Saatja: Marko Paloveer <
[email protected]>
Saadetud: 13.06.2022 09:55
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>
Teema: Risti koguduse päring kiriku vallasvara kohta
Tere!
Edastan Risti koguduse päringu Risti koguduse vallasvara omandiküsimuse
asjus seoses Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2021 otsusega kohtuasjas 2-19-
3070.
Luugupidamisega
Marko Paloveer
EELK Risti koguduse juhatuse aseesimees
tel. +372 515 7311
Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn
[email protected] Päringu esi t aja: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus registrikood 80209151 Harju-Risti küla, Padise vald, Harju maakond, 76002 13 . juuni 2022 TEABENÕUE Vabariigi V alitsuse seaduse § 65 lg 1 alusel on Rahandusministeeriumi valitsemisala s mh riigivara ga seotud tegevus. Esitame päringu küsimuses , kas Eesti Vabariik peab end kogu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus e (edaspidi ka kogudus või EELK Risti kogudus ) enne Nõukogude okupatsiooni olemas olnud vallasvara omanikuks. EELK Risti kogudus pöördus Eesti kohtute poole kohtuasjas 2-19-3070 paludes mh tuvastada, et Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrup i (1370.-1380. a-d, puit, polükroomia, vallasmälestiste reg nr 3861, koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud, edaspidi Skulptuuride grupp ) omandiõigus kuulub kogudusele. Harju Maakohus rahuldas nimetatud hagi nõude 29.06.2020 otsusega ( lisa 1 ) leides, et kogudus on S kulptuuride grupi omanik. Tallinna Ringkonnakohus tühistas oma 18.03.2021 otsusega ( lisa 2 , edaspidi ringkonnakohtu otsus ) maakohtu otsuse ja jättis haginõude rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus – Riigikohus ei võtnud menetlusse koguduse kassatsioonkaebust. Mõlema astme kohtu hinnangul oli kogudus S kulptuuride grupi omanik nõukogude okupatsiooni eelselt. Ringkonnakohtu otsuse (lisa 2 ) p 46 lõikudes 4 ja 5 toodult: kuni 1959. a asus Skulptuuride grupp kirikuhoones; 1959. a tollaegne riik (ENSV) andis korralduse anda ese välja riigiasutuse valdusesse; tolleaegses õiguslikus olukorras kogudus ei omanud juriidilise isiku õigusi; üldteadaolevalt Nõukogude riik natsionaliseeris 1940. ja 1945. a kirikute varad; natsionaliseeriti ka EELK Risti koguduse õiguseelneja vara; EELK Risti koguduse omandiõigus natsionaliseeritud varale ei saanud taastuda teisiti, kui Eesti Vabariigi kehtestatud korras; omandiõiguse järjepidevuse taastamiseks võeti 1991. a selleks vastu ORAS, milles on toodud poliitiline tahe selle kohta, milline õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse; ORAS § 11 järgi ei kuulunud Skulptuuride grupiga sarnane vallasvara omandireformi objektide hulka; seega oli seadusandja tahe, et igasugune õigusvastaselt võõrandatud vallasvara ei kuulu Eesti Vabariigi poolt tagastamisele või kompenseerimisele; kui nõustuda maakohtuga, et sellel on tähtsust, kellele kuulus eseme omandiõigus enne okupatsiooni, siis muutuks ORAS sisuliselt tühjaks õigusaktiks. Pöördume seonduvalt jõustunud r ingkonnakohtu otsuse (lisa 2 ) järeldus ega selles , et õigusvastaselt võõrandatud vallasasjade, mida ORAS ei nimeta, tagastamata jätmine oli Eesti Vabariigi poliitiline tahe ning selline omandiõigus kogudustele ei taastunud, sest nõ ukogude võim võttis kogudustelt kogu nende vallas- ja kinnisvara , st natsionaliseeris selle ning kogudustel ei olnud õigust vara omada. Nimetatud väite esitas menetluses Kultuuriministeerium. Koguduse vastuväited Nõukogude okupatsiooni võimuaktide ebaseaduslikkusest ja vastavast kehtetusest ringkonna kohus ei aktsepteerinud. Eelnevast tulenevalt palume vastata küsimusele : k as Eesti Vabariigi seisukoht on, et Nõukogude võimu poolt EELK Risti koguduselt õigusvastaselt võõrandatud vallasvara on täna Eesti Vabarii gi omandis või EELK Risti koguduse omandis ? Küsimus on ajendatud muuhulgas sellest, et v õrreldes ringkonnakohtu lahendis (lisa 2) tooduga on kohtud antud küsimustes eelnevalt langetanud teistsuguseid otsuseid. AÕSRS § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Senise kohtupraktika kohaselt oli nimetatud sätte mõte okupatsiooniaegse omandireformi ettevõtmine ja sellele piiritletud sisu andmine , mitte ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud vara Eesti Vabariigi omand iks kuulutamine . T artu Ringkonnakohtu halduskolleegium on oma praktikas ( v t Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2008 otsus haldusasjas 3-07-303 ) maininud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjoni ülesandeks ei ole lahendada väljaspool omandireformi tagastatud ja omandireformi objektiks mitteoleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandiõiguse küsimusi. Antud kaasuses on kõne all just koguduse vallasvara ( kiriku sisustus ) . Riigikoh tu tsiviilkolle e giumi 10.04.2002 otsuse asjas 3-2-1-52-02 punktis 7 toodu kohaselt: „omandireformi aluste seadus ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras. AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. Kohtud on arutanud asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi, kuid kohtulahenditest ei selgu, milliseid asju nõutakse. Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted , mitte AÕSRakS § 2 lg 2. Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest.“. Nimetatud viisil on õigust kohaldanud ka alama astme kohtud (vt nt Tartu Maakohtu 21.02.2011. a otsus tsiviilasjas 2-10-23468 ; Eesti V abariigi kohustamine tagastada küüditamisel nõukogude võimu poolt konfiskeeritud vara ). Ootame ülal osundatud küsimustele vastust 5 töö päeva jooksul. Lugupidamisega /digiallkiri/ Marko Paloveer juhatuse liige Lisa d : Harju Maakohus 29.06.2020 otsus kohtuasjas 2-19-3070 ; Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2021 otsus kohtuasjas 2-19-3070.
2514600 196850 0 0 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 29 . juuni 2020 , Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-3070 Tsiviilasi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus e hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tuvastamiseks Tsiviilasja hind 40 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus ( registrikood 80209151 , asukoht Harju-Risti küla, Padise vald, Harju maakond, 76002 ); Hageja lepingulised e sindajad: vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik ja vandeadvokaat Jüri Leppik ( Advokaadibüroo Leppik & Partnerid , e -post
[email protected] ); Kostja: Eesti Vabariik ( Kultuuriministeerium i kaudu , registrikood 70000941 , asukoht Suur-Karja tn 23, 15067 Tallinn , e-post
[email protected] ); Kostja lepingulised esindajad: v andeadvokaat Veikko Puolakainen ja v andeadvokaat Urmas Volens ( Advokaadibüroo NOVE OÜ , e -post
[email protected] ,
[email protected] ). Asja läbivaatamine Istungil osalenud menetlusosalised Juures viibis 02.06.2020 avalikul kohtuistungil Hageja seaduslik esindaja Marko Paloveer, lepingulised esindajad vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik ja vandeadvokaat Jüri Leppik, kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Sekretär Maarika Ramp Resolutsioon Rahuldada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus e hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tuvastamiseks osaliselt . Tuvastada, et skulptuuri Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus e nõue rahuldamata osas, millega hageja palus tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. Kadaka ja K. Toomingu 2012. aasta arheoloogilise aruande „ Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a “ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele . Menetluskulud Jätta menetluskulud poolte endi kanda . Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Aastatel 2010-2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis , pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde jaoks oli väljastatud Muinsuskaitseameti 09.08.2010 luba nr 6572 kehtivusega kuni 30.05.2011. Villu Kadaka ja Kaire Toomingu koostatud „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ kohaselt eemaldas ehituse käigus tööde teostaja OÜ Rändmeister pikihoone põhjapoolse pinkideridade puitpõranda. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjali moodustas 1197 kesk- ja va rauusaegset hõbe- ja vaskmünti , samuti mit mesugused ehted ja tarbeesemed. Kultuuriministri 2 4.11.2014 kirjas nr 5.2-1/1731 toodult on riik võtnud seisukoha, et Harju-Risti kiriku mündileiu omand kuulub MuKS § 30 lg 1 alusel riigile. Hageja palub , et kohus tuvastaks nimetatud 1197 mündi puhul, et m üntide omand kuulub hagejale. Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis asub skulptuur Kolgata grupp ehk a metliku nimega Võidukaaregrupp. Gruppi kuuluvad krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud. Tegemist on hageja omandiga, mis anti 13.05.1959 Kultuuriministeeriumi valdus esse restaureerimise eesmärgil. Hageja päris Eesti Kunstimuuseumilt valduse õigusliku aluse kohta. 24.03.2017 ja 18.04.2017 kinnitati kostja õiguslik positsioon sellest, et Võidukaaregrupp on riigi omandis, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et Või dukaaregrupi omand kuulub talle. Hageja palub teise nõudena tuvastada, et Võidukaaregrupi omand kuulub hagejale. Hageja leiab, et kooskõlas AÕS § 90 lõikega 1 kuulub kohaldamisele valdaja omandi eeldus. Võidukaaregrupi osas pole vaidlust, et hageja õiguseelneja oli selle omanik enne kostjale valduse andmist ning kostjale anti üle üksnes valdus, m itte omand . Müntide osas on õiguslik vaidlus, kas tegemist oli peremehetute asjadega või mitte. Hageja leiab, et m üntide näol ei ole tegemist peremehetute asjadega . Vaid ust ei saa olla , et iga münt on kunagi olnud kellegi omandis. Hageja vaidlusta b kostja seisukoha, nagu oleks m üntide omandist loobutud, määratlemata, kelle kasuks omandist loobuti . Hageja leiab, et müntide omandist loobuti kiriku valdaja ja omaniku ehk hageja üld- ja eriõiguseellas(t)e kasuks , mööndes, et müntide omanikuks saab (l eidmise aegne) pühakoja omanik. Samuti vaidlustab h ageja seisukoha, nagu ei oleks m üntide (iga mündi) või Võidukaaregrupi omanikku võimalik kindlaks teha. Käesoleval juhul kehtib vallasasjade omandi eeldus. Ha geja ei nõustu seisukohaga, et m üntide näol on tegemist leiuga MuKS § 30 lg 1 mõttes, kuivõrd antud definitsiooni alla ei kuulu vallasasjad, millel on omanik või mille omanik on võimalik kindlaks teha . Hageja leiab, et m ünte tuleb käsitleda mitte kogumina , vaid iga münti eraldiseisva as jana, mis toob kaasa selle, et m ünte ei saa käsitleda kultuuriväärtusega leiuna. MuKS § 30 lg 1 käsitleb vallasasja, mitte vallasasju/vallasasjade kogumit. Hageja meelest on riik asunud m ünte ebaõigesti käsitlema ühe kogumina. Hageja on tõendanud , et hageja on enne II maailmasõda eksisteerinud EELK Risti koguduse otsene üldõigusjärglane, st sama juriidiline isik. Võiduk aaregrupp on kiriku oluline osa TSÜS § 55 lg 1 mõttes. P üh akoja valdajate isikuline järjepidevus kunagiste, isegi keskaegsete kogudustega, st üldõigusjärglus, ei oma tähtsust kuivõrd eksisteerib tehinguline ehk eriõigusjärglus . K ui kohus leiab, et ka üldõigusjärglus on asjas oluline, siis Risti kogud s on de facto olemas olnud Risti kirikuhoone rajamise ajast, 14. sajandist. Hageja palub tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. Kadaka ja K. Toomingu 2012. aasta arheoloogilise aruande „ Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a “ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Lut erliku Kiriku Risti Kogudusele. T uvastada, et Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Lut erliku Kiriku Risti Kogudusele. J ätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Müntide osas kohaldub MuKS § 30 lg 2 , mille kohaselt kultuuriväärtusega leid kuulub riigile . Tegemist on erisättega AÕS § 103 lg 2 suhtes, mis sätestab tõepoolest peitvara suhtes üldreegli, et see kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Riigi omand on seega tekkinud seadusest tulenevalt . Ei ole kahtlust, et müntide näol on tegemist suure ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku k ultuuriväärtusega vallasasjaga . E i ole võimalik kindlaks teha, kes on ajalooliselt olnud 13-18 sajandist pärit müntide omanik. Skulptuuri Võidukaaregrupp puhul ei ole k ostja kunagi tunnistanud või omaks võtnud, et hageja on skulptuuri omanik . Hageja õigusvõime tekkis 2004, mistõttu ei ole tal kunagi olnud ka skulptuuri valdust. T änane AÕS ja selles sätestatud valduse ja omandi kaitse põhimõtted kehtestav regulatsioon jõustus 01.12.1993. Kui hageja väitel kaotas ta valduse 1959 . aastal , siis tuleb valduse kaotuse tagajärgi hinnata siis kehtinud seaduste alusel, mitte täna kehtiva AÕS i alusel. P ole võimalik üheselt väita, et valdus aastal 1959 tähendas ühtlasi vara omandit. Hageja pole esitanud ka tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et tema on skulptuuri Võidukaaregrupp omanik . Kõnealuse vara omanik on vähemalt alates taasiseseisvumisest olnud Eesti Vabariik, enne seda kuulus vara Eesti NSV-le. Erinevalt hagejast on riik ka vähemalt AÕS jõustumisest 01.12.1993 olnud vara valdaja. Seega on valdaja omandi eeldust võimalik rakendada praegu hoopis riigi suhtes. Hageja käsitlus lähtub väärast eeldusest, et mündid annetati kirikule ja muutusid sellega koguduse omandiks . Kostja arvates ei ole võimalik vaid müntide kirikust leidmise faktist järeldada, et tegemist oli teadliku annetusega ja omandist loobumisega kiriku kasuks. Kostja arvates ei ole usutav hageja arvamus, et kõik leitud mündid võisid lihtsalt juhuslikult põrandale pudeneda annetuste kogumiskohast väljavõtmisel. Fakt on see, et hagejal ei olnud enne müntide leidmist mitte mingit teadmist, et mündid kiriku põranda all asuvad. P eitvara erinebki muudest vallasasjadest just seeläbi, et see on pikka aega olnud oma peidukohas ja jäänud seetõttu avastamata. Seega, kui üldjuhul tuleb eeldada, et asi kuulub sellele isikule, kelle kinnis- või vallasasjas see paikneb, ei kehti see eeldus juhul, kui erilised asjaolud , nagu asja vanus või muud omadused, asja leidmise või maasse sattumise viis, annavad alust lugeda selle ümberlükatuks tekitades kahtluse esemete kuuluvuse üle. A rheoloogide (Kadakas, Tooming) mõlemad analüüsid kinnitavad selgelt ja ühemõtteliselt, et tegemist on unikaalse ja läbi aegade suurim analoogse leiuga Eestis. Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ja – konteksti korrektse fikseerimise poolest . Selline leid kuulub riigile, nii nagu sätestab selgelt MuKS § 30 lg 2, mis on erinorm AÕS § 103 ja 104 suhtes. L eiu kultuurivää rtuslikuna määratlemine ei saa toimuda iga üksiku eseme suhtes eraldi. Leiu kultuuriväärtus ei sõltu sellest, kas tegemist on ühe leiuga (üks münt) või müntide kogumiga. Ei ole kahtlust, et mündid jäävad vallasasjadeks mõlemal juhul. Kuid kultuuriväärtust ei saa antud juhul hinnata kitsalt iga üksiku mündi suhtes eraldi, sest kultuuriväärtus tervikuna sõltub paljuski konkreetse leiu kontekstist, ajalisest ja ruumilisest kontekstist ning suurim kultuuriväärtus on leitud asjadel just kogumis. Eelnevat kinnitab nii MKA selgitav kiri kui arheoloogide uuringuande ja selle lõppjärelduste osa. Samas omab konkreetne leid kultuuriväärtust ka siis, kui vaadata igat münti eraldi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt . Asjas puudub vaidlus , et aastatel 2010-2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis, pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjali moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Täiendavalt asus Harju-Risti kirikus skulptuur Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp, mis anti 13.05.1959 Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Skulptuur asub käesoleval hetkel Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumi Niguliste. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tuvastada , et 1197 mündi, mis on määratletud V. Kadaka ja K. Toomingu 2012. aasta arheoloogilise aruande „ Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a “ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub hagejale. Samuti palub hageja tuvastada, et Eesti Vabariigi poolt Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub hagejale. Kostja vaidleb hageja nõuetele vastu põhjendusel, et hageja ei ole tõendanud skulptuuri omandiõigust ning mündid kuuluvad kostjale lähtuvalt asjaolust, et tegemist on suure kultuuriväärtusega leiuga. Kohus analüüsib esmalt hageja nõuet, millega hageja palub tuvastada omandiõigus skulptuurile Võidukaaregrupp. Kohus on seisukohal, et hageja vastava nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab . AÕS § 82 lg-st 1 tulenevalt peab o manik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Antud juhul puudub vaidlus, et skulptuuri Võidukaaregrupp valdus on kostjal. Kohus on hagejale 29.08.2019 määruses selgitanud, et AÕS § 82 lg-st 1 tulenevalt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja on asunud seisukohale, et hageja omandiõigus tuleneb AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, esineb kohtul alus asuda seisukohale, et skulptuuri Võidukaaregrupp omand kuulub hagejale. Nimelt puudub asjas vaidlus, et kuni 1959 . aastani asus skulptuur Harju-Risti kirikus nin g see anti kirikust välja restaureerimise eesmärgil. Antud asjaolu on tõendatud 13.05.1959 teatega (dtl 193), millest ilmneb, et Risti koguduse õpetajal palutakse skulptuur anda Kultuuriministeeriumi käsutusse selle restaureerimise eesmärgil. Seega on tõendamist leidnud, et 1959. aastal oli skulptuur Risti koguduse valduses ning AÕS § 90 lg 1 kohaselt tuleb eeldada, et ka omandis. Kohus leiab, et hageja on esitanud ka tõendid, mis kinnitavad, et hageja, mis registreeriti juriidilise isikuna 2004. aastal, on 1959. aastal , kui kogudus andis välja skulptuuri valduse, eksisteerinud Risti koguduse õigusjärglane. Nimelt ilmneb Harju Maavalitsuse 26.07.1995 otsusest nr 7880 ( dtl 267 ), et Risti kirik kui nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara loeti õigusvastaselt võõrandatuks ning loeti tõendatuks, et kirik kuulus õigusvastase võõrandamise ajal EELK Risti kogudusele kui endisele omanikule ning hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ilmneb Padise Vallavalitsuse 24.04.2000 korraldusest nr 136m ( dtl 269 ), et anti korraldus tagastada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti kogudusele õigusvastaselt võõrandatud Risti kiriku hoone. Lisaks nähtub Siseministeeriumi 05.06.2019 kirjast (dtl 266), et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus oli vastavalt 1993 kehtinud „Kirikute ja koguduste seadusele“ kantud Siseministeeriumis 10.08.1993 Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse registrinumbriga 71800158 ning kogudusele väljastati vastav tunnistus ja registreerimiskaardile kanti asutamiskuupäevaks aasta 1870 (sellise daatumi esitas Siseministeeriumile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus). 2002. aastal kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seaduse“ kohaselt kanti kogudus Tallinna Linnakohtu registriosakonnas usuliste ühenduste registrisse, mis on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, registrikoodiga 80209151 ja registrikaardil märgiti esmamainimise ajaks 1870; samuti kanti registrikaardile endine Siseministeeriumis väljastatud registrinumber 71800158. Sellel registrikaardil olev esmakande aja kuupäev (10.08.2004) fikseerib vaid koguduse kandmise usuliste ühenduste registrisse Tallinna Linnakohtu registriosakonna poolt ega väljenda koguduse kui juriidilise isiku esmakannet juriidilise isikuna ja õigusvõime teket. Kohus leiab, et nimetatud tõendid kogumis tõendavad, et hageja on Risti kirikus enne Nõukogude okupatsiooni tegutsenud koguduse õigusjärglane, kuna Risti kogu du s on loetud Nõukogude ajal võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks ning Risti kogudus on kõnealuses kohas tegutsenud juba 1870. aastast. Seoses kostja poolt esitatud vastuväidetega, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks asjaõigusseaduse alusel ning et kirik ei saanud ENSV ajal vara omada, märgib kohus järgmist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus asjas on tuvastamist leidnud, et kuni 1959. aastani oli skulptuuri valdaja ning see läbi ka omanik Risti kogudus, ning Risti kogudus andis tolleaegsele Kultuuriministeeriumile üle üksnes skulptuuri valduse selle restaureerimise eesmärgil, ei ilmne käesolevas asjas asjaolusid või tõendeid, mis kinnitak sid, et kostja on saanud skulptuuri omandi. Kostja on küll käesoleval ajal skulptuuri valdaja, kuid kooskõla s AÕS § 90 lõikes 1 sätestatuga prevaleerib hageja kui varasema valdaja õigus. Asjaolu, et ka kostja ise on leidnud, et skulptuur peaks asuma Risti koguduse valduses , ilmneb kultuuriministri 30.08.1996 määruse lisast 3 (dtl 257), mille kohaselt skulptuuri Võidukaaregrupp asukoht on Harju-Risti kirikus. Kostja väide, et Nõukogude ajal ei saanud kirik vara omada, ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas asjakohane, kuna Risti koguduse valdus ja omand nimetatud skulptuurile eksisteerisid juba enne Nõukogude okupatsiooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja vastav nõue kuulub rahuldamisele ning kohus tuvastab, et skulptuuri Kolgata grupp ehk ametliku nimega Võidukaaregrupp [Skulptuur "Vōidukaaregrupp". 1370. - 1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud], omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet 1197 mündi omandiõiguse tuvastamiseks. Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kus kirikust leitud müntide näol on tegemist varaga, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, s.o peitvaraga AÕS § 103 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et müntide näol on tegemist varaga, mille puhul ei ole omanikku võimalik kindlaks teha. Nimelt ilmneb asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest, et peitvara leiu esemeks on vallasasjad, millel on teatav (oluline) väärtus, kuid millel ei ole omanikku või mille omanikku, sh pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha ning mis on seetõttu peremehetud. Peitvara erisus seisneb selles, et see on olnud pikka aega oma peidukohas (nt maasse kaevatuna või muul viisil peidetuna) ja jäänud avastamata. Leiu peitvarana kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud (pikka aega) peidetud ja kättesaamatu (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2014, Paul Varul jt, lk 465). Kohus on seisukohal, et Risti kirikust leitud mündid vastavad peitvara tunnustele, kuna tegemist on vallasasjadega, nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, need on olnud pikemat aega kiriku põranda all peidus ja jäänud avastamata. Hageja väite , et iga isik, kes mündi kirikusse jättis, möönis, et selle omandi saab kirik omanik , lükkab kohtu hinnangul ümber Villu Kadaka ja Toomas Tamla 16.08.2016 analüüs „Täiendusi Harju-Risti kiriku arheoloogiliste leidude eksperdianalüüsile“. Nimelt ilmneb täiendava analüüsi lehekülgedelt 3-4, et väide, nagu pärineks enamik leitud münte rahapaku ning altarite ümbrusest ning seega on suurimas osas tegemist annetuste kogumiskohast väljavõtmisel pudenenud müntidega, ei vasta tõele. Harju-Risti kabelist leitud keskaegsete müntide, nagu ka muude esemeleidude puhul ei ole võimalik täheldada erilist koondumist pea- või kõrvalaltarite juures, vaid need on lõunalöövi leidude järgi otsustades levinud enam-vähem ühtlaselt kogu pikihoone alal, kuigi idapoolsest osast leiti münte mõnevõrra rohkem kui lääneosast . Kuna pärast reformatsiooni ja kirikute sekulariseerimist kõrvalaltarid likvideeriti, siis ei saa nende võimaliku asukoha lähedusest leitud hilisemaid münte annetustena käsitleda (dtl 181-182). Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on asjatundja arvamusega ümber lükatud väide, et tegemist on annetustega, mille suhtes münte omanud isikutel oli kavatsus jätta need kiriku omandisse. Hageja on menetluses esitanud väite, et arheoloog Villu Kadakas, kes on Tallinna Ülikooli teadur, ja arheoloog Toomas Tamla, kes on Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige , ei ole objektiivsed ning nende esitatud arvamusi ei saa käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Kohus leiab, et hageja väide on põhjendamatu ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et arheoloogid Villu Kadakas ja Toomas Tamla või Kaire Tooming on kallutatud või esitanud ebaobjektiivseid seisukohti, mis ei lähtu nende tegelikest erialastest teadmistest. Seega loeb ko hus asjatundjate Villu Kadaka, Toomas Tamla ja Kaire Toomingu esitatud arvamused usaldusväärseteks tõenditeks ning peab võimalikuks käesoleva otsuse koostamisel nendele tugineda. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kirikust leitud müntide näol on tegemist peitvaraga AÕS § 103 mõttes . Kohtu hinnangul ei esine vaidlust küsimuses, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal faktiline teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Hageja väide, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte, ei ole asjakohane, kuna see ei tõenda hageja teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samuti on kohus seisukohal, et müntide endisi omanikke ega nende pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha, kuna tegemist on 13.-18. sajandist pärit esemetega, millel puuduvad endise omanikuga seostamist võimaldavad kuuluvustunnused. Täiendavalt lähtub kohus müntide leidmise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse (MuK S) redaktsiooni § 30 lg -s 1 sätestatust, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, ku n stilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanik ku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. MuK S § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kohus on tuvastanud, et müntide näol on tegemist vallasasjadega, millel ei ole omanikku ning omanikku ei ole võimalik kindlaks teha , on järgnevalt asja lahendamise a spektist keskse tähtsusega küsimus, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kõnealuste müntide näol on tegemi st kultuuriväärtusega leiuga MuK S § 30 mõttes. Nimelt ilmneb Villu Kadaka ja Kaire Toomingu analüüsi „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ leheküljelt 22, et ligi 1200 mündi näol on tegemist läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti kiriku leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ja –konteksti korrektse fikseerimise poolest (dtl 48). Samuti võtab koh us arvesse Muinsuskaitseameti 20.09.2019 kirjas (dtl 293 -295 ) toodud selgitusi kulutuuriväärtusega leiu tuvastamise osas. Muinsuskaitseamet on avaldanud, et kui kultuuriväärusega leiud leitakse arheoloogilise uuringu käigus, käsitletakse kultuuriväärtuse hindajana uuringut läbiviivat pädevat arheoloogi, kelle otsustusi hindab ja kinnitab Muinsuskaitseamet uuringuaruande heakskiitmisel. Antud juhul taotles arheoloog Villu Kadakas 02.05.2011 Muinsuskaitseametilt luba arheoloogilisteks uuringuteks ning järelevalveks ( dtl 297 ). Selle juurde esitas arheoloog 02.05.2011 Harju- Risti kiriku arheoloogiliste uuringute ja järelevalve programmi, milles on märgitud detailsem uuringu plaan j a kavandatavad tegevused (dtl 298-299 ). Selle juurde esitas arheoloog uurin gu tegevuskava. Muinsuskaitseamet väljastas loataotluse alusel 05.05 .2011 uuringuloa nr 7258 (dtl 300 ) mälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste uurimistöödeks, milles sisaldus ühtlasi 02.05.2011 uurimistööde programmi kooskõlastus Muinsuskaitseameti poolt. Pärast arheoloogiliste väljakaevamiste lõpetamist koostas arheoloog Villu Kadakas selle kohta uuringuaruande ( dtl 27-169). Muinsuskaitseamet kiitis uuringuaruande heaks 25.02.2015 kooskõlastamise komisjoni protokollilise otsusega (dtl 301 -312 ) ning täiendavalt 06.03.2015, kui MKA maakonnainspektori poolt tehti vastav kanne kultuurimä lestiste registrisse (dtl 314). Täiendavalt on Muinsuskaitseamet oma 20.09.2019 kirjas avaldanud, et Harju-Risti leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksina, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui ka leiusituatsiooni ka –konteksti korrektse fikseerimise poolest. Sellest johtub leiukogumisse kuuluvate müntide kultuuriväärtus nii üksikuna, kus mündi kultuuriväärtus tuleb hinnata seonduvalt selle leidmise situatsioonist ja kontekstist, kui nende kogumis (dtl 294-295) . Kohus leiab, et eeltoodud tõenditega on kogumis tõendatud, et Risti kirikust leitud müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga. Samuti on kohtu hinnangul lähtuvalt Muinsuskaitseameti kirjast alus asuda seisukohale, müntidel on kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis, mistõttu on põhjendamatu hageja väide, et müntidel puudub kultuuriväärtus, kui käsitleda neid üksikult eraldiseisvate vallasasjadena. Seoses hageja väitega, et Muinsuskaitseameti nägemus on ebaobjektiivne, märgib kohus, et kohus saab kultuuriväärtuse hindamisel lähtuda üksnes asjatundjate arvamusest, kuna kohtul endal puuduvad antud valdkonnas eriteadmised. Kohtul puudub alus kahelda käesolevas asjas arvamusi esitanud arheoloogide või Muinsuskaitseameti ametnike erapooletuses ning professionaalsuses. Seega asub kohus seisukohal e , et kohtul on võimalik lähtuda üksnes nende esitatud hinnangutest ning kohus on jõudnud veendumusele, et vaidlusaluste müntide näol on tegemist olulise kultuuriväärtusega varaga, mis kooskõlas müntide leidmise ajal kehtinud MukS § 30 lg 2 redaktsiooniga kuulub kostjale. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata osas, millega hageja palus tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. Kadaka ja K. Toomingu 2012. aasta arheoloogilise aruande „ Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a “ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1-1197, omandiõigus kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudusele. Tsiviilkohtum enetluse seadustiku (TsMS) § 125 alusel on hagihind 40 000 eurot . Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosalist e vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda . Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi osaliselt , s.o hageja kahest nõudest kuulus rahuldamisele üks, tuleb menetluskulud j ätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik
Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03 . 202 1 , Tallinn Kohtuasja number 2 -19-3070 Kohtuasi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu omandiõiguse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29.06.2020 otsus Kaebuse esitaja ja liik Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse vastuapellatsioonkaebus Kaebuse hind A pellatsioonkaebuse hind 25 000 eurot V astuapellatsioonkaebuse hind 15 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus (registrikood 80209151), juhatuse liige Marko Paloveer, lepingulised esindajad v/ adv - d Heidi Rajamäe- Parik , Jüri Leppik Kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu, registrikood 70000941), leping uli ne esindaja v/ adv Ve ikko Puolakainen Menetluse liik Asja läbivaatamine 03.02.2021 kohtuistung il R ESOLUTSIOON Harju Maakohtu 29.06. 2020 otsus tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sõnastada kohtuotsuse tervikresoluts ioon järgmiselt: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi jätta rahuldamata. Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetl u s kulud maa- ja apellatsioonimenetlustes jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse kanda. Edasikaebamise kord ja k ohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest , kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. K ui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebe tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist . ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hageja esitas 26.02. 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi omandiõiguse tuvastamiseks. Hageja palus tuvastada, et talle kuulub omandiõigus: 1) 1197 mündi le, mis on määratletud Villu Kadaka ja Kaire Toomingu 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1 – 1197 ; 2) skulptuurile nimega Võidukaaregrup p ( vallasmälestiste reg istris nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Ma arja ja Apostel Johannese kujud) . A astatel 2010–2011 toimusid hageja om andis oleva Harju-Risti kiriku pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde jaoks oli väljastatud m uinsuskaitseameti ( edaspidi MKA) luba kehtivusega kuni 30.05.2011. V. Kadaka ja K. Toomingu aruande kohaselt eemaldas ehituse käig us tööde teostaja pikihoone põhjapoolse pinkide ridade puitpõranda; t ööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete , katkeid. Suurema osa leiumaterjali st moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Kultuur iministri 24.11.2014 kirja kohaselt kuulub mündileiu omand muinsuskaitseseaduse ( MuKS ) § 30 l õike 1 alusel riigile. Hageja sellega ei nõustu. Hageja leiab, et müntide näol ei olnud tege mist peremehetute asjadega. I ga münt on k unagi olnud kellegi omandis. M üntide omandist loobut i kiriku valdaja ja omaniku ( hageja üld - ja eriõiguseellas(t)e ) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) p ühakoja omanik. M üntide (iga mündi) omanikku on võimalik kindlaks teha. K eh tib vallasasjade omandi eeldus. M üntide näol ei ole tegemist leiuga MuKS § 30 l õike 1 mõttes . M ünte tuleb käsitleda mitte kogumina, vaid iga münti eraldiseisva asjana , mistõttu ei saa neid käsitleda kultuuriväärtusega leiuna. MuKS § 30 l õige 1 käsitl eb vallasasja , mitte vallasasjade kogumit. Eesti Vabariigi valduses ( Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis ) a sub skulptuur nime tuse ga Võidukaaregrupp (edaspidi skulptuur ) . Tegemist on hageja omandiga, mis anti 13.05.1959 k ultuuriministeeriumi valdusess e restaureerimise eesmärgil. 24 .03.2017 ja 18.04.2017 teatas ko stja , et skulptuur on riigi omandis, kuna hageja ei o le tõendanud, et omand kuulub talle. K ooskõlas asjaõigusseaduse ( AÕS ) § 90 lõikega 1 kuulub kohaldamisele valdaj a omandi eeldus. H ageja õiguseelneja oli selle omanik uks enne kostjale valduse andmist ning kostjale anti üle valdus, mitte omand. Hageja on tõendanud, et on enne II maailmasõda eksisteerinud EELK Risti koguduse otsene üldõigusjä rglane . Skulptuur on kiriku oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse ( TSÜS ) § 55 l õike 1 mõttes. Pühakoja valdajate isikuline järjepidevus kunagiste, isegi keskaegsete kogudustega, st üldõigusjärglus , ei oma tähtsust , kui võrd eksisteerib tehinguline eriõigu sjärglus. Isegi kui ül dõigusjärglus on oluline, oli Risti kogud u s de facto olemas ki rikuhoone rajamise st 14. sajandil . Skulptuuri omanikku on võimalik kindlaks teha, kuna kehtib vallasasjade omandi eeldus. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamat a ja menetluskulud hageja kanda . Müntidele kohaldub MuKS § 30 l õige 2, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Tegemist on erisättega AÕS § 103 l õike 2 suhtes, mis sätestab peitvara suhtes üldreegli, et see kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Riigi omand on seega tekkinud seadusest t ulenevalt. M üntide näol on tegemist s uure ajaloolise, arheoloogilise ja teadusliku kultuuriväärtusega vallasasjaga . Ei ole võimalik kindlaks teha, kes on ajalooliselt olnud 13 .– 18 . sajandist pärit müntide omanik e ks . Hageja käsitlus lähtub väärast eeldusest, et mündid annetati kirikule ja muutusi d sellega koguduse omandiks. Ainult müntide kirikust leidmise faktist ei saa järeldada, et tegemist oli teadliku annetusega ja omandist loobumise ga kiriku kasuks. Usutav ei ole , et kõ ik leitud mündid võisid juhuslikult põrandale pudeneda annetuste kogumisk ohast väljavõtmisel. Fakt on , et hagejal ei o lnud enne müntide leidmist mingit teadmist, et mündid kiriku põranda all asuvad. Peitvara erinebk i muudest vallasasjadest seeläbi, et on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud seetõttu avastamata. Seega, kui üldjuhul tuleb eeldada , et asi kuulub isikule, kelle kinnis- või valla sasjas see paikneb, ei kehti eeldus juhul, kui erilised asjaolud, nagu asja vanus või muud omadused, asja leidmise või maasse sattumise viis, annavad alust lugeda eelduse ümberlükatuks , tekitades kahtluse esemete kuuluvuse üle. Arheoloogide analüüsid kinn itavad , et tegemist on unikaalse ja läbi aegade suurim a analoogse leiuga Eestis. Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompl eksiga, mis on unikaalne nii tervikl ikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja - konteksti korrektse fikseerimise poolest. Selline leid kuulub riig ile . Leiu kultuuriväärtus ei sõltu sellest, kas tegemist on ühe leiuga (üks münt) või müntide kogumiga. M ündid jäävad vallasasjadeks mõlemal juhul, k uid kultuuriväärtus tervikuna sõltub paljus ki konkreetse leiu ajalisest ja ruumilisest kontekstist ning suurim kultuuriväärtus on leitud asjadel just kogumis. Eelnevat kinnitab nii MKA selgitav kiri kui arheoloogide uuringu aru ann e . Samas omaks konkreetne leid kultuuriväärtust ka siis, kui vaadata igat münti eraldi. Skulptuuri puhul ei o le kostja kunagi tunnistanud ega omaks võtnud, et hageja on selle omanik uks . Hageja õigusvõime tekkis 2004 . a , mist õttu ei ole tal kunagi olnud skulptuuri valdust. AÕS -i ja selles sätestatud valduse ning omandi kaitse põhimõtted kehtestav regulatsioon jõustus 01.12.1993. Kui hageja väitel kaotas ta valduse 1959. a, tuleb valdus e kaotuse tagajärgi hinnata sel ajal kehtinud seadust e alusel. Ei ole võimalik väita, et valdus 1959. a tähendas ühtlasi vara omandit. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et tema on omanikuks. Vähemalt alates taasiseseisvumisest on omanikuks Eesti Vabariik, enne seda kuulus vara Eesti NSV-le. Erinevalt hagejast on riik vähemalt AÕS-i jõustumisest 01.12.1993 olnud vara valdajaks. Seega on valdaja omandi eeldust võimalik rakendada praegu riigi suhtes. Maakohtu otsus ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas 29.06.2020 otsusega hagi osaliselt ja tuvastas , et skulptuuri omandiõigus kuulub hagejale. Kohus jättis rahuldamata nõude tuvastada, et müntide omandiõigus kuulub hagejale. Menetl uskulud jättis kohus poolte kanda. Puudub vaidlus, et Harju-Risti kirikus asus vaidlusalune skulptuur , mis anti 13.05.1959 k ultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Skulptuur asub praegusel hetkel Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumi s Niguliste kirikus. H ageja omandiõiguse tuvastamise nõude alus eks saab olla AÕS § 80 l õige 1. P uudub vaidlus, et skulpt uuri valdus on kostjal. Kohus selgitas hagejal e 29.08.2019 määruses , et AÕS § 82 lõikest 1 tulenevalt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja on seisukohal , et tem a omandiõigus tuleneb AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. L ähtuvalt AÕS § 90 l õikes 1 sätestatud eeldusest esineb kohtul alus asuda seisukohal e, et skulptuuri omand kuulub hagejale. P uudub vaidlus, et kuni 1959. aastani asus skulptuur Harju-Risti kirikus n ing see anti välja restaureerimise eesmärgil. Antud asjaolu on tõendatud 13.05.1959 teatega . Seega on tõendat ud, et 1959. a oli skulptuur Risti koguduse valduses ning AÕS § 90 l õike 1 kohaselt tuleb eeldada, et ka omandis. H ageja on esitanud tõendid , mi s kinnitavad, et hageja, mis registreeriti juriidilise isikuna 2004. a , on 1959. a eksisteerinud Risti kogudu se õigusjärglane. Harju Maavalitsuse 26.07.1995 otsusest nr 7880 ilmneb , et Risti kirik u hoone kui nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara loeti õigusvastaselt võõrandatuks ning loeti tõendatuks, et kirik kuulus õigusvastase võõrandamise ajal EELK Risti kogudusele kui endisele omanikule ning hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ilmneb Padise Vallavalitsuse 24.04.2000 korraldusest nr 136m , et kohalik omavalitsus andis korraldus e tagastada hagejale õigusvastaselt võõrandatud Risti kiriku hoone. Lisaks nähtub s iseministeeriumi 05.06.2019 kirjast , et hageja oli vastavalt 1993 . a kehtinud „Kirikute ja koguduste seadusele“ kantud 10.08.1993 Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse registrinumbriga 71800158 ning kogudusele väljastati vastav tunnistus ja registreerimiskaardile kanti asutamiskuupäevaks 1870 . a (sellise daatumi esitas s iseministeeriumile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus). 2002. a kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seaduse“ kohaselt kanti kogudus Tallinna Linnakohtu registriosakonnas usuliste ühenduste registrisse, mis on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, registrikoo diga 80209151 ja märgiti esmamainimise ajaks 1870 . a . S amuti kanti registrikaardile endine s iseministeeriumis väljastatud r egistrinumber 71800158. R egistrikaardil olev esm akande aeg 10.08.2004 fikseerib vaid koguduse kandmise usuliste ühenduste registrisse Tallinna Linnakohtu registriosakonna poolt ega väljend a koguduse esmakannet juriidilise isikuna ja õigusvõime teket. N imetatud tõendid kogumis tõendavad, et hageja on Risti kirikus enne Nõukogude okupatsiooni tegutsenud ko guduse õigusjärglane . Seoses kostja vastuväidetega, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks AÕS-i alusel ning et kirik ei saanud ENSV ajal vara omada, märkis kohus järgmist. O lukorras, kus on tuvastamist leidnud, et kuni 1959. aastani oli skulptuuri valdaja ning seeläbi ka omanik Risti kogudus, ning Risti kogudus andis tolleaegsele k ultuuriministeeriumile üle üksnes skulptuuri valduse selle restauree rimise eesmärgil, ei ilmne asjaolusid või tõendeid, mis kinnitaksid, et k ostja on saanud skulptuuri oman i kuks . Kostja on küll praegusel ajal skulptuuri valdaja, kuid kooskõlas AÕS § 90 lõikes 1 sätestatuga prevaleerib hageja kui varasema valdaja õigus. Asjaolu, et ka kostja ise on leidnud, et skulptuur peaks asuma Risti koguduse valduses, ilmneb kultuuriministri 30.08.1996 määruse lisast 3 , mille kohaselt sk ulptuuri asukohaks on Harju-Risti kirik . Kostja väide, et N õukogude ajal ei saanud kirik vara omad a, ei ole asjakohane, kuna koguduse valdus ja omand nimetatud skulptuurile eksisteerisid juba enne N õukogude okupatsiooni. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue tuvastada tema omandiõigus skulptuurile kuulub rahuldamisele . Järgnevalt analüüsi s kohus hageja nõuet 1197 mündi omandiõiguse tuvastamiseks. Asjas puudub vaidlus, et aastatel 2010–2011 toimusid Harju-Risti kiriku s , mis on hageja omandis, pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjalist moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud V. Kadaka ja K. Toomingu 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1 – 1197, omandiõigus kuulub hagejale. Poolte vahel on vaidlus, k a s kirikust leitud müntide näol on tegemist varaga, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, s.o peitvaraga AÕS § 103 l õike 1 mõttes. Kohus leidis , et müntide näol on tegemist varaga, mille puhul ei ole omanikku võimalik kindlaks teha. Nimelt ilmneb AÕS -i kommenteeritud väljaandest, et peitvara leiu esemeks on vallasasjad , millel on teatav (oluline) väärtus, kuid millel ei ole omanikku või mille omanikku, sh pärijaid , ei ole võimalik kindlaks teha ning mis on seetõttu peremehetud. Peitvara erisus seisneb selles, et see on olnud pikka aega oma peidukohas (nt maasse kaevatuna või muul viisil peidetuna) ja jäänud avastamata. Leiu peitvarana kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud (pikka aega) peidetud ja kättesaamatu (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2014, Paul Varul jt, lk 465). Risti kirikust leitud mündid vastavad peitvara tunnustele, kuna tegemist on vallasasjadega , nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, need on olnud pikemat aega kiriku põranda all peidus ja jäänud avastamata. Hageja väite, et iga isik, kes mündi kirikusse jättis, möönis, et selle omandi saab kirik, lükkab ümber V. Kadaka ja T. Tamla 16.08.2016 analüüs „Täiendusi Harju-Risti kiriku arheoloogiliste leidude eksperdianalüüsile“. Nimelt ilmneb täiendava analüüsi lehekülgedelt 3 - 4, et väide, nagu pärineks enamik leitud münte rahapaku ning a lt arite ümbrusest ning et suure mas osas on tegemist annetuste kogumiskohast väljavõtmisel pudenenud müntidega, ei vasta tõele. Harju-Risti kabelist leitud keskaegsete müntide, nagu ka muude esemeleidude puhul , ei ole võimalik täheldada erilist koondumist pea- või kõrvalaltarite juures, vaid need on lõunalöövi leidude järgi otsustades levinud enam-väh em ühtlaselt kogu pikihoone ala , kuigi idapoolsest osast leiti münte mõnevõrra rohkem kui lääneosast. Kuna pärast reformatsiooni ja kirikute sekulariseerimist kõrvalaltarid likvideeriti, ei saa nende võimaliku asukoha lähedusest leitud hilisemaid münte annetustena käsitleda . E eltoodust tulenevalt on asjatundja arvamusega ümber lükatud väide, et tegemist on annetustega, mille suhtes münte omanud isikutel oli kavatsus jätta need kiriku omandisse. Hageja on menetluses esitanud väite, et arheoloog V. Kadakas, kes on Tallinna Ülikooli teadur, ja arheoloog T. Tamla , kes on MTA arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige, ei ole objektiivsed ning et nende arvamusi ei saa käsitleda usaldusväärsete tõenditena. H ageja väide on põhjendamatu ning kohtul puudub alus asuda seisukohale, et arheoloogid V. Kadakas ja T. Tamla või K. Tooming on kallutatud või esitanud ebaobjektiivseid seisukohti, mis ei lähtu nende tegelikest erialastest teadmistest. Seega luges kohus viidatud asjatundjate arvamused usaldusväärseteks tõenditeks ning pidas võimalikuks otsuse koostamisel nendele tugineda. Eeltoodust lähtuvalt o li kohus seisukohal, et kirikust leitud müntide näol on tegemist peitvaraga AÕS § 103 mõttes. Kohtu hinnangul ei esine vaidlust küsimuses, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal faktiline teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Hageja väide, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte, ei ole asjakohane, kuna see ei tõenda hageja teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samuti leidis kohus , et müntide endisi omanikke ega nende pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha, kuna tegemist on 13. – 18. sajandist pärit esemetega, millel puuduvad endise omanikuga seostamist võimaldavad kuuluvustunnused. Täiendavalt lähtus kohus müntide leidmise ajal kehtinud MuKS redaktsiooni § 30 l õikes 1 sätestatust, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. MuKS § 30 l õike 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. O lukorras, kus kohus on tuvastanud, et müntide näol on tegemist vallasasjadega , millel ei ole omanikku ning omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, on järgnevalt asja lahendamise aspektist keskse tähtsusega küsimus, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga. T õendamist on leidnud, et kõnealuste müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga MuKS § 30 mõttes. Nimelt ilmneb V. Kadaka ja K. Toomingu analüüsi „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ leheküljelt 22, et ligi 1200 mündi näol on tegemist läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti kiriku leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma tervikl ikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja - konteksti korrektse fikseerimise poolest . Samuti võttis kohus arvesse MKA 20.09.2019 kirjas toodud selgitusi kul tuuriväärtusega leiu tuv astamise kohta . MKA on avaldanud, et kui kultuuriväär t usega leiud leitakse arheoloogilise uuringu käigus, käsitletakse kultuuriväärtuse hindajana uuringut läbiviivat pädevat arheoloogi, kelle otsustusi hindab ja kinnitab MKA uuringuaruande heakskiitmisel. Antud juhul taotles arheoloog V. Kadakas MKA- lt luba arheoloogilisteks uuringuteks ning järelevalveks . Selle juurde esitas arheoloog 02.05.2011 Harju-Risti kiriku arheoloogiliste uuringute ja järelevalve programmi, mille s on märgitud detailsem uuringu plaan ja kavandatavad tegevused . Selle juurde esitas arheoloog uuring u tegevuskava. MKA väljastas taotluse alusel 05.05.2011 uuringuloa nr 7258 mälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste uurimistöödeks, milles sisaldus ühtlasi 02.05.2011 uurimistööde programmi kooskõlastus MKA poolt. Pärast arheoloogiliste väljakaevamiste lõpetamist koostas arheoloog V. Kadakas selle kohta uuringuaruande . MKA kiitis uuringuaruande heaks 25.02.2015 komisjoni protokollilise otsusega ning täiendavalt 06.03.2015, kui MKA maakonnainspektori poolt tehti vastav kanne kultuurimälestiste registrisse . Täiendavalt on MKA 20.09.2019 kirjas avaldanud, et Harju-Risti leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksi g a, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni j a - konteksti korrektse fikseerimise poolest. Sellest johtub leiukogumisse kuuluvate müntide kultuuriväärtus nii üks ikuna kui nende kogumis . E eltoodud tõenditega on kogu mis tõendatud, et leitud müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga. Samuti on lähtuvalt MKA kirjast alus asuda seisukohale, et müntidel on kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis, mistõttu on põhjendamatu hageja väide, et müntidel puudub kultuuriväärtus , kui käsitleda neid üksikult eraldiseisvate vallasasjadena . Seoses hageja väitega, et MKA nägemus on ebaobjektiivne, märkis kohus, et saab kultuuriväärtuse hindamisel lähtuda üksnes asjatundjate arvamusest, kuna kohtul endal puuduvad antud valdkonnas eriteadmised. Kohtul puudub alus kahelda asjas arvamusi esitanud arheoloogide või MKA ametnike erapooletuses ja professionaalsuses. Seega asu s kohus seisukohale, et kohtul on võimalik lähtuda üksnes nende esitatud hinnangutest ning kohus on jõudnud veendumusele, et vaidlusaluste müntide näol on tegemist olulise kultuuriväärtusega varaga, mis kooskõlas müntide leidmise ajal kehtinud MukS § 30 l õike 2 redaktsiooniga kuulub kostjale. Võttes arvesse, et hageja kahest nõudest kuulus rahuldamisele üks, tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS ) § 163 l õike 1 alusel poolte endi kanda. Kostja a pellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. K ostja ei vaidlusta kõiki maakohtu otsuse põhjendusi skulptuuri puudutavas osas. Kostja nõustu b kohtuga ja kohtu tu vastatud asjaoludega selles, et puudub vaidlus, et kirikus as unud skulptuur anti 13.05.1959 ENSV Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil , et s kulptuur asub praegu Eesti Kunstimuuseumis Niguliste kirikus ja et skulptuuri valdus on kostjal . Ülejäänud maa kohtu järeldustega kostja ei nõustu. J ääb ebaselgeks käsitlus, miks asjas prevaleerib varasema valdaja omandi eeldus. Valdaja omandi eeldus rakendub ka praeguse skulptuuri valdaja suhtes iseäranis arvestades, et ENSV aegne õigus valdaja omandi eelduse instituuti ei tunnustanud ning AÕS jõustus alles 1993. Kostja valdus on tekkinud õiguspäraselt ning kostjal oli skulptuuri valdus ka AÕS-i jõustumise momendil. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Omandiõiguse tuvastamise iseseise v alusnorm ei ole AÕS § 80 lõige 1. Ka ei ole asjakohane viide AÕS §-le 82. K ohus tuvastas, et valduse fakti üle vaidlus puudub ning skulptuuri valdaja ks on kostja. K ohus rahuldas ebaõigesti hagi 1959 . a kirikust ära viidud skulptuuri omandiõiguse tuvastamiseks praegu kehtiva AÕS § 90 l õike 1 alusel . AÕS hakkas kehtima alles 1993 . a ega oma tagasiulatuvat jõudu. S kulptuur paiknes kirikus kuni 1959 . aastani, mil see viidi restaureerimisele ja anti pärast seda üle Kunstimuuseumile ning on täna ekspon eeritud Niguliste kirikus. K ohus ei saanud hagi rahuldada valdaja omandi eelduse alusel, kuna hageja ei olnud seaduse jõustumise hetkel ega ka pärast seda olnud kõnealuse vara valdaja. Vara valdaja ks ja omanik uks on Eesti Vabariik. AÕS § 90 l õikes 1 sätestatud valdaja omandi eelduse kohaselt on valdus ja omand seotud. Isegi kui varasemat valdajat sai lugeda oma valduse ajal asja omanikuks (kuigi see ENSV aegse regulatsiooni järgi nii olla ei saanud), ei tähenda see automaatse lt , et eelmine valdaja saaks end ka 60 aastat päras t valduse kaotust jätkuvalt asja omanikuks pidada. Seega rakendas kohus AÕS § 90 l õiget 1 valesti , jättes tähelepanuta, et valdaja ja iga varasema valdaja omandi eel dus kehtib üksnes valduse ajal. Kohus jättis praeguse valdaja omandi eeld use põhimõtte täiesti kõrvale. Lisaks jättis kohus käsitlemata AÕS § 90 lõike 1 kolmanda eelduse – kostja valdab hagejale kuuluvat asja õigusliku aluseta. Vara äraviimine kirikuhoonest restaureerimise eesmärgil 1959. a ei olnud vara õigusvastane võõrandamine või natsiona liseerimine. Õigusvastane ei olnud ka vara üleandmine Kunstimuuseumile ja selle eksponeerimine Niguliste kirikus. Eeltooduga seoses rikkus maa kohus oluliselt menetlusnormi, jättes täielikult analüüsimata ja tähelepanuta kostja vastuväited, et vara kuul us ENSV aegse regulatsiooni (ja ka praegu kehtiva regulatsiooni) alusel riigile. Varasema valdaja omandi eeldus ei saa põhimõtteliselt rakenduda olukorras, kus valduse olemasolu ajal kehtinud õiguslik regulatsio on välistas vara kuulumise valdajale. Samuti jättis kohus täielikult tähelepanuta kostja väited selle kohta, et skulptuur vallasasjana (erinevalt kiriku hoonest ja sell e juurde kuuluvast maast) ei olnud omandireformi objektiks. Seadusandja õiguspoliitiline valik oli tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa ja hooned (nii nagu s eda tehti ka hageja puhul), kuid v ara tagastamise objektiks ei olnud hoones kunagi paiknenud vallasasjad . Skulptuur ei ole ka ehitise osa või selle päraldis. Hageja ei esitanud kohtule vindikatsiooninõuet AÕS § 80 l õike 2 alusel, vaid üksnes tuvastu shagi . Maakohu s menetles ebaõigesti tuvastushagi ilma, et oleks tuvastanud hageja tuvastushuvi TsMS § 368 tähenduses. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja omandiõigust skulptuurile. Vaidluse korral tuleb omandiõigust tõendada hagejal, kes jättis oma tõendamiskoormise täitmata. Hageja vastuapellatsioonkaebus Hageja esitas vastu apellatsioonkaebuse , milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning rahuldada uue otsusega hagi tervikuna ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu , et mündid on peitvara AÕS § 103 lõike 1 tähenduses. Mündid ei olnud ka peremehetud. Hageja jääb oma seisukoha ja põhjenduste juurde, et müntidest loobut i kiriku valdaja ja omaniku ( hageja üld - ja eriõiguseellas(t)e ) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) pühakoja omanik. Kohus jättis müntide suhtes valesti kohaldamata vallasasjade valdaja omandi eelduse , mille ümberlükkamise tõendamiskoorm u s lasub kostjal. MuKS § 30 ei kujuta eri sätet AÕS § 90 lõike 1 suhtes. Ei ole vaidlust, et hageja on kirikuhoone, kust mündid leiti, omanikuks ja valdajaks. Hageja ei nõustu, et müntide näol on tegemist leiuga MuKS § 30 lõike 1 mõttes. Müntide leiu koht ei ole eelduseks , et tuvastada nende eelmise omaniku mööndus, et nende omand jää b kiriku valdajale. H ageja on tõendanud, et mündid ulat uses, milles nende leiu koht on dokumenteeritud, as usid suures osas just altarite juures. Kohus jättis ebaõigesti hindamata hagi lisana 3 esitatud plaani. K ohus jättis tähelepanuta, et kõrvalaltarite ja esimeste pingiridade asukoht on umbes sama ning nii või teisiti on tegemist kas annetustega (mis olid asetatud altarile) või ka maha kukkunud raha jätmise möönmisega kirikule. Kohus luges valesti V. Kadaka, T. Tamla ja K. Toomingu arvamused usaldusväärseteks tõenditeks, jättes tähele panuta hageja väite, et mõlemad täiendava analüüsi autorid, nagu paljud teised Eesti arheoloogid, allkirjastasid avaliku kirja justiitsminister R. Langile, milles kritiseerisid müntide andmist kogudusele, mistõttu ei saa autoreid erapooletuteks lugeda. L isaks tuleneb arvamu ste erapoolikus ka sellest, et isikud on koostanud riigile riigi huvides arvamusi, tegemist ei ole iseseisvate ekspertidega. Hageja on viidanud hagis ka olulistele vigadele arheoloogide arvamustes. Kohus jättis hageja väidetele vastamata. Kohus leidis, et mündid on peitvara selle tõttu, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Kohtu hinnangul ei ole selles osas vaidlust, samas kui kohus kirjeldab samas lõigus, et hageja on esitanud väite, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte. Kohus leidis , et hageja väide ei ole asjak ohane, kuna see ei tõenda teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samas ei ole kohus sellele asjaolule eelnevalt tähelepanu juhtinud ning otsus on selles osas üllatav. Hagej a palub ringkonnakohtul asuda seisukohal, et valdamise tahe ei pea olema esemespetsiifiline. Samuti jättis kohus valesti kohaldamata AÕS § 127 lõike 1 , jättes arvestamata koguduse aastasadade pikkusest eksisteerimisest tuleneva valdamise tahte. Koguduse tahe t vallata kirikusse sattunud või jäetud esemeid ei saa tõlgendada ainult praegu elavate koguduse liikmete tahte kaudu. Kohus ei ole eristanud kirikust leitud münte mõnest teisest vanast hoonest avastatud varast. Selleks, et tuvastada MuKS § 30 järgne kultuuriväärtuse esinemine, pidanuks kohus esmalt selle mõiste sisustama sügavamalt kui vaidlustatud lahendis. Kostja tõendid kultuuriväärtuse kohta ei ole veenvad j a on oluliste vigadega ning erapoolikud. Hageja jääb maakohtus esitatu juurde. Lisaks on vastuoluline, et kohus ei leidnud mündid koguduse ja selle ajalooga seotud olevat, samas väga pealiskaudsete hinnangutega leidis, et riigile on need väärtuslikud. Kohus tugines otsuses ka haldusorgani otsustele ( MKA otsused, inspektorite heakskiidud, protokollilised otsused jne), mis kajastavad kostja ja tema ametnike seisukohti, mis samuti ei tohi olla tõendiks TsMS -i mõttes või millele hinnangut andes peaks lähtuma selle sisust. Mistahes ametnike arvamused ja otsustused ei saa olla tõendiks asjade sisulise kultuuriväärtuse hinda misel. Hageja taotles , et kostja 24.09.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid tagastataks. Kohus jättis tõendid ebaõigesti tagastamata. Kostja seletuste kogumine tõenditena andis kostjale lubamatu ja õigusvastase eelise menetluses. Lisaks asus kohus põhjendamatult seisukohale, et MKA kirja alusel on müntidel kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis. Hageja jääb selles osas oma väidete juurde, millele maa kohus jättis vastamata. M üntide osas tuleb kohaldada AÕS § 90 valdaja omandi eeldust, sest mündid ei ole peitvara. Hageja palus ühe alternatiivina m üntide suhtes MuKS § 30 l õike 1 kohaldamata jätta vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 32, 3 ja 11. Maakohus jättis väitele vastamata . Vastustaja seisukoht Pooled vaidlesid teine teise kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus , kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjali de ga, leiab, et maakohtu otsus tuleb skulptuuri omandiõiguse tuvastamise ja menetluskulude j aotu se osas tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise selle nõude osas uue otsuse, millega jätab hagi ka selles osas rahuldamata ( TsMS § 657 lõike 1 p unkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti menetluskulud. Muus osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega müntide omandiõiguse tuvastamise osas ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata ( TsMS § 654 lõige 6). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad . Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus tuvastas skulptuuri kui vallasasja kuulumise omandiõiguse alusel hagejale. Maakohus lähtus seejuures AÕS-i kehtiva redaktsiooni § 80 lõikest 1, § 82 lõikest 1 ja § 90 lõikest 1, nõustudes hagejaga, et kuna asi asus kuni 1959. a astani hageja valduses, tuleb eeldada, et tegemist on hageja omandiga. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt. Praeguses asjas ei esitanud hageja vindikatsiooninõuet , mistõttu on asjakohane kostja väide, et AÕS § 80 ega § 82 praeguses vaidluses ei kohaldu. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS ei tunne eraldi eraõiguslikku nõuet, mis oleks suunatud omandiõiguse tunnustamisele, kuid omanikul on TsMS §-s 368 sätestatud eelduste olemasolu korral võimalik esitada tuvastushagi, mille esemeks on asjaolu tuvastamine, et hageja on või ei ole teatud asja omanikuks (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 367). Hageja ongi sellis e hagi esitanud . Seega kohaldub praeguses asjas TsMS § 230 lõikest 1 tulenev üldine tõendamiskoormus, mille kohaselt peab esmalt hageja tõendama oma väidet temal omandiõiguse olemasolu kohta. Selliselt selgitas tõendamiskoormust ka maakohus , kuigi otsuses lähtus teistsugusest tõlgendusest (t I kd lk 161-162). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja enda omandiõigust skulptuurile tõendada ei suutnud. Isegi kui jaatada, et kehtiva AÕS § 90 alusel saaks eeldada hageja omandiõigust 1959. a seisuga, siis peale asja üleandmist tuleks samuti eeldada igakordse valdaja, sh siis Eesti Vabariigi taastamisest alates kost ja omandiõigust , mistõttu tuli hagejal ikkagi tõendada e nda omandiõigust . Poolte vahel puudub vaidlus, et skulptuur oli alates teadmata ajast kirikuhoones kuni aastani 1959, mil tol leaegne konsistoorium andis korralduse väljastada see kultuuriministeeriumi käsutusse restaureerimise eesmärgil. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kirik tegutses Nõukogude ajal läbi konsistoorium i, mis omakorda oli mingi riigiasutuse osakonnaks (ajamärk 01:20:59; t II kd lk 90) . Seega saab asja lahendamisel võtta aluseks, et tolleaegne riik andis 1959. a kirikule korralduse anda ese enda valdusest välja riigiasutuse valdusesse. Selline tegevus kinnitab kostja poolt esiletoodud tolleaegsetest õigusaktidest nähtuvat õiguslikku o lukorda, kus kirik ei osalenud käibes omanikuna ega omanud juriidilise isiku õigusi ( asjakohasteks õigusaktideks 1945. a Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend; 1977. a Usukoondiste põhimäärus) . Ka ajalooliselt on üldteada asjaolu, et Nõukogude riik natsionaliseeris 1940. ja 19 45. a kirikute varad (vt nt https://www.kirikuvarahaldus.ee/sisu.php?lehe_id=14&alamlehe_id=0&alamlehe2_id=0 ) . Asjaolu, et natsionaliseeritud oli ka hageja õiguseelneja vara, nähtub 1995. a omavalitsuse komisjoni otsusest natsionaliseeritud hoonete ja maaüksuse tagastamise kohta hagejale (t I kd lk 150). Kolleegium on seisukohal, e t eelnevalt tuvastamist leidnud õiguslikus ja elulises olukorras ei saanud hageja omandiõigus na tsionaliseeritud varale taastuda teisiti, kui Eesti Vabariigi poolt kehtestatud korras. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 19.12.1990 vastu otsuse Omandiõiguse järjepidevuse taa stamiseks, milles mh deklareeriti , et Nõukogude Liidu poolt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas korras. 13.06.1991 võeti se l eesmärgil vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS), kus säte stati poliitiline tahe selle kohta, milline õigusvastaselt võõrandatud vara saab kuuluda ja kellele tagastamisele või kompenseerimisele ning millises korras. ORAS §-st 11 nähtuvalt ei kuulunud vaidlusaluse varaga sarnane vallasvara omandireformi objektide hulka. Seega oli tegemist seadusandja tahtega, et mitte igasugune õigusvastaselt võõrandatud (vallas)vara ei kuulu Eesti Vabariigi poolt tagastamisele või kompenseerimisele. Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, kui ebaõiglane olukord hageja liikmetele subjektiivselt tundub, puudub alus tuvastada hagejal omandiõiguse olemasolu varale, millele hageja kaotas omandiõiguse seoses Nõukogude okupatsiooniga ja mida ei tagastatud omandireformi käigus. Kui nõustuda maakohtuga, et tähtis on ainult asjaolu, et enne okupatsiooni kuulus omandiõigus hageja õiguseelnejale , siis muutuks ORAS sisuliselt tühjaks õigusaktiks . Kuna hageja enda tõendamiskoormust ei täitnud, ei pid anud kostja tõendama asja omandiõiguse temale kuulumist . Hageja tuvastushagi lahendamisel ei pea kohus tuvastama, kas vaidlusalune asi kuulub kostjale või kellelegi kolmandale, kuna see väljuks TsMS § 439 mõttes hagieseme piiridest. Vastuseks poolte eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudub alus jätta hagi läbivaatamata hagejal tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi puudumise tõttu. Maakohus põhjendas 29.08.2019 määruses (t I kd lk 161-162) oma seisukohta kooskõlas TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 ja ringkonnakohtul puudub al us maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Absoluutse subjektiivse õiguse nagu omandiõiguse tuvastamiseks hagi esitamine keerulises õiguslikus olukorras võib olla põhjendatud selleks, et hagejal oleks õiguslik selgus otsustada , kas tal on alus kasutada muid (eelduslikult suuremaid kulutusi nõudvaid) õiguskaitsevahendeid tulevikus . Hageja (alternatiivseks) väiteks skulptuuri omandiõiguse tunnustamiseks on väide, et tegemist on omandireformi käigus tagasi saadud kirikuhoone päraldisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse ( TsÜS ) § 57 mõttes . Ringkonnakohus käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude alusel sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-68-96, et selleks, et omandireformi objektiks mitteolev vara jagaks päraldisena õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud peaasja saatust, pidi see vara olema päraldiseks seaduse, milline nägi ette vara tagastamise, jõustumise ajal . Ringkonnakohus ei näe alust, miks selline seaduse tõlgendus ei oleks kohane ka käesolevas asjas. S kulptuur viidi kirikuhoonest ära 1959. a ega olnud seal ORAS-i jõustumise ajal, mistõttu ei ole tegemist tagastatud kirikuhoone päraldis ega. Hageja poolt esiletoodud 1928. a kohtupraktika muutunud õiguslikus olukorras ei toimi. Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus tuvastas müntide kuulumise omandiõiguse alusel kostjale. Maakohus lähtus seejuures leidmise ajal kehtinud AÕS § 103 lõikest 1 ning MuKS § 30 lõigetest 1 ja 2, nõustudes kostjaga, et tegemist on kultuuriväärtusega leiuga sõltumata sellest, kas vaadelda iga asja eraldi või asjade kogumina. Ringkonnakohus ei tuvastanud selles osas maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata ( TsMS § 654 lõige 6) . Vastuseks hageja kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Hageja on jäänud maakohtus esitatud väidete juurde, millele maakohus on kolleegiumi arvamusel vastanud kooskõlas TsMS § 442 lõike 8 nõuetega. Hageja tõlgendab AÕS § 103 lõiget 1 põhjen damatult kitsalt . Maakohus on kooskõlas otsuses viidatud õiguskirjandusega asunud seisukohale, et peitvarana saab seaduse mõttes käsitleda teatava olulise väärtusega vara, mis on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud avastamata ja mille omanikku ei saa kindlaks teha (Asjaõigusseadus I . Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 464). Samas õiguskirjanduses on ka selgitatud, et peitvarana on võimalik omandada ka peremehetuid asju ning tähtsust ei ole, kas asi on või ei ole ühegi isiku valduses. Kolleegium märgib vastuseks hagejale, et seega ka n-ö tavapärane valdaja omandiõiguse eeldus (AÕS § 90 lõige 1) peitvara puhul ei kohaldu ning tähtsust ei oma, kas kellelgi on või ei ole olnud tahet pikka aega kättesaamatult olnud asju vallata . Samuti, et oluline ei ole , mil moel muutus vara ligipääsmatuks ( inimtegevuse või loodusjõudude tulemusena ) , vaid tähtis on, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud pikka aega peidetud ja kättesaamatu. Koosmõjus AÕS §-ga 103, mis annab peitvara mõiste ja reguleerib üldnormina selle kuulumist , tuli tõlgendada ka müntide leidmise ajal (kuni 31.05.2011) kehtinud AÕS § 105 , mis reguleeris erisättena erilise väärtusega peitvara kuulumist. AÕS § 105 tuli omakorda tõlgendada koos MuKS §-ga 30, mille kuni 31.05.2011 kehtinud lõike 1 sõnastusest nähtuvalt tuli erilise väärtusega peitvarana käsitleda kultuuriväärtusega leidu, milleks on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kulutuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Maakohus AÕS § 105 ei kohaldanud, kuid asja õige lahendamise seisukohalt nimetatud asjaolu tähendust ei oma, sest o saliselt muutus kirjeldatud regulatsioon alates 01.06.2011, kui muutus kehtetuks AÕS § 105 ja osaliselt muudeti MuKS § 30, mille tulemusena tuleb AÕS § 103 suhtes erinormina kohaldada MuKS § 30 nagu tegi seda ka maakohus. Kirjeldatud seadusandluse muutus vahetult peale müntide leidmist ja enne MKA poolt nende kultuuriväärtuse tuvastamist käesoleva vaidluse lahendamisele sisulist tähendust ei oma. Peitvara ja kultuuriväärtusega leiu mõistete ja kuulumise põhimõtted ei muutunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud dokumentaalsed tõendid (arheoloogia asjatundjate arvamused, dokumendid MKA poolt leiu kultuuriväärtuse tuvastamise kohta) vastavad TsMS-is sätestatud dokumentaalsete tõendite regulatsioonile, mistõttu ei olnud maakohtul alust jätta need asja lahendamisel tähelepanuta. MKA dokumentidega tõendas kostja leiu kultuuriväärtuse tuvastamise menetlust. Leiu „kultuuriväärtus“ MuKS § 30 mõttes on määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb sisustada iga leiu puhul eraldi. Seejuures ei ole põhjendatud MuKS § 30 lõike 1 ainult grammatiline tõlgendamine („vallasasi“ ainsuses) ning välistada ei saa kultuuriväärtuslikuks tuvastada leitud vallasasjade kogumit. Konkreetsel juhul lähtus maakohus kultuuriväärtuslikkuse sisustamis el kostja esitatud asjatundjate (arheoloogide) arvamustest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vaidles ja vaidleb ha geja nimetatud tõenditele vastu nende väidetava sisulise ebaõigsuse alusel. Samas ei esitanud hageja vastuväite tõendamiseks tõendeid, millega oleks kostja asjatundjate arvamused ümber lükanud. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. Olukorras, kus kostja oli oma väidet leiu kultuuriväärtuse ja selle tuvastamise kohta tõendanud, ei olnud kohtul alust jätta kostja tõendeid arvesse võtmata ainult hageja vastuväidete alusel. Hageja esiletoodud väidetavad konkreetsed „väga rasked vead“ arheoloogide arvamustes ei anna kohtule alust tuvastada arvamuste lõppjärelduste ebaõigsust. Arheoloogia ei ole nagu matemaatika, mille lõppjäreldust on võimalik kõrvalseisjal kontrollida, vaid iga leidu hinnatakse, võttes arvesse selle vanust, eseme liiki, säilivusastet, unikaalsust, leiukonteksti jmt. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui hageja jaoks ei ole Eestis tegutsevad arheoloogid mistahes põhjustel usaldusväärsed, oleks olnud võimalik arvamusi küsida välis riikide vastava ala spetsialistidelt. Kolleegium ei näe alus t , miks peaks hageja sellises olukorras olema tõendamiskohustusest vabastatud. Tsiviilasj a materjalidest nähtuvalt on põhjendatud hageja etteheide , et maakohus jättis tähelepanuta taotluse tunnistada asjas kohalduv MuKS § 30 lõike 1 vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 32, 3 ja 11 ning jätta sel alusel kohaldamata. Maakohus asus 29 .08.2019 määruses seisukohal, et sama sätte lõige 2 ei ole vastuolus põhiseadusega (t I kd lk 161-162), kuid lõike 1 osas jättis seisukoha võtmata. MuKS § 30 lõike 2 põhiseadusevastasusele hageja kaebuses ei tugine. Kolleegium on seisukohal, et MuKS § 30 lõige 1 ei ole vastuolus hageja poolt viidatud põhiseaduse sätetega. MuKS § 30 lõige 1 sätestas kuni 01.05.2019 kehtinud (seega käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvas) redaktsioonis kultuuriväärtusega leiu mõiste. Mõiste kui selline ei saa rikkuda ega piirata hageja omandiõigust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb hagi täielikult rahuldamata, jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel samuti hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus ( TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/