema
plastist;
2
8) orgaaniliste ühendite, süsivesinike, pindaktiivsete ainete või pestitsiidide sisalduse
analüüsiks kasutatav proovivõtuanum peab olema klaasist, fluoroplastist või roostevabast
terasest;
9) elavhõbedasisalduse analüüsiks võetav proovivõtuanum peab olema klaasist, fluoroplastist
või plastist.
(2) Eeldatakse, et proovivõtuanuma valiku jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on järgitud
standardite EVS-EN ISO 5667-3 ja EVS-EN ISO 5667-15 või muu samaväärse
rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid.
(3) Kui proovivõtuanuma valikul ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda
osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada proovivõtuanuma valimise jälgitavus ja
tõendatus.
§ 5. Proovivõtukoha valik
(1) Proovivõtukoht peab olema esinduslik.
(2) Proovivõtukoht on esinduslik, kui see iseloomustab uuritava objekti füüsikalist või keemilist
seisundit ning toimuvaid protsesse tervikuna.
(3) Esinduslikkuse tagamiseks tuleb veeproovivõtukoha valikul arvestada vähemalt:
1) voolamise iseloomu (turbulentne või laminaarne voolamine, hoovused, kihistumise
esinemine jms);
2) voolamise iseloomu muutumist ajas (voolamise muutumine turbulentsest laminaarseks ja
vastupidi, tagasivoolu esinemine jms);
3) vedeliku koostise muutumist (kihistumine, eri ainete ajutiselt kõrgenenud sisaldus jms);
4) vedeliku omadusi (korrosiivsed või abrasiivsed omadused jms);
5) vedeliku temperatuuri muutusi;
6) ohtlike ainete või aurude võimalikku esinemist;
7) ilmastikutingimuste mõju.
(4) Proovivõtukoht peab olema üheselt kindlaks määratud, näiteks instrumentaalselt
proovivõtukoha koordinaatidena.
(5) Veekogu kvaliteedi hindamiseks võetava proovi esinduslikuks proovivõtukohaks ei loeta
veekogu tagasivoolukohta.
(6) Reostuskahtluse korral tuleb võtta punktproove kogu kahtlusaluselt alalt.
(7) Proov ainete taustsisalduse selgitamiseks tuleb võtta reostumata kohast või kasutada sama
ala kohta asjakohaseid teadaolevaid andmeid.
(8) Keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa tingimuste täitmise kontrollil võetakse
kontrollproovid loas määratud proovivõtukohtadest.
3
(9) Eeldatakse, et proovivõtukoha valikul on jälgitavus ja tõendatus tagatud, kui on järgitud
standardi EVS-EN ISO 5667-1 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud standardi
nõudeid.
(10) Kui proovivõtukoha valikul ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda
osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada proovivõtukoha valimise jälgitavus ja
tõendatus.
§ 6. Proovide liigid
(1) Sõltuvalt proovivõtu eesmärgist võetakse järgmist liiki proove:
1) punktproov;
2) valikproov;
3) pidevproov;
4) sariproov;
5) keskmistatud proov.
(2) Punktproov on pisteliselt võetud üksikproov, mis iseloomustab vee kvaliteeti ainult
proovivõtu ajal ja kohas.
(3) Punktproov kirjeldab määratava näitaja sisaldust pikema ajaperioodi vältel vaid määratava
näitaja ühtlase jaotuse korral vees.
(4) Valikproov võetakse kindla ajavahemiku jooksul vooluhulgaühiku kohta või kindla
ajavahemiku tagant, kusjuures proovi maht sõltub vooluhulgast.
(5) Pidevproov võetakse kindlatel voolukiirustel või proportsionaalselt vooluhulgaga.
(6) Sariproov on punktproovide seeria, mis võetakse kindlast kohast eri sügavustelt
(vertikaalprofiil) või kindlalt sügavuselt eri kohtadest (horisontaalprofiil). Sariproov võetakse
määratava näitaja ebaühtlase vertikaal- või horisontaaljaotuse korral.
(7) Keskmistatud proov on kindlas proportsioonis kahe või enama punkt-, valik-, pidev- või
sariproovi segu. Keskmistatud proove kasutatakse juhul, kui määratakse uuritavate näitajate
keskmist väärtust. Keskmistatud proove võetakse vooluveekogudest ning heit- ja reoveest.
(8) Prooviliigi valimisel tuleb lähtuda proovivõtu eesmärgist ning arvestada proovivõtmise
võimalike iseärasustega.
§ 7. Proovivõtt
(1) Veeproovi võtmisel mõõdetakse kalibreeritud mõõteseadmetega proovivõtukohas pärast
näitajate stabiliseerumist:
1) veetemperatuuri;
2) vees lahustunud gaaside, näiteks hapniku, sisaldust;
3) vee elektrijuhtivust;
4) pH-d ehk vesinikioonide sisalduse negatiivset logaritmi.
4
(2) Vaidluste korral tuleb kordusanalüüside tegemise võimaldamiseks või proovivõtu juurde
kaasatud isikute nõudmisel võtta kaks proovi, millest üks konserveeritakse ja pitseeritakse
kordusanalüüside jaoks.
(3) Proovivõtja peab:
1) tagama võetava proovi esinduslikkuse, arvestades § 5 lõikes 3 sätestatut;
2) vältima kõrvaliste ainete sattumist veeproovi;
3) tagama veeproovi muutumatuna säilimise kuni katselaborisse üleandmiseni;
4) vältima proovi ümbervalamist ühest proovivõtuanumast teise.
(4) Proovid vooluveekogudest või heitveest tuleb võtta turbulentsest, hästisegunenud
vedelikust, v.a lahustunud gaaside ja lenduvate ühendite määramiseks võetavad proovid.
(5) Nähtava reostuse korral tuleb võtta punktproovid reostuslaigu erinevatest punktidest ja
erinevatelt sügavustelt, mitme reostuslaigu esinemise korral kõigist reostuslaikudest ning
võetud punktproovid tuleb vajaduse korral keskmistada.
(6) Hõljuvainetega, nagu turbatolm, pulbrid jne, saastumise korral tuleb võtta neli proovi,
kusjuures esimene proov tuleb võtta vee pinnalt, teine 30 cm sügavuselt, kolmas veekihi keskelt
ja neljas põhjakihist. Kui pinnavee sügavus on alla 50 cm, võetakse esimene proov vee pinnalt,
teine veekihi keskelt ja kolmas põhjakihist.
(7) Proovivõtu sügavuse võib määrata rõhuanduri, kajaloodi või väljalastud trossi pikkuse ja
trossi kaldenurga abil arvutuslikult.
(8) Proovi võtmisel batomeetriga tuleb hoida seda enne sulgemist vajalikul sügavusel mõni
minut.
(9) Proovi võtmisel täidetakse proovivõtuanum ääreni nii, et pudeli seintele ega korgi alla ei
jääks õhumulle. Kui teatud ainete sisalduse määramismeetod nõuab veeproovi eelnevat
loksutamist, täidetakse proovivõtuanumast 4/5, 1/5 pudelist jäetakse tühjaks. Proovivõtul
naftasaaduste või rasvade sisalduse määramiseks ei täideta pudelit suudmeni, et vältida
naftasaaduste või rasva väljavalgumist proovist.
(10) Eeldatakse, et veeproovi võtmisel mikrobioloogilisteks uuringuteks on jälgitavus ja
tõendatus tagatud, kui on järgitud standardi EVS-EN ISO 19458 või muu samaväärse
rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid.
(11) Kui veeproovi võtmisel mikrobioloogilisteks uuringuteks ei ole nimetatud standardeid
järgitud või on tehtud seda osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada
mikrobioloogiliste uuringute korral veeproovi võtmise jälgitavus ja tõendatus.
§ 8. Proovivõtuprotokolli koostamine
(1) Proovivõtja koostab kohe pärast proovi võtmist proovivõtuprotokolli. Proovivõtuprotokolli
näidis on esitatud käesoleva määruse lisas 1, kuid sõltuvalt proovivõtu eesmärgist või proovi
liigist tuleb protokolli muuta käesolevas määruses sätestatut arvestades. Proovivõtuprotokolli
üks eksemplar edastatakse analüüsi tegevale katselaborile, teine proovivõtjale ning kolmas
5
saasteallika või uuritava objekti valdajale või tema esindajale, kui saasteallika või uuritava
objekti valdaja või tema esindaja viibis proovivõtu juures.
(2) Sariproovi või keskmistatud proovi võtmisel võib vormistada ühise proovivõtuprotokolli,
kus kirjeldatakse detailselt proovivõttu ja keskmistamisprotseduuri (punktproovide arv, nende
võtmiskohad, suurus jmt).
(3) Proovivõtuprotokoll peab sisaldama vähemalt järgmist:
1) proovivõtu eesmärk – veeuuring, reostuse uuring, seire, kontrollproov vms;
2) proovivõtukoha koordinaadid ja kirjeldus;
3) proovi liik;
4) proovivõtu kuupäev ja kellaaeg;
5) ilmastikutingimused (temperatuur, pilvisus, sademed, laine kõrgus jms);
6) proovi või proovivõtuanuma number;
7) proovivõtu kirjeldus (proovivõtumeetod ja -vahendid, kuidas proov võeti, keskmistamine
jne);
8) proovivõtu sügavus pinna-, põhja- ja mereveest proovivõtmise korral;
9) veetaseme ja puurkaevu või -augu sügavus põhjaveest proovivõtmise korral;
10) proovi eeltöötlus (filtreerimine vms);
11) kohapeal mõõdetud füüsikalis-keemiliste näitajate mõõtmistulemused;
12) proovi säilitamisviis (konserveerimine, külmikus hoidmine) või säilitusaine/stabilisaatori
lisamine proovi;
13) proovi või proovivõtuanuma pitseerimine (kui seda tehti);
14) proovivõtja ees- ja perekonnanimi, tema atesteerimistunnistuse number ja allkiri;
15) saasteallika või uuritava objekti valdaja või tema esindaja või teiste proovivõtu juurde
kaasatud isikute ees- ja perekonnanimi, ametikoht ja allkiri proovivõtul viibimise kohta;
16) proovi katselaborisse andmise kuupäev ja kellaaeg;
17) proovi vastuvõtja ees- ja perekonnanimi ja allkiri;
18) muude asjaolude või tingimuste kirjeldus juhul, kui need võivad muuta proovi koostist.
(4) Kui saasteallika valdaja või tema esindaja keeldub proovivõtuprotokollile alla kirjutamast
või saasteallika valdaja või tema esindaja ei viibi proovivõtmise juures, teeb proovivõtja
protokolli sellekohase märkuse ja võtab selle juurde ühe tunnistaja allkirja.
§ 9. Proovi katselaborisse toimetamine
(1) Proovivõtja peab enne proovivõtmist veenduma, et katselabor on valmis võetavat proovi
analüüsima.
(2) Proov tuleb katselaborisse toimetada võimalikult kiiresti, et proovivõtu ja selle analüüsimise
vahelisel ajal säiliks proovi esialgne koostis. Proov tuleb katselaborisse toimetada 24 tunni
jooksul, välja arvatud juhul, kui proov konserveeritakse või kui võetakse keskmistatud 24 tunni
proov.
(3) Proovi transportimisel peab säilima selle esialgne koostis. Selleks tuleb proovi hoida
pimedas temperatuuril 5 +/– 3 ºC. Suvel tuleb proov jahutada vahetult pärast proovivõttu,
kasutades jääd ja termokasti või külmkasti.
6
(4) Transportimisel tuleb vältida proovivõtuanumate purunemist (nt kasutada
proovivõtuanumate vahel ruumitäiteks absorbeerivaid materjale vmt).
(5) Eeldatakse, et proovi katselaborisse toimetamise jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on
järgitud standardite EVS-EN ISO 5667-3 ja EVS-EN ISO 5667-15 või muu samaväärse
rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid.
(6) Kui proovi toimetamisel katselaborisse ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud
seda osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada proovi katselaborisse toimetamise
jälgitavus ja tõendatus.
3. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD PROOVIDE VÕTMISEL NAFTASAADUSTE
SISALDUSE MÄÄRAMISEKS
§ 10. Proovivõtt naftasaaduste sisalduse määramiseks vees
(1) Naftasaaduste identifitseerimiseks ja sisalduse määramiseks pinnavees võetakse proove
sõltuvalt reostuse levikust järgmiselt:
1) veepinnapealsest kilest naftasaaduste identifitseerimiseks;
2) pindmisest veekihist 30 cm sügavuselt naftasaaduste sisalduse määramiseks;
3) alumisest põhjalähedasest veekihist naftasaaduste sisalduse määramiseks;
4) nii veepinnapealsest kilest kui ka selle all olevast veesambast naftasaaduste sisalduse
määramiseks.
(2) Naftasaaduste sisalduse määramiseks võetava veeproovi maht peab olema vähemalt 1 liiter.
Vajaduse korral proovivõtuanum pitseeritakse.
(3) Veeproovi võtmiseks 30 cm sügavuselt või põhjalähedasest kihist kasutatakse batomeetrit
või analoogset proovivõtuseadet, seejuures ei tohi neid võetava veega enne loputada. Kui
veepinnal on kile, tuleb see enne laiali lükata.
(4) Keskmistatud proovi võib võtta ainult spetsiaalseadmega, mis haarab veepinnapealse kile
koos selle all olevate veekihtidega (eraldab veest vertikaalse samba).
(5) Naftasaaduste sisalduse määramiseks heitvees tuleb võtta punktproov väljavoolust otse
proovivõtuanumasse, arvestades naftasaaduste sisalduse võimalikku muutumist.
(6) Naftasaaduste keskmine sisaldus heitvees arvutatakse punktproovide analüüsitulemuste
keskmisena.
(7) Naftasaaduste sisalduse uuringutel põhjavees tuleb proovivõtutoruga määrata vaba
naftasaaduse kihi olemasolu ja selle paksus. Kui põhjavee peal on vaba naftasaaduse kiht,
võetakse proov sellest. Vaba naftasaaduse kihi puudumisel võetakse põhjaveeproov
naftasaaduste sisalduse määramiseks käesoleva määruse §-s 22 sätestatu alusel.
7
4. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD MEREVEEPROOVIDE VÕTMISEL
§ 11. Mereveeproovide liigid
Mereveest võetavate proovide liigid on:
1) punktproov;
2) keskmistatud proov;
3) sariproov.
§ 12. Proovivõtt mereveest
(1) Mereveeproove tuleb võtta tavapärastes tingimustes (nt arvestades merre suubuvate jõgede
vooluhulka, ilmastikutingimusi jms).
(2) Ühe proovivõtukorra jooksul tuleb võimalikult kiiresti võtta proovid kõigist
proovivõtukohtadest.
(3) Mereveeproovi võtmisel orienteeritakse ujuvalus väikese nurga all vastu tuult ja proov
võetakse ujuvaluse tuulepoolselt küljelt.
(4) Proovi võtmisel mereveest määratakse lisaks § 7 lõikes 1 loetletud näitajatele merevee
soolsust ja tihedust.
(5) Mereveeproovi võtmisel rannikupiirkondades kuni 3 meremiili ulatuses kaldast tuleb
arvestada jõgedest ja muudest sissevooludest pärineva vee segunemise iseärasusi.
(6) Proovi võtmisel avamerel tuleb arvestada vee kvaliteedinäitajate võimalikku muutlikkust
hoovuste ja frontide piirikihtides.
§ 13. Merevee proovivõtuprotokolli koostamine
Mereveeproovi võtmisel koostatav proovivõtuprotokoll peab lisaks § 8 lõikes 3 esitatud
informatsioonile sisaldama järgmisi andmeid:
1) lainetuse (ja hoovuse) iseloomustus;
2) kohapeal mõõdetud näitajate (nt veetemperatuur, soolsus, tihedus, hapnikusisaldus jne)
mõõtmistulemuste profiilid proovivõtu kohas.
§ 14. Merevee proovivõtumeetodi vastavus standardile
(1) Eeldatakse, et merevee proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on järgitud
standardi EVS-ISO 5667-9 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud standardi
nõudeid.
(2) Kui merevee proovivõtumeetodil ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda
osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada merevee proovivõtumeetodi jälgitavus
ja tõendatus.
8
5. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD PINNAVEEPROOVIDE VÕTMISEL
§ 15. Pinnavee proovivõtukoha valik ja selle ettevalmistamine
(1) Vooluveekogust tuleb pinnaveeproov võtta jõe sirgel lõigul võimalikult jõe keskelt või
vooluteljelt.
(2) Pinnaveeproovi ei tohi võtta kaldaäärsest madalaveelisest kohast, kus vesi ei liigu või esineb
tagasivoolu.
(3) Pinnaveeproove pole soovitatav võtta sildade läheduses. Juhul kui see vajalikuks osutub,
tuleb proov võtta sillast ülesvoolu.
(4) Suubla seisundi kindlakstegemiseks valitakse proovivõtukoht heitvee sisselaskekohast
sellisel kaugusel, kus pinnavesi ja heitvesi on täielikult segunenud, seejuures tuleb arvestada
vee segunemise iseärasusi, võimalikke looduslikke tsükleid ning heitvee koguse ja koostise
ebaühtlust.
(5) Vee reostusavarii korral mõõdetakse reostuslaigu levikut ning võetakse pinnaveest
sariproovid reostuse eri punktidest ja sügavustest ning võetud sariproovid keskmistatakse.
(6) Suubla seirel, vee reostusavarii või erakorraliste juhtude korral tuleb pinnaveeproovid võtta
ka ülalpool võimalikku saasteallikat veekogu taustseisundi iseloomustamiseks.
§ 16. Pinnaveeproovi liigid
Pinnaveest võetavate proovide liigid on:
1) punktproov;
2) sariproov;
3) keskmistatud proov.
§ 17. Proovivõtt pinnaveest
(1) Kui jõel puudub hüdroloogiapost, kus tehakse püsivaid hüdroloogilisi vaatlusi, tuleb
pinnaveeproovi võtmisel mõõta lisaks § 7 lõikes 1 loetletud näitajatele kohapeal vajaduse korral
ka vooluhulka.
(2) Kihistumata veekogudest võib punktproovi võtta otse proovivõtuanumasse. Proov tuleb
võtta 30 cm sügavuselt nii, et proovivõtuanuma suu on suunatud proovivõtjast ja paadist
vastassuunda.
(3) Vee kihistumise korral või reoainete ebaühtlase sügavuti jaotumise korral tuleb veeproovid
võtta eri sügavustelt, kasutades selleks batomeetrit või analoogset proovivõtuvahendit.
(4) Pinnaveeproov tuleb võtta jõe vooluteljelt 30 cm sügavuselt ning vältida veeproovi võtmist
pinnakihtidest, välja arvatud juhul, kui see on analüüsi jaoks vajalik. Kui jõe sügavus on
madalam kui 50 cm, tuleb veeproov võtta keskmiselt sügavuselt.
9
(5) Jääkatte korral tehakse jäässe tavaliselt kaks auku, vältides vee õhustamist. Ühest jäässe
tehtud august mõõdetakse vee sügavus ning teisest määratakse ülejäänud § 7 lõikes 1 loetletud
näitajad ja võetakse veeproov. Vooluveekogu puhul võib vee sügavust mõõta, ülejäänud § 7
lõikes 1 loetletud näitajaid määrata ning veeproovi võtta ühest ja samast jääaugust.
(6) Seisuveekogust proovi võtmisel raskmetallide sisalduse määramiseks tuleb teha jääkattesse
eraldi auk.
(7) Enne proovivõttu tuleb jääauk ettevaatlikult puhastada sinna langenud jäätükkidest ja
lumest, vältides kihistunud vee segamist ning väljavõetud vee auku tagasivalgumist.
§ 18. Pinnavee proovivõtuprotokolli koostamine
Pinnaveeproovi võtmisel koostatav proovivõtuprotokoll peab lisaks § 8 lõikes 3 esitatud
informatsioonile sisaldama järgmisi andmeid:
1) veekogu nimi;
2) jäätumise korral jääolude iseloomustus (jää paksus jms);
3) veekogu seisund (äravoolutingimused, tagasivool, veetaimestik jms);
4) vooluhulga mõõtmise andmed.
§ 19. Pinnavee proovivõtumeetodi vastavus standardile
(1) Eeldatakse, et pinnavee proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on
järgitud standardite EVS-ISO 5667-4 ja EVS-EN ISO 5667-6 või muu samaväärse
rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid.
(2) Kui pinnavee proovivõtumeetodil ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda
osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada pinnavee proovivõtumeetodi jälgitavus
ja tõendatus.
6. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD PÕHJAVEEPROOVIDE VÕTMISEL
§ 20. Põhjavee proovivõtuvahendite valik ja proovivõtuks ettevalmistamine
(1) Põhjaveeproovi võtmiseks kasutatakse imi-, membraan- ja sukelpumpi või
proovivõtutorusid.
(2) Põhjaveeproovi võtmisel gaasilise komponendi määramiseks imipumpasid kasutada ei tohi.
§ 21. Proovivõtukoha valik põhjaveeproovide võtmiseks ja selle ettevalmistamine
(1) Põhjaveeproovide võtmiseks vajaliku proovivõtukoha valikul tuleb arvestada uuritava
põhjaveekihi paiknemist, olemasolevaid puurkaeve või -auke (edaspidi vaatluskaev) või nende
rajamisvajadust.
10
(2) Põhjavee seirel võib veeproovide võtmiseks kasutada selleks otstarbeks seadistatud allikat,
salv- või puurkaevu või spetsiaalselt proovivõtuks rajatud vaatluskaevu.
(3) Põhjavee seirel veeproovide võtmiseks kasutatavad puurkaevud peavad olema varustatud
veetaseme mõõtetoru, veeproovi võtmise kraani ja veearvestiga. Kraani küljes olevad
lisaseadmed (voolikud jms) tuleb proovivõtuks eemaldada.
(4) Vaatluskaevude rajamisel tuleb vältida selliste ainete sattumist puurkaevu või -auku, mis
võivad mõjutada põhjavee kvaliteeti, kasutada tuleb inertsest materjalist manteltorusid ja
filtertorusid ning manteltorude ühendamiseks kasutatav aine ei tohi mõjutada põhjavee
kvaliteeti.
(5) Selleks, et vaatluskaevu konstruktsioon võimaldaks esinduslike põhjaveeproovide võtmist
kindlaks määratud veekihist, peab kaevu:
1) manteltorutagune tühimik olema isoleeritud;
2) filtertorutagune täitematerjal olema inertne;
3) suudme ehitus välistama pinnavee sattumise vaatluskaevu;
4) suue olema suletav.
(6) Põhjaveehaarde seirel tuleb vaatluskaevud paigutada veehaarde keskmesse ja äärealadele,
põhjaveevoolu suhtes alla- ja ülesvoolu ning veekihi väljeala piirile. Lisaks kasutatavale
veekihile on soovitatav jälgida ka allpool ja pealpool paikneva põhjaveekihi keemilist koostist.
(7) Selleks, et kindlaks teha punktkoormusallika mõju põhjaveele, tuleb proovivõtukohad
valida saasteallikast allavoolu ning üks ülesvoolu. Kaks proovivõtukohta peavad asuma
saasteallikale võimalikult lähedal, kusjuures üks neist peab avama uuritava veekihi täielikult
ning teine veekihi ülemise osa, mis võimaldab tuvastada veest väiksema tihedusega aineid.
Allavoolu on proovivõtukohad soovitatav valida või rajada hüdrodünaamiliste näitajate põhjal
arvutatud progresseeruvate vahekaugustega.
(8) Põhjavee hajureostuse uurimisel on soovitatav põhjaveeproove võtta allikatest või ülemist
veekihti avavatest suure tootlikkusega puurkaevudest. Vaatluskohad peavad katma kogu
hajukoormusega haaratud ala, kusjuures vähemalt üks vaatluskaev peab avama uuritavast
veekihist erinevat veekihti.
(9) Põhjaveeproovi pole soovitatav võtta salvkaevust. Kui see osutub siiski vajalikuks, tuleks
kasutada väikese mahuga intensiivse veevahetusega salvkaeve.
(10) Põhjaveeseire proovivõtukohad peavad katma uuritava veekihi toite-, transiit- ja väljeala,
et iseloomustada põhjaveekihi keemilise koostise muutumist looduslikes tingimustes kogu
veekihi levikualal.
(11) Ühesuunalise põhjaveevoolu korral tuleb kasutada vähemalt kolmest vaatluskaevust
koosnevat profiili. Erisuunalise põhjaveevoolu korral tuleb viis vaatluskaevu paigutada
ümbrikukujuliselt.
11
(12) Mäetööde piirkonnas, kus jälgitakse kaevandusvee ärajuhtimise mõju, tuleb vaatluskaevud
paigutada analoogselt veehaaretega, seejuures tuleb arvestada mäetööde edaspidise
laienemisega ning veekihi täieliku kuivaks jäämise võimalusega.
§ 22. Proovivõtt põhjaveest
(1) Vaatluskaevust kindlast sügavusest põhjaveeproovide võtmisel kasutatakse
proovivõtuvahendit, mis suletakse soovitud sügavuses. Saastunud põhjavee korral tuleb
proovivõtuvahend avada alles ettenähtud sügavuses.
(2) Proovivõtul ülevooluga kaevudest võib kasutada abivahendeid (nt voolikuid, veevoolu
suunajaid), seejuures tuleb hoiduda kaevu seinte puudutamisest, et vältida seintele settinud või
ladestunud ainete sattumist põhjaveeproovi.
(3) Enne põhjaveeproovi võtmist tuleb kaev läbi pumbata, mille käigus pumbatakse välja
vähemalt 4–6-kordne kaevus oleva vee maht. Väikese põhjavee juurdevoolu korral tuleb kaev
enne proovivõttu mõned korrad tühjendada.
(4) Enne kaevu läbipumpamist ja selle ajal mõõdetakse lisaks § 7 lõikes 1 loetletud näitajatele
põhjavee taset ning vajaduse korral pumba tootlikkust.
(5) Esinduslik veeproov võetakse pärast § 7 lõikes 1 loetletud füüsikalis-keemiliste näitajate
stabiliseerumist (kvaliteedinäitajate erinevus ±10%, temperatuuri erinevus ±0,2 oC) ning
väljapumbatav vesi peab olema selge.
(6) Põhjaveeproov võetakse pärast kaevu läbipumpamist võimalikult suudme lähedale
paigutatud kraanist, mis avatakse ühtlase veejoa saamiseni. Vältida tuleb proovivõtuanuma ja
kraani kokkupuudet. Proovivõtu ajal ei tohi keerata kraane ega ventiile, et vältida reoainete
torustikust proovi sattumist.
(7) Allikast tuleb veeproov võtta allika väljavoolukohast või sellele võimalikult lähedalt.
Põhjaveeproove ei võeta allika väljavooluojast.
§ 23. Põhjavee proovivõtuprotokolli koostamine
Põhjaveeproovi võtmisel koostatav proovivõtuprotokoll peab sisaldama lisaks § 8 lõikes 3
nõutud informatsioonile järgmisi andmeid:
1) proovivõtukoha tüüp (vaatluskaev, puurkaev, salvkaev, allikas vms);
2) kaevu keskkonnaregistri kood;
3) põhjaveekihi nimetus;
4) proovivõtukoha põhjavee tase, kaevurakke kõrgus maapinnast;
5) andmed pumpamise kohta (kestus, pumba tootlikkus, mõõdetud veetasemed).
§ 24. Põhjavee proovivõtumeetodi vastavus standardile
(1) Eeldatakse, et põhjavee proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on
järgitud standardi EVS-ISO 5667-11 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud
standardi nõudeid.
12
(2) Kui põhjavee proovivõtumeetodil ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud seda
osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada põhjavee proovivõtumeetodi jälgitavus
ja tõendatus.
7. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD REO- VÕI HEITVEEPROOVIDE VÕTMISEL
§ 25. Reo- või heitvee proovivõtukoha valik ja proovivõtuks ettevalmistamine
(1) Reoveeproov saasteainete sisalduse kontrollimiseks tuleb võtta selleks ette nähtud kohast.
Reovee juhtimisel ühiskanalisatsiooni on proovivõtukohaks liitumispunkt, välja arvatud juhul,
kui vee-ettevõtja ja kliendi lepingus on kokku lepitud teisiti.
(2) Reovee proovivõtukoht määratakse nii, et proovi võtmisel on välistatud proovi segunemine
ühiskanalisatsioonis oleva reoveega.
(3) Heitvee juhtimisel veekogusse veealuse toru või süvaveelaskmega tuleb proov võtta
viimasest kaldapealsest kaevust, kuhu ei ulatu mere- ega pinnavee mõju.
(4) Reoveepuhasti heitveeproov tuleb võtta pärast viimast puhastusetappi, kuid piisavalt kaugel
enne väljavoolu veekogusse, et vältida veekogu vee mõju. Kui reoveepuhasti puudub, tuleb
heitveeproov võtta kohast, kus heitvesi saasteallika territooriumilt välja voolab, näiteks
lähimast kanalisatsioonikaevust, kraavist vms.
(5) Proovivõtukoht tuleb enne proovivõttu puhastada ja oodata ajutiste lisandite äravoolu.
(6) Turbulentse voolamisega heitvee voolupiirkondade puudumisel tuleb mõõtmistingimused
luua (nt paigaldada takistused, muuta voolusängi kuju vms) vähemalt 24 tundi enne
proovivõttu. Vajaduse korral võib voolamise korraldada lisaseadme paigaldamisega.
§ 26. Heit- ja reoveest võetavate proovide liigid
Heit- ja reoveest võetavate proovide liigid on:
1) punktproov;
2) ajas keskmistatud proov;
3) vooluhulgaga proportsionaalne keskmistatud proov.
§ 27. Proovivõtt heit- ja reoveest
(1) Heit- või reovee proovi võtmisest vee erikasutusloa tingimuste täitmise, avariiväljalaskude
või saastetasu arvutamise kontrollimise eesmärgil peab proovivõtja informeerima kontrollitava
saasteallika või uuritava objekti valdajat, vajaduse korral andma proovivõtutoimingute kohta
selgitusi ning lisama proovivõtuprotokollile valdaja kirjalikud märkused, mille ta on allkirjaga
kinnitanud.
13
(2) Reovee juhtimisel ühiskanalisatsiooni määrab proovivõtukohad vee-ettevõtja, kui kohaliku
omavalitsuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga ei ole sätestatud teisiti. Kui
vee-ettevõtjat ei ole määratud, määrab proovivõtukohad ühiskanalisatsiooni valdaja.
(3) Ühiskanalisatsiooni juhitud reovee saasteainete kontrollimisel võetakse käesoleva määruse
§ 7 lõikes 1 loetletud näitajad vaid vajaduse korral.
(4) Mitme liitumispunkti korral võetakse reoveeproov igast liitumispunktist eraldi ning reovee
vastavust kehtestatud piirväärtustele hinnatakse igas proovis eraldi.
(5) Enne prooviliigi valimist tuleb välja selgitada saasteallika heit- või reovee koostise
kujunemise iseärasused.
(6) Heit- või reoveest võetav punktproov näitab vee koostist kindlal hetkel, kuid vee koguse ja
koostise vähese (±10%) varieeruvuse korral on selle tulemus esinduslik ka pikema ajavahemiku
suhtes.
(7) Kui heit- või reovee vooluhulk ja kvaliteet on muutlik, tuleb esindusliku keskmistatud
proovi saamiseks võtta punktproove sellise sagedusega, mis on proportsionaalne vooluhulga ja
kvaliteedi muutusega. Tööstusest või tootmisest pärineva heit- või reovee korral on oluline, et
keskmistatud proovid sisaldaksid tippkoormuse ajal võetud punktproove.
(8) Ühiskanalisatsiooni juhitava reovee korral loetakse esinduslikuks prooviks ka
liitumispunktist võetav üksik punktproov juhul, kui eesmärk on hinnata reovees sisalduvate
saasteainete vastavust maksimaalsetele piirväärtustele.
(9) Kui turbulentne voolamine puudub või tekitatakse voolamine kunstlikult, tuleb mitmest eri
kohast piki voolu võtta punktproovid, mis keskmistatakse.
(10) Kui heitvesi juhitakse veekogusse veepinnast kõrgemal asuva äravoolutoruga, tuleb proov
võtta vahetult langevast joast, vältides proovi õhustamist.
(11) Mitme väljalaskme korral võetakse heitveeproov igast väljalaskmest, mõõdetakse
vooluhulgad ning arvutatud reostuskoormused summeeritakse.
§ 28. Heit- ja reovee proovivõtuprotokolli koostamine ja proovi pitseerimine
(1) Kui heit- või reovee proovi võtmisel mõõdetakse ka vooluhulka, peab koostatav
proovivõtuprotokoll lisaks § 8 lõikes 3 esitatud informatsioonile sisaldama vooluhulga
mõõtmisandmeid.
(2) Hilisemate vaidlusküsimuste lahendamiseks võib võtta lisaproovi, mis vajaduse korral
konserveeritakse, pitseeritakse saasteobjekti valdaja või tema esindaja nõudmise korral
kohapeal ning säilitatakse kui asitõend. Proov peab olema pitseeritud selliselt, et seda poleks
võimalik pitserit rikkumata avada.
(3) Pitseerimine fikseeritakse proovivõtuprotokollis ning kinnitatakse proovivõtja ja
saasteallika valdaja või tema esindaja allkirjaga. Kui saasteobjekti valdaja või tema esindaja
14
keeldub alla kirjutamast, tehakse proovivõtuprotokolli sellekohane märkus ning võetakse
vähemalt ühe juuresviibiva tunnistaja allkiri.
(4) Proovi vastuvõtva katselabori töötaja teeb proovi saamisel pitseri terviklikkuse
kontrollimise kohta kande proovivõtuprotokolli.
§ 29. Reo- ja heitvee proovivõtumeetodi vastavus standardile
(1) Eeldatakse, et reo- ja heitvee proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on
järgitud standardi EVS-ISO 5667-10 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud
standardi nõudeid.
(2) Kui reo- ja heitvee proovivõtumeetodil ei ole nimetatud standardeid järgitud või on tehtud
seda osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada reo- ja heitvee proovivõtumeetodi
jälgitavus ja tõendatus.
8. peatükk
PROOVIVÕTUTOIMINGUD REOVEESETTEPROOVIDE VÕTMISEL
§ 30. Proovivõtt reoveesettest
(1) Reoveesettest tuleb proove võtta nii, et analüüsitulemused iseloomustaksid kogu uuritavat
reoveesette kogust. Kui reoveesete on kihistunud, võetakse ühesuurused punktproovid eri
kohtadest ja kihtidest risti kihistumisega ning segatakse need kokku ehk keskmistatakse.
(2) Reoveesettest proovide võtmisel kasutatavad abivahendid peavad olema valmistatud
analüüsitavate ainete suhtes inertsetest materjalidest.
(3) Keskmistatud reoveesetteproovid peavad koosnema vähemalt 5 punktproovist.
Settekomposti keskmistatud proov peab koosnema vähemalt 10 punktproovist.
(4) Ühesuurused punktproovid tuleb võtta analüüsitava reoveesettekoguse erinevatest kohtadest
ja reoveesette kihtidest:
1) vedelast reoveesettest vähemalt 1 liiter;
2) tahkest reoveesettest vähemalt 0,5 kg.
(5) Reoveesettest võetava proovi kogus tuleb enne proovi võtmist kooskõlastada proovi koostist
analüüsiva katselaboriga.
(6) Ajavahemik, mille jooksul võetakse punktproove ühe keskmistatud proovi saamiseks, ei
tohi ületada 24 tundi.
(7) Vedelast reoveesettest keskmistatud proovi saamiseks tuleb punktproovid segada inertsest
materjalist proovivõtuanumas ja loksutades homogeniseerida.
(8) Tahke, välja arvatud geelilaadse konsistentsiga, reoveesette punktproovid tuleb
keskmistatud proovi saamiseks asetada koonusekujulisse kuhja ja segada proovimaterjali
15
vähemalt kolm korda, jälgides, et kuhja alaosas olnud materjal satuks kuhja tippu ja variseks
mööda kuhja külgi alla või kasutada spetsiaalset sõelkasti.
(9) Geelilaadse konsistentsiga reoveesette punktproovid tuleb keskmistatud proovi saamiseks
segada sobiva inertsest materjalist abivahendiga.
(10) Kui segatud punktproovidest on vaja saada kaks või enam keskmistatud proovi või
lisaproove, segatakse proovimaterjal enne iga keskmistatud proovi saamist uuesti.
§ 31. Reoveesette proovivõtuprotokolli koostamine
Reoveesetteproovi võtmisel koostatav proovivõtuprotokoll peab lisaks § 8 lõikes 3 nõutud
informatsioonile sisaldama järgmisi andmeid:
1) kokku segatud punktproovide arv ja skeem nende võtmiskohtade kohta;
2) reoveesette töötlus (töödeldud või töötlemata reoveesete, töötlusviis);
3) proovi kirjeldus (tahke, geelilaadne või vedel reoveesete, värvus, lõhn jms);
4) sette stabiliseerimise kestus.
§ 32. Reoveesetteproovide säilitamine
(1) Kuivaine- või niiskusesisalduse määramiseks võetud reoveesetteproove tuleb säilitada
õhukindlates proovivõtuanumates.
(2) Eeldatakse, et reoveesetteproovide säilitamise toimingute jälgitavus ja tõendatus on tagatud,
kui on järgitud standardi EVS-EN ISO 5667-15 või muu samaväärse rahvusvaheliselt
tunnustatud standardi nõudeid.
(3) Kui reoveesetteproovide säilitamise toimingute juures ei ole nimetatud standardeid järgitud
või on tehtud seda osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada reoveesetteproovide
säilitamise toimingute jälgitavus ja tõendatus.
§ 33. Reoveesette proovivõtumeetodi vastavus standardile
(1) Eeldatakse, et reoveesette proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus on tagatud, kui on
järgitud standardi EVS-EN ISO 5667-13 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud
standardi nõudeid.
(2) Kui reoveesette proovivõtumeetodi juures ei ole nimetatud standardeid järgitud või on
tehtud seda osaliselt, tuleb proovivõtu dokumentatsiooniga tagada reoveesette
proovivõtumeetodi jälgitavus ja tõendatus.
9. peatükk
VOOLUHULGA MÕÕTMINE
§ 34. Vooluhulga mõõtmisseadmete valik
(1) Vooluhulga mõõtmisel kasutatakse võimaluse korral standardseid mõõtmisseadmeid, nagu
rotameeter, ultraheli- ja magnetinduktiivne kulumõõtur, mõõterenn või -ülevool.
16
(2) Rotameetreid kasutatakse vähese heljuvaine (edaspidi heljum) sisaldusega vedeliku
voolukiiruse mõõtmisel.
(3) Magnetinduktiivseid kulumõõtureid kasutatakse igasuguste vedelike vooluhulga
mõõtmisel, ultrahelianduriga mõõtureid puhta ja vähese saasteaine sisaldusega vedeliku
vooluhulga mõõtmisel.
(4) Mõõtrenni või -ülevoolu kasutatakse pinna- või heitvee vooluhulga mõõtmisel. Mõõtrennid
ja -ülevoolud tuleb paigutada horisontaalselt, seejuures ei tohi esineda möödavoolu.
(5) Reovee vooluhulga mõõtmisel tuleb eelistada heljumi suhtes vähemtundlikke seadmeid.
§ 35. Vooluhulga mõõtmisviisi valik
(1) Kui standardseid mõõtmisseadmeid pole võimalik kasutada või sellega kaasnevad kulutused
on põhjendamatult suured, võib kasutada järgmisi mittestandardseid mõõtmisviise:
1) mahumeetod;
2) ujuki ja märkainete kasutamine;
3) voolusängi ja veepinna langu kasutamine;
4) pumba- või võrgukarakteristikute kasutamine;
5) kaudsed meetodid.
(2) Mahumeetodi kasutamisel mõõdetakse tareeritud ruumalaga mahuti vedelikuga täitumise
aega. Vooluhulk arvutatakse proovivõtuanuma mahu ja täitumiseks kulunud aja jagatisena.
(3) Ujukite ja märkainete kasutamisel mõõdetakse aega, mis ujukil või märkainel kulub teatud
kindla pikkusega lõigu läbimiseks ning arvutatakse keskmine voolukiirus. Vooluhulk
arvutatakse voolukiiruse ja voolu ristlõike korrutisena.
(4) Veekogu või veejuhtme ühtlase langu, kuju ja karedusega voolusängi ning ühtlase ja
laminaarse voolamise korral võib mõõtmisviisi ebatäpsuse tõttu erandjuhul kasutada
voolusängi ja veepinna langu näitajaid. Vooluhulga määramiseks mõõdetakse voolusängi
näitajad ja sügavused ning vooluhulk arvutatakse hüdraulika võrrandite abil.
(5) Pumba- ja võrgukarakteristikuid (nt tõstekõrguse ja energiatarbe sõltuvus pumbatava
vedeliku vooluhulgast, surve võrgus, rõhkude vahe jms) võib kasutada vooluhulga mõõtmisel
rasketes keskkonnatingimustes või tehniliselt keerukatel objektidel. Arvestada tuleb
karakteristikute muutumist erinevates tingimustes (nt vedeliku tihedus, temperatuur,
viskoossus, mootori toitepinge, sagedus, torustiku kulumine, korrodeerumine, sette tekkimine
jms).
(6) Kaudselt saab vooluhulka ja veetarvet hinnata erinäitajate kaudu (nt vee erikulu
toodanguühikule, teenindatavale objektile, seadme tööajale, seadmete regenereerimiseks jms).
Mõõtmisviis sõltub paljudest teguritest (nt seadmete ja tehnoloogia vanus ja tase, tootmis- ja
teeninduskultuur, hindaja kogemus jms) ning seda võib kasutada enne teiste mõõtmisviiside
rakendamist või paralleelselt nendega, et saada vajalik võrdlusmaterjal.
17
§ 36. Vooluhulga määramine
(1) Vooluhulk on teatud ajaühikus voolu ristlõiget läbiv vedeliku maht (mõõtühik l/s, m3/s),
mis arvutatakse valemiga
Q = VA,
kus Q on vooluhulk, V voolukiirus (m/s) ja A voolu ristlõike pindala (m2).
(2) Mõõtrenni või -ülevoolu läbiva vedeliku vooluhulk arvutatakse veesamba kõrguse kaudu
ülevoolu kohal või vee sügavuse kaudu mõõtrennis. Mõõtmisel registreeritakse veetase, mille
järgi määratakse vooluhulk seadme karakteristikult.
(3) Vooluhulga mõõtmisel on soovitatav kasutada statsionaarseid mõõteseadmeid ning teha
mõõtmisi pidevrežiimis. Stabiilsete keskkonnatingimuste korral võib kasutada ka
üksikmõõtmiste tulemusi, seejuures peab mõõtmiste sagedus tagama piisava määramistäpsuse
ja tulemuste esinduslikkuse.
§ 37. Proovivõtuprotokolli koostamine vooluhulga mõõtmisel
(1) Kui pinna-, heit- või reoveeproovide võtmisel mõõdetakse vooluhulka, märgib proovivõtja
proovivõtuprotokolli ka vooluhulga mõõtmisandmed.
(2) Vooluhulga mõõtmisandmed on:
1) mõõtmiskoha koordinaadid ja kirjeldus (kui see erineb proovivõtukohast);
2) mõõtmise kuupäev ja kellaaeg;
3) kasutatud mõõtmisseade või mõõtmisviis;
4) voolu ristlõike andmed (mõõtmiskoha laius või toru diameeter, veesügavus ja selle
muutused, toru täituvus setetega jms);
5) mõõtmisvertikaalide asukohad ja mõõtmissügavused;
6) mõõdetud näitajate (nt voolukiirus, seadme karakteristikud jne) mõõtmistulemused.
(3) Hilisemate vaidluste vältimiseks tuleb võimaldada kõigil proovivõtule kaasatud isikutel
tutvuda vooluhulga mõõtmismeetodi ja mõõtmiste tulemustega, vajaduse korral jagada neile
mõõtmise kohta selgitusi ning lisada proovivõtuprotokollile nende kirjalikud märkused.
10. PEATÜKK
JÕUSTUMINE
§ 38. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. oktoobril.
Rene Kokk
Keskkonnaminister Meelis Münt
Kantsler
18
Keskkonnaministri määruse
„Proovivõtumeetodid“ eelnõu
Lisa
PROOVIVÕTUPROTOKOLL NR____________
Proovi tüüp:
_________________________________________________________________
(põhjavesi, pinnavesi, merevesi, heitvesi, reovesi, reoveesete vm)
Proovi liik:
_________________________________________________________________
(punktproov, keskmistatud proov vm)
Proovivõtu kuupäev ja kellaaeg:
________________________________________________
Proovivõtu eesmärk:
______________________________________________________
(veeuuring omaseire eesmärgil, veeuuring kontrollseire eesmärgil, muu uuring, täpsustada)
Proovi pitseerimine: JAH, tõkendi nr ______________ EI
Proovi konserveerimine: JAH, konservant__________ EI
Proovi säilitamise tingimused:
____________________________________________________
Proovivõtumeetod ja kirjeldus:
___________________________________________________
Ilmastikutingimused:
____________________________________________________________
Proovivõtukoht:
Proovivõtukoha nimetus (kirjeldus) ja
koordinaadid
Proovivõtukoha kood
Aadress
Objekti valdaja (asutus/ettevõte)
19
Kohapeal mõõdetud näitajate Laboris määratavad näitajad:
tulemused:
Näitaja Mõõtmistulemus Ühik Näitaja Proovivõtuanuma
nr
Kasutatud mõõtevahendi
ID:________________________________________________________
Lisaandmed sõltuvalt proovi tüübist ja liigist (nt proovivõtu, vee või puuraugu sügavus,
proovi eeltöötlus, tegevuste kirjeldus, skeem vmt)
Proovivõtjad ja juuresolijad:
Nimi Asutus/Ettevõte Amet Atesteerimis- Allkiri
tunnistuse nr
Proovivõtja(d)
Juuresolija(d)
Proovi andis üle: Proovi võttis vastu:
Nimi: Asutus ja töötaja nimi:
__________________________________ ____________________________________
Kuupäev ja kellaaeg: Kuupäev ja kellaaeg:
___________________________________ ____________________________________
Allkiri: Allkiri:
___________________________________ ____________________________________
20
Keskkonnaministri määruse „Proovivõtumeetodid“ eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Määrus kehtestatakse veeseaduse § 236 lõike 7 alusel. Määruse eelnõu koostamise aluseks on
uus volitusnorm, mis on sätestatud 30.01.2019 vastu võetud veeseaduses (RT I, 22.02.2019, 1).
Eelnõu koostamisel on lähtutud 2019. aasta 1. oktoobril jõustuva veeseaduse 10. peatükist, mis
reguleerib proovide võtmist ja analüüsimist. Määruse eelnõu tekst kordab sisuliselt
keskkonnaministri 06.05.2002 määrust nr 30 „Proovivõtumeetodid“ (edaspidi määrus nr 30)
teksti, milles on tehtud eelkõige keelelisi ja normitehnilisi muudatusi.
Määruse nr 30 seletuskirja redaktsioonid on kättesaadavad Keskkonnaministeeriumist (toimiku
nr 1-1/17/15, 03.05.2017 ja 1-1/13/21, 21.05.2013) ning eelnõude infosüsteemist aadressil:
http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d974d231-29fa-4f51-b08f-
07dd0640de5d?activity=1#oEizDnCV (toimiku nr 17-0321-01, 09.03.2017) ning
http://eelnoud.valitsus.ee/main#s8UPmbgr (toimiku nr 13-0326/01, 04.03.2013).
Määruse eelnõu on ette valmistanud Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik
Raili Kärmas (tel 626 2858,
[email protected]). Eelnõu keeletoimetaja oli
Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953,
[email protected]). Määruse eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaministeeriumi
õigusosakonna nõunik Elina Lehestik (tel 626 2904,
[email protected]).
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõukohane määrus koosneb 38 paragrahvist. Seoses uue veeseaduse vastuvõtmise ja
jõustumisega on vaja kehtestada uuesti veeseaduse alamaktid. Eelnõukohast määrust on
võrreldes määrusega nr 30 muudetud eelkõige keeleliselt ja normitehniliselt. Sisulisi muudatusi
selgitatakse allpool paragrahvide kaupa.
Paragrahvi 2 lõike 1 punkti 3 on täiendatud sõnadega „ja proovivõtuanuma“, kuna proovi
võtmiseks vajab ettevalmistamist ka proovivõtuanum. Näiteks tuleb veenduda, et kasutatakse
õigest materjalist proovivõtuanumat ning et proovivõtuanum oleks puhas.
Paragrahvi 2 lõike 1 punkti 11 on täiendatud sõnadega „ainesisalduse säilitamine ja“, kuna
proovi toimetamisel katselaborisse tuleb samal ajal tagada proovis sisalduvate ainete
säilitamine sellises vormis ja koguses, mis oli proovivõtmise hetkel. Seetõttu on üheks oluliseks
proovivõtu toiminguks ka proovi ainesisalduse säilitamine, et tagada esinduslik proovitulemus.
Paragrahvi 3 lõike 1 punktist 6 on välja jäetud sõnad „võimaluse korral“, kuna batomeeter
tuleb igal juhul sulgeda sellel sügavusel, kust proov võetakse, et tagada esinduslik proov
konkreetselt proovivõtmise sügavuselt.
Paragrahvist 10 on välja jäetud säte, mis reguleeris proovivõtmise sagedust jätkuva reostuse
korral. Jätkuva reostuse korral peab reostuse uurimisrühm kindlaks määrama proovivõtmise
sageduse. Kuna proovivõtja ülesanne on proovivõtmine, mitte seiresageduse määramine, ei
sätestata eelnõus enam sellist nõuet.
1
Paragrahvi 12 lõikes 4 asendatakse sõna „mõõdetakse“ sõnaga „määratakse“, kuna soolsust ei
mõõdeta merevees, vaid määratakse elektrijuhtivuse ja temperatuuri alusel ning tihedus
arvutatakse temperatuuri, soolsuse ja rõhu alusel.
Paragrahvi 17 lõikest 3 on välja jäetud teine lause, mille kohaselt tuli batomeeter viia kinniselt
sobivale sügavusele ning avada alles sobival sügavusel. Kuna praktikas on kasutusel erinevaid
batomeetreid, mis võimaldavad sobivast sügavusest esinduslikku proovi võtta ka avatud
batomeetriga (batomeetri mõlemad otsad on kuni sobiva sügavuse saavutamiseni avatud), ei
ole see nõue enam asjakohane.
Paragrahvi 21 lõikes 8 on asendatud lõik „/…/ kusjuures vähemalt üks puurauk peab avama
erinevaid põhjaveekihte.“ järgmise tekstiosaga: „/…/kusjuures vähemalt üks vaatluskaev peab
avama uuritavast veekihist erinevat veekihti.“ Kehtiva määruse sõnastus on eksitav, sest ühe
puurkaevu või -auguga ei ole lubatud avada mitut veekihti. Puurkaevude ja -aukude (sh ka
vaatluskaevude) rajamisel on nõue, et nende konstruktsioon peab tagama erinevate veekihtide
isoleerimise.
Paragrahvi 22 lõikes 1 täpsustatakse batomeetri või analoogse proovivõtuseadme kasutamist.
Sarnaselt §-s 17 tehtud muudatustega ei täpsustata enam ka selles sättes, kas batomeeter tuleb
viia sobivale sügavusele kinniselt või lahtiselt, kuna see sõltub kasutatavast
proovivõtuseadmest, kuid oluline on batomeeter sulgeda sobival proovivõtusügavusel.
Paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 2, mille kohaselt reoveesette proovide võtmisel
kasutatavad abivahendid peavad olema valmistatud analüüsitavate ainete suhtes inertsetest
materjalidest. Näiteks kui sette segamiseks kasutatakse metallist vahendeid, on oluline, et
settest ei analüüsitaks hiljem raskmetalle.
Paragrahvi 34 lõige 1 on ümber sõnastatud selliselt, et standardsete mõõtmisseadmete loetelu
on esitatud näidisloeteluna, kuna kõiki standardseid mõõteseadmeid ei ole võimalik välja tuua
nende suure hulga ja uute muutuvate tehnoloogiate tõttu.
Paragrahvi 36 pealkirjas asendatakse sõna „mõõtmine“ sõnaga „määramine“, kuna vooluhulk
arvutatakse veevoolu kiiruse ja veevoolu ristlõike pindala korrutisena.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu sisu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. Kuna eelnõu tekst põhineb määrusel nr 30,
ei kaasne eelnõukohase määrusega uusi kokkupuutekohti Euroopa Liidu õigusega.
4. Määruse mõju
Proovivõtumeetodeid ei ole eelnõus muudetud, mistõttu meetodite mõju on sama, mis määruse
nr 30 korral. Ühtsed proovivõtumeetodid tagavad usaldusväärsed andmed keskkonnaseisundist
ning võimaldavad kavandada sobivaid keskkonnakaitsemeetmeid seisundi säilitamiseks või
parandamiseks.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevus, rakendamiseks vajalikud kulud ja
rakendamise eeldatavad tulud.
Määruse rakendamine ei too kaasa uusi tegevusi, täiendavaid kulusid ega tulusid.
2
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. oktoobril, samal ajal uue veeseadusega.
7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Määruse eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile. Määruse eelnõu saadetakse
arvamuse avaldamiseks ka Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Standardikeskusele ja
Eesti Keskkonnaühenduste Kojale eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
3
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/19-0764 - Proovivõtumeetodid
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium;
Sotsiaalministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 12.08.2019 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bfa089b0-1892-49af-81d9-
b7ebb02c4c9e
Link kooskõlastamise etapile:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bfa089b0-1892-49af-81d9-
b7ebb02c4c9e?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main