dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 18. juuli 2019
Viit
1.2-2/63-17
Registreeritud
18. juuli 2019
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Patsientide Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-2 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-2/2019
Vastutaja
Heli Paluste (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎Arvamus patsiendikindlustuse SE_07.2019.asice34 KB

Sisu (failidest)

Hr Tanel Kiik sotsiaalminister Sotsiaalministeerium [email protected] 18. juuli 2019. a Arvamus patsiendikindlustuse seaduse eelnõule Austatud minister Kiik Täname Eesti Patsientide Liidu nimel, et saatsite patsiendikindlustuse seaduse eelnõu meile arvamuse avaldamiseks ja tunnustame ministeeriumit patsiendi kaitse tugevdamise nimel tehtud töö eest. Samas leiame, et nimetatud eesmärgi täitmiseks vajaksid eelnõus ja seletuskirjas põhjalikumat käsitlemist järgnevad põhimõttelised küsimused: 1) Patsiendikindlustuse süsteemi rakendumisel tuleb vältida patsiendi õiguskaitsevõimaluste sisulist vähenemist ning süsteemi rakendusriskide kandmist patsientide õlule nii süsteemi rakendumise algusajal kui pikemas perspektiivis Tunnustamist väärib eelnõu põhieesmärk - tervishoiuteenuse osutamise tõttu kahju kannatanud patsiendile võimalikult valutu, kiire ja efektiivne kahju hüvitamine ja seesuguse kahju tekkimist ennetavate meetmete kasutusele võtmine. Seda enam tuleb äärmiselt hoolikalt pöörata tähelepanu, et eelnõu sätted ei hakkaks nimetatud eesmärgile vastu töötama ega nende mõju vähendama. Igale patsiendi tänaseid õiguskaitsevõimalusi kahandavale muudatusele peab eelnõus vastama seda koheselt ja kohaselt kompenseeriv alternatiivne lahendus. Vastasel juhul tekib oht, et seaduse kui terviku eesmärk jääb täitmata või hakkab seadus oma eesmärgile vastu töötama. Meie hinnangul väärivad eelnõu ning seletuskiri eelnimetatud eesmärgist lähtuvalt veelkord süsteemset ülevaatamist, vajadusel ka täiendamist-täpsustamist. Toome alljärgnevalt mõned näited, mille puhul võib tekkida küsimus, kas patsiendi kaitse on tulevikus piisavalt tagatud. 1.1) Eelnõu § 7 lg 2 numerus clausus põhimõttel sätestatud patsiendikindlustusest hüvitatava kahju põhjustanud sündmuste ja asjaolude kinnine loetelu võib ebamõistlikult piirata patsiendi õigusi ja uue seaduse rakendusala. Eelistaksime siin kas loetelu avatuks jätmist või selle sätestamist oluliselt abstraktsemal tasandil. Võimaliku probleemse näitena võiks esitada küsimuse, kas VÕS § 758 lg 1 teise lause alusel patsiendi hooldamisel tervishoiuteenuse raames tekkinud kahju mahuks eelnõus nimetatud kindlustusjuhtumi asjaolude hulka või mitte? 1.2) Analoogiliselt eelmises punktis märgituga tuleks seletuskirjas põhjalikult ükshaaval avada kõik eelnõu §-s 19 loetletud kahju välistuse alused. - Näiteks jääb mõistetamatuks, miks peetakse mõistlikuks välistada kahjuhüvitis asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral (§ 19 p 5) ka juhul, kui kahjustatud „asi“ on patsiendi tervist toetav abivahend ja/või patsiendile eluliselt vajalik meditsiiniseade, mille rahaline väärtus ehk tekkinud kahju reaalne suurus võib olla märkimisväärne – näiteks südamestimulaator vms. - Küsitavaks jääb kahju hüvitamise välistamine tootjavastutuse nõude olemasolul (§ 19 p 6), samuti seletuskirja selgitus haiglaapteekide, ka haigla verekeskuste, tegevuse välistamise kohta eelnõu kohaldamisalast, kui õiguslikult on haiglaapteek ja haiglas tegutsev verekeskus haigla struktuuriüksustena haigla kui tervishoiuteenuse osutaja osad ning nende tegevus seega haigla enda tegevuseks. - Samuti tundub ebaõiglane jätta kindlustuskaitse alt välja tervishoiuteenuse osutaja poolt valesti välja kirjutatud ravimi kasutamisest tekkinud kahju olukorras (juhul, kui patsient ise kodus vale ravimit võtab), kus sedasama kahju saaks teenuse osutajalt nõuda patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise nõude kaudu, sh võiks kehtiva õiguse kohaselt nõude esitada ka otse tervishoiutöötaja vastu. 1.3) Mõistmatuks jääb eelnõus nõuete aegumistähtaegade lühendamise vajalikkus (§ 10 lg 2 ja § 39 p 4 VÕS § 771 muutmise kohta) – meede, mis tänase õigusega võrreldes otseselt kitsendab patsiendi õiguskaitsevõimalusi. 1.4) Eelnõu § 20 lg 1 ja lg 5 koosmõjus näevad patsiendikindlustusfondis ette kaheastmelise menetluse, milles patsient peab kõigepealt teavitama fondi kindlustusjuhtumist ning alles pärast kindlustusjuhtumi toimumise kohta fondilt kinnituse saamist saab patsient taotleda kahju hüvitamist. Seejuures eelnõu seletuskiri § 27 lg 2 kohta selgitab, et uus Terviseameti juurde loodav lepituskomisjon ei hakka (alati?) lahendama patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusi selle üle, kas tekkinud tervisekahju kvalifitseerus kindlustusjuhtumiks või mitte. Eeltoodud sätete ja selgituste koosmõjus võib kahju kannatanud patsient sattuda olukorda, kus ta on sunnitud kahju tekkimise korral: - esmalt läbima kindlustusfondis kahjujuhtumi tuvastamise menetluse; - vaidluse tekkimise korral kindlustusjuhtumi tekkimise üle vaidlema fondiga kohtumenenetluse korras (vt seletuskirja § 27 lg 2 selgitused); - sõltuvalt kohtumenetluse tulemustest pöörduma uuesti fondi poole kahju hüvitamise taotlusega või kohtu poole tervishoiuteenuse osutaja vastu kahju hüvitamiseks; - fondilt kahju hüvitamise kohta mitterahuldava või ebapiisavas ulatuses hüvitamisotsuse saamise korral läbima lepituskomisjonis fondiga kohustusliku kohtueelse lepitusmenetluse (§ 29 lg 5); - komisjonis leppimise mittesaavutamise korral pöörduma fondi (ja komisjoni?) vastu kindlustushüvitise saamiseks kohtusse; - ning lõpuks tervishoiuteenuse osutajalt välja nõudma fondi kaudu saadud kindlustussummat ületava kahju eraldi nõudega, sh vajadusel kohtumenetluses. Seda kõike peaks patsient suutma teha olukorras, kus: - tema tervislik seisund ja seetõttu ka tegutsemisvõime võib tervishoiuteenuse osutamise käigus aset leidnud asjaolude tõttu olla oluliselt pärsitud; - tänaseid nõude aegumistähtaegu tervishoiuteenuse osutaja vastu teatud osas lühendatakse; - on välistatud nõudeõigus otse kahju põhjustanud tervishoiutöötaja vastu; - patsient loetakse lepituskomisjoni kohustuslikus menetluses mitteosalemise korral nõustunuks teise poole ehk kindlustusfondi väidete ja hinnangutega vaidlusaluste asjaolude kohta (§ 29 lg 5). Loodetavasti oleme eeltoodud menetlusi ja nende korraldust siiski mõistnud ekslikult. Selguse huvides tuleks aga eelnõu ja seletuskirja vastavad osad täiendavalt üle vaadata ning vähemalt seletuskirja täiendada skemaatilise, tabel- vms ülevaatlikul kujul esitatud kokkuvõttega sellest, kelle vastu, mis tähtaegade jooksul, mis sisuga nõudeid patsient edaspidi esitama peaks, missugusel juhul on patsiendil vajalik pöörduda kahju hüvitamise nõuetega samaaegselt mitme erineva isiku vastu (näiteks olukorras, kus kindlustusega on kaetud vaid osa tekkinud kahjust) ning kuidas erinevat tüüpi nõuete esitamine ja asjakohaste menetluste läbimine erinevates organites mõjutab kahjunõuete aegumistähtaegu . Patsiendi kui kahju kannatanu ja asjakohases suhtes nõrgema osapoole seisundit arvestades peame käesoleva märkuse lahendamist väga oluliseks. Lisaks teeme ettepaneku ühitada patsiendi jaoks kindlustusjuhtumist teavitamine ja hüvitisetaotluse esitamine nii, nagu toimib täna liikluskahjust teavitamine. 1.5) Eelnõu § 21 koosmõjus §-s 39 sätestatud VÕS muudatustega ning eelnõu jõustumisnormiga § 40 lg-s 2 võivad patsiendi kaitse seisukohalt samuti luua olukorra, kus tema õiguskaitse väheneb. Tervishoiuteenust osutanud tervishoiutöötaja vastu enam nõudeid esitada ei saa, sest tervishoiutöötaja isiklik vastutus VÕS alusel lõpeb, samas kompenseerivat kindlustuskaitset patsiendile seaduse rakendumise esimese 3 aasta jooksul teatud juhtudel veel ei teki. Leiame, et patsient kahju kannatanuna ei tohiks kanda uue süsteemi jõustumise üleminekuriske. 1.6) Analoogiliselt eelmises punktis kirjeldatule oleks patsiendi suhtes ebaõiglane eelnõu § 23 reeglistik, mis sisuliselt kannaks kindlustusandja makseraskuste jms probleemide riski üle patsiendile. 1.7) Patsiendi õiguskaitsevõimalusi halvendaks tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töö lõpetamine (EN § 38 p 11 ja 14: TTKS § 50 2 ja uus § 66 9 ) koosmõjus asjaoluga, kus loodava patsiendikindlustuse instituudi ulatus on tänasest piiratum: kindlustus hüvitaks tekkinud kahju üksnes teatud piirini, mida ületavas osas on patsient sunnitud nõude esitama otse tervishoiuteenuse osutaja vastu; eelnõu näeb kindlustuse rakendumiseks ette täiendavad piirid kindlustusjuhtumi mõiste, kahju tekkimise ja kahju hüvitamist välistavate asjaolude näol. Terviseameti juurde loodav lepituskomisjon omakorda lahendab üksnes patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusküsimusi (§ 27 lg 1 kohaselt lahendab komisjon patsiendikindlustusvaidlusi), mitte patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelisi sisulisi vaidlusi. Tänane ekspertkomisjon annab see-eest hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta tervikuna ning vastav hinnang on õigusvaidluses kasutatav tõendina. Ekspertkomisjoni kaotamine tähendab sisuliselt patsiendi tänase tõendamisvõimekuse piiramist, mille jaoks eelnõu ei näe ette ühtegi otsest kompenseerivat meedet. 1.8) Ebaselge mõjuga on eelnõu § 38 p-ga 4 TTKS-is sätestatav § 3 2 , mis sätestab seaduses potentsiaalselt väga ulatusliku ja olulise mõjuga uue mõiste „tervishoiuteenuse kvaliteet“, kuid jätab isegi seletuskirja tasandil avamata selle mõiste tegeliku sisu ning kohaldamisala ja -eesmärgi. Arvestades muuhulgas asjaoluga, et patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelisi suhteid TTKS avaliku õiguse valdkonna seadusena valdavas osas vahetult ei reguleeri, tekib küsimus, kas patsiendikindlustuse kaasuse korral ning patsiendi-tervishoiuteenuse osutaja vahel otseselt peetavas vaidluses kohaldatakse edaspidi TTKS § 3 2 tervishoiuteenuse kvaliteedi mõistet või VÕS § 762? Probleeme ja arusaamatusi võib tekkida ka asjaolust, et TTKS-i ja VÕS-i kvaliteedikriteeriumite erinevus võib praktikas viia edaspidi olukorrani, kus samade tehiolude pinnalt peetavad erinevad vaidlused lähtuvad kvaliteedi hindamisel erinevatest kriteeriumitest ja jõuavad seetõttu erisuguste tulemusteni. 1.9) Patsiendi kaitse ning selguse huvides väärib meie hinnangul täiendavalt selgitamist ja põhjendamist ka eelnõu § 27 lg 1 ja 3 ning § 29 lg 5 ja 6 tehtud valikute mõistlikkus ja vajalikkus. Kuna patsiendikindlustuse lepituskomisjon lahendab patsiendi ja kindlustusfondi vahelisi vaidlusi, mitte otseselt patsiendi ja kahju põhjustanud tervishoiuteenuse osutaja vahelist vaidlust, ning kuna komisjon teeb seda kohustusliku lepitusmenetluse korras, siis palume eelnõus selgitada, miks on kindlustusjuhtumi või kahju suuruse üle peetava õigusvaidluse puhul just kohustuslik lepitusmenetlus vaidluse lahendamiseks kohaseim vorm? Arvestada tuleks, et teiste riikide praktikast nähtuvalt loetakse kuni 2/3 juhtudest kindlustuse alla mittekäivateks. Samuti vajab täiendavat põhjendamist kohustusliku kohtueelse menetluse sätestamise, teisisõnu kohtukaebeõiguse piiramise, põhiseaduslik õigustus. Pelgalt asjaolu, et lepitusmenetluse seadus tunneb seesuguse kohtustusliku menetluse võimalikkust, ei saa ühelgi konkreetsel juhul olla menetluse põhiseaduspärasuse põhjenduseks. Seda eriti olukorras, kus seletuskirjas § 27 lg 2 kohta antud selgituse kohaselt on komisjoni pädevus patsiendi ja fondi vaheliste vaidluste lahendamisel piiratud ning „komisjon ei lahenda muid küsimusi, mis tekivad fondi kahjumenetluse käigus, näiteks kui on raske hinnata, kas tervisekahju kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks“ . Palume ka selgitada, kas on kaalutud komisjonile täiendava pädevuse andmist patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vaheliste vaidluste lepitamiseks vabatahtlikkus menetluskorras. 1.10) Eelnõu § 20 lg 3, § 26 lg 3 ja § 29 lg 4 sätestavad patsendikindlustusfondi, fondi nõukoja ja patsiendivaidluste lepituskomisjoni õiguse saada ja nõuda andmeid kindlustusjuhtumite kohta. Patsiendi ja tema lähedaste isikuandmete kaitse tagamiseks peame oluliseks, et eelnõu piiritleks täpsemalt, missugustelt „teistelt isikutelt“ (§ 20 lg 3) võib fond andmed saada, missugust infot „kindlustusjuhtumite kohta“ võib fondilt saada fondi nõukoda (§ 26 lg 3), samuti kes on need „isikud, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta“ ja kes on kohustatud sellist teavet jagama lepituskomisjoniga (§ 29 lg 4)? Selgitamist vajab, kuidas on tagatud eelnimetatud andmete, sh eriliigiliste isikuandmete kaitse. Kaaluma peaks ka eelnimetatud teabe andmisega seotud kulude hüvitamist teabe andjale. 1.11) Patsientide kaitse ja eelnõu eesmärkide saavutamise tagamiseks võiks kaaluda eelnõu jõustamist mitme-etapiliselt viisil, et patsiendikindlustuse loomiseks ja rakendamiseks vajalikud ettevalmistused ning tervishoiusüsteemi kvaliteedi edendamiseks kavandatud üldised tegevused tuleks ellu viia esmaselt , näiteks patsiendiohutuse andmekogu ettevalmistavad tööd, tervishoiuteenuse osutajate juures kvaliteedisüsteemi uuendamise ja parendamise tegevused. Kindlustuse rakendumine patsientide suhtes, võimalikud tervishoiutöötajate vastutuse piirangud jms vahetult patsientide tänast õiguskaitseseisundit nii positiivselt kui negatiivselt mõjutavad meetmed jõustuksid täies ulatuses samaaegselt eelnõu rakendumise teises etapis . Näiteks peaks patsiendiohutusjuhtumitest teavitamise kohustus, sh teavitamise võimekused, tekkima samaaegselt tervishoiutöötaja isikliku vastutuse piiramisega. Selline lahendus leevendaks oluliselt negatiivseid mõjusid uue seaduse esimestel rakendusaastatel, kus patsiendi võimalus kahjunõuete esitamiseks kitseneb, aga samas ei ole veel täielikult rakendunud seda kompenseerivad meetmed kindlustuskaitse, ravivigadest raporteerimise jm näol. 2) Patsiendikindlustusfondist ja fondi nõukojast Eelnõu § 9 ja § 24–26 vajaks täpsustamist uue patsiendikindlustuse süsteemi organisatoorse korralduse selguse huvides ning patsiendikindlustusfondi toimimise kestlikkuse tagamiseks. Näiteks: 2.1) Eelnõu § 9 lg 1–2 ning § 24–25 pinnalt jääb ebaselgeks loodava patsiendikindlustusfondi liikmesus . Ühelt poolt sätestab eelnõu teatud kindlustusandjatele üksnes kohustuse „ osaleda fondi ülesannete täitmises , sealhulgas fondi tegevuse rahastamises“ (§ 9 lg 2), kuid paneb teiselt poolt fondiga seotud kohustuste täitmise üksnes fondi liikmetele (§ 25 lg 1). Tuleks selgelt sõnastada, kes on ja/või peavad olema fondi kui MTÜ liikmeteks ning kes üksnes osalevad fondi ülesannete täitmises ja kuidas nende kohustused omavahel jagunevad? 2.2) Eelnõu § 9 ja § 24 lg 1, 4 ja 5 koosmõjus jätavad lahtiseks, kas patsiendikindlustusfondi loomine on kohustuslik ja tagatud. Eelnõu § 24 lg 4 kohaselt otsustab fondiga halduslepingu sõlmimise üle minister, kellel on õigus haldusleping ka sõlmimata jätta, pannes fondi sisulised ülesanded ministri enda valiku alusel ükskõik missuguses õiguslikus vormis tegutsevale isikule või jättes need ülesanded riigi kanda. Olukorras, kus eelnõu jätab lahtiseks ka fondi loomiseks kohustatud isikute ringi, võib potentsiaalselt tekkida olukord, kus mitte keegi ei saa ega taha mõistlikult enda kanda võtta fondi loomisega kaasnevaid riske ja kohustusi. Puudub mõistlikult prognoositav kindlus: - kas fondiks asutatud mittetulundusühing oma ülesandeid reaalselt ka täitma saab hakata; - kes ja mis ulatuses ning vormis nende ülesannete täitmisesse peaks panustama; - kuidas on maandatud risk, et riik juba asutatud fondiga sõlmitud halduslepingut üles ei ütle ega sunni fondi kogu tehtud ettevalmistusi, vahendeid jms riigile üle andma. Teisalt võib nimetatud ebakindlus tekitada olukorra, kus vastutuskindlustuse pakkujaid on nii vähe, et sisulise konkurentsi puudumine võimaldab kindlustusseltsidel sundkindlustuse tingimustes tervishoiuteenuse osutajatele peale suruda ebamõistlikult kõrgete kindlustusmaksetega lepinguid. Eelnõu seletuskirjas lk 2 on ära toodud Eesti Kindlustusseltside Liidu hinnang, mille kohaselt on „kohustuslikud kindlustusliigid vähese kasumlikkusega või kahjumlikud “. Väga keerukas on eelnõuga nõustuda, kui see ei taga fondi tasakaalustatud toimimist ja pikaajalist jätkuvust, eriti olukorras, kus samal ajal soovitakse patsiendi õiguskaitsevõimalusi vähendada. 2.3) Täiendavalt vajaksid lahendamist ka küsimused eelnõu §-ga 26 loodava fondi nõukoja õiguslikust seisundist, õigustest ja kohustustest ning sellega kaasnevast vastutusest. Hetkel jätab eelnõu nõukoja seisundi ebamääraseks, kuid tõenäoliselt oleks tegu teatud liiki haldusorganiga. Tundub, et nõukoja ülesandeks saaks muuhulgas patsiendikindlustussüsteemi arendamiseks ettepanekute tegemine ning sisuliselt ka fondi tegevuse üle järelevalve teostamine, sestap peaks nõukoja staatus eelnõust üheselt selguma. Peame oluliseks, et nõukoja moodustamise aluste ja korra üldised piirid oleksid seaduse tasandil täpsemalt sätestatud, sealhulgas nõukoja liikmete valimise kriteeriumid. Kuna patsientide esindatus on nõukojas ette nähtud, siis tuleks neile eelnõust tekkivad õigused ja kohustused vähemalt üldiste põhimõtete tasandil määrata seaduses, mitte jätta seda üksnes ministri kaalutluse küsimuseks. 3) Patsiendikindlustussüsteemi tegelik hind, rakendamine, kindlustussummade ja -hüvitiste kujunemine Eestis on tervishoiusüsteem valdavas osas finantseeritud maksumaksja arvelt sotsiaal- jt maksude kaudu, uus süsteem saab piiratud avalike ressursside tõttu edukalt rakenduda vaid juhul, kui sellest saadav kasu patsiendile ja tervishoiusektorile kaalub selgelt üles tekkivad kulud. Peame oluliseks, et uue patsiendikindlustusüsteemi jõustamiseks vajalikud kulud, sh kõik ettevalmistus-, IT-arendus-, administreerimis- jm kulud ning rakendamiseks vajalikud tegevused ja mõistlik ajakava nii avaliku kui erasektori poolelt oleks seletuskirjas ülevaatlikult välja toodud. Meie hinnangul tuleks eelduslikud umbmäärased mõjud kogenud ekspertide abiga rahaliselt ära hinnata. Eelnõu seletuskirjas tuleks selgelt välja tuua kõik vajaminevad ressurssid uue süsteemi rakendamiseks ning asjakohaste valikute tegemise lähtekaalutlused, mh: - kindlustusmaksete ja -preemiate kujunemine; - tervishoiuteenuse osutajate aja- ja rahakulu uue süsteemi jõustumisel, ettevõttesiseste kvaliteedisüsteemide loomisel ja rakendamisel (enamik 1440-st süsteemi osalisest on väikeettevõtjad, kuid suurimad tervisekahjud saavad patsientidele osaks suurhaiglates); - lisada patsientide ja avalikkuse teavitamise süsteemi loomisega seotud tegevuskava. Lisaks palume eelnõu seletuskirjas: - täpsustada, kes on „Eesti ekspert“, kelle hinnangul ja milliste kalkulatsioonide alusel valiti kindlustussummaks kuni 100 000 eurot õigustatud isiku kohta (vt seletuskirja § 8 lg 1 selgitused); - valideerida liikluskindlustuse fondi hinnangut, mille kohaselt kahjukäsitluse tarkvara loomiseks planeerib erasektor kulutada 1 miljon eurot, millele lisanduks täiendavalt 100 000 eurot igal aastal, samas kui Terviseameti juures oleva patsiendiohutuse tsentraalse andmekogu IT-arenduskulud on vaid suurusjärgus 160 000 eurot (vt. seletuskiri lk 79-80). - selgitada täpsemalt osaliste lõikes, milliseid ressursse vajab ning millist kasu toob uutel alustel rakendatav tervishoiuteenuste kvaliteedisüsteem. Seletuskirjas tuleks ülevaatlikult, soovitavalt skemaatiliselt, tabelkujul vms vormis kirjeldada andme- ja teabevahetuse korraldust seotuna uute andmekogude ja tervishoiuteenuse osutajate jt puudutatud isikute süsteemide muutmis- ning arendusvajadustega. Loodav patsiendikindlustuse süsteem mitte üksnes ei pea olema õige ja õiglane, vaid peab sellisena ka välja paistma ning seda saab saavutada üksnes põhjaliku mõjuhinnangu, avatuse ja läbipaistvuse teel. Eelnõu selgitustest peab veenvalt nähtuma, et süsteem tervikuna on riigile ja patsientidele maksumaksjana jõukohane ning kokkuvõttes oluliselt soodsam kui sama ressursi suunamine tervishoiuteenuse kvaliteedisüsteemide arendusse ja kontrollimisse vm alternatiivsete võimaluste kasutamisse. 4) Tervishoiutöötaja vastutuse piiramine, ravivigadest raporteerimine 4.1) Eelnõuga kriminaalmenetluse seadustikus, tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ja võlaõigusseaduses ettenähtud tervishoiutöötajate isiklikku vastutust piiravad sätted tähendaks põhimõttelist muudatust nii Eesti tervishoiukorralduses kui oleks ühtlasi oluline muutus õigus- ja karistuspoliitilises mõttes laiemalt. Kuna plaanitavad muudatused hakkaksid lisaks tervishoiule mõjutama ka õigusvaldkonda, siis peame väga oluliseks, et eelnõu saadetaks kooskõlastamiseks juristkonnale laiemalt – lisaks prokuratuurile tuleks eelnõu edastada ka kohtutele ja kohtunike organisatsioonidele, advokatuurile, akadeemilistele õigusteaduslikele organisatsioonidele-ülikoolidele ning juristide liidule. 4.2) Leiame, et küsimused tervishoiutöötaja vastutuse piiramisest väärivad laiemat avalikku arutelu, mille raames tuleks eristada kavandatavaid kriminaal-, haldus-, ja tsiviilõiguslikke vastutuse piiranguid. Näiteks võib püstitada küsimuse, kas on mõistlik ja põhjendatud rakendada töölepingu ülesütlemise piirangut ka seesuguse tervishoiutöötaja suhtes, kelle ettevaatamatu tegevuse tõttu tekib kahjujuhtumeid korduvalt? Analüüsimist vajaks ka küsimus vastava regulatsiooni jaoks kohasest seadusest – kas tööõiguslikke ehk eraõiguse küsimusi on põhjendatud reguleerida samas TTKS sättes riikliku järelevalve ehk haldusõiguslikke piiranguid sätestava regulatsiooniga? Loodame, et meie märkustest on abi eelnõu edasisel menetlemisel. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Tammepuu juhatuse liige Koopia: Justiitsministeerium [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →